Ärieetikat kui niisugust pole olemas. John C. Maxwell 2003
Evangeelne eetika. Robert Võsu 1996
Eetikakoodeksite käsiraamat. Tartu Ülikooli eetikakeskus 2007
Mõtestatud Eesti – ühiseid väärtusi hoides. TÜ eetikakeskus 2008
Mida
tähendab olla kõlbeline inimene? Milles
seisneb moraali olemus? Miks
on moraali tarvis? Mis
on moraali funktsioon? Mis
on hüve? Kas
moraaliprintsiibid on absoluutsed või olenevad...? Kas moraal on nagu ilugi vaataja silmades? Kas moraalne olla on kasulik? Mis
on moraali aluseks? Kuidas
on moraal seotud religiooni, seaduste ja etiketiga? Millega
eetika tegeleb? Sõna
”eetika” ja “eetiline” viitavad sellele, et kõne all on
küsimused heast ja halvast , õigest ja väärast. Eetika puudutab
seda, mida me ütleme või teeme, kes me oleme ja mida me
väärtustame.
Eetika keskne küsimus on kuidas
peaks elama
“Eetika”
tuleneb kreeka sõnast ἠθικός
(ethikos):
ἔθος
(ethos)
– tava, komme , harjumus
ἦθος
(ēthos)
– iseloom, karakter
„Moraal”
tuleneb ladina keelest: mores
–
kombed (omadussõna moralis). Põhimõisted Moraalehk kõlblus
on üksiku inimese, rühma või
ühiskonna arusaam headest ja halbadest asjadest, õigetest ja
vääradest tegudest.
Moraal
osutab inimeste ja kultuuride kokkuleppelistele tavadele, reeglitele
või käitumisviisidele, nagu nad on. Eetikaon teadus kõlblusest (ehk
moraalist) ja kõlbelistest väärtustest.
Eetika
ehk kõlblusõpetus räägib
sellest, mida kõlbab ja mida ei kõlba teha. Eetika
kui moraalifilosoofia on
filosoofia haru, mille käsitlusaineks on moraal. Eetikas on uurimise aineks eetos(komme,
eluviis).
Eetikas mõeldakse selle all kõlbeliste normide, põhimõtete ja
ideaalide tervikut . Inimese seisukohalt tähendab eetos kõlbelise
teadvuse sisu. Üldises tähenduses mõtleme eetose all kõlbelisi
väärtusi tegelikkuses. Need väärtused on enamasti individuaalset,
kuid ka ühiskondlikku laadi . Eetika
uurib erinevaid vaateid selle kohta, mis
on hea ja õige.
Eetika püüab avastada teid moraalitunnetusele. Eetikas küsitakse
ka selle järele, miks me
peaksime tegema seda, mis on õige?
Eetika küsimus hea ja õige järele tõusetub aga praktilistest
moraalsetest probleemidest endist, püüdes neid lahendada. “Me
ei aruta mingit tühist asja, vaid seda, kuidas me peame elama.“ - Sokrates Eetika
erineb teistest inimesekesksetest teadustest, näiteks
psühholoogiast, selle poolest, et see ei piirdu inimkäitumise
kirjeldamisega, vaid määrab, milline see peaks olema. Teisisõnu,
eetika tahab juhtida inimeste käitumist. Ühelt
poolt on eetika nõnda kogemuslik
ehk
empiirilineteadus,
mis uurib käitumist psühholoogiliselt ja sotsioloogiliselt, teisalt aga juhendavehk
normatiivneteadus,
mis põhjendab kõlbelise elu aluseid ja annab praktilisi
käitumisnorme. Eetika
käsitleb kõlbluse allikaid , motiive , eesmärke ja rakendamist
mitmesugustel elualadel. Moraaliprintsiipide
tunnused:
Universaliseeritavus – moraalinorm kehtib kõikidele, kes on sarnases olukorras.
Teostatavus – moraalinorm peab olema teostatav ega eeldama üle jõu käivaid pingutusi .
Valdkond Normatiivsed vastandid Sanktsioonid Eetika Õige ja väär, nagu neid määratlevad inimes(t)e südametunnistus, mõistus või kokkulepe Südametunnistus; kiitus/ laitus ; ühiskondlik heakskiit /halvakspanu Religioon Õige ja väär (patt), nagu neid määratleb usuline autoriteet (pühakiri, püha traditsioon) Südametunnistus; kiitus/laitus; ühiskondlik heakskiit/halvakspanu Seadus Seaduslik ja ebaseaduslik, nagu neid määratlevad seadused ja kohtuorganid Seadusandliku kogu poolt määratletud karistused Etikett Sobiv ja ebasobiv, nagu see on kultuuris määratletud Ühiskondlik halvakspanu/heakskiit Eetika
kui distsipliini jagunemine
Teoreetilise eetika alla kuulub metaeetika, mis uurib eetikateooriate mõisteid ja struktuuri ning mitmeid abstraktseid küsimusi:
kuidas me üleüldse saame teada, mis on hea/halb
kas „hea” ja „halb” on asjade seesmised omadused või inimeste kujutlus jms.
Teoreetilise eetika alla kuuluvad ka mitmesugused normatiivsed teooriad. Need on üldised teooriad selle kohta, kuidas tuleb elada.
Praktiline e.: rakenduseetika tegeleb praktiliste küsimustega (võrdõiguslikkus), mingi eluvaldkonna eetika (nt meditsiinieetika , valitsemiseetika) või mingi professiooni kutse-eetika (nt spordieetika , ajakirjanduseetika, ärieetika, internetieetika).
Tagajärje-eetika eetika (konsekventsialistlik, teleoloogiline ) (kr teleos - eesmärk). Tegu hinnatakse selle tagajärje (hüve) järgi. Eesmärk pühitseb abinõu.
Kohuse -eetika ehk deontoloogiline eetika (kr deon- peaks). Hea
ja halb asuvad väljaspool teooriaid. Arutletakse kuidas
on õige,
kuidas
peab.
Vooruseetika . Keskmes on inimese iseloom. Vooruseetika ei küsi mida ma peaksin tegema, vaid milliseks inimeseks ma peaksin saama. Mis
on MORAALI OTSTARVE?
Jagada kiitust ja laitust, tasu ning karistust ja süüd.
Ilma
moraalita ei saa me neid hüvesid edendada.
“Ükski
inimene ei ole saar, täiesti omaette : iga inimene on tükk mandrist,
osa maismaast; kui
meri mullakamara minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka
siis, kui
ta maanina uputab, kui ta sinu sõprade või sinu enda lossi
purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun inimkonda;
ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda
lüüakse sinule.” John Donne (1572-1631) Devotions upon Emergent
Occasions, 1624 Osad moraalireeglid (nt tapmiskeeld) on kehtestatud ka seadustena. Teised
moraalireeglid (nt et valetada ei tohi) on mitteformaalsed , nende
täitmist ei tagata riiklike institutsioonidega. Moraalinormide
täitmist tagatakse nii väliste
(teiste inimeste viha, põlgus, eiramine ) kui sisemiste
sanktsioonidega
(häbi, südametunnistusepiin). Moraal
võib ühiskondade, kultuuride, riikide ja kogukondade vahel erineda:
nt see, mida peetakse õigeks läänetsivilisatsioonis ei pruugi olla
õige islamimaades . Moraal koosneb sellisest
reeglite kogumist, et kui peaaegu kõik neid järgivad, siis on
peaaegu kõigil hea olla. Need reeglid piiravad meie
vabadust, kuid ainult selleks, et soodustada suuremat vabadust ja
heaolu. Eetika
eesmärk on
kujundada õnnelikke ja vooruslikke inimesi, sedalaadi inimesi, kes
kujundavad õitsvaid ühiskondi.
Moraalirelativism Kas
moraal on nagu ilugi vaataja silmades? Moraalon
normide süsteem. Normid
on
reeglid, mis ütlevad, mida inimene peab tegema või tegemata jätma. Normatiivsed
süsteemid
Õigus (seadused – riigisisesed ja rahvusvahelised)
Religioon (põhineb jumalikul ilmutusel ja autoriteedil)
Moraal (mitteformaalsed kokkuleppelised normid)
Kombed, etikett
Väärtused
Moraaliprintsiibid
ja -normid kaitsevad teatud väärtusi.
Väärtused
väljendavad seda, mida me soovime ja peame kalliks. Millest
sõltub moraal? Kas
on tegusid , mis on absoluutselt valed / õiged igas ühiskonnas igal
ajal? Kas
moraaliprintsiibid on absoluutsed või olenevad need antud
ühiskonnast või isikust? Kas
moraal on nagu ilugi vaataja silmades? Kas
on olemas üks ühtne moraal?
Vastus
sõltub sellest,
Valge
inimene (misjonärid) on püüdnud vägisi muuta Aafrika paganlike
rahvaste kombeid:
Panid alasti pärismaalased riidesse.
Lahutasid naised oma mehest, et muuta polügaamsed abielud monogaamseteks.
Tulemus:
sotsiaalsed probleemid, minema aetud naised meeleheitel, lapsed jäid
vanemata jne. Etnotsentrism–
oma kultuuri pidamine kõige õigemaks ja paremaks, teisi kultuure
hinnatakse oma uskumuste ja väärtuste seisukohalt. Eri
rahvaste arusaamu:
Uus- Ginea dobude silmis on varastamine moraalselt õige, lääne inimese arvates väär.
Lapsetapmine. Üks Ida-Aafrika hõim viskas väärarenguga lapsed jõehobude ette.
Seksuaalmoraal. Näit. homoseksuaalsus on mõnes kultuuris OK, teises jäle ja keelatud.
Eskimod lasevad oma vanuritel nälga surra.
On ühiskondi, kus lastel on kohustus oma vananevad vanemad tappa (näiteks kägistamise teel).
Eetiline relativismon
teooria, mille järgi pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe;
moraalipõhimõtted on suhtelised, olenedes kultuurist või isiku
valikust. Eetilise realitivismi järgi
oleneb tegude moraalne õigsus või väärus ühiskonniti, pole
olemas absoluutseid universaalseid moraalistandardeid, mis oleksid siduvad kõigi inimeste jaoks kõikidel aegadel . Relativismi
argument
Seepärast ei ole moraali puhul olemas objektiivset tõde. Tõde ja vale on vaid arvamus, mis erineb kultuuriti.
NB! Relativism erineb skeptitsismist. Moraalne skeptitsism on vaatekoht, mille järgi pole üldse olemas kehtivaid moraaliprintsiipe. Relativismi teesid I Erinevuse tees (mitmekesisuse tees): moraalselt õigeks peetav erineb ühiskonniti. Ühegi ühiskonna moraal pole universaalne. = kultuurirelativism
Erinevatel kultuuridel on erinevad tavad ja kombed, kokkuvõttes erinevad arusaamad sellest, mis on õige või vale.
Relativismi teesid II Sõltuvuse tees: moraal on kultuuri produkt . Inimeste moraaliseisukohad kujunevad välja sõltuvalt sellest, millisesse kultuuri nad sünnivad. Väärtused kujunevad sõltuvalt ajaloost ja ümbrusest, individuaalsest ja sotsiaalsest kogemusest. Teise kultuuri sündinuna peaks inimene õigeks hoopis teistsuguseid seisukohti. Järelikult ei saa olla kultuuriülest moraali. Eetiline relativist väidab:
See, kas mingit tegu pidada moraalselt õigeks või valeks, sõltub kultuurist.
Eri rahvaste kultuurid on erinevad, seepärast pole ka universaalset moraali.
Kui pole universaalseid standardeid, ei ole ka sõltumatut vaatekohta kritiseerimiseks.
Eetilises relativismis positiivne
Eetiline relativism osutab, et meie moraalivaated võivad lihtsalt peegeldada meie eelistusi.
Eetiline relativism hoiatab arrogantsuse eest, kutsub üles tolerantsusele, avatusele. Sallivust ehk tolerantsust ennast peetakse positiivseks väärtuseks.
Subjektiivne eetiline relativism Subjektivism on sisuliselt individualistlik moraal – igaüks peab õigeks seda, mis talle õige tundub (mis tekitab hea tunde). Sellise moraalirelativismi puhul puudub kokkuvõttes moraali mõiste üldse, kuna säärane seisukoht eeldab, et isikutevaheline kriitika või hinnangu andmine pole võimalik. Subjektivistlik relativism paistab olevat väär. Seda näitab tegelikult juba kultuurirelativismi sõltuvuse tees: inimesed ei ole ju nagu üksikud hundid igaüks oma arvamusega, vaid omandavad moraalipõhimõtted perekonnas, grupis , ühiskonnas. Sel juhul peaks vähemalt konventsionalism olema õige? Konventsionaalne eetiline relativism Konventsionalismi järgi tekivad ja kehtivad moraalipõhimõtted ühiskonnas kokkuleppelisel alusel. Kas sellised kokkuleppelised arusaamad on alati head ja eetilised ? Näit. Tütarlaste ümberlõikamine (väliste suguelundite äralõikamine) Põhja-Aafrika piirkondades. Konventsionalismi probleemid Kui üldine moraalne mõõdupuu puudub, siis pole võimalik kritiseerida näiteks Hitleri genotsiidi-tegevust rohkem kui ema Teresa halastustööd. Tihtipeale kuulub inimene üheaegselt erinevatesse inimgruppidesse (perekond, rahvusgrupp, usugrupp, riik, ühing jne), mis võivad omada vastakaid moraale. Siis peab otsustama inimene isiklikult, mis on subjektivism – sisuliselt moraali puudumine. Raskused relativismiga I
Järjekindel relativist ei saa teiste kultuuride seisukohti ja tavasid hinnata/kritiseerida.
Ei ole võimalik rääkida moraalsest progressist, sest see eeldaks , et uusi moraaliprintsiipe on võimalik pidada paremateks, relativism aga ei lase erinevaid printsiipe ei paremateks ega halvemateks pidada.
Raskused relativismiga II
Lääne ühiskonna kogemus näitab, et relativism hävitab struktuursed (lähi)suhted ja loob sotsiaalse kaose.
Relativismi ideed oleks võimalik praktiliselt ellu viia ainult juhul, kui kultuurid oleks isoleeritud.
Kultuuride segatuse tõttu tänapäeva maailmas tuleb leida lahendusi väärtuste põrkumise korral.
Seega saaks lahendusi pakkuda vaid objektiivne universaalne moraal.
Põhiväärtused
Teatud põhiväärtuste tunnistamiseta on ühiskondade koospüsimine ja inimeste koostöö praktiliselt võimatu.
Erinevad kombed ei tähenda alati, et neis kultuurides on erinevad põhiväärtused, vaid et need lihtsalt väljenduvad erinevalt.
JÄRELDUS Me vajame toimivat moraali, mis lahendaks elu küsimusi universaalselt. Relativistlik eetika selliseid lahendusi ei anna.
Moraaliobjektivism Kas on universaalseid moraaliprintsiipe? Millest sõltub moraal?
Kas on tegusid, mis on absoluutselt valed / õiged igas ühiskonnas igal ajal?
Kas moraaliprintsiibid on absoluutsed või olenevad need antud ühiskonnast või isikust?
Kas moraal on nagu ilugi vaataja silmades?
Eetilise relativismi järgi on moraalipõhimõtted suhtelised, olenedes kultuurist või isiku valikust. Eetilise relativismi järgi pole olemas absoluutseid universaalseid moraalistandardeid, mis oleksid siduvad kõigi inimeste jaoks kõikidel aegadel. JÄRELDUS Me vajame toimivat moraali, mis lahendaks elu küsimusi universaalselt. Relativistlik eetika selliseid lahendusi ei anna. Kaalume objektiivset moraali. Moraaliobjektivism Moraaliobjektivismi järgi on olemas muutumatud universaalsed moraaliprintsiibid, mis on siduvad kõigi inimeste jaoks kõigis ühiskondades. Moraaliobjektivism ja moraaliabsolutism Eetiline absolutist usub, et on olemas universaalsed moraaliprintsiibid, mida mitte kunagi ei tohi eirata. Moraaliobjektivist usub samuti, et moraalinormidel on universaalne ja objektiivne kehtivus, kuid näevad ka erandite võimalust. Absolutistid väidavad:
Mõned väärtused on absoluutsed, need on põhilised ja universaalsed, siduvad kõigile.
Meie ühiskond on need absoluutsed väärtused avastanud ja neile ehitunud.
Kui teistel ühiskondadel on teised väärtused, siis nad lihtsalt eksivad.
Eetiline absolutism Teooria, mis ütleb, et igale moraaliprobleemile on ainult üks õige lahendus ja et vastus ei sõltu kultuurist. Loomuseadusehk loomulik seadus Stoikud (1.saj eKr) uskusid, et inimestes peitub jumalik säde (logos spermatikos), mis võimaldab neil avastada isikliku õnne ja harmoonilise ühiskonnaelu jaoks vajalikud igavesed seadused. Universaalne õiguse standard (jus naturale), mis kehtib kõigis ühiskondades, annab mõistuse alusel võimaluse hinnata erinevaid seadusi (jus gentium) selle mõõdupuuga.
AquinoThomas (13.saj) leidis, et inimesel, nagu igal teisel loodud objektil, on kindel loomus, otstarve ja funktsioon.
Inimkonna olemuseks ehk õigeks funktsiooniks on elada mõistuse elu.
Loomulik seadus Thomas Aquino tsiteeris Uuest Testamendist Pauluse kirja Roomlastele 2:14-15: „Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid.“ Loomuseaduse teooria ideed:
Inimolendid on loomult mõistuslikud olendid, kes on selle loomuse saanud Jumalalt, kes lõi meid elama teatud viisil.
Isegi Jumalat tundmata võib mõistus kui meie loomuse olemus avastada need seadused, mis on vajalikud inimese õitsenguks.
Loomuseadused on universaalsed ja muutumatud ja neid tuleb kasutada, kui hindame ühiskonda ja positiivseid seadusi.
Absoluutse moraali probleem Loomuseadus ja Aquino Thomase seisukohad on oma olemuselt absolutistlikud. Mõnikord puutume aga elus kokku moraalikonfliktidega, dilemmadega, millele ei ole ühest vastust. Topelttagajärje doktriin (TTD) Teooria, mis annab algoritmi kõigi moraalidilemmade lahendamiseks, kus teol võib olla 2 tagajärge: hea ja halb. On alati väär teha halb tegu selleks, et tuua kaasa häid tagajärgi, kuid mõnikord on lubatav teha hea tegu, millega kaasneb halbu tagajärgi. Nt. TTD järgi ei või naine teha aborti , sest abort tapab süütu inimolendi. Kui aga naisel avastatakse emakavähk, siis võib naise elu päästmiseks emaka eemaldada (millega kaasneb aga ka loote surm). TTD on kasuistlik ajades juuksekarva lõhki, mis aga ei puuduta moraali tuuma. Siiski juhib TTD meie tähelepanu olulistele moraalitõdedele:
On vähem väär lubada halba, kui teha halba. Kui kahju tekib, pole midagi parata, kuid tuleb hoiduda otsesest kahju tegemisest.
Inimesel on õigused, mida tuleb austada;
Ei saa lähtuda vaid utilitarismi ratsionaalsest arvestusest.
Mõõdukas moraalne objektivism William Ross – mõõdukas objektivist. Eristas prima facieprintsiipe: On kehtivad tegutsemisreeglid, millele üldiselt tuleb alluda . Kui aga tekib olukord, kus üldkehtiv reegel satub konflikti mõne teisega , siis võib teine (olulisem) moraaliprintsiip üldkehtiva üles kaaluda. Mõõdukas objektivism
On olemas mõningad absoluutsed üleskaalumatud printsiibid . Näiteks: on moraalselt väär piinata inimesi lõbu pärast.
Kui ka leidub isikuid, kes seda printsiipi ei jaata, kehtib selline tuumprintsiip ikkagi.
Isegi kui on kogukondi, kes seda printsiipi ei tunnista, jääb see printsiip ikkagi kehtivaks; too isik/ kogukond osutub aga moraalselt ekslikuks ja vääraks.
Kas on mingi moraalne kohustus, mida kõik tunnistavad? Kui selgub , et on vähemalt üks moraaliprintsiip, mis on siduv kõigile inimestele igal pool ja igal ajal, siis kõigutab see relativismi positsioone. Siis on universaalne objektiivne moraal olemas. Kultuuridel on aga palju ühiseid väärtusi
Universaalselt on väärtustatud valdkonnad: elu ja tervis, majanduslik jõukus, abielu ja perekond.
Laste eest hoolitseb iga ühiskond.
Valetamist taunib iga ühiskond.
Lubaduse pidamine on igas ühiskonnas oluline.
Universaalne moraal Kõik ühiskonnad vajavad universaalseid moraalireegleid, sest need on vajalikud, et kooselu saaks normaalselt toimuda. Objektiivse tuummoraali põhireegleid:
Inimloomus on universaalne Inimloomus on suhteliselt sarnane olemuslikes aspektides, kuna inimestel on sarnased vajadused ja huvid. Universaalne inimloomus viitab sellele, et on olemas üks hulk objektiivseid moraaliprintsiipe, mis on rakendatavad kogu inimkonnale (kõigile ratsionaalsetele olenditele). Moraaliprintsiibidon inimeste vajaduste ja huvide funktsioonid. Mõned printsiibid edendavad neid vajadusi paremini kui teised. näit. Kuldne reegel*: tee teistele seda, mida sa tahad , et sulle tehtaks. NB! * Kuldne reegel on ühel või teisel viisil leitav mitmetes religioonides: kristluses, judaismis , hinduismis, budismis , konfutsionismis, taoismis , džainismis, zoroastrismis. Kuidas teha kindlaks objektiivseid moraaliprintsiipe? Ideaalne Vaatleja on see vaatekoht, mis aitab meil selgusele jõuda universaalsetes printsiipides. Ideaalne vaatleja:
Väärtus on see, mida hinnatakse ja igatsetakse, mida tahetakse omada, saada või teha.
Toimimisel juhindutakse väärtustest: need annavad põhjuse tegutsemiseks või sellest hoidumiseks, põhjuse teha valikuid .
Aksioloogiaehk väärtusteooria tegeleb väärtuste uurimisega. Kesksed küsimused:
Millised on eri tüüpi väärtused ja kuidas on nad üksteisega seotud?
Millised asjad või tegevused on väärtuslikud või head?
Kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed?
Milline on väärtuse ja moraali seos?
Mis on hea elu?
Aksioloogia skaala -10 ---------HALB----------- 0 ------------HEA----------- +10 Negat. väärtus Neutraalne Posit. väärtus Suurim halb, Väärtusneutraalne Ülim hüve, mitteväärtus väärtus Väärtused jagunevad Positiivsed ja negatiivsed väärtused
Positiivsed: on need asjad, mida soovime (rahu, tervis, vabadus, turvalisus)
Negatiivsed: on need asjad, mida väldime (sõda, okupatsioon , vaesus )
Seesmine väärtus ehkiseväärtus inglise k. intrinisic value /good Väärtused, mis on iseenesest head, sõltumata sellest, kas keegi neid väärtustena tunnistab või mitte. Näiteks: rõõm, nauding , elu
Instrumentaalne väärtus Ka vahendväärtused – väärtused, mis on head mõne hea eesmärgi saavutamiseks; nad on selle eesmärgi saavutamisel vahenditeks ja seepärast head. Näiteks: raha, meditsiin
Eristada kasutusväärtusest (utility value), mis on heal instrumendil, nt mürk on inimese tapmiseks küll hea vahend, selles kontekstis ei nimetata mürki aga instrumentaalselt väärtuslikuks.
Segaväärtused Ka kombineeritud hüved – need on mingi eesmärgi täitmiseks head, aga ka ise head. Näiteks: teadmised, tervis
Enamus asju on väärtuslikud nii seesmiselt, kui ka vahendina mõne edasise väärtuse jaoks.
Intrinsikalism versus mitteintrinsikalism Kas seesmised väärtused on üldse olemas?
Intrinsikalisti arvates on, mitteintrinsikalisti arvates mitte.
Miks mitte?
Mitteintrinsikalist arvab , et väärtused on meie endi valiku tulemus, me mõtleme oma väärtused lihtsalt välja. (J.-P. Sartre)
Intrinsikalism Intrinsikalist (seesmiste väärtuste pooldaja ) arvab, et on vähemalt mõned põhiväärtused, mida me sisetundest lähtuvalt instinktiivselt eelistame. Näiteks nauding ( vastandiks valu). Kui mõni ei soovi naudingut, vaid eelistab nt valu, nälga vms, siis peetakse selliseid soove õnnetuks kõrvalekaldeks.
Hedonistid – peavad naudingut seesmiseks väärtuseks.
Hedonism kr k hēdon – nauding, mõnu Nt Epikuros , J. Bentham Hedonistid väidavad, et nauding on ainus asi, mis on hea iseenesest ja igasugune muu headus tuleneb sellest väärtusest. Hedonistid jagunevad:
Sensualistid (nauding kui mõnus meelteärritus)
Satisfikatsionistid
Masohismi paradoks Kuidas saab olla, et masohhist naudib valu, mis ometigi on naudingu vastand ?
Hedonist: „psühholoogiliste hälvete tõttu.“
Kahatasemeline seletus: madalamal tasandil kogeb masohhist valu, kuid kõrgemal tasandil ta kiidab valu heaks ja saab sellest rahuldust. Naudingu kui rahulduse ja naudingu kui aistingu eristamine lahendab masohhismi paradoksi . Mittehedonism Mittehedonistid jagunevad:
Monistid – usuvad, et on olemas üksainus seesmine väärtus, kuid see pole nauding (võib-olla on selleks transtsendentne väärtus – hüve, mida me täielikult ei mõista, kuid mis on teiste väärtuste alus).
Pluralistid – usuvad, et nauding on üldiselt küll üks seesmisi väärtusi, kuid peale selle võib olla ka teisi, nt teadmine, sõprus, ilu, vabadus, moraalne headus jms.
Kas pooldada hedonismi? Kas igasugused muud võimalikud väärtused, nt teadmine, oleksid ikka head, kui need ei tooks rahuldust? J. S. Mill: “Parem on olla rahulolematu inimene, kui rahulolev siga; parem on olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev loll.” Milli jaoks oli oluline ka naudingu kvaliteet. Hedonismi kriitika Ent kas me veedaksime elu n-ö “Naudingumasinas” lahutatuna reaalsetest olukordadest, inimestest, olemisest, tegemistest – lahus reaalsest elust? Kas Naudingumasin pole järjekordne uimasti? Samasugune eksistents nagu uimastatud prussakal... (N. Matrix) Võib-olla on meie jaoks naudingust tähtsamaks elada tõelist elu. Millest tuleneb väärtus(likkus)? Eetikas on üheks olulisemaks küsimuseks, kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed: kas inimene ütleb, mis on väärtuslik ja mis mitte või on väärtused midagi sellist, mis inimese arvamusest ei sõltu? Kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed?
Objektivism ( Platon , 428-348 eKr): me soovime midagi, sest see on hea.
Millegi alusel (ratsionaalsuse, inimloomuse, Jumala või kellegi teise autoriteedi tahte) on võimalik väärtusi põhjendada.
Subjektivism (Baruch Spinoza ): me peame midagi hüveks sellepärast, et me püüdleme, soovime, igatseme või ihaldame seda.
Sünergism tunnustab nii väärtuste subjektiivset kui objektiivset aspekti.
Kes ütleb, kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed? Ideaalse Soovijakujutlemine. Erapooletu isik, kellel on maksimaalne teadmine kõigi tegude tagajärgedest. Väärtuse ja moraali seos Kuna ilma väärtuste olemasoluta on moraali üle filosofeerimine võimatu, moodustavad väärtused väga olulise osa igast moraaliteooriast. Selle seose paremaks selgitamiseks pakub Pojman välja nn Moraaliprotsessi skeemi, mis ei liigita väärtusi subjektiivseteks või objektiivseteks vms, vaid peegeldab väärtuse rolli moraaliteoorias/eetikas. 7. TEOD Nurjumine: tahte nõrkus viib süütundele 6. OTSUSED Nurjumine: väärastunud tahe viib süütundele 5. HINNANGUD Kaalumine Nurjumine: rakendamisviga 4. PRINTSIIBID Normatiivsed küsimused: mida peaksin tegema? 3. VÄÄRTUSED Soovide objektid või objektid, mis eksisteerivad sõltumatult soovidest 2. MAAILMAVAADE ( ELUVORMID ) Uskude, väärtuste ja praktikate hierarhilised
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui
laed faili alla
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 81 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-12-19
Kuupäev, millal dokument üles laeti
41 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
100 punkti
~ 81 lehte
41 laadimist
0 arvamust 
Kõik kommentaarid