Eetika loengute kokkuvõte (0)

Sissejuhatus: 
Eetika   keskne  küsimus on, kuidas peaks elama.  
 “Eetika” tuleneb kreeka sõnast ἠθικός (ethikos):  
ἔθος ( ethos ) – tava,  komme , harjumus  
ἦθος (ēthos) – iseloom,  karakter   
„ Moraal ” tuleneb ladina keelest: mores – kombed (omadussõna moralis). 
Eetika kui moraalifilosoofia on filosoofia haru, mille käsitlusaineks on moraal.  Moraal on arusaam, 
eetika on teadus. Eetika püüab  avastada  teid moraalitunnetusele. Eetika tahab juhtida inimese 
käitumist.  
Ühelt poolt on eetika nõnda kogemuslik ehk  empiiriline  teadus, mis uurib käitumist psühholoogiliselt ja 
sotsioloogiliselt,  teisalt  aga  juhendav  ehk  normatiivne  teadus, mis põhjendab kõlbelise elu aluseid ja 
annab praktilisi käitumisnorme.  
Moraaliprintsiibid on  universaalsed  (kehtib kõikidele sarnases olukorras), normatiivsed (neid tuleb 
järgida), üles kaaluvad (kaaluvad üles teised väärtused, nt ilu), avalikud, teostatavad (ei eelda üle jõu 
käivaid  pingutusi ). 
Metaeetika uurib, mis on üleüldse hea. See on nagu kontroll. See on teoreetiline eetika. Küsib ka 
abstraksteid küsimusi, nt mis on üleüldse hea.  Teoreetilise eetika alla kuuluvad ka mitmesugused 
normatiivsed teooriad. Need on üldised teooriad selle kohta, kuidas tuleb elada.  Praktiline eetika on nt 
äri-eetika, spordieetika ,  ajakirjanduseetika jm, tegeleb võrdõiguslikkusega jne.  
Moraal peab hoidma ühiskonda koost  lagunemast, leevendama inimkannatusi, soodustama  
inimõitsengut, lahendama konflite, jagama kiitust ja laitust.  
Põhilised eetika teooriad: 
1)  Tagajärje eetika – parem tagajärg on eetilisem. 
2)   Kohuse -eetika – vaadatakse tegu, mitte tagajärge 
3)   Vooruseetika  –  tegija  olemus 
Osa moraalireegleid seadustena, osa  mitteformaalsed .  
Eetika eesmärk on kujundada õnnelikke ja vooruslikke inimesi, sedalaadi inimesi, kes kujundavad 
õitsvaid ühiskondi.  
 
Moraalirelativism:  
Normatiivsed süsteemid: mäng, õigus, religioon , moraal, kombed ja etikett . 
 Moraaliprintsiibid ja -normid  kaitsevad  teatud väärtusi. Väärtused väljendavad seda, mida me 
soovime  ja peame kalliks. 
 
Etnotsentrism – oma kultuuri pidamine kõige kõrgemaks, õigemaks ja paremaks.  
Eri kultuuridel  on erinevad  moraalinormid .  
Eetilise relativismi sõnul pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe. Moraalipõhimõtted on suhtelised ja 
olenevad isiku kultuurist ja valikust.  
Relativismi teesid:  
I Erinevuse tees – moraalselt õigeks peetav erineb ühiskonniti.  
II Sõltuvuse tees – moraal on kultuuri produkt .  
Eetiline relativist väidab, et see, kas tegu pidada õigeks või valeks, sõltub kultuurist. Meie moraalivaated 
võivad lihtsalt peegeldada meie eelistusi. Eetiline  relativism   hoiatab arrogantsuse eest, kutsub üles 
tolerantsusele ja avatusele. Tolerantsil on lubatav hälve. Tolerantsus  on paradoksaalne – tolerantsus 
ütleb, et teistel ühiskondadel võivad olla teised väärtused, kuid samas ei pruugi nende väärtuste seast 
leida tolerantsust.  
Subjektivism  – kõik moraalipõhimõtted sõltuvad individuaalsest valikust.  Konventsionalism  – sõltuvad 
kultuurist.  
Subjektivismi järgi teeb igaüks seda, mida õigeks peab. Kokkuvõttes puudub nii moraali mõiste üldse. 
See paistab olevat väär, inimesed omandavad oma moraalipõhimõtted ju ühiskonnas, grupis , 
perekonnas.  
Konventsionalism on probleemne, sest inimene kuulub tihti erinevatesse gruppidesse, mille 
moraaliväärtused võivad olla vastakad. Siis peab inimene ise otsustama,mis on subjektivism.  
Relativism ei lase erinevaid  printsiipe  paremateks ega halvemateks pidada. 
Relativism kaotab struktuursed lähisuhted.Relativism ei toimi tänapäeval, sest kultuurid on  segatud  
mitte isoleeritud.  
Relativistlik  eetika ei ole toimiv moraal.  
Raskused relativismiga I  
  Järjekindel relativist ei saa teiste kultuuride seisukohti ja tavasid hinnata/kritiseerida.  
  Järjekindel relativist ei saa ka  omaenda  kultuuris  parajasti kehtivaid printsiipe kritiseerida.  
  Ei ole võimalik rääkida moraalsest progressist, sest see  eeldaks , et uusi moraaliprintsiipe on 
võimalik pidada paremateks, relativism aga ei lase erinevaid printsiipe ei paremateks ega 
halvemateks pidada.  
  Lääne ühiskonna kogemus näitab, et relativism hävitab struktuursed (lähi)suhted ja loob 
sotsiaalse kaose.  
  Relativismi ideed oleks võimalik praktiliselt ellu viia ainult juhul, kui kultuurid oleks isoleeritud.  
  Kultuuride segatuse tõttu tänapäeva maailmas tuleb leida lahendusi väärtuste põrkumise korral.  
  Seega saaks lahendusi pakkuda vaid objektiivne universaalne moraal.  
 
Moraaliobjektivism:  
Olemas on muutumatud universaalsed moraaliprintsiibid, mis on  siduvad  kõigi inimeste jaoks 
ühiskonnas.  
Eetiline absolutist usub, et on olemas moraaliprintsiibid, mida ei tohi kunagi eirata. Moraaliobjektivist 
näeb ka erandite võimalust.  
Eetiline  absolutism  ei arvesta kultuuri. Teooria, mis ütleb, et igale moraaliprobleemile on ainult üks õige 
lahendus ja et vastus ei sõltu kultuurist. 
Loomuseadus ja  Aquino  Thomase seisukohad on oma  olemuselt  absolutistlikud.  Mõnikord puutume aga 
elus kokku moraalikonfliktidega, dilemmadega, millele ei ole ühest vastust. 
Alati on väär teha halb tegu, et tuua häid tagajärgi, aga vahel on lubatav teha hea tegu, millega kaasneb 
halbu tagajärgi. (topelttagajärje doktriin  ehk TTD) 
On vähem väär lubada halba, kui teha halba.  
Mõõdukas  moraalne   objektivism : kui üks printsiip satub konflikti teisega, siis võib teine üldkehtiva 
printsiibi üles kaaluda. William  Ross .  
Mõningad moraaliprintsiibid on siiski absoluutsed.  
Universaalseid moraalireegleid on vaja ühiskonna koostoimimiseks.  
On olemas hulk objektiivseid moraaliprintsiipe, mis on rakendatavad kogu inimkonnale. 
Väärtused: 
Toimimisel juhindutakse väärtustest. Väärtusteooria on  aksioloogia , see tegeleb väärtuste uurimisega.  
Väärtused jagunevad: positiivsed, negatiivsed. Positiivseid soovime (nt rahu), negatiivseid väldime (nt 
sõda).  
Individuaalsed ja kollektiivsed. 
 
Väärtuste liigid (Sokratese järgi):  1. Seesmine  väärtus (väärtused, mis on iseenesest head, sõltumata 
sellest,kas keegi neid väärtustena tunnistab  või mitte).  
2.Instrumentaalne väärtus (ka vahendväärtused ehk väärtused, mis on millegi saavutamiseks head).  
3.Segaväärtus (nii mingi eesmärgi täitmiseks kui ka ise head).  
Intrinsikalist  arvab , et SEESMISED väärtused on olemas, mittein... aga ei arva .  Mitteintrinsikalist arvab, 
et väärtused on meie endi valiku tulemus, me mõtleme oma väärtused lihtsalt välja. (J.-P. Sartre )  
Hedonistid peavad naudingut seesmiseks väärtuseks. Nt  Epikuros .  
Hedonistid väidavad, et  nauding  on ainus asi, mis on hea iseenesest ja igasugune muu  headus tuleneb 
sellest väärtusest.  
Hedonistid jagunevad:  
Sensualistid (nauding kui mõnus meelteärritus)  
Satisfikatsionistid (nauding kui rahuldustunne)  
 
Mittehedonistid jagunevad:  
Monistid – usuvad, et on olemas üksainus seesmine väärtus, kuid see pole nauding (võib-olla on selleks 
transtsendentne  (üleloomulik) väärtus – hüve, mida me täielikult ei mõista, kuid mis on teiste väärtuste 
alus).  
Pluralistid  – usuvad, et nauding on üldiselt küll üks seesmisi väärtusi, kuid peale selle võib olla ka teisi, 
nt teadmine, sõprus, ilu, vabadus, moraalne headus jms.  
Hedonismi kriitika – naudingumasin eraldaks meid muust maailmast.. 
Väärtuse ja moraali seos. Selle seose paremaks selgitamiseks pakub  Pojman  välja nn Moraaliprotsessi 
skeemi, mis ei liigita väärtusi subjektiivseteks või objektiivseteks vms, vaid peegeldab väärtuse rolli 
moraaliteoorias/eetikas.  
 
 
Väärtuskasvatuse meetodid  
Keeldude ja käskude kaudu – traditsiooniline väärtuskasvatus  
Arutluse kaudu – väärtuste  selitamine  läbi arutelu,  reflektsiooni  ( value clarification)  
Tegevuse, praktika kaudu - demokraatia õppimine (J.  Dewey )  
Eeskujude, iseloomukasvatuse kaudu – vooruseetika lähenemine ( character  education)  
John  Stuart  Mill: Õnn on selline elu, kus on olemas vaba tegutsemine (ka mõttekas töö), armastavad 
suhted ja moraalne iseloom ning kus inimest ei vaeva süü ega ärevus, vaid teda on õnnistatud rahu ja 
rahuldustundega. 
Tagajärje-eetika:  
Konsektventsialism,  teleoloogiline  eetika.  
Teo moraalse õigsuse määrab tagajärg.  
Teo moraalse õigsuse määrab see, kui palju ta toob kaasa hüvet. Mida rohkem hüvet tegu põhjustab, 
seda parem ta moraalses mõttes on.  
Altruism  on isetu  hool ja omakasupüüdmatu, ennastohverdav  teguviis . Egoismi  vastand . Altruistlik on 
Thomas Hutchesoni sõnul näiteks vanemate armastus oma laste vastu.  
Rõhutatud altruismikasvatus võib kaasa tuua madala enesehinnangu, eneseusalduse puudumise, 
enesevihkamise, masohhismi, kõikeläbiva süütunde.  
Minaism on eneseülistuse moraal. Seda õpetas Nietzsche. 
Thomas Hobbes  ütles, et inimene on loomult egoist. Tema käitumist juhib  enesearmastus .  Isegi 
kaastunne tuleneb egoismist. Teiste kannatust nähes inimene mõtleb: “See võib juhtuda ka minuga.”  
 „Loodusseisundis“ (väljaspool seadusi) on ainsaks konfliktide lahendamise viisiks vägivald, mis toob 
kaasa „kõikide sõja kõikide vastu“ (Bellum omnium contra omnes ). Ühtse moraali peab maksma panema  
Leviaatan  – absoluutne valitseja. Egoism  on õige alus moraalseks eluks.  
Egoismi liigid: 1. Psühholoogiline egoism – inimeste  tegudel on alati isekad motiivid, teisiti ei olegi 
võimalik, sest  inimloomus  on selline. (inimloomust kirjeldav seisukoht)  
2.Personaalegoism – inimene on võimeline ka isetuteks tegudeks, kuid ta ei taha neid teha. See on tema 
valik. Ta lihtsalt ei hooli moraalist. See on lihtsalt enesearmastus ehk  isekus . 
3.Individuaalne eetiline egoism – seisukoht, et kõik inimesed peaksid  toimima  minu heaks.  
4.Universaalne eetiline egoism – seisukoht, et kõik inimesed peaksid toimima egoistlikult – igaüks enda 
heaks. 
Tahta teha heategusid on altruism, mitte egoistlik! Inimene ei tee alati kõike seda, mida tahab. Nt 
hambaarstil käimine.  
a) egoismieetika:  
Eetiline egoism väidab, et me võime küll olla võimelised altruistlikeks tegudeks, kuid me peaksime 
tegema egoistlikke  tegusid .  
PS! Altruist ei pea ütlema, et isekad teod on keelatud, seetõttu tohib altruist ka endast hoolida. ( Kuldne  
reegel)  
Egoismi-eetika  arvestab  vaid oma heaoluga ning ei  muretse  järeltulevate põlvede pärast (“Pärast meid 
tulgu või veeuputus”). Egoismi-eetika ei ole piisav  eetikateooria ! Meil on kohustusi järeltulevate põlvede 
ees! 
b)  utilitarism :  
telos - kreeka k “eesmärk”. 
Tegu peab maksimeerima ühiskonna hüvet.  
Utilitas  – lad k. “kasu” 
Printsiip: “Tee seda, mis toob kõige rohkem kasu võimalikult  suurele  hulgale!” 
Aluse panid Hutcheson, David Hume,  Adam Smith. 
Jeremy Bentham ja John Stuart Mill on utilitarismi  klassikud . Bentham: Maksimeeri naudingut, 
minimeeri valu. Stuart Mill: Eudamonistlik utilitarism (eudaimonia – “õnn”). Empirist – uskus, et 
igasugune teadmine põhineb kogemusel .  
Moraali ei põhjendatud enam  viitega  Jumalale.  Moraalsus seisneb inimeste õnne suurendamises maa 
peal. Meil on lubatud ja isegi kästud teha seda, mis toob kaasa õnne.  
Utilitarismi kolm põhijoont: Tegude üle tuleb otsustada nende tagajärgede alusel. Õiged on need teod, 
millel on parimad tagajärjed. (Konsekventsialistlik printsiip)  
2.Tagajärgede hindamisel on määravaks tuleneva kasu hulk. (Kasulikkuse printsiip)  
3.Tagajärgede hindamisel ei peeta silmas mitte individuaalset, vaid üleüldist kasu – kõigi kasu, keda tegu 
puudutab.  
Klassikaline utilitarism on  hedonistlik  utilitarism (kreeka k hedone - „nauding“). 
Benthami hedonismi arvutus (the hedonic calculus)  
Naudingu ja valu  kvantitatiivne  hulk saadakse, kui liidetakse kokku naudingu ja valu elamuse  seitse  
aspekti: selle intensiivsus, kestus,  kindlus , lähedus, tulemuslikkus, puhtus ja ulatus.  
Iga toimingu puhul liidetakse kokku kõik naudingu ja valu elamuste aspektid ja võrreldakse neid. See 
annab aluse otsustada, millist tegu teha.  
Utilitarismi eri vormid: Hedonistlik utilitarism – õiged on need teod, mis toovad kõige rohkem õnne 
naudingu näol. (Bentham)  
Eudaimonistlik utilitarism – õiged on need teod, mis toovad kõige rohkem õnne kõrgemat järku 
rahulduse  näol. (Mill)  
Eelistus -utilitarism – õiged on need teod, mis rahuldavad kõige paremini igaühe eelistusi, soove.  
Sõltuvalt sellest, mida peetakse hüveks/kasuks, võib neid vorme olla veelgi.  
2 sorti hedonistlik utilitarism: 
Psühholoogiline  hedonism  on teooria, mille järgi saab motivatsiooni seletada ainult naudingusoovi ja 
valu vältimise kaudu.  
Aksioloogiline hedonism ütleb, et ainus sisemiselt väärtuslik asi on lõbu. Teooria, mille järgi nauding on 
ainus positiivne seesmine väärtus ning valu või „must südametunnistus“ on ainsad negatiivsed 
seesmised väärtused.  
 
Mill eristab kahte sorti naudinguid: madalaid ehk elementaarseid (söömine, joomine, seksuaalne 
nauding, puhkus, sensuaalne  kõdi) ja kõrgemaid (teaduslik teadmine, intellektuaalsus, loovus , vaimsus , 
kõrgkultuur, sügav sõprus).  
Mill mõistab õnne all kõrgemaid naudinguid: intellektuaalset, esteetilist, sotsiaalset naudingut.  
Kõrgemad naudingud on kestvamad, madalamad aga intensiivsemad.  
Teoutilitarism ja reegliutilitarism! 
Kaasaegsed utilitaristlikud teooriad  
Preferentsutilitarism- individuaalsete eelistuste rahuldamine  
Heaolu utilitarism ( welfare utilitarianism) – peamiste huvide rahuldamine  
Ideaalne utilitarism – väärtusel põhinev, seesmiselt head, väärtuslikud asjad  
Negatiivne utilitarism – kuivõrd teguviis vähendab kannatusi  
 
Utilitaristi tegevusjuhiseks on, et tuleks maksimeerida oodatavaid tagajärgi (mitte tegelikke 
tagajärgi). Tuleb teha selline tegu, millised tagajärjed on tõenäoliselt parimad. (Nt Hitleri vanaema)  
 
Kohuse-eetika ehk  deontoloogiline eetika:  
Omistab sisemise väärtuse tegudele endile, mitte tagajärjele. Moraalselt hea tegu viiakse läbi 
kohusetundest ajendatuna. Tagajärjed pole tähtsad!  
 
 Teodeontoloogia: 
Kõik elusituatsioonid on kordumatud ja ei sarnane üksteisega. Seetõttu ei ole võimalik kehtestada 
reegleid.  
Intuitsioon on nagu sisemine taju, mis annab hoobilt õige vastuse.  
Detsisionism: võib-olla moraalis ei olegi üheselt kehtivaid tõdesid? 
Immanuel  Kant: Olulised pole mitte arvamused ja tulemused, vaid sisemine headus – Hea  Tahe .  
Kant eristab 2 sorti imperatiivi:  
Hüpoteetiline  imperatiiv  (Hüpoteetilised imperatiivid  ei ole moraali-imperatiivid, need ei kehti kõigile 
igas olukorras, pole universaliseeritavad.) 
Kategooriline imperatiiv (KI on katse testida, kas subjektiivsed käitumisprintsiibid ( maksiimid ) sobivad 
üldisteks toimimisprintsiipideks (moraaliseaduseks).) 
KI 1.vormel: “Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal  soovida , et sellest 
saaks universaalne seadus.” 
Maksiim on  Kanti jaoks reegel, mille järgi tegija kavatseb toimida. 
Kant eitab, et moraalselt toimima paneb meid soov saada õnnelikuks. Moraaliseadus on meie enda sees.  
Kanti antropoloogia ütleb:  
 
Kanti silmis  on inimesed loodud eriliste olenditena: inimestel on sisemine väärtus inimväärikus, sest nad 
on  ratsionaalsed  olendid.  
Meil pole mingeid kohustusi loomade suhtes, nad on vaid vahendid eesmärgi saavutamiseks. Inimene 
on eesmärk. Inimeste väärtus on üle igasuguse hinna. 
 
Eetika tarvilikud postulaadid: 1) vabadus ja vaba tahe 
2) hinge  surematus  
3) jumala olemasolu 
 
Kanti arvates on inimeses sees olemas  kalduvus  kurjusele. Hea ja kurja vaheline võitlus on 
põhimõtteline.  
Kriitikat: Kanti teooria on liiga jäik. Absoluutsed kohustused, ei arvesta tagajärgedega (valetamiskeeld on 
absoluutne, ka siis, kui see seab teise elu ohtu).  
 
VOORUSEETIKA: 
Eetilise hinnangu aluseks on teo tegija iseloom. Areetiline eetika.  
Voorused on olulised, sõltumata sellest, millised teod neist johtuvad ja kas teod üldse järgnevad. 
Voorused avalduvad toimepandud tegudes: häid tegusid teevad ennemini head, vooruslikud inimesed, 
ehkki vahel võib sekka juhtuda ka mõni halb tegu.  
Halvad inimesed tõenäoliselt ei tee häid tegusid, ehkki vahel võib ka nii juhtuda. 
Aristotelese õnne valem:  
Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma voorused hästi välja arendada ja elada neile vastavalt. 
Tuntumad esindajad:  Elizabeth  Anscombe, Philippa Foot, Alasdair MacIntyre,  Richard  Taylor, Michael 
Slote, Hursthouse. 
 
Moraalsed  voorused: ausus, headus, õiglus, lahkus, tänulikkus jne.  
Mittemoraalsed voorused:  julgus , optimism, ratsionaalsus , tarkus, enesevalitsemine, kannatlikkus, 
töökus, musikaalsus, puhtus jne. 
 
Ka  kaasajal tegeletakse nn  vooruste  kataloogide  koostamisega .  
Nt on loetud kokku kõik voorused ja pahed, mis esinevad inimese suhtes keskkonnaga.  
oVoorused: tähelepanelikkus,  hoolitsus , koostöövalmidus, õiglus, häälestumine jne.  
oPahed: uhkus, šovinism, hirm, ignorantsus, sentimentaalsus jne.  
Kokku sai L. van Wensveen 189  voorust  ja 174  pahet , mis on  esinenud  keskkonnaalases kirjanduses 
pärast 1970.-ndaid.  
Julgus, lahkus, ausus, lojaalsus!! 
Moraalipühakud:  Jeesus , Gandhi, Martin Luther  King ,  Albert   Schweitzer , ema Teresa  jt elasid väga 
sisukat, värvikat ja väljakutsete-rohket elu, kütkestades tuhandeid inimesi. Neid isikuid imetlevad tänagi 
miljonid. (Pojman 263-5)  
Deontiline vooruseetika: William Frankena: “Iseloomujooned ilma printsiipideta on  pimedad , kuid 
printsiibid  ilma iseloomujoonteta on jõuetud.” 
RELIGIOON  JA EETIKA: 
Lühim religiooni def. : suhe kõigekõrgemasse. 
Religioon on mingile  kultuurile , etnosele või sotsiaalsele rühmitusele omane tõekspidamiste, 
ettekujutuste, müütide ja riituste  kompleks , mille siduvaks elemendiks on usk teatud üleloomulikesse 
olenditesse, kellest tuntakse end sõltuvat ja keda tuleb religioosselt austada, kummardada ja teenida. 
Igas usus esinevad kindlad komponendid, nt  rituaal , doktriin,  emotsioon .  
Sallimatus: nii mõnigi kirik  on lõhenenud homoabielude keelustamise peestritele tõttu. 
Kõige enam levinud:  kristlus , islam. 
Eesti elanikest aastal 2007 u 226 007 elanikku kirikutes, kogudustes. 
Maagia  vs loits , loits vs  palve ,  teism , deism, polüteism, monoteism, ateism , agnostsism.  
LOODUSUSUNDID : loodust nähakse vaimsena –  animism , animatism. Ühtekuuluvustunne loodusega – 
totemism . Läbiv põhimõte on, et võta nii palju kui vajad! Suhtlemine  vaimsega maagia ja riituste läbi. 
Tolstoi ütles, et ilma usuta ei saa olla tõelist moraali! 
Valgustusaeg tõi kaasa loobumise Jumala autoriteedist. Hakati tähtsustama inimest. 
Teonoomiline käsitlus: Jumala tahe on meile ette antud (käsk, keeld, juhis) ja me peame seda täitma.  
Hea on see, mida Jumal käsib, halb see, mida ta keelab.  
Loomuseaduslik käsitlus: Inimese sisemises  loomuses  on olemas arusaam sellest, mida me peame 
tegema.  
Meis olev “moraalne kompass” näitab, mis on hea/halb, mis õige/väär. 
Religiooni moraalinormid on põhjendatud  jumaliku autoriteediga. Moraalinormide täitmiseks on 
välised sanktsioonid (põrgu/ paradiis /jumala silm) ja sisemised sanktsioonid (eesmärk austada 
Jumalat). 
Ilmalikud  moraalinormid on mitteformaalsed ja muutuvad, tagatakse väliste (reaktsioonid nt) ja 
sisemiste sanktsioonidega (nt häbi). 
Eri usundid on oma alustelt ja põhiolemuselt väga erinevad. Nii on erinev ka eri usundite eetika.  
Euroopa kontekstis näeme ühiskonna mõttemaailma kõige enam mõjutava usundina kristlust ja  Piiblit  
kui kristlikku pühakirja, mille vanem osa (Vana  Testament ) on pühakirjaks ka juutidele.  
Kristliku moraali tuum: 1) Armasta Jumalat üle kõige!  
2) Armasta ligimest nagu  iseennast !  
Armastuse nõude alus: Jumal on armastus. 
Filosoofid  on sõnastanud nn jumaliku käsu teooria.  
Selle teooria järgi määratletakse eetika printsiibid Jumala käskude kaudu või on moraalsed 
kohustused loogiliselt sõltuvad Jumala käskudest.  
Jumal tagab moraaliseaduse objektiivsuse.  
Inimene peab olema moraalne, et mitte kurvastada Jumalat ja vältida sanktsioone. 
Ateistid ja agnostikud seda ei usu, sest kui inimene leiab, et Jumalat pole olemas, siis need seisukohad 
teda ei  veena . 
Piibelliku eetika järgi on moraalselt õige see, mida Jumal käsib, sest ta teab, mis on õige ja hea.  
Aquino Thomas ütles: Inimloomuse seadus – Jumala poolt meile antud südametunnistus võimaldab meil 
teha vahet hea ja kurja, õige ja vale vahel.  
Ainus võimalus, kuidas Jumal end ilmutada saab, on mingi mõjutuse või käsuna meie endi sees; käsuna, 
mis püüab meid panna käituma mingil kindlal viisil.  
Religioon on eetika alus: Kanti tees: Jumala idee viib eetika idee lõpule. Moraalne  toimimine  on 
toimimine kohusetundest. See on meie kohustus Jumala ees.  
Religioon täiendab eetikat.  
Religioon ja eetika on sõltumatud: Mõned väidavad isegi, et religioosne moraal takistab sügavamat 
moraalset arengut – inimese autonoomiat (kõrgem reflektiivne kontroll oma elu üle).  
Autonoomia tees väidab, et eetikatõdesid on võimalik teada ja õigustada inimmõistuse abil, ilma 
jumaliku ilmutuseta.  
Usuline ja ilmaik eetika erinevad eelkõige lähtekoha ja põhjendusviisi poolest. 
Usuline eetika  toetub  Jumala tahtele ja autoriteedile, ilmalik eetika inimeste mõistusele, või eelistustele 
ja kokkuleppele. 
Usk võib moraalset elu edendada ja valdavalt teebki seda. 
KONTRAKTUALISM EHK KOKKULEPPELISUS EETIKAS:  
Normid sünnivad kõigi asjassepuutuvate inimeste kokkuleppel. 
Klassikalised ühiskondliku lepingu teooriad:  
  
Sofistid (Antiphon, Hippias, Glaucon): tekkis eristus  – loodus vs  konventsioon   
Epikuurlased: õiglus põhineb omahuvil  
Sokrates,  Platon  (Protagoras, Crito): kodaniku ja riigi vaheline leping  
Thomas Hobbes: leping annab turvalisuse, kaitse  
John  Locke : leping kaitseb omandit  
Jean- Jacques   Rousseau : seadus enda üle, ühiskondliku moraali kultiveerimine  
 
MIKS PEAB TÄITMA MORAALINORME? 
Ühiskondlik leping ei pea eeldama kirjalikku või suulist lepinguakti, vaid põhineb vaikival nõusolekul.  
Poliitilised kontraktualistid näitasid, kust tuleb inimestel kohustus alluda seadustele  ja riigivõimule. 
Hüpoteetiline leping.  
Eesti Koostöö Kogu. Eesti Inimarengu Aruanne.   
Kontraktualism perekonnas: kokkulepped lastega 
Kokkulepped abikaasade  vahel 
Abielu. 
Moraalinormide  kohustuslikkus  tuleneb sellest, et inimesed ise on need normid heaks kiitnud. 
John Rawls: 2 õigluse alusprintsiipi:  
1)iga inimene peaks omama suurimat võimalikku vabadust, mis on võrreldav teiste  vabadusega ,  
2)sotsiaalne ebavõrdsus olgu lahendatud nii, et eelistatud on kõige viletsamas olukorras olijad.  
Moraalileping: Poliitilise võimu ja valitseja asemel on ühiskond, kus me elame. Ühiskond nõuab meilt 
teatud tegusid ja kui ei tee seda, siis sanktsioneerib normidest mittekinnipidamist.  
Sanktsioonid: reputatsiooni kaotamine, usalduse kaotamine, ignoreerimine, põlgus, viha, koostööst 
keeldumine , distantseerumine, seltskonnast väljaheitmine.  
Kontraktualismi järgi on moraal inimese poolt loodud! 
Hüpoteetiline leping on  jama : Hüpoteetiline leping sõlmitakse aga loomuseisundis, kus pole veel 
mingeid õigusi ega kohustusi. Pole kohustust lepingust kinni pidada. 
Eetikakoodeks  – kirjapandud normide ja/või väärtuste kogum, mis on  toeks  mingis valdkonnas tekkivate 
moraaliprobleemide lahendamisel ja õigete käitumisviiside  valikul .  
Sisu järgi saab eetikakoodekseid jagada selle põhjal, milline on nende iseloom:  
-normatiivsed 
-väärtustele tuginevad 
-Sotsiaalseid kohustusi võtvad 
 
Liigitada saab eetikakoodekseid vastavalt nende välisele vormile, eesmärgile, hõlmavusele ja sisule .  
Üldisi põhimõtteid, väärtusi ja missiooni kajastavad.  
Konkreetseid käitumisjuhiseid ja valmis retsepte pakkuvad juhised.  
Erinev hõlmavus (suured rahvahulgad või konkreetne inimgrupp).  
 
Kontraktualism on piiratud: Seega on kokkuleppeline moraal vaid kohaliku toimega ning tekitab 
rahvusvahelisel rakendamisel uusi eetilisi küsimusi ja probleeme.  
 
Kontraktualistliku eetika peajooned : 
 
Moraal põhineb inimeste vastastikusel kokkuleppel.  
.  
 
Moraalne toimimine on kõigile kasulik, kuigi see nõuab  tegutsemist  teiste huvides.  
Moraalinormide täitmist tagatakse sanktsioonidega.  
 
ÜRO INIMÕIGUSTE  DEKLARATSIOON !! 1948! 
 
METAEETIKA: 
 Kui eetika on moraali  filosoofiline   uurimine , siis metaeetika on filosofeerimine eetika üle – 
eetikateooria mõistete ja struktuuri uurimine. 
Eetika haru, mis uurib moraaliga seonduvaid  semantilisi, loogilisi ning epistemoloogilisi küsimusi.  
Uuritakse eetikaterminite tähendust, väärtusotsustuste loomust ning eetikateooriate ja -otsustuste 
õigustamist.  
Üheks  keskseks  metaeetika probleemiks on küsimus faktide ja väärtuste vahekorrast.  
Eetiline  naturalism  – moraali hinnatakse  maiste  vääärtustega 
George Edward Moore raamat pani aluse metaeetikale. 
Mittenaturalism : Teooria, mille kohaselt moraalifaktid eksisteerivad, kuid pole oma loomult naturaalsed. 
Nad avastatakse  intuitsiooni abil.  
Moore’i intuitsionismi 4 teesi:  
1.Hjuumlik tees. Peaks-väiteid pole võimalik tuletada on-väidetest.  
2.Platonlik tees. Põhilised väärtusterminid, sh moraaliväited, osutavad mittenaturaalsetele omadustele.  
3.Kognitiivne tees. Moraaliväited on tõesed või väärad; s.t nad on objektiivsed, oletuslikud väited 
tõeluse kohta, mida on võimalik teada.  
4.Intuitsiooni tees. Moraalitõdesid tunnetatakse intuitiivselt; nad on järelemõtlemisel 
iseenesestmõistetavad.  
Emotivism  – moraaliotsused väljendavad vaid meie emotsioone. 
Kognitivism  – eetikaotsustustel on tõeväärtus ja on võimalik teada, milline see on. Otsustusi teevad 
tõeseks või vääraks omadused, mis on kas naturaalsed või mittenaturaalsed.  
Mittekognitivism – eetikaotsustustel pole tõeväärtust, vaid nad väljendavad pigem hoiakuid või 
ettekirjutusi. 
Preskriptivism   
Nonkognitivistlik teooria, mis väidab, et kuigi moraaliotsustustel puudub tõeväärtus, on nad midagi 
enamat  kui pelgad hoiakuväljendused; moraaliotsustused on universaalsed ettekirjutused.  
Näiteks otsustus, et Mari peaks tegema aborti , tähendab  muuhulgas , et igaüks, kes on Mariga oluliselt 
sarnastes tingimustes, peaks tegema aborti.  
 
Alasdair MacIntyre: Nii on mõisted hea, õiglane, kohus lahti kistud oma traditsioonilisest kontekstist ega 
sobi enam õigupoolest kellelegi ega millelegi.  
Tema põhiküsimus: millel eetiline mõttekäik põhineb??? MacIntyre arvates on meil 2 võimalust: kas 
valida Aristotelese voorusõpetus või Friedrich Nietzsche üliinimese õpetus (mida järgis Hitler ). 
Kolmandat alternatiivi pole.  
Aristotelese kohaselt on inimesel olemuslik loomus ja olemuslik eesmärk, inimesel on eesmärk ehk telos. 
Voorus. Eetika peaks meid juhtima  otsima inimloomusele vastavat eesmärki ja seda teostama.  
MacIntyre: Inimese eesmärk on eudaimonia (täiuslik elu) ja voorus on omadus, mis edendab selle 
eesmärgi saavutamist.  
MacIntyre rõhutab, et kui keegi on tõeliselt  omandanud  kõlbluse, siis tuleb see esile igas olukorras. 
Näiteks  arukus , sõprus, julgus, enesevalitsemine, õiglustaju on siduvad  tegijad  inimese tegevustes läbi 
kogu elu.  
  
Sotsioloogid: ilma minimaalse moraalita ütleb ühiskond üles. 
Erinevate teooriate ühisteesiks on see, et universaalsed moraalitõed on olemas (Pojman 381-3).  
 
Moraali eesmärk on edendada inimõitsengut ning leevendada inimkonna kannatusi.  
Seega on moraalitõed  praktikad , mis rahuldavad selle eesmärgi saavutamiseks vajalikke tingimusi  
 
 
Kanti järgi on moraal “kalliskivi, mis särab omaenese valguses” – tal on väärtus ka siis, kui keegi ei saa 
sellest otsest kasu.  
 
Moraalile panustades võite kaotada; kaotate aga kindlasti, kui teete panuse moraali vastu.  
 
 
RAKENDUSEETIKA PROBLEEME: 
 
Rakenduseetika ehk praktiline eetika püüab rakendada üldisi moraalinorme ja teooriaid konk-
reetsetele tegevusvaldkondadele, kontekstidele või probleemidele.  
Praktilise eetika alla kuulub ka kutse-eetika.  
Moraal ja tavad on õiguse eelkäijad. 
Väidetakse, et õigus on eetiline miinimum, st õigusesse peaks eetikast üle võtma ainult kõige olulisema 
osa ehk miinimumi, mis vajab ühiskonnas õiguslikku kaitset.  
 
Eetika ja karistusõigus: Tänapäevane karistusõigus peab kehtestama eetilise miinimumi, ei rohkem ega 
vähem.  
 
Karistuse eesmärgid: 1. Retributsioon ehk kättemaks, eesmärgiks õigluse taastamine kannatuste ja 
kahju  tekitamise läbi kurjategijale.  
2.  Kahjutuks  muutmine ehk tulevaste kuritegude ärahoidmine, mille all peetakse silmas kurjategija  
isoleerimist.  
3.  Hirmutamine , eesmärgiks kurjategija ja teiste potentsiaalsete seaduserikkujate suunamine 
seadusekuulekusele hirmuga karistuse ees.  
4.  Rehabilitatsioon , eesmärgiga muuta süüdimõistetut. 
Üks karistuse õigustamise viise on lex talionis - õiglase karistuse nõudmine mineviku eksimuse eest. 
Lex talionis väidab, et me karistame “silm silma, hammas hamba vastu” ja seega “elu elu eest” – 
karistus on proportsionaalne põhjustatud kahjule. Aga kuidas karistada nt lapsepilastajaid??? 
 
Nii  surmanuhtluse   pooldajad  kui vastased apelleerivad elu pühadusele.  
Vastased ütlevad, et elu on püha ja keegi ei tohi seda võtta.  
Pooldajad ütlevad, et elu pühaduse austamise  vahendiks on hukata need, kes on pühadust rikkunud 
kedagi tappes.  
 
Surmanuhtluse kokkuvõte: 
Kohtuvigade probleem. Surmanuhtlus on tagasivõtmatu – süütult hukatuid ellu ei ärata.  
Euroopas (ka Eestis) on omaks võetud seisukoht, et ühiskonna pädevuses ei ole  inimelu  üle otsustada.  
Surmanuhtluse alternatiivina pooldatakse eluaegset  vanglakaristust  kui kurjategija “sotsiaalset 
hukkamist”.  
Eutanaasia . Surmaküsimuste lahendamisel on oluline võtta seisukoht, millal surm saabub:  
kas siis, kui seiskuvad südametegevus ja hingamine ;  
 
 
 
Kliiniline surm – taaspöörduv. Lakkavad  vereringe , närvisüsteemi talitlus ja hingamine. Mõne minuti 
pärast inimese  pulss  ja südamelöögid ja hingamine taastuvad. Ajukahjustuse oht. 
 
Bioloogiline surm – taaspöördumatu. Organismi elustamine pole enam võimalik. Kindlad surma 
tunnused on koolnukangestus, koolnulaigud, kehatemperatuuri langus ümbritseva keskkonna 
temperatuurini.  
Eutanaasia on kaasaaitamine teise inimese surmale, kui ta ise pole selleks võimeline.  
Eelduseks  on see, et inimene on oma elu  peremees . 
 
Aktiivne eutanaasia on see, kui keegi kasutab aktiivseid võtteid, nagu nt. mürgisüst, et surmata kedagi.  
Passiivne eutanaasia on see, kui keegi lihtsalt keeldub sekkumisest, mis võiks vältida kellegi surma.  
 
Tüüpiline aktiivse juhtum:  patsient sureb varsti nagunii, passiivsed vahendid ei vii surmani.  
  Vabatahtlik: patsient valib oma surmamise.  
  Tahtest sõltumatu: patsient on võimetu valikut langetama .  
  Tahtevastane: patsient valib mittesuremise, kuid surmatakse sellest hoolimata.  
 
ABORT :  Meditsiiniliselt on abort embrüo või loote väljutamine emakast enne sündi. See võib toimuda 
iseeneslikult või tehislikult. Esimest nimetatakse spontaanseks, teist indutseeritud ehk esilekutsutud 
abordiks 
Esilekutsutud abordi puhul väljutatakse elav embrüo või loode, kes võib jääda elama, kui abort toimub 
suhteliselt  hilja  (üldiselt pärast 28. arvestuslikku  rasedus -nädalat) ning loode ei ole surmavalt 
kahjustatud. Kui tegemist on abordiga enne loote ellujäämisvõimelisuse saavu-tamist või on loode 
saanud surmavaid kahjustusi või ei anta talle emakast väljumise järel vajalikku ellujäämisabi, sureb loode 
pärast emakast väljumist.  
Konservatiivid  on “elu pooldajad” ja peavad tahtlikku aborti lubamatuks,  liberaalid  on “valiku 
pooldajad”, kes peavad teatud tingimustel aborti õigustatuks.  
Kas loode on inimene, isik? Millal ta selleks saab? Kas  rase naine võib otsustada, kas kannab lapse lõpuni 
või mitte? 
Argumentatsioon, mida kasutatakse abordi vastu: 
P1: Loode on süütu isik.  
P2: On moraalselt väär lõpetada süütu isiku elu.  
C: Järelikult on moraalselt väär lõpetada loote elu. 
 
Mõned filosoofid, nagu  Judith Jarvis  Thomson  ja Jane   English on väitnud, et isegi kui loode on inimisik, 
saab aborti moraalselt õigustada. Teisisõnu, nad vaidlevad vastu eeldusele et “on väär lõpetada süütu 
isiku elu.” 
Eesti on üks suurima abortide suhtarvuga riike maailmas. 
Isegi puht-praktilistest arutlustest (tagajärje-eetikast) lähtudes tulevad esile tõsised riskifaktorid abordi 
osas, mis võiks inimkäitumist mõjutada.  
KUTSE-EETIKA:  
Kutse-eetika üldküsimus on: Mida ma peaksin tegema ja mida ei tohiks teha antud ametis? 
Nii, nagu riigi kõik seadused peavad olema kooskõlas riiki põhiseadusega, niisamuti praktilise eetika 
juhised peaksid olema kooskõlas eetika üldpõhimõtetega.  
 
Kutse-eetika sõltub suuresti kultuurist, selle mõju on  lokaalne  ja muutuv. 
Kas kutse-eetikat saab üldse nimetada eetikaks? Äkki on kutsenormide koodeks? 
Selleks, et ühe professiooni esindajale lubataks ühiskonnas üldiselt lubamatut, peab see professioon ise 
olema moraalselt õigustatud. (nt sõdur võib tappa).  
Eetikakoodeksi moodustavad kodifitseeritud ehk kirja pandud eetikanormid.  
 
Eetikanorme sisaldava dokumendi nimetus võib „eetikakoodeksi” asemel olla ka näiteks „ missioon ”, 
„põhiväärtused”, „käitumiskoodeks”, „hea tava” jne. 
 
 
Terviklikkuse eri aspektid: 
 
Personaalne terviklikkus  – inimese teod on kooskõlas tema käitumisnormidega  
Moraalne terviklikkus – inimese käitumine arvestab olemasolevaid moraaliprintsiipe  
Professionaalne terviklikkus – inimese käitumine on kooskõlas kutse või rolli moraaliprintsiipidega  
 
BIOEETIKA :  
 
Bioeetika on praktilise eetika haru, mis uurib bioloogias ja biotehnoloogias esile kerkivaid moraalseid, 
sotsiaalseid ja õiguslikke probleeme.  
Laiemas tõlgenduses kuulub selle alla ka  meditsiinieetika ,  nt USAs ja mujal.  
Olulisemad bioeetikat edendavad  organisatsioonid  on ÜRO  haridus -, teadus- ja kultuuriorganisatsioon 
( UNESCO ), maailma arstide liit (WMA) ja maailma terviseorganisatsioon (WHO).  
 
Biotehnoloogia hõlmab enda alla igasuguse  tehnoloogia , mis rakendab elusorganisme  tootma  midagi 
inimese hüvanguks.  
 
Kaasaegne biotehnoloogia on seotud pigem teadusdistsipliinide arenguga, enamasti meditsiini ja 
bioloogiaga. 
Biotehnoloogiaga seotud probleemid: 1)turvalisus 
2) majanduslikud küsimused 
3) katsed  loomadega  
4) inimese olemus (kloonimine jm). Enamik teadlasi ja filosoofe on arvamusel, et kõike, mida me 
suudame, ei tohiks teha. 
Meditsiinieetika on praktiline eetika, uurib eetilisi küsimusi, mis igapäevaselt võivad päevakorda tõusta. 
Kaasaegne meditsiinieetika areneb kolmes  peamises omavahel seotud valdkonnas:  
 (arsti-patsiendi suhe),  
 (iga ühiskonnaliikme tervise säilitamine, edendamine),  
editsiiniliste uuringute eetika (uurimistöödega kaasnevad  eetilised  pinged) 
 
Bioeetika põhiprintsiibid:  
1. Isiku autonoomia respekteerimise printsiip (autonomy)  
2. Mittekahjustamise printsiip (nonmaleficence)  
3. Heategemise printsiip (beneficence)  
4. Õigluse printsiip (justice)   
KESKKONNAEETIKA :  
Teadus ja tehnika on saavutanud taseme, mis võimaldab inimkonnal hävitada iseennast ja kogu 
biosfääri.  
 
Ökoloogilise kriisi peapõhjusteks on demograafiline  plahvatus  ning ülisuur ressursside hulk, mis on 
vajalik arenenud riikide elatustaseme säilitamiseks.  
 
Ungari  teadlaste  silmis võib inimsugu vaadelda kui arutut rohutirtsuparve, kes õgib mõtlematult kõike, 
mis maakeral õgida on, mõtlemata sellest, mis saab järeltulevatest põlvedest.  
Paistab, et inimkonnal kui sotsiaalsel kollektiivil puudub globaalne  vastutustunne !  
 
Keskkonnaeetika vajalikkus:  
Inimese tegevuse tulemusel on maakera loodusressursid vähenenud ning  looduskeskkond  saastunud 
kriitilise   piirini , mis ohustab looduse ning  sealjuures  kogu inimkonna elu ja püsimajäämist.  
Vaja on muuta inimese arusaamu ja eluviisi.  
Keskkonnaeetika põhiküsimuseks on, kuidas peaks inimene suhtestuma keskkonda ja selles elama.  
Keskkonnaeetika rakenduslik pool püüab neid suhteid reguleerida, metaeetiline pool aga püüab välja 
selgitada, milline on üleüldse looduse väärtus, et sellest lähtuvalt tuletada reeglid inimeste jaoks.  
Loomkatsed.  Eksperimente  loomadega kasutatakse kolmes valdkonnas:  
1)teaduslikus uurimistöös  
2)uute toodete testimisel  
3)õppetöös.  
Vooruseetiline lähenemine:  
See, kes juba tänu oma iseloomujoontele ja hoiakutele harjumuslikult arvestab pikaajaliste mõjudega, 
teeb suure tõenäosusega keskkonnaalaselt sobivamaid otsuseid.  
 
Miks me peaksime keskkonda kaitsma?  
et säilitada elamiskõlblikku elukeskkonda praegustele ja tulevastele põlvedele –inimkeskne seisukoht  
elukeskkond on iseenesest väärt säilitamist – looduskeskne seisukoht  
sest Jumal kui looduse looja on andnud inimesele õiguse ja kohustuse hoolitseda looduse eest 
heaperemehelikult – jumalakeskne seisukoht  
Seyyed Hossein Nasr: „Keskkonnakriis on oma põhiolemuselt väärtuste kriis“ ja kuna „ religioonid  on 
põhilised väärtuste allikad igas kultuuris, siis mõjutavad nad ka inimkonna keskkonna- alaseid otsuseid.“ 
Keskkonnaprobleeme aetakse ka kristluse süüks. Ökoloogiline kriis süveneb, kuni kehtib  aksioom , et 
loodusel pole olemasoluks muud põhjust peale inimese teenimise.  
Usunditest mitte ükski ei õhuta tegelikult inimest loodust ekspluateerima. Seega keskkonnaprobleemide 
maailmavaatelist alust tuleb otsida mittereligioossete vaadete seast.  
 
Võtmeks oleks tasakaalukas ja mõistlik majapidaja roll. 
 
 
RANDOM  LISA kuskilt eetikaloengust: 
Kreeka keeles on armastusele neli sõna:  
eros  - erootiline armastus 
agape - pühendumus, valmis ennast ohverdama 
storge  - heldimus 
filia - ühtekuuluvus, sõprus