Eetika aluste kordamisküsimused ja vastused eksamiks (7)

Kordamisküsimused Eetika aluste eksamiks!
1. Mis on moraal ? Mis on eetika? Eetika objekt.
Moraal osutab inimeste ja kultuuride teatud tavadele, reeglitele ja praktikatele, mis kajastavad väärtusi ja tõekspidamisi.(seda nim mõnikord positiivseks moraaliks ehk kirjeldavaks moraaliks). Moraalifilosoofia on filosoofiline ja teoreetiline mõtisklus moraali üle.süstemaatiline püüe mõista moraalimõisteid ning õigustada moraaliprintsiipe-ja teooriaid . Uurib nt millised väärtused ja voorused on olulised, et elada rahuldustpakkuvat elu ühiskonnas. Moraalifilosoofia ülesandeks on formuleerida ja kaitsta neid käitumisprintsiipe ja väärtusi, mis juhivad inimeste tegevust ja loovad häid karaktereid. uurida moraaliprintsiipide vahekorda . Moraaliprintsiibid võivad sattuda omavahel vastuollu (Pea oma lubadust ! Aita hädasolijat!)
Moraal aitab korras hoida ühiskondlikku masinavärki, sest inimene elab oma elu teiste inimeste seas ja moraal juhib vastastikuseid suhteid.
“Mitte mingisugused rikkused, tervis, kuulsus ega võim ei suuda kompenseerida meile seda kaotust, kui need suhted lähevad viltu” kirjutab Schumacher.
Moraal osutab inimeste tajutud normidele ja printsiipidele. Moraal puudutab sügavamalt meie ühiskondliku eksistentsi olemust.
Eetika tähistab moraali ja moraalifilosoofia valdkonda tervikuna . Nii moraal kui eetika tegelevad väärtuste, vooruste, printsiipide ja praktikatega. Eetika on teadus moraalist. Eetika aga teoreetilisele reflekteerimisele moraali üle.
Eetika on filosoofia haru, mis tegeleb küsimusega, kuidas me peaksime elama. Antiikfilosoofias oli see küsimus esitatud üksikindiividi seisukohalt. Uusaegses filosoofias on küsimuseks Mida ma tohin teha? Küsimus inimeste kooselust, vastastikused õigused ja kohustused. Eetika esitab ja kaalub argumente, miks peaks käituma nii ja mitte teisiti
2.Mis iseloomustab moraalset toimimist?
Moraalne toimimine on toimimine (millegi tegemine või tegemata jätmine) teiste huvides ( altruism ).
Moraalset toimimist iseloomustab kohustuslikkus , moraalinormide täitmist saab teistelt nõuda.
3. Eristage teoreetilist ja praktilist eetikat. Millega tegeleb metaeetika ?
Teoreetiline eetika jaguneb : normatiiveetika ja metaeetika.
Praktiline eetika jaguneb : rakenduseetika ja kutse-eetika.
Normatiiveetika : konstrueerib eetikateooriaid, põhjendab moraaliotsustusi teoreetilistes raamistikes .
Metaeetika : uurib eetikaterminite (hea/halb, voorus/ pahe , moraaliotsustuse struktuur, jne) tähendust, väärtusotsustuste loomust. keskseks küsimuseks on faktide ja väärtuste vahekord .
Rakenduseetika : Käsitleb konkreetseid moraaliprobleeme, mis kerkivad üles erinevates eluvaldkondades.
Kutse-eetika : tegeleb erinevate professioonide hea käitumise tavadega, väärtustega (arsti-eetika, õpetaja eetika) .
Kutset e. professiooni iseloomustab selle liikmete kompetents ja kollektiivne teenistusideaal.
Kutse eksisteerimine tugineb inimeste vajadustel ja väärtustel, mille alusel defineeritakse teenistuse ideaalid.
Kutsepõhine eetikakoodeks esitab väärtused / tegutsemisprintsiibid, millest professiooni liikmed peavad lähtuma.
Koodeksid kehtestavad ja vahendavad ühiseid standardeid ja tegutsemisviise.
4. Mis on eetikakoodeks ? Miks on eetikakoodeksit vaja ?
“ Koodeks ” juhib tähelepanu vormile: eetikakoodeks on kirjalik dokument.
Eetikakoodeksi moodustavad kodifitseeritud ehk kirja pandud eetikanormid.
Kirjapandud normide ja/või väärtuste kogum, mis on toeks mingis valdkonnas tekkivate moraaliprobleemide lahendamisel ja õigete käitumisviiside valikul . Normatiivsed (käitumisnormid negatiivsete käskude vormis “ei tohi”, “pole lubatud”; positiivsete käskude vormis “pead tegema”)
Väärtuselised (üldsõnalised deklaratsioonid)
Sotsiaalseid kohustusi sõnastavad ehk väljapoole suunatud (deklareeritakse, milliseid kohustusi ühiskonna ees võetakse).
Eetikakoodeks on toeks kindlas valdkonnas tekkivate moraaliprobleemide lahendamisel või õigete käitumisviiside valikul.
Väära käitumise ennetamiseks ja ärahoidmiseks
Ühtsustunde loomiseks põhiväärtuste jagamise alusel
Puuduliku regulatsiooni täiendamiseks
Avalikkuse surve ja suurenenud kontrolli tõttu
Eetilised dilemmad (väärtused võivad sattuda konflikti, nt konfidentsiaalsus ja elu, lojaalsus ja ausus) – vajadus panna paika reeglid, millest antud elukutse esindaja saaks lähtuda.
Avalikkuse teavitamiseks, et saavutada usaldust.
5. Miks on moraali vaja? Mõni olukord, kus moraal ei toimi?
Meil on vaja moraali, moraalireegleid, mis juhiksid meie tegusid nii,et meie tee muutuks valgemaks, et saaks ära hoida ja vähendada kannatust, parandada inimeste heaolu, lahendada huvikonflikte selgelt õiglaste reeglite alusel nind omistada tegude eest vastutust, nii et saame inimesi kiita, laita, tasustada ja karistada vastavalt sellele, kuidas nende teod peegeldavad moraaliprintsiipe.
Moraal hoiab meie ühiskonda koostlagunemast. Leevendab inimkannatusi. Soodustab inimõitsengut, aitab lahendada konflikte õiglastelt ja mõistlikult. Moraali abil same jagada kiitust, laitust, tasu ja karistust.
Moraali eesmärk on kujundada õnnelike ja vooruslikke inimesi, seda laadi inimesei, kes kujundavad õitsvaid ühiskondi.
Moraal tegeleb selliste reeglite kindlakstegemisega, mis edendavad inimhüvet. Ilma moraalita me ei saa hüvesid edendada.
6. Kas on alati inimeste huvides olla moraalne ? Mis on moraali funktsioonid
Kui lähtuda Hobbes’ist, kes uskus, et inimesed toimivad alati sellest lähtudes, mida nad tajuvad olevat oma huvides, siis ma arvan, et ei ole alati inimeste huvides olla moraalne- sest vahel on meie huvides ka selliseid asju, mis ei pruugi moraalsed olla. Samas kui ei oleks mingit moraalisüsteemi või mingit ühist võimut, mis hoiaks inimesi aukartuses, siis poleks inimese elu kõik seda, mida ta võiks meie praeguses ettekujutses olla. Seepärast on tegelikult igale inimesele parem, kui järgida mingisuguseid reegleid, loobuda osaliselt oma vabadusest teha ainult seda, mis meeldib ja teatud isiklikest huvidest. Siis on tõenäolisem, et me same kõik neid asju, mida me tahame või enam vajame: turvalisust, õnne, võimu, jõukust, rahu. Sellisena on moraal sotsiaalse kontrolli vorm. Me kõik otsustame kehtestatava reelgitekogumi kasuks, sest kui peaaegu kõik meist alluvad neile reeglitele peaaegu kogu aeg, on peaaegu kõigil meist parem peaaegu kogu aeg.
Üldiselt ja pikas perspektiivis on inimese huvides olla moraalne, sest moraal on just selline reeglite kogum ,mis kõige tõenäolisemalt aitab kõiki meid, kui peaaegu kõik meist järgivad neid reelgeid
7.Missuguste sanktsioonidega peab inimene arvestama, kui ta paneb toime moraalselt halva teo (nt ei pea oma lubadust) ?
8. Võrrelge moraali teiste normatiivsete süsteemidega nagu õigus, religioon , etikett.
Moraalil on iseloomulik tegutsemist juhtiv ehk normatiivne aspekt.
Moraal ja religioon .
Moraali reegleid ja praktikaid religioonis ei tuleks samastada usuga. Moraalinormid võivad sarnaneda religiooninormidega. Ent moraalset praktikat ei pruugi motiveerida usulised kaalutlused. Moraalireeglid ei pruugi põhineda ilmutusel või jumalikul autoriteedil. Ilmalik eetika põhineb mõistusel ja inimkogemusel. Ilmalikul eetikal puudub transtsendentaalne mõõde.
Moraal ja seadus.
Moraal on seadusega tihedalt seotud nind mõned inimesed võrdsustavad need praktikad . Paljud seadused on kehtestatud selleks, et edendada heaolu, lahendada huvikonflitke ja aidata kaasa ühiskondlikule harmooniale, nii nagu seda teeb ka moraal. Samas eetika võib leida, et mõned seadused on ebamoraalsed, eitamata et need on seejuures kehtivad.
Lisaks seadus ei hõlma moraali mõningaid aspekte . Nt ollakse üldiselt nõus, et valetamine on ebamoraalne aga pole ühtegi seadust, mis keelaks valetamist. Seadus erineb moralist ka selle poolest, et seaduse kehtestamiseks on olemas füüsilised ja rahalised sanktsioonid (nt vangistus, trahvid ), samas kui moraali kehtestamisel on sanktsioonideks vaid südametunnistus ja reputatsioon.
Seaduse puuduseks on see, et see ei saa olla seadusi iga sotsiaalse tõve vastu ning pole võimalik kehtestada kõiki soovitavaid seadusi.
Moraal ja etikett.
Etiket puudutab rohkem ühiskondliku eksistentsi vormi ja stiili kui selle olemust. Etiketi puuduseks on see, et ta ei puuduta eluliselt tähtsat isiklikus ja ühiskondlikus eksistentsis. Etiket on kultuuriline leiutis , samas kui omraal pretendeerib sellele, et olla avastus. Etikett esindab ühiskonna otsuseid selle kohta, kuidas peame riietuma, üksteist tervitama, sööma, pidupäevi tähistama jne.
9.Millised on eetika, õiguse ja religiooni erinevused : normide kehtivuse, formaliseerituse, normide sanktsioonide ja põhjendamisviiside osas ?
Moraalinormid on mitteformaalsed, nende täitmist ei tagata riiklike institutsioonidega.
Tagatakse nii väliste (teiste inimeste reaktsioonid, suhtumine) kui sisemiste sanktsioonidega (häbi).
Moraalinormid on universaalsed , ei ole piiratud riigipiiride, grupi, religiooniga.
Moraalinormide kohustuslikkust ei põhjendata viitega autoriteedile (jumalikule, ilmalikule) vaid inimeste mõistusele või kokkuleppele või kasulikkusele.
Õigusnormid on seadused otseses tähenduses, seadusandja poolt kehtestatud, institutsioonide poolt kantud .
õigusnormide täitmist tagatakse riiklike institutsioonidega: kohus, politsei, vanglad
õigus on piiratud riigipiiridega: seadused kehtivad ühe riigi piires
seaduse mittetäitmisel tuleb tegemist väliste sanktsioonidega (karistused)
õigusnormide puhul saame küsida, kas nad on moraalsed.
Religiooninormid kehtivad ühe religioosse grupi piires.
Religiooninorme põhjendatakse viitega jumalikule autoriteedile või ilmutusele, kirjasõnale.
Religiooninormide täitmist tagatakse väliste sanktsioonide ähvardusega: põrgu/ paradiis , Jumal valvas silm.
Religioosse käsu puuduseks on see, et ta põhineb autoriteedil, ning meil võib puududa kindlustunne või üksmeel kõnelause autoriteedi volituste suhtes või selle suhtes, mida näeks autoriteet ette uudses või vastuolulises olukorras.
10. Milline on eetika ja religiooni vahekord ?
Religioosne ja ilmalik eetika rinevad mitte sisu vaid põhjendusviisi poolest.
Religioosne eetika viitab Jumala tahtele, ilmalik eetika inimese mõistusele või kokkuleppele või inimeste soovidele.
Mida me peame tegema, on meile objektiivselt ette antud :
-Teonoomiline käsitlus: Jumala tahe on meile ette antud, seda me peame täitma. Hea on see, mida Jumal käsib, halb see, mida ta keelab.
-Loomuõiguslik käsitlus: Loodus on ette määranud, mida me peale tegema. Osad asjad on loomu poolest head, teised halvad.
Nt Kristluses on Piibli kümme käsku moraali sisu.
religiooni ja eetika 3 vahekorra võimalust :
Religioon on eetika alus
Religioon täiendab eetikat:
Jumal kui kohtunik ja moraaliseaduse eest seisja.
Kanti tees: Jumala idee viib eetika idee lõpule. Moraalne toimimine on toimimine kohusetundest. See on meie kohustus Jumala ees.
Religioon ja eetika on sõltumatud:
Eetika ei vaja Jumala ideed. Maailm on evolutsioonilise arengu tulemus ja inimene on vaba ise mõtlema, valima oma väärtusi, ideaale, eesmärke.
Osad väidavad, et religioosne moraal takistab sügavamat moraalset arengut – inimese autonoomiat. Religioosne moraal sarnaneb laste allumisele vanematele.
Autonoomia on kõrgem reflektiivne kontroll oma elu üle.
11. Milles seisneb Jumaliku käsi teooria ? Mis on Euthyphroni dilemma ?
Jumaliku käsu teooria ehk JKT – selle kohaselt on eetika printsiibid lihtsalt Jumala käsud. Nad ammutavad oma kehtivuse tõsiasjast, et Jumal on need käsud andnud, ja nad tähendavad “Jumala poolt kästud”. Ilma Jumalata poleks üldkehtivat moraali. Moraaliseadus samastatakse jumaliku tahtega. Kolm teesi:

• moraal saab alguse Jumalast.
  
• Moraalne õigsus – Jumala poolt tahetud. Moraalne väärsus – Jumala tahte vastane.
  
• Kuna moraal on rajatud jumalikule tahtele, mitte sõltumatult eksisteerivatele tegutsemisalustele, siis pole täiendavaid tegutsemisaluseid tarvis.
  

Ta annab au Jumala kõikvõimsusele. Kui Jumal poleks moraali allikas, tunduks ta justnagu vähem suveräänne või meie elus vähem vajalik.
Autonoomia tees eitab JKT teese: eetika on autonoomne ja isegi Jumal peab alluma matemaatika seadustele .
JKT näib muutvat ülearuseks “headuse” omistamise Jumalale . Kui me ütleme “Jumal on hea”, mõtleme, et omistame Jumalale mingi omaduse. Aga kui hea tähendab lihtsalt “see, mida Jumal käsib või tahab”, ei omista me Jumalale mingit omadust.
Moraal muutub siin meelevaldseks.
Sokrates küsib vagalt Euthyphronilt:
“Kas mingi tegu on hea, sest jumalad seda teha käsivad või jumalad käsivad seda teha, sest see on hea?
Kui aktsepteerime jumaliku käsu teooria kontseptsiooni heast ja halvast (hea on see, mida Jumal käsib), siis satume raskustesse.
Ükskõik kumma variandi valime, satume raskustesse. Kas moraalsete mõõdupuude kehtivus sõltub Jumalast, või on eetika autonoomne, nii et isegi Jumal allub moraalsele korrale ?
Väide: Mingi tegu on hea, sest jumalad käsivad seda teha.
Järeldus: Jumal oleks võinud anda ka teistsugused käsud. Jumala käsud on moraali vaatekohalt meelevaldsed, sest enne seda, kui ta kuulutas valetamise halvaks, polnud see halb. Ta oleks võinud käskida meil ka valetada, varastada.
Kuidas on aga lood Jumala headusega?
Väide: Jumal käsib head tegu teha, sest see tegu on hea. (autonoomia tees)
Järeldus: Jumala käsud pole juhuslikud, vaid põhinevad tema jumalikul tarkusel, ta teab mis on hea. Peab aga olema mingi Jumala tahtest sõltumatu standard, mis ütleb, mis on hea/halb. Jumal ei tee midagi heaks, hea eksisteerib enne ja sõltumata tema tahtest.
Autonoomia tees :
Moraal ei lähtu Jumalast
Õigsus ja väärus ei põhine lihtsalt Jumala tahtel.
Üldiselt leiduvad nii või teisiti toimimiseks alused, mida on võimalik teada sõltumatult Jumala tahtest.
Eetika on autonoomne ja isegi Jumal peab alluma moraaliseadusele, mis eksisteerib temast sõltumatult. Annab au Jumala kõikvõimsusele ja suveräänsusele.
•Mõlemat varianti kokku võttes peab ütlema, et me peame kas kuulutama Jumala käsud meelevaldseteks või siis tunnistama, et on olemas mingi Jumala tahtest sõltumatu standard, mis ütleb, mis on hea ja halb. Järelikult peame loobuma hea ja halva teoloogilisest definitsioonist ( hea / halb on see, mida Jumal käsib /keelab).
•Objektiivsed moraaliprintsiibid eksisteerivad sõltumatult, neid saab avastada , kasutades mõistust või kogemust.
Kant pooldas autonoomia teesi, arvas , et paikapidav usuline eetika ei saa erineda paikapidavast filosoofilisest eetikast. Jumal ja inimkond peavad ühtviisi alluma samadele ratsionaalsetele printsiipidele ja mõistusest piisab , et juhtida meid nende printsiipide juurde. Kanti süsteem ülendab eetika seesmiseks hüveks: õigupoolest on oma kohuse täitmine mitte millegi muu kui selle pärast, et see on kohus, ülim hüve. Säärasena on see seotud religiooniga. See on meie kohus Jumala ees. Jumal armastab vooruslikke ning tasub neile lõpuks õnnega vastavalt nende vooruslikkuse astemele. Jumal ja surematus on eetika tarvilikud postulaadid.
12. Kas usk soosib moraalselt elu ? Kuidas ?
Kui Jumal on olemas, siis hea tahe võidab halva.
Kui Jumal on olemas -kosmiline õiglus valitseb universumis.
Moraalsed põhjused kaaluvad alati üles moraalivälised.
Kuskil on Jumal, kes meid armastab ja meie eest hoolitseb, tema armastus innustab meid.
Kui Jumal lõi meid oma näo järgi, siis on kõik inimesed võrdselt väärtuslikud. Meil on põhjust kõiki kohelda heatahtlikult, moraalselt.
Igavene elu: meil on kohustused järeltulevate põlvede ees.
Usk annab meile kaks põhjust hoolitseda tulevaste põlvede eest. 1. Jumal käsib meil sugu jätkata 2. Jumal teab, kes on määratud sündima, ta armastab neid inimesi juba. Jumala jaoks on maailma olemasolu oma täielikus ajaulatuses hea, seeg me peame Maad hoidma neile, kes sünnivad veel ja keda Jumal juba armastab.
13. Mis iseloomustab moraaliprintsiipe ? Mida tähendab moraaliprintsiipide universaliseeritavus?
Moraaliprintsiipe iseloomustab :
Preskriptiivsus (väljendatakse kui käske)
Universaliseeritavus (kõigile ühtmoodi)
Üleskaaluvus (nt esteetiliste, õiguslike suhtes)
Avalikkus (et nende alusel hinnata saaks)
Teostatavus (ei tohi olla ülejõu käivad)
Moraaliprintsiip on moraali keskseks elemendiks . Moraaliprintsiibid on praktilised tegevusjuhised.
Preskriptiivsus – tähendab moraali praktilist ehk tegutsemist juhtivat iseloomu. Moraaliprintsiibid esitatakse tavaliselt kui käsud võ imperatiivid . Preskrpitiivsus on omane kogu normatiivsele diskursusele. Tagasimõjuvalt kasutatakse seda tunnust käitumise tunnustamiseks, kiituse, laituse jagamiseks, rahuldus -või süütunde tekitamiseks.
Universaliseeritavus – moraalipõhimõtted peavad kehtima kõigile, kes on oluliselt sarnases situatsioonis. Universaliseeritus kehtib ka kõigi hinnanguotsustuste suhtes. – inimene peaks olema järjekindel oma väärtusotsustustes, sh ka moraaliotsustustes. Moraaliprintsiipe peab rakendama kõigile, kes on sarnases situatsioonis.
Konsistentsuse nõue: kui ma pean mingit tegu X heaks, pean pidama heaks kõiki X-ga sarnaseid tegusid.
Üleskaaluvus – moraaliprintsiipide autoriteet on ülimuslik. Nad pole ainsad printsiibid, kuid nad on eesõigustatud.
Avalikkus – et moraaliprintsiibid juhiksid meie tegevust, käitumist, peavad nad olema avalikud. Kuna me kasutame neid selleks, et käitumist ette kirjutada, nõu, kiitust,laitut anda, satuksime iseendaga vastuollu, kui me neid ei avalikustaks.
Teostatavus - moraaliprintsiip peab olema elluviidav, reeglid ei tohiks toimijale asetada liiga suut koormat või midagi täitmatut.Moraaliprintsiibid peavad olema tehtud avalikuks, et nad saaksid juhtida kõigi tegevust, et nende alusel saaks hinnata teiste ja enda tegusid, jagada tegude tegijatele kiitust või laitust.
14. Mida tähendab, et moraal on normatiivne ?
moraalireeglid puudutavad norme. – nad käsitlevad seda, mis ja kuidas peaks olema. Moraalil on iseloomulik tegutsemist juhtiv ehk normatiivne iseloom.
15. Kuidas on seotud normid ja väärtused ?
16. Mis on väärtused ? Millist liiki väärtusti on olemas ? Mis teadus uurib väärtusi ?
Väärtused on mingid seisundid või tingimused, mida inimesed igatsevad või hindavad . Väärtus sünnib inimese võimest kujutada ette ja soovida praegusest erinevat situatsiooni. Väärtuste alusel inimene valib oma elu eesmärgid, mida ta järgib kõiki valikuid tehes, k.a. eluviisi ja toiminguid valides .
•Väärtused on soovide objektid ja nad juhivad meie toimimist
•Positiivsed väärtused on need asjad, mida soovime .
•Negatiivsed väärtused on need asjad, mida väldime
•Väärtused võivad olla konfliktis
On olemas :
•Majanduslikud väärtused
• Esteetilised väärtused
•Poliitilised väärtused
•Moraalsed väärtused(see, mida tuleks moraalses mõttes taotleda, mis on moraalses mõttes hea). Moraalsete väärtuste ülimuslikkus, kui tahame olla moraalsed.Moraalsed väärtused reguleerivad inimeste käitumist. Kes väärtustavad moraali, tahavad käituda teatud viisil, olla teatud tüüpi inimesed.
17. Mis seos on väärtustel ja moraalil ? Mida tähendab, et moraalinormid põhinevad väärtustel ?
Väärtused on moraali vallas kesksed. Väärtustest võib tuletada printsiibid, mis võivad saada tegevust juhtivateks väärtuste “kehastajateks”. Väärtused juurduvad kultuurilistes konstruktides ning nad on aluseks moraaliprintsiipidele, millel põhineb moraaliarutlus.
Moraali ettekirjutused puudutavad norme, mis põhinevad väärtustel.
Normatiivsed standardid ja käitumist juhtivad normatiivsed reeglid kaitsevad teatud väärtusi.
18. Nimetage moraalseid väärtusi.
Vabadus,tarkus, heatahtlikkus, armastus, sõprus,ausus, õnn, privaatsus . Julgus , Usaldusväärsus,Ausus,Lojaalsus, Tolerantsus . Platoni järgi veel ka mehisus , vaprus ,mõistlikkus nt.
19. Mis on väärtuste loomus, kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed ?
objektivist on seisukohal, et väärtused väärivad soosimist, ükskõik, kas keegi neid tegelikult sovib või ei, nad on mingil moel meist sõltumatud. Objektivistide arvates saab Hea lahutada sellest, mida soovitakse. Objektivistid: Platon (428-348 eKr): me soovime Head, sest see on hea. Hüve on kõrgeim vorm, on väljendamatu, jumalasarnane, sõltumatu ja tunnetatav ainult pärast filosoofiaõpinguid.
Subjektivist leiab, et väärtused sõltuvad soovijatest, on nende suhtes relatiivsed. Subjektivism käsitleb väärtusi lihtsalt kui teadliku soovi produkti . Väärtusi loovad ihad, ning väärtused on väärtuslikud just sel määral, millisel neid ihaldatakse: mida tugevam iha, seda suurem väärtus. Subjektivistid: „Me ei püüdle, soovi, igatse ega ihalda kunagi midagi sellepärast, et peame seda midagi hüveks; pigem peame seda asja hüveks sellepärast, et me püüdleme, soovime, igatseme või ihaldame seda.” (Baruch Spinoza , Ethics)
Kas need asjad on väärtuslikud sellepärast, et me neid ihaldame või me ihaldame neid sellepärast, et nad on väärtuslikud?
Sünergistlik vaade tunnustab väärtuste juures nii subjektiivset kui objektiivset aspekti.
Kui soovidega olendid on olemas, siis teatud asjad – tervis, nauding , teadmine jne on juba väärtuslikud iseenesest ja valu, kannatused ,haigus on iseenesest mitteväärtuslikud.
20. Mis vahe on deskriptiivsel ja väärtustaval lausel ?
Deskriptiivne lause kirjeldab tükki universumist, ta ei vaja mingit hindamist kõneleja poolt. Ta on kas tõene või väär. Näiteks “Eutanaasia on Hollandis lubatud” . Ütleb, mida peetakse moraalselt õigeks teatud riigis.
Väärtustav lause ei kirjelda midagi, vaid siin kõneleja annab oma hinnangu. Väärtustav lausung nõuab hinnangu andmist inimese poolt, kes seda väljendab. Näiteks “Eutanaasia on moraalselt vale”. Ütleb, mis on moraalselt parim.
21. Kas eetikas on tegemist tõdede või arvamustega ? Kui eetikatõed on olemas, mis teeb nad tõeseks : subejktivistide ja objektivistide järgi.
Subjektivistide meelest ei ole moraalilausungitel tõeväärtust, tegemist on hinnangutega, mis väljendavad meie tundeid mingi nähtuse/teo suhtes .
Objektivistide meelest on moraalilausungitel tõeväärtus, sest on olemas eetilised faktid, mis teevad nad tõeseks. Mitte- empiirilised , mitte- loomulikud eetilised faktid.
22. Kas faktid ja väärtused on seotud ? Mida väidab naturalism, emotivism , preskriptivism , mittenaturalism ?
Naturalism – väärtusväiteid saab määratleda faktiväidete kaudu. Fakt on empiiriliselt verifitseeritud väide. Ja väärtus on see, mida peavad silmas hinnangulaused. Kui väidame, et miski on fakt, eeldame ,et on olemas mingi objekt või asjade seis. Kui esitame väärtusotsustuse, anname millelegi hinnangu. Faktiväitest ja eeldusest on võimalik tuletada järeldus. Naturalism on teooria, mille järgi eetikaterminid on määratletud faktiterminite kaudu, selles mõttes, et eetikaterminid osutavad naturaalsetele omadustele.
Mittenaturalism - “Õige” mõistmiseks tuleb kindlaks teha “hea” tähendus. Moore’i järgi “hea” idee peab olema lihtne nagu “kollane”. Kuna head ei saa määratleda, on meil kaks alternatiivi: tegu on kas lihtsa, defineerimatu omadusega või ei osuta see sõna üldse mitte millelegi (ega kuulu eetika ainevalda ). pHea on lihtne, määratlematu, analüüsimatu mõtteobjekt.
Moore’i meelest oli intuitsionism ainuke rahuldav eetikateooria . Hea peab olema määratletav mittenaturaalse omadusena, meenutades platonistlikku vormi, mida me tunnetame intuitiivselt .
Moraalifaktid on küll olemas, kuid nad pole naturaalsed. Nad avastatakse intuitsiooniga.
Emotivism - Emotivism oli reaktsioon intuitsionismile.
Emotivistid nõustuvad, et hinnanguväited pretendeerivad sellele, et osutada mittenaturaalsele maailmale, aga kuna puudub viis, kuidas teada saada, kas mittenaturaalne maailm on olemas, pole ka kuidagi võimalik teada saada, kas need väited üldse millelegi osutavad.
Moraaliotsustustel pole tõeväärtust, vaid nad väljendavad hoiakuid; need otsustused väljendavad meie tundeid ning aitavad meil veenda teisi toimima nii, nagu me soovime.
Preskriptivism – ehkki moraaliotsustustel pole tõeväärtusi, on nad midagi enamat kui lihtsalt hoiakuväljendused; need on universaalsed ettekirjutused. Nt otsustus ,et Mary peaks tegema aborti tähendab seda, et ükskõik kes, on oluliselt sarnases olukorras, peaks tegema aborti.
23. Kas moraal on suhteline või on moraalinormid objektiivsed ja moraal universaalne ? Kes otsustab, mis on tõene ja väär ?
Kas moraalinormid sõltuvad kultuurist (kultuurirelativism), traditsioonist (konventsionalism), üksikust hindajast (subjektivism) või on oma loomult objektiivsed ( objektivism ).
24. Mida väidab eetiline relativism ? Relativismi kolm võimalikku teesi?
Erinevuse tees: see, mida peetakse moraalselt õigeks, erineb ühiskonniti.
Sõltuvuse tees: Kõik moraaliprintsiibid saavad oma kehtivuse kultuuri heakskiidust.
Eetiline relativism: Pole olemas universaalselt kehtivaid moraaliprintsiipe, objektiivseid standardeid, mis rakenduksid kõikidele inimestele igal pool ja ajal.
Väidab, et tegude moraalne õigsus ja väärus varieerub ühiskonniti ning et pole olemas absoluutseid universaalseid moraalistandardeid, mis oleksid siduvad kõigi inimeste jaoks kõikidel aegadel . Vastavalt ollakse arvamusel, et see, kas teatud teguviis on indiviidi jaoks õige või mitte, sõltub ühiskonnast, millesse indiviid kuulub, või on realtiivne selle ühiskonna suhtes. Kõik moraalipõhimõtted kehtivad ainult suhteliselt, olenedes kultuurist või individuaalsest valikust. Pole olemas
Universaalseid moraalistandardeid, mida pooldaksid kõik ühiskonnad. Kas indiviidi teatud teguviis on õige või ei, sõtlub ühiskonnast, millesse ta kuulub, või on selle suhtes relatiivne . Pole olemas absoluutseid ehk objektiivseid moraalistandardeid, mis kehtiksid kõigi inimeste jaoks igal pool ning igal ajal. Moraalireeglid sarnanevad mängureeglitega, erinevad loodusseadustest. Nad pole meile looduse poolt antud, vaid inimeste loodud. Nad pole absoluutsed, loomulikud, neid võib muuta. Moraal on kultuuri osa. Kasvatuse käigus omandatakse kultuuri peamised väärtused. Last keelatakse nii palju, et lõpuks saab see tema südametunnistuseks. Relativismist tuleneb, et meie enda ühiskonna moraalikoodeksil pole mingit erilist staatust, see pole parem ega halvem vaid üks paljudest.
Moraalne skeptitsism on vaatekoht, mille järgi pole üldse olemas kehtivaid moraaliprintsiipe
25. Võrdle deskriptiivset ja normatiivset eetilist relativismi.
26.Mis räägib eetilise relativismi kasuks? Mis on argumendid eetilise relativismi vastu ?
Problemaatiline relativismis puhul:
See, kas mingit tegu pidada moraalselt õigeks või valeks, sõltub ühiskonnast/ kultuurist.
Eri rahvaste kultuurid on erinevad, seepärast pole ka universaalset moraali.
Kui pole universaalseid standardeid, ei saa mingit tegu ega praktikat kritiseerida.
Me ei saa enam öelda, et teise ühiskonna moraalireeglid on valed. Ei saa mõista hukka ka orjust , anti-semitismi.
Ei saa ka kritiseerida omaenda kultuuri moraalitõekspidamisi. Sest kõik, mida antud kultuuris peetakse õigeks, on seda.
Moraali areng muutub küsitavaks.
Eetilise relativismi puhul on hea:
Relativism hoiatab meid, et on naiivne uskuda , et kõik meie eelistused põhinevad mingil ratsionaalsel standardil.
Eetiline relativism osutab, et meie moraalivaated võivad lihtsalt peegeldada meie eelarvamusi.
Eetiline relativism hoiatab arrogantsuse eest, kutsub üles tolerantsusele, avatusele.
Tolerantsuse paradoks :
1)Tolerantsuse nõue: teistel ühiskondadel võivad olla teised väärtused.
2)Tolerantsus on absoluutne väärtus, mille austamist tuleb nõuda ka teistelt ühiskondadelt.
27. Mismoodi saab universaalsele inimloomusele toetudes tõestada, et eetiline relativism ei pea paika ?
Inimloomus on suhteliselt sarnane olemuslikes aspektides, kuna inimestel on sarnased vajadused ja huvid.
Kultuuridel on palju ühiseid väärtusi. Laste eest hoolitseb iga ühiskond.Valetamist taunib iga ühiskond. Lubaduse pidamine on igas ühiskonnas oluline.
Universaalsesse moraali kuulub:
Ära tapa süütuid inimesi!
Ära põhjusta asjatut valu või kannatust!
Ära varasta ega valeta!
Pea oma lubadusi ja austa oma lepinguid!
Ära võta teiselt inimeselt tema vabadust!
Räägi tõtt, või vähemalt ära valeta!
Ole õiglane, koheldes võrdseid võrdsetena ja ebavõrseid ebavõrdsetena!
Vasta teistele samaga, näita üles tänulikkust!
Aita teisi inimesi, eriti kui see ei maksa midagi.
Täida õiglasi seadusi!
Kui moraaliprintsiibid on inimeste vajaduste ja huvide funktsioonid. Mõned printsiibid edendavad neid vajadusi paremini.
Universaalne inimloomus viitab sellele, et on olemas objektiivselt üks hulk moraaliprintsiipe, mis on rakendatavad kogu inimkonnale (kõigile ratsionaalsetele olenditele).
Loomuseaduse põhiideede järgi:
inimestel on olemuslikult mõistuspärane loomus, mille on neile määranud Jumal. Isegi jumalat tundmata võib mõistus kui meie loomuse olemus avastada inimhüvanguks vajalikud seadused. Ja loomuseadused on universaalsed ja muutumatud, ning neid tuleks kasutada ühiskondade ja nende positiivsete seadusete hindamiseks.
28.Mis on eetiline absolutism ?
Mõned väärtused on absoluutsed, need on põhilised ja universaalsed, siduvad kõigile.
Meie ühiskond on need absoluutsed väärtused avastanud ja ehitanud neile üles oma poliitilise süsteemi.
Kui teistel ühiskondadel on teised väärtused, siis nad lihtsalt eksivad.
Teooria, mis ütleb, et igale moraaliprobleemile on ainult üks korrektne lahendus ja et vastus ei sõltu kultuurist.
Eetiline absolutist usub universaalsetesse moraalireeglitesse, et on olemas selliseid moraaliprintsiipe, mida mitte kunagi ei tohi eirata.Absolutism on diametraalselt vastupidine eetilisele relativismile.
Eetilise absolutismi vormid :
Absolutismi esindab kõige ehedamalt loomuõiguse teooria:
Moraalne kord on looduse poolt antud. Inimolendid on loomult ratsionaalsed olendid, kes on selle loomuse saanud Jumalalt, kes lõi meid elama teatud viisil.
Mõistus aitab meil avastada need seadused, mis on vajalikud inimese õitsenguks.
Loomuseadused on universaalsed ja muutumatud ja neid tuleb kasutada, kui hindame individuaalseid ühiskondi ja positiivseid seadusi.
Absolutist usub, et on olemas üleskaalumatud moraalipõhimõtted, mida ei tohi kunagi rikkuda. Moraalinormid on eranditeta.
29. Mis on eetiline subjektivism ?
subjektivism ehk subjektiivne eetiline relativism.
Eitab isikutevahelist moraalset vaatekohta. Moraalihinnang on igaühe enda asi. Moraaliotsustus on nagu esteetiline otsustus
(võrdle: ilu on vaataja silmas).
Igaühe arvamus on võrdselt tähtis.
Ei ole võimalik kritiseerida kellegi tegu kui ebamoraalset, halba.
Moraal kaotab oma mõtte, ei toimi enam kui sotsiaalse kooselu reguleerija, stabiliseerija.
30. Mis on eetiline objektivism ?
Vaade, et moraaliprintsiipidel on objektiivne kehtivus, ükskõik kas inimesed neid sellisteks peavad või ei. St moraalne õigsus ja väärus ei sõltu ühiskondlikust heakskiidust, vaid sõltumatutest kaalutlustest nagu nt see, kas tegu või printsiip edendab inimõitsengut või leevendab kannatust. Objektivism erineb absolutismist, kuna lubab, et kõik või paljud meie põhimõtted võidakse konkreetsetes olukordades millegi poolt üles kaaluda. Absolutismiga on ühist nii palju, et ka objektivismi kohaselt on moraaliprintsiipidel universaalne ja objektiivne kehtivus, kuid eitab, et moraalinormid on eranditeta; iga moraalipõhimõtet tuleb vaagida teiste moraalipõhimtete taustal.
31. Mis on prima facie printsiibid ?
Need on mõõduka objektivismi arusaamad moraaliprintsiipidest. Need on kehtivad tegutsemisreeglid, millele üldiselt tuleks alluda , kuid mida moraalse konflikti tingimustes võib üles kaaluda mõni teine moraaliprintsiip. Nt ehkki õiglus printsiip võib üldiselt üles kaaluda heasoovlikkus printsiibi, tuleb ette olukordi, kus saaks teha tohutu hulga head, ohverdades väikese hulga õiglust;
Tõelised kohustused, mis peavad siiski võistlema teiste kohustustega ning mõnikord nende ees taanduma.
Prima facie oleks küll olnud õige tegu, kuid pärast uute asjaolude arvesse võtmist enam mitte.
Tuummoraal, printsiibid, mis on tarvilikud heaks eluks õitsvas inimkogukonnas.
32. Millega tegelevad hea elu teooriad ?
Küsimustega •Mis teeb inimeste elu üldse elamisväärseks?
•Erinevad inimesed tahavad erinevaid asju, aga kõik tahavad olla õnnelikud?
•Mis on õnn? Mis on hea elu?
• Aristoteles : hea elu on vaimse tegevusega täidetud elu
• Seneca : hea elu on vooruslik elu
•Leibnitz: hea elu on oma võimete pidev täiendamine
Mitte elu ise pole väärtuslik vaid ainult hea elu
See, mis loeb, on elu kvaliteet
33. Kuidas on hea elu temaatika seotud moraaliga ?
34. Hea elu teooriad antiikfilosoofias ja kaasajal .
Platon ja Aristoteles kuulutasid hea elu küsimuse praktilise filosoofia keskseks küsimuseks.
Hea elu küsimuse tõid filosoofiasse sofistid , kelle meelest oli hea elu see, mida keegi heaks peab. Sofistide subjektivistlikku hea elu käsitlust kritiseeris Sokrates, kelle meelest on võimalik öelda, milline elu on objektiivselt hea. Sokratese jaoks seisneb hea elu oma elu üle mõtisklemises, selle üle reflekteerimises, mida tähendab elada head elu. Hea elu küsimusega tegelemine ongi hea elu.
Platon räägib vaheldumisi heast ja õnnelikust elust. Õnne all mõistab Aristoteles hästi elamist.
Antiikfilosoofia jaoks 2 küsimust: “Kuidas me peaksime üksteise suhtes toimima?” ja “Kuidas oleks üksiku indiviidi seisukohalt parem elada?
Sotsiaalne pool on oluline. Halva inimesena pole võimalik õnnelik olla, pole suhteid teiste inimestega. Kooselu teiste inimestega on tähtis. See on õnneliku elu üks olulisi aspekte. Halb inimene ei saa objektiivses mõttes õnnelikku elu elada, antiikfilosoofias. Hea elu ei ole võimalik väljaspool moraalset elu.
Vaid õiglane inimene saab olla õnnelik. • Antiikfilosoofid (Platon, Aristoteles) ei pidanud võimalikuks head elu väljaspool moraalset elu.
•Hea elu temaatika sisaldas automaatselt ka hea tegutsemise temaatika.
Aristotelese jaoks on õnne küsimus parima eluviisi küsimus . Elamis , olemisviis, mille suhtes ise saab midagi ette võtta. Eudaimonistlik eetika. Mingid tingimused peavad olema täidetud selleks, et saaks õnnelikult elada.
Aristotelese järgi on õnn :
•Hinge toimimisvõime vastavalt loomutäiusele (arete). Hinge voorus.
•Õnn on seotud vaimutööga. Kuna just praktilisel mõistusel rajanev elu teeb inimeseks , teeb see ka kõige õnnelikumaks. Sest mis on igaühele omane, on igaühes ka loomu poolest kõige tähtsam, nauditavam.
Uusajal lahutati moraali teema hea elu temaatikast :
•Kant kritiseeris antiikset hea elu eetikat.
Kant näitas, et hea elu mõistele võib anda kas objektiivse või subjektiivse sisu. Mõlemal juhul põrkume kokku raskustega . “Õnn (Glückseligkeit) on mõistusliku olendi seisund maailmas, kus kogu tema eksistentsi jooksul kulgeb kõik tema soovide ja tahte järgi.”
Kanti subjektivistlikust õnne definitsioonist järeldub: Inimesi takistab õnne saavutamast ületamatu vastuolu lõputute soovide ja inimelu lõplikkuse vahel.
Kanti kriitika hea elu käsitlustele:
•Hea elu mõiste objektivistliku käsitluse kriitika: Hea elu määratlus tuletatakse metafüüsilistest väidetest inimloomuse kohta, mida on raske tõestada.
•Hea elu mõiste subjektivistliku käsitluse kriitika: See, mis on kellegi jaoks hea, sõltub tema kalduvustest, eelistustest ja soovidest.
Kaasegsed edasiarendused hea elu käsitlusele :
Reflekteeritud subjektivism - Inimese elu on siis hea, kui ta seda afektiivselt heaks kiidab. Soovid allutatakse kriitikale. Tähtis on inimese teadlikkus oma soovidest. Selle tunde põhjal, et me elame head elu, saab öelda, mis on hea elu.
•Allutab soovid kriitilisele refleksioonile. Kriitikale ei allutata mitte seda, mida inimene soovib, vaid kuidas ta seda soovib.
•Siin on tähtis see, et meie soovid peavad lähtuma adekvaatsest ettekujutusest maailma ja soovija enda kohta.
•Kui me midagi soovime, aga selle täitumine ei teegi meid õnnelikuks, siis tähendab see, et meil oli vale arvamus endast või maailmast.
•Valed pole mitte meie soovid, vaid episteemilised arvamused, millele soovid toetuvad.
Sa oled just nii õnnelik, kui arvad end olevat – ei rohkem ega vähem. Tegu pole mitte kirjeldava mõistega, vaid konkreetsest isikust lähtuva hinnanguga.
Objektivistlik positsioon - Teatud asjad on objektiivselt head, sõltumata sellest, mida inimesed ise mõtlevad. Mingi asi pole hea mitte sellepärast, et me seda soovime, vaid me soovime seda sellepärast, et see on meile hea. Objektivistid lähtuvad oma intuitsioonist, et on olemas objektiivsed sisemised väärtused. Et teatud asjad on objektiivselt head ja teised objektiivselt halvad, sõltumata sellest, mida konkreetsed inimesed mõtlevad.
35. Mille poolest erineb objektivistlik ja subjektivistlik hea elu käsitlus?
36. Mis motiveerib inimesi moraalselt toimima ?
Moraalne toimimine on toimimine (millegi tegemine või tegemata jätmine) teiste huvides (altruism).
37. mis vahe on psühholoogilisel ja eetilisel egoismil ?
•Psühholoogiline egoism on deskriptiivne teooria sellest, kuidas inimesed tegelikult käituvad, mis neid motiveerib.
Doktriin , mis väidab, et me teeme alati selle teo, mis meie arvates on kõige paremini kooskõlas meie omahuviga, st meil pole teist valikut kui olla isekas . Meid ei saa motiveerida mitte miski muu peale selle, mida me usume kaasa aitavat oma huvidele. Mina edendan alati oma huvisid, ja teie edendate alati oma huvisid.
PE väidab end olevate inimloomuse kirjeldus.
•Psühholoogiline egoism on teooria, mis põhineb teatud arusaamal inimloomusest.
•Väidab, et me ei saagi teisiti, kui toimida omahuvist lähtudes ja et moraal, mis eeldab inimestelt altruismi, tegutsemist teiste huvides, on võimatu, sest on vastuolus inimloomusega.
•Moraal ei saa esitada inimestele põhjendamatuid nõudmisi.
•Igaüks soovib alati seda, mis on kõige rohkem tema huvides.
•Kui inimese võimuses pole mingit tegu teha, siis tal pole ka kohustust seda teha.
•Altruistlikult toimimine tähendab eelistada teiste inimeste huvisid enda omadele.
•Altruism on vastuolus inimloomusega, järelikult võimatu.
•Seepärast pole altruistlik toimimine kohustuslik.
•Eetiline egoism on preskriptiivne või normatiivne teooria sellest, kuidas inimesed peaksid käituma. Jaguneb individuaalne eetiline egoism ja universaalne eetiline egoism.
Individuaalne – igaüks peaks teenima minu parimaid huvisid. Teised teenigu mind. See on isekuse version , aga pretendeerib moraalsele autoriteedile.
Universaalne - seisukoht, et igaüks peaksid alati tegema neid tegusid, mis kõige paremini teenivad tema enda parimaid huvisid, isegi kui see on vastuolus teiste huvidega .
38. Mis on eetiline altruism ?
isetu hool ja mure teiste pärast, erapooletu, teisi arvestav käitumine,tegu.
39. Kuidas saab tõestada, et eetiline egoism ei pea paika ?
Et tõestada, et inimesed on loomult altruistid või egoistid, peab interpreteerima nende tegutsemise aluseks olevaid motiive .
•Inimesed ju annetavad vaestele, sageli anonüümselt, saamata ise midagi vastu?
•Vanemad hoolitsevad laste eest, kus on seal omakasu?
•Inimesed on valmis päästma teisi inimesi uppumisest, pannes oma elu ohtu. Kus on sellise teo puhul omahuvi ?
•Mida teha ema Teresaga, kes pühendas oma elu abistamisele?
•Psühholoogilise egoismi pooldajad väidavad, et kõik toimingud on motiveeritud omahuvi poolt.
•Selleks, et tõestada psühholoogilise egoismi paikapidamatust, tuleb leida vähemalt üks toiming, mis pole ajendatud omahuvist.
Psühholoogilise egoismi kaks peamist argumenti :
•Esimene argument: Ükskõik, mida inimene teeb, kui ta teeb seda vabatahtlikult, ta teeb lihtsalt seda, mida ta kõige enam teha tahab.
•Teine argument: nn omakasupüüdmatud toimingud tekitavad inimestes enesega rahulolu tunde. Inimesed toimivad “isetult”, sest see annab võimaluse end hästi tunda.
Esimese argumendi vastu : Ka head tehes lähtub inimene oma soovist, s.o. sellest, mida ta tahab.
•Ei ole tõsi, et inimene kõike, mida ta teeb, ka tahab teha. Paljusid asju teeme sest see on vahend, et saavutada mingit eesmärki (hambaarsti külastus).
•On asju, mida me teeme sellepärast, et me tunneme end olevat kohustatud neid tegema.
•Isegi kui inimene annab midagi teistele ära oma soovist lähtudes, ei tähenda see, et ta on isekas (selfish). Mis siis veel on isetu (unselfish), kui mitte teistele andmine?
•Tuleb teha vahet, MIDA inimene tahab? Kas mõtleb oma enda hüvedele ja ei hooli üldse teiste heaolust, siis on isekas. Kui tahab, et teised oleks õnnelikud ja toimib selle soovi ajel, siis pole isekas.
Teise argumendi vastu:
Nn “omakasupüüdmatud” toimingud tekitavad inimestes endaga rahulolu (puhas südametunnistus, rahulik uni, häbi).
•Küsigem, miks inimene tunneb heast toimingust rahulolu? Vastus: sest on teatud tüüpi inimene - isetu, mitte isekas.
•Alati tunneb inimene rahulolu mingi asja saavutamisest, mis ta igatseb. Ta ei soovi aga rahulolu, vaid head teha.
Brian Medlin väidab nt, et eetiline egoism ei saa olla tõene, sest see ei suuda rahuldada moraali tarvilikku tingimust – olla tegutsemisjuhiseks. Ta ütleb, et see tähendaks soovitada inimestel teha vasturääkivaid asju ühitamatute soovide alusel.
Teisest küljes, et mingi teooria oleks tõesti moraaliteooria , tundub vajalik, et teooria printsiibid oleksid avalikustatud. Kui printsiipe ei esitata üldiste ettekirjutustena, mis on avalikkusele teada, ei saa nad olla tegutsemisjuhised ega abivahendid huvikonfliktide lahendamisel. Samas pole egoisti omahuvi seisukohalt kasulik neid avalikustada. Egoistid tahaksid pigem ,et teised oleksid altruistid.
Egoismi paradoks : egoismi eesmärgi saavutamiseks tuleb egoismist loobuda ning muutuda teatud määral altruistiks, egoistki antiteesiks.
•Tuleb teha vahet isekusel ja omahuvil (egoismil). Taunime isekust.
•Omahuvist lähtumine võib olla moraalne. Seda põhjendab eetiline egoism.
40. Mille poolest erineb teleoloogiline eetika deontoloogilisest eetikast ?
•Teleoloogiline eetika (kreeka k. telos, eesmärk, tagajärg (nt utilitarism )
Väärtuseks on kasu/õnn. Hea tegu on see, mis toob maksimaalset kasu, suurendab õnne hulka maailmas.
• Deontoloogiline eetika (kreeka k. deon, kohustus) (nt Kanti kohuse eetika)
Teol endal on seesmine väärtus. Hea tegu on see, kus austatakse teist inimest ja teo tegemisel juhindutakse kohusetundest.
•Teleoloogiline eetika defineerib “õige” läbi “hea”- maksimeerib head (hüvet).
•Deontoloogiline teooria usub, et õiget ei saa defineerida läbi hea, eitavad, et “hea” tähtsam kui “õige”.•Deontoloogiline eetika ei põhine enda ega teiste huvide arvestamisel.
•Käsud ja keelud, vähem positiivsed kohustused.
•Tuleb keelduda tegemast häid asju, isegi kui nende mittetegemine võib põhjustada kahju (vähem head).
Teleogooline eetikateooria:
•Teo moraalse õigsuse määrab tagajärg.
•Teo moraalse õigsuse määrab see, kui palju ta toob kaasa hüvet. Mida rohkem hüvet tegu põhjustab, seda parem ta moraalses mõttes on. (teleoloogiline)
•Kui võrrelda kaht tegu, vaadatakse, millel on soodsam hüvebilanss.
•Teleoloogilist eetikat kutsutakse vahel ka konsekventsialistlikuks (ingl. k. consequence, tagajärg) eetikaks.
•Teleoloogilised teooriad on näiteks eetiline egoism ja utilitarism.
41. Mis on utilitarismi peamised jooned ? näide utilitaristlikust lähenemisest.
•Utilitarism on teleoloogiline eetika.
•Utilitarism on printsiibieetika.
•Nii tegevusjuhiseks kui ka tegevuse hindamise aluseks on printsiip:
“Tee seda, mis toob kõige rohkem kasu!”
teooria, et õige tegu on see, mis maksimeerib kasu. Kasu määratletakse naudingu, õnne, ideaalide või huvide kaudu. Ühe versiooni motoks on “Suurim õnn Suurimale hulgale”
Utilitarismi 3 peamist aspekti :
•Toimingute moraalset kvaliteeti mõõdetakse tagajärgede alusel.
•Toimingute tagajärgede hindamise aluseks on kasulikkus (lad. k. utilitas , ingl. k. utility).
•Tagajärgede hindamisel ei peeta silmas mitte individuaalset vaid üleüldist kasu, s.o. kõigi nende kasu, keda toiming puudutab.
•Klassikaline utilitarism on hedonistlik utilitarism (kreeka k. hedone, „nauding“). Valulise või nauditava omaduse valdamine. Mõnikord käib mõiste hedon naudingu hulga kohta, mida saab ka mõõta.
•Psühholoogiline hedonism on teooria, mille järgi saab motivatsiooni seletada ainult naudingusoovi ja valu vältimise kaudu.
•Aksioloogiline hedonism ütleb, et ainus sisemiselt väärtuslik asi on lõbu. Teooria, mille järgi nauding on ainus positiivne seesmine (intrinsic) väärtus ja valu või „must südametunnistus“ on ainsad negatiivsed seesmised väärtused.
•Väidab, et tegu on õige siis ja ainult siis, kui see toob kaasa naudingu vähemalt sama kõrge üleüldise tasakaalu kannatuse üle, kui tooks mistahes teine alternatiivne tegu.
Kaasaegsed utilitaristlikud teooriad :
•Preferentsutilitarism- individuaalsete eelistuste rahuldamine
•Heaolu utilitarism ( welfare utilitarianism) – peamiste huvide rahuldamine
•Ideaalne utilitarism – väärtusel põhinev, seesmiselt head, väärtuslikud asjad
•Negatiivne utilitarism – kuivõrd teguviis vähendab kannatusi
42. Missugune tegu on utilitaristide meelest moraalselt hea ?
Toiming on moraalselt õige/ hea, kui tema tagajärjel suureneb üleüldine kasu (õnne hulk) ja moraalselt vale, kui selle tagajärjel väheneb üldine kasu (õnn).
43. võrdle reegliutilitarismi ja teoutilitarismi.
Teoutilitaristid on arvamusel, et mingis kindlas olukorras on õige tegu see, mille tulemuseks on (või tõenäolisemalt on) parimad tagajärjed, samas kui reegliut on arvamusel, et õige tegu onsee, mis on kooskõlas sellise reelgitekogumiga, mille tulemuseks on parimad tagajärjed.
•Teo utilitarism(act utilitarianism)
Küsitakse, kas vastav tegu aitab kaasa õnne hulga suurenemisele. Kaalutakse iga tegu eraldi. Arvesse võetakse asjaolusid, teo konteksti.
•Reegli utilitarism (rule utilitarianism)
Hinnatakse mitte üksikuid tegusid vaid tegevusreegleid kasu- likkuse seisukohalt. Küsitakse, kas oleks hea, kui kõik järgiksid reegleid. Kui alati kasulik, ka seekord .
•Mingi tegu on moraalselt õige siis ja ainult siis, kui ta järgib reeglit, mille järgimine toob võimalikult suuremat kasu kõigile, keda antud tegu puudutab.
•Lihtsam on järgida reeglit, kui kaaluda iga tegu eraldi.
44. Mis räägib utilitarismi poolt, mis vastu ?
Ut eelised:
•Lihtsus: siin on vaid üks printsiip, mida rakendada.
• Objektiivsus : võimalus mõõta toimingu moraalset headust (mõõtes kasulikkust).
•Teaduslikkus: eetika teooria, millel on empiiriline vundament .
Probleemid:
•Kasu võib mõista erinevalt (õnn, lõbu).
•Kasu on raske mõõta, raske on ette näha ja kaaluda erinevate tegude tagajärgi.
•Inimestelt nõutakse üle jõu käivat (püüda suurendada õnne hulka).
•Ignoreerib meie moraalseid intuitsioone (et peame oma lähedasi tähtsamaks kui kogu inimkonda).
•Pole selge, kust tuleb selle teooria normatiivne jõud. Miks peaksime maksimeerima üldist kasu?
45. Mis on deontoloogilise eetika omapära ?
•Deontoloogiline eetika omistab sisemise väärtuse tegudele endile mitte tagajärgedele.
•Deontoloogilise eetika pooldaja jaoks on tõerääkimine õige ka siis, kui see põhjustab valu või kannatust. Valetamine on alati vale.
•Deontoloogiline eetika vastandub teleoloogilisele eetikale, mis leiab, et moraalse teo headuse/õigsuse kriteerium saab olla vaid teo tagajärg.
Eripära : need väärtused, millest moraalne kvaliteet sõltub on absoluutsed väärtused.
Ei ole kontekstist sõltuv.
•Moraalselt hea tegu on see, mida tehakse teatud motiivist – kohusetundest – ajendatuna.
•Tähtsad pole mitte teo tagajärjed vaid hea tahe.
•Moraalireeglid on kõigile ühtmoodi kohustuslikud, nad kehtivad universaalselt.
Inimene peab ise aru saama, mis on õige ja seda tahtma, ilma et aru saab,miks see õige on. Me peame mitte mõtlema seda mida mina arvan, mis on hea teha teatud olukorras, vaid tähtis on see, et ma mõtleksin, milline oleks see mõte igal inimesel, kes oleks minu olukorras.
46. Mis vahe on kategoorilisel ja hüpoteetilisel imperatiivil ? KAnti kategooriline imperatiiv ?
Kategooriline imperatiiv - Käsk teha tegusid, mis on vajalikud iseeneset, ilma teistele eesmärkidele viitamata. Vastandub hüptoteetilistele imperatiividele, mis käsivad tegusid mitte nende eneste, vaid mingi muu hüve pärast. Hüpoteetiline imperatiiv – käsk, mis näeb ette teatud tegusid selle pärast, et nad aitavad saavutada mingit teist eesm ärki, mida soovitakse. Eetikud, kes peavad moraalikohustusi sõltuvaiks tagajärgedest, vaatlevad moraaliprintsiipe hüpoteetiliste imperatiividena.
•Kategooriline imperatiiv on katse testida, kas subjektiivsed käitumisprintsiibid sobivad üldisteks toimimisprintsiipideks (maksiimideks).
•Selle printsiibi abil võetakse kokku protseduur, mis lubab otsustada, kas mingi toiming on moraalselt lubatud. Ei ole öeldud, mis on moraalne tegutsemine. Eetika,mis ütleb, et tuleb käituda nende reeglite järgi, mille kohta sa soovid, et nad saaksid kõigile üldiselt kehtivaks.
•Tuleb endalt küsida, kas sa tahaksid, et seda reeglid järgiksid kõik inimesed igal ajal (kas see võiks saada universaalseks seaduseks?).
Kanti kategoorilise imperatiivi kaks vormelit :•“Toimi ainult nende maksiimide alusel, mille kohta sa tahad, et need muutuksid üldiseks seaduseks!”
•“Tegutse nii, et sa käsitled inimkonda, nii enda isikus kui iga teise isikus alati eesmärgina, mitte kunagi paljalt vahendina!”
•Kanti meelest ei ole moraalsed kohustused sõltuvad vastava soovi olemasolust.
•Moraalset kohustust ei saa väljendada kujul “kui ma tahan X, siis ma pean tegema Y”.
•Moraalinõudmised on kategoorilised, mitte hüpoteetilised: sa pead tegema seda ja punkt.
Moraalne “peab” ei ole inimestele kohustuslik mitte sellepärast, et nii on tark teha või et selline toimine on meile kasulik (aitab elada head elu). Kant eitab seda, et moraalselt toimima motiveerib meid soov saada õnnelikuks.
•Vabade mõistuslike olendite moraaliseadus. Mitte Jumal ei anna moraaliseadusi, vaid inimene ise. Lükkab tagasi teonoomse moraalipõhjenduse (kus viidatakse Jumala tahtele).
•Moraaliseadus on meie enda sees.
Samas ei välista, et jumalik tahe lisandub. Me saame öelda, et inimene on autonoomne olend ja saab seadusi luua aga kui see, et Jumal seda soovib ka, annab sellele veel suurema autoriteedi.
•Kanti järgi on moraalne “peab” kategooriline, mitte hüpoteetiline.
•Moraalne “peab” ei ole siduv mitte sellepärast, et nad midagi soovivad (õnne, teiste heakskiitu, puhast südametunnistust, vältida sanktsioone).
•Kategooriline “peab” on inimestele kui ratsionaalsetele olenditele siduv, sest neil on mõistus.
Kujutlege, et üks inimene tahab laenata teiselt raha ja ta teab, et teine laenab talle ainult siis, kui ta lubab tagasi maksta. Aga ta teab juba ette, et ta ei saa seda raha tagasi maksta. Kas ta peaks siiski lubama raha tagasi maksta, teades, et ta ei saa oma lubadust pidada? •Kas inimene saab soovida, et tema maksiim muutuks üldiseks seaduseks?
•Ükskõik kunas Sul on vaja laenata raha, luba tagasi maksta, isegi kui Sa tead, et ei saa oma lubadust pidada.
•Kujutlege, et üks inimene keeldub teise aitamisest, kes on hädas. Ta ütleb endale: “Mis see minu asi on? Las iga inimene hoolitseb enda eest ise ja elab nagu talle on antud. Mina ei võta talt midagi ära, ma isegi ei kadesta teda; aga mul pole mingit tahtmist aidata kaasa tema heaolu parandamisele.”•Heategevuse näite puhul ei saa inimene soovida, et selline toimimismaksiim muutuks universaalseks seaduseks, sest keegi ei saa tahta, et teised oleksid ükskõiksed ka siis, kui temal läheb abi vaja.
•Järelikult ei pea see maksiim “igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab!” universaliseerimistestile vastu.
•Kanti järgi tähendab olla moraalne toimija, et inimene juhib oma tegevust “universaalsete seaduste” valgusel.
•Moraaliseadused kehtivad alati, kõikides olukordades, ilma mingi erandita.
•Üks selliseid moraalireegleid, mis kehtivad absoluutselt, on keeld valetada.
•Kanti meelest tähendab valetamine teise inimese inimväärikuse hävitamist.
•Kant esitas valetamiskeelu näite oma essees “Oletatavast õigusest valetada omakasupüüdmatutel motiividel”.
•Väidab, et isegi mõrvarile tuleb rääkida tõtt.
•Sest mõistus käsib meid olla ausad igas olukorras, see on kõige püham ja absoluutselt kehtiv mõistuse käsk.
•Teha võib vaid neid toiminguid, mis käivad kokku nende reeglitega, mida sa tahad, et neid järgitaks universaalselt.
•Kui sa valetaksid, siis sa järgiksid reeglit “On lubatud valetada”
•Seda reeglit ei saaks universaalselt omaks võtta, sest see viiks selleni, et inimesed enam ei usuks üksteist ja see ei tooks midagi head.
•Seepärast sa ei tohiks valetada.
Kanti vastastikuse austuse moraal :
•Kant arvas, et inimesed on loodud eriliste olenditena: inimestel on sisemine väärtus inimväärikus, sest nad on ratsionaalsed olendid.
•Meil pole mingeid kohustusi loomade suhtes, nad on vaid vahendid eesmärgi saavutamiseks. Eesmärk on inimene.
•Inimeste väärtus on üle igasuguse hinna.
•Neid ei tohi kunagi kohelda kui vahendeid.
•Pea kõigist lugu, ära tee kellestki vahendit!
•Kanti kategooriline imperatiiv ei luba teist inimest instrumentaliseerida.
•Universaalse lugupidamise moraal.
Kanti moraaliteooria põhijooned :
•Moraalne kohustus on absoluutne, see kehtib tingimusteta.
•Kohustuslikkus ei tulene üksiku inimese soovist saavutada õnne. Peame seda tegema, sest see on õige.
•Moraalset käitumist ajendab kohusetunne, mitte omahuvi.
•Moraal tähendab meie enda vastutust, mitte allumist võõrale seadusele. Mõistusliku olendina on inimene autonoomne, ta annab endale ise seadusi.
Kanti teooria kriitika :
•Kanti teooria on liiga jäik. Absoluutsed kohustused, ei arvesta tagajärgedega (valetamiskeeld absoluutne, ka siis, kui see seab teise elu ohtu).
•Kategooriline imperatiiv ei anna meile tingimusi, mille korral on tegemist moraalse toiminguga.
•Universaliseerimisnõudele vastamine ei tee veel tegu moraalseks. Universaliseerida saab ka ebamoraalset tegutsemist lubavaid maksiime.
47. Missugune on moraalselt hea tegu deontoloogia järgi ?
Moraalselt hea tegu on see, mida tehakse teatud motiivist – kohusetundest – ajendatuna.Hea tegu on see, kus austatakse teist inimest ja teo tegemisel juhindutakse kohusetundest.
48.Mis räägib deontoloogilise eetika poolt, mis vastu ?
49. Antiikse vooruseetika kesksed küsimused. Millest on tänapäeval tingitud huvi antiikse vooruseetika vastu ?
•Vooruseetika õitseng oli antiikfilosoofias.
Klassik kreeka filosoof Aristoteles (384-322 e.m.a.), eetikaalane peateos “Nikomachose eetika”.
•Peamine küsimus on “Missugune inimene ma pean olema?”, mitte “Mida ma pean tegema?”
•Aristoteles küsib “Nikomachose eetikas”, “Mis on inimese jaoks hüve?”
•Vastab: “See on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega)”
•Eetika jaoks kõige olulisem teada, “Missugused iseloomuomadused teevad heaks inimeseks?”
•Fookuses on elu eesmärk ja täiuslikkuse saavutamine.
•Kui keskaja kristlikud filosoofid kõnelesid voorustest, siis pidasid nad silmas, et moraalne headus on sõltuvuses enda allutamisest Jumala tahtele.
•Voorused olid “teoloogilised voorused” nagu usk, lootus, heategemine, kuulekus.
Uusajal:
•Jumaliku seaduse asemel räägiti moraaliseadusest inimese enda sees.
•Moraaliseaduse allikas on inimese mõistus, mitte Jumala tahe.
•Uus küsimus: “Missugune on õige tegu?” mitte enam “Missugused iseloomuomadused teevad heaks inimeseks?”
•Kaasajal uuesti katsed taaselustada voorustel-põhinev eetika, kriitika printsiibieetikate suhtes.
•Inglise filosoof´G.E.M. Anscombe (1958) kirjutas artikli, kus kritiseeris kaasaegset moraalifilosoofiat, mille keskmes on moraaliseaduse mõiste, aga puudub seaduseandja. Selle asemel, et rääkida kohustustest ja seadustest , tuleks uuesti pöörduda tagasi Aristotelese lähenemise juurde ja rääkida voorustest.
50. iseloomustage vooruseetikat. Teopõhiste deontiliste süsteemide areetiline kriitika.
•Vooruseetika on teooria, mille keskmes on teo tegija karakter.
•Vooruseetika ei keskendu mitte nii palju tegevusele endale (deontoloogiline eetika) ja teo tagajärgedele (teleoloogiline eetika) vaid inimesele, kes teo toime paneb.
• Fookus on teo tegija karakteriomadustel, tema voorustel ja pahedel, mis avalduvad toimepandud tegudes.
Etteheited toimingule keskenduvale eetikale :
•Eetikad ei anna vastust küsimusele, mis motiveerib inimesi moraalselt toimima
•Nad põhinevad teoloogilisel-juriidilisel mudelil , mis pole enam kehtiv, kuna pole kohustuslikkuse allikat Jumala näol
•Nad ignoreerivad moraali hingelist komponenti
•Nad ületähtsustavad autonoomia printsiipi ja alahindavad sotsiaalset konteksti.
•Vooruseetika ütleb, et tähtis pole mitte ainult teha õigeid asju, vaid ka omada õigeid dispositsioone, motiive ja emotsioone.
•Tähtis pole mitte ainult see, et inimene räägib tõtt, peab oma lubadusi, ei puutu võõrast vara, vaid et ta nauding hea olemist, et tal pole kiusatust halba teha.
Vooruseetika peab ütlema:
•Mis on voorus?
•Missugused karakteriomadused on voorused?
•Millest need voorused koosnevad?
•Miks on inimese jaoks hea neid voorusi omada?
•Kas kõigile inimestele on tähtsad samad voorused või erinevad nad inimeseti, kultuuriti.
•Aristotelese jaoks oli voorus iseloomuomadus, mis avaldus seadumuslikus (habituaalses) toimimises.
•Kui inimene on aus, siis on tal seadumus (dispositsioon) kõigis olukordades ausalt käituda. Inimene ei ole aus mitte puhuti ja ainult siis, kui see talle kasulik, vaid sellepärast, et tal on selline iseloom.
•Kuna ka pahed on iseloomuomadused, mis avalduvad seadumuslikus toimimises, siis peab olema veel midagi iseloomulikku.
•Aristotelese järgi on voorused need, iseloomuomadused, mis avalduvad seadumuslikus toimimises ja mida inimestel on hea omada (mis aitavad elada head elu).
•Hästi elades me omandame head kombed, need ongi voorused.
Headus, viisakus , kaastunne, kohusetundlikkus , koostöövalmidus, julgus, sõltumatus, ausus, sõbralikkus, lahkus, ausus, töökus, õiglus, lojaalsus, tagasihoidlikkus , mõistlikkus, enesekindlus , enesekontroll, enesedistsipliin , taktitunne, mõtlikkus, tolerantsus.
•Moraalsed voorused: ausus, headus, mittekahjustamine, õiglus, lahkus, tänulikkus, jne.
•Mittemoraalsed voorused: julgus, optimism, ratsionaalsus , enesevalitsemine, kannatlikkus , töökus, musikaalsus, tarkus, puhtus , jne.
Millest voorused koosnevad ?
•Iga vooruse puhul erinevad elemendid.
•Voorustele iseloomulik Aristoteles järgi: voorus on kahe äärmuse, liialduse ja puudujäägi vahel, seega keskel, olles “ kuldne kesktee ”.
•Inimesed omandavad voorused teisi vaadeldes ja neid jäljendades. Moraal ei ole mitte reeglite omandamises vaid eeskujude järgimises.
•Julgus on kahe pahe vahepeal : arguse ja hulljulguse vahel.
•Heldus on ihnsuse ja pillavuse vahepeal.
Miks on voorused tähtsad ?
•Voorused on iseloomuomadused, mida inimestel on hea omada.
•Aristoteles uskus, et voorused on tähtsad hea elu elamiseks.
•Mis sorti inimesed me oleme ja mis sorti elu me elame?
Me oleme ratsionaalsed ja sotsiaalsed olendid, kes tahavad ja vajavad teiste inimeste seltsi. Kuna elame koos ühiskonnas, siis on lojaalsus, ausus, õiglus vajalik, et edukalt, harmooniliselt toimida.
•On mõned voorused, mis on vajalikud kõigile inimestele kõigil aegadel.
•Aristotelese järgi on kõigil vaja julgust , sest keegi pole kaitstud ohtude eest. Kuna jagamine toimub kõigist ühiskondades on lahkus vajalik. Ausus on vajalik, sest muidu poleks kommunikatsioon võimalik. Igaüks tahab sõprust, seepärast lojaalsus vajalik.
Vooruseetika puudused :
•Puhas vooruseetika ei võimalda vastata küsimusele “Mida on õige teha?”, vastatakse “Tee seda, mida teeb vooruslik inimene!” Küsides, kes on vooruslik inimene, vastatakse “Inimene, kes teeb õigeid asju”. Puudub kriteerium, mille alusel midagi vooruseks pidada.
•Voorused muutuvad ajas ja ruumis, sõltuvad kontekstist.
•Vooruseetika ei anna juhiseid, kuidas lahendada eetilisi dilemmasid.
Vooruseetika on olulise eetikateooriana taas esile kerkinud suuresti tänu rahulolematusele reelgipõhiste eetikasüsteemidele. Alates 1958. Aastast on filosoofid nagu E. Ancombe, P. Foot , B. Mayo jne väljendanud pettumust moodsa eetikatraditsiooni põhivoolu väljavaadetes ning kaitsnud mõtet, et tuleks pöörduda tagasi voorustepõhise teooria juurde. Reeglipõhiste eetikasüsteemide vastu on esitatud neli konkreetset kriitikat : 1. Nendes süsteemides puudub motivatsiooniline komponent ; 2. Nad põhinevad iganenud teoloogilis-juriidilisel mudelil; 3. Nad ei võta küllalt tõsiselt moraali vaimset mõõdet ja 4. Nad rõhutavad liialt autonoomia printsiipi ja ei arvesta moraali ühiskondlikku konteksti. Leitakse, et vooruseetika võimaldab neist puudustest üle saada.