Eetika alused (5)

EETIKA ALUSED
Mis on eetika?
Näited eetikaküsimustest:
Kas meil on absoluutseid kohustusi? Milliseid?
Kas hea ja halb, õige ja väär sõltuvad teo tagajärgedest?
Mis on hea elu?
Mis iseloomustab head inimest?
Moraalifilosoofia
Moraal – ühiskonnas kehtivate normide, tavade kogum.
Moraalifilosoofia – süstemaatiline püüe mõista moraaliga seonduvaid mõisteid ning õigustada/põhjendada moraaliprintsiipe ja – teooriaid .
Eetika – teadus/õpetus moraalist, moraalifilosoofia. Pojmanil: moraal koos moraalifilosoofiaga.
Etümoloogia (eetika – kr k)
έθος ( ethos , lühikese ‘e’-ga) – komme , tava, harjumus
ήθος ( ēthos , pika ‘e’-ga) – karakter, iseloomuomadus
Aristotelese eetika ( ēthikos ) oli uurimus iseloomuomaduste, s.t loomutäiuste ja pahede üle, õpetus heast iseloomust ja käitumisest.
Etümoloogia (moraal – ld k)
mos (pl mores ) – tõlge nii kreeka ethosele kui ē thosele , kuid see ladina sõna tähistab eelkõige kombeid, tavasid.
‘Moraal’ keskendub seega eelkõige küsimusele, kas tegutsemine on ühiskondlike normidega kooskõlas. ‘Eetika’ -- omab ka moraalifilosoofia tähendust.
Moraalist võib mõelda erinevatel tasanditel:

• Deskriptiivne .
  
• Normatiivne
  
• Analüütiline e kriitiline e metaeetiline
  

Deskriptiivsed laused
Deskriptiivne lause kirjeldab tükki universumist, esitab fakti. Ei anna hinnangut . Deskriptiivsed laused võivad olla tõesed või väärad. Moraali saab ka kirjeldada.
Näited:
“Maa on ümmargune.”
“Ülikooli peahoone on halli värvi.”
“Hollandis on eutanaasia lubatud.”
Normatiivsed laused:
Normatiivse e väärtustava lausega annab kõneleja hinnangu. See ei kirjelda midagi ja ei ole selge, milline on selle tõeväärtus.
Näited:
“Naabri-Mari on hea inimene”.
“Bemm on vinge auto.”
“Eutanaasia on lubamatu.”
Võimalikud mõtlemistasandid eetikas
Moraali kirjeldav tasand – uurib, kuidas mingis ühiskonnas on kombeks.
Normatiivne tasand – uurib, kuidas peaks käituma, mis on hea, mis on halb.
Metaeetiline e analüütiline tasand – uurib loogilisi, epistemoloogilisi või semantilisi küsimusi nagu: Mida tähendavad mõisted hea, halb, õige? Kuidas põhjendada väärtusotsustusi? Mis eristab moraali moraalivälisest?
Eetika jaguneb:
Metaeetika
Teoreetiline
Eetika Normatiivne teooria
Normatiivne eetika
Praktiline e Rakenduseetika
Normatiivne teooria – püüab leida käitumisnorme, mille järgi inimestele hinnanguid anda.
Rakenduseetika valdkondi:

• Bioeetika
  
• Meditsiinieetika
  
• Keskkonnaeetika
  
• Ajakirjanduseetika
  
• Meedia eetika
  
• Ärieetika
  

2. loeng: EETILINE RELATIVISM
Moraaliskeptitsismi vormid
Moraaliskeptitsism – objektiivseid moraalistandardeid ei ole olemas.
Objektivism – moraaliprintsiibid kehtivad universaalselt ega sõltu sellest, mida inimesed arvavad.
Skeptitsism :

Nihilism

Relativism
Nihilism ja relativism
Nihilism – moraalset tõde (tõdesid) ei ole olemas. Moraaliväited ei saa olla tõesed ega väärad.
Relativism – moraalistandardid on suhtelised e. relatiivsed, kehtides iga isiku jaoks eraldi või mingi ühiskonna piires.
Eetilise relativismi vormid

Individuaalne relativism ( subjektivism )

Konventsionaalne relativism ( konventsionalism , kultuurirelativism ).
Märkus: Pojman kasutab mõistet ‘kultuurirelativism’ deskriptiivse, mitte metaeetilise seisukoha tähenduses.
Relativismi ideesse kätketud väited

• Moraalinormid varieeruvad kultuuriti suuresti.
  
• Moraalis ei leidu objektiivset tõde. Õige ja vale kajastab lihtsalt kellegi arvamust. Moraal sõltub kultuurist.
  
• Me ei peaks kritiseerima teisi kultuure ega pidama enda oma ainuõigeks.
  

Deskriptiivne tees
Erinevad kultuurid (inimesed) järgivad erinevaid norme. Mida peetakse moraalselt õigeks/vääraks, varieerub ühiskonnati/inimeseti.
Pojmanil: kultuurilise mitmekesisuse tees.
Metaeetiline tees – kõigile kultuuridele (inimestele) kehtivat moraalistandardit ei ole olemas. Moraal on kultuuri produkt .
Pojmanil: sõltuvuse tees.
Normatiivne tees

• Kultuuriline mitmekesisus on hea. Teiste kultuuride tavasid tuleb austada.
  
• Taunitakse etnotsentrismi – teiste kultuuride tõlgendamist ja hindamist oma kultuuri uskumuste ja väärtuste seisukohalt.
  

Kombed vs põhiväärtused

• Kui fundamentaalselt moraalinormid kultuurides erinevad?
  
• Erinevate kommete taga võivad olla sarnased põhiväärtused.
  
• Kommete erinevus võib tuleneda keskkonnatingimustest , faktilistest või religioossetest uskumustest vm.
  

Tuummoraal

• Teatud põhiväärtuste tunnistamiseta on ühiskondade koospüsimine ja inimeste koostöö praktiliselt võimatu.
  
• Nt järglaste eest hoolitsemise nõue, valetamise keeld, mõrva keeld.
  

Deskriptiivse ja metaeetilise teesi seos?
Metaeetilist teesi ei saa järeldada deskriptiivsest: sellest, et erinevatel kultuuridel on erinevad moraalikoodeksid, ei järeldu, et objektiivset moraali ei ole olemas.
Võrdle: see, et ühed usuvad, et Maa on lapik ning teised, et see on kandiline , ei tähenda, et objektiivset tõde Maa kuju kohta ei ole põhimõtteliselt olemas.
Relativismi toetavad väited

• Normid kujunevad alati välja kultuuris, moraal kui vaikiv sotsiaalne kokkulepe (argument subjektivismi vastu ja relativismi poolt).
  
• Sallivus on voorus (normatiivne tees appi võetud).
  

Relativismiga seotud probleemid

• Järjekindluse probleem – kui pole universaalseid moraalipõhimõtteid, siis ei saa ka sallivus olla voorus. Mis saab juhul kui teine kultuur meid ei salli?
  
• Teiste ja enda kritiseerimise võimatus.
  
• Kultuuri piiritlemise ja segatuse probleem.
  

Eetika alused, 3. loeng:
OBJEKTIVISM, ABSOLUTISM , PLURALISM
Objektivism

• Objektivism vastandub skeptitsismile ja selle alamsuundadele, nt relativismile.
  

Objektivism

• Objektivism on seisukoht, mille järgi on olemas universaalsed ja objektiivselt tõesed moraalinormid, mis ei sõltu kultuurilisest või individuaalsest heakskiidust.
  
• Kas selliseid norme on üks või mitu? Kas neid norme tohib teatud tingimustel siiski eirata? Mis on nende normide sisu?
  

Monism vs pluralism

• Kas fundamentaalseid moraalinorme on üks või mitu?
  

• Teooria on monistlik , kui see väidab: kõik moraalinormid on tagasiviidavad ühele ainsale üldisele normile . Nt utilitarism .
  
• Teooria on pluralistlik , kui see väidab: fundamentaalseid moraalinorme on rohkem kui üks.
  

Absolutism

• Kas fundamentaalseid moraalinorme tohib mõnikord eirata?
  

• Teooria on absolutistlik , kui see väidab: on olemas moraalipõhimõtteid, mida ei tohi mitte kunagi rikkuda. Need on üleskaalumatud ning kehtivad eranditeta.
  

Näide:
A: Oma lubadustest tuleb kinni pidada.
B: Inimesi ei tohi jätta surmahätta, kui neid on võimalik aidata.
Situatsioon: oled teel, olles lubanud jõuda kohtumisele kindlaks kellaajaks. Näed uppumisohus last, kelle saad kerge vaevaga päästa. Kas printsiipi A tohib hüljata?
Objektivistlikud teooriad

• Nt jumaliku käsu teooria
  
• Loomuseaduse teooria (teistlik ja mitteteistlik versioon )
  

Jumaliku käsu teooria

• Õige on see, mida jumal on käskinud teha.
  

Probleemid:

• jumala käsud oleksid juhuslikud, ütlus, et jumal on hea, kaotaks mõtte.
  
• kui need ei ole juhuslikud, vaid põhjendatud, siis järelikult on moraalil jumala käskudest sõltumatu alus.
  

Loomuseaduse teooria

• JKT-ga võrreldes kristlike mõtlejate poolt enam tunnustatud.
  
• Ei pruugi viidata jumalale kui maailma loojale.
  

Loomuseaduse teooria 3 elementi:

Maailm on ratsionaalselt korrastatud. Väärtused ja normid on selle osaks.

Loomuseadused mitte ainult ei kirjelda maailma, vaid ütlevad ka seda, kuidas peaks olema.

Inimene võib oma mõistusele toetudes need seadused avastada .
Absolutism ja moraalidilemmad

• Kui objektiivseid moraalinorme on rohkem kui üks, tekib olukordi , kus neid korraga järgida ei saa.
  
• Katastroofi vältimise argument (absolutismi vastu): mistahes moraalireeglit võib rikkuda, kui see aitab ära hoida katastroofi.
  

Päästa alati rohkem inimelusid?

• Haiglas on 6 mürgistusega patsienti . Üks patsient vajaks kogu olemasolevat vastumürki. Ülejäänud 5 patsienti saaks päästa igaühe 1/5 kogusega. Mida peaks arst tegema?
  
• Haiglas on 6 patsienti. Ühel on jalaluumurd. Ülejäänud 5st igaühel oleks vaja ühte doonororganit, igaühel erinevat. Kas arst võib jalaluumurruga patsiendilt vajalikud organid võtta?
  

Topelttagajärje doktriin (TTD)

Teo loomuse tingimus: tegu peab olema hea või neutraalne .

Eesmärgi ja vahendi tingimus: halb tagajärg ei tohi olla hea tagajärje saavutamise vahend

Õige kavatsuse tingimus: kavatseda tohib üksnes head tagajärge.

Proportsionaalsuse tingimus: hea tagajärg ei tohi olla halvaga võrreldes tühise suurusega
Probleemid

• Kuidas teha vahet kavatsusel ja ettenägemisel? Situatsioone võib ümber kirjeldada nii, et kavatsetakse head ning halb tagajärg on pelgalt etteennustatav kõrvalefekt.
  
• Nt arst kavatses päästa 5 inimest, doonori surm oli vaid kaasnev nähtus.
  

Mõõdukas objektivism

• Kõik moraalinormid ei ole absoluutsed. Moraalikonflikti korral võib mõnest loobuda .
  

Prima facie (ld k. esmapilgul)

• Kohustus, mis üldiselt kehtib, kuid mille teine kohustus võib üles kaaluda.
  
• Kui sul on kaks vastukäivat kohustust, siis üks neist ei ole sinu tegelik e. kõiki asjaolusid arvestav kohustus (osutus prima facie kohustuseks ).
  

Kuidas objektiivseid printsiipe kindlaks teha?

• Ideaalne vaatleja: sõltumatu, kõigest informeeritud.
  
• Teab, mida on heaks eluks vaja, milline on inimloomus , mismoodi toimib ühiskond.
  

Eetika alused, 4. loeng:VÄÄRTUSED JA HEA ELU
Millised asjad on väärtuslikud?

• Elu?
  
• Vabadus?
  
• Nauding / lõbu?
  
• Eneseteostus ?
  
• Raha, majanduslik heaolu?
  
• Sõprus, armastus?
  
• Tervis?
  

Mis on väärtus?

• Väärtus kõige üldisemas mõttes on miski, mida hinnatakse ja mis juhib meie toimimist. Väärtused on moraaliprintsiipide aluseks.
  
• Väärtus tähistab seda, mis on hea, mille poole püüelda.
  

Aksioloogia

• Aksioloogiaks nimetatakse väärtusõpetust.
  

Näiteid kesksetest küsimustest:

• Millised on eri tüüpi väärtused ja kuidas on nad üksteisega seotud?
  
• Milline on väärtuste ja moraali seos?
  
• Kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed?
  
• Millised asjad või tegevused on väärtuslikud või head?
  
• Mis on hea elu?
  

(L.P. Pojman, lk 112)
Väärtuste liigid valdkonniti, näited:

• Majanduslikud
  
• Esteetilised
  
• Poliitilised
  
• Perekondlikud
  
• Moraalsed
  

Väärtuste ja moraali seos
Käesoleva probleemi puhul: õige ja väär kui moraalsed väärtused , määratletud absoluutsete printsiipidena, reeglikogumina.
Moraaliväline (ehk mittemoraalne) väärtus – on lahtine , kas sellise väärtuse püüdlemine on õige või väär.
Näiteks: majanduslikke väärtusi taga ajades ei tohiks unustada küsida, kas need ka moraalsete väärtustega sobivad.
Filosoofiline probleem:

• Kas moraaliprintsiipe saab üldse määratleda sõltumata moraalivälistest väärtustest nagu nt õnn, nauding, heaolu?
  
• Nt “Ausus üle kõige!” – eesmärgiks tagada hea elu?
  

Väärtuste liigitamine : vahend-eesmärk

• Instrumentaalsed väärtused – hea eesmärgi saavutamise vahend . Nt raha, ravimid.
  
• Seesmised ehk lõppväärtused (intrinsic value , smth. is valuable as an end ) – eesmärgina väärtuslik, iseenesest taotlemisväärne. Nt nauding, rõõm.
  
• Segaväärtused (e. kombineeritud hüved) – head nii mõne eesmärgi täitmiseks kui ka iseenesest. Nt teadmised, tervis.
  

Instrumentaalne väärtus ja hea instrument

• Nt mürk on hea mõrvavahend, kuid ei ole sellisel juhul instrumentaalne väärtus (tingimusel, et me ei kiida mõrva heaks).
  
• Mõnes teises situatsioonis võib mürki ometi nimetada instrumentaalseks väärtuseks, nt putukamürk – hea taimede kaitseks.
  

Väärtuste liigitamine: kas sõltub hindajast või mitte?
Subjektiivsed väärtused – sõltuvad hindaja arvamusest (ei ole tähtis, kas hindajaid on üks või mitu, oluline, et väärtuse olemasoluks peab eksisteerima hindaja.)
Objektiivsed väärtused (kasutatakse samuti terminit seesmine väärtus) – hea iseenesest, sõltumata hindajast, hindaja arvamusest.
‘Seesmine väärtus’ – mitmetähenduslik

• Seesmise väärtuse all võidakse rääkida nii lõppväärtusest ( vastand : instrumentaalne väärtus) kui ka objektiivsest väärtusest (vastand: subjektiivne).
  
• Oluline nt keskkonnaeetikas. Viimse inimese mõtteeksperiment: kui viimne inimene ei tohi loodust hävitada, kas see näitab, et loodusel on väärtus sõltumata (inim)hindajast?
  

Väärtuste objektiivsus vs. subjektiivsus

• Kas miski on hea seepärast, et me seda soovime (subjektivism) või me soovime seda seepärast, et ta on juba hea iseenesest, sõltumata meie soovist (objektivism).
  
• Euthyphroni dilemma : kas jumal armastab head, sest see on hea, või hea on seetõttu hea, et jumal seda armastab?
  

Mis on väärtuste aluseks?

• Huvid?
  
• Soovid/ eelistused ? (Subjektivistlik)
  
• Vajadused? (Objektivistlik?)
  

Pojmani terminid: intrinsikalism vs mitteintrinsikalism

• Kas seesmised väärtused on olemas (objektiivselt)?
  
• Intrinsikalisti arvates on, mitteintrinsikalisti arvates mitte.
  
• Mitteintrinsikalist arvab , et väärtused on meie endi valiku tulemus, me mõtleme need lihtsalt välja (nt J.-P. Sartre ).
  

Intrinsikalism Pojmani järgi:

• Intrinsikalist arvab, et on vähemalt mõned põhiväärtused, mille me paratamatult valime, seda ei saa vältida. Nt nauding ( vastandiks valu). Kui mõni ei soovi naudingut, vaid eelistab nt valu, nälga vms, siis tuleb seda pidada kõrvalekaldeks.
  
• Hedonistid – nauding on seesmine väärtus, lõppväärtus (kas ka objektiivne väärtus?).
  

Hedonism

• Sensualism – nauding on meeldiv meelteärritus (nt mõnutunne)
  
• Satisfikatsionism – nauding tähendab rahuldustunnet (nt rahuldus enesteostusest)
  
• Kas hea elu seisneb võimalikult suurel määral mõnu kogemises? Kas astuksid nn kogemusmasinasse? Milliseid kogemusi sooviksid?
  

Eetika alused, 5. loeng: EGOISM JA ALTRUISM
Probleemipüstitus

• Lugu Gygese sõrmusest: kui me vaid saaks, siis lähtuksime alati ainult omahuvist.
  
• Me ei ole altruismiks võimelised.
  
• Järelikult altruism ei saa olla kohustuslik.
  
• Kuid moraal näib ometi nõudvat altruismi.
  
• Lisaks tundub, et mõned inimesed ongi vahel altruistlikud.
  
• Kas meid motiveerib egoism või altruism? Kas psühholoogiline egoism on tõene?
  

Psühholoogiline egoism

• Kirjeldav teooria – inimloomus on egoistlik.
  
• Selle teooria järgi: mistahes teo eesmärgiks kõigi inimeste puhul on vältida isiklikku kahju või saavutada isiklik kasu (või mõlemad) kas siis lühi- või pikaajaliselt.
  
• Seos eetikaga: kui meil on psühholoogiliselt võimatu olla altruistid , on liig seda nõuda.
  

Motiivi interpreteerimine

• Altruistliku käitumise seletus psühholoogilise egoismi seisukohalt – altruistlik käitumine üksnes näib sellena, sügavamal tasandil on tegemist omahuvi rahuldamisega.
  

Näited: päästetakse uppuv laps, et pälvida ühiskonna tunnustus; tehakse vabatahtlikku tööd, sest seda nauditakse; annetatakse kirikule, et saavutada igavene elu teispoolsuses.
Thomas Hobbes

• Ligimesearmastus, lahkus – tähendab iseenda võimu ja suutlikkuse demonstratsiooni.
  
• Kaastunne – häiritus kujutlusest, et õnnetus võiks juhtuda ka meie endaga. Õnnetuste puhul, mis on ebatõenäolised ja kauged , oleme vähem kaastundlikud.
  

Tugevaima soovi järgimise argument psühholoogilise egoismi poolt:

• Ükskõik, mida inimene ka ei tee, teda motiveerib tema tugevaim soov.
  
• Kui inimene on motiveeritud oma tugevaimast soovist, siis järgib ta omahuvi.
  
• Ükskõik, mida inimene ka ei tee, järgib ta üksnes omahuvi.
  

Argumendi probleemid, I

• Inimesed teevad mõnikord ka seda, mida nad ei soovi.
  
• Psühh. egoisti vastus: sellisel juhul inimesed soovivad mõnda kaugemat eesmärki või näiteks soovivad täita oma kohust, kuid see tähendab ikkagi, et nad toimivad nii, nagu nad soovivad ja on seega egoistid .
  

Argumendi probleemid, II

• Inimesed võivad soovida seda, mis ei ole nende huvides. S.t eeldus 2 on väär.
  
• Egoism ja altruism on eristus soovide (motiivi) sisu alusel. Altruism: soov aidata teisi. Pelgalt fakt, et inimene toimib oma soovi järgi, täpsustamata selle soovi sisu, ei võimalda öelda, et ta toimib omahuvist lähtudes.
  

Oodatava hüve argument psühh. egoismi poolt

• Ükskõik, mida inimene ka ei tee, ootab ta tulemuseks midagi head.
  
• Kui inimene ootab oma tegude tulemusena midagi head, siis on tema eesmärgiks omahuvi edendamine.
  
• Ükskõik, mida inimene ka ei tee, on tema eesmärgiks üksnes omahuvi edendada.
  

Argumendi probleemid

• Aetakse segamini teo eesmärk ( motiiv ) ja tagajärg.
  
• Tõsiasi, et tegu toob kaasa rahuldustunde, ei tähenda, et selle eesmärgiks oligi rahuldustunde saavutamine.
  
• Hedonismi paradoks : heateost tuntakse rahulolu üksnes siis, kui eesmärgiks ei olnud rahulolu ise, vaid teisele hea tegemine.
  

Isekus ja omahuvi

• Taunitud on isekus, kuid mitte omahuvist lähtumine.
  
• Isekuseks nimetatakse ainult niisugust oma huvides olevat tegevust, kus omahuvist lähtuda on lubamatu.
  
• Soovitus olla altruist ei tähenda, et igasugune omahuvist lähtuv tegevus oleks keelatud.
  

Eetiline egoism

• Probleemipüstitus: me saame olla altruistid. Kuid kas meil on kohustus teisi aidata?
  
• Eetiline egoism – igaüks peaks järgima ainult omaenda huvisid ja ainult neid. Meil ei ole kohustust teisi aidata.
  
• Erinevalt psühholoogilisest egoismist (kirjeldav) on eetiline egoism normatiivne teooria : moraal nõuab omahuvi järgimist.
  

Eetiline egoism

• On radikaalne seisukoht – meie ainus kohustus on omahuvi järgida.
  
• Teiste aitamine ei ole otseselt keelatud. See lihtsalt pole kohustuslik, kuigi võib kaasneda omahuvi järgiva teoga.
  
• Kohustuslik on järgida oma tegelikku kaugele ulatuvat omahuvi. Lühiajaline nauding (nt enese täisjoomine) selle alla ei kuulu.
  

Eetilise egoismi poolt I:

• Igaüks teab ise kõige paremini, mis on tema jaoks hea.
  
• Teiste abistamine on tegelikult teiste privaatsfääri tungimine.
  
• Teiste abistamine alandab nende eneseväärikust ja teeb neist sõltlased.
  
• Kokkuvõttes: kui tõesti tahame, et teistel oleks parem, siis tuleks teiste abistamine lõpetada.
  

Eeltoodud argumendi vastu:

Egoism on siin põhjendatud altruistlikult. Eesmärgiks on tagada ühiskonna parem seisund tervikuna ja igaühe heaolu eraldi.

Järelikult eetiline egoism vähemalt ei ole fundamentaalne moraaliteooria.
Eetilise egoismi poolt II:

• Iga inimese elu on ainukordne ja väärtuslik.
  
• Altruism sunnib inimest end ohverdama. Teda sunnitakse pidama ainult teiste elusid väärtuslikuks.
  
• Altruismi propageerivad need, kes tahavad vaid meie turjal liugu lasta.
  

Esitatud argumendi vastu:

• Kujutab olukorda äärmuslikuna. Altruist ei pea ütlema, et kõik teod, mis toovad inimesele endale kasu, on keelatud. Altruist lubab ka endast hoolida .
  
• Tõsi, eelpool toodud argumendid kummutavad altruismi äärmusliku vormi.
  

Veel argumente egoismi vastu:

• Vasturääkivate tulemuste argument: egoismi universaliseerimine viib selleni , et peame ühtaegu lubama , et A teeb omahuvist lähtuva teo y, kuid kui see on vastuolus meie enda omahuviga, siis selle keelama.
  
• Pojmani vastuargument : vastuolu ei ole, sest peame tegu A õigeks, kuid lihtsalt me ise ei soovi seda.
  

Veel argumente egoismi vastu

• Avalikkuse argument – egoistil ei oleks mõistlik teisi oma eetilises põhimõttes veenda. Vastuolus moraaliprintsiipide ühe tunnusega.
  
• Egoismi paradoks – eesmärgi saavutamiseks tuleks egoismist loobuda.
  
• Intuitsioonivastasus – egoism lihtsalt ei sobi kokku meie intuitsiooniga moraalse käitumise kohta.
  

Eetika alused, 6. loeng: TELEOLOOGILINE EETIKA JA UTILITARISM
Vajadus moraaliteooria järele
Olemasolevad intuitsioonid:

• Ei kata kõiki situatsioone (nt on liiga üldised, ajale jalgu jäänud vms);
  
• Ei pruugi olla õiged.
  

Normatiivsed moraaliteooriad püüavad moraalse elu komplekssust arvestades anda siiski võimalikult selge ja ühese vastuse küsimusele, mida moraal meilt nõuab.
Olulisemad normatiivsed eetikateooriad :

• Vastavalt sellele, kas primaarse eetilise väärtuse kandjaks on tegu ise, teo tagajärg või inimese karakterijoon, jaotatakse:
  
  • deontoloogiline eetika
    
  • teleoloogiline eetika e konsekventsialism
    
  • vooruseetika
    

Teleoloogiline eetika e konsekventsialism

• Telos – kr. k siht, eesmärk.
  
• Consequence – ingl. k. Tagajärg.
  
• Teo õigsus ja väärus sõltuvad teo tagajärgedest. Õiged on need teod, mille tagajärjena saavutatakse teatud seesmine väärtus.
  
• Näiteks: õige on see tegu, mis toob tagajärjena enim naudingut.
  

Deontoloogiline eetika

• Deon – kr. k kohustus
  
• Teo teeb õigeks miski selles teos eneses , mitte selle tagajärjed. Teatud teod ise on seesmiselt väärtuslikud.
  
• Näiteks tõerääkimine on iseenesest hea, valetamine iseenesest halb, sõltumata tagajärgedest.
  

Vooruseetika e areetiline eetika

• Arete – kr. k loomutäius, voorus
  
• Primaarseks küsimuseks: milline inimene tuleks olla; mitte milliseid tegusid tuleks teha.
  
• Head iseloomuomadused – voorused ; halvad – pahed .
  
• Näiteks: inimesed peavad olema heatahtlikud ja lahked.
  

Utilitarism

• Ld k. utilitas – kasu.
  
• Ingl. k utility
  

Klassikud :

• Jeremy Bentham ( 1748 - 1832 ) “An Introduction to the Principles of Morals and Legislation ” (1789)
  

• John Stuart Mill (1806-1873) “On Utilitarianism ” (1863)
  

Hedonistlik arvutus

• Benthami järgi saab naudingut mõõta.
  

Kriteeriumid:

• Intensiivsus
  
• Kestus
  
• Kindlus (tõenäosus)
  
• Lähedus
  
• Viljakus (kui palju kaasneb muid positiivseid tundeid)
  
• Puhtus (kui palju kaasneb negatiivseid tundeid)
  
• Ulatus (kui paljudele isikutele see kehtib)
  

Utilitarismi kolm põhijoont:

• Konsekventsialistlik – tegude üle tuleb otsustada nende tagajärgede alusel. Õiged on need teod, millel on parimad tagajärjed.
  
• Kasulikkuse (heaolu vms) aspekt – tagajärgede hindamisel on määravaks tulenev seisund. See võib seisneda naudingus, õnnes, eelistuste rahuldatuses.
  
• Maksimeerimise põhimõte – tagajärgede hindamisel peetakse silmas üleüldist kasu – kõigi teost puudutatute kasu.
  

Utilitarismi vorme (kasulikkuse printsiipi varieerides):

• Hedonistlik utilitarism – õiged on need teod, mis toovad kõige rohkem õnne naudingu näol. (Bentham)
  
• Eudaimonistlik utilitarism – õiged on need teod, mis toovad kõige rohkem õnne kõrgemat järku rahulduse näol. (Mill)
  
• Eelistus -utilitarism – õiged on need teod, mis rahuldavad kõige paremini igaühe eelistusi, soove.
  

Kelle kasuga tuleks arvestada?

• Utilitarism on universaalne, nõuab kõigi asjast puudutatute võrdset arvessevõttu.
  
• Kui ülimaks eesmärgiks naudingu saavutamine ja valu vältimine, siis tulevad arvesse kõik tundlikud olendid, k.a loomad .
  

Kuidas hüvesid jaotada?

• Võrdne arvessevõtt ei tähenda täpselt samasugust kohtlemist. Nt inimene kannatab seeläbi, kui ta ei saa kooliharidust, kuid kassile see kannatusi ei valmista.
  
• Kas eesmärgiks on maksimeerida hüve koguhulka kogusummana või keskmist hüve indiviidi kohta?
  

Utilitarismi suurimad probleemid

• Tegude tagajärgede teadmise probleem
  
• Lubab liiga palju (Pojmanil absurdsed järelduste vastuväide)
  
• Nõuab liiga palju (Pojmanil: ei- mingit-puhkust vastuväide)
  

Tagajärgede teadmise probleem

• Ei ole võimalik teada, kuidas meie teod kõiki asjaosalisi mõjutavad, st. ei ole võimalik ennustada tegude tagajärgi.
  
• Ei ole võimalik teada, keda kõiki meie teod mõjutavad.
  
• Ei ole võimalik teada, kui kaugele ulatuvad meie tegude tagajärjed kõigile asjaosalistele.
  
• Ei ole võimalik kõike eelnevat teada alternatiivsete tegude kohta, et erinevaid alternatiive siis omavahel hüve-toomise aspektist võrrelda.
  

Võimalik lahendus
Eristada tuleb:

• Tegelikke tagajärgi – neid saab alles tagantjärele hinnata
  
• Oodatavaid tagajärgi – tagajärjed, mille aset leidmist on mõistlik oodata.
  
• Utilitarist võib võtta tegevusjuhiseks: tuleks maksimeerida oodatavaid tagajärgi (mitte tegelikke tagajärgi). Tuleb teha selline tegu, mille tagajärjed on tõenäoliselt parimad.
  

Lahendusstrateegiad teistele vastuväidetele:

• “Ja-mis-siis”: kui meie intuitsioon selle kohta, mis on õige või vale, läheb vastuollu utilitarismiga, siis see intuitsioon on ekslik. Utilitaristi vastus nt õigluse vastuväitele: kui ühiskond saab kasu süütu inimese hukkamisest, siis ta tulebki hukata.
  
• Liikuda teoutilitarismilt reegliutilitarismile.
  

Teoutilitarism ja reegliutilitarism

• Teoutilitarism: tegu on õige siis ja ainult siis, kui see toob ühiskonnale vähemalt samapalju hüvet kui mistahes mõeldav alternatiiv .
  
• Reegliutilitarism: tegu on õige siis ja ainult siis, kui see järgib reeglit, mille rakendamine toob ühiskonnale vähemalt samapalju hüvet kui mistahes mõeldav alternatiiv.
  

Eetika alused, 7. loeng:KANTIAANLIK EETIKA
Deontoloogiline eetika
Tegude õigsust ja väärust hinnatakse sõltumata sellest, mis tagajärgi need kaasa toovad.
Deontoloogilise eetika klassik:

• Saksa filosoof Immanuel Kant
  
• Eluaastad : 1724-1804
  
• Kanti mõjukaim teos moraalifilosoofia vallast:
  

“Alusepanek kommete metafüüsikale ”
(“Grundlegung zur Metaphysik der Sitten”)
Esmatrükk: Riia, 1785
Ratsionalism

• Moraalireeglid on paratamatud, ratsionaalne toimija jõuab nendeni loogika abil.
  
• Kõik ratsionaalsed olendid jõuavad paratamatult ühtede ja samade järeldusteni.
  
• Moraal ei põhine soovidel, sest need on sattumuslikud, võivad muutuda.
  

Hüpoteetilised imperatiivid (HI)

• Hüpoteetiline imperatiiv on käsk, mis ütleb, mida tuleb teha mingi soovi rahuldamiseks.
  
• “Selleks, et saada A, tee x !”
  
• “Kui tahad kaalust alla võtta, mine trenni!”
  
• HI on tingimuslik . Ei ole universaliseeritav, sest sõltub soovist – ei kehti sellele, kel puudub vastav soov.
  

Kategooriline imperatiiv (KI)

• KI käsib midagi teha sõltumata sellest, mida soovitakse.
  
• “Tee x !” “Räägi alati tõtt!”
  
• Kõik moraalsed kohustused on Kanti järgi kategoorilised imperatiivid, et nad kehtiks kõigile ja ei sõltuks soovidest.
  

KI I vormel :

• Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus!
  
• Maksiim – tegevuse aluseks olev reegel.
  
• Universaliseerimistest : kas saan vastuoluvabalt tahta, et kõik toimiks selle maksiimi järgi?
  

Ratsionaalsus ja moraal

• Ratsionaalne isik on oma otsustes järjekindel , s.t ta teeb sama otsuse kõigil sarnastel juhtudel, tegemata meelevaldseid erandeid .
  
• Järjekindlus nõuab, et allutakse universaliseerimisprintsiibile.
  

Võltslubaduse andmine

• Maksiim: Olles kitsikuses, annan võltslubaduse.
  
• Kas saan tahta, et ka teised võivad anda võltslubadusi, k.a mulle endale?
  
• Ei, järelikult universaliseerimistest kummutas maksiimi.
  
• Loe ka: “Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada”, Akadeemia 12/2004
  

Probleem universaliseerimistestiga

• Võime üldreeglile lisada täpsustusi ja seda universaliseerida.
  
• Nt: “Valetamine on lubatud, juhul kui see päästab kellegi elu.”
  
• Kanti vastus: miks tahame erandeid? Mõnikord seetõttu, et usume, et tagajärjed oleks head. Kuid selles me ei saa kunagi kindlad olla.
  

Testi toimimistingimused

• Test toimib juhul, kui on põhjust arvata, et valdaval osal inimestest on kalduvus kontrollitavat tegevust sooritada (nt kõik lõikavad otse üle muru) ja kui selle sooritamine toob kaasa katastroofilised tagajärjed .
  
• Vrd nt argumente homoseksuaalsuse ja tsölibaadi kohta.
  

Fanatismi probleem

• Enda kujutlemine teise olukorda ei anna fanaatiku puhul tulemust.
  
• Fanaatik – oma printsiibi õigsuses nii veendunud, et on siiralt valmis seda universaliseerima ka juhul, kui oleks ise ebasoodsas rollis.
  
• Nt fanaatiline nats: “Kui peaks selguma, et minu vanemad olid tegelikult juudid , siis ma peaks tõepoolest gaasikambrisse siirduma.”
  

Kanti tugevus

• Igapäevamoraalis sageli kõlavad argumendid:
  
• Universaliseermine: Mis siis, kui kõik teeks nii?
  
• Kuldreegel : Tee teistele seda, mida sa tahad et sulle tehtaks!
  
• Kuldreegel paneb moraali sõltuma soovidest, kuid universaliseerimistest seob moraali ratsionaalsusega.
  

KI II ja III vormel: eesmärkide printsiip / inimsuse printsiip

• Eesmärkide / inimsuse printsiip:
  
• Toimi nii, et kohtleksid inimkonda, ükskõik kas sinu enese või kellegi teise isikus , igas olukorras kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit.
  

Autonoomia printsiip:

• Iga mõistusega olend võib käsitleda ennast universaalse seaduse andjana.
  
• Pelgalt asjad (ka loomad) on väärtuslikud vaid siis, kui inimene neid väärtustab, s.t tingimuslikult.
  
• Inimene on ainus olend, kes saab midagi väärtustada.
  
• Väärtustajana on inimesel endal tingimusteta väärtus.
  
• Tunneme ära, et kõigil teistel inimestel on ka see võime.
  
• Inimene on autonoomne – annab ise endale seadusi.
  
• Osutab mitte ainult Homo sapiens liigi esindajatele, vaid kõigile võimalikele ratsionaalsetele ja autonoomsetele toimijatele.
  
• Teised võivad aidata täita meie eesmärke, kuid ei ole pelgalt vahendiks, vaid neid tuleb ka seejuures kohelda kui eesmärke iseendas , austusega.
  

Inimväärikus

• Olles ratsionaalne ja autonoomne (ise endale seadusi andev ), on inimesel väärikus.
  
• Moraaliseadus on mõistuse seadus, ratsionaalne olend kehastab seda.
  
• Inimesi tuleb kohelda kui eesmärke, kui vabasid ja autonoomseid olendeid .
  

Eetika alused, 8. loeng:VOORUSEETIKA
Vooruseetika e areetiline eetika

• Vooruseetika on teooria, mille järgi eetilise hinnangu aluseks on eelkõige inimese iseloom, mitte tegu ( deont . eetika) ega selle tagajärjed (teleol. Eetika).
  
• Milline inimene on hea? Milliseid iseloomujooni oleks hea endas arendada?
  
• Aretē – kr. k loomutäius, voorus
  
• Head iseloomuomadused – voorused; halvad – pahed.
  

Vooruseetika olemus

• Vooruseetika ütleb, et tähtis pole mitte ainult teha õigeid asju, vaid ka omada selleks õigeid kalduvusi, emotsioone, motiive .
  
• Nt pole tähtis mitte ainult see, et inimene räägib tõtt, vaid et tal poleks ka kiusatust valetada.
  
• Vrd Kanti teooriaga: kui inimesel on kiusatus valetada, kuid ta siiski ei valeta, seda selgemalt ilmneb tema moraalsus !
  

Vooruste ja tegude vahekord

• Voorused avalduvad toimepandud tegudes : häid tegusid teevad ennemini head, vooruslikud inimesed; halvad, pahelised inimesed tõenäoliselt ei tee häid tegusid.
  
• Kas see on alati nii? Vooruslikul võib vahel sekka juhtuda ka halbu tegusid ja pahelisel häid.
  
• Peab olema võimalik hinnata eraldi tegu ja karakterit.
  

Vooruste koht moraaliteooriates
Teleol. ja deont. teooriates sekundaarne :

• Kant ütleks: voorused aitavad meil moraaliseadust täita.
  
• Mill ütleks: voorused aitavad meil üleüldist heaolu edendada.
  

Vooruseetikas primaarne:

• Vooruseetikas on vooruste omamine ise esmatähtis, sõltumata sellest, millised teod neist johtuvad või kas need üldse mingite tegudega päädivad.
  

Antiikne vooruseetika

• Aristoteles küsib “Nikomachose eetikas”: “Mis on inimese jaoks hüve?”
  
• Vastab: “See on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega).”
  

Aristoteles: inimese hüveks on õnn

• Kõik tegevused püüdlevad mingi hüve poole.
  
• Ülim hüve tähendab tegevuse lõppeesmärki, seesmist hüve.
  
• Inimtegevus (poliitika) taotleb õnne.
  
• Inimese ülimaks hüveks on õnn (eudaimonia), õitseng, hea elu.
  
• Mis on õnn?
  

Inimese toimimine ( ergon )

• Igale asjale on omane mingi toiming ehk tema funktsioon (ergon ).
  
• Nt noa toiming on lõikamine, arsti toiming – ravimine .
  
• Ka inimesel üldse peab olema mingi talle iseloomulik toiming.
  
• Hinge ergon on elada.
  
• Inimhinge eristab teistest arutlemisvõime.
  
• Inimese toiming on seega “hinge võime toimida lähtuvalt loogilisest arutelust”.
  

Õnn, heaolu, õitseng

• Iga asja õitseng seisneb ergon’i parimas täideviimises (saavutatakse hüve).
  

• Inimese hüveks on “hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest”.
  
• Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma loomutäiused (voorused) hästi välja arendada ja elada neile vastavalt.
  

Vooruseetika tagasitulek

• Briti filosoof G.E.M.Anscombe’i artikkel “Modern Moral Philosophy ” (1958) kritiseeris kaasaegset moraalifilosoofiat, mille keskmes on moraaliseaduse mõiste, aga puudub seadusandja.
  
• Kutsus üles loobuma kohustuse ja seaduste keelest ning pöörduma tagasi Aristotelese lähenemise juurde, rääkides voorustest.
  

Moraalse kohustuse kriitika (ülevaade)

• Moraalsele kohustusele tuginevad teooriad põhinevad teoloogilis- juriidilisel mudelil, mis ei kehti.
  

Õigustamaks kohustuse-vastast teesi:

• Kontseptuaalne argument
  
• Ajalooline argument
  

Kontseptuaalne argument

• Öelda, et miski on kohustuslik, tähendab öelda, et mingi reegel, seadus või printsiip seda nõuab.
  
• Reegel, seadus või printsiip peab olema kellegi poolt kehtestatud.
  
• Moraalset kohustust ei ole keegi ühegi seadusega kehtestanud.
  
• Seega ‘moraalse kohustuse’ mõiste justkui ripub õhus, on sisutühi.
  

Ajalooline argument

• Kui moraalse kohustuse mõiste on tühi, miks see siiski nii mõjukas on? Sellel on ajaloolised põhjused.
  
• Antiikajal ei olnud eraldi moraalse kohustuse mõistet.
  
• Kristlikus käsituses tekkis ettekujutus jumalast kui kõrgeimast seadusandjast. Jumala antud moraaliseadus on ülimuslik maiste seaduste ees.
  
• Selle käsitluse mõju oli nii tugev, et moraalse kohustuse mõiste jäi püsima hoolimata “jumala kadumisest”.
  
• Kohustuse mõiste on siiski tühi.
  

Võimalused lähtuvalt moraalse kohustuse kriitikast:

• Robert Adams : moraalse kohustuse mõiste tuleb religioosse taustaga uuesti siduda.
  
• Richard Taylor : moraalse kohustuse mõiste tuleb täiesti kõrvale heita.
  

Kriitika printsiipide ja reeglite kohta

• Universaalseid ja üldisi reegleid ei saa anda, sest olukorrad, mis nõuavad nende rakendamist, on kõik liiga erinevad.
  
• Iga olukorra kohta ei saa anda eraldi printsiipi.
  
• Kui inimesel on hea iseloom, siis on printsiibid tema jaoks liigsed, ta justkui näeb ära, mis on antud olukorras õige.
  

Kriitika moraalse motiivi puudumisest

• Michael Stocker : Moodsad eetikateooriad (kohustusel põhinevad) viivad skisofreenilisse olukorda, kus inimene ei väärtusta seda, mis teda tegelikult motiveerib.
  
• Vooruseetika järgi on loomulikeks moraalseteks motiivideks emotsioonid , tunded jne.
  
• Kui käituksime ainult kohusetundest, siis ei oleks olemas sõprust, armastust jm, millele moraalne elu tegelikult suuresti toetub .
  
• Peame hoolima inimestest, mitte aga kohustustest.
  

Moraalsed pühakud

• Moraalse kohustuse järgimine muutub kõikehõlmavaks, moraalivälised teod (nt kitarrimäng oma lõbuks) ei ole enam võimalikud.
  
• Susan Wolf väidab artiklis “Moral Saints” (1982), et moraalsed pühakud on väga ebaatraktiivsed, sest neil pole võimet nautida nautimisväärset elu. Nad on igavad , huumorimeeleta ja “nii, nii kenad”.
  
• Wolf rõhutab, et ei tohiks keskenduda ainult ühte tüüpi voorustele, nt ainult moraalsetele.
  

Vooruseetika puudused

• Puhas vooruseetika ei võimalda vastata küsimusele “Mida on õige teha?”, vastatakse “Tee seda, mida teeb vooruslik inimene!” Küsides, kes on vooruslik inimene, vastatakse “Inimene, kes teeb õigeid asju”. Puudub kriteerium , mille alusel midagi vooruseks pidada.
  
• Mis on voorus? Voorused muutuvad ajas ja ruumis, sõltuvad kontekstist.
  
• Vooruseetika ei anna juhiseid, kuidas lahendada eetilisi dilemmasid.
  

R. Hursthouse’i vastus

• Tegu on õige siis, kui selle teeks nendes oludes ka vooruslik toimija.
  
• Vooruslik toimija on see, kes toimib vooruslikult, s.t kellel on voorusi ja kes neid ellu viib.
  
• Voorus on iseloomujoon , mida inimene vajab hästi elamiseks .
  

Hursthouse’i abordinäide

• Vooruseetika ei püüagi anda vastust küsimusele, kumb on tähtsam, kas loote õigus elada või ema enesemääramisõigus.
  
• Vooruseetika hindab teo tegijat: kuidas suhtuda abordi tegijasse? Abort iseenesest ei ole õige ega vale.
  
• Millest lähtub tegija hindamisel? Nt bioloogilistest ja sotsiaalsetest faktidest, konkreetsest olukorrast, kaasnevatest tunnetest jne.
  

Eetika alused, 9. loeng:FAKTI JA VÄÄRTUSE PROBLEEM
Metaeetika

• Metaeetika – käsitlus eetika enda kohta.
  
• Eetika semantiliste, loogiliste ja epistemoloogiliste küsimuste teoreetiline uurimine .
  
• Eesmärgiks on mõista moraalikeele ja moraalse õigustuse loomust, uurida moraalimõistete tähendust, nende funktsiooni.
  
• Üks keskseid küsimusi on faktide ja väärtuste vahekord.
  

Fakti ja väärtuse probleem

• Millele viitavad eetilised mõisted ja mida kujutavad endast eetilised otsustused?
  
• Kas moraaliotsustused on nagu väited, millel saab olla tõeväärtus?
  
• Kas seda, kuidas asjad peaks olema, saab tuletada empiiriliselt kindlakstehtavatest faktidest?
  

Naturalism

• Metafüüsiline/ empiiriline naturalism – väljaspool empiirilise uurimise sfääri ei eksisteeri midagi.
  
• Eetiline naturalism – moraaliotsustused on väited, mis osutavad eetilistele faktidele. Väärtusväiteid saab määratleda faktiväidete kaudu ja teha kindlaks empiiriliselt.
  
• Eetikaterminid (nt ‘hea’) osutavad naturaalsetele omadustele (nt ‘naudingukogemust pakkuv ’).
  

Naturalistlikud teooriad

• Hea = see, mida soovitakse või see, mida soovitakse soovida ideaalsetes tingimustes.
  
• Hea = (inim)õitsengut tagav .
  
• Kui hea on sellisel viisil defineeritud, siis tuleb meil naturalisti arvates veel üksnes empiiriliselt kindlaks teha, mida inimesed soovivad või mis tagab inimeste (ja teiste moraalse staatusega entiteetide) heaolu.
  

Naturalismi probleemid I

• Kust tuleb moraalilausungite normatiivsus – moraalne kohustus? Olgugi mingi asi hea, aga mis siis?
  
• Nt on selge, et taimele on vesi hea, kuid kas me peame kõiki taimi kastma? Kui inimene soovib midagi või kui miski on talle hea või edendab inimkonna hüvangut, siis miks ikkagi peame seda ellu viima?
  

Naturalismi probleemid II

• Naturalist õigustab konkreetseid moraaliprintsiipe viidates tagasi ‘hea’ definitsioonile.
  
• Nt: Aita leevendada nälga! Sest näljatunne on ebameeldiv, aga ‘hea’ tähendab meeldivat. Tuleb ellu viia head.
  
• Ent kuidas põhjendada, et ‘hea’ tähendab just meeldivat? Definitsiooni põhjendamiseks tuleb juba eelnevalt omaks võtta moraalne printsiip, et meeldiva elluviimine on hea, moraaliprintsiipi tuleb aga õigustada…
  

Naturalistlik loogikaviga

• Hume : faktide ja väärtuste vahel on lõhe.
  
• Naturalistlik loogikaviga : faktiväitelt väärtusväitele liikumine. Sellest mis on, ei tulene, mis peaks olema.
  

G.E. Moore ’i lahtise küsimuse argument

• Mistahes naturaalse omadusega ‘hea’ siduda, (nt hea on see, mida soovitakse), siis ikkagi on mõttekas küsida: „Kas see (nt soovitav ) on hea?“
  
• Juhul kui ‘hea’ tähendaks tõepoolest nt soovitavat, siis võime sõna ‘hea’ selles küsimuses asendada sõnaga ‘soovitav’.
  
• Sel juhul oleks küsimus tautoloogiline ja mõttetu. („See on soovitav, aga kas see on soovitav?“)
  
• Algne küsimus („Kas soovitav on hea?“) ei ole mõttetu.
  
• Järelikult ‘head’ ei saa siduda ühegi naturaalse omadusega.
  

Kaks järeldust:

• Lahtise küsimuse argumendist tuleb kaks järeldust:
  
• Moore’i intuitsionism : “Hea” on lihtne, defineerimatu omadus. Me saame seda tunnetada intuitiivselt .
  
• Emotivism : “Hea” ei osuta üldse mitte millelegi ja seepärast on eetika vaid illusioon . Võimalik, et moraalilaused väljendavad emotsioone.
  

Moore’i intuitsionism

• Kuna head ei saa määratleda mitte-eetiliste, naturaalsete terminite kaudu, on tegu kas lihtsa, defineerimatu omadusega või ei osuta see sõna üldse mitte millelegi.
  
• Moore: hea on lihtne, määratlematu, analüüsimatu mõtteobjekt.
  
• Tunnetame seda intuitiivselt.
  

Naturalistide vastuväide lahtise küsimuse argumendile

• Analüütiline tõde – ei lisa uusi teadmisi, definitsiooni küsimus, nt vanapoiss tähendabki abiellumata jäänud meest, need on sünonüümid.
  
• Sünteetiline tõde – lisab uusi teadmisi, nt empiiriliselt kindlakstehtav tõde, et Hommikutäht ja Õhtutäht on tegelikult planeet Veenus .
  
• ‘Hea’ ja ‘soovitav’ võivad küll tähendada erinevaid asju, mistõttu küsimus ei muutu loogiliseks tautoloogiaks, kuid tähistavad siiski sedasama omadust. ‘Hea’ = ‘soovitav’ võib olla sünteetiline tõde.
  

Emotivism

• Esindajad: Stevenson, Ayer .
  
• Väärtuslaused ei ole tõesed ega väärad. Nad väljendavad emotsioone ja on võrdväärsed selliste hüüatustega nagu „Fui“! Või „Hurraa!“
  
• Ingl. k kutsutaksegi emotivismi ka: boo-hurrah theory
  

Preskriptivism

• Objektiivne preskriptivism: R. M. Hare
  
• On vaieldav, kas see teooria on kognitivistlik või mittekognitivistlik.
  
• Kognitivism – seisukoht, mille järgi moraaliväidete tõesust ja väärust on võimalik teada.
  
• Hare: “Moraaliväited saavad olla tõesed ja väärad ning meil on nende tõesust ja väärust võimalik teada”. (“Objektiivsed ettekirjutused ”, 1993, eesti k. Akadeemia 1/2003, lk 30)
  

Objektiivne preskriptivism

• Moraaliotsustused kujutavad endast objektiivseid, universaliseeritavaid ettekirjutusi.
  
• Hare: “Meie moraaliettekirjutustes saab olla objektiivsust, kui keel, milles neid sõnastatakse, ja selle keele loogika sunnib kõiki ratsionaalseid mõtlejaid jõudma samade moraaliarvamusteni isegi juhul, kui nad lähtuvad vastandlikest moraalivaadetest”.
  
• (“Objektiivsed ettekirjutused”, 1993, eesti k. Akadeemia 1/2003, lk 39-40)
  
• Hare usub, et moraalikeel on kõigis kultuurides ühesugune ja kõik arutlevad ühesuguste reeglite järgi.
  

Deskriptivism ehk uusnaturalism

• Esindajad: P. Foot , G. Warnock
  
• Sellest, et head ei saa defineerida ühel kindlal moel, ei järeldu, et seda ei saa üldse defineerida.
  

Foot’i näide faktide ja väärtuste seosest

• “Toores” ( brute ) on väärtussõna, väljendab pahameelt.
  
• Seda saab aga kasutada vaid teatud juhtudel, mis on kirjeldatavad: toores on miski, mis põhjustab solvangu lugupidamatuse näitamise teel.
  
• Järelikult teatud kirjeldustega kaasuvad väärtusotsustused.
  

Eetika alused, 10. loeng:MORAALIREALISM JA SKEPTILINE VÄLJAKUTSE
Realismi – antirealismi probleem moraalifilosoofias

• Kas moraalilausungitega püütakse edasi anda fakte , mille valgusel need lausungid saavad olla tõesed või väärad?
  
• Kas mõned moraalilausungid on tõesed?
  

Moraalirealism

• Moraalirealist vastab mõlemale eeltoodud küsimusele jaatavalt.
  
• Moraalirealism on teooria, mille kohaselt moraalilausungite sihiks on raporteerida fakte. S.t moraalifaktid on olemas. Moraalilausungid on tõesed juhul, kui annavad neid fakte õigesti edasi. Mõned moraalilausungid seda tõesti teevad.
  

Antirealismi versioonid:

• Mittekognitivism (nt emotivism) vastab eeltoodud küsimustest esimesele eitavalt: moraalilausungid ei pretendeerigi faktide väitmisele. Teist küsimust seetõttu ei tekigi.
  
• Eksituseteooria vastab esimesele jaatavalt: moraalilausungitega tahetakse edastada fakte. Kuid teisele küsimusele vastab eitavalt: tegelikult ei saa ükski moraaliväide tõene olla.
  

Moraalirealismi versioonid

• Moraalirealistlikud teooriad erinevad selle poolest, kuidas nad vastavad edasistele küsimustele:
  
• Millised moraalilausungid on tõesed?
  
• Mis see on (maailmas, reaalsuses ), mis nad tõeseks teeb?
  

Eetiline naturalism ja mittenaturalism kui moraalirealismi versioonid

• Naturalismi vastus 4. küsimusele: moraalilausungeid teevad tõeseks asjade/tegude naturaalsed, empiiriliselt tunnetatavad omadused.
  
• Mittenaturalisti vastus 4. küsimusele: moraalilausungeid teevad tõeseks mittenaturaalsed omadused, mis on tunnetatavad intuitiivselt.
  

Mackie veateooria

• Inimesed osutavad moraalilausungitega millelegi objektiivselt kehtivale (moraalifaktidele, moraaliomadustele).
  
• Objektiivseid väärtusi ei ole olemas. Kui meile ka tundub vastupidi, siis me lihtsalt eksime.
  
• Me sooritame küll väärtushinnanguid, kuid me ei leia maailmast väärtusi.
  

Mackie kui II järku skeptik

• I järku skeptik kahtleb I järku moraaliseisukohtade paikapidavuses. Näiteks vaidleb vastu kõigile ühiskonnas kehtivatele konventsioonidele. Samas võib väita, et nende ekslikkus on objektiivselt kinnitatav.
  
• II järku skeptik kahtleb , kas moraalilausungite paikapidavust saab üldse kuidagi kinnitada või kummutada. Kuid II järku skeptik võib praktikas konventsioonidest ometi kinni pidada!
  

Mackie ei ole subjektivist

• Väärtuste objektiivsuse eitamine ei tähenda subjektivismi.
  
• Subjektivism Mackiel määratletud kui seisukoht moraalisõnade tähenduse kohta. Nt väide “See tegu on õige” tähendab “Ma kiidan selle teo heaks”.
  
• Mackie võtab ontoloogilise seisukoha – ütleb midagi selle kohta, mis eksisteerib (või ei eksisteeri), mitte selle kohta, mida mingi sõna tähendab.
  

Relatiivsuse argument

• Moraalinormid varieeruvad.
  
• Seda võiks seletada sellega, et eksisteerib küll objektiivseid väärtusi, kuid inimesed tajuvad või tõlgendavad neid erinevalt.
  
• Hoopis lihtsam on varieeruvust seletada objektiivsete väärtuste puudumisega.
  
• Inimestel on lihtsalt erinevad eluviisid. Nad elavad vastavalt sisseharjunud tavadele, mitte ei mõtle, kas valida ühte või teist tava.
  

Veidruse argument

• Metafüüsiline aspekt – kui leiduks objektiivseid väärtusi, siis nad erineks kõigist muudest entiteetidest, suhetest ja omadustest.
  
• Epistemoloogiline aspekt – sellistest erilistest entiteetidest, suhetest ja omadustest teadasaamiseks peaks meil olema mingi eriline moraalse taju üksus (moraalimeel) või intuitsioon.
  

Võimalik vastuväide veateooriale ja vastused

• Veateooria ei saa olla õige, kuna seda järgides tuleks kõik moraalinormid hüljata, see viib aga katastroofiliste tagajärgedeni.
  
• Mackie ütleb, et veateooria on II järku teooria, mille toetaja võib ühiskonnas leiduvaid norme ometi järgida.
  
• Katastroofiliste tagajärgede kaasatoomine ei tee veel tõsiasju olematuks . Kui moraalifakte ei ole, siis neid ei ole, sõltumata sellest, mis selle teadmise tõttu juhtuks.
  

Kokkuvõtteks:

• Moraalinormide objektiivsus ei pea tähendama seda, et need oleks empiiriliselt kontrollitavad. Objektiivsus võib tähendada ka ideedevahelist loogilist kooskõla.
  
• Moraalil on eesmärk, s.t inimestel on eesmärke, mida moraal aitab ellu viia. Seda, kas miski aitab neid eesmärke ellu viia, võib olla võimalik kindlaks teha.