Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kaisa Kamenik Jooksiklased (Carabidae) Referaat aines PK.0397 Eesti putukad Tartu 2015 Sisukord Carvalho, C. (2015) Ground and Tiger Beetles (Coleoptera: Carabidae).....................................8 Sissejuhatus Jooksiklased (Carabidae) on röövmardikaliste suurimaid sugukondi (veebipõhine EE, 2006), kuhu kuulub üle 40 000 liigi. Umbes 2000 liiki on esindatud Põhja-Ameerikas. Inglismaal on neid aga umbes 350 ning seal leidub ka Carabus intricatus, kes on üks suurimad isendeid ning väga haruldane ja kohtab ainult mõnes kohas Dartmooris (Carvalho, 2015). Eestis on kirjeldatud ligikaudu 270 liiki (vikipeedia, 2014). Tuntumad liigid on süsijooksik (Pterostichus sp.),
Jooksiklased Taksonoomia Riik: Loomad Hõimkond: Lülijalgsed Klass: Putukad Selts: Mardikalised Liik: Jooksiklased Jooksiklased Enamus jooksiklasi on röövtoidulised ning väga aktiivsed. Nad tegutsevad enamasti öösel ning peidavad end päevaks maas lamavate puutükkide ja kivide alla või muudesse varjulistesse kohtadesse. Eestis on neid kirjeldatud umbes 270 liiki. Välimus Jooksiklased on enamasti saledad, peenikeste ja tugevate jooksujalgadega. Tundlad on suhteliselt pikad ja peenikesed. Tugev ja voolujooneline keha võimaldab putuka kiiret liikumist käikudes ja taimede vahel. Enamasti on jooksiklased tumedat värvi, sageli süsimustad. Erinevad jooksiklased Aitäh kuulamast
Teraviljapõld Taimed · Suvinisu · Talinisu · Oder · Suvioder · Talioder · Rukis · Kaer · Tritikale Rukis · Tatar · Hernes Putukad Domineerivad süsi-, ehmes-, kuiva- ja pisijooksikud Jooksiklased võivad Maakirp teraviljapõllul hävitada olulise osa lehetäidest Maakirp Hiidmardikas Lepatriinu Jooksik Muld Parim kerge Soostunud mineraal- ja liivsavilõimisega muld soomuldade viljakus oleneb Rukis on leplikum kergete veereiimi reguleeritusest. kuivemate muldade suhtes Saagikus sõltub sademete Talinisu eelistab raskemaid
seni registreeritud 466 liiki soontaimi, neist 422 liiki rohttaimi ja puhmaid ning 44 liiki puid ja põõsaid Arvukamalt leidub lõikheinalisili kõrrelisi,korvõielisi ja roosõielisi Luhaniitudel esinevad kõige sagedamini sale tarn, luhttarn ja lünktarn Leidub liike mis on haruldased nii Eestis kui ka Euroopas Limused: harijärvekarp, paksuseinaline jõekarp Kalad: särg ,ahven ,haug Putukad : suurliblikad, jooksiklased Imetajad : vesirott , kobras ,mügri,põder Linnud : hanelised, pistrikulised ,kurvitsalised Kahepaiksed ja roomajad : tähnikvesilik, kärnkonn, rohukonn , rästik ja rabakonn http://www.alampedja.ee www.google.ee www.wikipedia.org
5) Kiililised 2 paari erakordselt suuri tiibu ja peenike ning pikk tagakeha. Ülihead lendavad röövputukad, kelle vastsetel esineb püünismask (suur tondihobu, vesineitsik, loigukiil, kuningkiil) 7.Putukad on erineva toitumisega: 1) sõnnikust toitujad e koprofaagid (sitasitikad, sõnnikumardikad, kärbsed) 2) taimetoidulised selgrootud söövad taimede osi (aiapõrnikas, maipõrnikas, kooreürask) 3) loomtoidulised selgrootud toituvad putukatest, ämblikest (kiilid, ujurid, jooksiklased) 4) segatoidulised söövad nii taimi kui loomi (jõevähid) 5) osa loomi on filtreerijad ja saavad toidu vett kurnates (käsnad, kärbsed) 6) osa toituvad vedelast toidust imedes taimede või loomade kehamahlasid (lehetäid) 7) suur osa sööb tahket toitu (jõevähid, mardikad) Toidu seedimine: 1) seedimine spetsiaalsete rakkudega (käsnadel kaelusviburrakud) 2) seedimine ühe avaga õõnes (meduusid, meriroosid) 3) seedimine soolestikus (ussid, putukad, teod)
tekkinud mädanik võib levida ka tüvepuitu, mis rikub ära väärtusliku puidu. Putukate hulgipaljunemise ohtu kaasikutes vähendavad oluliselt putuktoidulised linnud, samuti ka erinevad röövputukad (lepatriinud, jooksiklased jt.) ning ämblikud. • Levinud arukasel ja sookasel. • Nakatanud kaselehtede Kase pigirooste alumine pool tihedalt kaetud kollaste suvieospadjanditega. • Vahel võib esineda lehtede enneaegset varisemist ning kahjustunud puud
Põldude vahelistest loodusliku taimkattega servadest sõltuvad paljud putuka- ja taimeliigid ning neist toituvad linnud ja pisiimetajad. Hooldamiseks piisab nende hilissuvisest niitmisest, et takistada kõrgema kasvuga taimede domineerimist. Väetised ja pestitsiidid ei tohi neile ribadele sattuda (M. Semm 2003). Põllupeenrad on ka olulised talvitumispaigad põllukahjurite looduslikele vaenlastele. Põhilised kahjurite arvukust reguleerivad putukad on jooksiklased, kõrvahargid, lepatriinud, kiilassilmad ja sirelased. Kevadel tulevad nad sealt uuesti põllu peale tagasi ja hakkavad kahjureid hävitama. Põlluservad puhverdavad tõrjeainete mõju ümbritsevatele aladele, vähendavad väetiste ja taimekaitsemürkide äravoolu põllult ning takistavad muldade erosiooni (M. Semm 2003). Üks suur jooksiklane jookseb põllu servast kuni 150 meetri kaugusele välja. Talvituda
õuntest ja paljudest teistest kultuurtaimedest. Toonesepad uuristavad end puidusse ja toituvad sellest, tekitades suurt kahju. (,,Elusloodus" Valgus 1983) Mitte kõik mardiklased pole kahjulikud. Lepatriinud toituvad lehetäidest, kes on taimekahjurid. Mullas elutsevatest kahjuritest toituvad jooksiklased, kellel on väga pikad jalad. Raisamatjad matavad endast palju suuremate loomade korjuseid, kraapides nende alt mulda ära. Seejärel munevad emased mardikad oma munad korjusesse, millest nende vastsed hiljem pärast koorumist toituvad. Samasugusel
kasvuhoonekahjurite tõrjeks. Paljundatakse nt. röövlesta (Phytoseiulus persimilis) punase kedriklesta tõrjeks. Üks röövlest hävitab ööpäevas u. 30 kahjuri muna või 25 erinevas kasvujärgus isendit. Lepatriinud - kuuluvad mardikaliste seltsi, nii vastsed kui ka valmikud toituvad lehetäidest. 1 vastne võib hävitada 1000 lehetäid. Kui lehetäisid pole, söövad ka taimelehti ja liigikaaslasi. 1 valmik muneb 400 muna ja areng munast valmikuni kestab 5 nädalat. Jooksiklased - kuuluvad mardikaliste seltsi. Toituvad nälkjatest ja kahjurite vastsetest. Õielutiklased - toituvad putukate ja lestade munadest ja noortest vastsetest. Kiilassilmad - vastsed söövad lehetäisid, lesti, vahel ka liigikaaslasi. Ripslaste tõrjeks rakendatakse röövtoidulist lesta amba (Amblyseius mckenziei). Täiskasvanud amba hävitab ööpäevas 5-8 tubakaripslase vastset. Sirelased - valmik mesilase või herilase sarnane, vastsed söövad lehetäisid (v
Mardikate vastsed on mitmesugused, peamiselt kampodeoidsed või konud. Liikide arv: 250 000 (500 000), Eestis umbes 3000 liiki. Kirjandus: Merivee, E., Remm, H. 1973. Mardikate määraja. Tallinn: 306 lk +16 värvitahvlit Miländer, G. 1978. Eesti siklaste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 74. Tartu Voolma, K., Õunap, H., Süda, I. 1997. Ürasklaste määraja (Coleoptera, Scolytidae). Tartu Haberman, H. 1968. Eesti jooksiklased. Tallinn Haberman, H. 1962. Hüpikpoilased. Tallinn Rubel, S. 1958. Eesti NSV naksurlaste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 38. Tartu Süda, I., Miländer, G, 1998. Eesti putukate levikuatlas. Distribution Maps of Estonian Insects 1. Siklased- Cerambycidae. Tartu Voolma, K., Õunap, H., Süda, I., 2000. Eesti putukate levikuatlas. Distribution Maps of Estonian Insects 2. Ürasklased Scolytidae. Tartu Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi. I
Vastsed elavad pinnases ja toituvad surnud putukatest. Valmikud toituvad surnud ja surevatest putukatest jt. selgrootutest. Võrktiivalised. Kiilassilm munad munetakse lehtede alumisele küljele. Valmik toitub mesinestest, õienektarist ja tolmust. Vastsed röövtoidulised, haukamissuised. Toiduks lehetäid ja lehekirbud. Talvitub valmikuna hoonetes, 2-3 põlvkonda. Mardikalised. Jooksiklased. Põlluliivikas haukamissuised, valmikud toituvad väiksematest putukatest. Vastsed elavad pinnases, toituvad sipelgatest jt putukatest. Talvitub noormardikas. Pehmekoorlane röövtoiduline mardikas. Vastsed elavad mullas, söövad seal röövikuid ja tigusid. Valmikud söövad lehetäisid jt. Linnud jt putukad neid ei söö, sest nad on mürgised. Tõuk talvitub mullas. 1 pk. Munad munetakse puutüvele, mulda, taimedele. Sipelgamardiklane röövtoidulised
Ta sööb ka putukaid, raibet ja taimset toitu (marjad, viljad (teravili), oras). (Bio) Kui rebane jahib hiirt, seisab ta liikumatult ja jälgib avastatud hiirt tähelepanelikult. Seejärel hüppab ta kõrgele, toob esikäpad sööstuga otse alla, haarates hiirt ning naelutades ta vastu maad. Selline jaht näeb ebaõnnestuvate katsete tõttu välja nagu tants. Rebane sööb päevas umbes 0,5-1 kg. Siil: Toitumine:maapinnal leiduvad selgrootud, näiteks: vihmaussid, jooksiklased, liblikaröövikud, ämblikud ja nälkjad. Sööb vahetevahel ka selgrookseid, näiteks: konni sisalikke näriliste poegi lindude pesapoegi ja mune, samuti raipeid ja kalaraipeid, ka marju, puuvilju ja seeni. Toiduahel kodukakk ilv e s v a lg e jä n e s k a e lu s h iir pohl p ru u n k aru Järved
lehetäid, kärsakad), röövputukaid (jooksikud, sipelgad jt) ning ämblikke. Putukatest toituvad mitmed linnud, näiteks põõsa ja lehelinnud, põldlõoke ning putuktoidulised loomad (karihiir, arusisalik). Sageli lendab üle saagijahil hiireviu või lõopistrik. Põõsaste vahel jooksevad ringi halljänesed ning metskitsed, kellele peavad jahti rebased ja hundid. Hiirtele ja väiksematele lindudele peab jahti rebane. Mulla ja kõdukihis elavad mullaussid, hooghännalised, naksurlased, jooksiklased ja põrniklased ning nende tõugud. Ka ainuraksed, bakterid ja seene on väga arvukad ning võtavad osa taime- ja loomajäänuste lagunemisest ning muundumisest. Seda kõike hoiab aga koos inimene, kelle kohustuseks on liigikoosluse säilimise nimel niitu vähemalt üle aasta niita, kuna tegu on sekundaarse ehk inimtekkelise niiduga. Toiduahelad Tammeleht-lehetäi-lepatriinu tõuk-lehelind-kodukakk Pähkel-orav-nugis-kotkas
Pea eesmise osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele võib putuka pea ülaosas olla 1-3 liht- e täppsilma. Joon. 4. Putuka (sihktiivalise) pea ehitus: 1 – tundla tüvilüli, 2 – tundla pöörlüli, 3-11 – tundlapiug. Labrum (lr)– ülahuul Mantibulae (md)– ülalõug Maxillae (mx)– alalõug Labium (lb)- alahuul Putuka pea asendi tüübi määrab suuorganite asetus putuka keha pikitelje suhtes. Röövputukatel (näit. jooksiklased) on suised otse ette suunatud – neil on prognaatne pea. Kui suised on suunatud otse alla (keha pikiteljega risti), on tegemist hüpognaatse pea asetusega (näit. sihktiivalised, prussakalised, kärsaklased). Paljudel pistmis-imemissuistega putukatel on suised painutatud kergelt tahapoole, esimeste jalgade suunas – neil on opistognaatne pea asetus. Joon. 5. Putuka pea asend: 1 – prognaatne, 2 – hüpognaatne, 3 – opistognaatne.
*kimalaste tähtsus ületab meemesilast mitmekordselt, kuna mitmeid metsamarju ja kultuurtaimi meemesilane ei tolmelda Eesti koduloomad : *Koriluse ajajärgul oli põhiline lihaloom – põder *Vanimad koduloomad olid veis, siga, kits ja lammas, pronksiajast on teada hobuse esinemine *Koduloomad toodi Eestisse kaubavahetusega ja koos siia lisandunud inimestega, vaid siga võis olla kodustatud kohapeal *Kodukass toodi Eestisse umbes esimese aastatuhande alguses Jooksiklased *Jooksiklased on põllusanitarid *Nad söövad ära kõik, kes ette jäävad, sealhulgas palju põllukahjureid (näiteks hiilamardikavastsed, lehetäid jt) *Söövad ka umbrohuseemneid *Kasulikud putukad, kes säästavad kemikaalide peale kulutatava raha *Eriline koht mahepõllumajanduses ÄMBLIKULISED *Agroökosüsteemide üks arvukam loomarühm *Maapinnal või rohurindes *Kiskjad *Mullaharimine kahjustab, kuid liiguvad aktiivselt põllul ja põlluservades 6.4. Biotoobid agroökosüsteemis
Selts: Mardikalised (Coleoptera) Pikkus 0,3-160mm. Tugevasti kitiniseerunud skeletiga putukad. Eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad kattetiivad. Teine tiivapaar on kilejad; kasutatakse lendamiseks. Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku. Haukamistüüpi suised. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon, heli (siklased) ja isegi valgussignaale (jaanimardikas). Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi. Röövtoidulised nagu jooksiklased või vees elavad ujurlased ja segatoidulised. Raisamardiklased elavad laipadel ning on seega looduses "bioloogilised sanitarid". Nad kaevavad laiba maasse ja kasutavad seda vastsete toitmiseks. Põderpõrniklased on keskmised kuni suured (Eestis kuni 75 mm), sageli tugevate lõugadega mardikad. Vastsed arenevad kõdunevas lehtpuupuidus ja areng kestab sageli kaua, kuni kuus aastat. Põrniklased on mitmesuguse suurusega (2-41mm), jässakad, lamelljate tundlatega mardikad
Päeval on pinnasesse kaevunud, seetõttu väldib kivist pinnast ning elutseb vaid tasastel liiv-, liivsavi- ja turbamuldadega aladel. On veekogudega vähe seotud ja võib hõivata neist kaugel asuvaid alasid. Mudakonnad talvituvad üksikult, kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse kaevunult hiire- ja mutiurgudes, mahajäetud keldrites. · Toitumine Mudakonnad otsivad toitu vaid öösiti, toiduks on igasugused selgrootud (eeskätt sipelgad, jooksiklased ja ämblikud). Lendavaid putukaid tarbib harva. · Sigimine Mudakonn koeb mai alguses madalates läbivooluta veekogudes - väikestes tiikides või järvekestes. Kudu on nöörikujuline ning on mässitud ümber oksakeste ja veetaimede. Üks emasloom koeb 1000...2500 1,5...2 mm läbimõõduga muna. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti · Areng Koorunud kullesed arenevad alguses veekogu põhjamudas, vastse staadium kestab 90...110 päeva
kooruvad valmikud töölised, loobub herilasema toiduhankimisest vastsetele, samuti pesa ja kannude ehitamisest, andudes ainuüksi munemisele. Sügise saabudes ei välju nukkudest enam töölised, vaid uus põlvkond ema ja isaherilasi. Nad lendavad pesast välja ja paarituvad. Pärast pulmalendu isased surevad, viljastatud emaherilased aga poevad puu- ja koorepragudesse või sügavale pinnasesse ning langevad talveunne, pere sügisel hukkub. Ei ole kaitsealune liik. 4 Jooksiklased (Carabidae) 68 Suur hulk jooksiklaste liike tarbib valmikuna toiduks teisi putukaid ja seepärast on nad asendamatud mahepõllumajanduses kahjurite hävitamisel. Mõned armastavad ka seemneid, kuid kõik nende mullapinnal elavad vastsed on mitmetoidulised röövloomad. Elades erinevates kooslustes, reguleerivad nad taimtoiduliste putukate arvukust. Jooksiklased võivad teraviljapõllul hävitada olulise osa lehetäidest,
meloodiline kui kevadel. Noorlinnud on väga uudishimulikud ja ettevaatamatud, võivad pikalt jälgida ka inimest, kui see ei tee järske liigutusi. Ränne Rändlind. Saabub kevadel märtsi lõpul või aprilli esimesel poolel, sügisel äralend peamiselt oktoobris, aga mõned lahkuvad alles detsembri alguses. Üksikud isendid võivad jääda ka talvituma. Toitumine Hüpates liigub metsa alumises rindes ja otsib selgrootuid: mardikad (kärsaklased, naksurlased ja nende vastsed, jooksiklased), liblikaröövikud, lehevaablased ja nende vastsed, lutikalised, kahetiivalised jt putukad, ämblikud, hulkjalgsed, maismaateod. Sügisel tarvitab ka marju ja seemneid. Pesitsemine Kõdunenud kändude juurte vahel olevates tühemikes, murdunud puutüvede all, põõsatüügaste vahel, kivide all olevates süvendites, aga tihti lihtsalt pinnasesüvendis mõne puhma varjus. Muneb mai alguses 5...7 muna. Haub vaid emaslind, 13...14 päeva. Aastas on harilikult kaks kurna.
Röövtoidulised loomad Toituvad nii vastse kui valmikustaadiumis teistest organismidest, tappes ja süües oma ohvri kohe Hävitavad valimatult kõike kellest jõud üle käib Olulisemad on linnud, siilid, karihiired, konnad, sisalikud, maod, ämblikud, röövlestad ja röövnematoodid ning putukatest kõrvahargid, röövlutikad, õielutikad, röövripslased, lepatriinud, jooksiklased, lühitiiblased, kiilassilmad, kaamelikaelalised, koonulised, sirelased ja mõned pahksääsed. 37 Mitmekesised põlluservad soodustavad kahjurputukate looduslikke vaenlasi jooksiklasi Kraaviääred, põldude vaheribad ja laiemad teeservad põldude ääres on jooksiklaste kui röövtoiduliste putukate arenemise soodustamiseks äärmiselt olulised. ENNETAV 2. Terve ja antud tingimustesse sobiva istutusmaterjali valik
('tiib'). Toitumistüübi järgi on mardikad fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid. Parasiite on suhteliselt vähe. Need elavad koos mesilaste, sipelgate, termiitide, herilaste ja ämblikega. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon-, heli (siklased) ja ka valgussignaale (jaanimardikas). Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi: röövmardikalised, näiteks jooksiklased ja vees elavad ujurlased; segatoidumardikalised, kelle hulka kuulub valdav osa mardikalisi. Mardikalisi elab palju ka inimelamutes. Lahtiselt seisma jäänud jahusse ning jahusaadustesse asuvab peagi elama harilik jahumardikas ning väike-jahumardikas. Mardiklaste iseloomulik tunnus on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad. See eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad (elytrae). Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks
Paiknemine: Tekivad kesk- ja tagarindmiku katete lehtjate väljasopistustena. Enamasti esineb vaid üks tiivapaar, nt kahetiivalistel, isastel kilptäidel, mõnedel ühepäevikulistel. Lisaks lendamisele on tiibade funktsioonid: sihktiivalistel (tirtsud, ritsikad)on eestiivad tugevad ja nahksed ning tagatiivad õrnad, kilejad- eestiibadel kaitsefunktsioon; kuivades elupaikades elavatel mardikatel kasvavad kattetiivad täielikult teineteisega kokku ning kaovad, kuna ei saa funktsioneerida (jooksiklased, kõrvkärsaklased); kahetiivalistel funktsioneerivad nööpnõelataolisteks moondunud tagatiivad lennustabilisaatoritena (nt päevaliblikad- eestiiva pinna asend muudab ka lennu suunda). 53. Putukate (Insecta) vaeg- ja täismoone: moonde järgud, kummagi esinemine tähtsamates seltsides, näiteid Vaegmoone: muna-vastne-valmik; esinemine: lutikalised, tirtsud, ritsikad, ühepäevikulised, Täismoone: muna-vastne-valmik-nukk; esinemine: liblikad, kärbsed,. 54
Zoofaagid e. karnivoorid e loomtoidulised Siia rühma kuuluvad organismid, kes on spetsialiseerunud loomse materjali söömisele. Siia kuuluvad: ● imetajatest näiteks kiskjalised (kaslased, koerlased, karplased jne.) ● lindudest kotkad, kakud jne. ka suur hulk putukatest toituvaid linde, näiteks pääsukesed ● enamus kalu, ka väikesed kalad toituvad enamasti väikestest selgrootutest loomadest. ● suurem osa kahepaikseid ja roomajaid ● putukatest suur osa mardikalisi (jooksiklased ja ujurid näiteks) ja kõik loomade parasiidid ● kõik ämblikud ● bakteritest ja seentest loomade haigustekitajad Omnivoorid e. kõigetoidulised Söövad nii taimset kui loomset toitu. Kui taimtoiduline sööb kogemata mõne looma (kõrrel roomava teo) või loomtoiduline mõne rohulible, ei tee see neist veel omnivoore. Tänapäeval nimetatakse ka neid organisme, mis toituvad näiteks seentest ja loomadest, samuti omnivoorideks. Omnivooride hulka kuuluvad:
annaabi.ee 
