Eesti biotoobid ja nende elustik (0)

Esimene eksam:
Variant A
1) Halotroofne (soolatoiteline) veekogu kujutab endast madalat, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm- penikeel , pilliroog .
Halotroofne ehk soolatoiteline järv on järv, millele on iseloomulik suur mineraalainete ja väike huumusainete sisaldus.
Halotroofsed järved on tavaliselt kas osaliselt või täielikult merest eraldunud kunagised lahed. Nende sügavus ei ole tavaliselt rohkem kui 1 meeter, vegetatsiooniperioodil võivad nad täielikult kuivada. Suvel soojenevad väga hästi. Järveelustik on tavaliselt liigivaene, kuid taimestiku hulk ja katvus suur. Domineerivad rannikuliigid: mändvetikad, kamm- ja hein-penikeel, niitjas penikeel ja tähkjas vesikuusk.
2) Siirdesoo , see on kesktoiteline (mesotroofne) soo ja selle toitumises on põhjavee osatähtsus väiksem; lubjavaese lähtekivimi korral moodustub juba esimese astmena siirdesoo.
Siirdesoo ehk üleminekusoo ehk rabasoo on soo arengu keskmine järk; üleminek madalsoost kõrgsooks; siirdesoo on ümbruskonnaga enam-vähem samal tasapinnal. Siirdesoos on rohkem taimkatet kui rabas, kuid vähem kui madalsoos . Iseloomulikuimad taimeliigid on tupp- villpea , pudeltarn, Balti sõrmkäpp ja küüvits.
3) Loopealsed e. alvarid on õhukesega mullaga [0-20 (30)]cm lubjarikkad rohumaad, mille mulla lähtekivimiks on ordoviitsiumi või siluri paekivi . Oluline: puudeta, põõsarinde katvus 30 %; peamised põõsad: kadakas , põõsasmaran. Kibuvitsa liigid, tuhkpuu liigid, harilik kuslapuu, harilik sarapuu. Enamasti sekundaarsed (inimtegevuse tulemusena), harva primaarsed. Tekkinud loometsadest raie ja edasise majandamise, tavaliselt karjatamise tulemusena. Eestis levinud lääne-ja põhjaosas, saartel. Jagatakse kuivadeks ja niisketeks. Ca 140 liiki samblaid, ca 260 liiki samblikke. Murulauk , mägimaran, nõmm- liivatee , lubikas, kassikäpp, kassisaba, metsülane, mägi-kadakkaer. Haruldased seeneliigid: mõru kivipuravik, väike maatäht. Putukad, Eestis domineerivad: mardikalised , liblikad, lutikalised ,kahetiivalised. Käristaja. Linnud : talvike, punaselg-õgija, kadakatäks. Muu loomastik : halljänes, rebased , nirk, kärp, nastik .
4) Läänemeri on maailma suuruselt teine riimveekogu (madala soolsusega veekogu), üldpindalaga ligikaudu 415 000 km². Põhjamerega tagavad ühenduse üsnagi kitsad Taani väinad (Sund, Suur- Belt ja Väike-Belt) ning Kattegat, mistõttu Läänemerd loetakse poolkinniseks mereks. Sügavus- keskmine sügavus on vaid 55 meetrit samas kui suurim sügavus küündib 459 meetrini. Läänemeri on palju madalam, kui enamik maailma meresid. . Läänemere vesi on riimvesi (e. soolakas vesi, mille soolsus jääv vahemikku 0,5 -18‰) : Läänemere vee keskmine soolsus on alla 10 ‰, samal ajal kui ookeanides on soolsus umbes 35 ‰. Soolasisaldus on suurim Taani väinades ja väheneb põhjapoole minnes. Veevahetus- Läänemere spetsiifiliste ökoloogiliste omaduste peamiseks põhjuseks on väga
aeglane veevahetus ülejäänud maailmamerega. Nagu mainitud , on Läänemeri Põhjamerega
ühenduses Taani väinade kaudu, mis on üsna kitsad ja madalad. Jäätumine- Kui merevesi jahtub jäätumistemperatuurini, mis Läänemeres on vahemikus -1°C …-0.1°C, siis toimub jäätumine ja algab jäätalv. Läänemere jää esineb kinnis- ja triivjääna.
Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage.
5) Jänesekapsa ja sinilille kkt- Laanemets
Mustika kkt- Palumets
Naadi ja sõnajala kkt- Salumets
Osja, tarna, angervaksa kkt- Soovikumets
Variant B
1) Rannakoosluste tunnused
- soolase vee mõju
- vähearenenud muldkate
- mereheide
- avatud maastik
- toimivad rannaprotsessid , jää mõju.
- taimestumine vähene - halofiilid – nitrofiilid
2) Antropogeense tekkega – inimtekkelised – kooslused - Tänapäeval on enamus eluskooslusi mõjutatud inimtegevusest. Euroopas on peaaegu kõik metsad kasvanud kunagistele raiesmikele, lõunapoolsed rohtlad on olnud sageli ülekarjatatud, põhjapoolsed niidud on inimtegevuse tulemus. Eestis pole inimene märgatavalt vahele seganud vaid paljude rabade arengule, muud ürgkooslused on äärmiselt haruldased.
Inimtegevus on esmatähtis põldude ja linnade elustiku kujunemisel, kuid seda ei saa unustada ka poollooduslike koosluste puhul - lillerikastel aasadel või paepealsetel loodudel.
Kus sellised kooslused tekivad ja millised on nendele iseloomulikud tunnused? - tekivad tee ja aia äärde, kaevanduste lähedusse, komposti hunnikutesse, kraavidesse, põllu servadesse, tunnused: kahjurid , parasiidid, umbrohi , haigusetekitajad, võõrliigid.
Linn kui enam antropogeensete kooslustega seotud keskkond, seda iseloomustavad tunnused (näiteid kooslustest ja liikidest). –
Linnas on võimatu kujuneda keerulisematel kooslustel ja toiduahelatel, sest puudub pikaajaline stabiilne keskkond
Vaatamata ebastabiilsusele on linnade taimestik väga mitmekesine . Liigirikkuse suurim allikas on kultuurtaimed , eriti dekoratiivtaimed. Tallinnas on enamlevinud kultuurtaimi umbes 500. Väga liigirikas on linnas ka prahitaimede floora. Erinevalt hooldatud aladel kasvavad erinevad umbrohud, erinevat tüüpi prahipaikadega on seotud erinevad liigid.
3) Puisniit on regulaarselt niidetava rohustuga hõre looduslik puistu (maastikuline nähtus !). Puude liituvus alla 0,3. Peamised puuliigid tamm, arukask, kuusk , haab, saar, sookask, sanglepp . Põõsaliike palju, sagedamini sarapuu, kadakas, türnpuu, lodjapuu, toomingas . Iseloomulikud taimeliigid: madal- mustjuur , harilik härghein, naat, maikelluke , tarna liigid, maamõõl, nurmenukk . Imetajatest hiired, siil, metskits , halljänes. Linnustik rikkalik, peamiselt värvulised. Näiteks eremiitpõrnikas, väänkael.
4) Eutroofne (rohketoiteline) veekogu sisaldab rohkesti mineraal- ja orgaanilisi aineid, teiste hulgas kaltsiumisooli. Kujunenud oligotroofsetest järvedest biogeensete ühendite akumuleerumise tagajärjel. Esinevad peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritud järvedest. Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp , vesiroosid, räni-kardhein jt.
5) Eestis on soid levinud üle kogu territooriumi, kõige enam Alutagusel, Peipsi ääres, Võrtsjärve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhjaosas ja Lääne-Eesti madaliku sisemaalises osas. Suurimad sood on  Puhatu  (468 km²), Epu- Kakerdi  (417 km²),  Lihula -Lavassaare (383 km²) ja  Sangla  (342 km²).