2. Millised organismid on LM valdavad: sinikud merelised (õ) riimveelised 8. millist vetikat kasutatakse tööstuslikult mageveelised õige vastus ei ole ...adru, vaid see teine liik 3. Milline hüljes meil haruldanel: 9. kuhu kinnituvad mingid taimed või vetikad, kas kõvale või pehmele pinnasele hallhüljes Mändvetikad ja õistaimed eelistavd pehmeid põhju randalhüljes (õ) viirghüljes 10. magevee kala haug 4. LM sügavaim koht: Landsorti (õ) 11. milline laht on läänemeres suurim emameri botnia liivi 5. Kuhu koeb kilu: soome pelagiaali (õ)
Taimi uurivat bioloogia haru nimetatakse botaanikaks. Taime mõiste Taime mõiste suhtes ei ole täpset üldkehtivat kokkulepet. Üldiselt siiski fotosünteesivaid prokarüoote (näiteks sinivetikaid) praegu enam taimede hulka ei arvata. Enamjaolt jäetakse välja ka kõiksugu vetikad ja piirdutakse ainult maismaataimedega ehk embrüofüütidega (Embryophyta: osjad, kollad, samblad, seemnetaimed). Laiemas käsitluses võidakse taimede alla arvata ka rohevetikad ja mändvetikad ning sellise rühma nimeks oleks Viridiplantae (rohelised taimed). Mõned teadlased (näiteks Thomas Cavalier-Smith) on taimeriigi alla arvanud kõik primaarsete plastiididega (kloroplastid, mis pärinevad otseselt tsüanobakteritest ehk sinivetikatest) eukarüoodid: rohelistele taimedele lisaks veel punavetikad ja liitvetikad. Ülejäänud vetikaid (näiteks pruunvetikad, ränivetikad) tänapäeval taimede hulka enam ei arvata.
Esimene eksam: Variant A 1) Halotroofne (soolatoiteline) veekogu kujutab endast madalat, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. Halotroofne ehk soolatoiteline järv on järv, millele on iseloomulik suur mineraalainete ja väike huumusainete sisaldus. Halotroofsed järved on tavaliselt kas osaliselt või täielikult merest eraldunud kunagised lahed.
Kaldad on kõikjal õõtsikulised, kaugemal kaetud metsaga. Läänekaldal on väike ujumissild. Põhja katab järvelubi. Valgejärve läbib Rohelisest järvest tulev ja Linaleojärve voolav oja. Järve vesi on heleroheline ja väga läbipaistev (6,1 >6,8 m), tõenäoliselt kihistunud. Aastail 1967 oli taimestikku vähem kui Sini ja Rohelises järves. Veepeeglit piiras pilliroog, järgnes kitsas vöönd ujulehtedega taimi vesiroosi ja ujuvat penikeelt. Põhja katsid mändvetikad. Äntu valgejärv on jällegi suhteliselt puhta veega järv. Järv asub VäikeMaarja lähedal Simuna poole viiva maantee ääres. Maanteel kahjuks ei ole väljas ühtegi märki nende asukoha kohta, kuid kaardi järgi võib Äntu järved lihtsasti üles leida. Kui maanteelt ära keerata, siis enne järvesid on kohe suur parkimisplats ning autoga põhimõtteliselt enam edasi sõita ei saa. Järvedeni jääb veel 100m kõmpida täisvarustuses.
on levinud peamiselt magevees. Läänemere planktonis esinevad liigid on kohastunud eluks riimvees ning taluvad soolsust kuni 8 (10) . Sinivetikad arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide tõuseb üle 14-15º Rohevetikad - koloniaalselt mageveelise levikuga vetikad on Läänemere piirkonnas esindatud väheste liikidega. Väikese soolsusega rannikuvetes suureneb rohevetikate liikide arv järsult. Rohevetikad arenevad soojal aastaajal. Mändvetikad - üherakulised v. koloniaalsed vetikad. Riimvees on esindatud suurem arv liike kui meres v. magevees. Rohevetikate kõige massilisem arenemine toimub külmal aastaajal, eriti kevadel. Läänemere plankton. Läänemere bakterid, fütoplankton ja zooplankton moodustavad koosluse, mis käitub kaootiliselt.
..........4 3. Temperatuuri tingimused Läänemeres.......................................................................5 4. Läänemere soolsus.....................................................................................................6 5. Läänemere põhjataimestik.........................................................................................6 6. Rohevetikad...............................................................................................................7 7. Mändvetikad..............................................................................................................7 8. Pruunvetikad..............................................................................................................8 9. Punavetikad................................................................................................................9 10. Kõrgemad taimed.....................................................................................................9 11
moodustavad tähtsa osa ookeanide planktonist. Laias laastus jääb nende arvele kuni pool planeedi Maa primaarproduktsioonist. Teised, tsiliaadid, bodoniidid, foraminifeerid, etc. on olulised herbi- ja bakterivoorid maailmamere või mageveekogude ökosüsteemides. Kolmandad -- osad kinetoplastiidsed, apikompleksa, põhjustavad raskelt ravitavaid haigusi inimesel (malaaria, unitõbi). Eestis on protiste umbes 3000. rohevetikad– 690 mändvetikad– 27 ikkesvetikad– 680 silmviburvetikad– 160 eriviburvetikad– 12 ränivetikad – 940 punavetikad – 26 ruskvetikad – 58 pruunvetikad – 33 ainuraksed – 347 Rohevetiktaimed (Chlorophyta) Rohevetikad on suur rühm vetikaid, millest on arenenud embrüofüüdid. Rohevetikaid on umbes 6000 liiki. Rohevetikate ehitus on võrreldes teiste vetikatega (puna- ja pruunvetikad) kõige mitmekesisem
· Vetika fotosünteetilise aktiivsuse suurenemisel tema toiteväärtus (atraktiivsus) vähenes. · Mesoherbivoorid tarbivad olulise osa efemeersetest makrovetikatest ning sellega aitavad kaudselt kaasa rannikumere koosluste stabiilsuse säilitamisele. · Filtreerijad suunavad suure osa pelaagilisest primaarproduktsioonist põhjasetetesse ning seega suurendavad bentilise süsteemi osatähtsust pelaagilise süsteemi ees. · Tugevalt eutrofeerunud merealadel on mändvetikad kaetud niitja pealiskasvuga, mis soodustavad herbivooride vohamist. · Kui suve lõpuks niitjate vetikate hulk väheneb siis herbivoorid hakkavad tarbima mändvetikaid. · Herbivoorid tarbisid kevadel vähe mändvetikaid, suvel mõõdukalt ning sügisel intensiivselt. Lehtsarved ja kirpvähid vähendasid oluliselt mändvetikate biomassi. · Mõõdukalt eutrofeerunud aladel herbivoorid ei mõjuta oluliselt mändvetikate kooslusi.
VI Läänemeri Läänemeri- madal(keskmine 52m),vähese soolasusega meri. Veebilanss: veevarusid täiendavad: jõed, sademed, vee sissevool Põhjamerest. Jääb vähemaks: aurumine ja väljavool Põhjamerre.Veevahetus 30a. Fosfori- ja lämmastikuühendite-vetikate vohamine- hapnikupuudus põhjakihtides, ka raskmetallid ja nafta. Hoovusi pole-muutlikud tuuled. Rannik-Järsakrannik(Pankrannik P-E ja saared);Lauskrannik(liivar.) Läänemere taimestik. Põhjataimestik : rohe-,puna-,pruunvetikad. mändvetikad Rannikul/saartel taimed: merihein, merikapsas,sinerõigas Fütoplankton: sõltub soolsusest. Sini-,vibur-,rohe-,mändvetikad Läänemere loomastik. Zooplanktoni-meriseen,vesikirbulised,aerjalalised Põhjaloomastiku-meritupp,rändtigu,vesiking,rannakarp,südakarp Kalastiku- RÄIM, kilu(kare kõht),tursk,lest,tuulehaug. Linnud- alk,ristpart,tutt-tiir,randkiur, merivart,kormoran Imetajate-viiger-,hallhüljes, randal,pringel VII Järved Eesti järved. - nim
Esinevad peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritud järvedest. Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt. 6. Halotroofse toitelisusega (soolatoiteline) veekogu kujutab endast madalat, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkestikloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. http://lepo.it.da.ut.ee/~arps/maateadus/MT_jarved_sood.htm ja Ott, T., Kõiv, T. ,,Eesti väikejärvede eripära muutused" Järvevee segunemine Päike soojendab ainult järve ülakihte ning alumised kihid on jahedama temperatuuriga.
Veetaimede hulgas on mitmeid, mis levivad võõrliikidena Mitmed neist paljunevad vegetatiivselt varretükikeste kaudu. Eestis on näiteks selline võõrliik Kanada esikatk. 1) ujutaimed ehk lemniidid 2) veesisesed taimed(sünonüümid: submerssed, sukeltaimed) 1) põhjataime isoetiidid(tuttidena või madala vaibana veekogu põhjas juurdunult) 2) samblad 3) mändvetikad 1) elodeiidid 1) nõrgalt juurdunud ehk tserattofilüüdid 1) ujulehtedega (ujulehised) taimed ehk nümfeiidid 4. kaldaveetaimed ehk feloüüdid Lisaks eelmainituile on ka amfiibsei taimi ( nt ristlemmel (Lemna trisulca), kes võivad sõltuvalt tingimustelt kasvuvormi muuta. 5 Veereostused Veereostuse mõju kaladele
on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt. Neid leidub peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritud Eesti järvedest. laialehine hundinui ahtalehine hundinui Halotroofne (soolatoiteline) veekogu Madal, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olev rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. kare kaisel Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli leidub tüsedaid ravimudakihte. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. VOOLUVEEKOGUD Taimestiku kujunemine sõltub voolukiirusest ja jõesängi ehitusest, väikejõgede puhul ka valgusoludest. Seisva veega soodid ja vanajõed sarnanevad taimestiku poolest eutroofsete järvedega. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine
suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi. Viburvetikad. Läänemere piirkonnas on kõige rikkalikumalt vaguviburvetikaid, mis arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid massiivselt sügisel, teised kevadel. Rohevetikad. Koloniaalselt mageveelise levikuga vetikad on Läänemere piirkonnas esindatud väheste liikidega. Väikese soolsusega rannikuvetes suureneb rohevetikate liikide arv järsult. Rohevetikad arenevad soojal aastaajal. Mändvetikad. Üherakulised või koloniaalsed vetikad. Riimvees on esindatud suurem arv liike kui meres või magevees. Rohevetikate kõige massilisem arenemine toimub külmal aastaajal, eriti kevadel. Põhjataimestik. -rohevetikad -mändvetikad – Eesti rannikumeres esineb mändvetikaid suhteliselt arvukalt. Kare mändvetikas moodustab laialdasi veealuseid aasu Paralepa ja Matsalu lahtedes. Kohati seltsivad temaga ka ruuge mändvetikas ja kähar mändvetikas.
plahvatus:·542 milj. a. tagasi Kambriumi ajastu algul suurenes globaalne biodiversiteet plahvatuslikult. Sellele sündmusele on viidatud piltlikult kui Kambriumi plahvatusele. Kambriumi plahvatuse oletatavad põhjused:·O2 hulga suurenemine atmosfääris ·Maismaa ulatuslik hõlvamine.Kambriumi mereloomastik:·Trilobiidid, arheotsüaadid välja surnud ·Käsijalgsed, molluskid jt. ·Keelikloomad (viis selgroogsete ja inimese tekkeni). Maismaa hõlvamine algas Devonis:·Arvatakse, et just mändvetikad koos kõrgemate taimedega hõlvasid uusi elupaiku maismaal·Seente esmaleiud Vara-Devoni soontaimede kudedest ·Hüpotees taimede maismaale tulek sai võimalikuks tänu sümbioosile seentega.Liikide väljasuremistempo ei ole olnud ühtlane·Taust-väljasuremised toimuvad pidevalt, osaliselt juhuslike faktorite toimel (kui liikide hulk praegu 10-30 milj., siis tausthäving 2-6 liiki aastas)·Mass-väljasuremised
Samas ei kinnita mitmed molekulaarsed uuringud nende suuremat lähedust ülejäänud taimedele. Rohevetikad on rühmaks, millest põlvnevad hulkraksed maismaataimed (embrüofüüdid). Seega on rohevetikad nende suhtes parafüleetiline takson ning peaks rangelt põlvnemist järgivas süsteemis ka neid sisaldama. Teised olulisemad rohevetikate harud on Parasinophycaceae, rohevetikad kitsamas mõttes, Ulvophycaceae ja mändvetikad (viimased on lähimad maismaataimedele ja neid ühendatakse koos maismaataimede ja mõne teise rohevetikate rühmaga harusse Streptophyta). Algelisimaks maismaataimede (embrüofüütide) rühmaks on sammaltaimed. Osad sammaltaimed (kõdersamblad) on veel kudedeks eristumata tallusega, arenenumad samblad aga juba üsna keerulise ehitusega. Sammaltaimede hulka kuulusid ka sõnajalgtaimede eellased, niisiis on ka sammaltaimed parafüleetiline takson
maksasamblad, nt ujuv võsusammal, rabamüülia – „samblakõrb“ – madalsoosamblad nt. täht- kuldsammal, tavasirbik, teravtipp, viltulmik, rabapeenardel ka metsakäharik ja laanik. -siis kaduma rabade tohttaimed ja puhmad – lausaliselt alpi-jänesvilla – madalsoode taimi, umbrohtusid, isegi lubjarikaste madalsoode taimi: soo-neiuvaip, kärbesõis. Laugastes ja älvestes – skorpionsammal, mändvetikad, ujuv penikeel. -laukasse elama järveselgrootud, sh teod ja karbid. NIIDUD Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel. Rohumaa – see hõlmab lisaks niitudele ka heina- ja karjamaid. Inimmõju alusel võib niidud jaotada: -pool-looduslikeks -kultuurniitudeks Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: -aruniidud
Jaotatakse kolmeks rühmaks. Väga laialt levinud. Nende hulgas on üherakulis liike, koloniaalseid ja hulkrakseid. Tõnäoliselt esineb nende hulgas sekundaarset üherakulisust: liike, mille esivanemad olid hulkraksed, kuid tänapäevaks evolutsioneerunud üherakuliseks. Ikkesvetikate hõimkond oleks polüfeneetiline hõimkond erinevate eelastega järeltulijatega rühm. Ikkesvetikad kitsas mõttes on u 10000 liiki, sugurakkudel pole viburit. Sageli on rakud väga erineva kujuga. Mändvetikad on hulkraksed ja viburitega sugurakud, suhteliselt sarnased maismaa taimedega. Inimesele toiduks kasutatakse mõningaid mereliike. Kui meres on palju rohevetikaid, siis viitab see vee tugevale toitainesisaldusele. Kui on magevees on palju rohevetikaid, siis viitab see vee puhtusele. Rohevetikad on maismaa eellased. Mille poolest on rohevetikad paremad teistest, et just nendest kujunesid maismaataimed
merede ja ookeanide pinnakihi pH on 8,1-8,3, Eesti suuremate järvede pH on keskmiselt 8 või veidi üle, Eesti jõgedes varieerub pH enamasti 7,3-8,0. · Organismid jagunevad taluvuse seisukohalt vee pH-sse: eurüioonsed: taluvad suuri pH kõikumisi; 1 stenoioonsed: ei talu suuri pH kõikumisi; · Organismid jagunevad suhtumiselt vee pH-sse: alkalifiilid - aluselise vee lembesed (mändvetikad); atsidofiilid - happelise vee lembesed (ikkesvetikad). · · II. Biootilised. 1. Troofilised seosed (autotroofidàfütofaagidzoofaagid) 2. Konkurents (kasutatakse üht ja sama vähest ressurssi) 3. Sümbioos (nt kiirloom ja vetikas- eri liikide vastastikku kasulik kooselu) · Zooplanktoni (ZP) võrdlus · MERES ja MAGEVEES · 1
talluse sültjaks või lubjaga kivikõvaks nt korall). 2) Liitvetikad 13 liiki. Happelises puhtas magevees. Plastiidide asemel tsüanellid. MAISMAATAIMEDE EELLASED 3) Rohevetiktaimed (umbes 16 000 liiki, levinud kogu maailmas, põhiliselt magevees, ka mullal ja puutüvedel, rakud ühe tuumaga, pigmendiks klorofüll ja karotinoidid, varuained tärklis ja õli, paljunemine vegetatiivne, sugutu ja suguline, jagunevad kolme klassi: mändvetikad (tallus suur ja keerulise ehitusega, enamasti mageveekogudes, moodustavad puhmastikke, vegetatiivne paljunemine sigipungade või talluse tükkidega, sugulise paljunemise elundid paljurakulised, kõige kõrgemalt arenenud rohevetikad, elutsükkel haploidses faasis)., ikkesvetikad ja ...). RIIK CHROMALVEOLATA 4) Neelvetikad (vähe liike, jahedamates ja väiksema toidusisaldusega vetes, unikaalsed fotosünteesivad pigmendid, meioosi pole, mõned on heterotroofid, ).
Leidub: peamiselt Kõrg-Eestis Iseloomulikud liigid: Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt. Osatähtsus: 36,4% uuritud järvedest Halotroofne (soolatoiteline) Madal, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olev rannalõugas (laguun). Toitelisus: vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Leidub: Mullutu ja Oesaare laht Iseloomulikud liigid: kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. Tiina Elvisto Eesti elustik & elukooslused 2011/2012 õppeaasta Tallinna Tehnikakõrgkool Osatähtsus: 1,4% 13. Järvede taimestik: kaldaveetaimed, ujulehtedega taimed, veesisesed taimed, ja nende rühmade iseloomulikud liigid; taimplankton.
Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt. Neid leidub peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritud Eesti järvedest. Halotroofne (soolatoiteline) veekogu Madal, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olev rannalõugas (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli leidub tüsedaid ravimudakihte. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. Alkalitroofne (lubjatoiteline) veekogu Kujunenud allikavee juurdevoolu korral, mis akumuleerib vette rohkesti kaltsiumiühendeid. Kaltsiumiühendid muudavad vees sisalduvad fosforiühendid inaktiivseks ning seetõttu fütoplankton ei arene, ning sel põhjusel on lubjatoitelised
veekogu põhjale. Parasvöötmes on nende hulgas üks levinumaid perekondi liigirohke penikeel Potamogeton. Oma osa veesiseste taimede levikus mängib vee rõhk, mis 5 m sügavusel on 0,5 at, 10 m sügavusel 10 at, õistaimedele loetakse seda levikupiiriks. Praktiliselt takistab sügavamale levikut siiski enamasti valgus. Samblad võivad levida sügavamal, taluvad varjutingimusi ja ilmselt ka suuremat rõhku. Hea läbipaistvusega järvedes on mändvetikad (sagedamini Chara liigid) peamised sügavamal kasvavad makrofüüdid. Chara on järvedes tavaliselt kaetud CaCO3 ümbrisega, võibolla kaitseb see taime üleliigse valguse ja ärasöömise eest. Fütobentose leviku alumine piir oleneb vee läbipaistvusest, näit. parasvöötme järvedes on see enamasti 2-10m , selgeveelises Baikalis aga ulatuvad taimed 25-30m või isegi 45-50m sügavusele. Kivistel põhjadel võivad olulist osa etendada vetikad.
plankudel, lillepottidel jne. Selle hõimkonna esindajate näitel saab jälgida kaht arengusuunda: üherakulistest ühe tuumaga vormidest rakutute hulgatuumalisteni; selle liini kõrgeimaks astmeks on perekond Caulerpa, ja üherakuliste koloonialiste vormide kaudu hulgarakuliste niitjate ning edasi paljurakuliste enam või vähem eristunud tallusega vormideni, mis väliselt imiteerivad kõrgemate taimede elundeid, selle liini kõrgeimaks astmeks on mändvetikad. Liikumisvõimeliste organismide liikumielunditeks on kaks, harvem neli ühesuguse pikkuse ja kujuga viburit. Rakud on ühe tuumaga, kuid võivad olla ka paljutuumalised. Kromatofoorid on enamasti pürenoididega, nende kuju, suurus ja hulk rakus on väga mitmesugused. Pigmendid on klorofüll ja karotinoidid, varuained- tärklis ja õli. Paljunemine on vegetatiivne, sugutu ja suguline. Suguline paljunemine esineb peaaegu kõigil liikidel, olles väga
niisutatuse tingimustes mullal, puutüvedel, plankudel, lillepottidel jne. Selle hõimkonna esindajate näitel saab jälgida kaht arengusuunda: üherakulistest ühe tuumaga vormidest rakutute hulgatuumalisteni; selle liini kõrgeimaks astmeks on perekond Caulerpa, ja üherakuliste koloonialiste vormide kaudu hulgarakuliste niitjate ning edasi paljurakuliste enam või vähem eristunud tallusega vormideni, mis väliselt imiteerivad kõrgemate taimede elundeid, selle liini kõrgeimaks astmeks on mändvetikad. Liikumisvõimeliste organismide liikumielunditeks on kaks, harvem neli ühesuguse pikkuse ja kujuga viburit. Rakud on ühe tuumaga, kuid võivad olla ka paljutuumalised. Kromatofoorid on enamasti pürenoididega, nende kuju, suurus ja hulk rakus on väga mitmesugused. Pigmendid on klorofüll ja karotinoidid, varuained- tärklis ja õli. Paljunemine on vegetatiivne, sugutu ja suguline. Suguline paljunemine esineb peaaegu kõigil liikidel, olles väga mitmekesine: isogaamia, heterogaamia,
tagajärjel. Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt. Neid leidub peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritud Eesti järvedest. Halotroofne (soolatoiteline) veekogu - Madal, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olev rannalõugas (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli leidub tüsedaid ravimudakihte. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm- penikeel, pilliroog. Alkalitroofne (lubjatoiteline) veekogu - Kujunenud allikavee juurdevoolu korral, mis akumuleerib vette rohkesti kaltsiumiühendeid. Kaltsiumiühendid muudavad vees sisalduvad fosforiühendid inaktiivseks ning seetõttu fütoplankton ei arene, ning sel põhjusel on lubjatoitelised
Suure roostekarbi kooslus (Bornholmi nõos suure roostekarbi-balti lamekarbi- lubilamekarbi kooslus)hulkharjasussid punane süstlõpuslane ja tavaline kombitsmühklane, keraskärssloomad harilik silinderkärslane ja lõpussaba- keraskärslane, koorikloomad merikilk, tavaline harjaslabalane ja suur hulklõpuslane ning limustest söödav rannakarp jt. Hulkharjasusside ja koorikloomade vaesunud kooslus. LÄÄNEMERE PÕHJATAIMESTIK LIIGILINE KOOSTIS Rohevetikad Mändvetikad Pruunvetikad Punavetikad Kõrgemad taimed PÕHJATAIMEDE ÖKOLOOGIA JA LEVIK MADALA SOOLSUSE TÕTTU PÕHJATAIMESTIK LIIGIVAENE. Levik sõltub: soolsus, vee läbipaistvus, toitesoolade olemasolu vees, substraat, temperatuur. Horisontaalne levik sõltub soolsusest. Vertikaalne jaotumus sõltub valgusest- taimed saavad ju orgaanilist ainet sünteesida ainult valguse käes. Kõige madalamas vees kasvavad rohevetikad ja kõrgemad taimed, sügavamal pruun- , kõige sügavamal punavetikad
Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehinehundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardheinjt. Neid leidub peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritudEesti järvedest. Halotroofne (soolatoiteline) veekogu. Madal, merest suhtelisel thiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olev ranna lõugas(laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli leidub tüsedaid ravimudakihte. Suuremadon näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. Alkalitroofne (lubjatoiteline) veekogu. Kujunenud allikavee juurdevoolu korral, mis akumuleerib vette rohkesti kaltsiumiu ühendeid. Kaltsiumiühendid muudavad vees sisalduvad fosforiühendid inaktiivseks ning seetottu fütoplankton ei arene, ning sel pohjusel
· Eutrofeerumine ja raskemetallid põhjustavad muutusi aineringes kooslused teisenevad, vaesuvad; · Nafta- ja õlireostus tapab linde, planktonit, mõjutab nii kaudselt kui otseselt ka teisi merekoosluste komponente; · Veetransport lisaks reostusele muudab lainetusreziimi, toob kaasa võõrliike; · Ehitustegevus (tuulepargid meres, kaablid, kaevandamine, sadamad); tööstuslik kalapüük Fütoplankton ja zooplankton · Sinivetikad · Viburvetikad · Rohevetikad · Mändvetikad · Ripsloomad · Vesikirbulised · Aerjalalised · Mantelloomad Läänemere taimestik Rohevetikad ca 1 m sügavusel, üheaastased, olulised veeloomadele. Mändvetikad moodustavad veealuseid aasu, olulised kalade jt. veeloomade elupaigad. Pruunvetikad kuni 30 m sügavusel. Veel sügavamal punavetikad. Läänemere loomastik · Kalad: räim ehk heeringa kääbus-alaliik, kilu, tursk, lest, emakala, merihärg, mudilad, merivarblane, tuulehaug jne.
niisutatuse tingimustes mullal, puutüvedel, plankudel, lillepottidel jne. Selle hõimkonna esindajate näitel saab jälgida kaht arengusuunda: üherakulistest ühe tuumaga vormidest rakutute hulgatuumalisteni; selle liini kõrgeimaks astmeks on perekond Caulerpa, ja üherakuliste koloonialiste vormide kaudu hulgarakuliste niitjate ning edasi paljurakuliste enam või vähem eristunud tallusega vormideni, mis väliselt imiteerivad kõrgemate taimede elundeid, selle liini kõrgeimaks astmeks on mändvetikad. Liikumisvõimeliste organismide liikumielunditeks on kaks, harvem neli ühesuguse pikkuse ja kujuga viburit. Rakud on ühe tuumaga, kuid võivad olla ka paljutuumalised. Kromatofoorid on enamasti pürenoididega, nende kuju, suurus ja hulk rakus on väga mitmesugused. Pigmendid on klorofüll ja karotinoidid, varuained- tärklis ja õli. Paljunemine on vegetatiivne, sugutu ja suguline. Suguline paljunemine esineb peaaegu kõigil liikidel, olles väga mitmekesine: isogaamia, heterogaamia,
akumuleerumise tagajärjel. Esinevad peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritud järvedest. Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt. 6. Halotroofne (soolatoiteline) veekogu kujutab endast madalat, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või 9+*-sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. +Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm- penikeel, pilliroog. Pehmeveelised eutroofsed järved moodustavad väikese veevahetuse ja valgalaga pisikesed veekogud. Kujunenud on need oligotroofsetest järvedest, mida on mõjutanud suuresti inimene, näiteks linaleotus, suvilad, saunad, rekreatsioon. Selliseid järvi võib leida Lõuna- Eestis
vetikad ei ole klassikalises mõttes taimed, sest neil puuduvad klassikalised struktuurid; on nagu õistaimedki fotosünteesivad organismid, kuid vastupidiselt neile ei õitse; neil puuduvad ka juured; kinnituvad substraadile(midagi kõva, nt kivi) basaalketta või risoididega. Võtavad toidu ümbritsevast keskkonnast läbi rakuseinte. Vetikate areng: Punavetikad > pruunvetikad > rohevetikad (k.a. mändvetikad). Makrovetikad moodustavad äärmiselt mitmekülgse rühma võivad olla hiigelsuured ja imepisikesed. Põhilised produktsiooni andjad on mikroskoopilised vetikad. Paljunevad väga kiiresti, muudab vee väljanägemist. Maailmamere primaarproduktsioon Andmete erinevused tulenevad metoodikate erinevusest. Tänapäeval saame kasutada satelliitfotosid. Nende andmetel kõigub fütoplanktoni biomass pinna ligidal 40-50 Pg (pentagramm - 10 15) süsiniku aastas.
Isaskala jääb viljastaud marju valvama. Lätis elav emakalal on sisemine viljastumine ning pojad kooruvad munadest ema kõhuõõnes. Kaldakooslused Servaalad ookeanides ja magevetes, mis moodustavad nt mangroove, marše ja soid. Need pole kaetud ühesuguste taimedega. Seal, kus intensiivne lainetus, kantakse setted ära ja paljanduvad paeplaadid jne Puuduvad pehmed setted, aluspõhjas on rahnud ja paeplaadid, kuhu kinnituvad kõrgvetikad ehk makrofüüdid, välja arvatud mändvetikad. Põhilise produktsiooni annavad makrovetikad, mis kinnituvad substraadi külge. Mändvetikas kinnitub liivasele pinnasele. Adrudel on kinnitumiseks basaalketas. . Produktsioon on kõrge, kuid toodavad ebameeldivaid ühendeid, mis peletavad tarbijaid, välja arvatud merisiilikuid ja kõhtjalgseid Seal, kus puuduval lained, settib liiv ja setted ning moodustuvad settelised rannad (lahtede sopid), kuhu kinnituvad juurtega õistaimed - mererohtude vöönd ehk maršid. Need taimed
Pedja 122 2710 0,55 11 Võhandu 162 1420 0,60 10 --- 82 ((Joonis: Jõgede pikiprofiile erinevatest piirkondadest: Jägala juga, Pärnu jõgi, Piusa jõgi.)) ((Joonis: Järve kinnikasvamine. Igale taimekooslusele vastab eri tüpi järvemuda või turba kujunemine. Joonisel on näha madalaim ja kõrgeim veetase. Taimed joonisel: järve põhjas mändvetikad, penikeeled, ujulehtedega veetaimed, roostik, suurtarnad, sanglepad.)) Kui Lõuna-Eesti kõrgustikelt algavatel jõgedel on suurem lang ülemjooksul, siis Põhja-Eesti jõgedel on suurem lang alamjooksul, põhjuseks paekalda ületamine. Seetõttu esinevad seal ka maalilised kärestikud ja joad. Üheks selliseks on 97 km pikkune Jägala jõgi, mis algab Pandivere kõrgustiku läänenõlvalt ja suubub Ihasalu lahte. Umbes 4 km enne suuet langeb
akumuleerumise tagajärjel. Esinevad peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritud järvedest. Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt. 6. Halotroofne (soolatoiteline) veekogu kujutab endast madalat, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. Elutingimused järves: Taimede ja loomade elu järves määrab ära toitainete ja hapniku hulk, päikesevalgus ja veetemperatuur. Kui järvevees on piisavalt toitu ja hapnikku, on selle elustik rikkalik. Vees olev hapnik on pärit õhust ning veetaimedest. Kõik organismid, ka taimed, kasutavad
annaabi.ee 
