tuhat aastat tagasi praegusest soojema kliima ajastul levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe. Sood Sood on Eesti rikkus. Kui paljud KeskEuroopa riigid on oma sood peaaegu täielikult hävitanud ja näevad nüüd vaeva nende taastamisega, siis Eesti territooriumist on soodega kaetud viiendik. Terve rida neist kuulub kaasajal ka looduskaitse alla. Varasematel aastakümnetel on paljusid soid ja rabasid paljus ka kuivendatud nii põllumaa saamise kui ka rabaturba kaevandamise eesmärgil, kuid õnneks on see suure osa märgalasid jätnud siiski puutumata. Kuresoo lõunaosas asuv 8 meetri kõrgune rabarinnak on väidetavalt maailma kõrgeim. Sümbolid ja tähised Eesti rahvuslill on rukkilill. Eesti rahvuslind on suitsupääsuke. Eesti rahvuskivi on paas (paekivi). Eesti rahvuskala on räim. Eesti lipp Eesti riigilipp, mis on ühtlasi ka rahvuslipuks, on ristkülik , mis koosneb kolmest võrdse laiusega
mille suhteliselt sarnased füüsikalised ja keemilised omadused annavad tunnistust ühistest tekketingimustest. Seega tehakse turbaliik kindlaks turvast tekitanud taimejäänuste põhjal. Lähedaste omadustega turbaliike nimetatakse turbarühmaks. Nii kuuluvad pilliroo- ja tarnaturvas rohuturvaste rühma, lehtsambla ja sfagnumiturvas samblaturvaste rühma jne. Madalsooturba liigid on pilliroo- (Phragmitetum), tarna (Caricetum), puu- (Lignetum) ja lehtsambla- (Hypnetum) turvas. Rabaturba liigid on sfagnumi- (Sphagnetum), villpea (Eriophoretum) ja puhma- (Callunetum) turvas. Mitme taimeliigi jäänustest koosnev turvas saab oma nimetuse domineerivate taimeliigi järgi. Ülekaalus olevate jäänustega taimeliigi nimetus asetatakse turbaliigi nimetuse lõppu ja väiksema osatähtsusega fragmendi nimetus algusse. Näiteks puu-pilliroo-tarnaturbas (Ligneto-PragmitetoCaricetum) domineerivad tarnajäänused, vähem on pilliroo-, ja kõige vähem puujäänuseid
Mulla puudused kasvusubstraadina: 1) muld on raske ja see muudab tema transpordi kalliks, 2) muld on tihe ja eriti potitaimede kasvatamisel jääb taime juurtele vähe õhku, 3) enne katmikalal kasutamist tuleb muld steriliseerida, sest mullas leidub alati patogeene. 4) tänapäeval on raske leida mulda, mis ei sisaldaks herbitsiidide jääke. Orgaanilise päritoluga substraadid Orgaanilise päritoluga kasvusubstraadi komponentidest on tuntuim ja enim kasutatud rabaturvas. Rabaturba eelised mineraalmulla ees: 1) rabaturvas on puhas (ei sisalda patogeene), 2) rabaturvas on kuivalt väga kerge, seega on transpordikulud väiksemad, 3) rabaturbal on suur veeimamisvõime, 4) rabaturvas sisaldab rohkem õhku, on poorsem. Rabaturba puudused: 1) pH on väga madal ja vajab enamiku kultuuride kasvatamiseks neutraliseerimist, 2) tekstuurilt on rabaturvas väga ebaühtlane ja vajab seetõttu enne kasutamist spetsiaaltöötlust või sõelumist.
osakaalu suurendati. Alusturba kaevandamine suurenes 1960. aastatel ning kaevandamist hakati riigi poolt rahastama. Freesturba kaevandamist alustati 1938. aastal ning kaevandamine kasvas kiiresti, sest suurenes nõudlus aiandusliku- ja alusturba järgi. Kodumaise freesturba kasutamine on tänapäeval vähenenud, kuid kaevandamine ekspordiks on suurenenud 116 000 tonnilt kuni miljoni tonnini 2008. aastaks. Tõenäoliselt jätkub freesturba eksport ka edaspidi, kuna kõrgekvaliteetse rabaturba varud on Lääne-Euroopas piiratud. Eesti on maailmas aiandusturba ekspordimahu poolest 3.4. kohal. 1980. aastatel oli kaevandamise maht maksimaalne (kuni 2,8 miljonit tonni), kuna hakati kaevandama väetusturvast. 1976. aastal oli kõige suurem briketitoodang (340 000 tonni). Kaevandamise aastane maht pole 1990. aastate algusest ületanud 1,5 miljoni tonni piiri. Kaevandatavate turbaväljade kogupindala on praegu 20 281 ha. Kaevandamine on lõpetatatud umbes 15 000 hektaril
(3) 1.7.3 Sood Soome järel ja Kanada ees on sooderohkuselt Eesti maailmas teisel kohal (soode protsentuaalselt pindalalt). Seega võib soid pidada on Eestimaa rikkuseks. Seda ka seetõttu, et paljud Kesk-Euroopa riigid on oma sood peaaegu täielikult hävitanud ja näevad nüüd vaeva nende taastamisega.Suur osa Eesti soodest kuulub kaasajal looduskaitse alla. Varasematel aastakümnetel on paljusid soid ja rabasid ka kuivendatud nii põllumaa saamise kui ka rabaturba kaevandamise eesmärgil, kuid õnneks on üksjagu märgalasid jätnud siiski puutumata.Kuresoo lõunaosas asuv 8 meetri kõrgune rabarinnak on väidetavalt maailma kõrgeim.(2) 5 2.RAHVASTIK 2.1.Demograafilised näitajad Seisuga 1. jaanuar 2008 oli Eestis 1 340 935 elanikku. Neist 617 410 ehk 46,04% olid mehed ning 723 525 ehk 53,96% olid naised. Sündimuse üldkordaja oli 2006. aastal 11,07,
jpg ) Joonis 10 Kalakotkas ( http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/panhals.jpg ) MURAKA SOOSTIKU TURVAS Muraka turbalasundi paksus on soostiku keskosas 5-7m ja äärealadel 1-2m, turbalasundi varu on umbes 0,86miljonit m3 (Ramst, 1992), turbalasundi pindalaks on 10700ha. Erinevate looduslike tingimuste tõttu on turba koostis muutuv ja mitmekesine. Soostiku keskosa rabas valdab ülemises 2-4m paksuses kihis fuskumiturvas vaheldumisi villpea-sfagnumi turbaga. Rabaturba alumised kihid koosnevad peamiselt puu-sfagmuniturbast. Siirdesoo korral on turbalasundi alumiseks kihiks (0,5-1m) puu-pilliroo ja puu-villpea, osaliselt aga ka tarna- sfagnumiturvas. Märealadel on turbalasundi alumistes kihtides madalsoo puu-rohu ja osaliselt puuturvas. Rabalasund (2784ha) hõlmab soostiku kesksemad alad. [], [] Soostiku kitsas põhjaosas levib peamiselt madalsoo tarnaturvas. Ülemises 1-2m paksuses
turvasmuld. Kestva turbatekke protsessi tagajärjel kujuneb madalsoo, mis tavaliselt on soo esimene arenguastmeks, ajapikku mesotroofse turvasmullaga siirdesooks, see omakorda soo viimaseks arenemisstaadiumiks toitekehva turvasmullaga rabaks. Viimase arengus võib eraldada kaht astet. Neist esimeses, oligotroofses faasis on raba pind kumer ja vesi pinnases liikuvam kui teises, dustroofses arengufaasis. Viimane saabub rabaturba pideva juurdekasvu tagajärjel, mis raba servaalal on tavaliselt suurem kui raba keskel. Dustroofses faasis on raba keskkosa lame, muutunud on veerezhiim ning veelgi halvenenud tingimused taimede kasvuks. Kas soo on tekkinud veekogu või mineraalmaa soostumise tagajärjel, seda näitab turbalasundi põhjas järvesetete esinemine v mitteesinemine. Üheaegselt järvemuda settimisega asustavad veekogu kaldavööndit soo- ja veetaimed, mille surnud osadest mood turbakiht.
Raba on soo arengu toitevaene (oligotroofne) järk. Raba kummub ümbruse vete tasemest kõrgemale, seetõttu voolavad ojad alati rabast välja. Järsku rabaserva nimetatakse rabarinnaks. Suurtes rabades koguneb vesi rohkeisse pisiveekogudesse (älvestesse ja laugastesse), mis koos mätaste ja rabapeenardega moodustavad rabale iseloomuliku maastiku. Kõik praegused Eesti rabad on kujunema hakanud pärast viimast jääaega. Rabaturba keskmine juurdekasv on 1 mm aastas. Rabade elustik on liigivaene. Taimedest on rabadele iseloomulikud turbasamblad (Sphagnum). Ökoloogilise tasakaalu säilitamise seisukohast on looduslikel turbaaladel, eriti ombrotoofsetel rabadel, oluline tähtsus orgaanilise süsiniku akumuleerijatena. Üks hektar looduslikus seisundis olevat sood akumuleerib aastas keskmiselt umbes 2 tonni süsinikdioksiidi. Tänu sellele aitavad sood leevendada
Raiestikel suureneb mõnevõrra kõrreliste, paiguti ka tupp-villpea ohtrus. Metsa looduslik uuenemine toimub peamiselt sookasega. Raba Raba ehk kõrgsoo on spetsiifilise niiskuslembese taimkattega ja sademeteveest küllastunud oligotroofse turvasmullaga maastikuosa, millele on iseloomulik toitesooladevaese turba pidev juurdekasv ja sellega kaasnev sademetevee hulga püsiv suurenemine pinnases. Seega on kõikidele rabadele iseloomulik oligotroofse, toitesooladevaese rabaturba olemasolu. Eesti rabad on eriilmelised. Kõiki rabasid ei saa metsamajanduses kasutada ühesuguse eduga. Ühesugused ei ole rabamännikute kuivendamise tulemused - ühel juhul annab kuivendamine rahuldavaid tulemusi, teisel juhul mitte. Ilmselt on põhjus selles, et rabad ei ole ühesuguse viljakusega. Seetõttu on rabade tüpiseerimine metsamajanduslikust seisukohast vajalik. Sõltuvalt raba tekkeviisist ja arenguastmest võib Eesti rabad jagada kolme peamisse
Siirdesoo, turbalasundi tüsenedes kujuneb järgmine aste - siirdesoo, see on kesktoiteline (mesotroofne) soo ja selle toitumises on põhjavee osatähtsus väiksem; lubjavaese lähtekivimi korral moodustub juba esimese astmena siirdesoo. Raba e kõrgsoo on viimane soo arengu etapp, vähetoiteline (oligotroofne) soo arengu aste, mida iseloomustavad vett varuv pidevalt kasvav turbasamblaist kate ja sellest kujunev sõltumatu sademetoitelise vee režiimiga vähelagunenud rabaturba lasund. Sademerohkes kliimas areneb raba korrapärase kujuga rabamassiiviks, mille kõrgemat, lagedat tasast või kumerat keskosa (rabalava) ääristab harilikult rabametsaga kattunud rabanõlv. Raba mikroreljeefis on mitmesuguse kujuga rabamättaid ja -peenraid, älveid (älverabades), laukaid (laukarabades), laugasjärvi ja rabaojasid. Rabast toodetakse turvast ja korjatakse marju; metsa- või rohumaana kasutamine eeldab intensiivset kuivendamist ja väetamist.
annaabi.ee 
