toitumispaigaks; Poolveelise eluviisiga imetajaist: Kobras, mügri, ondatra ja vähearvukas saarmas Euroopa naaritsa (elas Eesti jõgedes veel hiljaaegu) on ameerika naarits ehk mink välja tõrjunud Sõõrsuid elutseb jõgedes 3 liiki ja kalu 47 liiki (50 taksonit). Sagedamad ja arvukamad on haug, trulling, lepamaim, särg, ahven, jõeforell, luts ja viidikas. Kalandusliku tüpoloogia järgi on Eestis enim forelli-, haugi-, särje-, ahvena- ja särje-haugijõgesid. Suurtaimestik 124 liiki soontaimi, 22 liiki samblaid ja 35 taksonit vetikaid. Õistaimedest kasvab enim kollast vesikuppu, harulist ja vegetatiivset jõgitakjat, konnaosja, järvekaislat, harilikku kuuskheina, pilliroogu ja jõgikõõluslehte. Sammaldest vesisammalt. Vetikatest rohevetikat ja eriviburvetikat. Liigirikkus ja hulk on varieeruv. Jõgede toitumine 1/3 aastasest äravoolust - iga toiteallikas Põhjavesi Põuasel suvel ning külmal ja pikal talvel Vihmavesi Lumesulamisvesi
o Peipsi järvest leitud: - 122 liiki suurtaimi - üle tuhane liigi vetikaid - 300 liiki planktoniloomi - üle 400 liigi põhjaloomi - 34 liiki kalu, sõõrsuid o Järve rannikul: - 9 liiki kahepaikseid - 6 liiki roomajaid - 266 liiki linde - paarkümmend liiki imetajaid 2.1 Peipsi järve suurtaimestik o Peipsis mõnevõrra rohkem harulasi liike kui Võrtsjärves. o Kõrgematel liivkallastel: - liiv-vareskaer - villane katkujuur - rand-seahernes - lääne-mõõkrohi o Suurvetikad: - rohevetikas - punavetikas o Esinemissageduselt: - harilik pilliroog (u 83%) - kaelus-penikeel (79%) 2.2 Bakterid ja algloomad Bakterid: o Arvukust mõõdetakse miljonites rakkudes milliliitris. o 0,4 8,8x106 (2,5 3 milj) Algloomad: o Ripsloomad (57 ripsloomataksonit)
(J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2 PEIPSI JÄRVE ELUSTIK Peipsi järvest on seni leitud 122 liiki suurtaimi, üle tuhande liigi väikseid vetikaid, ligi 300 liiki planktoniloomi, üle 400 liigi palja silmaga nähtavaid põhjaloomi ja 34 liiki kalu ning sõõrsuid. Järve rannikul võib kohata 9 liiki kahepaikseid ja 6 liiki roomajaid. Siin on nähtud 266 liiki linde. Järve ja tema lähiümbrusega on seotud paarkümmend liiki imetajaid. Peipsi on produktiivne järv. Suurtaimestik hõlmab 5-8% tema akvatooriumist. Füloplanktoni biomass on viimastel aastatel olnud vegetatsiooniperioodil keskmiselt 10 g m -3, zooplanktoni biomass 1,5 g m-3, põhjaloomastiku biomass paljuaastase keskmisena 12,3 g m-2, lisaks rändkarbi biomass 235 g m-2. Põhja-Euroopa kalarikkaima suurjärvena on Peipsi loovutanud kaluritele aastas enamasti 7000-11000 t kala ehk 20-31 kg hektari kohta. Kevadel toidab Peipsi kümneid tuhandeid läbirändel peatuvaid veelinde. (J. Haberman, T. Timm, A
Elustik Peeda jõe ja Idaoja hoiualal võib näha kasvamas allikamailast, harilikku vesisammalt, kallas tömpkaanikut, jõgiputke ja jõgitakjat. Kaitsealustest loomadest kohtab hoiualal ka ojasilma ja saarmast. Nähtud on ka jäälindu, vesipappi ja rohukonna. Hoiuala tähtsaim liik on jõeforell, kes asustati veekokku aastatel 1992-1994. (Eesti Loodus)Kehvade valgustingimuste tõttu on aastal 1992 tehtud uuringu kohaselt suurtaimestik suhteliselt vaene. Põhjaloomastiku biomass on võrdlemisi kõrge. Ülemjooksul esineb ka jõevähki, kuid alamjooksul mitte. (kaitsekorralduskava) Jõeforelli asustamine Kirjeldatud jõe omadused on sobivad jõeforellile, kes vajab eluks kiiret voolu, jahedat ning hapnikurikast vett ja ka varjumisvõimalusi. Ometigi pole andmeid, et seal see kala looduslikult elutseks. Aastatel 1992-1994 asustas Ervin Pihu jõe alamjooksule kuuel korral jõeforelle
tassis Linda suurest kurvastusest kalmule kokku. Viimane kivi, mis sülest pisaratejärve veeres, on seal samuti tänini näha. Kokkuvõte Ülemiste järv pindala 9,3 km2 keskmine sügavus 3,4 m suurim sügavus 5,9 m vee läbipaistvus suvel 0,5 m looduslik valgla 72 km2 valgla koos pinnaveehaardega 1825 km2 jääkate püsib keskmiselt 141 päeva Ülemiste suurtaimestik: kokku 40 liiki soontaimi 1 samblaliik 5 liiki suurvetikaid katab 5,4% järve pindalast vööndi keskmine laius 48,4 m, suurim laius 286 m ulatub keskmiselt 1,4 m sügavusele, suurim sügavus 2,5 m Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Clemiste_j%C3%A4rv http://www.eestigiid.ee/?SCat=38&ItemID=575 http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=547 Lisad
ning keriloomade osatähtsuse tõus. Puhta veega järvi iseloomustavad vesikirbulist Holopedium gibberum sisaldavad zooplanktoni kooslused, väga tugevat eutrofeerumist näitavad aga keriloomi Brachionus, Pompholyx jt. sisaldavad kooslused. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 279-280) Suurtaimestik ...jaguned kaldavee-, ujulehtedega, uju- ja veesiseseks taimestikuks. Nende levik sõltub konkreetsetest tingimustest. Taimestikurikaste järvede pindala moodustab 7181 hektarit ehk 40,8%, mõõdukalt taimestunud on 4893 hektarit ja taimestikuvaeste 5526 hektarit. Järvede suurtaimestikus on määratud enam kui100 liiki sootaimi, paarkümmend liiki sammaltaimi ning sama palju mändvetiktaimi. Taimeliikide arv väikejärvedes kõigub 0 ja 25 vahel
õistaimed.8000 liiki makrovetikaid maailmas.Eufootiline vöönd Primaarprodutsendid on autotroofid, s.t. nad valmistavad orgaanilist ainet anorgaanilistest lähteainetest. Fütobentos ( põhjavetikad ja soontaimed) maailma veekogudes. Kui räägime fütobentosest laias mõistes, saame eristada makrofütobentose ja mikrofütobentose. Neist esimese moodustavad makrovetikad ja õistaimed, teise aga mikrovetikad. Makrofütobentose eestikeelse nimetusena kasutatakse mõisteid põhjataimestik või suurtaimestik. Need on ökoloogilised mõisted. Täpses süstemaatika-alases teaduslikus kirjanduses ei loeta vetikaid enam taimeriiki kuuluvaiks, kuna teaduse areng, eriti organismide ehituse täpsem uurimine elektronmikroskoopia abil on näidanud,et vetikad kuuluvad koos algloomade ja mõnede seente rühmadega omaette protistide riiki. Makrofütobentos ookeanis Alustame ookeanist. Maailmaookeani moodustavad ookean ja tema mandrisse ulatuvad ääreosad mered. Vertikaalne jaotumine.
· võimaldama hinnata veekogu kasutusala Väga oluline on veekogu ökoloogilise seisundi hindamisel leida uuritavale veekogule omased eripärad, peamiste ökoloogiliste protsesside olemus ja intensiivsus. Näiteks on oluline kindlaks teha, kas veekogu produktsioon baseerub laguahelale või sünteesiahelale. Teine näide: kas veekogus on valdav klassikaline toiduahel või on valdav näiteks nn. detriidiahel *Järve veevahetus, järve potentsiaalne reostuskoormus, hüdrokeemia, mikrobioloogia, suurtaimestik, fütoplankton, zooplankton. 8.Valik ökoloogilise seisundi abiootilistest näitajatest. Nende seletus. Läbipaistvus ja toitesoolade sisaldus. Veekogude seisundis on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud suured muudatused. Järsult on tõusnud toitainetesisalduse nivoo järvede vees. Ärevaks teeb fosfaatide esinemine paljude väikejärvede vees aastaringselt, mis kõneleb tasakaaluprotsesside rikutusest.
toimuda ka sümbioosis helenduvate õistaimed, teise aga mikrovetikad. bakteritega (meretünnikutel). Vetikad kuuluvad koos algloomade Magevees võivad helenduda ja mõnede seente rühmadega vähesed bakterid, meres aga paljud omaette protistide riiki. Seetõttu rühmad. Nähtus aitab organismidel vast ei saa öelda selle kohta süvameres peibutada saaklooma, põhjataimestik või suurtaimestik? pimestada vaenlast või leida · vastassugupoolt. · Maailmameres loendatakse kokku · umbes 8000 liiki makrovetikaid e. · Fütoplanktonil ilmnevad ajalised- suurvetikaid ja ainult umbes 50 liiki ruumilised muutused ööpäevas õistaimi, nende maksimaalseks vetikarakkude paljunemise kiiruses, sügavuspiiriks loetakse 70 m.
penikeel, pilliroog. Pehmeveelised eutroofsed järved moodustavad väikese veevahetuse ja valgalaga pisikesed veekogud. Kujunenud on need oligotroofsetest järvedest, mida on mõjutanud suuresti inimene, näiteks linaleotus, suvilad, saunad, rekreatsioon. Selliseid järvi võib leida Lõuna- Eestis. Liikide arv on väiksem kui kalgiveelistes ja liigiline kooseis küllaltki erinev. Biomassis domineerivad sinivetikad. Selles tüübis on kihistunud järvi nagu Viitna Linajärv ja Erastvere. Suurtaimestik on liigivaene. Kaldaveetaimestikus on tihti hundinuia. Miksotroofsete järvede asukohad on peamiselt madalikel, orundites ja nõgudes ning on oma olemuselt küllaltki erinevad. Mitmed selle tüübi järved asuvad Peipsi madalikul, olles kunagiste suurjärvede jäänukid, näiteks Kalli, Leego, Parika. Neid järvi on veel Lääne-, Põhja-Eesti madalikel. Peamiselt asuvad soode ümbruses, mille tulemusena on humiinainete kuhjumine.
annaabi.ee 
