Kirjanduse eksam (0)

EKSAM

• Kristjan Jaak Peterson (esimene eesti luuletaja- mis tähendas, mida kirj , oodi ja patoraali mõiste vastavate nt)
  

1801-1822. 14 märts Petersoni sünnipäev – Emakeelepäev. Rahvuslikule ilukirjandusele alusepanija. Tema luuletusi trükiti sada aastat hiljem ( kirjandusliku rühmituse Noor-Eesti albumites ja ajakirjas). Sümboliseeris Eesti kirjanduse algust. Luule on erandlik . Seda iseloomustas antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism . Ei lähtunud kohalikust olust, vaid vaatles laiemalt ja üritas jälgida Euroopas olevaid suundi. Säilinud 21 eestikeelset luuletusi, 10 oodi ja 5 pastoraali. Oodid : ``Kuu``, ``Laulja``, „ Mardi Luterluse päeval“ oli Petersoni viimane luuletus . Petersoni luule toetub klassikalistele eeskujudele ja saksa vararomantismile, millega autor ühendab regilaulu poeetika elemente. Petersoni värvikas, ülev ja jõuline, filosoofiliste pürgimustega luule ülistab inimmõtte suurust, sõprust, armastust, looduse ilu ja vägevust. Luuletused: „Inimene“, „Jumalale“, „Mardi Luteruse päeval“. Päevaraamat. Rõhutas eestlust väliselt ka.
Pastoraalid: järgib eesti rahvalaulude keelt ja stiili. Karjuste idüllid (kujutab õnnelikku elu looduse rüpes, vaikne, häirimatu, õnnelik olek) Põhinevad antiikeeskujudel, väljendusvahend dialoog
Mõte eesti rahvusliku kirjanduse loomisest. Ood (Kuu, Laulja)- ülistus laul. Pastoraal ( Jaagu laul)- karjase laul. Oodid pühendati eesti keelele ja kultuurile , maarahvale. Filosoofilitele probleemidele pühendatud- Laulja. Oodides räägib loodus jõudude vägevusest, ülistab sõprust, armastust, inimvaimust. Pastoraalid on maalähedased. Tegevuskoht seotud eesto paigaga. Värss rütmita. Metagfoore ja epiteete palju (mõisted), rahvuslik kirjandus sai alguse ta loomingust.

• Faehlmanni müütilised muistendid eesti rahvusmütoloogias (tsüklid)
  

1798-1850.

• Kreutzwald „Kalevipoeg“ (saamislugu, süžee, tegelased, ideestik, tähtsus kultuurielus)
  

Kalevipoeg (klassikaline vägilane nagu Herakles ) on eestlaste vanem, vapper ja töökas (künnab, ehitab, võitleb vaenlastega- raudmeeste ja Sarvikuga) Vennad Olevipoeg ja Sulevipoeg . Muistne eesti oligi demokraatliku korraldusega. Kalevipoja mõtlematu ja äkiline käitumine (mõrtsukas, vägistaja): häbistab saarepiiga ja tapab soome sepa poja. Ühest küljest ilmutab teadmishimu- sõidab laevaga maailma otsa-, teiselt poolt annab aru pidamata ära isa tarkuseraamatu. Ta on ühteaegu inimene ja jumal: inimesena sureb ta eepose lõpul oma mõõga läbi, jumalana on surematu ja valvab põrgu väravat, kuni pääseb tagasi eesti rahva juurde. Romantiline, lõhestunud hingega unistaja, kellele on langenud veresüü ja kelle surm on seega saatusest määratud. Rahvuslik hiid, omamoodi metsakoll, nagu ta esines rahvaluules.
Koosneb eelloost, põhiloost ja lõpplahendusest. Teose juhatab sisse kaelvi saabumine maale ning tema kosjasköigu ja pulmade kirjeldus. Eelloo lõpetab vana kalevi surm. Järgnevad üleminekuepisoodid on seotud Kalevipoja ema lindaga, kelle röövib soome tuuslar. Eepose arenduseks on kalevipoja elu lugu. Algab kalevipoja teekonnast soome, ema vabastama. Läheb ujudes. Teel ühel saarel kohub saarepiigaga. Solvab tütarlast kes end seejärel uputab(viga). Soomes otsib üle kuulsa soome sepa, et endale mõõka tellida . Kalevipoeg võitleb soome sepa pojaga ja tapab ta. Kalevipoeg tuleb koju tagasi ja otsustab koos vendadega liisku heita, kes saab neist isa kuningajärje pärijaks. Vastuse annab kiviviskevõistlus. Kalevipoeg sai kuningaks. Ta hakkab tööle: künnab põldu, asub linna ehitama ja toob selleks peipsi tagant laudu. Teda püüab takistada allmaailma valitseja Sarviku kannupoisid- sortsid. Kalevipoeg võitleb nendega aeg-ajalt. Ühes võitluses kaotab ta sortside süül mõõga Kääpa jõkke. Kalevipoeg aga toimetab edasi: sõidab koos kaaslasega maailma otsa. Reisil olles annab ta oma isa tarkuseraamatu Lapu targale Varrakule (viga). Ta laskub allilma ja võitleb seal sarvikuga, paneb sarviku ahelasse ja päästab põrgu vangis olud piigad. Võitleb maapeal oleva vaenlastega, annab juhtimise üle Olevipojale ja peitub ise metsaüksindusse. Jõuab kääpa jõele. Mõõgal on peal soome sepa needus ja seetõttu lõikab ta kalevipojal jalad alt. Kangelane sureb ja tema vaim tõuseb taevasse . Eepose lõpus valvab kalevipoeg põrguväravas, kus tema vaim sunnitakse kehasse tagasi ja kalevipoeg ärkab ellu. Kuna äralõigatud jalgu enam tagasi ei saa panna, siis saadetakse ta põrgu väravasse ratsa valgel hobusel.

• Koidula elu ja kirjanduslik tegevus, isamaaluule
  

1843- 1886 . luuletuste ja juttude kirjutamist alustas ta „ Perno Postimehe“ juures, kus töötas isa abilisena. Kodiula looming sündis ajal, kui eesti kirjakeel oli alles kujunemisjärgus, sellepärast esineb tal ka kohmakaid ütlemisi või kunstnikke keelevorme, aga need puudused korvab luuletuses völjenduv ehe isiklik tunne. Luulekogud „ Vainulilled “(luuletused „Kodu“) ja „Emajõe ööbik“- sisaldavad neist ainult väikest osa. Jakobson pakkus Lydiale luuletajanime Koidula ning avaldas tema luuletused „Sind surmani!“ ja „Mu isamaa on minu arm!“. Mõlema luulekogu pealkiri räägib tema isikust kui ka tema ajast. „Vainulilled“ viitab luuletuse rahvuspärasusele: need luuletused on lihtsad nagu aasal kasvavad lilled, aga oma lihtsuses rahale lähedased ja arusaadavad. Koidulat on ennastki nimetatud ööbikuks emajõe rannalt. Ka siin peitub sügavam metafoor: ühelt poolt ööbik tagasihoidlik väike lind, kes varjub põõsastikku ega taha ennast näidata, teiselt poolt aga on ta kõige virtuoossem laululindude hulgas. Isamaaluules esineb isamaa- motiive „Miks sa nutad ?“ Siin on juba olemas need metafoorid , mille kaudu hakati edaspidises kirjanduses eesti rahva ajalugu kujutama : muistne rõõmupõlv, järgnenud raske aeg ja uue hommiku saabumine. Teistsugust meeleolu väljendab hilisem luuletus „Jutt“, ei vahenda see hulkades vastu kajavaid tundeid, vaid autori kõige isiklikumaid hingeliigutusi. Südamlik ja valuline kõla. See luuletus on Koidula testament , mida kannab kõrgeim tunne- patriotism. Isamaa on tema viimne mõte siitilmast lahkudes. Tegu on isikliku kui ka ajastulise ideoloogiaga. Oskas anda kõrgromantilise stiili üldisele vormile sügavalt isiklik sisu. Koidula ongi romantiline luuletaja, kelle vaim lendab kõrguses ja hing ihkab ilu. Vaimustusvõime on ta tugevaim külg, kiirgab sära nii kõigele sellele, mida ta ise on kirjutanud, kui ka kogu eesti kirjanduse sünniajale, kogu ärkamisajale.

• Realismi mõiste ja üldiseloomustus, realismi areng 19saj Euroopas
  

• Realistliku romaani lähianalüüs (probleem, süžee sündmustik, Balzac, Stendal...)
  

• Realism vene kirjanduses, Tostojevski elu ja looming
  

• Tostojevski „Kuritöö ja karistus“
  

Peategelane Raskolnikov 23a vaene üliõpilane, juba mõna aega kooli ja tööta. Üksi oa väikses kitsas korteris , pole mitu aastat pere näinud. Teos rääkis mõrvari psühholoogiast. Läbivaks teemaks oli inimeste jagunemise küsimus, alamliigiks (harilikeks), kes järglasi ilma juurde toovad ja kõrgemad ehk need kes ümbritsevale uusi tähendusi annavad, nad toovad muudatusi, uuedusi ja on vägivaldsed. Elav, rahvapärane romaan- detektiiviloo elemendid, keerel intellektuaalse teema ümber. Küsimus kas seadused kehtivad vaid karjainimestele ja kas erandlik üliinimene võib ehk isegi peabki rikkuma. Raskolnikov pidas end kõrgemaks ja mõtles et kui läheb tapab kasutu, vihatud liigkasuvõtja, see see pole kuritegu, vaid tõend, et ta kuulub erandite sekka. Saatus nagu soosiks teda, ent ema süümepiinu ta ei suuda valgustada. See lõpuks tõestab talle , et ta poles siiski eriline ning poolhullununa tunnistab teo üles. Idee inimkonna jagamisest kõrgemateks ja madalateks on kõige keskmeks. Intellektuaalne, psühholoogiline ja sotsiaalne romaan annab tõese ülevaate peterburi vaestelinnaosast, inimeste loomusest ning sündmustest. Kahtleine usus j uuemoraali hädavajalikkus oli iseloomulik venemaal aset leiduvatele vaatlustele. Idu sai reaalsest elust, uudistest. Raskolnikov, rasmihhin, Aljona ivanovna , lizaveta, marmeldaov, sonja, luzin, dunja, pulhuria ivanova, svidrigailov , marfa svidrigailov, porfori petrovitsh

• A. Tsehhov novellid , näidendid
  

(1860-1904) Oma novellides ja jutustustes kujutas inimlikke nõrkusi, „diagnoosis“ kurjust ja „lahkas“ kannatusi. Tuntumad novellid on „Ametniku surm“, „Paks ja peenike “, „Kurbus“. Valmis veel ligi 5o novelli. Juttude tegevustik on viidud vene väikelinnadesse ja küladesse, kus teemadeks on hingeüksildus, raisatud õnn. Jutud olid kirja pandud kontsentreeritud täpse ja ilmeka stiiliga. Novellide tegelased on tavaliselt piiratud silmaringiga väikekodanlased, kellel puudub inimväärikus. Näiteks novellid „ Duell “, „Maja ärklitoaga“, „Daam koerakesega“. Püüdis oma novellidega avada elu põhiolemust tavaliste ja väga tuttavate pisijuhtumite kaudu.
Koolipõlves alustas näidendite kirjutamist, tema draamateosed, mida ta ise nimetas komöödiateks valmisid sajandivahetusel. Tegi koostööd Moskva Kunstiteatriga. Näidenditel on nii komöödia kui ka tragöödia tunnusjooni, optimism seguneb pessimiga. Näidendid on psühholoogilised, tegelaste siseelu tuuakse välja monoloogides ja näiliselt argistes vestlustes. Meeleolud on kurvad ja lootusetud. Ummikseis väljendub impressionistlikes draamades nagu „ Kajakas “, „Kolm õde“, „ Kirsiaed “. Tema looming on ammendamatult rikas, üldinimlik, sisu jääb aegumatuks, tema näidendeid lavastatakse ikka ja jälle uuesti, sest iga põlvkond leiab neist oma tõe ja ilu.

• Uus draama , H. Ibseni elu ja looming
  

1828-1906. esinnäidend, mässumeelne värssdraama „Catilina“. 19. saj keskpaiku tekkinud ja tugevnenud Norra iseseisvusliikumise mõjul valitses Ibsen esimese loomeerioodi teostes rahvusromantism, näidendte teemad pärinesid Norra ajaloost ja skandinaavia saagadest („Helgelandi sõdalased“, „Võitlus trooni pärast“) noor kirjanik võttis aktiivselt osa ka poliitilisest ja kultuurielust, avaldas teravaid följetone. Töötas teatri kunstilise juhina . Süvenes shakespeare ’i draamaloomingusse ja lavastas seda sageli. Oma loomngus läks ta üle kaasjateemadele. Seejuures oma näidendite sõlmitus titi viidud rohkem või vägem ajas tagasi, et rõhutada valdavalt pärilikkusest tuleneviad asjaolusid, mis on omakorda seotud sotsiaalsete probleemidega. Niisiis võib Ibseni näidendites leida ka naturalismi tunnusjooni. Filosoofilised värssdraamad „ Brand “ ja „Peer Gynt “ käsitlevad inimese elu mõtet, tema kohustusi teiste inimeste vastu. Järgnevad proosavormis kirjutatud näidendid on kaasajateemalised, psühholoogilis-sotsiaalse suunitluseda, neis vaadeldakse inimese ja ühiskonna suhteid, mehe ja naise asendit ühiskonnas, perekonnaküsimusi. Kui satiirilise ja mõnevõrra didaktilise näidendi „Ühiskonna toed“ sündmustik keskendub ärimeeste, „lugupeetud ühiskonnatugede“ moraalile, valgustades nende tegevuse hämaraid külgi ja mitmed naistegelase aatus jääb kõrvalteemaks, siis „Nukumajas“ tõuseb naine juba esiplaanile. Draama „ Nukumaja “ käsitleb abieluteemat. See on teose kulminatsioonihetk, Nora muinasjutuloss variseb kokku. Ta ei taha enam olla nukumajas mänguasjaks, kelle arvamusest ei hoolta ja kes ei saa midagi ise otsustada. Kui ta oli laps, otsutas tema eest isa, nüüd mees. Nora peab õigeks sellest nukumajast lahkuda. Kui Helmer tuletab talle meelde kohustusi perekonna vastu, ütleb Nora, et tal on ka kohustused iseenda kui inimese ees- Ibsen rõhutas oma näidendiga, et ühiskonna ettekirjutadud reeglid ei tohi võtta naiselt võtta naiselt õigust täisväärtuslikule elule. „Nukumaja “ võib pidada uuenduslikuks ka draamatehnilises mõttes. Kuigi näidend on üsna staatiline- 5 inimest suhtlevad samas toas paari päeva jooksul, välisteks sündmusteks jäävad vaid kirja postkasti laskmine ja sealt väljavõtmine- on saavutatud pinge ja selle pidev kasv. Vaatajale ei jäeta hetkegi lõdvestumiseks. Oma järgmise näidendiga „ Kummitused “ andis Ibsen vastuse „Nukumaja“ võib pidada uuenduslikuks ka draamatehnilises mõttes. Näidend „Kummitused“, ühiskonnadraama „Ragva vaenlane“. Hilisemasse loomingusse sugeneb järjest enam sümbolismi. Kirjanikku huvitav tõe ja vale ning õiguse ja kohustuse probleemide üldinimlik aspekt, tähtsal kohal eetika- ja humanismiküsimused, suurte ideaalide ja väikekodanliku piiratuse vastasseis. „ Metspart “ sügavalt pessimistlik, räägib tühistest inimestest, kelle mandumist sümboliseerib maja pööningul elav lennuvõimetu metspart

• Realismi tulek eestisse, E. Vilde looming
  

Novell „Sõber“, „Read". Peamiselt põnevus – ja naljalood. Kriitlise realismi esikteos „Külmale maale“. Veendus, et inimene ei ole oma elu kujundaja vaid olude ja süsteemi produkst või ohver- tema saatuse määrab keskkond. Ajaloogiline triloogia „Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja „Prohver Maltsvet“. Peategelaseks on üks paar kummastki leerist. „Mäeküla piimamees “. Näidend „ Tabamata ime“, „Pisuhänd“

• E. Vilde „Mäeküla piimamees“ (analüüs, millised tegelased, omavahelised suhted, süzee)
  

• J. Liiv isikudraagika kajastus luules (pealkirju, kuidas väljendus luules, metafoorid, milline on)
  

1864-1913. jutustus „Vari“. Isiklik lugu, kus peategelase Villu soov „Kuidas seda metsa ees ei oleks!“ ja unelemine Peipsi kohinat kuuldes on Liivi tunnistuse järgi üsna otseselt ta enda nooruse mälestus ja unistus . Tegevus leiab aset teoorjuse ajal. Luuletused: „Nõmm“. Tähtis koht isamaaluulel, mis on tihedalt seotud autori isikliku saatuse teemaga. Isamaa ja luuletaja sulanduvad Liivil üheks(„Kui tume veel maa“). Isamaa on õnnetum ja armetum- kuid niisama valusalt armsat („Ma lillesideme võtaks“, „... sind köidaks sellega ühte, / oh õnnetus Eestimaa!“) võrldeb kord kodumaa-armastust ja -igatsust taru poole teel oleva mesilase lennuga („Ta lendab mesipuu poole“), kord ütleb lihtsalt: „Isamaa!/ Sinuga olen õnnetu ma, / õnnetum ilma sinuta“)(„Sinuga ja sinuta“). Saatuseluules kajastuvad ta enda tundeid, mõtted ja meeleolud, kõige isiklikumad hirmud ja ängid. Luuletused on ühteaegu pihtimused ja eneseselgitused; näib nagu elaks autor neis oma valu välja iseendaga kuuldavalt rääkides. Vähe säilinud armastusluuletused „Üle vee“ lembelüürilika ilusamaid näiteid. Loodusest räägib Liiv alati konkreetsete piltide kaudu. Eestilik kõla on saavutatud rahvaluulevõtete kasutamisega. „Luuletused“, „Väike luuleraamat “, „Kümme lugu“

• Kutselise teatri sünd, Kitzberg, Menning
  

• E. Vilde elu ja komöödiad (Pisuhänd, Tabamata ime)
  

(1865-1933) tuntuim eesti kirjanik, kes elatas end kirjutamisega. Töötas ajalehes „Virulane“. Vilde tõi draamasse linnamiljöö ja eesti haritlaste probleemid. Tema huvitavasid kunstniku positsioon kodanlikus seltskonnas ning kunsti ja äri, vaimsete ja aineliste väärtuste vahekorrad. „Tabamata ime“ seostub „Noor-Eesti“ algatatud mõttevahetusega Eesti ja Euroopa üle. Naeruvääristab eesti seltskonna Euroopa-ihalust. Näidend kõneleb klaverikunstnikust, kes naaseb välismaalt Eestisse. Tema ees käib kumu suurest menust Euroopas, kohalik seltskond võtab teda vaimustusega vastu nagu mingit rahvuslikku geeniust . Kui tuleb ilmsiks tõde, et välismaine kuulsusesära on pettepilt ja võltsing, variseb kunstnik vaimselt kokku. „Pisuhänd“ tegeleb suuresti samade küsimustega, ent on loodud komöödiažanris. Raha- ja vaimuilma suhteid avatakse käänakurohke intriigi ja teravmeelse dialoogi najal. Intriigi käivitab rikka ärimehe Vestmanni andetu väimees Ludvig Sander, kel on vaja oma seltskondlikku positsiooni kirjanikukuulsuse abil toetada. Ta ostab koolivend Tiit Piibelehelt romaani käsikirja ning võidabki sellega kirjandusauhinna. Piibeleht aga kasutab omakorda Sanderit ära, et kosida endale Vestmanni noorem tütar. „Pisuhännda“ keskne tegelaspaar ongi Vestmann ja Piibeleht. Nad peidavad endas üllatusi ja paradokse. Omal jõul elus läbilöönud vestmann pole lihtsalt tahumatu tõusik, vaid oskab nautida äriajamise kunsti; muretu boheemlasena mõjuv Piibeleht ilmutab oma elu korraldamisel ootamatut praktilisust ja kavalust. „Pisuhända“ on peetud säravamaiks eesti komöödiaks.

• Uus romantismi mõiste ja sümbolism luules ( Verlaine , Baudelaire- iseloom luulet)
  

• Estetism , Valdi elu ja looming
  

• „Dorian Gray portree“ (olulised teemad ja motiivid)
  

• „Noor-Eesti“ (rühmitus, eestvedajad, väljanded, tähtsus)
  

Tegutses algul salaja. Kasvas välja Tartu kirjanduslikpoliitilisest ringist „Ühisus“, mille eesmärgiks oli, arendada ja mitmekesistada kultuuri- ja kirjanduselu . Huvi äratas emakeelne kirjandus ja omalooming , väliskirjandus, ajalugu, poliitika ja filosoofia. Suitsu toimetusel ilmus album „Kiired“. „ Kiirte “ IV albumi välja andmisel anti ka sellele uus nimi „Noor-Eesti“, mis oli inspireeritud Euroopa noorrahvuslikest ning samalaadsetest albumitest „Noor-Soome“. Liikmed: Suits, Tuglas , Ridala , Linde, Kitzberg. Moto „Noor-Eesti“ I albumis: „Enam kulturi! Enam europalist kulturi! Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!“. Leidsid et eesti kirjandus on vana ja väsinud ning kordab end. Tahtsid tuua kirjandusse uusi Euroopa suundumusi ja viia oma uuenenud kirjandust Euroopasse. Rõhutasid meie ühistunde puudumist. Oluliseks pidasid noor-eestlased linnastumist. Linna vaim, linlik mõtlemisviis ja psühholoogia pidi jõudma maale ajalehtede kaudu. Austati prantsuse kultuuri. Tauniti vene ja saksa mõju. Neid iseloomustab kõrgendatud enesehinnang. Teened : vormi rõhutamine. Noorte autorite esitlemine, asjatundlik kirjanduskriitika, tuglas ja suits seadsid esiplaanile mõisted vorm, kompostitsioon, stiil, aine, teema jne. Petersoni ja Liivi au sisse tõstmine. Kaasaegse väliskirjanduse tutvustamine eesti publikule. Raamatukujunduse tähtsustamine. Eesti kirjanike (Tuglas, Suits) tõlkimine soome keelde, tänu suhtele Kallasega.

• Tuglase novellid ja süzee (2 novelli lähianalüüs)
  

Realistlik jutustus „ Siil “. Kogu „Hunt“, novell „ Hingemaa “, poeem „Meri“. Uusromantilised teosed: Novellikogu „Kahekesi“, tähtsad novellid „Suveöö armastus“, „Toome helbed “. Novellivalmik „Õhtu taevas“, parimad novellid ja uued impressionistlikud tööd: romaan „Felix Ormusson“. Novellides palju detailirohkeid kirjeldusi. Kasutab oma kirjeldustes värve: Läbi tuhkse pilve tungis punane kuma , laiudes vee pinnal verise mõõgana. Tähtis on lugejale sisendada mingit tunnet ja meeleolu. Selles kasutab kummalist sõnastust, mis lugeja tähelepanu püüab: Näljane koer näris tee ääres hobuse kapja. Novellides peamine meeleolu, mis pidevalt süveneb kuni äärmuseni, et võiks saabuda püänt või lahendus. Laused lihtsad ja rütmilised.
3 tähtsat novellikogu

• „Saatus“ kujutab inimese sisemaailma. See on müütilisust taotlev kogumik, kus eluliste karakterite asemel on sümboltegelased, kes peavad mõnd inimloomuse põhiomadus. Novell „Popi ja Huhuu “ koer Popi väljendab inimese orjameelsust, ahv Huhuu aga ebainimlikkust.
  
• „Raskuse vaim“ mingil määral ekspressionistlik , sest kujutab inimest suhtes talle vaenuliku maailmaga . Novell „Inimese vari“ näitab inimese kannatusi sõja ajal.
  
• „Hingede rändamine“, mille novellides võib leida idamaise usufilosoofia mõju (taassünd), samas on nad pessimistlikud. Need omadused väljenduvad juba avanovellis „Androgüüni päev“, mis äratas tähelepanu oma mängulisusega.
  

Uusrealism: romaan „Väike Illimar “, peategelaseks poiss kelle prototüübiks peetakse autorit ennast, paljuski põhineb see raamat kirjaniku mälestusel Ahja mõisast. Seetõttu on ta vastandiks eelnevatele teostele oma positiivsusega. Tuglas tõi eesti kirjandusse kunstilise reisikirja. „ Teekond Hispaania “. Kirjutas lisaks memuaare ja lühikesi proosapalu: marginaale.

• Uus romantism eesti kirjanduses (looming kuidas kajastub , Suits, Enno, Ridala, Tuglas, Under, Gailit )
  

• Siuru ja Tarapita roll 20saj alguses (kuulusid, mis tegid, muutsid, oluline)
  

Siuru Kuulusid-Gailit, Under, Semper, Tuglas, Adson , Visnapuu. Siuru tähendas lõokest. Siurule andis tema ilme ja kõmuline ning ennast reklaamiv seltskondlik tegevus. Luuletajad on emotsionaalsemad ja müstilisemad kui varasemad autorid. Proosasse tuleb koos nendega katastroofipilte ja fantaasiat. Proosas on valdavaks tige ja irvitav iroonia . Pilklik suhtumine tõusikutesse. Põhimõte oli ärritada kodanlast. Luuletasid lilledest ja armastusest ajal, mil oli sõda. Lööklause: Naudi hetke! Esimeseks suureks ettevõtmiseks oli album. Luuletused olid väga isiklikud, puhtad, kunstipärased, musikaalsed ning väärustasid inimest. Oluline oli fantastilissümbolistliku proosa tulek kirjandusse. Väärtus: armastusluule viimine uuele tasemele ; tõmbas üldsuse tähelepanu kirjandusele, muutis selle populaarseks; tänu kirjastuse loomisele sai välja anda varem rahapuuduse tõttu seisma jäänud teoseid; oma estetismiga aitas edendada raamatukunsti; mureluule; kasutas uuenduslikku keelt; oma luuleviljelemisega tõstis eesti luule uutesse kõrgustesse.
Tarapita: Kuulusid-Adson, Alle, Barbarus , Kivikas, Kärner, Semper, Suits, Tassa, Tuglas, Under. Avaldas mõju progressiivne rahvusvaheline organisatsioon „Clarte“, mis võitles sõja, vägivalla ja sotsiaalse ülekohtu vastu. Gruppi ühendavaks teguriks oli opositsioon „praeguse ühiskondliku ja vaimlise barbarismi vastu“. „Tarapita“ iku ekspressionistlik. Protestimeelsust peeti intelligentsile iseloomulikuks. Taheti ärritada kodanlust, tegemist oli sõjaka ja radikaalse rühmitusega. Satiiriline alatoon oli omapärane kõigile seitsmele samanimelise ajakirja numbrile. Suve ringreisid oma loomingu tutvustamiseks. „Tarapita“ lagunemise põhjustas majanduslikud raskused, ajakirja tiraaž ja raske keelepruuk . „Tarapita“ jäi viimaseks kitsamakoosseisuliseks rühmituseks. Püüdis kirjandiku pilkesõna viia ühiskondlikku ellu. 20 saj alguse kirjandus- ja kunstivool , mis ühendas maailmavaatelt erinevaid kirjanikke, kes protestisid inimest ahistava poliitilise korra vastu, kuid kelle protest oli ühendatud utoopiaga.

• M. Under elu ja looming (sonetti lähianalüüs)
  

1883-1980. üsna noorelt hakkas kirjutama luuletusi. Esimesed luuletused saksa keeles. Töötas lapsehoidja , müüja ja sekretärina. Mõnda aega elas Venemaal. Nõukogude võimu tulekuga lahkus Tallinnast Stockholmi, kus töötas teatrimuuseumi arhiivis. Avaldas mitmetele kirjandus- ja kulutuuritegelastele tugevat mõju- ja seda mitte ainult oma värssidega. Vilde innustas Underit kirjanduskatsetusi jätkama. Ilmusid tema esimesed eestikeelsed luuletused ajakirjanduses- seda luuletaja enda teadmata. Underi tunnetest räägivad armastusluuletused, mis ilmusid kogus „Sinine puri“. Esimeseks luulekoguks oli „ Sonetid “. Under kirjutas armastusest häbenemata, sonettides kõneldi noorest naisest, kes valmistub kohtamiseks, kuid ka armukirest ja tunnetest, mida tekitav armunutes ümbritsev õitsev loodus ning armastatu puudused ja lähedus („Ehtides“). Underi sonett oli emotsionaalne ja sundimatu. Järgmiseks koguks oli „Eelõitseng“, kus olid tema varasemad, tütarlapselikumad värsid. Seal domineeris veel igatsev meeleolu. Järgmises kogus „Sinine puri“ kasutas Under värvikaid ja julgeid võrdlusi looduse kirjeldamiseks. Kogud „ Verivalla “, „Pärisosa“ olid ühiskonnakriitilised ja ekspressionistlikud. Suure emotsionaalsusega kujutatakse nüüd sõda, mis inimestesse hävitavalt mõjub. Järgmised kaks kogu olid vastandlikud. „Hääl varjust“ kujutab elu varjukülgi, kirjeldatakse muret ja ahistust kui hingeseisundit, maalib süngeid ja karme pilte. „Rõõm ühest ilusast päevast“ sisaldab helgemas meeleolus luuletusi, maalib meeldejäävaid looduspilte. Ballaadikogu „Õnnevarjutus“. Under sai ballaadideks ainet: rahvaluulest , piiblist, oma fantaasiast. Kujutab ballaadides tegelaste hingeelu . Peategelased on rikka tudeeluga inimesed, kelle õnnelootustele eluraskused ja inimlikud eksimused takistuseks saavad. Põhiliselt räägivad õnnetust armastusest. Luulekogu „Kivi südamelt“ sisaldab mõtteluulet. Kirjanik arutleb selle üle, mis on elus tõeline, mis näiv ja toob esile vastuolusid. Luulekogus „ Mureliku suuga“ kujutatakse meeleolusid, mida tekitab sõda ja vägivald, selles on protesti kodumaad tabanud karmi saatuse pärast. Luulekogudes „Sädemed tuhas “ ja „Ääremaid“ kujutatakse kodumaalt lahkunud inimeste kaotusvalu, aga on ka mõtisklusi elus ja inimese eesmärkidest.

• Leitmotiivid A. Gailiti luules, elu ja looming
  

Romantiline proosakirjanik , kelle looming viib inimesed eemale hallist argipäevast ning keda on nimetatud osavamaiks valetajaks eesti kirjanduses. Sündis 1891 Valgamaal -1960 Rootsi. Töötas Riias ajakirjanikuna, tutvustades lätlastele eesti kirjandust ja eestlastele jälle läti kultuurisündmusi. Seejärel töötas Eestis „Tallinna Teatajas“. Visnapuu ja Gailit organiseerisid „Siuru“ rühmituse. Vabadussõja alaj oli sõjakirjasaatja. Vabakutseline kirjanik Tartus. Töötanud Eesti saatkonnas Riias ja olnud „Vanemuise“ direktor . Tolleaegse kirjanduse suurmees. Põgenes Nõukogude võimu eest Rootsi. Gailiti esimene romaan „Kui päike läheb looja“ (nõrk teos, stiil kohmakas). „ Muinasmaa “ oli suvitusromaan, mis kujutab kahe kunstiinimese seiklusi Eesti taludes. Romaan on ahtgailitlik hoogsate lausete ja sündmustega teos. Peategelaseks eluvõõrad ja vabameelsed boheemlased, kes naudivad külaelu ja looduse romantikat. „Muinasmaas“ nähtud ka tema hilisema töö „Toomas Nipernaadi “ algvarianti. Ekspressionistlikud novellid „Saatana karusell“, „Rändavad rüütlid“, kujutasid maailmalõpumeeleolusid ja pidu katku ajal. „Purpurne surm“. Kirjutas ka meisterlikke kirjanduslikke följetone(veste), mis on satiirilinegi või humoristlik ajaleheartikkel, kus teravmeelselt naeruvääristab tegelikkuse väärnähtusi. („Kõigi santlaaagrite päev“). Novellikogu „Vastu hommikut“. Novellides sageli nii, et romantilised unistused ei täitu. „Ristisõjad“, „Toomas Nipernaadi“, „ Isade maa“, „Ekke Moor“. Omapära: väärtustab unistusi ja vabadust. Oluline ona järgida oma tundeid. Tähtis loomulikkus. Teda köidab kõik erandlik. Teostes järsud meeleolumuutused , ning ootamatud dramaatilised pöörded. Lausetes on kooskõla ja rütm. Korduvad tegelased ja motiivid: hulkuv boheemlane (Nipernaadi), võimukas naine, kel on tugev iseloom ja keda mehed austavad, sekeldused pulmadega.

• „Toomas Nipernaadi“ romaan eesti kirjanduses
  

Kuulsusrikas teos. See on romaan novellides. Teose moodustavad seitse novelli, mis aga ajalises ja loogilises järgnevuses ja mida ühendab peategelane – rändur Toomas Nipernaadi. Teos aga algab jääminekuga ja lõppeb lume tulekuga, kuid aastaaegadel on ka sümboolsem tähendus, kevadel mõjub peategelane romantilise poisikesena, kellest saab läbi suviste seikluste sügiseks eluväsinud keskealine mees. Toomas Nipernaadi käib küll ringi kandlega, kuid põhiliselt on ta sõnameister. Ta liigub mööda eesti külasid ja koos temaga käivad kaasas nii koomilised seiklused kui romantilised unistused. Nipernaadi kisub inimesed välja argielu harjumuspärasest tuimusest. Romaan sai peale ilmumist populaarseks ning tõlgiti peagi ka saksa keelde. Tänaseks on see ilmunud üheksas keeles. Nipernaadi muutus rahva seas boheemluse sümboliks, tekkisid terminid nipernaadlus ja nipernaaditsema .

• Eesti kirjanduse üldpilt 20-30ndatel (tähtsad tegemised, kuhu suunas kirjanduses mõeldi)
  

20ndad: IMS. Kirjutati alla rahulepingule, millega Eesti sai iseseisvaks. Uusromantika kannab nime „Siuru“ rühmitus. Valitsevaks suunaks ekspressionism , mis avaldus ajaluules(luule, mis kajastab oma aja sündmusi), kajastati IMS traagikat, sõja mõttetust ja koledaid tagajärgi. Ajakiri „Tarapita“ mille peamine eesmärk oli võitlus tõusiklusega. Loodi Eesti Kirjanikkude Liit. Alustas ilmumist ajakiri „Looming“, esimene toimetaja Tuglas. 20 ndate lõpus kirjanduslik ajaleht „Kirjanduslik orbiit“. Loodi kultuurikapital. „Looduse“ romaanivõistlus pani aluse romaani viljelemisele ning tõi kirjandusse palju noori autoreid .
30ndad : Kirjanduselu keskuseks Tartu. Kehtestatud oli nn vaikivolek, mis andis riigipeale diktaatorlikud õigused. Loodi ajakirjandust valvav Riiklik Propagandatalitus. Kirjandusringkondades arutleti milline peaks olema tõeline rahvuslik kirjandus. Asutati riigivanema auhind, mille esimeseks laureaadiks oli A. H. Tammsaare . Kuulutati välja raamatuaasta millega tähtistati eesti raamatu 400-aastast iga. Asutati ajakiri „ Varamu “, toimetaja Visnapuu. Vastukaaluks asutati Tartus ajakiri “Akadeemia“. Ilmus ka A. Orase koostatud „ Arbujad “, mille järgi kogumikus ilmunud autorid oma rühmitusele nime võtsid.

• Tammsaare elu ja looming
  

1878 Albu vald – 1940 Tallinn. Eesti kirjanik. Võttis endale Põhja-Tammsaare talu järgi kirjanikunime. Mitme tema teose ilmumine oli kirjanduslikuks suursündmuseks. Õppimise kõrvalt töötas samal ajal „ Teataja “ toimetuses. Haigestus tuberkoloosi. Rändas Kaukaasiasse end ravima. Naases Koitjärvele. Elas üle raske maooperatsiooni Tartus. I MS aastail elas Koitjärvel üle sügavad isiklikud kriisid . Abielludes kolis Tallinna. Suri südamerabandusse. Kirjandusse tuli 20saj alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega, mis kujutavad talupoegade halli argielu: „Mäetagused vanad“, „Kilgivere Kustas“. Külaelu asemel kujutab kirjanik nüüd linna, talupoegade asemel üliõpilasi, argielu asemel hingeelu, vanade ja noorte suhete asemel meesgte ja naiste suhteid- realismi asemel impressionism . Tuntuimad üliõpilasnovellid: „Pikad sammud“, „Noored hinged “, „Üle piiri“- kujutavad vabameelse üliõpilaste elu. Loomingu kõrgaeg: Näidend Juudit- ülesehitatud piiblimotiividele, romaan „Kõrboja peremees “, „Tõde ja õigus“, romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan “. Näidend Kuningal on külm. Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. („Elu ja armastus“) Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Üks väheseid kirjanikke kelle teoseid on tõlgitud ka teistesse keeltesse ja kelle loomingut on ka teiste maade kirjanikud uurinud. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid . Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat. Tammsaare romaanid , esseistika ja lühem proosa vapustavad tänapäevagi lugejat oma sügava elutunnetusega. Stiil: omased pikad laused, romaanides katkestab tegevust tegelaste pikad mõtisklused ja monoloogid, kirjeldab inimeste tegevust, käitumist, hingeelu, jutustamislaad rahulik. Stiil lüüriline, jutustav humoristlik, satiiriline. Temast alates läksid moodi pikad romaanid. Suur filosoof Eesti kirjanduses, mõtestab elu lähtudes Eesti oludest .

• „Tõde ja õigus“ (mitme osaline, kuidas üles ehitatud, filosoofiline taust, peamised proleemid, tähtsus eesti kirjanduses)
  

I osa-võitlus maaga
II osa- võitlus Jumalaga
III osa- võitlus ühiskonnaga
IV osa­- võitlus iseenda ja oma eluõnnega
V osa-resignatsioon
Keskne teos A. H. Tammsaare loomingus on 5-köiteline epopöa "Tõde ja õigus" (1926-33), avar läbilõige Eesti ühiskonna arengust 1870-ndaist aastaist kuni 1930-ndate aastateni; selles on esitatud lai eepiline panoraam taluelust ja linnaühiskonnast. Autori ideelise põhikontseptsiooni järgi polnud tollal valitsevates tingimustes võimalik tõe ja õiguse kooskõlani jõuda, mispärast peategelase tõeotsingud ei viigi sihile. Romaani laia eepilist haaret mitmekesistavad huumor, satiir . Teoses leidub palju sügavalt läbitunnetatud ja veenvalt kujutatud karaktereid. Kõigis neis osades karastunud inimene lepib oma olukorraga ja mõistab oma tähtsusetust. Peamine idee on selles, et inimene, kes kogu aeg kaugeneb maast, pöördub lõpuks raas maast jõudu ammutama. Tegelased otsivad lunastust, iga neist on oma õigus ja põhimõtted, mille järgi nende arvates elu peaks käima. Läbiv tegelane Indrek Paas , kelle elukäiku vaadeldakse sünnist keskeani. Epopöäs on pikki tegelaste monolooge , milles arutletakse elu ja väärtuste üle. Pea igas romaanis on ka traditsiooniline armastuskolmnurk, mis lisab sündmustikku dramaatikat ja pinget. Lahendatakse epopöäs küsimusi, mis on inimkonnale kogu arengu vältel olulised olnud.

• „Tõde ja õigus“ I osa (analüüs)
  

Teos üllatas mind heas mõttes ning muutis mu suhtumist tolleaegsesse Eesti kirjandusse.
Eelarvamustes olin seni A. H. Tammsaare epopöaromaani "Tõde ja õigus" osasid igavaks ning tüütuks lugeda pidanud. Tegelikkuses see aga nii ei olnudki ja romaan osutus palju huvitavamaks, kui olin uskunud. "Tõde ja õigus" 1.osa ilmus 1926.aastal ja kuulub autori varasemasse loominguperioodi, mida iseloomustab puhtakujuline külarealism. Tammsaare on sündinud aastal 1878 ja surnud 1940 ning "Tõde ja õigus" on kirjaniku üks tähtsamaid teoseid.
Raamatu aine on võetud autori vanematekodust ja elust. Jutt käib kahest perekonnast, naabertalude elanikest, kelle igapäevatoimetuste hulka kuulub lisaks maatööle ka teineteisele vingerpussi mängimine ning igas mõttes teineteise ületrumpamine. Raamatu üldprobleemiks on tõe ja õiguse küsimus. Eespere Andres püüab leida tõde, rassides oma maaga väsimatult ja järjekindlalt, kuid sealjuures tajudes, et hoolimata pingutustest jääb õigus ikka Tagapere Pearule. Andres mõistab, et võitlus maaga kestab tegelikult igavesti ning annab heal juhul tulemuseks vaid viigi. Sündmustiku aeg hõlmab aastaid 1870-1890 ning tegevuspaikadeks on Vargamäe Oru ja Mäe talu ning külakõrts. Kõige mannetumana näidatakse Mäe talu valdusi, kuna need on liigniiskes ja vajavad alguses tugevat ülestöötamist. Oru talu maad on kuivemad ning ka viljakamad - seepärast tuleb sealsel peremehel ka maaharimisega hoopis vähem vaeva näha. Kõrtsi on kujutatud külameeste kohtumispaigana, kus käib iga mees, kell vähegi rahakott seda lubab. Raamatus toimub tegevustik niisiis kahe naabertalu elanike vahel. Esimeses, Mäe talus sureb perenaine Krõõt ning Sauna- Juss teeb enesetapu. Jussi naine Mari saab talu uueks perenaiseks ja kasvatab üles hulga lapsi. Peremees Andres näeb ränka vaeva nii talumaade harimise kui ka naabrimehe krutskitega. Oru Pearu ei suuda aga leppida Eespere uute elanikega ning tahab kogu Vargamäe oma valdusse saada. Selle eesmärgi nimel on ta igasugusteks katsumusteks valmis ning kiusab Andrest nii, nagu jaksab.Viimane aga alla ei anna. Peategelasi on kaks: Pearu Murakas ja Andres Paas. Viimane on väga töökas, sihikindel ja tugev mees- ilma nende omadusteta poleks ta suutnudki midagi säärasel vesisel ja kivisel maal peale hakata. Andres oskab ka naabrimehe krutskitele samaga vastata, kuid peab tähtsamaks siiski ausust. Oru Pearu on seevastu kaval, salalik ning samuti visa hingega mees. Rammult jääb ta Andresele alla, kuid "rehnutti" oskab kohe mitme eest pidada. Vahel tundub küll, et Pearu polegi nii egoistlik , vaid üsna heatahtlikult nõus vaenlasega ka ära leppima; hiljem selgub aga, et mees ei mõelnudki seda nii tõsiselt, vaid tegutses nii selleks, et kirikusse minekuks end pattudest puhtaks pesta. Kõrvaltegelasteks on Krõõt (nõtke, teotahteline , heasüdamlik), Lambasihver (matsakas, leppiv peksmisega), Juss (töökas ja allaandev), Mari (emalik, töökas, jutukas ) ning Mäe ja Oru talu noorem põlvkond. Mäe Andres muudab veidi oma suhtumist pärast Krõõda surma: ta mõistab, et oli koormanud oma
naist liiga palju ega olnud õieti märganudki viimase pisaraid. Niimoodi mõtleb Andres aga vaid vähest aega ja uue perenaise ilmudes hakkab kõik taas otsast peale. Autori sümpaatia näib kuuluvat Jussile, kellele hakkab lugeja tahes- tahtmata kaasa tundma tema ebaõnne tõttu Mariga ja lõpuks ka enesetapu pärast.Väljenduslaad on igapäevane, kasutatakse väga palju tollele ajastule iseloomulikku sõnavara, nagu näiteks "vaert", "lambasihver", "kruav" jne. Üsna palju on kirjeldusi, veidi vähem dialooge . Leidub ka heli ja häälitsusi märkivaid sõnu,nagu näiteks "vurr", "sorr","kotsu", "põssa" jne.Aeg-ajalt käib läbi vihje Piiblile, ühe korra mainitakse ka ajalehte, mis tollal ilmus. Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa peetakse tähtsaimaks selle epopöaromaani osadest ning ta kuulub Eesti kirjandusklassika hulka. Seesugune põhjalik ja huvitav teos on oma au ka täiesti ära teeninud.

• Arbujalikud luuleväärtused, B. Alver
  

Arbujad- romantikud, ülistasid vaimsust, hindasid intellektuaalsust, tõrjuv hoiak naturalismi suhtes. Arbuma tähendab nõiduma, ennustama. Innustati jätkama luuletajate omaseid jooni. Ühiseks eesmärgiks oli luule vormiräius, keelelise väljenduse puhtus . Püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Kõrgelt hinnati kunsti, milles pidavat peituma nii ilu kui ka tõde. Tähtsaks pidasid individuaalsust ja vaimset iseseisvust. Iseloomulik oli arbujatele endise Eesti idealiseerimine. Eeskujuks klassikud (Puškin, Baudelaire). Põhiline riimiskeem a b a b. B. Alver oli koos H. Talvikuga arbujate juhtivaks luuletajaks. Kirjutas esialgu rohkem lüroeepikat. „Tolm ja tuli“ iseloomustab Alveri lüürika varasemat, kõige arbujalikumat jätku, kuhu kuulub ka suur hulk luuletusi. Luule sümbolistlik.