Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Maateaduse aluste kordamine eksamiks (0)

Eesti Maaülikool - Maateadus - Maateadus
5 VÄGA HEA
Punktid
MAA KUJU
Maateaduse peamised osad on loodusgeograafia e. füüsiline geograafia ja geoloogia
Loodusgeograafia tähtsamad harudistsipliinid on:
  • geomorfoloogia – teadus Maa reljeefist ja pinnavormidest
  • meteoroloogia – teadus Maa atmosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest
  • klimatoloogia – teadus Maa kliimast kui pikajalisest ilmade režiimist
  • hüdroloogia – teadus Maa hüdrosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest
  • okeanograafia – maailmamere uurimisega tegelev teadusharu
  • mullageograafia – muldade levikut ja selle põhjuseid uuriv teadusharu
  • biogeograafia – teadus elusorganismide ja nende koosluste geograafilisest levikust
  • paleogeograafia – teadus Maa biosfääri arengust geoloogilises minevikus
  • maastikuökoloogia – teadus, mis uurib aineringete ja energiavoogude, samuti organismide ja nende koosluste dünaamikat loodusgeograafilistes kompleksides e. maastikes

Kõigi maateaduste harudega on oluliselt seotud kartograafia ja geoinformaatika , mis tegelevad ruumiliste andmete kujutamise ja korraldamisega
Maa kuju:
Võimalikke varasemaid tõendeid kerakujulise Maa kohta:
  • laevade „ vajumine “ horisondi taha
  • põhjanaela asukoha näiline liikumine taevavõlvil sõltuvalt vaatleja asukohast (muutus 1°111 km kohta)
  • ringikujuline vari kuuvarjutuse ajal
    Eratosthenes – kreeka mõttetark, kes tegi 250 e.m.a. erakordselt täpse määratluse Maa ümbermõõdu kohta. Ta arvutas suvisel pööripäeval Syenes seniidis oleva Päikese, samal päeval Alexandrias 7,2°se Päikese varjunurga ning Syene ja Alexandria vahemaa alusel Maa kaarepikkuse ja selle alusel ümbermõõdu 43 000 km, mis on vaid 3000 km pikem meridiaani mööda mõõdetud tegelikust ümbermõõdust (ligi 40 000 km)
    • pöördellipsoid – lähim geomeetriline keha, mis vastab Maa kujule (Maa ei oma ideaalselt korrapärast kuju)
    • geoid – Maa kuju määrav pind. Mõiste on tekkinud gravitatsioonilisest mudelist, mis peegeldab täpselt määratlevate füüsikaliste jõudude tasakaalu. Loodjoone järgi seatakse üles enamus geodeetilisi mõõteriistu, seega lokaalne tasapind orienteeritakse geoidi suhtes. Et määrata geoidi kuju, tuleb teha mõõdistustöid. Mida rohkem punkte mõõdistatakse, seda täpsemini võib otsitavat pinda interpoleerida. Tegelikult pole geoidi võimalik kõrgtäpselt maapealsete meetoditega üldse määrata, sest selleks tuleks pidevalt kogu maapinna ulatuses teha mõõdistustöid
    • kvaasigeoid – geoidi lähend, mis tasastel aladel ei erine tegelikust geoidist üle 4 cm, mägedes ehk 2 m
    • referentsellipsoid – e. Maa ellipsoid , millega asendatakse geodeetilistes arvutustes keerukas geoid

    Topograafilise profiili, geoidi pinna ja referentsellipsoidi pinna erinevus:
    • Maa lapikus – olenemata Maa tegelikust kujust võib Maa pinna väikest piirkonda enamiku ülesannete lahendamisel pidada lamedaks. Näiteks väikese linna kaardi võib koostada nii, nagu Maa pind oleks lame ja selle linna suurune. Maa kuju suures mastaabis on oluline ainult suurte vahemaade puhul. Vanaajal oli Maa kuju oluline ainult meremeestele, astronoomidele, filosoofidele ja teoloogidele
    • laius- ja pikkuskraadide määramine – laiuskraade määratakse alates ekvaatorist pooluste suunas (vastavalt põhja- ja lõunalaiused 0-90°), pikkuskraade aga kokkuleppeliselt 0-meridiaanist ehk Greenwichi meridiaanist ida ( idapikkus 0-180°) ja lääne (läänepikkus 0-180°) suunas

    Maa pöörleb ümber oma telje:
    • Maa pöörleb ümber oma telje poolusel vaadatuna kellaosuti liikumise vastusuunas, ekvaatoril vaadatuna läänest itta. Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb mööda elliptilist orbiiti ümber Päikese. Maal kulub Päikese suhtes ühe täispöörde tegemiseks keskmiselt 24 tundi ehk üks keskmine päikesepäev

    Maa pöörlemine tingib:
  • öö ja päeva vaheldumist – sellest tuleneb vastavalt poolkera valgustatusele perioodilisus õhurõhus, õhu liikumises, vee aurustumises, temperatuuris jne
  • Maa pöörlemise tagajärjel iga keha, mis liigub Maal mingis kohas horisontaalselt , kaldub sõltumata liikumissuunast horisondiga kindlalt seotud joone suhtes (keha) põhjapoolkeral paremale ja lõunapoolkeral vasakule. Seda nimetatakse Coriolise jõuks
  • tõusu- ja mõõnalaine teke – Kuu külgetõmbejõu mõjul Kuule lähimas ja diametraalselt selle vastas asuvas piirkonnas ookeanide veepind kumerdub (tõus), nende punktide vahemaad poolitava ning Maa ja Kuu ühendusjoonega ristuva ringi punktides toimub veepinna alanemine (mõõn). Maa pöörlemise tagajärjel moodustub tõusulaine, mis kulgeb ringi ümber maakera Maa pöörlemise suunale vastupidiselt
    Maa pöörlemistelg on ekliptikatasandi suhtes kaldu. Telje kaldenurk erineb ristseisust 23 ½° võrra. Telje kaldenurk on sama (66 ½°) aastaringselt , st Maa pöörlemise telg säilitab alati teatud tähtede suhtes oma orientatsiooni. Põhjanael asub Maa pöörlemistelje pikendusel
    Maa telje kallakus orbiidi (ekliptika) tasandi suhtes ei muutu Maa tiirlemisel ümber Päikese. Suvisel pööripäeval (21. juunil või 22. juunil) on põhjapoolkera kallutatud Päikese suunas, talvisel pööripäeval (21. detsembril või 22. detsembril) on põhjapoolkera Päikesest ära pööratud. Kevadisel (20. märtsil või 21. märtsil) ja sügisesel (22. septembril või 23. septembril) pööripäeval on Maa telg risti Maad ja Päikest ühendava sirgega , nii põhja- kui ka lõunapoolkera saavad võrdse hulga päikesekiirgust. Ekvaatoril on Päike seniidis
    Maa tiirleb ümber Päikese:
    • aasta – ajavahemik , mille jooksul Maa teeb tiiru ümber Päikese

    Maa on Päikesele kõige lähemal periheelis (u. 4. jaanuaril), kui ta asub 147 miljoni km kaugusel ning kõige kaugemal Päikesest asub ta afeelis (u 4.juulil), kui vahemaa on 152 miljonit km
    Maa orbiidi elliptilisus põhjustab vähesel määral erinevust Maale jõudvas päikesekiirguse hulgas, kuid pole aastaaegade vaheldumise põhjuseks.
    Arvestades seda, et Maa pöörlemise telg on kaldu, siis Maa tiirlemisel ümber Päikese leiduvad erinevad punktid, kus:
  • põhjapoolus on kallutatud Päikesest eemale ja lõunapoolus selle suunas
    • suvine päikeseseisak – 21. juunil või 22. juunil paikneb Maa orbiidil nii, et põhjapoolus on 23 ½° e. maksimaalse kaldenurga võrra Päikese suunas kallutatud
  • põhjapoolus on kallutatud Päikese suunas ning lõunapoolus sellest eemale
    • talvine päikeseseisak – 21. detsembril või 22. detsembril on Päikese suunas kallutatud lõunapoolus
  • 2 korda aastas läbib Maa oma orbiidil punkte, kus kumbki poolus pole Päikese suhtes kallutatud
    • suvise ja talvise päikeseseisaku vahele jäävad kevadine ja sügisene võrdpäevsus, mil nii põhja- kui lõunapoolus on Päikese suhtes risti. Võrdpäevasuse ajal on Maa kõigis piirkondades öö ja päev ligikaudu võrdse pikkusega

    • keskööpäike – esineb põhjapolaarjoonest põhja pool ja lõunapolaarjoonest lõunapool

    KIIRGUS
    Päike:
    • vanus ca 5 miljardit aastat
    • koosneb põhiliselt vesinikust (70%) ja heeliumist (28%)
    • läbimõõt 1,39 miljonit km (109 Maa läbimõõtu)
    • temperatuur südamikus ca 13 000 000 °C, pinnal ca 6000 °C
    • kaugus Maast ca 150 000 000 km
    • Päikese sees toimuvad suure rõhu ja temperatuuri juures termotuumareaktsioonid – vesinik liitub heeliumiks
    • kiirgab elektromagnetilist kiirgust, mis jõuab maapinnani 8 ⅓ min

    • Päikese kroon – hõreda ja kuuma gaasi pilv
    • Päikesetuul – kroonist pidevalt eralduv hõreda ja kuuma plasma (elektronide ja prootonite) pidev voog
    • protuberantsid – kroonis esinevad tihedamalt muutuvad gaasipilved, keerisjad plasmavood

    Maad ümbritseb magnetväli, mis on tekitatud pöörleva elektrit juhtiva vedela metalltuuma poolt. Magnetvälja telg ei lange kokku Maa pöörlemisteljega. Magnetväli kaitseb Maa pinda Päikeselt tuleva ioniseeriva kiirguse eest, mis tapaks kõik elava. Maa magnetvälja painutab Päikese tuul. Magnetväljas püütakse Päikeselt tulevad elektronid ja prootonid kinni, need koonduvad mööda magnetvälja jõujooni moodustades nn Van Alleni vööd. Kiiresti liikuvad elektronid ja prootonid põhjustavad atmosfääri ülakihtide elektrifitseerumist, mis põhjustab magnettorme ja virmalisi (laetud osakesed surutakse magnetpooluste suunas. Need aktiveerivad atmosfääri gaasid, põhjustades nende helendumise virmalistena)
    Päikeselt tulev elektromagnetiline kiirgus jaguneb erinevateks kiirgusteks:
  • gammakiirgus – elektromagnetiline kiirgus, mis tuleb tuumast ja on kõige lühema lainepikkusega alla 0,01 nm (st suurema sagedusega)
  • röntgeni kiirgus – lainepikkus ca 0,01-10 nm
  • ultraviolettkiirgus (UV-kiirgus) – lainepikkus 10-400 nm
    • põletust tekitav UV-kiirgust nimetatakse meditsiinis „erüteemseks UV-ks“, mis on lainepikkuste järgi kaalutud toimega UV-kiirgus. Erüteemse UV-kiirguse intensiivsust mõõdetakse spetsiaalsete sensoritega ja avaldatakse UV-indeksina. Kui indeks on suurem kui 6, siis ei tohi pikalt Päikese käes olla. Saadud kiirgusdoos sõltub ajast ja kõrgema indeksi puhul tekib põletus lühema ajaga . Põhjustab nahavähki. Heleda nahaga põhjamaa rahvad on UV-kiirguse suhtes tundlikumad kui tumedanahalised aafriklased. UV-indeksi 3 puhul saab keskmine eestlane põletuseni küündiva doosi 50 minutiga ja indeksi 6 puhul vastavalt 2 korda lühema ajaga e. 25 minutiga

    • UV-C – lainepikkus 200-280 nm, ülimalt ohtlik elusorganismidele, neeldub täielikult osoonikihis
    • UV-B – lainepikkus 280-315 nm, ohtlik elusorganismidele, neeldub osaliselt osoonikihis, on hõreneva osoonikihi puhul peamiseks ohuteguriks
    • UV-A – lainepikkus 315-400 nm (lähis-UV kiirgus), elusorganismidele ohutu, päevituse ja D-vitamiini tekitaja

  • nähtav valgus – lainepikkus 380-760 nm
  • infrapunakiirgus ( soojuskiirgus ) – lainepikkus 760... 1000000 nm (1mm)
  • raadiolained – üle 1 mm
    SFÄÄRID

    Atmosfääri keemiline koostis: CO2 kontsentratsioon tõusis 2013. aastal 400 ppm-ni (0,04%-ni)
    Olulisemad kasvuhoonegaasid:
    • CO2
      • ülemaailmsed emissiooniallikad:
      • suureneb 0,5% aastas
      • hingamisest tuleb 8%
      • maailma süsinikuvarudest suur osa on seotud muldadesse, suur osa biomassi
      • aastas seovad taimed u. 60 miljardit tonni süsinikku, enamus sellest on puittaimede juurdekasv
    • CH4
      • looduslikud protsessid:
      • ülemaailmsed emissiooniallikad:
      • suureneb 0,75% aastas
      • eluiga on alla 10 aasta, tugevam kasvuhoonegaas kui CO2, aga teda on atmosfääris vähem
    • N2O ( naerugaas )
      • ülemaailmsed emissiooniallikad:
        • biomassi põletamine 43%
        • energiatootmine 34% (fossiilsed kütused)
        • väetised 21% (lämmastikväetised)
        • põllumaad 2%
      • suureneb 0,2-0,3% aastas

    O3 ( osoon ) – gaas , mida leidub nii stratosfääris (ca 90% kogu atmosfääris olevast kogusest) kui ka troposfääris (u 10%). Osooni funktsioon ja mõju keskkonnale on stratosfääris ja troposfääris erinevad
    • stratosfääris takistab UV-kiirguse jõudmise Maa pinnale
      • osoon neelab UV-kiirgust, pöördreaktsioon: O3→O2→O3
    • O2 reageerides O-ga eraldub soojus
    • osoon tekib peamiselt ekvaatori kohal stratosfääris ja laguneb pooluste kohal

    Stratosfääriosoon „hea osoon“:
    • stratosfääri osoonikiht neelab u. 99% Maale langevast ultraviolettkiirgusest, mis maapinnale jõudes oleks enamikule elusorganismidest surmav
    • osoonisisaldus kujuneb tekkinud/lõhustunud O3 molekulide vahekorrana

    Osoonikihi paksust atmosfääris mõõdetakse Dobsoni ühikutes
    • Dobsoni ühik – vastab kokkusurutud osoonikihi paksusele (mm) merepinna tasemel normaalrõhule (1 atm) temperatuuril 0 °C; 3 mm paksune osoonikiht vastab 300 DU-le.
    • VÕRDLUS: kogu õhuhapnik võtaks enda alla samadel tingimustel 5,5 km ja kogu atmosfäär moodustaks vaid 8,8 km paksuse kihi

    Osoonikihti kahjustavad:
    • fluori -, broomi- ja klooriühendid (CFC, HCFC), mida kasutatakse külmutusseadmetes, aerosoolpakendites, vahtplastide ja lahustite tootmises
    • N2O
    • UV-kiirgus

    Osoonikiht kahjustub nende ühendite koostoimel
    • Osooniauk – osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud . Osooni keemilist hävimist stratosfääris põhjustavad farmaatsiatööstuses ja külmutusseadmetes kasutatavad fluori-, broomi- ja klooriühendid (nn freoonid). Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Iga ultraviolettkiirguse maapinale jõudev lisahulk kahjustab kõike elavat ( nahavähk inimestel)

    Troposfääriosoon „halb osoon“:
    • troposfääris esinev osoon moodustub põhiliselt fossiilkütuste põletamisel tekkivate lämmastikoksiidide, orgaaniliste ühendite ja päikesevalguse koostoimel, kahjustades inimese tervist ja taimestikku
    • moodustab 10% kogu atmosfääris leiduvast osoonist
    • O3 on tugev oksüdeerija ja reguleerib teiste ühendite sisaldust õhus (reageerib kergesti teiste ühenditega)
    • O3 on tugev saastaja
    • kahjustab taimi
    • alates 1950. aastatest suureneb troposfääriosooni hulk atmosfääris ~1% aastas
    • esineb lühiajalisi kõrgeid kontsentratsioone
    • esineb nn osoonipuhanguid
    • osooni teke sõltub päikesekiirgusest, mistõttu on O3 kontsentratsioonid kõrgeimad aprillist augustini ja madalaimad talvel
    • osooni moodustumine algab pärast päikesetõusu ja on maksimumis pärastlõunal
    • öösel osooni kontsentratsioon väheneb

    Maa atmosfääris kõrguse suurenedes maapinnast õhurõhk kahaneb
    Õhurõhu mõõtmise ühikud :
    • mm elavhõbedasammast (mmHg)
    • millibaar (mb)
    • hektopaskal (hP)

    Normaalne õhurõhk merepinnal: 760 mmHg = 1013 mb (hP)
    Õhutemperatuuri ja –rõhu jaotus Maa atmosfääris:
    • TROPOSFÄÄR (ca kuni 12 km) → STRATOSFÄÄR (ca kuni 40-50 km) → stratopaus → MESOSFÄÄR (kuni 80 km) → mesopaus → TERMOSFÄÄR e. IONOSFÄÄR
    • Troposfääri kõrgus sõltub laiuskraadist ja aastaajast

    Hüdrosfäär:

    Globaalne veevaru maakeral:
    maailmameri
    97,2%
    mandrijää ja liustikud
    2,15%
    põhjavesi
    0,62% (sh aktiivse veevahetuse tsoonis 0,29%)
    mageveejärved
    0,009%
    soolajärved ja sisemered
    0,008%
    mullavesi
    0,005%
    atmosfäär
    0,001%
    jõed
    0,0001%
    Maailmameri: Vaikne ookean, Atlandi ookean, India ookean, Põhja-Jäämeri, Lõuna-Jäämeri e. Lõunaookean
    • mandrilava e. šelf – mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üleujutatud. Mandrilava on küll vee all, kuid tal on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist. Mandrilava ulatub kuni 200 m sügavuseni, peamisel 140 m
    • mandrinõlv – maailmamere põhja osa, mis paikneb mandrilava ja mandrijalami vahel. Mandrinõlv on sageli kontinentaalse ja ookeanilise maakoore üleminekuala. Enamasti algab mandrinõlv merepõhjas ca 200 m sügavuselt, ulatudes 2000-4000 m, kaldenurk on tavaliselt 4-7°, paiguti kuni 45°
    • mandrijalam – mandrinõlva ääristav maailmamere põhja osa. Ta on valdavalt lainjas, pisut kaldu kuhjetasandik. Mandrijalam asub harilikult sügavusel 2000-4000 m
    • abüssaalne tasandik e. abüssaalitasandik – tasane ala ookeani põhjas. Abüssaalset tasandikku defineeritakse tavaliselt kui ookeanipõhja, mille nõlva kalle on väiksem kui 1:1000
    • bentaal – veekogu (ookeani, mere, järve, jõe) põhi organismide elukeskkonnana. See hõlmab veekogu põhjapinna, põhjasetete ülakihid ja põhjalähedase vee
    • litoraal – ookeanide, merede , järvede jt veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, kitsamalt hõlmab rannikupiirkonna (kaldapiirkonna), kus kasvab fütobentos e. põhjataimestik . Litoraaline käsitletakse ka merepõhja šelfil
    • sublitoraal – maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd. Sublitoraal algab mõõnavee alampiirist ja ulatub kuni 200 m sügavusele, ühtudes enamasti šelfi lõppemisega
    • batüaal – maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa. See asub merepõhja sügavusel 200-1000 (3000) m
    • abüssaal – maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa, mis asub 2000-6000 m sügavusel ookeani pinnast
    • handaal – sügavamal kui 6000 m asuv ookeani ökoloogiline sügavusvöönd. Enamasti on siis tegemist süvikutega

    • meri – maailmamere osa, mida eraldavad ookeanidest või teistest meredest suuremal või vähemal määral mandrid , saared või põhjakõrgendikud ning mille hüdroloogiline režiim erineb ookeani omast
    • sisemeri – meri, mis on ühe või mitme väina kaudu ühenduses ookeani või mõne teise merega
    • ääremeri – ookeanilisel maakoorel asuv maailmamere osa, mis on avaookeanist eraldatud saarkaarega; maailmamere osa, mis külgneb mandriga
    • saartevaheline meri – maailmamere osa, mida ümbritsevad saarestikud , segades vaba veevahetust maailmamere ülejäänud osaga
    • šelfimeri e. epikontinentaalne meri – meri, mille põhjaks on mandrilava e. šelf. Šelfimeredeks on näiteks Läänemeri, Pärsia meri, Põhjameri . Šelfimerede sügavus ei ületa reeglina 300 m

    Maailmamere soolsus on 34,5‰ e. 3,45%. Maailmamere keemiline koostis:
    soola nimetus
    keemiline sümbol
    sisaldus (g kg-1)
    naatriumkloriid
    NaCl
    23,0
    magneesiumkloriid
    MgCl2
    5,0
    naatriumsulfaat
    Na2SO4
    4,0
    kaltsiumkloriid
    CaCl2
    1,0
    kaaliumkloriid
    KCl
    0,7
    kokku koos ülejäänud komponentidega
    34,5
    KIIRGUSBILANSS
    Maale jõuab Päikese lühilaineline kiirgus, mille spektris on maksimaalne kiirgustihedus lainepikkuse 500 nm juues. Selline spekter vastab Päikese keskmisele pinnatemperatuurile ca 5800 °K
    Päikese lühilainelise kiirguse muundumine atmosfääris:

    Kiirgusega seotud mõisteid ja seaduspärasusi:
    • insolatsioon – Päikeselt saabuv kiirgusvoog horisontaal– ja kaldpinnale. Insolatsioon atmosfääri ülemisel piiril (S’): S’ = S x sin h, kus S – insolatsioon atmosfääri ülemisel piiril, kui päikesekiired langevad pinnaga risti, h – päikesekiirte langemisnurk .
    • solaarkonstant (S) – Maa atmosfääri ülemisel piiril päikesekiirtega risti asetsevale pinnale langev aasta keskmine energeetiline kiirgustihedus. S = 1380 ± 30 W/m2; (S = 2,00 ± 0,04 cal/cm2 x min-1)
    • neelamisvõime – arv, mis näitab, missuguse osa neelab antud keha temale langevast kiirgusest (%)
    • peegeldamisvõime (albeedo) – aluspinna poolt tagasipeegelduva kiirguse osakaal pinnale langevast kiirgusvoost (%)
    • kiirgamisvõime – kiirguse (energia) hulk, mida annab ära keha 1 pindalaühik 1 ajaühiku vältel
    • läbipaistmatu keha kiirguse neelamis - ja peegeldamisvõime: kλ + aλ = 1, kus k – keha neelamisvõime, a – keha peegeldamisvõime, λ – kehale langenud kiirgusvoo lainepikkus
    • absoluutselt must keha: kλ = 1; aλ = 0, absoluutne peegeldaja : kλ = 0; aλ = 1
    • Maa efektiivne kiirgus (EF) – Maalt lahkunud ja Maale tulnud pikalainelise kiirguse vahe: EF = U – G, kus U – maapinnalt lahkunud pikalaineline kiirgus, G – maapinnas neeldunud pikalaineline kiirgus
    • maapinna kiirgusbilanss: B = S’ + D + Ea – R – EM = Q*(1 – A) – EF, kus B – kiirgusbilanss maapinnal, S’ – Päikese otsekiirgus maapinnal, D – Päikese hajuskiirgus maapinnal, Ea – atmosfääri soojuskiirgus, R – maapinnalt peegeldunud kiirgus, EM – maapinna soojuskiirgus, Q = S’ + D – Päikeselt saadud summaarne kiirgus maapinnal, kus A – maapinna albeedo, EF – maapinna efektiivne kiirgus (EF = EM – EA)

    Kasvuhooneefekt:
    • kiirgusliku tasakaalu tingimustes on Maa efektiivne temperatuur kaugelt kosmosest vaadatuna 255 °K. Elu Maal on võimalik seetõttu, et maakera pinna temperatuur on keskmisel 288 °K e. +15 °C. Tegelikkuses eksisteeriv erinevus 33 °C tekib tänu atmosfääri kaudu toimivale kasvuhooneefektile
    • osa saabuvast lühilainelisest päikesekiirgusest neeldub maapinnas ja soojendab seda. Atmosfääri puudumisel on lühilainelise kiirguse neeldumisest tingitud soojenemine ja maapinna soojuskiirguslik jahtumine tasakaalus
    • Maa atmosfääris olevad selektiivselt neelavad gaasid, nn kasvuhoonegaasid kiirgavad osa nende poolt neelatud Maa kiirgusenergiast maapinnale tagasi
    • kasvuhooneefekt – atmosfääri selektiivsest läbilaskvusest tingitud maapinna ja maalähedase õhukihi temperatuuri tõus

    Aluspinnaga risti langevate kiirte korral on kiirgusvoo tihedus pinnaühiku kohta suurem, kui pinnasuhtes kaldu kiirte korral
    Maakera loodusgeograafilised vöötmed :
    põhja- polaarvööde  arktiline  lähisarktiline  parasvööde  lähistroopilinetroopiline  ekvatoriaalne  troopiline  lähistroopiline  parasvööde  lähisantarktiline  antarktiline  lõuna-polaarvööde
    SOOJUSBILANSS
    Maismaa temperatuurikontrasti põhjused:
  • väike soojusjuhtivus
  • segunemine puudub
  • madalam aurumistase
  • väiksem erisoojus
    Merede temperatuurikontrasti põhjused:
  • suur soojusjuhtivus
  • intensiivne segunemine
  • intensiivsem aurumine
  • suurem erisoojus
    • isoterm e. samatemperatuurijoon – joon kliimakaardil, mis ühendab ühesugused õhutemperatuuriga punkte. Isoterm on maismaal laiem kui merel
    • inversioon – teatud ilmastiku tingimustel soojema õhukihi tekkimine atmosfääri kõrgemates kihtides, st allpool asub külmem õhukiht. Põhjustab gaaside vertikaalse segunemise peatumise atmosfääris peamiselt kahel põhjusel :
    • kõrval asuva õhu liikumisel: külm õhumass liigub mingile alale , surudes seal olnud soojema õhu kõrgematesse kihtidesse (külm front ). Soe õhumass liigub külma peale (soe front)
    • pilvitu vaikse ilma korral maapind jahtub kiiresti (kiirgab soojust), külm õhk koguneb lohkudesse, orgudesse.

    Vee kihistumine maailmameres:
    • maailmamere vee temperatuur on kõrgem pinnalähedases kihis, mis soojeneb päikesekiirguse toimel. Sügavuse suurenedes kahaneb päikesekiirguse soojendav toime ja lainetusest tulenev vee segunemine lakkab, seetõttu langeb vee temperatuur väga kiiresti
    • temperatuuri hüppekiht e. termokliin – kiht, kus vee temperatuur kahaneb väga kiiresti. Termokliinist sügavamal on vee temperatuur ühtlaselt madal kuni maailmamere põhjani (ümber +4 °C)
    • vees lahustunud hapnikusisaldus on kõrgem maailmamere pinnakihis , kus toimub fotosüntees ning pidev õhuvahetus atmosfääriga ( difusioon , lainetus ). Maailmamere põhjas on lahustunud hapniku sisaldus madalam
    • analoogselt temperatuurile võib vee kihistumist põhjustada ka soolsuse erinevused
      • halokliin – kiht, kus toimub soolsuse järsk muutumine. Esineb peamiselt suletud meredes ja rannikualadel

    • hoovus – suure koguse merevee horisontaalne ja enam-vähem püsiva suuna ja kiirusega liikumine, mis on põhjustatud püsiva suunaga tuultest, soolsuse- või temperatuurierinevustest
    Vett panevad liikuma peamiselt tuuled ja pooluste lähedal toimuv vee jahtumisest tulenev vajumine. Samuti tekitavad vee liikumist soolsuse ja sellest tulenevalt merevee tiheduse erinevus. Tuuled suudavad vett mõjutada vaid kuni 100 m sügavuseni.
    Maa pöörlemine ja sellest tulenev Coriolise efekt on põhjuseks hoovuste kõrvalekaldele nö. „otsesuunast“ – põhjapoolkeral paremale, lõunapoolkeral aga vasakule. Hoovuste liikumise suunda mõjutavad rannajoone kuju ja põhja reljeef
    Temperatuuri järgi jagatakse hoovused soojadeks hoovusteks ja külmadeks hoovusteks:
    • soe hoovus – hoovus, mille vee temperatuur on kõrgem kui ümbritseva vee temperatuur. Soojad hoovused voolavad ekvaatorist pooluste suunas
    • külm hoovus – hoovus, mille vee temperatuur on madalam kui ümbritseva vee temperatuur. Külmad hoovused hoovavad poolustelt ekvaatori suunas

    • El Niño – nähtus, mis seisneb Vaikse ookeani idaosa pinnakihi soojenemises ja hoovuste süsteemi muutuses. Põhjustab Ameerika ranniku soojenemist ja tugevaid vihmasadusid, mõjud ulatuvad üle maakera
    • La Niña – vastupidine nähtus, kus Vaikse ookeani idaosa pinnakiht on tavapärasest külmem. Põhjustab Ameerika ranniku veelgi kuivemat ja külmemat kliimat
    Tavaliselt puhuvad tuuled piki Lõuna-Ameerika rannikut lõunast põhja ning keeravad ekvaatorile lähenedes läände e. avaookeani suunas. Vee ärakanne pinnakihist põhjustab Lõuna-Ameerika rannikul tõusuhoovuse e. külma ning toitaineterikka vee ookeanisügavustest ülespoole liikumise, mis muudab Vaikse ookeani idaosa heaks kalastuspiirkonnaks. El Niño korral muutub olukord vastupidiseks. Püsivad läänekaartetuuled toovad Lõuna-Ameerika läänerannikule sooja ning toitainetevaese vee, mille tõttu kaovad kalad ning kliima muutub pool maailmas
    NIISKUS JA PILVED
    • sublimatsioon – tahkest olekust gaasilisse või gaasilisest tahkesse üleminek
    • evaporatsioon – aurumine
    • kondenseerumine – gaasilisest olekust vedelasse üleminek
    • õhuniiskus – õhus leiduv veeaur. Vastavalt veeauru kahele olekule (küllastamata ja küllastatud) eristatakse ka küllastamata ja küllastunud niiskust
    • absoluutne niiskus – ühes kuupmeetris niiskes õhus leiduva veeauru mass grammides (g/m3)
    • suhteline e. relatiivne niiskus – õhus oleva veeauru rõhu ja samal temperatuuril õhku küllastava veeauru rõhu suhe väljendatuna protsentides (%)
    • eriniiskus – antud ruumalas leiduva veeauru massi suhe samas ruumalas oleva niiske õhu massisse (g/kg)
    • kastepunkt – temperatuur, mille juures küllastatud veeauru rõhk on võrdne mõõdetud veeauru rõhuga (°C)

    Suhteline õhuniiskus sõltub õhutemperatuurist, sest sooja õhu veeauru mahutavus on suurem
    Õhumassi maksimaalne eriniiskus ja absoluutne õhuniiskus kasvab kiiresti temperatuuri suurenedes
    Adiabaatilise protsessi käigus õhumassi puhul ei esine energiaülekannet ümbritsevaga. Kogu aine ja energia jääb süsteemi, seega on adiabaatiline jahtumine ja soojenemine võimalik pöördprotsessina
    Udu:
    • kiirguslik- e. radiatsiooniline udu: maapind kiirgab lakkamatult soojust, mille tagajärjel jahenevad nii maapind kui selle kohal asetsevad õhukihid. Kui maapinnalähedase õhukihi suhteline niiskus on suur ja temperatuur langeb kastepunktini, siis algab kondenseerumine e udu tekkimine. Esineb sagedamini selgetel suveöödel soodes ja madalamates niisketes kohtades. Sellise tekkega udukihi paksus on enamasti mõnest mõnesaja meetrini ja haitub kiiresti õhutemperatuuri tõusmisel
    • advektiivne udu: tekib sooja niiske õhumassi liikumisel üle külma aluspinna, millega kaasneb õhutemperatuuri langemine kastepunktini või alla seda. Advektsiooniudu paksus võib ulatuda 500 meetrini. Seda tüüpi udu esineb sooja õhu sattumisel merel külma hoovuse kohale või talvel sooja merelise õhu liikumisel mandri kohale
    • advektiiv-radiatsiooniline udu: moodustub kahe teguri koosmõjul:
    • soe niiske õhk liigub külmale aluspinnale ja hakkab kiiresti jahtuma
    • jahtumise tagajärjel tekib õhumassis kondenseerumine ja udu. Esineb ka kahe oluliselt erineva temperatuuri ja suure niiskusega õhumassi segunemisel
    • auramisudu : esineb suhteliselt sooja veekogu pinnal, mille temperatuur on vähemalt 8-20 °C õhutemperatuurist kõrgem. Veepinnalt aurav niiskus hakkab külmas õhus kondenseeruma ja tekib udu. Auramisudu võib näga sügisel jõgede ja järvede kohal enne vete külmumist

    Pilved klassifitseeritakse kõrguse ja kuju järgi:
    MADALPILVEDE RÜHM (keskmiselt kuni 2 km kõrgusel maapinnast)
    Kihtpilved Stratus St
    Kihtsajupilved Nimbostratus Ns
    Kihtrünkpilved Stratocumulus Sc
    KESKMISPILVEDE RÜHM (keskmisel 2-6 km kõrgusel)
    Kõrgkihtpilved Altostratus As
    Kõrgrünkpilved Altocumulus Ac
    KÕRGPILVEDE RÜHM (keskmiselt 6-12 km kõrgusel)
    Kiudpilved Cirrus Ci
    Kiudrünkpilved Cirrocumulus Cc
    Kiudkihtpilved Cirrostratus Cs
    Kiudpilvede korrapärane paralleelne paigutus viitab jugavoolu esinemisele (Ci)
    VERTIKAALPILVEDE RÜHM (võib areneda 0,5-12 km kõrgusvahemikus)
    Rünkpilved Cumulus Cu
    Rünksajupilved Cumulonimbus Cn
    (e. äikesepilved)
    Pilvede koostis:
  • veepiiskadest koosnevad pilved: madalpilved, kõrgrünkpilved
  • veepiiskadest ja jääkristallidest koosnevad pilved: kõrgkihtpilved koosnevad lumehelvestest ja kuni Ø=0,05 mm veepiiskadest; konvektsioonipilved koosnevad veepiiskadest, lumest, rahest jt tahketest osakestest .
  • jääkristallidest koosnevad pilved: kõik kiudpilved koosnevad jääkristallidest ja jäänõeltest.
    ATMOSFÄÄRI TSIRKULATSIOON
    Atmosfääri ja maailmamere tsirkulatsioon on olulised soojuse ja niiskuse globaalse jaotuse ning soojusbilansi seisukohast
    • gradient – ruumilise muutumise kiirus st väljendab suuruse muutust pikkusühiku kohta
    • passaattuuled – kolmekümnendatelt laiuskraadidelt ekvaatori suunas puhuvad püsivad tugevad tuuled. Põhjapoolkeral puhuvad passaattuuled kirdest edela suunas, lõunapoolkeral kagust loode suunas

    Tsirkulatsioon troposfääri üleosas (6-12 km kõrgusel):
    • Hadley tsirkulatsiooni ringist pooluste poole on kõrgemates kihtides valitsevaks õhu liikumine idasuunas, mistõttu sellist liikumist nimetatakse kõrgemates kihtides läänevooluks. Pooluste kohal valitseb püsiv madalrõhkkond , seda ümbritseb kogu troposfääri läbilõiget hõlmavalt läänetuulte vöönd

    Rossby lained ja jugavool :
    • Rossby lained – ulatuslikud lained, mis tekivad kõrgemas troposfääri kihis ühtlases läänevoolus. Need tekivad kitsas vööndis, kus saavad kokku külm polaarne ja soe troopiline õhumass (nn polaarfront). Kõrgemas kihis polaarses õhus tekkinud sopistused ehk madalrõhulohud väljenduvad aga maapinnalähedases kihis madalrõhkkondadena ja tingivad tsüklonaalseid torme
    • jugavool – Rossby lainetega kaasnev kitsas sooja ja külma õhu kokkupuutevööndis väga tugev tuul. Jugavool järgib Rossby laineid ja moodustab pulseeriva õhuvoolu , kus õhu liikumise kiirus on suurim keskmes ja väiksem voolu ääreosas. Jugavoolu kese paikneb sageli 10-11 km kõrgusel ning tuule kiirus ulatub 300 km/h-ni. Jugavool on tingitud äärmiselt suurest õhurõhugradiendist polaarse frondi kohal

    Õhurõhk ja valitsev tuulesuund Lõuna- Aasia kohal jaanuaris ning juulis on vastupidised
    • tuul – õhu horisontaalne liikumine. Tuult iseloomustavad kaks tuule elementi: tuule suund ja tuule kiirus (tugevus)
    • briis – kohalik tuultesüsteem, mis tekib aluspinna ebaühtlasest soojenemisest ja jahtumisest ööpäeva ulatuses. Ebaühtlane soojenemine toob kaasa erinevused õhurõhus ja –tiheduses ning paneb õhu liikuma kõrgema rõhuga alalt madalama rõhuga ala suunas. Iseloomulik on päeval merelt ja öösel maismaalt puhuv tuul.

    Kohalikud tuuled:
    • briisid – maa- ja merebriis ; põhjustatud aluspinna erinevast soojenemisest rannikul
    • mäe ja oru tuuled – olemuselt sarnane briisiga, kus tuule suund ööpäeva jooksul muutub vastupidiseks
    • katabaatiline tuul (nt. mistraal ) – külm õhumass liigub raskusjõu mõjul kõrgemalt madalamatele aladele ning tekitab kurusid ning orgusid läbides tugevaid külmasid kuivi puhangulisi tuuli . Väga sagedased ka Antarktika ja Gröönimaa jääväljade kohal. Sarnased tuuled: sarma (Baikal), oros (Jaapan), jarik- kaja (Türgi)
    • boora – maismaal paikneva tugeva kõrgrõhu poolt põhjustatud külm puhanguline tuul Aadria mere piirkonnas. Puhangud võivad rannikuga piirnevate mäeahelike vahel ulatuda kuni 160 km/h
    • samuum ja habuub (Saharas), garmsiil (Kesk- ja Sise-Aasias) – kuiv kuum tuul
    • hamsin – pikka aega (kuni 50 päeva) püsivalt puhuv kuiv kuum tuul Niiluse orus
    • siroko – Põhja-Aafrikas puhuv leitsakuline ja rohkelt tolmu kaasas kandev idatuul, mis sageli ulatub ka teistesse Vahemeremaadesse
    • föön , chinook – soe tuul mägedes. Niiske jahe õhumass tungib üle mäeaheliku, õhk jahtub, algab kondenseerumine ja kaotab sademetena niiskuse. Mäeaheliku teist nõlva mööda laskudes toimub kuiva õhu kiire soojenemine

    • õhumass – ulatusliku õhu hulk, mille korral on nii õhutemperatuuri kui ka õhuniiskuse vertikaalsed gradiendid suurel alal ühesugused. Kujuneb välja sarnase aluspinna (ookean, manner ) kohal

    Õhumasside klassifitseerimine laiuskraadi järgi:
    arktiline õhk A Põhja-Jäämere ümbrus
    antarktiline õhk AA antarktikas
    polaarne õhk P parasvööde: 50-65 °NS
    troopiline õhk T 20-35 °NS
    ekvatoriaalne õhk E ekvaatori lähedal
    Õhumasside klassifitseerimine kujunemiskoha aluspinna iseloomu järgi:
    mereline õhk – m kujuneb ookeani kohal
    kontinentaalne õhk – c kujuneb mandri kohal
    Peamised õhumassid:
    mandriline arktiline (antarktiline): cA (cAA) väga külm ja kuiv, -46 °C, 0,1 g/kg
    mandriline polaarne: cP külm, kuiv, -11 °C, 1,4 g/kg
    mereline polaarne: mP jahe, niiske, 4 °C, 4,4 g/kg
    mandriline troopiline: cT soe, kuiv, 24 °C, 11,0 g/kg
    mereline troopiline: mT soe, niiske, 24 °C, 17,0 g/kg
    mereiline ekvatoriaalne: mE väga soe ja väga niiske, 27 °C, 19,0 g/kg
    • atmosfääri front – kitsas eraldusvöönd kahe erinevate omadustega õhumassi vahel (nt. külm ja soe, kuiv ja niiske). Võib olla statsionaarne või liikuda , viimasel juhul on kaldu
    • külm front – külm õhk liigub sooja õhuga alale
    • soe front – soe õhk liigub külma õhuga alale
    • oklusioonifront – külma ja sooja frondi segunemine
    • tsüklon e. madalrõhuala e. madalrõhkkond – ümbritsevast atmosfäärist madalama õhurõhuga ala
    • antitsüklon e. kõrgrõhuala e. kõrgrõhkkond – ümbritsevast õhkkonnast suhteliselt kõrgema õhurõhuga ala
    • antitsüklon e. kõrgrõhkkond – keskmest väljapoole õhurõhk väheneb
    • tsüklon e. madalrõhkkond – keskmest väljapoole õhurõhk suureneb
    Põhja- ja lõunapoolkeral on Coriolise jõust tulenevalt madal- ja kõrgrõhkkonna poolt tekitatud tuule suund vastupidine

    Ostsillatsioonid:
    • Põhja-Atlandi ostsilatsioon (NAO): kõrvalekalle tavapärasest õhurõhu seisundist Islandi miinimumi ja Assoori maksimumi vahel ehk õhurõhu tugevuse võnkumine erinevail aastail Atlandi ookeani põhjaosas
    • Islandi miinimum: püsiv madalrõhuala keskmega Islandi saare läheduses. Assoori maksimum on kõrgrõhuala Assooride kohal. Põhja-Atlandi ostsillatsioon tähendab nende rõhkkondade tugevuse (õhurõhu) muutumist ja ostsillatsioon iseloomustab nende rõhkude vahet. Seda vahet iseloomustatakse NAO indeksiga . Tugevate ja hästi väljakujunenud rõhkkondadega aastal on NAO indeks positiivne, vastasel korral aga negatiivne
    • NAO mõju on suurim talvel
    • positiivne NAO indeks toob Põhja-Euroopas endaga kaasa vihmase ja pehme talve, sest niiske õhk jõuab Atlandi ookeanilt kaugemale sisemaale, Vahemereäärsetel aladel kujuneb kuiv päiksepaisteline ilm
    • negatiivne NAO indeks põhjustab Vahemere ääres vihmase ja mägedes lumetormidega talve, Põhja-Euroopas külma ja karmi talve. Selle põhjuseks on see, et läänetuuled nõrgenevad ja ei vii niisket õhku mitte Põhja-Euroopasse, vaid Vahemere kohale. Põhja-Euroopas, aga valitsevad sellisel talvel külmad kõrgrõhkkonnad, mis on kujunenud Venemaa kohal
    • Viimaste aastate kliima soojenemine Eestis seostub otseselt NAO-ga, suurenenud on tsüklonite osakaal, eriti talvisel perioodil, kus keskmine temperatuur tõusnud kuni 5 °C kuus

    • troopiline tsüklon – väikestel laiuskraadidel esinev tugev madalrõhuala, millega kaasnevad tugevad tuuled, vihmad , üleujutused. Enamasti formeeruvad sooja ookeani vee kohal. Väiksemad kui parasvöötme õhumassid. Põhja-Ameerikas orkaan , Aasias taifuun , lõunapoolkeral, India ookeanis troopilised tsüklonid

    • tornaado – väikese läbimõõduga, kuid väga intensiivne õhupööris, mille keskmes on õhurõhk tunduvalt väiksem normaalrõhust

    VEERINGE
    • evaporatsioon – auramine ; auramine mulla pinnalt
    • transpiratsioon – aktiivne auramine taimede õhulõhedest
    • evapotranspiratsioon – summaarne auramine mullalt ja taimedelt

    Vee vool sängis võib olla turbulentne või laminaarne
    • jõe lang – mingi jõelõigu pikkuse ja selle languse suhe. Mõõdetakse m/km kohta. Lang 0,1 m/km tähendab, et jõe langus 100 km kohta on 10 m

    Vee voolamise parameetrid :
    • voolu kiirus (v) – kui pika teekonna läbib vesi ajaühikus sängis (m/s)
    • vooluhulk (Q) – vooluveekogu ristlõiget ajaühiku jooksul läbiva vee kogus (m3/s)
    • äravool – veekogus, mis teatud ajavahemikus (tavaliselt aastas) voolab valgalalt veekogusse (mm/a)
    • äravoolu moodul – ajaühikus pinnaühikult ära voolanud vee hulk (L/s x km2)

    • hüdrograaf – vooluhulga ajalist kulgu kirjeldav kõver
    • baasäravool – äravool jões, mil pikka aega ei saja
    • erosioon e. vihmauure e. jäärak e. uurak (ovraag) – vee kulutav tegevus

    Jõgede pikiprofiil:
  • ülemjooks ( sälkorg ) – org: kitsas, sügav; lang: suur; vooluhulk: väike; voolukiirus : kiire; oru põhi: kivine (kruus, liiv), vesi külm ja hapnikurikas
    • põhjaerosioon – kulutamine sügavamale
    • küljeerosioon – oru laiendamine
    • meandreerumine, meander – looklemine
    • meander – jõe looge
    • vanajõgi, struuga – jõega ühenduses olev vana looge
    • soot – jõest eraldunud looge
  • keskjooks ( sängorg ) – org: lai, väheste meandritega, tekivad sügavamad aeglase vooluga tsoonid ; lang: keskmine; vooluhulk: keskmine, suur; voolukiirus: aeglasem ; oru põhi: liiv, kruus, muda; vesi soojem, rohkem veetaimi, ajupuit
  • alamjooks ( lammorg ) – org: lai, palju meandreid, tekivad üleujutusalad: lamm luht, terrassid ; lang: väike; vooluhulk: suur; voolukiirus: aeglane; oru põhi: savi, liiv, muda, vesi soe, palju veetaimi, ajupuit, üleujutused
    Jõe morfoloogilised osad:
    • põrkeveerg – sügavam looke väliskülg
    • kaldamadal – madalam looke sisekülg
    • haudmik – sügavaim looke ees olev osa
    • koolmed – madalad alad loogete vahel
    • lamm – oru lai tasane ala
    • alluuvium – jõe sete

    • terrass – astangutevaheline rõhtne väikese kaldega tasand
    Jõe- e. oruterrassid tekkivad erosioonibaasi muutumisel maapinna tõusu või veetaseme muutumise tõttu. Nad tähistavad jõeoru kunagist lammi
    Järve- ja mereterrassid võivad oma tekkimisviisi järgi olla kuhjeterrassid või murruterassid. Nad tähistavad endisaegset järve või mere veetaset
    Jõe orgude morfoloogiliste tüüpide aluseks on oru ristprofiili kuju:
    • sängorg – arengu alguses olev väikese languga org
    • sälkorg – V-kujulise ristlõikega valdavalt põhjaerosiooniga kiirevooluline noor org, enamasti ülemjooksul
    • moldorg – U-kujulise ristlõikega org valdavalt keskjooksul, põhja- ja küljeerosioon tasakaalus
    • lammorg – moldoru arenedes lai org valdavalt alamjooksul, kus küljeerosioon peaaegu lakanud
    • kanjonorg – väga järskude, isegi püstloodsete veerudega sügav org, kus peamiselt toimub põhjaerosioon. Peamiselt pehmetes settekivimites

    • juga – järsk vee langus jõe sängis olevalt astangult. Ridamisi järgnevad joad moodustavad kaskaadi
    • kosk – suure langu ja kiire vooluga jõelõik, kus vesi voolab mööda suure kaldega vastupidavaid kivimeid. Ka jõel järjestikku paiknevad kosed moodustavad kaskaadi
    • kärestik – naaberlõikudest suurema kaldega jõeosa, mille ulatuses on vool kiirem ja jõe põhi kivisem

    KLIIMA
    • kliima – maalähedase atmosfääri iseloomulik seisund (pikaajaline ilmastikurežiim) antud kohas või piirkonnas. Kliima uurimisega tegeleb klimatoloogia

    Kliimaklassifikatsioonide alused:
    • temperatuuri, sademeterežiimi ja taimkatte järgi
    • õhumasside alusel
    • mullavee bilansi alusel

    Maakera piirkondade jaotumine soojusrežiimi järgi:
    • maksimum- ja miinimumtemperatuurid
    • vegetatsiooniperioodi pikkus ja temperatuurid
    • aastane kõikumine
    • ööpäevane kõikumine

    • ekvatoriaalne
    • troopiline-mereline
    • parasniiske
    • W- rannik
    • troopiline-kontinentaalne
    • parasvöötme kontinentaalne
    • lähisarktika
    • arktika jääkate

    Maakera sademete piirkonnad:
    • sademete kogusumma (mm)
    • aastane kõikumine ja perioodilisus
    • ööpäevane kõikumine
    • sademete/aurumise vahekord
    • niiskusdefitsiit/suhteline niiskus

    • niiske ekvatoriaalne – 10 °N-10 °S; mE; üle 2000 mm
    • passaatide tuulepealne rannik – 5-30 °NS; mT; üle 1500 mm
    • troopilised kõrbed – 10-35 °NS; cT; alla 250 mm
    • kesklaiuste kõrbed ja stepid – 30-50 °NS; cT, cP; 100-500 mm
    • niiske lähistroopika – 25-45 °NS; mT; (suvel) 1000-1500 mm
    • kesklaiuste läänerannik – 35-65 °NS; mP; üle 1000 mm
    • kesklaiuste üleminekuvöönd – 45-65 °NS; mP, cP; 500-1000 mm
    • arktika ja polaarkõrbed – 60-90 °NS; cP, cA, cAA; alla 300 mm

    Sademete sesoonse jaotuse tüübid:
    • sademete ühtlane jaotumine
    • sademete maksimum suvel
    • sademete maksimum talvel

    Kliimavöötmed Köppeni järgi:
    • vihmametsade kliimad : kuu keskmine temperatuur üle 18 °C
    • kuivad kliimad: aurumine ületab sademeid
    • pehmed niisked kliimad: külmima kuu keskmine temperatuur -3 °C kuni +18 °C
    • lume-metsa kliimad: külmima kuu temperatuur alla -3 °C, soojemal kuul üle +10 °C
    • polaarkliimad: kõige soojemal kuul temperatuur alla +10 °C

    Maakera kliimad:
  • niiske ekvatoriaalne kliima (Af): kliimat kujundavad mE ja mT õhumass ning ekvatoriaalne konvergentsivöönd. Sademeid küllaldaselt ühtlaselt aastaringselt, aastasumma tavaliselt üle 2500 mm, suhteline õhuniiskus pidevalt 100% lähedal, vihm tugevate valingutena. Õhutemperatuur terve aasta ühtlaselt ca 27-28 °C, kuude lõikes õhutemperatuuri kõikumine alla 2-3 °C, sellega võrreldes suhteliselt suur ööpäevane kõikumine (8-11 °C)
    • ekvatoriaalne vihmamets : temperatuur aastaringselt kõrge, sademeid palju. Jõgede äravool aastaringselt ühtlaselt suur
    • vihmametsa keskkond: ühtlaselt soe, niiskust palju – suur produktsioon. Muldkate paks, aga orgaanika - ja toitainetevaene, aluste ja ränioksiidi väljauhtumise tõttu palju rauaoksiide, punane, happeline. Väga erosiooniohtlik. Väga tundlik metsa raiumisele ja põletamisele, algab mulla erosioon ja kiire toitainete väljakanne. Laialeheline igihaljas vihmamets. Niiskus suur, aga aurumine samuti suur, seetõttu puulehed nahkjad ja reguleerivad aurumist õhulõhedega. Tohutu liigirikkus , palju puid (kohati üle 100 liigi ha), epifüüte, liaane, alustaimestik hõre. Palju rindeid. Toodanguks väärispuit , kakao, kautšuk , maniokk, taro , banaan , kookospalm
    • nt: Amazonase madalik , Kongo nõgu , Malai saarestik , Filipiinid , Malaka poolsaar
  • mussoon - ja passaatkliima (Af, Am): kliimat kujundavad mT, mE õhumass, ekvatoriaalne konvergentsivöönd ja idavoolu lained. Õhutemperatuur aastaringselt kõrge, 25-30 °C, sademeid palju (kohati üle 2000 mm), aga ebaühtlaselt, kaasnevad mussooniga. Peamiselt vihmametsad , kuid välja kujunenud kuiv ja niiske periood, kohati suured üleujutused. Elustik sellele vastavalt kohastunud
    • troopiline vihmamets: temperatuur aastaringselt kõrge, kuid aastane käik juba ligi 5 °C. Sademeid palju juunist novembrini, veebruarist aprillini suhteliselt kuiv. Sügiskuudel harilikud üleujutused ja paduvihmad.
    • Aasia mussoon: eriti selgelt väljakujunenud variant mussoonkliimast, kus lisanduvad passaatkliima ja ekvatoriaalse konvergentsivööndi mõjutused. Talvel kuiv, suvel äärmiselt sademeterohke (üle 650 mm päevas). Temperatuur aastaringselt ühtlaselt kõrge, pisut madalam suvel mussoonvihmade esinemise perioodil
    • nt: Kesk- ja Lõuna-Ameerika idarannik , Kariibi mere saared, Kagu-Aasia rannik, Madagaskari idarannik, Indo-Hiina rannik, Filipiinid , Hindustani poolsaare edelarannik, Bangladesh
  • niiske-kuiv troopikakliima (Aw, Cwa): vahemikus 5-20 °NS laiust. Kliimat kujundavad cT, mT ja mE, ekvatoriaalne konvergentsivöönd, lähistroopilised maksimumid. Väga niiske ja väga kuiv aastaaeg , sademeid 500-1000 mm. Temperatuurid aastaringselt kõrged, 20-30°C
    • savanni keskkond: muld viljakas, eriti üleujutatavates jõeorgudes. Võimas rohurinne . Taimkate kohastunud põuaperioodiks, üksikud puud paiknevad teineteisest kaugel, koguvad vett. Rikkalik loomastik . Karjakasvatus, riisikasvatus, suhkruroog, sorgo , maapähkel.
    • nt: India, Indo-Hiina, Lääne-Aafrika, Amazonase madalikust põhja- ja lõuna pool, Põhja- Austraalia
  • kuiv troopikakliima (BWh, BSh): kliimat kujundavad cT ja lähistroopilised maksimumid. Väga kuum ja kuiv, talvel jahedam. Temperatuurid võivad ulatuda üle 40-50 °C, samas võib ka suvel esineda öökülmi. Sademeid alla 300 mm, enamasti 100-200 mm, sajab periooditi. Pinnavett ei ole. Sademete vaesus pidurdab mullateket.
    • troopikakõrbe (troopika stepi) alltüüp: üleminekuala kuiva kõrbe ja märg -kuiva troopika vahel. Lühike niiske periood, pikk peaaegu sademeteta periood. Väga kõrged temperatuurid kuival perioodil.
    • troopikakõrbe keskkond: kuivad jõesängid – vadid, nõgudes pinnase sooldumine . Taimkate väga hõre, eriti kuivalembesed taimed, tugeva juurestikuga, sukulendid. Inimesed koondunud oaasidesse, kus põhjavesi on maapinnale lähemal. Sademete väga suur muutlikkus, paduvihmad üle mitme aasta.
    • nt: Sahara, Araabia poolsaar, Iraan , Thari kõrb , Austraalia siseosa; lääneranniku alltüüp: Atacama kõrb, Lõuna-Aafrika; stepi alltüüp: Hindustani poolsaar, Indo-Hiina
  • kuiv lähistroopiline kliima (BWh, BWk, BSh, BSk): kliimat kujundavad cT ja cP ning lähistroopilised maksimumid. Esineb suur aastane temperatuuri amplituud (15-35 °C) ja selgelt väljendunud külm talv, sademeid alla 200 mm
    • lähistroopiliste kõrbete keskkond: külmem talv, sademeid rohkem, taimkate rikkalikum (saksauul, kaktused )
    • nt: Põhja-Aafrika, Lähis-Ida, USA edelaosa, Põhja- Mehhiko , Austraalia lõunaosa , Argentiina , Patagoonia
  • niiske lähistroopiline kliima (Cfa): kliimat kujundavad mT (suvel) ja cP (talvel). Suvel palju sademeid, kokku üle 1000 mm, talved jahedad, aga mitte alla 0 °C
    • niiske lähistroopika keskkond: sademeid palju, niisutust pole vaja. Esineb troopilisi tsükloneid ( orkaanid , taifuunid). Laialehelised igihaljad metsad, tänapäeval enamikus põllumajandusmaa . Muld kollakas või punakas, viljakas. Kasvatatakse teravilja ( riis , nisu), suhkruroogu , tubakat, teed, puuvilla
    • nt: USA kaguosa, Lõuna-Hiina, Jaapani lõunaosa, Taivan, Uruguay , Brasiilia, Argentiina, Austraalia idarannik
  • vahemereline kliima (Csa, Csb): kliimat kujundab talvel mP ja suvel cT. Talv pehme ja sajune (5-10 °C), suvi palav ja kuiv (20-30 °C), sademeid 400-600 mm
  • mereline läänerannikukliima (Cfb, Cfc): kliimat kujundavad mP, läänetuuled, aktiivne tsüklonaalne tegevus. Sademeid on palju, talved pehmed (mõned miinuskraadid)
    • lääneranniku keskkond: muld on suure läbipesemise tõttu keskmiselt viljakas ja vajab väetamist. Laialehiste metsade levikuala ( pöök ). Tugevasti kultuuristatud, kasutatakse teraviljakasvatuseks ja karjakasvatuseks
    • nt: Lääne-Euroopa, Põhja-Ameerika läänerannik, Austraalia lõunaosa, Uus- Meremaa , Lõuna-Tšiili
  • kuiv kesklaiuste kliima (BWk, BSk): kliimat kujundab cP, merelise õhu juurdevool on tõkestatud. Õhutemperatuuri suur aastane amplituud. Sademeid vähe (ca 5000 mm) maksimumiga suvel
    • kuivade kesklaiuste keskkond: kõrge mullaviljakus ( mustmullad ), suur toitainete sisaldus. Kunagi viljakad rohumaad (stepp, preeria ), tänapäeval üles haritud ja teravilja all.
    • nt: Euraasia siseosa, Põhja-Ameerika preeriavöönd, USA lääneosa mägede vahel, Patagoonia lõunaosa
  • niiske kontinentaalne kliima (Cfb, Dfb, Dwb): kliimat kujundavad cP, mP, cA, mT, polaarfront, tsüklonaalne tegevus. Suur aastane temperatuuri amplituud, muutlik ilmastik, sademete maksimum suvel, talv kuivem
    • niiske mandrikliima keskkond: looduslikus taimkattes laialehised metsad, segametsad, põhja pool ka okasmetsad . Aktiivne põllumajandus: teravili, karjandus , Ida-Aasias riis , soja
    • nt: USA idaosa, Kanada lõunaosa, Kesk- ja Ida-Euroopa, Põhja-Hiina, Korea, Jaapani põhjaosa
  • boreaalsete metsade kliima (Dfc, Dwc): kliimat kujundavad cP ja cA, tsüklonid. Mandriline kliima pika külma talvega ja lühikese jaheda suvega, õhutemperatuuri aastane amplituud väga suur. Sademeid 300-600 mm, aurumine väike, liigniiske . Euraasias taiga
    • boreaalse metsa keskkond: maastiku on kujundanud mandrijäätumised. Esineb igikelts . Okasmetsad, suured metsaalad, soostumine . Põllumajandus on piiratud, öökülma oht, külmakindlad kultuurid (teraviljad). Puidutööstus, paber, tselluloos
    • nt: Euraasia põhjaosa Skandinaaviast Siberini ja Kaug-Idani, Alaska , Kanada keskosa, Yukon, Labrador , Island
  • tundrakliima (Dfc, Dwd): kliimat kujundavad cP, mP, cA, tsüklonid. Lühike külm suvi, pikk talv, juulikuu keskmine ulatub +10 °C. Sademeid 200-300 mm, aurumine väga väike. Lumikate õhuke
    • tundra keskkond: igikelts. Mullastik vaene, vähe huumust, palju turbarabasid. Taimkate koordunud maapinna lähedale – sammal , samblik, kõrrelised , tarnad, metsatundras üksikud kidurad puud
    • nt: Põhja-Jäämere rannik, Gröönimaa rannik, Antarktika poolsaar
  • liustikukliima (E): kliimat kujundavad cA või cAA, mandrijää, merejää. Õhutemperatuur väga madal, ka suvel mitte üle 0 °C
    • nt: Antarktika, Gröönimaa siseosa

    Kõrgmäestikus jahe ja niiske, ilm väga muutlik
    RELJEEF JA PINNAVORMID
    • reljeef e. pinnamood – vaadeldava maa-ala pinnavormide kogum
    • pinnavorm e. reljeefivorm – mistahes looduslik või inimtekkeline maapinna või merepõhja osa, mis erineb ümbritsevast alast kõrguse, siseehituse ja tekkeloo poolest

    Pinnavormid tekke järgi:
    • kosmogeensed – meteoriidikraater (lihtkraater – meteoriidi põrkumise tulemusena tekkinud süvik, kaasnevad kivimite kurrutused ja praod sügavamates kihtides; komplekskraater – koosneb mitmest kraatrist)
    • endogeensed – Maa siseenergia mõjul tekkinud pinnavormid. Vulkaanilised ( vulkaanid , laavaväljad) – oleneb, kuidas laava mööda maapinda laiali valgub, kuidas toimub tardumine (vulkaanikoonused võivad ulatuda ka mitme tuhande meetri kõrgusele), vulkaanidega kaasnevad ka mitmed tuhaväljad. Tektogeensed (tektoonilised) – konkreetsed praod, mis on tekkinud maapinda seoses maakoore liikumisega
    • eksogeensed – Maa välisenergia mõjul tekkinud pinnavormid
    • glastiaalsed – mandrijää või liustike kulutav kuhjav tegevus

    • kaldeera – vulkaani või selle tipu kokkuvarisemisel tekkinud negatiivne pinnavorm. Kaldeera tekib enamasti pärast plahvatuslikke ja võimsaid vulkaanipurskeid, mis tühjendasid osaliselt magmakambri, mistõttu selle kohal asuv toetuseta jäänud vulkaan kukub kokku
    • nekk – vulkaani lõõri täitnud ja vulkaanikoonuse kulumisel sammasja ( diameeter mõni meeter kuni 1,5 km) jäänukina säilinud vulkaanilisest kivimist keha

    Mäestikud :
    • kurrutumine – maasisejõudude toimel kivimikihtide lainetaoline paindumine ja üleskummumine ilma kivimikihtide pidevuse katkemiseta (nn. plastiline deformatsioon ) pika aja vältel maakoore suures sügavuses. Peamine mäestike tekke põhjus.
    • antiklinaal – positiivne kurd
    • sünklinaal – negatiivne kurd

    Maakoore rebendrikked:
    • rike – katkestus kivimikeha pidevuses. Rikked tekivad väga mitmesugustel põhjustel. Enamasti on tegemist ühe kivimikeha liikumisega teise suhtes, mille tõttu tekivad kivimeis pinged , mis lahenevad rikete tekke läbi. Enamasti on rike kaht kivimkeha lahutav pind, mida nimetatakse ka rikkevööndiks. Rikked jagunevad lõhedeks ning murranguteks
    • lõhe – rike kivimeis, kus kaks kivimkeha on teineteisest eemaldunud. Erinevalt murrangust ei ole lõhe puhul tegemist kivimkehade nihkumisega üksteise suhtes e. liikumine on lõhepinna suhtes mitteparalleelne
    • tektoonilised lõhed – esinevad kõvastunud kivimites rööpselt kulgevate lõhede süsteemina. Sageli võib samal alal esineda mitu üksteist erineva nurga all läbivat lõhede süsteemi. Eestis on ülekaalus kirde-edela ja loode-kagusuunalised lõhed, mis jagavad alsupõhjakivimi erineva suurusega plokkideks
    • murrang – rike, mille puhul mööda lõhepinda kivimiplokid on üksteise suhtes nihkunud paralleelselt kas vertikaalselt või horsiontaalselt (ülang, alang , astmeline murrang)

    Liustikud:
    • klimaatiline lumepiir – ala, kus aasta jooksul maapinnale langev lume kogus on võrdne sulamisvete ja auramisega ära kantava sademete kogusega. Poolustel on lumepiir meretaseme lähedal, ekvaatoril (Andides) ligi 6400 m kõrgusel. Lumepiiri täpne kõrgus sõltub nõlva ekspositsioonist ja reljeefi iseärasustest
    • aastate jooksul lumepiirist kõrgemal kogunenud lumi tiheneb päikesekiirguse (lumme imenduv sulavesi , vihm jne) ning ülemiste lumekihtide raskuse tõttu ja moodustab muutunud jääkristalli struktuuriga sõmerlume e. firni (jäätaoline mass)
    • firni edasisel tihenemisel kaovad lumest poorid ja tekib liustikujää. Mida suurema rõhu all ( paksem kiht) ja kõrgema temperatuuriga jää on, seda plastilisem ta on. Aluspinna kallakuse (mägiliustikud) või jää suure paksuse tõttu (mandriliustikud) hakkab jää liikuma, kujuneb jääliustik.
    • liustik – lume tihenemisel ja ümberkristalliseerumisel tekkinud jäämass, mis on moodustunud maismaal (vähemalt osaliselt), ei sula suvel täielikult ja liigub oma raskuse ja gravitatsioonijõu mõjul eemale akumulatsioonialast. Liustikud katavad tänapäeval ligikaudu 10% maismaast. Kõige üldisemalt võib nad jagada oruliustikeks (mägiliustikeks) ja mandriliustikeks

    Mägiliustikud ja mandriliustikud:
    • laugel nõlval (1-2 °C) jääliustiku liikuma hakkamiseks peab jää paksus olema vähemalt 60-65 m. Järsul nõlval (45 °C) piisab liustiku liikumiseks juba 1-2 m paksusest kihist
    • aktiivse toitumisega paksemate liustike ning järsematel nõlvadel paiknevate liustike liikumiskiirus on suurem. Tavaliselt liiguvad liustikud aastas kümneid kuni sadu meetreid (ka hääbuvad liustikud), kiirema liikumisega Himaalaja, Gröönimaa ning Ida-Antarktika liustikud isegi üle 1 km

    Mäestikke kujundavad välisjõud:
    • Liustik kulutab mäestiku külgi ja viib järsunõlvaliste reljeefivormide kujunemiseni (alpiinne reljeef)

    Liustike poolt kujundatud kulutuspinnavormid mäestikes:
    • kaarid e. orvandid – järsuveerelised süvendid mäeahlike nõlvadel, mille põhi on kaldu esiserva suunas, kust väljub liustikukeel
    • karlingud – kaaride vahele jäävad teravad mäetipud
    • kurud – mägedevahelised madalamad kohad mäeahelikul

    Liustike kuhjelised pinnavormid:
    • moreen – sorteerimata liustikusete savist liivast rahnudeni
    • otsamoreen – liustiku keele ees olev risti asetsev moreenimass
    • küljemoreen – pikad kitsad pinnavormid, mis asuvad oru nõlvadel (kui liustik saab jääd juurde, lükkab selle kaugemale. Kui jää hakkab sulama, siis liustiku keel liigub ülespoole tagasi ja jääb orgu maha. Jää on täis kive ja liiva – sest ülevalt poolt pudeneb pidevalt neid alla)
    • ruhiorud e. troogid – U-kujulise ristlõikega järsuveerulised moldorud , mille liustik on sälkorust kulutanud
    • tsirkusorud – suured järsuveerelised orulaiendid troogide ülemises otsas, kuhu koguneb firn ja liustikujää. Sealt saavad alguse oruliustikud
    • voored – mandrijää vooliva e. kulutus-kuhjelise tegevuse tagajärjel liustiikuserva lähedal tekkinud madalad sujuvate piirjoontega piklikud peamiselt moreenist koosnevad künkad . Piklikud ühtlased pinnavormid (Eesti Vooremaa )
    • oos – pikk kitsas ja järsunõlvaline positiivne pinnavorm, mis on moodustunud liustikualustes tavaliselt pikilõhedes voolavate jõgede surveliste sulamisvete poolt. Koosnevad jämedamast liivast ja kruusast
    • mõhnad – ümarad, ovaalse/pikliku põhiplaaniga kuni seljakulaadsed künkad (positiivsed pinnavormid), mis on kujunenud liustikulõhedes, liustikupealsetes süvendites, irdjääväljadelt jt lohkudes kujunenud veekogudes. Koosnevad peamiselt liivast, kruusast. Moodustavad liitudes mõhnastikke
      • irdjää – nn „surnud“ jää, liikuvast liustikust eraldunud osa

    Liustikusetete jagunemine:
    • limnoglatsiaalsed (glatsiolimnilised) – liustike või mandrijää sulamisvee järvedes settinud pinnavormid
    • fluvioglatsiaalsed (glatsiofluviaalsed) – liustike või mandrijää sulamisvee vooluvetes settinud pinnavormid
    • fluvioglatsiaalne delta – sarnane sanduriga, settimine toimub deltalaadsetes väga rohkearvuliste ja paljukordselt hargnevates kanalites ( analoogia nii kuivamaauhtekoonuste kui ka veeliste deltadega)
    • sandur – lauskjas, kergelt kaldu liiva- ja kruusakuhjatis e. väljauhtetasandik, mis on kujunenud liustiku serva alt välja voolavate jääsulamisjõgede ja –ojade uhtkuhikute liitumise või kindla sängita liustikujõe kuhjetegevuse tõttu ühtlases veekihis. Koosneb peamiselt liivadest

    Mandrijää setetega seotud pinnavormid:
    • moreentasandik – valdavalt moreenist koosnevad lainjad tasased moreeniga kaetud pinnavormid. Kõige tüüpilisem Eestile, suhteliselt sileda pinnaga
    • moreenküngas (otsa-, külg), rannavallid – moreenist koosnevad vallid ja piklikud künkad

    Veelised:
    • liikuva põhjavee toimel murenevad peamiselt karbonaatkivimid. Nt. lubjakivi , mis koosneb kaltsiidist ( kaltsiumkarbonaat ), aga ka näiteks kips (hüdraatunud kaltsiumsulfaat)
    • põhjavesi, mis on pärit atmosfäärist, on happeline, sest vees on lahustunud atmosfääris leiduvat süsinikdioksiidi, mis moodustab süsihappe. Süsihape aga lahustab kaltsiiti ja seega ka näiteks lubjakivi. Tekib karst
    • karstumine – kivimite keemiline lahustumine ja liikuva põhjavee mehaaniline kulutamine
    • karst – karstumise tagajärjel tekkinud pinnavormide ja maasiseste vormide kompleks ning selle tagajärjel kujunenud veerežiim
    • karstinähtused: karrid, karstilehtrid, kurisud, karstijäänukid (-seened), orud, avalõhed, šahtid, koopad , tunnelised, maa-alused järved ja jõed, stalaktiidid, stalagmiidid. Arenemiseks vajab lahustuvat kivimit, piisavalt vett, sügaval asuvat põhjaveetaset
    • karst võib esineda enam kui 50 miljonil km2 alal (ligi 1/3 maismaast), kus leidub vees lahustuvaid kivimeid ( kivisool , lubjakivi, kips). Esineb Põhja-Eestis
    • karrid – vihma- või merevee poolt karstuva kivimi pinnale lahustatud ebakorrapärase kujuga mikrovormid ( lohud , vaod, lained jne)

    Koopad:
    Koopad ehk maa-alused tühimikud võivad tekkida:
  • pinnavee toimel (karst, sulfosioon)
  • lainetuse kulutaval toimel (abrasioon)
  • vulkaanilise tegevuse tõttu
  • inimtegevuse tagajärjel
    Looduslikud koopad ja koobaste süsteemid võivad olla mitmesaja km pikkused ja enam kui kilomeetri sügavused
    Tilkekivid:
  • stalaktiidid – koopa laest rippuvad jääpurikataolised tilkekivid. Stalaktiidid võivad moodustada „ kardinaid “
  • stalagmiidid – koopa põrandalt kõrgemale kasvavad sammasjad või koonilised tilkekivid
    • kanjon – piklik sügav ning kitsas järsuseinaline org, mis on tekkinud vooluvee erodeeriva tegevuse tulemusena. Jõe erodeeriva tegevuse kiirus on suurem ümbritsevate kivimite murenemiskiirusest. Iseloomulikud kõrbete ja poolkõrbete aladele, kus esinevad suured vihmaperioodid, tekitavad suuri pinnakulutusi. Kergesti erodeeritava materjalidega, tavaliselt liivakivimid. Ka Eestis esineb kanjonilaadseid orgusi, aga mis on ainult mõne meetri laiused ja sügavused. Kanjoni tekkeks on vaja suurt voolulangust (kõrguste erinevud suudme ja ülemjooksu vahel)
    • alluviaalsed – jõevee setted
    • alluuvium – purdsetteist koosnev, võrdlemisi hiljuti (geoloogilises ajaskaalas) vooluvee poolt setitatud sete
    • deluviaalsed – nõlvadelt ajutise vooluveega kantavad setted
    • deluuvium – ajutise vee erodeerival toimel nõlvajalamile, veerudele ja nõgudesse
    Veelised:
    • mariinsed – merelised
    • limnilised – järvelised
    • sulfosioonilised – põhjaveega kivimeist ja setteist kivimiosakeste mehaaniline väljakanne (orud, koopad)
    • rannavallid, rannaastangud, kaldavallid

    • rannik – randlat ja sellega piirnevat merepõhja ja maismaad hõlmav vöönd
    • randla e. rannavöönd – mere või suurjärve põhja ja maismaad hõlmav vöönd, mida kujundab peamiselt lainetus. Randla jaguneb veealuseks rannakuks e. rannanõlvaks ja maismaaliseks rannaks

    • murrutus e. abrasioon – maismaa purustamine lainetuse toimel. Abrasiooni tõttu tekkivad murrutusjärsakud, mille alumises osas võivad esineda murrutuskulpad ja koopad
    • klint – erosiooni tulemusel tekkinud vertikaalne sein
    • laguun – looduslik veekogu (tavaliselt madal laht), mis on kas maasäärega täielikult või osaliselt eraldatud, või ühendatud kitsa väina abil põhiveekoguga (tavaliselt merega). Laguunidega on morfoloogiliselt väga sarnased limaanid
    • limaan – väljavenitatud lahelaadne ülujutatud jõe või uhtoru suu, mis on muutunud madalaks laheks looklevate mittekõrgete kallastega. Limaan tekib ranniku vajumisel. Limaanid on suuremal või vähemalt määral maasäärega eraldatud
    • estuaar e. lehtersuue – jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud
    • delta e. suudmemaa – jõesetete kuhjumise tagajärjel tekkinud mitmeharuline jõesuu
    • harujõgi – peajõe kesk- või alamjooksul, tavaliselt suure settimisega alal (tavaliselt deltas) eraldunud haru. Harujõgi võib pärast lahknemist peajõega uuesti ühineda või suubub eraldi
    • fjord e. lõhang – pikk ja kitsas liustikutekkeline merelaht või väin. Tüüpiline fjord on kitsas sügav ja kõrgete järskude kallastega ning ulatub sügavale sisemaale
    • maasäär – ühe otsaga maismaa külge kinnitunud ning teise otsaga avaveekokku (enamasti merre) ulatuv kitsas ning madal peamiselt liivast ja kruusast koosnev pinnavorm
    • badland – ariidsetes (kõrbelistes) piirkondades, kus pehme kivim on välja uhutud ja erodeeritud vee ja tuule poolt
    • kulumisastang e. kuesta – kaldu asetsevate kivimikihtide erinevast kulumiskindlusest tulenev pikaajalise kulumise tagajärjel kujunenud ebaühtlase ristlõikega pinnavorm

    Eoolilised – tuuletekkelised pinnavormid:
    • luide – positiivne tuuletekkeline pinnavorm, mis koosnevad teralistest setetest , mida tuul jõuab ühest kohast teise kanda
    • liikuvad luited – ilma taimedeta
    • valged luited
    • hallid luited – üksikute rohttaimedega
    • deflatsioon – kivimite kulutamine tuule poolt kantavate osakestega (nn. „kõrbe kõnnitee“ tekkimine)
    • korrasioon – kivimite kulutamine, hõõrutamine tuule poolt kantud osakestega

    Krüogeensed – külmumise tagajärjel tekkinud pinnavormid:
  • polügonaalpinnas: igikeltsaaladel esinev polügonaalseist jääkiiludega ümbritsetud pinnaseplokkidest koosnev reljeefimuster. Polügonaalpinnas tekib pinnases kasvavate enam-vähem vertikaalse orientatsiooniga jääkiilude (läbimõõt keskmisel 0,6-3 m) liitumisest üksteisega. Kiilude vahele jääv pinnas moodustab hulknurkse mustri. Aktiivselt kasvavate jääkiilude korral on polügoonide servaalad kõrgemal kui keskkohad. Polügooni keskele võib sellisel juhul tekkida väike lomp või tiik
  • termokarst e. pseudokarst e. glatsiokarst e. ebakarst – igikeltsa laigutine sulamine , mille tagajärjeks on negatiivsete pinnavormide e. alasside kujunemine. Termokarsti olemus on selles, et pinnase all olev jää sulab aegamööda ning selle kohal olev pinnas vajub tekkinud tühimikku moodustades negatiivse pinnavormi
  • solifluktsioon – maavoole külmunud pinnase (igikeltsa) peal
    Biogeensed – elutekkelised:
    • kuhik
    • urg

    Kõrgsoo – raba, ombtrotroofiline soo; siirdesoo :
    • älves – märg lohk rabas. Älved võivad olla kõrge veeseisu korral läbimatud. Suuremates rabades on älved tavaliselt piklikud, asuvad rabapeenarde vahel ja paikenvad rabavee filtratsioonisuunaga risti. Älvest võib raba kasvades moodustuda vaba veega laugas
    • märe – märg maismaakoht, kus vesi on mingi ajaperioodi (enamasti vähemalt mitu kuud) maapinna tasemel. Märesid esineb näiteks soode servaaladel (servamäre), aga ka merede rannas

    LITOSFÄÄR JA LAAMTEKTOONIKA
    Maakera koor on pidevas liikumises, mandrid liiguvad e. laamtektoonika (Alfred Wegener 1915, mandrite liikumise teooria). Laamtektoonika põhjuseks on soojusenergia voog Maa sisemusest pinnale, mis paneb vahevöö konvektiivselt liikuma. See omakorda purustab hapra litosfääri tükkideks e. laamadeks, mis üksteise suhtes liikuma hakkavad. Vahevöö on valdavalt tahke, kuid liigub siiski konvektiivselt (liikumiskiirus on mõni mm kuni mõni cm aastas). Vahevöö ülaosas on veelgi vedelam astenosfäär
    Nooremad kivimid asuvad ookeanide keskel. Maakoor koos vahevöö ülemise osaga on paksem mandritel, õhem ookeanides
    • riftiahelik e. ookeani keskahelik – mäestike vöönd ookeani keskel; kõrgemad ahelikud

    Maakera siseehitus:
    • maakoor – õhuke
    • ülemine ja alumine vahevöö – koosneb plasmataolisest kuumast ainest
    • tuum – koosneb plasmataolistest metallidest, mis põhjendab magnetvälja olemasolu

    • litosfäär – koor ja vahevöö ülemine tahke osa
    • astenosfäär – Maa vahevöö ülemises osas vahetult litosfääri all paiknev poolvedel kiht, selle peal liiguvad laamad
    • alumine vahevöö – kiht Maa sisemuses, mis asub allpool maakoort ja ülalpool tuuma
    • vedel tuum
    • tahke tuum

    Mida sügavamale liikuda, seda kõrgem temperatuur, see tingib selle, et maakoore sügavamad kihid on vedelas olekus. Vahevöös toimub pidev ringikujuline liikumine, selle tingib tuuma arvatav pöörlemine, kuumenenud kivimmass liigub maakoore suunas, põrkub, liigub tagasi sügavamatesse kihtidesse. Pidev vedela kivimi liikumine tähendab seda, et millalgi pääseb see vedel kivim maapinnale, tekivad ahelikud, vette jõudnud kivim tardub, raskujõu tõttu paneb see massid liikuma
    Keskahelikest väljub ülikuum vesi. Kuum vesi jahtub kiiresti ja mineraalid settivad musta häguna
    Laamade vahelised piirid jagunevad kolmeks:
    • põrkuvad e. konvergentsed
    • lahknevad e. divergentsed
    • nihkuvad e. transformsed
    Vulkanismiga on neist seotud kaks esimest
    Laamad lahknevad, tekivad ookeani keskahelik ja ookeani põhi. Island lahkneb, sest asub Kesk-Atlandi ahelikul
    Divergents mandril :
    • tõusev astenosfäär võib õhendada maakoort, tekivad vulkaanid ja manner võib lõheneda.
    • Island – saare keskosast läheb läbi lahknemisvöönd, millega kaasnevad suured maavärinad ja aktiivne vulkaanitegevus. Need alad on pidevas liikumises

    Ookean-ookean konvergents:
    • kahe ookeanilise laama põrkumine ja sukeldumine . Tekitab vulkaaniliste saarte rea. Kokkupõrke kohal tekitavad süvikud
    Ookean-manner konvergents:
    • ookeani laam sukeldub maismaa laama alla, sest ookeani laamad on õhemad, maakoore laamad paksemad. Maakoore laama servas paisatakse üles litosfääri osa, tekivad kõrgmäestikud, eelkõige rannikumäestikud. Võib tekkida ka süvikute vöönd, aga see pole nii sügav. Kontinentaalsel laamal tekivad vulkaanid, laama sisse tekivad praod. Ookeani sukeldumine tekitab rannikuaheliku ja vulkaanide rea mandril. Võib tekitada vulkaaniliste saarte kaare

    Manner-manner konvergents:
    • põrkuvad kokku kaks mandrilist laama. Kokkupõrge on võimas, sest mõlemad laamad on paksud ja tugevad. Tekkima võivad hakata murenemised

    Mida kiiremini laamad liiguvad, seda suuremad on need kokkupõrke mõjud erinevate laamade vahel. Esinevad tugevad maavärinad, vulkaanid
    On ka alasid, kus laamad omavahel nihkuvad. Põrkumise iseloom võib olla väga erinev:
    • Uus-Meremaa – üks laam sukeldub teise alla, põhja saar näeb hoopis teistsugune välja kui lõuna saar. Nihkumine toimub külgepidi, õhumassid põrkuvad vastu mäeahelikku, mistõttu on seal suured sademete hulgad

    • transformatsioon – nihkumine
    • „tule ring“ – ala, mis on täis vulkaane, vaikse ookeani rannikuala ; asub laamade kokkupõrke alal
    • konvergentsi vöönd – piirkond, kus laamad kokku põrkuvad
    • rike – maakera plokid liiguvad üles-alla
    • lektooniline aktiivsus – millisel laamal ja kus laama osas piirkond asub

    1960ndatel alustati ookeani põhja kivimite uurimistega. Keskosa kivimid on oluliselt nooremad, kui keskosast kaugemal olevad
    VULKANISM JA MAAVÄRINAD
    • vulkanism – protsesside kogum, mis hõlmab magma teket, selle liikumist vahevöös ja maakoores ning selle tungimist maapinnale
    • magma – gaase sisaldav silikaatne looduslik sulam , mis tekib vahevöö ülaosas või maakoores
    • laava – enamiku gaasilistest ühenditest kaotanud magma, mis purskab vulkaanist
    • vulkaan – looduslik lõhe või lõõr , mille kaudu gaasilises, vedelas ja tahkes olekus vulkaaniline materjal maapinnale tungib. Vulkaaniks peetakse ka pinnavormi, mis on tekkinud vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnal
      • suurimad vulkaanid tekivad laamade kokkupõrkealas
      • vulkaani purse võib olla plahvatuslik või pidev laava ja suitsu immitsemine kraatrist või pragudest. Sõltub vulkaani ehitusest ja kivimite happelisusest
      • magma võib olla tahkes, veelas või gaasilises olekus
      • kui laava jahtub, ta tumeneb
      • suurema räni sisaldusega magma (happelisem) põhjustab plahvatuslikke purskeid
      • vulkaanid võivad olla erineva ehitusega ja iseloomuga , sõltuvad tavaliselt kivimite koostisest, kui on happelised kivimid, siis on suur plahvatus , kui on aga aluselised , siis on tegu pideva laava voolamisega. Sellisel juhul on in võimalik midagi ette võtta, pursked pole nii drastilised
    • püroklastiline laavavool e. lõõmpilv – kuumadest gaasidest ja tefrast koosnev vulkaani nõlva pidi kiirelt alla liikuv tulikuum pilv. Lõõmpilved on üks ohtlikumaid vulkaanidega seotud nähtustest. Lõõmpilve temperatuur võib ulatuda kuni 1000 °C ning kiirus mitmesaja kilomeetrini tunnis. 1902. aastal tappis Pelée vulkaanist lähtunud lõõmpilv Martinique’i saarel Saint Pierre’i linnas 30 000 inimest
    • tefra e. vulkaaniline sete – vulkaanist väljapaiskunud materjal
    • kuum täpp – mõnel juhul ulatub läbi maakoore, lõõr, mille kaudu toimub vedela materjali väljavoolamine. Siin on tekkinud suur vulkaaniline ala. Magma liigub vahevööst läbi litosfääri
    • „supervulkaan“ e. „hiidvulkaan“ – termin, millega tähistatakse Maa ajaloo kõige võismamaid vulkaanipurskeid. Ajaloolisel ajal ühtegi supervulkaani purset esinenud ei ole. Supervulkaanid võivad olla seotud kuuma täpi vulkanismiga
    Sageli jagatakse vulkaanid tegevateks, uinunuteks ja kustunuteks
    • tegevvulkaan – vulkaan, mis on pursanud ajaloolisel ajal. Uinunud vulkaani tegevust pole kunagi kirjeldatud, kuid tema aktiveerumist peetakse tulevikus tõenäoliseks. Kustunud vulkaan arvatakse olevat oma tegevuse igaveseks lõpetanud
    Peamised vulkaanidega seotud gaasid: H2O, CO2, SO2, H2S, N2, H2
    • fumaroolid – vulkaanilisi gaase ja veeauru eraldav avaus maapinnas
    • termid – pideva joana maapinnale voolavad kuumaveeallikad
    • geisrid – perioodiliselt purskavad kuumavee - ja auruallikad. Pursete korrapärane rütm on tingitud väljavoolukanali põlvjast kujust ja lõõris asuva vee kõrgest temperatuurist
    • salsid e. mudavulkaanid – mitmesuguse suurusega mudast koosnevad kuhikud, mille keskel on väike kraater . Pude materjal (nt. vulkaaniline tuhk , savi) muutub kuumaveeallika kohal püdelaks voolavaks massiks, mis sõltuvalt kuumaveeallika vee rõhust kas purskub või voolab rahulikult üle kraatri serva
    • tsunami – maavärina, maalihke või vulkaanipurske tagajärjel tekkinud hiiglaslik merelaine. Jaapani keeles tähendab „tsunami“ lainet või laineid sadamas
    Hiidlaine laieneb keskmest ringikujuliselt. Laine kiirus sõltub otseselt vee sügavusest. Avamerel võib tsunami kiirus olla isegi 700 km/h, kuid ta on ohutu, sest laine on üsna madal. Madalasse vette jõudes aga laine aeglustub ning avamerelt kiirelt järele tulevate veevoolude mõjul muutub üha kõrgemaks. Ranniku ääres madalas vees surutakse veemassid kokku ja lained võivad kerkida mitmekümne meetri kõrguseks
    Vaikse ookeani põhjaosas tekkinud hiidlainel kulus kõigest 5 h, et Vaikse ookeani keskel asuvale Hawaiile jõuda. Seal, 3200 kaugusel maavärina epitsentrist, oli hiidlaine kõrgus ikka veel 15 m
    • kolle – koht maakera sees, kust maavärin alguse saab. Kolle on maa sees
    • epitsenter – koht maapinnal, kus avalduvad maavärina silmaga nähtavad tagajärjed

    KIVIMID
    • mineraal – kindla, kuid mitte fikseeritud keemilise koostise ja enamasti kristallilise struktuuriga looduslikult esinev anorgaaniline tahke aine
    • kivim – looduslikult esinev tahke mineraalidest koosnev kogum. Kivimitest koosneb maakoor ja vahevöö. Kivimid koosnevad enamasti mitmest, harvemini ühest mineraalist
    Tekkeviisi järgi jaotatakse kivimid kolme rühma: tardkivimid , settekivimid ja moondekivimid
    Mineraalid on Maa „ehitusplokid“
    • ehe mineraal – ühest keemilisest elemendist koosnev mineraal
    Mineraalidel peab olema kristalliline struktuur (korrapärane aatomite asetus ). Enamus tahkeid aineid on kristallilised. Ilma korrapärase struktuurita on klaas. Mineraalidel on kristallvõres spetsiifiline aatomite asetus. Seepärast on mineraalidel kindel keemiline koostis. Neid kristalle iseloomustab keemiline valem H2O
    Kipsi kristallid kasvavad koobast täitnud soojast veest
    • kristalliseerumine – sulamis, vedelas või gaasilises agregaatolekus oleva aine või ainete segu üleminek korrastatud sisestruktuuriga olekusse. See on kristallide (aeglase) moodustumise ja kasvu protsess, mis tekib lähte faasis üleküllastumise või ülejahtumise tulemusena. Kristalliseerumine on oluline looduslik protsess. Nt. vee jäätumine või magma kivistumine
    • mineraalide tugevus – Mohsi skaala – etalonmineraalide kõvadusel põhinev mineraalide suhtelise kõvaduse määramise skaala

    Kivimirühmade piires eristatakse tekke, mineraalse ja keemilise koostise, struktuuri ning tekstuuri alusel mitmesuguseid kivimitüüpe
    • kivimi struktuur – kivimit moodustavate mineraaliterade ehitust, suurust ja omavahelisi suhteid iseloomustavate tunnuste kogum

    Struktuur võib olla nt. eriteraline e. porfüüriline, peitkristalliline e. afaniitne, amorfne e. klaasjas
    Tekstuuri moodustavad peamiselt kivimi makroskoopilist ehitust iseloomustavad tunnused. Üldiselt kirjeldab struktuur kivimite koostisse kuuluvate mineraalide suurust ja omavahelisi suhteid. Tekstuur aga nende paigutust ja nn. ruumitäitmisviisi. Erinevalt tekstuurist on enamik struktuurseid tunnuseid paremini jälgitavaid mikroskoobi abil. Süvakivimeis on kõige laiemalt levinud massiivne tekstuur, mis väljendub selles, et kivimi koostisosad on jaotunud ühtlaselt üle kogu kivimi. Poorne tekstuur on omane purskekivimeile
    Tekkeviisi järgi jaotatakse kivimid kolme rühma: tardkivimid, settekivimid ja moondekivimid
    • tardkivim e. magmakivim – magma tardumisel (enamasti kristalliseerumisel) tekkinud kivim
      • magma, millest tardkivimid moodustuvad, on mitmesuguse mineraalse ja keemilise koostise ning suurtes piirides muutuva viskoossusega kõrgemperatuuriline vedelik
    Kõik enamlevinud tardkivimid sisaldavad alati nii räni kui ka hapnikku, seega on tardkivimeid moodustavaiks mineraalideks silikaadid. Ülejäänud peamised tardkivimeis esinevad elemendid on alumiinium , raud, kaltsium, magneesium , naatrium ja kaalium
    Mida suurem on räni ja hapniku e. ränidioksiidi sisaldus, seda happelisem on kivim (SiO2 55-65%). Happelised tardkivimid koosnevad peamiselt kvartsist, kaaliumpäevakivist, plagioklassist ja muskoviidist. Kõige levinumad happelised tardkivimid on graniidid. Kui ränidioksiidi sisaldus on alla ca 50%, siis tekivad aluselised kivimid (basalt, gabbro jt)
    Kiire jahtumise käigus tekivad väiksed kristallid, aeglase jahtumise käigus suured kristallid
    Tahked kivimid väliskeskkonnas murenevad
    • murenemine – protsesside kogum, mille tagajärjel maakoore pealmist osa moodustavad kivimid lagunevad. Murenemise all peetakse silmas nii keemilist murenemist e. porsumist kui ka füüsikalist murenemist e. rabenemist. Füüsikaline murenemine: tuule, vee, jää, mehaanilise mõju toimel; keemiline murenemine: keemiliste reaktsioonide (peamiselt lahustumine) toimel. Värskelt kuhjunud settematerjali iseloomustab pudedus, mistõttu neist räägitakse kui setetest
    Peenestatud materjal (kruus, liiv jne) kantakse tuule või vooluvee poolt nõgudesse e. settebasseinidesse või veekogudesse , kus ta kihiliselt settib. Selle tulemusena esialgu teravaservaline murend ümardub – olenevalt kande tee pikkusest, osakeste suurusest , kõvadusest ja liikumiskiirusest
    • settekivim – kivim, mis on tekkinud lahustest väljasadestumise teel või murenemissaaduste ja organismide jäänuste ladestumisel ja kivistumisel. Settekivimid tekivad nii veekogude põhjas kui ka maismaal setete kivistumise e. diageneesi tulemusel. Setete kõvastumine, tsementeerumine ja üleminek settekivimiks on pidev ja aeganõudev protsess. Setted ja settekivimid moodustavad u. 5% maakoore massist, kuid katavad ligikaudu 75% maismaast, mis tähendab, et settekivimid asuvad maakoore kõige ülemises osas. Settelise kihi paksus kõigub vahemikus 0-25 km, olles keskmisel 4,5 km paksune. Settekivimite oluliseks tunnuseks on kihilisus , mis osutab setete kuhjumise perioodilisusele või rütmilisusele. Settekivimid sisaldavad tihti ka mitmesuguste loomade või taimede kivistunud jäänuseid – kivistisi e. fossiile . Settekivimites valitsevad maapinnalähedastes tingimustes vastupidavad mineraalid, nagu kvarts , savimineraalid, raudoksiidid, kaltsiit jne.
    • keemiline setend – veekogude põhjas sadestuvad mineraalsed soolad . Sellisteks setenditeks on nt. kips, haliit e. kivisool ja anhüdriit. Keemiliste setete hulka kuulub ka allikalubi ja osa lubjakivist.
    Keemiliste protsesside kõrval võivad setendite juures tähtsat osa mängida bioloogilised protsessid. Sel juhul on tegemist biokeemiliste setenditega. Biokeemilistest setenditest on levinuimaks karbonaatsed settekivimid – lubjakivi, dolomiit , mergel
    • metamorfism – moondumine

    Biokeemilised settekivimid on tekkinud elusorganismide skelettidest, kodadest. Lubjakivid , dolomiidid tekivad organismide kaasabil
    • moondekivim e. metamorfne – kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes ümberkristalliseerunud e. moondunud kivim. Kõrgenenud temperatuur ja rõhk tähendab seda, et nad on suuremad rõhust ja temperatuurist, mis valitsesid kivimi tekkides. Numbriliselt väljendatuna on see vähemal 300 MPa (megapaskal) ja 200 °C. Lähtekivimeiks võivad olla nii sette-, tard- kui ka moondekivimid ise. Levinud moondekivimiteks on nt. kvartsiit , gneiss, amfiboliit , kilt ja marmor

    • kilt – kildalise tekstuuriga peeneteraline moondekivim. Kilda lähtekivimiks on enamasti settekivim savikilt . Kilda rahvapäraseks sünonüümiks on „ kiltkivi “
    Tard- ja moondekivimid moodustavad maakoorest 95%, kuid maapinda katavad 75% ulatuses settekivimid. Põhjus on selles, et settekivimid paiknevad maakoore ülaosas. Allpool asuvad kivimid on kas moondunud või kristalliseerunud magmast
    MULD
    • muld – maakoore ülemises osas asuv õhuke pude mineraalidest, orgaanilistest ainetest ja mikroorganismidest koosnev keskkond, kust maismaataimed hangivad kasvuks vajalikke toitaineid. Mullateaduses vaadeldakse mulda enamasti 1-1,5 m sügavuseni
    • mullateke e. mullagenees e. pedogenees – biogeokeemiline protsess, mille kaudu moodustub muld. Mullatekkimise aluseks on lähtekivimi füüsikalis-keemilised protsessid, milles mängivad olulist rolli ka organismid, eeskätt taimed, seened ja bakterid . Mullateket mõjutavateks peamisteks keskkonnateguriteks on kliima ja veerežiim, tekkimise koha geoloofiline ehitus (eriti lähtekivim ), organismid ja inimtegevus

    Kivimi setendile asuvad elama organismid, lagundavad mineraale, rikastavad pinnast toitainetega , tekib surnud orgaanika kiht, millest moodustub huumus
    • huumus – maismaal toimuva orgaanilise aine lagunemise ja muundumise (humifitseerumise) saadus , maapinna lähedusse kõdukihi alla moodustunud pruuni või musta värvusega amorfne aine. Huumus muudab mulla viljakaks. Huumus on mulla spetsiifiline aine, mis on väga keerulise keemilise koostisega ja sellel ei ole ühtset keemilist valemit
    • kamardumine – mullatekkeprotsess, mille puhul huumushorisont on tugevasti läbi kasvanud püsikute e. mitmeaastaste rohttaimede juurtest ja risoomidest st mille korral on olemas mullakamar. Eriti intensiivne kamardumine toimub mõõdukas kliimas toitaineterikastel lähtekivimitel, kus kasvab palju rohttaimi
    • leostumine – mineraalainete (peamiselt vees lahustuvate soolade) väljauhtumine mullast liikugva pinnasevee toimel
    • leetumine – mullateke, mille puhul orgaanilise aine lagunemisel tekkivate hapete mõjul laguneb mulla mineraalosa lahustuvateks ühenditeks , mis mullas liikuvate vete toimel mullast ära uhutakse ja mille läbi mulla keemiline viljakus langeb
    • mullahorisondid – mullatekke käigus kujunevad üksteise peal lasuvad mullakihid (kõdu, huumushorisont (orgaanika), leetehorisont, sisseuhtehorisont, lähtekivim)
    • turvas – mittetäielikult lagunenud taimejäänustest koosnev konsolideerumata sete. Ladestunud surnud orgaanika. Turvas moodustub liigniiskes keskkonnas, kus orgaanilise aine lagunemine on takistatud, nt. soodes. Turvas moodustub niiske ning mõõduka kuni jaheda temperatuuriga kliimaga aladel. Seega on turvas levinud peamiselt kõrgetel laiustel . Meil moodustub turvas peamiselt turbasamblasist, aga samuti kõigi teiste rabataimede jäänustest. Meie rabades kasvab turbakiht u. 1 mm aastas. Aastatuhandete jooksul on turbakiht Eestis kasvanud kõige rohkem 16 meetrini. Turba mattumisel ja tihenemisel võib temast saada kivisüsi, põlevkivi, nafta, gaas

    • .DOC Laadi alla originaalfail 26 lk · .doc · 76 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Maateaduse aluste kordamine eksamiks #1 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #2 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #3 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #4 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #5 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #6 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #7 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #8 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #9 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #10 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #11 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #12 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #13 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #14 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #15 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #16 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #17 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #18 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #19 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #20 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #21 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #22 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #23 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #24 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #25 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #26
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 26 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-12-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 76 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor xTriiiiiinu Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    osoon rannik õhumass poolus hoovus lõhe tsüklon poolkera metsad erosioon lainepikkus liustikud vulkaan lõhed aasia mandrijää front järved tasandik

    Sarnased õppematerjalid

    Eksami materialid
    13
    pdf

    Eksami materialid

    Maateaduse peamised osad on loodusgeograafia ehk füüsiline geograafia ja geoloogia Loodusgeograafia tähtsamad harudistsipliinid on: geomorfoloogia(teadus Maa reljeefist ja pinnavormidest) meteoroloogia(teadus Maa atmosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest) klimatoloogia(teadus Maa kliimast kui pikaajalisest ilmade reziimist) hüdroloogia(teadus Maa hüdrosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest) okeanograafia (maailmamere uurimisega tegelev teadusharu) mullageograafia(muldade levikut ja selle põhjuseid uuriv teadusharu) biogeograafia(teadus elusorganismide ja nende koosluste geograafilisest levikust) paleogeograafia(teadus Maa biosfääri arengust geoloogilises minevikus) maastikuökoloogia (teadus, mis uurib aineringete ja energiavoogude, samuti organismide ja nende koosluste dünaamikat loodusgeograafilistes kompleksides e. maastikes) Kõigi maateaduste harudega on oluliselt seotud kartograafia ja geoinformaatika, mis tegelevad ruumiliste andmete kujutamise ja korr

    Maateadus
    MAATEADUS
    14
    doc

    MAATEADUS

    Absoluutne peegeldaja k=0, a=1. Absoluutseks õhuniiskuseks nim 1m3 niiskes õhus leiduva veeauru massi g. Absoluutselt must keha- k=1, a=0, Ajavööndid- mudel: seesmist, 15° tagant eristatud meridiaanidega ketast pöörates nihkuvad vastavad paigad kaardil vastava kellaajaga märgitud välisketta kohale. 15° kaarepikkust= 1 tund. Antisünklinaalid ­ ehk Antiklinaal on stratigraafiliste kihtide kurd, milles kihid on kõige kõrgemal kurru keskosas. Atmosfääri osad: troposfäär, mesosfäär, termosfäär. Atmosfääri tsirkulatsioon on oluline soojuse, niiskuse globaalse jaotuse ning soojusbilanssi seisukohast. Suuremõõtmeliste ja suhteliselt püsivate õhuvoolude süsteem, mille abil toimub õhumasside nii horisontaalne kui ka vertikaalne ümberpaiknemine maakeral. Maa pöörlemise mõju atmosfääri tsirkulatsioonile: Maa pöörlemisest tuleb kõrvalekalle sirgjoonelisest liikumisest. Biogeensed ja antropogeensed pinnavormid- biogeensed: soo, kuhik, urg. Boora- maismaal paikn

    Maateadus
    Maateaduse alused
    13
    pdf

    Maateaduse alused

    MAATEADUS 1. Maateadus ja selle seosed teiste teadustega
 Maateaduse peamised osad on loodusgeograafia ehk füüsiline geograafia ja geoloogia
 Loodusgeograafia tähtsamad harudistsipliinid on:
 geomorfoloogia (teadus Maa reljeefist ja pinnavormidest) 
 meteoroloogia (teadus Maa atmosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest)
 klimatoloogia (teadus Maa kliimast kui pikaajalisest ilmade režiimist) 
 hüdroloogia (teadus Maa hüdrosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest)


    Maateadused
    MAATEADUS
    15
    doc

    MAATEADUS

    Maateaduse alused programm 1. Maateadus ja selle seosed teiste teadustega Geomorfoloogia (teadus Maa reljeefist ja pinnavormidest) Meteoroloogia (teadus Maa atmosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest) Klimatoloogia (teadus Maa kliimast kui pikaajalisest reziimist) Hüdroloogia (teadus Maa hüdrossfäärist ja selles toimuvatest protsessidest) Okeanograafia (maailmamere uurimisega tegelev teadusharu) Mullageograafia (muldade levikut ja selle põhjuseid uuriv teadusharu) Biogeograafia (teadus elusorganismide ja nende koosluste geograafilisest levikust) Paleograafia (teadus Maa biosfääri arengust geoloogilises minevikus) Maastikuökoloogia (teadus, mis uurib aineringete ja energiavooge) 2. Maa kuju ja mõõtmed Maa on kera kujuline, selle tõendiks on laevade vajumine horisondi taga, ringikujuline vari kuuvarjutuse ajal. Maaümbermõõt on ligi 40 000km. Pöördellipsoid on lähim lihtne geomeetriline keha, mis vastab Maa kujule. Geoid

    Geograafia
    Maateadus
    14
    docx

    Maateadus

    Maateadus Geoid- maakuju määravaks pinnaks loetakse. Peegeldab täpselt määratlevate füüsikaliste jõudude tasakaalu. Geoidi kuju määramiseks tuleb palju punkte mõõdistada, et otsitavat pinda interpoleerida Kvaasigeoid- lähend, mis tasastel aladel ei erine tegelikust geoididt üle 4 cm( mägedes 2m) Referentsellipsoid- keerukas geoid asendatakse maaelipsoidiga MAA PÖÖRLEB ÜMBER OMA TELJE JA TIIRLEB ÜMBER PÄIKESE Coriolis'e jõud- mingi keha mis liigub horisontaalselt, kaldub liikumissuunast horisondiga joone suhtes paremale( põhjapoolkeral) ja vasakule( lõunapoolkeral) PÕHJANAEL ASUB MAA PÖÖRLEMISTELJE PIKENDUSEL Suvine pööripäev- 21/22 juuni põhjapoolkera kallutadud päikese suunas Talvine pööripäev-21/22 dets lõunapoolkera kallutatud päikese poole Kevadine pöörip(20/21.märts) ja sügisesel pöörip(22/23 sept) on Maa telg risti Maad ja Päikest ühendava sirgega. Põhja kui lõunapoolkera saavad sama palju päikesekii

    Maateadus
    Maateaduse alused
    17
    docx

    Maateaduse alused

    Maateaduse alused Maateaduse peamised osad on loodusgeograafia ehk füüsiline geograafia ja geoloogia Loodusgeograafia tähtsamad harudistsipliinid on: - Geomorfoloogia - Meteoroloogia - Kliimatoloogia - Hüdroloogia - Okeanograafia - Mullageograafia - Biogeograafia - Paleogeograafia - Maastikuökoloogia 250 a e.m.a Eratosthenes tegi katse, mõõtis varju erinevates kohtades. Maa ei oma ideaalset korrapärast kuju. Lähim lihte geomeetriline keha maale on pöördellipsoid, mis tõestati 18. saj Rajati pikk rivi torne ja mõõdeti nende vahelised nurgad. Geodeetilise kaardi mõõdistus. Maa kuju määravaks pinnaks loetakse geoidi Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb mööda elliptilist orbiiti ümber päikese. Üks täispööre 24h Maa pöörlemine tingib: - Öö ja päeva vaheldumist - Tõusu ja mõõna teke Coriolise efekt ­ maa pöörlemise tagajärjel iga keha, mis liigub maal min

    Geograafia
    Maateadus
    8
    doc

    Maateadus

    A 1. Kuidas kujunevad ja mis mõjutavad kiirgusbilansi elemente Maal? Maale saabunud ja Maalt lahkunud kiirguse vahet nimetatakse kiirgusbilansiks. Maa kiirgusbilanss võrdub päikese otsenekiirgus+hajuskiirgus+soojuskiirgus-peegeldunud kiirgus-maapinna soojuskiirgus. Maale tulevast kiirgusenergiast peegeldub tagasi 6% atmosfääris ja 20% peegeldub tagasi pilvedest. Kiirgusenergiast seotakse 16% atmosfääri poolt ja pilved seovad 3%. Maapind (sh ookeanid) seob endaga 51% ja 4% peegeldub Maapinnalt tagasi. Maapinnast tulev kiirgus kulub õhu soojendamiseks. 23% energiast kulutatakse maapinnal vee aurustamisele. 6% kiirgusest läheb otse Maalt kosmosesse. Maale tuleb lühilaineline kiirgus, tagasi peegeldub pikalaineline kiirgus, mis peegeldub atmosf-st tagasi ning jääb Maad soojend. Efektiivne kiirgus- maapinnas neeldunud ja maapinnalt lahkunud kiirgusvoogude vahe. Päikese lühilainelise kiirguse muundumine atmosfääris -Hajumine (scattering) -Peegeldumine (reflection) -Neeld

    Maateadus
    Maateaduse eksamiküsimused
    6
    doc

    Maateaduse eksamiküsimused

    A 1. Kuidas kujunevad ja mis mõjutavad kiirgusbilansi elemente Maal? Maale saabunud ja Maalt lahkunud kiirguse vahet nimetatakse kiirgusbilansiks. Maa kiirgusbilanss võrdub päikese otsenekiirgus+hajuskiirgus+soojuskiirgus-peegeldunud kiirgus- maapinna soojuskiirgus. Maale tuleb lühilaineline kiirgus, tagasi peegeldub pikalaineline kiirgus, mis peegeldub atmosf-st tagasi ning jääb Maad soojend. Efektiivne kiirgus- maapinnas neeldunud ja maapinnalt lahkunud kiirgusvoogude vahe. Päikese lühilainelise kiirguse muundumine atmosfääris -Hajumine (scattering) -Peegeldumine (reflection) -Neeldumine (absorption) 2. Kuidas mõjutab maa pöörlemine valitsevate õhumasside liikumist? Selleks, et õhumassid liikuma hakkaks, on vaja teperatuuride erinevust maa (või mere) pinnal. Maa ekvaatori kohal, kus temp. on kõige kõrgem, hakkavad õhumassid tõusma ja tekib madala rõhuga ala. Külmematel aladelt voolab sinna uus rõhk, mis soojeneb ja tõuseb. Tänu maakera pöörlemisele h

    Maateadus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun