Facebook Like

Maateaduse aluste kordamine eksamiks (0)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris
MAA KUJU
Maateaduse peamised osad on loodusgeograafia e. füüsiline geograafia ja geoloogia
Loodusgeograafia tähtsamad harudistsipliinid on:
  • geomorfoloogia – teadus Maa reljeefist ja pinnavormidest
  • meteoroloogia – teadus Maa atmosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest
  • klimatoloogia – teadus Maa kliimast kui pikajalisest ilmade režiimist
  • hüdroloogia – teadus Maa hüdrosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest
  • okeanograafia – maailmamere uurimisega tegelev teadusharu
  • mullageograafia – muldade levikut ja selle põhjuseid uuriv teadusharu
  • biogeograafia – teadus elusorganismide ja nende koosluste geograafilisest levikust
  • paleogeograafia – teadus Maa biosfääri arengust geoloogilises minevikus
  • maastikuökoloogia – teadus, mis uurib aineringete ja energiavoogude, samuti organismide ja nende koosluste dünaamikat loodusgeograafilistes kompleksides e. maastikes

Kõigi maateaduste harudega on oluliselt seotud kartograafia ja geoinformaatika , mis tegelevad ruumiliste andmete kujutamise ja korraldamisega
Maa kuju:
Võimalikke varasemaid tõendeid kerakujulise Maa kohta:
  • laevade „ vajumine “ horisondi taha
  • põhjanaela asukoha näiline liikumine taevavõlvil sõltuvalt vaatleja asukohast (muutus 1°111 km kohta)
  • ringikujuline vari kuuvarjutuse ajal
    Eratosthenes – kreeka mõttetark, kes tegi 250 e.m.a. erakordselt täpse määratluse Maa ümbermõõdu kohta. Ta arvutas suvisel pööripäeval Syenes seniidis oleva Päikese, samal päeval Alexandrias 7,2°se Päikese varjunurga ning Syene ja Alexandria vahemaa alusel Maa kaarepikkuse ja selle alusel ümbermõõdu 43 000 km, mis on vaid 3000 km pikem meridiaani mööda mõõdetud tegelikust ümbermõõdust (ligi 40 000 km)
    • pöördellipsoid – lähim geomeetriline keha, mis vastab Maa kujule (Maa ei oma ideaalselt korrapärast kuju)
    • geoid – Maa kuju määrav pind. Mõiste on tekkinud gravitatsioonilisest mudelist, mis peegeldab täpselt määratlevate füüsikaliste jõudude tasakaalu. Loodjoone järgi seatakse üles enamus geodeetilisi mõõteriistu, seega lokaalne tasapind orienteeritakse geoidi suhtes. Et määrata geoidi kuju, tuleb teha mõõdistustöid. Mida rohkem punkte mõõdistatakse, seda täpsemini võib otsitavat pinda interpoleerida. Tegelikult pole geoidi võimalik kõrgtäpselt maapealsete meetoditega üldse määrata, sest selleks tuleks pidevalt kogu maapinna ulatuses teha mõõdistustöid
    • kvaasigeoid – geoidi lähend, mis tasastel aladel ei erine tegelikust geoidist üle 4 cm, mägedes ehk 2 m
    • referentsellipsoid – e. Maa ellipsoid , millega asendatakse geodeetilistes arvutustes keerukas geoid

    Topograafilise profiili, geoidi pinna ja referentsellipsoidi pinna erinevus:
    • Maa lapikus olenemata Maa tegelikust kujust võib Maa pinna väikest piirkonda enamiku ülesannete lahendamisel pidada lamedaks. Näiteks väikese linna kaardi võib koostada nii, nagu Maa pind oleks lame ja selle linna suurune. Maa kuju suures mastaabis on oluline ainult suurte vahemaade puhul. Vanaajal oli Maa kuju oluline ainult meremeestele, astronoomidele, filosoofidele ja teoloogidele
    • laius- ja pikkuskraadide määramine – laiuskraade määratakse alates ekvaatorist pooluste suunas (vastavalt põhja- ja lõunalaiused 0-90°), pikkuskraade aga kokkuleppeliselt 0-meridiaanist ehk Greenwichi meridiaanist ida ( idapikkus 0-180°) ja lääne (läänepikkus 0-180°) suunas

    Maa pöörleb ümber oma telje:
    • Maa pöörleb ümber oma telje poolusel vaadatuna kellaosuti liikumise vastusuunas, ekvaatoril vaadatuna läänest itta. Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb mööda elliptilist orbiiti ümber Päikese. Maal kulub Päikese suhtes ühe täispöörde tegemiseks keskmiselt 24 tundi ehk üks keskmine päikesepäev

    Maa pöörlemine tingib:
  • öö ja päeva vaheldumist – sellest tuleneb vastavalt poolkera valgustatusele perioodilisus õhurõhus, õhu liikumises, vee aurustumises, temperatuuris jne
  • Maa pöörlemise tagajärjel iga keha, mis liigub Maal mingis kohas horisontaalselt , kaldub sõltumata liikumissuunast horisondiga kindlalt seotud joone suhtes (keha) põhjapoolkeral paremale ja lõunapoolkeral vasakule. Seda nimetatakse Coriolise jõuks
  • tõusu- ja mõõnalaine teke – Kuu külgetõmbejõu mõjul Kuule lähimas ja diametraalselt selle vastas asuvas piirkonnas ookeanide veepind kumerdub (tõus), nende punktide vahemaad poolitava ning Maa ja Kuu ühendusjoonega ristuva ringi punktides toimub veepinna alanemine (mõõn). Maa pöörlemise tagajärjel moodustub tõusulaine, mis kulgeb ringi ümber maakera Maa pöörlemise suunale vastupidiselt
    Maa pöörlemistelg on ekliptikatasandi suhtes kaldu. Telje kaldenurk erineb ristseisust 23 ½° võrra. Telje kaldenurk on sama (66 ½°) aastaringselt , st Maa pöörlemise telg säilitab alati teatud tähtede suhtes oma orientatsiooni. Põhjanael asub Maa pöörlemistelje pikendusel
    Maa telje kallakus orbiidi (ekliptika) tasandi suhtes ei muutu Maa tiirlemisel ümber Päikese. Suvisel pööripäeval (21. juunil või 22. juunil) on põhjapoolkera kallutatud Päikese suunas, talvisel pööripäeval (21. detsembril või 22. detsembril) on põhjapoolkera Päikesest ära pööratud. Kevadisel (20. märtsil või 21. märtsil) ja sügisesel (22. septembril või 23. septembril) pööripäeval on Maa telg risti Maad ja Päikest ühendava sirgega , nii põhja- kui ka lõunapoolkera saavad võrdse hulga päikesekiirgust. Ekvaatoril on Päike seniidis
    Maa tiirleb ümber Päikese:
    • aastaajavahemik , mille jooksul Maa teeb tiiru ümber Päikese

    Maa on Päikesele kõige lähemal periheelis (u. 4. jaanuaril), kui ta asub 147 miljoni km kaugusel ning kõige kaugemal Päikesest asub ta afeelis (u 4.juulil), kui vahemaa on 152 miljonit km
    Maa orbiidi elliptilisus põhjustab vähesel määral erinevust Maale jõudvas päikesekiirguse hulgas, kuid pole aastaaegade vaheldumise põhjuseks.
    Arvestades seda, et Maa pöörlemise telg on kaldu, siis Maa tiirlemisel ümber Päikese leiduvad erinevad punktid, kus:
  • põhjapoolus on kallutatud Päikesest eemale ja lõunapoolus selle suunas
    • suvine päikeseseisak – 21. juunil või 22. juunil paikneb Maa orbiidil nii, et põhjapoolus on 23 ½° e. maksimaalse kaldenurga võrra Päikese suunas kallutatud
  • põhjapoolus on kallutatud Päikese suunas ning lõunapoolus sellest eemale
    • talvine päikeseseisak – 21. detsembril või 22. detsembril on Päikese suunas kallutatud lõunapoolus
  • 2 korda aastas läbib Maa oma orbiidil punkte, kus kumbki poolus pole Päikese suhtes kallutatud
    • suvise ja talvise päikeseseisaku vahele jäävad kevadine ja sügisene võrdpäevsus, mil nii põhja- kui lõunapoolus on Päikese suhtes risti. Võrdpäevasuse ajal on Maa kõigis piirkondades öö ja päev ligikaudu võrdse pikkusega

    • keskööpäike – esineb põhjapolaarjoonest põhja pool ja lõunapolaarjoonest lõunapool

    KIIRGUS
    Päike:
    • vanus ca 5 miljardit aastat
    • koosneb põhiliselt vesinikust (70%) ja heeliumist (28%)
    • läbimõõt 1,39 miljonit km (109 Maa läbimõõtu)
    • temperatuur südamikus ca 13 000 000 °C, pinnal ca 6000 °C
    • kaugus Maast ca 150 000 000 km
    • Päikese sees toimuvad suure rõhu ja temperatuuri juures termotuumareaktsioonid vesinik liitub heeliumiks
    • kiirgab elektromagnetilist kiirgust, mis jõuab maapinnani 8 ⅓ min

    • Päikese kroonhõreda ja kuuma gaasi pilv
    • Päikesetuul – kroonist pidevalt eralduv hõreda ja kuuma plasma (elektronide ja prootonite) pidev voog
    • protuberantsid – kroonis esinevad tihedamalt muutuvad gaasipilved, keerisjad plasmavood

    Maad ümbritseb magnetväli, mis on tekitatud pöörleva elektrit juhtiva vedela metalltuuma poolt. Magnetvälja telg ei lange kokku Maa pöörlemisteljega. Magnetväli kaitseb Maa pinda Päikeselt tuleva ioniseeriva kiirguse eest, mis tapaks kõik elava. Maa magnetvälja painutab Päikese tuul. Magnetväljas püütakse Päikeselt tulevad elektronid ja prootonid kinni, need koonduvad mööda magnetvälja jõujooni moodustades nn Van Alleni vööd. Kiiresti liikuvad elektronid ja prootonid põhjustavad atmosfääri ülakihtide elektrifitseerumist, mis põhjustab magnettorme ja virmalisi (laetud osakesed surutakse magnetpooluste suunas. Need aktiveerivad atmosfääri gaasid, põhjustades nende helendumise virmalistena)
    Päikeselt tulev elektromagnetiline kiirgus jaguneb erinevateks kiirgusteks:
  • gammakiirgus – elektromagnetiline kiirgus, mis tuleb tuumast ja on kõige lühema lainepikkusega alla 0,01 nm (st suurema sagedusega)
  • röntgeni kiirguslainepikkus ca 0,01-10 nm
  • ultraviolettkiirgus (UV-kiirgus) – lainepikkus 10-400 nm
    • põletust tekitav UV-kiirgust nimetatakse meditsiinis „erüteemseks UV-ks“, mis on lainepikkuste järgi kaalutud toimega UV-kiirgus. Erüteemse UV-kiirguse intensiivsust mõõdetakse spetsiaalsete sensoritega ja avaldatakse UV-indeksina. Kui indeks on suurem kui 6, siis ei tohi pikalt Päikese käes olla. Saadud kiirgusdoos sõltub ajast ja kõrgema indeksi puhul tekib põletus lühema ajaga . Põhjustab nahavähki. Heleda nahaga põhjamaa rahvad on UV-kiirguse suhtes tundlikumad kui tumedanahalised aafriklased. UV-indeksi 3 puhul saab keskmine eestlane põletuseni küündiva doosi 50 minutiga ja indeksi 6 puhul vastavalt 2 korda lühema ajaga e. 25 minutiga

    • UV-C – lainepikkus 200-280 nm, ülimalt ohtlik elusorganismidele, neeldub täielikult osoonikihis
    • UV-B – lainepikkus 280-315 nm, ohtlik elusorganismidele, neeldub osaliselt osoonikihis, on hõreneva osoonikihi puhul peamiseks ohuteguriks
    • UV-A – lainepikkus 315-400 nm (lähis-UV kiirgus), elusorganismidele ohutu, päevituse ja D-vitamiini tekitaja

  • nähtav valgus – lainepikkus 380-760 nm
  • infrapunakiirgus ( soojuskiirgus ) – lainepikkus 760... 1000000 nm (1mm)
  • raadiolained – üle 1 mm
    SFÄÄRID

    Atmosfääri keemiline koostis: CO2 kontsentratsioon tõusis 2013. aastal 400 ppm-ni (0,04%-ni)
    Olulisemad kasvuhoonegaasid:
    • CO2
      • ülemaailmsed emissiooniallikad:
      • suureneb 0,5% aastas
      • hingamisest tuleb 8%
      • maailma süsinikuvarudest suur osa on seotud muldadesse, suur osa biomassi
      • aastas seovad taimed u. 60 miljardit tonni süsinikku, enamus sellest on puittaimede juurdekasv
    • CH4
      • looduslikud protsessid:
      • ülemaailmsed emissiooniallikad:
      • suureneb 0,75% aastas
      • eluiga on alla 10 aasta, tugevam kasvuhoonegaas kui CO2, aga teda on atmosfääris vähem
    • N2O ( naerugaas )
      • ülemaailmsed emissiooniallikad:
        • biomassi põletamine 43%
        • energiatootmine 34% (fossiilsed kütused)
        • väetised 21% (lämmastikväetised)
        • põllumaad 2%
      • suureneb 0,2-0,3% aastas

    O3 ( osoon )gaas , mida leidub nii stratosfääris (ca 90% kogu atmosfääris olevast kogusest) kui ka troposfääris (u 10%). Osooni funktsioon ja mõju keskkonnale on stratosfääris ja troposfääris erinevad
    • stratosfääris takistab UV-kiirguse jõudmise Maa pinnale
      • osoon neelab UV-kiirgust, pöördreaktsioon: O3→O2→O3
    • O2 reageerides O-ga eraldub soojus
    • osoon tekib peamiselt ekvaatori kohal stratosfääris ja laguneb pooluste kohal

    Stratosfääriosoon „hea osoon“:
    • stratosfääri osoonikiht neelab u. 99% Maale langevast ultraviolettkiirgusest, mis maapinnale jõudes oleks enamikule elusorganismidest surmav
    • osoonisisaldus kujuneb tekkinud/lõhustunud O3 molekulide vahekorrana

    Osoonikihi paksust atmosfääris mõõdetakse Dobsoni ühikutes
    • Dobsoni ühik – vastab kokkusurutud osoonikihi paksusele (mm) merepinna tasemel normaalrõhule (1 atm) temperatuuril 0 °C; 3 mm paksune osoonikiht vastab 300 DU-le.
    • VÕRDLUS: kogu õhuhapnik võtaks enda alla samadel tingimustel 5,5 km ja kogu atmosfäär moodustaks vaid 8,8 km paksuse kihi

    Osoonikihti kahjustavad:
    • fluori -, broomi- ja klooriühendid (CFC, HCFC), mida kasutatakse külmutusseadmetes, aerosoolpakendites, vahtplastide ja lahustite tootmises
    • N2O
    • UV-kiirgus

    Osoonikiht kahjustub nende ühendite koostoimel
    • Osooniauk – osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud . Osooni keemilist hävimist stratosfääris põhjustavad farmaatsiatööstuses ja külmutusseadmetes kasutatavad fluori-, broomi- ja klooriühendid (nn freoonid). Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Iga ultraviolettkiirguse maapinale jõudev lisahulk kahjustab kõike elavat ( nahavähk inimestel)

    Troposfääriosoon „halb osoon“:
    • troposfääris esinev osoon moodustub põhiliselt fossiilkütuste põletamisel tekkivate lämmastikoksiidide, orgaaniliste ühendite ja päikesevalguse koostoimel, kahjustades inimese tervist ja taimestikku
    • moodustab 10% kogu atmosfääris leiduvast osoonist
    • O3 on tugev oksüdeerija ja reguleerib teiste ühendite sisaldust õhus (reageerib kergesti teiste ühenditega)
    • O3 on tugev saastaja
    • kahjustab taimi
    • alates 1950. aastatest suureneb troposfääriosooni hulk atmosfääris ~1% aastas
    • esineb lühiajalisi kõrgeid kontsentratsioone
    • esineb nn osoonipuhanguid
    • osooni teke sõltub päikesekiirgusest, mistõttu on O3 kontsentratsioonid kõrgeimad aprillist augustini ja madalaimad talvel
    • osooni moodustumine algab pärast päikesetõusu ja on maksimumis pärastlõunal
    • öösel osooni kontsentratsioon väheneb

    Maa atmosfääris kõrguse suurenedes maapinnast õhurõhk kahaneb
    Õhurõhu mõõtmise ühikud :
    • mm elavhõbedasammast (mmHg)
    • millibaar (mb)
    • hektopaskal (hP)

    Normaalne õhurõhk merepinnal: 760 mmHg = 1013 mb (hP)
    Õhutemperatuuri ja –rõhu jaotus Maa atmosfääris:
    • TROPOSFÄÄR (ca kuni 12 km) → STRATOSFÄÄR (ca kuni 40-50 km) → stratopaus → MESOSFÄÄR (kuni 80 km) → mesopaus TERMOSFÄÄR e. IONOSFÄÄR
    • Troposfääri kõrgus sõltub laiuskraadist ja aastaajast

    Hüdrosfäär:

    Globaalne veevaru maakeral:
    maailmameri
    97,2%
    mandrijää ja liustikud
    2,15%
    põhjavesi
    0,62% (sh aktiivse veevahetuse tsoonis 0,29%)
    mageveejärved
    0,009%
    soolajärved ja sisemered
    0,008%
    mullavesi
    0,005%
    atmosfäär
    0,001%
    jõed
    0,0001%
    Maailmameri: Vaikne ookean, Atlandi ookean, India ookean, Põhja-Jäämeri, Lõuna-Jäämeri e. Lõunaookean
    • mandrilava e. šelf – mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üleujutatud. Mandrilava on küll vee all, kuid tal on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist. Mandrilava ulatub kuni 200 m sügavuseni, peamisel 140 m
    • mandrinõlv – maailmamere põhja osa, mis paikneb mandrilava ja mandrijalami vahel. Mandrinõlv on sageli kontinentaalse ja ookeanilise maakoore üleminekuala. Enamasti algab mandrinõlv merepõhjas ca 200 m sügavuselt, ulatudes 2000-4000 m, kaldenurk on tavaliselt 4-7°, paiguti kuni 45°
    • mandrijalam – mandrinõlva ääristav maailmamere põhja osa. Ta on valdavalt lainjas, pisut kaldu kuhjetasandik. Mandrijalam asub harilikult sügavusel 2000-4000 m
    • abüssaalne tasandik e. abüssaalitasandiktasane ala ookeani põhjas. Abüssaalset tasandikku defineeritakse tavaliselt kui ookeanipõhja, mille nõlva kalle on väiksem kui 1:1000
    • bentaal – veekogu (ookeani, mere, järve, jõe) põhi organismide elukeskkonnana. See hõlmab veekogu põhjapinna, põhjasetete ülakihid ja põhjalähedase vee
    • litoraal – ookeanide, merede , järvede jt veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, kitsamalt hõlmab rannikupiirkonna (kaldapiirkonna), kus kasvab fütobentos e. põhjataimestik . Litoraaline käsitletakse ka merepõhja šelfil
    • sublitoraal – maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd. Sublitoraal algab mõõnavee alampiirist ja ulatub kuni 200 m sügavusele, ühtudes enamasti šelfi lõppemisega
    • batüaal – maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa. See asub merepõhja sügavusel 200-1000 (3000) m
    • abüssaal – maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa, mis asub 2000-6000 m sügavusel ookeani pinnast
    • handaal – sügavamal kui 6000 m asuv ookeani ökoloogiline sügavusvöönd. Enamasti on siis tegemist süvikutega

    • meri – maailmamere osa, mida eraldavad ookeanidest või teistest meredest suuremal või vähemal määral mandrid , saared või põhjakõrgendikud ning mille hüdroloogiline režiim erineb ookeani omast
    • sisemeri – meri, mis on ühe või mitme väina kaudu ühenduses ookeani või mõne teise merega
    • ääremeri – ookeanilisel maakoorel asuv maailmamere osa, mis on avaookeanist eraldatud saarkaarega; maailmamere osa, mis külgneb mandriga
    • saartevaheline meri maailmamere osa, mida ümbritsevad saarestikud , segades vaba veevahetust maailmamere ülejäänud osaga
    • šelfimeri e. epikontinentaalne meri – meri, mille põhjaks on mandrilava e. šelf. Šelfimeredeks on näiteks Läänemeri, Pärsia meri, Põhjameri . Šelfimerede sügavus ei ületa reeglina 300 m

    Maailmamere soolsus on 34,5‰ e. 3,45%. Maailmamere keemiline koostis:
    soola nimetus
    keemiline sümbol
    sisaldus (g kg-1)
    naatriumkloriid
    NaCl
    23,0
    magneesiumkloriid
    MgCl2
    5,0
    naatriumsulfaat
    Na2SO4
    4,0
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Maateaduse aluste kordamine eksamiks #1 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #2 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #3 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #4 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #5 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #6 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #7 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #8 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #9 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #10 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #11 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #12 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #13 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #14 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #15 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #16 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #17 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #18 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #19 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #20 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #21 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #22 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #23 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #24 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #25 Maateaduse aluste kordamine eksamiks #26
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 26 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-12-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 38 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor xTriiiiiinu Õppematerjali autor

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    13
    pdf
    Maateaduse alused
    13
    doc
    Maateaduse aluste kordamisküsimused
    27
    odt
    Maateaduste alused-kordamisküsimused
    13
    pdf
    Eksami materialid
    13
    pdf
    Maateaduse alused
    14
    docx
    Maateadus
    23
    doc
    Maateadus alused
    9
    doc
    Maateaduse alused - kordamisküsimused ja vastused



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun