· Batüpelagiaal maailmamere veemassiivi ökoloogiline sügavuskiht. Ei ole päikesevalgust ega fotosünteesivaid organisme. Organanilist ainet loovad kemoautotroofid; · Abüssopelagial maailmamere veemassiivi ökoloogiline sügavuskiht. Allpol batüpelagiaali. Ei ole päikesevalgust ega fototroofseid organisme. Jaguneb abüssopelagiaaliks (kitsamas tähenduses) ja ultraabüssopelagiaaliks (kõige sügavama vee kohal). Bentaal: · Litoraal mandrilava ehk selfi kohal; · Batüaal kreeka keeles bathys sügav. Ookeani ja merede bentaali ökoloogiline sügavusvöönd 200-3000m sügavusel peamiselt mandrinõlva piirkonnas; · Abüssal (kreeka keeles põhjatu) ookeani ja mrede sügavaim osa > 3000m. o Litoraal merede ja ka järvede ökoloogiline sügavusvöönd. Hõlmab ranniku- või kaldapiirkonda, kus kasvab põhjataimestik. Tingimused
maailmameres peale küüsikloomade. Meredes pole klassidest hulkjalgseid, kahepaikseid ja küüsikloomi. Veekeskkonna elustiku võib tema käitumise ja veekogus jaotumise järgi jagada mitmeks bioloogiliseks rühmaks: planktoniks (hõljum), bentoseks (põhjaelustik) ja nektoniks (mitte planktoni hulka kuuluvad organismid, kellel on suur liikumisvõime). Ookeani taimestik ja loomastik Igas sügavusvööndis on taimestik ja loomastik isesugune. Litoraal on veekogude mitmekesiseima elustikuga ja suurima bioproduktsiooniga vöönd, kus kasvab põhja-taimestik. Tõusu-mõõna piirkonnas elav litoraalifauna koosneb peamiselt ussidest, limustest ja vähkidest, kes suudavad üks või kaks korda päevas õhukeskkonnas viibida. Ussid kaevuvad põhja, limused ja tõruvähid sulguvad oma kambrisse. Batüaalile on iseloomulikud valguse ja taimede puudumine. Seal leidub baktereid. Võrdlemisi liigirohke kuid isendivaene fauna koosneb valdavalt
piiri tõmmata. Üldiselt lähtume tüüpilisest, keskmise veetasemega südasuvisest olukorrast. 3. Millisteks eluvormideks jagunevad veesisesed taimed? Põhjataimed; Elodeiidid - põhja kinnitunud, veesisesed taimed, õisik veepinna kohal; Tseratofülliidid - nõrgalt kinnitunud veesisesed taimed, võivad kerkida pinnakihti. 4. Kuidas defineeritakse litoraali? Kui sügavale see meie järvedes tavaliselt ulatub? Mis on ripaal? LITORAAL - taimedest hõivatud vöönd järves või meres (tavamõistes). Eesti järvedes kasvavad kaldaveetaimed enamasti kuni 2 m sügavusel. Jõgede kaldapiirkonda nimetatakse ripaaliks. 5. Millised keskkonnategurid mõjutavad kõige sagedamini veetaimede lehekuju? Vastavalt vee sügavusele on erinevad kasvuvormid. Erinev lehekuju võib tuleneda ka temperatuuri erinevustest või vee liikumise tugevusest. 6. Milline eripära on veekeskkonnal taimede kasvukohana ja milliseid
Meredes pole klassidest hulkjalgseid, kahepaikseid ja küüsikloomi. (Üldise hüdrobioloogia konspekt- Peeter Nõges) Veekeskkonna elustiku võib tema käitumise ja veekogus jaotumise järgi jagada mitmeks bioloogiliseks rühmaks: planktoniks (hõljum), bentoseks (põhjaelustik) ja nektoniks (mitte planktoni hulka kuuluvad organismid, kellel on suur liikumisvõime). (Üldise hüdrobioloogia konspekt- Peeter Nõges) Igas sügavusvööndis on taimestik ja loomastik isesugune. Litoraal on veekogude mitmekesiseima elustikuga ja suurima bioproduktsiooniga vöönd, kus kasvab põhja- taimestik. Tõusu-mõõna piirkonnas elav litoraalifauna koosneb peamiselt ussidest, limustest ja vähkidest, kes suudavad üks või kaks korda päevas õhukeskkonnas viibida. Ussid kaevuvad põhja, limused ja tõruvähid sulguvad oma kambrisse.(Loomade elu I) Batüaalile on iseloomulikud valguse ja taimede puudumine. Seal leidub baktereid. Võrdlemisi liigirohke kuid
b)Siseveed (järved, soolajärved, jõed, väikeveekogud, sood jne) c)Põhjaveed Läänemeri- 420 000 km2, Landsorti süvik 490 m. Batüaal on maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa.See asub merepõhja sügavusel 500...1000 (3000) m? Geomorfoloogilisest aspektist vaadatuna asub see bentaali osa maailmamere mandrinõlval.Batüaali ei ulatu valgus ning seetõttu puudub seal ka floora. Batüaali kohal lasuvat veemassiivi nimetatakse batüpelagiaaliks. Litoraal on ookeanide, merede, järvede jt veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, mis üldiselt hõlmab ranniku- (kalda-) piirkonna, kus kasvab fütobentos ehk põhjataimestik.Kaldavööde siis pm???? 2 Neriitiline vöönd (ka neriitiline pelagiaal, neriitiline ala) on maailmamere ökoloogiline horisontaalne sügavusvöönd, mis ulatub mõõnavee alapiirist mandrilava ääreni (umbes 200 m sügavuseni).
järved). Vaikne-, Atlandi-, India ookean ja Põhja-Jäämeri ja Lõuna-Jäämeri Mandrilaava ehk self- mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üleujutatud( kuni 200m sügavuseni) Mandrinõlv- maailmamere põhja osa, mis paikneb mandrilaava ja mandrijalami vahel Mandrijalam- mandrinõlva ääristav maailmamere põhja osa. Üldiselt lainjas Abüssaalne tasandik ehk abüssaalitasandik- tasane ala ookeani põhjas.( ookeanipõhi) Bentaal- veekogu põhi organismide elukeskkonnana Litoraal- ookeani, mere, järvede ja teiste veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd. Kasvab üldiselt põhjataimestik Sublitoraal- maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd. Algab mõõnavee alampiirist kuni ulatub 200 m sügavusele Batüaal- maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa Abüssaal- maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd. 2000-6000 meetrit Hädal- maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, mis asub sügavamal kui 6000
väikesed aineosakesed, millest moodustuvad savi ja muda, langevad põhja eeskätt süvikualadel, kus puuduvad hoovused ja vee liikumine on aeglane. Setete moodustumiseks vajalikku materjali kannavad Läänemerre jõed, peenemateraline materjal tekib ka meres eneses vee mehaanilise tegevuse toimel ja mitmesuguste orgaaniliste jäänustekõdunemisel. Läänemeres on kolm funktsionaalset osa: litoraal e. rannikuvöönd, profundaal ehk põhjavöönd litoraalist sügavamal ja pelagiaal ehk vaba vee vöönd. Litoraal ulatub lainepritsmete ülapiirist põhjataimestiku alapiirini. Profundaalis lagundavad loomad põhja langenud surnud ainest. Pelagiaali moodustavad veemassiiv ja selle organismid. Valgala moodustab kogu vesi, mis voolab merre, läbi jõgede ja põhjavee. LÄÄNEMERI KUI ELUKESKKOND SOOLSUS 1000 grammis merevees lahustunud soolade üldhulk.(väljendatakse promillides)
vertikaalse kihistuse ja liikumisega, seega ka hägususe ja läbipaistvusega. Temast sõltub pöördvõrdeliselt vee viskoossus, sellest omakorda vetikate settimise kiirus või püsimine veekihis. t mõjutab orgaanilise aine mineralisatsiooni kiirust, seega ka biogeenide taastumise kiirust veekogus. Füüsikalised faktorid on peamine tegur sesoonse ja ööpäevase dünaamika kujunemisel. Ökotoobid veekogus - Pelagiaal e avavesi. Elustik: plankton e. hõljum ja nekton, mis koosneb kaladest Litoraal kaldavöönd suurtaimede kasvualal, taimestikuta kaldal tinglik: sügavus, kuhu ulatub lainetuse mõju. Eesti järvedes ulatub 3-5 m sügavuseni. Jõgedes ripaal. Bentaal veekogu põhi, kus elab bentos e põhjaelustik enamuses põhjasette pinnal, aga osalt ka sette sees. Fütobentos: mikrofütobentos mikrovetikad lahtiselt sette pinnal, makrofütobentos makrovetikad kinnitunult põhjale või esemetele. Meie tingimustes esineb makrofütobentost vaid litoraalis. Zoobentos: kirju
ja Lõuna-Jäämeri. Maailmamere soolsus on 34,5 prom ehk 3,45%. Maailmamere põhja osad self e mandrilava. on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üle ujutatud mandrinõlv on maailmamere põhja osa, mis paikneb mandrilava ja mandrijalami vahel see on suhteliselt järsk mandrijalam on mandrinõlva ääristav maailmamere osa abüssaalne tasandik on tasane ala ookeani põhjas bentaal on veekogude põhi organismide elukeskkonnana litoraal on veekogu ökoloogiline sügavusvöönd, hõlmab rannikupiirkonda kus kasvab põhjataimestik sublitoraal maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, algab mõõnavee alampiirist, tavaliselt lõppeb selfiga batüaal maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa, 200-1000m abüssaal - maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, 2000-6000m hadaal üle 6000m, enamasti süvikud Merede tüübid
Sügavuti liikudes võib taimestik juba 20cm'ga kardinaalselt muutuda. Tsonaalsus ilmneb kõige selgemini piirkondades, kus saavad kokku meri ja maa, kust nõrgub kogu aeg vette toitaineid. Põhja-jäämerel ei saa tüüpilist tsonaalsust tekkida, sest seal olevad massiivsed jäämäed segavad selle tekkimist. Taimeteadlased jagavad nõlvaala erinevateks vöönditeks: sublitoraal, mis ulatub mõõnavee alumisest piirist põhjataimestiku leviku alumise piirini (eo)litoraal, mis jääb tõusuvee ülemisest piirist kuni mõõnavee alumise piirini (seal saavad eksisteerida mitmeks tunniks kuivale jäämist taluvad organismid) avatud vööndid, kivise põhjaga ja lainetusele avatud (seal saavad olla organismid, kes vee survele suudavad vastu panna ja kinnituda) Veesammas on kogu oma ulatuses tugevasti tsoneeritud ehk veesammas jagatakse ülevalt alla:
Meiofauna kohastumused – suu selline, et saab kraapida toitu või purustada väikseid organisme. Bentiline fauna on setetest toitujad või lihasööjad –neelavad toitu setete pinnalt. Infauna – toituvad setete pinnalt (käsnad). Epifauna –koorikloomad-rohkem toitu. Toiduahela tipmise osa moodustavad kalmaarid ja kalad. Vertikaalselt fauna: Litoraaltsoonis (madalaveelises) filtraatorid, kuid sügavamatel aladel neid väga vähe. Seal settest toitujad. Fauna vertikaalne levik Litoraal – mandrilava pindmistes piirkondades hõljumist toituvad organismid filtreerivad orgaanikarikkaid osi hõljumist. Osades kohtades asub suhteliselt kõrgel nefloidne kiht – põhjalähedane hõljuvate osakestega rikastatud vesi settetoidulised organismid, kes toituvad pehmetoidulistest setetest. Bentose toiduvarud olenevad põhja substraaditüübist. Kiirevoolulistes jõgedes on kruus, liiv ja muud jämedad setted hõljumist toituvad loomad, nt 2poolmelised moluskid. Kui on
HÜDROBIOLOOGIA Fütobentos maailma veekogudes Fütobentos ehk põhjataimestik on veekogu (mere, järve või jõe) põhjas kasvavad organismid. Meres esineb fütobentost ainult litoraal- ja sublitoraalvööndis, järvedes litoraalvööndis ja jõgedes ripaalvööndis. Meres moodustavad suure osa fütobentosest vetikad. Mageveekogudes esineb peale vetikate palju ka kõrgemaid taimi ja samblaid. Suuruse järgi jagatakse fütobentos sageli mikro- ja makrofütobentoseks. Mikrofütobentose moodustavad enamikus veekogu põhjal kasvavad mikroskoopilised vetikad (näiteks räni-, rohevetikad ja tsüanobakterid), makrofütobentose hulka kuulub aga veekogu põhjal kasvavad suuremad
pisut kaldu kuhjetasandik. Mandrijalam asub harilikult sügavusel 2000-4000 m abüssaalne tasandik e. abüssaalitasandik – tasane ala ookeani põhjas. Abüssaalset tasandikku defineeritakse tavaliselt kui ookeanipõhja, mille nõlva kalle on väiksem kui 1:1000 bentaal – veekogu (ookeani, mere, järve, jõe) põhi organismide elukeskkonnana. See hõlmab veekogu põhjapinna, põhjasetete ülakihid ja põhjalähedase vee litoraal – ookeanide, merede, järvede jt veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, kitsamalt hõlmab rannikupiirkonna (kaldapiirkonna), kus kasvab fütobentos e. põhjataimestik. Litoraaline käsitletakse ka merepõhja šelfil sublitoraal – maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd. Sublitoraal algab mõõnavee alampiirist ja ulatub kuni 200 m sügavusele, ühtudes enamasti šelfi lõppemisega
annaabi.ee 
