MAATEADUS (0)

1 Hindamata

Maateaduse alused programm

Maateadus ja selle seosed teiste teadustega
Geomorfoloogia (teadus Maa reljeefist ja pinnavormidest)
Meteoroloogia (teadus Maa atmosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest)
Klimatoloogia (teadus Maa kliimast kui pikaajalisest režiimist)
Hüdroloogia (teadus Maa hüdrossfäärist ja selles toimuvatest protsessidest)
Okeanograafia (maailmamere uurimisega tegelev teadusharu )
Mullageograafia (muldade levikut ja selle põhjuseid uuriv teadusharu)
Biogeograafia (teadus elusorganismide ja nende koosluste geograafilisest levikust)
Paleograafia (teadus Maa biosfääri arengust geoloogilises minevikus)
Maastikuökoloogia (teadus, mis uurib aineringete ja energiavooge)

Maa kuju ja mõõtmed
Maa on kera kujuline, selle tõendiks on laevade vajumine horisondi taga, ringikujuline vari kuuvarjutuse ajal. Maaümbermõõt on ligi 40 000km. Pöördellipsoid on lähim lihtne geomeetriline keha, mis vastab Maa kujule . Geoid on Maa kuju määrav pind

Geograafiline koordinaadistik
Laius- ja pikkuskraadide määramine

Maa pöörlemine ja tiirlemine
Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ümber päikese. Päikese suhtes ühe täispöörde tegemiseks kulub 24h ehk üks keskmine päikesepäev.
Maa pöörlemine tingib:

Öö ja päeva vaheldumist – vastavalt sellele poolkerade valgustatus, õhutemperatuur, õhu liikumine ja vee aurustumine

Tõusu ja möönalaine teke – seda tekitab kuu külge tõmbejõud

Coriolise jõud – tuulte kaldumine

Pööripäevad ja pöörijooned
Suvisel pööripäeval (21 või 22 juuni) on põhjapoolkera kallutatud päikese suunas, talvisel pööripäeval ( 21 või 22 detsember) on see päikesest aga ära pööratud.
Kevadisel pööripäeval (20 või 21 märts) ja sügisesel pööripäeval (22 või 23 september) on Maa telg risti Maad ühendava sirgega , nii põhja- kui lõunapoolkera saavad võrdse hulga päikesekiirgust (võrdpäevsus)
Pöörijooned on 23,5 laiustel ja polaarjooned on 66,5 laiustel

Ajavööndid
15 kaarepikkust vastab ühele tunnile. Ajavööndeid arvutatakse Greenwichi mediaanist lähtuvalt

Maa magnetism ja magnetväli
Maad ümbritseb magnetväli, mis on tekitatud Maa tuuma poolt. Magnetväli kaitseb Maa pinda Päikeselt tuleva ioniseeriva kiirguse eest, mis tapaks kõik elava. Magnetväljatelg ei lange kokku Maa pöörlemisteljega. Magnetväljas püütakse kinni Päikeselt tulevad elektronid ja prootonid kinni, need koonduvad mööda magnetvälja jõujooni moodustades Van Alleni vööndi.
Kiiresti liikuvad elekronid ja prootonid põhjustavad atmosfääri ülakihtide elektrifitseerumist, mis põhjustavad magnettorme ja virmalisi.
Maa magnetiline põhjapoolus ja magnetiline lõunapoolus,

Päike, Päikese kiirgus
Päike on umbes 5 miljardit aastat vana, ta koosneb põhiliselt vesinikust (70%) ja heeliumist (28%). Läbimõõt on umbes 109 Maa läbimõõtu. Temperatuur pinnal umbes 6000C ja sees umbes 13 000 000C. Päikese sees toimuvad suure rõhu ja temperatuuri juures termotuumareaktsioonid – vesinik liitub heeliumiks . Päike kiirgab elekromagnetilist kiirgust. Päikese kroon on hõreda ja kuuma gaasi pilv. Päikesetuul on kroonist pidevalt eralduv hõreda ja kuuma plasma pidev voog.
Päikeselt tulev elekromagnetiline kiirgus jaguneb:
Gammakiirgus – 0,01 nm, mida väiksem lainepikkus seda suurem sagedus
Röntgenkiirgus 0,01 – 10 nm
Ultravioletkiirgus – 10 – 400nm, UV-C ülimalt ohtlik elusorganismidele, neeldub täielikult osoonikihis (200-280) , UV-B ohtlik elusorganismidele,
neeldub osaliselt osoonikihis, hõreneva osoonikihi puhul on peamiseks ohuteguriks, UV-A ohutu elusorganismidele, päevituse ja D vitamiini tekitaja
Nähtav valgus – 380-760nm
Soojuskiirgus – 760-1000000nm

Päikese ja Maa kiirgusspekter
Päikese kiirgusspekter jaotatakse kolmeks peamiseks lainealaks. Kõige suurem hulk kiirgust, ligi 56% tuleb silmaga nähtavalt lainealalt. Ultraviolet kiirguse osakaal päikesekiirguses on ligi 8%. Ülejäänud 36% on infrapunane kiirgus.
Maa kiirgab soojust. Mida kõrgem on aluspinnatemperatuur ja madalam õhutemperatuur, seda suurem on Maa soojuskiirgus ja seda kiiremini maapind jahtub.

Atmosfääri koostis ja ehitus
Atmosfääri koostises on 78% lämmastikku, 21% hapnikku, 0,93% argooni ning keskmiselt on süsihappegaasi 0,033%.
Kõrguse suurenedes õhurõhk väheneb.
Atmosfäär ehitus on järgmine: atmossfäär, litosfäär ja hüdrosfäär – nende ühine ala moodustab biosfääri
Troposfääris kõrguse kasvades temperatuur väheneb, stratosfääris tõuseb, mesosfääris langeb ning termosfääris tõuseb

Osooni kiht ja selle mõõtmine
Osoonikihi paksust mõõdetakse Dobsoni ühikutes. Dobsoni ühik vastav kokkusurutud osoonikihi paksusele(1mm) merepinna tasemele normaalrõhule (1atm).
Osoon tekib ekvaatori kohal stratosfääris ja laguneb pooluste kohal

Atmosfääri koostise antropogeensed muutused ja tagajärjed
Süsihappegaasi konsentratsioon on tõusnud, sealhulgas ka dilämmastiku ja metaani ning need põhjustavad kasvuhooneefekti ( kliimasoojenemine )

Hüdrosfäär ja vee jaotumine Maal
Maailmameri omab 97,2% kogu veest, mandrijää ja liustikud 2,15%, põhjavett 0,62% ja sisemered,järved ülejäänud. Maailmamere põhilisteks sooladeks on naatrium ja magneesium kloriid. See katab maismaast 71%, ometigi moodustab see Maa massist ainult 0,23%. Põhja-poolkeral on vähem vett,sest siin on maismaad rohkem, lõuna-poolkeral aga vastupidi

Vee kihistumine maailmameres
Maailmamere temperatuur on kõrgem pinnalähedases kihis, mis soojeneb päikesekiirguse toimel. Sügavuse suurenedes kahaneb päikesekiirguse soojendav toime ja lainetusest tulenev vee segunemine lakkab, seetõttu langeb vee temperatuur kiiresti. Termokliin on piirkond kus temperatuur järsult langeb ja peale seda on vee temperatuur ühtlaselt madal kuni maailmamere põhjani (4C).
Vees lahustunud hapniku sisaldus on kõrgem maailmamere pinnakihis , kus toimub fotosüntees

Maailmameri, selle põhja osad, merede tüübid
Maailmamere moodustavad India-, Vaikne- ja Atlandi ookean. Põhja-Jäämeri ja Lõuna-Jäämeri. Maailmamere soolsus on 34,5 prom ehk 3,45%.
Maailmamere põhja osad
šelf – e mandrilava . on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üle ujutatud
mandrinõlv – on maailmamere põhja osa, mis paikneb mandrilava ja mandrijalami vahel – see on suhteliselt järsk
mandrijalam – on mandrinõlva ääristav maailmamere osa
abüssaalne tasandik – on tasane ala ookeani põhjas
bentaal – on veekogude põhi organismide elukeskkonnana
litoraal – on veekogu ökoloogiline sügavusvöönd, hõlmab rannikupiirkonda kus kasvab põhjataimestik
sublitoraal – maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, algab mõõnavee alampiirist, tavaliselt lõppeb šelfiga
batüaal – maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa, 200-1000m
abüssaal - maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, 2000-6000m
hadaal – üle 6000m, enamasti süvikud
Merede tüübid
Meri – on maailmamere osa, mida eraldavad ookeanidest või teistest meredest suuremal või vähemal määral saared, mandrid jne ning mille hüdroloogiline režiim erineb ookeani omast
Sisemeri – on meri, mis on ühe või mitme väina kaudu ühenduses ookeani või mõne teise merega
Ääremeri – on ookeanilisel maakoorel asuv maailmamere osa, mis on avaookeanist eraldatud saarkaarega või muuga mis on ühenduses mandriga
Saartevaheline meri – on maailmamere osa, mida ümbritsevad saarestikud , segades vaba veevahetust maailmamere ülejäänud osaga
Šelfimeri – on meri, mille põhjaks on mandrilava e šelf. Šelfimere sügavus ei ületa reeglina 300m. Sellisteks on Läänemeri, Põhjameri ja Pärsia Laht

Maailmamere hoovuste süsteem
Hoovus on suure koguse merevee horisontaalne ja enam-vähem püsiva suuna ja kiirusega liikumine, mis on põhjustatud püsiva suunaga tuultest,soolsuse-, ja temperatuurierinevustest. Tuul suudab vett mõjutada vaid kuni 100m sügavuseni
Maa pöörlemine ja sellest tulenev Coriolise efekt on põhjuseks hoovuste kõrvalekaldel n.o otsesuunast – põhja poolkeral paremal, lõunas vasakule.
Hoovuste suunda mõjutavad rannaroone kuju ja põhja reljeef.
Soe hoovus – on hoovus,mille temperatuur on kõrgem kui ümbritseva vee temperatuur. Soojad

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla