Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini) (7)

Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)
KA – keskaja ja vararenessansi antoloogia,
RA – Renessansi antoloogia
MKL – maailmakirjanduse lugemik keskkoolile.
Lisaks: V.Žirmunski Väliskirjanduse ajalugu.
Maailmakirjandus I. Keskajast valgustuseni. Õpik keskkoolile. (või Antiikajast valgustuseni). Kindlasti lugeda.
John Donne – luuletaja, kelle luule enamik eestikeelsest tõlkest on maailmakirjanduse keskkooli lugemikus, mida on raske kätte saada. Üht kolmest antoloogiast peab olema korralikult lugenud.
M. Bahtin „Valitud tööd“ esseest „Aja ja kronotoobi vormid romaanis “ peatükid V, VI, VII. Näitab narratiivide põhitüüpe, mis on läbinud erinevaid aegu.
Kurtna, A ja Talvet , J. Boccaccio elust ja loomingust. ( Dekameroni saatesõnas ka 1993, aga seda on raske kätte saada.).
Talvet, J. Hispaania vaim. (selle käsitlused Keskaja ja vararenessansi hisp luule“, „Tormese Lazarillo“, „ Cervantes “, „Cervantese romaaniteooria“, „Baroki liikumatus ja dünaamika“, „Quevedo“, Baroki filosoof ja esteetik Gracian “)
Talvet, J. Tõrjumatu äär.
Lugeda kümme tervikteost. Kindlasti kontrollib eksamil!!! Üks suur küsimus eksamil, millele kirj vastata ja ta loeb seda ning küsib, mida olen lugenud suuliselt ja laseb rääkida sellest.
Teoste puhul panna tähele, kes on Eestisse toonud ja tõlkinud! Eeposed enamuses tõlgitud Rein Sepa poolt.

Keskaja ajalooliskultuuriline taust. Keskaja kirjanduse põhinähtused.

Vanim keskaegne eepika Islandil ja Iirimaal . (Vanem Edda ) Anglosaksi eepos . ( Beowulf ).

Keskaja kangelaseeposed (Nibelungide laul – lugeda vana värssteksti Rein Sepa tõlkes 1977. aastast. Ainuke, mis suurtest keskaja kangelaslauludest on tervikuna eesti keeles)

Keskaja rüütlikirjandus ( Wolfram von Eschenbach Parzival, värssteos, erandiks, kuna pole tervikteos)

Kirjandus keskaegses linnas. Ldnkeelne kirjandus. Keskaja draama . Rahvaluule . (Keskaja hispaania luule). Villon ( Testament )

Renessansi ajaloolis -kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse põhinähtused.

Üleminek keskajalt renessansile. Dante Alighieri ( Jumalik komöödia tõlkimisel, seni olemas vaid katkendid õpikutes) ja Chaucer ( Canterbury lood – värssnovellid, ei ole terviklik teos, ei jõudnud lõpetada.)

Uusaegse lüürika ja proosa algus. Petrarca ja Boccaccio ( Dekameron (semperi tõlge), Secretum)

Renessansi lüüriline luule (15. – 16. sajand) ( Shakespeare ’i Sonetid .)

Renessansi eepiline luule. (15.-16. saj)

Renessansi humanistlik esseistika , publitsistika, satiir ( Erasmus Narruse kiitus, More Utoopia , Montaigne Esseid)

Renessansi romaan ja novell (15.-16. saj). ( Rabelais Gargantua , Pantagruel ; Tormese Lazarillo elukäik, Cervantes Don Quijote , Koerte kõnelus)

Renessansi draama ja teater (15.- 16. saj) ( Marlowe ’ Tragöödiad (Doktor Faustuse traagiline lugu), Shakespeare’i komöödiad (Georg Meri tõlked enamuses). Ajaloodraamad ja tragöödiad, Lope de Vega Sevilla täht, ka valimik Hispaania pärand: Cervantese vahemängud, Lope de Vega Tantsuõpetaja.)

17. saj ajaloolis-kultuuriline taust. Barokk ja klassitsism .

17. saj proosa. (Garcian Käsioraakel. Bunyan Palveränduri teekond (kõige varasem inglise kirjanduse tõlge eesti keeles, soovitab Anne Lange tõlget.). La Fayette Printsess de Cleves (peetakse uuema psüholoogilise proosa alguseks), Maailma kirjanduse lugemikust La Rouchefoucauld Maksiimid ja veel midagi.)

17. saj luule. (Quevedo Valik luulet (esindab barokset vastandite ühendamist, surmateemaline luule, mis ühendab vastuolusid näiva ja tegelikkuse, kehalise ja hingelise vahel. Suurimaid groteski kirjanikke eur-s pärast Rabelais’d). La Fontaine ’i Valmid ( Kaalepi ja Krossi tõlked MKL-s), Maailma kirjanduse lugemikus Aspel, John Milton , Paul Fleming, John Donne (teda tõlkinud näiteks PE Rummo)

Barokk draama. (Carderon Elu on ülenägu, Suur maailmateater; Tirso de Molina Sevilla pilkaja ja kivist külaline; ka valimik Hispaania pärand: Calderon Nähtamatu daam , Armastusega ei tehta nalja (Don Juani müüt saab siit alguse. Hääldus hispaaniapärane!).)

Klassitsistlik draama (Moliere’i näidendid. Tema don Juan on juba prantsuse hääldusega, aga lähtub ikkagi algsest hispaania Tirso de Molina Don Juanist).
I Keskaeg
Keskaeg on väga pikk periood, alguseks u 5. sajand (lääne- rooma imp lagunemine 5. saj-l). Lääne eur-s keskaeg lõppeb 15. sajandil, märgid, mis tähistavad uusaja algust (Ameerika avastamine). Itaalias renessanss tähistab ka ikkagi uue ajastu algust. See keskaeg on ikkagi ainult lääne kultuuris kasutatud ja selle püsimine ei ole kindel. Lihtsalt hakati nimetama nii. Ida eur käsitlustes, Nl-s venitati keskaeg isegi 17. sajandisse, mis Lääne Eur ikkagi ei kehti. Renessanss ja keskaeg on väga erinevad ja neid ei ole võimalik ühte arvata.
395 – Lääne ja Ida-Rooma – Rooma impeeriumi lõhenemine on juba keskaja algusele juhtiv.
476 – L.Rooma lagunemine – loetakse keskaja alguseks. Peam sisevastuolude tulemusena laguneb.
4. – 6. saj – Suur rahvaste ränne – põhja ja ida hõimude ümberpaiknemine lõunasse ja läände. Frangid prantsuse aladele , mis oli tugevasti romaniseeritud ja ladina keel valitses. Hispaanias läänegoodid lõuna skandinaavia ja saksa aladelt tungivad hispaaniasse. Briti aladele tungivad anglid ja saksid lõuna skandinaaviast, ainsana ei jõua Iirimaale, mis jääb puutumatuks. Idagoodid ka kuhugi . Oluline on ristiusk selle juures. Roomas oli suhteliselt uus ja alguses suhtuti vaenulikkusega. Varakristlasi kiusati taga. Esimestel sajanditel suured vastuolud. Marcus Aurelius jälitas ja kiusas taga, Caesar kaldus kristlike põhimõtete poole rohkem. 4. saj-l tunnistati Roomas ametlikuks riigiusuks. Siit hakkab kõik muutuma . Rooma hakkab kindlustuma ka kui ristiusu keskus. Hakati rajama Püha Peetri (Peetruse) basiilika , Hispaanias San Diago de Compostela Jakoobuse auks (põrm leiti). Rooma aladele hakkasid tungima barbarid – võõrad. Võtsid varakult vastu ristiusu. Ristiusk läheb edasi Rooma kaudu. Kiriku keel on samuti tähtis. Ladina keel elava keelena hääbus, aga kirikukeelena läks edasi. Ladina tähestik. Ida Rooma kaudu läks Venemaale ristiusk varakult Bütsantsi kaudu. Armeenias ristiusk riigiusuks 301 – kõige varem väljaspool Roomat , oli Rooma koloonia, selle mõjul. Mõnedki kirjanikud on neid konflikte sellest ajast peegeldanud – Corneille „Polyeuctus“ sündmused Armeenias, katoliiklik religioosne näidend; Calderon „Imevõlur“ sündmused Süürias, peatagelane naine, kes on pühendunud kristlane; hinge kuradile müümise motiiv . Noormees , kes pöördub armastuse ja naise usu mõjul.
Äärealad on paljuski põnevad, sest säilib midagi ehtsat. Iiri saagade kujunemine 2. – 7. sajandil. Kuuluvad keskaja vanima kirjapärandi hulka. Keldi päritolu. Nibelungide laul. 5. sajandil Püha Patric Iirimaale ja viis sinna ristiusu. Viidi rahumeelselt ja praegu on iirlased tugevad katoliiklased. Tekkis sõbralik koosselu vana rahavloomingu ja ristiusu põhimõtete vahel. Kloostrid rajati.
4. saj – 5- saj Püha Augustinus .
5. saj ristiusk Iirimaal.
6. saj Justianus Ida Roomas, Bütsantsis
6. saj Artus (Artus?) – Iiri kloostrikultuur, 7. saj saagad kirjalikult, rüütliromaan.
18.02.09
Folkloor ei ole tingimata lihtrahva loodud, peamiselt on edasi kandunud ikkagi ülikute (hõimupealikute, kuningate jms) lähikonnas tegutsenute jutud. Lihtrahva loodud värsid ja laulud ei saanud säilida nii lihtsalt. Vahekord rahvaluule ja teadliku kunstluule vahel on keeruline ajaloos olnud. Rohkem näha lääneeur-s. Eestlaste rahavluule pärit hilisest keskajast hoopis (13, 14. sajand).
Püha Augustinus heitis pilgu tagasi senisele Rooma ajaloole ja tegis eda tugeva kriitilisusega ja näitas et imp langemise põhjus oli kindla moraalse aluse puudumine v nõrkus. See alus sai olla ainult Kristuses (ristiusus). Petrarca üks tähtsamaid teoseid on seotud Püha Augustinusega „Secretum“. Kahekõne, ulatuslik läbi mitme raamatu.
Ida-Roomas läheb antiiklik traditsioon edasi. Ja selle järjepidevuse tõttu on tulnud sealt käsikirjad ja koopiad, mis on suure väärtusega. Renessanssis hakkaski vanade ürikute taastamine.
Kuningas Artur on legendiline kuju, kes oli legendaarne brittide kuningas 6. saj-l. Tema kohta legendid . Tema rüütelkond ja ümarlaud. See materjal läks hiljem peamise materjalina rüütliromaani, mis 12. saj-l hakkab prantusmaal levima.
Kangelaslaulud , mis loodi 11.- 13. saj (nibelungide laul) selle materjal pärineb just 5. saj-st Suurest Rahvasteränded. Kuna ajavahemik on suur, siis on palju müüdistunud. Nib. laul loodud 13. saj alguses. Teoste loomise ja sündmuste endi vahel ajaline distants väga suur.
Ida rooma kohta veel, et 6. saj-st sai alguse ka Püha Sofia basiilika, mis on praeguses Istanbulis üks keskne ehitis. Oli kristlik kirik kogu aeg kuni 15. saj keskpaigani, mil türklased vallutasi IR kantsi kristlaste käest ja nüüd on seal islam . Olulised ongi suhted idaga, võtmelised ka hilisel keskajal
Islami levik. 7. saj alguses. Nomaadide keskel. Muhamed kuulutaja ja prohvet . Inimesed kirjaoskamatud. Kriitiline meel nendel aegadel puudus. Seeetõttu levisid igasugu usud kiiresti ja islam kujuneb kristluse vastaspooleks. Tulevased sõjad just nende vastasseis. Põhja Aafrikas Araabia juhid.
711 sissetung Hispaaniasse ja lühikese ajaga vallutasid kogu pürenee poolsaare, enne neid olid länegoodid, germaani hõim. Võtsid varakult ristiusu omaks. Kuid ei saanud seal eriti kaua olla. Enne seda oli oluline rooma provints pärast kelte. Läänegoodid ei jõudnud sügavale juurduda ja selle pärast on hisp erinevused päris suured muust euroopast. Araablased seadsid end sisse sajandiks. Nende segunemine teeb omapärase rahva, mistõttu pürenee ps erineb muust euroopast. Rassiliselt tugevad mõjud araablastelt. Maurid e araablased olid andaluusias kõige kauem. Alles 1492 sunniti alles lahkuma . (Am avastamine). Kohanimed jm peegeldavad mauride endisaegset kohalolu. Arhitektuuris kõige enam mõjusid. Mošeed. Gordova mošee. Granada kuulus alambra. Sevillas omad mälestusmärgid. Araablased tungisid hips edasi ja jõudsid pariisi alla välja. Karl Suure vanaisa lõi tagasi. Kirjanduses suur teema, kuidas Karl suur võitleb araablastega ja püüab kristlastele hispaaniat tagasi vallutada. Just hispaanias esmakordselt 11 v 12 saj tekib araabia luules esmakordselt stroofi mõista – kindel värsiüksus ja riimiskeem, seda enne araabia luules ei olnud. Olid pikad jadada ja värsiridade arv ei olnud piiratud. Hispaania mõjul tekkis see. „Hispaania luule“ lugeda.
Isegi araablaste kaudu tuli euroopasse tagasi eurooplaste enda teadmisi. Neid vanu teadmisi, mida nad olid võtnud üle IdaR-st toodi üle Lääne-euroopasse (Hisp). Täppisteadused jms. 10. ja 11. saj oli just see araablaste Hispaania kõige õpetatum ala Eur-s. Esimene lääneeur ülikool Bologna ülikool 1088 11. saj keskel. Ülikoolid eriti just hiliskeskaja nähtus. 14. saj keskel palju ülikoole.
Karl Charlemagne taastas keisririigi ja lääneimpeeriumi. 8. saj II poolel. 9. saj peale läheb võim germaanlastele. Keisri ja paavstivõim ei ole omavahel kooskõlas. Tugevad erinevused, mis algavad pärast Karl Suurt, kes oli kristlaste kuningas, romaanlane. Germaanlaste tulekuga algavad vastuolud. Kui Alighieri tuleb kirjandusse, on keisri ja paavstivõim juba suures konfliktis.
Karl Suurega seotud romaani rahvaste kangelaslaulud. Alates 11. sajst olulisim nähtus kirjanduses.
Varasemast kirj loomingust on väärtuslikem „Vanem Edda“. Maailmaloomise legendid, kirstuse- eelne . Kindlasti lugeda! Oluline teos. Seal ilma riimita värss. Oma kunst ja võtted olid küll olemas. Säilinud müüdistikku ja laule, mis mujal on hävinud. Anglosaksi eepos „Beowulf“ on varasemaid käsikirju, mis on meieni jõudnud. Kuid tunduvalt mõjutatud ritiusust. Ei ole enam seda ürgset toorust, nagu edda lauludes. Kõige arhailisem just eddas . Varasema keskaja tähtteos.
Riimi fenomen tuleb alates ristiusut. Üldine levik alates 9. sajst kuni 11. saj.ni ja hakkab laialt juurduma just romaani rahvaste loomingus. Germaanlased kasutasid varem alliteratsiooni. Romaanlaste mõjul 12. saj hakkab riim levima ja germaanlaste loomingus.
Uuem , hiliskeskaja kirjandus algab kangelaslauludest. Savad alguse 11. sajst, aga edasi ka 12. ja 13. saj-l. Vanim prantslaste rolandi laul 11. saj keskelt, hispaanlaste oma 12. saj-st. Sakslaste nibelungid 13. saj algusest. Rolandi laul ei ole eesti keeles tervikuna. Semper on osa tõlkinud blankvärsis (korrapärase pikkusega värsid, ilma riimideta). Looja võiks olla keegi munk , kuna ristiusk on tähtsalt sees. Kristluse võitlus mauride vastu. Prantsuse kangelaslaulu temaatika läks edasi. Rahvalikud laulikud levitasid rahva hulka ja laulud ka lühenesid. Liikus edasi rüütliromaanidesse, ka fantastiline süžee. Ajalooline legendistik on müütidega segunenud. Renessanssiski veel levib. Kogu aeg võitlus mauride vastu, Karl Suur. Kangelaslaulude tunnusjooned – nad peegeldaavd mingi kindla kujunemisjärgus oleva rahvuse mineviku suuri sündmusi. Romaani peamine sündmus just Karl Suure ja kristlaste võitlus teiseusuliste vastu. Germaanlastel suure rahvarände teema.
Armastuse teema tuleb niblaulus sisse, arvatakse rüütliromaanide mõju, mis oli tugevasti armastuse teema sisse toonud. Hispaanlaste kangelaslaul „Laul minu Cidist “. 12. saj keskelt algkäsikiri. Meie tunneme 14. saj pärit käsikirja järgi. Eepiline materjal hispaanias kõvasti kasinam. Erinevus suur on see, et ajaline distants sündmuse ja käsitluse vahel on väikse. Sellest tuleb, et antakse realistlikult edasi ja midagi fantastilist eriti ei ole. cid – isand araabia keeles. Hüüdnimi hispaanlaste kangelasele. Gastiilia kuninga teenistuses. 11. saj-l ei olnud rahvustunnet veel arenenud. Cid oli ka erinevate valitsejate teenistuses. Teoses siiski vaid hispaanlaste kangelane. Võrreldes prantsalste lauluga, ei ole usuline fanaatilisus üldsegi tähtis, tuleb sisse hoopis perekondlik motiiv. Peategelases ei ole vastuolusid ja pingeid ei tule sisse. Positiivne kangelane algusest lõpuni. Teos toob esile rahvast, kollektiivi. Cidi armastatakse, suhtub perekonda ja tütardesse väga eeskujulikult. Tütarde ümber tekibki konflikt. Kaplinski on eesti keelde tõlkinud osa, väiksem osa Kaalep . Kaplinski annab assonantsriimi ka eesti keeles edasi, erinevalt Semperist rolandi laulu puhul.
Nibelungide laul – rein sepp tõlkinud eesti keelde. 13. sajandi algusest pärit. Selgesti kristlikke motiive ja tegelased käivad isegi kirikus, aga samas julmad sündmused jms ka. Erisugune stroof kasutusel, mida ühendavad paarisriimid. Nibelungide stroof. Germaani rahva enesekriitikat palju selles teoses. Inspireerinud hiljem Wagnerit jt.
9. saj Beowulf ka kangelaslauluna käsitletav. Rein sepp eesti keelde tõlkinud. Sündmused arenevad Rootsis.
Normannid e viikingid tungivad igale poole lõunasse bütsantsini välja 9. – 11. saj. Hõivavad prantsusmaa, Itaalias ka mõningad alad. Germaani keelte sissetung prantsuse keelde, hääldus jms kujunes tugevasti ümber. Normanni vallutaja William 1066. Tungiti ka Iirimaale. Vanad keerulised keeled peavad taanduma ja kaasaegsed lihtsad keeled pannakse valitsema . Normannidega lõpeb vanim inglise kirjanduse ajajärk. Old English lõpeb, tuleb Middle English. 14. saj algab uus rahvuslik tõus ja uus moodne inglise keel hakkab kuju võtma.
11. – 13. saj kangelaslaulud
11 – 13 saj islandi laulud. Snorri XIII, kellele omistatakse ka noorem edda.
Üleminek pärgamendilt paberile 11. saj. Teosed saavad paremini levida.
1054 kiriku lõhenemine rooma- ja kreeka-katolikuks kirikuks.
12. saj alguses Umar Hajjam . Araabia kirjandus Euroopas.
14. saj peale on ülikoole juba päris tihe võrk. Nende roll intellektuaalse elu edendaja ja keskustena.
11 – 13 saj ristisõjad 8tk. Eesmärk oli vallutada paganatelt pühasid paiku. Jeruusalemma vallutamine 11. saj-l. Itaalia renessanssi viimane suur kirjanik Tasso kirjutas poeemi „Vabastatud Jeruusalemm “ I ristisõja sündmuste taustal. Parzival 12-st sajandist on ka rüütliromaan, milles peegeldub ristisõja temaatika. Armastus, mis ületab vaenupiire. See temaatika hakkab ka sel ajal suurelt levima.
12.- 14. saj rüütlikirjandus – tähtis nähtus keskajal. Kangelaslaulud on ilma autorite nimedeta ja me ei tea neid, aga al 12. saj prantsusmaast tekkis rüüütlikultuur. Mingil moel läheb edasi ka renessanssi ja selle lõpuni. Tasso vabastatud Jeruusalemm on ka sisuliselt rüütlikirj. 17. saj alles pidurdub. 16. saj lõpuni läheb välja. Võimalik, et midagi on ka sellist, mille poole enam tagasi ei pöörduta. Kuid on ka põnevaid nähtusi nii eepilises kui lüürilises žanris. Kui kangelaslaulud, jutustasid suurtest ajaloosündmustest, sisi rüütlikultuuris 12. saj-st teisiti – see tekkis feodaalide lossides, lossikultuur, mitte sõjaväljadelt. Suhtlemine rahuajal, mitte sõjaajal. Tegemist armastusega. Sõjaajal pole selleks aega. Lossidest hakkab välja kasvama uut tüüpi kultuur, milles hakkab esile tulema naine – õukonnadaam. Algab naisekultus, daamikultus. Kaua aega ei ole midagi tegemist lihtsate naistega, küll neid siiski muinasjuttudes (tuhkatriinu jms). Kuid rüütliromaanid on aluseks ka muinasjuttudele. Naise tulek daamina. Konventsioonide ja teatava filosoofia järgi pidi igal rüütlil olema südamedaam. Iga teo innustaja ja mehe õilistaja on armastus. See oli ka kättesaamatu armastus. See daam oli tavaliselt abielus. Näiteks kuningas Arturi abikaasa. Kui daam siiski vastab rüütli tunnetele mingil viisisl, siis sünnivadki rüütlite suured teod. ( moraalsed suured teod). Rüütel on see, kes on kõrgemal – hobusel. Esiletõstetud ja seatud õilsamaid tegusid tegema. Teod on ka aeg-ajalt rumalad ja daamid pöörduvad eemale. Nad õpivad oma vigadest. Rüütliromaan ka kasvatusromaan, rüütlid kasvavad, arenevad moraalselt. Rüütleid katsutakse läbi erinevates äärmuslikes olukordades ja vaadatakse kas nad on armastusele truud. Kui on, siis suudavad ka raskused ületada. Kangelaslauludes valitses lai ühiskondlik-avalik teema, aga RM-des isiklik-eraeluline teema. Mehe-naise kokkupuuted. Iniimsus. Siit peale hakkab tekkima prühholoogiline kirjandus. Prantsuse kultuurist pärit ja sellega oluliselt seotud on psühholoogia tulek. Juba ka rolandi laulus võib märgata.
Oluliselt toetuti vanadele keldi legendidele, pärimustele ka antiigist . Palju fantastilist. RM-d paistavadki silma palju üleloomulikuga. Ajaloolist reaalsust pole vaja otsida. See on eraeluline ja müütiline, laiemat ühiskondlikku tausta võib ainult aimata, aga see ei mõjuta sündmuste kulgu , vaid tegusid ja kulgu juhib ajatu müüt. Kangelaslaulud ei ole romaanid . Romaan tulebki esmakordseöt prantsusmaalt rüütliromaanidega. Pikad teosed, mis jutustavad rüütlite seiklustest ja armastusest. Seiklus ja armastus on kaks olulist märksõna. See on eeskujuks hilisemale romantilisele kultuurile . 19. saj es poolel romantismis on tähtis nähtus muinasjutt . Siis avastati uuesti just keskaja kultuur. Ja muinasjuttude struktuur pärit RM-dest. Algseslt tähendas romaan romaani keeles kirjutatut, sest just sealt tekkis romaan. Selge on see, et tähtsaimaks tunnusjooneks on tema eraelulisus ja väga rikkalik kujutlus ja seiklus.
Laienes eriti saksamaale, osalt inglismaale , vähem hispaaniasse. Edasi läheb sujuvalt renessanssi. Alguses romaanid eranditult paarisriimides värssteosed. 15. saj keskel leiutatakse trükikunst. Plahvatuslikult algas kiire raamatute levik ja neid ei olnud vaja enam meeles pidada – tuleb sisse proosa. 15. saj teisest poolest ja 16. saj-l läheb edasi ka rüütliromaan, aga just proosavormis . 16. saj I poolel suur rüütlirom levik Hispaanias just proosa vormis, kuna tol ajal hisp kltr tõus. Hiline proosa rüütlirom hullutas massipublikut. Hariduse levikuga tekkis see, sest kesklasski oli kirjaoskajad. Rüütlikirjanduse puhul oluline meelde jätta, et siit peale kirjandus identifitseerub – 12. saj algusest on teada ka kõikide teoste autorid. Kirjandus muutubki kirjanduseks, enne oli rohkem ajaloo talletamise funktsioon. Rüütliromaanist alates oli kirjandus muutunud kunstiks. Seega alates 12. saj-st peale on kirjandus kunst !!!
Chretien de Troyes
Kirjutav naine – Marie de France – kirjutas rüütlinovelle. „Kuslapuu“ – tristani ja isolde lugu.
Kui varasemas kirj-s oli erand rahvuskeeles kirjutatud teos, siis alates RM-st saab rahvuskeeles kirjutamine tavaliseks. Luulet ei saagi luua mingis kunstlikus keeles, nagu oli ladinakeel . Tähtsad tunnusjooned ongi, et kirjanikud tulevad esile (ka naised!!), rahvuskeeltes kirjutamine, kirjandus oli isiklik otsing ehk muutus kunstiks. Siiski naiskirjanikud olid põlatud, feminismile andis tõuke alles romantism 19. saj-l.
Ka suur lüürilise luule plahvatus oli 12. saj. Provence-s lõuna prantsusmaal tõuseb luule esile. Paljud luuletajad tõusevad esile – trubaduurid . Pärit sõnast, mis tähendab leidma, leiutama , otsima . Teadlikud luulevormi otsingud. Leiutasid palju uusi luuletusvorme. Kogu aeg otsiti uusi riimivõimalusi ja – skeeme . Otsingulisus niisiis igas mõttes trubaduuride juures. Lai nähtus tollases kirjanduses. Tuleb esile ja hakkab ilmuma ka individuaalsus luuletajate hulgas. Samas ei saa võrrelda selle individuaalsusega, mis tuleb hiljem. Arnaut Daniel – tema leiutatud on sekstiid.
Väga rikkalik luule. Tervikuna võib öelda aga seda, et keskaeg püsib mingites kindlates vormikaanonites ja piirides. Olid luulevormid , mis andsid ette teema ja arengu, see kõik oli ette antud vormi poolt. Autori jaoks tähtsad olid varjundid ja kujund. Üleminek abstraktsest meelelisse ja vastupidi on selles kujundis koos. Eesti luule ei ole õppejõu hinnangul eriti kujundirikas ja metafoorne . On lihtsalt saavutatav allegoorne kujund, aga midagi keerulisemat eriti mitte. Peamine tunnusjoon, mis hakkab esile tulem renessanssi ja keskaja vahel, on jõuline individuaalsus, mis on peamine erinevus. plahvatus toimub, mis pärast hakkab mõjutama kõike.
Rüütlikirjandus on hiliskeskaja suurim fenomen. 13. saj-l on linnakultuuri algus ka, mis on täiesti erinev joon. Jällegi on prantsusmaa selles esiplaanil . Tähendab seda, et linnu on rohkem ja linnades on see uus klass, kes hakkab tooni andma – kaupmehed ja käsitöölised – kolmas seiusus vaimulikele ja feodaalidele lisaks. See kolmas seisus on praktilised inimesed, mõtted ei ole enam taevastes sfäärides ega südamedaamide juures. Boccacio looming näiteks, ka tema on pärit kolmandast seisusest. Keskklass laieneb ja saab hiljem juhtivaks jõuks ja toob esile progressiidee, mis siiamaani mõjutab. Kodanluse jõuline esiletulek. Tegelevad praktiliste aladega. Tugevas vastandlikkuses varasemate ühiskonnajuhtidega. Levib praktiline suhtumine. Maisem hoiak. Julgem maisus algab alles 17. saj-st. Boccacio dekameron 14. saj-st oli tol ajal väga vihatekitav.
Samas tulid linnadest ka need, kes ei jäänud praktilisuse ja maise juurde (Dantegi oli linnast pärit).
Satiirilis-didaktiline kirjandus – moraliseeriv, õpetva, pilkeline, ühiskonna pahede vastu. Saksamaal laia levikuga. Saksa kirjanduses on hiliskeskaja raamid veel pikka aega, sellist individuaalsuse murrangut seal nii väga ei olnud. Keskaja linnas on suur osa kirjandust ka ladinakeelne kirj. Vagandid, kes olid haridussüsteemiga sattunud vastuollu, aga olid siiski haritud kirjutasid ladina keeles ja pilkelist kirjandust. Ka dekameron on munkasid pilkav.
Erinv rüütliromaanist - rebaseromaan (saksa 16. saj kirjanduses, alguses värsid, siis proosa. Loomad peegeldavad inimest ja ühiskonda ja selel suhteid. Satiiriline , aga ka didaktilin. Autori hoiakudki näha. Mahukas teos, mis on tulndu edasi Goetheni ja ka eesti kirjandusse) ja roosiromaan (seda ongi ainult üks teos prantsusmaalt, keskaja allegooria parim näide). Individualiseeritud tegelaste asemel on abstraktsed mõisted. (Calderon viis allegooria laadi veel 17. saj teise pooleni „Suur maailmateater“). Vagantide luule. Ka nägemustežanr on olemas. Fantastiliste kujunditega. Ka jumalik komöödia oli kirjutatud nägemusežanris. 13. saj kuulub ka veel keskaegse teatri nähtus (ka 14 ja 15 saj). Erines põhjalikult antiiksest teatrist , kasvas välja kirikurituaalidest, religioossest taustast . Seotud usupühadega, selge moraalse didaktilise eesmärgiga. Lühikesed näidendid. Sisult lihtsad. Kõige rohkem prantsusmaalt. Miraaklid – üks näidentite liik. Miraakel Theophilest. Miraaklid põhinesid pühakute imetegudel. (MKL lugeda!). moralitee žanr – moraalinäided, allegooriline.
Keskaja lõpp – taustanähtused: 13. saj tähistas ka vaimulike ordude teket. Katoliiklus hakkas mitmekesistuma. Hiliskeskaja vaimuelu on küllaltki mitmekesine . Kirjaoskajaid rohkem, kirikuelu ise mitmekesisemaks. 13. saj laguses karmeliitide ordu teke, 13. saj alguses frantsiskaanid (Püha Frantsiscus – ülistas inimese ja looduse sidet ja lihtsust). 13. saj keskel augustiinlased, 13. saj algul dominikaanid. 1310 Aquino Thomas – mõjukaim vaimulik autor. Tema Teoloogia summa võeti katoliku kiriku ametlikuks doktriiniks pärast tema surma. Dominikaan, tema doktiirn toetub aristotelesele, seega ka mitte õhust võetud. Intellekt ei mõtle, inimene mõtleb selle läbi. Armastus Jumala vastu on tähtsam intellektist. Renessanss kui nähtus koondub just katoliku maadesse, seetõttu saksamaal 16. saj-l renessanssi ei ole. 14. saj alguses tekivad ka iseseisvad filosoofilised voolud , mis on väljaspool kirikut – nominalism (joon, mida Kaplinski on püüdnud rõhutada, lähtuda meelelisest ja maistest, eitada abstraktset idealiseerimist, teadmine olgu elu tervikuga seotud, reaalsed on ainult need asjad, mida võis meeleliselt kogeda. See on vaid üksik ja individuaalne) ja realism ( tollane realism pigem hilisem idealism , kuulutasid reaalseks mitte ainult selle üksiku ja meelelisest tajutava, vaid ka abstraktse ja väljaspool teadust eksisteeriva, ka Jumal on reaalsus ).
Dante teosed kasvasid välja mitmekesisest vaimulikust õhkkonnast. Umberto Eco „ Roosi nimi“ ( 1980ndad ) – selle menu võti on uudsus – ajalooline romaan, mille sündmustik on just 14. saj alguses, tema toob just esile vaimse keskkonna ja õhustiku, püüdes seda jäädvustada. Teisalt kriminaalne süžee, mis on postmodernismi huvi.
Üleminek keskajalt renessanssile ja renessansi kirjandus:
Üldine iseloomustus: lääne euroopas nähtus vaimuelus ja kultuuris, mida võib ka laiendada ühiskonnale. Algab Itaalias kõige varem. Seal ka kõige suurem levik. Seal kolm R sajandit, pikem kui kusagil mujal 14, 15 ja 16 sajand. Kirjanduse kõrval ka maalikunst ja arhitektuur . Mujal LE-s (eelkõige just LE nähtus, mujal üksikute isikute kaudu) Hispaanias, Prantsusmaal, Inglismaal, samas kui Saksamaa on küllaltki keskaegne 16. saj-l. 16. sajandisse koondub LE renessanss valdavald. 16 saj alguses kõrgaeg. Renessanssi loojak ja kriis, ammendumine, üleminek mingile teisele kltr tüübile sajandi lõpus. Soneti levik on renessanssi sümbolina vaadeldav. sonett on eriline luuletusvorm, mis on alguse saanud üleminekul keskajalt renessanssile, Itaalias petrarca loomingus. Petrarca matkimine paljude poolt. Väljaspool Itaaliat kõige varem Hisp-sse 15. saj teisel poolel. 16. saj I poolel luuletajad hisp-s, kes kirjutasid sonette hisp keeles ja andsid sellele täiusliku kuju, prantsusmaal sonett ka 16. saj alguspoole, Inglismaal 16. saj keskel. Saksamaal ühtki silmapaistvat sonetikirjanikku 16. saj veel ei ole, alles 17. saj alguses tulevd.
25.02.09
Renessanss tuleb jõuliselt esile pärast keskaega. Kõik need on meie väljamõeldud ternminid, mujal neid ei kasutata. Keskaegs aab üldiselt läbi kusagil 15. saj-l. Itaalias samas kõige varem, juba 14. saj-st räägitakse renessanssist. Teistes maades seda veel ei olnud. Valdavalt 15. saj lõpu, 16. saj nähtus. 17. saj-l sellest enam rääkida ei saa. Itaalias küll kolm R sajandit, siiski on It pigem erand. Samas on arvamusi , et It-s see õige R õieti oligi. Mujal oli piiratum. Kõige ulatuslikumalt teistest vast Hisp kirjanduses. Ka u 1 sajandi jagu. 16. saj lõpu poole juba baroki tunnused. Hispaanias on kltrs ajastu märgitud 16. – saj algusest kuni 17. saj keskpaigani mõistega kuldajastu või kuldsajand. 16. saj-l tõusis Hisp Euroopas võimsalt esile, laienes Ameerikale . 16. saj keskpaigast alates esile kerkimas teised jüud – kultuur ja poliitika on seotud – hakkavad esile kerkima Inglismaa jõud, ka Holland . Tõrjub tagasi Hisp mõjuvõimu. Taandub kõrvaliseks äärealaks. Kultuuriline hiilgus püsib 17. saj keskpaigani. 18. saj-l euroopa perifeeriaks. 19. saj-l ka mingil määral.
Humanistlik tegevus märgata 16. saj algusest peale. Thomas Moore 1516 „Utoopia“. Renessanss siiski langeb 16. saj teise poolde, Elizabethi valitsusajale. Rlikku küpsust väljaspoolt It-t võib täheldada just Inglismaal ja Hispaanias. Tekkis rahvuslik draama žanrina ja see on iseloomulik ainult Ingl ja Hisp-le.
Prantsusmaal ka renessanssiks head eeldused. 16. saj-l Itaaalia R mõjud. Viljeletakse neid uusi vorme kir-s nagu Itaalias. 16. saj-l algas kodu sõda protestantide ja katoliiklaste vahel. Kultuurile polnud kohta. Teatrid suleti. Prntsmaal kujunevad eeldused rahvuslikuks draamakski, aga ei teostu. R jääb katkendlikuks, ei näe laiemalt žanrite arenemist . Mõned autorid on, aga sellega ka hiilgus piirdub . Prnts rahv draama tekib alles alates klassitsismist ja on teistele reeglitele allutatud kui mujal varem.
Saksamaal õiget R ei olnudki. Ei kujunenud. 16. saj-l algas reformatsioon . Ususlispoliitiline liikumine. Lahkulöömine kat kirikust . Prot kiriku teke. Pidevad sõjalised konfliktid. Kolmekümne aastane sõda jms. Kltr-l ei olnud hingamisruumi. Ei olnud piisavalt võimalusi, et kltr oleks õitsengu seisundi saavutanud. Säilisid hiliskeskaegsed kirjandusvormid veel 16. saj jooksul.
Mujal Eur-s ei saa Rst kuidagimoodi rääkida.
R peamised nähtused: tähendab taassündi. Termin tekkis It-s. Varasem sündimine oli antiigis. It puhul eelkõige antiikses Roomas. Pöördumine antiigi kui eeskuju poole. Tugevalt seotud humanismiga. Esimene oluline humanist : Petrarca. Ka humanismi vastuolu kätkeja. Uuris vanu käsikirju palju. Ise lasi neid ka paljundada, kirjutas kommentaare. Tegeles tihedalt antiigiga. Cicero looming just tema kaudu hilisemasse jõudnud. Humanism – humanus, inimlik. Hakati sellega tähistama õpetlasi, kes ei olnud otseselt kiriku teenistuses, seni kogu teadmine ja haridus oli ainult vaimulike ala. Nüüd tekkisid ilmalikumad (mitte ilmalikud !!!) mõtlejad. Ei tegelenud enam nii palju jumaliku ja teavliku ainesega. Humanist on ka õpetatud ja haritud, aga ei arenda oma tegevust kiriku rüpes.
Kirikukeel oli valdavalt ladina keel. Suurem osa vaimulikust tekstist oli ladina keeles. Tolle aja täiusliku keele staatus. Vaimse kihi rahvusvaheline suhtluskeel . Kõik P õpetatud teosed on ldn keeles. Siin näha, et õpetatud humanist. Selle kõrval tuleb palju esile ka neid, kes ainult olidki need, kes ainult tegelesid antiigiga, tõlkisid, kommenteerisid. Siit seletus, et humanistid olidki ainult need õpetatud mehed, kes tegelesid antiigiga ja kirjutasid valdavalt ladina keeles. Seletasid antiiki selleks, et kaasaeg võiks sellest õppida ja seda järgida. Antiikne filosoofia ja kirjandus hakkasid laialt levima.
Humanismi mitmemõttelisus tekib sellest, et Petrarca ei olnud ainult õpetlane, vaid ka kirjanik, suur luuletaja. Luuletajana kirjutab peaaegu kogu loomingu itaalia keeles. Tuleb sisse tundmus /tunne ja humanism ei ole enam ainult ratsionaalsus . Kirjandusliku humanismi kohta ütelda, et see on ratsionaalne , on kaugel tõest!! Mitte lihtsustada humanismi mõistet! Kirjandus ei olnud mingi ratsionaalsusele allutatud tegevus.
Antiigist on tulnud ka kolme ühtsuse põhimõte, mis teartris on valitsev. Itaalia R-s ei olnud antiigi matkimist. Kirjanduses ja kultuuris toimub R-s tohutu loovuse plahvatus. Seda ei saa seletada ainult antiigiga. Boccacio näiteks lähtub väga tugevasti hiliskeskajast. Jutustuslikust traditsioonist, rüütlikirjandusest, aga teeb ka oma uuendusi .
Uus individuaalsus – luule, mis on tunnetega seotud, sest see on loodusega seotud, kohalikkusega. Loodus ongi tegelikult see, mille suhtest tekib see uus individuaalsus. Loodus on antiigi ja keskaja kõrval kolmas tegur, mis viib plahvatuseni, uue individuaalsuseni. Kui juba hiliskeskajal võime rääkida teadlikust romaanist , seda enam renessanssis. Väga tedalik loovus, teadlikult loodud kirjandus on R-s. Kirjandusteooria oli ka olemas. Palju võeti ka siin üle antiigist. Aga siin ületatakse see teooria ja looming ise loob uue teooria. Shakespeare’i ei saa seletada mingi antiikse raamiga, samamoodi Cervantese looming ei mahu mingitesse Aristotelese poeetika raamidesse. R on jäänud küllaltki erakordseks nähtuseks. Poole saj jooksul kerkivad esile tõeliselt geeniused loojad , kes kujundavad uusaegse kirj kaanoni esimese järgu. Suured isiksused ka ühiskondlikul, poliitilisel ja ideoloogilisel alal. Moore, Luther, Macevelli jpt. Karl V, Karlos I Hisp kuningas, Francois I jt valitsejad . 16. saj alguspoole kõik see. Edasi suures plaanis küpsemine. Hilisematel aegadel ei ole enam tõelisi suurkujusid millegi pärast.
Luule oli kogu R perioodil juhtiv ja peamine žanr. Seotud trubaduuride luulega. Maa ja loodusega seotud. Dante Alighieri looming ka. 13. saj lõpus, 14. saj alguses. Trotsis ladina keelt. Uus ideaal tekib rahvuslikult pinnalt, mille juured on looduses. Loovuse allikana on vahetu kokkupuude loodusega ja oma keele kaudu loomingu teostamine. Igal pool rahvuskeeles kõik see paremik . R-s ja uusajal veel enam rahvuskeelte lai kasutus ja levik. Põhja Itaaliast lähtub ja levib uusaegne lüürika. Tihe ja vahetu side lõuna Prantsusmaaga . Toetub antiigi eeskujudele. Eepiline luule oli seal ju kesksel kohal. Võeti üle küll midagi üldisest plaanist – suured, mahukad värssteosed, mis peegeldavad avarama taustaga sündmusi. Küsimus siiski veel vorm. Mis võtta vormideks, mis kannavad mahukaid ja suuri luuleteoseid? Ei hakatud kirjutama heksameetris, nagu antiigis oli olnud. Mindi üle keskajalt R-le – oktaavi vorm muutub peamiseks R eepilise luule vormiks. Tähendas aga puhtaid riime, päris nõudlik vorm. Selles enamik R eeposeid. Eepilsit luulet väga palju R-s. Kohe küsimus sellest, kas need on eeposed? Kas igasugune eepiline poeem on eepos? Rüütlikirjanduse mõjul tuleb tugevasti sisse armastsue teema eepilistesse teostesse. Itaalia R-s 15 ja 16 saj on rida kuulsaid autoreid , kes kirjutavad eeposesarnaseid teoseid, mahukad värssteosed- väline kuju antiigi eeskujul, sisult aga langevad kokku romaaniga (Tazzo jt). Põhiline aines on eraeluline. Selle järgi eristada eepost lihtsalt eepilisest poeemist või ka värssroamanist. Viimast mõistet kasutada just It poeemide puhul, sest neil ei ole seda eepilisust nii väga.
Rööbiti Itaalia eepiliste poeemidega hakkab Hisp levima proosaline rüütliromaan. 16. saj I poolel. Proosa laiemale kasutmisele üleminekut selgitab trükikunsti levik. Teadmiste, kirjaoskuse, kirjanduse levik. Laiema lugejaskonna teke 16. saj algusest. Proosa kasvab välja eepilisest luulest . Proosa romaan ja jutustus levivad rööbiti värssteostega. Aines ikkagi keskaegne, rüütlitemaatikaon valitsev 16 saj I poole jooksul vähemalt. Pastoraalteema on rohkem seotud antiigiga. Seal laialt levinud. Ühiskonna vaimne kõrgkiht loob seda, massidele pole ni väga mõeldud.
Teater ja draama - areng on hilisem. 16. saj I poolel ainult eeldused. Palju tuleb ka keskajast – põhiliselt ühevaatuseline kirikuga seotud temaatikaga. Uusaegse teatri rajamine on ebalev. Ei teata mitu vaatust peab olema. Antiiki tunti, aga tajuti ka seda, et uusaeg ei saa piirduda selle matkimisega, vaid on uued ja erilised inimesed, kes vajavad midagi uut. Lope de Vega ja Shakespeare on kaasaegsed. Tuleb hiliskeskajast ka rahvuslik tasand. Uus kvaliteet ja hüpe saab alguse taas kokkupuutest rahvuslikkusega – keele ja loodusega. Saab tõukesk vormidele mida hakati kasutama – erinesid antiigist ja veel enam hiliskeskajast. Ajas rööbiti kaks täiesti erinevat teatritraditsiooni niisiis. (?) Hisp ja Inglise teater sarnased ka väliselt. „Komoodiate tegemise uus kunst“ 1609 De Vega teatriteoreetiline teos Hispaanias, sellist teooriat Inglismaal aga ei olnud. Siiski olid jooned samad, neist lihtsalt ei räägitud. Vega soovitas loobuda kolme ühtsuse põhimõttest, jäi aga tegevusühtsus. Mõningane erinevus Shakespeare’i ja de Vega vahel – Vega arvas , et ei pea vältima koomilise ja traagilise segunemist, Shakespeare’il kindlalt eraldi.
Inglise draamas blankvärss – ilma riimita korrapärane värss. Hispaanias ei leitud sellist ühtset vormi, mida kõigis näidendites kasutada, võeti kasutusele 8 erinevat värsivormi. See on takistus, miks Hisp rikkalik rahvuslik draama ole levinud üle riigipiiride. Inglise oma on lihtsam tõlkida.
Platoni ideede mõju oma idealismiga. See on R-s kohal. Platooniline armastus olemas Itaalias Dante loomingus. Uus armastuskontseptsioon, mis rajanes Platoni arusaamale. Nn uus mahe stiil. Armastus kui hingeline ja jumalik tunne vastandina kehalisele tunnetel põhinevale armastusele. Lüüriline luule on tugevasti allutatud platoonilisusele.
Antiigi müüdid, pastoraalne luule ja pastoraalne romaan (seni ei olnud massiromaan, peategelased karajsed, keda kujutati ka rüütlitena, armastus õilistas neid, ei tähenda seda, et vastuolud oleksid kadunud. Pastoraalromaanis kujutati erinevaid varjuneid ja suhtumisi, arutelti palju armastuse üle. Tollaste noorte hulgas populaarne . Ei olnud seotud tegelikkusega. Teadlik utoopia).
16. saj jooksul uuemate aegade mõistes filosoofe vast veel ei olnud. Kirjanike filosoofia pääseb maksvusele. Kirjandus on ka filosoofia, aga keerulisem, sest mõte ja meel segunevad. Dante nagu olekski esimene suur mõtleja. Jumalik komöödia on esimene suur filosoofiline poeem. Ka Petrarca on filosoof justkui. Tema „Secretum“. Vaidleb Augustinusega. Bocaccio puhul teada, et tal ei olnud suurt filosoofilist huvi. Ta uuris esimese kirjanduteadlasena Dante Jumalikku komöödiat. Suhtus sellesse suure hardusega. See täiend „jumalik“ on antud tugevasti Bocaccio mõjutusel. Kuna ta nimetas oma traktaadid seda jumalikuks, siis 16 saj-st on jäänud see pealkiri niimoodi käibele.
Erasmus ja More 16. saj alguses kuulsad mõtlejad. Olid ka kui suurimad humanistid, aga kutsumuselt kirjanikud. Andekad just mitte õpetuslike teostega, vaid muuga . Nende mõju läheb edasi. „Utoopa“ ja „Narruse kiitus“ (väike teos, aga palju filosoofiat ja mitmemõttelisust). Machiavelli kirjutas ka ilukirjandust , aga poliitilisfilosoofilsied teosed tähtsamad. Montaignega algab essee kui termin, tema annab ka klassikalise kuju sellele.
26.02.09
Ameerika avastamine 1492. Columbus, Magalhaes , Cortes.
17. saj-l hakakti Aafrikast tooma orje Ameerikasse juurde, sest õplirahvad olid välja suremas. Vastu ei hakanud haritlaste seast eriti keegi. (Talveti raamat „Hispaaniast Ameerikasse“ – Mehhiko essee). Las Casas oli hispaania vaimulik, kes julgelt tõstis häält tema kaasmaalsaste vägivalla vastu Uues Maailmas. Olid üksikud, kes vastuhäält tõstsid – kirjanike ja vaimulike hulgas eelkõige – aga kuna Am oli suure rikastumise allikas, siis ei mõeldud selle peale eriti.
Loodusteaduste areng algab tasapisi . Kopernikus 16. saj-l Päikese süsteem. Inimese ja maailma suhe muutub. Usu ja kiriku mõju hakkab kahanema , ent ei kao kuhugi. Ülikoole rajatakse .
16. saj-l saab alguse ka realistlikumat laadi kirjandus (eriti just 16. saj-l). Peegeldatakse sotsiaalset olu, poliitilist, seda mis toimub Euroopas. Narruse kiitus on väga kriitiline. Utoopia esimene osa on Inglismaa kriitiline analüüs, teises on vihjamisi ja sümbolite kaudu edasi antud kriitikat.
Rabelais teosed on loodusfilosoofilised, näidatakse looduse tumedamat poolt, ürgset, seksuaalsest ja füüsilist seost. Tormese Cazarillo. Don Quiote. Filosoofilsielt mõtestatud teosed, aga reaalsus on ikkagi seal, mitte rüütliromaanilikult kaugel.
18. saj-l saab juba realistlik romaanitüüp täielikult valitsevaks.
Esimene teema:
Üleminek keskajalt renessanssile – kõige varasem üleminek Itaalias. Dante Alighieri looming.
Saksamaa, Itaalia ja muud riigid olid killustatud, mitte sellised terviklikud riigid nagu praegu. Firenze oli linnriik , kus elas u 30 000 inimest, nagu praegu Viljandis . Kuid ometi algas sealt R. Toscana keelest sai alguse ühtne Itaalia keel, kuid praegugi on palju murdeid veel.
Poliitilise võitlusega on seotud Dante elukäik. Oli kaks võimukeskust. Keisriteks olid sakslased , paavstidesk hispaanlased jm. Vastuolu paavsti- ja keisrivõimu vahel. Paavstivõim soosis killustatust. Dante kaldus keisrivõimu poole, samas Bocaccio pigem soosivalt kirjeldas oma loomingus paavste olles Dante loomingu austaja, Petrarca unistas ühtsest ja tugevast Itaaliast.
13. ja 14. saj piiril on Dante. Tema teadlik looming algas 1290 . aastatel. Lõpetas loomingu – vahetult enne surma lõpetas Jumaliku komöödia ja sai selle valmis, mis on suur asi. Isa oli mõjukas pol tegelane - gvelf. Paavsti mõjuvõimu pooldajad olid gvelfid, keisripooldajad olid gibelliinid. Nende vahel äge võitlus. 1290. aasta paiku paavsti mõjuvõimu pooldav gvelfide partei lõhenes – D isa kuulus ka sinna. D ise kuulus ka. Mustad gvelfid saatsid teised maalt välja. Teise poole likvideerimise taotlus . Pidi 1302 pagulusse minema ja oli seal kogu ülejäänud elu. Firenzesse ei lastud ja tal jäi loorberipärg saamata, sest ainult seal tahtsi ta seda vastu võtta. Igal pool kujutatakse selle pärjaga, mida ta tegelikult ei saanudki. D oli avatud loomuga. Mitte ainult mingi looja, kelle looming oleks järginud mingit poeetilist traditsiooni.
Tema loomingi alguses üks väike raamat – loming algas Firenzes 1291 v 1292. „Uus elu“ ehk „Vita nuova“. Siin rääkida küll poeetilisest traditsioonist, ehkki lähtub reaalsest elust. Uus elu – armastus tuli ellu sisse. Poeetiline tagapõhi – 13. saj keskel oli tekkinud Itaalia luuletajate hulgas uus filosoofiline hoiak ja suhtumine „dolce stil nuovo“ – uus mahe stiil. Peamised viljelejad enne teda olid Guido Guinizelli (algataja, kes tegeles Bolognas) ja Guido Cavalcanti (Firenze luuletaja). Uus mahe stiil tähendas stiili, milles võeti kasutusele 13. sajandil äsja tekkinud vormid. Trubaduuride otsingute mõjul. Sonett on itaalia luules tekkinud vorm ja mitte üle võetud Itaaliast. Ka oktaavi vorm 13. saj-st pärit, oluline euroopa eepilises luules. Tähtsamaid luuletusvorme oli kantsoon – laul. Oli olemas juba ka 12. saj luules, aga need on lühemad ja Itaalias kujunev kantsoon, mis võtab küpse kuju Petrarca loomingus, on jkuba mahukamad ja pikemad, uued värsivormid, et kõla saavutada, keerulisemad riimiskeemid. Sonett siiski imetlusväärseim – selle teke 13. saj-l. On kirjutatud sel ajal ka juba ilma riimita sonetid. (jaak Põldmäe „Klassikalisi luule ja stroofi vorme“) Levinud päris laialt.
Uus mahe stiil peale selle, et võeti antiiksele luulele tagasivõetamatud luulevormid kasutusele, on tähtis ka uus filosoofiline suund – võtmesõnaks armastus. Ei piirdutud enam sellega, mis varasemas trubaduuride luules oli. Neil oli see kättesaamatu, mille ihalus on küll maine, aga tal on piirid, sest on kättesaamatu. Nüüd aga tuleb sisse rohkem Platoni mõju. Ideede tõelus. Reaalsus saab üksnes matkida ideede tõelust, aga see on kaduv , maine. See vaimne on kõrgem. Üleminekus R-le ja R enda jooksul Platoni suurt mõju seletab ka see, et tal on teatav sarnasus kristluse filosoofiaga – vaimne kõrgem on igavene ja püsiv, maine on ajutine ja madalam. Tugev idealiseeriv kallak Platoni õpetuses. See filoofia sai väga mõjurikkaks R-s. Esile tõestetud armastus kui hingeline tunne, puhas armastus. See on lähedane jällegi jumalikule armastusele, armastusele Jumala vastu. Seesugune armastus, mis on hoopis teine, kui maine, lihalik. See puhastab ka seda, kellesse see tunne on tekkinud. Uus elutunne avaldub selle puhta armastuse kaudu. Armastsu kui filosoofia. Seda on näha, kuidas järgnevad luuletajad järgivad seda. Läheb läbi valdava enamiku R luules.
Dante „Uue elu“ inspireerijaks on Beatrice – noor naine, kes oli D isa sõbra tütar. Hiljem abiellus ühe aadlikuga. D sai ka tütre ühelt teiselt naiselt , kellel pani nimeks B. See raamat peegeldabki seda armastuse teket ja selle süvenemist. Mahult väike raamat. 31 luuletust, neist 25 on sonetid, veel on kantsoone ntx, aga samas ühendatud ka proosa kommentaariga, kus D selgitab luuletuste tausta ja ajendit. 1924. a Semper tõlkis eesti keelde. Rein Raud on hiljem katkendeid tõlkinud. (TLÜ rektor). Kirjeldatud kõige pealt armastuse eeldust , mis tekkis, kui nad oli 9 aastased ja kohtusid esimest korda. Järgmine kohtumine 18aastaselt. Kas siin on mingi korrapära (D üldiselt iseloomulik on arvude sümboolika ja korrapärasus). Edasi juba puhkeb armastus õide. Tunde areng luuletajas, kõhklused ja piinad . 1290 – B varajane surm. Toob sisse traagilisi toone. Lubab raamatu lõpus – tuleb veel kord selle teema juurde ja kavatseb ülistada B-d nii nagu ükski luuletaja veel kunagi ühtki naist pole ülistanud.
Selleski raamatus mingi uus individuaalsus. Et seda armastust väljendada, tuleb püüelda ka väljenduse puhtusele. Keeleotsingud, et tunnet väljendada. See aitab ka keelt täiustada. Armastus kui loovuse allikas. Kogu luulelooming D-l on itaaliakeelne. Tähendas ka it keele arendamist. It keele alusepanijad ongi need suured kirjanikud tollest ajast.
Paguluses mõned traktaadid – käistlused. Proosas . Ka esseedeks võiks nimetada, aga see termin tuleb alles 16. saj II poolel koos Montaignega. „Pidusöök“ pärast 1302. aastat. Selle tähendus ja väärtus selles, et see on proosa teos ja selles valitses tav ladina keel ja see oli valdav, D aga üritas kirjutada tõsistel filosoofilistel teemadel oma emakeeles!!! Esile toodud ka tema konseptuaalse lähenemise julgust ja individuaalsust. Aquino Thomase õpetus sai kat kiriku õpetuseks samal ajal 1310. sinnagi oli midagi jõudnud kindlasti antiigist ja Aristotelesest. Dante on aga julgenud kirjeldada teaduste hierarhiat, kõrgeim loomulikult teoloogia. D julgust nähakse selles, et tema ei asetanud teol järgnevale tasemele mitte metafüüsikat (e filosoofiat), vaid eetika ja pidas seda kõrgemaks metafüüsikast. Seda seostatud ka jumaliku kom kujundlikkusega – sealgi on nähtud kaht kõrgemat sihti – teavas e paradiis ühena, aga ka puhastustulemäe tipp, millele võivad jõuda ka tavalised inimesed, kes ei ole teoloogid, vaimulikud . Sinna püüdlemine on tähtis. D annab suurema võimaluse eesmärgini jõuda. Keskaja kloostri ja kirikukoolides õpetati kaht tasandit – grammatika, retoorika , ja dialektika olid trivium ja kvatrivium olid geomeetria, aritmeetika, astronoomia ja muusika . Seitse vaba kunsti. D ilmutab iseseisvust ja asendab – vastupidiselt ülslevinule – eetika kõrgemale metafüüsikast.
Veel traktaat „Rahvakeelest“ – selles näitab end ka keeleteadlasena. Mitmekülgsed huvid. Kuidas emakeelt täiuslikumaks teha. Maailmast annab põhja ja lõunapoolsed keeled. Loetleb it dialekte tol ajal. Seal ütleb selgest, et ükski neist ei ole täiuslik, aga saab muuta ja selle vahendiks ongi uus mahe stiil.
Traktaat „ Monarhia “ 1310 aasta paiku kirj. Selleks ajaks juba tugevalt paavstivõimu vastane. Toetab keisrivõimu. Kiriku poolt keelatud kirjanduse nimekirja, määrati põletamisele.
04.03.09
Dante Alighieri, Vita Nuova, Divina Commedia . D suurus avaldub eelkõige eepilis-filosoofilise luule valdkonnas. Isiksuse esiletõus on R peamine tunnusjoon, esiletõus. Tulevad isiksused, kes ise loovad uued kordumatud teosed, msi sageli ei mahu isegi kaanonisse. D suurteos on „Commedia“, mis hiljem al 16. saj sai pealkirjaks „Divina Commedia“. Suur poeem. Allikaid mitmesuguseid, osa keskajast. Kirjutab nägemuse žanris, unenäolisena. Juba 12, 13 saj kirj olemas väikesed proosa jutustused, mis rääkisid hinge rännakutest teispoolses elus, põrgus – see on ka D inspireerinud. Allegooriad laialt levinud ka hiliskeskajal, laialdane sümboolika – keskaegsed jooned. Religioosne raamistus – paavstivaenulikkus ei tähendanud eemalepöördumist kirikust. Poeem on religioosne, suurim sellistest üldse. Maailmapilt on keskaegne selles – Ameerika avastamata, maakera kujust ei teatud midagi. Universumi keskpaigas on Maa, selle ümber kümme taevast tiirlemas. 9 on kehalised ja liikuvad – need kandsid planeetide nimetusi, üle nende kõigi on 10. teavas Empüreum – leegitsev taevas, mis on kehatu ja liikumatu. Seal on Jumal. Saatana tulekut maailma kirjeldab D. Tema maa peale kukkumisest tekkis kukkumiskoht – põrgu. Lehtrikujuline, sellel on ringid , mis lähevad järjest sügavamale põrgu põhja. Maakera põhjapool on kaetud maaga ja lõunapool veega – ameerikat ei oldud veel avastatud! Jumala tahtel tekkis ka purgatoorium – puhastustule mägi, sellel ka astangud . Mäe tipp kehastab juba ka teat määral taevast v paradiisi neile, kes olid palju paha teinud, aga said patud andeks. Peame silmas, et tegemist katoliikliku traditsiooniga, Lutheriga tuli hiljem palju karmim teoloogia, kus enam nii lihtsalt patte andeks ei saanud. Taevaste õnn on kõrgem tase, kuhu jõuavad need, kes on algusest peale pühendunud Jumala teenimisele.
Arvude sümboolika. Keskne on 3. Püha kolmainsuse sümbol. Mitmed tehted kolmega – 9 põrguringi, purgatooriumi tasandeid 9, üheksa liikuvat taevast. 10 on täiuse sümbol. Edasi juba ka individuaalsus, ei saa kaugele minna keskajast tuletamisega. Sümboolikat ära kasutades on poeemis 100 laulu (10x10). Nende pikkus ei ole päris ühesugune. Kolm osa, 33 laulu + üks sissejuhatav laul. Korrapärane sümboolika viitab pühendumisele Jumalale . Individuaalsus – D leiutab ka uue stroofi vormi, et arvu 3 väljendada. Uus vorm tertsiin. Kolmest värsireast koosnev stroof, mida kasutatakse suurtes eepilistes poeemides.
Eesti keeles Grünthal Ridala tõlge esimesena. Harald Rajamets – Jumalik kom oli tema peaaegu elutöö, päris lõpuni ei jõudnud kahjuks.
Müüte palju sees, aga ka ajalooline tegelikkus Itaalia kohta tugevalt. Müüdi ja ajaloo põimumine. Põrgu osa saab siduda reaalse ajaloolise inimesega. Väga terviklik teos igas mõttes. Kindlasti mitte tragöödia, aga samas ka mitte alati komöödia tasandil. Seetõttu pealkiri Commedia oleks jäänud valeks. Seetõttu kui seda välja andma hakati, siis peeti vajalikuks lisada jumalik=täiuslik. Vast Boccacio teene . B austas sügavalt D loomigut, hakkas temast loenguid pidama , traktaat D kiituseks. Selles nimetab B teost jumalikuks.
Kolm osa – Põrgu, Puhastustuli , Paradiis. Unenäoline patuse hinge rännak. Aga ka patust puhastumine, Jumalani jõudmine. Sees suur individuaalsus. Rändav hing on eelkõige D enda hing. Kujutab omaenda pattulangemist. Satub põrgusse. Eelpõrgu – need, kes ei ole selgusele jõudnud, kas nad on usklikud või mitte, neid söövad sääsed ja parmud . Põrgu uksel „jätke kõik lootus, kes te sisse lähete!“. Esimene ring – selles on antiikaja suurmehed , sest nad ei tundnud Jeesust, ega saanudki seda teha, lihtsalt põrgus viibimine on neile karistus . limbus/limbo (äär- põrgu äärmine ring). Tulevad vastu kolm metslooma. Põrgusse sisenedes on kõik pime, aga kaugel on helendus , kuid ta ei saa sinna minna – ees on emalõvi, emapanter ja –hunt. Need olid nagu tema languse põhjused. Lõvi - Vägivald. Panter – himurlus. Hunt – reetlikkus, tema suurim patt. TA ei saakski edasi liikuda , aga limbost tuleb talle abiline Vergilius . Tema saab D esimeseks teejuhiks. Sunnib taanduma need loomad. Algab kahe luuletaja rännak – V oli D lemmikluuletaja. V saadab kuni puhastustule mäe tipuni, mitte edasi. Pöördub limbosse tagasi. Sealt edasi tuleb teejuhiks Beatrice. Tema hing on Jumala juures ja ta juhatab sinna ka D. Teejuhid – V sümboliseerib inimmõistust (esimene tasand patust vabanemisel on mõistuse toel, aga see ei anna veel vabanemist). B kehastab jumalikku armastust – see viib Jumalani, mõistus üksi seda ei suuda. Mõistus on vaid eeldus patust vabanemisel. Blake on ainest saanud D-lt ja VT-st oma kunstis ja luules.
Teine ring – seal on ka veel karistus leebe , sinna sattunud on pattu teinud, ag aseda on loodus ajendanud. Seal on armastuse pärast pattu teidud in-d, nende tunne on tõeline olnud, abielu rikkunud armastajad . Tristan ja Isolde, Kleopatra , Helena. Francesca da Rimini ja Paolo on selline armastajatepaar, kes on alates dantest müüdistunud, sellega kuulsaks saanud. D kujutab armastajaid keerlemas igaveses tuules , igavene rahutus . F ja P patt – F oli D sõbra sugulane. Vastselt abiellunud noor naine. Kuulus pigem aristokraatlikku seltskonda. Loeb rüütliromaani koos mehe venna P-ga. Tärkab armastus, peale satub sealsamas kohe F mees, kes nad mõlemad kohe tapab . D eripära – suudab täpselt ja lühidalt anda edasi olulise. Loodusest tõugatud patt, selle taga ei ole inimese teadlikkust, sellele ei rakendata suurt karistust. Küll aga mõistuse sunnil seda pattu tegevaid kupeldajad jms on põrgu põhjas.
Kolmandat ringi valvab põrgukoer Kerberos. Patud lähevad tõsisemaks. Õgardid, liigsööjad – vihm mis kunagi ei lakka, langeb kaela. Seitsmendas laulus ka üks surmapatt – ihnus ja pillamine. Äärmused. Edasi on vihased ja raevukad in-d. Vihased on paljad suures poritiigis kus söövad ja närivad üksteist. Siis on uhkuse karistamine , kujutatud Firenze keisripooldajate juhti. Põleb tuleriidal ketserina. Aegajalt ka kõrvalepõiked – D ja V vestlused. Jumalikkuseni inimlik kunst ei jõua, aga selleni tuleb kõigest hoolimata püüelda. Seada kõrged sihid. Edasi ketserid ja jumalateotajad, silmakirjatsejad, lipitsejad.
Seitsmendas ringis on vägivallatsejad, kentaurid mütoloogiast, Attila ajaloost. Inimpisaratest moodustuvad põrgu jõed. Seal D väljendab lootust, et tema värsid elavad kaua. Tunneb, et on loomas midagi suurt.
Kaheksandas ringis – kupeldajad, abielurikkujad. Taluvad ränkasid karistusi. Sinna paigutab D ka terve rea paavste – tema julgus !. Seal on paavstide kaev – põlev auk maa sees, üks paavst kaevu suudmes pea alaspidi rippumas, kui uus tuleb vahetab see tema välja. See episood Blakel üsna värvikalt. Bonifatius VIII – teda vihkas D enim. Samas Boccacio kirjeldab pigem tema voorusi. Isiklik asend määrab tugevasti meie arvamused ja suhtumised ümbrusesse. Seal veel petised silmakirjatsejad, vargad , röövlid. Karistatakse ka salakavaluse pattu. Odüsseuse hing samuti seal. Kaheksas ring pikalt edasi antud. Seal ka viha ja lahkhelide külvajad. Mees, kes hoiab pead juukseidpidi käes, sisikond lõhki – Bertran de Born (keskaja kirjanduse antoloogiast trubaduuride luules, väga sõjakas feodaal , lahinguid ja võitlusi ülistab). Konkreetselt ajaloost inimene.
Üheksas ring - Reeturite karistamine. Reetimine on kõige rängem patt. Sugulaste, isamaa jm reetmine . Ugolino Ruggieri – isamaa reetur . Tema karistus on nii julm, et see on traagiline episood. See on ka kirjandusse edasi läinud. Chaucer „Canterbury lood“ – seal ühes laulus jutustab ümber sellesama.
05.03.09
Eksam !!! Leppida kokku kuupäev!
Chauceri canterbury lood 14. saj.
Kolm suurimat patust ajaloos: Caesar jt.
Puhastustule mäe helendus on ka sügavaimas languses lunastuselootus. Täpset tehnilist käiku ei seleta. Igatahes on mingi pragu, mida mööda pääseb teisele poolkerale. Inglid on paadiga vastas. Algab teine osa puhastustule mäest. Mäe tipp on nagu maapealne paradiis kauni loodusega. Sellesse ossa paigutab palju kunstiinimesi ja loojaid. Nende looming on see, mis teeb heaks selle, et nad on ka eksinud ja lasknud maistel ihadel end aheldada. Siiski inimkonnale head teinud. See eristab ka kat protestantlusest – suhtumine kunstidesse on märksa sallivam. Sellest ka, et suur osa R kunsti koondub kat maadesse.
Paljud muusikud , kunstnikud jm Itaalia ajaloost ja tolle aja kaasajast. Tundmatud nimed, seetõttu D kommentaarid väga mahukad. Muusikariistade tegija Firenzest, trubaduur. Teoloogilistest voorustest jutt – usk, lootus, armastus (peavoorused). Mõistlikkus, õiglus, tugevus, mõõdukus. Need seitse vastanduvad 7 surmapatule – uhkus, kadedus , viha, laiskus , õgardlus, liiderlikkus, ahnus /pillamine. Ka värvide sümboolikat. Peavoolustele vastavad värvid – valge, roheline, punane.
Purgatooriumi sissekäik 9. laulus. Ingel kirjutab neile, kes sinna jõuavad, laubale 7 P tähte – pecatum. Purgatooriumi astmeid mööda vabanetakse neist pattudest. 21. laulus rooma luuletaja Statius – Vergiliuse õpilane, tundis ka ristiusku. Tagakiusu ajal varjas seda, et oli ristitud. See oli tema patt. 26. laulus lihahimu karistamine. Seal on D luuleõpetaja Quido Guinizelli ja luuletaja Arnaut Daniel (trubaduur 12. saj lõpust, 13. saj algusest). 27. laulus Vergilius tunnistab , et ta ei saa kaugemale juhatada D-t. V on juhatanud D mõistuse ja kunstiga. Saab juhatada mäe tipuni. B eelkangastumine. Jõutakse mäe tippu. Ümbrus idüllilinne. Seal ilmub Beatrice, kes on laskunud Jumala juurest alla, et olla teejuhiks läbi taevaste. Pigem sümbol kui reaalne naine. Valge loor(usk), roheline mantel(lootus, loodus), punane tuunika (armastus ja halastus).
Üks nümf viib ta läbi Lete jõe – unustuse jõgi, unustab kõik halva. Toob aga uue jõe sinna juurde – Eunoe – taastub kõige hea mälu, kõik hea elust, mis on unustatud. D täiendab mütoloogiat.
B selgitab universumi ehitust – peensused, vastavused ( teadmistele vastavad taevad , 7 esimest taevast vabadele kunstidele, 8. metafüüsikale, 9. taevas eetikale, 10. teoloogia – D asetab eetika metafüüsikast kõrgemale). Taevastes ja paradiisis on need, kes on algusest peale Jumalale truud olnud. Esimene taevas on Kuu taevas – mungad ja nunnad , keda on sunnitud oma tõotust vägivaldselt rikkuma. Merkuuri taevas on teine – need, keda kuulsuseiha viis õilsatele tegudele, selle negatiivse kire juures on selge, et see kuulub loovuse juurde ja ilma selleta ei oleks tulemusi. Veenuse taevas on kolmas – armastajate hinged , kelle armastus oli puhas, kes pattu ei teinud. Neljas on Päikese taevas – teoloogid ja kirikuisad (Aquino Thomas, Assisi Franciscust ülistab AT; teised ordude rajajad – Dominicus ). Marsi taevas – sõjakangelased usumärtrid (mitte lihtsalt sõjakangelased, vaid usu nimel võidelnud. Kuues on Jupiteri taevas – õiglased valitsejad (Karl Suur – frankide suur kuningas 8. saj II poolel, varajase keskaegse Prantsusmaa suur tõus ja hiilgus, valgustatud kuningas, kes koondas enda ümber õpetatud mehi, ristiusu kaitsja, taastas Rooma impeeriumi, mis nüüd oli juba kristlik imp). Seitsmes on Saturni taevas – mõtsiklejad ja erakud (Hieronymus). Kaheksas on püsitähtede taevas – pühitsetakse Kristuse võitu kurja üle. Üheksas on algliikumise taevas – primum mobile – inglid. Kümnes taevas on Empüreum – Jumala asupaik , Ta on kehatu, Ta on armastus ja valgus Amore ja Luce ( naissoost sõna!). Seal leiab ülima lunastuse ja õnne.
Õnnelikult lõppev suurteos. Põhiline filosoofiline kontseptsioon teeb suurejooneliseks.
Francesco Petrarca 1304 - 1374.
Looming 14. saj keskpaigas, II pooles . Viis R lüürika juba varakult suure täiseni, millele lisandusi enam ei tulnud. Kõik pigem matkisid teda. Pani alguse uusaegsele lüürikale.
Firenze lähedalt pärit. Isa oli notar . Haritud perekonnast. Isa paavsti õukonnas. Kogu aeg palju vastuolusid tol ajal, üks konflikt viis selleni et 1312 aastal viis paavst oma õukonna L-Prantsusmaale Avignoni . Seal sai P oma alghariduse. 1316 – 1320 õppis õigusteadust ülikoolis (ei tea, kuidas see võimalik oli). Tekkis seal huvi kirj ja filos vastu. Jätkas õpinguid Bologna ülikoolis. Ikka õigusteadust. Seal Itaalia ümbruses tekkis huvi omakeelse luule vastu. Seal rääkis igapäevaelus prantsuse keelt. Õpetatud keel oli ldn keel, kiriku ja õpetatud meeste keel. Sellel perioodil 1320 alguses ostis „Jumala riigist“ käsikirja (Augustinus). Tema looming on P elus tähtis, eriti Secretum. Varakult avarate vaimsete huvidega . 1327 on tema luuletuste kohaselt tähtis aasta – siis kohtas esimest korda Avignoni Püha Clara kirikus neidu , kes hakkas innustama tema loomingut – Laura. Astus vaimulikuseisusse. Kohustas teda tsölibaadiks, kuid 1330 aastal sai ühe mõjuka kardinali Colonna perekonna vaimulikuks. Tema tähtsus P elus suur. Mõistis tema annet ja kutsumust, seepärast kohustused vaimulikuna ei olndu väga suured – sai uurida, reisida jms. Reisiski palju, käis Saksamaal, Belgias, Pariisis jm. Avastas antiigi olulisi teoseid (1333), erit tähtis Cicero looming, keda paljundas ja kommenteeris palju. 1337 ostis maja ühes teises linnas Vaucluse’is. Paavsti õukonna õhkkond ei meeldinud temale, nägi selle allakäiku ja riukutust, see peegeldus tema loomingus.
1341 tähtis – selleks ajaks oli kirjutanud ladinakeelse poeemi „Afrika“. Kirjutatud heksameetrites. Räägib Rooma ja Kartaago vahelisest sõjast ja ülistab Roomat, eriti Scipiot. See poeem jäi lõpetamata. Kuid sai juba sellega kuulsaks. Sai loorberipärja Roomas kapitooliumi mäel, senaator pani pähe. Ta oli selleks ajaks maa suurim luuletaja. (Itaalia ühtsust ei ole 19. saj II pooleni olemas!!! Aga mingusugune vaimne ühtsus on ikkagi olemas).
Oli esimene uusaja kutseline kirjanik. Peaaegu vabakutseline, sai loominguga tegeleda ja muresid ei olnud.
1348 – möllas Euroopas katk Must Surm. Kas hävis kolmandik Eur elanikest? (Selle katku mõjul lõi Boccaccio ka oma Dekameroni.). P kaotas kaks lähedast inimest – Laura surm (oli juba abielus), kardinal Colonna surm.
Töötas mõndaaega Parma katedraalis vaimulikuna. 1350 esimene kohtumine Boccaccioga – nende sõprus. Paljuski vastandlikud, aga ometi sõbrad. B suunas P ka D loomingu poole. P aga tõukas B kirjutama ja uurima antiigist. 1355 lahkus lõplikult Prantsusmaalt Itaaliasse. Petrarca raamatukogu Veneetsias praegu. Peaaegu surmani kirjutas lüürilisi luuletusi Laurale. Canzoniere – laulude raamatat, 366 luuletust, mille lõpetas vahetult enne surma. Suri ja maetud Badovasse (?).
Loomingut eesti keeles kätte saada väga vähe. Tõlkinud ainult Ain Kaalep ja natuke Jüri Talvet. Näiteid ka „Tõrjumatus ääres“.
Proosast Secretum Ülar Ploomi tõlkes. Palju kirju on tal kirjutatud. Suurem osa värsskirjad heksameetris. Teine tsükkel kirju proosas. Kiri on pihtimuslik intiimne žanr. Tema kirjad on oluline etapp varases uusaegses essees.
Secretum 1350 aasta paiku. Dialoogi vormis. Augustinuse ja Franciscuse vestlus. Ka sisepihtimus, kus kaks poolt autoris vestlevad. Teda on peetud ebalevalka autoriks ja see vast väljendab seda enim. Eeskujuks olnud Platoni dialoogid ja Cicero. Paljud on sel ajal kasutanud dialoogivormi, ka Erasmus näiteks.
Canzoniere – uusaegset lüürikat rajav teos, sest tuleb sisse palju rohkem mängulisust, artistlikust kui seda oli hiliskeskajaluules. Vormi täius on tugev aste edasi võrreldes keskajaga, luuletaja individuaalsus on tugevalt näha.
Piinad, et tema armastus on liiga maiseks läinud. Ei suuda ennast tagasi hoida. Vastuarmastustuse puudumise kartus . Mõnikord irooniaga vaatleb ennast. Esimeses osas palju mängulikkust. Teises osas pärast Laura surma see taandub ja on siiras valu naise kadumise pärast. Lisaks armastsue teemale on siin ka teisi teemasid , näiteks ühiskondlikud ja moraalifiloofiat. Kogu P luule on emakeelene – itaalia keeles. Luule on emakeelega ju kõige tihedamalt seitud. Sellist luulet nagu Pl edaspidi enam ei tule. Erinevalt Dante Beatricest, kes oli sümbol, oli P Laura tõeline ja maine naine.
Sünalefa – ühe sõna lõppsilbi ja järgmise algussilbi üheks silbiks lugemine.
Sonetis on 14 värssi.
18. laulus ühiskondlik patriootiline laul – unistus ühtsest Itaaliast. P on väga oluline selle ideaaliga! Tahtis vabariikliku Rooma eeskujul näha ka ühtset isamaad.
70. luuletus , mis on kantsoon, kus iga stroofi lõpp on tsitaat, mis peegeldab uusaegse lüürika kujunemist. (Arnaut Daniel, Quidi G. – uue maheda stiili looja; Cino da Pistoia ja ka P enese tsitaat.) 71-73 – tre sorell – kolm õde. Need kolm kantsooni on eranditult pühendatud Laura silmade ilule. 92. luuletus pühendatus CdaP surmale. 102-104. luuletus – sonetid – elus aitavad edasi õppimine, töö ja voorus. 120. luuletus sonett luuletajale , kes oli varem kirjutanud kantsooni Petrarcale, arvates et ta on surnud. 211. sonetis annab daatumi, et 1327. aastal 6. aprillil kohtas Laurat.
Teine osa algab kantsoonidega.
334. laulus, sonetis, viidud kokku kõik teemad – Kristus, voorus, rahvas, Laura. Vast kõige professionaalsem P luulest.
336. sonett – L surmadaatum 1348, 6. aprill.
Olgugi, et P toob suure individuaalsuse luulesse, on selle aluseks ikkagi suur tunne, mida hiljem teised enam jäljendada ei saa.
„Triumfid“ – tertsiini vormis. Püüab analüüsida filosoofilises plaanis elu väärtuste üle. Filos väärtuste eristamist toob esile.
Boccaccio. Moodustavad D ja Pga võimsa kolmiku, keda ei ole ei Rs ega hilisematel aegadel ületatud. Samuti luuletaja, aga peatähtsus proosa žanrite algatmine ja laiendamine. Novell- ka kehastab täiust ja sellele palju hiljem juurde ei tulnud. Sündis Firenze lähedal. Alguses oli F-s. Seega need kolm on kõik seotud olnud Firenzega. Isa oli kaupmees – sellest tuleb ka juba teatav erinevus, et oli maisem looming ja usuasjadest suurt probleemi ei tee, erinevus Dantega ja mõningane ka Petrarcaga. Kirjanikuks kujunemine Napolis , mitte F-s. 14. aastasxelt läks õppima Napolisse. Sealne kuningas Roberto Tark. Tänu sidemetele õnnestus saada juurdepääs sinna õukonda. Seltskonnaelu, aga ka vaimne suhtlemine. See elu paelus teda rohkem kui õpingud. Õukonnas tegeleti kirjandusega ja kommenteeriti, loeti vanu rüütliromaane. Armus Maria d’Aquinosse, kes oli RT vallastütar. Oli küllaltki maine vahekord. Kas selle tõttu see lõõm ka kustus mingil hetkel? B pöördus tagasi Firenzesse, isal abi vaja. Napoli periood läbi. 1327 läks Napolisse ja naasis sealt (?).
Tundis ka kreekakeelset maailma. 1330 aastate keskel hakkas kirjutama, sai ka üheks tähtsamaks It kirjakeele kujundajaks. Suuremaks kui P, sest tema oli proosa autor, millele oli laiem ligejaskond. Süžeedeks rüütliromaanid. „ Filocolo “1338 – armastusevaev - proosaromaan, mille eeskujuks üks prnts rüütliromaan, bütsantsitüüpi. B hakkab neid sündmusi tooma Itaaliasse, kujundab nimed it päraseks. Itaaliapärasatmine on tema üks esimesi olulisi võtteid. Lähendab universaalse aine oma kodumaisele publikule. Konkreetsus annab uue jõu nendele teostele. Eur proosaromaani alguses on B.
„Filostrato“ 1338 v40 u. – armastusest võidetud - on samas värsivormis teos. Värssjutustus. Isegi lühike värssromaan. Võttis kasutusele oktaavi vormi – kaheksast värsist koosnev stroof. Puhtad riimid . Selle teose ja võttega saab esimeseks mainekaks kirjanikuks, kes seda stroofivormi kasutab pikemas eepilises teoses. Küllaltki oluline! Oktaav ise tekkinud Itaalias 13. saj, nagu sonett. Riimivõimaluste rohkus tingis küllaltki nõudliku vormi, aga see ongi itaaliapärane.
Järgnevad teosed juba siis, kui tagasi F-s. 1341 „Armunägemus“ – kasutas tertsiine. Ka taotlus on filosoofiline, nagu Dantel. Allegoorilises ja sümboolses laadis. Kuid suurem ja laiem haare nagu ei tuleks välja B-l. Ikkagi jutustab rohkem armastuslugusid. Tunneb end paremini eraelulises ja intiimses. Üks küpsem teos enne Dekamerono on „Fiesole nümfid“ – taas luuleteos . Vb üks lüürilisemaid, vb võiks kasutada poeemi mõistet. Mütoloogilis-pastoraalne. Ajaloolise legendiga seotud: Fiesole paigast ja Firenze tekkimist sinna lähedale. Ühe karjase ja nümfi armastus, mis on traagiline. Ei ole B ainult naljakate juttude kirjutaja. Tähtis on looduse peegeldamine ja kujutamine. Looduspärane armastus ku terviklik tunne. Algusest peale õigustab loomulikku tunnet ja püüab seda peegeldada.
Tähtis enne Dekameroni on veel 1343-45 proosa raamat „Fiammetta“. Panfilo – noormees, peategelane. On järeldatud, et B tugevasti peegeldab enda elu ja armastuslugu noorpõlvest. Tema teosed küllaltki autobiograafilise kallakuga. Hülgamise lugu. Esiplaanil tunded ja kired. Selle teose B esitab Fiammetta kõnena, esimeses isikus kirjutatud teos. Tähelepanuväärne, et kõneleja on naine. See oli tol ajal tavapäratu. B on esimene, kes laseb naisel kõneleda. Esimeseks psühholoogiliseks romaaniks Euroopa kirjanduses on seda nimetatud. Lugu on lihtne – F on abileus naine, kes armub P-sse. Antakse edasi tundmused, ilu, idüll. Mingil hetkel Panfilo sõidab ära ja tuleb välja, et läks teise naise juurde.
Dekameron 1349-1353. Semperi täielik tõlge ek-s olemas 1957. Raamjutustus – jutukogu eraldiseisvad jutustused, mis asuvad ühes jutustuslikus raamis. Tulnud idamaade jutukogudest. Veidi varem samas vormis hispaania kirjanik Juan Manuel „ Krahv Lucanor“. Boccaciol 100 novelli siin – Dante 100 laulu Jumalikus komöödias on paralleel? – kas inimlik komöödia? Novella – lühike lõbus lugu. B ei põlanud seda rahvalikku žanrit ära, vaid viis selle täiuseni ja kasutab seda. Annab sellele kunstilise kuju. Saab uusaegse novellikirjanduse rajajaks, uuseagse novelli peamiseks kujundajaks. Kaasaja sündmused on ka selles teoses selgesti näha. Kujutab näiteks katku. Seltskond noori aristokraate otsustab varjuda F lähedases villas katku eest. Seal jutustatakse üksteisele lugusid , et katkust mõtteid eemale viia. Iga päev jutustatkse kümme lugu. Dekameron: kümne päeva lood. Seitse neidu, kolm noormeest. Annab lugudele kunstipärasema ilme. 90 lugu kujutavad madalamat, aga ka seal on õilsaid tegelasi, kes alatuse läbi saavad kannatada. Nii laia peegeldust kaasaegsest Itaalia ühiskonnast ei olnud senini keegi veel andud. Selleski teoses on filosoofia – kirjanduslik filosoofia. Elulisuse, vitaalsuse filosoofiaga (keskaja natuurfilosoofia oli hoopis teine asi!). elutunne, mille vaimseks aluseks on loodus, headuse allikas - see on B juures peamine. Kuid lugusid ajendab ka juhus ja saatus. Keerdkäigud inimeludes. Suures joones on loodus see, mida B vastandab kunstlikule, võltsile, mis ei ole looduspärane ja siiras. Alati on B nende poolel, kes järgivad looduse kutset , loomulikku armastust. Ta ei ole usuvastane, paavsti vastane ei ole. Kujutab aga pahesid, mis on kirikusse tunginud. Pilkab vaimulikke selle pärast, et nad ei ole Jumalale siiralt pühendunud ning on silmakirjalikud. Ebasiirus ei ole looduspärane ja räägib inimmõistusele vastu. Tõstab esile mõistuse teravust ja leidlikkust. Kavalus , mis läheb silmakirjalikkuseks, on pilgatav. Paljud lood on lõbusad, aga ka nende seas on traagilisema süžeega lugusid.
Pidas loenguid Dante loomingu kohta. Esimene silmapaistev kirjansdusteadlane.
Corbaccio – armastsue labürint 1364 – proosa satiir unenäo vormis. Autor räägib oma unenäost, kus kohtas üht meest, kelle naise vastu tal oli olnud tunne. Mees jutustab talle, milline see naine tegelikult on. talle omased kõik madalad kired. Naist kujutab seega hoopis teistsugust naist, kas seos tema elu lõpu kibnesutmisega? Isegi misogüüniliseks teoseks peetud (naisevihkaja). Siiski B on suur intiimsuse kujutamise meister.
Humanism
16. saj humanistlik kirjandus. Sajandi algus eriti murranguline. Saksamaal vallandus reformatsioon. 1517. algusaasta. Algataja Luther. Teda ei saa humanistiks nimetada, aga ta tegu vapustas euroopat. See lõi kriitilise mõra renessansi kulgu. 16. saj algus on just R hiilgeaeg (eriti kunstis). Ka paljude autorite tulek: Erasmus, More, Machiavelli, Loyola. Karl V (Carlos I) – hispaania kuningas, keiser . Prantsuse kuningas Francois I.
Reformatsiooni ja Renessanssi vahe. Renessannss on vaimne kultuuriline liikumine, reformatsioon usulis -ideoloogiline liikumine. Paljuski vastandus. Ren – vaimu väljendus, Reformatsioon – võimu väljendus. Võimu ja vaimu vastandus oli 16. saj alguses tugev. Anglikaani kirik tekkis, sest Henry IV kuulutas iseennast kiriku peaks. Inglismaa pääses suurtest rahutustest, Saksamaal algas talurahva sõda. Protestantide ja katol vahel prantsusmaal kodusõda.
Reformatsioon langeb kokku LE renessanssi haripunktiga. Reformatsiooni taust – talurahvas ja ka väikeaadlid olid rahulolematud. Loodeti, et Luther on nn vabastaja. Lutherit aga tõukas tagant kat kiriku moraalne langus ja patukustutuskirjad, mida sai raha eest osta. Paavsti õukonna toretsev elu, samas kui paljud olid kitsikuses. Teoloogiliselt, religioosselt oli tal oma platvorm olemas . nõudeks oli kahandada kiriku vahendavat osa in ja Jumala suhtes. Usk peab olema isiklik asi. Jumalaga peab ka ise suutma suhelda. Ei tahtnus kirikut kaotada, aga vahendavat rolli vähendada. Põhirõhk nihutati pühakirjale, Piiblile. Kirkuelu käis ldn keeles, võõrdunud laiemast elanikkonnast. ML võttis ette Piibli tõlkimise saksa keelde. Tema peamine kltrline saavutus ja panus saksa rahva vaimsesse arengusse . 1520-st 30ni tegeles sellega. VT ja UT saksa keelde. See keel sai aluseks ühtsele saksa kirjakeelele.
Inglismaal kngs Henry VIII ei lasknud tekkida suurtel ühiskondlikel liikumistel, vaid võttsi ohjad enda kätte (ka eitas paavstivõimu), kuulutas ennats ise inglise kiriku peaks. Anglikaani kirik ei ole protestantlus , ehkki on vähendanud rituaale. Saksamaal aga vallandus talurahva sõda 1524 . Luther küll vallandas selle liikumise, aga ei asunud rahvuslike rahutuste etteotsa. Selleks sai tema noor õpilane Th. Münzer. Rahutus suruti maha ja juhid tapeti . Münzer sai reformatsiooni märtriks. Anabaptistide liikumine lähedane kommunismile. Siiski ka kommunistlikud ideed lähedased kristlusele. Kõigi võrdsus.
Heine – saksa hiline romantik . „Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal“. 1830tel kirjutas prantslastele, et selgitada rel ja filos ajaloo algusi. Luther –spiritualism ja müstitismi kandja - tegi augu pehkinud kirikuhoonesse, aga selle kaudu pääsesid kirkusse ka kõik pahed ateismi ja materialismiga eesotsas. Teadmist, mis on vähestel, ei ole suurtel hulkadel ja usk hakkab ära kaduma. Usk ei ole mõistuse asi. Uks on uskumise asi, see ei ole teadmine. Mida rohkem teadmist ja teadust, seda rohkem hakkab siiras usk kaduma.
Prantsusmaa lõhenes kodusõjas 16. saj keskel. Jean Calvin oli veelgi radikaalsem kui Luther. Nõudis äärmist askeetlikku usulist rangust vastandina kat kiriku pahedele ja korruptsioonile. Kalvinistlikke kirikuid leiab prantsusmaal ja Šveitsis. Ettemääratuse idee, katoliikluses selle vastu vaba tahe . Kat – kuigi in on eksinud, jätab Jumal talle võimaluse valida ja patust vabaneda . Hugenotid e prantsuse protestandid . Pärtliöö lahing – 1572 kat ja protestantide vahel. Taustaks renessanssi järgnevale kulgemisele. Kat maades algas ka kirikuelu karmistamine. Protestante loeti ketseriteks. Siiski tõukas see kat ka reformidele. Katoliiklik vastureformatsioon , inkvisitsiooni hoogustumine. Kriitilise ühk olukorra tulemusena, hakkab renessanssi vaim hääbuma ja minnakse üle järgmistele tüüpidele. Shakespeare ja Cervantes – kas renessanss või barokk? Renessanssilt üleminek barokile v klassitsismile.
Selle taustal Eur humanistide looming. Kõne all kirjanikud, kes olid ka filosoofilised, loovuslikud. Mitte need, kes lihtsalt antiiki edasi kandsid.
Esinduslikem 16. saj alguses Rotterdami Erasmus 1469- 1536 . (Luther sünd 1483 – 1546). Silmapaistev hollandlane, kes esindab humanismi. Oli lihtsat päritolu, aga sai hea hariduse, jäi orvuks, kasvas üles augustiinlaste kloostris . Pääses noore mehena Pariisi usuteadust õppima. Kujundas ennast aktiivselt ise. Parim ldn keele stiili valdaja omal ajal. Kõik looming ldn keeles. Loodus ja loomulikkus talle tähtis siiski. Oskas ka kreeka keelt, tegi tõlkeid, et oma keeli arendada. Üks kõige õpetatumaid mehi oma ajas. Põhjalik antiigi tundmine . Alus tema humanismiks olemisele. Tuntuks sai oma esseistlikus laadis teosega „Adagia“ ehk kõnekäänud v ütlused. Kolm kogu, esimene juba 1500. siit peale hakkab tema vaimne autoruteet levima. Näitas oma põhjalikke teadmisi, aga suutis neid oma isikliku lähenemisega siduda. Pealkiri sellest, et iga mõtsiskluse pealkirjaks võtab antiik filosoofide ütluse. Ntx „Inimene on seebimull“, „ Vanadus ise on haigus“. Esseistika. Hakkab arutlema nende teeemade üle. Tema stiil aja kujundid tähelepanuväärsed. Suured teadmised on ühendatud kirjaniku kujundliku väljendusega. Kujundite kaudu jõuab lugejale paremini kohalele. 1508 ja 1515 järgmised kogud . Saab kuulsaks. Võetakse kasvatajaks noorele keisrile – hiljem Karl V (Hisp kngs Carlos I). Karl V ajal keisri ja paavstivõim kooskõlas. Lutheri tegevust mõistsid hukka nii Karl V kui ka paavst. Luther lootis Erasmusest liitlast, kuid ta ei läinud kaasa. Jäi katoliiklaseks. Oli ka kriitiline kat kiriku teatavate pahede suhtes („Narruse kiitus“). Vaimne ja filosoofiline alus siiski katoliiklik. Reisis palju. Teoloogia doktoriks Bolognas. Kirjutas erakordselt palju.
Narruse kiitus 1510. a alguses kui oli Inglismaal Thomas More’o külaline. Sõber, mõttekaaslane. More’i ldn nimi on Morus, sellest sai Erasmus pealkirja tõuke. Moria on narrus ldn ks. Tuntumad teosed veel „Kristliku valitseja kasvatamisest“ 1516. „Usaldusväärsed kõnelused“ – tsükkel dialooge 1519. Tähtis ka. Erasmus 1516 avaldas UT tekstikriitlise kakskeelse variandi . Kreeka algtekst, ladinakeelne uus tõlge. See oli kõva julgustükk. Pärast Ut tõlkimist tekkis talle vaenlasi rohkem juurde. Erasmuse ja Lutheri vahekord on renessanssi ja reformatsiooni peegeldus.
Narruse kiitus – satiir. Ülo Torpatsi tõlge. Juured 15. sajs Branti „Narri laevas “. Ei võta aga kõiki ühiskonna kihte üksipulki läbi, nagu Brant . Paneb rääkima ühe naise – Moria, kes ongi narrus. Ta ülistab iseennast. Tõstab elu kõrgemale teadusest. Elu algus on seotud narrusega. „Ei täie taibu juures rõõmu maitsta saa“. (Õppejõud viitab Andrus Kasemaa luuleraamatule – tähelepanuväärseim kogu viimasel ajal - mis rõhutab Erasmuse mõtteid. )
Erasmust on peetud õigusega kristlikuks humanistiks. Humanism ja kristlus ei ole vastandlikud. Erasmus tõstab esile armastust ja rahu. Vastu vägivallale, sõdadele, militarismile. Näitab, et need ei ole kristlusega kooskõlas. Kristluse ülim idee on armastuse ja tarkuse ühendamine. Armastus on tähtis. Ei saa olla väljaspool loodust. Õigustab inimese vabadust ja eitab orjastamist. Ka ühiskondlik õigus on kõneall. Türann valisteb iseenda nimel, vägivalla abil, armastab sõdu, levitab vihkamist. Kuningas ühendab tarkust ja armastust, valitseb kogu ühiskonna nimel, pooldab pigem rahu kui sõda.
Thomas More – Erasmuse sõber ja lähedane mõttekaaslane. Morei looming ei ole nii ulatuslik kui oli Erasmusel. More on läinud kultr ajalukku ja maailma ajalukku läinud just Utoopiaga. Tähendus on palju laiem kui ainult kltr, läheb ka ühiskondlikku mõtlemisse. See ongi ju püüdlus – kirjutada üks väga hea raamat selle asemel, et kirjutada palju mõttetuid.
1478 -1535 elas. Sünd Londonis. Haridus Oxfordi ük-s. Kuulus sealsesse Oxfordi humanistide ringi. Tegelesid antiigiga, antiigi uurimise ja nende ideede levitamsiega. Sai varakult tuntuks õpetatud mehena. Edaspidi sai saatuslikuks kiusatus sekkuda poliitikasse. Kõrge koht seal. Henry VIII valitsuseajal 1529. aastal sai lordkantsler – ülemkoja eesistuja ja kohtuminister. Saatuslikuks sai see, et ta julges teisiti arvata kui kuningas – kngs lõi lahku paavstist, More ei olnud sellega nõus. More giljotineeriti.
Vaimurikkus. Iroonia ja tõsimeelsuse segu. Utoopia 1516. Ladinakeelne. („Ou topos“). More’i leiutatud sõna, enne keegi ei kasutanud. Ou – ei. Topos – koht. Ei koht, paik, mida ei ole. Suurim viga on uskuda , et see paik on olemas. Kommjuhid arvasid küll, et seda on võimalik praktikasse rakendada. Raam on sinnapoole, nagu Dekameronilgi. More räägib endast ja ühest õpilasest ja sõbrast holandi humanistist. Nad kohtasid Antverpenis maailmaränudrit Raphael Hythlodaeus. Oli just tulnud Ameerikast (Amerigo Vespucciga koos). Maailma vallutamise protsess oli alanud. Utoopia – nähemus teisest, sellisest maast, mis on täiesti teistsugune kui tolleaegne Euroopa. Raamatus ongi Hythlodaeuse jutustus. Müstifikatsioon.
Allakäigu peamine allikas on jõudeelu ja lodevus, allakäigust aitab välja tuua inimeste töölerakendamine. Oli tööstusliku sissetungi vastu: „ Lambad õgivad inimesi“. Juttu ka kurjategijatele antavatest karistustest. H on vastu surmanuhtlusele, viitab käsule „Sa ei tohi tappa“. Võrdlused, mis teistes maades tehakse kurjategijatega – pannakse tööle näiteks. Teised vestlejad – munk ja narr näiteks. Narr ütleb välja asju, mida teised ei ütleks. Munk peaks tööle hakkama.
Sõjakriitika, sõjaväevastasus, sõjavägi neelab riigi vara. Allakäigu on tinginud sõjad. Ühtlane jõukus, mitte võrdne vaesus . Pahede peamiseks põhjuseks on ka eraomand . More vaidleb vastu H-le selles, et siiski riik peab endale ka võtma rolli, mis on vajalik elu ja äri korraldamiseks.
Linnad peaksid olema ühesugusel kaugusel.
Utoopia ei ole midagi, mis oleks algusest peale selline olnud, vaid on arenenud metslusest alates. More’il palju ka nimesümboolikat, mida näiteks linnanimed tähendavad. Utoopias on linna- ja maaelu viidud tasakaalu. Ka maal on tagatud uuendus ja järjepidevus. Kõigil on kohustus töötada ka maal. Käivad maal tööl vahetustsega. Detsentraliseerimisidee on More’il oluline. Harmoonia maa ja linna vahel. Näiteks tudengid saadeti esimesel aastal maale kolhoosidesse tööle, mis oli tegelikult neile endale kasuks. Uksi ei lukustata.
Peaminister eluajaks valitakse, kõik teised üheks aastaks. Demokraatlik ühiskond. Peaministril ei ole oma volitusi, vaid kõik otsustab parlament .
Naised kergemad tööd, mehed raskemad . Kuuetunnine tööpäev. Võimalik, sest kõik kogu aeg töötavad viljakalt ja pole tarvis rohkem teha. Tagatakse ühiskonna hüved. Vaba aega palju. Tegeletakse kunstidega, kuulatakse loenguid, haritakse ennast. Täidetakse see aeg kultuuriga ja vaimu arendamine. Magama minnakse kell kaheksa juba. Seegi on tõestatud, et magama peab palju. (Küll oli see More alles tark! )
Rõivad on kõigil küllaltki ühesugused. Hiina hakkas kunagi seda kasutama, et kõigile ühesugused kuued . Looduslikud materjalid. Peredes palju lapsi. 10-16 last igas peres. Rahva arv peab olema ühtlane kogu aeg. Kui kahaneb, siis tuuakse välismaalt juurde. Eitatakse vallutussõdu. Raha ei ole kasutusel. On suured aidad , kus on nii palju kaupa, et kõigile jätkub. Kuna eraomandit ei ole, siis ei ole ka kellelgi kokkuahnitsemise instinkti.
Utoopias on ka orjad . Need on mustatöölised. Ilma nendeta ei saa keegi läbi. Näiteks lihunikud. Neid koheldakse aga inimlikult. Need nö orjad on olemas ka tänapäeva ühiskondades. Nendeks kurjategijad – nii oma kui ka teiste maade. Viimased on eriti õnnelikud, kui Utoopiasse satuvad, sest seal koheldakse palju inimlikumalt – nagu tänapäeval minnakse musta tööd tegema kuhugi riiki ja antakse oma vabadus kodumaalt lahkumisega ära.
Iga ema peab imetama vaid oma last. Söömaajad nagu NL ajal olid sööklad, olid restoranid. Rõhutatud, et söömaaeg on ka kultuuriline tegevus, suhtluspaik. Kodus söömist ei peeta viisakaks. Söömine on kultuuri osa. Muusikat kuulatakse selle ajal, millega on NL ajal ja praegu sageli liiale mindud.
Üksinda reisimine keelatud. Kui keegi üksi rändab, siis karistatakse orjusega. Kogu aeg on aga kõne all see „teise“ küsimus – inimene peab teistega suhtlema . Kõike head jagada teistega, olla kellegagi koos.
Kuld on põlu all. Ahnuse pattu tõukab see tagant. Orjadele tehakse kullast ahelaid, aga muidu põlastatakse. Utooplased tegelevad ka kirjandusega. Haridus peab olema omakeelne. Vooruse poole püüdlemine. Selle aluseks on loodus. Jahi pidamise kriitika. Humanism ei ole ainult inimese kaitse, vaid ka looduse kaitse, sest in on looduse osa. Elu nautimine on loodusega kooskõlas elamine. Nii vaimu arendamine kui ka keha arendamine. Keha naudingute alla läheb ka roojamine ja sigitamine. (Siit võtab üle Rabelais). Looduse meeldivaid nähtusi ei ole vaja tagasi tõrjuda. Askeesi vastu. Loodust saab ka aidata ja parandada kunsti ja tarkuse abil. Ökoloogilised ideed, elukeskkonna kaitse, õpetus meie kodust –loodusest. More on sellega kaugel ees oma ajast.
Eutanaasia on võimalik, aga ainult preestrite ja nõukogude loal. Kes seda ise teevad, need visatakse soomülkasse.
Abielu eel näidatakse noormeest ja neidu teineteisele alasti. Kehaline vastavus. Et vältida hilisemaid pettumisi. Abielurikkujaid karistatakse orjusega. Lahutus on seaduslik. Kui kahetsevad oma tegu, võivad orjusest vabaks saada. (seadusi on Utoopias vähe, ainult hädavajalikud, bürokraatia vastasus .)
Õiglastes sõdades naised saadavad sõjakäigul mehi. Lubatud on kõik usud, kuid kaldutakse kristluse lähedase religiooni poole. Usk on tingimata loodusega kooskõlas. Preestrid on ka naised. Lõpetab sellega, et Utoopia ühiskonnas palju seesugust on, mida ma meie linnades pigem näha sooviksin kui loota julgeksin.
25.03.09
Prantsuse kirjanik Rabelais. 1494- 1553 eluaastad. Prantsuse renessanssi kirjanduse suurkuju, samas täiesti erandlik , kelle sarnast ei ole ka euroopas mujal. Paistab kirj-s silma ja on omale püsiva koha kaanonis taganud ühe suurteosega „Gargantua ja Pantagruel“. Prantsuse renessanss ei kujunendu eriti ulatuslikuks, algab 16. saj algusest, eriti kaugele ei lähe. Saj keskel vallandus kodusõda kat ja portestantide vahel, mis lõhestas prantsusmaa. Renessanssi kõrgaeg Prantsusmaal 16. saj keskpaik . Rabelais kõrval veel tähtsad Marguerite de Navarre (Francois I õde) Ronsard ja Du Bellay. M de N peateos Heptameron – seitsmest päevast. Raam aja üldine laad Boccacioga sarnane, aga vaimne laad teine.
Tegelikkuse kujutamine ei ole eesmärk, vaid filosoofiliste ideede väljendus.
Oli kloostris mungana. Seal luges antiigi teoseid ja õigusalaseid teoseid. Tema vaimule see kloostrielu ei vastanud. Pääses sealt. Hakkkas tegelema ilmalikuma teadusega . Õppis arstiteadust. Tegutses arstina Lyonis.
Rabelais teosena ilmus kõige pealt Pantagruelli lugu. See sai ka menukaks. Otsustas kirjutada oma alguse sellele romaanile. Oma Gargantua loo. Eelmine oli olnud rahvaraamat. Pärast veel kaks osa sellele. Kokku need neli osa on ilmunud 1532-1552. Pärast surma ilmus veel viies osa 1564. Ei ole kindel kas ta ikka ise seda kirjutas. Ilmselt mitte.
Tõlkida väga raske. Keel ja keelemängud, sõnamängud tema teostes tähtsal kohal. Väga vabameelne vaim raamatul. Miski ei ole talle püha. Tuuseldab kõiki ametlikke õpetusi ja tõdesid. Filosoofia on rõhutatult maine ja ilmalik. Talle tekkis väga palju vastuseisu . Kuninga soosing tal siiski oli.
Välja kasvanud rahva raamatust, mis olid lihtsakoelised, rämedad. Sealt palju üle võetud ja eraldi ka rõhutatud. Varem - 15. saj II poolele – Pulci „ Morgante “: laia naeru ja naljaga groteskne eepiline poeem, rahvalikkusest ülevõetud jooned. Rabelais läheb rämedusega veel kaugemale. Grotesk . („Interlitteraria“ nr 2, 1999 groteski erinumber).
Algusest peale fantastika . Rohkelt ja üleloomulikult. Hiiglastest kuningad. 1. rmts kuningas Grandgrusier (suur kõri), talle sünnib fantastilisel viisil läbi oma ema kõrva Gargantua. Tema esimesed laused nõuavad juua. Tuuakse kohale ligi 18 000 lehma. (Hüperbool – tugevad liialdused). Isa hüüab, et küll on sul suur kõri. Sümbolid algusest peale sisaldavad joomist. Sümbolid laienevad kogu aeg. Ajalooline reaalsus on väga ähmane. Sümbolid esikohal. Pariisi nimesaamise lugu. Jumalaema kirik on olemas. Jõuavad Pariisi ja oma suurte mõõtmetega tekitab seal segadust . Kiriku kellad riputab oma hiigelmära kaela. Par ris – naljaviluks.
Rabelais sõjavastasus: üks vaenulik kuningas Pichrochole tungib kallale. G läheb oma isale appi koos sõpradega. Tüli tekkis viinamarja kakkude pärast.
Theleme kloostri ehitamine. Korraks R tõuseb ka kõrgemale renessanssi ideaalide juurde.
G-le sünnib poeg Pantagruell teises raamatus. Sõbruneb noormehega, kelle nimi on Panurge – kõikeoskaja. Umbes smaal ajal tekib ka kelmiromaan . Sellel on ka kelmiromaani jooni. Tekib tegelaspaar, vähehaaval esiplaanile Panurge. Taas sõjavastasus. Vaenukuningas Anarche tungib kallale G kuningriigile Utoopiale. (More’i raamat järelikult väga kuulus selleks ajaks). Naeruvääristatakse värvikalt vaenuõhutajaid. Sellest kuningast tehakse hiljem soustimüüja. Groteski kujund, madaldamine materiaalsusesse. Neid kujundeid palju.
Kolmandas raamatus Panurge’i naisevõtu teema. Kardab abielludes sarvekandjaks saada. Tahab võimalikult paljudelt teada saada, milline see naine on, kellega ta peaks abielluma. Ei saa vastust. Kaug Idas Hiina ja India piiril Püha Pudeli oraakel , kes oskaks anda vastuse küsimusele. Naine selles teoses tähtsal kohal. Elutarkuse võti – missugune peab naine olema.
Neljandas rmts algab merereis . (võrdluseks - Sarnane nagu Gulliveri reisid ). Maadeavastus taustaks kindlasti. Tohuvabohhu saared; saar, kus elab vorstipidaja. Paavstipooldajate saar, paavstivastaste saar.
Oraakel annab küsimusele vastuse alustades „Joo!“. Sellega teos lõppeb. R filosoofia – teos algab ja lõppeb samamoodi.
Renessanssis loodust idealiseeriti, Rabelais näitab ürgset loodust seksuaalsuses, idealiseerimata. Seda ürgsust ei olnud enne keegi nii võimsalt esile toonud. Keelekõiksus on elukõiksuse sümbol. Räme rahvalik keelepruuk kõrvuti haritud keelepruugiga, mütoloogilise keelega. Einevad keeletasandid kokku panud. Neologismid segamini arhaismidega. Ei ole korrapärast kirjavahemärkide kasutust . Sujuv üleminek ainult komadega . Otsekõnet varasemates variantides ei ole. Hilisemates tõlgetes korrapärastatud. Oluline moment, sest Rabelaisle ei ole ligilähedast autorit . Alles 1922 on Joyce’i Ulysses . Keeleraskuste pärast ei ole eesti keelde tõlgitud.
Michel de Montaigne 1533- 1592 . Läinud kultuuriajalukku ühe teosega – „ Esseed “. Žanri mõiste ongi temalt pärit. Tähendab katset – essai – katsuma, üritama.
Jõukast perekonnast Bordeaux’st. Ülikoolis juurat, omandas head teadmised antiigist. Reisis palju Euroopas. Tegutses ka B linnapeana mingi aja. Samas teada ka, et kodusõjad, mis selleks ajaks olid käimas, masendasid teda. Eitas militaarset fanatismi. Ja ka idoloogilist fanatismi, mis selle taga oli. 1572-1588 tema esseed. Renessanssi kriis/lõpp Euroopas. Essee pikkus ei ole kunagi määratud. Paar lehekülge võib olla, aga mõni on ka lausa raamatu mahus . Essee ei püüagi olla teaduslik käsitlus. Vastandub teaduskirjandusele, mis ei välista kokkupuudet. Ei ole ranget tsitaadiaparaati ja alapeatükkide liigitust , viitesüsteeme.
Humanistliku joone jätkaja, aga toob sisse mõnegi uue joone.
Raymond Sebond – astub välja antropostsentrismi vastu. Katalaani päritolu filosoof 15. saj-st. Temalt sai M ideid.
Elu tervikuga kooskõlas olemine on M puhul oluline. Kasutatud on ka epikuurliku filosoofi mõistet tema puhul. Elu ülim nauding on olla loodusega kooskõlas.
Essee on vormilt vabam ja ei eelda teaduslikku viiteaparaati. Ei ole katset saavutada formaalset objektiivsust. Essees on subjektiivsus, autori seisukoht tähtsaim element. Tõsised filosoofilised arutlused , aga need võivad olla äärmiselt isiklikud. M on ajalooliselt selle „teise“ avastaja . Et võib olla ka keegi teine peale minu. Asuda selle teise positsioonile ja mõelda tema lähtekohast. Ameerika on avastatud. Ta puutus kokku pärismaalastega, kes prantsusmaale õukonda toodi. Ta mõtiskleb selle üle sügavalt.
Seab kahtluse alla mõistuse võimed täielikeks v absoluutseteks otsusteks. Näitab teadmiste suhtelisust . Ei ole universaalseid kategooriaid. „Hea ja kurja tajumine sõltub sellest, mis arvamus meil nende kohta on.“
Ei kiida heaks jäljendamist. Liberaalse kasvatuse poolt. Peab saama vastu võtta teadmisi erinevatest allikatest ja ise otsustada. Vankumatust, usk ja siirus on tõeline filosoofia, teised, mis teenivad muid eesmärke on ainult põsepuna.
Filosoofia lõppeesmärgiks on voorus.
Tasso – Itaalia renessanssi viimane suur kirjanik.
M ütleb, et mõistus ei ole see, mis määrab in-se väärtust.
Francis Bacon . Inglise filosoof. „Uus atlantis “ 1626.
Tommaso Campanella „Päikeselinn“ 1623.
17. saj alguses on järjest rohkem traktaadilikkust. Rene Descartes „Arutlus meetodist“ 1637. see filosoofia on kandnud uuemate aegade filosoofiat. Temal juba pealkirjas süna diskursus – arutlus. Hakkab tõrjuma loodust, elu, meeli. Tema filosoofias mõistus on tõekriteeriumiks. Ideede elu on tähtsam ja kõrgem kui muu elu.
Baruch Spinoza. Portugali-juudi päritolu hollandi filosoof. „geomeetrilise meetodi järgi esitatud eetika“ 1660/70. Meetod on võtmesõna. Filosoofia hakkab liikuma teaduse poole, eemale kirjandusest.
Unamuno, Ortega, Gasseti – kuulsaimad hisp filosoofid 17. saj. Nende ideed avalduvad esseede vormis. U jätkab renessanslikku humanismi vaimu. „Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest“.
Vaimne filosoofiline taust on sellega esitatud. Arutlusžanr sai iseloomustatud, kus ongi esiplaanil filosoofiline mõte. Läheme tagasi luule juurde (lüürilise luule). Alates Petrarcast 14. saj keskel rääkisime sellest viimati. Renessanssi luule areng oli väljaspool Itaaliat väga ebaühtlane. Mujal on kultuuriline teisenemine aeglasem , 14 saj seal valdavalt veel keskaegne. Aga sellest hilisest keskajast hakkavad ilmuma individuaalsed luuleanded. Need tähistavadki üleminekut R-le mujal.
Juan Ruiz , 14. saj esimene pool. Hispaania sel ajal oli suures osas mauridest e araablastest vabastatud suures osas. Ometi olid nad oma jäljed sinna jätnud. Araabia luule mõju on just hispaanias kõige suurem. 1283-1350 on tema eluaastat . Palju andmeid ei ole säilinud, materjal vastuoluline . „Hea armastuse raamat“ u 1335. aastal. Ülempreester räägib oma suhetest mägedes karjanaistega. Väga maine luule. Minajutustuse põhiliin on antud nelikvärssides, mis lõpevad ühe ja sama riimiga. Vagandid (need, kes kirjutasid ladina keeles) kasutasid sama skeemi (vagare – hulkuma), rändlaulikud. See on küll jõuliselt maine, aga seal on ka sügavamaid filosoofilisi arutlusi. Maise armastuse proovid kukuvad läbi, lõpuks pöördub Neitsi Maarja poole ehk jumaliku armastuse poole. Kas viide sellele, et jumalik armastus ongi see hea armastus?
Prantsuse luuletaja Francois Villon. Paigutatakse keskaja lõppu. 1431-1465. tal kaks raamatut – mõlemate pealkiri on Testament. Mahult väiksem on väike testament, teine on nn suur testament 1461. Väljaspool seda ka mõningaid luuletusi ja ballaade, msi otseselt sellesse tsüklisse ei kuulu. Tsüklites kaheksast värsireast koosnevad stroofid – oktaavid. Üks põhiliin teemas. Testament kuulus ka luule põhiliikide hulka, keegi pärandab kellelegi midagi, aga see on seotud satiiri ja pilkega. Palju kohalikku temal. Seotud igapäevaeluga, siiski põimitud ka mütoloogiliste vihjetega. Nalja kõrval on tal ka traagiline toon. Nende põimumine annab selle, mida varem ei olnud kirjanduses.
Kuulsaimad on Villoni ballaadid . Rangete reeglitega, riimiskeem on päris nõudlik ja ei ole lihtsasti saavutatav. See raskendab ka nende edasiandmist.
Varaseim surmatantsu kujutamine luules temalt. See motiiv tekkis ja levis laialt 15. saj kultuuris. Selle aluseks on maise ebavõrduse tunnetamine ja protest selle vastu. Surm on see, kes pakub lohutust. Sellest ei pääse keegi. Surm tantsib ka kuningate ja maiste rikkuritega. Sotsiaalne mõõde tugevasti esindatud . Testament on iseendast ka selline. Ühiskonna osad, kellele ta pärandi teeb, aga samas pilkab ka, sest surma ees ei maksa see midagi. Surm tasandab kõik. Sarnane Ruiziga oma mahlakuses. Villion ei samasta end täielikult surmaga. Tema loomingus hakkab ilmuma grotesk. Millegi liialdatud madaldamine. Villioni kuulus küsimus: „Kus on möödunud aegade lumi?“ – järelhõige kaduvale elule ja ilule.
Jorge Manrique – hispaania luuletaja. 1440-1479. pärit aadlisuguvõsast. Hukksu lahingus. Jõudis kirjutada värsse ja armastusluulet ja ka allegoorilisi luuletusi. „Koplad isa surma puhul“ ( salmid , hisp luules teatav kindel stroofivorm.). 40 sellisest salmist koosnev luuletus. Vahelsuvad pikemad ja lühemad värsid. Luuletaja isa surm. Sellest lähtudes arendab mõtiskluse elu mõtte ja kaduvuse üle.
Tema kaasajal katsetati Prantsusmaal ka sonette. Hakkavad levima uued renessanslikud vormid ja teemad. Suurim mõjutaja on Petrarca. Armastuse teema, see hakkab olema lohutus maises viletsuses. Avardav, valgustav armastus. Valu ja ängistus, mis sellega kaasneb. Satiiri tunti ka. Luule aga suundub kõrgemate sihtide poole. Üllus, mis tuleb sisse. Samuti jõuliselt pastoraalne teema. Kannab loodust endaga koos. Samas on see õilis ja idealiseeritud loodus. Karjased ja karjapiigad, kes ei ole talumatsid, vaid nagu aadlikud, suured ja ülevad tunded, puhas armastus. Ei ole enam sellised, nagu Ruizil. Ülendatud armastuse edasiandmine on põhiline R luules.
Kõige varem saavutab luule väljapool Itaaliat oma kõrgtaseme Hispaanias. Garcilaso de la Vega. (Juan Boscan.) Neilt ilmus 1543 ühine raamat ühiste luuletustega. 1501-1536 (GdlV), sai lahingus surma. (Teine sama nimega mees on 16. saj II poole kroonik, kes sai kuulsaks oma kroonikatega Peruust, inkade ja indiaani suguvõsadest*). Jõudis oma elus kirjutada ainult 36 sonetti. Veel ekloogid - Pastoraalne luuletus, sai kõrvuti kantsooniga suurema luule mahuga peamiseks luulevormiks renessanssis.
08.04.09
1543 raamat nii Boscani luuletused kui ka Garcilaso luule – pöörang renessanssi vaimus väljaspool Itaaliat. Matkib eelkõige ptrarcalikku laaidi, mis oli Itaalias levinud. Hispaanias oli see aga uus. Uued vormid ja nende kohandamine Hisp keelele. Uut tüüpi tundeluule , mis oli märksa peenem, teadlik harmooniapüüdlus luules. Siiras valu väljendamine. Hiliskeskaja luule näeb välja kpllaltki lihtsakoeline. Tugevasti idealiseeriv laad ja looduse teema sissetulek. See innustab ja õhutab ülevaid tundeid, armastuse tunnet (see on Petrarca ppolt puhas tunne). Uue maheda stiili tuleku mõju. Hingelis-vaimne tunne. Seda väljendab ka de la vega. Pikemate ja lühemate värsside vaheldumine . Ekloogide tunnuseks, et seal on pastoraalne teema. Aga kõrgkultuur ja aristokraatia on selle taga. Ülevad tunded ja haritus ka karjarahva seas.
16. saj arutlusi luule kohta oluliselt ei kirjutatud. Pöörang on teadlikum Prantsusmaal. 16. saj keskel tuli esile kirjanike ja luuletajate liikumine Plejaad . Rühm noori luuletajaid Lyoni linnas, kes otsustasid algatada uue kirjanduslaadi prantsusmaal. Taas Itaalia mõjul. Prantsuse R on võlgu Itaalia R-le.
Pierre de Ronsard, Joachim Du Bellay 1549 manifest Plejaadi luuletajate poolt „prantsuse keele kaitse ja ülistus“. Kirjandus on see, mis hoiab keelt elavana. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb eemalduda keskaegsest traditsioonist ja pöörduda antiigi ja itaalia R eeskujude poole. Pöörang toimus ja see oli väga sügav, müju vältas rohkem kui mujal Euroopas. Asetavad rahvusliku luule traditsiooni täiesti uuele, erinevale tasemele. Senised vormid ei lubanud tundepeenust väljendada. Kõike ei saa siiski omaks teha, äärmuslikemaid uuendusi ei võetud omaks. Keskaegsed vormid jäid aga tõesti minevikku Prantsusmaal.
Aleksandriin – riimipaarid läbivad kogu luuletust. paarisriimide kasutamine, tsensuur vahel, põhiliselt 12 silbilised. Plejaadi luuletajad viljelevad enim sonette. Bellay ei harrastanudki muid vorme. 1502- 1530 elas. Suguvõsas kõrgetel kohtadel inimesi. Itaalias mingi aeg. Sonettidest suur hulk pühendatud Itaaliale. Kunagise rooma allakäiku väljendab. Kaasaja allakäik. Pessimistlikud toonid. Teine teema on igatsus sünnimaa – Prantsusmaa- järele.
Ilmselt kõige mitmekesisem on Ronsardi looming. Elas 1524-1585. Religioosne konflikt algas Prmaal. 1572 Pärtliöö. Kirjeldab neid sündmusi masendusega, häving, mis tulnud Prmaale. Kirjutab ka oode – tulnud otse antiigi mõjul. Kuulsaimad siiski sonetid. Jälgib üldist sonetilaadi, msi oli kujunenud. Maailmavaateliselt ja filosoofiliselt tuleb nihe . Ei ole enam nii idealiseeriv, vaid rõhutatult rohkem näitab maise elu tähendust ja keskendub siinpoolsele.
1578 hiline luulekogu „Sonetid Helenele“. Kõik on tõlkinud Semper. Meeleolu täpselt tabavad tõlked.
Euroopa luules on saj II poolel, R lõpuperioodil on Hispaanias müstikute e müstiliste luuletajate liikumine (müstiline luule tõuseb esile). Taustaks katoliiklik vastureformatsioon. See tähendas vastusena reformatsioonile ka vajadust usku muuta tõelisemaks, ehtsamaks, vabaneda välisest maailmast, mis mõjutab ja võib muuta usku pealiskaudseks. Igasugune müstika tähendab inimese ja Jumala vahetut suhtlemist. Ei ole mõistuse teel, vaid armastuse, puhta usu, andumise teel. Hispaania kuulsaimad müstilised luuletajaid on kolm – Teresa de Avila, Juan de la Cruz, Luis de Leon . Sidet Jumalaga iseloomustatkse müstiliste kujunditega, mitte mõistusega. VT Ülemlaul on inspireerinud. Cruz elas 1542 – 1591. Ülemlaululikus laadis. Ei ole väga mahukas. Kujundid on meelelised. Müstikas Jumal tähendab elu kõiksust. Sinna sulandumine saab olla ainult meelte kaudu.
1527 – 1591 – de Leoni eluaeg. Heideti vangi Saalomoni Ülemlaulu liiga vaba tõlke pärast. Liigne maisus. Hiljem sai siiski jätkata õppejõuna. Igatsus eemalduda looduse poole, eemale linnaelu kärast. Teine teema on igatsus maise elu lõppemise järele.
16. saj lõpp. Inglismaal areng erinev. Sonett tuli 16. saj keskpaiku. Inglismaal sai alguse blankvärsi kasutamine. Ilma riimita korrapärane värss. Inglise draama võttis blankvärsi väga ulatuslikult kasutusele (tähtis meeles pidada!).
Inglise kirjanduse areng tervikuna oli aeglasem. 1564 – 1616 Shakespeare. Inglise R kirjanduse tipuks peetud, aga kogu euroopa kontekstis on see selgelt hilisem ja juba üleminekuperioodi kuuluv. Ka näitekirjanikuna on ta tegelikult ikkagi poeet . Lüüriline hingus , mis tema luules on, teeb ta eriliseks.
Kuulsaimad on Shakespeare’i sonetid. Mõjutatud juba olemasolevast R luule traditsioonist.
16. saj lõpus ja 17. saj alguses hakkab luule ja kirjandus tervikuna muutuma. Hakkab kaduma selgus, harmoonia, mis oli valitsenud. Poeetika jääb samaks, vormid jätkuvad ja lähevad edasi. Tollases inglise ja hispaania kirjanduses võib täheldada liikumist baroki poole. Väljendus muutub Bga keerulisemaks, tuleb sisse rohkem vastuolusid, sümboleid, allegoorilisi elemente. Järjest rohkem ka mütoloogiat luules. Samas ei saa ütleda, et luule oma keerulisuse tõttu eemalduks maisusest. Vastandite teadlik ühendamine on baroki poeetika tunnusjoon. Ei ole irratsionaalne . Mütoloogiliste kujundite sissetoomine ja haritus ja teisalt maisuse kooslus. Mitmekesisust ja mitmetasandilisus on barokis enim esil . Mõjukamaimad varases barokis on hispaanlased. Quevedo, Gongora . Lope de Vega (eelkõige näitekirjanik, aga samas lüürilist luulet ka palju kirjutanud, sonett soneti kirjutamise kohta näitena). Shakespeare Inglismaalt. John Donne.
(2 loengut vahelt ära – Ludovico Ariosto, Paul Fleming, Tasso, Luis Vaz de Camões „Lusiaadid“)
22.04.09
Eeplisest luulest, mida ka eelnevatel loengutel puudutatud. Kõrgaeg jääb renessanssi.
Gongora Soledades – temast tuli käibele mõiste „kultism“ (sõnast culto – haritud) e haritud luule.
Giambattista Marino „Adonis“ – itaalia traditsioonis, oktaavides, väga mahukas. Mütoloogia teemad, sensuaalne ja erootiline pool esil, kujundi peenus. Räägitud manerismi mõiste esilekerkimisest – väga suur tähelepanu väljendusel endal. Tähtis, kuidas väljendatakse, mitte niivõrd mida.
Prantsusmaal 17. saj alguses pretsioosne kirjandus – väärtuslik, peen. On lähedane kultismile ja manerismile.
John Milton – 1608 -1674. 17. saj Inglismaa suurim kirjanik (saj alguses ka Shakespeare, aga tema oli renessanss). Sajandi keskpaigas oli I kirjandus juba tugevasti muutunud. Tormiline ühk muutuste aeg 17 saj I poolel. 16. saj II pool, kui Elisabeth I aeg sai läbi, tuli võimule teine dünastia Stewartid, kes pooldas katoliiklust. Suured rahvamassid ei olnud sellega rahul. Jõudsasti võrsunud kodanlus ja keskklass. Inglise kodanlik revolutsioon . Esimene jõuline keskklassi läibmurre Euroopas tervikuna. Milton oli selle pööranguga kõige otsesemalt seotud. Vabariigi ajal 1649 -53 oli riigi välissekretär. Õigustas kuninga hukkamist. Kodanliku rev ideede peamine levitaja . Eesti keelde sellest jõudnud üks teos – „Areopagitica“ 1644. Kritiseerib trüki- ja sõnavabaduse puudumist. Vastu kajanud ka uusimatel aegadel. 1660 kuningavõim taastati ja Stewartid tulid taas võimule, Milton kaotas positsiooni. Eemaletõmbunud perioodil kuulsaimad teosed. Luuletoesed. Poeem „Paradise lost “. Väga erudeeritud kirjanik. Nii hea haridus kui üldse oli võimalik saada. Viimasel perioodil, kui ametlikult oli põlu all, võis siiski veel edasi kirjutada. See aeg, mil inimesed hakkasid välja rändama Ameerikasse, kujundas ka Ameerika aluse.
Paradise lost – religioosne teema ja sümbolid, müüdistik, mis rajaneb VT-l.
1671 „Tagasivõidetud paradiis“ Kristuse ja saatana vaidlus, milles Kristus jääb võitjaks.
Eepline žanr ja romaan on tihedas seoses. Romaan – seostub proosa vormiga. Hakkab levima 15. saj II poolest pärast trükikunsti leiutamist. Uuenemine ja teisenemine toimub. Renessanssis esil Boccacio „Fiammetta“. Chaucer „Canterbury lood“ 1380 – värssnovellid, Inglise kirjanduse alusteos (lugeda õpikust tema kohta!!!)
15. saj-l on väga tähtis Itaalia renessanssis novell. Itaaliale just omane nähtus, mujal väga ei olegi. Marguerite de Navarre 1550. lõpus „Heptameron“ – tugev osa prantsuse kirjanduses.
Rodriguez de Montalvo „Amadis de Gaula“.
Katalaani kirjanduse ja kultuuri kuldajastu oli 13. kuni 15. sajand. Sealt pärit suur katalaanikeelne rüütliromaan 1490. kahe autori poolt (Martorell ja Galba) ilmunud „Tirant Valge“. Rohkem igapäevaelu rüütlite elus, tugevam erootiline pool. 1980. aastate alguses selle inglisekeelne tõlge avaldas Ameerikas suurt tähelepanu, väga populaarne.
Cervantes „Persilese ja Sigismunda kannatused“. 1617 ehk pärast autori surma ilmus. Alapealkiri on põhjamaine lugu. Islandi kuningapoeg Persiles ja Sigismunda, kes on Friisi kuningatütar. Teekond Rooma. Palverännak. Selleks et saada katoliiklaseks.
Teine romaaniliik on pastoraal romaan (rüütliromaani kõrval). 17. saj-l enam rüütliromaane ei kirjutata , Cervantese oma vist jäigi viimaseks .
Pastoraalses romaanis eelkõige armastuse teema. Karjased, nende tunded looduse taustal. Tugevalt idealiseeritud, kõne ülev, haritud, tunded peened . Jacopo Sannazaro „Arkaadia“ sai teedrajavaks. Annab klassikalise põhikuju. Iseloomulik pastoraalsele romaanile ka see, et sinna põimitud on palju luuletusi ekloogi kujul. Karjaste laulud, nende vastastikune kõne. Armastuse valu on peamine, mida väljendatakse.
Hispaanias ka vägagi levinud. Hispaanias kirjutati eriti palju romaane, Itaalias vähem. Jorge de Montemagor „ Diana “ 1559 (?). selle žanri hilisemaid näiteid on Cervantes ise „ Galatea “ 1585. jäi pooleli , palju luuletusi sees.
Philip Sidney (oli ka tähtsamaid sonetikirjanikke Spenceri ja Shakespeare kõrval) Inglismaa R kirjanik kirjutas ka Arkadia 1590 ja Lope de Vega kirjutas samanimelise teose 1598 . Seega üleeuroopaline. Intiimne temaatika. Armusuhted peamised.
John Lily on proosakirjanik , kes sai tuntuks kahe teosega, kus peategelaseks Euphuese nimeline noormees. Tema armuseiklused salongides, aristokraatia piires. 1579 Eupheus ehk tervameelsuse anatoomia“, 1580 Euphes ja tema Inglismaa“ Paistsid silma lillelise väljendusviisi ja keeruliste kõnekujunditega, ülespuhutud stiil, ornamentika . Sellest nimest ka saanud mõiste, mis ülespuhutud, ornamentaalsest stiili tähistab.
D’Urfe ja tema romaan „Astree“ on prantsuse pretsioosse kirjanduse võtmeteos. Pastoraalne, mütoloogiline temaatika läheb edasi.
Realistliku romaani eelkäija on „Calisto ja Melibea“ 1540te keskpaigast, autoriks Fernando de Rojas, kellest pole palju teada. Ristitud juutide järeltulija arvatavasti. Vb see andis tõuke sellise teose kirjutamiseks. Ristitud juute kiusati Hispaanias taga. Nende ristiusku ei peetud siiraks, vaid on juudiusu küüsis ikkagi. Hiljem tuleb esile pealkiri ühe tegelase järgi „Celestina“ (kupeldajamoor). Kirjutatud otsekui näidendivormis. Jumala ja looduse samastamine. Miks peaks keelama loomulikku armastust? Celestina monoloogid annavad värvi. Väga mitmeplaaniline teos, mis ei ole lihtsalt mingi farss , vaid tõsisem teos. On siiski erandlik väliselt oma näidendivormi tõttu.
Tormese Lazarillo elukäik ehk „Lazarillo de Tormes “ – irooniline pealkiri. 1554 ilmus. Autor ei ole siiamaani teada. Samas üks neist, millel kindlasti oli autor olemas. Vb tollaste humanistide ringkonda kuulus. Ilmus samal aastal kolmes erinevas linnas. Siit saab alguse klassikaline kelmiromaan. Selle põhikuju antud, ehkki sõna „kelm“ ei ole veel kusagil nimetatud. Picaro – näppama. Siit pikareskne romaan. Päris mõjukas romaaniliik, mis tulnud välja 20. sajandisse.
Kujutatud tegelikkus on täielikult erinev rüütli ja pastoraalromaani omadest. Tormese jõgi – sellelt Elu jõelt on pärit Lazarillo. Kogu sündmustik toimub algusest peale ühiskonna kõige madalamas osas. Rõhutatud, kuidas maine, matreiaalne ümbris mõjutab tegelast. Esimene asi, mis seda tegelast tõukab on nälg. Enamik kelmiromaane on kirjutatud esimeses isikus ehk mina-jutustustena. Kujutluslik autobiograafia (mitte autori reaalne elu). See annab vast ehtsuse mulje. Algab mingist pöördepunktist, siis tagasivaade senisele elule. Bioloogiliselt ebaküpse tegelase elukäik. Ta on kõige enam ümbruse mõjudele alluv. Jutustus algab selles toeses hetkest, kus ta on jõudnud rahuliku elujärje peale ning hakkab jutustama möödunud elukäigust. Vahetu minevik , kus autor on läbi kogenud. Ümbruse puhul tuleb konkreetne ajalooline tinglikkus esile. Tegelane satub erinevatesse olukordadesse. Konkreetsemalt nimetatud neid ka mitme peremehe teenriteks. Palju ühiskondlikke ruume läbib. Selle tegelase kaudu näidatakse neid ruume. See on kriitiline näitamine.
See teos on erinev tolleaegsest rahvaraamatust, sest sisaldab ka filosofilisi mõttekäike ja on sisult sügav.
Järgmisel neljapäeval jääb loeng ära, samuti 9 – 16. mail!!!!
29.04.09
Thomas Nashe „Jack Wiltoni elukäik“. Kelmiromaan. Ajaloolisolustikuline seiklus juba. Satub reformatsiooni ja sellele järgnevate sõdade keerisesse, 16. saj algus.
Esimene kelmiromaan andis erijooned : minajutustus e esimese isikus narratiiv , autori vaated ei lange kokku tegelase vaadetega, mitmemõtteline, peategelane läbib erinevaid olukordi ja tegevuspaiku, tema teekonna kaudu peegeldatakse kogu ühiskonda. Barokile omaselt rõhutatud välise ja tegeliku vastandatus. Avaliku ja varjatu vastandus. Paljastatakse seda, kuidas asjad tegelikult on. Noor peategelane. Bioloogiliselt ebaküps. Elukäik, milles toimub ka füüsiline küpsemine.
Realistliku romaani tunnusjooned, mh Tegelane ei ole lahus ühiskonnast, vaid seoses sellega. Ühk maised ja matreiaalsed tegurid mõjutavad teda. Ei ole vaba mõjudest.
Sajandi vahetusel järgmine kelmiromaan. Mateo Aleman „Guzman de Alfarache“. Sündis 1547 , suri vb 1614. Tormes ja... lähtepunkt oli rahulolu, selles romaanis aga moraalne lähtepunkt. Näitab, kuidas peategelane pärat üles-alla liikumist elab läbi suuri kannatusi ja ühel ööl otsustab, et saab heaks ja jätab senise elu maha. Pärast seda hakkab jutustama oma pahelisest teekonnast. Esimene osa ilmus 1599, teine 1604.
Quevedo „Don Pablose elukäik“ 1626. „Suenos“ (unanäod) 1627.
Espinel „Marcos de Obregon“. Kunstiinimese eluteekond.
H.J.Ch. von Grimmelshausen „Simplicissimus“ 1668 . (1672 – 1766 elas) Klassikaliselt hispaania kelmiromaanilt saanud aluse. Aga toob sisse ka fantastikat ja huumorit.
Mitte ainult realistlik olustikukirjeldus, vaid ka filosoofiline plaan on kelmiromaanis olemas.
1668-1747 Alain-Rene Lesage. Prantsuse kelmiromaani autor. „Lonkur kurat“. Tugevasti matkib hispaania kirjaniku de Guevara samanimelist teost.