Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini) (0)

Tartu Ülikool - Kirjandus - Kirjandus
1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks inimesed käituvad teadlikult halvasti?
  • Keskaja ajalooliskultuuriline taust. Keskaja kirjanduse põhinähtused.
    Keskaja mõiste pole kultuuriteaduses ühene. Osa õpetlasi arvab , et Ida rahvaste ajaloole on jagunemine kesk- ja uusajaks võõras. Euroopa kohta valitseb seisukoht, et keskaeg kestis Lä- Rooma keisririigi lagunemisest (5.saj) renessansini (15.saj). Keskaeg valmistas ette uusaegsete rahvuste ja kultuuride sündi. 1000a väldanud ajastu tähtsad tunnused olid uute religioonide levik ( kristlus , islam , budism) ja vanade rahvaste ulatuslikud ümberpaiknemised, kokkupõrked ja võitlused eluruumi pärast, ühtede rahvaste hävinemine, teiste esiletõus. Suure rahvasterände (4.–6.saj) käigus põhja- ja idapoolsest Euroopast lõunasse ja läände senistele Rooma riigi aladele tunginud germaani hõimud ( frangid , lääne- ja idagoodid , anglid, saksid ) võtsid 5.–6.saj ristiusu omaks, mida hakkasid paganatele levitama. 4.saj keiser Constantinuse ajal oli kristlus ametlikult tunnustatud Roomas, kuhu rajati ristiusu suurim pühamu – Püha Peetri basiilika . Roomast sai paavstivõimu keskus. Ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, mistõttu Euroopa mandril hävines see pea täielikult. Muistsed müüdid ja rahvapärimused kandusid Euroopa äärealadel – Iirimaal ja Islandil.
    Keskaja kirjanduse tekkes ja arengus on määravad 3 faktori vastastikumõjutused: rahvaluule traditsioonid, antiikkultuur ning ristiusk.
    • Barbarite hõimudel, kes said Lä-Euroopa valitsejaiks pärast rännet, oli juba arenenud rahvaluule – kujunes hilisema Euroopa kirjanduse aluseks. Luule vanim vorm on töölaul, mis kujunesid tööprotsessi saatvatest ja oma rütmiga reguleerivatest häälitsustest. Töölaulust arenes tavandilaul, kus kujutati miimiliselt inimese tööd-tegevust ja ühiskondliku elu hetki . Viljeldi kalendaarseid tavandilaule, millega tähistati looduse pöördepunkte, nt kevade algus.
    • Keskaja kirjanduse varasele arengule avaldas katoliku kirik suurt mõju: palju algperioodi teoseid kiriklikku päritolu. Kiriku rüpes tekkis kultuslik draama . Varane historiograafia ja didaktiline kirjandus järgisid ladinakeelse kloostrikirjanduse eeskuju.
    • Antiigil oli otsene mõju kirjandusele, nt varases rüütlilüürikas on Ovidiuse mõjud; rüütliromaanide ja –jutustuste eelastmeks kujunesid Vergiliuse „Aeneise“ töötlused ja Makedoonia Aleksandri legendid.

    5.–13.saj tekkisid paralleelselt ja eraldiseisvatena rahva-, rüütli- ja vaimulik kirjandus – neid segab linnade tõus 12.saj paiku, mis muudab kirjanduse üldpilti: linnakirjandus ja kunst arenevad kiiresti ja haaravad juhtiva koha. Vaimulik kirjandus kaotab oma eraldatuse ja saab linnakirjanduse osaks. Feodaalne rüütlikirjandus püsib eraldi kuni keskaja lõpuni. Rahvaluule on linnakirjanduse alus, kuid linnade arenemise eripärastes tingimustes omandab ka rahvaluule uue, ajastule iseloomuliku vormi.
  • Vanim keskaegne eepika Islandil ja Iirimaal. (Vanem Edda) Anglosaksi eepos . ( Beowulf ).
    Iiri saagad e algmed on pärit I aastatuhandest eKr, kui Iirimaal elasid keldid , kelle ühiskonnas oli laulik kui vanade pärimuste ettekandja ja talletaja suure au sees. Meieni jõudnud iiri saagad kujunesid 2.–7.saj. Laulikuid-jutuvestjaid nimetati filideks – jäädvustasid kuningate lähedaste nõuandjate ja ennustajatena saagades sugukondade genealoogiat, muistseid müüte ja uskumusi. Teine hulk laulikud oli bardid – esitasid muusika saatel ülistuslaule valitsejaile ja sangareile. Keldid võtsid ristiusu vastu rahumeelselt ja vara. Patrick tõi ristiusu Iirimaale juba 5.saj. Filide ja bardide looming kandus suuliselt edasi, seda hakkasid üles kirjutama iiri mungad 7.saj. Ristiusk mõjutas saagasid ja nende motiive : kristlik ligimesearmastus pehmendas vanade pärimuste tooreid motiive. Keldi saagades on alles kristluse- eelne müütiderikas maailm. Iiri saagad olid proosa vormis, aga neid iseloomustab rõhutatud lüüriline kujundlikkus, poeetiline rütm. Proosajutustuse vahele põimiti värsse. Saagad jagunevad 2-ks: põhja- ja lõunaiiri. Mõlemad saagad olid üleva ja paatosliku tooniga, kandes edasi suuri ja õilsaid tundeid, imesid ja maagiat ning ürgse looduse tausta . Põhjaiiri saagade kangelased olid ulaadide kuningas Conchobar ja ta õepoeg Cuchulinn. Lõunaiiri saagasid õpiti tundma tänu James Machphersonile, kes 1760 avaldas kogumiku , mille väitis olevat muinaskeldi rahvaluule ja muistse lauliku Ossiani loomingu tõlge.
    Keskaegne eepika Islandil sai alguse 9.–10.saj. Islandit asustasid norralased. Ristiusk võeti rahumeelselt vastu 11.saj. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogu on „Vanem Edda“ – pole kindla süžeega ühendatud terviklik eepos, vaid koondab eri aegadest pärit laule. Kogumiku laulud on osalt vasturääkivad. „Vanem Edda“ on proosa vormis luuleõpetus. Arvatavasti kirja pandud 11.–12.saj, käsikiri aga 13.saj. Kogumiku mütoloogilised laulud räägivad maailma tekkest. Tegelased: jumalad hiiud ja nendega sõdivad jumalad aasid . Tegevuse keskmes on aaside ning vaanide (ka jumalad) tülid ning leppimised. „Vanemas Eddas“ on palju müütilisi tegelasi. Sõjakangelaste manala on Valhalla, kus langenud sangareid kostitatakse õlle ning mõduga. Teos peegeldab nii muinasskandinaavia kui ka teiste muinasgermaani rahvaste kujutlusi maailmas, uskumusi ja legende. Halastamatu surmavaen ja kättemaks on muinasgermaani jumalate vahekordades tavaline. Toores sisu (surmavaen, kättemaks) tõestab, et ristiusus rõhutatud kõlbluseideedel pole muinasgermaani müütides erilist kohta. Kogumikus pole läbinisti halbu või häid tegelasi, nt tähtsaim jumal Odin on küll muljetavaldav võlumees, aga sageli tegudes ebaõiglane, seevastu arvatav kurjuse kehastus Loki ilmutab kohati vaimukat abivalmidust. Kogumikust tulevad välja Vana-Skandinaaviale omased kõlbelised väärtused: Odinit hinnatakse arukuse, mõõdukuse, ettenägelikkuse ning sõpruse pärast. „Vanem Edda“ sisaldab palju laule, kus keskmes on inimkangelased – kangelaslaulud , ent neiski sangarite saatus põimub müütidega, nt inimene muutub loomaks või mõistab loomakeelt. „Vanema Edda“ kangelaslaulude aines on suuresti pärit Lõ-Saksamaalt, mille ulatuslikem tsükkel räägib sangar Sigvördrist (= Siegfried „Nibelungide laulus “), aga sisu on „Nibelungide laulust“ arhailisem. „Vanema Edda“ laulud pole riimis (ka muistne germaani rahvaste luule pole). Riim tuli hiljem romaani mõjutustega. Kõlavus saavutati rõhkude korrapärasusega. „Vanemas Eddas“ on vanaskandinaavia luule tähtsaim kujund – kenning – nimisõna asendati vähemalt 2-sõnalise ümberütleva ühendiga.
    „Vanema Eddaga“ samal ajal levis Islandil skaldide luule. Skaldid olid elukutselised laulikud, kes kuulusid kuningate ja ülikute kaaskonda, ülistasid nende kangelastegusid, paistsid silma eriti arenenud värsikunstiga. On teooriaid , mis seostavad skalde trubaduuridega, sest viikingiretked ulatusid Prantsusmaale, Põ-Itaaliasse ja Bütsantsi.
    Anglosaksi eepos „Beowulf“ pärineb 10.saj algusest, olles seega keskaja üks iidsem käsikiri, pärit Inglismaalt. Arvatakse, et algkujul on loodud 7.–8.saj paiku Põ-Inglismaal, kus põlised anglosaksi valdused ulatusid Šotimaani. „Beowulf“ räägib sündmustest Taanis ja Lõ-Rootsis, sest 5.saj tungisid keltidest asustatud Briti saartele anglid ja saksid Lõ-Skandinaaviast ja Friisi aladelt. Nad tõid kaasa keele ja muistsed suulised pärimused, mis elasid rahva seas edasi. 7.saj võtsid anglosaksid vastu ristiusu. „Beowulf“ sisaldab märksa vähem paganlikku sisu kui islandi eepika. Mõnest käsikirjast võib isegi kristlikku sümboolikat välja lugeda, sest „Beowulfi“ aines võis seguneda ka muistse keldi folklooriga, mille üllad ja suuremeelsed kangelased meenutavad Beowulfi ja Hrothgarit, või jättis 10.saj käsikirja autor paganliku osa välja. „Beowulf“ on 3000-värsine eepos, mille sisu on tänaseni mõistatuslik. Siin ei räägita jumalatest või kangelastest, vaid paarist sündmusest, kus kangelane võitleb lohega . Lohe on kurjuse kehastus. Peategelane Beowulf peab nii noore kui ka vana valitsejana võitlema lohega. Vanana sureb ta tekkinud haavadesse, mis ülendab kangelast veelgi.
  • Keskaja kangelaseeposed
    Kangelaslauludes (11.–13.saj) hakkab avalduma rahvusteadvus. Need kuuluvad kristliku kiriku suure mõjuvõimu ja ristisõdade aega, mistõttu tõuseb esile kristluse teenimise ja levitamise vaim. Laulude päritolu pole selge, autoreid ei teata. Romantismiajastul alanud teooria kohaselt kujunesid kangelaslaulud rahvaluulest , misjärel ühendati need mahukateks eeposteks. Ent allikaid oli ilmselt teisigi, nt proosapärimused ja saagad. Prantsusmaal levis seda laadi eepika kõige varem. Prantsusmaal kandsid kangelaslaule ette elukutselised laulikud ehk žonglöörid, Hispaanias huglaarid ja Saksamaal špiilmannid. Laulikud rändasid maakohast maakohta, kus pühade ajal esineti linna- ja külaplatsidel. Laulud peegeldavad kord kaugemat, kord lähemat, kord mütoloogilist, kord faktilähedast ajalugu. Igal juhul esindavad kollektiivset elutunnet, tõstes esile rahva hingelaadi ja püüdlusi.
    Germaani kangelaslauludest kuulsaim „Nibelungide laul“ pärineb 12.–13.saj. Kuna teos valmib rüütliromaani levimise ajal, on laulu üks juhtmotiiv daamikultus. Ajaloolised alused teosele olid suure rahvasterände aegsed sündmused ja germaani hõimude omavahelised võitlused. See kauge ajalugu on segunenud müütidega, mis „Nibelungide laulus“ pole enam nii toored ega arhailised kui „Vanem Edda“. Tekivad huvitavad kontrastid : nt kangelased käivad kirikus, samas kasutab Siegfried maagilist võlukuube. „Nibelungide laulu“ üks tähtis tunnusjoon on kangelaste individuaalsuse esiletoomine. Siegfried on mehine, väärikas, aus ja õiglane, aga mitte eksimatu. Siegfriedile vastanduv negatiivne karakter on Tronje Hagen, kes on sõjamehena vapper ja hulljulge, kuid tegudes salakaval ja reetlik . Läbiv motiiv on kadedus. „Nibelungide laul“ on traagilisim, süngeim ja mahukaim.
    Prantslaste kangelaslaul „ Rolandi laul“ ülistab isamaa-armastust ja Karl Suure kristlike rüütlite sõda teiseusuliste ( mauride ) vastu. „Rolandi laulus“ on palju poeetilisi liialdusi, nt Karl Suur on 200-aastane või et peapiiskop üksi tapab lahingus 400 meest. Tegelased ja võitlused on psühhologiseeritud. Roland pole veatu kangelane, ta on liiga uhke – saab talle saatuslikuks, sest pole nõus uhkust alla neelama ja abi kutsuma. Rolandi jaoks on sõda mauride vastu püha missioon . Frangi kangelaste juures näidatakse nende ebalusi ja kahtlusi . Kasutatakse korduvaid kujundeid, nt 3x sarve puhumine. Võitlusi kujutatakse mauride ja paganate seisukohalt. Ära kuulatakse ka mõlemad pooled kohtus. Antakse dünaamiline pilt – autor liigub kiiresti ühest kohast teise. „Rolandi laul“ paneb alguse prantsuse rahvuskirjandusele. Motiivid kandusid renessansikirjandusse. See on kirjutatud assonantsriimis, mis ühendab eri pikkusega värsisarju ehk tiraade.
    Hispaanlaste kangelaslaul „Laul minu Cidist “ räägib isand Cidist. Laul peegeldab ajalugu tõetruumalt kui „Rolandi laul“, sest Cid suri vähem aega varem kui Roland võrreldes „Rolandi laulu“ kirjutamise ajaga . Sündmused on enamasti ajaloos kinnitust leidnud: nt Kastiilia kuninga alluvuses oli tõesti Rodrigo Diaz de Vivari ehk Cid ning ta oli kuningaga vastuolus ja saadeti Kastiiliast välja, tema võidud mauride ja kristlaste vastu ning äraleppimine kuningaga on tõesed. Laul ei küündi üleloomulikkuseni. Autor näitab teadlikult rõhutavat realistlikku suhet tegelikkusega. Cidi jaoks on sõda mauride vastu raske töö ja leivateenimine, mitte pühamissioon („Rolandi laul“). Laulus vähe heroilist paatost. Tegelased vähe psühhologiseeritud. Tähelepanu on kangelase eraelul pigem kui lahingutel. Jäädvustatakse argielu madalamat poolt, mitte vaid sõda. Cid käitub suuremeelselt ja lihtsalt, mistõttu temast räägitakse kui minu Cidist. „Laul minu Cidist“ on demokraatlikus vaimus kirjutatud, vastandudes germaani ja prantsuse laulude heroilis-rüütellikule paatosele. „Laul minu Cidist“ on kirjutatud assonantsriimis, mis ühendab eri pikkusega värsisarju ehk tiraade.
    Vene kangelaslaul „Laul Igori sõjaretkest“ on tundmatu autori eepos. Kirjutatud ~ 1186 . See on üleminekuteos – Venemaa killustus 12.saj ja algasid tatari-mongoli vallutusretked. Eepose ajaks oli ristiusk vastu võetud ja see mõjutas kirjandust: eemalduti suulistest vormidest , kirjakeel arenes kiirelt, Bütsantsist tulnud kirikukirjandus juurdus ja segunes ilmalikuga. Nt vene kroonikad sisaldavad ilukirjandusele lähenevaid ajaloolisi jutustusi, tihti ümbritseb peategelast religioosne pühaduse aupaiste . Rüütliromaanile omane rüütliau ja patriotismi ülistamine. Kangelasi idealiseeritakse. Sündmusi ja tegelasi hüperboliseeritakse. Autor kirjutab eepose vahetult pärast sündmusi ning neile, kes sündmustes osalesid või neist teadsid. Autorit ei huvita detailid, tema seisukoht on idealiseeriv. Kangelaslaul leinab taga ühtset Venemaad ja kutsub vürste välisvaenlaste vastu ühinema. Kriitiline suhtumine Igorisse kui ühtsuse lõhkujasse, samas ülistab autor Igori rüütellikke omadusi. Laul esindab juba hääbuvat suulist malevaeepost – peaaegu pole religioosset aupaistet, mis on tollase kirjandustraditsiooniga vastuolus. Igatsus kaotatud Venemaa ühtsuse järele toob sisse motiive rahvaluulest ja paganlikkust ( vanavene jumalad, kosmogoonilised sümbolid, hingestatud loodus). Võitlus polovetsidega on õilis – seda võimendavad loodus, loomad ja taimed. Eepos unustatakse, kuni 19.saj trükitakse uues vene keeles ümber.
  • Keskaja rüütlikirjandus
    12.saj keskel sai Lä-Euroopas mõjukaks juhtiva ühiskonnaklassi ehk rüütelkonna kultuur. Selleks ajaks olid kujunenud võimsad feodaalvaldused ja ehitatud lääniisandate uhked lossid, kus rahuaegadel muutus tähtsaks õukonnaelu oma kombestiku ja normidega. Rüütel pidi olema lisaks sõjaliselt ja vasallitruuduse poolest silmapaistvusele ka laitmatu käitumisega, tähelepanelik, viisakas, kõrgete kõlbeliste põhimõtetega seltskonnas ja eraelus. Rüütel pidi daamidega ilusti ümber käima – daamikultus – peenetundeline ja hell armastaja. Rüütlikirjandust nimetatakse daamikultuse tõttu ka kurtuaasseks kirjanduseks. Rüütel teenis eelkõige südamedaami. See tõstab esile armastuse ning nihutab elutunnetust vaimulikult ilmalikule. Rüütlikirjandus jäädvustas rüütelkonna kombestikku ja elunorme ning kujundas neid aktiivselt. Kirjanduse ühiskondlik funktsioon laienes märgatavalt. Euroopas kadus autorite anonüümsus. 12.saj kerkisid esile I tuntud kirjanikud , nt Marie de France – nad allusid rangetele vormilistele ettekirjutustele. Rüütlikirjandus levis enim Prantsusmaal. Põ-Prantsuse laulikuid (enamasti aadlikke) hakati kutsuma truväärideks. Truvääride loomingus kasutati mahukate jutustuslike värssteoste žanrinimetusena esmakordselt sõna roman, mis hiljem tähistab proosatekste. Vahemere ääres, Itaalia lähedal õitses lüüriline luule, mida kirjutati provanssaali keeles.
    Varajaste rüütliromaanide aines pärineb antiigist , nt „Aleksandri romaan“ kujutas Aleksander Suure elu – sellest sai alguse aleksandriin ehk 12-silbiline paarisriimiline värss tsesuuriga 6. silbi järel. Rüütliromaanid räägivad armastusest. Kõige rikkalikumat ainest pakkusid rüütliromaanidele muistsed keldi müüdid ja pärimused (nt „Tristan ja Isolde “), mille keskne kuju oli brittide legendaarne kuningas Artur (pärit 5. või 6.saj). Arturi- ehk ümarlauaromaanides oli 8-silbiline paarisriimiline värss. Arturi-romaanides kujutatakse Arturit ja tema rüütelkonda, nagu nad kuulunuks truvääride kaasaega. Kujutleti, et täiuslikuks rüütliks ei saa see, kes pole viibinud Arturi õukonnas, istunud tema ümarlauas – see sümboliseeris rüütlite võrdsust ja vendlust. Levisid graaliromaanid – peategelane Perceval tahab ümarlauda pääseda. Rüütli armastatu on tavaliselt abielunaine (nt Arturi- romaanis abikaasa Gueniévre). Armastus on maine, kuid on ette teada, et kättesaamatu, piiratud. Rüütel, kes tunneb madalat armastust, ihaldab südamedaamis pigem kõrgemat ja terviklikku armastust, sest üksnes nii õilistub ja täiustub ise. Iga väike poolehoiuavaldus daamilt teeb rüütli õnnelikuks. Armastuse ideaalsus suurendas erootilist sisu. Žonglööride abil jõudis truvääride looming rahva sekka, kus see muutus folklooriks, millest hiljem kujunesid muinasjutud. Alles 13.–14.saj hakati rüütliromaane kirjutama proosas . Graaliromaanidest sai tänu de Troyes’ile alguse kujunemis- ehk arenguromaan , mis kannab edasi poisi kujunemist noormeheks ja rüütliks läbi eluraskuste.
    Rüütlikirjanduse alla kuulub trubaduuride luule, mis on tuntud oma erakordse vormilise mitmekesisuse ja tundepeenuse poolest, olles ettevalmistus uusaegsele renessansilüürikale. Trubaduurid – luuletajad , heliloojad ja lauljad ühes isikus , kes täiustasid oma kunsti väsimatult, sest nende kujutlust mööda peegeldas kunstitäius tunde täiuslikkust. Luuletajatena leiutasid nad uusi stroofivorme ja riimiskeeme, võisteldes omavahel väljenduse peenuses. Nt leiutas trubaduur Daniel sekstiini – kuus 6-värsilist stroofi + 3-värsiline „saade“, mis jätab mulje blankvärsist, ometi on luuletuse sõnad kindla järjestusega seotud. Luulevormid vastasid kindlale temaatikale, ka teema arendus kordus luuletusest luuletusse. Vaid varjundid erinesid , milles trubaduuride väljapaistvus seisneski. Trubaduuridelt on meieni jõudnud 2500 luuletust. Saksa kurtuaassed luuletajad olid minnesingerid – armastuslaulikud, kelle looming oli lähedane pigem rahvaluulele.
    Juhtiv luulevorm oli kantsoon – lembelaul, mis koosnes 5–7 stroofist ja 3–4-värsilisest saatest. De Born kirjutas sirventeese – vormilt kantsoon, ühiskondlik-poliitiline sisu: sõda ja selle head küljed. Pastorell – dialoogina üles ehitatud rüütli idüll karjusneiuga, kus rüütli võrgutuskatse ebaõnnestub. Romanss – rüütel üritab võluda aadlipreilit. Albas – koidulaul, kus rüütli valvesse jäänud sõber või kannupoiss tuletab rüütlile hommikul meelde, et aeg on salakohtumiselt daami juurest lahkuda. Tentsoon – dialoogluuletus, vaidluslaul mis tahes teemal 2 luuletaja vahel.
  • Kirjandus keskaegses linnas. Ladinakeelne kirjandus. Keskaja draama. Rahvaluule. (Keskaja hispaania luule). Villon ( Testament )
    Kirjandus keskaegses linnas. Hilisema rüütlikirjandusega samal ajal kujunes välja. See hakkas kajastuma ka keskklassi maailmavaates. Hariduses tehti edusamme – haridus hakkas kiriku mõjualalt väljuma. 11.saj algul avati Bologna ülikool, kuhu pääsesid ka kodanlaste pojad, mitte vaid ülikud. Kirikuõpetus mitmekesistus – Aquino Thomas püüdis lähendada mõistust ja religiooni. Kirjandus laskus rüütlikultuuri kõrgustest argiellu. Tärkab vastumeelsus seisusliku ebavõrdsuse vastu. Kirjanduses saab ainuvalitsevaks satiirilis-didaktiline vaim – pilgati ajastu pahesid, nt vaimulikke patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust. Samal ajal moraliseeriti kirjandust – püüti lugejaid õpetada ja õigele teele juhtida – kasutati allegooriat. Suurenes kirjanduse ühiskondlik-poliitiline temaatika . Luulevormis kasutati rüütliromaanile sarnast paarisriimilist värssi.
    Prantsusmaa levisid fabliood – lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest seikadest. Neile on omased linnakodanike lõbusus, leidlikkus, taibukus. Piitsutati aplust, ahnust ja kirgi. Mõjutusi saadi idamaistest juttudest ja antiigist. Tekkisid rahvanaljandid ja lorijutud. Saksamaal levisid švangid – fablioodesarnased jutustused, mida hiljem hakati kirjutama proosas. Itaalias novella – samuti fablioosarnane.
    Levis vagantide ladinakeelne looming. Vagandid olid rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ja hakkasid kirikut pilama ning kutsuma inimesi üles maiseid rõõme nautima. Inglismaal ja Prantsusmaal nimetati neid goljaarideks. Vagantide luule sarnaneb jooma- ja pilkelauludega. Vagantide luulest on alguse saanud üliõpilashümn „Gaudeamus“ ja vagantide kuulsaim luulekogu Lõ-Saksamaalt „ Carmina Burana“.
    13.saj levis Prantsusmaal 2 suurt teost, mida on muudesse kultuuridesse ümber kirjutatud. Roosiromaan ja rebaseromaan on sotsiaalse satiiriga, peegeldavad ühiskonnasuhteid ja koosnevad rahvatarkustest, propageerivad mõistust. Roosiromaani tegelased olid isikustatud, nt Hirm ja Ausus. Rebaseromaan oli loomaeepos, mida näiteks on mugandanud Kreutzwald .
    Rahva- ja hispaania luule. Paljudes Euroopa riikides oli hiliskeskaeg suur rahvaluule õitseng. Euroopa kirjandusloo mõjukas nähtus oli hispaania romanss. Kui mujal avastati rahvaluulet romansiga, siis Hispaanias pandi seda juba 15.saj kirja. 16.saj ilmus palju romanseerosid ehk romansikogusid.
    Romanss – eepiline luuletus , kus räägiti rahvusliku ajaloo värvikamatest seiklustest, keskaegse ajaloo suursündmustest (rekonkista), hispaanlaste ja mauride vahekorrast piiril . Teemasid laenati ka kangelaslauludelt. Osa romansse on lüürilise tooniga – prantsuse rüütlikirjanduse mõju. Romanss on 8-silbiline värssidest koosnev assonantsriimiga luuletus. Värsside arv pole ette määratud – on pikki ja lühikesi romansse. Romansid kuuluvad hispaania iidsesse rahvamuusika kunsti – neid lauldi ja nende saatel tantsiti. Romanss keskendub dramaatilisele olukorrale. Romansis on palju metafoore, vähe tegelasi, tabav kõne. Hispaanias võeti romanss klassitsistliku draama üheks põhivärsivormiks, tänu millele olid romansid nii elujõulised. Antiigilembelises ja klassitsistlikus Euroopas unustati rahvaluule 200 aastaks. Romansid said Euroopa romantismis populaarseks.
    Keskaegne draama ja teater olid antiigiga võrreldes algelisemad. Keskaja algul olid väiksed näidendid, mis said alguse jumalateenistustest ehk kirikuliturgiast, mistõttu nimetatakse varajast keskaegset draamat liturgiliseks. 12.saj laienes draama kirikute ette või linnaplatsile, sest vaatajate huvi kasvas. Draama keel muutus: mindi üle rahvakeelsuselt ladina keelde. Vaimulike asemel hakkasid näitlema linnakodanikud – käsitöölised, edasi läks teatritegemine tsunftidesse ja teemad ilmalikustusid. Näidenditest sai rahvalik lõbustus. Lavakujundus oli tinglik .
    Müsteerium – piibliepisoodidele üles ehitatud näidend. Vanim pärit 12.saj „ Aadama mäng“. Miraakel – apostlite ja jumalaema imeteod . Rutebeuf „Miraakel Theophile’ist“ oli I saatana ja inimese lepingu kujutis, mis pani aluse „ Doktor Faustusele“. Moraalitee – allegooriliste tegelastega õpetlik näidend. Farss – jämekoomiline olulistikuline lühinäidend, komöödia alaliik . Seal on kindlad tegelaskujud, nt patune munk , hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine. Sotii – narrimäng, mille teksti osaliselt improviseeriti. Nalja ja jandi taha peideti teravat poliitilist satiiri .
    Farsid ja sotiid sarnanevad hilisema itaalia renessansiajal populaarse commedia dell ’ arte ’iga.
    Kirjandus keskaegses linnas. 13.saj hakkas linnades kujunema rüütlikirjandusega võrreldes lihtsam ja rahvalähedasem kirjandusliik, mis esitas tugevneva III seisuse ehk keskklassi (kaupmehed, käsitöölised) maailmavaadet. Kui varasemal keskajal oli haridus aadelkonna ja vaimulike eesõigus, siis ülikoolide tekke järel hakkasid ilmalikud teadused vähehaaval kiriku mõju alt väljuma. Ülikoolidesse pääsesid ka kodanlaste pojad. Vähehaaval tärkas vastumeelsus ja protest seisusliku ebavõrdsuse vastu ning eeskätt sellest tulenevalt hakkas kirjanduses valitsema satiirilis-didaktiline vaim. Pilgati vaimulike patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust – ajastu kõiki pahesid. Samal ajal ka moraliseeriti: sagedasti kasutati allegoorilist (abstraktseid mõisteid isikustavat) väljendusviisi. Järjest rohkem käsitles kirjandus ühiskondlik-poliitilist temaatikat . Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas populaarseks fabliood – lühikesed anekdootlikud värssjutustused, kus tõsteti esile teravmeelsus ja taibukus, piitsutati saamatust ja ahnust. Fablioode keel on mahlakas, täis rahvalikke kõnekäände ja vanasõnu. Saksamaal levisid analoogse malliga švangid, mida hiljem kirjutati proosaski. Itaalias kutsuti taolisi jutustusi novelladeks – sealt sai oma žanrinime novell . Tähelepanu väärib hiliskeskaegsete vagantide (alamamast vaimulikkonnast pärit rändlaulikud) ladinakeelne luulelooming, mis pilkas kiriku silmakirjalikkust, kutsus üles nautima maiseid rõõme. Vagantide luuletused olid riimis. Kuulsaim kogu „Carmina Burana“.
    Francois Villon (15. saj keskpaik ) elas hiljem kui itaalia vararenessansi suurkujud , kuid looming oli renessansiideedest puutumata, sest Prantsumaale jõudsid 100-aastase sõja tõttu kultuuri uued suunad hiljem. Sellest hoolimata paistab Villoni luule silma oma ajapiire ületava individuaalsusega. Villoni elukäik oli värvikas. Madalat päritolu mees pääses Pariisi ülikooli, kus lõpetas magistriga. Kuna kuulus tudengitest boheemlaskonda, suhtles kriminaalse allilmaga, sattus korduvalt vangi. Kriminaalregister oli põnev: kaklused, röövid, sattus ka tapmisloosse. Talle mõisteti surmanuhtlus, millest napilt pääses: hukkamise asemel saadeti Pariisist välja.
    Villoni poeetilise pärandi moodustavad 2 luuletsüklit: „Värsid“ (= „Väike testament“) ja „Suur testament“. „Värsid“ koosnevad 40 oktaavist (8-värsilisest stroofist), mida ühendab pärandamismotiiv: luuletaja kujutab end surmaminejana, jättes oma testamendis päranduse nii sõpradele kui vaenlastele. Kingituste all võib silmas pidada konkreetset pilget, mis kord on sõbralik iroonia , kuid kord lõikav ja kibe satiir . Sarnaselt läheneb Villon ka oma peateoses „Suur testament“, kus on rohkem oktaave. „Suures testamendis“ on ka muus vormis luuletusi, nt ballaade. Villoni pihtimuslikku luulet ühendab surmateema ja sellelähedane meelolu. Villon vaatleb parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutades tihti rõhutatud kontraste ning detailset kirjeldust. Samas kõlab Villoni irvitava maski tagant ka nukraid ja lüürilisi toone. Villoni looming on isikupärane, tema nuttev luule on vaimustanud hiliseid klassikuid.
  • Renessansi ajaloolis -kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse põhinähtused.
    Renessanss järgnes keskajale. Antiigist ja loodusest tiivustatud vaimuliikumine eelkõige Lä-Euroopas 14.–16.saj. Renessansiajal toimus murranguline pööre looduse, loomulikkuse, ratsionaalsete teadmiste ja vabamate inimsuhete poole, tähistades uue aja algust. Inimene kui isiksus vabaneb keskaja kirikudogmade, skolastilise teadmise ja seisuslike normide kammitsatest. Renessansis vallandus täiel määral inimese individuaalsus , leides eriti avara peegelduse kunstiloomes. Renessanss on humanism ist lahutamatu. Humanistid on renessansiaegsed õpetlased, kes süvenesid antiikkultuuri ja tutvustasid sealt saadud teadmisi kaasajale. Humaniste vastandati keskaja õpetlastele – teoloogidele. 15.–16.saj toimunud maadeavastused võimaldasid esmakordselt kujutlust maailmast tervikuna . Suurt hoogu said loodusteadused , mis panid mõistma looduse lõpmatust ja harmooniat. Inimesi hakati tajuma looduse osana . Tekkis uus usk inimesse ja elu tähenduslikkusesse. Teadmiste ja kultuuri murrangulist levikut soodustas Gutenbergi leiutatud trükikunst ~1440, mis lihtsustas raamatute paljundamist. Raamatud leidsid laiema lugejaskonna, k.a keskklass. Nt rüütliromaanide lugemise suurmood 16.saj algul Hispaanias on varajase massipubliku tekke algus. Renessanss arenes läbi vapustuste ja võitluste: Euroopat lõhestas reformatsioon , avastati Ameerika, sõjad mõjusfääride pärast, Otomani impeeriumist kujunes oht, Bütsantsi langemine , Ameerikas hakati orjastama ja hävitama, levis katoliiklik inkvisitsioon , püüti ketsereid hävitada. Kirjanduses sisepinged: ühed ülistasid maisust, seksuaalsust jms ( Boccaccio ), teised tõrjusid. Renessanss oli ulatuslikem Itaalias, kestes seal 300a.
    Renessansikirjanikud võtsid antiikkirjandusest üle selle, mis aitas neil laiendada oma silmaringi ning läheneda asjadele objektiivselt. Selline õpetus suurtest antiikkirjanikest ja –filosoofidest, mille aluseks oli püüe mõista nende vaimulaadi ja mõttemaailma, võimaldas renessansiajastu inimestel üle saada keskaja müstilis-askeetlikust maailmavaatest ning rajada kindla alusmüüri uuele teadusele, kunstile ja kirjandusele. Humanismi ülima õitsenguperioodi uus aspekt kahjustas suurel määral rahvakeelset kirjandust. Suurema osa 15.saj domineerib Itaalias ladinakeelne kirjandus, antiikne traditsioon tõrjub kõrvale rahvusliku, mis hakkab taaselustuma alles 15.saj lõpul. 16.saj kaotab kirjandus aegamööda endist sisukust ja realistlikke püüdlusi, maad võtab formalism . Jäljendatakse antiikaja ning vararenessansi suurkirjanikke. Kirjanduses kasutatakse loodusekirjeldust. Loodus ei sümboliseeri enam luuletaja hingelisi elamusi ega anna tunnistust jumala headusest, vaid võlub kirjanikku oma reaalse iluga. Kirjandusteoste peamiseks kultusobjektiks saab inimene kogu oma elulises liikumises ja muutuvuses. Pöördutakse realismi poole: eemaldutakse keskaegse kirjanduse allegoorilisusest.
  • Üleminek keskajalt renessansile. Dante Alighieri ja Chaucer
    Renessanss (renaissance ehk taassünd) on kultuuriepohh üleminekul keskajast uusaega , algas 14. saj lõpul Põ-Itaalia linnriikides, kust levis Lä- ja Kesk-Euroopasse. Kestis 16.saj lõpuni. Avaldus kultuurilise murranguna, millele olid iseloomulikud humanism ja huvi antiigi vastu. Keskmesse tõusis vabalt arenev ja kordumatu isiksus oma õiguste ning loomupäraste huvidega . Antiikkultuuri väärtusi aitasid tundma õppida türklaste vallutuste eest läände põgenenud kreeka humanitaarteadlased. Kirjanduses olid esimesed renessanslikud viljelejad itaalia luuletajad Dante ja Petrarca , järgnesid prantslased ( Erasmus ), hispaanlased ( Cervantes ) ja inglased – Shakespeare , Thomas More. Renessanssiajal tõrjusid rahvuskeeled välja ladina k, žanridest viljeldi novelli, romaani, eepost, lisandus tragikomöödia. Eristatakse vara-, kõrg- ja hilisrenessanssi.
    Dante Alighieri kohta on öeldud, et ta seisis ühe jalaga keskajas, teisega renessansis. Dante (13.–14.saj) loomingut raamistavad keskaegsed sümbolid ja maailmapilt , samas tõuseb ta isiksuse geniaalsus kõrgemale senisest keskaegsest poeesiast. „ Jumalik komöödia“ on vormi ja filosoofia poolest kordumatu. Dante sünnilinna Firenzet kui tollast Itaalia majanduslikult arenenud linnriiki peetakse renessansi hälliks. Aadlikust isa jälgedes sekkus Dante poliitikuna paavsti- ja keisripooldajate konflikti. Dante kuulus paavstipooldajate ehk gvelfide hulka. Kuid gvelfide endigi hulgas oli palju lahkhelisid. Mustad gvelfid olid äärmuslikumad, Dante kuulus mõõdukamate, valgete hulka, mistõttu oli Dante pärast mustade gvelfide võimuletulekut sunnitud Firenzest pagema. Temas süvenes vaen paavsti vastu. Dante hakkas pooldama keisrivõimu.
    Dante varajast loomingut kroonis esikteos „Uus elu“ – kirjutatud uues mahedas stiilis, mis rõhutas armastuse filosoofilist käsitust: stiili luuletajatel hakkab kujunema platoonilise armastuse ideaal (maine elu on vaid kõrgema vaimse elu peegeldus , armastus kui puhas hingeline tunne ja voorus). „Uue elu“ 31 luuletust on Dante pihtimus armastusest oma isa sõbra tütre, hiljem aadlikuga abiellunud Beatrice vastu. Teos viib lugeja Dante lapsepõlve, mil ta I korda Beatricet kohtas , hetkeni, mil puhkes armastus, ning teos laseb jälgida armastuse süvenemist, sisaldades ka sisemisi kõhklusi ja piinu. „Uus elu“ oli Euroopa kirjanduses täiesti uudne: varem polnud armastust autobiograafilises luules pihitud. Paguluse algusaastail kirjutas Dante traktaate, mis sisaldasid mõtteid filosoofia, religiooni, ühiskonna, poliitika ja kultuuri kohta, nt arutas moraaliprobleeme traktaadis „Pidusöök“ ning väljendas oma paavstivastast meelsust traktaadis „ Monarhia “, mis tingis skandaali.
    „Jumalikku komöödiat“ asus Dante looma pärast pagulusse saatmist. Dante ise pani teosele pealkirja „Komöödia“, kuid Boccacio kasutas oma traktaadis teose puhul sõna „jumalik“ ning see jäi külge. Žanrilt on see värsivormis nägemus – kirjandusvorm, mis kujutab tegevust nägemuse ja ettekujutuse vormis. „Jumalikku komöödiat“ läbivad sümbolid, kujundid – allegooriline lähenemine. Teosl on 3 osa: „Põrgu“, „ Puhastustuli “ ja „Paradiis“. Igas osas 33 laulu, koos sissejuhatusega on laulude koguarv 100 (arv 10 ehk 100 teisendus sümboliseeris täiust). Arvsümbolid on teoses läbivad, nt on lehtrikujulisel põrgul 9 ringi. Tänapäeval tuleks teost mõista kui filosoofilist poeemi, kus autor ei kujuta mitte ainult isiklikku rännakut, vaid püüab inimkonnale näidata teed vaimuvalguse ja moraalse terviklikkuse poole. Dante annab ajaloo tegelikkusest laialdase pildi, kasutades lõikavat satiiri ning piitsutades maailma pahesid ja patuseid. Teose avalaul „Sünge mets“, kust autor end oma nägemuse algul leiab, kehastab pattu . Oma ootamatu päästja Vergiliuse kohta viitab Dante, et tema lemmikluuletaja kehastab inimmõistust. Koos Vergiliusega algab tee, mis viib neid läbi sünge põrguriigi. Jõudnud lõpuks puhastustule mäele, laskub Dante juurde tema uus teejuht, tema jumaldatu ning kõrgema teadvuse ehk usu sümbol Beatrice. „Põrgu“ jääb meelde oma jõulise groteski ( fantastiline liialdus) ja kontrastidega. „Põrgus“ kujundab Dante vaatepildi olukorrast, kus põrgusse sattunud pahelised inimesed on sunnitud olema. Üksikasjalikult kirjeldab Dante kupeldajate nuhtlusi, kelle hulka arvab ka mõne paavsti. Nende karistuseks on leegitsev kaevutaoline auk, kuhu nad üksteise järel, pea alaspidi, kukuvad. „Puhastustules“ grotesk ja satiir taanduvad. Puhastustule tippu on tõlgendatud kui maapealset või lihtsurelike paradiisi . „Paradiisi“ taevastesse laseb Dante tõusta neil, kes on kristlikku jumalat algusest peale truult teeninud . Seal kohtab pühakuid ja teolooge, nt Aquino Thomast. Lõpuks jõuab Dante viimase tasandini ehk 10. taevasse , kus Jumal talle end armastuse ja valgusena ilmutab. Siit ka Dante peamine sõnum inimkonnale: kutse asuda rännule pimedusest valguse ja armastuse poole.
    G. Chaucer on 14.saj inglise kirjanik. Tema loomingu erakordsus on seotud elukäiguga: sündis kaupmehe perre ja sai tänu soosijaile õukonda diplomaadiks, reisis Itaaliasse, kus võis kohtuda Petrarca ja Boccaccioga. Varajases loomingujärgus matkis prantsuse õukonnaluule eeskujusid, kirjutas ballaade, rondoosid, ühe nägemuse vormis poeemi, tõlkis „Roosiromaani“. Hiljem aga on selged Itaalia renessansi mõjud. Peateos on „ Canterbury lood“, mis meenutab Boccaccio „ Dekameroni “ – hõlmab terve hulga novellilaadseid lugusid, kuid on esitatud värsivormis. Teoses kritiseerib toonase inglise ühiskonna kihtide esindajaid. Sarnaselt Boccaccioga ülistab looduse suurust, loomulikkust, arukust ja samastab inimlikkust loomulikkusega, kujutab armastust selle maisuses. Nagu Boccacciogi, kasutab palju rüütlikirjanduse süžeesid. Sarnaseid seiku on laenanud Petrarcalt, Boccacciolt ja Dantelt. Chauceri teosed on erilised, sest ta kirjeldab keskklassi inimtüüpe meisterlikult . Chaucerile on omased iroonilised ja humoorikad kontrastid. Chaucer jäädvustab elu mitmetahulise tervikuna.
    Canterbury lood (Chaucer)
    Inimesed jutustavad peolauas kordamööda mingi loo.
    • Bathi emanda lugu: [Emand on olnud 5x abielus. Ta arutleb, kas õige on abielluda 1x, üldse jääda neitsiks või siis abielluda kui iganes palju kordi , kui eelmine kaasa sureb. Inimestel on suguorganid , et paljuneda ja nautida. Mees on naisele võlgu – võlga maksab seksiga, mees allub. 2 meest 5st olid halvad, 3 head – vanad rikkad mehed, kes voodis allusid ja surres pärandasid. Bathi emand allutas mehed endale ja oma soovidele, käitudes nendega, kuidas soovis. Mees pidi naist ümmardama. Mehe töö oli naine õnnelikuks teha, siis pakub naine seksi. Emand oli karm: kui mees temaga ülekohtuselt käitus (nt pettis ), maksis kätte. 5. mees oli Johnny , kellega ei saanud senikaua läbi, kuni nad naisi mahategeva raamatu ettelugemise pärast tülli läksid, pärast mida olid teineteise vastu õrnad.] Rüütel võttis öösel üksi kõndiva neiu süütuse – kuritegu jõudis kuningani. Kuningas tahtis teda hukata, aga kuninganna halastas ja saatis ta aastaks otsima vastust küsimusele, mida naised enim tahavad. Rüütel käis ukselt uksele, aga kõikjal olid eriarvamused . Kui 1a hakkas täis saama, kohtas rüütel moori , kes talle vastuse ütles, aga ainult vastuteene eest. Rüütel ütles kuningannale õige vastuse: naine tahab armsama üle valitseda . Moor nõudis teeneks abielu rüütliga. Pulmaööl küsis moor, milles ta süüdi on, et rüütel väldib. Rüütel selgitas, et ta on nii kole . Moor ütles, et oodaku ja käitugu viisakalt, küll asjad muutuvad. Moor andis valiku: kas on kole ja vana, aga hea naine, kellega pole probleeme, või noor ja ilus, kes kergesti häbistada võib. Rüütel andis moorile vabad käed teha nii, nagu moor heaks arvab, et mõlemale parem oleks. Moor muutus kaunitariks – nad said õnnelikuks. Emanda moraal : kui mees on kitsi ja vastik, olgu ta neetud , ta peab naise pilli järgi tantsima, siis on kõik hästi.
    • Oxfordi tudengi elu: Tudeng räägib, mida Padovas õpetlaselt oli kuulnud . Lugu räägib Saluzzo markii Walterist, kes ei hoolinud murest, aina lõbutses, isegi naist polnud. Markii alamad ja rahvas nõudsid, et ta naise võtaks. Markii ei lubanud alamatel sellest rohkem juttu teha ja naiseleidmine tema mureks jätta, korraldagu alamad ainult pulmapidu. Kõrval külas elas vaesuses Griselda, kes markiid oma ilu ja voorustega võlus. Markii läks pulmapäeval külla uurima , kas neiu on ikka nõus. Griselda ja ta isa nõustusid. Griselda oli silmapaistvalt hea, vaga ja veatu. Kui Griselda tütre sünnitas, tahtis markii näha, kas naine muutub kurjemaks, kui talle öelda, et aadlikke häirib tema madal sugu. Griselda oli alandlik ja ütles, et temaga ja ta lapsega tehtagu, nagu markii heaks arvab. Tütar viidi markii õe juurde. Kui poeg sündis, tahtis markii uuesti teada, kas Griselda muutub kurjaks ja lasi ka poja sinna toimetada. Griselda oli ikka alandlik. Ta ütles Griseldast isegi lahku ja saatis särgi väel ta isakoju. Kui oli uue naise leidnud, kutsus markii ta lossi koristama , enne uue naise tulekut. Rahva meelest oli uus naine kaunimgi. Markii küsis ka Griseldalt, mida ta naisest arvab. Griselda soovis vaid head, jäi alandlikuks ja rõõmsaks. Markii tunnistas üles, et lapsed on elus, kuigi Griselda arvas nad surnud olevat, ja et see oli kõik üks katse näha, kas Griselda peale saab kindel olla. Markii tutvustas Griseldale tema lapsi – see „ pruut “ on tütar ja kõrval tema vend. Griselda minestas õnnest. Griselda tütar abiellus rikka Itaalia lordiga ja poeg sai pärijaks. Petrarca kui autori meelest oli loo moraal, et kunagi ei tohiks katsumustele järele anda, sest jumal heidab katseid pidevalt meie ette, tuleb alandlik ja kannatlik olla nagu Griselda.
    • Paaži lugu: Tatarimaa kuningas oli ideaalne. Tal oli 2 poega ja imekaunis tütar. Kui kuningas oli 20a valitsenud, kutsub peo kokku. Kuningas istub peol troonil ja pärast III rooga ilmub täisvarustuses ratsanik , kes kingib vaskhobuse ja ennustava peegli, ravitseja ning linnukeeletundja kuldsõrmuse ja nii surmava kui raviva mõõga kuningale . Printsess Canace saab kuldsõrmuse endale ja läheb hommikul jalutama ning mõistab lindude keelt. Ta kuuleb lindu kisamas ja palub tal alla tulla. Lind räägib, kuidas teine lind oli teda petnud. Linnul olid haavad ja Canace sai teda sülle võttes need sõrmuse abil terveks teha.
    • Maahärra lugu: Rüütel armub kaunisse naisesse. Rüütel lubab olla hell ja õrn, naine lubab olla tema vastu hea. Nad abielluvad. Rüütel peab sõtta minema pärast 1a kestnud abielu. Naine on masendunud. Kui naine läheb sõpradega lõpuks välja, kohtab ta peol uut meest, kes teda armastab . Mees avaldab talle armastust. Naine ütleb, et kingib talle armastuse, kui mees liigutab kaljusid. Vahepeal naaseb abikaasa. Teine mees samal ajal läheb noore maagi juurde, kes on võimeline kaljusid kaotama. Maag tahab tasuks saada 1000 naela . Mees kasutab ka mustkunsti, et kaotada kaljusid. Naine on meeletult kurb ja üllatunud, et kaljusid enam pole. Ta oli seda pidanud võimatuks. Ta mõtleb kas end tappa või keha rüvetada. Abikaasa saab lubadusest teada ja käsib vannet täita. Teine mees otsustab lubadusest taganeda ja laseb naisel abikaasa juurde tagasi minna ning piinleb ise armuvalus . Maag loobub oma tasust.
    • Indulgentsimüüja lugu: [Kamp noori pidutsesid ja olid purjus. Toidu ja joogiga liialdamine on patt. Hasartmängud, vandumine on patt.] 3 meest pidutsevad kõrtsis, kui järsku kuulevad matusekella. Nende sõber suri purjuspäi. Sõbrad maksavad Surmale kätte. Teel kohtavad nad vanameest, kes käis Indias. Mehed peavad vanameest Surma kambaliseks. Vanamees juhatab nad käänulist teed mööda Surmani. Nad leiavad kullahunniku ja tahavad seda öösel ära viia, et keegi ei näeks. 2 meest jäävad kulda valvama. 1 läheb linna süüa-juua tooma . Need 2 tahavad aarde kahevahel ära jagada ja 3. mehe ära tappa. 3. mees mõtleb teel linna, kuidas kogu varandus võiks ainult talle kuuluda . Mees ostab linnast mürki, et teisi tappa. Kõik saavad kokku. 2 meest tapavad 3. ära ja ise joovad mürgitatud veini ja surevad ka. Jutustaja võib müüa patust päästvaid indulgentse, kui on piisavalt raha.

  • Uusaegse lüürika ja proosa algus. Petrarca ja Boccaccio
    Uusaegse lüürika isa on Petrarca, kuigi juba trubaduurid valdasid suurt vormitäiust ja uue maheda stiili meistrid viljelesid sonette.
    F. Petrarca – uusaegse lüürika isa. Tema noorus möödus Avignonis, kus nägi kirikus esmakordselt Laurat, kellest sai tema südamedaam ja muusa , kogu loomingu suurim ülistus. Huvitus antiikkirjandusest ja filosoofiast, kuigi õppis Bolognas õigust. Temast sai üks esimesi uusaegseid humaniste. Ta avastas Euroopa kloostreis rännates igasugu väärtusi, nt Cicero „Kirjad”. Sai ladinakeelse poeemiga „Aafrika” juba 1341 nii kuulsaks , et teda krooniti Roomas Kapitooliumi mäel loorberipärjaga. Hoolimata vaimulikuametist oli vaba ja sõltumatu humanistlik isiksus. Unistas sünnimaa ühendamisest tervikuks. Kirjutas enamasti ladina k.
    Itaaliakeelne „Laulude raamat” meenutab Dante teost „Uus elu” –mõlemad pihivad armastuse lugu ja tunnet enne ja pärast armastatu surma. Petrarca teos on Dante omast mahukam. Võrreldes Dante Beatrice’i kujutamisega kirjeldab Petrarca Laurat reaalsema ja maisemana – kirjeldab ta välimust ja maist ilu eri sümbolite ja mütoloogiliste vihjete abil. Peamotiivid Petrarca loomingus on Laura eluajal: kahtlustab oma armastuse liigset maisust, vastuarmastuse puudumine.
    Uue maheda stiili viljelejad armastasid soneti vormi, eriti kuulsaks selles sai just Petrarca. Petrarcal oli oma soneti vorm: abba abba cdc dcd. Sonett oli tekkimisest alates armastusluule vorm.
    Petrarca mõjutas kogu ülejäänud renessanssiajastut vormipeenuse, platoonilise armastuse idee koos melanhoolia , igatsuse ja tundelisusega. Kõik edasised tähtsamad Itaalia kirjanikud 15.–16.saj olid petrarkistid.
    „ Saladus ” („Secretum”) – vaidleb püha Augustinusega, kes väidab et iga maine kirg ja armastus on patune. Petrarca arvab küll uuele mahedale stiilile omaselt, et platooniline ja puhas armastus on ülim, aga leiab siiski, et ka maine armastus saab olla puhas ning sellega saab jõuda jumalikkuse tunnetamiseni.
    Secretum (Petrarca)
    Teos on esitatud Augustinuse ja Petrarca vahelise dialoogina. Teos on filosoofiline ja käsitleb inimese vigu ning kuidas neist vabaneda .
    Inimene on loomast erinev selle poolest, et ta ei käitu loomalikult. Inimese käitumine on mõistuslik, ei lase tungidel end vallutada. Ta on oma surelikkusest teadlik. Inimene püüdleb suurema vaimu poole – tahab lakata olemast surelik. Inimene on kõigeks suuteline, kui tahab. Tahtest sõltub kõik. Südametunnistus takistab põhimõtteidki. Surm on sügav. Selllest mõeldes peab olema vapustatud tunne hinges , vastasel juhul oleks nagu mingile tavalisele sõnale mõelnud. Kes mõtleb surmast tihti, ei sure igaveseks . Lõbusid peab nautima, aga mitte mõistuse piirest väljuma, sest kukkuda kõrgelt on kibe. Kire paines jaguneb hing 4-ks: olevik , tulevik; mõlemal jagunevad heaks ja kurjaks. Inimest vaevavad hädad vähem, kui vaja oleks. Meeleheide on kõige hullem. Samas on inimeste ümber liiga palju tühje muresid . Suurelisus on väiklane. Lugemisest ja arukusest hoolimata ei suuda inimene paljut teada. Mis kasu on maailma teadmisest, kui ennast ei tunne. Palju on asju, mida keelega ei saa väljendada, eelkõige nende väärtust. Inimene moodustab maailmast nii tähtsusetult väikese osa. Inimkeha on nõrk, põdur: haigused, ihad , väsimus. Ennast põlata on ohutu, aga teiste põlgus upsakas, halb. Iha maise omandi järele on kõigile omane ja viib õigelt teelt kõrvale. Enda mõõdu järgi võib rikkaks saada, teiste järgi ei kunagi. Inimene on nõudlikem loom. Selleks, et elada nii, et ei peaks puudust tundma, peaks olema jumal. Inimene hülgab asju, sest on kaotanud lootuse neid kätte saada, mitte et põlgaks. Inimene on tusane- ei suuda rõõmu tunda, sest on kogenud tuliseid tagasilööke. Armastus ja au – kõige tugevamad ja meeldivamad hinge ahelad , mis on kahjuliku toimega. Ei tohi siduda oma hinge sureliku asjaga, sest see teeb haiget, kui kaob. Armastus maiste hüvede vastu on ohtlikem. Murekoorma eest ei saa põgeneda. Vananema peab väärikalt ja üleni: vana inimene ei tohiks neidist himustada. Viivitamine on ohtlik, sest elu on kaduv . Rumal on rajada lootusi millelegi, mis pole kindel. Aule mõtlemata ei tohi elada, aga seda ei tohi voorusest ette seada.
    Boccaccio (14. saj) sündis Firenzes kaupmehe perekonda. Kirjanikuks kujunes ta Napolis , kuhu oli isa soovil läinud äri ja õigusteadust õppima. Boccacciot ei huvitanud kumbki, kuid teda paelus Napoli kuninga õukond, mille kunstilembus pani ta kirjandusse kiinduma.
    Boccaccio looming algas 1330ndatel. Laenates süžeesid varasematest rüütliromaanidest või –novellidest, kirjutas nii luule- kui proosavormis . Looming oli mahukas ning mitmekülgne. Boccacciost sai itaalia kirjanduskeele peamine kujundaja. Ta algatas itaaliakeelse proosaromaani (teos „ Filocolo “), tõi värssromaani oktaavi -stroofi, mis hiljem valitses kogu Euroopa eepilises poeemis, üritas Dante eeskujul luua filosoofilis -allegoorilist poeemi („Armunägemus“), tõi proosasse pastoraalse teema („ Ameto nümfid“). 1350 tutvus Petrarcaga – said südamesõpradeks. Petrarca eeskujul pühendus Boccaccio antiigi uurimisele, kirjutas ladina k. Boccaccio paistab silma hea inimhinge tundjana, mida näitab lühiromaan „Fiammetta“ – peetakse psühholoogilise proosaromaani alguseks Euroopa kirjanduses.
    Peateose „ Dekameron “ kirjutab Boccaccio küpse kirjanikuna. Tõukeid selleks sai nii elust kui kirjandusest. Ta ühendas novellid raamjutustusega, mis ühendas novellid tervikuks. „Dekameroni“ ehk „kümmepäevaku“ tegelased on 10 noort inimest, kellest igaüks jutustab 10 päeval kaaslastele 1 loo – novelle kokku 100. Jutustatakse Firenze lähedal villas, avalehekülgedel kirjeldab Boccaccio toona levinud katkust tingitud masendust (katk tappis Petrarca armsama). Teemades leidub sarnasusi keskaegse linnaproosaga: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetavus, inimeste patud ja nõrkused. Siiski ei puuduta ükski novell otseselt ühiskondlik-poliitilist või filosoofilis-religioosset temaatikat. Boccaccio räägib peamiselt eraeluseikadest – armuihast, kadedusest, abielurikkumistest, petmistest. Võrreldes Dantega on ta vaateväli kitsam, ent ometi jäädvustab „Dekameron“ kaasaegse Itaalia sügavamas läbilõikes kui mis tahes teine toonane teos. Lugeja ette ilmuvad kõik ühiskonnakihid: ülikud, vaimulikud ja lihtrahvas . Kuigi süžeed olid laenatud varasemast kirjandusest, suutis Boccaccio panna need peegeldama Itaalia elu. Boccaccio läheneb I renessanssikirjanikuna inimlikkusele loomulikust ehk looduspärasest vaatevinklist. Usub, et inimese tulevik on tema loomulike võimete ja annete vabas arendamises. Novellides tegelaste määrab saatuse juhus , mingi imepärane seik . Boccaccio õigustab armastuses loomulikkust ning näitab inimeste intiimelu enneolematu avameelsusega. Kuigi autor kujutas loodust maiselt, hindas Boccaccio ka inimloomuse õilsust, suuremeelsust, puhast ja terviklikku armastust. Samuti hindab kõrgelt inimmõistust, mis aitab inimese õnneni, eemaldab pimedusest. Boccaccio valdab täiuslikult nii poeetilist stiili kui mahlakat rahvalikku kõnekeelt. Boccaccio tõi lühiproosa vormi uue kvaliteedi, tema mõjud ulatusid kaugele.
  • Renessansi lüüriline luule (15.–16. sajand)
    Lüürikas toimus renessanslik pööre Lä-Euroopa maades eri aegadel : Hispaanias sonettide mood algas 15.saj keskel, 16.saj Prantsusmaal ja Inglismaal, 17.saj algul Saksamaal. Pastoraalne temaatika sai tuntuks – ülistati loodust ja tundeid. Populaarseks kujunes ekoloog ehk karjaselaul , mis ulatub tegelikult Vergiliuse aega, antiiki. Uusaegse ekoloogi algatas Dante. Ekolooge kirjutasid ka Petrarca ja Boccaccio. Eriti tugeva tõuke ekoloogi levikule andis Sannazaro („Arkaadia“ pastoraalromaanis oli 12 ekoloogi). Inglismaal viljeles ekoloogi Spenser . Prantsusmaal kerkis esile rühmitus „ Plejaad “, kes kaitses prantsuse keelt ja ülistas seda. Plejaadi-rühmitus kutsus üles viljelema antiikseid ja Itaalia renessansi vorme – ood, eleegia , ekoloog, sonett, eepos. Plejaad tegutses, täiustamaks prantsuse luulekeelt ja tõstmaks prantsuse luulet esteetiliselt kõrgemale senilevinud tahumatust rahva- ja linnaluulest. Plejaadi kuulusid Ronsand, Joachim , du Bellay. Ronsard lõi elegantse iroonia ja mänglevusega sonette, eelistas maist armastust jumalikule ning kujutas maise ilu kaduvust ja vaimu püsivust luules.
    Ka Shakespeare eemaldub petrarkistide platoonilisest õhkamisest. Ta hakkab kirjutama südamlikult, siiralt ja isiklikult. Shakespeare usub ilu püsivusse, kui mitte maisel kujul, siis luules ja kunstis jääb ilu siiski ideaalina püsima. Maise elu mööduvuse nukrusele vastanduvad õilsad inimtunded, nagu truu sõprus, mis jäädvustavad tema meelest kunsti kui igavikuväärtusi.
    Hispaania kirjanduses tekib müstiline suund, mis väljendub inimese ja jumala sisemine ühendus siira usu ja armastuse kaudu, mida kujutatakse sümbolite ja meelelisusega. Seda viljelevad Leon , Cruz.
  • Renessansi eepiline luule. (15.–16. saj)
    Eepiline luule sai alguse Dante ja Boccaccioga. Eriti viljelduks muutus 15.saj lõpus Itaalias, kui ilmusid Pulci „ Morgante ” ja Boiardo „Armunud Orlando ” – mõlemal värsivormiks oktaav . Sel ajal olid levinud tänavalaulikud – pöördusid tagasi vanaprantsuse eepilise ainestiku juurde, nt Firenze platsidel lõbustasid rahvast lugudega Karl Suurest, Rolandi võitlusest mauridega, kuningas Arturist – see eepiline aines hakkas haritud kirjanikkegi köitma. Algul oli lugejaskonnaks mõeldud õukond, siis levis ka väljapoole tänu trükikunstile.
    „Morgante” – läbiv on rahvalik naer ja jämedus, tegelaste seikluste erakordsus ja lustlikkus, mitte tõsimeelne ülev paatos , liialdatus, fantastika . „Rolandi laulu” motiiv, tegevusse tuleb aga heasüdamlikust hiiglasest Morgante. Autori vabameelne elufilosoofia peegeldub. Sellist ülevoolavale hüperbooli, groteskil ja fantastikal põhinevat nalja kohtab nt Rabelais ’ raamatus „ Gargantua ja Pantagruel ”.
    Boiardost tulid sisse veel nõiatembud, lohed, koletised , maagia. Koomika peegeldub irooniaks. Armastuse-teemaga kaasnes tegelaste hingeelu jälgimine. „Armunud Orlandos ” saabub Pariisi Karl Suure õukonda Hiina kuningatütar, kellesse Orlando (Roland) ja Rinaldo korrapealt armuvad.
    Boiardo temaatikat arendab edasi Ariosto – üks itaalia kõrgrenessansi suurkirjanikke – poeemis „Raevunud Orlando”. Tema looming hõlmas filosoofilist luulet ja rooma komöödiate eeskujul kirjutatud näidendeid. Vihjed kaasajale, esiplaanil armastus kui inimlik tunne.
    Viimane itaalia renessansikirjanduse suurteos Tasso „Vabastatud Jeruusalemm ” – heitlik elukäik, vaimuhaigus. Tasso arvas, et ta teos on liiga ilmalik, kuigi inkivitsioonikohus nii ei arvanud. Teos on oktaavides, ent erineb teistest Itaalia eepilistest poeemidest juba oma temaatika tõttu: jutustab ajaloolistest sündmustest, paganate kätte sattunud Jeruusalemmast. Tal oli üsna ilmne kavatsus luua eepos, mis antiikeeposte eeskujuks jutustaks suurejoonelist ajaloolist sündmust ja tõstaks esile kangelasi.
  • Renessansi humanistlik esseistika, publitsistika , satiir
    Vabameelne mõtlemine viis Euroopa 16.saj algul suurte ühiskondlike vapustusteni. Saksamaal kasvas rahulolematus katoliku kirikuga, mis viis reformatsioonini 1517, mille tulemusena tekkis protestantlik kirik . Usuhullus küll kasvas, aga see polnud mingil moel kooskõlas renessansi vabaduse ideaali ja vabameelsusega. Humanistid taunisid fanatismi. Lutherile oli oluline, et igaüks jõuaks otse piibli kaudu jumalaga suhtluseni – seega oli vaja emakeelset pühakirja. Luther mugandas saksa keelde ladinakeelseid kirikulaule. Tema luuletustest on kuulsaim „Üks kindel linn ja varjupaik “, mis sai saksa talupoegade võitluslauluks nende sõjas rõhujate vastu.
    Erasmus Rotterdamist kritiseeris julgelt katoliku kiriku rikutust ja liigseid rituaale. Jäi varakult orvuks, sai alghariduse augustiinlaste kloostris . Õppis tundma seal klassikalist kultuuri. Seejärel õppis usuteadust Pariisis. Nagu enamik humaniste, kirjutas ladina keeles. ”Kõnekäänud” – moraalifilosoofiline esseekogu. Torinos sai teoloogiadoktoriks. Reisis palju, hulganisti reisikirju. Sõbrunes Inglise humanistidega, eriti More’iga. ” Narruse kiitus”, ”Usalduslikud kõnelused“. Avaldas Uue Testamendi ladinakeelse uustõlke koos kreekakeelse lähtetekstiga – pani aluse sellega pühakirja filoloogilisele tekstikriitikale.
    Ristiusk tähendas talle eelkõige inimeetikat, kõlbluse aluseid. Rõhutas algkristlike tõdede kokkulangemist Kristuse-eelsete moraaliõpetustega. Seega on ta kristlik humanist . Kirjavahetus paavstiga, keiser Karl V nõuandja. Ei läinud ajastu süvenevad usulõhes Lutheriga kaasa. Talle oli vastuvõetamatu usupuhastajate fanatism ja jumaliku ettemääratuse tees (protestantide püha tõde). Erasmus kaitses pigem inimese vabadust, jäädes renessansi ideaalidele truuks. Erasmusele on omased vaba isiksuse kaitse, eetiliste ideede rõhutamine. Tema meelest kristlus ühendab tarkuse ja headuse ideaali. Kritiseerib militaristlikku fanatismi ja türanniat. Usub, et tark kristlik kuningas peaks toetama rahu ja tegutsema rahva heaks. Mõjutas kogu järgnevat Euroopa humanismi – vaimukaaslasteks Rabelais, Montaigne , Shakespeare, Cervantes.
    ”Narruse kiitus” – tõuked hiliskeskaja narrikirjandusest. Narrus esitleb end naisena , kiidab end oma ülemaailmselt kuulsaks saanud raamatus. Raamatu algul pilab elukauget teadust nii kesk- kui kaasajal . Kirjeldab igat liiki inimaplusi (pühakujude ja ikoonide kummardamine, tiitlitega edvistamine, dogmaatika , fanatism; ahned mungad, paavstid , piiskopid; poliitikute kisklemine). See on filosoofiline satiir, mis lähtub elu lõputust muutuvusest.
    Thomas More oli Erasmuse sõber, sündis Londonis. Parlamendiliige, jurist, Henry VIII ajal lausa lordkantsler. Seotus poliitikaga sai talle saatuslikuks: ei kiitnud heaks kuninga ideed Rooma paavstile mitte alluda. More jäi seega oma peast ilma – peale teda langes osaks sama saatus veel 2-le kuninga naisele 6-st.
    „ Utoopia ” – ladinakeelne, 1516 ilmunud. Tema võttis mõiste „utoopia” kasutusele. Kujutas endast ideaalse maailma kirjeldust. Autor kohtub Antverpenis Amerigo Vespucciga kaasas käinud maailmaränduri Raphael Hythlodayga ja siis viimane räägibki reisielamustest Utoopia saarel.
    Utoopia (More)
    Raphael räägib More’ile utooplastest ja kuidas neist tuleks eeskuju võtta.
    Utoopias käitutakse varastega nii: vargad viivad varastatud eseme tagasi inimesele endale, mitte kuningale. Vargus pole karistus, milletõttu peaks surema. Karistust peetakse õiglusevastaseks. Kui vargale ja mõrvarile määrata ühtviisi surmanuhtlus, motiveerib see pigem tapma ja siis pääsema, sest ainus tunnistaja, tema ohver, on ju tapetud , ja võibki puhtalt pääseda. Vargad teevad karistuseks hoopis lihtlabaseid töid. Kui ollakse usinad, ei juhtu midagi, aga kui ollakse laisad või logelejad, siis sunnitakse piitsahoopidega tööle. Töö eest saavad nad ka palka. Sunnitööliste palkamine on odavam kui vabade, karistamata meeste palkamine. Kui sunnitööline üritab põgeneda, saab ta surma, vaba mees saab sunnitööliseks. Kui keegi sellistele salategudele vihjata oskab, saab ta kiita, sunnitööline saab vabaks. Prantsuse kuningas võib kasutada lõputult raha, et armeed ja ennast ülal pidada. Utoopias pole kuningale kasulik, kui rahval on vähe raha. Utoopia kuningas kinnitab, et ta varakambris on alati 1000 naela hõbedat või kulda, sest sellest piisab . Ta tegi seaduse, mis takistab kuningal raha kuhjata, siis on rahval ka piisavalt raha. Filosoofia kuningat ei aita, sest ühegi koolkonna filosoofia pole valitsemise juures üdini sobiv. Kui riigis on pahed, peab rahvast probleemi lahenduse poole suunama, mitte uusi teadmisi peale suruma või sootuks ühiskonda hülgama. Prantsusmaal on igaühel palju raha. Utoopias on kõigil ühine raha – kõigil on kõike küllalt. Utoopias peetakse voorust ja au väärtusteks. Utoopias on vähem seadusi, samas kui mujal on palju seadusi ja seega ka palju vastuolusid. Kui prantslased usuvad, et on targemad, siis utooplased on kindlasti õpihimulisemad nii töös kui vaevanägemises. Utooplased võtavad teiste riikide head kombed ruttu omaks, aga teised nende häid süsteeme kiiresti omaks ei võta.
    Utoopia saare keskosa on 200 mi lai, P = 500 mi. 2 maanina vahel on väin ja kalju, mille tipus on kindlus . Laevakanalitest teavad vaid kohalikud. Meri ümbritseb saart igast küljest tänu kunagisele kuningale, kes saare selliseks ümber ehitas, et oleks turvalisem. Saarel on 54 linna – kõik võrdselt ilusad, ühe keele, sarnaste kommete , asutuste ja seadustega. Linnade vahed on 24-tunnise jalutuskäigu pikkused. Saare keskel on pealinn, kuhu tulevad igal aastal kokku 3 tarka Utoopia ühisasjade arutamiseks. Maakonnas on palju maju ja talusid, mis on varustatud riistade ja vahenditega. Igas maamajapidamises on 40 kodanikku, sh 2 orja, pere- ja peremees . Iga 30 majapidamise peale on 1 peavalitseja. Igal aastal lähevad maaelanikud linna elama ja tööle, linnast tuleb sama palju maale tööle ja elama ja nad saavad maaelanikelt õpetust – selline kord kindlustab kõige piisavuse. Utooplased kasvatavad kanu, hobuseid (ratsutamiseks, relvadega ümberkäimiseks). Härjad on põllutööloomad, sest neid on odavam ülal pidada kui hobuseid ja nad on tervemad. Utooplased kasvatavad vilja leiva tarbeks. Nad joovad viinamarja-, õuna- või pirniveini, puhast vett või mõdu. Kuigi nad teavad, kui palju vilja on vaja külvata linna tarbeks, külvatakse alati rohkem, et piiriäärsetele rahvastele jagada. Viljakoristuseks tuleb linnast abiväge. Pealinn on 4- nurkne , mille juures voolav jõgi on kaitstud, et vaenlased seda kinni panna ega mürgitada ei saaks. Linna ümber on kõrge paks müür paljude vahi - ja kaitsetornidega. Linna 3 külje ümber on kraav , 4. külge kaitseb jõgi. Tänavad on mugavad . Majad on uhked, viimase moe järgi ehitatud. Majad on omavahel ühendatud rivis . Iga maja taga on aed. Igal majal on pea- ja tagauks . Uksed ei käi lukku, vaid on hästi lihtsalt lahtilükatavad ja lähevad ise kinni. Lukke pole, sest pole individuaalset vara, mida suvaline sisseistuja ei tohiks näha. Iga 10a tagant loositakse majad ümber. Iga 30 pere või talu kohta on ametimees – süfogrant. Iga 10 süfograndi üle valitseb tranibor. Traniboridest ülemad valitsejad valitakse alati sobilikemad ja kohaseimad 200 kandidaadi seast. Valitsejad määratakse ametisse eluajaks, v.a juhul on türann. Traniborid valitakse igal aastal. Traniborid kogunevad iga 3 päeva tagant koosolekul, kus on alati 2 eri süfogranti koos – arutatakse riigiasju. Iga otsust kaalutakse 3 päeva, ei kiirustata otsuste langetamisega. Väljaspool nõukogu ei tohi riigiasju arutada, et välistada isetegevust ja türanniat. Iga elanik harib põldu, kuid kõik peavad oskama ka muud kunsti. Naistel on kergemad ametid ja meestel raskemad . Mehed omandavad üldiselt sama kunsti mis nende isad . Süfograndid kontrollivad, et keegi ei looderdaks, aga ka üle ei tohi töötada. Utooplastel on ööpäev osadeks jaotatud: hommikul läheb 6 inimest tööle ja töötavad 3 h, siis on 2 h lõunapaus, pärast mida töötatakse veel 3 h. Kell 8 minnakse magama ja magatakse 8 h. Vaba aega võib igaüks meelepärase kunsti harrastamisega sisustada, aga laiselda ei tohi. Utooplased hoolitsevad oma majade eest, et need ei laguneks, et ei peaks uusi ehitama – nii on soodsam . Enda riietamiseks kasutavad nahka, mis peab vastu 7a, pidulikumal puhul panevad peale teise riide, et nahkriiet varjata. Nende elu õnn seisneb kehalisest tööst vabaks olemisest, et seda aega meelepärasel viisil veeta. Sõda ja taplust nad põlastavad, kuigi oskavad sõjakunste, et end vaenlase eest kaitsta – võitlevad vaid enesekaitseks, iial ei ründa ise. Nad on rahul, kui on suutnud vaenlast kavalusega murda. Pere vanim on pere liider. Pered koosnevad hõimlastest. Suurte perede liikmed kolitakse sageli väiksematesse peredesse ümber, et võrdsem oleks. Need inimesed, kes seadusi järgida ei taha, aetakse Utoopiast välja. Igal kuul on linna neljas kvartalis turg , kust peremees käib perele kaupa toomas. Toiduained turul on alati puhtaks pestud. Igal tänaval on suured saalid üksteisest võrdsel kaugusel, kus elavad süfograndid. Iga saali juurde kuulub 30 peret, kes toitu muretsevad, linnast väljas asuva haigla patsientide eest hoolitsevad. Kui ühe linna kodanik tahab sõpra teises linnas külastada, saadakse ametnikelt kergesti luba. Keegi ei rända üksi – alati salgas. Kui keegi jääb teise linna mitmeks päevaks, siis hakkab seal viibimise ajal jooksul sama tööd tegema mis koduski. Külaline saab süüa alles siis, kui ta ülesanded täidetud on – enne ei anna talle keegi midagi. Utooplased ei hooli, kas müüvad kaupa krediidi või sularaha eest. Võlg on samuti ühisvara, mida sisse ei nõuta. Sööginõud tehakse savist , sest nende katkiminekust pole kahju. Ööastjaid ja räpasemaid asju tehakse hõbedast ja kullast . Kuldehted ripuvad pahategijate küljes. Utooplased tunnevad tähti ja taevakehi – neil on leiutised , millega määrata taevakehade asukoht ja liikumine, mis nende silmapiirile jäävad. Ennustamisest pole nad midagi kuulnud. Utooplaste filosoofia läheb võõramaalastega kokku – nad arutavad hinge, keha ja vara heade omaduste jms üle. Nad usuvad, et hing on surematu ja jumal äraütlemata headuse läbi õnnele määratud. Nende seas pole usujüngreid, kes kogu aeg paastuks ja vahikordi peaks. Peetakse kinni sellest, et tuleb arvestada oma tegude mõjuga teistele. Maiseid naudinguid, nagu kaunid riided ja ehted , peavad mõttetuteks, aga immateriaalseid, nagu tarkus ja tervis, ülistavad. Utooplased palusid Raphaelil neile kreeka mütoloogiat ja keelt õpetada – nad on ju nii õpihimulised. Orjad maksavad vähe või antakse nad tasuta. Orjad on kas need, kes on suurte kuritegude eest karistatud või teistes linnades surmanuhtlusele määratud. Haigete eest kannavad utooplased korralikult hoolt: söödavad hea toiduga, hoolitsevad armastusega ja rohitsevad – teevad kõike, et haiged kiiremini paraneks. Naised pannakse mehele pärast 18-aastaseks saamist, mees peab olema 4a vanem. Kui saadakse teada, et inimene on enne abielu kellegagi seksinud, karistatakse abiellumiskeeluga, kui just valitseja armu ei anna. Naise ema näitab oma tütart kosilasele ihualasti ja kosilast näidatakse samuti ihualasti. Ihulised voorused panevad vaimseid voorusi rohkem hindama . Abiellutakse korra elus, kui just üks väljakannatamatuks ei muutu või abielu ei riku. Abielurikkuja või see, kelle jonni pärast lahutatakse, peab elama pärast lahutust vallalisena, aga teine pool ehk ohver saab taas abielluda. Abielurikkujaid karistatakse orjusega. Nad elavad väheste seadustega, sest nad on saanud korraliku kasvatuse, seega pole rohkem seadusi vaja. Utooplased ei sõlmi ühegi rahvaga lepinguid, sest nad teavad välismaalaste kogemuste põhjal, et liite murtakse ja taassõlmitakse tihti. Nad saadavad sõtta teist rahvast enda eest sõdima ja maksavad neile hästi, et ellujäänuid motiveerida , kui neid on jälle vaja. Utooplased on eri linnades eri usku. Suur osa usub, et on olemas jumal ehk kõrgem vägi, üksainus ja igavene , mida inimmõistus lõpuni mõista ei suuda, ja omistavad talle alguse ja lõpu, muudatused, kasvu ja kestuse. Raphael rääkis neile Kristusest – selle idee võtsid nad kohe omaks ja uskusid Kristuse võimetesse, paljud lasid end isegi ristida. Need, kes kristlust omaks ei võtnud, suhtusid sellesse siiski sallivalt. Preestrid on erakordselt pühad ja neid on vähe, õpetavad lapsi ja noori. Preestrid võivad olla naised ja mehed. Preester on kõrgeim amet. Meespreestrid abielluvad kõige kõrgema ameti naistega .
    Kombed, riigivorm ja kord teevad Utoopiast heaoluriigi, kus kõik on ideaalne. Raphaeli meelest on kõik teised ühiskonnad Euroopas halvad, sest rikkad teenivad ja vaesed virelevad samal ajal. More siiski ei tunnista, et Utoopia on parim, sest seal on kehtestatud seadused ja kord, mis mõnel puhul, nagu usk, on tarbetud.
    Michel de Montaigne oli uusaegse Prantsusmaa I väljapaistev filosoof. Termin „essee” võeti kasutusele tema teosest „Esseede” – vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal ilma rangete mahupiiranguteta. Rooma ülikoolis õppis juurat, laiad teadmised antiikse rooma kirjandusest ja filosoofiast. Teda mõjutasid nii stoitsistlik (Seneca) kui platonistlik moraalifilosoofiline mõtteviis. Säilitas siiski sõltumatu hoiaku. Tema humanism võrreldes Erasmusega märksa ilmalikum. Bordeaux ’ parlamendi nõunik, hiljem linnapea. Teda masendas Prantsusmaal ususõjad vallandanud fanatism ja siis kirjutaski „ Esseed ”. Arutleb kõikidel eluteemadel: „Laste kasvatamisest”, „Üksindusest”, „Sõprusest”, „Julmusest”, „Edevusest” jne. Kõiki ühendab mõtisklus inimese elu mõtte ja õnne võimaluse üle. Toob ohtralt tsitaate antiikaja suurvaimudelt. Seiku ja tähelepanekuid toob ka enda elust. Elu õnne kehastab elu nauding , mistõttu on teda ka epikuurlasest filosoofiks peetud. Kaitseb loomulikkust ja imetleb elutäiust inimeses. Rõhutab mõistuse ja eneseanalüüsi tähtsust. Tunnistab inimese muutlikku meelt . Näiliku ja tegeliku vastuolu teema (nagu hiljem barokis). Taunib äärmuslikkust mõtetes ja tegudes, tasakaalustatud kesktee tähtsus. Tema tunnuslause „Mida ma tean” – väljendab skeptilisust: võime teada palju, ent iial ei tea kõike. Mida targemad oleme, seda enam mõistame teadmiste suhtelist ulatust. Niisiis ta oli relativistliku mõttelaadi algataja uusaegses filosoofias. Raamatust õpitud tarkusest veel väärtuslikum on avar elukogemus koos mõtisklusega.
  • Renessansi romaan ja novell (15.–16. saj).
    Renessanssi romaanidest tõusid esile rüütli- ja pastoraalromaan. Oma tänapäevast kuju hakkas romaan omandama 15.saj II poolel, mil raamatute trükkimine soodustas üleminekut värsivormilt proosale.
    16.saj Hispaanias võib rääkida massikirjandusest – ilmus tohutult rüütliromaane. Nende romaanide kangelaste rüütellikkus oli lähedane renessansi ideaalile terviklikust inimesest, kelles harmooniline välimus ja füüsiline võimekus langevad kokku vaimse ja kõlbelise täiusega. Rüütliromaan kujunes ajaviitelektüüriks – kordusid samad kunstilised võtted, olukorrad, tegelased. Pealiskaudset ja sisutut rüütlikirjandust parodeerib Cervantes teoses „Don Quijote “. Võrreldes keskaegsete rüütliromaanidega on renessansi romaanide kujutusviis konkreetsem ja looduspärasem, aga leidub meelelisust ja erootikat ka. Autorid lasevad rüütliromaani kangelase teekonna taustana näha ajaloolist olustikku, mis aga ei mõjuta kangelasi, kes säilitavad oma ideaalsuse teose algusest lõpuni. Kangelastel pole aega nukrutsemiseks. Põhitegevus keerleb rüütlite seikluste ümber.
    Pastoraalromaanid viisid tegevuspaigad kaasaegsest ajaloolisest elust kaugemale. Neid ei viljeldud massiliselt, pigem oli tegu aristokraatliku vähemuse maitse ja ideaalsete kujutelmadega. Pastoraalromaan oli teadlik, kokkuleppeline utopism . Pastoraalromaanis oli juttu armastusest. Kangelased pajatasid sageli armastuse nukrusest ja valust, tuues sisse traagilise motiivi. Pastoraalromaanid olid lüürilis-tundelise kallakuga – proosateksti põimiti palju luuletusi, aga ka proosa ise oli lüüriline. Kujundeid võeti antiikmütoloogiast.
    Kuigi rüütli- ja pastoraalromaanide idealiseeriv suund oli renessansis mõjukas, tekkisid juba vararenessansis realistlikku romaani jooned. Kui rüütli- ja pastoraaliromaanis oli tähtis kangelase eraelu, siis realistlikus romaanis võeti vaatluse alla konkreetne ühiskond, mis kangelase eluteed kujundab ja mõjutab.
    Armuseikluste - ja kommeteteemalised romaanid olid Lyly pärusmaa („Euphes ja tema Inglismaa“) – keerulised ja otsitud kujundid, lilleline-ilutsev stiil – eufeism. 16.saj lõpus ja 17.saj algul tekkis pretsioosne salongikirjandus – sarnanes eufeismiga. Tekkis kultism Hispaanias. Tekkis manerism ehk aristokraatlik metafooririkas üleminek hilisrenessansilt barokile ja klassitsismile.
    Realism algas 1499 algul, kui ilmus „Celestina“ (de Rojas) – näidendisarnane dialoog , 21 vaatust, proosa vormis. Sisult võiks sarnaneda keskaegsete moraalijuttudega, kus räägitakse maise armastuse surmavast tagajärjest, aga Celestina kinnitab vastupidist: maine armastus tuleb loodusest, mis on jumala looming. Teose lõpust jääb kõlama panteistlik (jumalat elukõiksusega samastav) filosoofia. See oli teedrajav romaan, sest ükski varasem romaan ei olnud ühiskonna madalat klassi nii ulatuslikult käsitlenud. See on kelmiromaani eelkäija.
    F. Rabelais oli 15.–16.saj Euroopa renessansiajastu suurkirjanik. Sündis provintsiadvokaadi perre. Nooruses oli munk kloostris, kus salaja luges antiikteoseid. Pärast kloostrit pääsemist hakkas suhtlema humanistlike ringkondadega, õppis ülikoolis arstiks ja hiljem tegutses arstina ja luuletaja sekretärina. Sealt saigi tõuke peateose „Gargantua ja Pantagruel“ kirjutamiseks. Rabelais kasutas teostes panteistlikku filosoofiat , mõistes inimelu pea ainult materiaalse ja bioloogilise nähtusena. Rabelais’ materialistlik ja vabamõtteline elukäsitus kutsus peagi esile Pariisi ülikooli usuteaduskonna nördimuse. Jäi kuninga soosingust ilma. Rahvaraamatutest ja varasematest burleskidest võttis üle hüperbooli. Ta kasutab palju rämedat ja rõvedat rahvalikku kõnepruuki, aga paneb selle segunema humanistliku eruditsiooniga eriti loodusteaduste valdkonnast. Ürgmaisuse ja elukõiksuse ülistus on Rabelais’ peateose peamine läkitus. Selle filosoofia seisukohalt naerab ta välja keskaegse elukauge ja dogmaatilise mõtlemise, loodusevaenulikud normid ja tabud, mille kütkesse inimkond on ennast pannud , aga samuti looduse idealiseerimise, mis tema kaasajal oli üldlevinud. Rabelais’d iseloomustab keelemäng – paiskab segi õpetatud ja rahvaliku keele, jutuvestelis-süžeelise ja õpetlik-traktaadiliku stiili, arhaismid ja enda loodud neologismid, kuhjab hüperboole ja paneb osa peatükke koosnema vaid asjade/omaduste loetelust. Peateose kangelased on hiiglastest kuningad, kes hämmastavad kõiki oma suurte kehamõõtmete poolest. 3 peategelase nimed kätkevad joomise -söömise ja janu sümboolikat. Kuigi läbi kogu oma teose rõhutab Rabelais looduse asist, kehalist ja sugulist poolt, ei tule janu ja joomise peamotiivi siiski võtta sõna-sõnalt: teos väljendab elujanu tervikuna, st nii janu teadmiste järele kui ka looduse ja teadmiste ammendamatuse tõdemust. Rabelais’ teostes pole tegelaste psühholoogilist või moraalset analüüsi, need on eelkõige sümbolid raamatu filosoofilises allegoorias. Rabelais kirjutas teistest enam filosoofilis-sümbolistlikult, uskudes maisesse loodusesse ja selle headusse.
    Kelmiromaan ehk pikareskne romaan tekkis 16.saj keskel Hispaanias. Sellest sai alguse uusaegne realistlik romaan. Kelmiromaani võib pidada rüütliromaani paroodiaks, sest rüütli ideaalne seiklus pööratakse pahupidi – „kangelane“ seikleb ühiskonna madalaimas osas, kus ta pole maistest tegureist vaba, vaid just sõltub neist sünnist saati. „Kangelane“ sünnib vaesesse perre ja tihti satub juba väiksena laia maailma, tunneb häda ja viletsust, mis teda tegudele ajendavad. Kelmiromaan paistab silma ajaloolise konkreetsuse poolest, kujutades enamasti ajaloolist kaasaega. Siit saab alguse uusaegne kaasajaromaan. Kelmiromaane jutustatakse mina-jutustusena. Kelmiromaan kujutab peategelase autobiograafiat. Olles harilikult jõudnud murranguni, jutustab peategelane ise tagasivaatavalt oma eluteest. Mina-jutustus jätab tõepärase ja usutava mulje, samas on raskem kindlaks teha, kus tegelane kõneleb ja kus kõneleb hoopis autor, mis tema-jutustuses oleks arusaadav. Kelmiromaan jutustab enamasti poisi- või noorukiea seiklustest – elujärgust, kus tegelane pole veel lõplikult välja arenenud ja ühiskond mõjutab teda. Kelmiromaanidest areneb 19.saj moodi läinud kujunemisromaan . Kelmiromaan ei keskendu nooruki vaimsele arengule, vaid näitab, kuidas paheline ühiskond algselt puhast inimvaimu rikub ja teda alla käima sunnib. Esimesed kelmiromaanid kõnelesid peategelase teenistusest mitme peremehe juures, viies ta läbi paljude paikade, kirjeldades ühiskonna kihte ja keskkondi. Autori eesmärk oli satiir: ta vastandas ühiskonna ja inimese välist palet nende tegelikule olemusele. Satiir võib sisaldada kelmiromaanis ühiskonna väärnähtuste tugevat kriitikat, mis leidis kiriku pahameele. Kelmiromaan on I romaanitüüp, mis realistlikus vormis peegeldab kriitiliselt ühiskonnaelu. Satiiri vahend on naturalistlik grotesk – rõhutatult inetud ja võikad detailid peavad meenutama inimese kehalisi piire . Kelmiromaani arengu algul oli lõbus naer hoolimata äpardustest, aga hiljem kibe ja sarkastiline . Kuulsates kelmiromaanides on aimatav filosoofiline sümboolika. Kelmiromaanikirjanik Alemàni on suutnud inimese lõhestunud, enesekahtlustest vaevatud teadvust peegeldada renessansi kriisis . 17.saj hispaania kelmiromaanide taotlus oli lugejat haarata värvikate olupiltidega ja peategelase võimalikult kireva seiklusega – tekib olustikuline seiklusromaan , mis oli populaarne ka veel 18.saj.
    Euroopa I kelmiromaan „Tormese Lazarillo elukäik“ ilmus anonüümselt. Sellele omased peen iroonia ja kunstiline terviklikkus tõestavad, et autor oli olemas ja võis kuuluda Hispaania renessansi humanistide sekka. Sündmustel on lihtne ja lineaarne ülesehitus. Mõned seigad näitavad lähedust toonase rahvakirjandusega. „Tormese Lazarillo elukäik“ meenutab oma lühidusega rohkem jutustust kui romaani, ometi võib sealt leida hilisema kelmiromaani kõik olulised tunnused.
    Boccaccio oli romaanist madalama žanri – novelli – viljeleja. Novelli peeti renessansiajastul madalaks žanriks. Novell sai oma žanrinime hiliskeskaja lühikesest lõbusast itaalia rahvalikust lühijutustust novellast – sarnane nii prantsuse fablioo kui ka saksa švangiga. Juba 13.saj lõpus oli Itaalias populaarne anonüümne rahvajuttude kogumik „Novellino“ ehk 100 vana novelli.
    M. Cervantes oli hispaania kirjanik, kes tegi 18.saj algul suure romaaniuuenduse. Tema peateos on „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast“. Cervantese elu oli pea sama kirev kui don Quijotelgi. Ta sündis vanas ülikoolilinnas isehakanud arsti vaesesse perre. Haridust sai humanitaarkallakuga koolis Madridis. Koolis avaldus tema kirjandusanne. Asus 1560ndate lõpul tööle itaalia kardinali sekretärina, kust ta kohe sõjaväkke värvati. Lahingus paistis Cervantes silma mehisusega, kuid kahjuks halvas lahing tema vasaku käe. 1575 pidi Cervantes Hispaaniasse naasma, aga sattus 5 aastaks ohtlike mereröövlite kätte. Kodumaale jõudes oli rahahädas ja pidi töötama moonavarustaja ning maksukogujana. Teda süüdistati maksude puudujäägis ja oli paaril korral vangis . 16.saj lõpus kirjutas näidendeid, sest teater sai Hispaanias populaarsemaks ja võimaldas elatist. Kuigi „Don Quijote“ I osa oli väga menukas, ei päästnud see rahahädadest. Teose lõpuleviimist raskendas fakt, et keegi kirjutas teosele võltsitud II osa. Elu lõpus hakkas Cervantes kodulinnas vaimulikuks. 1613 ilmunud jutustuste kogumikus „Õpetlikud novellid“ näitas mees oma virtuoosset jutustamiskunsti eri külgedest. Cervantes kinnitas, et kirjutas „DQ“ rüütliromaani paroodiana, et naeruvääristada rüütlite elukaugeid fantaasiaid ja jaburaid seiklusi. „DQ“ on maailma üks humoristlikemaid romaane. Autori eluajal mõistetigi seda lõbusa komöödiana. Alles 18./19.saj mõisteti naljade taga sügavamat sisu. Sakslased uskusid, et DQ teekord sümboliseeris ininkonnale omast lakkamatut traagilist vastuolu ideaalide ja reaalsuse vahel.
    Paroodiline naer algab, kui Cervantes paneb oma kangelase, rüütliromaanide lugemise mõjul mõistuse kaotanud ja end rändrüütliks kujutleva vaese hidalgo don Quijote’i oma rändrüütelluse ulma teoks tegema kaasaegses ajaloolises Hispaanias, tõepäraselt kujutatud keskkonnas. Seega DQ kujutlusest lähtuvad teod põrkuvad reaalsusega. Romaani sümboolikat täiendab kaasseikleja Sancho Panza – lihtsameelse kirjaoskamatu talupoja, kes on nõus DQ kannupoisiks hakkama, sest tasuks lubab DQ temast teha vallutatud saare valitseja. Sancho Panza lisab teosesse mahlakalt rahvalikku kõnepruuki, vürtsikaid kõnekäände ja elutarku vanasõnu. Nagu rüütlitel ikka, nii pidi ka don Quijote’il olema südamedaam – Dulcinea, kelle vastu on kangelasel suur armastus, mis juhib kogu tema seiklust, kuigi Dulcinea ise teoses kordagi ei ilmu . DQ riskib oma eluga mitmel korral, silme ees vaid üks siht – võidelda armastuse nimel õigluse eest. Enamik DQ ettevõtmisi äparduvad. DQ käitub hulluna vaid siis, kui ta mõtleb rüütliromaanist, millest muul ajal mõistab elu nagu normaalsed inimesed. DQ tegelaskuju on tark hull, ta on palju liikuv tegelane ja teose naer muutub niiviisi mitmetähenduslikuks. Autor kord naerab DQ välja, kord tunneb kaasa. Teose arenedes avaneb DQ narridena tunduvais tegudes sügav inimlikkus. Teose lõpuks on DQ humaanne kangelane, kes on teda pilkavast aadliseltskonnast üle. Enne surma jõuab ta mõistuseks selgeks saada, mis teeb tema surma traagiliseks. Sancho Panza jaoks on teose algul tähtis vaid süüa ja valitsejaks saada, aga DQ mõjul hakkab mõistma, et elus on muudki peale söögi. Talle hakkavad DQ seigad väga meeldima , nii et on nõus ka tasuta kaasa minema. DQ ja Sancho Panza on vastanduvad tegelased – idealist ja materjalist. Nende erinevusest hoolimata süveneb sõprus teose arenedes. Cervantes mängib „DQ“ struktuuriga – ta loob illusiooni romaani tõeluse kokkusulamisest ajaloolise tõega. Kaasates romaani loomisse kujutlusliku autori Benengeli ja jättes ähmaseks loo päritolu ja ka peategelase tegeliku nime, rõhutab autor sellega loo müütilisuse muljet. DQ ja SP saavad II osa algul teada, et neist on kirjutatud romaan ja nad arutavad nii õige II osa kui ka võltsitud II osa üle – sellega püüab Cervantes rõhutada, et müüdid elavad edasi paljudes eludes ja aegades.
    Koerte kõnelus (Cervantes)
    Koerad , kellele on antud kõnevõime, kasutavad rääkimist ära, arutlemaks inimeste pahede ja pattude üle: laim, vargused, nõiad, usk jumalasse, hooramine. Miks inimesed käituvad teadlikult halvasti? Vaesed on küll paremad ja heldemad kui rikkad, aga siiski peetakse neid kehvemateks. Argpüksid on julged , kui keegi neid soosib, aga toeta on abitud. Voorus ja arukus on muutumatud väärtused.
    Lipnik kohtub sõbraga, kellele räägib, kui petlik tema abielu on olnud. Lipniku naine oli talle valetanud, et on rikas ja tal on uhke maja, kuhu ta lipniku lahkesti kutsub. Tegelikult kuulub see ta sõbrannale, kes puhkuse järel naasis ja ajas nüüd naise koos lipnikuga välja. Naine valetas lipnikule, miks nad lahkuma pidid: ta aitab sõbrannal mehele vempu mängida – lipnik uskus. Teenija rääkis välja, et naine oli lipnikku petnud. Kui naine teada sai, et abikaasa on tal jälil, võttis ta mehelt tema väidetavalt hirmkallid ehted ja lahkus. Nüüd seletab lipnik sõbrale, et kõik ehted olid võltsid, seega väärtusetud. Lipnik on haige. Ta räägib oma kogemusest haiglas. Väidetavalt rääkisid haiglavoodi ees 2 koera , mida ta sõbral on raske uskuda . Sõber loeb lipniku märkmeid koerte kõnelusest.
    Koerad leppisid kokku, et 1. ööl räägib Berganza oma elust ja järgmisel Cipion. Cipion sündis ja kasvas üles tapamajas, kuniks sealt põgenes ja proovis karjatamist. Samal ajal kui Berganza räägib, õpetab Cipion teda paremini kõnelema, nii et oleks huvitavam ja hõlpsam kuulata – õpetab nagu kirjanik. Berganza peremehe naine luges ette kauneid lugusid karjastest, mida koer oma karjastega võrreldes väljamõeldiseks pidas, sest tema karjased ei oska pilli mängida ega kõlavalt laulda. Teine pettumus oli see, et karjased ise tapsid öösiti kariloomi ja siis karistati koeri ilmaasjata, misjärel Berganza läks mujale. Berganza läks edasi rikka kaupmehe majja, kelle 2 poega käisid koolis, kus koergi kaasas käima hakkas, et õpikut kanda. Lapsed mängisid koeraga ja toitsid teda, mis ei meeldinud õpetajaile, sest laste tähelepanu hajus kooliasjadelt. Berganza jäi ketikoeraks, majavalvuriks. Cipion manitseb, et jutustamise ajal ei tohi liigselt filosofeerida ega laimata. Neegritar käis öösiti maja taga neegriga kohtumas, andis Berganzale süüa, et too vait oleks, aga lõpuks see ei mõjunud enam ja Berganza läks neegritarile kallale. Neegritar praadis talle kättemaksuks käsna või sees, aga koer sai lõksust aru ja põgenes sealt. Siis sai temast korravalvuri koer. Pärast seda trummilööja koer, kes esines rahvale. Kord esines ta ühele nõiale, kes ta enda poole viis, pidades koera ühe teise nõia pojaks ja jutustas talle tema emast. Nimelt oli ta ema sünnitanud 2 kutsikat, kelle võimas nõid Camacha kaasa viis. Selleks et koer inimeseks saaks, oli vaja nõid üleni salviga määrida, misjärel ta pidi teadvuse kaotama ja koer ootas, kuidas taas inimeseks saada. Koer sattus segadusse , kui nägi moondunud nõida pärast võidmist, ja tiris ta õue inimeste ette, kelle tõttu ta varsti ärkas ja koera peale viha välja elas. Berganza vihastus ja ründas nõida. Seejärel läks ta mustlaste juurde elama, kus nägi pealt kavalusi, pettusi, vargusi. Siis elas moriskite juures, kellega elades kohtas luuletajat, kellele ta järgnes. Luuletaja viis näidendi direktorile, kes oli koera vastu hea, aga luuletaja loomingut kritiseeris, nii et koer jäi direktori juurde – koerast sai näitleja. Ühel etendusel sai ta haavata , mis lõpetas ta näitlejakarjääri. Koer otsustas vaga elu kasuks. Peremees võttis Berganza endaga hospidali kaasa, kus ta nüüd haigete vestlusi pealt kuulab. Hommik jõudis kätte, nii et Berganza lõpetas.
    Lipnik magas, kuni ta sõber koerte kõneluse I osa luges. Sõber pidas seda heaks väljamõeldiseks, millele tuleb kindlasti järg kirjutada.
  • Renessansi draama ja teater (15.–16.saj), Shakespeare’i komöödiad, ajaloodraamad ja tragöödiad
    Renessansi draama areng oli hilisem kui muude liikide oma. Varaseim uusaegne rahvusdraama kerkis esile Inglismaal ja Hispaanias renessansiajastu lõpus. Itaalias matkiti antiikteatrit. Rooma komöödia eeskujul kirjutas Ariosto 16.saj 5 karakterkomöödiat. Machiavelli kirjutas Firenzest kriitilise proosakomöödia „ Mandragora “. Üksikuid katsetusi oli ka tragöödiavallas. Tasso järgis aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõudeid lüürilis-pastoraalses värssdraamas „Aminta“.
    Mandragora (Machiavelli)
    Callimaco tutvub Pariisis kauni naise Lucreziaga (pidi sugulase jutu kohaselt erakordselt ilus olema, tegelikult polnud), kes on juba ühe rikkur Niciaga abielus. Callimaco sõber Ligurio veenab Niciat naisega reisima samasse kohta, kuhu Callimacogi tahab minna. Callimacol on plaan nendega koos pidutseda ja naine üle lüüa. Tahab minna supelranda, aga Ligurio hoiatab , et seal võib naine teistelegi huvi pakkuda. Ligurio käib välja idee valetada Niciale, et Callimaco on arst, kes soovitab talle ühte kindlasse randa tervist parandama minna. Ligurio veab Nicia Callimaco juurde. Callimaco peab lahendama probleemi, miks Nicia ja Lucrezia last ei saa. Callimaco käsib Nicial naise uriini tuua. Callimaco lubab Niciale mandragora-ravimit, mis teeb ta naise terveks, juhul kui naine magab kellegi teisega (kui ise magab pärast ravimi võtmist, siis sureb). Ligurio veenab Lucrezia ema, et ta tütre pihile viiks. Nicia ja Ligurio lähevad pihiisa plaani kaasama. Räägivad pihiisale, et Nicia annetab vaestele raha ja tahab vastuteenet. Plaan õnnestub: kõik teevad, nagu vaja. Callimaco peab mungale 300 tukatit maksma. Nicia arvab, et tema naisega magab keegi hulkur ja et ta sureb pärast, aga tema saab endale poja ja pärija. Tegelikult tahab ta naisega magada Callimaco, keda Nicia arstiks peab. Nüüd on probleem: Nicia tunneks Callimaco ära, kui see öösel ta naise voodisse roniks, nii et tuleb Callimaco hulkuriks mungal paluda Callimacoks maskeeruda. Nicia ei tunne Callimacot naise voodisse saates ära, kontrollib veel ülegi, kas mees on terve, ja jätab nad omapead . Hommikul löövad nad kõik koos Callimaco naise juurest välja. Naised lähevad kirikusse, kuhu munk peab enne teisi jõudma. Nicia ja Lucrezia paluvad Callimacot poja vaderiks.
    Commedia dell’arte tekkis Itaalias 16.saj keskel – omalaadne ja algupärane rahvalik teater. Võrreldes keskaegse teatriga olid seal elukutselised näitlejad. Valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst ise oma varjundirikkuses improviseeriti näidendi ajal. Tegevuskoomikast tähtsam oli kõnekoomika. Kindlad tegelastüübid, kes kandsid tuttavaid maske, v.a armastajad . Tegelased pärinesid Itaalia eri osadest, seega oli commedia dell’arte’il üldrahvalik alus. Rahva seas armastatuimad tegelased olid džannid ehk teenrid , nt arlekiin kolombiin. Hääbus 18.saj, kuid mõjutas Euroopat teatrit, eriti karakterkomöödiat (Shakespeare, Moliere ).
    Hiina printsess Turandot (Gozzi)
    Siin on üdini hea ja halva tegelase vastandus: Turandot vs Kalaf. Turandot leebub Kalafi armastuse ja headuse mõjul.
    Prints Kalaf kohtub Barakiga, kes teda kunagi kasvatas. Kalaf on aastaid elanud paguluses , kannatanud ja vaevelnud, kuniks leidis ühele võõramaa kuningale tema kadunud pistriku, siis tänutäheks hoolitsetakse ta vanemate eest ja ta sai endale varustuse selga . Ohus on ta pere siiski – kui keegi ära tunneb, siis tapetakse . Baraki naine oli Kalafile öömaja pakkunud ainsana . Printsess Turandot ei taha abielluda. Turandot on isale , keisrile, palju muret põhjustanud ja sõdadele alust andnud, Isa pani tütre ultimaatumi ette: kas tütar abiellub ja säästab sellega riiki sõjast või leiab mingi muu lahenduse. Printsess laseb kokku kutsuda kõik printsid: nad peavad 3 mõistatust lahendama, et troonile pääseda, kes mõistatust ei lahenda, tapetakse. Prints näeb Turandoti pilti ja armub kohe. Ta tunneb, et peab Turandotiga abielluma, st ta peab mõistatused lahendama, et naise südant võita. Prints on esimene mees, kes kõik mõistatused lahendab ja on seaduse kohaselt abielu välja teeninud. Turandot aga toriseb. Kalaf on nõus sel päeval mitte abielluma, sest kui naine pole õnnelik, ei oleks ka abielu õnnelik. Ta annab printsessile hoopis mõistatuse enda kohta. Turandot peab Kalafile järgmisel päeval ütlema, kust too pärit on, siis pääseb abielust . Turandoti kinnisidee on lahendada mõistatus, et päästa oma au ja vabadus. Ta pigem sureb kui abiellub. Baraki naine on Turandoti teenija ema ja lobises välja, et Barak teab kõike. Vahepeal ilmub Kalafi isa Timur ja kahtlustab, et ta poeg on ohus ning et Barak on teda reetnud. Turandot uurib Barakilt Kalafi päritolu kohta, kuid edutult. Turandoti isa juba teab nimesid ja hõõrub seda tütrele nina alla, sest tema veel ei tea. Turandot saadab Baraki naise ja ta tütre Kalafilt nime välja petma, aga ei õnnestu. Kalaf ei lange lõksu. Adelma läheb printsi juurde. Ta paljastab enda päritolu. Kalaf tunneb Adelmas ära kuningatütre, kes nüüdseks on orjatar . Adelma väidab, et Turandot plaanib teda tappa ja nad peaks koos põgenema. Kalaf ütleb hala käigus kogemata enda ja isa nime. Adelma veenab Kalafit põgenema, kuid Kalaf pigem sureb Turandoti käe läbi kui lahkub teisega. Hommikul peaks toimuma laulatus, aga Turandot ilmub oma kaaskonnaga üleni mustas – nagu leinapidu. Kõik arvavad , et Turandot langeb häbisse, aga tegelikult Adelma kandis talle printsi päritolu ette. Turandot ütleb õige vastuse. Kalaf tahab end tappa, sest surm on parem kui elu armastatuta, kuid Turandot takistab teda. Kalaf imestab. Turandot avaldab talle nüüd armastust. Adelma tahab end tappa, aga Turandot takistab tedagi. Adelma lastakse vabaks. Turandoti isa on rahul.
    Inglise rahvusdraama oli Euroopa renessansi mõjukas nähtus. Hiliskeskaja müsteerium, interluudium ja antiikdraama olid selle allikateks. Interluudium – farsi ja commedia dell’arte sarnased lühikesed naljanäidendid. Inglise rahvusdraama jäi Tudorite dünastiaaega, mil teater muutus väga populaarseks. Hiilgeaeg langes kokku Elizabeth I valitsusajaga, mistõttu on hakatud sel ajal tegutsenud kirjanikke nimetama elisabetaanideks. Avati palju avalikke ja erateatreid, kuhu pääses publik eri ühiskonnakihtidest. Võrreldes kitsale publikult määratud õukonnateatriga ja rändtruppidega omandas teater avarama kõlapinna. Draama muutus kirjandusliigiks, mis kõige enam võis mõjutada ühiskonna hoiakuid. Tollases teatrihoones toimus tegevus järgemööda 3 eri laval: eeslava (põhitegevus), tagalava (eeslavast eraldas eesriie ) ja palkonlava. Istekohad asusid ainult rõdul, aukülalised olid looži alumistel rõdudel. Näidendeis kasutati lavaefekte, nt helid lava tagant, ja primitiivseid dekoratsioone. Lava sarnanes keskaegse tingliku teatrilavaga. Ei tehtud veel katset lava sarnastamiseks eluga, laval puuduolev jäeti vaatajate fantaasia hooleks. Lavastati nii tragöödiaid kui komöödiaid, ent stiilipuhtust veel taga ei aetud nagu klassitsismis. Sisu oli ajalooline ja mütoloogiline, harva räägiti kaasajast.
    C. Marlowe oli I uusaegne kirjanik, kes Fausti-müüdi teatrilavale tõi – „Doktor Faustuse traagiline lugu“. Teos sai vahelüliks Saksa rahvaraamatu ja Goethe suurteose vahel.
    Oletatakse, et Marlowe võis olla Shakespeare’i mõne varasema näidendi kaasautor. Marlowe elukäik oli kirev ja seiklusrohke, osaliselt müstiline tänaseni. Pärit käsitöölise perest , õppis Cambridge’i ülikoolis usuteadust, kuid omandas ühiskonnas ateistikuulsuse. Arvatavasti kuulus vabamõtlejate ringi ja kuninganna salateenistusse. 1593, kui katku tõttu puhkesid rahutused , sattus rahutuste õhutajate kahtlustatute hulka Marlowegi, nii et anti käsk ta arreteerida. Ta tapeti teadmata põhjustel veidi pärast vahistamiskäsku. Esimese inglasena pöördus inglise teatris üldinimlike, kogu renessansiajastut erutavate teemade poole, peegeldades nii renessansi ülevaid püüdlusi kui ka sisemisi vastuolusid. Ta oli Shakespeare’i eelkäija.
    W. Shakespeare sündis jõuka kaupmehe ja põlluharija perre. Õppis kohalikus grammatikakoolis, abiellus varakult endast 8a vanema naisega ja asus elama Londonisse. Ta tegutses näitleja ja dramaturgina Londoni mitmes trupis, saades kuulsa „ Globe ’i“ ja Blackfriarsi teatri kaasomanikuks. Ta oli oma eluajal kuulus. Kuningate soosik.
    Kirjutas kokku 36 näidendit. Tema näidenditest varaseimad olid komöödiad ja ajalookroonikad. Elurõõmsad ja lüüriliste varjundite rohked komöödiad lähtusid itaalia renessansi novellide süžeedest. Tähtsal kohal loodus, mis elustab armastust. Valitsev teema on armastus. Tuntud komöödiad: „Suveöö unenägu“, „Palju kära eimillestki“, „ Veneetsia kaupmees “. Shakespeare õigustas noorte loomulikke tundeid ja armastuse vabadust, kuna oli humanist. Komöödia lüürilises pooles on armastajad, naerualused on madalast soost inimesed, nt talupojad – esinevad narridena (commedia dell’arte’i mõju). Osa komöödiaid + hilisemad tragöödiad on loodud maskimängu žanris („Suveöö unenägu“ ja „Torm“) – žanr sai nime värvikate dekoratsioonide ja fantastiliste detailide küllusest. Tegevustik põimiti muusika ja tantsuga. Sellest hakkasid arenema operett ja ooper .
    Komöödiatega samal ajal kirjutas näidenditsükli ajalookroonikatest, kus toob esile võimuprobleemi. Kujutab Inglismaad hiliskeskajast kuni kaasajani. Sealsed võimu, moraali, individualismi ja vastutuse teemad kanduvad ka tragöödiatesse. Ajalookroonikate kuulsaim tegelane on Falstaff – printsi hooldaja ja seltsiline, mitmepalgeline, ei suuda vastu panna kiusatustele, ropendab, liiderdaja. Varasesse loomingusse kuulub 2 tragöödiat: „ Romeo ja Julia“ (vrd keskaja „Tristan ja Isolde“) ning „ Julius Caesar“.
    Shakespeare psühhologiseerib ja individualiseerib oma tegelasi. Ta on oma näidendites ka poeet , kes paneb oma tegelastele suhu lüürilisi ja filosoofilisi kujundeid – see eristab Shakespeare’i teistest kirjanikest. Shakespeare on maailmakirjanduslukku läinud eelkõige tragöödiakirjanikuna.
    „ Othello “ – klassikaline armukadedustragöödia. „Kuningas Lear“ – võim võõrandab ja pimestab Leari, luues kapriise ja ülekohut. „ Macbeth “ – negatiivne peategelane: kaasaegne šoti väepealik roimab nõidade juttu uskuma jäädes inimesi, et ise kuningaks saada. „ Hamlet “ – kuulsaim tragöödia, meenutab don Quijote’i, inspireeritud ladinakeelsest kroonikast „Taanlaste teod“, läbib surma-teema.
    Hispaania näitekirjandust mõjutasid antiik ja hiliskeskaeg. 16.saj algul kirjutati seal lühinäidendeid. Lavastati autosakramentaale (miraaklitesanased pühad toimingud ), müsteeriume, eklooge, intermeediume (argielu naljakatel seikatel põhinevad farsilaadsed lood, mida pandi draamavaatuste vahele publiku lõbustamiseks). Algul toimusid etendused siseõues ja platsil, 16.saj hakati teatreid rajama. Publiku seas oli nii ülikuid kui lihtinimesi.
    Lope de Vega on hispaania näitekirjanik. Vega kirjutas ~500 näidendit eri žanreis. Ta määratles draama esteetilised põhimõtted. Komöödia tähendas näidendit Hispaanias. Vega meelest pole aja- ja kohapiirangud head, ka antiikteatri eeskuju ei sobi Hispaaniasse, kuna on vaja kiiremat ja elavamat sisu. Vega ei eelista tragöödiat madalale komöödiale, kurb peab segunema lõbusaga, ülev banaalsega. Vega näidendeil on 3 vaatust – see põhimõte hakkab Hispaanias levima. Vega kirjutas intriigi- ja karakterkomöödiaid, mis olid väga populaarsed . Populaarsed olid ka mõõga- ja mantlikomöödiad – põhinesid intriigil, tegelased olid mõõka ja musta keepi kandvad ülikud. Vega tõi püsiva tegelaskujuna sisse gracioso – veiderdav ja vaimukusi pilduv härrasmehe teener, kes toob nalja ja satiiri näidendisse. Vega oli ka luuletaja. Tal oli kirev ja seiklusrikas elu. Cervantes nimetas Vegat looduse imeks, aga pärast läksid tülli, sest Vega tegi koostööd inkvisitsiooniga. Osas Vega näidendeis on rahvusliku ajalooga. Vega on tegelasteks valinud lihtinimesed, kollektiivne kangelane on rahvas. Vega rõhutab rahva loomulikku rikkumatust ja võrdleb lihtrahvast aadlike egoismiga. Vega pooldab demokraatiat.
    Sevilla täht (Lope de Vega)
    Kuningas kroonitakse. Teener küsib talt, kas naine on juba välja vaadatud ning pakub erinevaid kaunitare, kes kõik siiski kuninga külmaks jätavad. Kuningas armus ühte tõmmusse naisesse – Estrella –, keda silmas rongkäigul. Kuningal ustav sõjaväepealik hukkub ja tema asemel tahavad saama hukkunu poeg ka Fernan – kuningas võtab aega, et otsustada, keda asemele määrata. Kuningas teeb hoopis Bustost oma soosiku. Busto õde on Estrella, kes hakkab abielluma, aga samas tahab talle parima mehe leida ka kuningas, lubades kaasavara – peab silmas ennast. Busto ei taha kuningale öelda, et Estrella on peaaegu võetud. Kuningas tahab, et Busto orjatar jätaks ööseks ukse lahti, et ta saaks Estrellat külastada. Orjatar saab tänutäheks vabaks ning tasu, kuna laseb kuninga sisse. Busto pidavat koidikul tulema , aga satub kuningale peale. Busto teeskleb, et ei usu, et kuningas niimoodi majja tungiks, ja tahab võidelda. Busto tahab kuningaga võidelda, aga teenrid satuvad peale. Kuningas ei taha enda isikut paljastada ning pageb. Kuningas peab nüüd plaani, kuidas Busto mõrvata lasta – Busto solvas teda. Estrella väljavalitu Sancho osutub mõrva täidesaatjaks – Sancho võtab kuninga palve vastu. Kuningas lubab talle ükskõik mida vastu. Busto on Estrella vend ja lubab Sanchole nüüd Estrella kätt. Sancho läheb Busto juurde keelduma , et Busto elu säästa, kuid Busto solvub ja toimub mõõgavõitlus, kus Busto Sancho käe läbi ikkagi hukkub. Estrella leinab, läheb kuninga jutule. Kuningas lubab Sancho vabaks lasta, kui too tõtt räägib, kas keegi teda Busto tapmisele õhutas – Sancho rääkis ju kohustusest kellegi ees, aga kelle, seda ei mallanud öelda. Sancho oli kuningale lubanud, et ei ütle kellelegi, et see oli kuninga palve, pigem sureb. Kuningas ise ka ei tunnista. Sancho usub, et saab surmanuhtluse ja ootab vangis oma surma. Estrella tuleb teda vabastama, tihe loor katmas nägu, et Sancho teda ära ei tunneks. Sancho palumise peale võtab Estrella selle pealt. Sancho on murtud , et Estrella, hoolimata venna tapmisest, tuli teda päästma ning tahab häbist surra. Estrellal saab kõrini ja lahkub, lubades tal end tappa, kui nii väga tahab. Kuningas tunneb end süüdi, et Sancho võib-olla kohtunike otsusel tappa tahetakse ja saadab teenri kiirustades Sanchole ütlema, et too on sõjaväepealikuks valitud ning peab piiriäärset väge juhatama hakkama, linnast lahkuma. Kohtunikud aga otsustavad, et Sanchol tuleb pea maha võtta. Kuningas lubab Sancho vabastada ja lubab Sanchole Estrella käe, kui naine sellega nõus on. Estrella aga ei suuda venna tapjaga abielluda. Mõlemad peavad leidma uued kaasad.
  • 17. saj ajaloolis-kultuuriline taust. Barokk ja klassitsism .
    17.saj jooksul toimusid Lä-Euroopa poliitika- ja ühiskonnaelus muudatused, mis jätsid jälje ka kultuuri. Kriisiajastu Hispaanias ja renessansi läbinud Itaalias kerkis esile barokk. Barokile vastandlik klassitsism pani end maksma Prantsusmaal samal ajal, kus pärast usuvastuolude vaigistamist algas absolutismi periood ja ühiskondlik-poliitiline ülestõus. Inglismaa toimus revolutsioon kõige varem – 1648, seal tuli võimule kodanlus ja kultuuri mõjutasid nii barokk kui klassitsism, nii ka Madalmaades. 30-aastane sõda pidurdas Saksamaa kultuurilist arengut, ometi teisenes kunstiloome renessansi, baroki ja klassitsismi koosmõjul, kust edasi levis see ka Eestisse ja kohalikud baltisakslased hakkasid viljelema eestikeelset kunstluulet.
    Barokk on keeruline, mitmemõtteline ja mänguline nähtus. Selle algeid nähakse 16.saj Itaalias, kui süvenesid kujundipeensus ja ornamentaalsus. Barokki iseloomustab rõhutatud metafoorne ja allegoorilis-sümbolistlik väljendusviis. Barokk on ka vastandite ja kontrastide kunst : mütoloogia võib põimuda meelelisusega, ilus inetuga, pateetika pilaga. Hispaania barokis kerkis esile Gracian, kelle jaoks kirjandusloomes on tähtis vaimuterav vastandite ja äärmuste seostamine , paradoksid ja antiteesid. Seoste saadused on kontseptid – vaimukalt üldistavad kujundid. Barokis levis kontseptism. Ajastu kriis, moraali ja kommete mandumine kõrvuti ideaalide kättesaamatusega tõid kirjandusse uue teema – maise elu tühisus ja kaduvus. Vastandati näilist ja tegelikku . Levis kujund maailmast kui absurdsest näitelavast ja haihtuvast illusioonist. Renessansi elujaatusega võrreldes on barokk skeptiline ja pessimistlik. Au sisse tõsteti mõistus ja mõistuspärasus, mis pidid individualismi ja egoistliku kire allutama. Ratsionalism avaldus ka filosoofias. Mõistuspärasus kunstis seostus selguse ja korrapäraga. Välditi juhuslikku, segast ja korratut. Toetuti antiigi esteetikale, töötati välja rangeid reeglid, tõmmati selge piir „kõrge“ ja „madala“ kunsti vahele. Draamas oli ülioluline 3 ühtsus: aeg, koht ja tegevus. Luules pidid olema puhtad riimid ja range vorm.
    Klassitsism pani end Prantsuse teatris maksma ~1640. Kirjanduskriitik Boileau kerkis esile – tema meelest poeet peab matkima looduse tõest ja üldkehtivat osa, mida saab üksnes mõistusega määrata. Toetudes antiigi kogemusele peab teos olema ratsionaalselt korrastatud. Luuletajat ajendagu loominguks südame hääl, kõlbeline eesmärk. Klassitsistliku esteetika mõjud ulatusid 18. sajandisse. Mõnegi noorema rahvuskirjanduse kujunemises oli klassitsismil suunaandev roll, nt Ida-Euroopa riikide kirjandustes.
  • 17. saj proosa.
    Proosa polnud klassitsismis eriti hinnatud ja reegleid keegi ei kirjutanud proosakunstile. Püüti antiiki kõiges matkida. Proosa arenes siiski jõuliselt, eelkõige kelmiromaani ja Cervantese mõjul. Barokis oli keskseks allegoorilisus ja sümbolism. Põimiti fantastilisi kujundeid ajaloolise reaalsusega. Olid ka väikesed proosažanrid, nagu filosoofiline miniatuur , maksiim ja sentents. Enamasti oli nende sisu moraalifilosoofiline.
    B. Garcian oli hispaania jesuiit ja moraalifilosoof. Tema peateos on mahukas allegooriline romaan „Criticon“, kus käsitleb looduslapse ja mõistuseinimese rännakut. Seal leidub paradokse, kontsepte, vaimukaid võrdlusi. Garcian nõuab inimestelt kultuuri ja enesetäiustamist, põlgab pimedat massivaimu ja vaimset piiratust. Tema „Käsioraakel ja arukuse kunst“ on filosoofiliste miniatuuride kogu – 300 miniatuuri lähtuvad kõik mingist motost – seejärel arendab seda paradoksidest ja vaimuteravusest kubisev keel. Graciani jaoks on oluline relatiivsuse tunnetamine – kõik olev on liikuvuses. Voorused on arukus, mõistus, enesevaatlus , haridus. Isiksuse loob kultuur.
    J. Bunyan oli aktiivne puritaan. Tema peateos „Palveränduri teekond “ võistles edu poolest piibliga. Bunyan ei kasuta baroki keerulist kujundlikkust, vaid räägib rahvale arusaadavas keeles. Nii ka peateoses – räägib arusaadavalt unenäost, kus kristlase palverännakul tulevad tema teele ette allegoorilised tegelased, nt Hirm, Tarkus, kellega vesteldes jõuab kristlane tõe tundmiseni. Igal pool on moraalne mõte kõlbelises selginemises. Peamised kristlase abistajad on lootus ja usk lunastusse.
    Grimmelshauseni teosest „Simplicissimus“ saab alguse saksa romaan, mis on saksa barokk-kirjanduse esikteos. Eeskujuks võetud kelmiromaanid ja kirev olustikuline seiklus.
    La Fayette’i „Cleves’i printsess“ on armastusromaan, mis on uudne selle poolest, et pastoraalse idülli asemel kujutatakse reaalset pilti sajand varasemast Prantsusmaast. Seda peetakse uuema aja psühholoogilise romaani alguseks.
    Palveränduri teekond (Bunyan)
    Kristlane peab läbima raske tee, et jõuda õndsuseni. Tema teel on katsumusi ja eksitajaid, aga ka aitajaid, kes ta õigele teele tagasi juhatavad. See on vaga teos, mis räägib, kuidas raske teekond tasub end ära, aga see tuleb lihtsalt ära kannatada ja kõik takistused läbida.
    Mees näeb und: Kristlane loeb Raamatut ja Evangelist käsib tal enese päästmiseks ja igaveseks eluks Värava juurde minna, kust edasi ta juba juhatatakse. Kristlase naabrid püüavad teda ümber veenda, kuid asjatult . Üks naabrimees, Paindlik, isegi liitub, Põikpea läheb koju. Oma rännakul vajusid Kristlane ja Paindlik sohu, sest olid teekonnal hooletud. Paindlik annab alla – kui juba teekonna algul sohu vajub, mis siis edasi peaks veel juhtuma – ja läheb koju. Avitaja aitas ta välja. Kohtub Ilmatargaga, kes suunab ta Seaduslikkuse juurde koormat kergendama, mis ongi tema kogu teekonna eesmärk, nii et ta langeb Ilmatarga lõksu ja läheb kerge vastupanu teed, selle asemel, et Evangelisti soovitatud ja Raamatus kirjas olnud teekonda jätkata. Evangelist kurjustab ja seletab, miks see vale tee on, ja Kristlane läheb taas Värava suunas. Väravas valvab Hea-meel, kes laseb ta sisse. Seletaja räägib, miks on hea olla kannatlik ja mitte maiseid rikkusi kohe ära kulutada. Seletaja juhatab Kristlase Mehe juurde, kes oli himur ega kuulanud jumalat. Kristlase teel on erinevaid inimesi, nagu Kartlik, kes lööb raskuste ees põnnama – see õpetab Kristlasele, et tuleb hoolimata raskustele jätkata. Kristlane saab Isandalt kuue, millega ta lõpp-punktis ära tuntakse. Kristlane kaotab tunnistuse, lunastuskirja, kuid leiab selle õnneks. Kristlane vestleb Vagaduse, Tarkuse ja Armastusega – seletab neile, kuidas ta koorem seljast langes, kui teekonna alguses verist rippuvat meest kohtas. Kristlane räägib Tarkusele, kuidas ta kodust kaasavõetusse suhtub kui lihalikesse tahtmistesse, mida ta iga hinna eest väldib, aga siiski on temas veel halba, millest on vaja lahti saada. Ta armastab oma lapsi ja naist ja on kurb, et nad ei tahtnud palverännakule temaga kaasa tulla. Kristlane näeb raamatukogus vanu käsikirju, kus on kirjas, et ta pärineb igavikulisest suguvõsast. Ta näeb sõjakambris kulumatuid sõjariistu, mis mõeldud palverändureile. Ta kohtab Apollüoni, kes teda enda alluvusse meelitab, ent Kristlane paneb vastu, mille peale Apollüon vihastub ja ründab. Algab võitlus elu ja surma peale. Apollüon saab lüüa. Saatan sosistab Kristlasele kõrva, et Kristlane on jumalat teotanud. Surmavarju esimene pool oli nüüd läbitud, aga teine pool on raskem. Kristlane jookseb Ustavale järele, üheskoos lähevad edasi. Ustav ja Kristlane on vennad, nüüd muljetavad oma raskete katsumustega teest. Nad kohtuvad Lobamokaga, kes oma libeda jutuga Ustava peaaegu ära petab , kuid Kristlane paljastab talle Lobamoka olemuse. Ustav on Lobamokaga otsekohene ja Lobamokk solvub – läheb oma teed. Evangelist jõuab neile järele ja mõlemad tänavad teda. Evangelist hoiatab Tühisuse laada eest, mis meeste saabudes kihama lööb ja ostma keelitab. Laadalised küsivad, mida mehed ostma tulid – tõtt, vastasid nad – see jääb kõrvu laada suurnikule, kes nad üle kuulab ja vangi pistab ning nende üle kohust mõistab, sest usub, et nad on hullud . Ustav mõistetakse surma. Kristlane jätkab teed ja saab kaaslaseks Lootuse, kes oli neid protsessi ajal lohutanud. Deemas kutsub Lootust ja Kristlast hõbedakaevandusse lihtsalt rikastuma, aga Kristlane jääb kindlaks ning ütleb mõlema nimel ära. Pärast puhkamist jõuavad nad konarliku tee peale, mis nende meelekindluse proovile paneb ja paneb neid igatsema parema pinnase järele – Kõrvaline tee ahvatlebki mehi. Lihtsam tee viib hukatusse ja mehed kahetsevad, et nad kõrvale astusid . Tagasi õigele teele saamiseks peavad uppumissurma trotsima korduvalt. Nad jõuavad Kahtluste lossi, kus nad läbi pekstakse. Mehi ärgitatakse enesetapule, millega Kristlane äärepealt nõustub. Kristlasel on võti, et lossist pääseda. Nad jõuavad põrguväravani, kuhu satuvad kõik silmakirjalikud. Nad jõuavad lõpuks sirge teeni , kuid see hargneb – ei tea, kuhu edasi minna. Nad püütakse lõksu. Nad kohtuvad Ateistiga, kes neid naeruvääristab raske tee ettevõtmise pärast. Mõistmatus jõuab neile järele ja püüab neid õõnestada, vaidlevad, kuni Mõistmatus lahkub. Lootus ja Kristlane arutavad, miks on hea hirmu tunda vahel. Nad jõuavad sügava jõeni, mis mõnest kohast madalam, mõnest eriti sügav. Kristlane saab jõge ületades surmahirmust üle. Lootus ja Kristlane näevad ingleid, kes räägivad, kuidas mehed jätsid jõkke oma surelikkuse ja on nüüd surematud. Kristlane on jõudnud Taevariiki, on Kuningale kallis ja kõik räägivad temast hästi. Kristlase naine ja pojad asusid samuti palverännakule. Kristlanna kutsub sõbranna Halastuse kaasa. Nad saavad mõlemad mülkast läbi ja jõuavad Väravani, kus Halastust ei taheta kohe läbi lasta. Lapsed annavad alla ja söövad Kuradi aias vilju , hoolimata ema keelust, mille peale peletised neid ründavad. Vabastaja aitab neid. Kristlanna ja Halastus lähevad sama teed ja kohtuvad samade inimestega (nt Laiskleja jt – on tapetud). Nad arutavad, miks peaks keegi valima kõrval tee – lihtne, inimesed on laisad ja kardavad vaeva. Naiste-lastega on kaasas Vaprameelne, kes võitleb Armuheitmatusega. Koos jõuavad nad Väravani, kus Vaprameelne lahkub. Väravast sisenedes võetakse neid rõõmsalt vastu, sest nad on Kristlase sõbrad palverändurid. Tarkus küsitleb lapsi. Üks lastest on haige, sest sõi Kuradi aias midagi (vrd Eeva õun). Nad jätavad Väravavahiga hüvasti ja lähevad edasi – kõikjal on veel Kristlase jälgi. Surmavarju orus hakkab maapind kõikuma ning ühel pojal hakkab paha. Ilmub lõukoer – Vaprameelne julgustab neid. Nüüd mõistab Kristlanna, mida ta mees teekonnal läbi pidi elama. Nad kohtuvad Hiiuga, kes palvete abil alistatakse. Söögilauas tuleb hiljem juttu, et vanim poeg peaks Halastusega abielluma, mis paari päeva pärast ka juhtub. Koos Vaprameelsega asuvad nad teele ja jõuavad Kõrvalise tee juurde, kus Kristlane ja Lootus alt läksid – nüüd tahab Vaprameelne Kahtluste lossi purustada, mis tal ka õnnestub. Nii saavad nad ka Nõdrukese päästa. Tühisuse linn ei paku mingit ahvatlust neile rändajaile. Enne lõpp-punkti puhkavad nad korraks lehtlas, kus juba magab kaks rändurit, keda ei suudeta äratada. Jätkates teed, on lapsed siiski väsinud. Kristlanna saab surmasõnumi ja ta pääseb Taevariiki.
  • 17. saj luule.
    Renessansi ja baroki vahele on raske ajalist piiri tõmmata. Üheaegselt levis nii renessanssi kui barokki.
    J. Donne on inglise luuletaja. Donne sündis rauakaupmehe perre. Ta on andekaim tolle aja metafüüsiliste luuletajate seas. Talle on iseloomulikud rõhutatud intellektuaalsus, teadlikud vaimumängud, kus meelisvahendid olid paradoksidele ja leidlikele vastandamistele toetuvad kontseptid. Hilisem looming oli peamiselt usulis-filosoofilise kallakuga („Jumalikud luuletused“). Donne töötas jutlustajana. Trükis ilmus pea kogu tema looming postuumselt („Laulud ja sonetid“, „Satiirid“). Donne kasutab filosoofilise alltekstiga luuletustes kõnekeelt ja ülevateemaga näiliselt sobimatut olmelist kujundlikkust – kontrastid. Tema varajane luule oli satiiriline . Donne’i on tõlkinud Paul-Erik Rummo.
    L. Gongora on hispaania barokkluuletaja. Ta töötas preestrina ja ~10a õukonnas. Gongora pidas vaimset süvenemist ja kooskõla loodusega olulisemaks kui maailma edevust ja ahnust – „Letrilja“. Letrilja – rahvalaululik luuletusvorm, kus iga stroof lõpeb vaimuka refrääniga. Gongora luule sai kuulsaks oma kujundirikkuse ja keerukuse, n-ö hämara väljenduse poolest. Gongora algatas metafoorse, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili – gongorismi ehk kultismi. Gongora sai hämara luuletaja maine oma poeemi „Üksindused“ tõttu. „Üksindused“ oli silva vormis. Silva lubas korrapäratult põimida 11- ja 7-silbilisi värsse ning puhtaid riime kas assonantsriimiga või riimita värssidega. Kogu poeem on kirjutatud eleegilis-lüürilises laadis, tuues esile looduse ilu, laseb aimata ka elu mööduvuse kurbust . Gongora loomingu hermeetilisust võõrastati Euroopas kaua, kuid tema erakordsest metafoorikunstist vaimustuti. Gongorismile lähedased nähtused olid manerism ja marinism – nende ühistunnus oli peen ja valitud kujundlikkus – ja pretsioosne kirjandus ehk aristokraatlik salongikirjandus 17.saj algul Prantsusmaal.
    F. Quevedo sai tuntuks satiirikuna. Quevedo kritiseeris Gongorat tema ähmase luule tõttu. Quevedo oli kõrget päritolu hispaanlane, töötas mõnda aega ministrina ja asekuninga juures. Quevedo looming on ulatuslik ja mitmekesine . Tema loomingut, sarnaselt Gongora omaga , mõjutas filosoofiliselt enim stoitsism – ta otsib hingerahu maisest kärast eemaletõmbumises. Quevedo tuntud teosed on „Unenäod“ – fantastilised ja grotesksed kujundid proosasatiiris – ja kelmiromaan „ Kelm don Pablose elukäik“. Ajastu kriisi sügav läbielamine viivad Quevedo mõtted surmale. Temalt pärineb idee, et surm ei oota kusagil kaugel ees, vaid see elab meis endis , ahistades inimese individuaalset eksistentsi lakkamatult. Ta järgib armastusluules petrarkistlik-platonistlikku joont, mis on renessansis üldlevinud. Quevedo kasutab jämenaturalistlikke detaile ja rämedaid otseütlusi, säilitades seejuures teravmeelsuse.
  • Barokkdraama.
    Euroopa barokkdraama ehedamad näited pärinevad 17.saj Hispaaniast. Endiselt kehtisid Hispaanias Lope de Vega printsiibid : lava tulvil liikumist, tõsine seguneb lõbusaga, mitmekesine temaatika. Uue nüansina lisandusid sümboolika ja allegooria, mis laienesid jõuliselt. Püüti teadlikult suurte üldistuste poole. Barokkdraamale on omane näiliku ja tegeliku, keha ja hinge, ajaliku ja ajatu vastandamine . Tegelased muutuvad psühholoogiliselt keerulisemaks. Tegelastes on vastuoluline filosoofia – see peegeldab ajastu moraalset lõhestatust. Draamas süveneb usu-teema. Teatris laienes vaatemängulisus, kasutati rikkalikke ja uhkeid dekoratsioone, näidendeisse põimiti tihti muusikat, laule ja tantse. See oli ka ooperi ja opereti tekkeaeg .
    Calderon on Euroopa baroki suurim dramaturg, keda sageli kõrvutatakse Shakespeare’iga. Calderon esindab küpset barokki. Hispaania ühiskondlik allakäik üha süvenes. Kriisitingimustes sünnib Calderoni ühtaegu religioosne ja eksistentsiaalne draama. Calderon sündis Madridi väikeaadliku perre, õppis usuteadust, kuid esialgu vaimulikukarjääri ei jätkanud, vaid hakkas kirjutama. Calderoni peateoseks peetakse filosoofilist draamat „Elu on unenägu“. 1640 pühitseti ta preestriks, misjärel oli ~10 vaimulik, sh õukonna vaimulik. Calderon oli viljakas kirjanik surmani. Kokku on kirjutanud ~200 näidendit. Calderoni huvitasid elu ja religiooni probleemid. Kahtlemata olid tema draamade ideed kooskõlas vastureformatsiooni vaimuga. Calderon küünib usuliselt pinnalt üha enam inimlikule. Calderon ülistab inimese sisemist vabadust. Usus väljenduv inimese hingesuurus on tema näidendeid läbiv teema. Calderoni intellektuaalse rõhuga barokkdraamas on tegelastel tunded, oma koht on lüürikal ja huumoril. Ometi on sümbolid ja allegooria esiplaanil nii tugevalt, et tegelased kaotavad oma vahetut konkreetsust, st nad pole nii „elavad“ kui Shakespeare’il. Calderoni ajalooteemalistes teostes pole faktitäpsust, sest teda ei huvita ajalooseigad, vaid üldistavad moraalsed järeldused, mida seigad teha võimaldasid. Calderon kujutab elu teatrina, näidendina, millel on oma algus ja lõpp ja kõigil elavatel on oma roll mängida.
    Elu on unenägu (Calderón)
    Pasun ja Rosaura lahkuvad kodumaalt. Pasun on pahane, et kaasa tuli, sest nüüd on nad eksinud . Nad näevad lossi. Lossi juures on vangla , kus on ahelais Segismundo. Segismundo kurdab rasket elu. Kui näeb, et Rosaura ja Pasun pealt kuulsid, raevub, kuid leebub ja halastab mõlemale. Clotaldo ja sõdurid ajavad Rosaura ja Pasuna, silmad kinni seotuna, vanglast nii välja, et nad ei näeks väljapääsuteed. Rosaura ja Pasun peavad oma relvad loovutama. Rosaura loovutab müstilise kuldmõõga. Clotaldo tunneb seda käes hoides valu ja segadust. Rosaura pidi mõõga viima Poolas ühele aadlikule, kes teda kaitsta saaks. Clotaldole meenub, et oli selle mõõga kunagi ära andnud, nüüd oli see Rosaural. Clotaldo võtab Rosaura oma kaitse alla. Astolfo ja Estrella, kuninga õelapsed, tahavad mõlemad trooni . Kuningas Basilio poeg on Segismundo, kes tappis sündides oma ema ja ähvardas juba sündides hukatust kõigile. Avalikkusele ütles kuningas, et poeg suri, kuid tegelikult viis vangi. Kuningas tunneb nüüd kurbust, et on raevuka poja vastu ebaõiglane, kuna lubas õelastele trooni, niisiis annab pojale ühe võimaluse troon pärida. Kui Segismundo on hea kuningas, jääb ta troonile, kui ei, siis ta viiakse vangi tagasi ja Astolfo ning Estrella saavad abielupaarina troonile. Clotaldo toob Rosaura ja Pasuna kuninga ette ja ütleb, et nad nägid Segismundot – keegi ei teadnud seda saladust, et ta on vangis. Kuningas andis andeks, sest oli just avalikkusele öelnud, et laseb Segismundo troonile prooviks. Rosaura räägib Clotaldole, et tuli Astolfot tapma, sest too oli teda solvanud, aga Clotaldo ei taha Rosaurale näidata, kus Astolfo on. Segismundo tuuakse magavana lossi, et ta arvaks, et see on kõik unenägu, siis on lihtsam ta halva valitsemise korral tagasi toimetada, ilma et ta ahastusse langeks vangis ja raevutsema hakkaks . Rosaurast tehakse Estrella seltsiline ja tunnistab üles, et on naine. Segismundo on ärgates segaduses, ta raevub ja tahab Clotaldot tappa, kuid too pääseb. Segismundo tapab hoopis ühe teenri, kes teda närvi ajas. Kuningas on pettunud . Segismundo on kuninga peale pahane, et too teda niimoodi vangis hoidis ja tema sünnipärase õiguse võttis temalt. Segismundo kiidab Rosaura ilu. Rosaura lobiseb peaaegu välja, et see kõik pole unenägu. Clotaldo tuleb vahele ja ajab printsi uuesti närvi, nii et too kägistab. Astolfo astub vahele. Estrella räägib Rosaurale saladuse , et Astolfol on kaelas pilt naisest, kuigi Astolfo peaks Estrellaga varsti abielluma. Estrella käsib Rosaural pildi enda juurde toimetada, kuid Rosaura ei taha, et Astolfo teda näeks. Estrella kutsub Rosaurat Astreaks. Astolfo tunneb Rosaura ära, olgugi et too ajab kõike tagasi ja mängib lolli. Astolfo ei taha pilti Rosaurale pilti anda, sest Rosaura ise on seal peal. Estrella satub kähmlusele peale ja nõuab selgitust. Rosaura valetab, et nad kaklevad hoopis Rosaura enda pildi pärast, mida Astolfo ära tahtis võtta – et see on hoopis teine pilt – ja saab pildi ning lahkub. Astolfol pole Estrellale pilti anda, mis Estrellat solvab. Segismundo viiakse kongi. Kuningas ja Clotaldo kuulavad Segismundo sonimist pealt: prints räägib unes , et tahab kuningat endale allutada ja Clotaldo tappa. Segismundo ärkab ja arvab, et nägi und, ning räägib Clotaldole oma unenäost. Kuningas kuulab salamisi pealt kõike. Segismundo mõistab, et peab raevu maha suruma. Clotaldo käsib Pasuna vangi viia, et too liialt välja ei lobiseks. Sõdurid ja rahvas murrab vangikongi, et viia Segismundo kui õiguspärane pärija troonile, et mitte võõramaalast troonile lasta. Algul eksivad ja tahavad Pasunat kaasa viia, aga Segismundo kuuleb pealt ja siis viivad ikka õige printsi lossi. Segismundo räägib, et ta meeled on surnud, elu on nagunii unenägu, seega pole vaja teda uuesti und nägema viia kuhugi . Segismundo usub, et näeb jälle und, aga seekord tahab hea olla. Palub Clotaldot oma teejuhiks. Clotaldo keeldub teed näitamast, et takistada kuninga tapmist. Segismundo mõtleb küll Clotaldo tappa, aga meenub hea, nii et lahkub. Kuningas teab, et rahvas jaguneb 2 leeri: Astolfo poolt ja Segismundo poolt. Clotaldo teatab kuningale, et Segismundo tuleb teda tapma ja kuningas lubab võidelda, et pojale koht kätte näidata. Rosaura räägib Clotaldole, et peab nüüd Astolfo tapma ning palub luba. Clotaldo ei oska poolt võtta, sest Rosaura on tema kaitsealune ja tema au on Clotaldole tähtis, seega võiks ju lubada, samas Astolfo kaitses Clotaldot Segismundo eest, nii et on tänulik ja ei taha tapmist lubada. Ta ei luba Rosaural ka ennast tappa, vaid põgenevad koos. Rosaura räägib Segismundole oma kurvast saatusest, kuidas Astolfo unustas tema armastuse, kui Moskvast Poola sõitis Estrellaga abielluma, mis rüvetas Rosaura aud. Ta ema soovitas mehena Poola minna kuldmõõgaga, et sundida Astolfot au heastama. Rosaura ütleb, et on Segismundo poolt – koos Astolfo vastu. Segismundo mõistab, et eelnev polnudki uni ja ehmub, et uni võib reaalsusega nii sarnane olla. Segismundo tahab kõigepealt Rosaura au heastada, enne kui võimu haarab. Lahing peab toimuma kohe. Kuninga väed on alistatud. Pasun saab surma. Astolfo lubab kuningal põgeneda, hoides samal ajal Segismundot tagasi, aga kuningas tahab jääda. Segismundo on veendunud, et kui ta oleks kasvanud üles armastatuna lossis, siis oleks ta olnud hea, nii et ennustus poleks täide läinud, aga kuna kasvas metsikuna, siis läheb ennustus täide. Segismundo ei taha isa tappa ikkagi. Kuningas ütleb, et nüüd on Segismundo võitnud. Astolfol keelatakse Estrellaga abiellumast. Estrellale lubatakse ka vääriline mees leida. Loo lõpus on Segismundo vapper ja arukas mees, kes taevaseid ennustusi täide ei viinud – ei tapnud isa ega viinud kuningriiki hukatusse.
    Tirso de Molina oli munk ja vaimulik. Ta kirjutas näidendeid tõsistel usuteemadel, nagu valikuvabadus ja ettemääratus, ja ilmalikke mineviku- ja kaasajaainelisi teoseid, nagu mõõga ja mandli komöödiad („Vaga Marta “). Molina teostes on silmapaistev tegelaste psühhologiseeritus, nende mõtte- ja tundevarjundite oskuslik edasiandmine. Maailmakuulsuse tõi Molinale näidend „Sevilla pilkaja ja kivist külaline“, milles ta pani aluse don Juani kujule uusaegses kultuuris. Tõukeid elupõletajast naistevõrgutaja tegelase loomiseks sai ta hispaania folkloorist. Molina pöördub, nagu Vega, keskaegse ainese poole.
  • Klassitsistlik draama
    Klassitsism (sks Klassizismus) – kirjandusvool, mille võrsed tärkasid renessanssi rüpes Itaalias 15.saj ja mis saavutas õitsengu 17. ja 18 saj enamikus Euroopa kirjandustes, eeskätt Prantsusmaal. Ideaaliotsinguil toetusid klassitsistid antiikkirjanduse eeskujudele, nõudsid kirjanduselt lihtsust ja harmooniat, samas ranget ning täiuslikku vormi, korrastatud keelt, puhtaid žanre. Nt luules ei tohtinud autor isiklikke elamusi kujutada, tragöödia aines pidi olema Kreeka ja Rooma ajaloost või mütoloogiast. Luule muutus elukaugeks. Eelistati antiikseid žanre – eepos, ood, idüll.
    Klassitsistliku teatri algus langes Prantsusmaal kokku ajaga, mil kardinal Richelieu oli oma võimu tipul ja tegutsema hakkas Pariisi Akadeemia. Akadeemikud ja kardinal ise sekkusid pidevalt teatriellu – see pidi kõigiti vastama absolutistliku riigi nõuetele. Tragöödias kui kõrges žanris aeti asi eriti tähtsaks ja piiritletuks. Valitseva värsivormina tõusis esile aleksandriin. Madalaid seiku, füüsilist vägivalda, labaseid väljendeid ei tohtinud tragöödias olla. Sündmused pidid mahtuma 1 ööpäeva ja 1 tegevuspaika – suurem tõepärasus. Üleloomulikkus on taunitav , seiklused ei sobi enam tragöödiasse. Sündmustik pidi mahtuma kõnesse, seega monoloogide osa kasvas – pikad arutlused , mõtisklused, analüütilisus, psühholoogilisus.
    Moliere on Prantsuse klassitsismi suurim komöödiakirjanik. Sündis 17. saj Pariisi jõuka kodanlase ja õukonna käsitöömeistri perekonda. Moliere’ist isa ametijärglast ei saanud, mees loobus ka advokaadikarjäärist, kuigi juristidiplom oli käes. Tundes varakult huvi teatri vastu, asutas ta teatritrupi, milles tegutses nii komödiograafi, lavastaja kui näitlejana. Ebaõnnestunud alguse järel Pariisis suundub trupp 1646 . aastal Lõ-Prantsusmaale, kus rännati ühest paigast teise. Jõudnud tagasi Pariisi, lavastas trupp erakordse menuga lühinäidendi „Naeruväärsed eputised“ – meeldis monarhile, misjärel sai Moliere keisri soosingusse. Ent oma järgmiste komöödiate julge satiiriga vihastas Moliere Pariisi vanameelseid ja vaimulikke ringkondi. Kulus 5a, et mainest vabaneda ja et lavastada uus näidend. „Tartuffe“ – sellest sai üks kuulsam näidend, siiski kritiseeriti, rünnati ja laimati meest pidevalt ning 1660ndate keskel algas Moliere’il kopsuhaigus, millele lisandusid ebaõnnestunud abielud. Moliere’i elu lõppes traagiliselt: suri „Ebahaige“ etenduse järel, milles ise näitlejana kaasa lõi. ~10 aastaga suutis mees aga luua hulga oivalisi komöödiad, mis kuuluvad koomilise teatri klassikasse. Lisaks eelmainitutele „Don Juan “, „Ihnus“ ja „ Misantroop “. Autori paeluvuse üks põhjus on, et ta peegeldas oma kaasaja Prantsusmaa elu kombeid laiemalt ja värvikamalt kui ükski teine toonane näitekirjanik. Elu-olu kirjeldas kriitiliselt, vaheda satiiri abil. Moliere näitas oma tegelasi üldinimlikena, lahates loomust koos vooruste ja nõrkustega. Ta komöödiad kandsid humaanset moraali ja filosoofiat: ta oli loomulikkuse ja inimliku lihtsuse pooldaja. Teda häirib võltsus, tehtud, silmakirjalikkus , peenutsemine. Tema satiiri märklauaks on aristokraatlik seltskond , elukauge idealism , naiivsus. Nõrgaks peetakse tema süžee arendamisvõimet: näidendite lõpud on sageli kunstlikud. Tema tugevus seisnes aga tegelase karakteri psühholoogiliselt peenes ja vaimukas esituses, sõnakoomikas.
    Kõiki klassitsistlikke vorme järgivas teoses „Misantroop“ toob Moliere lavale õilsa aadliku Alceste ’i. Alceste ei tee nimme seda, mida teevad kõik teised, mistõttu ta lõpuks endale inimestevihkaja maine saab. Alceste igatseb tagasi muistsete aegade lihtsust, loomulikkust, siirust ja otsekohesust. Kaasaegses Prantsusmaal näeb autor vaid madalate kirgede domineerimist: hinnas on silmakirjatsemine, salatsemine, laimamine, egoistlik omakasu. „Misantroop“ kritiseerib iseäranis teravalt aadli tühist jõudeelu. Moliere taaselustas 18.saj oma komöödiatega klassitsismi. Nähtavasti tuleneb see asjaolust, et Moliere oskas oma kaasaja inimeses detailselt näha ja esile tuua need jooned, mis on olnud inimesele omaks kogu tema ajaloolisel teekonnal.
    P. Corneille ’i loomingust saab alguse klassitsistlik teater, eelkõige tragöödia. Peateos „Cid“ – enesevaatlus, psühholoogiliselt pingestatud. Voltare’i meelest on see hingesuurune kool, tunnete proovilepanek. Corneille kujutab kangelasi.
    J. Racine ’i loominguga saavutas klassitsistlik draama oma täiuse. Teda köitsid eraeluintriigid ja psühholoogilised konfliktid. Peateos „Aleksander Suur“. Racine kujutab inimesi. Racine näitab reaalseid tunge, paneb tegelasi piirsituatsioonidesse, võitlema iseenda ja oma tunnetega.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 21 lk · .doc · 79 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #1 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #2 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #3 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #4 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #5 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #6 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #7 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #8 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #9 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #10 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #11 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #12 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #13 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #14 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #15 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #16 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #17 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #18 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #19 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #20 Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini #21
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-06-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 79 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Mirell Põlma Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Lisaks eksami kordamisküsimustele ka 9 raamatu kokkuvõtted.
    keskaeg renessanss klassitsism

    Sarnased õppematerjalid

    Maailmakirjandus II eksamikonspekt
    24
    doc

    Maailmakirjandus II eksamikonspekt

    Maailmakirjandus II ­ Keskajast klassitsismini Maailmakirjandus II ­ Keskajast klassitsismini 1. Keskaja kultuuriline olustik · Pmst Lääne-Rooma riigi lagunemisest (5 saj) kuni renessansi alguseni (15. saj) · Keskaeg valmistas ette uusaegsete kultuuri ja identiteedi sündi. · Uute religioonide tormiline levik: kristlus, islam, budism. · Vanade rahvaste ulatuslik ümberpaiknemine, kokkupõrked, võitlused eluruumi tõttu. · Peamiselt germaani hõimud tungisid põhja ja idapoolsest Euroopast lõuna ja lääne

    Kategoriseerimata
    Maailmakirjanduse konspekt
    26
    doc

    Maailmakirjanduse konspekt

    unenägu, kus on erinevad ühiskondlikud seisused esindatud. Aus töö ja puhas usk on esile tõstetud. 25. märts 15.sajandil humanistlik tegevus laienes. Suur revolutsioon, 15.sajandi keskel oli trükikunsti leiutamine. Raamatud hakkasid rohkem levima. Hakkab levima proosakirjandus, eriti Itaalia rüütliromaanid(?). Hakkab tekkima erinevus. Ühelt poolt õpetlased, kes viljelevad teaduslikku haru, uurimuslik pool hakkab lähenema teaduslikule ehk looduslikule vaatele. 16.sajandil hakkab klassitsism tekkima, õpetlaste-humanistide mõjul. Aga loov- humanistidele ei meeldinud reeglid. 16.sajandil levib renessanss laiemalt Euroopas, mis on mõju avaldanud rasketel, sõja-aegadel. Reformatsioon sai alguse 1517.aastast Saksamaal, kui teolood Martin Luthar (1483-1546) kindlustas oma vaidlusteesid Wittenbergi kiriku uksele, protesteerides katoliku kiriku vastu. Tahtis puhtamat ja moraalsemat kirikut. Paavstivõimu vastane. Meeleolud olid Saksamaal väga levinud,

    Kirjandus
    Maailmakirjandus II
    12
    docx

    Maailmakirjandus II

    Shakespeare kujutas oma ajalookroonikais eeskätt valitsejaid ja aadlikke, de Vegal on peategelasteks sageli lihtinimesed. Rahva loomulik rikkumatus vastandub võimukandjate egoismile. Üheks peatunnusjooneks demokraatlikkus. Draama „Sevilla täht“ – tegevus areneb ajaloolisel taustal, kuid ajalooline faktitäpsus pole oluline. Tähelepanu koondub üldinimlikule moraalikonfliktile. Teoses pole kohta lihtinimestele. 14.XVII sajandi ajaloolis-kultuuriline taust. Barokk ja klassitsism. XVII saj. suured muudatused Lääne-Euroopa poliitikas ja ühiskonnas: Hispaania kaotas mõjuvõimu Euroopas, nii Hispaanias kui Itaalias sai valitsevaks kultuuritüübiks barokk. Prantsusmaal pani end maksma barokile üpris vastandlik klassitsism. Inglismaal, Madalmaade kultuuris segunesid barokk ja klassitsism. Kolmekümneaastane sõda laastas poliitiliselt killustatud Saksamaad, pidurdas seal kultuurilist arengut, kuid

    Maailmakirjandus ii
    Kordamine renessansi kontrolltööks
    4
    doc

    Kordamine renessansi kontrolltööks

    vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest. Humanistid: Petrarca, Boccaccio, Erasmus, Rabelais, Montaigne, Shakespeare ja Cervantes. Maadeavastused XV sajandi lõpus ja XVI sajandi alguses võimaldasid luua kujutlust maailmast kui tervikust, hakati idealiseerima pärisrahvaid ning Ameerika avastamisele ja vallutamisele järgnesid sõjad mõjusfääride pärast. 2. Dante Alighieri. - Dante kohta on öeldud, et ta seisis ühe jalaga keskajas, teisega renessansis. Dante oli esimene eurooplane, kes hakkas kirjutama rahvuskeeles. ,,Uus mahe stiil" rõhutas armastuse filosoofilist käsitlust, tänu millele kujunes platoonilise armastuse ideaal, mida mõjutas tollal taaselustatud Platoni filosoofia, mille järgi maine elu oli üksnes kõrgema vaimse elu põgus peegeldus. Dante südamedaam oli Beatrice. Dante suurteos oli ,,Jumalik komöödia". See koosneb kolmest osast: ,,Põrgust", ,,Puhastustulest" ja ,,Paradiisist"

    Kirjandus
    Hispaania kirjandus
    24
    doc

    Hispaania kirjandus

    c c Hispaaniast tuleb ka üks varajasi ajaloolisi romaane. Pärit Lõuna-Hispaaniast, autor on Gines Perez de Hita. Tema teos on ,,Las guerras de Granada". Perez de Hita kirjutab Granada tagasivallutamisest. Tema teos valmib aastal 1619 (mis on tema surma-aasta), aga kirjutab 15.sajandist. 04.10.10 Mahukaid rüütliromaane kirjutati sel ajal ainult Hispaanias. Nendel oli suur menu Hispaanias. Keskklass oli saanud kirjaoskavamaks ja trükikunst oli juba olemas. Rüütlikirjanduse nähtus tuleb keskajast, peamiselt prantsuse kirjandusest, mitte hispaania omast. Hispaanias olid ka värssteosed, aga eripära oli ikkagi mahukad proosateosed. Kindlad võtted, mida kasutatakse. Ainestik on sama, tulnud keltide pärimusest. Hispaania kõige kuulsam rüütliromaan on Garci Rodriguez de Montalbo ,,Amadis de Gaula" (Wales) Mahukate proosateoste kohta ei kasutatud sõna novela, vaid libro. Need olid libros de caballerias. Peamine raamatu tegevusliin on peategelase armastus Sotimaa kuningatütre vastu

    Hispaania keel
    Maailmakirjandus II-keskajast klassitsismini
    51
    doc

    Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)

    Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini) KA ­ keskaja ja vararenessansi antoloogia, RA ­ Renessansi antoloogia MKL ­ maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Lisaks: V.Zirmunski Väliskirjanduse ajalugu. Maailmakirjandus I. Keskajast valgustuseni. Õpik keskkoolile. (või Antiikajast valgustuseni). Kindlasti lugeda. John Donne ­ luuletaja, kelle luule enamik eestikeelsest tõlkest on maailmakirjanduse keskkooli lugemikus, mida on raske kätte saada. Üht kolmest antoloogiast peab olema korralikult lugenud. M. Bahtin ,,Valitud tööd" esseest ,,Aja ja kronotoobi vormid romaanis" peatükid V, VI, VII. Näitab narratiivide põhitüüpe, mis on läbinud erinevaid aegu.

    Kirjandus
    Kirjandus keskajast
    19
    doc

    Kirjandus keskajast

    näidendeid (“Richard II”, “Richard III”, “Henry IV”, “Henry V”. Sel perioodil kirjutab ka ühe helgetes toonides tragöödia – “Romeo ja Julia”.  Tema teisel perioodil kirjutab tuntud tragöödiaid (“Hamlet”, “Othello”, “Kuningas Lear”, “Macbeth”.  Kolmandal perioodil kirjutab tragikomöödiaid (“Torm”, “Talvemuinasjutt”). 20. Barokk ja klassitsism Barokk Barokk sai uueks valitsevaks kultuuritüübiks esmalt Itaalias. Sõna „barokk“ päritolu pole teada. Barokki iseloomustavad ornamentaalsus, korrapäratus, peenus, vastandlikkus ja allegoorilis-sümbolistlik väljendusviis. Barokk on skeptiline ja pessimistlik. Kui renessansis räägiti ideaalsest inimesest, siis nüüd räägitakse inimese lõhestumisest ja allakäigust. Barokk ühendab vastandid, näiteks korraga võisid põimuda ilus ja inetu, pateetika ja pila

    Kirjandus
    10 raamatu kokkuvõte
    10
    doc

    10 raamatu kokkuvõte

    Raamatud 1. Anglisaksi eepos ,,Beowulf" "Beowulf" on vanim germaani sangarieepos. Selle loojaks on oletatud 8. sajandil elanud anglosaksi munka, kes Vergiliuse eeskujul liitis kaks sakside ja anglite poolt mandrilt kaasa toodud skandinaavia kangelaslugu. Praegu peetakse usutavamaks, et lugulaul on sündinud siiski suulises rahvatraditsioonis, kuna sellele leidub vasteid nii skandinaavia saagades kui kui ka Euraasia rahvapärimustes. Lugulaulu ajalooline taust on aastad 512-520. "Beowulfi" vanim tuntud versioon ja säilinud käsikiri pärineb 10. sajandist ning on muinas-ingliskeelne. See arvatakse olevat koopia 8. sajandil kirjutatud algupärandist. Lugulaul sisaldab 3182 värssi, jaotub kahte ossa ja räägib götalaste kuninga Beowulfi seiklustest. Esimeses osas surmab Beowulf taanlaste kuningat Hrothgari kiusanud koletis Grendeli ja selle ema. Teises osas aga hukkub kangelane 50 aastat hiljem lohega võideldes

    Kirjandus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun