Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini) (0)

Tartu Ülikool - Kirjandus - Kirjandus

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Miks inimesed käituvad teadlikult halvasti ?

Keskaja ajalooliskultuuriline taust. Keskaja kirjanduse põhinähtused.
Keskaja mõiste pole kultuuriteaduses ühene. Osa õpetlasi arvab , et Ida rahvaste ajaloole on jagunemine kesk- ja uusajaks võõras. Euroopa kohta valitseb seisukoht, et keskaeg kestis Lä- Rooma keisririigi lagunemisest (5.saj) renessansini (15.saj). Keskaeg valmistas ette uusaegsete rahvuste ja kultuuride sündi. 1000a väldanud ajastu tähtsad tunnused olid uute religioonide levik ( kristlus , islam , budism) ja vanade rahvaste ulatuslikud ümberpaiknemised, kokkupõrked ja võitlused eluruumi pärast, ühtede rahvaste hävinemine, teiste esiletõus. Suure rahvasterände (4.–6.saj) käigus põhja- ja idapoolsest Euroopast lõunasse ja läände senistele Rooma riigi aladele tunginud germaani hõimud ( frangid , lääne- ja idagoodid , anglid, saksid ) võtsid 5.–6.saj ristiusu omaks, mida hakkasid paganatele levitama. 4.saj keiser Constantinuse ajal oli kristlus ametlikult tunnustatud Roomas, kuhu rajati ristiusu suurim pühamu – Püha Peetri basiilika . Roomast sai paavstivõimu keskus. Ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, mistõttu Euroopa mandril hävines see pea täielikult. Muistsed müüdid ja rahvapärimused kandusid Euroopa äärealadel – Iirimaal ja Islandil.
Keskaja kirjanduse tekkes ja arengus on määravad 3 faktori vastastikumõjutused: rahvaluule traditsioonid, antiikkultuur ning ristiusk.

Barbarite hõimudel, kes said Lä-Euroopa valitsejaiks pärast rännet, oli juba arenenud rahvaluule – kujunes hilisema Euroopa kirjanduse aluseks. Luule vanim vorm on töölaul, mis kujunesid tööprotsessi saatvatest ja oma rütmiga reguleerivatest häälitsustest. Töölaulust arenes tavandilaul, kus kujutati miimiliselt inimese tööd-tegevust ja ühiskondliku elu hetki . Viljeldi kalendaarseid tavandilaule, millega tähistati looduse pöördepunkte, nt kevade algus.
Keskaja kirjanduse varasele arengule avaldas katoliku kirik suurt mõju: palju algperioodi teoseid kiriklikku päritolu. Kiriku rüpes tekkis kultuslik draama . Varane historiograafia ja didaktiline kirjandus järgisid ladinakeelse kloostrikirjanduse eeskuju.
Antiigil oli otsene mõju kirjandusele, nt varases rüütlilüürikas on Ovidiuse mõjud; rüütliromaanide ja –jutustuste eelastmeks kujunesid Vergiliuse „Aeneise“ töötlused ja Makedoonia Aleksandri legendid.

5.–13.saj tekkisid paralleelselt ja eraldiseisvatena rahva-, rüütli- ja vaimulik kirjandus – neid segab linnade tõus 12.saj paiku, mis muudab kirjanduse üldpilti: linnakirjandus ja kunst arenevad kiiresti ja haaravad juhtiva koha. Vaimulik kirjandus kaotab oma eraldatuse ja saab linnakirjanduse osaks. Feodaalne rüütlikirjandus püsib eraldi kuni keskaja lõpuni. Rahvaluule on linnakirjanduse alus, kuid linnade arenemise eripärastes tingimustes omandab ka rahvaluule uue, ajastule iseloomuliku vormi.

Vanim keskaegne eepika Islandil ja Iirimaal. (Vanem Edda) Anglosaksi eepos . ( Beowulf ).
Iiri saagad e algmed on pärit I aastatuhandest eKr, kui Iirimaal elasid keldid , kelle ühiskonnas oli laulik kui vanade pärimuste ettekandja ja talletaja suure au sees. Meieni jõudnud iiri saagad kujunesid 2.–7.saj. Laulikuid-jutuvestjaid nimetati filideks – jäädvustasid kuningate lähedaste nõuandjate ja ennustajatena saagades sugukondade genealoogiat, muistseid müüte ja uskumusi. Teine hulk laulikud oli bardid – esitasid muusika saatel ülistuslaule valitsejaile ja sangareile. Keldid võtsid ristiusu vastu rahumeelselt ja vara. Patrick tõi ristiusu Iirimaale juba 5.saj. Filide ja bardide looming kandus suuliselt edasi, seda hakkasid üles kirjutama iiri mungad 7.saj. Ristiusk mõjutas saagasid ja nende motiive : kristlik ligimesearmastus pehmendas vanade pärimuste tooreid motiive. Keldi saagades on alles kristluse- eelne müütiderikas maailm. Iiri saagad olid proosa vormis, aga neid iseloomustab rõhutatud lüüriline kujundlikkus, poeetiline rütm. Proosajutustuse vahele põimiti värsse. Saagad jagunevad 2-ks: põhja- ja lõunaiiri. Mõlemad saagad olid üleva ja paatosliku tooniga, kandes edasi suuri ja õilsaid tundeid, imesid ja maagiat ning ürgse looduse tausta . Põhjaiiri saagade kangelased olid ulaadide kuningas Conchobar ja ta õepoeg Cuchulinn. Lõunaiiri saagasid õpiti tundma tänu James Machphersonile, kes 1760 avaldas kogumiku , mille väitis olevat muinaskeldi rahvaluule ja muistse lauliku Ossiani loomingu tõlge.
Keskaegne eepika Islandil sai alguse 9.–10.saj. Islandit asustasid norralased. Ristiusk võeti rahumeelselt vastu 11.saj. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogu on „Vanem Edda“ – pole kindla süžeega ühendatud terviklik eepos, vaid koondab eri aegadest pärit laule. Kogumiku laulud on osalt vasturääkivad. „Vanem Edda“ on proosa vormis luuleõpetus. Arvatavasti kirja pandud 11.–12.saj, käsikiri aga 13.saj. Kogumiku mütoloogilised laulud räägivad maailma tekkest. Tegelased: jumalad hiiud ja nendega sõdivad jumalad aasid . Tegevuse keskmes on aaside ning vaanide (ka jumalad) tülid ning leppimised. „Vanemas Eddas“ on palju müütilisi tegelasi. Sõjakangelaste manala on Valhalla, kus langenud sangareid kostitatakse õlle ning mõduga. Teos peegeldab nii muinasskandinaavia kui ka teiste muinasgermaani rahvaste kujutlusi maailmas, uskumusi ja legende. Halastamatu surmavaen ja kättemaks on muinasgermaani jumalate vahekordades tavaline. Toores sisu (surmavaen, kättemaks) tõestab, et ristiusus rõhutatud kõlbluseideedel pole muinasgermaani müütides erilist kohta. Kogumikus pole läbinisti halbu või häid tegelasi, nt tähtsaim jumal Odin on küll muljetavaldav võlumees, aga sageli tegudes ebaõiglane, seevastu arvatav kurjuse kehastus Loki ilmutab kohati vaimukat abivalmidust. Kogumikust tulevad välja Vana-Skandinaaviale omased kõlbelised väärtused: Odinit hinnatakse arukuse, mõõdukuse, ettenägelikkuse ning sõpruse pärast. „Vanem Edda“ sisaldab palju laule, kus keskmes on inimkangelased – kangelaslaulud , ent neiski sangarite saatus põimub müütidega, nt inimene muutub loomaks või mõistab loomakeelt. „Vanema Edda“ kangelaslaulude aines on suuresti pärit Lõ-Saksamaalt, mille ulatuslikem tsükkel räägib sangar Sigvördrist (= Siegfried „Nibelungide laulus “), aga sisu on „Nibelungide laulust“ arhailisem. „Vanema Edda“ laulud pole riimis (ka muistne germaani rahvaste luule pole). Riim tuli hiljem romaani mõjutustega. Kõlavus saavutati rõhkude korrapärasusega. „Vanemas Eddas“ on vanaskandinaavia luule tähtsaim kujund – kenning – nimisõna asendati vähemalt 2-sõnalise ümberütleva ühendiga.
„Vanema Eddaga“ samal ajal levis Islandil skaldide luule. Skaldid olid elukutselised laulikud, kes kuulusid kuningate ja ülikute kaaskonda, ülistasid nende kangelastegusid, paistsid silma eriti arenenud värsikunstiga. On teooriaid , mis seostavad skalde trubaduuridega, sest viikingiretked ulatusid Prantsusmaale, Põ-Itaaliasse ja Bütsantsi.
Anglosaksi eepos „Beowulf“ pärineb 10.saj algusest, olles seega keskaja üks iidsem käsikiri, pärit Inglismaalt. Arvatakse, et algkujul on loodud 7.–8.saj paiku Põ-Inglismaal, kus põlised anglosaksi valdused ulatusid Šotimaani. „Beowulf“ räägib sündmustest Taanis ja Lõ-Rootsis, sest 5.saj tungisid keltidest asustatud Briti saartele anglid ja saksid Lõ-Skandinaaviast ja Friisi aladelt. Nad tõid kaasa keele ja muistsed suulised pärimused, mis elasid rahva seas edasi. 7.saj võtsid anglosaksid vastu ristiusu. „Beowulf“ sisaldab märksa vähem paganlikku sisu kui islandi eepika. Mõnest käsikirjast võib isegi kristlikku sümboolikat välja lugeda, sest „Beowulfi“ aines võis seguneda ka muistse keldi folklooriga, mille üllad ja suuremeelsed kangelased meenutavad Beowulfi ja Hrothgarit, või jättis 10.saj käsikirja autor paganliku osa välja. „Beowulf“ on 3000-värsine eepos, mille sisu on tänaseni mõistatuslik. Siin ei räägita jumalatest või kangelastest, vaid paarist sündmusest, kus kangelane võitleb lohega . Lohe on kurjuse kehastus. Peategelane Beowulf peab nii noore kui ka vana valitsejana võitlema lohega. Vanana sureb ta tekkinud haavadesse, mis ülendab kangelast veelgi.

Keskaja kangelaseeposed
Kangelaslauludes (11.–13.saj) hakkab avalduma rahvusteadvus. Need kuuluvad kristliku kiriku suure mõjuvõimu ja ristisõdade aega, mistõttu tõuseb esile kristluse teenimise ja levitamise vaim. Laulude päritolu pole selge, autoreid ei teata. Romantismiajastul alanud teooria kohaselt kujunesid kangelaslaulud rahvaluulest , misjärel ühendati need mahukateks eeposteks. Ent allikaid oli ilmselt teisigi, nt proosapärimused ja saagad. Prantsusmaal levis seda laadi eepika kõige varem. Prantsusmaal kandsid kangelaslaule ette elukutselised laulikud ehk žonglöörid, Hispaanias huglaarid ja Saksamaal špiilmannid. Laulikud rändasid maakohast maakohta, kus pühade ajal esineti linna- ja külaplatsidel. Laulud peegeldavad kord kaugemat, kord lähemat, kord mütoloogilist, kord faktilähedast ajalugu. Igal juhul esindavad kollektiivset elutunnet, tõstes esile rahva hingelaadi ja püüdlusi.
Germaani kangelaslauludest kuulsaim „Nibelungide laul“ pärineb 12.–13.saj. Kuna teos valmib rüütliromaani levimise ajal, on laulu üks juhtmotiiv daamikultus. Ajaloolised alused teosele olid suure rahvasterände aegsed sündmused ja germaani hõimude omavahelised võitlused. See kauge ajalugu on segunenud müütidega, mis „Nibelungide laulus“ pole enam nii toored ega arhailised kui „Vanem Edda“. Tekivad huvitavad kontrastid : nt kangelased käivad kirikus, samas kasutab Siegfried maagilist võlukuube. „Nibelungide laulu“ üks tähtis tunnusjoon on kangelaste individuaalsuse esiletoomine. Siegfried on mehine, väärikas, aus ja õiglane, aga mitte eksimatu. Siegfriedile vastanduv negatiivne karakter on Tronje Hagen, kes on sõjamehena vapper ja hulljulge, kuid tegudes salakaval ja reetlik . Läbiv motiiv on kadedus. „Nibelungide laul“ on traagilisim, süngeim ja mahukaim.
Prantslaste kangelaslaul „ Rolandi laul“ ülistab isamaa-armastust ja Karl Suure kristlike rüütlite sõda teiseusuliste ( mauride ) vastu. „Rolandi laulus“ on palju poeetilisi liialdusi, nt Karl Suur on 200-aastane või et peapiiskop üksi tapab lahingus 400 meest. Tegelased ja võitlused on psühhologiseeritud. Roland pole veatu kangelane, ta on liiga uhke – saab talle saatuslikuks, sest pole nõus uhkust alla neelama ja abi kutsuma. Rolandi jaoks on sõda mauride vastu püha missioon . Frangi kangelaste juures näidatakse nende ebalusi ja kahtlusi . Kasutatakse korduvaid kujundeid, nt 3x sarve puhumine. Võitlusi kujutatakse mauride ja paganate seisukohalt. Ära kuulatakse ka mõlemad pooled kohtus. Antakse dünaamiline pilt – autor liigub kiiresti ühest kohast teise. „Rolandi laul“ paneb alguse prantsuse rahvuskirjandusele. Motiivid kandusid renessansikirjandusse. See on kirjutatud assonantsriimis, mis ühendab eri pikkusega värsisarju ehk tiraade.
Hispaanlaste kangelaslaul „Laul minu Cidist “ räägib isand Cidist. Laul peegeldab ajalugu tõetruumalt kui „Rolandi laul“, sest Cid suri vähem aega varem kui Roland võrreldes „Rolandi laulu“ kirjutamise ajaga . Sündmused on enamasti ajaloos kinnitust leidnud: nt Kastiilia kuninga alluvuses oli tõesti Rodrigo Diaz de Vivari ehk Cid ning ta oli kuningaga vastuolus ja saadeti Kastiiliast välja, tema võidud mauride ja kristlaste vastu ning äraleppimine kuningaga on tõesed. Laul ei küündi üleloomulikkuseni. Autor näitab teadlikult rõhutavat realistlikku suhet tegelikkusega. Cidi jaoks on sõda mauride vastu raske töö ja leivateenimine, mitte pühamissioon („Rolandi laul“). Laulus vähe heroilist paatost. Tegelased vähe psühhologiseeritud. Tähelepanu on kangelase eraelul pigem kui lahingutel. Jäädvustatakse argielu madalamat poolt, mitte vaid sõda. Cid käitub suuremeelselt ja lihtsalt, mistõttu temast räägitakse kui minu Cidist. „Laul minu Cidist“ on demokraatlikus vaimus kirjutatud, vastandudes germaani ja prantsuse laulude heroilis-rüütellikule paatosele. „Laul minu Cidist“ on kirjutatud assonantsriimis, mis ühendab eri pikkusega värsisarju ehk tiraade.
Vene kangelaslaul „Laul Igori sõjaretkest“ on tundmatu autori eepos. Kirjutatud ~ 1186 . See on üleminekuteos – Venemaa killustus 12.saj ja algasid tatari-mongoli vallutusretked. Eepose ajaks oli ristiusk vastu võetud ja see mõjutas kirjandust: eemalduti suulistest vormidest , kirjakeel arenes kiirelt, Bütsantsist tulnud kirikukirjandus juurdus ja segunes ilmalikuga. Nt vene kroonikad sisaldavad ilukirjandusele lähenevaid ajaloolisi jutustusi, tihti ümbritseb peategelast religioosne pühaduse aupaiste . Rüütliromaanile omane rüütliau ja patriotismi ülistamine. Kangelasi idealiseeritakse. Sündmusi ja tegelasi hüperboliseeritakse. Autor kirjutab eepose vahetult pärast sündmusi ning neile, kes sündmustes osalesid või neist teadsid. Autorit ei huvita detailid, tema seisukoht on idealiseeriv. Kangelaslaul leinab taga ühtset Venemaad ja kutsub vürste välisvaenlaste vastu ühinema. Kriitiline suhtumine Igorisse kui ühtsuse lõhkujasse, samas ülistab autor Igori rüütellikke omadusi. Laul esindab juba hääbuvat suulist malevaeepost – peaaegu pole religioosset aupaistet, mis on tollase kirjandustraditsiooniga vastuolus. Igatsus kaotatud Venemaa ühtsuse järele toob sisse motiive rahvaluulest ja paganlikkust ( vanavene jumalad, kosmogoonilised sümbolid, hingestatud loodus). Võitlus polovetsidega on õilis – seda võimendavad loodus, loomad ja taimed. Eepos unustatakse, kuni 19.saj trükitakse uues vene keeles ümber.

Keskaja rüütlikirjandus
12.saj keskel sai Lä-Euroopas mõjukaks juhtiva ühiskonnaklassi ehk rüütelkonna kultuur. Selleks ajaks olid kujunenud võimsad feodaalvaldused ja ehitatud lääniisandate uhked lossid, kus rahuaegadel muutus tähtsaks õukonnaelu oma kombestiku ja normidega. Rüütel pidi olema lisaks sõjaliselt ja vasallitruuduse poolest silmapaistvusele ka laitmatu käitumisega, tähelepanelik, viisakas, kõrgete kõlbeliste põhimõtetega seltskonnas ja eraelus. Rüütel pidi daamidega ilusti ümber käima – daamikultus – peenetundeline ja hell armastaja. Rüütlikirjandust nimetatakse daamikultuse tõttu ka kurtuaasseks kirjanduseks. Rüütel teenis eelkõige südamedaami. See tõstab esile armastuse ning nihutab elutunnetust vaimulikult ilmalikule. Rüütlikirjandus jäädvustas rüütelkonna kombestikku ja elunorme ning kujundas neid aktiivselt. Kirjanduse ühiskondlik funktsioon laienes märgatavalt. Euroopas kadus autorite anonüümsus. 12.saj kerkisid esile I tuntud kirjanikud , nt Marie de France – nad allusid rangetele vormilistele ettekirjutustele. Rüütlikirjandus levis enim Prantsusmaal. Põ-Prantsuse laulikuid (enamasti aadlikke) hakati kutsuma truväärideks. Truvääride loomingus kasutati mahukate jutustuslike värssteoste žanrinimetusena esmakordselt sõna roman, mis hiljem tähistab proosatekste. Vahemere ääres, Itaalia lähedal õitses lüüriline luule, mida kirjutati provanssaali keeles.
Varajaste rüütliromaanide aines pärineb antiigist , nt „Aleksandri romaan“ kujutas Aleksander Suure elu – sellest sai alguse aleksandriin ehk 12-silbiline paarisriimiline värss tsesuuriga 6. silbi järel. Rüütliromaanid räägivad armastusest. Kõige rikkalikumat ainest pakkusid rüütliromaanidele muistsed keldi müüdid ja pärimused (nt „Tristan ja Isolde “), mille keskne kuju oli brittide legendaarne kuningas Artur (pärit 5. või 6.saj). Arturi- ehk ümarlauaromaanides oli 8-silbiline paarisriimiline värss. Arturi-romaanides kujutatakse Arturit ja tema rüütelkonda, nagu nad kuulunuks truvääride kaasaega. Kujutleti, et täiuslikuks rüütliks ei saa see, kes pole viibinud Arturi õukonnas, istunud tema ümarlauas – see sümboliseeris rüütlite võrdsust ja vendlust. Levisid graaliromaanid – peategelane Perceval tahab ümarlauda pääseda. Rüütli armastatu on tavaliselt abielunaine (nt Arturi- romaanis abikaasa Gueniévre). Armastus on maine, kuid on ette teada, et kättesaamatu, piiratud. Rüütel, kes tunneb madalat armastust, ihaldab südamedaamis pigem kõrgemat ja terviklikku armastust, sest üksnes nii õilistub ja täiustub ise. Iga väike poolehoiuavaldus daamilt teeb rüütli õnnelikuks. Armastuse ideaalsus suurendas erootilist sisu. Žonglööride abil jõudis truvääride looming rahva sekka, kus see muutus folklooriks, millest hiljem kujunesid muinasjutud. Alles 13.–14.saj hakati rüütliromaane kirjutama proosas . Graaliromaanidest sai tänu de Troyes’ile alguse kujunemis- ehk arenguromaan , mis kannab edasi poisi kujunemist noormeheks ja rüütliks läbi eluraskuste.
Rüütlikirjanduse alla kuulub trubaduuride luule, mis on tuntud oma erakordse vormilise mitmekesisuse ja tundepeenuse poolest, olles ettevalmistus uusaegsele renessansilüürikale. Trubaduurid – luuletajad , heliloojad ja lauljad ühes isikus , kes täiustasid oma kunsti väsimatult, sest nende kujutlust mööda peegeldas kunstitäius tunde täiuslikkust. Luuletajatena leiutasid nad uusi stroofivorme ja riimiskeeme, võisteldes omavahel väljenduse peenuses. Nt leiutas trubaduur Daniel sekstiini – kuus 6-värsilist stroofi + 3-värsiline „saade“, mis jätab mulje blankvärsist, ometi on luuletuse sõnad kindla järjestusega seotud. Luulevormid vastasid kindlale temaatikale, ka teema arendus kordus luuletusest luuletusse. Vaid varjundid erinesid , milles trubaduuride väljapaistvus seisneski. Trubaduuridelt on meieni jõudnud 2500 luuletust. Saksa kurtuaassed luuletajad olid minnesingerid – armastuslaulikud, kelle looming oli lähedane pigem rahvaluulele.
Juhtiv luulevorm oli kantsoon – lembelaul, mis koosnes 5–7 stroofist ja 3–4-värsilisest saatest. De Born kirjutas sirventeese – vormilt kantsoon, ühiskondlik-poliitiline sisu: sõda ja selle head küljed. Pastorell – dialoogina üles ehitatud rüütli idüll karjusneiuga, kus rüütli võrgutuskatse ebaõnnestub. Romanss – rüütel üritab võluda aadlipreilit. Albas – koidulaul, kus rüütli valvesse jäänud sõber või kannupoiss tuletab rüütlile hommikul meelde, et aeg on salakohtumiselt daami juurest lahkuda. Tentsoon – dialoogluuletus, vaidluslaul mis tahes teemal 2 luuletaja vahel.

Kirjandus keskaegses linnas. Ladinakeelne kirjandus. Keskaja draama. Rahvaluule. (Keskaja hispaania luule). Villon ( Testament )
Kirjandus keskaegses linnas. Hilisema rüütlikirjandusega samal ajal kujunes välja. See hakkas kajastuma ka keskklassi maailmavaates. Hariduses tehti edusamme – haridus hakkas kiriku mõjualalt väljuma. 11.saj algul avati Bologna ülikool, kuhu pääsesid ka kodanlaste pojad, mitte vaid ülikud. Kirikuõpetus mitmekesistus – Aquino Thomas püüdis lähendada mõistust ja religiooni. Kirjandus laskus rüütlikultuuri kõrgustest argiellu. Tärkab vastumeelsus seisusliku ebavõrdsuse vastu. Kirjanduses saab ainuvalitsevaks satiirilis-didaktiline vaim – pilgati ajastu pahesid, nt vaimulikke patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust. Samal ajal moraliseeriti kirjandust – püüti lugejaid õpetada ja õigele teele juhtida – kasutati allegooriat. Suurenes kirjanduse ühiskondlik-poliitiline temaatika . Luulevormis kasutati rüütliromaanile sarnast paarisriimilist värssi.
Prantsusmaa levisid fabliood – lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest seikadest. Neile on omased linnakodanike lõbusus, leidlikkus, taibukus. Piitsutati aplust, ahnust ja kirgi. Mõjutusi saadi idamaistest juttudest ja antiigist. Tekkisid rahvanaljandid ja lorijutud. Saksamaal levisid švangid – fablioodesarnased jutustused, mida hiljem hakati kirjutama proosas. Itaalias novella – samuti fablioosarnane.
Levis vagantide ladinakeelne looming. Vagandid olid rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ja hakkasid kirikut pilama ning kutsuma inimesi üles maiseid rõõme nautima. Inglismaal ja Prantsusmaal nimetati neid goljaarideks. Vagantide luule sarnaneb jooma- ja pilkelauludega. Vagantide luulest on alguse saanud üliõpilashümn „Gaudeamus“ ja vagantide kuulsaim luulekogu Lõ-Saksamaalt „ Carmina Burana“.
13.saj levis Prantsusmaal 2 suurt teost, mida on muudesse kultuuridesse ümber kirjutatud. Roosiromaan ja rebaseromaan on sotsiaalse satiiriga, peegeldavad ühiskonnasuhteid ja koosnevad rahvatarkustest, propageerivad mõistust. Roosiromaani tegelased olid isikustatud, nt Hirm ja Ausus. Rebaseromaan oli loomaeepos, mida näiteks on mugandanud Kreutzwald .
Rahva- ja hispaania luule. Paljudes Euroopa riikides oli hiliskeskaeg suur rahvaluule õitseng. Euroopa kirjandusloo mõjukas nähtus oli hispaania romanss. Kui mujal avastati rahvaluulet romansiga, siis Hispaanias pandi seda juba 15.saj kirja. 16.saj ilmus palju romanseerosid ehk romansikogusid.
Romanss – eepiline luuletus , kus räägiti rahvusliku ajaloo värvikamatest seiklustest, keskaegse ajaloo suursündmustest (rekonkista), hispaanlaste ja mauride vahekorrast piiril . Teemasid laenati ka kangelaslauludelt. Osa romansse on lüürilise tooniga – prantsuse rüütlikirjanduse mõju. Romanss on 8-silbiline värssidest koosnev assonantsriimiga luuletus. Värsside arv pole ette määratud – on pikki ja lühikesi romansse. Romansid kuuluvad hispaania iidsesse rahvamuusika kunsti – neid lauldi ja nende saatel tantsiti. Romanss keskendub dramaatilisele olukorrale. Romansis on palju metafoore, vähe tegelasi, tabav kõne. Hispaanias võeti romanss klassitsistliku draama üheks põhivärsivormiks, tänu millele olid romansid nii elujõulised. Antiigilembelises ja klassitsistlikus Euroopas unustati rahvaluule 200 aastaks. Romansid said Euroopa romantismis populaarseks.
Keskaegne draama ja teater olid antiigiga võrreldes algelisemad. Keskaja algul olid väiksed näidendid, mis said alguse jumalateenistustest ehk kirikuliturgiast, mistõttu nimetatakse varajast keskaegset draamat liturgiliseks. 12.saj laienes draama kirikute ette või linnaplatsile, sest vaatajate huvi kasvas. Draama keel muutus: mindi üle rahvakeelsuselt ladina keelde. Vaimulike asemel hakkasid näitlema linnakodanikud – käsitöölised, edasi läks teatritegemine tsunftidesse ja teemad ilmalikustusid. Näidenditest sai rahvalik lõbustus. Lavakujundus oli tinglik .
Müsteerium – piibliepisoodidele üles ehitatud näidend. Vanim pärit 12.saj „ Aadama mäng“. Miraakel – apostlite ja jumalaema imeteod . Rutebeuf „Miraakel Theophile’ist“ oli I saatana ja inimese lepingu kujutis, mis pani aluse „ Doktor Faustusele“. Moraalitee – allegooriliste tegelastega õpetlik näidend. Farss – jämekoomiline olulistikuline lühinäidend, komöödia alaliik . Seal on kindlad tegelaskujud, nt patune munk , hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine. Sotii – narrimäng, mille teksti osaliselt improviseeriti. Nalja ja jandi taha peideti teravat poliitilist satiiri .
Farsid ja sotiid sarnanevad hilisema itaalia renessansiajal populaarse commedia dell ’ arte ’iga.
Kirjandus keskaegses linnas. 13.saj hakkas linnades kujunema rüütlikirjandusega võrreldes lihtsam ja rahvalähedasem kirjandusliik, mis esitas tugevneva III seisuse ehk keskklassi (kaupmehed, käsitöölised) maailmavaadet. Kui varasemal keskajal oli haridus aadelkonna ja vaimulike eesõigus, siis ülikoolide tekke järel hakkasid ilmalikud teadused vähehaaval kiriku mõju alt väljuma. Ülikoolidesse pääsesid ka kodanlaste pojad. Vähehaaval tärkas vastumeelsus ja protest seisusliku ebavõrdsuse vastu ning eeskätt sellest tulenevalt hakkas kirjanduses valitsema satiirilis-didaktiline vaim. Pilgati vaimulike patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust – ajastu kõiki pahesid. Samal ajal ka moraliseeriti: sagedasti kasutati allegoorilist (abstraktseid mõisteid isikustavat) väljendusviisi. Järjest rohkem käsitles kirjandus ühiskondlik-poliitilist temaatikat . Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas populaarseks fabliood – lühikesed anekdootlikud värssjutustused, kus tõsteti esile teravmeelsus ja taibukus, piitsutati saamatust ja ahnust. Fablioode keel on mahlakas, täis rahvalikke kõnekäände ja vanasõnu. Saksamaal levisid analoogse malliga švangid, mida hiljem kirjutati proosaski. Itaalias kutsuti taolisi jutustusi novelladeks – sealt sai oma žanrinime novell . Tähelepanu väärib hiliskeskaegsete vagantide (alamamast vaimulikkonnast pärit rändlaulikud) ladinakeelne luulelooming, mis pilkas kiriku silmakirjalikkust, kutsus üles nautima maiseid rõõme. Vagantide luuletused olid riimis. Kuulsaim kogu „Carmina Burana“.
Francois Villon (15. saj keskpaik ) elas hiljem kui itaalia vararenessansi suurkujud , kuid looming oli renessansiideedest puutumata, sest Prantsumaale jõudsid 100-aastase sõja tõttu kultuuri uued suunad hiljem. Sellest hoolimata paistab Villoni luule silma oma ajapiire ületava individuaalsusega. Villoni elukäik oli värvikas. Madalat päritolu mees pääses Pariisi ülikooli, kus lõpetas magistriga. Kuna kuulus tudengitest boheemlaskonda, suhtles kriminaalse allilmaga, sattus korduvalt vangi. Kriminaalregister oli põnev: kaklused, röövid, sattus ka tapmisloosse. Talle mõisteti surmanuhtlus, millest napilt pääses: hukkamise asemel saadeti Pariisist välja.
Villoni poeetilise pärandi moodustavad 2 luuletsüklit: „Värsid“ (= „Väike testament“) ja „Suur testament“. „Värsid“ koosnevad 40 oktaavist (8-värsilisest stroofist), mida ühendab pärandamismotiiv: luuletaja kujutab end surmaminejana, jättes oma testamendis päranduse nii sõpradele kui vaenlastele. Kingituste all võib silmas pidada konkreetset pilget, mis kord on sõbralik iroonia , kuid kord lõikav ja kibe satiir . Sarnaselt läheneb Villon ka oma peateoses „Suur testament“, kus on rohkem oktaave. „Suures testamendis“ on ka muus vormis luuletusi, nt ballaade. Villoni pihtimuslikku luulet ühendab surmateema ja sellelähedane meelolu. Villon vaatleb parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutades tihti rõhutatud kontraste ning detailset kirjeldust. Samas kõlab

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla