Maailmakirjandus II (0)

Maailmakirjanduse põhijooni



Lektüüriks on vaja valida erinevaid autoreid erinevatest 
kultuuripiirkondadest ja ajajärkudest (inglise, prantsuse, hispaania, 
itaalia, saksa kirjandusest igaühest ühe autori teos + 1 teos omal valikul 
kogu nimekirjast).  Kursuse peateemad 1. Keskaja ajaloolis-kultuuriline taust. Keskaja kirjanduse  põhinähtused. Lääne-Rooma riigi lagunemisest V saj. – renessansi algus XV saj.
Uute religioonide tulek ja levik kõrvuti vanade rahvaste 
ümberpaiknemisega
Hispaanlaste jagelemine araablastega
Ristiusk ja selle levitamine germaani hõimude poolt. See ei soosinud 
paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, hävimine Euroopa 
mandril. Iirimaa, Island – ääremaad, müüdid levisid suust suhu
Põhinähtused: kangelaslaulud ehk kangelaseeposed, rüütlikirjandus, 
Hispaania romansid, linnaluule ja-romaan, keskaegne draama 2. Vanim keskaegne eepika Islandil ja Iirimaal (Vanem Edda, MKL,  KA). Anglosaksi eepos (Beowulf) Iirimaal jättis varajane ristiusk saagadesse teatud mõjusid ja motiive. 
Saagad proosa vormis, kuid poeetilise rütmiga. Põhja- ja Lõunaiiri 
saagad. 
Island: Vanem Edda. Koondab laule, mis pärinevad eri aegadest ja tihti 
ka räägivad teineteisele vastu. Kirja pandud XI-XII sajandil. Pajatavad 
maailma tekkest. Jumalad hiiud. Sõjakangelaste manala Valhalla, 
valküürid. Peegeldab kõigi muinasgermaani rahvaste kujutlusi maailmast.
Peajumal Odin, äikesejumal Thor. Surmavaen ja halastamatu kättemaks. 
Pole läbinisti häid või halbu tegelasi. Kangelaslaulud – inimestest 
kangelased, kuid ka nemad on seotud müütidega. Aines suures osas pärit 
Lõuna-Saksa aladelt. Pole riime. 
Anglosaksi eepos: Beowulf. VII saj lõpp-VIII saj algus. Sündmused 
Taanis ja Lõuna-Rootsis. Ristiusu mõjul märksa vähem tooreid paganaaja
seiku, lausa kristlik sümboolika: märtrisurm. Sündmused keerlevad 2-3 
episoodi ümber, milles kangelane võitleb lohega. Pole jumalaid. Lohe – 
Grendel 3. Keskaja kangelaseeposed ehk –laulud (Nibelungide laul, MKL, KA) Hakkab avalduma rahvusteadvus. Kristluse teenimise ja levitamise vaim. 
Prantslaste „Rolandi laul“, hispaanlaste „Laul minu Cidist“, sakslaste 
„Nibelungide laul“. Autorid teadmata. Laule kandsid ette elukutselised 
laulikud. Kollektiivne elutunne, idealiseeritud sangarid, ajaloo kuulsad 


episoodid. Luulevorm. RL+LMC- kristlikud rüütlid võitlevad 
islamiusuliste araablastega.
Rolandi laul: 12. saj algus. Kunstiline terviklikkus. Prantslaste isamaa-
armastuse ülistamine. Rohkelt poeetilisi liialdusi. Oskuslik 
psühhologiseerimine, Roland pole veatu, rüütliuhkus. Võitlused nii 
prantslaste kui ka mauride vaatepunktist.
Laul minu Cidist: XII saj. Tõetruum ajalugu kui RL. Religioosne 
fanatism võõras, sõda mauride vastu on Cidile igapäevane töö. 
Kangelaste iseloomud ei avane, vähem psühhologiseeritud. Cidis 
rõhutatakse pigem inimlikkust. Suurem osa eraelu. Rahva armastus mitte 
tänu sõjasangarlusele vaid tänu suuremeelsele ja lihtsale käitumisele. 
Nibelungide laul: XII-XIII saj., kui Euroopa eepilises kirjanduses levis 
rüütliromaan. NL juhtmotiiv – vasallitruudus valitsejannale, daamikultuse
mõjutus. Kontrastid arhailise ja uue vahel: kirikus käimine vs võlukuue 
kasutamine. Kangelase individuaalsuse esiletoomine (nagu RL). 
Kangelane pole eksimatu. Enesekriitiline, rahva kõlbluse üle juurdlev 
vaim. Traagilisus, süngus. Wagneri ooperitetraloogia. 
Lugu Igori sõjaretkest: vene. XII saj. Rüütliau ja patriotismi ülistamine, 
kangelaste idealiseerimine, sündmuste ja osalejate liialdused. Autor 
kirjutab vahetult peale sündmusi ja neile, kes ise sündmustes osalesid või 
neist teadsid. Ühtse Venemaa leinamine. Autori ajalooline, minevikku 
igatsev idealism. Teos esindab juba hääbuvat suulist malevaeepost. 
Hulgaliselt motiive rahvaluulest, tollal juba taunitud paganlikkus. 4. Keskaja rüütlikirjandus (Parzival,  MKL, KA) XII-XIII saj.
Lääne-Euroopas sai mõjukaks juhtiva ühiskonnaklassi, rüütelkonna 
kultuur. Kutsutakse ka kurtuaasseks kirjanduseks. Daamikultus. Nii 
jäädvustas rüütelkonna kombeid kui ka kujundas neid. Autoreid tuntakse 
nimepidi, kerkisid esile silmapaistvad kirjanikud kui isiksused. Viljakaim 
levikuala – Prantsusmaa. Peamiselt armastuse teema. Kõige rikkalikumat 
ainest pakkusid muistsed keldi müüdid ja pärimused, kuningas Artur. 
Alles XIII-XV saj hakati kirjutama ka proosas. Arturi ümarlaud, võrdsuse
ja vendluse sümbol. Graal, Parzival, Merlin, abikaasa Guinevere. Austus 
naise kui isiksuse vastu. Seiklused, imed kui proovid/katsed. 
Parzival – otsib Graali, mis on erinevates teostes kas karikas või 
kalliskivi. Kujunemis- ehk arenguromaani alged. 
Romaanid Tristanist ja Isoldest.  5. Kirjandus hiliskeskaegses linnas. Ladinakeelne kirjandus. Keskaja  draama (MKL, KA). Rahvaluule (Keskaja hispaania luule). Villon 
(Testament, MKL, KA)


Hispaania romansid: Hispaanias hakati romansse ja muid rahvalaule 
kirja panema juba XV saj. Peamiselt eepiline luuletus, milles pajatati 
rahvusliku ajaloo kõige värvikamatest seikadest. Teemaks sageli 
hispaanlaste ja mauride vahekord piirialadel. Arvukalt romansse Cidist ja 
teistest kangelastest. 8-silbilistest värssidest koosnev luuletus. Mingi 
dramaatiline olukord. Metafooririkkus, tegelaste tabav kõne.
Kirjandus keskaegses linnas: Hakkas kujunema lihtsam, 
rahvalähedasem uut tüüpi kirjandus, mis esindas keskklassi 
maailmavaadet. Tärkas protest seisusliku ebavõrdsuse vastu. Satiir. 
Pilgati kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust. Allegooria, et juhtida 
lugejaid õigele teele. Suurenes ühiskondlik-poliitiline temaatika. 
Linnaluule ja romaan: Populaarseks tõusid Prantsusmaal fabliood e 
lühikesed värssjutustused lõbusatest eluseikadest. Itaalias kutsuti neid 
novella’deks. Vagantide ladinakeelne luulelooming: kirikuga pahuksisse 
sattunud vaimulikkonna liikmed, pilkasid kirikut. Lõuna-Saksamaa 
laulude kuulsaim kogu: Carmina Burana. Ka rahvusvahelise 
üliõpilashümni mõned stroofid pärinevad ühest vagantide joomalaulust. 
XIII saj prantsuse kirjanduse kaks suurteost: „Roosiromaan“, 
„Rebaseromaan“ – loomalugude hiigelsari. Loomaeepos.
Keskaegne draama: varaseim keskaegne draama liturgiline. Alguses 
ladina keel, siis mindi üle rahvuskeelele. Näitlemise võtsid enda peale 
tavalised linnakodanikud. XIV-XV saj muutus draama järjest enam 
rahvalikuks lõbustuseks. Piibliepisoodidele üles ehitatud näidendeid 
nimetati müsteeriumideks. Miraaklite teemadeks olid apostlite ja 
jumalaema imeteod. Kolmas keskaegse draama žanr: moralitee, õpetlik 
näidend enamasti allegooriliste tegelastega. Koomiline teater: farss 
(lühinäidendid). Suuri sarnasusi Itaalia renessansi commedia dell’ arte’ga.
Francois Villon: prantsuse luuletaja. Sünniaastal põletati Jeanne d’ Arc. 
Hoolimata ümbruse keskaegsusest paistab Villoni luule silma oma aja 
piire ületava individuaalsusega, mis teeb temast moodsa prantsuse luule 
eelkäija. Seotud kaklustesse, röövimistesse. „Väike testament“, „Suur 
testament“. Ballaadid, surmatantsu motiiv: pihtimuslik luule. Pilkeluule, 
vaatleb parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutab rõhutatud 
kontraste. Elu ülekohtu vastu protestiv, surma ees naerev. Nt „Ballaad 
poodutest“. 6. Renessansi ajaloolis-kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse  põhinähtused. Keskajale järgnev, antiigist ja loodusest tiivustatud vaimuliikumine 
Lääne-Euroopas XIV-XVI saj.
Uusaja algus, pööre loomulikkuse, ratsionaalsete teadmiste poole. 
Inimese kui isiksuse vabanemine keskaja kirikudogmade ja seisuslike 
normide kammitsaist. Humanism. Humanistid kui inimese ja inimlikkuse 


kaitsjad, inimese kui isiksuse vabaduse eest võitlejad, vastuseis 
orjastamisele. Maadeavastused, kujutlus maailmast kui tervikust. 
Loodusteadused. Trükikunsti leiutamine. Ühiskondlikud vapustused ja 
võitlused: reformatsioon XVI saj alguses, Ameerika avastamine ja 
vallutamisele järgnenud sõjad, Otomani impeeriumi ähvardused 
Euroopale. Vallandusid ka individualism ja saamahimu, Ameerika 
põlisrahvaste orjastamine ja hävitamine. Montaigne’i esseed ja 
Shakespeare’i tragöödiad, ajastule omased enesekahtlused. Renessanss 
sai alguse ja oli kõige ulatuslikum Itaalias, vältas seal 3 sajandit.  7. Üleminek keskajalt renessansile. Dante Alighieri (Jumaliku  komöödia „Põrgu“, „Puhastustuli“; Vita nuova. Uus elu), Geoffrey 
Chaucer (Canterbury lood), MKL, KA. Dante: keskaegsed sümbolid ja maailmapilt + loovisiksuse geenius. 
„Jumalik komöödia“. Esikteos uues mahedas stiilis, rõhutas armastuse 
filosoofilist käsitust. Armastus Beatrice vastu. Autobiograafiline 
luuleraamat. Armastuses hakati põlastama tavalist meelelist kirge. 
Armastus kui puhas hingeline tunne ja voorus. Esimese eurooplasena 
julges filosoofilis-religioosset teemat käsitledes kasutada ladina keele 
asemel rahvuskeelt. „Jumalikku komöödiat“ hakkas kirjutama paguluses, 
ise pani pealkirjaks „Komöödia“. Žanrilt on see värsivormis „nägemus“. 
Allegooriale omaselt läbivad teost sümbolid. Teos koosneb 3 osast: 
„Põrgu“, „Puhastustuli“, „Paradiis“. Arvude ja värvide sümboolika. Teose
sümbolid lähtuvad ajaloo pinnalt, üldistavad ajalugu. Kasutab lõikavat 
satiiri ja tabavat groteski Avara sotsiaalse teadlikkusega kirjanik. Leiutas 
tertsiini: aba-bcb-cdc jne. Põrgu 9 ringi. 3. ringi valvab kolmepäine peni 
Kerberos. Dante peamine sõnum inimkonnale: kiutse asuda rännule 
pimedusest valguse ja armastuse poole. 8. Uusaegse lüürika ja proosa algus. Francesco Petrarca (Secretum,  MKL, RA) ja Boccaccio (Dekameron, Fiammetta), MKL, RA, 
Keskaja hispaania luule.  Petrarca: uusaegse lüürika isa. Esimesi uusaegseid humaniste. Suurema 
osa loomingust kirjutas ladina keeles. „Saladus“ – dialoogivormis, kui 
Petrarca sisim pihtimus, taunib lihalikku ja madalat armastust, kuid 
väidab, et ka maine armastus võib olla puhas. Filosoofiline pinge 
ühendatud vormipeenuse ja elegantsiga. Jumaldatu Laura – reaalselt, 
meeleliselt tajutav naine. Kasutas sonetivormi. Laura eluajal peamotiivid:
vastuarmastuse puudumine, tunde liigmaisuse kahtlus. Ühendatud Itaalia 
ideaal. Temalt võeti üle melanhoolia, tundelisus, igatsus. Petrarkistid: 
Petratca luulekunsti ja armastusfilosoofia järgijad. 
Boccaccio: novelli kui kunstilise žanri algataja. XIV saj. Novellide 
allikaks rahvajutud, kuid andis tegelastele psühholoogilisi varjundeid ja 


kujutas kaasaegset elu selle mitmekesisuses. Mahukas, žanriliselt 
mitmekülgne itaaliakeelne looming. Algatas itaaliakeelse proosaromaani. 
„Fiammetta“ – lühiromaan proosas. Naise hingeelu, monoloogiline vorm:
esitab õnnetu armastuse loo kangelanna Fiammetta pihtimusena. 
Psühholoogilise proosaromaani algus Euroopas. Sõber Petrarcaga. 
Dekameron: avalehekülgedel katku kirjeldus. Kümmepäevak. 10 noort 
inimest jutustavad 10 päeval kaaslastele ühe loo, kokku 100 novelli. 
Peamiselt eraelulised seigad, kõik ühiskonnakihid. Piiritu usk loodusesse 
kui elu ülimasse väärtusesse. Esimene renessansikirjanik, kes julgelt ja 
veendunult astub looduse poolele. Näitab inimese intiimelu 
ennenägematu avameelsusega. Üks looduse ülimaid ande on mõistus. 
Kritiseerib kiriku rikutust, kuid mitte kirikut ennast.  9. Renessansi lüüriline luule (XV-XVI saj.: prantsuse „Plejaad“:  Ronsard, Du Bellay (MKL, RA)  William Shakespeare (Sonetid), jt. 
(MKL, RA)  Prantsusmaal oli kõige eneseteadlikum luuleuuendus. 7 luuletajat võtsid 
endale nimetuse „Plejaad“ ja avaldasid manifesti, kus nad kutsusid üles 
viljelema antiikseid ja itaalia renessansi luulevorme, et täiustada 
prantsuse luulekeelt ja tõsta prantsuse luule uuele tasemele. See manifest 
on renessansi tähtsaim poeetika. Du Bellay – põhiliselt sonetid. Ronsard 
söandas oma hilisluules platoonilisele tundele eelistada meelelist 
armastust. Carpe diem põhimõte. Maise ilu kaduvus vs luule püsivus. 
Shakespeare’i XVI saj lõpu sonettides – sama motiiv, väljendus lihtsam ja
maisem. Südamlikkus, siirus, avameelsus.  10.Renessansi eepiline luule (XV-XVI saj.): Luigi Pulci, Matteo  Boiardo, Ludovico Ariosto, Torquato Tasso, Luís de Camões, 
Edmund Spenser, Alonso de Ercilla jt. (MKL, RA) Kaks peaaegu ühel ajal ilmunud teost XV saj lõpu Itaalias muutsid 
eepiline luule eriti viljelduks: Pulci „Morgante“, Boiardo „Armunud 
Orlando“. Tänavalaulikud pöördusid vanaprantsuse eepilise ainestiku 
poole, nt lood Rolandi taplustest mauridega, kuningas Artur jne. See aines
köitis siis haritud kirjanikke. 
Pulci: „Morgantet“ läbis lai rahvalik naer, burlesk, naljatlev 
veiderdamine. Paatosest polnud jälgegi. Kirjutatud lauludes. 
Boiardo: laiendas eepilise luule temaatikat, ühendas Karl Suure 
rüütliromaanide fantastikaga. 
Ariosto: jätkas Boiardo algatatud teemat ja süžeed, üks itaalia 
kõrgrenessansi suurkirjanikke. „Raevunud Orlando“. Avar ja helge 
komöödia, külluslikult filosoofilisi tähelepanekuid paljude elunähtuste 
kohta. Esiplaanil on armastus. 


Tasso: „Vabastatud Jeruusalemm“ eepiline poeem. Ütles teosest lahti, 
hakkas ümber töötama. „Vallutatud Jeruusalemm“ oli kunstiliselt märksa 
nõrgem. Ajalooline raamistus põimub maagiliste sündmustega, rüütlite 
armuseiklustega. Erinevalt senistest itaalia renessanspoeemides tooni 
andvast komöödiast toob ta teosesse traagilise ja melanhoolse 
tundelisuse. 
Portugalis, Hispaanias loodi samuti rüütliteemalisi eepilisi poeeme. 
Camões: portugali rahvuskirjanduse alusepanija. Silmapaistev lüürik, 
sonettide ja kantsioonide meister, „Lusiaadid“ – eepos, ülemlaul isamaale
ja rahvale. Osa jumalaid soosivad portugallasi, teised tekitavad merel 
torme ja püüavad portugallasi nende kuulsusrikkal teekonnal takistada. 
Kujutab avastusretke kui portugali rahva kollektiivset üritust. 
Spenser: üritus eepost luua poeemis „Haldjate kuninganna“ jäi 
lõpetamata. Tahtis kirjutada 12 rüütliga 12 laulu, valmis vaid 6. Spenseri 
stroof. 
Ercilla: tegi kaasa hispaanlaste vallutusekspeditsiooni Tšiilisse. Elas 
kaasa indiaanlaste võitlusele. Võtab eeposes omaks võidetute e Ameerika 
põliselanike vaatepunkti.  11.Renessansi humanistlik esseistika, publitsistika, satiir (XVI saj.):  Erasmus Rotterdamist (Narruse kiitus), Thomas More (Utoopia), 
Michel de Montaigne (Esseed, Esseid), MKL, RA. Erasmus: tollase aja Euroopa kuulsaim humanist, oli saanud tuntuks 
katoliku kiriku rikutuse ja ülemääraste rituaalide julge kriitikuna. Nagu 
suurem osa humaniste, kirjutas peamiselt ladina keeles. Kristlik humanist.
Suur vaimne autoriteet, Karl V nimetas ta oma nõuandjaks, oli 
kirjavahetuses paavstidega. „Narruse kiitus“ – sai tõukeid hiliskeskaja 
narrikirjandusest. Satiir. See, mida tavaliselt tarkuseks peetakse, võib 
sõltuvalt ajast ja olukorrast hoopis narruseks muutuda. Filosoofiline satiir,
mis lähtub elu lõputust muutuvusest ja uuenemisest. Tähtsal kohal tema 
teostes on militaristliku fanatismi ja türannia kriitika. 
More: Erasmuse sõber, mõttekaaslane. „Utoopia“ – ladina keeles, sõna 
tuletas kreeka keelest. Utoopiate autorid ei arvanud, et kõik nende ideed 
võiksid kunagi tulevikus teostuda. 
Montaigne: uusaegse Prantsusmaa esimene silmapaistev filosoof. Termin
essee võeti kasutusele alates tema „Esseedest“. Vabas vormis arutlus 
mingil kindlal teemal, ilma rangete mahupiiranguteta. Võrreldes 
Erasmusega oli tema humanism märksa ilmalikum. Arutleb „Esseedes“ 
kõikvõimalikel eluteemadel, kuid neid ühendab mõtisklus inimese elu 
mõtte ja õnne võimaluse üle. Õnne kehastab nauding. Imetleb inimeses 
elutäiust, kaitseb loomulikkust. Rõhutab ka mõistuse ja eneseanalüüsi 
tähtsust, mis peavad loodust abistama. Taunib äärmuslikkust, „Mida ma 
tean?“. Elukogemuse tarkus. 


12.Renessansi romaan ja novell (XV-XVI saj.): rüütliromaan,  pastoraalromaan (RA), Fernando de Rojase „Celestina“ (RA), 
François Rabelais (Gargantua, Pantagruel, MKL, RA), 
kelmiromaan (Tormese Lazarillo elukäik, RA), Cervantes (Don 
Quijote, Näitlikud novellid, Koerte kõnelus) XV saj 2. pool – romaan hakkas omandama oma tänapäevast kuju. 
Üleminek proosale. Renessansi enim viljeldud romaaniliik – 
rüütliromaan. Kangelaste rüütellikkus oli väga lähedane renessansi 
ideaalile terviklikust inimesest. Ka lihtsalt ajaviitelektüüri. Renessansi 
romaanide kujutusviis on märksa konkreetsem ja looduspärasem. Uusaja 
viimase tuntud rüütliromaani autor oli Cervantes – „Persilese ja 
Sigismunda kannatused“. Taustana ajalooline olustik. Pastoraalromaanid 
– tegevuspaigad veelgi kaugemal kaasaegsest ajaloolisest elust. Teadlik, 
kokkuleppeline utopism. Kui rüütliromaanis valitses seiklus, siis 
pastoraalromaan süübis eelkõige lembeellu. Sageli sees traagiline motiiv. 
Proosateksti põimitud arvukalt luuletusi. 
„Celestina“ – algselt teine pealkiri. Põhiosa arvatavasti kirjutas De 
Rojas. Kirjutatud näidendisarnaselt dialoogis, kuid proosas. Vaadeldud 
kui dialoogromaani. Võiks sarnaneda keskaegsete moraalijuttudega, kuid 
Celestina oma kõnedes kinnitab vastupidist: maine armastus tuleb 
loodusest, loodus on jumala looming. Kujutab ühiskonna põhjakihti. 
Rabelais: Euroopa renessansi kirjanik, prantslane, mõistis inimelu 
peaaegu ainult materiaalse ja bioloogilise nähtusena. „Gargantua ja 
Pantagruel“- kolm kuningat, kes hämmastavad oma kehamõõtmetega. 
Materialistlik, vabamõtteline elukäsitlus kutsus esile Pariisi ülikooli 
usuteaduskonna nördimuse. Rabelais’d ennast kiusati taga. Kasutab 
ohtrasti rämedat rahvalikku kõnepruuki, paneb selle segunema 
humanistliku eruditsiooniga eriti loodusteaduste valdkonnast. 
Ürgmaisuse, elukõiksuse ülistus. Grotesk. Mäng keelega, paiskab segi 
kõrge ja madala keele. Ülevoolav fantastika, naer. Rõhutatud looduse 
asine, kehaline ja suguline pool. Sümbolid raamatu filosoofilises 
allegoorias. 
Kelmiromaan – tekkis XVI saj keskel Hispaanias. Sai uusaegse 
realistliku romaani esimeseks etapiks. Euroopa varaseim pikareskne 
romaan „Tormese Lazarillo elukäik“ ilmus anonüümselt. Sündmuste 
suhteliselt lihtne, lineaarne ülesehitus. Lühidusega meenutab rohkem 
jutustust kui romaani, kuid  sellest võib leida hilisema kelmiromaani kõik 
tähtsamad tunnused. Võib vaadelda koguni kelmiromaani paroodiana. 
Erinevalt rüütliromaanide ajatust ümbrusest paistab kelmiromaan silma 
ajaloolise konkreetsuse poolest, enamasti kujutab ajaloolist kaasaega. 
Enamikus minajutustusena. Tavaliselt peategelase autobiograafia. Ei ole 
lihtne kindlaks teha, kus räägib tegelane, kus autor ise. Enamasti 


jutustatakse poisi- või noorukiea seiklustest, kujunemisromaanide eeldus. 
Kuidas paheline ühiskond algselt puhast vaimu rikub. Eesmärk enamasti 
satiir, näidata ühiskonna telgitaguseid. Esimene romaanitüüp, mis 
realistlikus vormis hakkab kriitiliselt peegeldama ühiskonna elu. 
Peategelase eraelul pole olulist kohta. Naturalistlik grotesk. Tekkis ka 
olustikuline kelmiromaan, peamine ülesanne püüda lugejat 
olustikupiltidega ja peategelase kirevate seiklustega. 
Cervantes: kirjutas „Don Quijote“ rüütliromaanide paroodiana. 
Maailmakirjanduse üks kõige humoristlikemaid romaane. Koos don 
Quijotega seikleb lihtsameelne kirjaoskamatu talupoeg, kes toob romaani 
mahlaka rahvaliku kõnepruugi ja vürtsikad kõnekäänud. Täiendab 
romaani sümboolikat. Kujutab endale ette südamedaami, kellele 
kangelastegusid pühendada. Enamik ettevõtmisi lõpeb äpardumistega, 
Kurva Kuju rüütel. Paeluv mäng struktuuris. Rõhutab teadlikult muljet 
loo müütilisusest (isegi kujutluslik loo autor). 13.Renessansi draama ja teater (XV-XVI saj.): Christopher Marlowe  (Tragöödiad), Shakespeare (Kogutud teosed), Lope de Vega (Sevilla 
täht; Tantsuõpetaja valimikus  „Hispaania pärand“, Cervantese 
vahemängud valimikus „Hispaania pärand“), Niccolò Machiavelli 
(Mandragora valimikus „Itaalia maskid“) Võrreldes teiste kirjandusliikidega oli draama areng hilisem. Varaseim 
uusaegne rahvusdraama kujuneb välja XVI saj lõppveerandis, renessansi 
loojangul. Itaalias matkiti antiikteatrit. Machiavelli peegeldas kriitiliselt 
kaasaegset Firenzet proosakomöödias „Mandragora“. XVI saj keskel 
tekkis seal omalaadne ja algupärane rahvalik teater – commedia dell’ arte 
– elukutselised näitlejad. Näidendi valmistekst puudus, olid vaid 
stsenaariumid. Kõnekoomika. 
Inglise rahvusdraama üks mõjukamaid nähtusi Euroopa renessansis. 
Ühelt poolt allikaks hiliskeskaja rahvalikud moraliteed ja müsteeriumid, 
teisalt mõjutas tugevasti antiikdraama. Teatri populaarsus Tudorite 
dünastia võimu all. Ajastu kirjandust on nimetatud elisabetaanlikuks. 
Avati arvukalt teatreid, publik erinevatest ühiskonnakihtidest. 
Renessansiaegne teater on dünaamiline, ajas ja ruumis kiiresti liikuva 
süžeega. Inglise draamas valdavalt blankvärss. 
Marlowe: esimesena inglise teatris pöördus suurte üldinimlike, kogu 
renessansiajastut erutavate teemade poole, peegeldades nii renessansi 
ülevaid püüdlusi kui ka sisemisi vastuolusid. Eelkäija Shakespeare’ile. 
„Doktor Faustuse traagiline lugu“, tõi Fausti-müüdi teatrilavale. 
Shakespeare: Komöödiad olid elurõõmsad ja lüürilistest varjunditest 
rikkad, lähtusid sageli itaalia renessansi novellide populaarsetest 
süžeedest.  Tähtsal kohal on taustana loodus, mis elustab armastust. 
Komöödiad: „Palju kära eimillestki“, „Nagu teile meeldib“. Õigustab 


kõikjal noorte inimeste loomulikke tundeid ja nende armastuse vabadust, 
vastandades sellele mitmesugused ühiskondlikud eelarvamused, keelud. 
Armastajad hoolitsevad lüürilise poole eest, nalja teevad madalamast 
soost tegelased. Ka suur näidenditsükkel Inglismaa ajaloost, nn 
ajalookroonikad. Lahkab võimu probleemi. Draama: „Romeo ja Julia“. 
Psühhologiseerib ja individualiseerib oma näidendite tegelased. 
Tragöödiad: „Kuningas Lear“, „Macbeth“, „Hamlet“. Viimase 
loomeperioodi näidendeid on nimetatud tragikomöödiateks, teatud 
muinasloolisus, idüll, mis viib õnneliku lõpplahenduseni.
Lope de Vega: ei pidanud vajalikuks range piiri tõmbamist kõrge ja 
madala žanri vahele, pole tarvis kinni pidada aja- ja kohapiiranguist. 
Alates temast sai Hispaanias valitsevaks 3-vaatuseline näidend. 
Hispaanias: erinevate riimiskeemidega stroofid. Mõõga ja mantli 
komöödiad – tegelasteks olid tunnuslikult mõõka ja musta mantlit 
kandvad aadlikud. Rühm näidendeid, mille taustaks on rahvuslik ajalugu. 
Shakespeare kujutas oma ajalookroonikais eeskätt valitsejaid ja aadlikke, 
de Vegal on peategelasteks sageli lihtinimesed. Rahva loomulik 
rikkumatus vastandub võimukandjate egoismile. Üheks peatunnusjooneks
demokraatlikkus. Draama „Sevilla täht“ – tegevus areneb ajaloolisel 
taustal, kuid ajalooline faktitäpsus pole oluline. Tähelepanu koondub 
üldinimlikule moraalikonfliktile. Teoses pole kohta lihtinimestele.  14.XVII sajandi ajaloolis-kultuuriline taust. Barokk ja klassitsism.  XVII saj. suured muudatused Lääne-Euroopa poliitikas ja ühiskonnas: 
Hispaania kaotas mõjuvõimu Euroopas, nii Hispaanias kui Itaalias sai 
valitsevaks kultuuritüübiks barokk. Prantsusmaal pani end maksma 
barokile üpris vastandlik klassitsism. Inglismaal, Madalmaade kultuuris 
segunesid barokk ja klassitsism. Kolmekümneaastane sõda laastas 
poliitiliselt killustatud Saksamaad, pidurdas seal kultuurilist arengut, kuid
siiski natuke mõjutasid renessanss, barokk, klassitsism Saksamaad, sealt 
jõudis ka Eestisse. Tartu ülikooli asutamine. 
Barokk: nähtusena üsna keeruline, kunstiteost iseloomustab rõhutatult 
metafoorne või allegoorilis-sümbolistlik väljendusviis. Vastandite ja 
kontrastide kunst. Kirjanduses juhtteemana maise elu tühisus ja kaduvik. 
Näiliku ja tegeliku vastandamine. Barokk on võrreldes renessansi 
elujaatusega pessimistlik ja skeptiline.
Klassitsism: lahutas vastandid. Ametlikuks kultuuriideoloogiaks muudeti
Prantsusmaal. Absolutism – võitles nii poliitilise kui kultuurilise 
individualismi vastu. Au sisse tõsteti mõistus ja mõistuspärasus. 
Mõistuspärasus kunstis samastati selguse ja korrapäraga. Selge piir kõrge 
ja madala vahel kunstis. Draamas tehti kõigutaatuks normiks 3 ühtsuse 
põhimõte. 


15.XVII sajandi proosa: Baltasar Gracián (Käsioraakel), John Bunyan  (Palveränduri teekond), Grimmelshausen (Simplicissimus), La 
Fayette (Printsess de Clèves), La Rochefoucauld (MKL)  Küpse baroki – XVII saj 2. poole tunnusteks oli allegoorilisuse ja 
sümbolismi laienemine. 
Gracian: Hispaania moraalifilosoof. Kirjutas lisaks esseedele ka mahuka 
allegoorilise romaani „Criticon“. Sümbolid romaanis on teadlikult 
rõhutatud. Nõuab inimestelt kultuuri ja enesetäiustamist. „Käsioraakel“ – 
filosoofiliste miniatuuride kogu. Vaimukasse lausesse võetakse kokku 
mingi elutarkus või moraalne järeldus. Elu relatiivsuse tunnetamine, 
isiksuse loob kultuur. Rõhk enesevaatlusel. Võib vaadelda ka omapärase 
suhtlemispsühholoogia õpikuna.
Bunyan: aktiivne puritaan. „Palveränduri teekond“: vastandlikult 
hispaania baroki keerulisele kujundlikkusele lihtne, rahvale arusaadav 
keel. Kõlbeline selgumine inimese hinges läbi palveränduri kokkupuudete
erinevate tegevuspaikade. Värvikad tegelased. Puritaanina usuranguse 
pooldaja, jumaliku ettemääratluse tees. 
Grimmelshausen: Saksamaal sai romaan alguse tema teosest 
„Simplicissimus“.Tollase saksa barokk-kirjanduse esindusnäiteid. 
Kirjanduslikult eeskujuks tollal populaarsed hispaania kelmiromaanid: 
peategelase minajutustus, kirev olustikuline seiklus. Kolmekümneaastase 
sõja laialdane kriitiline peegeldus. Mitmetähenduslikud sümbolid, 
fantastilised seigad. 
La Fayette: krahvinna. „Cleves’i printsess“ - armastusromaan. Realistlik 
pilt sajand varasemast Prantsusmaast. Ajaloolise romaani eelkäija. 
Psühholoogilise konflikti uudne käsitlus, tegelased toimivad teisiti kui 
romaanides tavaliselt. Armastus pigem paratamatult traagiline kirg, 
millele igapäevasus vastu räägib. Armastuse olemuses on valu ja piin, 
armastus ei talu paigalseisu. Konkreetne ajalooline taust, baroksetele 
romaanidele vastanduv selge ja täpne keel, tundepalangu uudne käsitlus –
Fayette’i peavoorused. 
La Rochefoucauld: uusaegse maksiimižanri mõjukamaid kujundajaid ja 
esindajaid. Prantsuse. „Mõtisklused ehk Moraalsed sententsid ja 
maksiimid“ - teos, kus võtab kokku oma eluvaatlused, moraalsed 
sententsid ehk maksiimid. Tähtis on moraalne tõdemus/ järeldus 
võimalikult lühidalt ja väljendusrikkalt kokku võtta ainsasse-paari-kolme 
lausesse. Vaatluste psühholoogiline varjundatus. Peateema näivuse ja 
tegelikkuse vastuolu. 16.XVII sajandi luule: John Donne (MKL), Francisco de Quevedo  (Valik luulet, MKL), Luis de Góngora (MKL), Paul Fleming (MKL),
La Fontaine (Valmid, MKL)


Donne: Shakespeare’i kaasaegne. On peetud andekaimaks tolle aja nn 
metafüüsiliste luuletajate seas. Rõhutatud intellektuaalsus, teadlikud 
vaimumängud. Kasutab filosoofilise alltekstiga luuletustes kõnekeelt ja 
üleva teemaga näilikult kokkusobimatut olmelist kujundlikkust. 
Paratamatult irooniline varjund, eriline mõttetihe keskkond. Armastajad –
sirkli kaks haru. Suur osa varajast luulet varjamatult satiiriline. 
Gongora: Eelistas maisest kärast eemale tõmbunud elu. Luule sai 
kuulsaks oma kujundirikkuse ja keerulise, hämara väljenduse poolest. 
Tema algatatud metafoorset, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili 
hakati nimetama kultismiks. Peen viimistlus. Taotluseks näib olevat 
metafooride kaudu igavikustada ja poetiseerida kaduvaid hetki nii 
looduse ilus kui ka tavalises igapäevaelus. Gongora, Quevedo eluajal 
sõnasõjas, erinesid nii maailmavaatelt kui ka loomemeetodilt. 
Quevedo: kritiseeris Gongora luule udusust, sai varakult kuulsaks 
satiirikuna. Fantastiliste + grotesksete kujunditega proosasatiirid, 
kelmiromaan tegid kuulsaks, kuid oli ka oma ajastu suur luuletaja. Kirglik
kaasaelamine kaasaja sündmustele, sügav mure kodumaa allakäigu 
pärast. Võiks nimetada ka moodsama terminiga eksistentsialistiks: 
surmateemalised sonetid, sotsiaalse vastutuse teema, kompromissitu 
ühiskonnakriitika. Avatud satiir, mis Donne’i luulest veel kaugemale 
minnes kasvas üle kõverpeegelduslikuks groteskiks. 
Fleming: XVII saj suurim saksa lüürik. Seos Eestiga. Siirus, avatus, 
tundelisus. Armastusluuletustes matkis Petrarcat. 
La Fontaine: klassitsismi hilisem suurkuju Prantsusmaal. Ratsionalism ei
köitnud teda, iroonia ja vaimukus. Loomalood, milles loomad kehastavad 
kõikvõimalikke karaktereid. Ei rõhuta üleliia lõppmoraali, pigem on 
olukord tähtis. Sügavalt vastumeelne võimude omavoli, demagoogia, 
silmakirjalikkus. 17.Barokk-draama (XVII saj.): Calderón (Elu on unenägu, Suur  maailmateater; valimikus „Hispaania pärand“  komöödiad 
Nähtamatu daam, Armastusega ei tehta nalja); Tirso de Molina 
Sevilla pilkaja ja kivist külaline) Usuteema süvenemine draamas. Lava tulvil liikumist, mida ei ahista aja- 
ega kohapiirangud. Tõsine seguneb lõbusaga. Sümboolika ja allegooria 
jõuline laienemine. 
Tirso de Molina: kirjanikunimi. Näidendid tõsisetel usuteemadel, 
ilmalikud mineviku- ja kaasajaainelised teosed (mõõga ja mantli 
komöödiad). Psühhologiseeritus, tegelaste mõtte- ja tundevarjundite 
oskuslik edasiandmine. „Sevilla pilkaja ja kivist külaline“- alus don Juani
kujule uusaegses kultuuris. Näidendil puudub ajalooline täpsus, 
filmilikult vahelduvad tegevuspaigad. Don Juan – vastuoluline karakter. 
Pealiskaudne, häbitu naistekütt, kuid mitte jõhkard.


Calderon: Euroopa baroki suurim dramaturg. Esindab küpset barokki. 
Ühtaegu religioosne ja eksistentsiaalne draama. Peateoseks peetakse 
filosoofilist draamat „Elu on unenägu“, tulvil sümboleid. Teda huvitavad 
elu ja religiooni suured probleemid. Ülistab inimese sisemist vabadust. 
Usus väljenduv inimese hingesuurus, sealhulgas hingelise armastuse 
üleolek maistest ihadest ja püüdlustest on suur teema, mis läbib pea kõiki 
tema näidendeid. Esiplaanil sümbolid, allegooria, tegelased tagaplaanil, 
vähem konkreetsed. „Imevõlur“ – teemalt lähedane Fausti-ainesele 
(kuradiga lepingu sõlmimine).  18.Klassitsistlik draama: Pierre Corneille, Jean Racine, Molière  (Näidendid) Klassitsistliku teatri algus Prantsusmaal langes kokku ajaga, kui kardinal 
Richelieu oli oma võimu tipul ja tegutsema hakkas Prantsuse Akadeemia. 
Pidevalt sekkuti teatriellu. Ranged reeglid. 
Corneille: XVII saj I poole suurim prantsuse kirjanik, tema loomingust 
algab klassitsistlik teater. „Cid“ – peetakse esimeseks klassitsistlikuks 
tragöödiaks. Näidendite tegelased on väga tugeva tahtejõuga. Tragöödiate
lõpplahenduses täielik masendus enamasti puudub. 
Racine: tema loomingus saavutas klassitsistlik tragöödia küpsuse. Publik 
hakkas tüdinema Corneille’i teatri heroilisest pateetikast (mida ta viljeles,
et olla kooskõlas klassitsismi eeskirjadega). Enam köitsid eraeluintriigid, 
psühholoogilised konfliktid. Tema tragöödiais juhib tegelasi kõikvõimas 
inimtahet väärav saatus. Vormiliselt on näidendid laitmatus kooskõlas 
klassitsistlike normidega, kuid toob teatrisse uuenenud vaatepunkti, 
tegelased ja olukorrad. Corneille kujutab kangelasi, Racine inimesi. 
Asetab tegelased julmadesse piirolukordadesse, kus nad peavad võitlust 
iseendaga. Tegelaste hingeelu kujutamine muutub peenemaks. 
Klassitsistlik komöödia – suurem vabadus, kergem žanr. Peegeldas 
kaasaegset igapäevaelu. Kaasaegse Prantsusmaa päevaprobleemide 
kujutamine avaram, otsesem. Tunnuseks siiski moraalsete üldistuste 
taotlus, tegelaste tüpiseerimine. Kalduvus karakterikomöödia poole. 
Moliere: kirjanikunimi. Klassitsistliku Prantsusmaa suurim 
komöödiakirjanik. Julge satiir, „Tartuffe“ pärast kritiseeriti, rünnati, 
laimati. „Misantroop“. Peegeldas oma kaasaja Prantsusmaa elu ja 
kombeid värvikamalt ja laiemalt kui ükski teine tollane näitekirjanik. 
Vahe satiir. Lahkas inimloomust koos selle vooruste ja nõrkustega. 
Komöödiad kannavad humaanset moraali ja filosoofiat: ta on 
inimlikkuse, inimliku lihtsuse pooldaja. Satiiri märklauaks on 
peenutsejad, teadmistega eputajad, silmakirjalik vabadus. Enamik tegelasi
on mitmekülgsed. Näidendite lõpud on tihti kunstlikud, süžee arendus 
polnud tema tugevaim külg. Tugevus: tegelase karakteri psühholoogiliselt
peen ja vaimukas esitus. Näidendi paneb särama sõnakoomika. 

Document Outline

• Kursuse peateemad