Maailmakirjandus II eksamikonspekt (13)

5 VÄGA HEA

Maailmakirjandus II – Keskajast klassitsismini
Maailmakirjandus II – Keskajast klassitsismini

Keskaja kultuuriline olustik

Pmst Lääne- Rooma riigi lagunemisest (5 saj) kuni renessansi alguseni (15. saj)
Keskaeg valmistas ette uusaegsete kultuuri ja identiteedi sündi.
Uute religioonide tormiline levik: kristlus , islam , budism .
Vanade rahvaste ulatuslik ümberpaiknemine, kokkupõrked, võitlused eluruumi tõttu.
Peamiselt germaani hõimud tungisid põhja ja idapoolsest Euroopast lõuna ja lääne poole (senistele Rooma riigi aladele ) ja võtsid omaks ristiusu, mida innukalt paganate seas levitama hakkasid.
Roomast sai paavstivõimu keskus
Kultuur arenes vastavalt ühiskondlikele muutustele: 2 etappi : üleminek sugukondlikult korralt feodaalsuhetele (kuni 10 saj) ja väljakujunenud feodaalriikide ajastu. (11-13 saj)
Esimesest perioodist vähe säilinud kultuuriliselt, sest ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut.
Paremini säilisid muistsed müüdid ja rahvapärimused suust suhu euroopa äärealadel, Iirimaal ja Islandil.

Vanim keskaegne eepika Islandil ja Iirimaal; Anglosaksi eepos ( Beowulf )
Iiri saagad
Iirimaal olid keltide seas laulikud suure au sees. Meieni jõudnud saagad ja laulud kujunesid arvatavasti II–VII sajandil. Laulikuid-jutuvestjaid nimetati 1) filideks, kes oma lauludes jäädvustasid sugukondade genealoogiat, müüte ja uskumusi; 2) bardideks, kes esitasid ülistuslaule valitsejatele ja sangaritele.
Iirimaal võeti ristiusk vastu rahumeelselt. Laulikute looming püsis suulises vormis, hiljem panid mungad neid kirja. Ristiusk jättis iiri saagadesse oma motiive . Iiri saagad olid loodud proosa vormis, olid rõhutatult lüüriliselt kujundlikud , omasid poeetilist rütmi. Vahele oli põimitud värsse.
Ülev ja paatoslik toon, suured ja õilsad tunded, imed , maagia , taustaks ürgne loodus olid omased nii põhja kui lõunaiiri saagadele ja lauludele. Põhjaiiri saagade peategelased olid ulaadide kuningas Conchobar ja tema õepoeg Cuchul(a)inn, kelle isa oli ühe pärimuse järgi valgusejumal Lug. Lõunaiiri saagasid tunneme tänu XVIII sai šoti kirjanikule James Macphersonile. Tegelaseks Finn laulik Ossiani isa, kes oli vapper sõjamees, laulik ja prohvet . Romantikute seas saidki ülipopulaarseks „Ossiani laulud”.
Islandi eepika
Kenning - vanaskandinaavia luule tähtsaim kujund, nimisõna asendamine väh 2sõnalise ümberütleva ühendiga.
Islandi vanade eepiliste laulude kogumik on „Vanem Edda “(XI-XII saj, käsikiri XIII), millel pole kindlat süžeed, vaid koondab laule, mis pärinesid eri aegadest ja vahel räägivad üksteisele vastu. Mütoloogilised laulud räägivad maailma tekkimisest. Vanimad jumalad hiiud on sõjajalal teiste jumalate aasidega, kellel on omakorda tyli vaanidega; räägitakse kääbustest-seppadest alfidest ja saatuse valdjataridest nornidest jt. Manala on Valhalla , kus jumalikud neitsid valküürid. Teos peegeldab kõigi muinasgermaani rahvaste kujutlusi maailmast, uskumusi ja legende, mis ulatuvad tagasi eKr aega. Gemaani müüdid tunduvad tänapäeval julmad ja toored – jumalate vahel on tavaline on surmavaen ja kättemaks, milles pole halastust. Pole läbinisti häid või halbu tegelasi, kangelaste vigadest sünnivad konfliktid, mis on müütide aluseks. Samas ei puudu kõlbelised väärtused – tarkus, mõõdukus, kaine meel, ettenägelikkus ja sõprus. Lisaks on seal veel kangelaslaulud inimestest, mis on müütlised(in võib muutuda loomaks jne). Inimene kuulub kokku loodusega. Aines on pärit Lõuna-Saksa aladelt, sarnane XIII saj loodud „Nibelungide lauluga“ (Skendinaaviapärased nimed Sigvördr = Siegfried ). On mõningaid erinevusi.
Muistses germaani rahvaste luules puudub riim, on rõhkude korrapära, alliteratsioonid.
„Edda“ lauludega samal ajal levis skaldide luule(sarnased bardide ja filidega). Aeti taga täiust luules.
Anglosaksi eepos
„Beowulf“ keskaja üks iidsemaid käsikirju (X saj algus). Kirj arv VII v VIII saj Inglismaal. Sündmused Taanis ja Lõuna-Rootsis. Mõnes episoodis kristlik sümboolika(võitlus kurjaga, märtrisurm). Rohkem kui 3000 värssi sellest kuidas kangelane võitleb lohedega. Tapab Grendeli, kelle eest tuleb kätte maksma tema ema, tapab sellegi. Lohed võiksid olla looduse salapära sümboliks, kui poeem ei rõhutaks nende kurjust . Teose II osas on 50 a möödunud.Tuleb uus lohe tema riiki kiusama, tapab lohe, saab tema varanduserahvale ja sureb haavadesse.
3. Keskaja kangelaseeposed (KA, MKL, Nibelungide laul)
Kangelaseepostes hakkab juba avalduma rahvusteadvus. Kuuluvad kirtslik-katoliikliku kiriku suure mõjuvõimu alla, seetõttu on mitmetes neis kristluse teenimise ja levitamise vaim. Euroopa rüütlite kaheksa ristisõda toimusid XI – XIII saj. Kuulsamad Euroopa keskaegsed kangelaseeposed on prantslaste ” Rolandi laul”, hispaanlaste ”Laul minu Cidist ” ja sakslaste ”Nibelungide laul”. Autorid teada ei ole, nagu on ebaselge ka päritolu. Romantismist pärineva arusaama järgi kujunesid eeposed rahvaluulest , lühematest eepilistest lauludest ning ühendati siis tervikuks. Allikaid oli küllap teisigi – muistsed proosapärimused, saagad. Kangelaslaule kandsid ette elukutselised laulikud: Prantsusmaal žonglöörid, Hispaanias hulgaarid, Saksamaal špiilmannid. Nad rändasid ühest maapaigast teise, esinedes enamasti pühade ajal linna- ja külaplatsidel. Värvikamad episoodid nende esinemistest kandusid lühematesse rahvaluule vormidesse. Kasutasid esinemise ajal retsitatiivi, muusikariistade saadet, žeste, miimikat, farsilikke veiderdusi. Mõni rändlaulik võis ise autor olla – alates 12. sajandist võisid nad ka kirjaoskajad olla. Peegeldavad kohati faktilähedast, kohati müütidesse hämardunud ajalugu; kord lähemat, kord kaugemat. Mõnedes on arenevat rahvusteadvust rohkem kui teistes. Esindavad kollektiivset elutunnet, tõstavad esile rahva hingelaadi, iseloomuomadusi , püüdlusi. Lähedased on ”Laul minu Cidist” ja ”Rolandi laul” luulevorm : assonantsriim. Temaatiline lähedus: kristlikud rüütlid võitlevad islamiusuliste araablastega.
”Rolandi laul”

Kuulsaim ja terviklikem prantslaste ~1100-st säilinud kangelaslaulust
Soov ülistada prantslaste isamaaarmastust ja Karl Suure (Charlemagne) kristlike rüütlite sõda teiseusuliste (araablaste) vastu.
Rohked poeetilised liialdused (Karl on 200-aastane, peapiiskop tapab üksi lahingus 400 meest jne).
Tegelased ja võitluste episoodid on psühologiseeritud. Roland ei ole üheselt veatu, dramaatilise olukorra loob tema ülemäärane uhkus; mis toob ka tema märterliku surma.
Frangi kangelaste juures näidatakse nende ebalusi ja kahtlusi . Kasutatud on korduvaid kujundeid (3 x sarve puhumine jne).
Võitlusi kujutatakse ka mauride kui paganate seisukohalt. Ära kuulatakse mõlemad pooled ka kohtus.
Dünaamiline pilt – autor liigub kiirelt ühest kohast teise.
Selle suurteosega algab prantsuse rahvuskirjandus . Selle teose motiivid kandusid renessansikirjandusse.

”Laul minu Cidist”

(El) Cid – isand .
Peegeldab ajalugu tõetruumalt kui ”Rolandi laul”. Cid suri aastal 1099, teos loodi kiiremini kui ”Rolandi laul” peale peakangelase elu.
Sündmused enamuses ajaloos kinnitust leidnud: Kastiilia kuninga alluvuses olnud sangar Rodrigo Diaz de Vivari ( Cidi ) vastuolu kuningaga, tema väljasaatmine Kastiiliast, tema võidud lahingutes nii mauride kui kristlastega; äraleppimine kuningaga.
Üleloomulikkuseni teos eriti ei küündi (v.a. seik Cidi tütarde abikaasade argus seoses lõvi puurist välja pääsemisega)
Autor näib teadlikult rõhutavat realistlikku suhet tegelikkusega.
Sõda mauride vastu ei ole Cidi jaoks mingi püha missioon nagu Rolandi jaoks – pigem on see töö ja raske leivateenimine.
Heroilist paatost see eepos peaaegu ei sisalda
Tegelased on vähem psühologiseeritud
Suurema tähelepanu all on kangelase eraelu, kui lahinguepisoodid. Jäädvustatakse ka igapäevaelu madalamat poolt.
Cid on oma käitumises suuremeelne ja lihtne – temast räägitakse kui ”minu Cidist”
Kõik see kajastab hispaania eepose demokraatlikku vaimu, mis vastandub germaani ja prantsuse laulude heroilis-rüütellikule paatosele.

”Nibelungide laul”

Germaani kangelaslauludest tuntuim, pärineb 12.-13. sajandi vahetusest – ajast mil Euroopa eepilises kirjanduses oli laialt levimas uus nähtus – rüütliromaan. See avaldab selget mõju daamikultuse olemasolus.
Ajalooline taust pärineb suure rahvasterände ajast: germaani hõimude omavahelised kokkupõrked ja võitlused teiste hõimudega (hunnidega). See kauge ajalugu on põhjalikult segunenud müütidega (12.-13. sajandi rüütliromaan samas taaselustas vanade müütide fantaasia ja seikluse). Need müüdid pole aga enam nii toored ja arhailised nagu Edda- aegsed .
Kangelaste individuaalsuse esiletoomine nagu „Rolandi laulus ”.
Nibelungide allakäik algab peale Siegfriedi surma, kes kandis endas nende rahva moraalset terviklikkust.
Autor toob peaprobleemiks ühe rahva (antud juhul burgundide) allakäiguks moraalse puudulikkuse. Saksa eeposes on niisiis võrreldes prantslaste ja hispaanlaste omaga enesekriitilisust ja rahva kõlbluse üle juurdlevat vaimu.
Kõige traagilisem ja süngem Euroopa kangelaslauludest. Ka kõige mahukamaid teoseid oma žanris.
Laul kasutab tollastele rüütliromaanidele sarnaselt paarisriime.
Wagner tegi selles ooperitetraloogia „Nibelungide sõrmus”.

„Laul Igori sõjaretkest”

Vene kangelaslaul , kirjutatud tundmatu autori poolt ~ 1186 .a.
„Üleminekuteos”, Venemaa muutus sel ajal killustatuks, algasid tatari-mongoli vallutusretked.
Ristiusk oli juba vastu võetud – sellel suur mõju kirjandusele: eemaldumine suulistest vormidest , kirjakeele tormiline areng, Bütsansti kaudu tuleva kirikukirjanduse juurdumine (pühakute elulood , jutud palverännakutest, pidulikud jutlused ); järkjärguline segunemine ilmaliku kirjandusega. Vene kroonikad nt hakkavad sisaldakma üha enam ilukirjandusele lähenevaid ajaloolisi jutustusi, tihti ümbritseb peategelasi religioosse pühaduse aupaiste .
Rüütliromaanile omane rüütliau ja patriotismi ülistamine; kangelaste idealiseerimine . Sündmuste ja tegelaste hüperboliseerimine.
Eriline on see, et autor kirjutab vahetult peale sündmusi ning neile, kes sündmustes osalesid või neist teadsid.
Autorit üksikasjad ei huvita, tema seisukoht on pigem idealiseeriv.
Leinab taga ühtset venemaad, kutsub vürste välisvaenlaste vastu ühinema.
Paatoses peitub ka kriitiline suhtumine Igori kui ühtsuse lõhkujasse; samas ülistab autor Igori rüütliomadusi.
Teos esindab juba hääbuvat suulist malevaeepost – selles peaaegu puudub religioosne aupaiste. Sega vastuolus tollase kirjandustraditsiooniga.
Igatsus kaotatud ühtsuse järele toob sisse motiive rahvaluulest, paganlikkust. Teoses esinevad vanavene jumalad, kosmogoonilised sümbolid, hingestatud loodus.
Võitlus polovetsidega on õilis ja seda võimendavad loodus, loomad ja taimed.
Eepos vajus erandliku teosena kauaks unustuste hõlma, trükiti 19. sajandi alguses alles uuema vene keele tõlkes.

4. Keskaja rüütlikirjandus ( Parzival ) (XII–XIII sajand )

Rüütlikirjandus jaguneb rüütliromaanideks ja kurtuaasseks (õukondlikuks) luuleks.
Valdavalt ilmalik, eemaldus kirikudogmadest.
Prantsusmaal nimetati kurtuaasset luulet trubaduuride luuleks, saksamaal olid nad minnesingerid ja itaalias trovatoored. Põhja-Prantsusmaal kutsuti aadelkonnast pärit laulikuid truväärideks
Kirjutatud on need paarisriimides. Aluseks tänapäeva massikirjandusele. Samas ka muinasjuttude algaineks (imed, ootamatused, muutumised , sarnased süžeed). Rüütlikirjandus mitte ainult ei võtnud ainest päris elus vaid kujundas seda ka ise.
Sõna romaan on pärit 12. sajandist tähendas pikka teksti, romaani keeles kirjutatud. ( hisp - novela, ik- novel , it- novella ) 12. saj. olid rüütli ja roosiromaanid.
Rüütliromaanides pole tegu suurte lahingute ja sõdadega. Tegevusesse tuuakse naine(südamedaam), kellest on ajendatud rüütlite teod. Tihtipeale on ta abielus – ideaalne armastus on kättesaamatu. Samas kõrge armastus ei vaja füüsilisust.. St keskne motiiv rüütlikultuuris on daamikultus.
Rüütlitelt eeldati peale rammu ja sõjaoskuse ka laitmatut käitumist, kõlbelisi põhimõtteid, ta pidi olema peenetundeline ja hell armastaja. Loomise keskonnaks on loss ja tegevus toimub ka lossis.
Tähtis komponent on seiklus - see toob kiired muutused sündmustesse. Toimub kohtumine tundmatuga, esineb imesid, üleloomulikkust. Neil lugudel on keldi tagapõhi (ntx Arturi- romaanid e ümarlaua romaanid ).
Tähtsad on piirsituatsioonid, mis on eetilise, moraalse algega. Rüütlid peavad kinnitama oma armastuse terviklikkust, puhtust. Nad võitlevad kurja vastu.

Rüütlikirjanduses kerkivad esile kindlad autorid, nimelised kirjanikud , ntx Chrétien de Troyes, kes kirjutas esimese graaliteemalise romaani(kristliku varjundiga). Graal on täiuse ja õnne sümbol.
Wolfram von Eschenbach kirjutas „Parzivali“ (ka graaliteemaline) – see teos on tähtsim keskaegne värssromaan.
Rüütliromaan püsib jõulisena 15. sajandini, renessansi rüütliromaan läheb üle proosaks. (Värsse oli hea pähe õppida, aga kuna leiutati trükikunst, polnud seda enam vaja.n18. sajandil kirjutatakse värssides veel draamad , hiljem on näidendidki proosas ).

* Üks keskaja lüürilisemaid müüte on Tristani ja Isolde lugu (vt maailmakirj 1), sellest ta vist ei rääkinud.
Trubaduuride luule tekkis 12. sajandil Provence´s Lõuna-Prantsusmaal. Toimus õitseng, lüürikapuhang Laulikud leiutasid mitmeid luulevorme, täiustasid neid. Nende kujutlusis peegeldas kunstitäius tundetäius. On teada autoreid. Valdavalt armastusluule . On olemas helgem ja hämar stiil(keerulised värsivormid ja riimiskeemid)/ „tume“ ja „selge “ stiil. Tume stiil tekkis vastukaaluks selgele stiilile – mitmemõttelisus, haruldased värsivormid. Tollal olid teatud vormid rangelt seotud kaanoniga – st teatud vormil teatud sisu.
4. Kirjandus keskaegses linnas. Ladinakeelne kirjandus. Keskaja draama (KA, MKL). Rahvaluule (Keskaja hispaania luule). Villon (KA, MKL, Testament )
Rahvaluule ja hispaania romansid

Paljudes Euroopa paikades oli hiliskeskaeg suur rahvaluule õitseaeg. Üks mõjurikkamaid nähtsui Euroopa kirjandusloos oli Hispaania romanss . Mujal avastati rahvaluule romantismiga, siis Hispaanias pandi seda kirja juba 15. sajandil. 16. saj ilmus rohkelt romansikogusid e romanseerosid.
Romanss oli eepiline luuletus , milles räägiti rahvusliku ajaloo värvikamatest seiklustest; keskaegse ajaloo suursündmustest ( rekonkista ), hispaanlaste ja mauride vahekord piirialadel. Teemasid laenati ka hääbunud kangelaslauludest, Cidist jt kangelastest . Osa on ka lüürilise tooniga (mõjutused prantsuse rüütlikirjandusest).
8-silbilistest värssidest koosnev, assonantsriim.Värsside arv ei ole ette määratud – on pikki kui lühikesi romansse.
Kuuluvad hispaania iidsesse rahvamuusika kunsti – neid lauldi ja nende saatel tantsiti rahvapidudel.
Alati keskendub romanss mingile dramaatilisele olukorrale.
Metafooririkkus, tegelaste napp ent tabav kõe.
Mujal, antiigilembeses ja renessansis, klassitsistlikus Euroopas unustati rahvaluule pea kaheks sajandiks aga Hispaanias võttis klassitsistlik draama romansi vormi üheks põhiliseks värsivormiks – tänu sellele olid romansid nii elujõulised.
Väga populaarseks said romansid Euroopa romantismis. Isegi Garcia Lorca kirjutas „Mustlasromansseero”

Kirjandus keskaegses linnas

Hilisema rüütlikirjandusega sama aeg. Hakkas kajastuma ka keskklassi maailmavaade.
Hariduses edusammud – kiriku mõjusfäärist haridus -sekor hakkas väljuma.
Bologna ülikool 11. sajandi alguses. Õppima hakkasid pääsema ka kodanlaste pojad.
Kirikuõpetus mitmekesistus: Aquino Thomas püüdis lähendada mõistust ja religiooni.
Kirjandus laskus rüütlikultuuri kõrgusest „maa peale”.
Tärkab protest seisusliku ebavõrdsuse vastu: kirjanduses saab ainuvalitsevaks satiirilis-didaktiline vaim: ägedalt pilgati vaimulike patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust jt ajastu pahesid. Samal ajal ka moraliseeriti, püüti lugejaid õpetada ja õigele teele juhtida. Selleks kasutati tihti allegooriat.
Suurenes tunduvalt kirjanduse publitsistlikkus, st. Ühiskondlik-poliitiline temaatika . Luulevormis kasutati rüütliromaanile sarnast paarisriimilist värssi.
Prantsusmaal fabioolid – lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest seikadest. Lõbusus, teravmeelsus, leidlikkus, taibukus – linnakodanlusele omased jooned. Piitsutati aplust, ahnust, kirgi. Mõjutused idamaistest juttudest ja antiigist . Rahvanaljandid, lorijutud. Esinduslikem autor: Rutebeuf .
Saksamaal švangid – fabioolide sarnased, hiljem hakati kirjutama proosas.
Itaalias novella – samalaadne asi.
Vagantide ladinakeelne looming: rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning hakkasid seda siis pilama ja maiste rõõmude nautimisele üles kutsuma. Inglismaal ja prantsusmaal kutsuti neid veel goljaarideks. Kuulsaim kogu Lõuna-Saksamaalt pärit „ Carmina Burana”.
13. sajandi prantsuse 2 suurteost: „Roosiromaan”, „ Rebaseromaan ” (loomaeepos). Mõlemas sotsiaalne satiir , ühiskonnasuhete peegeldus , rahvatarkuste kogu, mõistuse propageerimine...

Keskaegne draama

Võrreldes antiigiga teater ja draama algelisemad. Väikesed näidendid said alguse jumalateenistustest e liturgiast kirikus (seetõttu nimetatakse varast keskaegset draamat liturgiliseks).
12. sajandil asi laienes kirikute ette või linnaplatsile, sest vaatajate huvi suurenes.
Rahvakeelsusele ladina keelest üleminek, vaimulike asemel hakkasid näitlema linnakodanikud (käsitöölised). Edasi läks teatritegemine täielikult tsunftide kätte ja teemad muudkui ilmalikustusid. Üleminek rahvalikuks lõbustuseks.
Lavakujundus väga tinglik.
Piibliepisoodidele üles ehitatud näidendid: müsteeriumid. Vanim säilinud 12. sajandist „ Aadama mäng”.
Miraaklite teemaks apostlite ja jumalaema imeteod. Rutebeuf’i „Miraakel Theophile ’ist” – esimene saatana ja inimese lepingu kujutis.
Moraalitee – õpetlik näidend enamasti allegooriliste tegelastega.
Farsid – jämekoomilised olustikulised lühinäidendid; kindlad tegelaskujud : patune munk , hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt.
Sotiid – narrimängud, mille teksti kohati improviseeriti. Nalja ja jandi taha sai peita isegi teravat poliitilist satiiri .
Farsid ja sotiid on väga sarnased hilisema itaalia renessansi populaarse commedia dell ’ arte ’ga.

François Villon

Kuigi elas hiljem kui Dante , Boccaccio ja Petrarca , oli ta looming renessansi-ideedest puutumata. (100-aastase sõja tõttu oli prantsusmaa ajast maas )
Surmatantsu motiiv – sõja ja katku laastatud Prantsusmaa – stiil levis mujale Euroopasse kaa.
Tema luule paistab silma individuaalsusega – moodsa prantsuse luule eelkäija.
Madalast klassist, pääses õppima Pariisi ülikooli. Värvikas kriminaalne -boheemlaslik elukäik, pääses üle noatera surmaotsuse täide viimisest vanglas.
2 luuletsüklit: „Värsid” ehk „Väike testament” ja „Suur testament”. Ta kujutab end surmaminejana ja pärandab asju; kõike seda läbi naljatuste ja pilke .
Villoni pihtimuslikku luulet ühendab surmateema ja surmatantsule lähedane meeleolu. Samas mahlakad kontrastid, grotesk , isiklikkus, konreetsus (olmeliste ja anatoomiliste detailide rohkus )
Eneseiroonia + ahastus + nukrad toonid + naljatlevus.
Elu ülekohtu vastu protestiv, mitmetooniline, surma ees naerev ja nuttev.

5. Renessansi ajaloolis -kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse põhinähtused.

Keskajale järgne, loodusest ja antiigist tiivustatud vaimuliikumine Lääne-Euroopas 14.-16. sajandil. Uusaja algus
Isiksuse vabanemine keskaja kirikudogmade, skolastiliste teadmiste, seisuslike normide kammitsaist.
Individuaalsuse vabanemine ja kunstis rakendumine
Humanistide tegevus; alates Petrarcast propageerisid nad ka inimlikkuse kaitset, võitlust inimese kui isiksuse vabaduse eest. Nii mahtusid humanistide alla nii pisikest antiigi teadusharu uurivad õpetlased kui elutervikule avatud kirjanikke nagu Petrarca, Boccaccio, Ersamus, Rabelais , Montaigne , Shakespeare , Cervantes .
Maadeavastused 15. saj lõpus 16. saj alguses lubasid maailma terviklikult kujutleda.
Loodusteadused said suurt hoogu – tunnetama ja ülistama hakati looduse täiuslikkust ja harmooniat. Inimese tajumine looduse osana .
Trükikunsti leiutamine – andis hoogu teaduse & kultuuri arenemisele. Raamatutele nüüd laiem lugejaskond .
Ühiskondlikud vaputsused: reformatsioon , ameerika avastamine, sealsete mõjusfääride üle pinged , Otomani impeeriumi ähvardused Euroopale jne.
Moraalikriis – individualismi ja enneolematu ahnuse vallandumine. Põlisrahvaste orjastamine Ameerikas. Inkvisitsioon . Rohked sisepinged vaimuelus.
Dantest ja Petrarcast saab alguse Platoni ideedest lähtuv vaimuvool, kus taunitakse igasugust maist , tumedat poolt – seksuaalsust ja lihalikku armastust.
16. sajandil asendub varases renessansis sündinud piiritu usk loodusesse ja inimese võimetesse vaikselt skepsisega ning edasi toimub renessansi kriis ja teisenemine barokki.
Renessanss sai alguse ja oli ulatuslikem Itaalias, vältas seal ligi 3 sajandit. Teistes Euroopa maades piirdus renessanss 16. sajandiga.

6. Üleminek keskajalt renessansile. Dante Alighieri ja Chaucer (KA, MKL, Chaucer Canterbury lood)
Dante Alighieri

Poolenisti keskajas , poolenisti renessansis. Loomingut raamistavad keskaegsed sümbolid, ent tema loomingulisus küündib üle keskaegse kujutlusvõime.
„ Jumalik komöödia” on nii vormilt kui filosoofiliselt isikupäralt kordumatu teos.
Dante-aegsed linnriigid majanduslikult arenenud, huvi kultuuri ja kunsti vastu. Firenze kodulinnaks – renessansi häll.
Guido Guinizelli (Bologna poeet ) & Guido Cavalcanti (Dante luuleõpetaja) – uus mahe stiil – dolce stil nuovo.
Vaen gvelfide ja gibelliinide vahel (paavsti/keisri pooldajad ), dante kuulus liberaalsete gelfide hulka. Need omavahel läksid kaa tülli ja Dante saadeti pagulusse. Tagasi Firenzesse ta enam pöörduda ei jõudnudki. Temas süvenes vaen paavsti vastu – poliitilise ideaali sidus nüüd keisriga.
Esikteos „Uus elu” – valmis tema armastatu Beatrice surma ajel . Kirjutatud uues mahedas stiilis, rõhutas armastuse filosoofilist olemust. Kujunema hakkab platoonilise armastuse ideaal – Platoni filosoofia – maine elu on kõigest kõrgema vaimse elu põgus peegeldus.
Hingeline tunne ja voorus on ülevam kui meeleline kirg . Seega „uus mahe stiil” pmst tähendas uut filosoofilist suhtumist armastusse . Üksnes täiuseni viimistletud keel ja kujundid saavad edasi anda armastuse täiust. Uudne teos sellessuhtes et keegi polnud varem niimoodi autobiograafilises luuleraamatus oma armastust pihtinud.
Esimene Eurooplane kes keskaja järel söandas filosoofilisi-religioosseid probleeme ladina keele asemel rahvuskeeles käsitleda.
Traktaadid „Pidusöök” – moraaliprobleemid; „Rahvakeelest”- ühtse rahvuskeele loomisest; „ Monarhia ” – paavstivastane meelsus ; kirik pani selle keelatud kirjanduse nimekirja.
„Jumalik komöödia” – alustas üsna paguluse alguses, lõpetas veidi enne surma Ravennas . Ise pani nimeks „Komöödia” aga Boccaccio nimetas selle ümber „Jumalikuks”.
Žanrilt värsivormis nägemus.

Geoffrey Chaucer

Vararenessansi suurteoseid „Canterbury lood” – inglismaa esimene värssnovellide kogu, 14. sajand (üdliselt peale Itaalia teistes maades novell eriti levinud ei olnud).
Kirjanduses valitsesid Inglismaal sel ajal alles hiliskeskaegsed žanrid – allegoorilised poeemid jne.
C. Loomingu erakordsus on seotud tema elukäiguga. Kaupmehe poeg, sai tänu soosijatele õukonda diplomaadiks, sai käia Itaalias, võis kohtuda Petrarca ja Boccaccioga.
Varases loomingus matkis prantsuse õukonnaluule eeskujusid – kirjutas ballaade , rondoosid, ühe nägemuse vormis poeemi, tõlkis natuke „Roosiromaani”. Hilisem looming osutab otseselt Itaalia renessansi mõjule.
„Canterbury lood” meenutab Boccaccio „ Dekameroni ” – hõlmab terve hulga novellilaadseid lugusid , mis on erinevalt B-st värssteos. Teoses kritiseerib tollase inglise ühiskonna paljude kihtide esindajaid.
Palverändurid on teel Canterburysse katoliku pühaku Becketi hauale ja peatuvad enne seda Londoni eeslinna kõrtsis. Palverändurite seas on erinevaid ameteid pidavad inimesed – mesinik , tudeng, rüütel, kaupmees , 2 munka jne – kokku 30 tegelast kaasaarvatud autor ise.
Igaüks pidi jutustama 2 lugu. (Enam vähem) valmis sai Chaucer ainult 24.
Teos jäi niisiis lõpetamata ja polnud tal „Dekameroni” terviklikkust aga elukäsitluselt on autor sarnane Boccaccioga: ülistab looduse suurust, loomulikkust, arukust, samastab inimlikkuse loomulikkusega, kujutab armastust selle maisuses.
Kasutab nagu B. Rohkelt rüütlikirjanduse süžeesid. Sarnaseid seiku laenatud Petrarcalt, B-lt, isegi Dante põrgu võrdlus on olemas.
Teose erilisus: keskklassi inimtüüpide meiserlik kirjeldus. Iroonilised ja homoorikad kontrastid. Jäädvustab elu paljutahulise tervikuna .

Marguerite de Navarre

Tegi „Heptameroni” B. Eeskujul. Oli tol ajal prantsuse silmapaistvaim novellist. Püreneede tervisvetelt tuleb jõuk õukondlasi ja jutustavad pmst õukonnaelu armuseiklustest. Lisanduvad artulused armastuse erinevatest avaldumisviisidest. Näiteid ka „Jämedast armastusest” ent autor näib juhtivat lugejat siiski kõlbelise ja puhta lembe poole. Annab värvika pildi tollasest õukonnaelust.

7. Uusaegse lüürika ja proosa algus. Petrarca ja Boccaccio (RA, MKL, Boccaccio Dekameron , Petrarca Secretum)
Francesco Petrarca

Uusaegse lüürika isa; Noorus möödus Avignonis, Nägi seal kirikus esmakordselt Laurat, kellest sai tema südamedaam ja muusa ja kogu loomingu suurim ülistus jne.
Huvi antiikkirjanduse ja filosoofia vastu, kuigi õppis Bolognas õigust. Temast sai niisiis esimesi uusaegseid humaniste. Tema avastas Euroopa kloostreis rännates igasugu väärtusi, nt Cicero „Kirjad”.
Sai ladinakeelse poeemiga „ Africa ” juba 1341 nii kuulsaks et teda krooniti Roomas Kapitooliumi mäel loorberipärjaga.
Hoolimata vaimulikuametist oli vaba ja sõltumatu humanistlik isiksus. Unistas sünnimaa ühendamisest tervikuks. Kirjutas enamasti ladina keeles.
„ Saladus ” ehk „Maailmapõlgusest” – vestleb püha Augustinusega. Vaidleb Augustinusele vastu, kes väidab et iga maine kirg ja armastus on patune. Arvab küll uuele mahedale stiilile omaselt et platooniline ja puhas armastus on ülim aga leiab siiski et ka maine armastus saab olla puhas ning sellega saab jõuda jumalikkuse tunnetamiseni.
Itaaliakeelne „Laulude raamat” – meenutab Dante „Uut elu”. Pihivad mõlemad armastuse lugu ja tunnet enne ja pärast armastatu surma. Petrarca teos aint mahukam.
Võrreldes Dante Beatrice-kujutamisega kirjeldab P. Laurat palju reaalsemana ja maisemana – kirjeldab tema välimust just ja maist ilu erinevate sümbolite ja mütoloogiliste vihjete abil.
Uue maheda stiili viljelejad armastasid soneti vormi, eriti kuulsaks selles sai just Petrarca. (P. Sonetivorm: abba abba cdc dcd) Sonett tekkest peale armastusluule vorm.
Peamotiivid P loomingus Laura eluajal: kahtlustab oma armastuse liigset maisust, vastuarmastuse puudumine.
Mõjutas kogu ülejäänud renessanssi vormipeenusega, platoonilise armastuse idee koos melanhoolia , igatsuse ja tundelisusega. Kõik edasised tähtsamad Itaalia kirjanikud 15-16 saj olid petrarkistid.

Giovanni Boccaccio

13 sajand olid novellid juba Itaalias popid – nt anolüümne novellikogu „Novellino” – sada lustlikku rahvajuttu.
Novelli kui kunstilise žanri algatajaks peetakse Boccacciot. Annab tegelastele psühholoogilisi varjundeid, kujutab kaasaegset elu. Uus kvaliteet proosas.
„Dekameron” – kirjutas selle juba küpse kirjamehena.
Sünnipaik Firenze; 14aastaselt läks Napolisse äri ja õigust õppima, sattus hoopis õukonnaga tutvuma , kust sai alguse ta kunstilembus. Looming sai alguse 1330ndatel. Nii luule kui proosa, enamasti süžeed rüütliromaanidest. Üks põhilisi itaalia kirjanduskeele kujundajaid sai temast – suur looming, žanriliselt mitmekülgne.
Algatas itaaliakeelse proosaromaani „Filocolo”, võttis kasutusele poeemides oktaavi (see sai hiljem kogu Euroopa renessansi eepilises poeemis põhiliseks), tõi proosasse pastoraalse teema.
Dekam. Eelsed küpsed teosed: lüüriline poeem „Fiesole nümfid”; lühiromaan proosas „Fiammetta”.
1350 tutvus Petrarcaga. Truu sõprus surmani.
Teostes peegeldub hea inimhingede tundmine . „Fiammetta” – psühholoogilise proosaromaani algus Euroopa kirjanduses.
Dekameron – raamjutustus, mis ühendab teose terviklikuks, samas võimalus sujuvalt üle minna ühelt palalt teisele (Idast tulnud jutukirjanduse tava)
7 neidu , 3 noormeest. Harmooniline elujaatav õhkkond. 1348. aasta must surm. Kokku 100 juttu , 10 päeva jooksul kõik räägivad 1 loo. 100-sümboli võimalikud eeskujud rahvajuttudekogu „Novellino”, „Jumalik komöödia”.
Süžees sarnaseid elemente hiliskeskaja rammusa linnaproosaga: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetavus, inimeste liiderlikkus. Pajatab enamasti eraelulistest seiklustest, mitte ühiskondlik-religioossetest probleemidest. Jäädvustab oma kaasaja Itaaliat paremini kui ükski teine. Ilmuvad nt Dante kaasaegne maailkunstnik, dante luuleõpetaja Guido Cavalcanti. Ühiskond on B. Jaoks inimsuhete kogum.
Elu ülim väärtus loodus, ideaaliks inimese kooskõla loodusega, inimlikkus = loomulikkus = looduslikkus.
Näitab enneolematult avalikult erootilist armastust ja intiimsust, kiidab selle heaks. On vaba Dante üleinimlikust askeesist ja Petrarca kõhklustest taeva ja maa vahel.
Looduse ülimaid ande on mõistus.
B. Valdab täiuslikult nii mahlakat rahvalikku kõnekeelt kui ka ülevat poeetilist stiili. Dekameron on avar ja elutark inimlik komöödia.

8. Renessansi lüüriline luule (XV-XVI saj.) (RA, MKL, Shakespeare ’i Sonetid ),

Lüürikas toimus renessanslik pööre teistes Lääne-Euroopa maades eri aegadel : Hispaanias sonettide mood algas nt 15. saj keskel, Prantsusmaal ja inglismaal 16 sajand; Saksamaal alles 17. saj hakul .
Tunnete ja looduse ülistamine tegi populaarseks pastoraalse temaatika; eriti popiks ekloog – karjaselaul, mis ulatub tegelt juba Vergiliuse aega. Uusaegse ekloogi algatas Dante, neid kirjutasid Petrarca ja Boccaccio, eriti tugeva tõuke andis selle levikule Jacopo Sannazaro („Arkaadia” nimeline pastoraalromaan – 12 ekloogi). Inglismaal Edmind Spenser .
Prantsusmaal rühmitus „ Plejaad ” – „Prantsuse keele kaitse ja ülistus”. Kutsuvad üles viljelema antiikseid ja Itaalia renessansi vorme – ood, eleegia , ekloog, sonett, eepos jt. Et täiustada prantsuse luulekeelt ja et tõsta prantsuse luule esteetiliselt kõrgemale senisest levinud tahumatust rahva-ja linnaluulest. Plejaadis oli Pierre de Ronsard (armastatu oli Cassandra), Joachim Du Bellay. Ronsard – elegantse iroonia ja mänglevusega sonetid; maise armastuse eelistamine jumalikule; maise ilu kaduvus ja vaimu püsivus.
Shakespearegi eemaldub petrarkistide platoonilisest õhkamisest – südamlikkus, siirus , isiklikkus. Usub ilu püsivust – kui mitte maisel kujul siis luulesse ja kunsti jääb see ideaalina ikka püsima. Maise elu mööduvuse nukrusele vastandab õilsad inimtunded – truu sõprus – need jäädvustavat tema meelest kunsti kui igavikuväärtusi.
Hispaania kirjanduses müstilise suuna teke – inimese ja jumala sisemine ühendus siira usu ja ja armastuse kaudu ( Luis de Leon, Juan de la Cruz, Teresa Avilast) – sümbolid, meelelisus.

9. Renessansi eepiline luule (XV-XVI saj.) (RA, MKL)
Saigi alguse Dante ja Boccaccioga, eriti viljelduks muutus 15. sajandi lõpupoole Itaalias kui ilmusid Luigi Pulci „Morgante” ja Matteo Boiardo „Armunud Orlando ”. Mõlemal värsivormiks oktaav ; Sel ajal olid ka tänavalaulikud levinud, kes pöördusid tagasi vanaprantsuse eepilise ainestiku juurde (Firenze platsidel lõbustasid nt rahvast lugudega Karl Suurest, Rolandi võitlusest mauridega, kuningas Arturist jne). See eepiline aines hakkas ka haritud kirjanikke köitma. Alguses oli nende lugejaskonnaks mõeldud õukond, siis levis ka väljapoole (trükikunsti leiutamise suur panus). Renesanss saavutas kujutavas kunstis täiuse 15.-16. sajandi vahetusel.

„Morgantet” läbib rahvalik naer ja jämedus, tegelaste seikluste erakordsus ja lustlikkus, mitte tõsimeelne ülev paatos . Liialdatus, fantastika . „Rolandi laulu” motiiv, tegevusse tuleb aga heasüdamlikust hiiglasest Morgante. Autori vabamelne elufilosoofia peegeldub. Sellist ülevoolavale hüperbooli, groteskil ja fantastikal põhinevat nalja kohtab nt Rabelais’ raamatus „ Gargantua ja Pantagruel ”.
Boiardost tulid sisse veel nõiatembud, lohed, koletised , maagia, koomika peegeldub irooniaks. Armastuseteemaga kaasnes tegelaste hingeelu jälgimine.
„Armunud Orlandos” saabub Pariisi Karl Suure õukonda Hiina kuningatütar, kellesse Orlando (Roland) ja Rinaldo korrapealt armuvad.
Boiardo temaatikat arendab edasi Ariosto – üks itaalia kõrgrenessansi suurkirjanikke – poeemis „Raevunud Orlando”. Tema looming hõlmas filosoofilist luulet ja rooma komöödiate eeskujul kirjutatud näidendeid. Vihjed kaasajale, esiplaanil armastus kui inimlik tunne.
Viimane itaalia renessansikirjanduse suurteos Tasso „Vabastatud Jeruusalemm ”: heitlik elukäik, vaimuhaigus, arvas et ta teos on liiga ilmalik kuigi inkivitsioonikohus seda ei arvanud, tagakiusamisparanoiad jne. Teos on oktaavides, ent erineb teistest Itaalia eepilistest poeemidest juba oma temaatika tõttu: jutsutab ajaloolistest sündmustest, paganate kätte sattunud Jeruusalemmast. Tal oli üsna ilmne kavatsus luua eepos, mis antiikeeposte eeskujuk jutustaks suurejoonelist ajaloolist sündmust ja tõstaks esile kangelasi .

10. Renessansi humanistlik esseistika , publitsistika , satiir (XVI saj.) (RA, MKL, Erasmus Narruse kiitus, More Utoopia , Montaigne Esseid)
Erasmus Rotterdamist

Kritiseeris julgelt katoliku kiriku rikutust ja ülemääraseid rituaale
Jäi varakult orvuks, sai alghariduse augustiinlaste kloostris . Õppis tundma seal klassikalist kultuuri. Seejärl õppis usuteadust Pariisis, nagu enamik humaniste kirjutas ladina keeles.
”Kõnekäänud” – moraalifilosoofiline esseekogu. Torinos sai teoloogiadoktoriks. Reisis palju, hulganisti reisikirju. Sõbrunes Inglise humanistidega, eriti More’iga. ”Narruse kiitus”, ”Usalduslikud kõnelused”.
Avaldas Uue Testamendi ladinakeelse uustõlke koos kreekakeelse lähtetekstiga – pani aluse sellega pühakirja filoloogilisele tekstikriitikale.
Ristiusk tähendas talle eelkõige inimeetkat, inimese kõlbluse aluseid. Rõhutas algkristlike tõdede kokkulangemist Kristuse-eelsete moraaliõpetustega. Seega pmst on ta kristlik humanist .
Kirjavahetus paavstidega, keiser Karl V nõuandja. Ei läinud ajastu süvenevad usulõhes Lutheriga kaasa; talle oli vastuvõetamatu usupuhastajate fanatism ja jumaliku ettemääratuse tees (protestantide püha tõde). Erasmus kaitses pigem inimese vabadust (jäädes renessansi ideaalidele truuks).
”Narruse kiitus”: tõuked hiliskeskaja narrikirjandusest. Enne seda nats oli saksamaal Sebastian Branti ”Narrilaev” – satiiriline värssjutustus. Sai väga kuulsaks.
Narrus ( Moria ) esitleb end naisena , kiidab end tema ülemaailmselt kuulsaks saanud raamatukeses. Raamatu alguses pilab elukauget teadust nii keskajal kui kaasajal . Kirjeldab igat liiki inimalpusi (pühakujude ja ikoonide kummardamine, tiitlitega edvistamine, dogmaatika , fanatismi, mungad, paavstid , piiskopid nende ahnuse pärast; pimeda ebausu ja poliitikute kisklemise). Üs see on filosoofiline satiir, mis lähtub elu lõputust muutuvusest.
”Usalduslikud kõnelused” – vaimuteravad dialoogid, mis vaatlevad vastandlikke seisukohti ning arutlevad tõe olemuse üle.
Vaba isiksuse kaitse, eetiliste ideede rõhutamine, kristlus ühendab tema meelest tarkuse ja headuse ideaali. Militaristliku fanatismi ja türannia kriitika. Tark kristlik kuningas peaks toetama rahu ja tegutseb rahva hüvanguks.
Mõjutas kogu järgnevay Euroopa humanismi – vaimukaaslasteks Rabelais, Montaigne, Shakespeare, Cervantes .

Thomas More

Erasmuse sõber, sündis Londonis. Parlamendiliige, jurist , Henry VIII ajal lordkantsleriks sai lausa. Seotus poliitikaga sai talle aga saatuslikuks (ei kiitnud kuninga ideed Rooma paavstile mitte alluda heaks). More jäi niisiis oma peast ilma – peale teda sama saatus veel kahele kuninga naisele kuuest.
„Utoopia” – ladinakeelne, 1516 . aastal ilmunud; Tema võttis selle mõiste „utoopia” kasutusele. Kujutas endast ideaalse maailma kirjeldust. Autor kohtub Antverpenis Amerigo Vespicciga kaasas käinud maailmaränduri Raphael Hythlodayga ja siis viimane räägibki reisielamustest Utoopia saarel.
Utoopia saare põhiväärtused:
kõik on organiseeritud äärmiselt ratsionaalselt
riigis on 54 õitsvat linna, asuvad täpselt võrdsel kaugusel teineteisest ja on sama jõukad, sama suured. Lapsi antakse peredest peredesse, et oleks võrdselt.
kõigil linnaelanikel 2 aastat kohutsus töötada maal, põldudel.
kogu jõukuse aluseks on töö. Kõik töötavad riigis. Tööpäeva pikkus 6 tundi, magavad 8 tundi, ülejäänud aeg harrastusteks, VAIMSEKS tegevuseks
eraomandust ei ole. Süüakse ühiskondlikes sööklates, keegi ei ahnitse
raha ei kasutata, küll on reserv mida kasutatakse sõdade korral et abi saada. Kuld on põlu all, sellest tehakse orjadele ahelaid hoopis jne.
orjad on utooplaste endi või teiste maade kurjategijad, nemad teevad mustemaid töid.
kõik saavad hea haridise, elu kooskõlas loodusega. Emakeelne kooliharidus .
usulises mõttes on sallivad.
kaitsevad rahu, sõda vaid enesekaitseks.
ühiskond rajaneb demokraatial, kõik ühsikonna liikmed on võrdsed.

Michel de Montaigne

Uusaegse Prantsusmaa esimene väljapaistev filosoof . Termin „essee” võeti kasutusele tema „Esseedest” – vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal ilma rangete mahupiiranguteta.
Rooma ülikoolis õppis juurat, laiad teadmised antiikse rooma kirjandusest ja filosoofiast.
Teda mõjutas nii stoitsistlik ( Seneca ) kui platonistlik moraalifilosoofiline mõtteviis. Säilitas siiski oma sõltumatu hoiaku. Tema humanism võrreldes Erasmusega märksa ilmalikum.
Bordeaux ’ parlamendi nõunik, hiljem linnapea . Teda masendas Prantsusmaal ususõjad vallandanud fanatism ja siis kirjutaski „ Esseed ”.
Arutleb kõikvõimalikel eluteemadel. „Laste kasvatamisest”, „Üksindusest”, „Sõprusest”, „Julmusest”, „Edevusest” jne. „Sellest, et filosofeerimine on surema õppimine”. Kõiki ühendab mõtisklus inimese elu mõtte ja õnne võimaluse üle. Toob ohtralt tsitaate antiikaja suurvaimudelt. Seiku ja tähelepanekuid toob ka enda elust.
Elu õnne kehastab elu nauding – seetõttu on teda ka epikuurlikuks filosoofiks peetud.
Kaitseb samuti loomulikkust ja imetleb elutäiust inimeses.
Rõhutab mõistuse ja eneseanalüüsi tähtsust. Tunnistab inimese muutlikku meelt . Näiliku ja tegeliku vastuolu teema (nagu hiljem barokis).
Taunib äärmuslikkust mõtetes ja tegudes, tasakaalustatud kesktee tähtsus.
Tema tunnuslause „Mida ma tean” – väljendab tema kõige tunnuslikumat joont, skeptilisust. Võime teada küll palju ent iial ei tea me kõike. Mida targemad me oleme, seda enam mõistame oma teadmiste suhtelist ulatust. Niisiis ta oli relativistliku mõttelaadi algatajaid uusaegses filosoofias.
Raamatutest õpitud tarkusest veel väärtuslikum on avar elukogemus koos mõtisklusega.

11. Renessansi romaan ja novell (XV-XVI saj.) (RA, Rabelais Gargantua, Pantagruel; Tormese Lazarillo elukäik, Cervantes Don Quijote , Koerte kõnelus)

Tänapäevast kuju hakkas romaan võtma 15. sajandi teisel poolel.
Enamlevinud liik rüütliromaan.
Võib rääkida uusaegse massikirjanduse tekkest – rüütliromaane ilmus 15-16 sajandi Hispaanias väga palju.
Peategelaste rüütellikkus oli sarnane renessansi ideaalile terviklikust inimesest: harmooniline välimus, füüsiline võimekus, vaimne ja kõlbeline täiuslikkus – kõik tasakaalus.
Enamuses kujunesid ajaviitelektüüriks. Seda Cervantes hiljem oma „Don Quijotes” parodiseerib.
Cervantes tunnustab kuulsaimat hispaaniakeelset rüütliromaani „Amadis de Gaula” (Amadis kaitseb ülekohtu ja vägivalla ohvreiks langenud naisi jne, tapleb koletistega ja kurikaeladega, saab igasugu õilsaid tiitleid ja lõpuks saab Britannia kuningatütre endale naiseks . Cervantes ise on uusaja viimase tuntud rüütliromaani autor, see on „Persilese ja Sigismunda kannatused”.
Keskaja rüütliromaaniga võrreldes on renessansi oma kujutusviis konkreetsem, looduspärasem. Leidub nii meelelisust kui maist erootikat.
Renessanss hoidis alal ideaalsuse ulma eriliselt pastoraalromaanidega, kuigi neid oli suht vähe. See žanr väljendas pigem arisokraatliku vähemuse maitset ja ideaalide kujutlusi. Teadlik, kokku lepitud utopism. Lembeellu süüvimine, armastuse nukrus ja valu, traagiline motiiv.
Lamburiteema oli toonud renes. Proosaromaani Boccaccio, kuid suurmoe algatas J. Sannazaro „Arkaadia”. Nii proovisid samalaadset asja viljeleda veel Jorge de Montemayor, Cervantes, Philip Sidney , Lope de Vega , John Lyly (viimane lõi lillelise ja iluseva stiili mida hakati nimetama eufismiks – tal oli teos „Eupheus ehk Teravmeelsuse Anatoomia”).
Manerism – aritokraatlik üleminek hilisrenessansilt barokile ja klassitsismile.
Paralleelselt Boccacciost alates jooksis ka realistliku romaanini viiv suund. Sellistes romaanides näidati elu sõltuvust maistest teguritest ja ühsikonnast. Kui rüütli ja lamburiromaanides keskenduti kangelase isiklikule elule siis realistlik romaanitüüp võtab kriitilise vaatluse alla konkreetse (ajaloolise) ühiskonna, mis kangelase eluteed mõjutab.
Realismi alguseks on teos „Celestina”. Kujutab üksikasjalikult esimesena ühsikonna madalat poolt, põhjakihti; teos on vahetu eelkäija 16. saj keskel Hispaanias tekkinud kelmiromaanile.

Francois Rabelais

Nägi inimelu peaaegu ainult materiaalse ja bioloogilisena.
Peateos „Gangantua ja Pantagruel”.
Oli nooruses algul mungaks, siis õppis arstiteadust, siis tegutses arstina ja suhtes humanistlike ringkondadega. Tõuke peateose kirjutamisest sai anonüümselt ilmunud rahvaraamatust „Tohutu suure hiiglase Gargantua suured ja hindmatult väärikad kroonikad.” Rabelais avaldas sellele varjunime all järje "Ülikuulsa Pantagrueli, dipsoodide kuninga ja suure hiiglase Gargantua poja hirmsad ning kohutavad teod ja vägitükid". See oli väga menukas ning siis kirjutas Rabelais juba iseseisva Gargantua loo ja laiendas Pantagrueli seikusi
Materialistlik ja vabamõtteline elukäsitlus – teda kiusati taga, Pariisi ülikooli usuteaduskond oli nördinud.
Kasutab ohtralt rahvalikku rämedat kõnepruuki; paneb selle segunema humanistliku eruditsiooniga (eriti loodusteaduste valdkonnast – oli ju arst).
Ürgmaisus, elukõiksus, naerab välja keskaegse eluvõõra dogmaatilise mõtlemise; samuti naljatleb liigse fanaatilise looduse idealiseerimise, nagu tema ajal kombeks oli. Looduse alus on kehalisus, sugulisus.
Groteski suur kasutaja + mäng keelega. Sellessuhtes on ta eelkäija James Joyce -ile.
Tegelasteks hiiglastest kuningad, nimed joomise -söömise-janu sümboolikaga. Gargantua – küll sul on suur suu; Pantagruel – kõikeneelaja.
„Nalja viluks” pr. K „par ris”
Fanaatilise militarismi paroodia , teadmiste ammendamatuse tõdemine, palju sümboleid filosoofilises allegoorias, usk maisesse loodusesse ja looduse headusesse.

Kelmiromaan

Realistliku romaani esimene etapp. Pikaresk (hisp. Keeles kelm ). Omamoodi rüütliromaanide paroodiaks. Iroonia nende idealismile.
Ajalooline konkreetsus (vastupidiselt rüütliromaanide ajatusele), kaasaega kujutavad, uusaegne kaasajaromaan.
Antakse edasi minajutustusena tavaliselt, peategelase autobiograafia . Kangelane jutustab mingis elu murdepunktis sünnist saati oma loo ära.
Tõepärasuse mulje jätmine tähtis.
Enamasti pajatatakse poisikese või noorukiea seiklusi (loob eeldused 19. saj noorukiromaani tekkeks); räägitakse kuidas ühiskond alguses inimest alla käima sunnib. Jutustatakse oma teenistusest mitme peremehe juures.
Ühiskonna väärnähtuste kriitika. Satiir, naturalistlik grotesk; kehaliste piiride inimesele meelde tuletamine ;
Barokile üle minnes muutus naer kelmiromaanis kibedamaks ja sarkastilisemaks.

Miguel de Cervantes

Peateos „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast”. Astus suure sammu uuemate aegade romaani poole. 17. saj algus.
Seiklusrikas elu – isehakanud arsti poeg, sattus Itaaliasse, värvati sõjaväkke seal; kaotas merelahingus türklastega KÄE (jäi halvatuks tegelt).
Langes hispaaniasse tagasi minnes mereröövlite kätte vangi, istus Alžiiris vangis , oli korduvalt surmaohus aga alati pääses üle noatera. Oli vaesuses , istus paar korda veel vangis – oli maksukoguja ja vahel tekkis puudujääke. Lisaks keegi keeras käru ja kirjutas Don Quijotele tema nime all järje ja püüdis algupärandit maha teha.
Elu lõpus hakkas vaimulikuks, pidades sünnilinnas jutlusi – „Õpetlikud novellid” („Koerte kõnelus”).
„Don Quijote” kirjutas C oma sõnul rüütliromaanide paroodiaks et välja naerda nende elukauged fantaasiad ja jaburad seiklused . Üks kõige humoristlikumaid romaane maailmakirjanduses. Algul nähti selles lustlikku komöödiat; alles saksa romantikud hakkasid selles nägema filosoofilist poolt: inimkonnale on omane lakkamatu traagiline vastuolu ideaalide ja tegelikkuse vahel.
Rüütliromaani lugemise järel kaotab don Quijote mõistuse ja hakkab oma kaasajal rändrüütelluse ulma teostama , mis põrkuvad paratamatult reaalsusega (rüütliromaanide aegne Ameerika- unelm oli asendunud groteskse kontrastiga viletsuse ja hädaga, millesse Hispaania 16-17 sajand oli langenud.
Üldse paljud renessansi üllad illusioonid olid selleks ajaks purunenud uusaja egoismi ja saamahimu vastu. Seda peegeldasid ka Shakespearei tragöödiad ja Montagnei esseed.
Koos don Quijotega on romaanis Sancho Panza – täiendab oluliselt romaani sümboolikat, vürtsikas rahvalik keel, kõnekäänud, vanasõnad.
Südamedaamiks on d Q-l Dulcinea, naaberküla neiu ; kes ei ilmu romaani jooksul kordagi – viide idealismile ja pimedale fanaatilisusele.
Miski tal välja ei tule, pekstakse läbi ja naeruvääristatakse, mille peale Sancho ristib ta „Kurva Kuju rüütliks”.
D Q puhul on tegu hulluga vaid siis kui ta mõtleb rüütliromaanide peale; muul ajal on elutark ja teravmeelne, avara mõtlemisega. Sisemiselt liikuv tegelaskuju – tark hull – selles avaldub esmalt Cervantese geniaalsus. Kord naerab oma tegelase välja, kord tunneb talle kaasa. D Q tegevustes avaldub aina rohkem lõpupoole tema tegude sügav inimlikkus. Seega on lõpus tema surm traagiline, kuna moraalne üleolek teda narrinud õukondlastest on ilmne. Areneb ka Sancho. Tegelaspaar on kui ühtne inimese sümbol. Vastuolu keha ja hinge vahel. Tasakaalu otsing.
Rabelais mängis keelega, Cervantes mängib struktuuriga: tõeluse peegeldus, illusioon romaani tõeluse kokkusulamisest ajaloolise tõelusega. „Meelelahutuseks kurvameelsetele hingedele kõigil aegadel”.

12. Renessansi draama ja teater (XV-XVI saj.) (RA, Marlowe ’ Tragöödiad, Shakespeare’i komöödiad, ajaloodraamad ja tragöödiad, Lope de Vega Sevilla täht; ka valimik Hispaania pärand: Cervantese vahemängud, Lope de Vega Tantsuõpetaja)

Euroopa renessansi kõrgajal võib täheldada ainult uusaegse draama eeldusi . Draama areng oli hilisem ja aeglasem .
Varaseim uusaegne rahvusdraama kujunes välja juba renessansi loojangul ja Inglismaal, Hispaanias. Ülejäänud euroopas veel hiljem.
Itaalias matkiti antiiktratrit. Pmst mõned komöödiad olid (Ariosto ja Machiavelli omad), üksikuid tragöödia katsetusi kaa.

Commedia dell’arte

Itaalias 16 saj keskel, omalaadne ja algupärane rahvalik teater.
Võrreldes keskaegse teatriga ELUKUTSELISED näitlejad
Sarnane mõne antiikse komöödia liigiga ja hiliskeskaegse farsiga
Valmistekst näidenditel puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti.
Tähtis kõnekoomika. Tegelastüübid kindlad, kandsid rahvale tuttavaid maske (v.a. armastajapaar).
Tegelastüübid pärinesid erinevaist Itaalia osadest, seega oli sel teatril üldrahvuslik alus.
Tegevus seisnes enamasti armastusintriigis, kus isad või hooldajad armastajate kohtumisi takistada püüdsid.
Nähtus hääbus 18 saj. Alguses aga mõjutas tugevasti Euroopa teatrit, eriti karakterkomöödiat ( Moliere , Shakespeare)

Inglise rahvusdraama

Mõjukamaid nähtusi Euroopa renessansis
Allikaiks hiliskeskaja müsteeriumid ja interluudiumid (pr farsi ja commedia dell’arte sarnased nühikesed naljanäidendid) ja antiikdraama .
Tudorite dünastia aeg. Teater muutus väga popiks. Elisabetaanlus.
16 saj teine pool – avalike ja erateatrite avamine
Draama muutumine kirjandusliigiks.
Lavadekoratsioonid veel keskajale omaselt tinglikud
Lavastati nii trag kui kom, ent stiilipuhtust veel taga ei aetud nagu kassitsismis.
Põhiliselt 5 vaatusega värssteosed.
Ülekaalukas blankvärsi kasutamine
Ajaloolised ja mütoloogilised teemad. Kaasaegne haruharva.

Christopher Marlowe’

Suurim Shakespeare’i eelne (sündisid samal aastal) dramaturg .
Kirev elukäik, vb oli kuninganna salateenistuses, vabamõtlejate ringi kuulus, usuteadust õppis ent tal oli halva ateistikuulsus samas. Mõrvati.
„ Doktor Faustuse traagiline lugu” – oli esimene uusaegne kirjanik kes Fausti müüdi teatrilavale tõi. Teos sai vahelüliks saksa rahvaraamatu ja Goethe suurteose vahel.

William Shakespeare

1564– 1616 .
36 näidendit
Lüürilised komöödida renessansi novellide populaarsetest süžeedest tihti; tähtsal kohal loodus, mis elustab armastust. Valitsev teema ongi armastus. Tuntuimad „Tõrksa taltsutus”, „ Veneetsia kaupmees”, „Suveöö unenägu”, „Palju kära eimillestki”.
Õigustab kõikjal noorte inimeste loomulikke tundeid; armastuse vabadust, vastandades ühiskondlikud eelarvamused , normid, keelud.
Huumorit , nalja, naeru toovad narrirollides madalat päritolu isikud – teenrid , talupojad. Sarnasus Itaalia commedia dell’artega
Osad komöödidad loodud maskimängu žanris.
Kirjutas suure näidenditsükli „ ajalookroonikad ” – toob esile võimuprobleemi. Kujutab Inglismaad hiliskeskajast kuni enda ajani välja. Saja-aastast sõda kaa. Võim, moraal , individualism , vastutus – kandusid ka tema tragöödiatesse.
Varases loomingus 2 tragöödiat „ Romeo ja Julia ” (keskajas on sellele sarnane Tristani ja Isolde lugu) ja „ Julius Caesar ”.
Shakespeare psühologiseerib ja individualiseerib oma tegelasi. Ta on oma näidendeis ka poeet.
„ Othello ” – klassikaline armukadedustragöödia.
„Kuningas Lear” – võim võõrandab ja pimestab inimest, luues kapriise ja ülekohut.
„ Macbeth ” – vapustab oma negatiivse peategelasega. Kaasaegne Šotimaa väepealik roimab nõidade juttu uskudes igasuguseid tegelasi. Et ise kuningaks saada.
„ Hamlet ” – kuulsaim. Natuke nagu Cervantese hull d Q, saab hullu mängiv Hamlet renessansi kriisiaja sümboliks kirjanduses. Algallikaks oli Saxo Grammaticuse ladinakeelne kroonika „Taanlaste teod”. Algusest peale sees surma teema.

Lope de Vega

Samaaegselt Inglise rahvusdraama kujunemisega hakkab näitekirjandus ka Hispaanias arenema. Mõjutused antiigist ja hiliskeskajast. 16. saj algul lühinäidendid. Autosakramentaalide (miraaklitele sarnased – nö püha toiming), müsteeriumite ja ekloogide lavastamine.
Intermeediumid – igapäevase elu naljakatel seikadel põhinevad farsitaolised lood, mida pikiti draamade vaatuste vahele, et publikut lõbustada
Algul etendused siseõuedes ja platside, mingi hetk (16 saj) hakati ka teatreid rajama. Publikuks nii ülikud kui lihtinimesed.
Vegal ~500 näidendit eri žanrides; määratles ka esteetilised põhimõtted draamas . Komöödia tähendas näidendit üleüldse seal.
Aja-kohapiirangud ei ole head; samuti ei sobivat Hispaaniasse antiikteatri eeskuju, kuna sinna kiiremat ja elavamat vaja. Ei erista „madalat” komöödiat tragöödiast. Kurb seguneb lõbusaga; ülev banaalsega.
3 vaatuseline näidend hakkab levima alates temast.
Popid olid nii intriigi- kui karakterkomöödiad; eriti veel nn mõõga ja mantli komöödiad – põhinesid intriigil, tegelasteks olid tunnuslikult mõõka ja musta keepi kandvad aadlikud .
Tõi püsiva tegelaskujuna gracioso – veiderdav ja vaimukusi pilduv härrasmehe teener, toob huumorit ja satiiri.
Oli nagu Shakespearegi luuletaja, seiklusrikka elukäiguga; Cervantes nimetas teda looduse imeks, pärast aga läksid tülli sest Vega tegi koostööd inkivisitsiooniga.
Osades näidendites rahvuslik ajalugu.
Tegelasteks sageli lihtinimesed; kollektiivseks kangelaseks on rahvas; rõhutab rahva loomulikku rikkumatust, võrdleb neid aadlike egoismiga.
Demokraatlikkus!

13. XVII sajandi ajaloolis-kultuuriline taust. Barokk ja klassitsism .

Hispaania kaotas mõjuvõimu Euroopas (kuigi suured koloniaalalad Ameerikas olid)
Itaalias minetas renesanss oma hiilguse – valitsevaks sai BAROKK
KLASSITSISM (paljuski vastandlik barokile) pani end maksma Prantsusmaal (usuvastuolud vaigistati ja algas absolutismi periood).
Inglismaal tuli võimule kodanlus , kultuur sai mõjutusin nii klassistsismist kui barokist . Mõlemad segunesid Madalmaade kultuuris.
Saksamaa oli killustatud ja seda laastasid protest/katol. Riikide tülid. Kultuur sai mõjutusi renessansist, klassistsismist, barokist.

Barokk

Kunstides ornamentaalsuse ja kujundi peenuse tulek
Rõhutatud metafoorsus, allegoorilis-sümbolistlik väljendusviis.
Vastandite, kontrastide kunst – mütoloogia saab põimuda jämeda meelelisusega jne. Mitmemõttelisus ja mängulisus.
Hispaania barokis Gracian ; ja tema vaimukalt üldistavad kujundid (kontseptid). Paradokside, antiteeside lembus.
Pidevalt vastandati näilikku ja tegelikku ; juhtteema maise elu tühisus – ajastu ja moraali kriis tingis selle, kombed olid mandunud .
Maailm kui absurdne näitelava ja haihtuv illusioon.
Skeptilisus ja pessimism
Inimene pole enam seesmiselt terviklik; on lõhestunud ja moraalselt alla käinud.

Klassistsim

Vastandina barokile, kes ühendas vastandid; klassistsism lahutas need. Antiikse ehk klassikalise esteetika põhimõtete tähtsus suureneb veelgi.
Ansolutism proovis võidelda igasuguse individualismi vastu, kunstiski pidid ühtsed tõed ja põhimõtted olema.
Au sees on mõistus; mõistuspärasus – need allutavad individualismi ja egoistliku kire. Ratsionalism . Meelelise kogemuse umbusaldamine.
Selge piir kõrge ja madala vahel kunstis. Tragöödia pidi puhastama ja õilistama; hinnati õpetlikkust ehk moraalset üldistust.
Luules hinnati puhtaid riime ja ranget vormi.

14. XVII sajandi proosa (MKL, Gracián Käsioraakel, Bunyan Palveränduri teekond , La Fayette Printsess de Clèves)
Üldist

Proosa polnud klassitsismis eriti hinnatud ja reegleid keegi ei kirjutanud (antiiki ju matkiti).
Siiski arenes proosa jõuliselt, eelkõige kelmiromaani ja Cervantese mõjul.
Barokis oli keskseks allegoorilisus ja sümbolism. Fantastiliste kujundite põimimine ajaloolise reaalsusega.
Olid ka väikesed proosažanrid, nagu filosoofiline miniatuur , maksiim ja sentents. Enamasti oli nende sisu moraalifilosoofiline.

Baltasar Gracian

Hispaania jesuiit ja moraalifilosoof.
Mahukas allegooriline romaan „Criticon”. Looduselapse ja mõistuseinimese rännak
Paradoksid, kontseptid, vaimukad võrdlused jne.
Nõuab inimestelt kultuuri ja enesetäiustamist, põlgab pimedat massivaimu ja vaimset piiratust.
Filosoofiliste miniatuuride kogu „Käsioraakel ja arukuse kunst ”; 300 miniatuuri lähtuvad kõik mingist motost – seejärel arendab seda paradoksidest ja vaimuteravusest kubisev keel.
Relatiivsuse tunnetamine ; kõik olev on liikuvuses; voorused on arukus ja mõistus; enesevaatlus , haridus , isiksuse loob kultuur.

John Bunyan

Aktiivne puritaan ; „Palveränduri teekond”. Võistles edu poolest Piibli endaga.
Ei kasuta baroki keerulist kujudlikkust; räägib rahvale arusaadavas keeles oma unenäost, kus kristlase palverännakul tulevad tema teele igasugused allegoorilised tegelased (Tarkus, Vagadus , Paganlus). Nendega vesteldes jõuab tõe tundmiseni.
Igal pool on moraalne mõte kõlbelises selginemises. Peamiseks abistajaks puhastumisele on kannatus ja usk lunastusse.

Grimmelshausen

Tema teosega „Simplicissimus” algab saksa romaan. Tollase saksa barokk-kirjanduse esindusteos. Eeskujuks kelmiromaanid, kirev olustikuline seiklus

La Fayette

„ Cleves ’i printsess” armastusromaan , ent uudne selle poolest, et pastoraalse idülli asemel on realistlik pilt sajand varasemast Prantsusmaast.
Teatud määral ajaloolise ja psühholoogilise romaani eelkäija.
Selge täpne keel (vastandub baroklile); ajalooline taust; traagiline kirg ja moraalne puhtus .

15. XVII sajandi luule (MKL, Quevedo Valik luulet, La Fontaine ’i Valmid )
John Donne – lähedus barokile.

Metafüüsiline luuletaja nö: rõhutatud intellektuaalsus, teadlikud vaimumängud. Paradoksid, kontseptid. Usulis-filosoofilise kallakuga luule; „Jumalikud luuletused” nt; peaaegu kõik ilmus postuumselt.
Ütles lahti renessansilikus ülespuhutud retoorikast; kasutab kõnekeelt ja olemlist kujundlikkust – kuigi üleval eesmärgil.
„Ekstaas” – vastuseis petrarkistlik-platoonilisele armastusele.
Suur osa luulest satiiriline, kasutab groteski.
Pilkab idealiseerivaid kujutlusi armastusest; ideaalides pettumine, skepsis võtab maad (üleüldiselt).
Ta avastati suures osas 20. sajandil, teda hakkasid kõrgelt hindama avangardistlikud luuletajad, nt T.S. Eliot .

Gongora & Quevedo

Hispaania suurimad barokkluuletajad. Erinesid teineteisest ja olid tülis.
Gongora – keeruline ja hämar väljendusviis; kultismi looja.
Quevedo kritiseeris teda liigse udususe pärast; tal oli terav satiirikukeel. Kritiseeris julgelt Hispaania allakäiku, istus pagenduses ja vangis; fantastika ja grotesk.
Mõlemad otsivad hingerahu maisest kärast; elavad ajastu kriisi sügavalt läbi.
Quevedol eksistentsialism, surma teema.
Baroki luules laieneb mängulisus, keerukus , lootusetus , grotesk, satiir. Quevedo on Goya košmaaride eelkäija pmst.

Martin Opitz

Eeskujuks Plejaadi manifest.
Saksa luulet uuendab.
Paul Flemming – Opitzi õpilane. Suurim saksa lüürik.
17 sajand alates pmst lüürika üldine langus Euroopas, kasutati eepilist ja satiirilist vormi. Ohtrasti kasutati mütoloogiat.

John Milton

17 sajandi suurim inglise kirjanik.

Renessansi mõjud segunesid puritaanliku maailmavaatega. Tõstis peale Shakespeare’ ja Donne’i luule uuesti kõrgustesse.
Liberaalse ühiskonna eest võitleja, saadeti põlu alla.
Suurteos „Kaotatud paradiis ” 1667. suurejooneline katse üldistada inimsoo saatust, lähtudes Piibli Vana Testamendi Esimese Moosese raamatu ainesest. Jumalik ettemääratus; ent inimestel siiski vaba tahe ja mõistus patusele kirele vastu seista. On erandlik teos oma üldistavas eeposlikus haardes .

Jean de la Fontaine

Prantsusmaa ja klassistsism; kõlbas vaid klassikalises vormis luule – komöödiad või tragöödiad.

Kergemad vormid ainult salongides
Hindas loodust hinnanud kirjanikke, nagu Boccaccio, Rabelais. Osad erootilised jutud keelati ära, mis ta tegi.
Sädelev iroonia, vaimukus „Valmid”.
Loomajuttudele omane inimolukordade, seltskonnaelu jne maiste nõrkuste esile toomine.
Pooldab kooskõla loodusega

16. Barokk-draama (Calderón Elu on unenägu, Suur maailmateater; Tirso de Molina Sevilla pilkaja ja kivist külaline; ka valimik Hispaania pärand: Calderón Nähtamatu daam , Armastusega ei tehta nalja)
Üldist

Euroopa barokkraama ehedamad näited 17. sajandi Hispaaniast.
Lope de Vega printsiibid kehtivad endiselt: Lava tulvil liikumist, tõsine seguneb lõbusaga; temaatika mitmekesisus
Uus nüanss: sümboolika ja allegooria jõuline laienemine. Teadlik püüdlus suurtele üldistustele.
Üldomane näiliku ja tegeliku, keha ja hinge, ajaliku ja ajatu vastandamine . Tegelased muutuvad sisemiselt keerulisemaks, neis on mingi vastuoluline filosoofia – peebeldab aja moraalset lõhestatust.
Usuteema süvenemine draamas.

Calderon

Euroopa baroki suurim dramaturg.
Vaatemängulisuse laienemine; rikkalikud uhked dekoratsioonid; põimiti muusikat, tantsu, laulu (ooperi, opereti tekkimise aeg);
Ühiskondlik allakäik Hispaanias aina süvenes – sünnib Calderoni religioosne ja samas eksistentsialistlik draama.
„Elu on unenägu” (Poola, võimuvõitlus. Isegi kui elu on vaid unenägu, tuleb ikkagi toimida headuse ja jumala nimel), „Nähtamatu daam”, „Armastusega ei tehta nalja”.
Teda huvitavad elu ja religiooni suured probleemid. Ideed kooskõlas vastureformatsiooni vaimuga.
Tema peateema mis kõiki näidendeid läbib: inimene on seesmiselt vaba, ettemääratust ei ole, hingelise armastuse üleolek maisest; usus väljendub inimese hingesuurus.

Tirso de Molina

Munk, vaimulik.
Hulk näidendeid tõsistel usuteemadel; samas ka arvestatav osa maiseid näidendeid, suur rõhk on tegelaste psühologiseerimisel.
Maailmakuulsus näidendiga „Sevilla pilkaja ja kivist külaline”, milles pani aluse don Juani kujule uusaja kultuuris.
Tõukeid sellele elupõletaja rolli loolisele sai hispaania folkloorist; seiklus on algusest peale pealiskaudne, ta on kehastunud materialist keda ajendab ainult maine iha.
Don Juan kubiseb vastuoludest: häbitu naistekütt kuid mitte jõhkard; trots ühiskonna normide vastu, temas on midagi kogu renessansile omasest pealiskaudsest ja individualistlikust maailmavallutusest; samas midagi meessoole ürgomast egoismist.

17. Klassitsistlik draama (Molière’i Näidendid)

Klassitsistliku teatri algus langes Prantsusmaal kokku ajaga mil kardinal Richelieu oli oma võimu tipul , tegutsema hakkas Pariisi Akadeemia. Akadeemikud ja kardinal ise sekkusid pidevalt teatriellu, see pidi kõigiti vastama absolutistliku riigi nõuetele.
Tragöödias kui kõrges žanris aeti asi eriti tähtsaks ja piiritletuks.
Valitseva värsivormina aleksandriin; madalaid seiku, füüsilist vägivalda, labaseid väljendeid ei tohtinud tragöödias olla.
Sündmused pidid mahtuma ühte ööpäeva ja ühte tegevuspaika – tõepärasus oleks nii ehk suurem.
Igasugune üleloomulikkus on taunitav, seiklused ei mahu tragöödiasse enam.
Sündmustiks pidi mahtuma nüüd kõnesse, seega monoloogide osa kasvas. Pikad arutlused , mõtisklused, analüütilisus, psühholoogilisus.

Pierre Corneille

Tema loomingust saab klassits. Teater alguse (tragöödia)
„Cid” – enesevaatlus, psühholoogiline pingestatus. Voltaire arvates on see hingesuuruse kool. Tunnete proovilepanek jne.

Jean Racine

Klassitsistlik draama saavutas temaga oma täiuse.
Teda köitsid eraeluintriigid ja psühholoogilised konfliktid.
„Aleksander Suur”, Corneille kujutab kangelasi; Racine inimesi.
Näitab ka elu reaalseid tunge, paneb tegelasi piir-situatsioonidesse – võitlus iseenda ja tunnetega.

Moliere

Komöödias samuti kindlad normid: ideaalkujul pidi olema 5vaatuseline värssteos, mis ühendab meelelehutustlikku õpetlikuga, aidates kaasa ühiskonna kommete parandamisele. Praktikas kalduti tihti kõrvale; Moliere kirjutas osa näidendeid ka proosas.
Akadeemikud vaatasid komöödiale vähe leebemalt, vabadused suuremad kui tragöödias.
Tragöödias olid muinasaegsed süžeed ja kõrgest soost tegelased; komöödias kajastus kaasaeg ja tegelased võisid olla koguni alamast rahvakihist.
Tunnuseks jäi siiski moraalsete üldistuste taotlus . Tegelaste tüpiseerimine – pandi kajastama kindlat karakterit, iseloomujoont. Nende põrkumisega sai teha järeldusi ühiskonna kõlbluse kohta.
Koomilise teatri kalduvus karakterkomöödia poole avaldub klassitsismis paremini kui barokis.
Moliere – loobus advokaadikarjäärist; kuulsus tuli tema trupile näidendiga „Naeruväärsed eputised ” – see meeldis ka monarhile.
Järgmiste etendustega vihastas vanameelsed ja vaimulikud põhjalikult välja: „ Tartuffe ”, „Meeste kool”, „Naiste koo”, „Don Juan”, „Ihnus”, „Õpetatud naised”, „ Misantroop ”.
Peegeldas kriitiliselt kaasaja elu, lahkas inimloomust, humaanne moraal ja filosoofia: kõikjal pooldab loomulikkust ja inimlikkust.
Naeruvääristab teadmistega eputamist, elukauget idealismi, sunniviisilise abielu vastu; alati toob esile mingi inimloomuse valitseva joone. Ruumi on ka mitmemõttelisusele ja vastuoludele.
Esitleb karakterite psühholoogiat peenelt, vaimukalt. SÕNAkoomika, keele tähtsus.

.DOC Laadi alla originaalfail 24 lk · .doc · 459 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 24 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-07-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

459 laadimist Kokku alla laetud

13 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

polynasia Õppematerjali autor

Kirjandus keskajast baroki ja klassitsismini. Eksamikonspekt kordamisküsimuste alusel.

kirjandus draama keskaeg renessanss barokk klassitsism

Sarnased õppematerjalid

docx

Maailmakirjandus II

Peamiselt armastuse teema. Kõige rikkalikumat ainest pakkusid muistsed keldi müüdid ja pärimused, kuningas Artur. Alles XIII-XV saj hakati kirjutama ka proosas. Arturi ümarlaud, võrdsuse ja vendluse sümbol. Graal, Parzival, Merlin, abikaasa Guinevere. Austus naise kui isiksuse vastu. Seiklused, imed kui proovid/katsed. Parzival – otsib Graali, mis on erinevates teostes kas karikas või kalliskivi. Kujunemis- ehk arenguromaani alged. Romaanid Tristanist ja Isoldest. 5. Kirjandus hiliskeskaegses linnas. Ladinakeelne kirjandus. Keskaja draama (MKL, KA). Rahvaluule (Keskaja hispaania luule). Villon (Testament, MKL, KA) Hispaania romansid: Hispaanias hakati romansse ja muid rahvalaule kirja panema juba XV saj. Peamiselt eepiline luuletus, milles pajatati rahvusliku ajaloo kõige värvikamatest seikadest. Teemaks sageli hispaanlaste ja mauride vahekord piirialadel. Arvukalt romansse Cidist ja teistest kangelastest. 8-silbilistest värssidest koosnev luuletus. Mingi

Maailmakirjandus ii

doc

Kordamine renessansi kontrolltööks

Kordamine renessansi kontrolltööks 1. Renessanss. - Sõna ,,renessanss" tähendab taassündi, antiikkultuuri taaselustamist. Sai alguse Lääne-Euroopas XIV-XVII sajandil. See murranguline pööre looduse, loomulikkuse, ratsionaalsete teadmiste ning vabamate inimsuhete poole tähistab ühtlasi uusaja algust. Humanism tähendab antiikkultuuri uurimist ja tutvustamist, ent alates Petrarcast hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest. Humanistid: Petrarca, Boccaccio, Erasmus, Rabelais, Montaigne, Shakespeare ja Cervantes. Maadeavastused XV sajandi lõpus ja XVI sajandi alguses võimaldasid luua kujutlust maailmast kui tervikust, hakati idealiseerima pärisrahvaid ning Ameerika avastamisele ja vallutamisele järgnesid sõjad mõjusfääride pärast. 2. Dante Alighieri. - Dante kohta on öeldud, et ta seisis ühe jalaga keskajas, teisega renessan

Kirjandus

doc

Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)

reguleerivatest häälitsustest. Töölaulust arenes tavandilaul, kus kujutati miimiliselt inimese tööd-tegevust ja ühiskondliku elu hetki. Viljeldi kalendaarseid tavandilaule, millega tähistati looduse pöördepunkte, nt kevade algus. · Keskaja kirjanduse varasele arengule avaldas katoliku kirik suurt mõju: palju algperioodi teoseid kiriklikku päritolu. Kiriku rüpes tekkis kultuslik draama. Varane historiograafia ja didaktiline kirjandus järgisid ladinakeelse kloostrikirjanduse eeskuju. · Antiigil oli otsene mõju kirjandusele, nt varases rüütlilüürikas on Ovidiuse mõjud; rüütliromaanide ja jutustuste eelastmeks kujunesid Vergiliuse ,,Aeneise" töötlused ja Makedoonia Aleksandri legendid. 5.13.saj tekkisid paralleelselt ja eraldiseisvatena rahva-, rüütli- ja vaimulik kirjandus neid segab linnade tõus 12.saj paiku,

Kirjandus

doc

Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)

Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini) KA keskaja ja vararenessansi antoloogia, RA Renessansi antoloogia MKL maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Lisaks: V.Zirmunski Väliskirjanduse ajalugu. Maailmakirjandus I. Keskajast valgustuseni. Õpik keskkoolile. (või Antiikajast valgustuseni). Kindlasti lugeda. John Donne luuletaja, kelle luule enamik eestikeelsest tõlkest on maailmakirjanduse keskkooli lugemikus, mida on raske kätte saada. Üht kolmest antoloogiast peab olema korralikult lugenud. M. Bahtin ,,Valitud tööd" esseest ,,Aja ja kronotoobi vormid romaanis" peatükid V, VI, VII. Näitab narratiivide põhitüüpe, mis on läbinud erinevaid aegu.

Kirjandus

doc

Maailmakirjanduse konspekt

ühiskonna rahulolematust. Johannes Reuchlin tegeles muistsete tekstide tõlkimisega, ja katoliku kirik ründas teda, väites et mees on kõike valesti tõlgendanud. Tema eest astuti välja ja tehti 2 kirjade kogumikku "Pimedus meeste kirjad" (1516) ja midagi veel. Väga sapine ja terav rünnak katoliku kiriku tegelaste vastu, paroodiline. Ulrich vot Hutten ründas satiiriliselt, samuti rooma võimu. Kui prantsusmaal levib renessanss, siis Saksamaal on veel keskaegne kirjandus. Sakamaale jäid uued stiilid võõraks, mida teistes maades kasutati, kirjanduslik renessanss ei arenenudki. Alles 17.sajandil arenes renessanss, ammu pärast seda kui teistes maades oli juba uus kirjandusstiil levimas. Ka Luther ei tahtnud, et talurahvas sõdima ja mässama hakkaks, oli mahasurumise poolt. Lutherit hakatakse taga kiusama. Keisriks oli tõusnud hispaanlane Carlos (osalt hispaanlane, osalt itaallane. Itaalia ja Hispaania jäid katoliku kirikule truuks. Prantsusmaa lõhestus 16

Kirjandus

doc

Renessanssi konspekt

Itaalia oli Euroopa renessansi häll, sest seal kujunesid välja selle liikumise alused - see oli eelkõige tingitud linnade arengust. Järgneva 2,5 sajandi jooksul tegi Itaalia renessanss oma arenemises läbi 3 astet. I aste 14.sajand - kirjanduse ja kultuurielu oli veel seotud vabade linnakommuunidega. Dante, Petrarca, Boccaccio II 15.sajand - humanistid eemaldusid hoopis enam keskaja kultuuritraditsioonidest - tähtsaim oli sõltumatu inimisiksuse vabastamise idee. Domineeris ladinakeelne kirjandus. Firenzes valitses Lorenzo Medici, kelle ajal püüti lepitada antiikseid ja rahvuslikke traditsioone. M ja teda ümbritsenud haritlasringi peamiseks saavutuseks on itaalia kirjanduse taaselustamine II 16.sajand . Itaalias algab humanistliku kultuuri kriis, esiplaanile tõuseb antiikaja ja vararenessansi suurkirjanike jäljendamine. Dante Alighieri (1265-1321)- väga uuritud autor (Boccaccio), raskesti mõistetav autor, kogu ajastu luuletaja,

Kirjandus

docx

Renessanss kirjanduses

Francesco Petrarca (20. juuli 1304 19. · Oma suurteoseks pidas ladinakeelset juuli 1374) eepost "Africa", mis pärineb aastast 1342 · Itaalia renessansi vanema põlvkonna suur · Eepose põhiteemaks oli roomlaste võit humanist ning luuletaja Kartaago üle · Renessansilüürika kui ka humanistliku Ka filosoofiliste teoste autor: filoloogiateaduse rajaja · "Üksildasest elust" ülistab · Kirjutas enamiku teoseid ladina keeles eemaletõmbumist elukärast raamatute · Itaalia sonett ehk Petrarca sonett maailma Euroopa luule levinuim kinnisvorm · "Ravimeist nii hea kui ka kurja saatuse · Sündis Arezzo linnas, Kesk-Itaalias puhuks" lohutusraamat · Õppis õigusteadust Montpellier's (1317) · "Maailmapõlgusest" autori pihtimus ja Bolognas (1323) maise armastuse teemal · Naasis 13

Kirjandus

doc

Hispaania kirjandus

HISPAANIA KIRJANDUS Kaks esseed (5-10 lk) ja lugeda teoseid. Essee: 1) ühest eesti keelde tõlgitud hispaania kirjaniku teosest (keskaeg- XIX sajand); 2) ühe XX sajandi hispaania kirjanduse teose kohta Abistav kohustuslik kirjandus: 1) J.Talvet- ,,Hispaania vaim" 2) El hispanismo en Estonia (1996) 3) Teekond Hispaaniasse (või sama raamatus: Hispaaniast Ameerikasse) 4) Tõrjumatu äär (käsitlused Hispaania kirjandusest) Teosed: 1) Calderon de la Barca- ,,Elu on unenägu"# 2) Calderon de la Barca- Suur maailmateater 3) Cela- Taru 4) Don Quijote 5) Koerte kõnelus 6) Garcia Lorca- Kaneelist torn, Mu kätes on tuli 7) Gomez de la Serna- Gregeriiad 8) 9) Kolmnurkkübar

Hispaania keel

Rohkem sarnaseid