Maailmakirjanduse konspekt (3)

MAAILMAKIRJANDUS 2009/2010 kevad
10. märts
Põhja-Itaalias oli levinud uudne lähenemine luulele – dolce stil nuevo. On seostatud kahe luuletajaga – Guido Guinizelli ja Guido Cavalanti. See oli 13.sajandi lõpul. Uut stiili kandis uus suhtumine. Uus armastuse konseptsioon, mida luuletajad hakkavad väljendama. Alged on “prantsuse trubaduuridel” (12.sajand). Südamedaam oli enamasti kättesaamatu, rüütlid õhkasid tema poole, kuid tihtipeale oli see abielunaine , aadlidaam. Rüütlikultuuri raamides oli armastus üsnagi maine, isegi, kui see oli kättesaamatu. Kuid Itaalias oli teistmoodi. Seda mõjutab antiigist Platoni filosoofia. Platooniline armastus, selle levik kirjanduses, haarab peagi kogu renessansikirjanduse. Platoni puhul jaguneb olemine kaheks – maine ja vaimne ( jumalik ) olemine. Vaimne olemine oli väga tugev, kuni tänapäevani. Platon oli tolle aja kõige olulisem filosoof . Arvati, et seda on võimalik väljendada võimalikult valitud sõnavara abil. Teadlik kunstiline taotlus . Hingelis-vaimne armastuse tundmus , mis on küll maine aga ulatub jumalikuni. Vaimne, hingeline , spirituaalne, jumalik. Armastus on kõige olulisem, se avaldab ja ülendab inimest, lubab tal mõista ehk osalt seda, mida jumal võib näha. Ka Prantsusmaa on oma peenusega tuntud, aga Itaalia oli tugevam.
Dantet ei sa pidada otseselt humanistiks, küll aga oli ta väga haritud, ning see võimaldas tal luua teoseid, mis tänapäeval kuuluvab maailmakultuuri kaanonisse. Juba tema aluajal taheti talle anda loorberipärga, kuid reaalselt jäi saamata. Talle järgnesid Petrarca ja Boccaccio . Boccacciol oli suur austus Dante loomingu vastu.
Dante “Uus elu” (“Vita nuova”). See on kirjutatud ja valminud u 1292 -1293. Teos on pühendatud daamile nimega Beatice. Ta oli noor aadlidaam, oli abielus. Ka Dante ise oli abielus, kokku kuue lapsega, nende hulgas ka üks tütar, kellele pandi ka nimeks Beatrice. Dante lubab raamatu lõpus, et ta ülistab naist nii, nagu ta pole kedagi teist varem ülistanud. “Uus elu” on mahult üsna väike raamat. Eesti keeles on üsna vana tõlge (1924, Johannes Semper (Semper tõlkis ka “ Dekameroni ”. On andunud väga palju Eesti kirjanduskultuurile ja tõlkimisele. 1920 aastal avaldas tõlke raamatust “Wilt Whitman ”. Oli teedrajavas rollis.) ). Koosneb 31 osast, enamus on sonetid . Selles on ka kansoone. On ka luuletuste selgitused. Autobiograafiline raamat oma armastusest Beatrice’i vastu. Ta kirjeldab armastuse kulgu – selle puhekmist, arengut, kahtlusi, surma. Teose lõpus on sügav emotsioon , mis valgustas Dante kogu ülejäänud elu, ta lubas, et tal on kavas kirjutada teos, mida keegi varem pole kirjutanud, kus ta ülistab Betarice’i nii, nagu keegi teine pole. Teoses on tervikuna selleaegses kirjanduses palju sümboleid. Boccaccioga on palju kokkulangemisi. Kui ta oli 9-aastane ja nägi Beatrice’i, kes kandis veripunast (armastuse värv) kleiti . Siis edasi on ta 18-astane, siis kannab naine helendavat valget ( puhtuse , vooruse värv) kleiti, siis puhkeb ka armastus. Värvide ja numbrite sümboolika. 25 sonetti . Petrarca tegi soneti kuulsaks . Luuletusvormi kasutas nii Dante kui ka teised, Dante õpetajad samuti. Teised on kansoonid, mis ei ole sugugi algelised, nagu oli trubaduuridel, vaid on ikka teadlik, on kindlad värsiread, mis moodustavad teatud rütmi. Kansoon=laul, tihtipeale armastuslaul. Dante paneb selle teosega eelduse oma järmiele teosele, see näitab tema otsinguid, väljendab oma tundmusi ja armastust. Lääne kultuuris on Dante esimene, kes seda stiili kasutas.
Kui Dante saadeti maalt välja (1302) ( Firenze ’st), ta kirjutab rea teosed proosas , mida nimetatakse traktaatideks (võib nimetada ka esseeks, pole erilist rangust, arutlus erinevatel teemadel ). Olles üleminekuaja suurim luuletaja, ilmutab ta avatud huvi kõige vastu mis tema ümber toimus – kultuur, poliitika jne. 14. sajandu alguses kirjutatust on tähelepanuväärne “Pidusöök”. Traktaat , väikesemahuline. Dante söandas selle kirjutada oma emakeeles, itaalia keeles. Valdavalt kirjutati ladina keeles. Erinevalt teisest kahest traktaadist on teemad niisugused, mida väljendati tol ajal ladina keeles. Toscana keelest kujunes välja hiljem juhtiv itaalia kirjakeel. Traktaat naitab teadmisis ja annab distsipliini . Alguses on 7 vaba kunsti, annab distsipliini ja teaduste hierarhia . Oli tegemist teatud hierarhiatega, teadmistega. (???) Edasi on järmine tasand – 8.tasand, metafüüsika ja füüsika. 9.tastandil on eetika . 10.tasandil (oli kõigutamatu) oli teoloogia . Uudsus on see, et rääkides natuke isegi antiigi autoriteedile vastu, Dante tõstab eetika kõrgemale kui metafüüsika, mis näitab mehe uudsust ja julgust. Nende vahekord on oluline ja ka problemaatiline. Teadmine kõlblusest on tähtsam kui abstraktne filosoofia. See läheb vastuollu sellega, mille poole on filosoofia hiljem arenenud. Igasuguse filosoofia ülim siht on teadus. Seda on hiljem kohandatud ka “ Jumaliku komöödia” konseptsioonile. /---/ Rahva keeleks nimetati romaani keeli, mis ei olnud ei ladina ega kreeka keel. U 1310 aastal valmis “Monarhia”. Pagunluse ajal ta kaldus rohkem paavsti võimult keisrivõimule. Teoses see ka nähtub, see kibestumine selle pärast, et ta oma kodumaalt välja saadeti. Pärast Dante surma määrati see raamat kiriku poolt põletamisele ja pandi kiriku keelatud kirjanudse nimekirja. Kuid siiski on see meieni jõudnud.
“Jumalik komöödia” (“ Commedia ”). Sõna jumalik tuli sinna juurde hiljem. Boccaccio (Dekameroni autor) ome elu lõpu poole kirjutas “väikese traktaadi Dante kiituseks”. Ta oli Dante loomingu uurija, pidas loenguid kirikutes. Ta nimetab selles Dante “Komöödiat” jumalikuks. 16.sajandi keskpaigas pandi ametlikult teose nimeks “Jumalik komöödia”. Teos on jumalik mitmes mõttes, ühelt poolt tema haare ja teostus ise kõrgeim saavutus, teisalt ka otsesemas tähenduses, sest see räägib inimese minekust jumalani. (“Divina Commedia”.) Maailmapilt on küllaltki algeline. See seostub kirikus kuuldud legendidega.
“Jumalik komöödia”
Selle järgi Universumi keskpaigakt oli maa. Põhjapoolne osa oli maismaane, lõunapool oli veega kaetud, sest Ameerikat poldud veel avastatud. Maakera ümer oli tiirlev aeg, kus olid planeedid. Oli ka kümnes taevas, mis oli ka jumala asupaik, ülejäänud taevad olid liikuvad taevasfäärid. Legendide järgi toimus taevas mäss ja Lucifer heideti taevast välja maale, tema kukkumisest tekkis põrgu (Inferno). Jumal siiski halastab ja annab lootust, siis tekkis selle kujutluse kohale puhastustuli (purgatorio). Kõik 10 taevast oli Paradisio. Üldine žanr on nägemus (unenägu). Hilis-keskajal oli levinud nägemuse žanr, mis rääkis inimese hingerännakutest teispoolses elus. Kuid selles teoses on loodud luuleteos, mida varem pole tehtud. On sügavalt isiklik teos, tekib individuaalsus , räägib Dante enda hingest.
Kokku on 100 laulu (10x10) ja sealhulgas ka sissejuhatav laul. Põrgu on 9.tasandil Puhastustulel on samuti 9 tasandit. On 9 taevast. Ilmneb vara-uusaegne individuaalsus. Dante austas antiiki, ja oleks samavõrd ka kirjutada teose heksameetrites, aga ei tee seda, vaid leiutab ise uue luulevormi, ja selles peegeldub arv 3 äärmise väljendusrikkusega. Iga uus salm on seotud nii eelmise kui ka järgmise salmiga. Dante ei korda ühtegi rida. Henry Longfellow (ameerika luuletaja) tundis suurt huvi euroopa kirjanduse vastu.
18. märts
Petrarca
“Canciones” , 366 luuletust.
1. sonett on kahetsus , sest tema armastus on liiga maine. 2 kurbuse allikat, esiteks ta tajub, et tema armastus on liiga maine, ja teiseks, ta kahtleb, kas Laura teda ikka armastab.
3.sonett (Ain Kaalep on tõlkinud) selgelt antiigist võetud inspiratsioon.
7.sonett – massid ei hinda filosoofiat, kuid sellegipoolest ta jätkab seda. Hingeline on kindlasti kõrgem maisest.
Laurat on kujutatud teistmoodi, kui Dante Peatrice’i. Laura on kehaliselt ja meeleliselt nähtavam. Konkreetsust on rohkem. See on tegelikult üldine, seda on näha tolle aja kunstis, maalides. On näha, kuidas hiliskeskaja abstraktsus hakkab minema konkreetsuse poole.
16.sonett (Ain Kaalep tõlkinud) abba abba ede ede
23.kansoon, kindlat vormi ei ole, kuid on üsnagi mahukas. Vahelduvad pikemad ja lühemad värsiread (11 – 7 - 11 – 7) stroofid on mahukad, koosnevad 20 värsist.
27.sonett. ei ole armastusteema, on ühiskonnateema. Juttu on ristisõdadest, mis toimus 11.sajandil.
28.kansoon. selgelt patriootiline teema, kust ta unistab ühtsest ja tugevast itaaliast vana rooma eeskujul.
32.sonett. maise iha mahategemine.
53.kansoon. patriootiline teema.
70.kansoon. lõpp on mänguline, ta otsekui näitaks, kuidas uusaegse luule areng on toimunud. Iga salmi lõpetab reaga , mis on mõnelt teiselt luuletajalt või niisama tähtsalt isikult tsiteeritud. Esimese stroofi lõpetab Arnaut Daniel , teise Guido Cavalcanti, kolmanda Dante, neljanda Cino da Pictora(?). ja viimases võtab Petrarca oma teosest tsitaadi.
Vahepeal on kirjutanud mitu sonetti järjest ühe teemaga.
102-104.sonett. järjest sarnased.
121. madrigal
128.kansoon. algus on kuulus – “Italia mia”.
165.sonett. väga konkreetne ja meeleline .(näitab kile pealt). Rõõgib konkreetselt Laurast.
149.kansoon. hüüab appi surma, et oma armupiinadest vabaneda.
196-198. sonett. Kõik algavad sõnaga “Laura” - “l’ aura ”.
211.sonett. nimetab esmakordselt kohtumist lauraga – kuupäeva 6.aprill 1327.aastal.
Esimene osa lõpeb sekstiiniga. See on kogu teosest 2/3.
Teises osas on alguses peamislt kansoonid.
272.sonett. ei ole erilist lootust, küllaltki kurb sonett. Kurb Laura surma pärast (ta suri katku).
334.sonett. Jüri jaoks kõige ilusam. Ta kirjeldab kuidas nad siiski kohtuvad lauraga, kuidas naine tuleb tema juurde.
Pinged püsivad kuni lõpuni.
336.sonett. manab esile igatsetud kohtumise. Katkestab selle mõtiskluse ise ja toob esile jälle laura surmakuupäeva daatumi. Näha on kummalist kokkulangevust. Nende esimene kohtumine oli samuti 6.aprillil.
Giovanni Boccaccio
Oli petrarcast natuke noorem, sündis 1313 -1375 (Petrarca 1304-1374). Ta looming on üsna mitmekesine . Eesti keeles on “ Dekameron ”. Nõuka ajal oli see teos üks vähestest erootilistest teostest, mida loeti :D Ajastu suurvaim. Eesti keelde tõlkis Johannes Semper (1957). On välja antud neljal korral, 1957, 1993 (Jüri oli ka tegev seal), 2004 (2 kirjastust samal ajal, ise ei teadnud , et teine ka teeb sama).
Ringles müüt, et Boccaccio sündis väljaspool abielu kas Firenzes või Certaldos. Läks Napolisse, mis oli tol ajal kuningriik, õppima. Õnnestus saavutada kuninga õukonda. Seal armus Maria D’ Aquino ’sse. Fiammetta. Oli kreeka keele tundja ja teda fuvitas mütoloogia. 1330 astate keskpaiku tekivad esimesed loomingud. Kirjutas proosas. Peaaegu iga teos mida ta lõi oli mingi laiema nähtuse algusega seotud. Boccacciost saab itaalia kirjakeele peamisteks kujundajateks . Varajastest teostest: 1338 proosaromaan “Filocolo”, mis tähendab armastuse vaeva. “Filostrato” kasutab oktaavi vormi (tekks 13.saj teisel poolel itaalias. Boccaccio oli esimene haritud kirjanuk, kes selle vormi poole pöödrus ja andes eelakordi sellele, sellest sai 15.saj teisest poolest kõige viljeletum eepilise luule vorm. Kaheksast värsireast koosnev stroof .). Lugu on antiigist, esmakordselt jutustatakse seda 12.saj rüütliromaanist, mis jutustab ühe armastuse loost (Troojus ja ..). Boccaccio üks tunnusjooni on ka see, et ta kasutas tuntud lugusid oma tekstides. Kuid tõi selle kaasaega ja jättis mulje, et see toimus kaasajal. 1340 .aastal naasis ta Napolist Firenzesse, peale seda elabki peamiselt seal, on ka Firenze linnavalitsuse teenuses. Sel aja kirjutas nt. “Amaroza visione” (armu nägemus) 1341-42. Siin on Dante mõju, sest ta kasutab siin tertsiini (kolmest värsireast koosnev stroof), mille tõi luulesse Dante. “ Ameto (nümfid)” – pastoraalne ja proosaline teos, mis kujutab väga rohmaka ja toore karjase Ameto kohtumist 7 nümfiga metsas. Igaüks tähistas mingit üht voorust . Ameto armus neisse. 16.sajandi alguses on itaalia väga mõjukas teos “Sanxazaro”. Võrsivormis ja oktaavides “Fiesole nümfid” on Boccaccio kõige lüürilisem teos, palju loodusekirjeldust ja looduse taustal on ühe karjase ja nümfi armastuslugu , mis on reeglina keelatud. Traagiline armastus. See on ühendatud Firenze linna kujunemise müüdiga. Üks Boccaccio suuremaid saavutusi luuleliselt. Tema kõige tähtsam teos emme Dekameroni “Fiammetta”. On peetud uusaegse romaani algusteoseks. Tugevalt autobiograafiline, vahekorra pöörab ümber. Mees on armastaja . Armastuslugu, kus üks armastajatest hülgab teise. Kuid ta kujutab seda onma Itaalia olustikus. Aadlidaam, kes on abielus, kuid tal on armasm Panfilo(?) (ja Fiamme). Teos on kirjutatud Fiammetta vaatepunktist, see on tema kõne, teos on mina-vormis, kus naine taastab oma armasutse loo, jutustab seda oma seltsidaamidele. Armastuse ärkamine, ülim õnn, kohtumised , armuõnn. Kuid siis peab mees minema ära teise linna isa ravima, siis tekib naises igatsus ja meenutab helgemaid hetki oma armastatust. On ka naise unenägusid, mis toob sisse alateadvuse. Siis hakkavad naisele tulema teated, et mees ei läinud isa ravima, vaid tal on seal hoopis teine naine, mis vallandab Fiammettas armukadeduse, tekib soov endalt elu võtta. Psühholoogiline proosa.
“DEKAMERON”. Juttude, novellide kogu. On dateeritud erinevalt. Praego on u 1349-53.aastal. sel ajal oli must surm, katk 1348.aastal. enne seda ta ei saanud seda kirjutada. Kui lugeda sissejuhatava osa, kus on katku peegeldus, mille ajal seltskond 3 noormeest ja 7 neidu varjavad end Firenze lähedal villas , ootavad, kuni katk läbi saab. Et aeg mööda läheks, loevad nad üksteisele lugusid. 10 päeva, iga päev 10 lugu. Vorm ise on raamjutustus , st et on mingi raam, mille sees on novellid ja kuidagi on nad ühendatud.
24. märts
Dekameron on Boccaccio peateos. Andis edasi väga hästi intiimsust ja armastust. Boccacciol ei olnud sellist ärksust laiema elu suhtes, kui oli seda Petrarcal ja Dantel. Eraelulised teemad, pühakud, paavstid , üllad teod. Esikohal siiski armastuse teema. Teisalt aga, kui võtta teos kokku, võib öelda, et isegi kui ühiskondlik teema ei ole teoses otseselt välja toodud, siis laiemas mõttes tõi ta teoses tolle aja elustikku ja õhkkonda väga hästi esile, kirjeldas hästi. Igast ühiskonnakihist on juttu. Eraelu eepos – nii on Dekameroni nimetatud, sest Boccaccio kirjeldab oma ühiskonnakihist päris palju. Juttu ei ole meestest, juttu on armastusest, ja päris palju on esile toodud isegi naisi ja nende voorust ja julgust. Mehed on tihti naerualusteks. Naised on seotud loodusega tihedamalt kui mehed, ja seepärast läbib Dekameroni looduseteema ja loodusfilosoofia.
Boccaccio naeruvääristab inimeste rikutust ja silmakirjalikkust. Nt kui vaimulikud kuulutavad oma usku, kuid samas ihaldavad ikka maiseid nähtusi. Boccacciole meeldib puhas ja aus usk, ning ta austab neid inimesi. 90 novelli räägivad madalamatest ihadest, maistest. Boccacciot on jäljendanud mitmed Itaalia kirjanikud, renessansi kirjanikud, kirjutasid novelle. Nt Macuccoo ja Bandello. Elu lõpus kirjutas ka Petrarca eeskujul paar ladinakeelset teost. Lõpupoole on ka teos, mis on mõneti erinev, proosavormis “Corbaccio” (armastuse labürint). Kujutab naisi testmoodi, kui oma teistes teostes – kujutab naises pigem vooruslikkuse asemel madalate kirgede kehastusena.
Juan Manuel – Hispaania kirjanik, kuulus kuninglikku perekonda, “Krahv Lucanour”. 51 novelli, jutukogu . Žanri nimeks oli “ejemplo” (näide), sest seal ei olnud veel “novelasid” (novelljutustuse mõiste). On krahv, kellel on nõuandja, kes jutustab talle nõuandmise asemel õpetlikke lugusid, et tuua moraalseid näiteid.
Petrus Alfonsi – Hispaania juut , “ Elutarkus ”(“Diciplina volutaris(?)”), ladinakeelne teos.
Chaucer “ Canterbury lood” on inglastele nagu eestlastel on “kalevipoeg”. Loe proloog kindlasti; Bath ’i emanda proloog; Oxfordi tudengi lugu; munga lugu. Lood on peamiselt kirjutatud paarisriimis, mis on tõlkes natuke lihtsalm, kui nt oktaavid. Vootele Viidemann on tõlkinud. Chaucer on oma vaimus väga lähedane Boccacciole.
Prantsuse renessansis on Dekameronist mõjutatud novellikogu – Marquerte de Navarra “Heptameron” (72 novelli). Raamjutustus on üsna sarnane dekameroniga, kus samuti seltskond inimesi jutustab üksteisele lugusid. Kohati püüab haarata ka madalamat reaalsust, soov sisendada vooruslikkust ja üisust, armuseiklused.
William Hangland “Nägemus künnimees Peetrist”, teos, milles ei ole kasutatud uusaegseid renessanslikke vorme, vaid on allitreeruv värss (kaashäälikukordused ja kokkukõlad), mis on germaani keskaegsetele teostele iseloomulik. Ka selles on unenägu, kus on erinevad ühiskondlikud seisused esindatud . Aus töö ja puhas usk on esile tõstetud.
25. märts
15.sajandil humanistlik tegevus laienes. Suur revolutsioon , 15.sajandi keskel oli trükikunsti leiutamine. Raamatud hakkasid rohkem levima. Hakkab levima proosakirjandus , eriti Itaalia rüütliromaanid(?). Hakkab tekkima erinevus. Ühelt poolt õpetlased, kes viljelevad teaduslikku haru, uurimuslik pool hakkab lähenema teaduslikule ehk looduslikule vaatele.
16.sajandil hakkab klassitsism tekkima, õpetlaste-humanistide mõjul. Aga loov-humanistidele ei meeldinud reeglid. 16.sajandil levib renessanss laiemalt Euroopas, mis on mõju avaldanud rasketel, sõja- aegadel . Reformatsioon sai alguse 1517.aastast Saksamaal, kui teolood Martin Luthar (1483-1546) kindlustas oma vaidlusteesid Wittenbergi kiriku uksele, protesteerides katoliku kiriku vastu. Tahtis puhtamat ja moraalsemat kirikut. Paavstivõimu vastane. Meeleolud olid Saksamaal väga levinud, lihtrahva olukord oli halb, kes nt pidid mitmekordseid makse maksma ja allusid mõisnikele ja paavstile. Ainult suurfeodaalid toetasid paavsti, ülejäänud olid aga protestivalt meelestatud.
Sebastian Brant “ Narri laev” ( 1494 ), kritiseerib tolleaegset ühiskonda, peegeldab ühiskonna rahulolematust .
Johannes Reuchlin tegeles muistsete tekstide tõlkimisega, ja katoliku kirik ründas teda, väites et mees on kõike valesti tõlgendanud. Tema eest astuti välja ja tehti 2 kirjade kogumikku – “Pimedus meeste kirjad” ( 1516 ) ja midagi veel. Väga sapine ja terav rünnak katoliku kiriku tegelaste vastu, paroodiline.
Ulrich vot Hutten ründas satiiriliselt, samuti rooma võimu.
Kui prantsusmaal levib renessanss, siis Saksamaal on veel keskaegne kirjandus. Sakamaale jäid uued stiilid võõraks, mida teistes maades kasutati, kirjanduslik renessanss ei arenenudki. Alles 17.sajandil arenes renessanss, ammu pärast seda kui teistes maades oli juba uus kirjandusstiil levimas.
Ka Luther ei tahtnud, et talurahvas sõdima ja mässama hakkaks, oli mahasurumise poolt. Lutherit hakatakse taga kiusama . Keisriks oli tõusnud hispaanlane Carlos (osalt hispaanlane, osalt itaallane. Itaalia ja Hispaania jäid katoliku kirikule truuks. Prantsusmaa lõhestus 16.sajandi keskel. Hugematid hakkasid sõdima katoliiklastega. Algas verine sõda prantsusmaal, mis takistas renessanssi levikut. 1520 .-30- datel tõlkis Marthin Luther piiblit . See on tõsine vaimne tegu ja andis väga palju saksa kultuurile . Lihtsamatel inimestel oli ligipääs varem ladinakeelsele pühale raamatule. See saksa keel saab saksa kirjakeele aluseks.
Heine von Klaustil on teos “Michael Kohlhaas”. Jutustab talupoegade mässust saksamaal, grupp inimesi, kes rüüstavad mõsat. Üheks tegelaseks on ka Luther, on selgelt näha, kuidas ta üritab talurahvast mõistusele tuua mitte mässama. Üks talurahva juhte Thomas Müntzer, nõudis täielikku võrdsust ühiskonnas. Võimud hukkasid ta ülestõusu mahasurumise järel.
Protestantlik kirik ehk lutherlus . Tekib reformimeelne, lutherlik kirik. See levis ka põhjamaadesse, ka Eestisse. Saksamaal on samas siiski ka päris palju katoliiklut alles jäänud.
Luther taotles: mitteallumine katoliku kirikule, mitte makse maksta. Tõukeks oli see, et oli hakanud kaubitsemine patukustutuskirjadega. Neid müüdi aemtlikult, nendega võis äritseda.
“Tormese Lazarilla” on etendus, kus naerdi ja õhtutati patukahetsuskirjade kaubitsemist ( vist ).
Heine on saksa suur kirjanik, hiline romantik . Kuni 19.sajandi keskpaigani elas. Ei olnud küll ateist , aga siiski väga vabameelne. “reiligiooni ja filosoofia ajaloost saksamaal” – essee. Elas prantsusmaal. Austas Lutherit väga sügavalt.
Jean Calvin äärmuslik, nõudis puhast usku.
Eramus Rotterdamist
(1469-1536) Suur mõju hispaania humanismile. Suur sõprus Thomas More’iga, kes oli kuulus inglise humanist . Elas tema juures Inglismaal vahepeal. Seal kirjutas “ Narruse kiitus” ( 1511 ). Kõik tema looming on ladinakeelne. “Kristliku valitsuse kasvatusest ” on traktaat. 1519 “Usalduslikud kõnealused”, satiiriliste dialoogida tsükkel.
7. aprill
Francois Rabelais (1494 – 1553 ) on üks tähtsamaid ja erilisemaid prantsuse kirjanikke. Kirjutas väliselt romaanile sarnase raamatu “ Gargantua ja Pantagruel” (4.osa 1532-1552; 5.osa ilmus 1564.a). 4-osaline teos, kuid on ka viies, aga ei teata, kas see kuulub Rabelaisile. Julge teos, kus on peapeale pööratud nt mõned arusaamad kirikust. Läheb kõige kaugemale oma julguse poolest. Oli arst, tundis hästi anatoomiat. Toob jõuliselt inimese keha maailmakirjandusse tänu erinevatele seikadele. Ta toob välja asju, mida rahvas pidas labaseks. Tugev mitmetähenduslikkus, sümboolika.
-- Grandgousier – suure kõriga mees, kes sai lapse Gargantua, kes sündides tahtis kohe juua, ning talle toodi mingi 18 000 lehma. Läks vanemaks saades Pariisi õppima (kuigi tol ajal veel Pariisi linna veel ei olnud), kus oli Jumalaema kirik. Istub kiriku otsa ja võtab ära kiriku kellad ning riputab need oma märale kaela. Veel enam aga, kui ta “naljaviluks” (pr.k. par ris) pissib ja selle tulemusel veuputuse tekitab, milles hukkub üle 260000 pariislase. Sellest ajast peale olevatki Prantsuse pealinna nimi Pariis. – (loe lisaks maailmakirjanduse õpikust lk 165-167)
Paistab silma erilise stiili poolest. Ei kuulu mittemingisugustsse romaanižanritesse. Sellest on tehtud eraldi romaanitüüp. Kirjutab väga värvikalt ja tihti loodusest. Põhiline on grotesk . Võimuiha on välja naerdud. Teose piirjooned on rahvaraamatust, mis olid tol ajal mingid rahvajutud , mis ringlesid, autoreid ei tea. Tähtsamad olid pratsusmaalt ja saksamaalt. Hiiglaste lood. Itaalia renessansi rüütliteemaline eepika.
Luigi Pulci oli kõige lähedasem rüütlieepostele.
Bahtin tegi pingutusi , et näidata Rabelais’i rööd loomulikuna. Seob seda edasi karnevali kujunditega, rõhutab, et karnevali küigus pööratakse ametlik elu peapeale. Rollide vaheldumine elu kõiksuse taustal. Analüüsib üksikasjalikult söömise ja joomise jadasid. Kirjanduse karnevaliseerimine. Ametliku kultuuri lagundamine naeru abil on oluline.
Itaallane Balthassore Castiglione “Õukondlane” (1528) esseistlik teos, annab ideaalsete õukondlaste kujundi ja siit kujunevad ka nende ideaalid. Oluline on selles Pietro Bemto kõne. Pietro oli luuetaja, Petaraca luuletajaskonna esindaja, armastus hingelis-vaimne tunne.
Itaallane Niccolo Machiavelli (1469- 1527 ) oli tähtis itaalia ja euroopa mitte ainult kultuurielus, aga ka poliitikas. Elas Firenzes. Oli poliitikas üsna kõrgel kohal. Kuna sealgi oli palju kultuuritegelasi, siis ta pagendati Firenzest ja kirjutas mitu teost. “Valitseja” (“Principe”) (1512; ee.k. 1993) julgete mõtetega teos. Filosoofiline teos, kuid annab ka teatavaid dilemmasid ühiskonnas, sügavad analüüsid inimestest ja võimust. Kultuuri eriti ei puuduta . Sellest on tulnud termin makevellism(?) – püüdleb sihte vahendeid valimata. Machiavelli oli kriitiline paavstivõimu suhtes. Tema ideaalid olid:

• ühendatud itaalia, vabariik, Itaalia - isamaa
  
• voorus
  

Teos näitab, et ta eesmärkide saavutamiseks ebateadlikult lubab oma valitsejal kasutada kõiki vahendeid.
8. aprill
Machiavelli. Kirjanikuna väga andekas, seda näitab nt näidend “ Mandragora ” mis tähendab taime. “Itaalia maskid” selles on tekstid, mille põhjal on meie näidendeid tehtud, aga ei ole trükitud. Kupeldamise ja abieluvälise elu teema.
Ivor Ivask .
Prantslane Michel de Montaigne (montenn)(1533- 1592 ). Elas sel ajal, kui protestantide ja katoliiklaste vahel oli kodusõda Prantsusmaal. Pärit Burgundiast, mille pealinn oli Bordeaux . Jõukast kaupmehe perekonnast, mis sai aadlitiitli. Sai hea hariduse, reisis palju. Oli ka Bordeaux’i linnapea vahepeal. Oma teosed kirjutas aga omaette oma kodus. Kuulsaim teos “Esseed” ( 1572 -1588). Annab essee žanrile klassikalise kuju, mida järgnevad põlvkonnad on järginud. Kolmes järgus avaldatud teos. Ta kirjutab kõikvõimalikel teemadel:

• laste kasvatamisest;
  
• sõprusest;
  
• üksindusest (e.k Aspel);
  
• raamatutest;
  
• julmusest;
  
• edevusest;
  
• ebavõrdsusest, mis on meie vahel (e.k. Aspel);
  
• sellest, et filosofeerimine on surema õppimine (e.k. “Loomingu Raamatukogu” 1988).
  

Aleksander Aspel on tõlkinud neid eesti keelde – “Valik prantsuse esseid”. Montaigne oli üsna mitmepalgeline. Ei järgi üht kindlat antiigi filosoofi, kuid hindab paljusid. Kuid alati peab lugu Plutarchos ’est, kellel oli väga paindlik mõtteviis. Palju näited temast ja ka Montaigne’i enda kaasajast. Eraldi on tal ka teos naistest. Teda ei saa kindlalt määrtleda kirjandusžanrisse. Elu kui terviku nautimine on peamine õnn Montaigne’i järgi, samuti on loodus äärmiselt tähtis. Samas ta annab endale hästi aru, et meeled on tihti petlikud ja loodus võib petta , seega on eneseanalüüs ja enesetundmine oluline, vaadelda end erinevates olukordades. Ka meelerahu on oluline, mis on kooskõlas loodusega, kuid mitte liialdamine, et midagi saavutada. Läbinisti kristlik filosoof. Esseed ei ole kuidagi vastuolus kristluse põhimõtetega. Kuid tal ei ole mõtted piiratud eelarvamustega, vms, mõttemaailm on tal väga lai ja avar. “Mida ma tean?” on Montagne’i tuntud lause, mis väljendab skeptilisust. St mida rohkem ma tean, seda rohkem ma tean, mida ma ei tea. Temaga algab teise tundmine, ehk teistsugused eluvaated. See, mis ei kattu meie mõtlemisega. Tal on teissugune arusaam. Teadmine ei saa olla ülim tipp, on teisi asju, mis avardavad meie meeli vb palju rohkem. Nt esseed kannibalidest ja vankritest, mis on ameerika teemadel. Räägib, et see euroopa kultuur ei ole see, mille järgi kõik teised peaksid lähtuma, maailmas on ka teisi mõistmisi.
14. aprill
16.sajandi lõpus peale Montaigne’i suuri kirjanikke ei ole. 17.sajandil tuli esseistlik-humanistlik proosa. Hakkab muutuma mõneti keerulisemaks, väljenduse vabadust ja avarust enam niipalju ei ole. Järjest enam hakkab tulema filosoofias traktaadilik-teaduslik kallak. 1630ndad, klassitsismi algus.
Klassitsism - mõistuspärasus, kus umbusaldati kirgi ja tundeid, arvati, et mõistus peab valitsema elu. Alates 1630ndate keskpaigast. Arukus oli olline, kus filosoofiline arutlus kaldub teaduse poole. Rene Descartes on üks kuulsamaid sellise filosoofia esindajaid, 1630ndatel, traktaat “Arutlus meetodist” (1637). Tegeles ka loodusteadustega. “Discrours” (diskursus, diskurss ) on descartes’ likkus . Teooria suur tähtsustamine, meetodid, need tulid nö sõnavarasse just 17.sajandil. Ei olnud kiriku doktriiniga vastuolus. Looduse mahasurumine ja sellest eemaldumine. “ Cogito ergo sum” on Descartese kuulus lause, mis sisaldabki kogu tema filosoofiat – “mõtlen - järelikult olen olemas”. Meelte andmed on seatud kahtluse alla. Tõesed on need väited, mis lähtuvad otseselt mõistusest ja mõtlemisest. Valguslik ideoloogia, tekib prantsuse klassitsistlik teater, avatakse prantsuse kunstiakadeemia , riik peab omama kontrolli selle üle, mis toimub kultuurielus. 17sajand oli väga mitmekesine, ei olnud vaid klassitsism, oli ka barokki.
17.sajandi alguspoole on ka utopistlik laad , mitte päris seesugune nagu oli More’il, aga teda matkides ja tunduvalt ratsonalistlikum. Üks niisugustest oli nt inglane Franzis Pacon (-1626) “Uus Atlantis ”. Itaallane Campanella , keda peetakse samuti humanistliku stiili jätkajaks. 1623 ladinakeelne teos ilmus frankfurdis, saksamaal (itaalias ei saanud ta oma vabameelsuse pärast seda avaldada) ideaalsest ühiskonnakorraldusest “Päikeselinn”. Tõsisem teos kui More’i “Utoopia”, vähem irooniat.
Descartese kaasaegsed on nt (küll nende kõrgaeg oli 17.sajandi keskpaigal alles) Blaise Pascal (temast sai tõsine kristlane , filosoofiline peateos on kantud ristiusu vaimust , ei ole teaduslik vaim, millega ta nooruspõlves tegeles, teos on avaldatud peale tema surma 1670 “Mõtted”. Ka pealkiri on peale tema surma pandud. Naeruvääristab mõlemat äärmust – teaduslik-mõstlikkust ja kristlikku vaadet. Oli pidevas võitluses jesuiitidega.). Hollandis tegeles portugali-juudi päritolu Barud Spinoza. Tema ladinakeelsed teosed ilmusid 1660-70ndatel. Zanri on püütud nimetada panteismina. Väga õpetlik stiil, põhjalikud arutlused, mõistete seletused. Spontaansus on kadunud, nagu oli Montaigne’il. Teaduslik kallak. “Geomeetrilise meetodi järgi esitatud eetika”. Humanismis tuleb ratsionalistlik-mõistuspärane kallak.
Hispaanias möödub 17.sajand baroki tähe all. Vastandite kunst ja kultuur. Baroki kohta ei saa öelda, et see oleks irratsionaalne, mitmetähenduslikkus ja vastandamine on esiplaanil . Romaani areng ja draama ( Molina , Calderron). Baltasar Grecian ( 1601 - 1658 ) jesuiit-vaimulik, preester ja teoloogia õppejõud, Aragooniast pärit, sinna ta ka jäi, ei pääsenud õukonda. Kirjutas hulk teoseid, millest 1 on romaan “Criticon”, rännak, 1651 -57 kirjutas. Tal on ka traktaadi-sarmaseid teoseid. Neist tähtsaim “Arukas inimene”. Traktaadid oli samas stiilis nagu Machiavelli “Valitseja”. On ka üks filosoofiliste miniatuuride kogu – “Käsioraakel ja arukuse kunst” (1647;eesti k. 1993 J. Talvet ). Milles on u 300 miniatuur , katkendit. Tugevalt aforistlikud, mõtteterad, vaimuteravus. Kohati teadlik mitmetähenduslikkus. Tekib kohati mulje, et tegu on moraalitusega. 12.miniatuur – loodus ja kunst. Jne, jne.. ( Hando Runnel – “Mitte hukka mõista, vaid mõista”). La Rochefoucould ( 1613 -1680) “Mõtisklused ehk moraalsed dendentsid ja maksiimid ”(1678) MKL. Kuulus tollasesse opositsiooni kuningapojaga. Tol ajal oli LouisXIV . Võttis osa paljudest lahingutest. Külastas palju salonge ja suhtles paljude kultuuritegelastega, suhtles sõbrlikult Madame La Fayette’ga. “ Cleves ”. Inimest juhivad tema kired. Prantsuse mõtlejad on hispaanlastest avaramad, juttu on armastusest ja naistest. “Meie voorused on meie varjatud pahed”.
21. aprill
LUULE
Orlando Furioso. Orlando – Angelica. Roggero – Bredamente. Taroqueto Tasso (1544- 1595 ) “Vabastatud Jeruusalemm ”( 1576 ). On märgata suure kultuuri langust. Sündinud Sorrento linnas Itaalias. Isa oli sattunud kuninga suhtes ebasoosinguse ja ole väga ebasobival ametikohal riigis. Koos isaga läksid pagendusse. Elasid ja viibisid Ferrara linnas, kus olid tema elu parimad aastad (1576-15..). Teoses on armastuse teema jms. Raam on teistsugune. Kui varem oli raam kaudselt “ Rolandi laulust” pärit. Aga see oli ristisõjast pärit raamistik , kus olid esiplaanil kristlikud sõdalased, eesotsas Goffredo de Borullon. Sõdalased vallutavad Jeruusalemma, aga nende tähelepanu on armastusest hajutatud. Rinaldo – Armida. Tantredi – Clarinda. Lõpuks on ka naised kristlased . Tasso eepos “Vallutatud Jeruusalemm” kirjutas ta eelmise eepose kriitika matmiseks, aga see oli esimesest palju nõrgm. “Tasso murelaul” keegi teine kirjutas tema elu- ja loomelugu. (eesti k. 1974 – “Loomingu Raamatukogu”)
Hispaanias Lope de Vega oli küll näitekirjanik, aga kirjutas ka väga palju luulet. 1498 Vasco da Gama oli India ekspeditsioonil. 1520 Magalhaes tegi esimesena ümbermaailmareisi. Algas Ameerika avastamine ja vallutamine üheaegselt, rööbiti. Selle käigus heideti alla kesk- ja lõuna-ameerika alad. 1521 vallutati Mehhiko alad. Paganaid pöörati ristiusku, alati olid vaimulikud kaasas. Vanad kultuurid hävitati. Vallandus julmus gongistedoride seas, ei alltutud enam Euroopast tulnud käskudele. Paavstid käisid ka seal ja mõistsid hukka orjastamist ja põliselanike kiusamist ja mõrvamist. Põliselanikud peaaegu kadusid .
Itaalia jäi maailmavallutustest eemale. Tõusid esile vaid Hisppania ja Portugal , hiljem ka Inglismaa. Kui itaallased pidid leidma teemat oma eepostele, siis teiste ajaloosündmused jõudsid teosestesse (hisp, portg). Portugaallased olid tegusamad Aafrikas – Angoola ja Mosambiik . Väiksemad alad ka Indias ja Hiinas. Indias olnud osa vallutati, sest Portugal oli väga kaugel ja ei saanud abi saata. Samuti suur portugalikeelne suurriik Brasiilia Lõuna-Ameerikas.
Luis Vaz de Camoes ( 1524 (25) – 1580 ), aablisoost, sai hariduse ühes vanimas Euroopa ülikoolis Coimbras. Sattus kahte suurde pahandusse oma elu jooksul. Põgenes Põhja-Aafrikasse, kus lahingus kaotas ühe oma silma. Teine konflikt, oli valida kas vangistus või pagendus Kaug-Itta. Ta valis teise. Oli seal 20 aastat. 1570 jõudis Portugali tagasi, siis 1572 ilmus tal eepos “Luciaadid” (Lusitaania järgi, sest Portugali nimetati varem nii). Raamistus pärineb rohkem antiigist, toob sisse vanad kreeka-rooma jumala – Jupiter , veenus, neptun jne. Jumalad võtavad otse sündmustest osa. Aitavad üht või teist poolt. Teemaks on Vasco da Gama merereis Indiasse. Tegelased on portugali meresõitjad. Lugulaul , mis on väga eristatav teistest eepostest, sest sellel on tugev isamaa ülistuse teema. Ei ole dramaatilisi momente. Pole problemaatilisi tegelasi. Halvad on pärismaalased, kes sõdivad nende vastu, aga portugaallasi näidatakse alati heas valguses. Teos kulgeb küllaltki üheplaaniliselt. Kuid kollektiivne kangelasvaim on, mis annab ideaalsust eeposesse. Ülesehitus, kirjeldab peamiselt merereisi.
Alonso de Ercilla. Hispaanlane.(vahelt jäi puudu, Epp segas msn’is :D)
Eeposte katsetajad. Pierre de Rousard. Tegi katse kirjutada prantsuse rahvuseepost, millest pidi saama fransiaad. Inglismaal algab 16.sajandi teisel poolel kirjandulik tõus kui alustas tegevust Shakespeare . Aga enne teda oli E. Spencer , u kümmekond aastat Shakespeareist vanem. “Haldjate kuninganna”. Kuninganna saadab teele 12 rüütlit, võitlema 12 pahega. Moraalne taust. Spencer leiutas ise uue stroofivormi – Spenceri stroof. (Paul E Rummo katkend). 8 värsist koosnev stroof, lisas 9.värsi, mis on pikem kui elnevad 8 värssi. See viimane takistab seda rütmilisust ja ühtlast edasiminekut. Seda katsetasid Byron ja Keats. “Islami ülestõus” on ka Spenceri stroofis kirjutatud.
22. aprill
Sentillana – esimene Hispaania luuletaja, kes hakkas sonette ohjeldama. Clement Marot oli luuletaja 16.sajandi esimesel poolel. Thomas Wyatt ja Surrey 16.sajandi keskel Inglismaal. 16.sajandil Hispaania luule elvanemine, nt Garcilaso de la Vega (kõige eredama andega). Tema sõber Juan Boscaniga (samuti luuletaja).
Ekloog – elav loodus, mis elab kaasa inimeste tunnetele, armastusele. Pikemad luuletused, sarnased kansoonidele, ka nendes pikemad värsid vahelduvad. Enamasti naisriimi kasutamine. Esimene ekloog (need olid nummerdatud) saavutas harmoonia . Hispaanias ta niiväga kõrvale ei jäänud, kui mujal. Ekloogid olid uudsed, kuid mitte kõvale kandunud Petrarcast. Idealiseeritud armastus, armastuse valu, kurbus, igatsus. Pikkus ei ole ekloogis ette antud, võib olla kuni kasvõi 3-4 lehekülge. Vorm aktualiseerius tänu itaalia kirjanikule Jacopo Samazaro. Tema teoses “Armaadia” oli proosateksti vahele kirjutatud 12 ekloogi.
Euroopas oli kõige olulisem 16.sajandi keskel prantsuse luule. Seal oli toimunud riiklikul pinnal tõus, kuningas oli Francois I, tema õde oli Margarite Navarra. Need sõjad, mida kuningas pidas Itaalias, olid need mis innustasid luulet kirjutama Prantsusmaal. Tähtis on 7st aadlikust koosnev rühmitus Lyon’is, kes ei olnud mitte ainult kirjanduse loojad , vaid ka teoritiseerijad. Esimene kirjanduse manifest pärineb sellest ajast – 1549 “Prantsuse keele kaitse ja ülistus”. Selles on teadlik poeetika , käsitlus luulest . Pierre de Ronsard ja Joachen Du Bellay olid kõige tähtsamad. Pierre kirjutas tunduvalt mitmekesisemalt. Bellay aga enamasti sonette. Teose peamine autor ja koostaja oli Bellay. Iseloomustab antiigist pärit luuletuse ja kirjandusvorme – tragöödia, komöödia, eepos, kirjanduse suurvormid . Aga ka lühemaid vorme nagu nt oodid, kansoonid, sonetid, Itaaliast tulnud vormid. Peamine idée oli, et keskaegne prantsuse luule on puudulik ja ei vasta kõrgetele ideaalidele, mis on pärit antiigist. Nad tahtsid esteetiliselt kõrgtasemelist luulet, hakati viljelema uusi kirjandusvorme, mida tolleaegne pratsusmaa ei tundnud. Rahvuslik luule jäi kõrvale ( rahvaluule ). Oli varajane teadlik toiming, olid väga radikaalsed , matkisid luules ladina keele lausestust. Prantsuse keel ladina keele eeskujul. Kuid niisugused radikaalsed uuendused läbivad väga harva rahva igapäevakeelde. Bellay eestvedamisel toodi esile aleksandriin – 12silbiline värss, mis on poolitatud tsensuuriga (väike paus ), paarisriimid. Seda on hiljem kasutanud ka pratsuse draama, ning sellest sai üheks kasutatumiaks vormiks prantsusmaal. Ronsard matkib antiigi kirjnikke. Tema sonetid on kõige kuulsamad , sest ta toob sisse ka mingisuguse filosoofilise erinevuse. On palju maisem, ei ole platoonilisust ja õhkamist. Kõik teised tahtsid millegipärast Petrarca moodi kirjutada, aga Ronsard mitte. Armastuse reaalsem pool. Kutsub üles elu nautima, kuni see on veel olemas. Paistab silma meeleolude hingeseisundite väga täpse edasiandjana. Ei ole tundelisust nii palju kui teistel luuletajatel. 1524-1585 “Armasuts Marii vastu”, “Armastus Cassandre vastu”, “Sonetid Heline’le”.
Inglismaal oli katsetus rahvusluulet luau, üheks katsetajaks oli Edmund Spencer. Ei olnud kuulus vaid selle päerast, et püüdis eepost kirjutada (“Haldjate kuninganna”, mis jäi pooleli ), kuid on kirjutanud üsnagi küpseid sonette 70- 80ndatel . “Karjuse kalender”, kus on tähtis, et see sisaldab 12 ekloogi, pastoraalsed luuletused.
Hispaanias toimus küllatliki sujuv üleminek renessansilt barokile. Inglise kirjandus jääb aga üsna ebakindlasse olukorda, kus on nii baroki sugemeid kui ka keskajast pärit luulet.
William Shakespeare (1564- 1616 ) (52a)
Shakespeare’il oli suht vähe sonette. Teeb teatava uuenduse, muutes soneti riimiskeemi. Tema filosoofia enamasti luuletustes kordub, on tegu 2 inimesega, üks mustajuukseline kaunitar , kes jääb tema suhtes ilmselt külmaks, ning teiseks on sõber. Tema filosoofias on usk, et elul on tähendus olemas, ja ka vaimsel loominugl jne. Ometi looduses elab ilu edasi, armastuses võib ennast avada. Ei püüdle keerulisusele, on küllaltki avatud, soliidne, maneerlikusest on vaba, avalikult avaldab oma tundeid. 16.sajandi teine pool (shakespeare’I sonetid 1590ndatel) märgib renessansi loojumist.
BAROKK . Algab barokiajastu hispaanias, saksamaal. Barokis kajastuvad vapustavad ajaloosündmused. Hispaanias oli vastureformatsiooni tingimustes tekkinud kirjandus müstline kirjanuds, mida viljelesid vaimulikud, Püha Teresa Avilast kirjutas proosateoseid, kus ta räägib oma pöördumisest jumala poole. Ka luules oli saavutusi. Vaimulik, püha teresa vaimukaaslane, San Juan de la Cruz (temast sai pühak, sellepärast ka San). Luis de Leon samuti oli väga hea luuetaja 17.sajandi teisel poolel. Kirjutas vana testamendi laadis jumalaga kohtumisest armastuse läbi. Kasutas maiseid kujundeid. Müstika – jumala ja maise kokkusulamine. Inglise luuletaja John Donne (1572-1631). Eluajal teda tähele ei pandud, aga peale tema surma saavutas kuulsuse. Pärit kodanlikust perekonnast, isa oli rauakaupmees. Hakkas 1615 anglikaani kiriku jutlustajaks. Tema loomingu tuntuim osa on samast ajast kus Shakerspeare’ilgi – 17.sajandi lõpp. “Laulud ja sonetid”, kus on tema kuulsamad teosed koos. Kogu tema looming ilmus peale tema surma. T. S. Eliot oli üks kuulsamaid inglise-ameerika luuletajaid . Sai 20ndatel kuulsaks.
28. aprill
John Donne “Ekstaas”, räägib, kuidas hinged sõltuvad kehast ja need ei saa olla midagi omaette. Hinge ja keha ühtsus. Keha esiletoomine oli tol ajal küllaltki uudne nähtus.
Luule oli sel ajal satiiriline ja irooniline . Renesanssi suurim hispaania luuletaja oli Garcilaso de la Vega. 17.sajandi algusest läheb hispaania luule üle barokile ja veelgi keerulisemaks. 17.sajandi esimese poole suurimad Euroopa luuletajad John Donne’i kõrval olid hispaanlased Luis de Gongora (1561-1627) ja Federico Garcia Lorca . Gongora oli nagu Donne’gi pikka aega unustatud. Oli küll eluajal tuntud, kuid peale surma mingil ajavahemikul unustati – alles 20.sajandi alguses tõstis noor põlvond (“1927.aasta põlvkond”) ta jälle esile (1927.aastal), kelle seas oli ka Lorca. Gordobas on araablaste kuulus možee, seal tegutses Gongora, oli ka Madriidis õukonnas, samas eelistas eemaletõmbunud elu, üksindust, looduslähendust. On väga irooniline maailma kära, auahnuse ja ambitsioonide vastu. Kirjutab tihti ka rahvaluule vormides. Hakkas oma pikeates luuletustes silma paistma eriliste väljenditega, loodusega. “Soledades” (Üksindused) ( 1611 ) oli tema kuulsaim luuletus . “Tühermaa” (“The wasteland”, 1922) T.S.Eliot’i luuletus, millest on väga raske aru saada ja on äärmiselt keeruline tõlkida. Samuti on ka “Soledadest” keeruline tõlkida. Teoses on umbes 2000 värssi. Noorest merehädalisest, kes heidetakse laevahuku järel hüljatud saarele . Seal satub ta pulmapidustustele, palju müüte ja mütoloogiliso olendeid. Gongora üks vasteseid oli ka Lope de Vega, sest tema stiil oli väga testsugune ja paljud tuntud luuletajad üritasid Gongorat naeruvääristada. Sonett soneti tegemisest. Neiu Violanta palub tal soneti kirjutada. Sonetti on raske teha sest peab tegema neljakordseid ja kolmekordsei riime. 4-4-3-3. Lope de Vega ei olnud kõige hullem pilkaja, hullem oli Francisco de Quevedo (1580-1645) ajastu õks suurimaid luuletajaid, kuid teoseid on mitmekesisemalt. Proosateosed on tal tuntumad rahvusvaheliselt, on rohke kroteskiga, väga satiirilised. Oli üks suuremaid luuletajaid, kuulus õukonda, ka tema vanemad olid kõrgaadlikud. Jaan Undisk on kirjutanud teose näidendi “Quevedo”, seda on lõpuks otsustatud ka lavastada, mis räägib Quevedo konfliktist tollase peaministriga Felipe IV valitsuse all. Tema teosed on väga mitmeplaanilised, ei ole ühtki kindlat teemat või žanri. Borges , kes on tuntud lühiproosaga, räägib Quevedost ning võrdleb teda Shakespeare’i ja teiste suurkujudega. 1620ndatel avaldatud proosateoseid on Quevedol. Kroteski on palju tema loomingus. Luule on väga mitmeplaaniline. Tõsisem pool on täiesti olemas, kuid pole suur. Nt surmateemaline luule. Eksistesnsialistide kauge eelkäija. Elu ise on suremine . Vastandite kokkuviimine, elu ja surm. Mängulikkus, kontseptism (mõistemäng, vaimumäng). “Elu on suremise elav jada”; “Jääb armastus teispool surma”. On ka lüürilist luulet. Kuid siiski kõige suurem loominguosa on satiiriline. “Naiste petlikkus ”. Kultism – peen, haritud väljendusviis. Kartmatu, kompromiteeriv kirjanik, kes ei jää ükskõikseks, peab oluliseks õigluse eest välja astumist .
Saksa kirjandus. Alles 17.sajandil algas saksamaal luule ja kirjanduse areng. Mõned luuletajad võtsid oma südameasjaks luule arendamise ja uuendamise. Vahepeal ei saanud luule areneda, sest oli reformatsioon ja ajad olid rasked. 17.saj I poolel oli 30-aastane sõda, mis oli saksamaal kurbade tulemustega. Martin Opitz oli üks neist arendajatest ja uuendajatest. Kirjutas “Raamat saksa poeetikast” (1624), mida on peetud pööranguliseks hetkeks saksa luuleloos. Pleaadi manifest (1549) oli üks, millele ta teose kirjutamise toetus. Opitz kirjutab erinevaid klassikalisi värsivorme, kirjeldab ja tutvustab neid, ning mida on võimalik nende vormide abil väljendada. Komöödia, tragöödia, ekloog, eleegia jne teemad. Opitz nõuab klassikalist selgust väljenduses, seda dendentsi mis hakkas valitsema klassitsismis. (Klassitsism jõustus alles kümmekond aastat hiljem.) Opitz ei ole äärmuslik, räägib ka et luule peab sündima hinge erutuse ajel. Meetrika ja luule rütm saksa keeles. Opitzit peetakse silbilis -rõhulise värsisüsteemi rajajaks saksa keeles. Saksa luule oli enne seda kasutanud kas silbilist süsteemi või rõhulist süsteemi (rahvaluule). Opitz ühendas need kaks. Kuna Eesti on olnud vahepeal saksa mõjusfääris, siis see stiil on ka meile üle tulnud.
29. aprill
Martin Opitz “Raamat saksa poeetikast” (1624). Aleksandriin oli prantsusmaalt hakanud levima, seda kasutasid pleaadi kasutajad ja ka teised. Nimi on pärit Aleksandri romaanist, mis oli 13.saj prantsusmaal loodud teos. 12-silbiline värss, kuuenda silbi järel on väike paus. 1637.aastal on esimene eestikeelne luuletus aleksandriini vormis, Reiner Brochmann - Eesti laul aleksandriinides oli pulmalaul.
Paul Fleming (1609-1640) oli Opitzi õpilane. Diplomaatiline sakslaste missioon venemaale ja pärisasse, laevareis, Soome lahel oli suur laevahukk, seal kõik küll pääsesid ning sattusid Tallinnasse (tollasesse Revaliasse). Fleming armus eesti tüdrukusse Elsabesse ning paremik tema lüürikast on talle pühendatud. Hiljem jõudsid läbi venemaa kaspia merre, kus oli samuti laevahukk ja nad jälle pääsesid. Siis tuli tallinnasse kuid Elsabe oli juba tartu ülikooli professoriga abielus. Siis armus ta kaupmehe teise tütresse annasse ning kihlus temaga. Reisis korraks hamburgi , haigestus ning suri. Uwe Berger “Ränk saatus ehk Flemingi armastus”.
John Milton ( 1608 -1674) oli 17.sajandi suurim Inglise luuletaja ja kirjanik. Eluaeg oli väga murrangulises perioodis – Inglise (kodanlik) revolutsioon (1648). Kuningas Charles I kukutati ja hukati. Peale seda oli Inglismaa vabariik natuke aega. Milton oli revolutsiooni poolel, ning selle järel oli ta mitmetel tähtsatel ametikohtadel. Milton kirjutas palju traktaate kuninga vastu. “Arespogitica” ( 1644 ; eesti k. 1987). Sai suurepärase hariduse, õppis teoloogiat, oli kursis antiikkirjandusega, valdas paljusid võõrkeeli. 1660.aastal taastati kuningavõim ja hakati revolutsioonimeelseid taga kiusama.
Siis, põlu all ja pimedaks jäänuna, kirjutas ta oma peateose “Kaotatud paradiis ” (Paradise lost ; 1667; eesti k vaid katkendid Boris Kaburi ja Rein Raua poolt) Poeem 12-es laulus. Kirjutatud blank värsis – ilma riimita värss, kuid korrapärane. See on inglise kirjanduse ja luule üks eripärasid, et võeti kasutusele blank värss, sealt läks see edasi inglise draamasse ja seal kujunes sellest põhivärss, nt Shakespeare’il on näidendid enamjaolt blank värsis. Blankvärssi on tunduvalt kergem tõlkida. Religioosne-filosoofiline teos, mingi seos on Dante “Jumaliku komöödiaga”, kuid on ka erinevusi. Kui Dantel oli tugev kontrast kihtides. Tegevuspaik on vana testamendi esimene raamat – eedeni aed (sal, kus dante lõpetab, milton alustab – inimese rikutus, lõpeb sellega ( Aadam ja Eeva on peategelased, peainglid – Mikael, Rafael ja Gabriel jutustavad ja valgustavad paari, tutvustavad jumala plaane ; saatan, kes ilnub mao kujul.) Tegevus ei välju eedeni aiast. Lõpus Aadam ja Eeva on eedenist välja saadetud oma patu pärast ja peavad oma raskele elule vastu astuma, lootusega, et kristus neid lunastab. Paradiisi väravate sulgumisega lõpeb kogu teos.
Pärast kirjutas ta “Tagasivõidetud paradiis” (Paradise regained; 1671). Saatana ja Kristuse vaidlus, milles saatan jääb tuntavalt alla. Sel ajal oli klassistsim Inglismaal võimul, kus oli oluline aja ja koha ühtsus, ning Milton on seda mõneti järginud.
17.sajandi Prantsusmaal hakkab valitsema satiiriline luule, ka klassitsismi mõjudel mingil määral, lüüriline luule hakkab taanduma, sest klassitsitlik maitse tungib peale – mõistuspärasus, selgus. Allegooria sümboolika tuleb tagasi.
17.sajandi teisel poolel oli valmikirjanik Jean de la Fontaine (1621-1697). Klassitsism oli end juba kindlustanud, selle algust peetakse 17.sajandi keskpaika. Tragöödiakirjanikest oli esiplaanil Pacine ja komöödiakirjanikest Moliere . Ametnike suunatud kirjandus, sest riik reguleeris, mida kirjutada ja avaldada võib. La Fontaine’le ei meeldinud see suunitlus . Siiski on tema kirjandus väga klassitsistlik, eeskujuks antiigikirjanuds, Aisopose ja Phaedruse eeskujul. Kasutas riimitut vabavärssi – värsid ei ole korrapärased. Eriti satiirilises ja pilkeluules kasutatakse vabavärssi. On kirjutanud ka novelle. Valmid (loomateemaline) 1668 -1694. On vabameelne, meeleline, põhiliselt koomiline, pilkav, vaba väljendusega.
ROMAAN
(renessanss  17.sajand)
Boccaccio oli uusajal üks tähtsamaid romaane (“Fiammetta” ( pihtimuslik lühiromaan)). Hiliskeskaja rüütliromaanid olid enne renessanssi. Siis “Gargantua ja Pantagruel”. 16.sajandil olid rüütliromaanid, eriti Hispaanias, kus hakati kirjutama mahukaid proosaromaane rüütlitest.
Tähtsamad rüütliromaanid

• “Amadis de Gaula” ( Wales ’i Amadis; 1508) Rodriguez de Montalvo, mahukas proosaromaan. Seiklus ja armastus. Amadis (noor rüütel, Wales’i kuninga ja šoti kuninga tütre poeg) ja Oriana (Briti kuninga tütar).
  

5. mai
Hispaania kuulsaim rüütliromaan - Rodriques de Montalvo “Amadis de Gaula”. Kataloonia tuntuim teos – Martorell ja Galla “Tirent Valge”( 1490 ), väga mahukas, suurem kui “Don Quijote ”. Don Quijote ei ole rüütliromaan! Teose olustik on hoopis teistsugune, see on rüütliromaani paroodia. Aga Cervantesel on siiski üks rüütliromaan – “Persiles Sigismunda kannatused”, mille ta kirjutas Don Quijote teise osaga paralleelselt.
Rüütliromaan pidi aga Euroopas taanduma, peale tulid realistlikumad žanrid. Pastoraalne romaan oli rüütliromaaniga kõrvuti. Boccaccio kirjutas esimesed pastoraalsed romaanid , nt “Amato”(1330ndate lõpp). Jacopo Sanazaro “Arkaadia”( 1504 ). Peateemaks pastoraalsetes romaanides on armastus, rohkem psühholoogilist. “Arkaadiasse” oli põimitud 12 ekloogi, mis mõjutasid ekloogi levikut mujal Euroopas.
Inglane Philip Sidney “Arkaadia”(1590) üsna mahukas pastoraalromaan. Hispaanlane Lope de Vega “Arkaadia”( 1598 ) pastoraalromaan. Hispaanlane Jorge de Montemayer “Diara”( 1559 ), hispaania kuulsaim pastoraalromaan. Cervantes “ Galatea ”(1585), pastoraalromaan, lõpetamata teos; “ Teekond Parnassile” (17.saj algus). Pastoraalromaanides oli ka palju arutlusi armastuse teemal.
John Lyly “Euphues”(1579), sarnane pastoraalromaanile, toob sisse kaasaegseid elemente. Paistis silma otsitud sõnavara, metafoorse väljenduslaadiga. On tulnud väljend eufueism. Manerism – hilisrenessanslik stiil, äärmiselt keeruline stiil, kujundipeenus (16.saj lõpul-17.saj algus), ei olnud väga levinud. Presioosne – enne klassitsismi levinud stiil, peen, kallihinnaline, kuulub maneristliku kirjanduse alla. Manerismi tipuks oli itaalia luuletaja Marino pastoraalne poeem “Adonis”(1623), väga mahukas, tugev müütiliste sümbolite kasutus.
Realism
Hakkab esile tulema realistlik kallak kirjanduses. Rabelais “Gargantua ja Pantagruel”. Palju hispaania kirjanduses, romaani žanr avaldub rohkem kui mujal Euroopas. Fernando de Rojas (juut) “Calisto ja Melibea tragikomöödia”( 1499 ; täiendatud 1521). 16.sajandi keskpaigast hakati seda välja andma nime all “Celestina”. Proosavormis teos (osalt ka draamavormis), olustik ja tegelased on väga lähedane madalamat tüüpi kirjandusele, mis oli ka nt Boccaccio “Decameronis”. Teos ei ole novell , vaid romaan. On kirjutatud näidendivormis, on lavastatud mitmeid kordi, kuid see ei tule tihti välja - selles on 21 vaatust . Sündmused toimuvad ühiskonna madalamas osas, kuid armastajad ei ole madalat päritolu, Calistol on teenrid , ei tea, kas on päris aadlik ; Melibea kuulub keskklassi. Calisto põleb armuvalus , ning palkab oma teenrite kaudu kupeldaja – Celestina, kellest kujuneb peagi teose peategelane (sest ta on filosoofiline tegelane, filosoofilised pikad kõned. Jutustab armastusest ja selle loomusest väga värvikalt, looduslik armastus.).
Lope de vega “Dorotea”, dialoogivormis, oma armastusest. Realismi algus hispaania kirjanduses. Väga lähendane kelmiromaanile (ühiskonna madalamasse ossa kuuluvad inimesed – kelmid, petised).
Esimene hispaania kelmiromaan “Tormese Lazarillo elukäik” (le Tormes )(1554)(Jüri on ise tõlkinud eesti keelde 1980ndatel). Autor ei ole teada, ilmus erinevate autori nimede all. Oletatakse, et see võis olla mingi varasem variant, aga oli läinud kaduma. Kogus palju kuulsust , rahvaraamat. Arvati, et autor oli humanistlike vaadetega. Seda hakati tsenseerima ja teatavad episoodid keelati ära, kuid siiski see levis ka välismaale, 1559 inglismaa kuningas keelustas selle teose. 16.saj lõpus ilmus see tsenseeritud kujul, seda pikka aega. Alles 19.saj alguses ilmus see hispaanias täielikul kujul. Jutustaja on saatuse tahtel pidanud kannatama. On saanud endale peremeheks ülempreestri, kelle juurde on ta saanud teenriks, ning loodab, et nüüd on tal pearem elu. Sellest hetkest hakkab ta oma elukäiku jutustama sünnist peale. Ülempreester paneb ta paari teenijannaga, kuid samas ise sebib seda teenijannat. Noorena saab ta pimeda mehe teenriks ja üritab teda petta ja talt varastada, kuid pime alati tabab ta ning peksab teda.Tegelasel on maise reaalsuse surve, nälg, ilmaolu. Hiljem otsustab pimedale kätte maksta. Lähevad üle jõe ja viib pineda puu ette ja käseb tal hüpata – pime hüppab vastu puud, ei tea, kas ta suri või mitte. Juba peakirjas on iroonia – (“de” seal keskel ei viita tema kõgele aadliseisusele, nagu tavaliselt see nii on. Viitab Tormese jõele, mitte perekonnanime.) Järgmisena on ta ühe preestri teener.
Kelmiromaan – tavaliselt edasi antud mina-jutustusena, esimeses isikus , jutustus tagasivaates jutustab oma senist elukäiku sündimisest peale. Tegemist on noore peategelasega. Näitab, kuidas inimene ei suuda välja rabeleda maisest ahelast . Tegelased on pärit madalatest ühiskonnakintidest, vahel isegi kõige madalamatest. Kelmiromaanid toovad sisse väga konkreetse ajaloolise olustiku ja kaasaegse tegelikkuse. Noor tegelane on oluline. Toob sisse noore moraalse arengu inimesena . Midagi üleloomulikku ei toimu. Tavaliselt on tegelane teenri rollis, erinevate peremeeste all.
6. mai
“Lazarillo de Torres”, Hispaania (ja ka Euroopa) esimene kelmiromaan. Paroodiline eesmärk on sees. Peategelane ei ole mitte rüütle, vaid tugevas kontrastis – kuulub ühiskonna madalamatesse kihtidesse. Kelmi rollis on (peategelane) mõne peremehe teener. Kriitiline vaade ühiskonnale, satiiriline, tuuakse esile puudusi ühiskonnas. Kelmirmaani žanr jätkub barokkajastul. Avati tee ühiskonnakriitilisele romaanile. Tegevus areneb Kastiilia põhjaosas (Hispaania keskel). Teises episoodis läheb ta tööle ühe preestri juurde tööle, kes on paraku väha ihne ja nälutab Lazarillot. Tema aga laseb kopeerida toidukirstu võtme . Aga preester ikka leiab ta ja peksab teda. Võitlus leiva pärast. 3.peatükk läheb ta aadli perre, kuid tal ei ole endalgi palukestki süüa, ainult tünn veega. ( Alamaadlik – tal on küll aadli tiitel, kuid tal ei ole vara. Oma autunde ohver.) Kuid aadel jättis ta maha, sest tal ei olnud endal ka raha, et kõiki üleval pidada. 4.peatükis sai tema uueks peremeheks munk. 5.peatükis on peremees indurgentsi müüja (?), kes oli paras pätt ja mõtles välja uusi skeeme, kuidas raha teenida. (6 või 7 peatükk) Esimene samm parema elu poole oli siis kui temast sai (4aastat) küla veevedaja – ta sai iga päev korralikult süüa. Kogus 4aastat raha ja sai endale korralikud riided osta, siis jättis ta peremehe maha.
Thomas Nashe kirjutas rohkem lühemaid proosateoseid ja draamakirjandust, kuid kõige rohkem on tuntud oma kelmiromaaniga “Jack Wiltoni elukäik”(1595), mis arenedes kujuneb seiklusrikkamaks. On samuti teener. Ajaloolise romaani alged, samas ka seikluslik romaan. Hispaanias kulus umbes 50 aastat enne kui ilmus uus kelmiromaan – Mateo Aleman ( 1547 (samal aastal Cervantesega)-Mehhiko1614) “Quzman de Alfarache”(I 1599; II 1604(samal ajal nagu Don Quijote)). Elukutselise kirjanikuna ei paistnud silma, mis iseloomustab tegelikult paljusid kelmiromaani autoreid, sest nad olid peamiselt ühiskonnakriitilised. Teoses ei ole vaatepunkt selline nagu “Tormese Lazarillo elukäigus”. Tegelane otsustab teose alguses oma senise viletsa elu maha jätta. Peategelane Quzman on seotud paljude kuritegudega ja on pidanud ka karistust kandma nende eest, nt oli Kaleeridel orjavanglas vms. Seal otsustab, et ta elu peab muutuma ja hakkab paremaks inimeseks . On samuti madalast ühiskonnakihist pärit, palju peremehi, seiklusi on natuke rohkem. Moraalne vaatepunkt (aeg on baroki piiril ), tema (autori) enda elukäik näitab moraalitut elukäiku. Jutustajal on moraalne vaatepunkt. 2 tasandit – seiklus (mis Quzmaniga juhtub); seikluste vahele on põimitud moraalne kommentaar (palju näiteid, kommentaare). Seiklus on katkestatud moraalsete kommentaaridega.
Hispaanias on kelmiromaane kirjutatud umbes 15.
On olnud ka naistegelasi – Picara Justina; Justa Kurfeldt.
Vicente Espinel – kelmiromaanilaadne teos “.. de Origen”.
Kujunemisromaan – räägin noore inimese kujunemisest ühiskonnast, kuidas ühiskond teda mõjutab, kuid ta ei lase väga ennast sellest mõjutada ja püüab säilitada oma loomuslikku kutsumust.
Franciso de Quevedo(1580-1645), kirjutas mitmeid proosateoseid – kelmiromaan “ Kelm don Pablose elukäik” (buscon – kelm; “don” on kirjutatud irooniaga)(kirjutas tunduvalt varem(noorpõlveteos), ilmus 1626) ei ole ennast sidunud oma tegelastega, tugev grotesk. Liialdused, vastandamised, raske tõlkida. “Unenäod” (Sueños)(1627) satiir (nagu umbes erasmuse narruse kiitus) vaadeldakse ühiskonna erinevaid osi ja kirjeldatakse pahesid ja inimeste kõikvõimalikke veidrusi ja kirgi(nagu umbes dante jumalik komöödia).
17.saj II poolel ilma autorita “Estebanillo Gonzalez” (1646) ajalooline seiklusromaan, viib hispaaniast väljapoole, saksamaale ja isegi liivimaale.
Velez de Quebara “Lonkurkurat” (1644) mahult väga väike, ei ole väga kelmiromaan. Seiklevad koos üliõpilane ja kurat. Kelmiromaaniga sarnaneb niipalju, et nad seiklevad, ja kurat saab näha mida inimesed kodudes teevad (nagu ka teenrid näevad inimeste intiimelu), võtab majadel katuse pealt ära ja näitab üliõpilasele tõelist elu. Fantastikat palju, barokne teos. Tuntud, sest 18.saj algul prantsuse kirjanik Lesage matkis seda teost ja kirjutas ise oma teose sama pealkirjaga Lonkurkurat, kus esimesed peatükid on täiesti sarnased.
Žanr levib ka Hispaaniast väljapoole, matkitakse mitmel pool. Saksa romaan algab kelmiromaaniga (1618-48 oli 30-aastane sõda) – H.J.C. Grimmelhausen “Simplicissimus”(1668) (tõlkes ülimalt lihtsameelne ) mahukas teos, filosoofiat, on tugevalt mõjutatud varasemast Hispaania kelmiromaanist. Väga ulatuslik seiklus. Räägib poisist Simplicissimusest, kes on madalat päritolu, kuid selgub hiljem, et ta on kõrgest soost, kuid teda see ei huvita ja rändab edasi. Palju huumorit , ei muutu traagiliseks, olustikuline komöödia. 30-aastase sõja peegeldus teoses. Peategelane läbib seda sõda, on sõdurite juures, on röövlite juures jne. Laskub veealuste inimeste juurde. Kohati on unistused ühtsest ja rahulikust saksamaast. Ei poolda äärmusi, püüab suunata oma tegelast keskteele, vastutava kodaniku positsiooni poole.
Kelmiromaan paneb aluse realistlikule romaanile, st tule sisse rohkem ühiskond ja suhted inimesega, inimese katsed vaba olla. Konkreetne ajalooline olustik. Samas ka on seda veljeldud läbi sajandite, 18.saj alguses eriti Lesage - “Lonkurkurat” ja “Gil Blas” (1735), viimane on väga mõjukas teos, kuna 18.sajandil hakkas hispaania mõju hääbuma ja prantsuse kirjandus tõusis nii esile, et hispaanlased hakkasid ise neid matkima. Peategelane on siiski hispaanlane.
12. mai
18.sajandil hakkab esile tõusma ka inglise kirjandus. Daniel Defoe “ Robinson Grusoe(?)”, “ Moll Flanders”, teosed on väga kelmiromaanilikud, mina-jutustus, madalast sotsiaalsest olustikust. Rikkuv mõju inimesele, kuidas ühiskond tõmbab inimest allapoole.
20.sajandil Thomas Mann “Seikleja Felix Kruelli pihtimused”.
Rushdie.
Hispaanlase C. J. Cela “Tormese Lazarillo uued seiklused ”.
Miguel de Cervantes (1547-1616), hispaania kirjanik, Shakespeare’iga kaasaegne, samal aastal surid. Suhteliselt vaesest perekonnast, palju tegemist elu jooksul leiva teenimisega, ülikoolis ei käinud, kuid aga humanitaarse kallakuga keskkoolis , paistis silma kirjandusliku andega. Läks sõtta ja sattus Itaaliasse, kus kristlaste ühendväed võitlesid türklaste vastu. Ühes lahingus sai 1571.aastal käsi haavata .
Bruno Frank tegi temast kirjandusliku elulooraamatu, teine ilmus hiljuti ühe vene kirjaniku poolt. Aida Kurfeldt tõlkis eesti keelde Cervantese teoseid, sh ka “Don Quijote”.
Peale lahingut sõitis laevaga tagasi Hispaania poole, kuid ta võeti vangi ja viidi Alžiiri vanglasse. Teda ei tapetud, sest teda arvati olevat mõni tähtis tegelane ja loodeti tema eest lunaraha saada, mingi kirikutegelane maksis ta välja ja ta sai tagasi Hispaaniasse. Oli vahepeal maksude koguja, sattus ka vahepeal korraks vanglasse.
Tema looming on märksa avaram. Romaan “Galatea” (1585) jäi lõpetamata, kuid on siiski väga mahukas, vahele põimitud luuletusi. Näidend “Teekond Parnassile” (1614). Oli ka väga hea luuletaja. Sajandi lõpus kirjutas palju näidendeid ise ütles nende kohta “meeldivad omas ajas”. Proosavormis näidendid olid tal tuntumad kui värsilised näidendid, mis ta varem kirjutas. Vahemängud ehk intermeediumid, mida on rohkem tõlgitud. Žanr hakkas levima renessansiajal, hakati mugandama antiigi autoreid. Värsside vahele põimiti lustakaid vahemänge. Ühevaatuselised proosanäidendid, lühikesed. “Imeteater” ja “Salamanca koobas”, näidendid, mis on kogumikus “Hispaania pärand” (2004, Aleksander Kurtna). “Keisri uued rõivad” sarnane etendus on “Imeteater”, näidend näidendis. Juan Manuel “Keisri uued rõivad”, kus neeger on see, kes ausalt ütleb, et keiser on alasti. “Salamanca koobas” farsilik lugu tudengist, kes ei olnud saanud oma tarkuse mitte ülikoolist, vaid nendest koobastest, elutarkus. Vahemänge on 8, avaldati 1614, osa näidendeid on läinud kaduma.
Cervantese suurmiad teosed on jutustusliku proosa valdkonnast. “Persilese ja Sigismunda kannatused” (1617, postuumselt), kirjutas rööbiti “Don Quijote” teise osaga. Palverännak Rooma, et saada paavstilt õnnistus ja hakata katoliiklaseks. Seiklus ja armastus. Vastureformatsiooni vaimus kirjutatud. Lugu ise suunab tegelasi ja reaalsus ei tungi teosesse.
Kõige hinnatumad on olnud tema teostest “Don Quijote” ja jutustused, tsükkel “Novelas ejemplores” (Näitlikud jutustused, õpetlikud novellid, eeskujulikkus) (1613). Katsetab kuidas on võimalik jutustuslikku proosat kirjutada. Selles on 12 jutustust. Eesti keeles “Hispaania vaimus”.
Rüütliromaanilik jutustus, seikluslik armastusteemaline jutustus, narratiiv , millesse kuulub 5 jutustust (12st). Pikema jutustuse ja lühiromaani vahepeal, ei ole novell. Palju rohkem tegelaste kõnet, kui Boccacciol. “Inglismaa hispaanlanna” (üks jutustustest). Inglismaale on sattunud üks hispaania neiu ja õukonnas üks noormees armub temasse, kuid mehe emale see ei meeldi. Ta muudab neiu inetuks (juuksed langevad välja jne). Kuid armastus püsib. Lõpuks neiu ilu taastub ja nad abielluvad.
Olustik-seikluslik jutustus, millesse kuulu 2 jutustust. “Mustlasneiu” (eesti keeles Artur Robert Hone (-1972)eestis elanud inglane, kes peegeldas hästi sisu, oli poheemlane;tundis huvi ida filosoofia vastu. Väga haritud.Oli ülikoolis ka õppejõud). Pikem jutustus. Olustik hakkab kaasa rääkima. Kaasaegne olustik tungib esile. Mustlaste hulgas on erakordselt kaunis neiu ja üks aadlik armub temasse. Neiu on aga väga tark ja nõudlik, ning seab tingimuse, et kui noormees tahab temaga abielluda , peab mees elama 5aastat mustlaste laagris enne ta käe palumist, et ta õpiks tundma neiut ka igapäevaelus. Katse. Lõpus selgub, et neiu ei olnud samuti mustlane , vaid oli kõrgest soost pärit, oli lapsena tulnud sinna mustlastele kasvatada. Rüütliromaani meenutavad ka teosed nagu nt “Oliver Twist ” ja Charlotte Bronte “Jane Eyre ”.
Sotsiaal-analüütiline jutustus, ühiskonnakriitiline-olustikuline jutustus, millesse kuulub 1 jutustus – “Rinconete ja Cortadillo”, sarnane kelmiromaanile, kahe poisi hüüdnimed. (Mateo Aleman oli tema kaasaegne, kes kirjutas tol ajal kelmiromaane.) Erinevalt kelmiromaanile ei ole siin seiklust, sest ruum on piiratud. Jutustus on kolmandas isikus mitte mina-vormis. Jutustus 2 teismelistest hüljatud kodututest poistest, lihtne madal elu. Nimesid neil ei olnud, ainult hüüdnimed. Tuleb kolmas noormees, kes oli neist natuke vanem ja kutsub neid enda juurde, mis tuleb välja, et see on varaste punker. Kirjeldatakse, kes seal on, erinevad ühiskonnaheidikud, varaste pealik , kes küsitleb poisse. Sotsiaalset olu vaadatakse väga lähedalt. Laad, mis on 19.saj teisel poolel nimetatud naturalismiks. Siis oli teaduses suur hüpe; Zola - ekperimentaalromaan – kiretu ühiskonna lahkamine, ei avalda tundeid.
Olustikulis-seikluslik jutustus, millesse kuulub 2 jutustust. Armastusteemat peaaegu ei ole, või kui on, siis teises tähenduses. Raamjutustus. “ Petlik abielu” ja “ Koerte kõnelus”. Jutustus jutsustuses – metanarratiiv. Cervantesele meeldis ühe jutustuse tasandilt minna üle teisele. “Petlik abielu” vestlevad omavahel ülikooli lõpetanud ja lipnik e alamkorravalvur (sõjaväelane). Olustik ja seiklus koos. Lipnik räägib oma “armastuseloo”, mis ei ole väga selline nagu tüüpilises rüütlikomaanis. Ta oli kohtunud daami, kes kutsus teda enda koju, kuid üles ärgatest ta märkab, et naine on kadunud, raha läinud ja süüfilis. Satub haiglasse ning ei tea kas haiguse mõjul, ta omandab võime aru saada, mida räägivad hospitali koerat, kuuleb pealt koerte kõnelust. Räägib retsensiaadile (üliõpilasele), mida need koerad rääkisid, hakkas uus teos. “Koerte kõnelus” on kahekõnena kirjutatud, narratiiv dialoogis. Kaks koera – Cipion ja Berganza.
13. mai
“ Armukade Extremadura”. Ei ole kelmiromaanilik, aksent on tegelaste hingelul. Lahendus erineb tavalisest süšeest. Ammerikas rikkaks saanud Extremaduurlane naaseb 80-aastaselt Hispaaniasse. Ostab endale noore neiu naiseks (17-18). Hioab teda kodus kinni, et teised mehed tema vastu huvi ei hakkaks tundma, kuid ta vaatab ühel päeval aknast välja ja näeb noormeest ning nad armuvad. Noormees hakkab maja piirama ja otsima kontakti, see läheb ka korda. Kuid vanamees tabab nad. (Lõpus vanamees leiab endas suuremeelsust, sureb , ning peale seda võivad noored abielluda) Erineb tavalisest lõpust. Peale vanamehe surma neiu läheb hoopis kloostrisse ja noormees maailma avastama Ameerikasse.
Madame Lafayette “Princess de Cleves”, armastusromman, kuid ka selles on testsugune lõpp (noored armastajad saavad vabaks, võivad abielluda, kuid ei tee seda).
Intellektuaalne-psühholoogiline narratiiv, millesse kuulub 1 jutustus “Klaasist litsentsiaat” (Licenciado vidriera). Andekas noormees teadustes ja õpingutes. Linna tuleb vanem daam , kellele see noormees hakkab meeldima , kuid mees oli ükskõikne.
Daam hakkab teda võrgutama, võlujoogiga. Selle toime noormehele on teistsugune – ta kaotab mõistuse, kuid vana mõistuse asemele tuleb teine - temast saab tark hull.
“100 aastat üksindust” Garcia Marquez.
“Don Quijote” (I osa 1605, II osa 1615)
Vahepeal kirjutati sellele plagiaat – Avellaneda. Rüütliromaani paroodia. Kui rüütlite seiklused olid ajavälised, siis selles on seiklus toodud täiesti konkreetsesse aega. Mees, kes on rüütliromaanide lugemisest ennast hulluks lugenud ja nüüd arvab ise, et on rüütel. (Hijo de algo – hidalgo) Läheb oma südamedaami päästma. Kokkupõrked ei ole teises osas enam nii koomilised, peategelase üle hakatakse nalja tegema. Sancho Panza oli tema kaaslane, kannupoiss (Panza tähendab paksu kõhtu), talle oli oluline, et alati oleks kõht täis. Ta kandis Don Quijote kilpi. (Lope de Vega väljamõeldud tegelane Gracioso – naljamees ; seda oli ka Sancho Panza) Toboso Dulcinea on naine. Naine kes on nähtamatu ja juhib kogu romaani tegevust. Don Quijote ei ole alati hull, on palju hetki, kui ta ei kujuta midagi ette. Aga kui tal mõtted liiguvad rüütliromaanidele, tärkab temas jälle see rüütlihing. Ta tuleb enne surma täielikult mõistusele, mis annab teosele selle traagilisuse, lugejaga sarnastustakse.
Vahendav jutustaja on oluline. Ülemineks esimeselt osalt teisele, ülemineku maagia . Don Quijote ja Sancho Panza saavad esimese osa lõpus teadda, et neist on kirjutatud romaan. Müüt ja ajalugu on kokku viidud . Ideaalide vastandamine. Teos kinnitab inimese elu reaalse ja ideaalse kokkukuuluvust.
Unamuno (tema jaoks oli Cervantes ülim) käsitles Don Quijotet Hispaania kristusena. Kirjutas 1910ndate aastate alguses.
19.sajandil ei olnud niimoodi üht kindlat kirjanikku, kellel oleks palju häid töid, on vaid mõned üksikud. On 18 saj 60ndatel inglane Tristram Shandy. Joyce Ulysses konstrueeris oma teose müüdile.
Baltasar Gracian (1601-1658), vabameelne kirjanik, ei olnud väga religioosne. “Criticon” (suur kriitik , see kes teisi kritiseerib) ilmus kolmes osas (1651-1657). Natuke lähedane Don Quijotega. Allegoorilis-sümbolistlik romaan. Avatud sümboolika. Allegooria ei vihja, ütleb otse välja. Kuid avarust ja konkreetsust nagu Don Quijotes ei olnud. Raskesti tõlgitav, konseptide mägud (mõistemängud). Sarnane selle poolest,et ka selles oli tegelaste paar, mehe sümboolika, naise osa ei ole kuigi tugev, naise osa on kõrvale jäänud. Isa ja poeg ja nede rännaks erinevatel tegevuspaikadel, lähevad Hispaaniasse. Reaalsus kui allegooria. Tegevuspaigad on maailmaplats, pööbliõu, tühisuse koobas jne. Isa on mõistuseinimene ja poeg on looduslaps . Lõpuks jõuavad surematuse saarele, kuhu on paigutatud Graciani poolt mitmeid antiigi tegelasi. Sinna saarele pääsevad ned, kes on eriti silma paistnud kultuuris jne. Rännak ei toimu mitte ainult ruumis (maailmalaat, hulkade plats), vaid ka aja mõttes, see teekond on nagu eluteekond.
I osa on “Lapsepõlve kevadel ja nooruse suvel”;
II osa “Arukas õukonnafilosoofia ehk meheea sügisel”;
III osa “Vanaduse talvel”.
19. mai
17.sajandil läheb moodi allegoorilis-sümbolistlik kirjutamise viis. Inglise kirjanduses ei ole küll baroki sugemeid, kuid siiski on allegoorilis-sümbolistlikke teoseid.
John Bunyan (1628-1688) “Palveränduri teekond” (1678) (“Pilgrim’s Progress”). Elas Inglise restarautsiooni(?) ajal. Oli 12 aastat vangis (1660-1672). Hiljem oli veel korra vangis, siis hakkas ta “palveränduri teekonda” kirjutama. Saavutas erakordse kuulsuse, menu , mõju kirjandusellu. Teoses käsitleb usu ja moraaliteemat, kujundirikas keel, religioosne kallak. Üks enimtõlgitumaid teoseid. Võitleb piibli endaga. 1817.aastal tõlgiti see esmakordselt Lõuna-Eesti keelde, seejärel 1933.aastal tavaeesti keelde.
Teos on kirjutatud unenäo vormis. Inglismaal eelkäija Langland (unenägu). Näeb unes kristlase usurännakut. Ühe teatud tähistav omadus – kristlane, ristiinimene. Vagadus, tarkus, paganlus, paastlus, rahaahnus – sellega puutub kokku. Teos algab hävingulinnas, suundub jumalikku ehk igavesse linna. Inimese langus moraalses mõttes. Alanduse org, surmavarju org, meeleheite mülgas ( bond of dispair), edevuse laat (hiljem teos “Edevuse laat” ( Vanity Fair) Thackeray poolt, naiste eluotsingud ja seiklused). Palverändur leiab õige tee, saab õpetust, vabaneb kurjast, jõuab jumala juurde ja saab lunastuse. Väga värvikas kirjeldus ja ühiskonna sarjamine.
17.sajandi teisel poolel on tegemist varajase psühholoogilis-realistliku romaani algusega. La Rochefoucauld; Madame Lafayette (1634-1693) kirjutas romaani “ Printsess De Cleves”(1678). Hertsogi abikaasat hakatakse kutsuma printsessiks. Armastuse kolmnurk. Konkreetses ajaloolisel õhustikus, 100 aastat enne kirjutamist toimub sündmustik, Prantsusmaal. Natuke nagu juba ajalooromaan. Tähelepanu on eraelulisel kolmnurgal – mees, naine, armuke. Noor ja keva Cleves’ printsess abiellub hertsogiga. Ilmub nooremhertsog Nemsurs, kes armub noorde abielunaisesse. Piinad kire ja kohuse vahel. Ka hersog püüab oma armukadeduse tundest üle olla, püüab olla võimalikult suuremeelne. Ka naine püüab leida teed, et seda kirge vaigistada ja olla oma mehele truu. Läheb maale, eemale, kuid kirg siiski ei hääbu. Hertsog on murest murtud ja sureb. Peale seda on abielu armastajate vahel võimalik, kuid naine läheb hoopis kloostrisse.
Stendhal (“Punane ja must”) on üks suuremaid psühholoogilise romaani meistreid. Värssdraama hakkab järjest rohkem kõrvale jääma.
Draama ja teater
Keskajal olid teosed tekkinud kirikuteemadel, lühikesed näidendid, küllaltki algelised. Üks neist Theophele “Miraakel” inimese ja kuradi lepingu teema (13.sajand).
15.sajandil hakkab tekkima huvi antiigi vastu, siis ka matkitakse antiikaja teoseid, kirjutatakse rohkeb komöödiaid, hiljem tragöödiaid. Koomilistes žanrites levisid vahemängud, pis olid peamiselt proosas kirjutatud. Suur ebaühtlus teatri ja draama tekkimisel. Saksamaa oli mahajäämas (tuli alles 17.sajandil), ka Prantsusmaal ei toimunud midagi, kuigi huvi antiigi vastu oli (aga kuna neil oli usuline sõda, ei olnud ruumi tearti levikuks ja arenguks), Itaalias on kõige parem, kuid peamiselt ainult komöödiat. Üks suur renessansiaja kirjanik Ariosto kirjutas 5 tragöödiat. Alguses oli proosas, hiljem kirjutas ümber värssidesse. Kirjutas blankvärsis (korrapärane ilma riimita värss – 11silbiline (naisriim) 10silbiline (meesriim)). Tasso “Vabastades Jeruusalemma” (1575), “Aminta” (16.saj II poolel, 1576), mis on samuti bäankvärsis. 16.sajandi Itaaliast on tulnud ka tuntud teatrinähtus – commedia dell ’arte. Ei levinud 18.sajandist edasi. “Kunstikomöödia”. Erinevus keskaegsetest näidenditest – elukutselised näitlejad (varem olid asjaarmastajad; Hiliskeskajal olid sellid ja käsitöölised). Valmistekste pole, on ainult skeemid ja stsenaariumid, peamiselt on improviseeritud tekst. Tegelastüübid – armastajate paar on igas näidendis, kes ei kanna maske (teised kõik kannavad), on pärit erinevatest itaalia osadest (ihnsad vanamehed, cologna õpetlik vanamees, kapten, teenrid – sellest kujunenud veiderdaja , narr). Elav rahvalik teater.
16.sajandi teine pool on juba renessansi loojumise aeg. Draama ja teater nõuavad kunsti ja küpsemist. Renessansi lõpus kujuneb alus rahvusteatriks, kus on esindatud kõiksugu žanrid, ning seda ainult Inglismaal ja Hispaanias. Erakordsed draama ja teatri plahvatused, mida varem pole olnud. Teatrite ehitused jne. Alates 16.sajandi keskpaigast hakkavad tekkima püsivad teatrid rändteatrite asemele, ligipääs suurele linnapublikule. Inglismaal (Elisabeth I (1558-1) valitsusajal, 16.sajandi II pool, Shakespeare’i aeg) saavutab teater hiilgeaja. Osalt antiigi matkimine, osalt keskaegne, osalt oma rahvusteatri moodustumine. Vorm oli oluline. Kuid Inglismaal oli 5- vaatuseline näidend, siis Hispaanias kirjutas Cervantes näidendeid 4-vaatuselisena, ning hiljem Lope de Vega 3-vaatuselisi näidendeid. Tuli leida midagi testsugust (vormi). Inglismaal võeti kasutusele blankvärss (esmakordselt Surrey tõlkis Vergiliust, ning kasutas osaliselt blankvärssi, 1561). Järgnevalt Shakespeare ja tema kaasaegsed kasutavad peamiselt blankvärsis. Suur osa Shakespeare’i teoseid on võetud Itaaliast, seega on ka blankvärss tulnud Itaaliast. Inglise luule on Eesti keelele lähedasem, jambiline rütm, peamiselt meesriimis 10silbilised värsid.
Hispaanias tekkis rahvuslik draama, juhtiv kuju oli Lope de Vega. (Milliegiärast ei võetud eeskuju Inglise blankvärsist, nagu nt Tosso seda tegi, ei mindud kaasa) Draama õttis kasutusele palju erinevaid riimvärsilisi vorme. Ühes näidendis on umbes 8-10 erinevat stroofivormi, erinevate riimiskeemidega. Romanss . Kasutati väga kindlat luuletusevormi, riimiskeemi:
_____
_____
_____
_____
_____
_____
_____
_____
8-realine, assonantsriim, lõtvriim, Hispaanias kõige kandvam riimiskeem. Tõlkimine on kohutavalt keeruline. (Eesti keeles üritas tõlkida Ain Kaalep, August Sang , Jüri Talvet)
Inglise draama
Christopher Marlowe (1564-1593), Shakespeare’i vahetu eelkäija. Mõrvati, õppis Cambridge ’i ülikoolis usuteadust. Kuid kujunes hoopis ateisiks. Ühes kõrtsis ta tapeti. Jõudis kirjutada mõned näidendid. Eesti keeles “Tragöödiaid” näidentite kogu. “Tamerlan Suur”, “ Doktor Faustuse traagiline lugu”, “Edward II”. Blankvärsis. Toob sisse esimesed suured teemad, üsnagi renesansi vaimu kujutatavad teemad. “Malta juut”.
“Doktor Faustuse traagiline lugu” (1588-89). Faustus on saksamaa ajalooline isik – maagi ja võluri kuulsusega, imettegevad võimed. Tema leping kuradiga . Faustus on hukka mõistetud, kuna maise hüve nimel on sõlminud lepingu kuradiga. Suur soov maailma saladusi teada saada. Selge jumalavastasus, antiiki sisse toodud, natuke ka farssi. Kõhklused.
20. mai
Teatris kolme ühtsuse nõue – aja, koha ja tegevuse ühtsus(1630ndate keskel), kuid kõikjal seda ei järgitud. Tasso kirjutas oma näidendi “Aminta”(1576) kolme ühtsuse põhimõtete järgi. Enne seda oli vaid üksikuid näiteid. Tegevus pidi toimuma ühe ööpäeva jooksul, ühes kohas ja ühe tegevusliiniga. Vastand (?) äärmiselt liikuv teater, piiranguid pole ajale ja ruumile. Lava ja kujundlikkus oli tinglik , nüüd tuleb rohkem sümboleid. 17.sajandi alguses hakkab sisse tulema järjest rohkem rikkalikke dekoratsioone, muusikat, laulu – nim maskimängudeks Inglismaal, kuid oli ka Hispaanias. 17.sajandi jooksul baroki tingimustes hakkavad levima uued žanrid – ooper ja operett .
Shakespeare’i näidendid.
Eesti keelde on tõlgitud täielik kogu Shakespeare’i teoseid. 1959 -1975 toimus see tõlkimine ja kokkupanek eesti keelde – 31 näidendit. Shakespeare’i “ Hamlet ” tõlge oli 1910 , Ants Oras tõlkis palju tema teoseid. 1946.aastal anti välja (ilma tõlkija nimeta, Nõuka ajal oli Ants Oras paguluses , teda ei võinud mainida) mitmeid (4) Shakespeare’i teoseid. Eestis oli üks kirjastus ja toimetati kõik teosed läbi (mitte nagu tänapäeval), protsess oli põhjalik.
1564-1616 elas William Shakespeare. Sündis Marlowe’ga samal aastal ja suri Cervantesega samal aastal. 1582 abiellus endast vanema naisega. Kolis Londonisse, on kõigepealt näitleja, näitegrupi juht, teatri juht, järjest kasvatas kuulsust. 1611 naasis oma kodulinna Stratford Avonisse. Seal elas ta üsna jõukalt kuni surmani. 1623 anti esmakordselt välja kogu tema teoste kogu.
Looming algab komöödiatega. “Tõrksa taltsustus” (1593-4), “Suveöö unenägu” ( 1596 ), “ Veneetsia kaupmees ”(1596), “Nagu teile meeldib” (1599), “ Windsori lõbusad naised” (tellimustöö, 16), ajalookroonikad . Loomulike tunnete rõhutamine ja armastuse esiletoomine, mille takistuseks on ühiskondlikud normid, seisused, ebavõrdsused. (Chaucer “Canterbury lood” autor, palju loodust, Shakespeare austas teda väga.) Süžee on võetud Itaalia renessansi novellidest, kuid suudab neist kujundada 5-vaatuselised komöödiad. Tegelaste kõne.
“Veneetsia kaupmees” on natuke tõsisem teistest näidenditest. Täiel määral on kujutatud ajastu ühiskondlikku ja ka rassilist vastuolu. Peategelane on Shylock . Shakespeare’i tegelased pole tüüptegelased. (Lope de Vega (hispaania rahvusteatri rajaja, temalt on säilinud umbes 500 näidendit, tegelased oli tunduvalt lihtsakoelisemad, tegelased ei jää nii hästi meelde) oli tema kaasaegne, kuid tal oli Vega ees edumaa(?)). Shylock on liigkasuvõtja, vahel isegi julm, kuid samas teisalt on ta tollaste eelarvamuste ohver, tema peale vaadatakse põlastusega, polnud kristlane, oli teist rassi (vist.. jah! Juut oli). Shakespeare teeb nii, et ei ole sege , mis on tema enda arvamus ja mis on väljamõeldis. (Interlitteraria – eestis ilmuv kogu). Jääb selgusetuks, kuigi Shylocki näidatakse ohvrina, miks on ta siiske tõlgendatud läbi ajaloo kui negatiivne tegelane. Näidendis on noored kaupmehed , üks aitab teist, et sõber saaks abielluda, kuid kes ei saa seda enne teha, kui pole piisavalt varandust. Võtab laenu juut Shylockilt. Kui mees Shylockile raha tagasi ei maksa siis ta saab mehe ihu liha (üks nael). Lahendatakse sellega, et ta saab liha, aga mitte tilkagi tema verd. Shylock jääb süüdi jne jne. Shylock saab siiki pool oma varandusest kui pöördub kristluse poole üle. Ajastu ohver.
Poeetilised kujundid , kus Shakespeare näitab, et on ajastu suurkuju. Maailm kui näitelava – tema uus motiiv (kuigi on varem ka vahepeal olnud - Calderon 1630ndate keskpaigas saan Hispaania suurimaks näitekirjanikuks (elu kui unenägu, suur maailmateater)).
Ajalookroonikad – kõik põhinevad inglismaa ajalool, võimuvõitlused 14.sajadi keskpaigast kuni Shakespeare’i kaasajani välja = Inglise tõusuperiood – murti Prantsuse ülemvõim. Verised võimuvõitlused Inglise ülikute vahel. Kindlad allikad. (Lope de Vegal ei olnud kuningad kesksel teemal). “Henry VI”, “ Richard III” (1592), “Henry IV” (1597-98). On patriootiline kirjanik, kuna Inglismaa jäi 100- aastases sõjas peale. “Richard III” on kuritegelase põhjalik lahkamine ja tema hingeelu peegeldamine. Positiivne tegelane on Henry V, kes lähtub romanistlikest ideaalidest, vastutab oma rahva eest. Kõige tuntud on ajalookroonikatest (peale Henry III), kes ei ole kuningas – Henry V hooldaja Falstaff. Esineb “Henry IV, Henry V ja ka Windsoi lõbusates naistes. Temas on vastamisi vägagi maise ihade küüsis (ropendaja, liiderdaja), kuid samas on ka renessansslik külg (lõbusus, huumor, truu, nooruslik ), sügaval sisimas on tal hea süda. Henry IV oli teistest mahukam.
Tragöödiad – “ Romeo ja Julia” (1595) ja “Julius Caesar ” (1599). “Romeo ja Julia” kirjutas ta komöödiate vahele ja ei ole väga rusuv, kuigi armastajapaar sureb. Tõeline armastus, üritavad tõkkeid ületada. Jällegi on Itaalia romantism(?) aluseks olnud. Palju meeldejäävaid tegelasi – Romeo sõber Mercutio ; Tybalt. Palju erinevat kõnestiili ja laadi – mõned on hästi jutukad, teised ujedad ja vaiksed, mõned humoorikad, teised tõsised, osad ropendavad . See on Shakespeare’i väga hea võime, mis eristas teda teistest kirjanikest.
“Hamlet” (1600-1602) on tema kõige kuulsam näidend. Võitlus õigluse eesti ja kahtlused iseloomustavad Hamletit. Jällegi väga palju silmapaistvaid tegelasi – Ophelia , ema Gerthrud, onu Claudius , Ophelia vend, Polonius. Sündmused toimuvad Taanimaal, Taani keskaegse ajaloo kirjeldaja. Osa elemente on mujalt võetud – kättemaksuteema ja teeseldud vaimuhaigus on võetud oma kaasaegse Thomas Kyd’i näidendist (Spanish tragegy – “Hispaania tragöödia”). Ainus Shakespeare’i targöödia, mis toob kohe alguses sisse surmateema, siinpoolsus ühendatakse testpoolsusega, mis ei olnud üldse tavaline. Alguses kõneleb oma isa vaimuga, kes ütleb, et ta vend Claudius on ta tapnud ja abiellunud tema naisega, Hamleti ema Gerthrudiga, ning seeläbi troonile saanud.
26. mai
“ Othello ” (1604). Klassikaline armukadedus tragöödia. Othello on araabia päritolu ja kellel on suured teened Veneetsia ees, ta on kindral . Sellele räägivad vastu rassistlikud eelarvamused. Põlgus on sama suur nagu oli “Veneetsia kaupmehes” (kus oli Shylock juut). Jago põlgab Othellot, sest ta on samuti teistsugune, nagu Shylock. Jagot tõukad kõige lihtsam kadedus .
(Unomuno “Udu”; “Ühe kire lugu” – kadedus, Kaini kadedus Abeli vastu)
“Kuningas Lear ” (1606). Keskaegne inglise ajaloo teema, Britannia kuningas, keda võim on võõrandanud, on väga kapriisne , aremeneb peaaegu et muinasjutuline teema – tal on 3 tütart. Alles pärast kannatusi hakkab Lear mõistma elu tõelisi väärtusi ja et tema varasemad eelistused on tehtud pimesi.
“ Macbeth ” (16). Üks kõige võikamaid tragöödiaid. Keskaegne Šotimaa. Leedi Macbeth. Ennustus kuningaks saamisel. Võimuiha. Südametunnistus pole küll kadunud, ta tunneb neid piinud, kui läheb siiski roimadega edasi. Näeb ühe oma mõrvatu vaimu.
“Talve muinasjutt” (1609); “Torm” (1611). Tormis on keeruline sümboolika ja sündmused, üleloomulikkuse teema, maagia. Renessansiaegne Itaalia. Peategelane on Milano hertsog Prospero. Sarnaselt Faustiga tunneb looduse saladusi, võlur, tunneb maagiat. (Marlowe “Doktor Faustuse traagiline lugu”) Metslane Caliban on kujutatud kui looduse metsikut poolt, mida on umbusaldatud ja püütud vältida.
Ben Johnson – kirjutas vaimukaid karakterkomöödiaid. Tuntud “Volqone” (1606) – silmakirjatsemise väljanaermine. Nähtub kallak karakterkomöödia poole. Mingi tegelaskuju rõhutamine.
Moliere jätkab seda suunda 1650ndatel. “Tartuffe”, neg tegelane, tema rõhutamine.
17.sajandi II poolel ei tule inglismaalt suuri teoseid Euroopa kirjanduses. Inglise rahvusdraama kõrval (Shakespeare) oli ka Hispaania draama.
Hispaania draama
Lope de Vega ( 1562 -1635), Tirso de Molina (15, Calderon (1600- 1681 ).
Lope de Vega oli hispaania rahvusdraama aluspanija ja oli ka asimeseks suurkujuks. Teatri ehitus on samasugune nagu Inglismaal, samuti ka palju muud. Ajaliselt oli see nähtus Hispaanias pikemalt . Kui Lope de Vega oli Shakespeare’i kaasaegne, siis Calderon on tunduvalt hilisem – tuleb siis kui Lope de Vega lõpetab. Tirso de Molinal oli pm ainult üks tuntud teos. õLope de Vega ei olnud tähtis vaid suure kirjanikuna, vaid tal olid ka väga selgesti kujunenud põhimõtted. (“Poeetika” Poileen(?) 1667 kui olid omad poetika põhimõtted. Ka Cervantesel oli paar tuntud poeemi.) 1609 – “Komeediate (näidendite) tegemise uus kunst”. Kokku on võetud põhimõtted mida on näha nii inglise kui hispaania draamades. Nt pidi olema 3 vaatust. On kirjutanud sadu näidendeid – tänapäevani on säilinud umbes 500 näidendit.
27. mai
Mõõga ja mantli komöödia – peategelasteks aadlikud, “Tantsuõpetaja” (Lope de Vega).
Tuleb sisse tegelastüüp naljamees. Gracioso rollis on tavaliselt mõne peremehe teener. Põhiline naljaallikas näidendis, kohati lihtsameelne, kohtlane , rahvalik kõnepruuk. (Sancho Panzo oli ka selline) Lope de Vega tõi hispaania kirjandusse naljamehed ehk graciosod. Tänu neile on teartis alati mingi nali olemas, ka tõsistes näidendites. Mahendab konfliktide traagilisust. Näiteid on palju.
Lope de Vega Corpio. Kirjutas esimesed näidendid juba 11-aastaselt. (Samal ajal oli ka teine kirjanik Lope de Rueda – 17.saj keskpaiki, kes sai tuntuks populaarsete vahemängudega ehk intermeediumitega.) Õppis Arcala(?) ülikoolis. Palju mõjutusi antiigist. 1583.aastal tegi ta reisi Assoori saartele. Seejärel ta pagendati Madridist kaheksaks aastaks ühe armuseikluse tõttu, läks Valenciasse. Seal kirjutab ta edasi üsna palju ja viljakalt. 1588 tegi Võitmatu Armaadaga ekspeditsiooni/sõjaretke Inglismaale (neil oli omavahel sõda), said lüüa. 1590ndatel oli ta kuulus juba üle kogu Hispaania, kirjutas koguaeg edasi, ka merereisil kirjutas pikema poeemi(?). Oli võimeline lausa kirjutama värssdraama paari päevaga. Tema armastatu oli Dorotea. Pastoraalseid romaane, pastoraalid. Ajastu suurimaid luuletajaid, on kirjutanud üle 3000 soneti. Sai kuulsaks peamiselt siiski näitekirjanikuna, Cervantes jäi ka varju. Lope oli ajastu parim. 1615 pühitseti ta preestrik ja tegutses vaimulikuna, kuid ka see ei takistanud teda edasi kirjutamast.
On kirjutanud kõikides näidendiliikides, kõikidel võimalikel teemadel – mütoloogia, pastoraalid, rüütlid, terve hulk mõõga- ja mantlikomöödiaid. Kui peamin siiski Hispaania rahvuslik ajalugu, mis tekitasid omal ajal kõige rohkem vastukaja. Ajalugu on värvikaks taustaks, pole selge, missugust keskaegset ajastut käsitletakse. Hispaania keskaeg 12.-15. sajandil. Kuningate roll ja tema probleemid ei huvita teda, pigem rahva igapäevaküsimused, eriti au küsimus on kesksel kohal. Au samastub inimeste mainega ja au haavamine on ka maine rüvetamine. Au on see mis kõib erandlikult koos noorte naistega, nende neitsilikkus. Mainele heidab varju see, kui keegi on naisega enne tema abiellumist maganud. Ning see nõuab kättemaksu.
“Parim kohtumõistja on kuningas”. Pulmad. Külla tuleb feodaal don Tello . Elvira ja Sancho on need kes on abiellumas, külanoored. Feodaal laseb selle pulma katkestada (edasi lükata), sest talle meeldis see neiu (feodaalide vägivallatsemine). Laseb neiu öösel röövida ja viia tema lossi ning häbistab teda seal. Peigmees ja pruudi isa lähevad protestima, kuid don Tello kihutab nad minema. Sancho läheb kuninga juurde ja võtab kaasa seakarjuse (gracioso). Kuningas annab neile kaasa oma kirja, aga don Tello rebib kirja puruks. (sümboliseerib seda, kui ülbed ja kõrgid olid tolle aja hispaania feodaalid). Uus teekond kuninga juurde – kuningas arvab, et tal ei ole muud teha, kui riietub tava aadlikuks ning tuleb ise don Tello juurde. Näitab talle oma aadlikeppi ja don Tello tunneb ta ära ja peab kuuletuma. Karistuseks peab don Tello neiu altari ees üle andma ja seejärel raiutakse tal pea maha. Noored abielluvad. Kättemaks maine ja au rikkujale.
“Fuenteavejuna”, tema üks kuulsamaid näidendeid. Naiste kiusamise teema tuleb esile hispaania näidendites. Hakkab tekkima ka protest ja mäss sellise ebaõigluse vastu. Mässu kehastus on nt see näidend. Eestis on seda 20.saj alguses mängitud nime all “Naiste mäss”. Pulmad. Feodaal röövib neiu ja vägistab ta. Üles tõuseb kogu küla Fuenteavejuna (Lambaallikas) ja lähevad feadaali vastu oma vikatite ja harkidega ning panevad tema lossi põlema ja tapavad feodaali. Sarnast teost on üritanud kirjutada ka prantslane Roman Rolland, kes rõhutas rahva osa näidendites. Toob rahvast lavale, kuid see oli erandlik , teised väga nii ei teinud. Küla enda maine on rikutud, kollektiivne kättemaks feodaalile. Rahvas läheb kohtu alla ja kui küsitakse igaühe käest eraldi, kes selle mässu algatas, siis kõik vastasid Fuenteavejuna. Õigus jääb rahvale.
“Peripañez ja Oceaña kontuur ”. Näidend. Au eest kättemaks on väga verine. Noor abielupaar . Külasse tuleb kontuur/feodaal, kellele hakkab naine meeldima, ning läheneb talle kavalusega. Kasutab ära teenijannatja tema kavaleri . Meelitab Peripañest (meest) sõtta, kuid mehel tekivad poole tee peal aimused (Lope on selle kujutamises väga hea). Kuigi kontuuri võrgutused ei jõua kuigi kaugele, mingit vägistamist vms ei toimu, on mehe kättemaks siiski täielik – tapab nii kontuuri kui ka teenijanna ja tema kavaleri. Samas Calderon suhtub irooniaga sellisesse au konseptsiooni kui võõrandavasse tegurisse. Eesti keeles on Lope de Vegalt ainult 2 tõlkenäidendit. I oli “Sevilla täht” (Estrella de Sevilla), Ain Kaalepi tõlkes. Assonantsriim. Väga problemaatiline näidend. Psühhologiseeritust on rohkem. Pigem tragöödia poole kalduv. Kastiilia kuningas on aurikkuja rollis, kellele hakkab meeldima ühe aadliku õde Estrella.
Tirso de Molina (1571-1648) on tegelikult tema kirjanikunimi, tegelikult on ta Gabriel Telliz. Tema kuulsaim teos on “Sevilla pilkaja ja kivist külaline” (1615). Keerulisemad konfliktid. Selles on sisse toodud Don Juani tegelaskuju.
Moliere’i Don Juan tegelaskuju.
Don Juani näidendis on tugev naistepoolne protest. Dispeas. Zarvilla.