Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Kordamine kunstiajaloo eksamiks (14)

Keskkool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu
4 HEA
Punktid
Kunstiajaloo eksami kordamisküsimused
  • Kunsti liigid. Kirjeldus. Näited.
    • Arhitektuur – alates kiviajast on inimene midagi ehitanud, eriti silmapaistvad on olnud usuga seotud ehitised. Arhitektuur jagatakse skalaarseks (pühaks) ja profaanseks (ilmalikuks). Jumalate austamiseks püstitatud ehitisi nimetatakse kirikuteks (kristlastel), mošeedeks (moslemitel) ja templiteks (kõigil muudel religioonidel). Skalaarehitised on veel kabelid ja kloostrid . Profaanarhitektuuri olulise osa moodustavad sõjalised ehitised – linnused , kindlustused . Suurt kunstilist tähendust on nähtud valitsejate lossides, raekodades. 20. saj hakati olulist kunstipära nägema ka tavalistes elamutes ja tööstusehitistes. Kunstiline tähtsus on olnud erinevate hoonete omavahel või loodusega kokkusobitamisel (ansamblite loomisel), samuti linnade planeerimisel.
    • Skulptuur – tavaliselt mingist kõvast materjalist loodud mahulised kujundid . Skulptuurikunstis võib eristada ümarplastikat ja reljeefe. Viimased on vaadeldavad vaid ühest küljest. Reljeef võib olla madal, keskmine, kõrge või süvendatud. Otstarbe järgi võib skulptuur esineda ansamblina (monumentidena), olla seotud ehitisega või pargikujundusega ( ehitusplastika või pargiskulptuurid), aga olla ka asukohast sõltumatu (vabaplastika).
    • Maalikunst – unikaalne ( kordumatu ) värviline kujund tasapinnal . Maalikunst jaguneb seina- e monumentaal- ( fresko - ja sekotehnikas), mosaiik -, klaasi (vitraažkunst), tahvel- ja miniatuurmaaliks (nt käsikirjaliste raamatute illustratsioonid keskajal).
    • Graafika – tasapinnaline kunstiline kujund, mis luuakse trükkimise abil. Tehnikad: kõrg-, sügav- ja lametrükk.
    • Tarbekunst – tarbeesemed , millel on kunstiline tähendus. Tarbekunsti on sageli liigitatud materjalide järgi (savi, metall , klaas, puit, nahk, tekstiil jne) 20. saj tekkis tehiskeskkonna tööstusliku tootmise kavandamine – disain.

    Maalikunsti ja skulptuuri on nimetatud kauniteks kunstideks. Selline nimetus levis17. – 18. saj klassitsistliku esteetika mõjul, mis pidas kunstniku peaülesandeks ilu loomist. 19. saj levis realistlik esteetika, mille järgi kunst peab taotlema tõde ja selleks jäljendama ( kujutama ) nähtavat maailma. Nõnda muutus tavaliseks väljend kujutav kunst . 20. saj hakati kasutama nimetust vabad kunstid .
  • Kunsti tekkimine – megaliitilised ehitised, koopamaalid, pisiplastika .
    Arvatakse, et esimesed kujutised, mida võiks pidada kunstiks, valmistati vanema kiviaja (paleoliitikumi) hilisemas järgus, mis algas umbes 40 000 aastat tagasi. Keel kasutab tingmärke, mis erineb loomade signaalidest. Tingmärkide tähendus tekib kultuuris. Visuaalsed kujutised erinevad keelelistest tingmärkidest, kuid ka nende tähendus sõltub kultuurist. Eeldatakse, et visuaalseid kujundeid hakati looma käsikäes sümboolse mõtlemise arenguga. 40 000 – 20 000 aasta tagusest ajast on leitud lihtsamaid ja algelisemaid loomakujutisi – väikeseid mammutiluust kujukesi, aga ka koobaste või kaljude seintele kraabitud või värvidega kujutatud loomi. Inimesi näeb harva paleoliitikumi kunstis, üks kuulsamaid näiteid on Willendorfi (Austria) Veenus. 1879 avastati Põhja-Hispaanias Altamira koopas seinamaalid , mis olid mitmevärvilised ja meisterlikult realistlikud . Koopamaalid Altamiras ja Prantsusmaal Lascaux ’s on valminud umbes 15 000 a tagasi.
    Koopamaalide tehnika oli mitmekesine . Kõige lihtsamad on loodud ainult kivisse kraabitud piirjoone abil. Mõnikord on piirjoon täidetud värvainega. Pehmele seinale (nt savi) on joonistatud puupulga või isegi sõrmega. Mitmevärvilisi maalinguid tehti lihtsa pintsli või käsna abil. Värve saadi peeneks hõõrutud mineraalidest – eri tooni värvmuldadest, mida segati vee või rasvaga . Põhilised toonid olid punane, must, kollane ja valge. Maalingute peamiseks aineks on loomad – mammutid , piisonid, hirved , metshobused. Väga täpselt on edasi antud loomade liigikuuluvus, liigutused ja poosid . Loomade suurusevahekorda pole aga arvestatud, nad näivad paiknevat juhuslikult, pole märgata püüet kujutada ümbritsevat ruumi. Tõenäoliselt püüti maalide abil kindlustada saagiõnne ja lisada loomade arvukust. Kujutiste loomine raskesti ligipääsetavatesse koobastesse võis olla seotud sooviga luua ebatavalist ja salapärast ümbruskonda maagiliste toimingute jaoks, millega püüti ühte liita suguharu liikmed. Nõnda võib öelda, et kunst tekkis inimeste ühendamiseks ja selle väljendamiseks, mis on neile oluline. (pisiplastika – luudest, kividest jne nikerdatud kujukesed)
    (kreeka keeles mega + lithos = suur kivi) Megaliitilisi ehitisi leidub Loode-Euroopas, Bretagne’i poolsaarel (Prantsusmaa) ja Lõuna-Inglismaal. Need on usulised monumendid, kuulsaim nendest asub Stonehenge’is Inglismaal. See nn kromlehh koosneb ringikujuliselt paigutatud ja inimesest kõrgematest püstistest kiviplokkidest, millele on paarikaupa kolmas plokk peale tõstetud. Tohutut tööd nõudnud ehitis arvestab taevakehade liikumist, nt on üks selle suund orienteeritud punkti poole, kust Päike tõuseb aasta pikimal päeval. Aastaaegade vaheldumine oli elutähtis põlluharijaile ja karjakasvatajaile ja oli nende uskumuste oluline teema. Algselt kultusliku tähendusega olid ka kõrged püstised kivirahnud menhirid , mille nimi tähendab keldi keeles „pikk kivi”. Vahel asuvad nad rühmiti või teist tüüpi megaliitehitiste juures. Kilomeetrite pikkuste ridadena katavad menhirid lagedat välja Prantsusmaal Carnacis. Menhireid leidus nii Lääne-Euroopas, Saksamaal, Skandinaavias kui sa väljaspool Euroopat. Suurtest kiviplaatidest kamber , mida katab rõhtne kiviplaat, kannab nime dolmen (keldi k. kivilaud). Dolmenid olid kivikalmed , kuhu maeti pika aja jooksul korduvalt. Peale Euroopa leidus neid ka Põhja-Aafrikas ja Aasias.
  • Kreeta -Mükeene kunst
    Egeuse meres, mis moodustab osa Vahemerest, on palju saari ja selle kaldad on tugevasti liigendatud. Nõnda oli Egeuse mere piirkond sobiv laevasõiduks juba siis, kui laevad olid veel väga algelised. III aastatuhande lõpuks e.Kr oli siin kohati välja kujunenud mereline kõrgkultuur. Seal oli ka mahedam kliima, mis võimaldas harrastada edukalt põlluharimist. Egeuse mere ümbruses ei tekkinud tugeva keskvõimuga suurriiki. Väikesed kogukonnad jäid iseseisvaks, kuid nende kultuuriline läbikäimine oli tihe, mistõttu esineb sarnaseid jooni Egeuse mere saarte, Mandri-Kreeka ja Väike- Aasia ranniku (nt Trooja ) kunstis. Kõige rikkalikum oli kunst Kreeta saarel ja Peloponnesose poolsaare asulates, millest tähtsaim oli Mükeene linn. Selle pärast räägitakse tihti ka Kreeta-Mükeene kunstist.
    Kreeta ehituskunsti tähtsaimaks saavutuseks olid suured lossid ( Knossos , Phaistos, Hagia Triada). Lossid koosnesid väga paljudest suhteliselt väikestest ja eriilmelistest ruumidest, mis paiknesid korrapäratult ümber suure nelinurkse sillutatud siseõue. Alumisel korrusel olid peamiselt laoruumid, teisel korrusel suuremad ja esinduslikumad toad. Eri tasapinnal asuvaid ruume ühendasid trepid, osa ruume sai valgust galeriidest, terrassidelt ja valguskaevudest, osa ruume olid hämarad. Losside seinad olid kivist, laed puust. Puust olid ka Kreeta omapärased, allapoole peenenevad sambad. Need polnud ainult lagede toestamiseks, vaid eelkõige ruumide liigendamiseks. Sambad värviti punase, must ja kollasega. Siseruumide seinad olid tihti kaetud krohviga, millele oli maalitud ornamente või mitmesuguseid pilte.
    Kreeta kujutavas kunstis püüti vabalt ja loomulikult jäädvustada hetkelisi muljeid . Tavaliselt hoiduti seinamaalidel ja reljeefidel stiliseerimisest ja sümmeetriataotlusest. Kui vahel kohtamegi figuure egiptusepärases poosis , siis näeme, et ikka domineerib elav, mänglev ja maaliline laad . Populaarne motiiv on viljakust ja elujõudu kehastav metsik sõnn. Kreeta kunsti hiilgavamaid osi on keraamika . Ornamentika on paljudel juhtudel väga looduslähedane. Mõnel vaasil on kujutatud mereloomi ja neid vaase on võrreldud akvaariumidega, sest nad on nii tõepärased.
    Kreeta kunsti põhiliseks sisuks on pulbitsev elurõõm, muretu kergus ning kiidulaul meelelisele ilule ja kogu loodusele . Tõenäoliselt purustas maavärin lossid umbes 1700 e.Kr. Need taastati , kui paarsada aastat hiljem muutis vulkaanipurse nad taas varemeteks.
    Kreeta saarel tärganud kunstistiil ulatus ka mandrile – Peloponnesose poolsaarele ja sealt edasi põhja poole. Ehitusmälestistest on kõige silmapaistvamad kindlustatud lossid ja linnamüürid. Peloponnesose poolsaare idaosa kaljuse maastiku keskel asub Tirynsi linnus. Kavatist ümbritseb võimas, suurtest kiviplokkidest laotud ringmüür. Luksuslike siseruumide paigutus oli korrapärasem kui Kreetal . Kui Kreetal polnud ühtegi teistest olulisemalt suuremat ja kesksemat pearuumi, siis Tirynsis leiame iseloomuliku pikerguse saali ( megaron ). Tirynsi lähedal asuv Mükeene linn oli Agamemnoni kodupaik. Mükeene linnamüür on laotud samasugustest hiiglaslikest kivipankadest nagu Tirynsi linnus. Maailmakuulus on Mükeene Lõvivärav, mis koosneb ainult kolmest suurest kivimürakast ja ülal nendele toetuvast kolmnurksest kiviplaadist, millele on tahutud reljeef kahe samba najale nõjatuva elukaga. Mükeene kujutav kunst ei olnud nii omapärane kui arhitektuur, vaid jäi põhijoontes sarnaseks Kreeta kunstiga. Väga kõrgel järjel oli sealne tarbekunst (kullassepatöö, keraamika).
  • Kreeka kunst
    11. – 8. saj e.Kr oli kreeklaste elu veel lihtne ja looduslähedane. Oluliseks uuenduseks oli raua laialdane kasutuselevõtt põllutööriistade ja relvade valmistamisel. Kogukonnast eraldusid üliku ja kujunesid esimesed riigid. Kreeka linnriike lahutas pärinemine erinevatest hõimudest ja ühiste majanduslike huvide puudumine. Ometi tundsid kreeklased end ühtse rahvana, sest neid ühendas keel, kultuurielu ja religioon .
    Visuaalne kunst oli alguses peamiselt religiooni teenistuses, kuid aja jooksul hakkas muutuma omaette väärtuseks. Kreeka kunst arenes välja umbes aastaks 600 e.Kr, edasi järgnes kolm perioodi – 1) arhailine e vana aeg 600 – 480 e.Kr 2) klassikaline e õitseaeg 480 – 323 e.Kr 3) hellenistlik e hiline aeg 323 e.Kr – 30 p.Kr
    Kreeka arhitektuuris oli tähtsamaks ülesandeks ehitada templeid. Tavaline tempel oli ristkülikukujulise põhiplaaniga, ehitusmaterjaliks oli esialgu puu ja savi, hiljem kivi, eriti marmor . Kivide sidumiseks kasutati metallist klambreid.
    Templite välisvaates võib eraldada kolme põhiosa. Tempel seisab alusel, mis on paari-kolme astme võrra kõrgem. See kannab nimetust krepidoma . Krepidoma ülemist astet nimetatakse stülobaadiks. Stülobaadilt kerkib sammastik ja sellele toetub talastik koos katusega. Sambad ümbritsesid templit tavaliselt igast küljest tiheda reana ja olid templi välisilmes määravad. Sammaste arv allub kindlale reeglile: templi pikiküljel on sambaid kaks korda enam kui kitsamal küljel pluss veel üks sammas (nt 6x13).
    Sammas on Kreeka arhitektuuri kõige iseloomulikum detail. Tal on kolm põhiosa – baas, tüves ja kapiteel . Tüvesel oleks keskel nagu väike paisutus (entaas); teda liigendavad kitsad püstvaod (kannelüürid). Kapiteel koosneb kahest osast – alumine on ehhiin ja ülemine abakus. Kapiteel on üleminek samba ümaralt vormilt kandilisele talastikule.
    Talastiku alumine osa on arhitraav ja ülemine kannab nime friis . Templit kattis madal viilkatus , mille mõlemal kitsal küljel moodustusid kolmnurksed viiluväljad, mis olid tavaliselt kaunistatud skulptuuridega. Piki katuse serva kulges liist , milles asetsesid veesülititega avad. Sammasrea taga asus risttahukakujuline kivist seintega ruum (naos), mille ainsaks avaks ja valgusallikaks oli uks. Naose puust lage liigendasid nelinurksed süvendid, kassetid (kassettlagi). Naose hämaruses paiknesid jumalakujud.
    Kreeka arhitektuuris eristatakse kolme stiili – dooria , jooni ja korintose. Neid nimetatakse ka orderiteks ( order – „kord”). Dooria stiil on vanim, seda iseloomustavad suhteliselt madalad jässakad sambad, mistõttu mõjub ehitis raskepärasena 8eriti vanemad templid), ent kindlana. Sammastel puudub baas ja ka kapiteel on tagasihoidlik – kettakujuline ehhiin ja sellel ruudukujulise plaadina abakus. Dooria stiilis friis koosneb triglüüfidest ja metoopidest. Triglüüfid on nelinurksed kiviplaadid, millel on kaks püstvaokest. Triglüüfidega vahelduvad metoobid on tavaliselt kaunistatud reljeefidega. Dooria order kujunes Mandri-Kreekas. Apolloni tempel Korintoses u 7 saj eKr. Paestumis Hera tempel 550 e.Kr ja poseidoni tempel 450 e.Kr. Zeusi tempel Olümpias 5. saj I pool e.Kr.
    Joonia stiil on hilisem, sellele omane sammas peenem ja elegantsem ning kogumulje ehitisest kergem ja rikkalikum. Joonia sambal on ümmargune mitmeosaline baas ja iseloomulik kapiteel. Selle ehhiin on kaunistatud mitmesuguste dekoratiivsete motiividega. Abakus koosneb nn rullispadjandist, mis lõppeb nurkadel teokarpe meenutavate voluutidega. Joonia stiilis friis on tavaliselt kaetud kogu ulatuses reljeefidega. 6. saj e.Kr kujunes välja joonia stiil, selle sünnimaa oli joonia hõimu poolt asutatud Väike- Aasia rannik. Artemise tempel Efesoses , Parthenoni tempel Ateenas 437e.Kr,
    Korintose stiil erineb joonia stiilist peamiselt kapiteeli poolest. Karintose kapiteeli alaosa (ehhiin) on karika- või vaasikujuline, seda katavad lopsakad taime vormid (õied, väädid), mis kujundavad eriti hästi ülemineku ümaralt enhhiinilt nelinurksele abakusele. Korintose stiili juures on sambad eriti saledad ja kõrged.
    Kreeka templiarhitektuuris vaimustab eelkõige konstruktiivne loogika , kõikide üksikosade ja suhete vastastikkune sõltuvus ja põhjendatus. Suurepärases tasakaalus on kreeka templi kandvad (s.o vertikaalsed ) ja kantavad (s.o horisontaalsed) osad. Harmoonia valitseb ka üksikosade ja kogu ehitise vahel – detailid ei varja kogu tervikut ja tervik ei hävita üksikosade iseseisvust.
    Vana-Kreeka skulptuurist on säilinud vähe originaale, enamikku kuulsatest kujudest teame hilisemate, põhiliselt roomlaste valmistatud, koopiate järgi. Kreeka skulptorite peamiseks materjaliks oli pronks ja marmor. Kreeklased ise pidasid kõige väärtuslikumaks nn krüselefantiintehnikas skulptuure, kuid neis teame ainult kirjelduste põhjal. See oli segatehnika, kus kuju puust südamik kaeti paljast keha jäljendavas osas elevandiluust plaatidega, riietust ja relvi jäljendati aga kuldpekiga. Silmad valmistati värvilistest kividest. Selles tehnikas loodi 5 saj e.Kr 12 m kõrgune Athena kuju Parthenonis ja veel kõrgem Zeusi kuju Olümpias.
    Kreeka skulptuurikunstis moodustavad ühe osa ehitistega (peamiselt templitega) seotud reljeefid ja kujud, teise osa vabafiguurid ja (hilisemal ajal) portreebüstid. Vabafiguuride areng on jälgitav alates 7. saj e.Kr. vanemad, arhailisel ajal loodud vabalt seisvad kujud on alasti meesfiguurid ( kouros ) ja riietatud naisfiguurid ( kore ). Kourostes on tajutav egiptuse kunsti mõju. Laiaõlgsed noormehed seisavad sirgelt ja peaaegu valvelseisakus, rusikas käed kõrval, vasak jalg veidi ettepoole astumas. Keha vormid on üldistatud, peaaegu skemaatilised. Kore’d olid alati riietatud. Kreeklasi huvitas riide selline kujutamine, et ta katab keha, aga ei varja seda täielikult. Kore’de ilme on rõõmus ja pidulik. Teatud kohmakusest hoolimata mõjuvad nad õrnade ja sarmikatena. Kouros’te ja kore’de erinev kujutamisviis peegeldab mehe ja naise erinevaid rolle Kreeka ühiskonnas. Meheideaali kehastas alasti atleet , aga naise ilu seostati rohkem riietuse , soengu ja ehetega.
    Klassikalisel ajajärgul toimub suur muutus vabafiguurides. Kaob tardunud poos ja hakatakse keerukamaid kujutama liigutusi. Kujud muutuvad vaadeldavaks igast küljest. Kujude elavuse saavutamisel oli otsustava tähtsusega nn kontraposti rakendamine. See ei muuda ainult jalgade asendit, vaid muutustele allub kogu keha. Kreeka skulptorid hakkasid jäljendama seisakust tulenevaid skeletiluude asendeid ja lihastepinget. Tulemuseks oli üllatav looduslähedus. 5. saj. keskel valmis Sparta skulptori Polykleitose „Odakandja”. Väga kuulsad on Ateena skulptori Myroni teose, eriti „Kettaheija”
    Kreeka reljeefidel katavad figuurid osaliselt üksteist ja eespoolsed figuurid on rohkem kivist välja raiutud kui tagumised . See aitab luua ruumilisuse mulje. Reljeefidel kujutati enamasti võitlusstseene. Parimad ehitusplastika teosed loodi Parthenoni jaoks, kus kujutatakse kreeklasi võitlemas kentauride ja amatsoonidega.
    4. saj e.Kr taandub skulptuuris pidulik, enesekindel rahu. Skulptuur muutub vormilt ja meeleolult mitmekesisemaks. Mõned skulptorid hakkasid rõhutama dramaatikat ja kasutama rahutumat, maalilisemat vormi. Skulptuurid muutusid saledamaks, kergemaks ja graatsilisemaks, seisak tihti õõtsuvamaks ja ebakindlamaks. Hakkas levima portreekunst, mille abil jäädvustati inimeste isikupäraseid näojooni.
    Kreeklased hindasid väga kõrgelt on maalikunsti, paraku pole meieni jõudnud peaaegu üldse arhailise või klassikalise ajajärgu kreeka seina või tahvelmaale. Mõni hiljem loodud koopia annab sellest siiski mingisuguse ettekujutuse. Hoopis paremini tuntakse kreeklaste keraamikat ja sellel tehtud maalinguid – vaasimaale. Kreeka kunstiajalugu algabki keraamiliste nõude ja kujukestega. 8. saj e.Kr on leitud geomeetrilise ornamentikaga keraamikat, maaliti lihtsaid nurgelistest joontest koosnevaid korduvaid kujundeid, nt kolmnurki, rombe aga ka meandreid. Sajandi lõpus hakkas kujundite sekka ilmuma inimeste ja loomade skemaatilisi kujutisi. 6. saj e.Kr tekkis mustafiguuriline stiil. Mustafiguurilisel vaasil on kujutised mustad ja siluetitaolised. Geomeetriline ornamentika kaduv või leidis kasutust vaid piltkujutiste äärel. Mustad figuurid maaliti savi punakale foonile. Figuuride sisse kraabiti jooni, mis piirasid detaile. Inimkeha anatoomiat kujutati realistlikumalt. 6 saj e.Kr võeti kasutusele punasefiguuriline stiil. Siis hakati musta krundiga katma kujutise tausta , figuurid jäid aga savikarva. Punakale pinnale oli võimalik pintsliga maalida üksikasju, sai kujutada keerukamaid liigutusi.
    5. saj alguses e.Kr hakkasid seina ja tahvelmaalijad oluliselt veenvamalt looma tasapinnal kolmemõõtmelise ruumi illusiooni . Ornamentikas olid populaarsed geomeetriline meander ja taimedest üldistatud palmett. Maalikunst muutus nähtavasti üha looduslähedasemaks. Kreeka maalikunstnikud tahtsid ja suutsid kujutada inimeste ja loomade kehi igast vaatenurgast. Nad oskasid arvestada pildi sisse suunduvate vormide illusoorset lühenemist ja kehade mahulisuse näitamist varjudega , kuid nad ei kasutanud tsentraalperspektiivi.
    4. saj II poolel e.Kr alistas Makedoonia Kreeka linnriigid . Idamaade mõjul tekkisid mõned nähtused, mis olid puudunud Kreeka kunstist. Pärsia Väike-Aasia asevalitseja Mausolos lasi endale püstitada haudehitise – Halikarnassose mausoleumi. Kirjelduste kohaselt oli see kõrgel alusel seisev joonia stiilis templi taoline ning seda kattis kõrge püramiiditaoline katus. Seda loeti üheks maailmaimeks. Surma ja hauataguse maailma kajastamine kunstis muutud üha olulisemaks. Valitsejate jumaldamise kõrval jäi religioosne temaatika kunstis suhteliselt tagaplaanile. Templitest said olulisemaks lossid ja muud esinduslikud ilmalikud ehitised – turuhooned, teatrid , saunad , raamatukogud. Mitmed linnad said reeglipärase planeeringu.
    Hellenismi ajal jätkus kunsti iseseisvumine eraldi kultuurialaks. Kuulus filosoof Aristoteles kirjutas, et voorus ja ilu on erinevad nähtused. Ta arvas , et maalikunst ja skulptuur on sarnased kirjanduse, muusika ja tantsukunstiga ning et kõigi nende tegevuste eesmärk on elu jäljendamine ja see pakub inimestele naudingut. Väärtuslik kunst näitad mitte seda, mis on, vaid seda, mis on võimalik. See väide sobis iseloomustama just kreeka klassikalise ajajärgu kunsti. Hellenismi ajal asendatakse ideaali kujutamine realismiga . Kõigepealt erinevad hellenistlikus teosed tihti oma mõõtude poolest, eelistati hiiglaslikke või hoopis väga väikeseid kujutisi. Nt peeti maailmailmeks Rhodose kolossi, 37 m kõrgust päikesejumal Heliose pronkskuju. (Samothrake Nike ). Psüühika ja eriti tunnete väljendus on muutunud eriti tähtsaks.
    Kunsti iseseisvumist omaette väärtuseks näitas hellenistlikul ajal välja kujunenud kunstiturg, väikeste meisterlikke kujukeste, medalite ja keraamika ning muude käsitööesemete tootmine müügiks. Levis kunstiteoste kogumine ja kuulastest teostest koopiate valmistamine.
  • Etruski kunst
    Etruski kultuur levis 8.-3. saj e.Kr praeguse Itaalia keskosas. Etruskid olid edukad põlluharijad, meresõitjad ja metallurgid. Relvi ja tööriistu valmistasid nad rauast, kuid nad olid osavad ka pronksi ja kulla töötlemisel (skulptuurid ja ehted ). Nagu kreeklastel, nii polnud ka etruskidel ühtset riiki, vaid lõdvalt seotud linnade liit. Nende linnad olid korrapärase planeeringuga ning võimsate müürida ja väravatega. 7.-6. saj e.Kr oli etruskide kultuuri kõrgaeg. Rooma linnriigi viimased kuningad olid etruskid, enne kui Rooma muutus vabariigiks. Vabariigina hakkas Rooma etruskide linnu alistama. Nad sulandusid Rooma ühiskonda, aga nende kultuur, sh kunst, avaldas roomlastele olulist mõju.
    Etruskidel tekkisid kreeka asunikega tihedad sidemed. Nad võtsid vastu mõjutusi kreeka mütoloogiast ja kunstist, mistõttu on piir etruski ja kreeka kunsti vahel suhteliselt ähmane. Hilisem rooma kultuur on säilitanud peamiselt etruskide matustega seotud mälestised – ilmselt olid matused ja surnutekultus etruskidele väga tähtsad.
    Peamiseks allikaks etruskide kultuuri tundmaõppimiseks ongi nende hauad . Neid on mitut tüüpi: kivisesse maapinda raiutud tunnelid , mis kohati avarduvad kambriteks; ümmargused kuplitaolised mullaga kaetud hauakünkad; kivist ehitatud majataolised hauakambrid : mäekülge raiutud kambrid, mille ette on ehitatud eeskojad jne. enamik haudu asub suurte rühmadena, surnute linnana (nekropolidena). Etruskid tuhastasid oma surnuid, tuhk paigutati savist või kivist urnidesse, mille kaanel oli lahkunu portree. Tähtsamate inimeste tuhk säilitati savist või kivist sarkofaagides, millel kujutati lahkunuid pooleldi lamavas asendis figuuridena. Paljudes hauakambrites on seinamaale, neis on leitud skulptuure ja käsitööesemeid. Kuulsamad seinamaalid asuvad Tarquinia ja Cerveteri nekropolides. Näib, nagu tahaks hauakambrite kunst säilitada lahkunud hingedele meelepärast elukeskkonda.
    Erinevus kreeka kunstist on hästi nähtav Veji Apolloni figuuris. See pole marmorist, vaid põletatud savist, etruskide lemmikmaterjalist. Apolloni näol on küllalt tardunud naeratus nagu kouros’el, aga ta on riietatud nagu kore. Etruskid on loonud ilmekaid kujusid pronksist , mille töötlemises nad olid meistrid. Sõjakust õhkub figuurist, mis oletatavalt kujutab sõjajumal Marsi. Väga loodustruud on ka loomade kujud. Kuulus on emahunt, kes imetab Rooma linna asutajaid Romulust ja Remust. Etruskide ehitistest on säilinud mõned ümarkaarelised linnaväravad (nt Perugias) ja müürijupid. Templeid pole säilinud ja neid tuntakse roomlaste kirjelduste põhjal.
  • Rooma kunst
    8. saj eKr ühinesid seitsmel künkal asunud külad Rooma linnriigiks. Legendidest lähtuv ajalugu väidab, et Rooma linna asutas 753 e.Kr Romulus . 6. saj lõpul e.Kr kehtestati Roomas vabariik. Samm- sammult hakkas see alistama ümberkaudseid linnu ja rahvaid. Sellel kui roomlased sõdisid, vallutas hellenistlik kultuur Rooma. Roomlased austasid kreeka kultuuri ja võtsid seda endale eeskujuks. Enamik rooma jumalaid oli üle võetud alistatud rahvaste usundeist. Rooma vabariigi ajal oli roomlaste elulaad lihtne. Vaimset kultuuri, nt filosoofiat ja kirjandust, arendati kreeklasi jäljendades ja tihti ka kreeklaste poolt. Visuaalses kunstis oli kreeklaste mõju samuti tugev. Siiski oli rooma kunstis ka olulist omapära. Kõige tugevamini ja varem avaldus see arhitektuuris.
    Arhitektuuri arengule said määravaks ehitustehnilised uuendused, eriti lubimördi kasutuseltvõtt. See võimaldas kasutada uusi konstruktsioone – kaari, võlve ja kupleid. Kaart kasutati seintes olevate avade (uste, akende ) sildamiseks. Kaare lihtsaim vorm on poolringikujuline kivirida. Võlvi võib ette kujutada kui üksteise taha ehitatud kaarte rida – tulemuseks on silindervõlv, millega saab katta nelinurkset ruumi. Samaks ülesandeks sobib ka ristvõlv. Ümmarguse ruumi katmiseks ehitati kuplid .
    Roomlaste tähtsamad ehitusmaterjalid olid tellised ja betoon , mida kasutati võlvide ja kuplite katmisel ja enamiku müüride ehitamisel . Betoonseinad vooderdati tellistega ja väärtuslike hoonete puhul loodusliku kiviga, nt marmoriga. Kaarekonstruktsioonid võimaldasid ehitada kivist sildu üle jõgede. Vee juhtimiseks mägiallikatest või järvedest linna ehitati veejuhtmeid, mis toetusid orgude ja jõgede ületamise kohas kõrgetele kaaristutele.
    Ühiskondlikest hoonetest kõige tähtsamad olid saunad (termid) ja amfiteatrid . Roomlased armastasid vaatemänge, selleks ehitati kogu Rooma riigis areene, mida ümbritsesid tõusvad pingiread. 1.saj ehitati Roomas suurim Colosseumiks nimetatid amfiteater. See sai võimalikuks kaare ja võlvi meisterliku kasutamisega. Colosseum moodustab ovaalse suletud kehandi, millel oli 80 sissepääsu ja see mahutas kuni 50 000 pealtvaatajat. Kreeka sammastest tuletatud poolsambaid oli tarvis hiigelhoone väliseina liigendamiseks. Alumisel korrusel on need dooria, keskmisel joonia ja kolmandal korrusel korintose stiilis. Neljandal, umbsest seinast koosneval korrusel on kasutatud pinna liigendamiseks pilastreid – poolsambataolisi, kuid õhukesi müüriribasid. Raskemalt kergemani suunduv tugede jaotu muudab ehitise välisilme kindlaks, kuigi ehitise kindlus ei sõltu poolsammastest, vaid ainult kaartest ja võlvidest. Selline konstruktsiooni ja välisilme erinevus muudab rooma arhitektuuri põhimõtteliselt erinevaks nii egiptuse kui ka kreeka arhitektuurist .
    Rooma templis olid kõrgel alusel, millel oli trepp ainult ühel, kitsamal küljel. Templil oli sügav sammastele toetuv eeskoda, seinu liigendasid poolsambad , millel polnud konstruktiivset vaid ainult dekoratiivne osa. Omapärane roomlaste ehitis oli triumfikaar . See oli ühe või kolme kõrge kaaravaga massiivne kivisein . Neid püstitati suurte sõjaliste võitude või muude ühiskondlikult tähtsate sündmuste auks. Seina liigendasid sambad või poolsambad. Tihti oli seina friisitaoline ülaosa eraldatud horisontaalse karniisiga. Sellist poolkorrust nim atikaks. Triumfikaare seintel oli reljeefe ja tekste, mis selgitasid selle püstitamise põhjuseid.
    Keisriaegne rooma riik pööras suurt tähelepanu linnade planeerimisele. Linnaplaani lähtekohaks oli nelinurkne sõjaväelaager, mille keskel ristusid kaks sirget teed. Teede ristumiskohtadest kujunesid väljakud – foorumid, mis ümbritseti esinduslike hoonetega.
    Rooma arhitektuur levis hiigelriigi kogu territooriumil, see oli üks vahend riigi ühendamiseks. Rooma linna täiendati ja ehitati ümber kogu Rooma riigi pika ajaloo vältel. Vabariigiaegset arhitektuuri on võimalik tundma õppida Pompjis ja Herculeanumis, mis mattusid 79. a p.Kr Vesuuvi tuha alla. Keisrivõimu kehtestamisega toimus ehituskunstis suur muutus. Hakati püstitama plaanipärasemaid ja toredamaid ehitisi. Vabariigiaegsele peaväljakule – foorumile – oli peaaegu iga põlvkond lisanud mõne ehitise ja need paiknesid suhteliselt korrapäratult. Keisrite ajal lammutati vanu ehitisi ja rajati uusi range planeeringuga, sümmeetrilise ülesehitusega foorumeid. Uhkeim neist oli Trojanuse foorum. Väljaku tagaküljel asus suur hoone, raamatukoguna kasutatud Basilica Ulpia. Basiilika oli ehitustüüp, mida roomlased rakendasid mitmesuguste avalike ehitiste juures. Basiilika oli ristkülikukujulise põhiplaaniga, kaks rida sambaid jagasid selle kolmeks pikerguseks ruumiosaks – lööviks. Keskmine lööv oli külgmistest kõrgem. Külglöövide katusest kõrgemale ulatuvas kesklöövi seinas olid aknad.
    Trojanuse foorumiga oli seotud tema auks püstitatud sammas, mis sisaldas tema matuseurni. See koosneb alusest ja 19st silinderjast marmoriplokist ning on ligi 30 m kõrge. Säilinud on ligi 200 m pikkune marmorisse tahutud reljeefriba, mis ümbritseb sammast spiraalina. See on suurepärane näide ajalooteemalisest reljeefkunstist. Erinevalt idamaade ja kreeka reljeefidest oli rooma reljeef realistlik ja püüdis olla dokumentaalselt täpne.
    Juba vabariigi ajal oli kombeks austada sõjapealikke, riigimehi ja tublisid kodanikke nende kujude paigaldamisega linna väljakutele. Monumendikunst muutus keisrite ajal veelgi tähtsamaks. Paljude keisrite seisvad või ratskujud püstitati esinduslikesse paikadesse. Kõige paremini neist on säilinud Marcus Aureliuse ratsmonument. Reljeefid ja raidkirjad esinevad ka triumfikaarte seintel.
    Rooma linna hoonetest on ainult mõned üksikud säilinud enam-vähem algsel kujul. Erandiks on väike vabariigiaegne Fortuna Virilise tempel. Selles on nähe kreeka ja etruski kunsti mõjusid. Vana-Rooma ehitistest on kõige paremini säilinud ümara põhiplaaniga Panteon . Panteon oli kõigi planeedijumalate tempel.
    Roomas peaaegu ei loodud jumalakujusid, seevastu kujutasid roomlased iseend. Rooma portreeskulptuuri õitseng lähtus esivanemate austamisest. Eriti ülikute (patriitside) hulgas oli kombeks, et eelmiste põlvkondade esindajate portreebüste hoiti kodus aukohal . Esivanemaid kujutati realistlikult. Keisrite ajal muutus valitseja portree oluliseks riikliku võimu kindlustamise vahendiks. Portreedest valmistati palju koopaid ja toimetati laiali üle riigi. Võrreldes kreeka portreedega on rooma portreed hoopis isikupärasemad. Ilmekalt on väljendatud mitte ainult kehaline, vaid ka hingeline ja vaimne omapära. Samas on öeldud, et kui Rooma vallutas Kreeka, alistas kreeka kultuur Rooma.
    Maalikunsti on hoopis vähem säilinud kui skulptuuri. Peamiseks rooma maalikunsti varaaidaks on Pompeji ja Herculeanum. Pompeji’s on enamikus majades põrandamosaiike ja seinamaale. Kreeka maali koopiana on loodud mosaiik Aleksandrist Issose lahingus. Suur pind on kokku seatud väikestest erivärvi kuupidest. Nendega on meisterlikult edasi antud keerukaid poose, ilmekaid nägusid ning valguse ja varjude mängu. Seinamaalidele on iseloomulik suur illusionism, looduse jäljendamise meisterlikkus . Tasapinnal ruumilise sügavuse mulje loomisel kasutatakse varjude abi ja perspektiivi, kuid viimast mitte järjekindlalt.
    Maalide temaatika on mitmekesine. Mõne aine on mütoloogiast või kirjandusest, osa kujutab olustikke, maastikke või esemeid. Kirjandusest on teada, et Roomas levis ka tahvelmaal . Väga populaarsed olid maalitud portreed. Need on teostatud enkaustikatehnikas. Selle puhul segatakse värvimuld kuuma vaha sisse.
    Vahemere idarannikul Palestiinas tärganud ristiusk e kristlus levis kiiresti kogu Rooma riigis. Raamlaste seniste usunditega võrreldes oli ristiusk väga radikaalne , nõudes usu ja igapäevaelu ühendamist. Kristlus oli usund , mis õõnestas kogu antiikaegset ühiskonda – nii orjapidamist, riiki õigust, moraali. 4. saj esimesel poolel p.Kr oli ristiusk leidnud pooldajaid riigi kõigis osades ja ühiskonnakihtides, isegi sõjaväes. Aastal 380 kuulutati ristiusk riigi ametlikuks usundiks.
    Pühakirja tähtsus tõi kaasa kristliku raamatukunsti sünni. Roomas hakkas levima pärgament. Pärgamendile sai maalida värvilisi pilte, mis selgitasid teksti. Tärkas kristlik raamatumaale miniatuurmaal .
    1.-2. saj kristliku kunsti peaaegu ainsateks allikateks on maa-alused koopad ( katakombid ), mille seintesse maeti surnuid. Katakombides leiduvadki esimesed varakristlikud kunstiteosed, peamiselt seina- ja laemaalid. Üldilmelt meenutavad need tavalisi rooma seinamaale, kuid temaatikas on olulisi erinevusi. Kõrvale on jäänud erootilised motiivid, samuti kõik, mis võib olla seotud paganlike jumalate kummardamisega. Mõnda tavalist antiikkunsti motiivi käsitlesid kristlased kui tingmärki, mille tähendust teadsid ainult nemad. Neil päevil saigi alguse keeruline kristlik sümboolika. Vabalt seisvaid skulptuure ei loodud varakristluse algpäevil peaaegu üldse, sest püüti vältida kujude kummardamist. Rohkem harrastati reljeefkunsti, millega ehiti nt sarkofaage.
    Kui ristikogudused lubatuks said, tekkis tarvidus jumalateenistuseks sobivate ruumide järele. Esimeste kirikute ehitamisel võeti eeskujuks rooma arhitektuurist basiilika. Varakristlik kirik oli pikergune hoone, mille kaks rida sambaid jagas kolmeks kitsaks osaks nn lööviks. Kirik oli orienteeritud ilmakaarte suhtes – lääne-idasuunaline. Uks asus läänepoolses otsaseinas. Pikihoone idapoolse osta vastas võis olla transept – kiriku pikiteljega asetsev lööv. Transeptist ida poole avanes poolringikujulise põhiplaaniga võlvitud ruum nn apsiid . Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Kiriku välisilme oli väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilma tornideta. Mõnikord seisis kiriku kõrval kellatorn (kampaniil). Suurtes basiilikates võis olla viis või enamgi löövi.
    Basiilika sisekujunduses andsid tooni sambad. Lagi oli lame 8vahel kassettlagi), mõnikord aga hoopis puudus. Sellise lihtsa ja tagasihoidliku hoone muutsid pidulikumaks seinamaalid ja eriti mosaiigid . Maalid paiknesid enamasti kakslöövis, akende all või vahel. Varakristliku mosaiigi lemmikmaterjaliks väikesed erksavärvilised klaasikuubikud. Valitsevad värvid on heleroheline ja kuld , samuti külm helesinine ja lillakas ooker. Mosaiikidel on kujutatud sümboolseid motiive , peale selle piiblilugusid illustreerivaid stseene ja juhtumusi pühakute elust. Pühakuid kujutati tardunud poosis, range ja pühaliku ilmega . Kõik figuurid on rikkalikult rõivastatud, nii et keha nende riiete all pole peaaegu üldse tunda. Selles avaldus ka uue religiooni suhtumine keha kujutamisse. Kiriku idaosa ja eriti altari ümbrus oli kõige rikkalikumalt kaunistatud. Apsiidivõlvil oli tavaliselt kujutatud troonil istuv Kristus.
  • Bütsantsi kunst
    Aastal 476 kukutas germaani väepealik Odoaker viimase Lääne-Rooma keisri. Ida-Rooma (Bütsants) püsis veel umbes 1000 aastat. Bütsantsi kultuur toetus rohkem hellenistlikule kui roomalikult traditsioonile ja kreeka keel tõrjus kõrvale ladina keele. Bütsantsile avaldas mõju ka idamaade kultuur. Bütsants oli kristlik riik, kus keisri käes oli nii ilmalik kui ka vaimulik võim. Bütsantsi patriarhida ja Rooma paavstide vahel tekkis usulisi vaidlusi, mis viisid ristiusu kiriku lõhenemisele idapoolseks õigeusuks ja läänepoolseks katoliikluseks.
    Paljud Bütsantsi kirikud olid tsentraalehitised , mille põhiplaani äärmised punktid on keskmest ühekaugusel. Sellised põhiplaanid on nt ringi, ruudu, võrdkülgse hulknurga, aga ka võrdhaarse kreeka risti kujulised . Keiser Justinianus I ajal 6. saj püstitati riigi pealinnas Konstantinoopolis bütsantsi arhitektuuri kuulsaim mälestusmärk, Hagija Sofia katedraal . Probleemiks oli ehitada kuppel ristkülikukujulise ruumi kohale. Hagija Sofias on see ülesanne lahendatud viklite, sfäärilise kolmnurga kujuliste arhitektuursete vormide abil, mis kannavad keskset hiigelkuplit. Kahelt poolt toetavad seda poolkuplid. Külglöövid on kahekorruselised ja nende ülemine korrus avaneb läbi kaaravade kesklöövi. Sellist rõdutaolist ruumiosa nim empoorideks. Tänapäeval moonutavad muhamediusuliste türklaste ehitatud kõrged saledad tornid tunduvalt kiriku esialgset välisilmet. Justinianus I ajast on säilinud mitu kirikut Ravennas, mis oli Bütsantsi võimu keskuseks Põhja-Itaalias. Nendest mõned jätkavad varakristlikku traditsiooni.
    Bütsantsi sisearhitektuuris on tähelepandavad sammaste ja kaarte vahel paiknevad rikkaliku reljeefiga kaunistatud kiviplokid – talumid . Ka kirikute välisilmet püüti mitmekesistada. Apsiidid pole väljas ümmargused, vaid tahulised – polügonaalsed. Seinu liigendavad kitsad eenduvad püstribad ( liseenid ). Neid ühendavad kaared , mille vahele jäävad lamedad süvendid ( petikud ). 6. saj ehitati ka selliseid tsentraalehitisi, mis oma põhiplaanilt meenutasid võrdhaarset kreeka risti. Neid katsid viis kuplit – üks suurem keskel ja neli väiksemat ristiharude kohal. Kuulsaim neist on Apostlite kirik Konstantinoopolis.
    9. saj algab Bütsantsi kunsti teine õitseaeg. Arhitektuuris levib viib viiskuppelkirik . See läheneb põhiplaanilt ruudule, kuid ülesehituses eraldub kõrgemana kreeka risti kujuline osa. Risti harude vahele jäävad madalamad hooneosad. Kõrvalkuplid paiknevad madalamates nurkades, nii et keskne kuppel pääseb rohkem mõjule. Teine oluline uuendus oli see, et tihti ehitati peakupli alla sale silinderjas akendega ruum ( tambuur ). Hilisbütsantsi kirikud on enamasti väikesed. Neis ei väljendu enam keisrite vägevus, vaid pigem munkade tagasihoidlik ja mõtlik ellusuhtumine .
    Bütsantsi maalikunsti arengus vahelduvad langused õitsenguaegadega. Käis võitlus kujutava kunsti pooldajate ja selle vastaste vahel. Usulise sisuga piltide (ikoonide) pooldajad ( ikonoduulid ) pidasid selliseid pilte pühadeks objektideks. Pildieitajad ( ikonoklastid ) lähtusid samast põhimõttest millest islamiusulisedki. Nende meelest oli Jumal ja kõik temaga seotud nähtused nähtamatud. Pühade asjade kujutamine pildil oli nende jaoks pühaduse teotamine. Ikonoklastide seisukohad muutusid riiklikuks poliitikaks 8.saj alguses. Keisrid toetasid ikonoklaste osalt selleks, et nõrgestada kloostreid, kus kunstiteoseid enamasti valmistati. 9. saj keskel said ikonoduulid uuesti ülekaalu ning pühapiltide valmistamine ja austamine taastati, kuid palju varasemat kunsti oli hävinud.
    Varase bütsantsi kunsti kuulsad näited on Ravenna kirikute mosaiigid. Nende sõnum on ühteaegu usuline ja poliitiline. Peamiseks kultusobjektiks on kõikvõimas keiser, kes juhib nii riiki kui kirikut. Näeme teistsugust inimesekujutust kui antiigi ja ka varakristluse ajal. Figuurid on saledad ja ebaloomulikult pikaks venitatud. Toretsevad riided ei luba isegi aimata kehavorme. Näod on väikesed, aga suured silmad vaatavad karmilt ja võimukalt. Figuurid on asetatud tihedasse ritta , näib nagu ei seisaks nad maapinnal, vaid hõljuksid õhus. Mosaiigid tahavad rõhutada, et nad pole mingi konkreetse sündmuse kujutis, vaid väljendavad kõikvõimsa keisri ajatut kohalolekut.
    Varasema bütsantsi kunstiga võrreldes hoopis suurem hingesoojus iseloomustab hilist ikoonimaali. Vanimad ikoonid olid maalitud enkaustikatehnikas. Alates 8. saj kasutati temperavärve, mida segati munavalge või meega. Maalialuseks oli tavaliselt kokkuliimitud laudadest tahvel (siit on pärit mõiste tahvelmaal). Kõige levinum aine oli Maarja Jeesus -lapsega. Ikoonidel on omapärane joonte graatsia ja värvide sära ning eriline, pisut salapärane ilu. Ikoonid asusid ka seinal , mis eraldas kooriruumi kogudusele mõeldud osast. Seda pildiseina nim ikonostaasiks.
    Bütsantsi tarbekunst oli väga rikkalik. Seal eelistati kalleid materjale (hõbedat, kulda, kalliskive) ja keerulisi tehnikaid (brokaatkangad). Ümarplastika puudus, kuid on säilinud elevandiluust nikerdatud reljeefe. Bütsantsi kunstil on suur mõju vanavene kunstile.
  • Vana-Vene kunst
    Vanavene kunst hakkas kujunema 9.-10. saj, kui moodustus esimene idaslaavlaste riik keskusega Kiievis. Kuni 17. saj lõpuni säilis vanavene kunst iseseisva ja Lääne-Euroopa kunstist oluliselt erineva ilme. Seda võib pidada Bütsantsi kunsti jätkuks ja edasiarenguks. Kiievi suurvürstid kutsusid oma linnadesse Bütsantsist ehitusmeistreid. Jaroslav Targa tellimisel valmis Kiievi Sofia katedraal, mille „südamik” meenutab kreeka risti. Hiljem ehitati juurde kaks löövi. Novgorodi Sofia katedraali on samuti hilisemate laiendamistega muudetud. Kiriku välisilme on väga lihtne ja range, kuid levis ka esinduslikum ja toredam laad. Novgorodi arhitektuuriga sarnanes ka Pihkva ehituskunst . Selle linna kirikud olid aga sageli väga väikesed. Pihkva-pärases stiilis on ka mõned kirikud Petseri kloostris .
    Vladimir-Suzdalimaa arhitektuuri õitseng kestis 12. saj lõpust kuni mongolite sissetungini 13. saj alguses. Sealsete kirikute fassaadidel kasutati erandlikult reljeefseid kaunistusi. Uspenski kirik Vladimiris on viielööviline ja kolme apsiidiga. Üldiselt levis siin aga väiksem, üheksaosaliseks jaotatud ruumi ja ühe keskse ümarkupliga kirikutüüp. Dmitri katedraal Vladimiris ja Pokrovski kirik Nerli jõe ääres on nende seast kõige kuulsamad. 14. saj lõpul kujunes ehituskunsti keskuseks Moskva , kus töötasid mitmed itaalia meistrid.
    Vene ehituskunst arenes suurema vormirikkuse fantaasiakülluse ja maalilise toreduse suunas, konstruktiivne selgus ja loogika aga vähenes. Alates 15. saj on säilinud kõrge telgitaolise katusega põnevaid puukirikuid nt Kiži saarel. 16. saj ehituskunsti suurimaks meistriteoseks on peetud Vassili Blažennõi peakirikut Moskvas. See on kummaline vaatamisväärsus, konstruktsioonilt veider , aga fantaasiarohke ja toretsev .
    Ilmaliku arhitektuuri mälestusmärke on suhteliselt vähe säilinud. Kõige tähelepanuväärsem sellest on kindlustusarhitektuur. Moskva Kremli müürid on vanavene linnakindlustuskunsti tuntuimaks näiteks, kuid tugevad ringmüürid paljude tornidega ümbritsesid ka Smolenskit, Novgorodi, Pihkvat ja teisi linnu. Skulptuur leidis vähe viljelemist.
    Suuremad saavutused on vanavene maalikunstis. Bütsantsist võeti üle tehnilised võtted ja ka seinamaalide süsteem. Kõige väärtuslikum osa vanavene kunstist on ilmselt ikoonimaal . Esimesed ikoonid (nende hulgas ka legendaarse kuulsusega „ Vladimiri Jumalaema”) toodi Bütsantsist ja sealt pärineb kogu ikoonide põhimõte ja maalitehnika . Sidemete nõrgenemine Bütsantsiga tatari-mongoli ikke ajal soodustas vene ikoonikunsti iseseisvumist. Bütsantsist pärinevatele motiividele lisandusid ka kohalikud legendid ja pühakulood. Koos nendega tungis kiriklikku kunsti ka rahvalikke jooni ja rahvausundi elementi, ilmuvad mustade jõudude, nt kuradi kujutised.
    Moskva riigi tugevnemine sai kunsti uue õitsengu eelduseks . Kuulsaim Bütsantsist tulnud maalija oli Theophanes Kreeklane, kes töötas Venemaal 14. ja 15. saj vahetusel. Tema maalitud pühakud on sügavamõttelised ja targad. Maalide üldmulje on võimsalt dünaamiline, kontrastid ei põhine niipalju värvidel kui heletumedustel, kehad on modelleeritud hoogsate vabade pintslilöökidega.
    Erinevus bütsantsliku ja veneliku kunsti vahel tuleb ilmsiks, kui võrrelda Theophanese ikoone ja freskosid tema kaasaegse, vanavene kunsti suurkuju Andrei Rubljovi töödega. Rubljov leidis viisi, kuidas ühendada 13.-14. saj ikoonide rahvalik, lapselik laad bütsantsliku suursuguse üldistuse ja meisterliku teostusega. Figuurid on tal siluetitaolised, värvid õrnad ja mahedad, joontes puudub bütsantslik teravus ja nurgelisus – nad on ümaramad, pehmemad ja ornamentlikumad.
    Moskva kirikutes oli 15. saj palju uhkeid ikonostaase. See on paljudest üksikutest ikoonidest koostatud sein, mis eraldab kiriku kõige pühama, idapoolse osa tavalistele usklikele jäetud kirikuruumidest. Ikonostaasis on igale teemale ette nähtud kindel koht. Kesksel ikoonil on trooniv Kristus palvetavate Maarja ja Johannese vahel. Sellest ikoonist paremal ja vasakul on kujutatud peaingleid Gabrieli ja Miikaeli , üleval apostleid, edasi külgedel kohalikke pühakuid.
    Rubljovi järgijate laad on määrav vene maalikunstis kuni 16. saj. 17. saj ilmusid uued püüdlused – taheti, et ikoonimaal kujutaks elu mitmekülgsemalt. Hakati kujutama ruumi, pühapiltidesse tungis olustikumotiive. See oli Lääne-Euroopa looduslähedase kunsti mõju.
  • Romaani kunst
    11. saj kasvas järsult kiviehitiste püstitamine kõikjal Lääne-Euroopas, selleks oli mitmeid põhjusi. Kristlus oli võitnud ja ennast kindlustanud, islami levikule oli pandud piir. Algas linnade taastamine ja käsitööoskuste tõus. 9. saj lõpuks oli Karl Suure suurriik jagunenud mitmeks osaks. Läänepoolsest osast kujunes Prantsusmaa, idapoolest Saksamaa. Sajandeid kestis keisrite ja paavstide võitlus võimu pärast. Kahe jõu tasakaal rikastas kultuuri ja võimaldas üksikisikute vabamat arengut. Ristiusk innustas laiu rahvahulki, selle üheks väljundiks olid massilised palverännakud pühadesse paikadesse. Palverändurite teede äärde püstitati suuri kirikuid. Euroopasse püstitati paari sajandi jooksul sadu kirikuid.
    Kiviehitistes kasutati mõningaid rooma ehitustehnikas tuntud võtteid (ümarkaar, silindrivõlv) ja see andis 19. saj ajaloolastele aluse nimetada 10.-12. saj ehituskunsti romaani stiiliks. Tegelikult polnud rooma arhitektuuri mõjud sugugi ainumääravad. Eeskuju andsid karolingiaegsed, bütsantsi ja isegi islami ehitised ning kohalikud keldi-germaani rahvakunsti traditsioonid. 10.-12. saj kujunes Lääne ja Kesk-Euroopas esimene kõigis visuaalse kunsti liikides avalduv uus stiil pärast antiikaega.
    Romaani kirikute peamine tüüp oli basiilika. Muutunud olud tingisid vanas skeemis muudatusi – vaimulikud koondusid jumalateenistuse ajal kiriku pühamasse, idapoolsesse otsa, seal laulis ka koor. Selleks oli vaja ruumi ja pikihoonet pikendati teisele poole transepti , nii et transepti ja apsiidi vahele tekkis nelinurkne ruum, mida nim kooriks. Pikihoone ja transepti lõikumiskohta nim nelitiseks . Koori all oli sageli kabel (krüpt),mida kasutati surnute matmispaigana. Tihti ulatub transept pikihoonest rohkem välja kui varakristlikes basiilikates. Kiriku põhiplaan läheneb sel juhul nn ladina ristile.
    Basiilika kõrval esines ka teisi tüüpe, nt ühelööviline ja kodakirik. Viimane oli kolmelööviline nagu basiilika, kuid aknaid kekslöövi ülaosas polnud. Uksed (keskaja arhitektuuris nim neid portaalideks) asusid mõnikord kiriku läänepoolses otsas, sageli aga ka pikiküljel. Lööve eraldasid ümarkaarsed arkaadid . Ümarkaar ongi üks silmapaistvamaid romaani stiili tunnuseid. Kaari kandsid piilarid (mis võisid olla ümmargused, neljatahulised jne). põhimõttelistelt sambal ja piilaril vahet ei ole. Arkaadide kohal avanesid kesklöövi poole empoorid. Empooride asemel võis paksu müüri sees, mis avanes samuti arkaadina kesklöövi. Seda käiku nim trifooriumiks. Kui müüri sees käik puudus ja kesklöövi seinal oli ainult üks rida ümarkaarseid nišše, nn petikuid, siis oli tegemist pseudotrifooriumiga. Seega võis basilikaalse ülesehitusega kiriku kesklööv olla seestpoolt kolmekorruseline.
    Ehitustehniliselt kõige raskemaks ülesandeks sel ajal oli ehitisse katmine vastupidava laega. Esialgu olid kirikud sageli võlvimata ja piirduti lameda puulaega või jäeti lagi hoopis ehitamata. Oskuste ja võimaluste kasvades püüti aga asuda võlvimisele. Lihtsaimaks võlvitüübiks oli juba ammu tuntud silindervõlv. See oli aga raske ja võimaldas katta ainult kitsaid ruume. Mõnevõrra laiemaid lööve sai katta ristvõlviga. Löövid jagunesid võlvikuteks e traveedeks ja iga sellist mõttelist ruumiosa kattis ristvõlv. Traveesid kiriku pikisuunas eraldavaid kaari nim vööndkaarteks. Transepti ja pikihoonet ühendab võiduvärav e triumfikaar. Siiski oli ristvõlv väga raske, võlvide kandmiseks tuli seinad ehitada massiivsed ja piilarid jämedad. Seetõttu jäid ka aknad väikeseks ja kitsad löövid müürisammaste vahel hämaraks.
    Romaani stiilil oli Euroopa eri osades omapärane ilme. Vararomaani e Ottode ajal (kuni 11. saj keskpaigani) ehitati Saksamaal Hildesheimi toomkirik , millel olid koorid nii idas kui läänes, viimane oli mõeldud keisrile.
    Romaani stiili levik algaski alles 11. saj keskpaigast. Lõuna-Prantsusmaal oli mitu koolkonda . Toulouse ’is ehitati suur palverändurite kirik Saint-Sernin. See on viielöövilise pikihoone ja kolmelöövilise transeptiga. Sisemised külglöövid jätkuvad ümber koori ja moodustavad kooriümbriskäigu, sellest ulatuvad välja 5 kabelit , mis moodustavad kabelitepärja. Lääne-Prantsusmaal on mitmete kirikute löövid kaetud väikeste kuplite reaga. Mõned kirikud (nt Poitiers ’s) on eriti rikkaliku skulpturaalse kujundusega. Ida-Prantsusmaal olid kahe olulise mungaordu keskused. Citeaux’s tsistertslased nõudsid lihtsaid, tornideta kirikuehitisi. Teine oli benediktlaste kloostrikirik Clunys, kuna levis pühakutekultus, vajati rohkem paiku altaritele ja selleks sobisid lisakabelid. Selle kiriku arhitektuur ja eriti eri kõrgustega tornide hulk oli eeskujuks paljudele Saksa kirikutele Reini jõe ümbruses. Põhja-Prantsusmaal ja Inglismaal ehitati kahe läänetorniga ja nelitistorniga kirikuid, nende põhiplaaniks olev ladina rist on eriti pikkade harudega. Durhami katedraalis Inglismaal kasutati ristvõlve, mis olid ebaühtlase paksusega, võib näha ristroidvõlvi algust, mis saab tavaliseks gootikas.
    Itaalias oli tugev varakristliku arhitektuuri mõju. Bütsantsi mõjul oli tavaline kuppel. Pisa basiilikana ehitatud toomkirikul oli nelitise kohal kuppel; kiriku kõrvale rajati kupliga ümarhoone – ristimiskabel (baptisteerium) ja eraldi seisev kellatorn. Kõigi nende väliskujunduses kasutati ümarkaarseid galeriisid. Veneetsias ehitati Püha Markuse kirik – viie kupliga tsentraalehitis . Itaalia kirikute fassaadid olid ohtralt dekoreeritut. Põhja-Euroopas on tähtsamad romaani stiilis kiviehitised Lundi toomkirik Rootsis ning Ribe ja Viborgi toomkirikud Taanis . Norras ehitati palju kirikuid puust.
    Romaani stiile profaanarhitektuuri põnevama osa moodustavad linnused. Linnuste tähtsamad osad olid müür ja tornid, nende paigutamisel püüti arvestada looduslikke tingimusi. Müüride taga olid hooned.
    Pärast pooltuhat aastat kestnud langusaega hakati taas külluses harrastama maalikunsti ja skulptuuri. Tõus algas Ottode ajal, Saksamaa oli siis poliitiliselt ja kunstiliselt juhtiv maa. Bütsantsis oli hiljuti taaselustunud maalikunst, selle uueks teemaks oli Kristuse kannatuslugu. Ottode õukonnas tõlgendati sama teemat skulptuuris. 10. saj lõpul valmis elusuurune puuskulptuur ristilöödud Kristusest. Piinast moonutatud keha kujutamine erineb järsult inimese keha käsitlemisest antiikajal . 10. saj kujurit ei huvita anatoomiline täpsus, vaid kannatuse tundeküllane väljendamine. Mõneski pühakukujutises on romaani stiili meistrid osanud välja tuua inimhinge neid külgi, mis on jäänud tabamatuks varasema aja kunstis.11. saj alguses valmisid Hildesheimi toomkiriku pronksuksed, mille reljeefid kujutavad stseene Piiblist. Ei püüta kujutada ruumi ja detaile, oluline on haarav jutustus.
  • saj keskel hakati looma arhitektuuriga seotuid skulptuure. Enamasti oli tegemist reljeefidega kiriku fassaadil. Eriti rikkalikud ja ilmekad jutustava sisuga reljeefid olid Prantsusmaa kirikutel . Mõnikord katsid reljeefid pea kogu läänefassaadi (Poitiers). Tihti oli reljeefe ka siseruumis, eriti piilarite kapiteelidel. Reljeefid ei olnud mõeldud lähedalt vaatamiseks ja see seletab nende üldistavat vormi.
    Õhtumaade kirik suhtus pühapiltidesse teisiti kui Bütsants. Kunsti ülesandeks oli piltlikult seletada Pühakirja kirjaoskamatule rahvale, seetõttu nim keskaja kirikute reljeefe „vaestepiibliks”. Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris esiteks ähvardavaid süžeesid ning teiseks imede kujutusi. Reljeefidel on näha tinglikke ja sümboolseid kujutisi. Sageli kaunistas romaani kirikuid ka ornamentika, milles esinevad geomeetrilised motiivid ning tundmatuseni ümber kujundatud taime- ja loomakujutised, mis mõjuvad aga väga meeldivalt.
    Arvukalt loodi seinamaale. Kirikute seintele ja võlvidele maaliti erksavärvilisi piiblistseene, kuid neid on vähe säilinud. Endiselt õitses miniatuurmaal. Valitses joontele tuginev (lineaarne) ja pinnaline laad, rohkelt kasutati ornamentikat. Liikumist ei kujutatud, figuurid on tardunud.
    Romaani tekstiilkunstist on säilinud suurepärane piltvaip, mis on võrreldav samaaegse maalikunstiga – Bayeux vaip , mis jutustab Inglismaa vallutamisest normannide poolt. Üpris skemaatiliste vahenditega on loodud ilmekas piltjutustus. Romaani kullassepakunsti oluliseks ülesandeks jäi relikviaaride valmistamine. Pühakirja köited jätkasid võistlemist materjalide väärtuse ja käsitöö peensusega.
  • Gooti kunst. Di Bondone, Martini
    Uusaja alguses suhtuti halvustavalt keskaja kunsti ja seda nimetati ammu hääbunud gootide järgi. Gooti stiili tekkimise aeg ja koht on täpselt teada. 1144. a sai valmis Saint- Denis ’i kloostri kiriku ümberehitus. Kloostri abt otsustas muuta oma kirik kaunimaks, et suurendada kuningavõimu autoriteeti. Tema eesmürgiks oli hoone, mille üksikosade numbrites väljendatavad vahekorrad oleksid niisama harmoonilised nagu jumalik universum ning mida täidaks „imepärane valgus”, mis muudaks „aine ainetuks”. Saint-Denis’is on näha gooti stiili peamisi tunnuseid – kõrgena mõjuvaid teravkaartele tuginevaid võlve, saledaid piilareid ja hiiglaslikke aknaid. Kõige olulisem oli teravkaare ja roidvõlvide kasutuseltvõtt. Teravkaare raskus on rohkem suunatud ülalt alla. Traveesid kaeti endiselt ristvõlvidega, kuid võlv ei olnud kõikjal ühepaksune. Tema „skeletiks” said kaks diagonaalset, traveede kohal ristivat teravkaart, mida nim roieteks. Nendevahelised osad (võlvisiilud) võis laduda hoopis õhukesed, sellega vähenes oluliselt võlvide kaal. Võlvide külgsurve tasakaalustamiseks ehitati vastu kiriku välisseina tugikaared, mis andsid surve edasi massiivsetele tugipiitadele. Ehitist kandsid piilarid, tugipiidad , vööndkaared ja võlviroided.
    Saint-Denis’i uus koor vaimustas kõiki külalisi, hakati ehitama kirikuid uues stiilis. Esimene nende hulgas oli Pariisi Jumalaema katedraal (Notre-Dame, 1163), seda loetakse veel varagootikasse kuuluvaks. Kõrggootika (1200 – 1400 ) esimene suurteos oli Chartres ’i katedraal, järgnesid katedraalid Reimsis ja Ameins’is. Kesklöövi võlvide kõrgus kasvas. (N-D 32 m, R 37,5 m, A 42,4 m)
    Gooti katedraalide põhiplaaniks jäi ladina rist. Pikihoone oli 3 või 5 lööviline ja basilikaalse ülesehitusega. Ka transept oli tavaliselt mitmelööviline. Kesklöövi tähtsus tõusis, ta oli külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem, sest gooti süsteem võimaldas võlvida ka laiu lööve. Koorilõpmik oli tavaliselt tahuline – polügonaalne, krüpte tavaliselt enam ei ehitatud. Ühe või paari apsiidi asemel oli kooril mitu väikest väljaehitist – kabelit, mis kokku moodustasid kabelitepärja. Pärja keskne kabel kandis nime Maarja kabel. Ruumi selline jaotus sidus kogu kiriku ühtseks tervikuks. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum palju õhulisema, avarama ja vabamana. Ruumi interjöör ei suundunud ainult kooriruumipoole, vaid ka üles. Teravad kaared, kõrged võlvid, mis tunduvad veelgi kergematena, kui nad tegelikult on, piilarid liigendavad vertikaalsed turbad (poolsambakesed), üldse kõigi detailide suundumus ülespoole nagu kaotaks kivide raskuse. Lõpuks ei tohi unustada ka valguse mõju gooti kirikute interjööris. Et konstruktsioon ei vajanud enam massiivseid seinu, võis nad asendada akendega.
    Vertikaalne suunitlus valitses ka kirikute välisilmes. Tugikarte ja tugipiitade raskust varjasid nende tippudelt üles pürgivad tornikesed ( fiaalid ). Kirikutel oli tavaliselt kaks suurt torni peafassaadi (lääne) kõrval ja veel üks võike torn nelitise kohal. Peafassaadis oli kolm suurt teravkaarset portaali. Portaalide kohal kõrgusid teravad kitsad ehisviilud ( vimpergid ), nad koosnesid mitmest üksteise sisse asetatud järjest vähenevast portaalist, moodustades perspektiivportaali. Keskmise portaali kohal asus ümmargune roosaken, veel kõrgemal ulatus põiki üle kogu fassaadi rida skulptuure teravkaarelistes niššides nn kuningate galerii.
    Ülaltoodud kirjeldusele vastasid vaid Pariisi ümbruse kirikud, Prantsusmaa ülejäänud osades kujunesid välja omapärased gooti arhitektuuri koolkonnad .
    15. ja 16. saj algust nim hilisgootika ajajärguks. Selle aja arhitektuuri konstruktsioon jääb samaks või lihtsustub, kuid rohkem on kaunistusi, mis pole seotud konstruktsiooniga. Nt hakatakse võlvide kaunistamiseks kasutama kõrvalroideid, mille tulemuseks on võrk- või tähtvõlvid. Kõige rikkalikumad hilisgootika näited leiduvad Roueni linnas Normandias. Gooti stiili ajal jätkub linnuste ehitamine ja linnade kindlustamine.
    Gooti stiil levis kogu katoliiklikus Euroopas, kujunedes Euroopa eri osades omapäraseks ja selle stiili mälestusmärgid on tänapäeval kõikjal hinnatud kui oma kultuuri monumendid. Inglise gootika alguseks loetakse Canterbury ümberehitust 1175 aastal. 13. saj ehitati üsna prantsusepärases stiilis Londonis Westminster Abbey. 12. lõpul ja 13. saj alguses levis omapärane inglise varagootika ( Early English ). Kirikud on suhteliselt pikad ja madalad, mistõttu tugikaari polnud üldse vaja, idaots lõppeb sirgelt (koor). Rikkalikult dekoreeritud läänefassaad varjab kiriku struktuuri, kõige kõrgem torn on tavaliselt nelitise kohal (nt Salisbury katedraal) 1250 – 1350 loodud inglise gootikat nim dekoreeritud stiiliks. Kirikute siseruum muutub avaramaks ja vööndkaared lamedamaks. Koori idaseina tehakse suur aken. On rohkelt ehisdetaile, mis ei ole seotud konstruktsiooniga. Võlvidele lisatakse dekoratiivseid roideid, mis levivad Prantsusmaal alles hilisgootika ajal. (nt Yorki katedraal). Hilisgootikas moodustub võlvroietest fantastiliselt rikkalik võrgustik, seda nn perpendikulaarset stiili esindab nt Gloucesteri katedraali koor. Ilmaliku gootika headeks näideteks on Cambridge ’i ja Oxfordi kolledžite hooned.
    Itaalias jäid tugevaks romaani stiili ja varakristliku arhitektuuri traditsioonid. Kirikute tugisüsteem on lihtne, vertikaalsus on vähem rõhutatud. Kirikutel pole torne, kuid kõrval seisab kellatorn. Sage on kuppel nelitise kohal. Itaalia kirikute sidet gootikaga rõhutavad teravad kaared ja kooriakende kuju. Pikihoone valgmiku aknad on aga tihti väikesed ja ümmargused. Hilisgootika suurteos on viielööviline basilikaalne Milano katedraal. Linnades püstitati suuri lossi- või linnusetaolisi raekodasid (Veneetsias doodžide palee , Seina Palazzo Pubblico).
    Saksamaal esimene prantsuse gootikast lähtuv ehitis oli Magdeburgi toomkiriku koor. Strasbourgi toomkiriku läänefassaad meenutab Notre-Dame’i, see oli eeskujuks mitmele saksa kirikule. Alates 14. saj hakati saksamaal püstitama omapärast gootikat, selleks lihtsustati ja muudeti prantsuse gootika süsteemi, nt kahe läänetorni asemel ehitati üks, loobuti kabelitepärjast, triufooriumist jms. basiilikale hakati eelistama kodakirikuid. Nürnbergi Pühe Sebalduse kirikule lisati kodakiriku tüüpi koor. Saksa profaanarhitektuuri esindavad paljud linnused, mitmes linnas ehitati dekoreeritud fassaadidega reakojad. Veel toretsevamad raekojad ja gildihooned ehitati Madalmaades.
    Skandinaaviasse tuli gootika erinevatest suundadest. Rootsis alustasid Uppsala toomkiriku ehitamist 13. saj prantsuse meistrid, Norra tähtsaim kirik Trondheimi katedraal lähtud inglise eeskujudest, Soomele oli oluline Põhju-Saksamaa mõju (Turu toomkirik). Saksa tellisarhitektuur on eeskujuks Läti keskaegsele arhitektuurile, Riia toomkiriku ehitamist alustati 1215 . aastal, koor lisati 15. saj.
    Gooti stiili kujutava kunsti peamiseks tellijaks jäi kirik. Erinevalt romaani stiilist, gootika imetleb ja austab kristlikku sõnumit ja väljendab õndsustunnet. Gootika soosis kunstis looduse jäljendamist ning see on teiseks oluliseks erinevuseks romaanikast. Gootika ornamentika nii ehitistel kui ka esemetel kujutab nt taimelehti väga tõetruult. Selle kõrval esineb küll abstraktne ornamentika, nt kolmiksiir, neliksiir jt. Gooti stiil peab inimest kujutades endiselt kõige tähtsamaks hingeelu avamist , kuid gootikas süveneb iga inimese käsitlemine kordumatu ja väärtusliku isiksusena. Gooti kujutav kunst tekkis seoses arhitektuuriga, kuid kujutava kunsti autonoomia kasvas aja jooksul ning 14.-15. saj esinevad skulptuur ja maalikunst juba iseseisva kunstiliigina.
    Gooti skulptuuri algus on jälgitav Chartres’i katedraali läänefassaadil, kus figuurid on vähem seotud seinaga . Gootilik on nende nägude realistlik ja isikupärane käsitlus ning nende õnnis ilme. Reimsi ja Ameins’i katedraali figuurid esindavad kõrggootikat. Nende rõivad ei mõju enam tühjana, kuid katavad kogu keha. Figuurides pole näha kontraposti jälgimist, küll aga tekkis selle kajastusena S-tähte meenutav nn gooti poos. Itaalia reljeefikunstis ühineb gootilik hingeelu käsitlus antiikaegsete rooma reljeefikunsti traditsioonidega. Saksa gooti skulptuur on vähem seotud arhitektuuriga ja asetseb rohkem siseruumides. See soodustab vabafiguuri loomist, nende näiteks on kuulust ratsaniku figuur Bambergi katedraalis, mis väljendab ilmekalt rüütliideaale. Võrreldes prantsuse gooti skulptuuriga on sakslaste looming tihti tundeküllasem, eriti ilmneb see Kristuse kannatusloo ja Neitsi Maarja teemade käsitlemisel, mis said 14. saj peateemaks kogu Euroopas. Nii Kristus ristil (krutsifiks) kui Maarja Kristuse surnukehaga (Pietagrupp) mõjuvad sageli kohutavalt traagiliselt, eriti saksa kunstis. Neitsi Maarja Jeesus-lapsega (madonna) väljendab teistsuguseid tundeid. 15. saj algupoolel levisid Euroopas eriti kaunid ja armastusväärsed madonnad. Värvilised puunikerdused on muidu looduslähedased, kuid gooti poos muutub mõnikord liialdatuks ja ebaloomulikult kõveraks. Elavate inimeste portreteerimist skulptuuris esines gootikas harva.
    Gooti maali kõige silmapaistvamaks osaks tuleb pidada klaasimaali, vitraažkunsti. Kirikute konstruktsioon oli ju selline, et vaba seinapinda õieti ei kujunenudki, seda asendasid hiiglaslikud aknad. Seetõttu jäi tagaplaanile romaani ajastul õitsenud seinamaalikunst, seda viljeleti peamiselt väiksemates kirikutes. Aknad kujundati eri värvi klaasitükkidest; omavahel ühendasid neid tinaribad, mis langesid kokku kujutise piirjoontega. Kirikuid täitis fantastiline valgus. Kujutised, mida on akendel nähe (enamasti inimfiguurid), on juba tehnikast tingituna lihtsad ja monumentaalsed. Siiski oli vitraažakende peaülesanne mitte kaunistada, vaid neid oli võimalik „lugeda” nagu religioosseid jutustusi. Kauneimad vitraažaknad on Chartres’i katedraalis ja Pariisis kuninglikus kabelis Sainte -Chapelle’is.
    Itaalias oli au sees seina- ja tahvelmaal. Ka jäi Itaalia kirikutes, millel olid väiksemad aknad, rohkem ruumi maalingutele. Juba 13. saj on seal tunda hoopis uut moodi kunsti esimesi avaldusi. Seinamaali suurmaistriks ja ühtlasi uue stiili rajajaks oli Giotto di Bondone. Tema looming ja üldse Firenze koolkonda iseloomustab haarav jutustamisoskus ja dramaatika . Inimeste kujutamises on Bondone küllalt looduslähedane, kuid ruumikujutus ja maastikuline foon on tinglikum. Siena koolkonna maalijaile oli omasem intiimne ja lüüriline kallak, mida esindab nt Simone Martini. Seinlased tahvelmaale, mille kuldfoonile nad maalisid munakollasega segatud temperavärvidega. See võimaldas neil olla detailitäpsem. Bondone oma seinamaalides kujutas ruumilise sügavust figuurida abil, keda ta üksteise taha asetas. Seinlased kasutasid ruumikujutuses rohkem arhitektuuri perspektiivilisi lühendusi. Põhja pool Alpe arenes edasi miniatuurmaalikunst. 14. saj II poolel ilmub juba meistreid, kes hakkasid kujutama maastikulist fooni.
  • Keskaegne arhitektuur Eestis. Profaan- ja sakraalarhitektuur
    Eestis esineb Euroopa kunstistiilidest 13. saj keskpaigani veel romaani stiili tunnuseid, mis aga segunevad sajandi lõpus valitsevaks saanud gootikaga, mis ei sarnane kõiges Pariisi ümbruse gootikaga, vaid on selle lihtsustatud variant. Eesti keskaegses sakraalarhitektuuris võib eristada nelja piirkonda: 1) Lääne-Eesti ja Saaremaa, 2) Kesk-Eesti, 3) Tallinn ja Põhja-Eesti, 4) Tartu ja Lõuna-Eesti.
    Lääne-Eesti ja Saaremaa olid muinsusaja lõpul suhteliselt tihedalt asustatud; seetõttu kerkisid kirikud üksteisele lähemale kui mujal Eestis. Siin oli rohkesti head looduslikku ehitusmaterjali – paasi ja dolomiiti. Kohe pärast seda, kui saarlased olid Valjala maalinnas 1227. aastal alistunud, hakati ehitama Valjala kirikut. Kõigepealt kerkis väike kabel, tõenäoliselt vanim kiviehitis Eestis. Hiljem laiendati seda romaani stiilis. 3 või 2 võlvikuga pikihoone ning sellest pisut kitsama ja madalama kooriruumiga ja enamasti kindlusliku iseloomuga ühelöövilised kirikud kerkisid 13. saj lõpul 14. saj alguses mitmel pool mujal Saaremaal (Karja, Muhu , Kihelkonna, Püha) ja ka mandri lääneranna lähedal (Karuse, Hanila, Ridala). Saare-Lääne piiskopkonnas levis ka lihtsam ühelöövilise ilma koorita kiriku tüüp. Selline on nt Haapsalu piiskopilinnuse kirik. Tornid Lääne-Eesti kirikutel alguses puudusid, kuid on mitmel neist hiljem juurde ehitatud. Mitmes Kesk-Eesti kihelkonnas ehitati kolmelöövilisi kodakirikuid, kus võlvid toetuvad ümarpiilaritele. Vanimad neist on Ambla ja Koeru , mis said juba 13. saj läänetornid. Põhja-Eesti lääneosas ehitati keskajal ühelöövilisi kirikuid. Erandlikult kahelöövilisena ehitati 14. saj Keila kirik. Virumaal ehitati enamasti kolmelöövilisi kodakirikuid.
    Tallinna kolme suurema kiriku – Toomkiriku, Niguliste ja Oleviste ehituslik areng on olnud ühesugune, esialgu väike ja madal hoone on asendatud aja jooksul suure ja kõrgega. 15. saj muudeti nad kõik basiilikaks. 14.saj ilme on säilitanud ainult Pühavaimu kirik, mis on erandlikult kahelöövilise pikihoonega, kõrvallööv oli mõeldud alamat sorti rahvale. Tallinna kirikuist on kõrgeim Oleviste, mille tipp ulatub 123 m, keskajal oli see veelgi kõrgem. Tallinnale on tüüpilised kas võimsad nelinurksed või siis saledad 8-tahulised piilarid, omapärase profiiliga konsoolid ja vööndkaared, fassaadide ilmestamiseks on kasutatud teravkaarsed lamedad nišid (petikud). Tallinnas ja selle lähedal oli mitu kloostrit, kuid need on varemetes või on kaotanud oma keskaegse kuju. Vanim neist oli dominiiklaste Püha Katariina klooster . 13. saj rajati tsistertslaste Püha Miikaeli klooster, kloostri kirik on 18. saj ümber ehitatud õigeusu kirikuks. Monumentaalsed varemed on säilinud Püha Brigitta e Pirita kloostrist, mis sai valmis 15. saj keskel.
    Tartu keskaegsest skalaararhitektuurist on järel toomkiriku ja Jaani kiriku varemed. Toomkirik, piiskopkonna peakirik , ehitati 13.-16. saj, see on basiilika kodakiriku süsteemis koori ja kahe võimsa läänetorniga. Tartu kõige väärtuslikum ehitis on Jaani kirik, kolmelööviline basiilika, mis põhiosas valmis 14. saj. Selle hoone teeb eriliseks ülirikkalik terrakotast ehitusplastika. Lõuna-Eesti maapiirkonnas levis kolmelööviline kirikutüüp. Ristikujulise ristlõikega piilarid kannavad võlve ainsa säilinud basiilikana ehitatud maakirikus Urvastes. Lõuna-Eesti kodakirikutele oli tüüpiline suhteliselt suur, ruudule läheneva põhiplaaniga kooriruum ning lühike lai pikihoone.
    Linnuseid hakkasid vallutajad püstitama kohe pärast maa alistamist 13. saj. linnuste hulgas saab eristada kolme põhitüüpi: 1) Neemiklinnus . Müür ehitati piki mäeharja või eraldati müüri ja kraaviga mõni suurem osa künkast. Mäenõlva järgiv müür kulgeb enamasti korrapäratult looklevana. 2) Tornlinnus . Külmrelvade ajastul oli soodsaim kaitsesuund ülalt alla ja kivist torni võis edukalt kaitsta ka suure hulga vaenlaste vastu. Tornlinnuseid ehitati vasallide maaelamuteks ka hiljem. 3) Kastell -linnus oli nelinurkse müüriga piiratud ala. Paljud Eestis püstitatud linnused olid segatüüpi linnused, nt võisid torn- või kastell-linnuseid ümbritseda loodust järgivad eeslinnused ja vallikraavide süsteemid.
    14. saj sai valitsevaks konvendihoone . Konvendihoone on nelinurkse sisehooviga, mida ümbritseb neli hoonetiiba, need on tavaliselt kolmekorruselised. All on majapidamisruumid, üleval kaitsekorrus, aga teisel korrusel paiknevad kirik, rüütelvendade koosolekuruum, magamissaal, söögisaal. Eesti alal konvendihoone mõnikord kastell-linnuse sisse ning viimane muutus nende eeslinnuseks. Nt hakati Tallinna linnuses konvendihoonet ehitama, kasutades selleks osalt vanu kastelli müüre, eeslinnuse nurkadesse püstitati tornid, kuulsam neist Pikk Herman 45,6 m). konvendihoone muudeti 19. saj vanglaks, aga 1920 aastate alguses ehitati selle kohale Eesti Vabariigi Riigikogu hoone. 13. saj hakati kindlustama ka linnuse naabruses asuvat üle 7 ha suurust pealava, mis ümbritseti müüri ja tornidega, nõnda tekkis Tallinna Suur linnus. Suure linnuse keskaegsed hooned hävisid enamikus 17. saj toimunud hiigeltulekahjus. Eelkõige Tallinnas on tänapäeval vaadeldavad linnakindlustused, keskaja lõpul olnud ligi 50 tornist on säilinud 26 ja 2,35 km pikkusest kivimüürist 2/3. Kivist linnamüüri ehitamine hoogustus 14. saj alguses. Korduvalt ehitati müüre kõrgemaks ja paksemaks, lisati ja tugevdati torne, müüri ümbritsesid vallikraavid ja eeskindlustused. 14. saj lõpul algas uus ajajärk kindlustusarhitektuuris, sest tuli arvestada kiiresti arenevate tulirelvadega. Suurtüki tule vastu ehitati müürid paksemaks, aga varsti tuli neid hakata varjama muldvalli taha. Hakati ehitama tugevasti eenduvaid torne. Tallinna kaitsesüsteemis omandasid erilise tõhususe võimsad suurtükitornid Kiek in de Kök ja Paks Margareta. Võimas ordulinnus oli Viljandis . Ainsana oma põhiliselt keskaegsed vormid säilitanud konvendihoone on Kuressaares.
    Tallinnas on rikkalikult säilinud ka keskaegset ilmlikku ehituskunsti. Hilisemad ümberehitused on muutnud paljude majade välimust, kuid vaatamata sellele on vanalinn säilitanud mitte ainult keskaegse tänavavõrgustiku, vaid ka enamiku kinnistute piirid ja ehitusmahud. Mitmes vanalinna hoones on põhijoontes säilinud ka keskaegne ruumijaotus. Elamu tähtsaim ruum oli koda, mis oli võõrastetoaks ja tööruumiks kaupmehele. Kojast läks trepp ülemistele korrustele, kus paiknesid peamiselt laoruumid. Laiemate ruumide katmisel pandi lae toeks ematala ja selle alla kivipiilar, mis sageli oli dekoreeritud. Majad erinesid üksteisest vähe, sest keskajal peeti omapäratsemist häbiväärseks. Majad olid praktilised ja asjalikud. Kui maja ukseni viis trepp, seisid selle kõrval sageli ka nn etikukivid , mis kandsid omaniku nime, vappi, majamärki vms. dekoreeritud võisid olla ka mõned majasisesed ukseavad.
    Raekoda hakati ehitama juba 13. saj lõpus, kuid praeguse kuju sai see 15. saj alguses, siis ehitati selle idaviilule 8-tahuline torn. 15. saj alguses ehitati ka suurkaupmeeste ühingu Suurgildi hoone. Selle kõrget viilu kaunistavad teravkaarelised petikud ja neliksiirud. Tähelepanu väärivad gildihoone tammepuust ja sepanaeltega üle löödud uksed, millel on lõvimaskiga pronksist uksekoputid.
  • Keskaegne kujutav kunst Eestis. Notke, Rhode
    Eesti keskaegne kunst arenes tihedais sidemeis muu Euroopaga, eriti Saksamaa ja Skandinaaviaga. Loomulik oli, et 13. saj vallutuste järel tulid esimesed kunstimeistrid kõik välismaalt. Eestis valmistatud teoste kõrval levis siin ka sissetoodud kujutavat kunsti, mille osatähtsus on kunstiliigiti erinev. Kuni 15. saj levis Eestis seinamaal nii nagu mujal Põhjamaades. Siin ei rakendatud skalaararhitektuuris gooti siili konstruktsiooni aga täies ulatuses, mistõttu olid kirikute aknad suhteliselt väikesed ja suuri seinapindu peeti õigeks kaunistada õpetlike maalingutega. Ka vööndkaared, võlviroided, päiskivid jms maaliti tihti värviliseks. Puuskulptuuridest ja alates 15. saj levima hakanud tahvelmaalidest moodustasid sisseveetud teosed suure osa.
    Vanimad skulptuuri- ja maaliteosed pärinevad 13. saj ja on veel romaanipärased. Valjala kiriku ümarkaarelist, rikkaliku profiiliga lääneportaali kaunistab veel romaanilik lame ja abstraktne raidkivist ornamentika. Saaremaalt Valjala ja Kaarma kirikust on seinu katnud lubjakihtide alt leitud ka 13. saj maalingute fragmente. 13. saj lõpul levib Eestisse gooti stiil, mida esindab vanim säilinud puuskulptuur – Kaarma kirikust pärinev istuv Maarja Jeesus-lapsega. Kõrggootikasse võib lugeda 14. saj maali- ja skulptuuriteoseid.
    Gooti stiilis kiviskulptuuri esimesed silmapaistvad teosed asuvad karja kirikus. Suurepärast elavat, lopsakat taimeornamentikat võib näha portaalide kujunduses. Tõeliselt suurejoonelised on Tartu Jaani kiriku terrakotaskulptuurid, mida algselt on olnud üle 1000. lääneportaali ehisviilu niššides paiknevad Kristuse, Maarja, Ristija Johannese ja apostlite figuurid, terrakotapeadega friis ümbritses ka kiriku pikihoone välisseinte ülaosa. Algselt värvilised elusuurused terrakotafiguurid Jaani kiriku sisekujunduses paiknesid kesklöövi akendetsoonis, pseudotriufooriumi niššides ja kesklöövi lääneseinal. Lisaks asusid sajad erineva suurusega figuurid, pead ja reljeefid kiriku seintel, piilaritel, konsoolidel, kapiteelidel ja teistel ehitusosadel.
    14. saj puuskulptuuri silmapaistvaim teos on elusuurune Kolgata -grupp, mis paiknes Harju-Risti kirikus. Eriti hingestatud ja kaunid on kõrvalfiguurid – leinavad Maarja ja Johannes. Kaarjas poos ja keha peitev riidevoldistik on tüüpilisel kõrggootilikud.
    Usuliste teemade kõrval loodi keskajal ka olmeliselt õpetliku sisuga teosed, mille aine võis pärineda mitte ainult Piiblist, vaid tol ajal populaarsest kirjandusest, nt puureljeefid Tallinna raekoja raehärra pinkidel („Tristan ja Isolde ”, „Taavet ja Koljat ”).
    Kõrgelt oli keskaja Tallinnas arenenud ka kullassepakunst. Valmistati nii kirikuriistu kui ka ilmalikke ehteasju. Kuulsaim teos on rohkem kui meetrikõrgune, gooti kiriku torni meenutav kullatud hõbedast Ryssenberchi monstrants ( armulaualeiva kogudusele esitlemise riist).
    Hansa Liitu kuuluvatel Eesti linnadel olid tihedad sidemed Saksamaa linna Lübeckiga, mis oli tähtis kunstikeskus. Tallinna telliti teosed kahelt nimekalt lüübeklaselt – need olid Herman Rode ja Bernt Notke. Nende tähtsaim toodanguliik oli tiibaltar , mis meenutas kahekordsete ustega õhukest kappi . Rode oli eelkõige ja altari keskosa värvilised puuskulptuurid nikerdas tema abiline . Kujusid on 76 ning kesksed nende seas on Maarja Jeesus-lapsega ja oma ema Annaga. Maalidel on jutustatud Püha Nikolause ja Püha Viktori elust ning märtrisurmast. Maalid on loodud peenmaalitehnikas ja jäljendavad loodust. Notke poolt maalitud on Pühavaimu kiriku altar , temalt on Tallinnas säilinus veel teisigi suurteoseid – 7,5 m pikk lõik hiigelmaalist „Surmatants”. Hilisgootika ajal oli see elu kaduvust ja kõigi surelikkust rõhutav teema väga populaarne. Meisterlikus peenmaalitehnikas on teostatud niihästi suurnike luksuslik rõivastus kui ka lüüriliselt mõjuv maastik nende taga.
    15. saj lõpul seostub Tallinn Madalmaade uuendusliku kunstiga . seda esindab Brugges u 1490 valminud ainult maalidest koosnev Maarja altar, mille tellisid Mustpeade vennaskonna liikmed. 16. saj alguses loodi Tallinnas kaks olulist kiviskulptuuriteost, mis kuuluvad hilisgootikasse. Üks neist on kaupmees Hans Pawelsi kenotaaf Oleviste kiriku Maarja kabeli välisseinal. See meenutab kivist raiutud tiibaltarit, gootilikult raamistatud niššides on 8 reljeefi, mis kujutavad Kristuse saabumist Jeruusalemma ja kannatuslugu. Kenotaaf tähendab kreeka keeles „tühi haud” ning on hauamärki meenutav mälestusmärk isikule, kes on maetud mujale. 1529. aastal müüriti Suure Rannavärava kohale Tallinna vapikivi. Hilisgooti leekestiilis raamistikus hoiavad fantastilised elukad Tallinna väikest vappi.
    14. Renessanss . Da Vinci, Michelangelo , Raffael, Brunelleschi , Alberti , Ghilberti, Donatello , Verocchio, Botticelli, van Eyek, Bosch, Palladio , Tizian , Dürer, Clouet, Sittow , Passer
    Renessanssi üldiseloomustus (taassünd)
    • 14. sajand – eelrenessanss
    • 15. sajand – vararenessanss
    • 16. sajand – kõrgrenessanss

    Linnakultuuri kujunemine. 15. sajandil oli Itaalia jagatud erinevate valitsejate vahel, keisrite ja paavstide vaheline võimuvõitlus oli aidanud Põhja-Itaalia rikastel linnadel saavutada autonoomiat või iseseisvust. Veneetsia ja Genova rikastusid idamaisete luksuskaupade vahendamisega Euroopasse. Tänu manufaktuuridele käsitöölised spetsialiseerusid ja tõstsid tootlikkust. Firenzes pandi alus uusaegsele pangandusele. Kujunesid linnriigid, mis erinesid ülejäänud Euroopast, kus kultuur tugines külaelule ja naturaalmajandusele.
    Vastandumine keskajale. Gootika ja renessanssi vahel pole teravat piiri. Ka siis uuriti teaduslikult loodust, jäljendati meelelist maailma kunstis. Kuid renessansile on iseloomulik eneseteadvus. Levis veendumus , et algas uus ajastu. Taasavastati antiikaja kultuuripärandid, keskaega hakati iseloomustama, kui pimedat ja barbaarset seisakuaega. Usuti , et elatakse ärkamise ja uue tõusu ajastul. Hakati tundma õppima antiikaja kunsti ja kirjandust. Kuid ei antiiki ei tahetud korrata vaid luua midagi veel paremat.
    Humanism . Inimesi hinnati nüüd isiklike omaduste järgi, ideaaliks oli üksikisik, kes teostab ennast ise. Asjad ja teod hakkasid kaotama oma sümboolset tähendust. Renessansiinimene saavutab oma eesmärki vahendeid valimata: „eesmärk pühitseb abinõu” (Niccolo Machiavelli ). Kunsti üks populaarseimaid tegelasi on Taavet, kes saavutas võidu Koljati üle mitte eriti rüütellikult. Renessanss tõstab esile kehavorme ja jäsemeid. Mõistuse polt avastatud reeglid ja seaduspärasused kinnitavad Jumala loodud maailma täiuslikkust. Kunsti eesmärk on reeglitele toetudes luua ilusaid teoseid. Reeglid ehk „jumalikud proportsioonid”.
    Kunstnikud hakkasid kasutama oma teoste loomisel matemaatilisi reegleid, antiikkunsti, - filosoofiat, - kirjandust ja –mütoloogiat. Nad hakkasid erinema käsitöölistest. Visuaalses kunstis hakati nägema vaimset loomingut. Arhitektuur, skulptuur ja maalikunst tõusid vabade kunstide hulka ning kunstnikud hakkasid kuuluma poeetida ja teadlaste seltskonda.
    Renessanss arhitektuur
    15. sajandil oli Euroopa tähtsaimaks kunstikeskuseks Firenze. Selle sajandi alguses olid firenzelased saavutanud sõjalisi võite ning see täitis neid uhkusega. Patriootilise vaimustuse väljendamiseks tellisid linnavalitsus ja rikkad linlased arvukalt kunstiteoseid linna avalikesse paikadesse.
    Palazzod. Firenze patriitsiperekonnad lasksid endale püstitada paleesid (it. k. palazzo). Need olid kolmekorruselised, neljast tiivast koosnevad ehitised nelinurkse siseõuega. Katus oli neil madal, nii et seda tänavale peaaegu ei paistnud. Vanemad palazzod on veel küllalt raskepärased. Nad olid laotud tellistest ja kaetud suurte, jämedalt tahutud kiviplokkidega. Nad erinesid gooti stiilist: kadunud oli teravkaar , akna- ja ukseavad on kas nelinurksed või siis ümarkaarsed. Kõige tähtsam on see, et vertikaalse suuna asemel hakkas valitsema horisontaalne. Palazzode juures rõhutati nende üksikosade funktsioone. Esimene korrus, mis pidi kandma kaht pealmist, võis olla massiivsem, raskepärasem, teine korrus oli kergema ilmega, kuna ülemise, millel midagi kanda ei olnud, mõjus vastavalt. Nt Palazzo Medici juures kasutati erinevalt töödeldud kire ja erineva faktuuriga ladu. 15, sajandil muutus palazzode stiil siiski peenemaks ja kergemaks. Kindlustus taandus rõõmsailmelise loosi ees. Aknad muutusid suuremaks , järjest rohkem võeti kasutusele antiikarhitektuurist laenatud detaile.
    Filippo Brunelleschi oli veendunud, et hea arhitektuur peab kasutama „õigeid” proportsioone ja numbrites väljenduvaid mooduleid, mida ta püüdis tuletada antiikarhitektuurist. Teda peetakse ka tsentraalperspektiivi leiutajaks. Vaadatava pinnaga risti olevad vaatesuunda tähistavad jooned näivad koonduvat ühte punkti (nn tuumpunkti), mis asub vaataja silmade kõrgusel. Brunelleschi leidis, et sellistest sirgjoontest võib geomeetria seadusi kasutades ehitada võrgustiku, mis loob pildil ruumilise sügavuse illusiooni. Tsentraalperspektiiv näis tähistavat mõistusliku korra võitu ja selle kasutamine muutis kunstniku käsitöölisest midagi teadlasetaolist.
    Brunelleschi oli mitmekülgne looja nagu paljud renessansiaja kunstnikud. 1419. aastal hakati ehitama tema kava järgi Firenze toomkiriku kaheksatahulist kuplit, mis tegi ta kuulsaks arhitektina. Veel enne kupli valmimist, kavandas esimese tõeliselt renessansiliku hoone – Firenze Leidlaste Kodu, mille fassaadi ilmestab peenetele korintose stiilis sammastele toetuv kaaristu. 1421 . aastal alustas Medicite tellimusel San Lorenzo kiriku ehitamist. See on lameda puulaega basiilika, mille lööve eraldavad sammastele toetuvad ümarkaared. Antiigipäraseid sambaid ja kolmnurkset viilu ukse kohal kasutas ta väikese Pazzi kabeli ehitusel. Kabeli siseruum on kaalutletult mõistuspärane ja näib koosnevat täpsetest kuubi või poolkerakujulistest ruumiosadest.
    Vararenessanssi iseloomustas tähelepanu killustamine ehitise üksikosade vahel ja mõnikord liialdamine dekoratiivsete detailidega, siis 16. sajandil sai arhitektide püüdluseks suurejooneline tervik. Veelgi suurenes antiikarhitektuuri eeskujuandev osa.
    Bramante tööd jätkas Michelangelo Buonarroti. Ta muutis mõnevõrra esimest projekti, mistõttu ehitis sai veelgi ühtsema ilme ja keskne kuppel pääses veel paremini mõjule. Hilisemate ehituste käigus muudeti ka Michelangelo projekti ja tänapäeval pole Peetri kirik enam tsentraalehitis. Michelangelo kuppel mõjub peaaegu hõljuvana. See on saavutatud üle kahe korruse ulatuvate pilastripaaridega, mis koos nendevaheliste tumedate varjudega rõhutavad vertikaalset suunda ja juhivad pilgu ülespoole. Sama suunda näitavad kuplit kandvat tambuuri ümbritsevad paarissambad ja ribid kupli välispinnal. On ka horisontaalset suunda rõhutavaid detaile – simss, mis eraldab teise ja kolmanda korruse akenderea. Seetõttu mõjub kupli paindumine tipu suunas tasakaalustavalt.
    Veneetsia kuusaim meister oli Palladio. Teda iseloomustas usk numbriliste vahekordade kosmilisse tähendusse, millest sõltuvat nii arhitektuuri ilu. Oma teooriaid ta arendas 1570 aastal ilmunud raamatus, mis jäi mitmeks sajandiks mõjutama Euroopa arhitekte. Palladio kavandas Veneetsiasse San Grigorio kiriku, mille fassaadi keskosa moodustab poolsammastele toetuv kolmnurkne viil. Ta kasutas lisaks kõrgetele pilastritele ka sambaid ja poolsambaid, mis ulatuvad üle mitme korruse (kolossaalorder). Tema arvate sobis sammasfassaad ka ilmalikele hoonetele – villadele.
    Leon Battista Alberti nimega on seotud uue palazzotüübi levik, kus iga korruse akende vahele paigutati pilastrid, need lõid tasakaalu fassaadil kandvate ja kantavate osade vahel. Pilastrite ja akende vaheldumine elustas fassaadi, nende rahulik rütm muutis ehitise harmoonilisemaks ja pidulikumaks ja rõhutas selle mittekindlusliku iseloomu. Ka kirikuehituses hakkas Alberti rakendama antiikeeskujusid. Alberti arendas tsentraalperspektiivi õpetuse järjekindlaks teooriaks. Ka arhitektuurile paakus ta kindlaid matemaatilisi reegleid, tema arvates on täiuslikud vormid ring ja sellesse mahtuvad kujundid (ruut, kuusnurk jne), järelikult soosis tema teooria tsentraalehitisi. Mitmes Itaalia linnas kirikuid püstitades jäi ta siiski pikihoone juurde, kuid tsentraalehitis jäi just Alberti mõjul renessanssarhitektuuri ideaaliks.
    Renessanss skulptuur
    15. sajand
    Ghilberti oli kullasepp , kes tegi Firenze toomkiriku vastas olevale baptisteeriumi põhjapoolsele uksele 28 kullatud pronksist reljeefi, mis kujutasid Vanas Testamendis kirjeldatud sündmusi. Reljeefe ümbritseb ehisraam, inimeste figuurid on realistlikumad, kui gootikas. Kuna see uks meeldis inimestele, telliti temalt idapoolne kahe poolega uks. Ghilberti valmistas 10 suuremat reljeefi, neis oli järjekindlalt kasutatud tsentraalperspektiivi. Kõigi kümne reljeefi figuurid on ühes mõõtkavas ja kokku moodustavad nad haarava jutustuse. Ust hakati nimetama Paradiisi väravaks.
    Donatello oli vararenessanssi kuulsaim meister. 1417. aastal valmis tal Püha Jüri kujutav üle 2 m kõrgune marmorkuju. Pärast antiikaega oli see esimene vabafiguur st praktiliselt sõltumatu arhitektuurist. Selle skulptuuri puhul rakendati esmakordselt üle tuhande aasta ka kontrapost , mis muudab kuju seisaku anatoomiliselt loomulikuks. Võrreldes antiikskulptuuriga on Püha Jüri enam individualiseeritud ja psühholoogiliselt rikkam.
    1430. aastal valmis pronksist peaaegu elusuurune Taavet. Taavet oli üldse väga populaarne kogu renessansiaegses Itaalias, sest temas nähti sel ajal hinnatud väärtusi, eelkõige üksikisikut, kes julgeb reegleid rikkuda ja riskida, kuid võidab. Donatello Taavet on kujutatud võitjana, see on esimene vabalt seisev alastifiguur pärast antiikaega. Donatello töötas ka väljaspool Firenzet. Nt Padovas püstitas ta Gattamelata ratsamonument – esimene uusajal.
    Andrea del Verrocchio on 15. sajandi teise poole tähtsaim skulptor . Temagi tegi võiduka Taaveti pronkskuju ja kavandas Veneetsiasse Colleoni ratsamonumendi .
    16. sajand
    Michelangelo oli veendunud, et loominguvõime on Jumala kingitus mõnele üksikule isikule, kellel on seetõttu erilised õigused, aga ka kohustused. Ta sattus tihti konfliktidesse paavstidega, kes olid peamised tema kunsti tellijad.
    Michelangelo ei lootnud oma kunstile abi teadusest, vaid uskus oma isiklikku inspiratsiooni. Et paremini väljendada oma tegelaste hingeelu, kujutas ta neid pingeseisundis. 1504. aastal sai valmis 5,5 m kõrgune Taaveti figuur. See skulptuur oli erinev oma eelkäijatest, ta oli tahtejõuline vägilane, kes on valmis otsustavaks heitluseks. Keha poos ja üldistatud vorm teenivad hingelise ja vaimse tähenduse avamist. Samasuguse tähendusega on Moosese figuur, mis on osa hiiglaslikuna kavandatud, kuid lõpetamata jäänud hauamonumendist paavst Julius II-le. Mooses on kujutatud istuvana, kuid tema poosis ja näos väljendub rae usutaganejate vastu.
    Itaalia renessanssi maalikunst
    Itaalias töötas 15. sajandil sadu maalikunstnikke. Nende teoste temaatika oli enamasti usuline, kuid meelelise maailma väärtustamine muutis piiblitegelased kaasaegsete inimeste taoliseks. Pühalik ja ilmalik sulandus kokku. 15. sajandi II poolel sagenesid ilmalike sündmuste kujutamine ja kaasaegsete inimeste portreed. Üsna sajandi lõpus loodi üksikuid teoseid ka antiikmütoloogia teemadel. Kirikute ja kabelite seintele maaliti peamiselt freskotehikas, puutahvlitele temperavärvidega. 15. sajandi II poolel hakkasid levima ka õlivärvi, mis olid kasutusele võetud Madalmaades.
    Sandro Botticelli oli 15. sajandi II poole kuulsaim kunstnik Firenzes. Ta sai väga palju tellimusi linna rikastelt perekondadelt, eriti Medicite poolt. Tema maalides esined antiiktemaatikast, kuid „Venuse sünd” pole siiski lihtsalt antiikaja legendi illustratsioon ja aktimaali taastamine. Neoplatonismi kohaselt oli antiikaja müütide ja kristliku sõnumi sisu olemuslikult üks ning nõnda võidi leida sidet selle maali ja Neitsi Maarja vahel.
    Botticelli ei hoolinud ruumilisest sügavusest ega kehade mahulisusest. Kujutised on loodud tugevate piirjoonte abil. Kehad ei teotu kindlale pinnale, vaid näivad hõljuvat õhus. Veel tasapinnalisem on allegooriline maal „Kevad”. Botticelli hilislooming on usuliselt kirglik ja kohati lausa gootipärane.
    Kõrgrenessanss ei ole vararenessansi ideaalide teostumine, vaid ka nendest eemaldumine, uute eesmärkide või rõhuasetusega kunst. On omane kunstniku isiku tähtsuse enneolematu tõus. Hakati rõhutama kunstnike erinemist tavalistest inimestest.. varem oli laajaks vaid Jumal, nüüd tegid seda ka geniaalsed kunstnikud. Selline mõtteviis soosis kunstnike individualismi, auahnust.
    Leonardo da Vinci oli väga mitmekülgne inimene, ta oli Milano hertsogi õukonnas sõjaväeinsener, selle kõrvalt tegeles maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuriga. Ta on jätnud väga vähe lõpetatud teoseid, kuid väga rikkaliku kogu kavandeid ja ideid kunstide, tehnika ja teaduse vallas.
    Da Vinci kunst on üldistav ja suurejooneline, kuid selle loomisel toetud ta rohkem kogemustele ja nägemistajule kui matemaatikale. Nt „Madonna kaljukoopas ” õlimaali sügavus mattunud poolhämarusse, nii et pildi vormid ja värvid sulanduvad kokku. Pildi sügavuse detailid maaliti niisama selgepiirilised nagu esiplaani üksikasjad. Da Vinci arvestab ka õhuperspektiivi.
    Suur seinamaal „Püha õhtusöömaaeg” on Piibli järgi Kristuse ja tema 12 jüngri viimane koosviibimine, kus Kristus teatab, et nende seas on äraandja. Iga jünger reageerib oma temperamendi ja iseloomu kohaselt. Iga nägu on omaette psühholoogiline portree. Kristuse esiletõstmiseks on tema nägu ainsana varju jäetud. Leonardo lähtub inimestest ja tuletab ruumi nende suhtest . Harmoonias pildi terviku ja detailide vahel ongi kõrgrenessansi üks olulisemaid stiilitunnuseid.
    Leonardo arendas täiuseni inimeste välimuse jäljendamise, aga tema süvenemist inimese hingeellu hinnatakse veelgi kõrgemalt. Ta ise pidas inimese hingeliigutuste kujutamist maalija raskeimaks, aga väärikaimaks ülesandeks. Tema kuulsaim teos „Mona Lisa” veenab, kuivõrd keeruline ja ammendamatu võib olla inimese sisemaailma.
    Raffael oli teine kuulus kõrgrenessansi ideaalide väljendaja. Paavstide ülesandel töötas ta Vatikanis , kaunistades sealseid ehitisi seinamaalidega. Kõige täiuslikumaks peetakse kompositsiooni „Ateena kool”. Uhkete kaarte ja võlvide all mõtisklevad ja vaidlevad antiikaja filosoofid . Veenvalt on lahendatud Platoni ja Aristotelese esiletõstmine teiste seast. Nende õlgade kokkupuutekoht on punkt, kuhu koonduvad kõik perspektiivijooned ning nende peade taustaks on hele taevas. Veelgi tähtsamad on tahvelmaalid. Tema oli esimene kunstnik, kes kasutas õpilaste abi.
    Raffael lõi üldistatud ideaalkuju. Kõigis tema töödes valitseb ülev rahu, tasakaal värvi ja vormi, lüürilise ja dramaatilise, keha ja vaimu vahel. Tema lemmikmotiiviks oli madonna, kõik selleteemalised maalid on hümniks inimlikule emaarmastusele ja naiselikult õrnale ilule. Kõikide üksikfiguuride osa ja paigutus on ideaalses kooskõlas pildi põhiiseloomuga. Kompositsioon on sümmeetriline ja sageli kolmnurkne – keskel on kõrgem figuur, tema mõlemal küljel asuvad nt madalamad põlvitavad figuurid (Sixtuse madonna). Maastiku ja ümbritsevate esemete kujutamine jääb sageli tagaplaanile. Raffael eemaldus reaalsest elust, justkui tõustes sellest kõrgemale. Kuid siiski side reaalse maailmaga ei kadunud täielikult.
    Michelangelo maalitud on Vatikanis asuva Sixtuse kabeli lagi ja altarisein. Ta täitis selle tellimuse üksi, töötades kabeli lae all mitu aastat. Idaseina kompositsioon „viimne kohtupäev” sai valmis ligi 30 aastat hiljem. Maalingute motiivid on võetud Piiblist, kuid talle ei piisanud piibliloo ümberjutustamisest. Kogu tema loomingut täidab eriline pinge. Lage katavad täiuslikud, hästiarenenud inimkehad, kuid nende poosid on vägivaldsed ja kohati lausa võimatud. Kõige ilmekam stseen on Aadama loomine. Üldmulje on jõuline ja dramaatiline. Michelangelo käsitles inimesi skulpturaalselt, inimkeha vorme varju ja valgusega modelleerides. Veel üsk tähtis teos on Medicite hauakamber Firenzes, kus Medicite ideaalportreedega on ühendatud allegoorilised päevaaegade figuurid.
    Tizian pühendas oma pika elu maalikunstile ja eriti tema mõjul muutus õlivärvidega lõuendile maalimine uusaegse maalikunsti peamiseks tehnikaks. Tema maalide temaatika on väga mitmekesine. Kuulsuse tõi talle hiigelpannoo „Maarja taevaminek” (kolmnurkne kompositsioon. Usuteemade kõrval on Tizian maalinud palju teoseid, mis väljendavad juubeldavat elurõõmu ja maise ilu imetlemist („Taevane ja maine armastus”, „ Flora ”, „Tüdruk puuviljadega”). Tema teoste tihti kontrastsed, aga alati varjurohked värvipinnad ei ole siledaks viimistletud , vaid näha on pintslitõmmete jäljed.
    Tizian oli kõrgelt hinnatud hingeelu eritlejana. Ta sai palju tellimusi ning võis nautida edu ja loominguvabadust. Tema vanaduses maalitud teostes on värvi tihti väga paksult ja seda on lõuendile kantud ka näppudega. Joonistatud vormid kaovad, kuid naid asendavad poolhämarast taustast heleduste ja värviliste pintslitõmmete abil välja kasvavad vormid. Maalimise põnevus näib muutuvat tähtsamaks kui elu jäljendamine.
    Jan van Eyck oli esimene suurmeister Põhja-Madalmaades. Tema värvide kalliskivitaolist sära ja nagu sisemist hõõguvust on peetud järeleaimamatuks. Ruumikujutuses ei jäänud van Eyck palju maha kaasaegsetest itaallastest. Vahel ta kasutas tsentraalperspektiivi, aga veelgi rohkem värviperspektiivi, mis on rohkem kooskõlas loomuliku nägemisega. Värvide abil saab pildil luua sügavusillusiooni, maalides eespool olevad objektid soojemates, tagapool olevad külmemates toonides. Näiliselt ainult ilmalikus teoses „Arnolfini abielupaar ”, mis kujutab itaalia kaupmehe Arnolfini abiellumist, on van Eyck seinal olevasse peeglisse maalinud ka iseenda kui sündmuse tunnistaja ning mitmete detailidega vihjanud abielu pühadusele.
    Kõige kaugemal itaalialikust humanismist on pessimistliku fanatisti H Boschi looming. Inimene on tema tõlgenduses armetu, loomalik ja irratsionaalne olend , kes on määratud hukkumisele. Tema kolmeosaliste altarimaalide vasakpoolsel pildil on tavaliselt kujutatud pattulangemine ja Paradiisist väljaajamine, keskel maine elu oma pattudega, paremas servas aga vääramatu karistus põrgupiinade näol.
    Saksa kõrgrenessansi esindaja on Albrecht Dürer. Ta oli mitmekülgne kunstnik ja teadlane , muuhulgas eriti graafikatehnika võimaluste avardaja. Ta oli viibinud Itaalias ja Madalmaades ning ühendas nende maade kunsti mõjud saksalike traditsioonidega. Tema loomingus liitub detailidesse süvenenud loodusvaatlus süsteemi ja üldistuse taotlusega. Ta uskus, et maalikunst on oskus mõõta. Ilureegleid aga ei otsinud antiigist, vaid oma kaasaegsete inimeste mõõtmetest.
    Dürer täitis mitmeid katoliku kiriku ja keiser Maximiliani tellimusi. Laia leviku saavutasid puulõikesarjad, mis kujutasid Kristuse kannatuslugu ja Maarja elu. Paljufiguurilistes altarimaalides ei saavutanud ta küll itaalia kunstile omast ühtsust ja voolavust, kuid Düreri kunsti võluks on fantaasiaküllus, inimtüüpide valik ja tunnete usutavus . Kõige täiuslikumad maalid valmisid tema viimastel eluaastatel. Dürer on esimene kunstnik, kelle loomingus on oluline koht autoportreedel, ühele neist on ta end kujutanud Kristusena, viidates kunstniku loomingu sarnasusele jumaliku loomistööga. Ka mitmete teiste teoste, näiteks vasegravüüride „Rüütel, surm ja kurat” või „ Melanhoolia ” paljude allegooriliste detailide hulgas on selliseid, mida võib seostada kunstniku endaga.
    Maalikunstis järgisid prantslased enamasti itaalia eeskujusid . Silmapaistvalt iseseisvad olid prantslased siiski portreekunstis. Parimad portretistid olid Jean Clouet ja tema poeg Francois . Nad töötasid õukonnas ja portreteerisid sealseid tegelasi. Lisaks õlimaalidele, mis olid realistlikul, jahedalt täpsed, aga kuivavõitu, on neilt säilinud hulgaliselt portreejoonistusi. Neis on tundlikult kirjeldatud portreteeritavate iseloomu ja seisundit .
    Renessanss Eestis
    Madalmaades õppis üks kuulsamaid Eestist pärit kunstnikke Michel Sittow. Ta töötas mitme Euroopa valitseja õukonnas ja kujunes üheks hinnatumaks portreteerijaks. Madalmaade peenmaalitehnika meisterliku valdajana maalis ta suhteliselt väiksemõõtmelisi pilte, mille tumedal neutraalsel taustal ta kujutas säravate varjundirohkete värvidega tavaliselt poolfiguur-portreid või madonnasid.
    16. sajandi Eestis polnud teisi Sittow’ tasemega kunstnike, kuid renessansiliku kunsti hakkasid siin viljelema paljud meistrid, eelkõige Tallinnas ja Narvas. Arhitektuuris tõi see kaasa sisekujunduse muutumise valgusküllasemaks ja mugavamaks. Majadele ehitati ärklid.. sajandi lõpul levis Eestisse Madalmaade manerismi mõju. Hollandist tuli kujur ja arhitekt Arent Passer. Tema tähtsamad teosed on Pontus De la Gardie hauamonument toomkirikus ja Mustpeade fassaat. Ta on leidnud tuge Florise mustriraamatust.
    15. Barokk . Bernini, Perrault, Rastrelli, Carracci, Caravaggio , Rubens , Velazques, Hals , Rembrant , Poussion, Lorrain
    Baroki üldiseloomustus (korrapäratu pärl)
    Eri maade ebaühtlase arengu tõttu on 17. sajandi kunsti erinevused väga suured. Kunsti üldilme järgi võib selleaegse Euroopa maad jagada kolme rühma:
    • Maad kus absolutism tegutses tihedas liidus katoliikliku vastureformatsiooniga. Nende maade kunstis, eriti arhitektuuris olid esikohal kiriku huvid. Siia kuulusid eelkõige Itaalia, Hispaania , Austria, Lõuna-Saksamaa, Lõuna-Madalmaad (Belgia).
    • Absolutistlikud maad, kus ilmalik võim oli kiriku oma huvidele allutanud ja kunsti ilmet kujundasid peamiselt õukonna tellimused. Nt Prantsusmaal, Saksamaa väikemonarhiad ja Inglismaa enne revolutsiooni 1640.
    • Piirkond, mille keskuseks oli kapitalistlik ja protestantlik Holland , kus ei hoolitud absolutistlike maade paraadlikkusest ning põlati katoliku kiriku rikkalikku ja tundeküllast kunsti. Revolutsiooniaegsel ja –järgsel Inglismaal olid sellised puritaanlikud meeleolud veelgi tugevamad. Ühine vastuseid katoliku maailmale tõi hollandi kultuuri mõjupiirkonda ka Põhja-Saksamaa ja Skandinaavia.

    Baroki tunnustele vastas täiel määral ainult esimesena nimetatud maade kunst, teise maaderühma kunsti on iseloomustatud klassitsismina, sest seal püüti rohkem toetuda klassikalise antiikkunsti eeskujudele. Hollandi piirkonnas saab rääkida klassitsismist vaid arhitektuuris, kujutav kunsti näol on pigem tegemist realismiga. 17. sajandil on olulisi ühisjooni, mida iseloomustavad liikumine, pinge, kontrastid ja üksikosade alistamine maalilisele tervikule.
    Barokk-kunsti sünnimaaks sai jällegi Itaalia. Siin asus vastureformatsiooni vaimne keskus – Rooma. Kunstnikele anti suuri tellimusi. Kunst pidi olema esinduslik ja tore, see pidi sümboliseerima usu ülevust ja jõudu. Soositi elulähedust, kirikukogu soovitas õpetada usku lihtsate eluliste näidete abil. Kuna kirik ja teadus aina eemaldusid üksteisest, pidi kirik kasutama rohkem meelte ja tunnete mõjutamist.
    Barokk-kunsti puhul tuleb mainida ka selle suurt rahvuslikkust. Ta toetus eelkõige meeltele ja tunnetele ning nähtavasti suutis just seepärast edukamalt köita laia publikut. Igatahes on barokk jätnud paljude maade rahvakunsti sügavama jälje kui hilisemad stiilid. Nt rahvariietes on barokiaegne ametlik mood sageli äratuntav.
    Barokk arhitektuur
    Itaalia arhitektuuris sai taas esmajärguliseks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks muutus pikergune hoone. Siseruum ei jagunenud löövideks, vaid moodustas ühe avara saali. Külglööve asendasid sageli kabeliteread kiriku põhja- ja lõunaküljel. Valgusallikateks olid aknad, mis asusid kupli allosas , seega koondus valgus kiriku idaossa (kooriruumi) tõstis seda esile ja aitas siduda kogu kiriku sisemuse ühtseks tervikuks. Vahel moodustus hoone põhiplaan üksteisesse põimunud ovaalidest.
    Suure tähtsuse omandasid kiriku siseruume kaunistavad skulptuurid ja maalid, kuid tegemist oli pigem dekoratiivsete detailidega. Nad püüavad mõjutada inimese tundeid , hämmastada teda ning tekitada imetlust ning aukartust. Laemaalidel kujutatakse sageli arhitektuurdetaile ning tõeline ja illusoorne ruum kipuvad vaataja silmis segunema. Kogu see kirev mass peidab enda all kiriku konstruktiivset süsteemi (nt laed olid tehtud puust).
    Olulise tähtsuse omandasid kuppel ja läänefassaad. Viimase keskosa on kahekorruseline. Kirsast ülemist ja laia alumist korrust ühendavad külgedel voluudid. Fassaadi detailid on enamasti samad mis renessansipäevilgi (poolsambad, pilastrid, viilud, seinaorvades seisvad staatuad), kuid üldmulje on erinev. Kõik detailid on allutatud tervikule ning neil puudub konstruktiivne ülesanne. Üldmulje on dünaamiline, rahutu ja maaliline nagu siseruumilgi. Tavaline on arhitektuuriliste vormide kuhjumine , palju esineb ebasümmeetriat.
    Lorenzo Bernini rajas Peetri kiriku ette Peetri väljaku, mille ovaalne põhiplaan laseb väljakul mõjuda avaramana ja kiriku fassaadil kõrgemana. Väljakut piirab kahekordne kolonnaad (sammaste rida). Barokkstiil ei pidanud oluliseks ainult uhkeid üksikhooneid, vaid ka nende paigutust linnaruumis. Bernini kujundatud on Novana väljak ning selle keskel obiliski ja skulptuuridega kaunistatud purskkaev.
    Suur muutus kogu kunstielus algas, kui võimule sai Louis XIV. Kunst muutus absolutistliku valitseja ülistamise vahendiks. Pariisis otsustati edasi ehitada Louvre ’i lossi ja kujundada selle idakülg. Töö juhtivaks arhitektiks sai Claude Perrault. Prantslased eelistasid kõrgrenessanssi ja selle kaudu ka antiikkunsti traditsioone ning Louvre’i idafassaad sai klassitsistliku lahenduse. Ta on kolmekorruseline, alumisele soklikorrusele toetuvad võimsad, üle kahe korruse ulatuvad paarissambad (kolossaalorder), mis loovad rahuliku ja piduliku rütmi. Keskel oleva värava kohal on antiiktempli viilu meenutava katusega paviljon .
    18. saj keskel levis Peterburis ja selle lähiümbruses toretsev hilisbarokk . Selle järjekindlaim esindaja oli itaalia päritolu Rastrelli. Tema kavandatud paljudest hoonetest on tähtsamad Talvepalee ja Smolnõi kloostri kirik Peterburis ning suveloss Tsarskoje Selos. Rastrelli ehitas ka Kuramaa hertsogkonnas , praeguses Lätis Jelgava ja Rundale lossid.
    Barokk maalikunst
    Roomas oli barokkmaalis kaks suunda:
    Caravaggio, kes rajas barokk-kunsti naturalistliku suuna. Kunstnik oli pärit lihtrahva hulgast ning see innustas teda kujutama lihtrahva esindajaid ja igapäevast elu. See polnud enamasti siiski eesmärk omaette, vaid vahend usulise teema käsitlemiseks. Ta kujutas imesid ja märtrite kannatusi nõnda, et tavaline usklik neid tõestisündinuks saaks pidada. Teda eristas kõrgrenessansist idealiseerimise puudumine. Täiesti uudne oli tema maalide kompositsioon. Inimeste poosid mõjuvad juhuslikena, piltide tegelased ei esine vaataja suunas, vaid elavad oma elu, seetõttu vaataja ja pildi ruum sulanduvad. Kõik pildi tegelased ja esemed on selgete piirjoontega ja rõhutatult mahulised, mida aitab rõhutada heletumedus . Eriline osa on valgusel, mis suundub pildi tähenduslikesse sõlmpunktidesse tavaliselt ülevalt. Valgusvihk vastandub ülejäänud pildi tumedusele, mistõttu hakati rääkima „keldriluugivalgusest”.
    Kuid lihtrahvas eelistas kirikutes näha kunsti, mis erineks eluproosast ja pakuks ebatavalist ilu. Sellist kunsti hakkasid looma Carraccid ja nende poole rajatud Bologna akadeemia kunstnikud. Nad vastandusid manerismile, võttes appi idealiseerimise. Rooma Palazzo Farnese lage maalides võtsid nad eeskujuks Sixtuse kabeli lae, aga inimeste kehad olid Raffaeli-päraselt idealiseeritud. Laemaalidel näib, et valgus suundub pildil kujutatud kehadele altpoolt.
    Bologna koolkonna liikmed maalisid usulise sisuga paljufiguurilisi altarimaale ja enamasti antiikmütoloogiateemalisi freskosid. Koolkond oli mitu sajandit eeskujuks kogu Euroopa nn akadeemiliselt kunstile.
    Hispaania maalikunstile on omane elulähedus, kuid see saavutas hoopis suurema rahvusvahelise menu . Manerismist loobumisele andis tõuke Caravaggio looming. Suurim realist hispaania barokkmaalis oli 17. sajandil Diego Velazquez . Usulise temaatika asemel maalis ta kaasaegseid inimtüüpe ja olmestseene. Isegi mütoloogilisele teemale andis ta olustikulise tähenduse (Vulcanose sepikoda). Velazquezest sai Hispaania kuninga õuemaalija. Portreed kuningast , tema perekonnast ja ministritest on psühholoogiliselt sügavad ja veenvad. Süngeilmelise paavsti Innocentius X portree kohta olevalt halvustavalt öeldud, et see on „liiga sarnane”. Õukonnas maalis ta ka mitmeid olmestseeniks muudetus grupiportreid (Õuedaamid). Madalmaade linna Breda alistamise jäädvustas kunstnik suurel maalil „Breda alistamine”, millel nii võitjaid kui võidetuid on kujutatud väärikate ja sümpaatsetena. Võrreldes Caravaggio loominguga on Velazqueze looming varjundirikkam, värvikam, heledam ja õhulisem. Lahtisem pintslilöök võimaldas tal veenvamalt edasi anda valguse mõju vormidele ja värvidele.
    Hispaania võimu alla jäänud Lõuna-Madalmaades (Flandrias) loodi äärmuslikku barokklikku maalikunsti. Selle suurim esindaja oli Peter Paul Rubens. Menuka kunstnikuna oli ta teretulnud kõrgemas seltskonnas ja õukondades. Tohutu edu ja tellimuste hulk sundis teda kasutama õpilaste abi, paljude suuremate teoste puhul on ta ise teinud vaid kavandid ja viimistlused.
    Rubensi teoste temaatiline haare oli lai – Piibel , antiikmütoloogia, palju oli allegoorilisi ja dekoratiivseid teoseid, aga ka portreid ja maastikupilte. Mitmed suured teosed Kristuse kannatusloost olid mõeldud altarimaalidena. Sarja allegoorilisi ajaloomaale tegi Rubens Prantsuse kuninga lese Maria de’ Medici tellimusel. Paljudes mütoloogiapiltides valitseb kristlusele üpris võõras ohjeldamatu meeleline nautlemine.
    Ta ühendab eluläheduse ja idealiseerimise. Efektsemalt kui keegi teine kujutab ta ebareaalset võimalikult reaalsete vahenditega. Seda võimaldab tal itaalialiku üldistamise ja värvitoreduse liitmine Madalmaade traditsioonidega, erinevate materjalide ja üksikasjade usutava kujutamisega.
    Kompositsioonis pole jälgegi tasakaalukast kolmnurgast, vaid massid suunduvad piki pildi ristuvaid diagonaale. Dünaamika küünib vahest lausa märatsuseni. Lopsakad, elujõust pakatavad kehad katavad vääneldes ja põimudes peaaegu kogu pildipinna. Siiski kompositsioon on väga ühtne, kusjuures üksikfiguur võib sootuks kaotada iseseisva tähenduse. Kogumulje on toretsev ja jõuline. Tal on ka lüürilisi maastikke ja portreed, kus ta ei püüa iga hinna eest olla suurejooneline ja hämmastav..
    Kõige silmapaistvaim hollandi meister oli Rembrant Harmenz van Rijn . Tema maalide süžeed sarnanesid sageli teiste kunstnike omadega, kuid tema poolt kujutatud stseenid ja portreed muutusid üldistuseks, millel on sügavam sisu. Inimese hingeelu peen analüüs ei olnud mitte omaette eesmärgiks, vaid ligimesearmastuse väljenduseks. Rembrant armastas neid, keda kujutas, ta mõistis nende nõrkusi ja andestas nende puudused. Mõõdupuuks sai inimese sisemaailma.
    Rembrant võitis tunnustuse grupiportreega „Dr Tulpi anatoomialoeng”. Järgneva kümne aasta jooksul maalis ta peamiselt portreid (eriti oma naisest Sakiast) ja mütoloogilisi või piibliainelisi kompositsioone. Neid teoseid iseloomustab bravuurne elurõõm, toredusküllus, soojad kuldsed toonid („ Danae ”, „Autoportree Saskiaga”) mitmes töös on tunda itaalia baroki mõju.
    Pärast Saskia surma algasid Rembrantil majanduslikud raksused. Kunstniku looming arenes aga tõusujoones. Ta ei saavutanud oma töödes väljendusrikkust enam mitte efektsete pooside ja silmatorkava miimikaga, vaid ta teoste poeetiline hingestatus on loodud kõige lihtsamate vahenditega („Püha perekond”)murranguliseks sai suuremõõtmeline grupiportree „Öine vahtkond ”. Selles loobus kunstnik traditsioonilisest publikule meeldivast kompositsioonist, mis andis kõiki tegelasi edasi võimalikult täpselt.
    Rembranti hilisemad teosed on vabad, näiliselt täiesti juhusliku kompositsiooniga, lihtsad ja monumentaalsed. Algus muutus mahedamaks, hajuvaks, käsitluslaad järjest maalilisemaks. Viimastel eluaastatel loodud teostes on psühholoogiline sügavus ja humanism leidis kordumatult täiusliku kehastuse (”Autoportree”, „Kadunud poja tagasitulek”).
    Malides tagab ühtsuse ja terviklikkuse omapärane valguskäsitlus. Valgus on talle peamiseks väljendusvahendiks, see koondub teose sõlmpunkti, kompositsiooni keskmesse, jättes kõrvalfiguurid salapärasesse hämarusse. Valguse ja varju piirid pole teravad. Kuid mõttetu on otsida valgusallikat.
    Peamised žanrid Hollandi maalikunstis olid olustikumaal , portreekunst, natüürmort ja maastikumaal. Üks kõigi aegade suurimaid portreemeistreis oli hollandlane Frans Hals. Ta sidus grupi- kui ka üksikportreed olustikulise tegevusega , millega saavutas erilise elavuse ja loomulikkuse. Ta oskas tabada momenti , mil kujutatava isiku iseloom avaldus kõige paremini. Tema maalimislaad oli vaba ja hoogne, pintslilöögid jõulised ning selgestiloetavad.
    Nicolas Poussin sai hea klassikalise hariduse, arendas selle najal kunstiteooriat ja kasutas oma loomingus teemasid antiikmütoloogiast ja –kirjandusest. Tema teosed sobisid selliste aadlimeeste kodudesse, kellel jätkus haridust Poussini teemade ja tegelaste äratundmiseks.
    Poussin kujutas üllaid ja tõsiseid tegusid . Tegevus toimub tavaliselt antiikarhitektuuri foonil ning mõjub mõnevõrra teatraalselt, tegelaste tunded on aga kujutatud jahedalt, ilma spontaansuseta. Piltide meeleolu on suursugune ja pidulik, kuid mitte rõõmus ja muretu. Tihti on piltides nukker vihje aja vääramatule kulgemisele ja surma paratamatusele. Ta on maalinud ka nn ideaalmaastikke. Sellised pildid ei kujuta ühtki tegelikku maastikulõiku, vaid naile on koondunud põnevaid, sageli antiigile viitavaid üksikasju. Kui ideaalmaastiku foonil tegutsevad stafaažina mütoloogilised kangelased, nim seda ka heroiliseks maastikuks. Poussini kunst on mõistuspärane, selles valitsevad kord, selgus ja mõõdukus, aga ke meeleline värskus.
    Claude Lorrain arendas edasi maastikumaali stiili ja lõi uue kompositsiooniskeemi. Pildi külgedel asuvad tumedate kulissidetaoliste massidena puud, varemed vms, keskel aga avaneb vaade kaugusesse. Lorraini laad oli maalilisem ja barokilikum kui Poussinil, kuid ikka selge ja ülevaatlik. Lorraini ideaalmaastikes on stafaaži osatähtsus väike ja lüüriline meeleolu sünnib peamiselt õhu, valguse ja atmosfäärinähtuste kujutamisega.
    Barokk skulptuur
    Barokkskulptuuri kuulsaim meister oli Lorenzo Bernini. Bernini väljendusvahenditeks said rahutud, liikuvad massid. Barokk-kunst oli maaliline. Bernini peamiseks huviobjektiks said liikumine ja muutumine. Tema kujud ei ole endassesuletud, vaid lasevad tunda ruumi ja ümbrust. Nad on mõeldud vaatamiseks igast küljest. Portreteeritavaid on ta alati näinud liikuvas, juhuslikus, aga väga ilmeks ning efektses poosis. Ta on eelistanud igasuguseid võitlus- ja röövimisstseene.
    Bernini lahendab uut moodi Taaveti figuuri, kujutades teda otseselt võitluses. Kuulsas Apolloni ja Daphne grupis on imetlusväärne, kuidas marmoris on suudetud edasi anda mitte ainult hoogne liikumine, vaid ka õrna inimkeha moondumine puukooreks ja juuste muutumine oksteks. „Püha Teresa ekstaasis” on marmoris kujutatud mitte ainult pühaku ja ingli figuurid, vaid ka pilv. Püha Teresa tundeküllases näos peegeldub „magus valu”, mis olevat teda ta enda sõnul täitnud, kui ta oma nägemuses kohtas inglit. Bernini lõi hulgaliselt dekoratiivteoseid linnaruumi ja kirikutesse, nt Peetri kiriku altari kohale spiraalsammastele toetuv ehiskatuse (baldahhiini).
  • Rokokoo . Bousher, Watteau , Gainsborough
    Louis XIV ja Louis XV õukond pimestas kogu Euroopa. Võõrdunud ühiskondlikult kasulikust tegevusest, viitsid aadlikud aega pidutsedes. Sügavmõttelisust ja tõsimeelsust põlati, selle asemel hinnati pealiskaudsust, kuid väljenduselt meisterlikku vaimukust ja pikantset nalja . On loomulik, et ka 18. saj kunstis pidid toimuma muutused. Kunst pidi alla kriipsutama elu mõnusid, pidi olema meelelahutajaks ja aitama unustada muresid , mida hakkasid Prantsusmaad ähvardama. Nimelt sagenesid lüüasaamised sõdades ja riigikassa oli pankroti äärel. Isegi vananev Louis XIV soovis, et kunst oleks vabam ja rõõmsameelsem ning laskis Versailles ’ parki ehitada kergema, vähem paraadliku palee Trianoni .
    Versailles’ luksusest tüdinuile ehitati linnapaleesid, mille ruumide sisekujunduses loobuti välisarhitektuuri detailide (nt poolsammaste, karniiside jne) kasutamisest, sest need tundusid olevat liiga raskepärased. Selle asemel kaeti seinad suurte pannoodega, mida eraldasid üksteisest peened liistud või raamid . Liistudest hargnes ebasümmeetriline, õrn ja kapriisne ornamentika, sageli ülekullatud kipsist. Motiivideks olid naturalistlikud ja lopsakad taimevarred ning lehed. Väga sage oli ka merekarbi poolmikku meenutav motiiv (nn orvand ), mille prantsuskeelsest nimetusest rocaille tuleneb ka uue stiili nimetus – rokokoo. Seinapinnad värviti heledates toonides (eelistatud oli valge, kuld, nn pastelltoonid), sisekujunduses kasutati sageli suuri peegleid. Rokokoo siseruum püüdis olla intiimne ja võluv. Muutus ka mööbel, nt baroklikud rasked troonitaolised toolid asendusid lainjate piirjoontega kergete toolidega, mis võimaldasid mõnusat istumist. Euroopasse levib hiina kunsti mõju, nii et räägitakse nn hiinatsemisest. Luksuslikud ja eksootilised materjalid sobisid rikastama sisekujundust. Vahel kasutati buduaaride seinte katmiseks hiina siidi ja armastati erineva suurusega portselannõusid. Rokokoo pole siiski kõikehaarav stiil nagu barokk, sest nt välisarhitektuuris jäigi üldjoontes püsima senine, baroklik laad. Rokokoo valitsusajaks loetakse aastaid 1710 – 1760 ja tema jälgi leitakse rohkem plastikas ja maalikunstis kui arhitektuuris.
    Skulptuuris on näha baroki jõuliste vormide pehmenemist, õrnemaks ja ümaramaks muutumist. Levib pisiplastika (eriti portselanist ), mis on enamasti koketeeriva maiguga nagu kogu rokokookunst. Kuninga maitsemuutus aitas neid kunstnikke, kes ei olnud rahul Kunstiakadeemia rangete reeglitega. 18. saj lõppes nn poussinistide ja rubensistide vaidlus viimaste võiduga. Rubensistid soosisid mitte ainult värve, vaid ka uudsust ja spontaansust. Eespool nimetatud omadused on kõige ilmsemad Watteau loomingus. Tema maalides võlub meid meisterlik õhu ja valguse ning looduse ja uhketes tualettides inimeste sidumine ühtseks nüansirohkelt maaliliseks ja elurõõmsaks tervikuks. Watteau armastab õrnu, sageli läbipaistvaid värvitoone, sagedasemad on roosad, helesinised, helelillad ja kuldsed toonid, kuid mitte puhta värvi laikudena, vaid peente varjunditega lõuendile kantuna. Elurõõm on tema teostes segunenud õrna lüürilisuse ja melanhooliaga. Kuigi tema maalide süžeeks jäi peamiselt lõbutsev seltskond , ei samastu kunstnik oma piltide tegelastega, vaid vaatleb neid justkui nukralt või peene irooniaga kõrvalt. Paljud Watteau pildid mõjuvad teatrietendustena või kujutavadki näitlejaid. Nõnda valitseb tema loomingus fantaasia ja tõelisuse vaheline mäng.
    Rokokoo kõige tüüpilisemaks esindajaks võib pidada Boucher’d, kes oli rubensistide poolt üle võetud Kunstiakadeemia direktor . Tema maalid on eeskätt dekoratiivsed ning kohaldatud rokokoo interjöörile. Maalide süžeed olid tal enamasti allegoorilised, kuid lahendusviis teistsugune kui nt Poussin’il või Rubensil. Jõulise ilu asemel näeme lodevas poosis naisi, kelle ümber keerlevad kavalerid , õhus lendavad tiivulised putod või väikesed Erosed. Paljud rokokoo kunstnikud olid tõelised tehnilised virtuoosid. Enamik neist aga loobus elu vaatlusest, niipea kui oli omandatud teatud vilumus ning hakati maalima mälu järgi. Koloriit muutus mahedaks, sageli läägeks.
    Inglise kunstnik Gainsborough oli vahetu, spontaanne ja rokokoolik. Ta maalis peamiselt provintsiaadlikke ja keskklassi esindajaid. Maalidel näeme rahulikke inimesi istumas, seismas või jalutamas, tihti maastiku või pargi taustal. Täies pikkuses figuurid on pisut puised, kuid väga elegantsed. Õrna õhulise pintslitöö ja varjundirohke koloriidiga on loodud lüüriline, pisut unistuslik meeleolu.
  • Klassitsism . David, Ingres
    Saja aasta pikkune ajajärk – 1750-1850 – oli suurte muutuste aeg Euroopa kunstielus. Tekkisid kunstinäitused ja nende tagasiside, st kunstikriitika. Vähenes kunstitellijate osatähtsus ning kasvas kunsti loomine ja näitamine anonüümsele publikule. Klassitsism ja romantism olid samaaegsed ning osaliselt läbi põimunud kunstinähtused, siiski on nad eri tasandite või eri tüüpi mõisted. Klassitsism tähistab kindlate vormitunnetustega stiili, romantism on aga omapärane ellusuhtumine ja mõtteviis, mis võib väljenduda erinevates stiilides ja vormides .
    Vanakreeka ja rooma kunsti mõju hilisemale läänemaisele kunstiajaloole pole kunagi lakanud, kuid huvi antiigi pärandi vastu on läbi elanud tõuse ja langusi. Seni suurim huvi tõus klassikalise pärandi vastu algas Euroopas 18. saj II poolel. Kunstis väljendus see stiilina, mida nim klassitsismiks. 18. saj on nim valgustusajaks. Valguse all on siin mõeldud mõistuse ja tõe valgust. Usuti mõistuspärastesse loodusseadustesse ning nendele toetuvasse maailmakorda ja harmooniasse. Seetõttu muutusid reeglipärasus ja kord uuesti suuremateks väärtusteks ka kunstis. Mõistuspärase elulaadi ja mõtteviisi igavesti kehtivaid eeskujusid usuti leidvad antiikajas. Samal ajal, kui huvi antiigi vastu tõusis, muutus selle pärand ka kättesaadavamaks. Kunstnikud, kunstiajaloolased ja arhitektid pääsesid lihtsamini kui varem imetlema, uurima ja mõõtma mitte ainult rooma, vaid ka seni vähe tuntud vanakreeka ehitusmälestisi. Suursündmusteks kujunesid Pompij ja Herculaneumi väljakaevamised, mis avasid antiikkultuuri selle ennenägemata rikkuses ja mitmekesisuses.
    Klassitsistlik arhitektuur püüdis eeskujuks võtta antiikehitisi, niihästi üldlahenduses kui ka detailides. Selleks mõõdeti ehitisi ja nende varemeid Itaalias ja Kreekas. Nende põhjal anti välja käsiraamatuid, mis levisid kogu Euroopas. Valgustajate ideoloogia mõjul oli paljude arhitektide eesmärk mitte ainult ilus ehitis, vaid arhitektuuri abil ühiskonnaelu reeglipärasemaks ja mõistlikumaks muutmine. Tunduvalt kasvas renessansiajastu arhitekti Palladio mõju, sest ka tema oli nõudnud antiikarhitektuuri reeglite täpset järgimist. Antiigi ja Palladio mõjul armastab klassitsism kolossaalorderit (õle kahe korruse ulatuvaid sambaid) ja sammasportikust (antiiktempli otsafassaadi meenutavat väljaehitist). Klassitsism ei nõudnud siiski otsest antiigi jäljendamist, vaid antiikkunstist tulenevate reeglite kasutamist. Ehitised on sümmeetrilised ja plokiviisiliselt liigendatud, vastandina baroklikule kõigi üksikosade ühtesulamisele. Lihtsus, rangus, reeglipärasus ja suurejoonelisus on klassitsistlikule arhitektuurile omased jooned. Ampiirstiil kaldus rooma ja isegi vanaegiptuse eeskujude poole, sest need olid toredamad ja massiivsemad ning sobisid paremini esindusarhitektuuri tellijaile.
    Sisearhitektuuris asendusis rokokoolik kergus ja asümmeetria juba varaklassitsismi päevil rangema ja tagasihoidlikuma kujundusega. Seinapaneelide kasutamine jäi püsima, kuid dekoratsioon muutus oluliselt. Kõik motiivid püüti kujundada sümmeetriliselt, ornamentika, milles rokokoo ajal valitsesid naturalistlikud taimemotiivid, muutus sõltuvaks kreeka ja rooma eeskujudest. Levinud motiivideks olid hammaslõige, meander, helmisnöör, munavööt jne. Kõige lihtsam ja rangem oli direktooriumistiil , see kasutas vähe kaunistusi, ainult Pompeji seinamaalidelt laenatud motiivid olid populaarsed. Ampiirstiil oli jälle rikkalikum, raskepärasem ja paraadlikum. Kaunistuste hulka lisandusid vaasid, urnid, loorberipärjad ja mitmed motiivid vanaegiptuse kunstist, nt tiivulised sfinksid.
    Nii nagu arhitektuurgi, sõltus antiigieeskujudest ka skulptuur. Vanakreeka plastikat jäljendati nii vormikäsitluses kui ka motiivide valikul . Materjalidest oli eelistatum marmor. Isegi kaasaegsete tegelaste portreid püüti lahendada kreekapäraselt. Väga armastatud olid antiikmütoloogiast võetud süžeed. Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena, eelistatud olid alastifiguurid. Detailidest hoiduti, mistõttu kujud tunduvad üldistatud ja idealiseerituna. Klassitsism püüdis ka dramaatilistes stseenides iga hinna eest jääda soliidseks, rangeks ja suursuguseks.
    Maalikunstil polnud antiikajast otsest eeskuju leida ja seetõttu püüdsid maalijad võtta eeskujuks skulptuure, eriti reljeefe. See viis silueti ja üldise joonistuse domineerimisele. Värv kui väljendusvahend jäi tagaplaanile, nii et mõned maalid meenutavad koloreeritud joonistusi. Varaklassitsistlikus maalikunstis hakkasid kehtima reeglid, millest üleastumist peeti lubamatuks. Rokokooliku kergemeelsuse asemel hakati nõudma mehisust ja eetilisi väärtusi. Kunst pidi olema moraliseeriv ja õpetlik. Revolutsiooni ja suurte sõdade ajal asendus olustikuline varaklassitsism kõrgklassitsismiga. Selle püüe poliitilisi ja eetilisi ideaale otseselt kujutavasse kunsti üle kanda viis pateetiliste ideaalskeemide loomiseni. Süžeed valiti sageli antiikajaloost ja mütoloogiast, eriti armastati selliseid motiive, mis olid allegooriliselt seotus kaasaja sündmustega. Maalide ülesehituses võeti eeskujuks peamiselt kõrgrenessansi meistrite teoseid, kuid kalduti palju suuremasse idealiseerimisse. Inimestele anti tardunud ja teatraalsed poosid. Pildi ülesehitus on tasakaalukas, sümmeetriline ja rahulik. Tihti on pildis ainult kaks plaani – esimene, kuhu on koondatud kogu tegevus, ja peaaegu detailideta taust. Maastikumaalile ei pööratud erilist tähelepanu ja takerduti juba Poussinist lähtunud ideaalmaastiku põhimõttesse. Vähenes huvi elava looduse ja eriti valguse vastu, mis oli olnud barokkstiilis ideaalmaastike peamiseks võluks. Klassitsistlik maastik on seetõttu enamasti kuiv ja vaese koloriidiga. Langus tabas olustiku kujutamist, sest see oli klassitsistide arvates madal ja proosaline, selles ei leitud suurejoonelisust ega ülevust, mida peeti kunsti vältimatuks tunnuseks.
    Kõrgklassitsismi kuulsaim kunstnik oli prantslane David. Tema teos „ Horatiuse vanne” oli suure ühiskondliku tähtsusega ja kaasaegsed pidasid seda revolutsioonilise vaimulaadi selgeks väljenduseks, sest pildi süžee meenutas neile kodanikukohuste ülimuslikkust. David reageeris oma tähtsamate teostega Prantsusmaa poliitilisele arengule. 1790. oli ta innukas jakobiin ja mälestas Marat’ tapmist siiralt leinava teosega. Edasi saab Davidist Napoleoni visuaalse kultuse rajaja. Ta elab kaasa tema tõusule ( hiiglaslik „ Napoleon I ja Josephine’i kroonimine …”), sõjalistele võitudele kui ka langusele. Suurepärased oma lihtsuses ja selguses on Davidi maalitud portreed.
    Kuni surmani jäi Ingres klassitsistlike ideaalide eestvõitlejaks ja kõigi uute voolude veendunud vastaseks. Ingres püüdis saada „kaasaegseks Raffaeliks”, mõistmata aga suuri ühiskondlikke ja kunstilisi muudatusi, mis olid toimunud. Ingres’i suured kompositsioonid, mida ta pidas kõige tähtsamaks oma loomingus, huvitavad tänapäeval väheseid. Tema portreed, mitmed aktimaalid ja eriti virtuooslikud joonistused annavad aga tunnistust Ingres’i geniaalsusest. Neis on otsekohene tõetruudus ühinenud rafineeritud ja üldistava joonekäsitlusega.
  • Romantism. Turner , Delacroix , Goya, Gericault
    Romantismi on raskem määratleda ja iseloomustada, eelkõige selle pärast, et üldiste reeglite asemel on romantikud toonitanud iga kunstniku kordumatud omapära. Nii kunstiloomingus kui ka kunsti tajumises on romantikule esmatähtis üksikisiku sisetunne . Seetõttu on romantismil palju tunnuseid. Sõna „romantism” päritolu viitab romantismi ühele tüüpilisele (kuid mitte alati esinevale) tunnusele – see on keskaja imetlus. Selle tärkamiseks oli mitmeid põhjuseid. Šotimaal, veel enam Saksamaal oli keskaja meenutamine rahvusliku identsuse otsingutega. Keskaja, aga ka teiste kaugete ajastute või eksootiliste maade imetluses väljendus rahulolematus kaasajaga . Romantikule on see aeg ja koht, kus ta viibib halvim võimalus. Järelikult tõotab igasugune muutus paranemist, aga paigalseis ja stabiilsus (mida naudib klassitsism), on romantikule masendav . Ühiskonna reegleid ja kohustusi tajuvad romantikud ahistavatena. Igaveste ilureeglite asemel hindab romantik kunstniku originaalset eneseväljendust. Romantismiga algab ühe osa kunstnike nn boheemlus, isikupära rõhutav ja tavaliste inimeste nn normaalset elu trotsiv käitumine. Romantilisi kunstnikke ühendas ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada voolus , mis ühesuguse sisu väljendamiseks võib kasutada erinevaid stiile.
    Varem kui Mandri-Euroopas levisid mitmed romantilised ideed ja meeleolud Inglismaal. Tööstuslik pööre ja turumajanduse edu olid siin juba jõudnud näidata oma varjukülgi. Siin tärkas huvi gooti stiili, keskaja ajaloo (Scotti romaanid ) ja rahvaluule vastu. Romantismi üheks väljenduseks oli ka uus pargistiil, nn inglise park. Romantism oli esialgu väheste haritlaste eneseväljendus. See ei saanud esineda arhitektuuris ega skulptuuris, mille loomine on kallis ja eeldab rikkaid tellijaid. Romantikutele sobisid maalikunst ja graafika. Need on mitte ainult odavad, vaid võimaldavad ka üksikisiku kordumatuid mõtteid ja tundeid paindlikumalt kajastada.
    Tähtsaim inglise romantik on Turner, üks kõigi aegade suuremaid mariniste (meremaalijaid). Tüüpiliselt romantilise nukrusega kujutad Turner nt purjelaevade taandumist aurulaevade ees. Ta alustas akvarellidega, tehnikaga , mis oli populaarne 18. saj Inglismaal. Voolavat maalilist värvikäsitlust rakendas ta ka õlivärvidega töötades. Värvid näivad mõnikord olevat nagu lõuendile visatud ja pintsli kõrval kasutas kunstnik tihti värvinuga. Paljudes maalides nõrgenevad või lausa kaovad kõik kontuurid ja värvid hakkavad elama objektist sõltumatut elu. Selline tehnika sobis hiilgavalt vormitu, aga üleva stiihia – tormise mere ja atmosfäärinähtuste kujutamiseks. Tihti on pildil lausa uskumatu vihma, lume, udu ja vahutava vee möll, mida valgustavad veretav päike, salapärane kuu või vikerkaar. Valguse muutlikkuse ja varjundirohkuse esindajana sai Turner impressionistide eelkäijaks.
    Hispaania kunstnik Goya oli üks neid, kes hindas valgustajate ideid ja keda tema kodumaa olukord seetõttu masendas. Goya kaunivärvilistel paraadportreedel on tihti pilkav alltekst; aga ka lihtrahvast näeb ta mingi irratsionaalse, sõgeda jõuna. Kui Napoleoni väed Hispaaniasse tungisid, sattusid Goya-taolised haritlased traagilisse vastuollu, sest valgustuse ideaalid ja uuenduste lootus suunasid neid toetama prantslasi, keda nad aga patriootidena vihkasid. Goya töödes, mis neid sündmusi kajastavad, väljendub õudus ja pessimism (õlimaal „Ülestõusnute mahalaskmine…”, graafiliste lehtede sari „Sõjakoledused”). Piltide meeleolule vastab dramaatiline, kontrastiderohke heletumedus. Mahalaskmise pildil on peamine valgusallikas sõdurite jalgade juures seisev latern . Selles võib näha vihjet, et just valgustuse ideaalid on viinud verevalamiseni.
    Prantsusmaal kujunes olukord, kus klassitsismi ideaalide hülgamine romantikute, hiljem teiste poolt tahes-tahtmatult väljendas ka pettumust ühiskonnas. Neile aga, kes kehtiva olukorraga rahul olid, muutus klassitsismi traditsioonida ja „igaveste ilureeglite” kaitsmine mitte ainult esteetiliseks, vaid ka poliitiliseks ülesandeks. Seda asus täitma riik, mis andis tellimused, autasud ja kunstikoolide õppejõudude kohad neile, kes ei suutnud või ei tahtnud mõista uusi taotlusi ja püüdsid jääda truuks klassitsismile. Riigi poolt tunnustatud kunsti nim ametlikuks, tunnustamata kunsti aga sõltumatuks.
    Prantsuse romantiline maalikunst oli opositsioonis klassitsismiga, teatud eeskujusid leiti aga barokk-kunstis. 1819. a esines Gericault maaliga „ Meduse ’i parv”, mida võib pidada uue voolu esikteoseks Prantsusmaal. Teose süžeeks oli reaalne sündmus kaasajast – merehädaliste 12-päevane vaevlemine parvel. Kompositsioonis loobus Gericault figuuride paigutamisest kihtidena ja kompositsioon taandus kahele ristuvale diagonaalile. Klassitsistlik rahu ja tasakaal asendusid dünaamika ja kirgliku tunneteavaldusega. Inimkehade käsitluses on siiski veel tunda klassitsistlikku koolitust – tähelepanu keskendub plastilisele modelleeringule.
    Suurim romantik oli Delacroix, kes järjekindlalt hülgas lineaarse ilu maalilise ilu kasuks. Delacroix peamiseks vahendiks said uuesti värvid. Tema värvikäsitluses ja samuti kompositsioonis leiame mõndagi ühist Rubensi loominguga. Maalide motiivid on enamasti võetud põnevast keskaja ajaloost või siis parajasti Prantsusmaa poolt alistatava Põhja-Aafrika värvikirevast, eksootilisest olustikust. Oluliseks teemaallikaks oli ka Inglise kirjandus. Tema loomingu üheks põhiteemaks on vabadusearmastus. Nii näiteks on „Choise veresaun ” pühendatud ikestatud kreeka rahva kannatustele. 1830. aasta revolutsiooni tervitas Delacroix kuulsa maaliga „Vabadus viib rahva barrikaadidele”. Tüüpiliselt romantiline on allegoorilise Vabaduse figuuri ühendamine tõepäraselt kujutatud rahva esindajatega.
  • Realism . Rousseau , Millet , Courbet , Köler, Adamson
    19. saj II poolel hakkasid mitmed sõltumatud kunstnikus eemalduma romantismist . Osalt mõjutas neid see, et pärast 1830. aasta revolutsiooni Prantsusmaal leidis romantism üha rohkem ametlikku tunnustust. Nad loobusid väljamõeldud, fantastilistest ja põnevatest motiividest ning hakkasid maalima ainult seda, mida nad nägid enda ümber. Nad pidasid kunstis kõige tähtsamaks tegelikkuse asjalikku ja ilustamata esitamist . Kunstnike tõearmastus väljendas nende solidaarsust teadusega . Teaduse areng oli tormiline ning seda hakati märkama ka väljaspool teadlaste kitsast ringi. Uuendusmeelsed haritlased hakkasid lootma , et tõde aitab ühiskonda paremaks muuta ja seepärast peavad nii teadused kui ka kunst üheskoos tõde teenima . Eemaldumine romantismist ei olnus järsk, vaid sujuv ning algas kõigepealt maastikumaalist.
    1830. aastatel hakkas rühm Pariisi maalikunstnikke pikemalt peatuma linnalähedastes metsakülades, eriti Barbizonis, ja mõned neist nt Rousseau, asusid sinna päriseks elama. Vahetu side loodusega ja talurahva eluviisiga suunas neid looma uut moodi kunsti, mida varsti hakati nimetama realismiks. Brbizoni koolkonna maalijate hulgas levis piltide valmismaalimine vahetult looduses (nn plein air). Loodusest võeti piltide üksikasjad, värvitoonid ja isegi kompositsioon. Tõetruu maalikunst mõjus algul võõrastavalt neile, kes olid harjunud ametliku kunsti ideaalmaastikuga, siiski võitsid barbisoonlased aegamööda tunnustust.
    Barbizonis tegutses ka Millet, kes kujutas enamasti talupoegi, mitte maastikke. Inimese kujutamiseks olid ametlikus kunstis kindlad ideaalskeemid ning Millet’ tegelased olid nendega teravas vastuolus . Kunstnik suhtus oma tegelastesse – kartulivõtjatesse, viljapeade korjajatesse, külvajatesse või karjastesse – lugupidamisega , kuid nende saatusega leppides. 19. saj lõpupoole hakati Millet’ loomingus nägema eelkõige mälestust kaduvast külaelust ning temast hakati eeskuju võtma nii Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas.
    Kõige sihiteadlikum ja enesekindlam raelist oli Courbet. Et ametlikus salongis olid aukohal suureformaadilised ja paljufiguurilised pildid, maalis ka Courbet suuri pilte, mille motiiv oli aga rõhutatult argipäevane. Sellised suurteosed olid nt „Matus Ornans’is”, mis kujutab objektiivselt väikelinna tüüpe ja olustikku. 1855. aasta maailmanäitusel ei leppinud Courbet temale eraldatud tagasihoidliku esinemisvõimalusega ja korraldas oma töödest eraldi näituse, millele pani pealkirjaks „Realism”. Nõnda oli Courbet esimesi kunstnikke, kes korraldas n kontranäituse. Kontranäitus väljendab kunstniku või kunstnike rühma rahulolematust suure näituse korraldusega. Edaspidi said kontranäitused sagedaseks uudse kunsti esitamise kohaks. Courbet’ põhimõtteks oli maalida ainult seda, mida silmad näevad. See näiliselt lihtne põhimõte tähendas tegelikult peaaegu kogu ametliku kunsti ja suurema osa minevikukunsti alaväärtuslikuks kuulutamist. Oma silmaga ei saa ju näha mütoloogilisi, allegoorilisi või ajaloolisi teemasid, mis olid aukohal ametlikus kunstis. Raelist lubas endale ainult maastiku, kaasaegse olustiku, portree ja natüürmorti kujutamist.
    Realismiga on seotud ka eesti rahvusliku kunsti rajajad . Johann Köleri ideaaliks oli küll vene akadeemiline maalikunst. Ta saavutaski akadeemilises laadis häid tulemusi, kuid mitmetes, eriti väiksemates töödes on ta lähedal realismile (kunstniku vanemate portreed ja sünnikodu maal). Skulptor Amandus Adamson võttis eeskujuks prantsuse realistliku skulptuuri. Tema kuulsamad teosed on „ Koit ja Hämarik” ja „ Russalka ”.
  • Impressionism . Manet , Monet , Renoir , Rodin
    Impressionismi võib vaadelda realismi edasiarendusena. Mõned noored kunstnikud hakkasid järgima veelgi rangemalt realismi põhimõtet – maalida ainult seda, mida on võimalik näha. 1874 . a jõudsid need kunstnikud esimese grupinäituseni. Näitusel eksponeeritud Claude Monet töö „ Impressioon . Tõusev päike” andis kriitikale ajendi nimetada seda kunstnikerühma pilkavalt impressionistideks, kunstnikud aga leidsid , et nimetus on õiglane, sest oma nägemismuljete kujutamist pidasid nad esmatähtsaks. Impressionistid korraldasid 1874-1886 kokku 8 rühmanäitust.
    Impressionistid tõid maalikunsti kaasa uued süžeed. Nad kujutasid oma piltidel esimestena kaasaegset suurlinna, selle rahvarohkeid tänavaid, tantsuplatse ja suitsevaid vedureid. Siiski tõusis impressionismis esile uutmoodi kujutamisviis. Nad leidsid, et esemeid ei tule maalida sellisena nagu me teame neid olevat, vaid sellisena, nagu me neid näeme. Et me näeme kõike ainult tänu valgusele ja läbi õhu, tuleb ka pildis kõike kujutada valguse ja õhu kaudu. Sama objekti tajume erinevas valguses erinevalt ja seetõttu võib samast motiivist maalida palju erinevaid pilte. Valgus muutus seega pildi peakangeleseks. Tavalises päevavalguses ei näe me selgeid piirjooni ja järelikult pidi kaduma täpseid kontuure tooniv joonistus. Nähtavat pilti maailmast püüdsid impressionistid edasi anda väikeste ja visandlike erivärviliste pintslitõmmetega. Nad uskusid, et teatud kauguselt pildist tajub vaataja värvilaike just nii nagu vastavad lõiku looduses. Impressionistid nägid ja maalisid ka varju värviliseks, aga nõnda vähenes võimalus objekte plastiliselt modelleerida, vähenes ruumilisus .
    Tähtis oli traditsioonilise kompositsiooni hülgamine, eeskujuks oli tärkav fotograafia. Tõetruuduse nimel ei pidanud impressionistid võimalikuks tajule midagi juurde mõelda või komponeerida. Pilt pidi olema ühe elulõigu täpne ja aus kirjeldus. Nõnda jõudsid impressionistid realismi ideoloogiast lähtudes oluliselt erineva kunstini, kus teose tähenduse peamine allikas pole süžee, vaid selle kujutamise viis. Impressionismi teiseks tagajärjeks oli isikliku, subjektiivse alge tugevnemine kunstis, sest taju on subjektiivsem kui sõnaline mõtlemine. Impressionistide peamiseks motiiviks oli maastik. Selle kujutamisel jälgiti enamasti vabaõhumaali põhimõtet, s.o. pilt maaliti valmis motiivi silmist laskmata ja suhteliselt kiiresti, et valguse muutused ei jõuaks oluliselt värve muuta. Valguse ja õhu kujutamisele keskendunud impressionistidele oli motiivi valik teisejärguline küsimus, sest valgus ja õhk ümbritsesid ju kõike. Nii võidis heinasaad või paar juhuslikku puud olla lähtekohaks värvi- ja valgusküllasele maalilisele lahendusele.
    Monet rõhutas valguse tähtsust seeriate maalimisega ühest ja samast objektist. Kuulus on nt sari Ruoeni katedraalist. Monet on seda hilisgootika ehitusmälestist näinud väga mitut moodi, sõltuvalt ilmast ja kelleajast. Vaimustavalt suutis Monet edasi anda looduse muutlikkust, nt veepinna sillerdust. Renoir huvitus peale maastiku ka inimese, eriti alasti inimkeha kujutamisest. Eriti just tema töödes on tunda, kuidas nägemine võib rõõmu pakkuda, ta suhtumine maailma on soe, südamlik ja imetlev.
    Edouard Manet oli impressionistidest vanem, kuid noori vaimustas tema kaasaegsus, aga ka uudne maalimisviis. See polnud küll vabaõhumaal, kuid selles oli loobutud tumedatest varjudest, nõnda sai Manet impressionistide eeskujuks. Järgmisel aastakümnel sattus Manet ise oma noorte austajate mõju alla ning tema maalidesse ilmus rohkem õhku, valgust ja heledaid värve. Manet ei lepi enamasti ainult vahetu taju ülesmaalimisega, kuigi teeb ka seda fantastilise meisterlikkusega. Ta säilitab huvi oma piltide tegelaste hindeseisundite vastu, kuid vihjed neile jäävad alati delikaatseks.
    Skulptor Rodin oli loobunud klassikalisest siledatest vormidest. Tema kujude pinnatöötlus on maaliliselt varjundirohke ja krobeline, mis aitab luua liikumise ja muutumise tunnet . Rodini teoste temaatika on aga pigem sümbolistlik, sellele viitavad paljude teoste tähendusrikkad üldistatud pealkirjad . Skulptor süveneb inimeste hingeellu ja näitab selle tihti dramaatilist sisu. (Calais’ kodanikud), Balzaci monumendist õhkub trotslikku elujõudu. Michelangelo maalitud viimse kohtupäeva pilt Sixtuse kabeli idaseinal on kaudseks eeskujuks Rodini „Põrguväravatele”. Keskne tegelane on traagiliselt sünge „mõtleja” (algselt Dante ), millest tuletatud omaette kuju „Mõtleja” on eriti kuulus.
  • 19. ja 20 sajandi vahetuse kunst:
    19. ja 20 saj vahetuse kunst ei ole enam taotuselt, ideedelt ega visuaalsete vormide poolest ühtne, vaid on väga mitmekesine. Piir ametliku ja sõltumatu kunsti vahel muutus siis ebaselgemaks kui munagi varem. Selle perioodi kunsti kohta on käibel mitmeid nimetusi, millest tähtsamad on sümbolism, juugendstiil ja postimpressionism. Postimpressionismist saab rääkida põhimõtteliselt ainult prantsuse kunstis. Tolleaegse kunsti mitmekesisuse üheks põhjuseks on haritlaste jagunemine erinevate ideoloogiate pooldajateks. Osa jäi truuks positivistlikule filosoofiale ning usule teaduse ja tehnika progressi, paljud aga hakkasid pooldama uusromantilist ideoloogiat. Nagu romantikute esimene põlvkondki, uskusid uusromantikud, et maailm on müsteerium, mida teaduslik mõtlemine ei suuda haarata.
    Postimpressionism. Van Gogh, Cezanne , Gauguin
    Sümbolism. Munch , Toulouse-Lautrec
    Uusromantiliste ideede üheks väljundiks oli sümbolistlik kunst. Sümbolistid põlgasid nähtava maailma erapooletut jäljendamist, järelikult realismi ja
    Rahvusromantism . Gallen- Kallela , Saarinen , Roerich
    Juugend. Gaudi
  • 20. sajandi alguse kunst
    Fovism . Matisse, Maquet
    Ekspressionism. „Die Brücke”
    Kubism . Picasso, Braque , Gris
    Futurism . Boccioni, Carra
    Abstraktsionism. Kandinsky , Mondriani, Malevitš
    Dada. Duchamp , Arp
    Sürrealism. Ernst, de Chirico, Dali, Miro
  • Eesti kunst 20. sajandi alguses – K. Raud, Laikmaa , Mägi, Triik, Koort, Kallis, Hellat
  • Eesti kunst 1918 – 1940 (kolm erinevat suunda), „Pallas”, Viiralt, Eesti Kunstnikkude Rühm
  • Eesti kunst 1940 – 1955
  • Eesti kunst 1955 – 1975. Malin, Subbi, Kits , Põldroos, Kormašov, Sooster, ANK-64, jne
  • Eesti kunst 1975 – 1990
  • Taasiseseisvunud Eesti kunst
    32
    • .DOC Laadi alla originaalfail 32 lk · .doc · 517 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Kordamine kunstiajaloo eksamiks #1 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #2 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #3 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #4 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #5 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #6 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #7 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #8 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #9 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #10 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #11 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #12 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #13 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #14 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #15 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #16 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #17 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #18 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #19 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #20 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #21 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #22 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #23 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #24 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #25 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #26 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #27 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #28 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #29 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #30 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #31 Kordamine kunstiajaloo eksamiks #32
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 32 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2008-10-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 517 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 14 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor jelizaveta Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Kunstiajalugu kiviajast impressionismini
    kiviaeg vana-rooma vana-kreeka etruskid bütsants vana-vene eesti profaan ja sakraal arhitektuur renessanss barokk romantism klassitsism realism impressionism kujutav kunst arhitektuur maal

    Sarnased õppematerjalid

    Kunstiajalugu-kogu 10 klassi materjal
    20
    docx

    Kunstiajalugu (kogu 10.klassi materjal)

    Paleoliitikumi kunstnik ei joonistanud näituste jaoks nagu tänapäeva inimesed.Maalid olid tihti koopasügavustes, mida võis näha ainult tule valgel. See näitab, et ilmselt oli kujutamine seotud inimeste kõige olulisemate mõtete ja tunnetega. Ilmselt püüti kujutiste abil kindlustada saagiõnne ja lisada loomade arvukust. Tihti joonistati ka seda mida teati, mitte ainult mida nähti, näiteks siseelundeid. Kujutistega püüti liita suguharu liikmeid. Nii tekkis kunst inimeste ühendamiseks ja selle väljendamiseks mis on inimestele oluline. Maskid on troopikavööndi põlluharijate visuaalse kunsti huvitavaim osa. Nende loomine näitab kujutlusvõimet ja materjalide töötlemise oskust. Ornament tähendab kaunistamist. Ornament koosneb tavaliselt korduvatest elementidest. Need võivad väljendada looduse vorme, aga olla ka mittekujutavad nt. Geomeetrilised. Loodusrahvad kastuasid ormanente elamutes, tarbeesemetel, või tätoveeringutena. Ürgne

    Kunstiajalugu
    Kunstiajaloo konspekt 10-klass
    27
    docx

    Kunstiajaloo konspekt 10. klass

    omadele aga etruskidel olid puitlaed ja vähem sambaid. Skulptuure tehti põhiliselt terrakottast. Silmapaistvad on terrakota sarkofaagid, millel kujutati abielupaari aega veetmas. Etruskidel olid hauakambritest linnad. Nad olid väga osavad Kapitooliumi pronksivalajad. Üks silmapaistvamaid emahunt teoseid on ,,Kapitooliumi emahunt''. Rooma kunst 753 eKr Rooma linna loomine. Roomas oli tähtsamaks kunsti valdkonnaks arhitektuur. Roomlased said etruskidelt kivist võlvide, kaarte ja kupplite ladumisoskuse. Roomlased hakkasid seda väga osavalt kasutama. Kasutati ka siduvat mörti (lubja,kruusa ja vulkaanilise liiva segu). Iseloomulikud on pilastrid ehk poolsambad ja Colosseum nelinurkne fassaad

    Kunstiajalugu
    Kunstiajaloo konspekt 10 klassile
    22
    doc

    Kunstiajaloo konspekt 10.klassile

    qualis rex, talis rex milline on valitseja, selline on rahvas ubi beni, ibi patria kus on kodumaa, seal on hea § 12. Sissejuhatus kunsti. Kunsti tekkimine. Kunsti tekkimine. Hästi suured muudatused toimusid inimkonna ajaloos u 30 000a tagasi. Esiteks, hakati elama sugukondades. Inimest hakati eristama rasside järgi. Hakkasid eristuma keeled. Tekkis religioon, nt animism. See on loodusnähtuste hingestamine. Tekkis kunst. See näitab, et inimestel oli abstraktne mõtlemine (mõisteline). Selle vastand on pragmaatiline või praktiline mõtlemine. Kunsti tekkimiseks on erinevaid teooriaid, millest levinumad on: suhtlusvahend, info vahendaja ja religioossete tunnete/vaadete väljendamine ilu, kaunistamine pärast eneseväljendus, vajadus end kunstiliselt väljendada Kultuur on inimtegevuse eri valdkonnad. Nt teadus, muusika, kunst, haridus jne. Inimtegevuse vaimsed tegevused.

    Kunstiajalugu
    Kunstiajalugu 10 klass kokkuvõte
    23
    docx

    Kunstiajalugu 10.klass kokkuvõte

    KUNSTI TEKKIMISE TEOORIAD Kultuur on inimese eneseväljendus nii vaimses kui ainelises valdkonnas. Vaimne kultuur: kunst, muusika, teater, kirjandus, sport, haridus, teadus, film jne... Laiemas tähenduses kunst ­ kõik, mis on inimese poolt loodud. Kitsamas tähenduses kunst ­ arhitektuur ehk ehitus kunst, skulptuur, maalikunst, graafika (trükikunstist), tarbekunst Kunst tekkis umbes 30-40 tuhat aastat tagasi. Toimusid suurem muudatused (tekkisid): · Inimeste kooseluvorm (sugukond) · Rasside tekkimine · Keeleline areng, keelte eristumine ja tekkimine · Religiooni tekkimine · Kunst · Abstraktne ja praktiline mõtlemine Kunsti tekkimiseks on erinevad teooriad. · Religioossete tunnete väljendamine. · Tekkis vajadus ilus järele.

    Kunst
    Kunstiajaloo konspekt 10 klassile
    25
    docx

    Kunstiajaloo konspekt 10.klassile

    sajandil kujutati nii realistlikke kui ka kauneid kunste. · Realism ­ tegelikkus, püüab jäljendada midagi olulist või tüüpilist · Naturalism ­ jäljendab väga püüdlikult, aga valimatult. · Stilisatsioon ­ muudetakse looduslikke vorme, et nad sobiksid paremini mõnda süsteemi. · Idealiseerimine ­ parandatakse loodusevorme, et nad vastaksid mõistuse poolt loodud ideaalile · Stiil ­ teatud ajastu käekiri, tuleb vanarooma sõnast stilus-kirjapulk 2. Esiaja kunst Esiaeg: * kõige varasem arenguperiood, kui polnud veel riike ja linnu * algab kahel jalal kõndinud olevuste tekkega (7 miljonit aastat tagasi); 200 000 aastat tagasi tekivad esimesed inimeed Kunsti tekke teooria: * maagilised üritused seostatakse usuga (jahimaagia ­ kujutatakse kütitavaid loomi; viljakusmaagia ­ kujutatakse naisi) * toteism (inimesed avastasid, et pärinevad loomadest ­ kujutatakse mittekütitavaid loomi)

    Kunstiajalugu
    10-klassi konspekt
    12
    doc

    10. klassi konspekt

    asemel ehitama. (ehitati jumalatele templid,kuid maeti tegelikutl Kuningate Orgu). Püloon ­ värav. Erinevad kapiteelid(samba ülemine osa,laienev osa, mis asetseb samba tüve ja talastiku või võlvi vahel) sammastel(lootuse,papüüruse jm.) Suurimad templid uue riigi ajal - Karnaki, Luxori, RamsesII tempel Teeba lähedal, Abu Simbel(RamsesII 4 hiiglaslikku kuju) 4. Egiptuse pinnakunst ja skulptuur. Kujutav kunst ­ surnutele oli vaja kindlustada hauatagune elu. Skulptuur ­ kujud,mis kujutasid vaaraoid (suurejoonelised,ranged,üldistatud), seotud arhitektuuriga. Sfinks (ühest tükist välja raiutud). * Skulptuurid olid ainult eestvaadeldavad, valitsejate skluptuurid tehti alati kivist, lihtrahva omad puidust, olid väiksemad ja värvilised. Egiptuse skulptorid teadisd anatoomiat väga hästi. Reljeef ja maalikunst ­ madalreljeefid ja sünvedreljeefid . Maalikunstis kraabiti piirjooned

    Kunstiajalugu
    Kunstiajalugu-kokkuvõte-esiaeg kuni keskaeg
    8
    docx

    Kunstiajalugu (kokkuvõte: esiaeg kuni keskaeg)

    vasegravüür-vasele, metsotinto- metallplaadile trükitud jne. 5.Tarbekunst (jaguneb materjalide järgi): Keraamika (savist esemed), Metallehistöö (metallist ehted), Klaasikunst, Nahkehistöö, Tekstiil, Puitehistöö. Kunsti tekkimise põhjused: 1. Hetke emotsiooni jäädvustus vabal tahtel 2. Esteetiliste vajaduste rahuldamine (keskkonna paremaks, ilusamaks, kaunimaks muutmine) 3. Uskumus, mütoloogia 4. Mäng- on vaba tahte avaldus nagu kunstki. Esiaja kunst: Esiaeg on inimkonna kõige vanem ja pikem periood (u. 2,5 milj.) kuni kirja kasutusele võtmiseni. 1. Kõige vanemaks kunstiliigiks võib pidada maalikunsti koos skulptuuriga. Skulptuuris on vanimad leiud paleoliitkiumist. Samasse aega jääb vanim inimese kujutis Austriast leitud Willendorfi Venus u. 30 000 a. eKr. Hiljem pronksiajal tulid juurde ornamentidega kaunistatud pronksesemed ja puust lõigatud maskid ja kaitsevaimud. 2. Koopamaal jääb 15-10 000 ekr vahelisse aega

    Kunstiajalugu
    Kunstiajaloo kokkuvõte esiajast keskajani
    8
    docx

    Kunstiajaloo kokkuvõte esiajast keskajani

    vasegravüür-vasele, metsotinto- metallplaadile trükitud jne. 5.Tarbekunst (jaguneb materjalide järgi): Keraamika (savist esemed), Metallehistöö (metallist ehted), Klaasikunst, Nahkehistöö, Tekstiil, Puitehistöö. Kunsti tekkimise põhjused: 1. Hetke emotsiooni jäädvustus vabal tahtel 2. Esteetiliste vajaduste rahuldamine (keskkonna paremaks, ilusamaks, kaunimaks muutmine) 3. Uskumus, mütoloogia 4. Mäng- on vaba tahte avaldus nagu kunstki. Esiaja kunst: Esiaeg on inimkonna kõige vanem ja pikem periood (u. 2,5 milj.) kuni kirja kasutusele võtmiseni. 1. Kõige vanemaks kunstiliigiks võib pidada maalikunsti koos skulptuuriga. Skulptuuris on vanimad leiud paleoliitkiumist. Samasse aega jääb vanim inimese kujutis Austriast leitud Willendorfi Venus u. 30 000 a. eKr. Hiljem pronksiajal tulid juurde ornamentidega kaunistatud pronksesemed ja puust lõigatud maskid ja kaitsevaimud. 2. Koopamaal jääb 15-10 000 ekr vahelisse aega

    Kunstiajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (14)

    muipo profiilipilt
    maria mironova: kahjuks ei ole seal kõikidele küsimustele vastatud...just neid viimaseid oligi tegelikult vaja.....aga ei saanud :(((
    17:53 19-01-2010
    shanna profiilipilt
    Sandra Silver: See kõik Kangilaski õpikus ka olemas. Midagi uut ei saanud, kuid muidu igati asjalik.
    10:28 14-12-2010
    j2mee profiilipilt
    j2mee: väga põhjalik, kuigi mina oleksin midagi kokkuvõtlikumat oodanud
    18:05 02-06-2009



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun