Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


Evolutsioon: usk, Darwin (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kust pärineb tema ideede algus ?
  • Mis siis sünteesus ?
  • Kus on siin liigi piir ?
  • Paljunevaid variante. Mida teha süstemaatikaga ?
  • MIDA SIIS IKKAGI VALITAKSE ?
  • Kui suur on neis muudatustes GT, kui suur LV osa ?
  • Miks siis Kimura pidas neid kiirusi vastuolevaiks LV poolt seletuvaile ?
  • Millised on NeoD vastulaused ?
  • Kui NeoD läheb "jäigalt" selektsioonilt üle "pehmele". Milles on argumendi mõte ?
  • Kuid mida see tähendab NT ehk siis NeoD mätta otsast vaadatuna ?
  • Kellale Kuidas tekivad mutatsioonid ?
  • Kui suur see loodetav effekt peaks olema ?
  • Kui 1 000 000 at, siis hoopis teistele jne. Miks ?
  • Kuidas seletada ?
  • Kuidas siis see selektsioon toimib ?
  • Kuidas arvutada tänasest seisust tulevikku (minevikku) ?
  • Milleks see kõik hea on ?
  • Kui kiiresti erinevus kohanemuses muudab geenisagedust ?
  • Mida selekteeritakse ?
  • Kui ta oleks olnud hoopis egoist ?
  • Kui suur on grupiselektsiooni osakaal evolutsioonis ?
  • Mis on selektsioon ?
  • Mis tagab edu seksuaalses selektsioonis indiviidi tasemel ?
  • Milline organisatsiooniline tase saab kasu /"selection for ?
  • Kuid kust pärineb kaela võime kasvada pikemaks ?
  • Millal ja kuidas see tekkis ?
  • Kuidas siiski tunda ära adaptatsioone ?
  • Kui kaua üldsuund kehtib ?
  • Kuid kas piir on saavutatud ?
  • Kui tänapäeva inimesel ?
  • Mis põhjustab niisugusi erinevusi ?
  • Kuid miks see nii toimub ?
  • Kui me räägime samade nischide hõivamisest ?
  • Kuidas seda mõista ?
  • Miks olid PA imetajad "edukamad". Vahest olid harjunud karmima olelusvõitlusega ?
  • Millist puud valida ?
  • Millist neist valida ?
  • Mis siis tingis sellise pöörde ?
  • Kuidas suhtuvad omavahel klassikalised morfoloogilised meetodid ja molekulaarsed ?
 
Säutsu twitteris
Usk
Et inimkond on elanud kaugelt suurema aja oma eksistentsist väga aeglaselt muutuvas maailmas, on loomislegendid (suured religioonid) valdavalt lähtunud loodu täiuslikkusest - Jumal on kõikvõimas ja täiuslik - seega peab olema ka loodu täiuslik. Ja kuigi antiikkreeka mõte oli palju rikkam, kui niisugune must-valge stsenaarium, läks keskaega ja kristlusesse üle siiski eelkõige Platoni Absoluutse Idee kontseptsioon . Sellest tulenevalt: idee ebatäiuslikust loodusest, mis on pidavas muutuses ja kohanemises muutuva ümbruskonnaga ei saanudki olla elujõuline.
Täiuslikkuse ja muutumatuse samastamine ei ole ju tegelikult sugugi imperatiivne : täiuslikkust võib samahästi interpreteerida võimena muutuda. Kuid on ilmne, et ideed muutuvast loodusest hakkasid elujõudu koguma alles 18 sajandi teisel poolel.
Dogmaatiline kirik ja tähttähelt võetav Vana Testament on valdavalt võõras ka tänapäeva (katoliku) kirikule. Paavst astus siin hiljaaegu paar otsustavat sammu. Galileo mõisteti õigeks ja seejärel sõnastati ka k. kiriku uus seisukoht evolutsiooni suhtes: bioloogiline evolutsioon , k.a. inimese kui ühe imetajaliigi teke on bioloogia probleem, mida uuritakse teaduse vahenditega. Hinge teke on kiriku probleem.
See on äärmiselt tervitatav interpretatsioon ja tõeline revolutsioon evolutsiooni käsitlusel. Paraku ei ole kõik kirikud nii targad kui Püha Peetruse tooli poolt juhitav. Agressiivne krieitsionism on küll rohkem ameeriklaste probleem - Euroopa on sellest vähem puudutatud, kuid Ameerika  (USA) mõjujõudu (rikkust) silmas pidades pole põhjust neid tendentse ignoreerida.
Katoliku kiriku mõistev (mõistvam) suhtumine on tegelikult juba pika ajalooga - isa T. de Chardin , jesuiidi paater, oli silmapaistev paleontoloog ja just inimese põlvnemise uurija, rohketes välitöödes osaleja ja nende korraldaja. On siiski üks põhiline erinevus loodusteaduse põhivoolu ja isa de Chardini (jt. moodsate kirikutegelaste) vahel ning see erinevus on oluline. Nimelt ka need kirikutegelased, kes aktsepteerivad loodu evolutsiooni tänapäevases empiirilises tähenduses, eeldavad siiski lisaks veel aristotellikku "viimset põhjust" - s.o. eeldavad loodusel olevat eesmärke, mille tõttu asjad juhtuvad - ja mitte mehhanisme , mistõttu asjad juhtuvad. Seega - kui rääkida Charles Robert Darwini ketserlusest, siis seisneb see mitte evolutsiooni (ühiste eelllaste) postuleerimises, vaid selles, et ta näitas mehhanismi, mis ei vajanud süsteemiväliseid lisapostulaate. Disaini ja eesmärgi vastavus on bioloogias sedavõrd ilmne, et tegelikult ongi paljud bioloogid rahumeeli oma alateadvuses ja mitte harva ka teadvuse tasemel uskumas blueprint’i olemasolu. Ka tänapäeval. Mitte ilmtingimata Suure  Jumaliku Plaani a la Platon täitmiseks.
Galilei, Newton, Decartes - need mehed tõid eluta looduse kirjeldamisse kvantitatiivse alge ja - mis siinkohal olulisem - lõid väga tugeva aluse selleks, et loodusteadlased (ja mõtlevad inimesed üleüldse) hakkasid otsima süsteemisiseseid (st. looduse siseseid) põhjusi protsesside seletamiseks. Kant ja Laplace tulid välja ideedega tähtede ja päikesesüsteemi tekkest - see on juba puhtakujuline evolutsiooniline probleem, ehkki eluta looduse tasandil ja igal juhul täiesti revolutsiooniline Vana Testamendi kirjasõna seisukohalt.
Maa settekivimite uurimine andis aluse revolutsiooniks ettekujutusest maakera vanusest . Buffon (1779) tuli välja ülijulge oletusega, et vanus võib olla mitusada tuhat aastat …
Jean-Baptiste de Lamarck   on esimene tõeliselt suur nimi eluslooduse evolutsiooni põhjendajate reas. Lamarck ei rääkinud veel sellest, et liikidel on ühised esivanemad (et "ülesanne koondub), kuid ta rääkis üsna selgesti sellest, et keskkonna mõjul on liigid muutuses. Muidugi, Lamarck arvas ka seda, et uued eluvormid tekivad pidevalt anorgaanilisest loodusest - selles nagu tänapäev on ettevaatlik. Kuid ta rääkis ka sellest, et areng toimub pidevalt keerukuse suunas ja et seda põhjustab keskkonna muutumine. Tema põhiteos - Zooloogia Filosoofia - ilmus 1809. Lamarcki tuleb meenutada mitte tema eksituste pärast (nagu kombeks), vaid põhjusel , et ta oli tõeliselt suur teadlane . Kaasaegsed, k.a. Georges Cuvier, olid üsna üksmeelselt ta vastu - st. eitasid ideed evolutsioonist jne. Siiski - Lamarckil vedas - teda eitati nii ägedasti, et ta ei ununenud. Teda eitati kogu sajandi esimese poole, v.a. üksikud erandid. Siiski oli ka neid, kes siin ja seal, n.ö. muu kõrvalt, olid ka Lamarcki ideedega nõus ja kogunisti neid edendasid (William Wells, Patrick Matthew jt)
 
 
CHARLES ROBERT DARWIN (1809 - 1882)
Sõitis Beagle ’ga 1831-1836. Kust pärineb tema ideede algus? Õnneks jättis ta päranduseks päevaraamatud. Paistab, et alles siis, kui ornitoloog John Gould sugereeris talle, et Galapagose eri saarte laulurästad on nii erinevad, et kuuluvad pigem eri liikidesse, hakkas ta (märts 1937) mõtlema "liikide transmutatsioonile". Darwini põhiline erinevus on selles, et ta hakkas ka kohe mõtlema põhjustele. 1838 sügisest, ilmselt Malthuse mõjul, hakkas ta arendama ideed looduslikust valikust. 1844 valmis tal esimene käsikiri, mis ei jõudnud kunagi trükki . Tegelikult - ideede selgest kirjapanekust esimese trükiseni läks tal 20 aastat! 1856 alustas ta tööd raamatu Loduslik Valik kallal - ka see jäi pooleli, sest tema kätte sattus noore loodusuurija Alfred Russel Wallace käsikiri " Variantide tendents pidevalt lahkneda algtüübist" - mis oli igati läbitöötatud idee looduslikust valikust. Alles siis tõi D. uuesti välja oma 1844 a. käsikirja ja andis mõlemad koos Linnee ühingule üle (1858 suvel) ja alustas uut raamatut: The Origin of Species by Means of Natural Selection , or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life. Esimene trükk müüdi 1 päevaga ara.
  evolbio 97-5 Malthus oli üks neist, kelle tööd avaldasid olulist mõju Darwini vaadete kujunemisele. Pealegi oli Thomas Robert Malthus (1766-1834) oma põhiteesi avaldanud juba 18. s. lõpul - inimeste arv kasvab kiiremini, kui neile vajaliku toidu kogus. Maltusiaansus oma äärmuslikes vormides (muide, Malthus seda ei rääkinud, ta kutsus üles teadlikule sündivuse kontrollile ) ütleb, et see faktor tingib taudid, sõjad jne. - ja et need on mitte ainult paratamatud, vaid ka vajalikud.
   
C.R. Darwin: Liikide teke …(The Origin of Species by Means of Natural Selection …"
" As many more individuals are produced than can possibly survive, there must in every case by a struggle for existence, either one individual with another of the same species, or with the individuals of distinct species, or with the physical conditions of life ….. Can it, then, be though improbable, seeing that variations useful to man have undoubtedly occurred, that other variations, useful in some way to each being in the great and complex battle of life, should sometimes occur in the course of thousands of generations? If such do occur, can we doubt (remembering that many more individuals are born than can possibly survive) that individuals having any advantage , however slight, over others , would have the best chance of surviving and of procreating their kind? On the other hand, we may feel sure that any variation in the last degree injurious would be rigidly destroyed. This preservation of favourable variations and the rejection of injurious variations, I call NATURAL SELECTION".
Darwini oma mõtete areng viis teda paraku selleni , et hilisem Darwin oli tegelikult lamarkistliku vaate pooldaja - st. pidas mitte ainult võimalikuks, vaid ka oluliseks omandatud tunnuste päritavuse. Seda eelkõige põhjusel, et pärilikkusest ei teatud tol ajal midagi konkreetset. Juhtivaks oli idee isa- ja emapoolse pärilikkuse segunemisest nii, nagu segunevad näiteks värvid. Kuid juba tol ajal suudeti kvantitatiivselt näidata, et niisugune pärilikkuse mehhanism viiks kiirele homogeniseerumisele - seda aga ju ei olnud. Seda nähes hakkaski Darwin taaslähenema Lamarckile. Ja nii uskus muide kaugelt suurem enamus tolleaja teadlasi. Saatuse iroonia on selles, et Gregor Johann Mendel, augustiinlasest munk Brnost, oli Darwiniga samaaegne (1822 - 1884). Enamgi , Mendel avaldas oma seadused 1866 - vaid 7 aastat peale "Liikide tekke…", kuid Darwinini see ei jõudnud. Tegelikult ei jõudnud need pea kuhugi ja avastati 1900 paralleelselt mitme mehe poolt uuesti. Ja ka siis ei leidunud pikka aega kedagi, kes Mendeli pärilikkuse seadused oleks viinud kokku darvinistliku valikuga. Vastupidi - selle sajandi algus möödus teadmises, et pärilikkuse seadused lükkasid darvinistliku loodusliku valiku ümber. Miks? Seetõttu, et tänu Hugo de Vries’I ja William Batesoni tööde ja järelduste mõjule, sai prevalleeruvaks seisukoht, mille kohaselt mutatsioonid on võimelised paari põlvkonna jooksul muutma ühe liigi teiseks - milleks veel siia selektsioon , looduslik valik! Seetõttu 20. s. alul ei tunnustanud Darwinit ei mendelistid ega ka paleontoloogid . Viimased põhjusel, et ka nemad nägid evolutsioonis vaid hüppeid. Seda muidugi (nagu me nüüd teame) eelkõige tänu paleontoloogilise materjali äärmisele fragmentaarsusele.
 
EVOLUTSIOONITEOORIA ARENG PEALE DARWINIT
  evolbio loeng 97-6 Nagu juba öeldud , mendelismi ja darvinismi vahelise sideme ehitamine algas alles kaua aega peale Mendeli seaduste taasavastamist ja kogunisti üle poole sajandi pärast Mendeli seaduste esmaavastamist.
Veelgi enam - tegelikult jäi kauaks ajaks geneetika ja darvinismi süntees vaid teoreetikute pärusmaaks. Seda põhjusel, et moodsa sünteesi isade tööd olid "bioloogide" jaoks eelkõige vaid matemaatika , mida nad ignoreerisid, sest ei saanud aru. Nii juhtuski, et kuigi Hugo de Vriesi jt. versioon mutatsionismist langes pea tugeva kriitika alla (Pearson jt) ning J.B.S.  Haldane, R.A. Fisher , Sewall Wright jt. lõid moodsat sünteesi olulistes joontes juba kahekümnendatel aastatel, ei omanud see mainitavat mõju tolle ajastu bioloogide massile. Samuti ei olnud seal kaugeltki veel kõiki vajalikke komponente - näiteks liigitekke kvantitatiivset käsitlust .
Theodosius Dobzhansky (1900-1975) 1937 a. raamat Genetics and the Origin of Species oli läbimurre - T.D. rikastas seda kuiva teooriat paljude eksperimentaalsete ja loodusvaatluslike andmetega . Selle raamatu mõju oli otsustav - sellest alates saab rääkida sünteetilise evolutsiooniteooria võidust. Ernst Mayr, Julian Huxley ja George G. Simpson olid lisaks T.D.’le põhilised, kes siis viiekümnendate alguseks andsid lõpliku kuju neodarvinismile - sünteetilisele evolutsiooniteooriale.
T.D. see raamat on paljuski moodne siiani. Mitte niivõrd faktuaalse sisu poolest, vaid üldkompositsioonilt. TD sõnastas selgesti senini valdavana püsinud jaotuse - evolutsioon tegeleb evolutsiooniliste sündmuste rekonstruktsiooniga ühelt poolt ja teisalt mehhanismidega, mis evolutsiooni mõjutavad (…the mechanisms that bring about evolutionary changes may be studied …. The present book is dedicated to a discussion of the mechanisms of species formation in terms of the known facts and theories of genetics"). TD töötas oma raamatut aeg-ajalt ümber ja 1970 ilmus selle viimane versioon pealkirja all "Genetics of Evolutionary Processes ".
Ja siiski on liikide tekke "kaks aspekti" - loodusliku valiku mehhanismid ja  süstemaatilis-fülogeneetiline - sedavõrd lahus, et on vähe teadlasi, kes oleksid professionaalid  mõlemas suunas, rääkimata sellest, et oleksid suutnud kontributeerida mõlema suuna arengusse.  Nüüd on tekkinud veel uus põlvkond biolooge, kellest paljud ei jaga suurt ei sellest ega teisest ja kes end seetõttu kutsuvad ökoloogideks. Lisaks on molerkulaarbioloogid/molekulaargeneetikud, kes suurepäraselt jagavad mehhanisme, kuid pea kunagi ei mõtle tasandil, kus evolutsioon toimib - s.t. populatsioonitasand on neile terra incognita.
Kus siis ikkagi paikneb evolutsiooniteooria tänapäeva bioloogia maastikul ? Ilmselt pea kõikjal. Abstraktses mõttes on ta seal vast alati olnud, kuid alles viimaste aastakümnete suured muudatused, eriti aga viimased kümmekond aastat on andnud bioloogiale vahendid, mis on revolutsioneerinud evolutsiooniprotsesside rekonstrueerimise võimalused. Seitsmekümnendate alul eelkõige tänu Motoo Kimura  populatsiooniteoreetilistele töödele tekkinud neutralistlik evolutsiooniteooria tekitas uue pöörde loodusliku valiku ja mutatsionismi vahekordade mõistmisel ning geenide kloneerimise,  sekveneerimise ja amplifitseerimise meetodite leiutamine ja võimalus juba eelnevalt Zurkerkandli ja Paulingu poolt postuleeritud molekulaarse kella idee kasutamiseks fülogeneesi rekonstruktsioonil, muutsid pildi täielikult. Uusi terviklikke genoomse DNA järjestusi (esialgu küll mikroorganismide tasandil, kuid kohe-kohe ka enamal) tuleb juba ridamisi - kolossaalne toormaterjal evolutsiooniprotsesside mõistmiseks. Ja lisaks muidugi veel teised tasandid - molekularbioloogia arsenaliga realiseeritav "evolutsioon katseklaasis" ühelt poolt ja hoopis sõltumatu areng koosluste ja keskkonnatingimuste mõju mõistmiseks - need on tänapäeva evolutsiooniteooria elusad võrsed . Tegelikult pole liialduseks väide, et evolutsiooniteooria tervikuna on täis värskeid võrseid - enam kui kunagi varem alates WW2 eelsest perioodist.
 
  Moodne süntees
evolbio loeng 97-7 Kasutatakse praktiliselt sünonüümidena termineid "süntees", "moodne süntees", "neodarvinism". Võibolla on kõige korrektsem öelda, et moodne süntees aastail 1930 - 1950 viis neodarvinismi kui evolutsioonikontseptsiooni väljakujunemisele . Mis siis sünteesus? Eelkõige geneetika, populatsioonibioloogia ja uued teadmised paleontoloogiast ühelt poolt ja looduslik valik teiselt poolt.
Kõige olulisem - kuivõrd selgus, et omandatud tunnused ei ole päritavad, siis allub see pidev varieeruvus ja muutlikkus Mendeli seadustele - nii kirjutavad kõik tänapäevased evolutsiooniteooria õpikud. Olgu muidugi öeldud, et omandatud tunnuste mittepäritavuse ja Mendeli seaduste vahel ei ole tagajärg-põhjuslikku seost. Olles tõepoolest täpne, on see väide ekslik : Memdeli seadustele näiteks ei allu ei mitokondraalsete geenide ega kloroplasti geenide pärilikkus - st ei allu genoomid , mis ei paikne tuumas. Ja enamgi - Mendeli seadustele ei allu ka näiteks Y kromosoomi päritavus . Seda kõike tuleb teada ja silmas pidada, sest siit tuleneb olulisi praktilisi järeldusi.
Väga oluline oli 20 - 30 aastail tekkinud arusaamas, et liik ei ole mitte morfoloogiline tüüp (paraku - hulk biolooge ei saa sellest siiani päriselt aru), vaid varieeruv populatsioon , mis on reproduktiivseks isolaadiks - st. seisab lahus teistest liikidest reproduktiivses mõttes.
Eriti olulise mõjuga oli populatsiooniteooria areng. Kuulus ja siiamaani keskne Hardy - Weinbergi teoreem (tasakaal) tuletati juba 1908 - siis, kui geneetikud olid parajasti enamuses loobunud darvinistlikust evolutsioonikäsitlusest. H-W tasakaalu tõestas Chetverkikov 1926, kuid veelgi põhjalikumalt ja sõltumatult ka Fisher, Haldane ja Sewall Wright 1930-1932.  Ka nemad olid sellega tegevad juba varem, isegi enne 1920. Nende teeneks on juhusliku geneetilise triivi, geenisageduste sõltuvuse selekstioonist jne. matemaatilise teooria loomine ja seoses sellega ka tõestamine, et isegi väike selektiivne erinevus võib tekitada evolutsioonilise muutuse. Dobzhanski osast oli juba juttu . Ernst Mayr’I olulisim panus seisnes geograafilise varieeruvuse ja liigitekke seoste näitamises. George G. Simpson võttis selles valguses kokku uued paleontoloogilised leiud (Tempo and Mode of Evolution, 1944). Julian Huxley Evolution: The Modern Synthesis (1942) liitis kokku süstemaatikat ja geneetikat. Ja muidugi oli veel palju teisi suurepäraseid teadlasi.
Seega: sünteesi põhiolemuseks on seisukoht, et:
populatsioonid sisaldavad geneetilisi variante , mis tekivad juhuslikult mutatsioonide ja rekombineerumise tulemusel (st. mitte adapteerumisest tingituna );
populatsioonid arenevad tänu geenisageduste muutustele, mida põhjustab juhuslik geneetiline triiv ja eelkõige looduslik valik;
enamus geneetilisi variante, mis sooduatavad adaptatsiooni, omavad vaid kerget fenotüüpilist effekti , nii et muudatused on graduaalsed ja aeglased;
et diversifitseerumine viib liigitekkele (lisandub reproduktiivne isolatsioon );
et nende kõikide koosmõju pika aja jooksul toob kaasa kummulatiivse effekti, mis muudab ka kõrgemate taksonite olemust.
 
Evolutsiooniteooria evolutsioon pärast sünteesi
See on muidugi üks pidev protsess isegi neodarvinismi sisesi. Küsimuste kvantitatiivne läbitöötamine selleks, et saada kindlaid vastuseid olulistele bioloogilistele küsimustele - näit. kas populatsioonisised variandid on arvukad ehk siis väikesed, kas evolutsiooni kiiruse limiteerivaks faktoriks on kasulike mutatsioonide tekkekiirus, milline (kui suur) on loomuliku triivi osa - jne jne. Lisaks - terve rida suuri bioloogia probleeme, nagu seda on arengubioloogia , ei olnud pea üldse haaratud neodarvinismi süsteemi.
Mõned autorid muide kutsuvadki seda post-moodsa sünteesi perioodi alles neodarvinismiks ja seostavad ta DNA kaksikspiraali avastamise ja edasise progressiga arusaamisest sellest, mismoel see pärilikkus ikka toimub, mis on geen ja millised on mutantide vormid molekulaarsel tasemel. Oluline on siin eelmise sünteesiga võrreldes asjaolu, et juhuslikule geneetilisele tiivile hakati pöörama palju suuremat tähelepanu - st. tema rolli evolutsiooni mõjutajana hakati pidama väga palju olulisemaks kui varemini. Laiendati ka loodusliku valiku mõistet - mitte ainult valik indiviidi tasemel ( ellujäämine ja reproduktsioonivõime), vaid ka geenide, geenigruppide, populatsioonide ja liikide tasemel.
Toodi sisse terveid uusi suuri süsteemseid probleeme - käitumise aspektid, paljunemise moodused, ökoloogilised aspektid. Üha selgemaks sai, et paljast arutlusest geenisageduste ja selektsioonilise surve üle jääb vajaka selleks, et tegelikkust tema rikkuses mõista. Toimus oluline arengubioloogia ja ajaloo ( paleontoloogia jm) sulandumine evolutsioonikontseptsiooni. Ja see süntees on alles suuresti käimas.
 
Uurimismeetodid
Evolutsiooniteooria ampluaad silmas pidades, on sellele küsimusele võimatu anda ammendavat vastust. Samas on muidugi selge, et oluline on paleontoloogia. Siin tuleb muidugi silmas pidada, et fossiilsete leidude representatiivsus on sageli äärmuseni lünklik ja on alatasa põhjustanud olulisi eksitusi. Mineviku tuletamine olevikust makrotasandil on samuti tihti väga spekulatiivse iseloomuga . Populatsiiongeneetika detailne uurimine annab muidugi põhilise panuse: sealt tehtavad ekstrapoleerivad järeldused mineviku kohta aga on ja jäävad oletuslikeks - suurema ehk vähema usaldatavusega.
Taksonoomiline rekonstruktsioon on tihti suure tõenäosusega usutav, kuid see ei tähenda veel evolutsiooni mõjutanud tegurite mõistmist. Näiteks: võrdleva morfoloogia ja paleontoloogia andmeil väib pidada üsna tõenäoseks, et õistaimed tekkisid gümnospermidest - kuid kui see ka nii on, ei võimalda see veel aru saada, kas põhjus oli putuktolmlemise tekkes, seemnete kaitstuses või vastavas vegetatiivses struktuuris.
Muidugi, on ka "lihtsamaid"  juhtumeid, kus põhjuse kohta saab anda suure tõenäosusega seletuse . Nii on tihti olukordades, kus geoloogiline andmestik annab selge viite näiteks järkjärgulisest kliima muutusest jms. Seega - korreleeritakse eri allikatest saadavaid andmeid.
Nagu igas teaduses, nii ka evolutsiooni puhul tehakse mudeleid (püstitatakse hüpoteese), vaadeldakse ja tehakse katseid. Tavapärane ettekujuts evolutsioonist kipub unustama seda viimast - ometigi on juba moodsa sünteesi üheks tugisambaks tohutu eksperimentaalne andmestik äädikakärbse populatsioonide varieeruvuse ja viimase põhjuste kohta. Rääkimata tänapäevast (eriti viimasest aastakümnest), kus geenidega manipuleerimine on järsult avardanud eksperimentaalse lähenemise võimalusi. Ja see osa paisub suure kiirusega.
Eraldi tuleb puudutada nn. evolutsiooni katseklaasis. Juba aastakümnete eest näitas Sol Spiegelman, et põhimõtteliselt võib looduslikku valikut uurida ka paljalt geenide ja mõnede geenide paljundamiseks vajalike ensüümide ja substraatide najal . Nüüd, vimase viie aastaga on see muutunud väga aktiivseks teadusharuks, kus näiteks starditakse mingi geeni variatsioonide arvust  10 000 000 000 000  ja enam, ning ehitades katsesse sisse selektsiooni mingi tunnuse alusel (tunnuse tekke alusel) ja tsükliseerides eksperimendi, suudetakse uurida effektiivsemate variantide selektsiooni ja teket.   
Evolutsioon kui fakt ja kui teooria
On kasulik silmas pidada, et evolutsioon kui protsess ja asjaolu, et organismid (liigid) on arenenud ühistest eellastest, ei ole mitte evolutsiooniteooria, vaid ajalooline tõsiasi -  s.o. tegu pole mitte teadusliku hüpoteesiga, vaid reaalsusega vahetult.

ADAPTATSIOON

Alustame triviaalsest tõsiasjast, et ükski elusolend ei ela isoleerituna muust loodu-sest - olgu siis tingimused kuitahes kunstlikud. Ainevahetus seob kogu elavat elutu ja elavaga. Katseklaasis ja võibolla mingites väga eksootilistes looduslikes nischides võib välistada liikidevahelised mõjud, kuid ei saa vabaneda elutu ümbruse toimest. See toime ei pruugi igal hetkel olla isegi mitte ainevahetus - mingis kontekstis võib olla tegemist hoopis näiteks gravitatsiooni mõjuga - sellega kohanemine on ülepea üks fundamentaalseid adaptatsiooni näiteid Maal toimuva elu puhul.
Asjaolu, et mõnede elusorganismide liigid või vormid võivad mitte hävineda vaakumis , ei ole pädevaks vastulauseks: elutegevuse seisukohalt vaadatuna ei tunta seni liike, kes oleksid seal aktiivses tegevuses, k.a. reprodutseeruksid.
Seega - bioloogia ei saa ei nii ega teisiti mööda tasakaalust organismi ja teda ümbritseva vahel.  Ja evolutsiooni uurimine on suures osas püüe aru saada, kuidas aegade jooksul, kus tingimused eluks muutusid drastiliselt, need eluvormid kohanesid keskkonnamuutuste ja väga erinevate keskkondadega maal.
On väga üldiseid kohanemusi. Võtame näiteks ainevahetuse põhiprotsessid , mis peegeldavad suurel osal organismidest võimet kasutada hapnikku, kuid teistel organismidel näiteks hoopis metaani. Paljud niisugused üldised kohanemised on toimunud üpris ammu ja seetõttu nõudis nende mõistmine juba väga arenenud arusaamist maakeral toimunud põhilistest muudatustest sadade miljonite ja miljardiste aastate eest. Need teadmised tekkisid alles hiljaaegu - kasvõi asjaolu, et hapnik hakkas tekkima atmosfääri suuremas hulgas alles viimase miljardi - pooleteise aasta jooksul.
Kohanemise uurimisel tuleb olla eelkõige veendunud, et uuritav fenomen (omadus, tunnus) on adaptatsiooniline - st. on tegemist põhjuslik-tagajärgse seosega. Tavaliselt on nii, et ühe liigi tasemel (isendist rääkimata) on niisugust järeldust raske formuleerida : vaid samalaadsete tunnuste esinemine suuremal hulgal samades tingimustes elavatel erinevatel organismidel annab piisava kinnituse . Teisalt - samades/lähedastes tingimustes elavad organismid võivad kohaneda nende tingimustega kardinaalselt erinaval moel.
Suurtel rohumaadel elavad hobused on kohanenud mitmeti - kiire jooksuga kohanemine väljendub jalgades, jalgade endi kohanemine väljendub selles, et lihaseline osa on suhteliselt kõrgel (väiksema ulatusega liikumine, pikem kangi õlg jne). Ka kabja olemasolus, mis on siiski ökonoomsem, kui hulk varbaid jne. Samas - rohumaadel elab ka teisi hästikohanenud taimtoidulisi, kelle jala ehitus ei pruugi üleüldse lähedane olla - nagu näiteks ninasarvik ja känguru . Kuigi ka nemad on kohanenud, on nad seda saavutanud teistmoodi. Seega - kohastumuslike muudatuste otsimisel tuleb võtta arvesse ka liigi elllase morfoloogiat jne.  Loodusvaatluse tulemusel leitavate kohastumiste postuleerimisel on alatasa oht iga hinna eest leida põhjendusi (adapteerumisi) seal, kus neid ei olegi - spekulatiivne meetod. Ja mitte alati ei saa oletusi kontrollida. Kuid kus seda saab teha, saab ka palju kindlamalt rääkida adaptatsioonist. Tüüpilise loodusvaatlusliku- katselise näitena sai tõestada, et hiirte karva värvuse maapinna toonist tingitud kohanemine ( tumedam , heledam) on tõepoolest otseses seoses ellujäämise tõenäosusega ja on ka palju muid kohastumisi, mis on katsega tõestatavad. Ööliblikate tiibade kohastumine meenutamaks kuivand lehti ulatub sinnamaani, et on koguni liike, kus tiibades ongi tõelised augud sees, rääkimata aukude "imitatsioonist" - niisugust kohanemiste jada (kaitsevärv, augu imitatsioon , tegelik auk) võib pidada piisavaks tõendiks.
Kohanemine ei pruugi väljenduda makroehituses (jalg) või värvis (kaitesvärv) - kohandea saab ka käitumuslikult. On käitumuslikke liigisiseseid kohanemisi, mis on tõestatavalt päritava iseloomuga - nagu näiteks osade lindude ränded. Ida- ja Lääne-Euroopas pesitsevad lähedased linnud võivad lennata Aafrikasse geneetiliselt päranduva skeemi kohaselt - see on tõestatav katseliselt: kui viia IE linde sügisel LE’sse, siis nad lendavad alul pika maa ida poole - selle asemel, et minna õkva prõlla üle Gibraltari, nagu seda teevad LE linnud.
Adapteerumine võib realiseeruda pikaajalise protessina - jala ehitus jne. Mõnikord ka värvus (suvi- talvine karvavahetus jne). Adaptatasioon kui värvuse vahetumine võib olla tagatud ka kiire või koguni väga kiire füsioloogilise protsessiga. Ja sealjuures mitmel eri moel - kuni sinnamaani, et pigmeti sisaldavad rakud muudavad närvierutuse signaali saabudes oma konfiguratsiooni - näiteks ümaratest lapikuteks, miska looma värvus kiiresti tumeneb. On kalu, kes suudavad muuta oma värvust paari minuti jooksul, veelgi kiiremini suudavad seda kaheksajalad ja kalmaarid. Samas näiteks ka forell kohaneb elupuhuselt (värvuse mõttes) ümbrusega, kuid see on aeglane protsess. Samas - tihti on käibel ühe liigi puhul paralleelselt nii aeglane, kui kiire tee. Osa neist fenomenidest on eksperimendis kontrollitavad - näiteks altpoolt valgustatava akvaariumi puhul. Just akvaariumikatsed näitavad, et siin on tegu evolutsioonilise kohanemise ja mitte statistilise fenomeniga, kus mittekohanenud lihtsalt nahka pistetakse.
Kõik need loodusvaatluslikud/eksperimentaalsed tähelepanekud viitavad erinevusele mehhanismides ja on kasulik neid ka selgesti eritleda. Selleks pole päris ühtset seisukohta, kuid näiteks John Mainard Smith tarvitab adaptatsiooni eri liikide kohta järgmisi termineid:
a)  geneetiliselt adapteerunud;
b)  füsioloogiliselt muutlik/ tolerantne ;
c)  arenguliselt paendlik
Need mõisted seletavad end ise, kuigi vaid täpne vaatlus ja tihti vaid katse suudavad anda selge vastuse, millega kus tegemist. Ja nende terminite kasutamisel ei tohi minna liiale - st. ei tohi olla jäik.
Geneetiliselt määratletud adapteerumine oleks siis näiteks talvine valge kasukas jänesel - kui talvel lund ei tule, on niisugune kasukas eriti ebaõnnestunud, kuid paraku ei ole see reguleeritav organismi eluajal (ega ka paljure põlvkondade jooksul).
Füsioloogiline muutlikkus - näiteks võime muuta kiiresti värvust (adapteeruda keskkonnale). Ja kasvõi meie higistamine soojas ja värisemine külma käes. Kalade võime reguleerida soola sisaldust organismis - kuid on vaid vähe kalu, kes on võimelised elama ühtviisi hästi nii soolases merevees, kui ka magedas vees. Füsioloogiline tolerants peab olema arenenud välja ju praktiliselt alati - küsimus on selle ulatusest. Tolerants toidu suhtes: koala sööb vaid eukalüpti lehti ja seega on tema liigina ellujäämisega tõelisi raskusi. Karul ja seal on (selles mõttes) lihtsam.
Arenguliselt tagatud adapteerumisvõime: neid näiteid on ka palju, k.a. näiteks see, et raske kehalise töö vajadus tagatakse lihaste tugevnemisega, elamine kõrgmäestikus tagatakse Hgb ja erütrotsüütide hulga suurenemisega jne.
Veelkord : mitte kaugeltki alati ei saa muutust kutsuda adaptatsiooniliseks siis ja seal, kus on tegemist vastusega keskkonnatingimuste muutumisele. Osa füsioloogilisi vastureaktsioone ei ole mitte kohanemine, vaid organismi ebaadekvaatne " proov " kohaneda. Piiri tõmbamine pole alati lihtne ja siin pole mõtet kalduda viljatutesse arutlustesse.
Struktuursed kohastuslikud  muudatused on muidugi enam ilmekad taimedel: meie kask ja subarktiline vaevakask ; rannikul üksikuna kasvav mänd ja männitihnikus kasvav isend jne. Taimede puhul on kohanemine tihti seotud selle kohanemise geneetilise fikseerumisega alamliigi tasemel - ilmselt on siiski tegemist pigem eri geenide aktiivsuse regulatsiooni muudatusega, kui geenide endi muutusega. Seda tõestab ka hübriidide "topeltkohastumus" - enamus annab hübriide erinevatele oludele kohastunud sama liigi taimega ja järeltulija on sageli "kohanenud" kahele eri keskkonnale.
Võime õppida on ka kohanemine. Eriti oluliselt on see võime arenenud inimesel. Pole sugugi selge, kuidas on see võime arenenud loomadel - seda kiputakse pigem alahindama. Need linnud, kes õppisid Inglismaal nokkima katki trepile pandud piimapudeli korke - see on kindlasti kohanemine muutunud tingimustega. Samas - pole selge, miks mõned linnuliigid , olles "teoreetiliselt" juba suguküpsed, hakkavad paarituma alles vanuses kolm aastat: kas pole siin tegemist vajadusega esmalt paremini õppida tundma maailma, et olla targem siis, kui tuleb hoolitseda järeltulijate eest? Kaudseks kinnituseks on teatav võrdlus - sama areaali linnud, kes hakkavad paarituma juba teisel aastal, suudavad esimestel aastatel kasvatada üles vähem järeltulijaid, kui aasta-paari möödudes .
 Mis on liik?
Rääkides muudkui geneetilisest varieeruvusest ja näidates, et ka lähedaste sugulaste vahel on tihtipeale suur erinevus, tekib nii teoreetiline kui ka praktiline küsimus sellest, kuhu asetada piir: millised kaks isendit kuuluvad veel ühte liiki ja kus on otstarbekam hakata rääkima erinevatest liikidest. Ma rõhutan siin subjektiivset poolt, sest klassifitseerimine on ju inimese poolt väljamõeldud tegevus. Klassifitseeerimine on mudel tegelikkusest, kusjuures teataval abstraktsiooni astmel ei ole tõepoolest kuigi oluline, mille alusel me klassifitseerime (elusolendeid) - on oluline, et valitud tunnused oleksid olemas neil elusolendeil, keda me soovime klassifitseerida  ja et nad varieeruksid. Objektiivselt on küsimus liigi määratlusest aga samuti mitmekülgselt oluline ja huvitav ja evolutsioonilise bioloogia seisukohast kogunisti üks keskseist. Eriti siis, kui me soovime liigi määratluse argumentidesse tuua (ja kogunisti juhtivatena) kaalutlusi, mis pärinevad evolutsiooniteooriast. See rõhutamine on oluline, sest teatavasti on süstemaatika oma ajaloolises plaanis (Linnee jne.) ehitatud üles alusele, mis ei eelda evolutsiooni olemasolu.
Sõltumatult suhtumisest evolutsiooni on tarvis kokkuleppeid, mis võimaldaksid üldistuse tasemel eritleda piiri liigisisese varieeruvuse ja kahe eri (lähedase) liigi vahel. Liik on süstemaatika põhiühikuks kindlasti enam, kui seda on kõrgemad taksonid .
Lühikese ajaloolise ülevaate süstemaatika seisukohast leiab E. Parmasto 1996 ilmunud lühiõpikust " Biosüstemaatika teooria ja meetodid" - see suhteliselt õhuke ja (loodetavasti) käepärast olev raamat on kasulik ja vajalik lisaliteratuur evolutsioonilise bioloogia kursusele. Just viimast silmas pidades ei hakka me vaatlema ajaloos esinenud ja ka praegu esinevaid liigi määratlusi, vaid käsitlen eelkõige populatsiooni-bioloogilistest ja fülogeneetilistest kaalutlustest lähtuvaid arutlusi.
Üsna kindlapiirilise määratluse saame siis, kui me liigiks peame vaid reaalselt ristuvate populatsioonide esindajaid. Teatav eikellegimaa jääb siin siiski alles. Ristumise reaalsuse all mõistetakse siin: "nii juhtub tüüpiliselt looduses". See täpsustus on vajalik, sest on lähedasi liike, kes eritingimustes annavad edukalt järglasi.  Nende eritingimuste all mõistetakse omakorda " loomaaias " või lausa eksperimentaalteaduslikke katsetingimusi. Samas on väga raske kindlalt väita, et mõnedel  juhtudel niisugustele eritingimustele lähedased tingimused ei või siiski realiseeruda ka "vaba looduse" konkreetsetes nishides. Nii näiteks pole Inglismaal kirjeldatud heeringakajaka ja väikese mustselgkajaka ristumist - need kaks varianti on üsna silmatorkavalt erinevad. Küll aga nägevat seda mõnikord Hollandis ja järeltulijad on omakorda spetsiifilise väljanägemisega suguvõimelised isendid. Seega - kus on siin liigi piir? Ja kas rohke segaristumine ei või viia (mõnel harval juhul) taas tagasi kahe lahknenud liigi homogeniseerumisele?  Mulle paistab, et siinkohal on targem siiski mitte kulutada aega "aga kui" argumentidele ning pidada empiirilist vaatlust aluseks: seni, kuni ristumine looduses ei ole kinnitust leidnud, ei saa ka ühest liigist rääkida. Illustratsiooniks võib tuua näite: loomaaiatingimusis võib järglasi anda ka lõvi ja tiigri paar.
Muidugi ei saa siin kaugeltki alati rakendada põhimõtteid nende ehedal kujul: suure või koguni suurima osa liikide juures ei ole loodusvaatluse representatiivsus kuidagi tagatud. Suurulukite jälgimine on suhteliselt lihtne; sügavveekalade puhul pole see enam nii ja paljude taime- ja seenerühmade puhul tuleks siiski valdavalt püüelda tegelike katsete läbiviimise poole. Parmasto ülaltsiteeritud raamatus on toodud näiteks, et seente puhul on morfoloogiliselt väga lähedaste, kuid siiski mitteristuvate populatsioonide juures kasutusel termin intersteriilsed rühmad sama liigi sisesi. Ma siiski loobuksin niisugusest ebajärjekindlusest seal, kus me räägime liikideks jagunemise põhimõttelistest alustest. Mis aga puutub vajadusse süstematiseerida elusat loodust, siis seal on paljuski tegemist pragmaatiliste kaalutlustega, mitte evolutsiooniteooriaga.
Hoopis tõsisemate küsimustega sattume vastastikku siis, kui tuletame meelde, et väga suur hulk elusast pole ülepea kahesuguline, miska muidu nii sobivana näiv liigi bioloogiline määratlemine ristumisvõime kaudu kaotab pinna jalge alt. Kas rakendada eri reegleid eri sorti (seksuaalsed ja mitteseksuaalsed) elusolendite liikideks jaotamisel teadlikult ja aktsepteerime, et liigi üleüldine määratlus bioloogia puudub?
Partenogenees loomariigis pole küll massiline , kuid siiski piisavat tavaline nähtus. Vegetatiivne paljunemine taimeriigis on aga üpris tavaline. Partenogeneesi puhul paistab, et enamusel juhtudest on tegu mingis liinis esineva tsüklilise fenomeniga - partenogenees asendub seksuaalse paljunemisega ja siis võib taas olla aeg, kus prevaleerub partenogenees. Pideva partenogenees (nii arvatakse) on harv. Artemia salina puhul olevat partenogeneetilisi rasse ja paralleelselt eksisteerivaid suguliselt paljunevaid variante. Näiteid on veel. Empiiriline tähelepanek viitab sellele, et partenogeneetilised liigid on hiljutise tekkega. Siit deduktiivne järeldus - nad ei pea kaua vastu, vaid kaovad näitelavalt liigina. Samas aga tekib neid "spontaanselt" uuesti.
Vegetatiivne paljunemine taimedel on tavaline. Siiki arvatakse ka siin, et need liigid on tekkinud algselt suguliselt paljunevaist liikidest. On tihtipeale rikkalik hulk vegetatiivselt paljunevaid ja selgesti eristatavaid "alamiike" taimedel, millel on samaaegselt ka suguliselt paljunevaid variante. Mida teha süstemaatikaga? Pole praktiline anda igaühele neist oma liiginime. Rooside puhul seda armastatakse siiski teha, kuid siin pole nimetuste andmise mõte enam sedavõrd tingitud bioloogiast .
Geograafiliselt eraldatud lähedaste populatsioonide puhul oli eelnevaks praktikaks anda igale variandile oma liiginimi (eks siin olnud tegemist ka naturalistide sooviga end jäädvustada); nüüd on sellest valdavalt loobutud ja kasutatakse palju enam alamliigi mõistet. Samas muidugi - taas nõuete ähmastumine, sest ruumilise lahusoleku juures ei saa ju rääkida tüüpiliselt esinevast ristumisest looduslikes tingimustes.
Segasem on siis, kui alamliik on ajaliselt lahutatud. Võtame näitena Homo sapiens ’i. On viimase aja tavaks kutsuda neandertaali inimest H. s’iks - samuti nagu meid. Meie puhul lisatakse H. s. sapiens. Teisalt - nüüdseks on meil piisavalt argumente eeldada, et H. s. n. ja H. s. s. ei ristunud looduses (vähemasti mitte massiliselt). Seega - kogu sümpaatia juures neandertaalide vastu, puudub siin järjekindlus.
Tuletades meelde, et klassifitseerimine on inimtegevus, siis pole ka tegelikku sügavat vastuolu selles, kui seksuaalselt ja mittesseksuaalselt paljunevate organismide liigitamine (siinjuures just liigi mõiste kasutamine) ei lähtu samalt aluselt . Kas me aga saame olla  samarahul evolutsioonilise bioloogia kõrgusest alla vaadetes, on hoopis teine küsimus.
Selle osa kokkuvõtteks: ma ei kirjeldanud neid mõningaid raskusi mitte selleks, et vihjata bioloogide võimetusele leida rangeid ja ühtseid kriteeriume, vaid selleks, et näidata reaalselt eksisteeriva looduse mitteallumist suvalisele veidigi komplitseeritud
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

Vasakule Paremale
Evolutsioon-usk-Darwin #1 Evolutsioon-usk-Darwin #2 Evolutsioon-usk-Darwin #3 Evolutsioon-usk-Darwin #4 Evolutsioon-usk-Darwin #5 Evolutsioon-usk-Darwin #6 Evolutsioon-usk-Darwin #7 Evolutsioon-usk-Darwin #8 Evolutsioon-usk-Darwin #9 Evolutsioon-usk-Darwin #10 Evolutsioon-usk-Darwin #11 Evolutsioon-usk-Darwin #12 Evolutsioon-usk-Darwin #13 Evolutsioon-usk-Darwin #14 Evolutsioon-usk-Darwin #15 Evolutsioon-usk-Darwin #16 Evolutsioon-usk-Darwin #17 Evolutsioon-usk-Darwin #18 Evolutsioon-usk-Darwin #19 Evolutsioon-usk-Darwin #20 Evolutsioon-usk-Darwin #21 Evolutsioon-usk-Darwin #22 Evolutsioon-usk-Darwin #23 Evolutsioon-usk-Darwin #24 Evolutsioon-usk-Darwin #25 Evolutsioon-usk-Darwin #26 Evolutsioon-usk-Darwin #27 Evolutsioon-usk-Darwin #28 Evolutsioon-usk-Darwin #29 Evolutsioon-usk-Darwin #30 Evolutsioon-usk-Darwin #31 Evolutsioon-usk-Darwin #32 Evolutsioon-usk-Darwin #33 Evolutsioon-usk-Darwin #34 Evolutsioon-usk-Darwin #35 Evolutsioon-usk-Darwin #36 Evolutsioon-usk-Darwin #37 Evolutsioon-usk-Darwin #38 Evolutsioon-usk-Darwin #39 Evolutsioon-usk-Darwin #40 Evolutsioon-usk-Darwin #41 Evolutsioon-usk-Darwin #42 Evolutsioon-usk-Darwin #43 Evolutsioon-usk-Darwin #44
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 44 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2016-01-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 5 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor damnina Õppematerjali autor

Märksõnad

Mõisted

agressiivne krieitsionism, juhtuvad, tekkest, anorgaanilisest loodusest, vedas, evolbio 97, saatuse iroonia, veelgi enam, komponente, abstraktses mõttes, teised tasandid, taksonoomiline rekonstruktsioon, tekkisid gümnospermidest, adaptatsiooniline, tüüpilise loodusvaatlusliku, iseloomuga, konfiguratsiooni, füsioloogiline muutlikkus, praktiliselt alati, taimede puhul, klassifitseeerimine, objektiivselt, jälgimine, paljunemine taimeriigis, juhtudest, segasem, teisalt, fülogeneetiline liigikontseptsioon, flk, õpetlik, ristumisvõime alusel, tõepoolest, kinnituseks, üldreegli kõrval, teisisõnu, china, isoleerumine, taimede juures, teistmoodi näide, lihtne mehhanism, lindude puhul, elavad p, muul, tänapäevases käsitluses, adaptatsioon, tekkinud muudatustest, panneutralismi pooldajaid, nt kohaselt, tõepoolest, kuivõrd hetkel, polümorfismi aste, neod aparaadis, enamgi, homosügootsuse poole, muuseas, head näited, linnu tiib, mõjutajateks, neutraalseiks, pseudogeenid, pöördtranskriptsiooniliselt, eelistused, gc surve, päris selge, geenide tasemel, populatsioon, triiviks, geenitiigist, üsna tüüpiline, erilist tähendust, teadaolevalt, hardy, mõnede lihtsustustega, loendamine, teisisõnu, või täpsemalt, stabiliseeriv, teisalt, pg baasterminiteks, hardy, või teisalt, lv mõju, kaks lahendit, heterosügoodid, malaaria, sõltuvus, vastupidine, mitmesugusid kujusid, niisugune olukord, praktiline järeldus, geeni sagedus, migrante, hwt, subpopulatsioon, üheks võimaluseks, igarahes, drosophila puhul, reproduktsioon, vähkkasvaja, juttu, ilmselt küll, käsitletuga, selection of, vaenlase nähtavale, negatiivses tähenduses, selektsiooni ühik, replikaator, mõistel, meem, selektsioonist, pluralism, klassikalisi töid, lv kriitikud, klassikaline küsimus, mõlemad määratlused, pleiotroopsed effektid, populatsioon, määravaks, mammaalidel, tavaliselt raskustes, fossiiliks, devonist alates, hindamiseks, makromuutus, reptiilide jalad, tendentse, teisalt, makroevolutsioonilised muudatused, tõetera, kaalukeeleks, külgnev, realiseerumisel, mehhanismid, liikidevahelised hübriidid, isoleerunud, eraldatus, ebg seisukohalt, hea näide, jääaegade mõju, kontinentide triiv, sellekohane literatuur, teisalt, miskipärast, säästuprintsiip, parsimoonia, tüüpiliseks, homoloogiate leidmine, tegemises, feneetiline sarnasus, välisgrupp, välisgrupiks neile, konstrueerimisel, primaarstruktuuri andmestik, struktuurist, enamgi veel, jala evolutsiooni, enamgi veel

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

32
odt
Evolutsioon
990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015
7
doc
Evolutsioon
98
docx
Kogu keskkooli bioloogia konspekt
343
pdf
Maailmataju uusversioon
76
pdf
Biosüstemaatika teooria ja meetodid
83
doc
Õiguse sotsioloogia
477
pdf
Maailmataju





Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
faili e-mailile TASUTA

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
või
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun