Veisekasvatus (0)

Veisekasvatus
1. Jõudluskontroll ja selle olulisus
Jõudluskontroll on loomade jõudlus- ja põlvnemisandmete regulaarne kogumine, õigsuse kontrollimine, registreerimine, töötlemine, säilitamine ja analüüsimine nende geneetilise väärtuse hindamiseks.
Olulisus: infoks aretajale, kelle eesmärgiks on karja jõudluse parandamine. Peale selle annab teavet lehmade individuaalsetest andmetest nagu nt kuu-, aasta- ja laktatsioonitoodangust.
2. Veiste märgistamine ja selle viisid
Kollane kõrvamärk ehk nn euromärk: varustatud inventarinumbriga, mis pannakse veise mõlemasse kõrva.
Elektroonilised kõrvamärgid: sisaldab teavet vähemalt kõrvamärgil nähtava teabe kohta, mis kinnitatakse veise vasakusse kõrva.
Kõrvade sälkimine: kasutatakse spetsiaalset sälkimisvõtit.
Värvimine: number värvimitalse veise laudjale või mõnele teisele hästi silmapaistvale kehaosale. Selleks kasutatakse musta karusnahavärvi, mis püsib umbes 3...4 kuud.
Lisaks eelpool nimetatutele on kasutatud ka moodust, kus number külmutatakse vedelas lämmastikus jahutatud numbrirauaga mõnekuise vasika laudjale, inventarinumbritega markeeritud kaelarihmu ning tätoveerimist. Aastaid tagasi kasutati inventarinumbri põletamist sarvedele numbriraudadega.
3. Milleks on vaja veiseid märgistada?
Iga looma märgistamine on vajalik selleks, et: 1) jõudlusandmeid täpselt registreerida; 2) eristada looma teistest kogu tema eluea vältel; 3) eksimatult kasutada loomade põlvnemis- ja jõudlusandmeid; 4) kui loom vahetab omanikku , siis on ostjal hõlpsam olla kindel tema poolt ostetud looma tervises ja ka veterinaararsti poolt antud veterinaartõendi õigsuses;
5) kui loomaomanik soovib piima- ja lihasaadusi realiseerida nii kodu- kui ka välismaal, on vajalik, et iga looma tervis oleks jälgitav kogu tema karjas elamise vältel – looma tervisest sõltub saaduste kvaliteet.
4. Välimik ehk eksterjöör – selle hindamine ja meetodid
Lehmade konstitutsiooni nähtavat osa nimetatakse eksterjööriks ehk välimikuks. Hindamisel pööratakse välimikule suurt tähelepanu, kuna välimikuomadused on tihedalt seotud toodanguvõimega, tervisliku seisundi ja konstitutsioonitüübiga.
Välimikku vaadeldakse ja kirjeldatakse veel järgmistel eesmärkidel: looma tõutüübi ja toodangusuunale vastavuse hindamiseks, vanuseliste muutuste või individuaalsete iseärasuste kindlakstegemiseks, toitumusastme määramiseks jne.
Meetodid: 1) üldine hindamine silma järgi; 2) mõõtmine ja indeksite arvutamine; 3) hindamine punktisüsteemis; 4) fotografeerimine; 5) tingmärkidega hindamine; 6) mõõtmine.
Alates 1990-ndatest aastatest hinnatakse välimikku lineaarse metoodika alusel. Igale tunnusele antakse hinne bioloogiliste äärmuste vahel 1-9 pallilisel skaalal. Hinnatavaid tunnuseid on 16.
5. Eksterjööri hindamine mõõtmise järgi
Loom peab asuma tasasel pinnal, nende jalgade seis peab olema nii eest kui ka külgvaates paralleelne. Loom peab olema normaalsel kõrgusel ja otse. Mõõtevahendiks on mõõtekepp, sirkel , mõõdulint ja nurgamõõtja ehk goniomeeter.
6. Eksterjööri hindamine silma järgi
Hindamine silma järgi on suhteliselt subjektiivne. Hindamiseks on koostatud vastavasisulised hindamisjuhendid, mis eri maades võivad mõneti erineda. Konstitutsiooni kirjeldamiseks kasutatakse vastavat tüpiseerimist ja spetsiaalset terminoloogiat.
7. Veiste mõõtmisvahendid
Mõõtevahendid: 1) mõõtekepp; 2) sirkel; 3)mõõdulint; 4) nurgamõõtja ehk goniomeeter.
Mõõtekepp: spetsiaalselt loomade mõõtmiseks kasutatav vahend, mis koosneb liikuvast sise- ja välisosast ning kahest liigendiga horisontaalsest metallvarbast ning kepi sise- ja välisosa on varustatud skaalaga .
Sirkel: koosneb kahest liigendiga varustatud poolkumerast metallvarbast, mille ühenduskohas on skaala ning sirkliharude vahekaugus näitab laiust sentimeetrites.
Mõõtelint: võetakse ümbermõõtu ning määratakse kaudselt kehamassirinnaümbermõõdu alusel.
8. Veiste märgistamine karjatamisperioodil ja selle tähtsus
9. Jõudluse definisatsioon
Jõudluseks nimetatakse loomade võimet toota teatud tingimustes ja teatud ajavahemikul vajalik kogus kvaliteetseid loomakasvatussaadusi.
10. Piima- ja lihajõudlus
Piimajõudlus
Piimajõudlus määratakse teatud ajavahemikul toodetud piima koguse järgi, kusjuures võetakse arvesse piima keemilist koostist ja toiteväärtust.
Piimatoodangut mõjutavad tegurid: 1) väliskeskkonna tegurid; 2) laktatsioonijärk.
Piimajõudluse andmed on vajalikud: 1) tõuaretustöö korraldamiseks; 2) loomade tervise (eriti udara ja jalgade tervise) ja söötmise hindamiseks; 3) piimatootmise tasuvusest ülevaate saamiseks; 4) tulemuslikuks teaduslikuks uurimistööks; 5)
Lihajõudlus
Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi , tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel.
11. Milliste näitajate kaudu hinnatakse piima- ja lihajõudlust?
Lehma piimajõudlust hinnatakse piimatoodangu, piima rasva- ja valgusisalduse ning rasva- ja valgutoodangu alusel.
Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel.
Kehamass : kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehamassiga loomalt saadakse harilikult rohkem liha.
Tapamass: lihakeha mass koos sisemise rasvaga.
Lihakeha: mass, kuhu hulka rasva massi ei arvata.
12. Lehma piimatoodang aastas – millest see sõltub?
Mõjutavad tegurid: 1) pärilikkus; 2) füsioloogilised ja väliskeskkonna tegurid; 3) looma vanus; 4) kinnis- ja uuslüpsiperioodi pikkus; 5) lehma vanus esimesel poegimisel; 6) kehamass; 7) söötmis- pidamistingimused; 8) lüpsitehnika.
13. Põllumajandusloomade kasv ja areng
Arenemise all tuleb mõista organismi kvalitatiivset muutumist, tema diferentseerimist ja kujunemist keerukama struktuuri ja mitmekesisemate funktsioonide suunas.
Kasv on looma keha kvalitatiivne muutumine assimilatsiooni tagajärjel, mis avaldab organismi massi, kudede ja organite suurenemises.
Põllumajandusloomade kasvu ja arenemise võib jaotada järgmisteks perioodideks: 1) looteline periood; 2) lootejärgne periood.
14. Millisteks periooditeks jaguneb kasvu ja arengu looteline periood?
Perioodid: 1) idulasperiood; 2) eellooteperiood; 3) looteperiood.
Looteline periood algab pärast viljastumist sügoodi tekkimisega ja lõpeb sündimisega.
15. Millisteks periooditeks jaguneb lootejärgne periood?
Perioodid: 1) vastsündinuperiood; 2) piimaperiood; 3) sugulise küpsemise periood; 4) täiskasvanuperiood; 5) vananemis- ehk raukumisperiood.
Vastsündinuperiood: kestab 2...3 nädalat, mil loom kohaneb väliskeskkonna tingimustega. Noorloomal kujuneb termoregulatsioon , vereloome kandub maksast ja põrnast luuüdisse, arenevad närvi-, hormonaalne , fermentatiivne ja kaitsesüsteem. Esialgu söödetakse vastsündinut ternespiimaga, mis varustab teda antikehade.
Piimaperiood: põhiliseks söödaks liigile omane täispiim või sellele lähedase koostisega sööt. Perioodi teisel poolel kohanevad noorloomad liigile omaste põhisöötadega.
Sugulise küpsemise periood: arenevad intensiivselt suguorganid ja sekundaarsed sugutunnused . Kujunevad sugupoole omadused.
Täiskasvanuperiood: suguorganid on saavutanud funktsionaalse täiuse, mil loomad annavad kõige paremaid järglasi ja neil on kõrgeim jõudlus.
Vananemisperiood: ilmneb ainevahetuse langus ja toodangu vähenemine, mis on tingitud seedeorganite taandarenemisest (hambad kuluvad, seedeorganid degenereeruvad, söödatasuvus väheneb), sugulise tegevuse langust (ahtrus), piimaorganite väärastusest jne. Loomad muutuvad väheproduktiivseks ja ebatasuvaks ning nad praagitakse karjast välja.
16. Lehmade elu- ja majandusliku kasutusiga
Loomade eluiga ja majandusliku kasutamise iga ei lange kokku. Harilikult on esimene tunduvalt pikem kui teine. Veiste eluiga 20...25 aastat, lehmade kasutusiga 8...12 ja pullidel 4...6 aastat.
17. Veisekarja taastootmine
Lehmade väljavahetamine ei saa toimuda kiiremini kui toimub karja taastootmine. Keskmiselt jõuab Eesti lehm olla karjas vaid kaks-kolm laktatsiooni.
Karja jõudluse suurenemisest tingitud intensiivne lehmade praakimine toimub praktiliselt kõigis arenenud piimandusega maades.
Taastootmisel tuleb karja hoida optimaalse struktuuriga, et sellesse kuuluks vajalikul määral nii noorloomi kui ka täiskasvanud isendeid.
Karja tõuomadused paranevad seda kiiremini, mida kiirem on põlvkondade vahetus. Liiga kiire põlvkonna vahetusega väheneb aga parema jõudlusega isenditelt saadav järglaste arv, mistõttu kõrgetoodanguliste lehmade pikemat püsimist karjas tuleks igati soodustada.
18. Veiste poegimisvahemik ja selle alaperioodid
Ajavahemikku lehma poegimisest uue poegimiseni nimetatakse poegimisvahemikuks. See jaotub poegimisjärgseks ja tiinusperioodiks. Keskmise toodanguga lehmade normaalne poegimisvahemik on 365 päeva.
Alaperioodid: 1) uuslüpsiperiood – kestab poegimisest kuni järgmise tiinestumiseni; 2) laktatsiooniperiood – ajavahemik poegimisest kuni kinnijätmiseni; 3) tiinusperiood – veistel 283 päeva.
Poegimisvahemik on tihedalt seotud laktatsiooniperioodiga. Laktatsiooniperiood koosneb uuslüpsiperioodist ja tiineltlüpsiperioodist. Laktatsioon algab lehmal poegimisega ning lõpeb teatud ajal pärast tiinestumist. Sellele järgneb kinnisperiood , mille jooksul lehma ei lüpsta.
Tiinus kestab tiinestumisest poegimiseni. Selle pikkus varieerub olenevalt tõust ja isenditest. Tiinus moodustab umbes ¾ reproduktsioonitsüklist.
Ajavahemikku poegimisest tiinestumiseni nimetatakse uuslüpsiperioodiks. Selle kestuseks oleks soovitatavalt 95-97 päeva.
19. Udara ehitus
Udarat katab mitmekihiline nahaepiteel, mis on pealt kaetud õhukese karvkattega, kusjuures nisadel karvad puuduvad. Udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhuseina lihaste külge.
Mediaalsed lestmed jaotavad udara vasakuks ja paremaks udarapooleks, mis pole eraldi vaheseinaga eraldatud.
Lehma udara siseehituse moodustavad neli imetit ehk udaraveerandit, millest piim väljutatakse nisa kaudu. Lehma peapoolseid veerandeid nimetatakse eesveeranditeks ja sabapoolseid tagaveeranditeks.
Igal udaraveerandil on oma piimanäärmed. Udaraveerandid koosnevad põhiliselt näärme-, side- ja rasvkoest.
Sidekoes paiknevad närvid, vere- ja lümfisooned. Veresoonte ülesandeks on transportida udarasse piima sünteesiks vajalikke aineid ja kudede funktsioneerimiseks tarvilikku hapnikku. Lümfisõlmed on piimanäärmest väljutatava lümfi olulisimad filtrid. Lümfotsüütide sisalduse tõttu on lümfil väga oluline osa udarapõletike profülaktikas ja ravis .
20. Udara ja nisa kuju – milleks on need tähtsad?
Udara kuju
Parimaks peetakse vannikujulist, tugevalt kõhu ventraalsele seinale kinnituvat udarat, mis on korrapärase ehituse ja suhteliselt ühesuuruste veeranditega.
Hea on ka kausikujuline udar, mis on kumeram ning kinnitub kõhule nõrgemalt. Rahuldavaks loetakse ümarudarat, kuid selle eesveerandid on sageli tagaveeranditest märgatavalt väiksemad. Vanemas eas võib ümarudar muutuda rippudaraks.
Ebasoovitava kujuga udarad raskendavad masinlüpsi, sest rippudarale paigutatud lüpsimasin võib puutuda kokku põrandaga ning kitse - ja väikeudara puhul püsivad nisakannud halvasti nisadel. Need asjaolud soodustavad ühtlasi udarahaiguste teket.
Nisa kuju
Masinlüpsi jaoks sobivad kõige paremini nisad , mis on ühesuguse pikkuse ja silindrilise kujuga. Silindrilisele nisakujule lisaks sobivad hästi ka koonilised nisad, kuid sobimatuteks peetakse kiiljaid, pirnikujulisi ja astmelisi nisasid .
Seega aitavad nii udara kui nisade sobiv kuju ning paiknemine kaasa lüpsi õnnestumisele ja vähendavad udarahaiguste riski.
21. Lüpsmisel tehtavad tööfaasid
Lüpsifaasid: 1) udara puhastamine ja massaaž; 2) eellüps; 3) nisakannude allapanek; 4) lüpsi põhifaas; 4) järellüps; 5) lüpsiaparaadi eemaldamine; 6) nisade hooldus .
Ettevalmistuse käigus puhastatakse udar. Nisad ja udarapõhi puhastatakse mustusest kas niiske või kuiva lapiga . Udara puhastamine ühtlasi masseerib udarat ja soodustab oksütotsiini eritumist verre, mis käivitab sõõrdumisrefleksi.
Eellüpsi faasis kontrollitakse piima väljutamist nisadest, lüpstes käsitsi igast nisast välja umbes neli juga piima. Nisast väljuv esmane piim sisaldab rohkesti nisakanalisse või piimaurkesse sattunud ja seal paljunenud mikroobe. Seetõttu on eellüpsi teiseks eesmärgiks üldpiima mikroobide üldarvu vähendamine.
Kui sõõrdumisrefleksi tulemusena on piim laskunud udarasse, siis paigaldatakse nisakannud. Nende allapanekuga ei tohi liialt kiirustada, sest siis võib tekkida häireid lüpsivaakumis või ärritatakse lehma asjatult . Samas tuleks vältida ka ülemäärast viivitamist, sest siis võib väheneda piima sõõrdumine.
Pärast nisakannude allapanekut algab kohe piimavool, mille kiirus on lüpsi algul väikesem, kuid saavutab umbes minutiga maksimaalväärtuse. Piimavoolu kiirus jääb suhteliselt stabiilseks 2–5 minutiks ja välja lüpstakse 85–90% kogu lüpsi piimast.
Lüpsi viimast, umbes 30-sekundilist, faasi nimetatakse järellüpsiks. Sooritades udara täiendavat massaaži (nn järelmassaaž), lüpstakse udar peaaegu täielikult tühjaks. Järellüpsil saadav piimakogus on suhteliselt väike, mis moodustab umbes 5% lüpstud piima üldkogusest. Samas on selle rasvasisaldus väga kõrge, küündides kuni 14%.
Lüpsijärgselt viiakse läbi nisade hooldus. Enamasti kastetakse need kordamööda nisatopsi, kus on desinfitseeriv vedelik. Desinfitseerida tuleb sellise lahusega, mis võimalikult vähe ärritab nisanahka.
Lüpsiks kuluv aeg moodustub erinevateks lüpsifaasideks kulutatud ajavahemike summast. Kõige pikem on lüpsi põhifaas, millele kestus oleneb lehma piimatoodangust, selle sõõrdumisest ja lüpstavusest, jäädes enamasti vahemikku 2–7 minutit. Udara ettevalmistusele, nisakannude allapanekule, järellüpsile ja nisade hooldusele kulub kokku 1,5–3 minutit.
22. Lüpsmise viisid
Viisid: 1) käsilüps; 2) masinlüps; 3) robotlüps.
Masinlüps: jaguneb omakorda kannu - ja torusselüpsiks.
Kannulüps: piim voolab lüpsiaparaadi pikast piimavoolikust kannu, mis toimub vahemahutina ja mida tühjendatakse kas iga lüpsi järel või kannu täitmisel. Seepärast sobib kannulüps hästi väikeste karjade puhul.
Torusselüps: piim lüpstakse sõimevõre kohal paikneva vaakumtoruga paralleelselt kulgevasse piimaatorusse. Piimatorust imetakse piim piimaruumi kogurisse, kus koguri põhjas oleva otsiku kaudu pumbatakse piim vaakumi alt välja ja suunatakse piimatanki. Torusselüpsi rakendatakse suuremates lautades, kus piimaruum asub lehma asemest suhteliselt kaugel.
Robotlüps: automaatsüsteem, kus inimesel ei tarvitse enam osaleda tootmisahela aktiivse osana ning tema rolliks jääb tootmise üldine juhtimine. Karja optimaalse suuruse määrab lüpsiroboti jõudlus, mis olenevalt tüübist, on umbes 60-90 lüpsilehma ööpäevas.
23. Vatsajärgse seede üldiseloomustus
Vatsast ja kiidekast liigub fermenteerunud söödamass libedikku. Libediku happesus on väga kõrge, mida põhjustab libediku limaskesta nõre. Kõrge happesus soodustab valkude lahustumist. Samuti sisaldab limaskesta nõre valke lõhustavaid ensüüme, eelkõige pepsiini , mille abil toimub valkude lõhustumine pikaahelalisteks peptiidideks.
Libedikus tekkinud peptiidid stimuleerivad kõhunäärmes ensüümide eritumist, mis on vajalikud seedeprotsesside jätkumiseks peensooles . Kaksteistsõrmikule järgneb peensoole pikim osa tühisool, kus toimub toitainete edasine lõhustamine pankrease nõres sisalduvate ensüümide abil.
Peensooles toimuvad toitainete lõpliku seedumisega seotud lõhustumise ja lõhustamissaaduste imendumise protsessid. Peensooles imendub keskmiselt 75–85% rasvhapetest. Süsivesikutest jõuab peensoolde vaid tselluloosi ja tärklist. Mineraalained imenduvad samuti peaasjalikult peensooles.
Peensoole lõpu moodustab sirgem lõik, mida nimetatakse niudesooleks. Sedakaudu suundub küümus edasi umb- ja käärsoolde. Jämesooles imenduvad lõplikult seedeprotsessides lõhustatud süsivesikud, aga ka vitamiinid ja vesi.
24. Veise liitmagu – millisesse liitmao ossa jõub toit esmalt ja mis seal toimub?
Veis on mäletsejaline, kellel on liitmagu, mis koosneb ees- ja pärismaost ehk libedikust.
Allaneelatuna jõuab sööt eesmakku, mis koosneb vatsast, võrkmikust ja kiidekast. Esmalt satub süljega segunenud sööt vatsa. Vatsas toimub sööda esialgne ümbertöötamine ensüümide toimel. Vatsasisu jaguneb kaheks põhifraktsiooniks. Alaossa jääb vatsavedelik, selle pinnal ujub kergem tahke sööt. Mälutud söödamass suunatakse kiidekasse. Kiidekas sööt peenestatakse täiendavalt kiidekalehtede vastastikuse hõõrdumisega. Samuti toimub selles teatava osa lenduvate rasvhapete imendumine . Kiidekast liigub söödamass libedikku, kus algab pärisseede.
25. Veiste söötade liigitamise põhimõtted
Üldisemalt jaotatakse söödad rühmadesse toitefaktorite kontsentratsiooni ja kiudaine sisalduse järgi.
Söötade põhirühmad: 1) koresöödad, 2) jõusöödad; 3) mahlakad söödad.
Koresöödad: koosnevad taimede vegetatiivosadest. Koresöödad kindlustavad mäletsejatele omase seede funktsioneerimine ning annavad organismile tarvilikku energiat. Põhilised koresöödad on haljassöödad, pikaajaliseks säilitamiseks töödeldud haljassöödad (hein, kuivsilo, märgsilo, rohujahu) ja põhk. Lehma suvine tavasööt on karjamaarohi. Talviseks põhisöödaks on silo.
Jõusöödad: suure energiasisaldusega ja sisaldavad rohkesti toorproteiini. Veesisalduse järgi jaotatakse kontsentreeritud söötasid kuivadeks ja märgkontsentraatideks. Funktsionaalselt jaotatakse kontsentraadid energia- ja proteiinisöötadeks. Kõige rohkem kasutatakse suure kuivainesisaldusega jõusöödakomponentidest odrajahu. Oder sisaldab rohkesti tärklist ja on seega valgurikas energiasööt. Kuid kasutatakse ka nisu ja kaera.
Mahlakad söödad: saadakse eelkõige taimede maa-alusest osast. Tähtsaimad neist on kartul ja juurviljad . Kartul sisaldab rohkesti energiat tärklise näol. Juurviljad sisaldavad rohkesti suhkruid ja on hästi seeduvad söödad, mille kuivaine toiteväärtus on kõrge. Lisaks söödapeedile kasutatakse ka poolsuhkrupeeti, söödakaalikat, söödanaerist. Juurvilju kasutatakse loomasöödaks siiski suhteliselt vähe, sest nende kasvatamine on töömahukas.
26. Piima teke ja väljutamine
Piim tekib udaras, mis evolutsiooniliselt on välja kujunenud nahakoest. Täpsemalt toimub piimaloome piimanäärmetes, mis koosnevad piima viimajuhadest ja nende külge kinnituvatest miljonitest mikroskoopilise suurusega moodustistest ehk alveoolidest.
Udar sisaldab rohkesti närvilõpmeid, mis teeb selle tundlikuks mitmetele ärritajatele. Selline tundlikkus soodustab piima väljutus- ehk sõõrdumisrefleksi vallandumist. Lüpsil asendavad looduslikke ärritajaid udara ettevalmistus, lüpsiga kaasnevad heli- ja nägemisaistingud.
Lehma erutavad puuteaistingud kanduvad udara närviretseptoritelt piki närve ja seljaaju ajju, kuhu jõuavad ka kuulmis -, haistmis- ja nägemisaistingutesignaalid. Ajukoores tekkinud erutus mõjutab hüpotaalamuse vahendusel ajuripatsit ehk hüpofüüsi.
Ajuripatsi tagasagar reageerib erutusele hormoon oksütotsiini eritamisega, mis jõuab teatud aja möödudes südame kaudu vereringega udarasse.
Udarakoe alveoolide müoepiteelirakkudel on spetsiaalsed retseptorid, mis reageerivad oksütotsiinile kokkutõmbumisega. Selle toimel pressitakse kokku ka alveoolid ning neis olev piim väljutatakse sagarikesisestesse juhadesse
27. Millest moodustub piima kuivaineline koostis?
Piimavalgud : aminohapetest endoplasma võrgustikus.
Piimsuhkru: lähteaineks on vere glükoos.
Piimarasv : pikaahelalised rasvhapped pärinevad kas rasvade seedest või keha rasvkoest. Osaliselt on nende allikaks ka seede käigus verre imendunud rasvad
28. Veiste puhkelatrites pidamine
Veiste puhke - söötmislatrites (kombilatrites) pidamine erineb lõastatud pidamisest vaid selle poolest, et loomad on lõastamata ning lüpsmine toimub lüpsiplatsil.
Kõikide asemete ning aseme ja söödalava vahel on piirded , mis üheskoos moodustavad latri. Loomad suletakse latrisse söömise või traktoriga sõnniku väljalükkamise ajaks. Muul ajal võivad loomad sõnnikukäigus vabalt ringi liikuda .
Virtsa äravalgumise tagamiseks ehitatakse ase sõnnikukäigupoolse 2-3% kaldega.
29. Veiste lõastamata ja lõaspidamine
Lõastamata pidamine
Kui loomad saavad lauda teatud piirkonnas vabalt liikuda, siis on tegemist lõastamata ehk vabapidamisega. Vabapidamisel on laut jaotatud aladeks. Need alad on ette nähtud söötmiseks, puhkamiseks ja lüpsiks.
Lüpsiga seotud ala jaotub üldjuhul kaheks: ootealaks ja lüpsiplatsiks. Lüps ise toimub lüpsiplatsil, kuhu lehmad pääsevad läbi ooteala. Lüpsiplatsi kasutamine vähendab lüpsiga seotud töökulu, sest üks lüpsja suudab teenindada märgatavalt enam loomi kui torusse- või kannulüpsil.
Enamasti on levinud sügavallapanuga või individuaalsete puhkelatritega puhkealad. Sügavaallapanuga puhkeala kujutab endast suuremat ruumiosa , kust sõnnikut laudaperioodi jooksul ei eemaldata, vaid kaetakse perioodiliselt uue allapanuga. Sügavallapanust enam on vabapidamisel levinud individuaalsed puhkelatrid, sest siis kasutatakse puhkeala pinda efektiivsemalt ja allapanu kulub vähem või ei kulu üldse. Puhkealale kogunev sõnnik eemaldatakse regulaarselt kas traktoriga.
Söötmisala on laudaosa, kus lehm saab suva järgi söömas käia. See on söötmiskäigust eraldatud piiretega, et lehmad ei saaks tallata sööta ega rikkuda seda. Söötmiskäigus antakse loomadele ette kore- või segasööta.
Lõaspidamine
Veiste lõastatult pidamine õigustab ennast kõige paremini väiksema karja puhul, kus eraldi lüpsiplatsi ehitamine ei ole majanduslikult otstarbekas. Lõaspidamise eeliseks loetakse võimalust loomade individuaalseks kohtlemiseks, puudusteks on raskused aseme puhtana hoidmisel ning suurem inimtöökulu.
Kindlasti peavad lõaspidamislaudad olema korralikult soojustatud. Lõaspidamislauda kõige tähtsamaks tehnoloogiliseks detailiks on ase, millel loom on sunnitud veetma suurema osa elust.
Kogu toiming on seotud looma asemega. Iga aseme juurde viiakse vajalikud söödad, joogivesi , allapanu ja muud looma eluks vajalik. Aset peab perioodiliselt puhastama, kusjuures iga päev tuleb sinna lisada piisav kogus allapanu.
Lõaspidamislaudas paiknevad asemed tavaliselt kahes reas. Suuremates lautades ka kolmes või neljas reas. Kaherealised laudad võivad olla nii ühise söötmis- kui ka ühise sõnnikukäiguga. Söötmise hõlbustamiseks eelistatakse sageli ühise söötmiskäiguga lahendusi. Sobivamad allapanumaterjalid on hekselpõhk ja saepuru .
30. Veiste pidamine sõnnikukihil ehk sügavallapanul
Veiste sõnnikukihil pidamine on vabapidamise üks vorme, kus loomade puhke- ja lamamisala puhastamine sõnnikust toimub vastavalt vajadusele 1 või 2 korda aastas. Veiste puhtuse ja heaolu tagamiseks laotatakse sõnnikukihile piisavas koguses allapanu, milleks üldjuhul on põhk. Sõnnikukihil pidamist peetakse veiste heaolu seisukohalt üheks parimaks võimalikuks lahenduseks, puuduseks on suure koguse allapanupõhu vajadus.
Sõltuvalt lamamisala põranda kaldest ja sõnnikukihi eemaldamise viisist lamamisalalt jagatakse pidamisviisid järmiselt: kaldpõrandal ja sügavallapanul pidamine.
Sügavallapanul: laudas peaks lehma kohta olema 5-7m2 lamamisala. Veiste sügavallapanul pidamisel tuleb arvestada, et sõnnikukiht loomade puhke- ja lamamisalal kasvab
Ühealaline sügavallapanuga laut: söödalava paikneb vahetult loomade lamamisala kõrval. Ühe alaga sügavallapanul pidamist kasutatakse vaid noorkarja ja lihaveiste pidamiseks.
Kahealaline sügavallapanuga laut: loomad liikuda kahel alal – söömiskäigus ja sügavallapanuga puhkealal. Söömiskäiku tuleb puhastada vähemalt üks kord päevas, lamamisalalt veetakse sõnnik välja 1-2 korda aastas .
Kaldpõrandal pidamine: puhke- ja lamamisala põranda kalle on 6-10%. Allapanu laotatakse lamamisala ülemisele veerandile. Kaldpõranda alumisse serva jõudnud sõnnikukiht murdub umbes 20 cm kõrguse astme kohalt sõnnikukäigu horisontaalsele põrandale, kust see lükatakse edasi sõnnik traktori või sõnnikukraabi abil vastavalt vajadusel sõnnikuhoidlasse Kaldpõrandaga lauda töölehakkamise eeltingimuseks on küllaldane surve sõnnikukihile, mis kutsuks esile sõnnikukihi allalibisemise.
Ühealaline kaldpõrandaga laut: loomade puhke-, jalutus- kui söömisalad paiknevad ühes ruumis. Söötmiskäik asub enamasti kaldpõranda ülemises servas.
Kahealaline kaldpõrandaga laut: söötmiskäigu ja lamamisala vahel on horisontaalne söömis- ja jalutuskäik.
31. Hereford, aberdiin-angus, limusiin, simmental , šoti mägiveis, belgia sinine, gallovei
Aberdiin-angus
▪ Pärineb Šotimaalt
▪ Peab vastu kehvades tingimustes
▪ Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu
▪ Keskmise suurusega tõug – lehmad 600-700 kg, pullid 1000 kg
▪ Värvilt mustad või punakaspruunid
▪ Nudid – tunnus pärandatakse järglastele
▪ Küllaldase piimakusega; head emaomadused
▪ Hea karjamaa - ja koresöödakasutaja
▪ Pikaealine, talub hästi madalaid temperatuure
▪ Tema liha maitseomadusi peetakse parimaks
Limusiin
▪ Pärit Prantsusmaalt
▪ Suuruselt keskmine tõug – lehmad 650-850 kg, pullid 1000-1200 kg
▪ Värvuselt kuld - või helepruunid
▪ Valdavalt sarvedega, kuid leidub ka nudisid
▪ Väga lihaselised, rümbasaagis suur, rasva rümpades vähe
▪ Sobib pidamiseks nii karjamaaal kui ka laudas
▪ Tagasihoidliku piimakusega
▪ Iseloomult väga temperamentne
▪ Sobib ristamiseks – poegimine kerge ja järglastele pärandatakse kõrge kasvuintensiivsus ning head lihavormid
Hereford
▪ Pärineb Lõuna-Inglismaalt
▪ Keskmise suurusega tõug – lehmad 550-700 kg, pullid 800-1000 kg
▪ On nii sarvedega kui ka nudisid
▪ Kohaneb erinevates kliimatingimustes
▪ Hea karjamaa- ja söödakasutaja
▪ Hea viljakus, kerge poegimine, elujõulised vasikad
▪ Head emaomadused
▪ Pikaealine, hea tervisega ja rahuliku iseloomuga
Simmental
▪ Pärineb Šveitsist
▪ Sobib nii piima kui ka liha tootmiseks
▪ Kohaneb hästi igasuguses kliimas
▪ Värvus: valge, helekollasest tumekollaseni ka pruunist punakaspruunini, teinekord võib heledas karvkattes esineda ka tumedamaid laike
▪ Lehmad – 700-800 kg, pullid 1200 kg
▪ Piimatoodang hea
▪ Vasikate kasvuintensiivsus kõrge
▪ Suurepärased emad
▪ On sarvilisi ja nudisid
Šoti mägiveis
▪ Pärineb Šotimaalt
▪ Peab vastu kidurakasvulistel karjamaadel ning rasketes elutingimustes
▪ Aluskarv tihe ja pealiskarv õige pikk
▪ Väike tõug – kehmad 500 kg, pullid 800 kg
▪ Värvuselt kuldpruunid, on kollaseid, halle, valgeid ja musti
▪ Eripäraks pikad laialiasetsevad sarved
▪ Kasvukiirus on aeglane
▪ Poegimisiga üle kolme aasta; võib poegida veel 18 aastaseltki
▪ Sööda suhtes vähenõudlik
▪ Šotimaal kogu aeg vabas looduses – puudub vajadus lautade järele
Belgia sinine
▪ Kuulub keskmiste tõugude hulka – lehmad 850-900 kg, pullid 1100-1250 kg
▪ Värvus varieerub helesinise, musta ja valge kombinatsioonis
▪ Luustik suhteliselt nõrk
▪ Rümba kõrge kvaliteet; tapasaagis üle 70%
▪ Väga raske poegimine, toimub eranditult keiserlõike abil
▪ Ristandid poegivad normaalselt, kui nende emadel puudub topeltlihas
▪ Kasutatakse laialdaselt piimatõugudega ristamisel
Gallovei
▪ Pärineb Šotimaalt Galloway maakonnast
▪ Algul kasvatati piima tootmise eesmärgil, hiljem liha tootmiseks
▪ Suuruselt keskmised
▪ Värvuselt põhiliselt mustad, vähesel määral ka punaseid, kollakashalle ja pruune
▪ Sarvedeta
▪ Aluskarv tihe ja pealiskarv pikk
▪ Pikaealised
▪ Lehmal palju piima
▪ Iseloomult vaikne ja kuulekas
▪ Võib olla aastaringselt karjamaal, külmakarmatud
▪ Sobib ristamiseks
▪ Liha kvaliteetne, marmorjas, õrn ja mahlane
32. Eesti piimaveisetõud – eesti maatõug, eesti punane, eesti holstein
Eesti maatõug
▪ Ajalooline tõug, mis kujunes välja koos eesti rahvuse kujunemisega
▪ Vähenõudlik ja haigustele vastupidav
▪ Väikekasvuline – 250-300 kg
▪ Väikese piimatoodanguga – 1000 kg
▪ Põhiliseks aretuskomponendiks lääne-soome tõug, kuid on ka kasutatud džörsi tõugu ja punasekirjut holsteini
▪ Värvus varieerub helebeežist punaseni
▪ Iseloomulik on sarvede puudumine ehk nudipäisus
▪ Kuulub hävimisohus olevate tõugude nimekirja
▪ Aretusega tegeleb Eesti Maakarjakasvatajate Selts
Eesti punane
▪ Aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel angli ja taani punase tõuga
▪ Taani punane tõug suurendas piimajõudlusnäitajaid; suurenes ka kehamass
▪ Kehaehituses eeliseks suhteliselt tugevad jalad ja sõrad
▪ Kõrge piima rasva- ja valgusisaldus
▪ Probleemiks rippudar, pikad ja jämedad nisad ning väikesevõitu kehamass
Eesti holstein
▪ Algselt nimetati eesti hollandi-friisi tõuks
▪ Ristamise tulemusena kujunenud uus tõug sai nimetuseks eesti mustakirju tõug
▪ Tänu hollandi tõule muutus kehaehitus kompaktsemaks, paranes lihastus ja suurenes piimajõudlus; soovimatuks osutusid mitmed jalgade vead (püstiseis, halb sõrgade kuju) ja udaravead (nõrk keskside, rippudar)
▪ Holsteini tõu kasutamise tulemusena suurenes karja piimatoodang, paranes udara kuju, veidi vähem jalgade seis ja sõrgade kuju
▪ Holsteini tõu pikaajalise kasutamise tulemusena on eesti mustakirju tõug muutunud geneetiliselt üha enam sarnaseks holsteini tõuga; seepärast kannab eesti mustakirju tõug alates 1998. aastast uut nime – eesti holstein
33. Tiinusperiood veistel
Tiinus kestab tiinestumisest poegimiseni. Selle pikkus varieerub olenevalt tõust ja isenditest. Tiinus moodustab umbes ¾ reproduktsioonitsüklist. Ajavahemikku poegimisest tiinestumiseni nimetatakse uuslüpsiperioodiks. Selle kestuseks oleks soovitatavalt 95-97 päeva.
Lehm on väga hea sigivusega, kui ta poegib korra aastas. Arenenud piimakarjaksvatusega maades loetakse piimaveisekari väga heaks, kui selles on hea sigivusega lehmi 85-90%. Sigivus sõltub tiinestusest, mis näitab kui suur osa lehmadest tiinestub seemenduse käigus.
34. Lehmamullikate seemandamise vanus ja kehamass
Vanus: 15-18 kuud
Kehamass: 380-400 kg
35. Tiineltlüpsiperiood ja selle tähtsus
Tiineltlüpsiperiood on ajavahemik tiinestumisest kinni jätmiseni. Perioodi algul on lootekasv aeglane ja ta ei vaja kasvuks ja arenemiseks lisatoitaineid. Headel lehmadel püsib piimatoodang endiselt kõrge, kuid mõnel loomal langeb oluliselt.
Lüpsiperioodi teisel poolel hakkab toodang vähenema. Lehm hakkab kehasse varusid koguma
järgmiseks laktatsiooniks. Lehm peaks saama mineraalsöötasid, eriti kaltsiumi ja fosforit ning A- ja D-vitamiini, mis on vajalikud loote normaalseks arenguks.
36. Kinnisperiood
Laktatsioonile järgneb kinnisperiood, mille jooksul lehmi ei lüpsta. Kinnisperioodi pikkuseks on 2 kuud. Kinnisperioodi läbinud lehma piimanäärme jõudlus on suur ja see võimaldab kinnijätmise õige valikuga saada karjalt suuremat piimatoodangut.
Kinnisperiood on vajalik ka selleks, et anda lehmale võimalus organismi koguda depoorasvana akumuleeritavat energiavaru. Lisaks tekivad kinnisperioodi lõpul verre immuunglobuliinid. Need siirduvad pärast poegimist ternespiima, et tagada sündinud vasikale immuunsus nakkushaiguste vastu.