Millal ja miks sääsed inimesi ründavad. Verd imema tulevad üksnes emased sääsed. Kõik verd imevate sääskede emasloomad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks. Munade küpsemine nõuab palju toitaineid ja ka energiat. Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole. Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid päevi näiteks nektarit või taimelehti sööma, et munade arenguks vajalik kogus toitaineid koguda. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva, kuid imejale võrdlemisi ohtliku imemispingutusega. Iminokas asuvate hambuliste suistega puurib sääsk läbi naha esimese sobiliku kapillaarini, kust imetakse oma kehakaaluga võrreldes kahe- kuni kolmekordne kogus verd. Selleks et
troopikas ka moskiitolased. Kahetiivaliste seltsist maiustavad verega veel parmud. Habesääsklased on 3-4 mm pikkused putukad, keda praeguseks on teada umbes 3500 liiki. Nende vastsed arenevad vaid väga niisketes paikades. Suur osa liikidest toitub nektarist, verd imevate liikide süljel on ärritav toime. Millal ja miks sääsed inimesi ründavad. Verd imema tulevad üksnes emased sääsed. Kõik verd imevate sääskede emasloomad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks. Munade küpsemine nõuab palju toitaineid ja ka energiat. Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole. Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid päevi näiteks nektarit või taimelehti sööma, et munade arenguks vajalik kogus toitaineid koguda
ka krabilaadse välimuse. Mõnel pool on nad tuntud ka kui lilleämblikud, kuna neid leiab peamiselt lilledelt oma saaki varitsemas. Sugukonna emane isend on üldiselt suurem kui isane ning krabiämbliklaste pikkus kõigub 2,5 mm-st kuni 1cm-ni. Isendite värvus on väga kõikuv – võib kohata päris heledaid, valkjas- või kollakasrohelisi (nt Misumena) kui ka tumedaid – hallikas – kuni punakaspruune (Xysticus) isendeid. Emasloomad on harilikult heledama värvusega. Emased krabiämblikud peavad munade kasvatamiseks sööma päris palju. Isased söövad aga märgatavalt vähem ja rändavad ringi. Sellest ilmselt ka põhjus, miks emased on suuremad kui isased. Pärast paaritumist koob emane munade ümber võrguniitidest koti ning jääb mune valvama, kuid sureb enne kui pojad munadest kooruvad. Pojad vahetavad küll nahka, kuid nende vorm ei muutu.
teda lämmatada. Kui saak on murtud, lähevad toidu kallale kõigepealt isased. 2 Vahepeal võib juhtuda, et isasloomad söövad kogu saagi ära ja jagavad seda poegadega. Lõvid on võimelised sööma päevas veerandi oma kehakaalust. Lõvid tegutsevad rohkem õhtuti ja öösiti, siis kui päike on loojunud. Päeval magavad nad varjulistes kohtades. Emasloomad saavad isegi madalate puude okste peal magada. Isasloomad on puude okste peal magamiseks liiga rasked. Lõvid magavad ööpäevas umbes 20 tundi. Paaritumis soovist annab märku emane. Ta nühib oma pead vastu isa keha. Siis nad paarituvad ja
SINIVAAL PÕHIANDMED Pikkus: isased 25m, emased kuni 30m pikkused Kaal: 80 000-130 000kg Suguküpsus: 4.-5. eluaastal, isased on selleks ajaks kasvanud 22,5m pikkuseks, emased 23m pikkuseks Poegimine: pole uuritud. Emasloomad sünnitavad poja kord 2-3 aasta jooksul Tiinuse kestus: 340-366 päeva Poegade arv: 1 Häälitsused: kaeblikud, madalad, sagedusel 20Hz, saaki jahtides läbilõikavad viled ja piuksatused Harjumuspärane eluviis: elavad rühmadena. Eluea pikkus: 80 aastat KESKKOND Nagu teisedki mereimetajad, pärinevad vaalalised maismaaimetajatest. Miljoneid aastaid tagasi meelitas loomad vette arvatavasti toiduküllus. See sundis neid kohandama oma anatoomiat uute elutingimustega.
valges titekarvas, mis enne sündi vahetub maastikuga paremini sobiva kirju kasuka vastu. Sugukond: Hülglased (Phocidae) Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Populatsiooni suuruseks hinnati 2012. aastal kuni 28 000 isendit, Eesti vetes elab neist umbes viiendik. Täiskasvanud isasloom on 2,53 meetrit pikk ja kaalub kuni 300 kg, emaslooma pikkus on alla 2 meetri ja kaal kuni 250 kg. Värvus on pruunikashall, suurte tumedate laikudega, emasloomad on heledamad. Hallhülge elupaigaks on ulgumeri saarte ja laidude ümbruses, ta on suhteliselt paikse eluviisiga. Lesilateks on madalad laiud ja karid, kuhu hülged kogunevad suurte rühmadena puhkama. Lesilatesse kogunevad loomad kogu jäävaba perioodi vältel, suurimad on karjad kevadise karvavahetuse ajal. Läänemeres elunevad viigerhüljes ja randalhüljes on kasvult ja kehamassilt väiksemad, jahipidamine nendele on keelatud.
Punahirvedel on 2 paari (kõhtmisi) nisasid. Udar on märgata ainult tiinuse lõppstaadiumis ja imetamisperioodi alguses. Juba 20 min. peale sündimist suudab vasikas oma jalgele. Pojad Pojad on esimesed 2 kuud täpilised, "peegel" tuhmkollakas. Vasikad loobuvad emapiimast umbes 6 10 kuuselt, kuid järglaste eest hoolitsev ema võib toita ka aastaseid vasikaid. Poegade eest hoolitsevad ainult emasloomad. Alguses jääb vasikas ema toiduotsingute ajaks üksi, 1 2 nädalaselt hakkavad vasikad emaga kaasas käima. Suurtes emasloomade karjades võivad tekkida "lastesõlmed", kus on palju mängulist käitumist. Mõõtmed Punahirve tüvepikkus on keskmiselt 165 260 cm (Sotimaal isastel umbes 200 cm ning emastel umbes 180 cm). Sabapikkus on 12 15 cm, koos karvadega 20 cm. Õlakõrgus
Kaelkirjak tõmbab pika keelega toidu suhu, kus seda vajadusel segatakse süljega, et lihtsam neelata oleks. Rohtu sööb ja vett joob kaelkirjak harva, sest selleks peab loom kas pikali laskuma või oma eesjalad ettepoole kummardamiseks laiali ajama. Kaelkirjak võib pikka aega joomata läbi ajada, tema vedelikuvajaduse rahuldab suuresti puulehtedes ja -võsudes sisalduv. Paljunemine Suguküpsuse saavutavad emasloomad 45, isasloomad 4aastaselt. Tiinus kestab umbes 15 kuud (453464 päeva). Sünnituseks läheb emasloom varjulisse kohta, kuhu kogunevad ka teised emasloomad. Kaelkirjakul sünnib korraga üks poeg kõrgusega kuni 1,8 meetrit ja kaaluga kuni 80 kg. Kasvades veedab poeg kogu aja ema seltsis, võõrutatamine toimub aasta ja kolme kuu vanuselt. Eluviis Kaelkirjak on seltsiv ja rahuarmastav loom, kes elab 770 pealistes karjades. Karjades on
• Haruldasem põhjarannikul ja Kagu- Eestis, pole leitud saartelt • On haruldane ja vähearvukas Eluviis • Öise eluviisiga elutseb väikesearvuliste kolooniatena • Päevaste varjepaikadena eelistab puuõõsi ja varemeid • Sept-oktoobrist aprillini talveunes- suurtes paekivist ehitatud ja mahajäetud mõisa- ja lossikeldrites, harvem koobastes Toitumine • Putuktoiduline Areng • Talve jooksul • Mai lõpus koonduvad emasloomad kokku ja moodustavad poegimiskolooniad, mis asuvad enamasti puuõõntes. • Juuni keskel sünnitab 1 poja • Suguküps 1-2 aastaselt Ohustatus • Kuulub II kategooriasse • Ohupõhjuseks- varjepaikade ning talvitumiskohtade vähesus ja putukatõrjes kasutatavad mürkmetallide olemasolu
toiduvarusid õõnsaid puid sobi ud sobilikel aladel ei ole lendorava poolt asustatud Kasutavad Isasloomad Elupaikade rähnide loodud vajavad suuremat taastamine pesaõõnsusi ala Emasloomad Kasutavad Inimese lähedus pesitsevad toitumiseks üldiselt ei sega üksteisest kaugel kindlaid puid
Kiirem maismaaloom Kehapikkus on 150cm,millele lisandub saba pikkus 70cm Kaal on umbes 70kg Vabas looduses võib elada 15 aastaseks Leviala Levinud enne kogu Aafrikas,Lõuna-Aasias ja viimasel jääajal ka Euroopas ja Põhja- Ameerikas Nüüdseks Aafrikas peamiselt Saharast lõunapool:Iisraelis ja Indias Pakistanis ja Afganistanis on välja surnud Kokku elab maailmas 9000-12 000 Eluviis Emasloomad elavad üksi või poegadega nende kasvamise ajal Isasloomad elavad karjas,mille juht langetab kõik otsused Peab jahti päeval Võib saavutada lühiksel distandsil kiiruse kuni 120 km/h Võimaldab sellise kiiruse pärast jahtida väledaid saakloomi gaselle Paljunemine Saavutab suguküpsuse kolmeaastaselt Tiinus kestab nii umbes 95 päeva Emasloom toob ilmale 4-6 pisikest poega Pojad lahkuvad ema hoole alt umbes pooleteise aasta vanuselt
Seega puudub kaelkirjakul toidu osas konkurent. Paljude puude oksad, näiteks akaatsiate omad, on liiga okkalised selleks, et neid tervenisti süüa. Seetõttu valib kaelkirjak üksikuid lehti või okaste vahel kasvavaid võrseid. Huule ja pika kaela abil tõmbab ta toidu suhu ja segab kleepuva süljega, et seda parem alla neelata oleks. Mitteokkaliste puude ja põõsaste lehed neelab ta niisama alla. Emas- ja isasloomad söövad harilikult erinevaid puuosi: emasloomad langetavad sageli pea allapoole, isased aga sirutavad võimalikult kõrgele. Täiskasvanud loom sööb päevas kuni 60 kilo lehti ja võrseid. Rohtu sööb ja vett joob kaelkirjak aga harva, selleks peab loom kas pikali laskuma või oma eesjalad ettepoole kummardamiseks laiali ajama. Kaelkirjak võib pikka aega joomata läbi ajada isegi nädalate viisi, sest tema vedelikuvajaduse rahuldab suuresti puulehtedes ja -võsudes sisalduv.(lisa 2, 3) (http://et.wikipedia.org/wiki/Kaelkirjak)
sünnil suuremad. Pojad jäävad pesasse umbes 4 kuuks ning seejärel elavad emaga koos umbes 1,5-3,5 aastat. Selle ajaga õpivad nad toitu otsima, jahtima, end kaitsma. Pojad veedavad 3 esimese talve koos emaga, järgmise emakaru läheduses. Emapiimast võõrduvad nad kusagil 1,5 aastaselt. Suguküpseks saavad karud 3-aastaselt, poegivad esmakordselt 45 aastaselt, järeltulijad sünnivad üle aasta. Teistel andmetel saavad emasloomad suguküpseks 5-7- aastaselt ning isasloomad paar aastat hiljem, siis kui nad on piisavalt kogukad ja tugevad, et suuta vanematega võidelda. Täiskasvanud isasloom võib tappa teise karu pojad, et emasloom taas valmis paarituma oleks, või siis lihtsalt toiduks. Pojad põgenevad sel juhul puu otsa ning ema kaitseb neid isegi siis, kui isasloom on temast tunduvalt suurem. Pruunkarule kuulub karulaste vanuserekord tehistingimustes on ta elanud 47-aastaseks.
*Elutseb väiksemate puhtaveeliste jõgede ja ojade kallastel, mille kaldad on uhutud järskudeks ja milles on mahalangenud puid ja oksi. ·Toituvad peamiselt kaladest, vähkidest, limustest, lindudest, pisinärilistest. Toidukülluse korral soetab endale varusid. http://www.youtube.com/watch ? v=6M_r6NG9Flc&feature=rela ted *Jooksuaeg on neil märtsis aprillis. *Tiinus kestab keskmiselt 43 päeva, poegi on tavaliselt 45 *Pojad sünnivad hästivoodertatud urus. *Naaritsa emasloomad võivad paarituda mingiga, kuid sellel juhul looted hukkuvad. *Pojad on vähearenenud, saades nägijateks alles 35 päeva vanuselt. *Imetatakse poegi kuu aega. *Suguküpsus saabub järgmisel kevadel. * Naaritsad elavada maksimaalselt kümne aasta vanuseks. *Naaritsaid võivad ohustada suuremad kiskjad ja röövlinnud, kuid seda harva. Oma harulduse tõttu ta ökosüsteemi ei mõjuta. Peamiselt mõjutavad teda saarmas ja mink olles toidukonkurentideks ja mink ka
on kokku kasvanud. Värvuselt on suurkõrv seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, Elukoht kõhupoolelt suitsjas- kuni kollakashall. Suurkõrva elukohad paiknevad Poegimine tihti inimasulates või nende lähedal olevates parkides, Suurkõrvad poegivad juuni keskel või juuli aedades ja pargiilmelistes alguses. Emasloomad kogunevad looduslikes puistutes. poegimiskolooniatesse, kuhu kuulub 5-10 looma. Nad hõivavad tihti lindude pesakaste. Toitumine Iga emane toob ilmale ühe poja, kes esimestel nädalatel ema külge klammerdub ja Suurkõrv võib õhus peaaegu ühe koha peal paigal toiduretkedele kaasa võetakse, hiljem aga seista. Nii on ta võimeline püüdma mitte ainult ööseks varjepaika jäetakse
Metssiga · Meriliis Evart · Sillaotsa Põhikool · 8. klass Eluviis · Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. · Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. · Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda. Toitumine · Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest kui ka maa alustest osadest. · Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja poegi, vihmausse, raibet jne. · Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Sigimine
triipudega kimalased. Palju on ka vesihalle ja pruune. · Umbes 200 liiki · Kesk-ja Põhja-Euroopa maades elab 25-30 · Eestis alla 25 · Sagedamini võib neist kohata viitteist liiki, alati ja igal pool üheksat. Teised on haruldasemad. Mürgiastel · Ohu korral ründavad raevukalt · Kimalased pärast nõelamist ei sure ja võivad end teinegi kord kaitsta · Astlaga varustatud vaid ema- ja töökimalased · Töölised on emasloomad · Isakimalased on täiesti relvitud ja ohutud · Kirev rüü kaitseb neid võimalike vaenlaste eest Pere elutsükkel · Emakimalane erineb töökimalasest ainult suuruse poolest · Suuremad töökimalased kipuvad võimu haarama, nemadki tahavad muneda. · Emakimalased elavad kõige kauem · Järglaste üleskasvatamine võtam emakimalaste kogu energia ja ka ilu · Sügiseks on sametine rüü hõre ja tiivad on räbalad Kasutatud kirjandus · http://www.zbi
Ta on maalila kiireim madu, tema liikumis kiirus võib olla kuni 20 km/h Kirjeldus Mustad Mambad on suhteliselt kõhnav ja pikad maod, kelle pikkus on 2,53,2 m Täiskasvanud must mamba kaalub keskmiselt 1,6 kg Emas- ja isasmambad paarituvad kevadel. Paaritumin Isaste kopulatsioonielund on hemipeenis. e ja Emasloomad on munaspoegijad. poegimine Mõni kuud pärast paaritumist võivad nad muneda 617 (ka 20) muna. paar kuud hiljem kooruvad munadest pojad, kes on üsna kohe iseseisvad indiviidid. Aitäh kuulamast
Liigi kirjeldus Et kõre on videviku ja ööloom tuntakse teda rohkem hääle kui välimuse järgi. Kõrisev, kõlav ja pidevalt korduv peibutushäälitsus "krrr-krrr" meenutab mopeedi põrinat või öösorri laulu. Siit ka liiginimetus. Teine nimetus juttselg-kärnkonn osutab aga väga silmapaistvale välistunnusele: piki selga kulgevale kitsale säravkollasele triibule. Välimus Täiskasvanud kõre keha on viis kuni kaheksa sentimeetrit pikk, kusjuures emasloomad on isastest suuremad.Nende jäsemed on sama pikad. Keha ülapoolel on kõre veidi köbruline nahk pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega. Elukoht Kõrele sobib elupaik, kus leidub nii kerge liivase pinnasega kohti päevaste varjepaikade kaevamiseks, tasaseid päikeselisi madalmuruseid või hõreda taimestikuga alasid toitumiseks ning madalaveelisi vähese taimestikuga veekogusid kudemiseks. Toitumine Toitub putukatest ja tigutest. Sigimisperioodil ei toitu üldse
koorik Peas on kompimiseks tundlad ja nägemiseks liitsilmad, mis koosnevad paljudest osasilmakestest Pearindmikule kinnituvad käimajalad; esimesel paaril on suured sõrad enesekaitseks ja saagi haaramiseks. Pearindmik Tagakeha Uim Toituvad vetikatest ja väikestest loomadest, võivad süüa ka surnud loomi Lahksugulised; viljastamine on kehaväline; emasloomad kannavad viljastatud mune ja noori vähke tagakeha all Kasvavad kogu elu, poevad vanast koorikust välja ja kasvatavad uue (2 korda aastas – kevadel ja sügisel) Vereringe on avatud Tagakehal on ujujalad Toidu peenestavad lõugadega ja mao seintes asuvate kitiinainest hambakestega Vähkide tähtsus Lüli toiduahelates Toiduks inimesele Kasutatakse ka akvaariumikalade toiduna
Aafrika elevant on suurim maismaaimetaja. Tema õlakõrgus võib ulatada üle 4m ja ta kaalub ligi 7 tonni. Elevandi põhitoiduks on lehed ja oksad, mida ta haarab londiga. Seda tugevat ja samas tundlikku kehaosa kasutab ta hingamiseks ja haistmiseks, samuti joomiseks, vee piserdamiseks, puude haaramiseks või vaenlasega võitlemiseks. Elevandil on kaks võhka, mille abil ta kisub lahti puukoort ja võitleb. Elevandid elavad väikestes perekarjades, kuhu kuuluvad emasloomad poegadega. Karja juhib vanim emasloom. Kui elevandipojad om umbes 10-12 aastaselt täiskasvanuks saanud, lahkuvad nad karjast ja moodustavad ise rühma. Vanemad elevandid elavad üksi. India elevant on väiksem kui tema Aafrika sugulane. India elevandil on võhad vaid isasel, ka tema kõrvad on tunduvalt väiksemad kui aafrika elevandil. Elevante on juba sajandeid kütitud nende võhkade pärast. Tänapäeval on elevandiluuga kauplemisele seatud ranged reeglid ja elevandi on kaitse all.
leitud Saaremaalt ega Muhust. Ta on meie kõige varajasem kudeja. Kudemisveekoguks valib ta avamaastikul paiknevad madalaveelised ajutiselt üleujutatud alad (jõgede, kraavide ja järvede jmt. lähikond). Rohukonn kuulub nn. pruunide konnade rühma, kellele on iseloomulikud sisemised kõlapõied ning pruunikas värvus suurel osal kehapinnast. Seljamuster moodustub laikudest-täppidest ning võib ka üldse puududa. Viljastamine on kehaväline. Emasloomad koevad 13 suurt kuduklompi, milles on kokku 5004000 muna. Sültjas kest muna ümber paisub vees ning ööpäev pärast kudemist kerkib kudu veekogu põhjast pinnale. Rohukonna kuduklombid on suured, sageli kuni 25 cm läbimõõduga ebamäärase pilve kujulised. Kullese arengu kiirus sõltub vee temperatuurist, võttes keskmiselt aega kaks kuni kolm kuud. Peamise osa rohukonna toidust moodustavad mardikad, kahetiivalised ja nälkjad.
Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Metssead kaaluvad paarsada kilogrammi. Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda. Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest kui ka maa alustest osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad märtsis või mais
SISUKORD: I Sisukord II Sissejuhatus III Teema; 1.Elukoht 2. Kehakuju kohastumine eluks vees 3. Hingamine 4. Toitumine 5. Paljunemine 6. Käitumine 7. Sinivaala püük ja kasutamine IV. Kokkuvõte V. Kasutatud kirjandus Sissejuhatus KAS TEADSID SINIVAALAST, ET... 2 * Suurim teadaolev isasloom, kellest on kirjalikke märkmeid, oli 31 meetrit pikk. Emasloomad on veelgi pikemad. Kõige raskem registreeritud vaal kaalus 178 tonni. * Inglastest vaalapüüdjad kutsusid sinivaala ,,väävlipotiks", kuna põhjapoolsetes vetes ujudes katab vaala rohekaskollaste ränivetikate kiht, mis tema looduslikku värvust varjutab. * Korsettide valmistamiseks kasutati kunagi nn. vaalaluid, mis tegelikult olid vaala kiusplaadid. Armastan ise vett ja ujumist, seepärast on sinivaal minu jaoks väga huvitav. ELUKOHT
JAAGUAR (Panthera onca) Välimus Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 4070 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Elupaik Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Jaaguarid elutsevad selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi säilimise seisukohalt on see veel piisavalt suur
Septembrist aprillini talvitub kartulikeldrites või pae- või liivakoobastes, kus temperatuur on tavaliselt 6 °C. Suurkõrv on paikne ja ta suvised ja talvised elupaigad asuvad lähestikku. Toitumine Suurkõrv on putuktoiduline. Peamiselt sööb liblikaid. Erinevalt teistest nahkhiirtest püüab ta mitte ainult lendavaid, vaid ka maapinnal, lehtedel ja puuokstel peatuvaid putukaid. Sigimine Paaritumine võib toimuda kogu talve jooksul. Mai lõpus koonduvad emasloomad kokku ja moodustavad poegimis kolooniad kuhu kuuluvad kuni 10 looma. Juuni lõpuks kolooniad lagunevad. Isased elutsevad kogu suve üksikult või väiksemate rühmadena poegimiskolooniatest lahus. 4 Areng Alguses kannab emasloom poega klammerdunult kaasas. Hiljem jäetakse poeg toiduotsimise ajaks varjepaika. Suurkõrva pojad arenevad kiiresti. Juba 1 kuu
Ujub ja sukeldub hästi. Tavaliselt veekogust eriti kaugele ei lähe. Levik Põhja-Euroopa ja Põhja-Ameerika. Arvukus Eestis on kokku ligikaudu 2000 isendit. Ohustatus Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Paljunemine Selget jooksuaega pole välja kujunenud kuna latentsperiood on pikk. Tiinus kestab 10...13 kuud, millest loote areng kestab vaid kaks kuud. Poegivad emasloomad üle aasta või kahe. Pojad sünnivad reeglina kevadel mais... juunis. Tavaliselt on pesakonnas üks kuni kolm (harva viis) poega. Isasloom kaitseb poegimise ajal territooriumi elades eraldi urus. Areng Pojad on sündides pimedad. Silmad avanevad kuu aja vanuselt. Pojad lähevad koos emasloomaga vette 1,5 kuu vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Esimese talve veedab pesakond koos. Suguküpsus saabub kolme-nelja aasta vanuselt. Võivad
Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elada eelistavad punahirved rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad nad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Veel söövad nad meelsasti veetaimi. Jooksuaeg on neil septembri ja oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle nii möirgamses kui ka otsese võitlusega. Tugevamad isasloomad koondavad enda ümber emastest haaremi. Tiinus kestab punahirvedel kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) valgetäpilist, hästi arenenud vasikat. Vasikas suudab emasloomale
ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke. Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni. Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks. Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida.
Aivar Siska 12.02.2012 Jaaguar Välimus Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 4070 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Leviala ja elupaigad Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, elutsedes selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi
· Ümmargune. · Nende keha pikkus on 310 cm. · Enamiku merisiilikute okaste pikkus on 13 cm, läbimõõt 12 mm (mõne liigi okkad kuni 20cm pikad) . · Liiguvad hiljuse- ehk ambulakraaljalakeste abil. · Kulgevad hiljusejalakeste ja okaste abil . TOITUMINE · Suurte viieosaliste lõugadega tükeldavad nad taimi ja kraabivad merepõhjast vetikaid. PALJUNEMINE · Lahksoolised. · Vastset nimetatakse ehhinopluuteuseks. · Emasloomad on väga viljakad. · Aeglane kasv. · Võib juba 1a viljakas olla. PILDID MERIPURAD · Okasnahksete hõimkond ISELOOMULIKUD OMADUSED · Piklik keha (usjas) · Neid leidub peaaegu kõikide merede põhjas. · Skelett asub vahetult naha all. · keha ühes otsas on suu ja teises otsas kloaak, kuhu avanevad vesikopsud ja cuviere elundid . TOITUMINE · Suu ümber asub neil 1030 sissetõmmatavat kombitsat, mille abil nad toitu korjavad .
Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi.Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi.Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris
Suvel tegutseb tõmmulendlane mitmesugustes paikades - aedades, parkides, metsaservades, lagendikel ning ka veekogude ümbruses. Ta on öise eluviisiga ja tiirutab suveöödel putukaid jahtides sageli puuvõrade vahel ning ka vee kohal, 1,5...8 m kõrgusel. Tõmmulendlase lend on kiire ja kerge ning ta teeb tihti järske pöördeid. Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse. Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis tihti asuvad samuti ehitistes, ja kuhu kuulub kümneid loomi. Iga lendlane toob ilmale vaid 1 poja, kes sündides on abitu ja kaalub vaid 1,5 g. Esimestel elunädalatel on pojad ema külge klammerdunud, hiljem jäävad ööseks varjepaika, kus ema neid aeg ajalt toitmas käib. Areng on aga kiire ja noor lendlane lennuvõimestub juba 1 kuu vanuselt ning saab suguküpseks 1...2. eluaastal.
Hallhüljes Sissejuhatus Hallhüljes (Halichoerus grypus) on Atlandi ookeani põhjaosa asustav liik, mis leviku alusel on jagatav kolmeks asurkonnaks. Eesti rannikuveed asuvad hallhülge pideva leviala kaguosas. Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kes armastab oma lesilaid teha inimestest kaugele. Hallhüljestel on isasloomad suuremad kui emasloomad. Hallhüljes ei ole väga nõudlik toituja. Tema põhitoiduks on kala. Ta on pikaealine imetaja. Elupaik Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kelle peamised lesilad (1) asuvad inimeste poolt asustatud randadest kaugel. Rannalähedal näeb hallhülgeid peamiselt kevadeti ja sügiseti kui nad lähevad kudema suunduvate järgi. Eestis asuvad hallhüljeste lesilad peamiselt Lääne-Eestis. Soome lahes on teada ainult kaks pidevalt kasutatavat lesilat - Uhtju ja Malusi saar
Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi. Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda. Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris
Elab kiviaiad.Talve veedavad nad üksikult ja haldab kindlat talveunes,kevadel ärkavad territooriumi. varakult. ............................... Välimus Pikkus 16-18 cm Suure ............................... peaga, Isasloomad on rohelised, emasloomad 10-16 cm pikk, tumedat värvi, pruunikad. keha peal on Sigimine muster,isasloomadel on oranz Sigib taimestikuvabadel ja kõhualune, emasloomadel kõht liivastel aladel mais või valkjas. juunis.Emasloom muneb 6-16 muna ja kaevab need 10-14 päeva pärast ärkamist on
Karjäärides kaevuvad kõred paralleelselt maaga karjääri seina, mujal eelistavad nad talvitumiseks kaevuda kobedasse pinnasesse põllu- või aiamaal. Kirjanduse andmetel võib kõre kaevuda kuni 3 meetri sügavusele (KÕRET kaitstakse buldooseri ja lehmaga, 2012 a). 6 Joonis 3. Kõre lombis (Ader, 2015) 3. Tunnused Täiskasvanud kõre keha on viis kuni kaheksa sentimeetrit pikk. Emasloomad on isastest suuremad. Jässaka keha ja lühikeste jalgadega loom liigub maapinnal ronides või joostes, meenutades seetõttu pigem hiirt kui konna. Keha ülapoolel on kõre veidi kobruline nahk pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega. Ärritunud konnal muutuvad täpid eriti erksaks. Keha alapoole hallikasvalgel nahal on tumedad (pruunikad või kollakad) laigud. Kõre ninamik on lühike ja tömp, silmapupillid horisontaalsed, vikerkest kollane või rohekas
teadlased avastasid, et teadlikust tapmisest julmemalt oli viigreid laastamas käinud nähtamatu vaenlane keskkonnareostus. Kalatoidulise loomana ja toiduahela viimase lülina kogub viiger endasse palju sellest, mis toiduahel oma erinevatel astmetel merest on ammutanud. Nii on juhtunudki, et aastaid kasutatud esmapilgul tähusad putukamürgid ja mitmed silmaga nähtamatud tööstuse heitmed on vihmavetega merre jõudes laastanud viigrite tervist väga julmal viisil emasloomad on kaotanud väime poegi ilmale tuua. Ka on ohustatud hallhüljes,viigri hiobuse näoga liigikaaslane, kes on Läänemere suurim imetaja. Teda, nagu ka viigrit ohustab kõige rohkem keskkonnareostus. Küttimine hallhülge populatsiooni eriti ei mõjuta, seda enam, et hallhüljes on endiselt looduskaitse all. Probleemi leevendamiseks tuleks kontrollida laevasid Läänemerel ja põldusid mere ääres. Trahve jäätmete merre viskamise eest tuleks suurendada.
Levik ja arvukus Eestis. Tõenäoliselt seda looma Eestis ei ole, kuid vahel võib ta ida-poolt siia sattuda. Kõige tõenäolisemalt võib teda kohata Kirde-Eestis kuhu ta Leningradi oblasti kaudu sattuda võib. Eluiga. Võib elada kuni 15.aastaseks. Pereelu. Tähnikhirved paarituvad augusti lõpust oktoobrini, mille ajal pullid toovad lagedale kõrgeid, tõusva ja langeva heliga häälitsusi, mida nad kordavad 3-4 korda. Innaaja lõpupoole võib kostuda ka rämedaid madalaid möirgeid. Emasloomad aga mökitavad ja urahtavad. Poegimine toimub mais-juunis, kui sünnib ainult üks vasikas (väga harva ka kaksikud), kes kaalub kusagil 3kg. Vasikad võõrduvad emapiimast 6-10 kuu vanuselt aga rohtu söövad nad juba kuu vanuselt. Suguküpsus saabub küll 16-18 kuu vanuselt, kuid füüsiline küpsus alles 4. aastaselt. Vasikate eest hoolitseb ainult emasloom. Toidulaud. Tähnikhirve maiuspaladeks on kõrrelised ja tarnad, kuid ta sööb ka noori lehti ja
Viljakus on kõrge .Karja keskmine piimatootlus on 600-700 kg.(Piimas rasva on keskmiselt ja 3,4% ja valku 2,9 %) Thüringi kitsetõug ...Pärineb ida saksamaalt, on ka ohustatud ja vähearvukas tõug, Värvus helepruunist tumepruunini, ja on tiheda aluskarvaga. Talledel on suurem kasvu kiirus. Rooti ja norra piimakitsed Kitsed piimajõudlus kontroll eesti praktiliselt puudub Kitsede käitumisharjumused on pigem ette arvamatud , nad on karja loomad midagi juhivad vanemad emasloomad, kitsesid saab ka eralda üksik sulgu. Nad on väga targad looomad. Norm temp on 39 kraadi. Kitsed eelistavad kõrgemaid kohti. Saavad hakkama ka madalamate temperatuuriga, külmataluvus sõltub loomade karvastikus, nad ei talu suurt niiskust nagu lambadki. Kitsed eelistavad vihma käest minna varjualla. Kitsedel näevad paremini kollaseid, siniseid violetseid ja rohelisi värve. Neile meeldib süüa rohkem puu koort lehti ja võrseid kui heina. Kitsepiima koostis
Hülged elavad väikeste rühmadena, söövad kalu ja veeselgrootuid. Talvel teevad nad jäässe nn. rindauke, mille kaudu tulevad jää peale. Häälitsevad haukuvalt või möögivalt möirates, poegivad kuival märtsikuus. Poegadel on hele pehme karv. Paaritumisajal ja kesksuvel koonduvad hülged rühmadena lesilaisse. Looduses võib neid näha talvel jääpankade vahel või suvel lesilas (mõnel väikesel rahul või laiukesel), pelgavad inimesi. Kaselott Kaselottide isas- ja emasloomad erinevad üksteisest mõõtmete poolest. Isased võivad kasvada 1618 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 50 tonni, emasloomad võivad kasvada aga 1214 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 25 tonni.Ulatusliku vaalapüügi tagajärjel on vähenenud tunduvalt kaselottide suurus, kuna enamasti püüti just võimalikult suuri isendeid. Säilinud skelettide järgi on avastatud, et veel paar sajandit tagasi võis kohata kuni 28-meetriseid kaselotte. Need isendid olid suuruselt
istel jahiretkedel ei tegutse nad eriti meeskonnana. Silmikdelfiin paaritub kevad-suveperioodil. Poeg snnib vee all 10-12 kuu prast. Snnituse ajal kaitsevad vhemalt kaks emaslooma ema ja poegi. See on vajalik selleprast, et veri, mida ema kaotas snnitusel, vib haisid ligi meelitada. Kaitsjad emased on isegi vimelised vahepeal snnitajat snnitusel aitama. hiselt aitavad nad poja esimest korda veepinnale, et see saaks hku hingata. Samamoodi aidatakse ka siis, kui mni delfiin saab haavata. Emasloomad tegelevad poegadega 16 kuud ja selleprast saavad taas poegida kahe vi kolme aasta prast. Vib olla nii, et iga kord paaritub emane erineva isasega. Phiandmed: Pikkus: 1,9-3,9 meetrit Kaal: 150-275 kg Sugukpsus: umbes 6-8 aastaselt Innaaeg: kskik, mis aastaajal, aga pojad snnivad tavaliselt suvel Poegade arv: ainult ks iga snnituse kohta Suhtlemine: vestlusviis koosneb viledest ja piuksatustest Harjumusprane eluviis: elavad rhmadena
isasloom talle pikki tunde. Emane teeb sageli peatusi, et isane teda silmist ei kaotaks. Paaritumine isa leiab aset harilikult vees. Sünnituse lähenedes eemaldub emasloom karja juurest ja toob pojad ilmale varjatud kohas padrikus. Juba samal päeval naaseb ta karja juurde, ent järeltulijad jätab esialgu varjupaika. Pojad ühinevad karjaga 3-4 päeva pärast. Juba esimesel nädalal on nad võimelised rohtusööma, kuid ei eemaldu oma sugulastest seni, kuni nad piimast võõrutatakse. Emasloomad lasevad ka võõrastel poegadel oma piima imeda.
• Põhiliseks toiduks on veelinnud. • Sööb kaldaleuhutud hülgeraipeid. • Ründab pinnavetes ujuvaid suuri kalu. PALJUNEMINE • Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. • Pesa hakkavad kohendama kesktalvel. • 1–3 muna on munetud enamasti märtsi teisel poolel. HALLHÜLJES https://margalad.wikispaces.com/Hallh%C3%BCljes KIRJELDUS • Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 m. • Kaal kuni 300 kg. • Emasloomad on väiksemad. • On Läänemere suurim imetaja. LEVIK,ELUPAIK • Siinne arvukus jääb 3000 ringi. • On levinud kõikjal Eesti rannikuvetes. • Hallhüljest võib kohata ka Atlandi ookeani põhjapoolses osas ning sellega ühenduses olevates meredes. TOITUMINE • Toitub peamiselt kaladest. • Kalad püüab kuni 70 m sügavuselt merest. • Hülged ei söö iga päev. • Sööb ka mereselgrootuid ja taimi.
Nad on pimedad, kurdid ja abitud. Kuuvanused kutsikad on võimelised juba liha sööma. Sellest ajast jagab kari nendega toitu. Täiskasvanud hundid söövad kõhu täis ja urus oksendavad nad selle välja, et poegi toita. Vahel on hundikutsikad võimelised karjale järgnema juba suvel. Järgmisel aastal iseseisvub osa neist, aga osad jäävad karja. Põhiandmed: Pikkus: keha pikkus 100-150 cm, saba pikkus 31-51 cm Turja kõrgus: 65-80 cm Kaal: kuni 80 kg Suguküpsus: isasloomad 3-aastaselt, emasloomad 2-aastaselt Innaaeg: märts Tiinuse kestus: 61-63 päeva Poegade arv: 4-5 Harjumuspärane eluviis: elavad tavaliselt 7-10 isendist koosnevas rühmas Häälitsused: ulgumine Toitumine: jänesed, põhjapõdrad Eluea pikkus: umbes 7 aastat Huvitavat: Umbes 10 protsendil jahikäikudest on edu Arktika aladel on nii vähe toitu, et midagi ei lähe raisku. Näiteks tundrahunt sööb jänese ära koos naha, kontide ja sisikonnaga
Jaheda vee pärast on A. loomastik liigivaene, kuid väga isendirohke. Planktonikülluse pärast elab seal palju vaalu, kalmaare, hülgeid ja linde; A. on maailma tähtsaim vaalapüügipiirkond. Vaalade arvu vähenemise tõttu on kiiresti paljunenud *krill (peamine vaalatoit)." Kergueleni saarel on registreeritud tugevaim ookeanituul (75 m/s) (aasta keskm. t° --45 kuni -- 55 °C) Merilõvid Antarktika merilõvil on vooljas keha, mida katab pruunikaspunane karv. Isasloomad on suuremad kui emasloomad, nad võivad kasvada kuni 4 meetri pikkuseks. Nende kaela ümbritseb pikkadest karvadest koosnev lakk. Kõik merilõviliigid elavad suurte karjadena meres, aga kui jõuab kätte paljunemisaeg, suunduvad nad rannaaladele. Isased võitlevad üksteisega, et saada oma haaremisse rohkem emaseid. Viimastel aastakümnetel on küttimise tõttu nende loomade arv ohtlikult vähenenud. Mõõkvaalad Mõõkvaal, tuntud ka kui mõõkdelfiin on kõige suurem delfiiniliik. Ta on ümara peaga
Seal peenestatakse toitu ja sinna kogunevad taimejäänused. · Põdra ja hirve ökonissid Põder on suure liikuvusega loom, kes vahetab sesoonselt elupaika. Suvel eelistab soostunud ja lodumetsi, lehtpuunoorendikke, talvel kuivemad sega- ja männimetsi. Enamasti elavad üksikuna või vähestes rühmades, talvel võivad kujuneda väikesed karjad. Hirv eelistab lagendike ja rikka alusmetsaga segametsi. Nad on paikse eluviisiga. Väljaspool jooksuaega moodustavad emasloomad oma järglastega väikeseid salku. Aktiivne videvikus, sombuse ilmaga ka terve päev läbi. Territooriumi märgistavad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Ei, nad ei ole konkurendid. ·
Nahkhiiri tuleb Piusale talvituma kuni 100 km raadiusest, kokku võib nende arv ulatuda 3500 isendini. Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste hulka, kes on imetajatest ainsana võimelised tõeliselt ja kestvalt lendama. Nende eesjäsemed on kujunenud tiibadeks. Eestis elavad nahkhiired on putuktoidulised, toitudes enamasti öösel aktiivsetest putukatest, keda nad leiavad ultraheli- kajalokatsiooni kasutades. Päeva veedavad nad tardumuses hoonete pööninguil või puuõõntes. Emasloomad toovad suve keskel ilmale 1-2 poega. Sageli moodustavad poegivad nahkhiired kolooniaid, kus nad saavad hoida loodetele sobivat kehasoojust. Sündinud poeg võetakse enda külge klammerdunult kaasa öisele saagijahile. Natuke suuremad järeltulijad jäävad kuni lennuvõime saavutamiseni kolooniatesse. Kui mõned nahkhiireliigid (näiteks suurvidevlane) lendavad talveks soojematele maadele, siis näiteks lendlased kogunevad kas keldritesse või koobastesse ja jäävad talveunne, mis kestab
6. Toitumine 7. Sigimine 8. Areng 9. Ohustus ja kaitse 10. Kokkuvõte 11. Kasutatud materjalid 2 ´ SISSEJUHATUS Hallhüljes (Halichoerus grypus) on Atlandi ookeani põhjaosa asustav liik, mis leviku alusel on jagatav kolmeks asurkonnaks. Eesti rannikuveed asuvad hallhülge pideva leviala kaguosas. Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kes armastab oma lesilaid teha inimestest kaugele. Hallhüljestel on isasloomad suuremad kui emasloomad. Hallhüljes ei ole väga nõudlik toituja. Tema põhitoiduks on kala. Ta on pikaealine imetaja. 3 KIRJELDUS Hallhüljeste keha nagu nimigi ütleb on hallikas. Hallhüljeste tüvepikkus on 210330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal 170310 kg ja emastel 105186 kg. 4 LEVIK, ELUPAIK
Suurkõrv 52 mm, kumerad kõrvad. jooksul. Mai lõpus koguneb peamiselt liikida II nahkhiirtest Plecotus auritus küünarvarre koonduvad kolooniatesse. liblikad. kategooria. püüab ja sööb ka pikkus 36…42 emasloomad kokku putukaid, kes ei mm. Mass 5,1- ja moodustavad ole lennus. 9,6 g. poegimiskolooniaid, kuhu kuulub 5-10 looma.
annaabi.ee 
