Konspekt (5)

3. VEISEKASVATUSE OLUKORD MAAILMAS JA EESTIS
Veiste arv maailmas (miljonites) s.h.Euroopas Veised 1338 105,1 Pühvlid 158,6 0,2
Valdav osa arengumaades, kus enamus rahvastikust maal ja tegeleb põllumaj. Arengumaadele iseloom. ekstensiivne piima- ja veiseliha tootmine. S.t., et vajalik piima ja liha kogutoodang saadakse tänu suurele loomade arvule, keda karjatatakse suurtel
madalasaagikusega maadel. Loomade produkt. võrreldes arenenud riikidega, madal.
Arenenud riikides levinud intensiivne veisekasv.saaduste tootmine-Kogut. saadakse loomade produktiivsuse suurendamise kaudu, mis võimaldab loom.arvu vähendada. Lisaks suurendatakse pidevalt ka taimede saagikust, et ratsionaalsemalt kasut.põllumaad.
Eestis veiste arv pidevalt väheneb Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis PRIA andmetel oli 30. juuni 2007. aasta seisuga 254,4 tuhat veist, s.h. 109,0 tuhat piima- ning 6,0 tuhat lihalehma. Ülej. 39,9 tuhat moodust.noor- ja nuuml. Kõige enam veiseid Järvam. – 33,4 tuh, L.-Viru 31,4 tuh ja Pärnu 25,9 tuh v. Piimat . koondub suurtootjatele 46%loomi , kus tootmise efekt. kõrgem kui väiketoot 11% loomi.
31. 03 lõppenud 06/07 kvoodia. tarnisid Eesti piimat. lõpptarbijale 600,4 tuh t .piima täitsid Eestile eraldatud piimakvoodist 93%. Eestile kvoot oli 646,4 tuh t – sellest tarnekvoot 633,4 tuh t ja otseturustus 12,9 tuh t. Tarnekv. täideti 593,0 tuha t.- 94% ja otseturustusk. 7,4 tuh t ehk 57%.Veiseliha osatäht. kogu lihatoodangus oli tõusnud - 28%. Veiseliha tootmine suurenes lihaveisekasv.edendamise tulemusena. PRIA andmetel oli lihatõugu veiste arv 30. 06. seisuga 21,8 tuh, mis on 8,6% kogu veiste arvust.
4. VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON.
Arenguastme järgi jaotatakse tõud:
1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi.
Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad.
on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel.
2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel.
3. aretus - ehk kultuurtõud - inimese poolt aretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Veiste jõudlus liigitatakse: . piimajõudlus; lihajõudlus.
5.PIIMATÕUD– n.o aretatud suure piimajõudluse suunas. kiire hästiarenenud hingamis - ja vereringeorganid , kiire av, mis tagab võimalikult suure hulga piima tekke udaras. hästiarenenud näärmerikas ja hea verevarust. udar . Lihastik ,lihaomadused. tagasihoidlik . EESTI HOLSTEINI TÕUG (EHF), EESTI PUNANE VEISETÕUG (EPK ) ,EESTI MAATÕUG (EK) ,Tõugude määratlemisel on üheks tunnuseks nende värvus
LIHATÕUD - Lihaomadused on head. piimatoodang on madal, sellest piisab tavaliselt järglase üleskasv. Aastas saadakse l. 1500…2000 kg piima. hästiarenenud
lihaomadused. aeglase ainevahetusega ja flegmaatilise närvisüsteemiga. Mõnedele lihaveisetõugudele on isel. nn. topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas. ENAMLEVINUD LIHAVEISETÕUD :HEREFORD, ABERDIIN -ANGUS, GALLOWAY , LIMUSIIN
ŠAROLEE , BELGIA SININE TÕUG ,PIEMONTI TÕUG
6. VÄLIMIK E. EKSTERJÖÖR 7.LINEAARNE HINDAMINE
hindamisel pööratakse välimikule suurt tähelep., välimikuomadused tihedalt seotud toodanguvõimega, tervisliku seisundi ja konstitutsioonitüübiga. Välimikku vaadeldakse ja kirjeldatakse veel järgmistel eesmä: looma tõutüübi ja
toodangusuunale vastavuse hindamiseks, vanuseliste muutuste või individuaalsete iseärasuste kindlakstegemiseks, toitumusastme määramiseks jne.
Eksterjööri hindamise viisidest on enam levinud järgmised:
1) üldine hindamine silma järgi, 2) mõõtmine ja indeksite arvutamine, 3) hindamine punktisüsteemis, 4) fotografeerimine, 5) tingmärkidega hindamine, 6) mõõtmine.
Alates 1990-ndatest aastatest hinnatakse välimikku lineaarse metoodika alusel. Igale tunnusele antakse hinne bioloogiliste äärmuste vahel 1-9 pallilisel skaalal. Hinnatavaid tunnuseid on 16.
8. LOOMADE MÕÕTMINE mõõdetakse kasvu ja arengu jälgimiseks, kehaehituse tüübi ja kehamassi määramiseks. Mõõtmete arv sõltub sellest, milleks neid kasutatakse. Mõõtmisel peavad loomad asuma tasasel pinnal, nende jalgade seis peab olema nii eest kui ka külgvaates paralleelne. Loom peab olema normaalsel kõrgusel ja otse. Mõõtevahenditeks on mõõtekepp, sirkel , mõõdulint ja nurgamõõtja ehk goniomeeter.
Mõõtekepp on spetsiaalselt loomade mõõtmiseks kasutatav vahend, mis koosneb liikuvast sise- ja välisosast ning kahest liigendiga horisontaalsest metallvarbast. Kepi sise- ja välisosa on varustatud skaalaga . Sirkel koosneb kahest liigendiga varustatud poolkumerast metallvarbast, mille ühenduskohas on skaala (cm). Sirkliharude vahekaugus näitab laiust cm. Mõõtelint millel lisaks cm skaalale loomade kehamass määramiseks kilogrammides. Mõõtelindiga võetakse ümbermõõtu ning määratakse kaudselt kehamassirinnaümbermõõdu alusel.
Loomade mõõtmed. Erist. kõrgus-, laius-, pikkus-, sügavus- ja ümbermõõtmeid.
Kõrgusmõõtmed:
Turjakõrgus (tk) – turja kõige kõrgemast punktist mõõtetasapinnani. Võetakse mõõtekepiga. Selja kõrgus (sk) – viimase rinnalüli ogajätke kohalt mõõtetasapinnani. Võetakse mõõtekepiga. Ristluu kõrgus (rk) – ristluu kõige kõrgemast kohast mõõtetasapinnani. Võetakse mõõtekepiga. Päraluunuki kõrgus (pk) – päraluunuki kõige tagumisest ja kõrgemast punktist mõõtetasapinnani. Võetakse mõõtekepiga.
Laiusmõõtmed:
Otsmiku laius (ol) – kulmukaarte kõige kaugemate punktide vahelt. Võetakse sirkliga Otsmiku kitsus (ok) – otsmiku kõige kitsamast kohast. Võetakse sirkliga.
Rinna laius (rl) – vertikaaljoont mööda, mis riivab abaluukõhrede tagumisi punkte. Võetakse mõõtekepiga.
Laudja laius1 (ll1) – puusanukkide kõige kaugemate punktide vahelt. Võetakse sirkliga.
Laudja laius2 (ll2) – puusaliigeste külgmiste punktide vahelt. Võetakse sirkliga.
Laudja laius3 (ll3) – päraluude külgmiste punktide vahelt. Võetakse sirkliga.
Pikkusmõõtmed:
Keha üldpikkus – nina otsast saba otsani. Tüvepikkus – nina otsast pärakuni.
Sabapikkus - sabajuurest saba otsani. Pea pikkus (pp) – otsmikukandi keskelt ninapeeglini. sirkliga. Otsmiku pikkus (op) – otsmikukandi keskelt jooneni, mis ühendab silma sisemisi nurki. sirkliga. Kere põikpikkus – õlanuki eesmisest punktist päraluunuki tagumise punktini. kepiga (kppk) või lindiga (kppl). Laudja pikkus (lp) – puusanuki eesmisest punktist tagumise punktini. sirkli või kepiga.
Sügavusmõõtmed:
Rinna sügavus (rs) – turjast rinnakuni vertikaaljoont mööda, mis riivab abaluukõhrede tagumisi punkte. Võetakse kepiga. Kere sügavus (ks) – selja keskosast viimase roide ogajätke kohalt vertikaaljoont mööda kõhu alaservani. Võetakse kepiga.
Ümbermõõdud . Rinna ümbermõõt (rü) – abaluude tagant vertikaaljoont mööda, mis riivab abaluukõhrede tagumisi punkte. Võetakse lindiga. Kämbla ümbermõõt (kü) – kämblaluu kõige peenemast osast. Võetakse lindiga.
Eesti holsteini ja eesti punast tõugu 1.laktatsiooni lehmade kehamõõtmed ja kehamass
Kehamõõtmed Eesti holsteini tõug Eesti punane tõug
Ristluu kõrgus (rk), cm 141,8 135,0
Turja kõrgus (tk), cm 134,4 127,0
Kere põikpikkus kepiga (kppk), cm 155,0 149,0
Rinna ümbermõõt (rü), cm 194,5 182,0
Laudja laius 1 (ll1), cm 50,2 46,9
Laudja laius 2 (ll2), cm 47,6 43,7
Laudja laius 3 (ll3), cm 30,2 29,1
Laudja pikkus (lp), cm 49,1 46,0
Kehamass, kg 592,6 485,0
9. SUGUKÜPSUS JA ESMAKORDSE SEEMENDUSE IGA
Veistel SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt. Siis ei ole õige noorl. veel seemendada, organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. oluline, et mullikad saavutaksid seemenduseks nõutava kehamassi võimalikult lühikese perioodi jooksul, mis võimaldab neid tiinestada võimalikult noores eas. Mullikate optimaalne ESMAKORDSE SEEM .VANUS eesti veisetõugudel peaks olema 15…18 kuud. Optimaalne kehamass seemendusealistel mullikatel peaks moodustama vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist. EPK mullikatel vähemalt 350 kg ning EHF mullikatel 380…400 kg. Et sellist kehamassi saavutada, peaks noorveiste ööp.iiive olema esimesel eluaastal keskmiselt 700 g, teisel eluaastal 500 g. Selleks, et neid nõudeid täita, tuleb noorloomi õigesti sööta ja pidada. . Noorpullidelt alustatakse sperma võtmist 12-14kuul.
10. VEISTE IND EHK ÖSTRUS
Ind on emasl.füsioloogiline seisund, otsib isasl. lähedust ja laseb ennast paaritada. Ind on seotud munarakkude valmimisega munasarjas. Sel ajal eritub munasarjadest verre innahormoon östrogeen, mis põhjustab muutusi emasl. käitumises. Lehm muutub rahutuks ja hüppab selga teistele lehmadele või vastupidi. Indleva lehma tunnus - laseb end teistel endale selga hüpata. Välissuguelundid on turses,tupest voolab nõret. Innaperiood kestab keskmiselt 12-20 tundi (kõikumine 3-36 tundi). Inna tunnused hakkavad ilmnema enne munaraku valmimist. Valminud munarakk vabaneb munasarjast ja liigub munajuhasse. Seda nim. ovulatsiooniks. Viljastumine toimub munajuhas. Kui munarakk püsib liiga kaua munajuhas viljastamata, siis kattub ta valgukihiga, mis takistab spermatosoidi tungimist munarakku. munarakk jääb viljastamata, loom ei tiinestu. õige aeg lehma seem. 10-12 tundi peale innatunnuste ilmnemist. Kui peale indlemist on emasl. viljastatud, siis järgneb tiinus . Kui viljastumist ei toimu, siis keskmiselt 21 päeva pärast ind kordub. Seda perioodi, mil toimub munaraku valmimine kahe innavahelisel ajal, nimetatakse innatsükliks.
2007.aastal tehti keskmiselt ühhe tiinestumise kohta 2 seemendust.
VEISTE TIINESTAMINE loomuliku paarituse teel pulliga või kasut. KUNS . SEEM.. Kunst . Seem.võimaldab vähendada pullide arvu, võimalik seemenduseks valida vaid parimaid aretusväärt. pulle, mis suurendab kogu karja aretusv. Kunst.seem. saadakse ühelt pullilt tuhandeid spermadoose, mis lahjendatakse ja
Säilit. kõrrekestes või graanulites sügavkülmutatult vedelas lämmastikus temp. –196 C.
kõrge aretusv. pullilt koguda säilit. võimalikult palju spermadoose,suurendada saadavate järglaste hulka. kasutatavast pullist sõltub kogu karja tõuline väärtus Sügavkülmutamine võimaldab transportida, säilitada , kasut. spermat aastaid pärast pulli surma.
Loomulik paaritus jaguneb:
reguleeritud paaritus ehk käestpaaritus, indlev emasl. suunatakse isasl.juurde , teostatakse paaritus. 1 pulli paarituskoormuseks arvest . aastas 70-80 lehma. vabapaaritus, isasl, vabalt karjas , paaritab indlevaid emasl. 1pulli kohta 40-50 lehma. Kasut. enamasti mullikatell, sageli probleeme nende tiinestamisega, kui kasut.kunst. seem. Aretuslikust seisukohast õigem kasut. Kunst. S., saab kasut. väärtuslike pullide spermat, (aretusväärtus kontrollitud). TIINUS Pärast viljastumist algab tiinusperiood, mis lehmal keskmiselt 9 kuud ehk 280 päeva (270…290 päeva,tõuti erinev EHF- 280,EPK ja EK 282 päeva. Tiinuse pikkus sõltub ka vasika sugupoolest. pullvasikas, kestab tiinus mõnevõrra kauem kui lehmvasika sünni korral.
Kaksikute sünni korral on tiinus enamasti lühem. Kuid see ei ole 100%-liselt alati nii.. Piimatoodang hakkab vähenema tiinuse teisel poolel. 45-60 päeva enne poegimist lõpetatakse lüpsmine – lehm jäetakse kinni. Seda nim.kinnisperioodiks. Sel perioodil kogub lehm kehasse varuaineid, mis kindlustavad suure toodangu järgmisel lüpsiperioodil ehk laktatsioonil.
11. SÜNNITUS JA VASTSÜNDINU HOOLDAMINE. . Mõni päev enne sünnitust lõtvuvad vaagnasidemed ja vaagnale mõlemale poole sabajuurt tekivad lohud . Paar nädalat enne sünnitust suureneb udar. Udar tursub ja sinna tekib piim. Enne sünnitust lehm rahutu. Heidab maha, tõuseb püsti, tammub jalalt- jalale . Häbemest eritub lima.. Lehmale tuleb panna puhast allapanu ja valmistada ette sünnitusabi vahendid. Norm. kulgeb sünnitus ilma abita , kuid sageli tuleb ka inimesel sekkuda,siis kui on tegemist suure lootega. Abistamiseks tuleb pesta desinfits. käed ja sünnitusabinöörid. Nöörid aset. ümber vasika kämblaluude ja tõmmatakse kuni 4inimese jõuga. Tõmmata tohib ainult siis, kui lehm väitab (pressib). Tõmmatakse kordamööda kummastki jalast . Normaalselt välju loode eespikiasetuses (esijalad ees, pea nende peal). Kuni 5% esineb ka tagapikiasetust, kus loode väljutatakse tagajalad ees. Viimasel juhul tuleb abistamisel tegutseda kiiresti, et loode ei tõmbaks lootevedelikku kopsu, mis võib põhjustada lämbumist. Kui vasikas on väljutatud, siis tuleb esmalt eemaldada ninast ja suust lima ning lasta lehmal vasikas kuivaks lakkuda. See stimuleerib vasika vereringet ja ka hingamist. Kui lehm keeldub vasikat lakkumast, siis tuleb vasikas puhaste õlgedega kuivaks hõõruda. Seejärel tuleb vasikas panna nisa otsa imema nii ruttu kui
võimalik, sest vastpoeginud lehma piim ehk ternespiim sisaldab rohkesti globuliine, millega vasikas saab immuunsuse. Globuliinide tase piimas langeb iga tunniga, mistõttu on tähtis, et vasikas saaks ema ternespiima võimalikult kohe pärast sündi.
12. ABORT , ENNEAEGNE SÜNNITUS JA AHTRUS.
Tiinuse katkemist kuni 210.tiinuspäevani (k.a.) nim. abordiks. Tiinuse katkemist alates 211...266 päevani nim. enneaegseks sünnituseks. -võib põhjustada
riknenud sööda söötmine, traumad või muud keskk.teguridja nakkushaigused.
Ahtraks nimetatakse looma, kes õigeaegselt ei tiinestu ega anna järglasi. peaks
mullikaid seemendama esmakordselt 15-18 kuu vanuselt, et nende esmaspoegimisiga (EPI) oleks 24-26 kuud (15…18+9 kuud tiinust). Mullikad, kes ei ole tiinestunud 21 vanuselt, loetakse ahtraks. Eestis on lehmade kesk. esmaspoegimisiga keskmiselt 28,5 kuud. Lehmad loet. ahtraks, kui nad ei ole 3 kuu möödudes peale pg. tiinestunud. optimaalseks loetakse kui lehmalt saadakse aastas 1 järglane. Ahtruse vältimiseks tuleb: suguloomi hoida õiges toitumuses, mis saavutatakse nõuetekohaste söötmis-pidamistingimustega, avastada loomade ind õigeaegselt , õigeaegselt looma seem., korralik veterinaarne kontroll, kasut. seemendusel kvaliteetset ja kontrollitud spermat.
13. MAJANDUSLIK KASUTUSIGA JA ELUIGA
Majanduslik kasutusiga on periood esimesest poegmisest karjast väljaminekuni. Majandus. on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi. Üleskasvatamise kulud tuleb katta piima müügist saadava sissetulekuga ning osaliselt looma enda müügist saadava tuluga. Seega on tähtis, et healt lehmalt saaks eluajal palju järglasi ja rohkesti piima. Praegu on
lehmade majandusliku kasutamise periood suhteliselt lühike. 2006 a. oli tõugude keskmisena karjast väljaläinud lehmade eluiga 72 kuud ehk 6 aastat. Majanduslik kasutusiga sõltub suurel määral esmaspoegimise vanusest. Optimaalne esmaspoegimise vanus peaks olema 24-26 kuud. 2006. aastal oli see näitaja Eestis 28,9 kuud.
.Majanduslik kasutusiga on Eestis ca 3 aastat ja 9 kuud. lehmlüpsab keskmiselt 3-4 laktatsiooni. Majanduslikust efektiivsuse seisukohast on see liiga lühike, sest lehmade piimatoodang saavutab maksimumtaseme alles 3 laktatsioonil. Lühikese
kasutusea põhjuseks on siin ilmselt halvad söötmis-pidamistingimused ning tervisehäired, mis põhjust. loomade enneaegset praakimist. Liiga lühikese kasutusea korral vajatakse rohkem noorl.karja täienduseks. Noorl. Üleskasv. kulud tuleb katta toodangu müügist.
Majanduslik kasutusiga on enamasti lühem kui eluiga. Vananedes lehmade toodang väheneb, sigivusnäitajad halvenevad, mistõttu tuleb nad praakida.
Majan. kasutusiga on lehm.l 8-10 a, pullidel 7-8 a. Maks. eluiga võib olla 20 kuni 25 a.
14.VEISEKARJA STRUKTUUR, KÄIVE JA TAASTOOTMINE
Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja koosseisu soo- ja vanuserühmade järgi protsentides. Veisekarja võib struktureerida ka lihtsamalt:
a) lehmad
b) tiined ja seemendusealised mullikad
c) lehm- (lehmikud) ja pullmullikad (pullikud) 7…18 kuud
d) lehm- ja pullvasikad 0…6 kuud.
Optimaalne karja struktuur sõltub sellest, kui palju noorloomi vajatakse. Noorloomi kasvatatakse karja täienduseks (uuendkari), müügiks tõuloomadena või realiseeritakse
lihaks. Tõuloomade müük ja lihaks realiseerimine sõltub turu nõudlusest ja realiseerimishindadest Veisekarja uuendamise ehk taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade asendamist noorloomadega. kõige olulisem uuendnoorkarja kasvatamine . Karja täienduseks vajaminev noorloom . arv sõltub lehmade kasutusekestusest, lehmade sigivusest, mullikate esmaspoegimiseast ja karja suurendamise vajadusest. Mida lühem on lehmade eluiga s.t., mida suurem on praakimine, seda kiirem on karja käive ja seetõttu vajatakse ka rohkem noorloomi karja täienduseks. Kui loomade arvu põhikarjas soovitakse säilitada stabiilsena, siis on tegemist lihtsa taastootmisega. Sel juhul võrdub karja täienduseks vajaminev noorloom. arv praagitud lehmade arvuga. Norm. Loet., kui aastas praagitakse 25% lehmadest. tiineid mullikaid peaks olema karjas sama palju. Kui soovitakse lehmade arvu suurendada, siis peaks tiinete mullikate arv olema suurem kui praagitavate lehmade arv. Seemendusealisi mullikaid peaks olema
mõnevõrra rohkem kui tiineid mullikaid (30-35% lehmade arvust), kõik ei tiinestu.
Lehmavasik. peaks olema vähemalt mõnevõrra rohkem, kuni 40% lehmade arvust, sest osa vasikaid hukkub erinevatel põhjustel või praagitakse. Pullv. valitakse tervest populatsioonist ainult üksikud suguloomadeks, ülejäänud realiseeritakse lihaks. Kui soovitakse põhikarja lehmade arvu suurendada, siis on tegemist laiendatud taastootmisega- noorloomi rohkem kui lehmi välja praagitakse.
15.PRAKTILINE VALIK teostab loomaomanik koos aretuskonsulendiga.
Esimene valik toimub juba vasikaeas. Kui palju vasikaid kasvama jäetakse sõltub turusituatsioonist.Tänap.kõik lehmikud alles,püllikud müüki!!!
Otsustav valik tehakse 6-kuu vanuselt. Valikul arvestatakse noorveiste kasvu ja arengu Hästiarenenud, väärtusliku põlvnemisega lehmikud valit . karja täienduseks. Tagasihoidliku arenguga ja kehva põlvnemisega lehmikud jäetakse nuumale või realiseeritakse kohe lihaks. 15…18 kuu vanuselt.
Teine otsustav hindamine ja valik toimub seemendusealiste mullikate hulgas 15…16 kuu vanuselt. Parimad seemendatakse, halvemad realiseerit.lihaks või müüakse teistesse ettevõtetesse karja täienduseks. sel perioodil hindamiskriteeriumiks lehmikute kasv, areng, välimikutunnused ja põlvnemisandmed.
Järgmine valik tehakse noorlehmade hulgas pärast I laktatsiooni lõppemist, kui on selgunud nende piimajõudlus. Hinnatakse nende piimajõudlus ja välimik. Parimad noorlehmad jäetakse aretusrühma, halvemad praagitakse. Soodsa turusituatsiooni korral seemendatakse madalama aretusväärtusega lehmi lihatõugu pullide spermaga. Sündinud ristandjärglased nuumatakse ja realiseeritakse lihaks.
Seemenduspullide esmane valik toimub 3-kuuselt. Hinnatakse nende kasvu, arengut ja põlvnemist. millised müüki, millised suguloomadeks ja millised nuumale.
Teine valik toimub 12 kuu vanuselt, kontrollit. noorpullide sigimisvõimet,hinnatakse nende spermakvaliteeti. 15-16 kuu vanuselt hinnatakse kasvu, arengut, välimikku ning spermiogeneesi taset. Noorpulli spermaga tehakse ca 1000 katseseemendust.
Lõplik hinnang antakse seemenduspullile ca 6 aasta vanuselt tütarde 1.laktatsiooni toodangu alusel.
16. JÕUDLUS MÕISTE. Jõudluseks nim. loomade võimet toota teatud tingimustes ja teatud ajavahemikul vajalik kogus mingit toodangut. Jõudluse hindamisel arvest. nii toodangu mahtu e. kvantiteeti ja väärtust e. kvaliteeti. jõudlusvõime oleneb: pärilikest eeldustest keskk. ting .ja nende omavahelisest koostoimest ehk interaktsioonist.
17. Udara ehitus, piima tekkimine ja väljutamine Udar päritolult nahamoodustis, talitluselt suguorgan, sest üleminek emakasiseselt toitumiselt tavalisele toitumisele toimub piima kaudu. Udara anatoomiliseks ühikuks on imeti, mis koosneb imetikehast ja nisast. Lehmal on arenenud 4 imetit, mis omavahel liitunult moodustavad udara ( uber ). Liitunud imeteid nim.udaraveeranditeks. Neid on 4 – 2 ees- ja 2 tagaveerandit. Udara vasak ja parem veerand on eraldatud sidekoelise vaheseina abil. Ees- ja tagaveerandite vahel see puudub. Udar koosneb: 1)näärmekude, mis on seotud piima produktsiooniga; 2)sidekoeline toestik ehk kandeaparaat. Piimanääre algab näärmealveoolidega, mis koosnevad näärmerakkudest. Neid omakorda ümbritsevad kapillaarid. 1 liitri piima sünteesiks peab udarast läbi voolama 400-500 liitrit verd. Piima teke ehk laktatsioon algab sünnitusega. Piima väljutamine ehk ejektsioon. Kui udarale toimib meeldiv ärritus, siis hüpofüüsi tagasagarast vallandub hormoon oksütotsiin, mis liigub vere kaudu udarasse ja põhjustab alveoolide kokkutõmbumise ehk piima sõõrdumise. Alveoolidest koguneb piim alveolaarjuhadesse, mis omavahel seostudes moodustavad suuremaid piimajuhasid. Need omakorda moodustavad veelgi suurema läbimõõduga
piimakogumisjuhasid, mis avanevad imeti alumises osas olevasse piimaurkesse. Selle mahutavus on 400-500 ml. Igasse piimaurkesse avaneb 12-18 piimajuha. Piimaurkest väljub piim nisajuha kaudu nisaavasse, mis asub nisa tipul . Nisaava on ümbritsetud sulgurlihasega, mis ei lase piimal lüpsivaheaegadel väljuda. Oksütotsiini mõju kestab keskmiselt 7 minutit. Sel ajal on lehma kerge lüpsta ning udarast väljutatakse kogu piim. Piima peetus tekib juhul, kui loomale mõjub mingi stressor (näit. peksmine ), mis vallanadab neerupealistest hormoon adrenaliini. See omakorda pärsib oksütotsiini mõju, mistõttu lehm ei sõõrdu täielikult ja osa piima jääb udarast väljutamata. Oksütotsiini mõju pärsib ka innahormoon östrogeen, mistõttu indlev lehm ei sõõrdu täielikult ja sel perioodil jääb osa piimast udarasse.
18. Lehmapiima keemiline koostis Lehmapiima keemiline koostis, %
Koostisosad Keskmiselt Min . Maks.
Ves 87,2…88,5 83,0 89,0
Kuivaine 11,5…12,8 11,0 17,0
Rasv 3,8…4,0 2,5 7,0
Valk 3,0…3,5 2,7 5,0
Piimasuhkur e. laktoos 4,0…4,5 4,0 5,6
Mineraalained 0,7..0,8 0,6 0,9
Piima keemiline koostis oleneb suurel määral tõust. Suurema R%on punast tõugu lehmade piim ja väiksem mustakirjutel tõugudel. Piima keemiline koostis oleneb ka laktatsiooniperioodist. Suurema kuiva.sisaldusega on ternespiim, mis sisaldab rohkem R ja V. Laktatsiooniperioodi alguskuudel on piima R% tunduvalt madalam kui laktatsiooni lõpus. Piima koostis oleneb ka söötmisest. Erinevate söötade söötmisel võib suureneda piima R%. Valgusisaldust söötmisega eriti muuta ei saa. Piima keemiline koostis muutub ka lüpsmise ajal. Lüpsi algul väljutatud piim on väiksema
rasvasisaldusega kui lüpsi lõpul väljutatud piim.
19. Piimajõudlust mõjutavad tegurid.
Piimatoodangut mõjutab poegimisvahemik ja selle alaosade pikkus. Poegimisvahemik e.sigimistsükkel on periood ühest poegimisest teise poegimiseni. Lehmal peaks poegimisvahemik olema 365 päeva ehk aasta. Poegimisvahemik jaguneb laktatsiooniperioodiks ja kinnisperioodiks.
Laktatsiooni- e lüpsiperioodiks või lihtsalt laktatsiooniks nimetatakse piima eritamise perioodi poegimisest kuni kinnijäämiseni. Laktatsiooniperioodi normaalseks pikkuseks peetakse 305 päeva (kõikumisega 260…320 päeva).
Joonis Lehma poegimisvahemik KONSPEKTIST OTSIGE JUURDE!
Laktatsiooniperiood jaguneb lähtuvalt tiinusest uuslüpsiperioodiks ja
tiineltlüpsiperioodiks. Uuslüpsi- ehk servisperiood on ajavahemik poegimisest tiinestumiseni. See peaks olema 45-90 päeva. Tiineltlüpsiperiood on ajavahemik tiinestumisest kinni jätmiseni. Kinnisperiood on ajavahemik kinnijätmisest poegimiseni. Kinnisperioodi kui puhkeperioodi, mis on vajalik kogu organismi ettevalmistamiseks uueks lüpsiperioodiks. Lehma kinnijätmisel vähendatakse piima teket soodustavate söötade hulka, vähendatakse joogivee koguseid ja hakatakse lüpsma üks
kord päevas. Seejärel hakatakse lüpsma ebaregulaarselt vastavalt piima kogusele udaras. Selline ebaregulaarne lüpsmine mõjub lehmale stressorina ja vähendab piima teket udaras. Lehma võib kinni jätta, kui päevane piimatoodang on 3-5 kg. Seejärel tuleb lehma jälgida, et ei tekiks udarapõletikku ehk mastiiti. Kinnijätmisperiood kestab kuni 10 päeva. Tänapäeval nii lehmi kinni ei jäeta.Lüpsku või 30 kg-pannakse rohud nisadesse ja kõik.Muutub ratsioon,vähendatakse jõusööda kogust,või ei anta üldse. Keegi vee kogust ei vähenda.Kinnisperioodita on tavaliselt lehma järgmise laktatsioonitoodang väike. Liiga pikk kinnisperiood ei ole samuti õigustatud. Optimaalne kinnisperioodi pikkus on 40-60 päeva. Piima koostis ja ööpäevane toodang laktatsiooniperioodi kestel ei ole ühesugune. Laktatsiooni kuutoodangute või keskmiste ööpäevaste toodangute graafikut nimetatakse laktatsioonikõveraks. Pärast poegimist suureneb piimatoodang kuni seitsme nädala jooksul saavutades maksimumi 2-3 laktatsioonikuul. Pärast kõrgperioodi hakkab piimatoodang langema. Langus sõltub sellest, millal lehm pärast poegimist
tiinestub. Piimatoodang hakkab veidi vähenema pärast tiinestumist. Järsk langus toimub alates viiendast tiinuskuust. Heal piimalehmal peaks laktatsioonikõver olema ühtlaselt kõrge 5…6-nda laktatsioonikuuni ning seejärel sujuvalt langema. Sellised lehmad annavad kogu laktatsiooni kestel enam-vähem ühesuguseid toodanguid.
Ebasoovitav on järsk laktatsioonikõver. Sellistel lehmadel on laktatsiooni algul piimatoodang küll kõrge, kuid see kõrgperiood kestab vaid 1-2 kuud ning seejärel toodang väheneb järsult kuni kinnijäämiseni. Enamasti on neil lehmadel ebanormaalselt pikk kinnisperiood ning kokkuvõttes väiksem piimatoodang kui ühtlase
laktatsioonikõveraga lehmadel. Laktatsioonikõvera kuju ja piimajõudlus sõltub ka aastaajast , millal lehm poegib . Sügistalvel poeginud lehmadel suureneb piimajõudlus kuni märtsi- aprillini ja hakkab seejärel vähenema. Karjatamisperioodi alguses
(maikuus) piimatoodang jällegi suureneb seoses värske rohu söömisega. Seega on laktatsioonikõver kahe sügis- talvel poeginud lehmadel kahe tõusuga. Kevadel ja suvel poeginud lehmadel on see ühe tõusuga. Laktatsioonikõver on pärilik ja seda tuleks arvestada noorveiste valikul. Laktatsioonikõvera kujud: ülemine (katkendlik joon) graafik iseloomustab sujuvalt langevat KONSPEKTIS VAATA JOONISEID
lakatasioonikõverat ( soovitav ); alumine (pidev joon) graafik iseloomustab järsult langevat lakatasioonikõverat (ebasoovitav)
Kahe tõusuga laktatsioonikõver Piimatoodang lehmal suureneb koos vanusega. Esimest korda poeginud (I laktatsiooni) lehmade piimatoodang moodustab tavaliselt 60…70% ja teise laktatsiooni toodang 70…80% täiskasvanud lehmade
piimatoodangust. Noortel lehmadel kulub osa söötadega saadud toitainetest kehamassi juurdekasvuks. Kõrgeima toodangu annavad lehmad tavaliselt 4…7 laktatsioonil, mil nad on 7…10 aastat vanad. Piimajõudlust mõjutab ka lüpsirežiim. Lehmi tuleb lüpsta kindlatel kellaaegadel, et neil kujuneksid välja refleksid, mis mõjutavad piima eritumist. Ideaalne oleks, kui lüpsivaheaegade pikkus oleks võrdne. Kui lüpsiaeg mingitel põhjustel (näit. elektrikatkestus vms.) hilineb või jääb koguni vahele, siis kulub 1-2 nädalat, et
taastada avariieelne piimatoodang. Samuti toimib piimatoodangule negatiivselt söötmises toimuvad järsud muutused. Eriti kiiresti reageerivad igasugustele muutustele suurtoodangulised lehmad. Seda tuleb piimakarjakasvatajal alati arvestada.
Ka lüpsikordade arv mõjutab piimajõudlust. On leitud, et kolmekordse lüpsi korral on piimatoodang kuni 25% suurem kui kahekordse lüpsi korral. Lüpsikordade arvu piirab majanduslik tasuvus. Iga lüpsikord on seotud masinate ja tööjõu kuluga, mis võib olla suurem kui kolmekordsel lüpsil enamtoodangust saadav sissetulek.
Loomulikult mõjutab lehmade piimatoodangut söötmine, pidamine ja tervis. Pidamistingimused peavad olema loomasõbralikud ja tagama hea tervise. Söödaratsioon peab olema selline, mis võimaldab lisaks elatustarbele anda ka suurt toodangut.
20. PIIMAJÕUDLUSE ARVESTUS vajalik:
tõuaretuseks,loomade tervise (eriti udara tervise) ja söötmise hindamiseks, piimatootmise tasuvuse selgitamiseks, teaduslikuks uurimistööks.Piimaj. hindamisel võetakse aluseks järgmiste perioodide toodangud:
1) 1. laktatsiooni 100 päeva toodang- saada võimalikult kiiresti infot pullide tütarde piimajõudluse kohta, mis aluseks pulli aretusväärtuse hindamisel.
2) 305 päevaste või lühemalt lõppenud laktatsioonide piimajõudlus- arvutatakse kõikide lõppenud laktatsioonide kohta (k.a. I laktatsioon).
305-päeva on rahvusv. kokkulepitud nn standardiseeritud laktatsiooniperioodi pikkus. võimaldab erinevaid loomi omavahel võrrelda. Kui lehma laktatsiooniperioodi pikkus on pikem kui 305 päeva, siis enampäevi arvesse ei võeta. Kui laktatsiooniperioodi
pikkus on vähem kui 305 päeva, siis arvesse võetakse tegelik päevade arv (Näit. 290 päeva jne.). Lehma aborteerumisel , s.o. tiinuse katkemisel, 210. või varasemal tiinuspäeval laktatsioon ei katke . Pärast aborti saadud piim kuni kinnijätmiseni arvestatakse selle laktatsiooni piimatoodangu hulka, mis algas viimasel
poegimisel enne aborti. Lehma enneaegne sünnitus ,s.o. alates 211 tiinuspäevast, loetakse uue laktatsiooni alguseks. Enneaegsele sünnitusele eelnenud laktatsioon loetakse lõppenuks ja selle kohta tehakse kokkuvõte.
3) tegeliku laktatsiooni toodang. Arvest. tegelik piimatoodang tegeliku
laktatsiooniperioodi kohta.
4) kontrollaasta toodang.- toodang, mis on lehmalt saadud vahemikus 01.01.-31.12 (365 või 366 päeva toodang).
5) eluaja toodang. Lehmalt eluaja piimajõudlus.
Lehmade piimajõudlust hinnatakse piimatoodangu, piima rasva- ja valgusisalduse ning rasva- ja valgutoodangu alusel. Piimajõudlust väljendatakse kirjapildis: 305-7000-4,0-280-3,0-210-490 s.t 305 päevase laktatsiooni piimatoodang – 7000 kg, rasva % – 4.0, piima rasvatoodang – 280 kg, valgu % – 3.0, valgutoodang 210 kg, rasva- ja valgutoodangu summa – 490 kg. Peale piima rasva- ja valgusisalduse määratakse iga lehma piimast veel laktoosi, karbamiidi, bakterite ja somaatiliste rakkude arv. Karbamiidi sisalduse alusel hinnatakse söötmise taset. Bakterite üldarvu ja somaatiliste rakkude arvu alusel hinnatakse piima kvaliteeti. Somaatiliste ehk keharakkude suur arv piimas viitab udarapõletikele-mitte alati.Kui loom on haige-on sommid kõrged.
21.Kontroll-lüpsi läbiviimine ja piimaproovide võtmine
Lehmade piimajõudluse kindlakstegemiseks tuleb nende poolt lüpstav piimakogus mõõta. Piimajõudlus
määratakse kontroll-lüpside põhjal. K.-lüpsi tehakse üks kord kuus ja seda nimetatakse kontrollpäevaks. Lehma piimatoodang arvutatakse k.-lüpside põhjal. K-lüpsil määratakse lehma kontrollpäeva toodang ja võetakse piimaproov. K-lüps tehakse karjas üks kord igal kontrollperioodil. Ajavahemik kahe kontrollpäeva vahel võib olla 22-37 päeva ning üks kord kontrollaasta jooksul kuni 65 päeva. K-lüpsi võib läbi viia kolmel meetodil:
a) standardkontroll-lüps,
b) vahelduv kontroll-lüps,
c) lihtsustatud meetod kolmekordsel lüpsil.
Farmisiseselt erinevaid kontroll-lüpsi meetodeid kasutada ei ole lubatud.
. Kontroll-lüpsi tehakse loomapidaja kõigil lüpsvatel lehmadel ja aborteerunud lüpsvatel mullikatel. Pärast poegimist tehakse esimene k.-lüps alates 7. laktatsioonipäevast. Haigete lehmade piimakoguseid ei mõõdeta ja nende piimast proovi ei võeta. Laudalehele tehakse märge “haige”. K-lüpsil määratakse iga lehma piimakogus kg. kümnendiku täpsusega ehk üks koht peale koma (nt 12,1). Piimakoguse määramiseks
kasutatakse ICARi poolt heaks kiidetud piimameetrit või elektroonilist piimamõõtmisvahendit, mis on JKKs või JKK poolt volitatud isiku kontrollitud üks kord 12 kuu jooksul, või taadeldud/kalibreeritud kaalu, mis on kontrollitud üks kord 24 kuu jooksul jooksul. Igal lüpsil võetakse säilitusainet sisaldavasse proovipudelisse nõutav kogus piima. Piimaproove tuleb 25-30 min. pärast proovivõtmist loksutada, et konservaine tablett täielikult lahustuks. Pärast teistkordset
proovivõttu tuleb piimaproov koheselt läbi loksutada, et piim ühtlaselt konservainega seguneks. Pärast viimast lüpsikorda saadetakse 24 tunni jooksul proovikastides piimaproovid ning “Laudalehed” JKK laboratooriumisse.
Standardkontroll-lüps tehakse 24 tunni jooksul toimuvatel kõigil lüpskordadel. Kahekordsel lüpsil alustatakse õhtusest ja kolmekordsel lüpsil lõunasest lüpsist. Kontrollpäevaks loetakse see kuupäeva, millal tehti esimene k.-lüps.
regulaarselt üks kord päevas.
Piimameeter Lisaks piimakoguse mõõtmisele võetakse iga lehma piimakogusest igal
lüpsikorral piimaproov sisaldusainete (rasva-, valgu- ja karbamiidisisalduse ning somaatiliste rakkude ja bakterite üldarvu) määramiseks. Selleks valatakse piimamõõturist piim vahenõusse, segatakse ja võetakse igal lüpsikorral 1 kulbitäis (ca 20 ml). 3kordse lüpsi korral võetakse igast lüpsikorrast ca 15 ml. .Proovi üldmaht on ca 45 ml. Proov võetakse vahetult pärast lüpsi hoolikalt segatud piimast. Seismisel piimarasv kerkib pinnale ja ei segune vajalikul määral piimaga , mistõttu rasvasisaldus, mis analüüsil saadakse, ei ole täpne. Kõikide lüpsikordade piimaproovid kogutakse proovipudelisse, milles on säilitusaine. Proovipudelid on proovikastis kindlas nummerdatud kohas.
Igale numbrile vastab kindel lehmanumber, mis on märgitud ka k- lüpsi lehele.
K-lüpsi lehed ja proovikastid viiakse analüüsimiseks ja andmetöötluseks Jõudluskontrolli Keskusesse (JKK), mis asub Tartus. Kui tekib kahtlus, et piimaproove on võltsitud, siis teeb anonüümselt (ilma ette teatamata) atesteeritud assistent järelkontrolli.
Piima kogus mõõdetakse kilogrammides 0,1 täpsusega. Mõõtmine toimub
spetsiaalsete piimamõõturite abil või kaalumise teel. Kõikidel lüpsikordadel mõõdetud piimakogused märgitakse kontroll-lüpsi lehele.
LAUDALEHT
Laudaleht on jõudluskontrollis olevate lehmade igakuiste kontroll-lüpside ja sündmuste JKK-le edastamise vorm. Laudaleht trükitakse ette järgmise kuu k-lüpsi läbiviimiseks koos kl-lüpsi vastustega , kas inventari- või registrinumbrite järjekorras (kui loomapidaja soovib senikasutatud lehmade järjestust muuta, peab ta sellest teavitama JKK vahendaja -peaspetsialisti). Laudalehe täitmisel pöörata erilist tähelepanu sellele, et igale laudalehele saaks kirjutatud k-lüpsi läbiviimise tegelik kuupäev ja proovikasti number.
Ettetrükitud laudalehel on karjasolevate lehmade nimekiri ja eelmise kontrollpäeva piimatoodangud ning lehma staatus eelmisel kontrollpäeval: kinni, vastpoeginud (poeg) või "haige". Lisaks on järjekorra numbri lahtris (Jrk nr) lehma tiinuskontrolli tulemused (T-tiine, M-mittetiine, ? - kahtlane tiinus).
Vahelduv kontroll-lüps Et vähendada aja- ja töökulu k-lüpsi läbiviimisel, on paljudes riikides kasutusel toodangu arvutamise meetod, mis võimaldab lehma toodangut arvutada vaid ühe lüpsikorra tulemuste põhjal. Lüpsikorda ei saa valida, see peab olema vahelduvalt ühel kuul õhtune lüpsikord ning teisel kuul hommikune lüpsikord.
Proovipudel võetakse kontroll-lüpsikorral täis - s.t proovipudelisse võetakse ühel lüpsikorral kaks kulbikese täit piima. Vahelduvat kontroll-lüpsi saab rakendada karjades, kus teostatakse kahekordset lüpsi.
Kontroll-lüpsi lihtsustatud meetod kolmekordsel lüpsil tehakse karjas üks kord igal kontrollperioodil kõigil 24 tunni jooksul toimuvatel lüpsikordadel. K-lüpsiga alustatakse lõunasest lüpsist ning kontrollpäevaks märgitakse lõunase lüpsi kuupäev. Iga
lehma piimakogus mõõdetakse kõigil kolmel lüpsikorral ning piimaproov võetakse lõunasel lüpsikorral (lüpsi algus 10.00…17.59). Proovipudelisse võetakse 40 ml piima. Lüpsikordade vahed peavad olema võrdsed, ehk 8:8:8 tundi.
Nendel lehmadel, keda samas karjas lüpstakse kaks korda, tehakse kontroll-lüps standardmeetodil. K-lüpsi tulemuste ning piimaanalüüside tulemuste põhjal arvutatakse välja päeva piimatoodang ning piima rasva- ja valgusisaldus . Saadud toodangu põhjal arvutatakse välja perioodi-, laktatsiooni- ja aastatoodangud. Somaatiliste rakkude arv piimas ning karbamiidisisaldus avaldatakse piimaanalüüsi tulemuse põhjal.
22. PIIMAJÕUDLUSNÄITAJATE ARVUTAMINE
Toodangu arvutamisel tuleb silmas pidada järgmist:
1) kinnijätmise päevaks arvestatakse päev, mil lehma ei lüpsta regulaarselt iga päev või päevatoodang on alla 3 kg. Looma kinnijätmise kuupäeva ja karjast väljamineku päeva kontrollpäeva hulka ei arvestata. Piimatoodangu arvestamisel võetakse aluseks viimase kontroll-päeva toodang enne kinnijätmist või karjast väljaminekut.
Näide. Lehm viidi lihakombinaati 20.05. Kontroll-lüps toimus 14.05. Piimatoodang oli 10 kg. Seega oli lüpsipäevi vahemikus kontroll-lüpsist väljaminekuni (15.05…19.05 k.a.) 5. Selle perioodi piimatoodang oli 5x10=50 kg.
1) poeginud või karja juurdetoodud lüpsva lehma toodangut hakatakse arvestama poegimise või karja juurdetoomise päevast alates
Näide. Lehm poegis 25.03. Seega oli märtsis sellel lehmal lüpsipäevi 7.
2) Kui lehm poegis pärast antud kuu kontroll-lüpsi päeva, siis toodangu arvestamisel võetakse aluseks järgmise kontroll-lüpsi andmed
Näide. Lehm poegis 5.03. Kontroll-lüpsi tehti 14.03. Piimatoodang oli 21 kg.
Seega enne kontroll-lüpsi päeva oli lehmal lüpsipäevi (5.03..14.03k.a.) 10. Piimatoodang sel perioodil oli 10x21=210 kg.
3) Laktatsiooni kogutoodangu leidmiseks summeeritakse kõigi poegimise ja kinnijätmise vaheliste kontrollperioodide piimatoodangud
4) 305-päevase laktatsioonitoodangu arvutamisel arvestatakse laktatsiooni algusest kuni 305.päevani või lühema lõppenud laktatsiooni korral kõigi kontrollperioodide piimatoodangut.
5) Kontrollaasta piimatoodang saadakse interpolatsioonimeetodil arvutatud kontrollaasta kontrollperioodide piimatoodangute liitmise teel
Karja aastase piimatoodangu arvutamisel liidetakse kõigi kontrollaasta (01.01…31.12) jooksul karjas olnud lehmade kontrollaasta piimatoodangud. Saadud summa jagatakse aastalehmade arvuga ja saadakse keskmine piimatoodang lehma kohta aastas. Aastalehm on arvestuslik lehm, mis arvutatakse kogu karja söötmispäevade summa jagamisel päevade arvuga aastas. Söötmispäevadeks loetakse kõik päevad, mil lehm oli karjas, väljaarvatud karjast väljaviimise päeva. Mullika poegimise kuupäev ja lehmade sissetuleku päev (osteti mujalt) arvatakse lehmade söötmispäeva hulka.
Piimajõudlusnäitajate arvutamine
Piimajõudlusnäitajaid võib arvutada kuu, 100 päeva, 305-päeva laktatsiooni, tegeliku laktatsiooni, kontrollaasta või eluaja kohta.
Toodangu arvutamisel kasutatakse interpolatsioonimeetodit.
Valem ja arvutuskäik võta konspektist!
rasv, %=(Rasv, kg:Piim, kg)x100
I0 – laktatsiooniperioodi alguspäeva ja esimese kontrollpäeva vaheline intervall päevades
In- päevade arv viimasele kontrollpäevale järgnevast päevast kinnijätmiseni, karjast väljaminekuni või arvestusperioodi (100 päeva, 305 päeva) lõpuni.
I1, I2, I3 jne. Kontrollpäevade vaheline intervall päevades ehk kontrollperioodi pikkus s.o. päevade arv kontroll-lüpsi päevale järgnevast päevast kuni järgmise kl-lüpsi päevani (k.a.)
P1, P2, P3, ühe kontrollpäeva piimakogused, kg
Pn – viimase arvestusliku kontrollpäeva toodang
Rasva- või valgutoodangu arvutamisel tuleb piimatoodang (P) asendada valemis rasva-(R) või
valgutoodanguga (V).
Näide lehma 100-päeva piimajõudluse arvutamine:
Lehm poegis 15.07
Arvuta lehma nr. 345098 esimese 100 päeva piima-, rasva- ja valgutoodang, ning rasva- ja valgusisaldus, kui
kontroll-lüpsi andmed on järgmised:
Kuupäev P Piima, kg Rasv, % Valk, %
10.08 P1 26,0 4,10 3,05
13.09 P2 28,0 4,21 3,11
12.10 P3 24,0 4,30 3,08
Arvutuskäik:
1.Leian kuupäeva, mil täitub 100 lüpsipäeva:
Juuli: 17 lüpsipäeva (15.07…31.07), kusjuures poegimise kuupäev loetakse lüpsipäevade hulka.
August: 31 päeva
September: 30 päeva
Oktoober: 22 päeva
Kokku : 100 päeva
Seega tuleb arvutada piimatoodang vahemikus 15.07(k.a.) kuni 22.10(k.a.)
2. Leian kontrollpäevade vahelised intervallid , I.
I0-15.07 (k.a.) kuni 10.08 (k.a.)=27 päeva
I1- 11.08 (k.a.) kuni 13.09 (k.a.)=34 päeva
I2- 14.09 (k.a.) kuni 12.10 (k.a.)=29 päeva
In- 13.10 (k.a.) kuni 22.10 (k.a)= 10 päeva
Arvutus konspektis! 3. Arvutan lehma 100-päeva piimatoodangu:
4. Arvutan lehma 100 päeva rasva- ja valgutoodangu.
Rasva- ja valgutoodangu arvutamiseks piimakoguse ja rasvasisalduse alusel kasutatakse järgmisi valemeid:
Valemid konspektis!
Leian rasvatoodangu (R1..Rn) kõikidel kontrollpäevadel:
R1=(4,10x26):100=1,066 kg
R1=(4,21x28):100=1,1788 kg
R1=(4,30 0x24):100= 1,032 kg
5. Arvutan 100 päeva piimarasvatoodangu, kg .
VAATA KONSPEKTI!
Arvutan keskmise piimarasvasisalduse, %. Selleks kasutatakse valemit:VAATA KONSPEKTI!
Samasuguse valemi alusel arvutatakse ka piima valgusisaldus.
Keskmine rasvasisaldus=(109,3202: 2614)X100=4,18%
Täpselt sama skeemi järgi arvutatakse ka valgutoodang ja –sisaldus.
Näide: Kuu piimatoodangu arvutamine.
Arvuta septembrikuu piimajõudlusnäitajad interpolatsioonimeetodil
Kontrollüpside tulemused Lehmal 345098;.
Kuupäev Piima, kg Rasv, % Valk, %
10.08 27,0 4,18 2,98
15.09 21,0 4,19 2,85
12.10 21,0 3,63 3,05
.Piima päevas, kg ajavahemikul 11.08-15.09=(27+21):2=24 kg
Piima päevas, kg ajavahemikul 16.09-12.10=(21+21):2=21 kg
Septembrikuu piimatoodang = 15 päeva(01.09…15.09) x 24 kg+15 päeva(16.09…30.09)x21kg=675 kg
Rasvatoodang septembris arvutatakse analoogselt, lähtuvalt rasvasisaldusest ja piimatoodangust. Rasv, kg.
Kõigepealt leitakse rasvatoodang päevas erinevatel perioodidel
Augustis: (27x4,18):100=1,1 kg
Septembris: (21x4,19):100=0,9 kg
Oktoobris : (21x3,63):100=0,8 kg
Keskmine päevane rasvatoodang ajavahemikus 11.08-15.09:
(1,1+0,9):2=1,0 kg
Keskmine päevane rasvatoodang ajavahemikus 16.09-12.10:
(0,9+0,8):2=0,8 kg
Septembrikuu rasvatoodang on (1,0x15)+(0,8x15)=27 kg
Keskmine rasvasisaldus septembris saadakse:
(septembrikuu rasvatoodang: septembrikuu piimatoodang)x100=(27:675)x100=4,0%
Täpselt sama skeemi järgi arvutatakse ka valgutoodang ja –sisaldus.
Karja keskmise piimatoodangu arvutamine
Karja aastase piimatoodangu arvutamisel liidetakse kõigi kontrollaasta (01.01…31.12) jooksul karjas olnud lehmade kontrollaasta piimatoodangud. Saadud summa jagatakse aastalehmade arvuga ja saadakse keskmine piimatoodang lehma kohta aastas. Aastalehm on arvestuslik lehm, mis arvutatakse kogu karja söötmispäevade summa jagamisel päevade arvuga aastas. Söötmispäevadeks loetakse kõik päevad, mil lehm oli karjas,
väljaarvatud karjast väljaviimise päeva. Mullika poegimise kuupäev ja lehmade sissetuleku päev (osteti mujalt) arvatakse lehmade söötmispäeva hulka.
Näide: Aasta algusest kuni aasta lõpuni oli karjas 100 lehma, 22. aprillil poegis 6 mullikat ja 16. mail 10
mullikat, 21.novembril osteti juurde 5 lehma, karjast praagiti 17.oktoobril 11 lehma.
Lahendus: 100x365 =36500 söötmispäeva
6x254 (22.04..31.12) =1524
10x230 (16.05..31.12) =2300
5x41 (21.11…31.12) =205
11x289 (01.01…16.10) =3179
Kokku 43 708 söötmispäeva
Keskmine aastalehmade arv=43708:365=119,75
Aastas toodeti piima selles karjas 511119 kg
Aastalehma keskmine piimatoodang oli 511119:119,75=4268 kg.
Kontrollpäeva piimajõudlusnäitajate arvutamine vahelduva kontroll-lüpsi korral
Vahelduva kontroll-lüpsi tegemisel mõõdetakse piimakogus ning võetakse piimaproov vaid ühel lüpsikorral. K.-lüpsi tulemuste ning piimaanalüüside tulemuste põhjal arvutatakse välja kontrollpäeva piimatoodang ning piima rasva- ja valgusisaldus. Saadud toodangu põhjal arvutatakse välja erinevate perioodide piimajõudlusnäitajad. Somaatiliste rakkude arv piimas ning karbamiidisisaldus avaldatakse piimaanalüüsi tulemuse põhjal.
Kontrollpäeva piimajõudlusnäitajad arvutatakse regressioonivõrrandi abil: y=a+bx ,
kus y- kontrollpäeva piima-, rasva- või valgutoodang a - võrrandi vabaliige
b - regressioonikordaja väärtus erinevate piimajõudlusnäitajate vahel tulenevalt lehma vanusest, laktatsioonikuust, lüpsikorrast ning lüpsikordade vaheaegadest. a ja b väärtused on äratoodud vastavates parameetrite tabelites . Tabel sisaldab 96 rida ehk ID. a ja b väärtused on arvutatud Saksamaal läbiviidud
katsete põhjal 152 karjas 8800 lehmal kokku 64451 kontroll-lüpsi tulemuste põhjal.
Rea numbri (ID) saame valemiga:
ID=(i-1)*48+(j-1)*12+k, kus
i- laktatsiooni number
i= 1.- esimene laktatsioon;
i=2 – teine või hilisem laktatsioon.
j - vahe tundides kontroll-lüpsi alguse ja eelneva lüpsikorra alguse vahel
Kui kontroll-lüps tehakse hommikul , siis tuleb leida vahe hommikuse lüpsi alguse ja eelmise päeva õhtuse
lüpsi alguse vahel:
j=1 , kui vahe on j=2 - kui vahe on 13 kuni 13,5 tundi,
J=3 - kui vahe on 13,5 kuni 14 tundi,
J=4 - kui vahe on 14 tundi või enam
Kui kontroll-lüps tehakse õhtul, siis tuleb leida vahe õhtuse ja sama päeva hommikuse lüpsi vahel:
j=1 - kui vahe on j=2 - kui vahe on 10,5 kuni 11 tundi,
j=3 - kui vahe on 11 kuni 11,5 tundi,
j=4 - kui vahe on 11,5 või enam.
k- laktatsioonikuu (k=1, 2...12). Kui k>12, siis k=12. k-väärtus arvutatakse järgmiselt:
K=laktatsioonipäevadearv :30+1
Kui rea number (ID) on leitud, siis leitakse tabelist a ja b väärtused ning arvutatakse päevane piimatoodang, rasvatoodang ja valgutoodang regressioonivõrrandi y=a+bx abil. Kontrollpäeva rasvasisaldus (%) arvutatakse omakorda piimatoodangu ning rasvatoodangu alusel. VAATA KONSPEKTI!
Näide õhtuse lüpsi kohta: vaata konspekti!
Kontroll-lüps toimus 18.05.2003 õhtul
Lüpsi algus: 17.30
Eelmise (hommikuse) lüpsi algus: 6.30
Lüpsikordade vaheline intervall: 11 tundi (6.30 kuni 17.30)
Õhtuse lüpsikorra tulemused olid järgmised:
Lehma nr.
Pg. kuup . Lakt.nr. Piim, kg Rasv, % Valk, % Rasv, kg Valk, kg
100 28.11.2002 1 21,2 4,54 3.20 0,962 0,678
200 15.10.2002 3 25,7 4,11 3,15 1,056 0,810
Kontrollpäeva piimajõudlusnäitajad arvutatakse järgmiselt:
Leian parameetrite rea (ID) mõlemale lehmale:
ID=(i-1)*48+(j-1)*12+k
Lehm nr. 100 Lehm nr. 200
i=1 (1.laktatsioon) i=2 (2. või hilisem laktatsioon)
j=3 (sest vahe oli 11 tundi õhtusel lüpsil) j=3 (sest vahe oli 11 tundi õhtusel lüpsil)
k=6
Lahendus: (28.11 k.a.kuni 18.05 k.a. =172 päeva)
k=(172:30)+1=5,7+1=6,7 kuud=6 kuud
k=8
Lahendus:(15.10 k.a.kuni 18.05 k.a. =216 päeva)
k=(216:30)+1=7,2+1=8,2 kuud=8 kuud
NB! Laktatsioonikuude arvutamisel ei kasutata ümaradamist!
ID= (1-1)*48+(3-1)*12+6=30
ID= (2-1)*48+(3-1)*12+8=80
23. VEISTE MÄRGISTAMINE JA NUDISTAMINE
Veiste märgistamine
Karjades, kus on sisse viidud ja teostatakse karjakontrolli, peavad olema kõik loomad märgistatud eluaegse kordumatu numbriga. Loomade märgistamine on vajalik selleks, et: jõudlusandmeid täpselt registreerida; eristada looma teistest kogu eluea vältel;
tagada loomade jõudlus- ja põlvnemisandmete õigsus; elusloomade müümisel saaks ostja veenduda veterinaartõendi õigsuses looma tervisliku
seisundi kohta; veenduda, kas müüdavad piima- ja lihasaadused pärinevad tervetelt loomadelt, kes on läbinud eelneva veterinaarse kontrolli.
Kõrvamärgiga märgistatakse kõik karjas olevad loomad. Sündinud vasikas tuleb märgistada 20 päeva jooksul. Kui loom viiakse enne kohustuslikku märgistamise tähtaega karjast välja (s. t. tegemist on elusmüügiga või lihakombinaati saatmisega), siis peab ta olema enne seda märgistatud. Märgistamata looma ei tohi karjast välja viia. Märgistatud loomad registreeritakse PRIA-s .tõuloomad märgistab ja registreerib kas maakonna tõuaretusinspektor, karjakontrolli assistent või eelnevalt instrueeritud talunik JKK organiseerib kõrvamärkide numbriseeriate ja aplikaatortangide
väljastamise ja müügi ning peab sellekohast arvestust. Kõrvamärke saab tellida: jõudluskontrolli assistendilt; maakonna tõuaretusinspektorilt; JKK-st.
Loomapidaja peab 7 päeva jooksul peale märgistamist looma PRIA-s põllumajandusloomade registris registreerima. Teistest liikmesriikidest Eestisse toimetatud veisel säilitatakse päritoluriigi registrinumber ning nad kantakse selle numbriga Eesti registrisse . EL-välisest riigist imporditud põllumajandusloom tuleb märgistada Eesti registrinumbriga 14 päeva jooksul alates importimise päevast
ning registrile tuleb teada anda ka eelmine registrinumber. EL-st Eestisse toimetatava veisega peab kaasas olema veise pass , mis on välja antud selle riigi poolt, kust
loom Eestisse tuuakse. Veisega kaasas olnud passi peab loomapidaja esitama Eesti loomade registrile, mis asub PRIA-s.
VEISEPASS PRIA-st saadetakse veisepass loomapidajale 14 päeva jooksul veise
märgistamise, EL liikmesriigist Eestisse toimetamise või ühendusevälisest riigist importimise kohta teate saamisest. Veisepassil on toodud looma kohta järgmised andmed: veise registrinumber, sünnikuupäev, sugu, veise ema registrinumber, ehitise number, kus veis sündis (sünnikoht). Veise tõug esitatakse tõutähisega ning ristandite puhul märgitakse sõna ‘ Ristand ’ järele X. Lisaks looma andmetele on passil veel loomapidaja
andmed. Loomapidaja (äriühingute puhul esindaja) peab kontrollima talle saadetud veisepassile trükitud looma andmed ja enda andmed ning kinnitama need allkirjaga.
Andmed veisel teostatud veterinaarsete menetluste kohta kannab veisepassi volitatud veterinaararst. Veisepass peab alati loomaga kaasas käima. Kui loomapidaja toob oma karja veise, kellega on pass juba kaasas, teeb ta ise koheselt veisepassi tagaküljele järgmise sissekande. Passi tagaküljele tuleb märkida veise karjatoomise kuupäev, ehitise
registrinumber, millesse karjatoodud loom paigutati ning loomapidaja nimi ning aadress. Kõik nimetatud andmed kinnitab loomapidaja oma allkirjaga. Ka looma liikumine ühe loomapidaja erinevate ehitiste vahel tuleb passis kajastada. Kui muutub ainult ehitise registrinumber ja loomapidaja jääb samaks, siis tuleks uus ehitise registrinumber kirjutada vastavasse lahtrisse lisaks. Kui veis müüakse või saadetakse tapamajja, siis peab loomapidaja hoolitsema selle eest, et veisega läheks kaasa ka pass. Sel juhul tuleb PRIA-le looma liikumisest registrivormiga teada anda, et looma liikumine
saaks registrisse kirja. Veise saatmise puhul teise ELi liikmesriiki peab veisepass samuti loomaga kaasa minema ning looma eksportimisest tuleb PRIA-le teatada registrivormiga.
Kui loom saadetakse tapamajja, siis peab peale looma tapmist passi PRIA-le tagastama tapamaja. Loomapidajal tuleb looma tapamajja saatmisest teavitada PRIA-t registrivormiga. Kui loom hukkub, talle tehakse kohapeal hädatapp, tapetakse oma tarbeks lihaks või kui loom kaob karjast, siis peab loomapidaja passi tagaküljele selleks ettenähtud lahtrisse märkima, millise sündmusega oli tegemist, kirjutama sündmuse toimumise kuupäeva, kinnitama andmed oma allkirjaga ning saatma passi 7 päeva jooksul PRIA-sse. Registrivormi loomapidaja sel puhul saatma ei pea. Pass tuleb PRIA-sse 7 päeva jooksul tagastada ka juhul, kui loom saadetakse riiki, mis ei ole ELi
liikmesriik. Sel juhul tuleb loomapidajal veisepassi tagaküljel olevasse vastavasse lahtrisse märkida looma eksportimise kuupäev ja sihtriik. Sel juhul ei ole vaja registrivormi lisaks saata. Kui loomapidaja toob teisest EL liikmesriigist veise, peab veisega kaasas olema selles liikmesriigis välja antud pass. Kaasasolnud veisepassi ning registrivormi veise Eestisse toimetamise kohta peab loomapidaja saatma PRIA-sse ning veisele väljastatakse Eesti veisepass, mis erineb värvi poolest Eestis sündinud veisele väljastatavast passist. Reegel on järgmine: kui veis viiakse elusalt karjast välja, siis tuleb pass loomaga kaasa saata ja PRIA-sse tuleb teatada registrivormiga. Kui loom tapetakse või sureb kohapeal, siis saadab loomapidaja PRIA-sse veisepassi ning registrivormi lisaks saatma ei pea! Veisepassi kadumise, loetamatuks muutumise või passis vigaste andmete avastamise korral peab loomapidaja sellest PRIA-le teatama ning PRIA väljastab loomapidajale veisepassi duplikaadi. Vigane või loetamatuks muutunud pass tuleb sel juhul PRIA-le tagastada. Duplikaatpass väljastatakse loomapidaja taotluse alusel ka juhul, kui veisel on “EST” koodiga kõrvamärk asendatud “EE” koodiga
märgiga. Duplikaatpassi tagaküljele trükitakse registris kajastatud looma liikumised.
Kui loom on liikunud mitmete loomapidajate ja erinevate lautade vahel ning veise passi liikumise osa on kannetega täitunud, siis väljastab PRIA loomapidaja taotluse alusel veisepassile lisalehe. Samuti väljastatakse lisaleht veterinaartoimingute osa täitumisel. Lisalehe saamiseks tuleb PRIA-le saata taotlusega koos ka pass, millele lisalehte taotletakse. Passile ja lisalehele tehakse vastavad märked ja edaspidi kehtivad pass ja lisaleht ainult koos. Juhul, kui loomapidaja saab PRIA-st veisepassi loomale, kes on karjast välja läinud ning kelle väljaminekust on ta põllumajandusloomade registrit teavitanud, siis tuleb veisepass kindlasti edastada uuele loomapidajale või tagastada PRIA-le. Lisaks põllumajandusloomadele registreerib PRIA ka ehitised, et oleks võimalik määrata registrisse kantud looma asukoht.
Kõrvamärgid ja märgistamistangid
Looma kõrvamärgi kadumisest peab loomapidaja PRIA-le registrivormiga teatama 1 päeva jooksul ning talle väljastatakse 20 päeva jooksul looma märgistamiseks uus, sama registrinumbrit kandev kõrvamärk. Kõrvamärgi kadumise puhul on oluline registrivormil ära näidata, kas asendamist vajab 1 või mõlemad kõrvamärgid. Vanu loomi, kes on märgistatud ühe EST ISO-koodi kandva kõrvamärgiga, ei pea hakkama uuesti märgistama. Nende loomade kõrvamärgid asendatakse EE ISO- koodi kandva kõrvamärgipaariga juhul, kui loom on vana kõrvamärgi kaotanud või kui vana kõrvamärk
on muutunud loetamatuks ning loomapidaja soovib selle vahetamist. Looma
registrinumber kõrvamärgil jääb ka sel juhul endiseks, muutub ainult ISO-kood. EST-koodiga kõrvamärgi asendamiseks tellitud EE-koodiga kõrvamärgid tuleb loomapidajal endal kinni maksta. Kui ära kaob EE-koodiga kõrvamärgi paarist üks või mõlemad märgid, siis need asendusmärgid on tasuta. Veisel, kelle EST-kõrvamärk vahetatakse EE-kõrvamärgi vastu, tuleb välja vahetada ka veise
pass, sest muutub veise registrinumber. Selleks tuleb loomapidajal saata PRIAsse avaldus veisele duplikaatpassi saamiseks ning lisada ka vahetamist vajav pass. Registrivormid kõrvamärgi kadumisest teatamiseks tuleb esitada PRIAsse, kuid asendusmärgid väljastab JKK. Veise kõrvamärk on plastikust ja kollast värvi. Kõrvamärgil on märgitud Eesti ISO-kood “EE” ning trükitud 10-kohaline looma registrinumber. Lisaks on kõrvamärgil sama informatsiooni kandev ribakood .
Kõrvamärgi üks pool on trükitud neljas reas: esimesel real on JKK logo ja Eesti ISO-kood “EE”, teisel real on 10-kohalise registrinumbri 5 esimest numbrit, kolmandal real on ribakood ning neljandal real on 10-kohalisest registrinumbrist 6-s, 7-s, 8-s ja 9-s number trükitud suuremalt ja viimane 10-s number väiksemalt. Veisele kinnitatakse identse registrinumbriga kõrvamärgid mõlemasse kõrva ja nii, et kõrvamärgi suurem, nn esimene pool, jääb looma kõrva sisse.
Kõrvamärgi kinnitamise juhised Registreerimisnumber koos tähekombinatsiooniga EE kindlustab loomale eluaegse kordumatu kõrvanumbri kogu maailmas. Seda numbrit on kerge lugeda, mis väldib segadusi loomade identifitseerimisel. Kui varem kõrvamärgi kaotamisel kinnitati asemele numbrita kõrvamärk, millele kirjutati spetsiaalse markerpliiatsiga sama number juhul, kui loom oli märgistatud ja on identifitseeritav,
siis uue numbrimärgi kaotamisel tellitakse tehasest koopia. Lisaks kõrvamärkidele võib kasutada veel kõrvade sälkimist, tätoveerimist, kõrva plekke või rõngast, numbrimärgi nahale külmutamist või põletamist. Tänapäeval on üha enam levinud märgistamine mikrokiipidega, mis viiakse süstla abil naha alla. Numbrite lugemine on võimalik skänneri abil. Lisaks eelnimetatutele on kasutatud ka numbrite kõrvetamist nahale või sarvetohlule, numbrite külmutamist nahale, tätoveerimist ning karjatamisperioodil ka numbrite maalimist vastava värviga nahale. Varem märgistati loomi sälkimise teel, kus kõrvadesse tehti sälgud või augud, mis omasid kindlat numbrilist tähendust. Sälkude ja aukude kombinatsioonina saadigi vastav number.
VASIKATE NUDISTAMINE on hädavajalik loomade vabapidamisel, kuid ka lõaspidamisel on ohutum sarvedeta veis. EL maades ei müüda nudistamata tõuveiseid, Nudistamisel kasutatakse spetsiaalseid nudistamisaparaate, mis töötavad elektri või gaasiga . Vasikad on soovitav nudistada 3-6 nädala vanuselt, kui sarvealged on pähklisuurused ( 1-1,5 cm).
24. KARJAKONTROLL JA JÕUDLUSKONTROLLI ARVESTUS
Selleks, et saaks teostada aretustööd, tuleb koguda teatud andmed loomade kohta.
kontroll-lüpsi alusel lehmade piimajõudlust arvutada, tuleb täpselt teada, millal lehm poegis, seemendati, kinni jäeti jne. Seepärast tuleb kõik vajalikud andmed registreerida vastavates algarvestusdokumentides. Täpsed kuupäevad fikseerib loomaomanik.Loomaomanik teatab kontrollperioodi jooksul toimunud sündmustest karjakontroll assistendile, kes need nõuetekohaselt vormistab. Algarvestusdokumentides
sünni- või karjatoomise kuupäev; märgistamine, andmed looma põlvnemise s.t esivanemate kohta kolme põlvkonna kestel; lehmade ja lehmikute seemendamise ajad, millise pulli spermaga, mitu korda seemendati; lehma poegimise aeg, vasika sugu, sünnimass; lehmade piimatoodang, piimarasva- ja valgusisaldus ja –toodang laktatsioonide järgi ja eluaja, lehma karjast väljaviimise aeg ja põhjused;
karjakontrolli andmed kajastavad ka karja ajalugu, söötade kasutamist ja kulu jt näitajaid.
Karjakontrollialased dokumente säilitatakse, olenevalt neis sisalduvast informatsioonist, 5.a., 10.a. või alaliselt. Alalisele säilitamisele kuuluvad need dokumendid , mis sisaldavad informatsiooni loomade põlvnemise ja aretusväärtuse kohta. Karjakontrolli teostab ja andmete õigsuse eest vastutab atesteeritud kontrollassistent (A meetod) või
looma omanik või tema poolt volitatud isik (B meetod). Tulevikus jaotatakse kõik tootjad A- ja B- kontrolli taludeks. Aretuskarjades saab olema kohustuslik A-karjakontroll. Kontrollassistent edastab karjakontrolli andmed ja kontroll-lüpsi proovid Jõudluskontrolli Keskusesse Karjakontrolli andmete ja kontroll-lüpsi tulemuste alusel teostatakse veiste jõudluskontrolli, mis on reguleeritud Tõuaretuse Seadusega, mis jõustus alates 25.06.1995.a. Jõudluskontrollialast riiklikku järelvalvet teostab Veterinaar- ja Toiduameti Põllumajandusloomade aretuse osakond.
Veiste (ka sigade) jõudluskontrolli teostab JKK oma osakondadega.
JKK piimaanalüüside laboratooriumis: mõõdetakse kogutud piimaproovide rasva-, valgu- ja piimasuhkrusisaldus, somaatiliste rakkude arv ning karbamiidi sisaldus;
tehakse esmane infotöötlus; proovitulemused saadetakse klientidele ning samad andmed edastatakse ka arvutuskeskusele; laboratooriumi ülesandeks on ka piimaproovikastide transport laborisse. algandmed edastatakse JKKi arvutuskeskusesse, kus need töödeldakse. JKK arvutuskeskuses ehk andmetöötlusosakonnas:
kogutakse kokku piimaanalüüside laborist , põllumajandusettevõtetest ja seemendusjaamadest laekuv informatsioon, see korrastatakse, töödeldakse ja salvestatakse; arvutatakse välja üksikloomade aretusväärtus ja karjade keskmised jõudlusnäitajad; karja jõudlusandmete tulemused ja muu informatsioon saadetakse posti teel farmidele, aretusühistutele jm.
Tänapäeval toimub tõuloomade valik ja tõuaretustöö tervikuna arvuti kaasabil. Arvutisse on salvestatud iga karjakontrolli all oleva lehma põlvnemise andmed, jõudlusnäitajad, haigestumised jt andmed. Nende andmete alusel on võimalik hinnata iga looma objektiivset aretusväärtust ja saadud andmete alusel valida karjast välja paremad tõuloomad. Veiste jõudluskontrolli teostatakse Rahvusvahelise Jõudluskontrolli Komitee ( ICAR ) kinnitatud eeskirjade alusel, mis kinnitati 1995.a. Roomas.
Jõudluskontrolli andmete alusel arvutatakse veiste jõudlusnäitajad ja aretusväärtus. Andmed väljastatakse kiiresti ka looma omanikule. Jõudluskontrolli kokkuvõtete kohta antakse igal aastal välja jõudluskontrolli aastaraamat. Jõudluskontrolli andmed on aluseks loomatoetuste jagamisel. JÕudluskontrolli ja põlvnemisandmed on aluseks veiste tõuraamatusse kandmisel ja tõutunnistuste väljaandmisel. Tõuraamatusse kantakse ainult kõik tõuloomad, esimene tõuraamat ILMUS EESTIS 1885.A.
25. LIHASTE KASVAMINE JA RASVKOE MOODUSTUMINE.
Veiste lihakeha väärtuslikuma osa moodustavad lihased. Noorveistel suureneb üheaegselt lihastiku absoluutse massiga ka selle suhteline mass. Sünnijärgselt moodustab lehmvasikate lihastiku mass kehamassist 28,7%, 18-kuiselt aga 33,5%.
Noorveiste lihased kasvavad kõige kiiremini esimese 14 elukuu kestel. Alates 18. elukuust hakkab lihaste kasv vähenema. Seda tuleb arvestada noorveiste määramisel.
Kogu lihastikust on kõige suurem osatähtsus tagajäsemete lihastel , seejärel eesvöödet kerega ühendavatel, selgroo - ja lõpuks eesjäsemete lihastel. Et kere tagumine kolmandik on lihakehas suure osatähtsusega, siis tuleb selle kasvamise soodustamiseks noorveiseid intensiivselt sööta. Erinevatel lihaveisetõugudel võib selja-, lande- ja laudjalihastik olla erakordselt lopsakas. Mõõnedel lihaveisetõugudel (belgia sinine, hele akviteen jt) esineb nn kaksiklihas e. doppellender. Neil on peen luustik , madalad jalad, suur massi-iive ja tapasaagis . Rasvkude ladestub looma kasvamise ajal kindlas järjestuses. Lihakeha paremaks kirjeldamiseks on soovitatav jaotada rasvkude paiknemise järgi organismis järgmiselt: 1) nahaalune rasv (katab kõrgemas toitumuses loomal peaaegu kogu lihakeha pinna), 2) lihastevaheline rasv (kihtide või toppidena lihaste või lihaserühmade vahel), 3)lihastesisene rasv (ka marmorsuse rasv, sidekoes , lihaskiudude ja – kimpude vahel) ja 4)sisemine rasv. Marmorjas veiseliha Rasvkoe osatähtsus looma kehas suureneb vanemas eas. Järsult suureneb rasvkoe ladestumine üle aastastel noorpullidel, kes seetõttu tuleks realiseerida lihaks 12 kuuselt. Liha kvaliteeti parandavad lihastevaheline rasvkude ja lihaskiudude vahel paiknevad rasvarakud . Veised, kellel on kalduvus ladestada rasva siseelunditele ja naha alla, sobivad liha tootmiseks vähem, sest nende liha on kuiv.
26. VEISTE REALISEERIMINE LIHAKS
Tapale suunatavad veised jaotatakse olenevalt vanusest 4 gruppi:
1) üle 3 aasta vanused täiskasvanud lehmad pullid ja härjad ( kastreeritud pullid);
2) kuni 3 aasta vanused esmaspoeginud lehmad;
3) 3 kuu kuni 3 aasta vanused lehm- pull - ja härgmullikad;
4) 14 päeva kuni 3 kuu vanused lehm- ja pullvasikad.
Veiste vastuvõtmisel lihatööstuses määratakse nende eluskaal ja hinnatakse nende toitumust välise vaatluse ja kompamise teel. Toitumuse määramiseks aetakse veis tasasele pinnale hästi valgustatud kohas. Algul hinnatakse tervikuna lihaste arengut vaatluse teel ning nahaaluse rasvkoe ladestust. Hiljem määratakse kompamise teel nahaaluse rasvkoe ladestus ja üksikute kehaosade lihastiku areng täpsemalt.
Kompamist alustatakse harilikult looma vasakult küljelt päraluunukini, kust minnakse edasi sabavoldile, puusanukile, landele, viimastele roietele ning kubemevoldile, seejärel rinnalülide ogajätketele, abaluu piirkonnale ja kaelalotile. Olenevalt toitumusest jaotatakse tapaveised EUROP hindamise süsteemi alusel kategooriatesse.
Tapaveised, kes ei vasta standardis toodud kvaliteedinõuetele, loetakse mittestandardseteks (lahjadeks).
LIHAJÕUDLUSE HINDAMINE hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. Kehamass on kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehanassiga loomadelt saadakse harilikult rohkem liha. Kehakaalu määramiseks kaalutakse loom tapa eel ettevõttes ja lihatööstuse vastuvõtupunktis. Tapmisel eraldatakse veistel veri, nahk, pea, siseorganid , esijalad kuni randmeteni ja tagajalad kandadeni.
Järele jääb lihakeha ehk rümp. Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga.
Lihakeha ehk rümba massi on lihakeha kaal ilma sisemise rasvata. Tapasaagis %=tapamass kg. / tapaeelse kehamass kg. * 100 Tapasaagis oleneb looma toitumusest, vanusest, tõust ja sugupoolest. Tapasaagis on suurem kõrgemas
toitumuses ja madalam lahjas toitumuses loomadel. Lihatõugu veistel on suurem tapasaagis (55-65%) kui piimatõugu (45-55%) veistel. Pullidel ja härgadel (kastraat) on see näitaja suurem kui lehmadel ja mullikatel. Tapmisel saadavad subproduktid jaot:
I kategooria subproduktid on maks, neerud , keel, ajud, lihalõiked, süda, diafragma , saba ja udar.
II kategooria subproduktid on puhastatud vats , kiidekas, libedik, trahhea, põrn, kopsud , ajudeta ja keeleta pea, jalad, sõrgats, mokad , kõrvad, pikaalliha söögitoru ümber ja kõrisõlm.
27. LIHAKEHA KVALITEEDI HINDAMINE arvutatakse välja pehme liha ja luudemassi vahekord ning üksikute lihakehaosade osatähtsus lihakehas.
Lihakeha morfoloogilist koostist määratakse ka kaudselt reie ümbermõõdu, kere pikkuse ja reie pikkuse järgi. Pehmet (söödavat) osa protsentides lihakeha massist nim. lihakeha lihasuseks. Selle
määramiseks arvutatakse koefitsiendid K1 ja K2:
K1=lihakeha mass kg x 100 / lihakeha pikkus cm;
K2=reie ümbermõõt cm x 100 / reie pikkus cm.
Leitud koefitsientide alusel määratakse vastavatest tabelitest lihakeha lihasus.
Silma järgi ja kompamise teel määratakse lihakeha kvaliteet lihastiku ja rasvkoe arenemistaseme järgi. Hindamise lihtsustamiseks rühmitatakse kõik lihakehad, arvestamata looma vanust ja sugupoolt, I või II kategooria lihakehadeks ning nõuetele mittevastavad lihakehad lahjadeks. Euroopa Liidus jaotatakse lihakeha, olenevalt rümba arengust, viide klassi: EUROP, kusjuures kõige paremini arenenud lihakeha saab hindeks E ja tagasihoidlikult arenenud lihakeha saab hindeks P.
Lihakusklass Kirjeldus Täiendavad määratlused
E - ekstra Kõik rümbaosad ümarad, kuni väga ümarad, lihased erakordselt hästi arenenud
Reied: kumerad, väga tugevasti välja arenenud. Selg: lai, väga kumer kuni turja tipuni. Turi. Tugevasti välja arenenud
U- väga hea Rümbaosad ümarad, väga hea lihaste arenenud. Reied: tugevasti välja arenenud.
Selg: lai, kumer kuni õla tipuni. Turi. kumer
R - hea Rümbaosad siledad, lihaste areng hea. Reied: hästi arenenud. Selg: kumer, turi vähem lai, selgroo ogajätked ei tungi esile. Turi. Küllaltki hästi arenenud.
O - keskmine Rümbaosad siledad kuni nõgusad, lihased nõrgalt arenenud. Reied: keskmiselt arenenud.
Selg: kumer, turi vähem lai, selgroo ogajätked tungi kergelt esile. Turi. vähemarenenud
P - lahja Kõik rümbaosad nõgusad kuni väga nõgusad, lihased nõrgalt arenenud Reied: nõrgalt arenenud, nõgusad. Selg: kitsas, väljatungivate luudega. Turi. lame, väljatungivate luudega.
28.LIHAKVALITEEDI SENSOORNE EHK ORGANOLEPTILINE HINDAMINE
Keem.ja füüsik. meetodid võimaldavad määrata mitmesuguseid liha kvaliteedi näitajaid, kuid nende abil ei saa hinnata maitset ega lõhna. Liha organoleptilisel hindamisel ehk degusteerimisel antakse lihale üldine hinnang, mis ei ole vähem tähtis, kui teised hindamismeetodid. Degusteerimiseks võetakse mitmelt lihakehalt ühest ja sellestsamast kohast lihaproovid (iga tükk umbes 1 kg). Hindamiseks sobib kõige paremini seljaosa tükk 6…8 roide vahel. Liha koos pindmise rasvaga keedetakse vees (noorveiste liha 1,5 tundi). Vett võetakse massi järgi kaks korda rohkem kui liha. 20 minutit enne keetmise lõppu lisatakse vee massist 1% soola. Pärast keetmist tõstetakse liha veest
välja ning jahutatakse 30oC-ni, puljong 50oC-ni. Praeliha hindamiseks võetakse selja pikimast lihasest tükk 10…13. roide vahelt või landelt ning enne praadimist eemaldatakse lihase sidekoeline ümbris. Liha lõigatakse risti kiudu 1,5 cm paksusteks
tükkideks ja praetakse ühesuguses kuumuses kuni prae valmimiseni. Maitseainetest lisatakse ainult soola. Degusteeritakse kuumalt või külmalt. Liha iga omadus saab tavaliselt maksimaalselt 5 punkti. Igale degustaatorile lõigatakse umbes 30 g liha. Eri lihaproovide degusteerimise vahepeal (vähemalt 2 minutit) loputatakse suud veega või süüakse saiakuivikuid.
Õrnust hinnatakse liha purunemise järgi hammaste all. Punkte määratakse järgmiselt: väga vintske – 1, vintske – 2, mõõdukalt vintske – 3, pehme – 4, väga pehme – 5.
Mahlakust jälgitakse mälumisel ja neelamisel . Punkte antakse järgmiselt: väga kuiv – 0, puine – 1, kuiv – 2, kuivavõitu – 3, mahlakas – 4, hästi mahlakas – 5.
Lõhn määratakse nuusutamise teel degusteerimistüki tükeldamise ajal. Punkte antakse järgmiselt: ebameeldiv kõrvallõhn – 1, lõhnata – 2, nõrk veiselihale iseloomulik lõhn – 3, keskmise tugevusega iseloomulik lõhn – 4, meeldiv iseloomulik lõhn – 5.
Maitse on tähtsamaid omadusi ning on mõningal määral seotud teiste omadustega. Punkte antakse järgmiselt: ebameeldiv (kibe) kõrvalmaitse – 1, maitsetu – 2, nõrk veiselihale iseloomulik maitse – 3, meeldiv maitse – 4, väga maitsev (“viib keele alla”) – 5. Värvust hinnatakse samuti 5 punktiga . Mida heledam on liha, seda väärtuslikumaks teda peetakse ja seda rohkem punkte antakse. Puljongit hinnatakse lõhna, värvuse ja maitse järgi analoogiliselt lihaga.
29. LIHAJÕUDLUST MÕJUTAVAD TEGURID.
Vasika sünnimass ja selle seos massi-iibega..
Sugupoole seos söödaväärindusega. Majanduslikult tähtsaim näitaja on sööda- ja
proteiini (valgu)kulu 1 kg massi- iibe kohta, mida nimetatakse söödaväärinduseks. Pull- ja lehmvasikate söödaväärindus on esimesel elukuul peaaegu võrdne. Teisel poolaastal on pullvasikate söödaväärindus juba märksa parem kui lehmvasikatel. Intensiivse söötmise korral on pullvasikate massi-iive tunduvalt suurem ja söödaväärindus märksa parem kui lehmvasikatel. Söötmine. mõjutb oluliselt veiseliha toodangut ja selle kvaliteeti.
Täisväärtusliku ja tasakaalustatud ratsiooniga söötes kasutatakse ära veiste maksimaalne
lihatootmisvõime. Veiseid tuleb sööta nii, et oleks tagatud kehamassi maksimaalselt kiire juurdekasv, nõutav lihakvaliteet ja võimalikult madal toodangu omahind . Intensiivnuum ja mõõdukas nuum. Intensiivnuuma korral söödetakse veiseid sünnist realiseerimiseni maksimaalsete ratsioonidega. Mõõduka nuuma korral on söötmise intensiivsus erinevatel perioodidel erinev. Mõõdukat söötmist kasutatakse tavaliselt 12-18 kuu vanuste pullikute nuumamiseks. Siin on kolm perioodi: üleskasvatusperiood (4-6 kuud), eelnuumaperiood 12-15 kuu vanuseni ja intensiivne lõppnuum umbes 3 kuud.
Veiseliha tootmise ökonoomsus oluline söötmine, mis määrab ökonoomsuse. Piimakarjakasvatuses on veiseliha teisejärguline. Lihaveiskasvatuses saadakse peaaegu kogu sissetulek veiseliha realiseerimisest, piimajõudlus on väike,kulub ainult järglase üleskasvatamiseks. Seepärast sõltub: veiseliha omahinnast ja veiseliha
realiseerimishinnast. Veiseliha omahind moodustab söötade maksumus. Eesti kliimas
tuleb veistele varuda talveks sööta, mis tõstab sööda maksumust ja veiseliha omahinda tervikuna. Lihaveiste pidamisel tuleb arvestada veiseliha omahinna sisse ka põhikarja pidamisele ja söötmisele minevad kulud. Kuna veiselt saadakse aastas ainult 1 (või 2) järglane, siis põhikarja osatähtsus on konstantne ja seda vähendada ei saa. Kõik kulud tuleb katta veiseliha realiseerimisest saadud sissetuleku arvelt. sõltuvad realiseerimishinnast.. lihaveisekasvatust on stimuleeritud mitmetes riikides sellega, et lihaveistel saadava liha eest makstakse kõrgemat hinda, kuna see on kvaliteetsem.
30. PIIMA SENSOORSED EHK ORGANOLEPTILISED NÄITAJAD
kvaliteeti saab hinnata ka aistingute abil ehk sensoorselt ehk organoleptiliselt nagu lõhn,
maitse, värvus, konsistents . . Standardi järgi peab piim olema värske, naturaalne , vee või lõssiga lahjendamata, puhas. Piimal peab olema temale omane puhas maitse,
lõhn ja valge kuni kreemikas värvus. Piimas ei tohi olla sadet ega helbeid . kõrvalmaitsed ei ole lubatud. Piim väga kergesti seob erinevaid lõhnu - laudalõhn, silolõhn, jms. Piimale mitteomane lõhn ja kõrvalmaitse võivad kanduda piimasse ka läbi lehma hingamiselundite, kust nad imbuvad verre ja sealt edasi piima. Silo lõhn võib sissehingamisel juba 15…30 sekundi pärast kanduda vere kaudu piima. Sellepärast peab laudas olema hea ventilatsioon . Vahetult enne lüpsi ja lüpsiajal ei ole soovitav silo sööta. Erinevad söödad võivad tekitada kõrvalmaitset. Maitsevigu piimal võivad põhjustada: Haljaslutsern, - ristik , -raps ja nendest valmistatud silo, söödakapsas, söödakaalikas, linnaseeod, värske kevadine rohi (piimal tekib rohumaitse. Ka piima värvus võib muutuda. Varakevadel kui värskes rohus on rohkesti taimseid pigmente Kollast värvust võivad põhjustada ka mõned mikroobid oma elutegevusega.
31. PIIMA FÜÜSIKALIS- KEEMILISED OMADUSED.
Piima tihedus (erikaal) ja külmumistäpp
Piima tihedus on kindlas mahuühikus sisalsuv piimamass 20º C juures (g/cm2 või kg/m3). sõltub koostiskomponentide tiheduste summast .
Keskmised piima koostiskomponentide tihedused, g/cm2
Piimarasv 0,922 ,Piimasuhkur e. laktoos 1,661 ,Valk 1,390 Soolad 2,857
Sõltuvalt piima koostisest võib tihedus olla 1,026…1,034 g/cm2. Keskmine piima tihedus on 1,030 g/cm2. Madalama tihedusega on kõrge rasvasisaldusega piim. Näiteks kinnijäävate lehmade piim. Äsjalüpstud piima tihedus on keskmiselt 0,001 g/cm2 madalam 2-3 tundi seisnud piimast. See on tingitud sellest, et piimarasv seismisel hangub ja mõjutab piima tihedust. Kui piima tihedus on alla lubatud piiri (1,028 g/cm2), siis ilmselt on piimale lisatud vett. Tihedust mõõdetakse areomeetriga ja väljendatakse
areomeetri kraadides : 1,030 g/cm2=30ºA. Liiga kõrge tiheduse korral võib olla tegemist lõssi (kooritud piima) lisamisega piimale (lõssi tihedus on 1,033…1,036 g/m3).
Kõige usaldusväärsem meetod vee avastamiseks piimast on külmumistäpi mõõtmine. Piima külmumistäppi ehk külmumistemperatuuri mõjutavad piima koostisosad, põhiliselt mineraalid ja suhkur. Külmumistäpp on piima naturaalsuse näitajaks. See on konstantne suurus ja varieerub suhteliselt vähe - - 0,52..-0,54 ºC. Külmumistäpp näitab, kas piimale on lisatud vett või mitte. Kui lisada piimale vett, siis
külmumistemperatuur tõuseb (vee külmumistemperatuur on teatavasti 0ºC). Standardi järgi ei tohi naturaalse piima külmumistäpp olla üle -0,520º. Piima happesus
olulisemaid piimakvaliteedi näitajaks, sest sellest sõltub piima sobivus erinevate
toodete valmistamiseks. Piima happesust väljendatakse Thörneri kraadides (Thº).
mitu ml 0,1 N leelist (KOH või NaOH ) kulub 100 ml kahekordselt veega lahjendatud piimas olevate hapete neutraliseerimiseks. Värske piima normaalne happesus on 17…18 Thº. Kui happesus on üle 25 Thº, siis keetmisel piim kalgendub. Piima happesus tõuseb, kui piima säilitada kõrgematel temperatuuridel. See on tingitud piimahappebakteritest, kes kõrgematel temperatuuridel paljunevad ja oma elutegevusega produtseerivad piimhapet. Et seda vältida, tuleb piim võimalikult kiiresti pärast lüpsi jahutada.
32. PIIMA MIKROBIOLOOGILISED NÄITAJAD
Puhtuseproov. Isel. Hügieenitingimusi, näitab mustuse (tolm, liiv, allapanu, karvad jms.) kogust piimas. Proov võetakse üldpiimast, mis filtreeritakse läbi vatiketta. Kettale jääva mustuse kogust hinnatakse vastavalt juhendile ja määratakse hinne. täiesti puhas on I sordi piim, üksikud väikesed mustuse osakesed – II sort.
Piim peab olema saadud tervetelt lehmadelt. Lehmad ei tohi põdeda udarapõletikku ehk mastiiti ja nakkushaigusi (tuberkuloosi, leukoosi (verevähk), brutselloosi jne). Selleks tuleb täita vet.- ja sanitaarnõudeid. Seda jälgivad loomaarstid.
. Üldpiima hulka ei tohi lisada ka vastpoeginud lehmade piima kuni 4 päeva pärast poegimist ja kinnijäetavate lehmade piima, keda ei lüpsta vähemalt 1 kord päevas.
Antibiootikumid pidurdusained ei tohi piimas esineda. Kui lehma on ravitud antibiootikumidega, siis ei tohi piima enne ooteaja möödumist üldpiima hulka lüpsta.
.Pidurdusained. –pesuaine jäägid
.Bakterite arv piimas. näitab mikroobide arvu, piima mikrobioloogilist saastatust.
Tervelt lehmalt lüpstud piim on udarast väljutamisel steriilne. Bakterid satuvad piima põhiliselt õhust, lohakalt pestud lüpsiinventarist ja lehma udaralt (nisadelt) lüpsihügieeninõuete eiramisel. piim võimalikult kiiresti maha jahutada (3,5..4,0..
Somaatiliste(som) rakkude arv (SRA) piimas.
Somaatilised rakud koosnevad piimanäärme epiteelrakkudest, leukotsüütidest ja surnud
keharakkudest. Somaatiliste rakkude arv piimas suureneb udarapõletiku ehk mastiidi korral. kinnijäetavate lehmade piimas.alles poeginud lehmadel,mis normaliseerub esimese laktatsioonikuu jooksul..
. 33. PIIMA SORDILISUS. piima füüsikalis- keemilistest ja mikrobioloogilistest omadustest jaot. vastuvõetav toorpiim sortidesse, mille alusel toimub piima eest tasustamine. Som. rakkude ja bakterite arv ning pidurdusainete sisaldus piimas määratakse 1 kord nädalas organoleptiliste, füüsikalis-keemiliste ja mikrobioloogiliste kvaliteedinäitajate alusel jaot. piim sortidesse, Igal piimapartiil määratakse ka
rasvasisaldus. Valgusisaldust määratakse kokkuostetud piimal kaks korda kuus. Piima valgusisalduse baasnäitaja on 3,0..3,2%. Piima sordilisuse määramisel arvestatakse maitset ja lõhna, bakterite üldarvu ja somaatiliste rakkude arvu. 01.01.2002.a. võib maksimaalne bakterite ja üldarv olla piimas 100 000 ja somaatiliste rakkude arv
samuti 400 000. Tihedus võib olla minimaalselt 1,028 g/cm2 ja külmumistäpp vähemalt –0,520C. . * Kui toorpiimas sisalduvate bakterite üldarv ja somaatiliste
rakkude arv vastavad erinevate kvaliteediklasside nõuetele, kuulub toorpiim madalamasse kvaliteediklassi.
* Kui toorpiim sisaldab pidurdusaineid või võõrvett, siis toorpiima proovi võtmise päeval
toorpiima töötlejale üleantud partii ei vasta ühegi kvaliteediklassi nõuetele ega kuulu ühessegi kvaliteediklassi.
Toorpiima kvaliteediklasside nõuded
Kvaliteedi-klass Kirjeldus Bakterite üldarv ml-s Somaatiliste rakkude
arv ml-s
Eliit Väga hea kvaliteet kuni 50 000 Kuni 300 000
Kõrgem Hea kvaliteet 50 000 kuni 100 000 300 000 kuni 400 000
I Rahuldav kvaliteet 100 000 kuni 200 000 400 000 kuni 600 000
II Mitterahuldav kvaliteet üle 200 000 üle 600 000
34. LÜPSISEADMETE KLASSIFIKATSIOON
Lüpsiseadmed liigitatakse:
1. kasutusalade järgi
a) asemetel lüpsmiseks – lehm asub laudas kindlal asemel, kuhu viiakse lüpsiaparaat ja toimub lüpsmine
b)
lüpsikojas ehk platsil lüpsmiseks – lüpsmiseks ettenähtud ruum või ala laudas, kus asuvad lüpsiaparaadid ja kuhu lehmad aetakse vaid lüpsiajaks.
c) väljas lüpsmiseks – sama nagu eelmine, kuid selle vahega, et lüpsikoht asub väljas (karjamaal või spetsiaalselt selleks ettenähtud kohas).
2. piimakogumisviisi järgi.
a) kannulüps (ehk ämbrisselüps) : udarast koguneb lüpsi ajal piim ämbrisse (lüpsikannu) ja transporditakse sealt edasi piima jahutusnõusse.
b) torusselüps: kasutatakse nii asemetel kui platsil- ja välislüpsil. Udarast liigub piim piimatorustikku ja sealt edasi läbi filtri piimatanki (piima jahutus-säilitusnõu).
35. LÜPSISEADME ÜLDEHITUS JA TALITLUS.
Kõik lüpsiseadmed töötavad vaakumi ehk alarõhu toimel, mille mõõtühikuks on Pa (paskaal). 1Pa=750 mmHg ;1kPa==0,75 cmHg. Peaaegu kõik lüpsiseadmed töötavad alarõhul 40-50kPA. See on optimaalne vaakumitase piima väljutamiseks udarast. Varem kasutati rõhuühikuna torri (1T=133,3Pa). Seda tuleb arvestada vanemate vaakummeetrite kasutamisel ja vaakumitaseme hindamisel. Optim.rõhk lüpsiseadmetes on 360-380 T.
Lüpsiseadme põhiosad on äratoodu joonisel.,konspektis!
Kannulüpsi masinal ühendab vaakumtorustikku ja lüpsmasinat vaakumvoolik. Vaakumvooliku ühendamiseks on vaakumtorustiku küljes vaakumkraanid.
Torusselüpsiseadmel ei kogune piim lüpsiämbrisse, vaid klaasist või metallist piimatorustikku ja sealt piimatanki.
Lüpsiseadme töö üldpõhimõte.
Elektrimootor käitab vaakumpumba, mis imeb õhu välja vaakumballoonist, vaakumtorustikust ning piima- ja vaakumvoolikute kaudu lüpsiämbrist, (torusselüpsi korral piimatorustikust), pulsaatorist, kollektorist ja nisakannudest. Pulsaator muudab alalisvaakumi vahelduvvaakumiks (alarõhk ehk vaakum vaheldub välisõhu rõhuga), mille toimel nisakannude abil imetakse udarast piim välja. Edasi
liigub piim vaakumi abil nisakannudest kollektorisse, sealt edasi piimanõusse või piimatorustikku. Lüpsiseadme üldskeem: konspektis!
. Vaakumregulaatori ülesanne reguleerida vaakumi taset süsteemis välisõhu lisamisega. Vaakumi taset näitab vaakummeeter. Vaakumballoon on selleks, et koguda kokku juhuslikult vaakumtorustikku sattuvat prügi või vedelikku. Vedelik ei tohi sattuda vaakumpumpa!
36. LÜPSIMASINA EHITUS JA TALITLUS.
Lüpsimasin koosneb neljast nisakannust, kollektorist, pikast piimavoolikust ja pikast
vaakumvoolikust ja pulsaatorist. Nisakann koosneb hülsist, nisakummist ja lühikesest piima- ning vaakumvoolikust. Hülss on metallist või plastmassist silindrilise kujuga, mille otsad on kujundatud vastavalt nisakummi tüübile. Hülsi alumises osas on torujätk, mille külge kinnitub vaakumvoolik. Vaakumvooliku teine ots kinnitub kollektori jagaja otsiku külge. Nisakumm on painduv toru, mille ülaservas on mansett ja allosas lühike piimavoolik, mis on nisakummiga ühes tükis või ühendatud piimaklaasi abil. Nisakumm peab moodustama hülsi mõlemas otsas õhukindla ühenduse. Nisakummid
kaotavad teatud aja järel vajaliku elastsuse, mistõttu tuleb need iga 6 kuu järel välja vahetada. Vahetatakse kõik neli korraga Ebakvaliteetsete nisakummide kasutamine võib põhjustada udarapõletikku. Kollektor ühendab lühikesed piima- ja vaakumvoolikud pika vaakumvooliku ja pika piimavoolikuga. Kollektori sees on piimakamber, kuhu piimavoolikutes koguneb piim. Kollektori küljes asub piimakraan, mis sulgeb õhu väljaimemise nisaalusest kambrist. See võimaldab nisakannud lüpsi lõppemisel nisade
küljest ära võtta. Kollektori ülaosas on jagaja, mis on ühendatud vaakumvoolikutega. Jagaja kambris on vaheldumisi välisõhk või vaakum. Pulsaator võimaldab tekitada nisakummi ja hülsi vahel tekitada vaakum või lasta sinna välisõhku. Seda
nimetatakse vahelduvvaakumiks. Pulsaatoreid on erinevaid. Lihtsamad töötavad pneumaatiliselt või elektrooniliselt . Lüpsiaparaadid jagunevad töötamisviisilt kahe- või kolmetaktiliseks. need on:1) imemistakt; 2) massaažitakt; 3) puhketakt.
Lüpsiaparaadi põhiliseks tööorganiks on nisakannud.
NISAKANNU EHITUS Nisakannud on kahekambrilised:
1. alalisvaakumi kamber ehk nisaalune kamber. See on nisakummi sees asuv nisa all olev kamber, kuhu nisast voolab piim. Selles kambris on pidevalt vaakum.
2. vahelduvvaakumi ehk vahekamber – hülsi ja nisakummi vaheline kamber, kus on vaheldumisi vaakum ja välisõhk (vahelduvvaakum). Pulsaator annab vaheldumisi nisakannu vahekambrisse välisõhku või tekitab vaakumi. Imemistakti ajal ehk avatud faasis on nisakannu mõlemas kambris alarõhk ehk vaakum. Nisakumm on sel ajal avatud, sest rõhk on mõlemal pool võrdne. Sel ajal toimub piima väljutamine nisast. Massaažitakti ajal ehk suletud faasis tuleb pulsaatorist vahekambrisse välisõhk. Kuna nisaaluses kambris on vaakum, siis rõhkude vahe tõttu surutakse nisakumm kokku. Piimavool nisast lakkab ja toimub massaaž.
NISAKANNU TALITLUS LÜPSMISE AJAL Enamus lüpsiaparaate töötab kahetaktilisel režiimil. Taktide vahekord on 1:1. Kolmetakatilisel lüpsiaparaadil lisandub veel puhketakt, mis seisneb selles, et mõlemas kambris on sel ajal välisõhk.
Pulsatsioonisagedus on erinevatel lüpsimasinatel erinev. Keskmine pulsiarv on 80-90 lööki minutis .
38. LÜPSIPLATSID. Lüpsiplatsidel võib kasutada ühte lüpsimasinat iga lehma kohta või siis jagatakse ühte masinat kahe lehmakoha vahel. Lüpsiplatsidel kasutatavatel masinatel on sageli lisaks rekorder. See on skaalaga varustatud klaasist piimakogumisnõu, mis võimaldab määrata lüpstud piima koguse. Uuematel platsidel
kasutatakse enamasti piimamõõtureid. Peamisi eesmärke lüpsplatside kujundamisel on suurendada piimatootmise efektiivsust käsitsitöö vähendamise teel. Lisaks vähendavad lüpsplatsi täiustused teepikkust, mis lüpsjal tuleks läbida ja käsitsitöö raskust. Lüpsplatsi valik sõltub loomade arvust laudas. Kui loomi on vähe, siis ei ole kasulik
valida suurt lüpsplatsi. Lüpsiplatsid võib jagada paigalseisvateks ja pöörlevateks.
Paigalseisvad lüpsplatsid. Kalasaba tüüpi lüpsiplats. See üks levinumaid lüpsiplatsi tüüpe. Kalasaba platsil on kombineeritud kaherealine lüpsmine koos lehmade grupiviisilise liikumisega. Lehmad paiknevad mõlemal pool lüpskäiku 25-35° nurga all ja üks lüpsja suudab lüpsta suhteliselt palju lehmi. Kalasaba plats võimaldab
kasutada laialdaselt automatiseerimist (väravate avanemine ja sulgemine , jõusööda automatiseeritud söötmine lüpsi ajal, nisakannude automatiseeritud eemaldamine jms). Seda tüüpi lüpsiplatsil võib kasutada ühte masinat iga sulu kohta või keskel paiknevat lüpsimasinat kahe vastamisi paikneva sulu kohta.
Koridorplats (suletud tandem ) seisavad lehmad üksteise järel (tandemina) individuaalsulgudes. Väravad avanevad paralleelselt lüpskoridorile nii, et lehmad kõnnivad sisse ja välja kogu grupina üksteise järel. Platsi efektiivsuse tõstmiseks tuleb eelnevalt lüpsigrupid komplekteerida ühesuguse lüpskiirusega lehmadest.
Avatud tandemplatsi korral ei ole see vajalik, sest igal sulul on individuaalvärav, mis võimaldab iga lehma eraldi sulust välja lasta ja uue lehma asemele võtta.
Polügoon lüpsiplats. on neli kalasaba platsi taolist rida, mis paiknevad rombikujuliselt ümber lüpsja tööala. Seega suureneb lehmade arv keda korraga lüpsta saab ning vähenevad “aeglaselt” lüpsvatest lehmadest tingitud viivitused. Enamasti on vajalik kaks lüpsjat. Kolmnurk lüpsiplats- on kolmeküljeline kalasaba.
PÖÖRLEVAD LÜPSIPLATSID. kavandamisel lähtuti eeskätt lehmade liikumise automatiseerimisest ja platsi efektiivsuse suurendamisest. tänapäeval veel vähelevinud robot -lüpsiplatse. Robot-lüpsiplatsid on täielikult automatiseeritud. Kõik protseduurid tehakse ära masinate abil. Kogu informatsioon iga lehma kohta k.a. udar tervis fikseeritakse arvutis. Robot-lüpsiplats töötab põhimõttel, et lehm ise, vastavalt vajadusele, liigub lüpsplatsile ja laseb end lüpsta. Lüpsikordade arv on 3-4. Arvutiprogrammiga on võimalik seda piirata. Igal lehmal on kaelas andur , mille abil arvuti tunneb looma ära. Kui mõni loom tahab lüpsmist rohkem kordi , siis enne teatud
aja möödumist teda lüpsiaparaadi juurde ei lubata.
39. LEHMADE LÜPSMINE. kindlatel kellaaegadel;
laudas peab olema kord ja puhtus . Jõusööta anda enne lüpsi, silo ei tohi sööta vahetult enne lüpsi.
vältida võõraste isikute viibimine laudas, ette valmistada kogu vajaminev lüpsiinventar, jälgida, et kogu lüpstehnika oleks töökorras.
Lüpsmisel tuleb kinni pidada kahest nõudest:
1) Lüpsiaparaati ei tohi lehmale enne alla panna, kui lehm on sõõrdunud.
2) Lüpsiaparaat tuleb koheselt alt ära võtta, kui piimavool on udarast lõppenud.
Ettevalmistus lüpsiks: pesta udar kasut. udarapesulappe või dušši. vett , kuivatada udar kuivatuslapiga, teha eellüps vastavasse nõusse,ET vähendab piima bakteriaalset saastumist, sest esimesed piimajoad on bakteriaalselt kõige enam saastunud, udarahaiguste kindlaks määramiseks, soodustab ja intensiivistab sõõrdumist. Lüpsiks ettevalmistus ei tohi kesta kauem kui 1 minut. . Nisakannude allaasetamisel tuleb arvestada järgmist: a) lehma vasakult poolt (määratakse lehma tagantvaates) lüpsmisel asetatakse nisakannud alla vasaku käega. Parem käsi hoiab kollektorit. Vastasel korral hakkab üks käsi teise tööd segama . Nisakannude allpanekul alustatakse lüpsjapoolsest tagumisest nisast, seejärel asetatakse nisakann kaugemale tagumisele, kaugemale esimesele ja lõpuks lüpsjapoolsele esimesele nisale. Selline nisakannude allapaneku järjekord on tähtis seepärast, et vastasel juhul hakkavad allapandud nisakannud segama ülejäänud nisakannude allapanekut. Paremalt poolt lüpsmisel pannakse nisakannud alla parema käega ja vasak hoiab kollektorit. Allapaneku järjekord on sama nagu vasakult poolt lüpsmisel. Alustatakse lüpsjapoolsest tagumisest nisast, seejärel asetatakse nisakann kaugemal asuvale tagumisele nisale, kaugemal asuvale esimesele nisale ja lüpsjapoolsele esimesele nisale. b) Lüpsiajal ei tohi vaakum- ja piimavoolikud olla keerdus! Kannulüpsi korral asetatakse lüpsikann lehma rinna kõrvale nii, et vaakum- ja piimavoolikud oleks lehma kerega paralleelselt. c) Nisakannude allaasetamisel ei tohi nisakannud imeda laudaõhku. Seepärast tuleb nisakanne enne allaasetamist hoida langevas asendis. Peale kollektori piimakraani avamist tuleb vajadusel nisakannude piimavoolikud keerata allapoole. Enamasti on see vajalik uute piimavoolikute korral. Nisakann haaratakse kätte mansetist ja hoitakse vertikaalasendis, kusjuures lühike piimavoolik on kollektori otsikust vajutatud allapoole ( suleb vooliku avause). Kollektori piimakraan avatakse vahetult enne nisakannu nisale aetamist. d) Nisakannud ei tohi allapanekul lauda põranda vastu puutuda.
LÜPSMINE UDARA JA NISADE PUHASTAMINE EELLÜPS NISAKANNUDE ALLAASETAMINE LÜPSIJÄRGNE DESINFEKTSIOON NISADE MÄÄRIMINE SALVIGA
Lüpsi ajal jälgitakse piimavoolu udarast. Kui piimavool on järsult vähenenud, siis tuleb alustada järellüpsi tegemist. Uuematel lüpsimasinatel seda teha ei ole vaja.
Järellüpsi tehakse kahel põhjusel: lüpsmise ajal “ronivad” nisakannud üles ja vajutavad kokku nisajuha, mis takistab piima väljutamist b) järellüpsi ajal toimub teistkordne, täiendav sõõrdumine, mis võimaldab kätte saada maksimaalse piimakoguse.Järellüpsil: a) masseeritakse kahe käega kõiki udaraveerandeid b) surutakse ühe käega kollektorile ja teise käega masseeritakse udaraveerandeid (ca 10 sek.) c) kõik nisakannud surutakse kordamööda allapoole ja jälgitakse, et igast nisast oleks piimavool lakanud. Enamasti lõpeb piimavool enne esimestest nisadest. Järellüps kestab 20-30 sekundit. Lehmade viisi on see individuaalne. Mõnedel lehmadel lüpsavad tagumised veerandid tunduvalt kauem kui esimesed veerandid. Kui piimavool on udarast täielikult lakanud, siis tuleb sulgeda kollektori piimakraan ja nisakannud alt ära võtta. Uuematel lüpsiseadmetel teeb masin ise järellüpsi ja võtab nisakannud alt ära. Pärast nisakannude äravõtmist on nisaava veel mõni aeg avatud. Selleks, et bakterid ei tungiks nisasse ega tekitaks udarapõletikku, tuleb nisad pärast lüpsi desinfitseerida . Desinfitseerimiseks kastetakse nisad desolahusesse või pihustatakse lahust pritspudelist. Lüpsmisel tuleb vältida nn tühjaltlüpsi. See tähendab, et lüpsimasin tuleb kohe ära võtta kui piimavool on lõppenud. Tühjaltlüpsi korral vigastatakse nisas asuvat limaskesta, mistõttu võib bakterite sattumisel sinna tekkida udarapõletik. Uuemat tüüpi lüpsaparaadid on konstrueeritud nii, et tühjaltlüps on piimavoolu lõppemisel välditud.
40. LÜPSIINVENTARI PESEMINE. mõjutab suurel määral piimakvaliteeti. Kannulüpsimasina pesemisel eemaldatakse enne pesemist piimajäägid 30-40 kraadise veega. Selleks kastetakse nisakannud veeämbrisse ja imetakse vett vaheldumisi õhuga, et paremini piimajääke eemaldada. Seejärel pestakse pesemislahusega. Loputamiseks imetakse ämbrist masinasse puhast vett nagu piimajääkide eemaldamiselgi. Desinfitseeritakse kuuma (90°) veega. Kui kasutatakse desoaineid, siis tuleb lüpsiaparaat
jällegi loputada. Hoolikalt tuleb pesta nisakannud, kollektor ja voolikud spetsiaalsete harjadega . Vähemalt kord nädalas tuleb voolikud ja kollektor lahti võtta ja kogu aparaat põhjalikult läbi pesta ning desinfitseerida. Enne lüpsmist tuleb lüpsiaparaati imeda kuuma vett. See kasulik kahel põhjusel: soe vesi desinfitseerib täiendavalt aparaati ja eelsoojendab nisakummid enne lehmale allapanekut. Torusselüpsiseadmetel on
automaatne pesemissüsteem. Enne pesemist eemaldatakse piimajäägid torustikust poroloonkorgi abil, mis imetakse läbi piimatorustiku koos piimajääkidegapiimakogurisse. Edasi ühendatakse torustik automaatsele pesemisrežiimile. 2 korda nädalas pestakse happelise pesemislahusega, et vältida “piimakivi” teket torustiku siseseinale. Enne lüpsmist tuleb piimatorustik sooja veega läbi loputada ja eraldada veejäägid vahtkummist korgi abil. Hoolikalt tuleb pesta ja desinfitseerida udarapesulapid, et vältida udaranakkuste levikut ühelt lehmalt teisele ning mikroobide sattumist piima, mis alandab omakorda kvaliteeti.
41. PIIMA ESMANE JAHUTAMINE JA SÄILITAMINE.
vahetult peale lüpsi on vajalik selleks, et piirata mikroobide kasvu ja tagab
seeläbi piima säilimise. Transpordi vahemaad on suurenenud ja piima säilitamistingimused paranenud nii, et piima äravedu saab teostada üle päeva, mitte iga päev nagu varem. Lautades kasutatakse erinevaid jahutus- ja säilitusseadmeid. Praegusel ajal on enamlevinud piima jahutamine ja säilitamine piimatankides.
Piima jahutamine piimatankide on muutnud piimatootmise ilmet . Piima bakterioloogiline
kvaliteet on oluliselt paranenud tänu piima kiiremale jahutamisele ja madalamal temperatuuril säilitamisele. Paljudes riikides on piima maksimaalseks säilitustemperatuuriks 4,4 °C. Temperatuuri tõusuga 5°C suureneb bakterite arv märgatavalt. Enamus piimatanke on varustatud segistitega, laiade labadega , mis aeglase kiiruse juures perioodiliselt piima segavad. Segamine väldib koore tõusmist
pinnale ja pinnakihi temperatuuri tõusu. Kui piima transporditakse piimatööstusesse üle päeva, siis see tähendab, et piimatanki kogutakse kahekordse lüpsmise korral nelja erineva lüpsikorra piim. Sellest tingitult toimub iga uue piimakoguse lisandumisel mõningane temperatuuri tõus, mis on vältimatu. Seepärast on enamus piimatanke reguleeritud jahutus-säilitus temperatuurile 3°C.
Piimatangi suurus sõltub piima äraveo sagedusest, karja suurusest ja poegimisajast. Piima jahutamiseks ja säilitamiseks on piimatank varustatud jahutussüsteemiga, mis töötab samal põhimõttel nagu külmutuskapp. Osadel tankidel toimub jahutamine jääveega. Selleks on tank ühendatud
torustiku abil jäävee vanniga, milles asub külmutusradiaator. Selline süsteem on energiamahukam kui otsese jahutussüsteemiga jäätanki puhul.
Jahutustanke sõltuvalt tüübist saab pesta automaatselt või käsitsi.
42.VEISTE KÄITUMINE. Etoloogia ehk käitumisõpetus uurib loomade liigiomast käitumist. Veiste käitumise tundmine on vajalik , et osata loomi õigesti kohelda ning luua neile pidamistingimused, mis tagavad maksimaalse jõudluse.
Käitumise pärilikul alusel kujunevad eluajal õpitavad käitumisviisid, mis varieeruvad indiviiditi. Näiteks ei talu veised masinate ja seadmete poolt tekitatud müra. see võib põhjustada psühholoogilisi ja füsioloogilisi häireid, mis alandavad toodangut. Veised vajavad piisavalt ruumi lamamiseks, tõusmiseks, ümberpööramiseks, jäsemete sirutamiseks, pea ja kaela pööramiseks ning enese väljaheidetest puhtana
hoidmiseks. Veiste kontsentreerumine piiratud territooriumile ja pidamisevead põhjustavad stressi. Stressorid (stressi põhjustavad tegurid) võivad olla tingitud:
a) väliskeskkeskkonnast tingitud – müra, vibratsioon, loomade ümberpaigutamine uude
keskkonda jne; b) geneetilised – näiteks paraskliimas aretatud veiste paigutamisel troopilisse kliimasse nad kõhnuvad ja jõudlus langeb; c) karjas valitsevast nn “kastisüsteemist” ja liikumist piiravatest faktoritest. Stressoritele reageerimise kestus ja tugevus, mis avaldub toodangu vähenemises, on pärilikult määratud. Seda tuleb arvestada loomade valikul. Loomad, kes ei kohane pidamissüsteemidega, näiteks
masinlüpsiga, enamasti praagitakse. See ei tähenda seda, et loomi tuleks aretada tehnoloogilise sobivuse
järgi. Vastupidi – erinevate tehnoloogiate väljatöötamisel tuleb arvestada eelkõige seda, et oleks tagatud loomade heaolu, mis võimaldab neilt saada maksimaalset toodangut. Veiste pidamisel tuleb arvestada seda, et paljude stressoritega pidamisviis ei ole loomadele vastuvõetav. Seepärast tuleb loomapidamishoonetesse valida niisugused masinad, seadmed ja sisustus, millised on loomadele vastuvõetavamad.
Veiste käitumine allub ööpäevasel bioloogilisele rütmile. 24 vältel on nende aktiivsus erinev. Veised puhkavad, söövad ja mäletsevad peaaegu võrdse osa ööpäevast – 8 tundi. Erinevatel kellaaegadel on erinevate tegevuste aktiivsus erinev. Veised orienteeruvad mälupildi järgi. Nad on head orienteerujad. Veised leiavad oma koha
laudas küllaltki kiiresti üles. Eriti ilmekas on see lehmade karjamaalt lauta tulles, kus enamus lehmi liigub oma õigele kohale. See paistab silma just vanade lehmade juures, kes eksimatult liiguvad oma kohale laudas. Veised on kontakttüüpi loomad, kes on harjunud karjas elama. Karjamaal süües lähenevad veised üksteisele 1…2 m kaugusele. Kui mõni loom ilmub lähemale, tõrjutakse ta kaugemale (ca 10 m) s.o. individuaaldistantsini. Neid aspekte tuleks arvestada ka veiste pidamisel laudas ja karjatamisel. Seda tuleb arvestada loomade pidamis- ja karjatamistiheduse määramisel. Lõastamata pidamisel moodustavad veised karjas hierarhia ehk astmejärjestuse. Hierarhia määratakse otsese võitluse, ähvarduse, passiivse allumise , tõrjumise või kõrvalehoidumisega. Hierarhia ei ole püsiv, vaid muutub pidevalt, eriti uute loomade karja toomisel. Looma koht hierarhias sõltub kehamassist, sarvede suurusest
ja temperamendist, mitte toodangust. Hierarhiline struktuur on üks peamisi põhjusi, miks kasutatakse veiste nudistamist. Hierarhia olemasolu tuleb arvestada just lehmade söötmisel lõastamata pidamisel, kus hierarhia ülemisel astmel asuvad loomad tõrjuvad söödakohast kõrvale madalamal astmel asuvad loomad. Kõrvale tõrjutakse enamasti suurematoodangulised lehmad. Selleks, et saada maksimaalseid toodanguid, tuleb söötmistehnoloogia vabapidamisel (lõastamata) kavandada selliselt , et söödakohti
oleks piisavalt ja kõik loomad saaksid oma toitainete vajaduse rahuldatud.
Veisekarjas on iseloomulik, et mingit tegevust alustab üks kindel loom - algatajaloom. Tema eeskuju järgivad kõik teised. Kui näiteks algataja lehm lõpetab karjamaal söömise ja heidab puhkama, siis teevad seda ka teised vaatamata sellele, et mõnel neist ei ole söödatarve veel rahuldatud. Algatajaloom ei pruugi olla astmejärjestuse tipus .
Veiste pidamisel tuleb arvestada seda, et igasugune ümberpaigutus mõjub neile stressorina. Kui lehm paigutada samas laudas uuele asemel, siis tema piimatoodang väheneb. Veel suurem on stress , kui lehmad paigutatakse ühest laudast teise. Piimatoodang taastub alles ühe või kahe nädala pärast. Eriti tundlikud igasuguste ümberpaigutuste suhtes on vanemad ja suuretoodangulised lehmad. Seda tuleb
arvestad igasuguste tehnoloogiliste muutuste korral. Näiteks lüpsitehnoloogia muutmisel. Kui kannu - või torusselüpsisüsteem asendatakse platsillüpsisüsteemiga, siis kulub paar nädalat enne kui loomad harjuvad sellega. Jällegi kohanevad halvemini vanemad lehmad. Noored lehmad ei ole enamasti muutuste suhtes nii tundlikud. Samamoodi reageerivad lehmad ka söötmistehnoloogiate muutustele. Seepärast peab igasugune tehnoloogiline muutus toimuma võimalikult sujuvalt. Näiteks kannulüpsilt üleminekul
platsillüpsile tuleks lehmi juba eelnevalt harjutada platsil käima enne, kui neid seal lüpsma hakatakse. Pidamistehnoloogiate valikul tuleb arvestada, et suuremad muutused põhjustavad veistel alati suurema stressi kui väikesed muutused.
43. VEISELAUDA MIKROKLIIMA JA TERVISHOID .
l tuleb loomadele luua niisugused tingimused, mis tagaksid loomade heaolu ja hea tervise. Loomade pidamine tuleb korraldada nii, et oleksid välditud loomade haigestumine, lõpmine ja jõudluse vähenemine. Nende abinõude rakendamiseks tehtavad kulud on harilikult väiksemad kahjust, mis tekib loomade haigestumise, suremise ja jõudluse vähenemise läbi. Eriline tähtsus on noorloomade tervishoiul. On ju noorloomade vastupanuvõime haigustele tunduvalt nõrgem kui täiskasvanuil. Seetõttu haigestuvad kasvikud (kasvavad noorloomad) märksa sagedamini ja raskemalt kui täiskasvanud loomad. Kahjuks ei anna nende ravimine alati soovitud
tulemusi, mistõttu osa haiguse läbipõdenud noorloomadest kängub ja nende jõudlusvõime jääb normaalsest väikeseks. Pidamissüsteemide valikut tuleb arvestada, et loomade jõudluse suurenemisega on kaasnenud nende tundlikkus keskkonnategurite suhtes ning vastuvõtlikkus haigustele. Loomade tihe paigutus suurtes lautades on suurendanud haigestumisohtu nakkus - ja invasioonihaigustesse. Seetõttu nõrgestavad
halva mikrokliimaga laudad loomade organismi ja soodustavad haigestumist.
Loomadele soodsate tingimuste loomisel tuleb rakendada selliseid profülaktilisi abinõusid, mis tõkestavad haiguse levikut laudas ja väldivad haiguste levikut loomalt loomale või ühest laudast teise. Tähtsamad profülaktilised abinõud, mis säästavad loomade tervist, on järgmised: 1. Loomade kontrollitud pidamine - loomade sigimise , rühmitamise, lautadesse paigutamise, söötmise planeerimisel ja mikrokliima loomisel tuleb rangelt järgida loomatervishoiu nõudeid. 2. Ühe vanuserühma loomi tuleks võimalusel pidada omaette laudas, sektsioonis , ruumis või koplis, et vältida kokkupuudet teiste vanuserühmade loomadega . Selline nõue on vajalik seepärast, et vanemad loomad ei nakataks nooremaid loomi. Haigustekitajad, mis põhjustavad vasikate
haigestumist, ei pruugi mullikate organismis esile kutsuda mingeid muutusi.
3. Loomade viimisel ühest laudast või sektsioonist teise tuleks võimalusel kasutada põhimõtet: kõik korraga sisse ja korraga välja. Seejärel tuleb ruum puhastada , pesta ja desinfitseerida. Sellega välditakse haiguste levikut väljaviidavatelt loomadelt sissetoodavatele loomadele. Suurtes ettevõtetes, kus erinevas vanuses veiseid peetakse erinevates lautades, on seda lihtsam teha. Väiksemates taludes on erinevas vanuses loomad sageli ühes ja samas laudas. Seal tuleks samuti jälgida, et enne uue looma paigutamist eelmise looma asemele, tuleb ase eelnevalt puhastada ja
desinfitseerida. Eriti oluline on see noorloomade ümberpaigutamisel.
4. Laudas tuleb hoida puhtust ja korda ning sissekäigu ette asetada desinfitseerivas lahuses immutatud jalamatt. 5. Loomade sissetoomisel teistest ettevõtetest tuleb loomaarstil eelnevalt kontrollida nende tervist. Õhk on üks tähtsamaid väliskeskkonna tegureid, mis mõjutavad looma elutalitlusi, tervislikku seisundit ja jõudlust,. Õhk on loomale vajalik hingamiseks ja liigse soojuse äraandmiseks. Õhu keemilised ja füüsikalised omadused ning temas leiduvad tahkete ainete osakesed mõjutavad looma
organismi talitlusi. Lautades erineb õhu koostis normaalsest tunduvalt. Loomade elutegevuse tagajärjel satub õhku erinevaid gaase . Hingamisel eritavad loomad süsinikdioksiidi ja veeauru. Peale selle satub õhku soolegaase ja higi, väljaheidete ning söödajäätmete lenduvaid koostisosi ja laguaineid. Tuntum neist on
ammoniaak , mis satub õhku põhiliselt uriini ja väljaheidetega. Eriti suures kontsentratsioonis esineb ammoniaaki nendes lautades, kus loomi peetakse vähesel allapanul või restpõrandal. Ammoniaak ärritab loomade silma sidekesta ja hingamisteede limaskesta ning häirib ja nõrgestab organismi talitlust tervikuna. Sõltuvalt tehnoloogiast võib erinevate masinate töötamisel sattuda laudaõhku vingugaasi ehk
süsinikoksiidi, mis on mürgine gaas. Orgaaniliste ainete roiskumisel ja soolegaasidena tekib veel mitmeid loomade tervisele kahjulikke gaase. Saastatud õhk on väga soodne mikroobide paljunemiseks ja levimiseks. Loomadele soodsa mikrokliima loomiseks peab laudas olema korralik ventilatsioon. Eelkõige on seda vaja piisava koguse värske õhu tagamiseks. See tähendab õhu tsirkuleerimist laudas, kahjulike
gaaside (näiteks ammoniaagi) ja niiskuse ning loomade poolt toodetud soojuse eemaldamist. Hea ventilatsioon väldib haiguste esinemist ja loob loomadele värske ning kuiva keskkonna. Enamasti kasutatakse loomulikku ventilatsiooni, mis põhineb asjaolul, et soe õhk on kergem kui külm. Õhk laudas soojeneb loomade kehasoojusest ja tõuseb lauda lae alla. Loomade kohal tekib alarõhk, mis võimaldab külmal õhul sisse voolata. Loomuliku ventilatsiooni kasutamisel on lauda katuses õhu väljavooluavad ( korstnad ). Õhu väljavool peab olema piisavalt suur, et eemaldada kahjulikud gaasid, niiskus ja soojus . Lisaks piisava pindalaga väljavooluavadele peavad olema värske õhu sissevooluavad. Kui sissevooluavasid laiendatakse, siis tuleb suurendada ka väljavooluavasid. Loomulik ventilatsioon sõltub lauda suurusest, õhutusavade pindalast ja kõrguste erinevusest õhu sisse- ja väljavooluavade vahel. Laiad ja suhteliselt kõrgele paigutatud ventilatsiooniavad tekitavad kiire õhuliikumise loomade ümber. Soovitav on rajada õhu sissevooluavad külgseintesse umbes 2 m kõrgusele põrandast. Sissevooluavade kanalid peavad olema piisavalt pikad tagamaks värske- ja laudaõhu kiiret segunemist. Nii ei lange sisenev külm õhk vahetult õhuavade all seisvatele või lamavatele loomadele. Sundventilatsiooni korral saavutatakse õhuvahetus ventilaatorite abil. Õhu liikumine. Laudas tuleb vältida tõmbetuult, mis põhjustab, eriti noorloomadel, külmetushaigusi. Tõmbetuul tekib külma õhu kiire liikumise juures lauda mõnedel osades, seda tuleks vähendada miinimumini. Tõmbetuule korral kaotab loom kiiresti soojust ja võib haigestuda. Õhu liikumise kiirus võib loomakasvatushoonetes olla talvel maksimaalselt 0,6 m/sek ja suvel kuni 1,5 m/sek. Tervislik kliima
tähendab head ventilatsiooni ja õhu aeglast liikumiskiirust laudas. Oluline mikrokliimat mõjutav tegur on õhuniiskus. Õhuniiskuse näitajaks on suhteline ehk relatiivne
niiskus, %. Relatiivne niiskus =(absoluutne niiskus/maksimaalne niiskus)x100. Maksimaalne niiskus näitab veeauru hulka, mis teatud temperatuuril küllastab 1m3 õhku. Absoluutne niiskus näitab tegelikult 1 m3 leiduvat veeauru hulka. Kui õhu relatiivne niiskus on suur, siis annab keha rohkem sooja ära kui madala niiskuse korral. Seepärast tuleb loomakasvatushoonete projekteerimisel arvestad seda, et loomaruumid oleksid kuivad. Optimaalne õhu relatiivne niiskus veisekasvatushoonetes on 50-70%. Relatiivset niiskust määratakse loomakasvatusruumides psühromeetri abil.
Temperatuur. Sobiva mikrokliima saavutamiseks laudas on lüpsilehmadele sobiv temperatuur +10oC. Vasikalautades kuni +12oC. Mida kõrgemale tõuseb temperatuur, seda raskem on loomadel vabaneda ülearusest kehasoojusest. Lehmad on kõrge temperatuuri suhtes väga tundlikud. Piimatoodang väheneb järsult, kui temperatuur tõuseb üle 24oC. Piimatoodangu vähenemine on tingitud sellest, et üleliigse
kehasoojuse tootmise alandamiseks tarbivad lehmad vähem sööta.
Madal temperatuur ei vähenda piimatoodangut, vaid vastupidi, mõjub soodsalt lehmade tervisele ja sigivusele. Madalatel temperatuuridel suureneb lehmade söödakulu 100 kg kehamassi kohta.
44. LEHMADE PUHASTAMINE JA SÕRGADE HOOLDAMINE
Puhtus on looma tervise, toodangu ja sigivuse tähtsaim eeldus. Looma puhtana hoidmiseks peab laut olema puhas ja ase kaetud allapanuga. Allapanuks kasutatakse põhku, saepuru , höövlilaaste või purustatud freesturvast. Kuiva allapanu korral püsib loomade karvkate puhas, kui seda regulaarselt puhastada. Puhastamist ei ole soovitav teha vahetult enne lüpsi või lüpsiajal, sest karvadest lenduv tolm ja mustus võib sattuda piima sisse. Puhastamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Enamlevinud on
käsitsi puhastamine. Naha ja karvkatte puhastamine kammi ja harjaga täidab ühtlasi massaaži ülesannet. Nahka tuleb puhastada energiliste liigutustega. Harjaga puhastatakse algul pea, kael , turi ja seljaosa kuni sabani, seejärel kere, külg ja jalad ülalt alla. Kui üks pool on puhas, tehakse samasuguses järjekorras puhtaks teine külg. Saba on otstarbekas läbi kammida ja seejärel harjaga pärikarva puhastada. Kammi kasutatakse ka harja puhastamiseks. Väljaheidetega määrdunud kohad tuleb veega puhtaks pesta ja kuivatada.
Sõnnikutükkide kuivamist karvade külge saab vältida karvakatte pügamisega. Selleks kasutatakse elektrilisi pügamismasinaid. Enamasti pöetakse karvad enne laudaperioodi algust. Automatiseeritud pidamissüsteemide korral kasutatakse karvakatte puhastamiseks mehhaanilisi harjasid, mille vastu lehmad ennast ise puhtaks hõõruvad. Samal põhimõttel töötavad ka elektrilised puhastusharjad.
Sõrgade hooldamine. Laudaperioodil kasvavad veistel sõrad pikaks, mistõttu need murduvad või mõranevad. Selle tagajärjel arenevad põletikud ja mädanikud. Sõrgade vigastused vähendavad toodangut. Sõrgade hooldamiseks kasutatakse fikseerimispukki.
Sõrgade hooldamiseks tuleb kari iga 3…4 kuu tagant üle vaadata ja pikaks kasvanud sõrgu sõratangide, peitli, kabjanoa või ketassaega värkida. Sarvedel tuleb teravad otsad ka sae või terastrossiga ära lõigata.
45. Lõaspidamine asub iga lehm laudas kindlas kohas. on lõastatud, liikumisvabadus laudaperioodil on piiratud Mõnevõrra kompenseerib seda suvine karjatamine , kuid loomi peetakse aastaringselt laudas. söödad, vesi ja allapanu lehma juurde tuua ning sõnnik ära transportida. Tööde mehhaniseerimise hõlbustamiseks paiknevad lõastatud loomad laudas enamasti pikiridadena. Eestis on esineb kõige enam neljarealisi lautu. Kahe- või neljasajakohalistes lautades on pikiread keskelt poolitatud, mis hõlbustab
inimeste liikumist laudas. Pikiridade vahel asuvad sööda- ja sõnnikukäigud. Söödakäik on enamasti kahepoolne, mis tähendab, et korraga saab sööta kahe rea lehmi.
Sõnnikukäik jääb lehma tagumisele . Sõnnikukäigu ja aseme vahel asub ca 15-20 cm
sügavune sõnnikukanal. . Loomakohad on varustatud nimetahvlitega, millele kantakse lehma nimi, nr, sünniaeg, põlvnemisandmed, poegimise ja seemendamise aeg, viimase laktatsioonitoodang, jooksva laktatsiooni kontrollpäevade toodangud jne.
Lehmi peetakse tavaliselt puhaslautades, kus mitu korda päevas koristatakse lehmade asemetelt sõnnik ja vahetatakse allapanu. mingil määral pehmendab aset allapanu. Allapanuks kasutatakse põhku, turvast või saepuru. Allapanu on oluline mitte niivõrd lehma jalgade tervise kuivõrd hügieenilisest aspektist lähtudes. Loomade heaolu,
eeskätt jalgade tervise säilitamiseks kasutatakse asemete katmiseks kummimatte. Nende kasutamist piirab aga kõrge hind. Asemete söödakäigupoolses osas asub söödalava või sõim (vanemates lautades). See on piiratud sõimevõrega või piirdetorudega, et lehm ei saaks söödalavale või sõim astuda. Sõimepõhi ja söödalava on valatud betoonist, mille asemepoolse serva kõrgus on keskmiselt 20-30cm. See on vajalik selleks, et
sööt ei langeks looma asemele. Söödalava söödakäigupoolne serv on söödakäiguga samal tasemel või 10 cm madala, mis võimaldab sööta otse söödakäigu põrandalt. Sõimedel on söödakäigupoolne serva kõrgus 60-80 cm. Lehmade pidamisel on oluliseks asemete suurus. Sellest olenevad lüpsjate töötingimused, töötamise mugavus, hügieeninõuete täitmine laudas. Aseme laius on keskmiselt 120…140 cm. Pikkuse järgi jaotatakse asemed lühikesteks, pikkadeks ja poolpikkadeks.
Lühikesed asemed, pikkuseks on 150…170 cm s.o söödalava servast kuni sõnnikurenni servani, aseme laius on 110…120 cm. Moodsamates lautades on aseme tagarestiga kaetud sõnnikukanal. Väljaheited langevad ca 80% sõnnikurenni või restpõrandale. Sõnnikukoristamisele kulub vähem aega. Lehmad on puhtad. Lühikeste asemete kasutamisel peab söödalava asemepoolne serv olema madal, et
lamades saaks lehm hoida pead söödalava kohal. Pikad asemed. pikkuseks on 200…220 cm. Lehmal on palju ruumi ette-taha liikumiseks. Sõnnik langeb aga suures osas (u 70%) asemele, mis põhjustab lehmade määrdumist. Selle vältimiseks
kasutatakse elektrilisi “treenereid”, mis on paigutatud 3-4 cm turjast kõrgemale. Roojamisel on loom sunnitud taganema sõnnikukanali poole. Vastasel juhul saab ta juhtmest elektrilöögi. Poolpikad asemed, pikkuseks on 170…190 cm. Asemete vahel võivad olla metallpiirded, mis takistavad lehmal naaberasemele astumast. See on vajalik
selleks, vältida kõrvalasuvale lehmale magamise ajal udara või nisade peale astumist .
Jootmine toimub üldjuhul automaatjootjate abil. Jootjad on monteeritud sõimevõrele arvestusega 1 jootja kahe lehma kohta. Veekulu sõltub looma füsioloogilisest seisundist ja piimatoodangust. Tiined kinnislehmad vajavad päevas ca 45l ja üle 25 kg päevatoodanguga lehmad kuni 80l vett. Lüpsmine toimub torusse- või kannulüpsiaparaatidega. Söötmine toimub käsitsi või mehhaniseeritult. Paljud vanat tüüpi laudad ei võimalda kasutada tänapäevaseid seadmeid. Uuemates
lautades söödetakse koresöötasid liikuvalt lindilt või traktori järel veetava söödajagajaga või kasutatakse relsil liikuvat söödajagajat. Talvisteks söötadeks on hein, silo, vähesel määral ka põhk (madala toiteväärtusega) ja jõusööt, mida jagatakse vastavalt ettenähtud ratsioonile. Jõusööta jagatakse mõõtkühvliga või kasutatakse spetsiaalseid kärusid, mis on varustatud kaalu ja mõõtskaalaga. Moodsamad jõusöödajagajad jagavad jõusööta automaatselt vastava programmi alusel. Sõnniku eemaldamine toimub mehhaniseeritult või käsitsi. Mehhaniseeritud eemaldamisviisi korral kasut. erinevat tüüpi transportööre või traktorit, mis lükkab sõnniku laudast välja. Sõnnik eemaldatakse laudast 1-2 korda päevas. Mõnedes lautades asub sõnnikukäigu all mahukas kogumiskanal, kust sõnnik eemaldatakse vastavalt kanali täitumisele. Selle viisi korral säästetakse energiat, kuid halav ventilatsiooni korral võib tekkida liigselt ammoniaaki. Olenemata pidamisviisist, kogutakse sõnnik lauda kõrvale hoidlasse. Hoidlad peavad olema vettpidavad, et vältida keskkonna saastumist. Hoidlal peaks olema katus, et vältida liigset veesisaldust sõnnikus. See vähendab sõnniku väetusomadusi.
46. Kombiboksides (söötmis-puhkelatrites) pidamine. asuvad lehmad metaalltorudega kolmest küljest piiratud asemetel (boksides). Boksi tagumisest küljest on lehm fikseeritud nööriga. Lõastamist ei kasutata. Selle pidamisviisi korral asuvad lehmad söötmise ja puhke ajal boksides. Lüpsmise ajaks võetakse fiksaator lehma tagant ära ja Lüpsmine toimub lüpsplatsil, kuhu lehmad tuleb eelnevalt ajada. See võimaldab loomadel platsil käies liikuda . Söötmine toimub söötmislaval. Jõusööta antakse kas söötmislaval või
lüpsiplatsil. Jootmisel ja sõnniku eemaldamisel kasutatakse samasugust tehnoloogiat nagu lõaspidamiselgi. Kombiboksides pidamist kasutatakse suurtes lautades, kuna seal on lüpsplatsi kasutamine efektiivsem. Enamasti on sellistes farmides mitu lauta, kus kinnislehmi ja vastpoeginud lehmi koos vasikatega peetakse eraldi osakonnas poegimisosakonnas. Sinna tuuakse ka tiined mullikad 1-2 kuud enne poegimist.
Kombiboksides pidamise puuduseks on see, et lehmad ei asu kindlatel asemetel, mis muudab algarvestuse tegemise keeruliseks.
47. Vabapidamine ehk lõastamata pidamine. on viimastel aastakümnetel kiiresti levinud. Selle pidamiseviisi puhul lüpstakse lehmi alati lüpsiplatsil. Võrreldes lõaspidamisega võimaldab lõastamata pidamine loomadel rohkem liikuda ja
töid paremini mehhaniseerida, mis omakorda vähendab tööjõukulu ja suurendab piimatootmise efektiivsust. Käesoleval ajal kasutatakse selle pidamisviisi mitmesuguseid variante . Sõltuvalt laudatüübist eristatakse külmlaudas või soojustatud laudas pidamist. Sõnniku eemaldamise viisi alusel jaotatakse:  sügavallapanuga puhkealal pidamine,
 puhkelatrites pidamine. Külmlaudas pidamisel on laut ühest otsast avatud soojustamata kergehitis , mis kaitseb tuule ja sademete eest. Sügavallapanuga pidamise korral peetakse paksul sõnnikukihil, kuhu lisatakse vajadusel põhku. Sõnnik eemaldatakse 1-2 korda aastas. Lisaks sellele, et niisugune pidamisviis aitab säästa energiat, võimaldab see saada ka väärtuslikku ja heade väetusomadustega sõnnikut.
Puhkelatrites pidamine. Selle pidamisviisi korral on laudas igal lehmal eraldi puhke- ehk lamamisala puhkeala, kus asuvad puhkelatrid. Lehm saab vabalt sisse ja välja. Aseme taga on sõnnikukanal. Lehmade söötmine toimub söödalavalt, mis asub eraldi laudaosas või spetsiaalselt selleks ehitatud varjualuses. Sööt transporditakse sinna traktori või käsikärude abil. Jõusööta andmise ajaks lehmad fikseeritakse. Selleks kasutatakse sõimekonstruktsioone, kus lehma pea jõusööda söömise ajaks fikseeritakse automaatselt. Pärast jõusööda söömist saab üheainsa liigutusega kõik lehmad fiksaatorist vabastada. Moodsamates ettevõtetes kasutatakse automatiseeritud jõusööda söötmise süsteemi, kus kogu protsessi juhitakse arvuti abil. Lehmale kinnitatakse kaelarihma külge andur, millega arvuti identifitseerib iga looma. Kui lehm ligineb jõusööda künale, mis asub eraldi boksis, siis arvuti käivitab jõusööda jagamise mehhanismi, mis annab ette vajaliku söödakoguse. Jõusöödakogus sõltub lehma piimatoodangust. Korraga ei anta ühel külastuskorral tervet jõusöödakogust vaid see jagatakse ööpäeva peale 4-5-portsjoniks. Üks söödaboks on arvestatud 25 lehmale. Seega 100-pealise karja jaoks on tarvis 4
söötmisboksi. Lehmade jootmiseks on külmpidamise korral eelsoojendusega jootmisautomaadid, kus vesi ei külmu ka väga madalal temperatuuril.Lüpsmine toimub vabapidamise korral lüpsiplatsil, mis asub eraldi (soojustatud) ruumis.
Vastpoeginud lehmad ja vasikad asuvad eraldi soojustatud ruumis. Seal asuvad ka haiged lehmad. Samasuguseid tehnoloogiad kasutatakse ka vabapidamisel soojustatud lautades. Sügavallapanuga pidamist soojustatud lautades kasutatakse siiski tagasihoidlikumalt. Enamasti kasutatakse puhkelatrites pidamist. Soojustatud laudas võib kasutada ka lehmade pidamist pilupõrandal, kust sõnnik valgub isevoolu toimel põranda all olevasse kogumiskaevu ja sealt pumbatakse hoidlasse. Selle pidamisviisi korral allapanu ei kasutata. Puuduseks on see, et palju esineb jalgade ja sõrgade haigusi. Lehmade
tervisest lähtuvalt on sobivam külmlautades pidamine. Jahedas ei levi mikroobid intensiivselt, mistõttu esineb tunduvalt vähem ka udarahaigusi. Lehmad karastuvad jahedas ja paraneb sigivus. Lehmade inda on vabapidamisel kergem avastada.
Lõastamata pidamise üks põhieeliseid on see, et tööviljakus on kõrgem kui lõastamata pidamisel. Seoses platsillüpsi süsteemi kasutamisega suudab üks lüpsja teenindada rohkem lehmi kui teiste lüpsisüsteemide korral lõaspidamisega lautades. Väheneb töökulu loomade söötmisele, sest seda on võimalik mehhaniseerida
48. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE
Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal. Karjamaarohi on kõige odavam sööt, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadine noor rohi on väga kiire kasvuga ja tuleb jälgida, et see üle ei kasvaks, sest kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. See vähendab omakorda karjamaa efektiivsust. Kevadel tuleb lehmadele paari nädala jooksul lisaks karjamaarohule anda juurde heina. See on vajalik selleks, et lehma vatsas peab kujunema välja rohu seedimiseks vajalik mikrofloora. Sellist ülemineku perioodi talviselt söötmiselt karjamaasöötmisele nimetatakse siirdeperioodiks. Kui heina ei anta, siis tekib lehmadel kõhulahtisus ja piimatoodang väheneb. Lehmi karjatatakse kopliviisiliselt, kus ühe kopli paljaks söömise järel aetakse lehmad järgmisse koplisse. Ühes koplis söövad lehmad 3-4 päeva. Kopliviisilise karjatamise asemel võib kasutada ka portsjonkarjatamist. Selle viisi korral piiratakse üks osa karjamaast elektrikarjusega, kus lehmad söövad 1-2 päeva. Seejärel söödetakse järgmisel portsjonil jne. Nii kopliviisilisel kui ka portsjonkarjatamisel
välditakse lehmade liikumist suurel territooriumil, mis suurendab rohu tallamist. Suve jooksul karjatakse loomi ühel ja samal maaalal mitu karjatamisringi. Päevas sööb lehm, olenevalt piimatoodangust, kehamassist ja rohu saagikusest; 40-80 kg rohtu. Hea saagikuse korral enamgi . Karjatamisel tuleb jälgida, kui pikaks kujuneb teekond laudast karjamaale. See ei tohiks olla üle kahe kilomeetri, sest liiga pikk teekond on lehmale väsitav ja piimatoodang väheneb. Lehmi joodetakse karjamaal looduslikust veekogust või mobiilsest veenõust, mis on varustatud jootmisautomaatidega. Lüpsmine ja jõusööda jagamine toimub laudas. Jõusöödakogus sõltub piimatoodangust ja rohu saagikusest. Suve teisel poolel rohukasv aeglustub, mistõttu tuleb suurendada jõusöödakoguseid ja anda lisaks haljassööta või silo. Karjatamine toimub enamasti ööpäevaringselt.
Karjatamine mõjub soodsalt looma tervisele ja aitab vähendada piima tootmiseks vajaminevaid kulusid .
49. NOORKARJA PIDAMINE Noorveise periood kestab sünnist kuni põhikarja viimiseni s.o 28…30 elukuuni, nuumpullikutel kuni realiseerimiseni. Sellel perioodil on noorveistel pidamistingimuste (nagu söötmistingimustegi) suhtes oma erinõuded, mis on tingitud eaga kaasnevatest muutustest– kehamass ja kehamõõtmed suurenevad ning muutub söötmistüüp. Selletõttu tuleb suurtes farmides noorveiseid tihti ümber paigutada.
Kõige nõudlikumad on nii söötmise kui ka pidamise suhtes vasikad esimestel elukuudel. Siis võib neid pidada väga mitut moodi. Tähtis on, et nende ase oleks kuiv, puhas, soe. Sulud või boksid peaksid olema sellise ehitusega, et neid oleks kerge puhastada, pesta ja desinfitseerida (et vältida nakatumist). Suurtes farmides, kus kevad-talvel poegib päevas sageli mitu lehma, peetakse vasikad eraldi vasikate ruumis, rühmasulgudes või boksides. Vasikate sulud või boksid võivad olla puidust, metallist, ratastel liikuvad. Boksid on kitsad , selle mõõtmed ei võimalda vasikal ennast ümber pöörata, mistõttu vasikad ei saa lakkuda boksi sõnnikuga määrdunud tagumise osa seinu. Raamsulud on tagant avatud.
Vasikas lõastatakse kohe pärast sündi. Asemete vahel on kergesti lahtivõetavad vaheseinad. Vasikad ei saa üksteist ega ka sulu tagumise osa määrdunud vaheseinu imeda ega lakkuda, kuid liikumisvabadus vasikatel on piiratud. Et vasika ase oleks kuiv ja puhas, võib vasika boksi või sulu põranda teha puidust restpõrandana 50 cm võrra põrandast kõrgemale. Allapanuks kasutada põhku. Söödaanumad tulevad paigutada väljapoole boksi või sulgu, nii et sõnnik ei satuks söödanõusse. Kui laudas ei ole eraldi ruumi vasikatele siis, paigutatakse nad lehmade vahele või vabadele lehmakohtadele. Ühele lehma kohale võib lõastada kaks vasikat või paigutada vabadele lehma kohtadele
vasika sulud. Vasikad peaksid laudas asuma kohas, kus ei ole tõmbetuult.
Poegimisperioodil, kui korraga sünnib palju vasikaid, siis võib kasutada ka ammlehmade juures vasikate pidamist. Sel juhul hoitakse ühe poeginud lehma juures 3-4 vasikat, kes isu järgi udarast piima imevad. 4-5 päeva järel amm vahetatakse. Vähemlevinud on vasikate pidamine väljas kolmest küljest piiratud katusega majakestes. Sinna
viiakse nad juba mõne päeva vanuselt. Allapanuks kasutatakse põhku, mida pidevalt uuendatakse, et ase oleks kuiv. Esimese elukuu jooksul antakse neile (lüpsisooja!) täispiima, 6-7 l päevas. 2-3 elunädalal hakatakse andma peenekõrrelist ja kvaliteetset heina. Vasikaid tuleks pidada lüpsikarjafarmis 6…8 nädala vanuseni. Seejärel viiakse nad noorkarjalauta või peetakse lehmadega samas laudas. Peetakse lõastatult või vabalt rühmasulgudes. Kasvu ja arengu seisukohast on parem vaba pidamine, et võimaldada liikumist. Vabalaudas peetakse neid pilupõrandatel, puhasasemetel või sügavallapanul. 2-6 elukuuni antakse vasikatele täispiimaasendajat või lõssi. Jootmine on küllalt töömahukas, mistõttu on viimasel ajal levinud ka täispiimaasendajaga segatud spetsiaalse
vasikate sööda andmine kuivalt . Vett joovad juurde automaadist. Vabapidamisel eraldatakse 6-7 kuu vanuselt lehmikud pullikutest, kuna nad saavad suguküpseks.
Edasine pidamisviis võib olla lõastatult võib vabalt. Enamasti peetakse lehmikuid rühmasulgudes kuni tiinuse lõppjärguni. Lõpptiined lehmikud viiakse 1…2 (3) kuud enne loodetavat poegimist lüpsikarjalauta. Noorloomi võib pidada ka sügavallapanuga külmlautades. Tuleb vältida tõmbetuult ja lamamisala peab olema kuiv.
Suvel peetakse mullikaid ööpäevaringselt karjamaal, kus neile antakse juurde mineraal- ja jõusööta. Vihma ja tuule kaitseks on võimalik varjuda katusealusesse. Vasikaid peetakse karjamaal enamasti vaid päevasel ajal. Nuumpulle peetakse tavaliselt lõastatult, kuid neid võib pidada ka vabalt rühmasulgudes. Sel juhul peavad nad olema nudistatud. Söötmise – ja sõnniku eemaldamise tehnoloogiad sarnanevad lüpsikarja pidamisel kasutatavate tehnoloogiatega.