Facebook Like

Kreeka poliitiline ajalugu (0)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris
Mait  Kõiv 
 
VANA-KREEKA. POLIITILINE 
AJALUGU 
 
 
Sisukord 
 
Pronksiaegne  Egeuse   tsivilisatsioon  .............................................................................. 3 
Minose  tsivilisatsioon  Kreetal  …………………………………………………………... 3 
Mükeene tsivilisatsioon ………………………………………………….……………… 5 
Tsivilisatsiooni langus …………………………………………………….…………….. 7 
 
Varane rauaaeg ja Arhailine periood (11. – 6. saj.) ………………….……………… 8 
Varane rauaaeg ehk Tume ajajärk (11. – 9./8. saj.) …………………….……………….. 8 
Uus tõus 8. sajandil …………………………………………………….….…………….. 8 
Kolonisatsioon Vahemerel ................................................................................................ 9 
Ühiskond ja  vaimuelu   arhailisel  perioodil. Linnriikide teke ….……………………….. 11 
Sparta  …………………………………………………………………………………... 14 
Ateena  ………………………………………………………………………………….. 16 
Kreeka linnad Itaalias ja Sitsiilias …………………………………………………….... 20 
 
Anatoolia  riigid: Früügia, Lüüdia ja Pärsia esiletõus ................................................ 21 
Früügia …………………………………………………………………………………. 21 
Lüüdia ………………………………………………………………………………….. 21 
Meedia riik ja Pärsia imperiumi kujunemine …………………………………………... 22 
 
Pärsia sõjad ..................................................................................................................... 24 
 
Klassikalise Kreeka  hiilgeaeg . Ateena demokraatia ................................................... 26 
Sparta ja Ateena vastasseis. Ateena  mereliit . Esimene Peloponnesose sõda ................... 26 
Ateena demokraatia  Periklese  ajal ................................................................................... 29 
 
Peloponnesose sõda (431 – 404) ja oligarhilised riigipöörded Ateenas ..................... 31 
Archidamose sõda (431 – 421) ….…………………………………………………...… 32 
Ateenlaste sõjaretk Sitsiiliasse ……………………………………………………….… 32 
Dekeleia sõda (413 – 404)  ja 411. ning 404. a. oligarhilisede riigipöörded Ateenas .… 33 
 
Vahelduvad hegemooniad 4. sajandi esimesel poolel ................................................. 37 
Sparta  hegemoonia  algus, Korintose sõda ja Kuningarahu ……………………………. 36 
Sparta langus,  Teeba  hegemoonia ja Ateena teine mereliit …………….……………… 38 
 

 
Makedoonia  hegemoonia algus ..................................................................................... 41 
 
Aleksander Suure  maailmariigi  sünd ja  lagunemine  ................................................. 44 
Aleksander Suure sõjaretk …………………………………………….……………….. 44 
Kreeka riigid Aleksander Suure ajal ………………………………….………………... 47 
Diadohhide sõjad ………………………………………………………………………. 49 
 
Sitsiilia  ja Lõuna-Itaalia  klassikalisel  ning varahellenistlikul perioodil. Sõjad 
Kartaagoga ..................................................................................................................... 51 
Sitsiilia türannid 5. sajandi algul ja sõda Kartaagoga ……………….…………………. 51 
Kartaago  uus  pealetung  ja  Dionysios  I türannia …………………….…………………. 52 
Kaoseajajärk ja Timoleoni  triumf  ………………………………….…………………... 54 
Agathoklese türannia …………………………………………………………………... 56 
Pyrrhos ja Lõuna-Itaalia alistamine  Rooma  ülemvõimule ……….…………………….. 57 
Sitsiilia allutamine Roomale ............................................................................................ 58 
 
Hellenistlik maailm ........................................................................................................ 59 
Ühiskond ja  riiklus  ………………………….………………………………………….. 59 
Ptolemaioste  Egiptus  ……………………….…………………………………………... 61 
Seleukiidide  riik …………………………….………………………………………….. 63 
Pergamon …………………………………….………………………………………… 64 
Makedoonia ja Kreeka ………..……………….……………………………………….. 64 
Rooma  ülemvõimu algus Kreekas …………….……………………………………….. 66 
 
 

Pronksiaegne Egeuse tsivilisatsioon 
 
 
Kreekas  algas  põlluharimine  VII  aastatuhandel,  seega  vaid  natuke  hiljem,  kui 
Anatoolias,  kust   viljelusmajanduse   tõenäoliselt  ka  tõuke  sai.  Kas  see  tähendas  ka 
põlluharimist  tundva  elanikkonna   migratsiooni   Anatooliast  Balkani  poolsaarele,  pole 
teada.  Peamine  põlluharimispiirkond  Kreekas  oli  esialgu  Tessaalia  (Põhja-Kreeka),  kus 
järgnevalt  tõusid  suuremate  asulatena  esile  Sesklo  ja  Dimini.  Kuid  juba  samal  VII 
aastatuhandel  harisid  põldu  ka   Kreeta   elanikud  ja  sai  alguse  asustus  Knossoses.  IV 
aastatuhandel levis üha enam vasekasutus ja III aastatuhandet loetakse Egeusel, nii nagu 
Ees-Aasiaski, juba varaseks pronksiajaks. 
Varasel  pronksiajal tõusis Kreeta kõrval Lõuna-Kreeka ja Egeuse saarte – Küklaadide 
–  jõukus,  Tessaalia  suhteline  tähtsus  seevastu  langes.  Kindlustatud  asulad  kesksete 
pealikuelamutega,  näiteks  Anatoolia  loodeosas  esile   kerkinud    Trooja   ja  kahekordne 
kivikatusega  Lerna  residents  Lõuna-Kreekas,  annavad  tunnistust  arenenud  sotsiaalsest 
hierarhiast.  Mitmed  suuremad  asulad  olid  tekkinud  ka  Kreetal,  nende  seas  jätkuvalt 
tähtsaim   Knossos .  Küklaadidel  kujunes  omapärane  regionaalne  kultuur,  mida 
iseloomustavad  kivist  inimfiguurid  (nn  iidolid),  Kreetalt  leitud  ida  päritolu  esemed  aga 
osutavad  sidemetele  Süüria- Palestiina   ranniku  ja  Egiptusega.  Mitmel  pool  võeti 
kasutusele  savist  või  kivist   pitsatid ,  millele  Kreetal  hakati  III  aastatuhande  teisel  poolel 
graveerima  piltkirjamärke  –  nn  hieroglüüfkirja  (sootuks  erinevat  Egiptuse 
hieroglüüfidest). 
Sujuva arengu tsivilisatsiooni  suunas katkestas Mandri-Kreekat ja  Anatoolia  lääneosi 
tabanud  langus  23.  –  21.  sajandil.  Troojas  nõrgenes   ajutiselt ,  Lerna  kindlustatud 
pealikuresidents aga purustati sootuks ja selle kääpaga kaetud  varemete  ümber kerkisid 
nüüd ühe-kahe ruumiga  elamud   varasemast  erineva tagasihoidliku leiumaterjaliga.  Kõik 
see   viitab   kultuurikatkestusele,  mida  traditsiooniliselt  on  seletatud  indoeurooplaste, 
täpsemalt  kreeklaste  esivanemate  sissetungiga.  Sõltumata  sellest,  millest  kõnealune 
purustused   tingitud  (indoeurooplaste  sissetungi  teooriat  pole  suudetud  ei  tõestada  ega 
ümber  lükata),  ei  puudutanud  need  Kreeta   saart ,  kus   katkematu   areng  viis  peagi 
tsivilisatsiooni tekkele. 
 
Minose tsivilisatsioon Kreetal.  
III  –  II  aastatuhande  vahetusel,  mida  loetakse  üleminekuks  varaselt  keskmisele 
pronksiajale,  arenesid  Kreeta  suuremad  asulad  lossikeskuseid  ümbritsevateks  linnadeks. 
Kolm  tähtsamat  nende  seas  olid  Knossos,  Phaistos  ja  Mallia  –  kõik  enamvähem  saare 
keskosas.  Kuna  hilisemas  Kreeka  pärimuses  kajastus  Kreeta   muistne    hiilgus    Knossose  
legendaarse kuninga Minose valitsusajana, siis on Kreetal puhkenud tsivilisatsioon tuntud 
Minose (või Minoilise) tsivilisatsiooni nime all.  
Kreetalased  kasutasid  kirja:  nii  juba  III  aastatuhande  lõpul  kujunema  hakanud 
hieroglüüfkirja  kui  ka  hilisemat  piltmärkidega  täiendatud  silpkirja  –  nn  lineaarkirja  A 
(eristamaks  seda  veel  hilisemast   kreekakeelsest   lineaarkirjast  B).  Keel  mida  kõneldi  on 
meile tundmatu ja tekstid,  mille  hääldus  lineaarkirja  A puhul küll  enamvähem aimatav, 
seetõttu  arusaamatud.  Selge  on  ainult,  et  tegu  polnud  kreeka  keelega,  mis  näitab,  et 
toonased  kreetalased  polnud   kreeklased .  Kuna  tekstidest  tänini  aru  ei  saada,  siis 
põhinevad  meie  teadmised  Kreeta  tsivilisatsioonist  ainult   arheoloogia   andmetel.  Kuid 
 

varaste  losside ja linnade osas pole  needki  eriti rikkalikud, sest  hilisemad  ehitusfaasid on 
varasema  suures  osas  hävitanud.  Samas  on  selge,  et  savitahvlid  lineaarkirjatekstidega 
kujutasid  endast arvedokumente, mis näitab  losse  bürokraatlike majapidamiskeskustena. 
Nende  valitsuskorraldusest  või  valitsejatest  ei  tea  me  midagi.  Kuid  pole  kahtlust  et 
keetalased suhtlesid idamaadega, kust  hangiti  luksusesemeid, aga tõenäoliselt ka metalli. 
Kreetal  arvestatavad  metallileiukohad  puudusid,  vaske  võis  saada   Kreekast   ja  Egeuse 
saartelt,  kuid  pronksi  jaoks  tarvilikku  tina  tuli  hankida  tõenäoliselt  Aasiast  ja  kulda 
Egiptusest. 
U.  1700.  a.  hävisid   varased   lossid  maavärina  tagajärjel  ja  nende  kohale  püstitati  nn 
Uued  lossid,  mille  varemed  nähtavad  tänapäevalgi.  Knossosele,  Phaistosele  ja  Malliale 
lisandusid   nüüd  veel   Kato   Zakro  idarannikul,  Galatas  Kesk-Kreetal  ja  tõenäoliselt  ka 
Chania saare lääneosas. Suurtele lossikeskustele ja neid ümbritsenud linnadele lisaks oli 
ka väiksemaid linnu ja arvukalt maamõisaid (nn villasid).  
Arhitektuurselt olid lossid üksteisele üsna sarnased. Kõik nad olid kindlustamata, nagu 
olid  seda  ka  neid  ümbritsenud  linnad,  mille  elanikkond  ulatus  tuhandetesse.  Kõigil 
lossidel  oli  põhja-lõuna  suunalise  ristküliku  kujuline  ja  tõenäoliselt  rituaalse 
funktsiooniga keskhoov, samuti läänepoolne lossiesine väljak – nn läänehoov. Vähemalt 
osal  juhtudest  täitis  see  ka  linna  keskväljaku  ülesannet.  Enamasti  paiknesid  keskhoovi 
lääneküljel  mahukad  varasalved,  tõenäoliselt  ümbruskonna  sõltuvalt  elanikkonnalt 
kogutud  andami  hoidmiseks. Lineaarkirjatahvlid (enamus neist pärineb uute losside ajast) 
osutavad  rangele  bürokraatlikule   kontrollile   selle  varumisprotsessi  üle.  Kuna 
eraldiseisvaid  templeid  polnud,  siis  tuleb  losse  pidada  ka  kultuskeskusteks  ja  arvata,  et 
andamikogumist aitasid sanktsioneerida  rituaalid . Losside arhitektuuris ja sisustuses leiab 
rituaalidele ka  viiteid  ning mitmed Knossose  freskod  kujutavad vaieldamatult rituaalseid 
stseene.   Teisalt   ilmneb  minoilises  kunstis  ja  arhitektuuris  ülikkonna  luksuslik   elulaad
Minoiline ikonograafia viitab naiste kõrgele sotsiaalsele positsioonile. Selle täpsustamine 
pole võimalik, kuid näib kindel, et kreetalaste panteonis olid  jumalannad   kesksel  kohal ja 
riituste  läbiviimisel  täitsid  tähtsat  rolli  preestrinnad.  Kindlasti  mängis  usus  olulist  osa 
härja  kultus  ja rituaalne härjavõitlus. 
Poliitilise  võimu  korraldusest  ei  tea  me  midagi  kindlat.  Arvatavasti  jagunes  Kreeta 
linnriikideks  eesotsas  losse  valitsevate  preesterkuningatega.  Knossos  oli  linnade  hulgas 
tõenäoliselt  suurim,  kuid  kas  sellega  kaasnes  võim  teiste  üle,  pole  teada.  Samas  pole 
kahtlust  toonaste  kreetalaste  ulatuslikest  väliskontaktides.  Kreetalaste  kohta  leidub 
tõendeid nii Egiptusest kui ka Ugariti tekstides ja on peaaegu kindel, et 17. – 16. sajandil 
Alam-Egiptust  valitsenud  hüksoslased  kasutasid  Kreeta  kunstnike  teeneid  (sellele 
viitavad   Kreeta-pärased  freskod  Avarise  lähedalt).  Eriti   tihedad   kontaktid  kujunesid 
Kreeka ranniku ja Egeuse saartega. Üks markantsemaid tõendeid selle kohta on Minose 
tsivilisatsioonist tugevalt mõjutatud, või koguni kreetalaste rajatud, Akrotiri asula  Thera  
( Santorini ) saarel. Asula on üsna hästi säilinud, sest jäi saarel aset leidnud vulkaanipurske 
tõttu   vulkaanilise   tuha  alla.  Kas  see  katastroof  leidis  aset  u.  1500.  a.,  nagu  pikka  aega 
arvatud,  või  u.  1625.  a.,  nagu  viimasel  ajal  oletatud,  on  vaieldav,  nagu  on  vaieldav  ka 
selle mõju ümbruskonnale, sealhulgas Minose tsivilisatsioonile. 
Samal  ajal  tõusis  Kreekas,  suuresti  Minose  Kreeta  mõjul,  esile  Mükeene 
tsivilisatsioon.  Kreeta  rikkused  pidi  paratamatult  köitma  tugevnenud  kreeklaste 
tähelepanu.  Nagu  osutavad  15.  sajandi  keskpaiga  suured  purustused  Kreetal  ja 
lineaarkirja  A   asendumine   Knossoses  kreekakeelse  lineaarkisjaga  B,  vallutasid 
 

kreeklased  Knossose  ning  koos  sellega  tõenäoliselt  ka  suure  osa   saarest .  Enamus  losse 
hävis,  kuid  jätkuvalt  jõukad  asulad  annavad  tunnistust  tsivilisatsiooni  püsimisest  ja 
Knossos säilitas kreeklaste võimu all oma endise hiilguse. Kreeka soost  valitsejad  võtsid 
koos  lineaarkirjaga  üle  ka  kreetalaste  bürokraatliku  lossimajanduse  (lineaarkiri  B  oli 
põhimõtteliselt  lineaarkirja  A  mugandus  kreeka  keelele,  mis  oli  tarvilik  lossimajanduse 
korraldamiseks).  Samal  ajal  valitsesid  nad  Knossosest  lähtuvalt  suurt  osa  Kreetast 
(täpsemad võimupiirid pole siiski teada). Teine kreeka dünastia võis olla võimul Chania‟s 
saare lääneosas. Kreeta oli nüüd osa kogu Egeust hõlmavast Mükeene tsivilisatsioonist. 
Kui  kaua  Knossose  hiilgus  kreeklaste  võimu  all  püsis,  pole  kindlat  teada.  Osa 
asjatundjaid  dateerib  Knossose  languse  14.  sajandi  esimesse  poolde,  teised  aga  13. 
sajandisse. Ka languse põhjused on selgusetud. Lineaarkirjatahvlite puudumine järgnenud 
perioodil  näitab  administratiivse  lossimajanduse  lõppu,  mis  lubaba  oletada  riikluse 
katkestust  Kreetal.  Kuid  Knossoses  oli  edaspidigi  asustatud.  Püsis  ka  arheoloogilise 
kultuuri tüüp, kuigi märksa madalamal tasemel.  
 
Mükeene tsivilisatsioon.  
Pärast III  aastatuhande  lõpu  tagasilangust  jäi  Kreeka  oma  arengult  Minose  Kreetaga 
võrreldes  sajanditeks  tahaplaanile.  Uuest  tõusust  annavad  selget  märku  alles  17.  –  16. 
sajandi  Mükeene  ülikuhauad  (hiljem  rajatud  lossi  alal  paiknev  nn  hauaring  A  ja  veidi 
varasem  hauaring  B  eelmisest  pisut  eemal).  Rikkalike  hauapanuste  hulgas  oli  arvukalt 
võõrast päritolu luksusemeid – sealhulgas Kreeta-pärane härja pea ja  kullast  surimaske – 
mis  näitavad toonaste ülikute tihedaid   sidemeid   Kreetaga, kuid osutavad ka võimalikele 
kontaktidele  Lähis-Ida  maade,  eriti  Egiptusega.  Hauasteelidel  kujutatud  hobukaarikud 
tõendavad,  et  neil  sajandeil  Lähis-Idas  võimust  võtnud  uudne  võitlusviis  oli  tuntud  ka 
Kreeka  aristokraatlidele.  Toonaste  mükeenlaste  etnilise   kuuluvuse   kohta  otseseid 
tõendeid pole, kuid ei näi kahtlust, et tegu oli kreeklaste esivanematega. 
Kiire  areng  ja  tugev  Kreeta  mõju  jätkusid  15.  sajandil.  Just  sel  ajal  vallutasid 
kreeklased  Knossose  ja  võtsid  kasutusele  lineaarkirja  B.  Tõenäoliselt  kujundasid 
minoilised mõjud ka Kreekas kujunenud riikluse tüüpi. 14. sajandist alates esile kerkinud, 
sageli  kindlustatud,  lossides  kasutati  samuti  lineaarkirja,  mille  dokumentide  järgi 
otsustades olid need bürokraatlikult korraldatud majandusega väikeriikide keskused, nagu 
varasemad  Kreeta  lossidki  (ja  võibolla  veel  tol  ajalgi  püsiv  Knossos).  Kõige 
silmapaistmavad,  hiiglaslikest  kiviplokkudest  laotud  nn  kükloopilistest  müüridest 
ümbritsetud  lossid  –  Mükeene  ja  Tiryns  –  rajati  Peloponnesose  poolsaarel  (Lõuna-
Kreekas),  varasema  Lerna   naabruses .  Kuid  losse  ja  kindluseid  oli  mujalgi:  Pyloses 
Peloponnesose  lääneosas  (sellest  kindlustamata  lossist  on  leitud  lõviosa  väljapool 
Knossost  pärinevatest  lineaarkirja  B  dokumentidest),  Ateena  akropolil  (kus  sellest 
hilisema ehitustegevuse tõttu suurt midagi pole säilinud),  Teebas  (kus loss jääb tänapäeva 
linnakeskuse  alla),  Orchomenoses  ja  tõenäoliselt  Jolkoses  (Põhja-Kreekas  Tessaalia 
maakonnas ).  
Losside   sisustus ,  kaunistused  ja  paljud  jooned  materiaalses  kultuuris  olid  selgelt 
inspireeritud  Minose  kultuurist,  mis  koos  kreeklaste  kirja  ja  lossimajanduse  Kreeta 
päritoluga  lubab  näha  Mükeene  tsivilisatsioonis  Minose  tsivilisatsiooni  mugandust 
Kreeka  ühiskonnas  ja  käsitada  mõlemat  kokku  ühtse  Egeuse  tsivilisatsioonina.   Teiselt  
poolt  osutavad   kindlustused   ja  relvaleiud  Kreeka   aristokraatia   märgavalt  suuremale 
sõjakusele  võrreldes  Minose  Kreeta  vähemalt  näiliselt  rahumeelse  ja  pigem  rituaalidele 
 

orienteeritud  ülikkonnaga.  Ühiskonna  tüüp  pidi  Kreekas  ja  Kreetal  seega  teatud  määral 
erinema. Kreeklaste matusekombedki polnud kreetapärased: kui Kreetal monumentaalsed 
hauakambrid   puudusid,  siis  Kreeka  valitsejaid  maeti  maeti  suurejoonelistesse  kivist 
kuppelhaudadesse,  nn  tholostesse.  Kõige  rohkem  –  üheksa  –  on  neid  leitud  Mükeene 
kindluse  naabrusest.  Kreeka  keskuseid  eristas  Kreetast  ka  suuremate  linnade  puudus: 
losside  ümber  kujunenud  hajali  asustus  ei  andnud  siin  tõeliste  linnade  mõõtu  välja, 
mistõttu toonast Kreekat ei saa, Minose Kreetast erinevalt, pidada linnatsivilisatsiooniks. 
Lineaarkirja B tahvlite järgi otsustades valitses lossi kuningas – wanaks ( isand ) – kelle 
troonisaal  (nn   megaron ;  tuntud  arheoloogilisest  leiumaterjalist)  paiknes  lossi 
arhitektuurses keskmes.  Kuningale  assisteeris nähtavasti väepealik – lawagetas. Teada on 
ka kohalikud ülemad  basileused  (hilisemas kreeka keeles tähendas see termin kuningat) 
ja küllalt üksikasjalik võimuhierarhia, mille vahendusel lossiadministratsioon töötegijaid 
kontrollis. Vabade või poolvabade inimeste kõrval töötas lossi alluvuses ka palju orjatare. 
Lossile alluvail  kogukondadel  oli omavalitsusõigus.  
Lineaarkirjadokumentidest  ei  selgu  aga  midagi  poliitilise  ajaloo  sündmuste  kohta  ja 
selgusetuks  jääb  seegi,  kas  ja  mil  moel  lossid  üksteisele  allusid.  Arhitektuuri,  eriti 
kuppelhaudade  monumentaalsuse  järgi  otsustades  paistab  Mükeene  teiste  seas  kõige 
silmapaistvam.  Hilisem  Kreeka  kangelaspärimus,  mille  juured  ulatuvad  tõenäoliselt 
Mükeene  perioodi,  kujutas  losse  sõltumate  dünastiate  keskustena,  kuid  pidas  siiski 
Mükeene  kuningat  vähemalt  teatud  hetkel  kõigi  kreeklaste  juhiks.  Paraku  pole  selle 
põhjal  võimalik  kindlalt  otsustada,  kas  Mükeene  kuningad  ka  tegelikult  teiste  üle 
valitsesid,  või  milles  nende  ülemvõim  täpsemalt  avaldus,  või  jagunes  toonane  Kreeka 
sõltumatuteks väikeriikideks.  
Sõltumata sellest, mitu dünastiat Kreekas üheaegselt valitses, ei näi kahtlust, et Egeuse 
mere  saared, sealhulgas  Kreeta, olid kreeklaste võimu all.  Kreeklased suhtlesid tihedalt 
ka Süüria-Palestiina rannikulinnade ja Uue riigi aegse Egiptusega. Amenhotep III lähetas 
14.  sajandi  esimesel  poolel   Kreekasse   tõenäoliselt  koguni  oma  saatkonna.  Anatoolias 
puutusid  kreeklased  kokku  Hetiidi  impeeriumiga,  mille  kuningliku  arhiivi  tekstides 
korduvalt nimetatud läänepoolset ja osalt meretagust riiki Ahhijawa‟t on sageli, ja küllalt 
tõenäoliselt,  samastatud  Kreekaga  (saamastamine  põhineb  Ahhijawa  nime  sarnasusel 
“ahhailaste” nimetusega, mida hilisema kangelaseepika kasutas varaste kreeklaste kohta). 
Kreeklaste  kontaktid  ulatusid  ka  Vahemere  lääneossa,  kust  tõenäoliselt  hangiti  eeskätt 
metalle
Omaette   probleemideringi  moodustavad  kreeklaste  suhted  Troojaga  Dardanellide 
väina juures Anatoolia looderannikul. Trooja tõusis II aastatuhande esimesel poolel taas 
esile  tugeva  keskusena,  mille  hiilgeaeg  langes  15.  –  13.  sajandisse,  seega   samasse  
perioodi Mükeene tsivilisatsiooni hiilgusega. Tugevat kindlust ümbritses nüüd arvatavasti 
ka  linn,  mille  suuruse  ja  asustustiheduse  üle  vaieldakse.  Kreeka  kangelaspärimuse 
kohaselt  vallutasid  kreeklased  Trooja  pärast  kümneaastast  piiramist  Mükeene  kuninga 
Agamemnoni juhtimisel. Arheoloogia osutab, et Trooja  purunes   vähemalt kahel korral  – 
13.  sajandi  keskpaiku  ja  12.  sajandi  algul  –  kuid  paradoksaalsel   kombel   pole  kumbagi 
purustust  lihtne  sobitada  kreeklaste  väidetava  sõjaretkega.  Esimesel  korral  oli  häving 
tõenäoliselt tingitud maavärinast ja teisel korral langes see aega, mil Kreeka losse  endid  
tabas  ootamatu  katastroof. Nii pole Trooja sõja ajaloolisust võimalik tõestada. 
 
 
 

Tsivilisatsiooni langus.  
Egeuse  tsivilisatsiooni  langus  on  osa  1200  a.  paiku  alanud  ja  kogu   Vahemeri    idaosa  
tabanud vapustuste  ahelast , mis ajalookirjanduses tuntud “mererahvaste sissetungi” nime 
alla (Egiptuse vaarao  Ramses  III tekstides kasutatud nimetuse järgi). Kust need “ rahvad ” 
pärinesid  ja  kas  tegu  oli  ühe  kompakstse  migratsioonilaine  või  senise  riikidesüsteemi 
lagunemisest  tingitud  ja  üksteisega  nõrgalt  seotud  liikumistega  eri  piirkondades,  pole 
selge.  Kõige  varem  ilmnesid  vapustused  Kreekas,  peagi  ka  Anatoolia  sisealadel 
Vahemere  idarannikul,   tuues   kaasa  Hetiidi  impeeriumi  languse  ja  purustusi  Süüria 
rannikulinades, kuni röövivad rahvarühmad purustati Ramses III poolt Egiptuse piiridel. 
Kreekas  tabasid  1200.  a.  paiku  purustused  mitmeid  losse,  millest  mõned  –  näiteks 
Pylos  ja  Teeba  –  jäeti  seejärel  maha.  Mükeenes  ja  Tirynsis  aga  püsis  küllalt  jõukas 
asustus veel sadakond aastat. Umbes samal ajal purustati ka Trooja. Ei ole üheselt selge, 
kas  ründajad  lähtusid  väljapoolt  või  oli  tegu  pigem  kreeklaste  endi  ja  lähinaabrite 
vaheliste konfliktide tulemusega. Kuigi Mükeenes, Tirynsis ja mõnedes muudeski Kreeka 
piirkondades  ei   toonud   nad  kaasa  tsivilisatsiooni  lõplikku  langust,  pole 
lineaarkirjatahvleid  hilisemast  ajast  enam  leitud,  mis  osutab  bürokraatlikult  korraldatud 
lossimajanduse lõpule. Lõplik allakäik saabus aga alles 1100. – 1050. a., mil ka Mükeene 
ja Tiryns uute purustuste järel maha jäeti. Nii  asustustihedus  kui ka materiaalse kultuuri 
tase langes drastiliselt.  
Hilisema  kreeka  pärimuse  järgi  põhjustas  Mükeene,  Tirynsi,  Pylose  ja  Teeba 
dünastiate  languse  doorlaste   sissetung   Kesk-Kreekast  Peloponnesose  poolsaarele  ja 
mõned  teised  sellega  seonduvad  ränded.   Doorlased ,  keda  pärimuse  järgi  juhtisid 
Heraklese   järeltulijad,  olid  üks  kreeka  murdegruppe,  mis  näitab,  et  pärimus  kujutas 
toonaseid  rändeid  kreeka  hõimude  piirkonnasisese  ümberpaiknemisena.  Osa  doorlasi 
rännanud  Peloponnesoselt  edasi  Egeuse  mere  lõunapoolsetele  saartele,  sealhulgas 
Kreetale. Doorlaste sissetung omakorda olevat põhjustanud  varem  valitsenud dünastiate 
pagemise  Kreekast  Anatoolia  läänerannikule,  mille  aristokraatlikud  suguvõsad  olid 
hiljem veendunud, et põlvnevad muistsetest Mükeene ja Pylose valitsejatest. Paraku pole 
selge, millisel määral kreeklaste pärimuslik pilt muistse kangelasajastu langusele viinud 
rännakutest tõele vastab.  
Mükeene  tsivilisatsiooni  langus  tähistas  Kreeka  ajaloos  teatud  kultuurikatkestust. 
Tsivilisatsiooni uus esiletõus leidis aset alles 9. sajandist alates. 
 
 
 
 

Varane rauaaeg ja Arhailine periood (11. – 6. saj.) 
 
 
Varane rauaaeg ehk Tume ajajärk (11. – 9./8. saj.).  
12.  –  11.  sajandi  katastroofilaine  tegi  Mükeene  perioodi  riikidele  lõpu:  lossid  jäeti 
maha,  lineaarkiri   kadus   käibelt  (ainult  Küprosel  püsis  ta  veel   sajandeid ),  elanikkonna 
arvukus  ja  ühiskonna  sotsiaalne  kihistatus  vähenes  drastiliselt  ning  varem  tihedad 
kontaktid  idamaadega  kahanesid  miinimumini.  Kirjalikke   allikaid   sellest  ajast  ja 
järgnevatest  sajanditest  meil  pole,  kui  mitte  arvestada  väheseid  müüdilaadseid   lugusid  
sootuks  hilisematelt  antiikautoritelt.  Arheoloogilise  leiumaterjali   tagasihoidlikkus   aga 
maalib  pildi  toonasest  Kreekast  kui  üsna  hõredalt  asustatud  ja  lihtsakoelise 
ühiskonnakorraldusega  maast.  Kui  Mükeene  perioodil  oli  Kreeka  lossid  oma 
materiaalselt  kultuurilt  täiesti  võrreldavad  Süüria  ja  Palestiina  keskustega,  siis  nüüd  oli 
vahe  tohutu.  Peamise  leiumaterjali  toonasest  Kreekast  moodustab  abstraktses 
geomeetrilises stiilis maalitud  keraamika  (milles eristatakse varasemat protogeomeetrilist 
ja  hilisemat  geomeetrilist  stiili),  mis  on  andnud  alust  nimetada  ajajärku  arheoloogilises 
mõttes  ka  geomeetriliseks   perioodiks .  Samas  hakati  Kreekas,  nagu  mujalgi  Vahemere 
idaosas,  11.  sajandist  alates  üha  enam  kasutama  rauda.  Otsustavat  mõju  ühiskonna 
arengule raua kasutuselevõtul esialgu ilmselt polnud. 
Kogu  languse  juures  pole  aga  alust  arvata,  et  kultuuriline  järjepidevus  Mükeene 
perioodiga oleks täielikult katkenud. Olgugi et erinevad murdegrupid olid teatud määral 
ümber  paiknenud,  oli  Kreeka  asustatud  sama  kreekakeelse  elanikkona  poolt.  Veidi 
hilisematest  eepostest  tuntud  kangelaspärimus  näitab,  et  rahva  hulgas  püsis  mälestus 
Mükeene perioodist kui muistsest kangelasajast. Võib arvata, et seda pärimust säilitasid 
eeskätt jõukamad perekonnad, kes tõenäoliselt lugesid end  muistsete  kangelaste otsesteks 
järeltulijateks.  10.  sajandist  peale  osutab   arheoloogiline   leiumaterjal  erinevustele 
ülikuperede ja lihtinimeste matusekommetes. Nii on 10. sajandi Euboia saarelt Lefkandi 
asulast leitud suurejooneline ülikumatus (mees koos naise ja  hobustega ) suures piklikus 
hoones ,  mis  võibolla  rajati  nimelt  matusepaigaks.  Euboia  saar  oli  Ateena  ümbruse  ja 
Argose    tasandiku   (Mükeene  ja  Tirynsi   asupaik )  kõrval  üldse  jõukamaid  piirkondi 
toonases  Kreekas  ja  Euboia  meremehed  nähtavasti  peamised  ühendusepidajad 
idamaadega. 
Kuigi meie teadmised antud ajajärgust on kirjalike allikate puuduse ja arheoloogilise 
leiumaterjali tagasihoidlikkuse tõttu napid (sellest ka nimetus “tume ajajärk”), on põhjust 
arvata,  et  sel  perioodil   leidsid   aset  olulised  muutused  Kreeka  ühiskonna  struktuuris. 
Mükeene  perioodi  bürokraatlikult  korrladatud   hierarhiline   lossiühiskond  oli  kokku 
varisenud ja  ilmet  võtsid varasemast erinevad ühiskondlikud suhted. Järgnenud arhailisel 
perioodil arenesid siit välja Kreeka tsivilisatsioonile iseloomulikud  linnriigid
 
Uus tõus 8. sajandil.  
9. sajandist peale suhtlesid kreeka meremehed – eeskätt Euboia saare elanikud – taas 
tihedamalt   idamaadega,  millest  annab  märku  nii  Süüria   rannikule   tekkinud  kreeklaste 
asula  (tänapäeva  Al  Mina  Türgi  territooriumil  Süüri  piiri  juures)  kui  ka  Kreeka 
ülikuhaudadest leitud ida päritolu esemed või nende imitatsioonid. Ilmselt vajasid Kreeka 
ülikud  ida  päritolu  luksusesemeid  eeskätt  oma  sotsiaalse  positsiooni  rõhutamiseks. 
Arheoloogia näitab ka elanikonna arvukuse kiiret kasvu 8. sajandil. Mitmel pool hakkasid 
 

tekkima   väiksema  linna  mõõtu  asulad,  mille  seas  olid  olulisemad  Smyrna  (tänapäeva 
Izmir)  ja   Mileetos   Väike- Aasia   rannikul,  Knossos  Kreetal,  Chalkis  ja  Eretreia  Euboia 
saarel,  Ateena,   Korintos   ning   Argos   Kreeka  mandriosas  jt.  Rajati  esimesed 
tagasihoidlikud  savitellistest  puusammastega  templid  (silmapaistvaim  neist   Hera   tempel 
Samose  saarel)  ja  tõusid  esile  varsti  üle-Kreekalise  tähtsuse   omandanud   pühamud 
Olümpia  ja   Delphi   (kummaski  tol  ajal  veel  templit  polnud).  Tõenäoliselt  algasid 
Olümpias ka nelja aasta tagant  peetavad  spordipidustused, mis  arhailise  perioodi jooksul 
kujnesid  kogu  Hellast  (kreeklastega  asustatud  ala)  ühendavaks  suurürituseks.  Sajandeid 
hiljem koostatud olümpiavõitjate nimekiri ulatub tagasi  aastasse  776. Kas see annab alust 
dateerida  olümpiamängude  algust  täpselt  sellesse  aega,  on  ülimalt  vaieldav,  kuid 
regulaarsete pidustuste algusele kõnealusel perioodil võib see viidata küll.  
Hoogustusid  ka  kreeklaste  mereretked  lääne  suunas  –  peamiselt  Itaaliasse,  kus 
meelitasid Etruuria (etruskide ala) ja  Elba  saare  metallileiukohad.  Siingi  olid esimestena 
kohal euboialased, kes arvatavasti sõlmisid  etruski  ülikusuguvõsadega sõbralikud suhted, 
mis  aitasid   kaubelda   ja   tagasid   ligipääsu  ihaldusväärsele  toorainele.  8.  sajandi  esimesel 
poolel tekkis tänapäeva Naapoli lähedal Ischia ( toona  Pithekussai) saarel suur kreeklaste, 
peamiselt  euboialaste  asula,  mis  tõenäoliselt  toimis  lähtepunktina  Itaalia  rahvastega 
kauplemisel.  
Tegemist  oli  perioodiga,  mil  ka   foiniiklased   Vahemere  lääneosas  oma   kolooniaid  
rajasid,   otsides   metallileiukohti  nagu  kreeklasedki.  Tihe   kokkupuude   nende  rahvaste 
vahel  oli  seega  vältimatu  ja  kreeklased   langesid   foiniiklaste  vahendusel  ida  kultuuri 
tugeva mõju alla. Varaseim märk sellest mõjust on  foiniikia  tähestiku ülevõtmine. Selle 
aeg  on  vaieldav.  Kuid  kindel  on,  et  8.  sajandi  keskpaiku  kreeklased  juba  kasutasid 
tähestikku, ja võib arvata, et see võeti kasutusele vähemalt pool sajandit varem. Seejuures 
ei  koopeerinud  kreeklased  foiniikia  tähestikku  mehaaniliselt,  vaid  muutsid  22 
konsonantmärgist osa vokaalideks ja lisasid  omalt  poolt veel mõned tähed (mõne sajandi 
jooksul välja kujunenud klassikaline kreeka tähestik koosneb 24 tähest). Tulemuseks oli 
teadaolevalt  esimene  peaaegu  täiesti  foneetiline  kiri  inimkonna  ajaloos  –  selline,  mis 
võimaldas üles kirjutada enamvähem kõik kõnes ette tulevad häälikud. Suhteliselt lihtsalt 
õpitava alfabeedi (nimetus tuleb kahe esimese tähe “alfa” ja “beeta” järgi)  tundmine  levis 
kreeka  ühiskonnas  küllalt  kiiresti  ja  laialt  ega  muutunud  kitsa  kirjatundjate  grupi 
erioskuseks.  
Tähestikule  lisaks  oli  tugevaid  ida  mõjusid  tunda  ka  näiteks  kunstis,  kus  senine 
geomeetriline traditsioon vaasimaalis asendus 7. sajandil orientaalsete loomafiguuridega, 
millele  tasapisi  lisandusid  ka  realistlismi  taotlevad  inimkujutised.  Sel  nn  orientaalsel 
perioodil (7. sajand) Kreeka  kultuuriloos  sai alguse ka kreeka  monumentaalskulptuur , mis 
samuti lähtus idamaistest, arvatavasti eeskätt Egiptuse eeskujudest. 
 
Kolonisatsioon Vahemerel.  
Kui  8.  sajandi  keskpaigani  lähtusid  kreeklaste  mereretked  peamiselt  kaubanduslikest 
sihtidest, siis sajandi teisel poolel vallandus  ulatuslik väljaränne, mille käigus pandi alus 
kreeka püsiasustusele väljapool  senist   kodumaad . Kolooniate (kr k apoikia – kodu eemal) 
asukohtade  järgi  otsustades  olid  väljarändajad  nüüd  huvitatud  eeskätt  põlluharimiseks 
sobivast  maast.  Massilise  kolonisatsiooni  põhjust  tuleb  seega  otsida  Kreeka   emamaa  
suhtelisest ülerahvastatusest, millele viitab kaarheoloogiliselt tuvastatav elanikonna kasv 
8. sajandil. Oma osa mängisid tõenäoliselt ka Kreeka kogukondade sisemised vastuolud, 
 

eriti  tülid  ülikute  vahel.  Hilisematest  allikatest  tuntud  lood  kolooniate  asutamisest 
räägivad  sageli  ikaldusest ja  näljast kodumaal, samiti koloonia  asutamisest kas kuriteos 
süüdistatu  juhtimisel  või  sisevõitluses  vastastele  alla  jäänud  kogukonnaliikmete  poolt. 
Enamuse  lugude  järgi  küsisid  väljarändajad  eelnevalt  nõu  Delphi  oraaklilt,  mis  sobib 
arheoloogia  andmetega  Delphi tähtsuse tõusust just 8. sajandi teisel poolel. 
Esialgu  said  kolonisatsiooni  peamiseks  lähtekohaks  Itaalia  ja  Sitsiilia  ning 
initsiaatoritena  paistsid  taas  silma  Euboia  elanikud.  Ischia  saare  euboialastest  asukad 
rajasid Kyme linna maismaal, tänapäeva Naapolist mõnikümmend kilomeetrit lääne pool. 
Ka  esimene  koloonia  Sitsiilias  –  u.  734.  a. rajatud  (kõiki  kolooniate  asutamisdaatumeid 
tuleb  võtta  ligikaudsetena)  Naxos  Etna  jalamil  –  oli  euboialaste  asundus.  Veidi  hiljem 
rajasid  euboialased  ka  Rhegioni  Itaalia  edelatipus  (Sitsiilia  vastaskaldal)  ja  Katane, 
Messina ning teisigi kolooniaid Sitsiilias. Kuid Sitsiilia suurima kreeka  linna Sürakuusa 
rajasid u. 733. a. väljarändajad Korintosest. Kreeka kolooniate rajamine Sitsiilias jätkus 
ka  7.  ja  6.  sajandil:  saare  lõunaranniku  suurima  linna  Akragase  asutasid   Rhodose   ja 
Kreeta elanikud 580. a. paiku. Kolonisatsiooni tagajärjel jagati enamus Sitsiilia  rannikust  
joonia   ja   dooria   murret  kõnelevate  kreeklaste  vahel  –  näiteks  Sürakuusa  ja  Akragas 
kuulusid doorlastele, euboialaste kolooniates räägiti aga joonia murret. Seevastu Sitsiilia 
lääneosas kindlustusid  foiniiklased  ja saare sisealad  jäid  veel  sajanditeks põliselanike  – 
sikelite, sikanite ja elüümlaste – võimu alla.  
Ka Itaalia lõunaranniku kolonisatsioon algas juba  8. sajandi lõpus ja jätkus järgmisel 
sajandil.  Suuremad  linnad  rajati  siin  Kroton  ja  Sybaris  ahhaialaste  poolt,  Taras  oli  aga 
spartalaste rajatis.  
Umbes  samal  ajal  hakkasid  kreeklased  koloniseerima  Egeuse  mere  põhjarannikut 
( Traakia  rannikut) ja Musta mere väinu. Väinades, nagu Mustal merelgi, kuhu kolooniate 
rajamisega  jõuti  tõenäoliselt  alles  7.  sajandi  keskpaiku,  oli  ülekaalukalt  aktiivseim 
Mileetose   linn.  Kuid  edasises  ajaloos  kõige  tähtsamaks  osutunud  asula  –  Byzantioni 
(tänapäeva   Istanbul )  –  rajasid  670.  a.  paiku  siiski  Megara  elanikud  Kesk-Kreekast. 
Mileetose  kolooniate  seas  Musta  mere  rannikul  tõusid  enim  esile  Olbia   Dnestri  
suudmealal, Pantikapaion Krimmis Kertši poolsaarel ja Sinope Anatoolia põhjarannikul. 
Ida suunas, kus võimutsesid tugevad riigid (Süüria,  Liibanoni  ja Palestiina  rannikualad  
olid toona Assüüria ülemvõimu all), polnud kreeklaste  massiline  kolonisatsioon võimalik. 
Kuid Egiptuse  vaarao Psammetichose  loal rajasid eri  linnadest pärit kreeka  kaupmehed  
Niiluse deltas Naukratise linna. Umbes samal ajal – 630. a. paiku – asutasid Thera saare 
elanikud  Kyrene  linna  Liibüas.  Läänepoolsete  kreeka  kolooniate  seas  tõusis  hiljem 
olulisena  esile  Väike-Aasia  rannikulinna  Phokaia  elanike  poolt  u.  600.  a.  paiku  rajatud 
Massalia. 
Kreeka   kolooniad   rajati  emamaast  sõltumatute  kogukondadena  ja  neist  kujunesid 
kiiresti emalinnadega võrreldavad linnriigid. Paljud neist ületasid peagi oma emalinnu nii 
suuruselt  kui  ka  tähtsuselt.  Kolooniatel  olid  emalinnaga  tihedad  ja  enamasti  sõbralikud 
suhted,  ühised  kombed  ja  kultused.  Vahel  oli  emalinnal  ja  koloonial  ka  ühine 
kodakondsus  (emalinna  kodanik  sai  kolooniasse  asudes  automaatselt  koloonia 
kodakondsuse  ja  vastupidi).  Teisalt  võtsid  kolooniad  vastu  asukaid  teistestki  Kreeka 
piirkondadest  peale  emalinna,  nii  et  konkreetse  emalinna  määratleminegi  võib  mõnel 
juhul olla küllalt kokkuleppeline.  
Kohalike  elanike  jaoks  olid  kreeklased  üldjuhul  vallutajad.  Teatud  määral  sõltusid 
suhted  kreeklaste  konkreetsetest  eesmärkidest  ja  kolonistide  ning  kohalike  jõudude 
 
10 
vahekorrast. Seal, kuhu kreeklased olid saabunud peamiselt kauplemise eesmärgil vajasid 
nad  häid  suhteid  kohaliku  ülikkonnaga.  Kuid  enamasti  olid  uusasukad  huvitatud 
põllumaast, mis  tavaliselt kohalike  valduses  ja tuli   neilt  ära  võtta. Koloonia algaegadel, 
kui  kreeklasi  oli  veel  vähe  ja  polnud  ei  piisavat  jõudu  ega  tungivat  vajadust  suurte 
maavalduste  järgi,  tuli  otsida  kohalikega  kokkulepet.  Kuid  uusasukate  lisandudes  aeti 
kohalikud  jõuga  minema  või  alistati:  mitmetes  kolooniates  –  teiste  seas  Sürakuusas  – 
sunniti osa kohalikest elanikest  orjadena  kreeklaste põlde  harima
 
Ühiskond ja vaimuelu arhailisel perioodil. Linnriikide teke.  
Ühiskonna  korraldusest tumedal ajajärgul on meil teada vähe. Nagu  eespool  öeldud, 
viitavad arheoloogia andmed suhteliselt vähe differentseeritud ühiskonnale. Loomulikult 
ei  välista  see  varanduslikke  erinevusi,  kuid  need  ei  saanud  olla  võrreldavad  varasemale 
Mükeene  perioodile  iseloomulikega.  Selged  tõendid  jõuka  ülemkihi  esilekerkimisest 
ilmnevad peamiselt tumeda ajajärgu teisel poolel ja eriti 8. sajandil. Esimesed kirjalikud 
allikad, mis ühiskonda üksikasjalikumalt  kirjeldavad  – Homerose ja Hesiodose eeposed –
, pärinevad tõenäoliselt 8. – 7. sajandist. Kuna Homerose eeposed ei  laula  oma kaasajast, 
vaid  ammuse  pronksiaja  sündmustest  (Trooja  sõjast  ja  selle  järelloost),  siis  on  nende 
põhjal  raske  teha   kindlaid   järeldusi  poeedi  kasaegse  ühiskonna  kohta.  Kuid  enamuse 
asjatundjate  meelest  kujutavad  nad  siiski  tahtmatult  oma   kaasaja   või  lähema  mineviku 
olmet ja ühiskondlikke olusid. Eeposte põhjal arvatakse, et tumeda ajajärgu ja 8. sajandi 
väikeseid  kogukondi,  mis  polnud  veel  jõudnud  riikliku  korralduseni,  juhtisid  enamasti 
piiratud  võimuga  kuningad  (basileus‟ed),  kes  pidid  arvestama  ülikute  nõukogu  ja 
vähemal  määral  ka  vabade  kogukonnaliikmete  koosoleku  arvamusega.  Järgneval  7. 
sajandil  oli  sedalaadi  kuningavõim  linnriikideks  arenevates  Kreeka  kogukondades 
kadunud.  Selle  asemel  valitses   linnriike   enamasti  kollektiivne  aristokraatia.  Mil  moel 
kuningavõim  aristoktaatiaga  asendus  ja  kuivõrd  eeposte  pilt  muistsest  kuningavõimust 
üldse ajaloolisele tegelikkusele vastab pole üheselt selge. 
Homerose ja Hesiodose eeposed  esitavad  ka varaseima tervikpildi kreeka religioonist. 
Meile ilmneb ülimalt inimlik panteon eesotsas pilvikeerutava piksejumala Zeusiga, kelle 
koda Olympose mäel on enamuse jumalate meelispaik. Homerosel on jumalate käitumise 
motiivid sageli inimestele raskesti mõistetavad ja taevased ei lähtu alati üldisest heaolust 
vaid oma egoistlikest huvidest. Seevastu Hesiodose uskumist mööda  kaitsevad  jumalad, 
eriti  Zeus , kindlalt inimlikke õigusnorme.  
Tumeda ajajärgu lõpul esile tõusnud aristokraatia (kr k aristos – parim; aristokratia – 
parimate  võim) domineeris kogu arhailise perioodi vältel. Eriti hästi ilmneb see arhailisel 
perioodil  õilmitsenud  kreeka  lüürikast,  mille  autorid  pärinesid  ülemkihi  hulgast, 
väljendasid  selle  meelsust  ja  kajastasid  oma  värssides  aristokraatlikku  elulaadi.  Kui  7. 
sajandil   kuulsust    kogunud   poeet  Archilochose  salvavalt   irooniline   ja  kohati 
traditsioonilisi  väärtusi  naeruvääristav  luule  oli  pühendatud  peamiselt  poeedi  isiklikele 
tunnetele  ega  puudutanud  otseselt  laiemad  ühiskondlikke   teemasid ,  siis  mitmed 
järgnenud   poeedid   –  teiste  seas  ka  Ateena  kuulus  seadusandja   Solon   (6.  sajandil)  – 
osalesid  aktiivselt  oma  kodulinna  poliitilises  elus.  Mõnegi  poeedi  värsid  kujutavad 
poliitilistest vastuoludest lõhestatud kogukondi, kus ülikute tülidele lisandusid vastuolud 
ülemkihi ja lihtrahva vahel. Nagu nähtub Soloni  luulest , ähvardas ülikute rikastumiskihk 
viia osa lihtrahva orjastamisele. 
 
11 
Suurmaavaldajatest  ülikute  kõrval  etendasid  ühiskonnas  olulist  osa  ka  keskmise 
jõukusega talupojad, kelle  igapäevaelu  ja   ellusuhtumine  on  meile kõige paremini tuntud 
sellest  kihist  pärit  poeedi  Hesiodose  vahendusel.  Loomulikult  oli  talupoegade  peamine 
tähelepanu  suunatud  põllutööle,  kuid  neil  tuli  paratamatult  etendada  oma  osa  ka 
kogukonna kaitsel. 7. sajandil kujunes järkjärgult kreeka linnriikide tüüpiline võitlusviis – 
hopliidifaalanks.   Raskelt   relvastatud   jalamehed   –   hopliidid   –  rivistusid  üksteise  taha 
asetuvaist  pikkadest tihedatest  viirgudest  moodustuvasse  lahingukorda  ehk  faalanksisse. 
Hopliitidena  võitlesid  kõik  kogukonnaliikmed  kel  oli  piisavalt  vara  raske  relvastuse 
hankimiseks, seega rikastele  ja  suursugustele  lisaks ka keskmise  jõukusega  mehed. See 
omakorda  tagas  keskmise  jõukusega  talupoegadele  poliitilise  kaalu  ega  lubanud 
suursugustel neid täiel määral oma tahtele allutada.  
Seetõttu kujunes kreeka  linnriik  ehk  polis  (see sõna tähistas algselt linna, kuid laienes 
varakult  ka  riiklikule  kogukonnale)  suhteliselt  tasakaalustatud  poliitilise  süsteemina. 
Juhtrolli  etendas  aristokraatia,  kelle  hulgast  moodustati  enamasti  eluaegsetest  liikmetest 
koosneva   nõukogu  (bule).  Võib  arvata,  et  just  aristokraatlikus  nõukogus  peeti  kõige 
tulisemad  vaidlused  ja  otustati  tähtsamad  riigiasjad.  Kuid  nõukogu  otsused  vajasid 
kogukonna  täieõiguslikest  liikmetest  ehk  kodanikest  (politai)  koosneva  rahvakoosoleku 
heakskiitu. Kodanikonna määratlus ja seega rahvakoosolekul osalejate ring oli eri polistes 
kindlasti erinev, kuid pole põhjust arvata, et hopliiditsensusele vastavad mehed sealt välja 
oleks  jäänud.  Võib  arvata,  et  mõnel  pool  koosnes   kodanikkond   ainult  maavaldajatest, 
teisal aga loeti kodanikeks tõenäoliselt kõiki kohalikku päritolu  vabu  mehi. Nõukogus ja 
rahvakoosolekul  otsustatu  täideviimiseks  valiti   rikaste   ja  suursuguste  seast  igal  aastal 
riigiametnikud
Poliseid tekkis Kreekas ja kolooniates sadu. Enamasti olid nad üsna väikesed – mõne 
tuhande elanikuga ja seega u. 1000 kodanikuga polis oli juba arvestatav jõud – ja nende 
keskused  ei  ületanud  tavaliselt  väikelinna  mõõtmeid.  Linnas  olid  pühamud, 
koosolekuplats  ( agora )  ja  sageli  ka   kindlus   mäekünkal  (akropolis).  Linnad  ise  olid 
mõnigi kord kindlustamata. Suurematest linnadest kujunesid aga rahvarohked ja vahel ka 
müüriga  ümbritsetud  asulad,  mille  elanikkond  küündis  arhailise  perioodi  lõpuks  juba 
paljudesse  tuhandetesse  ja  kus  põlluharijate  kõrval  asus  järjest  rohkem  käsitöölisi  ning 
kaupmehi.  Viimaste  ühiskondliku  staatuse  kohta  on  andmete   puudusel   raske  midagi 
kindlat öelda, ent kuna nende maine polnud eriti kõrge, ei saa neid lugeda ka ühiskonna 
ülemkihi hulka.  
Sellegipoolest  olid  mitmed  linnad  –  Korintos,  Mileetos  jt.  –  silmapaistvad 
kaubanduskeskused. Korintos oli 7. sajandil ka Kreeka silmapaistvaim keraamika tootja. 
6. sajandil tõusis käsitöö ja kaubanduskeskusena järjest enam esile Ateena, millest sai ka 
Kreeka  vaasimaali  ja  keraamika  tootmise  tähtsaim  keskus.  7.  –  6.  sajandi  vahetusel 
hakkasid Väike-Aasia kreeka linnad lüüdlaste eeskujul müntima raha (esimesed mündid 
on  meile  teada  Eefesosest)  ja  6.  sajandi  lõpuks  oli  müntimine  levinud  kogu  Kreeka 
maailmas Väike-Aasiast Itaalia ja Sitsiiliani. 
 Sisevastuolud  polistes  viisid  vahel  ka  relvakonfliktidele  ja  võimuhaaramistele,  mille 
tagajärjel  mitmetes  linnades  tõusid  võimule  ainuvalitsejad  ehk  türannid.  Sõnad  türann 
(tyrannos)  ja  türannia  (tyrannis)  on  arvatavasti  Anatoolia  päritolu  ja  võeti  kreeklaste 
poolt kasutusele  7.  sajandil. Esialgu tähistasid  need  lihtsalt tugeva  võimuga  valitsejat  ja 
monarhiat ,  ent  kuna  enamus  Kreeka  linnriike  ainuvalitsust  omaks  ei  võtnud  –  seda 
käsitati tavaliselt  normaalse riigikorra rikkumisena  –, siis omandasid  nad klassikaliseks 
 
12 
perioodiks  tauniva  tähenduse.  Türanniat  kui  vägivaldset  ja  halba  ainuvalitsust  hakati 
vastandama  kuningavõimule (basileia) kui  heale  ning seaduslikule monarhiale.  
On põhjust arvata, et varasemate türannide esiletõus ei tekitanud laialdast  vastuseisu
Aristokraatliku liidrina toetus türann ilmselt oma sõprus- ja kaaskonnale, ning kui  uskuda  
hilisemaid antiikajaloolasi, võisid mitmed neist arvestada lihtrahva poolehoiuga. Ilmselt 
suutsid  türannid  mõnigi  kord  sisekonfliktid  väevõimuga  lõpetada  ja  tagada  polise 
siserahu.  Kuid  võimu  hoidmine  olukorras,  kus  türanni  poliitilised  vastased,  keda  alati 
leidus,  ainuvõimuga  ei  leppinud,  nõudis  paratamatult  vägivalla  rakendamist,  muutis 
türannia  peagi  vastuvõetamatuks  kodanikkonna  järjest  suuremale  osale  ja  viis  tavaliselt 
valitseja vägivaldsele kukutamisele. 
Tüüpilise  näitena  võib  tuua  arhailise  Kreeka  ühe  silmapaistvama  polise  Korintose 
türannia.   Korintoses   olevat  8.  sajandist  peale  võimutsenud  suursugune  Bakchiaadide 
suguvõsa,  mis  657.  a.  paiku   kukutati   väepalikuna  tuntust  kogunud  Kypselose  poolt. 
Kypselos  olevat  ise  pärinenud  ema  poolt  Bakchiaadi  soost,  kuid  koondanud  rahva 
ülekohtuste  valitsejate  vastu  ja  tõusnud  Korintose   etteotsa .  Pärimuse  järgi  oli  ta  nii 
armastatud  valitseja, et ei vajanud isegi ihukaitset. Tema poeg Periandros (valitses u. 627 
– 587) aga olevat muutnud oma  võimu  hirmsaks türanniaks. Isilkikus elus ohjeldamatu 
(ta   tapnud   oma  naise  ja  kihutanud  poja  majast  välja),   sundinud   ta  korintlased  karmilt 
tööle,  keelates  neil  koguni  maja  ees   juttu   puhuda,  sest  kartnud,  et  plaanitsetakse  kurja 
tema  vastu.  Samas  oli  Periandros  võimas  valtseja  ja  Korintos  üks  tugevamaid  linnriike 
toonases  Kreekas.  Periandros  ehitas  välja  Korintose  sadamad  ja  olevat  lasknud  rajada 
laevade  üleveotee  Isthmose  maakitsusest,  teised  Kreeka  polised  kutsusid  teda 
vahekohtunikuks oma tülides ja tal olnud sõbrasuhted nii Mileetose toonase türanni kui 
ka Lüüdia kuningaga Anatoolias. Kuid korintlased  vihanud  Periandrost ja tema järeltulija 
kukutati  rahvaülestõusuga  võimult  (u.  585.  a.).  Seejärel  kehtestati  Korintoses  taas 
oligarhiline  riigikord , kuid Bakchiaadide võimu enam ei taastatud. 
Mitmetes  linnriikides  püüti  sisesegadusi  ja  ähvardavat  türanniat  vältida  seaduste 
üleskirjutamise  ning  seni  tavaõiguslike  normide  täpsema  sõnastamise  ja  tõhusama 
rakendamisega. Hilisemast pärimusest teame mitmeid poollegendaarseid seadusandjaid ja 
ka  raidkirjad  kinnitavad  seaduste  kirjapanekut  paljudes  linnades.  Teistest  rohkem  on 
arhailisi seadusandlikke raidkirjatekste leitud Kreetalt, kust pärineb ka mahukaim  meieni  
jõudnud  Kreeka  raidkirjaline  seadstekogu  –  Gortyni  koodeks  (raidkiri  pärineb  5. 
sajandist,  kuid  põhineb  varasemal  seadusloomel).  Varased  seadusandjad  sätestasid 
konkreetseid  karistusi  konkreetsete  kuritegude  eest,  piiritlesid  riigiametnike  õigusi  ja 
ülesandeid, reguleerisid omandi- ja pärimisõigust, kehtestasid luksuse piiranguid jne. Osa 
neist  –  näiteks ateenlane Solon  –  olevat püüdnud ka traditsioonilist  riigikorda  teadlikult 
muuta,  kuid  enamus  piirdus  nähtavasti   kehtivate   normide  üleskirjutamise  ja  selgema 
sõnastamisega.  Kõik  see  aitas  kaasa  kogukonna  autoriteedi  tugevnemisele  ja  riikluse 
kindlustumisele.  Perioodi  lõpuks  oli  paljudest  kogukondadest  arenenud  küllalt  kindla 
korraldusega ja kirjalikest  seadustest  juhinduvad linnriigid. 
Arhailisel  perioodil  said  alguse  ka  kreeka  teadus  ja  filosoofia.  Õigupoolest  kuulusid 
need valdkonnad esialgu lahutamatult ühte, sest hiljem filosoofideks nimetatud mõtlejad 
arutlesid  maailma  tekkimise  ja  korraldatuse  üle,  balanseerides  seejuures  mütoloogia  ja 
loodusteaduse piirimail. Tuntuimaks sai  Mileetose koolkond,  millele  6. sajandi esimesel 
poolel aluse  pannud   astronoom   ja  matemaatik  Thales  uskus, et maailm sai alguse  veest. 
Eefesosest  pärit   Herakleitos   (6.  –  5.  sajandi  vahetusel)  seevastu  arutles  rohkem  kõige 
 
13 
muutuvuse  ja  sisemise  vastandlikkuse  üle,  pidades  maailma  mõõdu  järgi  süttivaks  ja 
kustuvaks  tuleks.  Väike-Aasia  emigrandid  viisid  filosoofilise  arutelu  ka  Lõuna-Itaalia 
Kreeka  linnadesse.  Üks  neist,   Samoselt   Krotonisse   asunud   Pythagoras  (6.  sajandi  teine 
pool) kuulutas hinge taaskehastumist pärast surma ja õpetas, et maailm põhineb arvulistel 
vahekordadel.  Temast  sai  mõneks  ajaks  üks   Krotoni   linnriigi  juhte,  kelle  õhutusel 
vallutati  ja hävitati rikas naaberlinn Sybaris (u. 510. a.). 
 
Sparta.  
Peloponnesose  poolsaarel   Lakoonika   maakonnas  tekkinud  Sparta  riik  tõusis  juba 
arhailisel  perioodil  võimsaimaks  Kreekas.   Spartalased   olid  doorlased  ja  pärimuse  järgi 
tunginud Lakoonikasse Mükeene tsivilisatsiooni langusele viinud dooria rännaku käigus. 
Sellest  ajast  peale  olevat  neid  juhtinud  kaks  kuningasuguvõsa,  keda  mõlemat  loeti 
Heraklese järeltulijaiks. Sparta linn – õigemini neli küla, mis aja jooksul kokku kasvasid, 
kuid  mis  kogu  arhailise  ja  klassikalise  perioodi  jooksul  jäid  müüriga  ümbritsemata  – 
paiknes  Lakoonika  viljaka  tasandiku  põhjaserval  mägede  jalamil,  Eurotase  jõe   kaldal
Sealt lähtuvalt vallutasid spartalased, tõenäoliselt 8. sajandil, terve Lakoonika maakonna. 
Teiste  Lakoonika  kogukondade  liikmetest  said   perioigid   (kr  k  perioikos  –  see,  kes  elab 
ümbruskonnas),  s.  o.  isiklikult  vabad,  kuid  valitsevast  kogukonnast  sõltuvad 
mittekodanikud .  Perioigikogukonnad  olid  oma  siseasjades  küllalt  sõltumatud,  kuid 
kohustatud  andma  oma  sõjajõud  spartalaste  käsutusse.  Perioikide  hulgast  võrsusid  ka 
Sparta  käsitöölised.  Poliitilisi  õigusi  perioikidel  kui  mittekodanikel  polnud.  Lakoonika 
lõunarannikul paiknenud Helose elanikke aga perioikide hulka ei võetud – nad orjastati ja 
neist  said   heloodid   (heilotes  –  termin  võib  tähendada  “alistatuid”),  kes  sunniti  harima 
spartalaste põlde.  
8. sajandi lõpul ründasid spartalased ka läänepoolset naabermaakonda Messeeniat ning 
alistasid  sellegi.  7.  sajandi  keskpaiku  tõusid  messeenlased  Sparta  vastu  üles,  kuid  said 
lüüa. Selles  nn teises Messeenia sõjas  innustas  spartalasi  võitlema kuulus  lahingulaulik 
Tyrtaios, kelle värsid, mida spartalased hiljemgi au sees  pidasid , on ühtlasi esimesed, kus 
kujutatud  võitlust  hopliidifaalanksina.  Me  ei  tea,  milline  oli  messeenlaste  staatus  enne 
ülestõusu,  kuid  selle  mahasurumise  järel  suruti  neist  enamus  heloodistaatusesse  nagu 
varem Helose elanikudki.  
Messeenia  alistamis  järel   allus   spartalastele  kaks   maakonda   ja  nende  riik  oli  suurim 
Kreekas.  See  aitas  saavutada  6.  sajandil  hegemoonia  Peloponnesoses,  kus  kujunes 
peaaegu   tervet   poolsaart  hõlmav  linnriikide  liit.  Toona  oli  see  tuntud  kui 
“Lakedaimonlased  ja  nende  liitlased”,  tänapäeval  aga  nimetatakse  tavaliselt 
Peloponnesose  liiduks. Liitlased olid siseasjades  sõltumatud, kuid allusid  välispoliitikas 
tavaliselt Sparta juhtimisele. Teiste seas kuulus Peloponnesose liitu ka Korintos.  Liidust  
välja jäi ainult Sparta põlisvaenlane Argos.  
Vallutuste  tulemusel  moodustasid  täieõiguslikud  spartalased  ehk   spartiaadid ,  kelle 
hulka  kuulusid  jätkuvalt  ainult  Sparta  linna  ja  selle  lähiümbruse  elanikud,  tühise 
vähemuse riigi elanikkonnast. Nii perioike kui ka heloote oli neist märgatavalt rohkem. 
Kui  perioikide  lojaalsusele  võisid  spartalased  nähtavasti  enamvähem  kindlad  olla,  siis 
helootidest, ja eriti messeenlastest, võis  karta  halvimat. See sundis spartalasi teiste poliste 
kodanikest rohkem pöörama tähelepanu sisemisele julgeolekule, mis omakorda tõi kaasa 
spartale iseloomuliku ühiskonnakorralduse – nn  Lykurgose  korra – tekke. 
 
14 
Pärimuse  järgi  korraldas  Sparta  seadusandja   Lykurgos   riigi  juba  enne  Messeenia 
vallutamist. On vaieldav, kas Lykurgos on reaalne ajalooline isik või mütoloogiline kuju. 
Kummalgi  juhul ei saa välistada, et osa talle omistatust võttis ilmet juba enne  suuremaid
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Kreeka poliitiline ajalugu #1 Kreeka poliitiline ajalugu #2 Kreeka poliitiline ajalugu #3 Kreeka poliitiline ajalugu #4 Kreeka poliitiline ajalugu #5 Kreeka poliitiline ajalugu #6 Kreeka poliitiline ajalugu #7 Kreeka poliitiline ajalugu #8 Kreeka poliitiline ajalugu #9 Kreeka poliitiline ajalugu #10 Kreeka poliitiline ajalugu #11 Kreeka poliitiline ajalugu #12 Kreeka poliitiline ajalugu #13 Kreeka poliitiline ajalugu #14 Kreeka poliitiline ajalugu #15 Kreeka poliitiline ajalugu #16 Kreeka poliitiline ajalugu #17 Kreeka poliitiline ajalugu #18 Kreeka poliitiline ajalugu #19 Kreeka poliitiline ajalugu #20 Kreeka poliitiline ajalugu #21 Kreeka poliitiline ajalugu #22 Kreeka poliitiline ajalugu #23 Kreeka poliitiline ajalugu #24 Kreeka poliitiline ajalugu #25 Kreeka poliitiline ajalugu #26 Kreeka poliitiline ajalugu #27 Kreeka poliitiline ajalugu #28 Kreeka poliitiline ajalugu #29 Kreeka poliitiline ajalugu #30 Kreeka poliitiline ajalugu #31 Kreeka poliitiline ajalugu #32 Kreeka poliitiline ajalugu #33 Kreeka poliitiline ajalugu #34 Kreeka poliitiline ajalugu #35 Kreeka poliitiline ajalugu #36 Kreeka poliitiline ajalugu #37 Kreeka poliitiline ajalugu #38 Kreeka poliitiline ajalugu #39 Kreeka poliitiline ajalugu #40 Kreeka poliitiline ajalugu #41 Kreeka poliitiline ajalugu #42 Kreeka poliitiline ajalugu #43 Kreeka poliitiline ajalugu #44 Kreeka poliitiline ajalugu #45 Kreeka poliitiline ajalugu #46 Kreeka poliitiline ajalugu #47 Kreeka poliitiline ajalugu #48 Kreeka poliitiline ajalugu #49 Kreeka poliitiline ajalugu #50 Kreeka poliitiline ajalugu #51 Kreeka poliitiline ajalugu #52 Kreeka poliitiline ajalugu #53 Kreeka poliitiline ajalugu #54 Kreeka poliitiline ajalugu #55 Kreeka poliitiline ajalugu #56 Kreeka poliitiline ajalugu #57 Kreeka poliitiline ajalugu #58 Kreeka poliitiline ajalugu #59 Kreeka poliitiline ajalugu #60 Kreeka poliitiline ajalugu #61 Kreeka poliitiline ajalugu #62 Kreeka poliitiline ajalugu #63 Kreeka poliitiline ajalugu #64 Kreeka poliitiline ajalugu #65 Kreeka poliitiline ajalugu #66 Kreeka poliitiline ajalugu #67 Kreeka poliitiline ajalugu #68
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 68 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-05-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 9 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Maarja Peebo Õppematerjali autor

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

116
doc
Vanaaeg
168
doc
Ajaloo mõisted ja isikud tähestiku järgi
28
pdf
Geograafilised olud ja nende mõju kreeka tsivilisatsioonile
52
doc
Vana-Kreeka
28
pdf
Kreeka ja hellenism
60
rtf
10nda klassi ajaloo konspekt
176
pdf
Ajalugu 1 õppeaasta konspekt
88
rtf
Ajalugu 1-õppeaasta konspekt 10-kl



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun