Kreeka poliitiline ajalugu (0)

Mait  Kõiv 
 
VANA-KREEKA. POLIITILINE 
AJALUGU 
 
 
Sisukord 
 
Pronksiaegne  Egeuse   tsivilisatsioon  .............................................................................. 3 
Minose  tsivilisatsioon  Kreetal  …………………………………………………………... 3 
Mükeene tsivilisatsioon ………………………………………………….……………… 5 
Tsivilisatsiooni langus …………………………………………………….…………….. 7 
 
Varane rauaaeg ja Arhailine periood (11. – 6. saj.) ………………….……………… 8 
Varane rauaaeg ehk Tume ajajärk (11. – 9./8. saj.) …………………….……………….. 8 
Uus tõus 8. sajandil …………………………………………………….….…………….. 8 
Kolonisatsioon Vahemerel ................................................................................................ 9 
Ühiskond ja  vaimuelu   arhailisel  perioodil. Linnriikide teke ….……………………….. 11 
Sparta  …………………………………………………………………………………... 14 
Ateena  ………………………………………………………………………………….. 16 
Kreeka linnad Itaalias ja Sitsiilias …………………………………………………….... 20 
 
Anatoolia  riigid: Früügia, Lüüdia ja Pärsia esiletõus ................................................ 21 
Früügia …………………………………………………………………………………. 21 
Lüüdia ………………………………………………………………………………….. 21 
Meedia riik ja Pärsia imperiumi kujunemine …………………………………………... 22 
 
Pärsia sõjad ..................................................................................................................... 24 
 
Klassikalise Kreeka  hiilgeaeg . Ateena demokraatia ................................................... 26 
Sparta ja Ateena vastasseis. Ateena  mereliit . Esimene Peloponnesose sõda ................... 26 
Ateena demokraatia  Periklese  ajal ................................................................................... 29 
 
Peloponnesose sõda (431 – 404) ja oligarhilised riigipöörded Ateenas ..................... 31 
Archidamose sõda (431 – 421) ….…………………………………………………...… 32 
Ateenlaste sõjaretk Sitsiiliasse ……………………………………………………….… 32 
Dekeleia sõda (413 – 404)  ja 411. ning 404. a. oligarhilisede riigipöörded Ateenas .… 33 
 
Vahelduvad hegemooniad 4. sajandi esimesel poolel ................................................. 37 
Sparta  hegemoonia  algus, Korintose sõda ja Kuningarahu ……………………………. 36 
Sparta langus,  Teeba  hegemoonia ja Ateena teine mereliit …………….……………… 38 
 
1 
 
Makedoonia  hegemoonia algus ..................................................................................... 41 
 
Aleksander Suure  maailmariigi  sünd ja  lagunemine  ................................................. 44 
Aleksander Suure sõjaretk …………………………………………….……………….. 44 
Kreeka riigid Aleksander Suure ajal ………………………………….………………... 47 
Diadohhide sõjad ………………………………………………………………………. 49 
 
Sitsiilia  ja Lõuna-Itaalia  klassikalisel  ning varahellenistlikul perioodil. Sõjad 
Kartaagoga ..................................................................................................................... 51 
Sitsiilia türannid 5. sajandi algul ja sõda Kartaagoga ……………….…………………. 51 
Kartaago  uus  pealetung  ja  Dionysios  I türannia …………………….…………………. 52 
Kaoseajajärk ja Timoleoni  triumf  ………………………………….…………………... 54 
Agathoklese türannia …………………………………………………………………... 56 
Pyrrhos ja Lõuna-Itaalia alistamine  Rooma  ülemvõimule ……….…………………….. 57 
Sitsiilia allutamine Roomale ............................................................................................ 58 
 
Hellenistlik maailm ........................................................................................................ 59 
Ühiskond ja  riiklus  ………………………….………………………………………….. 59 
Ptolemaioste  Egiptus  ……………………….…………………………………………... 61 
Seleukiidide  riik …………………………….………………………………………….. 63 
Pergamon …………………………………….………………………………………… 64 
Makedoonia ja Kreeka ………..……………….……………………………………….. 64 
Rooma  ülemvõimu algus Kreekas …………….……………………………………….. 66 
 
 
2 
Pronksiaegne Egeuse tsivilisatsioon 
 
 
Kreekas  algas  põlluharimine  VII  aastatuhandel,  seega  vaid  natuke  hiljem,  kui 
Anatoolias,  kust   viljelusmajanduse   tõenäoliselt  ka  tõuke  sai.  Kas  see  tähendas  ka 
põlluharimist  tundva  elanikkonna   migratsiooni   Anatooliast  Balkani  poolsaarele,  pole 
teada.  Peamine  põlluharimispiirkond  Kreekas  oli  esialgu  Tessaalia  (Põhja-Kreeka),  kus 
järgnevalt  tõusid  suuremate  asulatena  esile  Sesklo  ja  Dimini.  Kuid  juba  samal  VII 
aastatuhandel  harisid  põldu  ka   Kreeta   elanikud  ja  sai  alguse  asustus  Knossoses.  IV 
aastatuhandel levis üha enam vasekasutus ja III aastatuhandet loetakse Egeusel, nii nagu 
Ees-Aasiaski, juba varaseks pronksiajaks. 
Varasel  pronksiajal tõusis Kreeta kõrval Lõuna-Kreeka ja Egeuse saarte – Küklaadide 
–  jõukus,  Tessaalia  suhteline  tähtsus  seevastu  langes.  Kindlustatud  asulad  kesksete 
pealikuelamutega,  näiteks  Anatoolia  loodeosas  esile   kerkinud    Trooja   ja  kahekordne 
kivikatusega  Lerna  residents  Lõuna-Kreekas,  annavad  tunnistust  arenenud  sotsiaalsest 
hierarhiast.  Mitmed  suuremad  asulad  olid  tekkinud  ka  Kreetal,  nende  seas  jätkuvalt 
tähtsaim   Knossos .  Küklaadidel  kujunes  omapärane  regionaalne  kultuur,  mida 
iseloomustavad  kivist  inimfiguurid  (nn  iidolid),  Kreetalt  leitud  ida  päritolu  esemed  aga 
osutavad  sidemetele  Süüria- Palestiina   ranniku  ja  Egiptusega.  Mitmel  pool  võeti 
kasutusele  savist  või  kivist   pitsatid ,  millele  Kreetal  hakati  III  aastatuhande  teisel  poolel 
graveerima  piltkirjamärke  –  nn  hieroglüüfkirja  (sootuks  erinevat  Egiptuse 
hieroglüüfidest). 
Sujuva arengu tsivilisatsiooni  suunas katkestas Mandri-Kreekat ja  Anatoolia  lääneosi 
tabanud  langus  23.  –  21.  sajandil.  Troojas  nõrgenes   ajutiselt ,  Lerna  kindlustatud 
pealikuresidents aga purustati sootuks ja selle kääpaga kaetud  varemete  ümber kerkisid 
nüüd ühe-kahe ruumiga  elamud   varasemast  erineva tagasihoidliku leiumaterjaliga.  Kõik 
see   viitab   kultuurikatkestusele,  mida  traditsiooniliselt  on  seletatud  indoeurooplaste, 
täpsemalt  kreeklaste  esivanemate  sissetungiga.  Sõltumata  sellest,  millest  kõnealune 
purustused   tingitud  (indoeurooplaste  sissetungi  teooriat  pole  suudetud  ei  tõestada  ega 
ümber  lükata),  ei  puudutanud  need  Kreeta   saart ,  kus   katkematu   areng  viis  peagi 
tsivilisatsiooni tekkele. 
 
Minose tsivilisatsioon Kreetal.  
III  –  II  aastatuhande  vahetusel,  mida  loetakse  üleminekuks  varaselt  keskmisele 
pronksiajale,  arenesid  Kreeta  suuremad  asulad  lossikeskuseid  ümbritsevateks  linnadeks. 
Kolm  tähtsamat  nende  seas  olid  Knossos,  Phaistos  ja  Mallia  –  kõik  enamvähem  saare 
keskosas.  Kuna  hilisemas  Kreeka  pärimuses  kajastus  Kreeta   muistne    hiilgus    Knossose  
legendaarse kuninga Minose valitsusajana, siis on Kreetal puhkenud tsivilisatsioon tuntud 
Minose (või Minoilise) tsivilisatsiooni nime all.  
Kreetalased  kasutasid  kirja:  nii  juba  III  aastatuhande  lõpul  kujunema  hakanud 
hieroglüüfkirja  kui  ka  hilisemat  piltmärkidega  täiendatud  silpkirja  –  nn  lineaarkirja  A 
(eristamaks  seda  veel  hilisemast   kreekakeelsest   lineaarkirjast  B).  Keel  mida  kõneldi  on 
meile tundmatu ja tekstid,  mille  hääldus  lineaarkirja  A puhul küll  enamvähem aimatav, 
seetõttu  arusaamatud.  Selge  on  ainult,  et  tegu  polnud  kreeka  keelega,  mis  näitab,  et 
toonased  kreetalased  polnud   kreeklased .  Kuna  tekstidest  tänini  aru  ei  saada,  siis 
põhinevad  meie  teadmised  Kreeta  tsivilisatsioonist  ainult   arheoloogia   andmetel.  Kuid 
 
3 
varaste  losside ja linnade osas pole  needki  eriti rikkalikud, sest  hilisemad  ehitusfaasid on 
varasema  suures  osas  hävitanud.  Samas  on  selge,  et  savitahvlid  lineaarkirjatekstidega 
kujutasid  endast arvedokumente, mis näitab  losse  bürokraatlike majapidamiskeskustena. 
Nende  valitsuskorraldusest  või  valitsejatest  ei  tea  me  midagi.  Kuid  pole  kahtlust  et 
keetalased suhtlesid idamaadega, kust  hangiti  luksusesemeid, aga tõenäoliselt ka metalli. 
Kreetal  arvestatavad  metallileiukohad  puudusid,  vaske  võis  saada   Kreekast   ja  Egeuse 
saartelt,  kuid  pronksi  jaoks  tarvilikku  tina  tuli  hankida  tõenäoliselt  Aasiast  ja  kulda 
Egiptusest. 
U.  1700.  a.  hävisid   varased   lossid  maavärina  tagajärjel  ja  nende  kohale  püstitati  nn 
Uued  lossid,  mille  varemed  nähtavad  tänapäevalgi.  Knossosele,  Phaistosele  ja  Malliale 
lisandusid   nüüd  veel   Kato   Zakro  idarannikul,  Galatas  Kesk-Kreetal  ja  tõenäoliselt  ka 
Chania saare lääneosas. Suurtele lossikeskustele ja neid ümbritsenud linnadele lisaks oli 
ka väiksemaid linnu ja arvukalt maamõisaid (nn villasid).  
Arhitektuurselt olid lossid üksteisele üsna sarnased. Kõik nad olid kindlustamata, nagu 
olid  seda  ka  neid  ümbritsenud  linnad,  mille  elanikkond  ulatus  tuhandetesse.  Kõigil 
lossidel  oli  põhja-lõuna  suunalise  ristküliku  kujuline  ja  tõenäoliselt  rituaalse 
funktsiooniga keskhoov, samuti läänepoolne lossiesine väljak – nn läänehoov. Vähemalt 
osal  juhtudest  täitis  see  ka  linna  keskväljaku  ülesannet.  Enamasti  paiknesid  keskhoovi 
lääneküljel  mahukad  varasalved,  tõenäoliselt  ümbruskonna  sõltuvalt  elanikkonnalt 
kogutud  andami  hoidmiseks. Lineaarkirjatahvlid (enamus neist pärineb uute losside ajast) 
osutavad  rangele  bürokraatlikule   kontrollile   selle  varumisprotsessi  üle.  Kuna 
eraldiseisvaid  templeid  polnud,  siis  tuleb  losse  pidada  ka  kultuskeskusteks  ja  arvata,  et 
andamikogumist aitasid sanktsioneerida  rituaalid . Losside arhitektuuris ja sisustuses leiab 
rituaalidele ka  viiteid  ning mitmed Knossose  freskod  kujutavad vaieldamatult rituaalseid 
stseene.   Teisalt   ilmneb  minoilises  kunstis  ja  arhitektuuris  ülikkonna  luksuslik   elulaad . 
Minoiline ikonograafia viitab naiste kõrgele sotsiaalsele positsioonile. Selle täpsustamine 
pole võimalik, kuid näib kindel, et kreetalaste panteonis olid  jumalannad   kesksel  kohal ja 
riituste  läbiviimisel  täitsid  tähtsat  rolli  preestrinnad.  Kindlasti  mängis  usus  olulist  osa 
härja  kultus  ja rituaalne härjavõitlus. 
Poliitilise  võimu  korraldusest  ei  tea  me  midagi  kindlat.  Arvatavasti  jagunes  Kreeta 
linnriikideks  eesotsas  losse  valitsevate  preesterkuningatega.  Knossos  oli  linnade  hulgas 
tõenäoliselt  suurim,  kuid  kas  sellega  kaasnes  võim  teiste  üle,  pole  teada.  Samas  pole 
kahtlust  toonaste  kreetalaste  ulatuslikest  väliskontaktides.  Kreetalaste  kohta  leidub 
tõendeid nii Egiptusest kui ka Ugariti tekstides ja on peaaegu kindel, et 17. – 16. sajandil 
Alam-Egiptust  valitsenud  hüksoslased  kasutasid  Kreeta  kunstnike  teeneid  (sellele 
viitavad   Kreeta-pärased  freskod  Avarise  lähedalt).  Eriti   tihedad   kontaktid  kujunesid 
Kreeka ranniku ja Egeuse saartega. Üks markantsemaid tõendeid selle kohta on Minose 
tsivilisatsioonist tugevalt mõjutatud, või koguni kreetalaste rajatud, Akrotiri asula  Thera  
( Santorini ) saarel. Asula on üsna hästi säilinud, sest jäi saarel aset leidnud vulkaanipurske 
tõttu   vulkaanilise   tuha  alla.  Kas  see  katastroof  leidis  aset  u.  1500.  a.,  nagu  pikka  aega 
arvatud,  või  u.  1625.  a.,  nagu  viimasel  ajal  oletatud,  on  vaieldav,  nagu  on  vaieldav  ka 
selle mõju ümbruskonnale, sealhulgas Minose tsivilisatsioonile. 
Samal  ajal  tõusis  Kreekas,  suuresti  Minose  Kreeta  mõjul,  esile  Mükeene 
tsivilisatsioon.  Kreeta  rikkused  pidi  paratamatult  köitma  tugevnenud  kreeklaste 
tähelepanu.  Nagu  osutavad  15.  sajandi  keskpaiga  suured  purustused  Kreetal  ja 
lineaarkirja  A   asendumine   Knossoses  kreekakeelse  lineaarkisjaga  B,  vallutasid 
 
4 
kreeklased  Knossose  ning  koos  sellega  tõenäoliselt  ka  suure  osa   saarest .  Enamus  losse 
hävis,  kuid  jätkuvalt  jõukad  asulad  annavad  tunnistust  tsivilisatsiooni  püsimisest  ja 
Knossos säilitas kreeklaste võimu all oma endise hiilguse. Kreeka soost  valitsejad  võtsid 
koos  lineaarkirjaga  üle  ka  kreetalaste  bürokraatliku  lossimajanduse  (lineaarkiri  B  oli 
põhimõtteliselt  lineaarkirja  A  mugandus  kreeka  keelele,  mis  oli  tarvilik  lossimajanduse 
korraldamiseks).  Samal  ajal  valitsesid  nad  Knossosest  lähtuvalt  suurt  osa  Kreetast 
(täpsemad võimupiirid pole siiski teada). Teine kreeka dünastia võis olla võimul Chania‟s 
saare lääneosas. Kreeta oli nüüd osa kogu Egeust hõlmavast Mükeene tsivilisatsioonist. 
Kui  kaua  Knossose  hiilgus  kreeklaste  võimu  all  püsis,  pole  kindlat  teada.  Osa 
asjatundjaid  dateerib  Knossose  languse  14.  sajandi  esimesse  poolde,  teised  aga  13. 
sajandisse. Ka languse põhjused on selgusetud. Lineaarkirjatahvlite puudumine järgnenud 
perioodil  näitab  administratiivse  lossimajanduse  lõppu,  mis  lubaba  oletada  riikluse 
katkestust  Kreetal.  Kuid  Knossoses  oli  edaspidigi  asustatud.  Püsis  ka  arheoloogilise 
kultuuri tüüp, kuigi märksa madalamal tasemel.  
 
Mükeene tsivilisatsioon.  
Pärast III  aastatuhande  lõpu  tagasilangust  jäi  Kreeka  oma  arengult  Minose  Kreetaga 
võrreldes  sajanditeks  tahaplaanile.  Uuest  tõusust  annavad  selget  märku  alles  17.  –  16. 
sajandi  Mükeene  ülikuhauad  (hiljem  rajatud  lossi  alal  paiknev  nn  hauaring  A  ja  veidi 
varasem  hauaring  B  eelmisest  pisut  eemal).  Rikkalike  hauapanuste  hulgas  oli  arvukalt 
võõrast päritolu luksusemeid – sealhulgas Kreeta-pärane härja pea ja  kullast  surimaske – 
mis  näitavad toonaste ülikute tihedaid   sidemeid   Kreetaga, kuid osutavad ka võimalikele 
kontaktidele  Lähis-Ida  maade,  eriti  Egiptusega.  Hauasteelidel  kujutatud  hobukaarikud 
tõendavad,  et  neil  sajandeil  Lähis-Idas  võimust  võtnud  uudne  võitlusviis  oli  tuntud  ka 
Kreeka  aristokraatlidele.  Toonaste  mükeenlaste  etnilise   kuuluvuse   kohta  otseseid 
tõendeid pole, kuid ei näi kahtlust, et tegu oli kreeklaste esivanematega. 
Kiire  areng  ja  tugev  Kreeta  mõju  jätkusid  15.  sajandil.  Just  sel  ajal  vallutasid 
kreeklased  Knossose  ja  võtsid  kasutusele  lineaarkirja  B.  Tõenäoliselt  kujundasid 
minoilised mõjud ka Kreekas kujunenud riikluse tüüpi. 14. sajandist alates esile kerkinud, 
sageli  kindlustatud,  lossides  kasutati  samuti  lineaarkirja,  mille  dokumentide  järgi 
otsustades olid need bürokraatlikult korraldatud majandusega väikeriikide keskused, nagu 
varasemad  Kreeta  lossidki  (ja  võibolla  veel  tol  ajalgi  püsiv  Knossos).  Kõige 
silmapaistmavad,  hiiglaslikest  kiviplokkudest  laotud  nn  kükloopilistest  müüridest 
ümbritsetud  lossid  –  Mükeene  ja  Tiryns  –  rajati  Peloponnesose  poolsaarel  (Lõuna-
Kreekas),  varasema  Lerna   naabruses .  Kuid  losse  ja  kindluseid  oli  mujalgi:  Pyloses 
Peloponnesose  lääneosas  (sellest  kindlustamata  lossist  on  leitud  lõviosa  väljapool 
Knossost  pärinevatest  lineaarkirja  B  dokumentidest),  Ateena  akropolil  (kus  sellest 
hilisema ehitustegevuse tõttu suurt midagi pole säilinud),  Teebas  (kus loss jääb tänapäeva 
linnakeskuse  alla),  Orchomenoses  ja  tõenäoliselt  Jolkoses  (Põhja-Kreekas  Tessaalia 
maakonnas ).  
Losside   sisustus ,  kaunistused  ja  paljud  jooned  materiaalses  kultuuris  olid  selgelt 
inspireeritud  Minose  kultuurist,  mis  koos  kreeklaste  kirja  ja  lossimajanduse  Kreeta 
päritoluga  lubab  näha  Mükeene  tsivilisatsioonis  Minose  tsivilisatsiooni  mugandust 
Kreeka  ühiskonnas  ja  käsitada  mõlemat  kokku  ühtse  Egeuse  tsivilisatsioonina.   Teiselt  
poolt  osutavad   kindlustused   ja  relvaleiud  Kreeka   aristokraatia   märgavalt  suuremale 
sõjakusele  võrreldes  Minose  Kreeta  vähemalt  näiliselt  rahumeelse  ja  pigem  rituaalidele 
 
5 
orienteeritud  ülikkonnaga.  Ühiskonna  tüüp  pidi  Kreekas  ja  Kreetal  seega  teatud  määral 
erinema. Kreeklaste matusekombedki polnud kreetapärased: kui Kreetal monumentaalsed 
hauakambrid   puudusid,  siis  Kreeka  valitsejaid  maeti  maeti  suurejoonelistesse  kivist 
kuppelhaudadesse,  nn  tholostesse.  Kõige  rohkem  –  üheksa  –  on  neid  leitud  Mükeene 
kindluse  naabrusest.  Kreeka  keskuseid  eristas  Kreetast  ka  suuremate  linnade  puudus: 
losside  ümber  kujunenud  hajali  asustus  ei  andnud  siin  tõeliste  linnade  mõõtu  välja, 
mistõttu toonast Kreekat ei saa, Minose Kreetast erinevalt, pidada linnatsivilisatsiooniks. 
Lineaarkirja B tahvlite järgi otsustades valitses lossi kuningas – wanaks ( isand ) – kelle 
troonisaal  (nn   megaron ;  tuntud  arheoloogilisest  leiumaterjalist)  paiknes  lossi 
arhitektuurses keskmes.  Kuningale  assisteeris nähtavasti väepealik – lawagetas. Teada on 
ka kohalikud ülemad  basileused  (hilisemas kreeka keeles tähendas see termin kuningat) 
ja küllalt üksikasjalik võimuhierarhia, mille vahendusel lossiadministratsioon töötegijaid 
kontrollis. Vabade või poolvabade inimeste kõrval töötas lossi alluvuses ka palju orjatare. 
Lossile alluvail  kogukondadel  oli omavalitsusõigus.  
Lineaarkirjadokumentidest  ei  selgu  aga  midagi  poliitilise  ajaloo  sündmuste  kohta  ja 
selgusetuks  jääb  seegi,  kas  ja  mil  moel  lossid  üksteisele  allusid.  Arhitektuuri,  eriti 
kuppelhaudade  monumentaalsuse  järgi  otsustades  paistab  Mükeene  teiste  seas  kõige 
silmapaistvam.  Hilisem  Kreeka  kangelaspärimus,  mille  juured  ulatuvad  tõenäoliselt 
Mükeene  perioodi,  kujutas  losse  sõltumate  dünastiate  keskustena,  kuid  pidas  siiski 
Mükeene  kuningat  vähemalt  teatud  hetkel  kõigi  kreeklaste  juhiks.  Paraku  pole  selle 
põhjal  võimalik  kindlalt  otsustada,  kas  Mükeene  kuningad  ka  tegelikult  teiste  üle 
valitsesid,  või  milles  nende  ülemvõim  täpsemalt  avaldus,  või  jagunes  toonane  Kreeka 
sõltumatuteks väikeriikideks.  
Sõltumata sellest, mitu dünastiat Kreekas üheaegselt valitses, ei näi kahtlust, et Egeuse 
mere  saared, sealhulgas  Kreeta, olid kreeklaste võimu all.  Kreeklased suhtlesid tihedalt 
ka Süüria-Palestiina rannikulinnade ja Uue riigi aegse Egiptusega. Amenhotep III lähetas 
14.  sajandi  esimesel  poolel   Kreekasse   tõenäoliselt  koguni  oma  saatkonna.  Anatoolias 
puutusid  kreeklased  kokku  Hetiidi  impeeriumiga,  mille  kuningliku  arhiivi  tekstides 
korduvalt nimetatud läänepoolset ja osalt meretagust riiki Ahhijawa‟t on sageli, ja küllalt 
tõenäoliselt,  samastatud  Kreekaga  (saamastamine  põhineb  Ahhijawa  nime  sarnasusel 
“ahhailaste” nimetusega, mida hilisema kangelaseepika kasutas varaste kreeklaste kohta). 
Kreeklaste  kontaktid  ulatusid  ka  Vahemere  lääneossa,  kust  tõenäoliselt  hangiti  eeskätt 
metalle . 
Omaette   probleemideringi  moodustavad  kreeklaste  suhted  Troojaga  Dardanellide 
väina juures Anatoolia looderannikul. Trooja tõusis II aastatuhande esimesel poolel taas 
esile  tugeva  keskusena,  mille  hiilgeaeg  langes  15.  –  13.  sajandisse,  seega   samasse  
perioodi Mükeene tsivilisatsiooni hiilgusega. Tugevat kindlust ümbritses nüüd arvatavasti 
ka  linn,  mille  suuruse  ja  asustustiheduse  üle  vaieldakse.  Kreeka  kangelaspärimuse 
kohaselt  vallutasid  kreeklased  Trooja  pärast  kümneaastast  piiramist  Mükeene  kuninga 
Agamemnoni juhtimisel. Arheoloogia osutab, et Trooja  purunes   vähemalt kahel korral  – 
13.  sajandi  keskpaiku  ja  12.  sajandi  algul  –  kuid  paradoksaalsel   kombel   pole  kumbagi 
purustust  lihtne  sobitada  kreeklaste  väidetava  sõjaretkega.  Esimesel  korral  oli  häving 
tõenäoliselt tingitud maavärinast ja teisel korral langes see aega, mil Kreeka losse  endid  
tabas  ootamatu  katastroof. Nii pole Trooja sõja ajaloolisust võimalik tõestada. 
 
 
 
6 
Tsivilisatsiooni langus.  
Egeuse  tsivilisatsiooni  langus  on  osa  1200  a.  paiku  alanud  ja  kogu   Vahemeri    idaosa  
tabanud vapustuste  ahelast , mis ajalookirjanduses tuntud “mererahvaste sissetungi” nime 
alla (Egiptuse vaarao  Ramses  III tekstides kasutatud nimetuse järgi). Kust need “ rahvad ” 
pärinesid  ja  kas  tegu  oli  ühe  kompakstse  migratsioonilaine  või  senise  riikidesüsteemi 
lagunemisest  tingitud  ja  üksteisega  nõrgalt  seotud  liikumistega  eri  piirkondades,  pole 
selge.  Kõige  varem  ilmnesid  vapustused  Kreekas,  peagi  ka  Anatoolia  sisealadel 
Vahemere  idarannikul,   tuues   kaasa  Hetiidi  impeeriumi  languse  ja  purustusi  Süüria 
rannikulinades, kuni röövivad rahvarühmad purustati Ramses III poolt Egiptuse piiridel. 
Kreekas  tabasid  1200.  a.  paiku  purustused  mitmeid  losse,  millest  mõned  –  näiteks 
Pylos  ja  Teeba  –  jäeti  seejärel  maha.  Mükeenes  ja  Tirynsis  aga  püsis  küllalt  jõukas 
asustus veel sadakond aastat. Umbes samal ajal purustati ka Trooja. Ei ole üheselt selge, 
kas  ründajad  lähtusid  väljapoolt  või  oli  tegu  pigem  kreeklaste  endi  ja  lähinaabrite 
vaheliste konfliktide tulemusega. Kuigi Mükeenes, Tirynsis ja mõnedes muudeski Kreeka 
piirkondades  ei   toonud   nad  kaasa  tsivilisatsiooni  lõplikku  langust,  pole 
lineaarkirjatahvleid  hilisemast  ajast  enam  leitud,  mis  osutab  bürokraatlikult  korraldatud 
lossimajanduse lõpule. Lõplik allakäik saabus aga alles 1100. – 1050. a., mil ka Mükeene 
ja Tiryns uute purustuste järel maha jäeti. Nii  asustustihedus  kui ka materiaalse kultuuri 
tase langes drastiliselt.  
Hilisema  kreeka  pärimuse  järgi  põhjustas  Mükeene,  Tirynsi,  Pylose  ja  Teeba 
dünastiate  languse  doorlaste   sissetung   Kesk-Kreekast  Peloponnesose  poolsaarele  ja 
mõned  teised  sellega  seonduvad  ränded.   Doorlased ,  keda  pärimuse  järgi  juhtisid 
Heraklese   järeltulijad,  olid  üks  kreeka  murdegruppe,  mis  näitab,  et  pärimus  kujutas 
toonaseid  rändeid  kreeka  hõimude  piirkonnasisese  ümberpaiknemisena.  Osa  doorlasi 
rännanud  Peloponnesoselt  edasi  Egeuse  mere  lõunapoolsetele  saartele,  sealhulgas 
Kreetale. Doorlaste sissetung omakorda olevat põhjustanud  varem  valitsenud dünastiate 
pagemise  Kreekast  Anatoolia  läänerannikule,  mille  aristokraatlikud  suguvõsad  olid 
hiljem veendunud, et põlvnevad muistsetest Mükeene ja Pylose valitsejatest. Paraku pole 
selge, millisel määral kreeklaste pärimuslik pilt muistse kangelasajastu langusele viinud 
rännakutest tõele vastab.  
Mükeene  tsivilisatsiooni  langus  tähistas  Kreeka  ajaloos  teatud  kultuurikatkestust. 
Tsivilisatsiooni uus esiletõus leidis aset alles 9. sajandist alates. 
 
 
 
 
7 
Varane rauaaeg ja Arhailine periood (11. – 6. saj.) 
 
 
Varane rauaaeg ehk Tume ajajärk (11. – 9./8. saj.).  
12.  –  11.  sajandi  katastroofilaine  tegi  Mükeene  perioodi  riikidele  lõpu:  lossid  jäeti 
maha,  lineaarkiri   kadus   käibelt  (ainult  Küprosel  püsis  ta  veel   sajandeid ),  elanikkonna 
arvukus  ja  ühiskonna  sotsiaalne  kihistatus  vähenes  drastiliselt  ning  varem  tihedad 
kontaktid  idamaadega  kahanesid  miinimumini.  Kirjalikke   allikaid   sellest  ajast  ja 
järgnevatest  sajanditest  meil  pole,  kui  mitte  arvestada  väheseid  müüdilaadseid   lugusid  
sootuks  hilisematelt  antiikautoritelt.  Arheoloogilise  leiumaterjali   tagasihoidlikkus   aga 
maalib  pildi  toonasest  Kreekast  kui  üsna  hõredalt  asustatud  ja  lihtsakoelise 
ühiskonnakorraldusega  maast.  Kui  Mükeene  perioodil  oli  Kreeka  lossid  oma 
materiaalselt  kultuurilt  täiesti  võrreldavad  Süüria  ja  Palestiina  keskustega,  siis  nüüd  oli 
vahe  tohutu.  Peamise  leiumaterjali  toonasest  Kreekast  moodustab  abstraktses 
geomeetrilises stiilis maalitud  keraamika  (milles eristatakse varasemat protogeomeetrilist 
ja  hilisemat  geomeetrilist  stiili),  mis  on  andnud  alust  nimetada  ajajärku  arheoloogilises 
mõttes  ka  geomeetriliseks   perioodiks .  Samas  hakati  Kreekas,  nagu  mujalgi  Vahemere 
idaosas,  11.  sajandist  alates  üha  enam  kasutama  rauda.  Otsustavat  mõju  ühiskonna 
arengule raua kasutuselevõtul esialgu ilmselt polnud. 
Kogu  languse  juures  pole  aga  alust  arvata,  et  kultuuriline  järjepidevus  Mükeene 
perioodiga oleks täielikult katkenud. Olgugi et erinevad murdegrupid olid teatud määral 
ümber  paiknenud,  oli  Kreeka  asustatud  sama  kreekakeelse  elanikkona  poolt.  Veidi 
hilisematest  eepostest  tuntud  kangelaspärimus  näitab,  et  rahva  hulgas  püsis  mälestus 
Mükeene perioodist kui muistsest kangelasajast. Võib arvata, et seda pärimust säilitasid 
eeskätt jõukamad perekonnad, kes tõenäoliselt lugesid end  muistsete  kangelaste otsesteks 
järeltulijateks.  10.  sajandist  peale  osutab   arheoloogiline   leiumaterjal  erinevustele 
ülikuperede ja lihtinimeste matusekommetes. Nii on 10. sajandi Euboia saarelt Lefkandi 
asulast leitud suurejooneline ülikumatus (mees koos naise ja  hobustega ) suures piklikus 
hoones ,  mis  võibolla  rajati  nimelt  matusepaigaks.  Euboia  saar  oli  Ateena  ümbruse  ja 
Argose    tasandiku   (Mükeene  ja  Tirynsi   asupaik )  kõrval  üldse  jõukamaid  piirkondi 
toonases  Kreekas  ja  Euboia  meremehed  nähtavasti  peamised  ühendusepidajad 
idamaadega. 
Kuigi meie teadmised antud ajajärgust on kirjalike allikate puuduse ja arheoloogilise 
leiumaterjali tagasihoidlikkuse tõttu napid (sellest ka nimetus “tume ajajärk”), on põhjust 
arvata,  et  sel  perioodil   leidsid   aset  olulised  muutused  Kreeka  ühiskonna  struktuuris. 
Mükeene  perioodi  bürokraatlikult  korrladatud   hierarhiline   lossiühiskond  oli  kokku 
varisenud ja  ilmet  võtsid varasemast erinevad ühiskondlikud suhted. Järgnenud arhailisel 
perioodil arenesid siit välja Kreeka tsivilisatsioonile iseloomulikud  linnriigid . 
 
Uus tõus 8. sajandil.  
9. sajandist peale suhtlesid kreeka meremehed – eeskätt Euboia saare elanikud – taas 
tihedamalt   idamaadega,  millest  annab  märku  nii  Süüria   rannikule   tekkinud  kreeklaste 
asula  (tänapäeva  Al  Mina  Türgi  territooriumil  Süüri  piiri  juures)  kui  ka  Kreeka 
ülikuhaudadest leitud ida päritolu esemed või nende imitatsioonid. Ilmselt vajasid Kreeka 
ülikud  ida  päritolu  luksusesemeid  eeskätt  oma  sotsiaalse  positsiooni  rõhutamiseks. 
Arheoloogia näitab ka elanikonna arvukuse kiiret kasvu 8. sajandil. Mitmel pool hakkasid 
 
8 
tekkima   väiksema  linna  mõõtu  asulad,  mille  seas  olid  olulisemad  Smyrna  (tänapäeva 
Izmir)  ja   Mileetos   Väike- Aasia   rannikul,  Knossos  Kreetal,  Chalkis  ja  Eretreia  Euboia 
saarel,  Ateena,   Korintos   ning   Argos   Kreeka  mandriosas  jt.  Rajati  esimesed 
tagasihoidlikud  savitellistest  puusammastega  templid  (silmapaistvaim  neist   Hera   tempel 
Samose  saarel)  ja  tõusid  esile  varsti  üle-Kreekalise  tähtsuse   omandanud   pühamud 
Olümpia  ja   Delphi   (kummaski  tol  ajal  veel  templit  polnud).  Tõenäoliselt  algasid 
Olümpias ka nelja aasta tagant  peetavad  spordipidustused, mis  arhailise  perioodi jooksul 
kujnesid  kogu  Hellast  (kreeklastega  asustatud  ala)  ühendavaks  suurürituseks.  Sajandeid 
hiljem koostatud olümpiavõitjate nimekiri ulatub tagasi  aastasse  776. Kas see annab alust 
dateerida  olümpiamängude  algust  täpselt  sellesse  aega,  on  ülimalt  vaieldav,  kuid 
regulaarsete pidustuste algusele kõnealusel perioodil võib see viidata küll.  
Hoogustusid  ka  kreeklaste  mereretked  lääne  suunas  –  peamiselt  Itaaliasse,  kus 
meelitasid Etruuria (etruskide ala) ja  Elba  saare  metallileiukohad.  Siingi  olid esimestena 
kohal euboialased, kes arvatavasti sõlmisid  etruski  ülikusuguvõsadega sõbralikud suhted, 
mis  aitasid   kaubelda   ja   tagasid   ligipääsu  ihaldusväärsele  toorainele.  8.  sajandi  esimesel 
poolel tekkis tänapäeva Naapoli lähedal Ischia ( toona  Pithekussai) saarel suur kreeklaste, 
peamiselt  euboialaste  asula,  mis  tõenäoliselt  toimis  lähtepunktina  Itaalia  rahvastega 
kauplemisel.  
Tegemist  oli  perioodiga,  mil  ka   foiniiklased   Vahemere  lääneosas  oma   kolooniaid  
rajasid,   otsides   metallileiukohti  nagu  kreeklasedki.  Tihe   kokkupuude   nende  rahvaste 
vahel  oli  seega  vältimatu  ja  kreeklased   langesid   foiniiklaste  vahendusel  ida  kultuuri 
tugeva mõju alla. Varaseim märk sellest mõjust on  foiniikia  tähestiku ülevõtmine. Selle 
aeg  on  vaieldav.  Kuid  kindel  on,  et  8.  sajandi  keskpaiku  kreeklased  juba  kasutasid 
tähestikku, ja võib arvata, et see võeti kasutusele vähemalt pool sajandit varem. Seejuures 
ei  koopeerinud  kreeklased  foiniikia  tähestikku  mehaaniliselt,  vaid  muutsid  22 
konsonantmärgist osa vokaalideks ja lisasid  omalt  poolt veel mõned tähed (mõne sajandi 
jooksul välja kujunenud klassikaline kreeka tähestik koosneb 24 tähest). Tulemuseks oli 
teadaolevalt  esimene  peaaegu  täiesti  foneetiline  kiri  inimkonna  ajaloos  –  selline,  mis 
võimaldas üles kirjutada enamvähem kõik kõnes ette tulevad häälikud. Suhteliselt lihtsalt 
õpitava alfabeedi (nimetus tuleb kahe esimese tähe “alfa” ja “beeta” järgi)  tundmine  levis 
kreeka  ühiskonnas  küllalt  kiiresti  ja  laialt  ega  muutunud  kitsa  kirjatundjate  grupi 
erioskuseks.  
Tähestikule  lisaks  oli  tugevaid  ida  mõjusid  tunda  ka  näiteks  kunstis,  kus  senine 
geomeetriline traditsioon vaasimaalis asendus 7. sajandil orientaalsete loomafiguuridega, 
millele  tasapisi  lisandusid  ka  realistlismi  taotlevad  inimkujutised.  Sel  nn  orientaalsel 
perioodil (7. sajand) Kreeka  kultuuriloos  sai alguse ka kreeka  monumentaalskulptuur , mis 
samuti lähtus idamaistest, arvatavasti eeskätt Egiptuse eeskujudest. 
 
Kolonisatsioon Vahemerel.  
Kui  8.  sajandi  keskpaigani  lähtusid  kreeklaste  mereretked  peamiselt  kaubanduslikest 
sihtidest, siis sajandi teisel poolel vallandus  ulatuslik väljaränne, mille käigus pandi alus 
kreeka püsiasustusele väljapool  senist   kodumaad . Kolooniate (kr k apoikia – kodu eemal) 
asukohtade  järgi  otsustades  olid  väljarändajad  nüüd  huvitatud  eeskätt  põlluharimiseks 
sobivast  maast.  Massilise  kolonisatsiooni  põhjust  tuleb  seega  otsida  Kreeka   emamaa  
suhtelisest ülerahvastatusest, millele viitab kaarheoloogiliselt tuvastatav elanikonna kasv 
8. sajandil. Oma osa mängisid tõenäoliselt ka Kreeka kogukondade sisemised vastuolud, 
 
9 
eriti  tülid  ülikute  vahel.  Hilisematest  allikatest  tuntud  lood  kolooniate  asutamisest 
räägivad  sageli  ikaldusest ja  näljast kodumaal, samiti koloonia  asutamisest kas kuriteos 
süüdistatu  juhtimisel  või  sisevõitluses  vastastele  alla  jäänud  kogukonnaliikmete  poolt. 
Enamuse  lugude  järgi  küsisid  väljarändajad  eelnevalt  nõu  Delphi  oraaklilt,  mis  sobib 
arheoloogia  andmetega  Delphi tähtsuse tõusust just 8. sajandi teisel poolel. 
Esialgu  said  kolonisatsiooni  peamiseks  lähtekohaks  Itaalia  ja  Sitsiilia  ning 
initsiaatoritena  paistsid  taas  silma  Euboia  elanikud.  Ischia  saare  euboialastest  asukad 
rajasid Kyme linna maismaal, tänapäeva Naapolist mõnikümmend kilomeetrit lääne pool. 
Ka  esimene  koloonia  Sitsiilias  –  u.  734.  a. rajatud  (kõiki  kolooniate  asutamisdaatumeid 
tuleb  võtta  ligikaudsetena)  Naxos  Etna  jalamil  –  oli  euboialaste  asundus.  Veidi  hiljem 
rajasid  euboialased  ka  Rhegioni  Itaalia  edelatipus  (Sitsiilia  vastaskaldal)  ja  Katane, 
Messina ning teisigi kolooniaid Sitsiilias. Kuid Sitsiilia suurima kreeka  linna Sürakuusa 
rajasid u. 733. a. väljarändajad Korintosest. Kreeka kolooniate rajamine Sitsiilias jätkus 
ka  7.  ja  6.  sajandil:  saare  lõunaranniku  suurima  linna  Akragase  asutasid   Rhodose   ja 
Kreeta elanikud 580. a. paiku. Kolonisatsiooni tagajärjel jagati enamus Sitsiilia  rannikust  
joonia   ja   dooria   murret  kõnelevate  kreeklaste  vahel  –  näiteks  Sürakuusa  ja  Akragas 
kuulusid doorlastele, euboialaste kolooniates räägiti aga joonia murret. Seevastu Sitsiilia 
lääneosas kindlustusid  foiniiklased  ja saare sisealad  jäid  veel  sajanditeks põliselanike  – 
sikelite, sikanite ja elüümlaste – võimu alla.  
Ka Itaalia lõunaranniku kolonisatsioon algas juba  8. sajandi lõpus ja jätkus järgmisel 
sajandil.  Suuremad  linnad  rajati  siin  Kroton  ja  Sybaris  ahhaialaste  poolt,  Taras  oli  aga 
spartalaste rajatis.  
Umbes  samal  ajal  hakkasid  kreeklased  koloniseerima  Egeuse  mere  põhjarannikut 
( Traakia  rannikut) ja Musta mere väinu. Väinades, nagu Mustal merelgi, kuhu kolooniate 
rajamisega  jõuti  tõenäoliselt  alles  7.  sajandi  keskpaiku,  oli  ülekaalukalt  aktiivseim 
Mileetose   linn.  Kuid  edasises  ajaloos  kõige  tähtsamaks  osutunud  asula  –  Byzantioni 
(tänapäeva   Istanbul )  –  rajasid  670.  a.  paiku  siiski  Megara  elanikud  Kesk-Kreekast. 
Mileetose  kolooniate  seas  Musta  mere  rannikul  tõusid  enim  esile  Olbia   Dnestri  
suudmealal, Pantikapaion Krimmis Kertši poolsaarel ja Sinope Anatoolia põhjarannikul. 
Ida suunas, kus võimutsesid tugevad riigid (Süüria,  Liibanoni  ja Palestiina  rannikualad  
olid toona Assüüria ülemvõimu all), polnud kreeklaste  massiline  kolonisatsioon võimalik. 
Kuid Egiptuse  vaarao Psammetichose  loal rajasid eri  linnadest pärit kreeka  kaupmehed  
Niiluse deltas Naukratise linna. Umbes samal ajal – 630. a. paiku – asutasid Thera saare 
elanikud  Kyrene  linna  Liibüas.  Läänepoolsete  kreeka  kolooniate  seas  tõusis  hiljem 
olulisena  esile  Väike-Aasia  rannikulinna  Phokaia  elanike  poolt  u.  600.  a.  paiku  rajatud 
Massalia. 
Kreeka   kolooniad   rajati  emamaast  sõltumatute  kogukondadena  ja  neist  kujunesid 
kiiresti emalinnadega võrreldavad linnriigid. Paljud neist ületasid peagi oma emalinnu nii 
suuruselt  kui  ka  tähtsuselt.  Kolooniatel  olid  emalinnaga  tihedad  ja  enamasti  sõbralikud 
suhted,  ühised  kombed  ja  kultused.  Vahel  oli  emalinnal  ja  koloonial  ka  ühine 
kodakondsus  (emalinna  kodanik  sai  kolooniasse  asudes  automaatselt  koloonia 
kodakondsuse  ja  vastupidi).  Teisalt  võtsid  kolooniad  vastu  asukaid  teistestki  Kreeka 
piirkondadest  peale  emalinna,  nii  et  konkreetse  emalinna  määratleminegi  võib  mõnel 
juhul olla küllalt kokkuleppeline.  
Kohalike  elanike  jaoks  olid  kreeklased  üldjuhul  vallutajad.  Teatud  määral  sõltusid 
suhted  kreeklaste  konkreetsetest  eesmärkidest  ja  kolonistide  ning  kohalike  jõudude 
 
10 
vahekorrast. Seal, kuhu kreeklased olid saabunud peamiselt kauplemise eesmärgil vajasid 
nad  häid  suhteid  kohaliku  ülikkonnaga.  Kuid  enamasti  olid  uusasukad  huvitatud 
põllumaast, mis  tavaliselt kohalike  valduses  ja tuli   neilt  ära  võtta. Koloonia algaegadel, 
kui  kreeklasi  oli  veel  vähe  ja  polnud  ei  piisavat  jõudu  ega  tungivat  vajadust  suurte 
maavalduste  järgi,  tuli  otsida  kohalikega  kokkulepet.  Kuid  uusasukate  lisandudes  aeti 
kohalikud  jõuga  minema  või  alistati:  mitmetes  kolooniates  –  teiste  seas  Sürakuusas  – 
sunniti osa kohalikest elanikest  orjadena  kreeklaste põlde  harima . 
 
Ühiskond ja vaimuelu arhailisel perioodil. Linnriikide teke.  
Ühiskonna  korraldusest tumedal ajajärgul on meil teada vähe. Nagu  eespool  öeldud, 
viitavad arheoloogia andmed suhteliselt vähe differentseeritud ühiskonnale. Loomulikult 
ei  välista  see  varanduslikke  erinevusi,  kuid  need  ei  saanud  olla  võrreldavad  varasemale 
Mükeene  perioodile  iseloomulikega.  Selged  tõendid  jõuka  ülemkihi  esilekerkimisest 
ilmnevad peamiselt tumeda ajajärgu teisel poolel ja eriti 8. sajandil. Esimesed kirjalikud 
allikad, mis ühiskonda üksikasjalikumalt  kirjeldavad  – Homerose ja Hesiodose eeposed –
, pärinevad tõenäoliselt 8. – 7. sajandist. Kuna Homerose eeposed ei  laula  oma kaasajast, 
vaid  ammuse  pronksiaja  sündmustest  (Trooja  sõjast  ja  selle  järelloost),  siis  on  nende 
põhjal  raske  teha   kindlaid   järeldusi  poeedi  kasaegse  ühiskonna  kohta.  Kuid  enamuse 
asjatundjate  meelest  kujutavad  nad  siiski  tahtmatult  oma   kaasaja   või  lähema  mineviku 
olmet ja ühiskondlikke olusid. Eeposte põhjal arvatakse, et tumeda ajajärgu ja 8. sajandi 
väikeseid  kogukondi,  mis  polnud  veel  jõudnud  riikliku  korralduseni,  juhtisid  enamasti 
piiratud  võimuga  kuningad  (basileus‟ed),  kes  pidid  arvestama  ülikute  nõukogu  ja 
vähemal  määral  ka  vabade  kogukonnaliikmete  koosoleku  arvamusega.  Järgneval  7. 
sajandil  oli  sedalaadi  kuningavõim  linnriikideks  arenevates  Kreeka  kogukondades 
kadunud.  Selle  asemel  valitses   linnriike   enamasti  kollektiivne  aristokraatia.  Mil  moel 
kuningavõim  aristoktaatiaga  asendus  ja  kuivõrd  eeposte  pilt  muistsest  kuningavõimust 
üldse ajaloolisele tegelikkusele vastab pole üheselt selge. 
Homerose ja Hesiodose eeposed  esitavad  ka varaseima tervikpildi kreeka religioonist. 
Meile ilmneb ülimalt inimlik panteon eesotsas pilvikeerutava piksejumala Zeusiga, kelle 
koda Olympose mäel on enamuse jumalate meelispaik. Homerosel on jumalate käitumise 
motiivid sageli inimestele raskesti mõistetavad ja taevased ei lähtu alati üldisest heaolust 
vaid oma egoistlikest huvidest. Seevastu Hesiodose uskumist mööda  kaitsevad  jumalad, 
eriti  Zeus , kindlalt inimlikke õigusnorme.  
Tumeda ajajärgu lõpul esile tõusnud aristokraatia (kr k aristos – parim; aristokratia – 
parimate  võim) domineeris kogu arhailise perioodi vältel. Eriti hästi ilmneb see arhailisel 
perioodil  õilmitsenud  kreeka  lüürikast,  mille  autorid  pärinesid  ülemkihi  hulgast, 
väljendasid  selle  meelsust  ja  kajastasid  oma  värssides  aristokraatlikku  elulaadi.  Kui  7. 
sajandil   kuulsust    kogunud   poeet  Archilochose  salvavalt   irooniline   ja  kohati 
traditsioonilisi  väärtusi  naeruvääristav  luule  oli  pühendatud  peamiselt  poeedi  isiklikele 
tunnetele  ega  puudutanud  otseselt  laiemad  ühiskondlikke   teemasid ,  siis  mitmed 
järgnenud   poeedid   –  teiste  seas  ka  Ateena  kuulus  seadusandja   Solon   (6.  sajandil)  – 
osalesid  aktiivselt  oma  kodulinna  poliitilises  elus.  Mõnegi  poeedi  värsid  kujutavad 
poliitilistest vastuoludest lõhestatud kogukondi, kus ülikute tülidele lisandusid vastuolud 
ülemkihi ja lihtrahva vahel. Nagu nähtub Soloni  luulest , ähvardas ülikute rikastumiskihk 
viia osa lihtrahva orjastamisele. 
 
11 
Suurmaavaldajatest  ülikute  kõrval  etendasid  ühiskonnas  olulist  osa  ka  keskmise 
jõukusega talupojad, kelle  igapäevaelu  ja   ellusuhtumine  on  meile kõige paremini tuntud 
sellest  kihist  pärit  poeedi  Hesiodose  vahendusel.  Loomulikult  oli  talupoegade  peamine 
tähelepanu  suunatud  põllutööle,  kuid  neil  tuli  paratamatult  etendada  oma  osa  ka 
kogukonna kaitsel. 7. sajandil kujunes järkjärgult kreeka linnriikide tüüpiline võitlusviis – 
hopliidifaalanks.   Raskelt   relvastatud   jalamehed   –   hopliidid   –  rivistusid  üksteise  taha 
asetuvaist  pikkadest tihedatest  viirgudest  moodustuvasse  lahingukorda  ehk  faalanksisse. 
Hopliitidena  võitlesid  kõik  kogukonnaliikmed  kel  oli  piisavalt  vara  raske  relvastuse 
hankimiseks, seega rikastele  ja  suursugustele  lisaks ka keskmise  jõukusega  mehed. See 
omakorda  tagas  keskmise  jõukusega  talupoegadele  poliitilise  kaalu  ega  lubanud 
suursugustel neid täiel määral oma tahtele allutada.  
Seetõttu kujunes kreeka  linnriik  ehk  polis  (see sõna tähistas algselt linna, kuid laienes 
varakult  ka  riiklikule  kogukonnale)  suhteliselt  tasakaalustatud  poliitilise  süsteemina. 
Juhtrolli  etendas  aristokraatia,  kelle  hulgast  moodustati  enamasti  eluaegsetest  liikmetest 
koosneva   nõukogu  (bule).  Võib  arvata,  et  just  aristokraatlikus  nõukogus  peeti  kõige 
tulisemad  vaidlused  ja  otustati  tähtsamad  riigiasjad.  Kuid  nõukogu  otsused  vajasid 
kogukonna  täieõiguslikest  liikmetest  ehk  kodanikest  (politai)  koosneva  rahvakoosoleku 
heakskiitu. Kodanikonna määratlus ja seega rahvakoosolekul osalejate ring oli eri polistes 
kindlasti erinev, kuid pole põhjust arvata, et hopliiditsensusele vastavad mehed sealt välja 
oleks  jäänud.  Võib  arvata,  et  mõnel  pool  koosnes   kodanikkond   ainult  maavaldajatest, 
teisal aga loeti kodanikeks tõenäoliselt kõiki kohalikku päritolu  vabu  mehi. Nõukogus ja 
rahvakoosolekul  otsustatu  täideviimiseks  valiti   rikaste   ja  suursuguste  seast  igal  aastal 
riigiametnikud . 
Poliseid tekkis Kreekas ja kolooniates sadu. Enamasti olid nad üsna väikesed – mõne 
tuhande elanikuga ja seega u. 1000 kodanikuga polis oli juba arvestatav jõud – ja nende 
keskused  ei  ületanud  tavaliselt  väikelinna  mõõtmeid.  Linnas  olid  pühamud, 
koosolekuplats  ( agora )  ja  sageli  ka   kindlus   mäekünkal  (akropolis).  Linnad  ise  olid 
mõnigi kord kindlustamata. Suurematest linnadest kujunesid aga rahvarohked ja vahel ka 
müüriga  ümbritsetud  asulad,  mille  elanikkond  küündis  arhailise  perioodi  lõpuks  juba 
paljudesse  tuhandetesse  ja  kus  põlluharijate  kõrval  asus  järjest  rohkem  käsitöölisi  ning 
kaupmehi.  Viimaste  ühiskondliku  staatuse  kohta  on  andmete   puudusel   raske  midagi 
kindlat öelda, ent kuna nende maine polnud eriti kõrge, ei saa neid lugeda ka ühiskonna 
ülemkihi hulka.  
Sellegipoolest  olid  mitmed  linnad  –  Korintos,  Mileetos  jt.  –  silmapaistvad 
kaubanduskeskused. Korintos oli 7. sajandil ka Kreeka silmapaistvaim keraamika tootja. 
6. sajandil tõusis käsitöö ja kaubanduskeskusena järjest enam esile Ateena, millest sai ka 
Kreeka  vaasimaali  ja  keraamika  tootmise  tähtsaim  keskus.  7.  –  6.  sajandi  vahetusel 
hakkasid Väike-Aasia kreeka linnad lüüdlaste eeskujul müntima raha (esimesed mündid 
on  meile  teada  Eefesosest)  ja  6.  sajandi  lõpuks  oli  müntimine  levinud  kogu  Kreeka 
maailmas Väike-Aasiast Itaalia ja Sitsiiliani. 
 Sisevastuolud  polistes  viisid  vahel  ka  relvakonfliktidele  ja  võimuhaaramistele,  mille 
tagajärjel  mitmetes  linnades  tõusid  võimule  ainuvalitsejad  ehk  türannid.  Sõnad  türann 
(tyrannos)  ja  türannia  (tyrannis)  on  arvatavasti  Anatoolia  päritolu  ja  võeti  kreeklaste 
poolt kasutusele  7.  sajandil. Esialgu tähistasid  need  lihtsalt tugeva  võimuga  valitsejat  ja 
monarhiat ,  ent  kuna  enamus  Kreeka  linnriike  ainuvalitsust  omaks  ei  võtnud  –  seda 
käsitati tavaliselt  normaalse riigikorra rikkumisena  –, siis omandasid  nad klassikaliseks 
 
12 
perioodiks  tauniva  tähenduse.  Türanniat  kui  vägivaldset  ja  halba  ainuvalitsust  hakati 
vastandama  kuningavõimule (basileia) kui  heale  ning seaduslikule monarhiale.  
On põhjust arvata, et varasemate türannide esiletõus ei tekitanud laialdast  vastuseisu . 
Aristokraatliku liidrina toetus türann ilmselt oma sõprus- ja kaaskonnale, ning kui  uskuda  
hilisemaid antiikajaloolasi, võisid mitmed neist arvestada lihtrahva poolehoiuga. Ilmselt 
suutsid  türannid  mõnigi  kord  sisekonfliktid  väevõimuga  lõpetada  ja  tagada  polise 
siserahu.  Kuid  võimu  hoidmine  olukorras,  kus  türanni  poliitilised  vastased,  keda  alati 
leidus,  ainuvõimuga  ei  leppinud,  nõudis  paratamatult  vägivalla  rakendamist,  muutis 
türannia  peagi  vastuvõetamatuks  kodanikkonna  järjest  suuremale  osale  ja  viis  tavaliselt 
valitseja vägivaldsele kukutamisele. 
Tüüpilise  näitena  võib  tuua  arhailise  Kreeka  ühe  silmapaistvama  polise  Korintose 
türannia.   Korintoses   olevat  8.  sajandist  peale  võimutsenud  suursugune  Bakchiaadide 
suguvõsa,  mis  657.  a.  paiku   kukutati   väepalikuna  tuntust  kogunud  Kypselose  poolt. 
Kypselos  olevat  ise  pärinenud  ema  poolt  Bakchiaadi  soost,  kuid  koondanud  rahva 
ülekohtuste  valitsejate  vastu  ja  tõusnud  Korintose   etteotsa .  Pärimuse  järgi  oli  ta  nii 
armastatud  valitseja, et ei vajanud isegi ihukaitset. Tema poeg Periandros (valitses u. 627 
– 587) aga olevat muutnud oma  võimu  hirmsaks türanniaks. Isilkikus elus ohjeldamatu 
(ta   tapnud   oma  naise  ja  kihutanud  poja  majast  välja),   sundinud   ta  korintlased  karmilt 
tööle,  keelates  neil  koguni  maja  ees   juttu   puhuda,  sest  kartnud,  et  plaanitsetakse  kurja 
tema  vastu.  Samas  oli  Periandros  võimas  valtseja  ja  Korintos  üks  tugevamaid  linnriike 
toonases  Kreekas.  Periandros  ehitas  välja  Korintose  sadamad  ja  olevat  lasknud  rajada 
laevade  üleveotee  Isthmose  maakitsusest,  teised  Kreeka  polised  kutsusid  teda 
vahekohtunikuks oma tülides ja tal olnud sõbrasuhted nii Mileetose toonase türanni kui 
ka Lüüdia kuningaga Anatoolias. Kuid korintlased  vihanud  Periandrost ja tema järeltulija 
kukutati  rahvaülestõusuga  võimult  (u.  585.  a.).  Seejärel  kehtestati  Korintoses  taas 
oligarhiline  riigikord , kuid Bakchiaadide võimu enam ei taastatud. 
Mitmetes  linnriikides  püüti  sisesegadusi  ja  ähvardavat  türanniat  vältida  seaduste 
üleskirjutamise  ning  seni  tavaõiguslike  normide  täpsema  sõnastamise  ja  tõhusama 
rakendamisega. Hilisemast pärimusest teame mitmeid poollegendaarseid seadusandjaid ja 
ka  raidkirjad  kinnitavad  seaduste  kirjapanekut  paljudes  linnades.  Teistest  rohkem  on 
arhailisi seadusandlikke raidkirjatekste leitud Kreetalt, kust pärineb ka mahukaim  meieni  
jõudnud  Kreeka  raidkirjaline  seadstekogu  –  Gortyni  koodeks  (raidkiri  pärineb  5. 
sajandist,  kuid  põhineb  varasemal  seadusloomel).  Varased  seadusandjad  sätestasid 
konkreetseid  karistusi  konkreetsete  kuritegude  eest,  piiritlesid  riigiametnike  õigusi  ja 
ülesandeid, reguleerisid omandi- ja pärimisõigust, kehtestasid luksuse piiranguid jne. Osa 
neist  –  näiteks ateenlane Solon  –  olevat püüdnud ka traditsioonilist  riigikorda  teadlikult 
muuta,  kuid  enamus  piirdus  nähtavasti   kehtivate   normide  üleskirjutamise  ja  selgema 
sõnastamisega.  Kõik  see  aitas  kaasa  kogukonna  autoriteedi  tugevnemisele  ja  riikluse 
kindlustumisele.  Perioodi  lõpuks  oli  paljudest  kogukondadest  arenenud  küllalt  kindla 
korraldusega ja kirjalikest  seadustest  juhinduvad linnriigid. 
Arhailisel  perioodil  said  alguse  ka  kreeka  teadus  ja  filosoofia.  Õigupoolest  kuulusid 
need valdkonnad esialgu lahutamatult ühte, sest hiljem filosoofideks nimetatud mõtlejad 
arutlesid  maailma  tekkimise  ja  korraldatuse  üle,  balanseerides  seejuures  mütoloogia  ja 
loodusteaduse piirimail. Tuntuimaks sai  Mileetose koolkond,  millele  6. sajandi esimesel 
poolel aluse  pannud   astronoom   ja  matemaatik  Thales  uskus, et maailm sai alguse  veest. 
Eefesosest  pärit   Herakleitos   (6.  –  5.  sajandi  vahetusel)  seevastu  arutles  rohkem  kõige 
 
13 
muutuvuse  ja  sisemise  vastandlikkuse  üle,  pidades  maailma  mõõdu  järgi  süttivaks  ja 
kustuvaks  tuleks.  Väike-Aasia  emigrandid  viisid  filosoofilise  arutelu  ka  Lõuna-Itaalia 
Kreeka  linnadesse.  Üks  neist,   Samoselt   Krotonisse   asunud   Pythagoras  (6.  sajandi  teine 
pool) kuulutas hinge taaskehastumist pärast surma ja õpetas, et maailm põhineb arvulistel 
vahekordadel.  Temast  sai  mõneks  ajaks  üks   Krotoni   linnriigi  juhte,  kelle  õhutusel 
vallutati  ja hävitati rikas naaberlinn Sybaris (u. 510. a.). 
 
Sparta.  
Peloponnesose  poolsaarel   Lakoonika   maakonnas  tekkinud  Sparta  riik  tõusis  juba 
arhailisel  perioodil  võimsaimaks  Kreekas.   Spartalased   olid  doorlased  ja  pärimuse  järgi 
tunginud Lakoonikasse Mükeene tsivilisatsiooni langusele viinud dooria rännaku käigus. 
Sellest  ajast  peale  olevat  neid  juhtinud  kaks  kuningasuguvõsa,  keda  mõlemat  loeti 
Heraklese järeltulijaiks. Sparta linn – õigemini neli küla, mis aja jooksul kokku kasvasid, 
kuid  mis  kogu  arhailise  ja  klassikalise  perioodi  jooksul  jäid  müüriga  ümbritsemata  – 
paiknes  Lakoonika  viljaka  tasandiku  põhjaserval  mägede  jalamil,  Eurotase  jõe   kaldal . 
Sealt lähtuvalt vallutasid spartalased, tõenäoliselt 8. sajandil, terve Lakoonika maakonna. 
Teiste  Lakoonika  kogukondade  liikmetest  said   perioigid   (kr  k  perioikos  –  see,  kes  elab 
ümbruskonnas),  s.  o.  isiklikult  vabad,  kuid  valitsevast  kogukonnast  sõltuvad 
mittekodanikud .  Perioigikogukonnad  olid  oma  siseasjades  küllalt  sõltumatud,  kuid 
kohustatud  andma  oma  sõjajõud  spartalaste  käsutusse.  Perioikide  hulgast  võrsusid  ka 
Sparta  käsitöölised.  Poliitilisi  õigusi  perioikidel  kui  mittekodanikel  polnud.  Lakoonika 
lõunarannikul paiknenud Helose elanikke aga perioikide hulka ei võetud – nad orjastati ja 
neist  said   heloodid   (heilotes  –  termin  võib  tähendada  “alistatuid”),  kes  sunniti  harima 
spartalaste põlde.  
8. sajandi lõpul ründasid spartalased ka läänepoolset naabermaakonda Messeeniat ning 
alistasid  sellegi.  7.  sajandi  keskpaiku  tõusid  messeenlased  Sparta  vastu  üles,  kuid  said 
lüüa. Selles  nn teises Messeenia sõjas  innustas  spartalasi  võitlema kuulus  lahingulaulik 
Tyrtaios, kelle värsid, mida spartalased hiljemgi au sees  pidasid , on ühtlasi esimesed, kus 
kujutatud  võitlust  hopliidifaalanksina.  Me  ei  tea,  milline  oli  messeenlaste  staatus  enne 
ülestõusu,  kuid  selle  mahasurumise  järel  suruti  neist  enamus  heloodistaatusesse  nagu 
varem Helose elanikudki.  
Messeenia  alistamis  järel   allus   spartalastele  kaks   maakonda   ja  nende  riik  oli  suurim 
Kreekas.  See  aitas  saavutada  6.  sajandil  hegemoonia  Peloponnesoses,  kus  kujunes 
peaaegu   tervet   poolsaart  hõlmav  linnriikide  liit.  Toona  oli  see  tuntud  kui 
“Lakedaimonlased  ja  nende  liitlased”,  tänapäeval  aga  nimetatakse  tavaliselt 
Peloponnesose  liiduks. Liitlased olid siseasjades  sõltumatud, kuid allusid  välispoliitikas 
tavaliselt Sparta juhtimisele. Teiste seas kuulus Peloponnesose liitu ka Korintos.  Liidust  
välja jäi ainult Sparta põlisvaenlane Argos.  
Vallutuste  tulemusel  moodustasid  täieõiguslikud  spartalased  ehk   spartiaadid ,  kelle 
hulka  kuulusid  jätkuvalt  ainult  Sparta  linna  ja  selle  lähiümbruse  elanikud,  tühise 
vähemuse riigi elanikkonnast. Nii perioike kui ka heloote oli neist märgatavalt rohkem. 
Kui  perioikide  lojaalsusele  võisid  spartalased  nähtavasti  enamvähem  kindlad  olla,  siis 
helootidest, ja eriti messeenlastest, võis  karta  halvimat. See sundis spartalasi teiste poliste 
kodanikest rohkem pöörama tähelepanu sisemisele julgeolekule, mis omakorda tõi kaasa 
spartale iseloomuliku ühiskonnakorralduse – nn  Lykurgose  korra – tekke. 
 
14 
Pärimuse  järgi  korraldas  Sparta  seadusandja   Lykurgos   riigi  juba  enne  Messeenia 
vallutamist. On vaieldav, kas Lykurgos on reaalne ajalooline isik või mütoloogiline kuju. 
Kummalgi  juhul ei saa välistada, et osa talle omistatust võttis ilmet juba enne  suuremaid  
vallutusi.  Kuid  kuna  süsteem   tervikuna   näib  lahendusena  vaenulike  alamate  suurest 
hulgast  tulenevale  ohule,  ei  saanud  see  välja  kujuneda  varem  kui  7.  –  6.  sajandil. 
Tõenäoliselt  on  tegu  pika  aja  jooksul  arenenud  korraldusega,  mis  üksikasjades  muutus 
veel klassikaliselgi perioodil.  
Lykurgose  korraldus  hõlmas  nii  politilist  kui  ka  sotsiaalset  süsteemi  ja  kodanike 
kasvatust.  Sparta  poliitiline  korraldus  võttis  arvatavasti  ilmet  suhteliselt  vara.  Kaks  eri 
suguvõsadest  kärit  kuningat  olevat  Spartalasi  juhtinud  doorlaste  sissetungist  peale. 
Hilisemal  ajal  seisnes  nende  ülesanne  peamiselt  sõjaväe  juhtimises  ja  mõnede 
kultustoimingute  täitmises.  Muus  osas  sõnastas  Sparta  poliitilise  korralduse  alused  nn. 
Suur  Rhetra  (ütlus,  seadus),  mille  Delphi  oraakel  olevat  koos  muude  seadustega 
Lykurgosele teada andnud. Rhetra  daatum  on vaieldav, kuid enamasti paigutatakse see 8. 
– 7. sajandisse. Rhetra käskis seada ametisse 30-liikmelise vanemate nõukogu –  geruusia  
(koosnes  suurtsugu  spartiaatide  seast  valitud  vähemalt  60- aastastest   eluaegsetest 
liikmetest),  mille  koosseisu  kuulusid  ka  kuningad, 
ja  pidada  regulaarselt 
rahvakoosolekuid, kus ettepanekutega astuksid esile  vanemad,  lõppotsuse aga  langetaks 
rahvas.  Rhetra  juurde  kuulus  aga  ka   klausel ,  et  kui  rahvas  räägib  valesti,  siis  lõpetagu 
vanemad koosoleku, mis ei lasknud rahvakoosolekul valitsejatele mittemeelepärast otsust 
vastu  võtta.  Pärimuse  järgi  olevat  selle  klausli  lisanud  kuningad  Messeenia  vallutamise 
ajal või vahetult pärast seda. Umbes samal ajal olevat hakatud igal aastal  valima  ka  viit  
kõrgemat  riigiametnikku  –  efoori  (ephoros  –  järelevaataja).  Erinevalt  geruusiast  võis 
efooriametisse  kandideerida  iga   spartiaat .  Klassikalisel  perioodil  olid  efooridel 
riigiasjades väge suured  volitused . 
Kõigil  Sparta  kodanikel  ehk  spartiaatidel  oli  õigus  osaleda  rahvakoosolekul. 
Spartiaadid  olid  tootvast  tööst  vabad  elukutselised  sõjamehed.  Neil  kõigil  oli  helootide 
poolt  haritud  jaosmaa  –   klaros   (jagu).  Osa  klaros‟test  paiknes  Lakoonikas,  osa 
Messeenias. Klaros tagas piisava sissetuleku, et relvastada end hopliidina, nagu  sellekski , 
et  anda  oma  panus  väeosana  toimiva  seltskonna  –  syssition‟i  (koossöögigrupi)  – 
ühissöömingute  varustamiseks.  Klaros‟e  kaotusega  (mida  klassikalisel  perioodil  küllalt 
sageli  ette tuli)  kaasnes  kodanikuõiguste  minetamine.  Kõik  spartiaadid  peale  kuningate 
pidid  läbi  tegema  riikliku  kasvatuse.  Riigi  kontroll  kodanike  üle  sai  alguse  kohe  sünni 
järel,  mil  füülide vanemad (füül  – phylon – oli kodanike alajaotus) vastsündinud poisid 
üle  vaatasid  ja  lubasid  neist  ellu  jätta  ainult  terved.  Seitsmendast  eluaastast  peale 
harjutasid  poisid  omavanuste  gruppides  ja  järelvaatajate  pilgu  all  karmides  tingimustes 
peamiselt  võitluseks  tarvilikku,  kuni  said  kahekümneselt  täisväärtuslikeks  sõjameesteks 
koos  õigusega  osaleda  rahvakoosolekul.  Kolmekümneselt  lisandus  õigus  saada  valitud 
riigiametisse. Umbes selles vanuses pidi spartiaadid ka peaaegu kohustuslikult abielluma. 
Kuid  oma  naiste  seltsis  veetsid  nad  vähe  aega,  sest  elu  jätkus  väeosa  juures  sõjaliste 
harjutuste tähe all.  
Ka tüdrukud tegid Spartas läbi ühiskondliku kasvatuse, mis jäi oma põhjalikkuselt ja 
karmuselt küll poiste omale alla. Muude Kreeka linnade väga patriarhaalse ellusuhtumise 
tautal paistsid Sparta naised silma kõrgema positsiooniga ühiskonnas. Tõenäoliselt aitas 
sellele kaasa nende suurem roll majapidamise korraldamisel, mis tingitud meeste pidevast 
eemalolekust. 
 
15 
Sõjalise  suunitlusega  kasvatus  ja  jätkuv  väljaõpe  ka  täiseas,  samuti   vapruse   ja 
distsipliini erakordselt kõrge hindamine, tegid  spartiaatidest parimad  hopliidid  Kreekas. 
6.  sajandist  peale  püsis  Sparta   armee    suuremates   lahingutes  pikka  aega  võitmatuna, 
millest  sai  Sparta  hegemoonia  kindel  tagatis.  Ühtlasi  kaasnes  spartalaste  militaarse 
elulaadiga  spartalik  ellusuhtumine,  mille  juurde  kuulus  lühike  –  lakooniline  –  jutt  ja 
põlgus  teiste  linnriikide  toretseva  elunautimise  vastu.  Kuid  laul,  tants  ja  pidustused 
polnud ka spartiaatidele võõrad, vaid seondusid tihedalt spartiaatide kasvatusega. Sparta 
meeste,  poiste  ja  tüdrukute  kooride  laul  ja  tants  oli  tuntud  kogu  Kreekas  ja 
võistulaulmised Sparta usupidustustel tõid kokku Kreeka kuulsamaid laulikuid.  Muusika , 
distsipliin ja võitlusvaim kuulusid Spartas lahutamatult ühte. 
Väliselt  taotles  Spartas   kehtinud   Lykurgose  kord  kõigi  spartiaatide  võrdsust 
(spartiaadid  nimetasid  end  võrdseteks  –  homoioi):  kõik  tegid  läbi  ühesuguse  kasvatuse, 
rikkuse demonstreerimist peeti taunitavaks,  kleros‟e müük oli kas keelatud või vähemalt 
taunitav  (tõendid on  vastukäivad),  ja rikastumise  vältimiseks olevat Lykurgos keelanud 
koguni  metallraha  kasutamise.  Ometi  oli  võrdsus  paljuski  näiline.  Nagu  ülal  öeldud, 
koosnes  geruusia  ainult  suursuguste  perede  liikmetest  ja  maa  müügi  takistamisest 
hoolimata  koondusid  spartaiaatide  maavaldused  järjest  enam  väheste  ülikuperede  kätte, 
mis  klassikalisel  perioodil  tõi  kaasa  klaros‟est  ilma  jäänud  laostunud  spartiaatide 
massilise  väljalangemise  kodanike  hulgast.  Selle  protsessi  täpsemad  põhjused  ja 
toimemehhanismid pole selged. 
Seega  oli  Spartas  väliselt  võrdsustavast  ideoloogiast  hoolimata  tegu  hierarhilise 
ühiskonnaga.  Järjest  ahenev  ring  spartiaate  valitses  märksa  arvukama  sõltuva  ja  osalt 
orjastatud elanikkonna üle. Reaalset võrdsust polnud ka spartiaatide endi  vahel  ja kõiki 
spartiaate ühendava rahvakoosoleku voli riigiasju otsustada oli kaunis piiratud. Tegelikult 
juhtisid  riiki  kuningad,  geruusia  ja  efoorid,  kellest   viimased   valiti,  tõsi  küll,  kõigi 
spartiaatide  seast.  Teiste  Kreeka  linnade  aristokraatidele  näis  Sparta  riigikord 
ideaalilähedane.  Usuti , et spartalased on suutnud vältida muid riike pidevalt ähvardavaid 
sisetülisid  ja  türanniat.  Lykurgose  korraldus   paistis    paljudele   stabiilsuse  ja   harmoonia  
tagatisena. 
 
Ateena.  
Atika   maakond  Kesk-Kreekas  oli  asustatud  joonlastega  ja  moodustas  ühtse  Ateena 
linnriigi.   Ateenlased   uskusid,  et  põlvnevad  maa  esmaasukaist  (nende  müütiline  esi-isa 
Kekrops  olevat  maast  sündinud)  ega  ole  kunagi  kuskilt  sisse  rännanud.  Ka  doorlaste 
sissetungile  olid  nad  pärimuse  järgi  edukalt  vastu  seisnud.  Millal  ja  kuidas  tervet 
maakonda  hõlmav  Ateena  linnriik  tegelikult  tekkis,  pole  teada  –  ateenlaste  meelest 
eksisteeris see juba müütilisel kangelasajal. 
Tumedal ajajärgul oli Ateena ümbrus üks arenenumaid piirkondi Kreekas ja 8. sajandi 
haualeiud  annavad  tunnistust  elanikkonna  suurest  juurdekasvust  sel  ajal.  Kui  uskuda 
hilisemaid  allikaid,  oli  7.  sajandil  välja  kujunenud  aristokraatlik  riigikord.  Igal  aastal 
valiti  rikaste  ja  suursuguste  seast  (vahel  nimetatakse  neid  eupatriidideks:  eupatrides  – 
heast  isast põlvnev) 9 valitsejat – arhooni. Nende seas tõusid esile kolm tähtsamat, kellest 
üks oli riigi nimeline ülemvalitseja kõnealusel aastal (tema järgi tähistati ka aastat), teine 
oli  sõjapealik  (polemarchos)  ja  kolmas   kandis   kuninga  (basileus)   tiitlit   ning  vastutas 
ülempreestrina tähtsamate kultuspaikade ja riituste eest. Klassikalisel perioodil koostatud 
arhooninimekiri  ulatus tagasi 683. aastasse,  mis  võib osutada riigikorra väljakujunemise 
 
16 
ligikaudsele  ajale.  Pärast  aastase  ametiaja  lõppu  said  arhoonidest  eluaegse  areopaagi 
nõukogu  liikmed.  See  nõukogu,  mis  täitis  nii  kõrgema  poliitilise  juhi  kui  ka  kohtukoja 
ülesandeid,  sai  nime  Arese  künka  (Areopagos)  järgi  Ateena  akropoli  esisel  (akropoli 
sissekäigu  juures),  kus  selle  liikmed  olevat  muiste  oma  istungeid  pidanud.  Küllap  oli 
Ateenas  ka  piiratud  volitustega  rahvakoosolek,  kuid  allikad  selle  kohta   varase   perioodi 
osas teateid ei anna. 
Ateena ajaloo esimene kindlalt teadaolev  sündmus on  Kyloni  vandenõu, tõenäoliselt 
kas  636.  või  632.  a.  Suurtsugu  päritolu  endine  olümpiavõitja  Kylon  püüdis  oma  äia, 
naaberlinna  Megara  türanni  toel  Ateenas  türannivõimu  haarata.  Selleks  vallutas  ta 
olümpiamängude  ajal  (mitte   samade ,  millel  ta  võitnud  oli)  Ateena  akropoli,  ilmselt 
lootes, et oluline osa ateenlasi teda toetab. Kuid oodatud toetus jäi tulemata ja ateenlased 
koondusid  arhoonide  juhtimisel  akropoli  piirama.  Kylon  pääses  põgenema,  tema 
kaaslased  asusid  piirajatega  läbirääkimistesse  ja  neil  lubati  alistumise  korral  elu  säästa. 
Kuid  allaandmise  hetkel  vandenõulasi  rünnati  sõnamurdlikult  ja  nad   tapeti ,  osa  ka 
pühamute altarite juures, kust nad pääsu otsisid. Vastutus selle pühaduseteotuse eest jäi 
Alkmeoniidide  ülikusoole,  kelle  seast  pärines  tol  aastal  esimene  arhoon.  Siit  tulenevat 
“Kyloni  needust ” tuletasid vastased Alkmeoniididele meelde veel sajandeid hiljemgi. 
Mõne aja pärast – tõenäoliselt 621. a. – lasi seadusandia  Drakon  Ateenas esmakordselt 
seadused  kirja  panna.  Võimalik,  et  seeläbi  otsiti  lahendust  Kyloni  vandenõu  näol 
avaldunud sisepingetele. Kuna enamus Drakoni seadustest klassikalisel perioodil enam ei 
kehtinud, siis teama neist suhteliselt vähe, peale selle, et pärimuse järgi olnud nad väga 
karmid   –  nö  drakoonilised  ja  “verega  kirjutatud”.  Kuid  hiljemgi  kehtis  Drakoni  seadus 
tapmiste  kohta,  millest  meieni  on  ühe  hilisema  raidkirja  vahendusel  jõudnud  seadus 
tahtmatust  tahpmisest.  Selle  järgi  eristas  Drakon  tahtlikku  ja  tahtmatut   kuritegu . 
Tahtmatu  tapmise  korral lubati süüdlasel turvaliselt pagendusse minna. 
Sotsiaalseid pingeid Drakoni seadused kindlasti ei  lahendanud. Hilisematest allikatest 
loeme,  et  kogu  maa  olnud  Ateenas  väheste  käes,   lihtrahvas   olnud  rikastele  võlgu  ja 
pidanud neid orjama. Kes oma kohustusi ei täitnud, seda võis võõrsile orjaks müüa. Kõik 
see,  koos  lihtrahva  üldise  õigusetu   seisundiga ,  tekitanud  rahvas  vastuseisu  ja  viinud 
Ateena  kodusõja  künnisele.  Seetõttu  määranud  ateenlased  lepitajaks  ja  seadusandjaks 
toona juba tuntud poeedi Soloni, kes oma kirglikes värssides heitis rikastele ette ülekohut 
ja kutsus ateenlasi üles ühiselt oma riigi asju korda seadma. Solon valiti 594. a. arhooniks 
ja sellesse aastasse dateeritakse traditsiooniliselt ka tema  seadusandlus . 
Solon  tühistas  võlad  ja  vabastas  seega  võlgade  tõttu  sõltuvusse  langenud  vaesed 
ateenlased  kohustustest.  Võlgade  katteks  võõrsile  orjusse  müüdud  osteti  vabaks  ja 
edaspidiseks  keelati  isikutagatisel  laenud  ning  ateenlaste   orjastamine   võla  katteks.  See 
abinõude   kompleks ,  mida  Solon  ise  oma  värssides  nimetas  maa  vabastamiseks,  on 
hlisematest  allikatest  tuntud  seisachtheia  (koorma  heitmise)  nime  all.  Seisachtheia  tegi 
lõpu Ateena talupoegade isikusõltuvusele rikkamatest kaaskodanikest. 
Kõik  Ateena  kodanikud  jagas  Solon  maaomandist  saadava  sissetuleku  alusel  nelja 
varanduslikku  klassi,  seades  klassikuuluvusest  sõltuvusse  nii  kodanike  õigused  kui  ka 
kohustused. Sissetulekut mõõdeti mahuühikutes – medimnos‟tes (1 medimnos = u. 52 l) – 
millega  tõenäoliselt  mõõdeti  teraviljasaaki.  500-medimnoselise  aastasissetulekuga 
kodanikud olid edaspidi kohustatud riiki finantseerima: varustama väge ja sõjalaevu ning 
korraldama   pidustusi.  Õigus  pääseda  arhooniametisse  ja  sealtkaudu  areopaagi  kuulus 
tõenäoliselt  ainult  kõige  kõrgema  klassi   kodanikele .  300-medimnoselise  sissetuleku 
 
17 
valdajad  ehk   ratsanikud   teenisid,  nagu  nimetuski  ütleb,  ratsaväes.  200-medimnoselise 
sissetulekuga  nn  zeugiidid  (zeugites  –  ahelikumees;  kas  härjarakendi  valdaja  või 
hopliidiahelikus  võitleja)  olid  kohustatud   teenima   hopliitidena  jalaväes.  Nende  kolme 
klassi   liikmetele   kuulus  õigus  saada  valitud  400-liikmelisse  nõukokku,  mille  Soloni 
areopaagile lisaks asutas. Tõenäoliselt valmistas 400-nõukogu ette rahvakoosoleku tööd. 
Kõik kodanikud, kelle aastasissetulek jäi alla 200 medimnose kuulusid teetide klassi (thes 
– palgaline), olid kohustatud teenima kergeltrelvastatud jalaväelastena  ja omasid õigust 
osaleda rahvakoosolekul. Soloni ajast peale sõltusid kodanike õigused seega ainult nende 
sissetulekust.  Päritolu  suursugusus  mingit  rolli  ei  mänginud.  Kui  suur  ringkond  varem 
kõrgema  võimu  juurest  kõrvale  tõrjutud  isikuid  Soloni  reformi  tõttu  riiki  valitsema 
pääses, pole selge. 
Lisaks  riigikorra  määratlemisele  kehtestas  Solon  hulga  erinevaid  valdkondi 
reguleerivaid  seaduseid,  mille  täpsem  piiritlemine  pole  sageli  võimalik,  sest  hiljem  oli 
ateenlastel  kombeks  kõik  “muistsed”  seadused,  peale  Drakoni  seaduste  tapmiste  kohta, 
Solonile omistada. Kuid on üsna kindel, et Solon reguleeris omandi-  ja pärimissuhteid, 
piiras   luksust,  sealhulgas  rikkuse  näitamist  matuseriitustel,  normeeris  kombelisust, 
pidustusi  ja   kalendrit .  Mitmetel  seadustel  olid  ilmselt  majandust   edendav   eesmärk: 
näiteks  lubas  ta  anda  kodakondsust  sisse  rännanud  oskustöölistele  ja  vabastas  poja, 
kellele  isa  polnud  ametit  õpetanud,  kohustusest  vanemaid  nende  raugaeas  ülal  pidada. 
Muu hulgas keelas Solon eksportida põllumajandussaadusi, peale oliiviõli. 
Hilisemad  ateenlased  hindasid  Soloni  tegevust  väga  kõrgelt.  Tema  kehtestatud 
riigikorda  peeti  kuldseks  keskteeks  äärmusliku   oligarhia   (väheste  valitsuse)  ja 
demokraatia (rahvavõimu) vahel. Ka Solon ise kujutas end oma luules mõõduka  kesktee  
järgijana,  pidades  oma  seadusi  ka  mõistlikuks  alternatiiviks  Ateenat  ähvardanud 
türanniale.  Kuid  eesmärki  tagada  siserahu  ja  hoida  ära  türannia  ta  oma  teevusega  ei 
saavutanud. 
Jätkuvates  sisevõitlustes  tõusis  peagi  võimule  türann  Peisistratos.  Esimese 
võimuhaaramise  järel  (561.  a.)  aeti  ta  küll  minema  ja  teinegi  katse  võimule  tulla  andis 
vaid  lühiajalist edu, kuid kolmandal korral  (546. a.)  suutis Peisistratos võõrsilt  värvatud 
palgasõdurite  ja  kohalike  pooldajate  toel  võimu  kindlustada.  Peisistratose  valitsusaega 
(546  –  527)  kujutas  hilisem  pärimus  siserahu  ja  heaolu  perioodina  ja  türanni  ennast 
küllalt  rahvameelse  valitsejana,  kes  oskas  hästi  läbi  saada  ka  rikaste  ja  suursugustega. 
Muu  hulgas  olevat  ta  loonud  Atikat  mööda  rändavad  kohtud,  võtmaks  talupoegadelt 
tarviduse  Ateenasse  kohtusse  tulla,  ja  andnud  talupoegadele  soodsat  laenu.  Arvatavast i 
võimaldas  see  talupoegadel  korrladada  oma  majapidamisi  ümber  viljakasvatusest 
tulusamale   oliivi -  ja  viinamarjakasvatusele,  ning  parandada  seeläbi  oma  majanduslikku 
seisu.  Peisistratose  edendas   Panathenaia   (kogu  Ateena)  jt.  pidustustega  ateenlaste 
ühtsustunnet. Tema ja ta  poegade  valitsusajal olevat redigeeritud Homerose eeposi, mida 
Panathenaiadel ette  kanti . Suurte Dionüüsiate pidustustel olevat esmakordselt etendatud 
tragöödiat (534. a.). 
Peisistratose  surma  järel  võimule  tulnud  pojad  Hippias  ja  Hipparchos  jätkasid  isa 
poliitikat. Jätkus Peisistratose ajal alanud ehitutegevust Ateenas nii akropolil kui ka all-
linnas,  Hippias  ja  Hipparchos  algatasid  arvatavasti  Ateena  hõberaha  müntimise  ja 
soosisid  kultuuri  (Hipparchose  lähikonnas  tegutses  näiteks  tuntud  sümpoosionilaulik 
Anakreon  ja juba kuulsust koguv koorilüürik  Simonides ), Ateena  vaasimaal  oli tõusnud 
 
18 
silmapaistvaimaks  Kreekas.  Algas  üleminek  varasemalt  mustafiguuriliselt  stiililt 
klassikalisele  punasefiguurilisele.  
Kuid  Hippiasele  ja  Hipparchosele  said  saatuslikuks  viimase  isiklikud  suhted  noorte 
aristokraatide  Harmodiose  ja  Aristogeitoniga,  kes  kättemaksuks  auhaavamise  eest 
otsustasid  Panathenaia  pidustuste  ajal  türannid  tappa  (514.  a.).  Vandenõulaste  ohvriks 
langes  aga  ainult  Hipparchos  –  Hippias  pääses,  Harmodios  tapeti  sündmuspaigal  ja 
Artistogeiton  hiljem  ülekuulamise  käigus.  Kuigi  vandenõu  ei  toonud  kaasa  türannia 
lõppu,   austasid   ateenlased  hiljem  Harmodiost  ja  Aristogeitonit  siiski  türannitapjate  ja 
vabastajatena. Nende kuju püstitati Ateena akropolile. 
Vandenõu  tagajärjel  muutus  Hippias  kõiki  kahtlustavaks  julmaks  valitsejaks.  Paljud 
põgenesid  Ateenast  ja hakkasid plaanima türannia kukutamist. Hippiase  vastaste  etteotsa 
tõusis Alkmeoniidi soost  Kleisthenes , kes Delphi  oraakli  abil leidis türannia vastu liitlase 
Sparta  näol.  510.  a.  kukutasid  spartalased  Ateena  türannia  –  Hippias  põgenes  talle 
kuuluvasse  Sigeioni  linna  Väike-Aasia  rannikul  ja   palus   võimu  taastamiseks  abi 
pärslastelt. Taas Ateenas võimule tulla tal siiski enam ei õnnestunud. 
Kleisthenes,  kelle  kutsel  spartalased  Ateena  asjadesse  sekkusid,  läks  aga  peagi  oma 
seniste    liitlastega  tülli. Spartalased toetasid  Ateena sisevõitluses  Kleisthenese  vastaseid. 
Oma  positsiooni  kindlustamiseks  otsis  Kleisthenes  nüüd  tuge  Ateena  lihtrahvalt  ja  viis 
507.  a.  läbi  reformi,  mis  ateenlaste  hinnangul  pani  aluse  nende  riigi  demokraatlikule 
korraldusele. Koos sellega vabanes Ateena ka Sparta ülemvõimust.  
Kleisthenese  reform  korraldas ümber Ateena kodanikkonna struktuurüksused – füülid. 
Varem  jagunesid  ateenlased  nelja  füüli,  Kleisthenes  aga  jagas  nad  kümnesse  uude. 
Seejuures korraldas ta füülid nii, et igaühte kuulus kohalikke kogukondi – deeme ( demos  
–  rahvas,   kogukond )  –  nii  Ateena  linnast,  Atika  rannikult  kui  ka  sisemaalt.  Füülid  olid 
seega  territoriaalsed  üksused,  kuid  nad  ei  moodustanud  kompakseid  tervikuid,  vaid 
koosnesid  sageli  Atika  eri  osades  paiknevatest  allüksustest.  Ateena  riigikorra  ajaloo 
kirjutanud   filosoof  Aristotelese  hinnangul  soovinud Kleisthenes sel  moel ateenlased ära 
segada,  kuid  mis  eesmärgil  nimelt,  on  vaieldav.  Peale  selle  olevat  Kleisthenes  võtnud 
füülidesse  uusi  kodanikke.  Igast  füülist  valiti  edaspidi  igal  aastal  väepealik  –   strateeg  
(strategos). 10 strateegist, kes  moodustasid  Ateena armee kollektiivse ülemjuhatuse, sai 
edaspidi  mõjukaim ametnike kolleegium riigis. Soloni 400-nõukogu asemele  moodustas 
Kleisthenes  igal  aastal  uuesti  komplekteeritava  500-nõukogu,  kuhu  valiti  50  liiget  igast 
füülist,  ja  mille  ülesanne  seisnes  rahvakoosolekul  arutatava  ettevalmistamises  ning 
igapäevase  riigielu  korraldamises.  Samal  ajal  jäid  püsima  ka  igal  aastal  valitavad  9 
arhooni  ja  endistest  arhoonidest  koosnev  eluaegne  areopaagi  nõukogu.  500-nõukogu  ja 
areopaagi nõukogu ülesannete ja volituste vahekord Kleisthenese reformi järel pole päris 
selge.  
Lisaks  pani  Kleisthenes  aluse  nn  killukohtule  ehk  ostrakismile  (nimetus  tuleneb 
hääletussedelitena  kasutatud  potikildudest  –  ostrakon‟idest).  See  tähendas  võimalust 
korraldada  kord  aastas  rahvakoosoleku  otsusega  hääletus  riigile  ohtliku  isiku 
pagendamise  üle,  millel  enim  hääli  saanud  kodanik  pagendati  kümneks  aastaks.  Tema 
vara  oli  aga  kaitstud,  perekond  võis  jääda  turvaliselt  Ateenasse  ja  tähtaja  möödudes 
taastusid  kõik  tema  õigused.  Abinõu  oli  mõeldud  selleks,  et  saada  üle  kriitilistest 
olukordadest,  mil  poliitiline  vastasseis  ähvardas  viia  sisevõitluse  või  türanniani  –  ühe 
potentsiaalse tülitekitaja tähtajaline kõrvaldamine andis võimaluse pingeid maandada.  5. 
sajandil kasutasid ateenlased ostrakismi korduvalt. 
 
19 
Nagu  eespool  öeldud,  pidasid  ateenlased  hiljem  Kleisthenest  oma  demokraatia 
rajajaks. Tema rajatud  institutsioonid  püsisid suuremate formaalsete muutusteta läbi kogu 
klassikalise perioodi. 
 
Kreeka linnad Itaalias ja Sitsiilias.  
8. ja järgnevatel sajanditel rajatud kreeka linnad Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias, ehk Suur-
Kreekas  (Megale  Hellas),  nagu  siinset  kreeklaste  asuala  nimetati,  moodustas  loomuliku 
osa  Kreeka  tsivilisatsioonist.  Ka  suuruselt  ja  jõukuselt  ei  jäänud  mitmed  neist  oma 
emalinnadele   sugugi   alla,  tähtsamad  Lõuna-Itaalia  linnad  Sybaris  ja  Kroton  aga 
vaieldamatult  ületasid  mõjult  oma  lähtepiirkonda,   Ahhaia   maakonda  Peloponnesosel. 
Sybarisest  sai  6.  sajandil  mõneks  ajaks  arvatavasti  suurim  linn  läänepoolsetes 
Vahemeremaades  ning  tema  elanike  –  sübariitide  –  jõukus,  luksus  ning  elunautimine 
muutusid  kõnekäänuks.  Sybarise  naabrile  Krotonile  seevastu  tõid  tuntust  emamaal 
panhelleni  mängudel  edukalt  võistelnud   sportlased   ning  üldteada  vooruslikud  kombed, 
mis  tegid  tast  kaasaegsete  ning  järeltulijate   silmis   omamoodi  vastandi  nautlevale 
Sybarisele.  6.  sajandi  lõpus  asus  Krotonisse  toonase   Hellase   vahest  kuulsaim  õpetlane 
Pythagoras,  rajas  siin  oma  (pütagoorlaste)  filosoofilis-religioosse  salaliidu  ja  tõusis 
Krotoni valitseva oligarhia liikmena riigi üheks poliitiliseks juhiks. Umbes 510 a. puhkes 
Sybarise  ja  Krotoni  vahel  sõda.  Sybaris  sai  rängas  välilahingus  lüüa  ja  krotonlased 
hävitasid linna, väidetavalt  Pythagorase  õhutusel. Peagi seejärel (täpsem aeg on vaieldav) 
tõusis Krotoni alamrahvas pütagoorlaste oligarhia vastu üles, kihutas valitsejad minema 
ja kehtestas senisega võrreldes demokraatlikuma riigikorra. 
Sybarise hävingu järel jäi suurimaks linnaks Itaalia lõunarannikul spartalaste koloonia 
Taras  (lad  k  Tarentum,  tänapäev  Taranto),  mis  pidas  5.  sajandil  veriseid  ja 
kaotusterohkeid  võitlusi  Itaalia  põlisrahva  japüügidega.  Tarase  kõrval  olid  ollisematena 
esil  Krotonile, Rhegion (tänapäeva  Reggio  di Calabria Itaalia edelatipus vastu Sitsiiliat). 
Itaalia lääneranniku kreeka linnade seas oli tähtsaim Kyme (lad k Cumae).  Kyme türann 
Aristagoras oli 6. – 5. sajandi vahetusel tihedates sidemetes etruskide ja latiinidega ning 
etendas olulist rolli Rooma kuningavõimu kukutamisega seotud sündmustes. 
Sitsiilias,  kus  kreeklasid  jagasid  saart  selle  lääneosas  kindlustunud  foiniiklaste  ja 
sisealadel  asuvate  põliselanike,  peamiselt  sikelitega,  kujunesid  vastuolud  euboialaste 
rajatud  joonia  ja  mitme  emalinna  poolt  rajatud  dooria  linnade  vahel.  Joonia  linnadest 
tähtsamad  –  Katane  (tänapäeva   Catania )  ja  Leontini  –  paiknesid  idarannikul  või  selle 
läheduses,  millele  lisandus  Himera  põhjarannikul  saare  lääneosas,  otse  foiniiklaste 
naabruses. Dooria linnade seas oli vanim ja tugevaim Sürakuusa, kelle kõrvale kerkisid 
pea  võrdväärsetena  lõunaranniku  linnad  Selinus  ja  Akragas  (lad  k.  Agrigentum, 
tänapäeva Agrigento). Linnade ajaloost arhailisel perioodil on teada vähe. Värvikamana 
kerkib  esile  Akragase  türann  Phalaris  (6.  sajandi  keskpaiku),  kes  sai   julma   valitsejana 
laialt   tuntuks .  Phalaris  lasknud  endale  ehitada  seest  õõnsa  pronkshärja,  milles  sai  oma 
vastaseid   surnuks   kuumutada,  nii  et  agoonias  vaevlejate   karjed   kõlasid  härja 
ammumisena.  Türanni  julmused  tõid  kaasa  tema  kukutamise  ja  jõhkra  kättemaksu 
suguseltsile. 
 
 
20 
 
 
Anatoolia riigid: Früügia, Lüüdia ja Pärsia esiletõus 
 
 
Früügia.  
Anatoolia  keskplatool  endise  Hetiidi  suurriigi  tuumikaladel  kujunes  I  aastatuhande 
algul  Früügia  riik.  Früüglased  kuulusid  tõenäoliselt  indoeurooplaste  hulka  ja  olid,  kui 
uskuda  kreeka  ajaloopärimust,  tunginud  Väike- Aasiasse   Euroopast  umbes  Trooja  sõja 
aegadel ,  seega  12.  sajandi  paiku.  Früügia  pealinn  Gordion  Anatoolia  keskplatoo 
loodeserval  arenes  9.  –  8.  sajandil  tugevalt  kindlustatud  ja  küllalt  rahvarohkeks 
keskuseks.   Hiljemalt   8.  sajandil  võtsid  früüglased  kasutusele  foiniikia  tähestikust 
tuletatud   kirja,  võibolla  kreeklaste  vahendusel.  Früügia  kirja   tunneme   väheste  säilinud 
monumentaalsete kaljuraidkirjade kaudu. 
Kreeka pärimuses kajastus Früügia hiilgus legendaarse kuningas  Midase  valitsusajana 
(tuleb eristada vähemalt kahte Midast: mütoloogilist tegelast, kelle  puudutus  kõik kullaks 
muutis  ja  kes  sellest  hädast  vabanedes  endale  eeslikõrvad  sai,  ja  tõenäoliselt  reaalset 
ajaloolist tegelast 8. – 7. sajandist).  Midas  olnud abielus Anatoolia läänerannikult Kyme 
linnast pärit kreeklannaga  ja olevat teinud esimese barbari (so  mitte-kreeka) valitsejana 
anntetusi Delphi pühamule. Assüüria tekstides ilmneb Midas tõenäoliselt Muški valitseja 
Mita  nime  all,  kes  aastatel  715  –  709  tegi  muret  Assüüria  kuningale  Sargon  II-le, 
ässitades  vastuhakule  Assüüria  loodepoolseid  vasalle.  709.  a.  sõlmis  Mita  siiski 
Assüüriaga kokkuleppe – kui uskuda Sargoni  tekste , siis  tunnistas  end Assüüria kuninga 
alamaks. Pole selge, kui suur maa-ala Mitale ja früüglastele allus, kuid suhted ühelt poolt 
kreeklaste ja teisalt Assüüriaga näitavad Früügiat 8. sajandil Anatoolia suurvõimuna. 
Assüüria  hiilguse  lõpetas  kimmerlaste  sissetung  Anatoolia  lääneossa,  tõenäoliselt 
670date  aastate  paiku.  Kreeka  pärimuse  järgi   sooritas   Midas  pärast  kimmerlastelt 
lüüasaamist härja  verd  juues enesetapu. Mõne aja pärast alistati  Früügia alad  Anatoolia 
uue suurvõimu Lüüdia valitsejatele. 
Ühte  Gordioni  lähedalt  välja  kaevatud  monumentaalset  8.  sajandi  kääbashauda  on 
sageli  peetud  Midase  matuseks.  Kimmerlastelt  lüüa  saanud  valitsejale  seda 
kronoloogilistel põhjustel omistada ei saa – seega peab olema tegu ühe varasema Früügia 
kuninga matusepaigaga. Kas tema nimi oli Midas või mitte, jääb meile teadmata. 
 
Lüüdia.  
Lüüdlased  olid   indoeuroopa   rahvas,   keeleliselt   suhteliselt  lähedased  hetiitidele  ja 
tõenäoliselt asunud Anatoolias juba II aastatuhandel. I aastatuhandel elasid nad Anatoolia 
lääneosas  kreeklaste  vahetus  naabruses  –  pealinn  Sardeis  jäi  Egeuse  rannikust  ainult  u 
150  km  sisemaale.  Lähedusest  tulenesid  tihedad  kontaktid  kreeklastega,  sealhulgas 
ülemkihi sagedased segaabielud. Lüüdlased võtsid hiljemalt 7.  sajandiks  omaks foiniikia 
tähestikul  põhineva kirja. Kuid  varaseid  Lüüdia tekste on säilinud  väga  vähe  ja  Lüüdia 
ajalugu tunneme eeskätt Kreeka allikate põhjal. 
Lüüdia  suurvõimule  pani  aluse  usurpaator  Gyges  (u  670  –  645),  kes  eelkäia 
kukutamise  järel pidi  vastu seisma kimmerlaste rünnakutele. Pärast esimest  lüüasaamist 
palus ta abi Assüüria kuningalt Aššurbanipalilt, kuid astus  esialgse  edu järel liitu hoopis 
Assüüriast lahku löönud Egiptuse valitseja Psamtikuga, sai seejärel kimmerlastelt rängalt 
 
21 
lüüa  ja  hukkus.  Kuigi tema  järglane  Ardys taastas  liidu  Assüüriaga, ei  hoidnud see ära 
Sardeise rüüstamist kimmerlaste poolt.  
Lüüdia  riik  elas  kimmerlaste  rünnakud  siiski  üle  ja  6.  sajandi  alguseks  allus  Lüüdia 
kuningale kogu Anatoolia lääneosa. Juba enne seda, tõenäoliselt 7. sajandi teisel poolel, 
hakkasid  Lüüdia  valitsejad  teadaolevalt  esimestena  maailmas  müntima  metallraha, 
kasutades  selleks  looduslikku  kulla  ja  hõbeda  segu  elektroni,  mis  peagi  asendus  puhta 
kulla ja hõbedaga. Arvatavasti kasutati münte peamiselt maksevahendina palgasõduritele, 
kelle seas oli palju kreeklasi.  
Kuningas  Alyattese  ajal  (u  600  –  560)  puhkenud  sõda  Meedia  kuninga  Kyaxaresega 
lõppes  585.  a.  kui  otsustava  lahingu  ajal  saabunud  päikesevarjutus  sundis  taevasest 
ilmingust  kohutatud  valitsejaid rahu  ja  liitu sõlmima. Viimane Lüüdia kuningas  Kroisos 
(560  –  546)  jäädvustus  Kreeka  ajaloolises  pärimuses  erakordselt  rikka  ja  vägeva 
valitsejana:  talle  allusid  peaaegu  kõik  kreeka  linnad  Anatoolia  läänerannikul  ja  kõik 
Anatoolia  sisealad  lääne  pool  selle  keskplatood  läbiva  Halys‟e  jõge  (tänapäeva  Kizil 
Irmak). Kuid idas kerkis ohtlikuna esile Pärsia kuninga Kyrose  impeerium . 547/6. a. asus 
Kroisos sõjaretkele Kyrose vastu, kuid sai lüüa.  Kyros  vallutas Sardeise ja  liitis  Lüüdia 
oma valdustega. Kreeka pärimuse järgi saanud Kroisosest Kyrose nõuandja. 
 
Meedia riik ja Pärsia impeeriumi kujunemine.  
Meedlasi  on  Lääne- Iraani   mägismaa  asukatena  nimetatud  Assüüria   allikates   9. 
sajandist  peale.  Keeleliselt  kuulusid  nad  indoeurooplaste  hulka.  Kreeka  allikate  järgi 
olevat  ühtne  Meedia  riik  tekkinud  juba  8.  –  7.  sajandi  vahetusel,  kuid  Assüüria  tekstid 
seda  ei  kinnita,  kujutades  meedlasi  üksteisest  sõltumatute  väikevalitsejate  võimu  all. 
Sellegipoolest  olid  meedlased  7.  sajandil   aegajalt   assüürlastele  ohtlikud  vastased. 
Suurvõimuna  tõusis  Meedia  esile  sajandi  lõpukümnendeil,  kui  Assüüria  oli  purustanud 
Eelami.  Võib  oletada,  et  meedlased  võitsid   Elami   langusest,   saades   endale  selle  riigi 
valdused   Zagrose  mägede  piirkonnas.  614.  a.  ründas  meedlaste  kuningas  Kyaxares 
( Mesopotaamia   allikates  Umakištar)  liidus  Babülooniaga  Assüüriat,  vallutas  612.  a. 
Ninive   ja  viis  609.  a.  Assüüria   purustamise   lõpule.  Meedia  võimu  alla  langesid  seni 
Assüüriast  sõltunud  alad  Mesopotaamiat  põhja  poolt  piiravas  mäestikuvööndis. 
Läänepoolseid maid alistades põrkas Kyaxares kokku Lüüdia kuninga Alyattesega, kuid 
sõlmis 585. a. eespool juba nimetatud rahu- ja liiduleppe. 
Nii  oli  Meedia  tõusnud  lühikese   ajaga   hiigelriigiks,  mille  valdused  ulatusid  Iraanist 
Anatoolia keskosani. Pealinn Ekbatana  asus  meedlaste tuumikaladel  Lääne- Iraanis , kust 
lähtus soodsaim tee Mesopotaamiasse. Kreeka pärimuse järgi oli meedlaste võimu all ka 
nende lähedane sugulasrahvas pärslased, kes elasid Iraani lõunaosas Elamist ida ja kagu 
pool.  
Pärslased kõnelesid indoeuroopa keelt ja olid meedlastele etniliselt niivõrd lähedased, 
et kreeklased peaaegu samastasid neid. Küllalt suur oli pärslaste keeleline ja kultuuriline 
sarnasus  ka  India  aarjalastega.  Levinud  seisukoha  järgi  imbusid  pärslased  ühena 
mitmetest  iraani  keeli  kõnelevatest  rahvastest  II  aastatuhande  lõpul  ja  I  aastatuhande 
esimestel  sajanditel  Kesk-Aasiast  järkjärgult  Iraani.  Mesopotaamia  allikates  on  pärslasi 
nimetatud 7. sajandist peale, mil nad asusid Iraani lõunaosas, tänapäeva Fars‟i provintsis. 
Tõenäoliselt  allusid  nad  Eelami  riigile  ja   iseseisvusid   pärast  Elami  purustamist 
Aššurbanipali poolt. Kreeka allikates nimetatud allumist Meediale Mesopotaamia tekstid 
ei kinnita. 
 
22 
Pärsia  suurriigi  rajaja  Kyros  II  (559  –  529) oli  kreeka  allikate  järgi  viimase  Meedia 
kuninga,  Kyaxarese  poja  Astyagese  tütre  poeg.  Tema  isa,  kes  pärines  Ahhemeniidide 
suguvõsast,  olnud  pärslaste  kuningas.  Halba  ennustavatest  unenägudest  kohutatud 
Astyages   käskinud  oma  tütrepoja  Kyrose  kohe  pärast  sündi  tappa,  kuid  õukondlane, 
kellele  see  usaldati,  andnud   poisi   karjasele,  kes  ta   omaenda   surnud  lapse  asemel  üles 
kasvatas. Hiljem, kui lugu ilmsiks tuli, muutnud Astyages meelt ja saatnud noore Kyrose 
vasallkuningana  pärslasi  valitsema.  Kyros  koondanud  pärslased  Astyagese  vastu, 
purustanud  tolle  sõjaväe  ja  tõusnud  nii  Pärsia  kui  ka  Meedia  valitsejaks.  Selle  loo 
üleseitus  ja  üksikasjad  on  vaieldamatult  mütoloogilised  (iseloomulikult  suurte 
„riigirajajate”  elulugudele),  kuid  Kyrose  võit  Meedia  üle  on  teada  ka  Mesopotaamia 
allikatest ja väärib usaldamist; see leidis aset u. 550. a.  
Kyros  osutus  erakordselt  edukaks  valitsejaks.  547-6.  a.  vallutas  ta  Lüüdia  ja  alistas 
seejärel  ka  kreeka  linnad  Anatoolia  läänerannikul.  539.  a.  järgnes  edukas  rünnak 
Babüloonia  Nabonaidi  vastu,  mis  tõi  pärslaste  võimu  alla  kõik  Babüloonia  valdused 
Mesopotaamiast  Palestiinani.  Teiste  seas  tunnistasid  Kyrose  võimu  ka  Foiniikia  linnad, 
mis  moodustasid  edaspidi  Pärsia  laevastiku  peajõu.  Mesopotaamias  esines  Kyros 
Marduki    kaitsjana ,  kasutades  ära  jumalat  mittesoosinud  Nabonaidi  ebapopulaarsust,  ja 
pälvis  seetõttu  vähemalt  Marduki   preestrite   poolehoiu.  Ka  vanatestamentlik  pärimus 
suhtub  Kyrosesse  hästi,  sest  kuningas  lubas  juutidel  naasta  Mesopotaamiast  oma 
ajaloolisele   kodumaale ,  võimaldas  neil  taastada   Jahve   templi  ja  möönis  ulatusliku 
omavalitsusõiguse, mis tegi Juudast teokraatliku vasallriigi Pärsia impeeriumi võimu all. 
Kreeka pärimuse järgi olevat Kyros  hukkunud  sõjaretkel Kesk-Aasiasse.  
 Kyrose  poeg  Kambyses  (529  –  522)  päris  isalt  hiigelriigi,  mille  valdused  ulatusid 
India  ja  Kesk-Aasia  piiridelt  idas  Egeuse  mereni  läänes.  525.  a.  vallutas  Kambuses 
Egiptuse.  Tema  vend  Bardia  (kreeka  allikates  Smerdis)  tõstis  aga  Aasias  mässu. 
Kambyses mõrvati, kui oli asumas retkele mässuliste vastu.  
Järgnenud  kodusõjast  väljus  võitjana   Dareios   I  (522  –  486).  Oma  võitu  ülistas  ta 
kuulsas  kolmekeelses  Behistuni  raidkirjas,  mis  aitas  inglase   Henry   Rawlinsoni  ja  teised 
assüroloogid  19.  sajandi  keskpaiku   kiilkirja   dešifreerimisele.  Edaspidi  tuli  Dareiosel 
maha suruda veel kaks ülestõusu Babüloonias. Võimu kindlustamisega käsikäes pööras ta 
tähelepanu  riigi  sisemisele  korraldamisele.  Kreeka  pärimus  omistab  Dareiosele  riigi 
jagamist  kahekümneks  administratiivüksuseks  –  satraapiaks.  Kyrose-aegse  pealinna 
Pasargada kõrvale rajati uue keskusena Persepolis hiiglasliku eeskätt tseremoniaalset rolli 
täitva  kuningalossiga.  Egiptuses  viidi  lõpule  Niilust  Punase  merega  ühendava  kanali 
ehitus.  
Riigi  piirid  Dareiose  valitsusajal  enam  oluliselt  ei   laienenud .  Vallutati  küll  mõned 
Egeuse mere saared ja kinnitati kanda Dardanellide ning  Marmara  mere läänekaldal, kuid 
suurejooneliselt  kavandatud  sõjakäik  Musta  mere  läänerannikut  pidi  tänapäeva   Ukraina  
steppides  asunud  sküütide  vastu  ei  (514.  a.)  toonud  edu.  Sküütide  lakkamatutest 
ratsarünnakutest  kurnatud  pidid taganema ja pääsesid hõvingust vaid seetõttu, et Dareiose 
teenistuses  olnud  kreeka   pealikud   valvasid  ustavalt  taganemseks   vajalikk   ujuvsilda 
Doonaul . 
   
 
23 
 
 
Pärsia sõjad 
 
 
Pärast Lüüdia vallutamist Pärsia kuninga Kyrose poolt (547-6. a.) langesid Väike-Aasia 
lääneranniku kreeka linnas, mis seni allusid Lüüdia kuningatele, Pärsia ülemvõimu alla. 
Pärslased seadsid neis võimule kohalikku kreeka päritolu türannid, kes omakorda sõltusid 
Lüüdia muistses pealinnas Sardises resideeruvast Pärsia satraabist. Pärslaste poolt nõutav 
andam ei ületanud arvatavasti seda, mida linnad varem lüüdlastele maksid.  
Anatoolia ranniku  lähedased Egeuse  mere saared  jäid esialgu pärslastest priiks, kuid 
mitmed neist langesid Samose türanni Polykratese (u. 540 – 522) võimu alla. Polykrates 
oli  Ateena  Peisistratiidide  kõrval  toonase  Kreeka  silmapaistvamaid  valitsejaid,  kes 
korraldas  kodusaarel  suurejoonelisi   ehitusi   ( sadamat   varjav  muul,  linna  veega  varustav 
tunnel , Hera hiigeltempel linnast eemal, mis jäi paraku küll  pooleli ), soosis luulet, ja kelle 
laevastik   võimutses  Egeusel,   pakkudes   vastukaalu  Väike-Aasia  rannikul  suurvõimuks 
tõusnud  Pärsiale.  Polykratesel  olid  head  suhted  nii  pärslaste  kui  ka  Egiptuse  viimase 
suure vaarao Amasisega, ent kui Pärsia kuningas Kambyses 525. a. Egiptust ründas, liitus 
Samose türann pärslastega ja saatis oma eskaadri Egiptuse vastu. Sellegipoolest meelitas 
Pärsia   asevalitseja   Polykratese  Sardisesse  ja  trappis  ta  seal.  Peagi  seejärel  vallutasid 
pärslased Samose ja teisedki Väike-Aasia ranniku lähedased saared. 
Pärslaste sõjaretk Naxose saare vastu 500. a. tõi aga kaasa Väike-Aasia kreeka linnade 
pärsiavastase  väljaastumise  –  nn  Jooni  ülestõusu.  Naxose  piiramisel  pärslastega  tülli 
läinud  Mileetose  türanni  Aristagorase  õhutusel  kukutasid  Väike-Aasia  linnad  pärsiast 
sõltuvad  türannid  (Aristagoras  pani  ise  võimu  maha)  ja  ühinesid  Mileetose  juhtimisel 
võitluseks Pärsia vastu. Sõjaretk Eefesose juurest Sardise vastu aga nurjus  – Sardise all-
linn  küll  rüüstati,  kuid  akropoli  vallutada  ei  suudetud  ja   tagasiteel   sai  kreeklaste  vägi 
jõudu  koondanud  pärslastelt  lüüa.  Sellegipoolest  õnnestus  õhutada  ülestõusule  ka 
Küprose  kreeka  valitsejad.  Kuid  nemadki  said  pärslastelt  lüüa,  ilma  et  saare  juurde 
purjetanud  joonlaste  laevastik  neid  oluliselt  toetada  suutnuks.   Otsustav    merelahing  
joonlaste  ja  pärslaste  vahel  toimus  495.  a.  Mileetose  lahes,  kus   omavahelistest  
vastuoludest  lõhestatud  kreeklased  (Mileetose  juhtimisega  rahulolematud  samoslased 
purjetasid  lahingu  ajal  lihtsalt  minema)  said  hävitavalt  lüüa.  Mileetos  langes  peaaegu 
aastase piiramise järel ja hävitati (494. a.), teised linnad alistati taas Pärsia võimule. 
492.  a.  saatis  Pärsia  kuningas  Dareios  oma  väimehe  Mardoniose  sõjaväe  ja 
laevastikuga  Egeuse  põhja  rannikut  mööda  Kreeka  vastu,  kuid  kreeklaste  õnneks  hävis 
laevastik   tormis    Athose   poolsaare  juures.  Järgmine  sõjaretk,  mida   seekord   juhtisid 
väepealikud  Datis  ja  Artaphernes,  saadeti  490.  a.  otse  üle  Egeuse  mere  Euboia  linna 
Eretreia  ja  Ateena  vastu, sest need kaks olid saatnud abi  joonia ülestõusnutele.  Eretreia 
vallutati kohalike pärsiameelsete kaasabil ja elanikud viidi Aasiasse. Edasi Ateena vastu 
suundunud Pärsia laevastik maabus  Maratoni  tasandikul Atika idarannikul. Nendega oli 
kaasas juba raugaeas endine Ateena türann Hippias, kes lootis  sissetungijate  abil  võimu 
taastada.  Ateenlased   saatsid    abipalve   oma  toonastele  liitlastele  spartalastele,  kuid  ei 
jõudnud  nende  saabumist  ära  oodata.  Liidus  väikese   Plataia   linna  vägedega  ründasid 
Ateena  hopliidid  Maratoni  juures  pärslasi  ja  saavutasid  oma  toonase  silmapaistvaima 
riigimehe Miltiadese juhtimisel hiilgava võidu. Pärsia laevastik pöördus tagasi Aasiasse. 
 
24 
Maratoni  lahingule  järgnes  Ateena  ajaloos  väga   pingeline   aastakümme.  Türannia 
tegelikke  või  arvatavaid   pooldajaid   kahtlustati  reetmises  (oli  ju  endine  türann  püüdnud 
vallutajatega  liidus  Ateenat  alistada).  Pingestatud  õhkkonnas  pagendati  neil  aastatel 
ostrakismiga järjepannu silmapaistvaid riigimehi. Tõsiseks küsimuseks kujunes Laurioni 
hõbedakaevanduste  väärismetalli  kasutamine.  Kahest  toona  esile  kerkinud  riigimehest 
pooldas Aristeides selle võrdset jagamist kodanike vahel, mis tõstnuks hopliiditsensusele 
vastavate kodanike hulka ja seega tugevdanud hopliidiväge. Tema vastane Themistokles 
seevastu  soovitas  kasutada  hõbedat  laevastiku  ehitamiseks.  Aristeides  pagendati 
ostrakismiga (483. a.), ateenlased hakkasid kiiresti laevu ehitama ja paari aasta pärast oli 
neil tugevaim laevastik Kreekas. 
 Samal ajal hakkas Pärsia uus kuningas, Dareiose poeg  Xerxes  (486 – 465), Anatoolia 
lääneossa vägesid koondama, Kreeka linnriigid aga moodustasid ähvardava sissetungi eel 
omavahelisi  tülisid  kõrvale  jättes  liidu.  Ateenlased  kutsusid  ennetähtaegselt  tagasi  ka 
ostrakismiga  pagendatud   riigimehed .  Kreeklaste  liidu  juhiks  valiti  enesestmõistetavalt 
spartalased  – täpsemalt kaks Sparta kuningat. Sparta kui  lõunapoolse  Kreeka tugevaima 
riigi  autoriteet  oli  nii  suur,  et  talle  anti  ka  laevastiku  juhtimine,  hoolimata  Sparta  oma 
laevastiku  puudumisest.  Paljud  kreeka  riigid  aga  ei   astunud   liitu,  tugevamatest  näiteks 
Argos,  kelle  jaoks  näis  mõeldamatu  võidelda  oma  põlilisvaenlase  Sparta  juhtimise  all 
(Argos  oli  490datel  aastatel  Spartalt  hävitavalt  lüüa  saanud),  samuti  Põhja-Kreeka 
tugevaim  ja  kogu  Hellase   parima   ratsaväega  riik  Tessaalia.  Tessaallased  ilmselt  ei 
uskunud, et liitlased Põhja-Kreekat kaitsma hakkavad ja pidasid seetõttu targemaks hoida 
pärslastega häid suhteid.  
480.  a.  tungis  Xerxes  hiigelväe  ja  foiniiklastest,  egiptlastest  ning  Aasia  kreeklastest 
koosneva laevastiku juhtimisel Egeuse mere põhjarannikut pidi Kreekasse. Põhja-Kreeka 
loovutati  talle  võitluseta.  Kreeklased  otsustasid  kaitsta  Kesk-Kreekasse  viivat 
Termopüülide  maakitsust  merelahe  ja  kaljumassiivi  vahel.  Sparta  kuninga  Leonidase 
juhtimisel maakitsuse hõivanud umbes 7000 meheline vägi oli väidetavalt ainult eelsalk, 
mis  pidi  ootama  ära  peajõudude  saabumise.  Kreeklaste  laevastik,  mille  sisulise   juhina  
paistis  silma  ateenlane  Themistokles,  blokeeris  sissepääsu  Termopüülide  juurde 
viivatesse väinadesse. Kreeklased pidasid mõnda aega vastu nii maal kui merel, ent kui 
Pärsia eliitüksus (nn surematud) kreeka väge mägiteid pidi ümber  haarama  hakkas, käskis 
Leonidas  enamusel  väest  taganeda , jäi ise koos 300 spartiaadi ja veel mõnede üksustega 
kohale  ning  hukkus  kangelaslikult.  Kreeka  laevastik  taganes  Kesk-  ja  Lõuna-Kreekat 
ühendavale Isthmose maakitsusele. 
Pärslaste  tee  Kesk-Kreekasse  oli  seega  vaba.  Sealsetest  tähtsamatest  linnadest  läks 
Teeba pärslaste poole üle, ateenlased aga otsustasid oma maa maha jätta ja evakueerisid 
oma pered ja vara  Salamise   saarele  või  Peloponnesosse . Ateena rüüstati pärslaste poolt. 
Otsustav  lahing  vaenulike  laevastike  vahel  toimus  Ateena  lähedal,  Salamise  saart 
maismaast  eraldavas  väinas,  kus  kreeklased  saavutasid,  suurel  määral  Themistoklese 
juhtimisel,  hiilgava  võidu.  Xerxes  pöördus  Aasiasse  tagasi,  tõenäoliselt  vältimaks 
võimalikku ülestõusu, ja Pärsia laevastik taganes Väike-Aasia rannikule. Suur osa Pärsia 
maaväest Mardoniose juhtimisel jäi aga Kreekasse ja veetis talve Tessaalias. 
479.  a.  tungis  Mardonios  taas  Kesk-Kreekasse,  kus  tegutses  liidus  teebalastega. 
Ateenlased,  kes  olid  talveks  kodumaale  tagasi  pöördunud,  pidid  uuesti  Salamisele  ja 
Peloponnesosse  pagendusse  minema.  Peamiselt  peloponnesoslastest  koosnev  ja 
spartalaste   juhitud   kreeka  liiduvägi  valvas  Isthmose  maakitsust  ja  viivitas  ateenlaste 
 
25 
tungivatest  nõuetest  hoolimata  Kesk-Kreekas  võimutseva  vaenlase  ründamisega.  Alles 
siis,  kui  ateenlased  ähvardasid  pärslaste  poole  üle  minna,  tungisid  peloponnesoslased 
Kesk-Kreekasse  ja  ühinesid  Salamiselt  tulnud  Ateena  vägedega.  Otsustav  lahingus 
Plataia  linna  juures  Teebast  lõunas  juhtis  kreeklasi  langenud  Leonidase  poja  eest 
regendina  valitsev  Pausanias.  Kreeka  liiduväe  vastu  võidelnud  pärslased  ja  teebalased 
said hävitavalt lüüa ja Mardonios langes. Teeba alistus, Pärsia väe riismed aga taganesid 
Aasiasse. 
Umbes  samal  ajal  ründas  kreeklaste  liidulaevastik  Väike-Aasia  rannikul  Mykale 
neemel  Pärsia  laevu.  Lahingu   saatuse   otsustas  pärslaste  leeris  võidelnud  Anatoolia 
kreeklased poolevahetus võitluse käigus. Järgnevalt hõivas kreeka laevastik Dardanellide 
väina.  Järgmisel  aastal  (478)  võeti  tagasi  suur  osa  Väike-Aasia  lääneranniku  ja  Musta 
mere  väinade  kreeka  linnadest.  Pärslased  olid  enamusest  Egeuse   piirkonnast   välja 
tõrjutud. 
 
 
 
Klassikalise Kreeka hiilgeaeg. Ateena demokraatia 
 
 
Pärslaste  väljatõrjumisele  järgnenud  viit  aastakümmet  (479  –  431)  loetakse 
klassikalise Kreeka hiilgeajaks. Võit pärslaste vastu tõstis kreeklaste iseteadvust. Kujunes 
välja  küllalt  selge   hellenite   ja   barbarite    vastandamine ,   ehkki   viimase  terminiga  ei 
tähistanud  mitte  madalat  arengutaset  vaid  lihtsalt  teisi  rahvaid  (kes  kõnelevad 
arusaamatut  keelt  bar-bar),  kellest  kõige  olulisemad  olid  pärslased  ja  neile   alluvad  
idamaa   rahvad.  Pärsia  sõjad  ilmselt  suurendasid  orjade  hulka  ja  Kreekas  kujunes  välja 
suuresti  orjandusel  põhinev  majandus.  Me  ei  tea  orjade  ligkaudsetki  hulka,  kuid 
vaieldamatult  kasutati  neid  palju:  suurmajapidamised  põhinesid  valdavalt  orjatööl  ning 
orje  oli  ka  keskmise  jõukusega  ja  vaesematel  vabadel  inimestel.  Enamus  orje  olid 
barbarid ,  kuigi  aja  jooksul  kasvas  ka  kreeklaste  omavahelistes   konfliktides   orjastatute 
hulk.  Kreeklaste  poliitilises  elus  iseloomustas  antud  perioodi  suhteline  stabiilsus. 
Türanniatest  ja sisevõitlustest on andmeid  vähe. Riikidevahelistes  suhetes tõusid  selgelt 
esile  kaks  suurvõimu:  Peloponnesose  liit  eesotsas  Spartaga  ja  Ateena  talle  alluva 
mereliiduga. Kui pärslaste väljatõrjumisel olid Sparta ja Ateena tegutsenud liitlastena, siis 
nüüd kujunes kahe leeri vahel pingeline vastasseis. 
 
Sparta ja Ateena vastasseis. Ateena mereliit. Esimene Peloponnesose sõda. 
Sparta  jaoks  järgnesid  pärslaste  väljatõrjumisele  rasked  ajad.  Nende  ülemjuhataja 
Pausanias läks Väike-Aasia kreeklastega tülli, nii et viimased palusid ateenlasi laevastiku 
juhtimine üle võtta (sellest allpool); Pausaniast kahtustati reeturlikes suhetes pärslastega, 
ta  tagandati  ja  tapeti.  Peloponnesoses  õhutas  Sparta  põlisvaenlane  Argos  riike 
vastuhakule ja Sparta pidi  rasketes  lahingutes oma liitlased taas sõnakuulmisele sundima. 
460datel  aastatel  õhutas  suur  maavärin,  mis  Sparta  linna  peaaegu  maatasa  tegi, 
ülestõusule  Messeenia  heloodid  ja  spartalastel  kulus  enam  kui  kümme  aastat  nende 
taasalistamiseks.  Sajandi  keskpaigaks  oli  Sparta  oma  positsiooni  Peloponnesose 
hegemoonina siiski kindlalt taastanud.  
 
26 
Ateenlased  võtsid Väike-Aasia kreeklaste poolt pakutud ülemjuhatuse sõjas Pärsiaga 
rõõmuga  vastu  ja  478/7  a.  talvel  sõlmiti  nn  Delose  liit,  mis  edaspidi  tuntud  peamiselt 
Ateena  mereliiduna.  Selle  peamine  korraldaja  oli  Aristeides.  Liitlased  tõotasid  pidada 
ateenlaste  juhtimisel  ühist  sõda  Pärsia  vastu.  Need  riigid,  mis  ise  laevu  välja  panna  ei 
suutnud  või  ei  soovinud,  kohustusid  maksma  andamit  (phoros)  ühisesse  liidu-kassasse, 
mis  paiknes  mereliidu  sümboolses  keskuses  –  Apollonile  ja  Artemisele  pühendatud 
joonlaste  ühispühamus  Delose  saarel.  Seal  pidi  koos  käima  ka  liitlaslinnade  esindajate 
nõupidamine.  
Liitlased  jätkasid  edukat  sõda,  vallutades  järkjärgult  veel  Pärsia  võimu  alla  jäänud 
linnu  Egeusel  ja  Väike-Aasia  rannikul.  Kuid  üsna  varakult   ilmnes   ka  ateenlaste  kindel 
võim  teiste  üle  –  need,  kes  liidust  lahku  lüüa  püüdsid,  sunniti  karmilt  liitu  tagasi. 
Peamiselt  Ateena  laevadest  koosneva  liidulaevastiku  ülemana  tõusis  esile  Kimon 
(Maratoni lahingu kangelase Miltiadese poeg), kelle juhtimisel saavutati Pärslaste vastu 
järjekordne  hiilgav  võit  korraga  nii  maal  kui  merel  Eurymedoni  juures  Väike-Aasia 
lõunarannikul (u. 469. a.). Tundub, et sellega oli Pärsia oht Egeuse  merele  mõneks ajaks 
kõrvaldatud. 
Kimonist  sai  ka  toonase  Ateena  silmapaistvaim   riigimees .  Aristeides  suri  ja 
Themistokles,  kelle  initsiatiivil  olid  ateenlased  pärslaste  väljatõrjumise  järel  rajanud 
kiiruga  linnamüürid,  sattus  ebasoosingusse  ning  pagendati  ostrakismiga  (u.  472.  a.; 
mõningate  seikluste  järel  sai  temast  Pärsia  asevalitseja  Väike-Aasias).  Aristokraatlikult 
meelestatud Kimon pooldas jätkuvat liitu Spartaga, kuid tema ebaõnnestunud katse aidata 
spartalasi  Messeenia  helootide  ülestõusu  mahasurumisel  tõi  kaasa  ebasoosingu  ja 
pagenduse  ostrakismiga.  Enamvähem  samal  ajal  (462/1.  a.)  viis  demokraatliku 
suunitlusega  riigimees  Ephialtes  läbi  reformi,  millega  võttis  Kleisthenese  reformidest 
hoolimata  suured  volitused  säilintanud  muistselt  aristokraatlikult  areopaagi  nõukogult 
sisulise  poliitilise  võimu  ja  jagas  selle  rahvakoosolekule  ning  rahvakohtutele  (neist 
allpool).  Milles  täpselt  see  volituste  ümberjagamine  seisnes,  pole  selge,  kuid 
antiikautorite  hinnangul  valmistas  Ephialtese  reform  pinna  radikaalsele  demokraatiale 
Ateenas. 
Peagi Ephialtes mõrvati ja tema asemel tõusis demokraatide juhiks  Perikles . Periklese 
ema  oli  Kleisthenese  vennatütar  ja  isa  Pärsia  sõdade  üks  silmapaistvamaid  väepealikke 
(juhtis ateenlasi Mykale lahingus), ta ise oli kogunud Kimoni vastasena tuntust juba enne 
Ephialtese  reformi.  Nüüd  sai  temast  kui  suurepärase  kõneandega  ja  rahva  soove  hästi 
tajuvast  aristokraadist  kolmeks  aastakümneks  demokraatliku  Ateena  silmapaistvaim 
riigimees ja poliitika peamine suunaja. 
 Kimoni  pagendamise,  Ephialtese  reformi  ja  Periklese  esiletõusuga  kaasnes  selge 
muutus  Ateena  välispoliitikas:  loobuti  pärslaste  vastu  sõlmitud  liidust  Spartaga  ja  selle 
asemel  liituti  Peloponnesosel  Sparta  põlisvaenlase  Argosega  ning  teisalt  Põhja-Kreeka 
suurvõimu  Tessaaliaga.  Ateena  ja  Peloponnesose  liidu  vahel  puhkes  sõda,  mis  ajaloos 
tuntud esimese Peloponnesose sõja  nime all (u. 460 – 445). Tõenäoliselt just neil aastatel 
valmisid  Ateenat  ja  tema  sadamat  Pireust  ühendavad  nn  pikad  müürid,  mis  muutsid 
Ateena koos sadamaga toonastes tingimustes võitmatuks kindluseks. 
Sõda algas ateenlastelele edukalt. Nende poole asus Korintose naaberlinn Megara, mis 
tagas  kontrolli  Kesk-Kreekat  Peloponnesosega  ühendav  maakitsuse  üle.  Õnnestus 
vallutada  ka  naaber  ja  ammune   vaenlane   –   saareriik   Aigina  –,  mis  sunniti 
andamikohustusliku  sõltlasena  mereliitu.  Spartalased  viisid  küll  väed  Kesk-Kreekasse, 
 
27 
kindlustamaks  oma  mõju  Delfi  oraakli  üle  ja  võitsid  neid  tagasiteed  takistada  püüdnud 
ateenlasi  Boiootias  Tanagra  lahingus  (u.  457.  a.),  kuid  veel  samal  aastal  alistasid 
ateenlased  Boiootia  ja  aitasid  sealsetes  linnades  võimule  Ateena- meelsed   demokraadid. 
Suur osa Kesk-Kreekast oli langenud Ateena võimu alla. 
Samas jätkus sõda ka Pärsia vastu. Kuna Egiptus lõi Pärsiast lahku, saatsid ateenlased 
sinna  ülestõusnute   toetuseks   suure  laevastiku,  mis  egiptlastega  liidus  vallutas  enamuse 
Niiluse  deltast,  kaasa  arvatud  suure  osa  Memphisest  (pärslaste  kätte  jäi  nn  Valge 
kindlus ).  Kuid  Aasiast  Egiptusse  tunginud  Pärsia  vägi  tõrjus  ateenlased  Memphisest 
välja,  piiras  nad  ühel   delta   harude  vahelisel  saarel  ja  purustas  rünnakuga  (u.  454.  a.). 
Hukkus  tuhandeid  ateenlasi.  Ateenlaste   ebaedu   jäi  aga  ajutiseks.  Pagendusest  naasnud 
Kimoni  juhtimisel  suunduti  edukale  retkele  Kyprosele,  millega  kindlustas  ülemvõim 
merel.  Kimoni  surmaga  Küprosel  lõppes  ka  sõjategevus.  Mõne  allika  teatel  sõlmis 
Ateena  riigimees  Kallias  Pärsiaga  rahuleppe  (449.  a.).  Kas  see  nn  Kalliase  rahu  ka 
tegelikult sõlmiti oli vaieldav juba  antiikajal , kuid kindel on, et sõda Ateena mereliidu ja 
Pärsia vahel oli selleks korraks läbi. Anatoolia lääne- ja lõunaranniku kreeka linnad olid 
Pärsia ülemvõimust vabad, kuuludes selle asemel  enamuses  Ateena mereliitu. 
Seevastu tabas ateenlasi ebaedu Peloponnesose sõjas. 446. a. lõid boiootlased Ateenast 
lahku (võimule tõusid  Ateena-vastased oligarhid)  ja purustasid ateenlaste väe. Ülestõus 
puhkes ka mereliitu kuuluval Euboia saarel, lahku lõi Megara ja suur Peloponnesose vägi 
ähvardas Ateenat sissetungiga. Periklesel õnnestus siiski Euboia taas-alistada ning vältida 
Sparta kuningat ära ostes Atika rüüstamist Peloponnesose vägede poolt. Kuid Boiootia ja 
Megara  olid  ateenlastele  kaotsi  läinud.  445.  a.  sõlmitud  rahu  30  aastaks  taastas 
enamvähem  sõjaeelse  olukorra,  fikseerides  ühtlasi  jõudude  tasakaalu  Ateena  ja  Sparta 
vahel. 
Rahu  Pärsia  ja  Peloponnesose  liiduga  tõi  kaasa  demokraatliku  Ateena  hiilgeaja. 
Ateena  valitses  kindlalt  oma  liitlaste  üle.  Liidukasse  oli  toodud  Deloselt  Ateena 
akropolile  ja  ateenlased  kasutasid  selle  vahendeid  oma  äranägemise  järgi.  Liitlaste 
sisepoliitikasse ateenlased eriti ei  sekkunud , kuid nõudsid siiski tähtsamate kohtuasjade 
lahendamist  Aeena  kohtutes.  Kogu  mereliidus  kehtis  Ateena  raha  ja  kaalu-  ja 
mõõdusüsteem.  Peale  selle  rajasid  ateenlased  mõnede  liitlaste  territooriumile  oma 
kodanike  asulaid  –  kleruuhiaid  (kleros  –  jaosmaa;  kleruuhia  on  seega  jaosmaa-asula). 
Enamus  liitlasi  oli   loobunud   laevade  saatmisest  liidulaevastikku  ja  piirdusid  vähem 
kuluka   forose-maksmisega.  See  tähendas  aga  ateenlastele  võimalust  tugevdada  oma 
laevastikku  liitlaste  arvel.  Samas  edendas  mereliidu  ühtne  raha-ja  kaalusüsteem 
kaubandust,  ateenlased  tagasid   merede   turvalisuse  ja  kuna  liitlasriikide  sisetülide  korral 
toetasid  nad  reeglina  demokraatlikke  mitte  oligarhilisi  rühmitusi,  suhtus  liitlasriikide 
lihtrahvas,  erinevalt  aristokraatidest,  Ateena  ülemvõimu  suhteliselt  heatahtlikult.  Paljud 
tajusid Ateena ülemvõimu siiski türanniana. 
Kõnealuse  perioodi  tõsiseim  katsumus  Ateena  mereliidu  jaoks  oli  Samose  saareriigi 
ülestõus 441. – 440. a. Samoslased, kes ühena vähestest olid säilitanud tugeva laevastiku, 
võitsid ateenlasi merelahingus ja palusid abi nii Spartalt kui ka Pärsialt. Kuid Perikles lõi 
Samose  laevastiku  puruks  ja  alistas  linna.  Linnamüürid  lõhuti,  sõjalaevasti  võeti  ära  ja 
kodanikud sunniti maksma  Ateenale  sõjahüvitist. 
 
 
 
 
28 
Ateena demokraatia Periklese ajal. 
Ateenas muutus riigikord järjest demokraatlikumaks, s.t. lihtrahvale meelepärasemaks. 
Periklese ettepanekul hakati nõukogu liikmetele, riigiametnikele ja kohtunikele maksma 
väikest palka,  mis  lubas ka   vaestel   meestel oma  igapäevast tööd ajutiselt kõrvale  jättes 
riigi  teenimisele  pühendada.  Kõik  tähtsamad  riigiasjad  otsustati  regulaarselt  koguneval 
rahvakoosolekul (ekklesia),  millele kuulus  nii seadusandlik  võim kui ka õigus otsustada 
päevapoliitilisi küsimusi. Kõigil kodanikel – so Atika meessoost põliselanikel alates 18. 
eluaastast  –  oli  õigus  rahvakoosolekul  osaleda  ja  sõna  võtta.  Küsimused  otsustati 
hääletamisega. Selle üle, mida rahvakoosolekul arutusele panna, otsustas 500-liikmeline 
nõukogu (bule), mille liikmed loositi füülide poolt üles seatud kandidaatide hulgast (igast 
füülist 50 liiget). Nõukogu korraldas ka rahvakoosoleku otsuste täideviimist koosolekute 
vaheajal.  Nõukogu  tööd  omakorda  juhtisid  50  prütaani  (eestseisjat  –   samast   füülist 
loositud  meest),  kes  olid  selles  ametis  1/10  aastast.  Riigiametnikud,  kes  rahva  otsused 
reaalselt  ellu  viisid,  komplekteeriti  samuti  loosi  teel.  Nad  olid  enamasti  kollegiaalsed 
( tavalised   olid  10-liikmelised  kolleegiumid)  ja  piiratud  volitustega.  Ka  9  arhooni 
komplekteeriti  loosi  teel.  Rahvakoosolekul  hääletamisega  valiti  ainult  sõjalised  ametid, 
kelle  seas  tähtsamad  10   strateegi .  Strateegiametisse    pääsesid  seetõttu  ainult  tuntud  ja 
enamasti suursugust päritolu mehed, samal ajal kui loositavad ametid, nagu ka nõukogu 
liimekohad,  täideti  paljuski  lihtsate  ateenlaste  poolt.  Valdavalt  lihtinimeste  hulgast 
pärinesid  ka  igal  aastal  ametisse  seatud  6000  kohtunikku,  kelle  hulgast  komplekteeriti 
väiksemad,  kuid  siiski  enamasti  mõnesajaliikmelised  kohtukoosseisud  konkretseeteks 
protsessideks.  Kohtute  eesistujate  ja  eeljuurdluse  korraldajatena  toimisid  peamiselt 
arhoonid. 
Ateena  demokraatia  põhines  seega  kodanike  otsesel  osalemisel  riigi  valitsemises. 
Ateenlased ise moodustasid oma riigi ja hoolitsesid selle eest, et võim jaotuks kodanike 
vahel võimalikult võrdselt. See ei takistanud siiski rikaste ja suursuguste domineerimist 
poliitililises  elus.  Neil  puudusid  küll  seaduslikud  eesõigused  (Soloni  seadustest 
tulenevaid  piiranguid  vaeste  kodanike  –  teetide  –  poliitikas  osalemiseks  ei  tühistatud, 
kuid  ka  ei  järgitud),  kuid  tuntus,  rikkus,  sidemed  ja  parem  ettevalmistus  andsid 
lihtinimeste  ees  eelise.  Seetõttu  pärinesid  5.  sajandi  viimase  kolmandkuni  kõik  Ateena 
riigimehed, kelle päritolu teada, aristkraatia hulgast. 
Ateena  kodanike  (täiskasvanud  meeste)  hulk  kõnealusel  perioodil  ulatus  tõenäoliselt 
ligi  60  000-ni.  Neile  lisandusid  naised,  kellel  poliitilisi  õigusi  polnud  (nagu  teisteski 
polistes),  samuti  riigis  elavad  võõramaalased  ja   orjad .  Võõramaalased  ehk   metoigid  
(metoikos  –  see,  kes  elab  koos  [ateenlastega])  pidid  maksma  regulaarset  maksu 
(kodanikud olid sellest vabad)  ja teenima kodanikega  võrdsetel alustel  Ateena  sõjaväes. 
Poliitilisi õigusi neil polnud, kuid nende elu ja vara oli Ateena seadustega kaitstud. Kuna 
metoikidel  puudus  õigus  omada  Atikas  kinnisvara,  siis  tegelesid  nad  peamiselt 
kaubanduse  ja  käsitööga  või  otsisid  juhuslikku   teenistust   Ateena  linnast  ja  sadamast, 
samal  ajal  kui  Ateena  kodanike  enamuse  moodustasid,  linnakäsitöölistele  lisaks,  Attika 
talupojad. Metoikide seas oli nii rikkaid kui ka vaeseid inimesi. 
Palga  maksmine  hulgale  nõukogu  liikmetele,  ametnikele  ja  tuhandetele  kohtunikele 
nõudis  suuri  kulutusi.  Sellele  lisandusid  kulud  laevastiku  ehitamiseks,  varustamiseks  ja 
mehitamiseks  (laevastikus  teenimise  eest  maksti  väikest  palka).  Osa  neist  kuludest 
kandsid  rikkad  ateenlased  regulaarsete  riiklike  kohustustena  –  liturgiatena  –,  osa  saadi 
metoikide  maksust  ja  Pireuse  sadamatollidest.  Kuid  ateenlased  kasutasid  oma  riigi 
 
29 
rahastamiseks  ulatuslikult  ka  liitlastelt   laekuvat   forost.  Mereliidust  saadava  tuluta  oleks 
demokraatia sellisel kujul olnud võimatu. Teiselt poolt tugines Ateena merevõim paljuski 
just  vaestele  ateenlastele,  sest  nemad  teenisid  madruste  ja  sõudjatena  laevastikus  ning 
tagasid  seega  kodulinna  sõjalise  võimsuse.  Nii  olid  demokraatia,  merevõim  ja 
domineerimine  liitlaste  üle  lahutamatult  seotud:  merevõim  õigustas  lihtrahva  osalemist 
riigivalitsmises  ja  mereliidust   saadavad   vahendis  aitasid  sellele  tõhusalt  kaasa. 
Demokraatia  pooldajad  pooldasid seega ka kindlat võimu liitlaste üle. 
Pärast Pärsia  sõja  lõppu  hakkasid ateenlased Periklese ettepanekul kasutama  liitlaste 
raha ka suurejoonelisteks ehitustöödeks oma riigis. Oponendid süüdistasid Periklest küll 
amoraalsuses,  kuid  nende  liider  pagendati  ostrakismiga  ja  440datest   aastatest   algas 
akropoli  väljaehitamine  hiilgava  kultuskesusena.  Selle  juhtimise  usaldas  Perikles  oma 
sõbrale,  toonase  Kreeka  ühele  silmapaistvaimale  skulptorile  Pheidiasele.  Peagi  valmis 
Parthenoni  tempel, kaunistatud Pheidiase reljeefide (Panathenaia rongkäiku kujutav friis) 
ja  sama  autori  loodud  hiiglasliku  jumalanna  Athena  kujuga.  Algas  ka  akropoli 
väravakompleksi  –  propylaia  –  ehitus.  Avalikke  ehitisi  püstitati  mujalgu  Ateenas  ja 
Atikas. 
Ateenast  sai  lühikese  ajaga  Kreeka  tähtsaim  kultuuri-  ja  vaimuelu  keskus. 
Demokraatia  tõusuga  kaasnes  Ateena  teatri  ja   dramaturgia   õitseng.  Kuigi  esimene 
tragöödia Suurte Dionüüsiate pidustusel lavastati pärimuse järgi juba türann Peisistratose 
ajal,  algas  regulaarsete  draamavõistluste  pidamine  tõenäoliselt  alles  pärast  Kleisthenese 
reforme.  Märtsis  peetavatest  Suurtest  Dionüüsiatest  sai  järkjärgult  mitte  ainult  Ateena 
vaid  kogu  mereliidu  üks  esinduslikumaid  üritusi,  sest  just  sel  ajal  tõid  liitlasriikide 
esindajad  forose  pidulikult  Ateenasse.   Arvukate   võõramaalaste  juuresolekul  peetud 
teatrietendused   olid  osa  Ateena  vägevuse  demonstratsioonist.  Temaatiliselt  kajastasid 
näidendid kodanikkonna  laiu  hulki paeluvaid eetilisi  ja poliitilisi küsimusi  – tragöödiad 
peamiselt  tuntud  müütide  tõlgendustena  ja  komöödiad  otseselt  päevapoliitikast  ainest 
ammutades.  Ateena  esimese  suure  tragöödiameistri  Aischylose  hiilgeaeg  langes  5. 
sajandi  teise  veerandisse,  seega  aega,  mil  ateenlaste  iseteadvust  tõstsid  äsjased 
suurvõidud pärslaste üle. Aischylose tuntuimas teoses  – triloogias “Oresteia” –  kajastub  
tõenäoliselt   kaudselt   ka  mõni  aasta  varel  ellu   viidud   Ephialtese  reform.  Ka  Aischylose 
noorem  kolleeg  ja konkurent  Sophokles  tõusis tippu juba enne 5. sajandi keskpaika, kuid 
tema  säilinud  teosed  pärinevad  sajandi  teisest  poolest  (“Kuningas  Oidipus”  arvatavasti 
alles  431.  a.  puhkenud  suure  Peloponnesose  sõja  algaastatest).  Sophokles  oli  aktiivselt 
tegev ka poliitkas – valitud strateegiks ja mereliidu laekuriks. 
Demokraatlik  Ateena  meelitas  kohale  vaimuinimesi  kogu  Kreekast.  Siin  tegutses 
mõnda  aega  Väike-Aasia  rannikult  Halikarnassosest  pärit   ajaloolane   Herodotos  ( Cicero  
määratluse järgi “ajaloo isa”), kelle suurteos “ Historia ” annab põhjaliku ülevaate Pärsia 
sõdadest.  Ateenast  hakkas  kujunema  ka  kreeka  filosoofia  tähtsaim  keskus.  Esimese 
kuulsa  filosoofina  asus  Ateenasse  ratsionalist  Anaxagoras,  sõbrunedes  siin  Periklesega. 
Ateenas  tegutses  kuulus   sofist   Protagoras,  kes  kuulutas,  et  “kõigi  asjade  mõõt  on 
inimene”  ja  käsitles  moraali  ning  seadusi  inimliku  kokkuleppe,  mitte  jumalatest  antud 
ettekirjutustena. Periklesega olevat palganud ta oma poegade õpetajaks.  
Perikles  suhtles  üldse  küllalt  tihedalt  oma  aja  vaimueliidiga  ja  arvatavasti  jagas 
paljuski  nende  uudseid  vaateid.  Ateena  lihtrahvas  seevastu  umbusaldas  ülemkihi  seas 
levivaid  ebatraditsioonilisi  ideid.  Teatud  määral  sai  see   umbusk   osaks  ka  Periklesele, 
mida  soodustas  Periklese  abielu  mileetoslanna,  väidetavalt  endise  hetääri  (kurtisani) 
 
30 
Aspasiaga, keda kohtles avaliku  lugupidamisega,  mis tundus patriarhaalselt  meelestatud 
ateenlastele  kohatu . Periklest ja Aspasiat pilgati mitmes komöödias.  
Siit  ilmneb  omamoodi  vastuolulisus  Periklese  positsioonis.  Ühelt  poolt  oli  ta 
demokraatia  liidrina  pikka  aega  Ateena  mõjukaim  riigimees;  pärast  oma  oma  tähtsama 
oponendi  pagendamist  ostrakismiga,  ehitustöid  puudutanud  vaidluste  ajal,  valiti  ta  15 
aastat järjest strateegiks. Toona täisikka  jõudnud  tulevase  ajaloolase  Thukydidese  sõnul 
olnud Periklese mõju selline, et “nime poolest oli see demokraatia, tegelikult aga esimese 
mehe  valitsus”.  Kuid  samas  on  selge,  et  Perikles  sai  ennast  kehtestada  ainult 
demokraatlike  institutsioonide  –  seega  eeskätt  rahvakoosoleku  kaudu,  ja  pidi  oma 
poliitika kujundamisel alati arvestama rahva meelsusega. Ja ka oma võimu kõrghetkel ei 
suutnud  ta  rahvast  täiel  määral   valitseda .  Eelkõige  tekitasid  talle  probleeme  just  tema 
naine  ja  intellektuaalsed  sõbrad,  mis  avaldus  430datel  aastatel  aset  leidnud 
kohtuprotsessides.  Rünnaku  alla  langes   esmalt    skulptor    Pheidias ,  keda  süüdistati  algul 
(alusetult)  jumalanna  Athena  kuju  jaoks  määratud  kulla  varguses  ja  süüdistuse 
ümberlükkamise järel, ning seekord edukalt, pühaduseteotuses. Tõenäoliselt pidi Pheidias 
minema  pagendusse.  Pühaduseteotuses  süüditatult  läks  pagendusse  ka  teine  Periklese 
sõber,  filosoof  Anaxagoras.  Samas  asjas  süüdistatud  Aspasia  eest  olevat  Perikles  aga 
kohtunikke  pisarsilmi   palunud   ja  saavutanud  õigeksmõistmise.  Tõenäoliselt  püüdsid 
Periklese vastased nende protsessidega kõigutada demokraatia liidri mainet rahva hulgas, 
kasutades  selleks  lihtinimeste  umbusku  Periklesega  seotud  vaimuinimeste  suhtes.  Kuid 
Periklese  positsiooni  need  oluliselt  ei  kahjustanud  –  Peloponneose  sõja  puhkedes  oli  ta 
jätkuvalt Ateena mõjukaim riigimees. 
 
 
 
 
Peloponnesose sõda (431 – 404) ja oligarhilised riigipöörded Ateenas 
 
 
Sparta ja  Ateena  vahel 445. a. sõlmitud  rahuleping  fikseeris  jõudude tasakaalu. Suur 
osa  Kreekast  jagunes  kahte  leeri  –  Peloponnesose  liitu  ja  Ateena  mereliitu  –  millest 
esimene  soosis  üldjuhul  aristokraatlikke  ja  teine  demokraatlikke  riigikordi.  Sellest 
tulenevalt kippus rikaste ja suursuguste kreeklaste sümpaatia kalduma Sparta ja lihtrahva 
oma Ateena poole. 431. a. lahvatasid  pinged  kahe vastasleeri vahel üle-Kreekalise sõjana, 
mis  on  ateenlaste  vaatekohalt  nähtuna  tuntud  kui  Peloponnesose  sõda  (ka  teine 
Peloponnesose sõjana, eristamaks seda paarkümmend aastat varem aset leidnust). 
Sõja  vallandas  tüli  Peloponnesose  liitu  kuuluva  Korintose  ja  neutraalse  Korkyra 
(tänapäeva  Korfu ) vahel, kelle toetuseks ateenlased välja  astusid . Korintlased nägid selles 
rahuleppe  rikkumist.  Kui  teisedki  Kreeka  riigid  ateenlaste  vastu  kaebusi  esitasid, 
kuulutasid spartalased ning Peloponnesose liit pikkade läbirääkimiste järel Ateenale sõja. 
Ateenas  nõudis  Perikles  kindlalt  Sparta  nõudmiste  tagasilükkamist,  nähes  neis  vaid 
ettekäänet ja ateenlaste järeleandmises nõrkuse märki. Seetõttu süüdistas avalik arvamus 
hiljem  Periklest  sõja  vallandamises  (väidetavalt  püüdnud  ta  sel  moel  kindlustada  oma 
kõikuma löönud positsiooni pärast rünnakuid Pheidiase, Anaxagorase ja Aspasia vastu). 
Kuid  ajaloolase  Thukydidese  hinnangul  peitusid  sõja  põhjused  sügavamal:  spartalased 
alustasid sõda  kartuses  Ateena liigse tugevnemis ees. 
 
 
31 
Archidamose sõda (431 – 421).  
Peloponnesose  liidu  maavägi  oli  vastasest  üle  nii  arvukuselt  kui  ka  võitlusvõimelt, 
ateenlastel  oli  samavõrd  kindel  ülekaal  merel.  Seetõttu  otsustasid  ateenlased  Periklese 
ettepanekul   loobuda   Atika  maapiirkonna  kaitsest,  tõmbuda  sissetungi  korral  Ateenat 
Pireusega  ühendavate  pikkade  müüride  varju  ja  rünnata  Peloponnesose  rannikualasid 
merelt . Perikles uskus, et sel moel kurnatakse vastased välja ja  sunnitakse  rahu paluma. 
Selline strateegia ei võimaldanud otsustavat kokkupõrget. Peloponnesose liiduvägi Sparta 
kuninga Archidamose juhtimisel (temast ka nimi sõja esimesele  faasile ) tungis igal suvel 
Atikasse  ja  müüride  varju pagenud  ateenlased pidid  võimetus  vihas pealt  vaatama oma 
külade  ning  põldude  põletamist.  430.  a.  puhkes  ülerahvastatud  linnas,  kuhu  laevastik 
lakkamatult  moona  vedas, taud (diagnoos on  ebaselge ), mis tappis lühikese ajaga umbes 
kolmandiku  ateenlastes.  Suri  ka  Perikles  (429.  a.).  Inimkaotustest  hoolimata  jätkasid 
ateenlased laevastiku toel edukat vastupanu. 
Periklese  surma  järel  tõusid  ateenlaste  etteotsa  peamiselt   vaesele   linnaelanikkonnale 
toetuv   ja  agressiivsemat  sõjapidamist  nõudev  Kleon,  ning  kiiret  rahu  pooldav  Nikias. 
Kumbki  neist  polnud  aristokraatlikku  päritolu,  ent  kui  päratult  rikas  ja  jumalakartlik 
Nikias oli aristokraatia poolt ilmselt omaks  võetud, siis  nahaparkal (pigem küll töökoja 
omanik)  Kleon  rõhutas  sageli  robustselt  oma  rahvalikku  tausta.  425.  a.  hõivasid 
ateenlased  Pylose   neeme   Messeenia  rannikul  ja  Kleonil  õnnestus  vangistada  lähedasel 
Sphakteria saarel mõnisada vastast, teiste seas 120 spartiaati. See oli suur võit: Pylosest 
sai   varjupaik   Messeeniast  põgenevatele  helootidele  ja  spartalased  pidid   loobuma   Atika 
iga-aastasest  rüüstamisest,  sest  ateenlased  ähvardasid  vastasel  korral  vangid  hukata. 
Pealegi oli spartiaatide alistumine kahjustanud Sparta mainet. Kuid oma edu ära kasutada 
ateenlased ei suutnud. Maismaarünnak Sparta liitlase Teeba vastu lõppes lüüasaamisega 
Delioni  lahingus  (424.  a.)  ja  väikese  salgaga  läbi  Kreeka  Egeuse  põhjarannikule 
suundunud Sparta väepealik Brasidas kallutas sealseid ateena  liitlasi  lahku  lööma. Seda 
takistada  püüdnud  Kleon  sai  Amphipolise  linna  juures  peetud  lahingus  lüüa  ja  langes, 
nagu  ka  tema  vastane  Brasidas  (422.  a.),  ning  mitmed  linnad,  sealhulgas  Amphipolis, 
läksid Sparta poole üle. Kleoni ja Brasidase surma järel pääsesid mõlemas leeris võidule 
rahumeeleolud ja 421. a. sõlmiti ateenlase Nikiase pingutuste tulemusel 50 aastaks rahu – 
nn Nikiase rahu. 
 
Ateenlaste sõjaretk Sitsiiliasse.  
Nikiase  rahuleping  jäi  täimata,  sest  Sparta  liitlased  polnud  nende  selja  taga  kokku 
lepitud  tingimustega  nõus.  Ateenas  tõusis  tol  ajal  esile  aristokraatlikku  päritolu  kuid 
demokraadina esinev riigimees Alkibiades (Periklese sugulane ja hoolealune), kes võttis 
kindla  suuna  vaenu taasõhutamisele.  Alkibiadese  katse organiseerida Sparta-vastane  liit 
Peloponnesoses  lõppes  küll  lüüasaamisega  suures  lahingus  Arkaadias  Mantineia  linna 
juures (418.a.). Kuid peagi terendas võimalus laiendada ateenlaste võimupiire lääne pool 
– Sitsiilias. 
Paar  väiksemat  Sitsiilia  linna  (Egesta  ja  Leontini  elanikud)  palusid  ateenlastelt  abi 
Sürakuusa  vastu.  Ägedate  vaidluste  järel  rahvakoosolekul,  kus  Alkibiades  kõneles 
sõjaretke poolt ja Nikias selle vastu, otsustati 415. a. laevastik teele saata. Enne ärasõitu 
lõhuti  ühel  ööl  Ateenas  Hermese  (teekäijate  jumala)  kujud  tänavanurkadel,  tõenäoliselt 
vältimaks  laevastiku  teelesaatmist.  Asja  uurimise  käigus  teatati  muudestki 
pühaduseteotustest  (Eleusise  müsteeriumide  parodeerimisest),  millega  seostati  ka 
 
32 
Alkibiadest. Viimane nõudis kiiret  kohut , lootes ilmselt saada oma pooldajate toel õigeks 
mõistetud.  Kuid  kohus  lükati  edasi  ja  laevastik  Alkibiadese  ning  Nikiase  juhtimisel 
purjetas  Sitsiiliasse  kahtlustuste  ning   lahendamata   kohtuasjade  õhkkonnas.  Kui 
Alkibiades  Sitsiiliast  tagasi  Ateena  kohtusse  kutsuti,  läks  ta  süüdimõistmise  kartuses 
Sparta poole üle. 
Sitsiilia  retkest  sai  Peloponnesose  sõja  murdepunkt.  Ateenlased  asusid  Sürakuusat 
piirama ja suutsid poolsaarel paikneva linna  muust  maailmast valliga peaaegu ära lõigata. 
Sürakuusalased  olid  alistumise  äärel.  Kuid  otsustaval  hetkel  tegutses  Nikias  loiult, 
Spartast appi  saadetud  väepealik koos Sitsiilia liitlastega pääses linna, innustas kaitsjaid 
ja sõjaõnn kaldus järkjärgult sürakuusalaste poole. Ateenlased saatsid Sürakuusa alla veel 
teisegi  eskaadri,  kuid  osutusid  pärast  lüüasaamist  öises  lahingus  ise  ümberpiiratuks. 
Sobiv hetk Sürakuusa lahest välja murdmiseks lasti mööda (jumalakartlik Nikias keeldus 
kuuvarjutuse tõttu rünnakut ette võtmast), otsustav merelahing kaotati ja ateenlased pidid 
laevu  ning  haavatuid  maha  jättes  suunduda  sisemaale,  kus  loodeti  abi  oma  Sitsiilia 
liitlastelt.  Paraku  lõppes  see  katastroofiga:  kahte  rühma  jagunenud  ateenlased  piirati 
ümber ja sunniti alistuma (413. a.). Nikias hukati, enamus ateenlasi vangistati Sürakuusa 
kivimurdudesse  ja  müüdi  seejärel orjaks.  Ateena  oli kaotanud tuhandeid  mehi,  ligi  200 
laeva ja seega ülekaalu merel. 
 
Dekeleia sõda (413 – 404)  ja 411. ning 404. a. oligarhilisede riigipöörded Ateenas. 
 413.  a.  hõivasid  spartalased  Dekeleia  tugipunkti  Atika  põhjaosas  ja  hoidsid  sealt 
lähtuvalt  kogu  maakonda  hirmu  all  (siit  nimetus  Dekeleia  sõda).  Umbes  samal  ajal 
sõlmisid  nad  liidu  Pärsiaga,  lubades  anda  Väike-Aasia  kreeka  linnad  pärslastele,  ja 
ehitasid   Pärsia  raha  eest  endale  võitlusvõimelise  laevastiku.  Mõlema  sammu  astumisel 
said  nad  tõenäoliselt  nõu  Alkibiadeselt,  kes  ise  vahendas  spartalaste  suhteid  Pärsia 
satraabiga. Sparta laevastik õhutas mitmeid Ateena liitlasi Väike-Aasia rannikul ja selle 
naabersaartel vastuhakule (lahku lõid näiteks Hiios, Mileetos ja Rhodes). See omakorda 
kahandas  ateenlaste  tulusid  liitlastelt  laekuva  forose  näol.  Siiski  suutsid  meeleheitlikku 
olukorda  sattunud  ateenlased  viimaseid  tagavarasid  kasutusele  võttes  ehitada  uue 
laevastiku. Algas meresõda Väike-Aasia rannikuvetes. 
Kuid  rikaste  ateenlaste   rahulolematus   demokraatliku  riigikorraga  süvenes. 
Katastroofiga  lõppenud  argessiivset  välispoliitikat  olid  nõudnud  peamiselt 
demokraatlikud liidrid, samal ajal kui sõja finantsraskust pidid liitlaste forose vähenedes 
järjest enam kandma rikkad. Sõja ja radikaalse demokraatia vastaseid seisukohti jagasid 
ka  paljud  ülemkihtidest  pärit  vaimuinimesed.  Nii  oli  Peloponnesose  sõja  ajal  kuulsuse 
tippu  tõusnud  komöödiakirjanik  Aristophanese  mitmed  komöödiad  suunatud  sõda 
pooldavate  demokraatia  liidrite  vastu  (“Ratsanikud”  pilas  otseselt  Kleoni).  Ka 
Sophoklese konkurendina esile tõusnud  Euripidese  tragöödiates võib leida sõjakoleduste 
kajastusi.  Nooremate  aristokraatide  seas  süvenesid  traditsioonikriitilised  (seega  ka 
traditsioonilist  demokraatiat  vaidlustavad)  vaated:  mõned  sofistlikud  mõtlejad  kahtlesid 
religioonis ja rõhutasid tugevama õigust ennast kehtestada. Nende ringkondadega suhtles 
tihedalt ka Sokrates (oli tuntud näiteks Alkibiadese õpetajana), kes end ise küll sofistidele 
vastandas,  kuid  keda  ühendas  nendega   ratsionaalne   hoiak  ja  loogiline  arutelu  ning  kes 
Ateena  lihtinimeste  silmis  kuulus  nendega  ühte.  Ebatraditsiooniliselt  ratsionaalne 
ellusuhtumine  läbib  ka  toonase  suure  ajaloolase  Thukydidese  loomingut,  kelle  elu 
möödus  paguluses  väljapool Ateenat. 
 
33 
Demokraatiavastaste 
positsioone 
Ateenas 
tugevdas 
asjaolu, 
et 
suur 
osa 
demokraatlikult  meelestatud  vaesemaid  kodanikke  oli  laevastikuga  Samosel,  millest  oli 
saanud  ateenlaste  peamine  tugipunkt  Väike-Aasia  ranniku  juures.  Oma  osa  mängis  ka 
Alkibiades,  kes  oli  spartalastege  tülli  läinud  (väidetavalt  oli  tal  armuvahekord  kuninga 
naisega) ja lootis oligarhide abil kodulinna tagasi pääseda. Ta lubas ateenlastele hankida 
demokraatiast  loobumise  korral  Pärsia  rahalist  toetust.  411.  a.  kukutatigi  Ateenas 
demokraatlik riigikord, võim läks 400-le oligarhile, kes otsustasid piirata kodanike ringi 
5000  jõukama  mehega.  Ateena  laevastik  Samosel  jäi  aga  esialgsete  kõhkluste  järel 
demokraatlikuks.  Nii  oli  Ateena  lõhenenud  sisuliselt  kaheks  vaenulikuks  riigiks:  linnas 
kehtis oligarhia ja laevastikus demokraatia. Peagi läksid oligarhid Alkibiadesega tülli, too 
pöördus koostööettepanekuga demokraatliku laevastiku poole, kutsuti Samosele ja valiti 
laevastiku poolt strateegiks. Oligarhid Ateenas püüdsid Spartaga rahu sõlmida. Kui see ei 
ei  õnnestunud,  puhkesid  nende  hulgas  vastuolud  ja  võim  läks  kompromissi  otsivatele 
mõõdukatele oligarhidele. Peagi demokraatia taastati (410. a.). 
Samal  ajal  võitis  Ateena  laevastik  Alkibiadese  juhtimisel  spartalasi  Marmara  mere 
rannikul  Kyzikose  linna  juures  ja  kindlustas  positsioone  Musta  mere  väinades.  408.  a. 
pöördus Alkibiades laevastikuga kodulinna tagasi, võeti rahva poolt vaimustusega vastu 
ja valiti erakordste volitustege strateegiks. Kuid peagi sai ateenlast eskaader Alkibiadese 
äraolekul  Väike-Aasia  rannikul  lüüa,  Alkibiadest  süüdistati  ja  ta  läks  pagendusse  (407. 
a.).  Aasta  hiljem  võitsid  ateenlased  raske  merelahingu  Arginusai  saarte  juures  Lesbose 
lähedal. Kuid  tormise  ilma tõttu jäid uppujaid päästmata ja surnukehad matmiseks veest 
korjamata, mille eest lahingut juhtinud  strateegid  mõisteti Ateenas surma. Kuus neist ka 
hukati,  ülejäänud  päästsid  end  pagendusega.  Ateenlased  jäid  ilma  oma  parematest 
väepealikest. 
405.  a.  kandus  sõjategevus  jälle  Musta  mere  väinadesse.  Mõnda  aega   seisid  
vaenulikud  laevastikud  Dardanellide  väinas  teineteise  vastas  –  ateenlased  Euroopa-  ja 
spartalased  Aasiapoolsel  kaldal  –,  kuni  Sparta  ülemjuhataja  Lysandros  ateenlaste 
hooletust  ära  kasutades  ajutiselt  kaitseta  jäetud  laevu  ründas  ja  enamuse  neist  nn 
Aigospotamoi  lahingus  vallutas.  Mõne  aja  pärast  piiras  Lysandros  laevastikust  ilma 
jäänud Ateena mere poolt ümber ja sundis  kaitsjad   aastase vastupanu järel alistuma (404. 
a.).  
Sparta  liitlased  –  Korintos  ja  Teeba  –  nõudsid  Ateena  hävitamist.  Kuid  spartalased 
eelistasid  linna  säilitada,  võimalik,  et  vastukaaluks  Korintosele  ja  Teebale.  Ateena 
mereliit saadeti laiali, müürid lõhuti, sõjalaevastiku riismed tuli loovutada ja linn sõlmis 
Spartaga  liidulepingu.  Peale  selle  nõudis  oligarhiliselt  meelestatud  Lysandros 
demokraatia  asendamist  “ isade   korraga”  ja  ajendas  seega  uue  oligarhilise  pöörde 
Ateenas. 
404.  a.  “isade  korra”  taastamiseks  ametisse  määratud  30-liikmeline   komisjon ,  mille 
etteotsa tõusis Platoni sugulane ja Sokratese vestluskaaslane Kritias, hakkas kõrvaldama 
demokraatlikke riigimehi ja muutis peagi oma võimu tõeliseks hirmuvalitsuseks. Hakati 
tapma   ka  rikkaid  metoike  ja  konfiskeerima  nende  varandust.  Oma  positsiooni 
kindlustamiseks kutsusid 30 türanni, nagu neid hiljem nimetama hakati, akropolile Sparta 
garnisoni. Ateenlasi pages massiliselt naabermaakondadesse, kus koondasid sõjasalku 30 
oligarhi  kukutamiseks.  Pingelises  olukorras  tekkisid  tülid  ka  oligarhide  endi  seas  ja 
Kritias  lasi  oma  peamise  oponendi  hukata.  Pagulased  tungisid  Atikasse  ja  vallutasid 
Pireuse  sadama.  Pireuse  ja  Ateena  vahel  toimunud  kokkupõrkes  sai  Kritias  surma. 
 
34 
Oligarhid  jäid  ilma  ka  Sparta  toest,  sest  neid  soosinud  Lysandros  tõrjuti  Sparta 
sisepoliitikas  ajutiselt  tahaplaanile.  Lõpuks  (403.  a.)  sõlmiti  Sparta  kuninga  vahendusel 
kokkulepe,  millega  Ateenas  taastati  demokraatlik  riigikord  ja  kuulutati  välja  üldine 
amnestia  kõigile,  peale  30  oligarhi  ja  nende  lähemate  käsilaste.  Oligarhid  ja  nende 
pooldajad hoidsid veel mõnda aega enda käes Eleusist, kuid 401. a. vallutasid ateenlased 
sellegi. 
 Vahetult  pärast  neid  veriseid  sündmusi  –  399.  a.  –  andsid  ateenlased  kohtu  alla  ja 
mõistsid  surma  Sokratese.  Filosoofi  süüdistati  ateenlaste  poolt  austatud  jumalate 
mitteaustamises ja  noorsoo  rikkumises. Kui esimese süüdistuse tagamaid on raske mõista, 
siis  noorsoo rikkumise  all peeti  ilmselt  silmas  mitmete Sokratesega seotud meeste (eriti 
Kritiase,  kuid  ka  näiteks  Alkibiadese)  demokraatiavaenulikku  tegevust.  Teada  oli  ka 
Sokratese  enda  tauniv  suhtumine  demokraatlikku  riigikorda.  Pole  juhuslik,  et  Sokratese 
peasüüdistaja Anytos oli üks äsjaseid demokraatia aktiivsemaid taastajaid. Ilmselt  lootsid  
ateenlased,  et  Sokrates,  kellele  anti  võimalus  endale  ise   karistus   valida,  eelistab  minna 
pagendusse. Kuid filosoof keeldus end karistuse vääriliseks tunnistamast ja mõisteti tema 
väljakutsuvast  hoiakust  ärritatud kohtunike poolt surma. 
 
 
 
Vahelduvad hegemooniad 4. sajandi esimesel poolel 
 
 
Ateena lüüasaamine Peloponnesose sõjas ei toonud püsivat rahu. Vastupidi, vallandus 
pea  katkematu  üle-Kreekaliste  sõdade  ahel,  mis  vältas  kuni  linnriikide  langemiseni 
Makedoonia  ülemvõimu  alla.  Sparta  oli  Peloponnesose  sõjast  väljunud  Kreeka 
suurvõimuna,  kuid  pööras  oma  agressiivse  ja  ülbe  käitumisega  seniseid  liitlased  peagi 
enda  vastu,  mis  lõppkokkuvõttes  tõi  kaasa  languse  ja  Teeba  lühiajalise  domineerimise 
Kreekas.  See  omakorda  õhutas  teisi  liituma  Teeba  vastu.  Peloponnesose  sõja 
lõpuperioodist  peale  sekkus  Pärsia  pidevalt  diplomaatiliselt  Kreeka  linnriikide 
vahelistesse  suhetesse,   andes   rahalist  toetust  kord  ühele  kord  teisele.  Korduvad  katsed 
sõlmida kõiki osapooli rahuldavat püsivat üle-Kreekalist rahulepet ei kandnud vilja.  
Juba  Peloponnesose  sõja  ajal  hakkasid  linnriigid  järjest  rohkem  kasutama 
palgasõdurite  teeneid  ja  4.  sajandil  moodustasid  palgasõdurid  juba  peamise  osa 
linnriikide  vägedest.  Järjest  enam  kreeklasi   suundus   sõduritena  ka  Pärsia  kuninga 
teenistusse.  Palgasõdurite  kasutamine  muutis  sõjapidamise  linnriikidele   senisest  
kulukamaks.  Osalt  võimaldas  seda  Pärsia  rahaline  toetus,  osalt  sõjasaak  (ka  vangide 
orjaks müümine), osalt templiaarete kasutuselevõtt (või röövimine). Ringluses oleva raha 
hulk  kasvas  ja  rikkus   koondus   senisest  enam  väheste  kätte.  Teiselt  poolt  on  andmeid 
peamiselt  talupoegadest  kodanike  laostumisest  (laostunud  talupojad  leidsid  sageli 
teenistust  palgasõduritena)  ja  sotsiaalsetest  pingetest  linnriikides:  nõuti  võlgade 
tühistamist  ja  maa  ümberjaotamist  ning  paljusid  linnu  lõhestasid  vastuolud  oligarhide 
ning demokraatide vahel, kellest esimesed otsisid enamasti toetust Spartalt ja teised selle 
vastastelt. Sisepinged koos palgasõdurlusega lõid soodsa pinna riigipööreteks ja mitmetes 
riikides palgasõdurite toel võimu haaranud ainuvalitsejad annavad alust rääkida türannia 
uuest  esiletõusust  (nn  nooremast  türanniast,  eristamaks  seda  arhailise  perioodi  varasest 
türanniast). Kodanike osatähtus linnriikide kaitsmisel oli vähenenud (neid asendasid nüüd 
 
35 
palgasõdurid),  millega  kaasnes  ka  poliitilise  võimu   koondumine   mõjukate  üksikisikute, 
sealhulgas türannide kätte. Kreeka tähtsamad linnriigid – Sparta, Ateena, Teeba, Korintos 
jt.  –  säilitasid  küll  traditsioonilise  riigikorra,  kuid  hakkasid  järkjärgult  jääma  Kreeka 
maailma  äärealadel  –  Sitsiilias  ja  seejärel  eriti   Makedoonias   –  esile  kerkinud  tugevate 
monarhiate varju. 
 
Sparta hegemoonia algus, Korintose sõda ja Kuningarahu.  
Pärast  Peloponnesose  sõja  lõppu  oli  enamus  tähtsamaid  Kreeka  riike  –  Korintos, 
Teeba,  Ateena  jt.  – Sparta liitlased. Mitmes seini  Ateena  mereliitu kuulunud riigis  seati 
Lysandrose eestvõttel ametisse kohalikest ülikutest koosnevad kümneliikmelised Sparta-
meelsed oligarhiad  –  nn dekarhiad (kümnevalitsused)  –, keda toetasid Sparta garnisonid 
(30  türannia  Ateenas,  mis  samuti  Lysandrose  mahitusel  võimule  tuli,  oli  üks  paljudest 
tema  kehtestatud  oligarhiatest).  Tänu  ustavatele  dekarhiatele  tõusis  Lysandros  Kreeka 
mõjukaimaks  meheks.  Samoslased  hakkasid  teda  koguni  kultuslikult  austama  ja 
Lysandros  ise  plaanis  Spartas  reformi,  mis  kaotaks  kahe  kuningasuguvõsa 
valitsemiseesõiguse ja lubaks kuningaks valida kõiki Heraklesest põlvnevaid spartiaate  – 
seega ka teda ennast. Kui plaan läbi ei läinud, lootis Lysandros oma positsiooni aidates 
eelmise  kuninga  surma  järel  võimule  tolle  poolvenna,  lühikest  kasvu  ja  lombaka 
Agesilaose (eelmise kuninga pojast räägiti, et tema tegelik isa olevat Alkibiades), lootes 
viimase  kaudu  riigis  domineerida.  Kuid  Agesilaos  (valitses  399  –  361),  kellest  sai 
järgmiste  aastakümnete  Sparta  mõjukaim  riigimees,  tegutses  iseseisvalt  ja  Lysandrose 
mõju vähenes.  
Hegemoonia tõi kaasa muutuseid Sparta ühiskonnas. Tihedad suhted teiste kreeklaste 
ja Pärsiaga vähendasid ühiskonna suletust; järjest enam hakati kasutama traditsiooniliselt 
taunitud   hõberaha  (hiljem  räägiti,  et  rikkus  olevat  spartalased  ära  rikkunud).  Samas  oli 
spartiaatide  hulk  vähenenud.  Seda  põhjustasid  inimkaotused  sõdades,  kuid  ka  paljude 
spartiaatide   laostumine , oma  jaosmaa (klerose)   loovutamine  rikkamatele kaaskodanikele 
ja väljalangemine “võrdsete” kogukonnast. 4. sajandi teisel poolel oli spartiaate veel vaid 
umbes  1000.  Kodanikest  sõjamehi  tuli  asendade  palgasõduritega,  mistõttu  4.  sajandi 
Sparta armee koosnes, nagu teisteski riikides, enamuses palgaväelastest. Loomulikult ei 
jätnud see armee võitlusvõimele mõju avaldamata.  
Peloponnesose  sõja  ajal  sõlmitud  liidusuhted  Pärsiaga  jahenesid  pärast  sõja  lõppu. 
Ühelt poolt tingis seda Sparta soovimatus täita  lubadus  anda Väike-Aasia rannikulinnad 
Pärsia  kuninga  võimu  alla,  millele  seisid  vastu  ka  sealsete  kreeka  linnade  elanikud. 
Teisalt  mõjutas  Sparta  ja  Pärsia  suhteid  võitlus  Aasia  suurvõimu   trooni   pärast.  Kui 
Dareios  II  surma  järel  (405.  a.)  tõusis  võimule  tema  vanem  poeg  Artaxerxes,  hakkas 
noorem  poeg  Kyros  koguma  väge  venna  kukutamisks.  Kyros  oli  Peloponnesose  sõja 
lõpuaastatel valitsenud Väike-Aasia lääneosi, sõlminud head suhted Lysandrosega ja otsis 
nüüd tuge spartalastelt, kes lubasid tal koguda Kreekast palgasõdureid. 401. a. võis Kyros 
enam kui 10000 kreeka hopliidi eesotsas (millele lisandusid arvukad Aasia väed) alustada 
sõjaretke  Artaxerxese  kukutamiseks.  Kreeka  palgasõdurite  seas  oli  ka   tulevane  
ajaloolane, Sokratese õpilane  Xenophon  Ateenast, kes  retke  sündmused tagantjärgi kirja 
pani,  kirjutades  peale  selle  ka  põhjaliku  üldkäsitluse  Peloponnesose  sõja  lõpu  ning  4. 
sajandi esimese poole Kreeka ajaloost. Kyrose vägi jõudis suuremat vastupanu kohtamata 
Mesopotaamiasse, kuid Kunaxa lahingus Babylonist  loodes , kus kreekased oma vastased 
puruks  lõid,  sai  Kyros  surma.    Enamus  tema  väest  jooksis  laiali  ja  läbirääkimistele 
 
36 
meelitatud  kreeka  palgasõdurite  pealikud  tapeti.  Kuid  kreeklased  valisid  endale  uued 
juhid – teiste seas Xenophoni – ja murdsid pärslaste vastuseisust hoolimat läbi tänapäeva 
Kurdistani  Musta  mere  kagurannikule,  kust  pöördusid,  osalt  mööda  rannikut,  osalt 
laevadel, kodumaale tagasi (400. a.). Sellel  näiliselt kõrvalisel episoodil oli  järgnevatele 
sündmustele suur mõju. Esiteks aitas ta kaasa Pärsia ja Sparta suhete teravnemisele, sest 
viimane oli kaudselt toetanud võimule jäänud kuninga Artaxerxese  vaenlast . Olulisem oli 
aga  retke  psühholoogiline  mõju:  kreeklased  olid  taas  demonstreerinud  sõjalist  üleolekut 
Pärsiast,  mis  tõstis  nende  eneseusku,  ja  seda  ajal  mil  Aasia  valitseja  sekkus  järjest 
rohkem Kreeka asjadesse. See õhutas revanšistlikke meeleolusid, mis sajandi teisel poolel 
viisid Makedoonia kuninga Aleksandri kuulsa sõjaretkeni. 
  Süvenevad vastuolud Pärsia ja Sparta vahel tõid 399. a. kaasa otsese sõja. Spartalasi 
saatis  edu,  mis  kulnineerus  kuningas  Agesilaose  suure  Aasia-retkega  (396.  a.): 
spartalased  lõid  Pärsia  väe  Sardeise  lähedal  puruks  ja  rüüstasid  Früügiat.  Sparta 
nõrgestamiseks  saatsid  pärslased  Kreekasse  oma  esindaja,  kes  rikkalike  altkäemaksude 
toel  kallutasid  liitlasi  Spartast  lahku  lööma.  395. a.  Kesk-Kreekas  vallandunud  konflikt 
viis  seniste  liitlaste  Sparta  ja  Teeba  vastasseisuni;  ateenlased  sõlmisid  Teebaga  liidu, 
millega peagi ühinesid Korintos, Argos jt riigid. Puhkes nn Korintose sõda (395 – 386).  
Sparta esimene rünnak Teeba vastu kukkus läbi, sest kaks  armeed , millest ühte juhtis 
Lysandros  ja  teist  kuningas  Pausanias  (Aasias  viibiva  Agesilaose  kolleeg)  ei  suutnud 
edukalt  koos  tegusteda.  Lysandros  langes  lahingus  ja  Pausanias  saadeti  pärast  koju 
naasmist  pagendusse.  Seejärel  võitis  Sparta  vägi  liitlasi  küll  Korintose  juures,  kuid  ei 
suutnud  edu  ära  kasutada.  Aasiast  tagasi  pöördunud  Agesilaos  saavutas  raske  võidu 
Boiootias,  kuid  temagi  pidi  edu  edasi  arendamata  osa  palgaväest  raha  puudusel  laiali 
laskma.  Samal  ajal  (394.  a.)  lõi  ateenlase  Kononi  juhitud  Pärsia  laevastik  Väike-Aasia 
rannikul  Knidose  lahingus  puruks  Sparta  eskaadri,  lõpetades  seega  spartalaste 
domineerimise  Väike-Aasia  vetes,  ja  purjetas  järgmisel  aastal  koos  Pärsia  satraabiga 
Kreekasse,  kus  taastas  Pärsia  rahalisel  toel  Ateena  ja  Pireuse  kindlustused.  Ateenlased 
taastasid  ka  laevastiku.  Edasine  sõjategevus  koondus  Korintose  ja  Isthmose  maakitsuse 
ümber  (siit  nimetus  “Korintose  sõda”),  mida  liitlased  püüdsid  enda  käes  hoida, 
takistamaks  spartalaste  pääsu  Kesk-Kreekasse.   Vahelduva   eduga  võitlus  ei  andnud 
otsustavat  tulemust.  Ateenlased  kindlustasid  positsioone  Musta  mere  väinades,  kuid 
otsustavat  võitu  ei  saavutanud  kumbki  pool  siingi.  Spartalased  võtsid  suuna  suhete 
taastamisele Pärsiaga.  
Mõne  aasta  kestnud  läbirääkimiste  tulemusel,  mida  Sparta  poolt  juhtis  väejuht  ja 
riigimees  Antalkidas,  sõlmisid  Kreeka  riigid  487/6  a.  talvel  Pärsia  pealinnas  Susas 
Artaxerxese  eestkostel  üleüldise  rahuleppe  –  nn  Kuningarahu  (või  Antalkidase  rahu). 
Kuulutati  välja  Kreeka  riikide   autonoomia ,  mis  tõi  kaasa  Teebale  alluva  Boiootia  liidu 
lõpu.  Väike-Aasia  rannikulinnad  anti  Pärsia  võimu  alla  (tegelikult  oli  suur  osa  neist 
Pärsia  alluvusse  läinud  juba  sõja  ajal).  Pärsia  kuningas  võttis  endale  rahu  tagaja  rolli, 
kohustudes  ründama  igaüht,  kes  lepingut  rikub.  Pärsiale  lisaks  oli  Kuningarahu  kasulik 
eelkõige  Spartale,  sest  üldisest  autonoomia  nõudest  hoolimata  jäi  Peloponnesose  liit 
püsima  ja  spartalaste  liidusuhted  ühelt  poolt  Pärsia  ning  teiselt  poolt  Sitsiiliat  valitseva 
Sürakuusa  türanni  Dionysosega  tegid  neist  Kreeka   vaieldamatu   hegemooni.  Paljude 
kreeklaste  –  ka  mõnede  spartalaste  –  silmis  oli  Sparta ostnud  hegemoonia  Väike-Aasia 
kreeklaste Pärsiale loovutamise hinnaga. 
   
 
37 
Sparta langus, Teeba hegemoonia ja Ateena teine mereliit.  
Kuigi  kuningarahu  sõlmiti  eeskätt  spartalaste  huvides,  oli  ta   soodus   Ateenalegi,  sest 
möönis  tema  sõltumatust  ja  tunnistas  taastatud  mõjuvõimu.  Ateena  oli  säilitanud 
positsiooni  Kreeka  suurima  ja  tõenäoliselt  jõukaima  linnana,  samuti  Hellase  tähtsaima 
kultuurikeskusena.  Siin  kehtis  püsivalt  demokraatlik  riigikord,  mida  üksikasjades  ka 
edasi  arendati  (näiteks  hakati  IV  sajandi  algul  maksma  väikest  tasu  rahvakoosolekul 
osalemise  eest;  täiustati  riigi  rahastamist,  seadusandluse  ja  kohtute  korraldust).  Nagu 
paljudes polistest, moodustasid Ateenaski sõjaväe peajõu nüüd palgasõdurid, mis muutis 
väe  finantseerimise  riigile  senisest  koormavamaks  ja  tõstis  rahastamisküsimused 
poliitilise arutelu  keskpunkti .  
Neil aastatel tõusis Ateenas kuulsuse tippu poliitilise  retoorika  suurkuju  Isokrates , kes 
tõmbas  ligi  õpilasi  kogu  Kreekast.  Oma  poliitilistes  programmkõnedes,  mida  ta  nõrga 
hääle  ja  kartliku  loomu  tõttu  ise  ette  ei  kandnud,  ülistas  Isokrates  eeskätt  kogu  Kreeka 
ühtsuse ehk panhellenismi ideed, kutsudes näiteks 380. a. olümpiamängudel ette  kantud  
“Panegüürikas”  (peokõnes)  helleneid  Ateena  ja  Sparta  juhtimisel  ühinema  ajaloolise 
vaenlase  Pärsia  vastu.  Samasse  perioodi  jääb  teisegi  kuulsa  ateenlase   Platon   loomeaeg. 
Pärast  õpetaja  Sokratese   surmale   järgnenud  pagulust  Itaalias  ja  Sitsiilias  naases  ta 
380datel  aastatel  kodulinna  ja  rajas  selle  lähedal  Akademose  gümnaasiumis  oma 
filosoofiakooli  (Akadeemia).  Kuningarahule  järgnenud  perioodil  valmis  muu  hulgas  ka 
Platoni  vahest  tuntuim  teos  –  filosoofide  juhitud  totalitaarset  ühiskonda  idealiseeriv 
“Riik”. 
Võimsaim  riik  Kreekas  oli  siiski  Sparta.  Kuningarahuga  välja  kuulutatud  üldisest 
autonoomiast  hoolimata  ei  kõhenud  spartalased  oma  tahet  nõrgematele  jõhkralt  peale 
surumast.  Nad  likvideerisid  385.a.  tugeva  Arkaadia  linna  Mantineia,  sundides  selle 
elanikke kodulinna  lammutama  ja küladesse laiali asuma, ning otsustasid peagi sekkuda 
ka Egeuse põhjaranniku asjadesse, kus ähvardavalt  tugevnes  Olynthose linnriik. 382. a., 
teel  Põhja-Kreekasse  Olynthose  vastu,  vallutas  Sparta  väeosa  kohalike  oligarhide  toel 
ootamatu  rünnakuga  Teeba  akropoli  (Kadmeia).  Linnas  kehtestati  Sparta-sõbralik 
oligarhia,  paljud  teebalased  aga  otsisid  varju  Ateenast.  Seejärel  sunniti  ka  Olynthos 
Põhja-Kreekas oma kohalikest liitlastest lahti ütlema. 
Teeba akropoli vallutamisega oli Sparta Kuningarahu jämedalt rikkunud. Hiljem nähti 
selles  spartalaste  jultumuse  tippu,  mis  tõi  kaasa  jumalate  pahameele  ja  peatse  languse. 
Juba 379. a. naases Ateenast rühm Teeba pagulasi Pelopidase juhtimisel  salaja  kodulinna, 
tappis  pidusöögi  ajal  naisteks  riietatult  spartameelsed  oligarhid  ja  võttis  järgnenud 
ülestõusu käigus linnas võimu. Sparta  garnison  sunniti akropolilt  lahkuma . Pelopidasest, 
ja peagi tema kõrval esile tõusnud Epameinondasest, said Teeba peamised juhid. Teeba 
taastas Kuningarahuga  laiali  saadetud Boiootia  liidu. Sparta ja Teeba  vahel  vallandunud 
sõja  käigus  ründas  Boiootiasse  tunginud  Sparta  väejuht  378.  a.  Atikat  (retke  eesmärk 
vallutada  Pireus  jäi  saavutamata).  Tõenäoliselt  oli  tegu  väepealiku  oma  algatusega,  ent 
kui spartalased teda ateenlaste nõudest hoolimata süüdi ei mõistnud (tema kaitseks astus 
Spartas  välja  kuningas  Agesilaos  isiklikult),   liitusid   ateenlased  Teebaga  ja  otsustasid 
taastada ka oma mereliidu.  
377/8 a. talvel rajatud nn Ateena teine mereliit oli kavandatud rangelt  vabatahtliku  ja 
kaitseotstarbelisena.  Ateenat  ühelt  ja  kõiki  muid  liitlasi  teiselt  poolt  käsitati  võrdsete 
partneritena – liidu ühisotsused tuli kinnitada nii Ateena rahvakoosolekul kui ka liitlaste 
esindajate  ühiskogul  (synedrion‟il),  mis  käis  koos  Ateenas,  kuid  millel  ateenlased  ei 
 
38 
osalenud. Ateenlastel ei tohtinud olla vara liitlaste territooriumil ja liitlaste rahaline panus 
(syntaxeis,  mitte  foros,  nagu  seda  oli  nimetatud  eelmisel  sajandil)  pidi  olema  ainult 
vabatahtlik.  Kuigi  Pärsia  võimu  alla  langenud  Väike-Aasia  rannikulinnad  jäid  liidust 
välja, koondas liit peagi suurt osa Egeuse saartest. Sinna kuulusid ka Teeba, Tessaalia ja 
Korkyra  saareriik  Kreeka  läänerannikul  ühendusteel  Itaaliaga.  Spartaga  vallandunud 
sõjas saavutasid ateenlased võidu merelahingus Naxose saare juures (376.a.) ja laiendasid 
ülemvõimu Loode-Kreekas. Spartalaste katse Korkyrat piiramisega alistada luhtus (374-
3.  a.).  Kuid  rahapuudus  ja  jahenenud  suhted  Teebaga  sundis  sundisid  ateenlasi  371.  a. 
Spartaga rahu sõlmima. Teeba rahuleppega ei ühinenud. 
Järgnes otsustav võitlus Sparta ja Teeba vahel. Veel samal 371. a. saatsid spartalased 
järjekordse  väe  kuningas  Kleombrotose  juhtimisel  Boiootia  vastu.  Vaenuväed  kohtusid 
Leuktra lahingus Boiootia edelaosas. Selles võibolla kuulsaimas kreeklaste omavahelises 
lahingus  rivistusid  spartalased  ja  nende  liitlased  tavapärasesse  faalanksisse,  spartiaadid 
kuningas Kleombrotose juhtimisel selle paremal tiival, Teeba väejuht Epameinondas aga 
ei järginud traditsioonilist faalanksitaktikat, vaid koondas peajõud oma vasakule tiivale, 
otse  spartalaste  ja  nende  kuninga  vastu,  ja  saavutas  antud  rindelõigus  suure   arvulise  
ülekaalu.  Teebalased  murdsidki  Sparta  paremalt  tiivalt  läbi,  surmates  u  400  spartiaati 
koos kuningas Kleombrotosega. Ülejäänud vägi – peamiselt spartalaste liitlased – säilitas 
küll võitlusvõime, kuid pidi langenute matmiseks  vaherahu  paluma ning Kesk-Kreekast 
lahkuma.  
Leuktra  lahingul  oli  tohutu  psüholoogiline  tähendust:  spartiaatide  võitmatuks  peetud 
faalanksi  lüüasaamine  suures  lahingus  lõpetas  senise  aukartuse  Sparta  sõjajõu  vastu. 
Teiselt  poolt  tõstis  see  Teeba  autoriteeti,  pannes  aluse  viimase  lühiajalisele 
hegemooniale.  
Esialgu  ei  näinud  Teeba  ülekaal  sugugi  kindel,  sest  Põhja-Kreekas  oli  äsja 
suurvõimuna esile tõusnud Phera türann Jason. Viimane  oli ühendanud kogu Tessaalia, 
sõlminud soodsa liidu Tessaaliast läände jääva  Epeirose  valitsejaga, sekkus Makedoonia 
asjadesse ja olevat kavandanud kõigi hellenite koondamist ühisretkeks Pärsia impeeriumi 
vastu.  Leuktra  lahingu  järel  (või  juba  selle  ajal)  tungis  Jason  Teeba  liitlasena  Kesk-
Kreekasse  ja   kavandas   järgmisel  aastal  peetavate  Delfi  Püütia  panhelleni  mängude 
läbiviimist oma isiklikul eesistumisel. Võimalik, et Jasonist  saanuks  Sparta lüüasaamise 
järel Hellase uus hegemoon, kui rühm Tessaalia aristokraate poleks teda 370. a. ratsaväe 
ülevaatuse ajal mõrvanud.  
Jasoni  surm  koos  Leuktra  võidust  tuleneva  mainega  avas  tee  Teebale.  Mitte  ainult 
kodumaakond  Boiootia,  vaid  kogu  piirkond  Termopüülide  maakitsusest  Atikani  oli 
teebalaste  ülemvõimu  all,  nad  kaitsesid  Tessaalia  linnu  Phera  järgmise  türanni,  Jasoni 
vennapoja  Aleksandri  vastu  ja  sekkusid  edukalt  Makedoonia  asjadesse,  tõrjudes  siin 
Ateena  katseid  sealset  kuningakoda  mõjutada  (368.  a.  Makedooniaga  sõlmitud  lepingu 
tagatiseks  Teebasse  tulnud  pantvangide  hulgas  oli  ka  tulevane  Makedoonia  kuningas, 
tollal  teismeeas   Philippos ).  Võitluseks  Ateenaga  rajasid  teebalased  Epameinondase 
eestvõttel  ka  seni   puudunud   laevastiku.  Kuid  364.  a.  sai  ühel  sõjakäigul  Tessaaliasse 
surma Teeba sõltumatuse taastaja ning üks peamisi juhte Pelopidas. 
Veelgi  suuremat  mõju  avaldas  Leuktra  lahing  sündmustele  Peloponnesoses.  Sparta 
ülbest võimutsemisest pahandatud arkaadlased kukutasid paljudes linnades spartameelsed 
oligarhiad  ja  kutsusid  teebalasi  appi  tõrjuma  spartalaste  vastusamme.  371/0.  a.  talvel 
tungis  Teeba  vägi  Epameinondase  juhtimisel  Peloponnesosse,  laastas  Lakoonikat 
 
39 
(müürideta  Sparta  linna  päästsid  vaid  Eurotase  jõe   talvine   kõrgvesi  ja  ustavaks  jäänud 
liitlaste  –  Korintose  jt.  –  õigeaegne  abi)  ja  siirdus  siis  Messeeniasse,  vabastades  selle 
Sparta sajanditepikkuse  võimu alt. Messeenlased  rajasid oma riigi  ja pealinna Messeene 
oma  püha  mäe  Ithome  jalamile.  Spartale  oli  Messeenia  iseseisvumine  ränk  löök,  sest 
jättis  riigi  ilma  umbes  poolest  territooriumist  ja  spartiaadid  Messeenias  paiknunud 
klerostest. Spartiaatide arv vähenes sellest ilmselt veelgi. Nii tõi Epameinondase sõjakäik 
kaas  Sparta  hegemoonia  pöördumatu  languse  Peloponnesoses.  Enim  kasu  tõi  see, 
messeenlaste  kõrval,  arkaadlastele,  kes  taastasid  spartalaste  hävitatud  Mantineia, 
moodustasid  koogu  Arkaadiat  hõlmava  liitriigi  ja  rajasid  selle  pealinna  Megalopolise 
(Suurlinna).  
Paraku  puhkesid  arkaadlaste  vahel  peagi  vastuolud,  mida  täiendas  Arkaadia  ja  Elise 
tüli. 364. a. hõivasid arkaadlased traditsiooniliselt Elisele allunud  Olympia  ja korraldasid 
olümpiamängud  ise,  elislaste  asemel.  Viimaste  rünnak  Olympiale  spordivõistluste  ajal 
löödi relva jõul tagasi (võitlus käis pühamu territooriumil). Peagi said elislased Olympia 
taas enda valdusse (ega  arvestanud  arkaadlaste korraldatud mänge ametlikus nimekirjas) 
ja  arkaadlaste  sisevastuolud  koos  mitme  linna  kasvava  Teeba-vaenulikkusega  viis 
Arkaadia  liidu  sisulisele   lagunemisele   –  liidu  peamisi  algatajaid,  Mantineia,  ühines 
Spartaga.  362.  a.  tungis  Epameinondas  taas  (juba   neljandat   korda)  Peloponnesosse,  et 
kindlustada teebalaste kõikuma löönud positsioone. Peloponnesose riigid jagunesid kahte 
leeri, ühed teebalaste, teised spartalaste poolel. Sparta leeris võitlesid nüüd ka ateenlased, 
keda  hirm  Teeba  tugevnemise  ees  oli  sundinud  oma  vanade  vaenlastega  liitu   astuma . 
Sõjaretk  lõppes  suure  lahinguga  Mantineia  juures.  Epameinondas  kasutas  jälle  Leuktra 
juures edu toonud jõudude vasakule tiivale  koondamise  taktikat ja lõi vaenlase kaotustega 
tagasi, kuid  ise sai  surmavalt haavata; teebalased sõlmisid (Epameinondase surmaeelset 
nõu  järgides)  vastastega  vaherahu  ja  lahkusid  Peloponnesosest.  Edaspidi  piirdus  nende 
mõjusfäär Kesk-Kreekaga. 
Epameinondase  surma  ja  teebalaste  tagasitõmbumise  järel  oli  Ateenast  ja  tema 
mereliidust  saanud  tõenäoliselt  tugevaim  võim  Kreekas.  Samas  süvenes  liitlaste 
rahulolematus,  mida  põhjustas  nii  Ateena  palgasõdurite  omavoli  kui  ka  kleruuhiate 
(Ateena kodanike asulate) rajamine mõnedele liiduga ühendatud  aladele  (näiteks Pärsialt 
ära võetud Samose saarele). Liitlaste  rahulolematust  õhutas  Kaaria valitseja, poolkreeka 
päritolu Mausolos (377 – 353; Kaaria on piirkond Väike-Aasia edelaosas), kes nimeliselt 
Pärsia  satraabina,  tegelikult  aga  peaaegu  sõltumatu  võimukandjana  käsutas  ka  mitmeid 
kreeka   rannikulinnu .  Teiste  seas  allus  talle  Halikarnassos,  millest  tegi  oma  pealinna. 
Mausolose  toel  tõstsid  kolm  saareriiki  –  Hiios,  Kos  ja   Rhodos   –  357.  a.  Ateena  vastu 
mässu,  saades  toetust  ka  juba  varem  liidust  lahku  löönud  Byzantionilt.  Järgnenud  nn 
liidusõjas sai  Ateena eskaader Hiiose  juures  lüüa. Rahapuuduse  leevendamiseks  liitusid 
ateenlased  Pärsia  kuninga  vastu  mässu  tõstnud  Früügia  satraabiga,  kes  maksis  kinni 
Ateena  sõdurite  palga,  ent  kui  levisid  kuuldused  kuninga  kavandatavast  karistusretkest, 
mille tagasilöömiseks  reaalsed  vahendid puudusid, pidasid ateenlased targemaks liitlaste 
lahkulöömisega leppida. 354. a. rahuleping kinnitas Hiiose, Kos‟i, Rhodose ja Byzantioni 
sõltumatust.  Seejärel  lahkusid  liidust  ka   Lesbos   ja  Korkyra.  Ateena  mereliit  jäi  küll 
püsima, kuid kaotas senise tähtsuse. 
Ateena  nõrgenemine  tugevdas  omakorda  Kaaria  Mausolose  positsioone,  kes  aitas 
mitmes kreeka linnas võimule oligarhilised valitsused ja saatis neile toeks oma garnisone. 
Kuid  valitseja  surm  (353.  a.)  katkestas  Kaaria  edasise  tugevnemise.  Võimu  päris 
 
40 
Mausolose õde ja lesk  Artemisia , kes lasi püstitada oma mehele hiiglasliku hauatempli – 
Mausoleioni  (ladinapäraselt  Mausoleumi).  Seda  Halikarnassose  sadama  kohal  kõrguvat 
monumenti,  mille  katust  kroonis  neljahoburakendit  juhtiva  Apolloni  kuju,  loeti  hiljem 
üheks  seitsmest  maailmaimest.  Mausolose  dünastia  valitses  Kaariat  kuni  Aleksander 
Suure sõjaretkeni. 
Lakkamatutest  konfliktidest  hoolimata  ei  suutnud  ükski  linnriik  kehtestada  püsivat 
hegemooniat ega kujunenud välja ka  stabiilselt  tasakaalustatud jõuvahekordi. Sparta oli 5. 
sajandi keskpaigaks säilitanud küll  suurvõimu seisundi Peloponnesosel, kuid Messeenia 
sõltumatus  ja  paljude  Peloponnesose  riikide  vaenulikkus  välistasid  aktiivse   sekkumise  
põhjapoolsetesse  asjadesse.  Sparta  peamine  siht  taasalistada  Messeenia  jäi  teostamata. 
Teeba  püsis,  Ateena  kõrval,  arvestatava  jõuna  Kesk-Kreekas,  kus  püüdis  edaspidi 
positsioone kindlustada peamiselt Makedoonia toel. Egeuse merel oli jätkuvalt tugevaim 
Ateena,  kellele  kuulus  Kreeka  võimsaim  laevastik.  Makedoonia  esile  tõustes  sai  just 
Ateenast selle peamine vastane. 
 
 
 
Makedoonia hegemoonia algus 
 
 
Makedoonlased  elasid  Therma  lahe  äärsel  tasandikul  Olympose  mäest  põhja  pool  ja 
tasandikku  piiravatel  mägialadel.  Nende  keel,  mida  tõendite  puudusel  tuntakse  väga 
halvasti,  oli  tõenäoliselt  kreeka  keelega  lähedases  suguluses.  Kreeklaste  silmis  jäid 
makedoonlased  hellenite  ja  barbarite  piirimaile  –  nende   liigitamine   emba- kumba  
kategooriasse  sõltus  hindaja  sümpaatiast/antipaatiast.  Kuid  5.  sajandi  algul  lubati 
Makedoonia  kuningal  Aleksander I osaleda helleenlikul ühisüritusel – olümpiamängudel 
–  millega  loodi  pretsedent   makedoonlaste   arvamiseks  hellenite  hulka.  Makedoonia 
kuningasuguvõsa  pidas  ennast  Heraklese  järeltulijaks.  Kuningad,  kelle  muistne  pealinn 
oli  Aigai  (tänapäeva  Vergina)  Olympose  põhja-jalamil,  valitsesid  kindlamalt  ainult 
tasandikku.  Võim  põhjapoolsetes  mägedes   elavate   poolsõltumatute  hõimude  üle  sõltus 
kuninga  võimekusest  ja  hetke  jõuvahekordadest.  Kuningavõim  oli  piiratud  ka 
tavaõigusega  –  näiteks  ei  võinud  makedoonlast  surma  mõista  ilma  rahvakoosoleku 
(sisuliselt  sõjaväe  koosoleku)  heakskiiduta.  Sõjaväe  peajõu  moodstas  ratsavägi,  eeskätt 
kuninga „seltsilised‟ (hetairoi); lihtsad makedoonlased kogunesid jalaväena, mis oli aga 
halvasti korraldatud ega kujutanud 4. sajandi keskpaigani arvatavasti suuremat ohtu. 
5.  sajandi  lõpul  rajas  kuningas  Archelaos  (413  –  399)  tasandiku  kekspaika  Therma 
lahe ranniku lähedale uue pealinna Pella. Aigai säilitas oma positsiooni teise pealinna ja 
peamise kultuskeskusena. Peale selle edendas Archelaos teede ehitust ja hellenisatsiooni, 
kutsudes  oma  õukonda  mitmeid  kreeka  kultuuriinimesi,  teiste  seas  kuulsa  Ateena 
dramaturgi  Euripidese,  kes  siin  ka  suri,   luues   eelnavalt  oma  viimase  dragöödia 
“ Bakhandid ”.  Archelaose  surmale  järgnenud  sisetülide  järel  tagas  riigi  stabiilsuse 
kuningas  Amyntas  III  (393  –  370/69).  Järgnes  uus  troonivõitluse  periood,  millega 
kaasnes loode pool asuvate illüürlaste sissetung ja äärealade  sisuline  lahkulöömine. Kui 
kuningas Perdikkas III illüürlaste vastu langes, läks võim tema  vennale , Amyntase pojale 
Philipposele.  
 
41 
Philippos II (359 – 336) oli võimule tulles alla 25-aastane. Võibolla valitses ta esialgu 
regendina  oma  vennapoja  eest,  kuid  sisuline  võim  kuulus  talle  algusest  peale.  Esimese 
saavutusena  tõrjus  ta  tagasi  illüürlased  ja  taasalistas  tasandikku  ümbritsevad  mägialad, 
hõivas  seejärel  kulla-  ja  hõbedaleiukohtadelt  rikka    Pangaioni  mäe  piirkonna  Egeuse 
põhjarannikul,  kuhu  rajas  omanimelise  Philippi  linna.  Koos  sellega  langes  tema  võimu 
alla ka tugev  Amphipolise  linn (357.  a.),  mida  ateenlased  juba V sajandist peale endale 
kuuluvaks  lugesid (ehkki  linn oli  juba Peloponnesose sõja ajal  Ateenast  lahku  löönud). 
Sellest sai alguse Philippose ja Ateena vaen. Samal aastal sõlmis Philippos liidu Epeirose 
kuniga   Arrybasega,  võttes   naiseks   tema  tütre  Olympiase  (Philippos  sõlmis  piliitilistel 
kaalutlustel  mitmeid abielusid;  Olympias  polnud tema esimene teine naine). Aasta hiljem 
(356) sündis Olympiasel troonipärija Aleksander (tulevane maailmavallutaja), mis tõstis 
Olympiase Philippose (ka tulevaste) naiste seas  esikohale .  
Pangaioni   vallutamine   tagas  Makedooniale  püsiva  sissetuleku,  millist  polnud  vastu 
seada  ühelgi  Kreeka  linnriigil.  Neil  aastatel  viis  Philippos  läbi  ka  sõjaväereformi,  mis 
seisnes  eeskätt  varem  puudulikult  korraldatud  jalaväe  kujundamises  nn  makedoonia 
faalanksiks.  Selle  näol  oli  tegu  kreeka  traditsioonilise  faalanksi  edasiarendusega: 
makedoonlased  kandsid  kreeka  hopliitidest  kergemat  kaitserelvastust  (kuigi  ka  Kreekas 
oli   kaitserelvastus   aja  jooksul  kergenenud),  väiksemat  kilpi  ja  kuni  5,5  m  pikkuseid 
odasid   (sarissa‟sid),  nii  et  mitme  esimese  rea  võitlejad  said  rindest  välja  ulatuvate 
odadega vaenlast kahjustada  kauguselt , mil kreeka hopliidid oma lühemate odadega veel 
tõhusalt  võidelda  ei  suutnud.  Kreeka  linnriikide  vägedest  erinevalt  ühitas  Philippos 
edukalt jala- ja ratsaväe tegevust, rünnates ratsaväega faalanksi tiibadelt. Nii oli Philippos 
juba  oma  valitsemise  esimestel  aastatel  kindlustanud  riigis  sisekorra,  seadnud  kindlale 
alusele  raha-asjad  ja  korraldanud  armee,  mis  ei  jäänud  alla  ühegi  Kreeka  riigi  omale. 
Puudu jäi vaid tugevast laevastikust. 
Kuigi ateenlaste vaen Philippose vastu sai alguse, nagu öeldud, juba varakult, ei teinud 
põhja  pool  tugevnev  riik  neile  esialgu  suuremat  muret  –  tähelepanu  köitis  käimasolev 
liidusõda ja Mausolose esiletõus Kaarias. Pärast kuluka ja edutu liidusõja lõppu pääsesid 
Ateenas  mõjule  rahumeeleolud.  Toonane  mõjukaim  riigimees  Eubulos  soovitas 
pühenduda sõdadest hoidudes riigi rahalise seisu parandamisele. Riiklike pidustuste fondi 
(theorikon  –  teatrifond)  hoidjana  juhtis  ta  pädevalt  riigi  rahaasju  ja  võitis  kodanike 
poolehoiu pidustuste korraldamisega, mis oli sõjast siiski märksa odavam. Raha jagus ka 
kaitserajatiste  täiustamiseks.  Samal  ajal  tõusis  Eubulose  ja  tema  pooldajate  vastasena 
esile  noor  kõnemees   Demosthenes ,  kes  nägi  ateenlaste  välispoliitilises  vaoshoituses 
loidust  ja  püüdis  õhutada  kaaslinlasi  aktiivselt  sekkuma,  kus  Ateena  traditsioonilised 
välispoliitilised  huvid  seda  nõudsid.  Peamist  ohtu  Ateena  võimsusele  ja  Hellase 
vabadusele nägi Demosthenes järjest tugevnevas Makedoonias. 
Otsese ajendi sekkumaks Kreeka asjadesse andis Philipposele 356. a. puhkenud Püha 
sõda  Delphi  oraakli  pärast.  Delphi  paiknes  Fookise  maakonnas,  kuid  allus 
riikidevahelisele eestseisusele – amphiktyonia‟le. Kui amphiktyonia  liikmete seas tähtsat 
osa  etendanud  teebalased  neile  sõnakuulmatuid  fookislasi  trahvida  tahtsid,  võtsid 
viimased oraakli oma võimu alla ja kasutasid pühamu aardeid sõjaväe palkamiseks. See 
enesekaitseks ette võetud samm oli  aga tõlgendatav pühaduseteotusena ja nii kuulutaski 
amphiktyonia,  õigemini  selle  liikmete  enamus  teebalaste  ja  tessaallaste  eestvõttel  välja 
püha  sõja  fookislastest  „templiröövlite‟  vastu.  Ateenlased  seevastu  toetasid  fookislasi, 
kellele  kuulus  ka  sõjast  kõrvale  jäänud  Sparta  sümpaatia  (ka  Ateena  ja  Sparta  olid 
 
42 
amphiktyonia liikmed). Sõja algus oli Fookisele edukas: tugeva palga-armeega saavutasid 
nad ülekaalu Kesk-Kreekas, tungisid Tessaaliasse ja võitsid kahes järjestikuses lahingus 
tessallaste  poolt  appi  kutsutud  Philippost  (353.  a.).  Kuid  juba  järgmisel  aastal  löödi 
fookislaste  vägi  Tessaalia  rannikul,  Ateena  eskaadri  toetusest  hoolimata,  Philippose 
armee  poolt  puruks.  Philippos  püüdis   tungida   Kesk-Kreekasse,  kuid  Ateena  ja  Sparta 
väeosad tõketasid tema  tee Termopüülide  maakitsusel  ning Makedoonia kuningas pidas 
sedapuhku targemaks edasitungist loobuda.  
Kesk-Kreeka ründamise asemel tungis Philippos Traakiasse (tänapäeva Bulgaariasse), 
laiendas oma valdused Doonauni ja ähvardas sel moel ateenlastele üliolulisi Musta mere 
väinu  (suur  osa  Ateena  leivaviljast  toodi  Musta  mere  maadest).  Sel  puhul  pidas 
Demosthenes  esimese  oma  kolmest  kuulsast  otse  Philippose  vastu  suunatud 
kihutuskõnest  –   filippikast .  Seejärel  ründas  Philippos  tugevat  Olynthose  linna  Egeuse 
põhjarannikul  Chalkidike  poolsaarel.  Demosthenese  kihutuskõnedest  hoolimata  jäi 
Ateena  abi  Olynthosele  hiljaks,  linn  langes  ja  hävitati,  elanikud  aga  orjastati  (348.  a.). 
Ateenlaste  rahalised  raskused  sundisid  neid  lepitust   otsima ,  millega  Philippos,  kes 
Ateenaga  võimalust  mööda  häid  suhteid  hoida  püüdis,  meeleldi  nõus  oli.   Pellas   peetud 
läbirääkimiste tulemusel sõlmiti 346. a. nn Philokratese rahu (Ateena delegatsiooni juhi 
nime  järgi).  Rahu  nimel  tegutses  sedapuhku  ka  Demosthenes.  Leppe  järgi  säilitasid  nii 
Ateena  kui  Makedoonia  neile  hetkel  kuuluvad  valdused.  Kuid  sõjast  välja  astudes 
loobusid  ateenlased  Fookise  kaitsmisest.  Philippos  kutsus  Termopüülidel  kokku 
Amphiktyonia  nõukogu,  mis  määras  fookislastele  karistuse  Delfi  anastamise  eest:  nad 
sunniti linnadest küladesse laiali asuma ja nõuti Delfi aarete järkjärgulist tagasimaksmist. 
Amphiktyonia valis Philippose oma liikmeks ja samal aastal (346) viidi korralised Püütia 
mängud  läbi  Makedoonia  kuninga  eesistumisel.  Tessallased  olid  juba  varem  valinud 
Philippose  oma  liitriigi  valitsejaks.  Seega  olid  nii  Tessaalia  kui  ka  oluline  osa  Kesk-
Kreekast Philippose võimu all. 
Ateenaski  suhtusid  mõned   ringkonnad   Philipposesse  heatahtlikult.  Nii  pöördus  juba 
kõrges  eas   reetor   Isokrates  Makedoonia  kuninga  poole  avalikus  kirjas,  kus  kutsus 
Philippost  ühendama  helleneid  võitluseks  Pärsia  vastu.  Kuid  üldjoontes  tugevnesid 
järgnevalt  Demosthenese  mõjuvõim  ja  ateenlaste   veendumus   Makedoonia  ohtlikkusest. 
Demosthenese  eestvõttel  tõhustati  laevastiku  rahastamist,  suurendades  selleks  rikaste 
kodanike  finantskohustusi.  Ka  mitmed  mereliidust  lahku  löönud  riigid  sõlmisid, 
Makedoonia ohtu adudes, taas Ateenaga liidu ja Philippose mõju tugevnemine Epairoses 
lisas   Ateena  leeri  mõnegi  Lääne-Kreeka  riigi.  Kui  makedoonlased  340.  a.  Musta  mere 
väinu ründas, sunniti nad Ateena ja liitlast ühistel jõupingutustel taganema. 
339. a. andis uus Delfi pühamuga  seonduv  konflikt Philipposele taas alust sissetungiks 
Kesk-Kreekasse. Sedapuhku tundsid end ohustatud ka tema  senised  liitlased teebalased. 
Teebas   oldi   kahevahel,  kas  jääda  Philippose  leeri  või  ühineda  ateenlaste  juhitud 
vastasrinnaga,  kuni  Ateena  saadikud  eesotsas  Demosthenesega  linna  enda  poole 
kallutasid. 338. a., kui Philippos suure väega Fookisest Boiootiasse tungida püüdis,  seisis  
tal   Chaironeia   linna  juures  vastas  samaväärne  Kreeka  liiduvägi  teebalaste  ja  ateenlaste 
juhtimisel  (teiste  seas  ka  lihtsõdurina  teeniv  Demosthenes).  Järgnenud  Chaironeia 
lahingus  suunas  Philippos  pealöögi  oma  18-aastase  poja  Aleksandri  juhtimisel  vastase 
paremal tiival seisvate teebalaste vastu,  lastes  ateenlastel teisel tiival mõnda aega rünnata. 
Teebalaste lüüasaamise järel pöördusid põgenema ka ateenlased. Philippos allutas Teeba, 
seades  selle  akropolile  oma  garnisoni,  kuid  jättis  Ateena,  mille  ründamine  tugeva 
 
43 
laevastiku  puudusel    raskendatud,  puutumata.  Rahutingimuste  kohaselt  loobus  Ateena 
oma mereliidust ja loovutas Makedooniale valdused Musta mere väinades.  
338/7.  a. talvel  kutsus  Philippos  Korintosesse  kokku  Kreeka  riikide  esindajad.  Sellel 
nn  Korintose  kongressil  kuuluti  taas  välja  ülekreekaline  rahu,  moodustati  liit  eesotsas 
riikide  esindajatekoguga  (synedrion)  ja  valiti  Philippos  liidu  hegemooniks.  Ainsa 
tähtsama  riigina  jäi  kongressilt  ja  liidust  kõrvale  Sparta.  Philippos  seadis  Korintose 
akropolile  (Akrokorintosele)  ka  oma  garnisoni,  kuid  ei  seganud  ennast  riikide 
siseasjadesse. Tema hegemoonia oli seega võrreldav Sparta ülemvõimuga mõnikümmend 
aastat varem; ta kasutas seda isegi pehmemalt kui spartalased. Sellegipoolest oli Kreeka 
nüüd  kindlalt  makedoonia  kuninga  kontrolli  all.  Peagi  Korintoses  kokku  kutsutud  uus 
kongress   kuulus  välja  hellenite  ühise  sõjaretke  Philippose  juhtimisel  ammuse  vaenlase 
Pärsia vastu. Algasid ettevalmistused sõjaks. 
Paraku jäi kavandatud retk Philipposel teostamata. Kuningas  võttis järjekordse naise, 
sedapuhku Makedoonia aristokraatia hulgast, ja  pruudi  isa avaldas pulmapeol lootust, et 
sünnib  „seaduslik  troonipärija‟.  Uus  abielu  tekitas  kuningal  tüli  nii  Olympiase  kui  ka 
Aleksandriga.  Lepituseks  pakkus  Philippos  Epeirose  kuningale  –  Olympiase  vennale  – 
naiseks  oma  tütart.  336.  a.  peetud  pulmapeol  Makedoonia  muistses  pealinnas  Aigais 
tapeti  Philippos  ühe  noore  Makedoonia  aristokraadi  poolt,  tõenäoliselt  isiklikel 
motiividel. Kas ka Olympias ja Aleksander mõrvaga seotud olid, pole selge. Aleksander 
kindlustas  armee  toel  oma  võimujärgluse  ja  kasutas  isa  mõrva  ära  tegelike  ning 
arvatavate ohustajate tapmiseks. 
 
 
 
Aleksander Suure maailmariigi sünd ja lagunemine 
 
 
Aleksander Suure sõjaretk.  
Philippose  ja  Olympiase  poeg  Aleksander  (sündinud  356.  a.)  põlvnes  üldise 
veendumuse  kohaselt  isa  poolt  Heraklesest  ja  ema  poolt  Achilleusest.  Kuna  Philippose 
vanim  poeg  Arrhideos  (sündinud   esimesest    abielust )  oli  poolearuline,  kasvatati 
Aleksandrit  algusest  peale  troonipärijana.  Kolmeteistkümnendast  viieteistkümnenda 
eluaastani  õpetas  teda  juba  kuulsust  koguv   Aristoteles   (filosoof  oli  lahkunud  Platoni 
Akadeemiast,  kui  ei  saanud  õpetaja  surma  järel  kooli  juhiks)  ja  kuueteistkümnendast 
eluaastast  peale  hakkas  isa   rakendama   teda  riigiasjades.  Kaheksateistkümneselt  juhtis 
Aleksander  Chaironeia  lahingus  makedoonlaste  pealööki  vasakult  tiivalt.  Seega  oli 
Aleksander  336.  a.  võimule  tulles  haritud  (tundis  hästi  kreeka  kirjandust;  kõneles 
makedoonia  keel  kõrval  vabalt  ka  kreeka  keele  atika  murret)  ja  omas  kogemust  nii 
riigiasjus kui sõjanduses. 
Philippose  allutatud  naabermaade  jaoks  näis  verinoore  kuninga  trooniletõus  soodsa 
võimalusena taastada sõltumatus. Kreeklased  valisid  Aleksandri esialgu küll  isa asemel 
Korintose  liidu  hegemooniks,  ent  kui  noore  kuninga  Traakia  taasalistamisele  järgnenud 
Illüüria-retke  ajal  levisid  kuuldused  tema  hukkumisest  (335.  a.),  lõid  teebalased 
Makedooniast  lahku,  piirates  ümber  akropoli  kaitsva  garnisoni.  Ateenas  õhutas 
vastuhakule  Demosthenes  ja  Makedoonia  vallutusplaanidest  ohustatud  Pärsia  pakkus 
lahkelt raha. Kuid  Aleksander naases põhjast üllatava kiirusega, koondas  Kesk-Kreekas 
 
44 
Teebale  vaenulike  riikide  väe,  vallutas  linna  ja  lasi  selle  Korintose  liidu  ühisotsusel 
hävitada:  teebalased  müüdi  orjusse  ja  linnas  säilitati,  kultuurilembese  žestina,  ainult 
möödunud sajandi kuulsa koorilüüriku Pindarose maja. Kreeka riikide vastupanutahe oli 
sellega murtud ja Aleksander võis  asuda  ellu viima isa Aasia-vallutamise  plaane . 
Sõjaretk  kavandati  hellenite  ühisüritusena,  kättemaksuks  Xerxese  sissetungi  eest 
Kreekasse  poolteist  sajandit  varem.  Seetõttu  kutsus  Aleksander  makedoonlastele  lisaks 
osalema  ka kreeka riikide liiduvägesid, mis, tõsi küll,  tegelikus  võitluses kuigu suurt osa 
ei  mänginud.  Erandiks  kujunes  Tessaalia  ratsavägi,  mida  Aleksander  kasutas 
reeglipäraselt faalanksi vasakul tiival (paremal tiival võitles ta ise oma hetairidega). Väe 
põhijõu  moodustasid  seega  makedoonlased,  kellele  lisandus  kreeka  palgasõdureid  ning 
abivägesid  Traakiast  ja  Illüüriast.  Laevastik  oli  üsna  nõrk.  Aleksandri  peamine   abiline  
algaval  retkel  oli  Philippose  sõber  ja  võitluskaaslane  Parmenion,  Makedoonia  aga  jäi 
Philippose  teise  kaaslase  Antipatrose  valitseda  (Antipatros  oli  näidanud  oma  ustavust, 
kallutades Philippose mõrvale järgnenud segaduste ajal armee Aleksandri poole). 
334. a. ületas Aleksander vägedega Dardanellide väina ja külastas esimese sammuna 
Troojat,  kus  tõi  ohvreid   Achilleuse   haual,  rõhutades  nii  algava  sõjakäigu  tähendust 
muistse  Trooja-retke  järjena  ja  tõstes  end  esile  kui  Achilleuse  võrdkuju.  Pärsia  kuninga 
Dareios  III  vägede  võitlusvõimalisema  osa  moodustasid  kreeka  palgasõdurid  rodoslase 
Memnoni juhtimisel. Viimane pani ette sisemaale taganedes vastane välja kurnata, kuid 
Dareios  lootis  kiiret  võitu  otsustavas  lahingus.  Granikose  jõel  Marmara  mere 
lõunaranniku juures lõi Aleksander aga vastase väed puruks; Dareios taganes ja suur osa 
Väike-Aasia  lääneosast  langes  Aleksandri  võimu  alla.  Memnon  tema  käsutuses  oleva 
tugeva laevastikuga suutis siiski korraldada mõnede Kreeka rannikulinnade vastupanu – 
Halikarnassos vallutati alles pika piiramise järel tormijooksuga  – ning viis sõjategevuse 
Egeuse  mere saartel.  Kui ta ootamatult Lesbosel  suri,  jäid pärslased  ilma oma parimast 
väejuhist.  Väike-Aasia  lääneranniku  alistamise  järel  suundus  Aleksander  sisemaale, 
Früügia  muistsesse  pealinna  Gordioni,  kus  olevat  mõõgaga  läbi  raiunud  nn  Gordioni 
sõlme,  mis  köitis  Zeusile   annetatud   vankrit  linna  akropolil  ja  mille  lahtiharutaja  pidi 
pärimuse järgi saama võimu Aasia üle. 
Lisajõude  kogunud  Dareios  ootas  Aleksandrit  Väike-Aasiat  Süüriast  eraldavate 
Tarsose mägede  juures. Suur  lahing  vaenuvägede vahel toimus 333. a.  mägede  ja  mere 
vahelisel kitsal tasandikul,  Issose  jõel. Dareios oli liikunud Aleksandri tagalasse, kuid ei 
suutnud  ahtal  lahinguväljal  oma  suurt  arvulist  ülekaalu  ära  kasutada  ja  sai  taas  rängalt 
lüüa. Aleksandri saagiks langes Pärsia kuninga laager koos kassa, naise ja tütardega, keda 
suhtes vallutaja ilmutas seisusekohast lugupidamist. Issose lahingu tagajärjel oli Dareios 
sunnitud  loobuma  Süüria  ja  Palestiina  kaitsmisest.  Ta  tegi  Aleksandrile  kaks 
rahuettepanekut,  lubades  sissetungijale  Väike-Aasiat  ja  tütre  kätt,  kuid  mõlemad  lükati 
tagasi  (kuigi  Parmenion  olevat  soovitanud  ettepanek  vastu  võtta).  Selle  asemel  asus 
Aleksander  vallutama  Foiniikia  rannikulinnu,  et  jätta  pärslaste  Vahemere-laevastik  ilma 
sadamatest.  Tõsist  vastupanu  avaldas  Tyros.  Ranna-äärsel  saarel  paiknev  linn  vallutati 
tormijooksuga pärast ligi aastapikkust piiramist (332. a.). Samal aastal tungis Aleksander 
Egiptusesse . Egiptlased polnud kunagi leppinud Pärsia ülemvõimuga (pärslased olid maa 
pika  lahkulöömise  järel  taasalistanud  alles  343.  a.)  ja  suhtusid  Makedoonia  kuningasse 
ilmse  heatahtlikkusega.  Aleksander  rajas  Niiluse  delta  läänepoolse  haru  juurde 
Aleksandria  linna  ja  külastas  Amoni  (kreekapäraselt  Ammoni)  oraaklit  Liibüa  kõrbes, 
 
45 
kus   preester  olevat teda  kõnetanud  kui  Zeusi   poega   (pai  Dios,  mis  võis  olla  ka  eksitus 
paidion‟i – noormees – asemel). 
331.  a.  tungis  Aleksander  Mesopotaamiasse.  Otsustav  lahing   vahepeal   taas  jõude 
kogunud  Dareiosega  peeti  Gaugamela  juures  Niinive  lähedal.  Sedapuhku  oli  Dareios 
valinud  kokkupõrkeks  avara  välja,  mis  lubas  arvulist  ülekaalu  maksma  panna  (seetõttu 
olevat  Parmenion  soovitanud  Aleksandril  rünnata  öösel,  kuid  viimane  vastanud,  et  “ei 
varasta  võite”).  Faalanksi  kahjustamiseks  paigutas  Dareios  oma  tsentri  ette  aisade  ja 
rataste  külge  kinnitatud  teradega  sõjavankrid,  mis  aga  makedoonia  vibulaskurite  poolt 
juba  eemalt  kahjutuks  tehti.  Lahing,  kus  Aleksander  tavapäraselt  oma  hetairidega 
paremalt  tiivalt  ja  faalanks  tsentrist  ründas,  Parmenion  Tessaalia  ratsanikega  aga  juhtis 
mõneti  nõrgemat  vasakut  tiiba,  lõppes  Dareiose  põgenemise  ja  pärslaste  raske 
lüüasaamisega.  Aleksander  hõivas  vastupanuta  Babyloni  ja  Susa,  ning  pärast  veel  ühte 
võitu  pärslaste  üle  ka  Persepolise  idapoolsel  kiltmaal.  Persepolise  kuningalossi 
mahapõletamine 330. a. (pole selge, kas ettekavatsetult või joomingul üles köetud tunnete 
tagajärjel)  tähistas  sümboolselt  hellenite  kättemaksu  täideviimist  (Persepolise  hävingut 
nähti  hüvitusena  Ateena  mahapõletamise  eest  Xerxese  poolt).  Kui  Aleksander 
Persepolisest  põhja  poole  liikudes  Ekbatana  vallutas,  tappis  rühm  iraani  ülikuid  Kesk-
Aasia  (Baktria)  satraabi  Bessose  juhtimisel  Dareiose.  Bessose  kuulutas  end  uueks 
suurkuningaks ja taganes Kesk-Aasiasse. 
Pärsia pealinnade Susa, Persepolise ja Ekbatana vallutamise ning Dareios III surmaga 
oli  sõjakäigu  väljakuulutatud  siht  –  kättemaks  ajaloolisele  vaenlasele  Pärsiale  –  teoks 
tehtud. Seetõttu muutus ka Aleksandri  ideoloogia. Hellenite  eestseisja asemel  hakkas ta 
üha enam  esinema  Aasia valitseja ning Pärsia kuningate õigusjärglasena. Oma ülesande 
täitnud  Kreeka  liiduväed  saadeti  koju  tagasi.  Bessosesse  suhtus  Aleksander  aga  kui 
usurpaatorisse,  kes  väärib   karmi   karistust   seadusliku   kuninga  mõrvamise  eest.  Ühtlasi 
hakkas  Aleksander  järkjärgult omaks  võtma pärsia kombeid  ja edutama tema poole üle 
tulnud  Aasia  ülikuid,  andmata  neile  siiski  väejuhi  kohustusi.  Lihtsõduritena  oli  ta 
sunnitud kasutama ka kohalikke sõjamehi. Need makedoonia ja kreeka tavadest hälbivad 
muutused 
Aleksandri 
tekitasid 
paratamatult 
vastumeelsust 
armee 
juhtkonna 
moodustavates  Makedoonia  aristokraatides.  Esimene  kindel  märk  sellest  oli  Aleksandri 
vastu suunatud vandenõu, mis tuli  ilmsiks 330. a. Kahtlusalusena  hukati ka  Parmenioni 
poeg, kes vandenõust kuulnuna polnud sellest teada andnud. Peagi lasi Aleksander tappa 
ka Parmenioni. 
Sõjakäik  jätkus  edenemisega  Iraani  kiltmaal  ja  tänapäeva   Afganistanis   ning  329.  a. 
sissetungiga Kesk-Aasiasse (Baktriasse ja Sogdianasse). Kuigi piirkonna kaitset juhtinud 
Bessos hüljati toetajate poolt, langes vallutajate kätte vangi, saadeti Ekbatanasse ja hukati 
piinarikkalt, kulus  Aleksandril  maa alistamiseks  neli aastat. 327. a. abiellus ta Sogdiana 
üliku  Oxyartese  tütre  Roxanaga.  Samal  ajal  teravnesid  suhted  makedoonia 
aristokraatidega, mida võimendas Aleksandri äkiline meelelaad ja süvenev joomarlus. Nii 
tappis kuningas joomapeol ägestudes odaheitega ühe oma lähima kaaslase Kleitose (328. 
a.). Eriti vastumeelne oli Aleksandri nõue, et tema ees  tehtaks  pärsia  kombe  kohane, kuid 
kreeklastele  ja  makedoonlastele  alandavana  näiv   maani    kummardus   –  proskynesis.  See 
viis  uue  vandenõuni  ja  tõi  kaasa  Aleksandrit  saatva  kreeka  ajaloolase,  proskynesis‟t 
vastustanud Kallisthenese (Aristotelese õepoja) surma. 
326.  a.  tungis  Aleksander  Kesk-Aasiast  Induse  tasandikule,  kus  talle  astus  vastu 
kohalik  kuningas  Poros. Suur  lahing  Porosega  peeti  Induse  lisajõe  Hydaspese  kaldal  ja 
 
46 
lõppes,  India  valitseja  arvulisest  ülekaalust  ja  rohketest  sõjaelevantidest  hoolimata, 
Aleksandri  järjekordse  võiduga.  Kuid  taganevat  Porost  jälitades  üha  kaugemale   itta  
tungivates vägedes süvenev rahulolematus viis Induse idapoolseimal harujõel Hyphasisel 
sõdurite  vastuhakuni.  Väed  keeldusid  edasi  liikumast  ja  Aleksander  pidi  sõlmima 
Porosega rahu, mis jättis viimase vasallkuningana võimule.  Pärast naasmist Hydaspesele 
ehitati laevastik, millega jõuti 325. a. jõge mööda India ookeanini, kust pöörduti  kolmes  
jaos – üks laevastikuga mööda ookeani ja kaks ülejäänut eri teid pidi maismaad mööda – 
Pärsia lahe äärde. 
 Susas tähistas Aleksander võidukat sõjaretke suurte pidustustega. Ta võttis Roxanale 
lisaks veel kaks Aasia naist; kuninga eeskuju järgisid teised makedoonia väepealikud ja 
10000  lihtsõdurit.  Kõiki  neid  abielusid  tähistati  ühise  hiigelpulmapeoga,  märkimaks 
Euroopa ja Aasia ühinemist. Teisalt karistas Aleksander karmilt vahepeal omavolitsenud 
asevalitsejaid  (satraape)  ja  nõudis  nende  palgaarmeede  laialilaskmist.  Mitmed 
makedoonia võimukandjad hukati. Aleksandri endine sõber ja nüüd oma elu pärast kartev 
Harpalos aga põgenes palgaväe ja suure  rahaga   pakku  Kreekasse. 324. a. lasi Aleksander 
hakata  end  austama  Võitmatu  Jumalana  (Theos  Aniketos),  saates  sellekohase  nõude  ka 
Kreekasse  ja  Makedooniasse.  Kreeklastes,  kelle  jaoks  surelike   kultuslik   austamine 
polnud  tundmatu  varemgi,  ei  tekitanud  see  vastuseisu,  kuid  Makedoonia  asevalitseja 
Antipatros  jättis  nõude  täitmata.  323.  a.  suundus  Aleksander  Baabüloni,  kust  lähtuvalt 
kavandas  uusi  vallutusi.  Esimesena  oli  plaanis  alistada   Araabia   poolsaar.  Kuid  suvel 
haigestus  Aleksander  palavikku  (arvatavasti  malaariasse)  ja  suri,  veidi  enne  kui  sai  33-
aastaseks.  
Lühikese,  kuid  ülimalt  eduka  valitsusajaga  oli  Aleksander  kardinaalselt  muutnud 
jõudude  vahekorda  maalimas. Oma isa Philippose saavutustele tuginedes oli Aleksander 
tõstnud  veel  poole  sajandi  eest  kolmandajärgulise  Makedoonia  suurvõimuks,  mille 
valdused  ulatusid   Aadria   merest  Indiani.  Kuigi  Aleksandri  hiigelriik  ei  jäänud  püsima, 
tähistas  tema  vallutus  Kreeka  ja  Lähis-  ning  Kesk-Ida  ajaloos  uue  ajajärgu  –  nn. 
hellenismiperioodi  –  algust (sellest lähemalt allpool). Oma edu (Aleksander ei kaotanud 
ühtegi  suuremat  lahingut)  ja  järelmõjuga  on  Aleksander  kindlalt  ära   teeninud   juba 
antiikajal talle omistatud hüüdnime Suur. 
 
Kreeka riigid Aleksander Suure ajal.  
Teeba  hävitamisest  kohutatud  Kreeka  püsis  Aleksandri  sõjaretke  jooksul  üldiselt 
lojaalsena.  Ainult  Korintose  liidust  kõrvale  jäänud  Sparta  alustas  331.  a.,   Traakias  
puhkenud  vastuhaku  ajel, Makedooniavastast võitlust. Spartalased palkasid varem Pärsia 
leeris  võidelnud  ja  nüüd  kodumaale  põgenenud  kreeka  sõjameestest  suure  armee  ja 
ründasid  kuningas  Agis  III  juhtimisel  Makedoonia  liitlast  Arkaadiat,  piirates  selle 
pealinna  Megalopolist.  Ent  kui  Makedoonia  asevalitseja  Antipatros  suure  palgaväega 
Peloponnesosse  jõudis  ja  Agis  lahingus  langes,  oli  Sparta  sunnitud  alistuma  –  millistel 
tinginustel, pole teada. 
Ateena  keeldus  spartalaste  ülestõusu  toetamast.  Kuid  välisest  lojaalsusest  hoolimata 
polnud ateenlased oma hoiakult sugugi Makedoonia-meelsed. Demosthenes oli kodanike 
seas  jätkuvalt   populaarne   ja  riik  pidas  tarvilikuks  austada  neid,  kes  varem  sõltumatuse 
eest (seega Makedoonia vastu) võidelnud olid. Oma mõjukaima riigimehe, Demosthenese 
pooldaja   Lykurgose  juhtimisel  tugevdasid  ateenlased  kaitserajatisi  ja  laevastikku  ning 
tegid  muidki  suurejoonelisi  ehitustöid:  varem  puitistmetega  Dionysose   teatrist   sai 
 
47 
kivirajatis,  ehitati  välja  Panathenaia  mängude   staadion   jm.  Lykurgos   arendas   välja  ka 
Ateena  noormeeste  –  efeebide  –  kasvatussüsteemi.  Kõik  see  on  andnud  alust  rääkida 
Ateena  demokraatia  hõbedasest  ajajärgust  (Periklese  kuldaja  kõrval).  Neil  aastail  rajas 
Ateena  lähedale   Lykeioni   gümnaasioni  oma  kooli  toonase  Hellase  kuulsaim  filosoof 
Aristoteles.  Siin  valmis  arvatavasti  oluline  osa  tema  kogu  varasemat  kreeka  õpetust 
sünteesivatest ja süstematiseerivatest teostest, teiste seas ka “Poliitika” (õpetus polisest – 
riigist), kus  filosoof esitas empiirilistele  näidetele tugineva teoreetilise ühtevõtte kreeka 
linnriigist,  sõnastades   muuhulgas   ka  inimese  olemuse  möödapääsmatult  ühiskonda 
kuuluva olendi ehk “poliitilise loomana”(zoon politikon). 
324.  a.,  kui  Aleksandri  varasem  kaasvõitleja  Harpalos  suure  raha  ja  palgasõduritega 
Kreekasse  põgenes,  keeldusid  ateenlased  teda  esmalt  vatu  võtmast,  lubasid  aga 
varjupaika,  kui  ta  sõdurid  Peloponnesosse  jättis.  Raha,  mida  Harpalos  ateenlastele 
pakkus,  deponeeriti  akropolil,  Harpalos  ise  aga  oli  sunnitud,  pärast  Aleksandri  nõuet 
pagulane   välja  anda,  põgenema  Kreetale,  kus  ta  mõrvati.  Pagendusse  pidi  minema  ka 
Demosthenest, keda kaaskodanikud süüdistasid Harpaloselt saadud raha omastamises. 
Ateenlaste  ja  paljude  teistegi  kreeklaste  kuulekus  Makedooniale  lõppes  323.  a.,  kui 
saabusid   teated   Aleksandri  surmast.  Demosthenes  kutsuti  pagendusest  tagasi  (Lykurgos 
oli  äsja  surnud).  Seevastu  Makedoonia-meelne  Aristoteles  tundis  end  ohustatuna  ja 
põgenes  Ateenast  Euboia  saarele  Chalkisesse,  kus  suri  (322.  a.).  Ateenlased  palkasid 
Harpalose  raha  eest  suure  armee,  liitusid  Makedoonia  vastu  ka  mitmed  teised  riigid 
(Argos,  Elis,  Messeenia,  Fookis  jt)  ja  suur  kreeklaste  liiduvägi  kogenud  väepealiku, 
ateenlase Leosthenese juhtimisel piiras Makedoonia valitseja Antipatrose ning tema väed 
ümber  Termopüülide  maakitsusest  põhja  pool  Lamia  kindluses  (seetõttu  on  puhkenud 
konflikt tuntud Lamia sõjana). Esialgse edu järel jäi piiramine venima, Leosthenes langes 
ühes  kokkupõrkes  ja  kreeklaste  liit  hakkas  lagunema.  Aasiast  aga  saabusid  Aleksandri 
veteranid  ja  peamiselt  foiniikia  laevadest  koosnev  tugev  laevastik.  Maavägede 
kokkupõrge  Tessaalias  ei  andnud  küll  otsustavat  edu  kummalegi  poolele,  kuid  Ateena 
laevastik purustati merelahingus Amorgose saare juures (see tähistas Ateena merevõimu 
lõppu  Egeusel),  kreeklaste  liit  lagunes  lõplikult  ja  ateenlased,  nagu   muudki   kreeklased, 
pidid  alistuma  (322.  a.).  Demosthenes  otsis  varjupaika  Poseidoni  pühamus  väikesel 
Kalauria (tänapäeva Porose) saarel Peloponnesose rannikul ja võttis lootusetus olukorras 
mürki.  Ateenlased  pidid  rahuleppe  kohaselt  maksma  suure  sõjahüvitise  ja  leppima 
Makedoonia  garnisoniga  oma  sadamas  Pireuses.  Kuid  Antipatros  nõudis  ka 
demokraatliku riigikorra muutmist. Ateenas kehtestati mõõdukal varandustsensusel (2000 
drahmi)  põhinev  oligarhia,  mis  piiras  kodanikkonna  u.  9000  mehega,  jättes  u.12000 
senist kodanikku poliitilistest õigustest ilma. Ateena demokraatia periood oli sellega läbi 
saanud ja Kreeka linnriigid alistatud senisest kindlamalt Makedoonia ülemvõimule. 
 
 
48 
Diadohhide sõjad.  
Aleksander Suure surmale järgnenud nelja aastakümne jooksul sõdisid tema väejuhid 
–  tuntud  ajaloos  diadohhidena  (järglastena)  –  ja  hiljem  nende  pojad  (nn  epigoonid) 
peaaegu lakkamatult eelkäija pärandi pärast. Esialgu püsis lootus riigi ühtsust vastuolude 
kiuste  säilitada,  kuid  aja  möödudes  asusid  kõik  järjest  selgemalt  üles  ehitama  oma 
sõltumatuid  kuningriike.  Diadohhide  sõdades  kujunesid  Vahemere  idaosa   suurriigid   ja 
võimusuhted järgnevaks sajandiks. 
Kui Aleksander 323. a. Babylonis suri, ei olnud tal seaduslikke järeltulijaid. Kuid tema 
naine  Roxane  ootas  last,  kes  sündides  sai  isa  järgi  nime  Aleksander  (Aleksander  IV). 
Peale  selle  oli  Aleksander  Suurel  nõrgamõistuslik   poolvend   Arrhidaios.  Aleksander 
olevat  surivoodil  andnud  võimu  üle  oma  lähedasele  kaasvõitlejale  Perdikkasele. 
Vastuolurohkete  läbirääkimiste  tulemusel  kuuluati  kuningaks  nii  vastsündinud 
Aleksander  kui  ka  Arrhidaios,  Perdikkas  kinnitati  regendiks.  Määrati  tähtsamate 
piirkondade  asevalitsejad.  Egiptuse  sai  selle  kokkuleppe  järgi  üks  Aleksandri 
silmapaistvamaid  väepealikke   Ptolemaios ,  Makedoonia  ja  Kreeka  jäid  seal  kogu 
Aleksandri  retke  ajal  valitsenud  Antipatrosele,  Traakia  läks  Lysimachosele,  Früügia 
(Väike-Aaasias) asevalitsejaks määrati Antigonos Monophthalmos (Ükssilm) jne.  
Paraku  kestnud  kokkulepe  kaua:  321.  a  röövis  Ptolemaios  Perdikkaselt  Aleksander 
Suure mumifitseeritud surnukeha, mis oli teel kodumaale Makedooniasse, ja mattis selle 
Aleksandrias ,  tuginedes  Aleksandri  enda  väidetavale  soovile  saada   maetud   Egiptuses. 
Perdikkas liikus väega Egiptuse peale, kuid tapeti selle  piiril  oma väepealike poolt. 
Perdikkase  surm  tingis  uue  kokkuleppe  –  sõlmiti  320.  a.  Süürias  Triparadeisoses  – 
mille kohaselt tõusis regendiks Makedoonia valitseja Antipatros, kelle  hoole  alla anti nii 
Arrhidaios kui ka Roxane koos noore Aleksandriga. Ptolemaios ja Lysimachos säilitasid 
endale kuuluva (Egiptuse ja Traakia), Antigonos Monophthalmose valduseid Aasias aga 
laiendati.  Perdikkasest  vakantseks  jäänud  Babüloonia  anti  valitseda  Seleukosele.  Kuid 
seegi leping ei kehtinud kaua. Antipatrose surma järel (319. a.) puhkes sõda Makedoonia 
ja Kreeka pärast, kus lõpuks tuli võimule Antipatrose poeg Kassandros. Nende võitluste 
ajal  lasi  Aleksander  Suure  ema  Olympias  tappa  Arrhidaiose  (317.  a.)  ja  tapeti  ka  ise 
Kassandrose korraldusel (315. a.).  
Aasias  kasvasid  järjest  Antigonose  võim  ja  pretensioonid.  Muu  hulgas  vallutas  ta 
Seleukoselt Babüloonia, sundides viimast otsima kaitset Egiptusest Ptolemaiose juurest. 
Kuid  Antigonose  poeg  Demerios  sai  312.  a.   Gaza   lahingus   Palestiinas   Ptolemaiose 
vägedelt  lüüa  ja  veel  samal  aastal  vallutas  Seleukos  Babyloni  tagasi.  Hiljem  lugesid 
Seleukose  järeltulijad  sellest  sündmusest  oma  võimuajastu  algust.  311.  a.  sõlmitud 
järjekordne leping diadohhide vahel kinnitas kujunenud võimujaotuse. Aasta hiljem lasi 
Kassandros  Roxane  ja  12-aastase  Aleksandri  tappa.  Philippos  II  ja  Aleksander  Suure 
dünastia jätkumine polnud seega enam võimalik. Riik oli jagunenud viie tähtsama väejuhi 
vahel: Kassandros valitses Makedooniat ja Kreekat, Lysimachos Traakiat, enamus Väike-
Aasiast oli Antigonose käes, Egiptus kuulus Ptolemaiosele ja Süüria, Mesopotaamia ning 
kaugemad ida-alad Seleukosele. 
Kõige  ambitsioonikam  diadohhide  hulgas  oli  jätkuvalt  Antigonos,  kes  tegutses 
käsikäes  poja  Demetriosega.  Koos  püüti  nähtavasti  saada  oma  võimu  alla  enamvähem 
kogu  Aleksander  Suure  impeerium.  Ülejäänud  diadohhid  –  Kassandros,  Lysimachos, 
Seleukos  ja  Ptolemaios  –  liitusid  Antigonose  ja  Demetriose  vastu.  307.  a.  hõivas 
Demetrios Ateena ja asendas Kassandrose ajal kehtinud oligarhia (Ateenas valitses 317 – 
 
49 
307  a.  Arisotelese  õpilane,  mõõduka  aristokraatia  pooldaja  Demetrios  Phaleronist) 
vähemalt  nime  poolest  demokraatiku  riigikorraga.  306.  a.  purustas  Demetrios  Küprose 
rannikul  Ptolemaiose  laevastiku  ja  vallutas  seni  Ptolemaiosele  kuulunud  saare.  Võidust 
innustunult  kuulutasid  Antigonos  ja  Demetrios  end  nüüd  pidulikult  kuningaks;  peagi 
järgisid  nende  eeskuju  ka  teised  diadohhid.  305  –  304  a.  piiras  Demetrios  uudset 
sõjatehnikat  kasutades  Ptolemaiosega  liitunud  Rhodose  linna,  kuid  ei  suutnud  seda 
vallutada.  Demetriose   silmapaistev   piiramistehnika  andis  talle  hüüdnime  Poliorketes 
(Linnapiiraja).  Rhodoslased  tähistasid  Demetriose  vastu  saavutatud  võitu  päikesejumal 
Heliose   hiigelkuju   ehk  Rhodose  kolossi  püstitamisega  oma  sadamasse.  303  a.  oli 
Demetrios  taas  Kreekas,  kus  laiendas  valdusi  esinedes kreeklaste kaitsjana  Kassandrose 
ülemvõimu  vastu.  Kuid  tema  skandaalselt  ohjeldamatu  eluviis  tekitas  pahameelt,  eriti 
Ateenas,  kus  ta  kodanike  poolt   jumalaks   kuulutatult  olevat  elanud  koos  armukestega 
Parthenoni templis.  
Samal ajal koondasid Lysimachos ja Seleukos jõudusid Antigonose vastu. Seleukos oli 
eelnevatel  aastatel  võtnud  ette  retke  idamaadesse,  kus  korraldas  suhted  India  valitseja 
Tšandraguptaga,  loovutas  talle  alasid  Induse  juures  ja  sai  vastutasuks  ligi  500 
sõjaelevanti.  Nüüd  koondas  Seleukos  oma  jõud  läände.  Antigonos  kutsus  Demetriose 
Kreekast  Aasiasse  appi.  Otsustavas  Ipsose  lahingus  301.  a  .Väike-Aasia  keskosas  said 
Antigonos  ja  Demetrios  Lysimachoselt  ja  Seleukoselt  (kelle  väge  tugevdasid 
vasthangitud  elevandid ) hävitavalt lüüa. Antigonos langes ja Demetrios põgenes Egeuse 
äärde, kus võis  loota  oma garnisonidele ning laevastikule. Sellega olid realistlikud katsed 
Aleksandri pärandi ühtsust säilitada luhta läinud. 
Demetrios  jätkas  võitlust Kreekas, tõusis pärast  Kassandrose  surma (297. a.) koguni 
Makedoonia  troonile  (294.  a.),  kuid  tõrjuti  Lysimachose  ja  Epeirose  kuninga   Pyrrhose  
poolt uuesti võimult (288. a.). Suur osa Kreekast jäi siiki Demetriose võimu alla. 286. a. 
asus ta Väike-Aasias retkele Seleukose vastu, kuid sõjamehed jooksid viimase poole üle 
ja  peagi  langes  ka  Demetrios  ise  vastase  kätte.  Ta  suri  Süürias  küllalt  mugavas 
vangistuses  (283. a.), valdused Kreekas jäid aga tema pojale Antigonos Gonatasele. 
Demetriose Poliorketesega kadus Seleukosel ja Lysimachosel ühine vaenlane ja seega 
põhjus headeks suheteks. Traakiat ja Makedooniat valitsev Lysimachos allutas järkjärgult 
ka  suure  osa  Väike-Aasiast.  Peresisesed  mõrvad  (Lysimachos  tappis  oma  poja)  andsid 
Seleukosele  ajendi  sekkumiseks  ja  281.  a.  purustas  ta  Korupedioni  lahingus  Sardise 
lähedal Lysimahcose väe. Lysimachos langes. Seleukos tungis Aasiast Euroopasse, kuid 
tapeti  oma  senise  kaaslase,  Ptolemaios  Keraunose  poolt  (keraunos  –   pikne ;  Ptolemaios 
Keraunos  oli  283.  a.  surnud  Egiptuse  kuninga  Ptolemaiose  poeg  ja  Egiptuse  troonile 
tõusnud Ptolemaios II poolvend). Seleukose valdused Aasias päris tema poeg Antiochos.  
279.  a.  tungisid  Balkanile   keldid   (galaadid).  Makedooniat  valitsenud  Ptolemaios 
Keraunos sai  lüüa ja tapeti (kaasaegsete silmis karistuseks oma kuritegude eest, sest oli 
tapnud  oma   alaealised   kasulapsed  nende  ema,  oma  naise  ja  poolõe   Arsinoe   silme  all). 
Galaatide rüüstamistele Kreekas, kus varem tagasihoidliku Aitoolia liitriigi väed suutsid 
siiski  kaitsta  barbarite  eest  Delfi  pühamut,  järgnes  nende  sissetung  Väike-Aasiasse. 
Balkanil   said  keldid  lõpuks  hävitavalt  lüüa  Demetrios  Poliorketese  pojalt  Antigonos 
Gonataselt, kellele see vägitegu tagas Makedoonia vakantseks jäänud trooni (u. 277. a.), 
Väike-Aasias aga Antiochoselt (u. 270. a.). Suur osa neist asustati poolsaare sisealadele, 
millele  andsid  Galaatia  nime.  Galaatidest  said  hinnatud  palgasõdurid,  kuid  nende 
röövretked hoidsid Väike-Aasia elanikke hirmu all veel aastakümneid. 
 
50 
Antigonos  Gonatase  ja  Antiochose  edu   keltide   vastu  tähistas  võimusuhete 
stabiliseerumist ja seega diadohhide sõdade lõppu. Vastastikusel kokkuleppel jäi Euroopa 
Antigonose  ja  Aasia  Antiochose  võimu  alla.  Egiptus  oli  juba  aastakümneid  kindlalt 
Ptolemaiose  ja  nüüd  tema  samanimelise  poja  käes.  Nii  olid  kujunenud  kolm  tähtsamat 
hellenistlikku  suurriiki:  Makedoonias  valitses  Antigoniidide  dünastia  (Antigonos 
Gonatase  ja  tema  järgaste),  Egiptuses  Ptolemaiosed  ja  Aasias  Seleukiidi  (Seleukose 
järglaste). 3. sajandi teisel poolel lisandus neile suurvõimuna Pergamoni riik Väike-Aasia 
läänaosas. 
Kuigi  Aleksander  Suure  hiigelriik  oli  diadohhide  sõdade  tagajärjel  lagunenud,  ei 
vähenda  see  Makedoonia  kuninga  vallutusretke  mõju.  Idamaad  olid  alistatud 
makedoonlaste  ja  kreeklaste  ülemvõimule,  mis  avas  tee  nende  ulatuslikule  väljarändele 
kodumaalt   ja ühtesulamisele  võõrsil. Vahemere   idaranniku   maad  helleiseerusid. Ühtlasi 
tähistab  Aleksandri  ja  diadohhide  tegevus  olulist  muutust  kreeklaste  riiklikus  arengus: 
varem  domineerinud  linnriigid  tõrjuti  nüüd  kreeka-makedoonia  suurriikide  poolt 
otsustavalt  tahaplaanile.  Aleksandri  ja  diadohhide  toodud  murrang  langes  ajaliselt  ühte 
Rooma  kiire  tugevnemisega  Itaalias,  kus  sarnaselt  Kreekale  ühendati  varasemad 
väikeriigid ühtse võimu alla. 4. sajandi teine pool ja 3. sajandi algus tähistas suurriikide 
otsustavat esiletõusu Vahemerel. 
 
 
 
Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia klassikalisel ning varahellenistlikul 
perioodil. Sõjad Kartaagoga 
 
 
Sitsiilia türannid 5. sajandi algul ja sõda Kartaagoga.  
5.  sajandi  algul  olid  türannid  haaranud  võimu  mitmes  Sitsiilia  linnas.  Akragases 
valitses nüüd suurtsugu päritolu Theron (valitses 488 – 472). Sürakuusa langes aga saare 
lõunarannikult Gela linnast pärit Geloni võimu alla (valitses Sürakuusas 485 – 478; Gelas 
oli ta võimule tõusnud juba varem), kes kodulinnas võimule tõusnuna vallutas Sürakuusa, 
kasutades osavalt ära sealsete ülikute ja lihtrahva vahelisi vastuolusid. Sellest ajast peale 
valitses Gelon eeskätt  Sürakuusa türannina. Theron  ja Gelon sõlmisid abielusidemetega 
kinnitatud liidu (Gelon abiellus Theroni tütre ja Theron Geloni vennatütrega) ja valitsesid 
kahe peale suurt osa Sitsiiliast.  
Dooria  türannidele  seisid  vastu  joonia  linnade  Himera  ja  Rhegioni  valitsejad.  See 
vastasseis tõi kaasa kartaagolaste esimese suure sõjaretke Sitsiilia kreeklaste vastu. Kui 
Akragase Theron vallutas Himera ja ajas minema sealse türanni Terillose, palus viimane 
abi  kartaagolastelt.  480  a.  maabuski  Kartaago  šofet  Hamilkar,  Mago  järeltulija, 
hiigelväega  Panormoses  ja  asus  piirama  Himerat.  Theron  juhtis  kaitset,  väljast  saabus 
piiratutele aga appi Gelon. Himera all peetud lahing lõppes kreeklaste hiilgava võiduga. 
Hamilkar  langes,  kartaagolaste  laager  koos  tohutu  saagi  ja  paljude  vangidega  langes 
võitjatele ning Kartaago palus rahu, nõustudes maksma suure sõjahüvitise. Kartaagolaste 
sissetung ja lüüasaamine langes ajaliselt ühte Pärsia kuninga Xerxese sõjaretkega Kreeka 
vastu.  Kreeklaste  uskumist  mööda  toimusid  Himera  ja  Salamise  (või  Himera  ja 
Termopüülide)  lahingud  koguni  samal  päeval.  Kas  ja  kuivõrd  kartaagolased  ning 
pärslased rünnakut omavahel koordineerisid, ei ole selge. 
 
51 
Himera võit ja sellega kaasnenus sõjasaak ning kontributsioon tõid kaasa Akragase ja 
Sürakuusa  seniolematu  jõukuse  ning  õitsengu.  Ka  türannide  võim  ja  kuulsus  olid 
haripunktis.  Kui  Gelon  kaks  aastat  hiljem  suri,  tõusis  Sürakuusa  etteotsa  tema  noorem 
vend Hieron (valitses 478 – 466), kes sekkus edukalt ka Itaalia asjadesse. 474 a. palusid 
Kyme  elanikud  abi  neid  ründava  etruski  laevastiku  vastu  ja  Hieroni  juhitud  Sürakuusa 
laevastik lõi Kyme lähistel suures merelahingus etruskide laevastiku otsustavalt puruks. 
Sõjalisele edule lisaks püüdsid Sitsiilia türannid – nii Akragase Theron kui ka Sürakuusa 
Hieron  –  kuulsust  hobukaarikuvõitudega  Kreekas  panhelleni  mängudel  ja  kutsusid 
Kreekast  toonase  Hellase  silmapaistvamad  poeedid  Pindarose,  Simonidese  ja 
Bakchylidese oma kuulsust ülistama.  
Türannide  võim  hakkas  kõikuma  pärast  Theroni  surma.  Tema  järeltulija  osutus 
julmaks  ja  ebapopulaarseks  ning  kukutati  peagi  võimult  (472.  a.).  Ka  Sürakuusas  oli 
Hieronil,  kodanike  järel  nuhkivate  salaagentide  süsteemist  hoolimata,  üha  raskem 
säilitada alluvate lojaalsust. Hieroni surma järel kukutati türannia ka Sürakuusas (465. a.). 
Kuigi  kodanikel  tuli  veel  mõnda  aega  võideda  türannide  teenistuses  olnud 
palgasõduritega, suudeti Sürakuusa vabariik lõpuks siiski taastada. Sõltumatuse taastasid 
ka vahepeal türannidele allutatud või koguni nende poolt hävitatud kreeka linnad. 
Järgmised poolsada aastat olid Sitsiilia ajaloos suhteliselt rahulikud. Sürakuusas kehtis 
Ateenale  sarnane  demokraatlik  riigikord.  Välispoliitiliselt  püüdis  linn  teatud  eduga 
laiendada oma  võimu  nii  muude kreeklaste kui ka kohalike sikelite üle. See tõi sajandi 
keskpaiku  kaasa  suurema  sikelite  vastuhaku  ja  nende  pealiku  Duketiose  esilekerkimise, 
kes ühendas  lühemaks ajaks suure osa sikelitest oma  võimu alla, kuid  sai  lõpuks  siiski 
sürakuusalastelt lüüa. Kreeklaste endi seas seisid Sürakuusale vastu eeskätt joonia linnad. 
Dooria  elanikkonnaga  Akragas  oli  mõnda  aega  Sürakuusa  võimu  all,  kuid  vabanes  ja 
püsis kreeklaste-vahelistes tülides erapooletuna. 
 
Kartaago uus pealetung ja Dionysios I türannia.  
5.  sajandi  viimasel  kolmandikul,  kui  Kreekas  käis  Peloponnesose  sõda,  ajendasid 
sitsiillaste   omavahelised   tülid  Ateena  sekkumise  Sürakuusa  vastaste  poolel.  See 
kulmineerus 415-13. a. ateenlaste suure sõjaretke ja edutu  katsega  vallutada Sürakuusat. 
Ateenlaste häving ja sürakuusalaste võit oli täieli. Kuid need sündmused vallandasid uue 
segadusteperioodi Sitsiilia ajaloos. 
409. a., mil Sürakuusa eskaader aristokraatlikult meelestatud riigimehe ja väepealiku 
Hermokratese juhatusel sõdis Egeuse merel, toetades Spartat sõjas Ateena vastu, ründasid 
Sitsiiliat taas kartaagolased. Neid juhtis eelmises rünnakus langenud Hamilkari pojapoeg 
Hannibal .   Ajend   leiti  jälle  sitsiillaste  omavahelistest  tülidest:  seekord  palus 
kartaagolastelt  abi  Lääne-Sitsiilia  linn  Egesta  oma  suurema  naabri  Selinuse  vastu  – 
tegemist  oli  sama  tüliküsimusega,  mis  mõne  aasta  eest  oli  ajendanud  ateenlaste 
sissetungi.  Kartaago  vägi  vallutas  ja  hävitas  esmalt  Selinuse  ning  seejärel  ka  eelmisel 
korral  võitmata  jäänud  Himera,  mis  tehti  maatasa.  Sürakuusalaste  katsed  Himerat 
abistada  ei  andnud  tulemust.  Himera  vallutamisega  olid  kartaagolased  nähtavasti  oma 
eesmärgi  saavutanud  –  olid  laiendanud  oluliselt  oma  võimkonda  Sitsiilias,  Hannibal 
hüvitanud perekonnal lasuva aastakümnetetaguse teotuse ja maksnud kätte vanaisa eest. 
Kartaago peamiselt palgasõduritest koosnev vägi saadeti laiali. 
Samal  ajal  pöördus  Kreekast  Sitsiiliasse  tagasi  Hermokrates,  kelle  Sürakuusa 
demokraatlik  valitsus  oli  vahepeal  tagaselja   pagulaseks   kuulutatud.  Hermokrates  võttis 
 
52 
omal  käel  tegutsedes  tagasi  Selinuse  ja  saatis  Himera  varemete  juurest  Sürakuusasse 
matmiseks seal  langenud  ja seni  matmata kreeklaste säilmed. Ilmne kontrast pagulasest 
Hermokratese edu ja võimul olevate demokraatia juhtide äsjase edutuse vahel põhjustas 
sürakuusalastes rahulolematust ning tõi kaasa demokraatide peamise liidri pagendamise. 
Hermokratest  aga  pagulusest  tagasi  ei  kutsutud.  Kui  ta  ootamatu  rünnakuga  kodulinna 
sisse tungis, sai ta koos enamuse kaaslastega kokkupõrkes kaaslinlaste vastu surma.  
Hermokratese  edu  ärritas  ka  kartaagolasi  ja  406  a.  algatasid  nad  uue  suurpealetungi, 
sedapuhku  sedapuhki  ilmselt  eesmärgiga  vallutada  kogu  Sitsiilia.  Hannibali  juhtimisel 
võtsid  kartaagolased  kiiresti  tagasi  Selinuse  ja  liikusid  saare  lõunarannikut  pidi  edasi 
Akragase vastu, mille all Hannibal haigestus ja suri, juhtimise aga võttis üle tema noorem 
sugulane  Himilkon.  Kreeklased  nägid  oma  potentsiaalset  päästjat  sürakuusalastes. 
Viimased  saatsidki  väe  Akragasele  appi,  kuid  esialgse  edu  järel  pidid  kreeklased  linna 
ometigi  maha  jätma.  Kahtlustati  reetmist  ja  pahameel  pöördus  Sürakuusa  strateegide 
vastu, kes ka võimult tagandati.  
Akragase  langus  ja  sellest  tulenev  pahameel  andis  esiletõusuks  võimaluse 
Hermokratese  varasemale  kaasvõitlejale  Dionysiosele.  Ta  valiti  405  a.  üheks 
strateegidest, süüdistas siis oma  vastseid  kolleege, valiti täievolilise strateegina (strategos 
autokrator)  riigi  etteotsa  ja  sai  endale  lõpuks  kodanikelt  ka  ihukaitse,  sest  väitis,  et 
vaenlased  kippunud  ta  elu  kallale.  Kuid  Dionysiose  väejuhitegevus  kartaagolaste 
järgmise  rünnakuobjekti  –  Gela  –  kaitsmisel  ei  toonud  oodatud  edu.  Seegi  linn  tuli 
võitluste  järel  maha  jätta  ja  taas  käisid  jutud  reetmisest,  millega  nüüd  seostati  ka 
Dionysiost. Sürakuusa aristokraatlikud ratsanikud koguni ründasid tema maja ja teotasid 
ta  naist  (Hermokratese  tütart),  mispeale  viimane  enda  tappis.  Dionysios  suutis  siiski 
Sürakuusa  taas  oma  võimule  allutada.  Kuna  kartaagolasi  nõrgestas  väes  leviv  taud, 
sõlmisid  nad Dionysiose  juhitud sürakuusalastega rahu.  Kumbki pool  säilitas selle,  mis 
oli  hetkel  tema  valduses;  Kartaagolased  tunnistasid  Dionysiost  Syrakuusa  valitsejana  ja 
jätsid Sitsiilia idaosa sisuliselt tema võimu alla. 
Dionysios  (valitses  405  –  367)  pühendus  nüüd  Sürakuusa  ja  oma  võimu 
kindlustamisele.  Ta  korraldas  linna  piirava  müürivööndi  laiendamise,  palkas  võõrsilt 
hulga  sõjamehi,  lasi  ehitada  suuri  sõjalaevu  ning  piiramis-  ja  heitemasinaid.  Sürakuusa 
lahe   suus   paiknevast,   tammi   abil   maismaaga   ühendatud  Ortygia  saarest,  kuhu  linna 
rajamisel  8.  sajandil  esmane  asula  oli  tekkinud,  tegi  ta  endale  kindlustatud  residentsi. 
Dionysiose  võim  tugines  suurel  määral  palgasõduritele,  keda  finantseeris  kodanikelt 
kogutavale andamile lisaks suurel määral ka sõjasaagist, eriti orjade müügist. Kuid samas 
pole  kahtlust,  et  ka  paljud  kodanikud,  tõenäoliselt  eeskätt  lihtrahvas,  toetas  teda  või 
vähemalt  oli  talle  lojaalne.  Nimeliselt  püsis  Sürakuusas  vabariik  rahvakoosoleku  ja 
valitavate  riigiametitega.  Kuid  kõrgemat  võimu  teostas  vaieldamatult  Dionysios, 
tõenäoliselt  tuginedes  täievolilise  strateegi  positsioonile.  Kindlasti  aitas  Dionysiosel 
pikalt võimul olla ka meeldiv käitumine ja oskus rahvakoosolekul  veenvalt  esineda. 
Peamine  õigustus  Dionysiose  võimule  oli  nähtavasti  lakkamatu  oht  Kartaago  poolt. 
Dionysios  kasutas  seda  oskuslikult  ära  ja  valitsusaja  lõpupoolel  võibolla  koguni  vältis 
kartaagolaste  liigset  nõrgestamist,  säilitamaks  tarvidust  oma  türannivõimu  järele. 
Dionysiose  võimule  tulles  olid  kreeklaste   asualad   Sitsiilia  lääneosas  Kartaago  käes. 
Vaenlase tagasitõrjumiseks provotseeris ta uue sõja (398. a.), vallandades tapatalgud oma 
võimualustel aladel asunud kartaagolaste vastu. Enne veel, kui kartaagolased oma jõude 
koguda  suutsid  piiras  ta  ümber  Kartaago  tugipunkti,  Motya,  saare  läänetipus,  vallutas 
 
53 
selle oma vastvalminud piiramistehnika abil, müüs vangid  orjadeks  ja lasi linna hävitada. 
Kuid  Himilkoni  uut  sissetungi  ta  tagasi  tõrjuda  ei  suutnud  –  kartaagolased  vallutasid 
lõunaranniku  linnadele  lisaks  ka  saare  Itaalia  ranniku  vastu  jääva  kirdeosa  ja  asusid 
piirama  Sürakuusat.  Taas  võttis  sissetungijate  seas  võimust  taud,  Dionysios  ründas 
nõrgestatud piirajaid Sürakuusa all korraga nii maal kui merel ja saavutas mõlemal rindel 
hiilgava  võidu (397. a.). Himilkon oli  sunnitud rahu paluma, päästmaks  väe  koosseisus  
olevaid  kartaagolasi,  palgasõdurid  jättis  ta  aga  võitja  meelevalda  ja  need  kas  hukati, 
orjastati või võeti Sürakuusa türanni teenistusse. Kodumaal sooritas Himilkon enesetapu. 
Samas oli rahuleping Kartaagole siiski üsna soodus, sest säilitas suure osa puunlaste poolt 
hõivatud aladest Sitsiilias. Hiljem pidas Dionysios veel ühe eduka sõja kartaagolastega, 
tõrjudes nad oma traditsioonilistele aladele saare lääneosas. 
Sõdade tagajärjel oli enamus Sitsiiliast Dionysiose võimu all – muu hulgas allus talle 
ka suur osa sikelitest – ja ateenlased kutsusid teda õigustatult Sitsiilia valitsejaks. Lõuna-
Itaalia kreeka linnade vastuolusid ära kasutades sekkus ta ka sealsetesse asjadesse, sõlmis 
mõne linna, sealhulgas Krotoniga, liidu ja vallutas pika piiramise järel Rhegioni (387. a.). 
Nii  langes Sitsiiliat  Itaaliast  eraldav Messina  väin Dionysiose kontrolli alla. Dionysiose 
vallutas  ka  mõned  tugipunktid  Aadria  mere  rannikul,  nende  seas   kaugeim   Hadria 
tänapäeva  Veneetsia  juures. 
Sürakuusa jaoks tõi Dionysiose valitsusaeg kaasa õitsengu. Müüridest piiratud ala oli 
laienenud  umbes  kahekordseks  ja  elanikkonna  arvukus  tõusnud  palgasõdurite  ning 
alistatud  linnadest  ümberasustatud  elanike  arvel.  Arvatavasti  oli  Sürakuusa  tol  ajal 
Vahemeremaade  suurim  linn,  ületades  nii  Kartaagot,  Roomat  kui  ka  Ateenat.  Türanni 
õukond  Ortygia  saarel  elas  luksuses  ja  näiliselt  turvaliselt,  mis  küll   vananedes   üha 
kahtlustavamaks  muutuvale  valitsejale  hingerahu  ei  toonud.  Dionysios  ise  tundis  huvi 
kirjanduse vastu, võõrustas mõnda aega kodumaalt võõrsile tõmbunud Platonit ja lõi ka 
ise  luulet  ning  dramaturgiat.  Tema  värsside  ettekanne  ja   hobukaarikute   võidusõidud 
olümpiamängudel ei toonud küll edu (värsid naerdi välja ja ükski kaarikutest ei jõudnud 
finišisse), kuid tragöödia “Hektori lunastamine” võitis 367. a. Lenaia pidustustel Ateenas 
esimese   auhinna .  Võibolla  mängis  siin  rolli  ka  ateenlaste  soov  parandada  oma 
traditsiooniliselt jahedaid suhteid Sitsiilia türanniga. Igal juhul tähistanud Dionysios võitu 
sedavõrd ohjeldamatult, et haigestus ja suri. 
 
Kaoseajajärk ja Timoleoni triumf.  
Dionysiose pojal ja järeltulijal Dionysios Nooremal (valitses vaheaegadega 367 – 344) 
puudus isale omane  tahe  ja kindlameelsus. Nõuandjate seas, kellest ta end küllalt kergelt 
mõjutada lasi, etendas tähtsaimat rolli juba vanema Dionysiose ajal mõjukas  Dion , kes oli 
abielus  vanema  Dionysiose  tütrega  ( noorema   Dionysiose  poolõega).  Dion  oli  Platoni 
sõber  ning  mõttekaaslane  ja  kutsus  filosoofi  teistkordselt  Sitsiiliasse  noort  valitsejat 
kasvatama. Dion  ja Platon  lootsid kujundada  Dionysiosest  valgustatud valitsejat Platoni 
ideaalriigi  filosoof-kuninga   vaimus .  Ka Dionysios  ise oli   ideest  esialgu  innustatud, kuid 
tüdis peagi. Tasapisi  sugenes kahtlus, et Dion kasutab  kuulsat  filosoofi  hoidmaks  noort 
valitsejat  kindlamalt  oma  mõju  all;  Dioni  pagendati  ja  Platon  naases  Ateenasse.  Oma 
rikkust  ja  sidemeid  kasutades  kogus  ta  Kreekas  palgaväe,  purjetas  sellega  357.  a. 
Sitsiiliasse, möödus osava manöövriga talle vastu läinud Dionysiose vägedest ja vallutas 
ootamatu  rünnakuga  Sürakuusa.  Dionysiose  kätte  jäi  ainult  Ortygia  saar  türannilossiga. 
 
54 
Peagi  põgenes  ta  Itaaliasse  ja  pärast  vahelduva  eduga  peetud  veriseid  võitlusi  andsid 
Dionysiose sõjamehed ka Ortygia saare Dionile üle. 
Kuid Dion (valitses 357 – 354) polnud huvitatud vabariigi taastamisest türannia eelsel 
kujul.  Ta  suhtus  demokraatiasse  ülimalt  kriitilisel  ja  püüdis  kehtestada  Platoni 
riigiõpetuse  vaimus  aristokraatlikku  monarhiat.  Dioni   idealistlik   ja  arrogantne 
paindumatus  rikkus  suhted  sürakuusalastega.  Vihatud  ja  pooldajatest  ilma  jäänud  Dion 
mõrvati 354. a. ühe senise võitluskaaslase poolt. 
Järgnes veelgi suurem  kaos . Ortygial tõusid võimule Dionysiose poolvennad ja lõpuks 
naases Itaaliast ka Dionysios ise. Enamus Sürakuusast allus türannile aga vaid nimeliselt. 
Muud linnad oli järkjärgult Sürakuusa valitsejatest lahku löönud. Kuid see ei toonud neis 
üldjuhul kaasa vabariiku korralduse taastamist. Saar kubises türannide või nende vastaste 
poolt  palgatud  sõdureist,  kes  senisest  teenistusest  ilma  jäänult  otsisid  uut  või  lihtsalt 
omavolitsesid. Mitmes linnas haarasid palgasõdurite pealikud türannivõimu.  
Selles  meeleheitlikus  olukorras  palusid  sürakuusalased  Dionysiose  vastu  abi  oma 
emalinnast  Korintosest.  Ägedate  arutelude  järel  otsustasid  Korintlased  saata  Sitsiiliasse 
kogenud,  kuid  avalikust  elust  kõrvale  tõmbunud  riigimehe  Timoleoni.  Timoleon  oli 
aastate  eest  osalenud  oma  venna  tapmises,  kui  too  püüdis  Korintoses  türanniat 
kehtestada, ja tekitas seetõttu ühteaegu vennatapja ning türanniast vabastajana vastakaid 
tundeid. Kui ta umbes 1000 sõjamehega kümnel  laeval 344. a. Sitsiilia poole teele asus, 
näisid  tema  võimalused  kesised.  Ka  Dionysiose  vastaste  toonane  juht  suhtus  temasse 
vaenulikult   ning  liitus  taas  kreeklaste  asjadesse  sekkunud  Kartaagolastega.  Kuid 
Timoleon  saavutas,  vastase  mitmekordsest  arvulisest  ülekaalust  hoolimata,  Etna  jalamil 
hiilgava  võidu,  jättes  sellega  endast  mulje  kui  jumalate  soosikust  ja  oma  retkest  kui 
pühast  üritusest  taastada  sitsiillaste  vabadus.  Kõigile  ootamatult  loovutas  Dionysios 
Ortygia  Timoleonile,  lahkus  Sitsiiliast  ja  veetis  oma  ülejäänud  elu  Korintoses. 
Kartaagolaste ootamatu lahkumise järel vallutas Timoleon ka Sürakuusa maismaale jääva 
osa  ja  lasi  linna  vabastamise  märgiks  lammutada  Ortygia  türannilossi.  Riigis  kehtestati 
vähemalt  nime  poolest  demokraatlik  riigikord  (kuigi  kõrtgemasse  riigiametisse  –  Zeus 
Olympiose  preestriametisse  –  pääsesid  ainult  kolme  aristokraatliku  suguvõsa  liikmed). 
Sisuliselt juhtis riigiasju lähimatel aastatel (344 – 338) aga Timoleon. 
Timoleoni  üllatav edu, kindel  veendumus oma ürituse õigsuses  ja oskus  näidata end 
vabastaja   ning  taevaste  soosikuna  tõid  talle  Sitsiilia  kreeklaste  seas  kiiresti  palju 
pooldajaid.  Kuid  suur  osa  saarest  oli  endiselt  erinevate  türannide  võimu  all.  Lisaks 
kõigele  võtsid  kartaagolased  339.  aastal  ette  uue  suurpealetungi.  Otsustav  lahing 
kartaagolastega  toimus  Krimisose  jõel  Sitsiilia  lääneosas.  Jõge  ületavad  kartaagolased 
langesid  Timoleoni  ootamatu  rünnaku  alla,  nende  püha  väesalk  hävitati,  ja  kui 
kartaagolaste põhijõud sellest hoolimata üle jõe pääsesid ning oma suurt arvulist ülekaalu 
realiseerima asusid, tulid Timoleonile taaskord appi taevased jõud. Suvisest äikesetormist 
vallandunud paduvihm ja  rahe  peksid vaenlasele otse näkku ja üle  kallaste  tõusnud jõgi 
uhtus paanikas taganevad kartaagolased mudasse.  Edust  hoolimata ei jätkanud Timoleon 
võitlust  kartaagolastega  –  mõne  aja  pärast  sõlmitud  rahu  säilitas  traditsioonilise  piiri 
Kartaago  ja  kreeklaste  alade  vahel.  Selle  asemel  hakkas  ta  kõrvaldama  kreeka  türanne 
saare  idaosas,  lastes  mitmed  võimult  tõugatud  valitsejad  rahvahulga  ees  piinarikkalt 
hukata.  
 
55 
338. a. jäi Timoleon ootamatult  pimedaks  (tema nägemine hakkas kiiresti halvenema 
peagi pärast Krimisose lahingut) ja loobus võimust. Aasta pärast ta suri ning maeti keset 
Sürakuusat; tema  hauast   kujundati  spordiplatsiga avalik ehitis – Timoleonteion.  
Timoleoni  tegevus  tõi  kaasa  Sitsiilias  uue  õitsengu.  Türannide   kukutamine   ja  võit 
kartaagolaste  üle  tagasid  siserahu;  Sürakuusas  algatas  Timoleon  linna  ulatusliku 
taasasustamisprogrammi,  kutsudes  kojunaasnud  pagulastele  lisaks  uusasukaid  kogu 
Kreekast,  et  korvata  elanikkonna  langust  vahepealse  kaose  aastatel;  väljaspool 
Sürakuusat  taastati  mitmed  osaliselt  või  täielikult  varemeis  seisnud  linnad,  sealhulgas 
kartaagolaste  poot  aastakümnete  eest  hävitatud  Gela  ja  Akragas.  Ning  nagu 
arheoloogiline leiumaterjal osutab, tõusid elanikkonna tihedus ja üldine heaolu pea kogu 
Sitsiilias. 
 
Agathoklese türannia.  
Pole  täpselt  teada,  milliseks  kujunes  Sürakuusa  riigikord  pärast  Timoleoni  surma. 
Kuid  paarkümmend  aastat  hiljem  valitses  riiki  600-liikmeline  oligarhia  ja  linn  oli 
lõhestatud vastuoludest valitsejate ning demokraatliku opositsiooni  vahel. See  lõi pinna 
tulevase  türanni  Agathoklese  esiletõusuks.  Agathokles  oli  immigrandi  poeg,  asunud 
nooruses koos isaga Itaaliast Sürakuusasse ja saanud Timoleonilt teenete eest Krimisose 
lahingus  kodakondsuse.  Ametilt  potsepp,  pälvis  ta   tubli   sõjamehena  ühe  rikka 
sürakuusalase  soosingu,  abiellus  tema  surma  järel  lesega  ja  sai  kaasavaraks 
hiigelvaranduse.  Toonastes  konfliktides  tõusis  Agathokles  esile  demokraatide  ühe 
liidrina. 316. a. strateegiks valitud, süüdistas ta rahvakoosolekul vastaseid oma elu kallale 
kippumises ja õhutas lihtrahvast tapma rikkaid ning rüüstama nende maju (selle tagajärjel 
olevat   tapetud   4000  inimest).  Rahvas  kuulutas  Agathoklese  täievoliliseks  strateegiks 
(strategos autokrator), pannes sellega aluse tema ainuvalitsusele.  
Agathoklese  valitsusaja  (316  –  289)  esimene  pool  möödus  järjekordses  suures  sõjas 
Kartaagoga. Kreeklaste omavahelises  konfliktis , kus Sürakuusa pagulased koos Messana, 
Gela  ja  Akragasega  Agathoklese  vastu  välja  astusid,  liitusid  kartaagolased  312.  a. 
Sürakuusa ja Agathoklese vastastega. Kartaago laevastik ründas Sürakuusat. 310. a. jättis 
Agathokles  Sürakuusa  kaitsmise  oma  venna  hooleks,  purjetas  parimate  meestga 
Aafrikasse,    põletas  laevastiku,  et  see  vastaste  kätte  ei   langeks ,  ja  tungis  sisemaale 
Kartaago  valdustesse.  Sõda  käis  nüüd  korraga  kahel  rindel:  Sitsiilias  oli  Sürakuusa 
jätkuvalt  Kartaago  rünnaku  all,  Aafrikas  aga  rüüstas  Agathokles  kartaagolaste  maid  ja 
alistas  neile  alluvaid  linnu.  Kartaagolased  said  mitmes  lahingus  Agathokleselt  lüüa 
(meeleheitlikus  olukorras  hakkasid  nad  muistse  kombe  järgi  oma   jumalale   Melkartile 
väikelapsi  ohverdama)  ja  Sürakuusa  türann  täiendas  oma  jõude  Liibüast  appi  tulnud 
Kyrene  valitseja  vägedega  (valitseja  ise  mõrvati  sõnamurdlikult,  väed  aga  meelitati  üle 
sitsiillaste  leeri).  Kartaagolaste  olukorra  kriitilisust  süvendasid  kaotused  Sürakuusa  all, 
kus  väepealik  Hamilkar  vangi  langes  ja  hukati.  Kuid  vägede  rahulolematus  palga 
viibimise pärast ja jätkuvalt pingeline olukord Sitsiilias sundis Agathoklest koju naasma. 
Tema  Aafrikasse  väge   juhtima   jäänud  pojad  tapeti  rahulolematute  sõjameeste  poolt  ja 
väed  läksid  Kartaago  leeri  üle.  Sitsiilias  aga  tõrjus  Agathokles  kartaagolased  tagasi  ja 
sõlmis 306. a. rahuleppe, millega müüs kartaagolastele tagasi neilt äsja võetud alad. Ka 
kreeklaste  vastasleeri  liider  tuli  Agathoklese  poole  üle,  ja  Sürakuusa  türann  kindlustas 
võimu  kogu  saare  kreeka  osa  üle.  Hellenistlike  valitsejate  eeskujul  võttis  ta  endale 
kuningatiitli. 
 
56 
Valitsusaja  lõpul  laiendas  Agathokles  oma  võimu  Lõuna-Itaaliasse  ja  tema  kätte 
langes  ka  Korkyra  saar  Kreeka  ranniku  juures.  Nii  tõusis  Agathokles  üheks  toonase 
hellenistliku  maailma  vägevaimaks  võimukandjaks,  keda  idapoolsed  hellenistlikud 
valitsejad  tunnistasid  kui  endaga  võrdväärset.  Agathokles  andis  tütre  naiseks  Epeirose 
kuningale Pyrrhosele (tulevasele kuulsale väejuhile võitluses Rooma ja Kartaago vastu), 
ise aga abiellus vanas eas Egiptuse kuninga Ptolemaiose kasutütrega. 
Agathoklese  surma  järel  (289.  a.)  vallandusid  Sürakuusas  taas  sisesegadused  ja 
alistatud linnad lõid lahku. Stabiilsem periood saabus Sürakuusale alles uue ainuvalitseja 
Hieroni võimuletõusuga 275. a, kelle ajal saar langes sisuliselt Rooma võimu alla. 
 
Pyrrhos ja Lõuna-Itaalia alistamine Rooma ülemvõimule.  
Rooma  võimu  laienemine  Itaalias  4.  sajandi  teisel  poolel  viis  selle  riigi  otsesesse 
kokkupuutesse  kreeka  linnadega  Lõuna-Itaalias  ja  tõi  kaasa  konflikti  seal  teiste  üle 
domineerida  üritanud  Tarasega  (ladina  nimega  Tarentum).  Mitu  linna  –  Thurii,  Lokri, 
Rhegion  ja  Kroton  –,  kus  võimul  roomasõbralikud  oligarhiad,  andsid  end  roomlaste 
kaitse  alla.  Taraslased  nägid  selles  ohtlikku  sekkumist  oma  mõjusfääri,  ja  kui  Rooma 
eskaader ilmus Tarase reidile, rikkudes varem sõlmitud lepingut, millega  roomlased  olid 
nõustunud mitte purjetama ida pool Krotonit, võtsid ärritatud tarentumlased ette rünnaku 
ja  uputasid  mitu  Rooma  laeva.  Asja   klaarima   tulnud  Rooma  saatkond  saadeti 
solvangutega minema. Roomlased kuulutasid sõja ja tarentumlased pöördusid abipalvega 
Epeirose kuninga Pyrrhose poole. 
Pyrrhos, Aleksander Suure sugulane ja pärimuse järgi Achilleuse kauge järeltulija, oli 
seni edutult üritanud tõusta Makedoonia troonile. Teisalt oli ta abielus Sürakuusa endise 
türanni  Agathoklese  tütrega  ja  seega  seotud  ka  Itaalia  ja  Sitsiilia  asjadega.  Taraslaste 
ettepanek  andis  talle  soodsa  võimaluse  laiendada  oma  mõjusfääri  lääne  pool.  280.  a. 
maabus Pyrrhos 25000-mehelise hästi välja õpetatud armee ja 20 sõjaelevandiga Itaalias 
ning  liikus  roomlaste  vastu.  Heraclea  (280.  a.)  ja  Asculumi  (279.  a.)  lahingutes 
saavutatud  võidud  roomlaste  üle  tulid  aga  raskete  kaotuse  hinnaga  (“pürrose  võidud”). 
Pyrrhos  pakkus  roomlastele  rahu,  kuid  viimased  keeldusid,  väidetavalt  Rooma  toonase 
suurkuju  Appius  Claudiuse  initsiatiivil,  kes  sõnastas  põhimõtte,  et  roomlased  ei  astu 
läbirääkimistesse  vaenlasega  enne,  kui  tolle  väed  on  Itaaliast  lahkunud.  Rooma  linna 
ründamiseks  polnud  Pyrrhosel  jõudu  ja  kuna  itaalikute  toetus  tema  roomavastasele 
võitlusele jäi  oodatust  väiksemaks, ei jäänud kuningal muud üle, kui oma väed lõunasse 
tagasi tõmmata. Rahapuudusest tingitult tekkisid  lahkhelid  ka taraslastega.  
Sellises olukorras sai Pyrrhos abipalve Sitsiilia kreeka linnadelt, kes kutsusid teda appi 
Agathoklese endiste Itaalia päritolu palgasõdurite  – mamertiinide -  ja nendega liitunud 
kartaagolaste  vastu.  Pyrrhos  vallutas  paaegu  kogu  Kartaagole  alluva  piirkonna  saare 
lääneosas ja kavandas sissetungi Põhja-Aafrikasse. Kuid siingi järgnesid esialgsele edule 
rahapuudusest tingitud konfliktid kreeklastega. Olukorra halvenemine Itaalias (Rooma ja 
Kartaago  uuendasid  vana  liidulepet)  sundisid  väepealikku  Itaaliasse  tagasi  pöörduma. 
Beneventumi  lahing  (275.  a.)  lõppes  Pyrrhose  lüüasaamisega  roomlastelt.  Kuningas  oli 
sunnitud Epeirosesse tagasi pöörduma, kus sekkus taas võitlusesse Makedoonia ja Kreeka 
pärast ja sai 272. a. Argoses tänavalahingus surma. Tarasesse maha jäetud garnison andis 
linna  samal  aastal  Roomlastele  üle.  Roomlastele  alistusid  ka  Pyrrhosega  liitunud 
saamniidid.  Kaks  aastat  hiljem  (270.  a.),  kui  alistus  ka  Rhegion,  oli  kogu  Lõuna-Itaalia 
 
57 
Rooma võimu all. Umbes kõnealusel ajajärgul – 3. sajandi alguses – hakkasid roomlased 
kreeklaste eeskujul müntima raha. 
 
Sitsiilia allutamine Roomale. 
Kuni 260date aastateni olid Kartaago ja Rooma suhted traditsiooniliselt head. Juba 4. 
sajandi  lõpul  sõlmisid  nad  mõjusfääre  jaotava  kokkuleppe,  mida  hiljem  uuendati,  ja  ka 
Pyrrhose  äsjaste  sõdade  sõdade  ajal  Itaalias  ning  Sitsilias  olid  nad  oma  tegevust 
kooskõlastanud. Kartaagolaste püüd saada võimalikult suur osa Sitsiiliast oma võimu alla 
oli  sajandeid  põhjustanud  sõdu  kreeklaste  vastu  ja  kui  ka  roomlased  Lõua-Itaalias 
kreeklastega konflikti sattusid, oli koostöö kahe suurvõimu vahel täiesti loomulik.  
Traditsioonilised  suhted  katkestas  konflikt  Sitsiilias  tegutsenud  itaalia  palgasõdurite 
mamertiinide   toetamise   pärast.  Palgatud  Sürakuusa  türanni  Agathoklese  poolt,  jäid 
mamertiinid  (marsipojad)  pärast  tolle  surma  teenistuseta  (289.  a.),  kehtestasid  oma 
hirmuvalitsuse Messanas, kuid said uue Sürakuusa türanni Hieron II (valitses 275  – 214) 
käest  lüüa  ja  piirati  Messanas  ümber.  Mamertiinide  abipalve  andis  Kartaagole  soodsa 
võimaluse sekkuda oma vana vaenlase Sürakuusa vastu. Kuid mamertiinid läksid tülli ka 
kartaagolastega  ja  palusid  nüüd  abi  Roomalt.  See  pani  roomlased  keerulisse  olukorda. 
Mamertiinide  toetamine  ähvardades  neid  viia  konflikti  väljapool   Itaaliat   oma  senise 
liitlase  ja  suure  merevõimu  vastu  (roomlastel  endil  puudus  arvestatav  laevastik)  ning 
pealegi  tuntud  vägivallatsejate  poolel,  palve  tagasilükkamine  ja  Kartaago  võit  aga 
tugevdanuks  ohtlikult  viimase  positsioone  Sitsiiliat  Itaaliast  lahutavas  Messina  väinas. 
Senat ei suutnudki üksmeelele jõuda ja pani asja arutusele rahvakoosolekul, kes otsustas 
mamertiinide toetamise ja seega sõja kasuks. 
Nii  alanud  esimese   Puunia   sõja  (264  –  241)  algus  tõi  roomlastele  kiiret  edu.  Nad 
vallutasid  264.  a.  Messana,  võitsid  nii  kartaagolaste  kui  ka  Hieroni  väge,  piirasid 
Sürakuusat  ja  sundisid  Hieroni  rahu  paludes  nende  poole  üle   tulema .  Sürakuusast  sai 
Hieroni  valitsusaja  lõpuni  roomlaste  kindel  liitlane,  mis  omakorda  tagas  sellele  kreeka 
riigile  pikaajalise  rahu  ja  õitsengu.  Roomlased  vallutasid  ka  Agrigentumi  (Akragase) 
saare lõunarannikul. Kuid kõige olulisem oli suure sõjalaevastiku ehitamine. Teadlikuna 
oma  kogenematusest  merevõitluses,  varustasid  roomlased  oma  laevad  parraste  külge 
kinnitatud allalastavate haaksildadega, millega lahingu käigus laevu kartaagolaste omade 
külge  klammerdada,  et  tungida  sealtkaudu  vaenlase  laevapardale  ja  muuta  merelahing 
jalaväevõitluseks.  Uuendust  kasutades  saavutasid  roomlased  Mylae  lahingus  Sitsiilia 
põhjarannikul  esimese  võidu  Kartaago  laevastiku  üle  (260.  a.).  Initsiatiiv  merel  läksid 
roomlastele. 
Edust tiivustunult otsustasid roomlased, Agathoklese omaaegset eeskuju järgides, viia 
sõjategevus  üle  Kartaago  valdustesse  Aafrikas.   Konsul   Reguluse  juhtimisel  purustasid 
nad  Kartaago  laevastiku  suures  merelahingus  Eknomose  neeme  lähedal  Sitsiilia 
lõunarannikul  ja  purjetasid  Aafrikasse  (256.  a.).  Kuna  ka  numiidlased  roomlaste  poole 
asusid,  ei  jäänud  Kartaagol  muud  üle,  kui  rahu  paluda.  Kuid  Reguluse  esitatud 
rahutingimused olid vastuvõetamatud. Kõiki ressursse pingutades palkasid kartaagolased 
uue, peamiselt kreeka palgasõdureist koosneva väe ja suutsid Reguluse sõjajõud puruks 
lüüa. Regulus ise langes vangi, tema väe riismed koos Rooma laevastikuga aga uppusid 
tormis tagasiteel Itaaliasse. 
Sõja lõppfaas möödus taas Sitsiilias. Veel neljal korral hävis Rooma laevastik tormis. 
Kuid  kartaagolastel  ei  jätkunud  raha  piisavaks  sõjajõuks  ja  Rooma  maavägi  vallutas 
 
58 
enamuse Sitsiiliast. Saare lääneosa kaitset juhtinud Hamilkar Barkas (Välk) toetus eeskätt 
raskelt  ligipääsetavatele  mägikindlustele  (Panormos,   Eryx )  ja  suutis  suuri  lahinguid 
vältides  roomlastele  edukalt  vastu  seista.  Kuid  241.  a.  saavutas  Rooma  uus  laevastik 
Egaadi saarte juures Sitsiilia  lääneranniku  juures  otsustava võidu,  mis sundis  Kartaagot 
taas, ja seekord lõplikult, rahu paluma. 
Sitsiilia  lõplik  alistamine  Roomale  sai  teoks  teise  Puunia  sõja  (218  –  201)  käigus. 
Itaaliasse  tunginud  Kartaago  väejuhi  Hannibali  hiilgavad  võidud,  eriti  terve  Rooma 
armee  hävitamine  Cannae  lahingus  (216.  A.),  ajandas  mitmeid  Itaalia  linnu,  sealhulgas 
Tarast,   Roomast   lahku  lööma.  Ka  Sürakuusa  uus  türann  Hieronymos  asus  kartaagolaste 
poolele,  nagu  ka  Makedoonia  toonanae  kuningas  Philippos  V,  kelle  sõttaastumine 
vallandas  Balkanil  nn  Esimese  Makedoonia  sõja  (215  –  205).  Kuid  Roomlased 
komplekteerides  oma  kodanikest,  ustavaks  jäänud  liitlastest  ja  orjadestki  uusi  leegione 
ning  õhutades  Balkanil  osava  diplomaatiaga  Kreeka  riike  võitlusse  Makedoonia  vastu. 
Itaalia  linnad  taasalistati.  Peagi  läksid  roomlased  rünnakule  ka  Sitsiilias.  211  a.  talvel 
vallutas väepealik Marcellus enam kui aastase piiramise järel tormijooksuga Sürakuusa, 
murdes läbi omal ajal Dionysiose poolt rajatud ja nüüd  leidur  Archimedese näpunäidetel 
täiustatud  võimsatest  kindlustustest.  Archimedes  ise  hukkus  rünnakule  järgnenud 
rüüstamise käigus. 
 
 
 
Hellenistlik maailm 
 
 
Kreeka  ja   idamaade   ajaloos  on  ajajärk  Aleksander  Suurest  Vahemere  idaosa  kreeka 
riikide  langemiseni  Rooma  võimu  alla  tuntud  hellenismiperioodina.  Tavaliselt  loetakse 
selle alguseks Kreeka linnriikide alistumist Makedoonia kuningale Philippos II-le 338. a. 
ja  lõpuks  hellenistliku  Egiptuse  langemist  Rooma  võimu  alla  aastal  30.  Sisuliselt  avas 
uue ajajärgu aga Aleksander Suure  vallutusretk . Termin  hellenism , mis võeti kasutusele 
ülemöödunud  sajandil,  tähistab  eeskätt  kreekluse  ja  kreeka  kultuuri  levikut   idamaades . 
Sageli on antud perioodi nähtud langusajana – eemaldumisena klassikalisest linnriiklusest 
ja  vaimukultuurist.  Teatud  muutused  varasemaga  võrreldes  kindlasti  toimusid,  kas  neid 
aga tõlgendada allakäiguna või mitte, jääb igaühe enda otsustada. Kreeklaste riigid olid 
poliitiliselt võimasmad ja hellenite  tehnoloogia  ning teadus arenenum, kui kunagi varem. 
Ka ühiskonna kultuuri järjepidevus varasemaga on muudatustest hoolimata vaieldamatu. 
 
Ühiskond ja Riiklus.  
Aleksander  Suure  sõjaretk  vallandas  kreeklaste,  vähemal  määral  ka  makedoonlaste, 
ulatusliku  väljarände  idamaadesse.  Algul  stimuleeris  seda  eriti  väeteenistus,  kuhu  nii 
Aleksandri retke kui ka diadohhide sõdade ajal  oodati  Kreekast ja Makedooniast pidevat 
täiendust.  Kuid  sõjameestele  järgnesid  kaupmehed,  käsitöölised  ja  muud  õnneotsijad. 
Diadohhid  ning  nende  järeltulijad  jätkasid  Aleksander  Suure  algatatud  linnade   rajamist  
vallutatud  aladel,  millega  kujundati  Vahemere  rannikult  Kesk-Aasia  ja  Induseni  ulatuv 
kreeka  asunduste  võrgustik.  Kuid  kreeklasi  asus  massiliselt  ka  paljudesse  vanadesse 
idamaa  linnadesse.  Kõige  selle  tulemuseks  oli  Vahemere  rannikuala  süvenev 
helleniseerumine  3.  sajandi  jooksul.   Sisemaal   ja  kaugemal  ida  pool  püsisid,  vähemalt 
 
59 
maapiirkondades, vanad keeled ja kombed, kuid  linnaelu  omandas kõikjal kreekapäraseid 
jooni.  Kuningate  rajatud  uutes  linnades  olid  kreeka  keel  ja  elulaad  algusest  peale 
valitsevad.  Erinevaid  murdeid  kõnelevad  kreeklased  ja  makedoonlased  segunesid 
idamaadel uhtseks kreekakeelseks elanikkonnaks,  mille tagajärjel kujunes  Atika  murdel 
põhinev  ühtne  kreeka  keel  –  koine  (ühine).  Seda  kasutas  terve  hellenistlik  maailm  nii 
kõnes  kui  ka  kirjas.  Kreekas  vanad  murded  küll  säilisid,  kuid  kirjakeelena  levis  koine 
siingi.  
Aasia  ja  Egiptuse  rikkused  olid  nüüd  kreeklaste  käsutuses  ja  nende  materiaalsed 
võimalused  seega  varasemast  märksa  suuremad.  Kaubavahetus  ühtse  hellenistliku 
maailma  moodustava  ida  ja  lääne  vahel  tihenes  senisesega  võrreldes  veelgi,  liites 
Vahemere  idaosa  maad  ning  Lähis-Ida  majanduslikuks  ja  kultuuriliseks  tervikuks,  kus, 
tõsi  küll,  säilis  ka  piirkondade  traditsiooniline  eripära.  Linnade  hulk  ja  suurus  kasvas. 
Statistilised  andmed küll puuduvad, kuid ei näi kahtlust, et suuremate linnade elanikkond 
ulatus  sadadesse  tuhandetesse,  ületades  kordades  klassikalise  perioodi  Kreeka  linnade 
rahvaarvu.  Lähis-Ida  suurimas  linnas  –  Egiptuse  Aleksandrias  –  võis  peagi  elada  ligi 
miljon inimest, Aasia suuremate linnade – Süüria Antiookias Orontese ja Mesopotaamia 
Seleukeias   Tigrise   kaldal  –  elanikkond  küündis  arvatavasti  ligi  poole  miljonini.  Kõik 
kolm olid hellenistlikud uusrajatised. Kuid jätkus ka oma näo säilitanud muistsete idamaa 
linnade,  näiteks  Babüloni  ja  Uruki  õitseng,  kuigi  Seleukeia  Tigrisel  jättis  Babyloni 
mõneti varju. Egeuse tähtsaim kaubanduskeskus oli Rhodos, Väike-Aasia rannikul tõusis 
suurlinna  staatusesse  Pergamon,  kuid  tähtsuse  säilitasid  ka  vanad  kreeka  linnad  nagu 
Eefesos, Ateena, Korintos, Sürakuusa jt. Vahemere lääneosas tõusid suurlinnadena esile 
Kartaago ja Rooma. 
Hellenistlike  linnade  arhitektuuris  ja  elulaadis  jätkusid  vanad  kreeka  traditsioonid, 
kuid  rikaste  linnakodanike  ja  kuningate  helded  annetused  lubasid  rajada  varasemast 
suurejoonelisemaid  ehitusi.  Linnadel  oli  piisavalt  raha  rajamaks  uhkeid  linnakeskuseid 
templite agoraa ja nõukogu hoonega (buleterion), samuti gymnasion‟e kohalike spordi- ja 
hariduskeskusena; suuremates linnades ehitati mitmekordseid maju, erinevalt klassikalise 
perioodi valdavalt ühe- ja kahekordsetest elamutest.  
Püsisid ka vanad poliitilised traditsioonid. Nii Kreekas kui ka idamaadel jutisid linnu 
väärikamatest  kodanikest  koosnevad  linnanõukogud,  kelle  otsused  kinnitas 
rahvakoosolek  ja  viis  ellu  kodanike  poolt  valitud  ametnikkond.  Kuid  klassikalisest 
perioodist  erinevalt  polnud  enamus  linnu  enam  sõltumatud,  vaid  allus  ühe  või  teise 
hellenistliku  kuninga  ülemvõimule.  Paljudes  linnades  oli  kuninga  garnison  asevalitseja 
(epistates)  juhtimisel.  Linnad  maksid  enamasti  andamit  (phoros)  ja   kriitilises   olukorras 
võis kuningas loota nende sõjajõudude toele. 
Tähtsamad  hellenistlikud  dünastiaid  –  Egiptuse  Ptolemaiosed,  Aasia  Seleukiidid  ja 
Makedoonia  Antigoniidid  –  põlvnesid  Aleksander  Suure  väejuhtidest.  Nende 
teoreetiliselt  piiramatu  võim  tugines  kreeklastest  ja  makedoonlastest  sõduritele,  kelle 
hulka  hakati  võtma  aja  jooksul  ka  kohalikku  päritolu  mehi.  Hellenistlikud  kuningad 
püüdsid  võimaluse korral säilitada kohalikke traditsioonilisi sõltuvussuhteid  ja kasutada 
ära juurdunud võimustruktuure. Samas taotlesid nad ka hellenistlike linnade toetust, tegid 
neile  rikkalikke  annetusi  ja   pakkusid   kaitset  vaenlase  eest.  Kuningaid  ümbritsev 
aristokraatlikud sõpruskonnad (philoi – sõbrad) täitsid ühteaegu nii peokaaslaste, nõunike 
kui  ka  relvavendade  rolli.  Sageli  määrati  sõprade  hulgast  ka  kõrgemad  riigiametnikud. 
 
60 
Viimased olid peaaegu eranditult kreeka või makedoonia päritolu, kuigi kohtadel edutati 
ametisse ka olusid tundvaid kohaliku ülemkihi esindajaid.  
Kuningas  oli  idee  poolest  eelkõige  väejuht, oma  alamate  kaitsja  ja  heategija.  Välise 
võimusümbolina  kandis  ta  valget  peapaela  –  diadeemi  –  ja  lasi  tavaliselt  vermida  oma 
portree müntidele. Alamatelt oodati valitseja kultuslikku austamist, mis mõnikord tulenes 
ka  tänulike  linnade  siirast  poolehoiust.  Hellenistlikes  linnades  üsna  levinud 
valitsejakultus  ei  tähendanud  tingimata  valitseja  otsest  jumalikustamist,  kuid  ka  see 
polnud tundmata. Juba Aleksander Suur oli nõudnud enda austamist Theos Aniketos‟ena 
(Võitmatu  Jumalana).  Ptolemaios  jätkas  tema  jumalikku  austamist,  Ptolemaiose  poeg 
Ptolemaios II aga kuulutas jumalaks esmalt oma isa ja siis ka enda koos õe ja  abikaasa 
Arsinoega (venna-õe paar kandis jumalatena nime Theoi Adelphoi – Jumalad Õde-Vend). 
Küllap  mängis  siin  kaasa  Egiptuse  aastatuhandete  vanune  valitseja  jumalikustamise 
traditsioon,  mille  Ptolemaiosed  oma  võimu  legitimeerimiseks  üle  võtsid.  Hiljem 
(Antiochos  III  ajal)  sai  valitsejate  jumalikustamine   omaseks   ka  Seleukiididele.  Ka 
Makedoonia ja Pergamoni kuningatele osutati samuti jumalikke auavaldusi, kuid otseselt 
jumalaks nad ennast ei kuulutanud. 
Nagu  kreeklaste  elulaadis,  nii  püsisid  traditsioonilised  jooned    religiooniski.  Nii 
kodumaal  kui  võõrsil  austati  vanu  jumalaid  ja  jätkati  vanu  rituaale.  Kuid  idamaades 
puutusid kreeklased senisest tihedamalt kokku kohalike jumalatega, ja kuigi paljud neist 
olid  hellenitele  tuntud  varemgi,  hakkas  idapoolsete  rahvaste  usk  uues  keskkonnas 
kreeklaste maailmapilti tugevamalt mõjutama. Tulemuseks oli kreeka ja oriendi usundite 
põimumine  (nn  sünkretism  –  kokkuuskumine),  mis  ilmnes  eeskätt  ida   jumaluste  
ulatuslikus  imbumises  kreeka  panteoni.  Üks  tähtsamaid  neist  oli  Egiptuse  Isis,   Osirise  
naine  koos  poja  Horosega  (kreeklaste  Harpokrates),  keda  austati  taeva  ja  maa,  elu  ja 
surma universaalse valitsejannana. Egiptusest levis üle hellenistliku maailma ka Sarapise 
kultus  –  tegu  oli   Horose   ja  Apise  hübriidina  kujundatudud  kreekapärase  tervendava 
viljakusjumalaga,  kes  antiikautorite  teatel  mõeldi  välja  Egiptuse  esimese  hellenistliku 
kuninga Ptolemaiose korraldusel. Väike-Aasiast võtsid kreeklased omaks maa ja mägede 
jumalanna   Kybele   (ka  Meter  Megale  –  Suur  Ema)  koos  oma   armastatu ,  end  surma  eel 
kastreerinud  Attisega. Kõigi  nende  ja paljude teiste jumalate kultusega kaasnesid ainult 
pühendatute  osalusel  peetavad   jumalateenistused ,  müsteerionid,  milles  osalemine  andis 
usklikele  lootust  paremale   saatusele   pärast  surma.  Müsteerionid  olid  Kreekas  tuntud 
varasest  ajast  alates  –  meenutagem  Eleusise  müsteerionide  populaarsust   klassikalises  
Ateenas  –  kuid  omandasid  nüüd  nähtavasti  varasemast  laiema  sotsiaalse  kandepinna. 
Hiljemalt 2. sajandil olid paljud neist kultustest tuntud ka Itaalias ja Roomas.  
 
Ptolemaioste Egiptus.  
Egiptuse dünastia rajaja Ptolemaiose (323  – 283) võim selle maa üle  kindlustus  juba 
diadohhide sõdade  algfaasis  ja riik püsis enamvähem kindlates piirides ka tema järglaste 
ajal.  304.  a.  võttis  Ptolemaios  endale  kuninga   tiitli   ja  hakkas  kasutama  aunime  Soter 
(Päästja – sai selle tänulikelt rhodoslastelt abi eest Demetrios Poliorketese vastu). Tema 
ja ta poeg Ptolemaios II Philadelphos (Õearmastaja; valitses 285 – 246), kes abiellus oma 
lihase õe Arinoega (viimane oli olnud abielus Lysimachose ja Ptolemaios Keraunosega, 
kuid põgenes viimase juurest venna kaitse alla), kujundasid välja nii dünastiale omaseks 
saanud  võimu  legitimeerimise  viisi  kui  ka  riigi  sisekorrladuse.  Ptolemaiosed  esinesid 
ühteaegu  Aleksander  Suure  ja  muistsete  Egiptuse  kuningate  võimujärglastena. 
 
61 
Aleksander Suur ja Ptolemaiosed jumalikusti, nende mumifitseeritud surnukehad säilitati 
spetsiaalses  pühamus  pealinnas  Aleksandrias  (nn   Soma   või  Sema);  kuningad  kasutasid 
Egiptuse traditsioonilise kuningarituaali elemente ja soosisid traditsioonilisi kultusi  ning 
preesterkonda.  Kreeka  keele  kõrval  kasutati  jätkuvalt  egiptuse  kirjakeelt,  nii  vanal 
hieroglüüfilisel kui ka uuemal I aastatuhande algul käibele tulnud  lihtsama  demotikon‟i 
(rahvakirja)  kujul.  Riigis  säilis  vana  noomide  (piirkondade)  jaotus,  samuti  sõltuvate 
talupoegade  sundtööl  põhinev  ning  kirjutajate  kontrollile  allutatud  põllumajandus. 
Maksude  kogumisel  kasutati  ulatuslikult  maksurenti:  maksukogumise  õigus  omandati 
enampakkumisel, makstes seejärel kokkulepitud summa riigikassasse ette ära ja kogudes 
maksu  tagantjärgi  omal  riisikol.  Enamuse  riigi  elanikkonnast  moodustasid 
põlisegiptlased, kreeka elanikkond koondus peamiselt Delta piirkonda ja asus linnades  – 
eeskätt Aleksandrias – või maal põliselanikest eraldi privilegeeritud asulais. Ptolemaiosed 
kujundasid  varakult  ka  sõjaväeasunduste  süsteemi,  andes  sõduritele  maad  rahuaegseks 
harimiseks , millega tagasid sõdurite elatise ja lojaalsuse. 
Linnu  oli  Egiptuses  jätkuvalt  üsna  vähe  ja  nende  seas  ülekaalukalt  tähtsaim 
Aleksandria,  ehitatud  hellenistlikule   linnale   tüüpiliselt  sirgete  ristuvate  tänavatega  nn 
Hippodamose  plaani  järgi.  Linna  ilmet  kujundasid  suur  kaheosaline  sadam  ja  seda 
avamerest  eraldav  Pharose  saar  monumentaalse  tuletorniga.  Ptolemaios  I  Soter  asutas 
Museioni  (Muusade  pühamu)  ja  selle  raamatukogu,  millest  peagi  kujunes  hellenistliku 
maailma tähtsaim teadus- ja kirjanduskeskus, kus valitsejate hoole ning kaitse all töötas 
arvukalt  ajastu  silmapaistvaimaid  poeete  ning  õpetlasi.  Raamatukogu  juhatasid  näiteks 
hellenismiaja kuulsaim eepik  Apollonios Rhodoselt  ja silmapaistev astronoom,  geograaf  
ning  ajaloolane  Eratosthenes  Kyrenest.  3.  sajandi  luule  suurkujudest  tegutsesid 
Aleksandrias, Apolloniosele lisaks, õukonnalüürik Kallimachos, kes muu hulgas koostas 
raamatukogu kataloogid (pinakes), ja karjaseidüllidega kuulsust kogunud Sitsiilia päritolu 
Theokritos,  kelle  “Sürakuusalannad”  annab  suurepärase  pildi  toonase  Aleksandria 
pidupäevast.  Egiptuse  preester  Manethon  kirjutas  Ptolemaios  I  tellimusel  kreekakeelse 
Egiptuse  ajaloo,  mille  jagamine  30  dünastiaks  kehtib  Egiptuse  ajaloo  periodiseerimisel 
tänaseni. Ptolemaios II Philadelphose korraldusel tõlgiti kreeka keelde juutide pühakiri – 
Vana  Testament  (nn Septuaginta – seitsekümmend; nimetus tuleneb seitsmekümne kahe 
juudi õpetlase järgi, kes pärimuse järgi tõlkimisega ametis olid).  
Väljapool  Egiptust  allus  Ptolemaiostele  Liibüa,  suur  osa  Palestiina  ja  Süüria 
rannikualast  (Koile-Süüria),  Küpros  ja  mitmed  Egeuse  saared.  Egeusel  püüdsid 
Ptolemaiosed  nõrgestada  Makedoonia  Antigoniidide  positsioone  ja  toetasid  seetõttu 
Kreeka  linnriike  nende  iseseisvuspüüdlustes.  Ptolemaiosed  võisid  kindlalt  loota  oma 
liitlasele  Rhodosele.  Koile-Süüria  pärast  tuli  Ptolemaiostel  pidada  Seleukiidide  vastu 
mitu nn Süüria sõda. Suurim edu saatis neid kolmandas Süüria sõjas (246  – 241), mille 
käigus  Ptolemaios  III  Euergetes  (Heategija;  246  –  221)  kasutas  ära  troonivõitluse 
Seleukiidide vahel, vallutas  Antiookia  sadama Seleukeia Orontese jõel ja tungis kaugele 
Mesopotaamiasse.  Neljandas  Süüria  sõjas  (219  –  211)  mobiliseeris  Ptolemaios  IV 
Philopater  (Isaarmastaja;  221  –  205)  esmakordselt  armeesse  suurema  hulga  egiptlasi  ja 
purustas  Seleukiidide  väe  217.  a.  Raphia  lahingus  Lõuna-Palestiinas.  Paraku  ei 
võimaldanud ülestõus riigi lõunaosas, millele võis aidata kaasa egiptlaste sõjateenistusest 
tulenev suurem iseteadvus, edu Süürias täiel määral ära kasutada. 200. a. sai Ptolemaios 
V  Epiphanes  (Jumalikult  ilmuv;  205  –  180)  Panioni  lahingus  Golani  kõrgendikel 
Seleukiid Antiochos III käest lüüa ja kaotas suure osa Süüriast. 170 – 168 a. langes terve 
 
62 
Alam-Egiptus Seleukiid Antiochos IV kätte; teda sundis Aleksandria piiramist lõpetama 
ja taanduma ainult Rooma riigi otsustav diplomaatiline sekkumine. Egiptust nõrgestasid 
järgnevalt  ka  sagedased  dünastiasisesed  vastuolud.  Samal  ajal  kujunesid  liidusuhted 
suurvõimuks  tõusnud  Rooma  riigiga,  millest  alguse  saanud  süvenev  sõltuvus  Rooma 
riigist  jõudis  loogilise  lõpuni  Roomale alistumisega 30. a., pärast Ptolemaioste dünastia 
viimase valitseja, Rooma ajaloos tähtsat osa etendanud Kleopatra VII surma. 
 
Seleukiidide riik.  
Seleukiidid lugesid oma riigi algust 312. aastast, mil Seleukos I Nikator (Võitja; 312 – 
281)  vallutas  Egiptusest  lähtunud  sõjaretkel  Antigonos  Monophthalmoselt 
Mesopotaamia. Mõned aastad hiljem kinnitas ta võiduka idaretkega oma võimu Iraanis ja 
Kesk-Aasias ning korraldas stuhted India valitseja Tšandraguptaga. Vahetult enne surma 
saavutatud  võit  Lysimachose  üle  Korupedioni  lahingus  tõi  tema  võimu  alla  ka  Väike-
Aasia.  Neist  hiigelaladest  püsisid  Seleukose  järglaste  käes  kindlamalt  ainult  Süüria  ja 
Mesopotaamia.  Idapoolsed  alad  läksid  kaotsi  3.  sajandi  keskpaiku,  kui  Kesk-Aasias 
moodustus   hellenistlik  Baktria  riik  (see  langes  omakorda  2.  sajandil  põhjapoolsete 
stepirahvaste rünnakute tagajärjel) ja Iraanis lõi lahku kohalikku päritolu Partia dünastia. 
Väike-Aasias  lõpetas  Seleukiidide  domineerimise  Pergamoni  ja  Pontose  hellenistlike 
kuningriikide teke 3. – 2. sajandil, Taga-Kaukaasias aga  Armeenia  esiletõus.  
Süürias ja Mesopotaamias, kus paiknesid pealinnad – Antiookia Orontese ja Seleukeia 
Tigrise  kaldal  –,  rajasid  Seleukiidid  pikaks  ajaks  küllalt  stabiilse  võimukorralduse. 
Antiikallikad nimetavad Seleukiide peamiselt Süüria kuningateks.  Võimu korraldamisel 
tugineti  Pärsia  riigilt  päritud  maksu-  ja  satraapiate  süsteemile.  Seleukiidid  ei  näidanud 
ennast  küll  Pärsia  kuningate  võimujärglastena,  rõhutades  selle  asemel  oma  seost 
Aleksander Suurega ja lugedes oma  esiisaks  Apollonit. Sellegipoolest esines  Antiochos I 
(281 – 261) Babülonis traditsioonilise Babüloonia kuningana, soosis kohalikke kultuseid 
ja  tema  monumentidel  kombineerusid  jooned  nii  Kreeka-Makedoonia  kui  ka  Pärsia 
võimusümboolikast.  Suur osa  riigi  etniliselt  kirevast  elanikkonnast  rääkis  aramea  keelt, 
mis  oli  kreeka  keele  kõrval  ka  riigi  levinuim  kirjakeel.  Vana  akadi  keelgi  polnud 
Mesopotaamias kirjakeelena käibelt kadunud. 
3. sajandi keskpaiku oli Seleukiididel raskusi riigi kooshoidmisega. Antiochos II (261 
– 246) surmale järgnenud troonivõitlus andis Egiptuse Ptolemaios III-le ajendi vallandada 
kolmas  Süüria  sõda,  mille  käigus  ta,  nagu  eespool  öeldud,  vallutas  ajutiselt 
Mesopotaamia. See oli ka aeg, mil idas lõid lahku Partia ja Baktria, läänes aga  iseseisvus  
Pergamoni  valitseja  Attalos.  Ka  dünastia  valdusse  jäänud  aladel  taastati  ühtsus  alles 
Antiochos  III  Suure  (223  –  187)  võimuletulekuga.  Antiochose  katse  vallutada 
Ptolemaiostelt Koile-Süüriat lõppes esialgu küll lüüasaamisega Raphia lahingus (217. a.), 
kuid  järgnenud  kuulsusrikas  sõjaretk  itta taastas  lühemaks  ajaks  hegemoonia  Iraanis  ja 
pärast naasmist saavutatud võiduga Ptolemaios V üle Panioni lahingus (200. a.) vallutati 
lõpuks  peaaegu  kogu  Süüria.  Seevastu  katse  taastada  hegemooniat  Väike-Aasias  ja 
sekkumine  Makedoonia  ning  Kreeka  asjadesse  lõppes  hävitava  lüüasaamisega 
roomlastelt  Magnesia  lahingus  Väike-Aasia  lääneosas  (190.  a.).  189.  a.  sõlmitud 
Apameia rahu tegi Seleukiidide hegemooniataotlustele Väike-Aasias lõpu.  
Probleemid  tekkisid  ka  Juudamaal,  mis  oli  Koile-Süüria  vallutamisega  langenud 
Seleukiididele  kätte.  Kuna   juudid   toetasid  Antiochos  III-t  Ptolemaioste  vastu,  andis 
kunings neile ulatusliku omavalitsusõiguse, nagu neil oli olnud ka Ptolemaioste all. Sama 
 
63 
poliitikat jätkas Seleukos IV (187 – 175) ja esialgu ka Antiochos IV (175 – 164). Ent kui 
Antiochos  pöördus  168.  a.  roomlaste  käsul  häbiga  koju  algselt  edukalt  Egiptuse-retkelt, 
sekkus ta julmalt juutide sisetülidesse, kehtestas Jeruusalemmas karmi sõjalise võimu ja 
lasi  pühitseda  Jahve  templi  Zeus  Olympiosele.  Tulemuseks  oli  juutide  ülestõus   Juudas  
Makabeuse  juhtimisel.  164  a.  Jeruusalemmas  võimule  tõusnud  Makabeide  dünastia 
valitses  Juudamaad  Seleukiididest  praktiliselt  sõltumatult;  2.  sajandi  lõpul  võttis 
Aristobulos endale kuninga tiitli ja katkestas seega formaalseltki sõltuvuse Seleukiididest.  
140.a. paiku langes Mesopotaamia Partia võimu alla. Seleukiidide alad piirdusid nüüd 
peamiselt Põhja-Süüriaga. 64 – 63 a. vallutas Rooma väejuht  Pompeius  kogu Vahemere 
idaranniku, tegi Süüriast Rooma provintsi ja Juudamaast vasallkuningriigi. 
   
Pergamon.  
Pergamon  Väike-Aasia  lääneosas  kuulus  esialgu  Seleukiididele.  Sõltumatule  riigile 
pani  aluse  piirkonna  asevalitseja,  eunuhh  Philetairos,  kes  pälvis  Antiochos  I  usalduse, 
sest  asus  Lysimachose  ja  Seleukose  vahelises  konfliktis  281.  a.  viimase  poolele  ning 
korraldas  tapetud  Seleukosele  kohased  matused.  Ka  Philetairose  vennapoeg   Eumenes   I 
(263  –  241),  kes  onult  võimu  päris,  ei  kuulutanud  end  veel  Seleukiididest  sõltumatuks. 
Philetairos  ja  Eumenes  kujundasid  stabiilsed  suhted  Väike-Aasia  lääneosa  kreeka 
linnadega,  pakkudes  neile  kaitset  galaatide  jätkuvate  rüüsteretkede  vastu  ja  tagades  nii 
nende lojaalsuse. Attalos I ajal (241 – 197) lõi Seleukiidide nõrgenemine ja  terav  võitlus 
Süüria  dünastia  liikmete  vahel  võimaluse  täielikuks  sõltumatuseks.  237  a.,  pärast 
hiilgavat  võitu  galaatide  ja  nende  liitlase,  Seleukiid  Antiochos  Hieraxi  (kuningas 
Seleukos II venna) üle, kuulutas Attalos end kuningaks. Sõltumatus kindlustus lõplikult 
pärast  Antiochos  III  lüüasaamist  roomlastelt  Magnesia  Väike-Aasia  lääneosas.  Rooma 
liitlasena sai Eumenes II (197 – 158) oma võimu alla suure osa Väike-Aasiast. Eumenes 
viis  lõpule  juba  eelkäijate  algatatud  Pergamoni  linna  väljaehitamise  kõrge  akropoli 
nõlvadel.  Ta  arendas  edasi  raamatukogu,  püüdas  pakkuda  konkurentsi  Aleksandria 
Ptolemaiostega,  ja  tema  ajal  algas  arvatavasti  ka  kuulsa  Pergamoni   altari   rajamine. 
Välispoliitiliselt oli Pergamoni peamised vastased nüüd Makedoonia Antigoniidid, kelle 
vastu  hoiti  kindlat  liitu  Roomaga  ja  toetati  Kreeka  linnade  sõltumatuspüüdlusi.  Siit 
sugenesid  head  suhted  Ateenaga,  mis avaldus  näiteks  monumentaalse  sammaskäigu (nn 
Attalose stoa) rajamises Attalos II (160 – 138) poolt Ateena  agoraal . Viimane Pergamoni 
kuningas, lastetu Attalos III (138 – 133), pärandas testamendiga riigi Roomale. Attalose 
poolvenna  Aristonikose  ülestõusu  mahasurumisega  (130.  a.)  alistasid  roomlased 
Pergamoni alad ka reaalselt ja moodustasid neist Aasia provintsi. 
 
Makedoonia ja Kreeka.  
Diadohhide  sõdade  ajal  käis  Makedoonia  korduvalt  käest  kätte  –  siin  valitsesid 
üksteise  järel  Antipatros,  Kassandros,  Demetrios  Poliorketes,  vahepeal  lühikest  aega 
Epeirose  kuningas  Pyrrhos,  seejärel  Lysimachos  ja  Ptolemaios  Keraunos.  Viimase 
hukkumine  279.  a.  galaatide  sissetungi  käigus  viisid  riigi  kaosesse.  Olukord  rahunes 
järkjärgult Demetrios Poliorketese poja Antigonos Gonatase (277 – 239) võimuletõusuga 
pärast  võitu  sissetungijate  üle.  Esialgu  tuli  Gonatasel  siiski  võidelda  275.  a.  Itaaliast 
tagasi  pöördunud  Pyrrosega.  Alles  viimase  surm  Peloponnesosel  Argose  ründamise 
käigus (272. a.) vabastas Makedoonia valitseja ohtlikust vastasest. Gonatas oli oma isalt 
pärinud mitmed tugipunktid Kreekas (tähtsamad neist nn Hellase  ahelad :  Ateena sadam 
 
64 
Pireus, Korintose  akropol  [Akrokorinthos], Chalkis Euboia saarel ja Poliorketese rajatud 
Demetrias  Tessaalias),  kus  paiknevad  garnisonid  lubasid  hoida  kontrolli  all  suurt  osa 
Balkani  poolsaare  lõunaosast.  Peloponnesose  poolsaar  ja  suur  osa  Kesk-Kreekast  olid 
Makedoonia  kuningast  siiski  praktiliselt sõltumatud. Jätkuvalt vaenuliku püsis Epeirose 
kuningriik  Aadria Mere rannikul. Paljud Egeuse äärsed linnad, teiste seas Vahemere üks 
tähtsamaid kaubalinnu Rhodos, tunnistasid meeleldi Egiptuse Ptolemaioste hegemooniat. 
Suurem  osas  Kreeka  linnadest,  sõltumata  sellest,  kas  nad  allusid  Makedoonia 
ülemvõimule  või  mitte,  säilitasid  traditsioonilise  elu-  ja  valitsusviisi.  Mitmelt  poolt  on 
teateid  sotsiaalsetest  pingetest,  nõudmistest  jagada  ümber  maad  ja  tühistada  võlad. 
Rahvastiku  arvukust  mõjutas  teatud  määral   emigratsioon   idamaadesse,  mistõttu  2. 
sajandil  olevat  mõned  piirkonnad  kannatanud  elanikonna  puuduse  all.  Kuid  see  andis 
tunda alles aegamööda. Ateena oli endiselt jõukas ja vähemalt nime poolest demokraatlik 
linnriik.  Diadohhide  sõdade  algupoolel  kehtinud  mõõdukas  oligarhia  oli  Demetrios 
Poliorketese  poolt  kukutatud  ja  kõik  kodanikud  võisid  rahvakoosolekul  riigiasjade 
arutamisest  osa  võtta.  Kuid  riigiametnike  loosimine  ja  neile  palga  maksmine  lõpetati, 
mistõttu võib arvata, et vaesed  võtsid polise  juhtimisest osa varasemast vähem.  Ateena 
teatri-  ja  filosoofiatraditsioonid  jätkusid,  kuid  neiski  valdkondades  võib  näha  märke 
inimeste  vähenenud  huvist  poliitilika  vastu.  Uus-Atika  komöödia  tuntuima  esindaja,  3. 
sajandi esimesel  poolel kirjutanud Menandrose  looming käsitles  varasemast poliitilisest 
komöödiast  erinevalt  perekonna  ja  argielu   temaatikat .  Tema  kaasaegsete  filosoofide 
Epikurose  ja  stoitsismi  alusepanija  Zenoni  meelest  tagas  õnne  häirimatus  ja  pääs 
inimlikest  kannatustest.  Esimese  jaoks  või  selleni  jõuda  surmahirmust  vabastava 
mõtisklusega, teise jaoks aga leppides saatusega ja täites jumalaist määratud kohust. 
Suuremad  Kreeka  riigid  ei  leppinud  Makedoonia  hegemooniaga.  260datel  aastatel 
liitusid  Ateena  ja  Sparta  Egiptuse  kuninga  Ptolemaios  Philadelphose  toel  ühiseks 
võitluseks  ning  vallandasid  nn  Chremonidese  sõja  (sai  nime  Ateena  juhtiva  riigimehe 
järgi). Kuid Sparta kuningas Areus sai lüüa ja langes ning ateenlased olid sunnitud 262. a. 
alla  andma.  Pireusele  lisaks  paigutati  Makedoonia  garnison  nüüd  ka  kindlustatud 
Museioni künkale linna veerel. 229. a. ateenlased siiski taastasid sõltumatuse ja hoidsid 
seda Ptolemaioste, Pergamoni kuningate ja roomlaste toetusel edaspidigi. 
Uute  jõududena  tõusid  Kreekas  esile  kaks  föderatiivset  riiki:  Aitoolia  ja  Ahhaia  liit. 
Mõlemad  olid   ammu   tuntud  ühendused,  kuid  seni  poliitikas  tagaplaanil.  Aitoolia  liit 
Kesk-Kreeka mägises lääneosas koondus Apolloni pühamu ümber Thermonis. Seal peeti 
kahel  korral  aastas  kõigi  Aitoolis  kogukondade  ühiskoosolekut  ja  pidas  istungeid  ka 
kogukondade  esindajatest  koosnev  nõukogu  (synedrion).  Liidu  väge  juhtis  igal  aastal 
uuesti valitud strateeg. Aitoolia liit tõusis esile, kui juhtis Kesk-Kreeka kaitset galaatide 
vastu. Edaspidi oli selle kontrolli all  nii Termopüülide   maakitsus  kui ka Delfi pühamu. 
Mõnda aega allus aitoollastele teisigi piirkondi, näiteks Boiootia. Suhted Makedooniaga 
olid  enamasti  pingelised  –  Makedoonia  kuningatel  puudus  reaalne  võimalus  kehtestada 
Aitoolias oma ülemvõimu.  
Ahhaia  liit  Peloponnesose  põhjarannikul  tugevnes  järsult  251.  a.,  kui  temaga  ühines 
idapoolne naaberlinn Sikyon. Sealne riigimees  Aratos   kukutas  Sikyoni valitsenud türanni, 
liitis  oma  kodulinna  Ahhaia  liiduga,  hoolimata  siküonlaste  dooria  (mitte  ahhaia) 
päritolust,  ja  tõusis  ise  pikaks  ajaks  Ahhaia  liidu  strateegina  selle  etteotsa.  Ka  Ahhaia 
liidul oli regulaarselt kokkutulev koosolek ja nõukogu (bule); strateegile lisaks valiti igal 
aastal  10  kõrgemat  ametnikku  (damiurgoi).  Aratose  juhtimisel  seisis  Ahhaia  liit  vastu 
 
65 
Makedoonia  mõju  tugevnemisle  Peloponnsosel,  püüdes  samal  ajal  omaenda  võimu  ja 
liikmeskonda  laiendada.  249.  a  liitus  Korintos  ja  243.  a.  langes  ahhaialaste  kätte 
Makedoonia  üks  tähtsamaid  tugipunkte  –  Akrokorintos.  Suhted  Aitoolia  liiduga  olid 
samal ajal vaenulikud. 
Muutuse  Ahhaia  liidu  poliitikasse  tõid  sündmused  Spartas.  Sparta  oli  Ahhaia  liidu 
kõrval Peloponnesose tugevaim riik ega tunnistanud Makedoonia ülemvõimu. Vastupidi, 
3.  sajandi  algusest  peale  ilmnes  märke  spartalaste  katsetest  taastada  muistset 
juhtpositsiooni  Lõuna-Kreekas,  mis  viis  näiteks  Chremonidese  sõja  aegsele  liidule 
Ateenaga.  Kuid  agressiivset  poliitikat  takistas  kodanike  vähesus.  Spartiaadid  kippusid 
laostuma  ja  seeläbi  kodanikuseisusest  välja   langema   juba  klassikalisel  perioodil,  3. 
sajandi  keskpaigaks  oli  neid  alles  jäänud  ainult  umbes  700,  kogu  maa  Lakonikas  aga 
koondus  umbes  100  perekonna  kätte.  Selline  olukord  põhjustas  ühelt  poolt  sotsiaalset 
rahulolematust, teisalt aga välistas tuginemise oma kodanikest armeele, millele Sparta oli 
rajanud hegemoonia varasemal perioodil (hellenistlik Sparta pidi, nagu teisedki linnriigid, 
kasutama peamiselt palgasõdureid). Seetõttu on mõistetav,  miks  noor kuningas  Agis IV 
(244  –  241)  algatas   reformid ,  eesmärgiga  taastada  kodanikkond  ja  spartiaatidest  armee, 
nii  nagu  muistne  “Lykurgose  korraldus”  ette  nägi.  Praktiliselt  tähendas  see  võlgade 
tühistamist  ja  maa  ümberjagamist   4500   väikevaldusena  spartiaatidele  Lakoonika 
keskosas  ja  15000  maatükina  perioikidele  ( vabadele   väeteenistuskohuslastest 
mittekodanikele) selle äärealadel. Lihtrahvas toetas Agist, kuid teine kuningas Leonidas 
ja  valitsev aristokraatia olid  vastu. Ahhaialaste liitlasena ette võetud sõjaretkelt naasnud 
Agis vahistati ja poodi üles koos talle nõu andnud ema ja  vanaemaga .  
Agise  üritust  jätkas  tema  vastase  Leonidase  poeg  Kleomenes  III  (235  –  222),  keda 
innustas  tema  naine,  Agise  lesk  Agiatis.  Agise  kurvast  kogemusest  õppust  võttes 
kõrvaldas  Kleomenes  oma  vastased  jõuga  võimult  ja  viis  maadejagamise  reaalselt  ellu. 
Samal ajal tekkisid vastuolud Ahhaia liiduga. Ühelt poolt seisis Kleomenes kindlalt vastu 
Aratose katsetele tuua Sparta Ahhaia liitu, teisalt õhutasid Sparta reformid vaeste elanike 
ootusi  ja poliitilist aktiivsust teisteski Peloponnesose linnades,  mis tegi rahutuks Ahhaia 
liidu aristokraatlikult meelestatud juhtkonna. Pärast lüüasaamist Kleomeneselt oli Aratos 
sunnitud  pöörduma  abipalvega  Makedoonia  kuninga  Antigonos  Dosoni  (229  –  221) 
poole,  leppides  Akrokorinthose  loovutamisega  makedoonlastele.  222.  a.  purustas 
Antigonose  juhitud  Makedoonia-Ahhaia  ühisvägi  Lakonika  piiril  Sellasia  lahingus 
Kleomenese  väe  ja  vallutas   seniajani   kindlustamata  Sparta.  Kleomenes  põgenes 
Egiptusesse, kust oli seni toetust saanud, kuid tapeti seal 219. a. Sparta reformid tühistati 
ja riik liideti Ahhaia liiduga. 
Sparta sõltumatuse  ja reformikatsed polnud siiski  lõppenud. 207  – 192  a. valitsenud 
türann  Nabis  lasi ehitada Sparta linnamüürid, tühistas uuesti võlad ja jaotas ümber maad 
ning  olevat  täiendanud  kodanikkonda  helootidega  (orjadega).  Tema  tapmise  järel  sai 
Spartast taas Ahhaia liidu liige. 
 
Rooma ülemvõimu algus Kreekas.  
Pärast Roomlaste võite Kartaago üle esimeses ja teises Puunia sõjas (vastavalt 264  – 
241  ja  218  –  201)  pöörasid  nad  senisest  suuremat  tähelepanu  suhetele  Makedoonia  ja 
teiste hellenistlike riikidega. Roomlased püüdsid  esialgu hoida  sajandi  vältel kujunenud 
jõudude  tasakaalu  ja  toetada  väikeriike,  takistamaks  ühe  või  teise  suurvõimu  liigset 
tugevnemist,  kujundades  järkjärgult  välja  endast  sõltuvate  riikide  süsteemi.  Sellist 
 
66 
poliitikat  edendas  eriti  toona  oma  võimu  kõrgpunkti  tõusnud   Scipio   Africanus  (Teise 
Puunia sõja kangelane).  
Otsese  sekkumise  idapoolsetesse  asjadesse  põhjustas  Makedoonia  kuninga  Philippos 
V  ja  Seleukiidi  valitseja  Antiochos  III  Suure  lepe  tol  ajal  nõrgenenud  Ptolemaioste 
valduste jagamiseks. Philippose rünnakud Ptolemaiostest sõltuvate Egeuse  mere äärsete 
kreeka riikide  vastu tõid kaasa Pergamoni  ja Rhodose abipalve Roomale,  mis  vallandas 
nn Teise Makedoonia sõja (200 – 197). Suur osa Kreeka riike toetas roomlasi, ja kuna ka 
Antiochos  III  roomlastega  sõlmitud  leppe  kohaselt  oma  senise  liitlase  hülgas,  jäi 
Makedoonia üksi  vastamisi  roomlaste juhitud tugeva koalitsiooniga. Esialgse edu järel sai 
Philippos  197.  a.  Tessaalias  Kynoskephala  lahingus  noore  väejuhi  Titus  Quinctius 
Flamininuse  juhitud  leegionidelt  hävitavalt  lüüa.  Lahingu  saatuse  otsustas  roomlaste 
manipulaarse  lahingurivi  parem  manööverdamisvõime  Makedoonia  faalanksiga 
võrreldes. Järgnenud rahuleppega loobus Philippos kõigist valdustest Kreekas, kohustus 
maksma  tohutut  sõjahüvitist  ja  piirduma  edaspidi  vaid  5000-mehelise  armeega.  196.  a. 
kuulutas  Flamininus  Isthmia  panhelleni  mängudel  pidulikult  välja  kõigi  Kreeka  riikide 
vabaduse, tuues kaasa kreeklaste suure vaimustuse  ja tänutunde rooma riigimehe  vastu. 
Flamininus toetas ka Ahhaia liitu retkel Sparta rahvameelse türanni Nabise vastu, millega 
Sparta valdusi oluliselt kärbiti. 
Vahepeal  oli  Antiochos  III  vallutanud  Egiptuselt  Süüria  lõunaosa  (Koile-Süüria)  ja 
püüdis nüüd laiendada võimu ka Egeuse merele. Kreekas leidis ta toetust Aitoolia liidult, 
mis oli  pettunud  liiga  väheste valduste pärast, mis roomlastelt toetuse eest Makedoonia 
vastu juurde saadi. Antiochos võttis oma lähikonda ka Kartaagost põgenenud Hannibali, 
kes  nägi  Seleukiidi  kuninga  nõustamises  uut  võimalust  Roomat  murda.  Otsese  sõja 
vallandas  192.  a.  Antiochose  väe  sissetung  Tessaaliasse,  kust  ta  küll  roomlaste  poolt 
peagi  välja  tõrjuti.  Ka  merel  sai  Antiochos  Rooma,  Rhodose  ja  Pergamoni 
liidulaevastikult  lüüa.  Antiochos  taganes  Väike-Aasiasse,  kuhu  190.  a.  tungisid  ka 
roomlased konsul  Lucius   Cornelius  Scipio juhtimisel, keda saatis nõustajana tolle vanem 
vend Scipio Afrikanus. Suures lahingus Magnesia juures lõid roomlased Antiochose väe 
puruks.  189.  a.  Scipio  Africanuse  poolt  ette  kirjutatud  Apameia  rahuleppega  loobus 
Antiochos  kõigist  valdustest  Anatoolia  lääneosas,  sõjalaevastikust  ja  sõjaelevantidest 
ning  õigusest  sõlmida  liitusid  läänepoolsete  riikidega,  makstes  lisaks  ka  suurt 
sõjahüvitist.  Kuigi  see  leping  ei  likvideerinud  Seleukiidide  riiki  suurriigina  –  talle  jäid 
hiigelvaldused  idas  –,  lõpetas  ta  otsustavalt  Seleukiidide  mõju  Küprosest  lääne  pool. 
Rooma seevastu oli tõusnud ka Vahemere idaosas suurvõimuks, kelle heakskiitu vajasid 
kõik tähtsamad otsused. Roomlased nõudsid muuhulgas ka Väike-Aasias Bitüünia riigis 
varjuva Hannibali väljaandmist, kes oma olukorra lootusetust tajudes mürki võttis (183. 
a.). 
Kuid Makedoonia valitsejad polnud lüüasaamisega leppinud. Juba Philippos V püüdis 
oma valitsusaja lõpul tugevdada riigi võitlusvõimet, säilitades seejuures väliselt lojaalsust 
Roomale.  Tema  poeg   Perseus   (179  –  168)  sekkus  taas  jõulisemalt  Kreeka  asjadesse, 
tugevdas abielude teel sidemeid Seleukiidide ning Väike-Aasia valitsejatega ja põhjustas 
sellega  rahutust    oma  rivaalis,  Pergamoni  kuningas  Eumeneses.  Kui  Eumenes  isiklikult 
Roomas  Perseuse  tegevuse  ohtlikkust  tõestamas  käis,  otsustasid  roomlased,  Rhodose 
vahenduskatsetest hoolimata, uuesti sekkuda  ja  vallandasid Kolmanda Makedoonia sõja 
(171 – 167). Otsustav lahing peeti 168. a. suvel Olympose mäe ja Egeuse mere vahelisel 
tasandikul  Pydna  linna juures, kus konsul Lucius Aemilius Paullus (Cannae lahingus lüüa 
 
67 
saanud  konsuli  poeg)  lõi  Makedooni  väed  hävitavalt  puruks.  Perseus  põgenes 
lahinguväljalt ja andis end varsti roomlastele vangi; teda demonstreeriti ahelais Roomas 
Aemilius Paulluse triumfirongkäigus ja hukati. Makedoonia kuningriik likvideeriti: selle 
asemele  moodustati  neli  vabariiklikult  valitsetavat  jagu  (merides),  mis  tasusid  Roomale 
andamit ega tohtinud ei relvastuda ega omavahel poliitiliselt suhelda. Makedoonia liitlasi 
karistati  karmilt  (näiteks   Epeiros   laastati  ja  umbes  150000  elanikku  müüdi  orjaks). 
Delose saar kuulutati aga vabasadamaks, mis  halvas  Rhodose kaubandust, jättes ta muu 
hulgas ilma rikkalikest sadamatollidest. Võibolla oli see Rooma senisele liitlasele karistus 
kõhkluse ja erapooletuse eest viimase sõja ajal. Samuti erapooletuks jäänud Ahhaia liidult 
võtsid  roomlased  1000  suursugust  pantvangi.  Nende  seas  viidi  Rooma  ka  senine  liidu 
strateeg ja tulevane ajaloolane  Polybios , kelle teosest sai üks peamisi allikaid kõnealuse 
perioodi kohta. 
Makedoonia  saatus  mõjus  tõsise  hoiatusena  teistele  hellenistlikele  monarhidele. 
Seleukiid  Antiochos  IV  oli  järjekordses  sõjas  Ptolemaiostega  parasjagu  piiramas 
Aleksandiat (168. a.), kui tema  leeri saabus Rooma saadik Popilius  nõudega Egiptusest 
jalamaid tagasi tõmbuda. Antiochos soovis nõunikega aru pidada, kuid Popilius tõmbas 
kepiga  kuninga  ümber  maapinnale  ringi  ja  keelas  vastust  andmata  sellest  väljuda  – 
kuningas pidas targemaks kohe järgi anda (“Popiliuse ring” muutus Rooma vastu tuntava 
hirmu sümbolina kõnekäänuliseks). 141. a. kaotasid dünastilistest vastuoludest vaevatud 
Seleukiidid  ühe  oma  tuumikaladest  –  Mesopotaamia.  See  langes  Kaspia  mere  idakalda 
steppides  esile  tõusnud  Partia  kuningale  Mithridatesele.  Seleukiidide  riik  piirdus  nüüd 
peamiselt Süüriaga ja oli senise suurvõimu kaotanud. 
Samal  ajal  võeti  Makedoonias  ja  Kreekas  ette  viimased  katsed  Rooma  ülemvõimust 
vabaneda .  Makedoonias  esines  keegi  Andriskos  Perseuse  poja  Philopposena  ja  õhutas 
149. a. oma kaasmaalased Rooma-vastasele ülestõusule. Selle mahasurumise järel 148. a. 
allutasid  roomlased  Makedoonia  otseselt  oma  riigile,  kujundades  sellest  Thessalonikes 
resideeruva  prokonsuli  (asekonsuli  –  vt  allpool)  poolt  valitsetava  provintsi.  See  samm 
tähistas olulist muutust Rooma poliitikas ida-alade korraldamisel – lahtiütlemist senisest 
tuginemisest  sõltlasriikidele.  Kreekas  tekkisid  probleemid  Sparta  lahulöömisest  Ahhaia 
liidust.  Kui  ahhaialased  Rooma  heakskiitu  ära  ootamata  Spartat  taasalistama  hakkasid, 
asusid roomlased Sparta poolele, käskides ahhaialastel  viimasele  lisaks anda käest teisigi 
linnu,  nende  seas  Korintose.  Siit  vallandunud  Ahhaia  liidu  ja  mõnede  muude  riikide 
ülestõusu (147. a.) surus konsul Lucius Mummius suurema vaevata maha. Karistuseks ja 
hirmutuseks  hävitasid  tema  väed  146.  a.  senati  korraldusel  Korintose,  mille  elanikkond 
oli  ahhaialaste  ülestõusuga  kindlalt  kaasa  läinud  (Korintos  oli  asustamata  kuni 
taasrajamiseni  Caesari  poolt  44.  a.).  Kuigi  enamus  Kreeka  riike  säilitas  nimeliselt 
sõltumatuse ja oli Roomaga ainult liiduvahekorras, andis Korintose hävitamine soovitud 
tulemuse ja lõpetas pikemaks ajaks kreeklaste vastuseisu Rooma ülemvõimule. 
Nii Balkani poolsaar kui ka suur osa Väike-Aasiast olid nüüd kindlalt Rooma võimu 
all. Hellenistliku Pergamoni riigi sõltumatus oli muutunud nominaalseks, ja kui kuningas 
Attalos  III  133.  a.  suri,  pärandas  ta  oma  riigi  roomlastele.  Sellest  moodustati  Rooma 
Aasia  provints . 
 
 
68