Vanaaeg (1)

Mesopotaamia
Rawlinson, Champollion
Sargon 24-23.saj semiit, kes allutas Kiši kuningna ja kogu Sumeri, Eelami, Põhja-Mesopotaamia, Süüria ning pani seeläbi aluse Akadi riigile. Kasutas akadi keelt. Alustas traditsiooni, kus kuningas annab enda tütre ülempreestrinnaks. Akadi riigi lõpetas 23.saj gutide ülemvõim.
Hammurabi 18.saj Vana-Babüloonia valitseja, kes alguses oli rahumeelne , st korrastas ja tugevdas Babüloni, siis aga vallutas Eelami, Larsa ;Mari, Assüüria ning pani sellega aluse Vana-Babüloonia impeeriumile. Andis välja kuulsa seadustekogu , mille talle olevat ulatanud Marduk . Koodeksis jagati rahvas kolme klassi: täieõiguslikud, sõltlased, orjad .  Olenevalt kuriteost ja klassist ka karistus . Samuti määratleti majanduslikke suhteid, omandiõigust, abielu. Dünastia langes 16.saj kassiitide tulekuga
Jumalad:
An/Anu: taevajumal , jumalate isa
Enlil /Bel: õhujumal, Ani poeg, jumalate kuningas, tsivilisatsiooni tooja
Enki/Ea: maa-aluste vetejumal, sügavuste isand . Tark, vedas vastaseid ninapidi. Oli inimeste liitlane: põllumajandus, linnad, religioossus , kirjutamine (nagu Prometheus).
Nanna /Sin: kuujumal , ennustamine
Utu Šamaš: päikesejumal, kohtumõistja à andis välja inimlikke seaduseid
Inanna /Ištar: taeva kuninganna, armastuse ja viljakuse kehastaja
Dumuzi/ Tammuz : viljakusjumal , eelneva armastatu. Surev -taassündiv jumal.

Egiptus

Varadünastiline ajajärk 31.-28.saj

Narmer ja Menes:  32.saj varadünastilise riigi valitsejad , kes ühendasid Alam-ja Ülem-Egiptuse.

Vana Riik 28/27.-22.saj

Džoser; 27.saj püstitas esimese püramiidi Sakkaras, mille arhitekt oli Imhotep , kes ka hieeroglüüfkirja reformija, mille järel tekkis kanooniline kirjakuju.
26.saj hiigelpüramiidid: Cheops , Chepren, Mykerinos

Keskmine Riik 20.-17.saj

“ Sinuhe jutustus”; Egiptuse kirjanduse tähtteos, loodud Keskmise Riigi ajal. Kangelaslugu Sinuhest, kes tappes kuninga mõrtsuka saavutas kohalike austuse.

Uus Riik 16-11.saj

Thutmosis I; 16.saj lõi Egiptuse suurvõimu, vallutused Eufratini ja püstitas seal võidusteeli. Pealinna viis Memphisesse, Teeba jäi Amon-Ra kultuskeskuseks. Alustas Karnaki templikompleksi rajamisega (tema haud Teeba lähedal kaljus Kuningate orus) + Luxori tempel. Seega edaspidi Memphis jäi poliitilsieks keskuseks, Teeba kultuskeskuseks.
Hatšepšut 15.saj naisvaarao, kelle võimulepääsemist peetakse esimeseks dünastiasiseseks kriisiks. Rajas hauatempli Deir el Bahris.
Thutmosis III 15.saj eelmise kasulaps ja tahtis H täielikult maha vaikida, st hävitas tõendeid ta eksistentsist. T on Egiptuse sõjakaim valitseja, püstitas Eufratil teise võidusteeli.
Amenhotep III 14.saj tema valitsusperioodi märgib pikk rahuperiood, sest sõlmiti rahu Mitanni riigiga. Toimus mastaapne ehitus: Karnakis, Amoni tempel, kuningapalee.
Echnaton ja Atoni kultus: 14.saj algselt vaarao nimi Amenhotep IV, kuid oli „hullumeelne“ ja asendas Amoni kultuse Atoni omaga, võttis seetõttu nimeks Ehnaton ja lõi uue pealinna Ahet-Aton. Muutis Atoni ka peajumalaks ning esmakordselt keelas kõik teised jumalad.
Ramses II; 13.saj sõda hettide vastu, 1275 eKr sõjaretk Kadeši vastu, suur lahing, mis tõenäoliselt lõppes viigiga, kuigi mõlemad pooled väitsid nagu oleks võitnud. 1255 eKr sõlmis Hattušili III-ga rahu- ja liiduleppe ning jagas vaidlusalased piirkonnad omavahel: P-Süüria (Kadeš) hetiitidele ning L-Süüria (Kaanan) Egiptusele. Ehitas Abu- Simbeli hauatempli Kuningate orus. Uus pealinn Per-Ramses enda päritolupaika ja hüksoslaste kohta. Viljakas: 170 last.
Ramses III: 12.saj Uue Riigi viimane suur kuningas, tõrjus tagasi mererahvaste rünnaku. Pärast seda 11.saj Egiptus jagunes Ülem-ja Alam-Egiptuseks

Jumalad

Ra/Atum: päikesejumal, universumi isand, Maati isa, kullipealine, obeliskid tema auks
Osiris : allilma viljakusjumal, surnute jumal, surnute ülemkohtunik, Isise vend ja mees
Isis : eelmise naine ja õde, viljakuse ja emaduse jumalanna= Demeter
Seth: kõrbe, äikese, võitluse ja segaduse jumal. Osirise vend ja mõrvar. Tundmatu looma peaga
Horos : taevajumal, kullipeaga, vaaraode jumal, Osirise ja Isise laps
Hathor : lembe-, tantsu- ja taevajumalanna, lehm .
Thot: tarkuse , seaduse, maagia , kirjatarkuse jumal, kuujumal, paaviani peaga.
Ptah : Memphise jumalus , käsitööliste ja kunstide kaitsja, nagu Hephaistos
Amon: loomis - ja viljakusjumal Teebast . Tähtis Keskmise Riigi ajal

Hetiidid ja hurrid 17-16. saj ja uuesti 14-13. saj

Hattušili I: 17.saj vallutas Hattuša, mille muutis hetiitide pealinnaks ning pani aluse Hetiidi riigile, alistas Anatoolia keskplatoo, vallutas Süüria. Kuid riik vaibus 16-14.saj.
Šupiluliuma; 14.saj pani aluse Hetiidi suurvõimule: võitis Mitanni riiki, alistas enamuse Süüria väikeriikidest (Kadeš, Ugarit ).
Hattušili III: 13.saj viis pealinna tagasi Hattusasse ja ehitas linna ümber monumentaalse tsitadelli, templid, ringmüüri.  Võitlused Egiptusega. 1255.a eKr sundis Assüüria esiletung lepingule Ramses II-ga:  rahu- ja liiduleppe ning jagas vaidlusalased piirkonnad omavahel: P-Süüria (Kadeš) hetiitidele ning L-Süüria (Kaanan) Egiptusele
13.saj lõpp Hetiidi riik hääbus ning 12.saj Hattuša hävitati.
5) Egeuse tsivilisatsioon

7) Israel

12.saj järel asusid aladele nomaadlikud rahvad heebrealased , kes poliitiliselt killustunud, kuid esile kerkis Iisraeli riik, mis alllutas Palestiina
Saamuel; 11.saj preester -kohtumõsitja
määras kuningas väepealiku Benjamini soost Sauli, kud mõtles ümber ja
määras siis hoopis Taaveti. Kahe tüübi vahel tekkis võitlus. Esialgu oli
Saul edukas
Taavet; 11-10.saj määrati Saamueli poolt Iisraeli kuningaks ning selleks,et võimule saada liitus ajutiselt vilistitega ning võitis seeläbi konkurenti Sauli. Sai Iisraeli valitsejaks. Tegeles võimu kindlustamisega, võitis vilisteid, vallutas Jeruusalemma, millest tegi pealinna. Palestiina oli Iisraeli võimu all.
Saalomon : 10.saj võimu kindlustamine ja stabiliseerimine Iisrael tõusis Kaanani tugevaimaks riigiks. Rajas Jahve templi, mistõttu olid maksud kõrged ja riigi põhjaosas toimusid rahutused . Mässu tulemusena käid riigi võimu alla vaid Lõuna Juuda ja Jeruusalemm.
Prohvetid :
Eelia,???
Jesaja: 8.saj tegutses Iisraeli languse ajal ning käsitles Assüüriat jumala karistusena valejumalate tunnistamise eest ja kutsus ravast Jahve ümber koonduma. Üks esimesi märke monoteismi nõudest.

8) Väike- Asia 1. aastatuhandel e.Kr.

Midas : 8/7.saj Früügia kuningas, kelle valitsusaeg märkis ka riigi hiigelaega, tugevad sidemed Kreekaga, mida tunnistavad annetused Delphi oraaklile. Leping Assüüriaga, kus tunnsitas end selle alamaks. Pmst oli Früügia 8.saj Anatoolia suurvõim pealinnaks Gordion kuid 7.saj kimmerlaste sissetungiga läksid alad Lüüdialastele
Gyges: 7.saj Lüüdia kuningas, kes pani aluse riigi suurvõimule, sest pidi vastu astuma kimmerlastele, kellega võideldes hukkus. 7.saj hakait ka Lüüdias metallraha müntima.
Kroisos : 6.saj Lüüdia viimane kuningas, rikas ja vägev, talle kuulusid Kreeka linnad Anatoolia läänerannikul ja sisealad. Pidas sõda Pärsia Kyrose vastu, mille kaotas ning seetõttu läksid Lüüda alad Pärsiale.

9) Mesopotaamia 1. aastatuhandel e. Kr.

Uus-Assüüria  9-7saj
11-10.saj oli langus ja sisemine ebastabiilsus .kuid 9.saj hakkas Assüüria taas tugevnema
Tiglatpilesar III ümberkorraldused: 8.saj Uus-Assüüria impeeriumile alusepanija, sest taastas Assüüria vägevuse enda ümberkorraldustega: suurendas adminsitratiivpiirkondade arvu, lõi alalise armee , alistas Babüloonia, ülemvõim ka Süürias ja Foiniikia linnade üle, Damaskus, Iisrael, Juuda.
Sargon II; 8.saj vallutas Samaaria, deportatsioonid, hävitas Iisraeli, taastliitis Babüloonia, lõi uue residentsi Dur Šarrukini. Tema ajal ilmusid kimmerlased, kellega võideldes hukkus.
Sanherib; 8/7.saj muutis Ninive uueks pealinnaks ja ehitas sinna kuningalossi, summutas Kaanani mässu, hävitas Babüloni koos pühamuga, mis oli ennekuulmatult jõhker ja pühaduseteotus.
Assurbanipal: 7.saj viis Egiptuse vallutamise lõpule: Teeba ja Ülem-Egiptusega. Assüüria saavutas suurima territooriumi. Ta määras Egiptusess asevalitsejaks Psametichos I, kes lõi lahku. A surus maga Elami ülestõusu, pidas sõda kimmerlastega. Ehitas Ninive kuningalossi raamatukogu, kust on pärit suur osa tänapäeval tuntud Mesopotaamia kultuuripärandist, ka „Gilgameš“
Uus-Babüloonia ehk Kaldea 7-6.saj
Nebukadnetsar II: 7/6.saj iseseisvunud Babüloonia kuningas, kes alistas ründava Egiptuse väe. Jõudis Egiptuse piirini, purustas Jeruusalemma ning küüditas sealt juudid – „Paabeli vangipõli“. Alistas kõik Assüüria valdused .

10) Iraan ja Pärsia impeerium 6-4. saj

Kyros II Suur: 6.saj Pärsia impeeriumi rajaja. Võitis Meediat , vallutas Lüüdia ja Kreeka linnad Anatoolia rannikul. Kallaletung Babüloonia Nabonaidi vastu, misjärel Babülooni aalad Mesopotaamiast Palestiinani ja Foiniikia linnad läksid Pärsia alla. Lubas juutidel Mesopotaamiast kodumaale naasta, taastas Jahve templi. Oli hea valitseja ning kohalikele meeldis.
Dareios I: 6/5.saj“Behistuni raidkiri“, surus maha ülestõuse, korraldas impeeriumi: jagas 20-ks satraabiks, lõi uue keskusena Persepolise, kuhu ehitas uhke lossi. Ehitas kanali Punase mere ja Niiluse vahele. 490.a eKr Maratoni lahing: sai Ateenalt lüüa.
Xerxes: 5.saj 480.a eKr Salamsie merelhaing: Areena lähedal saadi lüüa, misjärel Pärsia tõrjuti ka välja Lääne-Anatoolia rannikult.
Pärsia impeerium langes 330.a eKr Aleksander suure Persepolise kuningalossi hävitamisega.
Zarathustra 12-6.saj: usu- uuendaja , pani aluse mazdaismile, pühakiri „Avesta“ – hümnid, jumalateenistus jne. Maailma valitseb Ahuramazda ehk Tark isand, kes on Tõe eestvõitleja ja talle vastandub Angra Mainu, kes on Vale eestvõitleja. Nad võitlevad kuni tõe võiduni. Inimene valib neist ühe ning tasu ootab pärast surma: kas paradiis või põrgu. Üks esimesi dualismi näiteid ja eshatoloogilisi – maailma lõppu kuulutavaid.

11) Kreeka ajaloo allikad:

Logograafid: 6-5.saj  lookirjutajad, ke sjätkasid Hekataiose kangelaspärimuse uurimise, süstematiseerimise ja üleskirjutamise tööd
Herodotos : 5. Saj Halikarnassosest „ajaloo isa“, „ Historia “ Kreeka-Pärsia sõjad + sissejuhatus konflikti kujunemisest. õpetlik sõnum auahtnusest ja liigsest enesekindlusest: Xerxes. Kasutas pärimust.
Thukydides: 5/4.saj ateenlane, kes kirjutas Peloponnesose sõja ajaloo, oli väga allikakriitiline, ratsionaalne , kirjutas vaid õige versiooni. Traditsiooniskeptiline. Sündmuste ajendid ja tõelised põhjused.
Xenophon ; 5/4.saj ateena palgasõdurite pealik Sparta armees . „Helleenika“ ülevaade Kreeka ajaloost 4.saj Ip.
Diodoros: 1.saj ema ehk hellenistliku perioodi lõpus. Sitsiiliast. Esimene ülevaatlik maailma ajalugu „Ajalooline raamatukogu“, mis müütilisest algusest kuni kaasajani käsitledes idamaade , Kreeka ja Rooma ajalugu.
Plutarchos: 1.-2. saj maj. Ajaloolise bibliograafia meister, kes kirjutas Kreeka ja Rooma riigimeeste „Võrdlevad elulood“.
12) Tume ajajärk ja Arhailine periood
Korinthose türannid: Korintoses valitses 8.sajandist alates Bakchaadide suguvõsa, mis 656 kukutati väepealik Kypselose poolt, oli armastatud valitseja. Ta poeg Periandros (626-586) muutis võimu türanniaks, tappis naise, keelas korintlastel omavahel rääkida jm. Samas muutis Korintose üheks tugevaimaks linnriigiks, ehitas sadamaid . Järeltulija kukutati 582, oligarhiline kord taastati .
Lykurgos: Sparta legendaarne seaduseandja, ühiskonnakorraldusele alusepanija, sotsiaalse- ja kasvatussüsteemi looja. Sai seadustiku Suur Rhetra Delfi oraaklilt (8-7 s). Pärimuse järgi seadustik enne Messeenia vallutamist (8 s), kogu terviklik süsteem 7-6 s. Spartat valitses 30-liikmeline eluaegne geruusia üle 60- aastastest suurtsugu spartiaatidest, rahvakoosolek võttis vastu lõppotsuse.Valiti 5 efoori - riigiametnikku.
Kylon: 636 või 632 OM võitja Kyloni vandenõu, esimene Ateena ajaloo kindlalt dateeritud sündmus.
Püüdis oma äia Megara türanni toel Ateenas türannivõimu haarata. Vallutas OM mängude ajal Akropoli, piirati, pääses põgenema. Kaasavandenõulased tapeti sõnamurdlikult Alkmeoniidide ülikusoo poolt pühamute altarite ees, sealt tuleneb pühaduseteotuse eest Alkmeoniididele ‘Kyloni needus ’ (Perikles oli Alkmeoniid).
Drakon: seadusandja, lasi 621 seadused Ateenas kirja panna, lahendus Kyloni vandenõu sisepingetele. Olnud väga karmid - drakoonilised. Klassikalisel ajal ei kehtinud . Säilinud raidkirja vahendusel üks seadus tahtmatust tapmisest - lubati minna pagendusse. Ei lahendanud sotsiaalseid pingeid.
Solon : poeet , valiti 594 Ateena arhooniks, sel aastal tema seadusandlus : Seisachtheia - koorma heitmine; pidi lepitama rikaste ja lihtrahva vastuolusid. Tühistas võlad, vaesed ateenlased vabastati kohustustest. Keelati isikutagatisel laenud, võõrsile orjusesse müüdud osteti vabaks. Jagas kodanikud 4 varanduslikku klassi, õigused ja kohustused sellest sõltuvusse. 3 varakaimat klassi said õiguse olla valitud 400 nõukokku, neljas võis osaleda rahvakoosolekul. Soloni riigikorda hinnati hiljem väga kõrgelt, kesktee oligarhia ja demokraatia vahel.
Peisistratos: Ateena türann, 561 esimene võimuhaaramine, kolmandal korral kindlustas võimu, valitses 546-527. Rahvameelne, siserahu ja heaolu periood. Lõi Atikas rändkohtud, talupoegadele sooduslaenud. Panathenaia pidustused. Peale surma pojad Hippias ja Hipparchos võimule, viimane tapeti homotüli käigus. Hiljem tähistati türannitapuna.
Kleisthenes:Alkmeoniidi soost, Hippiase vastase opositsiooni juht. Ostis ära Delfi oraakli , kes käskis Spartalastel Hippias 510 kukutada . Kleisthenes viis läbi 507 riigireformi , pani aluse demokraatlikule korraldusele. Tegi uued füülid (10), kuhu kuulus deeme nii Ateenast , sisemaalt ja rannikult. Moodustas 500 nõukogu, igal aastal komplekteeriti, 50 liiget igast füülist. Iga füül valis strateegi, kokku 10 - ülemjuhatus. Alus ostrakismile. See süsteem püsis läbi klassikalise perioodi.
13) Kultuur ja vaimuelu arhailisel perioodil
Delphi oraakel Apollonile pühendatud pühamu, asus Parnassose mäe nõlval, rajatud 8. sajandil eKr. Delphis peeti ka Apolloni auks Püütia mänge. Pühamus tegutses ennustajana preestrinna ehk püütia. Arvati, et ta vahendas Apolloni enda ettekuulutusi, seetõttu tuntud üle kogu Kreeka, tema juures käis näiteks ka Herakles pärast seda kui Hera oli talle hullusehoo saatnud. Enne ennustamist käis püütia Kastaalia allikas, seejärel ohverdati kits. Seejärel läks püütia maa-alusesse kambrisse, adyton’i, mis asus templi all. Seal laskus ta transi ning suhtles Apolloniga, saades temalt küsija jaoks ettekuulutusi ja otsuseid. Apollonilt kaitse saamiseks tooti püütiale ohverduseks loorberi oksi, raha ja must oinas. Hellenistliku traditsiooni järgi laskus püütia transi vulkaanilise vingu abil, mis immitses kaljulõhest (seda pole ei 100% kinnitatud ega ümber lükatud).
Olümpia Seal on pühamu, mis pühendatud Zeusile. Alates 776. aastast peeti seal Zeusi auks iga nelja aasta järel mänge. Seal ümbrusest on leitud veel pühamuid, mis võisid olla pühendatud Kronosele, Gaiale, Aphroditele jt. Vanim pühamu oli heraion, pühendatud Herale . Olümposel asus kullast Zeusi kuju, mis on üks antiigi seitsmest maailmaimest. Lisaks templitele on sel alal veel palaistra, gymnasion ja hipodroom .
Hesiodose " Theogonia " Juurdlus selle üle kuidas maailm on loodud. Jutustus universumi ja jumalata loomisest. Maailma lõid Kaos , Gaia ja Eros. Kõigepealt loodi jumalad, viimased arvasid, et oleks huvitav luua olendid, kes on nende sarnased, kuid surelikud. Nad lubaksid neil maal elada. Jumalad andsid inimestele erinevaid andeid, lootes et inimesed arenevad huvitavateks olenditeks ja lõbustavad oma tegudega jumalaid.
Arhailine lüürika: Archilochos; Sappho; Solon.
Filosoofia sünd:
Thales - 6. saj; Vana-Kreeka mõtleja ja üks seitsmest targast; peetakse esimeseks filosoofiks ja teadlaseks; esimene, kes proovis maailma ja füüsika seaduseid seletada teaduslikult ning ratsionaalselt, mitte mütoloogiliselt; astronoom
Herakleitos,
Pythagoras  Hinge esmane/originaalne kodu oli tähtedes, sealt kukkus see maa peale ja seostus kehaga . Kuna hing oli mujalt pärit, oli inimene Maal võõras ning pidi püüdlema vabanemise poole - lihast pääsemise poole. Sel moel saaks hing pääseda taevasesse kodusse. Hing oli surematu, ta elas üle keha surma. Hing sünnib muutkui uuesti, vahepealse aja veedab see allmaailmas puhastuses. Kui hing oli läbi teinud teatud arvu uuestisünde pääses see uuesti sündimise ringist välja.
15) Kreeka- Pärsia sõdade ajajärk
Kreeka-Pärsia sõjad: Ioonia ülestõus; Maratoni lahing; Themistokles ja Ateena laevastiku rajamine; Xerxese sissetung ; Thermopüülide, Salamise ja Plataia lahingud; Pärslaste väljatõrjumine Väike- Aasia läänerannikult.
. Sitsiilia türannid: Akragase Theron; Sürakuusa Gelon ja Hieron.
16) Klassikaline periood
Kimon - Ateena riigimees , Ateena Mereliidu (Delose liidu) liidulaevastiku ülem, Maratoni lahingu kangelase Miltiadese poeg. Saavutas Pärslaste üle 469 Väike-Aasia lõunarannikul Eurymedoni lahingus võidu nii merel kui maal. Aristokraatlikult meelestatud, pooldas liitu Spartaga, aitas neid Messeenia ülestõusu mahasurumisel, Ateenas ebasoosingusse, pagendati ca 462 ostrakismiga. Periklese ja Ephialtese vastane. Suri pärslastelt Küprost vallutades.
Ephialtese reform - Ateena demkraatlik riigimees, viis 462 läbi reformi, millega võeti areopaagi nõukogult poliitiline võim, jagas selle rahvakoosolekule ja rahvakohtutele. Alus radikaalsele demokraatiale. Mõrvati 461oligarhide poolt, asetäitja Perikles võimule..
Perikles (495-429) kuulsaim Ateena poliitik ja oraator, kindral .Alkmeoniidide soost. Ateena impeeriumi looja, tema ajal (460-429) ehitati välja Akropolisel Parthenon. Populist , Sparta vastane.
Sõda Kreekas ja Egiptuses. Ateena toetas Pärsia-vastast ülestõusu Egiptuses, said 455 lüüa.
Kalliase rahu. 449 lõpetas sõja ateenlaste ja pärslaste vahel
Ateena mereliit - loodi 478 Delose (Ateena) liit - Egeuse mere äärsete ioonia linnriikide liit võitluseks Pärsia vastu. Liidu keskus ja liidukassa asupaik Apolloni pühamus Delosel. Liidukassat juhtis synedrion. Maks rahas - foros või pandi välja laevad. Kimoni juhtimisel saavutati edu. 450 liidukassa Ateenasse. Ateena domineerimine, liitlaslinnades aristokraatia vastuseis, kuna Ateena toetas demokraatlikke süsteeme liitlaslinnades.
Periklese positsioon Ateenas - 30 a võimul, hiilgav kõnemees, õpetaja Anaxagoras , naine Aspasia - endine Mileetose hetäär. Kujur Pheidas sõber. Rahvakoosolekute autoriteedi tugevdamine. Riigipalk ametnikele. Imperialistlik välispoliitika. Sparta- vaenulik . Ehitas Ateena kindlustuste süsteemi (pikad müürid Pireuse sadamani) ja taastas 437 Akropolil pärslaste lõhutud templid kasutades selleks Delose mereliidu raha.
metoigid: vabad mittekodanikud Ateenas (met-koos, oikos-maja; kooselajad), ametlikud residendid, maksukohuslased, elu ja varandus oli kaitstud, poliitilisi õigusi polnud. Kinnisvara omamine keelatud, rendiõigus. Kohtu poole kodanikust vahendaja kaudu. Ca pool vabadest linnaelanikest, kuid vähem kui kodanikke . Koosnesid immigrantidest ja vabakslastud orjadest. Pidid teenima sõjaväes vastavalt oma jõukusele.Käsitöö, kaubandus, pangandus , vaimuinimesed.
Peloponnesose sõda.460-445 (I) Põhjused ja ajend .
Periklese strateegia. Archidamose sõda. Sisevastuolud Ateenas. Nikiase rahu. Alkibiades. Sitsiilia ekspeditsioon ja selle tagajärjed. Dekeleia sõda: mereliidu lagunemine ja Ateena kapituleerumine. Oligarhilised riigipöörded Ateenas sõja ajal ja järel.
10 000 retk Aasiasse , Agesilaos.
Korintose sõda ja Kuningarahu. Teeba tõus: Leuktra lahing (Epameinondas); Ateena II mereliit ja selle lagunemine
võitlus Kartaagoga; Dionysios I türannia; türannia langus; Timoleon.
Philippos II- 4. saj; Makedoonia kuningas, pani aluse Makedoonia suurvõimule; Aleksander Suure isa; allutas kõik Kreeka liitlasväed (peale Sparta) enda ja ka Korintose liidu alla; valmistus sõjaks Pärsiaga, kuid mõrvati teadmata põhjustel
Demosthenes - 4. saj; Vana-Kreeka riigimees; tema kõned on kreeka suursaavutused ning annavad pildi tollasest eluolust ja poliitikast; tuntud Makedoonia-vastane; peale lahingu kaotamist makedoonlaste vastu saadeti pagendusse; üritas sama Aleksander Suure ajal, kuid põrus taas; sooritas enesetapu
17) Kultuur ja vaimuelu klassikalisel perioodil
SIMONIDES: kuulus pärast Peisistratose surma Hipparchose õukonda.
PINDAROS : Koorilüürika kõrgaajaks võib pidada 5. sajandi esimest poolt eKr, mil tegutses suursugust päritolu Teeba poeet Pindaros (u 520 - 446 eKr). Pindarose edukust pärssis mõneti tõik, et tema kodulinn liitus Xerxese sissetungi ajal pärslastega. Pärsia sõdade järel suundus Pindaros Akragase türanni Theroni kutsel Sitsiiliasse, kus lõi epinikione Akragase ja Sürakuusa türannide ning nende lähikondsete auks, ja naases Kreekasse pärast Sitsiilia türanniate langust. Erakordne kuulsus tõi poeedile tellimusi aristokraatidelt üle terve Kreeka. Pindaros ülistas koorilauludes aristokraatiat kui jumala täiust.
AISCHYLOS : Ateena oli klassikalise kreeka teatrikunsti tähtsaim keskus ja kõik selle perioodi autorid, kelle tööd meieni jõudnud, on ateenlased. 5. sajandi esimesel poolel eKr. tõusis kuulsuse tippu Eleusise preestrisuguvõsast põlvnev Aischylos (loe: Aishülos) (525 - 456), kellelt on säilinud 7 tragöödiat.
SOPHOKLES : Aischylose noorem kolleeg Sophokles (496 - 406 eKr) ületas edukuselt oma kuulsat eelkäijat. Sophokles paistis silma ka muus avalikus elus, olles vähemalt korra valitud Ateena strateegiks ja tegutsedes Ateena mereliidu laekurina.
Sophokles loobus temaatiliselt seostetud tetraloogiatest - neisse koondatud näidendeid ühendas tal ideeline, mitte temaatiline seos. Ka puudus tal Aischylosele omane positiivne ülevus. Selle asemel tõid tema tragöödiad ilmsiks inimese haavatavuse, suurte taotluste täitumatuse ja surelike suutmatuse jumalate korraldatud maailma täiel määral mõista ning seal õigeid lahendusli leida.Sophoklese tragöödiat “Kuningas Oidipus ” pidas Aristoteles kõige täiuslikumaks selles žanris. Poeet kujutas olukorda, kus Teeba kuninga Oidipuse püüd hoiduda talle Delphi oraakli poolt ette kuulutatud kuritegude (isatapu ja emaga aiellumise) teokstegemisest viib oodatust vastupidisele tulemusele. Kuritegu on siin korda saadetud kangelase tahte vastaselt, kuid toob sellest hoolimata kaasa jumalate pahameele ja raske tõve Teeba linnale. Kangelase süü on raskesti mõistetav, kuid vastutust tuleb kanda sellegipoolest. Selgeid lahendusi me ei leia, küll aga hoiaku, et kui surematuid ei suudetagi mõista, tuleb ometigi järgida nende seatud reegleid ja usaldada nende ettekuulutusi.
EURIPIDES : Kolmas suur Ateena traagik Euripides (480 - 405 eKr) ei saavutanud kaasaegsete seas eelkäiatega võrreldavat populaarsust. Elu lõpul läks ta Makedoonia kuninga Archelaose kutsel Pellasse, kus ka suri. Euripides oli kaasaegsete jaoks ilmselt liialt uudne. Tema tegelased ei püüdnud enam alati leida head ja õiget teed, vaid olid valmis ka teadlikult halba tegema ( Medeia samanimelises tragöödias tappis oma lapsed, et maksta ätte truudusetule mehele ja laste isale Jasonile). Ka jumalad pole tal enam tingimata õiglased vaid võivad käituda egoistlikult ja nimeste suhtes ülekohtuselt. Küllap kajastus siin Euripidese kaasaegse sofistliku filosoofia traditsioonikriitiline mõju, mida võis täiendada poeedi poolt teravalt tunnetatud moraalilangus Peloponnesose sõja ajal.
ARISTOPHANES: Ateena kuulsaim komöödiakirjanik Aristophanes (u 445 - 386 eKr) lõi oma teosed Peloponnesose sõja ajal ja selle järel. Ta oli sõja vastane ja naeruvääristas sõda pooldavaid demokraatia lidreid. Üheks peamiseks pilkealuseks kujunes sõja algperioodil lihtrahvast agiteerinud Kleon (näiteks komöödias „Ratsanikud“). Selle kõrval meeldis Aristophanesele kujutada tavapärasest diametraalselt erinevaid olukordi, näiteks naiste võimu ühiskonnas. Komöödias "Lysistrata" pani ta naised naised seisma talle endale nii sümpaatse rahu eest, lastes neil hõivata akropoli ja hoida mehi nende himudega endast eemal seni, kuni viimased sõjakirest hoolimata pidid rahu sõlmima.
PARMENIDES: 5. sajandil eKr jätkasidmõtlejad vastuse otsimist küsimusele, kuidas on maailm tekkinud ja kuidas ta toimib. Omamoodi väljakutse järgnevatele põlvedele esitas 6. ja 5. sajandi vahetusel Itaalia filosoof Parmenides, kes lähtus väitest, et „olev on ja olematut ei ole“, ning tuletas sellest loogiliselt järelduse, et olev on tekkimatu, jagamatu ja liikumatu. Sellist tõeliselt olevat saab tunnetada vaid mõistusega, meeleandmetega kogetav on aga vaid näivus. Järgnevad filosoofid selle järeldusega täiel määral ei nõustunud, püüdes seletada, kuidas igavesest ja muutumatust olevast tekivad ajutised ning muutuvad nähtused.
DEMOKRITOS : Kõige täiuslikuma seletuse füüsilise maailma ehitusele ja toimimisele leidis nn atomistlik koolkond, mille kuulsaimaks esindajaks tõusis 5 – 4 sajandi vahetusel eKr Egeuse põhjarannikult Abdera linnast pärit Demokritos (460- 371 eKr). Demokritose meelest koosnes maailm tühjuses raskusjõul langevatest ja omavahel põrkuvatest jagamatutest algosakestest – aatomitest ( atomos – kreeka keeles jagamatu) – mis on erinevad oma kujult ja suuruselt. Olev on seega aatomid ja tühjus.Aatomitest moodustuvad erinevad ahelad ja seega ka erinevad ained. Ka inimese hing koosneb aatomitest ja surm tähendab hingeaatomite ahela lagunemist. Selle väitega vaidlustas Demokritos kreeklaste tavapärase arusaama hingest ja tema saatusest pärast surma.
SOFISTID (PROTAGORAS): Esimesed, kes hakkasid teoreetiliselt arutlema inimlike normide ja moraaliprobleemide üle, olid 5 sajandil eKr tegutsenud õpetlased – sofistid. Sofistid olid elukutselised õpetlased, kes õpetasid rikastele peamiselt riigivalitsemiseks tarvilikke oskusi, eriti kõnekunsti. Sofistid ei moodustanud ühtset koolkonda, kuid paljud neist jõudsid veendumusele, et inimühiskonna seadused ja normid pole jumalaist antud, vaid põhinevad inimeste omavahelisel kokkuleppel.
Ateenas tegutsenud kuulus sofist Protagoras (u 480 - 415 eKr) väitis, et „kõigi aasjade mõõt on inimene“ ja et „jumalatest ei tea ma ei seda, et nad on, ega seda, et neid ei ole, ega seda, millised nad on“. Tõe kriteerium on seega inimene, mitte jumalad ja kogu olevat tuleb mõista inimlikult vaatekohalt. Mõisted “hea” ja “halb” on suhtelised – mis ühele näib hea, ei tarvitse seda olla teisele. Ka seadused pole jumalatest ette kirjutatud, vaid inimliku kokkuleppe tulemus. Iga polis on pädev endale ise sobiva "mõõdu", ehk teisisõnu, sobivad seadused leidma. Enda eesmärki nägi Protagoras poliitilise tarkuse õpetamises, mis aitaks kodanikel sobivat elu- ja riigikorraldust leida.
SOKRATES JA TEMA VAHEKORD ATEENA RIIGIGA: Ka Ateena filosoof Sokrates (470 - 399 eKr) suhtles tihedalt sofistidega ja pole suuremat kahtlust, et Ateena lihtrahvas luges teda sofistide hulka. Sokrates ei kirjutanud ühtegi teost, edastades oma vaateid üksnes suulises vestluses tema ümber kogunenud teadmishimulistele noortele. Seetõttu teame tema õpetust üksnes tema õpilaste, eeskätt Platoni ja Xenophoni vahendusel. Mõlemad idealiseerisid oma õpetajat, kujutades teda  tolleks ajaks maine kaotanud sofistide otsese vastasena.
Sokrates ei pooldanud Ateena demokraatlikku riigikorda, mis polnud tema meelest hüveline, sest riigivalitsemises osalesid ka need, kes voorusest midagi ei tea. Sokrates ise oli, vähemalt enda väitel, kõigest hoolimata kuulekas kodanik, kinnitades, et seadusele tuleb alluda ka siis, kui sellega nõus ei olda, sest vastasel juhul kannataks kogu riiklik ühiselu. Kuid mitmed temaga seotud aristokraadid, teiste seas oligarh Kritias, püüdsid Peloponnesose sõja aegsete ja järgsete riigipöörete käigus demokraatiat relva jõul kukutada. Seetõttu võib mõista, miks Ateenlased Sokratese 399 eKr noorsoo rikkumises süüdistatuna kohtu alla andsid. Ilmselt lootsid ateenlased, et Sokrates, kellele anti võimalus endale ise karistus valida, eelistab minna pagendusse. Kuid filosoof keeldus end karistuse vääriliseks tunnistamast ja mõisteti tema väljakutsuvast hoiakust ärritatud kohtunike poolt surma.
HIPPOKRATES: Loodusfilosoofiaga oli omakorda tihedalt seotud meditsiin. Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võeti kokku paljuköitelises teoses, mille autoriks peeti väikesel Kos'i saarel elanud kuulsat arsti Hippokratest (u 460 - 370 eKr). Pole võimalik kindlaks teha, millised osad sellest tööst tõepoolest Hippokrateselt pärinevad ja kui palju lisati juurde hiljem. Hippokratese teos sisaldab andmeid haiguste sümptoomide ja kulgemise kohta ning püüab haigusi mõista mitte jumalike vaid looduslike põhjuste kaudu. Määravaks peeti nelja ihumahla – vere, lima, musta sapi ja valge sapi – vahekorda organismis. Nende tasakaal tagab tervise, haigestumine aga näitab ühe mahla domineerimist teiste arvel. Hippokratesele omistatud teoses sisaldub ka tänaseni kehtiv arstide ametitõotus – nn. Hippokratese vanne – , mis kohustab arste igas olukorras ennastohverdavalt patsientide elu ja tervise eest hea seisma.
XENOPHON: Thukydidese poolelijäänud tööd (tema käsitlus katkeb aastaga 411 ekr) jätkas ateenlane Xenophon (u 430 - 354 eKr): palgasõdurite pealik, kes tõusis kõrgetele positsioonidele Ateena vaenlase Sparta armees. Xenophoni „Hellenika“ annab hea, ehkki Thukydidese tööst lihsakoelisema ülevaate Kreeka ajaloost 4. sajandi esimesel poolel eKr, olles meie peamine allikas selle ajajärgu kohta. Xenophon oli väga viljakas ja mitmekälgne kirjamees, kes kirjutas idealiseerivalt nii oma õpetajast Sokratesest, Pärsia riigi rajajast Kyrosest, Sparta kuningast Agesilaosest kui ka Sparta riigi korraldusest, ja käsitles sellele lisaks ka majandust ning sõjandust.
ISOKRATES : Isokratese (436 - 338 eKr) retoorikakool Ateenas tõmbas ligi õpilasi kogu Kreekast . Isokrates uskus, et retoorika on kasvatuse ja eetika alus, sest aitab sõnastada rahvale arusaadaval moel üldkasulikke eesmärke. Ta koostas nii poliitilisi tellimustöid (sageli silmapaistvatele võimukandjatele väljapool Ateenat) kui ka enese vaateid avavaid poliitilisi programmkõnesid, mida ta nõrga hääle ja kartliku loomu tõttu küll ise ette ei kandnud. Viimastes ülistas Isokrates kogu Kreeka ühtsuse ehk panhellenismi ideed, kutsudes 380 eKr olümpiamängudel ette kantud “Panegüürikas” (peokõnes) helleneid Ateena ja Sparta juhtimisel ühinema ajaloolise vaenlase Pärsia vastu. Juba kõrges eas pöördus ta Makedoonia kuninga poole avalikus kirjas, kus kutsus Philippost ühendama helleneid võitluseks Pärsia vastu.
PLATON : Sokratese kõige kuulsam õpilane Platon (427 - 347 eKr) oli Ateena aristokraat, kes pärast õpetaja surmale järgnenud pagulust Itaalias ja Sitsiilias naases 380-tel aastatel eKr kodulinna ja rajas linna lähedal Akademose gümnaasionis oma filosoofiakooli (Akadeemia).
Erinevalt Sokratesest kirjutas Platon väga palju, pannes oma vaated kirja dialoogidena – mõttevahtustena erinevate filosoofide vahel. Enamuse dialoogide peategelane on Sokrates, kelle suu läbi Platon enamasti oma tõekspidamisi esitas. Ka Sokratese vaateid teame me peamiselt Platoni teoste vahendusel. Seega on Platoni teostes tema enda ja Sokratese seisukohad sageli lootusetult ühte põimunud ja nende vahel selge vahetegemine peaaegu võimatu.
ARISTOTELES: Aristoteles (384 - 322 eKr) pärines  Stageira linnast Egeuse mere põhjakaldal. Ta isa oli arst ja perekond heades suhetes Makedooniaga. Veetnud nooruse Platoni Akadeemias , pöördus Aristoteles vahepealse äraoleku järel (mille jooksul tegutses muu hulgas Makedoonia kuninga Philippos II poja Aleksandri kasvatajana) küpse õpetlasena pärast Makedoonia ülemvõimu kehtestamist Ateenasse tagasi ja asutas oma kooli linnalähedases Lykeioni gümnaasionis. Kui Aleksander Suure surma järel vallandusid Makedoonia-vastased välja astumised, põgenes Aristoteles Ateenast ja suri Chalkises Euboia saarel.
Aristoteles oli erakordselt laia silmaringiga õpetlane, kelle tööd käsitlesid loodusteadusi, füüsikat, loogikat, kirjandust, muusikat, ajalugu, riiklikku korraldust, moraalseid tõekspidamisi ja muidugi maailmakorralduse üldiseid põhimõtteid. Ta võttis  kokku oma eelkäijate teadmised, süstematiseeris neid ja kujundas nende põhjal omaenda originaalsed seisukohad.
18) Hellenismiajajärk
1. Aleksander Suure ja tema sõjaretk: sõjaretke algus ja Granikose lahing; Väike-Aasia alistamine; Issose lahing; Tyrose vallutamine; Egiptuse vallutamine; Gaugamele lahing ja Pärsia riigi lõpp; Persepolise põletamine; Iraani ja Kesk-Aasia vallutamine; retk Indiasse.
Aleksander Suure riigi korraldus. Aleksandri surm.
2. Diadohhide sõjad: Demetrios Poliorketes; diadohhide sõdade lõpp ja tulemus.
3. Tähtsamad Hellenistlikud riigid: Egiptus, Seleukiidide riik, Makedoonia, Pergamon.
4. Hellenismaaja ühiskond ja riiklus. Idamaade helleniseerumine. Tähtsamad linnad (Aleksandria, Antiookia, Pergamon, Rhodos). Kreeka ja idamaiste joonte põimumine hellenistlike riikide ühiskonnas ja majanduses. Linnaelu ja kaubandus. Hellenistlike monarhiate üldiseloomustus. Valitseja jumalikustamine. Sõjaväe korraldus.
5. Makedoonia ja Kreeka. Makedoonia ja Kreeka riikide vaheliste suhete üldine iseloom. Olukord Ateenas. Aitoolia liit. Achaia liit. Sisevõitlused Spartas (Agis; Kleomenes).
AITOOLIA LIIT: Uute jõududena tõusid Kreekas esile kaks föderatiivset riiki: Aitoolia ja Ahhaia liit. Mõlemad olid ammu tuntud ühendused, kuid seni poliitikas tagaplaanil. Aitoolia liit Kesk-Kreeka mägises lääneosas koondus Apolloni pühamu ümber Thermonis. Seal peeti kahel korral aastas kõigi Aitoolis kogukondade ühiskoosolekut ja seal pidas istungeid ka kogukondade esindajatest koosnev nõukogu (synedrion). Liidu väge juhtis igal aastal uuesti valitud strateeg. Aitoolia liidu kontrolli all oli Delfi pühamu ja mõnda aega allus aitoollastele teisigi piirkondi, näiteks Boiootia. Suhted Makedooniaga olid enamasti pingelised – Makedoonia kuningatel puudus reaalne võimalus kehtestada Aitoolias oma ülemvõimu.
ACHIA LIIT: Ahhaia liit Peloponnesose põhjarannikul tugevnes järsult 251. a. eKr, kui temaga ühines idapoolne naaberlinn Sikyon. Sealne riigimees Aratos kukutas Sikyoni valitsenud türanni ja liitis oma kodulinna Ahhaia liiduga, hoolimata selle dooria (mitte ahhaia) päritolust. Aratos ise tõusis pikaks ajaks Ahhaia liidu strateegina selle etteotsa . Ka Ahhaia liidul oli regulaarselt kokkutulev koosolek ja nõukogu (bule); strateegile lisaks valiti igal aastal 10 kõrgemat ametnikku (damiurgoi). Aratose juhtimisel seisis Ahhaia liit vastu Makedoonia mõju tugevnemisele Peloponnesosel, püüdes samal ajal omaenda võimu ja liikmeskonda laiendada. 249 eKr liitus Korintos ja 243 eKr langes ahhaialaste kätte Makedoonia üks tähtsamaid tugipunkte – Akrokorintos. Suhted Aitoolia liiduga olid samal ajal vaenulikud.
6. Kreeklased Itaalias ja Sitsiilias: Agathokles, Pyrrhos.
7. Religioon ja kultuur. Idamaised mõjud religioonis. Müsteerionikultuste levik. Aleksandria kultuurikeskusena ( Museion ). Aleksandria luule (Kallisthenes, Apollonios Rhodoselt, Theokritos). Uus-Attika komöödia. Hellenistlik filosoofia: stoitsism (Zenon) ja Epikurose õpetus. Teadus (Eukleided; Eratosthenes ; Archimedes).

19) Rooma ajaloo allikad:

Annalistid: 2-1.saj ema varased Rooma ajaloolased, konsulite nimekirjad ( annaalid ) ja suulise pärimuse põhjal linna ja riigi ajalugu. Pole säilinud.
Polybios : 2.saj ema Lõuna-Kreeka poliitik, kes tegev Ahhaia liidus, kuid viidi pantvangina Rooma ja hakkas sealset riiki kõrgelt hindama . „Maailma ajalugu“ – kuidas Roomast sai Vahemere valitseja: tasakaalustatud riigikord. Sellega üritas kreeklastele demonstreerida roomlaste edu põhjusi.
Caesar : 1.saj ema kujundas Rooma saadetud aruannetest „Märkmed Gallia sõjast“, kus näitas end heast küljest.
Titus Livius: 1.saj ema - 1.saj ajaloolane , kes toetas Augustuse ideoloogiat , vabariigi toetaja. „Raamatud linna rajamisest alates“, milles Rooma ajalugu Romulusest ja Remusest kuni Augustuseni. Õpetliku sõnumi otsimine. Traditsiooniliste vooruste (vaprus, distsipliin , patriotism) ülistamine. Maailmariigiks saamine tõi allakäigu.
Tacitus : 1-2saj senaator , kes uuris keisririigi ajalugu „Historiae“, „Annaalid“. Üritas olla objektiivne, kuid kahetses vabariigi langust ja jagas keisrid headeks ning halbadeks .
Suetonius: 1-2.saj, „De Vita Caesarum“ 12 keisri elulood Julius Vaesarist kuni Domitanini, samuti erinevad muud tegelased: poliitikud , kirjanikud jne ja igapäevaelu
21) Rooma hegemoonia kujunemine Vahemerel
1. I Puunia sõda 264-241: kuni 260 olid Rooma ja Kartaago suhted head, kuid siis otsustas Rooma toetada palgasõdureid Sitsiilias Sürakuusas, kes olid kartaagolastega tülli läinud. Roomlased läksid Sitsiiliasse ja ehitasid endale spets laevad, millega ründasid Kartaago laevastikku ning võitsid.  Sõja lõpuks oli Rooma terve Sitsiilia vallutanud ja sellest sai esimene Rooma provints ning Roomast sai suurim merevõim Vahemere lääneosas. Kuna Kartaagolased ei suutnud palgasõduritele maksta alustasid need mässu, mis võimaldas Roomal ka Sardiinia ja Korsika vallutada ning neist teise provintsi moodustada.
2. II Puunia sõda: 218-201 eKr:
Hamilcar Barca: väepealik, suundus pärast Sardiinia kaotamist 237 Hispaaniasse, et Kartaago võimuala suurendada.  Edukas kuid suri varsti.
Hannibal : eelmise poeg, sai eelmise uueks väepealikuks Hispaanias ja ründas seal Rooma liitlast, mis tõi Rooma poolse sõjakuulutamise ning ettevalmistuse saata väed Hispaaniasse ja Aafrikasse. Selmet seda ootama jääda suundus Hannibal 218 üle Alpide Rooma, temaga litusid gallid ning ta suutis palju segadust külvata ja edu saavutada.  Cannae lahing; 216 Hannibal vs roomlased, kus viimastel oli arvuline ülekaal, kuid  H suutis roomlaste väe täielikult hävitada ning paljud itaallased läksid tema poole üle. Roomlased suutsid siiski end kokku võtta ja vastu hakata: taasvallutasid Sitsiilia, läksid Hispaaniasse (Uus-Kartaago)
Scipio Africanus oli edukas Hispaanias ning tungis seejärel Aafrikasse, kus Zama lahingus võitis Hannibali ning Kartaago oli sunnitud alistuma.
201 eKr rahulepe: Kartaago maksis suurt sõjahüvitist, loobus valdustest väljaspool Aafrikat ning sõjapidamisõigusest ilma Rooma loata, merelaevastikust. Kartaago suurvõimu lõpp ja Rooma hegemoonia kinnistumine .
4. III Puunia sõda (149-146 eKr) = Kartaago hävitamine.Kartaago oli endiselt rikas kaubanduslinn, mis tekitas teistes kadedust. Senaator Cato õhutas Roomat Kartaago vastu ning kui viimane oli sunnitud Numiida vastu end sõjaliselt kaitsema otsustasid Roomlased, et see on rahulepingu rikkumine. Rünnati Kartaagot kuid ei suudetud vallutada, lõpuks see siiski õnnestus ja siis tehti linn maatasa.
3. Makedoonia ja Kreeka alistamine: väikeriikide toetuspoliitika (Scipio Africanus)
Esimene Makedoonia sõda 215-205 eKr vallandus  II Puunia sõja ajal, kui Makedoonia kuningas Philippos V astus Rooma vastu üles.
Teine Makedoonia sõda 200-197 eKr, kui Pergamon ja Rhodos kutsusid Rooma Makedoonia vastu appi. Roomlased võitsid Philippos V-d ning kuulutasid kõik Kreeka riigid vabaks.
Seleukiididide Antiochos III püüdis veel roomlaste vastu astuda, kuid feilis ning tema võitmisega sai Rooma Vahemere idaosas suurvõimuks.
Kolmas Makedoonia sõda 171-167 eKr:  Philippos V poeg Perseus sekkus Kreeka asjadesse ning üritas võimu laiendada. Sellele reageerisid roomlased 168 eKr Pydna lahing – roomlased lõid Makedoonia väed otsustavalt puruks. Makedoonia kuningriik likvideeriti: neli vabariiklikult valitsetavat jagu(merides), mis tasusid Roomale andamit ega tohtinud ei relvastuda ega omavahel poliitiliselt suhelda. Makedoonia liitlasi karistati karmilt.
Korintose hävitamine 146 eKr: Kreekas läks Ahhaia liit Spartaga iseseisvalt sõtta, mida Rooma karistas nende alistamisega ning Korintose (mille leanikkond ahhaia ülestõusuga kaasa läks) hävitamisega.
Kuigi enamus Kreeka riike säilitas nimeliselt sõltumatuse ja oli Roomaga ainult liiduvahekorras, andis Korintose häving soovitud tulemuse ja lõpetas pikemaks ajaks kreeklaste vastuseisu Rooma ülemvõimule. Ka hellenistlik Pergamon (mis Rooma liitlane) muutus 133 eKr Rooma (Aasia) provintsiks läbi kuningas Attalos III pärandi.
Nii Balkani poolsaar kui ka suur osa Väike-Aasiast olid nüüd kindlalt Rooma võimu all.
22) Kodusõdade ajajärk ja vabariigi langus
1. Itaalia talupoegkonna laostumine, selle põhjused ja tagajärjed.
2. Gracchuste reformikatsed 2.saj IIp. Tiberius ja Gaius.
Armee mehitamise probleemi lahendamiseks algatas rahvatribuun Tiberius Gracchus 133 eKr agraareformi: soovisi taaskehtestada väidetavalt ammust ülempiiri ager publicuse valdamiseks, konfiskeerida ülemäärase maa ning jagada see tähtajatuks ja võõrandamatuks kasutamiseks maatutele kodanikele . Tugev vastuseis. Pop rahva seas, kuid senat süüdistas teda kuningavõimu haaramise katses ning valimiste ajal tema ning ta 300 pooldajat tapeti.
Tiberius Gracchuse poliitikat jätkas tema noorem vend Gaius Gracchus, kes tõusis rahvatribuuniks 123a. eKr.Üritas rahva seas laia toetust koguda nt vilja jagamisega, tahtis maad jagada kolooniates, anda kohtumõistmise provintsides ratsanikele jne. Kaotas siiski populaarsuse ning 122 eKr suri koos 3000 pooldajaga.
Gracchuste algatatud maade jagamine jätkus siiski veel mõnda aega. Tuhanded roomlased said maid. Kuid peamist eesmärki – traditsioonilise talupoegliku sõjaväe aluste kindlustamist – agraarseadus siiski ei saavutanud.
3. Marius ja sõjaväe ümberkorraldamine 2.saj:
Marius oli homo novusena nobiliteedi sekka tõusnud ohvitser, kes võitles Aafrikas ning samuti Gallia lõunaosas, kuhu tungisid germaani hõimud. Kui värbas sõjaväge ei arvestanud seisust ning vabatahlikke ka proletariaadi hulgast, kelle lasi riigi kulul relvastada. Kujunes praktiliselt elukutselised palgasõdurid, kes soovisid ise võidelda (vastupidiselt kodanikele, kes soovisid väeteenistusest pääseda). Neile jagati pärast sõda maad.
Armee võitlusvõime tugevdamiseks uuendas Marius lahingutaktikat: jagas leegioni, mis koosnes siitpeale ühesuguse raskerelvastusega meestest, kümneks suureks allüksuseks – kohordiks (cohors) – ja tõstis seeläbi leegioni suuruse ligi 6000 meheni. 102 eKr võitis nii germaanlasi. Kuulsus
Gracchuste reformikatsetel ja Mariuse sõjaväereformil tagajärjed: Senati autoriteet osutus vaidlustatavaks. Tõusis rahvakoosoleku (tribuutsete komiitside) osa Rooma poliitikas. Populaarid – need, kes enda tahet rahvakoosoleku toel läbi viisid. Optimaadid – senati autoriteeri kindlustavad poliitikud. Mariuse reform: sõjaväe peajõud palgasõdurid, kes tihedalt seotud enda pealikuga, mistõttu kasvas väepealike poliitiline tähtsus. Armee muutus väepealiku eraarmeeks, millega sai enda poliitilist agendat ajada.
4. Liitlassõda 1.saj: liitlased tahtsid saada alates Gracchuse reformidest Rooma kodakondsust ning 91 eKr algas seetõttu ülestõus. 89 eKr lubas Rooma kodakondsuse kõigile itaallastele ning suutsid tänu sellele Itaalia taasalistada. Liitlassõjaga kaotas Rooma linnriigi staatuse ning tervel Itaalial oli võimalus teha poliitilist karjääri.
5. Kodusõda ja Sulla diktatuur.
Liitlassõja ajal alustas hellenistlik kuningas Mithridates VI Eupator Väike-Aasias Rooma vastast ülestõusu ning tungis Kreekasse. Tema vastu määras senat väejuhiks Sulla. Otsuse tühistas Mariuse- meelne rahvakoosolek, mille peale Sulla enda vägedega Rooma tungis – esimest korda kasutati sõjaväge sisepoliitikas. Sulla lõi Mithridatest, sõlmisid rahulepingu status quo ante bellum. Mariuslased kuulutasid Sulla taas tagandatuks, mis vallandas kodusõja. Sulla vallutas sõjaväega Rooma ning alustas kättemaksu: proskriptsioonid – avalik nimekiri inimestest, keda võib tappa.
82. eKr Sulla lasi senatil end diktaatoriks nimetada, tugevdas senatit, suurendas selle liikmeskonda 300à 600, kindlad normid ja seadused sinna saamiseks, kaotas sensori õiguse revideerida, kohtuvolitused senaatoritele. 79 loobus ta võimust.
Spartacuse ülestõus 73-71 eKr: Spartakus oli Traakia päritolu endine gladiaator kes alustas orjade ülestõusu Kampaanias. Spartakus kogus orjadest hiigelväe kuni 12 000 meest ning suundus põhja vabaduse poole, kuid pöördus enne Alpe lõunasse tagasi Rooma poole, mida ei rünnanud. 71 eKr lahingus kaotas Crassuse armeele ja langes.
6. Crassus, Pompeius ja Caesar: I triumviraat; Caesari sõjad Gallias; Crassuse surm.
Cicero 1.saj: ratsanike seisusest homo novus, kes optimaatide ideoloogiks. Konsulina paljastas Catilina vandenõu võimu haaramiseks riigis. Selle eest aunimetus „ pater patriae “.
Crassus 1 saj: summutas Spartacuse ülestõusu. Mõjukas ja rikas.
Pompeius sai 67 eKr rahvakoosolekult erivolitused võitluseks piraatidega, milles oli edukas, kuna jagas Vahemere 30 ringkonnaks ja tegutses koordineeritult. Seejärel sai väejuhatajaks võitluses Mithridatesega, kes oli alustanud uut sõda Rooma vastu. Üliedukas retk itta , mille jooksul alistas Mithridatese, Seleukiidide riigi ja Juudamaa. Kaks uut Rooma provintsi ja mitmeid vasalle ( Armeenia ja Juuda). 62 eKr naasis Roomase.
Caesar 1.saj: patriitsisuguvõsast, poliitikasse tuli populaarina, 63 eKr valiti pontifex maximuseks.
I triumviraat: nii Caesar kui Pompeius olid senatiga vastuolus, mistõttu Caesari vahendusel sõlmisid Caesar, Pompeius ja Crassus kokkuleppe. Selle tulemusel kinnitati Pompeiuse idaprovintsid ning jagati maad tema veteranidele. Caesar valiti 59 eKr konsuliks ja pärast seda Gallia provintside (L-Pr) asehalduriks. Cicero sunniti pagema.
Caesari sõjad Gallias; 58-49 eKr vallutas Caesar Gallia tänu sellele, et sekkus killunenud keldi hõimuse omavahelistesse suhetesse. Igasugused sõjaretked piirkonnas, surus maha ülestõusu. Sõjaretkedega koolitas Caesar endale võitlustes kogenud ja ustavad väed.
Crassuse surm 53 eKr: Süüria asehaldurina ründas Partia riiki, kaotas ja langes.
Roomas pingestasid olukorda kokkupõrkeid populaare ja optimaate toetavate jõukude vahel. Senat ei suutnud korda tagada ja otsis toetust Pompeiuselt, kelle suhted Caesariga halvenesid pärast naise (Caesari tütre) Julia surma. Optimaatidega leppinud Pompeius valiti 52. aastaks eKr erakorraliselt ainuisikuliseks konsuliks, samal ajal kui Caesari nõue, et ta Gallia volituste lõppedes otse konsuliks valitaks, lükati tagasi. Vastuolu endiste liitlaste vahel oli ilmne ja viis järgnvalt kodusõjale.
7. Kodusõda Caesari ja Pompeiuse vahel;
Caesar tungis 49 eKr enda ustavate vägedega Itaaliasse ja vallandas sellega kodusõja. Kuna Pompeiuse väed olid väljamaal, siis põgenes suurema osa senatiga Kreekasse. Rooma ja riigikassa langesid Caesari kätte. C läks Hispaaniasse, et Pompeiuse tagalaväed hävitada. Seejärel tungis Kreekasse ja võitis seal Pompeiust, kes põgenes Egiptusesse , kus tapeti.
Caesar läks Egiptusesse ja osales Ptolemaios XV ja Kleopatra võimuvõitluses. Kodusõda, C ja K varjusid Aleksandria kuningalossis, Museion läks põlema, raamatukogu hävis L lisavägedega kinnitas Kleopatra troonile. Ise läks Väike-Aasiasse lühikesele võidukale retkele.
Caesari diktatuur.
47 eKr oli Roomas tagasi ning 45 a-ks oli võitnud kõiki Pompeiuse toetajaid ning kogu Rooma oli tema valitsuse all. Caecari ametid: korduvalt konsul, eluaegne tribuunivõim, tsensor , vägede ülemjuhataja – imperaator, pontifex maximus. 44.a tähtajatult diktaator.
Hea valitseja: lepitas lihtrahvast ja nobiliteeti, arvukas seadusandlus, laiendas Rooma kodakondsust, toetas kultuuri, taastas Korintose ja Kartaago, korrastas maksussüteemi à suurendas riigi funktsioone, senaatorite arv 600à900. Juliuse kalender.
44 eKr moodustas rühm senaatoreid vabariigi päästmiseks vandenõu ja tapsid Caesari.  
8. II triumviraat, Antoniuse ja Octavianuse vastuolud; Antonius ja Kleopatra; Actiumi lahing ja Octavianuse tõus kogu Rooma riigi valitsejaks.
Roomas jäid domineerima Caesari toetajad Antonius ja Lepidus. Testamendiga oli Caesar pärandanud trooni õepojale Octavianus ele, keda toetas Cicero. Vastuolud viisid kodusõjani, kus Antonius 43. a. eKr Põhja-Itaalias Mutina lahingus Octavianuse ja senati vägedelt lüüa sai.
II triumviraat: kuna mõlemal poolel Caesari endised sõjaväelased, kes tahtsid leppida, siis Antonius, Lepidus ja Octavianus (ALO) sõlmisid liidu, mis seadustati rahvakoosolekule: kolme mehe dikatatuur . Proskriptsioonikirjadega tapeti 300 jõukat vabariigimeelset senaatorit (ka Cicero). Vabariiklaste vastupanu murti 42.
Antoniuse ja Octavianuse vastuolud: Lepidiuse väed läksid Octavianuse poole üle, sellega oli Rooma lääne osa Octavianuse võimu all. Antonis tegutses idaosas, kus oli tihedates suhetes Egiptuse ja selle valitseja Kleopatraga, kellega ka 37 eKr abiellus ja jäi sinna.
Octavianus veenis senatit andma loa alustada sõjaretke Egiptuse ja Antoniuse vastu. 31 eKr otsustav Actiumi lahing, kus Octavianus võitis, Egiptus muudeti Rooma provintsiks.
Egiptuse alistamisega oli Octavianus kodusõja lõpule viinud, ühendades oma ainuvõimu alla lisaks Vahemere lääneosa maadele ka kõik varasemad hellenistlikud riigid. Seetõttu tähistab Octavianuse võit 31 eKr ühteaegu nii hellenismiperioodi kui ka Rooma vabariigi lõppu ning kõiki Vahemeremaid ühendava Rooma keisririigi algust.
23) Kultuur vabariigi ajal
1. Religioon: etruski ja kreeka mõjud; tähtsamad jumalad; rituaal , ennustamine; hellenistlike kultuste levik.  
Tähtsamad jumalad (üsnagi otsesed kreeka jumalatega )
Jupiter ( Zeus ) taeva-,tormi- ja piksejumal ning jumalate valitsejana.
Juno(Hera) taeva kuninganna, abielu kaitsja
Minerva( Athena ) sõjajumalanna, linnade ja tsivilisatsiooni kaitsja ja tarkusejumalanna
Neptunus (Poseidon) merejumal , tekitas tormi ja kutsus esile maavärinad
Vulcanus (Hephaistos) tule ja sepistamise jumal
Mercurius ( Hermes) teekäijate kaitsja
Apollo : muusika ja terve mõistuse eestseisja, tõe kuulutaja inimestele seega ennustuskunsti eestseisja
Venus ( Aphrodite ) ilu,armastuse, seksuaalsuse ja viljakuse jumalanna
Diana ( Artemis) elava looduse ning eriti metsloomade kaitsja
Mars ( Ares) sõjajumal
Quirinus-tähtis sõja ja eriti põllutööde jumal
Saturnus - ka ja eelkõige põllutööde ja viljakasvu jumal
2. Kirjasõna: Kreeka mõjud ja reaktsioon nende vastu (Cato Vanem); teater ( Plautus ; Terentius); varane eepika (Naevius, Ennius); luule (Catullus); Cicero; Varro.

24) Varane keisririik ehk printipaat 30 eKr – 284 pKr

Pop: 50milj. Reaalne võim sõltus armeest ja kuulus selle juhtidele, mistõttu senat ei suutnud enam võimu säilitada: sellest tulenes sõjaline diktatuur, mida Octavianus hakkas ainuisikuliselt omama ja sai nimeks Augustus (ülendatud).  
1. Augustus 27 eKr-14 pKr: ühendas vabariigi ideed ja sõjalise diktatuuri. 27 eKr kuulutas vabariigi taastatuks ja andis senatile võimu, kahandas liikmeskonda 900-600, kuid juhtis reaalselt riiki edasi kooskõlas senatiga. Jättis enda valitseda vastvallutatud provintsid , kus enamus sõjaväge ja jäi seega imperatoriks (sõjavägede ülemjuhataja). Vanemad turvalised provintsid jäid senati valitseda. Samuti: alaline konsul, eluaegne tribuunivõim (rahva kaitsja), pater patriae, divi filius, pontifex maximus, esimene senaator ehk princeps = riigi esimene kodanik, mis muutus keisri tiitliks à printsipaat. Imperator Caesar Augustus. Kõik ametid kollegiaalsed.
Senat seadusandlikuks, keiser pidi heakskiidu saama. Kujunes pärilik senaatoriseisus, millel varandustsensus. Sinna pääses läbi riigiametite. Seadustati ratsanikuseisus , millel samuti varandustsensus: neile mõeldud prokuraatorite ehk provintside asevalitsejate amet.
Üleminek alalisele armeele, kus 150 000 meest *2 (28 leegionit kodanikke + abiüksused provintslastega).
Väed olid paigutatud impeeriumi piiridele, Itaalias tagasid turvalisust üheksa keisri ihukaitseväe – pretoriaanide – kohorti (igaühes ligi 1000 meest). Pretoriaanide ülemast – prefektist (praefectum praetorii) –, kes määrati ratsanikeseisuse liikmete hulgast, sai edaspidi riigi poliitika üks tähtsamaid mõjutajaid.
Augustuse välipoliitika: vallutuste lõpuleviimine, piiride stabiliseerimine. Idas suhted Partiaga. Läänes Hispaania alistamine. Põhjas vallutustega piir mööda Reini ja Doonau jõgesid.
Rahuaeg : Itaalia linnade ja põllumajanduse õitseng, väikepõllumajanduse taastumine läbi varasema maade jagamise , Roomas 1milj+. Konservatiivne : vanad voorused ja kombed, seadused, pühamute ehitamine.
Kuna Rooma oli nime poolest jätkuvalt vabariik, polnud võimu pärandamine seaduslikult mõeldav. Printseps tuli valida senaatorite poolt nende endi hulgast. Kuid valitseja sai veel oma eluajal senati valikut mõjutada ehk sisuliselt oma järglase kindlaks määrata. Augustus, kellel poegi polnud valis oma naise Livia Drusilla pojale Tiberiuse , kelle senat valitseja surma järel ka uueks printsepsiks kuulutas.
2. Augustuse järglased: Tiberius; Caligula ; Claudius; Nero ; Vespasianus.
Julius (Augustus) – Claudiuste (Livia Drusilla esimene meesja Tiberiuse isa) dünastia: järgnevad neli keisrit sellest seltskonnast.
Tiberius (14 – 37): loobus rahvakoosolekutest, edaspidi senati komplekteerimine keisri ülesanne. Vähendas maksukoormat lõbustuste arvelt. Senaatorite vastuseis tõi kaasa paljude süüdimõistmise “majesteedi solvamise” eest. Kibestunud Tiberius veetis elu lõpuperioodi Capri saarel ja oli surres üleüldiselt vihatud.
Caligula (37-41): küündimatu, nõudis enda kultuslikku austamist, mis põhjustas mässu Jeruusalemmas, liialdused suguelus, naeruväärsused jne viisid selleni, et pretoriaanid (ihukaitsjad?) mõrvasid ta.
Claudius (41-54): kultuurilembeline ( muusika , ajalugu), kõnedefektiga, pelglik. Muutis: tugevdas administratsiooni ja rahandust – keisri kantseleid, mis allusid keisrile ja koosnesid madalat päritolu meestest. Jagas Rooma kodakondsust, võttis esimesena senatisse provintsiaristokraatiat. 43 eKr vallutas Britannia Rooma provintsiks. Tema naine Agrippina mürgitas ta.
Nero (54-68): Agrippina poeg, kuid tõrjus ta kõrvale õpetaja Seneca soovitusel. Julm: nõudis enda jumalikku austamist, konfiskeeris alusetult senaatorite vara. 64 eKr Rooma hiigeltulekahju, millele järgnesid kristlaste tagakiusamised. Lasi ehitada hiigelpalee Kuldse maja. Kreeka-kultuuri lembeline, muusika ja teater. 66 Juudi sõda ehk ülestõus, seejärel 68 Gallia ülestõus ning Nero tegi enesetapu.
Kodusõda ehk nelja keisri aasta, kus kordamööda üritasid keisriks saada senaatoritest väepealikud.
Vespasianus (69-79): juutide ülestõusu mahasuruja, tema poeg hävitas Jahve templi. 69 marssis vägedega Rooma. Pärines Flaviuste perekonnast, mille järgi nüüd ka dünastiat nimetatakse. Kokkuhoidlik: hoolitses riigikassa täitmise eest, maksustas kempsud („raha ei haise“). Senatisse provintsiaristokraatiat. Alustas Flaviuse amfiteatri ehk Colosseumi ehitust.
Titius (79-82): ideaalne keiser, eelmise poeg ja Jeruusalemma mässu mahasuruja, senatiga head suhted.
Domitianus (81-96): võttis endale alalise tsensori ameti, lasi senaatoreid hukata, tõstis sõjaväe palka. Tapeti.
3. Keisririigi õitseng 2. sajandil: Traianus ja Rooma välise võimsuse tipp; Hadrianus ;
Antoninus Pius ; Marcus Aurelius.
Hirmsale Domitianusele järgnes viis head keisrit, mistõttu hiilgeaeg . Keisrid ja senat said hästi läbi, valitsejad üritasid vastata valitseja ideaalpildile, provintsiaristokraatia tugevnemine, adoptiivkeisrite aeg – kuna polnud poegi, riigi suurim ulatus ( limes Romanus, Pax Romana ).
Uuele ajajärgule pani aluse Nerva (96-98), kes adopteeris Traianuse .
Traianus (98-117) ja Rooma välise võimsuse tipp; hoidis häid suhteid senatiga, millest lisanimi Optimus (Parim). Ideaalkeiser. Vallutused, mille läbi Rooma saavutas suurima ulatuse: Draakia, sõjad Araabias ja Partia vastu, millega Armeenia muudeti Rooma provintsiks, 115 Mesopotaamia ja Patriast sai vasallriik . Andis välja seaduse tappa kõiki kristluse tunnistajaid.
Hadrianus (117-138); loobus osadest Traianuse vallutustest ja keskendus piiride tugevdamisele ja riigi sisemisele korraldamisele. Reisis palju. Limes Romanus: Põhja-Inglismaa kindlusliin= Hadrianuse vall .
Seadusandlus keisri kätte: riigivalitsemine kindlamale seaduslikule ja organisatoorsele alusele. Concilium principis – ratsanikes ja senaatoritest koosnev keisri nõukogu. Keisri kantseleid. Igavene Edikt : ehk seadustekogu. Juudamaal ülestõus, mille tagajärjel deporteeriti palju neist lääneprovintsidesse, millest sai alguse Lääne-Euroopa juudikogukondade teke.
Antoninus Pius (138-161); sisemise ühtsuse kõrgaeg.
Marcus Aurelius (161-180): stoistlik, nägi keisrivõimu osana maailma jumalikust korraldusest,
kus valitseja täidab enda kohustust nagu teisedki, kuid tal on suurem vastutus.
Ikaldusaastad, majandusraskus, idapiiril sõjaretk Partia vastu, Doonaul ründasid germaani rahvad. Suutis tagasi lüüa,kuid suri väeleeris. Temaga lõppes heade adoptiivkeisrite ajajärk.
Commodus (180-192): autoritaarne, võrdles end Heraklesega, võitles gladiaatoritega, kiusas taga opositsioonilisi senaatoreid.
Kodusõda
Septimus Severus (193-211): tuli kodusõjas võimule, kahandas senati mõju, otsis tuge sõjaväelt, suurendas sõdurite palka, hoolitses nende eest, lubas sinna provintsielanikke, kes said niimoodi karjääri teha. senati provintialiseerumine. Tõstis makse. Senati ja keisri liit asendus sõjaväelise autoritaarse monarhiaga.
Carcalla (211-217): julm ja võimetu. Grandioossed ehitised: termid . 212 eKr kuulutas kõik impeeriumi elanikud Rooma kodanikeks. Talle järgnes poliitiline kaos.
                                                       
4. Varase keisririigi riik ja ühiskond: riigi korraldus; keiser ja senatiaristokraatia ; kodanikkonna laienemine; seisused (vabakslastud). Rooma õigus. Sotsiaalne ja majanduslik heaolu: "Rooma rahu". Regionaalsed erinevused: Itaalia, idaprovintsid ja lääneprovintsid.
25) Kultuur ja religioon varase keisririigi ajal
1. Augustuse aeg: Maecenas , Vergilius, Horatius , Ovidius, Titus Livius.
2. Kultuur pärast Augustust: Seneca; Tacitus; kreeka kultuur keisririigi ajal (Plutarchos; Ptolemaios; Galenos). Markus Aurelius.
3. Ristiusu teke: Jeesuse elu ja õpetus; Paulus ja kristluse levik. Pühakirja kujunemine. Kristlased ja Rooma riik.

26) Hiline keisririik ehk dominaat (284-476)

1. III sajandi kriis: sõdurkeisrid; Uus-Pärsia tõus ja germaanlaste sissetungid; kristlaste tagakiusamised.
2. Diocletianuse ja Constantinuse ümberkorreldused: keisrivõim; sõjavägi; ühiskonnakorraldus. Konstantinoopol. Majanduslik olukord Hilises keisririigis.
Diocletianus (284-305): tema valitsusaeg tähistas segadusteaja lõppu ja dominaadi algust. Dominus= isand – edaspidi pöörduti nii keisri poole. Kogu võimutäius keisrile, senat kaotas mõju. Impeerium jagati 12 diötseesiks, Itaalia ja Rooma kaotasid tähtsuse. Sõjavägi suurenes 60 leegionile, suniviisiline värbamine + palgasõdurid germaanlased . Sellest tulenes maksukoormuse kasv ja tugevam riigikontroll . Jagas keisrivõimu: tetriarhia – nelja keisri valitsus, ise jäi itta. 303 pKr kristlaste tagakiusamine.
Constantinus (306-337): tuli kodusõjast impeeriumi lääneosa troonile, ida jäi Liciniusele. Koos 313a Milaano edikt, millega impeeriumis usuvabadus, lubas kristluse. 324 purustas Liciniuse, alustas reforme:
·         Sõjaväe jagas piiriüksusteks ja mobiilseteks taktikalisteks üksusteks. Suurenes germaanlaste osakaal.
·          Hierarhiline bürokraatia, tsiviil vs sõjaväeline võim.
·         Maksukorralduses jugatio-capatio süsteem ehk maksud vastavalt maa suurusele ja kvaliteedile. Uus kuldmünt – solidius.
325a Nikaia kirikukogu : mõisteti väärõpetuseks ariaanlus.
330a lõi uue pealinna Byzantioni kohale: Konstantinoopol.
3. Ristiusu võidukäik: Milaano
edikt; Nikaia kirikukogu;
kiriklik organisatsioon ; kiriku positsioon hilises keisririigis; munklus ja
kloostrid; hereesiad: ariaanlus ja monofüsiitlus.
4. Rooma impeerium ja germaanlased; armee barbariseerumine.
5. Lääne-Rooma keisrivõimu langus: hunnid ja suur rahvasterändamine; läänegootide sissetung; Theodosius Suur ja keisririigi jagunemine; Alarich ja Rooma rüüstamine; vandaalid Põhja-aafrikas; Aetius ja Attila; Romulus Augustulus ja Odoaker.
hunnid ja suur rahvasterändamine: 375 tungisid Sise-Aasia steppidest Euroopasse hunnid ja panid sellega ahelreaktsioonina liikuma teised rahvad. Läänegoodid asusid Traakiasse Rooma võimu alla. Gootide ülestõus ja 378a sai keiser Valens neilt Adrianapolis hävitavalt lüüa.
Theodosius Suur (379-395): Ida-Rooma keiser, kes sõlmis gootidega lepingu ja muutis nad liitlasteks. Tema surma järel jagunes riik tema poegade vahel: Arcadius idas ja Honorius läänes. Jagunemine jäi püsima.
Alarich oli Balkanil asuvate läänegootide pealik, kes 408 tungis Itaaliasse, 410a aga rüüstas Rooma linna.  
vandaalid Põhja-aafrikas; vandaalis olid tunginud Hispaaniasse, kuju neile järgnesid läänegootid, et keisri korraldusel Hispaania sissetungijast vabastada. Vandaalid tungisid edasi Aafrikasse, vallutasid 439a Kartaago ja lõid iseseisva riigi. Edaspidi kontrollisid Vahemere lääneosa.
Attila (430ndad-453): hunnide Ungari hiigelriigi valitseja, loobus Ida-Rooma alade ründamisest (need maksid tribuuti), kuid tungis läände.
Aetius „viimane roomlane “ kaitses Gallias Rooma positsioone. Ässitas 436 võitlusesse hunnid ja burgundid. Seejärel 451 koos läänegootide kuningaga võitis Katalaunia väljadel hunne. Seejärel suundus Attila Rooma, kuid veendi ümber. Keiser lasi Aetiuse 454a tappa, kuid tapeti ise, misjärel vandaalid rüüstasid Roomat 14 päeva.
Nende sündmuste tagajärjeli keisrivõim impeeriumi lääneosas enam ei toimunud. Põhja-Aafrikas valitsesid vandaalid, suures osas Hispaaniast ja Galliast läänegoodid, Rooma vägede poolt hüljatud Britanniasse aga tungisid mandrilt anglid , saksid ning jüütid. Itaalias  võimutsesid Valentinianuse surma järel väeülematena germaani pealikud , kes seadsid võimule keisreid.
Romulus Augustulus: 475 germaanlasest keiser, keda ei tunnistatud ja 476 hukati, misjärel Ida-Rooma keiser tunnistas enda alama ja läänealade valitsejana Odoakerit. Seda peetakse
Lääne-Rooma impeeriumi lõpuks.