Antiikaja armee ja sõjapidamine (2)

Keskkool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu

3 HALB

Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium
Antiikaja armee ja sõjapidamine
Referaat
Martin Aron
10.a klass
Juhendaja: Jaan Õispuu
Tallinn 2009
Sisukord

Tiitelleht lk.1

Sisukord lk.2

Sissejuhatus lk.3

Kreeka lk.4-6

Rooma sõjavägi lk.7-10

Kasutatud kirjandus lk.11
Sissejuhatus
Sõjad said alguse eraomanduse tekkides ja ühiskonna jagunedes antagonistlikeks klassideks. Klassiühiskonnas on seaduspärane nähtus. Relvavõitlus, mida peetakse klassiomaste majandus või poliitilise eesmärkide saavutamiseks ja mis on sisuliselt klassiomase poliitika jätkamine vägivallavahenditega, võib toimuda eri maade klasside või ka ühe maa eri klasside vahel. Et ürgkogukondliku korra ajal klassid puudusid, siis ei olnud ka sellel tähtsust. Klassiühiskonna tekkimisest peale on peetud sõdu teiste maade ja rahvaste alistamiseks, riisumiseks, orjade saamiseks, rõhutute vastupanu mahasurumiseks. Antiikajal oli valitsevate klasside esindajail ebaõiglasi õigustavaid teooriaid (näit. Platoni ja Aristotelese teooria). Välisvaenlaste vastu peetavaid sõdu nimetasid roomlased õiglasteks ( bella justa). Orjade ja rõhutute võitlust rõhujate vastu (Spartacuse ülestõus jmt., mis olid inimkonna ajaloo esimesed vabaduse eest peetavad sõjad) nimetasid roomlased ebaõiglasteks sõdadeks (bella injusta). Antiikaja kreeklastel oli sõda ja võitlust kehastav jumal Ares, roomlastel Mars; suurtest erinevustesthoolimata hiljem neid sarnastati. Ka paljusid muid jumalaid, näiteks Zeusi, Athenat, semiidi linnade jumalaid ning Rooma sõjaväes austatud Vanade Idamaade jumalaid Jupiter Dolichenust ja Mithrat, seostati sõjaga. Kreeklastel ja roomlastel tähendas sõda kogu sõjaväe korraldust. Antiikaja sõjakirjanikud eristasid sõjas sõja ettevalmistamist (kaitsevajadusteks kindlustuste ehitamine, sõjariistade hankimine, sõdurite värbamine, raha muretsemine), maavägede taktikat (vägede jaotamine, relvastumine), meresõjataktikat ning piiramis- ja kaitsekunsti.
Kreeka
Kreeka-Pärsia sõjad 499 – 479
499 algas Joonia ülestõus – Mileetose juhitud Väike- Aasia rannikulinnade vastuhakk Pärsia ülemvõimule. Ülestõusnud rüüstasid Sardeist, kuid said seejärel Efesose lähedal lahingus lüüa. Seejärel liitusid ülestõusuga ka Küprose kreeka linnad, kuid alistati peagi, joonlaste laevastiku toetusest hoolimata, uuesti Pärsia ülemvõimule. Kreeka liidulaevastik sai Mileetose juures pärslaste laevastikult lüüa. Mileetos piirati ümber ning vallutati ja hävitati 494. aastal. 492 saatis Dareios oma väimehe Mardoniose juhtimisel laevastiku Kreeka vastu, kuid see hävis tormis Egeuse põhjarannikul. 490 saatis Dareios uue laevastiku üle Egeuse mere Eretreia ja Ateena vastu (linnad, kes olid saatnud abi Joonia ülestõusnutele). Eretreia vallutati. Ateenlastelt Miltiadese juhtimisel said pärslased Maratoni lahingus lüüa ja lahkusid Aasiasse. U 483. a-st ehitasid ateenlased Themistoklese eestvõttel suurima laevastiku Kreekas. 481, ähvardava sissetungi eel, mood suur osa kreeka linnriike liidu võitluseks Pärsia vastu, valides nii maaväe kui ka laevastiku ülemjuhatajaks spartalased . 480 vallutasid pärslased vastupanu kohtamata Põhja-Kreeka. Kreeka liidulaevastik ja liiduvägi astusid pärslastele vastu Kesk-Kreeka piiril . Merelahing Artemisioni neemel ei andnud tulemust. Maaväge ähvardas Termopüülide maakitsusel ümberpiiramine ja enamus sellest taganes. Kohale jäänud 300 spartalast kuningas Leonidase juhtimisel langesid . Pärslased vallutasid Kesk-Kreeka (peale Delfi, mis imekombel pääses), k.a Atika , mille elanikud evakueerisid Peloponnenose ja Salamise saarele . 480 septembris purustas Kreeka liidulaevastik, suuresti ateenlaste Themistoklese juhtimisel, Pärsia laevastiku Salamise lahingus. Xerxes lahkus Kreekast . Pärsia ülemjuhatajaks jäi Mardonios, kes veetis koos vägedega talve Põhja-Kreekas. 479 tungisid pärslased Mardoniose juhtimisel taas Kesk- Kreekasse , okupeerides ka Atika. Pärslased tegutsesid liidus teebalastega ja kasutasid Teebat pms tugipunktina. Augustis purustasid Kreeka liiduväed spartalaste Pausaniase juhtimisel Teeba lähedal Plataia lahingus Pärsia armee. Mardonios langes ja Pärsia väed taganesid Kreekast. Samal ajal võitis Kreeka laevastik pärslasi Väike-Aasia rannikul Mykale lahingus. Pärslastele allunud Aasia kreeka linnade väed tulid lahingu käigus kreeklaste poole üle. Järgnevalt hakkasid kreeklased pärslastelt tagasi võtma kreeka linnu Väike- Aasia rannikul.
Archidamose sõda
431 – 425 rüüstasid Peloponnesose liidu väed peaaegu igal aastal Sparta kuninga Archidamose juhtimisel Atikat. Ateenlased vastasid Peloponnesose rannikualade rüüstamisega. 430 puhkes Ateenas taud, mis tõi kaasa rahulolematuse Periklese sõjapoliitikaga ja 429 ka tema surma. Seejärel tõusid juhtivate riigimeestena ning teineteise oponentidena esile radikaalselt demokraatlik ja sõda pooldav Kleon ning mõõdukas ja rahu pooldav Nikias. 425 vallutasid ateenlased Pylose tugipunkti Messeenia rannikul ja Kleon suutis lähedasel saarel vangistada hulga spartiaate. Ateenlased ähvardasid nad spartalaste sissetungi korral hukata ja Sparta rüüsteretked Atikasse lõppesid. 424-st alates kallutasid Spartalased lahkulöömisele Ateena liitlasi Egeuse põhjarannikul. Kleon langes lahingus (422). 421 sõlmisid ateenlased Nikiase eestvõttel rahu Spartaga 50 aastaks. Rahu tingimusi reaalselt täita ei suudetud. Ateenas juhtivaks riigimeheks tõusnud Alkibiades organiseeris Sparta-vastase liidu Peloponnesosel (Argos, Elis ja osa arkaadlasi), kuid liitlased said 418 Mantineia lahingus Spartalt lüüa ja liit lagunes . 415 – 413 toimus Ateenlaste suur sõjaretk Sitsiiliasse Sürakuusa vastu. Selle juhtideks määrati Nikias ja Alkibiades, kuid viimane kutsuti retke algfaasis Ateenasse kohtu ette, süüdistatuna retke eel toime pandud pühaduseteotuses, ja läks seetõttu Sparta poole üle. Ateenlased piirasid Sürakuusat, kuid ei suutnud seda vallutada. Spartalaste toel suutsids sürakuusalased ja Ateena väed Sitsiilias hävitavalt puruks lüüa.
Sparta hegemoonia 404 – 371
Peloponnesose sõja lõppedes oli Sparta vaieldamatult võimsaim riik Kreekas. Samas jahenesid tema suhted seniste liitlaste Korintose, Teeba ja Pärsiaga. Kümne tuhande kreeklase retk Aasiasse 401, kui Pärsias puhkes võimuvõitlus troonile tõusnud Artaxerxese ja tema noorema venna Kyrose vahel, värbas Kyros Kreekast spartalaste nõusolekul üle 10 000 palgasõduri. Järgnes nn kümne tuhande retk Kyrose eestvõttel Mesopotaamiasse, kus Kyros lahingus langes ja kreeklaste pealikud sõnamurdlikult tapeti . Valinud uued pealikud (kelle seas oli tulevane ajaloolane Xenophon , kes sündmusi oma Anabasises detailselt kirjeldas), taganesid kreeklased 400 aastal võidukalt Musta mere äärde ja sealt koju, demonstreerides niimoodi kreeka sõjameeste ja sõjakunsti üleolekut pärslastest. 400 puhkes sõda Väike-Aasias sõda Sparta ja Pärsia vahel. Sparta kuningas Agesilaos saavutas pärslaste vastu silmapaistvat edu. Ohust vabanemiseks organiseerisid pärslased Kreekas Sparta-vastase liidu ja provotseerisid seega nn Korintose sõja.
Korintose sõda 395 – 386
Sparta vastu astusid välja Korintos , Teeba, Ateena ja Argos. Rahaliselt toetas neid Pärsia. 394 purustas Ateena pagulasest Pärsia laevastiku pealik Konon Sparta laevastiku, ja tegi lõpu Sparta ülemvõimule merel. Agesilaos pöördus väega Väike-Aasiast Kreekasse tagasi. Spartalased saavutasid maalahingutes kas võitu, kuid olid rahapuudusel sunnitud oma palgaväe laiali saatma ega suutnud seetõttu edu ära kasutada. Ateenlased taastasid pikad müürid ja laevastiku. Sõda jäi venima ning algasid läbirääkimised Pärsia kuninga eestkostel Susas, mille käigus spartalased taastasid head suhted pärslastega. 386 sõlmitud Kuningarahuga kuulutati välja kõigi Kreeka riikide autonoomia : st saadeti laiali kõik riikide liidud peale Peloponnesose liidu. Väike-Aasia Kreeka linnad läksid Pärsia võimu alla.
Sparta ülemvõim 386 – 371
Kuningarahu võimaldas spartalastel pärslaste toel domineerida peaaegu kogu Kreekas. 382 spartalased okupeerisid Teeba akropoli ja vallutasid Teeba, sealse aristokraatliku grupeerigu toel, oma ülemvõimule. Teeba demokraadid leidsid varjupaiga Ateenas. 379 vallutasid demokraadid ootamatu rünnakuga Teeba, ajasid spartalased välja ja kehtestasid suhteliselt demokraatliku riigikorra. Teeba etteotsa tõusid Pelopidas ja Epameinondas. Sõlmiti liit Teeba ja Ateena vahel. Siit alates hakkas Sparta ülemvõim Kreekas nõrgenema. 377 taasrajasid Ateenlased mereliidu, kust jäid välja Pärsiale alluvad Väike-Aasia linnad, ja kus Ateenlaste domineerimine liitlaste üle jäi nõrgemaks, kui 5. sajandil. Teeba hegemoonia 371 – 362 371 purustasid teebalased Epameinondase juhtimisel Leuktra lahingus Kesk- Kreekasse tunginud Sparta väe. Sparta kuningas Kleombrotos langes. Lüüasaamine Leuktra juures tõi kaasa Sparta liitlaste lahkulöömise ja Peloponnesose liidu lagunemise. Teebalased tungisid Epameinondase juhtimisel kahel korral Peloponnesosse , rüüstasid Lakoonikat, vabastasid Messenia Sparta võimu alt ja kujundasid Peloponnesoses ulatusliku Sparta-vastase liidu. Samal ajal alistasid teebalased Kesk-Kreekas ümbruskonna kindlalt ja karmilt oma võimule. 362 tungis Epameinondas teebalastega taas Peloponnesosse, taastamaks vahepeal lagunema hakanud liitu ja kindlustamaks Teeba ülemvõimu. Tulemuseks oli Mantineia lahing, kus teebalaste ja nende liitlaste vastu võitles Sparta poolel ka vahepeal Teebaga tülli läinud Ateenla. Teebalased saavutasid raske võidu, kuid Epameinondas langes. Teebalaste katsed Peloponnesoses domineerida lõppesid.
Rooma Sõjavägi

Rooma sõjaväe ülesehitus

Rooma sõjavägi koosnes laias plaanis kolmest osast. Need kolm suuremat jaotust olid esiteks: tuumikvägi (sealhulgas praetoorid st keisri ihukaitse , linnakohordid, tuletõrje), teiseks leegionärid (st kodanikkonnast moodustatud sõjavägi) ja kolmandaks Auxilia ehk abiväed (mitte-kodanikest moodustatud sõjavägi). Selline üldjaotus püsis suhteliselt muutumatuna läbi terve riigi ajaloo.
Praetoorid loodi püsivaks üksuseks Augustuse poolt 27 eKr. Neid kutsuti cohors praetoria. Loodi 9 500-mehelist salka millest kolm hoiti pealinnas ja ülejäänud kuus lähedal külades. Aastaks 23 AD oli kogu praetooride vägi üle viidud ühte suurde barakki Roomas, sättides linna nõnda praetooride meelevalda. Ihukaitse vägi elas üle mitmeid muudatusi, olles kõige tugevam 16e salgaga, igas ühes 1000 meest. Kõige püsivamalt eksisteeris cohors praetoria kümne 500-mehelise salgana kuni laiali saatmiseni Constantine'i poolt aastal 312 AD. Praetoorid olid priviligeeritud sõdalased, keiser maksis nende lojaalsuse nimel mitmekordset palka võrreldes tavaliste leegionäridega ja lisas sinna juurde boonuseid tähtpäevade nimel. Sellest hoolimata on cohors praetoria läbi ajaloo jätnud endast mulje kui peamisest keisri vastaste vandenõude pesast. Linnakohordid teenisid politseiväena ja hoidsid linnas korda. Tuletõrjesalgad (vigiles) loodi 6 AD ja olid alguses paramilitaarne vägi. Vigiles koosnes seitsmest kohordist, igaühes 1000 meest. Tuletõrjes teenides võis Rooma kodakondsuse saada kuue aastaga, hiljem lausa kolme aasta teenistuse eest.
Leegionid ehk raskejalaväe üksused moodustasid Rooma sõjaväe selgroo . Neid oli riigis korraga umbes 30e kanti , igaühes umbes 5500 meest, nad jagunesid kümneks kohordiks, igaühes 6 tsentuuriat (saja meheline üksus), läbi riigi ajaloo loodi mitusada leegionit millest umbes 50 on tänapäevaks tuvastatud. Enamasti hoiti Leegione riigi piiride läheduses. Leegionid muutusid püsivateks alles pärast Mariuse reforme, olles varasemas vabariigis vallutusretke jaoks loodud, kasutatud sõjakäikudes ja siis laiali saadetud . Pärast Mariuse reforme hakkas värvatud talumeeste armeest kujunema vabatahtlikest professionaalidest leegion . Leegionitele omistati oma kotkaga vimpel (aquila) mis lubas kujundada korpuse identiteeti ( espirit de corps) ja aretas patriotismi, iga leegioni tähistas piduliku festivaliga oma loomise aastapäeva. Varajases vabariigis koosnes leegion segamini ratsaväest ja kergejalaväest, Mariuse reformide käigus aga kaotati kodanike ratsavägi ja kergejalavägi, jättes leegioni homogeenseks raskejalaväeks.
Abiväed moodustusid ratsaväest ( alae ) ja kergejalaväest. Alae oli eliitvägi ja nautisid kõrgemat palka kui jalaväelased. Nad olid enamasti jagatud 500-mehelistesse salkadesse. Teenistusaja ära teeninud erru läinud auxilia sõdurid said Rooma kodakondsuse. Pärast kodanike ratsaväe laiali saatmist Gaius Mariuse poolt muutus vallutatud aladelt värvatud auxilia hädavajalikuks lisandiks kodanikest moodustatud leegionitele.
Lisakategooriana eksisteeris ka laevastik, mida aga ei peetud Rooma standardite kohaselt eriti auväärseks, kuni sinnamaani, et sõdurit võidi karistada leegionist mereväkke üle kandmisega.

Värbamine

Kui kodanik soovis astuda Rooma leegionisse, tuli tal esimese asjana muretseda endale soovituskiri kas oma isalt, kui too oli sõjaväes teeninud, või kui polnud, siis mõnelt isa sõbralt kes oli. Ilma soovituskirjata oli sõjaväkke astumine impeeriumi kõrgajal mõnevõrra raskem. Olles esitanud koos soovituskirjaga taotluse leegionisse astuda, pidi lootusrikas läbi tegema intervjuu või probatio. Selle jooksul pidi tulevane nekrut tõendama ära oma kodakondsuse ja läbima meditsiinilise ülevaatuse. Tehti kindlaks kas lootusrikas on sõjamehe ametiks üldse vormis ja märgiti ära ta pikkus. Olles läbinud probatio saadeti tulevane leegionär määratud leegionisse, kus ta pidi andma vande (aja kokkuhoiu nimel luges täispika vande ette ainult esimene nekrutidest, ülejäänud tema järel ütlesid lihtsalt „Sama minu kohta.“). Värvatu andis oma vara teenistuse ajaks sõjaväe hoolde ja lõpuks kanti ta nimi üksuse registrisse. Kirjutati üles ka ühinemise kuupäev, probatio läbi viinu nimi, nekruti kodukoht ja isa nimi, nekruti vanus, iseäralikud jooned ( armid näiteks) ja pikkus.
Väljaõpe
Rooma sõjavägi oli süstemaatiline, välja õpetatud ja metoodiline sõjamasin. Kõige aluseks oli distsipliini , lahingus tuli käituda rahulikult , enesekindlalt, käskudele alludes ja üksmeelselt. Niisiis esimene osa leegionäride väljaõppest oli marssimine. Nekrutid pidid veatult ühes reas, ühe sammuga ära marssima 20 rooma miili (30 kilomeetrit) viie tunniga. Olles rivis marssimise põhitõed omandanud hakati tegelema ka füüsilise trenniga. Sõdurid jooksid, hüppasid (nii kaugust kui kõrgust) ja kandsid raskuseid. Esialgu ilma varustuseta, hiljem kui sõdur oli tugevam, vastupidavam ja osavam tehti katsumused progressiivselt keerulisemaks, kuni ta pidi kõike tegema koos sõjavarustusega. Kui üksus oli paigutatud vee äärde, siis suvekuude jooksul pidid ka kõik sõdurid ujumist harjutama.
Aastal 105 eKr viis konsul Publius Rutilius Rufus sõjaväkke sisse gladiatoorse õppemeetodi, st kasutusele võeti relvainstruktorid ja spetsiifilised õppemeetodid endise iseõppimise asemel. Hakati harjutama rividrilli, kilbi rakendamist end kordagi avatuks jätmata, harjutati relva otsaga ründamist, mitte servaga. Sealjuures kasutati punutud kilpe ja puust relvi , mis olid kaks korda raskemad kui teenistusrelvad, harjutamaks sõdurite tugevust ja vastupidavust . Sellistel harjutustel kasutati vastasena maasse kinni löödud teivast. Seda teivast siis rünnati ja tema eest kaitsti end nii nagu ta oleks päris vastane. Olles saavutanud teatud oskuse, lasti õpilastel üksteise vastu harjutada juba teenistusrelvadega, mille otsmikud olid nahaga kaetud. (seda kahevõitluse harjutust nimetati armatura'ks, jällegi otseselt üle võetud gladiaatoritelt). Samamoodi harjutati ka viskeoda (pilum), alguses kaks korda raskemate harjutusrelvadega, hiljem teenistusrelvadega mis olid nahaga kaetud. Leegionärid said koolitust ka lingu kasutamises ja harjutasid kivide viskamist.
Kõik jalaväelased õppisid ka ratsu selga ronimist. Harjutusplatsile konstrueeriti puidust hobuse mannekeenid, esialgu harjutati selga ronimist ilma varustuseta, hiljem koos varustusega, niivõrd, et sõdur pidi suutma ratsu selga ronida mõlemalt küljelt, relva käes hoides , kandes täit varustust. Auksiliaarvägedes läksid oskuslikumad edasi ratsaväe õppesse.
Olles selgeks saanud sõduri individuaalsed ülesanded, harjutati nende kombineerimist väljaõpetel. Nüüd marsiti täisvarustuses, täiskandamiga mida sõdur pidi sõja ajal seljas tassima. Mariuse reformide käigus oli kavandatud võimalikult väikene pagasirong ehk sõdurid pidid suuremat osa oma varustusest ja toidust ise kandma, niisiis said leegionärid hüüdnimeks „Mariuse muulad “ (muli Mariani). Harjutati laagriplatsi üles sättimist ja tehti riviharjutusi. Kõiki harjutusi korrati erinevates tingimustes, erinevatel aegadel , erinevates keskkondades , et lahingus mitte kunagi sattuda võõrasse olukorda.
Erioskustega nekrutte õpetati edasi oma eriala vallas ja neist said ohvitserid või spetsialistid (immunes).

Varustus

Leegionites kasutati pistoda (pugio), lühikest mõõka (gladius) või pika teraga mõõka (spatha, hakkas levima teisel sajandil), torkeoda (hasta) ja kahte viskeoda (pilum), üks kergem, teine raskem. Need viskeodad olid kolmnurkse peaga st neid oli raske välja kangutada kui nad juba millessegi olid tunginud, neid kasutati vahetult enne vägede kokkupõrget. Pilum'i puhul on oluline ära märkida, et ta oli kujundatud ühekordseks kasutamiseks. Tavaline viskeoda on ohtlik relv , lubades vastasel seda enda vastu kasutada, pilum oli seevastu spetsiifiliselt kujundatud, et ta murduks kokkupõrkel. Esialgu aretas seda kontseptsiooni Gaius Marius, kasutades tera ja teiba kinnituseks ühte neeti ja üht puitpolti. Puidust polt pidi kokkupõrkel murduma ja jätma oda otsa lõdva neediga liigendatuks ehk teravik pidi jääma lõdvalt teiba külge rippuma. Puit aga tihtipeale ei hävinenud ja hiljem asendati see mehanism lihtsalt õhema rauaga , mis paindus kokkpõrkel. Sedasorti viskeoda osutus kasulikuks ka vastase koormamisel. Ära paindunud viskeoda polnud mitte lihtsalt kasutu, vaid ka raskemalt välja tõmmatav ja muutis kilbid , millese ta oli tunginud, kohmetuks ja kasutuskõlbmatuks.
Kaitsevarustusena määrati leegionäridele ja praetooridele plaatidest koosnev liigendatud turvis lorica segmentata. Auksiliaarväed kandsid rõngas- või soomussärki (lorica hamata ja lorica squamata vastavalt). Lisaks kuulusid sõduri varustusse säärised, marssimissandaalid, kiiver, vöö ja kilp. Igal leegionil oli oma kujundusega kilp (scutum). Riigi ajaloo jooksul on kilbi kujundus olnud erinev, olles ovaalne vabariigi aegu, impeeriumis nelinurkne ja pärast neljandat sajandit taas ovaalse kujuga. Vöö (cingulum) näitas sõduri auastet ja oli kaunistatud ornamentidega. See oli kujundatud hoidmaks mõõka ja pistoda ning oli koguaeg kantav, ka ilma ülejäänud turviseta.

Sõjaväe langusest

Sõjavägi oli olnud ihaldusväärne elukutse vabariigi ja varajase impeeriumi aegu. Umbes kolmanda või neljanda sajandi paiku aga oli sõjaväeteenistus muutunud ebapopulaarseks. Sõjavägi muutus niivõrd põlastusväärseks, et mehed olid nõus oma käelt näppe maha raiuma, et selles eemale hoida. Riigimehed vastasid sellele kombele seadusega mis määras ära, et kaks värvatud lombakat on võrdväärne ühe terve mehega. Sellele lisaks hakati leegionäre tätoveerima ja neile rauaga märke külge kõrvetama, et põgenikke ja desertööre oleks kergem tuvastada ja karistada. Ühtlasi võis desertööre hukata ilma kohtuta. Üldine mandumine impeeriumis tõi kaasa ka lugemis ja aritmeetika oskajate puudujäägi ja sõjavägi hakkas värbamiseks spetsiifiliselt otsima haritud mehi keda leegioni arvepidajateks määrata.
Impeeriumi lõpuaastatel toimus sõjaväe mandumine mida nimetati sõjaväe barbariseerumiseks. Üha rohkem värvati leegionitesse barbareid, kuivõrd lõpuks oli riigi sõjaväes ainult 1% etnilisi roomlasi. Selline tendents tõi kaasa traditsioonide hajumise, barbaritest üksused viisid käske täide oma äranägemise järgi ja kunagine range distsipliin ja efektiivsus kadus . Ründavate barbarite ratsaväe vastu võitlemiseks kujundati leegion ümber kergejalaväeks, selle tulemusel auksiliaarvägede ja leegionite erinevus hajus. Riigi lõpuaastatel oli kunagisest organiseeritud sõjamasinast järel ainult suutmatu, distsiplineerimata barbarite mass.
Kasutatud kirjandus
Raamatud:
Antiigileksikon
Watson , G. R. „The Roman Soldier“; Thames & Hudson, Ühendkuningriik 1969
Brand , C. E. „Roman Military Law“; Texase Ülikool, Austin 1968
Internet :
http://wiki.zzz.ee/index.php/Kreeka

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 24 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-10-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti

24 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

margsz Õppematerjali autor

Kreeka,Rooma Sõjavägi

kreeka rooma sõjavägi

Sarnased õppematerjalid

doc

Vanaaeg

Assüüriast põhja pool tugevnes Urartu riik keskusega Vani järve ääres. Süüria ja Babüloonia vabanesid Assüüria ülemvõimust. Tiglatpilesar III (744 727) taastas Assüüria ülemvõimu ja kindlustas seda: sõdis edukalt Urartuga, allutas uuesti Babüloonia, taastas ülemvõimu Süürias, allutas Foiniikia linnad ja vallutas aastal 732 Damaskuse. Iisrael ja Juuda tunnistasid Assüüria ülemvõimu. Tiglatpilesar korraldas professionaalse armee ja kindlama valitsussüsteemi nii Assüüria tuumikaladel kui ka alistatud piirkondades. Salmanassar V (726 722) ründas Iisraeli, kuid suri (tõenäoliselt tapeti) Samaaria piiramisel. Sargon II (721 705) vallutas 721 Samaaria ja likvideeris Iisraeli riig ning surus seejärel maha ülestõusu Süürias. 714 purustas Urartu väe ja vallutas osa selle aladest. Valitsusaja lõpul suutis taasliita vahepeal lahku löönud Babüloonia. Rajas uue residentsi

Ajalugu

pdf

Kreeka poliitiline ajalugu

Mait Kõiv VANA-KREEKA. POLIITILINE AJALUGU Sisukord Pronksiaegne Egeuse tsivilisatsioon .............................................................................. 3 Minose tsivilisatsioon Kreetal ..................................................................... 3 Mükeene tsivilisatsioon ............................................................................ 5 Tsivilisatsiooni langus .............................................................................. 7 Varane rauaaeg ja Arhailine periood (11. 6. saj.) ........................................ 8 Varane rauaaeg ehk Tume ajajärk (11. 9./8. saj.) ............................................. 8 Uus tõus 8. sajandil .................................................................................. 8 Kolonisatsioon Vahemerel ......................................

Ajalugu

docx

KLASSIKALINE PERIOOD

KLASSIKALINE PERIOOD 1. Üldiseloomustus: Pärast Pärsia impeeriumi rünnakuid, mille vastu kreeklased kaitsesid ennast edukalt , järgnes klassikaline periood, 5-4 sajand tähistab kreeka tsivilisatsiooni hiigelaega. Kujunes välja orjanduslik ühiskond ja Ateenas võttis ilmet demokraatlik riik. Kuigi linnriikide omavahelistes suhetes saavutati rahu ja tasakaal vaid lühikeseks ajaks, ei pärssinud pidevad konfliktid kultuuri arengut. Orjanduse osatähtsus: Pärsia sõjad suurendasid orjade hulka ja Kreekas kujunes välja suuresti orjandusel põhinev majandus. Orjade ligikaudne arv ei ole teada, kuid neid kasutati palju, orje oli ka keskmise jõukusega ja vaesematel vabadel inimestel. Enamus orjad olid barbarid, kuid aja jooksul kasvas ka kreeklaste omavahelistes konfliktides orjastatute hulk. 2. Demokraatlik Ateena: U 462/461 viis demokraatlik riigimees Ephialtes läbi reformi, millega võttis aristokraatlik

Ajalugu

docx

Rooma Sõjavägi ja sõjaväekorraldus

Rooma Sõjavägi ja sõjaväekorraldus Sõdu on peetud inimajalooalgusest saati. Algselt küll ellujäämise eesmärgil (toiduhankimine ning uutele, söögirohkete aladele liikumine). Siiski varsti hakati sõdima lihtsalt võimu pärast ning teiselt poolt oma kaitsmiseks. Viimase saja aastaga on muutunud drastiliselt sõdimisviisid. Sõda on muutunud nüüd juba neljamõõtmeliseks: merel, õhus, maismaal ning kübermaailmas. Samas, ajaloost on teada, et maailma võimsaim sõjavägi oma hiigelaegadel oli just Rooma sõjavägi. Rooma sõjavägi koosnes laias plaanis kolmest osast. Need kolm suuremat jaotust olid: tuumikvägi (sealhulgas praetoorid ehk keisri ihukaitse, linnakohordid, tuletõrje), teiseks leegionärid (kodanikkonnast moodustatud sõjavägi) ja kolmandaks abiväed (mittekodanikest moodustatud sõjavägi). Selline üldjaotus püsis suhteliselt muutumatuna läbi terve riigi ajaloo. Praetoorid loodi püsivaks üksuse

Ajalugu

docx

Kreeka-Pärsia sõjad

ateenlast ja 11 plataialast. Meritsi põgenevad pärslased soovisid vallutada kaitseta jäänud Ateena, kuid ateenlased said sellest teada ja asusid oma kodude kaitsele. Kui pärsia laevad Ateena lähistele jõudsid, olid ateenlased neid juba ootamas. Seepeale põgenesid pärslased lõplikult. Osa linnriike jäid aga Põhja- Kreekas siiski nende kätte. Pärast Dareios I surma alustas tema järglane Xerxes I ettevalmistusi uueks invasiooniks. Nelja aastaga kogus ta kokku hiigelsuure armee, mille kooseisus olid 46 erinevat rahvast. Selle suurus ulatus väidetavalt kuni 1 000 000 sõdalaseni. 480 a eKr alustas Xerxes oma teed üle Dardanellide ja kohtamata vähematki vastupanu, jõudis ta välja Termopüülide kitsasteeni, kusjuures vahepealsed Kreeka rahvad alistusid vastupanuta. Termopüülide lahing (480a eKr) Pärslaste 250 000 sõdurit kohtusid 7000 kreeklasega Termopüülide kitsasteel, mis oli kõige kitsamas kohas 50 m laiune

Ajalugu

docx

Vana kreeka

jõeni. Jätnud silla kaitseks kreeka väesalgad, läks ise sküütiasse. Sküütide taktika laastas pärslasi, toidupuudus ja kaotused panid dareiose taanduma. Joonia linnad tõusid üles, kuid edutult. 500 a üritati vallutada naxose saart, ebaõnn, juhi aristagorase eesvõttel kreeka ülestõus. Kreeklased võtsid üle laevastiku ja joonia linnu. Ta proovis leida liitlasi, sparta ei tulnud, ateena oli nõus. 499 suundus kreeka armee sardese alla, vallutas selle kuid ei alista satraapi. Pärsia-lüüdia väed lõid joonlased sardesest minema ja võitsid neid efesose juures. Ülestõus laienes. Pärsia tõi suured jõud, ründas küprost, mis vallutati, joonia jätkas võitlust, kuid sisemised lahkhelid. 495 kaotavad joonlased Lade merelahingu. Mileetost piirati üle aasta, kuid hävitati. Joonia linnad vallutati. Pärsia soovis eduneda läände. 492 ületas mardonios hellespontose, alistades kreeka kolooniaid

Vanaaeg

doc

Vana-Kreeka

Vana-Kreeka Silver Sepp 6a klass Pärnu Vanalinna Põhikool Varajane Kreeka (2500-750 a eKr). Kreeka asus Lõuna-Euroopas Balkani poolsaarel. Kreeklased nimetasid end helleniteks ja Kreekat Hellaseks. Kõik võõramaalased olid kreeklastele barbarid. Esimesed põllundusasulad Kreekas olid Kreeta saarel. Elanikond koondus suurematesse asulatesse alles 3500 eKr. Neil linnadel olid korrapärased tänavad ning keskel asus väljak või mõni tähtis hoone. Kreeta suurim linn oli Knossos kus oli oma arengu haripunktil umbes 1700-1400 a eKr mitutuhat elanikku ja seega oli üks suuremaid linnu Kreekas. Kreeklaste esivanemad rändasid Balkani poolsaarele umbes 2000 aastat eKr ja asusid elama Balkani poolsaare lõunaossa. Kreeta. Üks Euroopa varasemaid kõrgkultuure oli Kreeta saarel. Seal olid suured ja uhked lossid. Kõiga suurim ja tähsaim loss oli Knossos. Lossid olid kindlustamata ja korrapärau põhiplaaniga. Kivist rennid juhtisid eluruumidesse vett. Alumisel k

Ajalugu

doc

Kreeka ajaloo periodiseering

Kreeka ajaloo periodiseering. 1. Kreeta-Mükeene periood: 12. saj eKr, 2 keskust, 2 eri kultuuri: · Kreetal polnud ühtegi vaenlast, laevastik oli Vahemere tugevaim. Kaitseehitisi polnud vaja. Kogu raha läks kunsti ja kultuuri arendamiseks. Kunstis puudus jahi ja sõjapidamise motiiv. Metsloomi saarel ei olnud. · Mükeene oli mandri-kreeka keskus. Paiknes Lõuna-Kreekas. Ühtset riiki polnud. Väga tugev armee. Tohutud kaitseehitised. Majad ehitati ilma sideaineta. Mükeene sõdis pidevalt. Peale sõjapidamise ja jahi muid motiive kunstis polnud. 2. Homerose periood: 11.-9. saj. Tol ajal elas pime laulik Homeros ja ta koostas oma eepose. Kuningas ja kuninganna olid esimesed võrdsete seas. 3. Arhailine periood: 8.-6. saj. Periood, mil pandi alus Kreeka linnriikidele. Tekkisid käsitöö, kaubandus, merendus, rahandus. Hilisemale võimsusele aluse panek

Ajalugu

Rohkem sarnaseid