Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Vanaaeg (5)

Tartu Ülikool - Ajalugu - Ajalugu
4 HEA
Punktid

  • MESOPOTAAMIA


  • Eeldünastiline periood VI – IV aastatuhandel


    VI aastatuhandest pärinevad esimesed kindlad tõendid ulatuslikumast püsiasustusest Lõuna-Mesopotaamias. Samast ajast pärinevad ka varaseimad tõendid irrigatsioonist.
    V aastatuhandest (nn Ubaidi periood – saanud nimetuse leiukoha järgi hilisema Uri linna lähedal) on tõendeid suurematest asulatest (proto-linnadest). Kõige silmapaistvam oli nähtavaste Eridu, kuhu perioodi lõpul (u 4000) oli rajatud monumentaalne ehitis – arvatavasti Enki tempel. Kasutati vaske (halkoliitiline periood); perioodi lõpust pärineb varaseim laeva kujutis.
    IV aastatuhandel metallikasutus laienes – aastatuhande lõpp tähistab pronksiaja algust.
    Silmapaistvaim asula oli Uruk (seetõttu on ajajärk tuntud Uruki perioodina), millest aastatuhande teisel poolel kujunes tõeline linn koos selle keskmes paikneva kahe templikompleksiga – hilisemate Eanna ja Anu templitega. Tol perioodil võeti kasutusele ratas ja sai alguse kedrakeraamika. Sai alguse piltkiri, millest perioodi lõpul hakkas kujunema sumeri keelel põhinev kiilkiri. Perioodi lõpust on teada ka varaseimad tõenäolised valitseja kujutised (neist tuntuim nn Uruki vaasil ). Kõik see sunnib pidama IV aastatuhandet, eelkõige selle lõpusajandeid, tsivilisatsiooni tekke perioodiks Mesopotaamias.
    Varadünastiline periood ehk sõltumatute Sumeri linnriikide ajajärk u 2900 – 2340
    Tähtsamad linnriigid : Kiš, Uruk, Ur, Lagaš, Umma , Eridu, Nippur , Larsa jt. Nende elanikud rääkisid sumeri keelt ja kasutasid kiilkirja .
    Samaaegselt kujunes sumeritest ida pool, tänapäeva Iraani edelaosas, Elami riik (pealinn Susa), kus samuti võeti kasutusele (sumeritelt laenatud) kiilkiri, kuid mille elanikud kõnelesid sumeritest erinevat keelt. Lääne pool tõusid esile semiidi elanikkonnaga (linn)riigid Mari ja Ebla (mõlemad kasutasid sumeri kiilkirja).
    Sumeri linnriikide sisekorraldus: valitsesid monarhid (tiitlid: en, ensi , lugal), kuid suur majanduslik ja sotsiaalne tähtsus ning kõrge prestiiž oli ka templitel ja preesterkonnal. Linnriikide peamise sõjajõu moodustasid vabad kodanikud, kes osalesid, vähemalt teatud määral, ka poliitilises elus.
    U 26. sajandist pärinevad Uri kuningahauad: 16 hauda erakordselt luksuslike panustega, mille hulka kuulusid ka valitsejatega koos maetud kaaskondlased. Kirjalikud allikad nendesse haudadesse maetud kuningaid ei nimeta.
    Linnriikidevahelised suhted olid sageli vaenulikud. Muuhulgas konkureeriti hegemoonia pärast kogu Sumeri üle, mida väljendas Kiši kuninga tiitel (hilisema pärimuse järgi olid Kiši kuningad esimesed ülemvalitsejad Sumeris). Konfliktide käigus allutasid suuremad linnriigid väiksemaid oma ülemvõimule, mis viis aja jooksul suuremate ja võimsamate riikide kujunemisele.
    U 26. saj tõusis esile Uruki I dünastia (tuntuim valitseja kangelaspärimuse kohaselt Gilgameš).
    25. saj tõusis esile esmalt Uri I dünastia (Uri kuningahaudadest hilisem) ja peagi seejärel Lagaši dünastia. Järgnes pikaajaline võitlus Lagaši ja Umma vahel (selle silmapaistvam mälestis on Lagaši kuninga Eannatum’i püstitatud nn raisakullide sammas, tähistamaks võitu Umma üle).
    24. saj esimesel poolel teostas Lagaši valitseja Urukagina riigis sotsiaalseid reforme, millega taastas vahepeal kuningate kätte läinud maavaldusi, püüdis piirata rikaste omavoli ja kaitsta alamate kihtide huve. Peagi sai Urukagina lüüa Umma, Uruki ja Uri valitseja Lugalzagesi käest, kes vallutas Lagaši ja ühendas, nähtavasti esimese valitsejana, kõik tähtsamad Sumeri riigid oma võimu alla.

  • Akkadi riik 2340 – 2159


    Sargon (Šarrukin – tõeline kuningas) 2340 – 2284. Semiidi päritolu valitseja; pärines sumeri riikide põhjapiirilt. Tõusis Kiši kuningaks, purustas seejärel Lugalzagesi väed ja allutas kogu Sumeri. Talle allus ka Elam ja tema valdused olevat ulatunud Pärsia lahest Vahemereni. Rajas riigi uue pealinnana Akkadi (Agade) linna mis andis nime kogu tema riigile. Riigikeeleks sai akkadi keel – varaseim teadaolev semiidi kirjakeel. Samas püüdis Sargon muganduda Sumeri traditsiooniga, määrate muuhulgas oma tütre Sumeri kuujumala Nanna preestrinnaks Uris .
    Naramsin, Sargoni lapselaps (2260 – 2223); sai jagu Sargoni surmale järgnenud sisekriisist ja taastas riigi ühtsuse. Tema ajast pärinevad varaseimad kindlad tõendid valitseja jumalikustamisest Mesopotaamias.
    Šarkališarri ajal (2223 – 2198) nõrgenes riik otsustavalt. Elam lõi lahku.
    Järgnevalt taastasid paljud Sumeri linnad oma sõltumatuse.
    22. sajandil domineerisid Mesopotaamias Iraanist pärit gutilased, keda hilisem pärimus kujutas vägivaldsete sissetungijatena. Osa Sumeri linnu (näiteks Lagaš ja tema valitseja Gudea) olid gutilastest sõltumatud.
    U 2120 purustas Uruki valitseja Utukhegal gutilased ja ajas nad Sumerist välja.

  • Uri III dünastia 2112 – 2004


    Urnammu (2112 – 2095), Utukhegali vend ja algselt Uri asevalitseja , kukutas Utukhegali võimult ja ühendas suure osa Sumerist Uri võimu alla. Erinevalt semiitlikust Akadist oli Ur III dünastia ajal Sumeri riik – riigikeeleks sai taas sumeri keel ja kogu periood tähistab sumeri kultuuri viimast hiilgeaega. Urnammu edendas suurejoonelist ehitustegevust, mille silmapaistvaim tulemus oli Uri tsikuraat .
    Uri III dünastia tähistas valitseja absoluutse võimu ja tema jumalikustamise tippu Mesopotaamia ajaloos. See ilmnes eriti Urnammu järglase Šulgi valitsusajal (2094 – 2047). Majanduses oli väga suur riikliku sektori osa (see hõlmas valitseja ja talle alluvaid templite valdusi). Anti välja esimene teadaolev terviklik sumeri seadustekogu (pole selge, kas Urnammu või Šulgi poolt). Riik oli mõnda aega küllalt stabiilne, kuid selle lõpuperioodil kujunes teravaks konflikt Elamiga.
    2004 vallutasid elamlased Uri ja rüüstasid selle.
    20. – 18. sajand
    Mesopotaamiasse tungisid lääne- ja lõunapoolsetelt kõrbe- ja poolkõrbe aladelt amoriidid (amurru rahvad ). Amoriidi ülikud tõusid järkjärgult valitsejateks enamuses Mesopotaamia riikidest. Sumeri keel hakkas järkjärgult käibelt kaduma, püsides siiski kirja- ja kultuurkeelena.
    Mesopotaamias ja selle ümbruses kujunes mitu enamvähem võrdset võimukeskust:
    Sumeri aladel domineerisid Isini ja Larsa riigid.
    20. sajandil domineeris eelkõige Isin Sumeri lõunaosas. Isin oli etniliselt ja kultuuriliselt Sumeri riik ning sumeri traditsioonide jätkaja. Sajandi teisel poolel andis Isini valitseja Lipit -Ištar (1934 – 1924) tervikliku sumerikeelse seadustekogu.
    19. sajandil tõusis esile Larsa amoriidi dünastia võimu all. Larsa oli Lõuna-Mesopotaamia võimsaim riik kuni Babüloonia suurriigi rajamiseni Hammurabi poolt.
    Elam püsis jätkuvalt Mesopotaamia riikidele ohtliku konkurendina.
    Vana-Assüüria riik tekkis 20. sajandil linnriigina Mesopotaamia põhjaosas, Tigrise keskjooksul . Tähtsaim keskus oli Assur . Riigi hiilgeaeg saabus amoriidi päritolu Šamši- Adad i valitsusajal (1813 – 1781 ). Šamši-Adad vallutas läänepool asuva Mari riigi ja allutas seega kogu Mesopotaamia põhjaosa oma ülemvõimule. Tema surma järel taastas Mari oma sõltumatuse. 1758-55 alistas Babüloni kuningas Hammurabi Assüüria Babüloonia ülemvõimule.
    Mari riik Mesopotaamia loodeosas Eufrati keskjooksul oli olnud arvestav jõud juba III aastatuhendel. Allus seejärel Akkadile ja Uri III dünastiale, mille languse järel taastas oma sõltumatuse. U 1900 tuli Maris võimule amoriidi dünastia. Silmapaistva tähtsusega Idamaade ajaloos on suurejooneline Mari kuningaloss ja seaslt leitud kiilkirjaarhiiv. Assüüria kuningas Šamši-Adad allutas Mari ajutiselt oma ülemvõimule. 1759 vallutas Hammurabi Mari riigi ja hävitas kuningalossi.
    Vana-Babüloonia riik 19. – 17. sajandil
    Babylon (akkadi keeles bab-ilini – jumala värav) allus Uri III dünastiale. 19. sajandi algul tuli seal võimule amoriidi päritolu Babüloonia I dünastia, mille võim piirdus esialgu vaid linna lähema ümbrusega.
    Hammurabi (1792 – 1750), dünastia 6. kuningas, valitses esialgu samuti üsna väikest riiki. Riigi kiire laienemine algas 1760datel aastatel:
    1764 allutas Elami.
    1763 vallutas Larsa.
    1761 allutas Mari ja 1759, pärast Mari lahkulöömist, purustas riigi lõplikult.
    1758-55 alistas Assüüria.
    Andis välja põhjaliku akkadikeelse seadustekogu.

  • Hammurabi järeltulijate ajal lõid Elam, Mesopotaamia lõunaosa ja Assüüria Babülooniast lahku. Mesopotaamia keskosas püsis Babüloonia valitsejate võim küllalt stabiilsena veel poolteist sajandit.


    1595 rüüstasid Babyloni hetiidid oma kuninga Muršili juhatusel . Seejärel tõusis Babüloonias võimule Kassiidi soost dünastia.

  • Mesopotaamia II aastatuhande teisel poolel


    Kõnealusel perioodil domineerisid Mesopotaamias: Mitanni riik (15. sajandil) Süüria ja Mesopotaamia piirimail (vt. hurrilaste ja indoeuroopa rahvaste juurest), 14. sajandil esile tõusnud Assüüria keskmine riik ja kassiitide valitsetud Babüloonia. 13. sajandist alates sekkus Mesopotaamia asjadesse taas Elami riik.

  • Kassiitide ülemvõim Babüloonias u 1595 - 1155


    Kassiidid olid Lääne-Iraanist pärit rahvas, kelle keeleline kuuluvus on ebaselge . Nende võimu periood on allikate nappusel üks kõige halvemini tuntud ajajärke Babüloonia ajaloos. Perioodi lõpul püüdsid nii Assüüria keskmise riigi kui ka Elami valitsejat Babülooniat oma võimule allutada. U 1155 kukutati Kassiidi dünastia Babülonis elamlaste poolt.
    Mitanni riik 16. – 14. sajandil
    keskusegaEufrati keskjooksul (pealinna Wašukanni asukoht on teadmat). Rahvastiku, või vähemalt ülemkihi, põhiosa moodustasid tõenäoliselt hurrid, kuid valitsev dünastia oli tõenäoliselt vähemalt osalt indo-euroopa päritolu. Riigikeelena käibis, hurri keele kõrval, akadi keel.
    Riigi tekke aeg on teadmata, kuid u 1500 (Egiptuse Thutmosis I valitsusajal) oli temast kujunenud egiptlastele arvestatav vastane. Arvatavasti umbes sel ajal, või natuke varemgi, vallutas Mitanni kuningas Assuri. Mitanni võim Assüürias püsis tõenäoliselt ainult lühikest aega.
    15. sajandi keskpaiku sõdisid Mitanni kuningad Egiptuse Thutmosis III-ga. Egiptlaste vallutusretkedest hoolimata jäi Süüria kirdeosa Mitanni kuningate võimu alla. Mingil ajal ulatus nende võim ka Vahemereni.
    15. sajandi lõpul kujunesid Mitanni ja Egiptuse valitsejate vahel tihedad diplomaatilised suhted, mis püsisid stabiilsetena ka 14 sajandi I poolel.
    U 1350 võitis Hetiidi kuningas Šuppiluliuma Mitanni väge ja rüüstas nende pealinna Wašukannit. Mitanni kuningas Sattiwaza tunnistas end Hetiidi kuninga vasalliks.
    Seejärel Mitanni riik hääbus: lääneosa langes hetiitidele ja idaosa Assüüria võimu alla.

  • Assüüria keskmine riik u 1400 – 1050


    14. sajandi algul oli Assüüria Mitanni ülemvõimu all, kuid taastas sajandi keskel oma sõltumatuse. Järgnevalt kujunes Assüüriast võimsaim riik Mesopotaamias. Kahel korral (13. saj kekpaiku ja 11. saj algul) alistasid nad ajutiselt ka Babüloonia. 11. sajandi keskpaiku riik nõrgenes, suurel määral seoses juba varem alanud aramealaste sissetungidega Mesopotaamiasse.

  • Uus-Assüüria impeerium 934 – 609


    Assüüria uus tõus leidis aset Assur-dan II ajal (934 – 912), kes taaskehtestas Assüüria kuningate vahepeal hääbunud hegemoonia Mesopotaamia põhjaoas ja selle ümbruses. Tema järeltulijad (Adad-ninnari II 911 – 891; Tukulti-Ninurta II 890 – 884) jätkasid edukaid retki naaberaladele, kujundades Assüüria tuumikalade ümber küllalt ulatusliku sõltlas- ja liitlasriikide vööndi.
    Assurnasirpal II (883 – 859) sõdis edukalt põhjapoolsetel mägialadel ja laiendas ülemvõimu Süüriasse ning Liibanoni , kus mitmed riigid, sealhulgas Foiniikia linnad, sõlmisid Assüüriaga liidusidemed. Rajas endale Assurist põhja poole uue residentsi Kalhu (Nimrud).
    Salmanassar III ajal (858 – 824) kujunes esmalt tugev Assüüriavastane Süüria riikide koalitsioon Karhemiši juhtimisel ja selle võitmise järel Damaskuse ning Iisraeli liit, mille võitmise järel Damaskus ja Iisrael tunnistasid Assüüria ülemvõimu. Babüloonia kuningaga sõlmis Salmanassar liidulepingu.
    Salmanassari valitsusaeg lõppes ülestõusudega Assüüria sisealadel, millest tema poeg ja järglane Šamši-Adad V (823 – 811) siiski võitjana välja tuli. Adad-Ninari III (810 – 783) ajal, mil riigis oli suur mõju kuninga emal Šammuramat’il (kreeka pärimuses Semiramis), kehtestati Assüüria ülemvõim ka Babüloonias.
    8. sajandi esimesel poolel Assüüria kuningate välispoliitiline aktiivsus rauges. Assüüria asevalitsejad vallutatud piirkondades toimisid kuningast suhteliselt sõltumatult. Assüüriast põhja pool tugevnes Urartu riik keskusega Vani järve ääres. Süüria ja Babüloonia vabanesid Assüüria ülemvõimust.
    Tiglatpilesar III (744 – 727) taastas Assüüria ülemvõimu ja kindlustas seda: sõdis edukalt Urartuga, allutas uuesti Babüloonia, taastas ülemvõimu Süürias, allutas Foiniikia linnad ja vallutas aastal 732 Damaskuse. Iisrael ja Juuda tunnistasid Assüüria ülemvõimu. Tiglatpilesar korraldas professionaalse armee ja kindlama valitsussüsteemi nii Assüüria tuumikaladel kui ka alistatud piirkondades.
    Salmanassar V (726 – 722) ründas Iisraeli, kuid suri (tõenäoliselt tapeti ) Samaaria piiramisel.
    Sargon II (721 – 705) vallutas 721 Samaaria ja likvideeris Iisraeli riig ning surus seejärel maha ülestõusu Süürias. 714 purustas Urartu väe ja vallutas osa selle aladest. Valitsusaja lõpul suutis taasliita vahepeal lahku löönud Babüloonia. Rajas uue residentsi Dur Šarrukin (Sargoni kants – tänapäeva Khorsabad). Sargoni valitsusaja lõpul tungisid kimmerlased üle Kaukaasia Anatooliasse. Sargon langes sõjakäigul kimmerlaste vastu.
    Sanherib (704 – 681) rajas uue residentsina Niinive kuningalossi. Ründas Juudat, mille kuningas Hiskija oli Egiptuse toel mässu tõstnud; Jeruusalemma piiramine 701 ebaõnnestus, kuid Juuda tunnistas taas Assüüria ülemvõimu. Babüloonia lõi Elami toel lahku. Aastal 689 surus Sanherib vastuhaku maha ja hävitas Babyloni. Sanherib mõrvati lähikondlaste poolt.
    Assarhaddon (680 – 669) oli eelkäijatega võrreldes rahumeelne , tegeldes peamiselt valduste kindlustamisega. Taastas Baabüloni. Tagamaks ülemvõimu Egiptuse poolt vastuhakkudele õhutatud Palestiinas tungis Egiptusesse ja vallutas 671 Memfise. Suri teel uuele retkele Egiptusesse.
    Assurbanipal (668 – u 630) viis Egiptuse- Retke lõpule, vallutades 668 Teeba ja Ülem-Egiptuse. Egiptuse kohalikku päritolu asevalitseja Psamtik lõi Assüüriast lahku, säilitades sellega siiski rahumeelsed suhted. Babüloonias surus Assurbanipal maha Elami toel puhkenud ülestõusu ja purustas 646 Susa ning Elami riigi. Arendas välja Niinive kuningalossi arhiivraamatukogu .
    Assüüria ajalugu pärast Assurbanipali surma on teada väga katkendlikult. Tõenäoliselt leidis aset võitlus trooni pärast. Babüloonia taastas sõltumatuse ja 626 tuli seal võimule kaldea päritolu Nabopolassar . Iraani mägismaa lääneosas tugevnes Meedia riik. Aastal 614 sõlmisid Nabopolassar ja Meedia kuningas Kyaxares liidu Assüüria vastu. 612 vallutasid Meedia ja Babüloonia väed Niinive. Assüüria väed purustati lõplikult aastal 609.

  • Uus-Babüloonia 626 – 539


    Babüloonia iseseisvus Assüüria võimu alt 620datel aastatel.
    Nabopolassar (626 – 605) oli päritolult tõenäoliselt Kaldea väepealik Babüloonia kuninga teenistuses. Temaga tuli Babüloonias võimule Kaldea dünastia. Nabopolassar sõlmis liidu Meedia kuninga Kyaxaresega, kellega liidus purustas 612 Niinive ja 609 Assüüria viimase sõjaväe. Aastal 605 võitis Nabopolassari poeg Nebukadnetsar Karhemiši juures Süüriasse tunginud Egiptuse väe ja allutas seejärel Süüria.
    Nebukadnetsar II (604 – 562) alistas oma valitsusaja algul ka Palestiina . Vallutas Jeruusalemma (597 küüditas selle kuninga koos ülikkonnaga Babülooniasse; 586 vallutas mässu tõstnud linna teistkordselt ja purustas selle) ja Tüürose. Rünnak Egiptusele ebaõnnestus. Nebukadnetsar korraldas suurejoonelisi ehitustöid Babylonis: linnamüürid, Marduki tempel, tsikuraat (Paabeli torn), kuningaloss.
    Nebukadnetsari surmale järgnenud paleepööret perioodi lõpuks võimule tulnud Nabonaid (555 – 539) ei pärinenud Nebukadnetsari suguvõsast. Nabonaid edendas kuujumal Sin’i kultust, võimalik, et Marduki kultuse arvel, mis tõenäliselt põhjustas Marduki preestrite vastuseisu . Babüloonia langes Pärsia kuninga Kyrose rünnaku ohvriks, Babüloonia väed purustati ja aastal 539 langes riik Pärsia võimu alla.

  • EGIPTUS


    Eeldünastiline periood (u 5000 – 3000)
    V aastatuhandel said Niiluse orus alguse põlluharimine ja karjakasvatus. Järgneval perioodil (V – IV aastatuhandel) domineerisid Egiptuses sotsiaalselt vähedifferentseeritud põlluharijateasulad.
    IV aastatuhande teisel poolel algas ulatuslikum vasekasutus. Aaastatuhande viimastel sajanditel (u 3300 – 3000) ilmusid ülem-Egiptuses (eriti Hierakonpolise ümbruses) esimesed monumentaalehitised (valitsejate residentsid või pühamud), ülikuhauad ja valitsejakujutised (tuntuimad nn. Skorpioni -valitsuskepil ja Narmeri paletil: u 3200 - 3100). Samast ajast pärinevad varaseimed tõendid kujunemisjärgus hieroglüüfkirjast.

  • Varadünastiline periood (1. – 2. dünastia) u 3100 – 2680


    Ajavahemikus 3200 – 3000 ühendasid Ülem-Egiptuse valitsejad Egiptuse ühtseks riigiks. Varaseim kaasaegsetest allikatest tuntud ühendatud Egiptuse valitseja on Narmer . Pärimuse järgi aga rajas Egiptuse riigi Menes, ühendades Ülem- ja Alam-Egiptuse ning rajades nende piirile pealinna Memphise.
    Varadünastilisel perioodil kujunes suurtes piirides välja valitsejate titulatuur ja võimu sümboolika (eriti seos Horosega). Toonaste valitsejate haudu tähistasid telliskivist platvormid – mastabad.

  • Vana Riik (3. – 6. dünastia) u 2680 – 2180


    U. 2650 lasi Džoser rajada endale hauatempli hiiglasliku astmikpüramiidiga, pannas sellega aluse püramiidehituse traditsioonile. Umbes samal ajal omandasi klassikalise kuju Egiptuse hieroglüüfkiri. Nii astmikpüraqmiidi konstrueerimist kui ka hieroglüüfide reformi seostas pärimus tark Imhotepiga.
    U 2600 – 2500 rajasid 4. dünastia valitsejad Cheops /Khufu, Chephren /Khafre ja Mykerinos /Menkaure oma hauamonumentidena suured Gisa püramiidid.
    5. dünastia (u 2490 – 2340) valitsejad loobusid hiigelpüramiidide rajamisest tagasihoidlikumate kasuks. Tõusis päikesejumala Ra kultuse tähtsus: valitsejad pidasid end Ra pojaks ja rajasid päikese templeid.

  • Esimene vaheperiood (7. – 11. dünastia) u 2180 – 1991


    7. ja 8. dünastiate valitsejad (u 2180 – 2160) vahetusid peaaegu iga aasta tagant, mis annab tunnistust võimu ebastabiilsusest. Seejärel jagunes riik vähemalt kaheks: Alamegiptuses valitsesid Herakleopolise kuningad (9. – 10. dünastia), Ülem-Egiptuses aga Teeba kuningad (11. dünastia). U 2040 võitis Teeba valitseja Mentuhotep II (u 2060 – 2010) Herakleopolise valitsejat ja ühendas kogu Egiptuse oma võimu alla.

  • Keskmine Riik (12. – 13. dünastia) u 1991 – 1650


    Teeba valitseja Amennemes/Amenemhet I (1991 – 1962), kes tõusis võimule sisesegaduste tagajärjel, tagas lõplikult riigi ühtsuse, pani aluse 12. dünastiale ja viis riigi administratiivkeskuse tagasi delta lähedusse (pealinn Ittaui paiknes Memfisest lõuna pool). Ta taastas ka vahepeal katkenud püramiidehituse traditsiooni.
    12. dünastia (1991 – 1783), mille vahest silmapaistvaim valitseja oli Sesostris/Senusert III (1878 – 1841), tagas Egiptusele pikaajalise stabiilsuse. Teebast kujunes riigi tähtsaim kultuskeskus; Teeba kohalik jumal Amon tähtsaimate Egiptuse jumalate sekka, sulades ühte päikesejumal Ra’ga (Amon-Ra).
    Nuubia oli (kuni Niiluse II kärestikuni) kindlalt Egiptuse võimu all.
    Antud periood oli Egiptuse kirjanduse õitseaeg, mil kirjutati muuhulgas ka “ Sinuhe jutustus” (selle tegevus toimub Amennemes I poja Sesostris/Senusert I valitsusajal [ 1971 – 1976]).
    13. dünastia valitsejad (1783 – 1650 ) vahetusid võimul väga kiiresti, pärinedes seejuures mitmest eri suguvõsast. Võimalik, et u 1720 lõi Alam-Egiptus Teeba valitsejatest lahku (seal valitses 14. dünastia).
    Teine vaheperiood (15. – 17. dünastia) u 1650 – 1550
    U 1650 tulid Alam-Egiptuses võimule Aasiast pärit Hyksose valitsejad (15. dünastia – kokku 6 kuningat), kelle pealinnaks sai Avaris Niiluse delta idaosas.
    Ülem-Egiptuses valitsesid jätkuvalt Teeba kuningad (17. dünastia). Perioodi lõpul alustasid Teeba valitsejad rünnakuid Hyksose vastu. 17. dünastia viimane valitseja Kamos ründas Avarist, suutmata seda siiski vallutada.
    Uus Riik (18. – 20. dünastia) u 1550 – 1069
    U 1550 – 1540 vallutas Amos (1552 – 1527 ; Kamosise vend, keda loetakse 18. dünastia rajajaks) Avarise, tõrjus Hyksose Aasiasse ja taastas Egiptuse ühtsuse. Hyksost jälitades tungis Amos ka Palestiinasse, algatades nii Egiptuse agressiooni Aasia suunas. Sõjaretkega Nuubiasse taastas ta Egiptuse ülemvõimu kuni II kärestikuni.
    Amenhotep (Amenophis) I (1527 – 1505) lasi esimese valitsejana end matta kaljuhauda Teeba läänekaldal, pannes nii aluse valitsejate matustele Kuningate orus.
    Thutmosis I ( 1507 – 1494) laiendas ülemvõimu Nuubias kuni V kärestikuni ja tegi eduka retke Süüriasse, püstitades võidusamba Karhemiši linna juures Eufrati kaldal . Riigi pealinna viis ta tagasi Memphisesse, Teebast aga kujundas suurejoonelise Amoni kultuskeskuse, kus jumalate templid paiknesid jõe idakaldal, kuningate hauad koos hauatemplitega aga läänekaldal.
    Thutmosis II lesk Hatšepšut tõusis mehe surma järel riigi etteotsa, valitsedes 21 aastat ( 1490 – 1469) oma kasupoja Thutmosis III eestkostjana. Tema suhteliselt rahumeelse valitsusaja silmapaistvamad saavutused olid mereretk Punt’i ja oma Deir-el Bahri hauatempli rajamine Kuningate oru juures.
    Thutmosis III (1490 (1469) – 1436) sai riigi reaalseks valitsejaks pärast Hatšepšuti surma. Tegi 17 sõjaretke Aasiasse, purustades Süüria linnade väe Megiddo juures ja püstitades Eufrati äärde võidusamba oma vanaisa Thutmosis I samba kõrvale. Assüüria Babüloonia ja Hetiidi valitsejad tunnustasid Thutmosis III vallutusi.
    Amenhotep II ja Thutmosis IV püüdsid ja suutsid suurtes piirides säilitada hegemooniat Süürias.
    Riigi sisemise ja välise stabiilsuse kõrgaeg langes Amenhotep III valitsusaega (1403 – 1364), mil Egiptus oli seadnud sisse tihedad diplomaatilised suhted Aasia valitsejatega ning mil suruti edukalt maha ülestõus Nuubia lõunaosas. Amenhotep III viis läbi suurejoonelise ehitustöid Teebas Karnaki ja Luxori templites, mis omandasid just nüüd oma enamvähem lõpliku kuju.
    Ehnaton (1364 – 1347 ; võimule tulles Amenhotep IV) edendas riigis päikeseketta Aton’i kultust, püüdes sellest teha peaaegu Egiptuse ainujumalat. Sellega seoses rajas uue pealinna Ahet- Atoni (Atoni silmapiir ; tänapäeva Amarna ). Siseriigis tõi see kaasa vastuolud mõjuka Amoni preesterkonnaga. Egiptuse võim Aasias nõrgenes, eriti hetiitide vallutuste tagajärjel. Ehnatoni surma järel taastas Tutanhamon (1345 – 1355; võimule tulles Tutanhaton ) riigis Amoni kultuse. Pöörde tagasi vana kultuse juurde viis lõpule Horemheb (1332 – 1306), kes lasi lammutada mitmeid Atonile püstitatud monumente.
    Horemhebi väepealik Ramses I (1306 – 1305 ) rajas uue 19. dünastia. Tema järglane Seti I (1305 – 1290 ) alustas võitlust Aasias, taastamaks ülemvõimu Palestiinas ja Süürias. Valitsusaja lõpul määras ta poja Ramses II kaasvalitsejaks.
    Ramses II (1290 – 1224) rajas riigile uue pealinna Per-Ramsese Niiluse delta idaosas. 1286 pidas Ramses II Süürias Kadeši linna juures lahingu hetiitide vastu, mis ei andnud otsustavat edu kummalegi poolele. 1269 sõlmiti hetiidi kuninga Hattušili III-ga rahu- ja liiduleping, põhjapoolene Süüria jäi hetiitidele, Palestiinas ja Süüria lõunaosas aga kindlustus taas Egiptuse võim.
    Ramses II poeg Merneptah (1224 – 1204) pidi tagasi tõrjuma Liibüast lähtuvaid rünnakuid deltale. Järgnes lühike vastuhakkude ja riigipöörete ajajärk, mille lõpetas 20. dünastia rajaja Setnakht ( 1186 – 1185 ).
    Ramses III (1185 – 1152) oli viimane võimas Uue Riigi valitseja. Lõi nii maa- kui merelahingus puruks nn Mererahvaste sissetungi Aasiast.
    Järgnenud kuningate ajal (Ramses IV – Ramses XI) valitsejate võim nõrgenes, piirdudes peagi vaid Alam-Egiptusega. Ülem-Egiptust valitsesid sisuliselt Amoni ülempreestrid. Ramses XI valitsusajal (1098 – 1069) tõi see kaasa avaliku konflikti kuninga ja ülempreestri vahel, mille tagajärjel ülempreester Herihor hakkas end ise kuningaks nimetama. Ramses XI surma järel jäi Ülem-Egiptuses võim Amoni ülempreestritele, Alam-Egiptuses võimule tulnud 21. dünastiale allus ainult Niiluse delta.
    Hiline periood (21. – 26. dünastia) 1069 – 525
    Esialgu oli riik jagunenud Alam-Egiptuseks 21. dünastia ja Ülem-Egiptuseks Amoni ülempreestrite võimu all. Liibüa pealik Šešonk (945 – 924) pani Deltas aluse 22. dünastiale ja ühendas ka Ülem-Egiptuse, taastades Egiptuse poliitilise ühtsuse. Šešonk sekkus Palestiina asjadesse ja rüüstas Jeruusalemma.
    9. saj lõpul ja 8. saj oli Egiptus killunenud Deltas valitsevate 22., 23. ja 24. dünastia vahel. Nuubias (Sudaanis) tugevnes Egiptuse tsivilisatsioonist tugevalt mõjutatud Kuši riik, mille võimu alla langes ka Ülem-Egiptus. U. 730. a. vallutas Kuši kuningas Pianhi (747 – 716) ka Memphise ja ühendas Egiptuse Kuši valitsejate (25. dünastia) võimu alla.
    671 vallutas Assüüria kuningas Assarhaddon Memphise. Tema järglane Assurbanipal vallutas 664 ka Teeba ja alistas terve Egiptuse.
    550datel aastatel lõi assürlaste nimetatud asevalitseja Psamtik (664 – 610) Assüüriast lahku ja pani aluse Egiptuse viimasele hiilgeajale (26. dünastia). Psamtik võttis teenistusse kreeka palgasõdureid ja soosis kreeka kaupmehi. Necho II (610 – 595) arendas laevastikku ja alustas Niilust Punase merega ühendava kanali rajamist . Sekkus nõrgeneva assüüria poolel Aasia poliitikasse, kuid sai 605 Karhemiši lahingus Babüloonia Nebukadnetsarilt lüüa.
    525 vallutas Pärsia kuningas Kambyses Egiptuse.

  • KAANAN


    III aastatuhandel kujunesid mitmed linnalised keskused, mille hulgas tuntuim, Byblos , oli küllalt tihedates kontaktides Egiptusega. 23. – 22. sajandi tagasilangus tõi kaasa linnatsivolisatsiooni katkestuse .
    II aastatuhandel linnatsivilisatsiooni areng jätkus. Byblos püsis jõuka keskusena. Aastatuhande keskpaiku tõusis Süüria rannikul esile Ugarit . Lõunapoolsed Kaanani linnad langesid 15. sajandil Egiptuse võimu alla.14. sajandi keskpaiku allutas Hetiidi kuningas Šuppiluliuma Ugariti ühes muu põhjapoolse Kaananiga hetiidi ülemvõimule. Egiptuse ja Hetiidi mõjusfäärid jagati Ramses II ja Hattušili III vahelise lepinguga 1269.
    12. sajandi algul tabas Kaananit “mererahvaste” rünnak. Ugarit hävitati. Linnaelu käis ajutiselt alla. Algas aramealaste sisseimbumine Kaananisse.
    Alates II aastatuhande keskpaigast on märke tähestik-kirja kujunemisest. 14. sajandiks oli välja kujunenud kiilkirjal põhinev Ugariti tähestik, mis kadus käibelt koos Ugariti hävitamisega 12. sajandi algul. 11. sajandist on varaseimad kindlad tõendid klassikalisest foiniikia tähestikust. I aastatuhande esimestel sajanditel olid kujunenud ka aramea ja heebrea tähestikud.
    Alates 12. sajandist:
    Süürias domineerisid Uus-hetiidi riigid, mille seas tähtsaim oli Karhemiš, ja mis 9. sajandil langesid Assüüria ülemvõumu alla.
    Kaanani sisemaal tõusis esile aramea dünastia poolt valitsetud Damaskus, mis vallutati assüürlaste poolt aastal 732.
    Liibanoni rannikul tõusid esile foiniikia linnriigid, mille seas tähtsaimad Byblos, Siidon ja Tüüros. 10. sajandil oli nende seas nähtavasti tugevaim Tüüros, mille kuningas Hiram oli tihedates sidemetes Iisraeli Saalomoniga. 9. sajandil ja uuesti 8. sajandi teisel poolel langesid foiniikia linnriigid Assüüria ülemvõimu alla. 6. sajandi algusest alates allusid foiniikia linnad Uus-Babülooniale ja pärast aastat 539 Pärsiale.

  • Iisrael


    Iisraellased (heebrealased) asusid Palestiinas hiljemalt 12. sajandist alates. Vana Testamendi järgi tungisid nad Palestiinasse pärast Egiptusest lahkumist Moosese juhtimisel. Sissetungi Palestiinasse juhtis pärimuse järgi Joosua .
    12. – 11. sajand: nn kohtumõistjate ajajärk, mil maa polnud tõenäoliselt poliitiliselt ühendatud, vaid teineteisest suhteliselt sõltumatud hõimud elasid oma pealike – kohtumõistjate (sofet) – alluvuses. Perioodi iseloomustab vaen Kaanani rannikualal elavate vilistitega.
    11. sajandil said iisraellased lüüa Palestiina rannikul asuvatelt vilistitelt. Võitluses vilistite vastu tõusis Saul iisraellaste esimeseks kiningaks (valitses u 1030 – 1002 ), kuid läks vastuollu ülempreester Samueli ja oma väepealiku Taavetiga, sai vilistitelt lüüa ja tappis enda.

  • Riigi tekkimine ja hiilgeaeg


    11. sajandi teisel poolel juhtisid võitlust vilistite vastu Jahve ülempreester Saamuel ja väepealik Saul, kelle Saamuel üldsuse survel kuningaks võidis (Saul valitses u 1030 – 1002). Sauli ja Saamueli vahel puhkenud konflikti tagajärjel hakkas Saamuel Sauli vastu edendama Juuda suguharu pealikku Taavetit. U 1000 sai Saul sõjas vilistitega lüüa ja teppis enda. Taavet tõusis iisraellaste kuningaks.
    Taavet (1002–962) lõi puruks maa põhjaosale toetuvad Sauli pooldajad ja vallutas vilistitelt Jeruusalemma. Enamus vilistite alasid alistati. Palestiina (‘Vana Testamendi’ Kaananimaa ) oli seega alistatud Taaveti ülemvõimule. Võimu pärandas ta ühele oma noorematest poegadest Saalomonile.
    Saalomon (962–922). Iisrael oli tõenäoliselt Kaanani võimsaim riik, mille valdused ulatusid Punase mereni ja mis oli tihedates suhetes teiste seas ka Tüürose kuninga Hiiramiga. Jeruusalemma rajati Jahve tempel, mille ehitamiseks kasutati foiniikia meistrite teeneid. Valitsusaja lõpul puhkesid rahutused riigi põhjaosas.
    Iisraeli riik (põhjapoolsed suguharud)
    Saalomoni surma järel lõid 11 põhjapoolset suguharu Jerobeami juhtimisel Jeruusalemma valitsejatest Taaveti dünastiast lahku moodutades nn Iisraeli riigi. Selle peamisteks kultuskohtadeks said Jeruusalemma asemel Peetel ja Daan.
    Omri (876–869) rajas uue pealinnana Samaaria. Sõlmiti tihedad dünastilised sidemed Tüürosega.
    Ahabi ajal (869–850) osales Iisrael Damaskuse ja Uus-Hetiidi riikide kõrval Assüüria-vastases koalitsioonis, mis Salmanassar III-lt lüüa sai. Austati kaanani jumalaid, mida soosis kuningas ja tema naine, Tüürose kuninga tütar Iisebel. See tõi kaasa Jahve preestrite vastuseisu. Prohvet Eelia võitis Karmeli mäel Baali preestreid. 842 kukutas väepealik Jehu Omri dünastia võimult – Iisebel tapeti – ja tõusis kuningaks (valitses 842–815).
    8. sajandi teisel poolel sõlmis Iisrael taas tugevnenud Assüüria vastu liidu Damaskuse Juuda ja Egiptusega. 732 vallutasid assüürlased Damaskuse. Iisrael tunnistas Assüüria ülemvõimu, kuid tema suhted Egiptusega provotseerisid Assüüria rünnaku. 722/1 vallutasid Assüürlased Samaaria. Kuningas ja ülikkond küüditati ning asemele asustati elanikke Mesopotaamiast ja Araabiast.

  • Juuda riik


    Pealinn oli Jeruusalemm ja valitses Taaveti/Saalomoni dünastia. Riik oli Iisraelist väiksem ja nõrgem. Suhted Iisraeliga olid sageli vaenulikud.
    VIII sajandi teisel poolel (kuningas Jootami ajal 742–735) liitus Juuda Iisraeli, Damaskuse ja Egiptusega Assüüria vastu, kuid sõlmis seejärel (Ahase ajal 735–715) liidu Assüüriaga, aidates nii kaasa Iisraeli langusele. Algas prohvet Jesaja kuulutamine, kes hoiatas Assüüria ohu eest ja manitses lahti ütlema teistest jumalatest.
    Hiskia (715 – 687) liitus Egiptuse ja Babülooniaga Assüüria vastu ja kaitses liitlaste lüüasaamise järel Edukalt Jeruusalemma Assüüria Sanheribi piiramise vastu (701) – linna päästis Assüüria väes levinud taud. Iisraeli äsjane langus ajendas arvatavasti ajaloolise pärimuse kogumist, algatades nii Vana Testamendi osade kirjapaneku.
    Joosia (640–609) ajal (621) avaldati Jeruusalemma templi ümberehitustel väidetavalt leitud Moosese käsuraamatu rull, mida püüti kehtestada riigi seaduse alusena. Algas prohvet Jeremija kuulutamine.
    Assüüria languse järel liitus Juuda Egiptusega Uus-Babüloonia vastu, hoolimata Jeremija hoiatustest. 597 vallutas Nebukadnetsar Jeruusalemma, küüditades kuninga ja osa õlikkonnast Babülooniasse ja pannes Jeruusalemmas võimule vasallkuninga Sidkia (597–586). Kui Sidkia taas Egiptusega babüloonia-vastasesse liitu astus vallutasid babüloonia väed 586 Jeruusalemma, hävitasid Jahve templi ning küüditasid hulga inimesi Babülooniasse.
    586 – 538: nn Babüloni vangipõlv. Baabülonis tegutsenud prohvet Hesekiel kuulutas messia tulekut ja helgemat tulevikku.

  • Babüloonia vallutamise järel Kyrose poolt (539) pöördus osa juute Babüloonniast Juudamaale tagasi. Jahve tempel taastati . Pärsia kuningad lubasud juutidele ulatuslikud omavalitsusõigused. V sajandi keskpaigast kehtis Moosese seadus. Juudast kujunes teokraatlik vasallriik Jahve preesterkonna valitsuse all.


  • ANATOOLIA JA IRAAN


  • Hetiidi riik


    19. – 18. sajandil oli Väike-Aasia (Anatoolia) keskosas kujunenud mitmed teineteisest sõltumatud riigid. Elanikkonna põhiosa rääkis tõenäoliselt nn hati keelt, mis arvatavasti ei kuulunud indo-euroopa keelte hulka. Kuid samast ajast on teada ka indo-euroopa nimesid , mis osutab indo-euroopa keeli kõnelevate rahvaste kohalolule Väike-Aasias.
    18. sajandi jooksul vallutas üks kohalikest valitsjatest (Kussara kuningas), Pithana, Kaneši linna ja tegi sellest oma pealinna. Pithana poeg Anitta laiendas võimu enamusele Väike-Aasia keskosast, hävitades seejuures tulevase hetiidi pealinna Hattuša. Nii kujunes teadaolevalt esimene suurem, ehkki lühiajaline, riik Väike-Aasias.

  • Hetiidi vana riik


    kujunes 17. sajandil, mil esile tõusid indoeuroopa päritolu Hattuša valitsejad. Hilisema põrimuse järgi pani Hattuša valitsejate suurvõimule aluse Labarna (17. saj I pool). Hattušili I (u 1650 – 1620; pärimuse järgi Labarna poeg) laiendas võimu suurele osale Väike-Aaasiast ja tegi retki Süüriasse.
    Muršili I (u 1620 – 1590) jätkas edukat võitlust Süürias ja vallutas ning rüüstas 1595 aastal Babyloni. Seejärel ta tapeti vandenõulaste poolt.
    16. sajandil toimus riigis pidev sisemine võimuvõitlus. Riigi väline võimsus langes. Süürias alistatud alad langesid Mitanni võimu alla.
    Hetiidi uus riik (impeerium)
    U 1500 taastas kuningas Telepinu kuningavõimu stabiilsuse, reguleerides oma ediktiga troonipärimise korraldust ja sätestades nõukogu (panku) kohtunikurolli dünastia liikmete vahelistes tülides. Järgnevalt laienes Hetiidi kuningate võim taas peaaegu kogu Väike-Aasiale. 14. sajandil taasalgasid hetiitide retked Süüriasse, tuues kaasa võitluse Mitanniga.
    Šuppiluliuma I (u 1370 – 1330 ) purustas Mitanni väe, rüüstas nende pealinna ja sundis Mitanni kuningat oma ülemvõimu tunnistama. Seejärel alistas ta endale enamuse Süüriast, mis seni oli allunud Egiptusele.
    Järgnenud taud ja troonivõitlused tõid kaasa riigi mõningase nõrgenemise, mis aitas kaasa Egiptlaste sõjalisele edule Palestiinas ja Süürias 13. sajandi algul. 1286 aastal toimunud Kadeši lahing hetiidi kuninga Muwatalli (u 1295 – 1282) ja Egiptuse Ramses II vahel ei andnud otsustavat tulemust. 1269 sõlmisid Hattušili III (u 1275 – 1245) ja Ramses II rahu- ja liiduleppe, mille järgi põhjapoolne Süüria jäi hetiitide võimu alla.
    Seejärel nõrgenes riigi sisemine ühtsus uuesti ja suur osa Süüria valdustest kaotati Assüüriale.
    U 1200 (või natuke hiljem) purustati Hattuša meile teadmata vaenlase poolt. Sellega oli hetiidi dünastia kukutatud ja riik lakkas eksisteerimast.

  • Anatoolia ja Iraan I aastatuhandel. Pärsia impeerium

  • Früügia


    Kreeka pärimuse järgi tungisid früüglased Euroopast Anatooliasse pärast Trooja sõda.
    9. sajandil oli Anatoolia loodeosas kujunenud Früügia riik, pealinn Gordion. Riigi hiilgeaeg langeb 8. sajandi teise poolde, kui valitses kuningas Midas (Assüüria tekstides Mita). Midase võimupiirid puutusid Anatoolia kaguosas kokku Assüüria omadega. Lääne pool olid midasel küllalt tihedad suhted kreeklastega. VII sajandi esimesel poolel purustati Gordion üle Kaukasuse Anatooliasse tunginud kimmerlaste poolt. Midas tappis end, Früügia riik kaotas senise tähtsuse ja langes peagi Lüüdia võimu alla.

  • Lüüdia


    Lüüdlased asusid Anatoolia lääneosas. Riigi pealinnaks kujunes Sardis.
    Suurvõimule pani aluse usurpaator Gyges (u 680 – 650), kes alustas rünnakuid Anatoolia lääneranniku kreeka linnadele ja algatas dünastia tihedad sidemeted Delfi oraakliga. Valitsusaja lõpul sai lüüa kimmerlastelt, kes tema järglase (Ardys, u 650 – 615) ajal rüüstasid ka Sardist.
    VII sajandil alustasid Lüüdia kuningad väärismetalli müntimist, mille peatselt võtsid laialt kasutusele ka kreeklased .
    VI sajandi algul puhkenud konflikt Meediaga võimupiiride jagamise pärast Anatoolia keskosas lõppes 585 a. rahu- ja liidulepinguga lüüdia Alyattese (u. 605 – 560) ja Meedia Kyaxarese vahel. Anatoolia läänepoolne osa jäi Lüüdiale.
    Võimsaim Lüüdia valitseja oli kreeka pärimuse järgi Kroisos (u 560 – 546). Tema võimule allusid ka kõik Anatoolia lääneranniku kreeka linnad peale Mileetose , millega olid sõlmitud liidusidemed. Konflikt Pärsiaga kuninga Kyrosega tõi kaasa Kroisose lüüasaamise ja Lüüdia languse Pärsia võimu alla aastal 546.

  • Meedia


    Riik kujunes Iraani lääne ja põhjaosas, pealinn Ekbatana.
    Kreeka pärimuse (Herodotose) järgi oli ühtne riik kujunenud juba VII sajandi esimesel poolel. Assüüria allikad seda ei kinnita.
    VII sajandi viimasel kolmandikul tõusis Meedia Assüüriale ohtlikuks konkurendiks. 614 sõlmis kuningas Kyaxares (u 625 – 585) liidu Uus-Babülooniaga, mille tagajärel vallutati 612 ühiselt Niinive. Kyaxarese võitlus Lüüdia vastu lõppes 585 a. rahu- ja liiduleppe sõlmimisega, millega Anatoolia idaosa jäi Meedia võimu alla. Kreeka pärimuse järgi allus Meediale ka Pärsia.
    Kyaxarese järglane Astyages (u 585 – 560) sai 560 a lüüa Pärsia kuningalt Kyroselt. Riik langes Pärsia võimu alla.

  • Pärsia suurriik 560 - 330


    Pärslased asusid Lõuna- Iraanis . Olid kreeka pärimuse järgi VII – VI sajandil Meedia võimu all.
    Suurvõimule pani aluse Kyros II (u 560 – 530), kes pärines Ahhemeniidide dünastiast, võites 560 Meedia kuningat Astyagest ja tõustes Meedi -Pärsia ühisvalitsejaks. 546 alistas Kyros Lüüdia ja 539 Uus-Babüloonia. Sai surma sõjakäigul Kesk-Aasiasse.
    Kambyses (530 – 522) vallutas aastal 525 Egiptuse.
    Järgnenud aastapikkustest sisevõitlustest väljus võitjana Dareios I (521 – 486). Rajas pealinna Persepolise. Dareiose ajal saavutas Pärsia riik oma suurima ulatuse : valdused laienesid Indiasse ja Euroopasse. Sõjaretk Musta mere põhjarannikule Sküütide vastu (514-13) ja katse Kreekas kanda kinnitada ( Maratoni lahing 490) ebaõnnestusid.
    Xerxes (586 – 465) ründas aastatel 480 – 479 Kreekat, kuid tõrjuti tagasi. Seejärel lõid Pärsiast lahku ka Anatoolia lääne- ja lõunaranniku kreeka linnad.
    Artaxerxes II (405 – 359) ajal lõi lahku Egiptus, püsides 399 – 343 sisuliselt sõltumatuna. Aastal 386 langesid Anatoolia ranniku kreeka linnad Sparta eestvõttel sõlmitud üle-Kreekalise rahuleppega uuesti Pärsia võimu alla.
    Dareios III (336 – 330; tõusis võimule riigipöörde tagajärjel) langes aastast 334 alates Aleksander suure rünnaku alla. 330 põletas Aleksander Persepolise. Dareios III tapeti lähikondlaste poolt.

  • KREEKA

  • Egeuse tsivilisatsioon II aastatuhandel


    VII aastatuhansel sai Kreeka mandriosas ja Kreeta saarel alguse põlluharimine
    III aastatuhande algul algas Egeuse piirkonnas pronksiaeg. Toonaste asulate seas olid tähtsaimad Knossos Kreetal , Trooja Anatoolia looderannikul ja Lerna Pelopponnesose poolsaarel. aastatuhande teisest poolest pärinevad Kreetalt ka varaseimad piltkirjamärgid pitsatitel.
    23. – 22. sajandil tabas Egeuse piirkonda purustuste laine. Võimalik, et selle põhjustas kreeklaste esivanemate sisseränne. Kreeta saar jäi purustustest suuresti puutumata.

  • Minoilise Kreeta varaste losside periood u 2000 – 1700


    U 2000 arenesid mõned Kreeta asulad linnadeks ühes nendega tihedalt seotud lossidega. Tähtsamad nende seas olid Knossos, Phaistos ja Mallia. Kujunes välja nn hieroglüüfkiri ja Lineaarkiri A. Perioodi lõpust pärineb arvatavasti nn Phaistose ketas . U 1700 lossid purustati – tõenäoliselt maavärina tagajärjel.

  • Kteeta uute losside periood u 1700 – 1450


    Lossid taastati enamvähem varasema üldplaneeringu kohaselt, kuid saavutasid nüüd tõenäoliselt senisest suurema monumentaalsuse. Ka linnad olid senisest suuremad. Varasematele keskustele lisandusid nüüd veel Chania ja Zakro. Minoiline kultuur levis kogu Egeuse piirkonnas. Silmapaistev minoiline asula tekkis Thera saarele . Kreetalased olid küllalt tihedates suhetes nii Süüria-Palestiina rannikualade kui ka Egiptusega.

  • Mükeene tsivilisatsiooni esiletõus


    U 1600 annavad rikkad hauad Mükeenes märku mõiuvõimsa aristokraatia esiletõusust tema kontaktidest Kreeta ning võibolla ka idamaadega.
    Kreeta kreeklaste ülemvõimu alla (nn hiline lossiperiood) u 1450 – ????
    U 1630 või 1500 toimus Theral vulkaanipurse , mis mattis sealse minoilise asula vulkaanilise tuha alla. Purskest tekitatud hiidlaine võis tekitada purustusi ka Kreetal.
    U 1450 vallutasid kreeklased Knossose ja hakkasid sealt lähtuvalt valitsema suurt osa Kreeta saarest . Kujundati kreeka keelele kohandatud lineaarkirja variant – Lineaarkiri B.
    Mõne aja pärast (14. – 13. sajandil) Knossos purustati ja minoiline tsivilisatsioon käis alla. Purustuste põhjused pole selged.

  • Mükeene tsivilisatsiooni hiilgeaeg XV – XIII sajandil


    Kreekas kujunesid mitmed, enamasti kindlustatud, lossid – Mükeene, Tiryns, Pylos, Ateena , Teeba, Jolkos – mis tõenäoliselt olid teineteisest sõltumatud võimukeskused. Kasutati Lineaarkirja B. Kreeklased domineerisid kogu Egeuse merel ja nende tugipunkte tekkis ka Anatoolia läänerannikul. Musta mere väinade juures püsis kreeklastest sõltumatu Trooja kindlus ja linn, mis u 1300 – 1250 sai tõsiselt kannatada – tõenäoliselt maavärina tagajärjel.

  • Mükeene tsivilisatsiooni langus u 1200 – 1100


    U 1200 tabasid kogu Egeuse piirkonda purustused. Pylos ja Teeba hävitati ja jäeti seejärel asukate poolt maha. Trooja purustati. Purustused tabasid ka Mükeenet ja Tirynsi, kuid need keskused püsisid siiski elujõulisena veel umbes sajandi. Lineaarkiri B kadus käibelt. Mükeene ja Tirynsi lõplik langus saabus uute purustustega U 1100.

  • Tume ajajärk: XI – IX sajand

  • XI sajand tõi kaasa tsivilisatsioonikatkestuse Egeuse mere ümbruses: lossid olid maha jäetud, kiri käibelt kadunud, asustustihedus drastiliselt langenud ja vaesed hauapanused viitavad suhteliselt vähediferentseeritud ühikonnale. Suhted idamaadega peaaegu katkesid. Samas kujunes kreeklaste asustusvöönd Anatoolia läänerannikul.


    Antud perioodi langeb aga rauaaja algus ja prot-geomeetrilise ja geomeetrilise keraamika algus, mille järgi järgnenud ajajärku nimetatakse sageli geomeetriliseks perioodiks.
    X sajandist pärineb tumeda ajajärgu teadaolevalt suurim ehitis: pealikumaja või pühamu Lefkandi asulast Euboia saarel, mis oli Kreeka arenenumaid piirkondi antud perioodil.
    IX sajandist alates näitavad rikkamad hauapanused ühiskonna senisest kiiremat arengut ja suhete taastumist idamaadega.

  • Arhailine periood: VIII – VI sajand


    VIII sajand tähistas kiiret arengut Egeusel: rikkad ülikuhauad, esimesed arheoloogiliselt jälgitavad pühamud (sealhulgas Olümpia ja Delfi), linnaliste asulate kujunemine (eelkõige Chalkis ja Eretreia Euboia saarel, Ateena, Korintos ja Argos ), tihedad sidemed Vahemerel, suurejooneline hilisgeomeetriline keraamika. Hiljemalt VIII sajandi esimesel poolel võeti kasutusele alfabeet. Hilisema pärimuse järgi algasid 776 regulaarsed pidustused Olümpias.

  • Kolonisatsioon Vahemerel


    Varaseim teadaolev kreeklaste kaubapunkt võõrsil oli Al Mina asula Süüria rannikul – rajati XI sajandil – jäi selles piirkonnas ainsaks olulisemaks.
    Itaalia läänerannikul rannikul olid kreeklased tegevad hiljemalt VIII sajandi algusest alates. Sajandi keskpaiku tekkis siin suur asula Pithekussai (Ischia) saarel, ja peagi ka Kyme linn mandril .
    Sitsiilias rajati esimene koloonia (Naxos) euboialaste poolt aastal 734. Aasta hiljem (733) rajasid korintoslased Sürakuusa. Sajandi lõpuks oli saare idarannik kreeklastega asustatud. Põhja- ja lõunarannik asustatu VII – VI sajandil (tähtsamad linnad: Himera, Selinus, Akragas).
    Lõuna-Itaalia tähtsamad linnad rajati VIII saj lõpul ja VII saj esimesel poolel. Need olid: Rhegion, Kroton, Sybaris, Taras.
    Egeuse põhjarannik ( Traakia rannik) ja Musta mere väinad asustati kreekklastega samuti VIII sajandist alates (Byzantion rajati 670datel). Ulatuslikum kolonisatsioon Musta mere rannikul algas VII sajandil. Siin kujunesid peamiselt Mileetose kolooniad: Sinope, Pantikapaion, Olbia jt.
    Aafrika ranniku tähtsaim koloonia – Kyrene Liibüas – rajati 630datel. VII sajandi lõpust pärineb ka kreeklaste kaubanduslik baas – Naukratis – Niiluse deltas.
    Vahemere lääneosas domineerisid foiniiklased (kartaagolased). Tähtsaim kreeka linn – Massalia ( Marseille ) – rajati u. 600.

  • Kultuuriline ja tehnoloogiline areng


    - Homerose eeposed “Ilias” ja “Odüsseia” ning Hesiodose poeemid “Tööd ja päevad” ja “Theogonia” pärinevad arvatavasti VIII – VII sajandist.
    - VII sajand on tuntud kui orientaalne periood kreeka kunstis.
    Sajandi keskpaiku valmisid esimesed kivitemplid. Sai alguse monumentaalskulptuur.
    - VII sajandi keskpaigas tegutsesid varaseimad teadaolevad lüürilised poeedid : Archilochos, Tyrtaios jt, kellele VI sajandil järgnesid Solon , Alkaios ja Sappho , sajandi teisel poolel Anakreon .
    - U 600 hakkasid kreeka linnad lüüdlaste eeskujul müntima raha.
    - VI sajandi algul kujunesid välja traditsioonilised templiehituse stiilid: dooria stiil ja ioonia stiil. Sai alguse mustafiguuriline vaasimaal , millest sajandi lõpus arenes Ateenas välja punasefiguuriline stiil.
    - VI sajandi esimesel poolel pani Mileetose õpetlane Thales aluse Ioonia filosoofiale; sajandi keskpaiku jätkas tema koolkonda Anaximandros. Sajandi teisel poolel tegutses Efesose filosoof Herakleitos . Samal ajal sai filosoofi alguse ka Itaalias, kus selle silmapaistvaimateks esindajateks tõusid Xenophanes ja Pythagoras.

  • Korintos


    VIII sajandi keskpaigast alates kehtis linnas kitsas oligarhia – Bakchiaadide suguvõsa võim.
    U 657 kukutas Kypselos Bakchiaadid võimult ja kehtestas türannia (valitses u 657 – 727). Oli pärimuse järgi hea ja rahvameelne valitseja. Tema poeg Periandros (u 627 – 587) oli arvatavasti oma aja võimsaim valitseja Kreekas. Olevat muutnud isa leebe võimu hirmuvalitsuseks.
    U 583 kukutati Periandrose jäglane võimult ja Korintoses taastati aristokraatlik riigikord .

  • Sparta


    Hiljemalt VIII sajandi keskpaiku vallutasid spartalased kogu Lakoonika maakonna: alistatud Lakoonika elanikud jagunesid vabadeks perioikideks ja orjastatud helootideks.
    U 730 – 710 vallutati nn I Messeenia sõja käigus naabermaakond Messeenia.
    VII sajandi keskpaiku vallandas messeenlaste ülestõus nn II Messeenia sõja, mille käigus spartalased taasalistasid Messeenia ja muutsid selle elanikud helootideks. Selles sõjas innustas poeet Tyrtaios spartalasi üksmeelele ja vaprusele võitluses Messeenlaste vastu.
    Vallutustega paralleelselt kujunes Spartale iseloomulik riigi- ja ühiskonnakord, mille mille autoriks peeti muistset seadusandjat Lykurgost.
    VI sajandil kujunes välja nn Peloponnesose liit, mis ühendas Sparta egiidi all valdava enamuse Peloponnesose riike. Liidust jäi välja Sparta põlisvaenlane Argos.

  • Ateena


    Hiljemalt VII sajandi esimesel poolel kehtis Ateenas aristokraatlik riigikord, mille järgi riiki valitsesid 9 valitsejat (arhooni) ja areopaagi nõukogu.
    630datel toimus Kyloni vandenõu – ebaõnnestunud katse türanniat kehtestada, mis on varaseim teadaolev sündmus Ateena ajaloost.
    U 621 Drakoni seadusandlus – esimene seaduste kirjapanek Ateenas.
    Järgnenud sotsiaalne ja poliitiline kriis viis 594 ja järgnevatel aastatel Soloni seadusandlusele, mis kehtestas Ateenas mõõduka riigikorra ( kesktee äärmusliku aristokraatia ja demokraatia vahel) kuid ei lõpetanud poliitilisi vastuolusid.
    Peisistratiidide türannia:
    561 – 546 haaras Peisistratos kolmel korral türannivõimu (valitses katkestusteta 546 – 527). Oli tuntud leebe, tasakaaluka ja kultuuri soosiva valitsejana; tema ajal – aastal 534 – olevat lavastatud Ateenas esimene tragöödia. Peisistratose surma järel pärisid võimu ta pojad Hippias ja Hipparchos (valitsesid üheskoos 527 – 514), kes jätkasid isa tasakaalukat poliitikat. Ateenast sai silmapaistev kultuurikesku, kuhu kogunes kuulsaid poeete (Anakreon, Simonides).
    514 korraldasid aristokraadid Harmodios ja Aristogeiton atentaadi türannidele, mille tagajärjel Hipparchos tapeti. Hippias kukutati spartalaste abil võimult aastal 510.
    507 viis Kleisthenes ellu demokraatlikud reformid – rajati demokraatliku Ateena poliitilised struktuurid: 10 füüli, 500-nõukogu, pandi alus rahvakoosoleku juhtrollile jne.

  • Väike-Aasia rannikulinnad


    Mõjukaimad nende seas olid Mileetos , Efesos ja Samos (rannikulähedasel saarel).
    VII – VI sajandil langesid Väike-Aasia linnad järkjärgult Lüüdia võimu alla. Ainult Mileetos säilitas sõltumatuse.
    VI sajandi teisel poolel allutati Väike-Aasia linnad Pärsia ülemvõimule. Pärsia toel seati neis võimule kohalikku päritolu türannid. Formaalse sõltumatuse säilitas Mileetos, sõlmides Pärsiaga liiduleppe.
    Samosel haaras võimu Pärsiast sõltumatu türann Polykrates (valitses u 540 – 522). Tema laevastik domineeris Egeuse merel ja tal olid tihedad sidemed Egiptuse kuningaga. Soosis kultuuri (tema õukonnas tegutses poeet Anakreon) ja teostas suurejoonelisi ehitustöid: Hera tempel, hiigelmuul sadamas, läbi mäe kaevatud veejuhe . Tapeti kavalusega pärslaste poolt.
    U 520 – 515 langes Samos Pärsia võimu alla.

  • Klassikaline periood u 500 – 338

  • Kreeka-Pärsia sõjad 499 – 479


    499 algas Ioonia ülestõus – Mileetose juhitud Väike-Aasia rannikulinnade vastuhakk Pärsia ülemvõimule. Ülestõusnud rüüstasid Sardist, kuid said seejärel Efesose lähedal lahingus lüüa. Seejärel liitusid ülestõusuga ka Küprose kreeka linnad, kuid alistati peagi, ioonlaste laevastiko toetusest hoolimata, uuesti Pärsia ülemvõimule. Kreeka liidulaevastik sai Mileetose juures pärslaste laevastikult lüüa. Mileetos piirati ümber ning vallutati ja hävitati 494 aastal.
    492 saatis Dareios oma väimehe Mardoniose juhtimisel laevastiku Kreeka vastu, kuid see hävis tormis Egeuse põhjarannikul.
    490 saatis Dareios uue laevastiku üle Egeuse mere Eretreia ja Ateena vastu (linnad, kes olid saatnud abi Ioonia ülestõusnutele). Eretreia vallutati. Ateenlastelt Miltiadese juhtimisel said pärslased Maratoni lahingus lüüa ja lahkusid Aasiasse.
    U 483-st alates ehitasid ateenlased Themistoklese eestvõttel suurima laevastiku Kreekas.
    480 – 479 Xerxese sõjaretk:
    481, ähvardava sissetungi eel, moodustasid suur osa kreeka linnriike liidu võitluseks Pärsia vastu, valides nii maaväe kui ka laevastiku ülemjuhatajateks spartalased.
    480 vallutaid pärslased vastupanu kohtamata Põhja-Kreeka. Kreeka liidulaevastik ja liiduvägi astusid pärslastele vastu Kesk-Kreeka piiril . Merelahing Artemisioni neemel ei andnud tulemust. Maaväge ähvardas Termopüülide maakitsusel ümberpiiramine ja enamus sellest taganes. Kohale jäänud 300 spartalast kuningas Leonidase juhtimisel langesid. Pärslased vallutasid Kesk-Kreeka (peale Delfi, mis imekombel pääses), kaasa arvatud Atika , mille elanikud evakueerusid Peloponnesosse ja Salamise saarele.
    480 septembris purustas kreeka liidulaevastik, suuresti ateenlase Themistoklese juhtimisel, pärsia laevastiku Salamise lahingus. Xerxes lahkus Kreekast . Pärsia ülemjuhatajaks jäi Mardonios, kes veetis koos vägedega talve Põhja-Kreekas.
    479 tungisid pärslased Mardoniose juhtimisel taas Kesk- Kreekasse , okupeerides ka Atika. Pärslased tegutsesid liidus Teebalastega ja kasutasid Teebat peamise tugipunktina. Augustis purustasid kreeka liiduväed spartalase Pausaniase juhtimisel Teeba lähedal Plataia lahingus Pärsia armee. Mardonios langes ja Pärsia väed taganesid Kreekast.
    Samal ajal võitis kreeka laevastik pärslasi Väike-Aasia rannikul Mykale lahingus. Pärslastele allunud Aasia kreeka linnade väed tulid lahingu käigus kreeklaste poole üle. Järgnevalt hakkasid kreeklased pärslastelt tagasi võtma kreeka linnu Väike-Aasia rannikul.

  • Sparta ja Ateena vastasseis V sajandil


  • Ateena mereliidu kujunemine


    478 läksid Väike-Aasia Ioonia linnad tülli Sparta ülemjuhataja Pausaniasega ja pakkusid ülemjuhatust ateenlastele. 478/7 talvel moodustati ateenlase Aristeidese eestvõttel Delose liit e Ateena mereliit – Egeuse mere äärsete, peamiselt ioonia linnriikide liit ühiseks võitluseks Pärsia vastu ateenlaste juhtimisel. Liidu keskuseks (liidukassa asupaigaks) määrati Apolloni pühamu Delosel. Liidulaevastik, mis koosnes valdavalt Ateena laevadest, jätkas ateenlase Kimon i juhtimisel edukat võitlust, võttes pärslastelt järkjärgult kõik Egeuse mere äärsed ja suure osa Väike-Aasia lõunaranniku kreeka linnadest. Otsustav võit saavutati 469 – 465 Eurymedoni lahingus väike-Aasia lõunarannikul.
    Ateenlaste domineerimine liidus järjest tugevnes. U 450 toodi liidukassa Deloselt Ateena akropolile. Liitlased allutati Ateena kohtukorraldusele. Liidu linnades käibis Ateena raha ja mõõdusüsteem. Ateenlaste domineerimine suurendas liitlaslinnade aristokraatia vastuseisu Ateena ülemvõimule.
    Sparta võimu kriis Peloponnesosel 470datel – 460datel aastatlel
    Pärslaste Kreekast väljatõrjumise järel lõi suur osa Peloponnesose liitlastest, Argose õhutusel, Spartast lahku. Spartalased suutsid neid kahes lahingus võita ja hegemoonia taastada. Peagi seejärel (või umbes samal ajal) tabas Spartat ränk maavärin, millele järgnes helootide ülestõus. Spartalased piirasid heloote u 10 aastat Messeenias Ithome mäel ja olid sunnitud siis lubama paljudel neil vabalt emigreeruda (550datel). Sparta ülemvõim Messeenias taastati.
    Radikaalse demokraatia tõus Ateenas ja esimene Peloponnesose sõda u 460 – 445
    470datel – 460datel aastatle oli Ateena juhtiv riigimees aristokraatlikult ja Sparta-sõbralikult meelestatud Kimon. Tema eestvõttel ja juhtimisel saadeti Spartalastele abi helootide vastu, kuid see lõppes Ateena väeosa häbistava kojusaatmisega ja tõi kaasa Kimoni maine languse.
    462/1 toimus Ateenas demokraatlik pööre. Kimon pagendati ostrakismiga 10 aastaks. Samal ajal viis Ephialtes läbi reformi, millega võttis areopaagi nõukogult poliitilise võimu, andes selle rahvakoosolekule ja rahvakohtutele. Ephialtes mõrvati peagi.
    U 460 tõusis demokraatide liidriks Perikles, kes 460 – 429 suurel määral kujundas nii Ateena sise- kui ka välispoliitikat. Tema eestvõttel hakati riigiametnikele ja kohtunikele palka maksma. Rajati Ateenat Pireusega ühendavad nn pikad müürid. Välispoliitika oli Sparta-vaenulik.
    460 – 445 toimus esimene Peloponnesose sõda Ateenlaste (ja liitlaste) ning Spartalaste (ja liitlaste) vahel. Sõja algus oli ateenlastele edukas – nad allutasid suure osa Kesk-Kreekast koos Teebaga.
    Samal ajal jätkus sõda Pärsia vastu. Ateenlased toetasid pärsia-vastast ülestõusu Egiptuses, kuid said seal 455 aastal hävitavalt lüüa. Pagendusest naasnud Kimon suutis pärslasi Küprosel võita. 449 sõlmitud Kalliase rahu lõpetas sõja ateenlaste ja pärslaste vahel.
    Peloponnesose sõja lõpus lõi Kesk-Kreeka Ateenast lahku. 445 sõlmiti 30 aastaks rahu, mis taastas sõjaeelse olukorra. Ateena ja Sparta võrdne vastasseis jäi püsima.
    440dad – 430dad aastad oli Periklese autoriteedi haripunkt Ateenas. Periklese eestvõttel alustati ulatuslikke ehitustöid akropolil. See tõi kaasa vastuseisu aristokraatlikes ringkondades. 443 pagendati aristokraatide liider Thukydides ostrakismiga ja Periklese autoriteet jõudis oma tippu: 443 – 431 valiti ta igal aastal strateegiks. Sellesse perioodi jäid siiski religioossed kohtuprotsessid Periklese lähikondsete vastu: skulptor Pheidias mõisteti süüdi ja filosoof Anaxagoras põgenes Ateenast, Periklese naine Aspasia aga mõisteti tema palvel õigeks.
    440 – 439 surusid ateenlased Periklese juhtimisel maha mereliidu-vastase ülestõusu Samosel, sundides Samose liitu tagasi, võttes talt laevastiku ja lammutades müürid.

  • Peloponnesose sõda 431 – 404


    Sõda sai alguse Ateena ja Peloponnesose liitu kuuluva Korintose konfliktist, mille tagajärjel Korintos nõudis Spartalt Ateenale sõja kuulutamist.
    Archidamose sõda 431 – 421
    431 – 425 rüüstasid Peloponnesose liidu väed peaaegu igal aastal Sparta kuninga Archidamose juhtimisel Atikat. Ateenlased vastasid Peloponnesose rannikualade rüüstamisega. 430 puhkes Ateenas taud, mis tõi kaasa rahulolematuse Periklese sõjapoliitikaga ja 429 ka tema surma. Seejärel tõusid juhtivate riigimeestena ning teineteise oponentidena esile radikaalselt demokraatlik ja sõda pooldav Kleon ning mõõdukas ja rahu pooldav Nikias.
    425 vallutasid ateenlased Pylose tugipunkti Messeenia rannikul ja Kleon suutis lähedasel saarel vangistada hulga spartiaate. Ateenlased ähvardasid nad spartalaste sissetungi korral hukata ja Sparta rüüsteretked Atikasse lõppesid.
    424-st alates kallutasid Spartalased lahkulöömisele Ateena liitlasi Egeuse põhjarannikul. Kleon langes lahingus (422).
    421 sõlmisid ateenlased Nikiase eestvõttel rahu Spartaga 50 aastaks. Rahu tingimusi reaalselt täita ei suudetud.
    Ateenas juhtivaks riigimeheks tõusnud Alkibiades organiseeris Sparta-vastase liidu Peloponnesosel (Argos, Elis ja osa arkaadlasi), kuid liitlased said 418 Mantineia lahingus Spartalt lüüa ja liit lagunes .
    415 – 413 toimus Ateenlaste suur sõjaretk Sitsiiliasse Sürakuusa vastu. Selle juhtideks määrati Nikias ja Alkibiades, kuid viimane kutsuti retke algfaasis Ateenasse kohtu ette, süüdistatuna retke eel toime pandud pühaduseteotuses, ja läks seetõttu Sparta poole üle. Ateenlased piirasid Sürakuusat, kuid ei suutnud seda vallutada. Spartalaste toel suutsids sürakuusalased ja Ateena väed Sitsiilias hävitavalt puruks lüüa.
    Dekeleia sõda 413 – 404
    413 vallutasid spartalased Dekeleia tugipunkti Atikas ja hoidsid sealt lähtuvalt kogu maakonda oma kontrolli all. Ateena oli seetõttu pidevas piiramisseisundis.
    412 lõid mitmed Väike-Aasia ranniku ja saarte liitlaslinnad (Mileetos, Hiios jt) spartalaste toel Ateenast lahku. Spartalased said rahalist toetust Pärsia asevalitsejalt ja finantseerisid selle eest oma laevastikku. Algas meresõda Väike-Aasia rannikuvetes.
    411 toimus Ateenas oligarhiline riigipööre: võimu haaras 400 vandenõulast. Väike-Aasia rannikuvetes (Samose saarel) paiknev Ateena laevastik jäi demokraatlikuks. Laevastik kutsus Alkibiadese pagendusest tagasi ja valis ta strateegiks. Laevastiku nõudel taastasid mõõdukamalt meelestatud oligarhide liidrid Theramenese juhtimisel järkjärgult demokraatliku riigikorra (410).
    410 – 408 võitis Ateena laevastik Alkibiadese juhtimisel spartalasi Musta mere väinades, taastades seal vahepeal kõikuma löönud Ateena ülemvõimu. 407 tuli Alkibiades laevastikuga Ateenasse ja valiti erakordsete volitustega strateegiks. Kuid veel samal aastal tagandati ta juhusliku sõjalise ebaedu tõttu ametist ja läks uuesti pagendusse.
    407 sai Sparta laevastiku ülemjuhatajaks Lysandros, kes taastas spartalaste vahepeal jahenenud suhted pärslastega ja seega ka Pärsia finantstoetuse. 405 langes Ateena laevastik Dardanellide väinas Aigospotamoi lahingus Lusandrose juhitud spartalaste kätte. Spartalased piirasid Ateena nii maalt kui merelt ja linn alistus 404 aastal. Ateena kindlustused lammutati ja mereliit saadeti laiali.
    Oligarhiline riigipööre Ateenas 404 – 403
    Lysandrose toetusel moodustasid Ateena oligarhiameelsed Kritiase juhtimisel 30-liikmelise nõukogu “isade korra” taastamiseks. Algas nn kolmekümne türanni võimutsemine Ateenas – repressioonid, mõrvad ja sellest tingitud massiline pagulus naabermaakondadesse. Äärmuslike oligarhide vastu välja astunud mõõdukas Theramenes hukati. 403 aastal vallutasid demokraatlikud pagulased Pireuse, Kritias langes ja demokraatia taastati.
    399 mõistsid ateenlased surma Sokratese süüdistusega jumalate mitteaustamises ja noorsoo rikkumises.

  • Sparta hegemoonia 404 – 371


    Peloponnesose sõja lõppedes oli Sparta vaieldamatult võimsaim riik Kreekas. Samas jahenesid tema suhted seniste liitlaste Korintose, Teeba ja Pärsiaga.

  • 401 – 402 Kümne tuhande kreeklase retk Aasiasse Pärsias trooninõudleja Kyrose teenistuses. Mesopotaamias langes Kyros lahingus, kreeklaste pealikud tapeti sõnamurdlikult ja kreeklased taganesid uute valitud pealike juhtimisel (nende seas tulevane ajaloolane Xenophon) Musta mere äärde ja sealt koju, demonstreerides kreeka sõjameeste ja sõjakunsti üleolekut pärslastest.
    400 puhkes sõda Väike-Aasias sõda Sparta ja Pärsia vahel. Sparta kuningas Agesilaos (398 – 360) saavutas pärslaste vastu silmapaistvat edu. Ohust vabanemiseks organiseerisid pärslased Kreekas Sparta-vastase liidu ja provotseerisid nn Korintose sõja.
    Korintose sõda 395 – 386
    Sparta vastu astusid välja Korintos, Teeba, Ateena ja Argos. Rahaliselt toetas neid Pärsia. 394 purustas laevastik, mida juhtis ateenlane Konon, Sparta laevastiku. Agesilaos pöördus väega Väike-Aasiast Kreekasse tagasi: spartalased saavutasid maalahingutes kas võitu, kuid pidid rahapuudusel oma palgaväe laiali saatma . Ateenlased taastasid kindlustused ja laevastiku. Sõda jäi venima ning algasid rahu-läbirääkimised Pärsia kuninga eestkostel Susas. 386 sõlmitud Kuningarahu taastas Sparta ja Pärsia liidu. Kuulutati välja kõigi Kreeka riikide autonoomia : st saadeti laiali kõik riikide liidud peale Peloponnesose liidu. Väike-Aasia Kreeka linnad läksid Pärsia võimu alla.
    Sparta ülemvõim 386 – 371
    Kuningarahu võimaldas spartalastel pärslaste toel domineerida peaaegu kogu Kreekas.
    382 spartalased okupeerisid Teeba akropoli ja allutasid Teeba, sealse aristokraatliku grupeerigu toel. Teeba demokraadid leidsid varjupaiga Ateenas.
    379 vallutasid demokraadid ootamatu rünnakuga Teeba ja kehtestasid demokraatliku riigikorra. Teeba etteotsa tõusid Pelopidas ja Epameinondas. Sõlmiti liit Teeba ja Ateena vahel.
    377 taasrajasid Ateenlased mereliidu, kuhu kuulus suur osa Egeuse äärsetest linnriikidest (välja jäid Pärsiale alluvad Väike-Aasia linnad). Ateenlaste domineerimine liitlaste üle jäi nõrgemaks kui 5. sajandil.

  • Teeba hegemoonia 371 – 362


    371 purustasid teebalased Epameinondase juhtimisel Leuktra lahingus Kesk-Kreekasse tunginud Sparta väe. Sparta kuningas Kleombrotos langes.
    Lüüasaamine Leuktra juures tõi kaasa Sparta liitlaste lahkulöömise ja seega Peloponnesose liidu lagunemise. Teebalased tungisid Epameinondase juhtimisel Peloponnesosse, rüüstasid Lakoonikat, vabastasid Messenia Sparta võimu alt ja kujundasid Peloponnesoses ulatusliku Sparta-vastase liidu.
    Teebalased naabruskonna Kesk-Kreekas kindlalt oma võimule.
    362 tungis Epameinondas teebalastega taas Peloponnesosse, taastamaks vahepeal lagunema hakanud liitu ja kindlustamaks Teeba ülemvõimu. Mantineia lahingus teebalaste (ja liitlaste) ning Sparta (ja liitlaste, nende seas ka Teebaga tülli läinud Ateena) saavutasid teebalased raske võidu, kuid Epameinondas langes. Teebalaste katsed Peloponnesoses domineerida lõppesid.
    Makedoonia hegemoonia kujunemine 359 – 337
    Ateena mereliidu langus
    357 provotseeris Pärsia vasall , Halikarnassose türann Mausolos (377 – 353; valitseja, kelle auks tema õde ja abikaasa Artemisia rajas, mehe surma järel, Halikarnassose mausoleumi), liitlaste ülestõusu ateenlaste vastu – nn Liidusõja. Rahapuuduses ateenlased ei suutnud liitlasi alistada ja tunnistasid 354 rahulepinguga nende sõltumatust. Nimeliselt püsis Ateena mereliit, väheste alles jäänud liitlastega , 338 aastani.
    Makedoonia ülemvõimu kujunemine Põhja- ja Kesk-Kreekas 359 – 346
    Makedoonia kuningas Philippos II (359 – 336) kindlustas oma valitsusaja esimestel aastatel võimu riigis, alistas tugipunkte Egeuse põhjarannikul kulla- ja hõbeda-leiukohtade vahetus naabruses, hakkas vermima kuldmünte ja viis läbi sõjaväereformi, kujundades aristokraatliku ratsaväe kõrvale makedoonia faalanksi.
    356 võtsid fookislased (Fookise maakonda hõlmava liitriigi kodanikud) kasutusele Delfi pühamu aarded , et palgata sõjaväge teebalaste vastu. See pühaduseteotus vallandas nn Püha sõja, kus Philippos liitus teebalastega, fookislasi toetasid aga Ateena ja Sparta. 353 purustas Philippos Tessaalias fookislaste väe ja allutas Tessaalia. 446 sõlmis Philippos rahu Ateenaga: Ateena jättis fookislased kaitseta ja Philippos tõusis Delphi pühamu eestseisjaks. Põhja-Kreeka ja osa Kesk-Kreekast olid langenud Makedoonia võimu alla
    Kreeka alistamine Makedoonia ülemvõimule 346 – 337
    Makedoonia-vastasuse peamiseks keskuseks oli kujunenud Ateena, kus Philippose-vastaseid meeleolusid õhutas Demosthenes (Ateena juhtivaid kõne- ja riigimehi 350datest aastatest alates). Püha sõja järel kujundasid ateenlased Demosthenes juhtimisel järkjärgult Makedoonia-vastase liidu ja alustasid edukat meresõda Musta mere väinades.
    339 ajendas uus konflikt Delfis Philippose uue sissetungi Kesk-Kreekasse. Teebalased liitusid nüüd ateenlastega Makedoonia vastu. 338 toimus Chaironeia lahing, kus Philippos purustas peamiselt ateenlastest ja teebalastest koosneva Kreeka liiduväe. Teeba okupeeriti, kuid Ateenaga sõlmis Philippos rahulepingu, millega saadeti laiali Ateena mereliit.
    338 ja 337 kutsus Philippos Isthmose maakitsusel kokku kõigi Kreeka linnriikide esindajad, kes sõlmisid üle-kreekalise liidu, valisid Philippose oma hegemooniks ja kuulutasid välja ühise sõjaretke Pärsia vastu. Sparta jäi liidust kõrvale.
    Sitsiilia klassikalisel perioodil
    Türanniad u 505 – 465
    505 algas türannia Gela linnas Sitsiilia lõunarannikul. 491 tõusis Gela türanniks Gelon, kes järgnevalt sekkus aristokraatide poolel Sürakuusa sisevõitlusesse ja tõusis võimule ka Sürakuusas (valitses seal 485 – 478).
    Umbes samal ajal haaras Akragases türannivõimu Theron (489 – 474). Gelon ja Theron sõlmisid liidu ning domineerisid kahepeale kogu Sitsiilia lõuna- ja idaosas. Theron vallutas ka Himera linna saare põhjarannikul, kihutades pagendusse sealse türanni, kes aga Kartaagolt abi palus .
    480 tungisid kartaagolased suure laevastikuga Sitsiiliasse ja asusid piirama Theroni poolt kaitstud Himerat. Gelon ruttas oma liitlasele appi ja koos purustati Kartaago vägi Himera lahingus.
    Geloni surma järel päris tema võimu Sürakuusas vend Hieron (478 – 466), kes 474 purustas Itaalias Kyme lahingus etruskide laevastiku. Sõjaline edu tõi kaasa Sürakuusa ja Akragase rikkuse ja võimu tähelepanuväärse tõusu. Türannid ja nende lähikondsed osalesid aktiivselt panhelleni spordivõistlustel Kreekas. Nende teenistuses olid tolle aja kuulsaimad koorilüürikud Simonides ja Pindaros .
    Pärast Theroni surma (arvatavasti 472) kukutati tema järglane Akragases võimult. Sürakuusa türannia langes aasta pärast Hieroni surma, aastal 465. Sürakuusale allunud Sitsiilia linnad taastasid oma sõltumatuse ja vabariikiku riigikorra.
    450datel – 410datel aastatel domineerisid Sitsiilias vabariiklikud polised. Mõimsaim oli Sürakuusa, kus kehtis demokraatlik riigikord ja mis laiendas võimu saare sisealadel elavete sikulite üle ning püüdis allutada ka Sitsiilia kreeka linnu.
    415 – 413 tungis Ateena laevastik Sürakuusa vastaste toel Sitsiiliasse ja piiras Sürakuusat, kuid sai sürakuusalastelt hävitavalt lüüa.
    Dionysios Vanema türannia 406 – 367
    409 algas kartaagolaste suur pealetung Sitsiilias. Sürakuusalased ei suutnud oma liitlasi kaitsta ja kartaagolased vallutasid muude linnade seas ka Akragase. Kriitilises olukorras haaras 406 – 405 aastal demagoogia abil ja palgasõdurite toel türannivõimu aristokraatlik väepealik Dionysios, kes sõlmis Kartaagoga rasketel tingimustel rahu ja alustas Sürakuusa kiiret kindlustamist ning relvastamist. Seejärel pidas Dionysios veel kolm sõda kartaagolastega, mille käigus allutas oma ülemvõimule enamuse Sitsiilia kreeka linnadest. Lõuna-Itaalias vallutas Dionysios Rhegioni ja Krotoni . Ta hõivas tugipunkre ka Aadria merel. Dionysios oli oma aja võimsaim kreeka valitseja. Sürakuusa tõusis arvatavasti suurimaks kreeka linnaks. Kreeka emamaa asjades toetas Dionysios Spartalasi. 380datel aastatel oli tema õukonnas mõnda aega Platon, kes türanniga peagi riidu läks.
    Dionysios Noorema türannia ja segaduste aeg Sitsiilias 367 – 344
    Dionysios Vanema surma järel tõusis võimule tema poeg Dionysios Noorem (vaheaegadega 367 – 344), kelle peamiseks nõuandjaks ja eestkostjaks sai Platoni sõber Dion . Peagi puhkenud konflikti tõttu läks Dion pagendusse Ateenasse, kus veetis aega Platoni Akadeemias.
    357 tungis Dion väega Sitsiiliasse ja haaras Sürakuusas võimu. Dionysios läks pagendusse. Kuid Dion kaotas kiiresti populaarsuse ja mõrvati (354).
    346 tõusis sisesegaduste järel taas võimule Dionysios.
    Timoleon ja Sitsiilia ajutine õitseng 344 – 337
    344 palusid sürakuusalased türanni vastu abi oma emalinnast Korintosest, kust saadeti väikese laevastiku ja palgaväe eesotsas eakas riigimees Timoleon. Too hõivas Sürakuusa, ajas Dionysiose lõplikult pagendusse ja kukutas türannid muudeski Sitsiilia linnades. 341 saavutas Timoleon hiilgava võidu kartaagolaste üle ja sõlmis nendega rahu, mille kohaselt Kartaago kätte jäi ainult saare lääneosa. Sürakuusas kehtestas ta mõõdukalt demokraatliku riigikorra, seistes ise riigi eesotsas Zeusi ülempreestrina. 337 loobus Timoleon võimust ja suri peagi. Tema kehtestatud siserahu Sitsiilias tõi kaasa lühiajalise majandusliku õitsengu.

  • Hellenismiperiood 338 - 30


  • Aleksander Suur 336 – 323


    335 surus Aleksander maha Kreekas tema vastu puhkenud ülestõusu ja hävitas Teeba.
    334 algas sõjaretk Pärsia vastu. Pärast Dardanellide ületamist võitis Aleksander Pärslia kuninga Dareios III vägesid Granikose lahingus ja vallutas järgneva aastaga suure osa Anatooliast. Dareios püüdis tõkestada teed Süüriasse.
    333 aastal võitis Aleksander Issose lahingus teistkordselt Pärsia väge ja sai saagiks Dareiose laagri koos tema riigikassa ja perekonnaga. Enamus Süüria ja Foiniikia linnu alistus, kuid Tüüros kuulutas end neutraalseks ja hakkas vastu. 332 aastal, kuuekuise piiramise järel, Tüüros vallutati ja rüüstati. Selle elanikud müüdi orjaks. Dareios pakkus Aleksandrile rahu ja liitu, lubades talle kõik vallutatud maad ja suure kontributsiooni, kuid oma väepealiku ja peamise nõuandja Parmenioni soovitusest hoolimata lükkas Aleksander ettepaneku tagasi.
    Egiptus alistus vastupanuta. Ammoni oraakel Sahaara kõrbes kuulutas Aleksandri jumala pojaks. Niiluse deltasse rajati Aleksandria linn.
    331 tungis Aleksander Mesopotaamiasse ja kohtas Dareiose väge Gaugamela lahingus. Suurest arvulisest ülekaalust ja sõjavankrite ning elevantide kasutamisest hoolimata said pärslased hävitavalt lüüa. Aleksander hõivas vastupanu kohtamata Babüloni ja kuulutati Babüloonia kuningaks, seejärel Susa, ja pärast Pärsia viimaste vägede purustamist ka Persepolise. Persepolise kuningaloss põletati.
    330 vallutati Ekbatana. Dareios tapeti oma kaaskondlaste poolt ja Aleksander käsitas end nüüdsest tema õigusjärglasena. Samal aastal paljastati esimene Makedoonia aristokraatide vandenõu Aleksandri vastu, mille tagajärjel lasi Aleksander tappa Parmenioni.
    330 – 327 vallutati Iraani idaosa (Partia jt piirkonnad) ja Kesk-Aasia (Baktria ja Sogdiana), kohates seal tugevat vastupanu. Sel ajal hakkas Aleksander nõudma makedoonlastelt ja kreeklastelt idamaise kombe kohaselt enda kui kuninga ees näoli maha heitmist (proskynesis), mis tekitas suurt vastuseisu ja põhjustas uue Aleksandri-vastase vandenõu. See paljastati ja vandenõulsed hukati. Tugevdamaks sidemeid kohaliku aristokraatiaga võttis Aleksander naiseks Baktria valitseja tütre Roxane.
    327 tungis Aleksander Indiasse ja võitis lahingus Hydaspese jõe kaldal kohaliku kuninga Porose väge. Peagi keeldusid aga sõjamehed edasi minemast ja Aleksander oli sunnitud 326 asuma tagasiteele.
    325 jõudis sõjavägi, osalt maismaad pidi, osalt Indias ehitatud laevadel mööda India ookeani, Mesopotaamiasse.
    323 suri Aleksander oma uues pealinnas Babylonis.

  • Diadohhide sõjad 323 – 279


    Kreekas vallandas teade Aleksandri surmast Makedoonia-vastase ülestõusu – nn Lamia sõja 323 – 322. Ateenasse naases vahepeal pagendatud Demosthenes. Kuid kreeklased ei suutnud vallutada Lamia kindlust Termopüülide maakitsuse lähedal ja Aasiast abivägesid saanud Makedoonia asevalitseja taastas 322 aastal Makedoonia ülemvõimu. Demosthenes põgenes ja sooritas enesetapu. Ateenas kehtestati mõõdukalt oligarhiline riigikord.
    Aasias algasid lahkhelid Aleksandri väepealike vahel kohe pärast tema surma. Aleksandri järglasteks kuulutati tema nõrgamõistuslik poolvend Arrhidaios ja vastsündinud poeg Aleksander, regendiks aga väepealik Perdikkas. Egiptuse asevalitseja Ptolemaios röövis Makedoonia poole teele saadetud Aleksandri surnukeha ja mattis ta Egiptuses. Järgnes sõda Ptolemaiose ja Perdikkase vahel. Viimane üritas Egiptust vallutada, kuid tapeti 321 aastal oma väepealike poolt ja tema sõjavägi läks üle Ptolemaiose poole.
    Järgnevalt tõusid tähtsamate võimumeestena esile:
    Ptolemaios – Egiptuse valitseja.
    Seleukos, kes vallutas 312 aastal Antigonoselt Mesopotamia ja sai selle valitsejaks.
    Kassandros – Makedoonia ja Kreeka valitseja.
    Lysimachos – Traakia valitseja.
    Antigonos ja tema poeg Demetrios Poliorketes (Linnapiiraja – sai selle hüüdnime 307 Küprose vallutamise järel), kellele allusid mõnda aega suur osa Anatooliast, Süüria ja Mesopotaamia (mille kaotas Seleukosele).
    311 tapeti väepealike kokkuleppel Aleksandi poeg. Aleksandri poolvend oli tapetud juba varem. Aleksandri suguvõsa oli seega välja surnud.
    Kujunes Ptolemaiose, Kassandrose, Lysimachose ja Seleukose liit Antigonose ja Demetrios Poliorketese vastu. 306 võttis Antigonos kuninga tiitli; tema eeskuju järgisid ka ülejäänud diadohhid. Demetrios vallutas Küprose, piiras 305 – 304 edutult Ptolemaiose liitlast Rhodost (Demetriose vastu saavutatud võidu tähistamiseks püstitasid rhodoslased oma sadamasse hiiglasliku Heliose kuju – nn Rhodose kolossi), kuid suutis kindlustuda Kreekas, kus ta kuulutati Isthmose kongressil kreeklaste hegemooniks. 301 Ipsose lahingus Anatoolias said Antigonose ja Demetrios oma vastastelt lüüa: Antigonos langes ja Demetrios põgenes Kreekasse, millest sai tema peamine tugipunkt . 286 tungis Demetrios Aasiasse Seleukose vastu, kuid tema vägi läks Seleukose poole üle ja ta ise langes vangistusse, kus mõne aasta pärast suri.
    281 Kurupedioni lahingus Anatoolias sai Lysimachose lüüa Seleukoselt ja langes. Seleukos kavatses tungida Euroopasse, kuid mõrvati 280.
    Mõne aasta pärast sõlmisid Makedoonia valitseja Antigonos Gonatas (Demetrios Poliorketese poeg) ja Aasia valitseja Antiochos (Seleukose poeg) lepingu, mis lõpetas diadohhide sõjad.
    279 toimus ka galaatide ( keltide ) suur sissetung Balkani poolsaarele ja Väike-Aasiasse. Antigonos Gonatas tõrjus nad välja Kreekast ja Makedooniast ning Antiochos asustas osa neist Anatoolia sisealadel (Galaatiasse).
    Kreeklased Itaalias ja Sitsiilias

  • Agathoklese türannia 316 – 398


    Agathokles oli madalat päritolu, kuid abielu teel rikastunud väepealik, kes palgasõdurite ja lihtrahva toel kukutas Sürakuusas kehtinud oligarhia ja haaras türannivõimu. Kasutas rikaste vastu julmi repressioone. Vallutas kiiresti muud kreeka linnad Sitsiilias, ühendades seega suure osa saarest ühtseks riigiks. Järgnenud sõjas Kartaagoga sai algul lüüa, kuid tungis 310 ootamatult Aafrikasse, kus laastas halastamatult Kartaago maid. 306 sõlmiti rahu, mille kohaselt Kartaago maksis kontributsiooni ja Agathokles lahkus Aafrikast. Järgnevalt tungis Agathokles Lõuna-Itaaliasse, kuid suri sõjaretke ajal.
    Peagi pärast Agathoklese surma lõid Sitsiilia linnad taas Sürakuusast lahku.

  • Epeirose kuningas Pyrrhos 306 – 272


    Valitsusaja algul konkureeris Demetrios Poliorketesega, püüdes tulutult tõusta Makedoonia troonile. 280 suundus Tarase kutsel Itaaliasse, abistama sealseid kreeklasi Rooma vastu. Saavutas kaks rasket võitu roomlaste üle (280 Heraclea ja 279 Asculumi lahingus). Roomlased sõlmisid liidu Kartaagoga ja Pyrrhos läks Sitsiilia kreeka linnade kutsel Sitsiiliasse Kartaago vastu võitlema. Tõrjus kartaagolased välja peaaegu kogu Sitsiiliast, kuid läks siis tülli sealsete kreeka linnadega, ning naases Tarase kutsel Itaaliasse. Siin sai ta 275 Beneventumi lahingus roomlastelt lüüa ja pöördus tagasi Balkani poolsaarele. Pyrrhos jätkas katseid tugevdada oma mõju Kreekas ja sai 272 surma sealsetes sisevõitlustes.
    272 alistus Taras roomlastele.
    275 – 215 valitses Sürakuusat ja suurt osa Sitsiiliast Hieron II. Esimeses Puunia sõjas (264 – 241) oli ta sunnitud astuma liitu roomlastega. See liit püsis Hieroni surmani. Tema valitsemine tagas Sitsiiliale stabiilsuse ja heaolu.
    Hieroni järglane Hieronymos liitus teises Puunia sõjas kartaagolastega.
    212 vallutasid roomlased Sürakuusa.

  • Makedoonia ja Kreeka


    Makedoonias valitses Antigoniidide dünastia – Antigonos Gonatas (276 – 239) ja tema järglased.
    Enamus Kreeka linnriike, sealhulgas Ateena, tunnistas enamasti Makedoonia ülemvõimu. Makedoonlastel oli garnisonid Kreeka strateegilistes punktides: Demetrias Tessaalias, Chalkis Euboia saarel ja Akrokorintos Isthmose maakitsuse juures.
    Rhodos e saar püsis Makedooniast sõltumatu linnriigina, oli üks tähtsamaid kaubalinnu Vahemerel ja Egiptuse Ptolemaioste liitlane Makedoonia vastu.
    Makedooniast sõltumatut ja Makedoonia-vastast poliitikat ajasid ka Aitoolia liit, Ahhaia liit ja Sparta:
    Aitoolia liit Kesk-Kreekas tõusis eriti esile galaatide sissetungi ajal, mil kaitses sissetungijate eest Delfi pühamut. Aitoolia liidust kujunes hästi-korraldatud liitriik, mis hõlmas suurt osa Kesk-Kreekast. Ka Delfi oli aitoollaste võimu all. Kõrgem liidus võim kuulus rahvakoosolekule (synodos), mis käis koos kaks korda aastas Apolloni pühamus Thermoses; koosolekute vaheajal juhtis liitu liikmete esindajate nõukogu (synedrion) ja mõnekümneliikmeline täidesaatev kolleegium (apokleedid); liiduväge juhtis üheks aastaks valitud strateeg . Välispoliitiliselt oli Aitoolia liit enamasti teravalt Makedoonia-vastane, kuid samal ajal vaenus ka Ahhaia liiduga.
    Ahhaia liit keskusega Peloponnesose põhjaosas tõusis esile eriti III sajandi teisel poolel, kui selle eesotsas seisis Aratos (liidu strateeg 243 – 213 vaheaegadega). Liitu kuulus ka Korintos. Kõrgem võimuorgan oli kaks korda aastas koos käiv koosolek (synodos) ja sõjaväe kõrgeim juht strateeg. Kuid oma suunitluselt oli Ahhaia liit Aitoolia liidust aristokraatlikum, toetades aristokraatlikke riigikordi mujalgi Kreekas. Välispoliitiliselt oli Ahhaia liit Makedoonia-vastane, võttes Makedoonnialt 243 aastal Akrokorintose. Kuid vaen Aitoolia liiduga ja vastuseis demokraatlikule arengule Spartas sundis teda Makedoonialt toetust otsima .
    Spartas püüdis kuningas Agis IV (245 – 241) lõpetada spartiaatide jätkuvat laostumist ja taastada “Lykurgose korraldus” oma arvataval muistsel kujul, tühistades võlad ja algatades maade ümberjaotamise rikastelt vaestele. Kui geruusia tema reformikava tagasi lükkas, viis ta selle läbi rahvakoosolekul. Kuid maa ümberjagamise venimine põhjustas rahulolematust. Agis hukati ja reformid tühistati.
    Reforme jätkas Kleomenes III (235 – 221), kes haaras palgasõdurite abil ainuvõimu, pagendas oma vastased ja viis reformid rahvakoosoleku toel ka tegelikkuses ellu. Seejärel sattus ta konflikti Ahhaia liiduga ja püüdis kehtestada Sparta hegemooniat kogu Peloponnesoses. Teda toetasid vaesed kodanikud paljudes Peloponnesose linnades. Ahhaia liit Aratose juhtimisel palus abi Makedoonialt, nõustudes andma Makedooniale tagasi Akrokorintose. 222 sai Kleomenes Sellasia lahingus Lakoonikas Ahhaia-Makedoonia ühisväelt rängalt lüüa. Ta põgenes Egiptusesse, kus tappis enda. Reformid Spartas tühistati ja Spartast sai Ahhaia liidu liige.
    Aastast 215 alates hakkas Rooma riik sekkuma Makedoonia ja Kreeka asjadesse.
    197 võitsid roomlased, keda toetasid mitmed kreeka riigid (Pergamon, Rhodos, Ateena, Aitoolia ja Ahhaia), Kynoskephalai lahingus Makedoonia kuninga Philippos V väge.
    196 kuulutasid roomlased Isthmia mängudel välja kõigi kreeklaste vabaduse, mis tähistas Makedoonia ülemvõimu lõppu Kreekas. See asendus nüüd Rooma domineerimisega.
    168 aastal purustasid roomlased Pydna lahingus Makedoonia kuninga Perseuse väe. Makedoonia kuningriik likvideeriti.
    148 muudeti Makedoonia Rooma provintsiks.
    146 surusid roomalsed maha Ahhaia liidu vastuhaku ja hävitasid Korintose. Kreeka liideti Makedoonia provintsiga.
    VAHEMERE LÄÄNEROSA JA ROOMA

  • Kartaago


    Tüürose koloonia, asutati kreeka allikate järgi 814, arheoloogia andmetel 8. sajandi keskpaiku.
    6. sajandiks oli Kartaago võimu all Sitsiilia lääneosa ja nende mõju ulatus Korsikale, Sardiiniale ja Liibüasse:
    U 540 ajasid kartaagolased, liidus etruskidega, Korsikalt välja kreeka kolonistid.
    507 sõlmisid kartaagolased lepingu Roomaga, mille kohaselt lubas roomlastel kaubelda Sardiinias ja Liibüas. Kartaagol olid järgnevatel sajanditel küllalt head suhted Roomaga.
    480 tungisid Kartaago väed kreeklaste aladele Sitsiilias, sekkudes kreeka türannide tülidesse, kuid said Himera lahingus Sürakuusa Gelonilt ja Akragase Hieronilt hävitavalt lüüa.
    409 algasid kartaagolaste rünnakud Sitsiilia kreeklaste aladele uuesti ja kestsid, lühikeste vaheagadega, kuni Rooma esiletõusuni 3. sajandil. Kartaago peamiseks vaenlaseks sai Sitsiilia tugevaim riik Sürakuusa.
    Hiljemalt 4. sajandiks oli Kartaago võimu all suur osa Hispaania vahemererannikust.
    264 – 241 esimene Puunia sõda Rooma vastu lõppes lüüasaamisega merel ja Sitsiilia valduste loovutamisega Roomale.
    238 kaotati Roomale Sardiinia ja Korsika .
    218 – 201 teise Puunia sõja käigus tungis Hannibal Hispaaniast Itaaliasse, hävitas Rooma armee 216 Cannae lahingus, kuid oli sunnitud naasma Aafrikasse, kus sai 202 Zama lahingus otsustavalt lüüa. Kartaago kaotas laevastiku ja kõik valdused väljaspool Aafrikat.
    149 – 146 kolmandas Puunia sõjas roomlased vallutasid ja hävitasid Kartaago.

  • Etruskid


    8. sajandil kujunesid Etruurias linnad. Sajandi lõpul võeti kasutusele tähestik.
    7. sajandist said alguse suurejoonelised hauakambrid .
    Selleks ajaks olid etruskide linnad ka Kampaanias (Capua jt).
    Etruurias kujunes 12 etruski linna liit ( Veji , Caere, Tarquinii, Vulci, Clusium, Volsinii jt), kultusliku keskusega Volsiniis.
    6. sajandil valitsesid etruski soost kuningad Roomas (Tarquiniuste dünastia: Tarquinius Priscus, Servius Tullius, Tarquinius Superbus).
    U 540 ajasid etruskid, liidus Kartaagolastega, Korsikalt välja kreeka kolonistid. Korsika langes etruskide võimu alla.
    6. – 5. sajandil rajati etruski linnad ka Po jõe tasandikule.
    509 kukutati etrusk Tarquinius Superbuse kuningavõim Roomas. Clusiumi kuninga Porsenna katse Roomat vallutada ebaõnnestus. Etruskide sekkumine Latiumi asjadesse lõppes lüüasaamisega latiinidelt ja Kyme kreeklastelt (507 Ariciumi lahingus).
    474 purustas Sürakuusa türann Hieron etruskide laevastiku Kyme lahingus. See nõrgestas oluliselt etruskide jõudu merel.
    5. sajandi lõpupoolel langesid etruski linnad Po jõe tasandikul gallide võimu alla.
    396 vallutasid ja hävitasid roomlased Veji linna – algas etruskide järkjärguline alistamine roomlastele.
    4. – 3. sajandi vahetusel võitlesid etruskid, liidus gallide ja samniitidega, roomlaste vastu nn samniidi sõdades, kuid said lüüa.
    265 vallutasid roomlased viimase sõltumatu etruski linna Volsinii.

  • Rooma kuningate aeg 753 – 509


    753 olevat Romulus rajanud Rooma. Arheoloogia sellist daatumit ei kinnita, osutades asula järkjärgulist aeglast arengut 9. sajandist alates.
    7. sajandi teisest poolest alates kujunes Roomast linn. Roomlastele kuulus nüüd ka Ostia sadam. Võeti kasutusele ladina tähestik.
    6. sajandil (7. sajandi lõpust alates?) valitses Rooma etruski päritolu Tarquiniuste dünastia:
    Tarquinius Priscus (pärimuse järgi kreeka päritolu etrusk Tarquiniist) olevat rajanud kanalisatsiooni (cloaca maxima ), kuivendades seeläbi foorumi ning muutes selle linna poliitiliseks keskuseks.
    Servius Tullius (pärimuse järgi Tarquiniuse õukonnas üles kasvanud latiini ori) olevat rajanud Rooma müürid (reaalselt ehitati valmis alles 4. sajandil) ja viinud läbi triibuste ning sõjaväe reformi, jagades ühtlasi Rooma kodanikud kuude varanduslikku klassi. Sellel arvataval reformil põhines edaspidi vabariikliku Rooma riigikord.
    Tarquinius Superbus domineeris suure osa Laatsiumi üle. Rajas Jupiteri templi Kapitooliumil. Sai tuntuks autoritaarse ja arrogantse valitsejana.
    509 kukutati Tarquinius Superbus võimult, kuid püüdis seda taastada etruskide toel. Clusiumi kuninga Porsenna sõjaretk nurjus ning etruskid said latiinidelt ja Kyme kreeklastelt lüüa (507 Aricia lahingus).

  • Varane vabariik 509 – 264


    509 Tarquinius Superbuse kukutamise järel valiti ülestõusu juhid – Brutus ja Tarquinius Collatinus – esimesteks konsuliteks. 501 seati ametisse esimene diktaator ja 494, pärast plebeide esimest secessiooni, valiti esimesed rahvatribuunid.
    Pärast Porsenna ja etruskide lüüasaamist astus roomlaste vastu välja Latiini linnade liit. Latiinid said Regilluse lahingus (499) roomlastelt lüüa ja 493 sõlmisid roomlased Latiinidega liidu, kus Rooma ühelt poolt ja kõik Latiini linnad üheskoos teiselt poolt esinesid võrdsete partneritena. Sellega seadustati Rooma suhteline domineerimine Laatsiumis.
    451 ja 450 oli ametis kaks järjestikust 10-liikmelist komisjoni (decemviri) seaduste üleskirjutamiseks: pandi kirja 12 tahvli seadused.
    406 – 396 nn III Veji sõda: roomlased diktaator Camilluse juhtimisel vallutasid 10-aastase piiramise järel Veji linna.
    390 Gallide sissetung Itaaliasse. Rooma vägi purustati Allia lahingus ja gallid Brennuse juhtimisel rüüstasid Roomat. Kapitoolium jäi vallutamata ( haned päästsid Rooma) ning gallid lahkusid pärast suure kontributsiooni nõudmist.
    Gallide sissetungi järel teravnes sisevõitlus patriitside ja plebeide vahel, eelkõige võla ja maaomandi küsimuses. 367 sätestati (Liciniuse ja Sextiuse seadustega):
    - et tasutud võlaprotsendid arvestatakse võla kustutamiseks,
    - määrati ülempiir ager publicuse valdamisele,
    - määrati, et üks konsulitest olgu plebei .
    Järgnevalt laienesid kõik patriitside õigused järkjärgult ka plebeidele.
    Rooma hegemoonia algus Itaalias:
    358 taastasid roomlased Gallide sissetungi läbi katkenud liidu Latiinidega.
    341 latiinide ülestõusuga puhkenud Latiini sõja järel liideti paljud Latiini linnad otseselt Rooma riigiga ja nende kodanikele anti kas täielik või osaline Rooma kodakondsus. Teised linnad jäid Roomast sõltuvateks liitlasteks. Võidetute selline kohtlemine sai Rooma poliitikale tüüpiliseks (divide et impera ).
    328 – 304 II Samniidi sõjas said roomlased algul samniitidelt rängalt lüüa (321 Caudiumi mäekurus), kuid saavutasid lõpuks võidu, hoolimata samniitide liidust etruskidega. Kujundati ümber sõjavägi, võttes kasutusele manipulaarse lahingurivi.
    312 hakati rajama Via Appiat Roomast Capuasse.
    298 – 290 III samniidi sõjas moodustus samniitide, gallide ja etruskide liit Rooma vastu. Sellegipoolest roomlased võitsid ja samniidid allutati Rooma liitlastena.
    Järgnevalt võitsid roomlased ka galle ja etruske. Enamus etruski linnu alistus Rooma ülemvõimule.
    287 Hortensiuse seadusega (Lex Hortensia) sätestati, et plebeide koosoleku otsused on siduvad kogu Rooma riigile. Plebeide koosolek, kus nüüdsest osalesid ka patriitsid , muutus Rooma kõrgeimaks seadusandlikuks organiks. Õiguslik erinevus patriitside ja plebeide vahel kadus.
    Konflikt Tarentumiga (Tarasega) ja Itaalia alistamise lõpuleviimine:
    280 tuli Tarentumi kutsel Itaaliasse Epeirose kuningas Pyrrhos ja saavutas kaks rasket võitu roomlaste üle. 275, pärast Pyrrhose naasmist Sitsiiliast, võitsid roomlasi teda Beneventumi lahingus ja Pyrrhos lahkus Itaaliast .
    272 alistus Tarentum roomlastele.
    265 vallutasid roomlased viimase sõltumatu etruski linna Volsinii.

  • Keskmine vabariik 264 – 133


    Esimene Puunia sõda 264 – 241:
    Sõda algas roomlaste otsusest toetada Sitsiilias Messana linnas kindlustunud palgasõdureid (Mamertiinid) Sürakuusa ja Kartaago vastu.
    Sõja algul võitsid roomlased Syrakuusat ja sõlmisid selle kuninga Hieroniga liidu.
    Võitluseks Kartaagoga rajasid roomlased tugeva sõjalaevastiku.
    260 võiduga Mylae lahingus (Sitsiilia põhjarannikul) saavutas Rooma laevastik esmakordselt ülekaalu merel.
    256 roomlaste uus võit Encomuse neemel (Sitsiilia lõunarannikul).
    Järgnesid:
    - roomlaste sissetung Aafrikasse, mis esialgse edu järel lõppes lüüasaamisega Kartaago palgavägedelt.
    - roomlaste rünnak Kartaago valduses olevale Sitsiilia lääneosele.
    249 sai Rooma laevastik lüüa Drepanumi lahingus Sitsiilia läänerannikul. Kuid rahapuudus ei võimaldanud Kartaagol edu ära kasutada.
    Sitsiilia lääneosas juhtis Hamilcar Barca väikeste vägedega edukat võitlust roomlaste vastu.
    242 saavutas Rooma laevastik Aegusae lahingus Sitsiilia läänerannikul lõpliku võidu Kartaago laevastiku üle.
    241 rahulepinguga loovutas Kartaago oma valdused Sitsiilias Roomale. Sitsiiliast sai esimene Rooma provints . Sürakuusa püsis Rooma liitlasena.
    238 hõivasid roomlased, rahulepingut rikkudes, Sardiinia ja Korsika ja tegid sellest oma provintsi.
    Hamilcar Barca hakkas Hispaanias valmistuma võitluseks roomlaste vastu. 228, pärast Hamilcar Barca surma, tõusis kartaagolaste ülemjuhatajaks Hispaanias tema poeg Hannibal. 219 vallutas Hannibal Saguntumi linna Hispaanias, põhja pool Ebro jõge. See vallandas teise Puunia sõja.
    Teine Puunia sõda 218 – 201:
    218 tungis Hannibal Hispaaniast Galliasse ja üle Alpide Po jõe tasandikule, kus võitis roomlasi Trebbia lahingus.
    217 tungis Hannibal Itaaliasse ja purustas Rooma väe Etruurias Trasimenuse järve ääres. 216 Cannae lahingus (Lõuna-Itaalias) hävitas Hannibal Rooma armee. Mitmed Rooma liitlased Itaalias, sealhulgas Capua linn, lõid Roomast lahku.
    215 asus Kartaago poole Sürakuusa.
    Rooma strateegiat kujundas järgnevalt Fabius Maximus Cunctator (Viivitaja), kelle eestvõttel välditi suuri kokkupõrkeid Hannibali vägedega. Hannibal ei suutnud Itaalias, muust maailmast isoleerituna, oma edu ära kasutada.
    Roomlased asusid vastupealetungile: 212 vallutasid Roomlased Sürakuusa. 211 alistus roomlastele Capua. Hannibali katse vägedega Rooma linna alla liikudes Capuat päästa ebaõnnestus.
    210 tungisid roomlased P. Cornelius Scipio (tulevane Africanus) juhtimisel Hispaaniasse.
    207 tungis Kartaago abiväega Hispaaniast Itaaliasse Hasdrubal (Hannibali vend) kuid sai Metauruse lahingus lüüa ja langes.
    204 tungisid roomlased Scipio juhtimisel Aafrikasse. Nende edu ja kartaagolaste olukorra lootusetus Itaalias sundisid Hannibali Itaaliast lahkuma. 202 purustas Scipio Aafrikas Zama lahingus Hannibali väe.
    201 rahulepinguga loovutas Kartaago sõjalaevastiku ja kõik valdused väljapool Aafrikat ning maksis suure kontributsiooni. See tähistas Kartaago sõjalise võimsuse lõppu.
    Makedoonia ja Kreeka alistamine 200 – 146:
    197 võitsid roomlased, keda toetasid mitmed kreeka riigid, Kynoskephalai lahingus Makedoonia väge.
    196 kuulutasid roomlased Isthmia mängudel välja kõigi kreeklaste vabaduse. Makedoonia hegemoonia Kreekas asendus nüüd Rooma domineerimisega.
    190 purustasid roomlased Magneesia lahingus (Väike-Aasias) Seleukiidide riigi valitseja Antiochos III väe. See oli roomlaste esimene sõjaline edu Aasias.
    168 purustasid roomlased Pydna lahingus Makedoonia kuninga Perseuse väe. Makedoonia kuningriik likvideeriti.
    148 muudeti Makedoonia Rooma provintsiks.
    146 surusid roomalsed maha Ahhaia liidu vastuhaku ja hävitasid Korintose. Kreeka liideti Makedoonia provintsiga.
    149 – 146 kolmas Punia sõda:
    Sõda seisnes Kartaago kolmeaastases piiramises ja lõppes 146 Kartaago vallutamise ja hävitamisega Scipio Aemilianuse juhtimisel. Kartaago aladest moodustati Rooma Aafrika provints.
    133 pärandas Pergamoni kuningas Attalos III riigi surres roomlastele. Tekkis Rooma Aasia provints.

  • Hiline vabariik ehk kodusõdade periood 133 – 30 eKr


    Vendade Gracchuste reformikatsed 133 – 122:
    133 valiti Tiberius Gracchus tribuuniks ja algatas rahvakoosolekul seaduse eraisikute poolt omastatud ager publicus’e tagasivõtmiseks ja ümberjaotamiseks. See põhjustas senati terava vastuseisu. Gracchust süüdistati türannia taotlemises. 132 tapeti T. Gracchus tänavavõitlustes.
    123 valiti tribuuniks Gaius Gracchus, kes püüdis jätkata oma venna poliitikat. Ühtlasi püüdis piirata senati võimu, algatas odava vilja müügi vaestele ja soovitas laiendada rooma kodakondsust kõigile latiinidele. 122 sai C. Gracchus sisevõitluses lüüa ja lasi orjal end tappa. Gracchuste algatatud maareformi elluviimine vaibus järkjärgult.
    Marius ja sõjaväe ümberkorraldamine:
    107 valiti esmakordselt konsuliks sõjas Numiidia kuninga Jugurtha vastu esile kerkinud väepealik Gaius Marius. Järgnevad võidud Germaani rahva kimbrite vastu tagasid Mariusele erakordse polulaarse ja pretsedenditu järjestikuse valimise konsuliks (104 – 100). Marius viis järk-järgult läbi sõjaväereformi: hakkas värbama sõjamehi varanduslikust tsensusest sõltumatult ja kujundas elukutselise armee.
    90 – 89 Liitlassõda: Samniitide juhitud Itaalia liitlaste ülestõus Rooma vastu. Ülestõusu summutamiseks lubasid roomlased Rooma kodakondsuse kõigile itaallastele. Enamus liitlasi loobus võitlusest. Ülejäänute vastupanu surus maha L. Cornelius Sulla .
    Kodusõda ja Sulla diktatuur:
    89 vallutas hellenistlik Pontose kuningas Mithridates Eupator Rooma Aaasia provntsi ja tungis seejärel Kreekasse.
    Roomas puhkes konflikt Mariuse ja Sulla vahel ülemjuhatuse pärast võitluseks Mithridatese vastu. 88 vallutas Sulla sõjaväe toel Rooma, ajas Mariuse ja tema pooldajad pagendusse ning kindlustas endale ülemjuhatuse.
    87 – 83 võitles Sulla Kreekas ja Väike-Aaasias edukalt Mithridatega: rüüstas Delphit, vallutas Ateena ja taastas Rooma võimu Aasias.
    82 vallutas Sulla Rooma, kus vahepeal olid võimule tulnud tema vastased (Marius oli 86 surnud), lasi ennast diktaatoriks kuulutada, kehtestas poliitilise terrori, teostas senati autoriteeti suurendavaid reforme, tõstes selle liikmeskonna 300-lt 600-ni. 80 loobus Sulla võimust.
    73 – 71 Itaalia gladiaatorite ja orjade ülestõus Spartacuse juhtimisel: pärast mitmeid võite rooma vägede üle loobusid ülestõusnud kavatsusest Itaaliast itaaliast üle Alpide lahkuda ja pöördusid Lõuna-Itaaliasse, kus M. Licinius Crassus nad ümber piiras ja purustas.
    67 sai Gn. Pompeius erakorralised volituse võitluseks piraatide vastu Vahemerel ja viis selle mõne kuuga edukalt lõpule.
    66 – 63 Pompeiuse sõjaretk idamaadele:
    - purustas Mithridatese ja vallutas Pontose alad (Mithridates sooritas 64 enesetapu).
    - 64 vallutas Süüria ja likvideeris Seleukiidide riigi.
    - 63 allutas Juudamaa vasallkuningriigina Roomale.
    63 paljastati Roomas aristokraat Catilina vandenõu. Catilina paljastamisega kogus kuulsust senatit toetav kõnemees Cicero.
    60 sõlmiti esimene triumviraat: Crassuse, Pompeiuse ja C. Julius Caesar i liit üksteise vastastikuseks toetammiseks riigiasjadas. Caesar valiti esmakordselt konsuliks.
    59 – 51 vallutas Caesar Gallia , tegi kaks sõjaretke Germaaniasse ja Britanniasse.
    53 sai Crassus Carrhae lahingus Mesopotaamias hävitavalt lüüa Partia vägedelt ja langes.
    Teine kodusõda ja Caesari diktatuur 49 – 44:
    49 ületas Caesar Rubico jõe (toonase Itaalia põhjapiiri), tungis Italiasse ja hõivas Rooma. Pompeius põgenes Kreekasse vägesid koondama. 48 purustas Caesar Pompeiuse väed Kreekas Pharsalose lahingus ja kuulutati tähtajata diktaatoriks. Pompeius põgenes Egiptusesse, kus mõrvati. Caesar sõlmis lähedased sidemed hellenistliku Egiptuse kuninganna Kleopatraga.
    46 purustas Caesar Pompeiuse pooldjad Aafrikas.
    45 purustas Caesar Pompeiuse poegade väe Hispaanias.
    44 mõrvati Caesar Roomas senati istungil.
    Teine triumviraat 43 – 33:
    Caesari surma järel tõusid esile tema väepealikud Marcus Antonius ja Lepidus ning Caesari noor kasupoeg Gaius Octavianus .
    43, pärast lühikest kodusõda Antoniuse ja Octavianuse vahel, sõlmisid Antonius, Lepidus ja Octavianus triumviraadi riigiasjade korraldamiseks. Algas poliitiline terror senati pooldajate ja triumvirite isiklike vastaste vastu (proskriptsioonid), mille käigus tapeti Cicero.
    42 said Caesari mõrva korraldajad Brutus ja Cassius Makedooniasse Philippi lahingus Antoniuselt lüüa ja sooritasid enesetapu.
    36 purustas Octavianuse laevastik Sitsiilias Pompeiuse poja Sextus Pompeiuse väe. Rooma riigi lääneosa allus nüüd kindlalt Octavianusele. Antonius domineeris riigi idaosades, sõlmides poliitilise liidu ja abielu Egiptuse kuninganna Kleopatraga. Suhted Antoniuse ja Octavianuse vahel pingestusud.
    Kodusõda Octavianuse ja Antoniuse vahel 32 – 30:
    31 Actiumi lahingus Kreeka läänerannikul tuli Antoniuse laevastik Octavianuse poole üle. Antonius ja Kleopatra põgenesid Egiptusesse, kus sooritasid enesetapu.
    30 vallutas Octavianus Egiptuse ja tõusis Rooma riigi ainuvalitsejaks.

  • Varane keisririik ehk printsipaat 30 eKr – 235 pKr


  • Augustus (30 eKr – 14 pKr).


    27 eKr pani Octavianus maha talle Antoniuse vastu võitluseks antud erakorralised volitused ja “taastas vabariigi”, mis sisuliselt tähendas tema, kui ainuvalitseja positsiooni seadustamist vabariiklike institutsioonide raames. Senat andis talle tiitli Augustus (suursugune), ta oli princeps senatus (esimene senaator) ja sai hiljem tiitli pater patriae (isamaa isa).
    Augustuse võim tugines eelkõige kahele juriidilisele alusele:
    • õigusele valitseda prokonsuli ja imperaatorina olulisemaid provintse ning käsutada sealseid Rooma vägesid;
    • eluaegsele tribuunivõimule, mis tagas talle vetoõiguse kõigis riigiasjades.
    Sai ka pontifex maximuse ameti.
    Teostas suurejoonelisi ehitustöid Roomas, mille silmapaistvaim ilming oli Rahu altari (ara pacis ) rajamine Marsi väljale valjapool linnamüüre (13 – 9 eKr).
    Kindlustati Rooma riigi positsioone idas Partia vastu.
    Põhjas kujunes riigi piiriks Reini- Doonau liin.
    9 pKr lõppes katse vallutada Germaaniat hävitava lüüasaamisega Teutoburgi metsas.

  • Julius Claudiuste dünastia 14 – 68


    Tiberius (14 – 37). Valitses pädevalt ja kokkuhoidlikult, saavutamata siiski populaarsust ei lihtrahva ega senatiaristokraatia seas. Valitsusaja lõpul tõmbus riigiasjadest eemale oma villasse Capri saarel.
    U 30 hukati Jeruusalemma lähedal Kolgatal Jeesus.
    Caligula (37 – 41): edev ja julm valitseja; läks tülli nii senati kui ka pretoriaanidega (keisri ihukaitseväega) ja kukutati.
    Claudius (41 – 54). Liberaalse kodakondsuspoliitikaga edendas provintside romaniseerumist. Roomas oli suhteliselt ebapopulaarne. 43 algas Britannia alistamine.
    Nero (54 – 68). Põhjustas oma edevuse , teatraalsete eluviiside ja julmusega süvenevat vastseisu Rooma aristokraatias. 64 Rooma tulekahju, milles hävis enamus linnast. Sellele järgnes süütamises süüdistatud kristlaste esimene suurem tagakiusamine.
    Tulekahju järel algatas Nero pompöössed ehitustööd Rooma linnas. Valitsusaja lõpul puhkesid provintsides armee ülestõusud. Kui senat kuulutas Nero tagandatuks pretoriaanid loobusid teda toetamast, sooritas ta enesetapu.
    68 – 69 kodusõda, mille käigus tõusid aasta jooksul võimule neli keisrit (Galba, Otho , Vitellus ja Vespasianus).

  • Flaviuste dünastia 69 – 96


    Vespasianus 69 – 79: Taastas riigi sisemise ühtsuse ja piiride julgeoleku.
    66 – 70 Juudi sõda: juutide Rooma-vastane ülestõus; pärast kolmeaastast piiramist vallutas tulevane keiser Titus Jeruusalemma ja hävitas linna koos Jahve templiga.
    Titus 79 – 81: 79 Vesuuvi purse, mis mattis vulkaanilise tuha ja laava alla Pompeii ja Herculaneumi. 80 valmis Rooma Colosseum ( Flaviuste amfiteater).
    Domitianus 81 – 96. Algasid sõjad Daakia vallutamiseks; läks oma autoritaarse poliitikaga konflikti senatiaristokraatiaga ja kukutati.

  • Antoninuste dünastia (adoptiivkeisrid) 98 – 192


    Traianus (98 – 117). Valitses üksmeeles senatiaristokraatiaga. 101 – 106 vallutas kahe sõjaretke käigus Daakia. Nende võitude tähistuseks püstitati roomas Traianuse sammas.
    114 – 117 sõjas Partiaga vallutas Armeenia ja Mesopotaamia. Traianuse valitsusajal saavutas Rooma riik oma suurima välise ulatuse.
    Hadrianus (117 – 138). Valitsusaeg oli rahumeelne; pööras suurt rõhku piirikindlustuste vööndi ( limes romanus) väljaehitamisele. Britannias rajati Hadrianuse vall . Täiustas riigi õiguskorraldust, vähendades legaalseid erinevusi Itaalia ja provintside vahel. Soosis eriti Kreekat ja edendas ehitustegevust Ateenas.
    Antoninus Pius (138 – 161). Riigis valitses siserahu ja üksmeel keisri ning senatiaristokraatia vahel. Seda aega loetakse Rooma impeeriumi sisemise stabiilsuse ja heaolu kõrghetkeks.
    Marcus Aurelius (161 – 180): stoitsistlik filosoof, kes püüdis valitseda jäägitu kohusetundega kogu ühiskonna hüvanguks. Doonaul puhkesid sõjad markomannidega (germaani rahvas), kelle vastu keiser lõpuks Viini lähedal võidu savutas.
    Commodus (180 – 192): ebapädev ja julm valitseja; läks tülli senatiaristokraatiaga ja kukutati.

  • Severuste dünastia 193 – 235


    Septimius Severus (193 – 211) taastas kodusõdade järel riigi ühtsuse.
    212 andis Caracalla (211 – 217) oma ediktiga kodakondsuse kõigile keisririigi vabadele meestele – legaalne erinevus Itaalia ja provintside elanike vahel kadus.
    Rajati Caracalla termid Roomas.
    235 Alexander Severuse tapmine armee ülestõusu tagajärjel vallandas kodusõdade perioodi.

  • Sõdurkeisrite ajajärk 235 – 284


    Lakkamatud kodusõjad eri provintside vägede poolt esile tõstetud keisrite vahel (kokku valitses antud perioodil üle 40 keisri).
    Sisemist kriisi süvandasid välisvaenlased:
    226 esile tõusnud Uus-Pärsia riik Sassaniidide dünastia all vallutas Mesopotaamia ja ründas Süüriat.
    Germaanlased ründasid Galliat, Itaaliat , Kreekat ja Väike-Aasiat. Lõppes Rooma võim Daakias.
    Kuna keskvõim ei suutnud provintse kaitsta, lõid Gallia ja Süüria ajutiselt riigist lahku.
    250 – 251 ja 248 – 249 toimusid suured kristlaste tagakiusamised – kristlaste jumalatevastasust peeti riiki tabanud hädade põhjuseks.
    Gallienus (253 – 268) saavutas germaanlaste vastu mitu võitu, kuid ei suutnud nende sissetunge peatada. Alustas sõjaväe ümberkorraldamist ja tugeva raskeratsaväe loomist. Tapeti vandenõulaste poolt.
    Aurelianus (270 – 275) lõi germaanlaste sissetungid tagasi ja taastas Rooma piiri Reini-Doonau joonel . Taasühendas Gallia ja Süüria. Rooma linn kindlustati Aurelianuse müüriga.

  • Hiline keisririik ehk dominaat 284 – 476


    Diocletianus (284 – 305).
    Taastas lõplikult impeeriumi sisemise ühtsuse ja piiride turvalisuse.
    Viis läbi ulatuslikud reformid:
    • rõhutas senisest enam keisri jumalikku positsiooni (keiser kui dominus et deus) ja kasutas sellega seonduvat etiketti (purpurrüü ja diadeem)
    • kehtestas tetrarchia, jagades keisrivõimu kahe augustuse ja kahe caesari vahel;
    • kehtestas riigi kaheastmelise adminintratiivjaotuse: 12 diötseesi ja u 100 provintsi;
    • lahutas tsiviilvõimu sõjaväelisest võimust;
    • viis ellu sõjaväereformi, kujundades senisest enam ratsaväele tugineva mobiilse armee;
    • muutis osa ameteid päritavaks.
    Pooldas traditsioonilist usku ja lagatas viimase suure kristlaste tagakiusamise (303).
    305 loobus võimust.
    Constantinus (306 – 337).
    Tõusis esile Diocletianuse tagasiastumisele järgnenud kodusõdade käigus.
    312 kindlustas võiduga Mulviuse sillal Rooma lähedal ülemvõimu riigi lääneosade üle.
    313 Milaano ediktiga kehtestas usuvabaduse ja seega legaliseeris ristiusu. Ristiusk muutus Constantinuse ajast alates keisrite soosingul kiiresti Rooma impeeriumi peamiseks religiooniks.
    324 sai kogu riigi ainuvalitsejaks.
    325 juhtis Nikaia kirikukogu , kus ariaanlus kuulutati hereesiaks.
    330 muutis Konstanitinoopoli (senise Byzantioni) impeeriumi pealinnaks.
    Julianus Apostata (361 – 363) püüdis taastada paganausu positsioone Rooma riigis. Pärast tema surma sõjaretkel Mesopotaamiasse Pärsia vastu paganausu taastamisest loobuti.
    375 purustasid idast Musta mere põhjaranniku steppidesse tunginud hunnid gootide riigi ja alistasid goodid oma ülemvõimule. See vallandas nn Suure rahvasterändamise. Osa goote – nn läänegoodid – asus Balkanile, kus neil puhkes konflikt Rooma riigiga.
    378 purustasid läänegoodid Konstantinoopoli lähedal Adrianoopoli lahingus Rooma väe. Keiser Valens langes. Rooma pidi tunnustama gootide õigust liitlastena (föderaatidena) Balkanile jääda.

  • Theodosius I (379 – 395) valitses esialgu ainult riigi idaosade üle.


    381 Konstantinoopoli kirikukogul kuulutas kristluse Rooma riigiusuks. Algas paganausu riiklik tagakiusamine.
    394 tõusis kogu Rooma riigi ainuvalitsejaks, ühendades impeeriumi viimast korda ühe keisri võimu alla.
    395 riigi jagunemine pärast Theodosiuse surma tema poegade Arkadiose (Ida-Rooma) ja Honoriuse (Lääne-Rooma) vahel osutus lõplikuks.
    406 tungisid vandaalid, sueebid ja alaanid üle Reini Galliasse ja sealt edasi Hispaaniasse.
    407 tõid roomlased oma väed välja Britanniast, tugevdamaks kaitset Reini piiril.
    410 Balkanilt Itaaliasse tunginud läänegoodid Alarichi juhtimisel rüüstasid Roomat. Seejärel hõivasid nad suure osa Galliast ja Hispaaniast.
    429 ületasid vandaalid Gibraltari ja seejärel vallutasid Põhja-Aafrika. 435 langes nende kätte Kartaago. Vandaalide laevastik domineeris seejärel Vahemere lääneosas.
    434 – 454 juhtis Lääne-Rooma riigiasju Aetius – keiser Valentinianus III usaldusalune . Oli viimane Rooma riigimees, kes suutis suurt osa impeeriumi lääneosast enamvähem keskvõimu kontrolli all hoida. Moodustas germaani rahvastest liidu Kesk-Euroopas tugevnenud hunnide kuninga Attila vastu.
    451 võitis Aetius Katalaunia lahingus Gallias roomlaste ja germaanlaste vägedega Attilat ja tema hunne, sundides need Galliast taganema.
    452 ja 453 rüüstas Attila Põhja-Itaaliat, kuid pöördus tagasi Kesk-Euroopasse, kus suri.
    455 rüüstasid vandaalid Roomat.
    476 tagandas germaani aristokraat ja väepealik Odoaker keiser Romulus Augustuluse ja kuulutas end Itaalia kuningaks. Keisrivõim jäi püsima riigi idaosas.

  • Varane keisririik ehk printsipaat 30 eKr – 235 pKr


  • Augustus (30 eKr – 14 pKr).


    27 eKr pani Octavianus maha talle Antoniuse vastu võitluseks antud erakorralised volitused ja “taastas vabariigi”, mis sisuliselt tähendas tema, kui ainuvalitseja positsiooni seadustamist vabariiklike institutsioonide raames. Senat andis talle tiitli Augustus (suursugune), ta oli princeps senatus (esimene senaator) ja sai hiljem tiitli pater patriae (isamaa isa).
    Augustuse võim tugines eelkõige kahele juriidilisele alusele:
    • õigusele valitseda prokonsuli ja imperaatorina olulisemaid provintse ning käsutada sealseid Rooma vägesid;
    • eluaegsele tribuunivõimule, mis tagas talle vetoõiguse kõigis riigiasjades.
    Sai ka pontifex maximuse ameti.
    Teostas suurejoonelisi ehitustöid Roomas, mille silmapaistvaim ilming oli Rahu altari (ara pacis) rajamine Marsi väljale valjapool linnamüüre (13 – 9 eKr).
    Kindlustati Rooma riigi positsioone idas Partia vastu.
    Põhjas kujunes riigi piiriks Reini-Doonau liin.
    9 pKr lõppes katse vallutada Germaaniat hävitava lüüasaamisega Teutoburgi metsas.

  • Julius Claudiuste dünastia 14 – 68


    Tiberius (14 – 37). Valitses pädevalt ja kokkuhoidlikult, saavutamata siiski populaarsust ei lihtrahva ega senatiaristokraatia seas. Valitsusaja lõpul tõmbus riigiasjadest eemale oma villasse Capri saarel.
    U 30 hukati Jeruusalemma lähedal Kolgatal Jeesus.
    Caligula (37 – 41): edev ja julm valitseja; läks tülli nii senati kui ka pretoriaanidega (keisri ihukaitseväega) ja kukutati.
    Claudius (41 – 54). Liberaalse kodakondsuspoliitikaga edendas provintside romaniseerumist. Roomas oli suhteliselt ebapopulaarne. 43 algas Britannia alistamine.
    Nero (54 – 68). Põhjustas oma edevuse, teatraalsete eluviiside ja julmusega süvenevat vastseisu Rooma aristokraatias. 64 Rooma tulekahju, milles hävis enamus linnast. Sellele järgnes süütamises süüdistatud kristlaste esimene suurem tagakiusamine.
    Tulekahju järel algatas Nero pompöössed ehitustööd Rooma linnas. Valitsusaja lõpul puhkesid provintsides armee ülestõusud. Kui senat kuulutas Nero tagandatuks pretoriaanid loobusid teda toetamast, sooritas ta enesetapu.
    68 – 69 kodusõda, mille käigus tõusid aasta jooksul võimule neli keisrit (Galba, Otho, Vitellus ja Vespasianus).

  • Flaviuste dünastia 69 – 96


    Vespasianus 69 – 79: Taastas riigi sisemise ühtsuse ja piiride julgeoleku.
    66 – 70 Juudi sõda: juutide Rooma-vastane ülestõus; pärast kolmeaastast piiramist vallutas tulevane keiser Titus Jeruusalemma ja hävitas linna koos Jahve templiga.
    Titus 79 – 81: 79 Vesuuvi purse, mis mattis vulkaanilise tuha ja laava alla Pompeii ja Herculaneumi. 80 valmis Rooma Colosseum (Flaviuste amfiteater).
    Domitianus 81 – 96. Algasid sõjad Daakia vallutamiseks; läks oma autoritaarse poliitikaga konflikti senatiaristokraatiaga ja kukutati.

  • Antoninuste dünastia (adoptiivkeisrid) 98 – 192


    Traianus (98 – 117). Valitses üksmeeles senatiaristokraatiaga. 101 – 106 vallutas kahe sõjaretke käigus Daakia. Nende võitude tähistuseks püstitati roomas Traianuse sammas.
    114 – 117 sõjas Partiaga vallutas Armeenia ja Mesopotaamia. Traianuse valitsusajal saavutas Rooma riik oma suurima välise ulatuse.
    Hadrianus (117 – 138). Valitsusaeg oli rahumeelne; pööras suurt rõhku piirikindlustuste vööndi (limes romanus) väljaehitamisele. Britannias rajati Hadrianuse vall. Täiustas riigi õiguskorraldust, vähendades legaalseid erinevusi Itaalia ja provintside vahel. Soosis eriti Kreekat ja edendas ehitustegevust Ateenas.
    Antoninus Pius (138 – 161). Riigis valitses siserahu ja üksmeel keisri ning senatiaristokraatia vahel. Seda aega loetakse Rooma impeeriumi sisemise stabiilsuse ja heaolu kõrghetkeks.
    Marcus Aurelius (161 – 180): stoitsistlik filosoof, kes püüdis valitseda jäägitu kohusetundega kogu ühiskonna hüvanguks. Doonaul puhkesid sõjad markomannidega (germaani rahvas), kelle vastu keiser lõpuks Viini lähedal võidu savutas.
    Commodus (180 – 192): ebapädev ja julm valitseja; läks tülli senatiaristokraatiaga ja kukutati.

  • Severuste dünastia 193 – 235


    Septimius Severus (193 – 211) taastas kodusõdade järel riigi ühtsuse.
    212 andis Caracalla (211 – 217) oma ediktiga kodakondsuse kõigile keisririigi vabadele meestele – legaalne erinevus Itaalia ja provintside elanike vahel kadus.
    Rajati Caracalla termid Roomas.
    235 Alexander Severuse tapmine armee ülestõusu tagajärjel vallandas kodusõdade perioodi.

  • Sõdurkeisrite ajajärk 235 – 284


    Lakkamatud kodusõjad eri provintside vägede poolt esile tõstetud keisrite vahel (kokku valitses antud perioodil üle 40 keisri).
    Sisemist kriisi süvandasid välisvaenlased:
    226 esile tõusnud Uus-Pärsia riik Sassaniidide dünastia all vallutas Mesopotaamia ja ründas Süüriat.
    Germaanlased ründasid Galliat, Itaaliat, Kreekat ja Väike-Aasiat. Lõppes Rooma võim Daakias.
    Kuna keskvõim ei suutnud provintse kaitsta, lõid Gallia ja Süüria ajutiselt riigist lahku.
    250 – 251 ja 248 – 249 toimusid suured kristlaste tagakiusamised – kristlaste jumalatevastasust peeti riiki tabanud hädade põhjuseks.
    Gallienus (253 – 268) saavutas germaanlaste vastu mitu võitu, kuid ei suutnud nende sissetunge peatada. Alustas sõjaväe ümberkorraldamist ja tugeva raskeratsaväe loomist. Tapeti vandenõulaste poolt.
    Aurelianus (270 – 275) lõi germaanlaste sissetungid tagasi ja taastas Rooma piiri Reini-Doonau joonel. Taasühendas Gallia ja Süüria. Rooma linn kindlustati Aurelianuse müüriga.

  • Hiline keisririik ehk dominaat 284 – 476


    Diocletianus (284 – 305).
    Taastas lõplikult impeeriumi sisemise ühtsuse ja piiride turvalisuse.
    Viis läbi ulatuslikud reformid:
    • rõhutas senisest enam keisri jumalikku positsiooni (keiser kui dominus et deus) ja kasutas sellega seonduvat etiketti (purpurrüü ja diadeem)
    • kehtestas tetrarchia, jagades keisrivõimu kahe augustuse ja kahe caesari vahel;
    • kehtestas riigi kaheastmelise adminintratiivjaotuse: 12 diötseesi ja u 100 provintsi;
    • lahutas tsiviilvõimu sõjaväelisest võimust;
    • viis ellu sõjaväereformi, kujundades senisest enam ratsaväele tugineva mobiilse armee;
    • muutis osa ameteid päritavaks.
    Pooldas traditsioonilist usku ja lagatas viimase suure kristlaste tagakiusamise (303).
    305 loobus võimust.
    Constantinus (306 – 337).
    Tõusis esile Diocletianuse tagasiastumisele järgnenud kodusõdade käigus.
    312 kindlustas võiduga Mulviuse sillal Rooma lähedal ülemvõimu riigi lääneosade üle.
    313 Milaano ediktiga kehtestas usuvabaduse ja seega legaliseeris ristiusu. Ristiusk muutus Constantinuse ajast alates keisrite soosingul kiiresti Rooma impeeriumi peamiseks religiooniks.
    324 sai kogu riigi ainuvalitsejaks.
    325 juhtis Nikaia kirikukogu, kus ariaanlus kuulutati hereesiaks.
    330 muutis Konstanitinoopoli (senise Byzantioni) impeeriumi pealinnaks.
    Julianus Apostata (361 – 363) püüdis taastada paganausu positsioone Rooma riigis. Pärast tema surma sõjaretkel Mesopotaamiasse Pärsia vastu paganausu taastamisest loobuti.
    375 purustasid idast Musta mere põhjaranniku steppidesse tunginud hunnid gootide riigi ja alistasid goodid oma ülemvõimule. See vallandas nn Suure rahvasterändamise. Osa goote – nn läänegoodid – asus Balkanile, kus neil puhkes konflikt Rooma riigiga.
    378 purustasid läänegoodid Konstantinoopoli lähedal Adrianoopoli lahingus Rooma väe. Keiser Valens langes. Rooma pidi tunnustama gootide õigust liitlastena (föderaatidena) Balkanile jääda.

  • Theodosius I (379 – 395) valitses esialgu ainult riigi idaosade üle.


    381 Konstantinoopoli kirikukogul kuulutas kristluse Rooma riigiusuks. Algas paganausu riiklik tagakiusamine.
    394 tõusis kogu Rooma riigi ainuvalitsejaks, ühendades impeeriumi viimast korda ühe keisri võimu alla.
    395 riigi jagunemine pärast Theodosiuse surma tema poegade Arkadiose (Ida-Rooma) ja Honoriuse (Lääne-Rooma) vahel osutus lõplikuks.
    406 tungisid vandaalid, sueebid ja alaanid üle Reini Galliasse ja sealt edasi Hispaaniasse.
    407 tõid roomlased oma väed välja Britanniast, tugevdamaks kaitset Reini piiril.
    410 Balkanilt Itaaliasse tunginud läänegoodid Alarichi juhtimisel rüüstasid Roomat. Seejärel hõivasid nad suure osa Galliast ja Hispaaniast.
    429 ületasid vandaalid Gibraltari ja seejärel vallutasid Põhja-Aafrika. 435 langes nende kätte Kartaago. Vandaalide laevastik domineeris seejärel Vahemere lääneosas.
    434 – 454 juhtis Lääne-Rooma riigiasju Aetius – keiser Valentinianus III usaldusalune. Oli viimane Rooma riigimees, kes suutis suurt osa impeeriumi lääneosast enamvähem keskvõimu kontrolli all hoida. Moodustas germaani rahvastest liidu Kesk-Euroopas tugevnenud hunnide kuninga Attila vastu.
    451 võitis Aetius Katalaunia lahingus Gallias roomlaste ja germaanlaste vägedega Attilat ja tema hunne, sundides need Galliast taganema.
    452 ja 453 rüüstas Attila Põhja-Itaaliat, kuid pöördus tagasi Kesk-Euroopasse, kus suri.
    455 rüüstasid vandaalid Roomat.
    476 tagandas germaani aristokraat ja väepealik Odoaker keiser Romulus Augustuluse ja kuulutas end Itaalia kuningaks. Keisrivõim jäi püsima riigi idaosas.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 45 lk · .doc · 178 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Vanaaeg #1 Vanaaeg #2 Vanaaeg #3 Vanaaeg #4 Vanaaeg #5 Vanaaeg #6 Vanaaeg #7 Vanaaeg #8 Vanaaeg #9 Vanaaeg #10 Vanaaeg #11 Vanaaeg #12 Vanaaeg #13 Vanaaeg #14 Vanaaeg #15 Vanaaeg #16 Vanaaeg #17 Vanaaeg #18 Vanaaeg #19 Vanaaeg #20 Vanaaeg #21 Vanaaeg #22 Vanaaeg #23 Vanaaeg #24 Vanaaeg #25 Vanaaeg #26 Vanaaeg #27 Vanaaeg #28 Vanaaeg #29 Vanaaeg #30 Vanaaeg #31 Vanaaeg #32 Vanaaeg #33 Vanaaeg #34 Vanaaeg #35 Vanaaeg #36 Vanaaeg #37 Vanaaeg #38 Vanaaeg #39 Vanaaeg #40 Vanaaeg #41 Vanaaeg #42 Vanaaeg #43 Vanaaeg #44 Vanaaeg #45
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 45 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-01-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 178 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor redfox Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    põhjalik, kõik mis on programmis
    vanaaeg akkadi riik assarhaddon assurbanipal

    Sarnased õppematerjalid

    Kreeka poliitiline ajalugu
    68
    pdf

    Kreeka poliitiline ajalugu

    Mait Kõiv VANA-KREEKA. POLIITILINE AJALUGU Sisukord Pronksiaegne Egeuse tsivilisatsioon .............................................................................. 3 Minose tsivilisatsioon Kreetal ..................................................................... 3 Mükeene tsivilisatsioon ............................................................................ 5 Tsivilisatsiooni langus .............................................................................. 7 Varane rauaaeg ja Arhailine periood (11. ­ 6. saj.) ........................................ 8 Varane rauaaeg ehk Tume ajajärk (11. ­ 9./8. saj.) ............................................. 8 Uus tõus 8. sajandil .................................................................................. 8 Kolonisatsioon Vahemerel ......................................

    Ajalugu
    Vanaaja tähtsad isikud
    12
    docx

    Vanaaja tähtsad isikud

    1)Egiptuse ja Mesopotaamia tsivilisatsioonide allikad ja avastamislugu: Ingl ohvitser, diplomaat, assürioloogia rajaja, desifreeris Vana-Idast pärineva Rawlinson 3-keelse raidkirja. Prn õpetlane, filosoof, orientalist, Egiptuse hieroglüüfide desifreerija, Champollion egüptoloogiale alusepanija. 2)Mesopotaamia tsivilisatsioon pronksiajal. Sargon ja Sargon = Sarrukin = tõeline kuningas; Semiidi päritolu; allutas kogu Sumeri, tema rajas 1. suurriigi Mesopotaamia ajaloos = Akadi suurriik järeltulijad Määras oma tütre Sumeri kuujumala Nanna preestrinnaks Uris. Naramsin, Sargoni lapselaps; sai jagu Sargoni surmale järgnenud sisekriisist, taastas riigi ühtsuse. Tema ajast pärinevad varaseimad tõendid valitseja jumalikustamisest Mesopotaamias. Sarkalisarri ajal nõrgenes riik otsustavalt. Elam lõi lahku. Järgnevalt taastasid p

    Ajalugu
    Vanaaeg
    19
    docx

    Vanaaeg

    Mesopotaamia Rawlinson, Champollion Sargon 24-23.saj semiit, kes allutas Kisi kuningna ja kogu Sumeri, Eelami, Põhja- Mesopotaamia, Süüria ning pani seeläbi aluse Akadi riigile. Kasutas akadi keelt. Alustas traditsiooni, kus kuningas annab enda tütre ülempreestrinnaks. Akadi riigi lõpetas 23.saj gutide ülemvõim. Hammurabi 18.saj Vana-Babüloonia valitseja, kes alguses oli rahumeelne, st korrastas ja tugevdas Babüloni, siis aga vallutas Eelami, Larsa ;Mari, Assüüria ning pani sellega aluse Vana-Babüloonia impeeriumile. Andis välja kuulsa seadustekogu, mille talle olevat ulatanud Marduk. Koodeksis jagati rahvas kolme klassi: täieõiguslikud, sõltlased, orjad. Olenevalt kuriteost ja klassist ka karistus. Samuti määratleti majanduslikke suhteid, omandiõigust, abielu. Dünastia langes 16.saj kassiitide tulekuga Jumalad: An/Anu: taevajumal, jumalate isa Enlil/Bel: õhujumal, Ani poeg, jumalate kuningas, tsivilisatsiooni tooja Enki/Ea: maa-aluste vetejumal, sügavuste i

    Vanaaeg
    Vanaaeg eksam 2020 küsimused
    6
    doc

    Vanaaeg eksam 2020 küsimused

    Vanaaeg eksam 2020/2021 1) Vanaaja ajaloo allikad – üldiseloomustus 1. Idamaase allikad: Vana Testament, kreeka allikad (Herodotos) ja originaaltekstid: originaaltekstide avastamine ja dešifreerimine: Champollion, Rawlinson. 2. Klassikaline antiik: antiiktekstide säilimine läbi kesk- ja uusaja; raidkirjad, papüüruseleiud. 2) Mesopotaamia tsivilisatsioon pronksiajal 1. Geograafilised ja looduslikud olud. 2. Tsivilisatsiooni kujunemine: Uruk. 3. Sumeri linnriigid varadünastilisele perioodil: sumeri küsimus; kiilkiri; tähtsamad linnriigid (Uruk, Ur, Kiš, Eridu, Lagaš); linnriikide sotsiaalne ja poliitiline korraldus. 4. Akadi riik: Sargon ja Naram-Sin; Akadi langus. 5. Uri III dünastia: riigi administratiivne ja majanduslik ülesehitus; riigi langus. 6. Etnilised ja sotsiaalsed muutused 2. aastatuhandel eKr. Amoriidid. Suurriikide uus esiletõus: Mari; Assur. 7. Vana-Babüloonia impeerium: Hammurabi (vallutused ja seadusandlus); Vana-Babüloonia langus. 8. Mesopotaamia rel

    Vanaaeg
    Kronoloogia
    9
    odt

    Kronoloogia

    KRONOLOOGIA Käsitletavas kronoloogias jätan välja nii kesk- kui kaug-ida kultuurid. Sama ka kesk- ja lõuna-ameerika tsivilisatsioonide (tolteegid,olmeegid, maiad, asteegid, inkad jne.) puhul. Kuivõrd nii tänased India ja Hiina alad ja kultuurid etendasid antiikajal käsitletava teema suhtes sekundaarset rolli, siis ka neilt vaid mõned sissekirjutused. Sest nii Lähis-Ida, Induse oru, Himaalaja ning Hiina vahel tekkis sünergia juba neoliitikumis. Fookuses on aga Lähis- Ida kultuuride tõusud ja langused. Aktsendiga (kursiivis) Iisraeli rahva ajalooga. Lääne-Rooma võimetus ja vähene ambitsioonikus Ida suunal sai uue ja permanentse hoo sisse Lääne-Rooma langemisega. Parodakslaaslelt põhjustas seda kristluse omaksvõtt riigiusu kehtestamisena. Mil ei läinud palju aega, kui Tuhande aastane Rooma lakkas olemast. Mida küll üritas reanimeerida Ida-Rooma ehk Bütsants. Jumal teab kust välja ilmunud vald

    Ajalugu
    Ajalugu Vanaaeg Kronoloogia
    7
    rtf

    Ajalugu Vanaaeg Kronoloogia

    Diocletianus- Suutis lõpetada segadused Roomas ja korraldas Rooma riiki ümber Theodosius Suur- viimane Rooma valitseja, kes sai ainuvalitsejana valitseda, pärast tema surma lagunes Rooma lõplikult kaheks Justinianus- Temal õnnestus vallutada Põhja-Aafrika ja Itaalia ning teha lõpp sealsetele vandaalidele ja idagootidele, riigi sisekorralduse edendamine, püstitas arvukalt uusi ehitisi Ajalooperioodid 1. Muinasaeg (inimeste tekkimine kuni kirja areng) 2. Vanaaeg (kirja areng kuni Lääne-Rooma riigi lagunemine) 3. Keskaeg (Lääne-Rooma riigi lagunemine kuni Ameerika avastamine) 4. Vara Uusaeg (maadeavastused) 5. Uusaeg (Ameerika avastamine kuni esimene maailmasõda) 6. Lähiajalugu (esimene maailmasõda kuni tänapäev)

    Ajalugu
    Vanaaeg
    116
    doc

    Vanaaeg

    Vanaaeg 1.loeng. Õisis õppematerjalid eksam kirjalik(kõik programmi järgi)(40-35)minutit aine programm detailne. Põhimõtteliselt 2 küsimust: 1)süsteemlik,ülevaatlik ajalõigust või perioodist, pole vaja detailselt(nt ülevaade Ateena riigikorrast). 12P 2) 6 nime või mõistet.4-5 lauset(olulisim). Kokku 18 p. Iga nimi annab 3 p. Kirjatöö on eksamile pääsemise eelis.Valid kahe kohta ja valid ptk ühe valdkonna kohta ning pead võrdlema u 2 lk.Tuleb trükkida välja. Vana-Egiptus,Vana-Kreeka, Vana-Rooma Muistsed tsivilisatsioonid Mesopotaamia tsivilisatsioon , Egiptuse tsivilisatsioonid- Viljaka poolkuu tsivilisatsioonid kerkisid esile 4 at. II poolel eKr. 3500- 3000 .Riikluse ja tsivilisatsiooni olemasolu.Pronksiaja algust tähistab.Piirkond, kus sai alguse 10000 eKr põlluharimine. Induse tsivilisatsioonid, Hiina tsivilisatsioon- 3000 at tsivilisatsiooni teke Induse jõe juures. Hiliseim Mesopotaamiast. Sai kindlasti mõjutusi Mesopotaamiast ja mõjutus ka v

    Ajalugu
    Vanaaeg
    20
    docx

    Vanaaeg

    II VANAAEG IDAMAAD 3. MUISTNE EGIPTUS TSIVILISATSIOONI ÜLDISELOOMUSTUS. Muistne Egiptuse tsivilisatsioon tekkis u 3000. a. eKr Niiluse jõe orus. Nii idast kui läänest piiravad Egiptust viljatud poolkõrbe- ja kõrbealad, mistõttu peamiseks ühendusteeks oli Niiluse jõgi. Selline geograafiline eraldatus hoidis egiptlasi võõraste sissetungi eest ning avaldas mõju maa ajaloole ja rahva ellusuhtumisele. Niiviisi sai Egiptuse tsivilisatsioon iseseisvalt kujuneda, omandades tunnusjooned, mis püsisid aastatuhandeid. Seda iseloomustavad stabiilsus ja traditsioonide austamine. AJALOO PÕHIETAPID. Vanimad põlluharijate asulad Niiluse ääres pärinevad umbes aastast 5000 eKr. Sajanditega tihenes asustus ja kohalikud pealikud ühendasid oma võimu alla järjest ulatuslikumaid alasid. Nii tekkisid kaks suurt teineteisest sõltumatut riiki Alam- ja Ülem- Egiptus. Pärimus

    Ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (5)

    Katy246 profiilipilt
    Katy246: Nõustun Karmeloga - see on ju õppejõu enda poolt kirjutatud materjal. Ei midagi uut. Kõigele lisaks ülesriputajal kontrollimata - lõpus kordab üht osa (alates "Varane keisririik ehk printsipaat 30 eKr – 235 pKr") uuesti.
    14:55 17-01-2011
    Karmelo profiilipilt
    Karmelo: aine kodulehel oleva materjali täpne koopia. uut infot ei saa.
    20:57 11-01-2009
    KatrinL profiilipilt
    KatrinL: täitsa hea konspekt tundub :)
    00:40 28-01-2009



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun