Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga (0)

EHITUSTEADUSKOND
Eesti eluasemefondi puitkorterelamute
ehitustehniline  seisukord  ning prognoositav eluiga
Uuringu lõpparuanne
d
Ehituskonstruktsiooni
Ehitusfüüsika
Tehnosüsteemid
Sisekliima
Energiatõhusus
Tallinn 2011
 
 
 
 
EHITUSTEADUSKOND 
 
 
 
 
 
 
Eesti eluasemefondi puitkorterelamute 
ehitustehniline seisukord ning prognoositav 
eluiga 
 
Uuringu lõpparuanne 
 
 
 
 
 
 
 
Targo Kalamees , Endrik Arumägi, Alar  Just, Urve Kallavus , Lauri Mikli , Martin 
Thalfeldt, Paul Klõšeiko, Tõnis Agasild, Eva Liho, Priit Haug , 
Kristo Tuurmann, Roode Liias , Karl Õiger, Priit Langeproon, 
Oliver Orro , Leele Välja, Maris Suits, Georg Kodi , Simo Ilomets , Üllar Alev , 
Lembit Kurik 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
2011 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Toimetanud: ehitusinsener Targo Kalamees 
 
Projekti vastutav täitja: professor Roode Liias 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Autoriõigused: autorid, 2011 
 
 
 
 
ISBN 978-9949-23-127-0
 
2
 
Eessõna  
Käesolev uurimistöö aruanne võtab kokku Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas 
ajavahemikul september 2009 kuni mai 2011 läbiviidud uuringu „Eesti eluasemefondi 
puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” tulemused. 
Uurimistöö on tehtud Sihtasutuse KredEx tellimusel ja finantseerimisel. Lisaks KredEx-ile 
osalesid uurimistöö juhtrühmas veel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- 
ja elamuosakonna ning energeetikaosakonna esindajad: 
Sihtasutus  KredEx: Mirja Adler, Kalle Kuusk (KENA), Mikk Maivel (KENA); 
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium: Margus Sarmet, Pille Arjakas, 
Annika Tamm. 
Tallinna Tehnikaülikooli poolt osalesid uurimistöös järgmised asutused ja isikud: 
Ehitiste projekteerimise instituut (ehitusfüüsika ja arhitektuuri õppetool , 
ehituskonstruktsioonide õppetool): Targo Kalamees, Endrik Arumägi, 
Alar Just, Karl Õiger, Lauri Mikli, Georg Kodi, Simo Ilomets, Üllar Alev. 
Kaasa töötasid: Paul Klõšeiko, Tõnis Agasild, Eva Liho, Priit Haug, Kätlin 
Miilberg, Mari Emmus, Erik Prits , Klaus Treimann, Raido Schiff, Arno  
Liiskmann, Raimo Roots , Erko Tamm). 
Keskkonnatehnika instituut (kütte- ja ventilatsiooni õppetool): Martin Thalfeldt; 
Ehitustootluse instituut (ehitusökonoomika ja -juhtimise õppetool): Roode Liias, 
Kristo Tuurmann. 
Materjaliuuringute teaduskeskus: Urve Kallavus, Lembit Kurik. 
Uurimisraporti erinevate peatükkide kirjutamisel on osalenud järgmised isikud: 
 
Targo Kalamees, Endrik Arumägi, Alar Just, Urve Kallavus, Lauri Mikli, Paul Klõšeiko, 
Tõnis Agasild, Eva Liho, Kristo Tuurmann, Priit Haug, Roode Liias, Priit Langeproon (OÜ 
Langeproon Inseneriehitus), Oliver Orro (Tallinna LV, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, 
Muinsuskaitse osakond ), Leele Välja (Eesti Kunstiakadeemia , Muinsuskaitse ja 
restaureerimise osakond), Karl Õiger, Georg Kodi, Simo Ilomets, Lembit Kurik. 
Uurimisraporti sisulise poole on toimetanud Targo Kalamees ja keelelise poole Mari-Ann 
Tamme. 
Täname uurimistöö rahastajaid ning uuritud elamute elanikke ja korteriühistute esimehi-
naisi oma panuse eest uurimistöö õnnestumisesse. Säästva Renoveerimise Infokeskus, 
Eesti Korteriühistute Liit, omavalitsuste Kultuuriväärtuste Ametid ja Muinsuskaitseamet, 
restauraator  ja ehitaja Jüri Reemann on tänatud abi eest uurimisobjektide leidmisel. 
Tallinna LV, Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti Muinsuskaitse osakond (Oliver Orro) ja Eesti 
Kunstiakadeemia Muinsuskaitse ja restaureerimise osakond (Lilian Hansar, Leele Välja, 
Anneli Randla, Maris Suits) on tänatud abi eest puitasumite kujunemise ja puidust 
korterelamute ajaloo tutvustamisel ning renoveerimislahenduste väljatöötamisel. OÜ 
Langeproon Inseneriehitus (Priit Langeproon) on tänatud abi eest abi eest keldriseinte 
niiskustehnilistel uuringutel ja renoveerimislahenduste väljatöötamisel. Clik AS 
( Aivar  
Uutar, Kevin  Vaher ) on tänatud abi eest tehnosüsteemide renoveerimise 
maksumuse väljatöötamisel. Jõgioja Ehitusfüüsika KB OÜ on tänatud abi eest 
helipidavuse mõõtmistel. Kristi Talvik on tänatud abi eest vanade sisekliima- ja 
energianõudmiste leidmiste juures. Täname Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia instituuti 
väliskliimaandmete eest, Eesti Energia AS-i, AS-i Tartu Vesi, AS-i Viljandi Veevärk , AS-i 
Eesti Gaas uuritud elamute elektri, vee, gaasi ja muude kuluandmete eest. 
 
Tallinnas, august 2011. 
 
Tegijad 
 
3
 
Sisukord 
1 
Sissejuhatus 9 
1.1 
Uuringu eesmärk 
9 
1.2 
Uurimisobjektide valiku alused 
9 
1.3 
Projekti kaasatud linnade puitasumite kujunemine 
10 
1.3.1  Viljandi 10 
1.3.2  Pärnu 12 
1.3.3  Tartu 14 
1.3.4  Tallinn 16 
1.4 
Puidust korterelamud Eesti linnades. Arengulugu ja 
põhitüübid 19 
1.4.1  Kõige vanemad puitelamud 
19 
1.4.2  Tsaariaegne tööliselamu 
22 
1.4.3  Vabrikuasulad 24 
1.4.4  Suurte korteritega elamud historitsismi ja juugendi ajal 
26 
1.4.5  Nn. Tallinna maja ja teised 1920.  1930. aastate puidust 
korterelamud 29 
1.4.6   Modernism puitarhitektuuris 
32 
1.4.7  Puidust korterelamud pärast 1940. aastat 
33 
2 
Piirdetarindite ja kandekonstruktsioonide tehniline 
seisund ja defektid  
36 
2.1 
Üldist 36 
2.2 
Uurimismetoodika ja hindamise alused 
38 
2.3 
Katused 41 
2.3.1  Katuste lahendused 
41 
2.3.2  Katuste olukord ja põhilised puudused 
42 
2.3.3   Sademevee  äravoolusüsteemide lahendused ja tehniline 
seisukord 47 
2.4 
Seinad 53 
2.4.1  Välisseinte lahendused 
53 
2.4.2  Välisseinte seisukord ja peamised probleemid 
55 
2.4.3   Siseseinte lahendused ja olukord 
62 
2.5 
Vundamendid , soklid ja keldripõrandad 
63 
2.5.1   Vundamentide , soklite ja keldripõrandate lahendused 
63 
2.5.2  Keldri- ja soklikorruse niiskusrisk 
65 
2.5.3  Vundamentide, soklite ja keldripõrandate peamised 
probleemid 66 
2.6 
Vahelagede ja põrandate lahendused, seisukord ja 
peamised probleemid 
75 
2.7 
Trepid ja trepikojad 
77 
2.7.1  Treppide ja trepikodade lahendused 
77 
2.7.2  Treppide ja trepikodade seisukord ja peamised probleemid 
78 
2.8 
Avatäited 79 
2.8.1  Akna lahendused 
79 
2.8.2   Akende seisukord ja peamised probleemid 
80 
2.8.3  Uste lahendused, seisukord ja peamised probleemid 
82 
2.9 
Märjad ja niisked ruumid 
82 
2.9.1  Märgade ja niiskete ruumide lahendused 
82 
2.9.2  Märgade ja niiskete ruumide seisukord ja peamised 
probleemid 83 
 
 
4
 
2.10 
Tuleohutus 86 
2.11 
Puitkorterelamute kasutusiga ja renoveerimise vajadus 
89 
3 
Külmasillad 91 
3.1 
Meetodid 91 
3.1.1  Külmasilla kriitilisuse hindamine 
91 
3.1.2  Külmasilla hindamine termograafia   infrapuna kaamera abil 
92 
3.1.3  Külmasilla hindamine temperatuurivälja arvutusega 
93 
3.2 
Tulemused 95 
3.2.1  Termograafia mõõtmistulemused 
95 
3.2.2   Arvutustulemused 96 
3.2.3  Keldriseinte lisasoojustamise arvutuslik analüüs 
101 
4 
Hoonepiirete õhupidavus  
106 
4.1 
Hoonepiirete õhupidavuse mõõtmine 
107 
4.2 
Õhupidavuse hindamise meetodid 
109 
4.3 
Tulemused 111 
5 
Välisseinte soojus - ja niiskustehniline toimivus 
115 
5.1 
Seestpoolt lisasoojustatud rõhtpalkseina soojus - ja 
niiskustehnilised võrdlusmõõtmised 
117 
5.1.1  Meetodid 117 
5.1.2  Tulemused 121 
5.1.3  Tulemuste hindamine 
129 
6 
Piirdetarindite helipidavus  
131 
6.1 
Sisepiirete helipidavuse tagamise lahendused 
131 
6.2 
Meetodid 131 
6.2.1  Sisepiirdetarindite helipidavuse kvaliteedi otsustamise alused 
131 
6.2.2  Sisepiirdetarindite helipidavuse hindamismeetodid  
132 
6.2.3  Helipidavuse mõõtmistulemused ekspluatatsioonitingimustes 133 
7 
Soojuslik ja niiskuslik olukord korterites 
135 
7.1 
Meetodid 137 
7.1.1  Mõõtmised 137 
7.1.2  Väliskliima 137 
7.1.3  Siseõhu temperatuuri hindamiskriteeriumid 139 
7.1.4  Siseruumide niiskuskoormuse hindamiskriteeriumid 
140 
7.2 
Tulemused 141 
7.2.1  Sisekliima sõltuvus  välistemperatuurist 141 
7.2.2  Siseõhu suhtelise niiskuse sõltuvus välistemperatuurist 
143 
7.2.3   Sisetemperatuur ja suhteline niiskus talvel 
144 
7.2.4  Sisetemperatuur ja suhteline niiskus suvel 
145 
7.3 
Sisetemperatuuri vastavus standardi sihtarvudele 
146 
7.4 
Niiskuskoormused korterites 
148 
8 
Ventilatsiooni toimivus ja siseõhu kvaliteet 
152 
8.1 
Meetodid 154 
8.1.1  Mõõtmised 154 
8.1.2  Siseõhu CO2 sisalduse hindamiskriteeriumid 
155 
8.1.3  Ainevahetusliku CO2 meetod 
156 
8.1.4  Eluruumide õhuvahetuse hindamiskriteeriumid 
158 
8.1.5  Köögi ja sanitaarruumide õhuvahetuse hindamiskriteeriumid 
159 
8.2 
Tulemused 159 
8.2.1  Siseõhu CO2 sisalduse mõõtmised korterites 
159 
8.2.2  Magamistubade õhuvahetus  
161 
 
5
 
9 
Ehitusmaterjalide ja siseõhu mikrobioloogiline 
kahjustus 164 
9.1 
Elukeskkonna levinumate hallitusseente kirjeldused 
165 
9.2 
Meetodid 166 
9.2.1  Mikrobioloogiline kasv ruumide sisepinnal  
166 
9.2.2  Hoone konstruktsioonide kandevõime ja tehnilise seisukorra 
väljaselgitamiseks tehtavad analüüsid  
167 
9.2.3  Siseõhu mikrobioloogiline uurimine ja analüüs 
167 
9.3 
Tulemused 168 
9.3.1  Mikrobioloogiline kasv ruumide sisepinnal 
168 
9.3.2  Hoone konstruktsioonide kandevõime ja tehnilise seisukorra 
väljaselgitamiseks tehtavad analüüsid 
169 
9.3.3  Siseõhu mikrobioloogiline uurimine ja analüüs 
171 
10  Tehnosüsteemide olukord 
174 
10.1 
Ventilatsioon 174 
10.2 
Küttesüsteem ja soojusvarustus  
175 
10.3 
Elektri- ja sidepaigaldis 
177 
10.4 
Veevarustus ja kanalisatsioon 
179 
11  Puitkorterelamute energiatarbimise analüüs 
181 
11.1 
Mõõdetud energiatarbimise analüüs 
181 
11.1.1   Elektritarbimise analüüs 
181 
11.1.2  Gaasitarbimise analüüs 
182 
11.1.3  Vee tarbimise ja vee soojendamise energiatarbimise analüüs 
182 
11.2 
Arvutuslik analüüs 
185 
11.2.1  Meetodid 185 
11.2.2  Energiaarvutuste tulemused 
190 
12  Korteriomanike hinnangud ja strateegilised hoiakud: 
ankeetküsitluse kokkuvõte 
202 
12.1 
Elamistingimused 202 
12.2 
Akende iseloomustus 
203 
12.3 
Niiskuskahjustused 204 
12.4 
Sisekliimaprobleemid 204 
12.5 
Müraga ja päevavalgusega seotud probleemid 
206 
12.6 
Korterielanike märgitud terviseprobleemid  
206 
12.7 
Korterite sanitaarremont 
206 
13  Kokkuvõte põhimõttelistest 
renoveerimislahendustest 208 
13.1 
Piirdetarindid ja ehituskonstruktsioonid 
213 
13.1.1   Sokkel , vundament ja keldriseinad 
213 
13.1.2   Välisseinad  222 
13.1.3  Katused 227 
13.1.4   Vahelaed 229 
13.1.5  Niisked ja märjad ruumid 
230 
13.1.6  Avatäited: aknad ja uksed 
232 
13.1.7  Trepid ja trepikojad 
233 
13.1.8   Korstnad 233 
13.1.9  Müratõrje ja helipidavus 
234 
13.2 
Tehnosüsteemid 234 
13.2.1  Soojusvarustus 234 
13.2.2  Küte 235 
13.2.3  Ventilatsioon 236 
 
6
 
13.3 
Energiatõhususe renoveerimispaketid 
249 
14  Hoonete energiatõhususe parandamise majanduslik 
analüüs 260 
14.1 
Meetodid 260 
14.2 
Arvutustes kasutatud ehitustööde mahud 
262 
14.3 
Arvutustes kasutatud ehitustööde maksumus 
263 
14.4 
Tulemused 268 
14.4.1  Kütmata keldriga variantlahendused 
269 
14.4.2  Keldrita puitkorterelamu 
283 
14.4.3  Köetud keldriga variantlahendused 
289 
14.5 
Kokkuvõte energiatõhususe parandamise 
majanduslikust mõjust 
296 
15  Järeldused 299 
15.1 
Piirdetarindite ja kandekonstruktsioonide tehniline 
seisund ja defektid 
299 
15.2 
Külmasillad 299 
15.3 
Hoonepiirete õhupidavus 
300 
15.4 
Välisseinte soojus- ja niiskustehniline toimivus 
300 
15.5 
Puitelamute helipidavus 
300 
15.6 
Soojuslik ja niiskuslik olukord korterites 
301 
15.7 
Ventilatsiooni toimivus ja siseõhu kvaliteet 
301 
15.8 
Ehitusmaterjalide ja siseõhu mikrobioloogiline 
kahjustatus 301 
15.9 
Tehnosüsteemide olukord 
302 
15.10  Puitkorterelamute energiatarbimise analüüs 
302 
15.11  Korteriomanike hinnangud ja strateegilised hoiakud 
302 
15.12  Hoonete energiatõhususe parandamise majanduslik 
analüüs 303 
16  Conclusions 304 
16.1 
The technical condition and defects of building  
envelope and load -bearing structures  
304 
16.2 
Thermal bridges 
305 
16.3 
The air tightness of building envelope 
305 
16.4 
The hygrothermal performance internally insulated 
external walls 
305 
16.5 
Sound insulation of wooden buildings 
305 
16.6 
Hygrothermal conditions in apartments 
306 
16.7 
Performance of ventilation and indoor air quality  
306 
16.8 
The microbiological damage of building materials and 
indoor air 
307 
16.9 
The condition of utility systems 
307 
16.10   Analysis of energy  consumption of wooden apartment  
buildings 308 
16.11  The assessments and strategic attitudes of apartment 
owners 308 
16.12  The economic analysis of improvement of energy 
performance of buildings 
308 
17  Kasutatud kirjandus 
310 
 
 
 
7
 
 
 
8
 
1 Sissejuhatus 
1.1 Uuringu eesmärk 
Uuringu eesmärgiks oli Eesti erinevates piirkondades ehitatud ning erinevas vanuses 
olevate põhikonstruktsioonina puidust ehitatud korterelamute kaardistamine, 
ehitustehnilise seisukorra hindamine ja elanike hinnangute väljaselgitamine nende 
omandis olevate korterite ning hoonete seisundi kohta. 
Uuringu eesmärgiks olnud puitkorterelamute ehitustehnilise seisukorra väljaselgitamiseks 
oli lepinguline kohustus: 
  kaardistada 25 erinevas vanuses ja erinevas piirkonnas asuva korterelamu ehitustehniline ja 
sisekliima seisukord; 
  süstematiseerida kaardistamisel saadud andmed, et neid saaks kasutada analüüsideks ning 
probleemide lahenduste väljatöötamiseks; 
  analüüsida kaardistamisel saadud andmeid ja anda ülevaade uuritud korterelamute 
ehitustehnilisest ja siseklimaatilisest olukorrast ning hinnata nende vastupidavust ; 
  kaardistamisel saadud andmete põhjal koostada ülevaade puitkorterelamute juures 
esinevatest peamistest probleemidest ning välja töötada üldised põhimõttelised lahendused 
selliste probleemide kõrvaldamiseks. 
Uuringu raames tuli keskenduda järgmistele töödele: 
  uuringuobjekti täpsem määratlemine, alusmaterjalide kogumine ja vormistamine; 
 hoonete 
konstruktsioonide 
uuringud; 
 hoonete 
ehitusfüüsikalised 
uuringud; 
 hoonetes 
sisekliima 
uuringud; 
  hoonesiseste kommunikatsioonide uuringud; 
  korteriomanike hinnangute ja strateegiliste hoiakute uurimine. 
Iga objekti juures tehti ehitustehniline analüüs kogu elamule , ehitusfüüsikalised ja 
pikemad sisekliima uuringud vähemalt ühes korteris . 
Uurimistöö lõppraport on sisu järgi jaotatud kahte ossa : 
 olemasoleva 
olukorra 
kaardistamine; 
  kokkuvõte põhimõttelistest renoveerimislahendustest. 
1.2  Uurimisobjektide valiku alused 
Kõnesolevas uuringus  valiti enamik uuringuobjektidest Tallinna, Tartu, Pärnu ja Viljandi 
linnast. Uurimisobjektide  valikul  konsulteeriti ja kutsuti objekte pakkuma mitmeid teemaga  
seotud organisatsioone ja ameteid: 
  Muinsuskaitseamet ( juhtkond , kohalikud inspektorid); 
  • Kultuuriväärtuste Ametid või vastava kohaliku omavalitsuse kultuuriväärtustega tegelevad 
ametnikud (Tallinn, Tartu, Viljandi, Pärnu); 
  Säästva Renoveerimise Infokeskus (Tallinn, Tartu, Paide, Viljandi); 
  Eesti Korteriühistute Liit (Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi). 
Tallinna Kultuuriväärtuste ameti spetsialistid  klassifitseerivad Tallinna puitkorterelamuid 
järgmise jaotuse alusel: 
  väga vana puitelamu, varane agulimaja (s.h. vanabalti majad, klassitsistlikud tüüpfassaadid); 
  „Lenderi maja“ tüüpi 20 sajandi alguse tööliselamu; 
 Terviklikult 
planeeritud 
töölisasumi barakkelamu; 
  • Suurte korteritega esinduspuumaja, varane periood ( historitsism ); 
  • Suurte korteritega esinduspuumaja, hilisem periood ( juugend , ka 1920. aastad); 
  • 1920.-30. aastate väikeelamu; 
  • „Tallinna maja“ tüüpi 1920-30 a. kivitrepikojaga korterelamu; 
  „Tallinna maja“ krohvitud variant; 
  Nõmme eramu või korterelamu, varasem periood, ehitatud suvilaks; 
  Nõmme eramu või korterelamu uuem periood; 
  Nõmme krohvitud funktsionalistlik  korterelamu; 
 Nõukogudeaegne 
puitelamu. 
 
9
 
Nagu näha, on juba Tallinnas väga mitmeid arhitektuurilt erinevaid puitkorterelamute 
tüüpe. Lisanduvad erinevused ehituskonstruktsioonide ja piirdetarindite osas. Lisaks 
Tallinnale on erinevaid puitkorterelamute tüüpe ka teistes linnades. Kui valida igast 
alajaotusest üks uurimisobjekt , ei teki uurimisobjektide juhusliku valimi korral piisavat 
esindatust ja üksiku  hoone iseärasused hakkaksid liialt mõjutama hinnanguid mainitud  
hoonetüübi kohta. Seetõttu on valimist jäetud teadlikult välja teatud hoonetüübid ( väga 
vana puitelamu, varane agulimaja, suurte korteritega esinduspuumaja) ning valitud 
osadest hoonetüüpidest rohkem objekte. 
Uuritud elamute ja korterite jaotus vastavalt asukohale ja ehitusaastale vt. Tabel 1.1. 
Tabel 1.1 
Uuritud elamute ja korterite jaotus vastavalt asukohale ja ehitusaastale. 
Asukoht 
Objektide arv vastavalt elamu ehitusaastale 
1920  Kokku 
Elamuid Kortereid Elamuid Kortereid Elamuid Kortereid Elamuid Kortereid
Tallinn -  -  5  6  6 10 11 
16 
Tartu  1 1 5 7 1 1 7 9 
Pärnu 2 3 2 3 -  - 4 4 
Viljandi 3 4 1 1 3 5 7 
10 
Kokku  6  6  13 13 10 10 29 41 
1.3  Projekti kaasatud linnade puitasumite kujunemine 
Tallinna, Tartu, Pärnu ja Viljandi puitasumid annavad meile ülevaatliku pildi 
puitarhitektuuri mitmekesisusest Eesti linnades. Nende kujunemislugudes on ühisjooni ja 
erisusi, üldpilt on hoolimata Eesti väiksusest mitmekesine ja selgeid kohalikke eripärasid 
eviv. Tallinn kui kõige suurem ja „kivisema“ arenguga linn (seda küll ainult Eesti 
kontekstis) on tänaseni säilinud puitarhitektuuri osas selgelt üheülbalisem kui väiksemad 
linnad, samas on siingi omad erijooned, mis teistes linnades puuduvad. Puitarhitektuur on 
Eesti rikkus, mida sageli piisavalt hinnata ja hoida ei osata. Mitmetes linnades on 
puitasumite terviklikkuse kaitseks moodustatud miljööväärtuslikud hoonestuspiirkonnad, 
mis pakuvad  kohalikule omavalitsusele võimaluse hoida ja säilitada alasid, mis mängivad 
piirkonna identiteedi ja üldilme seisukohalt olulist rolli. Tuleb aga kohe lisada, et 
miljööväärtusliku piirkonna staatuse olemasolu ei ole veel iseenesest kvaliteedisertifikaat 
– nii Tallinnas, Pärnus  kui  Viljandis on alasid, mis oma arhitektuurse kvaliteedi ja 
homogeensuse poolest kõhklematult seda väärivad, ometi omavalitsuse poolt sellest ilma 
on jäetud. Praeguse seisuga on miljööväärtuslik ala eelkõige juriidiline formaat , mis 
kõneleb omavalitsuse väärtushinnangutest ja võimekusest, mitte niivõrd konkreetse linna 
arhitektuursetest väärtustest. 
1.3.1 Viljandi 
Viljandi linna algust võib hakata lugema keskajast, kui 1224. aastal alustati ordulossi 
ehitamisega. Juba 1283. aastal hakkas linnas kehtima Hamburgi linnaõigus . Müüriga 
ümbritsetud linna oluliseks sissetulekuallikaks oli transiitkaubandus. Linnakodanike arv oli 
1500 ringis, sama palju inimesi elas ka väljaspool linnamüüri paiknevates lihtsates puust 
agulites. Sissetulekud saadi põllumajandusest, käsitööst ja linnaelanike  teenijatena. 
Liivi sõda mõjus linnale laastavalt ja tõi kaasa venelaste kätte langemise 1560. aastal. 
1582 tõi vaherahu tulemusena uuteks peremeesteks poolakad. 1600. aastal alanud Poola 
ja Rootsi vaheline võitlus Venemaa pärast tähendas, et linn käis seitse  korda käest kätte 
ja sõja lõppedes oli kunagisest õitsvast linnast jäänud vaid varemed. 1629. aastal 
saabunud rahu kehtestas rootslaste ülemvõimu. Õitsva kaubalinna asemel oli aga 
tegemist käsitööliste külaga (1682. aastal loeti 55 perekonda ja 43 elamut), kes oma 
sissetuleku said ümberkaudsetest mõisatest. Kogu tegevust kontrollis Jacob de la 
Gardie´le kuuluv Viljandi mõis, mis arengut linnana pigem pärssis kui soodustas. 
Järgnenud Põhjasõda tähendas taas mitut rüüstamislainet ja põletamist. 1710. aastal, kui 
linn lõplikult Vene vägede kätte langes, oli sõja, katku ja nälja tõttu linn elanikest tühi. 
 10
 
Kuna jätkus sõltuvus mõisast, puudusid ka tingimused arenguks. Oma madalate 
õlgkatusega puitelamute ja kitsaste tänavatega meenutas see pigem küla. Ja kuigi 
pidevalt õigusi kärbiti, hakkas elanike arv vähehaaval kasvama, ehitati uusi elamuid ja 
paranes ka heakord. 1765. ja 1770. aasta suured tulekahjud tähendasid rangemaid 
nõudeid ehituses ja heakorras –  hoonetel pidi olema korsten ja kivikatused , samuti 
muutus aktuaalseks tänavate sillutamine. 1783 taastati  Viljandi linnaõigus. Kreisilinna 
asukad olid valdavalt baltisakslased, eestlaste osakaal hakkas jõudsalt kasvama pärast 
pärisorjuse kaotamist. Viljandi linnasüdames leiame rohkelt väärikas vanuses 
puitarhitektuuri – traditsioonilisi vanabalti tüüpi ristkülikulise põhiplaani  ja kõrge 
kelpkatusega  hooneid . Nii mõnelegi neist lisandus moe muutudes ka klassitsistlikke 
detaile – sammastega portikus, hammaskarniisd vms. 19. sajandi lõpuks oli Viljandi oma 
elanike arvult tõusnud Eestis 6. kohale. Väljaspool linnapiire paiknesid agulid (Kantreküla, 
Kivistiku ja Ridaküla), kus elasid peamiselt eestlased. 20. sajandi saabumine tõi 
Viljandisse mitmed  moodsa aja ilmingud – elektri ja raudtee . 
Uus Eesti vabariik tähendas linna territooriumi kasvu eespool mainitud eeslinnade jt alade 
näol. Kokku lisandus 914 hektarit. See tõi kaasa aktiivse elamuehituse, lisandus enam kui 
500 elamut, tänavatevõrk viiekordistus. Aktiivsem elamuehitus (ja ühtlasi ka 
puitarhitektuuri paremik) koondus  Uueveskile ja Paalalinna. Kasvasid ka ambitsioonid 
suvituslinnaks – järve äärde rajati paadisadam, ujumisbassein ja rannakohvik. Maaliline 
järve suunas langev  maastik ahvatles paljusid jõukal järjel linnakodanikke rajama 
Trepimäe kanti suurejoonelisi villasid. Selle kõrval leidus linnas ka arvukalt piirkondi 
lihtsamate üürielamutega.  
Viljandi miljööväärtuslikud piirkonnad, peamised suurimad puitasumid ja uurimisobjektide 
asukohad vt. Joonis 1.1. 
1 Vaksali 
2 Kantreküla 
3 Tallinna mnt. Ridala 
4 Tartu-Jakobsoni 
5 Lina 
6 Uus-Peetrimõisa 
 
   Uurimisobjekti asukoht 
 
Joonis 1.1 
Miljööväärtuslikud piirkonnad, peamised suurimad puitasumid ja 
uurimisobjektide asukohad Viljandis (vt. täpsemalt 
http://www.viljandi.ee/yldplaneering/viljandi/kaust%20i%20 -
%20pohilahenduse%20joonised/4_miljooalad.pdf). 
 11
 
1.3.2 Pärnu 
Pärnu pakub esinduslikku läbilõiget viimase kolmesaja aasta puitarhitektuurist. Valdav 
enamus Pärnu varasemast puithoonestusest on pärit siiski Põhjasõja (1700-1721) 
järgsest perioodist, mil seoses Peterburi linna ehitamisega oli teistes Vene Impeeriumi 
linnades keelatud kivist elamute püstitamine. Nii ehitati kuni 1749. aastani puidust ka 
jõukamate linnakodanike esinduslikud elamud linnakindlustustest sissepoole jäävatel 
aladel. Samast perioodist pärinevad ka Pärnu vanimad majad väljaspool linnamüüri.  Kuigi 
eeslinnad hakkasid Riia suunas kasvama juba keskajal, on meie päevini jõudnud vanimad 
hooned siiski 18. sajandi II poolest. Pärnu üheks eripäraks võibki pidada suhteliselt ühtlast 
ekspansiivset laienemist, mis tähendab, et veel tänagi katavad märkimisväärse osa linna 
territooriumist puitasumid, vt. Joonis 1.2. 
1 Haapsalu mnt äärsed kinnistud 
Mõrra ja Emajõe tn vahelises 
lõigus; 
2 Jaani - Voorimehe - Kadri - Uus-
Sauga tänavate vaheline  kvartal ; 
3 Vanapargi tn - Vingi tn - Pärnu 
jõe parem kallas - IV Jõe tn - 
Suur-Jõe tn - Liiva tn - Riia mnt - 
Karjamaa tn - Pardi tn - Kanali tn 
- Väike-Posti tn - Aia tn - A. H. 
Tammsaare  pst - Remmelga tn - 
Esplanaadi tn vaheline 
territoorium ; 
4 Riia mnt - A.H.Tammsaare pst - 
Kooli tn - Heina tn vaheline 
piirkond; 
5 Aia tn - Karusselli tn - Auli tn - 
Kajaka tn vaheline ala; 
6 Riia mnt äärsed kinnistud Raja ja 
Lennuki tn vahelises lõigus; 
7 Pärnu muulid.  
 
   Uurimisobjekti asukoht 
Joonis 1.2 
Miljööväärtuslikud piirkonnad, peamised suurimad puitasumid ja 
uurimisobjektide asukohad Pärnus (vt. täpsemalt 
http://www.parnu.ee/fileadmin/user_upload/muinsuskaitse/miljoovaartusega_alade
_kaart.pdf). 
1.3.2.1 Riia maantee eeslinn  
On arvatud, et juba keskajal paiknesid piki jõekallast linnakalurite puust hooned, mis oma 
tüübilt sarnanesid lihtsate taluelamutega. Riia mnt. ja Karja tänava (seda mööda liikus 
linlaste kari mereäärsetele karjamaadele) vahel asetsesid linlaste aiamaad. 18. sajandil 
tekkis Pärnu mereäärsele karjamaale uus eeslinn, ametliku nimega Morskoje, mida 
rahvasuus slobodaa’ks kutsuti. Valitsus soodustas sõjaväelaste perekondade ja 
errulastud sõjaväelaste siia asumist, et edendada pisutki venekeelsete linnaelanike arvu 
kasvu. Praeguse Aisa, Karuselli, Auli ja Kajaka tänavate  kandis kujunes väikeste puust 
elamutega tihedasti asutatud piirkond. Varasema eeslinnahoonestuse kohta on vähe 
andmeid, kuid analoogiate põhjal võib  oletada, et tegemist oli küllalt arhailist tüüpi lihtsate 
palkehitistega, mis siiski erinevalt talurahvaelamutest olid varustatud (mantel) korstna ja 
klaasitud akendega. Pilt muutus linlikumaks alles 19. sajandil, kui hooned said laudvoodri 
ja seni rooga kaetud katused asendati esialgu laudadest, hiljem laastu- ja sindlikatustega. 
Puitkatuste kõrval kogusid populaarsust ka põletatud katusekivid. Piirkonnast  leiab ka 
 12
 
üksikuid  efektseid tüüpfassaadide rakendusi 19. sajandist, kuid  olulise osa hoonestusest 
moodustavad siiski 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse elamud, mis oma ideoloogialt 
jätkavad tüüpfassaadidega sissejuurdunud traditsioone. Veel enne I maailmasõda  
kerkivad piirkonda ka üksikud kahekorruselised korterelamud, mis jäävad  siiski suhteliselt 
marginaalseks ja piirkonna üldilme jääb 1-1,5-korruseliseks.  Ala hoonestati suhteliselt 
tihedalt juba enne I maailmasõda, ja nii jäävad Eesti Vabariigi ajal püstitatud hooned seal 
pigem üksikuteks eranditeks. Stiilipuhast funktsionalismi siinsete elamute hulgas eriti ei 
leia, küll aga mõned näited 1930. aastate teisel poolel Pärnus populaarseks muutunud 
„kikkis“ katusega elamutest , mida rannapiirkonnas tervete kvartalite kaupa kerkimas näeb. 
Siit leiame ka hästi säilinud näited nõukogude perioodi puithoonestusest – väikesed 
stalinistlikud korterelamud sulanduvad oma traditsiooniliste rõhtlaudadest fassaadidega 
suhteliselt valutult väljakujunenud miljöösse. 
1.3.2.2 Rannarajoon 
Kui aastal 1834 kustutati Pärnu kindluslinnade nimekirjast, sai võimalikuks linna areng 
väljapoole kindlustuste vööndit. Endistele militaarobjektidele anti äriline sisu ja juba 1830. 
aastatel alustas ühe mereäärse rannakaitsepatarei asukohas tegutsemist kõrts. Selleni 
viis pikk sirge ilmselt militaarvajaduste tarbeks ehitatud tee, mida täna tuntakse Supeluse 
tänavana. 1837. aastal esitati Pärnu magistraadile avaldus kõrtsi ümberehitamiseks 
supelasutuseks. Suvel sooje mereveevanne pakkuv ja talviti saunana töötanud asutus 
avati 1838 ja oli mõeldud eelkõige kohaliku elanikkonna jaoks. Seda aastat loetakse 
Pärnu kuurordi alguseks. Vaikselt hakkas tekkima ka hoonestus Supeluse tänava kanti. 
Vanim terviklikult säilinud hoonetekogum on nn Kartoffelplatzi ümbrus (täna Roosi tänava 
pikendus Supeluse ja Aia tänava vahel), kus on mitmed 18. sajandi keskele dateeritavad 
hooned. Suhteliselt stiihiline tegevus sai uue hoo 1890. aastatel, kui halvenenud 
kaubandusoludest tingituna võttis linnavalitsus suuna kuurordi arendamisele. Riia avalike 
aedade direktorina töötanud Georg Kuphaltilt telliti  kuurordipiirkonna arendamise projekt. 
1888–1889 valmis ulatuslik planeering , millega määrati kindlaks parkide, alleede, 
spordiplatside ja mänguväljakute asukoht, samuti pansionite ning villade krundid ja 
hoonestustingimused. Oluliseks probleemiks kujunes kuurordikülastajate majutusküsimus 
ja nii asus linn hoogsalt reguleerima tubade väljaüürimist. Et olukorda pisutki leevendada, 
anti soovijatele sümboolse hinna eest rendile krundid Lehe–Tammsaare–Kuuse tänava 
vahelisel alal kohustusega ehitada sinna eesaedadega villad , kus on vähemalt neli 
üürituba suvitajatele.  
Esimeses maailmasõjas sai kogu kuurordipiirkond tublisti kannatada, hävis ka mudaravila. 
Sellest hoolimata kasvas kogu kuurordi- ja suvituselu populaarsus ja koos sellega 
aktiveerus ka elamuehitus. 1930. aastatel hoonestati Papli ja Kaarli tänava vaheline ala, 
kerkis mitmeid suurjoonelisi villasid (Tammsaare 1A, Supeluse 26 jne),  mis kohati 
asendasid varasema hoonestuse. Nõukogude perioodi lausnatsionaliseerimine viis suure 
osa hooneid sanatooriumide käsutusse. Rannaparki kerkis terve rida uusi 
sanatooriumihooneid, üks mastaapsem kui teine.  
Kui rannarajoonis leiame puutepunkte ka tagasihoidlikuma agulitüüpi hoonestusega, siis 
selle piirkonna olulisimaks panuseks puitarhitektuuripärandisse on suvitusvillad ja 
pansionaadid. Rohkete puitpitside ja elavalt  liigendatud katusemaastikuga villad olid 
piirkonna peamised miljöökujundajad. Kahjuks on aeg nende vastu halastamatu olnud ja 
suurem osa sellest hiilgusest vaadeldav vaid arhiivifotodelt. Seda enam tuleb hinnata 
entusiaste, kes nii mõnelegi hoonele tükikese endisest edevusest tagasi on andnud.   
1.3.2.3 Ülejõe ja Rääma 
Kuni 20. sajandi alguseni arenes linn peamiselt Riia suunal, alles pärast esimese silla 
valmimist ( 1904 ) elavnes äri- ja elutegevus ka jõe paremkaldal. 1867. aastal jagati Ülejõe 
kalameesteküla maad 73 rendikrundiks, millest 38 läksid küll põlisperedele, 35 aga 
enampakkumisele. Põlispered asustati enamikus ümber praeguse Mihkli tänava 
ümbrusse. Sellest hakkaski kujunema Ülejõe eeslinn.  Piirkonna peateljena toimis kaua 
 13
 
Tallinna postmaantee (tänane Jannseni tänav). Alles pärast esimese silla valmimist üle 
Pärnu jõe 1904. aastal kandus liiklus üle Jänesselja maanteele (tänane Tallinna mnt).  
Asustus kujuneski välja eelkõige piki neid kahte maanteed . Enne I maailmasõda koondus 
hoonestus paari kvartali laiuselt just nende kahe tee äärde. Tänaseni on piirkonnas 
arvukalt miniatuursete elamutega idüllilist äärelinna meeleolu pakkuvaid tänavaid, kus 
väikeste elamute vahelt aeg-ajalt kadakasakslikult edevad (Lubja 35 nt) või ootamatult 
väljapeetud hooned (nt. Uus-Sauga 4) esile kerkivad.   Ka Rääma piirkonnas hoonestati 
enne I MS põhiliselt Tallinna maantee äärsed ja jõe lähedased alad. 20. sajandi teisest 
kümnendist pärineval Pärnu linna plaanil on maha märgitud hulk regulaarseid kvartaliteid 
koos tänavavõrgustikuga, reaalne ehitustegevus (sh tänavad) aga Rääma ojast 
kaugemale ei ulatanud, v.a jõeäärne ala, kuhu rajati osa praegusest Rääma (tollal 
Ravassaare) tänavast. 20. sajandi alguse Räämat on pikemalt kirjeldanud Elss Järvi oma 
mälestusteraamatus: „Räämal elasid töölised, kes endale liivaluidete vahele väikesed 
majauberikud olid soetanud. Enamasti kaks tuba ja köök , loomalaut kõrval. Peeti lehma, 
lammast ja siga. Ei seal kasvanud muud kui orasrohi ja nõgesed. Ei saanud aru, kus oli 
tänav ja kas tänavat üldse oligi”. 
Aktiivsem ehitustegevus läks lahti pärast I maailmasõda, kui Rääma vald liideti Pärnu 
linnaga (1921) ja  piirkonda hakati rajama väikeelamuid. Ka vabariigi perioodil jäi piirkond 
valdavalt töölislinnaosaks, tööstuse koondumine Pärnu jõe äärsele  alale soosis seda  
igati. Teatud mõttes jätkus sama liin  ka nõukogude perioodil.  
Pärnu eripäraks Eesti puitelamute kontekstis on ühelt poolt selle massilisus, aga ka 
ajaline ja tüpoloogiline  mitmekesisus , lisaks selgelt vaatamisväärsuse potentsiaali omav 
võimalus sõita läbi linna, olles kümnete kilomeetrite kaupa palistatud just puidust 
korterelamutest. 
1.3.3 Tartu 
Tartu puitelamute pärand on ajalises mõttes ehk pisut kompaktsemgi. Kuigi ka siin 
ulatuvad vanimad puitelamud vanalinna territooriumil juurtega barokkperioodi, on Tartu 
tuntud ikkagi klassitsistliku pärandi ja rohke aguliarhitektuuri poolest. Kuigi puitelamuid 
leiab pea kõigist Tartu piirkondadest (Joonis 1.3), saab neist esindusliku ülevaate 
piirdudes kolme järgnevaga: Toometaguse, Supilinna, Karlova . 
1 Tammelinna 
2 Karlova 
3 Toometaguse 
4 Tähtvere 
5 Supilinna 
6 Ajalooliste militaarehitiste 
7 Jaama ja Puiestee 
8 Maarjamõisa  
9 Tähtvere mõisa 
10 Peetri ja Ujula 
11 Aleksandri 
12 Filosoofi 
13 Kastani  
 
   Uurimisobjekti asukoht 
Joonis 1.3 
Miljööväärtuslikud piirkonnad, peamised suurimad puitasumid ja 
uurimisobjektide asukohad Tartus 
( http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=0&page_id=3592 ). 
 14
 
1.3.3.1 Toometagune 
Toometagusena on tuntud ala  Toomemäe  ja raudtee vahel. Piirkonna teadlik 
hoonestamine algas pärast ülikooli taasavamist 1802. aastal, kui vahepeal jäätmaaks 
muutunud Toomemäele püstitati esimesed õppehooned ja rajati park. Kuni raudtee 
avamiseni 1876. aastal ehitati siiski hooneid küllalt stiihiliselt ja hõredalt. 1885. aastal 
kinnitatud linnaplaani kohaselt nähti aga Toomemäe ja vaksali vahelist ala aktiivse 
arengupiirkonnana. Jaamahoone juurde rajati lai diagonaalne puiestee Kuperjanovi 
tänava jätkuna. Nähti ette hoonestada  Veski ja Vallikraavi tänavate piirkond. Ala kujunes 
eriti just oma linnapoolsemas osas n.ö harituma rahva elupaigaks. Ülikooli õppejõud, 
ametnikud, üliõpilased ja teenistujad tähendasid ka suhteliselt siivsat hoonestust, viisakat 
ehituskvaliteeti ja elamuid, millel lisaks seintele  ja katusele ka tibake arhitektuuri leidus. 
Tartu lõikes leiab sealt kindlasti eelmise sajandivahetuse puitarhitektuuri paremiku. Siiski 
leidub piirkonna raudteejaamapoolses osas ka lihtrahvale mõeldud tagasihoidlikumaid 
üürielamuid.  
Puidust linnaosadele on iseloomulik pigem küllalt ühtlane arhitektuurne tase, kus 
esindatud küll erinevad ajastud, stiilid  ja esinduslikkus, puudub aga üks dominantne 
hoone või ansambel . Kuigi Toometagusel on põnevat puitarhitektuuri rohkelt, eristub 
selgelt ansambel Kastani tänav 23-29. Hilisjuugendlik hoone koos ohtra historitsistliku 
dekoori, neorenessanslike teemantlõikes nurgakvaadritega meenutab oma 
mõõdutundetuses Peterburi kaupmeeste suvevillasid Narva-Jõesuus. Ansambel, mis 
valmides ei andnud sugugi tunnistust heast maitsest, on täna unikaalne arhitektuurne 
objekt just oma eripärase dekoori ja ebahariliku hoovihoonestusega.  
Arhitektuuriajaloos silmapaistvaid hooneid leidub aga teisigi. Olgu siis klassitsistlik Karl 
Ernst von  Baeri elamuna tuntud hoone Veski tänaval, Kassitoome nõlval, mille 
poolkorrusena vormistatud madalate akendega teine korrus (nn. trempel- , ka nivendisein) 
on meie arhitektuuripildis haruldane (Põhjamaades seevastu väga levinud).  
1.3.3.2 Supilinn 
Kaua aega lõppes Tartu linn praeguse Botaanikaaia kandis, sealt edasi laius märg  
Emajõe luht ja ligipääsmatu soo. Kui Emajõe veeseis alanes ja igakevadised üleujutused 
lakkasid, võeti piirkond kasutusele juurviljaaedade tarvis. Maa oli madal ja odav, muld aga 
viljakas ja köögiviljade kasvatuseks sobilik. 19. sajandil hakati siia vähehaaval ka 
madalaid puitelamuid ehitama ja tekkisid esimesed tänavad. Kuni II maailmasõjani 
pidevalt tihenenud hoonestus  koondus eelkõige tänavate äärde, kvartalite sees säilisid 
suured aiamaad.  Nõukogude ajal  muutus hoonestus põlengute läbi suhteliselt 
hõredamaks, hakates taas tihenema uute elamutega alles viimasel kümnendil.  
Olles läbi aegade vastanud kõige paremini inimeste ettekujutusele vaesest agulist (vt. kas 
või Johannes Pääsukese kuulsad agulivaated 20. sajandi algusest), on seda hõngu seal 
veel tänagi. Kuid selle kõrval on mitmeid huvitavaid mentaalseid kihistusi: boheemlaslik 
tudengielu,  kunstnikud ja muusikud, kes põlgavad väikekodanlikke raame, vaba vaim, mis 
loob ja lehvitab jne.  
Supilinna puitelamud on sama mitmekesised kui inimesed nende sees või hoiakud selle 
linnaosa  suhtes väljaspool seda. Piirkonnast leiab mõned tüüpfassaadide ajastu näited – 
tõsi küll, kõige väiksemad ja tagasihoidlikumad n.ö. kolmandasse linnaossa mõeldud 
lahendused. Lihtsaid tagasihoidlikke kööktubadega elamuid, mille arhailised sisedetailid, 
viltused trepid ja olematu elamismugavus 21. sajandil tõsist jahmatust tekitab. 
Historitsistlikku dekooriga üürielamuid,  Šveitsi stiilis nikerdustega verandadega 
väikeelamuid. Jõe ääres paikneval Emajõe tänaval üllatavad esinduslikud suurte 
korteritega elamud, mis pisut jõukamale rahvale mõeldud. Emajõe-äärne soine pinnas on 
hoonetele huvitavaid deformatsioone tekitanud – nii viltuseid, lainetavate katustega või 
silmini maasse vajunud hooneid mujal naljalt ei kohta. Supilinn on keskkond, mis on 
ainulaadne, natuke hull ja nihkes, aga seda äärmiselt sümpaatsel moel.   
 15
 
1.3.3.3 Karlova 
Karlova linnaosa oli 1916. aastani väljaspool Tartu linna piire . Ajaloolistele Karlova mõisa 
maadele kerkis terve suur linnaosa tänu mõisaomanike huvile müüa oma maad 
ehituskruntideks. Need tehingud võimaldasid maast sootuks suuremat tulu saada kui 
traditsioonilise põllumajandusega. Samas olid hinnad oluliselt odavamad kui naabruses, 
linna territooriumil. Ka ei soositud linnas eestlaste kinnisvara omandamist, sest teatavasti 
moodustus valijaskond just omanikest. See tähendas, et 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi 
alguses kasvas siinne hoonestus plahvatusliku kiirusega, omanikeks peamiselt eestlased. 
Kuigi vähesel määral oli piirkonda elamuid varemgi kerkinud. Kuna alad jäid linna piiridest 
välja, ei kehtinud siin linna ehituseeskirjad. Paraku tähendas see sageli ka mööndusi 
ehituskvaliteedis ja tõi kaasa odavatest ja ebakvaliteetsetest ehitusmaterjalidest rajatud 
vaesemale rahvale mõeldud üürielamuid. Just see asjaolu andis jõukamatele 
linnakodanikele ülbuse kutsuda Karlova elurajooni Pilpakülaks. Otsekui vastulöögiks 
pandi asumi tänavatele eriliselt helged ja tulevikku suunatud nimed (Õnne, Lootuse, 
Vabaduse, Päeva jne). Lihtsate väikekorteritega elamute kõrval on ka õige esinduslikke ja 
ruumikate korteritega hooneid. Eraldi tähelepanu väärib Karlova puitelamute dekoori 
programm. On lahendusi, millele analooge ei leia tervest Eestist. Eripärased lahendused 
hakkavad silma ka lihtsate tööliselamute puhul. Vaadeldes samasse kümnendisse 
kuuluvaid ja sama majanduslikku taset esindavaid üürielamuid näiteks Tallinnas ja Tartus, 
ei ole erinevused vaid detailides. Tihti hõlmavad need tervet elufilosoofiat, abiruumide 
olemasolu ja paigutust, aia- ja hoovikasutust. Karlovas on säilinud küllalt ka huvitavaid 
kõrvalhooneid. Ühelt poolt selgelt taluarhitektuurist lähtuvad palkhooned, mille 
konstruktsioon ja kujundus viitavad üheselt omaniku talupoeglikele juurtele ning 
harjumusele teha nii nagu alati, sõltumata keskkonna muutumisest. Teisalt aga Tartule 
omased kahekorruselised kuurid. Karlova kulges läbi nõukogude perioodi suhteliselt 
valutult – kui välja arvata mõned kohatult kogukad korterelamud Tähe tänava ääres ja 
valutult konteksti sulanduvad eramud, on siinne tänavamiljöö üsna puutumatu. Hinnata 
tuleb ka arhailisi munakivisillutisega tänavaid.  
1.3.4 Tallinn 
Tallinnas on puidust korterelamute pärand hoopis üheülbalisem, ulatudes ometi 
paljudesse asumitesse, .vt. Joonis 1.4. Neist suuremad ja värvikamad on siin esindatud. 
1 Kadriorg  
2 Kalamaja  
3 Pelgulinn 
4 Kassisaba  
5 Nõmme 
6 Rotermanni 
7 Süda-Tatari 
8 Veerenni-Herne-Magasini 
9 Kitseküla (Tallinn-Väike) 
10 Laevastiku 
11 Raua 
12 Torupilli 
13 Uue Maailma 
14 Lille 
     Uurimisobjekti asukoht 
Joonis 1.4 
Miljööväärtuslikud piirkonnad, peamised suurimad puitasumid ja 
uurimisobjektide asukohad Tallinnas ( http://www.tallinn.ee/Miljoovaartuslikud -
piirkonnad-Tallinnas). 
 16
 
1.3.4.1 Kassisaba ja Uus Maailm 
Tallinna vanimate eeslinnade hulka kuuluva Kassisaba arengulugu  on seotud kunagise 
Toompea eeslinnaga. Tõenäoliselt tekkis piirkonna vanim hoonestus praeguse Paldiski 
maantee äärde. 17.-18. sajandil muldvallide nurgakohtadesse ehitatud kõrgemad 
tugipunktid kantsid nimetust „Katze“ ( kass ), vanematel linnaplaanidel on mõnda aega ka 
Paldiski maanteed Kassisabaks nimetatud. Kõige väärtuslikumaks võib Kassisabas 
pidada ajaloolist tänavavõrku ja krundistruktuuri, mis kujunes välja 19. sajandiks. Läbi 
mitme sajandi ulatuv ajalugu tähendab muuhulgas, et mitmel pool on juba mitmes 
hoonestuskihistus ja üldpilt suhteliselt kirjum kui nt suhteliselt lühikese aja jooksul rajatud 
Pelgulinnas. Kassisaba vanim hoonestuskihistus, laia rõhtlaudisega ühekorruselised 
puitelamud on pärit 19. sajandi lõpust . Kuigi ka siin on rohkelt eelmisele sajandivahetusele 
iseloomulikke nn. Lenderi maju (nimetus insener Lenderi järgi), on siin ka mitmeid teisi 
hoonetüüpe. Eesti Vabariigi aegsed kivitrepikojaga hooned paiknevad suhteliselt 
juhuslikult, moodustades tervikliku kogumi vaid Kapi tänaval. Teistest puitasumitest 
suhteliselt rohkem on siin nõukogudeaegseid ebamastaapseid uusehitisi. Kui 
I maailmasõjani hoonestatud ala ulatus üle Endla tänava vaid õige pisut Koidu tänava 
osas, kujunes iseseisvuse ajal aga Pärnu mnt hoonestuse ja Suur-Ameerika tänava ja 
raudtee vahelistele heinamaadele terve uus valdavalt kivitrepikojaga korterelamutest 
koosnev asum   Uus Maailm, mille nimi tulenes piirkonnas paiknevatest Suur-, Väike- ja 
Kesk-Ameerika tänavatest. 
1.3.4.2 Kadriorg 
Kadriorg on Tallinna puitrajoonidest eripalgelisim. Ühelt poolt tingib tema väärikas ajalugu  
arvukate kihistuste olemasolu, teisalt on aga läbitud ajalooetapid suurejoonelisemad kui 
üheski teises puitasumis.  Kuigi Kadriorus leidub vähesel määral ka kivihoonestust, on 
selle peamiseks tunnusmärgiks siiski puitarhitektuur. 
Kadrioru algust võib lugeda 17. sajandi keskpaigast, kui uute muldkindlustuste rajamine 
Tallinna keskaegse linnasüdame ümber tingis vajaduse kompenseerida kindlustuste alla 
jäänud aedade ja suvemajade omanike kahjud. Täna Kadrioruna tuntud ala oli siis 
väheviljakas rohkete rändrahnudega liivarand, mis oli jõudnud osaliselt kattuda huumuse 
ja taimestikuga. Maa pool leidus ka niiskeid heinamaid ja puudesalusid. 
Kompensatsiooniks saadud maavaldustesse rajati mitmeid suvemõisaid. Põhjasõja ajal 
jäid need hooletusse ja lagunesid.  
Uue hingamise andis Kadriorule Peeter I. Esmalt elamu ehitamine 1714. aastal ning 
seejärel lossi ja  pargi  rajamine. Lisaks lossiansamblile rajati praeguse Poska  tänava 
piirkonda lossiteenijate ja ehitajate elamuid. Selle hooneterühma riismeid Poska tänaval 
nimetatakse tänaseni  Kadrioru slobodaaks. Need väikesed ühe-kahekorruselised elamud 
moodustavad täna Kadrioru hoonestuse vanima (alates 18. sajandist) ja ühe ajalooliselt 
väärtuslikuma osa. Linnaosa edasist arengut mõjutas kõige rohkem supelasutuste 
rajamine. 19. sajandi algusest alates muutus Kadriorg Tallinna elanikele ja arvukatele 
kuurordikülalistele  armastatud suvitus- ja jalutuspaigaks. Kuurordipiirkonnale omaselt 
ehitati siia mitmeid suvemõisaid, supelasutusi, restorane ja villasid. Kuurordiarhitektuur, 
mis on  puitarhitektuuri efektseim ilming, on Kadrioru puhul veel vaevu loetav. Vaid 
üksikud hooned, mille seost kuurordiga palja silmaga vaadates ei pruugi näha. Alles 
lisainformatsiooni olemasolu võimaldab teatud äratundmist. Koos 20. 
sajandi 
saabumisega said mööda ka kuurordi hiilgeajad, sest linna industrialiseerimine ja 
elanikkonna kasv tõid kaasa Härjapea jõe ja Tallinna lahe sellise reostatuse, et linna 
sanitaarteenistus soovitas supelranna viia üle Piritale. Identiteedimuutus tõi 1910 .  1920. 
aastatel kaasa ka uut tüüpi hoonestuse  hakati ehitama suuremaid üürielamuid, mille 
paigutustihedus erines  senisest  villa tüüpi hoonestusest. Sellised elamud on näiteks Köleri 
tänava alguses. Kuigi fassaadidelt ja konstruktsioonidelt sarnased Kalamajas, Pelgulinnas 
jm. Tallinnas levinud Lenderi majale , sisaldavad need siiski 3  5-toalisi  suhteliselt 
ruumikaid kortereid, samas kui Kalamaja ja Pelgulinna analoogid koosnesid valdavalt 
kööktubadest. 1930. aastatest pärinevad aga funktsionalistlikud ning art deco  sugemetega 
korterelamud ning villad Koidula tänaval ning Narva maanteel .  
 17
 
1.3.4.3 Kalamaja 
Kalamaja puhul on tegemist Tallinna vanima eeslinnaga, mille sajanditepikkust arengut on 
võimalik küllaltki suure täpsusega veel tänagi jälgida. Seda nii arhiiviandmete kui ka 
ehitatud keskkonna näol. On arvatud, et Kalamaja vanimates osades on tegemist isegi 
kaheksanda  põlvkonna hoonestusega. 
Esimesed kirjalikud andmed Kalamajast pärinevad 14. sajandi teisest poolest, võib aga 
oletada, et asustus oli seal juba märksa varem. Enamik uurijaid on veendunud, et 
rannaäärsed alad olid peatuspaigaks ümberkaudsete külade kalameestele juba 
muinasajal. Sadama lähedus muutis paiga külgetõmbavaks ka keskajal. Teada on, et 
1527 . aastal oli seal 78  iseseisvat  majapidamist. Keskajal elasid linnaosas mündrikud, 
kalurid, kalakaupmehed. 18. sajandi alguse kaartidelt on näha, et asustust leidub pea 
kogu Kalamaja ulatuses. Tänapäeva mõistes linlikku ehk tiheasustust, kohtame aga 
eelkõige mereäärsetel Suur- ja Väike- Patarei tänavatel.  
Erilise hoo sai Kalamaja areng 19. sajandi lõpul, kui koos raudtee rajamisega kerkisid 
piirkonda mitmed tehased. See tähendas linnaelanike arvu kasvu eelkõige tööliste arvelt, 
kes kõik peavarju vajasid ja lihtsate, odavate üürielamute võidukäik võis  alata . 
Kalamaja praegune hoonestus pakub läbilõike piirkonna viimaste sajandite ajaloost. 
Tänavad, mis paistavad silma pikema ajalooga, pakuvad täna üsna ebaühtlast pilti, kus 
eakate hütikeste kõrval kõrguvad tsaariaegne punastest tellistest kasarmu, üksildane 
soliidne kivihoone eelmise vabariigi perioodist ja nõukogudeaegse täiendusena 
ebamastaapsed tüüpelamud. Märksa ühtlasema arhitektuuripildiga paistavad silma 20. 
sajandi alguses hoonestatud lihtsate kööktubadega kahekorruseliste üürielamute (nn 
Lenderi majad) piirkonnad. Kõige terviklikum ansambel kujunes endisele Lausmanni 
heinamaale (praegu Salme kultuurikeskuse ümbrus), kuhu 1930. aastatel kerkisid juba 
märksa paremat elamiskvaliteeti pakkuvad kivitrepikojaga üürielamud. Vastavalt A. Soansi 
ja E. Habermanni planeeringule jäeti kvartali keskosa tühjaks kogu asumi tarbeks 
mõeldud haljasala jaoks. Nõukogude periood lisas  sinna Kalamaja mõistes hiigelehitise 
täna Salme kultuurikeskusena tuntud hoone näol.  
1.3.4.4 Pelgulinn 
Pelgulinna rabade ja liivaküngaste vahele kerkisid esimesed hooned tõenäoliselt juba 18. 
sajandil, linnaosa tekkest ja arengust saame aga rääkida alates 1870. aastatest, kui 
Tallinn  Peterburi raudtee valmimine tõi kaasa linna elanikkonna kiire kasvu – Pelgulinn 
paiknes meeldivalt lähedal paljudele vabrikutele ja raudteega seotud ettevõtetele. Esmalt 
Telliskivi, Härjapea, Heina ja Õle tänavatele kerkinud üksikud hooned panid aluse tihedalt 
hoonestatud piirkonnale, mis I maailmasõja alguseks ulatus Roo ja  Kolde tänavateni. 
Valdavalt tagasihoidlike Lenderi tüüpi üürielamutega hoonestatud piirkond on üks 
homogeensemaid Tallinna puitasumite hulgas. Iseseisvuse ajal toimus teine aktiivne 
laienemisprotsess, kui seni hoonestatud ala ümber kerkisid tänu soodsale ehituslaenule 
kvaliteetsed elamud. Neist tuntuimad on euroopa edumeelsemaid elamutüüpe peegeldav 
„Oma Kolle “, aga ka linnateenistujate elamud Maisi tänaval. Lisaks kerkisid terved  
piirkonnad ka kivitrepikojaga elamutega ja paariselamutega. Nõukogude aja saabumine 
tekitas kolmanda kihistuse ümber senise hoonestusala – väikesed stalinistlikud elamud 
liituvad Pelgulinna varasema hoonestusega suhteliselt orgaaniliselt. 
 
Puitasumite miljöö ja elamisväärtus on aasta-aastalt üha enam hinda läinud ja nii on 
nendes paiknevate puitkorterelamute kaasajastamine üha aktuaalsem. Oluline on teha 
seda nii, et hoone uus kuub piirkonna väärtustele kaasa mängiks ja lisa annaks, hoone 
väärtuste tajumine, professionaalsed lahendused ja kvaliteetne töö on selle eelduseks . 
Kuigi uued majad pakuvad sageli rafineeritumat elukvaliteeti saab selliste piirkondade 
õige tunde kätte ikka ajaloolises hoones elades .  
 18
 
1.4  Puidust korterelamud Eesti linnades. 
Arengulugu ja põhitüübid 
Vanadel majadel, olgu nad puust või kivist, on alati mingi eriline emotsionaalne 
tähendusrikkus, mille annavad neile talletunud aja jäljed. Need meenutavad kõiki inimesi 
ja elatud elusid , mis selle majaga seotud on, kõiki neid võimalikke sündmusi, mis seal on 
toimunud, lugusid, mida seal on jutustatud, mõtteid, mis seal on mõeldud ja tundeid, mida 
seal on läbi elatud. Puitkorterelamutel ja puitasumitel on meie pärandi kontekstis eriline 
tähendus muidugi veel selle poolest, et sageli on nad just meie endi esivanemate ehk 
linnaeestlaste elu- ja kultuurikeskkond. Suur osa sellest ajaloolisest ehituspärandist, 
millega me Eestimaal tegeleme ja mida hoiame, on ju meile justkui kellegi teise poolt 
hoida jäetud või antud: mõisad, kirikud või linnused on enamjaolt valminud minevikus 
valitsenud kõrgklassi esindajate tellimusel, kes valdavalt ei olnud eestlased. Ka Tallinna 
keskaegsetes kaupmehemajades ei rääkinud omaaegne pererahvas tavaliselt maakeeles. 
See on suurejooneline ja euroopalik, ent pisut võõras pärand, mille üle võime uhkust 
tunda ning mis on ka Eesti  kultuurile mõistagi väga oluline, aga ta ei ole justkui siiski päris 
„meie oma“. Seevastu vernakulaarne maa- arhitektuur , näiteks rehielamud, on paljude 
inimeste maailmatajus sageli see „päris oma“, see keskkond, kust tulid meie esivanemad  
ja kus on kujunenud ka siis Eesti kultuur, oma tõekspidamistega, kommete, ja tabudega ja 
arusaamadega õigest ja ilusast. Talurahva kõrvale hakkavad 19. sajandi keskpaigast 
alates olulise jõuna kerkima aga ka linnaeestlased, kes sageli asustasid ja ehitasid just 
eeslinnade puitmaju. Nii on puitasumitel oluline osa meie kultuuriruumi ja kaasaegse 
eestikeelse linnaühiskonna kujunemisel.  
Korterelamu on omal moel kujunenud linliku elulaadi sümboliks. Korterelamud hakkasid 
Euroopas hoonetüübina välja kujunema 18. sajandil, Eesti linnades saavad need seoses 
rahvastiku kiire juurdekasvuga üldlevinuks 19. sajandi keskpaigas, mil ka mitmed 
varasemad peremajad jagatakse mitme korteriga elamuks. Eestis, kus on põline 
puitehituse traditsioon, ehitati linnades massiliselt puitelamuid, mis jäid meie linnade 
ruumilise identiteedi üheks peamiseks kujundajaks kuni 20. sajandi keskpaigani.  
1.4.1  Kõige vanemad puitelamud  
Vanimaks Eesti linnades hulgaliselt ehitatud meile tuntud puithoone tüübiks on 
nõndanimetatud urbaltisch-maja, ehk vanabalti või põlisbalti elamutüüp. Need on 
ühekorruselised ristkülikukujulise põhiplaaniga pikad kõrge pool- või murdkelpkatusega 
hooned, mille keskel on või on varem olnud sageli mantelkorsten. Seda tüüpi elamutele 
on omane raskepärane “maadligi” hoonemaht, originaaldetailid  uksed ja aknad, 
aknaluugid, uksekäepidemed jne.  kui need on säilinud, on arhailiselt rustikaalsed ja 
stilistiliselt seostatavad barokiajastuga. Aknad on olnud algselt sageli ruudukujulised ja 
barokile omase tihedaruudulise jaotusega, kuid sageli on need juba 19. sajandil muudetud 
klassitsistlikeks püstipidi piklikeks kuue ruuduga akendeks, nagu on tavapärane 
hilisematel puitelamutel. Vahel harva võib sellistes hoonetes leiduda ka kõrgema 
kunstiväärtusega detaile, näiteks barokseid ahje või maalitud talalagesid. 
Välisviimistluseks on tavaliselt silmapaistavalt lai rõht - või püstlaudis, mis seina löödud 
suurte käsitsi valmistatud sepanaeltega. Mõned kõige varasemad elamud võisid olla ka 
laudiseta, kuid juba alates 18. sajandist hakati puitmaju meil linnades laudisega katma . 
Tüübilt sarnaste vanabalti majadena on ehitatud ka köstrimaju, pastoraate,  koole , 
mõisahooneid ja vanemaid taluhäärbereid ning mõisate moonakatemaju väljaspool linnu. 
Linnades olid seda tüüpi hooned algselt enamasti ühepereelamud, kuid hiljem on enamik 
neist kohaldatud korterelamuteks. Vanimad sellised elamud pärinevad 17. sajandist, 
enamik aga 18. sajandi II poolest ja 19. sajandi algusest (Joonis 1.5), väiksemates 
linnades, näiteks Paides ja Rakveres on mantelkorstnaga maju ehitatud veel 1860. 
aastatelgi. Sageli on selliste hoonete probleemiks n.ö. pinnasesse uppumine, hoone on 
ehitatud väga madalal soklil ja teepind on hiljem ebasobivalt  kõrgele tõstetud. 
 19
 
Joonis 1.5 
Vanabalti (urbaltisch) tüüpi maja Rakveres, ehitatud 18. sajandil või 19. 
sajandi algul, taastatud 1980. aastail Rakvere linnakodaniku muuseumiks 
(vasakul). Vanabalti tüüpi maja Valgas , 19. sajandi keskpaik (paremal).  
Järgmisena ilmuvad  klassitsistlikud hoonetüübid, mille levikule aitasid kaasa 
näidisfassaadide albumid. Peterburis joonistatud klassitsistlike näidisfassaadide 
kasutamine oli elamuehituses kohustuslik kõikjal kubermangu- ja kreisilinnades üle kogu 
Venemaa 19. sajandi algusest kuni 1850. aastate lõpuni. Näidisfassaade kasutati nii puit- 
kui ka kiviarhitektuuris, neid vastavalt detailide ja proportsioonide osas kohaldades. Ilmus 
neli albumit, kus leidus nii uhkemate kui tagasihoidlikumate elamute ehitamiseks sobivaid 
näiteid. Albumites olid ette antud üldjuhul ainult fassaadid , sarnase fassaadi taha võis 
paigutada täiesti erineva ruumiprogrammiga hooneid. Varasemad, 19. sajandi algupoolel 
ehitatud elamud järgivad näidisfassaade üsna täpselt ja neile on omane kiviarhitektuurist 
laenatud klassitsistlike detailide püüdlik teostamine puidus, seevastu hilisemad , eriti just 
tagasihoidlikumad vaesema rahva elamud, on dekoori osas tunduvalt lihtsustunud, 
äratuntavana säilivad aga hoonete üldtüübid, sellist arhitektuuri on hakatud nimetama 
aguliklassitsismiks. Sel ajastul välja kujunenud puitelamute tüüpe kasutati ka pärast 
näidisfassaadidest kinni pidamise kohustuse kaotamist, kuni 19. sajandi lõpuni, seda eriti 
väiksemates linnades. Hoonetel võivad olla nii kivi- kui plekk -katused, algselt ka 
laudkatused. Välisviimistluseks on horisontaallaudis, iseloomulikest klassitsistlikest 
detailidest võib ära märkida poolkaarjad nn. termi aknad, mida sageli kohtab viiluväljadel.  
Valdavalt on klassitsismiajastu puitkorterelamud ühe- või poolteisekorruselised. 
Varasemad neist on enamasti rajatud ühele perele ja sageli hiljem mitmeks korteriks 
jagatud, hilisemad aga juba algusest peale kavandatud korterelamutena, sest linnade 
arenedes tekkis vajadus väiksemate üürikorterite järele. Üheks kõige levinumaks 
variandiks on kitsa otsafassaadiga tänava poole pööratud ühekorruselised pikad kitsad  
hooned (vt. Joonis 1.6), mida katab kahepoolne viilkatus , nii et tänava poole jääb 
kolmnurkne otsaviil. Tänavafassaadil võib olla 13, harva ka 45 akent, vahel kasvab 
hoone hoovi pool üle sellega ühe katuse alla kokku ehitatud abihooneks. Ajastule on 
iseloomulik nurgakvaadrite imiteerimine puidus. Hilisemad elamud kaugenevad 
klassitsistlikest eeskujufassaadidest ja on  lihtsama välisviimistlusega, kuid äratuntavana 
säilivad hoonete üldtüübid. 
Teiseks Eesti linnades sel ajal levinud olulisemaks hoonetüübiks on pikema küljega 
tänava poole pööratud elamud, mida iseloomustab sageli kolmnurkviiluga kroonitud 
kõrgem, kahekorruseline keskosa (vt. Joonis 1.7). Ka need hooned võivad esineda väga 
erinevas suuruses ja dekoreerituse astmes, samuti võib erineda nende sisestruktuur: 
mõnikord on need lihtsad tagasihoidlike väikekorteritega agulimajad, teisal jälle jõukamale 
kodanlusele orienteeritud ja avaramate elamistingimustega. Kui tänavafassaad on rangelt  
klassitsistlik ja enamasti sümmeetriline, siis hoovi pool on need elamud sageli sootuks 
ebasümmeetrilise põhiplaaniga ja fantaasiarikkalt sipi-sopilise kujuga. Hiljem on sellest 
elamutüübist välja arenenud ka nn. trempel- ehk nivendseinaga variandid (Joonis 1.8 
paremal), kus I korruse ja katusekorruse vahelagi ei asu mitte hoone räästajoonel, vaid 
madalamal. See tuli moodi 19. sajandi keskpaigas ja lõpus ning võimaldas 
katusekorrusele mugavamalt eluruume paigutada. 
 20
 
Joonis 1.6 
Ühekorruseline otsaga tänava poole pööratud klassitsistlike tüüpfassaadide 
ajastu elamu Tallinnas Kadrioru nn. Vanas slobodaas ehk lossiteenijate 
alevis (vasakul) ja 19. saj. keskpaiga nn. aguliklassitsistlik elamu Võrus 
(paremal). 
Joonis 1.7 
Klassitsistliku tüüpfassaadi järgi ehitatud elamud Tartus Kalevi tänavas 
(vasakul). Massiivse keskviiluga klassitsistlik puitkorterelamu Viljandis 
(paremal). 
Oli ka uhkemaid tüüpfassaade, kuid neid realiseeriti puitarhitektuuris harva ja säilinud on 
veel vähem, uhkematest klassitsistlikest puitkorterelamutest võib ära mainida Baeri 
majana tuntud elamu Tartus Veski tänaval ja aastakümneid Kadrioru apteegi funktsiooni 
täitnud algselt kahe korteriga elamu Tallinnas Narva maantee ja Vilmsi tänava nurgal.  
Tüüpfassaadide ajastu lõpus anti välja veel eraldi eeskujualbumid tagasihoidlikumate 
puitkorterelamute tarbeks. Need näitasid muuhulgas mitmeid pikema küljega tänava poole 
pööratud ühekorruselisi, tihti tänavafassaadis 23 aknaga lihtsaid, ilma eelkirjeldatud 
tüübile omase kõrgema katusekorruse väljaehitusteta hoonevariante. Sellised elamud 
said kõikjal agulites tavaliseks, need on siin vaadeldavatest puitkorterelamute tüüpidest 
kõige lakoonilisemad ja vernakulaarsemad, enamasti orienteeritud vaesemale rahvale. 
Sageli puudub neil tänava pool välisuks ja majja pääseb üksnes hoovi kaudu. Mõnikord 
on sellist elamut mitmes  järgus pikemaks ehitatud, nii et moodustuvad väljavenitatud 
liitmahud. 
Lisaks klassitsistlikele puitkorterelamutele ja nende lihtsustatud variantidele ehitati ka 
tagasihoidlikumaid agulihooneid (Joonis 1.8 vasakul), mis olid sageli inspireeritud 
tüüpfassaadide ajastu lõpus 19. sajandi keskel ilmunud spetsiaalselt väiksemate 
puitelamute tarbeks mõeldud eeskujuraamatutest. Sellised hooned on sageli tänava poolt 
ühe-, hoovi poolt aga kahekorruselised, sisaldades vaatamata oma näilisele väiksusele 
mitut korterit . 
Kõik siinkirjeldatud vanemad elamutüübid on rõhtpalkehitised, sageli väga madalal 
vundamendil ja tihti kellerdamata, ehitatud tuulutatava põrandaalusega, nagu maamajad. 
Tihti ehitati selliseid elamud pikkade tihedate ridadena üksteise kõrvale, selliseid 
tänavaseinu on hakatud nimetama slobodaa-tüüpi hoonestuseks (nn. vene küla või vene 
 21
 
agul ), sest tänavapilt meenutas vene ridaküla. Hoonete vahele jäid kõrged plangud koos 
veel kõrgemate väravatega, mis sulgesid hooviruumi, praeguseks on selliseid väravaid 
järel vaid üksikuid. 19. sajandi eeslinnades levis ka segaehitusviis, mis tähendas et hoone 
oli osaliselt kivist ja osaliselt puust (Joonis 1.9 vasakul). Eriti sageli on niimoodi ehitatud 
hoovimaju. 19. sajandi vaesemate eeslinnade tänavapilti iseloomustasid tihedalt üksteise 
kõrvale ehitatud agulitarede read, sellist linnaehituslikku kihistust on hakatud kutsuma 
slobodaa-tüüpi hoonestuseks (Joonis 1.9 paremal). 
Joonis 1.8 
Tagasihoidlikumad agulihooned Tartus ja Valgas. 
Joonis 1.9 
19. sajandi eeslinnade hoonestus Tartus ja Rakveres. 
1.4.2 Tsaariaegne 
tööliselamu 
Seoses tööstusliku  pöördega ja sellega kaasneva kiire urbaniseerumisprotsessiga hakkas 
19. sajandi viimastel kümnenditel Eestis kiiresti muutuma linnaelanikkonna sotsiaalne 
koosseis. Varasemate kaupmeeste, käsitööliste ja jõukamat rahvast teenindavate ametite  
pidajate (voorimehed, kojamehed, pesunaised jm) kõrvale kerkib  nüüd suure massina 
vabrikutes töötav tööstusproletariaat. Uue hoonetüübina ilmuvad linnapilti 
kahekorruselised väikeste üürikorteritega tööliskasarmud, mis kuulusid eraomanikule, kes 
ise võis, aga ei pruukinud elada samas hoones. Väljaüüritavad korterid olid enamasti  
ainult ühest  toast ja köögist koosnevad või kogunisti kööktoad, ometi pidi sinna elama 
mahtuma terve perekond, sageli õige mitme lapsega. Kõige rohkem ehitati seesuguseid 
töölismaju Tallinna ja Tartusse, kus moderniseerumisprotsess ja rahvastiku juurdekasv oli 
kiireim . Varasemad lihtsamad kahekorruselised elamud kujutasid endast ühekorruseliste 
edasiarendusi ja sageli kahekorruseline elamu saadigi nii, et olemasolevale 
ühekorruselisele ehitati lihtsalt üks korrus peale. Need elamud võivad olla nii pikema 
küljega kui ka otsfassaadiga tänava poole. Sageli puudub just vanematel sedalaadi 
elamutel analoogiliselt varasemate ühekorruseliste agulimajadega ka  tänavale avanev  
välisuks (Joonis 1.10 vasakul). 
Tallinnas kujuneb viimati kirjeldatud varasemate kahekorruseliste agulimajade edasise 
arengu tulemusena välja massiliselt ehitatud elamutüüp, mida nimetatakse Lenderi 
 22
 
elamuks (Joonis 1.10 vasakul, Joonis 1.11). Elamutüübi nimetus tuleneb neid maju palju 
projekteerinud ja hiljem Tallinna esimeseks eestlasest linnapeaks saades nende ehitamist 
soosinud insener Voldemar Lenderi järgi. Sellisel elamul on välisuks juba ka tänava pool 
hoone keskteljel ning seda rõhutab ukse peale selle kaitseks paigutatud dekoratiivne 
sepiskonsoolidel varikatus ja sageli ka selle kohal elamu katuseräästast esile tõusev 
kolmnurkfrontoon. Hoonet läbib keskel tänavaga risti asetsev koridor , mida kõige 
vanemates  elamutes algselt kasutati ka korruse korteritele ühise köögina. Hiljem 
seesugune praktika seoses uute tuletõrjeeeskirjadega kadus , pliidid viidi korteritesse sisse 
ja tekkisid kööktoad. Hoone tagaküljel on tavaliselt elamu põhikehandist eenduv trepikoja  
maht, kus paremates elamutes paiknesid ka kuivkäimlad, kehvemates olid need eraldi 
hoovis. Lisaks nõuti tuletõrje-eeskirjadega ka teist treppi, see on tavaliselt keskses 
koridoris paiknev pikk järsk ühemarsiline trepp . Igal korrusel oli tavaliselt 4 kööktuba, 
erilise mugavusi see elamu ei pakkunud, veekraan paiknes koridoris, vahel aga koguni 
õues pesuköögis. Samas tuleb tunnistada, et Tallinnas juba 19. sajandi lõpul ja 20. 
sajandi alguses laiemalt levinud veevärk ja kanalisatsioon oli toonasest oludes iseendest 
suureks luksuseks. Väiksemates linnades tuli joogivett tuua õuest kaevust , vahel aga ka 
kaugemalt, kvartali ühisest tänavakaevust. Tänapäevalgi on just seda tüüpi elamute 
kohaldamine nüüdisaegseteks elamuteks sageli kõige keerulisem, eriti juhtudel, mil 
kunagisi väikekortereid pole õnnestunud suuremateks kokku ühendada. Näiteks 
korterisse pesemisvõimaluse loomiseks duširuumide ehitamine, sealhulgas sageli ka 
selleks sobimatutesse asukohtadesse ning sellega seonduv stiihiline kommunikatsioonide 
vedamine vastava kvalifikatsioonita isikute poolt on paljudes hoonetes praeguseks 
põhjustanud  täiendavaid ehitustehnilisi probleeme. 
Joonis 1.10  Varasemat, ilma tänavale avaneva välisukseta, tööliskasarmu tüüpi 
puitkorterelamu (vasakul). Tüüpiline 20. sajandi alguse nn. Lenderi maja 
tüüpi tööliselamu (paremal). 
Joonis 1.11  Lenderi maja kõige tavapärasem plaanitüüp nelja kööktoaga korrusel 
(vasakul). Lenderi maja hooviküljel on enamasti  eenduv trepikoja maht 
(paremal). 
 23
 
Teistes linnades kujuneb 20. sajandi alguseks mõneti sarnane kompaktse mahuga 
kahekorruselise puidust tööliselamu (Joonis 1.12, vasakul) on üldtüübilt Tallinna Lenderi 
maju meenutavad, ent mitte täpselt identsed. Sageli on nad madalamal soklil, viimistletud  
laiema laudisega ja ka detailikäsitluse osas Tallinna tööliselamutest erinevad. 
Kuigi kõigis linnades esineb koridoripõhist planeeringut, on näiteks Tartu analoogilistes 
kahekorruselistes agulimajades põhiplaan tihti komplitseeritum, nii võib elamu olla 
lahendatud  mitme iseseisva trepikäiguga, ilma läbiva koridorita või on esimese korruse 
korteritel eraldi sissekäigud hoovist . Tallinnas on kõige rohkem kööktube, mujal linnades 
koosnesid ka tööliskorterid sagedamini siiski mitmest ruumist: iseseisvast toast ja köögist 
või näiteks suuremast eluköögist ja sellega külgnevast kahest tillukesest toast. Erinevusi 
on ka hoonete väliskujunduses, mahulistes proportsioonides ja detailides, igas linnas 
kujunes välja oma ehitustraditsioon. Konstruktsioonilt on selles grupis enamasti tegemist 
rõhtpalkelamutega, kuid vahel harva kohtab ka püstpalkmaju, tsaariaja lõpul juba ka 
sõrestikhooneid. Välisviimistluseks on rõhtlaudis, mida liigendavad püstlaudisest 
vahevööd ja karniisid. Kasutatavad voodrilauad muutuvad 20. sajandi algul kõigepealt  
Tallinnas, seejärel ka teistes linnades varasemaga võrreldes palju kitsamaks ja ka 
õhemaks. Ka tagasihoidlike tööliselamute (Joonis 1.12, paremal) fassaadidekoor, niivõrd-
kuivõrd seda esineb, järgib ajastuomaseid stiilipüüdlusi. Kui varasemad seda tüüpi 
elamud on veel järelklassitsistlikud, siis järgmised on juba 19. sajandi lõpule ja 20. sajandi 
algusele omaste saelõikedetailidega ning tsaariaja lõpul hakkab ka tavaliste agulimajade 
fassaade mõjutama juugendstiil , mis sageli avaldub vaid pisidetailides – teistsuguse 
kujuga aknapealdised või varasemast erinev välisuste ja varikatuste kujundus.  
Joonis 1.12  Tartu 19.-20. sajandi vahetuse lihtsam puidust korterelamu (vasakul) ja 
kahesektsiooniline tsaariaegne tööliselamu (paremal). 
1.4.3 Vabrikuasulad 
Kiiresti arenevad tööstusettevõtted vajasid 19. sajandil ja 20. sajandi alguses palju 
inimtööjõudu, uusi töölisi värvati nii maalt linna paremat elu otsima tulnud talurahva 
hulgast kui ka meelitati kohale Venemaalt. Kõik töölised ei suutnud piisavalt kiiresti leida 
eraomanikele kuuluvates elamutes kortereid, isegi mitte kõige viletsamaid. Seetõttu 
hakkasid töösturid kavandama tootmisterritooriumi lähedusse terviklikke asundusi, kus 
elamud ei kuulunud eraomanikele, vaid tööstusettevõttele endale, ja neid anti töölistele 
soodsalt kasutamiseks kui tööandja elamispinda. Lisaks tööliselamutele ehitati sellistesse 
vabrikulinnakutesse sageli ka korralikumate korteritega maju ametnikele, inseneridele ja 
meistritele, vahel ka ettevõtte juhtkonnale. Nii pakuvad vabrikuasulad omalaadse 
sissevaate toonasesse rangelt hierarhiseeritud klassiühiskonda, direktori villa ja viletsad 
töölisbarakid võivad paikneda füüsiliselt lähestikku, kuid nende inimeste elumaailmu 
lahutab kuristik. Hiljem on tihti ka juhtkonnale mõeldud eramud jagatud mitme perekonna 
vahel ning inseneride ja vanemteenistujate suured korterid tükeldatud väiksemateks, nii 
on kunagistest vabrikuasundustest saanud tüüpilised korterelamute piirkonnad. Tasub 
märkida, et omal ajal kuulusid selliste asunduste juurde ka koolid, haiglad, klubihooned-
seltsimajad, politseijaoskonnad, tuletõrjekomandod, kirikud ja mõnel pool isegi kalmistud, 
nii et kogu inimese eluring võis mööduda asulast väljumata.  
 24
 
Varasemad vabrikuasulad on sageli seotud tekstiilitööstusega. Üks vanemaid praeguseni 
säilinud vabrikuasulaid on Sindi tekstiilitööstuse oma, kus eriti väärtuslikuks tuleb pidada 
just varasemaid, klassitsistlikke meistritemaju. Vabrikuasulate vanemasse põlvkonda 
kuuluvad ka Kärdla kalevivabriku elamud Hiiumaal. Kõige suurejoonelisemana võib 
mõistagi nimetada Kreenholmi manufaktuuri linnaosa Narvas, kus enamik elamuid on 
kivist, puitarhitektuuri esindavad aga siiski varasem direktori villa ja nn. pikad 
meistritemajad. Viimaste näol on tegemist Eesti ühtede esimeste ridaelamutega. Igal 
perekonnal oli siin omaette sissekäiguga läbi kahe korruse ulatuv korter . Nüüd on üks 
elamutest restaureeritud piiripunktiks (Joonis 1.13 vasakul). 
Joonis 1.13  Narva Kreenholmi manufaktuuri 1870. aastatel ehitatud meistritemajad on 
ühed vanimad ridaelamu tüüpi hooned Eestis (vasakul). Türi vabrikuküla on 
ehitatud 20. sajandi esimestel aastatel sealse puupapi- ja paberivabriku 
tööliste ja teenistujate asulaks (paremal ülal). Waldhofi vabriku meistrite  
elamu Pärnus Riia maanteel (paremal keskel). Vene-Balti 
laevaehitustehase asundus Tallinnas Kopli poolsaare tipus (paremal all). 
Tallinna vanimaks tehaseasulaks on Balti manufaktuuri ehk Sitsivabriku elamud Koplis. 
Seejärel hakkavad sarnased vabrikurahva elamute kogumid arenema ka muude 
ettevõtete, näiteks tselluloosi- ja paberitööstuste juurde, meenutatagu siinkohal näiteks 
Türi vabrikuküla (Joonis 1.13 paremal ülal) või Waldhofi vabriku maju Pärnus (Joonis 1.13 
paremal keskel). Dvigateli masinaehitustehase töölistele rajatud elamud on säilinud 
Tallinnas Vilmsi tänaval. Kõige mastaapsemad puidust vabrikuasundused rajati 20. 
sajandi algul, 19121917, Tallinna Kopli poolsaarele seoses hiiglaslike laevaehitustehaste 
asutamisega. Selle projekteeris koos ettevõtte tootmishoonetega Peterburi arhitekt  
Aleksandr Dmitrijev (Joonis 1.13 paremal all). Vene-Balti ja Bekkeri töölisasulates oli 
kümneid töölisbarakke, kui Bekkeri asulas olid juhtkonna ja inseneride-ametnike elamud 
kivist, siis Vene-Balti tehase omas ehitati lisaks tööliste kolooniale, mida nüüd tunneme  
Kopli liinide nime all, ka kogu “sakste” pool välja puitkorterelamutega.  
 25
 
Vabrikuasulatele on omane planeeringuline  terviklikkus ja identse välimusega , 
tüüpprojekti järgi ehitatud elamute asetamine regulaarselt paigutatud ridade või 
gruppidena üksteise kõrvale, erinevalt eramute linnaosadest, kus enamasti iga hoone oli 
naabrist millegi võrra erinev. Muudest linnaosadest eristab tervikliku planeeringu järgi 
rajatud vabrikuasulaid ka teistsugune väliseluruumi  kontseptsioon . Siin, eriti just 
tööliskasarmute piirkondades, puuduvad sageli iga elamu juurde kuuluvad privaatsed 
õued ja aiad ning hoonetevaheline ruum on lahendatud ühtse kõigile avatud alana.  
Eraldiseisva grupina võib märkida raudteelaste elamuid (Joonis 1.14), mida võib kohata 
mitmete tsaariaegsete jaamakomplekside juures nii linnades kui väljaspool linnu, ka 
Tallinnas Kopli kaubajaama ligiduses. Vanimad neist pärinevad 1870. aastast, mil rajati 
Peterburi-Tallinn-Paldiski raudteeliin. Nende hulgas on suuremaid kahekorruselisi maju, 
kuid enamik on siiski ühekorruselised pikad madalal soklil hoonemahud, sageli mitme 
sissekäiguga. Korterid võivad olla suuremad või väiksemad, vahel on ühes elamus üks 
suurem, kõrgemale raudteeametnikule mõeldud korter ja rida pisemaid tööliste kööktube. 
Erilisi mugavusi siin sageli ei ole, käimlad ja veevõtukohad on tihti õues. Ülejäänud 
tsaariaja elamuarhitektuurist eristavad neid hooneid rikkalikud, kuid justkui pisut 
kohmakad venepärase maitsega disainitud  saelõikekaunistused ja uhked puitkonsoolidel 
varikatused. Raudteemajad, mis on rajatud ülevenemaaliste tüüpprojektide järgi, 
esindavad sageli ka venemõjulist ehitustehnikat, olles ehitatud tahumata ümarpalkidest. 
 
Joonis 1.14  Raudteetööliste elamu Keila jaamakompleksi juures. 
1.4.4 Suurte 
korteritega 
elamud 
historitsismi ja juugendi ajal 
Sugugi mitte kõik puitkorterelamud ei ole vaesemale elanikkonnale orienteeritud 
agulimajad. Puitehitust ei peetud 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ka jõukama 
tellijaskonna hulgas sugugi millekski häbenemisväärseks ja palju kerkis ka kõrgemale 
keskklassile orienteeritud suurte esinduslike korteritega puuelamuid, vt. Joonis 1.15. 
Tsaariaegsed suured korterid olid tõesti suured, sageli 56-toalised. Avarate korteritega 
puitkorterelamutest osa on nn. linnavilla tüüpi, kus kummalgi korrusel teineteise peal on 
ainult üks suur korter, osa aga ka klassikaliselt korterelamule omase trepikojapõhise 
planeeringuga, kahe-kolme korteriga ühel korrusel. Peaaegu alati on sellises elamus kaks 
eraldi trepikoda , nn. paraad - või peatrepikoda ja köögitrepikoda, vastavalt igal korteril ka 
eraldi ees- ja tagauks , viimast nimetati ka „mustaks“ sissepääsuks. Köögitrepikoja kaudu 
käisid tavaliselt teenijad, teenijatoad leiame enamasti köögi kõrvalt, vahel elasid teenijad 
eraldi hoovis teenijate elamus. 
Korterites püsis kaua aega mõisaarhitektuurist laenatud anfilaadne planeering, kus toad 
olid ridamisi läbikäidavad ja puudus esik, kõige tagumisse tuppa minekuks tuli läbida kõik 
esimesed. 20. sajandi alguses see taandub,  andes teed ajakohasematele, mugavamatele 
ja paindlikumatele ruumiplaanidele. Korterid olid üldjuhul kahepoolse insolatsiooniga, 
ulatudes läbi hoone, seejuures on tavaliselt vähemat kaks suuremat esindusruumi: eraldi 
elu- ja söögituba. Söögitoa juurde kuulub sageli veranda. Sissekäigu  juures võib veel 
eraldi ruumina olla kabinet , vahel koos eraldi ootetoaga, sest näiteks arstid võtsid 
patsiente ja advokaadid kliente sageli oma kodus vastu. 
 26
 
Joonis 1.15  Üks vanemaid kahekorruselisi puitelamuid Tallinnas: historitsistlik 
puitelamu Tallinnas Narva maanteel on oma praeguse välimuse saanud 
1875 veel varasema hoone ümberehituse tulemusena (vasakul). Esinduslik  
historitsistlik korterelamu Haapsalu vanalinnas (paremal): esimese korruse 
kaaraknad annavad hoonele neorenessansilikku joont.  
Kaua püsisid ka jõukates elamutes suured, kogu perele ühised magamistoad, alles 20. 
sajandi algul jõutakse tõdemuseni, et iga pereliige peaks saama endale oma toa. 
Praegusest erinev oli ka arusaam puhtusest – 19. sajandil ehitati isegi väga suuri 
kortereid sageli ilma vannitoata, ka jõukamad inimesed pesid ennast  avalikes saunades, 
igapäevaselt piisas silmapesukausist magamistoas. Vannitoad hakkavad laiemalt levima 
20. sajandi algul, mil need ei ilmunud üksnes uutesse elamutesse , vaid ehitati tihti sisse 
ka varasematesse korteritesse. Sellistes suurtes korterites on sageli säilinud uhked 
interjöörid: kahhelahjud, parkettpõrandad,  lagedel stukkdekoor, mõnikord seintel  
väärispuidust tahveldis jm hämmastavalt uhkeid detaile, mida puitkorterelamust ei 
oskakski oodata. Paraadtrepikodades võib sageli oletada ka maalinguid, mistõttu remonti 
tehes tuleks olla ettevaatlik, et väärtuslikke viimistluskihte mitte hävitada. Huvitavad on ka 
köögitrepikojad, kuhu sageli avanevad teenijatubade ja sahvrite tuulutamiseks mõeldud 
siseaknad. 
Välisdekoori osas võisid need elamud olla väga erinevad, enamasti on tegemist väga 
rikkalikult kaunistatud hoonetega, nagu jõukama rahva elamisele vääriline. 
Puitkorterelamud võisid historitsismi ajajärgul järgida nii puit- kui kiviehitusviisi (Joonis 
1.16 paremal). Viimane tähendas seda, et puidus imiteeriti võimalikult täpselt 
kiviarhitektuurist üle võetud proportsiooni ja detailikäsitlust, sealhulgas välisviimistluse 
dekoorielemente, nagu akende keeruka profiiliga raamistused, akendealused kassetid või 
seinapindu liigendavad rikkalikult profileeritud vahekarniisid. Kõige sagedamini on 
sellised, nn. kiviehitusviisi järgivad puitkorterelamud, neorenessanslikud, harvem teostati  
puidus neogootikat.  
 
Joonis 1.16  I korruse põhiplaan puitkorterelamus, kus elamus on eraldi köögitrepikoda 
ja peatrepikoda. Üks korter täidab terve korruse ja tal on anfilaadina 
läbikäidavad (vasakul).  Historitsismile (19. sajandi lõpp) on omane 
puitarhitektuuris jäljendada kivihoonete elemente (paremal): Detail 
puitelamult Valgas. 
 27
 
Puitehitusviis võimaldas aga kasutada, vastupidi, just puiduspetsiifilisi elemente: 
kaunistusena levis rikkalik saelõikepits, eriti aknapealdistel ja viiluväljadel (Joonis 1.17). 
Puitehitusviisi puhul eristati teoreetilistes käsitlustes ja eeskujuraamatutes šveitsi, vene ja 
norra stiili, enamasti esinesid need aga segunenult ja sellist  laadi tuntigi ennekõike lihtsalt 
“puitehitusstiili” nime all. Historitsismile oli omane ka armastus edevate nurgalahenduste 
vastu: tänavanurkadele paigutati efektsete tornide, erkerite ning rõdudega maju. 
Joonis 1.17  Lisaks puidus kiviarhitektuuri imiteerivale historitsismile arenes välja ka 
puitehitusstiil, kus püüti luua just võimalikult õhulisi ja puidu spetsiifilisi 
võimalusi esile toovaid saelõikekaunistusi (vasakul: elamu Rakveres). 
Historitsism ja juugend (20. sajandi algus) armastasid efektseid 
nurgalahendusi (paremal: elamu Pärnus). 
Tsaariaja lõpul vahetab historitsismi välja juugendstiil (Joonis 1.18, Joonis 1.19). See võib 
esineda nii rikkalikumas, voogavate ja kaarduvate vormidega variandis kui ka kaine  
geomeetrilise- ratsionaalse suuna näol. Viimast kohtab puitarhitektuuris sagedaminigi. Kui 
varasemad historitsismiajastu puitkorterelamud on üldjuhul üsna kompaktse üldmahuga 
ning fassaadikompositsioonilt pigem sümmeetrilised, siis nüüd ilmuvad elavalt liigendatud, 
sageli asümmeetrilise kompositsiooniga hooned. Kasutatakse palju erikujulisi aknaid, 
millel peeneruuduline raamijaotus. Juugendiga seoses tuleb moodi puithoonete 
ülekrohvimine. Krohvitud puithoonete välisilmes on sageli heimatstiili ning neobiidermeieri 
mõju. Saksa talupojaarhitektuurist vaimustudes imiteeriti mõnikord fassaadidel 
vahvärkkonstruktsiooni, olgugi et meil kohalikku vahvärkehituse traditsiooni kuigivõrd 
polnud. Enamasti jäigi see ka juugendiajastul pelgalt dekooriks: tegelikult ei ole tegemist 
sõrestikkonstruktsioonis elamutega, vaid rõht- või püstpalkehitistega, millele on 
vahvärksõrestikku imiteerivad ehislauad lihtsalt krohvipinnale peale “kleebitud”. Juugendi 
ajal muutuvad ka korteriplaanid ratsionaalsemaks ja tänapäeva mõistes mugavamaks, 
kaob tubade lõputu läbikäidavus. 
Historitsismiajastu korteriga võrreldes on juugendstiilis elamute siseplaneering muutunud 
mõnevõrra tänapäevasemaks: ilmunud on esikud, kõik toad ei ole enam läbikäidavad. 
Endiselt on igale korterile ette nähtud eraldi paraad- ja köögisissepääs. 
Joonis 1.18  Juugendstiil 20. sajandi alguses toob puidust korterelamute arhitektuuri 
dünaamiliselt liigendatud mahud ja uued arhitektuursed vormid (vasakul 
elamu Tallinnas, paremal Tartus). 
 28
 
Joonis 1.19  Juugendstiilis puitkorterelamud esinevad sageli ka krohvituna, nagu näiteks 
ka see, arhitekt Artur Perna poolt projekteeritud elamu Viljandis (vasakul). 
Tallinna üks uhkemaid juugendpuumaju on Peetri aedlinna kuraatori 
elamuks ja ohvitseride klubiks ehitatud elamu Pärnu maanteel Pääskülas 
(paremal). Kunagine villa jaguneb nüüd paljudeks väikesteks korteriteks. 
Omaette nähtusena tuleb ära mainida tsaariaja suvitusarhitektuur (Joonis 1.20). Suurte 
verandade ja rõdudega, sageli rikkalikult puitpitsilisi jõukama klassi suvilaid ehitati kogu 
Eesti rannikualal, sealhulgas kuurortlinnades, nagu Narva- Jõesuu , Haapsalu, Pärnu ning 
toona ka oluliseks merekuurordiks peetud Tallinn, eriti Kadrioru ja Pirita - Kose piirkond. 
Hiljem tekkisid suvitusasulad ka merest kaugemal: näiteks Nõmme Tallinna külje all ja 
Elva Tartumaal . Väiksemad suvilad olid tavaliselt ehitatud ühele perele, esines aga ka 
suuremaid, nn. pansionaadi tüüpi asutusi, mida üüriti suvitajatele (nagu toona öeldi: 
supelvõõrastele) tubade kaupa välja. Sellised elamud on hiljem sageli kohaldatud 
korterelamuteks, tõsiseks probleemiks võib renoveerimata elamute puhul siinkohal olla 
ebapiisav soojapidavus ja väheotstarbekas ruumijaotus, kus näiteks külmad verandad 
moodustavad ebamõistlikult suure osa korterist, sest need elamud ei ole algselt ehitatud 
aastaringseks elamiseks. 
 
Joonis 1.20  Suvitusvilla Tallinnas Pirital Purje tänavas. 
1.4.5  Nn. Tallinna maja ja teised 1920.  1930. aastate puidust 
korterelamud 
Kuigi palju räägiti arhitektide ringkondades ja kirjutati ka toonastes ajalehtedes vajadusest 
ehitada Tallinna eeslinnadesse ja ka mujale Eesti linnadesse rohkem kivimaju, nagu 
tehakse Riias ja Helsingis , jätkus puitelamute ehitamine hoogsalt ka pärast Eesti vabariigi 
iseseisvumist. Tallinna majaks nimetatakse 1920.  1930. aastail Tallinnas ehitatud 
korterelamu tüüpi (vt. Joonis 1.21), mida iseloomustab keskne kivist trepikoda, samas kui 
ülejäänud hoone on ehitatud puitkonstruktsioonis. Kivitrepikoda tulenes uutest 
 29
 
tuletõrjenõuetest, üksikuid kivitrepikojaga puumaju ehitati juba tsaariajal, kuid nüüd sai 
see üldlevinuks. Valdavalt on tegemist  kahekorruseliste elamutega. Ühel lühikesel 
perioodil lubati ehitada ka kolme täiskorrusega Tallinna maju, enamasti  oli aga võimalik 
kaks korrust ja katusekorrus, viimasele püüti sageli aga anda kõrge mansardi kuju, mis 
võimaldas sinna ikkagi praktiliselt terve täiskorruse mahutada. Korterite suurus on kõikuv, 
enamalt jaolt on see hoonetüüp orienteeritud paremale järjele jõudnud töölisperedele ja 
kujunevale keskklassile, kuid esineb ka suurte esinduslike kodanlike korteritega maju. 
Erinevalt tsaariaegsetest elamutest, kus väikeste korteritega tööliselamud ja suurte 
esinduskorteritega puitkorterelamud hoiti enamasti selgelt lahus, võib nüüd ühest elamust 
sageli leida ka erineva suurusega kortereid. Ka väiksemad korterid on seda tüüpi 
elamutes tavaliselt lahendatud moodsamate ja mugavamatena, enamasti on käimla juba 
igas korteris sees, köögis on  kraanikauss voolava veega, vannituba esineb küll enamasti 
ainult suuremates korterites. 
Joonis 1.21  Enamik nn. Tallinna maju on kahekorruselised kõrgemal soklil puitelamud, 
soklikorrusel võisid paikneda äriruumid. Sageli lisab hoonele dekoratiivsust 
trepikoja suur peeneruuduline aken (vasakul). Paljudel kivitrepikojaga  
elamutel on kõrge mansardkorrus, mis algusest peale oli kasutusel 
eluruumidena (paremal). 
Suur osa Tallinna maju on viimistletud laudisega, mõned aga on ka krohvitud (Joonis 
1.22). Laudisega viimistletud hoonetel võib olla tegemist nii püst - kui rõhtlaudisega. Katte-
liistuga püstlaudis, mida selle järgi, et seda palju kasutati ka toona rajatud asunikutaludes, 
hakati nimetama ka asunikulaudiseks, kujunes omamoodi moevõtteks, mis aitas uue 
ajastu maju eraldada varasemast, tsaariaja elamupärandist. Hoonete väliskujunduse 
keerukuse aste on väga erinev, paljud neist on peaaegu dekoorita, mõnedel Tallinna 
majadel esinevad seevastu aga peenevormilised kaunistused ja erinevad laudisetüübid, 
näiteks akendealused kalasabamustrilised kassetid. Konstruktsioonitüübilt on need 
enamasti kõik püstplank- või püstprusshooned, harva esineb ka sõrestikkonstruktsiooni. 
Joonis 1.22  Ühel lühikesel perioodil 1930. aastate I poolel Tallinnas siiski lubati ehitada 
ka kolme täiskorrusega puitkorterelamuid (vasakul). Mõned kivitrepikojaga 
puitkorterelamud krohviti väljastpoolt üle, nii et need eemalt vaadates 
meenutavad kivihooneid (paremal). 
 30
 
Teistes linnades Tallinna majale täpselt vastavat hoonetüüpi välja ei kujune, enamasti 
ehitatakse siin kortermaju ilma kivitrepikojata. Paljud 1920. ja isegi veel 1930. aastate 
alguse elamud väljaspool Tallinna on hilisjuugendlikud. Vähehaaval hakatakse aga sellest 
stiilist kaugenema, hoonemahud muutuvad lihtsamaks ja kompaktsemaks, dekoor 
lihtsustub, siin-seal kohtab ka moodsa art deco mõju. Igas linnas kujuneb oma 
elamutüpoloogia, näiteks Rakveres levivad poolteisekorruselised, keskelt kõrgemad 
elamud, mis meenutavad natuke sajand varasemaid klassitsistlike tüüpfassaadide ajastu 
elamuid. Elamus on tavaliselt neli korterit, all kaks suuremat, üleval  kaks pisemat, vahel 
hõlmab kogu alumise korruse omaniku suur korter. Tinglikult on neid hakatud nimetama 
Rakvere tüüpi majaks. 
Joonis 1.23  Sellised pooleteisekorruselised elamud olid väikelinnades üheks kõige 
levinumaks elamutüübiks 1920.1930. aastatel (vasakul tüüpiline nn. 
Rakvere-tüüpi elamu Rakveres). Lisaks kivitrepikojaga korterelamutele 
ehitati ka Tallinna puitasumites 1920.1930. aastatel väiksemaid elamuid, 
kus lisaks omaniku elamispinnale oli 13 väiksemat välja üüritavat korterit 
(paremal). 
Paljudel 1920. aastate Nõmme korterelamutel on fassaadil väikesed verandataolised 
eenduvad risaliidid või erkerid (Joonis 1.24 paremal) 
Joonis 1.24  Tartus ehitatakse suuremate korteritega puumaju veel 1920. aastatel 
tsaariaja lõpuga sarnases saksa  heimat -stiilist ja juugendist mõjutatud 
romantilises laadis (vasakul). Palju on seesuguseid elamuid Tammelinnas, 
kus neid võib leida nii krohvituna kui laudisega viimistletuna. Nõmmel, mis 
oli toona eraldi linn, olid mõnevõrra leebemad tuletõrje-eeskirjad kui 
Tallinnas ja siin ei nõutud kahekorruselisesse kortermajja tingimata 
kivitrepikoda (paremal). 
Linnadesse ilmub sel ajal, 1920.1930. aastail, ka sotsiaalehitus ehk nn. linnamajad 
(Joonis 1.25), linn rajab vaestele või tulekahjus kodu kaotanud inimestele sotsiaalkorterid, 
sageli eelistati sel puhul just puitehitust kui odavamat, niisuguseid tolle aja sotsiaalmaju 
 31
 
on järel näiteks Võrus ja Tartus. Tallinnas olid sellised sotsiaalelamispinnad Sitsi ja Keava 
tänaval asunud nn. linnabarakkides, mis on hävinud. Linn võis lisaks materiaalselt 
vähekindlustatud inimgruppidele ehitada kortereid ka ametnikele või linna teenistuses 
olevatele õpetajatele.  Nii nagu tsaariajal, nii võib ka Eesti ajal omaette grupina eristada 
raudteelaste elamuid, need on eriti just toonase kitsarööpmelise raudtee liinide äärde 
ehitatud traditsionalistlikud kõrge kivikatusega, tavaliselt püstlaudisega viimistletud 
hooned. Tallinnas on raudteelaste elamuid 1920. aastail projekteerinud ka tuntud arhitekt 
Karl Burman. 
Joonis 1.25  Eestiaegne nn. linnamaja (tänapäeva mõistes sotsiaalmaja) Võrus 
(vasakul, arh. Anton Soans). Tallinnas Kopli kaubajaama juures on rida 
1920. aastate raudteelaste elamuid (paremal, arh. Karl Burman). 
1.4.6 Modernism 
puitarhitektuuris 
1930. aastail tuleb puitarhitektuuri ka modernistlik arhitektuurikeel. Ilmuvad 
puitkorterelamud, mille puhul saab rääkida funktsionalismi mõjust: toona väga 
ehmatavana ja moodsana mõjunud lamekatused (päris lamekatust toona enamasti ei 
suudetud ehitada, need on valdavalt tegelikult parapeti taha peidetud madalakaldelised 
valtspleki või rullmaterjaliga kaetud katused), suured horisontaalsed vähese 
raamjaotusega aknad, dekoor taandub peaaegu täielikult, fassaade iseloomustavad 
suured tühjad liigendamata pinnad. Moodne esteetika avaldub ka detailides: 
reelingpiiretega rõdud , dekoratiivse raamjaotusega ümaraknad, ustel  napp geomeetriline 
ornament. Need modernistlikud puitkorterelamud esinevad nii krohvituna, nii et neid on 
isegi esmapilgul raske eristada kivihoonetest, kui ka laudisega viimistletuna. Viimasel 
juhul võib tegemist olla nii püst- kui rõhtlaudisega, laudade laius on aga varasemate 
historitsismi- ja juugendiajastu elamutega võrreldes palju väiksem. Palju krohvitud 
modernistlikke puumaju on Tallinnas Nõmmel, kuid see hoonetüüp levis ka Tartus, näiteks 
Tähtvere linnaosas, aga ka Karlova tagumistes osades, neid leidub ka teistes linnades. 
Konstruktsioonitüübilt on enamasti tegemist sõrestikhoonetega, ehk nagu toona öeldi: 
täidisseintega elamutega, kus soojustusmaterjaliks on  sõrestiku täiteks pandud saepuru .  
Sisemiselt ruumijaotuselt on sellised elamud erinevad, siia gruppi kuulub nii 
kahepereelamuid, kus kummalgi korrusel on ainult üks korter kui ka tagasihoidlikumate 
korteritega keskse trepikojaga maju. Puitfunktsionalism arhitektuuriajaloolise fenomenina 
on väga huvitav, sest ühendab Lääne-Euroopast meile jõudnud kõige moodsamat 
stiilikäsitlust ja sajanditepikkust kohalikku puitehituse traditsiooni. 
 32
 
Joonis 1.26  1930. aastatel jõudsid ka puidust korterelamute arhitektuuri uued 
esteetilised  arusaamad (elamu Rakveres, paremal). Modernistlikele 
puuelamutele annab sageli uhke ilme efektselt liigendatud mahuline 
kompositsioon (elamu Tallinnas, vasakul). 
Joonis 1.27  Üksikuid modernistlikke puumaju kerkis ka vanadesse, varem välja 
kujunenud puitlinnaosadesse, kui suuri krunte 1930. aastatel väiksemaks 
jagati, oma uudse arhitektuurikeele ja lameda katusega tekitasid need algul 
palju imestust (vasakul). Paljud modernistlikud puitelamud, mis tegelikult 
ehitatud puitsõrestik - või püstplankkonstruktsioonis, krohviti väljastpoolt üle. 
Tallinn-Nõmme villalikes puitelamutes, mis tüübilt meenutavad 
ühepereelamut, oli sageli siiski 23 korterit (paremal). 
1.4.7  Puidust korterelamud pärast 1940. aastat 
Eesti linnades ehitati puitkonstruktsioonis korterelamud ka pärast II maailmasõda. 
Enamasti on need monteeritavad puitkilpmajad või puitsõrestikmajad, harva ka püstplank- 
või püstprusskonstruktsioonis hooned. Ühed kõige omapärasemad on rahvakorterite ehk 
RaKo majad Tallinnas Pelgulinnas ja Vana-Lasnamäel. Need elamud ehitati esimesel 
Nõukogude aastal 19401941 ja nende ehitamist jätkati ka veel esimestel sõjajärgsetel 
aastatel. Väliselt lihtsates ja üsna ilmetutes elamutes olid tegelikult päris head korterid, 
enamik ühe- ja kahe-, ent mõned ka kolmetoalised. Elamus on Tallinnas traditsiooniliseks 
kujunenud kivitrepikoda, kuid see kaeti väljast laudisega üle, et eristada nõukogude 
arhitektuuri mingil moel eestiaegsetest kodanlikest elamutest. Siin püüti sisse tuua 
uuendusi, et näidata, kuidas Nõukogude võim hoolitseb töötava rahva korteriolude eest: 
Näiteks kavandati igasse korterisse duširuum. Ülesehituselt on tegemist Tallinna maja 
hoonetüübi jätkuga, kuid kivitrepikoda kaeti nüüd laudisega üle, et eristada neid elamuid, 
mis pidid sümboliseerima uut epohhi eestiaegsetest eramutest. Ka hoonete paigutus  
ridadena üksteise taha, otsaga tänava poole pidi eristama RaKo kvartaleid tsaari- ja 
eestiaegsest linnaosadest ning kajastama uue egalitaarsusele rajatud klassideta 
ühiskonna printsiipe . 
 33
 
Kui RaKo majad olid Eestis kohalike  olude jaoks välja töötatud ja nende põhiautoriks oli 
tuntud eestiaegne arhitekt Alar Kotli, siis järgmised, 1940. aastate lõpul kuni 1950. aastate 
alguses levinud puitelamute tüübid olid juba valdavalt Venemaalt üle võetud üleliiduliste 
tüüpprojektide mugandused. Hoonete proportsiooni- ja detailikäsitluses avaldub selgelt 
venepärane maitsekool. Eestiaegsetele elamutele omast kivitrepikoda neil ei ole. Sellised 
maju on palju Pelgulinna tagumistes osades ja mujal Põhja-Tallinnas, aga ka Kristiines, 
ent samade tüüpprojektide järgi on peale Tallinna ehitatud puitelamuid ka teistes Eesti 
linnades. Nõndasama kui eestiaegsed Tallinna majad, võisid ka nõukogudeaegsed 
puitkorterelamud esineda nii laudisega viimistletuna kui ka krohvituna, sealjuures võisid ka 
sarnast tüüpi elamud samas kvartalis või sama tänava ääres valmida erineva 
viimistlusviisiga. Sageli ehitasid neid asutused oma töölistele. 
Puitelamute gruppe kohtab ka sõjaväeosade juures, sest kiiresti püstitavaid 
karkasskonstruktsioonis maju ehitati elamuteks üleajateenijatele-allohvitseridele. Tihti 
hoonestati terve kvartal või tänavalõik ühte tüüpi elamutega. Tegemist on monteeritavate 
puitkilphoonetega, mis on aga  üle krohvitud ning millele on antud stalinistlikule ajastule 
omane väliskujundus . Krohvitud puuelamud on sageli sõna  otseses mõttes stalinistlikud, 
kaunistatud tollele ajale omaste stiliseeritud uusklassitsistlike detailidega. Seevastu 
laudisega viimistletud hoonetüübid on barakitaoliselt lihtsad, ajastuomastest 
stiilielementidest esinevad sageli vaid välisuste portaalitaolised raamistused. Seda 
elamutüüpi ehitasid sageli kiiresti paisuva töötajaskonnaga asutused oma personalile. 
Üks kõige erilisemaid sõjajärgsete puitelamute kogumeid Eestis on Sõtke tänaval 
Sillamäel, kus need moodustavad hämmastavalt tervikliku stalinistliku ansambli. Korterid 
nõukogudeaegsetes puitelamutes on erineva suurusega, 13-toalised. Esineb ka keskse 
koridoriga ühiselamutüüpi elamuid.  
 
 
Joonis 1.28  RaKO maja Pelgulinnas (vasakul). Need 1950. aastate algul valminud 
elamud Tallinnas Koplis (paremal ülal) esindavad üleliidulist sõjaväebaraki 
tüüpprojekti, mida on ehitatud üleajateenijate perekondadele ka näiteks 
Pihkvas ja mujal Venemaal. Ka see (paremal all) elamu Keilas esindab üht 
üleliidulist tüüpprojekti, mida erinevates variatsioonides on kasutatud 
paljudes linnades üle Eesti.  
 34
 
Omaette teemaks on Tallinna Pääskülla, aga ka mitmele poole mujale Eestisse ehitatud 
ühekorruselised nn. Soome barakid, mis olid monteeritavad puitsõrestikelamud ning võisid 
esineda nii laudisega viimistletuna kui ka krohvituna. 
Joonis 1.29  Soome baraki tüüpi väljast krohvitud maja Tallinnas Pääskülas (vasakul)  ja 
ülevenemaalise projekti järi ehitatud ühekorruseline sõjaväebarakk Raplas 
(paremal). Väikesesse majja paigutati tavaliselt 2, vahel võis mahtuda aga 
ka 3-4 tillukest korterit. 
Barakke oli mitut tüüpi, need varieerusid alates ühepereelamust kuni nelja korteriga 
elamuni. Sageli jagunesid need kahe pere vahel pooleks, üks korter käis sisse ühest ja 
teine teisest hoone otsast. Soome barakkideks kutsutakse neid seetõttu, et seesuguseid 
hooneid pidid ehitama soomlased Nõukogude Liidule sõjakahjude katteks. 
Puitelamuid ehitati eelkõige just Nõukogude perioodi esimesel poolel, nn. stalinistlikul 
ajastul, mil kivihoonetega võrreldes odavam ja kättesaadavam puitehitus aitas üle saada 
sõjajärgsest korterikitsikusest. Hiljem, alates 1950. aastate keskpaigast, Eestis puidust 
korterelamuid praktiliselt enam ei ehitatud. Tänapäeval püstitatakse miljööväärtuslikeks 
hoonestusaladeks tunnistatud piirkondades küll mõnikord uusehitisi, mille välisviimistluses 
on kasutatud puitu, et sobitada uut hoonet paremini ajaloolisese ümbruskonda. Paraku on 
enamasti tegemist vaid fassaade katva välise kestaga, kandvat puitkonstruktsiooni kohtab 
uueaegsete korterelamute puhul harva.  
Uuemast puitkorterelamute ehituskvaliteedist võib eeskujuks tuua 2000-aastate alguse 
poole Tartusse rajatud nüüdisaegsed  kolmekorruselised  ruumelementidest 
puitkorterelamud. 
 35
 
2  Piirdetarindite ja kandekonstruktsioonide tehniline 
seisund ja defektid 
2.1 Üldist 
Vanemad säilinud puitelamud on ehitatud Eestimaa asumites 18. sajandil. Vanemaid 
elamuid on palju Rakveres, Paides ja Lõuna-Eesti väiksemates linnades. Tallinnas on 
selle perioodi elamuid Kadriorus Poska tänava kandis ja Kassisabas Vismari tänava ja 
Adamsoni  tänava kandis. Puitelamute ehitamine ise algas loomulikult veel varem. Koos 
nende elamute ehitamisega kujunes välja ka teede ning tänavate võrk asumites – üldjuhul 
ehitati asumid just tollaste põhiliste liikumisteede äärde. 
Asjaolu, et vanemaid puitelamuid ei ole palju säilinud, ei tulene otseselt nende halvast  
ehituskvaliteedist ega ka mitte varasest ehitusajast, sest, nagu näitavad Põhjamaade 
kogemused, võib järjepidevalt hästi hooldatud puithoone püsida kasutuskõlbulikuna 
sajandeid . Puitelamud moodustasid peamiselt eeslinnad, mis said sõdade ja vallutuste 
ajal mitmeid kordi maha põletatud (nii vaenlaste kui ka linna kaitsjate poolt). Lisaks 
teadlikele põletamistele sõdade ja piiramiste korral võis tulekahjusid puhkeda ka 
õnnetustest elanikel endil. Tule levikut võis soodustada ka tollane puitkatuste kasutamine. 
Lisaks tuleb arvestada seda, et, nagu eelpool  mainitud, algas  puitasumite kujunemine 
üldjuhul peamiste liikumisteede äärest. Seetõttu puithoonestuse kõige vanem osa sattus 
hiljem linnade kasvades sageli suurte peatänavate servadesse, kus surve väikeste 
puumajade asendamiseks suuremate ja moodsamate ehitistega on olnud kõige tõsisem. 
Enamik säilinud puithoonestust pärineb 19. saj. lõpust ja 20. saj. algusest seoses üldise 
linnastumisega ja tööstuse arenguga kaasnenud ehitusbuumiga. Erinevad ajajärgud on 
eraldatavad peamiselt arhitektuuri ja plaanilahenduse osas. Konstruktsiooni osas suuri 
muudatusi ei olnud. Rõhtpalkkonstruktsiooni kõrvale hakkab tekkima püstpalk - 
konstruktsioon 20. saj. algul ja puitsõrestikkonstruktsioon viimastel I maailmasõja eelsetel 
aastatel. Püstpalk-konstruktsiooni levik tulenes võimalusest kasutada erineva 
läbimõõduga puitu ning asjaolust, et püstpalkhoones on vähem ehitusjärgseid liikumusi ja 
vajumisi. Viimane omadus muutus eriti oluliseks 20. sajandi alguskümnenditel seoses 
elektripaigaldise levikuga. Nimelt ei saanud esimestel ehitusjärgsetel aastatel tugevasti 
“kokku vajuvasse” traditsioonilisse rõhtpalkmajja, eriti kahekorruselisesse majja, kus 
valmimisjärgne vajumine  oli eriti suur, kohe juhtmeid panna, mistõttu hoone kasutusele 
võtmine venis ja see oli ka üks põhjus, miks hakati hiljem vähehaaval üle minema 
püstpalk, püstpruss- või sõrestik-konstruktsioonile. 
Üldjuhul olid puitkorterelamud ehitatud kvaliteetselt ja kapitaalselt. Mõned, just vanemad 
(19. saj. lõpus või varem valminud) hooned on ehitatud väga madalal soklil, kus 
vundamendi maapealset peaaegu osa ei olegi. 20. saj. algul hakati järjest enam ehitama 
täiskeldriga hooneid ja tegema paremaid sokleid ja vundamente . Ehitusjärgne 
puitkonstruktsioon oli kapitaalne ja korralik. Asjaolu, et puitelamute praegune olukord on 
sageli kaunis kurb, ei tulene sellest, et nad oleksid halvasti ehitatud vaid on kujunenud 
eelkõige seetõttu, et nõukogude ajal, mil enamik korterelamutest oli natisonaliseeritud, 
jätsid majavalitsused need hooned enamasti ilma piisava hoolduseta. 
Nõukogude ajal puithoonestust ei väärtustatud ja mitmel pool nähti pikemas perspektiivis 
ette valdavalt puitelamutest koosnevate linnaosade terviklik lammutamine. Osalt tulenes 
see modernismiajastu üldisest väärtushinnangutest, mis soosisid uue eelistamist ja vana 
kõrvale jätmist. Teisalt võib rääkida ka Nõukogude perioodile omasest teadlikust 
ideoloogilisest hoiakust, kus püüti vanu, tsaari- ja Eesti ajal loodud ehitisi , linnakeskkonda 
ja kultuuritraditsioone hävitada, sest need justkui esindasid aegunuks ja valeks peetud 
kapitalistlikku ühiskonnakorraldust. Kõige rohkem kannatasid selle suhtumise tõttu just 
vanemad elamud (eelkõige tsaariaegsed puithooned), mida majavalitsused peaaegu 
üldse ei remontinud ega hooldanud, sest neid peeti esmajoones lammutamisele 
kuuluvateks. Tihti on just  hooldamata jätmisest tingitud nende puitelamute praegune halb 
seisukord ning arvamus, et vanemad puithooned, eriti tööliselamud, olid algusest peale 
 36
 
halvasti ja lohakalt ehitatud, on pigem ekslik . Kui majavalitsused puithooneid ka 
remontisid, siis oli ehitustööde kvaliteet tihti lohakas ja hoonet hävitav. Remondi  
eesmärgiks oli tagada elanikele hädapärased elutingimused , kuid see ei olnud suunatud 
pikemaajalisele jätkusuutlikule ehitishooldele ega võtnud arvesse puitelamute 
arhitektuurset ning konstruktiivset spetsiifikat. Tihti läksid nende remontide käigus kaduma 
ka hoonete dekoratiivdetailid ja esialgne arhitektuurne ilme. Rikuti hoone algsed 
proportsioonid ning väljanägemine. 
Arhitektuuriajaloolaste ringkondades hakati puithoonestust juba 1960.1970. aastail 
mõningal määral siiski väärtuslikuks pidama , selle tulemusena moodustati paljudes 
linnasüdametes, näiteks Kuressaares, Viljandis, Võrus ja mujal muinsuskaitsealad. Palju 
väärtuslikke puithoonestusega alasid jäi siiski kaitsetsoonidest (nagu muinsuskaitsealasid 
siis kutsuti) paratamatult välja. Suuremates linnades, nagu Tallinn ja Tartu, peeti 
vajalikuks kaitsta vaid valdavalt kivihoonestusega linnasüdant, puumajade kvartaleid 
muinsuskaitseala siin esialgu praktiliselt ei hõlmanud. Kaasaegne väärtustav suhtumine 
puitarhitektuuri jõudis Eestisse suuresti Skandinaaviamaade vahendusel 1990. aastatel ja 
sai valdavaks 21. sajandi algul, mil paljudes linnades on puithoonestusega elamualade 
esile tõstmiseks ja arengute suunamiseks moodustatud miljööväärtuslikud hoonestusalad.  
See eelkirjeldus on toodud taustaks, mis tuleb arvesse võtta puitkorterelamute kasutusea 
ja kestvuse hindamisel. Praegu on enamikul puitkorterelamutel omanikud ja on näha 
olulist suhtumise muutust paremuse poole. Teadvustatakse, et puitkorterelamutes on 
tegemist väärtusliku elukeskkonnaga ja suure tulevikupotentsiaaliga. Selline suhtumine 
pole küll kahjuks veel valdav. Ehitiste hooldamist ning terviklikku säästvat renoveerimist 
takistab pahatihti ka eelpool toodud asjaoludest tulenev erakordselt halb seisund – Eesti 
Vabariigi taasiseseisvumise järel õigusjärgsetele omanikele tagastatud või ka korterite 
kaupa erastatud elamud on pikaajalise hooldamatuse tulemusena tegelikult märksa 
halvemas olukorras, kui need oma east  tingitud loomuliku amortisatsiooni tõttu 
õigupoolest peaksid olema. Nende korrastamiseks on mõnelgi puhul vaja teha suhteliselt 
suuri kulutusi ja teostada keerukaid töid (näiteks välisperimeetri põhikonstruktsioonide 
osaline proteesimine, vahelaetalade asendamine vms.), mille läbi viimine elamuna 
kasutusel olevas hoones, eriti juhul, kui elanikel puudub võimalus tööde ajaks mujale 
kolida , võib osutuda komplitseerituks. 
Kujunenud olukorras on oluline jälgida, et hoone seisund veelgi ei halveneks. Hoonete 
omanikud peavad tagama selle, et ehitis oleks ohutu ning samas ka säiliks. Hoonete 
omanikud peaksid enam saama aru oma vara (hoone) säilimise tagamiseks vajalikest 
tegevustest / meetmetest, mis sõltuvad eelkõige neist  endist . Tehnilisest aspektist  
vaadates on eelkõige jutt katustest, välisseintest, vundamentidest ja hoone ümber olevast  
planeeringust. Ilmselt ei ole paljusid puitelamuid kunagi põhjalikumalt renoveeritud , 
mistõttu nad on muutunud tehniliselt puudulikuks ning sealsed elutingimused praeguseks 
enam ei vasta tänapäeva nõuetele, samas puuduvad paljudel hoonetel näiteks vihmavee -
süsteemid täielikult või need on paigaldatud valesti, mille tulemuseks on pidevalt 
süvenevad kahjustused hoonete fassaadielementidele.  
Puitelamute puhul on näha hulgaliselt ka „isehakanud meistrimeeste“ kätetööd ning ilmselt 
omandisuhete põhjal toimuvat elamute ümberehitamist, mille puhul iga korteriomandi või 
reaalosa omanik või valdaja tegutseb omaette ning elanike vahel puudub koostöö. See on 
pahatihti põhjustanud nii hoone tehnilise seisukorra halvenemise ja arhitektuuri-ajaloolise 
väärtuse kahanemise. Paljudel elamutel on kaootiline välisilme, kus erinevad piirded  
(seinad) on erinevalt viimistletud, paigaldatud on erinevaid avatäiteid (eriti aknad). Samas 
on sageli tööd jäänud lõpetamata, mõnel puhul on teostatud töid, mis hoone kui terviku 
tehnilise seisundi parandamiseks ei pruugi olla primaarsed, samal ajal kui paljusid hoone 
säilimise tagamiseks hädavajalikke töid (näiteks katusekatte  vahetus, 
sademeveesüsteemi remont ) ei ole isegi alustatud ega lähitulevikus planeeritud. 
 
 
 37
 
2.2  Uurimismetoodika ja hindamise alused 
Puitkorterelamute piirdetarindite tehnilist seisukorda hinnati 133 elamu välise ülevaatlust 
baasil. Uuring viidi läbi 2010. aasta suvel Tallinnas (46 %), Pärnus (14 %), Tartus (29 %) 
ja Viljandis (11 %). Suur osa vaadeldud hoonetest asusid kehtestatud või planeeritavatel 
miljööväärtuslikel aladel (Tallinnas peaaegu kõik). Uuringu arendas välja ja viis läbi 2 
uurijat, tulemuste ühtsuse huvides anti hinnanguid koos. Hilisemates faasides täitsid 
juhendamise all ankeete ka teised  uurijad .  
Lisaks sellele valimile teostati kõikide sisekliimamõõtmiste all olnud elamute (29 tk.) 
piirdetarindite ja kandekonstruktsioonide uuring,  tarindite avamist ning  proovide võtmist 
hilisemateks laboriuuringuteks. Nendest kolmes teostati konstruktsioonide avamine . 
Uuritud hooned on ehitatud aastatel 18871938. Vähestele nendest oli viimasel 
kümnendil läbiviidud suuremad ehituskonstruktiivseid renoveerimistöid. See võimaldas 
hinnata renoveerimata puitkorterelamute tehnilist seisukorda. Jooksvaid, väiksemaid 
remonttöid oli tehtud kõikides hoonetes. Tihti vaid korteri piires (otsene eraomand ). 
Kõigi uuritud hoonete kohta täideti  ankeet , kus hinnati tehnilist seisukorda vundamendist 
kuni korstnani, sealhulgas vundamendi seisundit sokliosas ning vajumite ebaühtlust, 
voodri ja veelaudade, akende, katuse ja korstna seisukorda jne. 
Lisaks valimis olnud põhjalikult uuritud puitkorterelamutele tehti väline visuaalne vaatlus  
ka teistele puitkorterelamutele. Uuringu arendas välja ja viis läbi 2 uurijat, tulemuste 
ühtsuse huvides anti hinnanguid koos. Hilisemates faasides täitsid juhendamise all 
ankeete ka teised uurijad. Kokku uuriti 162 puitkorterelamut. Uuring viidi läbi ajavahemikul 
suvi 2010…kevad 2011 Tallinnas (44 % majadest), Pärnus (28 %), Tartus (14 %) ja 
Viljandis (14 %). Suur osa vaadeldud hoonetest asusid kehtestatud või planeeritavatel 
miljööväärtuslikel aladel (Tallinnas pea kõik). 
Kasutati järgmist hinnete  skaalat 0-st 5-ni (vt. Joonis 2.1, Joonis 2.2): 
0  praktiliselt olematu, täielikult hävinenud , vajalik kohene taastamine/uuestiehitus; 
1  avariiohtlikkus või väga halvas seisukorras, väga tõsised kahjustused, nõuab kohest 
rekonstrueerimist / renoveerimist / restaureerimist;  
2  halvas seisukorras, mõõdukad kahjustused, nõuab renoveerimist/restaureerimist 
lähitulevikus (1 kuni 3 aasta jooksul);  
3  rahuldavas seisukorras, kerged kahjustused, hooldus /uuendamine vajalik 
3 kuni 5 aasta jooksul ;  
4  heas seisukorras, kahjustusi praktiliselt pole, hooldus/uuendamine vajalik 
5 kuni 10 aasta jooksul;  
5  väga heas seisukorras, kahjustusi pole, renoveerimist/ hooldust enne 10 aasta 
möödumist ei vaja. 
Lõplikku klassifitseerimisskaalat muudeti töö käigus ühe hinde võrra, seetõttu erinevad 
esialgsed tulemused (Klõšeiko jt. 2011) mõnevõrra praeguses aruandes esitatutest. 
Hinded anti halvimas seisundis oleva eksemplari järgi. Hinne anti arvestades esinenud  
kahjustusi ja nende põhjuseid. Võttes arvesse hoone olemust (nikerdused, katus, aknad, 
sokli etteaste ) anti hinnang suuremate ümberehitusteta lisatava soojustusmaterjali 
paksusele  (sokli etteaste, räästa laius, akende lahendus jne.). 
Igast uuritud elamust ja tähtsamatest hooneosadest tehti andmetöötlusel tekkivate 
küsimuste lahendamiseks ja raporti illustreerimiseks fotod. 
 
 38
 
 
0 - hävinenud 
1 - väga halb 
2 - halb 
 
3 - rahuldav 
4 - hea 
5 - väga hea 
Joonis 2.1 
Näide hindamisskaala vastetest välisvoodri värvkatte puhul. 
 
0 - hävinenud 
1 - väga halb 
2 - halb 
 
 
3 - rahuldav 
4 - hea 
5 - väga hea 
Joonis 2.2 
Näide hindamisskaala vastetest soklipealse veelaua puhul. 
Seinte kandevõime kahtluste korral kontrolliti alumiste  palkide olukorda, uurides 
biokahjustuste (puidumädanik, putuka/mardikakahjustused) olemasolu. Vajadusel võeti 
palkidest puurproove ( visuaalselt  kahjustamata materjalidest /tarinditest/ 
konstruktsioonidest) (vt. Joonis 2.3), mida vaadeldi visuaalselt ning tehti mikrobioloogiline 
analüüs. Uurimismetoodika hõlmas samuti uuritavate elamute elanike küsitlemist. 
 39
 
Joonis 2.3 
Puurproovide võtmine katusekonstruktsioonist ja välisseina alumistest 
palkidest. 
Renoveerimistööde vajadust hinnati erinevatele hoone osadele kolmepallisel skaalal: 
   renoveerimine vajalik kohe (avariiohtlik või hoone kestvuse seisukohalt kiiret 
reageerimist vajav olukord; olukorra hinded 0, 1, 2); 
  renoveerimine vajalik 3 kuni 5 aasta jooksul (vaja võtta lähiaastate tegevuskavasse; 
olukorra hinded 3); 
  renoveerimine vajalik 10 aasta jooksul (olukorra hinne 4). 
 
 40
 
2.3 Katused 
2.3.1 Katuste lahendused 
Puitkorterelamute peamine katusekonstruktsioon on puitsarikatel kelp- või viilkatus. 
Sõltuvalt hoone laiusest oli kandekonstruktsioon lahendatud lihtsa sarikas-penn 
lahendusega või laiematel hoonetel toolvärk-konstruktsioonina (Joonis 2.4). 
Joonis 2.4 
Katuse kandekonstruktsioonid uuritud elamutes.  
19. sajandi keskel oli peamiseks katusekatteks laud ja katusekivi . 19. sajandi lõpul hakkas 
domineerima katusepapp, mille ees varasemad kattematerjalid (laud, sindel, laast ) kiiresti 
taandusid (Mäsak 1981). Jõukamatele majadele hakati alates 19. sajandi lõpust tegema 
ka plekk-katuseid. Tallinnas keelati juba 19. sajandi lõpus laudkatused, kuid jätkuvalt 
lubati kasutada katusepappi. Hiljem, 1930. aastate lõpul, keelati kõigis linnades kasutada 
kergestisüttivaid kattematerjale, nagu õlg , roog , pilbas ja laast sootuks (RT 43 – 1937, art. 
386) ja katused pidid olema kaetud mittesüttiva materjaliga (RT 59 – 1932, art. 495). 
Uuritud hoonete katused olid kaetud põhiliselt valtsplekk-kattega (eluiga hooldusega 
~60 aastat). Plekk-kate oli peamine kattematerjal puitkorterelamute ehitamisel ja see 
sobis selleks hästi ka katuse madala kalde tõttu. Vähemal määral oli uuritud elamute 
katused kaetud katusekividega või asbesttsementplaatidega ( eterniit , eluiga hooldusega 
~40 aastat). Eterniit oli  pealmine katuskate, mida oli kasutatud katuse vahetamisel 20. 
sajandi teisel poolel. Sageli paigaldati eterniitplaadid otse vanale katuseplekile. Nüüdseks 
on mõlema materjali kasutusiga ületatud või ületamas ning see kajastub nii 
vaatluskäikudel kujunenud üldmuljes kui ka statistikas. 
Katuste soojustus paiknes peamiselt pööningu vahelael, kuna algselt ei olnud planeeritud 
katusealust eluruumidena kasutusse võtta. Puust taladega laed all- ja pealpool eluruume 
pidid olema mustalagedega ja soojustpidava vahetäitega. Soojustpidav vahetäide pidid 
olema tulekindlatel vahelagedel (nõue ei olnud kehtiv suvemajade kohta) RT 43 – 1937, 
art. 386. 
Aknad pööningu valgustuseks paiknesid põhiliselt otsaseintes (peamiselt viilkatuse korral) 
või katuseuukides / vintskappides (peamiselt kelpkatuse korral). 
 41
 
2.3.2 Katuste olukord ja põhilised puudused 
Katuste põhilised tehnilised puudused olid katusekatte ebatihedusest tingitud vee lekked . 
Selle peamiseks põhjuseks oli katusekatte kvaliteedist ja  vanusest tingitud amortisatsioon . 
Põhilised lekked on liidete ja neelukodade juures. 
Eterniitplaadid ja katusekivid (vt. Joonis 2.5) muutuvad aja jooksul rabedaks ega ole 
vastupidavad mehaanilistele löökidele. Puudelt kukkuvad oksad, katusel käimine, 
lumekoormusest põhjustatud deformatsioon  jms. võivad eterniiti või katusekive purustada. 
Eterniitplaatide ja katusekivide pragunemine ning puudumine võib põhjustada katuse 
läbijooksu. Pragunenud eterniitplaatide kahjustused ei pruugi olla märgatavad maapinnalt 
ega ka eemalt, katusel ülevaatust tehes (vt. Joonis 2.6). Samas ei talu vana eterniitkate 
temal käimist, et kahjustuste ulatust kindlaks teha. Seetõttu võib eterniitkatte kahjustuste 
kindlakstegemine olla raskendatud. 
Joonis 2.5 
Lagunenud eterniitkatus , puuduvad harjalauad, liited vintskapiga: katuse 
tööiga on lõppenud ja tuleb välja vahetada. 
 
Joonis 2.6 
Väljastpoolt vaadates on katusekate  korras, kuid eterniitplaatide vahel on 
praod , kust lekib vesi pööningule.  
 42
 
Plekk-katuste puhul on katusekatte lagunemise peamine põhjus pleki korrosioon , vt. 
Joonis 2.7. Korrosioon esines peamiselt katusepleki valtside juures ja kohtades, kus vesi 
kogunes pikemaks ajaks seisma. 
Katusekatte lagunemise kõrval olid teised peamised katuselekke põhjused läbiviigud, 
eelkõige antennikinnituste, korstnate, torustike ja katuseluukide juures, vt. Joonis 2.8.  
Joonis 2.7 
Plekk-katuste lekkimise ja lagunemise peamised põhjused: katusekatte 
korrosioon, lekked valtside ja liidete juurest. 
 
 
 
Joonis 2.8 
Peamised lekkekohad katuste läbiviikude juures: antennikinnitused, 
katuseluugid, korstnad. 
 43
 
Tüüpilisemaks kivikatuse puuduseks on lahtised  katusekivid – eraldunud olid nii tavalised  
kui ka viilukivid, vt. Joonis 2.9. Sellisel juhul jõuab vihmavesi katuselt otse hoonesse ning 
loob soodsad tingimused tarindite ja konstruktsioonide lagunemiseks. Samas on tegemist 
ka haldajal endal võrdlemisi lihtsalt lahendatava probleemiga, kui iga- aastaste hoolduste 
juures tuvastatakse  kahjustunud kohad ja need aegsalt parandatakse. Kivikatus on teiste 
katustega võrreldes üldiselt kõige pikaealisem. Kõikidele majadele ei saa neid siiski 
soovitada . Nimelt võib kivikatuse kasutamise takistuseks olla ebapiisav katusekalle, kuna 
valdavalt on puitkorterelamute katusekalle alla 45  ja arhitektuurne sobimatus: mõnede 
puidust korterelamute tüüpide puhul ei ole kivikatuseid ajalooliselt kunagi kasutatud, ka eri 
linnades on erinev ehitustraditsioon, näiteks Tallinnas on kivikatused puitelamutel pigem 
haruldased, Tartus ja Viljandis palju levinumad. Samas võib kivikatuse kasutamise 
takistuseks olla ka puudulik katusekalle, kuna valdavalt on puitkorterelamute katusekalle 
alla 45  ja arhitektuurne sobilikkus. Kivikatused on plekk- ja eterniitkatustest raskemad . 
Sarikate ja roovide mõõtmed, kandevõime ja  jäikus peavad olema kivikatustel suuremad. 
Joonis 2.9 
Lahtised katusekivid ja puuduvad harjalauad/ kivid  põhjustavad veeleket. 
Katuse lekete tagajärjeks on katusekonstruktsioonides või/ja pööningu  vahelae vee- ja 
niiskuskahjustused: puitmaterjali   biokahjustus , märgunud soojustus, kahjustunud 
siseviimistlus  jne., vt. Joonis 2.10. Paaris elamus oli läbijooksu tagajärgi püütud 
vähendada veeanumate ja pööningu põrandale laotatud  kilede  abil, vt. Joonis 2.10 
paremal. 
Selline tagajärgedega võitlemine võib teha asja ainult halvemaks. Veeanumad täituvad 
veega ja vesi valgub ikkagi põrandale või kilede vahele, kust vee väljakuivamine on 
takistatud või väga aeglane. Katusekatte lekete korral on katusekatte väljavahetamine 
möödapääsmatu. Probleemi võibki põhjustada just selline väike lekkekoht, kust tilgub 
pidevalt natuke vett. See on piisav kahjustuste tekkeks kandekonstruktsioonides, aga ei 
ole veel näha elamu siseruumides, enne kui kahjustuse ulatus on juba väga suur. 
Kuna korterelamute puhul on tegemist linnatänavate ääres asuvate hoonetega, siis on 
oluline, et hoone katusel oleks lumetõkked. Uuritud korterelamutest olid lumetõkked väga 
vähestel . Lumetõkke eesmärgiks on takistada katusel oleva lume ühekorraga 
mahatulekut. Katuselt korraga allatulev lumi ohustab hoone ääres olevaid inimesi või vara. 
Teine ohutusega otseselt seotud probleem on katuseräästasse tekkivad jääpurikad, vt. 
Joonis 2.11. Jääpurikate tekkimise peamine põhjus on katuse või pööningu vahelae 
puudulik  soojustakistus . Kui soojustakistus on puudulik, siis see tõuseb temperatuuri 
katusel oleva lumekihi all kõrgemaks kui lume sulamistemperatuur ja sulanud lumi valgub 
mööda katust räästa poole. Räästa tsoonis vesi jäätub ja moodustuvad jääpurikad. 
Jääpurikad kukuvad alla, kui purikas muutub piisavalt raskeks või kui soojemate ilmadega 
kaob purikal nake katusega. Viimastel aastatel on seoses sellega olnud mitu rasket 
õnnetust. Seega katuse soojapidavus ei ole ainult energiatõhususe probleem, vaid 
mõjutab oluliselt ka hoonete kasutusohutust. 
 44
 
Joonis 2.10  Katuse läbijooksudest põhjustatud kahjustused ülemise korruse laes  
(vasakul). Katuse läbijooksu tagajärgi on püütud vähendada veeanumate ja 
pööningu põrandale laotatud kilede abil, kuid see teeb tagajärjed veelgi 
halvemaks. 
Joonis 2.11  Mitme meetri pikkused jääpurikad viitavad katuse või pööningu vahelae 
puudulikule soojustusele. 
 45
 
Sarikate seisukord oli uuritud hoonetes hea või rahuldav.  Sarika olukorda on pööningul  
võimalik lihtsam alt näha ja hinnata kui katusekatte olukorda. Seetõttu on kahjustatud 
sarikad üldiselt parandatud. Probleemsed kohad esinesid katuse lekkekohtade juures. 
Katuse kandekonstruktsioonides võis kohati märgata koorega laudu ning prusse, mis 
võivad kujutada endast riski putukakahjustuste arenguks ja levikuks. 
Kõik katused vajavad igakevadist ja -sügist hooldamist. Hooldamata katustel kasvavad 
taimed ja sammal , vt Joonis 2.12. Need takistavad vee liikumist katusel ja hoiavad 
katusekatte niiskena, mis soodustab selle lagunemist. Sambla kasvu oht katusel on 
suurem, kui hoone lähedal asuvad suured puud. 
Korstnate katusest väljaulatuvad osad ehk korstnapitsid olid paljudes elamutes korda 
tehtud ja nende olukord on reeglina parem, kui katuste endi olukord. Samas 
renoveerimata korstnate olukord oli reeglina halb ja korrastamist vajav. Mõnel pool on 
korstnate kiiret lagunemist põhjustanud see, et üksikutesse korteritesse individuaalse 
gaasikütte  paigaldamisel on põlemisgaasid juhitud otse vanasse korstnalõõri  lõõre 
eelnevalt ette valmistamata (tavaliselt paigaldatakse korstnatelliste kahjustumise 
vältimiseks sel puhul lõõri sisse spetsiaalne metallkest, kuid sageli ei ole seda tehtud). 
Lagunevatest korstnapitsidest katusele kukkuvad tellised  võivad omakorda kahjustada 
katusekatet, eriti eterniit- ja kivikatuste korral, mis on löökide suhtes tundlikud. Katuselt 
alla kukkudes võivad need ohustada ka möödujaid või hoone läheduses parkivaid autosid.  
Korstnaplekid nii korstna ümber, kui pealispinnal olid valdavalt viimase kümne aasta 
jooksul vahetatud ja korralikud. Renoveerimata korstnaplekkide olukord oli halb ja hädasti 
korrastamist vajav. 
Joonis 2.12  Hooldamata katusel kasvav sammal või muud taimed soodustavad 
katusekatte lagunemist ja lühendavad oluliselt katuse tööiga. 
Kokkuvõtvalt on tüüpilised katustel esinenud puudused järgmised: 
  katusel ja sademeveesüsteemis kasvav taimestik takistab vihmavee äravoolu: 50 % 
kivi- ja eterniitkatustest kasvasid taimed ja/või sammal; 
  lahtised või puuduvad katuse-/viilukivid või lauad; 
  puuduvad või defektsed harja- ja otsaplekid; 
  metalli korrosioon: 63% plekk-katustest vajas lähima 3 aasta jooksul värvimist – neil 
juhtudel on pleki kaitsekiht tugevalt kahjustunud, samas on värvimine suhteliselt 
odav ja lihtne viis katusekatte täielikku väljavahetamist edasi lükata; 
  pragunenud katusekate (eterniitplaadid, katusekivid): tõenäoliselt põhjustatud liiga 
suurtest koormustest, roovituse läbivajumistest ning lõtkudeta kinnitatud plaatide 
temperatuurideformatsioonidest; 
 lagunenud 
räästad. 
Enamik kahjustusi saavad alguse regulaarse hoolduse puudumisest ja/või katusekatte 
eluea lõppemisest. Esimese poolt räägib fakt, et paljud puudused (nt. sammaldumine, 
lahtised katusekivid) saaks kõrvaldada ka minimaalsete  kuludega  majaelanikud ise. 
Teataval määral saab katuse seisukorra järgi hinnata katusekattematerjali majandusliku 
võimekuse kõrval ka elanike üldist hoolt oma maja eest. Katus on maja kriitiline osa ning 
soovimatus selle eest elementaarset hoolt kanda näitab vastutustundetust. 
 46
 
Viiepallises süsteemis (vt. lk. 39) hinnatuna on üle poolte katuste ja korstnate olukord hea 
või väga hea, vt. Joonis 2.13. Ülejäänud osas on vajalik katuste hooldus või uuendamine 
lähima ühe kuni viie aasta jooksul. 
 
Joonis 2.13  Korstnate seisukord üldistatult (paremal). Number kajastab hinnet 
olukorrale vt. lk. 39. Protsent kajastab sellele hindele vastava olukorra 
osakaalu . 
Tabel 2.1-s on esitatud katuste kattematerjalide jaotus uuritud korterelamutes ning nende 
hinnanguline jääkkasutusiga. Kiireimat väljavahetamist vajavad vanad eterniitkatused ja 
valtsplekk-katused. Profiilplekk-katuste hea olukord tuleneb sellest, et nad on ehitatud 
valdavalt viimase 10 aasta jooksul ja on veel korras. 
Tabel 2.1 
Katuste seisund erinevate katuse kattematerjalide järgi. 
Katusekattematerjal Valtsplekk
Eterniit 
Profiilplekk 
Kivikatus
(paigaldatud valdavalt 
(paigaldatud 
viimase 
valdavalt viimase   
 40-10 aasta jooksul) 10 aasta jooksul) 
Katusekatte  esinemissagedus  
(ühe hoone katusel võib olla 
54 % 
35 % 
15 % 
9 % 
kasutatud mitut materjali) 
Katuseid halvas või väga halvas 
3 % 
4 % 
0 % 
0 % 
seisundis  
Katuseid, mis hinnanguliselt 
vajavad vahetamist lähima 
13 % 
35 % 
0 % 
25 % 
3 aasta jooksul  
Katuseid, mis hinnanguliselt 
vajavad vahetamist lähima 
33 % 
48 % 
0 % 
17 % 
10 aasta jooksul 
2.3.3 Sademevee äravoolusüsteemide lahendused ja tehniline 
seisukord 
Puitkorterelamute katused pidid olema varustatud rennidega juba varasemate 
ehitusmääruste (RT 59 – 1932, art. 495) kohaselt. Rennid võisid  asuda kas katuse 
alumise ääre all ehk tegu oli ripprenniga (Joonis 2.14 paremal) või selle ääre peal ehk 
tegu oli räästapealse renniga (Joonis 2.14 vasakul) või). Räästapealse renniga lahendus 
on peamine lahendus valtsplekkkatustel. Ripprenniga lahendus on peamiselt kasutatud 
eterniitkatustel, kivikatustel ja profiilplekist katustel. Rennidest tuli vesi ära juhtida 
vihmaveetorudega, mille alumine ots pidi olema mitte kõrgemal, kui 15 cm kõnnitee 
pinnast. 
 47
 
 
Joonis 2.14  Sademevee äravoolusüsteem peamise katusekatte, plekk-katuse, korral 
(Veski, Aarmann, Niine 1959 ). 
Sademevee äravoolusüsteemi ülesanne on koguda katuselt vesi kokku ja juhtida see 
maapinnale hoonest eemale. Katkine sademeveesüsteem (torud, rennid) soodustab vee 
sattumist seinale ja soklile ning sellega võib kaasneda puidust, kivist või betoonist  
kandekonstruktsioonide ja piirdetarindite kahjustused. 
Arvestades kahjustuse ulatust ja tagajärgede olulisust, võib katkiseid sademevee-
süsteeme pidada puitkorterelamute üheks suurimaks probleemiks. Samas ei ole selle 
likvideerimine seotud suurte väljaminekutega. Sademeveesüsteemi olemasolu hoonel ei 
ole mingi luksus, vaid oluline osa hoone kasutusea mõjutajatest. 
Kui vihmaveetorude- ja rennide materjal oli halvas seisus 26 %-l hoonetest, siis nende 
terviklikkus ja õige toimimine osutus oluliselt laiapõhjalisemaks probleemiks – 72 % 
vihmaveesüsteemidest olid defektsed (neist 54 % kiireloomulist parandamist vajavad).  
Positiivne on, et paljudel hoonetest oli täielikult renoveeritud vihmaveesüsteemid, kuid 
taunida tuleb fakti, et paljudel neist oli teostus kergemate või tõsisemate tehniliste 
puudujääkidega, vt. Tabel 2.2. 
Tabel 2.2 
Sademeveesüsteemide olukord. 
 
Vihmavee äravool  
Defektsed ja mitte-
Ummistunud 
seinale või soklile 
terviklikud süsteemid 
süsteemid 
Kõigist vihmaveesüsteemidest 
62 % 
44 % 
29 % 
Renoveeritud vihmaveesüsteemidest 
40 % 
21 % 
14 % 
Kokkuvõtvalt võib välja tuua peamised sademeesüsteemide puudused: 
 ummistunud sademeveerenn; 
   katkised  sademeveerennid ja -torud; 
  valesti liidetud torud: ülemise toru sisse paigutatud vihmaveetoru kaotab kiirelt oma 
vähesegi veetiheduse ning vesi juhitakse mööda toru alla ning jõuab ka fassaadile; 
  pole tagatud vihmavee ohutu hoonest eemale juhtimine: sademeveetorude liiga 
kõrgel või liiga maja lähedal lõppemine tingib niiskuse sattumise soklile; 
   puuduv või lahtiühendatud vihmaveetoru oli eelkõige Tallinna laiade räästastega 
hoonetel esinev nähtus – kahjustatud vihmaveetorud olid rennidest lahti ühendatud 
ning vihmavesi ei voola otse fassaadile; 
 sademeveerenn puudub. 
Kui katusel sademevee kogumise renntorud puuduvad või on katkised, juhitakse kõik 
kokkukogutud vesi seinale, vt. Joonis 2.15. Selle tagajärjel satub välissein  suure 
veekoormuse alla. Probleemne lahendus on ka sademeveetorude puudumine ning vee 
hoonest eemale juhtimata jätmine. Selle tagajärjel võidakse ära uhtuda pinnast hoone 
 48
 
kõrvalt, mis omakorda põhjustab hoone või hooneümbruse vajumise, vt. Joonis 2.16 
vasakul. 
Sagedased sademeveesüsteemi mittetoimimise põhjused olid ka ummistunud ja katkenud 
rennid ja torud, vt. Joonis 2.17. 
Kuna puitkorterelamud asuvad tihti linnatänavate ääres, siis on üheks vihmaveetorude 
lagunemise põhjuseks ka vandalism, vt. Joonis 2.18. parempoolselt jooniselt on näha, et 
just sademeveetoru tsoonis on paekivisokkel oluliselt kahjustunud. Heaperemeheliku 
hoolduse korral tuleb kahjustunud sademeveesüsteem kohe korrastada. 
Uuritud elamutel esines ka selliseid probleeme, kus hoonel olid korralikud 
sademeveerennid ja -torud kuid seintel esines siiski veekahjustusi, kuna 
sademeveerennist oli vesi valgunud seinale, vt. Joonis 2.19. Selle põhjuseks olid: renni 
otsatüki puudumine või leke, ebapiisav renni kalle või vale kalde suund. 
 
Joonis 2.15  Katkenud vihmaveetoru korral satub välissein suure veekoormuse alla. 
 
Joonis 2.16  Vihmaveetoru puudumisest põhjustatud välisseina ja pinnase ärauhtumine 
(vasakul) ja soklikahjustus (paremal). Vasakpoolsel fotol on näha 
fassaadilaudise paiknemine lubamatult maapinna lähedal. 
 
 49
 
 
Joonis 2.17  Sademeveerennide ummistumine takistab vee ärajuhtimist katuselt. 
Joonis 2.18  Tänavaäärsed sademeveetorud võivad sattuda vandalismi ohvriks. 
Joonis 2.19  Sademeveerennist seinale valguva vee korral satub välissein suure 
veekoormuse alla. 
 50
 
2.3.3.1 Varikatuste lahendused ja olukord 
Uuritud puitkorterelamute varikatused olid tavaliselt plekist või eterniidist kattega. Elamute 
sissepääsud olid sageli kaetud dekoratiivselt kujundatud metallkonstruktsioonil 
varikatustega, mille kattematerjaliks oli valtsplekk. Harvem esineb ka dekoratiivsetel 
puitkonsoolidel varikatuseid, eriti omased on need näiteks just raudteearhitektuurile.  
Varikatused esinesid 2/3 uuritud hoonetest ning nende keskmine seisukord oli „hea“. 
Sellegipoolest oli 16 %-l varikatustest kalle ebapiisav või vale suunaga, kujutades nõnda 
hoonele ohtu. Varikatuse teraskonstruktsioon oli sageli roostes. Esines ka varikatuseid, 
mille kandevõime oli ammendunud suure lumekoormuse tõttu ja olid muutunud elanikele 
ohtlikuks, vt. Joonis 2.20. 
Joonis 2.20  Amortiseerunud varikatuse kandekonstruktsioon ja katteplekk. 
Teine, varikatusega seotud suurim probleem on nende kahjustav mõju välisseintele, vt. 
Joonis 2.21 ja Joonis 2.22, näiteks: 
  varikatuselt valgub või pritsib vesi seinale; 
  varikatusel olev lumi on vastu seina (katuse liiga väike kalle); 
  puudub varikatuse kattepleki ülespööre seinale (min. 30 cm (vt. katuselt seinale 
pritsinud vee tsoon (Joonis 2.22 ja Joonis 2.21), võib olla ka laudise taga). 
Joonis 2.22 ja Joonis 2.21 paremal toodud hoone sisenurka ehitatud varikatus on 
tüüpprobleem – sinna hoone nurka on väga raske projekteerida mingit mõistlikku 
varikatust, nii et vesi ei pritsiks emmale-kummale seinale või ei oleks juhitud trepile või 
keldrisissepääsu ette.  Rääkimata sellest, et arhitektuurselt võiks see ju ka enam-vähem 
mõistlik välja näha. Head lahendust  ei olegi. 
 
 
Joonis 2.21  Varikatus hoone sisenurgas, millele kogunev lumi ja vesi kahjustavad ka 
külgnevaid seinu (vasakul). Õhukesest plekist varikatus on läbi roostetanud 
(paremal). 
 51
 
 
 
Joonis 2.22  Varikatusest põhjustatud kahjustused välisseinal. 
 52
 
2.4 Seinad 
2.4.1 Välisseinte lahendused 
1930. aastate ehitusmääruste kohaselt pidi Tallinnas ehitatava elamu välisseina 
soojusjuhtivus olema  1,0  kcal /(m2·h·K) so. 1,17 W/(m2·K) (RT 59 – 1932, art. 495) ja 
Nõmme linnas  0,9 kcal/(m2·h·C) so. 1,05 W/(m2·K) (RT 43 – 1937, art. 386) soojus-
tehniliste arvutuste alusel 
1937. – 1939. aastatel insenerkoja välisseinte uurimise komisjoni poolt läbiviidud uuringu 
kohaselt oli toonaste puitseinte soojusjuhtivus vahemikus 0,54…0,92 W/(m2·K), vt. Joonis 
2.23. Seinte  soojusjuhtivuse võrdluse juures tuleb teada, et püstplanksein ja sõrestiksein  
on oluliselt väiksema õhupidavusega, mis suurendab ruumide küttekulu. 
 
Joonis 2.23  Puitseinte mõõdetud soojusjuhtivused (Insenerkoda 1939). 
Eesti vanemad puitkorterelamud olid ehitatud üldjuhul rõht- või püstpalkseintega ning ilma 
täiendava soojustuseta välisseintel, vt. Joonis 2.24 kuni Joonis 2.26. Esines ka 
sõrestikseintega korterelamuid. 
Joonis 2.24  Rõhtpalkseintega korterelamu (vasakul) ja püstpalkseintega korterelamu 
(paremal) välisseinakonstruktsioon. 
Valdavalt on välisseinad väljastpoolt kaetud laudvoodriga, kuid esineb ka krohvitud 
palkseinu, vt. Joonis 2.25 ja Joonis 2.27, tõrvapapiga/ruberoidiga kaetud välisseinu. 
Viimast lahendust tuleb pidada puitseintele sobimatuks, kuna materjal on veeaurutihe ja 
tõrvapapi/ruberoidi taha sattunud vihmavesi või toaniiskus ei pääse välja kuivama. 
Seestpoolt on välisseinad kaetud papi , ehitusplaadiga või on seinad krohvitud. 
Uuritud hoonete fassaadidest olid ligi 90 % kaetud voodrilaudadega ning ligi 10 % 
krohvitud. Lisaks oli Tallinnas kahel juhul kasutatud bituumenrullmaterjali.  Puitfassaad  on 
sageli rikastatud puitkaunistustega ja -nikerdustega. 
 53
 
 
 
Joonis 2.25  Puitlaudisega  fassaad (vasakul) ja krohvitud fassaad (paremal). 
Joonis 2.26  Tüüpse rõhtpalkvälisseina soklisõlm (Veski 1943). 
 
Joonis 2.27  Krohvitud puitseina lahendusi (Veski 1943). 
 54
 
2.4.2  Välisseinte seisukord ja peamised probleemid 
Välisseinte  palgi paksus varieerus 12…18 cm vahel. Kahe-kolmekorruselise hoone puhul 
ei teki ohtu sellise täispuitristlõike survetugevuse kaotusele väiksemate  niiskuskahjustuste  
puhul. Seetõttu võib hinnata hoonete välisseinte olukorda kandevõime osas üldjoontes 
heaks. Kandevõime osas võib probleeme tekkida järgmistel juhtudel: 
  vundamendi ebaühtlasest vajumisest tekkinud kahjustused; 
  palgi (eelkõige alumised palgiread) biokahjustus (eelkõige mädanikseente 
kahjustus); 
  rõhtpalkseina puhul võib tekkida probleemi seina stabiilsuse kaotuse osas, kuid 
salapulgad ja siduvad siseseinad on üldjuhul sellele piisavaks takistuseks; 
  seina enda vajumine tulenevalt kuivamisest või mädanikust. 
Vundamentide ebaühtlased vajumid tekitavad samuti probleeme seintele. Rõht-
palkhoonetes on vundamendi vajumi mõju seina kandevõimele väiksem, kuna seintel on 
suhteliselt suur jäikus ja tugevus. Karkass -seinad on ebaühtlaste vajumite suhtes 
tundlikumad ja võivad tekitada avariiohtlikke  olukordi . Vundamendi ebaühtlast vajumist 
(Joonis 2.28) esines uuritud elamutes peamiselt Tartus. Vundamentide vajumine on 
peamiselt aluspinnase geoloogilistest tingimustest tulenev probleem. 
Joonis 2.28.  Hoone on ebaühtlaselt vajunud  
Välisseinte kahjustuste peamiseks põhjustajaks on liigne vesi, mis võib olla: 
  seinale voolav vesi (katuselt, varikatuselt, aknalt, vihmavee torust, üle katuseääre 
olevad antennikaablid, seina poole kaldu olevad elektrikaablid), vt. Joonis 2.30 ülal; 
  läbi katuse seinale valguv vesi (sh. lumesulavesi), vt. Joonis 2.30 all vasakul; 
  madalast soklist põhjustatud maapinnalt seinale pritsiv vesi, vt. Joonis 2.29 
paremal; või seina äärde kuhjunud lume sulamisest seina valguv vesi, vt. Joonis 
2.30 all paremal; 
  pinnasest, soklist või vundamendist seina imenduv vesi. 
Akna veelauad ja - plekid peavad kaitsma liigvee tungimise eest kande-konstrukt-
sioonidesse ning on seetõttu väga olulise tähtsusega. Uuritud hoonetest olid aknaplekid 
lagunenud või puudusid hoopis (oli vaid puitliist akna all) 32 % juhtudest. 
Sageli oli akna veeplekk kinnitatud aknalengi peale nii, et pleki ja lengi vahele pääses 
vesi. Aknaalused piirkonnad, vt. Joonis 2.31 olid seinte alaosa kõrval üheks teiseks enim 
kahjustunud  piirkonnaks . Kuigi ka vanemate ehitusmääruste ( Ehitusseadus  1937) 
kohaselt pidi ehitatavate ja ümberehitatavate elamute eluruumide esimese korruse 
põrandapind olema kõrgem kõnniteest või maapinnast , oli harva nõutav miinimummõõt 
ette määratud. Tallinnas (RT 59 – 1932, art. 495) oli nõue, et eluruumide põrandapind (ja 
sellega ka välisseina kaugus maapinnast) peab olema vähemalt 15 cm. üle maapinna. 
Välisseinte kestvuse kohaselt on seda liiga vähe, kuna sokli kõrgus peab olema vähemalt 
30 cm, arvestades lisaks võimalikku hilisemat maapinna tõusu. 
 55
 
Joonis 2.29  Madalas soklist tingitud veekoormusest lagunenud puitsõrestiksein. Kõrge 
kõnniteetasapind on kaotanud sokli ja puitsein  on niiskes pinnases. 
 
 
Joonis 2.30  Välisseina niiskuskahjustuste allikad: vee valgumine seinale vihmavee 
torust, antennikaabli kaudu, lumesulamisvee valgumine seinale. 
Joonis 2.31  Aknaalune piirkond oli seinte alaosa kõrval üheks teiseks enim kahjustunud 
piirkonnaks. 
 56
 
Mitmed eelloetletud põhjused (vihmaveerennide ebakorrektne lõpetus, üle katuseääre 
olevad antennikaablid, seinapoole kaldu olevad elektrikaablid) on likvideeritavad kerge 
vaevaga. Seetõttu ei tohiks hoolika omaniku hoones selliseid põhjuseid leida. Samas on 
põhjuseid, mille likvideerimine nõuab juba suuremaid ettevõtmisi: pinnasest või 
vundamendist seina imenduv vesi, läbi katuse seinale valguv vesi (sh. lumesulavesi), 
madalast soklist põhjustatud maapinnalt seinale pritsiv vesi jne. 
Seina alumise osa, sokli ja vundamendi ülemise osa kestvusel on oluline roll soklipealsel 
veelaual. Veelaua ülesanne on kaitsta seinatasapinnast etteulatuvat vundamenti 
niiskuskoormuse eest ja juhtida seinalt allavalguv vesi üle vundamendi ääre. Plekiga 
kaitsmata või amortiseerunud katteplekiga veelaud laguneb aja jooksul ja tema kaitsev 
mõju kaob. Ka terve veelauaga võib sein ja vundament märguda, eriti, kui veelaud on aja 
jooksul ära vajunud, nii et selle kalle on muutunud ebapiisavaks või sootuks valeks, st. 
mitte seinast eemale vaid seina poole, vt. Joonis 2.32, Joonis 2.33 (vasakul).  
Joonis 2.32  Etteulatuv sokkel on hoone kestvuse seisukohalt riskantne lahendus. Soklit 
katvale veelauale jääb vesi ja lumi pidama, mis valgub kedriseinale ja 
niisutab palkseina. 
 57
 
Veelaud saab täita oma funktsiooni üksnes siis, kui see ulatub vähemalt 3-5 cm kivisoklist 
ettepoole . Esineb aga olukordi, kus veelauaks on (sageli nõukogudeaegse remondi 
käigus) pandud liiga kitsas laud või on maja remontimisel soklit paksemaks krohvitud, nii 
et veelaua eenduvus on täiesti kadunud. Selle tulemusena toimib veelaud algselt 
mõelduga võrreldes vastupidiselt, juhtides vee otse soklile.  
Soklit katvalt veelaualt üles pritsinud või imendunud niiskus võib põhjustada seinalaudiselt 
värvi koorumist ja laudise või seina lagunemist. Horisontaalne puitdetail on püsivalt niiske, 
mida on näha sellel kasvava sambla järgi. Püsivalt niiske puitdetail laguneb kiiresti. 
Veelauaga sarnaselt riskantne lahendus on ka fassaadil olevad arhitektuursed 
vahekarniisid. Vesi võib vahekarniisi kohalt valguda voodrilaua  taha ning koguneda soklis. 
Seetõttu on väga oluline, et vahekarniise katvad veeplekid oleksid terved ja õigesti 
paigaldatud. 
Kirjanduse (vt. Joonis 2.26) kohaselt olid tehnilised lahendused rõhtpalkseinte jaoks 
olemas ehitatud nii etteastuva sokliga kui ka ilma selleta. Tehniliselt on parem lahendus, 
kui laudvooder on sokliservaga samas tasapinnas või astub sellest 2…4 cm. ette, vt. 
Joonis 2.33 (paremal). Siis ei valgu seinalt tulev vesi soklile, vt. Joonis 2.32 parem 
ülemine. Vanematel (valdavalt enne I maailmasõda ehitatud) puitkorterelamutel on 
tegemist valdavalt etteastuva sokliga. Ehitustehniliselt võib selle põhjuseks olla soov, et 
palksein ei oleks liiga vundamendi serval (ekstsentriline koormus vundamendile) ja 
ehitustolerantsi arvessevõtmine. Ehitustehniline põhjus võib siin olla tagajärjeks ka 
arhitektuursele lahendusele. Puitkorterelamuid ollakse harjutud nägema etteulatuva 
sokliga. Kahjuks ollakse harjutud ka nägema lagunenud sokliga hooneid. Sokli 
renoveerimisel tuleb teha valik arvestades sokli tehniliselt paremat toimimist (Joonis 2.33 
paremal) ja aastatega harjunud arhitektuurset välisilmet (Joonis 2.33 vasakul). Kuigi 
etteulatuva sokli kaotamine on tehniliselt oluliselt parem lahendus, muudab see osade 
puitkorterelamute väljakujunenud arhitektuurset välisilmet. Seetõttu tuleb selline lahendus 
hoolikalt läbi kaaluda kaasates otsustusprotsessi nii arhitekti kui ka ehitusinseneri. Oluline 
on, et iga arhitektuurne lahendus oleks ehitustehnilisest ja ehitusfüüsikaliselt töökindel 
ega põhjustaks hoone lagunemist. Ainult nii on võimalik säilitada hoone arhitektuuri. 
Hoonetel, mille arhitektuuri juurde kuulub eenduv sokkel, nõuab see sõlm kindlasti 
regulaarset kontrollimist ja hooldust. 
Joonis 2.33  Etteulatuv sokkel (vasakul) on hoone kestvuse seisukohalt riskantne ja 
ehitishoolde seisukohalt nõudlik lahendus. Tehniliselt on parem lahendus, 
kui laudvooder on sokliservaga samas tasapinnas või astub sellest 
2…4 cm. ette (paremal). 
Puidust võetud puurproovid näitasid, et palkides esines nii pruun- kui valgemädanikku. 
Põhiliseks kandeseinte kahjustuste kohaks on alumised  palgid ja seinte aknaalune 
piirkond. Uuringu käigus võetud puurproovid näitasid, et 10 % hoonetest on alumises 
palgis mädanik . Teise rea palkidest võetud proovid näitasid väiksemat 
mädanikukahjustust. Sagedane mädaniku esinemise koht oli ka voodrilaua 
õhkvahepoolne külg sokli piirkonnas. 
 58
 
Uuritud hoonete välisseinte palkosa ja välisvoodri vahel oli vihmatõkkeks sageli kasutatud 
tõrvapappi. Sama materjali lisaks kasetohule oli kasutatud sageli ka alumise palgi ning 
vundamendi vahel. Tõrvapapi tööiga on ligikaudu 30 aastat. Aja jooksul kaovad või 
vähenevad ka tõrvapapi ja kasetohu niiskuse liikumist takistavad omadused (kuigi 
materjal ise võib paista korralik). Siis on sellel materjalil rohkem tavalise ehituspapi 
omadused ja seina alumine palk ei ole enam kaitstud vundamendist tuleva niiskusvoo 
eest. 
Vahel on hooned kaetud ronitaimedega, vt. Joonis 2.34. Need võivad anda hoonele küll 
romantilise välimuse, kuid põhjustavad ka: 
 seinte 
niiskumist, 
  takistavad seinte kuivamist, 
 sademeveerennide 
ummistumist; 
  pikemas perspektiivis viivad need tõsiste kandekonstruktsioonide kahjustusteni. 
 
Joonis 2.34  Sammal ja ronitaimed ei mõju hästi puitkonstruktsioonide kestvusele. 
Puidust välisvoodri juures tuleb arvestada, et see ei ole veetihe: kaldvihma korral laseb  
see vett läbi, vt. Joonis 2.35. Kui laudvooder on otse vastu palki, märgub seetõttu ka palk 
või selle pinnal olev papp . Kuna laudvoodri ülesanne on kaitsta palkkonstruktsiooni 
märgumise eest, peab laudvoodri ja seinapalkide vahel olema välisõhuga tuulutatav  
õhkvahe. Välisvoodri lekete kaudu võib märguda ka pööning . 
Joonis 2.35  Välisvoodri juures tuleb arvestada, et see ei ole veetihe: kaldvihma korral 
laseb vett läbi. 
 59
 
 
 
Joonis 2.36  Selline laudvooder (ja võimalik, et ka selle taga olev seinapalk) tuleb 
kiiremas välja vahetada. 
Uuritud elamutest olid krohvitud fassaadid halvemas seisus kui puitvoodriga fassaadid – 
uuritud elamutest 73 % vajas vähemalt 10 aasta jooksul materjalivahetust, laudisega 
majadel oli vastav osa 34 %, vt. Tabel 2.3. Tõstmaks tarindi õhu- ja soojapidavust ning 
andmaks krohvitud hoonele paremat välimust, lisati paljudele puitfassaadidele 20. sajandi 
teisel poolel tsementlaastplaat (TEP) ja sellele lubikrohv. Tänaseks on krohv plaatide 
servadest pragunenud, (vt. Joonis 2.37 vasakul) ja maha pudenenud, võimaldades seega 
vee juurdepääsu kandvale puitseinale. Krohvikiht võib aja jooksul täielikult laguneda ja 
eemalduda (vt. Joonis 2.37 paremal). 
Joonis 2.37  Krohv on liigniiskuse tõttu eemaldunud ja palgid mädanikkahjustustega 
(vasakul). Krohvi lagunemine on alguse saanud tsementlaastplaatide (TEP-
plaadid ) liitekohtadest (paremal). 
Tabel 2.3 
Uuritud hoonete fassaadikatte materjalide jaotus ja nende hinnanguline 
olukord. 
  Puitvooder  
Krohvitud 
fassaad
Fassaadikatte esinemine kõigist hoonetest 
93 % 
7 % 
(märkus: ühel hoonel võis esineda ka mõlemat tüüpi korraga)
Hooneid, mis vajavad lähima 3 aasta jooksul värvimist 
63 % 
46 % 
Hooneid, mis vajavad lähima 3 aasta jooksul uut voodrit 
8 % 
46 % 
Hooneid, mis vajavad lähima 10 aasta jooksul uut voodrit 
34 % 
73 % 
Puidust välisvoodri eluiga on õige hoolduse puhul pikk (aastakümneid). 33%-l vaadeldud 
hoonetest värvikihi hinnang alla „rahuldava“.  Välisvooder ise oli mitmel hoonel kiiret 
väljavahetamist nõudev, vt. Joonis 2.36. Paljudel juhtudel oli selge, et selline olukord oli 
kestnud juba pikka aega. Mida kauem on fassaad ilma kaitsva värvikihita, seda enam  ta 
pleekub ja praguneb ning ka tulevase värvikihi nakkeomadused langevad. See tähendab 
omakorda, et fotodegradeerunud puidu värviga  katmine nõuab suures  mahus eeltöid ning 
 60
 
nii töökindluse tagamiseks kui ka majanduslikult tasuvamaks võib osutuda uue 
fassaadilaudise paigaldus. Eriti tähtis on korralik värvkate kaitsealustel hoonetel ja aladel, 
kus on nõutav algupärase välimuse säilitamine. Kui soovitakse hoone originaallaudist 
säilitada (eriti oluline on see just kõige vanemate majade puhul, millel sageli efektne väga 
lai laudis ) on selle esmaseks eelduseks, et puidupind peab olema korralikult värvitud. 
Tüüpiliseks veaks oli uuritud hoonetes ka vana värvi eemaldamata jätmine, eriti kui hoone 
on varasemalt juba värvitud ebasobivat tüüpi värviga, mis  varem või hiljem hakkab 
puidupinnalt kooruma – nõnda pudeneb uus värvikiht koos eelmis(t)ega maha. Praktikas 
on üks hullemaid laudise lagundajaid ebasobiv värvitüüp ja/või selle paigaldustehnoloogia 
(kruntimata aluspind, värvi halb nake puiduga jne). Seetõttu tuleb ülevärvimisel kasutada 
alusvärvile sobivat värvitehnoloogiat. Tihti on sellest nõudest mööda mindud, mis on ka 
üks fassaadide lagunemise põhjusteks. 
Joonis 2.38-l on toodud fassaadi värvkatte üldise hinnangu kohta. Ligi kahel kolmandikust 
elamutest ootab fassaadi värvkate lähiaastatel uuendamist: puhastamist, kruntimist ja 
värvumist. Ülejäänutel on vajalik välisvoodri väljavahetamine. Välisvoodri väljavahetamine 
on otstarbekas ühendada välisseinte lisasoojustamisega. 
Joonis 2.39-l on esitatud ülevaade uuritud elamute fassaadide peamiste kahjustuste 
ulatusest. 
 
Joonis 2.38  Hinnang 5-palli süsteemis. Värvkatte seisukord (vasakul). Akna veelaudade 
seisukord (paremal). Number kajastab hinnet olukorrale vt. lk. 39. Protsent 
kajastab sellele hindele vastava olukorra osakaalu. 
Kaabli ja seina 
liitumine: 11% 
Räästad: 30% 
Aknad: 8% 
Nurgad: 21% 
Vihmaveetorud: 
26% 
 
Veelauad/-plekid, 
 
seina alumised 
Taimestik: 9% 
Varikatused: 11% 
palgid: 48% 
 
Joonis 2.39  Fassaadi põhilised kahjustused, nende põhjused ja alad. 
 61
 
2.4.3 Siseseinte lahendused ja olukord 
Konstruktiivselt on siseseinad kandvad ja mittekandvad. Valdavalt on palkhoone kandvad 
siseseinad analoogselt välisseintega, ehitatud kas rõht- või püstpalk lahenduses. 
Mittekandvad siseseinad võivad olla tehtud ka puitsõrestik lahendusena (vt Joonis 2.40). 
Kandvad palksiseseinad paksusega 12…15 cm ja seotult välisseintega tappliitega on 
piisavalt tugevad, et võtta vastu vahelagedelt tuleva koormuse nende levinuimate sillete 
juures. Oluline on, et siseseinad oleksid välisseintega seotud (eriti just rõhtpalkseinte 
puhul) ja konstruktsioon töötaks tervikuna . Seinte omavaheline sidumine tagab selle, et 
palksein ei vajuks keskelt välja. 
Mittekandvad siseseinad ei kanna küll vahelagedelt tulevat koormust, kuid võivad olla 
tuletõkkeseinteks (kahe korteri vahel või mujal erinevate tuletõkkesektsioonide vahel), 
hoone jäigastavateks konstruktsioonideks ja tagamaks helipidavust. 
Puit on põlev materjal. Seetõttu ilma täiendava kaitsekihita (krohv, TEP-plaat, kipsplaat ) ei 
taga katmata puitsein piisavat tulepüsivust (EI 30: 1–2-korruselistel elamutel, EI 60: 
34 korruselistel elamutel). Palkseina puhul võib kandevõime arvutustes arvestada puidu 
söestumiskiirusega, kuid suitsugaaside läbivuse tõttu ei saa ka katmata palksein olla 
tuletõkkeseinaks. 
Kuna mittekandvad siseseinad võivad olla hoone jäigastavateks konstruktsioonideks, 
tuleb suhtuda ettevaatlikult nende lammutamisse või nendesse avade tegemisse. Algselt 
mittekandvaks projekteeritud siseseinad võivad olla muutunud aja jooksul kandvateks, 
näiteks kui vahelae läbivajumisest või välisseinte vajumisest on siseseinale langenud 
vahelae koormus. 
Algsed siseseinad ei taga üldiselt tänapäevaseid nõudeid helipidavusele (EVS 842), vt. 
täpsemalt peatükk 6 Piirdetarindite helipidavus lk. 131. 
Uuritud hoonete siseseinte olukord oli hea, kuna siseseinad asuvad üldiselt kuivas kesk-
konnas . Põhiline kahjustuste põhjustaja – liigniiskus – on määravaks eelkõige märgade ja 
niiskete ruumide juures, vt. täpsemalt pt. 2.9 Märjad ja niisked ruumid lk. 82. 
 
Joonis 2.40  Vanemate puitelamute puitsõrestik-siseseinte lahendusi (Veski 1943). 
 62
 
2.5  Vundamendid, soklid ja keldripõrandad 
2.5.1 Vundamentide, soklite ja keldripõrandate lahendused 
Uuritud elamute vundamendid ja keldriseinad olid valdavalt laotud looduskivist, 
konkreetne materjal vastavalt kohalikule kättesaadavusele: paas või raudkivi. 
Vundamendi materjal oli tuvastatav viimistlemata olukorras. Erinevaid vundamendi ja 
keldriseina lahendusi vt. Joonis 2.41. 
 
Joonis 2.41  Erinevaid vundamendi ja keldriseina lahendusi (Veski 1948). 
Vundamentide ja keldriseinte paksus varieerus vahemikus 40…70 
cm. Kuna 
looduskivimüüritise ladumistehnilistest põhjustest tulenev müüritise paksus tagab üldjuhul 
piisava toetuspinna laiuse kerge kahe-kolmekorruselise puitelamu jaoks, laoti vundament 
tavaliselt ilma täiendava taldmikuta, vt. Joonis 2.42 (Veski 1948). 
 63
 
 
Joonis 2.42  Vundamendi lõiked: taldmikuta lahendus tugeva aluspinnase jaoks 
(vasakul) ja taldmikuga lahendus nõrga aluspinnase jaoks (paremal). 
Ehitusprojektide koostamise määruse (RT 41 – 1933 art. 332) kohaselt tuli ehitusprojekti 
seletuskirjas anda lahendus keldriseinte niiskuse vastu isoleerimise viiside kohta, juhul kui 
inimeste kestvaks seesviibimiseks määratud ruumide põrandapind asub allpool maapinda. 
Seetõttu võib olla keldrite niiskusisolatsioon tegemata kui esialgu ei olnud keldrisse 
eluruume planeeritud. Kõik elamiseks määratud keldriruumid pidid olema laitmatult 
isoleeritud niiskuse ja külmumise vastu ning ruumide põrandad ja seinad pidid olema 
kuivad (RT 59 – 1932, art. 495.). 
Vanemate käsiraamatute kohaselt pidi vundamendipealne hüdroisolatsioon olema 
järgmine: alusmüüri pealmine pind tasandati tsementmördiga 1:3. Pärast mördi kivistumist 
asetati vundamendile tõrvapapi kiht, mis tõrvatakse ja millele asetatakse teine tõrvapapi 
kiht. Paremate ja vastupidavamate ehitiste puhul tõrvati või kaeti bituumeniga 
vundamendil asuv mördikiht enne papi paigaldamist ja kasutati ka kolmandat tõrvapapi 
kihti. Kui vanemaid puitkorterelamuid ei peetud paremateks ja vastupidavamateks 
hooneteks, siis võidi jätta täiendavad hüdroisolatsioonikihid tegemata. Materjalivaliku osas 
ei saa heaks valikuks pidada tõrvapapi kihi kasutamist vundamendi hüdroisolatsiooniks, 
kuna  tema kestvus niiskes keskkonnas ei ole pikaealine. Seda tuleb silmas pidada, kui 
soovitakse hoone konstruktsioonid  taastada täielikult algsel kujul. Vanasti ei olnud lihtsalt 
paremaid (kestvamaid) materjale. 
 
Joonis 2.43  Vundamendi ja seina vahelise hüdroisolatsiooni tegemine 
(tõrvapapiga hüdroisolatsioon ei ole vastupidav ja sobiv lahendus 
tänapäeval ehitamiseks) (Veski 1948). 
Vihmavee ja lumesulamisvee soklilt mahavoolamiseks soovitati sokli serv vormistada 
tsementmördiga kaldu. Selle soovituse kohaselt jääb alumine palk osaliselt külje pealt 
kontakti niiske või märja tsementmördiga ja tekib mädanikseentele sobiv kasvukeskkond. 
 64
 
Parim on soovitus, et sokli viimase rea kivid raiutakse kaldu. Seda lahendust uuritud 
elamute juures aga ei esinenud. 
Uuritud hoonete vundamendid olid valdavalt kas paekividest (Põhja-Eesti) või maakividest 
ja tellistest (Lõuna-Eesti). Tartus esines ka puitparvedele rajatud hooneid. Kolme elamu 
keldris teostatud surfimise tulemusena võib väita, et esines nii taldmikuta kui ka 
taldmikuga vundamendilahendusi. Viimane oli kasutusel peamiselt nõrgemate 
aluspinnaste korral. 
Keldripõranda lahendus sõltub keldri kasutusaktiivsusest ning see võis olla tavaline 
muldpõrand, paekividest põrand või betoonpõrand, vt. Joonis 2.44. 
 
 
Joonis 2.44  Erinevaid keldripõranda lahendusi (Veski 1948). 
2.5.2  Keldri- ja soklikorruse niiskusrisk 
Eesti tingimustes on hoonete sokli- ja keldrikorruse konstruktsioonid pidevalt ümbritsetud 
agressiivse keskkonnaga. Põhiline neist on vesi. 
Maapinnaga kokkupuutuv konstruktsioon on mõjutatud erinevast vee- ja 
niiskuskoormusest:  
 surveline 
vesi 
 perioodiline või püsiv; 
  pinnaseniiskus, mis tungib läbi konstruktsioonimaterjali lahusedifusiooni või 
veeaurudifusiooni tagajärjel; 
  kondenseeruv vesi ruumikonstruktsioonide sisepinnal; 
  risk olme ja kanalisatsiooni lekkeveekoormusele – soklikorrus on hoone madalaim 
osa; 
  välised bioloogilised mõjurid (näiteks samblikud,  vetikad , mis koguvad endasse 
niiskust jne.); 
  hügroskoopsed soolad , mis liiguvad vee mõjul ja seovad endaga vett; 
 65
 
  täiendavatest niiskes keskkonnas arenevatest bioloogilistest mõjuritest (näit. harilik 
majavamm –  Serpula lacrymans , mis täiendavalt oma happesuse 
neutraliseerimiseks võtab mördist ja ka kivimist kaltsiumi jne. ). 
Keldri- ja soklikorruse niiskusriski likvideerimise eelised: 
  konstruktsioonikahjustuste likvideerimine ja hoone pikaajaline ekspluatatsioon; 
  niiskusest põhjustatud terviseriski likvideerimine; 
  ruumide küttekulude vähendamine; 
  soklikorruse ruumide väärtustamine, andes neile uue kasutustarbe. 
Maapinnast väljaulatuv sokliosa on mõjutatud alljärgnevast veekoormusest: 
  perioodiline  sademevesi (talvisel perioodil sokli vastas oleva lume sulamisvesi); 
  maapinnalt põrkuv sademevesi ja sellega kaasnev pinnaosakeste väljauhtumine;  
  maapinnaga kokkupuutuvast soklikonstruktsioonist kapillaarselt imenduv vesi; 
 hügroskoopsed 
soolad; 
  kondenseeruv vesi sokliosa sisepinnal; 
  täiendav märgunud konstruktsiooni lagundav külmatsüklite vaheldumine; 
  niiskes keskkonnas arenevad bioloogilised mõjurid (vetikad, sammal jne.), mis ei 
lase konstruktsioonil välja kuivada ja lagundavad oma juurestiku ja niidistikuga 
pinnakihti.  
2.5.3  Vundamentide, soklite ja keldripõrandate peamised probleemid 
Vundamentide ja soklite seisukorra kindlakstegemiseks tehti ulatuslik väline vaatlus 162 
puitkorterelamul, vaatlus seestpoolt uuritavates hoonetes ja keldriseina lahtikaevamine 
kolmes Tallinnas asuvas korterelamus. 
2.5.3.1 Välise visuaalse uuringu tulemused 
Sokli kõrgus maapinnast kõikus 5 cm kuni 180 cm-ni. Sokli kõrgus on vähenenud, kuna 
tänavapind ja maapind on aja jooksul inimtegevuse tõttu tõusnud. 
Soklite peamised puudused (% kõigist vaadeldud hoonetest): 
 niiskuskahjustused, 
58 
%; 
  vajumite erinevused, 32 %; 
  sokkel allpool maapinda, 8 %. 
Vajumite erinevuse tõttu tekkinud puudused olid enimlevinud Tartus (pinnases on kõrge 
deformatiivsusega turbakiht) ja Viljandis, kus kahjustatud olid vastavat 61 % ja 40 % 
hoonetest. Kõige levinumaks kahjustuste põhjuseks oli liigniiskus, mis avaldus 58%-l 
hoonetest (kooruvast värvist kuni hävinud krohvi, telliste ja paekivini). Sagedaimad sokli 
märgumise tõenäolised põhjused on antud Tabel 2.4-s. Vetikate olemasolu võib pidada 
pikemat aega niiske pinna indikaatoriks – nende kasvu täheldati 57%-l soklitest. 
Tabel 2.4 
Sokli liigniiskuse allikad (% kõigist elamutest). 
Defektne 
Taimestik 
Defektne 
Pritsmed 
Voolab 
Vale 
Ohtlik äravool 
vihmaveetoru 
vihmaveerenn tänavalt  seinast alla tänavakalle  vihmaveetorust
35 % 
22 % 
20 % 
14 % 
14 % 
13 % 
11 % 
Üksikutel hoonetel esines vundamendi pragunemist, vt. Joonis 2.45 (vasakul). Sagedased 
vundamendiprobleemid olid seotud hoone ümbruse planeeringuga: pinnas oli liiga kõrge 
või/ja vale kaldega, vt. Joonis 2.45 (paremal). 
Aja jooksul on asumites tänavate katendeid muudetud ja uute katete pealeehitamisega on 
märkimisväärselt tõusnud elamutega piirnevate teede (eelkõige kõnniteede) tasapind: 
pidevalt on lisatud tänavatele katendikihte (killustikku ning asfaltbetooni) tee 
kujundamiseks, samas ei ole arvestatud selle kõrgusega tänavatega piirnevate hoonete 
suhtes. Kõik hooned on rajatud kunagisi tänavahorisonte silmas pidades ning nende 
hoonete hilisem tõstmine on ebareaalne nii tehniliselt kui ka majanduslikult. Seetõttu tuleb 
 66
 
asumite teede- ja tänavavõrkude remontimisel ja arendamisel arvestada elamute 
vundamentide/keldrikorruste/soklite kõrgustega. 
Joonis 2.45 
Soklit on parandatud. Puitvooder tuleb samuti parandada, et kaitsta palke 
(vasakul). Sillutisriba peab olema kaldega hoonest eemale (paremal). 
Tänavapindade suhteline tõstmine on kaasa toonud olulise niiskusrežiimi muutuse 
puitelamutele. Tänava poolt on sokkel üha sügavamalt „vajunud“ pinnasesse, kohati 
soklid praktiliselt puuduvad; keldrite aknad on suletud või kinni müüritud, vt. Joonis 2.46.  
 
Joonis 2.46  Tänavapind ulatub üle keldri akna ülemise serva ja veelaua. 
 67
 
Algselt tagasid need nii loomuliku valguse juurdepääsu kui ka õhutamise keldritele. 
Asfaltbetoonist kõnniteed elamute ääres on „ideaalseks“ peegelpinnaks, et katustelt 
allavoolav vesi pritsiks elamu seinte vastu,  hoides niiskena nii vundamente/sokleid kui ka 
elamu puittarindeid; tulenevalt tänavapinna tõstmisest tõuseb pidevalt ka pritsimise 
horisont , kahjustades eelkõige fassaadilaudist, samas ka hoone kandekonstruktsioone. 
Kuna kõikide puitelamute juurde kuuluvad hoovid on aja jooksul jäänud oluliselt allapoole 
tänavapindadest, siis sageli voolab tänava vihmavesi suurtes kogustes õuedele ning 
vajub elamu vundamendi alla keldritesse, mis ei ole kaitstud niiskuse mõju eest. Valed 
tänavakalded olid probleemiks 13 %-l juhtudest. 
Vee kogunemise tõttu on vundamendid ja soklid kõige enam kahjustatud piirkonnad 
hoonetes. Vt. Joonis 2.47. Soklite ja vundamentide põhiliseks lagundajaks on liigniiskus. 
Pikemat aega märjana seisnud pinna indikaatoriks võib pidada vetikate olemasolu soklil. 
Mida kõrgem on sokkel, seda paremas seisus see üldiselt on. 
 
 
Joonis 2.47  Vundamendi sokliosa seisukord (vasakul). Veelaua/pleki seisukord 
(paremal). Number kajastab hinnet olukorrale, vt. lk. 39. Protsent kajastab 
sellele hindele vastava olukorra osakaalu. 
Veelaudade olukord oli uuritud majades valdavalt halb. Katkiste veelaudade vahelt 
pääseb vesi hästi vundamenti. Üheks vundamendi kahjustuste põhjustajaks võib olla ka 
majale liiga lähedal või lausa sokli serva all kasvavad taimed, sh. puittaimed. 
Üheks kahjustuste põhjustajaks on puuduvate alaosadega vihmaveetorud, mis juhivad 
sademeveed otse seinale. Kui selline olukord kestab pikemat aega, saavad lisaks 
välislaudisele kahjustada ka kandekonstruktsioonid. 
Soklid on valdavas enamuses uuritud korterelamutel väljaastega. Väljaaste suurus on 5 
kuni 15 cm. Veelaud ulatub sellest veel omakorda 5 kuni 10 cm üle. Väljaulatuva sokliga 
lahendusse on meie kliimas niiskuskahjustuste tekkimise võimalus sisse projekteeritud. 
Vt. Joonis 2.48, Joonis 2.49. 
Joonis 2.48  Veelaua laius 10 cm, sokli üleulatus ca 5 cm (vasakul), veelaud puudub. 
See soodustab alumiste palkide märgumist (paremal) 
 68
 
 
Joonis 2.49  Veelaud on hoonest eemaldunud. Vesi läheb kergelt konstruktsioonide 
vahele (vasakul). Vee imamine kandeseintesse ei ole takistatud. Ka 
visuaalselt on märgata, alumised palgid on pehkinud (paremal). 
Vundamentide kestvuse seisukohalt on probleemsed ka vundamendile liiga lähedal 
kasvavad puud, vt. Joonis 2.50. 
 
Joonis 2.50  Puu kasvab vundamendile liiga lähedal. 
 
 
 
 69
 
2.5.3.2 Lahtikaevatud vundamentide uuringu tulemused 
Uuritud Tallinnas asuvatel puitkorterelamutel olid  paekivi ja lubimördiga laotud 
lintvundamendid. Soklikorruse maapinnast väljaulatuv fassaadiosa ja keldrikorruse 
ruumide seinad on seestpoolt algselt krohvitud lubi - või lubitsementkrohviga. Keldrikorruse 
ruumide põrandad on valatud betoonist. 
Mõõdistused tehti uuringu prototüüpideks võetud kahes kütmata keldrikorruse ruumides 
Tallinnas, kus ruume kasutati panipaikadena, tehniliste ruumidena, ja ühes köetava 
keldrikorruse ruumides, mis oli välja ehitatud olmeruumideks . 
Keldriseinte niiskussisalduse mõõtmistel kasutati andurit Moist-P nr 0948, mõõtesügavus 
0…30 cm. Mõõtmismeetod mõõdab kuni 0…300 mm sügavusel seinapinnas oleva 
niiskusetaseme. Kuna seina väljakuivamine toimub mõõdetud siseruumi  piirkonnas ruumi 
poole, siis võib eeldada, et seina sisepinna  mõõtmistulemused on varuga madalama 
niiskusetaseme poole. 
Ruumide 1 (vt. Joonis 2.51) ja 2 (vt. Joonis 2.52) (panipaigana kasutatava kütmata kelder ; 
välisseina temperatuur: 0…-1 °C (kui vesi seinas jäätunud, siis mõõtmismeetod pole 
rakendatav); õhutemperatuur keldris: 2 °C, RH: 51 %) niiskusesisalduse laotuskaardilt  
võib järeldada, et välisseina välimine vertikaalne hüdroisolatsioon ei toimi. Siseseinal 
esineb intensiivne kapillaarniiskuse tõus. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 2.51  Panipaigana kasutatava kütmata keldri seinte niiskusesisalduse kaart 
sügavuseni kuni 30 cm. 
 70
 
 
Joonis 2.52  Panipaigana kasutatava kütmata keldri seinte niiskusesisalduse kaart 
sügavuseni kuni 30 cm. 
Ruumi 3 (kelder kasutuses eluruumidena: elutuba , köök, kabinet; välisseina temperatuur: 
+11 C…+14 C; põranda temperatuur: +25 °C (põrandküte); õhutemperatuur: +18.3 °C; 
RH: 45 %) niiskusesisalduse laotuskaardilt (vt. Joonis 2.52) võib järeldada, et välisseina 
välimine vertikaalne hüdroisolatsioon ei toimi. Siseseinal esineb vee kapillaarniiskuse 
tõus. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 2.53  Eluruumidena kasutatava köetava keldri seinte niiskusesisalduse kaart 
sügavuseni kuni 30 cm. 
 71
 
2.5.3.3 Müüritise soolakahjustused 
Müüri- ja vuugimaterjalides on poorid suurusega ~80 nm…20 µm, mis lasevad veel liikuda  
kuni aurustumiseni ruumiõhku. Koos veega transporditakse kapillaaride kaudu vees ja 
müüritises olevaid vees lahustunud või hüdratiseerunud soolasid, Tabel 2.5.  
Kui müüritisel on kokkupuude pideva veeallikaga (pinnas, pidev sademevesi jne.) ja 
müüritis ei ole veeallikast isoleeritud, siis toimub pidev efloeresentsiprotsess (soolade 
väljaladestumine). Selle tulemusena ladestuvad veega transporditavad soolad müüritise 
pinnale ja krohvikihti. Vee aurustumisel soolade kristalleerumisprotsessiga toimub mahu 
muutus, mille tagajärjel krohvikiht laguneb. 
Näitena naatriumkloriidi (NaCl) puhul saavutab C/CS-väärtus (üleküllastusväärtus) 0º C 
juures kristallatsioonisurve 185 N/mm2. Võrdluseks enim kasutatud betooni survetugevus  
on 35-45 N/mm2. 
Tabel 2.5 
Tuntuimad müüritises olevad soolad. 
Karbonaadid Sulfaadid 
 
 
 
 
Kaltsiit 
CaCO3 
Kips 
CaSO4 ·2H2O 
Dolomiit 
CaMg(CO3)2 
Bassaniit 
CaSO4·0.5H2O 
Magnesiit 
MgCO3 
Epsomiit 
MgSO4 ·7H2O 
Nesquehoniit 
MgCO3·3H2O 
Heksahüdraat 
MgSO4· 6H2O  
Hüdromagnesiit 
Mg[OH(CO3)2]2·4H2O 
Kiseriit 
MgSO4·H2O 
Natriit 
Na2CO3·10H2O 
Mirabiliit 
NaSO4·10H2O 
Thermonatriit 
Na2CO3·H2O 
Tenardiit 
Na2SO4 
Nahcoliit 
NaHCO3 
Arbaniit 
K2SO4 
Troona 
Na3H(CO3)2·H2O 
Astrakaniit 
Na2Mg(SO4)2·4H2O 
 
K2CO3·H2O 
Pikromeriit 
K2Mg(SO4)2·6H2O 
Kalitsiniit 
KHCO3 
Süngeniit 
K2Ca(SO4)2·H2O 
 
 
Glaseriit 
K3Na(SO4)2 
 
 
Kloriidid Nitraadid 
 
 
 
 
Bisofiit 
MgCl2·6H2O 
Nitrokaltsiit 
Ca(NO3)2·H2O 
Antartitsiit 
CaCl2 ·6H2O 
Nitromagnesiit 
Mg(NO3)2·H2O 
Tachyhüdriit 
CaMg2Cl2·12H2O 
Nitronatriit 
NaNO3 
Haliit 
NaCl 
Nitrokaliit 
KNO3  
Sülviin 
KCl 
Ammoonium 
 
 
 
salpeeter 
NH4NO3  
 
Darapskiit 
Na3(SO4)(NO3)·H2O 
 
Soolade tekkepõhjused ja koostised on piirkonniti erinevad ja sõltuvad mitmetest 
mõjudest hoonele, näiteks: 
  väliskeskkonna mõjutused – CO2, SO2, SO3 jne.; 
  looduskivide müüritises kasutatud mördi koostis; 
  tehiskividest müüritises materjalide ebasobiv koostis veekeskkonna tingimuste 
suhtes; 
  ajaloolistest tingimustest lähtuv mõju, näiteks ruumides või hoone lähistel 
ladustatud materjalid: soolad, fekaalid, mineraalväetised jne. 
Sagedamini esinevad müüritistes sulfaatsed soolad  Na2SO4, CaSO4·2H2O ja paiguti 
kloriidid NaCl, KCl ning ajalooliselt NH4NO3. 
Kõige agressiivsema krohvi ja viimistluskihtide (sh. ajaloolistele pinnakihtidele) struktuuri 
lagundava mõjuga on naatriumsulfaat (Na2SO4), millel on faasiüleminekul kõige suurem 
mahu suurenemine (311 %, vt. Tabel 2.6.  
 72
 
Tabel 2.6 
Soolade faasimuutus. 
Vees lahustuv sool 
Faasimuutus 
Faasimuutuse temp., C° 
Mahu suurenemine, % 
Na2SO4 
Na2SO4·10H2O 
32 
311 
NaCl 
NaCl 10H2O 
0,2 
130 
MgSO4·H2O 
MgSO4·6H2O 
73 
145 
MgSO4·6H2O 
MgSO4 7H2O 
47 
11 
Magneesiumsulfaat (MgSO4) võib mõjutada ka müüritises kasutatud vett imava kivimi 
murenemist. Planeerides uuringus vaadeldud paekivimüüritises krohvikahjustustega pinna 
viimistlust , tehti laboranalüüsid, et teha kindlaks, kas müüritises esineb sinna kogunenud 
vees lahustuvaid faasinihkega soolasid. 
Krohvikihi paksuse määramisel on vaja teha analüüs, saades massiprotsendiühikuga 
tulemus. Näiteks müüritise kloriidide sisaldust loetakse kõrgeks, kui selle massiprotsendi 
väärtus on > 0.80 massiprotsenti, sulfaatide sisaldust loetakse kõrgeks, kui see on > 1.60 
massiprotsenti.  
Eestis kirjeldatud tulemusi saavutavat analüüsi ei ole võimalik teha, kuna puudub vastav 
aparatuur. Võimalik on teha laboranalüüsid, identifitseerides veeslahustuvate faasinihkega 
soolade olemasolu ja soolade omavaheline jaotus. 
Uuringu käigus võeti prototüübi soklikorruse seina krohviproovid: 0,5 m, 1,0 m ja 1,5 m 
kõrguselt soklikorruse põrandapinnast. 
Sooladele tehti pulber- röntgen -difraktomeetriline analüüs. Võttepiirkond kõigil proovidel: 
2Theta oli 1179°, sammu pikkus 0,04°, andmete kogumisaeg sammul oli 5 sekundit, 
röntgentoru vool oli 40 mA ja pinge 40 kV. Kasutati muudetava pilulaiusega pilusid V12.  
Difraktomeetria abil saab identifitseerida uuritavas materjalis sisalduvaid kristalseid aineid 
ning määrata nende ligikaudne suhteline kontsentratsioon nii ainete kui ka nende 
sisalduvate keemiliste elementide kaupa. Seetõttu sobib see meetod hästi kivimüürides 
veega liikuvate soolade analüüsiks. Proovist lahustatakse vees välja soolad, kuivatatakse 
ning soolade segu proov asetatakse difraktomeetrisse, kus registreeritakse kõikide 
soolade summaarne spekter (joonisel must joon).  
Üksikute soolade identifitseerimiseks kasutatakse International Centre for Diffraction Data 
(ICDD) PDF-4 rahvusvahelist andmebaasi, kuhu on koondatud puhaste kristalsete ainete 
spektrid spektrijoonte asukoha ning suhtelise kõrguse järgi. Ainete identifitseerimine 
toimub arvuti abil, kus võrreldakse summaarses spektris olevaid jooni andmebaasis  
olevate puhaste ainete joonte komplektidega. Aine on tuvastatud kui proovist võetud 
spektris ning andmebaasis oleva spektri kõik piigid langevad kokku nii asukoha kui ka 
suhtelise intensiivsuse järgi.  
Joonistel (Joonis 2.54, Joonis 2.55, Joonis 2.56) on erinevate puhaste ainete spektrijoonte 
komplektid esitatud summaarse spektri all erinevat värvi verikaaljoontega, mis tähistavad 
spektrijoone  asikohta ning nende pikkus tähistab piikide suhtelist kõrgust standardproovis. 
Selline esitlusviis on visuaalse väärtusega, tegelik joonte kokkulangemine määratakse 
arvutiprogrammi abil. 
Lisaks ainete identifitseerimisele saab arvutiprogrammi abil hinnata ainete ligikaudset 
kontsentratsiooni soolade segus ning ka suhtelist keemiliste elementide jaotust soolade 
proovis.  
Soolade sisaldus algproovis määratakse arvutuslikult algproovi massi ning väljaeraldatud 
soolade massi kaudu. 
Proovidest identifitseeriti iseloomulik vees lahustuv sulfaatse kipsisoola (CaSO4·2H2O) 
kõrge sisaldus. Soolade kõrgem kontsentratsioon 1,0 m ja 1,5 m kõrgusel näitab soola 
kõrgemat kontsentratsiooni, võrreldes põrandapinna lähedalt võetud prooviga, oletuslikult 
intensiivset vee liikumist mööda müüritise kapillaare ja kõrgemal seinapinnal 
väljaaurustumist. 
Teise veeslahustuva soolana on identifitseeritud kaltsiit (CaCO3). 
 73
 
 
4 0 0
3 0 0
ps)
C
n (
Li
2 0 0
1 0 0
0
1 7
2 0
3 0
4 0
5 0
6 0
7 0
2 -T h e ta   -  S c a l e
Kontsentratsioonid: 
H  
 2 % 
H2O 18 
% 
 
C  
 1 % 
CO2 5 
% 
00-033-0311 83 
% CaSO4·2H2O Gypsum;  N  
 0.7% 
syn 
O  
 54 %   Excess  +2 % 
04-001-7249 
11 %  Ca(CO3) 
Calcite; syn 
S  
 16 %  SO3 
39 % 
01-071-1558 
5 % 
KNO3   
Niter; syn 
K  
 2 % 
K2O 
3 % 
 
Ca  
 24 %  CaO 
34 % 
Joonis 2.54  Röntgendifraktogramm panipaigana kasutatavast kütmata keldrist võetud 
proovist ( proov 1, 1,5 m kõrguselt põrandast). Faasianalüüsi tulemusena 
identifitseeriti joonise all toodud soolad. 
1 6 0
1 5 0
1 4 0
1 3 0
1 2 0
1 1 0
1 0 0
ps) 90
C
n ( 80
Li
7 0
6 0
5 0
4 0
3 0
2 0
1 0
0
1 7
2 0
3 0
4 0
5 0
6 0
7 0
2 -T h e ta   -  S c a le
Kontsentratsioonid: 
H  
 1 % 
H2O 9 
% 
-------------------------- 
C  
 5 % 
CO2 20 
% 
00-033-0311 45 
% CaSO4·2H2O Gypsum; 
syn  N  
 0.2 % 
04-001-7249 45 
% Ca(CO3) Calcite; 
syn 
O  
 49 %  Excess +0.1 % 
04-008-2186 4 
%  Ca(SO4) Anhydrite Na  
 2 % 
Na2O 2 
% 
01-077-2064 
4 % 
NaCl   
Halite; syn 
Si  
 0.4%  SiO2 0.8% 
01-071-1558 2 
%  KNO3  
Niter; 
syn 
S  
 9 % 
SO3 23 
% 
01-085-0798 1 
%  SiO2  
Quartz; 
syn  Cl  
 3 % 
 
K  
 0.7%  K2O 0.8% 
Ca  
 29 %  CaO 
4 % 
Joonis 2.55  Röntgendifraktogramm panipaigana kasutatavast kütmata keldrist võetud 
proovist (proov 3, 0,5 m kõrguselt põrandast). Faasianalüüsi tulemusena 
identifitseeriti joonise all toodud soolad. 
 74
 
 
5 0 0
4 0 0
3 0 0
ps)
C
n (
Li
2 0 0
1 0 0
0
1 6
2 0
3 0
4 0
5 0
6 0
7 0
2 -T h e ta   -  S c a le
Kontsentratsioonid: 
 
 
H  
 2 % 
H2O 18 
% 
00-033-0311 88 
% CaSO4·2H2O Gypsum; 
syn  C  
 1 % 
CO2 5 
% 
04-001-7249 12 
% Ca(CO3) Calcite; 
syn 
O  
 5 % 
 
S  
 16 %  SO3 41 
% 
Ca  
 25 %  CaO 
35 % 
Joonis 2.56  Röntgendifraktogramm panipaigana kasutatavast kütmata keldrist võetud 
proovist (proov 2, 1 m kõrguselt põrandast). Faasianalüüsi tulemusena 
identifitseeriti joonise all toodud soolad. 
2.6  Vahelagede ja põrandate lahendused, seisukord ja peamised 
probleemid 
Puidust vahelaed koosnevad puittaladest, millele toetuvad lae- ning põrandalauad, vt. 
Joonis 2.57 vasakul. Taladevaheline osa on täidetud šlaki, liiva või muu raske 
täitematerjaliga. Keldrivahelagi on väga vanades, 19. sajandi lõpus või veel varem 
ehitatud majades ka puittaladel, harva esineb ka arhailisi võlvitud keldreid. 19-20. sajandi 
vahetusel kogub populaarsust lame tellisvõlv terastaladel, vt. Joonis 2.57 paremal). 
Keldrita elamute esimese korruse põrandad olid puidust pinnasele toetatuna või 
lahendatud alt tuulutatud põrandana (vt. Joonis 2.58) või siis otse pinnasele toetatud 
kivi/betoonpõrandad. Täiesti kuiva looduslikku pinnast eksisteerib väga harva. 
Arvutuslikult on pinnase suhteline niiskus 100 %, mis tähendab, et kokkupuutel puiduga 
viimane märgub ja puidus tekib soodne keskkond mädanikseente arenguks. Lisaks on 
otse liivapadjandile toetatud puittaladega põrand väga tundlik ka hoonet ümbritseva 
pinnase tõstmise suhtes. Pinnasele toetatud puitpõrand ei ole niiskustehniliselt turvaline 
lahendus. Seda on juba tõdetud 1942. aasta väljaandes „Elamu soojapidavus“ ( Jürgenson  
1942). 20. sajandi algul levib laiemalt nn. alttuulutatav põrand. 
Puitvahelagedes kasutatud raske  täite eesmärk on aidata kaasa helipidavuse 
saavutamisele, kuid teisest küljest tekitab puittalades pika aja jooksul 
roomedeformatsioone. Roome tõttu tekivad jääkdeformatsioonid st. põrand jääb 
läbivajunud kujusse. Täite asendamine kergemaga (näiteks mineraalvill , tselluvill ), mida 
sageli tehakse, vähendab vahelagede helipidavust ning omavõnkesagedust, mis 
omakorda tekitab ebamugavustunnet. 
Uuritud hoonete vahelaed olid kandevõime poolest üldiselt heas korras. Vahel esines 
kasutusmugavusest tulenevaid probleeme, mis olid seotud läbivajumisega, 
helipidavusega ja madala omavõnkesagedusega, nn ”klirisevate klaaside” efekt.  
Kahes elamus olid puitlaed ning keldri betoonsein majavammi poolt kahjustatud. 
 75
 
Keldrilae probleemiks võib kujuneda armatuuri või terastalade liiga väike kaitsekiht. 
Väikse kaitsekihi puhul hakkab armatuur roostetama ning lõpuks avaldab mõju vahelae 
kandevõimele. Kütmata keldrite puhul on paremal esitatud vahelae soojusjuhtuvus liiga 
suur: vahelagi vajab täiendavat soojustamist. 
Puitkorterelamute algsed vahelaed ei taga üldiselt tänapäevaseid nõudeid helipidavusele 
(EVS 842), vt. täpsemalt peatükk 6 Piirdetarindite helipidavus lk. 131. Probleem on eriti 
suur just löögimüra (sammumüra) osas. 
Vahelagi on reeglina ka tuletõkkesektsiooni piiriks kahe korteri vahel ja peab tagama, 
kandevõime, soojusisolatsiooni ja tiheduse / terviklikkuse 30 kuni 60 minuti jooksul. Kuna 
puit on põlev materjal, peab vahelagi olema vooderdatud krohvi või kipsplaadiga. Vahelae 
tulepüsivuse nõue on REI 30: 12-korruselistel elamutel, REI 60: 34 korruselistel 
elamutel. Vahelagede tulepüsivust on algselt tagatud tulekindla täidise (~5…10 cm savi, 
liiv, räbu , betoon , tellised) ja krohvi abil. 
 
 
Joonis 2.57  Tüüpsed vahelagede lahendused (Veski 1943). 
 
 
Joonis 2.58  Keldrita elamute lahendusi (Jürgenson 1942). 
 
 76
 
2.7  Trepid ja trepikojad 
2.7.1  Treppide ja trepikodade lahendused 
Treppide tehnilised nõuded tulenevad peamiselt kandevõime tagamisest ja evakuatsiooni 
korraldamisest ( tuleohutusnõuded ). Need nõuded on aja jooksul muutunud. Näiteks 
Tallinnas hakati täiendava evakuatsioonitrepi olemasolu nõudma 1890. aastatel, mis tõi 
kaasa muutusi ka elamute põhiplaanides: kui varem oli vaid jõuka rahva korterelamutes 
kaks trepikoda (nn. puhas ja must sissekäik), siis nüüd tuli ka väikekorteritega 
agulimajadesse paigutada lisatrepp. 1930. aastateks (RT 59 – 1932, art. 495, RT 43 – 
1937, art. 386) pidid  kõikjal ilma kivitrepikojata puitehitises trepid asuma nii, et iga teise 
või kolmanda korruse korter saaks kasutada vaba juurdepääsu kahele eraldi puittrepile 
(Joonis 2.60). Need puittrepid pidid asuma eraldi trepikodades, kusjuures trepikojad ei 
võinud asuda kõrvuti, arvates trepikoja pika seina järgi. 
 
Joonis 2.59  Varvaslaudadega puittrepi lahendus (Veski 1948). 
Puittrepikoja seinad pidid olema massiivsed, siseseinad vähemalt 0,10 m. ja välisseinad 
vähemalt 0,15 m paksud (Tallinnas arvates voodrita ja krohvita, Nõmmel 0,15 m ühes 
vooderdusega). 
Kahekorruselised puitehitised olid lubatud ühe puittrepiga ainult juhul, kui ülemise korruse 
eluruumide põrandapind ei ületanud 70 m2. Mõõtes ruumi seinast  seinani , kusjuures 
katusekorruse eluruum pidi olema trepi podesti ääres või sellest eeskojaga lahutatud. 
Puidust eluhoonetes lubati ehitada kahe puittrepi asemel üks 1,2 m laiune kivitrepp, mis 
ulatus pööninguni ja olema kiviseintega ning tulekindlast materjalist laega. Sellise 
 77
 
kivitrepiga puitelamus võis kolmandal korrusel olla mitte rohkem kui kaks korterit, 
põrandapinnaga mitte üle a’ 85 m2. 
Kõnniteelt esimese korruse põrandani viivad trepiastmed pidid olema kivist ka puitehitises. 
Kui aga ehitise alumine korrus või kaks alumist korrust olid kivist, pidid ka kiviastmed 
ulatuma kuni teise või kolmanda korruseni. 
Astmete mõõtude alammäärad olid: trepi laius 0,9…1,2 m, astme kõrgus 0,18 m  ja 
astme laius 0,23 m. Trepil pidi olema käsipuu või võre. 
Evakuatsioonitee maksimumpikkus (iga ruumi kaugemast otsast kuni trepini) oli 30 m. 
2.7.2  Treppide ja trepikodade seisukord ja peamised probleemid 
Uuritud puitkorterelamute maapealsete korruste vahelised trepid olid põhiliselt puittrepid. 
Tallinna tüüpi elamutes ja teistes elamutes keldritrepid olid peamiselt betoonist või 
paeastmetest. Puittreppide puhul oli enamasti tegu varvaslaudadega treppidega. 
Astmelaua paksuseks 40…50 mm. Astmed on toetatud puidust põskedele, mis omakorda 
toetusid põrandale ja/või mademele, vt. Joonis 2.59. 
Uuritud hoonetes võis kohata väga huvitava lahendusega puittreppe (vt. Joonis 2.60), mis 
on väärtuslikud ja peaksid sellisel kujul säilima. Sageli on uhkelt kujundatud keerdtrepid 
lihtsas  töölismajas kõige esinduslikumaks interjöörielemendiks. Trepid võivad vajada 
renoveerimist, et likvideerida kulunud astmed, tugevdada käsipuude kinnitusi, plommida 
kahjustunud trepitalasid. 
 
 
 
Joonis 2.60  Levinud trepilahendus väiksemates puitkorterelamutes: kahekäiguline 
keerdastmetega trepp. 
Tihti osutus trepikoja pind allpool ümbritsevat maapinda olevaks. Hoonet ümbritsev 
maapinnas on tõusnud või maja vajunud. Vesi jookseb trepikotta sisse ning kahjustab 
treppide tugikonstruktsioone. 
Trepikoja tuleohutuse osa vaata peatükk 2.10 Tuleohutus lk. 86. Trepp on oluliseks osaks 
elamu evakuatsiooni lahendamisel ülemistelt korrustelt. Seetõttu on oluline, et trepi 
kandevõime ja trepikoja tuletõkketarindite tulepüsivus püsiks tulekahju tingimustes teatud 
aja: sõltuvalt tuleohutusklassist 30 või 60 minutit. Üldjuhul ei ole see puitkorterelamutes 
tagatud.  
 
 78
 
2.8 Avatäited 
2.8.1 Akna lahendused 
Puitkorterelamutel oli ehitusjärgselt peamiselt kahe klaasiga aknad. Kuigi juba tollel ajal 
arutati ka kolme- ja ka neljaklaasiliste akende üle (Jürgenson 1940).  Enamlevinud olid 
kahele poole avanevad aknad, aga esines ka aknaid, mille mõlemad raamid avanesid 
sissepoole (vt. Joonis 2.61). 
 
Joonis 2.61  Peamised akna tüübid: sisse-väljapoole avanev aken (vasakul) ja 
sissepoole avanev aken (paremal) (Veski 1948). 
Aknaleng oli tehtud kas ühes- või kahes tükis. Vanematel hoonetel võib aknaleng olla ka 
rõhtpalkseina tenderpostiks (vt. Joonis 2.62 vasakul). Kuna sellise lahenduse juures 
kippus piit kergesti viltu  minema ja seina vajumisega seotud mõjud kandusid aknalengile, 
hakati hiljem eelistama aknalengi ja tenderposti lahutamist (vt. Joonis 2.62 paremal). 
 
Joonis 2.62 
Aknapiida asetsemine rõhtpalkseinas (Veski 1940). 
Kahe raamiga ja kahe klaasiga akna soojusläbivus on (sõltuvalt raami lahendusest) 
üldiselt vahemikus 2,7…2,9 W/(m2·K). 
Akendega koos tuleb käsitleda ka piirdeliiste, mis mõjutavad oluliselt hoone arhitektuurset 
välisilmet, vt. Joonis 2.63. 
 79
 
Joonis 2.63.  Kaunite piirdeliistudega aknad. 
2.8.2  Akende seisukord ja peamised probleemid 
Enamus hoonetel olid vahetatud vaid osa aknaid. Vahetatud akendest moodustasid 2/3 
plastraamides aknad ja 1/3 puitraamides aknad, vt. Tabel 2.7. Selline tendents on 
kahetsusväärne, kuna puitkorterelamutele on sobivad just puitraamides aknad. 
Tabel 2.7 
Aknatüüpide esinemine hoonetes (protsent on antud hoonete arvust, 
summa on üle 100%, kuna ühel elamul võisid olla erinevat tüüpi aknad). 
Vanad puitaknad  Uued puitraamides aknad Uued plastraamides aknad  Renoveeritud aknad
90% 34% 
57%  13% 
Aknaplekid/veelauad olid kõigil akendel olemas 54 %-l hoonetest, ülejäänud juhtudel olid 
62 % akendest varustatud plekkide /laudadega. Puudujäägid algavad sel juhul tavaliselt 
akende vahetusega, mil valitakse odavaim  võimalik lahendus ning paigaldamata jäävad 
nii plekid kui akende kattelauad – paljastades montaaživahu lagundavale UV-kiirgusele 
ning juhtides vihmavett tarindisse. 
Akende erinev stiil sama hoone samal fassaadil torkas silma väga paljude hoonete puhul, 
vt. Joonis 2.64. Teine akende visuaalse küljega seotud probleem on renoveeritud 
hoonetel akende paiknemine välistasapinnast olulise sisseastega, vt. Joonis 2.65. 
Puithoonetel algne aknalengi laius tehti võrdseks seina kogupaksusega. Seetõttu asetses 
akna välimine raam samas tasapinnas voodrilauaga. See ei ole ehitusfüüsikaliselt küll 
parim lahendus, sest aken astub palkide vahelt ~4…5 cm välja ja akna liitekohta tekib 
külmasild. Kuna aga tolleaegsete hoonete soojuskaod olid niigi suured, ei avaldanud see 
külmasild olulist mõju üldisele energiakulule. Kui välisseinte lisasoojustamisel jätta aknad 
endisesse  asukohta , rikutakse puitkorterelamute arhetüüpi. 
Akende stiil vajab ühtlustamist, et säilitada hoone korralikku välisilmet. See eeldab elanike 
kokkulepet, kui aknaid  vahetatakse , ning miljööväärtuslikel hoonestusaladel on akende 
vahetuseks täiendavalt vaja ka kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut. 1990. 
alguseni asendatud aknad on enamasti puitaknad, kuna plastaknad hakkasid levima 
hiljem.  
Keskmisel majal on tänapäevaste vastu asendatud või renoveeritud 38% akendest, kogu 
valimi kohta esinenud aknatüübid on antud Tabel 2.8-s. 
Tabel 2.8 
Keskmine uute akende osakaal hoonel (protsent akende arvust). 
Tallinn Tartu  Pärnu Viljandi 
Keskmine 
38% 42%  39%  27% 38% 
Kui maapealsete korruste akende tehnilist seisukorda võis hinnata üldiselt rahuldavaks, 
siis keldrikorruste aknad oli valdavalt kriitilises olukorras, vt. Joonis 2.66. 
 80
 
Akna kahjustuste peamised põhjused on väline kliimakoormus ( päikesekiirgus , kaldvihm, 
niiskuse- ja temperatuurikõikumine, lumi, jää ja tuul), kasutusest tulenev koormus ja 
hoolduse puudus. Puidu mädanikkahjustuste põhjus võib olla ka akendeks kasutatud 
puidu kvaliteet. Kliimakoormuse tugevus vaheldub hoone erinevate ilmakaarte suhtes. 
Väiksemast kliimakoormusest põhja- ja idafassaadi akendel esineb vähem kahjustusi kui 
lõuna- ja läänefassaadi akendel. 
Joonis 2.64.  Näide ühes elamu akende erinevatest stiilidest. 
Joonis 2.65  Puitkorterelamule sobimatu lahendus: fassaadipinnas aukus plastaken. 
 81
 
Joonis 2.66  Maapinna tasandil olevad aknad on tihti lõhutud või lagunenud suure 
veekoormuse tõttu. 
2.8.3  Uste lahendused, seisukord ja peamised probleemid 
Uste seisund uuritud hoonetes oli erinev, alates täielikult amortiseerunutest kuni 
algupäraste uste tänapäevaste koopiateni. Uste seisund oli üldistatult hea. Välisuste 
kahjustused olid suuremad, kui välisuksel puudus varikatus: uks oli suurema 
kliimakoormuse käes. 1990. aastatel on mõnedel puitmajadel välisuksed asendatud 
hoone välimusega sobimatute metallustega, millest paljud on jõudnud praeguseks juba 
omakorda tugevasti amortiseeruda.  
Vaheuste juures ei olnud korterite välisuksed valdavalt tuletõkkeukse nõuetele (EI 15, 
EI 30) vastavad. 
2.9  Märjad ja niisked ruumid 
2.9.1  Märgade ja niiskete ruumide lahendused 
Kanalisatsiooni- ja veevõrgu puudumisel ehitati kuivkäimlad 19 saj. lõpuni tavaliselt 
elamust eemale kas puukuuride otsa, pesuköögi taha, õuenurka vm. 19. 20. sajandi 
vahetusel hakati koridorelamutes käimlaid tuulekotta planeerima. Kanalisatsiooni ja 
veevärgi arenemisel hakkasid majaomanikud kuivkäimlat asendama vesiklosetiga (Mäsak 
1982). 
Puhast vett võtmas käia tuli enamasti hoovist pesuköögist, kus asus ainus veekraan, või 
(eriti väiksemates linnades) ka salvkaevust. Vaid suhteliselt vähestel juhtudel ehitati 
valamu ühiseks kasutamiseks ühte koridori otsa. Isegi seal, kus veekraan oli juba 
koridoris, ei olnud selle all enamasti valamut. Et kraani   kasutamisel vesi põrandat ei 
rikuks, pandi selle alla kas plekkvann või mõni muu nõu. Must vesi tuli kanda ämbriga 
õue. Suurte korteritega esinduslikesse puitelamutesse, näiteks Tallinnas Kadriorus või 
Tartus Toometaguses linnaosas, hakati siiski juba 19. sajandil vannitube planeerima, kuid 
sellised puumajad moodustasid kõigist toona ehitatutest vaid väikese osa. 
Tallinna maja tüüpi korterelamut hakati ehitama (1920.1930. aastail) juba nii, et igas 
korteris oli oma kemps. Vannitubasid ehitati algselt vaid parematesse ja jõukamate 
omanike elamutesse. Tihti oli nii, et vannituba oli peremehel endal ja teistes, 
väljaüüritavates korterites oli ainult  tualett (mitte enam kuivkäimla, aga juba vesiklosett). 
Vannituba asetses siis keldris, kõigile majaelanikele ühine. Inimeste pesemiseks kasutati 
lisaks ühisvannitubadele ka avalikke saunu. Pesemiseks kasutati õue peal (varasemal 
ajal) või keldris (hilisemal ajal) asuvat pesukööki. 
Detailseid, originaalseid märgade ja niiskete ruumide tarindilahendusi autoritel vanemast 
kirjandusest leida ei õnnestunud. Olemasolevaid ehituslahendusi uurides võib hinnata, et 
märjad ja niisked ruumid on ehitatud olemasolevate puit- või raudbetoonkonstruktsioonide 
peale, sageli ilma veetõkkekihita. 
 82
 
2.9.2  Märgade ja niiskete ruumide seisukord ja peamised probleemid 
Suurimad probleemid märgade ja niiskete ruumidega on seotud sellega, et pesuruumid ei 
olnud algselt korteritesse sisse planeeritud, vt. Joonis 2.67. Seetõttu on korteriomanikud 
kaasaegsete elutingimuste loomiseks pidanud otsima erinevaid lahendusi. 
Joonis 2.67  Valik korruseplaane vanematest puitkorterelamutest: valdavalt polnud 
vannitubasid korterisse planeeritud. 
Keskmiselt 5-aasta vanused dušikabiinid lasid igalt poolt vett läbi ning silikoontihendid olid 
irdunud ning musta värvi. Vesi oli kohati valgunud ka põrandalaudade alla. Vastu seina 
ehitatud dušikabiinide puhul oli kahjustatud ka selle tagune sein. 
Korterites, kus oli sisse planeeritud vannituba või panipaik , oli võimalik rajada vannituba 
sinna. Korterid, mis on moodustatud mitme väiksema korteri liitmise teel, on enesele 
saanud vannitoa teisest köögist või sanitaarruumidest. Sellise ümberehituse korral on 
vähemalt teoreetiliselt võimalik olnud rajada pesuruumid nendele esitatud tehniliste 
nõuete järgi. 
Paraku ei ole sageli veetõke, põranda kalded , torude läbiviigud ja jätkud tehtud korralikult 
vettpidavaks, vt. Joonis 2.68. Märgade ruumide põranda- ja seinatarindid kannatavad 
pideva liigniiskuse käes ning tavaliselt päädib see mädaniku tekkega. Kunagised suured 
korterid jagati Nõukogude ajal väiksemateks ning vannitoad olid ühised mitmele perele, 
mistõttu oli hooldus sageli ebapiisav ning võisid esineda ulatuslikud  veelekked. Hiljem on 
pahatihti tehtud vaid sanitaarremonte, uuendades viimistlusmaterjale , 
põhikonstruktsioonide seisukorra vastu huvi tundmata. Seetõttu esineb tõsiseid 
probleeme ka nendes majades, kus vannitoad olid algusest peale ette nähtud. 
 83
 
Joonis 2.68  Seinte nihete tõttu ei ole dušikabiini piirded enam veetihedad ja vesi satub 
tarinditesse (ülal). Dušinurk paikneb vahetult akna ääres. Akna ja välisseina 
liitekohas on palju potentsiaalseid veelekkekohti. Tagajärjeks on vee 
sattumine tarinditesse (all). 
Korterites, kus pesuruume polnud sisse planeeritud, on tänapäeva normaalsete 
elutingimuste saavutamiseks paigaldatud dušikabiin tavaliselt kööki. Väga sage probleem 
on see, et nelja seinaga  dušikabiini asemel on paigaldatud vaid kaks või kolm dušinurga 
 84
 
seina ilma tagaseinata ja kohati ka ilma dušialuseta. Sellisel juhul on väga-väga 
tõenäoline, et dušinurga  liitekoht ei püsi veetihedana ja paari aasta pärast hakkavad 
liitekohad  lekkima. Eriti suur oli probleem, kus korterielanikud olid dušikabiini paigaldanud 
ise, ilma korralikke ehitustehnoloogilisi võtteid kasutamata või katnud märja tsooni 
plastrullkattega, vt. Joonis 2.69.  Selliselt esines kahjustusi väga sageli. Üllatav oli ka 
elanike stoiline suhtumine märgade ruumide niiskuskahjustustesse. Ei saadud aru, et 
korralike veetõkete puudumise tõttu kastetakse iga päev seinas kasvavat mädanikseent ja 
lagundatakse oma kodu kandekonstruktsioone. Seda juhtus isegi muinsuskaitse all 
olevates elamutes. 
Märgade ruumide piirdetarindite liitekohad olid kaotanud ka veepidavuse seina nihete 
tõttu, kui tarindid ei ole ehitatud piisavalt jäigad. Kui vesi satub dušikabiini tarindite taha, 
on sealt selle väljakuivamine väga aeglane. Üldjuhul püsib niiskus piisavalt kaua luues  
soodsad tingimused hallitus - ja mädanikseente kasvuks. 
Joonis 2.69  Plastkattega kaetud duširuumides esines sagedalt lekkekohti. 
Krooniline puudus niiskete ja märgade ruumide juures oli ka ventilatsiooni puudumine. 
Lähtudes väljatõmbe õhuhulgast peab olema tagatud ventilatsiooni õhuvooluhulk WC-st 
10 l/s, vannitoast 15 l/s, köögist 20 l/s. Õhuvahetuseks tuleb tagada ka värske õhu 
juurdevool nii korterisse (sissepuhe või värskeõhuklapid) kui ka pesuruumidesse: madal 
uksepiit või õhuavad ukses/seinas. 
Kuna vee kasutamine eluruumides ja niiskuskoormus on aja jooksul suurenenud, 
kaasnevad sellega ka suurenenud nõudmised märgade ja niiskete ruumide tarinditele ja 
tehnosüsteemidele. Ka muinsuskaitse all olevates hoonetes (mälestised) tuleb märjad ja 
niisked ruumid lahendada tänapäeva nõuetele vastavatena. 
 85
 
2.10 Tuleohutus 
Puit on põlev materjal. Puitkorterelamute tuleohutusele on pööratud tähelepanu juba 
vanematel  aegadel . Tuleohutuseeskirjade täiendamisel 19. saj. lõpul nõuti Tallinnas, et 
teise korruse korteritel peab olema kasutada kaks otseväljapääsu. Hiljem asendus kaks 
puidust trepikoda ühe kivitrepikojaga. 
Vaatamata sellele, et puit on põlev materjal, ei tähenda, et puithoones süttiks tulekahju 
kergemini kui muudest materjalidest hoonetes. Päästeameti 2008. aasta statistika näitab, 
et tuleõnnetustest ainult 30% juhtus puithoonetes. Kuna puithoones on põlevat materjali 
rohkem, võib tulekahju tagajärjed olla elu- ja varakahjusid arvestades kriitilisemad. 
Tuleohutus kuulub ehitistele esitatavate oluliste nõuete hulka, mis peavad olema täidetud 
kogu ehitise kasutusea vältel. Olulised ehitistele esitatavad tuleohutusnõuded on 
järgmised: 
  nõutud aja jooksul peab säilima ehitise kandevõime; 
  ehitises on takistatud tule ja suitsu tekkimine ja levik; 
  tule levik ehitisest naaberehitisele on takistatud; 
  inimestel on võimalik ehitisest evakueeruda; 
  inimesi on võimalik ehitisest evakueerida; 
  on arvestatud päästemeeskondade ohutuse ja nende tegutsemisvõimalustega. 
Selles uuringus käsitletud kahe- kuni neljakorruselised puitelamud kuuluvad tuleohutus-
klassidesse TP 2 või TP 3, mille kandekonstruktsioonile  seatakse tulepüsivuse nõudeks 
R 30 kuni R 60. Number väljendab aega minutites standardtulekahju korral. Keldri 
konstruktsioonidelt nõutakse suuremat vastupidavust. Tule ja suitsu levimise 
takistamiseks, evakuatsiooni tagamiseks, päästetööde kergendamiseks ning varakahjude 
piiramiseks peab hoone olema jaotatud tuletõkkesektsioonideks. Omaette 
tuletõkkesektsioonid moodustatakse hoone osadest, mis on üksteisest oluliselt erineva 
kasutusotstarbe või põlemiskoormusega. Korterelamutes on tavaline, et iga korter on 
eraldi tuletõkkesektsioon. Kõrgemaid kui neljakorruselisi hooneid Eestis puidust ehitada 
üldjuhul ei tohi. 
Tule ja suitsu levimise takistamiseks, evakuatsiooni tagamiseks, päästetööde 
kergendamiseks ning varakahjude piiramiseks peab hoone olema jaotatud 
tuletõkkesektsioonideks. Omaette tuletõkkesektsioonid moodustatakse hoone osadest, 
mis on üksteisest oluliselt erineva kasutusotstarbe või põlemiskoormusega. Korterelamus 
on tavaline, et iga korter on eraldi tuletõkkesektsioon. Maapealsete korruste 
tuletõkkesektsioone seatakse tulepüsivuse nõudeks sõltuvalt tuleohutusklassist EI 30 kuni 
EI 60, keldrikorruse aga EI 30 kuni EI 120. 
Seinte ja lagede pinnad peavad TP 2 klassi hoonetes olema klassist  B-s1,d0 st 
mittesüttivad. Põrandapinnad võivad olla süttiva pinnaga. TP 3 klassi hoonete seina- ja  
laepinnad võivad olla süttivustundlikkusega D-s2,d2 ning põrandad süttivustundlikkusega 
Dfl-s1. Mõlemad nimetatud nõuded lubavad puitpindade  kasutamist. Puitkorterelamute 
ehitamisel kasutati puitkonstruktsioonide lupjamist, et vähendada nende 
süttivustundlikkust, Joonis 2.70 vasakul. Tänapäeval lupjamist ei tehta ja selle kaitsva 
mõjuga pööningukonstruktsioonidele arvestada ei saa, kuna kohati on see lubjakiht 
lagunenud. 
Palkseinte tules käitumine kujutab endast aeglast ühemõõtmelist söestumist. 60-minutilise 
tulekahju järel on palgid söestunud ~40 mm. Võrreldes palgi enamlevinud paksusega 
(15…18 cm) on seda suhteliselt vähe. Sellega on seinte kandevõime 60-minutilise 
tulekahju juures tavaliselt tagatud ilma täiendavate kaitsevahenditeta. Lisaks seintele 
tuleb tähelepanu pöörata ka vahelagedele, mille tulepüsivust on algselt tagatud talade  
suurte ristlõigete ning tulekindla täidise (~5…10 cm savi, liiv, räbu, betoon, tellised) ja 
krohvi abil. Karkasshoonete puitelementide söestumine toimub veidi kiiremini tänu 
suuremale söestumisele ristlõike  nurkades . Seetõttu on karkasshoonetes olulisem 
 86
 
teostada tulekaitset erinevate katetega. Tuli ja kuumus pääsevad karkassielemendil ligi 
mitmest küljest. 
Tule levikut tuleb takistada ühelt hoonelt teisele. Seda tagatakse peamiselt hoonete-
vahelise kuja ≥8 m või tulemüüriga, Joonis 2.70 paremal. Kõrvuti asuvate hoonete 
eraldamiseks tulekahjuolukorras on nende vahele ehitatud  tulemüür . Tulemüüri ja hoone 
ühendused  on üks riskikohti. Tulemüürile on õigem ehitada katus peale, et vesi ei 
suunduks tulemüüri ja seina vahele. Paljudel juhtudel ei ole tulemüür pealt veetihedalt 
kaetud. See võib viia külmumise-sulamise käigus tekkivate pragudeni, mis müüri 
nõrgestavad ning eraldusvõimet pärsivad. Keeruliseks juhtumiks on elamud, mis on 
ehitatud teineteisele kaasaegsete tuleohutusnormide seisukohalt liiga lähedale ilma 
igasuguse tulemüürita, eriti, kui hoonetvahelistes seintes on ka aknad, seda esineb just 
kõige vanemates linnaosades. Siin tuleb igal juhtumil eraldi otsida sobivaid meetmeid 
hoonete tuleohutuse parandamiseks.  
Trepikodade puitkonstruktsioonide kandevõime tulekahjuolukorras on üldjuhul piisav. 
Süttivustundlikkus ei vasta enamasti täna kehtivatele nõuetele (RT I 2004, 75, 525), sest 
seina- ja laepinnalt nõutakse mittesüttivust. Treppide astmed ja põsed on üldjuhul piisava 
paksusega, et ilma süttivustundlikkust vähendavate kateteta rahuldada tulekahjuolukorras 
kandevõimekriteeriumit R30. Kõnesoleva raporti autorite soovitus on, et tänaste nõuetega 
konfliktne olukord nõuaks asjakohaste ametite seisukohta ja kokkulepet. 
Tänaste nõuete kohased evakuatsiooniteede vajalikud pikkused on vanades 
puitkorterelamutes üldiselt tagatud. 
Uuritud elamute külastamise tulemusena märkasid eksperdid , et suitsuandureid on 
hoonetes paigaldatud puudulikult. Suitsuandurite paigaldus on kohustuslik vähemalt ühte 
eluruumi, aga soovitatavalt kõikidesse tubadesse. 
Üheski elamus ei olnud paigaldatud sprinklereid, kuid see on kindlasti abinõu, mis aitab 
tulekahju puhkemisel elusid päästa.  
Lisaks tuleb erilist tähelepanu pöörata otsese põlemisprotsessiga seotud hooneosadele: 
korsten, ahi,  pliit , kamin jne. Küttekolle ja suitsulõõr peavad moodustama koos tegutseva 
terviku. Korstna lahendus peab vastama küttekolde võimsusele. Hoone sees asuva 
suitsulõõri seina vaba välispinna temperatuur ei tohi lõõriga ühendatud küttekolde pideva 
maksimaalvõimsusega kütmise korral olla üle 80 
ºC. Selleks paigaldatakse 
puitkonstruktsioonid korstnatest ja ahjudest piisavalt kaugele. Väga mitmes hoones olid 
katusekonstruktsioonid vahetult vastu korstnat, vt. Joonis 2.71. 
 
Joonis 2.70  Katusekandekonstruktsioonid on lubjatud, et vähendada nende 
süttivustundlikkust (vasakul). Tulemüür kokkuehitatud hoonete vahel 
(paremal). 
 87
 
Joonis 2.71  Puitkonstruktsioonid ei tohi olla vastu korstnat. Minimaalne distants on 
10 cm (või rohkem sõltuvalt küttevõimsusest ja korstna lahendusest) 
isoleerituna tuletõkke mineraalvillaga (kivi- või klaasvill). 
Küttekoldeid ja suitsulõõre tuleb põletamiseks vajalike tingimuste tagamiseks ja  tahma  
süttimise vältimiseks puhastada . Korstnate lagunemine ning hoolduse puudumine võib 
tuleohtu tekitada. 
Tuleohutusnõuete kohaselt on reegliks, et korsten ulatuks kas vähemalt 0,8 m katuse 
pinnast kõrgemale või siis ülespoole mõttelist joont, mis ühendab katuse kõrgeimast 
kohast 0,8 m kõrgemal asuva punkti ja räästa püsttasandis katuse kõrgeima koha 
kõrgusel asuva punkti. Järsukaldelise katusega hoonel, kui katuse kalle on üle 30º, võib 
korstna kõrguse määrata nii, et korstna pea ja katusetahu lühim kaugus on vähemalt 
1,0 m. Kergsüttiva katusekatte korral tuleb korstnapea varustada sädemepüüduriga või 
teha korstna üleulatus katusest suurem. Paljudel hoonetel oli korstna üleulatus katuse 
pinnast liiga väike või/ja korstna ülemine ots (korstnapits) oli lagunenud (vt. Joonis 2.72) 
vajades viivitamatut remonti. 
 
Joonis 2.72  Lagunenud korsten tuleb viivitamatult renoveerida. 
Korterites teostatud hoonepiirete õhupidavuse mõõtmiste käigus ilmnes suitsu lekkeid 
korstnate ebatiheduste kaudu. Õhupidavuse mõõtmise ajaks suleti ja tihendati teibiga 
mõõdetavas korteris kõik küttekollete uksed, tahmaluugid ja siibrid vältimaks õhu 
sissevoolu  alarõhu olukorras. Korteri omanikud ei olnud kütnud ahje või pliiti enne 
õhupidavuse mõõtmist, et välistada suitsu sattumist ruumidesse mõõdetava korteri 
küttekolletest. Mõõtmiste käigus esines olukordi, kui alarõhu olukorras sattus mõõdetava 
korteri ruumidesse suitsulõhna või suitsu. Sellised olukorrad näitasid, et esines lekkeid 
korstnate kaudu. 
 88
 
2.11 Puitkorterelamute  kasutusiga ja renoveerimise vajadus 
Kasutusiga on ajavahemik , mille kestel hoonet kasutatakse planeeritud otstarbel 
ettenähtud hooldusabinõusid, kasutades ilma olulise  vältimatu remondita. Hoone 
kasutusiga hõlmab nii hoone või tema osade füüsilist hävinemist (kandepiirseisundi 
ületamist) kui ka hoone otstarbekuse kadumist või mõne tema osa hävinemist selliselt, et 
hoonet ei saa kasutada (kasutuspiirseisundi ületamist).  
Hoone kasutusiga ei tohi olla väiksem hoone või tema osade tööeast. Ehitise kasutusea 
lõppemise põhjused võivad olla: 
  majanduslikud põhjendused (kasutuskulud, korrashoiukulud, energiakulud); 
  funktsionaalsed põhjendused (sihtotstarbe muutumine); 
  ehitise eluohtlikuks või tervisele ohtlikuks muutumine ( konstruktiivne olukord, 
sisekliima sobimatus); 
  esteetilised põhjendused ( esteetiline  sobimatus, ehitise vastuvõetava välimuse 
kadumine); 
   tehnoloogilised põhjendused (toimivus, kasutusmugavus). 
Hoonete kasutusiga sõltub mitmest erinevast tegurist: 
  ehitusmaterjalide kvaliteet (ehitusmaterjalide tootmine ja nende projekteerimine ); 
  ehitusprojekti kvaliteet (arhitektuurne lahendus, konstruktiivne kandevõime, 
ehitusfüüsikaline toimivus); 
  ehitustööde kvaliteet (tööde teostamine ehitusplatsil, järelevalve ); 
  sisekliima ja -keskkond (sõltub palju kasutusotstarbest, ventilatsiooni- ja 
küttesüsteemidest); 
  väliskliima ja -keskkond ( makrotasand : ehitise asukoht; kesktasand: ehitise 
paiknemine krundil, tema lähiümbrus ja ilmakaared ; mikrotasand: ehitise detailid); 
  kasutustingimused (hoone sihtotstarbe, sihtotstarbekohane kasutamine, vandalismi 
võimalus); 
   hooldustingimused (omandisuhted, omanike teadlikkus, varalised võimalused); 
Hoone terviklikkuse seisukohalt vaadates peab see tegurite ring olema terve. Kui mõne 
teguri mõju on väiksem, peavad teised seda täiendama. Olemasoleval hoonel on 
ehitusmaterjalide, ehitusprojekti ja ehitustööde kvaliteet etteantud suurus ja ilma 
renoveerimata mõjutavad hoone kasutusiga eelkõige kliimatingimused ning 
kasutustingimused. Renoveerimistööde läbiviimisel on võimalik sise- ja väliskliimat, 
kasutus- ja hooldustingimusi kasutada lähteandmetena. Materjalide, ehitusprojekti ja 
ehitustööde kvaliteedi ja hoolduse vajaduse üle saab aga otsustada juba renoveerimistöid 
kavandades. Kui soovitakse hoida kokku projekteerimiskulude arvelt ja tellida 
väiksemamahuline ehitusprojekt , tuleb tegemata töö ära teha ehitajal. Teistpidi, kui on 
teada, et ehitaja pole professionaalne (iseehitamine, kuigi ka professionaalse ehitajaga on 
probleeme, aga vähem), tuleb rohkem asju ära lahendada ehitusprojekteerimise 
staadiumis . Paraku näiteks iseehitamise puhul on sageli olukord  vastupidine . Ilma 
professionaalse ehitajata või järelevalveta ehitatakse minimaalse ehitusprojekti järgi. Kui 
minnakse iseehitamise teed, peab ehitusprojekt olema tunduvalt detailsem. 
Peamised otsused renoveeritud hoone edasise kasutusea üle tehakse projekteerimise 
staadiumis. Ehitusprojekti kvaliteet määrab oluliselt hoonele tehtavad kulutused kogu 
tema kasutusea jooksul. Selles valguses tekib küsitavus projekteerija leidmise kohta 
vähempakkumise konkursi korras, kus tihti on peamiseks otsustajaks odavam hind. 
Näiteks tuleb renoveerimislaenu saamiseks eelarvele juurde lisada iga 
rekonstrueerimistöö või tööde kogumi kohta vähemalt 3 pakkumist. Juhul kui valiku 
aluseks ei ole pakkumise maksumus, tuleb korterelamul esitada laenu taotlemisel kirjalik 
põhjendus. Tihti jääbki otsuse aluseks odavaim hind ja see odavus tuleb kahjuks 
kvaliteedi arvelt. Kui hoida kokku projekteerimistööde pealt, siis on tulemuseks olukord, et 
projekteerijal ei ole ressurssi välja töötada ega võrrelda erinevaid renoveerimise 
strateegiaid . Vanade hoonete renoveerimise projekteerimisel on see aga ülioluline. 
 89
 
Täieliku kokkuhoiu tähe all ei tohi ära unustada aga hoone esteetilist poolt ja 
kasutusmugavust. Arhitektuurselt halva lahendusega hoonet ei taha keegi kasutada ega 
osta. Sellisel juhul jääb kasutusiga õige lühikeseks, kuigi tema tööiga võib kesta veel 
aastakümneid. Seetõttu ei tohi ka rikkuda puitasumite miljööd, kuna see võib mõjutada 
seal asuvate hoonete kasutusiga. 
Arvestades asjaoluga, et mitmed uuringu all olnud hoonete kasutusiga on lähenemas 
sajale aastale, võib õigesti projekteeritud, ehitatud ja hooldatud puitkorterelamu 
renoveerimisjärgseks kasutuseaks pidada samuti ligi sada aastat. 
Väljendamaks uuritud majade seisukorda, on koostatud diagramm vajalike tööde kohta 
maja korrastamisel, vt. Joonis 2.73. Uuring näitab, et vanade puitkorterelamute puhul on 
kiireimat tegutsemist vajavad kohad: katus, fassaadi laudis ja värvkate, sokkel (sh. 
alumised palgid) ja veelauad ning kaitseplekid. Puitkorterelamute väline vaatlus näitas, et 
veerand uuritud puitkorterelamutest vajavad lähema 10 
aasta jooksul mahukaid 
taastamistöid. Need on need elamud, kus esineb üheaegselt vähemalt kolm suuremat 
renoveerimistööd : uus välisvooder, uus katusekate, sokli renoveerimine, uued aknad. 
Tuleb mõista, et kuna suur osa uuritud hoonetest asusid miljööväärtuslikel aladel, siis 
renoveerimine on vajalik ka miljöö säilitamiseks. 
Fassaadi kestvuse tagamiseks tuleb välisvoodri värvkatet uuendada 40 % elamutest. 
Lisaks tuleb fassaadi värvkatte uuendamine 10 aasta jooksul ette võtta 30 
% 
puitkorterelamutest. Suured probleemid on ka sokli veelauaga. Veelaud tuleks kiiresti 
korrastada 45 % uuritud elamutest. 10 aasta jooksul tuleks veelaud korrastada lisaks 
15 
% uuritud elamutest. 35 
% elamutest tuleb kohe korrastada vihmavee 
äravoolusüsteem. 
 
Aknad 
Pinnase kalded 
Varikatused  
Katusekate 
Tulemüür 
Veelaud 
Sokkel 
Uus laudis  
Fassaad värvida 
Taimestik fassaadilt 
Vihmavee äravool 
Korsten korda 
 
 
Joonis 2.73  Hoone komponentide renoveerimisvajadused. 
 90
 
3 Külmasillad 
Külmasillad on kohad piirdetarindis, kus soojusjuhtivus on lokaalselt suurem ümbritseva 
tarindi soojusjuhtivusest. Külmasillad võivad olla geomeetrilised  (näiteks välisseina 
välisnurk, põranda ja välisseina liitumine, välisseina ja akna liitekoht jne.) või põhjustatud 
ehituskonstruktiivsest lahendusest (näiteks tarindite liitekohad, soojustusest läbiviigud 
jne.).  
Külmasildade kahjulikkus seisneb ühelt poolt soojusvoolu suurenemises (isolatsiooni 
vähenemise tõttu) ja teisalt tarindi sisepinna temperatuuri alanemises. Külmasilla juures 
on tarindi sisepinna temperatuur madalam ja välispinna temperatuur kõrgem. Lisaks 
külmasillale võivad sisetemperatuuri lokaalset jahenemist põhjustada ka soojustuse  
puudumine, vead soojustuse paigaldamisel, märgunud soojustus, alarõhu tingimustes 
õhutõkke lekked ning kütte- ja ventilatsioonisüsteemide toimivus. 
Külmas kliimas on külmasildadega arvestamine tähtis mitmel põhjusel : 
  Külmasilla suuremast soojusjuhtivusest põhjustatud madalam sisepinna 
temperatuur ja sellest tulenev kõrgem suhteline niiskus võib põhjustada tarindis või 
tarindi sisepinnal mikroorganismide kasvu, seina määrdumist või viia veeauru 
kondenseerumiseni. Veeaur kondenseerub, kui temperatuur langeb alla 
küllastustemperatuuri, kui suhteline niiskus on 100 %. Toatemperatuuril on hallituse 
kasvuks sobiv suhteline niiskus 75…80 % juures; 
  Madalad pinnatemperatuurid suurtel aladel vähendavad soojuslikku mugavust , 
tulenevalt eelkõige suuremast õhuliikumisest ja ebasümmeetrilisest kiirgusest; 
  Külmasillad suurendavad hoonete energiakulu . Piirdetarindite soojusjuhtivuse üldise 
vähenemise juures hoone soojuskadudes külmasildade osakaal kasvab. 
Kuna hoone välispiirete (välisseinad, põrandad, katused) soojuskaod arvutatakse 
välispiirdeosa soojusjuhtivuse ja sisemõõtudega arvutatud pindalade järgi, tuleb 
külmasildadest tingitud lisasoojuskaod võtta eraldi arvesse külmasildade 
joonsoojusjuhtivusega. Külmasilla soojusjuhtivus on  soojuskadu  vattides külmasilla kaudu, 
kui temperatuuride erinevus on üks kraad. Vajaduse korral teisendatakse välispiirde 
summaarne soojusjuhtivus keskmiseks välispiirde soojusjuhtivuseks, jagades välispiirde 
summaarse soojusjuhtivuse kasutatava arvutustarkvara reeglite kohaselt määratud 
välispiirde pindalaga. 
3.1 Meetodid 
3.1.1 Külmasilla kriitilisuse hindamine 
Külmasillast põhjustatud sisepinna madalama temperatuuri kriitilisuse taseme määrab 
sisepinna temperatuuri, välistemperatuuri ja sisetemperatuuride omavaheline suhe ehk 
temperatuuriindeks  fRsi: ( Hens 1990, EVS-EN ISO 13788): 
t  t
R  R
f
si
e
T
si

Rsi =
 (3.1) 
t 
i
te
T
R
kus:  
fRsi  temperatuuriindeks, 
-; 
tsi  sisepinnatemperatuur, 
C; 
t i  siseõhu 
temperatuur, 
C; 
te  välisõhu 
temperatuur, 
C; 
T
R  piirdetarindi 
kogusoojustakistus, 
m2·K/W; 
si
R  
piirdetarindi sisepinna soojustakistus, m2·K/W. 
Termograafilise mõõdistamise ajal või temperatuurivälja arvutusega on võimalik kõik kolm 
temperatuuri ära mõõta või välja arvutada ning seejärel saab temperatuuriindeksi abil 
hinnata külmasilla kriitilisust. 
 91
 
Temperatuuriindeksi piirarvu kriitilisuse määravad eelkõige: 
 piirdetarindi 
toimivuse 
kriteerium ; 
 ehitise 
kasutustingimused; 
 väliskliima; 
 sisekliima; 
 niiskuskoormused; 
 kasutatavad 
ehitusmaterjalid . 
Eesti jaoks on temperatuuriindeksi piirsuurused välja arvutatud lähtuvalt 
niiskuskoormusest ning hallituse kasvu ja veeauru kondenseerumise vältimise 
kriteeriumitest (vt. Tabel 3.1). Valdavalt tuleb kasutada hallituse tekke vältimise 
kriteeriumit. Kui näiteks akendel aktsepteeritakse lühiajaliselt veeauru kondenseerumist, 
võib seal kasutada ka kondenseerumise vältimise kriteeriumit. Kui ruumides on 
niiskuskoormus suurem (puudulik ventilatsioon, suur niiskustootlus), peavad hoonepiirded 
ja nende liitekohad olema paremini  soojustatud . 
Temperatuuriindeksi piirväärtusi tuleb võrrelda normaaltingimustes tehtud termograafiliste 
mõõtmistulemustega, st. mitte täiendava alarõhu tingimustes tehtud mõõtetulemustega. 
Hoone normaaltingimuste mõõtmine tuleb läbi viia töötava ventilatsiooniga. Kui hoones on 
suur alarõhk (näiteks väljatõmbe ventilatsioon + ebapiisav värske õhu juurdevool), siis 
näeb õhulekkekohtade mõju pinnatemperatuurile ka ilma täiendava alarõhu tekitamiseta.  
Tabel 3.1 
Niiskustehniliselt turvalised temperatuuriindeksi piirväärtused Eestis. 
Niiskuskoormus 
Temperatuuriindeksi  fRsi ,- piirsuurus 
(mõõdetud või arvutatud tulemus peab 
olema piirsuurusest suurem) 
Hallituse vältimine
Kondenseerumise 
vältimine 
Niiskuslisa talvel +6 g/m³ ja suvel +2,5 g/m³ 
0,8 0,7 
(suure asustusega ja halva ventilatsiooniga elamud) 
Niiskuslisa talvel +4 g/m³ ja suvel +1,5 g/m³ 
(väikese asustustihedusega ja hea ventilatsiooniga 
0,65 0,55 
elamud) 
3.1.2  Külmasilla hindamine termograafia infrapuna kaamera abil 
Keha, mille temperatuur on kõrgem kui absoluutne null, s.o. -273,15 C, kiirgab 
soojusenergiat. Termovisiooni abil mõõdetakse kehalt või esemelt kiirgunud või 
peegeldunud soojusenergiat ning, teades keskkonnatingimusi ja kiirgava pinna omadusi, 
saab arvutada selle pinna temperatuuri. 
Termograafia abil on võimalik ehitustehnikas teha mitmeid uuringuid ilma tarindeid 
avamata. Termograafia abil on võimalik eelkõige: 
  hinnata külmasildade kriitilisust, vt. Joonis 3.1; 
  määrata hoonepiirete pinnatemperatuuride ebaühtlust, mis viitab soojusjuhtivuse ja 
niiskussisalduse ebaühtlusele; 
  hinnata erinevate pinnatemperatuuride alusel, kui palju erineb hoonepiirete 
soojusjuhtivus; 
  leida õhulekkekohti ja hinnata nende suurust, tehes termograafilised mõõtmised 
normaaltingimustes ja ala- või ülerõhu tingimuses;  
  hinnata ehituskvaliteeti: külmasillad, õhulekkekohad ja puudulik soojustus on 
tingitud eelkõige halvast ehituskvaliteedist; 
  vana hoone puhul tuvastada ka varjatud kahjustusi, näiteks puithoones 
ebatüüpilistes asukohtades ilmnevad külmasillad võivad viidata viimistluskihtide 
taha peidetud palkkonstruktsiooni tõsistele kahjustustele; 
  leida seina- ja põrandasiseseid veetorusid ning ülekuumenenud elektrijuhtmeid. 
Termograafia abil ei saa mõõta hoonepiirete soojusjuhtivust. 
 92
 
Keskkonnatingimuste mõju mõõtetulemustele ning sisepinnatakistuse hindamise 
ebatäpsus on liiga suur, et termograafia abil määrata hoonepiirete soojusjuhtivust. 
Termokaamera abil mõõdetakse vaid hetkelist pinnatemperatuuri. Termografeerimise 
õnnestumise eeldused on: kvaliteetsed mõõteriistad, kogenud mõõtja, termopiltide 
korrektne tõlgendus. 
 
FLIR Systems
23.0 °C
Sp1
Sp2
20
Sp3
10
4.0
 
Välistemperatuur   -9,5 C 
Sisepinnatemperatuur 
Temperatuuriindeks 
Sisetemperatuur   +18,8 C 
Sp1               14,7 C 
fRsi Sp1               0,85 
Sp2               17,8 C 
fRsi Sp2               0,96 
Sp3               17,7 C 
fRsi Sp3               0,96 
Joonis 3.1 
Termograafia kasutamine pinnatemperatuuride mõõtmisel külmasildade 
kriitilisuse hindamisel. 
Uurimistöös kasutati FLIR Systems E320 – termokaamerat (mõõtevahemik –
20 °C…+500 °C,  tundlikkus:  0,10 °C,  mõõtmistäpsus:  2 °C,  +2%  (kordusmõõtmisel: 
1 °C, +1%), sensor : 320 × 240 pikslit). Termograafilised mõõtmised tehti peamiselt 
korteri tavatingimustes (et leida külmasillad ja õhulekke mõju normaaltingimustes). Valitud 
korterites tehti mõõtmised kaks korda: et leida õhulekete asukohad, tehti termopildid 
samadest kohtadest uuesti pärast korteri vähemalt pooletunnist alarõhu tingimustes 
olemist. Läbi õhulekkekohtade hoonesse sisenenud külm välisõhk jahutab piirde 
sisepinda ja temperatuuride erinevus kahe termopildi vahel viitab õhulekkele. Mõõtmiste 
ajal oli sise- ja välistemperatuuri taotluslik  erinevus >20 K. Lisaks mõõtmisaegsele sise- ja 
välistemperatuurile on ka äärmiselt oluline, et mõõtmisele eelnevalt oleks selline 
temperatuuride vahe ühtlaselt püsinud.  
Paremini soojustatud piirete sisepinna temperatuur on kõrgem ja seetõttu on suurem ka 
temperatuuriindeks. Külmasilla juures on sisepinna temperatuur madalam, mistõttu on 
seal suhteline niiskus kõrgem. 
3.1.3  Külmasilla hindamine temperatuurivälja arvutusega 
Külmasilla temperatuurivälja arvutuse abil saab: 
  hinnata külmasilla kriitilisust; 
  määrata külmasilla punkt- või joonsoojusjuhtivuse suurust. 
Külmasilla kriitilisust saab hinnata arvutusliku temperatuuriindeksi abil. Külmasilla 
joonsoojusjuhtivus on oluline info hoone soojuskadude hindamisel. Kuna soojuskadusid 
hinnatakse piirdetarindite sisemõõtude järgi, ei saa soojuskadusid hinnata näiteks ilma 
välisnurkade  külmasildu arvestamata (vt. Joonis 3.2, Joonis 3.3). 
 93
 
d
R=d/
U=1/R
T1
T2
   lisajuhtivusega 
Soojusvoolu suund 
Samatemperatuuri 
 
jooned 
Joonis 3.2 
Geomeetriline külmasild välisseina välisnurgas. 
 
 
 
Sõlme joonis 
Samatemperatuurijooned 
Soojusvoo vektorid 
Joonis 3.3 
Külmasild soklisõlmes. 
Kõnesolevas uuringus on kasutatud temperatuurivälja programmi THERM 6.3. Arvutustes 
määrati kõikide pindade temperatuurid ja soojustakistused (vt. Tabel 3.2) ning materjalide 
soojuserijuhtivused (vt. Tabel 3.3). Liitekohta genereeritud võrgustiku abil arvutati 
soojusvool läbi tarindite liitekohtade, arvestades erinevate materjalide omadusi ning 
materjalide paiknemist nendes liitekohtades. 
Külmasilla soojusjuhtivus arvutustes ja külmasilla temperatuuriindeksi arvutustes on 
kasutatud erinevaid sisepinnatakistuste suurusi, sest energiaarvutus (külmasilla 
soojusjuhtivus) tehakse keskmiste suuruste järgi, niiskustehnilise toimivuse arvutus 
(külmasilla temperatuuriindeks) tehakse kriitiliste suuruste alusel (üldiselt kasutatakse 
kriitilisuse taset, kus 90% olukordadest ei ületa määratud taset ja 10% olukordadest 
ületab määratud taset). EVS-EN 
ISO 
10211-1:2000 standard soovitab külmasilla 
kriitilisuse arvutustes kasutada järgmisi sisepinna soojustakistusi: 
  aknaklaas  
Rsi = 0,13 m2K/W; 
  ruumi ülemine osa 
Rsi = 0,25 m2K/W; 
  ruumi alumine osa 
Rsi = 0,35 m2K/W; 
  välissein kapi taga 
Rsi = 0,5 m2K/W. 
EVS-EN ISO 13788 standard soovitab külmasilla kriitilisuse arvutustes kasutada järgmisi 
sisepinna takistusi: 
 aknaklaas 
Rsi = 0,13 m2K/W; 
  ruumi ülejäänud osad  Rsi = 0,25 m2K/W. 
 
 
 94
 
Tabel 3.2 
Arvutustes kasutatud pinna soojustakistuste suurused 
Pinna soojustakistus sõltuvalt soojusvoolu suunast
 
Üles ( lagi ) 
Horisontaalne (sein) 
Alla (põrand)
Rsi, (m2·K)/W 
0,10 0,13  0,17 
(külmasilla joonsoojusjuhtivuse arvutustes) 
Rsi, (m2·K)/W 
0,25 (seina alaosas) 
0,17 
0,25 
(külmasilla temperatuuriindeksi arvutustes) 
0,20 (seina ülaosas) 
Rse, (m2·K)/W 0,04 
0,04 
0,04 
 
Tabel 3.3 
Arvutustes kasutatud materjaliomadused. 
Materjal 
Soojuserijuhtivus , W/(m·K) 
Puit, sh. palk 
0,12 
Paekivi 2,0 
Mineraalvill 0,04 
Polüstereen 0,04 
Kuiv liiv 
0,25 
Saepuru, lubja segu 
0,10 
Krohv 1,0 
3.2 Tulemused 
3.2.1 Termograafia mõõtmistulemused 
Hoonepiirete termograafilised mõõtmised tehti 20-s uuritud puitkorterelamus. 
Termografeerimised viidi läbi peamiselt seestpoolt, kuna seestpoolt termografeerimine 
võimaldab paremini hinnata külmasildade kriitilisust. Väljastpoolt termografeerimine viidi 
läbi valitud elamutes, väljastpoolt termografeerimine võimaldab visualiseerida külma-
sildade ulatust ja peamisi paiknemiskohti. 
Palksein on soojuslikult  homogeenne  tarind, kus probleemseid konstruktiivseid külmasildu 
esines üsna vähe. Konstruktiivsed külmasillad paiknesid eelkõige palkseina ja kivitarindite 
liitekohas (Joonis 3.4). Geomeetrilised külmasillad paiknesid välisseina välisnurgas  ning 
ukse/akna ja välisseina liitumiskohas (Joonis 3.5). 
 
 FLIR Systems
15.0 °C
Sp2: temp 7,7
10
Sp1: temp 8,5
Sp3: temp 6,4
5.0
 
Välistemperatuur   -5,7 
fRsi Sp1               0,62 
Sisetemperatuur   +17,2 
fRsi Sp2               0,58 
fRsi Sp3               0,53 
Joonis 3.4 
Oluline külmasild põranda ja välisseina liitekohas (soklisõlm), paremal 
termopilt normaalrõhu juures, vasakul on näha samast kohast tehtud foto. 
 
 95
 
FLIR Systems
23.0 °C
Sp1: temp 10,9
20
Sp2: temp 11,9
Sp3: temp 3,5
15
10.0
Välistemperatuur   -5,7 C 
fRsi Sp1               0,67 
Sisetemperatuur   +19 C 
fRsi Sp2               0,71 
fRsi Sp3               0,37 
Joonis 3.5 
Oluline külmasild uue kitsas lengis akna ja välisseina liitekohas, paremal 
termopilt normaalrõhu juures, vasakul on näha samast kohast tehtud foto. 
 
 FLIR Systems
25.0 °C
Sp1: temp 16,9
20
Sp2: temp 16,7
10
5.0
 
Välistemperatuur   -5,7 C 
fRsi Sp1               0,93 
Sisetemperatuur   +19 C 
fRsi Sp2               0,92 
 
Joonis 3.6 
Vanad kahe raamiga puitaknad laias lengis, suurt külmasilda ei ole. 
Paremal termopilt normaalrõhu juures, vasakul on näha samast kohast 
tehtud foto. 
3.2.2 Arvutustulemused 
Arvutuslikult analüüsiti erinevate tarindite liitekohti, et selgitada välja arvutuslikud 
külmasilla joonsoojusjuhtivused ja temperatuuriindeksi suurused. 
Arvutuslikult analüüsiti järgmisi tarindite liitekohti: 
 välisseina 
välisnurk; 
  välisseina ja keldrilae liitekoht; 
  välisseina ja vahelae liitekoht; 
  välisseina ja pööningulae liitekoht; 
  välisseina ja akna liitekoht. 
Mõõte - ja arvutustulemuste kokkulangevust kontrolliti temperatuuriindeksite võrdlemise 
abil (vt. Joonis 3.7). Arvutuslikud suurused leiti erinevate piirete tüüpide kaupa, samuti 
termografeeriti erinevat tüüpi välispiirdeid ja nende liitekohti. Tulemuste võrdluse 
lihtsustamiseks on hea kokkulangevuse korral kasutatud aritmeetilist keskmist, suurema 
varieerumise korral väärtuste vahemikku. 
 96
 
Hoone soojuskadude arvutamiseks on vaja teada, kui palju soojust väljub õue 
külmasildade kaudu. Seda hinnatakse külmasildade soojusjuhtivuste abil. Konkreetse 
sõlme lisasoojusjuhtivus sõltub materjali omadustest ja materjalide paiknemisest 
piirdetarindis. 
 
Joonis 3.7 
Temperatuuriindeksite mõõte- ja arvutustulemuste võrdlus. 
Tabel 3.4 
Külmasilla joonsoojusjuhtivuste suurused puitkorterelamutes ja võrdlus 
telliskorterelamutega, suurpaneelelamute, energiatõhususe 
miinimumnõuete määruse ning standardi suurustega. 
Külmasilla 
Lisa-
Külmasilla joonsoojusjuhtivus , W/(m·K) 
asukoht 
soojustuse 
Puit- 
Tellis - 
Suurpaneel - VV. määrus nr.
EVS-EN 
paksus, mm 
korter-
korter-
korter- 
258 
ISO14683 
elamud 
elamud 
elamud 
(uued elamud) 
Lisa- 
0,05 0,23–0,29
1,17 
 
0,10 
soojustamata
Välisseina 
50 
0,05 0,17  0,34 
 
- 
välisnurk 
100 
0,05 0,15  0,26  0,08 
- 
>150 
 
 
 
 
 
Lisa- 
0,18 0,00  1,03 
 
0,05 
soojustamata
Välisseina ja 
keldrilae 
50 
0,19 
0,00 0,13 
 
- 
liitekoht 
100 
0,06 0,00  0,08 
- 
- 
>150 
 
 
 
 
 
Lisa- 
0,01 0,01  0,77 
 
0,05 
soojustamata
Välisseina ja 
vahelae 
50 
0 
0,00 0,10 
 
- 
liitekoht 
100 
0 0,00 0,05  - 
- 
>150 
 
 
 
 
 
Lisa- 
0,15 0,41...0,58
- 
 
0,55 
soojustamata
Välisseina ja 
pööningu-
50 
0,13 0,41...0,49
- 
 
- 
lae liitekoht 
100 
0,13 0,42...0,49
- 
0,09 
- 
>150 
 
 
 
 
 
Lisa- 
0,01 0,35...0,49
0,07 
 
0,60 
soojustamata
Välisseina ja 
50 
0,01 0,35...0,49
0,07 
 
 
akna liitekoht 
100 
0,01 0,35...0,49
0,12 
 
- 
>150 
0,01 0,36...0,51
0,14 
0,03 
- 
 97
 
Tabel 3.5 
Külmasilla temperatuuriindeksite suurused puitkorterelamutes ja võrdlus 
telliskorterelamute ja suurpaneelelamute tulemustega. 
Külmasilla 
Lisa-
Külmasilla temperatuuriindeks fRsi 
asukoht 
soojustuse 
paksus, mm 
Puit- 
Tellis- 
Suurpaneel- 
korterelamud 
korterelamud 
korterelamud 
Lisa- 
0,80 
soojustamata 
0,72 0,7 
Välisseina 
50 0,88 
- 
- 
välisnurk 
100 0,91 
0,88 
0,9 
>150  
0,91 
0,9 
Lisa- 
0,76 
soojustamata 
0,83 0,65 
Välisseina ja 
keldrilae 
50 
0,79 
- - 
liitekoht 
100 0,83 
0,95 
0,9 
>150  
0,96 
0,9 
Lisa- 
0,86 
soojustamata 
0,83 0,65 
Välisseina ja 
vahelae 
50 
0,94 
- - 
liitekoht 
100 0,96 
0,95 
0,9 
>150  
0,96 
0,9 
Lisa- 
0,87 
soojustamata 
0,72 - 
Välisseina ja 
pööningulae 
50 0,91 
- 
- 
liitekoht 
100 0,91 
0,83 
- 
>150  
0,83 
- 
Lisa- 
0,84 0,57 
0,70 
soojustamata 
Välisseina ja 
50  
0,62 
0,73 
akna liitekoht 
100  
0,65 
0,75 
>150  
0,66 
0,75 
Termograafiliste mõõtmiste ja arvutustulemuste põhjal ilmnes külmasildade tekkimise oht 
akende vahetamisel kitsama lengiga akende vastu. Olemasolevatel kahe raamiga laias 
lengis olevatel puitakendel on külmasild akna ja välisseina vahel väike. Kui aga vahetada 
aknad välja tüüpilise üheraamilise nn. „saksa akna“ tüüpi kitsa lengiga akna vastu, siis 
nimetatud sõlmes külmasild suureneb. Allolevates tabelites on välja toodud erinevate 
akende erinevate paigaldusviiside (vt. Joonis 3.8, Joonis 3.9) temperatuuriindeksite (Tabel 
3.6) ja külmasildade joonsoojusjuhtivuste (Tabel 3.7) võrdlus. Samuti omab tähtsust, kas 
aken on paigaldatud laudise tasapinda või soojustuse tasapinda. 
Tabel 3.6 
Temperatuuriindeksite võrdlus akende erinevate paigalduslahenduste 
korral. 
Külmasilla temperatuuriindeks fRsi, - 
Lisasoojustuse  paksus 
Ol. ol aken 
Leng 70 mm  Leng 90 mm  Leng 130 mm
Lisasoojustamata 
0,84 0,65  0,74 0,82 
Tuuletõke 
30 
mm 
0,85 0,77  0,81 0,88 
Lisasoojustus 50 mm + tuuletõke 
- 0,7 0,73 
0,85 
20 mm, aken laudise tasapinnas 
Lisasoojustus 50 mm + tuuletõke 
0,86 0,78  0,81 0,86 
20 mm, aken soojustuse tasapinnas 
Lisasoojustus 100 mm + tuuletõke 
0,83 0,69  0,72 0,83 
25 mm, aken laudise tasapinnas 
Lisasoojustus 100 mm + tuuletõke 
0,84 0,78  0,83 0,88 
25 mm, aken soojustuse tasapinnas 
 98
 
Tabel 3.7 
Külmasilla joonsoojusjuhtivuste võrdlus akende erinevate 
paigalduslahenduste korral. 
Külmasilla joonsoojusjuhtivus , W/(m·K) 
Lisasoojustuse paksus 
Ol. ol aken  Leng 70 mm  Leng 90 mm 
Leng 130 mm
Lisasoojustamata 
0,006 
0,096 0,061 0,026 
Tuuletõke 30 mm 
0,003 
0,032 0,021 0,011 
Lisasoojustus 50 mm + tuuletõke 
-  0,098 0,093 0,038 
20 mm, aken laudise tasapinnas 
Lisasoojustus 50 mm + tuuletõke 
0,015 
0,033 0,025 0,017 
20 mm, aken soojustuse tasapinnas 
Lisasoojustus 100 mm + tuuletõke 
0,02 0,098 0,102 0,045 
25 mm, aken laudise tasapinnas 
Lisasoojustus 100 mm + tuuletõke 
0,011 0,041  0,03  0,021 
25 mm, aken soojustuse tasapinnas 
 
Lisasoojustamata sein, aken välisvoodri tasapinnas 
 
Temperatuuriindeks f
 
 
Rsi, - 
0,65 
Külmasilla joonsoojusjuhtivus , W/(m·K) 
0,10 
Lisasoojustatud sein, aken tuuletõkkeplaadi tasapinnas 
 
Temperatuuriindeks f
 
 
Rsi, - 
0,78 
Külmasilla joonsoojusjuhtivus , W/(m·K) 
0,03 
Joonis 3.8 
Lisasoojustamata (ülal) ja lisasoojustatud seina (all, 50 mm soojustus + 25 mm 
tuuletõkkeplaat ) ja kitsa lengiga (70 mm) puitakna liitekoha vertikaallõige (vasakul), 
temperatuurijaotus (keskel) ja soojusvoolu suunad (paremal). 
 
 
 
 99
 
Lisasoojustamata sein, aken välisvoodri tasapinnas 
 
Temperatuuriindeks f
 
 
Rsi, - 
0,82 
Külmasilla joonsoojusjuhtivus , W/(m·K) 
0,03 
Lisasoojustatud sein, aken tuuletõkkeplaadi tasapinnas 
 
Temperatuuriindeks fRsi, - 
0,86 
 
Külmasilla joonsoojusjuhtivus , W/(m·K) 
0,02 
Joonis 3.9 
Lisasoojustamata (ülal) ja lisasoojustatud seina (all, 50 mm soojustus + 25 mm 
tuuletõkkeplaat) ja kitsa lengiga (130 mm) puitakna liitekoha vertikaallõige 
(vasakul), temperatuurijaotus (keskel) ja soojusvoolu suunad (paremal). 
Samuti osutus kriitiliseks kohaks soklisõlm. Tabel 3.8-s on välja toodud soklisõlme 
temperatuuriindeksid ja külmasilla lisasoojusjuhtivused erinevate lisasoojustuste paksuse 
juures. Sokli lisasoojustamine vähendab oluliselt soojuskadu läbi selle ja alandab 
külmasilla riski. 
 
Tabel 3.8 
Soklisõlme temperatuuriindeks ja külmasilla joonsoojusjuhtivus erinevate 
lisasoojustuste paksuse juures. 
Lisasoojustuse paksus ja asukoht 
Temperatuuriindeks  Külmasilla joonsoojusjuhtivus 
fRsi, - 
, W/(m·K) 
Lisasoojustamata 0,76 
0,18 
Sokkel lisasoojustatud 50 mm paksuselt 
0,83 
0,06 
Sokkel lisasoojustatud 100 mm paksuselt 
0,87 
0,01 
 
 100
 
3.2.3  Keldriseinte lisasoojustamise arvutuslik analüüs 
Puitkorterelamute keldrisein on laotud soojustamata massiivse müüritisena, mille 
soojusjuhtivus on suur: keskmiselt vahemikus 1,7…2,6 W/(m2·K). Kui keldriruume 
kasutatakse ja köetakse, tähendab see suur soojusjuhtivus hooneomanikule kopsakaid 
küttearveid ja madalast välispiirde pinnatemperatuurist tulenevat halvemat soojuslikku 
mugavust. Köetud keldri korral sulatab toasoojus ära hoone ümbert lume ka lumerohke 
talve korral, vt. Joonis 3.10. 
 
Joonis 3.10  Lumerikkal talvel on soojustamata keldriseinad on sulatanud lume ümber 
hoone. Vihmaveetoru ei ole viidud  maapinnani ja märgab soklit. 
Keldriseinte lisasoojustamisel on mitmeid valikuid: 
  soojustuse paksus: 10 cm…15 cm; 
  soojustuse asukoht: vertikaalselt, horisontaalselt ; 
  soojustusmaterjal: pressitud vahtpolüstüreen, keramsiitkruus. 
Järgnevalt on esitatud keldriseina soojusliku olukorra analüüs erinevates olukordades : 
 soojustamata 
keldrisein; 
  horisontaalselt (1,0 m ulatuses) ja vertikaalselt 100 mm XPS-iga soojustatud sein; 
  vertikaalselt 100 mm XPS-iga soojustatud sein; 
  horisontaalselt (1,0 m ulatuses) 300 mm keramsiitkruusaga ja vertikaalselt 100 mm 
XPS-iga soojustatud sein; 
  horisontaalselt 0,5 m ulatuses keramsiitkruusaga, 1,2 m ulatuses 100 mm paksuse 
XPS-iga soojustatud sein ja vertikaalselt paksuse 100 mm XPS-iga soojustatud 
sein. 
Sisepinna soojustakistuste valiku juures on lähtutud standardist EVS-EN ISO 10211-1 
“Külmasillad hoones. Soojusvood ja pinnatemperatuurid. Osa 1: Üldised arvutusmeetodid, 
2000”. 
Arvutuslik sisetemperatuur on +21 °C ja välistemperatuur -15 °C. Maa temperatuur 1,2 m 
sügavusel keldri põrandast ja 2,5 m sügavusel maapinnast on +5 °C. 
Joonistel olevad samatemperatuurijooned on joonistatud kahekraadise  sammuga . 
 
 101
 
 
Joonis 3.11  Soojustamata keldrisein. 
 
 
Joonis 3.12  Vertikaalselt ja horisontaalselt 100 mm XPS-iga soojustatud keldrisein. 
 
 102
 
 
Joonis 3.13  Vertikaalselt 100 mm XPS-iga soojustatud keldrisein. 
 
Joonis 3.14  Horisontaalselt 300 mm keramsiitkruusaga ja vertikaalselt 100 mm XPS-iga 
soojustatud keldrisein. 
 
 
 103
 
 
Joonis 3.15  Horisontaalselt 0,5 m ulatuses keramsiitkruusaga, 1,2 m ulatuses 100 mm 
paksuse XPS-iga soojustatud keldrisein ja vertikaalselt paksuse 100 mm 
XPS-iga soojustatud keldrisein. 
 
Joonis 3.16  Keldrisein ja sokkel on soojustatud vertikaalselt paksuse 100 mm XPS-iga 
kuni vundamendi tallani ja horisontaalselt 1,2 m ulatuses 100 mm paksuse 
XPSiga. 
Eestis ei ole ühegi õigusaktiga sätestatud nõudeid hoonete piirete soojusjuhtivusele. 
Tagada tuleb hoone kui terviku energiatõhusus, ruumides soojuslik mugavus ja 
hoonepiirete ehitusfüüsikaline toimivus. Kui keldrid on eluruumidena kasutusel ja 
köetavad, siis on otstarbekas keldriseinad soojustada. Soovitusliku ja tehniliselt õige 
soojustuse paksuse juures on soovitatav lähtuda mitte niivõrd keldriseina kaalutud 
keskmisest kogusoojusjuhtivusest, vaid sellest, et saaks minimeeritud külmasillad ja et 
seina sisepind oleks ühtlaselt soe, oleks välditud hallituse ja niiskuskahjustuste teke. 
Lisasoojustamata keldrisein ei ole soojuslikult mugav ega niiskustehniliselt turvaline 
(eriti suure niiskuskoormuse korral). 10 cm paksune lisasoojustus tõstab välispiirde 
pinnatemperatuuri ja likvideerib kriitilised külmasillad, vt. Tabel 3.8. Lisasoojustada tuleb 
väljastpoolt ka keldriakende paled, min. 50 mm paksuselt. 
 104
 
Tabel 3.8 
Keldriseina temperatuurivälja arvutuste kokkuvõte. 
Sõlm 
Keldriseina 
Madalaim 
Madalaim 
kaalutud keskmine  pinnatemperatuur ja 
pinnatemperatuur ja 
kogusoojusjuhtivus  temperatuuriindeks fRsi 
temperatuuriindeks fRsi 
W/m2K 
sokli lõikes, °C / - 
seina ja põranda liites °C / -
Soojustamata sein, 
1,76 
+7,4 / 0,62 
+10,8 / 0,72 
Joonis 3.11 
Vert .+hor. XPS soojustus 
100 mm, 
0,53 
+18,0 / 0,92 
+15,1 / 0,84 
Joonis 3.12 
Vert. XPS soojustus 
100 mm, 
0,52 
+18,1 / 0,92 
+13,5 / 0,79 
Joonis 3.13 
Vert. XPS 100 mm +hor. 
300 mm keramsiitkruus, 
0,55 
+17,8 / 0,91 
+14,9 / 0,83 
Joonis 3.14 
Vert. XPS +hor. 500 mm 
keramsiitkruus + hor. 
0,52 
+17,8 / 0,91 
+15,5 / 0,85 
1,2 m XPS soojustus 
100 mm, Joonis 3.15 
100 mm XPS sügavale ilma 
hor. soojustuseta ja 
0,35 
+18,2 / 0,92 
+15,5 / 0,85 
taldmiku külmasillata), 
Joonis 3.16 
Sokli lisasoojustamisest tuleb siiski tõenäoliselt loobuda  mõnede ehituskunstiliselt 
silmapaistvate hoonete puhul, millel on väärtuslikud kõrged klomppaest või maakivist 
soklid, mis moodustavad olulise osa hoone arhitektuurist. Selliseid maju on puidust 
korterelamute hulgas tegelikult aga suhteliselt vähe, pealegi on uhke eksponeerimiseks 
mõeldud pind sageli ainult elamu tänavapoolsel küljel. Praegu püütakse hoone 
renoveerimisel sageli aga eksponeerida ka selliseid sokleid, mis ajalooliselt olid 
kavandatud krohvituna ega ole tegelikult kuigi kvaliteetselt laotud, sest pole algselt 
mõeldud krohvimata kujul eksponeerimiseks. Sokli lisasoojustamist võib sisekliima 
parandamise ja energiatõhususe tõstmise meetmena seega kaaluda siiski päris paljude 
hoonete puhul. Lisasoojustus peab ulatuma ka sokli pinnasega kaetud alaosale, mitte 
katma üksnes paapinnale jäävat nähtavat osa, kui kavandatakse sokli soojustamist, tuleb 
vahetult tänava ääres paiknevate hoonete puhul seetõttu arvestada ka trotuaari katendite 
lõhkumise ja hilisema taastamise vajadusega. Sokli soojustamist saab käsitleda hoone 
tervikliku renoveerimise osana . Kui soojustatakse ainult sokkel ja välisseina puitosa 
jäetakse soojustamata, võib mõnel puhul kujuneda olukord, kus sokkel eendub seinast 
liiga palju, mis ei ole  soodus ei tehniliselt ega esteetiliselt, vt. Joonis 3.17. 
 
Joonis 3.17  Tehniliselt ja esteetiliselt sobimatult laiaks ehitatud sokkel. 
 105
 
4 Hoonepiirete õhupidavus 
Hoonepiirete ebapiisav õhupidavus väljendub planeerimatus ja kontrollimatus õhuvoolus 
hoone piirete kaudu (eelkõige läbi pragude  ja ebatiheduste). Hoonepiirete õhupidavus 
mõjutab järgmiseid tegureid: 
 hoonete 
energiatõhusus; 
  niiskustehnilised probleemid, hallituse teke, veeauru kondenseerumine ; 
  hallituse,  õhusaaste ja radooni levik põrandaalusest ruumist siseruumidesse, 
ebasoovitatavate lõhnade liikumine korterite vahel; 
  piirde pindade alajahtumine; 
  sisekliima kvaliteet, tuuletõmbus; 
 ventilatsioonisüsteemide 
toimivus; 
 müraprobleemid; 
 tuleohutus. 
Hoonepiirete õhupidavus mängib hoonete energiatõhususe analüüsis olulist rolli ning 
mõjutab otseselt elamu kütte- ja jahutuskulusid. Hoonepiirete soojusjuhtivuse 
vähenemisega kasvab suhteline kulutus õhuvahetusele (ventilatsioon ja infiltratsioon ). 
Hoonel, mille välispiirete õhuleke on suur, võib piirete õhulekkekohtade kaudu toimuv 
õhuvahetus olla samas suurusjärgus või suuremgi kui ventilatsiooniseadmete poolt 
vahetatava õhu hulgaga . Tavapärase hoone energiakulu võib olla oluliselt suurem kui 
väga väikese õhulekkega hoonel. Õhulekkearvu ühe ühiku muutus mõjutab elamu 
kütteenergiakulu 7% ja koguenergiakulu orienteeruvalt 4% (Jokisalo & Kurnitski  2002, 
Binamu 2002). 
Piirdetarindis, milles on palju ebatihedusi, võib niiskuse konvektsioon kanda edasi 
niiskuse tunduvalt suuremaid koguseid, kui niiskuse difusioon seda suudab (Hagentoft & 
Harderup 1995). Kuigi hoone piire võib olla projekteeritud niiskustehniliselt turvaliselt 
toimivaks veeauru difusiooni suhtes, võib niiskuse konvektsioon põhjustada lubamatult 
kõrgeid niiskustasemeid (Janssens & Hens 2003). 
Uuringud on tõestanud, et õhulekete teel kandub siseruumidesse hallituseoseid, radooni 
(Airaksinen jt. 2004, Mattson jt. 2002, Backman jt. 2000, Wang & Ward 2003) või 
õhusaastet garaažist (Emmerich jt. 2003, Batterman jt. 2007). 
Eestis tehtud uuringud (Kalamees 2007) on näidanud, et kui hoonepiirded lekkisid rohkem 
kui standardi (EPN 11.1 1995, 2003, EVS 837-1) piirarv (3 m3/(m2h)), siis kurtsid elanikud 
külmade põrandate ja rohkem kõikuva sisetemperatuuri üle, pistikupesadest tuleva külma 
õhu üle. 
Õhulekked hoonepiirete kaudu mõjutavad siseruumide õhuvahetust. Siiski ei saa 
hoonepiirete ebapiisavat õhupidavust käsitleda kui loomulikku ventilatsiooni. Läbi piirde 
ebatiheduste toimuv õhu liikumine ei ole kontrollitav, juhitav ega vajadusel filtreeritav. Kui 
näiteks niiskuskahjustuste tagajärjel on piirdesse tekkinud hallitust või mädanikku, kannab 
õhk hallituse eosed siseruumi. Ka loomuliku ventilatsiooniga hoonete piirded saavad olla 
õhupidavad. Värske õhk pääseb sel juhul ruumi läbi piisaval arvu värskeõhuklappide 
(tagada tuleb nende piisav hulk ja ka õhu eelsoojendus). Õhuvahetus on sel juhul 
reguleeritav, kontrollitav ja õhk vajadusel filtreeritav. Kvaliteetse sisekliima kujundamisel 
mängivad peamist rolli eelkõige toimiv kütte- ja ventilatsioonisüsteem ning 
ehitusfüüsikaliselt korrektselt toimivad hoonepiirded. 
Võimaliku tulekahju puhkemise korral peab tule ja suitsu levik ehitises olema takistatud 
(RT I 2004, 75, 525). Hoonepiirete õhupidavus mõjutab tuleohutust eelkõige tulekahju 
algstaadiumis tekkiva suitsu leviku kaudu läbi piirete (Marchant 2000). Ehitise 
tuletõkketarindite tulepüsivuse määratluses tähendab tähis E tarindi tihedust ehk 
terviklikkust teatud aja jooksul. See määrab tuleohutusest lähtuvalt tarindi õhupidavuse 
nõude üldiselt. Täpsemalt tähistab suitsu läbitungimise piirangut tähis S. 
Kasvamas on elanike nõudmised hoonete sisekliima suhtes. Mõeldes hea sisekliima 
juures ka küttekuludele, on otstarbekas kasutada soojustagastusega ventilatsiooni 
 106
 
lahendust, väljapuhkeõhus olev soojus kasutatakse ära tubadesse sissepuhutava õhu 
soojendamiseks, ruumide kütteks või tarbevee soojendamiseks. Kui hoonepiirded ei ole 
õhupidavad, siis vahetub suur osa õhku soojustagastit läbimata. See põhjustab suuremat 
energiakulu ja vähendab soojustagasti positiivset mõju. Kuna õhupidavate piiretega hoone 
energiakulu on väiksem, võimaldab see saada hoonele parema energiamärgise. Seega, 
õhupidavad piirded vähendavad hoone energiakulu. Tuleb aga rõhutada, et õhupidavate 
piiretega peab kaasas käima toimiv, tõhus ja tasakaalustatud õhuvahetus (ventilatsioon). 
Kui õhupidavate piiretega hoonel ei ole toimivat ventilatsioonisüsteemi, siis õhk 
siseruumides ei vahetu ja sisekliima saab rikutud.  
Ventilatsioon peab tagama piisava õhuvahetuse ja ei tohi  halvendada hoone soojuslikku 
mugavust (tuuletõmbus, värskeõhuklappidest sissevoolav külm õhk) ega akustilist 
kvaliteeti (seadmete  müra , õhu  liikumiskiirus , ventiilid , seadistus või ebapiisav 
mürasummutus), mis sunniks kasutajaid projekteeritud ventilatsiooni muutma või seda 
mitte kasutama. Ventilatsioonisüsteemid piirete õhupidavuse mõõtetulemust otseselt ei 
mõjuta, sest värskeõhuklapid, õhu sissepuhke- ja väljatõmbeventiilid kaetakse mõõtmise 
ajaks teibiga kinni. 
Õhuvool hoonepiirde ebatiheduste kaudu ehk infiltratsioon ja tema suurus sõltuvad: 
 hoonepiirete 
õhupidavusest; 
  õhurõhkude erinevusest kahel pool piiret; 
  kasutatavate materjalide omadustest; 
 ventilatsiooni 
tasakaalustusest; 
 kliimatingimustest. 
Kogu hoone õhupidavust mõjutavad kokkuvõttes kõikide piirete, liitekohtade, akende ja 
uste jne. õhupidavused. Õhupidavuse tagamine nõuab lõpuni läbimõeldud ja 
kompleksseid lahendusi. Piirde detailid tuleb projekteerimise käigus hoolikalt läbi mõelda, 
õhutõke peab olema korralikult paigaldatud ja liitekohad nõutavalt teostatud. 
4.1  Hoonepiirete õhupidavuse mõõtmine 
Hoonepiirete õhupidavus mõõdeti vastavalt standardile EVS 
EN 
13829 “Thermal 
performance of buildings – Determination of air permeability of buildings – Fan 
pressurization method ”. 
Korteri välisukse avasse paigaldati mõõteseade, mis koosnes muudetava suurusega 
raamist, õhutihedast kangast, ventilaatorist ja mõõte- ning juhtimisseadmetest (vt. Joonis 
4.1, vasakul). 
Mõõteseadme ventilaator tekitas sise- ja väliskeskkonna vahele soovitud õhurõhkude 
erinevuse. Katse käigus mõõdeti õhuvooluhulka, mis oli vajalik tekitatud rõhuerinevuse 
hoidmiseks. Sama õhuhulk, mis läbis ventilaatorit, tuli ka korterisse piirde ja pragude 
kaudu. Lekkeõhu vooluhulka mõõdeti  erinevate õhurõhkude, nii alarõhu kui ka ülerõhu 
tingimustes 10 
Pa sammuga, 10…±60 
Pa. Alarõhu- ja ülerõhu mõõtmistulemuste  
trendijoonelt loetakse lekke õhuvooluhulk 50 Pa juures, millest arvutati keskväärtus (vt. 
Joonis 4.1, paremal). 
Enne ja pärast lekkeõhuhulga mõõtmist mõõdeti sise- ja väliskeskkonna vaheline loomulik 
õhurõhkude erinevuse suurus ning sise- ja välistemperatuur. Nende alusel korrigeeriti 
mõõtetulemust. 
Korteri piirete õhupidavuse mõõtmiseks suleti kõik välispiirdes olevad suletavad avad ehk 
normaalasendis suletud uksed ja aknad, värskeõhuklapid ja ventilatsiooniavad teibiti kinni. 
Sisemised vaheuksed jäeti avatuks. Lisaks kontrolliti, et haisulukkudes oleks vesi. 
 
 107
 
Õhurõhkude 
erinevuse mõõtmine 
 
Joonis 4.1 
Korteri piirete õhupidavuse mõõtepõhimõte (vasakul ülal). Õhulekke 
graafik : lekkeõhuvoolu sõltuvus õhurõhkude erinevusest (vasakul all). 
Hoonepiirete õhupidavuse mõõteseade on paigaldatud korteri välisukse 
ette (paremal). 
Hoonepiirete õhupidavust iseloomustab õhulekkearv q50 (ühik m3/(hm2)), mis näitab 
õhuvooluhulka (m3/h), mis läbib 1 m2 suuruse pindalaga piiret, kui kahel pool piiret on 
õhurõhkude erinevus 50 
Pa. Kuna õhupidavust eraldi piirete kaupa mõõta pole 
välitingimustes võimalik, mõõdeti kogu korteri õhupidavus ja väljendati see kõikide piirete 
keskmise õhulekkena. Lisaks on õhupidavust iseloomustatud ka n50 arvu abil. n50 
mõõtühikuks on h-1 ja see väljendab õhuvahetuskordsust, kui õhurõhkude erinevus kahel 
pool piiret on 50 Pa. Õhupidavuse mõõtemeetod on mõlemal juhul sama. Kui tulemus 
esitatakse õhulekkearvuna (ühik m3/(h·m2)), jagatakse 50 
Pa juures mõõdetud 
lekkeõhuvool korteri välispiirete sisepindalaga (sh. vahelaed ja korteritevahelised 
siseseinad), ja kui õhupidavust väljendatakse õhuvahetuskordsusena n50 (ühik h-1), 
jagatakse 50 Pa juures mõõdetud lekkeõhuvool korteri siseruumide kubatuuriga. 
Korteri piirete õhupidavust võib iseloomustada ka õhulekkepindalaga, mida õhk läbib 
teatud rõhuerinevuste juures. See aitab paremini visualiseerida, kui suur auk on 
välispiirdes. Kasutatakse kahte õhulekkepindala. 
  EqLA (Equivalent Leakage Area); 
  ELA (Effective Leakage Area). 
EqLA on defineerinud  Kanada rahvuslik uurimisasutus ( Canadian National Research 
Council) ja see näitab ümmarguse teravaservalise ava pindala, mille kaudu lekib sama 
palju õhku, kui läbi kõikide piirete 10 Pa juures. ELA on defineeritud Lawrence Berkeley  
laboratooriumis USA-s ja see näitab toruja ava pindala, mille kaudu lekib sama palju õhku 
kui läbi kõikide piirete 4 Pa juures. Tulemustes on õhulekkepindalad EqLA ja ELA jagatud 
läbi eramu välispiirete pindalaga ja näitavad keskmist lekkepindala ühe ruutmeetri 
välispiirde pindala kohta. 
 
 
 
 108
 
4.2  Õhupidavuse hindamise meetodid 
Eestis kehtestati nõuded hoonepiirete õhupidavusele juba 1995. aasta Eesti 
projekteerimise eelnormiga “EPN 11.1 Piirdetarindid”, mis 2003. aastal muudeti Eesti 
standardiks EVS 
8371:2003. Õhulekkearvu piirväärtuseks on seatud elamutel 
3 m3/(h·m2) ja muudel hoonetel 6 m3/(h·m2). Elamute õhupidavamate piirete nõue tulenes 
tõenäoliselt nende suuremast niiskuskoormusest. 
Rootsis oli pikka aega nõue (BBR BFS 1998:38), et hoonete välispiirded peavad olema nii 
õhutihedad, et keskmine õhuleke 50 Pa õhurõhu erinevuse juures ei ületaks elamute 
puhul 0,8 
l/(s·m2) (2,9 
m3/(h·m2)) ja muudel hoonetel 1,6 
l/(s·m2) (5,8 
m3/(h·m2)). 
Energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamisega kaotasid kehtivuse spetsiifilised  
nõuded hoonepiiretele, kui energiatõhususe miinimumnõuete tagamiseks ehitatakse 
hoonepiirded õhupidavaks. Kanada elamufondi energiatõhususe parandamise programmi 
R-2000 (NRCan 2004) järgi peab olema tagatud hoonepiirete õhupidavus n50  õhulekke pindala 10 Pa juures ei tohi ületada 0.7 cm2/m2. Saksamaal (DIN 4108-7:2001-
08) on nõue, et loomuliku ventilatsiooniga hoonete õhuvahetuskordsus n50 peab olema