Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I (0)

 
 
 
 
EHITISTE PROJEKTEERIMISE INSTITUUT 
 
 
 
 
 
 
Maaelamute sisekliima , ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Uuringu I etapi lõpparuanne 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tallinn 2011  
 
 
 
 
 
 
EHITISTE PROJEKTEERIMISE INSTITUUT 
 
 
 
 
 
 
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Uuringu I etapi lõpparuanne 
 
 
 
 
 
 
Targo Kalamees, Üllar Alev, Endrik Arumägi, 
Simo Ilomets, Alar Just, Urve Kallavus 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tallinn 2011  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Projekti vastutav täitja ehitusinsener Targo Kalamees 
 
 
 
Kaane kujundanud Ann Gornischeff  
 
 
 
Autoriõigused: autorid, 2011 
 
 
 
ISBN 978-9949-23-056-3 
 
 
2
Eessõna  
Käesolev aruanne võtab kokku Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika ja arhitektuuri õppetoolis 
ajavahemikul september 2009 kuni detsember 2010 läbiviidud uuringu „Maaelamute sisekliima, 
ehitusfüüsika ja energiasääst I“ tulemused. Uurimistöö on tehtud MTÜ Vanaajamaja tellimusel ja MTÜ 
Vanaajamaja, Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutuse KredEx ja Tallinna Tehnikaülikooli 
finantseerimisel. Lisaks eelnimetatutele osales uuringus maa-arhitektuuri ja -maastike uurimise ja 
hoidmise riiklik programmi kaudu ka Eesti Vabaõhumuuseum . 
Tallinna Tehnikaülikoolist osalesid  uurimistöös järgmised isikud: 
Ehitusfüüsika ja arhitektuuri õppetool: Targo Kalamees, Üllar Alev, Endrik Arumägi, 
Simo 
Ilomets, Alar Just. Kaasa töötasid:  Kätlin Miilberg, Arli Toompuu, 
Tõnis Agasild, Georg Kodi, Karl Õiger; 
Materjaliuuringute teaduskeskus: Urve Kallavus. 
Täname uurimistöö rahastajaid ning uuritud  elamute elanikke oma panuse eest uurimistöö 
õnnestumisesse. Täname Hannes Meisterit ja Kalle Pilti Eesti Maaülikoolist põrandaalustes ruumides 
mõõtmise tegemise ja mõõtmistel osalemise eest. 
Aruande sisulise poole on toimetanud Targo Kalamees ja keelelise poole Mari-Ann Tamme. 
 
 
Tallinn, jaanuar 2011 
 
 
Tegijad  
 
 
Sisukord 
 
1 
Sissejuhatus 6 
1.1 
Uuringu eesmärk ja oodatavad  tulemused 
6 
1.2 
Ülevaade uuritud elamutest  
8 
2 
Uuritud elamute piirdetarindite ja kandekonstruktsioonide 
tehniline seisund ja defektid  
15 
2.1 
Meetodid 15 
2.2 
Vundamendid ja esimese korruse põrandad 
15 
2.2.1   Vundamentide ja esimese korruse põranda tarindus 
15 
2.2.2  Vundamentide tehniline seisund ja kahjustused 
16 
2.2.3  Põrandate tehniline seisund ja kahjustused 
17 
2.3 
Välisseinad 20 
2.3.1  Välisseinte tarindus 
20 
2.3.2  Välisseinte tehniline seisund ja kahjustused 
21 
2.3.3  Niiskuse tõus palkseinas 
25 
2.4 
Siseseinte lahendused, tehniline seisund ja kahjustused 
27 
2.4.1  Märjad ja niisked ruumid 
27 
2.5 
Katused 28 
2.5.1  Katuste konstruktsioonid ja tarindus 
28 
2.5.2  Katuste tehniline seisund ja kahjustused 
29 
2.6 
Pööningu vahelaed  
30 
2.6.1  Lagede konstruktsioon ja tarindus 
30 
2.6.2  Pööningu vahelagede tehniline seisund ja kahjustused 
31 
2.7 
Avatäidete lahendused ning tehniline seisund ja kahjustused 
32 
2.8 
Tuleohutus 33 
2.8.1  Üldised tuleohutusnõuded maaelamutele  Error! Bookmark not defined. 
2.8.2  Uuritud elamute tuleohutusealane olukord  Error! Bookmark not defined. 
3 
Sisetemperatuur ja suhteline niiskus elamutes  
37 
3.1 
Meetodid 37 
3.1.1  Sisekliimaparameetrite mõõtmine 
37 
3.1.2  Sisekliima hindamiskriteeriumid 
38 
3.2 
Tulemused 40 
3.2.1  Väliskliima 40 
3.2.2  Sisekliima sõltuvus  välistemperatuurist 41 
3.2.3  Siseõhu suhtelise niiskuse sõltuvus välistemperatuurist 
43 
3.2.4  Sisetemperatuur ja suhteline niiskus talvel 
45 
3.2.5  Sisetemperatuur ja suhteline niiskus suvel 
46 
3.3 
Sisekliima vastavus standardi sihtarvudele 
47 
3.4 
Kütteallika mõju sisekliima stabiilsusele 
48 
3.5 
Temperatuuri ja suhtelise niiskuse muutus perioodiliselt 
köetavates elamutes 
51 
3.6 
Elanike hinnangud sisekliimale 
53 
4 
Biokahjustuse tekke risk 
55 
4.1 
Meetodid 55 
4.1.1  Hallituse kasvuks kriitilised tingimused 
55 
4.1.2  Mõõtmised 56 
4.2 
Tulemused 57 
4.2.1  Hallituse tekkeks kriitilised tingimused eluruumides 
57 
4.2.2  Hallituse tekkeks kriitilised tingimused põrandaalustes ruumides 
58 
4.3 
Puidukahjustuste analüüsi tulemused 
59 
 
4
 
5 
Niiskuskoormus elamutes 
61 
5.1 
Meetodid 61 
5.2 
Tulemused 62 
6 
Külmasillad 66 
6.1 
Meetodid 66 
6.1.1  Mõõtmine 66 
6.1.2  Külmasildade hindamine temperatuurivälja arvutusmeetodiga 
67 
6.1.3  Külmasilla kriitilisuse hindamine 
68 
6.2 
Tulemused 69 
6.2.1  Mõõtmistulemused 69 
6.2.2   Arvutustulemused 72 
7 
Hoonepiirete õhupidavus  
73 
7.1 
Meetodid 73 
7.2 
Tulemused 76 
7.3 
Õhulekkekohad 78 
8 
Energiatõhusus  82 
8.1 
Energiatõhususe mõjurid  
82 
8.2 
Meetodid 84 
8.2.1  Analüüsitud tüüpelamu kirjeldus 
84 
8.2.2  Arvutusmudeli kirjeldus ja valideerimine  
85 
8.2.3  Ahju arvutusmudel 
88 
8.2.4  Energiatõhususarvutuste lähteandmed 
90 
8.2.5  Analüüsitud energiatõhususmeetmed 92 
8.3 
Energiaarvutuste tulemused 
92 
9 
Põhimõttelisi renoveerimislahendusi 
97 
9.1.1   Välissein  99 
9.1.2  Põrand 102 
9.1.3  Pööningu vahelagi  
105 
9.1.4  Katused 106 
9.1.5   Ventilatsioon ja küte 
107 
10  Järeldused 111 
10.1 
Edasiste uuringute vajadus 
113 
Viited      . 
114 
 
 
5
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
1 Sissejuhatus 
Eesti traditsioonilist taluhoonestust koos kauni  maastikuga  võib pidada maapiirkonna miljööd 
väärtustavaks teguriks . Eesti maapiirkondade elamud on üle elanud mitmeid muutusi:. 
19. sajandi keskpaiku pärast mõisa sõltuvusest vabanemist hakati oluliselt täiendama ja 
parandama sajandeid  muutumatuna püsinud rehielamut. Olemuslikuks uuenduseks oli 
küttesüsteemi ja sellega kaasnenud ruumikasutuse muutus. Korstnaga varustatud pliitide 
ehitamine, eraldi köögiruumi tekkimine ning soemüüri ja lõõridega ahju ehitamine kambrite 
soojendamiseks muutsid kambrid püsivalt elamiskõlblikuks. Pärast Teist maailmasõda lõppes 
klassikaline  talumajandus ja toimunud nõukogulike ümberkorralduste käigus muutus oluliselt 
põllumajanduse osatähtsus Eestimaa majanduses,, mille tulemusena vähenes ka maarahvastik. 
1990. aastate alguses Eesti maaelus toimunud muutuste tulemusena on umbes 100 000 
säilinud talukoha seos traditsioonilise põllumajandusliku elulaadiga tunduvalt vähenenud. 
Praegu on paljud endised  talumajapidamised muutumas suve- või talvekodudeks, mida talvel ei 
köeta või köetakse ja kasutatakse talvel vaid perioodiliselt. Samas võimaldavad tänapäeva 
infotehnoloogia lahendused üha rohkem kaugtöö kasutamist ja maa-elamuid võetakse 
kasutusse ka püsiva elukohana. Vanade ehitiste energiatõhususe parandamise lahenduste 
valikuvõimalused on väiksemad ja kitsendavaid tegureid on rohkem. See teeb 
renoveerimislahenduste  väljatöötamise keerukamaks. 
Traditsioonilisi maaehitisi ehitatakse ümber, sageli üpris põhjalikult, kahjuks tihtipeale ka 
oskamatult, kasutades vanadele ehitistele sobimatuid materjale. Tihti on ümberehitused ja 
renoveerimistööd aga rikkunud puithoonete ehitusfüüsikalist toimimist ja sisekliimat. 
Ehitusfüüsika ja sisekliima osas võib välja tuua neli olulist muutust: 
  oluliselt suurem veekasutus siseruumides; 
  vanade ahjude ja pliitide asendamine uutega või uute keskküttesüsteemide kasutuselevõtt; 
  seni aastaringi köetavate hoonete muutumine perioodiliselt köetavateks või talvel kütmata 
hooneteks; 
  hoonete renoveerimine ja lisasoojustamine võib muuta (nii parandada kui ka halvendada ) 
aastakümnetega väljakujunenud tarindite soojus - ja niiskusrežiimi. 
Need aspektid muudavad hoonepiirete niiskustehnilist toimivust. Ilma kasutuseta ruumide 
kütmist võib käsitleda põhjendamatu energiakuluna. Lisaks muutunud ehitustraditsioon 
(muutunud ehitusmaterjalid , uued ehituskonstruktsioonid ja piirdetarindid ), energiatõhusus 
(lisasoojustamise vajadus), kasutusotstarve (vee kasutus, niiskuskoormused) ja arusaam 
kvaliteetsest sisekliimast seavad traditsioonilistele maaehitistele endisest erinevad nõuded. 
1.1 
Uuringu eesmärk ja oodatavad tulemused 
See uuring keskendub maapiirkonnas asuvate üksikelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja 
energiasäästu uurimisele. Uuring on maaelamute uuringu I etapp ja keskendub peamiselt 
perioodiliselt köetavatele ja kütmata palkeramutele, moodustades samas tervikliku uuringu, 
mida saab hiljem siduda ka teiste uuringutega. 
Uurimistöö eesmärgid olid järgmised: 
  uurida aastaringselt kasutatavate, perioodiliselt kasutatavate/köetavate ja kütmata 
maaelamute sisekliimat ning temperatuuri- ja niiskuskoormusi; 
  hinnata perioodilise niiskuskoormuse ja kütmise mõju siseõhu temperatuurile, hoonepiirete 
sisepinna  temperatuurile ja suhtelisele niiskusele; 
  analüüsida veeauru kondenseerumise ja hallituse tekke riski; 
  analüüsida erinevaid strateegiaid perioodiliselt kasutatavate hoonete energiasäästlikuks 
kütmiseks; 
  uurimistulemuste alusel pakkuda välja põhimõttelisi renoveerimislahendusi, mis oleksid 
energiasäästlikud, pikendaksid hoone kasutusiga , tagaksid parema sisekliima, kuid 
arvestaksid ka vana maamaja iseärasustega ja ei rikuks miljööd. 
 
6
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
Uurimistöö käivitamisel olid oodatavad tulemused: 
  erinevate kütteviiside ja kasutusaktiivsuse mõju energiasäästule ja sisekliimale 
(sisetemperatuurile ja suhtelisele niiskusele); 
  kütmata hoonete sisetemperatuuri ja suhtelise niiskuse tasakaalutase  ja stabiilsus erinevatel 
välistemperatuuridel; 
  siseõhu niiskuskoormus eri aastaaegadel ja erinevate kütte-ventilatsiooni lahenduste ja 
kasutusaktiivsuse korral; 
  vanemate palkhoonete välispiirete õhupidavuse tase ja peamised külmasildade ja 
õhulekkekohtade asukohad; 
  võimalikud ehitusfüüsikalised riskid , mis on seotud maaelamute perioodilise kütmise või 
kütmata jätmisega; 
  võimalik hallituse või mädaniku kasv hoonepiirete  sisepinnal või sees; 
 soovitused 
perioodiliselt 
köetavate 
hoonete kütmiseks lähtuvalt energiasäästu, 
kasutusmugavuse, parema sisekliima ning hoonete kestvuse ja säilimise seisukohalt; 
  uurimistöö tulemusena saadud süstematiseeritud andmed on kasutatavad analüüsideks ning 
probleemide lahenduste väljatöötamiseks. 
Uurimistööd alustades selgus, et uuringu all oleva elamutüübi ehitustehnilise seisukorra kohta ei 
ole uurimislikku tulemust. Kuna renoveerimistööd tuleb teha tervikuna kogu hoonele, on tema 
ehitustehnilise seisukorra ülevaade möödapääsmatu alusmaterjal. See sundis tegema 
uurimisprogrammi mõningaid korrektiive ja eraldama esialgsest rohkem ressursse elamute 
ehitustehnilise seisukorra väljaselgitamiseks. Seda tehti osaliselt renoveerimisettepanekute 
väljatöötamise arvelt.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
7
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
1.2 
Ülevaade uuritud elamutest 
Uuringuobjektideks olid maapiirkondades asuvad enne Teist maailmasõda ehitatud palk-
taluelamud. Uurimisobjektid valiti MTÜ Vanaajamaja, Eesti  Vabaõhumuuseumi , MTÜ Piiriveere 
Liider ja Tallinna Tehnikaülikooli poolt pakutud kandidaatide seast. Elamud valiti lähtuvalt nende 
kasutusotstarbest, kütteviisist ja asukohast. 
Peamised elamutüübid olid: 
  lahuselamu (13 tk.); 
   rehielamu (kambrid + rehetuba + rehealune ) ja koosehitis (elamu koos kuuriga, laudaga 
vms. ühe katuse all) (11 tk.); 
   Setu talu elamu (5 tk.). 
 
 
Lahuselamu 
Koosehitis 
 
 
Rehielamu 
Setu talu elamu (vaade teelt) 
Joonis 1.1 
Uuringus esinenud peamised elamutüübid. 
Rehielamuna on uuringus käsitletud  elamut, kus ühe katuse all on rehetuba, sellest ühele poole 
jääb rehealune ja teisele poole jäävad eluruumid (Joonis 1.2 vasakul). Pooltel rehielamutel oli 
rehetuba ümber ehitatud köögiks ja/või toaks. Setu talu elamu jagunes algselt kolme ossa : ühes 
otsas külm tuba (ehk suvetuba), keskel magamistuba (köetav) ja teises otsas köök  ning koda 
(üldplaan toodud (Joonis 1.2 paremal). Oluliselt  renoveeritud elamutes oli kogu elamu muudetud 
köetavaks ja kahel juhul oli ka katusekorrus välja ehitatud. 
 
8
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
 
 
Joonis 1.2 
Rehielamu (6018) ja Setu talu elamu (6004) põhiplaanid. 
Piirkondlikult olid uuritud elamud jaotunud vastavalt  Joonis 1.3-le: 
   Harjumaa : 5 elamut; 
  Võrumaa ja Põlvamaa: 7 elamut; 
  Tartumaa: 3 elamut; 
 Saaremaa: 
9 
elamut 
  ja ülejäänud üksikud asukohad: 4 elamut. 
 
Joonis 1.3 
Uuritud elamute piirkondlik paiknemine. 
Põhiandmed uuringu all olnud elamute kohta vt. Tabel 1.1. Elamute köetava pindala keskmine 
suurus oli 78 m2. Elamute keskmine vanus oli 90 aastat. Uuritud elamutest 45 % olid 
aastaringse kasutusega, 17 % perioodilise kasutusega ja 38 % elamuid talvel ei kasutatud ega 
köetud (tüüpilise kasutuse korral). Uuritud elamutest 45 % oli oluliselt renoveerimata. Oluliselt 
renoveerimata elamutes on tehtud vaid hädapäraseid remonttöid või pole renoveerimisega 
jõutud kaugemale kui pool planeeritud töödest. Renoveerimisena on käsitletud viimase 10 aasta 
jooksul tehtud ehitustöid. Oluliselt renoveeritud elamute hulka on loetud elamud, kus on elamu 
näiteks lisasoojustatud, renoveeritud tehnosüsteeme, vahetatud põrandaid jne. 52 % uuritud 
elamutes oli pesemisvõimalus: dušš, vann või  saun (kas  elamus või eraldi hoonena). Köögi 
kraanikaussi ei liigitatud pesemisvõimaluse alla. 
 
 
 
 
9
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
Tabel 1.1 
Uuritud elamute põhiandmed. 
Kood  Ehitus- Korruse- Köetav  Elamu kasutus talvel 
Renoveerimine 
Elanike arv 
Pesemis -
 
aasta 
lisus  pind, m2 aasta- perioodi- ei kasu- oluliselt  oluliselt  talvel suvel  võimalus 
ringne  
line 
tata 
reno-
renoveeri -
talus 
veeritud
mata 
Dušš, saun 
6001 1920 
1 
103 
 
 
 
 
 
 
 
õues 
6002 1938 
1 
151 
 
 
 
 
 2 
2 Dušš 
6003 1920 
2 
53 
 
 
 
 
 
 2 
Saun 
õues 
6004 1932 
1 
52 
 
 
 
 
 4 
4   
6005 1920 
1 
34 
 
 
 
 
 
- 4 
 
6006 1900 
1 
34 
 
 
 
 
 1 
1   
Dušš, saun 
6007 1924 
2 
127 
 
 
 
 
 4 
4 õues 
6009 1920 
1 
94 
 
 
 
 
 
1 1 
 
6010 1920 
1 
 
 
 
 
 
 
0  
 
6012 1938 
1 
81 
 
 
 
 
 3 
3 
Saun 
õues 
6013 1930 
1 
84 
 
 
 
 
 
4 4 
 
6014  
1  79   
 
 
 
 0 
 Dušš 
6015 1950 
2 
107 
 
 
 
 
 5 
5 Dušš 
6017  
1 
   
 
 
 
 4 
4 
Saun 
õues 
6018 1892 
1 
50 
 
 
 
 
 
 
 
 
6019 1874 
1 
48 
 
 
 
 
 
0  
 
6020 1867 
1 
49 
 
 
 
 
 
1 3 
 
6021 1885 
1 
 
 
 
 
 
 
0  
 
6022 1871 
1 
123 
 
 
 
 
 
0 12 
 
6023  
1  81   
 
 
 
 0 
 Dušš 
6024 1856 
1 
168 
 
 
 
 
  
 Dušš 
6025  
2  73   
 
 
 
  
 
Dušš, 
saun
Dušš, saun 
6026 1938 
1 
61 
 
 
 
 
 3 
3 õues 
6027 1946 
1 
27 
 
 
 
 
 3 
3 
Dušš, 
saun
6028 1949 
1 
73 
 
 
 
 
 
2 5  Dušš 
6029 1940 
1 
73 
 
 
 
 
 
   Dušš 
6030 1938 
1 
56 
 
 
 
 
 
0  
 
6031 1925 
2 
93 
 
 
 
 
 0 
2   
6032 1930 
1 
45 
 
 
 
 
 0 
 
 
 
 
 
10
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
Ülevaade uuritud elamute tehnosüsteemidest vt. Tabel 1.2. Veevarustus elamutes oli tagatud 
pumbaga 52 % juhtudel. Ämbriga toodi kaevust  vett 34% juhtudel ja 10% puudus veevarustus 
üldse. Vett soojendati 52% juhtudel elektriga . Pliiti (mahtveesoojendi või pliidil potis) kasutati vee 
soojendamiseks 38% juhtudel. Vähemalt 59% elamutest puudus nõuetele vastav väljaehitatud 
kanalisatsioonisüsteem (hermeetilise septikuga immutusväljak või biopuhasti). 28% juhtudel oli 
ventilatsioon  lahendatud mehaanilise väljatõmbega köögist, vannitoast või/ja WC-st. 
Soojustagastiga ventilatsioonilahendus uuritud elamutes kasutust ei leidnud. 42% elamutest 
esines veel vana elektrikaabeldust. 
Tabel 1.2 
Uuritud elamute tehnosüsteemide põhiandmed. 
Kood  Külm vesi 
Soe vesi   Kanalisatsioon
Küte 
Ventilatsioon 
Elekter  
6001  Pumbaga 
Mahtvee-
Plastseptik 
Ahi ja pliit , 
Meh. väljatõmme   Uus kaabeldus  
toas 
soojendi : 
elektriradiaator , 
köögis ja 
elekter, pliit 
el. põrandaküte  
duširuumis 
6002  Pumbaga 
Mahtvee-
Puudub 
Keskküte 
Meh. väljatõmme  Uus kaabeldus 
toas 
soojendi: 
(kivisöega), 
köögis 
elekter 
duširuumis 
el.põrandaküte 
6003  Pumbaga  Pliidil potis 
Puudub 
Ahi, elektriradiaator,
 
Uus kaabeldus 
toas 
6004 
Ämbriga 
 
Puudub 
Massiivne Setu ahi
 
Uus kaabeldus 
kaevust 
6005 
Ämbriga 
Pliidil potis 
Puudub 
Massiivne Setu ahi
 
Vana kaabeldus
kaevust 
6006 
Ämbriga 
 
Puudub 
Suur tellisahi 
 
Uus kaabeldus 
kaevust 
6007  Pumbaga 
Mahtvee-
 
Keskküte 
Meh. väljatõmme  Uus kaabeldus 
toas 
soojendi: 
( maaküte ), tellisahi
köögis 
elekter 
6009 
Ämbriga 
Pliidil potis 
Puudub 
2 ahju ja pliit 
 
Vana kaabeldus
kaevust 
6010 Puudub  Puudub 
Puudub 
Puudub 
 
Vana 
kaabeldus
6012  Pumbaga 
Mahtvee-
Puudub 
2 ahju ja pliit, 
 Uus 
kaabeldus 
toas 
soojendi: 
vajadusel 
elekter 
elektriradiaator 
6013  Pumbaga 
Mahtvee-
Plastseptik 
Ahi ja vajadusel 
 
Osaliselt 
toas 
soojendi: 
elekterküte 
uuendatud 
elekter 
(radaatorid) 
kaabeldus 
6014  Pumbaga 
Mahtvee-
Plastseptik 
Ahi ja pliit 
Meh. väljatõmme  Uus kaabeldus 
toas 
soojendi: 
duširuumis 
elekter 
6015  Pumbaga 
Mahtvee-
Plastseptik 
Ahi, vajadusel 
Meh. väljatõmme  Uus kaabeldus 
toas 
soojendi: 
elekterküte 
köögis 
elekter 
6017  Pumbaga 
Mahtvee-
Puudub 
Ahi, vajadusel 
 Uus 
kaabeldus 
toas 
soojendi: 
elekterküte 
elekter, pliit 
6018 
Ämbriga 
Puudub Puudub 
Puudub 
 
Vana 
kaabeldus
kaevust 
6019 
Puudub 
Puudub 
Puudub 
Massiivne ahi 
 
Vana kaabeldus
6020 
Ämbriga 
Pliidil potis 
Puudub 
Ahi ja pliit 
 
Vana kaabeldus
kaevust 
6021 Puudub  Puudub 
Puudub 
Puudub 
 
Puudub 
 
 
11
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
Kood  Külm vesi 
Soe vesi  Kanalisatsioon
Küte 
Ventilatsioon 
Elekter 
6022 
Ämbriga 
Pliidil potis 
Puudub 
Ahi ja pliit 
 
Vana kaabeldus
kaevust 
6023  Pumbaga 
Mahtvee-
Plastseptik 
Pliit, kamin , 
 Uus 
kaabeldus 
toas 
soojendi: 
duširuumis 
elekter 
elektriradiaator 
6024  Pumbaga 
Mahtvee-
Plastseptik 
Pliit, 2 kaminat, 
Meh. väljatõmme  Uus kaabeldus 
toas 
soojendi: 
õhksoojuspump  
köögis 
elekter 
6025  Pumbaga 
Mahtvee-
Plastseptik Kamin Meh. väljatõmme  Uus kaabeldus 
toas 
soojendi: 
duširuumis 
elekter 
6026  Pumbaga 
Mahtvee-
Plastseptik 
Ahi ja pliit 
Meh. väljatõmme  Uus kaabeldus 
toas 
soojendi: 
duširuumis 
elekter 
6027  Pumbaga 
Mahtvee-
Plastseptik 
Pliit, kerisahi, toas 
 Uus 
kaabeldus 
toas 
soojendi: 
elektriradiaator 
elekter 
6028  Pumbaga 
Mahtvee-
Plastseptik 
Ahi ja pliit, 
 
Osaliselt 
toas 
soojendi: 
duširuumis 
uuendatud 
elekter 
elektriradiaator 
kaabeldus 
6029  Pumbaga 
Mahtvee-
Plastseptik 
Ahi ja pliit 
 
Vana kaabeldus
toas 
soojendi: 
elekter 
6030 
Ämbriga 
Pliidil potis 
Puudub 
Ahi ja pliit 
 
Vana kaabeldus
kaevust 
6031 
Ämbriga 
Pliidil potis 
Puudub 
Ahi ja pliit 
 
Vana kaabeldus
kaevust 
6032 
Ämbriga 
Pliidil potis 
Puudub 
Ahi ja pliit 
 
Uus kaabeldus 
kaevust 
 
 
 
 
12
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
Tabel 1.3 
Uuritud elamute tarindite põhiandmed. 
Kood Vundament
Sein 
Põrand 
Katus 
Pööningu 
vahelagi 
Aknad 
Renoveerimistööd 
6001   Maakivi , kõrgus 
Tahutud palk 
Lai laudis  
Eterniidiga kaetud 
Värvitud punnlaudis, liivtäide 
2 klaasiga omaette   Elamus vesi, kanalisatsioon, uus ahi, 
20 cm 
laastukatus  
raamides puitaknad
uus pliit, el.kaabeldus, duširuum 
6002  Lai ja madal 
Iga sein erinev, osaliselt 
Vineeri , parketi või 
Bituumenkärgkatusega 
Värvitud punnlaudis, liivtäide 
2 raami ja 3 klaasiga 
Aknad vahetatud 1990, 
maakividest, 
soojustatud , seest 
puitlaastplaadiga kaetud 
kaetud laastukatus 
puitaknad 
taga valatud 
kipsplaadiga kaetud 
laudis 
(klaas+ pakett ) 
6003 
Paekivi Ümarpalk  Laudpõrand 
Eterniidiga 
kaetud  Laudis 
2 klaasiga omaette 
Uus ahi. 
rookatus  
raamides puitaknad
6004  Maakivi, kõrgus  Seest tahutud palk, sees 
Lai laudis, soojustatud 
Eterniidiga kaetud 
Lai laudis, peal linavilt ja 
2 klaasiga omaette 
Soojustatud põrand ja lagi , 
40 cm 
alumine osa kaetud laudisega
kergkruusaga 
laastukatus 
kergkruus  
raamides puitaknad
renoveeritud uksed 
6005  Maakivi, kõrgus 
Seest tahutud palk 
Lai laudis 
Eterniit  
Värvitud punnlaudis, peal linaluu - 1 klaasiga puitaknad
 
20 cm 
savi segu 
6006  Maakivi, kõrgus 
Seest tahutud palk 
Lai laudis 
Eterniit 
Lai laudis, peal linaluu-savi segu 2 klaasiga omaette  Tellisahi 2009, vahetatud esimene 
20cm 
raamides puitaknad
palk 
6007  Maakivi, madal,  Tahutud palk, väljas 50mm 
Lai laudis, soojustatud 
Laastukatus 
Vahelael lai laudis, katuslael 
2 klaasiga omaette 
Soojustatud väljast, teine korrus 
kaetud 
min.villa, tuuletõke ja 
värvitud punnlaudis või kips, 
raamides puitaknad
ehitatud, tehtud laastukatus, uued 
veeplekiga 
laudvooder 
katuslae vahel 100 mm min.villa
aknad, uus ahi, palkseinad 
tugevdatud 
6009  Maakivi, kõrgus 
Tahutud palk, väljas 
Lai laudis, kaetud 
Eterniidiga kaetud 
Must laudis, kaetud 20 cm 
2 klaasiga omaette 
 
kuni 40 cm 
laudvooder, seest krohvitud ja vineeriga, all liiv, köögis 
laastukatus 
saepuru -savi soojustusega, all  raamides puitaknad
topeltpõrand 
vineer või krohv (köögis) 
6010 
Paekivi, 
Tahutud palk, väljas 
 Eterniidiga 
kaetud 
 
2 klaasiga omaette 
 
krohvitud 
laudvooder, sees tapeet  
laastukatus 
raamides puitaknad
6012  Maakivi, kõrgus 
Tahutud palk 
Lai laudis, all 10 cm 
Eterniidiga kaetud 
Lai laudis, peal suvaline  
2 klaasiga omaette 
Uus ahi, proteesitud seinapalke, 
20 cm 
saepuru soojustuseks 
laastukatus 
soojustus  
raamides puitaknad
põrand soojustatud, restaureeritud 
puidust sisepinnad , uus koja 
laastukatus 
6013  Maakivi, kõrgus 
Tahutud palk, väljas 
Lai laudis, köögi põrand  Bituumenlaineplaadiga 
Vineeriga kaetud laudis, peal 
2 klaasiga omaette 
Köögi soojustamine (põrand ja 
10-30 cm 
laudvooder, sees vineer või  soojustatud 10 cm villaga
kaetud laastukatus 
30 cm saepuru 
raamides puitaknad
seinad, WC tegemine, vesi tuppa  
vene kips ja tapeet 
toodud 
6014 
Maakivi, 
Tahutud palk, sees ja väljas 
Lai laudis, kaetud 
Eterniidiga kaetud 
Värvitud punnlaudis, peal 
2 klaasiga omaette 
WC ja duširuumi ehitamine, vesi 
krohvitud 
laudvooder 
parketiga 
laastukatus 
topeltlagi, saepuru-savi soojustus raamides puitaknad tuppa toodud, uus seina laudvooder 
sees ja põrandaparkett, uus 
elektrisüsteem , 
6015 
Paekivi, 
Tahutud palk, sees kipsplaat ,  Vana laudise peal uus 
Laineline tsementkiud-
Viimistluseks Isotex laeplaadid, 
Plastmassist 
Täielik kapitaalremont, teise korruse 
krohvitud, kõrgus 
väljas 100 mm kivivilla , 
laudis ja parkett  
plaat 
teisel korrusel kipsplaadiga 
pakettaknad 
väljaehitamine, katuse vahetus 
40 cm, kaetud  tuuletõke ja värvitud puitlaudis
viimistletud ja EPS-iga 
veeplekiga 
soojustatud katuslagi  
6017  Maakivi, madal
Tahutud palk 
 
Eterniit 
 
2 klaasiga omaette 
Lisasoojustus, seinad seestpoolt 
raamides puitaknad
viimistletud 
6018  Maakivi, madal
Ümarpalk, väljas värvitud 
Lai laudis 
Eterniit 
Kahes toas vineer, kolmandas 
2 klaasiga omaette 
 
laudvooder, sees tapeeditud 
värvitud punnlaudis 
raamides puitaknad
kipsplaat 
 
13 
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
Kood Vundament
Sein 
Põrand 
Katus 
Pööningu 
vahelagi 
Aknad 
Renoveerimistööd 
6019 
Maakivi 
Ümarpalk, kambrite osas 
Lai laudis 
Laastukatus 
Lai laudis, soojustuseta, rehetoas   1 raami ja klaasiga 
 
seest tahutud ja lubjatud 
palk 
puitaknad, väljas 
puidust aknaluugid 
6020 
Paekivi 
Tahutud palk, väljas 
Lai laudis, köögis betoon
Eterniit 
Vineeriga kaetud laudis, 
2 klaasiga omaette 
 
laudvooder, seest krohvitud ja 
soojustuseks liiv ja heinad 
raamides puitaknad
tapeeditud 
6021 
Paekivi 
Tahutud palk 
Lai laudis 
Eterniit 
Lai laudis 
 
 
6022 
Paekivi 
Ümarpalk 
Soome papp laudisel, 
Eterniidiga kaetud 
Värvitud punnlaudis, peal must  2 klaasiga omaette 
 
köögis betoon 
laastukatus 
laudis ja saepuru-savi soojustus raamides puitaknad
6023  Paekivi, väga  Tahutud palk, väljas 100 mm 
Laudis 
Roogkatus 
Punnlaudis, teisel korrusel 
2 klaasiga omaette  Uus elamu (ehitatud 2000) vanadest  
madal 
villa, tuuletõke ja voodrilaud ja 
katuslagi 
raamides puitaknad
seinapalkidest 
sees puitlaudis 
6024  Paekivi, osaliselt Ümarpalk, poolel elamul väljas Laudis, soojustuseks 
Roogkatus 
Ülekattega servamata laudis,  2 raami ja 3 klaasiga  Täielik kapitaalremont, teise korruse 
krohvitud 
vill , tuuletõke ja laudvooder, 
100 mm vill, köögis 
soojustuseks 200mm villa, teisel 
puitaknad 
toa väljaehitus, uus roogkatus 
teisel poolel sees 100 mm villa
keraamilise plaadiga 
korrusel kips 
(klaas+pakett) 
ja kipsplaat 
kaetud betoon 
6025 
Betoonist 
Tahutud palk 
Puitlaudis, alt soojustatud, 
Kivikatus 
Punnlaudis, 15cm villa, teise 
1 raamiga puitaknad 
Uus elamu (2008) 
lintvundament  
teisel korrusel parketiga 
korruse katuslaeks kipsplaat ja 
(pakettklaasiga) 
kaetud OSB-plaat 
200 mm villa 
6026 
Maakivi, 
Tahutud palk, sees tapeeditud  Vana laudpõranda peal 
Eterniidiga kaetud 
Värvitud punnlaudis, 
Pakettklaasiga 
Soojustamine väljast, uued aknad, 
krohvitud 
saepuruplaat , väljas 50 mm  parkett, köögis linoleum  
laastukatus 
soojustuseks saepuru 
plastaknad 
parkettpõrand, duširuumi 
villa, tuuletõke ja laudvooder
väljaehitamine 
6027 
Paekivi, 
Tahutud palk, väljas 
Lai laudis, köögis ja sauna 
Eterniidiga kaetud 
Kattega servamata laudis, köögi  2 klaasiga omaette  Uued laed ja laesoojustus, seinade  
krohvitud 
laudvooder, sees osaliselt  
osas betoon 
laastukatus 
ja toa peal 100 mm villa 
raamides puitaknad
puhastamine, vee sisse toomine 
puitlaudis 
6028 
Maakivi, 
Tahutud palk, väljas 
Laudis, kaetud vineeriga 
Eterniit 
Värvitud punnlaudis, peal savi, 
2 klaasiga omaette 
Duširuumi väljaehitamine (2000) 
parandatud, 
silikaatvooder, sees krohv ja 
ühel toal 100 mm villa 
raamides puitaknad
30 cm kõrge 
värv, kuni 1m kõrguseni 
laudvooder 
6029 
Paekivi, 
Ümarpalk, sees tapeeditud  Lai laudis, köögis betoon
Profiilplekk 
Vineeriga kaetud laudis, peal 
2 klaasiga omaette  Uus duširuum, uued puitaknad, uus 
krohvitud 
kips, väljas roomatt ja krohv 
lubja-liiva segu 20-50 mm 
raamides puitaknad
katus 
6030 
Paekivi, 
Tahutud palk, sees tapeeditud  Vineeriga kaetud laudis, 
Eterniit 
Värvitud punnlaudis, peal must  2 klaasiga omaette 
 
krohvitud, 30 cm 
vineer, väljas puitvooder  
elutoas kaetud parketiga 
laudis, soojustuseks heinad 
raamides puitaknad
kõrge 
6031  Paekivi, peale  Tahutud palk, sees laudis ja  Vineeriga kaetud laudis, 
Eterniidiga kaetud 
Värvitud punnlaudis, peal savi ja 
Pakettklaasiga 
kahe toa ümberehitus 
valatud betoonist 
tapeeditud vineer, 
renoveeritud tubades 
laastukatus 
heinad 
plastaknad 
laiendus  
renoveeritud tubades 
lakitud laudis 
kipsplaat, väljas silikaatvooder
6032  Maakivi, 20 cm  Tahutud palk, seest värvitud 
Lai laudis 
Eterniidiga kaetud 
Värvitud punnlaudis, peal must  2 klaasiga omaette 
Uued puitaknad, seina sisepinna 
kõrge 
ja 1m kõrgune laudis, väljas 
roogkatus 
laudis ja heinad 
raamides uued 
viimistlemine , vundamendi 
tuuletõke ja laudvooder 
puitaknad 
renoveerimine, uus välisvooder , uus 
elektrisüsteem 
 
14 
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
2  Uuritud elamute piirdetarindite ja kandekonstruktsioonide 
tehniline seisund ja defektid 
2.1 Meetodid 
Uuritud elamute piirdetarindite ja kandekonstruktsioonide tehniline seisund ja defektid selgitati 
hoonete ülevaatuse ja ekspertiisi käigus peamiselt kaheetapilisena: 
  esmane ülevaatus elamute esmakordsel külastusel: üldine ülevaatus, põhitarindite ja 
-konstruktsioonide kaardistamine, ülesmõõtmine, fotod; esmase ülevaatluse alusel 
koostati riskianalüüs ja täpsustati edasiste uuringute vajadus; 
  põhjalikumad uuringud, mõõtmised ja proovide võtmine. 
Elamutes mõõdeti sõltuvalt võimalustest ja  vajalikkusest eluruumide piirete õhupidavust, 
fotografeeriti välispiirdeid normaalrõhu ja alarõhu tingimustes külmasildade ja õhulekete 
väljaselgitamiseks, kontrolliti piirdepindade niiskust, elamute seintest ja põrandatest võeti 
puiduproove võimaliku mädanikkahjustuse väljaselgitamiseks (Joonis 2.1). Aasta jooksul 
mõõdeti tunnise intervalliga siseõhu temperatuuri ja suhtelist niiskust ning välispiirde sisepinna 
temperatuuri. 
Joonis 2.1 
Puiduproovide võtmine seinast  (vasakul) ja põrandast (paremal) võimaliku 
mädanikkahjustuse ja selle ulatuse väljaselgitamiseks. 
2.2 
Vundamendid ja esimese korruse põrandad 
2.2.1  Vundamentide ja esimese korruse põranda tarindus 
Vaadeldud elamutel oli peamiselt maakividest või paekividest lintvundament või suurtele kividele 
toetatud postvundament. Lintvundamendi laius oli keskmiselt 35 cm.  Sokli kõrgus varieerus 
0…50 cm ja väljaaste seina välispinnast enamikul elamutel 5..10 cm. Vundeerimise sügavus ei 
ole teada. Neljandikus elamutest oli vundamendile peale valatud täiendav betoonikiht. 
Vundamentide lahendused koos põrandatega on toodud Joonis 2.2. 
Algselt olid kõikides uuritud palkelamute eluruumides laudpõrandad, mis toetusid puidust 
põrandataladele. Põrandatalad toetusid vundamendile ja suurtele kividele või liivapadjale (mis 
oli sel juhul ka soojustuseks). Hiljem oli parema soojus- ja õhupidavuse tagamiseks põrand 
kaetud vineeri või topeltpõrandaga. Neljas uuritud elamus oli köögi põrand vahetatud 
betoonpõranda vastu. Varem ehitatud betoonpõrandad olid valatud otse täitepinnasele ja pealt 
värvitud.  
Renoveeritud elamutes oli enamik põrandaid täielikult ümber ehitatud, s.t. et vana põrand oli ära 
lammutatud ja uuesti ehitatud. Põrandaaluseid oli soojustatud kergkruusaga, mineraalvillaga ja 
vahtpolüstüreeniga. Endised betoonpõrandad olid asendatud soojustatud (vahtpolüstüreeniga) 
uute betoonpõrandatega, mille sisse oli paaris  majas pandud küttekaabel (või -toru). Pealt olid 
uued põrandad kaetud keraamiliste plaatide või parketiga.  
 
15
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
Joonis 2.2 
Ehitusjärgsed põrandakonstruktsioonid uuritud elamutes. 
2.2.2 Vundamentide 
tehniline seisund ja kahjustused 
Vundamentide peamised kahjustused ja puudused olid järgmised: 
  vundamendi  ebaühtlane   vajumine (Joonis 2.3); 
  tühjaks pudenenud kivide vahed (Joonis 2.4 all vasakul); 
  liiga madalad vundamendid (või ümbritseva maapinna tõus) (Joonis 2.12); 
  vundamendi serva sademete eest kaitsmata jätmine või selle kaitsmiseks mõeldud mördiga  
tehtud kalde   lagunemine (Joonis 2.4 all vasakul). 
Kümnendikul elamutest esines  suuremaid vundamendi ja välisseinte vajumisi. Peamisteks 
põhjusteks on vundamendi vajumine/lagunemine ja esimeste palgiridade  mädanemine . 
Esimeste palgiridade mädanemine oli omakorda põhjustatud puuduvast hüdroisolatsioonist 
vundamendi ja esimese palgirea vahel või sademetest. Vundamendi vajumisel võib olla mitmeid 
põhjuseid: maapinna vajumine, sideaineta laotud vundament, külmumisest põhjustatud 
lagunemine jne. Tulemuseks võivad olla kaldu vajunud põrandad ja avatäited, suurenenud 
niiskuskahjustused, palkidevaheliste  pragude suurenemine ja halvenenud välimus. Joonis 2.3 
on näha väikestest kividest sideaineta laotud vundament, mis oli aja jooksul laiali vajunud. 
 
Joonis 2.3 
Laialivajunud vundament (vasakul). Vundamendi vajumisest tingitud seinapalkide 
kõverdumine (paremal). 
Kui vundament ei ole vundeeritud külmumissügavusest allapoole, lagundavad iga-aastased 
külmakerked ja vajumised kivivundamenti. Vundamenti lagundab ka vundamenti pääsenud vesi, 
mis külmudes paisub ja lükkab vundamendikive üksteisest eemale. Probleeme võib esineda ka 
vundamentides, mis on laotud segamini paekividest ja maakividest, mille erinevad 
käitumisomadused võivad põhjustada müüritise kui terviku lagunemist. Kivivundament võib 
laguneda ka kivi enese füüsikalise või keemilise murenemise tõttu. 
Kõige paremas seisukorras olid vundamendid, millel oli puidust veelaud ja lubjamördiga 
parandatud kivide vahed. Probleeme oli vähem vundamentidel, mis jäid seina pinnast 
sissepoole või olid seinaga samas tasapinnas (vt. Joonis 2.4 ülal paremal). 
 
16
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Kui ehituse ajal pole hüdroisolatsiooni paigaldatud, siis saab seda lisada esimese rea palkide  
vahetuse käigus või kui palgid on veel heas seisus, siis aitab oluliselt ka korraliku veelaua 
paigaldamine vundamendi serva kohale (või sobiva kaldpinna valamine betoonist, vältides 
olukorda Joonis 2.11 paremal). Lisaks hüdroisolatsiooni puudumisele on sageli vundamendi 
veelaud mädanenud või puudu, Joonis 2.4 ülal vasakul). Kui puidust veelaud on korralikult 
paigaldatud, siis vihmavesi vundamendini ei jõua ja vundamendi niiskus saab kergelt välja 
kuivada. Mõnedele vundamentidele oli kogu ulatuses  koorik peale valatud, kuid see kippus 
pragunema ja maha kukkuma (vt. Joonis 2.4 ülal vasakul). 
 
 
 
 
 
Joonis 2.4 
Nurgast lagunenud valatud sokkel (vasakul üleval), korraliku hüdroisolatsiooniga kaetud 
ja täidetud vuukidega paekivivundament (paremal üleval); liiga kitsa või puuduva 
veelauaga  pragunenud vundament (vasakul all); alumine palk on kaetud  betooniga , mis 
hoiab niiskuse palgis kõrgel(all paremal). 
2.2.3 Põrandate tehniline seisund ja kahjustused 
Esimese korruse põrandate peamised kahjustused ja puudused olid järgmised: 
  põrandatalade mädanikkahjustused (Joonis 2.5); 
   liigniiskus ja mikrobioloogiline kasv põrandaaluses ruumis; 
 külmad 
põrandad. 
 
 
 
 
 
17
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Mädanikkahjustustega põrandatalad 
Mitmes uuritud elamus olid põrandatalad mädanikkahjustustega. Seetõttu oli tala efektiivne 
ristlõige  vähenenud ja põrandad läbi vajunud. Soodus  kasvukeskkond puitu lagundavatele 
hallitus - või mädanikseentele oli põhjustatud ühest või mitmest järgmisest põhjusest: 
  puudlikust õhuvahetusest põrandaaluses ruumis (peamine põhjus: puuduvad, ebapiisavad 
või suletud tuulutusavad), 
  põranda alla tekkinud veest (tingitud  ajutiselt  kõrgele tõusvast pinnasevee tasemest, 
põranda alla sattunud sademeveest (vihm või lumesulamisvesi); 
  niiskele pinnasele toetatud puittaladest (põhjustatuna peamiselt asjaoludest, et hoonet 
ümbritsev kalle ei taga  sademevee  eemalejuhtimist või põranda all puudub vee 
kapillaartõusu takistav pinnasekiht (25-20 cm kruusa, killustikku ); 
 puudulik 
drenaaž . 
 
 
Joonis 2.5 
Mädanik - ja mardikakahjustusega põrandatala (vasakul). Kelder , mille põrandal oli vesi 
(paremal). 
Põrandaaluse ruumi puudulik tuulutus  
Põrandaaluste tuulutus peab tagama niiskuse väljakuivamise põrandaalusest ruumist. 
Tuulutamine võib olla vajalik ka radooni eemaldamiseks põranda alt. Soojustamata põranda 
korral (Joonis 2.2 vasakul) suleti vanasti tuulutusavad talveks ja avati kevade saabudes. Osa 
põrandaid on olnud algselt alt tuulutatavad (läbi vundamendi ehitati spetsiaalsed tuulutusavad), 
kuid hetkel leiti vaid ühe elamu alt korralikult toimiv põrandaalune tuulutus (Joonis 2.6 näha 
vasakul selle elamu tuulutusava ja paremal põrandaalune). Põrandaaluste tuulutus oli katkenud 
põrandate soojustamise (Joonis 2.7 vasakul) või avade kinnitoppimise tõttu. Samuti olid 
vundamendi  remondi  käigus tuulutusavad kinni müüritud. Tuulutusavade sulgemisega 
loodetakse põrandapinna temperatuuri tõsta. Põranda temperatuur tuulutuse sulgemisega 
tõuseb, kuid samal ajal muutuvad põrandad niiskeks, niiskus hakkab kondenseeruma 
vundamendile (Joonis 2.7 paremal) ning põrandatalad hakkavad mädanema (Joonis 2.8). 
Niiskustehniliselt alt tuulutatavate põrandate kriitilisim periood on kevad-suvi-sügis. Talvel on 
tuulutatav põrandaalune ruum välisõhust soojem. Tuulutusavade kaudu põranda alla saabuv 
välisõhk soojeneb seal ja välisõhuga sama veeaurusisalduse korral suhteline niiskus langeb. 
Niimoodi kuivatab talvel tuulutus põrandaalust ruumi. Õhuvahetus ei või siiski olla liiga suur, 
põhjustamaks põrandaaluse ruumi jahtumist ja suhtelise niiskuse tõusu. Kevadel-suvel on 
põrandaalune ruum jahe ja veeauru küllastussisaldus madal. Tuulutusõhuga tuuakse 
põrandaalusesse ruumi suurema veeaurusisaldusega õhku, mis võib kondenseeruda 
põrandaaluse ruumi pindadele . Halvimal juhul võib põrandaaluse ruumi valguda kevadeti 
lumesulamisvett või pinnasest veeauru aurumine võib olla intensiivsem kõrge pinnasevee 
taseme tõttu. Põrandaaluse ruumi tuulutus peab olema kiire, et põrandaalune ruum kiirelt üles 
soojeneks ja  kuivaks . Pinnase ja vundamendimüüritise suur termiline massiivsus võivad 
takistada põrandaaluse ülessoojenemist. Sügisperiood on Eestis soe ja niiske, mis loob hallitus- 
ja mädanikseente kasvuks üldiselt soodsad tingimused. 
 
18
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
 
Joonis 2.6 
Vundamendis olev spetsiaalne tuulutusauk (vasakul). Alt tuulutatav põrand (paremal; 
põrandatala toetub suurele maakivile). 
 
Joonis 2.7 
Ummistunud tuulutusava (vasakul). Jäätunud veeauru kondensaat põranda all 
vundamendi lähedal (paremal). 
 
Vundamendist tulev niiskus põhjustab esimese palgirea kiiret mädanemist ja tekitab vajaduse 
neid palke vahetada/proteesida (Joonis 2.8 paremal). Lisaks seinapalkidele jõuab niiskus ka 
põrandataladesse, mis on aja jooksul pehmemaks muutunud ja võivad vajada tugevdamist 
(Joonis 2.8 vasakul). 
 
Joonis 2.8 
Vasakul niiskunud põrandatalad, paremal proteesitud esimese rea palk (lumi on vastu palki). 
 
 
 
 
19
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Külmad põrandad 
Algselt on enamik alt tuulutatavaid põrandaid olnud soojustamata. Seetõttu on põrand talvel 
külm. Kuid praegu tahetakse soojemat põrandapinda ja seetõttu on hakatud põrandaid erinevate 
meetoditega soojustama. Põrandapinna temperatuuri tõstmiseks oli suletud põrandaaluse 
tuulutus, tehtud topeltpõrand või oli põrandat soojustatud. Samuti oli mõnedes põhjalikult 
renoveeritud elamutes osa põrandaid välja  vahetatud soojustatud ja põrandaküttega varustatud 
betoonpõrandate vastu.  
Soojustuse  lisamine tõstab põranda sisepinna temperatuuri. Samas võib põrandaaluse ruumi 
temperatuur langeda, põhjustades suhtelise niiskuse tõusu. Sageli pole mõeldud ka põranda alt 
niiskuse ja radooni ärajuhtimise peale ning põranda õhupidavuse tõstmisele. Suureks 
probleemiks oli põranda ja välisseina liitekoha väike õhupidavus. 
2.3 Välisseinad 
2.3.1 Välisseinte 
tarindus 
Uuringus olnud hoonete välisseinte kandvaks osaks oli tahutud või tahumata rõhtpalk . Palkide 
vahed olid tihendatud  taku , sambla või mineraalvillaga. Alumisi palke oli proteesitud või 
asendatud kividega kokku kuuel elamul. Kolmandik elamutest olid lisasoojustatud ja 
välisvoodriga, kolmandik ainult välisvoodriga ning ülejäänutel ei olnud peale palgi   täiendavaid  
kihte. 
Vihmakaitseks olevaks välisvoodriks oli horisontaalne või vertikaalne roovlattidele (osa hoonetes 
ka otse palgile) löödud puitlaudis (tuulutus välisvoodri pragude või õhkvahe kaudu – välisvoodri 
ja tuuletõkkeplaadi vahelt renoveeritud elamutes). Kahel uuritud elamul oli silikaattellistest 
välisvooder (Joonis 2.10 paremal).  
 
Laudvooder
20 mm
Ümar rõhtpalk
150...250 mm
Tahutud rõhtpalk
~150mm
–
–
 
 
Joonis 2.9 
Uuritud elamute algsed välisseinatarindid (M 1:25) 
 
Laudvooder
20 mm
Silikaattellisvooder
120mm
Tahutud rõhtpalk
~150mm
Õhuvahe
10...30mm
Krohvitud krohvimatt
~20mm
Tahutud rõhtpalk
~150mm
Siseviimistlus
Krohv või vineer
~20 / 5mm
–
Siseviimistlus
–
 
 
Joonis 2.10 
Aastatel 1970…1990 täiendatud välisseinatarindid (M 1:25). 
 
 
20
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Renoveeritud elamutes oli voodri  alla lisatud  tuuletõkkeplaat ja soojustus (50 või 100 mm 
mineraalvill ). Renoveerimata hoonetes spetsiaalne tuuletõke puudus, kuid õhupidavuse testide 
põhjal võib heaks tuuletõkkeks pidada ka krohvi ja tihedalt paigaldatud vineeri (kasutati pooltes 
renoveerimata elamutes, Joonis 2.10 vasakul). Rohkem kui pooltel elamutel olid palgid 
seestpoolt katmata (osa elamutes värvitud, enamikus viimistlemata). Ülejäänud elamutes olid 
palgid seestpoolt kaetud krohvi, vineeri ja tapeedi või kipsplaadiga (renoveeritud elamutes). 
Mitmes elamus oli seina alumine osa (~70 cm kõrguselt) seest kaetud vertikaalse laudisega, mis 
varjas enamasti keramsiitplokkidega ( kolmes  elamus, Joonis 2.13 vasakul) või silikaatkividega 
(ühes majas) asendatud alumisi palke. Kahes majas olid kahjustatud palgid asendatud uutega 
(Joonis 2.8 paremal). 
2.3.2 Välisseinte tehniline seisund ja kahjustused 
Suurem osa välisseina probleemidest olid seotud liigse niiskuskoormusega ning materjalide või 
ehitustööde kvaliteediga. Välisseinte kriitilised kohad ja kahjustuste peamised põhjused olid: 
  välisseina liitumine vundamendiga (liiga madal vundament, vajunud vundament, 
vundamendil hüdroisolatsiooni puudumine); 
  sademevee  sattumine fassaadipinnale (liiga lühike räästas ja puuduvad 
vihmaveesüsteemid); 
  puudulik sademevee juhtimine fassaadilt, eelkõige akende ja välisseina liitekohtadest (aknalt 
seinale valguv vesi, liiglühikesed ääreplekid). 
Kõiki eelnimetatud puudusi suuremal või väiksemal määral põhjustab liigniiskus. 
Ligikaudu pooltel uuritud elamutest esines niiskuskahjustusi, mis olid tingitud puuduvast 
hüdroisolatsioonist vundamendi ja esimese palgirea vahel. Kuna vundamendi ja esimese 
palgirea vahel enamasti hüdroisolatsioon  puudus (või oli lagunenud (kasetoht)), on see 
põhjustanud alumiste palkide niiskuskahjustusi (vt. Joonis 2.11). 
 
Joonis 2.11 
Alumise palgi märgumise peamised põhjused. 
Osal elamutel oli vundamendi servalt sademete eemalejuhtimiseks valatud vundamendi 
pealmine pind betooniga kaldu. Kui vundamendi servale on valatud vee juhtimiseks kalle, siis 
palgi ja valatud betoonriba vahele sattunud niiskus kuivab väga aeglaselt ja soodustab esimese 
palgirea mädanemist (vt. Joonis 2.11). 
Kui sokkel oli madal, siis tulenevalt ümbritseva pinnase taseme tõusust (huumusekihi kasv 
hoone ümber, pinnasetööd, teede rajamine vms. töö) oli mitme uuritud elamu esimene palgirida 
sattunud kokkupuutesse pinnasega. Pinnase taseme tõus oli enamasti tingitud elamuümbruse 
puudulikust koristamisest. Pinnasega kokkupuutuvad palgiread mädanevad kiirelt läbi ja 
põhjustavad seina täiendavaid vajumeid, pragude laienemist seinas, uste ja akende vajumeid. 
Joonis 2.12 on seina osa, mille esimene palk oli tulenevalt kokkupuutest pinnasega läbi 
mädanenud ja ära vajunud. Neljanda ja viienda palgirea vahele oli tekkinud suur  pragu ning 
paremal paiknev uks oli samuti ära vajunud. Maas oli näha koristamata lehesodi. Hoonet 
ümbritseva pinnase tõus võib põhjustada ka tuulutusavade sulgumist.  
 
21
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
Joonis 2.12 
Pooleldi pinnasesse vajunud ja mädanenud esimene palk, neljanda palgirea kohale 
tekkinud pragu, paremal vajunud uks. Näha on aastaid koristamata lehesodi. 
Mitmetel elamutel ei olnud võimalik probleemi põhjust otseselt tuvastada (mitme põhjusega 
kahjustus) või ei olnud probleem ilmnenud (hea tuulutuse ja pika räästaga elamud). Esimestele 
palgiridadele satub vesi ka pritsmete kaudu vundamendi servalt või pinnaselt. Kahjustused on 
visuaalselt tuvastatavad pehkinud palgi välispinna järgi. Katseliselt saab kontrollida niiskustaset 
palgis (eelkõige vundamendipoolses küljes, kuna sageli esineb palgi keskel pikipragu, mis 
takistab niiskuse liikumist kõrgemale). Mädanikkahjustused võivad esineda, kui niiskus on 
>18…20 %, ja esinevad alati, kui niiskustase on >20 % (Joonis 2.13 paremal toodud esimese 
rea palgis oli niiskustase alaosas 40-50 % ja ülaosas 12…14 %).  
Välisseintes esineb niiskuskahjustusi sageli ka akende ümber (väiksemal või suuremal määral 
esines see probleem pooltel uuritud renoveerimata elamutest). Kõige sagedamini on 
kahjustunud  aknalaua all olev palk, kuna puudulike aknaplekkide korral valgub vihmavesi aknalt 
otse sellele palgile. Joonis 2.13 vasakul on näha olukord, kus akna all olnud palgid on välja 
vahetatud keramsiitplokkide vastu, kuid akna kõrval olevad mädanenud otstega palgid on veel 
asendamata. 
Niiskus 12-14% 
Niiskus 40-50% 
 
Joonis 2.13 
Vasakul mädanenud palgid akna kõrval (alumised palgid vahetatud keramsiitplokkide 
vastu), paremal pehkinud esimese rea palk. 
Lisaks eelmainitud esimestele palgiridadele ja akna ümbrustele esines mädanikku ka mujal 
seina pinnal. Mädaniku põhjuseks on perioodiliselt palgi pinnale sattuv vihmavesi, mis niisutab 
puitu ja ei kuiva kiirelt ära. Vesi võib palgi pinnale sattuda kaldvihma või räästa vigade tõttu. 
Aeglane väljakuivamine on põhjustatud varjuküljest või liiga ligidal kasvavast taimestikust  
(Joonis 2.15). Palgid hakkavad mädanema enamasti pinnalt (maltspuidu osast), mädanenud 
osa hakkab hiljem kooruma. Kuna seina pind muutub poorsemaks, siis ka niiskus imbub  
palkidesse kiiremini ja kuivab välja aeglasemalt. Seina kõrgenenud niiskustase suurendab 
mõnevõrra  soojuskadu , kuna suureneb puidu soojusjuhtivus , ja soojusmahtuvust, mis 
suurendab samuti küttekulu, kuna puidu temperatuuri tõstmiseks kulub rohkem soojust (Joonis 
2.14).  Mädaniku ulatuse suurenedes võivad hakata suurenema õhulekked kahjustunud seina 
kaudu. Kui põhjust ei likvideerita, siis mädanemise kiirus ja ulatus suurenevad. Joonis 2.15 
 
22
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
vasakul on palgi maltspuidu osa läbi mädanenud ja  koorunud . Joonis 2.15 paremal on 
mädanenud palgid kaetud hiljem laudadega , et takistada mädanemist, paraku see hoopis 
suurendab mädanemise kiirust, sest vesi satub ikkagi palkidele ning palgi pind ei kuiva laudade 
all enam ära. 
 
 
Joonis 2.14 
Puidu soojusjuhtivuse (vasakul) ja soojusmahtuvuse (paremal) sõltuvus niiskusest 
(Saarman, 2006).  
 
 
 
Joonis 2.15 
Puude all oleva elamu niiskunud otsasein (vasakul) ja sama elamu sammaldunud katus 
koos pehkinud otsalauaga (paremal). 
 
 
Joonis2.16 
Mädanikkahjustustega palgid. Parempoolsel pildil on mädanenud koht kaetud laudadega, 
mis omakorda kiirendab mädanemist, kuna kuivamine toimub aeglasemalt. 
 
 
 
 
23
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Välisseinte sisemine lisasoojustus 
20. sajandil ja varem ehitatud elumajade palkseinte paksus on ~15 cm, mille soojapidavus võib 
jääda väheseks, pidades silmas tänapäevaseid nõudeid energiatõhususele. Paaris elamus olid 
välisseinad soojustatud seestpoolt. Soojustatud oli ühes elamus osaliselt 100 
mm 
mineraalvillaga, teises ühte elamu otsa 50 mm krohvitud roomatiga, kolmandas elamus paari 
tuba seest 50 mm paksuse mineraalvillaga. Välisseinte seespidine lisasoojustus on alati seotud 
niiskustehniliste riskidega. Halvimal juhul võivad tekkida eeldused hallituse kasvuks või veeauru 
kondenseerumiseks. Omanikud soovivad elamu soojustada seestpoolt osade kaupa (välispidine 
soojustus eeldab terve elamu soojustuse tegemist korraga), kuid sageli ei teadvustata endale 
eelmainitud ohtusid. 
Seinte hallitus-, mädanik- ja mardikakahjustused 
Nähtavat hallitust ja mardikakahjustusi esines uuritud elamutes vähe. Hallitust välisseina pinnal 
esines kahes renoveeritud elamu köögis välisseinte alumistes nurkades (Joonis 2.17). Ühes 
renoveeritud elamus tuli majavammi kahjustuste tõttu asendada pool ühe ruumi seinast ja terve 
põrand. 
 
 
 
Joonis 2.17 
Hallitus seina sisepinnal. 
Nähtavaid mardikakahjustusi leiti kahes elamus. Esimese elamu sein oli enne renoveerimist 
seisnud mõned aastad sademete käes ja seal oli seina nurk kahjustatud (Joonis 2.18 paremal). 
Teises uuritud elamus olid mardikad kahjustanud laetalasid ja osa seinapalke (Joonis 2.18 
vasakul). Kui kahjustuse põhjus on likvideeritud ja kahjustuse ulatus on talutav, siis ei ole 
kahjustatud konstruktsiooni osasid vaja välja vahetada, kuid oluline on kahjustatud kohti 
perioodiliselt kontrollida (sellel eesmärgil oli Joonis 2.18 jäetud kahjustatud nurk viimistlemata).  
Mardikakahjustuste tagajärjed: 
  väheneb konstruktsiooni kandevõime ; 
  suureneb (kiireneb) niiskuse imendumine puitu; 
  halveneb avatud konstruktsiooni välimus; 
  kahjustatud konstruktsioonist eraldub puidusodi kahjurite elutegevuse ajal ja ka pärast 
kahjurite tõrjumist. 
 
 
24
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
Joonis 2.18 
Vasakul kahjustatud laepalk, paremal kahjustatud seina nurk, mis on renoveerimise 
käigus puhastatud , kuid jäetud katmata, et vajadusel oleks lihtne edasisi kahjustusi 
avastada  ja tõrjuda. 
2.3.3 Niiskuse 
tõus 
palkseinas 
Enamikul palkmajadel on probleeme mädanikuga esimeses palgireas. See on põhjustatud 
peamiselt puudulikust hüdroisolatsioonist vundamendi ja palkseina vahel ja madalast soklist. 
Palkmaja ehitamise ajal pandi palgi ja vundamendi vahele tõenäoliselt kasetoht või tõrvapapp, 
mis ei ole pikaealised ja mis pärast sajandi möödumist on ära mädanenud. Praegu on palk 
kokkupuutes niiske vundamendiga, kust niiskus liigub puidu niiskusimavuse tõttu palkidesse. 
Kahjustatud on eelkõige esimene palgirida ja mõnel hoonel ka teine palgirida. Et kontrollida 
mädanemise ulatuse seost puidu niiskussisaldusega, tehti valitud majas puidu niiskussisalduse 
mõõtmised erinevatel kõrgustel. 
Mõõtmised 
Mõõtmiseks valiti maja, mille ümbritsevas pinnases oli teada pinnasevee kõrge tase ja seega 
võis eeldada, et ka vundamendi niiskussisaldus  on suur. Maja välisseintelt oli  eemaldatud  
puitvooder ja ka täiesti läbi mädanenud otsasein. Palkidelt oli eemaldatud ka läbi pehkinud 
(pehme) palgi väliskiht.  
Mõõtmised tehti niiskusmõõturiga Gann Hygrotest LG 3 koos pinnaanduriga B50 ja 
torkeanduriga M20. Mõõtmised tehti hoone kahest nurgast ja kahest küljest visuaalselt 
tuvastatud kahjustuste järgi. Mõõtmisele eelnenud ööpäeval ei olnud sademeid 
Tulemused 
Vundamendi pinnaniiskus oli suhtelisel skaalal „ märg “, mis vastab betooni niiskussisaldusele 
5…6%  (massiprotsentides). Palkide niiskussisalduse seos kõrgusega vundamendi pinnast on 
toodud Joonis 2.19. Sellelt on näha, et vundamendist kuni 10 cm kõrgusel ületas puidu 
niiskussisaldus puidu küllastusniiskuse (~30%). Kõrgusel 10…40 cm väheneb niiskussisaldus 
kiirelt ja on kõrgemal stabiilselt 13…16 %. Maja põhjaküljel on niiskussisaldus 3 % võrra 
madalam kui lääneküljel.  
Niiskustase seinas langes märgatavalt palkide vahe kohal, samuti langes niiskussisaldus 
oluliselt palgi radiaalsuunaliste pragude kohal. Maja lõunakülg oli sedavõrd mädanenud, et tuli 
1,5 m kõrguseni lammutada. Ülejäänud majaosas olid oluliselt kahjustunud esimese ja teise rea 
palgid (Joonis 2.20 paremal) ja kahjustusi leidus ka aknalengide all (Joonis 2.20 vasakul). 
Aknalengide all oli niiskustase samasugune ülejäänud samal kõrgusel olevate palkidega, 
tõenäoliselt on seal mädanik põhjustatud perioodiliselt sinna sattuvast sademeteveest. 
 
 
25
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
220
200
3
4
180
2
N
160
140
, cm
1
120
1
100
2
80
60
Kõrgus
3
40
4
200
10 15 20 25 30 35 40 45 50 55 60 65 70 75 80
Puidu niiskussisaldus, %
 
Joonis 2.19 
Puidu niiskussisalduse sõltuvus kõrgusest vundamendi pinnast. 
 
 
Joonis 2.20 
Mädanikkahjustus aknalaua all (vasakul) ja mädanikkahjustused esimestes palgiridades 
(paremal). 
Lähtudes selles töös tehtud mõõtmistest ja vaatlustest, võib öelda, et niiskussisaldused alla 15% 
on ohutud ja niiskussisalduse puhul üle 20% on tuvastatavad mädanikkahjustused. 
Niiskustasemed teistes elamutes 
Valikuliselt tehti niiskusmõõtmisi ka teiste uuritud palkelamute välisseintes. Järgnevalt mõned 
näited niiskustasemetest: 
  välisseina esimeses palgis 18 %, kõrgemal kui 1 m 10…15%, ühe akna all 27…37 % 
(Joonis 2.21 vasakul), teise akna all 14 %; 
  välisseina siseküljel alumises palgis 15…18 %, seina keskel 10…11 %; 
  välisseina esimese palgi siseküljel 80 %, 50 cm kõrgusel 23 %, 1 m kõrgusel 30 %, elamu 
otsaseina siseküljel ühtlaselt 16 %; 
  esimese palgi alumise poole siseküljel 40…50 %, kõrgemal 12..14 % (Joonis 2.21). 
Kasutades vundamendi ja palkseina vahel mitte kauakestvaid materjale (kasetoht, tõrvapapp) ja 
madalat soklit, tuleb arvestada alumise palkseina mädanikkahjustuse võimalikkusega. 
 
26
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
 
Joonis 2.21 
Tugevate mädanikkahjustustega välissein (vasakul) ja kahjustatud alumise poolega 
esimese palgi sisekülg (paremal). 
2.4  Siseseinte lahendused, tehniline seisund ja kahjustused 
Palkelamute siseseinad olid enamasti tahutud palkidest (viimistletud sarnaselt ülejäänud 
seintega – värvitud, tapeeditud vms). Siseseinad olid enamasti kandvad, seega oli oluline vältida 
nende vajumist. Renoveerimise käigus oli mitmes elamus siseseinte asukohtasid muudetud või 
ukseavasid suurendatud, muudatustest tulenevaid kandevõime probleeme ei täheldatud. 
Siseseintel esines mädanikkahjustusi vaid üksikutel juhtudel (Joonis 2.22 paremal). Probleemiks 
olid ka soojamüüri või ahjuga piirnevad siseseinte kiviosad, millesse olid seinaosade erineva 
soojuspaisumise tõttu tekkinud praod (Joonis 2.22 vasakul). Palkelamu elanikud siseseinte 
helipidavust probleemiks ei pidanud, kuna tegemist oli ühe pere elanikega.  
 
 
Joonis 2.22 
Pragunenud kivisein ahju kõrval (vasakul). Mädanikkahjustusega palkvaheseina alumine 
palk (paremal). 
2.4.1  Märjad ja niisked ruumid 
Niisked ja märjad ruumid on ruumid, kus kasutatakse normaaltingimustest enam vett: 
  Märjad ruumid on vannituba , duširuum, sauna leili- ja pesuruum : 
o  kõrge siseõhu suhteline niiskus, 
o  vee sattumine põrandale ja seintele  tavaline, 
  Niisked ruumid on WC ja majapidamisruumid: 
o  õhu suhteline niiskus võib tõusta hetkeliselt suureks, 
o  põrandale võib sattuda hetkeliselt vett. 
 
 
 
27
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Pooltes uuritud elamutes (enamasti renoveeritud elamud) oli olemas pesemiseks duširuum. 
Kahes elamus oli duširuum ja WC ehitatud elamule  juurdeehitusena algsest välisseinast 
väljapoole. Ka teistes elamutes piirnesid märjad ruumid välisseinaga. Niiskete ja märgade 
ruumide seinad olid enamasti viimistletud kipsplaadiga, kaetud veetõkkega ja keraamiliste 
plaatidega või värvitud. Põrandad kaetud veetõkkega ja keraamilise plaadiga. Ühes elamus oli 
kasutusel kompaktne dušikabiin ja vann (Joonis 2.23 paremal). Ühes suvemajas, mis täitis ka 
talu sauna ülesannet, oli osa sauna pesuruumi seinu kaetud vertikaalse puitlaudisega (Joonis 
2.23 vasakul).  
 
Joonis 2.23 
Sauna pesuruum suvemajas (vasakul) ja dušikabiin koos mullivanniga renoveeritud 
elamus (paremal). 
Visuaalselt tuvastatavaid olulisi niiskuskahjustusi ei leitud ning pooltes niisketes ruumides tehtud 
niiskusmõõtmistega ei leitud samuti kõrge pinnaniiskusega piirkondi. 
2.5 Katused 
2.5.1 Katuste 
konstruktsioonid ja tarindus 
Uuritud elamud olid eranditult kaldkatustega, kaldega 45±10º. Algselt laastukatusega elamud oli 
enamasti kaetud eterniidiga (esialgne laastukatus jäeti alles, Joonis 2.25 vasakul). Vanemad 
rookatused olid vahetatud uute vastu (Joonis 2.25 paremal), kuid ühes elamus oli ka rookatus 
kaetud eterniidiga. 
Sarikateks oli enamasti ümarmaterjal läbimõõduga ~150 mm, roovideks olid tahutud latid või 
lauad paksusega 30-40 mm sammuga ~30 cm. Sarikad toetuvad müürlatile või ülemisele 
palgile. Penn  oli samuti ümarmaterjalist ja sarikatega ühendatud enamasti puitnaaglitega. 
Kitsamatel hoonetel (laius ~6m) toetas sarikaid keskelt ainult penn, laiematel hoonetel (laius üle 
10 m) olid sarikaid toetatud toolvärgiga (Joonis 2.24). 
Renoveeritud katustega elamutel olid sarikad 50 x 150…200 mm prussidest, sarikate vahel oli 
mineraalvillast soojustus (oli välja ehitatud teine korrus ja seetõttu tegemist katuslaega).  
Uus palkelamu katus oli kaetud katusekividega, mille all järjest õhuvahe, aluskate , õhuvahe, 
tuuletõkkeplaat, soojustus, õhu- ja aurutõke, soojustus  ja siseviimistlusplaat. Kahel põhjalikult 
renoveeritud elamul oli sarnane katusekonstruktsioon: katusekatteks oli vastavalt eterniit ja 
uuendatud laastukatus. 
 
28
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Ümarmaterjalist
sarikad
Penn
Toolvärk
Penn
Laetala
 
Joonis 2.24 
Katuse kandekonstruktsiooni põhimõttelised skeemid (M 1:150): sarikaid toetab penn 
(vasakul), sarikaid toetab penn ja toolvärk (paremal). 
 
Laineline eterniit
Vana laastukatus
~30mm
Roogkatus
~300mm
Alusroovid
~30mm
Alusroovid
~30mm
Sarikas
¨ ~15cm
 
Sarikas
¨ ~15cm
 
Joonis 2.25 
Eterniidiga kaetud laastukatus (vasakul) ja rookatus (paremal) (M 1:25). 
2.5.2 Katuste tehniline seisund ja kahjustused 
Lekkiv katusekate  
Katuse peamine ülesanne on kaitsta hoonet sademete eest. Lekkiv katusekate on üks 
katusekahjustuste peamine põhjus. Katuse lekkimise peamised põhjused on: 
  katusekatte  
vananemine; 
  katuse puudulik hooldus  ( sammal , puulehed katusel); 
 katusekatte 
puudulik 
kinnitus ; 
 katusekatte 
aluse 
läbivajumised; 
  puudulikud ääre-, serva- ja katteplekid; 
  ebatihedused katusekattest läbiviikude juures ( korsten , antennid , ventilatsioonilõõr vms.). 
Väikesed lekkekohad võivad põhjustada olulisi niiskuskahjustusi. Väikesest lekkekohast imbub 
iga vihmaga katusetarindisse vett. Veekogused on väikesed, mida ei pruugi ruumi poolt 
märgata. Samas on veekogused  piisavad , et luua keskkond mädanik- või hallitusseente 
arenguks. 
Lekkiv katus esines ühes elamus, mis oli mitu aastat omanikuta seisnud ja mida hakati 
renoveerima. Püsivalt ekspluatatsioonis olevate elamute (sh. suvilate) katuseid oli perioodiliselt 
parandatud (ajutine, kuid vajalik paikamine Joonis 2.26 paremal) või vahetatud. Vanadele 
laastukatustele (või roogkatustele) oli peale löödud eterniit, kuna viimase paigaldamine oli kiirem 
ja odavam kui vana katuse vahetamine (Joonis 2.26). Samas soovisid mitmed omanikud 
vahetada eterniitkatusekatte tagasi algse laastukatuse vastu. 
Viiendikus elamutest esines probleeme korstnate läbiviikudega laest ja katusest. Korstna läbiviik 
oli enamikul elamutel katuseharjal, mis oluliselt lihtsustab läbiviikude konstruktsiooni (ei ole vaja 
sadevett korstnast mööda juhtida). Kahes elamus oli korsten laotud viltu , et korstna, mis ei asu 
elamu tsentris, läbiviik katusest asuks harja peal (Joonis 2.27 paremal). Sellest hoolimata esines 
väiksemaid katusekonstruktsioonide niiskuskahjustusi (Joonis 2.27 vasakul), kuna osal 
korstnatel puudus krae. 
 
29
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Joonis 2.26 
Laastukatus on kaetud eterniidiga (vasakul). Eterniitkatuse ajutine paikamine ei pruugi 
tagada veepidavust (paremal). 
 
 
Joonis 2.27 
Vasakul mädanikkahjustused korstna ümber. Paremal spetsiaalselt kaldu laotud korsten, 
et läbiviik katusest jääks harja peale, kus veeprobleemid on minimaalsed. 
2.6 Pööningu vahelaed 
2.6.1  Lagede konstruktsioon ja tarindus 
Kandvaks osaks olid külgedelt (ja alt) tahutud laetalad, vt. Joonis 2.28. Laelaudis oli löödud 
palkide alaossa tehtud servadele. Osa majades oli laudis löödud talade peale, lagesid 
viimistletud värvitud krohviga (krohv kantud  krohvimatile), värvitud punnlauast topeltlaega või 
värvitud vineeriga. Soojustus oli keskmiselt 20 cm paksune saepuru-lubja segu või liiv-lubi-segu. 
Enamikus renoveeritud elamutes oli vana laelaudis puhastatud või tehtud uus puitlaudis. 
Renoveerimise käigus oli lae peale soojustuseks lisatud (või asendatud) kergkruusa või 
mineraalvilla. Elamutes, kus oli välja ehitatud pööningukorrus, oli katuslagi soojustatud 
100…150 mm paksuse mineraalvilla kihiga sarikate vahel ja alla oli löödud värvitud/tapeeditud 
kipsplaat või õhuke punnlaudis. Paaris renoveeritud elamus oli soojustusvilla peal korrektselt 
paigaldatud tuuletõke ning allpool soojustust asus õhu- ja aurutõke.  
 
 
 
30
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Laetala
Laetala
Muld või liiv
~100..200 mm
Saepuru-savi segu100..200 mm
Must laudis
25..40mm
Laelaudis
25-40mm  
Õhuvahe
~30 mm
Värvitud punnlaudis
20mm  
Laetala
Laetala
Saepuru-liiva segu 100..200mm
Saepuru-savi segu100..200 mm
Laelaudis
25-40mm
Laelaudis
25-40mm
Õhuvahe
~30mm
Krohv ja värv
~20mm  
Värvitud vineer
5mm  
Joonis 2.28 
Uuritud elamute olemasolevaid pööningu vahelae  lahendusi (M 1:25). 
2.6.2  Pööningu vahelagede tehniline seisund ja kahjustused 
Elamute ehitamise ajal oli vajadus ja võimalus pööningu vahelae soojustamiseks väiksem kui 
praegu. Kunagistes rehielamutes peeti ka loomi ning heinu hoiti  pööningul , mis tagas lae 
suurema soojustakistuse. Praegu on heinad pööningult eemaldatud ja sellega ka 
soojustustakistus väiksem. Elamu ehitamise ajal lae peale lisatud soojustus (liiv, saepuru, 
linaluu, heinad ja nende  segud savi või lubjaga) ei taga tänapäevastele vajadustele vastavat 
soojatakistust, kuna soojustuskihi paksus on õhuke (10…20 cm) ja soojuserijuhtivus kõrgem kui 
praegu levinud soojustusmaterjalidel. 
Elamutes, kus soojustuseks on saepuru, hein, ainult mineraalvill või muu tuvastamata sodi , oli 
lae õhupidavus väike (Joonis 2.29 vasakul on saepuruga soojustatud lagi, millelt olid 
eemaldatud heinad). Kõige väiksema õhupidavusega olid õhupidavuse mõõtmistel 
kattelaudisega laed. Väike õhupidavus suurendab oluliselt küttekulusid. Lagede viimistlemiseks 
kasutatud vineer või krohv suurendas oluliselt lae õhupidavust. Algsetest soojustusmaterjalidest 
oli mõnevõrra parema õhupidavusega savi(-linaluu segu). 
 
Joonis 2.29 
Lae saepurusoojustus (varem olid seal ka heinad, vasakul). Mullaga soojustatud lagi, mis 
on pinnalt mädanenud (vasakul). 
Kui pööningu vahelae soojustuseks on liiv või muld ja esineb katuse läbijookse, on vahelae 
soojustus püsivalt või pikka aega märg. Esines elamuid, mille mullaga soojustatud pööningu 
vahelakke oli kogunenud niiskus ja seetõttu olid lae puitosad mädanikukahjustustega (Joonis 
2.29 paremal). Sarnased probleemid võivad ilmneda ka liivaga soojustatud lagedel . 
Puistematerjaliga (saepuru, liiv ja nende segud) soojustatud ühekordsetest laudlagedest 
pudises soojustusmaterjal laudade vahele kuivanud pragude kaudu tuppa. Selle sodi pidev 
koristamine kulutab elanike aega ja on ebamugav. Probleem oli paljudes elamutes lahendatud 
 
31
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
punnlaudadest topeltlae või vineeriga. Kasulikum oleks selline soojustus asendada või lisada 
soojustuse alla õhutõke. 
Paariselamus olid korstna läbiviigud pööningu vahelaest halvasti tihendatud, millega kaasnevad 
suured soojuskaod  korstna ümbert. Lisaks tekitavad ebatihedalt või valesti tihendatud 
korstnaümbrused tuleohutusega seotud probleeme (vt. peatükk 2.8). 
2.7 
Avatäidete lahendused ning tehniline seisund ja 
kahjustused  
Ehituse ajal paigaldatud akendel ja ustel on nii sooja- kui ka õhupidavus väike. Vanades 
elamutes leidub kõige enam kuue ruudu ja kahe klaasiga kahepoolseid puitaknaid (Joonis 2.30). 
Uksed olid vahetatud ainult mõnes põhjalikult renoveeritud elamus uute soojustatud puituste 
vastu. Enamasti olid kasutuses vanad paneeluksed või lihtsad massiivpuidust uksed. Uks ise oli 
enamasti piisava õhutihedusega, kuid uste ja lengi vahel puudusid tihendid (seda isegi osal 
uutel ustel). Samuti olid puudulikult tihendatud ukselengi ja tenderpostide vahed, osa elamutes 
oli seda tehtud montaaživahuga. 
Palkelamu omanikest olid aknaid vahetanud vähesed. Aknaid olid vahetanud elanikud, kes olid 
elamu täiesti ära renoveerinud (sh. soojustanud). Olemasolevaid aknaid oli vahetatud nii uute 
plast- kui ka  puitakende  vastu. Akende vahele olid puidu kuivades tekkinud kuni 5 mm laiused 
praod, mis olid enamasti õhupidavuse tõstmiseks teibitud, kuid ka teip ei sulgenud suuri 
pragusid akende vahel täielikult. Teibitud akende avamine oli raskendatud, mis võib takistada 
ruumide piisavat tuulutamist soojal ajal. 
 
Joonis 2.30 
Vanad levinuimad aknad: kuue ruuduga  (vasakul) ja kahe ruuduga ning õhuaknaga 
(keskel). Uus puitraamides aken (paremal). 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
32
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
2.8 Tuleohutus 
2.8.1 Üldised 
tuleohutusnõuded 
maaelamutele 
Tuleohutus kuulub ehitistele esitatavate oluliste nõuete hulka, mis peavad olema täidetud kogu 
ehitise kasutusea vältel. Olulised ehitistele esitatavad tuleohutusnõuded on järgmised: 
  ettenähtud aja jooksul peab säilima ehitise kandevõime; 
  ehitises on takistatud tule ja suitsu tekkimine ja levik; 
  tule levik ehitisest naaberehitisele on takistatud; 
  inimestel on võimalik ehitisest evakueeruda; 
  inimesi on võimalik ehitisest evakueerida; 
  on arvestatud päästemeeskondade ohutuse ja nende tegutsemisvõimalustega. 
Selles uuringus käsitletud ühe-kahekorruselised palkeramud kuuluvad tuleohutusklassi 
„tuldkartev“ (tähis TP3), mille kandekonstruktsioonile ei seata nõudeid kandekonstruktsiooni 
tulepüsivuse suhtes, v.a. keldri konstruktsioonid, kus nõutakse tulevastupidavust ühe tunni 
jooksul. Tule ja suitsu levimise takistamiseks, evakuatsiooni tagamiseks, päästetööde 
kergendamiseks ning varakahjude piiramiseks peab hoone olema jaotatud 
tuletõkkesektsioonideks. Omaette tuletõkkesektsioonid moodustatakse hoone osadest, mis on 
üksteisest oluliselt erineva kasutusotstarbe või põlemiskoormusega. Lisaks võib tuletõkke-
sektsiooni moodustamise vajadus tekkida korruste arvust või pindala suurusest tulenevalt. 
Maaelamutes võivad sellisteks erineva kasutusotstarbega ruumideks olla: 
  katlaruumid, kusjuures katlaruumis asuvate kütteseadmete koguvõimsus on üle 25 kW; 
 küttematerjali 
ladu; 
  garaaž ; 
  suurema põlemiskoormusega ruumid, näiteks heinakuivati või ladu. 
Et takistada või piirata tule ja suitsu levikut erinevate tuletõkkesektsioonide vahel, eraldatakse 
need üksteisest tuletõkkekonstruktsioonidega. Tuletõkkesektsioonide vahelised tarindid ja 
pööningu vahelae konstruktsioonid peavad takistama tule ja suitsu levikut poole tunni jooksul. 
Lisaks tuleb takistada tulelevikut ühelt hoonelt teisele. Seda tagatakse peamiselt hoonete-
vahelise kuja ≥8 m või tulemüüriga. 
Tulekahju tagajärgede suurus ja tulekahju tekkimise võimalus ei sõltu sellest, kui kaugel talust 
asub tuletõrjekomando ja kui kiiresti päästjad jõuavad õnnetuspaigale, vaid eelkõige sellest, kui 
varajases staadiumis tulekahju avastatakse ja kui tuleohutu  on hoone. Tulekahju võimalikult 
varajaseks avastamiseks peab vähemalt elamu või korteri ühes ruumis olema autonoomne 
tulekahjusignalisatsiooniandur. Soovitatav on, et tulekahjusignalisatsiooniandur paikneks igas 
toas. Iga hoonestatud kinnistu peab olema varustatud tulekahju kustutamiseks vajaliku 
tuletõrjeveega. Hajaasustuses olevate maaelamute puhul saab seda tagada tuletõrje-veehoidla 
või -mahutiga (mahtuvusega mitte alla 50 m) või loodusliku veekogu või jõe abil, millele on 
aastaringne ligipääs. Hoonesisene esmane tulekustutus on võimalik lahendada pulberkustutite 
või tulekustutusvaipadega. 
Lisaks tuleb erilist tähelepanu pöörata otsese põlemisprotsessiga seotud hooneosadele: 
korsten, ahi, pliit, kamin jne. Küttekolle ja suitsulõõr peavad moodustama koos tegutseva 
terviku. Korstna lahendus peab vastama küttekolde võimsusele. Hoone sees asuva suitsulõõri 
seina vaba välispinna temperatuur ei tohi lõõriga ühendatud küttekolde pideva 
maksimaalvõimsusega kütmise korral olla üle 80 
ºC. Küttekoldeid ja suitsulõõre tuleb 
põletamiseks vajalike tingimuste tagamiseks ja tahma süttimise vältimiseks puhastada . 
Tuleohutusnõuete kohaselt on reegliks, et korsten ulatuks kas vähemalt 0,8 m katuse pinnast 
kõrgemale või siis ülespoole mõttelist joont, mis ühendab katuse kõrgeimast kohast 0,8 m 
kõrgemal asuva punkti ja räästa püsttasandis katuse kõrgeima koha kõrgusel asuva punkti. 
Järsukaldelise katusega  hoonel, kui katuse kalle on üle 30º, võib korstna kõrguse määrata nii, et 
korstna pea ja katusetahu lühim kaugus on vähemalt 1,0 m. Kergsüttiva katusekatte korral tuleb 
korstnapea varustada sädemepüüduriga või teha korstna üleulatus katusest suurem. 
 
33
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
2.8.2 Uuritud 
elamute 
tuleohutuse olukord 
Üldised ehituslikud tuleohutusnõuded olid enamikul juhtudel tagatud. Siiski esines üksikuid 
puudusi ning ka elanikepoolset hooletust, näiteks küttekehade ümber kuhjatakse süttivaid 
materjale, tihti ei jäeta suitsulõõri sisepinna ja puidust seina- või laepinna vahele piisavat 
tulekindlatest materjalidest vahekihti  ning see võib põhjustada tulekahju tekkimist hoones . 
Evakuatsiooniteed olid kõikides elamutes piisava laiusega ehk ≤ 90 cm. Kuna tegemist oli 
ühekordsete hoonetega, võib evakueeruda ka akende kaudu. 
Suitsuandureid oli uuritud elamutes vähe. Vabariigi Valitsuse määruse nr. 315 „Ehitisele ja selle 
osale esitatavad tuleohutusnõuded“ järgi peavad need olema paigaldatud kõikides elumajades, 
ka nendes, mis on ehitatud enne nimetatud määruse kehtima hakkamist. 
Uuritud maamajades on levinud puitpindade eksponeerimine, vt. Joonis 2.31. Seetõttu on 
süttivat ja põlevat materjali nendes elamutes palju. Palkseinte puhul on tulekahjuolukorras 
tegemist ühemõõtmelise söestumisega kiirusega 0,65 mm/min. Süttimine võib aset leida leegist 
või suurest temperatuurist puidu pinnal (400°C). Söestumissügavusel üle 25 mm muutub 
edasine söestumine veelgi aeglasemaks, kuna söekiht on  tavalisest puidust 6 korda halvema 
soojajuhtivusega ning kaitseb puitu edasise söestumise eest. 
 
 
 
Joonis 2.31 
Vana palkseina (vasakul) ja laudvoodri (paremal) eksponeerimine. 
Sageli oli probleemiks liiga väike vahemaa ahju või lõõri ja puitpinna  vahel. Kaugus korstna 
suitsulõõri sisepinnast kuni süttiva seina- või laepinnani peab olema vähemalt 25 cm ja see 
vahe peab olema täidetud kuumakindla mittesüttiva materjaliga . Uuritavates elamutes esines 
üksikuid eksimusi selle nõude vastu, vt Joonis 2.32, Joonis 2.33. 
 
Joonis 2.32 
Puitpinna ja ahju vahele ei ole tehtud piisavat mittepõlevast materjalist vahekihti. 
 
 
34
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
 
Joonis 2.33 
Korstna ümber ja ahju taga on betoonist krae. 
Suurimad tuleohutusprobleemid olid pööningul: 
  palju süttivaid materjale: hein, makulatuur , vana mööbel jne. (Joonis 2.34 vasakul); 
  põlevmaterjalid olid korstnale liiga lähedal (Joonis 2.34 vasakul); 
  tihti olid pööningute käiguteed halvasti läbitavad; 
  korsten ise polnud suitsutihe ja korstna ümbrus polnud tulekindlate materjalidega isoleeritud. 
 
 
Joonis 2.34 
Tuleohtlik olukord pööningul: heinad on korstna lähedal (vasakul) ja katussarikad on vastu 
korstnat (paremal). 
 
 
Joonis 2.35 
Korstnakivide vahelised vuugid ei ole tihedad (vasakul). Läbi korstna on tunginud pigi 
(paremal). 
 
35
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Paljudel juhtudel oli tegemist ühekorruselise elamuga, millel oli kaldkatuse all  pööning . Sellisel 
juhul on umbes pool korstna pikkusest välisõhutemperatuuri käes. Korstna pinnatemperatuur on 
madal, mis jahutab suitsugaase, ning mittetäielikul põlemisel tekkiv tahm , jahtunud suitsugaasid 
ja neis olev niiskus kondenseeruvad korstnalõõri seintele. Tahma kogunemine korstnasse võib 
olla isegi nii ulatuslik, et võib tekkida korstna ummistus . Tahma teket ja kogunemist lõõri 
sisepinnale soodustab ka mittetäielik põlemine , näiteks kui köetakse poolsuletud siibriga või 
takistatud õhu juurdevooluga. See takistab põlenud gaaside äravoolu ja  põlemiseks vajaliku 
hapniku juurdevoolu. 
Ka siseruumides esines põlevmaterjali ja asjade kuhjamist soojamüüri või ahju ümbrusesse (vt. 
Joonis 2.36 vasakul). Selline  tegevus on riskantne ning suurendab tuleohtu majas. Ahju, pliidi ja 
kamina esine puitpõrand tuleb võimalike sädemete ja ahjust väljakukkuvate põlevate tukkide 
eest katta metall - või betoonplaadiga ahjusuu ees. 
 
 
Joonis 2.36 
Potentsiaalne oht tulekahju tekkeks on küttekeha peale ja ümber kuhjatud asjad 
(vasakul). Puitpõrand tuleb kaitsta võimalike sädemete eest metall- või betoonplaadiga 
ahjusuu ees. 
Vastavalt Tuleohutuse  järelevalve aastaraamatule 2008 on hukkunutega tuleõnnetused 
toimunud valdavalt elumajades (78% kõigist tuleõnnetustest). 50% tulekahjudest on leidnud aset 
kivist eluhoonetes. 31% moodustavad puitelamute tulekahjud. Samuti näitab statistika, et ligi 
pooled hukkunutega tuleõnnetused on toimunud puitmajades. Päästeameti andmetel oli 
suitsuandur paigaldatud ning rakendus tööle vähestel juhtudel. Tuleõnnetuste põhjused on 
valdavatel juhtudel hooletus lahtise tule kasutamisel või suitsetamisel. 
 
36
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
3  Elamute sisetemperatuur ja suhteline niiskus 
Et hinnata elamute sisekliimat ja saada lähteandmeid energiaarvutuste jaoks, viidi sise-
temperatuuri ja suhtelise niiskuse mõõtmised läbi kahe aasta pikkuse perioodi (september 2008 
– august 2010) jooksul kokku 29 elamus. 
3.1 Meetodid 
3.1.1 Sisekliimaparameetrite mõõtmine 
Siseruumide õhutemperatuuri ja suhtelise niiskuse mõõtmiseks kasutati Hobo  U12 011 
andureid -andmesalvesteid (vt. Tabel 3.1 seadmete mõõteala ja mõõtetäpsus). 
Tabel 3.1 
Temperatuuri ja suhtelise niiskuse mõõteseadmete andmed 
Hobo U-12 011 
Mõõtepiirkond: 
Temperatuur: 
Suhteline niiskus: 
 
 
-20 °C…+70 °C 
5%…95 % 
Mõõtetäpsus: 
Temperatuur: 
Suhteline niiskus: 
±0,35 °C 
±2,5 % 
vahemikus 0 °C…50 °C 
vahemikus 10 %...90 % 
 
Temperatuuri ja suhtelist niiskust mõõdeti peamiselt magamistoast (põhiliselt kaheinimese 
magamistoast) 0,6…1,5 m kõrguselt (vt. Joonis 3.1 vasakul). Andurid paigaldati vaheseinale või 
mööbliesemele, eemale välisseinast ja otsesest soojusallikast (ahi, televiisor , valgustus jne). 
Sisekliima mõõtetulemused salvestati ühetunnise intervalliga. 
Lisaks õhutemperatuurile mõõdeti ka potentsiaalsete külmasildade pinnatemperatuurid 
termistor-tüüpi temperatuurianduriga ja tulemused salvestati HOBO andmesalvestiga (vt. Joonis 
3.1 paremal). 
 
Joonis 3.1 
Siseõhu temperatuuri ja suhtelise niiskuse mõõteandur vaheseinal (vasak) ja seina 
pinnatemperatuuri mõõteandur (paremal). Mõõtekoht on tähistatud punase ringiga. 
 
 
37
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
3.1.2 Sisekliima 
hindamiskriteeriumid 
Soovitusi ja nõudeid eluruumide temperatuuri ja suhtelise niiskuse kohta võib leida nii 
erinevatest teaduslikest uuringutest kui ka määrustest või standarditest.  
Sisetemperatuur on peamine soojusliku  mugavuse  indikaator. Kerge kehalise aktiivsuse korral 
on neutraalne ruumitemperatuur talvel +22,0 °C. Eluruumidele esitatavate nõuete (VV määrus 
nr. 38) kohaselt peab  õhutemperatuur eluruumis olema optimaalne, looma inimesele hubase 
soojatunde ning aitama  kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. 
Köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla 
alla 18 ºC. Ruumitemperatuur üle +22 °C on seostatud haige hoone sündroomiga. Liiga kõrge 
sisetemperatuur suurendab hoonete kütteenergiakulu : tuntud rusikareegli kohaselt mõjutab 
keskmise sisetemperatuuri muutus 1 ºC võrra kütteenergiakulu ~5 %.  
Olenevalt ruumi füsioloogiliselt optimaalse soojusliku keskkonna tagamise tingimustest ja 
oodatavast soojusliku mugavuse kvaliteedist võib, lähtudes soojuslikust mugavusest, jagada 
sisekliima nelja klassi, vt. Tabel 3.2. Madalamate sisekliimaklasside korral on sisekliimaga 
rahulolematute elanike hulk (PPD, %) suurem, kuna elanikud hindavad (PMV) ruume liiga 
jahedaks või liiga soojaks. PMV-PPD indeks võtab arvesse kõigi kuue soojusliku parameetri 
(õhutemperatuur, keskmine kiirguslik temperatuur, õhu liikumise kiirus, õhuniiskus , riietuse 
soojuspidavus ja kehaline aktiivsus) mõju ning seda võib otseselt kasutada soojusliku mugavuse 
kriteeriumina. 
Kombineerides sisekliima projekteerimiskriteeriumi (CR 1752, 1998) ja hoonete energia-
tõhususe projekteerimise lähteparameetrite standardi (EVS-EN 15251:2007, asendab endist 
sisekliima standardit EVS 839:2003) piirsuurusi, võib hoonetes, kus ei ole mehaanilist jahutust, 
on võimalik avada aknaid ja valida riietatust, erinevate sisekliimaklasside temperatuuride 
piirsuurused esitada Joonis 3.2 kujul. Käesolevas uuringus on ruumitemperatuuri hindamisel 
kasutatud madalaima sisekliima klassi (III) piirsuurusi: talvel +19…25 C. 
Tabel 3.2 
Sisekliima klasside kirjeldus (EVS-EN-15251) 
Sisekliima 
Selgitus  
Prognoositud 
Soojusliku 
soojusliku 
soojusliku 
mugavustunde 
mugavuse 
rahulolematuse 
indeks PMV, - 
klass 
protsent PPD, % 
Kõrged nõudmised sisekliima kvaliteedile. Soovitatav 
ruumides, kus viibivad väga tundlikud, nõrga 
I 
tervisega ja erinõuetega inimesed, nagu puuetega 
 
i 5%
si 5%
RH 4%
4%
RH
3%
3%
2%
2%
1%
Aeg kui 
1%
Aeg kui 
0%
0%
6002 6006 6007 6012 6017 6024 6025 6026 6028 6009 6015 6013 6020
6004 6001 6023 6029 6027 6001
6003 6014 6030 6022 6032 6001 6018 6005 6021 6019 6010
6020
6002
6024
6028
6026
6025
6001
6029
6023
6027
6001
6003
6032
6018
6022
6021
6019
6030
Hooned
Püsivalt kasutatavad elamud
Püsivalt kasutatavad elamud
Perioodiliselt kasutatavad elamud
Hooned
Perioodiliselt kasutatavad elamud
Talvel kütmata-kasutamata elamud
 
Talvel kütmata-kasutamata elamud
 
Joonis 4.5 
Hallituse kasvuks soodsate keskkonnatingimuste esinemise aeg vaheseintel (vasakul) ja 
mööblil ning välispiirde sisepinnal (paremal). 
4.2.2 Hallituse 
tekkeks 
kriitilised tingimused põrandaalustes 
ruumides 
Põrandaalustes ruumides (vt. Joonis 4.3, vasakul) on temperatuuri ja suhtelise niiskuse 
tingimused hallituse kasvuks veelgi soodsamad. Hallituse kasvuks olevad tingimused kestavad 
kauem, vt. Joonis 3.18 vasakul. See, et hallituse kasvuks soodsad tingimused esinesid pikka 
aega, võimaldas mõõtetulemustest arvutada hallituse indeksi, vt. Joonis 3.18 vasakul. Kõige 
soodsamad tingimused hallituse kasvuks on elamute keldri lae lähedal (ehk esimese korruse 
põranda all). Kuna elamute põrandaalused ei ole enam tuulutatavad ja samuti ei ole takistatud 
majaaluse pinnase niiskuse levik keldrisse, siis niiskus hakkab seal kogunema. Kõige 
soodsamad tingimused on maja keskosas, kus temperatuur on mõnevõrra kõrgem kui 
vundamendi lähedal. Kahes elamus ulatus hallitusindeks maksimaalse väärtuseni. Elamus 
number 6014 on temperatuur ja niiskus mõõdetud vundamendi lähedal (keldri keskel olnud 
andur uppus kõrge pinnasevee taseme tõttu), teistes majades oli hallitusindeks kõrgem hoone 
keskosas. Siinkohal võib hallituse tekkemudelit kasutada juba puitu lagundavate seente arengu 
põhjuste seletamiseks. Kõige rohkem olid kahjustatud põranda aluspalgid, mille pinnakiht oli läbi 
pehkinud ja osa majades oli põrandatalasid tugevdatud. 
100%
6
69 % põrandaalustest
49 % põrandaalustest        
90%
, %
esineb
esineb                        hallituse 
80%
hallituse risk
risk
5
crit
, -
70%
M
RH 60%
4
 > 
eks 
si 50%
d 3
40%
 RH
sin
30%
u 2
20%
g kui 10%
Hallit
Ae
1
0%
0
6013
6012
6005
6009
6001
6012
6009
6013
6004
6005
6005
6014
6009
jaan.
veebr. märts.
apr.
mai.
juuni.
juuli.
aug.
sept.
Põrandaaluse ruumi keskel
6004
6005
6009
Hooned
Põrandaaluse ruumi servas , tuulutusava juures
 
Aeg, kuu
6012
6014
 
Joonis 4.6 
Hallituse kasvuks soodsate keskkonnatingimuste esinemise aeg põrandaalustes 
ruumides (vasakul) ja hallituseindeksi kujunemine erinevate elamute põrandaalustes 
ruumides. 
 
 
 
 
 
 
58
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
4.3 
Puidukahjustuste analüüsi tulemused 
Puiduproove laboriuuringuteks võeti valdavalt  juurdekasvu  puuriga, mis võimaldab määrata 
palkide sisemuse olukorda. Proove võeti omaniku loal hoone osadest, kus kahjustus oli väliselt 
tuvastatav või oli tõenäosus kahjustuse olemasoluks palgi sees.  
Puidu kahjustus määrati välisilme järgi stereomikroskoobis. 
Proove võeti enamasti väljaspoolt elamut ja enamasti voodrita elamutelt. Kokku võeti 29 proovi 
11 elamust. 9 proovi olid kahjustusteta. Kolm proovi olid väljast tumenenud, mis viitab  ilmastiku 
mõjudele, kuid olulisi kahjustusi  nendest ei leitud. 
Mädanikseente poolt tekitatud kahju jagati puidu lagunemise välisilme põhjal: pruun-, valge- ja 
pehmemädanik. 
Pruunmädanik  on üldiselt puithoonetes kõige levinum seenkahjustus, mis hävitab puidu 
tselluloosi, eelistab okaspuitu. Pruunmädanikuga kahjustatud puit mureneb kuivades 
kuubikujulisteks tükkideks, sellega märkimisväärne puidu tugevuse vähenemine. Pruunmädanik 
võib esineda mis tahes hoone osas. 
Uuritud elamutes oli pruunmädanik kõige levinum kahjustus, mida esines 13 proovis 29-st 
(6003, 6005, 6006, 6009, 6012, 6018, 6028 ja 6031), Joonis 3.1. Kõige rohkem proove võeti 
esimesest  kahest palgireast, kuna seal olid visuaalselt tuvastatavad kahjustused kõige 
suuremad. Proovide järgi oli alumine palk kahjustunud 1-10 cm ulatuses. Vundamendist 
kõrgemates proovides oli mädanikkahjustus rohkem palgi sisemuses. Seetõttu ei saa puidu 
kahjustuste üle otsustada ainult välisilme järgi. 
 
   
   
 
Joonis 4.7 
Pruunmädanikuga kahjustatud konstruktsioonid: põrandatala (vaskul), seinapalk 1m 
kõrgusel (keskel), kolm esimest seinapalki (paremal). 
Ühest puiduproovist määrati ka täpsem pruunmädaniku tekitaja: Antrodia sinuosa – majakorgik , 
majanääts , puidusaproob, majaseen. Proov  võeti endisest välisseinast umbes 1 m kõrguselt, 
maja sellele osale oli mõned aastad varem juurde ehitatud WC ja duširuumi osa.  
Majanääts tekitab pruunmädanikku, hävitades puidus tselluloosi ja polüsahhariidid , jättes järgi 
pruunika värvusega rabeda modifitseeritud struktuuriga ligniini . Seetõttu muutub puit kuivades 
praguliseks, tekivad nn. murekuubid.  
Tavaliselt avastatakse majanäätsu poolt tekitatud kahjustusi alles konstruktsiooni avamisel, sest 
puitmaterjali  pinnale jääb õhuke näiliselt terve puidukiht. Kahjustusest annavad märku pinnale 
tekkivad valged, hiljem kreemikad ridadena kasvavad viljakehad. Viljakehade ilmumisel on kogu 
sisemine puit juba oluliselt kahjustatud. Kõrge õhuniiskuse korral (seina vahel) võib tekkida ka 
lehvikukujuline valge pinnaniidistik. Peamine selle seene kasvuala hoonetes on katusealune ja 
ülemised korrused, sest ta talub üsna kõrgeid temperatuure (sureb alles 80 º C juures). 
Majanääts põhjustab ulatuslikke puitkonstruktsioonide kahjustusi sarnaselt majavammiga. Kui 
majavamm  kahjustab peamiselt keldri- ja esimese korruse vahelage, siis majanääts levib 
kõrgemal – esimese ja teise (kõrgema) korruse vahelaes, sise- ja välisseintes, 
katusekonstruktsioonides. Majanäätsu kahjustus algab sarnaselt majavammiga teiste seente 
poolt juba kahjustatud puidus, kuid ta ei vaja arenguks kivimaterjali olemasolu.   
 
59
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Majanäätsule on iseloomulik pikaaegne kuivaperioodide talumine. Kahjustus võib olla näiliselt 
seiskunud, kuid uuel  niiskumisel algab seene kasv uuesti.   
Valgemädanik , mis esineb hoonetes harvemini, hävitab nii tselluloosi kui ka ligniini ja vajab 
palju niiskust. Kahjustatud puidu tekstuur on kiuline või sõeljas. Valgemädanik ründab nii leht- 
kui ka okaspuitu ja esineb kahjustuse algfaasis. Valgemädanik esineb mis tahes hoone osas. 
Pehmemädanik, mis esineb hoonetes harvemini, hävitab tselluloosi. Pehmemädanik sõltub  
tugevasti niiskusest ja vähendab märkimisväärselt puidu tugevust. 
Lisaks esines elamutes veel hallitust ja vetikaid. 
Hallitus on kasvav mikroseente koloonia mingil seene elutegevuseks vajalikke orgaanilisi aineid 
sisaldaval alusmaterjalil (substraadil). Hallitusseened kasvavad nii materjalide pinnal kui ka sees 
ning neil on tähtis roll looduse ringkäigus puidu lõplikul lagundamisel huumuseks. 
Hallituse eoseid leiti kahe elamu (6006 ja 6017) köögi (niiskeim ruum) vundamendi ja seina 
pinnalt. 
Vetikad   kasvavad kõikjal, kus on piisavalt vett. Kuigi vetikate peamine elukeskkond on vesi, 
elutseb puutüvedel ja vanadel kivimüüridel üherakuline rohevetikas , mis suudab elada õhus. 
Samblad e.  sammaltaimed on niiskete kasvukohtade taimed. Nad kasvavad maapinnal, puidul 
ja kividel. 
Vetikaid leiti elamu põhjapoolselt küljelt esimese palgirea pinnalt (Joonis 4.8 vasakul). Hoone 
külg oli puude varjus ja sageli märg, mis tagas vetika kasvuks piisava vee. 
 
 
Joonis 4.8 
Vetikatega kaetud esimese rea seinapalk (vasakul). Torikseen vundamendi all (paremal). 
Mardikakahjustus 
Puidust konstruktsioonidesse, mööblisse ja esemetesse võivad aja jooksul elama asuda  
puidumardikate vastsed , kes närivad sinna käike ning muudavad puidu aja jooksul kõlbmatuks. 
Mardikakahjustus esineb enamasti seenkahjustustega puidus, mis on  struktuurilt pehmem. 
Puidumardikate elutsükkel koosneb neljast etapist – muna,  vastne (tõuk), nukk ja täiskasvanud 
mardikas (valmik). Puitu kahjustavad nad vastse  faasis, mis võib kesta ühest kuni kuue aastani 
sõltuvalt mardika liigist, ruumi temperatuurist ning puidu niiskusest. 
Mardikakahjustusi avastati kolmes proovis, ühel juhul kaasnes see pruunmädanikuga. 
Visuaalselt tuvastati mardikakahjustus veel kolmes elamus. 
 
60
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
5 Niiskuskoormus 
elamutes 
5.1 Meetodid 
Hoonepiirete pika kasutusea üheks eeltingimuseks on nende probleemideta niiskustehniline 
toimivus. Sise- ja väliskliima tingimused on ühed olulisimad tegurid, mis mõjutavad hoonepiirete 
ja tarindite niiskustehnilist käitumist. Elamutes siseõhu niiskust tavaliselt aktiivselt ei reguleerita. 
Sõltuvalt ruumi kasutusotstarbest võib õhuniiskus kõikuda küllalt suurtes piirides. Siseõhu 
veeaurusisaldus sõltub niiskustootlusest ruumides (inimese elutegevus, toidu valmistamine, 
pesemine, taimede kastmine jne), ventilatsiooni toimimisest ja õhuvahetusest ning välisõhu 
veeaurusisaldusest. Siseõhu veeaurusisaldust statsionaarsetel tingimustel arvutatakse valemiga 
5.1: 
    g    

i
e
, g/m3 (5.1) 

e
v
kus: 
i 
siseõhu veeaurusisaldus, g/m3; 
e 
välisõhu veeaurusisaldus, g/m3; 
g 
niiskustootlus siseruumis, g/h; 

v  
ventilatsiooni õhuvooluhulk , m3/h; 
   niiskuslisa , g/m3. 
Siseruumide niiskuskoormust iseloomustab sise- ja välisõhu veeauru osarõhkude või õhu 
veeaurusisalduste erinevus. Seda suurust nimetatakse niiskuslisaks Δ, g/m3 ja arvutatakse 
valemiga 5.2: 

    
i
e , g/m3 
(5.2) 
Niiskuslisa on ka potentsiaaliks välispiirde kaudu toimuvale veeauru difusioonile. Sise- ja 
välisõhu veeaururõhkude või veeaurusisalduste erinevus e. niiskuslisa näitab, kui palju on 
siseõhus rohkem niiskust kui välisõhus või kui palju on siseõhu veeauru osarõhk kõrgem 
välisõhu veeauru osarõhust. Kui hoones on suur niiskustootlus (kasutatakse palju vett, 
õhuniisutus, tihe asustatus jne.) ja väike õhuvahetus (halb ventilatsioon), on niiskuskoormus e. 
niiskuslisa suur.  
Kuna veeauru difusioon on suhteliselt (võrreldes näiteks soojuse liikumisega) aeglane protsess, 
on hetkelisest niiskuslisast olulisem teatud ajaperioodi keskmine niiskuslisa. Seetõttu 
arvutatakse niiskuslisa nädala keskmise suurusena. Nädal on elamu kasutuse suhtes väga 
selge tsükkel : viiele tööpäevale järgneb kaks puhkepäeva ning nädal esindab niiskuskoormust 
täpsemalt kui näiteks kuu pikkune periood. Kuu keskmiste niiskuslisa suuruste korral sisaldub 
nendes ka  perioode , kui elamut ei ole kasutatud. Kui kasutada niiskuslisa keskmise suuruse 
arvutusel nädalast lühemat perioodi, siis on niiskustootluse ja hoonepiirete niiskustehnilise 
toimivuse dünaamika mõju niiskuslisale liiga suur.  
Sisekliima ja niiskuskoormuse hindamise erinevuseks on, et kui sisekliima puhul kasutatakse 
peamiselt keskmisi suurusi, siis niiskuskoormusi hinnatakse teatud tõenäosusega esinevatena. 
Ehitusfüüsikaliste arvutuste tegemise jaoks on rahvusvaheliselt kokku lepitud 90% tõenäosuse 
tase ( Sanders 1996). See tähendab, et valitud koormuse normatiivsest suurusest on 90% 
väiksema koormusega ja 10 % suurema koormusega. 
Vastavalt varasematele uurimistele võib elamute niiskuskoormuse hindamisel kasutada Joonis 
5.1-l toodud niiskuslisa ja välisõhutemperatuuri vahelist sõltuvust. Kuna suvel on intensiivsem 
ventilatsioon (rohkem avatud aknaid, mehaaniline ventilatsioon suuremal kiirusel (ruumide 
jahutuseks)) ja väiksem niiskustootlus (rohkem väliseid tegevusi, pesukuivatus õues jne) on 
suvel niiskuslisa väiksem. Siseõhu suhteline niiskus ei ole sobiv niiskuskoormuse hindamiseks, 
kuna see sõltub lisaks siseõhu niiskuskoormuste komponentidele ka sisetemperatuurist ja 
välisõhu suhtelisest niiskusest. 
 
61
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
8
8
3
3
Suur asustustihedus , puudulik ventilatsioon
/m 6
/m 6
, g
Keskmine asustustihedus, rahuldav ventilatsioon
i
, g i


Väike asustustihedus, hea ventilatsioon
4
4
isa 
Suur asustustihedus, puudulik ventilatsioon
isa 
Keskmine asustustihedus, rahuldav ventilatsioon
kusl 2 Väike asustustihedus, hea ventilatsioon
kusl 2
iis
iis
N
N
0
0
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15
20
25
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15
20
25
Välistemperatuur t
6
6
e,oC
5
Välistemperatuur t e,oC
5
4
 
4
 
Joonis 5.1 
Niiskuslisa Δ, g/m3 keskmise suuruse (vasakul, sisekliima hindamiseks) ja 
arvutussuuruse (paremal, piirdetarindite projekteerimiseks) sõltuvus välistemperatuurist 
erinevate niiskuskoormuse klasside puhul. 
5.2 Tulemused 
Uuritud elamute niiskuskoormuse hindamiseks arvutati sise- ja välistemperatuuri ja suhtelise 
niiskuse mõõtetulemustest niiskuslisa nädala keskmine suurus. Iga elamu niiskuslisa 
mõõtetulemused jaotati vastavalt välistemperatuurile. Iga välistemperatuuri ühe kraadi kohta on 
arvutatud nädala keskmine, maksimaalne ja 90% taseme (90% fraktiil) niiskuslisa, millised loeti 
esindama selle elamu niiskuslisa tasemeid. Püsivalt kasutuses oleva elamu (vt Joonis 5.2 
vasakul) niiskuskoormus on suurem tulenevalt kasutusaegsest niiskustootlusest. Talvel 
kasutuseta elamu (vt Joonis 5.2 vasakul) niiskuskoormus talvel ei ole päris null tulenevalt 
tarinditesse kogunenud niiskuse väljakuivamisest ja ajutisest koormusest. Kui perioodilise 
kasutusega elamust lahkuvad elanikud, väheneb oluliselt ka ventilatsioon (mehaaniline 
ventilatsioon lülitatakse välja, aknad suletakse jne.). Seetõttu hoone kasutusaegne niiskus jääb 
hoonesse pikemaks ajaks. 
 
 
Joonis 5.2 
Hetkelise niiskuslisa ja nädala keskmise maksimaalse ja keskmise suuruse sõltuvus 
välistemperatuurist talvel püsivalt kasutusel olnud elamus (vasakul) ja talvel püsivalt 
kasutuseta elamus (paremal). 
Kõikide mõõdetud elamute nädala keskmise maksimaalse niiskuslisa ja välistemperatuuri 
vahelised sõltuvused on toodud järgneval joonisel (Joonis 5.3 ülal vasakul). Kõikidest 
maksimumsuurustest arvutatud 90% tase (90% fraktiil) esindab nende elamute niiskuslisa 
normatiivset suurust. Sõltuvalt elamu kasutusviisist on niiskuslisa tulemused esitatud ka eraldi 
püsivalt kasutatavate elamute kohta, perioodiliselt kasutatavate elamute kohta ja talvise 
kasutuseta elamute kohta. Talvel on maksimaalsed niiskuslisad püsivalt kasutatavates elamutes 
kütmisperioodil vahemikus 2,5…5,7 g/m3, perioodiliselt köetavates majades 0,5…2,5 g/m3 ja 
talvise kasutuseta elamutes 0,5…2,0 g/m3. Suvel on maksimaalsed niiskuslisad kõigis elamutes 
vahemikus 1,5...3g/m3. 
 
62
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
8
8
3
3
7
m
7
6
, g/
6
, g/m
 i
 i
5
 ∆
∆ 5
4
4
slisa 3
3
2
2
Niisku
Niiskuslisa 
1
1
0
0
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15
20
25
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15
20
25
Välistemperatuur t
Üks elamu
90% tase
Üks elamu
90% tase
e, oC
Välistemperatuur 
 
t e, oC
 
Kõik elamud 
Püsivalt kasutatavad elamud 
8
8
3
3
7
7
6
, g/m
6
, g/m
 i
 i
∆ 5
∆ 5
4
4
3
3
2
2
Niiskuslisa  1
Niiskuslisa  1
0
0
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15
20
25
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15
20
25
Välistemperatuur t
Üks elamu
90% tase
Üks elamu
90% tase
e, oC
Välistemperatuur t
 
e, oC
 
Perioodiliselt kasutatavad elamud 
Talvel kasutuseta elamud 
Joonis 5.3 
Nädala keskmise maksimaalse niiskuslisa sõltuvus välistemperatuurist. 
Kõikide mõõdetud elamute keskmise niiskuslisa ja välistemperatuuri vahelised sõltuvused on 
toodud järgneval joonisel (Joonis 5.4), lisaks on välja toodud püsivalt köetavate, perioodiliselt 
köetavate ja suvilate sõltuvused. Köetavate elamute keskmine niiskuslisa on talvel vahemikus 
0…4g/m3, perioodiliselt köetavates ja suvilates on niiskuslisa alla 2g/m3. 
 
 
 
 
 
 
 
 
63
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
8
8
3
7
3
m
7
6
, g/
6
, g/m
 i
 i
5
 ∆
∆ 5
4
4
slisa
slisa 
3
3
2
2
Niisku
Niisku
1
1
0
0
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15
20
25
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15
20
25
Kõikide elamute keskmine
Ühe elamu keskmine
Välistemperatuur t
Välistemperatuur 
e, oC
Ühe elamu keskmine
t
 
e, oC
Kõigi elamute keskmine
 
Kõik elamud 
Püsivalt kasutatavad elamud 
8
8
3
3
7
7
6
, g/m
6
, g/m
 i
 i
∆ 5
∆ 5
4
4
3
3
2
skuslisa  2
Niiskuslisa 
Nii
1
1
0
0
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15
20
25
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15
20
25
Välistemperatuur 
Ühe elamu keskmine
Ühe elamu keskmine
t e, oC
Kõigi elamute keskmine
Välistemperatuur t
 
e, oC
Kõigi elamute keskmine
 
Perioodiliselt kasutatavad elamud 
Talvel kasutuseta elamud 
Joonis 5.4 
Keskmise niiskuslisa sõltuvus välistemperatuurist. 
Võrreldes niiskuslisa maksimaalset ja keskmist suurust, on näha (vt. Joonis 5.5), et hoone 
kasutusest sõltumatult on maksimaalne niiskuslisa suurusjärgus 1 g/m3 suurem keskmisest 
niiskuslisast. See omadus on tulemuste rakenduse suhtes hästi kasutatav. Näiteks, kui 
külmasildade hindamiseks on vaja teada ruumide niiskuskoormust, saab sisekliima 
lühemaajalise (2…4 nädalat) mõõtetulemuse alusel hinnata niiskuskoormuse normatiivsuurust, 
kui keskmisele suurusele lisada 1 g/m3.  
3
6
/m
, g 5
 i∆
4
lisa 
kus 3
 niis 2
ine
m 1
esk
K 0
0
1
2
3
4
5
6
Aastaringselt kasutatavad elamud
Maks. niiskuslisa ∆i, g/m3 Perioodiliselt kasutatavad elamud
Talvel kasutuseta elamud
 
Joonis 5.5 
Keskmise ja maksimaalse niiskuslisa võrdlus. 
Perioodiliselt köetavate ja kasutatavate elamute niiskuslisa andmed on jagatud kaheks: 
kasutusperioodiks ja kasutusväliseks perioodiks. Kuna niiskuslisa on talvel (te≤+5 C) suhteliselt 
püsiv suurus, võib kasutada tulemuste analüüsis ka talveperioodi keskmist niiskuslisa. Joonis 
5.6-l on toodud talveperioodi keskmine niiskuslisa elamu kasutusaegsel ja kasutusvälisel 
perioodil. Perioodiliselt  kasutatava elamu niiskuskoormus on kasutusaja välisel perioodil 
 
64
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
väiksem kui kasutusperioodil, sest kasutusaja välisel perioodil niiskustootlus elamus puudub või 
on väga minimaalne. Kuigi kasutusaja välisel perioodil võib olla niiskuskoormus väiksem, ei 
võimalda see kasutada projekteerimisel seda väiksemat niiskuskoormust, kuna kasutusaegne 
niiskuskoormus on võrdne tavapärase elamuga, kus arvutuslik siseõhu niiskuskoormus on 
=4…6 g/m3. 
6
3
5
/m 4, gi3
2
1
Niiskuslisa 
0
6023
6001
6004
6029
6006
6025
6027
Kasutusperiood
Hoone kood
Kasutusväline periood
 
Joonis 5.6 
Hoone kasutuseaegse ja kasutusaja välise niiskuslisa võrdlus. 
 
65
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
6 Külmasillad 
Külmasild on tarindi osa, mille soojusjuhtivus on lokaalselt suurem ümbritseva tarindi 
soojusjuhtivusest. Külmasillad võivad olla põhjustatud ehituskonstruktiivsetest lahendustest 
(tarindite liitekohad , soojustusest läbiviigud jne.) või tulenevad geomeetrilistest põhjustest 
(välisseina välisnurk, tarindi paksuse  lokaalne muutus jne.). 
Külmasilla juures on tarindi sisepinnatemperatuur madalam ja välispinnatemperatuur kõrgem. 
Lisaks külmasildadele võivad sisepinnatemperatuuri lokaalset alanemist põhjustada ka vead 
soojustuse paigalduses, soojustuse puudumine, märgunud soojustus, alarõhu tingimustes 
õhutõkke lekked ning kütte- ja ventilatsioonisüsteemide toimivus. 
Külmas kliimas on külmasildadega arvestamine tähtis mitmel põhjusel: 
  Külmasilla suuremast soojusjuhtivusest põhjustatud madalam sisepinnatemperatuur ja 
sellest tulenev kõrgem suhteline niiskus võib põhjustada tarindis või tarindi sisepinnal 
mikroorganismide kasvu, seina määrdumist või viia veeauru kondenseerumiseni. Veeaur 
kondenseerub, kui temperatuur langeb alla küllastustemperatuuri, kui suhteline niiskus on 
100%. Hallituse kasvuks sobiv suhteline niiskus toatemperatuuril algab 75…80% juurest. 
  Madalad pinnatemperatuurid suurtel aladel vähendavad soojuslikku  mugavust , tulenevalt 
eelkõige suuremast õhuliikumisest ja ebasümmeetrilisest kiirgusest. 
  Külmasillad suurendavad hoonete energiakulu . Piirdetarindite soojusjuhtivuse üldise 
vähenemise juures on hoone soojuskadude külmasildade suhteline osakaal kasvanud. 
Kuna hoone välispiirete (välisseinte, põrandate ja katuste) soojuskaod arvutatakse välis-
piirdeosa soojusjuhtivuse ja sisemõõtudega arvutatud pindala järgi, tuleb nurkade (välissein-
välissein, põrand-välissein ja katuslagi-välissein) lisasoojuskaod võtta eraldi arvesse 
geomeetriliste joonkülmasildade lisajuhtivustega. Lisajuhtivus on soojuskadu vattides  külmasilla 
kaudu, kui temperatuuride erinevus on üks kraad. Ka muud võimalikud tarinditest tulenevad 
külmasillad (nt. akna seinakinnituse sõlm, jäigastussidemed, müüriankrud) võetakse arvesse 
vastava külmasilla lisajuhtivusega. Vajaduse korral teisendatakse välispiirde  summaarne  
lisajuhtivus keskmiseks välispiirde soojusjuhtivuseks,  jagades välispiirde summaarse 
lisajuhtivuse kasutatava arvutustarkvara reeglite järgi määratud välispiirde pindalaga. 
6.1 Meetodid 
6.1.1 Mõõtmine 
Külmasildade analüüsis kasutati nii mõõtmist termovisiooni infrapunakaameraga kui ka 
arvutuslikku analüüsi. 
Termovisiooni infrapunakaameraga mõõtmine põhineb kehadelt kiirguva  soojusenergia  
mõõtmisel. Keha, mille temperatuur on kõrgem kui absoluutne null, s.o. -273,15 C, kiirgab 
soojusenergiat. Termovisiooni infrapunakaamera abil mõõdetakse kehalt või esemelt kiirgunud 
või peegeldunud soojusenergiat ja teades keskkonnatingimusi ning kiirgava pinna omadusi, 
saab arvutada selle pinna temperatuuri. Termograafia abil on võimalik ehitustehnikas teha 
mitmeid uuringuid ilma tarindeid avamata. Termograafia abil on võimalik eelkõige: 
  määrata hoonepiirete pinnatemperatuuride ebaühtlust, mis viitab soojusjuhtivuse ja 
niiskussisalduse ebaühtlusele; 
  hinnata erinevate pinnatemperatuuride alusel, kui palju erineb hoonepiirete soojusjuhtivus; 
  leida õhulekkekohti ja hinnata nende suurust, tehes termograafilised mõõtmised 
normaaltingimustes ja ala- või ülerõhu tingimuses;  
  hinnata ehituskvaliteeti: külmasillad, õhulekkekohad ja puudulik soojustus on tingitud 
eelkõige halvast ehituskvaliteedist; 
  leida seina- ja põrandasiseseid veetorusid ning ülekuumenenud elektrijuhtmeid. 
Termograafia abil ei saa määrata hoonepiirete soojusjuhtivust. 
 
66
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Keskkonnatingimuste mõju mõõtetulemustele ning sisepinnatakistuse hindamise ebatäpsus on 
selleks liiga suur. Termokaamera abil mõõdetakse vaid hetkelist pinnatemperatuuri. 
Termograafilise mõõtmise õnnestumise eeldused on: 
 kvaliteetsed 
mõõteriistad , 
 kogenud 
mõõtja , 
  termopiltide korrektne tõlgendus. 
Käesolevas uurimistöös kasutati FLIR Systems E320 – termokaamerat (mõõtevahemik –
20 °C…+500 °C,  tundlikkus:  0,10 °C,  mõõtmistäpsus:  2 °C,  +2 %  (kordusmõõtmisel:  1 °C, 
+1 %), sensor: 320 × 240 pikslit). 
Mõõtmiste ajal oli sise- ja välistemperatuuri taotluslik erinevus >20 °C. Lisaks mõõtmisaegsele 
sise- ja välistemperatuurile on ka äärmiselt oluline, et mõõtmisele eelnevalt oleks selline 
temperatuuride vahe ühtlaselt püsinud pikemat aega. Kui öösel langeb temperatuur 0 C juurde 
ja sisetemperatuur on 20 C, ei tähenda see seda, et mõõtmise jaoks oleksid sobivad 
keskkonnatingimused . Vaja on pikemaajalisemat püsivat temperatuurierinevust. 
6.1.2 Külmasildade 
hindamine 
temperatuurivälja arvutusmeetodiga 
Külmasilla kriitilisust saab hinnata arvutusliku temperatuuriindeksi abil. Külmasilla lisajuhtivus on 
oluline info hoone soojuskadude hindamiseks. 
 
 
Sõlme joonis 
Soojusvoo vektorid 
Samatemperatuurijooned 
Joonis 6.1 
Külmasild soklisõlmes 
Käesolevas uuringus on kasutatud temperatuurivälja arvutusprogrammi  THERM 6.3. Arvutustes 
määrati kõikidele pindadele temperatuurid ja soojustakistused ning materjalidele 
soojuserijuhtivused. Liitekohta genereeritud võrgustiku abil arvutati soojuse vool tarindite 
liitekohtade kaudu, arvestades erinevate materjalide omadusi ning materjalide paiknemist 
nendes liitekohtades. 
Materjalide soojuserijuhtivused on toodud Tabel 6.2. Liitekohta genereeritud võrgustiku abil 
arvutati soojusvool tarindite liitekohtade kaudu, arvestades erinevate materjalide omadusi ning 
materjalide paiknemist nendes liitekohtades. 
Külmasilla soojuse lisajuhtivuse arvutustes ja külmasilla temperatuuriindeksi arvutustes on 
kasutatud erinevaid sisepinnatakistuste suurusi, sest energiaarvutus (külmasilla lisajuhtivus) 
tehakse keskmiste suuruste järgi, niiskustehnilise toimivuse arvutus (külmasilla 
temperatuuriindeks ) tehakse kriitiliste suuruste alusel (üldiselt kasutatakse kriitilisuse taset, kus 
90% olukordadest ei ületa määratud taset ja 10% olukordadest ületab määratud taset). 
EVS-EN ISO 10211-1:2000 standard soovitab külmasilla kriitilisuse arvutustes kasutada järgmisi 
sisepinna soojustakistusi, vt. Tabel 6.1. 
 
 
 
 
 
 
 
67
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Tabel 6.1 
Arvutustes kasutatud pinna soojustakistuste suurused 
Pinna soojustakistus  sõltuvalt soojusvoolu suunast  
 
Üles (lagi) 
Horisontaalne (sein) 
Alla (põrand) 
Rsi, (m2·K)/W 0,10 
0,13 
0,17 
Rse, (m2·K)/W 0,04 
0,04 
0,04 
Tabel 6.2 
Arvutustes kasutatud materjaliomadused 
Materjal 
Soojuserijuhtivus , W/(m·K) 
Palk ja laudis 
0,12 
Maakivi (vundament) 
3 
Betoon 1,7 
Krohv  
0,6 
Kuiv liiv 
0,25 
Mineraalvill 0,04 
Kergkruus 0,16 
Vahtpolüstüreen 0,04 
Kuiv saepuru 
0,08 
6.1.3 Külmasilla 
kriitilisuse hindamine 
Külmasillast põhjustatud madalama sisepinnatemperatuuri kriitilisuse määrab sisepinna 
temperatuuri, välistemperatuuri ja sisetemperatuuride omavaheline suhe, e. temperatuuriindeks, 
fRsi: ( Hens 1990, EVS-EN ISO 13788:2001, vt. 6.1) 
R  R
t  t
f
T
si
si
e
Rsi=

 (6.1) 

T
R
ti te
kus: 
fRsi temperatuuriindeks, 
-; 
RT 
piirdetarindi kogusoojustakistus, m2·K/W; 
Rsi  piirdetarindi sisepinna soojustakistus, m2·K/W. 
tsi sisepinnatemperatuur, 
C; 
ti sisetemperatuur, 
C; 
te välistemperatuur, 
C. 
Termograafilise mõõdistamise ajal või temperatuurvälja arvutusega on võimalik kõik kolm 
temperatuuri ära mõõta või välja arvutada ning seejärel saab temperatuuriindeksi abil hinnata 
külmasilla kriitilisust. 
Eesti elamute kohta kehtivad külmasilla temperatuuriindeksi piirsuurused vt. Tabel 6.3. Kui 
ruumides on niiskuskoormus suurem, peavad hoonepiirded ja külmasillad olema paremini 
soojustatud. Valdavalt tuleb kasutada hallituse tekke vältimise kriteeriumit. 
Tabel 6.3 
Niiskustehniliselt turvalised temperatuuriindeksi piirväärtused  
Niiskuskoormus 
Temperatuuriindeksi piirsuurus fRsi,- 
(mõõdetud või arvutatud tulemus peab olema 
piirsuurusest suurem) 
Hallituse vältimine  
Kondenseerumise 
vältimine 
Niiskuslisa talvel +4 g/m3 ja suvel +1,5 g/m3 –              
need on väikese niiskuskoormusega  
0,65 
0,55 
ja hea ventilatsiooniga elamud. 
Niiskuslisa talvel +6 g/m3 ja suvel +2,5 g/m3 –              
need on suure niiskuskoormusega  
0,8 
0,7 
ja halva ventilatsiooniga elamud. 
 
68
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Kütmata ruumide korral on sisetemperatuur talvel madalam, mis on külmasilla suhtes kriitilisem: 
madalam sisetemperatuur tõstab veelgi külmasilla sisepinna suhteline niiskust. 
Uuritud elamute sisekliima mõõtetulemuste baasil arvutati temperatuuriindeksi piirsuurus, mis on 
antud elamule kriitiline: 
  kondenseerumise kriteeriumi korral kasutati ööpäeva keskmisi kliimaandmeid, hallituse 
kriteeriumi korral kasutati kuu keskmisi kliimaandmeid; 
  hallituse kasvu kriteeriumiks kasutati temperatuuri ja suhtelise niiskuse sõltuvust, Joonis 4.1; 
  sisetemperatuuri ja -suhtelise niiskuse andmete alusel arvutati kondenseerumise ja hallituse 
suhtes kriitiline pinnatemperatuur; 
  kasutades välistemperatuuri, sisetemperatuuri ja arvutatud pinnatemperatuuri, arvutati 
elamu mõõteperioodiaegne maksimaalne temperatuuriindeks; 
  kui termograafiliste mõõtmiste korral mõõdetav külmasilla temperatuuriindeks on suurem  
maksimaalsest arvutatud aktsepteeritavast temperatuuriindeksist, ei teki külmasillal 
niiskustehnilisi riske. 
Temperatuuriindeksi muutus sisekliima mõõteperioodi jooksul ühes elamus ja kõikide elamute 
maksimaalsete temperatuuriindeksite jaotus vt. Joonis 6.2-l. Kasutades maksimaalsuurustest 
90 % fraktiili on maaelamutes temperatuuriindeksi kriitiline tase 0,85. Kuigi uuritud elamutes on 
niiskuskoormus sarnane eramutega üldiselt, põhjustab suuremat temperatuuriindeksi piirsuurust 
madalalam sisetemperatuur.  
1
1.0
, - i 0.9
, - i 0.9
Rsf 0.8
Rsf 0.8
 
0.7
0.7
deks  0.6
0.6
riin 0.5
riindeks 0.5
uu 0.4
0.4
0.3
atuu 0.3
0.2
mperat
0.2
e
mper
0.1
T
e 0.1
T
0
0.0
veebr märts apr.
mai. juuni. juuli. aug. sept. okt.
nov. dets. jaan. veebr märts apr.
0.0
0.1
0.2
0.3
0.4
0.5
0.6
0.7
0.8
0.9
1.0
Kondenseerumise  kriteerium
Aeg, pp.kk
Kondenseerumise kriteerium
Hal ituse kriteerium
 
Hooned, %
Hallituse kriteerium
 
Joonis 6.2 
Temperatuuriindeksi muutus sisekliima mõõteperioodi ühes elamus ja kõikide elamute 
maksimaalsete temperatuuriindeksite jaotus. 
Temperatuuriindeksi piirväärtusi tuleb võrrelda normaaltingimustes (ilma täiendava alarõhuta) 
tehtud termograafiliste mõõtmistulemustega. Hoone normaaltingimuste mõõtmine tuleb läbi viia 
töötava ventilatsiooniga. Kui hoones on suur alarõhk (näiteks väljatõmbeventilatsioon + 
ebapiisav arv värskeõhuklappe), siis näeb õhulekkekohtade mõju pinnatemperatuurile ka ilma 
täiendava alarõhu tekitamiseta. 
6.2 Tulemused 
6.2.1 Mõõtmistulemused 
Termografeerimine viidi läbi 16 uuritavas elamus. Termografeerimised viidi läbi peamiselt 
seestpoolt, kuna seestpoolt termografeerimine võimaldab paremini hinnata külmasildade 
kriitilisust. Väljastpoolt termografeerimine, mis võimaldab visualiseerida külmasildade ulatust ja 
peamisi paiknemiskohti, viidi läbi valitud elamutes. 
Palksein on soojuslikult  homogeenne tarind, kus probleemseid konstruktiivseid külmasildu 
esines üldiselt vähe. Konstruktiivsed külmasillad paiknesid eelkõige palkseina ja kivitarindite 
liitekohas: sokli sõlm, korstna läbiviik, liitumised kiviseintega, akna sõlm jne. Külmasillana toimib 
ka betoonpõrand, kui on valatud vastu vundamenti. Geomeetrilised külmasillad paiknesid 
välisseina välisnurgas ning akna/ukse ja välisseina liitumiskohas. 
 
69
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
FLIR Systems
15.0 °C
10
Sp2:temp -4.8
Sp3:temp -4.6
0
Sp1:temp -5.3
-6.0
Joonis 6.3 
Oluline külmasild (fRsi=0,4) põranda ja välisseina liitekohas: vasakul  termopilt normaalrõhu 
juures, paremal on näha samast kohast tehtud foto.  
FLIR Systems
15.0 °C
10
Sp1:temp 5.5
5
Sp2:temp 3.4
2.0
 
 
Joonis6.4 Oluline 
külmasild 
(fRsi=0,20) põranda ja välisseina liitekohas, kus betoonpõrand on 
valatud vastu vundamenti. Vasakul termopilt normaalrõhu juures, paremal on näha 
samast kohast tehtud foto.  
Väljastpoolt termografeerimisel tulevad kõige paremini välja külmasillad läbi vundamendi. Joonis 
6.5 näitab ilmekalt , et soojustamata põranda ja vundamendi korral lahkub vundamendi kaudu 
märgatav hulk soojust.  
FLIR Systems
-5.0 °C
-6
-8
Sp1:temp -11.9
-10
Sp2:temp -7.1
-12
-14
Sp3:temp -10.3
-15.0
Joonis 6.5 
Külmasild läbi sokli. Vasakul termopilt väljast ja paremal samast kohast tehtud foto. 
 
 
70
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
FLIR Systems
-10.0 °C
Sp3:temp -17.4
-12
Sp1:temp -10.7
-14
-16
Sp2:temp -10.5
-18
-20.0
Joonis 6.6 
Kohalik külmasild vundamendi nurgas . Vasakul termopilt väljast ja paremal samast kohast 
tehtud foto. 
Järgnevatel joonistel on toodud renoveeritud elamutes uue plastakna ja uute puitakende 
võrdlus. Joonis 6.7 toodud akna lengi piirkonnas on oluline külmasild, kuna akna leng on ainult 
~7 cm paks. Joonis 6.8 toodud kahe raamiga ja ~15 cm paksuse lengiga puitakende juures 
külmasilda ei esine. 
FLIR Systems
20.0 °C
15
Sp3:temp 2.1
10
Sp1:temp 0.3
Sp2:temp 3.8
5
2.0
 
 
Välistemperatuur -10 
°C 
fRsi Sp1 0,36 
Sisetemperatuur +19 
°C 
fRsi Sp2 0,47 
 
 
fRsi Sp3 0,42 
Joonis 6.7 
Külmasild akna alumises nurgas. Vasakul termopilt ja paremal samast kohast tehtud foto. 
FLIR Systems
21.0 °C
20
Sp3:temp 19.7
15
Sp2:temp 19.5
Sp1:temp 17.5
10.0
 
 
Välistemperatuur +2 
°C 
fRsi Sp1 0,84 
Sisetemperatuur +20 
°C 
fRsi Sp2 0,95 
 
 
fRsi Sp3 0,96 
Joonis 6.8 
Uued kahe raamiga puitaknad: külmasilda ei ole. Vasakul termopilt ja paremal samast 
kohast tehtud foto. 
 
71
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Järgnevalt on toodud külmasildade (sisaldab õhulekkeid normaalrõhul) jaotus hoone erinevates 
osades (Joonis 6.9 vasakul). Vaheseinte ja välisseinte liitekohas esines vaid üks külmasild. 
Piirde pinnal, välisseina ja põranda liitekohas, välisseina ja lae liitekohas, välisseinte liitekohas 
ja uste ning akende ümber esines külmasildu võrdselt, kuid suurest piirde soojusjuhtivusest 
tingitud külmasillad domineerisid välisseina ja põranda liitekohas.  
Joonis 6.9 paremal on toodud külmasildade kriitilisus . Kõige rohkem kriitilisi külmasildu, mille 
fRsi 
1 
m.) või 
peitetenderposti (h  
 
 
 
 
 
101
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Tenderposti puudumise tõttu 
on sein kõveraks vajunud  
 
 
Joonis 9.8 
Tenderpostideks olnud aknaraamide eemaldamisse korral tuleb tagada tugi palgiotstele. 
T- tenderpost  Peit-tenderpost 
 
Joonis 9.9 
Palgiotste sidumine akna juures. 
9.1.2 Põrand 
Esimese korruse põrandate lahendused ja probleemid võivad olla väga erinevad. Seetõttu on 
raske anda nendele ühtselt sobivaid renoveerimislahendusi . Alati tuleb lähtuda probleemi või 
kahjustuse põhjusest ja see likvideerida . Vastasel korral, kui ainult tagajärgedega võidelda, tuleb 
probleem või kahjustus uuesti. 
Et hoida pinnasevee tase piisavalt kaugel põrandast ja vundamendist, paigaldatakse hoone 
ümber või alla drenaažitorustik. Drenaažitorustik võimaldab koguda pinnases liikuvat vett ja 
juhtida see vundamendist eemale ning katkestada vee kapillaarne tõus. Drenaaž rajatakse 
topeltseinaga gofreeritud plasttorudest, läbimõõduga 110/95mm, mille seinad on pilutatud. 
Drenaažitoru kõrgeim koht peab olema alati põranda alusest madalamal üle 40 cm ja 
madalamal kui vundamendi põhi. Eelnevalt tuleb vundamendi sügavus ja olukord (seotud kivid  
või mitte) selgitada lokaalse surfimise teel. Väikese vundamendi sügavuse ja sidumata kivide 
korral tuleb drenaaž rajada hoonest mõnevõrra eemale, et kaevamisel ei kahjustataks 
vundamenti. Drenaažitoru paigaldus või soojustus peab tagama, et torustik oleks külmumispiirist 
allpool. Drenaažitorustiku alla tihendatakse vähemalt kümne sentimeetri paksune ühtlase 
kaldega kruusa või killustiku alus. Hoonevälise drenaažitoru miinimumkalle on i = 0,5 %  (viis 
millimeetrit kallet ühe meetri toru pikkuse kohta) ja hoonealuse torustiku miinimumkalle on 
i = 0,8 %.  Drenaažitoru  kaetakse  pealt  vähemalt kahekümne sentimeetri ja külgedelt vähemalt 
 
102
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
kümne sentimeetri paksuse dreeniva peenkillustiku või kergkruusa kihiga (8...16 
mm). 
Drenaažitoru mähitakse filterkangasse või kaetakse kangaga kogu toru ümbritsev dreeniv 
pinnas. Drenaažitorustiku vähemalt igasse teise pöördepunkti paigaldatakse drenaažikaevud, 
mille kaudu saab torustikku puhastada ja millesse settib ka torusse sattunud liiv ja muu sete . 
Drenaažitorustikku ei tohi juhtida katuse sadevett ega pinnavett maapinnalt, sest nii hakkab 
katuselt kokkukogutav vesi või pinnavesi niisutama vundamenti. Drenaaži rajamisel tuleb 
pöörata tähelepanu killustiku ja drenaažitoru filterkangaga ümbritsemisele ja tagasitäite 
tihendamisele. Vastasel korral võib voolav vesi hakata pinnast ära uhtuma ja vundamendi 
ümber olev pinnas võib vajuma hakata. Drenaaži rajamise korral peab olema ka koht 
pinnasevete ärajuhtimiseks (veekogu, kraav vms.) 
Üks renoveerimislahendus on olemasoleva põranda asendamine soojustatud betoonpõrandaga 
(vt. Joonis 9.10). Kui soovitakse kasutada põrandakütet, on see üks sobivaim lahendus. 
Põranda viimistluseks võib olla põrandaplaat, põranda rullkate või laudpõrand. Betoonplaadi all 
on soojustuseks vahtpolüstüreen (niiskust mitteimav, koormustkandev). Soojustuse alla tuleb 
teha 20…25 cm paksune tihendatud killustikust või kruusast niiskuse kapillaarset liikumist 
takistav kiht. Sellele on soovitatav lisada õhuke liivakiht, et killustikukivid ei muljuks 
soojustusmaterjali katki. Soojustuse paksuseks võib arvestada põrandakütte korral 20…15 cm; 
kui põrandakütet ei ole, või piirduda 10 cm paksuse soojustusega. Betoonpõrandat ei tohi 
valada palkide vastu (põrand palkidest kõrgemal). Soojustada on soovitatav ka sokkel. Kui soklit 
ei soojustata, jääb põranda ja seina liitekohta oluline külmasild. Madalate pinnatemperatuuride 
vältimiseks (kõrge suhteline niiskus) on soovitatav põranda välisperimeetrisse paigaldada 
põrandaküttekaabel. Betoonpõrandaplaati ei tohi valada kokku vundamendiga, kuna siis tekib 
sinna oluline külmasild. 
 
Renoveerimiseelne olukord 
Renoveerimisjärgne olukord 
 
Joonis 9.10 
Olemasoleva põranda asendamine soojustatud betoonpõrandaga. 
Üks võimalik põranda renoveerimislahendus võib olla ka põrandaaluse soojustamine 
keramsiitkruusaga ja laagidele toetatud laudpõranda ehitus (vt. Joonis 9.11). Keramsiitkruusast 
soojustuse vajalik paksus on > 30 cm. Põrandalaagid toetatakse keramsiitplokkidele, mis 
paiknevad soojustuse sees. Kui põranda tõstmine ei tekita probleeme, võib sokli külmasilla 
vähendamiseks keramsiitkruusast soojustuse kihi paigaldada kuni vundamendi ülemise pinnani. 
Keramsiitkruusaga soojustatud ja laagidele toetatud laudpõranda riskikohaks on maapinna 
võimalike gaaside, mikroobide vms. liikumine siseruumidesse, kuna pinnas ei ole siseruumidest 
eraldatud. 
 
 
 
 
103
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
 
Renoveerimiseelne olukord 
Renoveerimisjärgne olukord 
 
Joonis 9.11 
Põrandaaluse soojustamine keramsiitkruusaga ja laagidele toetatud laudpõranda ehitus. 
Üks võimalik põranda renoveerimislahendus võib olla ka välisõhuga tuulutatava soojustatud 
puitpõranda  ehitus (vt. Joonis 9.12Joonis 9.11). See lahendus eeldab põrandaaluse süvistamist. 
Madala ja sidumata kividega vundamendi korral on see probleemne ja võib nõuda vundamendi 
tugevdamist. Täiendava meetmena tuleb tagada ka põrandaaluse ruumi õhuvahetus 
0,5…1 m3/(h·m2), mida tõhustatakse suvel: 3…5 m3/(h·m2). Põrandaaluse ruumi tuulutamiseks 
tehakse alusmüüri tuulutusavad, mille summaarne pindala on vähemalt 4 ‰ põranda pindalast. 
Tuulutusavade alaserv peab olema maapinnast vähemalt 150 mm kõrgemal ja avade 
minimaalne pindala (resti või võre vaba pindala) peab olema 150 cm2 ning maksimaalne 
vahekaugus 6 m. Põrandaaluses ruumis olevatesse vaheseintesse tehakse vastavad, kuid 
vähemalt kaks korda suuremad augud kui alusmüüris. Tuulutust saab vajadusel tõhustada 
mehaanilise ventilatsiooniga. 
Kuna soojus- ja niiskuslikud tingimused põrandaaluses ruumis on soodsad mikroorganismide 
kasvuks, tuleb põrandaalune ruum puhastada puitmaterjalidest ja orgaanilisest sodist. 
Põrandaaluse ruumi soojusliku massiivsuse vähendamiseks ja pinnasest niiskuse aurumise  
vähendamiseks kaetakse pinnas 10…5 cm paksuse vahtpolüstüreeniga või 30…20 cm paksuse 
keramsiitkruusa kihiga.  
 
Renoveerimiseelne olukord 
Renoveerimisjärgne olukord 
 
Joonis 9.12 
Välisõhuga tuulutatava soojustatud puitpõranda ehitus. 
 
104
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
9.1.3 Pööningu 
vahelagi 
Pööningu vahelagi on ülevaltpoolt esimese korruse köetavate siseruumide piirdeks. Kuna 
pööningu vahelaetalade vahe oli ehitusjärgselt täidetud liiva, saepuru, õlgede või linaluuga, ei 
ole vahelae soojustakistus suur. Kui elamu katusealune on köetav ja eluruumidena kasutatav, ei 
ole vahelae soojustamine oluline. Renoveerimisel tuleb siis pöörata tähelepanu eelkõige 
kandevõime, tuleohutuse, läbivajumise ja helipidavuse probleemidele. Kui katusealune on 
kütmata ruum, tuleb tähelepanu pöörata ka õhu- ja soojuspidavusele.  
Pööningu vahelae lisasoojustamise lahendused sõltuvad paljuski sellest, kas ruumide laelaudist 
soovitakse eemaldada/asendada või mitte. Laelaudise eemaldamisel /asendamisel (vt. Joonis 
9.17) saab õhu- ja aurutõkke paigaldada laetalade alla ühtse tervikuna kogu ruumi ulatuses. Nii 
jääb võimalikke lekkekohti vähem. Tuleb vältida õhu- ja aurutõkkesse aukude ja läbiviikude 
tegemist ja kõik läbiviigud tuleb hoolikalt tihendada. Kui laelaudist ei eemaldata (vt. Joonis 9.18), 
tuleb õhu ja aurutõke paigaldada laetalade vahele, muldlaelaudise peale. 
Kuna pööningu vahelae soojustamine ei nõua täiendavaid tarindimuutusi, võib soojustuse 
paksus olla 30…50 cm. Taladevahelise vana täite (liiv, saepuru vms.) võib eemaldada, siis saab 
tulemuslikumat soojustust paigaldada rohkem. Korstna ja katuseluugi juurde või teistesse 
liikumispiirkondadesse tuleb rajada käiguteed, et soojustust ära ei tallutaks. 
 
Renoveerimiseelne olukord 
Renoveerimisjärgne olukord 
 
Joonis 9.13 
Pööningu vahelae lisasoojustamine olemasoleva laelaudise eemaldamisel/asendamisel. 
Renoveerimiseelne olukord 
Renoveerimisjärgne olukord 
 
Joonis 9.14 
Pööningu vahelae lisasoojustamine olemasoleva laelaudise säilimisel. 
Pööningule ruumide ehitamisel tuleb kontrollida vahelae kandevõimet ja läbivajumisi ning 
vajadusel tuleb vahelagi tugevdada. 
 
 
105
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
9.1.4 Katused 
Katuste renoveerimise juures tuleb vaadelda mitut aspekti: 
 katusekatte 
veepidavust; 
 katusekonstruktsioonide 
kandevõimet; 
  katuslae korral tema soojus- ja niiskustehnilist toimimist. 
Katusekate 
Katusekatte peamine ülesanne on tagada hoone kaitse sademete (vihm, lumi, rahe jne.) eest. 
Katusekatte lekkimine on üheks peamiseks põhjuseks vanemate hoonete lagunemisel või 
katusekonstruktsioonide kandevõime katusel. Sõltuvalt katusekatte materjalist on nende kestvus 
erinev. Katusekatte veepidavust ja kestvust mõjutavad lisaks materjali enese omadustele veel 
ehitustöö kvaliteet, kliimamõjud ja hooldustingimused . Katusekatte ennetav remont või vahetus 
võib olla vajalik hoone üldise kestvuse seisukohalt. Ei ole õige oodata, kuni katus hakkab läbi 
tilkuma. Hooldusele tuleb mõelda iga aasta ja katusekatte vahetusele ning põhjalikumale 
remondile tuleb mõelda, kui katuse oodatav kasutusiga hakkab lähenema lõpule. Vana 
maamaja katusekatte vahetuse korral tuleb eelistada elamu ehitusjärgset katusekatet ja vältida 
mittesobivaid imitatsioonmaterjale. Korralikult ehitatud laastukatus võib heaperemeheliku 
hoolduse korral pidada vastu aastakümneid. Kogenuid ehitusmeistreid on olemas 
(OÜ Katusõkatja, OÜ Ökokatused, FIE Jüri Metsalu, FIE Mart Hommik, OÜ  Tani Mets, FIE 
Jaanus Salm, OÜ Impel jne.), tuleb vaid aegsasti ennast töödejärjekorda panna. 
Katusekonstruktsioonide kandevõime 
Katusekonstruktsioonid peavad taluma lume-, tuule-, hoolduse- ja katusekonstruktsioonide 
omakaalu koormusi. 
Eestis kehtivate projekteerimisstandardite järgi on normatiivne lumekoormus  maapinnal 
vahemikus 1,0…1,75 kPa so. umbes 100…175 kg/m2. Suurem lumekoormus on Pandivere , 
Otepää ja Haanja kõrgustikul ning väiksem Lääne-Eesti saartel. 
Katusel oleva lumekoormuse juures arvestatakse lumekoormuse kujuteguriga, mis sõltub katuse 
kaldest ja katuse  kujust ning on üldiselt vahemikus 0…1,6. Võimalikest tuulest kantud 
lumehangedest (nn. lumekott) võib normatiivne lumekoormus olla kuni neli korda suurem maa-
pinnal olevast lumekoormusest. Lamekatustel on normatiivne lumekoormus üldiselt 0,8..1,2 kPa, 
mis võrdub seisnud lume puhul ligi 40…60 cm paksusega. Ilmade soojenedes lumekoormus ei 
suurene, lumi vajub kokku ja tiheneb, kuid mass ei muutu. Märja lume puhul võrdub normatiivne 
lumekoormus vastavalt 20…30 cm lume paksusega. Kui lumele sajab vihma, võib koormus 
katusele oluliselt suureneda. Katustel, mille kalle on 30 kuni 60 kraadi, on lumekoormus 
vähendatud. 45 kraadi juures on maja projekteerijad tõenäoliselt  arvestanud märja lume 
paksusega vastavalt 10…15 cm. Katustel, mille kalle on üle 60 kraadi, ei jää lumi püsima ning 
põhiliseks koormuseks on tuul. Erinevate katuste liitumisel või katuste külgnemisel kõrgema 
seinaga on tavaliselt uute elamute projektides arvestatud lume kuhjumisega. Siiski võib ka 
sellise lumekoti puhul märja lume paksusel üle 75 
cm olla tegemist reaalse ohuga 
konstruktsioonide kandevõimele. Vanemate majade puhul või juurdeehituste tegemisel ei pruugi 
olla lume lokaalse kuhjumusega projekteerimisel arvestatud. Nagu näha, ei või ainult katusel 
oleva lume paksuse järgi otsustada katusele mõjuva lumekoormuse ja lume eemaldamise 
vajaduse üle. 
Kui lume koormus katusel on suurem, kui konstruktsioonid (sarikad, roovid) kanda jõuavad, toob 
see kaasa katuste varisemise. Suured katuse läbivajumised toimuvad juba väiksemate 
lumekoormuste puhul. Kuigi läbivajumised üldjuhul taanduvad koormuse eemaldamisel, võivad 
suured läbivajumised vähendada katusekatte veepidavust. Vanemate maamajade juures ei 
pruugi eriti asjakohane olla lume katuselt äralükkamise juures arvestada normatiivse 
koormusega. Kahjustunud konstruktsioonide kandevõime võib olla oluliselt väiksem kui 
kahjustamata konstruktsioonidel (ehitusjärgne olukord), kuna aja jooksul on konstruktsiooni 
omadused halvenenud. Seetõttu võib konstruktsioonide kandevõimekaotus juhtuda juba ka 
väiksema koormuse või lumepaksuse korral. Lisaks tavapärasele lumekoormusele tuleb veel 
 
106
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
arvestada koormusega, mis võib tekkida kõrgemalt katuselt madalamale libisevalt või kukkuvalt 
lumelt, veeäravoolu ummistumisest tingitud koormusega, jääkoormusega jne. Seetõttu tuleb 
katuselt liigse lume mahaajamisse suhtuda äärmiselt tõsiselt. 
Maja omanikul või kasutajal on soovitatav küsida konstruktsioonide kandevõime kohta nõu maja 
projekteerijalt või mõnelt teiselt pädevalt ehitusinsenerilt. Kandekonstruktsioonide välja-
vahetamise või rekonstrueerimise korral tuleb teha ehitusprojekt . 
Katuslae soojus- ja niiskusrežiim 
Kuna katusekattematerjal või katuse aluskattematerjal on üldiselt suure veeaurutakistusega. 
Seetõttu tuleb katuslae ja katusekattematerjali või katuse aluskattematerjali vahele jätta 
välisõhuga tuulutatav õhkvahe. Katuslagi soojustatakse 25-35 cm paksuse soojustusega, 
kaetakse väljastpoolt tuuletõkkeplaadiga ja seestpoolt õhu- ja aurutõkkega (vastav paber või 
kile). Sõltuvalt katuslae lahendusest peab õhu- ja aurutõkke veeaurutakistus olema 5-80 korda 
suurem kui tuuletõkkeplaadi veeaurutakistus. Vajalik veeaurutakistus arvutatakse vastavalt 
katuse tarindi lahendusele ja valitud ehitusmaterjalide omadusele. Ehitamise käigus tuleb 
tagada õhu- ja aurutõkke terviklikkus . Katuslae siseviimistlus tehakse perenaise meele järgi. 
9.1.5  Ventilatsioon ja küte 
Ventilatsioon 
Ruumide õhuvahetuse ehk ventilatsiooni abil tuuakse ruumidesse puhas õhk ja eemaldatakse 
saastunud õhk. Ventilatsioon on väga oluline ruumi õhu  puhtuse tagamisel . Ventilatsioon 
mõjutab ka oluliselt hoone energiatõhusust. Kui väljapuhkeõhu soojust kasutada ära näiteks 
sissepuhkeõhu või tarbevee soojendamiseks, on võimalik hoone energiatõhusust oluliselt 
parandada. Ventilatsioon peab elamu kasutamise ajal olema pidev. Tähtis on, et õhk vahetuks 
kõigis tubades. Köögi, vannitoa, duširuumi, sauna ja WC puhul tagabv ventilatsioon ka niiske 
õhu väljaviimise.  
Hoone olulisel renoveerimisel lähtutakse õhuvahetuse tagamisel keskmisest (II klass: tava-
pärased nõudmised sisekliima kvaliteedile, EVS-EN 15251) sisekliimaklassist. Selle kohaselt 
tagatakse inimese kohta ruumis õhuvahetus 7 l/s. Kuna projekteerimisel ei ole inimeste arv 
hoone eluea kestel tavaliselt teada, lähtutakse ventilatsiooni välisõhu  vooluhulga määramisel 
ruumi pindalast: elu- ja magamistubades 1,0 l/(s·m2) või üldõhuvahetus eramu netopinna kohta 
0,42 l/(s·m2). Vastavalt vajalikule sissepuhkeõhule (eelmisest kahest suurem) jaotatakse 
väljatõmbe  õhuvooluhulgad suhtena: köök: 20 l/s, pesuruum: 15 l/s, WC: 10 l/s. Ruumide 
kasutusaja välisel ajal võib neid õhuvooluhulkasid vähendada. Minimaalseks õhuvooluhulgaks 
on 0,05…0,2 
l/(s·m2), mis 2,5 
m kõrguse ruumi korral tähendab õhuvahetuskordsust 
0,07…0,15 h-1. Vähendada võib õhuvahetust ka juhul kui hoone kasutajaid-elanikke on vähem 
projekteerimisel arvestatust. 
Ventilatsiooni projekteerimisel ja ehitamisel on tähtis, et õhk liiguks puhastest ruumidest (elu- ja 
magamistoad) saastunud õhuga ruumide suunas (köök, pesuruum, WC). 
Ventilatsiooni projekteerimisel tuleb eelistada lahendusi, kus on võimalik taaskasutada 
väljapuhkeõhu soojussisaldust. Sellised võimalused on soojustagastiga sisspuhke-väljatõmbe 
ventilatsioonil või väljatõmbeõhu soojuspump -lahendusel. Soojustagastiga ventilatsiooni alg-
investeering on suurem, kuid arvestades lisaks ka pikaajalisi kulusid hoone kütmiseks ja 
ventilatsiooniõhu soojendamiseks, on soojustagastita lahendused kallimad. Soojustagastuse 
mõju tuleb rohkem esile, kui hoonepiirded on õhupidavad ja enamus õhku vahetub  soojus-
tagasti kaudu. 
Ventilatsioon võib olla nii loomulik kui ka mehaaniline. Tähtis on, et ventilatsioon tagaks piisava 
õhuvahetuse. Hea ventilatsioon tagab piisava õhuvahetuse, on energiatõhus , vaikne, ei tekita 
tõmbust ning on kergelt reguleeritav. 
Joonis 9.15 ja Joonis 9.16-l on toodud sissepuhke-väljatõmbeventilatsiooni põhimõttelised 
skeemid hoonele, millele tehti ka energiaarvutused. Esimesel variandil paikneb sissepuhkeõhu 
torustik hoone keskel, teisel variandil hoone servas. Torustikku on võimalik paigaldada 
 
107
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
vahelakke, talade vahele või pööningule. Seega torustik ei häiri oluliselt siseruume. Pööningule 
paigaldatav torustik tuleb soojustada. Soojustada tuleb ka ventilatsiooniseadme ja 
väliskeskkonna vahelised torud. 
 
Joonis 9.15 
Võimalik lahendus ventilatsioonitorustiku paigaldamiseks, kui sissepuhkeõhutorustik 
paikneb hoone keskel (pööningul või ruumis). 
 
Joonis 9.16 
Võimalik lahendus ventilatsioonitorustiku paigaldamiseks, kui sissepuhkeõhutorustik 
paikneb hoone servas (pööningul või ruumis). 
 
 
108
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Küte 
Kui vanemas maamajas planeeritakse kütte renoveerimist, siis on mitmeid valikuid, mille vahel 
valida: 
  ahi, pliit koos soemüüriga; 
  soojuspump ( maasoojuspump , õhk-vesi-soojuspump, õhk-õhk-soojuspump); 
  keskküte, kus soojusallikaks võib olla puidugraanulitega ehk pelletitega köetav katel , 
tahkekütusel ( halupuit ,  kivisüsi , brikett ) katel, puiduhakke katel; 
  elekterküte (otsene elekterküte või ööelekterküte); 
Küttesüsteemi uuendamine on protsess, mida tuleb hoolikalt  planeerida . Arvesse tuleb võtta nii 
rajamis- kui ka hoolduskulud, energiaallika kättesaadavus, igapäevase aja- ja tööjõukulu, 
keskkonnamõju jne. Püsiva kasutuse korral tagab enamikul juhtudel hoone vajaliku 
soojusvarustuse korralik ahi, mis piisava massiivsuse korral hoiab ruumitemperatuuri ühtlasena. 
Ahi on turvaline kütteallikas maapiirkonnas asuvatele elamutele ka seetõttu, et ei vaja elektrit. 
Kuigi elektrijaotusvõrgu varustuskindlus on viimastel aastatel mõnevõrra paranenud , tuleb siiski 
igal aastal ette lühemaid või pikemaid elektrikatkestusi. Ahikütte tõhususest rääkides on oluline 
märksõna  ahju efektiivsus, mille võti on puitmaterjali kiire põlemine väga kõrgetel 
temperatuuridel .  
Puidu kütteväärtus oleneb puuliigi  tihedusest ja puidu niiskusest. Põletatav puit peab olema 
kuiv. Puidu niiskus vähendab oluliselt puidu kütteväärtust, suurendab põlemisgaasi mahtu ja 
halvendab süttimist. 
Kui põhisoojusallikaks on soojuspump või keskküttekatel, siis toimub soojuse jaotus  radiaatorite  
või põrandakütte kaudu. Hoolikal projekteerimisel on ka siin võimalik säilitada maamaja miljööd. 
Perioodiliselt kasutatava elamu puhul ahikütte kasutamine ei pruugi olla alati võimalik (hoones 
elanikke ei ole). Kütmine võib olla vajalik näiteks veesüsteemi külmumise vältimiseks või 
soovitava suhtelise niiskuse tagamiseks (näiteks vältimaks hallituse kasvuks soodsate 
tingimuste teket). Sellisel juhul tuleb rakendada teisi strateegiad energiasäästlikuks kütmiseks.  
Kui elamu kasutuse vaheperiood on pikk ja elanikud aktsepteerivad elamusse saabumisel 
madalat temperatuuri, võib elamu kütmine olla lahendatud vaid ühtlase, külmumiskaitset tagava  
kütte abil. Kui elamut kasutatakse näiteks nädalalõputi ja elanikud soovivad elamusse 
saabumisel elamiseks sobivat  sisetemperatuuri (~+18…+21 C), on põhimõttelisi võimalusi 
vähemalt kaks: 
  hoida püsivalt elamiseks sobivat sisetemperatuuri (~+18…+21 C); 
  kasutada kütte juhtimiseks kaugjuhtimisüsteemi, millega tõstetakse sisetemperatuur 
jäätumiskaitse tasemelt (+5…+7 C) soovitud tasemele (~+18…+21 C) enne hoone 
kasutusaega. 
Hoides kasutusvälisel perioodil elamus kõrget sisetemperatuuri, põhjustab see liigset 
energiakulu ja vähendab hoone energiatõhusust. Perioodiliselt kasutatavate hoonete 
energiakulu saab vähendada kasutusvälisel perioodil sisetemperatuuri langetamisega. Elanikul 
on mugav seda teha kaugjuhtimise teel, näiteks telefonisidevõrgu kaudu. Eestis pakuvad 
mitmed firmad kaugjuhtimisseadmeid, mille abil on võimalik kaugjuhtimise teel lülitada sisse-
välja elektriseadmeid või juhtida temperatuuri seadearvu, vt. Joonis 9.17. Sõltuvalt varustatusest 
võib kasutada nii tavatelefoni kui ka mobiiltelefoni levi. Kasutades elamu kasutusvälisel perioodil 
madalamat temperatuuri, on võimalik vähendada kütteenergia kulu 3-4 korda. 
 
109
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
20
18
16
Kasutusperiood
Co 14
,  it 12
10
8
6
Temperatuur  4
Kasutusväline 
2
periood
1 nädal
0
E
E
E
E
E
E
Aeg
 
Joonis 9.17 
Sisetemperatuuri muutus kütte kaugjuhtimise korral. 
Infovahetus elaniku ( mobiil )telefoni ja kaugjuhtimissüsteemi vahel põhineb nõuetekohase teksti 
saatmisel, tavaliselt lühikese mobiilisõnumi (SMSi) teel. Kaugjuhtimissüsteemi terminalil on oma 
telefoninumber. Kaugjuhtimissüsteemi terminalile saadetud käsklused sunnivad küttesüsteemi 
tegutsema vastavalt kokkulepitud käsklustele. Tegutsemiseks võib olla kas lülitusautomaatide 
sisse-välja lülitumine või termostaadi seadearvu muutus. Soojuspumpasid on võimalik juhtida 
tegutsema nagu kaugjuhtimispuldi abil. Tavaliselt edastab kaugjuhtimise terminal ka infot 
sisetemperatuuri kohta, kui on toimunud voolukatkestus, vool on taastunud, lülitusautomaatide 
oleku kohta (sees/väljas) vms. Joonis 9.18-l on näha ühes uuritud elamus paiknenud kütte 
kaugjuhtimiskilp elamu elektrikilbi  kõrval: seadmed ei ole suured. 
Kaugjuhtimissüsteem eeldab üldjuhul elekterkütet, mis on suure primaarenergiasisaldusega 
energiaallikas . Kuna kasutusvälisel perioodil jääks küdev keskküttekatel järelevalveta, ei saa 
seda sellel perioodil kasutada. Elekter on ohutum energiaallikas. Lisaks on elekterküte hästi 
reguleeritav igale vajalikule režiimile. Kuna elekterküte on kallis, kuid kvaliteetne energiaallikas, 
tuleb seda kasutada nii vähe kui võimalik (elamu kasutusajal), kuid alati kui vajalik 
(kasutusvälisel ajal). 
 
 
Elamu elektrikilp  
 
Kütteseadmete lülituskilp 
Kaugjuhtimise terminal
Joonis 9.18 
Kütte kaugjuhtimiskilp (paremal) elamu elektrikilbi kõrval (vasakul). 
Talvel kasutuseta või perioodilise kasutusega elamu kütmine kasutusvälisel perioodil võib olla 
vajalik ka hoidmaks soovitavat suhtelise niiskuse taset (näiteks, et vältida hallituse kasvuks 
soodsate tingimuse teket). Sellisel puhul juhitakse küttesüsteemi termostaadi asemel 
hügrostaadiga või nende kahe kombinatsioonil. 
 
110
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
10 Järeldused 
Uuritud elamute piirdetarindite ja kandekonstruktsioonide tehniline seisund 
ja defektid 
Vundamentide peamised kahjustused ja puudused olid vundamendi ebaühtlane vajumine, 
tühjaks pudenenud kivide vahed, liiga madalad vundamendid (või ümbritseva maapinna tõus) ja 
vundamendi serva sademete eest kaitsmata jätmine või selle kaitsmiseks mõeldud mördiga 
tehtud kalde lagunemine. 
Esimese korruse põrandate peamised kahjustused ja puudused olid põrandatalade 
mädanikkahjustused, liigniiskus ja mikrobioloogiline kasv põrandaaluses ruumis, külmad 
põrandad ja põrandaaluste puudulik tuulutus. 
Peamised kriitilised kohad välisseinte juures ja välisseinte kahjustuste peamised põhjused olid 
välisseina liitumine vundamendiga (liiga madal vundament, vajunud vundament, vundamendil 
hüdroisolatsiooni puudumine), sademevee sattumine fassaadipinnale (liiga lühike räästas ja 
puuduvad vihmaveesüsteemid), puudulik sademevee juhtimine fassaadilt, eelkõige akende ja 
välisseina liitekohtadest (aknalt seinale valguv vesi, liiglühikesed ääreplekid). 
Katuste ja katuslagede peamised kahjustused olid lekkiv katusekate, katuse puudulik hooldus 
(sammal, puulehed katusel), katusekatte puudulik kinnitus, katusekatte aluse läbivajumised, 
puudulikud ääre-, serva- ja katteplekid, ebatihedused katusekattest läbiviikude juures (korsten, 
antennid, ventilatsioonilõõr vms.) ja puudulik soojustus. Tähelepanu tuleb pöörata alati ka 
katusekonstruktsioonide kandevõime tagamisele. 
Tuleohutuse osas esinesid peamised puudused nii kütekollete kui ka korstnate juures: palju 
süttivaid materjale: hein, makulatuur, vana mööbel jne. olid korstnale liiga lähedal, korsten ise 
polnud suitsutihe ja korstna ümbrus polnud tulekindlate materjalidega isoleeritud, tulekollete ees 
ei ole mittepõlevast materjalist põrandakatet. 
Sisetemperatuur ja suhteline niiskus elamutes 
Keskmine sisetemperatuur talvel püsivalt kasutatavates elamutes oli +17,8 
C, talvel 
perioodiliselt kasutatavates elamutes +7,0 C ja talvel kütmata ja kasutuseta elamutes -1,5 C. 
Keskmine siseõhu suhteline niiskus talvel püsivalt kasutatavates elamutes oli 37%, talvel 
perioodiliselt kasutatavates elamutes 46 % ja talvel kütmata ja kasutuseta elamutes 73%.  
Aastaringselt kasutatavates elamutes oli suvel keskmine sisetemperatuur +22,0 C ja suhteline 
niiskus 62%. 
Kui aktsepteerida sisekliima nõuete ületamist kuni 5%, siis sisetemperatuur ei vasta sisekliima 
standardi madalama klassi piirsuurustele 92% uuritud elamutes. Domineerivaks on 
piirtemperatuuridest madalamale jäävad temperatuurid ehk elamutes on liiga jahe. Madalate 
temperatuuride põhjused võivad olla: elamute soojuskaod on suured, ahjude võimsus ei taga 
vajalikku küttevõimsust, ahjude olukord ei võimalda rohkem kütta, elanikud 
aktsepteerivad/kannatavad madalamat temperatuuri. 
Elanike arvates on maaelamutes peamisteks probleemideks ruumide madal ja kõikuv 
temperatuur ning erinevate ruumide erinev temperatuur. Probleeme tekitab ka  suvine kõrge 
temperatuur ning umbne ja ebameeldiv siseõhk. 
Mikrobioloogilise kasvu risk 
Hallituse tekke riski hinnati eluruumides siseõhu ja välispiirde pinna temperatuuri ja suhtelise 
niiskuse mõõtmiste alusel. Siseõhu ja sisepinna mõõtetulemusest oli näha, et hallituse kasvu 
seisukohalt on tarindi või külmasilla  sisepind  palju kriitilisem. 70%...80% elamutes, kus 
mõõtmised läbi viidi, esineb hallitus tekke risk välispiirde pinnal või külmasillal. Põrandaalustes 
ruumides on temperatuuri ja suhtelise niiskuse tingimused hallituse kasvuks veelgi soodsamad. 
 
111
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Selle riski realiseerumiseks on vaja ka teisi tingimusi ja aega. Pigem tuleb aga üldse vältida 
selle riski tekkimist. 
Puidu proove laboriuuringuteks võeti hoone osadest, kus kahjustus oli väliselt tuvastatav või oli 
tõenäosus kahjustuse olemasoluks palgi sees. 2/3 proovidest oli puit mädanikseene poolt 
kahjustatud. 
Niiskuskoormus elamutes 
Uuritud elamute niiskuskoormuse hindamiseks arvutati sise- ja välistemperatuuri ja suhtelise 
niiskuse mõõtetulemustest niiskuslisa nädala keskmine suurus. Talvel on maksimaalsed 
niiskuslisad püsivalt kasutatavates elamutes kütmisperioodil on vahemikus 2,5…5,7 g/m3, 
perioodiliselt köetavates majades 0,5…2,5 g/m3 ja talvise kasutuseta elamutes 0,5…2,0 g/m3. 
Suvel on maksimaalsed niiskuslisad kõigis elamutes vahemikus 1,5...3 g/m3. 
Kuigi kasutusaja välisel perioodil võib olla niiskuskoormus väiksem, ei võimalda see kasutada 
projekteerimisel seda väiksemat niiskuskoormust, kuna kasutusaegne niiskuskoormus on 
võrdne tavapärase elamuga, kus arvutuslik siseõhu niiskuskoormus on =4…6 g/m3. 
Külmasillad 
Palksein on soojuslikult homogeenne tarind, kus probleemseid konstruktiivseid külmasildu 
esines üldiselt vähe. Konstruktiivsed külmasillad paiknesid eelkõige palkseina ja kivitarindite 
liitekohas: sokli sõlm, korstna läbiviik, liitumised kiviseintega, akna sõlm jne. Külmasillana toimib 
ka betoonpõrand, kui on valatud vastu vundamenti. Geomeetrilised külmasillad paiknesid 
välisseina välisnurgas ning akna/ukse ja välisseina liitumiskohas. 
Hoonepiirete õhupidavus 
Kõigi mõõdetud elamiseks kasutatud elamute keskmine õhulekkearv q50 = 15 m3/(h·m2) ja 
õhuvahetuvus 50 Pa juures n50 = 22 h-1. Energiaarvutustes kasutatav õhulekkearvu baasväärtus 
(põhineb normaaljaotuse järgse valiku 50% fraktiili 95% tõenäosusele) vanemate maaelamute 
jaoks on q50 = 18 m3/(h·m2) ja õhuvahetuvus 50 Pa juures n50 = 26 h-1. 
Peamised palkhoonete õhulekkekohad olid laetalade läbiviigud välisseinast, akna- ja 
ukselengide ümbert ja nurgatappidest. Keskmiselt ligi kaks korda väiksema õhulekkega olid 
elamud, mis olid seestpoolt krohvitud või küllaltki õhutihedalt vineeriga kaetud. 
Energiatõhusus 
Renoveerimata maaelamu energiamärgise klass on üldjuhul „G“ (palju energiat kulutav). 
Üksikute komponentide võrdluses annavad kõige suuremat energiasäästu välisseinte 
lisasoojustamine, hoonepiirete õhulekete vähendamine koos soojustagastiga ventilatsiooni 
kasutamisega, soojusallika efektiivsuse parandamine. 
Vanemate maaelamute energiatõhusust parandada nii hoone soojuskadude vähendamisega 
(lisasoojustamine, õhulekete vähendamine) kui ka tehnosüsteemide efektiivsuse tõstmisega. 
Lõpliku valiku juures tuleb arvestada ka maksumust (algmaksumus ja kasutuskulud) ja 
miljööväärtuse säilimist. 
Vana maamaja miljööd rikkumata on võimalik paranda hoone üldist energiatõhusust kolmandiku 
võrra ja vähendada soojusenergia kulu ~40%. 
Põhimõttelisi renoveerimislahendus 
Renoveerimisel on esmatähtis hoone ohutuse (kandevõime, tule-, kasutus-, keskkonnaohutus  
jne.) ja tervisliku sisekliima (piisav õhuvahetus,  niiskuskahjustuste vältimine, sobiv temperatuur 
ja niiskus jne.) tagamine ehk esimesed neli ja osaliselt ka viies oluline nõue. Kultuuri- ja 
ajalooliselt väärtuslike hoonete ning miljööväärtuslike hoonete juures tuleb erilist tähelepanu 
pöörata ka nende väärtuse säilimisele. Alles seejärel võib pöörata tähelepanu energiasäästule 
ja mugavustaseme parandamisele. Loomulikult võib renoveerimistöid teha nii, et tagatakse 
hoone ohutus, tervislikkus, energiasääst ja parem  elukvaliteet . See on parim lahendus. Ei ole 
 
112
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
õige teha investeeringuid mugavustaseme või viimistluse parandamiseks (…krohv, värv, lasuur  
jne.), kui energiatõhususe tööd (näiteks hoonepiirete soojustamine, küttesüsteemi või 
ventilatsioonisüsteemi renoveerimine jne.) ei ole tehtud või ei ole tagatud ohutus 
(konstruktsioonide kandevõime) ja tervislik elukeskkond (näiteks ventilatsiooni renoveerimine).  
Eri renoveerimismeetmetel on erinev energiakulu vähenemine, mõju hoone kestvusele, erinev 
maksumus (ehitus-, kasutus-, hooldusmaksumus) jne. Eelistada tuleb hoone tervik-
renoveerimist. Ajalooliste väärtuste säilimisele ja miljööväärtuslikkuse tagamisele tuleb 
tähelepanu pöörata igas etapis .  
Kahjustunud tarindi või mittetoimiva süsteemi renoveerimise juures on esmatähtis probleemi 
põhjuse likvideerimine ja alles seejärel tagajärgedega võitlemine . Kuna ressursse pole kunagi 
piisavalt, tuleb renoveerimistööd viia läbi säästlikult. Suurim sääst seisneb õigesti tegemises ja 
mitu korda ümbertegemata jätmises. 
10.1 
Edasiste uuringute vajadus 
Käesolev uuring keskendus maapiirkonnas asuvate palkeramute sisekliima, ehitusfüüsika ja 
energiasäästu uurimisele. Lisaks palkhoonele leiab laialdast kasutust ka  puitsõrestik ja 
kivikonstruktsioon. Ka nende hoonetüüpide ehitustehniline, ehitusfüüsikaline, sisekliima ja 
energiatõhususe olukord vajab uurimist . Sellised uuringud saavad olla aluseks eluasemefondi 
renoveerimislahenduste väljatöötamisel. 
Põhjalikumalt on vaja uurida erinevate renoveerimislahenduste ehitustehnilist, ehitusfüüsikalist 
toimivust. See eeldab nii lühi- kui ka pikaajalisi mõõtmisi renoveeritud hoonete juures. Nii on 
võimalik kinnitada renoveerimislahenduste sobivust, turvalisust ja töökindlust. 
Uuringu tulemused osutasid suuri probleeme esimese korruse põrandaaluse ruumi soojus- ja 
niiskustehniliste tingimuste osas. Kuna põrandaaluses ruumis valitsevad soodsad tingimused 
materjalide biokahjustuseks (hallitus, mädanik, bakterid  jne.) ja eksisteerivad õhulekked 
põrandaaluse ruumi ja siseruumi vahel, on see nii kandevõime kui ka sisekliima probleem. 
Hoonete renoveerimise käigus on otstarbekas parandada ka hoone sisekliimat ja 
energiatõhusust. Reaalselt saavutatav energiasääst ja sisekliima paranemine võib olla nii 
suurem kui ka väiksem esialgselt eeldatust. Tuleb läbi viia uuringud, et selgitada, millised on 
peamised riskid, miks ei ole tegelikkuses alati võimalik eeldatavat sisekliima ja  energiatõhususe 
paranemist või energiakulu vähenemist saavutada. Selline teave võimaldab kokkuvõttes teha 
renoveerimistöid tulemuslikumalt. 
Hoone renoveerimine ja energiatõhususe paranemine eeldab investeeringuid ehk raha 
kulutamist. Osa või kõik sellest investeeringust saadakse tagasi hiljem väheneva energiakulu 
arvelt. Tulemuseks võib olla ka sisekliima või muude tingimuste paranemine. Käesolevas 
uuringus ei analüüsitud renoveerimis- ja energiatõhususe paranemise meetmete 
ehitusmajanduslikku poolt, kuid sellele tuleb kindlasti pöörata tähelepanu edasiste uuringute 
käigus. 
 
 
 
 
 
113
Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I 
 
Viited      . 
CR 1752. Ventilation for buildings: design  criteria for the indoor environment / European 
Commitee for Standardization. European Committee for Standardization. Brussels, 1998. 
EVS 839:2003. Sisekliima. Eesti Standardikeskus, 2003. 
EVS EN 13829:2001 “Thermal performance of buildings – Determination of air permeability of 
buildings – Fan pressurization method” 
EVS-EN ISO 10211-1. Külmasillad hoones. Soojavood ja pinnatemperatuurid. Osa 1: Üldised 
arvutusmeetodid Thermal bridges in building  construction – Heat flows and surface  
temperatures – Part 1: General calculation methods. Eesti Standardikeskus. 
EVS-EN ISO 13788 Hygrothermal performance of building components and building elements –  
Internal surface temperature to avoid critical  surface humidity and interstitial condensation 
– Calculation methods. Eesti Standardikeskus. 
EVS-EN 15251. Sisekeskkonna lähteparameetrid hoonete energiatõhususe projekteerimiseks ja 
hindamiseks, lähtudes siseõhu kvaliteedist, soojuslikust mugavusest, valgustusest ja 
akustikast. Eesti Standardikeskus. 
Hens, H. (toim.). Condensation and Energy, Guidelines and Practice . Vol. 2, Annex 14, 
International Energy Agency, KU Leuven, 1990. 
Hukka, A., Viitanen, H. 1999. A mathematical model of mould growth on wooden material . Wood  
Science and  Technology , 33: 475-485 
Indermitte, E. Eluruum ja inimese tervis. Tartu Ülikooli tervishoiu instituut. 
Nofal, M., Kumaran, M.K. 1999. Durability assessments of wood- frame  construction using the 
concept of damage- functions . In. Michael A. Lacasse, Dana J. Vanier. 1999. Durability of 
Building Materials and Components 8: Service life and Assets  Management. 769-770. 
Päästeamet . Tuleohutusjärelevalve aastaraamat 2008. 
Saarman, E. 2006. Puiduteadus . Tartu: Eesti Metsaselts. 
Sedlbauer, K. 2001. Prediction of mould fungus formation on the surface of and inside building 
components. PhD dissertation, Department of Building Physics, University of Stuttgart, 
Stuttgart, Germany. 
Uus, A. 2010 I. Vana palkmaja hooldus. MTÜ Vanaajamaja ja MTÜ  Seto Käsitüü Kogo trükis 
( http://www.vanaajamaja.ee/files/Hooldus.pdf ). 
Uus, A. 2010 II. Palkide vahetus vanades hoonetes. MTÜ Vanaajamaja ja MTÜ Seto Käsitüü 
Kogo trükis ( http://www.vanaajamaja.ee/files/Palgivahetus_infoleht.pdf ). 
Viitanen, H. 2001. Factors affecting mould growth on kiln dried wood. Helsinki, 11 - 13 June , 
2001. 3 rd  Workshop on softwood drying to specific end uses. Cost Action E 15, Advances 
in the drying of wood (VTT, Otawood). 4: 1 - 8 p 
VV määrus nr. 315. Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded. 27. 10. 2004 (RT I 
2004, 75, 525). 
VV määrus nr. 38. Eluruumidele esitatavad nõuded. 26.01.1999 (RT I 1999, 9, 38). 
VVm 258. Energiatõhususe miinimumnõuded. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määrus 
nr. 258 (RTI, 28.12.2007, 72, 445). 
 
 
114