Energiasääst kortermajas (0)

SISUKORD Saateks 7
ELUASE NÕUAB HOOLT 9
Üldist 9
Hinnang välispiirete kohta 12
Fassaadide remondisüsteemid 13
... krohv -soojustussüsteem 14
... vooder -soojustussüsteemid 15
Katused 15
SISEKLIIMA 18
Inimese soojusolukord ja mugavustunne 18
Piirete soojuspidavus 21
KUIDAS SA TARBID OMA KODUS VETT? 25
Veekulu vähendamise võimalustest 26
KUIDAS SA TARBID OMA KODUS ELEKTRIT? 29
Valgustus 31
KUIDAS ME TARBIME SOOJUST? 32
Soojuskulu vähendamise võimalustest 33
Soojuskadu 34
... läbi välispiirete 34 ... läbi välisseinte vuukide 35
... läbi akende 36
Soojussääst renoveerimisel 36
... uuest soojussõlmest 36
... küttesüsteemi tasakaalustamine 36
... süsteemi renoveerimisest 36
... termostaatreguleerventiilide paigaldamisest 36
... jaotusvõrgu soojuskadude vähendamisest 37
... ringluspumba aegrelee rakendamisest 37
... soojaveesüsteemis 37
OTSTARBEKAS KÜTTESÜSTEEM JA ENERGIA 39
Kaugküte ja lokaalküte 39
Soojuse mõõtmine ja kulude jaotamisest 41
E ARVESTUSSÜSTEEM KORTERELAMUTELE 43
Sissejuhatus 43
Ajalugu 44
Seadusandlus 44
Arvestusmetoodika 45
Tähelepanekud küttekulu individuaalse arvestussüsteemiga korterelamutest 47
Kokkuvõte 49 SAATEKS
20. sajand õpetas inimesi tõstma elukvaliteeti, kasutades üha rohkem looduslikku energiaressurssi oma igapäevase elu kergendamiseks. Sajandi 70ndatel aastatel esimese energiakriisi ajal tõdeti, et lõputult ei saa jätkuda energiakasv inimese kohta ja tuleb leida alternatiiv senisele muretule energiaressursside kasutuse kasvule. Inimesed mõistsid, et energia kokkuhoidmine ning sellega seotud tehnilised lahendused omandavad meie elu järgneval perioodil erilise tähtsuse. Need probleemid hakkavad puudutama meid kõiki nii üksikisikuna kui ka ühiskonna liikmena.
Juba Euroopa Liidu loomise käigus võeti vastu rida direktiivseid dokumente, mis kohustasid kõiki liikmesriike suhtuma säästlikult loodusvaradesse ja välja töötama oma maal seadusandlikke akte selle tegevuse suunamiseks.
Tänaseks on kogu Euroopas normiks pidev energiasäästu poliitika. Vastu võetud Euroopa Liidu direktiivid reguleerivad hoonete energiatõhusust ja energia lõpptarbimise tõhusust. Seega on iga inimese kodu selleks paigaks, kus algab energia mõistlik tarbimine. Sellises situatsioonis muutub iga üksik indiviid määravaks kogu ühiskonnale, et suudaksime säilitada oma elukeskkonna järgnevatele põlvedele.
Eelmise sajandi teine pool Eestis ei väärtustanud energiakasutust inimkonna-keskselt ja laiaulatuslik ehitustegevus vorpis sadu tuhandeid ruutmeetreid elamispinda paneelmajadena, milliste energia erikulu kütteks 1 m² kohta aastas ületas kuni 2,5 korda mõistliku piiri.
Koos madalate kvaliteedinõuetega ehitustegevuses loodi Eestisse elamufond, kus paljukorruselised korterelamud moodustavad 2/3 kogu ehitatud põrandapinnast, milliste keskmine vanus on umbes 30 aastat. Ülejäänud 1/3 kogu elamispinnast moodustavad väikeelamud, milliste keskmine vanus ületab 50 aastat.
7 Perioodil 2006 ­ 2010 vajab mitmekorruselistes korterelamutes rekonstrueerimist ligi 3 300 elamispinda aastas (ca 150 000 m 2 aastas). Tingituna hüppelisest eluruumide ehitamise kasvust kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel, kasvab järgmisel kümnendil vajadus rekonstrueerimise järele kordades (aastatel 2010 ­ 2014 hinnanguliselt üle 8 000 korteri ehk üle 350 000 m 2 aastas). Järgmistel kümnenditel veelgi enam.
Arvestades ülaltoodut tuleb tänastel eluaseme omanikel ja valdajatel seda suuremat tähelepanu pöörata olemasoleva elamufondi säilitamisele-rekonstrueerimisele ja energia- säästlikumaks muutmisele.
8 ELUASE NÕUAB HOOLT ÜLDIST
Eesti elamufondist moodustavad elamispinna järgi peaaegu 1/3 väikeelamud ja 2/3 paljukorruselised korterelamud.
Tehtud uuringute alusel on väikeelamute keskmine vanus rohkem kui 50 aastat, suurpaneelelamutel keskmiselt 30 aastat. Muude korruselamute vanus kõigub väga suurtes piirides. Nii on suurel osal Pelgulinnas, Kalamajas, Kassisabas, Koplis ja mujalgi asuvatel 2­3-korruselistel puitelamutel vanust ligi 100 aastat.
Peale taasiseseisvumist 90ndate alguses langesid Eesti ehitusmahud terveks kümnendiks rohkem kui viisteist korda. Põhjuseid ehitusmahtude vähenemiseks oli mitmeid, alustades üleminekuperioodiga seotud ebakindlustest ja ehituse finantseerimisraskustest ning lõpetades erastamis- ja kinnistamisprotsesside aegluse ning erastamisega seotud omandivaidlustega. Madalseisak jätkus ka 2000ndate alguses.
Praegustel omanikel tuleb üha suuremat tähelepanu pöörata olemasolevate hoonete säilitamisele: renoveerimisele, eluea pikendamisele ja väärtuse tõstmisele.
Nende ettevõtmiste juures tuleb samal ajal tingimata tähelepanu pöörata ka energiaressursside säästlikumale kasutamisele. Eelkõige puudutab see soojusenergia säästlikku kasutamist, mis kulub hoonete kütmiseks ja sooja vee saamiseks, aga samuti elektrienergia ja külma ning sooja vee mõistlikku tarbimist. Mõistlik on elamus juurutada energia, sooja ja külma vee tarbe jälgimiseks kindel süsteem.
90-ndatel alanud energiakandjate hindade olulise muutuse alguses määrasid Eesti ehitusalaspetsialistid koos mitmete välisriikide (Rootsi, Soome, Taani, jt) ekspertide kaasamisega kiiresti ära prioriteetsed abinõud elamute energiasäästuks.
Paljude pilootprojektidega on püütud kontrollida nende abinõude 9 tulemuslikkust praktikas. Selleks, et hinnata ettepanekute tegelikku tulemuslikkust, on aga kindlasti vaja kinni pidada ühtsest metoodikast: algolukorra täpne fikseerimine (tehnilise seisundi hindamine), pärast tööde teostamist uued mõõdistamised ja lõpuks tulemuste analüüs.
Üks mahukamaid rahvusvahelisi pilootprojekte oli Tallinnas Õismäel, Õismäe tee 5 asuva, 1975. aastal ehitatud 60- korteriga viiekorruselise suurpaneelelamu rekonstrueerimine maksumusega 4,4 milj. krooni (1400 krooni/m 2) Tööde maksumusest 35% finantseerisid Soome Kaubandus ­ Tööstusministeerium ja Soome Keskkonnaministeerium, ülejäänud Eesti Majandusministeerium. Rekonstrueerimistööd teostati ajavahemikul 1994 ­ 1995. Õismäe tee 5 elamu rekonstrueerimine oli laiemaulatuslikum projekt, kui pelgalt energiasäästu saavutamisele suunatud. Kuigi elamu oli ehitatud alles 1975. aastal, vajas peale kütte- ja ventilatsioonisüsteemide Akende ja rõduuste ümberehitamist renoveerimist ka hoone karp: katuslagi , korrastamine ja tihendamine välisseinapaneelide vuugid , rõdud, uksed-aknad. Elamu säästab küttesooja ja otsafassaadid soojustati ja vooderdati, külgfassaadid ­ parandab ruumi sisekliimat killustikfaktuuriga seina- paneelid puhastati ja värviti. Saadud tulemuste kohta anti Eesti Vabariigi Majandusministeeriumi ja Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi koostööna välja ka prospekt pealkirjaga "Paneelelamute renoveerimisest."
Nüüd, kus elamureformi tulemusena kuulub ligikaudu 96% eluruumidest erasektorile ning jätkub energiakandjate hinna tõus, tuleb pearõhk suunata elamute energiatarbe , tehnilise seisundi ja elanike elukeskkonna (selle hulgas sisekliima) parandamisele, aga samuti senitehtud vigade likvideerimisele.
Suurim viga, (mis on tehtud nii energiasäästu propagandas kui ka tegelikus teostuses) ­ on eluruumide piirete maksimaalne ja mõtlematu tihendamine, mis mõningatel juhtudel on viinud isegi sanitaarsõlmede ventilatsiooniavade kinniteipimiseni. Selle probleemi juurde kuulub kaudselt ka vanade akende väljavahetamine tihedalt sulguvate plastakende vastu ja lengitaguste korralik tihendamine, millega samal ajal kadus välisõhu sissepääs hoonesse. Eluruumides ei tohi olla tuuletõmmet ja välispiirded peavad olema piisavalt õhutihedad, kuid inimene vajab elamiseks värsket õhku. Enamike majaomanike, samuti elamu- ja korteriühistute rahalised vahendid on piiratud, mistõttu hoone korrastamisele asudes tuleb seda enam tegutseda õiges ja loogilises järjekorras.
10 Üldine tegevusskeem võiks olla järgmine:
1. Alustada tuleb elamu tehnilise seisundi hindamisest koos senise energiakulu analüüsiga. Energiakulu analüüsi osas on otstarbekas kasutada tunnistusega energiaaudiitori abi. Kui endal jääb vajaka teadmistest, tuleb kindlasti kaasata töösse tehnosüsteemide- ja ehitusala asjatundjad.
2. Renoveerimisprogrammi koostamine ja esialgse tööde maksumuse hindamine. Energiasäästu abinõude planeerimisel tuleb kindlasti arvestada ka orienteeruva tasuvusajaga. Eluruumidesse peab pääsema parajal määral välisõhku. Vastasel korral 3. Olemasolevate ja hangitavate ressursside kalkuleerimine ning lakkab ventilatsioonisüsteem nende ebapiisavuse korral tööde järjestamine nende tähtsuse töötamast, ruumi õhk (vajalikkuse) järgi. saastub ja niiskub
4. Projekti koostamine, millele võib vajaduse korral eelneda projekteerimistingimuste taotlemine kohaliku omavalitsuse vastavalt spetsialistilt või osakonnast ja hiljem, pärast vajalikke kooskõlastusi erinevate ametkondadega (päästeamet, tervisekaitseinspektsioon jne), projekti kinnitamine. Kohaliku omavalitsuse poole tuleb pöörduda juhtudel, kui kavatsus on muuta eluruumi kasutusotstarvet, ehitada olemasolevale külge, peale või alla, muuta fassaade. Ühistute ja korteriomanike ühisuste korral tuleb eluruumide renoveerimise planeerimisel, mis on seotud elamu ühisosa muutmisega, saada kooskõlastus teistelt korteriomanikelt (see puudutab näiteks ka hoone kandvatesse seintesse avade tegemist oma eluruumi sees).
5. Töövõtja leidmine, mis tööde suure mahu korral tuleks teha konkursi teel. Siinjuures on hoiatuseks, et kõige odavam pakkumine ei ole veel optimaalseim pakkumine. Sellele järgneb lepingu sõlmimine. Suur viga on töövõtja (kui selles küsimuses targema) poolt koostatud lepingule allakirjutamine enne kompetentse ja usaldatava ehitusjärelevalve spetsialisti kaasamist töösse. Korrektse lepingu sõlmimine on tähtis moment kogu kavandatava töö õnnestumiseks, seejuures vajaliku kvaliteedi saavutamiseks.
6. Omanikujärelevalve. Kui omal puudub sellealane kogemus, on õige pöörduda spetsialisti poole. Omanikujärelevalve aitab vältida võimalikke vigu tööde teostamisel ja selle olemasolu on hädavajalik kvaliteetse lõpptulemuse saavutamiseks.
7. Tööde vastuvõtmisele eelnevalt tuleb kindlasti teha 11 vajalikud seadistamised (küte, ventilatsioon ). Kui aastaajast tingituna see ei ole võimalik, lükkuvad need edasi, kuid peavad kindlasti jääma garantiiaega.
Eluaseme renoveerimisega ja energiasäästuga seotud kitsaskohtade lahendamisega saavutame peale eluasemele minevate otseste kulutuste vähenemise ka kvaliteetsema elukeskkonna, pikeneb eluaseme kasutusiga , suureneb eluaseme turuväärtus.
HINNANG VÄLISPIIRETE KOHTA
Hoonete välispiireteks tuleb lugeda nii välisseinad kui ka katused. Meie praegusest elamufondist on üle 1/3 eluruumidest raudbetoon- ja gaasbetoon välisseintega hoonetes, tellishoonetes ligi 1/3 ja ülejäänud puit- ning segakonstruktsioonis hoonetes. Elamute jaotise kohta katusekatete järgi täpsemad andmed puuduvad, kuid eksperthinnangul võib eeldada, et paljukorruselised elamud on ehitatud suuremas osas Ruberoididega kaetud lamedate katuselagedega on lamekatustega (sh. peaaegu kõik paneelmajad) ja katusekate esinenud palju probleeme. on seega bituumenrullmaterjalidest. Enamikel hoonetel on Hästi on nähtav see koht kust lamekatuste (katuslagede) soojusjuhtivus 3-4 korda suurem tilgub, aga hoopis raskem kui on tänapäevased soovitused ja need katused vajavad on leida kohta, kust vesi lisasoojustamist. Väikemajadel on valdavalt kaldkatused ja katusesse sisse pääseb katusekatteks põhiliselt laineline eterniit. Ka väikemajade lagede soojustus , mis valdavalt on tehtud saepurust ja liivast, on mittepiisav ja vajab lisasoojustamist. Ka paljukorruseliste elamute pööningute põrandatel võib ,,soojustusena" tihti leida ehitusprahti, liiva, tuhka jms.
Nii enne II maalilmasõda kui ka 1960­90-tel aastatel ehitatud korruselamute välisseinte soojusjuhtivus on piires 0,7 ­ 1,2 W/m 2K. Arvutustega on hinnatud välisseinte lisasoojustamise tasuvusajaks 20 aasta ringis . Kuigi energia hind näitab pidevat tõusu, pole käesolevates tingimustes ainult energiasäästu nimel välisseinte lisasoojustamine otstarbekohane. Välisseinte lisasoojustamine tuleb igal juhul ette võtta siis kui välissein vajab kapitaalremonti.
Probleemid on kahtlemata paneelidevaheliste vuukidega. Tugeva külgtuulega on täheldatud sadevete läbitungimist läbi vuukide, aga uuringud on näidanud samuti ülemäärast õhu infiltratsiooni läbi paneelide vuukide.
Halvemas olukorras on 1970­80-tel aastatel ehitatud tellisseintega hoonete fassaadid , eriti keraamilistest 12 kärgtellistest puhasvuuk -seinad. Mittepiisava külmakindlusega telliste kasutamine, konstruktsioonivead rõdudelt ja lodzadelt sadevete eemalejuhtimisel koos suurte seinapindade avatusega looduslikele mõjuritele on viinud tellis -fassaadipindade tugevate kahjustusteni. Enamikel juhtudel on täheldatud suuremaid kahjustusi lõunapoolsetel fassaadidel, kus kevadeti koguneb külmumise-sulamise tsükleid rohkem kui teistes suundades. Külmakahjustused on seotud välispinna suurenenud niiskusesisaldusega, mida on omakorda soodustanud kärgtelliste suur adsorbtsioonivõime (imamisvõime). Tellispindade purunenud kohtade lappimine uute telliste sissepanekuga või erisegudega plommimisega on ajutine Välissein laguneb lõunaküljelt lahendus. Järgmiseks kevadeks on lagunenud juba uued kivid . kõige kiiremini, sest külmumisi ja ülessulamisi on seal kõige Siin tuleb kogu fassaad kaitsta eelkõige niiskumise eest, mida rohkem. Eriti tundlikud põhjustavad külgtuulega fassaadile langevad sademed. Kahtlusi on olnud selles suhtes tekitab ka külmakahjustusega fassaadi hüdrofobiseerimise krohvimata tellisseinad (vetthülgava pinna) tõhusus, kuna mikrokahjustused on juba nõukogude perioodist tekkinud enne päris lagunemist ja nende avastamine on tülikas ja komplitseeritud , eriti kõrgete hoonete korral.
Kuna hoonete välisseinte soojuspidavus on tunduvalt alla soovitava, tuleks fassaadide remondi korral välisseinad kindlasti soojustada. Millist soojustus-viimistlussüsteemi valida, see jääb omaniku ja arhitekti otsustada (kui puudub konkreetne ettekirjutus projekteerimistingimustes).
FASSAADIDE REMONDISÜSTEEMID
Eelkõige on võimalik valida kahe ehitusfüüsikaliselt erinevalt toimiva soojustus-viimistlussüsteemi vahel:
· Krohvkate, mis kantakse vahetult lisasoojustus materjalile. · Vooderkate, mis kinnitatakse eri kinnitussüsteemi külge (või toetatakse vundamendi laiendusele) ja soojustuse ning vooderduse vahele jäetakse tuulutusvahe.
Valiku tegemisel kahe süsteemi vahel tuleb siinjuures peale Lisaks päikesele, vihmale ja arhitektuurilise kujundamise ja keskkonda sobitamise võtta tuulele on viimasel ajal hoone arvesse lisaks rida muid asjaolusid, nagu: fassaadi kahjustusi hakanud lisama autoliiklus, mille happeline heitgaas tekitab · olemasoleva tarindi konstruktsioon ja erinevate fassaadi korrosiooni materjalide paigutus selles, · veeauru difundeerumist (imbumist) takistavate kihtide (aurutõkke) olemasolu, 13 · siseruumide valdav temperatuuri-niiskusereziim kütteperioodil, · kas samaaegselt tehakse ka siseremonti ja vajaduse korral on võimalik aurutõkke paigaldamine tarindi sisepoolele.
Nimetatud asjaolud võivad mõnel juhul kallutada otsuse tegemist ühe või teise süsteemi eelistamisele.
Soojustusmaterjalidena on põhiliselt kasutusel mineraalvill - plaadid (kivi- ja klaasvill) ning mullpolüstüreen-plaadid. Kui mõlema materjali soojusjuhtivus on ligilähedaselt sama ( ~0,04 W/m 2K), siis veeauruläbilaskvus on mineraalvillal kuni 50 korda suurem ja selle tõttu niiskusreziim välisseinas mõnevõrra erinev. Lisasoojustuse paksus sõltub suuresti olemasoleva välispiirde soojuspidavusest, kuid tavaliselt on 70...120 mm paksuste plaatidega võimalik saavutada soojuspidavus alla 0.3 W/m 2K. See soojusjuhtivustegur , mida soovitakse saavutada, tuleb määrata juba renoveerimisprogrammi koostamisel. Hoone fassaadid on üsna suure arvu erinevate mõjurite all. Eelkõige on see niiskus, mis kütteperioodil difundeerub hoonest välja ja vastupidi sademetega väliskihti sissetungiv vesi, mõnel juhul ka hoone soklist tulenev kapillaarniiskus. Välispiirde niiskumine vähendab omakorda seina soojuspidavust, mis halvendab Soojustada võib välisseina nii veelgi hoone üldist olukorda. mineraalvilla kui vahtplastiga. Peaasi, et soojustus Eesti Projekteerimisnormi EPN 11.1 järgi peavad piirdetarindid kivimajadel paigaldataks olema konstrueeritud nii, et niiskuse kondenseerumine seina välispinda piirdes oleks normaalolukorras välditud. Selle kontroll on eelkõige vajalik krohvkatete korral, kus puudub tuulutuspilu soojustuse ja kattekihi vahel ning lisasoojustuseks kasutatakse mineraalvilla.
... KROHV- SOOJUSTUSSÜSTEEM
Alates 1950-te aastate lõpust on Kesk-Euroopas fassaadide lisasoojustamisel kasutatud mullpolüstüreeni, mis kaetakse õhekrohvist kattekihiga. Soojustusplaadid kaetakse armeerimiskihiga, mis koosneb pahtlist ja sellesse paigaldatud leeliskindlast klaaskiudvõrgust, edasi pind krunditakse ja kantakse peale mineraalne , polümeerne või silikoonne õhekrohv. Koos armeerimiskihiga on õhekrohvi paksus 5 ­ 8 mm. Õhekrohvkatte mass on kuni 15 kg/m 2, mis ei koorma ülemääraselt alustarindit. Põhjamaades hakati välisseinte lisasoojustamisel esialgu kasutama soojustuseks mineraalvillast 14 plaate ja nende peale traditsioonilist kolmekihilist krohvkatet. Nüüdseks on kasutusel mullpolüstüreen-plaadid ja katteks kas kolmekihiline - või õhekrohv. Kuna kolmekihilise krohvkatte paksus on keskmiselt 25 mm ja mass kuni 60 kg/m 2, nõuab see märgatavalt tugevamat katte kinnitust kui õhekrohv. Armeerimiseks kasutatakse keevitatud kuumtsingitud terasvõrku, mis kinnitatakse roostevabast terasankrutega alusseina. Põhjamaade karmimat ilmastikku arvestades on õhekrohvide paksust mõnevõrra suurendatud (suurenenud aurutakistus ei pruugi alati tulla kasuks tarindi püsivusele). Samas annab paksem krohvikiht märgatavalt suurema pinnatugevusega viimistluskatte, mis hoone asukohast sõltuvalt võib olla eriti oluline.
... VOODER-SOOJUSTUSSÜSTEEMID
Kui fassaadi krohv- viimistlus pole omanikule vastuvõetav või on selleks erinevad tehnilised põhjused (lisasoojustusest sissepoole jääva tarindiosa veeaurutakistus on väga väike, välispind on eriti ebatasane , hoone kasutamine põhjustab ruumides kõrgendatud õhuniiskust vms), tuleb kasutada vooderdus -soojustussüsteemi. Uus välisvooder, tuulutatav õhkvahe, tuuletõke ja Soojustusmaterjalid on põhiliselt samad, mis juba eespool soojusmaterjal ­ see lahendus märgitud. Kuna soojustusmaterjalid on vabad kattest tulevast annab töökindlama koormustest, saab kasutada väiksema jäikusega plaate. lisasoojustuse Samas peab avatud poorsusega soojustusmaterjal olema tuulutuspilu poolt kaetud tuuletõkkeplaadiga, et vältida materjalis õhu konvektsiooni. Soojustusplaadid paigaldatakse tihedalt nii vastu alusseina kui ka tugilattide vahele. Vooderduse kinnitussüsteemid sõltuvad kasutatud materjalide konstruktsioonilistest iseärasustest ja võivad ol1a kas puidust või metallist (eriprofiilid).
Millist välisvoodri materjali valida, millise pinnafaktuuriga, värvitooniga ­ see jääb ilmselt omaniku ja arhitekti koosotsustamiseks. Materjali valikul tuleb arvestada hoone kõrgusega ja materjali massiga, mis plastplaatidel algab paarist kilogrammist ruutmeetri kohta ja 120 mm paksuse tellisvoodri korral võib ulatuda kuni 230 kg/m 2. Tellisvooder nõuab aga kas täiesti uut või vana külge ankurdatud konsoolvundamenti.
KATUSED
Meie kliimas on hoone üheks pikaealisuse tagamise garantiiks korralik ja vettpidav katus koos hästi toimiva vee-eemaldus 15 süsteemiga. Peale veepidavuse on katuslagede korral väga oluline ka nende piisav soojuspidavus.
Aastakümneid olid meil valdavateks katusekattematerjalideks: lamekatustel (katuslagedel) ruberoid ja kaldkatustel laineline eterniit. Mõlema materjali kvaliteedi tase on kõigile hästi tuntud.
Korruselamutel ei saa lekkiv katus olla ainult viimaste korruste elanike probleem, sest läbijooksev vesi kahjustab hoonet tervikuna. Korterelamute elanikud on olukorra tõsidusest õieti aru saanud ja nagu praktika näitab, on katuste remont olnud üks esimesi töid hoone piirete korrastamisel. Kui kapitaalselt katuse korrastamine ette võetakse, see sõltub eelkõige omanikest ja nende võimalustest.
On küllalt juhuseid, kus viimase korruse elanik on oma korteri kohal kleepinud vanale ruberoid-katusekattele peale uue kihi. Mitmekihiline vana Probleemi positiivne lahendamine saab sel korral olla suur õhumullide ja veeläätsedega juhus (katusekate lekib läbi kõigi kihtide täpselt selle korteri ruberoidkate tuleb katuselt kohal), sest mitmekihilise katusekatte korral on vee liikumine eemaldada. Mõned nii kihtide vahel kui ka katuslaepaneelis äraarvamatu. korterelamute elanikud on selle raske töö tegemiseks kasutanud isegi atra Kui katus vajab remonti ja otsustatakse vana katusekate asendada uuega kerkib üles terve rida tehnilis -majanduslikke küsimusi:
· Mida teha olemasoleva mitmekihilise õhumullilise kattega (kihtide arv võib olla 5-6, aga võib-olla rohkemgi ), ja eriti juhul kui käimisel on tunda vee lirtsumist? · Kas vana katusekate tuleks kõik maha võtta ja asendada uuega? · Kas uue katte kleepimisel vanale võib ilmneda kahe erineva materjali kokkusobimatus? · Mis saab katuslae olemasolevast soojustusest, mis eeldatavasti on märg või vähemalt niiske? · Kas vana soojustus tuleks igal juhul välja vahetada ja asendada uuega ning kindlustada katuslae vajalik soojuspidavus? · Kas jätta katuse kalle endiseks või ehitada uus kaldkatus ? · Millist katusekattematerjali valida? · Kas ei oleks õige ehitada peale mansardkorrus ja lahendada uute korterite hinnaga ka kõik katusega seotud finantsprobleemid?
16 Vastused on võimalik saada kõikidele küsimustele, kuid nii nagu iga hoone on oma tehnilise seisundi poolest ainulaadne, nii on ka iga hoone katus. Mõned üldistavad kommentaarid katuste kohta on järgmised:
· Energiasäästust lähtudes tuleb remondi käigus tingimata paigaldada lisasoojustus ja viia katuslagi või mitteköetava pööningu põrand soovitatava soojusjuhtivuseni ­ 0.22 W/m 2K. · Lisasoojustuse tegemise tasuvusaeg jääb l0 aasta lähedale. · Vanale katusekattele uue kihi pealekleepimine on ajutine hädaabinõu, mida perspektiivitundega omanik ei peaks tegema.
17 SISEKLIIMA
INIMESE SOOJUSOLUKORD JA MUGAVUSTUNNE
Mõnus toasoojus tekitab organismis pingevaba seisundi. Et seda saavutada, peab organism ära andma ümbritsevale keskkonnale parajal määral enda poolt toodetud soojusenergiat. Seejuures peab selle energia äraandmine kogu keha ulatuses olema ühtlane, mitte jalad ülemäära külmas ja pea soojas .
Soojusenergia antakse ära keha pinnalt, vähesel määral ka kopsudest. Tavaolukorras, nn. toatingimustes, on huvitav, et suur osa organismi soojusenergiast (ligi 50%) antakse ära Organism on pingevaba keha pinnalt ümbritsevatele piiretele (seinad, aknal, lagi , kui selle poolt toodetud põrand) soojuskiirguse teel. Põhjus on väga lihtne: nimelt on energia kandub ühtlaselt kodurõivastuse pinna temperatuur +25 ­ 27 oC, ümbritseva ümbritsevasse keskkonda keskkonna pindade temperatuur talvetingimustes keskmiselt +20 oC lähedal. See 5 ­ 7 oC suurune temperatuurivahe põhjustabki soojuskao piiretele soojuskiirguse teel. Kui aga istuda talvel madala soojuspidavusega akna läheduses, mille sisepinna temperatuur on vaid +10 oC piires, siis see temperatuuride vahe ulatub juba 15 ­ 17 oC -ni, mis põhjustab intensiivse soojuskao kiirguse teel akna suunas. Selline ühepoolne (teisel kehapoolel märgatavalt väiksem) soojuskadu mõjub organismile ebatervislikult, sest inimese organismi termoregulatsiooni mehhanism ei ole suuteline reageerima ühepoolsele ülemäärasele jahtumisele või ülekuumenemisele. Pikemaajaline viibimine nimetatud situatsioonis võib põhjustada külmetushaiguste teket või krooniliste haiguste Ühepoolsele jahtumisele ei suuda organism vastavalt ägenemist. Organismi jahtumine soojuskiirguse teel on palju vajadusele reageerida vähem tunnetatavam võrreldes näiteks õhu tõmbevoolust tekkiva jahtumisega ja on seetõttu ,,salakavalam" põhjus külmetushaiguse tekkeks.
Halvasti soojustatud välispiirde või akna, mille all puudub küttekeha, sisepinda mööda tekib külmal talveilmal laskuv jahe õhuvool, mille kiirus võib ulatuda kuni 0,3 m/s. See tõmbevool jahutab eriti jalgu , mida tuleks kindlasti vältida. Eesti ehitusnormides lubatakse talvetingimustes õhu liikumise kiirust kuni 0,2 m/s. Tegelikkuses õhu liikumine ruumis sõltub 18 ventilatsiooni väljatõmbe intensiivsusest, küttekehade asetusest ruumis ja üksikute külmade pindade olemasolust, aga tuulise ilma puhul suuresti ka piirde läbipuhutavusest (tüüpiline on see akende puhul). Kokkuvõttes viib aga õhu liikumine toatingimustes inimorganismilt ära ligikaudu 25% selle poolt toodetud soojusenergiast.
Inimesel on aga veel üks suurepärane võimalus soojuskadusid reguleerida ­ kasutada erineva soojuspidavusega rõivastust vastavalt soojusolukorrale, kus ta viibib. Nii näiteks on sõjaväes kavandatud talvel postil seisva sõduri rõivastuse soojuspidavus seitse korda soojuspidavam kui tavaline toarõivastus. Praegune mõõtaparatuur lubab hinnata erinevate tootmisruumide jaoks Rõivaste soojuspidavus toas rõivastuse vajaliku soojuspidavust, arvestades nii sisekliimat ja väljas külma talevilmaga kui ka füüsilise töö intensiivsust. Nii, et peale moekunstnike võib erineda kuni 7 korda töö rõivaste kavandamisel, tuleb mõnikord kasutada ka inseneriteadmisi.
Üha suurem osa inimesi veedab põhilise aja ööpäevast siseruumides. Ka liiklusvahendite küttesüsteemid on võimelised tagama siseruumi soojuse. Olukorda, kus organismi termoregulatsiooni mehhanism peaks ennast pingutama, jääb üha vähemaks. Seetõttu termoregulatsiooni mehhanismi treenitus väheneb ja üha väiksemad kõrvalekalded organismile sobivast soojusest tunduvad märgatavalt ebameeldivatena. Uurimused on näidanud, et polegi sellist ruumi, kus kõik ruumis viibijad hindaksid soojusolukorda ideaalseks. Ka kõige optimaalsemates tingimustes pole 5 ­ 6% inimestest soojusolukorraga rahul. Nimelt on teada, et vanemad inimesed, kelle ainevahetusprotsess on aeglasem , nõuavad l ­ l,5 oC võrra soojemat tuba. Ka naised soovivad mõnevõrra soojemat tuba võrreldes meestega. Suvetingimustes inimesed kohanevad keskeltläbi 2 ­ 2,5 oC võrra kõrgema temperatuuriga.
Eesti sisekliima ehitusnormides on talvetingimustes ette nähtud eluruumide siseõhu temperatuur +22 oC, õhu relatiivne niiskus 25 kuni 45%. Õhu temperatuur, sõltuvalt hoone klassist, võib talvetingimustes mõningal määral kõikuda. Madalama klassiga hoonetel võib see olla piirides +19 oC kuni +25 oC, kõrgema Saunaleilis vabaneb organism liigsoojusest ainult klassi puhul +21 oC kuni +23 oC. higistamise teel
Meie elamute puhul on suures osas olnud kaebusi põrandate madala temperatuuri üle. Peale põranda temperatuuri mõjutavad jalalaba jahtumist veel põranda kattematerjali omadused. Nimelt vaibaga kaetud või puitpõrand loovad kergeid toajalanõusid kasutades mõnusa soojustunde jalgades +21 ­ +23 oC juures. 19 Kivi, klinker või pvc kattega põranda temperatuur peab olema hoopiski kõrgem: +26 ­ +20 oC. Viimatimainitud temperatuuri saamiseks on aga vaja kasutada põrandakütet, mida sageli ka märgades ruumides kasutatakse. Teisalt aga ruumides, kus Peale põranda temperatuuri inimene viibib pidevalt, ei või põranda pinna temperatuuri tõsta mõjutab jalatalla jahtumist üle +28 °C, sest see tekitab jalalabas ülekuumenemise tunde. ka erinev põrandakate Talvisel ajal sisaldab meie kliimas välisõhk keskmiselt 3,0 g veeauru igas kuupmeetris, pakasepäevadel aga märgatavalt vähem. Suvisel ajal veeauru sisaldus, tänu temperatuuri tõusule, tõuseb ja on keskelt läbi 8 g/m3. Kuna talvine välisõhk sisaldab vähe veeauru, olgugi, et selle suhteline niiskus võib olla 100% lähedal, siis sellise õhu toomine tuppa kuivatab eluruume intensiivselt. Ülemäärane õhuvahetus võib kuivatada eluruume sedavõrd, et inimorganismile muutub see ebasobivaks. Kui õhu niiskus ruumis on alla 20%, siis toimub naha ja limaskestade ülemäärane kuivamine , intensiivistub bakterite teke, kiireneb tolmu liikumine õhus, põrandakattel tekib kergesti staatiline elekter . Ehituskonstruktsioonidele on kuiv keskkond aga sobiv, need säilivad suurepäraselt. Siiski tuleb meeles pidada, Ruumi tulev talvine välisõhk et ülemäärane ruumide ventilatsioon viib hoonest välja kallist kuivatab intensiivsemalt küttesooja, mis võib moodustada kogu energiakulust üle ühe ruumi ja kulutab palju kolmandiku. küttesooja
Teisalt on parajal määral ruumi ventileerimine lausa vajalik. Mitmete maade ehitusnormides peetakse piisavaks seda, kui õhk eluruumi kogu mahus vahetub 1 kord kahe tunni jooksul, ehk õhuvahetuse arv n = 0,5 l/h. Sellisel määral toimuv õhuvahetus kindlustab tavatingimustes saastgaasidest piisavalt puhta ja paraja niiskusesisaldusega siseõhu.
Niiskuse toodang keskmises peres British Standard 5250 järgi 20 Võiks öelda nii, et kui korteris on talvetingimustes õhu relatiivne niiskus 60% lähedal, siis üksikutel külmadel pindadel on võimalik juba hallitusseene teke. Ruumi õhu kõrge niiskusesisalduse võivad põhjustada mitmed asjaolud, üks levinumaid on uued tihedad aknad ja vana loomulikul tõmbel enam mittetoimiv ventilatsioonisüsteem. On ju arusaadav, et kui kuskilt pilude vahelt värsket õhku ruumi ei pääse, siis ei ole ka ventilatsioonikanalistes väljatõmmet, ehk õhk ruumis ei vahetu Kõrgendatud õhuniiskuse inimesele vajalikul tervislikul hulgal. Nimetatud olukorras on puhul langeb külmasildade õhuvahetuse määra vaja suurendada sedavõrd, et õhu relatiivne kohal temperetuur kastepunktini ja seal tekib niiskus väheneks alla 50%. hallitus
Suvetingimustes ei ole isegi 70%-ne õhu relatiivne niiskus eriti ohtlik, sest piiretes ei ole jahedaid pindasid, millel võiks tekkida kastevesi. Siiski peab pikemaajalist kõrget niiskuseprotsenti vältima eriti saunas ning vannitoas ja neid võimaluse korral tuulutama.
PIIRETE SOOJUSPIDAVUS
Asudes piirdeid soojustama võiks küsida: kui palju tuleks soojustada elamu seina, akent, lage jne., et seda poleks liialt vähe ega liialt palju? Soojuspidavad piirded, Kõigepealt tuleb meeles pidada, et hoone piirded, küttesüsteem hea küte ja normikohane ventilatsioon tagavad elamus ja ventilatsioon moodustavad ühtse terviku. Kui nendest mõnusa sisekliima üks ei toimi normaalselt, siis korralikust elamust juttu olla ei saa. Kui ei ole korralikku küttesüsteemi, siis ka ülemäärase soojuspidavusega majas ei ole talvel õiget soojust. Ja vastupidi: hea küttesüsteemi, kuid külmade seintega majas ei teki talvel normaalset sisekliimat, kulutatagu küttele palju tahes. Normaalse sisekliima saamiseks on aga paratamatult vajalik osa soojusenergiast kulutada ruumide ventileerimisele. Vastasel juhul jäävad ruumi saastegaasid ja ülemäärane niiskus.
Praegu soovitatakse kavandada elamu välissein selliselt , et selle soojusjuhtivus ei ületaks 0,2 ­ 0,28 W/m 2C. Elektrikütte, kui ühe kallima kütteliigi puhul, peaks aga seina soojusjuhtivus mitte ületama 0,16 W/m 2C. See nõuab seina soojustamiseks juba üle 20 cm paksust mineraalvilla kihti. Võrdluseks võib öelda, et viimatinimetatud seina soojuspidavus on ligi viis korda suurem Mustamäe paneelmaja seina soojuspidavusest. Teisalt aga, Mida kallimat kütteenergiat vana palkmaja välisseina soojuspidavus on ligilähedane vana elamu kütteks kasutatakse, paneelmaja omaga . seda kõrgema soojuspidavusega peavad Kui võrrelda eramut sama tubade arvuga korruselamu korteriga, olema selle piirded 21 mis asub hoone keskel ja ei puutu kokku otsaseina, keldri vahelae ja viimase korruse vahelaega, siis eramul on jahtuvat välispiiret ligi neli korda rohkem. Korruselamu välispiirdest moodustavad aknad 20 ­ 22%, eramul on aga akna osa vaid 7 ­ 9% jahtuvast välispiirdest. Siit tuleneb ka järeldus, et eramu ja korruselamu lisasoojustamisse tuleb suhtuda mõningase erinevusega.
Võrreldes korruselamu Siiski on esmatähtsad ettevõtmised sarnased. Meie praktikas on samasuure korteriga on nii korruselamute kui väikemajade viimase korruse vahelaed eramul ligi neli korda enam jahtuvat välispiiret liiga vähe soojustatud. Vahelagede tarindused on küll erinevad, kuid ühtne on see, et need pinnad on enamvähem horisontaalsed ja sellisel pinnal on lihtne teha lisasoojustust. Pealegi tuleb meeles pidada, et lae all on kõige kõrgem ruumi temperatuur ja sealt läheb seetõttu rohkesti küttesooja kaduma.
Teiseks on väga tähtis küttesüsteemi tasakaalustamine korruselamus või katla vahetamine eramus moodsa kõrge kasuteguriga katla vastu. Nimetatud ettevõtmine võib vähendada küttekulu kuni 30%. Teatavasti nõuab siseõhu temperatuuri tõstmine 1 oC võrra ligi 5% küttekulu suurenemist . Tasakaalustamata küttesüsteemi puhul tuleb kütte intensiivsust reguleerida jahedama ruumi järgi, mistõttu suur osa ruume elamus saavad üle köetud põhjustades ülemäärase küttekulu.
Kui püüda järjestada veel tähtsuse järgi hoone renoveerimise operatsioone, siis eramu puhul tuleks kindlasti soojustada välisseinad. Korruselamute puhul on see sobiv vaid akendeta otsaseinte puhul. Paljude akendega külgpindade soojustamine on märgatavalt keerukam töö. Pealegi jäävad akende ümbrusesse ikkagi külmasillad. Küll aga tuleb kõne alla korruselamute puhul akende vahetamine soojuspidavamate vastu või vanade renoveerimine. Nii näiteks võib vana korralikust puidust paarisraami tihendada, sisemise klaasi aga asendada klaaspaketiga. Selle tulemusena oleme saanud päris korraliku kolmekordse akna, mis vastab praegu kehtivale ehitusnormile.
Kui tegelda akende remondiga, siis peab kindlasti silmas pidama järgmist ­ teatavasti võtab vana loomulikul tõmbel töötav ventilatsiooni süsteem värske õhu ruumi aknapilude kaudu. Kui ventilatsioonisüsteemi ei muudeta , akende pilud aga Akende tihendamisel suletakse hermeetiliselt, rikutakse sellega ruumi sisekliima. ei või neid teha täiesti Tänu ruumidesse jäävale ülemäärasele niiskusele võib hakata hermeetiliseks. Soovitav on levima hallitusseen . Seepärast peavad uued aknad jätma akna ülaosas tihend jätta 30 võimaluse värske õhu võtmiseks ruumi. Kui tihendate hoolikalt cm ulatuses panemata vanad aknad, siis jätke akna ülaosasse ca 30 cm ulatuses tihend panemata, uued aknad valige aga õhutuspiludega. 22 Meie elamufond ei ole kaugeltki võrdses seisukorras. Seepärast oleks mõttetu kirjutada ette renoveerimistööde järjekorda. Sageli tuleb toimida hoopis selle järgi, mis parajasti lausa nõuab remonti.
Kui ühes elamus on vaja teha remonti hädapärase probleemi lahendamiseks, siis mõnes teises on ümberehitamise põhjuseks kas kahe naaberkorteri liitmine või korterile uue planeeringu tegemine. Nii võib elamus tekkida vajadus soojustada ainult üks korter või isegi tuba. See tähendab seespoolset lisasoojustamist. Peab kohe ütlema, et väljastpoolt soojustamine annab alati ohutuma lahenduse. Seestpoolt soojustamine võib kõne alla Seestpoolt soojustamisel tulla puitelamute puhul, kivielamutes aga ainult rangete jäävad piirdesse külmasillad, erinõuete täitmisel. Seestpoolt soojustamisel on paratamatu, mille kaudu toimub endiselt et vahelagede ja vaheseinte kohal jäävad piirdesse külmasillad, intensiivne soojusvool mille kaudu toimub soojuskadu endisel viisil.
Viimasel ajal on hoonete renoveerimisel esinenud kahetsusväärseid möödalaskmisi kivist välisseina seestpoolt soojustamisel. Kasutusel on populaarsed materjalid: kipsplaat ja mineraalvill. Kui kivisein soojustatakse seestpoolt mineraalvillaga ja viimistluseks on kipsplaat, siis ilma vastavat arvutust tegemata on selge, et külmal talveilmal on kivimüüri sisepinna temperatuur tänu villa kõrgele soojuspidavusele allapoole 0 °C. Kuna kipsplaat ja vill ei moodusta märgatavat aurutõket, nimetatud ilmastiku puhul on siseruumis aga veeauru rõhk ligikaudu 700 Pa kõrgem kui väljas, siis ruumi õhus olev veeaur tungib võrdlemisi vabalt külma kivi pinnani. Piirde seestpoolt Kivimüüri sisepinnal ja mineraalvilla kivipoolses osas soojustamine on ohtlik. See võib kergesti põhjustada toimub veeauru kondenseerumine ning kivivillast saab märg veeauru kondenseerumise kompress . Märgunud mineraalvilla soojusjuhtivus kasvab mõnel piirdesisesel jahedal üle kümne korra võrreldes kuivaga, seega pole sellest enam pinnal soojustust. Välistemperatuuri tõustes on see seina niiskunud osa aga suurepäraseks kohaks hallitusseente arenemiseks .
Kiviseina seestpoolt soojustades on tingimata vaja kasutada piirde ruumi poolel efektiivset aurutõket. Kui vastav ehitusfüüsikaline arvutus näitab, et suur osa ruumis olevast aurust külma kivi pinnani ei jõua, siis on meil olemas teoreetiliselt võimalik variant seespoolseks soojustamiseks. Praktikas võib see osutuda mittetoimivaks, sest aurutõkke kile on paigaldamisel kinnitushaakidega rikutud või isegi seinakontaktide kohal läbi lõigatud. Üheks sobivaks variandiks on aurutõkke kile paigutamine ca 40 mm sügavusele sisepinnast, et seda ei kahjustaks elektriinstallatsiooni tööd. 23 On teada, et vanade tellishoonete massiivsed välisseinad on hästi vastu pidanud, ka pole nendes tekkinud niiskuskahjustusi, kui ruume on normaalselt köetud ja õhutatud. Kahjuks on nende hoonete küttekulu ülemäära suur, arvestades praeguse kütteenergia hinda.
Uute, mitmekihiliste välisseintega hoone välisseina võib jaotada kaheks: kandvaks ja mittekandvaks osaks. Kandev osa on kas tellistest, plokkidest või betoonplaadist tugevamast ja raskemast materjalist võrreldes ülejäänud seina osaga. Ruumides, kus on vaja kiiresti Tarindusest tingituna, et kanda vahelage, jääb see massiivsem temperatuuri tõsta, peab osa välisseinast seina siseküljele. Selline seina kihtide järjestus, piirde sisekiht olema kergest kus seespool on massiivsem kiht ja väljaspool kergemad kihid, materjalist on elamu sisekliimale igati sobilik. Nimelt massiivne sisekiht akumuleerib soojusenergiat ja takistab parajal määral veeauru tungimist seina sisse. Seina soojusenergia akumulatsiooni mõjutab praktiliselt õhuke sisekihi osa ­ ainult 4 ­ 5 cm. See kiht aitab hoida ruumi siseõhu temperatuuri püsivana kui küttekehade temperatuur kõigub või otsene päikesekiirgus kütaks ruumi kiiresti üles. Seevastu nendes ruumides kus on vaja kiiresti temperatuuri tõsta, näiteks saunas, on tähtis, et piirde sisekiht oleks kerge st (madala erisoojusega) materjalist, milleks on igati sobiv puitvooder.
24 KUIDAS SA TARBID OMA KODUS VETT? Me oleme harjunud oma kodus kraaniveega kui endastmõistetava odava loodusvaraga. Kui tarbevesi tuleb elamu omast kaevust ja ei läbi veeettevõtte arvestit, siis otsese rahalise kulu mõttes me hetkelist väljaminekut ei tunneta. Kasutades üldkasutatava veevarustussüsteemi vett, leiab aset veekulu täpne arvestamine ja kuluartikli suurus on otseselt seotud kasutatud vee hulgaga .
Iga päevaga jõuab inimkond lähemale arusaamisele, et kõiki meie loodusvarasid on piiratud koguses ­ sealhulgas ka magedat joogivett.
Asume üheskoos jälgima veekasutust oma kodudes ja sellega kaasnevaid kulutusi. Veearvestid korterites või eramutes lubavad piisava täpsusega hinnata meie harjumusi veega ümberkäimisel. Lugedes sagedamini veearvesti skaala näite, võime saada pildi oma pere veekulust saunaõhtul, pesupäeval või ka igapäevaselt, kulust hügieenilisteks ja elukondlikeks vajadusteks. Veekasutuse graafiline kulg teavitab kõiki tarbijaid ja Regulaarne arvestite jälgimine annab meile teada ka võimalikest kutsub jälgima tegelikku kulu leketest ja riketest veeseadmetes.
Enne harjumuste muutmise juurde tulekut tuleks kriitiliselt üle vaadata olemasolev veevarustuse süsteem kõigi oma torustike ja armatuuriga. Juhinduda tuleks järgmistest põhimõtetest:
· tuleb kõrvaldada kõikvõimalikud lekked; · korrastada sulgarmatuur ja seadmed ; · varustada soojaveesüsteem kindla tsirkulatsiooniga ja võimalusel temperatuuriregulaatoriga; · varustada kõik lõpptarbijad (korterid või eramud) veearvestitega; · teavitada kõiki elanikke tegelikust veekulust igakuiselt.
Korrastamata seadmete veekaod võivad suurendada veearveid mitmekordseks, sest:
· tilkuv veekraan (sagedus ­ 2 s) kulutab kuni 25 l/ööp., 25 · sama (sagedus ­ 0,5 s) ­ 100 l/ööp., · nirisev veekraan ­ 600 l/ööp., · lekkiv WC loputuskast 500 kuni 8 000 l/ööp.
VEEKULU VÄHENDAMISE VÕIMALUSTEST
Korteri või eramu veetarve võib erineda suuresti, sõltumata elanike arvust. Põhiliselt määrab selle inimeste tarbimisharjumus , mis on väljakujunenud varasema perioodi jooksul.
Joogivee eriti madal väärtustamine Eestis eelmise sajandi teisel poolel on põhjustanud seetõttu ulatusliku kaose, õpetades meie inimesi veega hoolimatult ümber käima ja lausa raiskama.
Tallinnas korraldatud uuringutest on selgunud, et korruselamutes tarbevee erikulu ühe elaniku kohta aastas oli lubamatult kõrge:
1996. aastal keskmiselt 230 ­ 290 l/el.d; 1997. aastal keskmiselt 180 ­ 230 l/el.d; 1998. aastal keskmiselt 160 ­ 220 l/el.d; kus l/el.d ­ liitrit ööpäevas elaniku kohta Veearvesti lugemi jälgimine võib muuta perenaise ebaratsionaalseid harjumusi Analoogsete uuringute alusel kõigub Soome keskmine veetarbimine peale 60-ndaid aastaid ehitatud korruselamutes vahemikus 160 ­ 200 l/el.d. Sõltuvalt võrdlusmeetodist oli Eesti korruselamute tarbevee keskmine kulu 1,1 ­ 1,6 korda suurem, kui Soome analoogides.
Käesolevaks ajaks on kujunenud olukord kus soomlased imestavad eestlaste väikese veetarbimise üle. Tõenäoliselt on see tingitud veemõõtjate massilisest kasutuselevõtust Eestis ja sealt tulenevast korteri kaupa tarbimise ja vee eest tasumise mõjust. Tähelepanu vääriv on fakt, et on saavutatud trend keskmiste veekulude vähenemisele. Hoonetes teostatud erinevad remonttööd on positiivselt mõjutanud keskmisi veetarbimisi, vähendades neid keskmiselt 33%, võrreldes korrastamata majadega. Tuleb siiski meeles pidada, et veekulu vähenemise üks olulisi põhjusi on veel ka see, et uutel soojussõlmedel on toimiv soojavee ringlussüsteem, mis juba ise vähendab tarbitava vee kulu, kuna jääb ära sooja vee ,,ootamisele" kulunud asjatu veehulk.
Veetarbimise harjumused on sageli määravaimaks tegeliku veekulu kujunemisel. Suur on erinevus ka sõltuvalt vee kättesaadavusest. Kui suvekodus või matkal olles tarbime vaid paarkümmend liitrit 26 kaevuvett päevas, siis sooja kraanivee ja heade olmevõimaluste juures võib see kujuneda 10 - 20 korda suuremaks .
Külma tarbevee säästmiseks tuleks alustada suurematest tarbijatest. Suured veeraiskajad on reeglina vanad WC-d. Esmalt nõuab nende veetiheduse kindlustamine pidevat hoolt ja hulgaliselt leidlikkust. Selle saavutamisel tuleks õigesti doseerida veekogust loputuskastis.
Tänapäevaste ökonoomsete 2-süsteemsete loputuskastide kasutamise kõrval saab lihtsate vahenditega vähendada ka olemasolevate vanemate mudelite ühekordse loputusvee hulka, uputades loputuskasti soovitavas vähendusmahus liivakoti või pudeli.
Analoogselt tuleks analüüsida aedade kastmist, pesumasina kasutamist, vanni- ja dussi protseduure, nõudepesu ja palju Aegunud konstruktsiooniga WC loputuskastid muud. põhjustavad reeglina palju peavalu ja veeraiskamist Kastmine on sageli mõneti tarve või ka hobi . Aeda võib kasta lõputult kogu suve, või teha seda tõelise vajaduse kohaselt kevadisel/suvisel kuival perioodil. Parim aeg on kastmiseks õhtu, peale päikeseloojangut, mil kõige vähem aurub kastmisveest otse õhku. Veekulu aitavad säästa pöörlevad ühtlase veejaotusega kastmisseadmed, tarbides kuni 1m 3 vett tunnis. Ühekordse kastmisveega ei tohi liialdada, sest peale ülekulu mingit positiivset tulemust ei saavutata.
Pesumasina puhul sõltub veekulu esmalt seadme täiuslikkusest, viimasel aastakümnendil on siinkohal saavutatud arvestatavat progressi . Harjumuseks peab saama, et pesumasin käivitatakse ainult ettenähtud pesukoguse puhul, sest veekulu temas jääb pooliku täitega ikka samaks. Eriti hoolikad võiksime olla nõudepesu masinate korral, kus veeraiskamist võib kohata eriti sageli.
Vannitamine on peredes sageli asendumas dussiga, mis üheltpoolt on seotud parema hügieenilisusega ja teisalt võimalusega säästuks. Hinnangute alusel kulub vannikasutajal kuni 5 korda rohkem vett, kui ainult dussi puhul. Säästuks tuleks muuta ka oma dussivõtmise harjumusi. Reeglina pannakse duss jooksma , seejärel astutakse dussi alt välja seebitamiseks ja küürimiseks, mille järel toimub dussiga loputamine. Põhilise osa ajast seega jookseb dussivesi kasutult kanalisatsiooni. Dussivee Kas sooja vanni harjumust kokkuhoidu aitab tõsta kangsegisti kasutamine (kuni 30 ­ 35%), ei vahetaks hügieenilise vannitamisel on kangsegisti efekt tühine. dussiga? 27 Nõude pesemine voolava vee all on enimlevinud moodus. Keskmises majapidamises võib üks perekond selliselt kulutada üle poole kuupmeetri vett päevas, lisaks oluliselt soojusenergiat. Säästvaks nõudepesuks kasutame kahte anumat (või valamu pooli) ­ pesu ja loputusvee tarvis. Selliselt säästame lisaks paremale pesuaine kasutamisele umbes 8 korda vett ja alandame ca 6 korda soojuskulu.
Pesukausside termostaadiga ja ühe pidemega segistite kasutamine on lihtsam ja mugavam. Paigaldades oma majapidamisse sellised kraanid , pole kuigi keeruline harjuda sulgema veevoolu seebitamise või küürimise ajaks ja avama alles vajalikuks loputuseks.
Paljud säästuvõimalused tekivad erinevate kütte- ja soojaveesüsteemide komponentide uuendamise järel, nagu: aegreleega varustatud ringluspumba töö soojavee süsteemis (öösel pump ei tööta, kuid kindlustab kiiresti nõutavad veeparameetrid hommikul ). Energiasääst ei tähenda ainult otsest soojuskokkuhoidu tarbija juures, vaid veekulu igasuguse alandamisega kaasneb energiasääst, mis oleks kulunud selle tarbevee tootmiseks. Erinevate uuringute põhjal kinnitatakse, et sooja vee tarbimisharjumuste säästlikuks muutmine annab otsest energeetilist säästu ja on kokkuhoiu soovitusmeetmete hulgas esireas. Loomulikult on otstarbekas kasutada säästlikku ja vastava märgistusega kodutehnikat.
28 KUIDAS SA TARBID OMA KODUS ELEKTRIT?
Elektri tarbimine on traditsiooniliselt majapidamises täpsemini teada kui veetarbimine. Mõneti lihtsustab seda elektriarvesti skaala lihtsus ja ka tema paigutus, mis võimaldab paremini näidikut lugeda. Saadud näidud on otse kilovatt- tundides ja väljendavad meie igapäevase elu ja heaolu taset. Reeglina pikema perioodi jooksul ilmneb mõningane energiakulu tõus, mis kaasneb uute kodumasinate kasutusele võtmisega ja vähemal Konsulteeri ja kalkuleeri määral ka arvutite intensiivsema kasutamisega. Ülevaatliku kahetariifse elektriarvesti pildi võime saada elektrikulust oma maksekorralduste paigaldust oma koju infot analüüsides. Kasulik on teatud perioodidel jälgida majapidamiselektri tarbimist lühemate perioodide, nädala või päeva kaupa ­ kirjutades vastavate ajavahemike tagant üles arvesti näidu, või veelgi parem ­ kujutades tulemusi graafikul. Joone tõusunurk manitseb tähelepanelikkusele, langus motiveerib säästjaid premeerima.
Harjumuste muutmiseks tuleks pidevalt meenutada ja ka ise täita alljärgnevaid juhiseid:
· kustuta asjatult põlevad valgustid ja lülita välja tarbetult töötav TV või raadio; · kasuta enam kohtvalgustust, mis nõuab 1,5 ­ 2 korda väiksema võimsusega lampe kui ruumi üldvalgustus; · uute majapidamismasinate soetamisel võrdle nende energiatarvet analoogidega ja vali parim hinna ja kvaliteedi suhte järgi; · puhasta regulaarselt oma valgusteid ­ lampe ja kupleid, sest määrdunult langeb nende valgustustugevus kuni 20%; · jälgi regulaarselt oma külmikut, et jääkiht tema pindadel ei kasvaks liialt; · paigalda üldkasutatavatesse ruumidesse (trepikojad, keldrid, pööningud) võimalikult väikese võimsusega pirnid ; · kasuta trepikodade valgustuses liikumisanduri ja aegreleega automaatlüliteid ning jälgi elektrikilpide korrektset suletust.
29 Arenenud riikides täheldatakse tendentsi elektritarbe aeglasele kuid pidevale tõusule. Reeglina on keskmise pere aastane elektrikulu 3500 ­ 5500 kWh piires, mille jagunemine liigiti erineb riikide lõikes, kuid ülevaatlikult võib tuua näitena:
Valgustuseks 400 - 500 kWh Elektriline saunakeris 1 000 - 1 500 kWh Pesumasin 400 - 500 kWh Sügavkülmik 900 - 1 200 kWh Külmik 400 - 500 kWh Nõudepesumasin 400 - 500 kWh TV, audio ja arvutid 200 - 300 kWh Triikimine ja koristamine 200 - 300 kWh Toidu valmistamine 800 - 1 000 kWh
Võrreldes loetletud kululiikidega on elektriliste käsitööriistade energiatarve suhteliselt tühine.
Kodumasinatest on suurim säästupotentsiaal külmikutel, eriti vanematel mudelitel. Otstarbekas on külmikute paigutamine jahedamatesse ruumidesse, eriti oluline on see sügavkülmiku Üks dzaul jahutusenergiat tuleb meile kätte mitu korda korral, mille kasutamissagedus on tavalisest külmkapist kallimalt kui sama palju mitmeid kordi väiksem. Veelgi suurema säästu võime saada soojusenergiat külmikute sisetemperatuuride hoidmisega sobival tasemel. Võtame keskmiselt ööpäevaseks külmiku elektrikuluks 1,0 kuni 1,2 kWh ja sügavkülmikul 3,0 kuni 3,5 kWh sisetemperatuuride +6 ºC ja sügavkülmikul -18 ºC juures. Alandades sisetemperatuure suurendab iga külmakraad märgatavalt energiatarvet ­ kuni 1%. Kasutusharjumuste parandamisega võime veelgi alandada elektrikulu. Täitkem külmikuid ainult eelnevalt jahutatud toiduga, avagem uksi võimalikult harva ja lühikeseks ajaks, jälgigem külmkapis õiget jääsulatamise reziimi, hoolitsegem uste tihendite ja nende piisava tiheduse eest.
Pesumasinad kulutavad palju elektrit pesuvee kuumutamiseks. Keskmiselt kulutavad pesumasinad iga pesukorra kohta nii mitu kWh elektrit, kui mitu kilo kuiva pesu ta mahutab , seega ei sõltu energiakulu sellest, kas pesus on ühed sokid või kogu pere voodipesu. Praktika kinnitab, et pesupäevade planeerimisega ja masina nimivõimsuse kasutamisega Pesu pesemine ja säästame aastas paarsada kWh. Kulutusi elektrienergia kuivatamine kulutavad palju energiat lasterohkes peres. tarbimisel võime veelgi alandada, kasutades enam selleks Kasutagem päikeseenergiat otstarbeks odavamat ööelektrit. Eraldi tuleks vaadelda pesu igal võimalusel kuivatamist, mis reeglina tarbib kuni 5 korda rohkem energiat kui pesu pesemine. Ka ühitatud pesu- ja kuivatusmasinate 30 kasutamisel tasub mõnikord kuivatusprotsess teha eraldi. Odavaim pesukuivatus saavutatakse pesunööril, seda nii suvel kui talvel. Lisaks saab osav perenaine välisõhku kasutades ka pesule meeldiva värske lõhna.
Nõudepesumasin ­ säästu saame sobivaima kasutusreziimi valikuga ­ masina täieliku koormamisega, lihtsaima võimaliku programmiga, jättes ka ära kuivatustsükli.
Toiduvalmistamine ei kujuta majapidamise elektritarbes küll olulist kogust, kuid seegi võib võrdse suurusega peredes mitmekordselt omavahel erineda. Pliidi või eriti ahju säästlik kasutamine eeldab, et ühe üleskütmisega valmistatakse järjest või korraga mitu rooga , kasutatakse tasase ja puhta põhjaga kaanega varustatud potte ning panne, mille suurused vastavad keeduplaadi mõõtmetele. Ka väikeste veehulkade puhul kasutagem plaadist suuremat potti, et osa soojust ei läheks kasutult kastrulist mööda. Vee keetmiseks tuleks soovitada elektrikeedukannu. Ühe liitri vee kuumutamiseks pliidil kulub 2 korda rohkem elektrit kui kannus.
VALGUSTUS
Valgustusseadmed on aastatega jõudsasti täiustunud. Tavaliste hõõglampide asemele on astunud luminestsentslambid , mis sama valgustustugevuse annavad kaks või enam korda väiksema elektrikuluga. Sama lambisokli kasutamine võimaldab sujuvalt üle minna ökonoomsematele lahendustele, arvestades ka kasutusea märgatava pikenemisega ei ole investeering eriti halb. Igal juhul ei tohi energiasäästu taotledes halveneda inimeste töötingimused valgustusest.
Sääst saavutatakse valgustite õigeaegse sisse- ja väljalülitamisega. Miks jätame kustutamata tuled toas, kus keegi parajasti ei viibi? Miks kütab tuba teler, kui keegi teda ei vaata? Väljalülitamine on ju nii kerge ja peab muutuma ajapikku kõigile loomulikuks tegevuseks nagu ukse lukustamine kodust lahkudes.
31 KUIDAS ME TARBIME SOOJUST?
Pildi saamiseks soojustarbest tuleb koostada vaadeldava hoone energiabilanss , mis arvestab erinevaid soojuskadusid ja samaaegselt tarbitud elektri- ja soojusenergiat. Täpsema ülevaate saamiseks oleks õige vaadelda ka paralleelselt hoone veetarvet ­ nii külma- kui ka sooja tarbevett ehk tegeleda energia, vee ja elektri kulude jälgimisega eelnevalt, kui otsustate milliseid energiasäästu meetmeid ette võtta.
Olemasoleva või projekteeritava hoone arvutusliku küttekulu võime leida, lähtudes kasutatud välispiirete ehitusfüüsikalistest omadustest ja geomeetrilistest mõõtmetest konstruktsiooni Vana "hea" hõõglamp on tegelikult küttekeha, mis oma soojusjuhtivuse U W/(m 2K) ja pindala järgi. Tulemi täpsus sõltub energiakulust kasutab ruumi kasutatavast arvutusmeetodist, kas vaatleme eraldi erineva valgustuseks ainult 3 ­ 4% sisetemperatuuriga ruume või summeerime kogu hoone kütte soojuskulu kütteperioodi kohta antud piirkonna kraadpäevade arvu kasutades. Arvutada võime aastast soojuskulu küttele seosest:
Qküte = (Un * An) * KP * 24 Wh
Un ­ piirde soojusjuhtivus W/(m2K) An ­ piirde pindala m2 KP ­ kraadpäevade arv Teine osa soojusenergiast kulutatakse ruumi juhitava välisõhu temperatuuri tõstmiseks sisetemperatuuri tasemele. Eluruumides on vajalik õhuvahetus, ca 0,5 korda tunnis ehk kogu ruumi õhk peaks vahetuma 2 tunni jooksul ja on reeglina organiseeritud loomuliku ventilatsiooni teel. Värske õhk pääseb eluruumidesse mitmesuguste piirete ebatiheduste kaudu ­ enamasti akende ja uste piludest ja eemaldatakse köökide, vannitubade ja WC-de väljatõmbeõhu kanalite kaudu. Kaasaegsete tehnosüsteemidega varustatud majades püütakse väljatõmbeventilatsiooniga eemaldatava ruumiõhu soojust ära kasutada sissepuhkeõhu eel- soojendamiseks. Parimad selleks kasutatavad soojustagastite mudelid töötavad kasuteguriga üle 70%. Nende laiemat levikut on siiani piiranud sundventilatsioonisüsteemi ja kasutatavate seadmete suhteliselt kõrge maksumus. Aastane soojuskulu külma 32 välisõhu ettesoojendamiseks madalatel välistemperatuuridel moodustab olulise osa (kuni 30 ­ 40%) kogukuludest ja on määratav seosest:
Qvent = 0,34 * n *V * KP * 24 Wh
n ­ õhuvahetuse kordsus l/h V ­ hoone kubatuur m3 0,34 ­ õhu mahuline erisoojus Wh/(m3K) KP ­ kraadpäevade arv
Kolmanda osa soojustarbest kulutame sooja tarbevee ettevalmistamiseks hoones ja see sõltub palju perekonna tarbimisharjumustest. Sageli pestakse meil hambaid voolava kraaniveega, mis on ilmne veega priiskamine. Iga u. 50-kraadise kuuma vee liitri kohta kulub niisama palju energiat, kui 60 W hõõglamp kulutab tunniga. Kogu veetarbimisest moodustab kuum vesi 25 ­ 40%. Mõõdukas veetarbimine vähendab üheaegselt otsest energiatarvet majas ja samuti vee- ning kanalisatsiooni arvet. Sooja tarbevett on mõnevõrra kergem kokku hoida, ilma et peaks kannatama mugavus, hügieen ja Elamu põhilise energiakulu tervis. Ligikaudsetes arvutustes võib kasutada kulusid 1000 moodustavad küte, õhuvahetus ja soojavee kuni 2000 kWh inimese kohta aastas. tarbimine
Seitsmekümnendate aastate ja 2004 aasta sooja tarbevee kasutamise andmete võrdlus korterite üldpinna kohta näitab sooja vee tarbimise vähenemist tüüpelamutes üle kolme ja poole korra.
Mõnede uuringute kohaselt on sooja vee keskmine tarbimine tüüpilistes korterelamutes Mustamäel 1999 aasta tasemelt 60 l/(in ööp) vähenenud 2004 aastaks 44 l/(in öp), so üle neljandiku. Vähenenud on ka üksikute majade ülemised tarbimise näitarvud (T-A. Kõiv, 2004) Sellega seonduvalt on otstarbekas ümber vaadata ka sooja tarbevee valmistamise seadmete võimsuse leidmise metoodika.
SOOJUSKULU VÄHENDAMISE VÕIMALUSTEST
Üldtuntud on tõsiasi, et nn. kõrge elutase on seotud ka suure energiakuluga. Mida rohkem ma kasutan energiat, seda rohkem tehakse minu heaks tööd. Kui inimesed tahavad alustada säästlikku elulaadi, tuleb endale tihedamini esitada küsimus: ,,Kuidas teha seda paremini ja odavamalt? Kas me ei võiks oma tubade temperatuuri veidi alandada? Kas me võiks kütteks kasutada odavamat kütust?"
33 Mõnevõrra on võimalik energiakulu vähendada ilma elukvaliteedi ja mugavustaseme märgatava alanemiseta. Õppides ise ja õpetades teisi oma kulukaid harjumusi muutma , saavutame me esimese murrangu.
Alustada tuleks kõige üldisemast meie ümber:
· panna korralikult sulguma ja avanema maja välis- ning keldriuksed; · korrastada ukselukud ja tihendada liigsed pilud; · paigaldada välisustele sulgurid; · korrastada keldri akende ja välisuste klaasid ­ võimalusel vähendada nende pinda; · parandada hoone karbi esmast seisukorda enne põhjalikult ettevalmistatud renoveerimistööde algust.
Liigsel õhuvahetusel Alustama peame soojusenergia kulu mõõtmise võimaluse siseneva külma välisõhu üles loomisest, tarbimise jälgimisest, mis ise pole veel sääst, soojendamiseks kulub sageli kuid laseb kvantitatiivselt hinnata meie poolt rakendatavaid lubamatult palju sooja abinõusid ja ergutab otsima aina uusi säästumeetmeid. Energia kokkuhoiule on omane, et peaaegu igas majas saab küttesoojuse kulu 5 ­ 20% vähendada õige väikese rahakuluga. Alles suuremad säästusoovid nõuavad ka tõsisemaid investeeringuid. Parandusabinõude õige valiku eeldus on, et me teame soojuskulu tegelikku jagunemist majas. Arvutused on küllaltki aega- ja vaevanõudvad, kuid ilma ei leia me õigeid renoveerimisabinõude pakette.
SOOJUSKADU
... LÄBI VÄLISPIIRETE on määratav hoone ehitusjooniste või kohtmõõtmiste järgi. Piirete konstruktsioonis kasutatud erinevate materjalikihtide soojusjuhtivuse (tähistatav -W/(mK)) ja paksuste -m-tes kaudu, leiame üksikute kihtide soojustakistused Rn. Summeerides kihtide soojustakistused ning konstruktsiooni sise- ja välispindade soojustakistuse leiame tema üldise soojusjuhtivuse U:
U = 1 / (Rs + Rn + Rv) W/(m 2K) Kivisein märkimisväärselt sooja ei pea, temperatuuri kus Rn = n / n , kihtide soojustakistused langus on seal väike. Põhiline Rs ja Rv ­ piirde sise ja välispindade soojustakistused temperatuuri langemine leiab aset soojustuskihis, mis peab kinni ka suure osa küttesoojast Uue suhtumisega maailma energiavarudesse, eriti aga fossiilsete kütuste kasutamisse on tekkinud püüd hoone piirete soojusjuhtivuse U järjekindlale alandamisele. 34 ! " "# $$ & *++ ,** *(, .+ %% '() ,#* *#- -( $$ $$ ,*( ,** *(, -( %% /,) ,#* *#- -- $$ & *00 ,** *( /+ %% /.) ,#* *#. .( 1$$ 2""$ *+ ,** *( ., (*) *#. ./ 34 2""$ *- ,** *#- '( (*)
Eestis levinud välisseinte lisasoojustamise mõju
Aastast 1999 on Eesti Ehitusreeglite Nõukogu soovitusena pakutud U väärtust sõltuvana seina konstruktsioonist ja kasutatud materjalide tihedusest järgnevalt: Kui mõni soojuspidav tarind Sein 100 kg/m 2 ............ U= 0,20 W/(m 2K) katuslagi jookseb vihma läbi), siis enne remonti tasub Seejuures tuleks nende väärtusi korrigeerida +22°C erineva kaaluda lisainvesteeringut täiendava soojustuse näol sisetemperatuuri korral seosega:
U= U ( 22- tv ) / ( ts - tv), W/(m 2K)
Toodud piirete soojusjuhtivuse väärtused on võrreldavad meie kliimavööndi naabermaadega ja loovad eelduse säästlikuks soojusmajanduseks uue sajandi algusel.
Piirete vajalikku ja võimalikku lisasoojustamist oleme kirjeldanud eraldi. Välispiirete lisasoojustamisest saadav energiasääst on piirides 4 ­ 12 kWh/m3 (hoone kubatuuri kohta) aastas. Kui katus tuleb tema halva seisukorra tõttu remontida, Eesti pürib piirete kõrge tasuks uurida võimalust katuse / katuslae lisasoojustamiseks. soojuspidavuse nõudega maailmas esiritta Nii paneelmajade kaldkatuse ehitus kui ka katuslae täiendav soojustamine (U alandamisega 0,7 > 0,22-ni) loob võrdse säästuvõimaluse 3 ­ 5 kWh/m3 kohta aastas.
...LÄBI VÄLISSEINTE VUUKIDE toimuv aktiivne infiltratsioon või isegi läbipuhutavus põhjustab sageli sisetemperatuuri järske langusi tuuliste ilmade korral. Vuukide tihendamisel elastsete vuugitäidistega prognoositakse kokkuhoidu keskmiselt 1 ­ 2 kWh/m 3 kohta aastas. Olulisim roll vuukide remondil on paneelide kinnitite kontrollil ja kestvuse pikendamisel . See on eelduseks komplekssele renoveerimisele.
35 ... LÄBI AKENDE. Erilist tähelepanu vajavad korruselamute aknad, sest säästuhinnangud on sageli küllaltki erinevad. Lisaks toodule võiks kahekordsete klaasidega akna asendamisel kolmekordsetega säästa 2 ­ 4 kWh/m3, sealjuures vanade akende ülemääraste pilude sulgemisega on efekt ulatunud 10 kWh/m3 kohta ilma vajalikku õhuvahetust häirimata. Akende vahetamisse tuleks suhtuda ettevaatlikkusega, sest võimalikud sisekliima muutused ja investeeringu tasuvusaeg ei pruugi ühtida omaniku taotlustega. Sageli piisab akende hoolikast Remontides vana korrastamisest või ka lisaklaasi paigaldamisest. paarisraami tihendamise teel ja sisemise klaasi SOOJUSSÄÄST RENOVEERIMISEL... asendamisega klaaspaketiga saame normikohase soojuspidavusega akna ... UUEST SOOJUSSÕLMEST on sääst saavutatav kohaliku küttesüsteemi soojuskandja pealevoolu parameetrite uute reguleerimisvõimaluste tekkimisega, samuti eraldab soojusvaheti küttesüsteemi kaugkütte võrgust ja vähendab maja küttetorustike ja küttekehade korrosiooniohtu soojuskandja kvaliteedist sõltumata. Suurem kokkuhoid saavutatakse kevad- sügisesel perioodil, mil välistatakse üldlevinud ülekütmist. Saavutatav sääst on 2 ­ 3 kWh/m3 kohta aastas.
... KÜTTESÜSTEEMI TASAKAALUSTAMINE on olulisim abinõu vooluhulkade kontrollimatust jagunemisest põhjustatud ruumide sisetemperatuuride hajumise vähendamiseks hoones. Tasakaalustamise tasuvus sõltub juba olemasolevatest ventiilidest ja sisetemperatuuride erinevustest enne tasakaalustamist. Õige soojuskandja vooluhulkade jaotuse kindlustarne kõigil püstikutel mõõtmist võimaldavate liiniseade ventiilidega, mis koos teiste sulgorganite korrastamise või asendamise järel loovad vajalikud tingimused säästuks. Soojusenergia kokkuhoiuks hinnatakse 4 ­ 18 kWh/m3 kohta aastas. Kui küttesüsteem pole tasakaalus, siis hoonet ... SÜSTEEMI RENOVEERIMISEST, mis hõlmab vana köetaks külmema korteri järgi, mis põhjustab mõnes ühetoru küttesüsteemi ümberehituse kahetoru süsteemiks teises korteris märgatava püstikutele ja küttekehadele eelseadistatavate reguleerventiilide ülekütmise paigalduse, kindlustades vajaliku soojuskandja vooluhulga jaotuse süsteemis. Saavutatav sääst jääb piiridesse 10 ­ 30 kWh/ m3 kohta aastas.
... TERMOSTAATREGULEERVENTIILIDE PAIGALDAMI- SEST küttekehade ette saavutame enam kasu ruumides, kus sisetemperatuure mõjutavad erinevad soojusallikad ­ inimeste arv, valgustus, elektriseadmed või näiteks päikesekiirgus klaaspindade kaudu. Tuleb märkida, et termostaatreguleerventiilide paigaldamine ei vähenda 36 tarbimist, kui ruumitemperatuurid on algselt nii madalad, et termostaatidel ei ole võimalust piirata ülekütmist. Põhimõtteliselt võib termostaatreguleerventiile paigaldada nii 2-toru kui 1-toru süsteemi küttekehadele. Säästuks hinnatakse 8 ­ 25 kWh/m 3 ruumi kubatuuri kohta aastas, kuid suhteliselt väikeste investeeringutega (70 ­ 75 krooni korteri 1 m 2 kohta ).
... JAOTUSVÕRGUS SOOJUSKADUDE VÄHENDAMISEST on saavutatav magistraaltorude korrektsel isoleerimisel ruumides, kus on niigi liiga soe või ta ei vaja üldse mingit kütet. Korralikku isolatsiooni nõutakse näiteks soojussõlmedes, keldrites ja kütmata ruumides kulgevatel torustikel. Vanade lagunenud konstruktsiooniga isolatsiooni asendamisel keldritorustikel säästame 2 ­ 3 kWh/m3 kohta aastas. Tulemus avaldub ilmekalt ka alumise korruse ruumide sisetemperatuuri alanemises, mis omakorda eeldab samaaegselt keldrilae soojuspidavuse parandamist.
... RINGLUSPUMBA AEGRELEE RAKENDAMISEL saame paremini reguleerida küttesüsteemi soojusväljastust ööpäevase muutuva graafiku kohaselt. Sõltuvalt süsteemi eelnevast seisundist on saavutatav efekt kuni 10% üldisest küttekoormisest. Taimer koos küttekehade termostaat - ventiilidega tõstab tulemuse 20 ­ 30%-ni.
... SOOJUSVEESÜSTEEMIS sõltub kasutatavate seadmete efektiivsusest.
Näiteks termostaatsete segistikraanide kasutamisel säästame summaarsest energiakulust soojale veele 5 kuni 15%, kombineerides nimetatut veel vooluregulaatoriga tõuseb sääst 15 ­ 25%-ni. Reguleerides veel täiendavalt soojavee ringluspumba tööd taimeriga või pöörete arvu muutmise Kangkraanide paigaldamine klassikalise kaudu, kasvab efekt veelgi. kahe nupuga segistite asemele tasub juba 4 ­ 5 Moodsamate ja paindlikumate reguleerimisvõimalustega aastaga seadmete kasutamine loob head eeldused täiendavateks säästudeks, eriti kui olemasolevate vanade tehniline seisukord nõuab tõsist remonti või asendamist.
Eeltoodud säästuvõimalused arvudes on indikatiivsed. Igas konkreetses hoones võimaliku energiasäästu kohta annab vastuse tunnistusega energiaaudiitori poolt koostatud põhjalik ja kvaliteetne energiaaudit.
37 Energiaaudiitorile on suureks abiks eelnevalt regulaarselt ja süstemaatiliselt kogutud vee-, elektri- ja energiatarbe näitajad. Seda tööd aitab lihtsustada Soomes välja töötatud ja kasutusel olev KULU programm, mis töötab Excel programmis.
Nimetatud programmi kohta saate infot Sihtasutusest Regionaalsed Energiakeskused.
38 OTSTARBEKAS KÜTTESÜSTEEM JA ENERGIA MÕÕTMINE Eesti paikneb sellises kliimavöötmes, kus vähemalt 7 kuud aastas tuleb hooneid kütta. Võimalik on kasutada väga mitmesuguseid kütteviise, millest levinumad on:
· õhkküte, mis on valdavaks kütteviisiks Põhja-Ameerikas; · vesikeskküte ­ sellel on suur populaarsus Euroopas, eriti Põhja-Euroopas, Venemaal ja ka meil Eestis; · ahju-, pliidi ja kaminaküte.
Kaminaküte on põhiküttena levinud Lõuna-Euroopas, kuid isegi märksa külmemas Suurbritannias võib leida hooneid, millel muu kütmisvõimalus puudub. Ahju ja pliidiküte olid ja on jätkuvalt kasutusel ühepere-majades ja vanades korterelamutes.
Õhkküttel on rida omadusi, mis peaksid selle kütteviisi vastu Ahjuküte on odav, kütmisel tulevikus huvi tõstma, näiteks: täidab ruumi mõnusa kiirgus-soojusega, aitab ruumi ventileerida, kuid kahjuks on · ruumi temperatuuri kiire tõstmise võimalus, mis tülikas võimaldaks programmkellade kasutamisel olulist energiasäästu saavutada; · ventilatsiooni ja küttesüsteemi saab kergesti oma vahel integreerida ja tagada kontrolli ruumide sisekliima ja õhu kvaliteedi üle, samuti saab õhkküttesüsteemi kasutada ka ruumide temperatuuri alandamiseks, st suviseks jahutamiseks.
KAUGKÜTE JA LOKAALKÜTE
Vesikeskkütte korral võib soojusallikas (tavaliselt katel) paikneda kas köetavas hoones või sellest eemal. Paljukorterilised elamud kasutavad enamasti niinimetatud kaugkütet, mille korral üks või mitu eraldiasuvat katlamaja kütavad ühise soojusvõrgu kaudu suuremat piirkonda või kogu linna.
Termin kaugküte tuli kasutusele alles üheksakümnendatel aastatel, kuigi sellele terminile vastav küttesüsteem on eksisteerinud juba pikka aega. Nõukogude perioodil lihtsalt 39 ei olnud vajadust kaug- ja lokaalkütet omavahel eristada: katla paigutamist köetavasse paljukorterilisse elamusse piirasid nii ohutustehnilised nõuded kui algeliste kütte- seadmete poolt tekitatav suur müra. Isegi küttesüsteemi tsirkulatsioonipumpade müra oli nende madala kvaliteedi tõttu nii suur, et ka normdokumentide järgi neid majadesse paigaldada ei soovitatud.
Praegu on igat tüüpi küttesüsteemi korral võimalik kasutada kaasaegseid tehniliselt kõrgetasemelisi seadmeid ja seetõttu on kaug- ning lokaalküte muutunud konkureerivateks kütteviisideks.
Kaugkütte eelised: · On võimalik kasutada odavamaid kütuseid ja soojusallikaid. Suurtes katlamajades on mugav kasutada nii küttemasuuti kui odavamat kohalikku kütust (turvas, hakkpuit, jäätmed jne). Ka maagaas on kaugkütte katlamajadele kui suurtarbijatele odavam, kui väiketarbijatele. Tööstuse heitsoojuse, soojuspumpade ja elektri ning soojuse koostootmise rakendamine on kaugküttesüsteemis samuti väga perspektiivne; · Kõrge varustuskindlus. Ühe kütuse hankeraskuste või suure hinnatõusu korral on kerge üle minna teisele kütusele. Isegi ühe suure katla avariilise seiskumise korral saab koormuse katta teiste katelde ja soojusallikatega. · Väiksem keskkonna saastamine.
Kaugküte saastab kohalikku õhku minimaalselt, sest suur osa saasteainetest sadestub köetavast piirkonnast eemal
Majasisese küttesüsteemi ehitus ei sõltu sellest, kas hoonet köetakse oma katlast või tuleb soojus kaugküttetrassist. Oma katla juurde kuuluvad sooja tarbevee soojusvaheti, tsirkulatsioonipump ja küttevee reguleerimise automaatika täidavad täpselt samasugust rolli kui kaasaegsed soojusvahetitega soojussõlmed.
40 Seega temperatuuride ebaühtlus maja erinevates korterites või ruumides ei tulene ei kaugkütte puudustest ega lokaalkütte eelistest ning vastupidi.
Majades paiknevad katlad ja isegi individuaalsed puiduküttekatlad saastavad õhku märgatavalt, sest kogu saaste sadestub samas piirkonnas
Mõlemal juhul peab majasisese küttesüsteemi eest hoolt kandma maja valdaja, näiteks korteriühistu.
Kuidas ruumide temperatuurid ühtlaseks saada, sellest saab lugeda käesoleva trükise teistest osadest.
Reeglina toimub kütte reguleerimine radiaatoritesse antava vee temperatuuri reguleerimise teel. Mida külmem väljas on, seda kõrgem peaks olema maja küttesüsteemi antava vee temperatuur. Küttevee ja välisõhu temperatuuri vahelist seost nimetatakse Mida külmem on välisõhk, küttegraafikuks. Ühe varem valdavalt kasutatud küttegraafiku seda kõrgem peab olema korral oli madalaima arvestusliku välistemperatuuri korral küttekeha temperatuur, et (Tallinnas -22°C, mujal Eestis -19 kuni -23°C) küttevee korterit hoida normaalses soojuses temperatuur +95°C ja radiaatoritest tagastuva vee temperatuur +70°C. Kõrgema välisõhu temperatuuri korral peaks kütteks antava ja radiaatoritest tagastuva vee temperatuurid mõlemad olema vastavalt madalamad.
Praegu hoitakse küttegraafikut enamasti veidi madalamas temperatuuride piirkonnas ja seda seadistatakse soojussõlmes või individuaalkatla juures paikneva regulaatori abil vastavalt hoone iseärasustele.
Mida lähemale korterivaldajale õnnestub mõõtmine ja reguleerimine viia, seda paremini elanik olukorraga rahul on ja seda paremini vastavad küttearved tema ootustele.
SOOJUSE MÕÕTMINE JA KULUDE JAOTAMINE
Nagu juba mainitud , toimub soojuse mõõtmine üldreeglina kas maja soojussõlmes või boilerjaamas ning arvlemine 41 kaugküttefirma ja tarbija vahel toimubki seal paiknevate soojusmõõtjate näitude alusel. Seega on kaugküttefirma seisukohalt tarbija hoone valdaja, näiteks elamuühistu, korteriühistu või kinnisvarahooldusega tegelev firma, mitte aga korteri omanik. Korteri omanikud ei arvle otseselt mitte kaugküttefirmaga, vaid hoone valdajaga, kes jaotab kaugkütteettevõttelt saadud arve korterite vahel ära võrdeliselt köetava pinna suurusega. Seega suurema soojusvajadusega otsakorterite elanikud maksavad täpselt samapalju kui väiksema soojuskuluga keskmiste korterite elanikud. Kas see on õiglane? Põhimõtteliselt on see tõepoolest õiglane: hooned on selle põhimõtte alusel projekteeritud ja korterite erastamisel või ostmisel -müümisel on eeldatud ja eeldatakse võrdseid küttekulusid köetava pinna ruutmeetri kohta.
Reeglina ei tekita küttekulude jaotamine korterite vahel probleeme siis, kui kõik ruumid on ühtlaselt köetud või kui kõik elanikud saavad ise oma ruumide temperatuuri reguleerida. Sageli pole siiski mõned korterivaldajad kas oma maksete suurusega või ruumide temperatuuriga rahul ning võivad näiteks taotleda kas maja üldisest küttesüsteemist lahtiühendamist või tegeliku tarbimise mõõtmist tema korteris.
Kõik hooned on projekteeritud ja ehitatud ühtse tervikuna ja sama kehtib täiel määral ka nende küttesüsteemide kohta. Igasse köetavasse ruumi projekteeritakse ja paigaldatakse just selle ruumi soojuskadudele vastav radiaator või konvektor. On täiesti loomulik, et ülemise korruse nurgatuba ja korter vajavad ühe ruutmeetri põrandapinna kütmiseks kuni kaks korda rohkem soojust kui hoone keskel paiknevad ruumid ja korterid. Soojuskadude kompenseerimiseks ja normaalse ruumi temperatuuri saavutamiseks on nurgatubades ka vastavalt suuremad radiaatorid . Kahjuks on tõsiasi ka see, et tegelikult ehitatud küttesüsteem ei vasta tihti projekteeritule mitmetel põhjustel.
42 E ARVESTUSSÜSTEEM KORTERELAMUTELE SISSEJUHATUS
Tarbimise mõõtmine, olgu see siis gaas, vesi, soojus- või elektrienergia, muutub aktuaalseks siis, kui nende ressursside hind tõuseb piirini , kus igal tarbijal tekib huvi teada saada, kas tasutud raha eest saadakse võrdväärselt kaupa vastu. Mõõtmistulemuste võrdlemisel teiste tarbijatega saadakse lihtne ülevaade sellest, kas kulutused on õigustatud, või tuleb leida võimalusi nende vähendamiseks.
Gaasi, vee ja elektrienergia mõõtmine on tehniliselt suhteliselt lihtne ja enamus tarbijaid seda ka teevad. Keerulisem on olukord soojusenergia mõõtmisega korterites. Tõsi, ligi 95 ­ l protsendil mitmepereelamutest on soojusenegriaarvesti olemas ja selle alusel tasutakse soojatootjale. Probleemiks on aga see, et elamu küttekulud jagatakse kõigi tarbijate vahel proportsionaalselt , tavaliselt võrdeliselt elamispinna suurusega, arvestamata korterite tegelike kuludega . Seega suhtuvad elanikud kommunaalkuludest suurima osa moodustavasse küttekulusse kui paratamatusse, mille vähendamiseks ei saa nad märkimisväärselt kaasa aidata.
Käesolev artikkel annab lühiülevaate küttekulu individuaalse arvestussüsteemi metoodikast ja eesmärgist. Siit leiab ka vastuse, miks enamus Euroopa riike, k.a Poola, Bulgaaria, Rumeenia , Tsehhi, Leedu, Läti jt, peavad väga oluliseks soojusenergia individuaalset mõõtmist korterelamutes ja elanikkonna teavitamist energiasäästuvõimalustest.
Eestiski on selles valdkonnas edusamme tehtud. Sellest annavad tunnistust kokku üle 50 korterelamu Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Valgas , Keilas, kus kasutatakse edukalt küttekulu individuaalset arvestussüsteemi. Arvestades aga Eesti ca 17 000 korterelamut ja realiseerimata säästupotentsiaaliga, on see alles algus.
Majandusministeeriumi spetsialistide hinnangul võib korterelamusse minimaalseid investeeringuid tehes 43 saavutada energiasäästu 15 kuni 25%, suuremate kulutuste puhul kuni 50% 1.
AJALUGU
Taani insener Cloriust peetakse esimeseks, kes võttis juba 1920-ndatel aastatel mitmepereelamutes kasutusele küttekulu individuaalse arvestamise seadmed. Laialdasemat rakendamist leidsid esialgu veel aurustumise põhimõttel töötavad seadmed Euroopa energiakriisi ajal 1970-ndate aastate alguses. Sellest ajast pärineb ka Lääne-Euroopa riikide arusaam, et valitsuste pingutused imporditavaid energiakandjaid võimalikult säästlikult kasutada, ei täida oma eesmärki kui kogu elanikkond ehk tarbijad ise sellele kaasa ei aita. Loodi esimesed nn energiasäästuseadused, korraldati teavituskampaaniaid ja sellest ajast pärinevad algsed individuaalse arvestussüsteemi metoodikad.
Saksamaal on tarbimisest sõltuv kommunaalkulude arvestus seadustega reguleeritud ja alates 1981. aastast kohustuslik kõigile mitmepereelamutele. Praeguseks arvestatakse individuaalse küttekulude jaotamise süsteemi alusel ainuüksi Saksamaal 11,6 miljoni elu-ja äriruumi soojusenergia tarbimist 2. Kütteõli tarbimine on 1977/78 aasta kütteperioodi ca 30 liitrilt ruutmeetri kohta langenud alla 20 liitri ruutmeetri kohta ehk üle 30% 3.
SEADUSANDLUS
1997. aasta juunis toimus Brüsselis workshop , kus osalesid mitmed tunnustatud organisatsioonid ja energeetikaspetsialistid. Leiti, et seoses heitgaaside kahandamise programmiga (Euroopa Liidu direktiiv 93/76 EEC) 4 tuleks terves Euroopa Liidus üle minna tarbimisest sõltuvale soojusenergia arvestusele 5.
Juhindudes Energiasäästudirektiivist on Eesti Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud Energiasäästu Sihtprogrammi rakenduskava aastateks 2001 ­ 2005. Selles on muuhulgas öeldud alljärgnevat.
1 Energiasäästu sihtprogramm, lk 14. Eesti Vabariigi Majandusministeerium 2000 2 Zahlen und Fakten, lk. 370, Handbuch der Heizkostenabrechnung, J. Kreuzberg, Werner -Verlag GmbH & Co. KG Düsseldorf 1997 3 Samas, lk 3 4 Nimetad direktiiv on aluseks ka Eesti Vabariigi Energiasäästu sihtprogrammile 5 Saksa LV ajakiri Die Heizkostenabrechnung Nr.5, 1997, lk. 18 ­ 19 44 "Eesmärgiks on energiakulude mõõtmise viimine tarbijate grupilt (maja, hoone) lähemale individuaaltarbijatele (korteriomanik), mis suurendaks individuaaltarbijate säästualase tegevuse aktiivsust. Projekt on vastavuses EL direktiivi 93/76 EEC (SAVE) nõuetega, mis kohustavad liikmesriike koostama ja rakendama programme energiakulude arvestamiseks vastavalt tegelikule energiatarbimisele.
Tarbitud soojusenergia arvestamine toimub ca 80% ulatuses vastavalt tegelikult hoones tarbitud kogustele, kuid selle jaotamine individuaaltarbijate (korterite) vahel on lihtsustatud ja ei arvesta nende erinevat ning energiatarbimist mõjutavat käitumist. Elamutes toimub kütteks tarbitud soojusenergia koguste jagamine reeglina vastavalt korterite köetavale pinnale ja ei sõltu korteri sisetemperatuurist ja elanike poolt rakendatud energiasäästumeetmetest.
Olukorra parandamiseks on vajalik analüüsida praegust olukorda energiakulude arvestamisel ning koostada tegevuskava energiakulude individuaaltarbijakeskse süsteemi juurutamiseks, mis võtaksid arvesse üksiktarbijate tarbimisharjumusi."
Alates 2009. aasta jaanuarist peavad Eestis vastavalt Euroopa Liidu Energiasäästudirektiivile olema välja töötatud konkreetsed seadusandlikud aktid motiveerimaks elamumajanduses soojusenergiat säästlikumalt kasutama.
Praegu reguleerib küttekulu arvestamist ja jaotamist EV Majandusministeeriumi 11. augusti 1997.a käskkirja nr 86 lisa "Soojusvarustuse kulude arvestamise ja jaotamise metoodika", kus soovitatakse korterelamutes küttekulusid jagada proportsionaalselt elamispinna ruutmeetrite või kuupmeetritega. Soojusenergia tarnija esitab elamule arve üldsoojusarvesti alusel, mis on kommertslik mõõteseade (vajab teatud aja tagant taatlemist). Korteriomanike vahel saab kulud ära jagada kas nimetatud määruse alusel või kasutades individuaalset arvestussüsteemi. Otsuse esimese või teise kasuks võtab vastu korteriühistu või korteriomanike üldkoosolek.
ARVESTUSMETOODIKA
Küttekulu individuaalse jaotamise süsteemi rakendamise eelduseks on see, et igal elanikul on võimalik saada nii palju soojusenergiat, kui ta soovib, ning vajadusel on võimalik ka tarbimist piirata. See tähendab, et küttesüsteem peab olema tasakaalustatud ja radiaatorid varustatud reguleerventiilidega. 45 Kinnise küttekontuuriga korterites (joonis 1B) saab soojusenergiat mõõta ka tavalise soojusarvestiga. Paraku on enamus mitmepereelamuid projekteeritud ja ehitatud nii, et läbi ühe korteri kulgeb mitu küttepüstikut (joonis 1A). Nii tehnilistel kui ka majanduslikel põhjustel ei ole neis hoonetes võimalik ega otstarbekas küttekulu tavalise soojusarvestiga fikseerida .
Joonis 1. A Küttekulu individuaalne arvestus on võimalik vaid küttekulujaoturitega. B Küttekulu individuaalne arvestus on võimalik küttekulujaoturite või soojusarvestiga.
Sel juhul sobib ideaalselt individuaalne mõõtesüsteem, mida oleks õigem nimetada küttekulu jaotamise süsteemiks. Küttekulujaoturid (allokaatorid) paigaldatakse kõikidele radiaatoritele samal viisil: küttekeha horisontaalsuunas ½ küttekeha pikkusest ja vertikaalsuunas ¾ küttekeha kõrgusest (joonis 2).
Joonis 2. Küttekulujaoturid paigaldatakse kõikidele radiaatoritele ühtemoodi: Paigalduspunkt on 75% radiaatori kõrgusest ja 50 % radiaatori pikkusest
Seade plommitakse ning seda pole võimalik vigastamata eemaldada. Küttekulu individuaalse arvestussüsteemi 46 toimimiseks tuleb mõõteseadmed paigaldada elamu kõikidele radiaatoritele. Küttekulujaotur mõõdab küttekeha pinna temperatuuri ja võtab arvesse ümbritseva ruumi temperatuuri. Vastavalt küttekeha soojuse väljastusele kujuneb iga konkreetse radiaatori tarbimisväärtus, mis saab kuu lõpus küttekulude jagamise aluseks. Seega erinevalt tavalisest soojusarvestist ei mõõda nimetatud seade soojusenergia tarbimist mitte füüsikalistes ühikutes (nt. MW/h), vaid suhtelistes väärtustes.
Seade fikseerib küttekeha temperatuuri vaid ühel väikesel osal selle pinnast. Selleks, et erineva suuruse ja kuluga radiaatoreid omavahel võrreldavaks teha, tuleb küttekeha enne küttekulujaoturi paigaldamist kataloogi järgi ära hinnata. Igale radiaatorile kujuneb oma hindamistegur. Erinevalt veearvestuse põhimõttest ei teki küttekulu jagamisel nn puudujääki, sest elanike vahel jaotatakse ära kogu majja sisenenud soojusenergia hulk.
Loomulikult tahaksid kõik elanikud maksta ainult selle soojusenergia eest, mis nad oma korteris tarbivad. Paraku esinevad energiakaod ka koridorides, küttepüstikutes ja ­ liinides ning needki kulud tuleb elanikel ühiselt katta. Samuti on teada, et hoone äärmiste korterite soojustarve 1 m3 kohta on palju kõrgem kui keskmistel korteritel. Nendel põhjustel jaotatakse elamu küttekulu kahte ossa : tarbimisest sõltuvaks ja tarbimisest sõltumatuks.
Tarbimisest sõltumatu kulu tekib ka siis, kui korteris normaalset tarbimist ei toimu. Selle osaga kaetakse üldised kütteenergia kaod püstikutes ja koridorides, samuti korterite paiknemisest tingitud suurema energiatarbega seotud kulu ning soojusenergia liikumised erineva temperatuuriga korterite vahel. See kulu võib olenevalt hoonest moodustada 30...50% üldkulust. Tarbimisest sõltuv kulu oleneb iga elaniku soojusenergia vajadustest ja tarbimisharjumustest. Selle kulu fikseerivad küttekulujaoturid vastavalt iga konkreetse radiaatori soojusenergia edastusele.
TÄHELEPANEKUD KÜTTEKULU INDIVIDUAALSE ARVESTUSSÜSTEEMIGA KORTERELAMUTEST
Nimetatud arvestussüsteemi negatiivse küljena tuleb kindlasti välja tuua metoodika keerukus . Elanikud ei saa oma korteri seadmete näite jälgides koheselt teada täpset küttekulu. See tuleb välja alles pärast tarbimisandmete kogumist ja töötlemist igalt korteriomanikule esitatud arvelt. Üllatavalt kiiresti aga omandavad inimesed vajalikud teadmised, kui nad 47 arvestussüsteemi kasutavad. Põhjus: enamik elanikest tahab teada, kuidas kujuneb nende korteri küttearve. Veelgi enam ­ nad saavad oma tegevusega seda mõjutada ja kulude säästmise nimel tegutseda ratsionaalselt.
Ka keskmisest kõrgemad küttearved tasutakse puiklemata, sest teatakse , et arvestus toimub vastavalt tegelikule tarbimisele. Mõned teevad suurest arvetest vajalikud järeldused ja leiavad võimaluse (nt akende tihendamine), kuidas ilma elamismugavust vähendamata vähem maksta. Osa ei pea paarisajakroonist kokkuhoidu kuus vaeva vääriliseks.
Levinud valearusaama järgi väidetakse, et hoone välisseinad peavad olema soojustatud ja aknad kaasaegsete vastu vahetatud, alles siis annab individuaalne mõõtmine kasu. Väidetakse, et alles siis on nii äärmised kui ka keskmised elamu korterid soojuse tarbimise seisukohalt võrdses olukorras. Soojustehniliselt ei ole täielikku võrdsust korterite vahel võimalik kunagi saavutada, sest pidevalt muutuvad välistingimused (nt elamu asend ilmakaarte suhtes, tuul, vihm , päikeseenergia jms) ja naabrite tarbimisharjumused seda lihtsalt ei võimalda.
Küttekulu individuaalse arvestuse tulemusi analüüsides ja elanikelt tagasisidet saades on kerge leida soojustamist vajavad hoone osad, (nt vanematel hoonetel välisseinad, vuugivahed, aknad), samuti võib ilmneda renoveeritud küttesüsteemi defekte (nt soojussõlmes vale küttegraafik, ventiilid ummistunud, termostaatpea ei tööta jne).
Ümber tuleb lükata ka seisukoht, et pärast individuaalse arvestussüsteemi paigaldamist ei tohi elamus või korteris teostada renoveerimistöid, mis mõjutavad korterite soojusenergia tarbimist. Tegelikult on just vastupidi, seda tulebki teha, sest elanikul kogevad ise, kuskohast on kõigepealt vaja alustada. Korteriomanikud on huvitatud elamu seinte, katuse akende ja uste renoveerimisest, sest nad teavad, et tehtud investeeringut on kohe küttearve alanemisega märgata. Seega osalevad elanikud aktiivsemalt kaasomandi renoveerimisel ning on nõus ka tulevikus erinevaid energiasäästu projekte finantseerima.
Kõige tähtsam küttekulu individuaalse arvestuse juures on see, et elanikud hakkavad mõistma, millest sõltub korteri sisekliima ja soojusenergia kulu. Toatemperatuuri vastavalt vajadusele reguleerides, õigesti tuulutades, küttekehasid mitte kinni kattes on võimalik saavutada igakuiselt märkimisväärne kokkuhoid. Eesmärk on ju see, et elamismugavust vähendamata oleksid 48 küttekulud mõistlikes piirides.
KOKKUVÕTE
Individuaalse kuluarvestamise positiivset mõju ei pea kaugelt otsima: korteri veearvestite paigaldamisest on tarbimine vähenenud üle kahe korra, toast lahkudes kustutatakse tuled ja lülitatakse välja suuremad elektritarbijad, sest maksta tuleb vastavalt korteri elektriarvestile.
Eesti kortermajade soojusenergia kulud moodustavad kõikidest kommunaalkuludest suurima osa, aga ikka jaotatakse suuremas osas elamutest seda proportsionaalselt elamispinna suurusega, arvestamata tarbijate tegelikku tarbimist. Selline lähenemine ei motiveeri inimesi kasutama soojusenergiat ratsionaalselt, sest üksikute teadlike inimeste püüdlused seda kokku hoida, ei anna elamule tervikune märkimisväärset säästu.
Tõstes korteriomanike teadlikkust ning motiveerides investeerima majanduslikult põhjendatud energiasäästumeetmetesse ja muutma oma tavapäraseid tarbimisharjumusi, on võimalik ilma elamismugavust vähendamata saavutada 20 ­ 30%-line küttekulude kokkuhoid. Kogu Eesti elamufondis tarbitud energiakogust arvesse võttes annab see märkimisväärse efekti ja vähendab sõltuvust imporditavatest energiakandjatest.
49 Kaanekujundus:
Joonised ja küljendus: Jaanika Okk
Trükk:
www. aura .ee