Kirjandus keskajast

Maatee, Madli

Kirjandus keskajast (3)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus

4 HEA

Esitatud küsimused

Miks oli Robinson Crusoe� bestseller?

Piibli loomine. Piibli keel ja tõlkimine. Vana ja uus testament . Apokrüüfid
Piibli loomine, tõlkimine, keel
Tol ajal, 17.saj alguses, oli eesti keel habras. Sõnavara polnud lai ja grammatika oli ebamäärane, sest eestlased polnud siis veel haridust saanud ja ei osanud ise süstematiseerida ja kirja panna. Vaimulikud tegelesid eesti keele korraldamisega. Et piiblit tõlkida, sisu ja termineid edasi anda, arenes eesti keele kirjakeel , kuna selliseid sõnu, nagu „mürr“ ja „aaloe“ polnud. Piibel tõlgiti eesti keelde 1739.aastaks. Selle tõlkimiseks kulus ligi 100 aastat. Vahepeal oli palju sõdu ja katke, mis takistasid kirjutamast. Oli ka konflikt, kes saab kogu au endale, kui piibel lõpuks ilmub. Oli 2 Eestimaad ja 2 murret. Kõigepealt asuti tõlkima uut testamenti. Iga vaimulik tõlkis oma osa ja Reiner Brockmann juhtis osade sidumise tööd. Tegi põhjamurret. Johann Kutslav tegi liivimurdes piibli. Põhja-ja Lõuna-Eesti tõlkijate vahel olid konfliktid, projektijuhid surid, sõjad segasid tõlkimist. Liivimaalt põgeneti Tallinnasse sõja ajal ja siis nad tegid kõik koos Põhjasõja ajal piiblit edasi. Pärast sõda olid tõlkimistingimused soodsad ja saadi piiblitõlkimist edasi teha.
Vana ja uus testament Piibel koosneb vanast ja uuest testamendist. Kokku on seal 66 raamatut. Vanas testamendis 39, uues testamendis 37 raamatut. Selle kirjutamine võttis aega ligi 1600 aastat. Vana testament on originaaltekstis heebrea keeles, uus testament aga kreeka keeles.
Apkrüüfid Apokrüüfid on Piiblisse mittekuuluvad teosed. Nende sisuks on juudi ajalugu ja religioossed ideed. Võib öelda, et need on judaistlikud ja varakristlikud. Apokrüüfilised kujutised on protestantide poolt Piiblist välja jäetud, aga neid aktsepteeritakse Rooma katoliku ning ortodoksi kirikutes.Apokrüüfid ei ole pühakiri, sest nad sisaldavad mitmeid vigu ning on juutlike piirkondade poolt hüljatud. Katoliiklased ütlevad, et apokrüüfid on piiblivälised kirjad.

Vanim keskaegne eepika . Iiri saagad , islandi eepika
Vanim keskaegne eepika Haridust hinnati Roomas. Eeskuju võeti kreeklastelt . Haridust peeti oluliseks. Naised ei käinud koolis. Hariduse osatähtsus vähenes keskajal. Kirjaoskajad inimesed olid siis vaimulikud, mungad. Tegid ülestähendusi, ümberkirjutisi. Uusi tekste kirjutati, aga vähe. Suurimad varakeskaja kirjanduslikud mälestusmärgid kuuluvad eepika valkonda. Müüdid ja muinasjutud säilisid Euroopa äärealadel ( Iirimaa , Island ). Kirik ei suhtunud müütidesse hästi ja need kuulutati valeks. Nende asemel püüdsid vaimulikud edasi kanda jumalasõna müütide jms asemel. Äärealadel säilis folkloor paremini.
Iiri saagad
Iiri saagad kujunesid välja 2-7. sajandil. Iiri laulikud ja lauluvestjad olid filid, kes jäädvustasid müüte, uskumusi ja sugukondade genealoogiat. Teine laulikute rühm oli bardid, kes esitasid ülistuslaule kangelastele ja valitsejaile muusika saatel. Filide ja bardide looming kandus edasi põlvest põlve suuliselt. Kirja hakati panema nende loomingut munkade poolt 7. sajandil. Iiri saagadesse on jätnud oma jälje varajane ristiusk , näiteks tooremaid motiive see pehmendas ning lisas ligimesearmastust loomigusse. Iiri saagad olid proosa vormis, aga neid iseloomustas luuleline rütm ja lüüriline kujundlikkus. Mõnikord põimiti proosajutustuste vahele värsse. Põhjaiiri saagades on kangelane kuningas Conchobar, kelle isa olevat valgusejumal. Lõunaiiri saagadele levib samasugune ülev toon ja suured tunded, looduse ürgne taust, maagia ning imed , nagu põhjaiiri saagadel varem oli. Macpherson avaldas kogumiku, kuhu kandis keldi rahvaluule ja muistse lauliku Ossiani loomingu tõlgitud versioonis. Osaliselt tänu temale levis põhjaiiri kirjandus lõunasse sellisel kujul.
Islandi eepika „Vanem Edda“ teadaolevalt vanim Germaani ja Põhjala hõimude üleskirjutis, mälestis, pärimused ja müüdid. Kirja pandud Islandil. Säilinud 37-osalisena. Kirja pandud 10-12.sajandi paiku. Loomiseaeg ulatub rahvaste rändamise aega või veel varasemasse aega. Ei moodusta terviklikku käsitlust, kuid seostuvad omavahel, kohati vasturääkivad, tegelased sama. Üleskirjutamine polnud süstemaatiline. Tegemist kahte tüüpi lugudega: ühed on jumalatest rääkivad lood, müütilised ja teised on kangelaslaulud. Kangelaslaule on rohkem. Arvatakse, et kangelaslugudes on ajaloolist sisu, kuid aegade jooksul on omandanud müstilisi ja muinasjutulisi elemente, kaotanud reaalsustaju. Jumalaid on seal erinevatest põlvedest – hiiud , nende vahel on vastuolu. Osad jumalad on surelikud, võivad elada küll kaua, kuid neid on võimalik tappa. Võitlus käib tardunud ehk mitteareneva ja muutuva ehk areneva suhtumise vahel, see püüab elu edasi viia. Lugude mõte on, et tardumusest tekib jääaeg, mis mõjub hukutavalt. Tardumus on väsimus, kergemeelsus, mitte ainult passiivsus, mõtlematu muretus, oludega arvestamatus. Kui tardumusse langeda, lõpeb see väljasuremise ja hukuga. See ei tähenda ainult füüsilist aktiivsust, vaid ka vaimset. Kangelaslaulud räägivad võitlusest, on jõhkrad ja verised. Kangelaslikkuse mõõtme toob sisse hoopis võit iseenda üle. Saab oma hirmudest üle. Tuleb täita oma kohust, mis ka ei juhtuks, mis ka ei segaks. Tragöödia on siis, kui kangelane hukkub oma saatust trotsides. Vaenlase tapmine on aga paratamatu, kangelaslikkuse osa. Lisandub veel kättemaksuhimule armastusmotiiv, alguses armastusmotiivi pole. „Vanema Edda“ stiil on lakooniline. Rahvaluulele iseloomulikud võtted: kordused, traditsioonilised ja korduvad epiteedid, kenningud ehk vähemalt kahesõnalised ümberütlemised (taevas – tilkade koppel).

Prantsuse kangelaslaul “ Rolandi laul”
„Rolandi laul“ on kirja pandud 11.sajandil, aga ainestik leidis aset 8.sajandi lõpus. Räägib Karl Suure sõjaretkest Hispaaniasse (mauride ehk araablaste vastu) ja lõpuks otsustab kodumaale naaseda. Et vältida ootamatuid rünnakuid, jäetakse järelvägi tagalat kaitsma, ent alatud araablased rikuvad kokkulepet ja tungivad järelväele kallale. Roland hakkab pasunat puhuma, kuigi Oliver ütleb, et on liiga hilja . Nüüd, kui nad kaotama hakkavad, on see nagu kaotuse märk. Roland puhub, Karl Suur kuuleb ja appiminek võtab aega. Tagasi jõudes kuuleb ta, et prantslased on purustatud . Prantsuse põhivägi asub araablastele kätte maksma ja neid jälitama nende alatu ülekohtu eest. Karl Suur karistab valjult ja paljub isegi Jumalalt, et ta laseks päikesel looja minna, et kristlased saaksid neid nuhelda. Araablaste väepealik tapetakse. Saadakse teada, et prantslaste hulgas on äraandja, kes oli soovitanud araablastele järelväe rünnakut. Äraandja on Rolandi kasuisa . Alguses saatis Karl Suur araablaste juurde ühe käskjala ja oli teada, et see on ohtlik ettevõtmine. Nende puhul kombed ei kehti. Roland, kes oli Karl Suure soosik, soovitas Rolandi kasuisal minna araablaste jutule. Kasuisa nõustus. Kuuleka vasallina läks ta ja tuli ka tagasi. Neilt nõuti makse. Tagantjärele lepiti kokku, et Rolandit rünnataks kättemaksuks. Roland sai surma. Karl Suur mõistab kasuisa üle kohut . Tekib olukord, kus juriidiliselt on kõik korrektne. Kasuisa täitis oma kohustuse ja võitles Karl Suure ees. Tal polnud Karli ees süüd. See, mis Rolandi ja kasuisa vahel oli, ei peaks kuningasse puutuma. Oli ka aadlikke, kes kasuisa toetasid. Rolandi sõbrad ei jäta seda asja nii, vaid lasti otsustada kasuisal ja Rolandi, kes juba surnud Rolandit esindas, sõbral võitluses. Kaotajapool sureb , tal pole jumala toetust. Kasuisa kaotas ja suri. Tegelikult oli asi teistmoodi. Oli lühike sõjaretk, kus edu ei saadetud . Püüti vallutada Saragossa linna, aga ei õnnestunud. Pöörduti tagasi ja tungiti järelväele kallale, vaid kallale tungisid kohalikud talupojad, kes olid külade rüüstamise pärast vihased . Suurt ja verist kättemaksu ei järgnenud. Roland suri võitluses. Seda peetakse prantsuse rahvuskirjanduse esikteoseks. Teos on karm ja lakooniline. Epiteedid puuduvad. Haakub vähem ajalooga. Rohkem ülespuhutud. Rahvust ülistav teos.

Hispaania kangelaslaul “Laul minu Cidist”
Hispaania kangelaslaul räägib ka mauridega võitlemisest. See kannab nime „Laul minu Cidist“. Cid on araabiakeelne sõna, mis tähendab isandat. Selle nime sai Cid araablastelt. Cid on ajalooline isik, kes on Rodrigo Diaz de Vivar. Ligi 50a pärast tegeliku Cidi surma pandi teos kirja, 12.sajandi keskpaiku. Selles teoses on rohkem reaalsust kui „Rolandi laulus “. Cid võitles almoraviididega, põhja-aafriklaste dünastiaga. See Cid purustas selle suure almoraviidide väe, kus oli ligi 150 000 meest. Laul Cidist koosneb kolmest osast: „Pulmalaul“, „Pagenduslaul“ ja „Corpese laul“
Pagenduslaul Cid teenis Hispaania kuningat, oli tubli vasall , võidukas sõjamees, elu kulges hästi, kuniks kuningas suri. Troonile sai uus kuningas, kellel olid teised sõbrad. Otsiti ettekääne, et Cid õukonnast minema kihutada, soosingust ilma jätta, maavaldusest ilma jätta, sissetulekust ilma jätta. Cid saatis oma tütred ja naise kloostrisse peavarjuks. Pantis oma varanduse juutide juures, sai sularaha vastu. Tegi petukaupa, kavaldas juudid üle. Saadud raha eest sai ta maksta oma sõjameestele palka. Tema ümber hakkas kogunema ikkagi mõttekaaslasi, teisi tõrjutuid ja soosingust ilmajäänuid. Nii ta läkski oma väesalgaga mauride vastu vabatahtlikult. Cid oli, vaatamata oma väiksele salgale, edukas. Temaga liituti, kui nähti, et temas on jõudu ja võimu. Cid oli helde maksmisega ja arvestav kuningaga, kuigi kuningas ei soosinud teda enam. Alati vallutatud saagist pani poole kõrvale ja andis poole kuningale, et oma lojaalsust näidata, et ta austab kuningat. Kuningas sai aru ja andestas talle selle ettekäände. Ta oli valetanud, teinud valesüüdistuse, nüüd võttis tagasi. Väidab, et ta oli oma vea heastanud.
Pulmalaul Cid võetakse õukonda. Cidi tütardele valib kuningas kõrgest soost peigmehed välja. Toimub pulmapidu. Kõik oli kena, kuni peigmehed ei osutuks argpüksideks. Cid ja tema õukond olid lahingutes karastunud mehed, tõelised rüütlid, aga väimehed on kehkenpüksid. Nende arvel visatakse ilmselt nalja ka, tunnevad ennast halvasti. Väimehed pole oma kohtlemisega rahul ja leiavad, et nende au on solvatud ja otsivad ettekäände, kuidas Cidi juurest ära minna. Ettekäändeks toovad selle, et lähevad sugulaste juurde, et näidata uusi naisi neile.
Corpese laul Nad jõudsid Corpese tammikusse, kus selgus nende tegelik plaan. Nüpeldasid oma naisi kättemaksuks, et neid Cidi juures koheldi. Sidusid naised puu külge ja läksid ise minema. Üks Cidi meestest järgnes ja päästis Cidi tütred. Cid võib-olla kahtlustas midagi ja saatis nuhi neile järgi. Tütardega selline käitumine nõudis kohtumõistmist. Oli olukord, kus väimehed võeti ette. Lasti kohut mõista relvadel. Toimus kahevõitlus. Kahevõitluses toodi välja Cidi rüütlid ja vääritud väimehed, kes said hukka, väidetavalt Jumala tahtel, sest tema karistab halbu. Kuningas otsustas oma vea parandada, kui oli Cidile halvad väimehed välja valinud. Lähtus välisest särast ja uhkusest, nime kuulsusest, mitte iseloomust. Kuningas valis Cidi tütardele uued mehed välja.
Sisu poolest on vähem kujundeid ja vähem muinasjutulikust kui „Rolandi laulus“. Cidi peetakse kangelaseks. Tema kangelasteod on ainult materiaalsetel eesmärkidel vaja toime saata, mitte kuulsuse pärast. Puuduvad erakordsed rüütlitunded ja pole liiga emotsionaalne. Puudub kristlik element. Pereväärtused (naised-lapsed kloostrisse). Epiteedid puuduvad. Haakub rohkem ajalooga. Konkreetsem ja vähem uhkustamist. Rahvust ülistav teos (juudid lollid, hispaanlased kavalad).

Saksa kangelaslaul “Nibelungide laul”
„Nibelungide laul“ - Franz Fühmann Rahvuslik element puudub. Ei kõneleta otseselt Saksamaast. Sündmused ulatuvad kaugemasse aega kui Rolandi või Cidi lugu. Kirja on pandud hiljem kui Rolandi ja Cidi lugu. Prantsusmaal oli selleks ajaks kujunenud rüütlikirjandus ja leitakse, et „Nibelungide laulus“ on põimunud vanad traditsioonid ja ka rüütlikirjandusele iseloomulikud jooned. Peategelane Siegfried on võidelnud ja tapnud lohe ning supelnud lohe veres ja tänu sellele saanud surematuks (üleloomulik joon), aga pärnalehe jälg abaluude all oli tema ainus nõrk koht ( Achilleuse kand – ühine joon antiigiga). Ta oli Burgundia kuningapoeg, sai Nibelungide varanduse lohe käest. Varandusega sai kaasa needuse, mis oli algselt kuulunud kääbusele, sest tema käest olid jumalad varanduse ära võtnud ja ta pani varandusele needuse. Siegfried läheb appi Güntherile ja aitab tal vaenlastest võitu saada, aga Güntheril on kaunis õde Kriemhild , kes hakkab Siegfriedele meeldima. Günther oli nõus, et tema õde ja Siegfried abielluks, aga tingimus oli see, kui islandi kuningatütar saab Güntheri naiseks. Tema nimi oli Brunhild. Siegfried sai koos lohe varandusega ka nähtamatuks tegeva keebi. Brunhildi polnud keegi varem kosinud, sest ta pani oma peigmehed proovile ja kui peigmees kaotas, siis tapeti peigmees. Günther teadis, et šansid on kehvad ja kutsus Siegfriedi appi. Siegdfriedi võluasjadega õnnestus katsed läbida. Pulmaööl Siegfried läks Brunhildi tõttu. Oma edevuse tõttu võttis ta kaasa endaga paar Brunhildi ehet. Oma lihtsas naiivsuses kinkis need Kriemhildile. Mõnda aega elavad mõlemad paarid hästi. Ühel hetkel naisterahvad rikuvad kõik ära. Brunhild uhkustab, et ta on kõige tähtsam, ja Günther on ka kõrgemast soost. Brunhild suhtus Siegfriedisse kui orja. Kriemhild räägib, et Siegfried oli hoopis temaga koos pulmaööl ja tegelikult tegi Güntheri vägiteod ära. Günther tunnistas üles. Brunhild viskas oma magamistoast välja ja leppis kokku vandenõu Siegfriedi vastu. Brunhild tahtis Siegfriedi tappa. Brunhild laseb välja uurida Siegfriedi haavamatuse, sest väidetavalt tuleb Siegfriedit kaitsta. Saadab ühe suure kange mehe Tronje Hageni Siegfriedi juurde. Ta on #2 mees Siegfriedi järel oma tugevuselt. Tronje hakkab Siegfriedi meelitama, et kui nad lähevad koos võitlem, siis saab seda haavatavat kohta kaitsta. Siegfried räägib välja. Kriemhild tikkis risti Siegfriedi haavatavale kohale. Brunhildile on nüüd märk teada ja mehed lähevad metsa jahile, seal kutsutakse Siegfriedit jooksuvõistlusele, mille Siegfried võidab ja läheb allikale jooma, kummardub. Tronje tapab X-koha pealt Siegfriedi. Nuhtleb Tronjet, aga ta ei sure . Kriemhild abiellub uuesti hunnide kuninga Attilaga. Meelitab vennad oma külla ja Tronje tuleb ka kaasa ja Tronje heidab äraneetud varanduse Reini jõkke, et needusest lahti saada. Kriemhildil õnnestub oma vägesid võitlema panna Tronje ja Güntheriga. Nad tapetakse. Hagen ei ütle, kuhu ta varanduse heitis ja see jääb saladuseks. Leidub ka üks asjalik mees, Attila vasall, Berni Dietrich. Berni ütles, et see lugu on nii jube, et isegi see, kes selle loo kättemaksuks algatas, peaks ära tapma, järelikult ka Kriemhildi tapma.

Rüütlikirjandus. Trubaduuride luule
Rüütlikirjandus
Rüütlikirjandus sai alguse 11. sajandil Prantsusmaal. Rüütlikirjandust nimetatakse ka kurtuaasseks kirjanduseks (cour – õu, pr k). Rüütlikirjanduse kõrgaeg on 12-13. sajandil. Rüütlikirjandus kujunes välja seoses relvade ja kommete arenemisega. Eelduseks oli feodaalühiskonna ja läänikorra teke. Eeldas rüütlitelt rüütellike voorusi ja laitmatut käitumist. Rüütlikirjandus arenes välja ühiskondlikust süsteemist. Rüütellikkus tähendab naiste kultust, oma südamedaamide ülistamist. Enam ei peegeldata kellegi kangelastegusid, vaid nüüd teenib rüütel esmajärjekorras faami, kellele ta jäägitult truuks jääb. Euroopas kadus sel ajal kirjanduses anonüümsus. Nüüd teati rüütliromaanide autoreid ja trubaduure. Kerkisid esile esimesed silmapaistvamad autorid. Autorite looming pidi alluma rangetele vormilistele normidele. Ajaliselt hiljem hakkas rüütlikirjandus levima ka mujal Lääne-Euroopas. Põhimõjutused tulid Prantsusmaalt.
Trubaduuride luule
Rüütlikirjandusega tekkisid uut tüüpi aadlisoost laulikud. Põhja-Prantsusmaal olid truväärid, Lõuna-Prantsusmaal (Provence'is valdavalt) trubaduurid . Provence'is viljeleti elurõõmsat ja nõudlikku, viimistletud keelega luulet. Trubaduur tuleneb „trobar“, mis tähendab „leidma“. Trubaduuride poolt on 500 stroofivormi leiutatud. Nad leiutasid kõikvõimalikke riimiskeeme ja luulevorme ning võistlesid omavahel nende peenuses. Trubaduur Daniel mõtles välja eriti vorminõudliku luulevormi, sekstiini. Kokku on trubaduuridelt meieni jõudnud ligi 2500 laulu. Juhtival kohal on kantsoon , mida viljeleti enim. See on 5-7-salmiline lembelaul. Trubaduurid viljelesid ka pastoreele ehk dialoogilisi poeeme karjusneiuga. Trubaduurid viljelesid ka romansse, kus rüütel üritas võluda noort aadlineidu. Lisaks viljeleti tentsoone ehk kahe luuletaja vahelist vaidluslaulu. Saksamaal nimetati trubaduure minnesingeriteks. Nad viljelesid samu luulevorme, kuid nende looming oli palju rahvaluulelikum.

Rüütliromaan . Kuningas Artur. Graal . Tristan ja Isolde
Rüütliromaan
Rüütliromaanis oli põhiliseks teemaks armastus. Keskajal olid rüütliromaanid põhiliselt värsivormis, aga 15-16. sajandil hakkasid ilmuma esimesed proosaromaanid. Rikkalikult ainestikku pakkusid rüütliromaanidele tegelikult ka keldi müüdid ja pärimused, kus keskseks tegelaseks oli kuningas Artur. Kaks peamist teemat on armastus ja fantastika. Fantastika seisneb üleloomulikes muinasjuttudes. Tuleb välja rüütlite kangelaslikkus . Rüütel peab monoloogi, kommenteerib oma tundeid, antakse edasi seikluslikkust. Rüütli armastatu on tavaliselt abielus, mis vihjab rüütelliku armastuse ideaalsusele. Armastus on küll maine, kuid on ette teada, et kättesaamatu. Rüütliromaani viljeleti kõige rohkem renessansi ajal, kus rüütel kehastas selle ajastu ideaalinimest.
Kuningas Artur
Kuningas Artur jõudis rüütliromaanide ainestikku tänu Walesi vaimuliku kroonikatele. Arturi-romaane kirjutati 8-silbilistena, aga alles 13-14. sajandil hakati rüütliromaane kirjutama proosas. Kuningas Arturi parim sõber ja ustav teener oli Lancelot ning tema naine oli Gueniévre, kes omakorda oli Lanceloti südamedaam.
Arturi-romaane nimetatakse veel ümarlauaromaanideks, sest neis romaanides kujutatakse Arturit ja tema rüütelkonda ehk ümarlauda. Ümarlaud sümboliseerib võrdsust ja vendlust. Artur kehastab Euroopa ideaalset valitsejat. Arvati, et see, kes pole Arturi õukonnas olnud, ei saa kunagi õigeks rüütliks.
Graal
Graaliromaanide peategelane on Perceval, kes on väikesena kuulnud rändrüütlitest ning soovib ainult üht – pääseda Arturi õukonda. Graali-teema algatas de Troyes, kes kirjutas ka Arturi-romaane. Graali lugudes võib täheldada kujunemis- ehk arenguromaani algeid, kui poiss kasvab noormeheks, sellest edasi meheks ja rüütliks. Sõna „graal“ peetakse keldi folkloori talismaniks. Kristlik legend seostas selle aga hukkamisega. Graal võib olla ka täiuse ja õnne sümbol.
Tristan ja Isolde
Muistsed keldi müüdid olid aluseks paljudele romaanidele Tristanist ja Isoldest. See lugu on keskaja kõige lüürilisem. Loos kujutatakse armastust kui ürgloodust.
Kuningapoeg Tristan jääb orvuks ning elab oma onu, vana kuninga Marci õukonnas. Marc armastab oma vennapoega väga, eriti sellepärast, et Tristan tappis kahevõitluses tema vaenlase Morholti. Kui Tristan esmakordselt Iirimaale arjudeta ja purjedeta laevaga satub, päästavad haavatud Tristani Morholti õde ja Isolde ema, kes ei tea, et ta on Morholti tapja. Tristan ravitakse terveks. Marci õukondlased kadestavad Tristanit, sest nad kardavad, et just temast saab järgmine troonipärija. Õukondlased nõuavad, et Marc abielluks kellegagi, kes kingiks talle järglase, aga Marc on nõus abielluma vaid selle naisega, kelle kuldse juuksekarva pääsuke lossi tõi. Ta saadab Tristani juuksekarva omanikku otsima . Tristan leiabki naise Iirimaalt pärast lohe tapmist, Isolde, kes lubatakse Marci naiseks. Saatus teeb oma töö ja kuna Isolde ema oli laeva kaasa pannud võlujooki, mis ühendaks Marci ja Isolde igavesti , joovad Tristan ja Isolde seda juba teel koju, sest neil on janu. Tärkab tugev armastus, kuid Isolde peab ikkagi Marciga abielluma, mis on talle ilmselgelt piin, nagu see on ka Tristanile. Nad hakkavad salaja kohtuma, ja kuigi Marc teab seda, püüab teha näo, et ta midagi ei märkaks. Tema õukondlased jälitavad noori armastajaid, nad tabatakse ning mõistetakse surma, kuid nad saavad metsa põgeneda ja seal elada. Lõpuks andestab Marc Tristanile, tingimusel, et Tristan maalt lahkuks. Tristan abiellub Valgekäelise Isoldega, aga jääb siiski igatsema Kuldjuukselist Isoldet. Juhtub nii, et Tristan saab haavata ning ainus, kes teda päästa suudaks, on Kuldjuukseline Isolde. Salaja lepitakse kokku, et kui Isolde saabub, heiskab ta valge purje, aga Valgekäeline Isolde, Tristani abikaasa, teatab talle, et saabuva laeva puri on must. Tristani lootus kaob ja ta sureb. Tema kõrval sureb ka tema armastatu, Isolde. Nad maetakse lähestikku, kuid öösel hakkab kasvama taim, mis sirutab oma võrsetega Isolde haua poole, ükskõik kui palju seda ka maha ei raiuks. See sümboliseerib Tristani igavest armastust Isolde vastu.

Keskaegne linnakirjandus. Linnaluule ja Francois Villon
Keskaegne linnakirjandus
Keskaegne linnakirjandus kujunes välja lihtsamaks ja rahvapärasemaks, rahva seas populaarsemaks kui rüütlikirjandus. Eelkõige esindas keskaegne linnakirjandus kolmanda seisuse maailmavaateid. Kritiseeriti kiriku silmakirjalikkust, lihtrahva liigset kirge või himu, saamatust ja aplust. Samas kiitis see linnakodanlusele häid omaseid jooni. Moraliseeriti ja püüti juhtida inimesi õigele teele. Kui varem oli rüütlikirjandus keskendunud ainult armastusele, siis nüüd oli sees ühiskondlik-poliitiline temaatika .
Linnaluule
Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas eriti populaarseks fabliood ehk lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest seikadest. Fabliood rikastasid keelt kõnekäändude ja vanasõnadega. Linnaluules tõsteti esile linnakodanlusele omaseid jooni, näiteks teravmeelsus, taibukus, ettevõtlikkus. Samas heideti ette aplust, saamatust ja üleliigseid himusid või kirgi. Linnaluulet mõjutasid idamaised jutud ja antiiksed valmid, rahvanaljandid ja lorijutud. Saksamaal levisid fablioosarnased švangid. Populaarseks kujunes Prantsusmaal ka vagantide luule, mis pilkas kirikut ja kutsus üles inimesi nautima maiseid rõõme. Rahvuskeelse luule mõjul olid vagantide luuletused riimilised ning enam hakati kasutama nelikvärssi.
Francois Villon
Elas 15. sajandil kirjut elu. Õnnestus ülikooli jõuda, ent halbade sõprade tõttu sattus varguste, kakluste ja pidude keerisesse. Ühe kakluse käigus tappis isegi preestri. Seikles ringi mööda maid halvas seltskonnas. Teda ähvardas vangistus. Pariis lubas teda siiski sinna naasta. Natukese aja pärast olid tal uued pahandused. Taas sattus ta vanglasse, elu oli ohus. Saadeti Pariisist välja. Edasi ei teata, mis temast sai.
Esimene tsükkel valmis esimese vangistuse ajal ja pealkirjaks „Väike testament“. Süžee: Tal polnud maist vara, pärandas sõpradele ja vaenlastele pilkavaid pärandusi – tühi rahakott, õllekann. Teda iseloomustab maise elu pilkamine.
Teisel korral, kui ta Pariisi naases, ilmus temalt „Suur testament. Süžee: Pilkav pärandamine. Tema loomingule on iseloomulik maise armastuse kujutamine. Kirjutab armuseiklustest. Saab armukeselt peksa, on ise sutenöör ja peksab naist.
Tema loomingus esineb surmatantsu motiiv: ükskõik kui ilus ja kaunis elu ka poleks, varem või hiljem sureb ikka ära. Villon'il oli ropp suu. Tal oli ka härdushetki, kus ta pöördus neitsi Maarja poole, kus ta palus hingepäästmist. Teda iseloomustab kaasajaga võrreldes sügav isiklikkus ja isikupära – ei võtnud eeskujuks norme ega klassikat, kontrastide kasutamine – äärmuslikkus. Tänapäeval on tuntumad tema ballaadid.

Keskaegne linnaromaan. “Roosiromaan”, “Rebaseromaan”
Keskaegne linnaromaan
Linnaromaanides kirjeldati, pilgati, vihjati ühiskonnale ja selles olevatele probleemidele.
Roosiromaan
Noormees näeb unes, kuidas ta satub kaunisse aeda, kus ta näeb roosi . Amori nool (seos antiigiga) tungib ta südamesse ja ta armub roosi kirglikult. Kuigi roosi lubab noppida Tervitus, ei luba seda teha Peks, Häbi ja Hirm. Tervitus saab enda liitlasteks Suuremeelsuse ja Kaastunde, kuid vastasleeri, mittenoppimise poolele lisanduvad Kadedus ja Valevagadus. Tervitus heidetakse vangitorni ela Vanamoori valve alla.
Siinkohal sureb originaalautor, kuid omamoodi lõpetab teose de Meung.
Tema teos kujuneb välja loodusfilosoofiliseks traktaadiks. Autor ründab seal usupimedust ja rumalust ning püüab elunähtusi selgitada mõistusest lähtuvalt. Romaani lõpus laseb ta noormehel roosi ära noppida, sest teda toetavad Loodus ja Amor.
Rebaseromaan
Rebaseromaani võib nimetada loomaeeposeks, sest tegelased on kõik loomad, kes käsitlevad ühiskonnaprobleeme, ühiskonnasuhete peegeldusi. Rebaseromaanis vaheldub lõbus huumor sotsiaalse, vaheda satiiriga.
Peategelane on kaval väikefeodaal, kes võitleb hundi ja karuga, kes peegeldavad suurfeodaali loomust. Teoses on näiteks veel lõvi (kuningas), eesel ja oinas (vaimulikud). Mitte alati ei kiida ta peategelase taibukust, vaid mõnikord satub ta ka pilkealuseks, sest teda kavaldavad väikesed loomad üle.

Keskaegne draama
Kõik kasvab välja kirikust . Liturgia ehk jumalateenistus. Rolli osatäitjad olid esialgu vaimulikud. Tegevus toimus kirikus, altari vahetus ümbruses. Abivahendeid oli vähe. Hiljem läks näitlemine käsitööliste kätte. 12. sajandil on juba uued näidendid – müsteeriumid (ladina k – teenistus). Tuntuim müsteerium on „ Aadama mäng“ , kajastab Aadama ja Eeva patutegemist. Madu kasutab ära naise psühholoogiat, ahvatleb, meelitab teda õuna maitsma. Aadam on pika taibuga ja temast räägitakse vähe. Madu meelitas teda sellega, et ta saaks nii iseseisvust juurde ja ta pole kehvem kui meessugu.
Kahte tüüpi lavad. Simultaanlavadel mängitakse mitmes kohas laval korraga (linn, küla, kirik , põrgu). Miraakel – pühakute imeteod, moralitee – õpetlikud moraalinormidega lood (ligimesearmastus, jumalaarmastus), farss – koomiline, labane, kunstlik, ebaloomulik näidend, tüüptegelastega näitemäng, sotii – improviseeritud näitemäng, sõltub esinäitleja ja trupi improvisatsioonioskusest ning sellest, mis teema intrigeerivam oli selles paigas, sest seda siis pilgati, sotsiaalne pilkamine

Renessansi kirjandus. Dante Alighieri
Renessansi kirjandus
Renessanss sai alguse Itaalias. Renessanss on periood pärast keskaega , kui antiiki ja loodust eriti tähtsaks peetakse. Ajaliselt leiab renessanss aset 14-16. sajandil. Sellele perioodile on omane humanism ja humanistide tegevus. Renessansi ajal lähtuti antiigist ja uuriti eriti antiiki ( Petrarca , Boccaccio ). Renessansile on iseloomulik maise armastuse ja seksuaalsuse tõrjumine, samal ajal looduse idealiseerimine. Raamatud leidsid aina laiema lugejaskonna kõigi ühiskonnaklasside seas.
Dante Alighieri
Dante Alighieri (1265- 1321 ) sündis Firenzes, kus oli palju võimuvõitlust. Seal oli kaks parteid: gvelfid ja gibelliinid. Dante kuulus gvelfide hulka. Neil läks hästi ja nad said võimule, teine partei kihutati minema. Dante sai linnas päris kõrge positsiooniga töökoha, aga mõne aja pärast, kui gvelfid omavahel tülli läksid, hakati Dantet süüdistama altkäemaksuvõtmises, seadusterikkumises, mistõttu Dante linnast lahkus.
Ta elas edasi pagulasena. Dantest sai kuulus luuletaja oma suurteosega “ Komöödia ”, mis tol ajal tähendas lihtsalt õnneliku lõpuga lugu. Tal lubati ainult siis tagasi Firenzesse minna, kui ta tunnistab oma patte ning kahetseb neid ja tunnistab end süüdi. Ta keeldus patukahetsusest. Suri 1321. aastal.
Tänapäeval tunneme teda kui komöödia autorit, aga tema esimene tuntus kogunes luulekoguga “Uus elu”, mis koosnes 30-st luuletusest, mis olid põimitud proosajutlustusena. “Uus elu” räägib Dante armastusest Beatrice ’i vastu. Esimest korda nägi ta teda 9-aastasena ja juba siis sai ta neiust kustumatu mälestuse. Järgmine kord kohtusid nad 18-aastasena ning siis kasvas välja tõeline armastus. “Uus elu” käsitleb isiklikus laadis pihtimust ning filosoofilist ülestunnistust. Beatrice kehastab õndsust ja ebamaisust, ilu, õilsust ja pühadust. Dante armastus Beatrice’i vastu on ebamaine, häbelik, varjatud. Ta kasutab varjunimesid ja kujundeid, mis põhjustab väärarusaami ja Beatrice’i solvumist. Kui Beatrice’i isa sureb, hakkab Dante mõtlema, et sama võib juhtuda ka tema armastatuga, mis ka juhtub. Ta leinab Beatrice’i, kuni teos lõpeb.
Pärast Beatrice’i surma pöördub Dante filosoofia ja looduse poole, et armastatult tähelepanu mujale pöörata. Kirjutab kaks filosoofilist arutlust. Teose “Pidusöök” põhimõte on ühtse itaalia keele ja grammatika väljatöötamine. See teos on arutlev ning käsitleb maailma tunnetust. Tema teine arutlus on “Rahva keel”, kus ta arutleb ka itaalia keele kohta. Dante suurteos on “ Jumalik komöödia”, mille žanrit on raske määratleda, sest see on nagu poeem müstilise unenäo vormis. Teos jaguneb kolme ossa: põrgu, puhastustuli ehk burgatoorium ja paradiis. Iga osa koosneb 33 laulust, millelel isaks on veel sissejuhatav laul. Teoses peitub teatud arvsümboolika:
33 + 33 + 33 + 1 = 100, mis on 102 ja arv 10 on täius.
Ta kirjutas tertsiini värsivormis: aba bcb cdc. See algab, kui Dante on oma unenäos eksinud paksu metsa, kus teda hakkavad jälitama 3 kiskjat, kes sümboliseerivad pahesid valetamine, reetmine, kasuahnus, enesearmastus ja vägivald. Kogu tekst on allegooriline. Renessansile oli iseloomulik tõlgendamine ja kommenteerimine. Lood annava ülevaate sellest, mis ootab inimesi ees teispoolsuses. Kõike kirjeldatut poleks saanud Dante üksi näha, teha ja kusagil viibida, kui teda poleks n-ö aidanud Vergilius , tema suur eeskuju, kes aitab teda läbi põrgu eri etappide. Dante erakordsus seisneb armastaja hingeliste elamuste peene, läbitunnetatud ja analüüsitud pildi loomises.

Renessansi kirjandus. Francesco Petrarca
Renessansi kirjandus
Renessanss sai alguse Itaalias. Renessanss on periood pärast keskaega, kui antiiki ja loodust eriti tähtsaks peetakse. Ajaliselt leiab renessanss aset 14-16. sajandil. Sellele perioodile on omane humanism ja humanistide tegevus. Renessansi ajal lähtuti antiigist ja uuriti eriti antiiki (Petrarca, Boccaccio). Renessansile on iseloomulik maise armastuse ja seksuaalsuse tõrjumine, samal ajal looduse idealiseerimine. Raamatud leidsid aina laiema lugejaskonna kõigi ühiskonnaklasside seas.
Francesco Petrarca
Francesco Petrarca on Firenzest pärit, kuid oli sunnitud oma kodukohast lahkuma pagendusse nagu tema isagi. Ta kasvas üles Euroopa kodanikuna. Elas suure osa oma elust Avignonis, Lõuna-Prantsusmaal. Tema isa oli notar ja seetõttu õppis ta Avignonis esialgu juurat isa tahtel. Kui isa suri, sai ta vaba voli oma tuleviku üle. Teda huvitas antiik ja ta hakkas seda uurima . Ta hakkas vaimulikuks, kuid mitte tavalises mõttes. Tal oli oma kogudus, kuid ta andis selle rendile, seega tal oli kogu aeg pidev sissetulek ja sai rahulikult keskenduda antiigi uurimisele. Kui ta on 23, kohtab ta Laurat, kellesse silmapilkselt armub. Petrarca elab erinevate võimukandjate õukondades ja pühendub antiigile. Teda võetakse kõikjal hästi vastu. Külastuste käigus uurib ta välismaistes raamatukogudes antiikkirjanduse tekste. Kirjutas eepose „Aafrika“, mis räägib Itaalia hiilgusest. Selle eepose eest määratletakse teda kui poeeti, mis on talle kui antiigi fanaatikule suur au. Ta unistab Itaalia ühinemisest ja kirjutab sellest ka eeposes. Kaudselt uurib ka Dante Alighierit. Sureb 70-aastasena vanadusse.
Tänu Francesco Petrarcale on alles jäänud Cicero kõned, mille ta oma antiigi uurimise käigus avastas. Ta hindas Vergiliust ja Cicerot eriti kõrgelt. Tegeles ka ise sarnaste žanridega. Kirjutas teose „Kirjad“, kus ta kirjutas oma mõtteid antiigi suurkujudele ja käsitles kaasaja probleeme. Ta eelistas kirjutada ladina keelt erinevalt Dante Alighierist. Kirjutas ka „Läkitused“, kus ta rääkis ajalookangelastest.
Tema tuntuim teos on „Laulude raamat“ ehk „Canzoniere“. Seda täiendas ta oma elu vältel, sest ta oli ambitsioonikas perfektsionist kuulsuse suhtes. Ta tahtis, et teda veel kaua mäletatakse hea teose valmimise eest. Elu lõpuks oli selles raamatus 366 laulu või luuletust.
Laurasse oli mees armunud 21 aastat. Igal nende kohtumispäeval kirjutas ta uue soneti. Ta mitte ainult ei imetle armastatut, nagu Alighieri, vaid ka ihaleb ja tunneb maist armastust naise vastu. Ta arvab , et armastus on inimest parandava toimega. Kuigi võiks arvata, et 366 laulu või luuletust on ühe naise kohta üksluine, suutis ta siiski iga soneti luua omanäoliseks. Näiteks ta suutis üksnes Laura pisaratest luua 4 sonetti. Seda teost saab jagada 2-ks: enne Madonna Laura surma ja pärast tema surma. Eluajal tundub Petrarcale, et Laura on tema vastu külm ning hoolimatu. Muutus toimub pärast Laura surma. Väidetavalt saabub tema juurde Laura hing, kes lohutab meest tema leinas. Seega väljendab Laura osavõtlikkust ja hoolivust, mistõttu hakkab mees kirjutama hingelisest armastusest, mitte enam maisest ja ihalusest. Tema jaoks muutub Laura pärast surma pühakuks.
Ta hülgas oma loomingust müstika ja ülepaisutatud allegooria ning abstraktsuse. Selle asemel toob ta sisse reaalse ja maise armastuse käsitluse. Talle on veel iseloomulik vormi täiuslikkus, mis teeb temast tänapäeva kirjanikele iidoli. Ta arendas välja eraldi žanrina soneti. Kui enne teda olid kõik luuletused muusika saatel, siis tema kaotas muusika taustal. Ta on Itaalia soneti looja. Itaalia sonett on 4+4+3+3 realine. Esimeses 8-s reas arendab ta teemat ja viimases 6-s püstitab sügavama mõtte ja loob kokkuvõtte.

Renessansi kirjandus. Giovanni Boccaccio
Renessansi kirjandus
Renessanss sai alguse Itaalias. Renessanss on periood pärast keskaega, kui antiiki ja loodust eriti tähtsaks peetakse. Ajaliselt leiab renessanss aset 14-16. sajandil. Sellele perioodile on omane humanism ja humanistide tegevus. Renessansi ajal lähtuti antiigist ja uuriti eriti antiiki (Petrarca, Boccaccio). Renessansile on iseloomulik maise armastuse ja seksuaalsuse tõrjumine, samal ajal looduse idealiseerimine. Raamatud leidsid aina laiema lugejaskonna kõigi ühiskonnaklasside seas.
Giovanni Boccaccio
Sündis Pariisis, läks Firenzesse. Isa oli kaupmees ja lootis, et ka pojast saab kaupmees. Sundis teda õppima majandust ja õigusteadust, mis Boccacciole ei meeldinud. Talle jäi kirjandusega tegelemiseks üle ainult õpingutest üle jääv vaba aeg. Ta ei saanud nii sügavaid kirjandusalaseid teadmisi kui Petrarca. Isa saadab ta 14-aastaselt Napolisse. Kohalik valitseja oli kultuuri ja kaunite kunstide soosija. Napolis elades puutub kokku kirjandusega. Pälvib oma loominguga tähelepanu. Samamoodi nagu Alighieri ja Petrarca, abiellub Mariasse. Tema armastatu on reaalne, kelle armastuse võitmiseks hakkab Boccaccio pingutama, eelkõige luuletades. Tal õnnestub võita Maria soosing , kuigi Maria oli kõrgemast soost. Oli inimesi, kes väitsid, et Maria oli Napoli valitseja sohitütar. Boccaccio nimetab teda Fiammetta'ks (itaalia keeles ' leek '), millega kirjeldas nende suhte kirglikkust suhte alguses. Mõne aja pärast Maria tüdines Boccacciost ja leidis endale uue kallima.
Sellest lähtuvalt kirjutab ta teose „Fiammetta“, mis on proosajutustus. Seda peetakse esimeseks psühholoogiliseks teoseks, mis käsitleb naise tundeelu Lääne-Euroopa kultuuriruumis. Peategelane on Fiammetta, kes räägib oma loo, tunnete ja mõtetega. Tegemist on abielunaisega, kes leiab endale noore mehe, kellega on õnnelikud, kuniks noormehe isa kutsub kodulinna tagasi. Leitakse lohutust lubadustes ja lootuses tagasi kokku saada. Noormees väidab, et nende armastus jätkub mõne aja pärast edasi. Fiammetta jääb ootama, igatseb, unistab, meenutab. Lõpuks on kuulda, et ta olevat abiellunud. Fiammetta on seda kuuldes murtud . Peagi saab ta teada, et noormehel on abielu kõrvalt armuke. Lootus, et ta Fiammetta juurde tagasi pöördub, on väga väike.
Kui enne oli naisi ülistatud, siis Boccaccio kirjutas naisest kui mõtlevast, tundvast ja reaalsest inimesest. Petrarca ja Boccaccio said kokku. Pidas nii Petrarcat kui Alighierit oma iidoliteks. 1350ndatel kirjutas Boccaccio „Dekameroni“. Tegu on raamjutustusega (keegi jutustab, jutustuse sees algab teine jutustus). Noored inimesed lähevad maale, et pääseda katkust ja surmast. Et oma aega huvitavamalt veeta, otsutavad nad teema ja hakkavad jutustama lugusid. Iga päev räägib keegi ühe jutu, siis kommenteeritakse.

Humanism ja reformatsioon
Humanism
Renessansi ajal levis humanism. Humanistid olid õpetlased, kes süvenesid antiikkultuuri ja tutvustasid sellest ammutatud teadmisi kaasajale. Teatud määral tundis ka keskaeg antiiki, kuid alles renessansi ajal sai antiik kõigile avatumaks. Humaniste vastandati vaimulikele. Humanistid võitlesid isiksuse vabastamise eest ja inimese orjastamise vastu. Humanistidele ei meeldinud ahistavad kirikudogmad ja seisuslikud normid või maise võimu normid. Humanistlikud ideed kajastusid ka selle aja kirjanduses.
Reformatsioon
Reformatsioonile järgnenud ususõjad 16. sajandil ahistasid renessanssi Prantsusmaal. Protestantlike usupuhastuslik ind tõi kaasa uusi dogmasid ehk jumalikke ettemääratuse ideid, mis inimvabaduse ideaalile ja humanistlikele vaadetele vastandusid. Reformatsiooni tulemusena tõlkis Piibli saksa keelde, mugandas saksa keelde ladinakeelseid kirikulaule ning lõi talupoegade võitluslaule. Lisaks lõi ta veel lauakõnesid.

Thomas More ja “ Utoopia ”
Thomas More
Thomas More sündis Londonis. Ta polnud vaimulik. Juba noores eas oli seotud poliitikaga, mis sai talle ka saatuslikuks. More'ile ei meeldinud, et Henry VIII ei allu Rooma paavstile, mistõttu vastuolud viisidki ta tapalavale. Thomas More on 15-16. sajandi humanist ja Erasmuse sõber.
Utoopia
Thomas More'i kuulsaim teos on “Utoopia”, kus tegelased on utooplased. Utoopia on koht, mida tegelikult pole olemas. “Utoopia” kirjeldab võimatut riiki, mida kunagi olema ei saa. Lähtub Platoni teosest “Riik”, kus Platon avaldas ka oma arvamust ideaalse riigi kohta.
Utooplased magavad päevas kauem kui töötavad, aga ülejäänud aja tegelevad enesearendamisega ja harrastustega. Kullal pole Utoopia riigis tähtsust. Utoopias polnud eraomandit. Utooplastel oli emakeelne haridus kõigile. Utooplased olid rahumeelsed ning sõdisid vaid enesekaitseks või paremal juhul ostsid vaenlase ära. Kõik elanikud Utoopias olid võrdsed, va kriminaalid.

Kelmiromaan
Kelmiromaan on realistliku romaanitüübi esimene etapp. Kelmiromaan on teisisõnu pikareskne romaan. Euroopa esimene kelmiromaan oli „Tormese Lazarillo elukäik“, mis ilmus anonüümselt, autorita. See teos meenutab küll rohkem jutustust kui romaani, ometi võib sellest leida hilisema kelmiromaani tähtsamad tunnused. Teos oli irooniline ja kunstiline, mis viitavad humanismile. Kelmiromaan on oma sündmustiku poolest lihtne ja lineaarse ülesehitusega ning mõned lõbusad seigad näitavad kelmiromaani lähedust tolleaegse rahvakirjandusega. Kelmiromaani võib vaadata isegi rüütliromaani paroodiana, sest kui rüütel on kõrgest soost ja käitub kui kangelane, on kelmiromaani „kangelane“ ühiskonna põhjakihis, kus ta sõltub maistest teguritest. Kelmiromaani peategelane on tihti vaesest perest , tundnud häda ja viletsust, mis teda käituma ja tegutsema ajendavad. Mõnedes teostes läheb peategelane halvale teele, muutub kelmiks, aga mõnedes kelmiromaanides ei selgugi tema lõplik saatus. Kelmiromaan näib endas peitvat irooniat rüütliromaanide ebareaalse idealismi suhtes. Kelmiromaan paistab silma ajaloolise konkreetsuse poolest. Ta kujutab ka enamasti ajaloolist kaasaega. Kelmiromaanist saab alguse kaasajaromaan.

Cervantes ja “Don Quijote ”
Cervantes
Miguel de Cercantes Saavedra oli hispaania kirjanik. Ta oli paavsti kardinali sekretär, kust läks üle mereväkke. 1571. aastal Lepanto lahingus halvas ta oma vasaku käe. Teel Hispaaniasse tagasi sattus araablaste pantvangi, kust püüdis korduvalt põgeneda, kuid ei õnnestunud. 5 aasta möödudes osteti Hispaania poolt välja, sest perekond oli liiga vaene.
Hakkab luuletama ja näidendeid kirjutama, lootuses, et aadlikud tema teoseid ostavad. Sellest ta hiljem loobub ja saab sõjaväemoona hooldajaks. Usaldas riigiraha pankuri kätte, kes selle varastab. Oli vangis selle eest. 5 aasta pärast pandi uuesti vangi riigiraha kuritarvitamises. Vabaks saades hakkab taas kirjutama. 17. sajandi algus on tema kirjandusliku loomingu hiilgeaeg. Aastal 1605 saab “Don Quijote” populaarseks, aga see ei rikasta Cervantest. Vahepeal kirjutab lisaks näidendeid, novelle ja jutustusi. Üks tundmatu autor kirjutas “Don Quijote II”, aga see on võltsing.
Don Quijote
Don Quijote on vaesunud aadlik . Pani ise endale nime don ehk kõrge aadlik. Luges rüütliromaane ja kujutas lõpuks ette, et on ise rüütel. Tema kohus oli minna õigluse eest võitlema. Tal oli südamedaam – teenija-karjane Toboso Dulcinea, kellele ta andis kauni nime. Tal oli vaja kannupoissi ning õnnestus leida lihtsameelne talumees Sancho Panza, kellele lubas edukalt retkelt tagasi jõudes saare valitseja kohta. Nad lähevad koos maailma päästma. Don Quijote näeb kõike rüütlimaailmana, kui ta ette kujutab vahetevahel, aga tal esineb ka normaalhetki. “Don Quijote” on ideaalide ja reaalsuse vastuolu. Sancho on praktiline. Teoses on õilsad põhimõtted kadunud. Don Quijote jääb vanasse kinni, reaalsusega ei arvesta. Teos ise pilkab rüütlikombeid ja –romaane. Kõiges nähti auküsimusi (surm, verevalang). Positiivne on abivalmidus, suuremeelsus , heasüdamlikkus Don Quijotel. “Kui sa ei häbene ennast, ei häbene sind ka teised,” ütles don Quijote. Sancho esindab oma materiaalsuses talupoeglikkust ja rahvalikkust ehk tasakaalustab don Quijote ilukõnelust. “Don Quijote” on humanistlik teos.

Commedia dell’ arte
Kuigi draama jäi Itaalia renessansi ajal teiste žanrite varju, tekkis ometigi algupärane rahvuslik teater – commedia dell'arte, mis avaldas kogu Euroopa draamale suurt mõju. Näitetrupp koosnes nüüd elukutselistest näitlejatest. Isegi juba žanri nimetus ise rõhutab professionaalsust. Kogu commedia dell'arte'i tekst improviseeriti näidendi käigus. Ühtegi valmisteksti ei kasutatud. Sellepärast oligi vaja professionaalseid ja sõnaosavaid näitlejaid. Selle žanri puhul said oluliseks nii kõne- kui ka tegevuskoomika. Koomilisust loodi tüüptegelastega, kes kordusid näidendist näidendisse ja kandsid alati maske. Ainult armastajapaar ei kandnud kunagi maske. Žanri tegelastüübid pärinesid sageli eri Itaalia osadest, mistõttu taheti tegelase päritolu rõhutades kasutada eri Itaalia dialekte. Üks tüüptegelane oli näiteks Pantalone, kes esindas Veneetsia kaupmeeskonda. Kõige rohkem meeldisid publikule teenrid ehk džannid, kes veiderdasid ning kelles igaüks kandis mingit erijoont. Näiteks oli teenrite seas Arlecchino – veiderdav juhmard ja narr. Commedia dell'arte hääbus XVIII sajandi alguses, kuid enne veel jõudis see mõjutada Euroopa teatrit, eriti Euroopa karakterkomöödiaid.

William Shakespeare
William Shakespeare sündis 26. aprillil 1564. aastal Stratfordis, Inglismaal. Tema isa oli linnavalitsuse liige ja kaupmees. Shakespeare sai kohalikus grammatikakoolis hariduse ning lisaks õppis kreeka ja ladina keelt. Teda võib pidada maailmaklassi tragöödiakirjanikuks. Ta abiellus 18-aastaselt 26-aastase naisega, kellel olid kaksikud. Kui ta oli 23, otsustas ta minna Londonisse näidendeid kirjutama. Töötas ka ise näitlejana. Ta kirjutas ballaade , sonette, kuid edukaks sai näitekirjanikuna. Laseb ehitada 1599. aastal Gloobuse teatri, kus ta on osanik. 1611. aastanbi tegeleb ta Londonist näitekunstiga, siis kolib kodukanti tagasi. 1616 . aastal Shakespeare sureb. Tema elu võib jaotada kolme perioodi:

Tema esimene kirjutamisperiood on rõõmus, värvikas ja lüürilisem. Siis kirjutab ta komöödiaid (“Suveöö unenägu”, “Veneetsia kaupmees”, “Palju kära eimillestki”). Lisaks kirjutab ka ajaloolisi näidendeid (“ Richard II”, “Richard III”, “Henry IV”, “Henry V”. Sel perioodil kirjutab ka ühe helgetes toonides tragöödia – “Romeo ja Julia ”.
Tema teisel perioodil kirjutab tuntud tragöödiaid (“ Hamlet ”, “Othello”, “Kuningas Lear”, “Macbeth”.
Kolmandal perioodil kirjutab tragikomöödiaid (“ Torm ”, “Talvemuinasjutt”).

Barokk ja klassitsism
Barokk
Barokk sai uueks valitsevaks kultuuritüübiks esmalt Itaalias. Sõna „barokk“ päritolu pole teada. Barokki iseloomustavad ornamentaalsus, korrapäratus, peenus, vastandlikkus ja allegoorilis-sümbolistlik väljendusviis. Barokk on skeptiline ja pessimistlik. Kui renessansis räägiti ideaalsest inimesest, siis nüüd räägitakse inimese lõhestumisest ja allakäigust. Barokk ühendab vastandid, näiteks korraga võisid põimuda ilus ja inetu, pateetika ja pila. Barokk on mitmemõtteline ja mängulik.
Klassitsism
Klassitsism on barokile vastanduv kultuuritüüp. Klassitsism lahutab vastandid. Klassitsism on palju mõistuspärasem ja selgelt piiritletum kultuuritüüp. Klassitsismis olid kindlad vormireeglid, mida täitma pidi. Ka luules hinnati puhtaid riime ja ranget vormi. Klassitsismis on oluline ühtsus. Draamas tehti kõigutamatuks reegliks kolmühtsus: aja-, koha- ja tegevusühtsuse põhimõte, mis pidi tagama võimalikult tõepärase teose.

Barokkdraama, Tirso de Molina
Barokkdraama
Kõige eredamaid barokkdraama näiteid leidub Euroopa kirjanduse kuldse ajastu lõppjärgus, 17. sajandil. Barokkteatris on laval palju liikumist, mida ei ahista ükski piirang. Siin seguneb lõbus tõsisega, pateetika naljaga. Ka teemade poolest säilitab teater oma mitmekesisuse. Barokkdraama laieneb jõuliselt sümboolika ja allegooria poolest. Püüeldakse suurte üldistuste poole. Näitlejad on sisemiselt keerulised, tihti püüab autor nende kaudu näidata mõnda vastuolu. Tegelased peegeldavad kriisiaja ühiskonna inimese allakäiku. Barokkdraamas toimub ka vastandamist. Kuna sel ajastul on palju usulisi konflikte, ajendavad need usukonfliktide süvenemist barokkdraamasse.
Tirso de Molina
Tirso de Molina oli vaimulik näitekirjanik. Ta kirjutas näidendeid tõsistel usuteemadel nagu valikuvabadus ja ettemääratus. Lisaks usulistele näidenditele kirjutas Molina ka mineviku- ja kaasajaainelisi teoseid nagu mõõga või mantlikomöödiad. Tema tegelased on äärmiselt psühhologiseeritud. Ta annab oskuslikult tegelaste mõtteid ja tundeid edasi. Tirso de Molina sai kuulsaks näidendiga „Sevilla pilkaja ja kivist külaline“, kus ta pani aluse don Juani kujule uusaegses kultuuris. Tirso de Molina on saanud mõjutusi hispaania folkloorist, kust ta leidis tõuke don Juani tegelaskuju loomiseks. Tema näidenditel puudub ajalooline täpsus. Tema näidendites vahelduvad tegevuskohad ja kasutab tegelastena maisete ihadega inimesi nagu don Juan .

Klassitsistlik tragöödia, Corneille ja Racine
Klassitsistlik tragöödia
Klassitsistlik tragöödia sai alguse Prantsusmaal, kui võimul oli Richelieu. Klassitsistlikus tragöödias ei tohtinud kunagi kõrvale kalduda „kolmest ühtsusest“. Vaatusi pidi olema 5. Tragöödia võis olla ainult värssteos. Seega reeglistik oli üpris karm. Valitsevaks värsivormiks sai aleksandriin. Tragöödia tegelased pidid olema oma päritolult suursugused, sest oldi veendumusel, et mõni lihtne kodanlane ei saaks suursuguseid ja ülevaid tundeid, mida tragöödia jaoks vaja oli, edasi kanda. Tragöödia pidi kestma vaid ühe ööpäeva, piirduma ühe tegevuspaigaga, et säilitada näidendi tõepärasust. Kuna tegevuspaiku muuta ei saanud, suurenes tegelaste monoloogide osa. Nende pikad arutlused ja mõtisklused aitasid kaasa psühholoogilise suuna arengule klassitsistlikus teatris.
Corneille
17. sajandi I poole uurim prantsuse kirjanik oli Pierre Corneille, kelle loomingust algab klassitsistlik teater, kuhu kuulub ka tragöödia. Alguses kirjutas ta barokkteatri lähedasi komöödiaid ning tragikomöödiaid, mis siis Prantsusmaal moes parasjagu olid. Tema esimene kuulsaks saanud teos oli „Cid“ ja kuigi ta ei pidanud kinni klassitsistliku tragöödia normidest, peetakse seda siiski esimeseks klassitsistlikuks tragöödiaks. Corneille' näidendite kangelased on äärmiselt tugeva tahtejõuga. Tema näidendite lõpus ei ole täielikku masendust. „Cidi“ puhul võiks öelda, et on isegi õnnelik lõpp. Kuigi ta oli erakordselt menukas publiku seas, kritiseeriti teda reeglistikust kõrvalekaldumises ja Hispaania-teema pärast kritiseeris teda ka Richelieu. Kriitikast õppust võttes kirjutas ta alates 1640. aastast klassitsismi reeglistikuga täielikus vastavuses näidendeid.
Racine
Jean Racine'i loomingus saavutas klassitsistlik tragöödia oma küpsuse. Kui Corneille' tragöödiatest hakati tüdinema, tuli Racine lagedale uute teemadega – eraeluintriigid ja psühholoogilised konfliktid. Kuningale endale meeldis ka, et nüüd ei käsitletud enam poliitilisi probleeme. Racine sai antiikse Kreeka kultuuri kohta head teadmised pärast orvuks jäämist. Racine'i mõjutas ettemääratuse idee, seega kajastus tema näidendites kõikvõimas inimtahet väärav saatus. Racine'i kuulsaimad teosed on „Aleksander Suur“ ja „Andromache“. Pärast 1677. aastat tõmbus ta teatrielust eemale ja tegutses klassitsismi kriitiku, historigraafi ja teoreetikuna. Oma elu lõpul kirjutas ta peamisels piibliainelisi näidendeid kitsamale publikule. Kuigi vormiliselt on tema näidendid klassitsistliku tragöödia reeglitega vastavuses, suudab ta siiski sise tuua uuenenud vaatepunkti, tegelased ja olukorrad. Racine ei kiida heaks oma tegelaste nõrkusi, kuid loobub nende idealiseerimisest, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude. Öeldakse, et Racine kujutas oma näidendites inimesi, samas kui Corneille kujutas ainult kangelasi.

Klassitsistlik komöödia, Moliére
Klassitsistlik komöödia
Nagu ka klassitsistlikus tragöödias, valitsesid komöödias kindlad reeglid. Klassitsistlik komöödia sai alguse Prantsusmaal. Ideaalsel kujul oli komöödia 5-vaatuseline värssteos, mis pidi kindlasti ühendama meelelahutusliku poole õpetlikuga ning aitama kaasa ühiskonna kommete parandamisele. Praktikas kalduti neist reeglitest kõrvale. Komöödiale kui kergemale žanrile, võrreldes tragöödiaga, vaadati leebemalt, seal olid vabadused suuremad. Komöödia võis peegeldada igapäevaolu. Tegelased võisid koguni olla kodanlikust keskklassist või päris alamklassist. Komöödia üks tunnustest oli tegelaste tüpiseerimine, mis pidi tagama moraalsete üldistuste taotluse. Inimesi ei kujutatud enam niivõrd individuaalsetena, vaid pandi nad kehastama mingit kindlat karakterid ehk iseloomujoont või ideed.
Moliére
Moliére on klassitsistliku Prantsusmaa suurim komöödiakirjanik. Ta kirjutas proosas ning kaldus moraalsuse poole pealt kõrvale. Tema teosed ei suurendanud ühiskonna kombekust, vaid näitasid teatud tegelasi ebamoraalsete ja pigem kombetutena. Ta kaldus paljudest reeglitest kõrvale. Näiteks „Don Juanis“ ei pidanud Moliére kolme ühtsuse reeglist kinni. Enne kui komöödiaid ainult kirjutama hakkas, õppis ta juurat, millest ta teatrihuvi tõttu loobus. Ta oli nii lavastaja, näitleja kui ka komödiograaf korraga mingil eluperioodil. Tema lavanimeks sai Moliére. Ta kuulus rändnäitegruppi. Pärast erakordselt menukat „Naeruväärsed eputised“ lavastamist, pälvis Moliére kuninga soosingu. Samas vihastas ta oma julmade satiiridega* välja vanameelsed ja vaimulikud ringkonnad. Kuigi tal oli juba kuninga soosing, kulus tal enne 5 aastat, et oma esimene näidend „Tartuffe“ lavastada, sest teda kritiseeriti, laimati ja rünnati pidevalt. Ta põdes tõsist kopsuhaigust, millesse ta „Ebahaige“ 4. vaatuse ajal, kus ta ise näitlejana kaasa mängis, suri. Moliére peegeldas Prantsusmaa elu ja kombeid laiemalt ja värvikamalt kui ükski teine tollane näitekirjanik. Ta ei piirdunud ka lihtsalt eluoluga, vaid tegi seda kriitliselt, vaheda satiiri vahendusel. Ta näitas oma tegelasi siiski inimlikena. Varjates oma mõtteid nalja ja naeru taha, pani ta kõik oma komöödiad kandma humaanset moraali ja filosoofiat . Ta pooldas kõikjal loomulikkust ning inimlikku siirust. Moliére'i näidendite lõpud on sageli kunstlikud, sest süžee arendus ei olnud Moliére'i tugevaim külg. Kui paljud klassitsismi komödiograafid kaotasid samal sajandil oma kuulsuse ja menukuse, siis Moliére'i näidendeid mängiti ka järgnevatel ajajärkudel.
* satiir – pilge, pilkav kirjandusteos

Valgustus (lk 239-244)
Valgustus sai alguse Prantsusmaal. Valgustusideed seisnevad suveräänsuses, inim- ja kodanikuõigustes, ratsionalismis ja materialismis. Valgustus levis neljal viisil:

Ajakirjandus kujunes välja ühiskonna peegliks.
Kirjandusühingud avalikustusid ega olnud enam suletud.
Filosoofia hakkas kirjandust (eriti ilukirjandust) mõjutama. Filosoofia ja ilukirjandus olid läbipõimunud.
Teater

Valgustusperioodi alguses luule tähtsus taandus. Tundeid enam ei hinnatud. Lahati ilu mõistet. Ilmus seksuaalteoseid (de Sad, Laclos’). Perioodi lõpul hakati taas luulet hindama . Tuntumad valgustajad on Voltaire ja Rousseau . Valgustajate ülim püüdlus oli juurutada ühiskonnas haridust ja teadmisi. Usuti , et ühiskonnaprobleemid on tingitud vaimupimedusest, harimatusest ja keskaegsest dogmaatikast või fanatismist. Selleks, et inimeste teadmisi suurendada, loodi entspklopeediaid (Denis Diderot, kes kirjutas kiriku ja võimu vastasseisust). Valgustusfilosoofid püüdsid oma harivaid ideid ühiskonda viia ilukirjanduse abil.

Voltaire
Voltaire (1694-1778), pärisnimega Francois-Marie Arouet. Voltaire'i kirjanikunimi tuleneb ühest kohanimest, mida ta muutis. Ta ema oli aadlik, isa kodanlusest. Isast sai kohtunotar. Voltaire puutus koolis kokku kõrgaadli lastega, kes teda aitasid edasises elus. Voltaire polnud notariametist huvitatud. Tema hakkas läbi käima humanitaarringkonnaga, kes olid ilmalikud elunautijad, taevavõimu ja riigivõimu pilkajad. Tal on pilkav irooniline stiililaad. Ta pandi aastaks bastiisse, kus tal oli võimalik tegeleda kirjanikutööga. Selle aja jooksul lõpetas oma näidendi „ Oidipus “ ja võitis sellega kirjanduslikku kuulsust. Ta sattus ka teist korda bastiisse. Tekkis arusaamatus noore aadlikuga. Seejärel saadeti ta Prantsusmaalt välja. Voltaire reisis Inglismaale , kus viibis 3 aastat. Tema jaoks olid need 3a rikastavad. Puutus kokku Newtoni filosoofiate ja töödega, mis panid teda maailma teise nurga alt vaatama. Neist mõjutatutena ilmus tal teos „Filosoofilised kirjad“, kus ta tõis välja Inglismaa edumeelsuse ja tugevad küljed, saavutused. Ta leidis samas, et Prantsusmaa on maha jäänud. Kirjandusliku poolega oli ta Inglismaal Shakespeare'iga tutvunud, millest vaimust . Leidis, et klassitsism on kehvem kui Shakespeare. Voltaire'il ilmusid Brutusest inspireeritud „Caesari surm“. Ta leiab ühe kauni markiisi, kes elab Pariisist eemal lossis ja pakub talle 10a peavarju. Ta elab seal. Seal arendab oma filosoofiat. Sealjuures oli ta mitmekülgne: filosoofiline kirjandus, näitekirjandus (50 draamateost), ajaloolised uurimustööd, luule. Kuniks ta Louis XV armukesele leiab valitseja silmis armu ja võib Pariisi tagasi pöörduda lühikeseks ajaks. Kuningas annab talle õukonnakrooniku ametikoha. See ametikoht on mainekas, kuid samas tühine. Voltaire pidas ametit paar päeva, kuid siis pöörab kuningaga tülli, sest on kriitiline oma avaldusest. Teda päästab Preisi valitseja Friedrich II, kes kutsub ta enda õukonda. Friedrich II püüab mängida valgustatud valitsejat. Nad ühendavad lühikeseks ajaks jõud. Voltaire'i teos põletatakse, sest see on kriitiline. Tal õnnestub osta endale Prantsuse-Šveitsi piirile maja. Seal tegeleb ta oma loominguga, kuni saab Pariisi tagasi pöörduda. Ta on seal nagu kangelane. Ta sureb kopsupõletikku. Tema matustega tekib probleeme. Vaimulikud pole nõus tema matmisega pühitsetud mulda, sest ta oli liiga palju kriitilisi teoseid välja andnud kiriku ja jumala suhtes. Üks tema sugulane viis tema surnukeha maale ühte väikesesse linna ja jõudis maha matta, enne kui kirik andis korralduse mitte teda kuhugi matta. Prantsuse revolutsiooni ajal maeti ta Pariisi Pantheoni maha. Tema südant hoitakse alles. Tema keha maeti ühte kohta, aga süda on kusagil mujal. Ta tõdes, et kui jumalat pole olemas, tuleks ta välja mõelda. Valitud filosoofid võivad ilma usuta läbi ajada, aga rahvale on see vajalik. Rahval on vaja kedagi, kes paneks neid käituma ja valitseks nende üle. On vaja kedagi, keda rahvas austaks. Voltaire: „Loomulik religioon peaks olema: tee teistele seda, mida sa tahad , et nad sulle teeksid.“ Ta leidis, et teater ja näitemängud on vajalikud, et uusi edasiviivaid ideid edasi levitada massidele. Erinevalt Rousseau'st, kes arvas vastupidiselt. Hilisem kuulsus on Voltaire'il tekkinud lühemate lugudega, mis on mõistukõne vormis filosoofilised. Need räägivad ilmaelu probleemidest ja puudustest. Igaüks peaks ise tähele panema ja oma arvamust omama, aga mitte teise inimese kallale kippuma. Voltaire eitas usufanatismi.

Defoe
Daniel Defoe elas 17-18. sajandil Inglismaal. Pärit puritaanlaste (vähene elunautimus) vaimulikust perest. Tegeles nii kirjanduse kui poliitikaga. Defoe suri vaesusesse, kuigi „Robinson Crusoe“ oli bestseller.
„Robinson Crusoe“ - Robinson sattus üksikule saarele laevaõnnetuse tagajärjel. Tal õnnestus laevast saada varustust. Probleem oli see, et polnud tööriistu. Aga järgnevalt pidi ise hakkama saama. Ta sai sõbra Reede. Ta oli üksikul saarel 28 aastat. Samal saarel olid kannibalid.
Miks oli „Robinson Crusoe“ bestseller? Sest see oli ilmalik. Rääkis mehe elust üksikul saarel. Humanismi mõtetega kattus. Raamat toob välja, mis on oluline. Defoe kirjutab, kuidas eimillestki on midagi tehtud, ellu jäädud, hakkama saadud, pole vaja luksust – looduslähedane eluviis. Ta laseb Robinsonil arvata, et saab üksi hakkama ja polegi jumalat vaja. Kuid siis haigestub ja leiab lohutust piiblist ja usust. Usk on kõrgem meid mõjutav vägi. Teos on päevikuvormis tehtud. Kirjeldab oma tegemisi, mõtteid ja saavutusi. Nii sai tundeid paremini kirjeldada.

Rousseau
Jean Jacques Rousseau (1712-1778) oli päritolult šveitslane. Sündis Genfis, sünnitusel suri tema ema. Noormees kasvas oma käe peal. Isa oli kellassepp. Raamatuid oli kodus küll ja kodus luges ta läbi kõik, mis kätte sattus (ka Moliére). Isa pidi Genfist lahkuma, aga tema jäi kooli ja õppis ikkagi ladina keelt ja tühja-tähja juurde. Pärast pealiskaudset kooliskäiku sai temast graveerija õpipoiss. Meister oli jäme ja vägivaldne mees. Selle peale lahkus ta kodulinnast. Pidas erinevaid ameteid, kuni leidis toreda naise, kes ta enda juurde võttis. 12 aastat sai Rousseau viibida Itaalia provintsis. Seal luges ja tegeles ka muusikaga. Pühendus muusikale . Õppis muusikateooriat. Hakkab heliloojat. Pisut dirigeerib. Olevat väidetavalt välja mõelnud uue numbrilise noodisüsteemi. 30-aastaselt läks oma heategijaga tülli ja siis läks Pariisi. Tema noodisüsteem ei leidnud tunnustust seal ja keegi ei võtnud teda enda juurde elama ka. Kirjutab ooperi „Galantsed muusad “, millega pälvib tuntust. Vahepeal töötab saatkonna ametnikuna kontoris, kuni pälvib laiema tuntuse 1749. aastal, kui võtab osa esseekonkursist „Dijoni akadeemia konkurss“. Küsimus oli seal : kas teaduste ja kunstide areng on kaasa aidanud kommetele või mitte? Mugavus on toonud kaasa lõtvuse, aga looduses sellega läbi ei löö. Tema eeskujuks oli Sparta riik : vähe mugavusi, patriotism, range kord. Tsivilitatsioon on põhjustanud ebavõrdset rikkuste jaotust.
Teenis endale elatist nootide ümberkirjutajana. Ta loobus edevusest. Saavutab kirjanduses kuulsust. Saab monarhi soosingu. Ta hakkab ülemvalgustajatest sellega eemalduma. Järgmine Dijoni essee ebavõrdusest: kõik on põhjustanud tsivilisatsioon ja eraomand. Üleüldine filosoofia oli tagasi loodusesse . Voltaire kritiseeris seda. Leiab, et teater loob vale pildi. Eelkõige kujutatakse kesksete tegelastena pettureid ja sulisid. Head inimest on palju raskem mängida. Rõhuasetus on tema meelest paigast ära. Äärmisel juhul võiks näitemänge lavastada, kui peategelaseks on vooruslik abielumees, kes on patrioot, töökas, mehine. Ta näitab ideaali . Teine normaalne näidend oleks antiikne, kus kujutatakse sporti.
Kirjutas teose „Uus Helois“. Peategelane on aristokraadist neiu , kes armub endast madalamasse. Kui õpetlane, kes neiut armastab, teeb ettepaneku, et põgeneks, siis neiu jääb truuks oma isa kasvatusele ning ei lähe kaasa. Õpetaja läheb laia ilma. Neiu pannakse paari rikkaga. Armastust ei tunne. Õpetaja saab kokku valgustajaga, kes ütleb: „elu möödub lennates ja mõtte annavad ainult heateod“. Aastaid hiljem saadab õpetaja kirja armastatule. Nende vahel on pinged . Neiu räägib surivoodil, et ta on terve elu armastanud õpetajat. Rousseau ütleb, et see pole loomulik. Loomulik on armastus ja armastada.

Herder ning “Torm ja tung”
„Torm ja tung“
Pildile tuleb Saksa kirjandus. Enne polnud Saksamaad olemaski. 18. sajandi lõpuks on välja kujunenud teatud Saksa mõtlejad: Goethe , Schiller , Herder jt. Nemad leiavad, et tuleb tähelepanu pöörata tunnetele ja need vabastada. Nad leiavad, et ühiskonda tuleks mõjutada, mitte jääda kõrvaltvaatajaks ja toovad kirjandusse aktiivse ühiskondliku tegutseja. Peategelane ei saa olla ainult tubli pereisa, vaid oma kangelastena nähti inimest, kes ise teeb ajalugu. Pereinimene on vastustundlik ega saa seda teha. Inimene peab pere jätma tagaplaanile ja seisma oma tõekspidamiste ja õiguste eest. Oma solvajatele ja alandajatele tuleb kätte maksta. Ajastu kangelane on tugev isiksus, mässumeelne, vastuhakkav ja teda liikuma panev jõud on kas kättemaks või armastus. Tegemist on geeniusega, kes ei lähtu reeglitest, vaid sisemisest tundest, paremast äratundmisest, inspiratsioonist.
Herder
Herder (18. sajandi II pool) oli pärit lihtrahva hulgast. Isa oli kangur, hiljem õpetaja. Ema sepatütar. Noormehel oli hea pea ja leidis toetajaid, kes tasusid tema ülikoolikulud Königsbergis (Kaliningrad). Seal ta sündis ja kasvas. 5 aastat pärast usuteaduskonna lõpetamist elas ja töötas Riias kirikuõpetajana. Puutus kokku Baltimaadega ja kohalike rahvaluulega. Riias viibides kirjutas oma esimese silmapaistva teose „Uuemast Saksa kirjandusest“. Hilisemas elus elas Saksamaal, Weimaris, kus puutus kokku Goethega. Ta hakkas tegelema rahvaluulega ja hakkas huvi tundma selle vastu. See teos, mille ta koostas, oli kaheosaline „Rahvaste hääled lauludest“. Sinna ta koondas eri Euroopa rahvaste folkloorinäiteid (5 näidet Eestist). Herder oli see, kes esimesena avalikult ja jõuliselt väljendas mõtet, et tegelikult on folkloor sama tähtis kui ilukirjandus. Lisaks sellele folkloor kannab rahvateadust, tõekspidamisi, mõtte- ja maailmakäsitluse väljendust. Ükski rahvas ja tema looming ei ole parem ega halvem. Iga rahva kirjandust tuleb vaadata eri kujunemisjärkudes. Tuleb eristada, mida uut ja mida väärtuslikku on üks või teine periood lisanud või pakkunud kirjandusloosse ja ka kultuuri laiemalt. Pole suuri ja väikeseid rahvaid, vaid iga rahva looming on kordumatu ja väärtuslik.

.DOC Laadi alla originaalfail 19 lk · .doc · 314 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-11-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

314 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Madli Maatee Õppematerjali autor

Vormistatud eksamipiletitena, põhjalik.
1. Piibli loomine, tõlkimine. Vana ja uus testament. Apokrüüfid.
2. Vanim keskaegne eepika. Iirisaagad, islandi eepika.
3. Prantsuse kangelaslaul
4. Hispaania kangelaslaul
5. Saksa kangelaslaul
6. Rüütlikirjandus, trubaduuride laul
7. Rüütliromaan
8. Keskaegne linnakirjandus
9. Keskaegne linnaromaan
10. Keskaegne draama
11. Renessansi kirjandus(Dante)
12. Renessansi kirjandus(Petrarca)
13. Renessansi kirjandus (Boccaccio)
14. Humanism ja reformatsioon
15. Thomas More
16. Kelmiromaan
17. Cervantes
18. Commedia dell´Arte
19. Shakespeare
20. Barokk ja klassitsism
21. Barokkdraama
22. Klassitsistlik tragöödia
23. Klassitsistlik komöödia
24. Valgustus
25. Voltaire
26. Defoe
27. Rousseau
28. Herder

Sarnased õppematerjalid

doc

Maailmakirjandus II eksamikonspekt

Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini 1. Keskaja kultuuriline olustik · Pmst Lääne-Rooma riigi lagunemisest (5 saj) kuni renessansi alguseni (15. saj) · Keskaeg valmistas ette uusaegsete kultuuri ja identiteedi sündi. · Uute religioonide tormiline levik: kristlus, islam, budism. · Vanade rahvaste ulatuslik ümberpaiknemine, kokkupõrked, võitlused eluruumi tõttu. · Peamiselt germaani hõimud tungisid põhja ja idapoolsest Euroopast lõuna ja lääne

Kategoriseerimata

odt

Kirjanduse arvestus II - Keskaeg-Renessannss

draamakirjandus keskajal 1. Islandi eepika, ,,Vanem Edda", kenningi mõiste, näited Tekkekoht Skandinaavia, Norra Stavangeris (?) oli suur hulk talupoegi ja väepealikke =Jaarlid =Keeldusid 885 allumast kuningas Harold Kaunisjuuksele =Lahkusid peredega ja purjetasid Islandile =Võtsid kaasa oma rahvaluule Islandil ristisõdu ei olnud =Võtsid ristiusu vastu aastal 1000 =Säilitasid õiguse oma rahvausule Areneb kirjandus =Anglosaksi alfabeet =Panid kirja Skandinaavia rahvaloomingut Skaldilaulud =9 sajand =Laulikud ehk skaldid -Mõjukad ja sõjakad -Laulude peateema ajaloolised sündmused, genealoogia, ülikute kangelasteod Proosasaagad =12 sajand =Ladina kirjas =Ajalooline (10 11 sajand), mütoloogiline ,,Vanem Edda" =Islandist =Kirjanduse kõrgsaavutus

Kirjandus

docx

Maailmakirjandus II

Peamiselt armastuse teema. Kõige rikkalikumat ainest pakkusid muistsed keldi müüdid ja pärimused, kuningas Artur. Alles XIII-XV saj hakati kirjutama ka proosas. Arturi ümarlaud, võrdsuse ja vendluse sümbol. Graal, Parzival, Merlin, abikaasa Guinevere. Austus naise kui isiksuse vastu. Seiklused, imed kui proovid/katsed. Parzival – otsib Graali, mis on erinevates teostes kas karikas või kalliskivi. Kujunemis- ehk arenguromaani alged. Romaanid Tristanist ja Isoldest. 5. Kirjandus hiliskeskaegses linnas. Ladinakeelne kirjandus. Keskaja draama (MKL, KA). Rahvaluule (Keskaja hispaania luule). Villon (Testament, MKL, KA) Hispaania romansid: Hispaanias hakati romansse ja muid rahvalaule kirja panema juba XV saj. Peamiselt eepiline luuletus, milles pajatati rahvusliku ajaloo kõige värvikamatest seikadest. Teemaks sageli hispaanlaste ja mauride vahekord piirialadel. Arvukalt romansse Cidist ja teistest kangelastest. 8-silbilistest värssidest koosnev luuletus. Mingi

Maailmakirjandus ii

doc

Keskaegne ja renessansskirjandus

Seisuslikkus Linnatänavad olid kitsad, turvalisuse Kadusid kirjaoskus, koolid, raamatukogud pärast suleti need ööseks, turuplats koos Ainsad kirjaoskajad vaimulikud katedraaliga, rüütlite linnamajad. Ladina keel Karnevalid - kujunes draamakunst, pea- Antiikkirjandus kui paganlikkus tegelane narr, tihti pilati kirikut Imalik kirjandus sai alguse rahvaluulest Kultuure oli vastavalt seisustele - kiriklik, Kujunesid rahvused oma keele ja rüütli- ja linnakultuur kultuuriga Seisuslikkus - vaimulikud, aadlikud, Romaani keeled ja rahvused kujunesid Rooma talupojad, rüütlid riigi põhiaadel tänapäeva Itaalias, Rüütlikultuuri õitseng 12. sajand - maise Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis

Kirjandus

docx

Kirjanduse KT

kole, vana, krimpsus. Lancelot nõustub nõiaga abielluda, nõid ütleb „Naised tahavad oma elu üle ise otsustada”. Artur edastas nõia tarkuse kuningale. Lanceloti ja nõia pulmad- öösel oli nõia asemel imekaunis naine ja ütles: poole ööpäevast saan olla ilus ja pool nõid, sina saad otsustada kas ma olen öösel ilus või nõid. Lancelot ütles, et laseb naisel ise otsustada, nõid tegi end igaveseks ilusaks. Moraal- kui naistel ei lasta otsustada lähevad asjad käest ära. 7. KIRJANDUS KESKAEGSES LINNAS (FABLIOO, ŠVANK, NOVELLA, VAGANT, GOLJAAR) Külad kasvasid linnadeks ja linnades tekkis ühiskondlik kihistumine (kaupmehed, talupojad). Kaupmehed said väga rikkaks, aga seisus luges rohkem. Neid ei peetud vaimulike ja aadlikega võrdseteks. Linnakodanikud ei olnud rahul. Kujunes fablioo – humoorikas, naljatlev jutt, mis võis olla ka sotsiaalne – ühiskondlikult pilkav. Pilgati nt ahnust, silmakirjalikkust, liiderlikkust. Pr.m

Kirjandus

doc

Krijandus Antiigikajast Modernismini

Pärast selgub, et Brünhildi mehe Guntheri asemel on temalt neitsilikuse võtnud "ori" Siegfried. See on naise jaoks talumatu solvang ja ta laseb Guntheri vasallil Tronje Hagenil Siegfriedi tappa. Tronje Hagenist saab eepose teine peakangelane, vastandudes negatiivsena Siegfriedi ideaalile. *Trubatuur-rändlaulik, kirjutas eeskätt armastusluulet RENESSANSS 14.saj-17.saj *Renessanss tähendab vaimset ja kultuurilist üleminekut keskajast uusaega. *rõhutas inviduaalsust Dante Aligeri "Uus Elu" *Itaalia kirjanik 1265-1321 "Jumalik komöödia" - Teoses on palju sümboleid. *Tuntuks saanud oma Domineerib number 3 ( lõpetatuse arv). Teosel on 3 osa, mõtete ja kirjutiste milles igas on 33 laulu, Kristus suri 33 aastaselt ning poolest

Kirjandus

doc

Antiik- ja keskaja kirjandus

2. Islandi eepika: Vanem Edda on Islandi vanade eepiliste laulude kogumik. ,,Vanem Edda" ei ole kindla süzeega tervik, vaid koondab 11.12. sajandil kirjapandud mütoloogilisi laule. Tegelasteks on jumalad aasid ja vaanid , hiiud, kes kehastavad kurje jõude, kangelased, müütilided loomad. Eddaluule on säilinud mitmes käsikirjas. Eddalaulude autorid ei ole teada, laulude aluseks on suuline rahvapärimus. Laulud pärinevad keskajast ja viikingiajast, kuid paljud neist sisaldavad veel vanemat materjali. Üksikute laulude dateering on sageli väga vaieldav. Kindlalt ei ole teada ka nende loomise koht, 6 Eddalaulud võib jagada kahte rühma: jumala ja kangelaslauludeks. Jumalalaulud räägivad maailma ja inimühiskonna tekkimisest ja hävimisest, jumalate ja teiste üleloomulike olendite tegemistest, jagavad inimestele õpetussõnu

Kirjandus

doc

Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)

reguleerivatest häälitsustest. Töölaulust arenes tavandilaul, kus kujutati miimiliselt inimese tööd-tegevust ja ühiskondliku elu hetki. Viljeldi kalendaarseid tavandilaule, millega tähistati looduse pöördepunkte, nt kevade algus. · Keskaja kirjanduse varasele arengule avaldas katoliku kirik suurt mõju: palju algperioodi teoseid kiriklikku päritolu. Kiriku rüpes tekkis kultuslik draama. Varane historiograafia ja didaktiline kirjandus järgisid ladinakeelse kloostrikirjanduse eeskuju. · Antiigil oli otsene mõju kirjandusele, nt varases rüütlilüürikas on Ovidiuse mõjud; rüütliromaanide ja jutustuste eelastmeks kujunesid Vergiliuse ,,Aeneise" töötlused ja Makedoonia Aleksandri legendid. 5.13.saj tekkisid paralleelselt ja eraldiseisvatena rahva-, rüütli- ja vaimulik kirjandus neid segab linnade tõus 12.saj paiku,

Kirjandus

Rohkem sarnaseid