Maailmahingest lähtuvad üksikud inimhinged, ja lõpuks mateeria, olemise ja täiuslikkuse madalaim tase . ,,Enneaadid" · Plotinose tähtsaim teos Teemad : · I eetika arutlused õnnest, voorustest, headusest, ilust, enesetapust. · II kosmoloogia maailm, tähtede mõju, mateeria. · III maailmavaatelised küsimused saatus, loodus, deemonid. · IV psühholoogia hinge olemus, taju, mälu, hinge surematus. · V metafüüsika ja platonistlik ideedeõpetus · VI ontoloogia kategooriad, arvud, tahte vabadus, jumalus. Plotinos 204/205- 270 pKr
Termin ,,essee" võeti Eu kasutusele alates tema ,,Esseedest". Essee on vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal, ilma rangete mahupiiranguteta. Lühike , tervavmeelne , mis suurema mõjutuse nimel oli hoolega argumenteeritud. Pärines aadlitiitli omandanud jõukast Bordeaux' kaupmeheperekonnast. Sai suurepärase hariduse , õppides ülikoolis juurat ning omandades laialdased teadmiseks eriti antiikse Rooma kirjanduse ja filosoofiast. Teda mõjutasid tugevasti nii stoitsistlik kui ka platonistlik moraalifilosoofiline mõtteviis. Säilitas oma sõltumatu hoiaku. Tegutses Bordeaux' parlamendi nõunikuna, hiljem ka linnapeana. Arutleb kõikvõimalikel eluteemadel. Imetleb inimeses elutäiust, ta kaitseb nagu enamik varasemaid hamanistide loomulikkust. Montagine võtab omaks, et inimese loomus on muutlik, alludes ajale ja olukorrale. Kahtlemata oli ajastu hulluste ja pealiskadusete püüdluste karm kriitik. Ta ei püüa lugejale sugugi peale suruda oma mõtteviisi.
Nende seas on: · Ontoloogiline jumalatõestus: kui kujutleme suurimat võimalikku objekti, siis on see inimese ajus. Objekt, mis sellele lisaks veel eksisteerib, on veelgi suurem. Seetõttu peab suurim võimalik kujuteldav objekt tingimata ka päriselt olemas olema. See objekt ongi Jumal. Vastuväide: harilikult mõeldakse Jumalast kui kogu maailma loojast. Pole kindel, et suurim objekt on looja, sest looming võib vahel loojast suurem olla. · Platonistlik jumalatõestus: ei ole võimalik kujutleda seda, mida olemas pole. Jumalat saab kujutleda, järelikult ta eksisteerib. Vastuväide: on võimalik kujutleda selliseidki asju, mille olemasolu on võimatu (igiliikur, absoluutselt must keha). · Aristoteles pidas olemisõpetuses Jumalaks puhast vormi. · Kosmoloogiline jumalatõestus: kõigel on algpõhjus, universumi algpõhjus on Jumal.
2 PLATONI EETIKA JA MORAALIFILOSOOFIA Platonistlikul eetikal on olnud põhjapanev tähendus kogu filosoofilisele eetikale. Oma voorusteõpetusega on Platon rajanud niinimetatud materiaalse eetika aluse, millest uusimalt on lähtunud ka niinimetatud väärtuste- eetika. Kardinaalseks küsimuseks on osutunud ka vooruste päritolu, mille lahendamisest omakorda sõltub kõlbelise kasvatuse muidu raskepärane, veel tänapäevani lahendamatu küsimustik. Eetika seisukohast omab tähendust ka platonistlik teoloogiline elukäsitlus, mis omakorda seostab hinge surmatuse kaudu – eetika metafüüsika ja religioonifilosoofiaga. Seetõttu on ka Platoni mõju kristlikule eetikale olnud määrava tähendusega - ja seda mitte ainult vanakristlikul ajastul. (6 lk 86) 2.1 Kõlbelise elukäsitluse üldiseloom Vastavalt ideedeõpetusest tulenevale dualistlikule maailma- ja inimesekäsitlusele võtab platonistlik eetos paratamatult negatiivse, ilmse askeetilise vääringu. Et hing oma tõeliselt
Rafineeritud
Aleksandriin 12 silpi
LXXVIII Spleen
Väljapäästamatu kirjeldus
Nahkhiired,ämblikud
Surma teema
Visuaalne esteetika
Üksindus
Dekadentlik estetika
Müstilisus, salapära, spleen
Sümbolistlik luule (filosoofiline taust, vormilised uuendused,
tähtsamad esindajad)
Vastand realismile
Romantilisema elutunde
Süntees
Kõik on omavahel seotud, platonistlik idee maailma
Luuletaja nagu vaataja
Tahti sõnumi meile saata
Esindajad:
Paul Verlaine
Freidrich Creutzer – allegoria / sümbol, irratsionaalsed tunned, müstline
sügaus, saladuslik
Arthur Rimbaud – saturnilised poeemid, melanhoolia, visionaarsed
proosapoeemid, raske aru saada, mis autor tahtis öelda
Sümbol – mingi materiaalne/ abstraaktne asi, mille kaudu väljendab tundeid ja
emotsioone
eksisteerib iseseisvalt või mitte? Platon ütles, et jah et on olemas ,,punasuse" ideaalne Vorm ja iga üksiku punase eseme punasus on selle kajastus, ükskõik siis kui ebatäiuslik. Aristoteles eitas seda: muidugi on olemas punased esemed, kuid punasus ei eksisteeri neist lahus; teda poleks ilma nende punaste objektideta. Esimene neist kahest seisukohast, platonistlik, sai nimeks ,,realism" selle kohaselt universaalid eksisteerivad iseseisvalt, reaalselt. Teine, Aristotelesest lähtuv seisukoht sai tuntuks kui ,,nominalism" see väitis, et universaalid on nimed, mis on tarvilikud teatavate omaduste väljendamiseks, kuid ei ole iseseisvalt olemasolevad asjad. Vaidlus realistide ja nominalistide vahel läbib punase niidina kogu keskaja filosoofiat
masendav saatus. Europa renessansi ja humanismi kriisiperioodi kuulub oma esseloominguga uusaegse Prantsusmaa esimene väljapaistev filosoof Michel de Montaigne (1533-1592). Michel de Montaigne pärines aadlitiitli omandanud jõuakast Bordeaux’ kaupmeheperkonnast. Ta sai suurepärase hariduse, õppides ülikoolis juurat ning omandes laialdased teadmised eriti antiikse Rooma kirjandusest ja filosoofiast. Teda mõjutasid tugevasti nii stoistlik (Seneca) kui ka platonistlik (Plutarchos) moraalififilosoofiline mõtteviis. Prantsusmaal ususõja vallandanud religioosne fanatism masendas teda. Olles tõmbunud oma mõisa üksindusse, kirjutaski ta just sel ajal oma „Essed“. Need teosed on kirjutatud vabs mina-vormis mingil kindlal teemal. Oma katstuses „Üksindusest“ Montaigne annab lugejale selge pilti, ja tema arvamus on arusaadav : tema näeb üksindust positiivsena. Tema kirjutab: „Kanname oma ahelaid kõikijal kaasas: pole täieliku vabadust,
Kant pakkus välja veel kaks kategoorilise imperatiivi formulari. Esimene neist on eesmärkide printsiip, mis väidab: tegutse nii, et sa kohtleksid iseend ning teisi inimesi mitte ainult vahendina, vaid ühtlasi ka kui eesmärki. Selle maksiimi mõte on, et inimesed pole objektid või vahendid mingite (ühiste) eesmärkide saavutamiseks. Alati tuleb nii ennast kui ka teisi inimesi kohelda kui tingimusteta väärtuslikke. NIETZSCHE 20. sajandil on platonistlik filosoofia sattunud tugeva kriitikatule alla ning on püütud korduvalt platonismi kui mõtlemise tava kõrvale jätta, ületada või dekonstrueerida. Suurimateks platonistliku tava kriitikuteks võib pidada analüütilisele traditsioonile aluse pannud loogilisi positiviste ja kontinentaalse filosoofia raames eksistentsialiste ning nende poolt tunnustatud 19. sajandi mõtlejat nimega Friedrich Nietzsche.
klt-s viitavad kahele viisile, kuidas maailma on võimalik vaadelda: Analüütiline mõtlemine (analytic thinking). Iseloomustab keskendumine objektidele ja nende omadustele. Objekte tajutakse kontekstist eraldi, ning mõistetakse nende komponentide summana. Omadused, mis moodustavad objekti on nende kategoriseerimise aluseks (ie taksonoomiline org. str). Platonistlik filosoofia. Holistiline mõtlemine (holistic thinking). Iseloomustab keskendumine kontekstile kui tervikule. Esindab assotsiatiivset mõtteviisi, mis pöörab tähelepanu objektidevahelistele suhetele ning objektide ja neid ümbritseva konteksti vahelistele suhetele. Peab oluliseks kogemusliku teadmise rolli vrld kindlaksmääratud abstraktsetele reeglitele keskendumist. Konfutsiaanlus, taoism, budism.
11. ühiskond rajaneb demokraatial, kõik ühsikonna liikmed on võrdsed. Michel de Montaigne · Uusaegse Prantsusmaa esimene väljapaistev filosoof. Termin ,,essee" võeti kasutusele tema ,,Esseedest" vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal ilma rangete mahupiiranguteta. · Rooma ülikoolis õppis juurat, laiad teadmised antiikse rooma kirjandusest ja filosoofiast. · Teda mõjutas nii stoitsistlik (Seneca) kui platonistlik moraalifilosoofiline mõtteviis. Säilitas siiski oma sõltumatu hoiaku. Tema humanism võrreldes Erasmusega märksa ilmalikum. · Bordeaux' parlamendi nõunik, hiljem linnapea. Teda masendas Prantsusmaal ususõjad vallandanud fanatism ja siis kirjutaski ,,Esseed". · Arutleb kõikvõimalikel eluteemadel. ,,Laste kasvatamisest", ,,Üksindusest", ,,Sõprusest", ,,Julmusest", ,,Edevusest" jne. ,,Sellest, et filosofeerimine on surema õppimine"
Austini sõnutsi sisaldab igapäevakeel aegade jooksul ladestunud teadmisi ja metafüüsikat ning on seega loomulik lähtekoht kõigi filosoofiaharudega tegelemiseks. Ja kõige paremini saab seda muidugi uurida tähendusteooriat luues – igasugune tähendusteooria peab ütlema midagi keele ja maailma suhte kohta, seega maailma kohta. Järelikult ei saa tähendusteooria olla metafüüsilises mõttes neutraalne. Kuid metafüüsika (näiteks realistlik või antirealistlik, materialistlik või platonistlik) järeldub tähendusteooriast, seda ei tarvitse võtta eelduseks. Siiski on realism tavaliselt enamike keelefilosoofide jaoks implitsiitseks eelduseks ning kui teisiti ei ütelda, eeldatakse seda ka käesolevas kursuses. Realism tähendab eeldamist, et laused (nt lause ‘Pariis on suurem kui Rooma’) on tõesed või väärad sõltumata meie teadmistest (sellest, kas me teame Pariisi ja Rooma elanike arvu või mitte); seda, et me võime
More siiski ei tunnista, et Utoopia on parim, sest seal on kehtestatud seadused ja kord, mis mõnel puhul, nagu usk, on tarbetud. Michel de Montaigne oli uusaegse Prantsusmaa I väljapaistev filosoof. Termin ,,essee" võeti kasutusele tema teosest ,,Esseede" vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal ilma rangete mahupiiranguteta. Rooma ülikoolis õppis juurat, laiad teadmised antiikse rooma kirjandusest ja filosoofiast. Teda mõjutasid nii stoitsistlik (Seneca) kui platonistlik moraalifilosoofiline mõtteviis. Säilitas siiski sõltumatu hoiaku. Tema humanism võrreldes Erasmusega märksa ilmalikum. Bordeaux' parlamendi nõunik, hiljem linnapea. Teda masendas Prantsusmaal ususõjad vallandanud fanatism ja siis kirjutaski ,,Esseed". Arutleb kõikidel eluteemadel: ,,Laste kasvatamisest", ,,Üksindusest", ,,Sõprusest", ,,Julmusest", ,,Edevusest" jne. Kõiki ühendab mõtisklus inimese elu mõtte ja õnne võimaluse üle. Toob ohtralt tsitaate antiikaja suurvaimudelt
Ise liidab isiksust andes sellele ühtsuse ja püsivuse. Kui inimene ütleb, et on iseenda ja maailmaga harmoonias, võime kindlad olla, et Ise arhetüüp toimib efektiivselt. Teisest küljest, kui inimene tunneb end ebakindlalt ja rahulolematult või iseendaga konfliktis, ning tunneb, et ta laguneb tükkideks, ei tee Ise oma tööd korralikult." (HALL&NORDBY 2007:52-53) Oluline on kogu antud kontseptsioon Jungi platonistlik-kantiliku käsitlusviisi tõttu, mis eitab mistahes ,,asjade iseeneses" otsest tunnetamist. Nii ei saa ka inimesel olla mingit otsest kontakti Jumalaga. Siiski on jumalakogemusi (ning kõikvõimalikke muid usulisi kogemusi) esinenud alati ja kõikjal. Seega peab olema inimpsüühikas olema mingi punkt, tajukeskus või ,,organ", mille kaudu siseneb Transtsendents, õieti küll transtsendentne kogemus. Selliseks tajukeskuseks või vahendajaks peabki Jung Ise arhetüüpi
annaabi.ee 
