Sissejuhatus kirjandusteadusesse (0)

• Ilmutab > maailm on korrastatud teatud põhimõtete ja seaduspärade kohaselt, lood/kirjandus imiteerib või esitab seda teatud viisil. Hea kirjanduse mõõt > kui kvaliteetne on jäljendusprotsess.
  
• Loob > Lugu on millegi loomine sõnade/kujunditega > käivitab sündmused & teod pärismaailmas. Maailm ei toimi toetudes mingitele põhimõtetele, kord maailmas ja arusaam sellest luuakse lugude kaudu > lugude performatiivne funktsioon, näiteks luuakse lugudes teatud minaduse mudelid, millest lähtudes toimime päriselus (nt. saame aru, et oleme armunud, kuna oleme lugenud romaane v tarbinud teise meediumi abil vahend. lugusid. Lugude abil saab kultuuri reguleerida, lood panevad inimesed teatud viisil käituma > lugude vahendamise dünaamika ( suul . kultuurilt trükikunstile, raamatult kinole ja televisioonile) > üldise kultuuridünaamika oluline osa
  

• Lugudes saab läbi mängida alternatiivse valitsevale kultuurile ja ühiskonnakorraldusele, kultuuri & ühiskonda kritiseerida
  
• Väljamõeldud maailma turvalised raamid , kus ‘ei juhtu tegelikult midagi’
  
• Lood nii kinnistavad kultuuri dom. Vorme kui problematiseerivad neid
  
• Kas lood (nt romaanid) võivad olla suurte ühiskondlik-kultuuriliste murrangute vallandajaks? ( Walter Scott & Ameerika kodusõda)
  

• Lugude korrastav toime
  
• Narratiiv loob tähendust, kordus kinnistab, loob turvatunnet
  
• Rütmilisest struktuurist saadav nauding > vrdl. korduse funktsioon luules
  
• Lugude ‘ samasus ’ > ühe loo erinevad variatsioonid, nt. muinasjutu elas kord samasus muinasjutu staatuse tasandil, teatud ootused vormile ja sisule
  
• Millest tuleneb vajadus lugude järele, milline loo osa on keskne (nt. tegelased, kontekst, teema)? > lugu, loolisus ( plot , sündmuste korrapärane järgnevus)
  
• Lugude süvastruktuur, lugude tüpoloogiad (Propp, Muinasjuttude morfoloogia)
  

• Kes kõneleb?
  
• Kes kõneleb kellele?
  
• Kes räägib millal?
  
• Kes räägib mis keeles?
  
• Kes räägib millise autoriteediga?
  
• Fokaliseering (ajaline, kaugus ja kiirus, teadmis(t)e piiratus
  
• Narratoloogiline analüüs annab ainult ühe (tehnilise) vaate teksti tähendusele. Sellega ei saa üldjuhul piirduda, vaid tekst tuleb asetada ka laiemasse kultuurilisse ja ühiskondlikku konteksti ja vaadelda tema tähendust selles.
  

• Kirjandus kui kogum omavahel seotud tekste
  
• Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise
  
• Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees (või ka osana kultuurist, inimkonna olemusest) ja suhtes sellega
  
  • Teadlik matkimine (nt. žanrinormide järgimine, teose mingisse traditsiooni paigutamine ), eelnevate kirjandusteoste kordamine, problematiseerimine, muutmine (selle mõned vormis on paroodia , travestia , pastišš)
    
  • Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung > arhetüüp)
    
  • Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua (R. Barthes “Autori surm”)
    
  • Kirjandusteos kui ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid
    

• Vladimir Propp, vene formalist “Imemuinasjutu morfoloogia” 1928, i.k. 1958)> lugude süvastruktuur, funktsonaalsete elementide hulk narratiivis on piiratud > algsituatsioon + 31 funktsiooni või süzee elementi.
  

• Arhetüüp ( arhetüüp, kollektiivses alateadvuses püsiv idee või kujund, 4 arhetüüpi: mina, vari, anima , animus , (ka laps, üliinimene (kõikvõimas), kangelane, ürgema/kõige ema, vana tark mees, Tola)
  

• Jungi teooria kohaselt on kirjandus kollektiivsesse alateadvusse talletunud arhetüüpide väljendus. Meisterlik kirjanik loob lugejaile juurdepääsu kollektsiivses mälus peituvate arhetüüpide juurde, nii turgutab psüühika osi, mis on vajalikud nii isiksuse täiustumiseks kui inimkonna vaimse ja emotsionaalse heaolu jaoks.
  

• Vanasti peeti müüte pühaks ja tõeks
  
• Seletavad maailma olemust > sarnane eesmärk tänapäeva teadusele
  
• Teemad, koostisosad, tegelaste põhiomadused korduvad kultuuris, levinumad müüdi tüübid: loomismüüdid (Piibli loomislugu, kus Jumal lõi mitte millestki maailma 6 päevaga ja pidas hingepidamispäeva) ja kangelasmüüdid (Kalevipoeg, Herakles, Theseus , Oidipus)
  
• Müüt kui maailma tajumise viis ka tänapäeval oluline, nt. Usk hea ja halva igavesesse võitlusesse, erinevad õnnekujutelmad
  
•  Müüte eestlaste rahvaloomingust (kratt e. pisuhänd, Emajõe sünd, Koit ja Hämarik, Loomine (Maa ja taeva ning teiste taevakehade tekkimislugu, Vanaisa ja tema abilised – Kalevid ( Vanemuine , Ilmarine , Lämmeküne ja Vibulane) tegutsevad maailma loomise käigus, Vanemuise laul (kuidas loomad ja linnud endale hääle saavad)
  
• Tänapäevamüüdid (nt. the American dream)
  

• Mõiste pärineb Julia Kristevalt (1966). (i.k. ‘The Bounded Text’, 1980: 36–63, ‘Word, Dialogue, Novel ’ (ibid.: 64–91). > tekst kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega.
  
• Nn. Keeleline pööre humanitaarteadustes > Ferdinand de Saussure “Cours de linguistique générale” (1916)
  
• M. Bahtin > dialogism, heteroglossia
  
• R. Barthes “Autori surm”
  
• H. Bloom > mõjuäng
  

• tähistaja (signifier, selle loovad erinevused, mis piiritlevad/ esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest, foneemid , tähed kirjakeeles) ja
  
• tähistatav (signified, mentaalne mõiste, idee, kontsept ), tähendus keeles on mittereferentsiaalne.
  
• Kommunikatsioon põhineb valikutel, mis tehakse süsteemi sees, mis eelneb rääkijale. “Keel [la langue ] on keel sotsiaalne osa, indiviid ei saa seda luua ega muuta, keel on kollektiivne piirand, kommunikasioon on võimalik vaid siis, kui see täielikult omaks võetakse” (R. Barthes, 1984: 82).
  
• Keele süntagmaatiline (kombineeriv) ja paradigmaatiline (selekteeriv) mõõde. Kõne [ parole ] on süntagmaatilisel teljel kulgeva kombineerimise ja paradigmaatilisel teljel kulgeva selekteerimise tulem.
  
• Saussure panus intertekstuaalsuse mõiste arengusse : tähendus keeles on suhestatud, see sõltub kombineerimisest ja seostamisest. Ükski märk ei oma iseseisvat tähendust. Märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust läbi oma sarnasuses ja erinevuse teiste märkidega.
  

• Sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade, mõistete ja hinnangute keskkonda, seotakse nende keerulistesse omavahelistesse suhetesse, ühinevad, segunevad, suhestuvad nendega, see jätab jälje sõnade erinevatesse semantilistesse tasanditesse, komplitseerib tähendust
  
• Lausung (i.k. utterance), tähenduse põhiühik, on seotud konkreetse ühiskondliku ja ajaloolise kontekstiga, puutub kokku arvukate dialoogiliste algetega, mille loob lausungi obekti ümber sõlmunud ühiskondlik ja ideoloogiline teadvus.
  
• Heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte (kõnetüüpide,types of speech ) kooseksisteerimisest (tegelaskõne, jutustaja kõne, autori kõne). Heteroglossia on “teise kõnes teise keeles”, selle eesmärgiks on väljendada autori kavatsust läbi peegelduse (refract), sisaldab konflikti, vastuolusid.
  
• Kultuuris esinevad žanrid (kirjanduse ž-d, kunstiteosed, filosoofia jne.) on polüfoonilised (mitmehäälsed), sisaldavad erinevaid hääli, stiile, viiteid ja väited, mille allikas ei ole kõneleja.
  

• “Autori surm” (1968, e.k. 2002)
  
• “...kui millestki jutustatakse ilma otsese eesmärgita ja soovita reaalset vahetult mõjutada, st. ilma igasuguse muu funktsioonita peale sümbolite rakendamise, leiabki aset katkestus , hääl kaotab oma päritolu, autor sureb , algab kirjutus (117-118)
  
• “Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis , väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb” (125).
  

• Intertekstuaalsus: Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31).
  
• Intertekstuaalne ruum:“Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks“ (J. Kristeva . Poesie et negativite. – Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194)
  
• Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline vaid semanalüüs, mis peaks vastama vähemalt kolmele tingimusele:
  

• Luuletaja loomeprotsessi takistab ambivalentne suhe (kuulsatesse) eelkäijatesse . Luuletaja loob suhtes teise luuletajaga > see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks, loob eksiteeriva luule derivatsiooni. Loomise eesmärk> originaalne poeetiline nägemus (tagab loomingu kestvuse põlvest põlve) > eeskäijate tajumine põhjustab luuletajas mõjuängi
  
• Vaid vähesed luuletajad on võimelised looma algupärast luulet vaatamata mõjuängile, kasutavad kuut erinevat strateegiat
  

• Põhialus: inimkogemuses, kultuuris jne. eristatavad pindmised nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kõik pindmised nähtused kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi.
  
• Struktuure loob inimmõistus (inimmõistus kui struktureeriv mehhanism ), struktuurid ei eksisteeri maailmas, need projitseeritakse maailmale inimteadvuse poolt.
  
• Struktuur on kontseptuaalne raamistik , mida inimene kasutab füüsiliste entiteetide, nähtuste jne. mõistmiseks
  
• C. Lévi- Strauss : Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos.
  
• Struktuuri iseloomustab:
  

• Enne Saussure’i > keeli uuriti diakrooniliselt, st. lähtudes keele muutumisest ajas
  
• Saussure > Keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud ajahetkel, st. Sünkrooniliselt. S. lõi süsteemi, mis määrab selle, kuidas keel funktsiooneerib.
  
• Langue – keele süsteem (S. keskendus eelkõige sellele), kirjandusteaduses uuritakse süsteeme, mis keskenduvad ‘keelele’, mis struktureerib üksikuid kirjandusteoseid ja sellele, kuidas on struktureeritud kirjanduse süsteem.
  
• Parole (kõne) – üksikud lausungid
  
• Struktuuri elemendid eksisteerivad suhtes üksteisega, S. > inimene suudab eri elemente tajuda läbi selle, kuidas need erinevad teistest elementidest, sageli erinevus läbi binaarsete opositsioonide, hea > kultuurid erinevad, aga struktuurid, mis seovad inimkogemust toimivad sarnaselt vaatamata eri kultuuride spetsiifikale
  
• Kõikides kultuurides sarnased kodifitseerimisprotsessid (nt. rituaalid, initsiatsioon, sugulassidemed, paarilise valimine)
  
• Erinevad müüdid kultuurides on sama müüdi variatsioonid, inimestel on sarnane teadvuse struktuur
  
• Müteem (mytheme) > müüdi vähim iseseisev muutumatu tähenduslik koostiselement. Erinevad müüdid erinevais kultuurides taandatavad müteemidele, müüte tohutu hulk, müteemide hulk piiratud. Müteem on sama, mis
  

• Uurib märgisüsteeme
  
• Märgisüsteem on lingvistiline või mittelingvistiline objekt või käitumismudel (või objektide või käitumismudelite kogum), mis toimib nagu keel > semiootika uurib lingvistiliste/ mittelingvistiliste objektide/käitumismudelile sümboolset funktsioneerimist.
  
• Semiootika & kirjanduse uurimine > millised on reeglid, vahendid ja vormielemendid, millest koosneb kirjanduse struktuur
  
• Keel on kõige olulisem märgisüsteem, lähtub Saussure märk = tähistaja + tähistatav.
  
• Tähistaja semiootikas hõlmab objekte, žeste, tegevusi, hääli, kujundeid jne.
  

• Indeks  (ladina k.index ' teataja , näitaja') >  märk, tähistatava ja tähistaja vahel on alati otsene füüsiline või põhjus-tagajärg suhe. Looduslikud märgid: suits, jalajälg, kaja.
  
• Ikoon  (i.k. icon; vanakreeka k. Εἰκών) > sarnasus: näib, kõlab, maitseb, tundub samamoodi (nt. diagramm, foto, joonis).
  
• Sümbol (kreeka k. symbolon 'märk, tunnus') > märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade (näiteks ühiskondliku kokkuleppe) alusel, nt. numbrid, liiklusmärgid.
  

• Kirjandus on keelel põhinev kunstivorm, strukturalism kirjanduse uurimises oluline.
  
• Struktuur > korra loomine maailmas, kirjandusel oluline roll maailma seletamisel
  
• Strukturalism ei keskendu üksikute kirjandustekstide tähendusele ja väärtusele (see on pindstruktuur e Saussure lingvistikas kõne vaste ), uurib struktuure (langue), kirjanduse ‘grammatikat kuidas kirjandus toimib kui süsteem, keskendub süsteemi põhielementidele ja nende kombineerimisvõimalustele.
  
• Strukturalismi ei huvita, mida tekst tähendab, vaid kuidas tähendus luuakse.
  
• Järgnevalt mõnede strukturalistlike kirjandusteooriate tutvustus.
  

• A on B vastand nt. armastus versus vihkamine )
  
• - A on on A eitus , -B on B eitus (armastuse puudumine on armastuse eitus)
  
• Selline struktuur kujundab keelt, kogemust ja narratiive, mille kaudu kogemust väljendatakse
  
• narratiivides esil süzeemudelite kaudu (konflikt ja selle lahendus, võitlus ja leppimine, lahkuminek ja kokkusaamine)
  
• Mudeleid realiseerivad aktandid (tegelaste funktsioonid), neid täidavad tegelased, üks tegelane võib täita mitut funktsiooni ja vastupidi, nt. Romaanis “Suur Gatsby”: Nick on nii kangelase abiline kui quester (millegi poole püüdleja)
  
• Süzeetüübid:otsingulood (stories of Quest/ desire ), kommunikatsoonilood, otsingu ja kommunikatsioonilugude kombinatsioonid, erinevatel tüüpidel erinevad aktandid
  

• Toetub modernistlike luuletajate Ezra Poundi ja T. S. Elioti töödele, mõjutatud modernistlikust esteetikast laiemalt.
  
• J. C. Ransom The New Criticism (1941), I. A,. Richards , Practical Criticism (1929); The Philosophy of Rhetoric (1936), W. Empson, Seven Types of Ambiguity (1930), C. Brooks & R. P. Warren Understanding Poetry (1938), Understanding Fiction (1943)
  
• 1920. aastal alguse saanud USA ja Inglismaa kirjandusteaduse suund, mis aja- ning eluloolist vaatlusviisi hüljates keskendub teose teksti-elementide analüüsile.
  
• Asendas enne domineerinud biograafilist-ajaloolist meetodit (kirjandusteksti tõlgendamine autori ajast ja kavatsustest lähtudes )
  
• Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile ning reaalteaduste eelistamisele ja tarbimisühiskonna ja massikultuuri kiirele arengule
  
• Keskendus enam teksti ajaloolis -biograafilisele kontekstile kui tekstile enesele
  
• Enne: kirjandustekst kui ajaloo lisandus v täiendus, mitte iseseisvat esteetilist tähendust omav entiteet
  
• Uuskriitika moto “The text itself” > tekstikesksus, kriitika keskmes peab olema kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega .
  

• Inimkonna, selle ühiskondlike formeeringute ja institutsioonide areng sõltub materiaalse tootmise viiside muutustest
  
• See mõjutab ühiskonna klassistruktuuri, igal ajastul valitsevad ja allutatud klassid, kes võitlevad majandusliku, poliitilise ja ühiskondlike eeliste eest (kapitalismis kodanlus >
• Inimteadvust määravad ideoloogiad: väärtused ja hoiakud, mille kaudu tajutakse ja seletatakse reaalsust. Ideoloogia väljendab teatud klassi positsiooni ja huve, valitsev ideoloogia domineeriva klassi huve, mida näidatakse ajastu loomulike väärtuste ja hoiakutena.
  

• Kirjandus on ajastu ühiskondlik-majanduslike tingimuste tulem, olenemata autori konkreetsetest kavatsustest.
  
• Kirjandusteos EI eksisteeri ajatus esteetilises sfääris.
  
• Marksistliku kriitika huvi kirjanduse vastu.
  

• 1) teos tugendab lugejas ideolooogia mõju, mida ta esindab
  
• 2) teos kutsub lugejat üles valitsevat ideolooogiat kritiseerima
  
• Paljud teosed teevad mõlemat.
  

• 3) Ideoloogia ei väljendu ainult teose sisus , vaid ka vormis. Paljude marksistlike kirjanike jaoks on parim vormiline väljendus realistlik, kujutab tegelikku maailma täpselt ja selgelt, võimaldab kõige paremini väljendada ajastu ühiskondlik-majanduslikke ebavõrdsusi.
  
• Nn. eksperimentaalne kirjandus > lugejale raskesti ligipääsetav, keskendub kirjandusteose vormile ja üksikisiku teadvusele. Samas, paljud marksistlikud kriitikud hindavad ka vormieksperimente > kogemuse fragmenteeritud esitamine, võõrandumine > viitab inimese võõrandumisele tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas.
  

• Kaanon ja kriitika põhinevad varjatult androtsentrilisel maailmavaatel.
  

• Mida fem. kirjanduskriitikud ette võtavad?
  

• paljastavad eelpooltoodud väidete toimimist kirjandusteoses ja kriitikas
  
• kriitiline pilk kaanonile, naisautorite kaanonisse kaasamine (nt. V. Woolf, Kate Chopin , Christina Rosetti, Aphra Behn)
  
• naiskirjanduse traditsiooni uurimine
  
• naiskirjanike loomingu uurimine (kuidas kirjutatakse, kuidas erineb meesautoritest, teistest naisautoreist)
  
• kuidas loevad mehed ja naised?
  

• Feministlik kirjanduskriitika ühendab kaasaegseid kirjandusteoreetilisi raamistikke ja feministlikke eesmärke. Feministlik teooria on olnud oluline mitmete teooriate arengus, nt, uushistoritsism, postkolonialistlik teooria ja kriitika, eetiline kriitika, ökokriitika.
  

• 1 ) Naistegelaste analüüs (mees)autorite teostes: Kate Millet “ Sexual Politics ,” (1969), M. Ellmann, “ Thinking About Women ” (1968)
  
• 2) Naiskirjanduse traditsiooni ja naiskirjutuse poeetika uurimine: E. Showalter, A Literature onf Their Own (1977) S. Gilbert ja S. Gubar, Madwoman in the Attic (1979), No Man’s Land . Place of the Woman Writer in the Twentieth Century I-III (1988-1994), (Felski “Beyond Feminist Aesthetics” (1989)
  
  • Écriture féminine, naiskirjutus (Hélène Cixous, “Meduusa naer”, 1975), Julia Kristeva, Luce Irigaray
    
• 3) Fookus soouuringutel: kuidas soolisus on kirjandustekstides markeeritud, soolisuse roll kirjanduses
  
• 4) Erinevused: kuidas rassi, klassi, seksuaalsuse jne erinevuste roll sooliselt markeeritud kirjutamise ja lugemise mudelite juures, ka maskuliinsuse uuringute (i.k. Critical studies of men and masculinities) esiletõus kirjandusteaduses
  

• Põhiseisukohad
  

• Ajalugu ei ole määratud tähendusega objektiivsete faktide kogum, on tekst, mida tõlgendatakse
  
• Iga teksti võib vaadelda kui kui minigsuguse ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust
  

• Sõltub mingi ajastu majanduslikest, ühiskondlikest ja poliitilistest teguritest
  
• Kirjandusteost ie saa hinnata kunstilise taseme ajatute/universaalsete kriteeriumite järgi
  
• Kirjandusteos on üht tüüpi tekst paljude teiste tekstide hulgas (religioossed, teaduslikud, filosoofiliseds, juriidilised jne), mis on loodud mingi ajastu (aeg ja koht) spetsiifiliste tingimuste poolt.
  
• Kirjandustekstides hulk erinevaid vastuolulisi hääli, peegeldavad ajastu dominantseid ja marginaalseid (allsurutudu) diskursusi.
  
• Mõned uushistoritsistid pööravad tähelepanu kaanonile, keskestele kirjandusteostele: mitte seepärast, et neile oleks omane universaalne esteetiline väärtus, vaid seepärast, et iga ajastu on neid oma huvide ja väärtuste seisukohast.
  

• vaatleb kirjandust teksti tarbija ehk lugeja vaatepunktist
  
• kirjandus kui loomingut ja selle vastuvõttu põhjuslikult seostav protsess
  
• nii kirjandus kui kunst omandavad protsessilise ajaloolise väärtuse, seda ei vahendata mitte ainult nende tegija , vaid ka neid tarbiva subjekti kaudu, see tähendab autori ja publiku suhtluse läbi
  
• lugemisprotsessis mängivad olulist rolli ka lugeja varasemad kogemused, teadmised ja maailmavaade, mis kõik mõjutavad tema sotsiaalset käitumist
  
• lugeja ootuste horisont > selle alusel mõistavad ja hindavad lugejad loetud teoseid, on tihedalt seotud ajaloolise situatsiooniga ja võib aja jooksul muutuda, > kirjandusloo uurimisel peab vaatlema ka metatekstides väljenduvaid lugejate maitseotsuseid.
  

• R. Ingardeni põhjal > kirjandustekst on osalt autoir kavatsuste väljendus, aga sisaldab ‘tühikuid’ või ‘määratlematuid elemente’ > lugeja täidab need oma osalusega (on teksti kaaslooja)
  
• Kirjanduses toimub tähenduse loomine läbi lugeja osaluse (teatud ootused, nendes pettumine või nende täitumine, retrosepktiivsus, rekonstruktsioon).
  
• Kirjandusteosel on kaks poolust: kunstiline ja esteetiline. Kunstiline poolus on seotud autori loodud tekstiga ja esteetiline selle konkretiseeringuga, mida teeb lugeja.
  
• Seega, kirjandusteos ei saa olla täiesti identne ei tekstiga ega ka selle konkretiseeringuga, asetseb nende kahe vahel.
  

• Culler > prantsuse strukturalism & retseptsiooniteooria
  
• Kirjanduslikud normid, konventsioonid ja koodid, mis struktureerivad lugemiskogemust
  
• Teevad võimalikuks ja samas piiravad tõlgendusprotsessi
  
• R. Barthes > tõlgendusteooria, mis avab teksti lõpututele alternatiivsete tähenduste hulgale > vt. Ka autori surma mõiste
  
• S. Fish > affektiivne stilistika (affective stylistics) >
  
• Lugemine muudab trükitud sõnade ruumilise kulgemise kogemuse ajaliseks kulgemiseks
  
• Järgides trükitud teksti, lugeja mõtestab enda jaoks seda, mida ta on lugenud, selle põhajl ootused sellele, mis tuleb > tekst ei täida alati ootusi > ootuste mittetäitumine e. Vead on teksti tähenduse olulised osad, teatud sorti tähendus-kogemus
  
• Tõlgenuslikud kogukonnad : grupp, kel on sarnane lugemisstrateegia või kogukonna poolt määratud lugejaootused. > kogukond loob teksti objektiivsena näivad jooned, autori kavatsuse jne.
  
• Ei ole olemas ühtki universaalset, ‘õiget’ tõlgendust, see sõlub alati lugemisstrateegiast tõlgenduslikus kogukonnas, ühe kogukonna perspektiivi ei ole võimalik teha arusaadavaks teisele kogukonnale
  
• Hilisemad arengud : ajalooliste, kultuuriliste ja ühiskondike tegurite arvessevõtmine tõlgendusprotsessis, teksti tähendus sõltub lugeja ideolooogiast, klassi-, soo-, rassi jne. eeldustest
  
• 1) Kuidas kujuneb tähendus teksti ja lugeja omavahelises suhtluses? Kuidas toimib teksti määratlematus tõlgenduse stiimulina? (Nt millised sündmused või kirjeldused on puudulikud või puuduvad üldse? Millised kujundid võimaldavad erinevaid assotsiatsioone?
  
• 2) Mida õpime tekstis sisalduvate lugemiseelduste kohta mõnd lühikest kirjandusteksti lõiklõigult lugedes? Kuidas see, mida tekst lugejaga ‘teeb’erineb sellest, mida tekst ‘ütleb’ või ‘tähendab’?
  
• 3) Kuidas kutsub tekst esile teatud sorti lugemiskogemust?
  
• 4) Millised on lugeja ootused ja ligemiskogemus mingi teksti puhul? Kuidas mõjutab lugemist lugeja individuaalne ja kultuuriline taust?
  

• Meessoost täiskasvanu alateadlik soov omada oma ema ning eemaldada oma põhirivaal ema tähelepanule e. isa
  
• Aluseks Sophoklese tragöödia “Kuningas Oidipus”, peategelane Teeba kuningas, Teeba kuninga Laiose ja kunin -ganna Iokaste poeg, kes teadmatult tappis oma isa ja abiellus oma emaga.
  
• Hamleti dilemma sarnane Oidipuse omaga > viitab Shakespeare’i enda alateadvusele ( Claudius kui Hamleti isa mõrvar > Hamlet ei suuda (alguses) Claudiust tappa, sest Claudius tegi seda, mida Hamlet alateadlikult teha ihaldas. Nn. magamistoastseen > Hamlet Claudiuse suhtes armukande, nõuab, et ema pöörduks Claudiusest ära > oedipaalse soovi kordamine.
  

8. Postkolonialism

• Kuidas kujutatakse kirjandusteoses, kas otse või allegooria kaudu
  
• koloniaalikke erinevaid aspekte?
  
• Kuidas käsitleb mingi kirjandusteos postkolonialistliku identiteedi
  
• problemaatikat (suhe isiku- ja kultuurilise identiteedi vahel,
  
• topeltteadvus, hübriidsus).
  

• Kuidas käsitl. tekstis kolonialistliku vastupanu poliitikat ja psühholoogiat,
  
• näit. vastupanu ajendavaid ideoloogilisi, poliitilisi,
  
• majanduslikke või psühholoogilisi tegureid?
  

• Kuidas toimib tekstis kultuuriline erinevus – kuidas rass, religioon, klass, sugu, seksuaalne orientatsioon, kultuurilised tõekspidamised ja traditsioonid segunevad/asuvad vastuollu üksikindiviidis ja selle läbi kujundavad indiviidi nägemust endast, teistest ja ümbritsevast maailmast?
  
• Kas on tajutav teisestumise protsess?
  

• Milline on antud teksti suhe kanoonilise (Lääne) kirjanduse kaanonisse, teemadesse, tegelastesse jne?
  
• Kas erinevate postkolonialistlikke tekstide vahel on enam siduvaid või eristavaid jooni? (Erinevate maade põlisrahvastik, valged kolonisaatorid, diaspora-gruppide kirjandus)