Sissejuhatus kirjandusteadusesse eksamiks kordamine (0)

Sissejuhatus kirjandusteadusesse
Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt.
Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised , kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjanduse otstarbeks retooriliste vahendite kasutamise näitlikustamine. Praegu on kirjanduse otstarve tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. Praegu on kirjandus tekst, millel puudub praktiline väärtus, aga tal on teatud omadused (kujundilisus, vormi ja sisu seosed jne).
Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)?

• kirjandus kui poeetiline keel (kirjandus kui teatud sorti keelekasutus; igapäevasest keelekasutusest intensiivsem; tõmbab rohkem tähelepanu enda toimimisele[ rütm , sõnakasutus])
  
• kirjandus kui funktsioon (väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud)
  
• kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt ( kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid see ei pruugi olla eesmärk kellelegi teisele)
  
• kirjandus kui intertekstuaalne konstruktsioon ( kirjandusteos suhestub teiste tekstidega )
  

Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve?

• Kirjandust peab uurima , et saada täiuslikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu.
  
• Kirjanduskriitika otstarve on kirjanduse üle arutada, kritiseerida, anda hinnang, kuid ka teose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus).
  

Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned.

• Lüürika (luule): sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , haiku .
  Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused , subjektiivne, isiklik.
  
• Dramaatika : tragöödia , draama , intermeedium, libreto, stsenaarium , antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare 'i ajastu tragöödia.
  Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog ; tüüpstruktuur: ekspositsioon , konflikti areng, kulminatsioon .
  
• Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , essee, autobiograafia.
  Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv , välismaailma kirjeldamine.
  

Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad.
Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik.
Autor: autori tahe , tema maailmavaade ja elukogemus.
Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid , tegelased, kompositsioon , ideestik.
Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose.
Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani . Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid , sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist.
Mis on tõlgendamine?
Tõlgendamine on teksti (kirjandusteos, graffiti , rahvusvahelise õiguse leping, regilaul jne) vahendus , ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste .

• kitsas tähenduses: teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel.
  
• laias tähenduses: kirjandusteaduse iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine , keskendumine nt žanri struktuuri, teema ja mõju küsimustele.
  

Mis on kirjandusteooria? Päripäeva ja vastukarva lugemine.
Kirjandusteooria on kirjandusteoste vormilist ja kujunduslikku külge ning kirjandusfilosoofiat ( ilukirjanduse olemust, ülesandeid, väärtushinnanguid ) uuriv teadusharu . Uuemas kirjandusteoorias on oluline koht loomingupsühholoogial ja teose kunstilise ehituse ning struktuuri uurimisel .

• Päripäeva lugemine ( reading with the grain): tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst (mitte tingimata autor) pakub.
  
• Vastukarva lugemine (reading against the grain): tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate ideede ja väärtustega, juurdleb, otsib uusi vaatenurki jms.
  

Mis on žanr ? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned.

• Žanr on kirjanduse (või mõne teise kunstiliigi) kategooria, mis põhineb teatud stiililiste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil.
  
• Žanr on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele.
  
• Põhižanrid: vt 4. küsimus
  

Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned?

• A. Merilai: Nii nagu muusika materjaliks on helid ja maalil värvid, on sõnakunstiteose materjaliks keel, millega saavutatakse ilukirjanduslik suhtlus, see keel pole tavaline, vaid kujundlik , rütmiline kõne, parallelism (kordus), lausekujundid, kontrast , uudsus , harjumatus.
  
• J. Wainright: Keele viipeline mõõde, keele läbipaistmatus: mitmetimõistetavus, sõnamängud, keele loovpaindlikkus, keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused.
  
• Iseloomulikud jooned: kujundilisus, tähelepanu on vormil ; enesele osutav, sisu- ja väljendusühtsus.
  

Luule. Värss . Siire . Värsisüsteemid . Värsijalg . Levinumad värsimõõdud ( trohheus , jamb , daktül , amfibrahh , anapest . (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma).

• Luule e poeesia tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid.
  
• Värss – rida. Värsipiir kattub süntagma (sõnavormid, mis omavahel ühilduvad) või lause lõpuga).
  
• Siire – süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires.
  
• Värsisüsteemid – kujundavad luulerütmi. Silbilisprosoodiline, silbiline.
  
• Värsijalg – rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid .
  
• Trohheus – 2-silbiline värsijalg, pikk ja lühike silp, silbilis -rõhulises värsisüsteemis rõhuline ja rõhuta silp. (-v/-v) [- värsi tõus; v värsi langus]
  
• Jamb – 2-silbiline värsijalg, lühike ja pikk silp, rõhk teisel silbil . Värss algab sageli ühesilbisõnaga. Eesti keeles esineb seda puhtal kujul harva. (v-/v-)
  
• Daktül – 3-silbiline värsijalg, rõhk kolmest silbist esimesel, sellele järgneb kaks rõhutut või lühikest silpi . (-vv)
  
• Amfibrahh – 3-silbiline värsijalg, milles kahe rõhuta või lühikese silbi vahel on üks rõhuline või pikk silp. Eestikeelses luules harvaesinev. (v-v)
  
• Anapest – 3-silbiline värsijalg, mis koosneb kahest lühikesest silbist, millele järgneb pikk silp (2 rõhuta silpi, rõhuline silp: vv-)
  

Riim. Riimitüübid. Peaksite oskama nimetada, miks riim on luules oluline ning nimetama tuntumaid riimitüüpe.

• Riim – seaduspärane häälikukordus
  
• Riimitüübid – algriim, lõppriim , täisriim , irdriim, lihtriim & liitriim, silbiarvu järgi (meeesriim, naisriim ), asendi järgi ( paarisriim , ristriim , süliriim jne).
  
• Riim on oluline luuletuse rütmi ja kõlavuse ehk eufoonia kujundaja. Riimid seovad tähenduselt erinevad väljendid ühtsesse kõlatervikusse ja loovad selle abil uusi tähendusseoseid.
  

Kõne-, lause ja piltkujundid („ Poeetika ”, lk 39–59). Epiteet , võrdlus, metafoor , isikustamine , ümberütlus, allegooria , metonüümia.

• Epiteet – kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend enamasti nimisõna täiendamiseks (sinav lumi)
  
• Võrdlus – kõrvutamine ühistunnuse alusel (mustad silmad siia-sinna hüplesid kui kirbupaar)
  
• Metafoor – varjatud võrdlus, ühendab erinevaid nähtuseid sarnasuse alusel (sinise taeva silm – päike)
  
• Isikustamine – ehk personifitseerimine. Millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine (mõte südant sööb)
  
• Ümberütlus – ehk perifraas. Rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber öeldes (lauluisa, kirjaneitsi)
  
• Allegooria – ehk mõistukõne . Tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta .
  
• Metonüümia – tähenduse ülesanne toimib ühe ja sama nähtusega seostuva piires, sarnaneb metafooriga (sinise taeva ratas)
  

Salm . Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg.

• Salm – ehk stroof . Sarnase ehitusega rühmadeks liitunud värsid.
  
• Kinnisvormid – ballaad, sonett, eleegia, ood, pastoraal, epigramm
  
• Ballaad – algselt vanaprantsuse keskaegne tantsulaul
  
• Sonett – puhas kõlav keel, korrapärase ülesehitusega
  
• Itaalia sonett – 4+4+3+3 värssi, nelikute kirjelduse pingeline murdumine kolmikute eneseväljenduseks
  
• Prantsuse sonett – kolmele kaheksarealisele salmile järgneb kõnetus
  
• Inglise sonett – (ehk Shakespeare'i sonett) tõstetakse esile puänti (üllatav pööre)
  

Narratiiv.
Milles seisneb kultuuri loolisus?
Lugu on millegi loomine sõnade ja kujunditega, see käivitab sündmused ja teod ka pärismaailmas, sest tahetakse loetut ka reaalsuses rakendada.
Milline toime on lugudel?
Maailm ei toimi toetudes mingitele põhimõtetele, kord maailmas ja arusaam sellest luuakse
lugude kaudu. Loetu põhjal käitutakse ning saadakse aru tunnetest. Samuti võivad lood panna
inimesi teatud moel käituma.
Kas lood vahendavad või loovad tähendust?
Loovad. Nad panevad inimesi edasi mõtlema ning tegutsema.
Narratiivi mõiste.
Narratiiv - mistahes korrapärane jutustus toimunud sündmustest, esinegu see müüdi, muinasjutu, romaani, poeemi või ajalooraamatu näol. Faktoloogilised – tõestisündinud, fiktsionaalsed - väljamõeldud
Mis on tekst ja lugu?
Lugu (faabula,story) – sündmuste kronoloogiline järjestus.
Tekst ( süžee , plot ) – loo kunstikavatsuslik esitus mistahes märgisüsteemis (kiri,pilt,tants) ning sündmuste ajalisest järgnevusest tingimata kinni pidamine; loo narratiive struktuur.
Mis on süzee ja faabula?
Vt eelmist küsimust.
Klassikaline (suletud) narratiiv ja kõrvalekalded sellest.
Suletud narratiiv on omane eelkõige realistlikule romaanile.
Modernistlik ja postmodernistlik romaan ei järgi sarnast skeemi. Nt romaanis on avatud algused ja lõpud , sissejuhatus ja lõpplahendus puuduvad (traditsioonilisel kujul).
Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm?
Vorm ja sisu käivad käsikäes, nende eraldamine on kunstlik, sest lugu, mida romaan vahendab, pole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse.
Loo korrastatus. Anakrooniad ( analepsis ja prolepsis).
Anakrooniad – prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade).
Anakroonia võib kasvada välja tekstist (ilma loosisese põhjenduseta); selle võib luua ( kõiketeadev ) jutustaja ; selle võib luua mõni tegelane ja siis on see looga seotud. Tähtsat eristab tühisest anakrooniate loomise võime.
Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja ). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja.
*heterodiegeetiline – väljaspool lugu ( hierarhia tipus ) seisev
*homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest
*autodiegeetiline – peategelane kui jutustaja
*kõiketeadev jutustaja – lugejale usaldusväärne , suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Sageli realistlukus romaanis.
*ebausaldusväärne jutustaja – jutustab edasi kellegi kolmanda poolt läbielatud sündmust
Fokusseerimine.
Loo esitamine läbi teatud prisma, mingist vaatepunktist.
Autori mõiste.
Asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega.
Tekstuaalne autor.
Teksti poolt loodud autorikuju. Selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist.
Tegelane.
Esindab teatava inimrühma iseloomulikke jooni. Peategelane (teose ideeline põhiraskus), kõrvaltegelane (peategelase teenistuses).
Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?)

• sügav: arenev, detailselt kujutatud, vaade tema sisemaailma.
  
• lame: muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esindatakse üht ideed või iseloomujoont.
  

Proosažanrid .
Romaan.
Sündmustik on seotud konkreetse ajaloolise ja ühiskondliku kontekstiga, peategelane on individualiseeritud ja realistlik .
Realistlik ja modernistlik romaan.

• realistlik: inimene ühiskonnas, sotsiaalsete probleemide keskel. Selge struktuur, kujutatud maailma sisemine loogika ; elu kujutamine võimalikult tõepäraselt; lugeja tunneb sarnasust enda eluga, fookuses on keerulise hingeeluga tegelased.
  
• modernlistlik: perspektivism; impressionism ; kirjanduse ka selle poolt kujutatava reaalsuse ümberkorraldamine; tihe keel; avatud algused ja lõpud
  

Novell.
Üks keskne ajahetk, millal tegevus aset leiab; kulminatsioon + tagasivaated; kehtib ühtsuse printsiip – novell loetakse korraga läbi; üks põhitegelane, tegevuskoht, vaatepunkt , vähem kirjeldust ja detaile võrreldes romaaniga.
Kirjandusteaduse ajalugu.
Kirjandusloo mõiste.
Kirjanduse ajaloo käsitlus ehk esitus. Kirjapandud lugu.
Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu.
Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või žanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia , pastoraal).
Ajaliselt ulatuslik periood (kogu kirjanduse ajalugu) või teatud ajalis-kultuuriline periood ( Keskaeg , renessanss , valgustusajastu, 20. sajand või ka modernism ja postmodernism), olulised mingi ajaperioodi kultuurilised jooned, see piiritleb ajaperioodi, näit. 20. saj. kirjandus mitte kogu selle sajandi kirjandusloome, vaid kirjandusloome teatud tunnuste lõikes (enamasti modernism ja postmodernism).
Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega.
Ajalooliste faktorite määratlemine, mis mõjutasid kirjandusloomet ja mis selles kajastuvad, teatud ajalooperioodil esil olevate väärtuste peegeldumine kirjanduses, kultuuri vaatlemine ühtse tervikuna.
Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval).
Lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutisest tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikel aspektidel.
Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus)

• esimesed käsitlused: F. Tuglas „Lühike Eesti kirjanduslugu“
  
• nõukogude aeg: E. Nirk „Estonian Literature “
  
• pagulus : G. Suits „Eesti kirjanduslugu“
  
• taasiseseisvusaeg: Piret Kruuspere „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“
  
• digitaalsed keskkonnad
  

Eesti kirjandusloo arengutendentsid, eesti kirjandusloo probleeme.
Arengutendentsid:

• Tiit Hennoste : “Enne 19. sajandit pole eesti kirjandusloos suuremat pistmist ilukirjandusega, samas kui 19. sajandist alates pole kirjanduslool suuremat pistmist mitteilukirjandusega” (Kirjanduse periodiseerimisest, 57).
  
• Enne 19. s. - eestikeene tarbekirjandus , tõlked ja mugandused (rahvale suunatud kiriklik ja didaktiline kirjavara, eestikeelne juhuluule
  
• 16. s. vahetus - esimesed eestikeelsed palvekatked ja katekismused
  
• 17. s. eestikeelsed jutlused , esimesed aabitsad , 1739. esimene piiblitõlge
  
• 18. s. - eestikeelne juhuluule, hernhuutlaste laulude ja didaktliste vagajuttude tõlked, kalendrid, Maailm ja mõnda jutud, ka esimesed ajakirjad
  
• 19. s. I pool - esimesed ajalehed, kooliraamatud, kohalike autorite kirjutatud ja mugandatud rahvajutud
  
• 19. saj. II pool - eestikeelse kõrgkirjanduse sünd, rahva- ja tarbekirjandus kaob
  
• Kirjandusajaloo kirjutamine kui rahvuslik projekt,
  

• A) alus saksa klassikalisele kultuuriajaloole, kultuur = kõrgkultuuri vaimsed ja kunstialased saavutused
  
• B) rahvakultuur kui ‘oma’ kõrgkultuuri aseaine, kehastab rahvuse vaimu.
  

Probleeme:

• Varasemad kirjanduslood - kontekstikeskne lähenemine ,
  
• 1930-ndad - positivism ja tekstikesksus
  
• 1960-1970-ndad - põhitraditsioon (autorikeskne positivism, ühiskonnakeskne marksism , tekstikeskne uuskriitika )
  
• 1990-ndad - kirjanduse uurimise mitmekesistumine , kaasaegsete teooriate kaasamine ( psühhoanalüüs , poststrukturalism , narratoloogia , feminism, postkolonialism , modernismikäsitlused, rahvusluse küsimus, baltisaksa kirjanduse uurimine )
  
• Fookus: 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus),
  
• Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg )
  

2) kirjanduskesksed voolumõisted ( realism , uusromantika)

• Rahvuskirjandus , kirjandus ja rahvuslik ajalugu - oma algupärase kultuuri käsitlus
  
• eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud , kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki , baltisaksa kirjanduse väljajätmine.
  
• Kirjandusajaloo ‘pikendamine’ rahvaluule kaudu
  
• Teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastad)
  
• Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl. orientalism)
  

Kirjanduslugu ja uus kultuuriajalugu , selle rakendamise võimalusi eesti kirjandus(aja)loole.

• uus kultuuriajalugu = antropoloogiline ajalugu
  
• Kultuur - hõlmab kõiki inimtegevuse tahke, rõhutab ühiskonna sümboolset, keelelist ja kujutluslikku mõõdet ;
  
• totaalne minevikukäsitlus (ühiskond, majandus, kirjandus, poliitika, teadus, igapäevaelu);
  
• Eesmärk anda minevikust mitmekesisem pilt, näidata, et pisiasjadki võivad omada tähtsust;
  
• Problematiseerib sotsiaalajaloos juurdunud vastandpaare, nagu eliidikultuur vs. rahvakultuur, tootmine vs. tarbimine, tegelikkus vs. Fiktsioon
  Kirjanduse uurimine uue kultuuriajaloo osana :
  
• Kirjanduse ja sotsiokultuuriajaloo seosed
  
• Vanem eesti kirjanduslugu - mitte ainult kirjandusajaloo allikad, ka kultuuriajaloo allikad, inimtegevuse sotsiaalsed ja sümboolsed mõõtmed, suhtlusskeemid, argikultuur ja –käitumine, hoiakud, väärtused
  
• Kirjanduse roll kultuurisüsteemis
  
• Kirjanduse ja kultuuriloo vastastikkused kokkupuutepunktid, ka kultuuriloo seisukohalt, mis on kirjanduskultuuri spetsiifika
  
• Kultuuriajaloolisi lähenemisi: looduse, maastiku- ja ruumikujutus kirjandused, soomudelid kirjanduses, kultuuride kohtumine , tõlkeprotsessid
  
• (Kirjandus)traditsiooni mõiste ümbersõnastamine - pidev loominguline kohandumine, mitte vastuvõtt
  
• Üks traditsioon vs. ‘mitu kirjandust’, tervik sisaldab vastasmõjusid, tõlkeid, muutusi, katkestusi.
  

Kaanon . Kaanoni määratlus . Kaanoni kriitika.

• Kaanon – kreeka keeles mõõtepulk või reegel, hiljem nimekiri või kataloog , mis kiriklikult on tunnistatud pühakirjaks. Kirjanduses: kirjandusklassika , raamatud, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt.
  
• Kaanoni kriitika – kirjanduskaanoni ülesehitus on kooskõlas eliidi, valitseva klassi huvidega. Maailmakirjanduse kaanon: valge rass , meessugu – rassislik, pariarhaalne.
  

Intertekstuaalsuse mõiste. Intertekstuaalsuse teoreetikuid ( piisab kui oskate nimetada mõne). Paroodia ja pastišš.

• Intertekstuaalsus – teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega.
  
• Teoreetikuid: Julia Kristeva, R. Bartheus, Ferdinand de Saussure, M. Bahtin
  
• Paroodia – eesmärgiks on mänguline jäljendamine . Jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust.
  

Müüt. Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide).

• Müüt - seletavad maailma olemust, sarnane eesmärk tänapäeva teadusele.
  
• Paljud müüdid on kirja pandud ning neist on saanud olulised teosed. Samuti saab müütidele juurde mõelda ja nii häid lugusid kirjutada.
  
• „Sõrmuste isand “, „Faust“
  

Kirjandusteooria koolkonnad
Strukturalism . Põhialused , struktuuri mõiste. Strukturalistlik lingvistika (Saussure). Strukturalistlik antropoloogia .

• Strukturalism – struktuur on kontseptuaalne raamistik , mida inimene kasutab füüsiliste entiteetide, nähtuste jne mõistmiseks. Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus.
  
• Põhialused – inimkogemuses, kultuuris jne eristatavad pindmised nähtused ja struktuurid , mis nende toimimist reguleerivad.
  
• Saussure ütleb, et keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud hetkel, see tähendab sünkrooniliselt. Ta lõi süsteemi, mis määras ära selle, kuidas keel funktsioneerib/toimib.
  
• Keskne tegelane on Claude Levi- Strauss ning see on tema käsitus.
  Ta ütleb, et kultuurid on erinevad, aga struktuurid, mis seovad inimkogemust toimivad sarnaselt vaatamata eri kultuuride spetsiifikale.
  Kõikides kultuurides on sarnased kodifitseerimisprotsessid (näiteks sarnased rituaalid , initsiatsioonid, sugulassidemed, paarilise valimine)
  Erinevad müüdid kultuurides on sama müüdi variatsioonid , inimestele on sarnane teadvuse ülesehitus.
  

Semiootika .
Uurib märgisüsteemi.
Märgisüsteemi mõiste. Märgitüübid: indeks, ikoon ja sümbol.

• Märgisüsteem - lingvistiline või mittelingvistiline objekt või käitumismudel, mis toimib nagu keel. Semiootika uurib nende objektide või käitumismudelite funktsioneerimist.
  
• Indeks – märk tähistaja ja tähistatava vahel on alati otsene või füüsiline. Looduslikud märgid nagu jalajälg , suits, kaja
  
• Ikoon – sarnasus: näib, kõlab, maitseb samamoodi (näiteks mõni foto, joonis või diagramm)
  
• Sümbol – märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuseta või sisulise jätkuvusega, see on kokkuleppeline. Näiteks liiklusmärgid , svastika, numbrid jne jne)
  

Strukturalism ja kirjandusteadus .
Kirjandus on keelele põhinev kunstivorm, strutualism on kirjanduse uurimises oluline.
Struktuur on korra loomine maailmas, kirjandusel on oluline roll maailma seletamiseks.
Strukturalism uurib struktuure, kirjanduse grammatikat, kuidas kirjandus toimib kui süsteem.
Strukturalismi ei huvita, mida tekst tähendab, vaid kuidas see tähendus luuakse.
Strukturalistlikke kirjandusteooriaid (narratoloogia, G. Genette , J. Culleri strukturalistlik retseptsiooniteooria).

• Žanrite uurimine – žanriteooria, kirjandus kui müüdi nihke või teisaldusvorm.
  
• Narratiivi struktuur – vastandused
  
• Kirjanduse tõlgendamise struktuur
  

Uuskriitika tekkepõhjused ja põhialused. Kavatsuslik ja tundmuslik eksitus . Lähilugemise mõiste.

• Sai alguse 20. sajandil. Mõjutatud modernnistlikust esteetikast laiemalt. Moto : tekstikesksus. Oluline on kirjandus kui keel, mis erineb teadus- ja tebekeelest.
  
• Kavatsuslik: kirjeldada probleemi, mida arvatakse, et kirjanik on tahtnud rõhutada.
  
• Tundmuslik: seotud emotsionaalsusega, mida loetu lugejas tekitab.
  
• Lähilugemine e eksplikatsioon – detailne ja nüanssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs, eriti fookuses teksti mitmetähenduslikkus.
  

Feministlik kirjandusteooria. Feminismi põhilähtekohad. Miks on sookategooria oluline kirjanduses? Mida uurivad feministlikud kirjandusteoreetikud? Kuidas mõista Virginia Woolfi lugu Shakespeare’i õest („Oma tuba“ lk 184-187, ÕIS)

• Põhilähtekohad:
  1)lääne tsivilisatsioon on valdavalt patriarhaalne
  2)naine peab sotsialiseerumisprotsessi käigus omaks võtma patriarhaalse ideoloogia. Tulemus: oma soo alahindamine ja allumine meeste võimule
  3)naine kui „teine“, kui mehel põhineva vormi negatiivne poolus
  4)sooline ebavõrdsus on sooerinevuse kultuurilise konstruktsiooni tulemus
  
• Miks on sookategooria oluline kirjanduses:
  1)alati kohal (olev)
  2) soomõiste on universaalne
  3)on kõikide kultuuride kesksemaid jooni
  
• Mida uurivad feministlikud kirjandusteoreetikud:
  Naiskirjanduse traditsiooni uurimine, kuidas kirjutatakse , kuidas meeste ja naise kirjutised üksteisest erinevad, kuidas loevad mehed ja naised.
  
• Virginia Woolfi lugu Shakespeare'i õest:
  Naiste ja naiskirjanike ees seisvad takistused tulenevad sellest, et elatakse meeste maailmas. Kui naine meest kritiseerib, kahaneb mehe enesehinnang ja usk endasse, seega püüavad mõjukad mehed naisi enda varju jätta, et meestel endil oleks võimalus „särada“. Shakespeare'i õde oli vennaga sama andekas, kuid jäi ta varju, sest ühiskond ei andnud talle võimalust end väljendada.
  

Uushistoritsism. Alused ja põhiseisukohad. Ajaloo teksuaalsus ja teksti ajaloolisus.

• Alused ja põhiseisukohad:
  Põhiteksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel. Tekst ise on ajalugu/osa ajaloost.
  1)ideoloogia allutab inimesi valitseva klassi huvidele
  2)(ajastu diskursused) ei peegelda tegelikult eksisteerivaid nähtuseid, vaid loovad neid
  3)tihe kirjeldus
  
• Ajaloo teksuaalsus ja teksti ajaloolisus:
  Ajalugu pole määratud tähendusega objektiivsete tekstide kogum, vaid on tekst, mida tõlgendatakse. Iga teksti võib vaadelda kui mingisuguse ajastu ideoloogia poolt vormistatud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust.
  

Kirjandussemiootika ( Kadri Tüüri loeng). Sarnasused strukturalistliku ja lingvistilise uurimisega. Teksti mõiste kultuurisemiootikas. Mida tähendab, et kirjandusteos on „ sekundaarne modelleeriv süsteem“? Binaarsed opositsioonid. Kummastusefekt.

• Kirjandusteos on „sekundaarne modelleeriv süsteem“:
  Niisugused semiootilised süsteemid, millede abil konstrueeritakse maailma või selle fragmentide mudeleid . Need süsteemid on sekundaarsed primaarse loomuliku keele suhtes, mille kohale nad asetuvad.
  
• Binaarsed opositsioonid: nähtuste vastandumine , vastandlikud paarid.
  

Ökokriitika (Kadri Tüüri loeng). Selle lähtekohad. Ökokriitika kolm peamist arenguetappi (-suunda). Looduskirjandus kui žanr.

• Lähtekohad: Kogu inimtegevus, sh kirjandus ja selle analüüsimine, on lahutamatult seotud loodusega kui inimtegevuseks vajaliku keskkonnaga; Iga uurija vastutus, sõltumata distsipliinist, mida ta esindab, on mõelda oma uurimistöös ka keskkonnaprobleemidele.
  
• Arenguetapid :
  1)looduskirjanduse kaanoni kehtestamine
  2)kirjandusklassika ülelugemine
  3)teooria + arendus (mõisted, meetodid, interdistsiplinaarne lõimimine)
  
• Looduskirjandus kui žanr: sisaldab loodusloolist informatsiooni; põhineb autori vahetutel kogemustel (suunab lugejat sama kogema ); sisaldab looduse filosoofilist mõtestamist
  

Psühhoanalüüs. Sigmund Freud . Alateadvuse ja seksuaalsuse roll indiviidi arengus Kirjandus ja seksuaalsus . Isiksuse struktuur. Oidipuse kompleks . C. G. Jung . Kollektiivne teadvus ja arhetüüp ning nende väljendumine kirjanduses. J. Lacan . Keel ja alateadvus. Imaginaarne ja sümboolne faas. Keel mitteteadvuse struktuurina ( Kraavi 127–131).

• Sigmund Freud – neuroosi analüüsi ja ravimise protseduur , hiljem lajendus kultuuri analüüsile
  
• Alateadvus on koht, kus talletuvad allasurutud ihad , valusad mälestused, süütunne. Inimene surub alateadvusesse kõik, millega ei taha tegeleda. Alateadvus mõjutab indiviidi toimima alateadvuse tahte kohaselt, mitte enda.
  
• Sublimatsioon : võime nihutada tunge seksuaalsetelt eesmärkidelt „kõrgematele“ mitte seksuaalsetele eesmärkidele. Kirjandus kui konfliktide ja repressioonide käsitlemise/ületamise viis autorile ja lugejale.
  
• Isiksuse struktuur:
  1) ID (miski) - alateadlike soovide, vajaduste, instinktide, emotsioonide tasand. On sündides
  olemas. Id on loomalik osa inimesest ja lähtub naudinguprintsiibist.
  2) SUPEREGO (ülimina) - ideaalide, väärtuste, sotsiaalse kontrolli (reeglid, normid, seadused)
  tasand, lähtub ideaalsusprintsiibist. Tekib peale Oidipuse kompleksi (alates 5-6.ea-st, kujuneb
  välja 10-11.ea-ks).
  3) EGO (mina) - mõistuse tasand, mis lähtub reaalsusprintsiibist (tasakaalustav). Ego püüab
  leida kompromissi id-i ja superego vahel. Ego peab arvestama tegelikkust , kulutab palju
  energiat id-i impulsside ja tungide kontrollimisele ning arvestab ka superego reeglitega. Ego
  tekib, kui laps avastab erinevuse kujuteldava ja reaalse maailma vahel (hakkab arenema 6-8.
  elukuul ja kujuneb välja 2-3.eluaastaks). Kui ego ei suuda tasakaalustada id-i ja superegot, võib
  olla tagajärjeks psüühiline häire.
  
• Oidipuse kompleks:Alateadvuslik seisund, kus (poiss)laps tunneb oma ema vastu seksuaalset iha ja tahab oma isa tappa. Nime saanud teose ,,Kuningas Oidipuse” järgi, kes tappis oma ise ja abiellus emaga. -S. Freud
  
• C. G. Jung
  Psühhiaater, analüütilise psühholoogia rajaja.
  Inimene on oma esivanemate ajaloo produkt ja hoidja.
  Isiksuse aluspõhi on alati arhailine, primitiivne , kaasasündinud ning tõenäoliselt ka
  universaalne.
  
• Kollektiivne alateadvus
  Kollektiivne alateadvus on omane kõikidele indiviididele mingis kultuuris, seal
  säilitatakse kogemuse algeid.
  Kollektiivne alateadvus on isiksuse aluspõhi, ta mõjutab kõike õpitavat. C. G. Jung: “Maailma
  vorm, millesse see sünnib, on temasse juba kaasa sündinud kui tegelik kujutus .” See
  identifitseerib end tegelikus maailmas konkreetseks aistinguks või ideeks.
  
• Arhetüüp
  Kollektiivse alateadvuse elemendid on arhetüübid (ürgsed mütoloogilised kujutised,
  käitumismustrid jm). Arhetüüp on mõtte universaalne vorm (idee), mis sisaldab suure hulga
  erinevaid emotsioone.
  Olulisimad arhetüübid: persona ( mask ), anima ja animus , vari (loomalikud
  instinktid ).
  
• Nende väljendumine kirjanduses
  Kirjandus (eelkõige kirjanduse meistriteosed ) kui arhetüüpide väljendus .
  Suur kirjanik loob lugejale juurdepääsu arhetüüpsete kujundite juurde, taaselustab psühhika
  osad, mis , mis on olulised nii üksikindiviidi harmooniliseks arenguks kui inimkonna vaimseks
  ja emotsionaalseks heaoluks.
  
• Jacques Lacan
  Sidus Freudi psühhonalüütilise ja Saussure keeleteooria
  Fookuses mitte inimeste mentaalsed protsessid vaid tähistusprotsess
  Alateadvus on struktureeritud nagu keel
  Psühhoanalüüsis saadakse kõige väärtuslikum info kõnest endast
  Inimteadvus ei eelne keelele, luuakse selle poolt
  
• Keel ja alateadvus. Imaginaarne ja sümboolne faas; Keel mitteteadvuse struktuurina
  Subjekt - mina (minasuse tähistaja) - ego.
  Millegi teadmine või sellest arusaamine eeldab tervikliku teadvuse olemasolu. Keel on
  meedium , mille kaudu terviklikku mina ja tõde on võimalik tajuda. Keel ühtlustab, reeglistab ja
  korrastab meie teadvuse.
  Inimese teadvus on protsess- subjekt areneb ja muutub pidevalt.
  Inimese psüühika areng on kolmeetapiline - koosneb kolmest vallast/faasist (Lacan).
  1. Imaginaarne - peeglifaas. Pooleteist-aastane laps kogeb peegli ees seistes oma
  keha esmakordselt tervikliku ja täielikuna. Erinevuste märkamine enda ja teiste vahel. Peegliks
  võivad olla ka teised inimesed --> samastumine on illusoorne. Jäljendatava (isegi päris peegli)
  puhul on tegemist ikkagi mingi Teisega (teise isikuga ). Selle äratundmisel tekib illusoorset
  ühtsust toonitav “mina” -> ego.
  2. Sümboolne - illusoorse terviku purustab isa-kuju, mis lahutab lapse lõplikult ema
  kehast ja kehtestab reeglistiku ning tabud. --> Lapsest saab sotsiaalse süsteemi osa. Selle
  tagajärjeks on mitteteadvuse tekkimine ja sisenemine sümboolsesse valda.
  Mitteteadvus on keelelistesse seostesse sattumise tagajärg. Inimene kui subjekt “sünnib” läbi
  lingvistilise süsteemi, mis koosneb sotsiaalsetest ettekirjutustest.
  Sümboolne vald kujutab endas juba eksisteerivat sotsiaalset struktuuri, millesse laps sündides
  satub - sugulased, rituaalid, soorollid, seadus(ed), ning keel on selle struktuuri osad.
  3. Reaalne - koosneb tähistajatest, mis on sümboolsusest valjapoole jäävad. Reaalse
  kategooriasse kuuluvad näiteks hallutsinatsioonid ja psühhoosid - see on algsete traumade
  asupaik .
  

Poststrukturalism (Kraavi 110–126, 131–135). Poststrukturalismi mõiste. Tekstiline teadmine. Keele umbusaldamine. Dekonstruktsioon. Derrida dekonstuktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinewus). M. Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus , episteem , ‚ arheoloogiline meetod’ ). Deleuze & Guattari, risoomne tõlgendusmudel).

• Poststrukturalism – kogum filosoofilisi ja metodoloogilisi praktikaid , mis ühel või teisel viisil seostuvad oma prantsuse esiisadega.
  
• Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab üht pealesurutud tähendusvõimalust. Ei keskenduta tekstide tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on tekst pandud tähendama seda, mida ta tähendab.
  
• Derrida: Dekonstruktsiooni võib pidada poststrukturalistliku kriitika alguspunktiks. Derrida poststrukturalistlik seisukoht väljendub binaarsete opositsioonide kriitikas . Inimmõistusel on kalduvus defineerida objekte vastanduste kaudu (pimedus välistab valguse). Derrida arvated tuli uuendada mõistet „erinevus“.
  
• M. Foucalt: Ta mõtete tuumas on võimu analüüs. Võim kui suhtevõrgustik , mis muutub vastavalt ajastule . Diskursuse all peetakse silmas tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust. Diskursioon on reeglitega kehtestatud praktika, millest vastava diskursuse mõjualas viibiv inimene ei pruugi midagi teada. Episteem – diskursuste, väärtuste süsteemi tervik, mis iseloomustab erinevaid ajaloolisi perioode.
  
• Deleuze ja Guattari: nende järgi pole inimese suhtes ümbritsevasse maailma midagi määratletud, pole jäävat korda, kindlat suunda või tähenduslikust.
  

Postkolonialism. (Konspekt eraldi failina ). Postkolonialistliku kriitika mõiste. Postkolonialistlik identiteet . Kolonialistlik ideoloogia. Eurotsentrism. Topeltteadvus, mimikri , nn. mittekodusolemise tunne, hübriidsus. (vt. T. Hennoste, Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 ).

• Postkolonialistliku kriitika mõiste – a)teemavaldkond – keskendub koloniaalmaade kirjandusele; b)teoreetiline raamistik – eesmärgiks on mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideoloogiate toimimist poliitiliselt, psühholoogiliselt ja kultuuriliselt.
  
• Postkolonialistlik identiteet – koloniaalimpeeriumite lagunemisega ei kadunud koloniaalvõimu mõju
  
• Ideoloogia – teisestamine nn mittekodusolemise tunne. Koloniseeritud rahvaste kultuuride ja traditsioonide ignoreerimine. Koloniseeritud rahvad on metsikud , alaarenenud.
  
• Eurotsentrism – Euroopa kultuur on universaalne standard, mille taustal teised kultuurid näivad negatiivsed.
  
• Topeltteadvus – kahe kultuuri vastandumisest tulenev vastuoluline maailmatajumise viis.
  
• Mimikri – koloniseerijate käitumine, maitseelistuste, elustiili jne jäljendamine
  
• nn mittekodusolemise tunne – inimene ei tunne end kuskil kodus, isegi mitte iseeneses. Ta on alatine psühholoogiline põgenik.
  
• Hübriidsus – viitab uutele transkultuurilistele vormidele , mis on kolonisatsiooni poolt loodud kultuuride kontakttsoonis. Hübriidsusel on mitu vormi: keeleline , kultuuriline, poliitiline, rassiline.