Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Kirjandusteaduse alused (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi) ?
  • Miks uurida kirjandust ?
  • Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve ?
  • Mis on tõlgendamine ?
  • Mis on kirjandusteooria ?
  • Kuidas on zanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud ?
  • Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned ?
  • Mis on poeetiline keel (A.Merilai ja J.Wainrighti määratlused) ?
  • Milles seisneb kultuuri loolisus ?
  • Milline toime on lugudel ?
  • Mis on tekst ja lugu ?
  • Mis on süzee ja faabula ?
  • Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm ?
  • Mis tüüpi tegelasega on tegu ?
  • Kelle nimel räägib kirjandus ?
  • Mis kuulub kirjandusajalukku ?
  • Mis on uus kultuuriajalugu ?
  • Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on ?
  • Kuidas kutsub üles rõhuvate ühiskondlik-majanduslike jõudude kriitikale ?
  • Miks on sookategooria oluline kirjanduses ?
  • Miks on sugu nii olnuline ?
  • Mida uurivad feministlikud kirjandusteoreetikud ?
  • Kuidas tekib tähendus ?
  • Mida tähendab, et kirjandusteos on ,,sekundaarne modelleeriv süsteem" ?
 
Säutsu twitteris
Kirjandusteaduse alused
1.Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt?
Kirjanduse mõiste on ajalooliselt palju muutunud. Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/ fiktsioon .
Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta.
2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)?
(1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus.
(2) Kirjandus kui fiktsioon. Kirjandus kui väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud. Fakt ning fiktsioon ei eksisteeri alati koos, samuti ei pruugi olla väljamõeldislik tõde alati ajalooline. Ajaloolased räägivad sellest, mis on; kirjanikud /luuletajad sageli sellest, mis võiks olla. Fiktsiooniline tekst ei saa toimida loogilise eeldusena, ei oma otsest praktilist väärtust. Selline tekst on konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei pruugi alati olla kujundlik.
Kuid näiteks 17. ja 18.sajandi romaane esitati sageli kui tõestisündinud lugusid (nt Robinson Crusoe ). Ajakirjanduse tõeväärtus on ajalooliselt tugevalt varieeruv .
Sageli peetakse määravalt kujutlusvõime abil loodud teoseid nendeks õigeteks ilukirjanduslikeks teosteks , nt omaelulookirjutuslikke teosed peetakse tihti kui mittekirjanduseks (käsitlevad küll autori tegelikku elu, kuid autor pole teost luues kujutlusvõimet piisavalt kasutanud).
Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika , filosoofia, ajalooteadustes jne.
(3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel.
Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale , see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees.
(4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine.
3.Miks uurida kirjandust?
Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu.
Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks. See tähendab, et kirjandusteaduse teke on seotud tõsiasjaga, et kunst, sh ka kirjandus, kaotas võime ulatuda vahetult oma publikuni. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. Kui kirjandus suudab noori võluda ilma kriitika või teooria vahenduseta, asub ta veel kadestamisväärselt eelmodernses faasis.
Seega selleks, et kohati keeruline tekst jõuaks ka lugejani on tarvis uurida kirjandust. Nüüdsel ajal vajab kirjandus vahendamist, tõlgendamist, populariseerimist, elushoidmist.
Kirjanduskriitika ja kirjandusteadus . Lad.k criticism – igasugune kirjanduse üle arutamine . E.k kriitika – pigem raamatuarvustus , akadeemiline sfäär – seega kirjandusteadus. Kirjanduskriitika ei ole ainult (või eelkõige) hinnangu andmine, kritiseerimine , vaid ka kirjandusteose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus).
3.1. Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve?
Kirjanduskriitika ei ole ainult hinnangu andmine (või eelkõige) hinnangu andmine, kritiseerimine, vaid ka kirjandusteose seletamine (selle tähendus, vorm esteetiline väärtus jne). Wellek & Warren „Theory of Literature “: Kirjanduskriitika on konkreetse sõnakunstiteose uurimine ja analüüs (kriitika laiemas tähenduses, mitte kui raamatuarvustus).
  • Matthew Arnold „The Function of Criticism at the Present Time“: Kriitika on omakasupüüdmatu püüdlus tundma õppida ja propageerida parimat , mida on kogu maailmas teada saadud ja mõteldud.
  • T.S. Eliot „The Function of Criticism“: Kriitika eesmärk on teoste selgitamine ja maitse korrgieerimine ning teostevaheliste ajalooliste seoste uurimine.
  • Northrop Frye „The Function of Criticism at the Present Time“: Kriitika peaks muutuma sotsiaalteaduseks, mis käsitleb kirjandust kui tervikut ühtses mõisteteraamistuses.
Terry Eagleton „The Function of Criticism: From the Spectator to Poststructuralism“: Oluline on kriitika sotsiaalne funktsioon ja seos avaliku sfääriga.
Kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid :
Teadmised: kirjanduskaanonist, kirjandusloost ja kirjandustraditsioonist, žanritest ja kirjanduspraktikatest, kirjanduse analüüsimismeetoditest (narratiivanalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); keelteoskus ; võime tajuda intertekstuaalseid seosed, kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid.
Kirjanduse uurimise põhipraktikad ja -suunad
4.Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum.
Analüüsikese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja (kontekst nende ümber). Ilma ühe komponendita ei ole teist.
Autor kui kirjandussituatsiooni tuum: Otsene seos autori elu ja tema loomingu vahel. Nähakse kirjandusteoses autori maailmavaate ja elukogemuse kajastust , otsitakse teosest autori sõnumit. Oluline on autori ühiskondlik-kultuuriline kontekst, nt millises keskkonnas on üleskasvanud või elanud ( elutingimused ), nt feministlik kirjanduskriitika. Otsesed ja kaudsed (alateadlikud) seosed. Otsesed seosed on otsene seos autori eluga. Kaudsed seosed tähendab, et kujundlikult , kaudselt on süžees autori elu, kogemus, sündmused.
Teks kui kirjandussituatsiooni tuum: Tekstikeskseid lähenemisi nimetatakse tekstoloogiaks. Fookuses on tekst ise, selle sisemised seaduspärasused. (Kirjandusteost nähakse kui iseseisvat elu elavat tähenduslikku tervikut. Teos on midagi enamat kui autori teadlik loomeakt, teos võib sisaldada tähenduskihte, millest autor polnud kirjutades teadlik.) Materiaalsus – õige versiooni kättesaamine; erinevad väljeaanded. Olulised on keel, stiil ja struktuur.
Lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum: Fookus on lugemisprotsessil. Iga lugeja loob teksti. Seega on niipalju tekste nagu lugejaid. Lugejajaotused, määrab ära, kuidas mõnda teksti loeme. Oluline on ka žanr, igat loetakse erinevalt (nt kriminullid). Lugemispraktikad. Ei põhine uuringutel on hüpoteetilised, teoreetilised . Oluline küsimus seisnebki selles, et kuidas uurija teab, mida inimesed loevad ja kuidas mõtlevad.
Kontekstikesksed lähenemised: Konteksti määratlemine, kuhu (kirjandus)tekst paigutatakse, tõmmates paralleele teksti ja konteksti elementide vahele.
Kontekstid:
  • Keele & filoloogia ajalugu
  • Kirjandustraditsioon, kuhu teos/tekst kuulub ja mis on selle loomist mõjutanud
  • Autori elulugu
  • Ühiskondlikud, kultuurilised ja poliitilised kontekstid, mis võivad teost mõjutanud olla.
4.1. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad?
Autorist lähtuvad kirjandusteooriad: psühhoanalüüs; biograafiline kriitika
Tekstist lähtuvad kirjandusteooriad: filoloogia ( empiiriline – kogemuslik; teksti materjali kokkukogumine, sellega tegelemine. Tekstide uurimine, nüüd nimetatakse ka tekstoloogiaks); retoorika (kõnekunsti reeglistik. Lahutas kõnelemisprotsessi erinevateks valdkondadeks. Olulised kaks osa: struktuur ja vorm) ja stilistika (kitsam kirjandus- ja kultuuriteaduse haru); vene formalism (mis on kirjanduslikkus, avaldub ainult keele kaudu, distantsi loomine teose lugeja ja keele vahel) ja strukturalism ; müüdikriitika, arhetüübikriitika; uuskriitika (põhimõiste on lähilugemine. Oluline on objekt, tõlgendamine); dekonstruktsioon (tekstikeskne – tekst on nagu telliskivimüür, lammutus ja ülesehitamine on teksti protsess) ; semiootika .
Lugejast lähtuvad kirjandusteooriad: retseptsiooniteooria.
Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu ; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika.
5.Mis on tõlgendamine?
Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid.
Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne.
Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu.
Tõlgendamine on teksti ( kirjandusteos , graffiti , rahvusvahelise õiguse lepind, regilaul ) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste.
Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel.
Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine , nt žanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele.
On ka palju erinevaid tõlgendamisteooriaid, nt kas keskendutakse tekstile, kontekstile, detailidele jne.
Tõlgenduskäik:
  • Probleemi identifitseerimine
  • Kontseptualiseerimine
  • Teksti sisalduva tõestusmaterjali analüüs
  • Hüpoteeside & lahenduste pakkumine (erinevad tõlgendusteooriad, erinevad tõlgendusmeetodid (tõlgenduspoliitika)).
    Tõlgendamise puhul on oluline lähilugemine – mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, üksikutel sõnadel, süntaksil, lausete ja ideede järjestusel.
    Ekskees (antiikkultuurist) – teaduslik meetod, mille abil uuritakse tekste – algse tähenduse leidmine.
    Hermeneutika (antiikkultuurist) – filosoofilisem arutelu, tõlgendamise õpetus. Nähtuse sisemine tõlgendus.
    6.Mis on kirjandusteooria?
    Kirjandusteooria on mingi süsteemse mõtteraamistiku rakendamine kirjandusteosele selle tähenduse avamiseks. Teooria abil teatud korrapära või loogika leidmine kirjandusteoses. Ühel juhul võiks teda iseloomustada kui üldist poeetikat, kirjanduse tingimuste ja reeglipärasuste uurimist . Teiseks seletab eeldusi ja väärtusi, millele toetuvad kirjanduskriitika eri vormid.
    6.1. Päripäeva ja vastukarva lugemine.
    Päripäeva lugemine – tõlgendus, mis lähtub sellst, mida tekst (mitte tingimata autor) pakub.
    Vastukarva lugemine – tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate ideede ja väärtustega.
    Žanr
    7.Mis on žanr?
    Žanr ehk tüüp, liik. Kirjanduse (või mõne teise kunstiliigi) kategooria, mis põhineb teatud stilistiliste tunnuste esinemisviisi ja/või ainese käsitlemise viisil.
    Žanri tähtsus: see on esteetiliste võtete summa, kujundab selle iseloomu; annab arusaama struktuurist ja ainesest.
    7.1. Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud?
    Ajalooliselt on olnud žanri puhul oluline žanripuhtus ning hübriitsete vormide kriitika, žnrihierarhiad (tragöödia ja eepika enam hinnatud). Tänapäeval tähelepanu pigem žanridünaamikal (liikumine, arenemine, muutumine), kuidas kirjandusteosed neid modifitseerivad (teisenema, muutma ), neile vastu hakkavad jne. Valitseb ka žanrite paljusus . Üldiselt areneb žanr lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, nt romaani eelkäijad kiri, päevik reisikirjeldus , memuaar.
    7.2. Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned?
    Kirjanduse põhižanrid pärinevad juba antiikkultuurist: lüürika, eepika ja dramaatika .
    Lüürika: Lüürika liigid ehk vormid on luuletused, nt. sonett , ballaad , ood, hümn, pastoraal , eleegia, haiku , tanka. Kuni 19.sajandini peeti vähem oluliseks žanriks, tähtsus suurenes romantismiperioodil. On tugevalt seotud luuletaja kogemuse vahendamisega, sisemaailma elamustega, tunnetega ning sageli „minavormis“. Üldiselt on väga subjektiivne ning isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus , tunde või mõtte meenutamine )
    Eepika: nii proosa kui värsivorm. Žanrid on nt eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast. Proosažanrid: romaan, novell, laast, esse, autobiograafia.
    Klassikalises määratluses on värsivormis (nt Homerose eeposed ). Tegelased on kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamjaolt on kolmandas isikus, pikem narratiiv . Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele – eepilisele (eepiline – jutustav, üllas, rahulik, kiretu). Eepikat huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise, ehk „tema“ ja „nende“ jälgimine.
    Dramaatika: Žanrid nt tragöödia, komöödia, draama , kuuldemäng, intermeedium, liberto, stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur oli vaatlused ja stseenid. Dramaatikat iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog – dramaatiline. Dramaatikat kannab konflikt sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig; tahtmine, saamine,m muutumine ehk tulevikku liikumine; „meie“ koosolu ja probleemid. Tegelased erinevad autorist, nende kõne peegeldab isiksuste erinevusi, autori kohalolu tajutav lavamärkustena, osalt ka mõne tegelase kõne läbi. Veel iseloomulikke tunnuseid: tegelaste (omavaheline) kõne, isiksuste erinevused, konfliktid. Tüüpstruktuur on ekspositsioon ( sissejuhatav osa), konflikti areng ja kulminatsioon .
    Lüüriline, eepiline ja dramaatiline kuuluvad omavahel tervikusse, olles tihedalt seotud. Kuigi romaan ja novell rajanevad jutustamisele, leiab neist tihti lüürilisi tundeväljendusi, minajutustust ja dramaatilist dialoogi. Näidendites kohtab sageli eepilisi kirjeldusi või lüürilisi kõrvalepõikeid ning laule. Luuletuste minavorm ja hingemaailm vahelduvad kergesti välisema kirjelduse või loo vestmisega, samuti retoorilise pöördumise, väljajättelise kõne või dialoogiga (dramaatiline alge):
    Mis on poeetiline keel; Luule; Värsisüsteemid; Riim; Stroof ;
    Kõne-, lause ja piltkujundid
    8.Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J.Wainrighti määratlused)? Mis on selle iseloomulikud jooned? Poeetiline keel on:
    • Kujundilisus,
    • Tähelepanu on vormil
    • Enesele osutav
    • Sisuühtsus ja väljendusühtsus
    Stiililt on väljendusvahendid korrastatud; ajastu, autori, kunstivoolu loome - ja maailmanägemise viis.
    A.Merilai: „ Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu.
    J. Lotman : „Luuletus on keeruliselt väljendatud mõte“.
    Poeetiline keel Merilai ja Wainrighti määratluste järgi:
    A.Merilai:
    • Rütmiline kõne (ehk sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine );
    • Keeleline heakõla (alg- ja lõppriim, suurenenud häälikuühtsus);
    • Kordused ehk ka parallelism ;
    • Kõne- ja lausekujundid ;
    • Tähendusühtsus (sünonüümid, homonüümid, antonüümid);
    • Koondumine määrava mõtte, idee ümber;
    • Kontrast (ehk ühtsuse nägemine erinevas ja erinevuse leidmine ühtsuses);
    • Uudsus , üllatus, harjumatus - vana tuntud ja tavalise taustal
    J.Wainright (keele nn. viipeline mõõde):
    • Keele viipelisus ehk keele kõlalised, aistilised ja rütmilised omadused;
    • Suulises kultuuris/rahvakultuuris on keele kõlalised, rütmilised ja muusikalised omadused olulised;
    • Keele areng:
    • Funktsionaalne ehk selgus, informatsiooni edastamine ;
    • Poeetiline/viipeline ehk kujundid ja kõlamustrid.

    Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus, sõnamängud.
    Keele loov paindlikkus: keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne vahel.
    Keel on oma olemuselt poeetiline/viipeline. Kujundiline keelekasutus on ka igapäevaelus levinud.
    Luule
    Luule ehk poeesia tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid. Lüüle ei ole üldiselt jutustav, v.a mõni žanr. Valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline. Lüroeepika on värsivormis jutustus, lüüriline laad eepilise pajatusega tasakaalus (valm, ballaad, poeem , romanss ). Luule ja lüürika mõisted on väga lähedased, kuid ei kattu. Luules ehk värsskõnes on oluline lüüriline alge, kuid see ei mängi lõplikku rolli. Lüüriline ilme võib olla ka proosal (näiteks tundeline isikujutustus), mis mõjub „luulelisena“, aga ei ole luule. Vabavärsis luuletus, eriti aga rütmiline proosa märgivad luule ja proosa vahelist üleminekuala, kus väljenduse vorm on vaid osaliselt seotud.
    9.Värss. Lad.k „ vagu “, „(kirja)rida“. Värsirida lõpetab mõtte, seega kattub värsi piir süntagma või lause lõpuga. Näiteks tänapäeval pole värsimõõt luules enam oluline.
    9.1. Siire . Süntaktilise ( lauseline ) ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires.
    Näide: On siiski kurb, et pärib surm
    selle südame, (SIIRE)
    selle südame, täis joobumispuhke,
    täis soovide sinisädelust – kuid ometi loobumisuhke.
    On siiski kurb, et pärib surm selle südame (värsi piir kattub süntagma lõpuga)
    Ja kõik tema laulmatud laulud –
    Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm
    Selle südame laulmatud laulud!
    (Marie Under)
    9.2.Värsisüsteemid
    Värsisüsteemid kujundavad luule rütmi, eristatakse järgnevaid süsteeme:
    • SILBILIS -PROSOODILINE – (silbilis-rõhuline, silbilis-välteline, vältelis-silbilis-rõhuline)
    • PROSOODILINE – (välteline, rõhuline, rõhulis-välteline)
    • Rõhuline - ehk aktsendiline, sarnaselt silprõhulise värsisüsteemiga kindel arv värsitõuse, aga värsilanguste silbiarv muutlik , korrastatud värsijalgu ei teki. Rõhulised mõõdud: trohheuse-, jambi-,daktüli-anapesti-,amfibrahhilaadsed.
    • Välteline – pikk silp (värsijala tuum, värsitõusud) + lühemad silbid (värsilangused). Vanakreeka ( heksameeter ), ladina, araabia , sanskriti luule. Tänapäeva eesti keeles pigem vältelis-rõhuline v. Vältelis-siilbilis-rõhuline.
    • SILBILINE – värsside kindel silbiarv, nt Jaapani süllaabika:
    • haiku 5+7+5 (isloomustab lakoonilisus ja assotsiatiivsus , sisaldab aastaajaleviitavat sõna, nt kirsiõied – kevad);
    • tanka 31silpi (5+7+5+7+7, jaapani kultuuris võib olla esitatud ka ühe pika reana)

    Hispaania romanss – 8 silpi .
    Itaalia 11-silbik
    Prantsuse 12-silbik
    • SILBILISRÕHULINE – värsimõõt koosneb värsijalgadest (kõnetaktidest). Värsijalg on rõhuline silp (värsijala tõus) + rõhuta silp (värsilangused. Silprõhulised luuletused – ühtlustatud silbiarv. Värsi tõusude ja languste ehk värsijalgade korrapärane vaheldumine tekitabki mõõdetud kõnerütmi. Seda võib saavutada nii sisetundele toetudes kui ka värsimõõtu teadlikumalt jälgides. Kuna värsirõhkude ja rõhuvahede silbid on korrastatud, iseloomustab silprõhulisi luuletusi ühtlustatud silbiarv.
    • VABAVÄRSS – silbiliselt korrastamata, rütmilt korrapäratu, värsirõhud ja ridade silbiarvud ühtlustamata. Vabavärsi ja proosakõne erinevus: sõnade, sõnaühendite ja lausete värsiline liigendamine , fraasirütmi rõhutamine.
    9.3.Värsijalg – rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid – värsi tõus, värsi langus.
    9.4.Levinumad värsimõõdud ( trohheus , jamb, daktül, amfibrahh, anapest ) (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhutute silpide vaheldumist neis peaksite teadma).
    Värsimõõt on värsipikkus, põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Levinumad värsimõõdud on:
    • Trohheus – 2-silbiline värsijalg, pikk ja lühike silp, silbilis-rõhulises värsisüsteemis rõhuline ja rõhuta silm (-v). (- värsi tõus, v värsi langus)

    Näide: Tere, laine! Mere laine!
    -v / -v / -v / -v
    Ulguvete karge tuul!
    Jätkem naine, päästkem paine
    Survest lahti vaba luul!
    • Jamb – 2-silbiline värsijalg, lühike ja pikk silp, rõhk teisel silbil . Eesti luules esineb puhtal kujul harva, kuna eesti keeles on pearõhk traditsioonilisel esisilbil. Värss algab sageli ühesilbisõnaga.

    Näide: Ju | toome helbed jätnud jumalaga
    v- / v- / v- / v- / v- / v
    Ja | sirelite õitseaeg on käes:
    Kõik | pungad pakatavad täies väes
    Kõik | põõsad sinetavad maja taga.
    (Marie Under, „Sirelite aegu“)
    • Daktül – 3-silbiline värsijalg, rõhk kolmest silbist esimesel, sellele järgneb kaks rõhutut või lühikest silpi.

    Näide: Kui tume veel
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Kirjandusteaduse alused #1 Kirjandusteaduse alused #2 Kirjandusteaduse alused #3 Kirjandusteaduse alused #4 Kirjandusteaduse alused #5 Kirjandusteaduse alused #6 Kirjandusteaduse alused #7 Kirjandusteaduse alused #8 Kirjandusteaduse alused #9 Kirjandusteaduse alused #10 Kirjandusteaduse alused #11 Kirjandusteaduse alused #12 Kirjandusteaduse alused #13 Kirjandusteaduse alused #14 Kirjandusteaduse alused #15 Kirjandusteaduse alused #16 Kirjandusteaduse alused #17 Kirjandusteaduse alused #18 Kirjandusteaduse alused #19 Kirjandusteaduse alused #20 Kirjandusteaduse alused #21 Kirjandusteaduse alused #22 Kirjandusteaduse alused #23 Kirjandusteaduse alused #24 Kirjandusteaduse alused #25 Kirjandusteaduse alused #26 Kirjandusteaduse alused #27 Kirjandusteaduse alused #28 Kirjandusteaduse alused #29 Kirjandusteaduse alused #30 Kirjandusteaduse alused #31 Kirjandusteaduse alused #32 Kirjandusteaduse alused #33 Kirjandusteaduse alused #34
    Punktid Tasuta Faili alla laadimine on tasuta
    Leheküljed ~ 34 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2018-12-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 4 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Eva-Kristi Rea Õppematerjali autor

    Lisainfo

    EKSAM

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    42
    docx
    Sissejuhatus kirjandusteadusesse
    31
    docx
    Sissejuhatus kirjandusteadusesse kordamisküsimused eksamiks - Tartu ülikool
    62
    pdf
    Kirjandus- ja teatriteaduse alused
    14
    doc
    Kirjandusteaduse alused-konspekt
    20
    docx
    Kirjandusteaduse eksami kordamisküsimused
    20
    docx
    Kirjandusteadus-kordamisküsimused 2015
    28
    docx
    Kirjandusteaduse kordamisküsimused
    18
    docx
    Sissejuhatus kirjandusteadusesse 2015



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun