Kirjandusteaduse alused (0)

Kirjandusteaduse alused
1.Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt?
Kirjanduse mõiste on ajalooliselt palju muutunud. Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/ fiktsioon .
Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta.
2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)?
(1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus.
(2) Kirjandus kui fiktsioon. Kirjandus kui väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud. Fakt ning fiktsioon ei eksisteeri alati koos, samuti ei pruugi olla väljamõeldislik tõde alati ajalooline. Ajaloolased räägivad sellest, mis on; kirjanikud /luuletajad sageli sellest, mis võiks olla. Fiktsiooniline tekst ei saa toimida loogilise eeldusena, ei oma otsest praktilist väärtust. Selline tekst on konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei pruugi alati olla kujundlik.
Kuid näiteks 17. ja 18.sajandi romaane esitati sageli kui tõestisündinud lugusid (nt Robinson Crusoe ). Ajakirjanduse tõeväärtus on ajalooliselt tugevalt varieeruv .
Sageli peetakse määravalt kujutlusvõime abil loodud teoseid nendeks õigeteks ilukirjanduslikeks teosteks , nt omaelulookirjutuslikke teosed peetakse tihti kui mittekirjanduseks (käsitlevad küll autori tegelikku elu, kuid autor pole teost luues kujutlusvõimet piisavalt kasutanud).
Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika , filosoofia, ajalooteadustes jne.
(3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel.
Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale , see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees.
(4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine.
3.Miks uurida kirjandust?
Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu.
Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks. See tähendab, et kirjandusteaduse teke on seotud tõsiasjaga, et kunst, sh ka kirjandus, kaotas võime ulatuda vahetult oma publikuni. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. Kui kirjandus suudab noori võluda ilma kriitika või teooria vahenduseta, asub ta veel kadestamisväärselt eelmodernses faasis.
Seega selleks, et kohati keeruline tekst jõuaks ka lugejani on tarvis uurida kirjandust. Nüüdsel ajal vajab kirjandus vahendamist, tõlgendamist, populariseerimist, elushoidmist.
Kirjanduskriitika ja kirjandusteadus . Lad.k criticism – igasugune kirjanduse üle arutamine . E.k kriitika – pigem raamatuarvustus , akadeemiline sfäär – seega kirjandusteadus. Kirjanduskriitika ei ole ainult (või eelkõige) hinnangu andmine, kritiseerimine , vaid ka kirjandusteose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus).
3.1. Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve?
Kirjanduskriitika ei ole ainult hinnangu andmine (või eelkõige) hinnangu andmine, kritiseerimine, vaid ka kirjandusteose seletamine (selle tähendus, vorm esteetiline väärtus jne). Wellek & Warren „Theory of Literature “: Kirjanduskriitika on konkreetse sõnakunstiteose uurimine ja analüüs (kriitika laiemas tähenduses, mitte kui raamatuarvustus).

• Matthew Arnold „The Function of Criticism at the Present Time“: Kriitika on omakasupüüdmatu püüdlus tundma õppida ja propageerida parimat , mida on kogu maailmas teada saadud ja mõteldud.
  
• T.S. Eliot „The Function of Criticism“: Kriitika eesmärk on teoste selgitamine ja maitse korrgieerimine ning teostevaheliste ajalooliste seoste uurimine.
  
• Northrop Frye „The Function of Criticism at the Present Time“: Kriitika peaks muutuma sotsiaalteaduseks, mis käsitleb kirjandust kui tervikut ühtses mõisteteraamistuses.
  

Terry Eagleton „The Function of Criticism: From the Spectator to Poststructuralism“: Oluline on kriitika sotsiaalne funktsioon ja seos avaliku sfääriga.
Kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid :
Teadmised: kirjanduskaanonist, kirjandusloost ja kirjandustraditsioonist, žanritest ja kirjanduspraktikatest, kirjanduse analüüsimismeetoditest (narratiivanalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); keelteoskus ; võime tajuda intertekstuaalseid seosed, kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid.
Kirjanduse uurimise põhipraktikad ja -suunad
4.Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum.
Analüüsikese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja (kontekst nende ümber). Ilma ühe komponendita ei ole teist.
Autor kui kirjandussituatsiooni tuum: Otsene seos autori elu ja tema loomingu vahel. Nähakse kirjandusteoses autori maailmavaate ja elukogemuse kajastust , otsitakse teosest autori sõnumit. Oluline on autori ühiskondlik-kultuuriline kontekst, nt millises keskkonnas on üleskasvanud või elanud ( elutingimused ), nt feministlik kirjanduskriitika. Otsesed ja kaudsed (alateadlikud) seosed. Otsesed seosed on otsene seos autori eluga. Kaudsed seosed tähendab, et kujundlikult , kaudselt on süžees autori elu, kogemus, sündmused.
Teks kui kirjandussituatsiooni tuum: Tekstikeskseid lähenemisi nimetatakse tekstoloogiaks. Fookuses on tekst ise, selle sisemised seaduspärasused. (Kirjandusteost nähakse kui iseseisvat elu elavat tähenduslikku tervikut. Teos on midagi enamat kui autori teadlik loomeakt, teos võib sisaldada tähenduskihte, millest autor polnud kirjutades teadlik.) Materiaalsus – õige versiooni kättesaamine; erinevad väljeaanded. Olulised on keel, stiil ja struktuur.
Lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum: Fookus on lugemisprotsessil. Iga lugeja loob teksti. Seega on niipalju tekste nagu lugejaid. Lugejajaotused, määrab ära, kuidas mõnda teksti loeme. Oluline on ka žanr, igat loetakse erinevalt (nt kriminullid). Lugemispraktikad. Ei põhine uuringutel on hüpoteetilised, teoreetilised . Oluline küsimus seisnebki selles, et kuidas uurija teab, mida inimesed loevad ja kuidas mõtlevad.
Kontekstikesksed lähenemised: Konteksti määratlemine, kuhu (kirjandus)tekst paigutatakse, tõmmates paralleele teksti ja konteksti elementide vahele.
Kontekstid:

• Keele & filoloogia ajalugu
  
• Kirjandustraditsioon, kuhu teos/tekst kuulub ja mis on selle loomist mõjutanud
  
• Autori elulugu
  
• Ühiskondlikud, kultuurilised ja poliitilised kontekstid, mis võivad teost mõjutanud olla.
  

4.1. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad?
Autorist lähtuvad kirjandusteooriad: psühhoanalüüs; biograafiline kriitika
Tekstist lähtuvad kirjandusteooriad: filoloogia ( empiiriline – kogemuslik; teksti materjali kokkukogumine, sellega tegelemine. Tekstide uurimine, nüüd nimetatakse ka tekstoloogiaks); retoorika (kõnekunsti reeglistik. Lahutas kõnelemisprotsessi erinevateks valdkondadeks. Olulised kaks osa: struktuur ja vorm) ja stilistika (kitsam kirjandus- ja kultuuriteaduse haru); vene formalism (mis on kirjanduslikkus, avaldub ainult keele kaudu, distantsi loomine teose lugeja ja keele vahel) ja strukturalism ; müüdikriitika, arhetüübikriitika; uuskriitika (põhimõiste on lähilugemine. Oluline on objekt, tõlgendamine); dekonstruktsioon (tekstikeskne – tekst on nagu telliskivimüür, lammutus ja ülesehitamine on teksti protsess) ; semiootika .
Lugejast lähtuvad kirjandusteooriad: retseptsiooniteooria.
Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu ; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika.
5.Mis on tõlgendamine?
Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid.
Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne.
Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu.
Tõlgendamine on teksti ( kirjandusteos , graffiti , rahvusvahelise õiguse lepind, regilaul ) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste.
Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel.
Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine , nt žanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele.
On ka palju erinevaid tõlgendamisteooriaid, nt kas keskendutakse tekstile, kontekstile, detailidele jne.
Tõlgenduskäik:

Probleemi identifitseerimine

Kontseptualiseerimine

Teksti sisalduva tõestusmaterjali analüüs

Hüpoteeside & lahenduste pakkumine (erinevad tõlgendusteooriad, erinevad tõlgendusmeetodid (tõlgenduspoliitika)).
Tõlgendamise puhul on oluline lähilugemine – mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, üksikutel sõnadel, süntaksil, lausete ja ideede järjestusel.
Ekskees (antiikkultuurist) – teaduslik meetod, mille abil uuritakse tekste – algse tähenduse leidmine.
Hermeneutika (antiikkultuurist) – filosoofilisem arutelu, tõlgendamise õpetus. Nähtuse sisemine tõlgendus.
6.Mis on kirjandusteooria?
Kirjandusteooria on mingi süsteemse mõtteraamistiku rakendamine kirjandusteosele selle tähenduse avamiseks. Teooria abil teatud korrapära või loogika leidmine kirjandusteoses. Ühel juhul võiks teda iseloomustada kui üldist poeetikat, kirjanduse tingimuste ja reeglipärasuste uurimist . Teiseks seletab eeldusi ja väärtusi, millele toetuvad kirjanduskriitika eri vormid.
6.1. Päripäeva ja vastukarva lugemine.
Päripäeva lugemine – tõlgendus, mis lähtub sellst, mida tekst (mitte tingimata autor) pakub.
Vastukarva lugemine – tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate ideede ja väärtustega.
Žanr
7.Mis on žanr?
Žanr ehk tüüp, liik. Kirjanduse (või mõne teise kunstiliigi) kategooria, mis põhineb teatud stilistiliste tunnuste esinemisviisi ja/või ainese käsitlemise viisil.
Žanri tähtsus: see on esteetiliste võtete summa, kujundab selle iseloomu; annab arusaama struktuurist ja ainesest.
7.1. Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud?
Ajalooliselt on olnud žanri puhul oluline žanripuhtus ning hübriitsete vormide kriitika, žnrihierarhiad (tragöödia ja eepika enam hinnatud). Tänapäeval tähelepanu pigem žanridünaamikal (liikumine, arenemine, muutumine), kuidas kirjandusteosed neid modifitseerivad (teisenema, muutma ), neile vastu hakkavad jne. Valitseb ka žanrite paljusus . Üldiselt areneb žanr lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, nt romaani eelkäijad kiri, päevik reisikirjeldus , memuaar.
7.2. Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned?
Kirjanduse põhižanrid pärinevad juba antiikkultuurist: lüürika, eepika ja dramaatika .
Lüürika: Lüürika liigid ehk vormid on luuletused, nt. sonett , ballaad , ood, hümn, pastoraal , eleegia, haiku , tanka. Kuni 19.sajandini peeti vähem oluliseks žanriks, tähtsus suurenes romantismiperioodil. On tugevalt seotud luuletaja kogemuse vahendamisega, sisemaailma elamustega, tunnetega ning sageli „minavormis“. Üldiselt on väga subjektiivne ning isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus , tunde või mõtte meenutamine )
Eepika: nii proosa kui värsivorm. Žanrid on nt eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast. Proosažanrid: romaan, novell, laast, esse, autobiograafia.
Klassikalises määratluses on värsivormis (nt Homerose eeposed ). Tegelased on kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamjaolt on kolmandas isikus, pikem narratiiv . Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele – eepilisele (eepiline – jutustav, üllas, rahulik, kiretu). Eepikat huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise, ehk „tema“ ja „nende“ jälgimine.
Dramaatika: Žanrid nt tragöödia, komöödia, draama , kuuldemäng, intermeedium, liberto, stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur oli vaatlused ja stseenid. Dramaatikat iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog – dramaatiline. Dramaatikat kannab konflikt sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig; tahtmine, saamine,m muutumine ehk tulevikku liikumine; „meie“ koosolu ja probleemid. Tegelased erinevad autorist, nende kõne peegeldab isiksuste erinevusi, autori kohalolu tajutav lavamärkustena, osalt ka mõne tegelase kõne läbi. Veel iseloomulikke tunnuseid: tegelaste (omavaheline) kõne, isiksuste erinevused, konfliktid. Tüüpstruktuur on ekspositsioon ( sissejuhatav osa), konflikti areng ja kulminatsioon .
Lüüriline, eepiline ja dramaatiline kuuluvad omavahel tervikusse, olles tihedalt seotud. Kuigi romaan ja novell rajanevad jutustamisele, leiab neist tihti lüürilisi tundeväljendusi, minajutustust ja dramaatilist dialoogi. Näidendites kohtab sageli eepilisi kirjeldusi või lüürilisi kõrvalepõikeid ning laule. Luuletuste minavorm ja hingemaailm vahelduvad kergesti välisema kirjelduse või loo vestmisega, samuti retoorilise pöördumise, väljajättelise kõne või dialoogiga (dramaatiline alge):
Mis on poeetiline keel; Luule; Värsisüsteemid; Riim; Stroof ;
Kõne-, lause ja piltkujundid
8.Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J.Wainrighti määratlused)? Mis on selle iseloomulikud jooned? Poeetiline keel on:

• Kujundilisus,
  
• Tähelepanu on vormil
  
• Enesele osutav
  
• Sisuühtsus ja väljendusühtsus
  

Stiililt on väljendusvahendid korrastatud; ajastu, autori, kunstivoolu loome - ja maailmanägemise viis.
A.Merilai: „ Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu.
J. Lotman : „Luuletus on keeruliselt väljendatud mõte“.
Poeetiline keel Merilai ja Wainrighti määratluste järgi:
A.Merilai:

• Rütmiline kõne (ehk sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine );
  
• Keeleline heakõla (alg- ja lõppriim, suurenenud häälikuühtsus);
  
• Kordused ehk ka parallelism ;
  
• Kõne- ja lausekujundid ;
  
• Tähendusühtsus (sünonüümid, homonüümid, antonüümid);
  
• Koondumine määrava mõtte, idee ümber;
  
• Kontrast (ehk ühtsuse nägemine erinevas ja erinevuse leidmine ühtsuses);
  
• Uudsus , üllatus, harjumatus - vana tuntud ja tavalise taustal
  

J.Wainright (keele nn. viipeline mõõde):

• Keele viipelisus ehk keele kõlalised, aistilised ja rütmilised omadused;
  
• Suulises kultuuris/rahvakultuuris on keele kõlalised, rütmilised ja muusikalised omadused olulised;
  
• Keele areng:
  

• Funktsionaalne ehk selgus, informatsiooni edastamine ;
  
• Poeetiline/viipeline ehk kujundid ja kõlamustrid.
  

Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus, sõnamängud.
Keele loov paindlikkus: keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne vahel.
Keel on oma olemuselt poeetiline/viipeline. Kujundiline keelekasutus on ka igapäevaelus levinud.
Luule
Luule ehk poeesia tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid. Lüüle ei ole üldiselt jutustav, v.a mõni žanr. Valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline. Lüroeepika on värsivormis jutustus, lüüriline laad eepilise pajatusega tasakaalus (valm, ballaad, poeem , romanss ). Luule ja lüürika mõisted on väga lähedased, kuid ei kattu. Luules ehk värsskõnes on oluline lüüriline alge, kuid see ei mängi lõplikku rolli. Lüüriline ilme võib olla ka proosal (näiteks tundeline isikujutustus), mis mõjub „luulelisena“, aga ei ole luule. Vabavärsis luuletus, eriti aga rütmiline proosa märgivad luule ja proosa vahelist üleminekuala, kus väljenduse vorm on vaid osaliselt seotud.
9.Värss. Lad.k „ vagu “, „(kirja)rida“. Värsirida lõpetab mõtte, seega kattub värsi piir süntagma või lause lõpuga. Näiteks tänapäeval pole värsimõõt luules enam oluline.
9.1. Siire . Süntaktilise ( lauseline ) ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires.
Näide: On siiski kurb, et pärib surm
selle südame, (SIIRE)
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust – kuid ometi loobumisuhke.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame (värsi piir kattub süntagma lõpuga)
Ja kõik tema laulmatud laulud –
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm
Selle südame laulmatud laulud!
(Marie Under)
9.2.Värsisüsteemid
Värsisüsteemid kujundavad luule rütmi, eristatakse järgnevaid süsteeme:

• SILBILIS -PROSOODILINE – (silbilis-rõhuline, silbilis-välteline, vältelis-silbilis-rõhuline)
  
• PROSOODILINE – (välteline, rõhuline, rõhulis-välteline)
  

• Rõhuline - ehk aktsendiline, sarnaselt silprõhulise värsisüsteemiga kindel arv värsitõuse, aga värsilanguste silbiarv muutlik , korrastatud värsijalgu ei teki. Rõhulised mõõdud: trohheuse-, jambi-,daktüli-anapesti-,amfibrahhilaadsed.
  
• Välteline – pikk silp (värsijala tuum, värsitõusud) + lühemad silbid (värsilangused). Vanakreeka ( heksameeter ), ladina, araabia , sanskriti luule. Tänapäeva eesti keeles pigem vältelis-rõhuline v. Vältelis-siilbilis-rõhuline.
  

• SILBILINE – värsside kindel silbiarv, nt Jaapani süllaabika:
  

• haiku 5+7+5 (isloomustab lakoonilisus ja assotsiatiivsus , sisaldab aastaajaleviitavat sõna, nt kirsiõied – kevad);
  
• tanka 31silpi (5+7+5+7+7, jaapani kultuuris võib olla esitatud ka ühe pika reana)
  

Hispaania romanss – 8 silpi .
Itaalia 11-silbik
Prantsuse 12-silbik

• SILBILISRÕHULINE – värsimõõt koosneb värsijalgadest (kõnetaktidest). Värsijalg on rõhuline silp (värsijala tõus) + rõhuta silp (värsilangused. Silprõhulised luuletused – ühtlustatud silbiarv. Värsi tõusude ja languste ehk värsijalgade korrapärane vaheldumine tekitabki mõõdetud kõnerütmi. Seda võib saavutada nii sisetundele toetudes kui ka värsimõõtu teadlikumalt jälgides. Kuna värsirõhkude ja rõhuvahede silbid on korrastatud, iseloomustab silprõhulisi luuletusi ühtlustatud silbiarv.
  
• VABAVÄRSS – silbiliselt korrastamata, rütmilt korrapäratu, värsirõhud ja ridade silbiarvud ühtlustamata. Vabavärsi ja proosakõne erinevus: sõnade, sõnaühendite ja lausete värsiline liigendamine , fraasirütmi rõhutamine.
  

9.3.Värsijalg – rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid – värsi tõus, värsi langus.
9.4.Levinumad värsimõõdud ( trohheus , jamb, daktül, amfibrahh, anapest ) (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhutute silpide vaheldumist neis peaksite teadma).
Värsimõõt on värsipikkus, põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Levinumad värsimõõdud on:

• Trohheus – 2-silbiline värsijalg, pikk ja lühike silp, silbilis-rõhulises värsisüsteemis rõhuline ja rõhuta silm (-v). (- värsi tõus, v värsi langus)
  

Näide: Tere, laine! Mere laine!
-v / -v / -v / -v
Ulguvete karge tuul!
Jätkem naine, päästkem paine
Survest lahti vaba luul!

• Jamb – 2-silbiline värsijalg, lühike ja pikk silp, rõhk teisel silbil . Eesti luules esineb puhtal kujul harva, kuna eesti keeles on pearõhk traditsioonilisel esisilbil. Värss algab sageli ühesilbisõnaga.
  

Näide: Ju | toome helbed jätnud jumalaga
v- / v- / v- / v- / v- / v
Ja | sirelite õitseaeg on käes:
Kõik | pungad pakatavad täies väes
Kõik | põõsad sinetavad maja taga.
(Marie Under, „Sirelite aegu“)

• Daktül – 3-silbiline värsijalg, rõhk kolmest silbist esimesel, sellele järgneb kaks rõhutut või lühikest silpi.
  

Näide: Kui tume veel kauaks ka sinu maa
v -v v -v v - v -

• Anapest – 3-silbiline värsijalg, mis koosneb kahest lühikesest silbist, millele järgneb pikk silp (2 rõhuta silpi + rõhuline silp)
  

Näide: Üle kodumäe kumera kupli
VV -/VV -/VV -/V

• Amfibrahh – 3-silbiline värsijalg, milles kahe rõhuta või lühikese silbi vahel on üks rõhuline või pikk silp. Eestikeelses luues harvaesinev.
  

Näide: Helk kollane lahkumisleinan
V – V / V – V / V – V/
Väriseb veel
Sääl kaugen metsa seinan
V – V / - V / -V /
Eesti luules: trohheus, jamb, daktül.
10.Riim
Riim on seaduspärane häälikukordus. Loob kõlaterviku ja rütmi (kõla+sisuühtsus), mneumooniline otstarve (aitab meelde jätta). Olemuselt korduseline (ka kajaline), toob esile keele loovat paindlikkust). Annab keelega mängimise võimaluse. Riim on omane ka rahvalauludele. Kõikides keeltes on olemas riimi kasutamise võimalused, siiski erineb riimi kasutamine keeleti. Shakespeare ei kasutanud üldse riimi.
Riimid jagunevad alg- ja lõppriimideks.
Algriim - sõnade esihäälikute kunstikavatsuslik kordus, sage rahvaluules (alliteratsioon ehk kaashäälikualgriim, assonants ehk täishäälikualgriim);
Lõppriim – ühendab sama kõlaga sõnade ja värsside lõppe
Näide: Kui koorma kõrval kõnnib neid,
Siis küsi, kas toob linnaseid
-eid lõppriim
10.1.Riimitüübid. Peaksite oskama nimetada, miks riim on luules oluline ning nimetama tuntumaid riimitüüpe.
Täisriim – alates pearõulisest täishäälikust kuni riimisõna lõpuni ( laeb /saeb; tuikab/luikab; pelg/selg), sh samariim (tule:tule)
Irdriim – täisriimi liigkasutust väldib irdriim. Sarnaste kõrval ka erinevad häälikud (võet/mõõt; pikad/vikat; draama /raamat)
Lihtriim & Liitriim – Lihtriime täiendavad mitmest sõnast koosnevad liitriimid - vajame:aja me, too mind:roolind.
Silbiarvu järgi:
1 silp: meesriim: keel/meel
2 silpi: naisriim: armas/varmas
3 silpi: daktülriim: väraval/säraval
4 silpi: hüperdaktülriimid: täristades/väristades
Riimitüübi asendi järgi:

• Paarisriim : aabb, aa, bb, cc
  
• Ristriim : abab, abcabc
  
• Süliriim: abba, abbba
  
• Ahelriim: aba bcb cdc
  
• Lausriim : aaaa
  
• Segariim: aaca, ababcc, aaabbb jne
  

11.Kõne-, lause ja piltkujundid („ Poeetika “, lk 39-59). Epiteet , võrdlus, metafoor , isikustamine , ümberütlus, allegooria , metonüümia.
Teksti kunstilist mõju suurendatakse sõnade erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või kõlavusega. Vastavalt sellele eristatakse kõne-, lause- ja kõlakujundeid.
KÕNEKUJUNDID:

• Epiteet – on lihtsaim kõnekujund – kirjeldav, kaunidtav lisandsõna ehk poeetiline täiend peamiselt nimisõna ilmestamiseks: maa on maksakarvaline, meie kubjas kullake jne. Epiteet on sageli teiste stiilivõtete osaks
  
• Võrdlus – on samuti lihtne võte – kõrvutamine ühistunnuse alusel. Võrdlust iseloomustavad sidesõnad kui, nagu, otsekui, justkui, olev kääne, vahel ka mõttekriips või koma : kiirus võib kasvada nagu viirus . Sõnasõnalise võrdluse üleminek kaudsõnaliseks loob metafoori – varjatud võrdluse.
  

Kaudkõnelisi kõnekujundeid ehk troope iseloomustab öeldu ja mõeldu lahknemine . Tuntumad on metafoor, metonüümia ja iroonia , kuigi laias mõttes võib kogu kaudsõnalisust metafoorikaks nimetada.

• Metafoor – ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel. Näiteks kujundis sinise taeva silm kantakse silma tunnused üle päikesele nende mõlema tähendusliku ühisosa alusel. Päike kui nähtus avaneb uuest vaatepunktist – silmasarnasena; silma olemus täieneb omakorda päikesesarnasusega. Metafoor lähtub lausetähendusest, kuid eemaldub sellest (taevas ei ole silm – otsesõnaline väide oleks väär): ilmse sarnasuse tõttu silmaga aga vihjatakse päikesele. Otse öeldu ja tegelikult mõeldu lahknevad, kuigi neil on ühisosa – tekib kaudosutus, vihje ehk tähenduse ülekanne. Metafoor on suurepärane vahend kulunud tähenduse värskendamiseks või tuntu abil tundmatuile viitamiseks.
  

Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu , sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünesteesia.

• Isikustamine – ehk personifitseerimine – millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine : Mõte südant sööb; Nüüd nutab mu igatsus .
  
• Ümberütlus - ehk perifraas rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber ütledes: Lauluisa : Kirjaneitsi. Ümberütlus on mõistatuste lemmikkujund: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline; ilma nõela pistamat. Ümberütlused on ka sõnakeeld ehk tabu ( Issand ; Põrguvärst; härra direktor – mitte Ants või Maali) ja sellega kattuv maheväljendus ehk eufemism : põlluramm, armurõõm.
  

SÜMBOL – ehk võrdkuju, pilt või märk , mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktselt . Sümbolism kui kunstivool püüab argipäevaste asjade ja sõnade tagant avastada kõrgemat tegelikkust , sageli jumalat nagu E. Enno .

• Allegooria – Sümboolne väljendus võib laieneda mõistukõneks ehk allegooriaks, kus tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta . H. Runneli luuletus „Üks veski seisab vete pääl“ kõneleb küll üksikust veskist, milles võib aga näha kogu ühiskonna võrdpilti. Nii et allegooria esineb mujalgi kui vanades piiblilugudes ja valmides.
  
• Metonüümia - sarnaneb sageli metafooriga tähendusliku ühisosa rakendamisel, ainult et tähenduse ülekanne ei toimu eri mõistete vahel, vaid ühe ja sama nähtusega seostuva piires: ei prillid pane paljuks; oktoober sadu alla tilgutas.
  

LAUSEKUJUNDID ehk figuurid taotlevad kunstilist mõju eripärase lausestusega. Kui kõlakujundid mängivad häälikute ja kõnekujundid tähendusega, siis lausekujundid sõnastusega. Kordused, retoorilised lausestused ja tähendusmängud.
PILTKUJUNDID – tähtede ja sõnade erilise paigutuse, mittetäheliste sümbolite tarvituse või kirja ning pildi ühendamisega taotletakse kunstilist mõju.
12. Salm . Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg.
Salm ehk stroof on sarnase ülesehitusega rühmadeks liitunud värsid. Luuletused võivad koosneda ühesugustest või korrapärase ehitusega erisugustest salmidest. Kui värsside arv või ehitus värsirühmades muutub korrapäratult, ei ole tegu salmide, vaid näivsalmidega.
Salmi ehk stroofi eristab:

• Kirjapilt : salmivahe, taandrida , suurtähed;
  
• Värsside kindel arv
  
• Ühtlane värsimõõt
  
• Riimitervik
  
• Lausungi ja tähenduse tervik
  

Salmi nimetused värsside arvu järgi on:

• Kaksik ehk kasikvärss ( distihhon )
  
• Kolmik ehk kolmikvärss ( tertsett )
  
• Nelik ehk nelikvärss (katrään)
  
• Viisik ehk viisikvärss ( kvint )
  
• Kuusik ehk kuusikvärss ( sekstett )
  
• Seitsmikvärss või isegi pikemad , nt Onegini stroop sisaldab 14 rida nagu sonnettki.
  

Luuletused jagunevad žanriteks kaheti, kas sisu, temaatika ja käsitlusviisi või kinnistunud vormi – värsimõõdu ning salmide – järgi. Vormitunnuse alusel tekkinud luuležanre või nimetada kanoonilisteks ehk kinnisvormideks.
Nii peetakse lüürilist või eepilist jutustavat luuletust poeemiks, dramatismi süvenemisel lüroeepiliseks ballaadiks, allegooria ja õpetussõna lisandumisel aga valmiks – eristus on sisuline .
Kinnisvormid:

• Ballaad – Algselt vanaprantsuse keskaegne tantsulaul („balleres“, samast tüvest ka sõna ball ja ballett). Ka rahvaluule lüroeepiline lugulaul või legend, laada pingilaul, dramaatiline või lüüriline romanss, ka ilukirjanduslik või tundeline kunstballaad.
  

Tekkis keskajal provansi tantsulauluna, kujunes välja moodsa lüürika ja vana eepika koosmõjul, lüroeepiline žanr.
Ballaadistroof, katrään, 4- ja 3-rõuliste värsiridade vaheldumine, riimiskeeb abcb.
Sisu: eksistentsiaalsed piirisituatsioonid, sisemise ja välise maailma võitlus, enam eraelulised sündmused, enamastu traagiline lõpp (kuid „ moraalne võit“).
XV-XVIII sajandil Euroopas rahva teadvuse peamisi kunstilisi teadvuse vorme, oluline romantismi arengus – ilukirjanduslik ballaad. Kunstballaad (romantismi olulisemaid luuležanre).
Autoreid: R. Burns , W.Scott, J.G. Herder , J.W. Goethe .
Eesti luuletajate ballaade : Käsu Hans „ Kaebelaul “, Marie Under „Uneretk“.

• Sonett – Euroopa luule levinuimaks kinnisvormiks tuleb kahtlemata pidada 14-realist sonetti , mille viisikjamb ja mitmekordsed riimid taotlevad kõlavust ning vaimupeenust. Pärineb 13.sajandist Itaaliast . Riimiskeem abab abab cdc dcd. Tuntumaid autoreid: Dante Alighieri, Francesco Petrarca, William Shakespeare.
  

Sonetis on puhas kõlav keel, korrapärane ülesehitus.
Sisu: Nelikud – teema esitamine, mida arendatakse tõusvas joones 8.rea lõpuni.
Kolmikud – paralleelteema või lüüriline mõtisklus. Nii nagu novellis, on ka sonetis tähtis üllatav pööre ehk püant (14.värss), mille esiletõstmise võimalused on head inglise ehk Shakespeare’i sonetis.

• Itaalia sonett - (värsiskeem (4+4+3+3), näiteks abab abab cdc dcd
  
• Prantsuse sonett – (värsiskeem 4+4+3+3), näiteks abba, abba, ccd, eed
  
• Inglise sonett – (värsiskeem 4+4+4+2), näiteks abab cdcd efef gg
  

Sonetipärg – kuulus, ent keerukas trikk on vähemast 15 sonetist koosnev sonetipärgm kus iga luuletuse lõppvärss on järgmise algusvärsiks, kusjuures sonetti siduvatest värssidest moodustatakse omakorda uus luuletus – magistraal ehk juhtsonett. Väljakutse seisneb eesti keele riimsõnade nappuses, mida ehtne sonetipärg vajab paarikümnete kaupa.
Narratiiv
13.Milles seisneb kultuuri loolisus?
Iga kultuur põhineb lugudel ja samuti räägib iga kultuur oma loo. Lood on inimkultuuri ja inimkoguduse loolisus.
Lood aitavad kultuuri/kultuure paremini mõista, samuti aitvad mõista keskseid küsimusi, mis on läbi aegade inimestel kerkinud .
Inimesed on kultuuri kandjad ning kultuur on kui muster, see on jutustav kuid ka analüüsiv.
Lood on ka üleüldiselt iseenesestmõistetavad, näiliselt lihtne stuktuur (algus, keskpaik ja lõpp; tegelased, vaatepunkt v toppn, kontekst).
Lugudes on sageli sarnaseid elemente erinevates kultuurides – tekivad mingisugused ühised jooned. Lood on olulised ja universaalsed .
14.Milline toime on lugudel?
Lugudel on oluline ühiskondlik, psühholoogiline roll, lugude abil loome endale maailma. Lugu annab mingi tähenduse ja mõistmise erinevatest asjadest. Seega on lood vajalikud maailma mõistmiseks, viis eksperimenteerida erinevate „minade“ ja identiteediga, mõelda oma koha üle „pärismaailmas“ – paljud lood keskenduvad initsiatsioonile ehk suureks kasvamisele.
Lood korrastavad inimkogemust ja paigutavad ümber. Ka inimene mõtleb oma elust looliselt, korrastatult. Lugude/kirjanduse abil saab uurida või ka leiutada inimelu tähendust. Lood seega ilmutavad (näitab maailma korrastatust ) ning loovad (lugu on millegi loomine, käivitab sündmused). Lugudes saab läbi mängida alternatiivse kultuuri valitsevale kultuurile ja ühiskonnakorraldusele; kultuuri ja ühiskonda kritiseerida. Lood nii kinnistavad kultuuri domineerivaid vorme kui problematiseeivad neid.
Lisaks võivad lood panna inimese ka kuidagimoodi käituma.
Lugu võib lugejale mõjuda ka võõritavalt, ta võib lugeja argiaskeldustest üles raputada, näidata talle maailma justkui uuest vaatenugast.
15.Kas lood vahendavad või loovad tähendust?
Lood kui kultuuri loojad . Lugu on millegi loomine sõnade/kujunditega, käivitades sündmused ja teod pärismaailmas. Maailm ei toimi toetudes mingitele põhimõtetele, kord maailmas ja arusaam sellest luuakse lugude kaudu, lugude performatiivne funktsioon, näiteks luuakse lugudes teatud minaduse mudel, millest lähtudes toimime päriselus (nt. saame aru, et oleme armunud, kuna oleme lugenud romaane või tarbinud teise meediumi abil vahendatud lugusid). Lugude abil saab kultuuri reguleerida, lood panevad inimesed teatud viisil käituma, lugude vahendamise dünaamika (suuliselt kultuurilt trükikunstile, raamatult kinole ja televisioonile), üldse on lood kultuuridünaamika oluline osa.
16.Narratiivi mõiste.
Sündmuste esitus nende ajalises järgnevuses. Narratiivi ehk loo (loolisus) mõiste on sündmustel rajaneva, ajalise korrastatuse loomise vahend. Jutul on oma perspektiiv . Minimaalselt kohustuslikud elemendid tekst - lugu (sündmused), jutustamine, ka loo esitatus ja tegelased, samuti vastuvõtja.
KOMPOSITSIOON – kirjandusteose ülesehitus, ühendab teose allosad tervikuks.
17.Mis on tekst ja lugu?
Kirjandusteos koosneb kahest tahust loost ja tekstist. Tekst on kogu teos. Tekst on see, mida lugeja loeb. Lugu on sündmustik, tekstis asetleidvad sündmused. Loo moodustavad kirjandusteose maailmas asetleidnud sündmused.
18.Mis on süzee ja faabula ?
Süžee on nii nagu sündmus tekstis esitatakse. Need korrastame alateadlikult. Kuid süžee on väga oluline, sest sellel, miks sündmused mingis järjekorras esitatakse on mingi põhjus.
Faabula on sündmuste ajalispõhjuslik järjekord (luuakse tavaloogika alusel, nt modernistlikus romaanis ei ole neid kerge eristada).
19.Klassikaline (suletud) narratiiv ja kõrvalekalded sellest?
Klassikalise (suletud) narratiivi elemendid on sissejuhatus, sõlmitus, pinge tõus, kulminatsioon, pööre, lõpp-pinge ja lahendus. Klassikalise narratiivskeemi rutiine kordumine on turvaline, aga igav. Siiski igasugused katsed seda struktuuri lõhkuda lähtuvad konvetsionaalsest mudelist.
Kõrvalekalded klassikalisest narratiivist.
Suletud narratiiv on omane eelkõige realistlikule romaanile. Modernistlik ja postmodernistlik romaan ei järgi sama skeemi. Nt postmodernistlikus romaanis avatud algused ja lõpud, sissejuhatus ja lõpplahendus puuduvad (traditsioonilisel kujul). Nt Franz Kafka „Protsess“. Postmodernistlik romaan mängib sageli realistliku romaani normidega, nt J.Fowels „Prantsuse leitnandi tüdruk“.
20.Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm?
Oluline on see, mis juhtub kui teema vormub jutustamisstiili ja struktureerimise abil romaaniks. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, sest neid hakatakse pidama kas heaks või halvaks, põnevaks või igavaks ainult selle põhjal, kuida romaanikirjanik neist teemadest sõnade abul (uue) reaalsuse loob. Romaani vormi ja sisu (või teemade, stiili, narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik, kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse.
21.Loo korrastatus
Ette- ja tahavaade. Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) – ühekordne, kordav ja koondav jutustamine.
21.1. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis)
Analepsis – tagasivaade, nt Viivi Luik „Seitsmes rahukevad “
Prolepsis – ettevaade, nt J.Fowles „Prantsuse leitnandi tüdruk“
22.Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja )?
Diegees (diegesis) – fiktsionaalne maailm, kus lugu aset leiab.
Jutustaja positsioon tekstis:

• Heterodiegeetiline jutustaja – asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja, on lugejale usaldusväärne, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Liigub ajas ette ja taha, teab rohkem kui tegelased ja lugeja. Heterodiegeetiline jutustaja ei pruugi siiski näha tegelase(te) sisse. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev jutustaja. Heterodiegeetiline jutustaja esineb sageli realistlikus romaanis. Nt Eduard Vilde „Mäeküla piimamees “
  
• Homodiegeetiline jutustaja – jutustaja kui üks loo osalistest. Paikneb seega positsioonil, et tal on kõigele, kõigile hea ligipääs. Sageli on ta teose kõrvaltegelane, sündmusi ja tegelasi esitatakse tema perspektiivist. Siiski tekib kõikide jutustajate puhul küsimus, et palju võib neid usaldada.
  
• Autodiegeetiline jutustaja – jutustaja kui peategelane. Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam sissevaade jutustaja siseaailma, samas ka piiratum. Autodiegeetiline jutustaja võib asuda ka suhteliselt kõiketeadva jutustaja positsioonil. Sageli lugeja võtab omaks autodiegeetilise jutustaja positsiooni. Annab hea sissevaate peategelase maailma. Tuleb ette ka realistlikes romaanides. Tema teadmised võivad olla samasugused nagu heterodiegeetilisel jutustajal. Kerge on samastada jutustajat autoriga (samas see ei tohiks päris nii olla).
  

Nii homodiegeetilise kui ka autodiegeetilise jutustaja puhul on eesmärk subjektiivse kogemuse ja emotsioonide võimalikult täpne esitamine.
NB! Autorit , jutustajat ja tegelast ei tohi samastada.
22.1.Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev
Heterodiegeetiline jutustaja võib olla ka kõiketeadev jutustaja aga ei pruugi. Kõigeteadev jutustajal on kui jumalik pilk, millega ta jälgib kõiki sündmusi ja ta vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega. Sageli esitab kõiketeadev jutustaja tegelaste lühiiseloomustusi, võtab mõnesse lausesse kokku tegelase olulisemad iseloomujooned. Selline jutustaja suudab tavaliselt ka tegelaste mõtteid lugeda. Kõiketeadva jutustaja romaani vaatepunkt on sestap tavaliselt liikuv.
22.2.Ebausaldusväärne jutustaja
On selline, kes paneb kahtlema. Nt vahendatakse ainult jutustaja teadvust, väljaspool seda olev on puudu (tegelikkus). Või nt jutustaja teadlik eksitamine. Või oli klassikaline raamjutustus ja lõpus selgub , et tegelikult oli jutustaja ebausaldusväärne. Tavaliselt on ebausaldusväärse jutustaja tüübid: hull, kelm, kloun , narr jne. Hullu võetakse nigunii teistmoodi ja sellepärast saab sageli avada teemasid (eriti mingil kindlal ajastul), mida muidu ei saaks. Ebausaldusväärne jutustaja võib olla ka naiivne
23.Fokusseerimine
Fokuseerimine tähendab seda, kes kõneleb või ka kes näeb. See tähendab, et iga lugu esitatakse läbi teatud prisma , mingist vaatepunktist. Lisaks on olulised ka kognitiivsed (taju) ja emotsionaalsed aspektid. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia:

• Nullfokuseerimine – kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus ehk kolmandas isikus jutustus võib edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti; liikuv vaatepunkt)
  
• Sisemine fokuseerimine – Jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog , teadvus vool) Ühes loos võib olla esindatud ka piiratud vaatepunkti. Reaalsuse väljendamine
  
• Väline fokuseerimine – jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika stiil).
  

Fokuseerimine võib tekstis muutuda.
24.Autori mõiste
Autor on teose looja. Erinevatel aegadel on autori loojarolli tähtsustatud erinevalt. Keskajal olid autorid anonüümsed, renessanssiajal (trükikunsti levik) tekstide seostamine autoriga, romantismiajal oli autor kui geenius , 20.sajandil tähtsustatakse pigem lugeja rolli. Autori kaudu kajastub teoses tema aeg (ajastu, mil on ta elanud). Kirjandusteos väljendab teatava ajastu maailmavaadet , autor väljendab ideid, mis on tema ajaga kooskõlas. Samuti toob iga ajastu endaga kaasa spetsiifilised probleemid, mis kajastuvad kirjanduses.
Autor asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega.
Nn. vihjeline autor – autor võib erineda pärisautori isiksusest, maailmavaatest jne.
Career author - ettekujutus autorist, tema loomingu põhjal, mille alusel tõlgendatakse teost.
24.1.Tekstuaalne autor
Tekstuaalne autor on teksti poolt loodud autorikuju. Teksti abil tekib lugejal ettekujutus autorist (hinnangulised kommentaarid, peategelase kuju, teoses positiivsena esitatud maailmavaade). Autori kuvani loomine, eriti klassikaliste autorite puhul
25.Tegelane
Oluline on kuidas tegelasi luuakse, kujutatakse.
Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks komponendiks. Tegelased viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaneb teose ideestik . Lugeja tunneb huvi eelkõige tegelaste ja nende elusaatuste vastu. Kirjandusteose tegelased jagunevad tähtsuse järgi: peategelasteks, kõrvaltegelasteks, episoodilisteks tegelasteks.
Peategelane, temal (või peategelastel) lasub teose ideeline põhiraskus, nad juhivad ja arendavad sündmustikku. Kõrvaltegelased, on üldiselt peategelase teenistuses ja jäävad tähtsuselt nende varju. Episoodilised tegelased esinevad teoses vaid põgusalt.
Tüüp – tüübiks nimetatakse tegelast, kelles avalduvad teatava inimrühma iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast. Kirjanduslik tegelane võib vahel ola loodud tegelikust elust võetud inimese põhjal. Sellist tegelikku eeskuju nimetatakse prototüübiks.
Tegelased võivad olla ka muutuvad või muutumatud.
Tegelaskuju loovad ka suhtegrupid. Tegelast iseloomustavad nelja tüüpi suhtegrupid: suhe loo jutustajaga; suhe iseendaga ; suhe teiste tegelastega; suht ümbritseva maailmaga .
Nt realistlikus romaanis on individualistlikud tegelased. Järjest enam hajub tegelase mõõde, kuna tänapäeva maailmas pole enam kindlaid väärtusi, vaateid.
25.1.Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?)
Sügav tegelane – on arenev ja keeruline, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma. Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte.
Lame tegelane – muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esindab üht ideed või iseloomujoont.
Lugeja võib saada aru, mis tüüpi tegelasega on tegu kõige eelneva põhjal. Siiski tasub lugejal analüüsida tegelase keerukust, kes tegelane on lihtsakoeline või keerulise siseeluga; tegelase arengut, kas tegelane on muutuv või muutumatu ning viimaks tegelase kujutamise määra, kui lähedalt ja üksikasjaliselt on tegelaskuju teoses välja joonistatud.
Proosažanrid
Eepos, romaan, novell
26.Romaan
Romaan žanrina tekkis 17.sajandil Hispaanias (Cervantes „Don Quijote “), 18.sajandil Inglismaal ( Henry Fielding „Tom Jones “). Romaan asendab eepose, saades eepika põhižanriks, toimub üleminek luulelt proosale.
Kaks olulist märksõna: realism ja individualism – sündmustik seotud konkreetse ajaloolise ja ühiskondliku kontekstiga, peategelane individualiseeritud ja realistlik .
18.sajandil tõusis romaan kirjanduse põhižanriks ning on seda ka tänapäeval.
Romaan on seega kaasaegse maailma eepos, hõlmavaim ilukirjanduslik maailmakirjelduse vorm. Eepoega võrreldes on romaan maisem žanr, selle tegelased pole ülevad kangelased, vaid vooruste ja vigadega inimesed (realistlik). Romaan on alati seotud kaasajaga , ta kõnetab kaasaegset lugejat. Romaani tegelastega on lugejal võimalik samastuda, romaanis juhtunut võib kõrvutada meie endi elus juhtunuga. Romaani tegelased on mitmekihilised, nende arusaamine iseendast võib lahkneda sellest, millise mulje nad kõrvaltvaatajale jätavad. Romaani tegelased võivad olla ümbritsevaga konfliktis . Romaani tegelased ei ole kunagi absoluutselt valmis. Romaan võib olla ka mitmehäälne, temas võivad põrkuda erinevad ideed, tegelaste vaated elule kardinaalselt lahku minna. Romaan esitab küsimusi ja sisaldab erinevaid tõlgendusvõimalusi.
Romaanitraditsioon tänapäevasel kujul on siiski vaid kahe sajandi vanune.
Romaanil on mitmeid alaliike:

• Seiklusromaan
  
• Rüütliromaan
  
• Partoraalromaan
  
• Kriminaalromaan
  
• Ajalooline romaan
  
• Ulmeromaan
  
• Fantastiline romaan
  
• Perekonnarommaan
  
• Psühholoogiline romaan
  
• Arenguromaan ehk isikuromaan
  
• Sotsiaalolustikuline romaan.
  

26.1.Realistlik ja modernistlik romaan
Realistlik romaan – 19.sajandil sai kirjanduses domineerivaks realistlik romaan. Püüab elu kujutada võimalikult tõepäraselt. Kujutab sageli inimest ühiskonnas, sotsiaalsete probleemide keskel, lugeja tunneb sageli, et romaanis toimuni on talle lähedane. Realistlikul romaanil on selge struktuur, kujutatud maailma sisemist loogikat. Elu kujutatakse võimalikult tõepäraselt. Samuti ka tegelikku maailma võimalikult täpselt, palju detaile ja kirjeldusi. Lugeja tunneb sarnasust oma eluga. Tähelepanu on sageli argielul, tavalistel eluseikadel. Fookuses on tegelane, tegelased keerulise hingeeluga, vastuolulised tegudes ja mõtetes.
Esindajad: Honore de Balzac , Lev Tolstoi , Jane Austen , Eduard Vilde.
Modernistlik romaan - on kõige raskemini piiritletav kunstivool, modernismi ning sellele eelneva realismi ning järgneva postmodernismi piirid on äärmiselt hägusad. Hakkas kujunema 19.sajandi lõpus ja sai valdavaks kunstivooluks 20.sajandi esimesel poolel. Modernisti maailmatunnetus on individualisti maailmatunnetus. Oluline pole mitte ühiskond, vaid üksikisik. Modernisti suhe maailmaga on valuline, ta tunneb ängistust, üksindust, ahistust, maailmavalu, ta tunneb ennast maailmas ebakindlalt. Modernistlik kunstiteos ei püüa maailma jäljendada, nt modernistlik maal ei mõju mitte nagu tükike järeletehtud tegelikkust, vaid kui kunstniku enda poolt kokku pandud tervik. Modernistlik romaan peegeldab oma ajastu üldist tõe kriisi. Omane on ka elitaarsus, autorit ei huvita, kas lugeja suudab teda mõista.
Tunnusjooned:

• Perspektivism: ruumi kujutamine tasandil; kauguspilt;
  

Tähenduse asukoht võrdub indiviidi vaatepunktiga; kasutatakse jutustajaid, kes on osa romaani tegevusest, kogevad jutustatavat isiklikust, spetsiifilisest ja piiratud vaatepunktist (näit. Faulkneri Hälin ja raev : Benji ( idoot ), Quentin suitsiidne), Jason (piiratud, jõhker- asjalik ); V. Woolf Mrs. Dalloway (Clarissa ja Septimus Smith); J. Joyce Ulysses: Leopold Bloom ja Stephen Daedalus)) vastandatuna näit. Realistliku romaani kõiketeadvale ja ‘objektiivsele’ jutustajale; paljude häälte kasutamine, perspektiivide paljusus ja vastandamine ; nn. autori eest kõneleva kõiketeadva jutustaja kadumine; autor taganeb kujutatavast materjalist.
Impressionism , Rõhk teadmise ja tajumise protsessil ja mehhanismidel; keeleliste, vormiliste ja kujutislike meetodite kasutamine, mis aitavad detailsemalt ja vahetumalt teadmise ja tajumise tekstuuri/protsessi/struktuuri esitada.
(Näiteks Lained, 1-2 lk)
Kirjanduse ja selle poolt kujutatava reaalsuse ümberkorraldamine. Kunst püüdleb alati reaalsuse imiteerimise (mimeetiline printsiip) või re-presenteerimise (uuesti esitamise) poole; ajaperioodide ja voolude lõikes muutub meie arusaam sellest, mis selle reaalsuse moodustab ja kuidas seda kõige paremini uuesti esitada saaks, mõistuse ja meelte seisukohalt võimalikult täiuslikult ja tõetruult. Modernistlik proosa kujutab endast ärapöördumist lineaarsest, ratsionaalse arenguga põhjuslikele seosetele ülesehitatud reaalsuse kujutamise viisist realistlikus proosas . Narratiivne ülesehitu snõrgeneb. Mod. reaalsuses on kogemus mitmekihiline, vihjeline ja katkendlik; selle väljunditeks mod. proosas on fragmenteeritus, vastandlikkus, teatud motiividele keskendumine (letimotif: teatud motiivide, sümbolite ja kujundite variatsioonidega kordamine), sümbolid , allusioonid, interteksuaalsed viited (vihjed kirjanduslikele eeskujudele, nende imiteerimine), müütiliste arhetüüpide kasutamine
Leitmotif /Joyce: pruun värv kui Dublini lagunemise või halvatuse märk, läbib kogu loomingut, näit. Dublinlased: Härra Browne. Fitzgeraldi Suur Gatsby: Sädelusega seotud sõnad ja kujundid.

• Tihe keel – ka keelega mängimine. ei käsitleta enam kui läbipaistvat meediumit mis õigesti tarvitatuna laseb reaalsust (läbi) näha, keelt käsitletakse keeruka ning nüansirikka locusena, kus pannakse kokku ‘tegelikkus’; keel on tihe, läbipaistmatu, keele paljud tähendusvarjundid ja konnotatiivsed omadused on esmase tähtsusega modernistlikus raskestihaaratavas, keerukas ja mitmekülgses (pluraalses) reaalsuse- tajus ja sellele reaalsusele vastavas kultuurilistes konstruktsioonides.
  
• Vormi- eksperimendid . eesmärgiks elu struktuuri, kogemuse ja tajumise esitamine erinevalt eelnevatest normidest, sh. kirjanduslikest normidest; Vorm on oluline ka vormi enese pärast, rõhutamaks kunstilist ja kunstlikku struktuuri (artefact), kunsti kui elust erinevat reaalsust. Modernistid pidasid kunsti elust kõrgemaks ja sellega seoses kirjandusteose vormi sisust olulisemaks või koguni vormi sisuna.
  
• VORMI tihedamaks muutmine, rõhu asetamine tervikule, seostele ja strukturaalsele sügavusele esteetilise objekti ja kogemuse kujutamisel; seda teostatakse selliste vahendite abil nagu motiiv , vastandus, olulised paralleelid, erinevad hääled, nihked ja kattumised ajas, ruumis ja perspektiivis.
  

Näited:
Faulkner ’i Hälina ja raevu osaliselt kattuva ajaperioodi kujutamine kolme erineva juutstaja jutustatud osades, samas on raske aru saada, kuidas need ajaperioodid kattuvad tänu jutustuse struktuurile;
Woolf Mrs. Dalloway’s kattub Clarissa ja Septimus Smith’i jutustuses aeg ja laias laastus, vahel ka täpselt koht. Romaanis Tuletorni juurde katab romaani teine osa, mis on lehekülgede arvu poolest kõige lühem kõige enam aastaid ja sündmusi, mõnel väikesel detailis peatutakse pikalt, selliseid olulisi sündmusi nagu Mrs. Ramsay surma aga antakse edasi vaid mõne reaga, möödaminnes.

• Avatud algused ja lõpud
  
• Strukturaalsed reaalsuses käsitlemise viisid
  
• Sisemine ruum ja aeg
  
• Reaalsuse aluse otsingud
  

Esindajad: Woolf, Faulkner, Stein , Lawrence , Hemingway , Fitzgerald, Gide , Kafka, Th. Mann , Hesse,
27.Novell
On proosa lühivorm, selle pikkus mõõdetakse kümnetes lehekülgedes. Tekst keskendub peamisele, ega püüa esitada sündmustikku detailirohkuses ning täies arengus. Tegelaste arv on piiratud, tavaliselt jäävad tegelased muutumatuteks. Novell on tihe ja läbimõeldud, väga hoolikas ülesehitus on suletud novellil, kus pinge järkjärguline tõus viib üllatava lõpplahenduse ehk puüändini. Avatud novell on hajusam, püant võib puududa .
TUNNUSEID:

• Ühtsuse printsiip – loetakse korraga läbi
  
• Selektiivne süžee
  
• Ajaliselt ühtne (üks keskne ajahetk, mil tegevus aset leiab)
  
• Kulminatsioon + tagasivaated
  
• Üks põhitegelane, üks tegevuskoht, üks vaatepunkt
  
• Vähem kirjeldust ja detaile kui romaanis
  

Novell arenes omaette žanriks tänapäevases mõttes 19.sajandi alguses. Seos trükiajakirjanduse levikuga .
Esinajaid: Balzac, Puškin, A.Tšehhov, Friedebert Tuglas , Edgar Allan Poe.
Kirjandusteaduse ajalugu
Kirjanduslugu, kirjanduskaanon
28.Kirjandusloo mõiste
Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. See on kirjanduse suhe ajaloosündmustega (sündmuste seeriaga), kultuuri vaatamine ühtse tervikuna. Ehk siis ka kui mingi ajastu kirjandus.
Kirjanduslugu on kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või žanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal).
Jaguneb kas kirjanduse ajalooks (või teatud ajalis-kultuuriline periood) või kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega.
29.Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu
Ajaliselt ulatuslik periood (kogu kirjanduse ajalugu) või teatud ajalis-kultuuriline periood ( Keskaeg , Renesanss, Valgustusajastu , 20.sajand või ka modernism ja postmodernism). Olulised ongi mingi ajalooperioodi kultuurilised jooned, see piiritleb ajalooperioodi, näiteks 20.sajandi kirjandus mitte kogu selle sajandi kirjandusloome, vaid kirjandusloome teatud tunnuste lõikes (enamasti modernism ja postmodernism).
Konspektist: Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu võtab kokku kogu kirjanduse ajaloo (selektiivne). Nt valgustusajastu kirjandus. Eristatakse mingi perioodi kultuurilisi jooni, ei keskenduta ainult ühele žanrile, vaid püütakse anda kogu pilti.
30.Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega (sündmuste seeriaga). Ajalooliste faktide määratlemine, mis mõjutasid kirjandusloomet ja mis selles kajastuvad, teatud ajalooperioodil esile olevate väärtuste peegeldumine kirjanduses, kultuuri vaatlemine ühtse tervikuna. Kuidas mingi periood avaldub kirjanduses.
Kirjanduse väärtus – teatud suurema (ajaloolise) nähtuse osa, iseseisev väärtus puudub. Seos ajaloosündmustega, ei ole seost iseseisvalt kirjandusega, põhineb ajaloofaktidel.
31.Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20.sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval)
Kirjandus on kui omaette uurimisobjekt (võrdne staatus ajalooga ).
Õige kirjandusajalugu ei taotle kirjanduse assimileerimist suure ajaloo sisse. Kirjanduse sünkroonilised struktuurid (laad, sümbol, müüt, žanr) ja diakroonilised struktuurid (5faasi, müüt, romanss, kõrgmimees, madal mimees, iroonia) – Lääne kultuuri ajaloo mudel kui allapoole kulgev korduste spiraal. Kirjandusloo struktuur lähtub mustritest ja kategooriatest, mille järgi liigituvad kirjandusteosed, kirjanduse essentsialiseerimine, kirjandus EI OLE üks ühiskonnas käibel olevaist praktikatest.
1960-1970-ndad, lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutustest.

Dekonstruktsiooni, uushistoritsismi (ka „uus“ kirjanduslugu – fookuses väikesed detailid) mõjul – teist tüüpi tekstide, nt ajalugu, filosoofia faktuaalsuse proplematiseeimine, paradigmaatiline muutus – teadmine ei ole võimalik, on võimalik ainult tõlgendamine. Seega tähendas faktualiseerimine ühtlasi, et kõik on tõlgendamise küsimus.

Poliitilise kriitika mõjul.

• Kirjandus on funktsionaalne, mite ontolooigline kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. On olnud oluline ajupesu viis – normid ja ideoloogiad toimiviad ning inimene võtab läbi hea jutustuse need kergemini omaks. Nt ka marksistlik kriitika;
  
• Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikel aspektidel (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju);
  
• Kirjandus kui sotsiaalne praktika.
  
• Kirjandusajaloo olevikulisus, (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud). Teeme teose olevikuks, minevik on justkui kättesaamatu.
  

Formalism - Kirjanduse uurimise formalistlikud meetodid, kirjanduse erilised tunnusjooned, tekstikesksus, kirjandustekst kui kunstiline struktuur, eriline keelekasutus, enesereflektiivsus (poeetiline keel, meetrika, kujundid, tähenduse mitmetasandilisus).
Funktsionalism
Kirjandusloo olevikukesksus – kirjandusalaloo olevikukesksus, peegeldavad loomishetke eesmärke ja väärtushinnanguid. Uurija on paratamatult oma oleviku poolt piiratud.
Kirjandusajaloo problemaatilisus – ajaloo loolisus, kirjandus vs kirjandus(ajalugu)? Vormide ja žanrite staatus, kirjandusajaloo kallutatus (esindab teatud grupi huve). Ehk ka, kelle nimel räägib kirjandus?
Kirjanduse uurimine jooksis kuskil 90ndatel ummikusse. Leiti, et kirjandusloo uurimine pole võimalik.
Võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval
Võimalused:

• Kirjanduslugu pole enam vajalik ega võimalik
  
• Pluralistlikud, isegi vasturääkivad kirjanduslood, puudub ühtne tugev raam
  
• Keskendumine kirjanduse poeetika ajaloole (2000ndate aastate alguses) (vorm seoses sotsiokultuurilise ruumiga). Uuritakse taas klassikalise vorme.
  

F.Moretti (2005):

• Rõhutab lähilugemise asemel kauglugemist. Kauglugemine ei võimalda nn. näha metsa puude taga. Teda ei huvita ükikud puud, vaid mets.
  
• Abstraktete mudelite loomine.
  
• Rõhutab rohkem ratsionaalsema kirjanduse ajaloo vajalikkust .
  
• Erilised/erandlikud tekstid vs (mingi ajaperioodi) tekstid tervikuna.
  
• Graafikud – žanri publitseerimisajalugu
  
• Kaardid – sisu/süžee elementide kaardistamine, toob esile varjatud struktuurid
  
• Geneoloogia – tekstide suhestumismustrid, kirjandustekstide evolutsioon , hargnevused ühest tüest, mingi žanritüübi lõpp jne.
  

32.Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimeta mõni käsitlus)

• Esimesed käsitlused:
  

• D.H.Jürgenson, Kurze Geschichte der estnischen Literatur
  
• M.J. Eisen , Tähtsad mehed 1883-1884
  
• F.Tuglas, Lühike eesti kirjanduslugu, 1934
  

• Nõukogude aeg
  

• Eesti kirjanduse ajalugu I-V, Peatoim. E.Sõgel, 1965-1991
  
• E. Nirk , Estonian Literature, 1970
  

• Pagulus
  

• G.Suits, Eesti kirjanduslugu, Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1953
  
• A.Oras, B. Kangro , Estonian Literature in Exile, Lund 1967
  

• Taasisesisvumisaeg
  

• Annus, E, L. Epner , A.Järv, S.Olesk, E.Süvalep, M.Velsker, Eesti kirjanduslugu, Tallinn 2001
  
• Eesti kirjandus paguluses XX sajandil, toim. Piret Kruuspere, Tallinn 2008
  

• Digitaalsed keskkonnad
  

• ERNI – ERNI. Eesti kirjanduslugu tekstides, 1924-1925, projektijuht Marin Laak. ERNI kujutab üht kirjandusloo peatükki, eesti kirjanduse 1920.aastaid interaktiivses keskonnas, tervikliku kirjandusajaloolise ruumina. ERNI sisaldab raamatukogu, kriitikaantoloogiat, fotogaleriid, autorite tutvustusi, kirjanduslike terminite sõnastikku ja ajatelge.
  

33.Eesti kirjandusloo arengutendentsid, eesti kirjandusloo probleeme

• Varasemad kirjanduslood olid kontekstikesksed lähenemised.
  
• 1930-ndad positivism ja tekstikesksus
  
• 1960-1970-ndad põhitraditsioon (autorikeskne positivism, üksikonnakeskne marksism , tekstikeskne uuskriitika)
  
• 1990-ndad, kirjanduse uurimise mitmekesistumine, kaasaegsete teooriate kaasamine (psühhoanalüüs, poststrukturalism , narratoloogia , feminism , postkolonialism, modernismikäsitlused, rahvusluse küsimus, baltisaksa kirjanduse uurimine).
  
• Fookus: 20.sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus). Olemasolevad kaanonid on väga eraldiseisvad – ei looda erinevate valdkondade vahel seoseid . Problemaatika , mille põhjal kirjanduslugu kokku pannakse.
  

Kriitika on tulnud ajaloolaste, keeleteadlaste poolt ning on väga laiatarbeline. Linda Kaljuni käsitlus oli pikka aega üks põhilisemaid. Pole nt laiapõhjalist psühhoanalüüsi käsitlust.
Eesti kirjandusloo arengutendentsid + ka probleemide järk:

• Periodiseeringud: 1)ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt ärkamisaeg) 2)kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika);
  
• Rahvuskirjandus , kirjandus ja rahvuslik ajalugu, suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud, kes kuuluvad kahe kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki , baltisaksa kirjanduse väljajätmine. Oma ja võõras küsimus. Eesti kirjandus on mudeldatud nii, et tegemist peab olema ainult eesti keeles kirjandusega.
  
• Kirjandusajaloo „pikendamin“ rahvaluule kaudu. Eesti kirjanduslugu algab rahvaluules, kuid on ka palju teisi allikaid , mis on tähelepanuta jäänud.
  
• AGA teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algus tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220.aastad).
  
• Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl. Orientalism).
  

Mis kuulub kirjandusajalukku?
Tiit Hennoste : „Enne 19.sajandit pole eesti kirjandusloos suuremat pistmist ilukirjandusega, samas 19.sajandist alates pole kirjanduslool suuremat pistmist mitteilukirjandusega“.

• Enne 19.sajandit – eestikeelne tarbekirjandus, tõlked ja mugandused (rahvale suunatud kiriklik ja diadaktiline kirjavara, eestikeelne juhuluule).
  
• XVI sajandivahetus – esimesed eestikeelsed palvekatked ja katekismused
  
• XVII sajand eestikeelsed jutlused , esimesed aabitsad , 1973.a esimesed piiblitõlked
  
• XVIII sajand – eestikeelne juhuluule, hernhuutlaste laulude ja didaktiliste vagajuttude tõlked, kalendrid. Maailm ja mõnda jutud, ka esimesed ajakirjad
  
• XIX sajandi I pool – esimesed ajalehed, kooliraamatud, kohalike autorite kirjutatud ja mugandatud rahvajutud
  
• XIX sajandi II pool – eestikeelse kõrgkirjanduse sünd, rahva- ja tarbekirjandus kaob
  

Kirjandusloo kirjutamine kui rahvuslik projekt. Kirjandusajaloo kirjutamine on alati olnud rahvuslik projekt. Seostub kõrgkultuuri või ka selle aseaine rahvakultuuriga (kui kõrgkultuuri pole kusagilt võrra).

Alus saksa klassikalisele kultuuriloole – kultuur = kõrgkultuuri vaimsed ja kunstialased saavutused

Rahvakultuur kui „oma“ kõrgkultuuri aseaine, kehastab rahvuse vaimu.
34.Kirjanduslugu ja uus kultuuriajalugu , selle rakendamise võimalusi eesti kirjandus(aja)loole
Mis on uus kultuuriajalugu?

• UKA keskendub ainult eliitkultuurile.
  
• UKA hoiab selgelt lahus erinevaid kultuurisfääre
  
• UKA rõhutab erinevusi distsipliinide vahel: ajaloolasel pole asja kirjandusse ja vastupidi.
  
• Kirjanduse uurimises taotleb UKA luua ühe ühtse kirjandusloo.
  

Peter Burke „Mis on kultuuriajalugu?“

• Uus kultuuriajalugu on antropoloogiline ajalugu – palju väikeseid detaile. Kultuuri vaadeldakse ühtse tervikuna. Tuleb käsitleda mitmekesisena.
  
• Kultuur – hõlmab kõiki inimtegevuse tahke, rõhutab ühiskonna sümboolset, keelelist ja kujutluslikku mõõdet.
  
• Totaalne minevikukäsitlus (ühiskond, majandus, kirjandus, poliitika, teadus, igapäevaelu)
  
• Eesmärk anda minevikust mitmekesisem pilt, näidata, et pisiasjadki võivad omada tähtsust.
  
• Problematiseerib sotsiaalajaloos juurdunud vastandpaare, nagu eliidikultuur vs rahvakultuur, tootmine vs tarbimine, tegelikkus vs fiktsioon.
  

Kirjanduse uurimine uue kultuuriajaloo osana (ka selle rakendamise võimalusi eesti kirjandusloole. )

• Kirjanduse ja sotsiokultuuriajaloo seosed
  
• Vanem eesti kirjanduslugu – mitte ainult kirjandusajaloo allikad, ka kultuuriajaloo allikad, inimtegevuse sotsiaalsed ja sümboolsed mõõtmed, suhtlusskeemid, argikultuuri ja –käitumine, hoiakud, väärtused
  
• Kirjanduse roll kultuurisüsteemis
  
• Kirjanduse ja kultuuriloo vastastikkused kokkupuutepunktid, ka kultuuriloo seisukohalt, mis on kirjanduskultuuri spetsiifika
  
• Kultuuriajaloolisi lähenemisi: looduse, maastiku- ja riimukujutus kirjandused, soomudelid kirjanduses, kultuuride kohtumine, tõlkeprotsessid. Rõhuasetused on tihti võrdlevad
  
• (Kirjandus)traditsiooni mõiste ümbersõnastamine – see ongi pidev loominguline kohandumine, mitte vastuvõtt.
  
• Üks traditsioon vs „mitu kirjandust“, tervik sisaldab vastasmõjusid, muutusi, katkestusi.
  

Kirjandus ja mälukultuur
Maurice Halbwachs, kultuurimälu – kollektiivi teadmistevaramu oma identiteeti, ühtususe ja eripära vastu. Identiteet , see kuidas midagi on mäletatud.

• Kirjandus kui kultuurimälu oluline teabekandja
  
• Kirjandusajalugu kui eesti kirjanduse ajaloolise identiteedi ja mälu allikas
  
• Kirjanduse roll rahuvuse ja identiteedi loojana, rahvuse „kirjutamine“ (mitte peegeldamine ) kirjanduses
  

Jaan Undusk : kirjandus kui rahvust loov tekst (tüvitekstid ideoloogiline telg , mõtemallid ja tüüpkujud (vajadusvõitlus, Jüriöö mäss)
Kirjandusajaloo visuaalsed ja monumentaalsed representatsioonid : Marin Laak – „Kalevipoeg“ kui kirjanduslik-ühiskondlik monument (sh Kalevipoja kasutamine šokolaadi ümbrispaberil).
Kaanon
35.Kaanoni määratlus
Kreeka keelest tulenev sõna „kanon“ tähendab mõõtepulka või reeglit, hiljem nimekiri või kataloog, Heebrea Piibli ja Vana Testamendi raamatute nimekiti, mis kiriklikult on tunnustatud pühakirjaks. Kirjanduses on kaanon kirjandusklassika , raamatud, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt. Laiemas kasutuses/tähenduses on kaanon maailmakirjandus, Euroopa kirjandus, rahvuskirjandused (kriitikute, kirjandusteadlaste ja õpetajate poolt) on mingi kultuuri olulisemad autorid, nende teosed ehk ka kirjandusklassika. Klassika mõiste on jätkuvalt käibel (uustrükid, õppe- ja teadustöö).
Piiblikaanon – selleks ettenähtud autoriteetide poolt kindlaks määratud, muutumatu.
Kirjanduskaanon – ähmaste piiridega, muutuv sageli vastuoluline .
Kaanonisiseselt on kesksed ja marginaalsed autorid ja žanrid, see protsess on ajas muutuv.
Kaanon hoiab mingi teose käibel.
36.Kaanoni kriitika
Kaanon on saanud palju kriitikat, kuna suunab liialt ja tekitab juba mingid kindlad väärtused (esindab valge inimese ja Euroopa väärtusi). Võib esineda ka tõlkimise probleem. Suuresti seisneb kriitika ka selles, et miks on mõni teos saanud mingi olulise tähelepanu osaliseks ja mõni teine mitte. Lisaks, kes seab kaanonit kokku (kriitikud, kirjandusteadlased, õpetajad). Kas mingi teos on väärt kuuluma kaanonisse?
Kirjanduskaanoni ülesehitusprintsiip on kooskõlas eliidi/valitseva klassi ideoloogia ja poliitiliste huvidega . Maailmakirjanduse kaanon esindab valget rassi, meessugu, Euroopa päritolu, seega peetakse seda rassistlikuks, imperialistlikuks (suurriiklik) ja patriarhaalseks.
Eurotsentristlik vs avatud kaanon – multikultuurne , arutelud nn. uue maailmakirjanduse üle, sisaldab rohkem naiskirjanikke, etniliste ja ka seksuaalvähemuste loomingut, ei ole elitaarne , sisaldab nii kõrg- kui massikirjanduse teosed.
AGA kaanon on mitme eri tasandi normide ja tegurite rühm, nende hulgas olulised kanooniliste teoste kõrge kunstiline ja intellektuaalne rase ja nende haakuvus ajast aega aktuaalsete inimolemist ja ühiskonda puudutavate probleemidega. Ka nn. avatud kaanon ei tohiks välja visata seal sajandeid olnud teoseid, on vajalik dialoog uute ja pikemat aega kaanonis sisaldunud teoste vahel.
Intertekstuaalsus
Kirjandus ja müüt
37.Intertekstuaalsuse mõiste
Intertekstuaalsus on teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu (autori surm – uut teksti pole võimalik luua – autor laenab ja uurib teisi tekste.) Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti – autor kirjutab vaid teksti, ei ole looja. Lugeja loob seosed teiste tekstidega (ühte teksti lugedes tekib seos teisega ). Kirjandust saab selle järgi pidada ka kui omavahel seotud tekstide kogumiks. Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise. Kirjandusteose tähendus kirjandustradistiooni sees (või ka osana kultuurist, inimkonna olemusest) ja suhtes sellega.
Intermediaalsus – kuidas teksti vahendatakse erinevates tekstides.
Olulisem ongi seoste tabamine, teiste tähenduste avamine , nt libahundi teema jooksem mitmest eesti kirjandusteosest läbi. Tähendused tekivad kirjandusteoses ainult seoste kaudu!! Kõigis teostes esinevad teatud korduvad elemendid

• Võib olla teadlik matkimine (nt. žanrinormide järgimine, teose mingisse traditsiooni paigutamine ), eelnevate kirjandusteoste kordamine, problematiseeimine, muutmine (selle mõned vormid on paroodia , travestia , pastišš
  
• Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süžee, tegelased, C.Gustav Jungi arhetüübi mõiste)
  
• Mõju on paratamatu, midagi orginaalset pole võimalik luua (R.Barthes „Autori surm“)
  
• Kirjandusteos kui ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid.
  

On teiste lähenemisviisidega võrreldes kõige avatum, paindlikum.
38.Intertekstuaalsuse teoreetikuid ( piisab kui oskate nimetada mõne)
Julia Kristeva – tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ehk märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduse transformeerimine .
M.Bahtin – kultuuris esinevas žanrid on polüfoonilised (mitmehäälsed), sisaldavad erinevaid hääli, stiile, viiteid ja väiteid, mille allikas ei ole kõneleja.
R.Barthes – test koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis , väitluses või parodiseerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, ... vaid lugeja.
H.Bloom – Luuletaja ambivalentne (kaksikpidine) suhe (kuulsatesse) eelkäijatesse. Luuletaja loob suhte teiste luuletajatega. Eelkäijate tajumine põhjustab luuletajas mõjuängi.
39.Parodia ja pastišš
Paroodia – eesmärk naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandussituatsiooni, vooli või žanrit. Teisendatakse alusteksti süžeed, tegelasi, stiili, võib olla liialdatud absurdini, ka sõbralik, lugupidav.
Pastišš – postmodernistlik või ka tühikomöödia. Eesmärk on mänguline jäljendamine. Jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. F.Jameson pastišš „tühi kui paroodia“.
Lisaks ka:
Travestia – eesmärk moonutada alusteksti koomilises võtmes. Teisendatakse tõsise kirjandusteose süžeed – sisu säilib, vorm muutub, tegelased muutuvad koomiliseks, kaotavad väärikuse.
Võltsing – eesmärgiks on tõsiseltvõetavus, olemasoleva teose jätkamine või järje kirjutamine. Jäljendatakse alusteksti autori stiili, sõnakasutust, lausestust, jutustamislaadi jne.
40.Müüt
Vanasti peeti müüte pühaks ja tõeks. Seletavad maailma olemust, sarnane eesmärk tänapäeva teadusele. Teemad, koostisosad, tegelaste põhiomadused korduvad kultuuri. Levinumad müüdi tüübid: loomismüüdid (Piibli loomislugu, kus Jumal lõi mitte millestki maailma 6 päevaga ja pidas hingepidamispäeva) ja kangelasmüüdid (Kalevipoeg, Herakles, Theseus , Oidipus ). Müüt kui maailma tajumise viis, ka tänapäeva oluline, nt. Usk hea ja halva igavesse võitlusesse, erinevad õnnekujutelmad.
Müüte eestlaste rahvaloomingust (kratt e pisuhänd, Emajõe sünd, Koit ja Hämarik (Maa ja taeva ning teiste taevakehade tekkimislugu, Vanaisa ja tema abilised – Kalevid (Vanemuine, Ilmarine , Lämmeküne ja Vibulane) tegutsevad maailma loomise käigus, Vanemuise laul (kuidas loomad ja linnud endale hääle saavad).
Ka tänapäevamüüdid.
Jaan Puhvel: „Müüdis väljendub mõtemall, mille abil ühiskond vormistab enesetunnetust ja eneseteostust, saavutab iseteadvust ja endausku, seletab omaenda ja ümbruskonna olemust ja algupära ja vahel püüab oma saatust juhendada“.
Rein Veidemann: „Müüt, mis on seotud oma tekkeajaga, muutub kollektiiviline hiljem teatud vaimseks toetuspunktiks. Sealt ammutatakse eeskujud, seal – müüdis – leitakse lohutust, kinnitust oma identiteedile, püsivusele. Seal leiab õigustuse meie olemasolule keelekollektiivina, rahvusena. Müüt on seega võim, vägi. Müüdi võim(sus) ilmneb ta lepituslikkuses ja sidususes. Sellisena astub müüdi võim vastu looduse või ka poliitilise (ülem)võimule“.
41.Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on?
Nii antiikmaailma poeedid kui ka tänapäeva kirjanikud on sageli pöördunud klassikaliste müütide poole. Kuni 18.sajandi lõpuni oli kirjanduses nn. müüdiperiood. 20.sajandil tõrjus realism müüdi tagaplaanile, sest kirjanikke huvitas rohkem kaasaja tegelikkus. Siiski kasutasid nii romantikud , realistid kui ka modernistid edaspidigi müütilist ainest. ttNüüd 21.sajandi alguses on huvi müütide vastu jälle suurenenud.
42.Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide)

• Vanakreeka tragöödidad, nt Sophoklese „Kuningas Oidipus“. Oidipuse-tüüpi müüte võib leida väga erineva kultuuritraditsiooniga maadest (ka tänapäeva eesti kirjanduses), st Oidipuse müüdi motiivid on rändmotiivid. Näiteks Arne Merilai „Türann Oidipus“ (2009)
  
• Ka Uut Testamenti võib nimetada müütide kogumikuks. Piiblimüüti peeti kui pühaks tõeks, eristus muudest lugudest, moraalne tähendus, inimesed pidid juhinduma piiblitõdedest.
  
• Kangelaseeposed – põhinevad muistsetel rahvapärimustel („Vanem Edda “, „Rolandi laul“, „Laul minu Cidist“, „ Niebelungide laul“) – nii rahvapärimus kui ka ajaloolised sündmused.
  
• 13.-14.sajandi Rüütliromaanid – aines tulenes sageli antiikajast
  
• Kuningas Arthuri romaanid – muistsed kelti müüdid ja pärimused, sh rüha graali otsingud.
  
• 16.sajandi Saksa rahvaraamat „ Doktor Faustus“ – mees, kes oma hinge kuradile müüs – Goethe „Faust“, Thomas Mann „Doktor Faustus“.
  
• J.R.R. Tolkien „Sõrmuste isand “ – anglosaksi mütoloogia põhjal loodud fantaasiamaailm.
  
• 18.sajandi – kunstnikumüüt: kunstniku eluloo ja olemuse heroiseerimine, kunstnik kui võlur, kunstnik kui looja, kes lähtub jumalikust inspiratsioonist.
  

Tänapäeval tekkivad modernsed müüdid ei ole seotud usuga, neil on vaid kultuuriline tähendus ja haare . Pigem keskenduvad need tegelastüübile kui loole. Näiteks Fausti lugu saab müüdiks selle kaudu, et kujutab uue aja inimese lõputud otsinguid, don Juan ihab leida romantilist ideaali , Robinson Crusoe sümboliseerib inimese suutlikkust äärmuslikes olukordades üksi hakkama saada, don Quijote taolisi idealiste leidub igas ajas. Kuigi müüdid on kaotanud oma kunagise seltusjõu, võib nende abil näiteks mõista kas või mõne iidoli või poliitilise juhi kummardamist.
Kirjandusteooria koolkonnad
STRUKTURALISM
43.Põhialused, struktuuri mõiste

• Struktuurid on kõikjal meie ümber, sturkturalismi eesmärk on neid ära tunda ja kirjeldada
  
• Igale kultuurile on omased erinevad struktuurid.
  
• Struktuur on ajas muutumatu.
  
• F. de Saussure jagas keele kaheks osaks: langue ja parole . Teda huvitas parole, strukturaliste hiljem aga just langue.
  
• Kirjandus ei sobi eriti hästi strukturalistlike meetoditega analüüsimiseks.
  
• Strukturalistlikke kirjandusteadlasti huvitab eelkõige teksti tähendus ja selle (kunstiline) väärtus.
  

Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus. Põhialus: inimkogemuses, kultuuris jne. eristatavad pindmised nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad.
Inimmõistus kui struktureeriv mehhanism .
Struktuur on kontseptuaalne raamistik , mida inimene kasutab füüsiliste entiteetide, nähtuste jne. mõistmiseks
Struktuuri iseloomustab:

Terviklikkus

Dünaamilisus

Eneseregulatsioon
44. Strukturalistlik lingvistika (Saussure)

• Saussure > Keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud ajahetkel, st. Sünkrooniliselt.
  
• Langue – keele süsteem
  
• Parole (kõne) – üksikud lausungid
  
• Struktuuri elemendid eksisteerivad suhtes üksteisega
  
• Sõna struktuur: tähistaja (akustiline kujund) ja tähistatav ( kontsept , millele viidatakse), tähistaja ja tähistatava suhe on juhuslik
  
• Keel on inimkogemuse keskne struktureeriv mehhanism.
  

45.Strukturalistlik antropoloogia

• Lévi- Strauss > struktuurid, mis seovad inimkogemust toimivad sarnaselt vaatamata eri kultuuride spetsiifikale
  
• Kõikides kultuurides sarnased kodifitseerimisprotsessid
  
• Inimestel on sarnane teadvuse struktuur
  
• Müteem (mytheme) > müüdi vähim iseseisev muutumatu tähenduslik koostiselement.
  

46.Semiootika, märgisüsteemi mõiste, märgitüübid: indeks, ikoon, sümbol.

• Semiootika uurib märgisüsteeme
  
• Märgisüsteem on lingvistiline või mittelingvistiline objekt või käitumismudel (või objektide või käitumismudelite kogum), mis toimib nagu keel
  
• Semiootika & kirjanduse uurimine > millised on reeglid, vahendid ja vormielemendid, millest koosneb kirjanduse struktuur
  
• Keel on kõige olulisem märgisüsteem, lähtub Saussure märk = tähistaja + tähistatav.
  
• Märgitüübid: indeks, ikoon ja sümbol  
  

47.Strukturalism ja kirjandusteadus

• Kirjandus on keelel põhinev kunstivorm , strukturalism kirjanduse uurimises oluline.
  
• Struktuur > korra loomine maailmas, kirjandusel oluline roll maailma seletamisel
  
• Uurib kirjanduse toimimist süsteemina
  
• Strukturalismi ei huvita, a) mida tekst tähendab, b) milline on selle väärtus vaid c) kuidas tähendus luuakse.
  

48.Strukturalistlikke kirjandusteooriaid (narratoloogia, G. Genette , J.Culleri strukturalistlik retseptsiooniteooria)
Narratoloogia
Žanrite uurimine > Northrop Frye müüditeooria (archetypal criticism)

• Žanriteooria
  
• seletab Lääne kirjandustraditsiooni struktureerivaid printsiipe
  
• kirjandus kui müüdi teisalduse või nihke vorm.
  
• Arhetüüp > korduv kujund, tegelaste tüüp, süzee- või tegevusliin.
  

Neli narratiivimustrit, mis müüte reguleerivad: komöödia, romanss, tragöödia, iroonia/satiir.
Narratiivse kujutlusvõime projektsioon

ideaalse maailma representeerimine

tegeliku maailma representeerimine
J. Greimas: narratiivi struktuur

• A on B vastand
  
• (nt. armastus versus vihkamine)
  
• - A on on A eitus , -B on B eitus (armastuse puudumine on armastuse eitus)
  
• Selline struktuur kujundab keelt, kogemust ja narratiive, mille kaudu kogemust väljendatakse
  

G.Genette

• Narratiivi tasandid : lugu, narratiiv, jutustamine
  
• Aeg (narratiivi elementide ajaline paigutus)
  
• Laad (kaugus ja perspektiiv)
  
• (Jutustaja) hääl
  

J.Culleri strukturalistlik retseptsiooniteooria

• Kirjanduse tõlgendamise struktuur
  
• Kirjanduse struktuur = tõlgendamise struktuur
  

• Kaugus ja impersonaalsus
  
• Naturaliseerimine
  
• Erilise tähtsuse omistamine
  
• Metafoorne ja temaatiline ühtsus
  

UUSKRIITIKA
49.Tekkepõhjused ja põhialused
Tekkepõhjused

• 1940 - 1950ndad, alguse saanud 20. saj. alguses
  
• Toetub modernistlike luuletajate Ezra Poundi ja T. S. Elioti töödele, mõjutatud modernistlikust esteetikast laiemalt.
  
• J. C. Ransom The New Criticism (1941), I. A. Richards , Practical Criticism (1929); The Philosophy of Rhetoric (1936), W. Empson, Seven Types of Ambiguity (1930), C. Brooks & R. P. Warren Understanding Poetry (1938), Understanding Fiction (1943)
  
• Uuskriitika moto “The text itself” > tekstikesksus
  
• Põhiline uuritav žanr

Põhimõisted, alused

• Intentional fallacy – kavatsuslik eksitus
  
• Affective fallacy – tundmuslik eksitus
  

Põhimeetod: lähilugemine e. eksplikatsioon (close reading ), detailne ja nünssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs, eriti fookuses teksti mitmetähenduslikkus (ambiguity).
Oluline kirjandus kui keel, mis erineb teadus- ja tarbekeelest
Kirjandusteoste põhikomponendid on sõnad, kujundid ja sümbolid.
Tekst on kordumatu orgaaniline tervik: poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhetest.
50.Kavatsuslik ja tundmuslik eksitus
51.Lähilugemise mõiste
Põhimeetod: lähilugemine e. eksplikatsioon (close reading), detailne ja nünssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs, eriti fookuses teksti mitmetähenduslikkus (ambiguity).
MARKSISTLIK KIRJANDUSTEOORIA
52.Põhialused
Marksism:
Põhineb Karl Marxi ja Freidrich Engelsi majandus-, ühiskonna- ja kultuuriteooriatel. Väidavad, et inimkonna, selle ühiskondlike formuleeringute ja institutsioonide areng sõltub materiaalse tootmise viiside muutustest. See mõjutab omakorda ühiskonna klassistruktuuri. Majanduslik võim on kõigi ühiskondlike ja poltiitiliste tegevuste liikumapanevaks jõuks. Inimteadvuse määravad ideoloogiad: väärtused ja hoiakud, mille kaudu tajutakse ja seletatakse reaalsust.
Marksism ja kirjandusteadus:
Kirjandusteos ei eksisteeri ajatus esteetilises sfääris. Teos tugevndab lugejas ideoloogia mõju, mida ta esindab. Teos kutsub lugejat üles valitsevat ideoloogiat kritiseerima. Ideoloogia nii sisus kui vormis on realistliku väljenduslaadi eelistamine
53.Mida uurib kirjanduses marksistlik kirjandusuurija (küsimused, vt.viimane slaid)
Marksistlik kirjandusuurija uurib:

Kas ja kuidas kirjandusteos toetab (teadlikult või alateadlikult) kapitalistlikke, imperialistlikke või teatud klassiväärtusi?

Kas teos kritiseerib kapitalismi ja imperialismi? Kuidas tekst sellist ideoloogiat paljastab , kuidas kutsub üles rõhuvate ühiskondlik-majanduslike jõudude kriitikale?

Kas tekst on ideoloogiliselt vastuoluline, st et toetab nii marksistlikku kui kapitalistlikku & imperialistlikku agendat?

Kuidas peegeldab kirjandusteos (teadlikult või alateadlikult) kirjutamise/sündmuste toimumise ajaperioodi ühiskondlikke tingimusi ja kuidas on need seotud klassivõitlusega?
FEMINISTLIK KIRJANDUSTEOORIA
Soouurimuslik perspektiiv. Feminismi alustekstid: Virinia Woolf „Oma tuba“; De Beauvoir „Teine sugupool“ (ühiskond määrab normid, järelikult saab neid muuta). Mary Wollstonecraft „Naise õiguste kaitseks“; John Stuart Mill „Naiste allasurutus“.
Feminism arenes välja 60ndate lõpus.
54.Feminismi põhilähtekohad

• Lääne tsivilisatsioon on valdavald patriarhaalne
  
• Naine peab sotsialiseerumisprotsessi käigus omaks võtma patriarhaalse ideoloogia. Tulemuseks on oma soo alahindamine & allumine meeste võimule.
  
• Naine kui „teine“, kui mehel põhineva normi (positiivse) negatiivne poolus
  
• Sooline ebavõrdsus on sooerinevuse kultuurilise konstruktsiooni tulemus (sex> ideoloogia allutab inimesi valitseva klassi huvidele. Kirjandustekst oli mitmekülgne, peegeldas allasurutud hääli.
  
• 2) M. Foucault > ajastu diskursused, ei reflekteeri ‘tegelikult eksteerivaid’ nähtusi, hoiakuid vaid loovad neid
  
• 3) dekonstruktsionistliku teooria arusaam üksteisega vastuolus olevaist tähistamise viisidest
  
• 4) kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geertz > tihe kirjeldus.
  

JA

• I) Kirjandus ei toimi ajalooüleses esteetilises sfääris.
  
• II) ajalugu ei ole homogeenne faktide ja sündmuste kogum, mida kirjandus reflekteerib.
  
• III)On (Mõiste) ‘inimese põhiolemus’ vastu ( uushistoritsistid nim. seda ‘essentsialistlik humanism ’), teenib teatud ideoloogia huve.
  
• IV) Lugeja on subjekt , mille on kujundanud ja mis paigutub suhtes oma ajastu ideoloogiliste struktuuridega. Kirjandustekste ei saa tõlgendada objektiivselt, neutraalselt. Teksti naturaliseerimine oli eesmärk, kohandamine , vastab lugeja ajastule. Kriitikud, mitte ei ava, vaid konstrueerivad sisu. Kriitik ja lugeja on kinni oma olevikus ja ei saa minna minevikku . Tegelikult on dialoog oleviku ja mineviku vahel.
  

59.Ajaloo tekstuaalsus ja teksti ajaloolisus
Ajaloo tekstuaalsus ja teksti ajaloolisus on uushistoritsistide moto.

• Louis Montrose: uushistoritsism > vastastikkune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu;
  

• Ajalugu ei ole määratud tähendusega objektiivsete faktide kogum, on tekst, mida tõlgendatakse;
  
• Iga teksti võib vaadelda kui kui mingisuguse ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust;
  

KIRJANDUSSEMIOOTIKA ( Kadri Tüür loeng)
60.Sarnasused strukturalistliku ja lingvistilise uurimisega

• Põhiline küsimus: kuidas tekib tähendus?
  

Ei saa piirduda ainult teksti sisu üle küsimisega, tuleb ka vaadata, kuidas ta on tehtud ja mis tähendusi need valikud endaga kaasa toovad.

• Keel kui materjal, kunst kui võte, mida sellele rakendatakse.
  
• Kuidas on kunstiteos / ilukirjanduslik tekst tehtud; milliste võtete kasutamine annab sellele kunsti kvaliteedi?
  
• Suhe ja nihe : millised suhted on tekstis selle elementide vahel loodud; mis on nende elementide funktsioon; ja milline on mingi elemendi tähendusnihe, kui ta on mingitest muudest tekstidest vaatlusalusesse üle kantud .
  

61.Teksti mõiste kultuurisemiootikas

• Keel: loomulik (primaarne) – kunstlik – sekundaarne modelleeriv süsteem
  
• Tekst: väljendatus – piiritletus – struktuursus
  
• Kood: informatsiooni korrastatuse viis
  
• Topeltkodeeritus: väljendus- ja sisuplaan
  
• Teksti modelleeriv funktsioon
  
• Tekst kui kondendseeritud informatsiooni kandja.
  
• Metakeele modelleeriv funktsioon
  

Tekst on tervikliku tähenduse ja tervikliku funktsiooni kandja ( nt riitus , kujutava kunsti teos või helitöö); Tartu- Moskva kultuurisemiootika koolkonna järgi –kultuuri algelement
Pidev tekst vs diskreetsed märgid (selle sees)
Sellel põhineb kultuuriloovate semiootiliste opositsioonide süsteem – loob võimaluse kombinatsiooniliseks mitmekesisuseks
Vastandpaaride alusel liigitamine on arhetüüpne tegevus; sisaldub ka pidevates tekstides
Informatsiooni hulk antud tekstis määratakse kogu tekstide hulga (semiosfääri) suhtes, samuti tema koht teiste tekstide seas.
Teksti all mõistetakse ainult sellist teadet, mis on antud kultuuri sees moodustatud teatud tekstitekitavate reeglite järgi.
Lisaks uutele, loodavatele tekstidele eksisteerivad kultuuris alati ka selle sünkroonset seisundit kajastavad (“vanad”) tekstid – tekst võib olla ajaskaala-ülene.
Normid ja nendest kõrvale kaldumine (kõrvale saab kalduda ainult sellest, mida osatakse ka järgida)
Lotman: kunstitekst on alati mitmekordselt kodeeritud. Tekst kui potentsiaalselt lõpmatult palju informatsiooni sisaldav seadeldis – ei ole inimestel teist selleväärset leiutist.
Teksti kui terviku sisemiselt analüüsilt tuleb liikuda kirjanduse analüüsile laiemas (ühiskondlikus) kontekstis.
62.Mida tähendab, et kirjandusteos on „sekundaarne modelleeriv süsteem“?
Kultuurisemiootika tees:
„ Sekundaarsete modelleerivate süsteemide” all mõeldakse niisuguseid semiootilisi süsteeme, millede abil konstrueeritakse maailma või selle fragmentide mudeleid . Need süsteemid on sekundaarsed primaarse loomuliku keele suhtes, mille kohale nad asetuvad.
Erinevate tasandite ja allsüsteemide ühendamisel ühtsesse semiootilisse tervikusse “kultuur” töötavad kaks teineteise suhtes vastandlikku mehhanismi:
    a)  Tendents mitmekesisusele — erinevalt organiseeritud semiootiliste keelte arvu suurenemisele, kultuuri “polüglotism” (kultuuri eri osade erinev sisemise organiseerituse määr).
    b) Tendents ühetaolisusele — püüd mõtestada iseennast või teisi kultuure kui ühtseid, jäigalt organiseeritud keeli.
63. Binaarsed opositsioonid
64. Kummastusefekt
Kunsti kui võte
Igapäevaelu harjumused toovad endaga kaasa automatiseerumise.
Kunst on selleks, et meid tajuautomatismist välja aidata.
Kummastus (ostranenije): tavapärase kirjeldamine ootamatu vaatenurga alt.
Lugeja ootuste petmine võib toimuda ka sõna ja lause tasandil; filmis stseeni tasandil.
ÖKOKRIITIKA(Kadri Tüür loeng)
65.Ökokriitika lähtekohad
Alusmõte – tuleneb aktivismist – rääkimine ökokatastroofist jne, kas kirjandusloome on kuidagi sellega seotud, mis toimub meie ümber ja kas seda on tarvis analüüsida.
Kogu inimtegevus, sealhulgas kirjandus ja selle analüüsimine, on lahutamatult (ja paratamatult) seotud loodusega kui inimtegevuseks vajaliku keskonnaga. Iga uurija vastutus, sõltumata distsipliinist, mida ta esindab, on mõelda oma uurimistöös ka keskkonnaprobleemidele.
Kirjandusökoloogia analüüsib, kuidas esitab kirjandus inimeste ja looduse suhet eri ajalooperioodidel, milliseid väärtusi / omadusi loodusele omistatakse ning mispärast; uurib seda, kuidas meie arusaamad loodusest kujundavad kirjanduslikke kujundeid ja žanre. Samuti uurib kirjandusökoloogia, kuidas need kirjanduslikud võtted omakorda kujundavad meie ühiskondlikke ja kultuurilisi arusaamu keskkonnast.
Ursula Heise ( Stanford University)
66.Ökokriitika kolm peamist arenguetappi (-suunda)

• Looduskirjanduse kaanoni kehtestamine – puuduvad loodust või loodust ja inimest käsitlevad tekstid. Mis kirjeldavad inimest, kes läheb loodusesse jne. Neid otsitakse.
  
• Kirjandusklassika ülelugemine – lugeda üle vastukarva, marginaalseid tunnuseid mööda. Kuidas need tekstid mõjutavad inimest.
  
• Teooria-arendus (mõiste, meetodid, interdistsiplinaarne lõimumine) – oluline ühesugused mõisted, meetodid jne.
  

67.Looduskriitika kui žanr
Looduskirjanduse kolm põhilist kriteeriumi:

• Sisaldab loodusloolist informatsiooni
  
• Põhineb autori vahetutel kogemustel (suunab lugejat sama kogema )
  
• Sisaldab looduse filosoofilist mõtestamist – antakse tekstiga ikkagi mingisugune üldistus.
  

Looduskirjanduse funktsioon ei peatu teksti juures. Üks funktsioon on suunata inimene tekstist läbi – loodusesse, nt vaatlema mingit liiki jne. Autori, keskkonna, lugeja ja teksti ringmäng.
PSÜHHOANALÜÜS
Psühholoogiline kriitika (al 19. saj algusest): kirjandusteos kui autori meelelaadi ja isiksuse struktuuri väljendus
Psühhonalüütiline teooria
A) keele, identieedi ja subjektiteooria
B) kirjanduseteoste tõlgendamise viis
68.Sigmund Freud . Alateadvuse ja seksuaalsuse roll indiviidi arengus (alates 1920ndad )
Sigmund Freud ( 1856 -1939) > psühhoanalüüs: neuroosi analüüsi ja ravimise protseduur , hiljem laiendas kultuuri analüüsile
Alateadvus

• Koht, kus talletuvad allasurutud ihad , valusad mälestused, süütunne. Inimene surub AT-sse, ei taha nendega tegeleda.
  
• AGA >AT mõjutab inimese käitumist, inimest ajendavad tegutsema ihad, hirmud ja konfliktid.
  
• Indiviid ei käitu/tegutse oma tahte kohaselt, vaid motiveerituna alateadvusest .
  

Kirjandus ja psühhoanalüüs

• Soovkujutelmade roll kirjanduses
  
• Kirjandus kui (eduka) sublimatsiooniprotsessi tulemus
  

Sublimatsioon: võime nihutada tunge seksuaalsetelt eesmärkidelt ‘kõrgematele’ mitteseksuaalsetele eesmärkidele

• Kirjandus kui konfliktide ja repressioonide käsitlemise/ületamise viis autorile ja lugejale
  

69.Kirjandus ja seksuaalsus (ka Sigmund Freudi teooria)

• Seksuaalsus kui keskne inimese käitumist mõjutav tegur
  
• Seksuaaltung ( Eros ) versus surmatung (Thanatos)
  
• Seksuaalsete soovkujutelmade ja moraalinormide vastuolu
  
• Soovkujutelmad tõrjutakse alateadvusse, neid saab rahuldada varjatud kujul
  
  • 1) kondenseerimine
    
  • 2) nihe (alateadliku iha objekti asendamine vastuvõetavaga)
    
  • 3) sümbolism (allasurutud iha asendamine mitteseksuaalse objektiga)
    

70.Isiksuse struktuur (ka Sigmund Freudi teooria)

• Isiksuse struktuur
  1.Id-isiksuse bioloogiline mina ( instinktid )
  2.Ego-isiksuse psüühiline mina (mõtlemine)
  3. Superego -isiksuse sotsiaalne mina (normid, moraal, südametunnistus)
  

71.Oidipuse kompleks
Perekond > indiviidi keskne psühhoseksuaalse arengu kontekst
Oidipuse kompleks
Meessoost täiskasvanu alateadlik soov omada oma ema ning eemaldada oma põhirivaal ema tähelepanule e. Isa
72.C.G. Jung . Kollektiivne alateadvus ja arhetüüp ning nende väljendumine kirjanduses
kollektiivne alateadvus (KA)

• Isiksuse alus
  
• omane kõigile indiviididile kultuuris,
  
• Isiksuse arhailine, kaasasündinud aluspõhi, on universaalne
  

arhetüübid  (KA elemendid, ürgsed mütoloogilised kujutused, käitumismustrid jne.)

• olulisemad arhetüübid: persona ( mask ), anima ja animus, vari (loomalikud instinktid)
  

Kirjandus (eelkõige kirjanduse meistriteosed) kui arhetüüpide väljendus. Kirjanik loob neile juurdepääsu, taaselustab psühhika osad, mis toetavad indiviidi arengut ja parandavad inimkonna vaimset ja emotsionaalset heaolu
73. Jacques Lacan. Keel ja alateadvus. Imaginaarine ja sümboolne faas.

• Fookuses mitte inimeste mentaalsed protsessid vaid tähistusprotsess
  
• Alateadvus on struktureeritud nagu keel
  

• Inimteadvus ei eelne keelele, luuakse selle poolt
  

• psühhoseksuaalse arengu staadiumid
  

• keele-eelne e. imaginaarne faas (keele-eelne)
  
• sümboolne faas (peale keele omandamist)
  

74.Keel mitteteadvuse struktuurina (Kraavi 127-131)
POSTSTRUKTURALISM (Kraavi 110-126, 131-135)
75.Poststrukturalismi mõiste
76. Tekstiline teadmine
77.Keele umbusaldamine
78.Dekonstruktsioon
79.Derrida dekonstruktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinevused).
80.M.Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus , episteem , „ arheoloogiline meetod“)
81.Deleuze & Guattari – risoomne tõlgendusmudel.
POSTKOLONIALISM (konspekt eraldi failina )
Koloniaalmaade kirjandus. Teooria on laiem, ei põhine ainult kirjandusele. Eesmärgiks mõista, analüüsida postkolonialistlikku ideoloogiat, poliitikat jne.
82.Postkolonialistliku kriitika mõiste
Kirjandusteaduses tõusis postkolonialistlik kriitika omaette suunana esile 1990. alguses, kuid kolonialismi kultuuriline kriitika (II MS lõpust alates), mängis olulist rolli kolonialismivastases võitluses ning on postkolonialismi teooria aluseks. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond kui teoreetiline raamistik.
Teemavaldkonnana keskendub postkolonialistlik kriitika koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste seas reaktsioonina koloniaaliseerimisele. Ingliskeeleses terminoloogias kasutati kuni 1980ndate lõpuni mõistet „ Commonwealth literature”, kus keskenduti enam kuigi mitte täielikult kolonisaatorite poolt kirjutatud tekstidele.
Kui teoreetiline raamistik, on postkolonialistliku kriitika eesmärk mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideooloogiate toimimist poliitiliselt, ühiskondlik-kultuuriliselt ja psühholoogiliselt. Siin on näiteks olulised ideoloogilised tegurid, mis ühelt poolt põhjustasid kolonisaatorite väärtuste omaksvõtu (internaliseerimise) koloniseeritud rahvaste poolt ja teiselt poolt kutsusid esile vastuhakku koloniseerijate vastu.
83.Postkolonialistlik identiteet
Identiteet areneb teatud arusaami pidi. Sellisest ühiskonnast tulnud inimesel ei ole oma universaalset identiteeti.
Postkolonialistlik identiteet. Koloniaalimpeeriumite lagunemisega ei kadunud koloniaalvõimu mõju, heaks näiteks sellest on asjaolu, et inglise keel senini paljude endiste koloniaalmaade (üheks) riigikeeleks. Postkolonialistliku teooria üheks põhifookuseks ongi keerukad suhted koloniseeritud kultuuride ja koloniseerimiseelse kultuuri ja koloniaalvõimude kultuuride vahel. Postkolonialistlikes kultuurides ei ole võimalik neid kahte poolust selgelt eristada, ‚oma’ on kättesaadav ainult läbi pikaajalise koloniaalkultuuri prisma, milles koloniseeritud rahvaste kultuur, identiteedis ja väärtused paistavad negatiivse ja väärtusetuna. Seega on koloniaaldomineerimise pärand negatiivne enesekuvand ja võõrandumine oma kultuurist. Oma kultuur ei ole ka lihtsalt ligipääsetav, osa sellest on pikaajalise koloniaaldomineerimise tulemusena hävinud või muutunud ligipääsmatuks.
84.Kolonialistlik ideoloogia
Kolonialistlik ideoloogia – postkolonialistliku identiteedi oluline kujundaja. Põhines koloniseerijate arusaamal intellektuaalsest, kultuurilisest, majanduslikust, tehnililisest, moraalsest jne. Üleolekust koloniseeritavate suhtes. Koloniseeritud rahvaste kultuuri, religooni, kommete , käitmistavade jne. ignoreerimine. Koloniseeriate kultuur: kõrgeltarenenud vs. kolonieeritavate algeline kultuur. Koloniseeritud rahvad kui metsikud (savage), alaarenenud, teisestamise protsess (othering): inimkonna jagamine õigeteks, kultuurseteks, moraalseteks inimesteks (koloniseerijad, lääne kultuur) ja teisteks (koloniseeritav, kellele pole omased ‚õige’ inimese v. tsivilisatsiooni omadused.
Metslane: ohtlik, moraalitu, vahel ka primitiivsel viisil kaunis või õilis (the noble savage).
85.Eurotsentrism
Euroopa kultuur on universaalne standard, mille suhtes teised kultuurid tõusevad esile negatiivsena, tänapäeval viidatakse sellisele arusaamale mõistega eurotsentrism. Kirjanduses on eurotsentrismi väljenduseks hoiak, et suured kirjandusteosed kannavad teatud universaalseid väärtusi, neile on omased universaalsed teemad ja tegelased. Universaalsuse tegelik mõõt oli see, kuivõrd mingi kirjandusteos väljendas euroopalikke/läänelikke ideid, ideaale ja kogemust. Eurotsentrislik on ka maailma jagamine läänemaailmaks ja arengumaadeks (i.k. First World, Third World) ja nn. orientalislik meelelaad (vt. Hennoste, orientalism).
86.Topeltteadvus, mimikri, nn. mittekodusolemise tunne, hübriidus
Kolonialistliku ideoloogia tulemus kolonaalalamad (colonial subjects ), kes võtsid omaks koloniaalideoloogia ja enda alama staatuse võrreldes koloniseerijatega. Püüti matkida koloniseerijate käitumist, maitseeelistusi, elustiili, väärtushoiakuid jne, seda kutsutakse mimikriks (vt. Hennoste), nt ka kadakasakslus. Mimikri väljendab nii koloniseeritavate soovi koloniaalkultuuris tunnustust leida kui häbi- ja alaväärsustunnet enda kultuuri suhtes, mida koloneeriv kultuur näitab alaväärsena. Tulemus  topeltteadvus ( double consciousness ), kahe kultuuri vastanumisest tulenev vastuoluline maailma tajumise viis. Topeltteadvus väljendub ebakindal minatunnetuses, tundes, et ollakse ‚lõksus’ mitme kultuuri vahel, võimetus tunda enda kodus ükskõik millises kultuuris, pidev paigast ära oleku tunne. H. Bhabha nimetab seda mittekodusolemise tundeks (unhomeliness), st, et inimene ei saa end kuskil koduselt tunda, ta ei tunne end kodus ka iseeneses, ta on alatine psühholoogiline põgenik. Topeltteadvus ja mittekodusolemise tunne ei lõpe koloniaalvõimu lõppemisega, vaid on kestnud põlvkondade kaupa edasi, tänapäevani välja. Ka peale koloniaalvõimu lõppu on tagasipöördumine oma kultuuri juurde keeruline, koloniaalperioodi käigus on palju sellest hävinud, ka ei pruugi sel olla eriti palju kaalu. Paljud postkolonialistlikud kirjanikud kirjutavad põhiliselt kolonisaatorite e. inlgise keeles.
Postkolonialistliku kirjanduse tunnusjooni:

Algne kokkupuude koloniseerijaga ja põliskultuuri katkemine

Eurooplase rännak läbi tundmata metsiku maa põlisrahvusest giidiga

“Teisestamine" ja koloniaalse rõhumise erinevad aspektid

Mimicry (koloniseeritavate katse imiteerida rõhujaid riietuses , elustiilis,

käitumises ja keelepruugis)

Eksiil (tunda end autsaiderina omaenese maal või

võõramaalasena Inglismaal)

Iseseisvumisaegse joovastuse asendumine illusioonide purunemisega

Püüd leida isiku- ja kollektiivset identiteeti, sellega seonduv võõrandumise

ja kodumaatuse tunne (unhomeliness), kahestunud teadvuse, hübriidsuse teemad;

Vajadus leida ühtsus kolonialismieelse minevikuga

tuleviku määratlemine kultuuriliselt ja poliitiliselt
34