Kirjandusteaduse eksami kordamisküsimused (1)

1. Mõiste ´kirjandus´ tähenduse ajalooline muutumine Mõiste tänapäevases kasutamises 2 saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/ fiktsioon . Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid.
2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel.
3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid : teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja kirjanduspraktikatest; kirjanduse analüüsimeetoditest (narratiivianalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); kirjanduskeele iseloomustavatest joontest (kujundiline keel). Keeleteoskus ja võime tajuda intertekstuaalseid seoseid ja kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid.
4. Mis on žanr ? Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval žanridünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku, tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane . Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng, intermeedium, libreto , stsenaarium, aga ka antiiktragöödia , keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis ). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia . Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ (kolmandas isikus ), pikem narratiiv ; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine .
5. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Autor – tema tahe , maailmavaade ja elukogemus; teos – kui iseseisev tervik, kujundid , tegelased, kompositsioon , ideestik; lugeja – kirjandusteose tähendus sõltub lugejast ,
iga lugeja loob oma teose. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika , strukturalism, uuskriitika , semiootika , dekonstruktsioon). Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad) lugeja tõlgendab oma teksti endast lähtuvalt, teeb ise otsuseid ja valikuid loo kohta. Kontekstikesksed lähenemised ( kirjanduslugu , uushistoritsim ja uus kultuurilugu , postkolonialistlik kriitika, ökokriitika , feministlik kriitika).
6. Mis on tõlgendamine? kitsas tähendus - teksti keeleliste tähenduste määratlemine analüüsi, ümbersõnastamise ja kommentaaride kaudu, fookus eelkõige kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses - kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine , keskendumine nt žanri , struktuuri, teema ja mõju küsimustele; probleemide püstitamine, lahenduste pakkumine. Tõlgenduskäik: a) probleemi identifitseerimine, b) kontseptualiseerimine, c) tekstis sisalduva tõestusmaterjali analüüs, d) hüpoteeside ja lahenduste pakkumine; tõlgenduse kvaliteet probleemi kontseptualiseerimise originaalsus , tulemuste uudsus , nn aegunud, kulunud tõlgendused, teatud kontseptuaalsete raamide ülekasutamine (nt tegelaste hübriidsed identiteedid postkolonialistlikus romaanis). Tõlgendus on teksti (kirjandusteos, graffiti , rahvusvahelise õiguse leping, regilaul ) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste . Erinevad tõlgendusteooriad: nt. formalistlik (teksti tähenduse määravad teksti koostisosad, intentsiooniteooria (tähenduse määrab autori kavatsus, mille lugeja peab tõlgendamisel ära tabama). Erinevad tõlgendamismeetodid: nt. ajaloolise konteksti avamine , allegooria, sõnamängude avamine, mingi sõna v mõiste etümoloogia kindlakstegemine . Tõlgenduspoliitika: tõlgendamine ei ole privaateset laadi kommunikatsioon lugeja, teksti (ning autori) vahel, toimib teatud kogukonnas teatud eesmärgiga ja on kantud võimusuhetest. Hermeneutika on tekstide tõlgendamise õpetus, algselt välja kujunenud rel. tekstide (Piibli) tõlgendamise printsiipide kogumina. Aristotelese „Tõlgendamisest”, 360 eKr Hilisemate tõlgendamisteooriate alus, keskendub keele ja loogika suhtele. Suuline kõne – hinge emotsioonide või muljete sümbolid või märgid; kirjalik tekst - suulise kõne märgiline tähistamine. On kultuuriliselt varieeruv , AGA emotsioonid ja muljed, mida sõnad tähistavad (semeia), on samad kogu inimkonna raames, nii nagu ka objektid (pragmata), mida emotsioonid ja muljed tähistavad või millele nad sarnanevad. Keskendub adressandi ja adressaadi kommunikatsioonile teksti kaudu; uuritakse teksti tervikuna ( hermeneutiline ring on osa mõistmine terviku kaudu ja terviku mõistmine osade kaudu; teksti uuritakse kultuurilis -ajaloolisel taustal; tekst on autori ja lugeja dialoog : teksti tõlgendus sõltub uurija ajaloolisest vaistust, kogemusest ning valmidusest dialoogi astuda. Lähilugemine mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, üksikutel sõnadel, süntaksil, lausete ja ideede järjestusel; fookuses teose komponentide omavahelised keerukad mitmetasandilised suhted; sageli vastuolu teksti ilmse ja vihjelise tähenduse vahel. Lähilugemine ei võimalda näha metsa puude taga, st kirjanduse kogupilti mingil ajaperioodil või kultuuriruumis. Kauglugemine on vastand lähilugemisele.
7. Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiast ning on võimeline selle metodoloogia (te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima. Päripäeva lugemine ( reading with the grain) tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst (mitte tingimata autor) pakub. Vastukarva lugemine (reading against the grain) tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate ideede ja väärtustega.
8. Poeetiline keel A. Merilai : rütmiline kõne (sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine ); keeleline heakõla (alg- ja lõppriim , suurenenud häälikuühtsus); häälikute, sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus ehk parallelism ; kaudse või kaunistava ütluse (kõne- ja lausekujundite) tarvitus; suurenenud tähendusühtsus ( sünonüümid , homonüümid, antonüümid ); koondumine sisuliselt või vormiliselt määrava mõtte, idee ümber; kontrast ( ühtsuse nägemine erinevas ja erinevuse leidmine ühtsuses); uudsus, üllatus , harjumatus — vana, tuntu ja tavalise taustal. J. Wainright: keele nn. viipeline mõõde - keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused, tähenduse edastamisel annavad teatud rõhuasetused , sarnaselt näiteks hääletoonile ja žestidele; suuline kultuur/rahvakultuur - keele kõlalised, rütmilised, muusikalised omadused olulised. Keele areng funktsionaalne (selgus, informatsiooni edastamine); poeetiline/viipeline (kujundid ja kõlamustrid). Luule ei ole eristatud keelekasutuse tsoon, vaid keel ongi oma olemuselt poeetiline/viipeline. Kujundiline keelekasutus ka igapäevaelus. Keele rituaalne aspekt: tähtpäevad, rituaalid , väljaspool igapäevaelu kogemust - suurem vajadus mittehariliku, poeetilise keele järele. Luule - omaette ruum, kus keele viipelist ja loovat mõõdet praktiseerida, arendada ja nautida. Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus (ambiguity), sõnamängud. Keele loov paindlikkus - keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne vahel.
9. Luule e poeesia valdavalt lüüriline , võib olla ka eepiline või dramaatiline. Värss e vagu, rida. Siire süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires. Värsisüsteemid kujundavad luule rütmi, eristatakse järgnevaid süsteeme: SILBILIS-PROSOODILINE, PROSOODILINE, SILBILINE, SILBILISRÕHULINE, RÕHULINE, VABAVÄRSS, VÄLTELINE. Värsijalg : rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid – värsi tõus, v värsi langus. Värsimõõt : värsipikkus, põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel, koosneb värsijalgadest (kõnetaktididest). Levinumad värsimõõdud: trohheus , jamb , daktül , anapest, amfibrahh ; eesti luules: trohheus , jamb, daktül. Trohheus kahesilbiline värsijalg, pikk ja lühike silp:
Tere, laine! mere laine!
– v / – v/ – v/ – v
Daktül kolmesilbiline värsijalg, rõhk esimesel silbil, järgneb kaks rõhutut või lühikest silpi . Antiikkirjanduses nimetati daktüliks värsimõõtu, milles värsijalad koosnesid ühest pikast ja selle järgnevast kahest lühikesest silbist.
Kui tume veel kauaks ka sinu maa
v
– v v – v v – v –
Riim on seaduspärane häälikukordus, rütmi kõrval teine luule silmapaistev tunnus; loob kõlaterviku, häälikuline kokkukuuluvus, tähenduslik kokkukuuluvus; võimalik igas keeles, aga paljudes keeltes ei kasutata riimi võimalusi, mõnes keeles väga oluline, nt, inglise k. luuletus : rhyme, AGA Shakespeare riimi ei kasutanud - blankvärss. Riimitüübid: algriim -sõnade esihäälikute kunstikavatsuslik kordus, sage rahvaluules, ( alliteratsioon e. kaashäälikualgriim, assonants e. täishäälikualgriim); lõppriim - ühendab sama kõlaga sõnade ja värsside lõppe; täisriim - alates pearõhulisest täishäälikust kuni riimsõna lõpuni ( laeb , saeb; tuikab, luikab, pelg, selg), sh. samariim (tule: tule); irdriim – sarnaste kõrval ka erinevad häälikud (võet, mõõt, pikad, vikat, draama, raamat); lihtriim & liitriim (vajame, aja me, too mind, roolind). Silbiarvu järgi:1 silp: meesriim: keel/ meel; 2 silpi: naisriim: armas/ varmas; 3 silpi: daktülriim: väraval/säraval; 4 silpi: hüperdaktülriimid: täristades/ väristades. Riimitüübid asendi järgi: paarisriim: aabb, aa, bb cc; ristriim: abab, abcabc; süliriim : abba, abbba; ahelriim: aba bcb cdc; lausriim : aaaa; segariim: aaca, ababcc, aaabbb jne. Suulises luules mneumooniline mõju, aitab luuleridu meelde jätta olemuselt korduseline (ka kajaline), suurendab sellisena luulekeelest saadavat naudingut, toob esile keele loovat paindlikkust . Salm e. stroof on sarnase ehitusega rühmadeks liitunud värsid, nimetused värsside arvu järgi on1) kaksik ehk kaksikvärss (distihhon);2) kolmik ehk kolmikvärss (tertsett); i.k. triplet (monoriim) ja tercett (erinevad riimiskeemid, nt. terza rima); 3) nelik ehk nelikvärss ( katrään ), ballaadistroof abcb; 4) viisik ehk viisikvärss (kvint); 5) kuuik ehk kuuikvärss (sekstett); 6) seitsmikvärss; 7) Ottava rima (8 värsirida, abababcc). Kõnekujundid: 1) Epiteet — kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend peamiselt nimisõna ilmestamiseks. 2) Võrdlus - kõrvutamine ühistunnuse alusel. Võrdlust iseloomustavad sidesõnad kui, nagu, otsekui, justkui, olev kääne , vahel ka mõttekriips või koma . 3) Metafoor - ühendab erinavaid nähtusi sarnasuse alusel. Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu , sümbol, allegooria, iroonia , oksüümoron ja sünesteesia . 4) Isikustamine e personifitseerimine — millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine . 5) Ümberütlus e perifraas - rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes. Ümberütlused on ka sõnakeeld ehk tabu. 6) Sümbol - võrdkuju , pilt või märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktset. Sümbolism kui kunstivool püüab argipäevaste asjade ja sõnade tagant avastada kõrgemat tegelikkust , sageli jumalat. Sümboolne väljendus võib laieneda mõistukõneks e allegooriaks, kus tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta. 7) Poeetiline liialdus ja selle vastandus poeetiline vähendus. 8) vastandväljendus - seostab väga vastandlikke mõisteid, kuni mõttetuseni: 9) Sünesteesia ühendab eri meelte tajusid märkivaid sõnu. 10) Iroonia e pilkav teesklus , kus üteldakse ühte, aga vihjatakse millelegi vastupidisele. Lausekujundid e figuurid taotlevad kunstilist mõju eripärase lausestusega. Kui kõlakujundid mängivad häälikute ja kõnekujundid tähendusega, siis lausekujundid sõnastusega. Sõnastusvõtteina eristuvad mitmesugused kordused, retoorilised lausestused ja tähendusmängud. Luulekeel rakendab sageli tunderõhulisi sõna või värsi kordusi , mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu. Sõnu või sõnatüvesid korratakse kõrvuti, värsside algul, keskel ja lõpul. Teise rühma lausekujundeid moodustavad erinevad ilukõnelaused e retoorilised lausestused. Tuntumad on tundeväljenduslik retooriline küsimus, pöördumine või hüüatus. Piltkujundid: 1) akrostihhonid, kus värsside algul, sees või lõpus asuvate sõnade esitähtedest moodustatakse teisi sõnu või nimesid . 2) palindroom võib lugeda eest taha ja tagant ette, ilma et tähendus muutuks. Vahel liidetakse kirjapilt ja kujutav pilt: tulemuseks on piltluule , mis mõeldud rohkem silmadele ja mõistusele kui kõrvadele. Nemde mõju on otsene, kuna nad annavad edasi sisu luulelises keeles, ilma nendeta oleks luuletus lakooniline riimuv tekst, aga mitte luule.
10. Luule kinnisvormid: Ballaad vanaprantsuse tantsulaul, ka rahvaluule lüroeepiline lugulaul või legend, laada pingilaul, dramaatiline või lüüriline romanss, ilukirjanduslik või tundeline kunstballaad.Tekkis keskajal provansi tantsulauluna, kujunes välja moodsa lüürika ja vana eepika koosmõjul, lüroeepiline žanr. Ballaadistroof katrään, 4- ja 3-rõhuliste värsiridade vaheldumine, riimiskeem abcb; sisu: eksistentsiaalsed piirsituatsioonid, sisemise ja välise maailma võitlus, enam eraelulised sündmused, enamasti traagiline lõpp (kuid ‘ moraalne võit’). Nt „Orjakivi“ katrään, 4- ja 3-rõhuliste värsiridade vaheldumine riimiskeem abcb. Sonett - 13. sajandil Itaalias loodud luuležanr, koosneb 14 värsireast, traditsioonilise riimiskeemiga abab abab cdc dcd. Riimipaigutuse üldskeemi järgi jaguneb kolmeks: itaalia (näiteks abab abab cdc dcd, värsiskeem 4+4+3+3); prantsuse (näiteks abba abba ccd eed, värsiskeem 4+4+3+3); inglise sonetiks (abab cdcd efef gg, värsiskeem 4+4+4+2). Variatsioonid: nt peata sonett (4+3+3), poolsonett (4+3), pöördsonett (3+3+4+4), sülisonett (4+3+3+4) jt. Sonetipärg - 15 sonetti , iga järgmine algab eelmise lõppreaga (1. soneti esimene värss kordub 14. soneti viimases värsis). 15. ehk juhtsonett moodustub eelnevate sonettide avavärssidest. Klassikaliselt sonetilt nõutakse puhast kõlavat keelt ja korrapärast ülesehitust . Sisult jaguneb sonett kaheks. Nelikutes esitatakse teema, mida arendatakse tõusvas joones 8. rea lõpuni. Kolmikutes tuuakse sisse paralleelteema või lüüriline mõtisklus. Sonett kulmineerub 14. värsis vaimuka puändiga. Nt M. Underi ”Sirelite aegu” itaalia sonett (värsiskeem 4+4+3+3). Veel kinnisvorme: eleegia, ood, pastoraal, epigramm.
12. Narratiiv. Lood aitavad maailma mõsta ja kogemusi korrastada, samuti inimese tähendust uurida. Lood aitavad igapäevaelust eemalduda. Lood võivad olla nii vahendavad kui loovad. Vahendav lugu ilmutab e näitab maailma korrastatust , loovad lood loovad midagi sõnade/kujunditega , käivitavad sündmusi.
13. Narratiivi mõiste. Süžee on nii nagu sündmusi tekstis esitatakse; faabula on sündmuste ajalis-põhjuslik järjekord (luuakse tavaloogika alusel).Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. Kasvavas joones: sissejuhatus, sõlmitus, pingetõusja kolmnurga tipus on kulminatsioon, siit edasi kahanevalt: pööre, lõpp-pinge ja lahendus; omane eelkõige realistlikule romaanile. Modernistlik ja postmodernistlik romaan sellist skeemi ei järgi. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, neid hakatakse pidama heaks või halvaks, põnevaks või igavaks selle põhjal, kuidas kirjanik neist teemadest sõnade abil [uue] reaalsuse loob. ... vormi ja sisu (või teemade, stiili ja narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik ... kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Loo korrastatus. Anakrooniad – prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade); sündmuste kestus (kiirus, rütm) – stseen , kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe. Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) – ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Jutustajatüübid 1)heterodiegeetiline– väljaspool lugu, ( hierarhia tipus) seisev (sh. nn. kõiketeadev jutustaja NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev); 2)homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest (võib olla ka ebausaldusväärne) ja 3) autodiegeetiline jutustaja– peategelane kui jutustaja. Fokusseerimine. Kes kõneleb? Vs. Kes ‘näeb’? Loo esitamine läbi teatud prisma, mingist vaatepunktist + kognitiivsed, emotsionaalsed aspektid. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia : Nullfokuseerimine (kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt); sisemine fokuseerimine (jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog , teadvuse vool). Ühes loos võib olla esindatud ka mitu piiratud vaatepunkti). Väline fokuseerimine (jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika-stiil). Autori mõiste. Asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega. Teksti poolt loodud autorikuju: tekstuaalne autor, selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist (hinnagulised kommentaarid, peategelase kuju, teoses positiivsena esitatud maailmavaade ja/või kriitika teatud nähtusetele tegelastele jne.). Võib erineda nn pärisautori isiksusest, maailmavaatest jne. (nn vihjeline autor, implied author). Career author (W. Booth ): ettekujutus autorist tema loomingu põhjal, mille alusel tõlgend. teost. Eriti sage kanooniliste kirjanike puhul. Tegelane. Peategelane (teose ideeline põhiraskus) ja kõrvaltegelased (peategelaste teenistuses. Sügav tegelane: arenev, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma; lame tegelane: muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esind. üht ideed, iseloomujoont või tüüpi.
14. Proosažanrid. Romaan asendab eepose, saades eepika põhižanriks, üleminek luulelt proosale. Realistlik romaan inimene ühiskonnas, sotsiaalsete probleemide keskel; selge struktuur, kujutatud maailma sisemine loogika; elu kujutamine võimalikult tõepäraselt; tegeliku maailma võimalikult täpne kujutamine, palju detaile ja kirjeldusi; lugeja tunneb sarnasust oma eluga; tähelepanu argielul, tavalistel eluseikadel; fookuses tegelane, tegelased keerulise hingeeluga, vastuolulised tegudes ja mõtetes. Modernistlik romaan perspektivism; impressionism ; kirjanduse ja selle poolt kujutatava reaalsuse ümberkorraldamine; tihe keel; vormi- eksperimendid ; strukturaalsed reaalsuses käsitlemise viisid; sisemine ruum ja aeg; tüüpilised teemad: kogemuse olemus, lootuse ja tähenduse kadu kaasaegses maailmas, tüüp. Tegelane kunstnik. Novell. ühtsuse printsiip loetakse korraga läbi; selektiivne süzee ; ajaliselt ühtne (üks keskne ajahetk, mil tegevus aset leiab); kulminatsioon in medias res + tagasivaated; üks põhitegelane, üks tegevuskoht, üks vaatepunkt; vähem kirjeldust ja detaile kui romaanis; suletud novell > puüant vs avatud novell (puüant võib puududa ).
15. Kirjandusloo mõiste. Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või žanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal). Ajaliselt ulatuslik periood (kogu kirjanduse ajalugu) või teatud ajalis-kultuuriline periood - olulised mingi ajaperioodi kultuurilised jooned, see piiritleb ajaperioodi, näit. 20. saj. kirjandus mitte kogu selle sajandi kirjandusloome, vaid kirjandusloome teatud tunnuste lõikes. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega - ajalooliste faktorite määratlemine, mis mõjutasid kirjandusloomet ja mis selles kajastuvad, teatud ajalooperioodil esile olevate väärtuste peegeldumine kirjanduses, kultuuri vaatlemine ühtse tervikuna. Kirjanduse väärtus - teatud suurema (ajaloolise) nähtuse osa, iseseisev väärtus puudus. Kirjandus kui omaette uurimisobjekt (võrdne staatus ajalooga ). Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel ( formalism , funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Kirjandus kui omaette uurimisobjekt (võrdne staatus ajalooga); kirjanduse uurimise formalistlikud meetodid, kirjanduse erilised tunnusjooned, tekstikesksus, kirjandustekst kui kunstiline struktuur, eriline keelekasutus, enesereflketsiivus (poeetiline keel, meetrika, kujundid, tähenduse mitmetasandilisus); R. Jakobson: keele poeetiline funktsioon süvendab lõhet maailma ja (kirjandus)teksti vahel; tekstikeskne lähenemine jättis kõrvale autori (kui ühiskonna osa) kavatsused, sh asjaolu, et kirjandusruumi sisenedes võtab autor kasutusele antud ajaperioodi tähistamise viisid (narratiivistruktuurid, värsimõõdu, kujundid); tekstikeskne kriitika (formalism, uuskriitika) - kirjandus kui inimolemuse kesksete tõdede edastaja, mitte ‘kunst kunsti pärast’; õige kirjandusajalugu ei taotle kirjanduse assimileerimist suure ajaloo sisse. Lääne kultuuri ajaloo mudel kui allapoole kulgev korduste spiraal; kirjandusloo struktuur lähtub mustritest ja kategooriatest, mille järgi liigituvad kirjandusteosed, kirjanduse essentsialiseerimine, kirjandus ei ole üks ühiskonnas käibel olevaist sotsiaalsetest praktikatest . 1960-1970-ndad, lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Kirjandus - funktsionaalne, mitte ontoloogiline (olemusõpetuslik) kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikes aspektides ( majandussuhted , võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju). Arusaam kirjandusest kui üks kultuuriloome vormidest , kirjandus kui sotsiaalne praktika (vt. tagapool uus kultuuriajalugu ). Arusaam kirjandusajaloost kui olevikku kinnitatud nähtusest, mineviku kättesaamatus (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud). Eesti kirjanduse ajalood: Esimesed käsitlused (M. J. Eisen, Tähtsad mehed); Nõukogude aeg (Eesti kirjanduse ajalugu I-V); pagulus (G. Suits, Eesti kirjanduslugu); taasiseseisvusaeg. Eesti kirjandusloo arengutendentsid: Enne 19. s. - eestikeene tarbekirjandus, tõlked ja mugandused (rahvale suunatud kiriklik ja didaktiline kirjavara, eestikeelne juhuluule; 16. s. vahetus - esimesed eestikeelsed palvekatked ja katekismused; 17. s. eestikeelsed jutlused, esimesed aabitsad, 1739. esimene piiblitõlge; 18. s. - eestikeelne juhuluule, hernhuutlaste laulude ja didaktliste vagajuttude tõlked, kalendrid, Maailm ja mõnda jutud, ka esimesed ajakirjad ; 19. s. I pool - esimesed ajalehed, kooliraamatud, kohalike autorite kirjutatud ja mugandatud rahvajutud ; 19. saj. II pool - eestikeelse kõrgkirjanduse sünd, rahva- ja tarbekirjandus kaob. Varasemad kirjanduslood - kontekstikeskne lähenemine; 1930-ndad positivism ja tekstikesksus;1960-1970-ndad põhitraditsioon (autorikeskne positivism, ühiskonnakeskne marksism , tekstikeskne uuskriitika); 1990-ndad, kirjanduse uurimise mitmekesistumine kaasaegsete teooriate kaasamine; fookus: 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus); periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg ) 2) kirjanduskesksed voolumõisted ( realism , uusromantika); rahvuskirjandus, kirjandus ja rahvuslik ajalugu - oma algupärase kultuuri käsitlus; eestikeelse kirjanduse ajalugu; kirjandusajaloo ‘ pikendamine ’ rahvaluule kaudu; oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt.
16. Kaanon . Mis on kirjanduskaanon ? Kreeka k ‘ kanon ’ - mõõtepulk või reegel, hiljem nimekiri või kataloog. Kirjanduses -kirjandusklassika, raamatud, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt. Laiem kasutus - maailmakirjandus, Euroopa kirjandus, rahvuskirjandused (kriitikute, kirjandusteadlaste ja õpetajate poolt) mingi kultuuri olulisemad autorid, nende teosed . Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud? Kirjanduskaanoni ülesehitusprintsiip - kooskõlas eliidi/valitseva klassi ideoloogia ja poliitiliste huvidega ; maailmakirjanduse kaanon - valge rass , meessugu, Euroopa päritolu - rassistlik , imperialistlik, patriarhaalne ; Eurotsentristlik vs avatud kaanon - multikultuurne , arutelud nn uue maailmakirjanduse üle, sisaldab rohkem naiskirjanike , etniliste ja ka seksuaalvähemuste loomingut, ei ole elitaarne , sisaldab nii kõrg- kui massikirjanduse teoseid; AGA kaanon on mitmete eri tasandi normide ja tegurite tulem, nende hulgas olulised kanooniliste teoste kõrge kunstiline ja intellektuaalne tase ja nende haakuvus ajast aega aktuaalsete inimolemist ja ühiskonda puudutavate probleemiga; ka nn. avatud kaanon ei tohiks välja visata seal sajandeid olnud teoseid, on vajalik dialoog uute ja pikemat aega kaanonis sisaldunud teoste vahel.
17. Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust? Bloom mõjuäng luuletustes selle põhjustajaks on eelkäijate tajumine; Barthes teksti koosnemine paljudest kirjutistest, eri kultuurides. Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua. Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung - arhetüüp). M. Bahtin – dialogism. Paroodia eesmärk on naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni. Pastišš eesmärk mänguline jäljendamine, jäljendadakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“. Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Don Quijote parodeerib rüütliromaanide konventsioone; Väike maailm armastusromaane. Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses: Hutcheon: postmodernistlik paroodia on dekonstruktiivselt kriitiline ja konstruktiivselt loov, tehes meid samaaegselt teadlikuks nii representatsiooni piiridest kui selle mõjuvõimust. F. Jameson, pastišš kui ‘tühi paroodia’ ( blank parody), iseloom. Postmodernismile.
18. Müüt. Milline roll on müütidel kultuuris? Müüdis väljendub mõttemall, mille abil ühiskond vormistab enesetunnetust ja eneseteostust, saavutab iseteadvust ja endausku, seletab omaenda ja ümbruskonna olemust ja algupära ja vahel püüab oma saatust juhendada.
19. Uuskriitika märksõnaks on ’lähilugemine’. Enne: kirjandustekst kui ajaloo lisandus v täiendus , mitte iseseisvat esteetilist tähendust omav entiteet . Uuskriitika moto “The text itself” - tekstikesksus, kriitika keskmes peab olema kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Kriitika peab olema objektiivne, lähtuma objekti olemusest, tunnustama teose autonoomsust. Põhimeetod:lähilugemine, detailne ja nünssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs, eriti fookuses teksti mitmetähenduslikkus. Lähtus eelkõige teksti verbaalsetest omadustest, kirjandus kui keel, mis on opositsioonis teaduskeele ja igapäevakeelega; tõlgendamise eesmärk analüüsida sõnad tähendusvarjundeid, keelekujundeid ja sümboleid; fookus teose terviklikkusel. Tekst on kordumatu orgaaniline tervik: poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhetest. Kõigi kirjandusteoste (nii luules, proosas kui draamas ) põhikomponendid on sõnad, kujundid ja sümbolid, mitte tegelased, süžee ja ideed. Keelelised komponendid on koondunud ühe põhiteema ümber, väljendavad konfliktsete jõudude tasakaalu (equilibrium). Teose vorm on ‘tähenduste struktuur’, mis väljendub autonoomse tervikuna läbi kujundite (thematic imagery ) ja sümbolite kasutuse (sümbolic action ). Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus (sh. looming). Fookuses struktuurid , millele alluvad kultuurinähtused. Strukturalism on meetod, mille abil süstematiseeritakse inimkogemust, seda kasut. mitmetes valdkondades (nt. lingvistika, antropoloogia , sotsioloogia, psühholoogia , kirjandusteadus). Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad? Märgisüsteem on lingvistiline või mittelingvistiline objekt või käitumismudel, mis toimib nagu keel. Keel on kõige olulisem märgisüsteem, lähtub Saussure märk = tähistaja + tähistatav. Tähistaja semiootikas hõlmab objekte, žeste, tegevusi, hääli, kujundeid jne. Märgitüübid: indeks(märk, tähistatava ja tähistaja vahel on alati otsene füüsiline või põhjus-tagajärg suhe. Looduslikud märgid: suits, jalajälg , kaja), ikoon (sarnasus: näib, kõlab, maitseb, tundub samamoodi (nt. diagramm, foto, joonis).ja sümbol (märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade (näiteks ühiskondliku kokkuleppe) alusel, nt. numbrid , liiklusmärgid.
20. Uushistoritsism ja uus kultuurilugu. Vastandub formalismile, uuskriitikale ja dekonstruktsioonile. Fookus teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel, selle tähendustel, mõjul, hilisematel tõlgendustel. NB! Ajalugu ei ole teksti taust, tekst ise on ajalugu/osa ajaloost. Mida tähendab L. Montrose’i väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? Vastastikune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu. Ajalugu ei ole määratud tähendusega objektiivsete faktide kogum, on tekst, mida tõlgendatakse; iga teksti võib vaadelda kui kui minigsuguse ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust. Uushistoritsistid nägid selget suhet kirjandustekstide ja ühiskonnas valitsevate hoiakute ja võimustruktuuride vahel. Millele nad eriti tähelepanu pöörasid? Mõned uushistoritsistid pööravad tähelepanu kaanonile, keskestele kirjandusteostele: mitte seepärast, et neile oleks omane universaalne esteetiline väärtus, vaid seepärast, et iga ajastu on neid oma huvide ja väärtuste seisukohast .
21. Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feminislikule arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valistevatest soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu , kuidas on kirjandus seotud niisuguse väitega? Virginia Woolfi ehk õige kuulsam tsitaat on järgmine: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. See sisaldub Woolfi naistele ja kirjandusele keskenduvas essees „Oma tuba“ (1929). Niisuguse väitega juhib Woolf tähelepanu sellele, et kirjandust ei saa uurida, pööramata tähelepanu kirjanike sotsiaalsele staatusele, üldse naiste ja meeste asendile ühiskonnas. Woolf otsib oma essees (inglise) ajaloos naiskirjanikke, kuni 19. sajandini peaaegu tulutult. Ta küsib, milliseid järeldusi saab selle põhjal teha, kas seda, et ajaloos pole lihtsalt olnud andekaid naisi, kes võinuks kirjutada häid kirjandusteoseid või on neid küll olnud, kuid ühiskondlikest tingimusist piiratuna (nt juurepääs haridusele, see, et vastavalt ajastu normidele ei ole naisel juurdepääsu avalikule sfäärile, et kirjutamist ega ka mõtlemist ei peeta naisele sobivaks tegevuseks) on anded jäänud realiseerimata. Woolf jääb viimase järelduse juurde. Selle näiteks jutustab ta loo Shakespeare kujuteldavast õest, kes on sama andekas ja teotahteline kui William, kuid kelle karjäär luhtub traagiliselt ilma et ta ridagi kirjutaks, kuna see ei ole tema ajal elanud naisele lihtsalt võimalik.
22. Poststrukturalism ja postmodernism. Mis on tekstiline teadmine? Mida tähendab keele umbusaldamine? Jameson: postmodernistlik kultuur kui hiliskapitalismi loogika, pinnapealsus, pastišš kui tühi paroodia (pastišš nn ‘surnud stiilide’ imiteerimine). Baudrillard : tarbimine kui postmodernistliku kultuuriidentiteedi üks põhialuseid ( kriitilises võtmes). Baudrillard: simulaakrum reaalse asja või sündmuse originaalist eristamatu koopia (teisik), asendab ‘pärisreaalsuse’; originaali võimatus; reaalsuse asendumine reaalsuse märkidega, mudelid (koodid, programmeerimiskäsud) asendavad reaalsust; enam informatsiooni, vähem tähendust, lakkamatu informatsioonivoog, pseudotähendused, pseudovalikud. Tarbimisele orienteeritud ühiskond; erinevuse ja sotsiaalse tähenduse loomine tarbimise kaudu; prestiiž. Foucault võimuteooria.Teadmiste ja võimu suhe, ühiskondade tõerežiimid (mida peetakse kehtivaks, vastuvõetavaks);v kui suhetevõrgustik; võimu diskursiivsus; võim argipäevas; biovõim. Mis on diskursus ja millist rolli see ühiskonnas ja kultuuris mängib? Subjekti loomise vahend ideede, hoiakute, tegevuste, uskumuste ja praktikate kaudu.Võimu toimimise viis. Milline on diskursuse ja võimu suhe? Võim toimub läbi diskursuse. Mida tähendab F. väide, et võim on suhtevõrgustik? Foucault käsitleb võimu kui erinevate ühiskonnagruppide ja valdkondade vahelist keerulist suhtevõrgustikku, mis muutub vastavalt olukordadele ja ajale. Võim esineb lihtsates argitoimetustes. Deleuze ’i ja Guattari risoomne (kultuuri) tõlgendusmudel. Risoomne tõlgendusmudel vs hierarhiline puujuure kujuline (klassikaline) tõlgendusmudel puukujuline teadmistemudel: lõplik, nii on, nõnda jääb risoomne mudel: edasi, edasi, ja .. ja ... ja, ehk, ehk, ehk, pidev jätkuvus, kese on kõikjal Inimese suhtes ümbritsevasse ei ole midagi määratletut, ei ole jäävat korda, kindlat suunda või tähenduslikkust.
23. Postkolonialism .
Mis on postkolonialismi kui teoreetilise raamistiku eesmärk? Postkolonialistliku teooria üheks põhifookuseks ongi keerukad suhted koloniseeritud kultuuride omam koloniseerimiseelse kultuuri ja koloniaalvõimude kultuuride vahel. Postkol. kultuurides ei ole võimalik neid kahte poolust selgelt eristada, ‚oma’ on kättesaadav ainult läbi pikaajalise koloniaalkultuuri prisma. Koloniaalimpeeriumite lagunemisega ei kadunud koloniaalvõimu mõju, heaks näiteks sellest on asjaolu, et inglise keel senini paljude endiste koloniaalmaade (üheks) riigikeeleks. Postkolonialistliku ideoloogia tulemus koloniaalalamad (colonial subjects ) võtsid omaks koloniaalideoloogia ja enda alama staatuse võrreldes koloniseerijatega. Mimikri püüd matkida koloniseerijate käitumist, maitseeelistusi, elustiili, väärtushoiakuid jne; väljendab nii koloniseeritavate soovi koloniaalkultuuris tunnustust leida kui häbi - ja alväärsustunnet enda kultuuri suhtes, mida koloneeriv kultuur näitab alaväärsena. Topeltteadvus kahe kultuuri vastanumisest tulenev vastuoluline maailma tajumise viis. Topeltteadvus väljendub ebakindal minatunnetuses, tundes, et ollakse ‚lõksus’ mitme kultuuri vahel, võimetus tunda enda kodus ükskõik millises kultuuris, pidev paigast ära oleku tunne. Mittekodusolemise tunne inimene ei saa end kuskil koduselt tunda, ta ei tunne end kodus ka iseeneses, ta on alatine psühholoogiline põgenik. Hübriidsus kolonisaatori ja koloniseeritava suhetest rõhutab nende vastastikust sõltuvust ja nende olemuste ühist konstrueerimist.
24. Ökokriitika. Iga uurija vastutus, sõltumata distsipliinist, mida ta esindab, on mõelda oma uurimistöös ka keskkonnaprobleemidele.Inimene liigina loob keskkonnatähendusi muuhulgas kultuuris jutustatavate lugude abil. Looduskirjandus keskendub inimese ja looduse suhetele, seoste otsimisele. Ökokriitikat saab rakendada klassikaliste kirjandusteoste analüüsimisel nt inimeste ja looduse suhte seosed eri ajalooperioodidel, milliseid väärtusi / omadusi loodusele omistatakse ning mispärast. Wilderness- üleva „ puutumatu looduse“ idee; pastoraal - vastandus linnaga (hästi palju kajastatud ilukirjanduses); maatöö (nt „Maa õnnistus“); apokalüpsis - öko -düstoopiad. Ökokriitika harrastaja võiks ise taimi tunda ja olla ise matkanud, et seda vahetult kirjutada, aga arvan, et süvateadmised ei peaks olema takistuseks ökokriitika harrastamisel.