Kirjandusteaduse alused (konspekt) (1)

Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid?
kirjanduskaanoni tundmine
süvateadmised kaanoni autorite loomingust, bio- ja kultuuritaustast
keelteoskus (lugeda teoseid originaalkeeles)
süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, -praktikatest ja -žanritest
võime tajuda intertekstuaalsust
analüüsimeetodite tundmine
võime tajuda tekstide süntaktilisi ja semantilisi eripärasid
Mis on kirjandusteooria? Kirjanduskriitika ja teooria erinevus. Päripäeva ja vastukarva lugemine.
Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui metodoloogiast ning on võimeline selle üle reflekteerima ning problematiseerima. Kirjanduskriitika on kirjandusteooria rakendamine tekstile .
Päripäeva - tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst pakub.
Vastukarva - tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate väärtuste ja ideedega.
Millised küsimused võivad kerkida kirjandusteooriate rakendamisel ja tõlgendamisprotsessis?
Kuidas teada, et tõlgenduse abil saadud tähendused on asjakohased ? Kus on tõlgendamise abil tuletatud tähenduse piirid? Kuidas teada, kas mingit lauset tuleub vaadelda iroonilises võtmes ja mitte sõna-sõnalt?
Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt.
Kirjanduse mõiste on tänapäevases kasutuses umbes 2 sajandit, enne aastat 1800 tähistas kirjandus igasuguseid kirjutisi, kirja pandud teadmisi.
Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)?
Kirjandus kui keele funktsioon
kirjandus kui fiktsioon
kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt
kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned.
Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel „lüüriline mina“, mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda.
Eepika - proosavormis , kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter ), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv , huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus.
Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog , tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid .
Autor-tekst-lugeja.
Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe , maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon , idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
Kirjanduse uurimise põhipraktikad. Tõlgendamine
Tõlgendamise aluseks on tõendusmaterjali kogumine ja mõistmine, kuidas kirjeldatakse tegelasi, millised sündmused toimuvad, mis järjekorras. Kitsas tähenduses on tõlgendamine keeleliste tähenduste määratlemine ümbersõnastamise kaudu, fookus ebaselgetel, keerukatel ja kujundlikel tekstiosadel. Laiemas tähenduses on tõlgendamine kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine . Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi.
Aristotelese „Tõlgendamisest”
Hilisemate tõlgendamisteooriate alus, keskendub keele ja loogika suhtele. Suuline kõne - hinge emotsioonide muljed ja sümbolid. Kirjalik tekst - suulise kõne märgiline tähestamine. Võib kultuuriti varieeruda, kuid emotsioonid ja muljed, mida sõnad tähistavad, on samad kogu inimkonna raames nagu ka objektid.
Hermeneutika
Uurib teksti tervikuna , eesmärgiks mõistmine. Hermeneutiline ring - osa mõistmine terviku kaudu ja terviku mõistmine osade kaudu. Keskendub autori ja lugeja kommunikatsioonile teksti kaudu. Teksti tõlgendus sõltub uurija vaistust, kogemusest ja valmidusest dialoogi astuda.
Lähilugemine.
Mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, sõnadel, süntaksil, ideede järjestusel. Uuritakse komponentide omavahelisi suhteid. Sageli ilmneb vastuolu teksti vihjelise ja ilmse tähenduse vahel.
Kontekstuaalne analüüs.
Konteksti määratlemine, kuhu tekst paigutatakse, tõmmates paralleele teksti ja konteksti elementide vahel. Levinumad analüüsikontekstid: keele ja filoloogia ajalugu, kirjandustraditsioon, autori elulugu, ühiskondlik-, kultuuriline- ja poliitiline kontekst. Selle analüüsimeetodi puudujääk on aga, et teos paigutatakse väljaspoole teost ennast, tähendused on ajaliselt kindlaksmääratud, kontekstid võivad olla erapoolikud, teose tähendus taandatakse antud konteksti normidele.
Kriitilise teooria rakendamine.
Teooria abil korrapära või loogika leidmine teoses. Mingi raamistik rakendatakse teosele selle tähenduse avamiseks.
Kirjandusteaduse ajalugu.
Antiik: Platon „Vabariigis“ kuulutas kirjanduse tõeotsinguil eksitavaks. Aristoteles lõi tõlgendamisteooriate aluse, keskendudes keele ja loogika suhtele. Hermeneutika asus tekste (peamiselt relig.) uurima hermeneutilise ringi kaudu ning kultuurilis -ajaloolisel taustal. Retoorika lõi õpetuse keele praktilisest kasutusest ning kuna see sisaldas ulatuslikku keelekasutuse süstematiseeringut, sai sellest kirjandus- ja keeleteaduses eraldi uurimissuund. Aleksandria ja Pergamoni raamatukogudes uuriti ning kirjutati ümber käsikirju. Aleksandria koolkond arvustas ja katalogiseeris kreeka pärandit, Pergamoni koolkond tõlgendas tekste allegooriliselt ja tõi välja erinevaid tähendustasandeid.
Keskaeg : tekstianalüüs lähtus kristlusest, uuriti kristluse-eelsete teoste ja VT kristlikku mõõdet. Uutele žanritele (nt rüütlikirjandus) esialgu kriitilist tähelepanu ei pööratud.
Renssanss: rõhk kirjanduse nn. põhiseaduspäradel, piibliallegooriad jäeti kõrvale. Klassitsism , individualism ja rahvuslus tõrjusid kirjandusliku asketismi kõrvale.
Klassitsism: selgus, lihtsus, reeglipärane vormitäius. Võeti kasutusele analoogiameetod, uuriti allikaid . Poeedi loovus allutati võimele ette antud reegleid järgida.
Muutus arusaam tõlgendusest:
- ENNE: korrastatud reeglite süsteem
- NÜÜD: mõistmise analüüs, kuidas saadakse tekstist aru.
Romantism : fookus poeedil ja lugejal, huvi kultuuripärandi ja ajastu vastu, reeglite täpne järgimine vähe oluline. Kirjandusteos kui sisemiselt struktureeritud tervik, mis iseenesest õigustab teose olemasolu.
Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega.
Kirjanduslugu on kirjanduse sisemine ajalugu, kas üldiselt või žanrite kaupa, ajaliselt ulatuslikul perioodil või ainult teatud ajal. Viimasel juhul vaadeladakse mingi ajaperioodi kultuurilisi (k.a. kirjanduslikke) jooni. Suhtes ajaloosündmustega määratletakse ajaloolised faktorid , mis mõjutasid kirjandusloomet ja mis selles kajastuvad.
Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel ( formalism , funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval).
Kirjandus kui omaette uurimisobjekt, uurimine muutus tekstikeskseks.
Formalism - kirjandus kui inimolemuse kesksete tõdede edastaja, mitte „l'art pour l'art“.
Funktsionalism - 60-70 kadus arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Kirjandus - funktsionaalne, mitte olemuslik kategooria, teda ei erista mitte eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris.
Kirjandust vaadeldi olevikukesksena, peegeldamas loomishetke eesmärki ja väärtushinnaguid.
Tänapäev: a) pluralistlikud kirjanduslood, pole ühtset raami
b) keskendumine poeetika ajaloole
c) kirjandusajalugu pole enam vajalik
Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus + ilmumisaasta igast perioodist).
Esimesed käsitlused - Tuglas, „Lühike eesti kirjanduslugu“ - 1934
Nõukogude aeg - E. Nirk „Estonian Literature “ - 1970
Pagulus - G. Suits „Eesti kirjanduslugu“, Lund 1953
Taasiseseisvusaeg - Annus , Epner , Järv, Oleks, Süvalep, Velsker „Eesti kirjanduslugu“ - 2001
Eesti kirjandusloo arengutendentsid, eesti kirjandusloo probleeme.
Varasemad kirjanduslood - kontekstikeskse lähenemisega. Hiljem tekstikeskne. 90ndatel kaasati kaasaegseid teooriaid . Tekkis mitme kaanoni küsimus: Nõukogude perioodi kirjandus siin ja paguluses, baltisaksa kirjandus. Probleem oli, et teised kirjakultuuri allikad, alamsaksa keel ja ladina keel, peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand. Mis üldse kuulub kirjanduslukku?
Kirjanduslugu ja uus kultuuriajalugu , selle rakendamise võimalusi eesti kirjandus(aja)loole.
Uus kultuuriajalugu = antropoloogiline ajalugu. Kultuur hõlmab kõiki inimtegevuse tahke, rõhutab ühiskonna sümboolset ja keelelist mõõdet. Rakendatud on totaalne minevikukäsitlus, et anda sellest mitmekesisem pilt. Problematiseerib juurdunud vastandpaare nagu eliidikultuur/rahvakultuur, tegelikkus/fiktsioon jne.
Kirjanduse ja mälukultuuri seosed.
Kultuurimälu - kollektiivi teadmised oma identiteedi, ühtsuse ja eripära kohta. Kirjandus on selles oluline teabekandja. Kirjandusajalugu on kui eesti kirjanduse ajaloolise identiteedi ja mälu allikas, rahvuse looja kirjanduses. Tüvitekstid loovad ideoloogilise telje, mõttemallid ja tüüpkujud (vabadusvõitlus, Jüriöö)
Kaanon . Kaanoni määratlus. Kaanoni kriitika.
Kreeka kanon oli reegel või mõõtepulk, kirjanduses tähistab see kirjandusklassikat. Kaanonid on nii maailmakirjandus kui iga rahvuskirjandus eraldi. Ka on näiteks piiblikaanon, mis on kindlaks määratud. Kirjanduskaanon on aga ähmane ja muutub.
Kriitika: kirjanduskaanoni ülesehitus on kooskõlas eliidi, valitseva klassi huvidega . Maailmakirjanduse kaanon - valge rass, meessugu - rassistlik, patriarhaalne , imperialistlik.
AGA kaanon on mitmete normide ja tegurite tulem, ka nn. avatud kaanon ei saaks sealt niisama välja visata sajandeid tuntud teoseid.
Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned?
Kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline.
Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine , läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust .
Luule. Värss. Siire . Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb . Daktül. Amfibrahh . Anapest.
Värss - lad. k. kirjarida. Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga.
Siire (enjambment) - süntaktilise ühiku või lause lahutamine värsirea piires (mõte jätkub järgmisel real ).
Värsisüsteemid:
a) silbilis -rõhuline: kindel arv rõhulisi ja rõhuta silpe - värsitõusud ja -langused
b) prosoodiline: välteline, rõhuline. Rõhuline: Kindel arv rõhulisi silpe, aga langused muutlikud, korrastamata värsijalad. Välteline: pikk silp + lühemad silbid . (nt. heksam.)
c) silbiline - värsside kindel silbiarv (nt. haiku , tanka, hispaania romanss , prantsuse 12-silbik)
Värsijalg - rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhuga ja rõhuta silbid.
Värsimõõt - värsipikkus, põhineb silpide vaheldumisel.
Levinumad värsijalad: ( - värsi tõus, v- värsi langus)
* trohheus: - v/ - v Kahesilbiline värsijalg, pikk ja lühike (rõhuline ja rõhuta) silp.
* jamb: v - / v - Kahesilbiline, lühike ja pikk, rõhk langeb teisele. Eesti keeles seega harva.
* daktül: - v v Kolmesilbiline, rõhk esimesel, järgneb kaks lühikest või rõhutut silpi .
* amfibrahh: v - v Kolmesilbiline, kahe rõhuta silbi vahel üks rõhuline. Eesti keeles harva.
* anapest: v v - Kolmesilbiline, kaks lühikest + üks pikk silp (2 rõhuta, 1 rõhuline silp).
Riim. Riimitüübid. Algriim . Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim . Naisriim . Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim . Ristriim . Süliriim. Ahelriim. Lausriim . Segariim.
Riim - seaduspärane häälikukordus, rütmi kõrval teine silmapaistev tunnus. Loob kõlalise terviku, häälikulise kokkukuuluvuse.
Tüübid:
* algriim: sõnade esihäälikute kordus. Alliteratsioon - kaash .algr., assonants - täish.algr.
* lõppriim: ühendab sama kõlaga sõnade ja värsside lõppe.
* täisriim: alates pearõhust riimsõna lõpuni: laeb -saeb, tuikab-luikab jne.
* irdriim: sarnase kõrval ka erinevad häälikud: draama -raamat, pikad- vikat
* liitriim: vajame- aja me, too mind - roolind
Silbiarvu järgi
* meesriim: üks silp, meel-keel
* naisriim: kaks silpi, armas-varmas
* daktülriim: kolm silpi, väraval-säraval
* hüperdaktülriim: neli silpi, täristades-väristades
Asendi järgi
Paarisriim: aabb, aa, bb cc
Ristriim: abab, abcabc
Süliriim: abba, abbba
Ahelriim: aba bcb cdc
Lausriim: aaaa
Segariim: aaca, ababcc, aaabbb jne
Levinuimad riimitüübid: aa bb, abab, abba. Tõstavad esile luuletuse tasakaalustatust, terviklikkust.
Kõne-, lause ja piltkujundid („Poeetika”, lk 39–59). Epiteet , võrdlus, metafoor , isikustamine, ümberütlus, allegooria , metonüümia, kordus, parallelism , antitees , astendus, retooriline küsimus, ellips , sõnamäng, paradoks , ristlause.
Kõnekujundeid (troope) ja lausekujundeid (figuure)kasutatakse teksti kunstilise mõju suurendamiseks erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või kõlavuse poolest.
Kõnekujundeid:
*epiteet: kirjeldav, kaunistav omadussõnaline täiend nimisõnale
*metafoor: ühendab nähtusi sarnasuse alusel, ütleb asja teisiti
*isikustamine: omistab inimomadusi millelegi mitteinimlikule
*allegooria: mõistukõne, tekst tervikuna vihjab millelegi, millest juttu ei tehta
*ümberütlus e perifraas: rõhutab nähtuse mingit tunnust selle nimetust muutes
*metonüümia: saraneb metafooriga, ent ülekantud tähendus ilmneb ühe ja sama nähtuse piires, võtab võrdluseks mingeid sama objekti omadusi. Kui päike kui sinise taeva silm on metafoor, siis sinise taeva ratas on metonüümia.
Lausekujundeid:
*kordus: loob rütmi, süvendab meeleolu. Sõnu või sõnatüvesid korratakse kõrvuti, värsside algul, keskel ja lõpul.
*parallelism: sama mõtte kordus erineva väljendusega
*antitees: vastandlike mõtete kõrvutamine
*astendus: tähenduslik tõus või langus
*retooriline küsimus/hüüatus vm: väljendab emotsiooni, mitte seda, mis otse öeldi/küsiti.
*ellips: väljajätt või katkestus (saksad sandid, majad madalad, puudub sõna on)
*sõnamäng: e. kalambuur tekib sõnade, eriti homo- ja sünonüümide ootamatul kõrvutamisel.
*paradoks e. vastuoksus: vastuolu sisaldav kummaline ütlus (mehele läksin, mees ei võta, koju jääksin, poiss ei võta)
*ristlause e kiasm : nt. jääb tulemeri - tuleb jäämeri, malehobused valetavad ja valehobused maletavad.
Salm . Kinnisvormid. Ballaad . Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg.
Salm e. stroof - sarnase ehitusega rühmadeks liitunud värsid.
* ballaad : vanaprantsuse tantsulaul, ka rahvaluule legend või lugulaul, dramaatiline või lüüriline romanss, ilukirjanduslik kunstballaad. Tekkis keskajal provansi tantsulauluna, kujunes lüroeepiliseks žanriks. Balladistroofiks on katrään: 3- ja 4-rõhuliste värsiridade vaheldumine , riimiskeem abcb.
* sonett: 13.saj. Itaalia luuležanr, 14 värsireast, traditsioonilise skeemiga abab, abab, cdc, dcd. Klassikaliselt sonetilt nõutakse puhast keelt ja korrastatud ülesehitust: nelikutes teemarendus kuni 8. rea lõpuni, kolmikutes tuuakse sisse kõrvalteema või mõtisklus, 14. rida kulmineerub vaimuka puändiga.
Riimipaigutuse järgi jaguneb kolmeks:
itaalia sonett (4+4+3+3) abab abab cdc dcd
prantsuse sonett (4+4+3+3) abba abba ccd eed
inglise sonett (4+4+4+2) abab cdcd efef gg
Sonetipärg - 15 sonetti , iga järgmine algab eelmise lõppreaga, 1.soneti esimene värss kordub 14.soneti viimases. 15. ehk juhtsonett moodustub eelnevate sonettide avavärssidest.
Teised kinnisvormid: eleegia , ood, pastoraal , epigramm.
Narratiiv. Narratiivi mõiste. Narratiivi/loo elemendid. Narratiivitüübid.
Narratiiv kombineerib jutustamise ja teadmise aspekti. Tekstitüübina sisaldab narratiiv tegevuse arengut.
Narratiiv kui sündmustel rajanev ajalise korrastatuse loomise vahend. Narratiivi eelduseks on ajataju . Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst - sündmused(lugu) - jutustamine
Tüübid:
*seisundinarratiiv
*igavese teekonna narratiiv
*päralejõudmise narratiiv
*nurilejõudmise narratiiv
Lugu, tekst, Jutustamine, fokuseermine & selle tüübid, vaatepunkt .
Lugu - sündmuste kronoloogiline järjestus
tekst - loo kunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis, loo narratiivne struktuur
jutustamine - teksti esituslik aspekt
Fokuseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia. Tüübid:
*nullfokuseerimine - kõiketeadev jutustaja.
*sisemine fokuseerimine - jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega.
*väline fokuseerimine - jutustaja teab vähem kui tegelane. Tegelasi vaadatakse kõrvalt.
Fokuseerimine võib loo jooksul korduvalt muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti.
Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse.
Lugude roll kultuuris. Ilmutab >
Lood on osa kõigist kultuuridest. Lool on keskne ühiskondlik ja psühholoogiline roll. Lood on vajalikud maailma mõistmiseks, võimalus eksperimenteerida erinevate „minade“ga.
LUGU ILMUTAB - maailm on korrastatud süsteem, lood imiteerivad seda teatud viisil. Hea kirjanduse mõõdupuuks on see, kui kvaliteetne jäljendusprotsess on.
LUGU LOOB - arusaam maailmast luuakse lugude kaudu, kirjandus loob performatiivselt teatud mudeleid , millest lähtume ka päriselus. Nt ma tean, et olen armunud, sest olen lugenud romaane ja tean, kuidas seda tunnet nimetada. Lugude abil saab kultuuri reguleerida, lood panevad inimesed teatud viisil käituma.
Korrastav v. vastandav: lugudes saab läbi mängida mistahes stsenaariumi, kritiseerida ühiskonda ja kultuuri, sellele midagi vastandada. Kuid nii toimides kirjandus kinnitab kultuuri vorme neid kirja pannes. Seega lood nii kinnistavad kultuuri kui problematiseerivad selle üle.
Lood ja kordus: millest tuleb vajadus samade lugude järele üha uuesti ja uuesti? nt. lapsed tahavad, et neile loetaks üha uuesti ja uuesti sama muinasjuttu. See tuleneb lugude korrastavast toimest, kordus kinnistab - tekitab turvatunnet, rütmilisest struktuurist saadavat naudingut. (vrd. korduse funktsioon luules)
Narratiivi analüüs:
Kes kõneleb? kellele? millal? mis keeles? millise autoriteediga? Fokaliseering - aeg, kaugus ja kiirus, teadmiste piiratus.
Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline, ebausaldusväärne jutustaja). Jutustamise tasandid (ekstradiegeetiline, diegeetiline, metadiegeetiline) Jutustamistüübid ajaliste suhete alusel (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud).
Jutustajatüübid:
*heterodiegeetiline - väljaspool lugu, hierarhia tipus seisev, kõiketeadev
*homodiegeetiline - jutustaja kui üks loo osalistest
*autodiegeetiline - peategelane kui jutustaja
*ebausaldusväärne jutustaja -
Jutustamise tasandid:
*ekstradiegeetiline - sellel asub jutustaja
*diegeetiline - siin toimub lugu ise
*metadiegeetiline - jutustuse sees asuv jutustus
Jutustamistüübid ajalisel alusel:
*samaaegne - jutustatakse sündmuste toimumise hetkel
*järgnev- jutustatakse möödunust
*ennetav - jutustatakse millestki , mis pole veel juhtunud
*vahelepõimitud - sündmuste jutustamine liigub ajas looga kaasa
Loo korrastatus.
Anakrooniad - prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade). Anakroonia võib loo sisse tuua kõiketeadev jutustaja või mõni tegelane, siis on see looga seotud. Tähtsat tühisest eristab anakrooniate loomise võimalus.
Sündmuste kestus - stseen , kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe.
Jutustamissagedus - ühekordne, kordav ja koondav jutustamine.
Intertekstuaalsus . Lugude tüpoloogiad.
Intertekstuaalsus on kahe või rohkema teksti samaaegne nähtav kohalolu teise teksti piires.
Tüpoloogiaid: Vladimir Propp - lugude süvastruktuur, funktsionaalsete elementide hulk narratiivis on piiratud. Algsituatsioon + 31 funktsiooni või süžee elementi.
C.G. Jung - erinevais kultuurides esinevad sarnased müüdid - tekivad kollektiivsesse alateadvusesse talletunud arhetüübid, kirjandus väljendab neid.
Müüt. Müüdi määratlus. Müüdi tüüpe. Müütide kasutamisest kirjandusajalooliselt.
Vanasti peeti müüte pühaks ja tõeks. Müüdid püüavad seletada maailma olemust. Levinumad on loomismüüdid ja kangelasmüüdid.
Kirjanduses kuni 18.saj. lõpuni nn. müüdiperiood. Müüdid olid Vanakreeka tragöödiates, Vanas Testamendis, kangelaseepostes (rahvuseepos - rahvapärimus + ajalooline sündmus), rüütliromaanid võtsid ainese antiigist , Kuningas Arturi romaanid kasutasid keldi müüte ja pärimusi, ka Tolkieni „Sõrmuste isand “ on anglosaksi mütoloogia põhjal loodud.
Interteksuaalsus ja kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees . Interteksuaalsuse määratlus. F. de Saussure, M. Bahtini, R. Barthesi teooriate mõju interteksuaalsuse mõiste arengule. Interteksuaalsuse mõiste J. Kristeval ja H. Bloomil. Intertekstuaalsuse tüübid. Paroodia . Travestia . Pastišš.
Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega.
Ferdinand de Saussure „Cours de linguistique générale“ Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega..
M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest.
R. Barthes - „Autori surm“ (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb.
J. Kristeva - intertekstuaalsus on märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduse transformeerimine.
H. Bloom - luuletaja protsessi takistab suhe eelkäijatesse - see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks. Eesmärk on originaalne poeetiline nägemus, eelkäijate tajumine tekitab temas mõjuängi.
INTERTEKSTUAALSUSE TÜÜPE:
*paroodia - naeruvääristab või pilkab teise autori teost. Järgib alusteose vormi, moonutab stiili või sisuarendust. Paroodia võib olla ka sõbralik, näidates alusteksti lihtsalt koomilises võtmes. Paroodia pilkeobjektiks võib olla ka terve žanr või kirjandusvool.
*travestia - alusteksti satiiriline moonutus. Tuntud teose tegelased ja tegevustik asetatakse jämekoomilisse võtmesse. Travestia aluseks on sageli eeposed ja müüdid.
*pastišš - mänguline imiteerimine, milles teadlikult jäljendatakse ühe või mitme kirjaniku, koolkonna või ajastu sõnavara, lausestust või stiili. Pastišš pole pilkav, vaid tunnustav. Tegu ei ole plagiaadiga, sest on avalik jäljendus.
Kirjandusteooria koolkonnad
Strukturalism . Põhialused, struktuuri mõiste.
Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub looming. Inimkogemus süstematiseeritakse erinevatesse valdkondadesse (nt. lingvistika , antropoloogia , sotsioloogia, kirjandusteadus jne.) Põhialus: kõik inimkogemuses ja kultuuris eristatavad nähtused ja struktuurid , mis nende toimimist reguleerivad, kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi.
Strukturalistlik lingvistika
Enne Saussure'i uuriti keelt diakrooniliselt. Saussure: keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud ajahetkel, st. sünkrooniliselt. Hakkas eristama langue - keele süsteem ja parole - üksikud lausungid . Struktuuri elemendid eksisteerivad suhtes üksteisega, me tajume neid ainult läbi selle, kuidas need erinevad teistest elementidest. Saussure eristas ka tähistajat (akustiline kujund) ja tähistatavat (millele viidatakse). Tähistaja ei viita maailma asjadele, vaid kontseptidele meie peas.
Strukturalistlik antropoloogia
Lévi- Strauss : kultuurid on erinevad, aga struktuurid, mis seovad inimkogemusi, toimivad kõikjal sarnaselt. Inimestel on sarnane teadvuse struktuur, kõigis kultuurides on olemas sarnaseid protsesse ( rituaalid , sugulassidemed, paarilise valimine). Müteem - müüdi väikseim iseseisev tähenduslik element. Erinevad müüdid on taandatavad universaalsetele müteemidele.
Semiootika . Märgisüsteemi mõiste. Märgitüübid: indeks, ikoon ja sümbol.
Semiootika uurib märgisüsteeme - lingvistiline või mittelingvistiline objekt või käitumismudel (ka nende kogumid), mis toimib nagu keel. Semiootika uurib nende objektide ja käitumismudelite sümboolseid funktsioone. Kõige olulisem märgisüsteem on keel.
Märgitüübid:
*indeks - märk, tähistatava ja tähistaja vahel on otsene füüsiline või kausaalne suhe - looduslikud märgid on näiteks suits, kaja , jalajälg.
*ikoon - märk, mille tähendus järeldub tema vormist , st. foto, joonis.
*sümbol - märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade, ühiskondlikku kokkuleppe alusel. Nt. numbrid , liiklusmärgid.
Strukuralism ja kirjandusteadus. Strukturalistlikke kirjandusteooriaid (Frye, Greimas, Todorov)
Strukturalism ei vaatle üksikute kirjandustekstide tähendust ja väärtusi, vaid uurib struktuure, kirjandust kui süsteemi, keskendub selle süsteemi põhialustele. Strukturalismi ei huvita, mida tekst tähendab, vaid kuidas tähendus luuakse.
Frye: lõi põhitermini müüt ja selle põhjal neli narratiivimustrit, mis müüte reguleerivad: komöödia, romanss, tragöödia, iroonia / satiir . Müüt on kujutlusvõime projektsioon : ideaalse maailma esindamine vs. tegeliku maailma esindamine. Ideaalne maailm: süütus, täitumine, st. suvemüüt, romanss. Tegelik maailm: kogemus, ebakindlus , läbikukkumine, st. talvemüüt, iroonia/satiir. Vastavalt on sügisemüüt - liikumine ideaalsest reaalsesse, ja kevademüüt - liikumine reaalsest ideaalsesse.
Greimas: Struktuur kujundab keelt, kogemust ja narratiive, mille abil seda kogemust väljendatakse. Narratiivideks on süžeemudelid, mudeleid realiseerivad aktandid (tegelaste funktsioonid). Süžeetüübid: otsingulood, kommunikatsioonilood ja nende kombinatsioonid.
Todorov: narratiivi grammatika - seos narratiivi struktuuriühikute (tegelased, süžee) ja keele strukturaalsete üksuste (sõnaliigid) vahel. Narratiivil on teatud põhiomadused. Teksti eeldused ilmnevad, kui kombineerida tegelased tegude või omadustega.
Näiteks Boccaccio Dekameronis esineb kolm tüüpi omadusi: seisundid (hetkelised omadused, nt õnnelik, õnnetu), omadused (stabiilsed om., nt. hea, kuri) ja tingimused (stabiilsed, nt. sugu, usk, positsioon)
ja kolm tüüpi tegusid : muutumine/ modifitseerimine , eksimine/hälbimine, karistamine
Uuskriitika . Põhiesindajad. Tekkepõhjused. Põhialused.
Toetub modernistlike luuletajate töödele. Sai alguse 1920a. USAs ja Inglismaal, keskendus tekstielementide analüüsile. Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile, reaalteaduste eelistamisele, massikultuuri kiirele arengule. Uuskriitika moto the text itself - tekstikesksus, kriitika keskmes on eelkõige kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega .
Esindajaid: J.C. Ransom , R.P. Warren, C. Brooks
Põhialused:
*kirjandusteose vaatlemine kirjandusteosena (iseseisev verbaalne objekt)
*põhimeetod: lähilugemine- detailne teksti koostisosade ja nüansside analüüs, kirjandus kui keel
*tekst on kordumatu orgaaniline tervik: komponendid on sõnad, kujundid , sümbolid, mitte tegelased, süžee ega ideed.
Marksistlik kirjandusteooria. Põhialused ( marksism ).
Marksism põhineb Marxi ja Engelsi majandus-, ühiskonna- ja kultuuriteooriatel: inimkonna areng sõltub materiaalsete tootmise viiside muutustest, see mõjutab omakorda klassistruktuuri (võitlus ühikondlike eeliste eest, kapitalistlik kodanlus vs. töölisklass). Inimteadvust määravad ideoloogiad, mille kaudu tajutakse ja seletatakse reaalsust - ideoloogia väljendab juhtiva klassi positsiooni ja huve, mis saavad ise kogu ühiskonna loomulikuks hoiakuks.
Marksistliku kirjandusteooria alused
*kirjandusteos EI eksisteeri ajatus esteetilises sfääris
*teos tugevdab lugejas ideoloogia mõju, mida teos esindab või kutsub lugejat üles valitsevat ideoloogiat kritiseerima - paljud teosed teevad mõlemat.
*ideoloogia ei väljendu mitte ainult teose sisus , vaid ka vormis - realistlik väljendus, võimaldab paremini väljendada ajastu majanduslikke ja ühiskondlikke ebavõrdsusi.
*nn.eksperimentaalne kirjandus - keskendub üksikisiku teadvusele. Paljud marksistlikud kirjanikud aga ka hindavad sellist vormi, kuna fragmenteeritud esitamine, võõrandumine viitab inimese võõrandumisele kapitalistlikus ühiskonnas.
Mida uurib kirjanduses marksistlik kirjandusuurija
*kas teos toetab kapitalistlikke, imperialistlikke või teatud klassiväärtusi?
*kas teos kritiseerib ......väärtusi? Kuidas tekst sellist ideoloogiat paljastab ja õhutab kriitikat?
*kas teos toetab nii marksismi kui ka kapitalismi ning imperialismi? Seega, kas teoses on ideolooogiline vastuolu?
*kuidas peegeldab teos kirjutamise/sündmuse toimumise ajaperioodi ühiskondlikke tingimusi ja kuidas on need seotud klassivõitlusega?
Feministlik kirjandusteooria. Feminismi põhilähtekohad.
Lähtekohad:
* valdavalt patriarhaalne lääne tsivilisatsioon , patriarhaalse „ideoloogia“ pealesurumine ühiskonnas, kus valdav osa avalikku sfääri puudutavaid otsuseid tehakse meeste poolt, juurutades alateadvusesse eeldused meeste üleolekust. Tulemus: naissoo täiesti põhjendamatu alahindamine.
* naissoo defineerimine mehel põhineva vormi teise poolena, „teise“, mitte-mehena, alates piiblilugudest ja vanakreeka ühiskonnast.
* sooline ebavõrdsus ei tulene bioloogilisest erinevusest, vaid on seega kultuurilise konstruktsiooni, kasvatuse küsimus. Simone de Beauvoir: „Me ei sünni, pigem saame me naiseks .“
Miks on sookategooria oluline kirjanduses? Feministliku kirjandusteooria alused. Mis huvitab feminislikke kirjandusteoreetikuid?
Kuna alateadlikkult mängivad soorollid meie reaalsustajus olulist rolli representatiivsete süsteemidena ning levinud arusaama kohaselt väljendab kirjandus inimkonna kõrgemaid huve ning näiteid inimmõtteist. Seega on kirjandus mõjuvõimas kultuuriline praktika, millel on ka sookategooriate üle suur võim.
Feministlikke kirjandusteoreetikuid huvitab see, kuidas kirjandus kui kultuuripraksis osaleb tähenduste ja väärtuste loomisel, mis põhjustab naiste ebavõrdset seisundit ühiskonnas.
Fem. kirjandusteooria alused:
* kirjanduskaanon põhineb patriarhaalsel ideoloogial: meeste kirjutatud, meessoost peategelased, suunatud meessoost lugejale)
* kirjanduse hindamine: traditsiooniliselt maskuliinsed eeldused, huvid, mõtteviis
Fem. Kirjandusteooria arengujooni.
Algselt uuriti naistegelaste kujutamist kirjandusteostes, võimusuhete kujutamist, meeskriitikute suhtumist naiste loomingusse. Hilisemal ajajärgul liikus fookus naiskirjanduse uurimisele. Vaadeldi, kuidas on kirjandustekstides soolisust markeeritud , milline on soolisuse roll kirjanduses üldse.
Mida uurib kirjanduses feministlik kirjandusuurija (küsimused, vt. viimane slaid).
*kas naised kirjutavad/ loevad teisiti kui mehed?
*kas naiskirjanduse keelekasutus on meesautorite omast erinev?
*kas ja mille poolest erinevad erinevate naiskirjanike teosed üksteisest?
*milline on kirjanduse roll soo ja seksuaalsuse sotsiaal-kultuurilises tähenduses?
*milliseid väärtusi ja ideaale kannab kirjandusklassika , kas ja kuidas on need sooliselt markeeritud?
Uushistoritsism. Alused ja põhiseisukohad. Ajaloo teksuaalsus ja teksti ajaloolisus.
Uusthistoritsism vastandub formalismile, uuskriitikale ja dekonstruktsioonile (dekonstruktsonalistid: tekstil pole ainutähendust, tõlgendusvõimalused on lõputud). Fookus on teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel ning selle hilisematel tõlgendustel.
Alused:
* Louis Althusser : ideoloogia allutab inimesed valitseva klassi huvidele
* Bahtini dialogismi teooria
* Ajastu diskursused ei reflekteeri „tegelikke“ nähtusi, hoiakuid, vaid loovad neid
* kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geertz: kultuurinähtuse lähilugemine, detailne analüüs määratlemaks kultuurisüsteemi, normide, traditsioonide jooni, mis seda nähtust kujundavad.
Põhiseisukohti:
* kirjandus ei ole ajalooüleses esteetilises sfääris: kirjandus sõltub ühiskondlikest ja poliitilistest teguritest, teost ei saa hinnata kunstilise taseme universaalse malli järgi. Kirjandusteos on üht tüüpi tekst paljude hulgas, mis on loodud mingi ajastu kindlate tingimuste poolt.
* ajalugu ei ole stabiilne faktide ja sündmuste kogum, mida kirjandus reflekteerib.
* inimese põhiolemus, mida jagavad autor, tegelased, lugeja (uushist. nim. seda essentsialistlik humanism ) teenib teatud ideoloogia huve.
* lugeja on subjekt , mille on kujundanud tema ajastu ideoloogiad. Seega ei ole kirjandusteksti objektiivne tõlgendus võimalk, sest lugedes toimub
a) naturaliseerimisprotsess - kui lugeja ja teksti ideoloogia on sama
b) kohandamisprotsess - lugeja ja teksti ideoloogiad on erinevad, lugeja kohandab teksti oma vaadetega.
Uushistoritsism tundis vastastikkust huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu. Ajalugu ei ole määratud tähendusega faktide kogum, vaid on tekst, mida tõlgendatakse.
Ja iga teksti võib vaadelda kui mingi ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust.
Retseptsiooniteooria. Alused & põhiesindajad & nende põhiteesid ( H. R. Jauss, W. Iser . J. Culler, S. Fish ). Retseptsiooniuurija küsimusi kirjandustekstiga töötamiseks.
Ret. teooria ei ole üks teooria, vaid laiem fookus kirjandusteksti lugemise protsessil.
Alused:
* fookus lugeja ootustel ja reaktsioonil teosele
* tekstil pole kindlat tähendust, selle määrab lugeja
* kirjandusteos omandab oma positsiooni vastuvõtvas kultuuris just lugemise kaudu
* pole olemas ühtainust, õiget tõlgendust.
H.R. Jauss: vaatleb kirjandust lugeja vaatepunktist, kirjandust kui loomingut ja selle vastuvõttu. Nii kirjandus kui kunst omandavad ajaloolise väärtuse. Lugemisel mängivad suurt rolli lugeja eelteadmised, kogemused, maailmavaade, nn. „ootuste horisont“ (on seotud lugeja ajaloolise situatsiooniga, k.a. hetkesituatsiooniga, võib muutuda, selle alusel hindavad lugejaid teoseid).
W. Iser: kirjandustekst on autori kavatsuste väljendus, aga sisaldab ka määratlemata elemente. Tähenduse loomine toimub läbi lugeja osaluse (ootused, nendes pettumine või mitte, suhestumine tekstiga jne.) Kirjandusteosel on kunstiline ja esteetiline poolus. Esimene on seotud autoriga ja teine lugejaga. „Teos on enam kui tekst, sest tekst saab elavaks siis, kui ta on konkretiseeritud (lugeja poolt), konkretiseering sõltub lugejast. Teos tekib teksti ja lugeja ühildumisel.“ (Iser, 1990)
J. Culler: Prantsuse strukturalism + retseptsiooniteooria. Kirjanduslikud normid, konvetsioonid ja koodid struktureerivad lugemiskogemust, teevad võimalikuks ja samas piiravad tõlgendamist.
S. Fish: AFFEKTIIVNE STILISTIKA : lugemine muudab trükitud sõnade ruumilise jälgimise kogemuse ajaliseks kulgemiseks. Järgides trükitud teksti, mõtestab lugeja enda jaoks seda, mida ta on juba lugenud ja selle põhjal loob ootused tuleva jaoks. Tekst ei täida alati ootusi, vead (e. ootuste mittetäitumine) on teksti tähenduse olulised osad, teatud sorti tähendus-kogemus.
Retseptsiooniuurija küsimusi:
* Kuidas kujuneb tähendus teksti ja lugeja omavahelises suhtluses ?
* Kuidas kutsub tekst esile teatud sorti lugemiskogemust?
* Millised on lugeja ootused ja lugemiskogemus mingi teksti puhul? Kuidas mõjutab lugemist kultuuriline ja individuaalne taust?
* Mida õpime tekstis sisalduvate lugemiseelduste kohta, lugendes mõnd lühikest teksti lõik-lõigult? Kuidas see, mida tekst lugejaga „teeb“ erineb sellest, mida tekst ise „ütleb“?
Psühhoanalüütiline kirjandusteooria. Psühholoogilise ja psühhoanalüütilise kriitika erinevused.
Psühholoogiline kriitika vaatleb kirjandusteost kui autori meelelaadi ja isiksuse struktuuri väljendust. Autori isiksus on tõlgendamise aluseks ning kirjandusteose kaudu saab tajuda autori isikut ja teadvust ning moodustada arusaamad autori isiksusest.
Psühhoanalüütiline teooria on keele, identiteedi ja subjektiteooria, mille abil tõlgendatakse kirjandusteost.
Sigmund Freud . Seksuaalsuse roll inimese arengus. Kirjandus ja seksuaalsus.
Freud tutvustas psühhoanalüüsi: neuroosi analüüs ja ravimise protseduur , hilem laiendati seda kultuurinähtustele. Freudi järgi on seksuaalkäitumine sageli mudeliks kogu tema muule reageerimisviisile maailmas, seksuaalsus on keskne inimese käitumist mõjutav tegur.
Kirjanikule (loovisikule) on omane võime nihutada instinktiivseid tunge seksuaalsetelt eesmärkidelt nn. „kõrgematele“ eesmärkidele, kirjandus on selle protsessi tulemus. Kirjandusloome protsess võimaldab autoril paremini analüüsida ja üle saada isiklikest konfliktidest ja alateadlikest repressioonidest , võimaldab seda ka lugejal.
Soovkujutelmad.
Kirjandus koosneb (sarnaselt unenägude ja neuroosi sümptomitega) väljamõeldud soovkujutelmadest, mida ei suudeta või mida ei saa (moraalinormide tõttu) rahuldada. Soovkujutelmad tõrjutakse alateadvusesse, kuid neid on võimalik rahuldada varjatud kujul, mis maskeerib nende tegelikke motiive .
1) kondenseerimine - allasurumine
2) nihe - mingi alateadliku iha objekti asendamine millegi teadvuse poolt vastuvõetavaga
3) sümbolism - seksuaalse iha objekti asendamine mitteseksuaalse objektiga, mis algsele objektile sarnaneb, või on sellega seotud.
Isiksuse struktuur
I Id, bioloogiline mina. Juhindub naudingupritsiibist, instinktidest, vajadusest. Naudingutunde saamisel kaks protsessi
a) reflektoorne - kaasasündinud automaatsed reaktsioonid
b) primaarne - kujutluse loomine, pilt soovitavast
II Ego, psühholoogiline mina. Juhindub mõtlemisest, reaalsusest. Ego ülesanne on indiviidi alal hoida, ka hoolitseda soo jätkumise eest.
III Superego , sotsiaalne mina. Juhindub ideaalidest, väärtustest, moraalist. Allsüsteemid:
a) südametunnistus ( kardab karistusi) - süümetunne
b) egoideaal (ootab kiitusi) - eneseuhkus
Oidipuse kompleks
On arenguhäirest tulenev kompleks, mille puhul meessoost täiskasvanul on tungiv alateadlik soov „omada“ oma ema ja kõrvaldada põhirivaal, e. isa. Oidipuse kompleks on väikeste poisslaste varajases arenguetapis normaalne, vastavalt tüdruklastel on nn. Elektra kompleks. Väikelaps kiindub enam oma vastassoost vanemasse ja mingil perioodil „rivaalitseb“ samast soost vanemaga tähelepanu nimel.
C. G. Jung. Kollektiivne alateadvus. Arhetüüp. Nende väljendumine kirjanduses.
Jung ei keskendu oma psühholoogia-alastel analüüsidel mitte üksikisikule, vaid kollektiivsele alateadvusele. See on omane kõigile indiviididele mingis kultuuris, seal säilitatakse kogemuste algeid. Kollektiivne alateadvus on mingi kollektiivi kogu ajalooline või kultuuriline taust, mida kõik indiviidid selles kollektiivis jagavad. Ta on isiksuse aluspõhi, ta mõjutab kõike õpitavat. Kollektiivse alateadvuse elemendid on arhetüübid - ürgsed mütoloogilised kujutised, käitumismustrid, traditsioonid jne, mida jagab suur grupp inimesi. Nii näiteks on enamikes kultuurides olemas ürgema kujutis või mitmed kultuurid jagavad samasisulisi müüte. Olulisismad arhetüübid on persona (mask), anima ja animus, vari (loomalikud instinktid ).
Kirjandus pole midagi muud kui arhetüüpidel põhinev väljendus. Kirjanik loob lugejale juurdepääsu arhetüüpsete kujundite juurde, mis kõnetavad lugejat otse, arhetüübi kujundi ära tundmise kaudu, aktiveerivad psüühhika osad, mis on olulised indiviidi arenguks ja ka kollektiivi heaoluks.
J. Lacan . Keel ja alateadvus. Imaginaarne ja sümboolne faas. Keel mitteteadvuse struktuurina ( Kraavi 127–131). Psühhoanalüütilise kriitiku küsimusi kirjandustekstiga töötamiseks.
Lacan sidus Freudi psühhoanalüütilise teooria Saussure'i keeleteooriaga. Alateadvus on struktureeritud nagu keel, aga inimteadvus ei eelne keelele, vaid luuakse selle poolt.
Lacan määratles ümber Freudi sõnastatud psühhoseksuaalse arengu staadiumid:
1. keele-eelne e. imaginaarne faas - puudub mina/teised vastandus. Väikelapsel ei ole „mina“.
2. sümboolne faas (peale keele omandamist) - on arenenud autonoomia , „mina“- kujutlus , laps võtab omaks keele poolt määratud struktuuri, mis tema olemust määrab (poeg/tütar, mees/naine)
Kõik keelelise väljenduse ja tõlgenduse protsessid lähtuvad ihast mingi kättesaamatu objekti järgi, liiguvad mittestabiilsete tähistajate jadana. Ühtne objekt ja ühtne tähendus on saavutamatu.
Poststrukturalism (Kraavi 110–126, 131–135). Poststrukturalismi mõiste.
Terminit poststrukturalism kasutatakse mitmeid erinevaid analüüsimeetodeid koondava filosoofia üldmõistena.
Tekstiline teadmine. Keele umbusaldamine.
Postrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab üht pealesurutud tähendusvõimalust. Ei keskenduta mitte tekstide, sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need üksused pandud tähendama seda, mida nad tähendavad.
Dekonstruktsioon. Derrida dekonstruktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinewus).
Dekonstruktsiooni võib pidada poststrukturalistlliku kriitika alguspunktiks, defineerida kui lääne kultuurile omaste opositsioonide kriitikat.
Jaques Derrida oli üks olulisemaid uuema aja prantsuse filosoofe (srn.2004). Tema postrukturalistlik seisukoht väljendub binaarsete opositsioonide kriitikas. Inimmõistusel on kalduvus defineerida objekte vastanduste kaudu - pimedus välistab valguse, maskuliinsuses ei ole midagi feminiinset jne. Derrida järgi ei ole selline opositsioon kooseksisteeriv, vaid üks pool valitseb teist (loogiliselt, aksioloogiliselt või muul moel) ning asetub temast kõrgemale. Üks hoiak alistab teise hoiaku, annab sellele negatiivse tähenduse. Näiteks kultuur, milles domineerib kristlus , peab teist usku inimesi tähtsusetuteks. Islam, mille avaliku elu keskmes on mees, marginaliseerib naise õigused. Ja nii edasi.
Logotsentrimiks nimetab Derrida kõnet ja kohalolu siduvat mõtteviisi. Kiri seostatakse eemalolekuga (kiri saadetakse sõbrale, kui ollakse kuskil kaugel, antiikaja autorid „suhtlevad“ meiega läbi kirja), kõne kohaloleku, vahetu kontaktiga . Derrida käsitleb kõne ja kirja suhet kui isa-poja suhet. Oma logotsentrismi kriitikas püüab ta seda erisust kustutada ning näidata
nende mõistete (ehk kõne ja kirja) ühist algupära.
Erinewus. Saussure'i järgi omavad sõnad tähendust üksnes keelesiseselt. Derrida kasutab Saussure'i mõtteid veidi muudetud kujul. Tähendust tekitavat protsessi nimetab Derrida sõnaga différance e. erinewus. See on Derrida enese loodud neologism, milles „e“ asendub „a“-ga. See on kirjapildis märgata, aga kõnes mitte kuulda, illustreerib kirja seespidisust ja tähendusrikkust kõnega võrreldes.
Sõna viitab kahele asjale:
1) erinevusele, mis tekitab sõna tähenduse.
2) edasilükatud tähendusele, sest tähendused tekstides on muutuvad
M. Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus , episteem , ‚arheoloogiline meetod’ ).
Foucaulti mõtete tuumaks on võimu analüüs. Võim kui suhtevõrgustik, mis muutub vastavalt ajastule , olukordadele. Iga konkreetse ajastu võimusuhted konstrueerivad ajastu diskursusi. Diskursuse all peetakse üldisemalt silmas kas
a) tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust
b) mingile kultuurilisele-sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust.
Foucaultlikus tähenduses on diskursus reeglitega kehtestatud praktika, millest vastava diskursuse mõjualas viibib inimene ei pruugi midagi teada. Võim toimib erinevate diskursuste praktikate kaudu. Nt. mõjutab totalitaarne võim oma ajastu väljenduslaadi, määrab ära, mida peetakse teadmisväärseks, keda peetakse hullumeelseks jne.
Episteem - diskursuste, eelduste , väärtuste süsteemi suhete tervik, mis iseloomustab erinevaid ajaloolisi perioode. Epistemoloogiline süsteem määrab selle, mis on „tõde“, ajastu teadmised, ajastu kultuuri alused.
Meetodit, mis analüüsib ajastu epistemoloogiat, nim. Foucault „arheoloogiliseks meetodiks “.
Deleuze & Guattari, risoomne tõlgendusmudel).
Läänemaine teadus ning tõlgendamise struktuurid on hierarhilised. Areng toimub kesksest filosoofiast või teooriast lähtuvalt, millest arenevad teadusharud, kõrvalekalded jne. Tegu on vertikaalselt areneva süsteemiga. Suurim neist on Freudi Oidipuse kompleks, mis taandab erinevad psüühilised protsessid lapse lahutamisele emast. Deleuze'i ja Guattari risoomiteooria on olemuselt Freudi klassikalise psühhoanalüüsi kriitika. Traditsoonilise psühhoanalüüsi puhul on subjekt määratletud ihalevana või kadunud ühtsuse poole suunduvana. Deleuze ja Guattari järgi pole inimese suhtes ümbritsevasse midagi määratletut - pole jäävat korda, kindlat suunda või tähenduslikkust. Subjekti mitteteadvus on positiivne ja loov nähtus.
Postkolonialism . Postkolonialistliku kriitika mõiste.
Postkolonialistlik kriitika on ühtaegu
a) teemavaldkond - keskendub koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste hulgas reaktsioonina koloniseerimisele.
b) teoreetiline raamistik - eesmärk on mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideoloogiate toimimist poliitiliselt, psühholoogiliselt ja kultuuriliselt.
Postkolonialistlik identiteet . Kolonialistlik ideoloogia. Teisestamine, nn mittekodusolemise tunne.
Kolooniate kadumisega ei kadunud endise võimu mõju. Näiteks on paljudes endiste koloniaalmaade (üheks) keeleks koloniseeriate keel, nt inglise keel Indias, prantsuse keel mitmel pool Aafrikas. Omakultuur on raskesti ligipääsetav, võimatu selgelt eristada, ja nähtav ainult läbi koloniaalkultuuriprisma. Kolonialistlik ideoloogia põhines koloniseeriate arvamusel endi kultuurilisest, majanduslikust, tehnilisest, moraalsest jne. üleolekust koloniseeritavate suhtes. Koloniseeritud rahvad kui metsikud , alaarenenud vs. koloniseeriate kõrgeltarenenud kultuur.
Ambivalents , autentsus , hübriidsus, kolonialism , orientalism, mimikri (vt. T. Hennoste, Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 )
Ambivalents - pidev fluktuatsioon mingi asja ja tema vastandasja tahtmise vahel - nt. koloniseeritava suhe kolonisaatoriga ei ole kunagi puhas vastuseis, vaid esineb ka kaasatöötamist, koostöövalmidust.
Autentsus - loobumine mingitest mõjudest, „juurte juurde tagasipöördumine“ ehk loobumine koloniaalkultuuri mõjudest ja tagasiminek kolooniate-eelsesse aega.
Hübriidsus - transkultuuriline vorm, mis tekib kahe kultuuri kontaktil ja segunemisel. Keeleliselt näiteks pidžin- ja kreoolkeelte tekkimine.
Kolonialism .
Orientalism - protsesss, mille kaudu Lääne mõtlemine on konstrueerinud Ida, lähtudes eeldatavast erinevusest Ida ja Lääne vahel. Kusjuures tegu on võimusuhtega, milles Ida on alluv ja Lääs domineeriv pool.
Mimikri - lähtub ambivalentsest suhtest kolonisaatori ja koloniseeritava vahel. Koloniseeritav maailm matkib kolonisaatoreid, ent alati pisikeste, ebaselgete erinevustega. Tulemuseks on koopia, mis sisaldab korraga sarnasust , karikatuuri kui teatud ähvardust kolonisaatori suhtes. Seda „kultuurikoopiat“ nim. mimikriks. Näiteks: eestlane nagu oli nõukogude inimene, aga nagu ei olnud ka.