tegelasi, millised sündmused toimuvad, mis järjekorras. Kitsas tähenduses on tõlgendamine keeleliste tähenduste määratlemine ümbersõnastamise kaudu, fookus ebaselgetel, keerukatel ja kujundlikel tekstiosadel. Laiemas tähenduses on tõlgendamine kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine. Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi. Aristotelese ,,Tõlgendamisest" Hilisemate tõlgendamisteooriate alus, keskendub keele ja loogika suhtele. Suuline kõne - hinge emotsioonide muljed ja sümbolid. Kirjalik tekst - suulise kõne märgiline tähestamine. Võib kultuuriti varieeruda, kuid emotsioonid ja muljed, mida sõnad tähistavad, on samad kogu inimkonna raames nagu ka objektid. Hermeneutika Uurib teksti tervikuna, eesmärgiks mõistmine. Hermeneutiline ring - osa mõistmine terviku kaudu ja terviku mõistmine osade kaudu
Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 13–33, 58–60, 63–65, 111–135 T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja žanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele)
kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks. See tähendab, et kirjandusteaduse teke on seotud tõsiasjaga, et kunst, sh ka kirjandus, kaotas võime ulatuda vahetult oma publikuni. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. Kui kirjandus suudab noori võluda ilma kriitika või teooria vahenduseta, asub ta veel kadestamisväärselt eelmodernses faasis. 1 Seega selleks, et kohati keeruline tekst jõuaks ka lugejani on tarvis uurida kirjandust. Nüüdsel ajal vajab kirjandus vahendamist, tõlgendamist, populariseerimist, elushoidmist. Kirjanduskriitika ja kirjandusteadus. Lad.k criticism igasugune kirjanduse üle arutamine. E.k kriitika pigem raamatuarvustus, akadeemiline sfäär seega kirjandusteadus. Kirjanduskriitika ei ole ainult (või eelkõige) hinnangu andmine, kritiseerimine, vaid ka
praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 1333, 5860, 6365, 111135 T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine
PROSOODILINE, SILBILINE, SILBILISRÕHULINE, RÕHULINE, VABAVÄRSS, VÄLTELINE. Värsijalg: rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid – värsi tõus, v värsi langus. Värsimõõt: värsipikkus, põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel, koosneb värsijalgadest (kõnetaktididest). Levinumad värsimõõdud: trohheus, jamb, daktül, anapest, amfibrahh; eesti luules: trohheus , jamb, daktül. Trohheus kahesilbiline värsijalg, pikk ja lühike silp: Tere, laine! mere laine! – v / – v/ – v/ – v Daktül kolmesilbiline värsijalg, rõhk esimesel silbil, järgneb kaks rõhutut või lühikest silpi. Antiikkirjanduses nimetati daktüliks värsimõõtu, milles värsijalad koosnesid ühest pikast ja selle järgnevast kahest lühikesest silbist. Kui tume veel kauaks ka sinu maa
1 FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2015, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle's, ka viimane konspekt ,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3? id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses ,,Eurooplaseks saamine". TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste 'kirjandus' tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste 'ilukirjandus' eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus
Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne. Samas on palju kirjandust, mille keel ei ole kujundlik. Viimasel ajal räägitakse esteetilise funktsiooni ajaloolisusest. Kunst on see, mida teatud ajastu kunstiks nimetab. J. Muzakovski: iga ese võib osutuda esteetilise 1 funktsiooni kandjaks. Rahvakunst oli algselt praktilise, nüüd esteetilise väärtusega. Psühhoanalüütikud, sotsioloogid ja filosoofid leiavad, et kirjandus allub teistele teadusvaldkondadele. Kirjanduse autonoomsuse rõhutamiseks tõstetakse esile kirjanduse kriitilisus. N. Frye 1 järgi valitsevad igas ühiskonnas vabaduse ja pühendumuse tendentsid ning nendevahelises pingeväljas tekivadki kunst ja
Kui analüüsikese on autor, siis uuritakse konkreetse autori teoseid. Freud on psühhoanalüütilise kriitika nn. isa. Psühhoanalüüsi puhul uuritakse alateadvuse jõust tekstis. Tekst – fookuses tekst ise, selle sisemised seaduspärasused, materaalsus (väljaanded, toimetamisprotsess) ning keel, stiil ja struktuur. Kui analüüsikese on teos, siis siia kaasatakse ka lugeja, kes aitab analüüsimisele kaasa. Uuriti autorite erinevaid stiile. Lugeja- lugemisprotsess; iga lugeja loob 1 teksti; lugeja ootused; lugemispraktikad. Kui analüüsikese on lugeja, siis on siin mõeldud lugejaid, kes on saanud vastava hariduse ja seeläbi retsenseerivad mingit teost. Kontekstikesksed lähenemised Kirjanduslugu paigutab teose perioodidesse. Ökokriitka keskendub inimese ja looduse suhtele – millised on nendevahelised suhted/seosed. Uushistoritsism
annaabi.ee 
100 punkti
~ 14 lehte
58 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid