praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 1333, 5860, 6365, 111135 T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine
kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks. See tähendab, et kirjandusteaduse teke on seotud tõsiasjaga, et kunst, sh ka kirjandus, kaotas võime ulatuda vahetult oma publikuni. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. Kui kirjandus suudab noori võluda ilma kriitika või teooria vahenduseta, asub ta veel kadestamisväärselt eelmodernses faasis. 1 Seega selleks, et kohati keeruline tekst jõuaks ka lugejani on tarvis uurida kirjandust. Nüüdsel ajal vajab kirjandus vahendamist, tõlgendamist, populariseerimist, elushoidmist. Kirjanduskriitika ja kirjandusteadus. Lad.k criticism igasugune kirjanduse üle arutamine. E.k kriitika pigem raamatuarvustus, akadeemiline sfäär seega kirjandusteadus. Kirjanduskriitika ei ole ainult (või eelkõige) hinnangu andmine, kritiseerimine, vaid ka
J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Kirjandus on läbi ajaloo omanud erinevaid tähendusi, üldiselt on kirjandus tekst, mis on mõeldud kellelegi lugemiseks, seega on see teos millel on siht(lugeja) kui ka kirjapanija ehk autor. Kirjandus ei ole ainult ilukirjandus – ajalooliselt on kirjanduses olnud olulised erinevad väärtused, kirjandus on nii ajalugu, õpetused, märkmed, teatmeteosed jne.
Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt. Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised, kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjanduse otstarbeks retooriliste vahendite kasutamise näitlikustamine. Praegu on kirjanduse otstarve tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. Praegu on kirjandus tekst, millel puudub praktiline väärtus, aga tal on teatud omadused (kujundilisus, vormi ja sisu seosed jne). Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? • kirjandus kui poeetiline keel (kirjandus kui teatud sorti keelekasutus; igapäevasest keelekasutusest intensiivsem; tõmbab rohkem tähelepanu enda toimimisele[rütm, sõnakasutus]) • kirjandus kui funktsioon (väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud) • kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt (kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid see ei pruugi olla eesmärk kellelegi teisele)
Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 13–33, 58–60, 63–65, 111–135 T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja žanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele)
1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks (ajaleheartiklid, teadustööd); on kultuurinähtus ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus on alati seotud keelega, tavaliselt kirjalik, ilukirjandus kuulub kunstisfääri, kus (a) printsiibid on ette antud (tanka; haiku; kuldlõige; van Gogh) või (b) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (vabavärss, piltluule, DuChamp). Ilukirjandus on lisaks seotud kunstilise fenomineiga (esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), mis tekib kommunikatsioonisituatsioonis. Kuna ilukirjandus kuulub
KORDAMISKÜSIMUSED Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt. Enne 1800. oli kirjandus: kirjutised, kirja pandud teadmised. Alates 18. sajandi lõpust – kirjandus, kui väljamõeldis/fiktsioon Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? 1. Poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus - Muudab igapäevast keelekasutust. - On sellest intensiivsem. - Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). -Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne., enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed
tegelasi, millised sündmused toimuvad, mis järjekorras. Kitsas tähenduses on tõlgendamine keeleliste tähenduste määratlemine ümbersõnastamise kaudu, fookus ebaselgetel, keerukatel ja kujundlikel tekstiosadel. Laiemas tähenduses on tõlgendamine kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine. Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi. Aristotelese ,,Tõlgendamisest" Hilisemate tõlgendamisteooriate alus, keskendub keele ja loogika suhtele. Suuline kõne - hinge emotsioonide muljed ja sümbolid. Kirjalik tekst - suulise kõne märgiline tähestamine. Võib kultuuriti varieeruda, kuid emotsioonid ja muljed, mida sõnad tähistavad, on samad kogu inimkonna raames nagu ka objektid. Hermeneutika Uurib teksti tervikuna, eesmärgiks mõistmine. Hermeneutiline ring - osa mõistmine terviku kaudu ja terviku mõistmine osade kaudu
Kõik kommentaarid