Sissejuhatus kirjandusteadusesse (0)

Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud Enne 1800. oli kirjandus: kirjutised, kirja pandud teadmised. Alates 18.saj. lõpust – kirjandus kui väljamõeldis fiktsioon. Kasutades tegelikkuse kirjeldamiseks sõnu muudame tegelikkust ja ka sõnu. Teadmisviisi paremaks edastamiseks on suuline väljendusviis. Olles pidevas muutuses, liikudes edasi minevikule toetudes ja olevikku nihestades tulevikule vastu, mistõttu on ka parim eneseteadmise viis muutuv ja nihkuv .
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses.
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus.
Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik .
Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena , informeeri jne
Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine.
Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu igapäeva suhtluskeelele ja seda eriti tänapäeval, kus keelekasutusse imbuvad võõrkeelsed sõnad ja –ühendid. Mõnikord on raske aru saada mida noored mõtlevad. Loomulikult rikastavad ka võõrsõnad igat keelt aga ma pean ka tähtsaks osata hinnata ja väärtustada oma emakeelt
Okri kirjutab asjadest, mis näivad tõelised, kuigi nad seda pole. Talle meeldib asju kirjeldada, kuigi tema kirjeldus liigub vähehaaval eemale meie maailmast, aga samas tundub nii reaalsena. Tema jaoks on oluline asjade kirjeldamine loomulikus ajas.
Kirjanduse uurimise otstarve? Kirjanduskriitika – tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel. Eesmärk on täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu.
Kirjanduse uurimiseks on vajalikud:
Teadmised kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; Žanritest ja kirjanduspraktikatest; Kirjanduse analüüsimeetoditest; Kirjanduskeele iseloomulikest joontest.
Keelteoskus
Võime tajuda intertekstuaalseid seoseid; Kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid.
Mis on žanr ? Kirjanduse või mõne teise kunstiliigi kategooria, mis põhineb teatud stilistiliste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil. Tähtsus: 1. Esteetiliste võtete summa 2. Arusaam struktuurist ja ainesest
Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Ajalooliselt: žanripuhtus Tänapäeval: žanridünaamika Žanr areneb kergematelt vormidelt keerukamatele.
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Antiikkultuurist pärit põhižanrid: lüürika , eepika (proosa), dramaatika . Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel „ lüüriline mina“, mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis , kuigi klassikalises määratluses värssides, enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv , huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne , dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid .
Žanrikirjanduse liigid tänapäeval: armastusromaanid, kriminaalromaanid, põnevik, ulme.....
Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor – seosed autori elu ja tema loomingu vahel; autori ühiskondlik-kultuuriline kontekst; otsesed ja kaudsed (sh. alateadlikud seosed). Kui analüüsikese on autor, siis uuritakse konkreetse autori teoseid. Freud on psühhoanalüütilise kriitika nn. isa. Psühhoanalüüsi puhul uuritakse alateadvuse jõust tekstis. Tekst – fookuses tekst ise, selle sisemised seaduspärasused, materaalsus ( väljaanded , toimetamisprotsess) ning keel, stiil ja struktuur. Kui analüüsikese on teos, siis siia kaasatakse ka lugeja, kes aitab analüüsimisele kaasa. Uuriti autorite erinevaid stiile. Lugeja- lugemisprotsess; iga lugeja loob teksti; lugeja ootused; lugemispraktikad. Kui analüüsikese on lugeja, siis on siin mõeldud lugejaid, kes on saanud vastava hariduse ja seeläbi retsenseerivad mingit teost.
Kontekstikesksed lähenemised Kirjanduslugu paigutab teose perioodidesse. Ökokriitka keskendub inimese ja looduse suhtele – millised on nendevahelised suhted/seosed. Uushistoritsism lõhkus ranged piirid kirjanduslike ja ajalooliste tekstide vahel, tõstes esile kirjanduslike ja mittekirjanduslike tekstide lahutamatut ringlust. Uushistoritsistide analüüsimeetod võimaldab tekstides väikeste detailide kaudu paljastada kogu ühiskonda reguleerivaid käitumuslikke koode, loogikat ja liikumapanevaid jõude. Postkolonialistlik kriitika. On otsitud võimalusi esile tõsta neid sotsiaalseid ja ideoloogilisi püüdeid, mida kolonialistlikud võimud rakendavad oma ülemvõimu alalhoidmiseks ja indiviidide vaimu ning keha üle kontrolli saavutamiseks. Postkolonialism tegeleb hoiakuliste suhestumisviisidega kaasaegse tegelikkuse suhtes. Feministlik kriitika uurib traditsioonilisi žanre sotsiaalse soo aspektist ja avastab uusi naisautoreid, keda kirjanduskaanonile lisada.
Tõlgendamise aluseks on tõendusmaterjali kogumine ja mõistmine, kuidas kirjeldatakse tegelasi, millised sündmused toimuvad, mis järjekorras. Kitsas tähenduses on tõlgendamine keeleliste tähenduste määratlemine ümbersõnastamise kaudu, fookus ebaselgetel, keerukatel ja kujundlikel tekstiosadel. Laiemas tähenduses on tõlgendamine kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine. Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi.
Lähilugemine – teose tõlgendamine iseväärtusena, tema enda ehitusest ehk struktuurist lähtuvalt. On mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, üksikutel sõnadel, süntaksil, lausete ja ideede järjestusel. Kauglugemine tähendab tööd sekundaar - ja tertsiaarkirjandusega: arvustuste, ülevaadete, bibliograafiate ja raamatustatistikaga, ja see võimaldab keskenduda tekstist väiksematele või suurematele elementidele – ühelt poolt nähtustele nagu võtted, teemad ja troobid, teisalt žanrid ja süsteemid.
Kirjandusteooria on analüüsipraktika , mis on teadlik enesest kui metodoloogiast ning on võimeline selle üle reflekteerima ning problematiseerima. Kirjanduskriitika on kirjandusteooria rakendamine tekstile.
Päripäeva lugemine - tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst pakub. Vastukarva - tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate väärtuste ja ideedega.
Poeetiline keel - kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust.
Luule on kuulamiskunst. Luule ehk poeesia on mõiste tähistab kõiki värss - ehk seotud kõnes teoseid; laiemalt vahel ka loomingut üldse. Luules ehk värsskõnes mängib määravat, kuigi mitte lõplikku rolli lüüriline alge.
Värss on luuleteose väikseim terviklik osa; kirjapildis on värss tavaliselt luuleteose rida. Värssi iseloomustab värsimõõt . Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga.
Siire on sageli tarvitatav lausekujund luules, misjuhul lahutatakse süntaktiline ühik värsirea piiril või kahe värsi vahel. Ütlus jätkub järgmisel värsireal või salmis. Siiret kasutatakse puändi edasilükkamiseks, et viivitada kavatsetud emotsiooni tekitamisega.Siiret võib kasutada ka värsirea katkestamiseks, et luua heakõla värsiridade lõpus või alguses.
Värsisüsteemid: silbilis -rõhuline: kindel arv rõhulisi ja rõhuta silpe - värsitõusud ja –langused; prosoodiline: välteline, rõhuline. Rõhuline: Kindel arv rõhulisi silpe, aga langused muutlikud, korrastamata värsijalad. Välteline: pikk silp + lühemad silbid silbiline - värsside kindel silbiarv
Värsijalg - rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhuga ja rõhuta silbid. Värsimõõt - värsipikkus, põhineb silpide vaheldumisel. Levinumad värsijalad: ( - värsi tõus, v- värsi langus)
trohheus: - v/ - v Kahesilbiline värsijalg, pikk ja lühike (rõhuline ja rõhuta) silp.
jamb: v - / v - Kahesilbiline, lühike ja pikk, rõhk langeb teisele. Eesti keeles seega harva.
daktül : - v v Kolmesilbiline, rõhk esimesel, järgneb kaks lühikest või rõhutut silpi .
amfibrahh : v - v Kolmesilbiline, kahe rõhuta silbi vahel üks rõhuline. Eesti keeles harva.
anapest: v v - Kolmesilbiline, kaks lühikest + üks pikk silp (2 rõhuta, 1 rõhuline silp).
Millist poeetilise keele aspekti toob värsimõõt esile? Kõige olulisema kordamine, rütmilisus.
Riim - seaduspärane häälikukordus, rütmi kõrval teine silmapaistev tunnus. Loob kõlalise terviku, häälikulise kokkukuuluvuse. Tüübid: algriim , lõppriim, täisriim , irdriim, liitriim Silbiarvu järgi: meesriim: üks silp, meel-keel; naisriim : kaks silpi, armas-varmas; daktülriim: kolm silpi, väraval-säraval; hüperdaktülriim: neli silpi, täristades-väristades Asendi järgi: Paarisriim: aabb, aa, bb cc; Ristriim : abab, abcabc; Süliriim : abba, abbba; Ahelriim: aba bcb cdc; Lausriim : aaaa; Segariim: aaca, ababcc, aaabbb Miks on riim luules oluline? Tõstavad esile luuletuse tasakaalustatust, terviklikkust.
Tuntumat riimitüübid. paarisriim aa bb, ristriim abab, süliriim abba.
Salm on luuleteose osa, mis kujutab endast värsside rühma. Salm seob tervikuks värsside sarnane rütm, intonatsioon , riim või mõte. Kirjapildis on salmid enamasti üksteisest graafiliselt eraldatud.
Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi? Kõnekujundeid (troope) ja lausekujundeid (figuure)kasutatakse teksti kunstilise mõju suurendamiseks erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või kõlavuse poolest. Kunstilise võtte eesmärk on üllatada – harjunud ettekujutusi võõritada, sõnade kulunud tähendusi elavdada . Ootamatu sõnastus või varjatud mõte tekitavad mõistatusi ja aeglustavad taju. Vastuvõtt takerdub, hakatakse juurdlema öeldu sisu üle. Tähelepanu pöördub väljendusviisile, kus peitub sisu võti. Esile kerkib keelekasutuse eneseleosutav roll: maailmale osutamine ei ole vahetu ja igapäevane, vaid toimib poeetilise väljenduse vahendusel, värskelt. Kujund virgutab süvenema: teksti uuesti üle lugema, autori taotlusi avastama, kaasa mõtlema.kujund kehtestab ootamatuid seoseid sõnade ja nähtuste vahel, loob uut teadmist ning pakub teisi vaatepunkte.
Kõnekujundeid: epiteet : kirjeldav, kaunistav omadussõnaline täiend nimisõnale; võrdlus: kõrvutamine ühistunnuse alusel; metafoor : ühendab nähtusi sarnasuse alusel, ütleb asja teisiti; isikustamine : omistab inimomadusi millelegi mitteinimlikule; allegooria: mõistukõne , tekst tervikuna vihjab millelegi, millest juttu ei tehta; ümberütlus e perifraas: rõhutab nähtuse mingit tunnust selle nimetust muutes; metonüümia: saraneb metafooriga, ent ülekantud tähendus ilmneb ühe ja sama nähtuse piires, võtab võrdluseks mingeid sama objekti omadusi; iroonia: pilkav teesklus, kus öeldakse üht aga vihjatakse millelegi vastupidisele.
Lausekujundeid: kordus: loob rütmi, süvendab meeleolu. Sõnu või sõnatüvesid korratakse kõrvuti, värsside algul, keskel ja lõpul; parallelism : sama mõtte kordus erineva väljendusega; antitees : vastandlike mõtete kõrvutamine; astendus: tähenduslik tõus või langus; retooriline küsimus/hüüatus vm: väljendab emotsiooni, mitte seda, mis otse öeldi/küsiti; ellips: väljajätt või katkestus ; sõnamäng: tekib sõnade, eriti homo- ja sünonüümide ootamatul kõrvutamisel; paradoks e. vastuoksus: vastuolu sisaldav kummaline ütlus ; ristlause: nt. jääb tulemeri - tuleb jäämeri, malehobused valetavad ja valehobused maletavad.
Ballaad : vanaprantsuse tantsulaul, ka rahvaluule legend või lugulaul , dramaatiline või lüüriline romanss , ilukirjanduslik kunstballaad. Balladistroofiks on katrään : 3- ja 4-rõhuliste värsiridade vaheldumine, riimiskeem abcb. Ballaadi sisuks eksistentsiaalsed piirsituatsioonid, sisemise ja välise maailma võitlus, enam eraelulised sündmused, enamasti traagiline lõpp, kuid moraalne võit. Ballaad on luule kinnisvorm.Orjakivi
Sonett: 13.saj. Itaalia luuležanr, 14 värsireast, traditsioonilise skeemiga abab, abab, cdc, dcd. Klassikaliselt sonetilt nõutakse puhast keelt ja korrastatud ülesehitust . Sonett arendab ühte teemat tõusvas joones. 14. rida kulmineerub tavaliselt vaimuka puändiga. Sonetti peetakse uusaegset teadust väljendavaks luulevormiks. Seotud erootiliselt ihaleva objekti uurimisega. Sonett ei ole lüroeepiline kinnisvorm. SIRELITE AEGU
Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)?
Narratoloogia on teadusharu, mis tegeleb narratiivide ( lugude ), nende struktuuri ja mõju uurimisega inimese tunnetusele. Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks komponendiks. Tegelased viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaldub teose ideestik. Lugeja tunneb huvi eelkõige tegelaste ja nende elusaatuste vastu. Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu: Tegelase bioloogiline aspekt – milline on tema päritolu ja välimus. Tegelase psühholoogiline aspekt – milline on tegelase siseelu : mõtted, soovid, lootused. Tegelase sotsiaalne aspekt – milline on tema ühiskondlik positsioon: amet, elukoht, varanduslik seisukoht, klassikuuluvus. Tegelase kujundlik aspekt – mida ütleb tegelase nimi tegelase kohta; mida kõneleb tegelase välimus tema maailmavaadete kohta. See aspekt on omane vaid kirjanduslikele tegelastele.
Narratiivide (lugude) vajalikkus: maailma mõistmine; kogemuste korrastamine; inimelu tähtsuse uurimine . Lood on osa kõigist kultuuridest. Lool on keskne ühiskondlik ja psühholoogiline roll. Lood on vajalikud maailma mõistmiseks.Lugu ilmutab - maailm on korrastatud süsteem, lood imiteerivad seda teatud viisil. Hea kirjanduse mõõdupuuks on see, kui kvaliteetne jäljendusprotsess on. Lugu loob - arusaam maailmast luuakse lugude kaudu, kirjandus loob performatiivselt teatud mudeleid, millest lähtume ka päriselus. Lugude abil saab kultuuri reguleerida, lood panevad inimesed teatud viisil käituma. Korrastav v. vastandav: lugudes saab läbi mängida mistahes stsenaariumi, kritiseerida ühiskonda ja kultuuri, sellele midagi vastandada. Kuid nii toimides kirjandus kinnitab kultuuri vorme neid kirja pannes. Seega lood nii kinnistavad kultuuri kui problematiseerivad selle üle. Lood ja kordus: millest tuleb vajadus samade lugude järele üha uuesti ja uuesti? nt. lapsed tahavad, et neile loetaks üha uuesti ja uuesti sama muinasjuttu. See tuleneb lugude korrastavast toimest, kordus kinnistab - tekitab turvatunnet, rütmilisest struktuurist saadavat naudingut.
Narratiiv kombineerib jutustamise ja teadmise aspekti. Tekstitüübina sisaldab narratiiv tegevuse arengut. Narratiiv kui sündmustel rajanev ajalise korrastatuse loomise vahend. Eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst – lookunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis; sündmused(lugu) – sündmuste kronoloogiline järjestus; jutustamine- teksti esituslik aspekt.
Narratiiv on rida sündmusi mingis ajalises järjestuses , sel on algus, keskpaik ja lõpp.
Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras.
Faabula – sündmuste ajalis-põhjuslikus järjekorras.
Klassikalise narratiiviskeemi rutiinne kordumine on turvaline aga igav. Igasugused katsed seda struktuuri lõhkuda lähtuvad siiski ala esitatud konventsionaalsest mudelist. Klassikalise (suletud) narratiivi elemendid: sissejuhatus, sõmitus, pinge tõus, kulminatsioon, pööre, lõpp-pinge, lahendus.
Suletud narratiiv on eelkõige omane realistlikule romaanile. Modernistlik ja postmodernistlik romaan ei järgi sarnast skeemi. Näiteks. Modernistlikus romaanis on avatud algused ja lõpud, sissejuhatus ja lõpplahendus traditsioonilisel kujul puuduvad.
Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Ükski kirjanduslik teema ei ole iseenesest hea ega halb.... oluline on see, mis juhtub kui teema vormub jutustamisstiili ja struktureerimise abil romaaniks. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, sest neid hakatakse pidama heaks või halvaks, põnevaks või igavaks ainult selle põhjal, kuidas romaanikirjanik neist teemadest sõnade abil uue reaalsuse loob. .... romaani vormi ja sisu (või teemade, stiili ja narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik....., kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse.
Loo korrastatus:Anakrooniad – ettevaade, tagasivaade; Sündmuste kestus (kiirus, rütm) – stseen , kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe; Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) – ühekordne, kordav ja koondav jutustamine.
Anakrooniaid ehk tekstis esinevaid ette- ja tagasivaateid võiks oma päritolu järgi jagada kolme rühma: 
Prolepsis – tekstis esinev ettevaade Analepsis – tekstis esinev tagasivaade
Jutustajatüübid heterodiegeetiline - väljaspool lugu, hierarhia tipus seisev, sageli kuid mitte alati omab juurdepääsu kõigile sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased, enamasti lugejale usaldusväärne. Alatüüp nn. kõiketeadev jutustaja , taotleb usaldusväärsust ja autoriteeti, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Esineb sageli realistlikus romaanis. homodiegeetiline – teose kõrvaltegelane, sündmusi ja tegelasi esitatakse tema perspektiivist, on soodsal positsioonil sündmuste esitamiseks , ta võib olla erapoolik ja ka ebausaldusväärne. autodiegeetiline - peategelane kui jutustaja. Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam sisevaade tema sisemaailma, samas ka piiratum. Autodiegeetiline jutustaja võib asuda ka suhteliselt kõiketeadva jutustaja positsioonil. Lugeja võtab sageli omaks autodiegeetilise jutustaja positsiooni. Võib jääda mulje, et autor ise on tegelane.
NB! Autorit, jutustajat ja tegelast ei tohi samastada, aga autodiegeetiline jutustaja võib edastada autori maailmavaadet.
Fokusseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Fokuseerimine võib loo jooksul korduvalt muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti. Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse.
Nullfokusseerimine – kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokusseerimine – jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog , teadvuse vool). Ühes loos võib esineda ka mitu piiratud vaatepunkti. Väline fokusseerimine – jutustaja teab vähem kui tegelane, tegevust ja tegelasi vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, krooniks -stiil).
Autor asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega. Tekstuaalne autor – teksti poolt loodud autori kuju, selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist Vihjeline autor – võib erineda nn pärisautori isiksusest, maailmavaatest.
Peategelane või –tegelased kannavad teose ideelist põhiraskust, juhivad ja kannavad sündmustikku.
Kõrvaltegelased on peategelas(t)e teenistuses ning jäävad tähtsuselt nende varju.
Episoodilised tegelased esinevad teoses vaid põgusalt .
Sügav tegelane – keeruline ja arenev, autor kujutanud teda detailselt.
Lame tegelane – lihtsakoeline ja muutumatu, teda pole lähedalt kujutatud.
Lame tegelane on sageli taandatav ühele ideele või iseloomujoonele, sageli on lamedad tegelased antud tüüpidena. Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte.
Romaan – kaasaegse maailma eepos , seades eepika põhižanriks, üleminek luulelt proosale. Romaan sai alguse 17.sa. Hispaanias. Romaani peetakse kodanluse häälekandjaks. 18.saj.edasi tõusis romaan kirjanduse põhižanriks ja on seda ka tänapäeval.
Realistlik romaan – keskseks on inimene ühiskonnas, sotsaalsete probleemide keskel, omab selget struktuuri, kus on kujutatud maailma sisemist loogikat. Elu kujutamine toimub võimalikult reaalselt, palju detaile ja kirjeldusi. Lugeja tajub sarnasust oma eluga. Tähelepanu on suunatud argielule ja tavalistele eluseikadele. Fookuses on tegelane, tema keeruline hingeelu , vastuolulisus tegudes ja mõtetes. ( esindajaks Honore´de Balzac )
Modernistlik romaan – peegeldab oma ajastu üldist tõe kriisi. Modernistlik romaan rõhutab tõe teadasaamise võimatust. Vaatepunkt subjektiivne ja piiratud. Modernistlik romaan võib esitada kordamööda erinevate tegelaste vaatepunkte, rõhutades nende lahknevust üksteisest. Eesmärgiks oli saada võimalikult lähedane pilt tegelase sisemaailmast. (tuntuim esindaja Franz Kafka)
Novell – proosa lühivorm , selle pikkust mõõdetakse kümnetes lehekülgedes. Tekst keskendub peamisele ega püüa esitada sündmustikku detailiderohkuses ning täies arengus. Tegelaste arve on piiratud, tavaliselt jäävad tegelased muutumatuteks. Suletud novell – tihe ja läbimõeldud, väga hoolikas ülesehitus, kus pinge järk- järguline tõus viib üllatava lõpplahenduse ehk puändini.Avatud novell – hajusam, puänt võib puududa .
Milliste ühiskondlik-kultuuriliste muutustega on seotud romaanižanri esiletõus? Romaani sünniajaks peetakse aastat 1605, mil ilmus Cervantese „Don Quijote “, lugu rüütliromaanide tegelikkust taga otsivast don Quijotest, kes ajab segamini reaalsuse ja oma unistused. Romaan muutus elujõuliseks 18.saj. algul, kui oli tekkinud laialdane keskklassi lugejaskond ning kirjandusteosest sai müügiobjekt.
Mis roll on tegelase kujutamise viisil romaanižanri arengus?Tegelased pole ülevad kangelased, vaid vooruste ja vigadega inimesed. Romaan on alati seotud kaasajaga, ta kõnetab kaasaegset lugejat. Romaani tegelasega on lugejal võimalik samastuda, tegevusse saab ennast unustada, romaanis juhtunut võib kõrvutada meie endi elus juhtunuga. Romaani tegelased on mitmekihilised, nende arusaamine iseendast võib lahkneda sellest, millise mulje nad kõrvaltvaatajale jätavad. Romaani tegelased võivad olla ümbritsevaga konfliktis, nad võivad teadlikult varjata oma sisemist mina.
Mille poolest erinevad realistlik ja modernistlik romaan? Realistlik romaani püüdluseks oli maailma jäljendamine võimalikult tõetruult, sageli oli omane kõiketeadev vaatepunkt ning korrastatud maailma esitamine. Modernistlik romaan jättis kõrvale püüdluse maalida tegelikkusest selget ja ühtset pilti. Kõiketeadva vaatepunkti asemel on subjektiivne, piiratud vaatepunkt.
Valige eksamiks valmistudes välja kaks romaani, mis esindavad romaani erinevaid alažanre
Realistlik romaan – Balzac: Isa Goiot. Rikkad vs vaesed. Isa aitab tütred kõrgseltskonda ja täidab iga nende kapriisi. Aja möödudes tütred võõrduvad isast. Peategelase põhjalik kirjeldamine.
Modernistlik romaan – Kafka: Protsess. Peategelase vahistamine ilma selgitamata. Üritab teada saada miks ta vahistati, kuid tulutult.
Romaani ja novelli põhinerinevused? Novellile on omane hõredam narratiiv kui romaan. Novellis on sõnu vähem ja igal sõnal on suurem tähendus. Vähemate sõnadega tuleb kõik oluline ära öelda. Tekst keskendub peamisele ega püüa esitada sündmustikku detailirohkuses ning täies arengus.Novelle loetakse tavaliselt ühtejutti mitte osati nagu romaane. Romaanis võivad põrkuda erinevad ideed, tegelaste vaated elule kardinaalselt lahku minna. Romaan esitab küsimusi ja sisaldab erinevaid tõlgendusvõimalusi. Romaan kujutab elu kui probleemi või mõistatust. Romaan jääb avatuks tulevikule.
Tuglas : Popi ja Huhuu. Tegelaste arv piiratud, muutumatu. Teosel kõigest 3 peatükki . On võimalik järjest vähese ajakuluga läbi lugeda. Toimub pinge tõus. Kõik tundub laabuvat ja siis kärgatab pauk ning lugu saab ootamatu lõpu.
Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega.
Eesti kirjanduse ajalood. Esimesed käsitlused - Tuglas, „Lühike eesti kirjanduslugu“ – 1934; Nõukogude aeg - E. Nirk „Estonian Literature “ – 1970; Pagulus - G. Suits „Eesti kirjanduslugu“, Lund 1953; Taasiseseisvusaeg -Annus, Epner , Järv, Oleks, Süvalep, Velsker „Eesti kirjanduslugu“ - 2001
Eesti kirjandusloo arengutendentsid. Millised on eesti kirjandusloo probleemaatilised aspektid?
Varasemad kirjanduslood - kontekstikeskse lähenemisega. Hiljem tekstikeskne. 90ndatel kaasati kaasaegseid teooriaid . Tekkis mitme kaanoni küsimus: Nõukogude perioodi kirjandus siin ja paguluses , baltisaksa kirjandus. Probleem oli, et teised kirjakultuuri allikad, alamsaksa keel ja ladina keel, peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand. Mis üldse kuulub kirjanduslukku?
Kuidas erineb see, mida peetakse osaks kirjandusloost erinevate sajandite lõikes?
Antiik: Aristoteles lõi tõlgendamisteooriate aluse, keskendudes keele ja loogika suhtele. Hermeneutika asus tekste (peamiselt relig.) uurima hermeneutilise ringi kaudu ning kultuurilis-ajaloolisel taustal. Aleksandria ja Pergamoni raamatukogudes uuriti ning kirjutati ümber käsikirju. Aleksandria koolkond arvustas ja katalogiseeris kreeka pärandit, Pergamoni koolkond tõlgendas tekste allegooriliselt ja tõi välja erinevaid tähendustasandeid. Keskaeg: tekstianalüüs lähtus kristlusest , uuriti kristluse-eelsete teoste mõõdet . Uutele žanritele (nt rüütlikirjandus ) esialgu kriitilist tähelepanu ei pööratud. Renssanss: rõhk kirjanduse nn. põhiseaduspäradel, piibliallegooriad jäeti kõrvale. Klassitsism , individualism ja rahvuslus tõrjusid kirjandusliku asketismi kõrvale. Klassitsism: selgus, lihtsus, reeglipärane vormitäius. Võeti kasutusele analoogiameetod, uuriti allikaid . Poeedi loovus allutati võimele ette antud reegleid järgida. Muutus arusaam tõlgendusest: - ENNE: korrastatud reeglite süsteem- NÜÜD: mõistmise analüüs, kuidas saadakse tekstist aru. Romantism : fookus poeedil ja lugejal, huvi kultuuripärandi ja ajastu vastu, reeglite täpne järgimine vähe oluline. Kirjandusteos kui sisemiselt struktureeritud tervik, mis iseenesest õigustab teose olemasolu.
Milliseid võimalusi pakub kirjandusloo uurimiseks uus kultuuriajalugu ja kuidas saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole? Kultuur hõlmab kõiki inimtegevuse tahke, rõhutab ühiskonna sümboolset ja keelelist mõõdet. Rakendatud on totaalne minevikukäsitlus, et anda sellest mitmekesisem pilt. Problematiseerib juurdunud vastandpaare nagu eliidikultuur/rahvakultuur, tegelikkus/fiktsioon jne.
Kaanon . Kreeka kaanon oli reegel või mõõtepulk, kirjanduses tähistab see kirjandusklassikat. Kaanonid on nii maailmakirjandus kui iga rahvuskirjandus eraldi. Ka on näiteks piiblikaanon, mis on kindlaks määratud. Kirjanduskaanon on aga ähmane ja muutub. Kriitika: kirjanduskaanoni ülesehitus on kooskõlas eliidi, valitseva klassi huvidega. Maailmakirjanduse kaanon - valge rass, meessugu - rassistlik, patriarhaalne , imperialistlik. AGA kaanon on mitmete normide ja tegurite tulem, ka nn. avatud kaanon ei saaks sealt niisama välja visata sajandeid tuntud teoseid.
Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Ferdinand de Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega. M. Bahtin - sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. H. Bloom - luuletaja protsessi takistab suhe eelkäijatesse - see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks. Eesmärk on originaalne poeetiline nägemus, eelkäijate tajumine tekitab temas mõjuängi.
INTERTEKSTUAALSUSE TÜÜPE: paroodia - naeruvääristab või pilkab teise autori teost. Järgib alusteose vormi, moonutab stiili või sisuarendust. Paroodia võib olla ka sõbralik, näidates alusteksti lihtsalt koomilises võtmes. Paroodia pilkeobjektiks võib olla ka terve žanr või kirjandusvool. travestia - alusteksti satiiriline moonutus. Tuntud teose tegelased ja tegevustik asetatakse jämekoomilisse võtmesse. Travestia aluseks on sageli eeposed ja müüdid. pastišš - mänguline imiteerimine, milles teadlikult jäljendatakse ühe või mitme kirjaniku, koolkonna või ajastu sõnavara, lausestust või stiili. Pastišš pole pilkav, vaid tunnustav. Tegu ei ole plagiaadiga, sest on avalik jäljendus.
„Don Quijote“ parodeerib rüütliromaanide konventsioone. Hidalgo (külaelanik) hakkab ellu viima rüütliromaanidest loetud elutegevusi unustades nii oma majapidamise eest hoolt kanda. Hakkas ise rändrüütliks.
„Väike maailm“ peategelase nõrkus on armastusromaanide lugemine vabadel hetkedel ning töö ajal üritab ta mängida nn suhteeksperti ja temale sümpaatseid üksikuid reisijaid üksteisele lähestikku istuma panna tekitades seeläbi loodetavasti nii mõnegi kuuma armusuhte. Tegemist on postmodernistliku paroodiaga.
Milline roll on paroodial ja pastišil postmodernistlikus kirjanduses? Kasutatakse pastišši; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püüagi olla originaalsed. Jamesoni jaoks oli postmodernismile iseloomulik ajalootunde kadumine, kus kaasaegne sotsiaalne süsteem ei suuda „alal hoida omaenese minevikku ja on hakanud elama kestvas olevikus“. Jameson: pastišš kui „tühi paroodia“, mis on iseloomulik postmodernismile. Paroodia, kus seosed ei vii kuhugi , puudub koomiline sisu. Linda Hutcheoni peab paroodiat täiuslikuks postmodernismi vormiks. Ta näeb postmodernismi üheks iseloomustavama joonena ajaloolist metafiktsiooni – kirjandus, mis rõhutab teadlikult enda fitsionaalsust ja tuues esile ajaloo fiktsionaalsuse. Müüdi roll. Vanasti peeti müüte pühaks ja tõeks. Müüdid püüavad seletada maailma olemust. Müütidel oli sarnane eesmärk tänapäeva teadusele. Teemad, koostisosad, tegelaste põhiomadused korduvad kultuuris. Levinumad müüditüübid: loomismüüdid - piibli loomislugu, kus jumal lõi mittemillestki maailma 6 päevaga. ja kangelasmüüdid (Kalevipoeg, Herakles, Oidipius ). Müüt kui maailma tajumise viis ka tänapäeval oluline. Näit. Usk hea ja halva igavesesse võitlusesse, erinevad õnnekujutelmad. Kirjanduses kuni 18.saj. lõpuni nn. müüdiperiood. Kirjandusteooria koolkonnad Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feminislikule arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valistevatest soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu , kuidas on kirjandus seotud niisuguse väitega? Virginia Woolfi ehk õige kuulsam tsitaat on järgmine: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. Lähtekohad: * valdavalt patriarhaalne lääne tsivilisatsioon, patriarhaalse „ideoloogia“ pealesurumine ühiskonnas, kus valdav osa avalikku sfääri puudutavaid otsuseid tehakse meeste poolt, juurutades alateadvusesse eeldused meeste üleolekust. Tulemus: naissoo täiesti põhjendamatu alahindamine. * naissoo defineerimine mehel põhineva vormi teise poolena, „teise“, mitte- mehena , alates piiblilugudest ja vanakreeka ühiskonnast. * sooline ebavõrdsus ei tulene bioloogilisest erinevusest, vaid on seega kultuurilise konstruktsiooni, kasvatuse küsimus. Simone de Beauvoir: „Me ei sünni, pigem saame me naiseks.“ 18. ja 19.saj.suurromaanid mõtisklevad teema üle kuidas saada/kasvada meheks või naiseks. Miks on sookategooria oluline kirjanduses? Kuna alateadlikkult mängivad soorollid meie reaalsustajus olulist rolli representatiivsete süsteemidena ning levinud arusaama kohaselt väljendab kirjandus inimkonna kõrgemaid huve ning näiteid inimmõtteist. Seega on kirjandus mõjuvõimas kultuuriline praktika, millel on ka sookategooriate üle suur võim. Feministlikke kirjandusteoreetikuid huvitab see, kuidas kirjandus kui kultuuripraksis osaleb tähenduste ja väärtuste loomisel, mis põhjustab naiste ebavõrdset seisundit ühiskonnas. Feministliku kriitika areng: Naistegelaste analüüs; Naiskirjanduse traditsiooni ja naiskirjutuse poeetika uurimine; Fookus soouuringutel – kuidas soolisus on kirjandustekstides markeeritud , soolisuse roll kirjanduses; Erinevused – kuidas rassi, klassi, seksuaalsuse jne erinevuste roll sooliselt markeeritud kirjutamise ja lugemise mudelite juures, ka maskuliinsuse uuringute esiletõus kirjandusteostes. Postmodernismi oluline küsimus on küsimus võimust . Suurkorporatsioonide võim inimestele, kes nende heaks töötavad. Paljud inimesed võtavad antidepressante, mistõttu on nende käitumine ettearvatav. Erinevad ravimid annavad oma sümptomeid ja käitumismalle. Sotsiaalvõrgustikust saab palju informatsiooni inimese kohta. Inimesed kasutavad suhtlemiseks sotsiaalvõrgustikku, mistõttu jääb tema tegevusest märk maha ja on hiljem mõjutatavad nende alusel. Postmodernism on hiliskapitalismi kultuuriloogika, mida iseloomustab lamedus, pinnapealsus, originaalsuse puudumine. Postmodernism kujutab ümber ruumitaju . Kaubanduskeskused luuakse omamoodi linnakutena, kus suudetakse inimene suunata tarbima mingit konkreetset kaupa. Postmodernistlikus kirjanduses on oluline inimese eksistentsi olemus, tema tarbimisharjumused. Esimesena hakkas sellega tegelema Jean Baudrillard , kes väitis, et bränd näitab seda kes me oleme. Me oleme tarbimisele orienteeritud ühiskond. Inimesi lahterdatakse tarbimise kaudu. Postkolonialistliku kirjanduse tunnusjooni:Algne kokkupuude koloniseerijaga ja põliskultuuri katkemine; Eurooplase rännak läbi tundmata metsiku maa põlisrahvusest giidiga; „Teisestamine“ ja koloniaalse rõhumise erinevad aspektid; Mimicry (koloniseeritavate katse imiteerida rõhujaid riietuses , elustiilis, käitumises ja keelepruugis); Eksiil (tunda end autsaiderina omaenese maal või võõramaalasena Inglismaal); Iseseisvumisaegse joovastuse asendumine illusioonide purunemisega; Püüd leida isiku- ja kollektiivset identiteeti, sellega seonduv võõrandumise ja kodumaatuse tunne, kahestunud teadvuse, hübriidsuse teemad; Vajadus leida ühtsus kolonialismieelse minevikuga; Tuleviku määratlemine kultuuriliselt ja poliitiliselt. Uushistoritsism – alates 1980ndate lõpust. Fookuses teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel; NB! Tekst ise on ajalugu/ osa ajaloost. Põhiseisukohad: Louis Althusser – ideoloogia allutab inimesi valitseva klassi huvidele
M. Foucault – ajastu diskursused, ei reflekteeri tegelikult eksisteerivaid nähtusi, hoiakuid vaid loovad neid;

• Dekonstruktsionistliku teooria arusaam üksteisega vastuolus olevaist tähistamise viisidest
  
• Kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geerz – tihe kirjeldus.
  
• Louis Montrose – vastastikkune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu
  

Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub looming. Inimkogemus süstematiseeritakse erinevatesse valdkondadesse (nt. lingvistika , antropoloogia , sotsioloogia, kirjandusteadus jne.) Põhialus : kõik inimkogemuses ja kultuuris eristatavad nähtused ja struktuurid , mis nende toimimist reguleerivad, kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi.

Struktualistlik lingvistika Enne Saussure'i uuriti keelt diakrooniliselt. Saussure: keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud ajahetkel, st. sünkrooniliselt. Struktuuri elemendid eksisteerivad suhtes üksteisega, me tajume neid ainult läbi selle, kuidas need erinevad teistest elementidest. Saussure eristas ka tähistajat (akustiline kujund) ja tähistatavat (millele viidatakse). Tähistaja ei viita maailma asjadele, vaid kontseptidele meie peas.

Struktrualistlik antropoloogia Lévi-Strauss: kultuurid on erinevad, aga struktuurid, mis seovad inimkogemusi, toimivad kõikjal sarnaselt. Inimestel on sarnane teadvuse struktuur, kõigis kultuurides on olemas sarnaseid protsesse (rituaalid, sugulassidemed, paarilise valimine). Müteem - müüdi väikseim iseseisev tähenduslik element. Erinevad müüdid on taandatavad universaalsetele müteemidele.

Semiootika uurib märgisüsteeme - lingvistiline või mittelingvistiline objekt või käitumismudel (ka nende kogumid), mis toimib nagu keel. Semiootika uurib nende objektide ja käitumismudelite sümboolseid funktsioone. Kõige olulisem märgisüsteem on keel.
Märgitüübid: indeks - märk, tähistatava ja tähistaja vahel on otsene füüsiline või kausaalne suhe - looduslikud märgid on näiteks suits, kaja, jalajälg . ikoon - märk, mille tähendus järeldub tema vormist, st. foto, joonis. sümbol - märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade, ühiskondlikku kokkuleppe alusel. Nt. numbrid, liiklusmärgid .
Uuskriitika märksõnaks on ’lähilugemine’. Mida see uuskriitikute jaoks tähendas?
Lähilugemine on mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, üksikutel sõnadel, süntaksil, lausete ja ideede järjestusel.
Toetub modernistlike luuletajate töödele. Sai alguse 1920a. USAs ja Inglismaal, keskendus tekstielementide analüüsile. Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile, reaalteaduste eelistamisele, massikultuuri kiirele arengule. Uuskriitika moto the text itself - tekstikesksus, kriitika keskmes on eelkõige kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Esindajaid: J.C. Ransom, R.P. Warren , C.Brooks
Põhialused : kirjandusteose vaatlemine kirjandusteosena; põhimeetod: lähilugemine- detailne teksti koostisosade ja nüansside analüüs, kirjandus kui keel; tekst on kordumatu orgaaniline tervik: komponendid on sõnad, kujundid, sümbolid , mitte tegelased, süžee ega ideed.
Uushistoritsism vastandub formalismile, uuskriitikale ja dekonstruktsioonile (dekonstruktsonalistid: tekstil pole ainutähendust, tõlgendusvõimalused on lõputud). Fookus on teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel ning selle hilisematel tõlgendustel.
Alused: * Louis Althusser: ideoloogia allutab inimesed valitseva klassi huvidele * Bahtini dialogismi teooria * Ajastu diskursused ei reflekteeri „tegelikke“ nähtusi, hoiakuid, vaid loovad neid * kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geertz: kultuurinähtuse lähilugemine, detailne analüüs määratlemaks kultuurisüsteemi, normide, traditsioonide jooni, mis seda nähtust kujundavad.
Põhiseisukohti: * kirjandus ei ole ajalooüleses esteetilises sfääris: kirjandus sõltub ühiskondlikest ja poliitilistest teguritest, teost ei saa hinnata kunstilise taseme universaalse malli järgi. Kirjandusteos on üht tüüpi tekst paljude hulgas, mis on loodud mingi ajastu kindlate tingimuste poolt. * ajalugu ei ole stabiilne faktide ja sündmuste kogum, mida kirjandus reflekteerib. * inimese põhiolemus , mida jagavad autor, tegelased, lugeja teenib teatud ideoloogia huve. * lugeja on subjekt , mille on kujundanud tema ajastu ideoloogiad.
Uushistoritsism tundis vastastikkust huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu. Ajalugu ei ole määratud tähendusega faktide kogum, vaid on tekst, mida tõlgendatakse. Ja iga teksti võib vaadelda kui mingi ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust.
Postkolonialistlik kriitika on ühtaegu: a) teemavaldkond - keskendub koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste hulgas reaktsioonina koloniseerimisele. b) teoreetiline raamistik - eesmärk on mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideoloogiate toimimist poliitiliselt, psühholoogiliselt ja kultuuriliselt.
Postkolonialistlik identiteet. Kolonialistlik ideoloogia. Teisestamine, nn mittekodusolemise tunne.
Kolooniate kadumisega ei kadunud endise võimu mõju. Näiteks on paljudes endiste koloniaalmaade (üheks) keeleks koloniseeriate keel, nt inglise keel Indias, prantsuse keel mitmel pool Aafrikas. Omakultuur on raskesti ligipääsetav, võimatu selgelt eristada, ja nähtav ainult läbi koloniaalkultuuriprisma. Kolonialistlik ideoloogia põhines koloniseeriate arvamusel endi kultuurilisest, majanduslikust, tehnilisest, moraalsest jne. üleolekust koloniseeritavate suhtes. Koloniseeritud rahvad kui metsikud , alaarenenud vs. koloniseeriate kõrgelt arenenud kultuur.
Ökokriitika . Miks on vaja ökokriitilist lähenemist? Kirjandusökoloogia analüüsib, kuidas esitab kirjandus inimeste ja looduse suhet eri ajalooperioodidel, milliseid väärtusi/omadusi loodusele omistatakse ning miks; uurib seda, kuidas meie arusaamad loodusest kujundavad kirjanduslikke kujundeid ja žanre. Samuti uurib kirjandusökoloogia, kuidas need kirjanduslikud võtted omakorda kujundavad meie ühiskondlikke ja kultuurilisi arusaamu keskkonnast.
Kuidas puutub keskkond kirjandusse?Kogu inimtegevus, sealhulgas kirjandus ja selle analüüsimine, on lahutamatult (ja paratamatult) seotud loodusega kui inimtegevusele vajaliku keskkonnaga. Iga uurija vastutus, sõltumata distsipliinist, mida ta esindab, on mõelda oma uurimistöös ka keskkonnaprobleemidele. Inimene liigina loob keskkonnatähendusi muuhulgas kultuuris jutustavate lugude abil.
Looduskirjanduse põhitunnused , sh selle erinevus ilukirjandusest. Looduskirjanduse põhitunnused: Loodusteaduslik täpsus autori vahetute vaatluste edasiandmisel; Loodusest saadud esteetilise elamuse kirjapanek kujundliku keelekasutuse abil, ilukirjandusele omases stiilis. Eesti looduskirjandusele on olemuslik ka rahvapärimuse rohke kasutamine kujutatavate liikide ja nähtuste iseloomustamisel; Taotlus äratada lugejas huvi vahe tu kokkupuute vastu Eesti looduse ja looduskaunite paikadega; lugeja juhtimine loodusesse teksti kaudu.
Ilukirjandust eristab looduskirjandusest nihe teksti poeetikas. Kui tegemist on äratuntavalt ja otsesõnu viidatult konkreetsete, reaalses maastikus eksisteerivate kohtade (olendite, situatsioonide) kirjeldustega, siis omandab tekst kunstikavatsus likkuse kõrval ka dokumenteeriva mõõtme.
Looduskirjanduse ja ilukirjanduse vahealale jäävad jutustused, kus tegevuspaigaks on looduskeskkond ja tegelasteks tihti ka metsaasukad, kuid mille süžee ja tegelastevahelised suhted järgivad pigem irjanduslikule tekstile iseloomulikke käike.
Kirjanduse ja looduskeskkonna suhte analüüsimisel on aga oluline mõista, et ka keskkond, millega teos suhestub, on loomult mitmetine. Ta on selline aastaajalise ja klimaatilise muutlikkuse, konkreetsete paikade mitmekesisuse ning arenguprotsesside tõttu (näiteks bioloogiliste koosluste areng ja muutumine). Looduse mitmetisust suurendab ka kasutatavate kommunikatsioonikoodide ja omailmade mitmekesisus. Lõpmatult suur on ka looduskeskkonnas toimuvate sündmuste ja sündmusahelate hulk ning variatiivsus . Neil põhjustel ei kohta inimene looduskeskkonnas kunagi täpselt sedasama , mida ta varem on kogenud, vaid pigem talle satuvad ette nendega sarnased sündmused ja teemad eri variatsioonides . Ka kirjandusteose ja keskkonna suhte puhul ei ole keskkond kindlapiiriline, vaid pigem võimaluste ja variatsioonide ruum, s.t kirjanduse ja keskkonna suhe pole suhe ainulise ja ainulise vahel ega ka mitmetise ja ainulise vahel, vaid suhe kahe struktuurselt ja semiootiliselt keeruka mitmekeelse terviku vahel. Seega tuleks ka looduskeskkonna ja kirjandusteose suhet kirjeldada mitmetisena ning mitte taandada seda üksühesel sarnasusel põhinevaks mimeetilis-realistlikuks suhteks.
Wilderness – inimene silmitsi metsiku loodusega. Üleva puutumatu looduse idee.
Pastoraal - maaelu maalilisust kujutav karjaselaul või kirjandusteos, lamburielu kajastav lühiooper, ballett või pantomiim .
Apokalüpsis ( öko -düstoopiad) - sümboleid kasutav kirjandusžanr , mis kujundlikult kirjeldab maailma lõppu ja inimkonna saatust.
10