Kirjandusteadus, kordamisküsimused 2015 (0)

20
FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse
Sügis 2015, Kurvet-Käosaar
KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS
KOHUSTUSLIK KIRJANDUS
Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, ka viimane konspekt „ Postkolonialism ” ja „ Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“)
Merilai , Saro, Annus , „ Poeetika ”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194)
J. Kraavi , „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS).
T. Hennoste , „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS)
T.Hennoste. Kaanon . Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS).
KORDAMISKÜSIMUSED
Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised , kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjandus näitlikustamine koos retoorikaga. Praegu on kirjanduse otstarve tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. Praegu on kirjandus tekst, millel puudub praktiline väärtus, aga tal on teatud omadused (kujundilisus, vormi ja sisu seosed jne).
Ilukirjandus on sõnakunstiteos, mis põhineb kujundil. Ta ei ole tavaline tekst teiste kirjutiste seas, vaid erilise omadusega – kunstiline tekst. Ilukirjanduslikkus ehk kunstilisus on kujundliku keelekasutuse tulemus.
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb?

Poeetiline keel
Teatud sorti keelekasutus. Igapäevasest keelekasutusest intensiivsem, tõmbab rohkem tähelepanu sõnakasutusele, rütmile jne.

Kirjandus kui fiktsioon (väljamõeldis, kujutlusvõime abil loodud)

Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt ( kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid ei pruugi olla eesmärgiks kellelegi teisele)

Kirjandus kui intertekstuaalne konstruktsioon (teos suhestub teiste teostega)
Ben Okri kõneleb sellest, et asjad näivad tõelised, mida nad tegelikult pole, et on unenäotaoline reaalsus . Sõnad asuvad reaalsusega pidevas konfliktis . Poeedi kohustus on inimvaimu vabastamine. Kui sõnad on reaalsusega konfliktis, siis kattub tema hinnang kirjanduse fiktsioonimääratlusega, aga et sõnad on ka unenäosarnase reaalsuse peegelduseks, siis sellise unenäotaolisuse kujutamiseks kirjanduses läheb tarvis poeetilist keelt.
Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust?
Kirjanduse uurimise otstarve on :

• Kirjandust uurides saame täiuslikuma ja kvaliteetsema käsitluse kirjandusest
  
• Kirjandus rikastab ja avardab meie elu
  
• Arutada kirjanduse üle, anda sellele hinnang, kritiseerida seda ja seletada ka teost lahti (tähendus, vorm, esteetiline väärtus)
  

Mis on žanr ? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus).
Žanr - on kirjanduse (või mõne teise kunstiliigi) kategooria, mis põhineb teatud stiililiste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil.
Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? - on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt žanripuhtus, tänapäeval žanridünaamika
Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? –
Lüürika (luule): sonett , ballaad , ood, hümn, pastoraal , haiku.
Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik.
Dramaatika : tragöödia, draama , intermeedium(ühe- vaatuseline koomiline lavateos ), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium , antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare 'i ajastu tragöödia.
Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog ; tüüpstruktuur ( peatekst , kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon .
Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell , muinasjutt, essee, autobiograafia.
Tegelased: kangelased, kolmandas isikus , pikem narratiiv , välismaailma kirjeldamine.
Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? – uuritakse žanrilisust eraldi ilukirjanduses ja massikirjanduses
Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed žanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on
justkui traditsiooniülesed, kosmopoliitsed ja kättesaadavad kõigile, ka neile, kes pole lugenud kõrgkultuuri valda kuuluvat ilukirjandust.
Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused.
Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik.
Autor: autori tahe , tema maailmavaade ja elukogemus.
Teos, tekst: toimib kui iseseisev tervik; kujundid , tegelased, kompositsioon , ideestik .
Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose.
Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid , sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist.
Tekstikesksed lähenemised ( filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika , strukturalism , uuskriitika , semiootika , dekonstruktsioon).
Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse
puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri
väljaanded mingit teksti on muutunud, kuidas see muudab selle teksti
tähendust), tekstide rekonstrueerimine .
Retoorika ja stilistika: keskendub tekstide vormile (narratiivne
struktuur, vaatepunkt , süzeemudelid) ja stiilile (sõnavara, retoorilised
võtted, toon (diction), süntaks, värsimõõt).
Antiikajal retoorika > kõnekunsti reeglistik (ülesehitus, retoorilised võtted publiku
veenmiseks, kujundlik keel).
19. sajandil retoorika osatähtsus langes, arenes edasi stilistikana.
Stilistika uuris erinevate autorite stiili omapära, ka žanrite stiili nt ajaperioodi või rahvuskultuuri lõikes.
Grammatiline struktuur (sõnavara, süntaks), teksti akustilised elemendid (kõla, riim, värsimõõt) ja
vormiküsimused.
Struktralism (kuidas toimib tekst) Kirjandus on keelel põhinev kunstivorm, strukturalism
kirjanduse uurimises oluline.
Struktuur > korra loomine maailmas, kirjandusel oluline roll maailma seletamisel
Uurib kirjanduse toimimist süsteemina
Strukturalismi ei huvita, a) mida tekst tähendab, b) milline on selle väärtus vaid c) kuidas tähendus
luuakse .
Uus-kriitika, lähilugemine: objektiivne analüüs, keskendub ainult tekstile , eriti selle keerukamatele ja raskemini mõistetavatele osadele
Semiootika: tekst kui märgisüsteem
Dekonstruktsioon (1970’ndad 80ndad): teksti elemendid koosnevad märkidest, tekst on nagu kividest laotud müür, seda on võimalik lahti võtta (dekonstruktsioon) ja kokku panna, aga tekst ise muutub selle protsessi käigus
Autorikesksed lähenemised (milliseid autori elu aspekte peetakse kirjandusteoste tõlgendamisel oluliseks).
Tõusis põhiliseks meetodiks 19. sajandil, otsene seos autori elu ja
tema loomingu vahel, oluline autori ühiskondik-kultuuriline
kontekst, haridus , inimesed, kellega ta suhtles ja kokku puutus,
mida ta luges. Otsesed ja kaudsed (alateadlikud) seosed.
Teatud kirjanike mütologiseerimine, eriti kanoonilised autorid, nt
Shakespeare, püütakse autori meelelaadi tema teoste kaudu
rekonstrueerida.
Fenomenoloogiline lähenemine : eeldab, et autori vaim on
kättesaadav läbi tema loomingu
Psüholoogiline ja psühhonalaüütiline kriitika: tegeleb autorite
eluga, aga ka teatud psühholoogilise arengu seaduspäradega või
kõrvalekalletega neist, mis tekstides ilmnevad. Sigmund Freud ,
alateadvuse jõud, seksuaalse arengu faasid .
Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti?
1960’ndatel retseptsiooniteooriad

• fookus lugemisprotsessil
  
• tekste on sama palju kui on lugejaid
  
• iga lugeja loob nö oma teose
  
• lugemist mõjutavad teatud lugejaootused
  
• uuriti, kuidas ja miks mingit teksti loetakse, millised on
  

teatud inimrühmade lugemispraktikad (klass, rahvus, sugu
jne)

• milline on olnud mingi teksti retseptsioon (kuidas mingi
  

tekst haakub kirjanduse peavooludega, mida selles oluliseks
peetakse)
Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist.
Kontekstikesksed lähenemised ( kirjanduslugu , uushistoritsim ja uus kultuurilugu , postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? NB! Kirjanduslugu saab uurida mitmete erinevate teooriate ja arusaamade valgusel kirjandusest ja kirjanduse ja ühiskonna ja ajaloo suhtest , sellest annab lühiülevaate kirjandus(aja)loo konspekt.
Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad?
(Kirjandus)teksti paigutamine , seosed teksti ja konteksti vahel.
KONTEKSTID
a) keele & filoloogia ajalugu
b) kirjandustraditsioon, kuhu teos/tekst kuulub ja mis on selle loomist mõjutanud
c) autori elulugu
d) ühiskondlikud, kulltuurilised ja poliitilised kontekstid, mis võivad teost mõjutanud
olla.
Kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika
KIRJANDUSLUGU
Paigut. kirjandustekstid suuremasse kirjandusloo konteksti (kuid ka laiemasse kultuurilisse ja ühiskondlikku, rahvuslikku, soolisesse jne.)
Kõige olulisem suund kirjanduslugu: jaotus perioodideks, tekst suhtes ajaloolise taustaga, tekstide dateering , konteksti ja teksti vastasmõjud, ajalooline metodoloogia .
UUSHISTORITSISM: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega , AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid samuti kirjandusliku nähtusena.
UUS KULTUURILUGU
Ajaloo tekstuaalsus ja tekstide ajaloolisus.
Võimu ühiskonnas on näha nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides
KULTUURIUURINGUD: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst , film , TV, reklaamid, mood, arhitektuur , muusika , massikultuuri erinevad nähtused. Kultuur selle mitmekesistes avaldusvormides, kultuuri toimimine tervikuna .
FEMINISTLIK KIRJANDUSTEOORIA: lähtepositsioon: sooline erinevus on kategooria, millele traditstsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, sellest lähtuvalt vajab kirjandus ja kirjanduskriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest perspektiivist.
POSKOLONIALISLIK TEOORIA: Keskendub kirjandustekstide analüüsile maades ja kultuurides, mis on olnud Euroopa koloniaalvõimu all (eelkõige Suur-Britannia kolooniad ), koloniaalideoloogia mõjud
ÖKOKRIITIKA - kogu inimtegevus, sealhulgas kirjandus on lahutamatult seotud loodusliku keskkonnaga
Mis on tõlgendamine? Mida peab tõlgendamisel silmas pidama ? Mis on lähilugemine? (vt ka uuskriitika). Maailmakuulus kirjandusteooreetik Franco Moretti on pakkunud välja ka vastupidise mõiste: kauglugemine ? Mida see mõiste tähendab? (vt. kirjandusloo konspekt)
Tõlgendamine - on teksti ( kirjandusteos , graffiti, rahvusvahelise õiguse leping, regilaul) vahendus ,
ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste.
Kitsas tähenduses: teksti keeleliste tähenduste määratlemine,
fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel.
Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja
eesmärkide selgitamine , keskendumine nt. žanri, struktuuri,
teema ja mõju küsimustele.
Lähilugemine (i.k. close reading ) mingi tekstilõigu hoolikas
läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, üksikutel sõnadel,
süntaksil, lausete ja ideede järjestusel.
Uuskriitika: Lähilugemine – detailne ja nüanssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs. Uuskriitikute jaoks tähendab see, et tekst on mitmetähenduslik.
Franco Moretti on pakkunud välja ka vastupidise mõiste: kauglugemine? Mida see mõiste tähendab? Kauglugemine – mingi ajaperioodi tekste tuleb tervikuna lugeda, et saada kirjanduse kogupilti mingil ajaperioodil või kultuuriruumis.
Mis on kirjandusteooria? Päripäeva ja vastukarva lugemine.
Kirjandusteooria – kirjandusteoste vormilist ja kujunduslikku külge ning kirjandusfilosoofiat ( ilukirjanduse olemust, ülesandeid, väärtushinnanguid) uuriv teadusharu . Uuemas kirjandusteoorias on oluline koht loomingupsühholoogial ja teose kunstilise ehituse ning struktuuri uurimisel .
Päripäeva lugemine (reading with the grain): tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst (mitte tingimata autor) pakub.
Vastukarva lugemine (reading against the grain): tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate ideede ja väärtustega, juurdleb, otsib uusi vaatenurki jms.
Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ja mis on selle iseloomulikud jooned? Millele pööratakse kirjandusteaduses tähelepanu luuleteoste analüüsis (klassikalise värsiõpetuse seisukohalt)?
Mis on poeetiline keel - kirjandus kui teatud sorti keelekasutus; igapäevasest keelekasutusest intensiivsem; tõmbab rohkem tähelepanu enda toimimisele [ rütm , sõnakasutus]
Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused)
A. Merilai: Nii nagu muusika materjaliks on helid ja maalil värvid, on sõnakunstiteose materjaliks keel, millega saavutatakse ilukirjanduslik suhtlus, see keel pole tavaline, vaid kujundlik, rütmiline kõne, parallelism (kordus), lausekujundid , kontrast, uudsus , harjumatus.
J. Wainright: Keele viipeline mõõde, keele läbipaistmatus: mitmetimõistetavus, sõnamängud, keele loovpaindlikkus, keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused.
Iseloomulikud jooned: kujundilisus, tähelepanu on vormil ; enesele osutav, sisu- ja väljendusühtsus.
Luule. Värss. Siire . Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud ( trohheus , jamb, daktül, amfibrahh, anapest . (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). Millist poeetilise keele aspekti toob värsimõõt esile?
Luule - Luule on kuulamiskunst. Luule e poeesia tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid.
Värss - rida. Värsipiir kattub süntagma (sõnavormid, mis omavahel ühilduvad) või lause lõpuga.
Siire - süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires
Värsisüsteemid – süsteemid, mis kujundavad luulerütmi. Silbilisprosoodiline, silbiline.
Värsijalg - rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid .
Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest).
Trohheus - 2-silbiline värsijalg, pikk ja lühike silp, silbilis-rõhulises värsisüsteemis rõhuline ja rõhuta silp. (-v/-v) [- värsi tõus; v värsi langus]
Jamb - 2-silbiline värsijalg, lühike ja pikk silp, rõhk teisel silbil . Värss algab sageli ühesilbisõnaga. Eesti keeles esineb seda puhtal kujul harva. (v-/v-)
Daktül – 3-silbiline värsijalg, rõhk kolmest silbist esimesel, sellele järgneb kaks rõhutut või lühikest silpi . (-vv)
Amfibrahh – 3-silbiline värsijalg, milles kahe rõhuta või lühikese silbi vahel on üks rõhuline või pikk silp. Eestikeelses luules harvaesinev. (v-v)
Anapest – 3-silbiline värsijalg, mis koosneb kahest lühikesest silbist, millele järgneb pikk silp (2 rõhuta silpi, rõhuline silp: vv-)
Millist poeetilise keele aspekti toob värsimõõt esile? – kujundilisust, vormi
Riim. Riimitüübid. Miks on riim luules oluline? Peaksite oskama nimetada ka mõnd tuntumat riimitüüpi. Salm.
Riim – seaduspärane häälikukordus, loob kõlaterviku
Riimitüübid - algriim , lõppriim, täisriim, irdriim, lihtriim & liitriim, silbiarvu järgi (meeesriim, naisriim), asendi järgi ( paarisriim , ristriim, süliriim jne).
Miks on riim luules oluline? Peaksite oskama nimetada ka mõnd tuntumat riimitüüpi.
Toob esile keele loovat paindlikkust. Algriim (rahvaluules) – esihäälikute kordus
Salm - ehk stroof . Sarnase ehitusega rühmadeks liitunud värsid
Kõne-, lause ja piltkujundid („Poeetika”, lk 39–59). Epiteet , võrdlus, metafoor , isikustamine , ümberütlus, allegooria , metonüümia. Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi?
Epiteet - kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend enamasti nimisõna täiendamiseks (sinav lumi)
Võrdlus – kõrvutamine ühistunnuse alusel (mustad silmad siia-sinna hüplesid kui kirbupaar)
Metafoor – varjatud võrdlus, ühendab erinevaid nähtuseid sarnasuse alusel (sinise taeva silm – päike)
Isikustamine – ehk personifitseerimine. Millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine (mõte südant sööb)
Ümberütlus – ehk perifraas. Rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber öeldes ( lauluisa , kirjaneitsi)
Allegooria – ehk mõistukõne. Tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta .
Metonüümia – tähenduse ülesanne toimib ühe ja sama nähtusega seostuva piires, sarnaneb metafooriga (sinise taeva ratas)
Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? – aitavad saavutada poeetilist väljendust
Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi? – toovad esile ülekantud tähenduse, mitmetähenduslikkuse, kujundlikkuse
Luule kinnisvormid: Ballaad. Sonett. Mõlema kinnisvormi puhul on vaja teada seda, mis on kinnisvormi põhitunnused (on need värsimõõdulised, riimilised, stroofilised?). Kas ballaadil ja sonetil on iseloomulikke tunnuseid ka temaatiliselt, millised need on? Kas tegemist on luule lüürika või lüroeepika alažanritega? Eksamiks valmistudes otsige välja vähemalt üks ballaad ja sonett (võib kasutada ka neid, mida käsitlesin loengus) ja määrake neis kinnisvormi iseloomulikud jooned. Millest on aru saada, et tegu on just soneti või ballaadiga?
Ballaad - algselt vanaprantsuse keskaegne tantsulaul, luuleteos , mis jutustab loo. Ballaadid on stroofilised ja riimilised ja ka värsimõõdulised (4- ja 3- rõhuliste värsiridade vaheldumine ). Teemaks sisemise ja välise maailma võitlus, rohkem eraelulised, eksistentsiaalsed piirsituatsioonid, enamasti traagilise lõpuga. Ballad on lüroeepiline, mõnikord (prantsuse ballaad) ka lüüriline.
Sonett - puhas kõlav keel, korrapärase ülesehitusega. Tekkis keskajal, põhižanriks renessanssis.
14 värsirida, riimiskeem abab abab cdc dcd, stroofilised.
Itaalia sonett – 4+4+3+3 värssi, nelikute kirjelduse pingeline murdumine kolmikute eneseväljenduseks
Prantsuse sonett – kolmele kaheksarealisele salmile järgneb kõnetus
Inglise sonett – (ehk Shakespeare'i sonett) tõstetakse esile puänti (üllatav pööre)
Armastusteema, erootilisus, ihar suunatus objektile , autori lüürilise mina väljendus .
Sonett kuulub lüürika valda.
Sonett on vormilt ja ka sisult ballaadist erinev.
Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)?

• Vaatepunkt - paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse
  
• Aeg
  
• Jutustaja – hääl, mis edastab teose sündmustikku
  
• Tegelased - teose kõige olulisem komponent
  

Viivad sündmustikku edasi
Nende kaudu avaneb teose ideestik
Nendele on suunatud lugeja huvi
Jagunevad:
peategelased
kõrvaltegelased
episoodilised tegelased

• Teose kompositsioon
  

… on kirjandusteose ülesehitus
Ühendab teose allosad tervikuks
Proosateos koosneb kahest tahust: loost ja tekstist
LUGU – kirjandusteose maailmas asetleidnud sündmused
TEKST – see, mida lugeja loeb

• Teose ideestik
  

IDEESTIK – autori poolt teoses väljendatud ideede kogum
PÕHIIDEE – autori vastus teose käigus esitatud probleemile (mida tahab autor oma teosega lugejale öelda)
Analüüsi sihiks on hakata teost paremini mõistma
Narratiiv. Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust?
Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? - Lugu on millegi loomine sõnade ja kujunditega, see käivitab sündmused ja teod ka pärismaailmas, sest tahetakse loetut ka reaalsuses rakendada.
Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? - Maailm ei toimi toetudes mingitele põhimõtetele, kord maailmas ja arusaam sellest luuakse lugude kaudu. Loetu põhjal käitutakse ning saadakse aru tunnetest. Samuti võivad lood panna inimesi teatud moel käituma.
Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust? - Loovad. Nad panevad inimesi edasi mõtlema ning tegutsema.
Narratiivi mõiste. Mis on süžee ja faabula ? Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. Millist tüüpi proosateosele on see omane? Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi?
Narratiiv - mistahes korrapärane jutustus toimunud sündmustest, esinegu see müüdi, muinasjutu, romaani, poeemi või ajalooraamatu näol. Faktoloogilised – tõestisündinud, fiktsionaalsed – väljamõeldud Narratiiv on rida sündmusi mingis ajalises järjestuses , sel on algus, keskpaik ja lõpp.
Tavaliselt sisaldavad narratiivi definitsioonid siiski järgmisi elemente:
1) narratiiv on esitus (representatsioon); 2) narratiiv esitab üht või mitut
sündmust; 3) narratiivil on topeltkronoloogia või -temporaalsus – niihästi esitatavad
sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas. Neile kolmele võiks
lisada veel kaks tingimust: 4) sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega,
kellel on omad soovid ja tõekspidamised (intentsionaalsed hoiakud); 5) narratiivil
peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon , vahendav
instants.
Mis on süžee ja faabula? - SÜŽEE (tekst) – sündmused on esitatud toimumise järjekorras FAABULA (lugu) – sündmused on ajalis-põhjuslikus järjekorras
Klassikalise (suletud) narratiivi skeem – 1. Sissejuhatus 2. Sõlmitus 3. Pinge tõus 4. Kulminatsioon 5. Pööre 6. Lõpppinge 7. Lahendus
Millist tüüpi proosateosele on see omane? – see on omane klassikalisele realistlikule proosateosele
Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? – Ei järgi, sündmuste ajaline järjestus on segi paisatud, avatud algus ja lõpp
Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad ( analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokusseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus . Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?)
Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? - Vorm ja sisu käivad käsikäes, nende eraldamine on kunstlik
Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). - Anakrooniad – prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade). Anakroonia võib kasvada välja tekstist (ilma loosisese põhjenduseta); selle võib luua (kõiketeadev) jutustaja; selle võib luua mõni tegelane ja siis on see looga seotud. Tähtsat eristab tühisest anakrooniate loomise võime. Sündmuste kestus (kiirus, rütm) – stseen , kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe. Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) – ühekordne, kordav ja koondav jutustamine.
Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja.
*heterodiegeetiline – väljaspool lugu ( hierarhia tipus ) seisev
*homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest
*autodiegeetiline – peategelane kui jutustaja
*kõiketeadev jutustaja – lugejale usaldusväärne, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Sageli realistlukus romaanis.
*ebausaldusväärne jutustaja – jutustab edasi kellegi kolmanda poolt läbielatud sündmust
Fokusseerimine - Loo esitamine läbi teatud prisma , mingist vaatepunktist.
Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. –

• Autori mõiste. Asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega.
  
• Tekstuaalne autor. Teksti poolt loodud autorikuju. Selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist.
  

Tegelane. - Esindab teatava inimrühma iseloomulikke jooni. Peategelane (teose ideeline põhiraskus), kõrvaltegelane (peategelase teenistuses). Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) - Sügav: arenev, detailselt kujutatud, vaade tema sisemaailma. Lame: muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esindatakse üht ideed või iseloomujoont.
Proosažanrid. Romaan. Realistlik ja modernistlik romaan. Novell. Milliste ühiskondlik-kultuuriliste muutustega on seotud romaanižanri esiletõus? Kas romaanižanri esiletõusu saab seostada mõne ühiskonnaklassiga? Millisega? Mis roll on tegelase kujutamise viisil romaanižanri arengus? Mille poolest erinevad realistlik ja modernistlik romaan? Valige eksamiks valmistudes välja kaks romaani, mis esindavad romaani erinevaid alažanre (nt üks realistlik ja üks modernistlik romaan). Määratlege mõni nende iseloomulik joon, mis näitab, et nad esindavad konkreetset romaani alažanri. Mis on romaani ja novelli põhinerinevused? Mis on novelli iseloomulikud jooned? Lugege eksamiks valmistudes läbi vähemalt üks novell (võite valida nende novellides seast, mis on II iseseisva töö valikute seas, aga ärge valige seda novelli, mille põhjal proosaanalüüsi kirjutasite) ja määrake neis paar novellile iseloomulikku joont.
Romaan - Sündmustik on seotud konkreetse ajaloolise ja ühiskondliku kontekstiga, peategelane on individualiseeritud ja realistlik.
Realistlik ja modernistlik romaan - realistlik: inimene ühiskonnas, sotsiaalsete probleemide keskel. Selge struktuur, kujutatud maailma sisemine loogika ; elu kujutamine võimalikult tõepäraselt; lugeja tunneb sarnasust enda eluga, fookuses on keerulise hingeeluga tegelased modernlistlik: kirjanduse ja selle poolt kujutatava reaalsuse ümberkorraldamine; tihe keel; avatud algused ja lõpud .
Novell - Üks keskne ajahetk, millal tegevus aset leiab; kulminatsioon + tagasivaated; kehtib ühtsuse printsiip – novell loetakse korraga läbi; üks põhitegelane, tegevuskoht, vaatepunkt, vähem kirjeldust ja detaile võrreldes romaaniga.
Milliste ühiskondlik-kultuuriliste muutustega on seotud romaanižanri esiletõus? Kas romaanižanri esiletõusu saab seostada mõne ühiskonnaklassiga? Millisega?- 17. sajand - Romaan asendab eepose, saades eepika põhižanriks, üleminek luulelt proosale. 2 märksõna: realism ja individualism > sündmustik seotud konkreetse ajaloolise ja ühiskondliku kontekstiga, peategelane individualiseeritud & realistlik. 18. sajandist edasi: romaan tõusis kirjanduse põhižanriks, on seda ka tänapäeval. Romaan seotud kodanlusega.
Mis roll on tegelase kujutamise viisil romaanižanri arengus? Mille poolest erinevad realistlik ja modernistlik romaan? - Fookuses tegelane, tegelased keerulise hingeeluga, vastuolulised tegudes ja mõtetes. Realistlik: inimene ühiskonnas, sotsiaalsete probleemide keskel. Selge struktuur, kujutatud maailma sisemine loogika; elu kujutamine võimalikult tõepäraselt; lugeja tunneb sarnasust enda eluga, fookuses on keerulise hingeeluga tegelased. Modernlistlik: kirjanduse ja selle poolt kujutatava reaalsuse ümberkorraldamine; tihe keel; avatud algused ja lõpud
Mis on romaani ja novelli põhierinevused? Mis on novelli iseloomulikud jooned? – Romaan: Sündmustik on seotud konkreetse ajaloolise ja ühiskondliku kontekstiga, peategelane on individualiseeritud ja realistlik. Novell: Üks keskne ajahetk, millal tegevus aset leiab; kulminatsioon + tagasivaated; kehtib ühtsuse printsiip – novell loetakse korraga läbi; üks põhitegelane, tegevuskoht, vaatepunkt, vähem kirjeldust ja detaile võrreldes romaaniga
Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega.
Kirjandusloo mõiste - Kirjanduse ajaloo käsitlus ehk esitus. Kirjapandud lugu.
Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu - Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või žanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal).
Ajaliselt ulatuslik periood (kogu kirjanduse ajalugu) või teatud ajalis-kultuuriline periood ( Keskaeg , renessanss , valgustusajastu, 20. sajand või ka modernism ja postmodernism ), olulised mingi ajaperioodi kultuurilised jooned, see piiritleb ajaperioodi, näit. 20. saj. kirjandus mitte kogu selle sajandi kirjandusloome, vaid kirjandusloome teatud tunnuste lõikes (enamasti modernism ja postmodernism).
Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega. - teatud ajalooperioodil esil - olevate väärtuste peegeldumine kirjanduses, kultuuri vaatlemine ühtse tervikuna.
Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval).
Lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutisest, tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikel aspektidel.
Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus). –
esimesed käsitlused: F. Tuglas „Lühike Eesti kirjanduslugu“
nõukogude aeg: E. Nirk „Estonian Literature “
pagulus: G. Suits „Eesti kirjanduslugu“
taasiseseisvusaeg: Piret Kruuspere „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“
digitaalsed keskkonnad
Eesti kirjandusloo arengutendentsid. Millised on eesti kirjandusloo probleemaatilised aspektid? Kuidas erineb see, mida peetakse osaks kirjandusloost erinevate sajandite lõikes?
Arengutendentsid:
Tiit Hennoste: “Enne 19. sajandit pole eesti kirjandusloos suuremat pistmist ilukirjandusega, samas kui 19. sajandist alates pole kirjanduslool suuremat pistmist mitteilukirjandusega” (Kirjanduse periodiseerimisest, 57).
Enne 19. s. - eestikeene tarbekirjandus , tõlked ja mugandused (rahvale suunatud kiriklik ja didaktiline kirjavara, eestikeelne juhuluule
16. s. vahetus - esimesed eestikeelsed palvekatked ja katekismused
17. s. eestikeelsed jutlused , esimesed aabitsad , 1739. esimene piiblitõlge
18. s. - eestikeelne juhuluule, hernhuutlaste laulude ja didaktliste vagajuttude tõlked, kalendrid, Maailm ja mõnda jutud, ka esimesed ajakirjad
19. s. I pool - esimesed ajalehed, kooliraamatud, kohalike autorite kirjutatud ja mugandatud rahvajutud
19. saj. II pool - eestikeelse kõrgkirjanduse sünd, rahva- ja tarbekirjandus kaob
Kirjandusajaloo kirjutamine kui rahvuslik projekt,
A) alus saksa klassikalisele kultuuriajaloole, kultuur = kõrgkultuuri vaimsed ja kunstialased saavutused
B) rahvakultuur kui ‘oma’ kõrgkultuuri aseaine, kehastab rahvuse vaimu.
Probleeme:
Varasemad kirjanduslood - kontekstikeskne lähenemine,
1930-ndad - positivism ja tekstikesksus
1960-1970-ndad - põhitraditsioon (autorikeskne positivism, ühiskonnakeskne marksism, tekstikeskne uuskriitika)
1990-ndad - kirjanduse uurimise mitmekesistumine , kaasaegsete teooriate kaasamine (psühhoanalüüs, poststrukturalism , narratoloogia, feminism, postkolonialism, modernismikäsitlused, rahvusluse küsimus, baltisaksa kirjanduse uurimine )
Fookus: 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus),
Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg)
2) kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika)
Rahvuskirjandus, kirjandus ja rahvuslik ajalugu - oma algupärase kultuuri käsitlus
eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud , kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki , baltisaksa kirjanduse väljajätmine.
Kirjandusajaloo ‘ pikendamine ’ rahvaluule kaudu
Teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika ( 1220 . aastad)
Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl. orientalism)
Milliseid võimalusi pakub kirjandusloo uurimiseks uus kultuuriajalugu ja kuidas saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole?
uus kultuuriajalugu = antropoloogiline ajalugu
Kultuur - hõlmab kõiki inimtegevuse tahke, rõhutab ühiskonna sümboolset, keelelist ja kujutluslikku mõõdet;

• Totaalne minevikukäsitlus (ühiskond, majandus, kirjandus, poliitika, teadus, igapäevaelu);
  
• Eesmärk anda minevikust mitmekesisem pilt, näidata, et pisiasjadki võivad omada tähtsust;
  
• Problematiseerib sotsiaalajaloos juurdunud vastandpaare, nagu eliidikultuur vs. rahvakultuur, tootmine vs. tarbimine, tegelikkus vs. fiktsioon
  

Kirjanduse uurimine uue kultuuriajaloo osana :
Kirjanduse ja sotsiokultuuriajaloo seosed
Vanem eesti kirjanduslugu - mitte ainult kirjandusajaloo allikad, ka kultuuriajaloo allikad, inimtegevuse sotsiaalsed ja sümboolsed mõõtmed, suhtlusskeemid, argikultuur ja –käitumine, hoiakud, väärtused
Kirjanduse roll kultuurisüsteemis
Kirjanduse ja kultuuriloo vastastikkused kokkupuutepunktid, ka kultuuriloo seisukohalt, mis on kirjanduskultuuri spetsiifika
Kultuuriajaloolisi lähenemisi: looduse, maastiku- ja ruumikujutus kirjandused, soomudelid kirjanduses, kultuuride kohtumine , tõlkeprotsessid
(Kirjandus)traditsiooni mõiste ümbersõnastamine - pidev loominguline kohandumine, mitte vastuvõtt
Üks traditsioon vs. ‘mitu kirjandust’, tervik sisaldab vastasmõjusid, tõlkeid, muutusi, katkestusi.
Kaanon. Mis on kirjanduskaanon ? Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud?
Kaanon – reegel, nimekiri, kataloog, pühakiri. Kirjanduskaanon – kirjandusklassika , raamatud, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt. Kaanoni kriitika – kirjanduskaanon on eliidi, valitseva klassi huvidele suunatud. Rassistlik ja patriarhaalne (valge rass , meessugu). On küll ka tänapäeval vaja kirjanduskaanonit, aitab kokku koguda väärtuslikku, üle aegade kestvat.
Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom , Barthes)? Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist) .
Definitsioon: teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega.
Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust?

• Teadlik matkimine , eelnevate kirjandusteoste kordamine, problematiseerimine, muutmine
  
• Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased)
  
• Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua (R. Barthes)
  
• Kirjandusteos kui ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid
  

Paroodia ja pastišš – paroodia – mänguline jäljendamine, eesmärk naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni, voolu või žanrit, tehakse ümber süžeed, tegelasi, stiili, minnakse vahel absurdini, ka sõbralik ja lugupidav
Pastišš – jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust.
Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist)? - Postmodernistlik paroodia on kriitiline ja loov, samaaegselt saame teada nii esitluse piiridest kui selle mõjuvõimust.
Müüt. Milline roll on müütidel kultuuris? Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide: mis teoses milliseid müüte on kasutatud ja kuidas mõjutab see teose tähenduse kujunemist? Kas kirjanduslikus ümbertöötluses nende näidete põhjal kaotab müüt oma jõu või jääb see püsima?
Milline roll on müütidel kultuuris? – seletavad maailma olemust
Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? – paljud müüdid on kirja pandud ja neist on saanud olulised teosed
Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide: mis teoses milliseid müüte on kasutatud ja kuidas mõjutab see teose tähenduse kujunemist? ? Kas kirjanduslikus ümbertöötluses nende näidete põhjal kaotab müüt oma jõu või jääb see püsima? - Bulgakovi „Meister ja Margarita“ (Kristuse müüt, piiblimüüdid, kunstnikumüüt, nõukogude reaalsuse mütologiseerimine; teose tähendus kujuneb müütide varal väljendusrikkamaks). Kirjanduse ümbertöötluses jääb müüt püsima.
Kirjandusteooria koolkonnad
Eraldi käsitleti loengutes soouurimuslikku perspektiivi kirjandusteaduses, postkolonialilismi, poststrukturalismi ja postmodernismi, uushistoritsismi. Põgus ülevaade uuskriitikast, stukturalismist, semiootikast leidub loengu „Kirjanduse uurimise põhipraktikad ja –suunad“ konspektis.

Uuskriitika märksõnaks on ’lähilugemine’. Mida see uuskriitikute jaoks tähendas?
Uuskriitika sai alguse 20. sajandil. Moto : tekstikesksus. Oluline on kirjandus kui keel, mis erineb teaduskeelest ja teabekeelest. Lähilugemine – detailne ja nüanssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs. Uuskriitikute jaoks tähendab see, et tekst on mitmetähenduslik.

Erinevaid strukturalistlikke lähenemisi (kirjandus)tekstile on palju ja need keskenduvad teksti erinevatele aspektidele. Mis on strukturalistlike lähenemiste ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit )? Millised kirjandusteksti analüüsis harilikult olulised jooned jäävad strukturalistlike teooriate huviorbiidist välja?
Mis on strukturalistlike lähenemiste ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit)?
Ühisjooned on - süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus. Strukturalism uurib struktuure, kuidas kirjandus toimib kui süsteem. Strukturalismi ei huvita, mida tekst tähendab ja milline on selle väärtus, vaid kuidas see tähendus luuakse. Analüüsis jääb välja teksti tähenduse uurimine ja väärtuse uurimine, vaadeldakse vaid seda, kuidas seda tähendust luuakse.

Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad ?
Märgisüsteem – lingvistiline või mittelingvistiline objekt või käitumismudel, mis toimib nagu keel.
Märk – indeks, ikoon ja sümbol

Indeks – märk tähistaja ja tähistatava vahel on alati otsene või füüsiline. Looduslikud märgid on jalajälg, suits, kaja.

Ikoon – sarnasus: näib, kõlab, maitseb samamoodi (näiteks mõni foto, joonis)

Sümbol – märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuseta, see on kokkuleppeline (näiteks liiklusmärgid)

Uushistoritsism ja uus kultuurilugu. Mida tähendab L. Montrose’i väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? Kuidas mõjutasid uushistoritsistide arusaamad kirjandus- ja ajalootekstide suhet? Uushistoritsistid nägid selget suhet kirjandustekstide ja ühiskonnas valitsevate hoiakute ja võimustruktuuride vahel. Millele nad eriti tähelepanu pöörasid? Kas uushistoritsistid leidsid , et kirjandusteosed peegeldavad ühiskonnas valitsevaid arusaamu, või loovad neid? Milline on uue kultuuriloo arusaam kultuurist? Kuidas see muudab meie arusaama kirjandusest?
Mida tähendab L. Montrose’i väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? – Ajalugu ei ole faktide kogum, see on tekst, mida tõlgendatakse. Iga tekst on mingi ajaloo ideoloogia poolt vormitud.
Kuidas mõjutasid uushistoritsistide arusaamad kirjandus- ja ajalootekstide suhet? – Tekst ise on ajalugu, osa ajaloost.
Uushistoritsistid nägid selget suhet kirjandustekstide ja ühiskonnas valitsevate hoiakute ja võimustruktuuride vahel. Millele nad eriti tähelepanu pöörasid? – Kirjandustekstid on mingi ajastu ideoloogia väljendus. Ühiskonna võimustruktuurid loovad oma ideoloogia, sellest kujunevad valitsevad hoiakud ja kirjandustekstid on valitsevate hoiakute ning ideoloogia väljendus. Pöörasid erilist tähelepanu ideoloogiale.
Kas uushistoritsistid leidsid, et kirjandusteosed peegeldavad ühiskonnas valitsevaid arusaamu, või loovad neid? – Leidsid, et kirjandusteosed peegeldavad ühiskonnas valitsevaid arusaamu.
Milline on uue kultuuriloo arusaam kultuurist? Kuidas see muudab meie arusaama kirjandusest? – Uus kultuuriajalugu = antropoloogiline ajalugu. Kultuur – hõlmab kõiki inimtegevuse tahke; minevikku käsitleb totaalselt (ühiskond, majandus, kirjandus, poliitika, teadus, igapäevaelu); vaatleb minevikku pisiasjadeni välja ja tähtsustab neid; vaatleb probleemipõhiselt ajaloos kinnistunud vastandpaare, nagu eliitkultuur vs rahvakultuur, tootmine vs tarbimine. Kuidas see muudab meie arusaama kirjandusest? Kirjandusel on roll kultuurisüsteemis, kirjandusel ja kultuurilool on vastastikused kokkupuutepunktid, kirjanduse ja kultuuriajalooline lähenemine: looduse, maastiku- ja ruumikujutus kirjanduses, soomudelid kirjanduses, kultuuride kohtumine. Kirjandus on pidev loominguline kohandumine ja mitte pelgalt vastuvõtt.

Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feminislikule arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valistevatest soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu , kuidas on kirjandus seotud niisuguse väitega? Virginia Woolfi ehk õige kuulsam tsitaat on järgmine: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. See sisaldub Woolfi naistele ja kirjandusele keskenduvas essees „Oma tuba“ (1929). Kas nii väites keskendub Woolf kirjandusteksti või kirjanduse kontekste puudutavatele aspektidele? Kui me lähtume Woolfist, kuidas oleks vajalik uurida naiskirjanikke ja milliseid tegureid peaksime arvesse võtma, otsides ajaloost naiste kirjutatud kirjandusteoseid ja hinnates nende kvaliteeti? Milliste teemadega on tegelenud kirjandusteadlased, keda huvitab soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses? Kuidas on arusaam kirjandusest nende käsitluste mõjul muutunud? Kas niisugune lähenemine kirjandusele keskendub ainult naistele või huvitub see ka meeste asendist kirjanduses?
Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feminislikule arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valistevatest soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu, kuidas on kirjandus seotud niisuguse väitega? – Sookategooria on alati kohalolev, soomõiste on universaalne ja on kõikide kultuuride kesksemaid jooni.
Virginia Woolfi ehk õige kuulsam tsitaat on järgmine: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. See sisaldub Woolfi naistele ja kirjandusele keskenduvas essees „Oma tuba“ (1929). Kas nii väites keskendub Woolf kirjandusteksti või kirjanduse kontekste puudutavatele aspektidele? - Keskendub kirjanduse kontekste puudutavatele aspektidele. (Kontekst ehk kaastekst on sõna vm keelelist üksust ümbritsev (lingvistiline) ümbrus, mis võimaldab seda sõna vm keelelist üksust tekstis mõista.)
Kui me lähtume Woolfist, kuidas oleks vajalik uurida naiskirjanikke ja milliseid tegureid peaksime arvesse võtma, otsides ajaloost naiste kirjutatud kirjandusteoseid ja hinnates nende kvaliteeti?
Oleks vajalik uurida naiskirjanikke läbi selle prisma, kas ja mil moel on neil olnud tuge nii vaimses kui materiaalses mõttes oma lugude kirjutamisel. Kui ei ole olnud vabadust ise luua oma loomingu kirjapanekuks vajalikke tingimusi, siis seda mittevabadust ja ebavõrdsust peaksimegi arvesse võtma naiskirjanike uurimisel, nende kirjandusteoseid analüüsides ja loomingu kvaliteeti hinnates.
Milliste teemadega on tegelenud kirjandusteadlased, keda huvitab soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses? – kuidas kirjutatakse , kuidas meeste ja naiste kirjutised üksteisest erinevad, kuidas loevad mehed ja naised
Kuidas on arusaam kirjandusest nende käsitluste mõjul muutunud? Kas niisugune lähenemine kirjandusele keskendub ainult naistele või huvitub see ka meeste asendist kirjanduses? - kirjandust ei saa uurida, pööramata tähelepanu kirjanike sotsiaalsele staatusele, üldse naiste ja meeste asendile ühiskonnas.

Poststrukturalism ja postmodernism. Mis on tekstiline teadmine? Mida tähendab keele umbusaldamine? Jameson: postmodernistlik kultuur kui hiliskapitalismi loogika, pinnapealsus, pastišš kui tühi paroodia. Baudrillard : tarbimine kui postmodernistliku kultuuriidentiteedi üks põhialuseid (kriitilises võtmes). Baudrillard: simulaakrum , reaalsuse mutatsioonid postmodernistlikul ajastul, informatsioonikülluse mõju, originaali võimatus. Foucault võimuteooria. Kuidas toimib võim F. arvates? Mis on diskursus ja millist rolli see ühiskonnas ja kultuuris mängib? Milline on diskursuse ja võimu suhe? Mida tähendab F. väide, et võim on suhtevõrgustik? Deleuze ’i ja Guattari risoomne (kultuuri) tõlgendusmudel. Millisele tõlgendusmudelile see vastandub? Kas niisugune mudel on omane vaid postmodernistlikule kultuurile ?
Poststrukturalism – kogum filosoofilisi ja metodoloogilisi praktikaid , mis ühel või teisel viisil seostuvad oma prantsuse esiisadega.
Mis on tekstiline teadmine? – kogu teadmiste valdkond (ajalugu, kirjandusteadus, filosoofia jne) on tekstiline teadmine. Ei keskenduta tekstide tähenduse leidmisele, vaid sellele, kuidas on tekst pandud tähendama seda, mida ta tähendab.
Keele umbusaldamine – keelt ei saa usaldada , kuna sellel on pealesurutud tähendus
Jameson: postmodernistlik kultuur kui hiliskapitalismi loogika, pinnapealsus, pastišš kui tühi paroodia.
Postmodernistlik kultuur > lamedus,
Pinnapealsus, orginaalsuse puudumine
Pastišš kui tühi paroodia: nn. ‘surnud stiilide’ imiteerimine. Pastišš – teos, mis teadlikult jäljendab ühe või mitme kirjaniku, koolkonna, ajastu stiili, sõnavara ja lausestust. Paroodia – mänguline teiste teoste jäljendamine.
Baudrillard: tarbimine kui postmodernistliku kultuuriidentiteedi üks põhialuseid (kriitilises võtmes). Baudrillard: simulaakrum, reaalsuse mutatsioonid postmodernistlikul ajastul, informatsioonikülluse mõju, originaali võimatus.
Tarbimine kui postmodernistliku kultuuriidentiteedi üks põhialuseid (kriitilises võtmes).

• tarbimisele orienteeritud ühiskond
  
• tarbimine loob inimestevahelised sotsiaalsed erinevused, prežtiižikas on see, kes suudab rohkem tarbida
  

Simulaakrum, reaalsuse mutatsioonid postmodernistlikul ajastul, informatsioonikülluse mõju, originaali võimatus.
Simulaakrum: „pärisreaalsuse“ asendanud koopia e teisik , mida pole võimalik enam pärisreaalsest asjast eristada
Originaali võimatus, kuna pärisreaalsus on muundatud, originaali pole enam võimalik koopiast eristada
Reaalsuse mutatsioonid postmodernistlikul ajastul - Reaalsus asendub reaalsuse märkidega nagu igasugused mudelid, programmid , koodid
Informatsioonikülluse mõju - Enam informatsiooni, vähem tähendust, lakkamatu informatsioonivoog, pseudotähendused, pseudo- valikud
Foucault võimuteooria. Kuidas toimib võim F. arvates? Mis on diskursus ja millist rolli see ühiskonnas ja kultuuris mängib? Milline on diskursuse ja võimu suhe? Mida tähendab F. väide, et võim on suhtevõrgustik?
VÕIM - Võim kui suhetevõrgustik ühiskonna erinevate gruppide vahel. Võim allutab enda alla ühiskonnas valitsevad tõed ja tõesed teadmised, vastu võetakse ühiskonnas vaid need tõed, mida võim vastuvõetavaks peab.
Diskursiivne võim- Diskursus on Foucault’ jaoks võimu teostamise vahend. Igas ühiskonnas on diskursuse tootmine võimuorganite kontrollitud ja organiseeritud. Argipäevas inimene ise allutab ennast võimule.
Inimese keha on saanud biovõimuks. Keha on alati kokkupuutes argipäeva eluga, järelikult valitseb meid kogu aeg biovõim.
Deleuze’i ja Guattari risoomne (kultuuri) tõlgendusmudel. Millisele tõlgendusmudelile see vastandub? Kas niisugune mudel on omane vaid postmodernistlikule kultuurile?
Risoomne tõlgendusmudel vastandub hierarhilisele puujuure kujulisele (klassikalisele) tõlgendusmudelile - puukujuline teadmistemudel: lõplik, nii on, nõnda jääb
risoomne mudel: edasi, edasi, ja .. ja ... ja, ehk, ehk, ehk, pidev jätkuvus, kese on kõikjal, ei ole jäävat korda, kindlat suunda või tähenduslikkust.

Postkolonialism. Mis on postkolonialismi kui teoreetilise raamistiku eesmärk? Mis on postkolonialistlik identiteet, mille iseloomustamiseks postkolonialistlikud teoreetikud on kasutanud mõisteid nagu mimikri , hübriidsus, topeltteadvus, mittekodusolemise tunne? Mida need mõisted tähendavad?
Postkolonialismi kui teoreetilise raamistiku eesmärgiks mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideoloogiate toimimisi poliitiliselt, psühholoogiliselt ja kultuuriliselt
Postkolonialistlik identiteet – koloniaalimpeeriumite lagunemisega ei kadunud koloniaalvõimu mõju identiteedile.
Mimikri, hübriidsus, topeltteadvus, mittekodusolemise tunne
Mimikri - koloniseerijate käitumine, maitseelistuste, elustiili jne jäljendamine
Hübriidsus - viitab uutele transkultuurilistele vormidele , mis on kolonisatsiooni poolt loodud kultuuride kontakttsoonis. Hübriidsusel on mitu vormi: keeleline , kultuuriline, poliitiline, rassiline.
Topeltteadvus - kahe kultuuri vastandumisest tulenev vastuoluline maailmatajumise viis.
Mittekodusolemise tunne - inimene ei tunne end kuskil kodus, isegi mitte iseeneses. Ta on alatine psühholoogiline põgenik.
Ökokriitika. Miks on vaja ökokriitilist lähenemist? Kuidas puutub keskkond kirjandusse? Looduskirjanduse põhitunnused, sh selle erinevus ilukirjandusest. Mil moel saab ökokriitikat rakendada klassikaliste kirjandusteoste analüüsimisel? Tooge mõni näide. Mida kujutavad endast sellised troobid , nagu wilderness, pastoraal, apokalüpsis? Kas oskate tuua mõne näite nende kasutamisest ilukirjanduses? Kas ökokriitika harrastaja peaks ka ise matkama ja taimi tundma või piisab lugemisoskusest?
Miks on vaja ökokriitilist lähenemist? - Kogu inimtegevus, sealhulgas kirjandus ja selle analüüsimine, on lahutamatult (ja paratamatult) seotud loodusega kui inimtegevuseks vajaliku keskonnaga. Iga uurija vastutus, sõltumata distsipliinist, mida ta esindab, on mõelda oma uurimistöös ka keskkonnaprobleemidele.
Kuidas puutub keskkond kirjandusse? – kogu inimtegevus, sealhulgas kirjandus on lahutamatult seotud loodusliku keskkonnaga
Looduskirjanduse põhitunnused, sh selle erinevus ilukirjandusest – a) Sisaldab loodusloolist informatsiooni.
b) Põhineb autori vahetutel kogemustel (ja suunab lugejat sama kogema)
c) Sisaldab looduse filosoofilist mõtestamist
Kõigi selle 3 põhitunnusega erinebki ilukirjandusest.
Mil moel saab ökokriitikat rakendada klassikaliste kirjandusteoste analüüsimisel? Tooge mõni näide.
Ökokriitika uurib, kuidas on klassikaliste kirjandusteoste puhul kajastatud inimese ja looduse suhet, milliseid väärtusi on loodusele esitatud. Näiteks inimese ja looduse suhe Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“.
Mida kujutavad endast sellised troobid, nagu wilderness, pastoraal, apokalüpsis? Kas oskate tuua mõne näite nende kasutamisest ilukirjanduses? - Wilderness (üleva „puutumatu looduse“ idee); Pastoraal (vastandus linnaga; maatöö); Apokalüpsis (öko-katastroofid)
Kas ökokriitika harrastaja peaks ka ise matkama ja taimi tundma või piisab lugemisoskusest? – peaks ka ise matkama ja taimi tundma, kuna ökokriitikaga tegelemisel on tal vaja vahetut kogemust loodusest, nii et saab seda ka teistele edasi anda.