Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Keskaeg - kirik (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas mõjub preesti poolt jagatud sakrament ?
  • Kes kogus kiriku makse ?
  • Milles seisnes Benedictuse õpetus ?
 
Säutsu twitteris
Kirik  
 
Ristiusu saamine  Rooma  riigiusuks. 
Ristiusu saamine Rooma riigiusuks sai alguse 313.aastal, kui keiser Constantinus Suur 
andris läbi Milano edikti kristlastele tegutsemisvabaduse. 430.aastal keelati impeeriumi 
idaosas templites paganlikud ohverdamised ja nende ebausuline petteusk ning 
342.aastal laienes see edikt kogu impeeriumile. 346.aastal keelati avalikud 
ohverdamised ning kriminaliseeriti paganlike pühade tähistamine. 
 
Paavsti primaat​paavsti võim kiriku ja ilmaliku maailma üle.  
Esialgu oli Rooma piiskop teiste piiskoppidega võrdne. Alates 325 oli ta Lääne-Rooma 
patriarh (ülejäänd 3 patriarhaati olid idas). 389-nendail Theodosius Suur tunnustab 
Rooma piiskoppi kiriku kõrgeima autoriteedina (oluline paavsti ja Peetruse sarnasus). 
Paavst Leo I (440-461) on primaadi alusepanija. 445 Lääne-Rooma keiser tunnistab , et 
paavst on kiriku juht. Alates 451 Chalkedoni kirikukogu vaidlused Konstantinoopoliga, 
kes ei tunnista paavsti ülemvõimu. V-VI sajandini kujuneb välja paavsti ülemvõim kiriku 
üle. 680 kuues oikumeeniline kirikukogu - paavst kaotab oma ülemvõimu. 747 Frangi 
riik allub paavstile. Alates Kirikuriigist saab paavst ülemvõimu tagasi toetudes 
Lääne-euroopa monarhiale. 869-870 ametlik tunnustus paavstile kui kirikupeale. 
 
Varakeskaja  usuliikumised  
Juba antiikajal levib kristlus kaugele väljapoole impeeriumi piire . See on alles 
kujunemas, nii et katoliikluse kõrva tekkib ka muid suunasid, nt ariaanlus.  
 
Ariaanlus​ on nime saanud 4. saj Aleksandrias elanud preestri Ariuse järgi. Ta õpetas, et 
Kristus on loodud – see ei sobi aga kolmainsuse dogmaga. See levis paganlike rahvaste 
seas kiiresti, kuna see ei nõudnud Kolmainsuse dogma mõistmist. Sellele vastanus 
Konstantinoopoli patriarh Athanasios. 325. a toimus Nikaia kirikukogu, kus arutati seda 
ideoloogilist probleemi. See mõistus ariaanluse hukka ja sõnastas Nikaia usutunnistuse
mida loetakse kuni tänapäevani. 
 
Manilus​ -   Uskumus , mille alusel on maailmas läbi ajaloo toimunud võitlus hea, 
spirituaalse valguse maailma ning pimeduse jõudude vahel. 
 
Ariaanluse levik germaanlaste seas​ - Esimesed kokkupuuted kristlusega toimusid 
Musta mere piirkonnas. Doonau ääres elavate gootide keskel levitasid kristlust eelkõige 
sõjavangid, keda oli kaasa toodud bütsantsist. Neljanda sajandi keskel, kui goote valitses 
Atanarik, tabas kristlasi suur tagakiusamine ning kristlusesse pöördunud gootid  
siirdusid suurte hulkadena Bütsantsi, Traakiasse. Konstantinoopoli patriarh Johannes 
Chrysostomos andis viienda sajandi alguses Konstantinoopoli gootidele oma kiriku, kus 
peeti gootikeelseid jumalateenistusi . Uusariaanlikud teoloogid väitsid, et Poeg oli oma 
olemusels Isast erinev ja nende vaheline samasus oli ainult moraalne mille aluseks oli 
Poja sõnakuulelikkus Isa vastu.  
 
Väike- Aasia ariaanlik kirik alustas varsti pärast neid sündmusi suurejoonelise 
misjonitööga , mille eesmärgiks oli gootide abil viia kristlus ka teiste 
germaanihõimudeni .Läänegooti ariaanluse arendamisega tegeles eriti mees nimega 
Wulfila. 
Läänegooti kristianiseeriti 378.aastal, teiste germaanihõimude pöördumisest 
kristlusesse puuduvad täpsed andmed. Intensiivse misjonitöö tulemusel, mis kestis ligi 
sada aastat pöördusid kõik germaanihõimud välja arvatud frangid , läänegootide 
homoiosliku kristoloogiaga ristiusku. Germaanlased omandasid kristluse alles siis 
vabatahtlikult, kui tajusid, et kristlaste jumal võitis germaanijumalaid oma meelevallas 
ja väes. Kristlusesse pöördumise küsimus otsustati hõimukuningate otsusega. 
 
 
Kaheksa esimest oikumeenilist kirikukogu​ e ülemaailmne kirikukogu e kontsiil
1. 325 – esimene oikumeeniline kontsiil Nikaias – määras Nikaia usutunnistuse, 
pandi paika ülestõusmispühade kord – need ei tohi olla juutide paasapühadega 
samal ajal. Õigeusukirik ei tunnista gregoriaanlikku kalendrit, sest selle järgi 
võisid lihavõtted sellele ajale langeda. 
2. 381 – teine oikumeenilline kontsiil Konstantinoopolis – võitles  samuti ariaanluse 
vastu 
3. 431 – kolmas oikumeeniline kontsiil Efesoses – kirik võttis suuda nestoriaanluse 
vastu. Nestor väitis, et Jeesus sündis inimesena ja jumalik alge läks temasse alles 
hiljem. See tähendab, et Neitsi Maarja ei olnud tegelikult jumala sünnitaja. 
Kirikukogu mõistis nestoriaanluse hukka, aga see levis Aasias. 
4. 451 – neljas oikumeenline kontsiil Halkedonis – võitles monofüsiitide vastu, kes 
väitsid, et jumalik alge võitis Jeesuses inimliku alge. Armeenia kirik tunnistab 
tänapäevani monofüsiitlust. 
5. 553 – viies oikumeeniline kontsiil Konstantinoopolis – ka monofüsiitide vastu 
6. 680-681 – kuues oikumeeniline kontsiil Konstantinoopolis – 
monofüsiitide 
vastu 
7. 787 – seitsmes oikumeenline kontsiil Nikaias – tegeles  pilditüliga, lubati 
ikoonid  
8. 869-870 – kaheksas oikumeeniline kontsiil Konstantinoopolis – 
käsitles 
kristluse sisevõitlusi. Paavst kuulutati kogu kiriku 
peaks – õigeusukirik 
seega seda kontsiili ei tunnista 
9. 1123 – üheksas oikmeeniline Lateraani kontsiil – vahepeal oli  kirik liialt nõrk 
 
Kristluse levik 
Germaanlased kaldusid alguses ariaanlusesse, vandaalid kiusasid nt Põhja-Aafrikas 
laialdaselt katoliiklasi taga. Viimasena loobusid ariaanlusest 7. saj langobardid . 496. a 
võttis Chlodovech kristluse vastu katoliikluse vormis – see ühendas frangid ja 
galloromaanid ning pani aluse ühtse rahva tekkimisele. Paavstid olid seotud frankide 
valitsejatega ja see viis Karl Suure kroonimiseni keisriks. 
 
Briti saartel oli kristlus levinud juba antiikajal – kui katkesid sidemed Roomaga tekkis 
eraldi kelti kirik. Rooma riigis tugines kirikuinstitutsioon linnadele, aga Iirimaal neid 
polnud – seal tugineti kloostritele. Piiskop oli lihtsalt üks kloostri vaimulikest, kes allus  
abtile. Kloostrid olid väga arenenud: paljundasid kirikuisade ja antiikautorite töid ning 
tegelesid lisaks sellele misjoniga ka mandril . Kui Inglismaa vallutati paganate poolt, oli 
kristlik substraat tugev ning see viis paganate ristiusustamiseni. Läbi abielude oli 
Inglismaa katoliiklastega seotud. Püha Bontifacius oli misjonär friiside seas, ta pani 
aluse Saksamaa piiskopkondadele. Saksid sunniti ristiusku Karl Suure veriste poliitiliste 
sõdade käigus. Saksid ise alustasid slaavlaste ristiusustamisega teisel pool Elbet. 968. a 
rajati Magdeburgi piiskopkond , mis oli tähtsaks tugipunktiks slaavlaste ristiusutamisel. 
Poolasse ja Ungarisse jõudis ristiusk laias laastus aastal 1000. Skandinaavia ristimine  
lähtus Hamburgi piiskopkonnast, mille rajas Püha Ausgard. 
 
Kaasaegsete allikate paganad ja kristlased erinevad tänapäevasest arusaamast – see oli 
eelkõige poliitiline. Kui valitseja ristiusu vastu võttis, oli see poliitiline samm – kümnist 
anti lunastuse ostmiseks . Ka ajalik õnn oli oluline faktor – Jumal ja pühakud aitavad ka 
siinpoolses elus. Kristlaseks olemine tähendas kuulumist kirikuinstitutsiooni, mitte 
seda, mida inimene päriselt mõtles ja tundis. Germaani paganlust on raske mõista: 
eeposed ja müüdid on kirja pandud kristlike autorite poolt. Võimalik, et nt vendid 
kummardasid tegelikult pühakuid, aga ei allunud kirikule ja seega kirjeldati neist 
paganatena. Pole teada, kas eestlaste hiiekultus pärineb antiikkirjandusest või on 
reaalne. Me tunneme ainult teoloogide kirjeldusi, aga need on väga keerulised – pole 
kindlasti talupoeglikud. Polnud oluline, mis reaalselt usus toimus (kombed jms), kui 
kirik seda kontrollis . Ketserlus oli avalik kiriku vastu astumine, millel olid ka sotsiaalsed 
aspektid. 
 
Paavstlus  
Ideoloogiline alus paavstlusele on Jeesuse sõnad, et Peetrus on kalju, millele ta rajab 
enda kiriku. Varakeskajal oli paavstidel vaatamata prestiižile vaid lokaalne tähendus. 
Idas olid eelkõige tähtsad patriarhid, germaanlased olid suuresti ariaanlased. Paavst 
tähtsus sõltus sel ajal suuresti tema isikust. Nt Gregorius Suur oli õpetlane ja 
misjonäride tegevuse juht, kes rajas uusi piiskopkondi. 
 
Paavst oli Rooma linna isa, selle valitsemine oli aga raske, kuna tegelik juhtimine oli 
aadli käes. Bütsantsi võim Itaalias oli nõrgenemas, traditsiooniliselt olid paavstid suhtes 
Frangi kuningatega. 8. saj tundisid ariaanlikud langobardid Itaaliasse, Bütsantsi keiser 
ei suutnud nende vastu abi anda. Paavst kutsus appi frangid, kes tegid 754. ja 756. a 
kaks retke langobardide vastu. Vastutasuks sai Pippin Lühike frankide kuninga tiitli  
ning ta andis paavstile maad, millest sai Kirikuriik . Ideoloogiliseks aluseks Kirikuriigile 
sai “Constantinuse kingitus” – määrus, mille järgi paavstile peab kuuluma võim 
Lääne-Roomas. Dokument on 8. saj valmistatud võltsing – seda tõestati 15. saj Lorenzo  
Valla poolt. Paavstidel oli Itaalia poliitilise olukorraga raskusi ja 800. a kroonib paavst 
Karl Suure keisriks. Bütsantsis valitses sel ajal naine, kes nimetas end keisriks – võis 
öelda, et keisrivõim on lakanud. See andis õiguse Karl keisriks kroonida, Bütsants 
tunnistas lääne kuningakrooni 812. a. Polnud oluline, kus keisrikroon asub – 
keisrivõimu üleviimine – ​translatio imperii​. Hiljem oli oluline asjaolu, et paavst kroonis 
keisri – paavstivõim keisrivõimule ülemuslik. Karl Suure ajal seda veel näha ei osatud – 
tol ajal sõltus paavst kirikust
 
Varakeskaja lõpul oli näha paavstivõimu autoriteedi taandumist: paavstid vahetusid 
kiiresti. Nende valimisse ja kukutamisesse sekkusid keisrid . Pikka aega oli 11. saj 
paavstivõim Tusculumide perekonna siseasi. Tegelik paavstivõimu mõju piirdus ainult 
Rooma lähiümbrusega. Saksamaal sulasid samal ajal kokku riik ja kirik – tekkis 
Reichskirche​. See tähendas, et keisrid nimetasid ametisse piiskoppe ja abte, kes olid 
ilmalikud ametnikud. Tihti olid sellistel tähtsatel kohtadel paavsti perekonnaliikmed. 
Teoreetiliselt valiti piiskop kohaliku kogukonna ja abt kloostri kogukonna poolt. 
Investituur – vaimulike ametissenimetamine oli puhtalt ilmalik toiming. Kiriku seas 
tekitas see rahulolematust , eelkõige benediktlaste Cluny kloostris . Cluny moodustas 
kongregatsiooni – Cluny mungad moodustasid kloostrite võrgustiku. Clunys välja 
töötatud seisukohad said aluseks kirikureformidele 11. saj keskpaigast alates. Neid 
viisid läbi paljud paavstid, eelkõige Cluny abt Hildebrandt ehk Gregorius VII. Tema nime 
järgi nimetatakse seda ka gregoriaanlikuks kirikureformiks. See võitles paljude pahede 
vastu, nt simoonia – kirikukohtade ostmine ja ilmalik investituur, preestrite abielud – 
tähendas, et preestritel olid lapsed: nad pärisid kiriku ja see tähendas, et kirik muutus 
eraomandiks. 12.-13. saj kinnistus ladina kirikus kohustuslik tsölibaat. Gregoriaanlik 
kirikureform üritas lahutada kiriklikku ja ilmalikku võimu. Gregorius VII rõhutas, et ta 
on Kristuse võimukandja ja Rooma keisrite järglane. Tal on voli tagandada kuningaid ja 
keisreid ning vabastada nende alamaid truudusevandest. Need seisukohad on kirjas 
diktaadis ​dictatus papae​, mis on päris1075. aastast. Seal öeldakse, et ainult paavst võib 
ametisse määrata piiskoppe, rajada vaimulikke ühendusi, tagandada piiskoppe, 
tagandada keisreid ning otsustab viimasena tekstide kanoonilisuse üle ja Rooma kirik ei 
ole kunagi eksinud ega eksi kunagi – tema vastane ei saa jõuda lunastuseni. 
 
Nendele uuendustele vastab Saksa kuningas Heinrich IV. Saksa vürstid valivad endale 
kuninga – temast võib keisri teha ainult Rooma paavst. Paavst ähvardas kuningat aga 
tagandada – 1076. a lasi aga Heinrich saksa piiskoppidel paavsti tagandada. Gregorius 
suspendeeris need piiskopid, pani Heinrichi kirikuvande alla ja vabastas ta alamad  
vandest. Ekskommunitseeritud isik ei saa osa kiriklikust tseremoniaalist ja on määratud 
hukatusse. Interdikti all oleval inimesel on keeld pidada jumalateenistusi või neil 
osaleda. Keiser rändas Canossasse, kus ta esines patukahetsejana – Gregorius pidi ta 
kirikuvandest vabastama. Mõne aastaga taastas Heinrich enda võimu ja määras 
ametisse vastupaavsti. Kui paavst keisri uuesti vande alla pani, marssis Heinrich Rooma, 
vangistas paavsti ja sai keisriks. Normannid vabastasid Gregoriuse, aga rüüstasid 
Rooma, nii et paavst pidi põgenema linnakodanike viha eest. 1122 sõlmiti Wormsi  
konkordaat – piiskopid valitakse vaimulike poolt keisri juuresolekul ilma vägivalda 
kasutamata, mille järel annab keiser neile üle maad – piiskop on seega ka ilmalik 
valitseja. 
 
13. saj peetakse paavstivõimu kuldajaks, mil suur osa Gregoriuse programmist teoks on 
tehtud. See on seotud 11.-12. saj paavstide saavutusega, mis 13. saj hakkasid vilja 
kandma. Paavsti roll Euroopa aadlike konfliktis oli olla kõrgem arbiiter. Paavstivõimu 
tsentraliseerimine algas enne ilmalike riikide oma. Paavstide püüe jõuda universaalse 
monarhiani oli kaugele jõudnud, aga selleks puudus mehhanism . Suurte 13. saj 
paavstide seas oli esimene Innocentius III (1198-1216), kelle ajal said paavstidest ka 
juristid . Paavsti võim nii ilmalikes kui vaimulikes asjades oli kindlustatud. Saksamaal oli 
Suure Interregnumi ajal paavstidel roll olla vahekohtunik . Inglismaal analoogselt 
konfliktis John Maata ja tema aadlikkonna vahel.13. saj muutus nt kanoniseerimine 
paavsti asjaks – 
sellest sai formaalne protsess kuuria juures. 1294. a sai paavstiks Celestines V, kes astus 
aga kohe tagasi, sest mõistis, et paavstlus talle ei sobi. Tema asemel sai paavstiks 
Bonifacius VIII. Tema vastaseks oli Prantsusmaa kuningas Philippe IV Ilus, kes oli 
võimuahne mees, kes oli rahahädas. Rahamurede lahendamiseks maksustas ta ka 
vaimulikud , paavst aga keelas selle. Philippe seevastu keelas ära kõikide väärismetallide 
väljaveo – paavsti varandust piirati suureti. Prantsuse juristid tõstatasid ka küsimuse, 
kas paavst saab üldse tagasi astuda – leiti, et ta saab oma ametis lahkuda ainult surres – 
järelikult on Celestines paavst ja Bontifacius usurpaator. Aastal 1302. ütles paavst bullas 
“​Unam sanctam​”, et paavsti käes on nii ilmalik kui vaimulik võim ja ta on kiriku ainus 
pea. Bulla on kusjuures ainult pitser, mis on muide harvaesinev – ainult vähestel paavsti 
kirjadel. Enamik paavsti kirju on kas ​littere​d või ​breve​d, bulla on väga haruldane . Paavst 
tahtis kuningat kirikuvande alla panna, aga kuninga mehed võtsid ta enne kinni. Üks 
neist meestest – Nogaret – andnud paavstile kõrvakiilu. Bonifacius suri vanglast kolme 
päeva pärast – aga ta oli ka umbes 100 aastane. Paavstiks valiti Clemens V, kes tegi 
Pransusmaa kuningale palju järeleandmisi ning 1309. a asus Avignoni
 
Itaalias toimus võimuvõitlus Friedrich II järglaste, paavsti määratud valitsejate ja 
kohalike huvide vahel. Olukord muutus nii pinevaks, et paavst ei saanud enam Roomas 
viibida – tal oli aga Lõuna-Prantsusmaal albilastelt ära võetud maa-ala keskusega 
Avignonis. Avignoni paavstid olid peamiselt prantslased nagu Rooma omad olid olnud 
itaallased . Gregorius XI (1370-78) läks Rooma ja asus Vatikani künkale varasema 
Lateraani künka asemel – 14. saj alates on paavstluse keskus Vatikanis Püha Peetruse 
basiilikas. Kui Gregorius suri, nõudis rahvas, et paavst oleks itaallane ja nii juhtuski. 
Urbanus VI valiti aga reeglitevastaselt ja ta hakkas tegema prantsusevastaseid otsuseid 
ja prantslased valisid oma paavsti Clemens VII ning panid ta Avignoni – algas õhtumaa 
skisma . Euroopa jagunes kahe kiriku – Rooma ja Avignoni obidientsi (alluvuse) – vahel. 
Skisma muutus ka lihtsalt kalliks, sest ülal tuli pidada kahte piiskopi õukonda. Tartu 
piiskop Damerow tunnustas näiteks Avignoni paavsti, seda tegid isegi mõned Kirikuriigi  
osad. Läbi kirikukogu taheti proleemi lahendada ja edaspidi vältida. Leiti, et otsuseid 
peaks tegema kirikukogu, paavst peaks neid ainult ellu viima. 1409. a alustas tööd Pisa  
kirikukogu, mida kumbki paavst ei tunnustanud – mõlemad paavstid tagandati. Kontsiil 
valis paavstiks hoopis Alexander V – Euroopal oli seega kolm paavsti. Alexander suri 
peagi ja paavstiks sai Johannes XXIII, kes kutsus 1414. a Konstanzis kokku kirikukogu. 
1415. a kuulutas kontsiil end paavsti suhtes ülemuslikuks – Johannes tagandati, teised 
kaks paavsti samuti. Pärast Konstanzi kirikukogu valiti ainsaks paavstiks Martinus V ja 
see lõpetas skisma. 
 
Protsessid kirikus 
Juba varakeskajal eksisteeris konflikt Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi 
vahel. Kujunesid välja suured erinevused liturgias: ühes ladina, teises kreeka keel, aga 
ka bulgaaria keel, armulaualeib pidi läänekirikus olema hapendamata taignast, idas aga 
kergitatud pätsikesed. Vaidulused selle üle, kas paastu ajal võib süüa kopra saba – mida 
peeti kalaks – või mitte. Konflikti ajendiks oli vaidlus, kas Püha Vaim lähtub nii Isast kui 
Pojast (nagu ütles läänekirik) või ainult Isast (idakiriku kohaselt). 1053. a käskis 
Kerularios, Konstantinoopoli patriarh, linna ladinlaste kirikud sulgeda. 1054 . a pani 
paavst idakiriku kirikuvande alla, sellele vastas samaga idakiriku juht. Kirikute teed olid 
lahku läinud juba varem – seda ei peetud pöördeliseks sündmuseks. Sümboolne 
tähendus aastale 1054 on antud alles uusaegses kirjanduses. Katsed kirikuid hiljem 
ühendada lähtusid peamiselt Roomast . 1274. a toimus Lyoni kirikukogu, kus sõlmiti 
lepe ühendada kirikud, aga see ebaõnnestus. 15. saj sundis hirm Türgi ohu ees kutsuma 
kokku ida ja lääne ühise kirikukogu. See viis kahe kiriku taasühendamiseni paavsti 
võimu alla 1439. a. Töötati välja ka teoloogilised alused kirikute lepitamiseks. Need 
püüdlused siiski ebaõnnestusid ja kaks kirikut jäi lahutatuks. 
 
Kontsiliarism – kontsiili ülemvõim vastandus paavstivõimu printsiibile ja tõi kaasa 
vihase võitluse. Hiliskekajal oli Euroopa ühiskond sügavalt kristlik – kõigil oli mure 
lunastuse pärast. Inimest ja Jumalat oleks pidanud ühendama kirik, aga sellega poldud 
rahul. Hiliskeskajale on omane sügav vagadus ja kirikukriitiline kirjandus – kiriku 
tugevdamiseks. Toimub aga kiriku mandumine: paavsti õukonna prassimine, maiste 
vajaduste rahuldamine – isegi kerjusmungad elasid väga pillavat elu. 
 
1431. a toimus Baseli kontsiil, mis sattus kohe paavstiga vastuollu – too kuulutas välja 
uue kontsiili. 1438 . a tagandas Baseli kontsiil paavst Eugenius IV ja valis vastupaavsti 
Felix V. Enamus poliitilisi jõude kuulutasid end paavsti ja kontsiili vahelises vastasseisus 
neutraalseteks. Paljud toetasid siiski kontsiile ja vürstid said mängida kirikuvõimuga. 
15. saj olid paljudes Euroopa maades kuningad ja vürstid kiriku asjad oma kontrolli alla 
võtnud. Prantsusmaal gallikanism – töötati välja printsiip, mis takistaks paavsti 
sekkumist Prantsusmaa kirikusse. Avignoni vangipõlve ajal oli suurem paavsti 
sekkumine kohaliku kiriku asjadesse. Kontsiliarismi nõue oli, et paavstil poleks õigust 
sekkuda kohalikesse ametimääramistesse. 
 
Renessanssiajastu paavstlust on tugevasti hukka mõistetud: levis nepotism – 
kirikuameti andmine sugulastele. Põrkus perekonna abistamise printsiibiga, sest kiriku 
sees ei saa olla sarnast ideed. Perioodi seostatakse finantsiaalsete kuritarvitustega, 
kõige enam indulgentside müügiga. Selliseid vaateid on palju mõjutanud ka 
reformatsioon – kontsiliarismi jätk. Luther puudutas alguses esimese ja peamise asjana  
indulgentse – seetõttu on need ka ülehinnatud. ​Indulgentia ​– arm, andekssaamine; 
varases kirikus valdav patukahetsuspraktika, kus koguduse liige pihtis preestrile ja too 
määras kahetsusteod, mille sooritamise järel kuulutati välja absolutsioon . Ka ristisõjad 
olid algselt kahetsusretked – neid nim ka palverännakuteks. Indulgents on 
patukaristuse kustutus , mitte patu enese kustutamine, mis on ainult Jumala otsustada. 
Hiljem sai tavaks absolutsiooni väljakuulutamine kohe pärast pihti – tekib puhastustule 
idee. Kuna Kristus ja pühakud on teinud heategusid ülemäära, siis on tekkinud headuse 
ülejääk, mis on kiriku teenistuses. Indulgents kustutab pärast pihti ja kahetsemist 
puhastustules veedetavat aega. 13. saj hakkavad ristisõjad maksma üha rohkem – saab 
võimalikuks ristisõdija tõotuse ostmine. Ühesõnaga saab võimalikuks indulgentside 
ostmine, mis aitab vältida ristiretkele minekut. Hiljem hakatakse korraldama  
ristisõdadeks rahakogumist, millele lisandub hiljem raha kogumine muudeks asjadeks. 
15. saj lõpus muutuvad need eriti massilisteks nt türklaste ohuga võitlemiseks. Raha ei 
voolanud aga lihtsalt kuuriasse. 
 
Sine cura ​– ametikoht , kus saab raha, aga tööd ei pea tegema. Preester või toomhärra 
peab hoolitsema koguduse hingeelu eest – vahel seda kohustust aga polnud. Tihti on see 
olukord seotud ülikooliga, mis on üles ehitatud kirikuorganisatsioonina – õppejõud on 
preester ilma hingehoiuülesandeta. Protestantism muidugi pingutas selle 
kritiseerimisega üle ja mõnitas seda ülemäära. 
 
Muretseti, kas senised kombed lunastust ikkagi tagada suudavad – reformikalduvused. 
Toimusid mõned kloostrisisesed reformid , linnades tehti otsus võtta vaimulikkonnad 
enda kontrolli alla. Keskaegsetes kirikutes on palju altareid, olemas linnu, kus kahe 
kiriku peale kokku üle 300 altari – toimus palju missasid korraga. Nende läbiviijad said 
vähe palka, aga neil oli ka palju vaba aega – neid võeti linnaametnikeks. Seega tekkis 
linna teenistusse vaimulikkond juba enne reformatsiooni mitte selle tagajärjel. Enamik 
kiriku sissetulekust pärines selle maa-alalt kümnise kogumisest. Tavaliselt on selle hulk 
suurem kui 10%. Juba varakeskajal koguti kümnis pigem maahärra kätte, kes oli kiriku 
patroon ja ülalpidaja. Nõuti sisse ka lõivusid vaimulike ametissemääramise eest. ​Ius 
spolii
​ – ametis surnud piiskopi pärandus läheb paavsti käsutusse. 13. saj alates oli 
paavstil aina enam ainuõigust vaimulike määramisel – provisioon. 13. saj hinnati 
piiskopkonnad ja kloostrid nende sissetuleku alusel. Ametisse saamiseks pidi maksma 
lõivuks ühe aastasissetuleku ehk annaadi. Mõned alad (nt Poola, Inglismaa) tasusid 
paavstile otsest maksu (nn Peetruse penni ) – see polnud aga kindel maks. Summad olid 
kokku suured ja seetõttu oluliseks tööks pankadele. 
 
Vaimulikkond 
Vaimulikkudel oli immuunsus ilmalikust seadusest ehk Rooma seadusest. Vaimulikkond 
oli ka selgelt hierarhiline – pühitsuse hierarhia ei olnud aga ametite hierarhia. 
Kõrgpühitsused olid madalaimast kõrgema poole: alamdiakon – diakon – preester – 
piiskop. Diakon ei tohtinud läbi viia armulauda, preester ei tohtinud pühitseda uusi 
preestreid. Kõrgemaid vaimulikke (piiskoppe ja peapiiskoppe) nim ka prelaatideks. 
Kardinalid oli ajalooliselt Rooma ja selle ümbruse piiskopid, kes abistasid paavsti. 
Hiljem muutusid nad kõrgemaks ametkonnaks kirikus – nende ülesanne on näiteks 
valida paavsti. Vaimulikkond jaguneb regulaar- ja sekulaarkleerusteks. Regulaaride elu 
on reguleeritud, nad kuuluvad ordusse ja alluvad reeglitele – mungad. Mungad võivad 
olla preestrid ja preestrid võivad olla mungad, aga kumbki variant ei pea kehtima. 
Sekulaarid elavad väljaspool kloostrit, aga on vaimulikud, sealjuures ka 
tsölibaadikohustusega. 
 
Varasel ajal valiti paavst ülikute poolt, kindel kord puudus ja see tekitas palju segadusi. 
Al 11. saj (1059) reegel, et paavsti valivad kardinalid. Puudus enamusprintsiip – 
valimised said olla ainult ühehäälsed. 1079. a rakendati 2/3 enamuse printsiip. 1274. a 
seati sisse konklaav – suletud ruum, kuhu kardinalid otsuse tegemise ajaks sisse 
müüritakse ja kus nad järjest vähem toitu saavad – piirab otsuse tegemise aega. Al 13. 
saj on paavstil ainuõigus kanoniseerida uusi pühakuid ja tema kätte koondub 
sakraalpattude üle kohtumõistmine. Arhiiv on olemas al 15. saj – see avaldati 1980. 
aastate alguses. 
 
Paavsti õukoda kutsuti kuuriaks ja tähtis osa sellel on kantselei ehk kardinalide  
kollegium. Kohtadel juhivad kirikut piiskopid, kelle alguses valivad kohalikud, alates 
kõrgkeskajast aga toomkapiitel . Peapiiskopid kontrollivad oma provintsi piiskoppe 
vaimulikes, aga mitte ilmalikes asjades. Tema ametitähiseks on ​pallium​ – riideriba tema 
tema rüül – ka jõuluvana mantlireväär on ​pallium​. Kapiitel on preestrite kolleegium , aga 
muidu kloostri moodi. Varakeskajal on vaimulikud kõrgest soost, hiliskeskajal muutub 
olulisemaks ülikooliharidus, ka linnakodanikud võivad vaimulikeks saada. Vaimulikud 
võisid palgata ka vikaarpiiskopi, kes nende asemel vaimulikutööd tegi. Toimuda võis 
vaimulikukohtade kumulatsioon – mitme koha koondumine ühe vaimuliku kätte. Kuna 
selline inimene ei saanud olla mitmes kohas korraga, pidi ta palkama vikaare 
jumalateenistuste jaoks. Madalat pärisolu inimesed said end Jumalale pühendada vaid 
kerjusmungaordude tekkides. Seisuslikult diferentsieeritud olid ka nunnakloostrid – 
need olid üleliigsete aadlinaiste varjupaigad. 
 
Ordud  
Ordu – kord; reeglid, mis reguleerivad kogukonna elu, nimetatud rajaja järgi. Ordude 
ajalugu on kahes osas: algselt benediktiinlaste prestiiž, al 13. saj kerjusmungaordud
Ordud said alguse Lähis-Ida askeetide ühendustest – see mõjutas enim iiri kloostreid. 
529. a rajati Monte Cassino kloosterreeglites mõõdukas allumine abtile ja askees
Munk pidi palvetama ja tööd tegema, aga mitte üle enda jõu sellega tegelema. Munga töö 
on kloostri ülalpidamine, aga ka lugemine ja kirjumine: kopeeriti tekste, tegutsesid ka 
kloostrikoolid . Mandril rajasid oma kloostreid ka iiri mungad oma reeglite järgi – need 
olid rangemalt askeetlikud. Benedictuse reeglid aga tõrjusid iirlaste omad kõrvale. 
Cluny klooster lõi benediktlaste seas oma liturgilise korra, millel oli tugev eremiitlik 
vastasseis. Tekkisid kartuuslaste kloostrid, mis ühendasid eremiidi- ja kloostrielu , neile 
oli omane väga kasin eluviis. 
 
Kõige rohkem väljendas askeesitaotlusi tsistertslaste ordu, mis sai alguse 1098. a 
Citeaux kloostri rajamisega. See oli samuti benediktiini klooster, aga nad tõlgendasid 
reegleid teisti. Ordu rajas kloostrite hierarhilise võrgustiku – kloostrimungad rajavad 
ühe kloostri, mis saab omakorda teiste kloostrite emakloostriks. Idee poolest tahtsid 
nad olla eraldatud paigas, reaalsus asusid kloostrid aga u 1-2 km kaugusel linnast. 
Kunstis nõudsid nad liigsetest kaunistustest loobumist, kloostrid olid aga suured, neid 
oli väga palju munkasid ja neid leidus arvukalt. 12. saj levisid need üle Euroopa. 
Tsistertslased jõudsid ka Liivimaale ja rajasid siia Kärkna ja Padise kloostrid. Tuntuim 
tsistertslane oli Clairvaux’ Bernard, kes tegutses 12. saj. Kõik ordud seadsid eesmärgiks 
linnaelust tagasitõmbumise ja Jumala teenimise läbi palvete. Kirikusüsteemis polnud 
aga inimesi, kes oleks saanud tegeleda misjonitööga. Tekkisid mungad, keda nim 
üldiselt ”vendadeks” ja nende kloostreid (mis polnud suletud) konventideks. Peamine 
erinevus ongi selles, et nad ei pea olema müüride vahel vaid tegelevad misjoniga. 
 
12. saj lõpuks 13. alguseks oli saanud selgeks, et kirik vajab veel mingisuguseid 
institutsioone, mis oleks suutelised tegelema sisemisjoniga, sõna abil inimeste veenmise  
ja neile usu õpetamisega. Samuti olid vanad ordud seisuslikult piiratud (kuigi tuli ette 
erandeid ) – mungad olid aadliverd. Tekkinud oli aga linnaelu ja ka linlased vajavad 
võimalust usule keskenduda. Linnakodanikkonnale avasid juurdepääsu jumalasõnale 
kerjusmungaordud. Olid kaks suurt ordut, mis mõlemad said alguse 13. saj alguses, mis 
oli paljude ketserlike õpetuste kujunemise aeg. Ketserlike jutlustajate vastu astus 
Dominio de Guzman rajas uue ordu, mida tema nime järgi nimetatakse dominiiklaste 
orduks. See kinnitati paavsti poolt 1216. aastal ning selle ametlik nimi oli ametlik nimi 
oli Jutlustajate Vendade ordu. 
 
Kerjusordude konvendid rajati linnadesse, inimeste keskele . Tollaste kiriklike 
ideoloogiliste vastasseisude oluliseks teemaks oli vaesus : küsiti, kas kirikule on kohane 
olla rikas ja kas õiglane on aadlikest piiskoppide jõukus ja pillav elulaad, kerjusordude 
liikmed loobusid aga omandist. Nad pidid ennast ülal pidama kerjates – sellest, mida 
inimesed neile andsid. Reformatsiooni ajal sai varapuudus neile saatuslikuks: vanematel 
ordudel oli majanduslik baas, kerjusmungad aeti aga linnadest välja. Kerjusordusel oli 
tsentraliseeritud ülesehitus, need jagunesid provintsidesse. Vanade ordude puhul nõuti, 
et munk oleks ühes kohas paigal, kerjusmunkade puhul oli ette nähtud munkade  
asumine ühest konvendist teise 
 
Dominiiklased arendasid teoloogiat ja kui 13. saj said alguse teoloogilised ülikoolid, siis 
needki kuulusid dominiiklastele. ​Studium generale​ – dominiiklaste koolid, mis ei jäänud 
ülikoolidele palju alla Dominiiklane oli nt Aquino Thomas ja paljud teised kuulsad  
intelligendid. Ka inkvisitsioon anti dominiiklaste ordu ülesandeks. 14. saj jagunes 
dominiiklaste ordu kaheks tiivaks : observantideks ( rangem tiib ) ja konventuaalideks 
(leebem tiib). Dominikaanlasi on kutsutud ka issanda koerteks – ​domini canis ​. Teine 
suur ordu oli frantsisklaste ordu, kelle nimetus tulenes ordu rajaja nimest Franciscusest, 
kes oli päris Assisist – oli noorena kaupmees ja kauples Prantsusmaaga – Franciscus oli 
hüüdnimi: frankidega kaupleja. ​Ordo fratrum minorum​ – Vähemate Vendade Ordu, nim 
ka minoriitideks. See kasvas samuti välja ketserlike õpetuste ajast ja piirkonnast – 
Lõuna-Euroopast 12. saj lõpust ja 13. saj algusest, mil kerkisid esile mitmed jutlustaja, 
kes lõid lahku ametlikust kirikust – Franciscus üritas aga teadlikult sidet kirikuga  
säilitada. Tema järele koondus jägijaskond, kes jälgisid kindlaid reegleid – seadis 
eesmärgiks palvetada, jutlustada ning sätestas keelu varale ja raha vastuvõtmisele. Ka 
see ordu jagunes kaheks vastavalt käskude järgimise rangusele. 15. saj reformiti ordut 
observantlikus suunas. 16. saj jagunes ordu ka ametlikult kaheks iseseisvaks orduks. Ka 
frantsisklaste
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Keskaeg - kirik #1 Keskaeg - kirik #2 Keskaeg - kirik #3 Keskaeg - kirik #4 Keskaeg - kirik #5 Keskaeg - kirik #6 Keskaeg - kirik #7 Keskaeg - kirik #8 Keskaeg - kirik #9 Keskaeg - kirik #10 Keskaeg - kirik #11 Keskaeg - kirik #12 Keskaeg - kirik #13 Keskaeg - kirik #14 Keskaeg - kirik #15 Keskaeg - kirik #16 Keskaeg - kirik #17 Keskaeg - kirik #18 Keskaeg - kirik #19 Keskaeg - kirik #20 Keskaeg - kirik #21 Keskaeg - kirik #22 Keskaeg - kirik #23 Keskaeg - kirik #24 Keskaeg - kirik #25 Keskaeg - kirik #26 Keskaeg - kirik #27 Keskaeg - kirik #28 Keskaeg - kirik #29 Keskaeg - kirik #30 Keskaeg - kirik #31 Keskaeg - kirik #32 Keskaeg - kirik #33 Keskaeg - kirik #34 Keskaeg - kirik #35 Keskaeg - kirik #36 Keskaeg - kirik #37 Keskaeg - kirik #38 Keskaeg - kirik #39 Keskaeg - kirik #40 Keskaeg - kirik #41 Keskaeg - kirik #42 Keskaeg - kirik #43 Keskaeg - kirik #44 Keskaeg - kirik #45 Keskaeg - kirik #46 Keskaeg - kirik #47 Keskaeg - kirik #48 Keskaeg - kirik #49
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 49 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2018-04-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 9 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor sadamavaht Õppematerjali autor

Lisainfo

Keskaja kiriku institutsiooni hõlmav konspekt.

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

43
pdf
Keskaeg - Poliitiline ajalugu
30
doc
Keskaeg
88
rtf
Ajalugu 1-õppeaasta konspekt 10-kl
60
rtf
10nda klassi ajaloo konspekt
176
pdf
Ajalugu 1 õppeaasta konspekt
47
docx
Eesti keskaeg
14
doc
Keskaeg I
0
docx
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun