Keskaeg - kirik (0)

Kirik  
 
Ristiusu saamine  Rooma  riigiusuks. 
Ristiusu saamine Rooma riigiusuks sai alguse 313.aastal, kui keiser Constantinus Suur 
andris läbi Milano edikti kristlastele tegutsemisvabaduse. 430.aastal keelati impeeriumi 
idaosas templites paganlikud ohverdamised ja nende ebausuline petteusk ning 
342.aastal laienes see edikt kogu impeeriumile. 346.aastal keelati avalikud 
ohverdamised ning kriminaliseeriti paganlike pühade tähistamine. 
 
Paavsti primaat - ​paavsti võim kiriku ja ilmaliku maailma üle.  
Esialgu oli Rooma piiskop teiste piiskoppidega võrdne. Alates 325 oli ta Lääne-Rooma 
patriarh (ülejäänd 3 patriarhaati olid idas). 389-nendail Theodosius Suur tunnustab 
Rooma piiskoppi kiriku kõrgeima autoriteedina (oluline paavsti ja Peetruse sarnasus). 
Paavst Leo I (440-461) on primaadi alusepanija. 445 Lääne-Rooma keiser tunnistab , et 
paavst on kiriku juht. Alates 451 Chalkedoni kirikukogu vaidlused Konstantinoopoliga, 
kes ei tunnista paavsti ülemvõimu. V-VI sajandini kujuneb välja paavsti ülemvõim kiriku 
üle. 680 kuues oikumeeniline kirikukogu - paavst kaotab oma ülemvõimu. 747 Frangi 
riik allub paavstile. Alates Kirikuriigist saab paavst ülemvõimu tagasi toetudes 
Lääne-euroopa monarhiale. 869-870 ametlik tunnustus paavstile kui kirikupeale. 
 
Varakeskaja  usuliikumised  
Juba antiikajal levib kristlus kaugele väljapoole impeeriumi piire . See on alles 
kujunemas, nii et katoliikluse kõrva tekkib ka muid suunasid, nt ariaanlus.  
 
Ariaanlus​ on nime saanud 4. saj Aleksandrias elanud preestri Ariuse järgi. Ta õpetas, et 
Kristus on loodud – see ei sobi aga kolmainsuse dogmaga. See levis paganlike rahvaste 
seas kiiresti, kuna see ei nõudnud Kolmainsuse dogma mõistmist. Sellele vastanus 
Konstantinoopoli patriarh Athanasios. 325. a toimus Nikaia kirikukogu, kus arutati seda 
ideoloogilist probleemi. See mõistus ariaanluse hukka ja sõnastas Nikaia usutunnistuse , 
mida loetakse kuni tänapäevani. 
 
Manilus​ -   Uskumus , mille alusel on maailmas läbi ajaloo toimunud võitlus hea, 
spirituaalse valguse maailma ning pimeduse jõudude vahel. 
 
Ariaanluse levik germaanlaste seas​ - Esimesed kokkupuuted kristlusega toimusid 
Musta mere piirkonnas. Doonau ääres elavate gootide keskel levitasid kristlust eelkõige 
sõjavangid, keda oli kaasa toodud bütsantsist. Neljanda sajandi keskel, kui goote valitses 
Atanarik, tabas kristlasi suur tagakiusamine ning kristlusesse pöördunud gootid  
siirdusid suurte hulkadena Bütsantsi, Traakiasse. Konstantinoopoli patriarh Johannes 
Chrysostomos andis viienda sajandi alguses Konstantinoopoli gootidele oma kiriku, kus 
peeti gootikeelseid jumalateenistusi . Uusariaanlikud teoloogid väitsid, et Poeg oli oma 
olemusels Isast erinev ja nende vaheline samasus oli ainult moraalne mille aluseks oli 
Poja sõnakuulelikkus Isa vastu.  
 
Väike- Aasia ariaanlik kirik alustas varsti pärast neid sündmusi suurejoonelise 
misjonitööga , mille eesmärgiks oli gootide abil viia kristlus ka teiste 
germaanihõimudeni .Läänegooti ariaanluse arendamisega tegeles eriti mees nimega 
Wulfila. 
Läänegooti kristianiseeriti 378.aastal, teiste germaanihõimude pöördumisest 
kristlusesse puuduvad täpsed andmed. Intensiivse misjonitöö tulemusel, mis kestis ligi 
sada aastat pöördusid kõik germaanihõimud välja arvatud frangid , läänegootide 
homoiosliku kristoloogiaga ristiusku. Germaanlased omandasid kristluse alles siis 
vabatahtlikult, kui tajusid, et kristlaste jumal võitis germaanijumalaid oma meelevallas 
ja väes. Kristlusesse pöördumise küsimus otsustati hõimukuningate otsusega. 
 
 
Kaheksa esimest oikumeenilist kirikukogu​ e ülemaailmne kirikukogu e kontsiil : 
1. 325 – esimene oikumeeniline kontsiil Nikaias – määras Nikaia usutunnistuse, 
pandi paika ülestõusmispühade kord – need ei tohi olla juutide paasapühadega 
samal ajal. Õigeusukirik ei tunnista gregoriaanlikku kalendrit, sest selle järgi 
võisid lihavõtted sellele ajale langeda. 
2. 381 – teine oikumeenilline kontsiil Konstantinoopolis – võitles  samuti ariaanluse 
vastu 
3. 431 – kolmas oikumeeniline kontsiil Efesoses – kirik võttis suuda nestoriaanluse 
vastu. Nestor väitis, et Jeesus sündis inimesena ja jumalik alge läks temasse alles 
hiljem. See tähendab, et Neitsi Maarja ei olnud tegelikult jumala sünnitaja. 
Kirikukogu mõistis nestoriaanluse hukka, aga see levis Aasias. 
4. 451 – neljas oikumeenline kontsiil Halkedonis – võitles monofüsiitide vastu, kes 
väitsid, et jumalik alge võitis Jeesuses inimliku alge. Armeenia kirik tunnistab 
tänapäevani monofüsiitlust. 
5. 553 – viies oikumeeniline kontsiil Konstantinoopolis – ka monofüsiitide vastu 
6. 680-681 – kuues oikumeeniline kontsiil Konstantinoopolis – 
monofüsiitide 
vastu 
7. 787 – seitsmes oikumeenline kontsiil Nikaias – tegeles  pilditüliga, lubati 
ikoonid  
8. 869-870 – kaheksas oikumeeniline kontsiil Konstantinoopolis – 
käsitles 
kristluse sisevõitlusi. Paavst kuulutati kogu kiriku 
peaks – õigeusukirik 
seega seda kontsiili ei tunnista 
9. 1123 – üheksas oikmeeniline Lateraani kontsiil – vahepeal oli  kirik liialt nõrk 
 
Kristluse levik 
Germaanlased kaldusid alguses ariaanlusesse, vandaalid kiusasid nt Põhja-Aafrikas 
laialdaselt katoliiklasi taga. Viimasena loobusid ariaanlusest 7. saj langobardid . 496. a 
võttis Chlodovech kristluse vastu katoliikluse vormis – see ühendas frangid ja 
galloromaanid ning pani aluse ühtse rahva tekkimisele. Paavstid olid seotud frankide 
valitsejatega ja see viis Karl Suure kroonimiseni keisriks. 
 
Briti saartel oli kristlus levinud juba antiikajal – kui katkesid sidemed Roomaga tekkis 
eraldi kelti kirik. Rooma riigis tugines kirikuinstitutsioon linnadele, aga Iirimaal neid 
polnud – seal tugineti kloostritele. Piiskop oli lihtsalt üks kloostri vaimulikest, kes allus  
abtile. Kloostrid olid väga arenenud: paljundasid kirikuisade ja antiikautorite töid ning 
tegelesid lisaks sellele misjoniga ka mandril . Kui Inglismaa vallutati paganate poolt, oli 
kristlik substraat tugev ning see viis paganate ristiusustamiseni. Läbi abielude oli 
Inglismaa katoliiklastega seotud. Püha Bontifacius oli misjonär friiside seas, ta pani 
aluse Saksamaa piiskopkondadele. Saksid sunniti ristiusku Karl Suure veriste poliitiliste 
sõdade käigus. Saksid ise alustasid slaavlaste ristiusustamisega teisel pool Elbet. 968. a 
rajati Magdeburgi piiskopkond , mis oli tähtsaks tugipunktiks slaavlaste ristiusutamisel. 
Poolasse ja Ungarisse jõudis ristiusk laias laastus aastal 1000. Skandinaavia ristimine  
lähtus Hamburgi piiskopkonnast, mille rajas Püha Ausgard. 
 
Kaasaegsete allikate paganad ja kristlased erinevad tänapäevasest arusaamast – see oli 
eelkõige poliitiline. Kui valitseja ristiusu vastu võttis, oli see poliitiline samm – kümnist 
anti lunastuse ostmiseks . Ka ajalik õnn oli oluline faktor – Jumal ja pühakud aitavad ka 
siinpoolses elus. Kristlaseks olemine tähendas kuulumist kirikuinstitutsiooni, mitte 
seda, mida inimene päriselt mõtles ja tundis. Germaani paganlust on raske mõista: 
eeposed ja müüdid on kirja pandud kristlike autorite poolt. Võimalik, et nt vendid 
kummardasid tegelikult pühakuid, aga ei allunud kirikule ja seega kirjeldati neist 
paganatena. Pole teada, kas eestlaste hiiekultus pärineb antiikkirjandusest või on 
reaalne. Me tunneme ainult teoloogide kirjeldusi, aga need on väga keerulised – pole 
kindlasti talupoeglikud. Polnud oluline, mis reaalselt usus toimus (kombed jms), kui 
kirik seda kontrollis . Ketserlus oli avalik kiriku vastu astumine, millel olid ka sotsiaalsed 
aspektid. 
 
Paavstlus  
Ideoloogiline alus paavstlusele on Jeesuse sõnad, et Peetrus on kalju, millele ta rajab 
enda kiriku. Varakeskajal oli paavstidel vaatamata prestiižile vaid lokaalne tähendus. 
Idas olid eelkõige tähtsad patriarhid, germaanlased olid suuresti ariaanlased. Paavst 
tähtsus sõltus sel ajal suuresti tema isikust. Nt Gregorius Suur oli õpetlane ja 
misjonäride tegevuse juht, kes rajas uusi piiskopkondi. 
 
Paavst oli Rooma linna isa, selle valitsemine oli aga raske, kuna tegelik juhtimine oli 
aadli käes. Bütsantsi võim Itaalias oli nõrgenemas, traditsiooniliselt olid paavstid suhtes 
Frangi kuningatega. 8. saj tundisid ariaanlikud langobardid Itaaliasse, Bütsantsi keiser 
ei suutnud nende vastu abi anda. Paavst kutsus appi frangid, kes tegid 754. ja 756. a 
kaks retke langobardide vastu. Vastutasuks sai Pippin Lühike frankide kuninga tiitli  
ning ta andis paavstile maad, millest sai Kirikuriik . Ideoloogiliseks aluseks Kirikuriigile 
sai “Constantinuse kingitus” – määrus, mille järgi paavstile peab kuuluma võim 
Lääne-Roomas. Dokument on 8. saj valmistatud võltsing – seda tõestati 15. saj Lorenzo  
Valla poolt. Paavstidel oli Itaalia poliitilise olukorraga raskusi ja 800. a kroonib paavst 
Karl Suure keisriks. Bütsantsis valitses sel ajal naine, kes nimetas end keisriks – võis 
öelda, et keisrivõim on lakanud. See andis õiguse Karl keisriks kroonida, Bütsants 
tunnistas lääne kuningakrooni 812. a. Polnud oluline, kus keisrikroon asub – 
keisrivõimu üleviimine – ​translatio imperii​. Hiljem oli oluline asjaolu, et paavst kroonis 
keisri – paavstivõim keisrivõimule ülemuslik. Karl Suure ajal seda veel näha ei osatud – 
tol ajal sõltus paavst kirikust . 
 
Varakeskaja lõpul oli näha paavstivõimu autoriteedi taandumist: paavstid vahetusid 
kiiresti. Nende valimisse ja kukutamisesse sekkusid keisrid . Pikka aega oli 11. saj 
paavstivõim Tusculumide perekonna siseasi. Tegelik paavstivõimu mõju piirdus ainult 
Rooma lähiümbrusega. Saksamaal sulasid samal ajal kokku riik ja kirik – tekkis 
Reichskirche​. See tähendas, et keisrid nimetasid ametisse piiskoppe ja abte, kes olid 
ilmalikud ametnikud. Tihti olid sellistel tähtsatel kohtadel paavsti perekonnaliikmed. 
Teoreetiliselt valiti piiskop kohaliku kogukonna ja abt kloostri kogukonna poolt. 
Investituur – vaimulike ametissenimetamine oli puhtalt ilmalik toiming. Kiriku seas 
tekitas see rahulolematust , eelkõige benediktlaste Cluny kloostris . Cluny moodustas 
kongregatsiooni – Cluny mungad moodustasid kloostrite võrgustiku. Clunys välja 
töötatud seisukohad said aluseks kirikureformidele 11. saj keskpaigast alates. Neid 
viisid läbi paljud paavstid, eelkõige Cluny abt Hildebrandt ehk Gregorius VII. Tema nime 
järgi nimetatakse seda ka gregoriaanlikuks kirikureformiks. See võitles paljude pahede 
vastu, nt simoonia – kirikukohtade ostmine ja ilmalik investituur, preestrite abielud – 
tähendas, et preestritel olid lapsed: nad pärisid kiriku ja see tähendas, et kirik muutus 
eraomandiks. 12.-13. saj kinnistus ladina kirikus kohustuslik tsölibaat. Gregoriaanlik 
kirikureform üritas lahutada kiriklikku ja ilmalikku võimu. Gregorius VII rõhutas, et ta 
on Kristuse võimukandja ja Rooma keisrite järglane. Tal on voli tagandada kuningaid ja 
keisreid ning vabastada nende alamaid truudusevandest. Need seisukohad on kirjas 
diktaadis ​dictatus papae​, mis on päris1075. aastast. Seal öeldakse, et ainult paavst võib 
ametisse määrata piiskoppe, rajada vaimulikke ühendusi, tagandada piiskoppe, 
tagandada keisreid ning otsustab viimasena tekstide kanoonilisuse üle ja Rooma kirik ei 
ole kunagi eksinud ega eksi kunagi – tema vastane ei saa jõuda lunastuseni. 
 
Nendele uuendustele vastab Saksa kuningas Heinrich IV. Saksa vürstid valivad endale 
kuninga – temast võib keisri teha ainult Rooma paavst. Paavst ähvardas kuningat aga 
tagandada – 1076. a lasi aga Heinrich saksa piiskoppidel paavsti tagandada. Gregorius 
suspendeeris need piiskopid, pani Heinrichi kirikuvande alla ja vabastas ta alamad  
vandest. Ekskommunitseeritud isik ei saa osa kiriklikust tseremoniaalist ja on määratud 
hukatusse. Interdikti all oleval inimesel on keeld pidada jumalateenistusi või neil 
osaleda. Keiser rändas Canossasse, kus ta esines patukahetsejana – Gregorius pidi ta 
kirikuvandest vabastama. Mõne aastaga taastas Heinrich enda võimu ja määras 
ametisse vastupaavsti. Kui paavst keisri uuesti vande alla pani, marssis Heinrich Rooma, 
vangistas paavsti ja sai keisriks. Normannid vabastasid Gregoriuse, aga rüüstasid 
Rooma, nii et paavst pidi põgenema linnakodanike viha eest. 1122 sõlmiti Wormsi  
konkordaat – piiskopid valitakse vaimulike poolt keisri juuresolekul ilma vägivalda 
kasutamata, mille järel annab keiser neile üle maad – piiskop on seega ka ilmalik 
valitseja. 
 
13. saj peetakse paavstivõimu kuldajaks, mil suur osa Gregoriuse programmist teoks on 
tehtud. See on seotud 11.-12. saj paavstide saavutusega, mis 13. saj hakkasid vilja 
kandma. Paavsti roll Euroopa aadlike konfliktis oli olla kõrgem arbiiter. Paavstivõimu 
tsentraliseerimine algas enne ilmalike riikide oma. Paavstide püüe jõuda universaalse 
monarhiani oli kaugele jõudnud, aga selleks puudus mehhanism . Suurte 13. saj 
paavstide seas oli esimene Innocentius III (1198-1216), kelle ajal said paavstidest ka 
juristid . Paavsti võim nii ilmalikes kui vaimulikes asjades oli kindlustatud. Saksamaal oli 
Suure Interregnumi ajal paavstidel roll olla vahekohtunik . Inglismaal analoogselt 
konfliktis John Maata ja tema aadlikkonna vahel.13. saj muutus nt kanoniseerimine 
paavsti asjaks – 
sellest sai formaalne protsess kuuria juures. 1294. a sai paavstiks Celestines V, kes astus 
aga kohe tagasi, sest mõistis, et paavstlus talle ei sobi. Tema asemel sai paavstiks 
Bonifacius VIII. Tema vastaseks oli Prantsusmaa kuningas Philippe IV Ilus, kes oli 
võimuahne mees, kes oli rahahädas. Rahamurede lahendamiseks maksustas ta ka 
vaimulikud , paavst aga keelas selle. Philippe seevastu keelas ära kõikide väärismetallide 
väljaveo – paavsti varandust piirati suureti. Prantsuse juristid tõstatasid ka küsimuse, 
kas paavst saab üldse tagasi astuda – leiti, et ta saab oma ametis lahkuda ainult surres – 
järelikult on Celestines paavst ja Bontifacius usurpaator. Aastal 1302. ütles paavst bullas 
“​Unam sanctam​”, et paavsti käes on nii ilmalik kui vaimulik võim ja ta on kiriku ainus 
pea. Bulla on kusjuures ainult pitser, mis on muide harvaesinev – ainult vähestel paavsti 
kirjadel. Enamik paavsti kirju on kas ​littere​d või ​breve​d, bulla on väga haruldane . Paavst 
tahtis kuningat kirikuvande alla panna, aga kuninga mehed võtsid ta enne kinni. Üks 
neist meestest – Nogaret – andnud paavstile kõrvakiilu. Bonifacius suri vanglast kolme 
päeva pärast – aga ta oli ka umbes 100 aastane. Paavstiks valiti Clemens V, kes tegi 
Pransusmaa kuningale palju järeleandmisi ning 1309. a asus Avignoni . 
 
Itaalias toimus võimuvõitlus Friedrich II järglaste, paavsti määratud valitsejate ja 
kohalike huvide vahel. Olukord muutus nii pinevaks, et paavst ei saanud enam Roomas 
viibida – tal oli aga Lõuna-Prantsusmaal albilastelt ära võetud maa-ala keskusega 
Avignonis. Avignoni paavstid olid peamiselt prantslased nagu Rooma omad olid olnud 
itaallased . Gregorius XI (1370-78) läks Rooma ja asus Vatikani künkale varasema 
Lateraani künka asemel – 14. saj alates on paavstluse keskus Vatikanis Püha Peetruse 
basiilikas. Kui Gregorius suri, nõudis rahvas, et paavst oleks itaallane ja nii juhtuski. 
Urbanus VI valiti aga reeglitevastaselt ja ta hakkas tegema prantsusevastaseid otsuseid 
ja prantslased valisid oma paavsti Clemens VII ning panid ta Avignoni – algas õhtumaa 
skisma . Euroopa jagunes kahe kiriku – Rooma ja Avignoni obidientsi (alluvuse) – vahel. 
Skisma muutus ka lihtsalt kalliks, sest ülal tuli pidada kahte piiskopi õukonda. Tartu 
piiskop Damerow tunnustas näiteks Avignoni paavsti, seda tegid isegi mõned Kirikuriigi  
osad. Läbi kirikukogu taheti proleemi lahendada ja edaspidi vältida. Leiti, et otsuseid 
peaks tegema kirikukogu, paavst peaks neid ainult ellu viima. 1409. a alustas tööd Pisa  
kirikukogu, mida kumbki paavst ei tunnustanud – mõlemad paavstid tagandati. Kontsiil 
valis paavstiks hoopis Alexander V – Euroopal oli seega kolm paavsti. Alexander suri 
peagi ja paavstiks sai Johannes XXIII, kes kutsus 1414. a Konstanzis kokku kirikukogu. 
1415. a kuulutas kontsiil end paavsti suhtes ülemuslikuks – Johannes tagandati, teised 
kaks paavsti samuti. Pärast Konstanzi kirikukogu valiti ainsaks paavstiks Martinus V ja 
see lõpetas skisma. 
 
Protsessid kirikus 
Juba varakeskajal eksisteeris konflikt Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi 
vahel. Kujunesid välja suured erinevused liturgias: ühes ladina, teises kreeka keel, aga 
ka bulgaaria keel, armulaualeib pidi läänekirikus olema hapendamata taignast, idas aga 
kergitatud pätsikesed. Vaidulused selle üle, kas paastu ajal võib süüa kopra saba – mida 
peeti kalaks – või mitte. Konflikti ajendiks oli vaidlus, kas Püha Vaim lähtub nii Isast kui 
Pojast (nagu ütles läänekirik) või ainult Isast (idakiriku kohaselt). 1053. a käskis 
Kerularios, Konstantinoopoli patriarh, linna ladinlaste kirikud sulgeda. 1054 . a pani 
paavst idakiriku kirikuvande alla, sellele vastas samaga idakiriku juht. Kirikute teed olid 
lahku läinud juba varem – seda ei peetud pöördeliseks sündmuseks. Sümboolne 
tähendus aastale 1054 on antud alles uusaegses kirjanduses. Katsed kirikuid hiljem 
ühendada lähtusid peamiselt Roomast . 1274. a toimus Lyoni kirikukogu, kus sõlmiti 
lepe ühendada kirikud, aga see ebaõnnestus. 15. saj sundis hirm Türgi ohu ees kutsuma 
kokku ida ja lääne ühise kirikukogu. See viis kahe kiriku taasühendamiseni paavsti 
võimu alla 1439. a. Töötati välja ka teoloogilised alused kirikute lepitamiseks. Need 
püüdlused siiski ebaõnnestusid ja kaks kirikut jäi lahutatuks. 
 
Kontsiliarism – kontsiili ülemvõim vastandus paavstivõimu printsiibile ja tõi kaasa 
vihase võitluse. Hiliskekajal oli Euroopa ühiskond sügavalt kristlik – kõigil oli mure 
lunastuse pärast. Inimest ja Jumalat oleks pidanud ühendama kirik, aga sellega poldud 
rahul. Hiliskeskajale on omane sügav vagadus ja kirikukriitiline kirjandus – kiriku 
tugevdamiseks. Toimub aga kiriku mandumine: paavsti õukonna prassimine, maiste 
vajaduste rahuldamine – isegi kerjusmungad elasid väga pillavat elu. 
 
1431. a toimus Baseli kontsiil, mis sattus kohe paavstiga vastuollu – too kuulutas välja 
uue kontsiili. 1438 . a tagandas Baseli kontsiil paavst Eugenius IV ja valis vastupaavsti 
Felix V. Enamus poliitilisi jõude kuulutasid end paavsti ja kontsiili vahelises vastasseisus 
neutraalseteks. Paljud toetasid siiski kontsiile ja vürstid said mängida kirikuvõimuga. 
15. saj olid paljudes Euroopa maades kuningad ja vürstid kiriku asjad oma kontrolli alla 
võtnud. Prantsusmaal gallikanism – töötati välja printsiip, mis takistaks paavsti 
sekkumist Prantsusmaa kirikusse. Avignoni vangipõlve ajal oli suurem paavsti 
sekkumine kohaliku kiriku asjadesse. Kontsiliarismi nõue oli, et paavstil poleks õigust 
sekkuda kohalikesse ametimääramistesse. 
 
Renessanssiajastu paavstlust on tugevasti hukka mõistetud: levis nepotism – 
kirikuameti andmine sugulastele. Põrkus perekonna abistamise printsiibiga, sest kiriku 
sees ei saa olla sarnast ideed. Perioodi seostatakse finantsiaalsete kuritarvitustega, 
kõige enam indulgentside müügiga. Selliseid vaateid on palju mõjutanud ka 
reformatsioon – kontsiliarismi jätk. Luther puudutas alguses esimese ja peamise asjana  
indulgentse – seetõttu on need ka ülehinnatud. ​Indulgentia ​– arm, andekssaamine; 
varases kirikus valdav patukahetsuspraktika, kus koguduse liige pihtis preestrile ja too 
määras kahetsusteod, mille sooritamise järel kuulutati välja absolutsioon . Ka ristisõjad 
olid algselt kahetsusretked – neid nim ka palverännakuteks. Indulgents on 
patukaristuse kustutus , mitte patu enese kustutamine, mis on ainult Jumala otsustada. 
Hiljem sai tavaks absolutsiooni väljakuulutamine kohe pärast pihti – tekib puhastustule 
idee. Kuna Kristus ja pühakud on teinud heategusid ülemäära, siis on tekkinud headuse 
ülejääk, mis on kiriku teenistuses. Indulgents kustutab pärast pihti ja kahetsemist 
puhastustules veedetavat aega. 13. saj hakkavad ristisõjad maksma üha rohkem – saab 
võimalikuks ristisõdija tõotuse ostmine. Ühesõnaga saab võimalikuks indulgentside 
ostmine, mis aitab vältida ristiretkele minekut. Hiljem hakatakse korraldama  
ristisõdadeks rahakogumist, millele lisandub hiljem raha kogumine muudeks asjadeks. 
15. saj lõpus muutuvad need eriti massilisteks nt türklaste ohuga võitlemiseks. Raha ei 
voolanud aga lihtsalt kuuriasse. 
 
Sine cura ​– ametikoht , kus saab raha, aga tööd ei pea tegema. Preester või toomhärra 
peab hoolitsema koguduse hingeelu eest – vahel seda kohustust aga polnud. Tihti on see 
olukord seotud ülikooliga, mis on üles ehitatud kirikuorganisatsioonina – õppejõud on 
preester ilma hingehoiuülesandeta. Protestantism muidugi pingutas selle 
kritiseerimisega üle ja mõnitas seda ülemäära. 
 
Muretseti, kas senised kombed lunastust ikkagi tagada suudavad – reformikalduvused. 
Toimusid mõned kloostrisisesed reformid , linnades tehti otsus võtta vaimulikkonnad 
enda kontrolli alla. Keskaegsetes kirikutes on palju altareid, olemas linnu, kus kahe 
kiriku peale kokku üle 300 altari – toimus palju missasid korraga. Nende läbiviijad said 
vähe palka, aga neil oli ka palju vaba aega – neid võeti linnaametnikeks. Seega tekkis 
linna teenistusse vaimulikkond juba enne reformatsiooni mitte selle tagajärjel. Enamik 
kiriku sissetulekust pärines selle maa-alalt kümnise kogumisest. Tavaliselt on selle hulk 
suurem kui 10%. Juba varakeskajal koguti kümnis pigem maahärra kätte, kes oli kiriku 
patroon ja ülalpidaja. Nõuti sisse ka lõivusid vaimulike ametissemääramise eest. ​Ius 
spolii​ – ametis surnud piiskopi pärandus läheb paavsti käsutusse. 13. saj alates oli 
paavstil aina enam ainuõigust vaimulike määramisel – provisioon. 13. saj hinnati 
piiskopkonnad ja kloostrid nende sissetuleku alusel. Ametisse saamiseks pidi maksma 
lõivuks ühe aastasissetuleku ehk annaadi. Mõned alad (nt Poola, Inglismaa) tasusid 
paavstile otsest maksu (nn Peetruse penni ) – see polnud aga kindel maks. Summad olid 
kokku suured ja seetõttu oluliseks tööks pankadele. 
 
Vaimulikkond 
Vaimulikkudel oli immuunsus ilmalikust seadusest ehk Rooma seadusest. Vaimulikkond 
oli ka selgelt hierarhiline – pühitsuse hierarhia ei olnud aga ametite hierarhia. 
Kõrgpühitsused olid madalaimast kõrgema poole: alamdiakon – diakon – preester – 
piiskop. Diakon ei tohtinud läbi viia armulauda, preester ei tohtinud pühitseda uusi 
preestreid. Kõrgemaid vaimulikke (piiskoppe ja peapiiskoppe) nim ka prelaatideks. 
Kardinalid oli ajalooliselt Rooma ja selle ümbruse piiskopid, kes abistasid paavsti. 
Hiljem muutusid nad kõrgemaks ametkonnaks kirikus – nende ülesanne on näiteks 
valida paavsti. Vaimulikkond jaguneb regulaar- ja sekulaarkleerusteks. Regulaaride elu 
on reguleeritud, nad kuuluvad ordusse ja alluvad reeglitele – mungad. Mungad võivad 
olla preestrid ja preestrid võivad olla mungad, aga kumbki variant ei pea kehtima. 
Sekulaarid elavad väljaspool kloostrit, aga on vaimulikud, sealjuures ka 
tsölibaadikohustusega. 
 
Varasel ajal valiti paavst ülikute poolt, kindel kord puudus ja see tekitas palju segadusi. 
Al 11. saj (1059) reegel, et paavsti valivad kardinalid. Puudus enamusprintsiip – 
valimised said olla ainult ühehäälsed. 1079. a rakendati 2/3 enamuse printsiip. 1274. a 
seati sisse konklaav – suletud ruum, kuhu kardinalid otsuse tegemise ajaks sisse 
müüritakse ja kus nad järjest vähem toitu saavad – piirab otsuse tegemise aega. Al 13. 
saj on paavstil ainuõigus kanoniseerida uusi pühakuid ja tema kätte koondub 
sakraalpattude üle kohtumõistmine. Arhiiv on olemas al 15. saj – see avaldati 1980. 
aastate alguses. 
 
Paavsti õukoda kutsuti kuuriaks ja tähtis osa sellel on kantselei ehk kardinalide  
kollegium. Kohtadel juhivad kirikut piiskopid, kelle alguses valivad kohalikud, alates 
kõrgkeskajast aga toomkapiitel . Peapiiskopid kontrollivad oma provintsi piiskoppe 
vaimulikes, aga mitte ilmalikes asjades. Tema ametitähiseks on ​pallium​ – riideriba tema 
tema rüül – ka jõuluvana mantlireväär on ​pallium​. Kapiitel on preestrite kolleegium , aga 
muidu kloostri moodi. Varakeskajal on vaimulikud kõrgest soost, hiliskeskajal muutub 
olulisemaks ülikooliharidus, ka linnakodanikud võivad vaimulikeks saada. Vaimulikud 
võisid palgata ka vikaarpiiskopi, kes nende asemel vaimulikutööd tegi. Toimuda võis 
vaimulikukohtade kumulatsioon – mitme koha koondumine ühe vaimuliku kätte. Kuna 
selline inimene ei saanud olla mitmes kohas korraga, pidi ta palkama vikaare 
jumalateenistuste jaoks. Madalat pärisolu inimesed said end Jumalale pühendada vaid 
kerjusmungaordude tekkides. Seisuslikult diferentsieeritud olid ka nunnakloostrid – 
need olid üleliigsete aadlinaiste varjupaigad. 
 
Ordud  
Ordu – kord; reeglid, mis reguleerivad kogukonna elu, nimetatud rajaja järgi. Ordude 
ajalugu on kahes osas: algselt benediktiinlaste prestiiž, al 13. saj kerjusmungaordud . 
Ordud said alguse Lähis-Ida askeetide ühendustest – see mõjutas enim iiri kloostreid. 
529. a rajati Monte Cassino klooster – reeglites mõõdukas allumine abtile ja askees . 
Munk pidi palvetama ja tööd tegema, aga mitte üle enda jõu sellega tegelema. Munga töö 
on kloostri ülalpidamine, aga ka lugemine ja kirjumine: kopeeriti tekste, tegutsesid ka 
kloostrikoolid . Mandril rajasid oma kloostreid ka iiri mungad oma reeglite järgi – need 
olid rangemalt askeetlikud. Benedictuse reeglid aga tõrjusid iirlaste omad kõrvale. 
Cluny klooster lõi benediktlaste seas oma liturgilise korra, millel oli tugev eremiitlik 
vastasseis. Tekkisid kartuuslaste kloostrid, mis ühendasid eremiidi- ja kloostrielu , neile 
oli omane väga kasin eluviis. 
 
Kõige rohkem väljendas askeesitaotlusi tsistertslaste ordu, mis sai alguse 1098. a 
Citeaux kloostri rajamisega. See oli samuti benediktiini klooster, aga nad tõlgendasid 
reegleid teisti. Ordu rajas kloostrite hierarhilise võrgustiku – kloostrimungad rajavad 
ühe kloostri, mis saab omakorda teiste kloostrite emakloostriks. Idee poolest tahtsid 
nad olla eraldatud paigas, reaalsus asusid kloostrid aga u 1-2 km kaugusel linnast. 
Kunstis nõudsid nad liigsetest kaunistustest loobumist, kloostrid olid aga suured, neid 
oli väga palju munkasid ja neid leidus arvukalt. 12. saj levisid need üle Euroopa. 
Tsistertslased jõudsid ka Liivimaale ja rajasid siia Kärkna ja Padise kloostrid. Tuntuim 
tsistertslane oli Clairvaux’ Bernard, kes tegutses 12. saj. Kõik ordud seadsid eesmärgiks 
linnaelust tagasitõmbumise ja Jumala teenimise läbi palvete. Kirikusüsteemis polnud 
aga inimesi, kes oleks saanud tegeleda misjonitööga. Tekkisid mungad, keda nim 
üldiselt ”vendadeks” ja nende kloostreid (mis polnud suletud) konventideks. Peamine 
erinevus ongi selles, et nad ei pea olema müüride vahel vaid tegelevad misjoniga. 
 
12. saj lõpuks 13. alguseks oli saanud selgeks, et kirik vajab veel mingisuguseid 
institutsioone, mis oleks suutelised tegelema sisemisjoniga, sõna abil inimeste veenmise  
ja neile usu õpetamisega. Samuti olid vanad ordud seisuslikult piiratud (kuigi tuli ette 
erandeid ) – mungad olid aadliverd. Tekkinud oli aga linnaelu ja ka linlased vajavad 
võimalust usule keskenduda. Linnakodanikkonnale avasid juurdepääsu jumalasõnale 
kerjusmungaordud. Olid kaks suurt ordut, mis mõlemad said alguse 13. saj alguses, mis 
oli paljude ketserlike õpetuste kujunemise aeg. Ketserlike jutlustajate vastu astus 
Dominio de Guzman rajas uue ordu, mida tema nime järgi nimetatakse dominiiklaste 
orduks. See kinnitati paavsti poolt 1216. aastal ning selle ametlik nimi oli ametlik nimi 
oli Jutlustajate Vendade ordu. 
 
Kerjusordude konvendid rajati linnadesse, inimeste keskele . Tollaste kiriklike 
ideoloogiliste vastasseisude oluliseks teemaks oli vaesus : küsiti, kas kirikule on kohane 
olla rikas ja kas õiglane on aadlikest piiskoppide jõukus ja pillav elulaad, kerjusordude 
liikmed loobusid aga omandist. Nad pidid ennast ülal pidama kerjates – sellest, mida 
inimesed neile andsid. Reformatsiooni ajal sai varapuudus neile saatuslikuks: vanematel 
ordudel oli majanduslik baas, kerjusmungad aeti aga linnadest välja. Kerjusordusel oli 
tsentraliseeritud ülesehitus, need jagunesid provintsidesse. Vanade ordude puhul nõuti, 
et munk oleks ühes kohas paigal, kerjusmunkade puhul oli ette nähtud munkade  
asumine ühest konvendist teise 
 
Dominiiklased arendasid teoloogiat ja kui 13. saj said alguse teoloogilised ülikoolid, siis 
needki kuulusid dominiiklastele. ​Studium generale​ – dominiiklaste koolid, mis ei jäänud 
ülikoolidele palju alla Dominiiklane oli nt Aquino Thomas ja paljud teised kuulsad  
intelligendid. Ka inkvisitsioon anti dominiiklaste ordu ülesandeks. 14. saj jagunes 
dominiiklaste ordu kaheks tiivaks : observantideks ( rangem tiib ) ja konventuaalideks 
(leebem tiib). Dominikaanlasi on kutsutud ka issanda koerteks – ​domini canis ​. Teine 
suur ordu oli frantsisklaste ordu, kelle nimetus tulenes ordu rajaja nimest Franciscusest, 
kes oli päris Assisist – oli noorena kaupmees ja kauples Prantsusmaaga – Franciscus oli 
hüüdnimi: frankidega kaupleja. ​Ordo fratrum minorum​ – Vähemate Vendade Ordu, nim 
ka minoriitideks. See kasvas samuti välja ketserlike õpetuste ajast ja piirkonnast – 
Lõuna-Euroopast 12. saj lõpust ja 13. saj algusest, mil kerkisid esile mitmed jutlustaja, 
kes lõid lahku ametlikust kirikust – Franciscus üritas aga teadlikult sidet kirikuga  
säilitada. Tema järele koondus jägijaskond, kes jälgisid kindlaid reegleid – seadis 
eesmärgiks palvetada, jutlustada ning sätestas keelu varale ja raha vastuvõtmisele. Ka 
see ordu jagunes kaheks vastavalt käskude järgimise rangusele. 15. saj reformiti ordut 
observantlikus suunas. 16. saj jagunes ordu ka ametlikult kaheks iseseisvaks orduks. Ka 
frantsisklaste ordu oli jaotatud provintsideks ja selle ees seisis kindral . Omaette tiiva  
moodustasid spirituaalid – range vaesuse nõudjad. See viis kiriku kui sellise kriitikale – 
kõigest peaksid loobuma kõik inimesed, selleks et saavutada lunastust 14. saj alguses 
suruti spirituaalide liikumine ka jõuga maha. Selle juhtide hukkamise taga poliitilised 
motiivid – nad oli paavsti vastu. Populaarseks vaidlusteemaks oli, kas apostlitel oli 
omand. 
 
Nagu vanadel ordudel, olid ka kerjusordudel naisharud – frantsisklastel Püha Clara järgi 
klarissid. Lisaks sellele ordude juures tertsiaalid – kolmandad ordud: ilmikute 
kogukonnad, kes pühenduvad vagadusharjutustele, ühisele kasulikule tööle ja palvetele, 
aga pole mungad – võimalik realiseerida lihtrahva usualaseid püüdlusi ja 
lunastusesoove. 1346 loodi Vadstena kloosti põhjal birgitiinide ordu, mis ühendas nii 
mehi kui naisi. Palju kloostrid rajati ka väljaspoole Rootsit nt Piritale. Kõik birgitiinide 
kloostrid oli pühandatud Neitsi Maarjale , mitte Birgittale 
 
Ketserlus 
Neid on kujutatud vabamõtlejatena, reformatsiooni ajal on neis nähtud usupuhastuse  
eelkäijaid, nende kaudu on häbimärgistatud kirikut. Neis on nähtud ka ateismi ja 
mõttevabaduse eelkäijaid, mis kahtlemata on vale – nad polnud kindlasti ateistid , 
küsimus oli selles, kuidas on õige teenida jumalat, et jõuda lunastuseni. Tihti oli tegu 
juhusega, kui ketserite arvates oli kirik liialt leebe ja vaba – taotlesid rangemat 
süsteemi. Nende eesmärk oli olla kõige parem kristlane : veel parem kui preestrid ja 
piiskopid. Keskaja õpetusi, mis oli peamisega dogmaga vastuolus võib jagada kolmeks: 
●  Varase keskaja õpetused, mis pole otseselt ketserlikud, sest ka  katoliku dogma 
on alles kujunemas 
● Ketserlusena käsitleti ka simooniat ja muid kirikuelu väärnähtusid 
● Ketserlus kui rahvamasse haarav nähtus eeldab, et ametlik dogma on  jõudnud 
inimesteni – see eeldab teatavat haridustaset ja   teoloogia mõistmist. 12.-13. saj 
ketserlus on seega seotud pigem  linnadega – laiem silmaring  
 
Esimesed teates grupilisest ketserlusest pärinevad 11. saj algusest Prantsusmaal, 
massiliseks saavad need aga 12. saj. Tegu on linnade arengu ajaga – uued ühiskonna- ja 
eluvormid , mille kirik ei vasta.Varakeskajal olid küll kohustuslikud jumalateenistused, 
aga põhjapool Alpe oli kirikuid vähe ja reaalseid kokkupuuteid rahvaga oli samuti. See, 
et talupojad usuvad asju, mis ametliku doktriiniga kokku ei sobi, pole probleem. 
Rahvalik usk on kõikjal Euroopas erinenud sellest, mida teame läbi teoloogide. See ei 
olnud probleem ja ketserlus, sest see ei vastandanud ennast kirikule. Kõrgkeskajal olid 
kirikuelus selged puudused, mis olid kõigile näha. Linnaelu soosis ka marginaalide teket, 
kelle sidemet olid kogukonnaga katkenud. Sellest tulenes ka vaesusideaali levik – ajaliku 
varanduse kogumine on patt. Küsiti, kas rikas kirik suudab inimestele lunastust tagada 
ja kuidas mõjub preesti poolt jagatud sakrament ? Kas see on juriidiline, lähtub 
preestipühitsusest, nagu see on kiriku arvates või on olulisem preestri eeskuju ja 
väärikas olemine nagu ketserid arvasid. Ketserlust kandis ühel või teisel puhul 
sotsiaalne rahulolematus. Ketserluse levik toimus 12. saj keskpaigast 14. saj alguseni  
eelkõige Lõuna-Euroopas. Sotsiaalsete põhjuste kõrval ka religioossed ajendid – 
eelkõige usuline liikumine, Ketserite eesmärk oli eelkõige lunastus ja õndsuse 
saavutamine. 
 
Ketserluse uurimise puhul on takistuseks ka allikakriitilised probleemid – kui õpetlased 
ja inkvisiitorid kirjeldasid ketserlike doktriine, siis lähtusid nad enda eelteadmistest ja 
haridusest, mis põhines kirikuisade tekstidel. Uusi liikumisi , mõttevoole kirjeldati 
Augustinuse sõnavara abil, mis oli u 1000 aastat vana. Nad nägid mitteortodoksetes 
liikumistes asju, mida nad enda arvates tundsid ära kirikuisade teostest – kirjeldasid 
ketsereid nagu manihhaiste. Templirüütlite vastased süüdistused gupeeruvad 
ülekuulajate kaupa, mitte kooselanud templirüütlite kaupa. 
 
Katarite liikumine kerkib esile 12. saj keskpaigast alates – kujutates organiseeritud 
sekti. Tegu on tõelise vastukirikuga – omasid enda piiskoppe, toimusid kirikukogud. 
Tihti nimetati neid õpetaja või keskuse järgi, nt Lõuna-Prantsusmaal albilased . Ise 
nimetasid nad end kristlasteks, headeks kristlasteks või puhasteks. Katar tuleb 
kreekakeelsest sõnast, mis tähendab “puhas”. Õpetus ise pärineb Vahemere idaosast ja 
selle juured viivad antiikaja lõpuperioodi. 
 
Gnostitsism – maailm on võitlus hea ja halva: Jumala ja Kuradi vahel. Maine elu on 
midagi, mis lähtub Kuradist – maailm ja naudingud on Saatana loodud. Nende doktriin  
ei nõudnud enda järgijate enamuselt erilisi eneseohverdusi. Katarite liikumine haaras 
kõiki elanikekihte nt ka Toulouse ’i krahvi . Katarite sekt likvideeriti 13. saj alguses 
albilaste ristisõdade käigus, aga üksikud rühmad püsisid ka veel 14. saj. 
 
Valdeslaste sekti rajas Lyoni kaupmees Valdes 12. saj , algus dateeritud 1173 . a. Ühel 
pühapäeval lasi Valdes endale piiblit seletada ning hakkas selle ideaale ise järgima – 
loobus varast, saatis tütred kloostrisse , andis naisele vara ja jättis ta maha.Ta ei tahtnud 
ise olla ketser, aga õpetus balansseeris sotsiaalse vastuhaku piiril – teda manitsetakse 
rohkem mitte jutlustama, sest kiriku arvates on see teoloogiliselt kahtlane. Valdesi, tema 
kaaslaste, järelkäijate tegevus laieneb ja kirik kuulutab selle keterlikuks. Nad lubavad 
ilmikutel jutlustada, leiavad, et oluline on preestri väärikus. Sarnased liikumised 
kerkivad omade nüanssidega esile veel mitmel pool. 13. saj jooksul hakkab selliste 
rühmade tähtsus kaduma, seda kerjusmunkade töö tõttu. Mõned sektid nagu 13. saj 
lõpul Parma lähedal esile kerkinud Apostelvennad tuli ka jõuga maha suruda. Nad olid 
äärmuslikud patukahetsejad, kes ootasid viimast aega ja üritasid tuhandeaastast 
rahuaega tuua vaimulikke ja aadlikke tappes. 
 
Ketserite vastu hakkas võitlema ka inkvisitsioon kui organisatsioon – kitsamas 
tähenduses kiriklik asutus, mille eesmärk on võitlus ketserite vastu. 
Inkvisitsiooniprotsess oli protsessitüüp, mille käigus üritatakse juhtunud tõsiasju välja 
selgitada ülekuulamiste teel. Süüdimõistmiseks vaja vähemalt kaks kokkulangevat 
tunnistust või süüaluse enda ülestunnistust. Tihti oli võimalik, et süüalune jääb süüdi 
mõistmata – ei saada kaht tunnistust. Raskemate kuritegude puhul lubati ka 
kahtlusaluse piinamist ülestunnistuseks. Ketserlus loeti aga raskemaks kuriteoks – tegu 
majesteedi solvamisega. Paavst Innocentius IV lubas rakendada piinamist ka ketserluse 
puhul. Keskaja inkvitsitsiooni ei maksa näha uusaegse propaganda valguses, mis 
liialdab . Keskaja ketserite jälitamine polnud kuigi ulatuslik ja enamus protsesse 
hukkamisele mõistva otsusega ei lõppenud. Nõiajahikampaania on samuti eelkõige 
varauusaegne nähtus. Nõiaprotsessid sünnivad moderniseerimisest – vajadus 
süstematiseerida nõidu. 
 
Leidus hiliskeskaegsied õpetalasi, kelle doktriin ametliku kirikuga vastuolla sattus. Nt 
inglane J. Wycklif, kes oli Oxfordi ülikooli professor (surnud 1384) – Avignoni kirikulõhe 
taustal arendas paavstivastasust, mis oli eelkõige suunatud kiriku vara vastu – leidis, et 
riik peaks üle võtma kiriku juhtimise ja finantseerima preestreid. 1377. a nõudis paavst 
temalt õpetusest lahti ütlemist, aga ta keeldus. Kuninga kaitsel all töötades leidis ta, et 
pühakiri peaks olema usu ainsaks aluseks. Leidis, et piibel peaks olema kõigile 
kättesaadav, tõlkis selle inglise keelde. Wycklif kuulutas paavsti suisa Antikristuse 
institutsiooniks. 1381 . a puhkes suur talupoegade ülestõus, kus tähtsat rolli mängisid 
lollardid – rahvajutlustajad, kes oli ammutanud inspiratsiooni Wycklifi jutlustustest. 
Seetõttu kaotas ta ka kuninga soosingu ja mõisteti hukka. Jan Hus (surnud 1415) Praha  
ülikooli professor, tundis Wycklifi töid. Tšehhis 15. saj alguses keeruline pol olukord – 
Prahasse toodi keirisiigi pealinn. See tõi sinna palju saksa aadlikke ja linnakodanikke, 
tšehhidele ei meeldinud – kasvasid vastuolud sakslaste ja tšehhide vahel. Husist sai 
tšehhi natsiooni eesvõitleja – ülikoolid oli üles ehitatud rahvusluse alusel. 1410 keelas 
piiskop tal jutlustamise, aga kuningas toetas teda vaenu tõttu piiskopiga.Vastasseis viis 
sakslaste lahkumiseni Prahast ja Leipzigi ülikooli rajamiseni. Hus on saanud sümboliks 
seetõttu, et ta hukati: apelleeris kirikukogule ja ta hukati. Tema järgijaid nim 
hussiitideks ja tema hukkamisest said aluse hussiitide sõjad. 
 
Hiliskeskajal polnud ketserlus eriti levinud – peamiselt kirikusisesed vaidlused. Tõeline 
kristlik õpetus ja vabadus lähevad rohkem korda kõigile inimestele. Kirikukriitika on 
suunatud kiriku parandamisele, mitte see lammutamisele – sellest parandamispüüdest 
kasvab 16. saj välja ka reformatsiooniliikumine . Kirikulõhe poole ei püüeldud, kirikut 
üritati lihtalt parandada. Hiliskeskaega iseloomustas janu lunastuse järele – massiliselt 
palverännakuid. Varem tähendas palverännak pikka, koormavat, rasket reisi pühakohta 
Hiliskeskajal saavad tavaks lühemad rännakud kohaliku tähtusega pühapaika. Sellised 
liikumised võivad balansseerida lubamatu ja lubatu piiril sotsiaalses mõttes. Nt 
enesepiitsutajate liikumine, mis sai massiliseks Musta Surma ajal. Sellised 
protsessioonid levisid üle Euroopa ja nende koosseis vahetus pidevalt. Laienedes tõi see 
kaasa sotsiaalse rahulolematuse ja 1349. a mõistis paavst selle hukka. Begiinide 
liikumine tähendas ilmikute kogukondi, kes pühendusid jumalateenimisele. Paljud neist 
haarati mungaordude liikumisse, osad kaldusid ketserlusse
 
 
Ristisõjad 
Ristisõda ei ole kaasaegne termin, see on ajalooline konstruktsioon, mis on mingile 
nähtuste kompleksile ajaloolaste poolt pandud nimi. Peamiselt eksisteerivad kaks 
suunda sellest, mida peetakse ristisõdadeks: 
● Traditsionalistlik – ristisõjad on sõjad Jeruusalemma pärast 
Pühal Maal, 
hilisemad nähtused on lihtsalt selle kõrvalnähud või 
termini vale kasutamine 
● Pluralistlik – võrdväärsena nähakse ristisõdadena ka teisi 
võitlusi, olgu 
vaenlasted moslemid , paganad või paavsti vaenlased, 
kestavad kuni 18. 
sajandi (türklased). 
See mis defineerib ristisõja on eelkõige just indulgents. Ristisõda on sõda, mille osaline 
vähemasti ise arvab , et ta sellel sõjakäigus osalemise eest pälvib vabastuse 
patukahetsusest. 
 
Õndsust võib pälvida mitte ainult maise Jeruusalemma müürida all võideldes, vaid ka 
taevase Jeruusalemma omade all. Need on aga kõikjal, kus kristlus kaitsmist vajab. 
Ristisõda on element poliitikas, mis on võimalik ka ilma ristisõda olemata, aga see ei 
vähenda fakti, et sinna mindi patukahetsuse eesmärgil. Rahaahnus ja seiklusvajadus ei 
ole kindlasti peamised motivaatorid: enamusele ristisõdijatest tähendas ristisõda ainult 
väljaminekuid, lisaks sellele tõsist ohtu, et saadakse surma. Paljude jaoks oli ristisõda ka 
liialt kulukas , vahel tehti seda ka teiste kulul. ​Preussenreisen ​– paljude rüütlite osalemine 
sõjakäikudel leedulaste vastu Saksa ordu toetuseks . Hõlbus oli minna Preisimaale, kust 
lähtusid pidevalt sõjaretked leedulaste vastu: tekkis ristisõjaturism. Ristisõjad olid ka 
rekonktista, Liivimaa ristisõjad etc. 
 
Ristisõdadega seostusvad vaimulikurüütliordud: 
●  Templiordu – 12. saj alguses rajatud ordu, mille peamaja oli 
Jeruusalemmas 
paigas, mida arvati olevad Saalomoni templi koht 
● Johaniitide ordu – algne idee oli palverändurite kaitsmine ja 
nende eest 
hoolitsemine   
●  Teutooni ordu – rajatud 12. saj lõpul 
Need ordud said kiiresti jõukaks, neile tehti suuri annetusi ja neil olid oma esindused 
üle kogu Euroopa. Kui püha maa moslemite kätte langes jätkasid nad muudel aladel. 
Malta ordu eksisteerib tänapäevani Malta saarel. Templiordu keskuseks sai Pariis, kus 
see aga likvideeriti. Saksa ordu tegutses hiljem Preisimaal ja Liivimaal ning Saksamaal, 
kus see tegutseb siiani heategevusorganisatsioonina keskusega Viinis . Lisaks sellele 
rajati mitmeid õukondlike ordusid, nt Sukapaela ja Kuldvillaku , mis polnud vaimulikud 
ordud. 
 
Ülikoolid.​ Esimesed ülikoolid tekkisid 11.sajandi lõpu poole ja 12.sajandil Itaalias, 
Prantsusmaal, Hispaanias ja Inglismaal. Nad kasvasid välja varasematest kloostri, - 
katedraali- ja õukonnakoolidest. Peamiselt õpetati ülikoolides teoloogiat, kunste , 
õigusteadust ja meditsiini ja alguse sai kõrgskolastika. Enne kui ülikoolidest iseseisvad 
institutsioonid said, olid need tugevalt kiriku mõju all ning see tekita ka palju pingeid. 
Skolastikaks ​nimetatakse keskaegset filosoofiat , milles püütakse usulist 
maailmavaadet põhjendada loogilise arutluse abil. Skolastika alusteks on patristika ja 
antiikfilosoofia , eelkõige Platoni ja Aristotelese õpetused. Nimetus “skolastika” pärineb 
keskaegsest kõnepruugist, mille kohaselt tollal filosoofia ja teoloogia õpetajaid kutsuti 
doctores scholastici ​ehk ​koolitarkuse õpetaja​. Seega võiks skolastika olla näiteks 
“koolifilosoofia” või “ koolitarkus ”, igal juhul koolitarkuse õpetajate harrastus. 
Skolastiline ajastu algas umbes aastal 800 ning kestis renessanssi ja reformatsiooni 
alguseni. Tavaliselt eristatakse skolastikas nelja arenguetappi: 
1. eelskolastika, mil algas skolastilise mõtteviisi ja meetodite 
väljakujunemine; 
2. kõrgskolastika, mis kujutas endast skolastika õitseaega; Sel ajal 
tegutses n 
Aquino Thomas; 
3. järelõitsengu ja langusajastu, mil ilmnes opositsioon skolastilise 
mõttemaailma vastu, mõtlemine hakka aeglaselt kirikikust mõjust 
vabanema; 
4. ilmaliku filosoofia kujunemisaeg, kujutas endast üleminekuperioodi 
keskaegselt kiriklikult mõtteviisilt ilmalikule mõtteviisile. 
Tänu araablastele tutvusid skolastikud Aristotelese filosoofiaga ning see mõjutas 
tugevalt nende vaateid. Kristliku mõtlemise üheks eesmärgiks sai antiikse maailmapildi 
sobitamine kristliku maailmapildiga. Aristotelese filosoofia kui ainus tolleaegne 
“teaduslik maailmakäsitlus” rakendati usuõpetuse teenistusse. 
 
A. Thomas- ​õpetaja ja jutlustaja, teoloog ja filosoof . Dominiiklane ja katoliku kiriku 
pühak. Uskus, et inimesed jagunevad kaheks: need kes teevad füüsilist tööd ja need, kes 
õpivad ja õpetavad. Uskus mõistusesse ja aristotellikku teadusmudelisse. Uskus, et 
mõistus toetab usku. Imik sündivat ​ tabula rasa​ ehk tühja lehena ning kõik tema 
teadmised tulenevad meelelistest kogemustest, mida mõistus peegeldab. Filosoofia 
objektiks olevat loodud maailma ja teoloogia objektiks ilmutus. 
 
Patronaadiõigus-​ õigus määrata kohale preester 
 
Ilmaliku kontrolli tugevnemine hiliskeskaja kirikus 
Pibel ja palveraamatud hakkasid jõudma rahvahulkadeni 15.sajandi teisest poolest, sest 
Gutenbergi poolte 1448.aastal leiutatud trükikunst muutis raamatud odavamaks. See 
viis ka muutusteni autoriteedikäsitluses. Nimelt võeti keskaja kiriku poolt aluseks 
heakskiidetud norm: piibli ja kirikuisade autoriteet. See tähendas, et humanistid  
tunnustasid varakristliku kiriku dogmasid, aga avasid samas diskussiooni keskaegse 
kiriku suhetest piibli ja varakristliku kirikuga. Sel teel viisid nad diskussiooni punktini, 
kus kiriku autoriteedid ja struktuurid ja praksis muudeti kõrgemaid autoriteete 
kasutusele võttes küsitavaks. Sellega oli tee usupuhastuseni avatud. Humanistid 
hakkasid kirikut kritiseerima. 
 
Hiliskeskaja usuelu 
Humanismi usulist iseloomu kujundas peamiselt soov teostada kristlikku elufilosoofiat 
ja elustiili. Seejuures sattus see elufilosoofia aga sisemistesse vastuoludesse. Ühest 
küljest nõudis humanism kristlik-sakraalse ühiskonna elunormide alusel maailma 
ümberkujundamist, kuid teisalt väljendas see ka haritud inimese rahu-igatsust ja soovi 
pääseda sellest maailmast. Humanism liikus seega hoopis teistel radadel kui senine 
teoloogia. See rõhutas kristluse vaimset ja religioosset universaalsust ja pidas pühaks 
utoopiat inimeste kiriklikust ja universaalsest ühtsusest, kus igasugused religioossed 
erinevused on kõrvaldatud. Esindajateks olid Brixteni piiskop Nicolaus Cusanus, 
Erasmus Rotterdamist, Thomas More, 
Humanismile lisaks kritiseeris kirikut ka müstika, kuid tegi seda oma sisemaailma 
kaudu, kus inimese ja Jumala vahelises osaduses ei vajatud ju otseselt kirikut, preestreid 
ja kultust. Müstika on kogetu , kus mitmeseletuslikkus, elu vastuolulisus kaovad 
terviklikkuse ja ainult üks-olemise ees. „Üks“ on müstiline tunnetus. Müstitsismi 
plahvatus 13.sajandi teisel poolel oli seotud paavstikiriku vaimse kriisiga. Tähtis roll oli 
müstitsismis naiste, nii nunnade kui ka nn ilmiknaiste tähtis roll. See naiskatoliiklus 
väitis ja elas tões, et Jumalaga ühinemine on võimalik. Selline kogemus ähvardas 
preestritelt ja kirikult võtta selle vahendaja rolli inimeste ja Jumala vahel. 
Lisaks levis Euroopas ka rahvavagadus, mis väljendus ​esiteks​ mostrantsiate (mahuti, 
kus hoiti Kristuse elavaks ihuks muutunud leiba) protsessioonides peale seda kui paavst 
Urbanus IV määras selleks erilise Kristuse Püha Ihu pidupäeva. Selle püha kõrgpunktiks 
oli lunastusttoov vaatepilt , kus hostiat ehk euharistilist Kristust kanti läbi linna tänavate 
ja pealtvaatajad põlvepainutustega austust avaldasid. ​Teiseks​ rahvavagaduse 
tunnusjooneks oli Maarja-kultuse levimine. Naisprohvetid ja nägijad tõusid esile. 
Jumaldati neitsisid. Naisi ei vaadeldud seksuaalse objektina, austust avaldati emadele ja 
neitsidele. ​ Kolmandaks ​ rahvavagaduse ilminguks oli reliikviate ja pühakute austamine. 
Neljandaks ​ilminguks oli kuradihirm ja usk nõidumisse, mis tõi endaga kaasa arvukad 
nõiajahid ja –protsessid. 
Devotio moderna - ​14.sajandil alguse saanud religioosne liikumine. Eesmärgiks oli 
tõelise vagaduse taasavastamine ja tavade reformimine , mille vastu oli aga üldine 
vaimulikkond. Peale Gerard Groote surma (kes oli liikumise võtmeisik), oli liikumisel 
tohutu edu(14-15sajand), opositsioon kadus . Protestantliku liikumisega mõjul Devotio 
moderna liikumine vaibus. 
 
 
 
Kirik 
 
Ristiusu saamine Rooma riigiusuks  
Ristiusu saamine Rooma riigiusuks sai alguse 313. aastal, kui keiser Constantinus Suur 
andris läbi Milano edikti kristlastele tegutsemisvabaduse. 430. aastal keelati impeeriumi 
idaosas templites paganlikud ohverdamised ja nende ebausuline petteusk ning 342. 
aastal laienes see edikt kogu impeeriumile. 346. aastal keelati avalikud ohverdamised 
ning kriminaliseeriti paganlike pühade tähistamine.  
Ristiusu saamine Rooma riigiusuks. ​50 päeva pärast Jeesuse surma tekib esimene 
kogudus . 48 Jeruusalemm jaotatakse ära, kes millise rahva seas misjonit teeb. 64 
Peetrus lüüakse Rooma linnas risti. Teda peetakse esimeseks paavstiks, kuigi kiriku 
keskus oli sel ajal Jeruusalemm. Tänu misjonitööle levib kristlus Rooma riigis kiiresti 
ning jõuab juutide ringist välja. Esimesed suured kirstlaste tagakiusamised olid alles 3. 
sajandil (249-251 ja hiljem). 260 Gallienuse ususallivusedikt ning vaherahu . 303 algas 
tagakiusamine taas. 311 Galeriuse ja Licinuse ususallivusedikt. 313 Constantinus Suur 
astus ristiusku. 313 Milano ususallivusedikt  ristiusk teistega võrdseks, kaob riigikultus 
(keisritele ohverdamine jms. ), kristliku kiriku varad tagastatakse. 318-381 kestab nn 
Ariaanlik tüli (Areios peab Kristust Jumala poolt looduks, mitte Jumala kehastuseks. 325 
Nikaia kirikukogu formuleerib Athanasiuse õpetuse  Jumal ja poeg on võrdsed. Keiser 
Constantius II teeb ariaanluse Rooma riigiusuks. 361-363 Julianus Usutaganeja üritas 
taastada Rooma polüteistlikku usku 381 2. oikumeenilisel kirikukogul otsustatakse 
õigeks Nikaia usutunnistus. ) 391 saab kristlusest Rooma riigiusk, kõik paganlikud 
kultused keelati. 392-394 valitses Lääne- Roomat Eugenius, kelle ajal oli paganlus  
taastatud. 394-395 oli Theodosius I viimane ühtne Rooma keiser, taastas kogu riigis 
katoliikliku kristluse riigiusuna (kindlat ristiusu keskust kujunenud ei olnud, samuti 
puudus veel kiriku juhtimine ühe isiku poolt, kirikut juhtisid piiskopid ja peapiiskopid, 
seadusandlust reguleerisid kirikukogud). Lõplikult pääses kristlus võimule Bütsantsi 
keiser Justinianuse ajal.  
 
Paavsti primaat​ tähendab sisuliselt seda, et paavst on kiriku pea.  
Sõna primaat tähendab iseenesest teatud aunimetust või tiitlit, mis anti osadele 
piiskopidele teatud kristlikes kirikutes. Sõltuvalt traditsioonist võib see märkida 
juriidilist autoriteeti või mõnda pidulikku eesõigust.  
 
Õiguslikud alused  Primaaadi teema esines Rooma piiskopi Stephanuse ja Cyprianuse 
vahelises väitluses kolmanda sajandi alguses. Stephanus rõhutas monarhistliku käsitlust 
ja Cyprianus seda, et Peetrusele antud primaat kuulus apostlitele e piiskoppide 
kolleegiumile.  
Õigusliku aluse andis kindlasti ka fakt et Rooma oli ka paljude märtrite linn. Juba 
Tertullianus oli öelnud,  et Rooma kogudus on õnnis sest apostlid olid seal õpetanud ja 
märtritena kannatanud nagu nt Paulus ja Peetrus. Ka läänekiriku teoloogid nagu nt 
Augustinus pidasid Rooma paavsti kiriku ühtsuse sümboliks.  
Paavst Leo Suur toetus oma põhjendusel kirjakohale mt 16:48, mis viitas Peetrusele kui 
apostlite juhtivale autoriteedile ehk apostelvürstile,  keda Kristus oli kutsunud enda 
asemel üksi teostama kirikus kõrgeimat kohtu järelevalve ja õpetusvõimu.  
Leo uskus, et Peetrus olevat olnud Rooma piiskop, mistõttu tema õpetusamet siirdus 
edasi Rooma piiskopitooli vääritule pärijale. Leo uskus et piiskoppide autoriteet ei 
pärinud otse Kristuselt vaid selle vahendas neile Peetrus e Rooma piiskop.  
Siinkohal peaks aga mainima, et ajalooliselt pole suudetud tõestada, et Peetrus oleks 
olnud Rooma koguduse esimene piiskop.  
Leo kuulutas, et Püha Peetruse õpetamisamet nii nagu ka talle järgnenute õpetamisamet 
oli plenipotentne (plenitudo potestatis) ehk täievõimuline, mis ulatus kõikjale kirikusse.  
 
Kujunemine - Viienda sajandi alguseks oli läänekirik jagunenud neljaks patriarhaadiks : 
Rooma,  Kartaago,  Milano ja Ravenna . Kui läänepoolsete alade valitsuslinnaks oli 403. 
aastal Milano asemel tehtud Ravenna ja kui vandaalid olid vallutanud ladinakeelse põhja 
aafrika siis sai Roomast juhtiv piiskopilinn kuhu pöörduti abi ja juhatus otsima .  
 
Sündinud poliitilist olukorda kasutasid Rooma piiskopid enda kasuks kiiresti ära. Töö 
viis lõpule Rooma piiskop Leo Suur, keda võib ka esimeseks tõeliseks paavstiks 
nimetada. Leo oli esimene kes kõneledes ja kirjades ei rääkinud mitte Leona vaid kellegi 
teisena  Püha Peetrusena. Ta võttis kasutusele ka varem Roomas kasutusel olnud tiitli 
„ pontifex maximus” e „ülempreester”.  
Leo töötas sihikindlalt paavsti primaatsuse reaalseks muutmise eest ja lootis toetust 
leida ka impeeriumi lääneosa keisrilt Honoriusels, kes pidaski Rooma juhtpositsiooni 
läänekiriku parimaks alternatiiviks poliitilise ühtsuse tugevdamisel.  
Honorius väljastas 445. aastal edikti, et kõikide läänekiriku piiskoppide kohustus oli 
ametist vabastamise ähvardusel alluda Rooma piiskopile ja tema määrustele. Seetõttu 
oli Rooma primaat läänes tõsiasjaks muutunud.  
 
Pärast Leo l Surma aastal 461,kui impeeriumi lääneosa jagunes iseseisvateks germaani 
riikideks, muutus ka Rooma primaat Läänes olematuks . Läänekatoliku kirik jäi 
germaani kuningate alamaks. Paavsti primaati tunnistati küll formaalselt,  kuid Rooma 
ei olnud praktiliselt mitte mingisuguseid sõnaõigusi kirikliku elu ja arengu osas uutes 
germaani maakirikutes.  
Lääne keisririigi kokkuvarisemine 480. aastal tähendas seda, et Rooma paavstitool oli 
Itaalias ainus korrastatud ja funktsioneeriv institutsioon , kellel olid kasutada suured 
rikkused. Paavst ei olnud ainult Rooma valitseja, vaid temas sai Itaalia roomameelse 
elanikkonna koondaja germaanlaste vastases võitluses. Nii sai paavstist Itaalia poliitika 
valitseja.  
 
Kuigi paavst kiitis heaks ja nõustust Bütsantsi impeerium romanum christianumiga ei 
võinud ega tahtnud ta tunnustada keisrit kiriku kõrgeima juhina nii nagu sellega idas oli 
harjutud. Paavst Gelasius teatas keiser Anastasius I le et sel ei olnud mingit õigust ja voli 
valitseda kirikut ega koostada eeskirju kirikliku elu asjus. Gelasiuse õpetus ei 
mõjutanud kuigi palju ida rooma keisreid kuid tema kirjad liideti paavstilike 
dekretaaliate kogusse ning need mõjutasid keskajal juba paavstide universaalteokraatia 
arengut.  
 
Tuunustamine  Nagu eespool mainitud sai primaat tunnustuse keiser Honoriuselt, kes 
väljastas 445. aastal edikti, mille alusel tuli alluda Rooma piiskopile ja tema määrustele, 
kuid tunnustust sai Leo I ka idast.  
Nii väljendasid Chakledoni kirikukogu kristoloogilised otsused juba õpetusliku 
autoriteedi tunnustamist ka idas. Chalkedoni protokollid tunnistavad Leo suurest 
autoriteedist : „paavst Leo usub nii¡Ksee on peaaegu piiskop Leo usk¡KLeo usub 
nii¡KLeo ja Anatolios usuvad nii¡Kme kõik usume nii,,,see ib oeaouusjio Kei arvanys,,,nii 
ta usub¡Knii on ta kirjutanud. ”Chalkedoni teisel istungil antakse Leo kirjutistele 
„Tomus” veelgi suurem tähtsus:”Peetrus on kõnelenud Leo suu läbi. Nõnda õpetas 
Peetrus. Nii õpetasid apostlid. ” Seega roma locuta est causa finita est e Rooma on 
kõnelenud,  asi on otsustatud.  
 
Paavsti primaat ​= paavsti võim kiriku ja ilmaliku maailma üle. Esialgu oli Rooma 
piiskop teiste piiskoppidega võrdne. Alates 325 oli ta Lääne-Rooma patriarh (ülejäänd 3 
patriarhaati olid idas). 389-nendail Theodosius Suur tunnustab Rooma piiskoppi kiriku 
kõrgeima autoriteedina (oluline paavsti ja Peetruse sarnasus). Paavst Leo I (440-461) 
on primaadi alusepanija  445 Lääne-rooma keiser tunnistab, et paavst on kiriku juht. 
Alates 451 Chalkedoni kirikukogu vaidlused Konstantinoopoliga, kes ei tunnista paavsti 
ülemvõimu. V-VI sajandini kujuneb välja paavsti ülemvõim kiriku üle. 680/1 kuues 
oikumeeniline kirikukogu  paavst kaotab oma ülemvõimu. 747 Frangi riik allub 
paavstile. Alates Kirikuriigist saab paavst ülemvõimu tagasi toetudes Lääne-euroopa 
monarhiale. 869-870 ametlik tunnustus paavstile kui kirikupeale.  
 
Varakeskaja usuliikumised 
Ariaanlus​ on õpetus, et Jeesus Kristus on Jumala loodud ning ei ole seega Jumalaga 
võrdne, ega ka igavene , vaid ainult sarnaneb Jumalaga. Levis barbarite seas, sest oli 
lihtsam kui katoliiklus . 325 kuulutati ariaanlus ebaõigeks, kuid 325-381 oli ta Roomas 
lubatud/keelatud vaheldumisi. 381 ariaanlus ketserluseks. Õpetuse lõi Aleksandria 
presbüter Areios.  
 
Ariaanlus - katoliikluse kõrval tekkinud vool, mis sai nime Aleksandrias elanud preestri 
Arianuse järgi. ei tunnistanud kolmainsust. ristiusk levis paljudes kohtades paganate 
seas just ariaanluse vormis. kuulutati ketserluseks.  
Arianism ehk ariaanlus oli 4  7 sajandil levinud kristlik teoloogiline õpetus ja usuvool 
mis sai nime aleksandria presbüteri Areiose järgi. ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab 
pre eksisteeriva jeesus kristuse kui jumala poja täielikku jumalikkust. areios väitis et 
„oli aeg kui teda ei olnud” ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus 
kolmainsusõpetusega.  
 
Manilus​ - Uskumus, mille alusel on maailmas läbi ajaloo toimunud võitlus hea, 
spirituaalse valguse maailma ning pimeduse jõudude vahel.  
 
Ariaanluse levik germaanlaste seas​ - Esimesed kokkupuuted kristlusega toimusid 
Musta mere piirkonnas. Doonau ääres elavate gootide keskel levitasid kristlust eelkõige 
sõjavangid, keda oli kaasa toodud bütsantsist. Neljanda sajandi keskel, kui goote valitses 
Atanarik, tabas kristlasi suur tagakiusamine ning kristlusesse pöördunud gootid 
siirdusid suurte hulkadena Bütsantsi, Traakiasse. Konstantinoopoli patriarh Johannes 
Chrysostomos andis viienda sajandi alguses Konstantinoopoli gootidele oma kiriku, kus 
peeti gootikeelseid jumalateenistusi. Uusariaanlikud teoloogid väitsid, et Poeg oli oma 
olemusels Isast erinev ja nende vaheline samasus oli ainult moraalne mille aluseks oli 
Poja sõnakuulelikkus Isa vastu.  
 
Väike-Aasia ariaanlik kirik alustas varsti pärast neid sündmusi suurejoonelise 
misjonitööga,  mille eesmärgiks oli gootide abil viia kristlus ka teiste 
germaanihõimudeni. Läänegooti ariaanluse arendamisega tegeles eriti mees nimega 
Wulfila.  
Läänegooti kristianiseeriti 378. aastal, teiste germaanihõimude pöördumisest 
kristlusesse puuduvad täpsed andmed. Intensiivse misjonitöö tulemusel, mis kestis ligi 
sada aastat pöördusid kõik germaanihõimud välja arvatud frangid, läänegootide 
homoiosliku kristoloogiaga ristiusku. Germaanlased omandasid kristluse alles siis 
vabatahtlikult, kui tajusid, et kristlaste jumal võitis germaanijumalaid oma meelevallas 
ja väes. Kristlusesse pöördumise küsimus otsustati hõimukuningate otsusega.  
 
8 esimest oikumeenilist kirikukogu​: 
1) Nikaias 325  Athanasiuse õpetuse põhinev usutunnistus, ariaanluse tõrjumine, 
ülestõusmis-pühade väljaarvestamise korra välja töötamine.  
2) Konstantinoopolis 381  jätkuv väljaastumine valeõpetuste vastu ja ariaanluse 
hukkamõist.  
3) Efesoses 431  astus välja nestoriaanluse vastu. Konstantinoopoli patriarh Nestorius: 
Kristuse inimlik ja jumalik alge pole seotud, Maarja pole jumalaema vaid Kristuse kui 
inimese ema.  
4) Chalkedonis 451  monofüsiitide vastu. Monofüsiidid olid armeenlased, kes väitsid, et 
jumalik alge allutas Kristuses inimliku alge. Chalkedoni otsustega nõustunud kristlikud 
kirikud tunnistavad sellega, et nende õpetuste konfliktid on detailides.  
5) Konstantinoopolis 553  jätkuvalt tegutsemine nestoriaanluse ja monofüsiitide vastu.  
6) Konstantinoopolis 680-81  monoteleetide vastu, kes ütlesid, et Kristuses on vaid 1 
tahe (inimlik tahe allub Jumalale), aga 2 loomust.  
7) Nikaias 787  arutati pilditüli: kuidas suhtuda Vana-Testamendi pildikeeldu; otsustati 
lubada, aga mitte kui puuslike.  
8) Konstantinoopolis 869-870  kirikupoliitiliste tülide arutamine ja paavsti ülemvõimu 
tunnustamine. Idakirik seda oikumeenilisena ei aktsepteerinud.  
 
Euroopa keldi , germaani ja slaavi rahvaste ristiusustamine ​: 
Germaani  vaata ülevalt 
Keldi - ??? 
Slaavi Algab Rooma ja Bütsantsi kultuuri tungimisega ida ja kesk euroopasse. 6. saj 
Salzburgist lähtuv misjon Aquileia horvaatide seas,  8. saj sloveenide hulgas. Karl Suure 
ajal algab misjon vendide, tšehhide,  obodriitide ja Elbe slaavlaste seas. 850 liituvad 
serblased idakirikuga. 863 alustavad Konstantinos ja Methodios misjonitööd 
Suur-Molraavias (Suur-Määri riigis),  hiljem liituvad Tšehhi kirikuringkonnad Roomaga. 
864/65  bulgaarlaste ristiusustamine 
866  ristitakse 1 rühm venelasi .  
948  Havelbergi,   Brandenburgi ja Oldernburgi piiskopkonna asutamine 
966  Poola vürsti Mieszko ristimine 
968  Otto I asutab Magdeburgi piiskopkonna 
973/976  Praha piiskopkonna rajamine 
983  slaavlaste ülestõusu tõttu hävitatakse kristlik misjon 
988  Kiievi suurvürst Vladimiri ristimine 
 
Slaavlased üritavad luua oma iseseisvat kirikut. Ristiusu vastuvõtmisega tõuseb 
slaavlaste kultuurne tase,  ühtlasi aitab ristiusk kaasa ka erinevate rahvaste 
kokkusulamisele. alates ristiusustamisest kuuluvad slaavlased Euroopa kultuuriruumi.  
 
Iiri kirik​ - Kristlasi oli Britannias juba kolmanda sajandi alguses. Kõiges hoolimata aga 
eristus kirik Britannias tugevasti mandri omast. Varabritannialiku kiriku kõrvale kerkis 
ka tugev iirlaste kirik oma tuntuima kaitsepühaku Püha Patriciusega.  
Iiri Keltlik kloostrikirik ja kristlus olid rajatud neljanda sajandi Britannia kristlusele. 
Seetõttu peeti seal kinni mandril juba loobutud endisest liturgiavormist ning kaua aega 
kestsid vaidlused Roomaga selle üle millal oleks olnud õige aeg tähistada 
ülestõusmispühi. Iirimaal peeti neid erinevatel kuupäevadel ja formaalne kokkulepe 
saavutati alles Whitby sinodil (622). Kuna Paavst Leo Suure õpetused Iirimaale ei 
jõudnud siis ei olnud seal olulisim mitte piiskopiamet vaid kloostristruktuur kuna 
Iirimaal puudusid linnad, mistõttu kristliku elu kandejõuks kujunesidki seal kuni 3000 
elanikuga kloostrid.  
Iiri kloostrikirikutes õitses spirituaalne elu oma praktilise ligimeseaitamise ja 
misjonitööga. Eesmärgiks oli Kristuse imiteerimine ning pühitsus. Nt tuli palvetamisel 
käsi kõrvale väljasirutatuina hoida,  nagu ristil . Iga patt tuli üles tunnistada salajases 
erapihis. abivahenditeks patuga võitluseks olid spetsiaalsed abiraamatud,  mis 
sisaldasid loetelusid eksimustest ja karistustest.  
Askeetliku elu kõrval õitses iiri keldi kloostrites väga kõrgetasemeline hariduselu nii 
ladina kui ka kreekakeelne, mis annab tunnistust sellest, et neil oli olemas side esimeste 
kristlike sajandite kirikliku pärandiga. Iiri keldi kloostrikirik oli ida kiriku kloostritelt 
omandanud käsitluse et kodukohast ja oma kloostrist lahkumine ning kõrvalisse 
maanurka elama asumine oli kõrgeim väljendus askeetlikust elust ja meeleparandusest. 
Kodukohast lahkumine oli kulgev tegevus mille lõpp ja õnnestumine olenes Jumala 
tahtest.  
Iiri keldi munkade vanad palved oma sügavuse elu ja looduslähedusega on tänaseni 
kristlaste hulgas populaarsed .  
 
P. Bonifatius​ - Algselt Sakside apostel Winfrid, kes pühitseti 722. aastal piiskopiks ning 
Paavst Gregorious andis talle nim Bonifatius.  
8. sajandi algul marssis ta Sakside äikesejumal Torile pühendatud hiide kui seal 
parajasti ohverdati ning raius kõigi nähes maha suure ohvritamme. Legendi järgi tõusis 
kohe pärast esimest kirvehoopi suur tuuleiil mis puu ja selle ümber olevad paganad 
pikali puhus. See teguviis ise näitab, kui ükskõikseks saksid oma jumalate suhtes 
tegelikult muutunud olid.  
Samas ei jäänud Bonifatiuse n. ö kirvemisjon karistamata. Ta suri koos 50 ametivennaga 
754 aastal friiside keskel Dokkumis märtrina.  
 
P. ansgarius​ - Üks esimesi 9. sajandi misjonäre, kes tulid Norrasse ristiusku kuulutama.  
 
Liivimaa ja Leedu ristimine​ - Esimesed Liivimaa ristimise püüded said alguse ​ 1165 ​. 
aastal, kui Eestimaa piiskopiks määrati prantsuse päritoluga munk Fulco , kes käis 
paganaid tõenäoliselt kahel korral ristimas,  kuid suuri poliitilisi tagajärgi tema retkedel 
polnud.  
1186 ​. aastal kuulutati liivlaste piiskopiks koorihärra Meinhard . Tema tegevus oli 
rahumeelne ning ta ei kutsunud endale appi ristisõdijaid, kuid teda abistasid mitmed 
vaimulikud, kellest tuntuim on Theoderich , hilisem Eestimaa piiskop. Tema 
piiskopkonna keskus oli Üksküla. Meinhard suutis küll ristida mõned liivlased ,  kuid 
paljud neist ütlesid hiljem uuest usust lahti. Kuna rahumeelsest ristimisest ei tulnud 
midagi välja, andis paavst Coelestinus III talle loa algatada ristisõda, mis kuulutati välja 
1193 ​. aastal. Meinhard suri aastal ​1196​,  enne kui ristisõda jõudis alata .  
Pärast Meinhardi määrati piiskopiks Berthold,  kuid ka tema ei suutnud liivlasi 
rahumeelselt ristida. ​1198​. aastal toimus liivlaste ja Bertholdi vahel Riia kandis lahing, 
mille kristlased küll võitsid, kuid mille käigus Berthold suri.  
1199 ​. aasta kevadel nimetati Liivimaa ehk Üksküla piiskopiks Bremeni toomhärra 
Albert von Buxhövden. ​1201​. aastal rajas ta Riia linna. ​1202​. aastal rajas endiselt 
Liivimaal tegutsev Teoderich Mõõgavendade Ordu,  mille tugipunktiks sai Riia. ​1206​. 
aastaks suutis Albert liivlased enamasti alistada. ​1208​. aastal tekkis kristlastel aga tüli 
Ugandi eestlastega, mida ei suudetud rahumeelselt lahendada ning seetõttu peetakse 
antud aastat muistse vabadusvõitluse alguseks.  
 
Paavstluse  muutlik  roll keskaja esimesel poolel 
Gregorius I Suur​ - Tema all oli tegu endise Rooma linna prefekti ning mitmete 
kloostrite rajajana. Ta veendus viie Konstantinoopolis veedetud aastaga, et paavstid 
peaksid oma poliitikas vähem sõltuma Ida-Rooma keisritest. Kuuenda sajandi lõpul 
ründasid langobardid impeeriumit ning ohustasid Roomat. Rooma piiskopitool jäi 590. 
aastal vabaks ning seda pakuti Gregoriusele. Võimeka administraatorina võttis ta üle 
mõned ülesanded, mida oli varem täitnud ida-Rooma keiser. Paavst oli astunud keisri 
asemele ja temalt midagi küsimata alustanud läbirääkimisi langobardidega, mistõttu 
loodeti Itaalias palju rohkem temale, kui keisrile.  
Varasemate Rooma piiskoppidega võrreldes keskendus Gregorius Suur palju rohkem 
kirjutamisele. Ta kirjutas palju kristlike ametite vastutusest,  pastoraalreeglitest 
vaimulikele. „Iga jutlustaja peaks oma hea eluga jätma inimestele maha jalajäljed, kuhu 
astuda,  selle uskus, et puhastustules viibivad hinged võisid vabaneda missaohvri abil. 
Gregorius soodustas kristlaste hulgas ka reliikviate austamist, pidi ju surnutest ja nende 
luudest ka midagi kasu olema.  
Gregorius pani rõhku missa läbiviimise ilule,  ja tõenäoliselt oli 6. sajandi lõpul just tema 
juhtimisel koostatud kõigi liturgiatekstide uus kogu, mis sai aluseks uus-Rooma 
liturgiale.  
Gregorius oli tugevalt häiritud iiri munkade poolt frankide territooriumil toimuvast 
misjonitööst ja kloostrite rajamisest. Aastal 596 otsustas Gregorius saata ühest Rooma 
kloostrist rühma munki Kenti paganliku kuninga Ethelberti juurde tegema misjonitööd, 
mis suundus hiljem langobardide ja anglosakside juurde. Nii lõi Gregorius misjonitöö 
alustamisega seal eeldused roomakatoliikluse hilisemale vastuvõtmisele.  
 
Kirikuriigi loomine​ (Teine konspekt) Alates 4. sajandist kogus paavst endale 
maavaldusi (Patrimonium Petri ), samuti oli ta Rooma linna valitseja. 755 ähvardasid 
langobardid võtta paavstilt tema maavaldused ning liita need oma riigiga (tol ajal oli 
Itaalias valitsemine väga segane). Paavst kutsus appi Frangi kuninga Pippin Lühikese, 
kes võitis langobardid ja rajas 756 Rooma linna ümbrusest, Ravenna ekstrahaadist 
(langobradid vallutasid selle Bütsantsilt alles 749) ja Pentapolisest koosneva Kirikuriigi. 
Kirikuriik oli Frangi riigi koosseisus , kusjuures paavst allus kuningale. Pärast Karl Suurt 
ja Frangi riigi lagunemist oli paavsti võim oma riigis nõrk. 962 kui Kirikuriiki ohustas 
Itaalia (= langobardide) kuningas Berengar II, aitas paavsti hädast välja Saksamaa 
kuningas Otto I, kes allutas Kirikuriigi Saksa-Roomale. Liidus Lõuna Itaalia 
normannidega suutis paavst Gregorius VII (1073- 1085 ) Kirikuriigi Saksa-Rooma alt 
iseseisvaks saada, seda küll ajutiselt , aga tema järglased suutsid Kirikuriigi iseseisvuse 
investituuritüli jooksul välja kaubelda . Sellest peale sai Kirikuriigist Saksa-Rooma 
peamine rivaal Euroopa ühendamisel. Paavstide eesmärgiks sai ilmalik ja vaimulik võim 
kõigil kristlikel aladel. Innocentius III saavutas 1201 Saksamaa kuningalt Otto IV-lt 
Kirikuriigi sõltumatuse tunnistamise. Samuti laiendas ta Kirikuriigi alasid. Samuti 
suurenes siis riigi majanduslik ja poliitiline võim. 14. sajandi algusel ja Avignoni 
vangipõlve ajal oli Kirikuriik feodaalselt killustunud, kõik linnad peale Rooma olid 
saavutanud iseseisvuse. Kirikuriiki hakati kindla keskvõimu alla ühendama alles 15. 
sajandi paavstide poolt. 16. sajandi alguseks saavutas ta oma suurima ulatuse, kuid 
laastati Prantsuse ja Saksa Itaalia sõdades 16. sajandi algul. 1870, pärast kolmeaastast 
sõda liideti Kirikuriik Itaaliaga.  
 
„Erakirik“ - ​ kirik on isanda oma, aadlil kirikuamet eraomandiks. Rajati oma maadele 
kirikuid ja kloostreid, kuhu saadeti sugulasi. Palvetati isanda eest.  
 
Ottode ​Reichskirche​  Püha Saksa-Rooma riigi looja Otto I poolt loodud riigikiriku 
süsteem,  mille aluses oli kuningal otsustav sõnaõigus riigi  e vürstipiiskoppide ja 
riigiabtide ametikohtade täitmisel ning nende ametist eemaldamisel. Vaimulikule anti 
valitsemiseks kirikumaad koos elanikkonnaga ja kohtumõistmisõigusega  investituur.  
 
Cluny klooster ja kirikureformi püüded 
Cluny uuendusliikumine sai alguse 10. sajandi alguses ning selle eesmärk oli kiriku 
sõltumatus Otto I ja tema ametijärglaste poolt loodud riigikirikusüsteemis ja 
kloostrireform ,  mis koos oleksid loonud eelduses kirikureformiks.  
Cluny klooster rõhutas jumalateenistuse tähtsust ja päeva rangelt reeglipärast kulgu . 
Munkade tähtsaim kohus oli lakkamatu jumala ülistamine ning palvetamine . Palvele 
orienteeritud elu elamiseks vajasid nad ka ilmalike inimeste abi, kes valmistasid neile 
toitu,   riideid ja hoolitsesid muu eluks vajaliku eest. Cluny mungad teadsid et nad ei 
elanud ainult iseendale vaid kogu ühiskonnale,  eriti neile, kes tagasid nende 
vaimulikuks eluks vajalikud abivahendid.  
Cluny munhad püsisid suurema osa ajast seespool kloostrimüüre. Seda suurema 
tähtsuse omandasid rahvahulkade vaimulikus kasvatuses ilmikvennad, kellel oli õigus 
võtta vastu ka pihtida soovijad.  
 
Kirikuelu seisukohalt oli tähtis et üha suuremal määral hakati piiskoppe valima just 
Cluny kloostritest. Uued piiskopid pidasid oma ülesandeks kanoonilisele õigusele 
vastavat kirikuelu uuendamist,  mis tähendas võitlust kiriku vabaduse eest, kuhu kuulus 
ka paavstivõimu sõltumatus Rooma aadliperekondadest.  
 
Leo IX ​- Euroopa reformpaastluse algataja . Ta kuulutas 1049. aastal Roomas peetud 
kirikukogul sõja nikolaitismile ja somooniale ning nõudis vaimulikkonna 
usulis -moraalse elu parandamist kanoonilise ühiselu abil. Sellele kirikukogule järgnes 
mujal Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaa rida reformikirikukogusid, mida Leo IX juhtis 
isiklikult. Leo IX alustas ka tugeva kirikliku aparaadi loomist, mis oleks allutatud otse 
paavstile. Nii loodi kardinalide kolleegium, mis toimis paavsti nõukoguna ja 
haldusorganina.  
1053. aastal vallutasid normannid põhja itaalia ja vangistasid Leo IX. 1054. aastal aga 
saatis ta kardinal Humberti juhtimisel delegatsiooni Konstantinoopolisse keisri sõjalise 
abi järele ja nõupidamisele võimaliku kirikuuniooni üle. Tulemuseks oli aga hoopis see, 
et 1054 aastal pani Humbert Konstantinoopoli patriarhi kirikuvande alla ja too 
ekskommunikeeris kogu paavsti delegatsiooni.  
 
Gregorius VII​ - Kardinal Hildebrandi paavstitoolile tõuses 1073. aastal võttis ta endale 
nimeks Gregorius VII. algas paavstluse gregoriaanlik periood. Gregoriuse isikupärane 
alandlikkus ja kartmatus, järeleandmatus põhimõttelise tähtsusega küsimustes ja tema 
tahtejõud andsid Gregoriuse pontifikatsioonile ainulaadse iseloomu. Sarnaselt oma 
eelkäijatele jätkas ka Gregorius tööd püha ja vaba kiriku loomiseks. Selleks tuli tal peagi 
vastakuti seista Saksa kuningas Heinrich IV-ga.  
 
Gregoriaanlikud kirkireformid: 
Tsölibaat​ - Kirikumeeste teadlik loobumine abielust ning seksuaalsest kontaktist 
naistega .  
Simoonia​ - vaimulike ametikohtade ostmine 
Dictatus papae​ - Paavst Gregorius VII poolt loodud paavstilik valitsusprogramm,  mis 
sisuliselt teeks paavstist nii ilmalikes kui ka vaimulikes asjades viimase ning ülima 
otsustaja. Paavstliku maailmavalitsemise programm.  
See kinnitas paavsti õigusloome monopoli.  
 
Investituuritüli:  
Heinrich IV Canossas​ - Saksis oli 1073. Aastal alanud Heinrichile poliitiliselt ohtlik 
mäss, mille võitmiseks vajas ta paavsti abi. Vastuteeneks tuli kuningal lubada paavsti 
legaatidel saabuda Saksi ja teostada seal kirikureforme, mis oleksid vastavuses Rooma 
1074. aasta kirikukoguga kus oli keelatud preestrite abielu ning tunnistati katoliku 
kiriku varasema traditsiooni vastaselt abielus preestrite poolt jagatud sakramendid 
kehtetuks. See ajas vaimulikkonna,  eriti need, kes olid abielus ärevusse ja boikoteerima 
kavandatavaid uuendusi. Kõige tipuks keelati Gregorius VII poolt 1075 . aastal Roomas 
peetud kirikukogul kirikus imikute investituur, mis tähendas sisuliselt sõja kuulutamist 
Saksa kuningavõimule. Gregorius kuulutas, et tal on õigus keiser tagandada. Kõik 
nikolaitismi ja simoonia pattudesse langenud vaimulikud tuli ametist vabastada. Saksa 
isepäine episkopaat murti aga lõplikult alles siis,  kui keelati investituur.  
 
Tüli sai alguse Milano peapiiskopi valimisest, mille võitis Heinrich IV esitatud kandidaat 
kuna Heinrich oli selleks ajaks suutnud lõpetada sakside mässu ning saanud enda 
poolele ka paavsti liitlase paaria (tegu oli alamrahvaga, kes toetas 
kirikureformiliikumist ning oli teinud vägivaldseid katseid aadelkonna ülemvõimu 
murdmiseks). Gregorius ähvardas Heinrichi ekskommunikatsiooniga, kui too ei allu 
viimase tahtele viia Milaanos läbi kanoonilise peapiiskopi ametisse valimise. Heinrich 
alustas omalt poolt vasturünnakutega, kutsudes 1076. aasta Jaanuaris kokku Wormsisse 
riikliku kirikukogu, mis kuulutas Gregorius VII ametist tagandatuks kuna paavst oli oma 
tegevusega üritanud hajutada Saksa riigikirikut.  
 
Gregorius VII positsioon Roomas oli aga sedavõrd kindel, et tema ametist eemaldamine 
ei tulnud kõne allagi. Veebruaris 1076 kuulutas paavst välja ekskommunikatsiooni 
keiser Heinrich IV dale ning Saksa riigi episkopaatidele, vabastades ta kuninga tiitlist 
ning tema alluvad kõigiks Heinrichule antud truudusevannetest.  
 
Tulemuseks Saksa episkopaat hajus kuna paljud selle liikmed pidasid oma kohustuseks  
suhted Heinrich IVdaga katkestada.  
 
Heinrichile seati tingimuseks et kui ta aasta jooksul pärast ekskommunikatsiooni 
väljakuulutamist ei ole suutnud sellest vabaneda siis tuleb tal loobuda kroonist.  
Heinrichi poliitilised vastased andis paavstile õiguse osaleda järmistel 
kuningavalimistel. See tähendas paavsti universaalmonarha tunnustamist ja Gregorius 
VII võit näis olevat kindlamast kindlam . Kuid Heinrich IV purustas kõik need lootused 
kui ta 1077 . aasta jaanuaris ületas Alpid , et minna patukahetsejana Canossasse paavstilt 
andestust otsima.  
 
Paavst küll ei uskunud Heinrichu siirusesse, kuid tal tuli siiski Heinrich kirikusse tagasi 
võtta.  
1077 aastal valis opositsioon Saksamaal Heinrichile vastukuninga Rudolf Von 
Rheinfelden. Sündis sisesõda, kus mõlemad pooled (Rudolf ja Heinrich) lootsin saada 
paavsti tunnustuse oma kuningavõimule. 1080 aastal langetas Gregorius VII oma valiku 
Rudolfi kasuks, kelles sai tema vasall .  
 
Heinrich IV le ustavad vaimulikud alustasid Rooma silmis ennekuulmatu aktsiooniga, 
alustades teoloogiliste argumentide abil võitlust gregorianismiga, mille järgi valitseid 
kristlaskonda nii regnum kui ka sacerdotium. Mõlemad oli kohale asetanud jumal ja 
mõlemal olid oma erivolitused ja ülesanded ning mõlemad olid ka otsevastutuslikus 
suhtes jumalaga. Nii ei olnud paavstil õigust vabastada jumala armust valitsevat 
kuningat ja anda kuningatiitlil mõnele teisele.  
Heinrich IV käskis Briexnis valida Ravenna peapiiskop Wiberto (hiljem Clemens III) 
vastupaavstiks. Nende sündmuste ajal suri Rudolf ja kuna tema asemele ei tulnud 
võimekat valitsejaisikut sai Heinrich IV peagi kogu Saksa uuesti oma valdusesse ning 
tungis seejärel Rooma kus suur osa kardinalide kolleegiumist hülgas Gregorius VII. 
Heinrich Seadis uueks paavstiks Clemens III, kelle käest võttis 1084. aastal vastu 
keisrikrooni.  
 
Gregorius VII suri aasta hiljem Salernos normannide juures pagenduses.  
Vastupaavstid ​ Paavstid, kes seati mõne teise paavstikandidaadi vastu, eesmärgiga 
võim enda kätte saada. Näiteks 1045 . aastal nõudsid paavstitooli 3 meest: Benedictus IX, 
Silvester III ja Gregorius VI. 
 
Wormsi konkordaat​ toimus aastal 1122,  kus paavst sai vaimuliku võimu ning keiser 
ilmaliku. 
 
Skisma Alexander III ajal - ​Aleksander III valiti paavstiks 7. septembril 1159 Rooma 
Peetri kirikus ja pühitseti ametisse 20. septembril Giardino di Ninfas Ostia  
kardinalpiiskopi Ubaldo Allucingoli (hilisem paavst Lucius III) poolt. 
 
3. – 7. septembrini 1159 toimunud valimistel osales Salvador Miranda andmetel 25 
kardinali. 7. septembril valis 8 Saksa-Rooma keisrit Friedrich I Barbarossat pooldanud 
kardinali vastupaavstiks Victor IV, kes pühitseti 4. oktoobril keisri saadiku Wittelsbachi 
krahvi Otto heakskiidul Farfa kloostris ametisse. 
 
Keiser Friedrich oli skisma puhkemisel esialgu neutraalne, kuid kutsus veebruaris 1160 
vastuolude lõpetamiseks Pavias kokku kirikukogu, kus osalesid valdavalt Saksa ja Itaalia 
piiskopid, kes pidasid legitiimseks paavstiks Victor IV-t, keda seejärel tunnustas ka 
keiser. 
 
Aleksander III pani esmalt kirikuvande alla Victori ja ekskommunitseeris seejärel 24. 
märtsil 1160 Anagni sinodil Friedrichi. Paavst pani 1163 kirikuvande alla ka Kölni 
peapiiskopi ja Itaalia ülemkantsleri Rainald von Dasseli. 
 
Oktoobris 1160 Toulouse'is toimunud kirikukogul osalenud piiskopid tunnustasid 
paavstina Aleksandrit ja tema rivaal Victor IV mõisteti hukka. Aleksander III siirdus 
aprillis 1162 Prantsusmaale, kust naasis Rooma novembris 1165, kuid pidi 1167  
Friedrichi tõttu minema Beneventosse, sealt edasi Anagnisse ja Veneetsiasse. 
 
Friedrich ja Prantsusmaa kuningas Louis VII olid septembris 1162 valmis vahendama 
skisma osapooli Saint-Jean-de-Losne'is kavandatud sinodil, kuid nende püüded jäid 
tulemusteta ning Victor IV mõistis 7. septembril 1162 Aleksandri taas hukka, 
Aleksander mõistis vastupaavsti aga hukka samal aastal Montpellier's toimunud sinodil. 
Paavst pidas 1164 Reimsis sinodi, kus plaanis isegi ristisõja korraldamist Friedrichi 
vastu. 
 
Victor IV surma järel otsustas Friedrich tunnustada vastupaavst Paschalis III-t, kuid 
mitmed seni vastupaavsti soosinud valitsejad asusid toetama Aleksandrit. Friedrich 
nõudis 22. mail 1165 Würzburgis peetud riigipäeval oma vasallidelt Paschalis III 
tunnustamist, kuid vastupaavsti surma järel 1168 pooldasid tema järglast Calixtus III-t 
vaid Rooma ning mõned Itaalia ja Saksamaa linnriigid . 
 
1168 pidas keiser paavstiga läbirääkimisi skisma lõpetamise osas, mille läbikukkumisel 
asus Friedrich toetama Calixtust. Lombardia linnriigid moodustasid Aleksandri 
toetuseks Lombardia liiga, mille väed lõid 29. mail 1176 Legnano lahingus keisri 
vägesid. Friedrich I sõlmis 24. juulil 1177 paavstiga Veneetsia rahulepingu, mille järel 
võis paavst naasta Rooma. Vastupaavst Calixtus III leppis oma peamise soosiku 
taganemisel 29. augustil 1178 Aleksandriga ära, kes määras ta Benevento rektoriks 
( kuberner ). Skisma likvideeriti ametlikult märtsis 1179 toimunud Lateraani III 
kirikukogul. Paavst tagandas samal aastal ametist Baseli piiskopi Ludwigi, kes oli 
toetanud vastupaavsti. 
 
Lateraani kirikukogud   
1. Kirikukogu - 1123 kinnitati wormsi konkordaat. 
2. Kirikukogu - 1139 keelati vaimulike abielud. 
3. Kirikukogu - 1179 paavste võis hakata valima ainult kardinalide seast,  mõisteti 
hukka simoonia, piiskopiks saamise vanuse nõudeks määrat 30 eluaastat .  
4. Kirikukogu - ??? 
5. Kirikukogu - 1512-1517 üritati läbi viia kirikureform- 
 
13. sajandi paavstlus 
Innocentius III​  Oli paavst aastatel 1198  1216. algatas neljanda ristiretke. algselt oli ta 
Pariisi ja Bologna ülikoolides filosoofiat,  teoloogiat ja juurat õppinud kirikujuht. Tema 
peamine eesmärk oli Rooma kuuria ülemvõimu kehtestamine üle kogu kristliku 
maailma. Ta oli ka esimene paavst, kes hakkas endast kõnelema, kui Kristuse asemikust 
maal ning ta allutas usulised tõed oma poliitilistele huvidele. 1208. aastal pani ta kogu 
Inglismaa interdikti alla,  kuna kuningas John keeldus loobumast investituurist. 1209 
ekskommunikeeris ta kogu Inglismaa.  
 
Gregorius IX​  Oli paavst aastatel 1227  1241. Väljastas 1229. aastal bulla, millega anti 
kirikule õigus võtta kasutusele skandinaavlaste pühad hiied . 1231. aastal asutas ta 
Prantsusmaal kataritega võitlemiseks inkvisitsiooni (inquisito e uurimine ). x 
 
Innocentius IV​  Oli paavst aastail 1243  1254. Oli seitsmenda ristiretke algataja 1245. 
aastal.  
 
Martinus IV ​ Oli paavst aastatel 1281- 1285. Tunnustas Sitsiilia kuningas Charles’i 
plaani korraldada aprillis 1283 ristisõda Bütsantsi vastu,  et vallutada Konstantinoopol .  
 
Coelestinus V​  Oli paavst juulist detsembrini aastal 1294. 85-aastasena oli ta ning on 
siiamaani ajaloos vanim paavstiks määratud mees.  
Bonifatius VIII​ - Avignoni paavst aastatel 1294  1303. Võttis oma võimutäiuse 
sümbolina kasutusele tiaara ehk kolmekordse krooni, mis pidi väljendama paavsti 
kolmsekordset võimu juuras e õiguses,  diplomaatias ning finantsmajanduses.  
 
„​Kiriku tsentraliseerimine”   
 
Legaadid ,  nuntsiused ja kollektorid​ - Nuntsius  paavsti diplomaatilised esindajad 
riikides, millega püha tool on suhetes.  
Legaat  Pmslt nagu nuntsius. Paavsti isiklik esindaja võõrastes riikides. (Vb erineb 
nuntsiusest kuna esindab paavsti vaimulike huve.  
Kollektor - ??? (ehk isik,  kes kogus kiriku makse?,  kõlab ju loogiliselt¡K) 
 
Unam Sanctam​  1302. aastal paavst Bonifatius VIII väljastatud bulla,  milles väljendas 
paavsti kiriku ülemvõimu. Bullas toodi välja katoliku kiriku ühtsuse põhialused,  vajadus 
põrgust pääsemiseks kuuluda katoliku kirikusse,  paavsti positsioon kiriku ainuõige 
peana ning seeläbi kohustus paavstile kuuletuda, et seeläbi päästetud saada.  
 
„Avignoni vangipõlv” - ​1309. aastal oli paavstitool Itaalia poliitilise anarhia tõttu 
siirdunud Prantusmaale Avignoni, kus Prantsusmaa kuningast sai paavstitooli valvur. 
Kõik Avignoni-aegsed paavstid olid Prantslased. Aeg Avignonis andis paavstile küll 
kaitset, kuid röövis tema vaimse autoriteedi kuna paavstitool ei asunud enam Roomas.  
 
Paavstide püüded naasta Rooma  
 
Urbanus VI ja Õhtumaa kirikulõhe algus​ - Rooma elanike nõudmisel valiti 1378. 
aastal uueks paavstiks Urbanus VI. Avignonis aga valiti samal ajal uueks paavstiks 
Clemens VII. Tekkinud olukorras sündis Euroopasse kaks obedientsi (sõnakuuletumist). 
avignoni paavstiga liitusid : Prantsusmaa,   Napoli ,   Hispaania ,  Šotimaa ja mõned Lääne 
ja Lõuna-Saksa alad. Roomaga liitusid : Lõuna  ja Kesk-Itaalia,  Inglismaa,  Ungari, 
Põhja-Saksamaa ja Skandinaavia.  
 
Rooma ja Avignoni paavstide vastasseis​ - Roomas krooniti 1328. aastal paavstiks 
Pietro Rainalducci (Nicolaus V),  kes mõistis Peetrust kirikus Avignoni paavsti Johannes 
XXII hereetikuna ning majasteedi kurjategijana surma. Johannes XXII ei andnud järele 
ning lasi oma suveresidentsi ümber rajada viinapuuaiad, mille keskelt läks 1329. aastal 
teele paavsti bulla,  milles mõisteti hukka dominikaani müstiku Meister Eckarti 
kirjutised . (ka eelmise küsimuse vastust võib siin arvesse võtta ) 
 
Pisa kontsiil 1409​  Selle abil üritati uuesti taastada kiriku ühtsust. Nii Avignoni paavst 
Benedictus XIII kui ka Rooma paavast Gregorius XII kuulutati ametist tagandatuiks ning 
asemele valiti uus Pisa paavst Alexander V. Ametist vabastatud paavstid aga keeldusid 
lahkumast. Kõik 3 hakkasid nimetama end kiriku õigeks peameheks ning nõudsid 
endale alluvust, mille tagajärg oli täielik segadus.  
 
Paavst Johannes (XXIII)​  Pisa paavst,  tunnistas konsiliarismi põhimõtteid. Konstanzi 
kirikukogul 1414  1418 oli ta ainus kolmest paavstist, kes kohale ilmus. Seal süüdistati 
teda kohe simoonias,  kõlvatus liiderlikkuses,  sodoomias ja mõrvas. Tal õnnestus 
Konstanzist põgeneda.  
 
Konstanzi kirikukogu ja Martinus V valimine​ - Kostanzi kirikukogu toimus aastatel 
1414  1418, seal oli ca 200 piiskoppi, üle 5000 munga. Ca 70 000 inimest. Korraldati 
mitmesuguseid turneesid ning katedraalides võis pihtida oma patte ükskõik millises 
kaheteistkümnes Euroopa keeles. Kirikukogul võeti vastu otsus millega tunnustati 
konsiliarismi teooriat.  
 
1417. aastal vabastati kirikukogul ametist kaks paavsti ning kolmanda lahkumisavaldus 
kiideti heaks. Uueks paavstiks valiti Martinus V, mille juures oli huvitav see, et Martinus 
polnud varem isegi mitte preester olnud. Paari päevaga pühitseti ta abipreestriks,  siis 
preestriks,  õnnistati piiskopiks ja krooniti paavstiks.  
Seeläbi oli kristlaskond taas korralik ning Martinus V reisis Rooma.  
 
 
Kontsiliarism ja Baseli ning Firenze -Ferrara kirikukogud: 
Kontsiliarismi​  teooria, mille alusel on kirikukogu kiriku kõrgeim organ,  mis on 
saanud oma autoriteedi jumalalt ja mille otsused on paavstile kohustavad.  
 
Baseli ning Firenze​ -  Ferrara kirikukogud  Kontsiliarismi põhimõtetes hoolimata ajast 
uus paavst Martinus V varsti kirikukogu laiali. Kontsiliarismi pooldajad tegid 
vasturünnaku ning kogunesid uuele Baseli kirikukogule, milles sunnit Martinust oma 
dekreeti tühistama ja kirikukogu seaduslikkust tunnistama. Ametisse nimetati ka uus 
paavst Eugenius IV.  
Kontsiliarismi eesmärgiks oli olnud kiriku ühtsuse taastamine. Selle juurde kuulus ka 
kirikuuniooni saavutamine Kreeka-ortodokskirikuga. Ida Rooma keiser ja 
Konstantinoopoli patriarh olid suhtunud sellesse positiivselt ning uus kirikukogu 
kutsuti kokku Konstantinoopolis kuhu läksid nii paavsti kui ka kontsiili esindajad.  
Paavst saavutas aga diplomaatilise võidu kui ida Rooma keisri ja Kreeka ortodokskiriku 
saatkond ,  kartes türklaste rünnakut, purjetasid paavsti laevas Ferrarasse kuhu 1438. 
aastal kogunes paavsti-keiserlik kirikukogu, mis ajas laiali Baseli kirikukogu ja siirdas 
oma kirikukogu Firenzesse.  
Seal ei toimunud pikka aega midagi muud kui et umbes viis kuud vaieldi usutunnistuse 
filioque -sõna üle. Seal kirikukogul sõlmiti kirikuunioon Kreeka-ortodoksikirikuga, mille 
abil paavst konsiliarismi üle võidu sai.  
Gallikanism​ - Usuliste ja poliitiliste doktriinide kogu, milles rõhutati paavsti võimu 
piiramist,  oikumeenilise kirikukogu üleolekut paavstivõimu üle ning vaimulike ning 
kuninga vahelist liitu, hoidmaks seeläbi paavsti riigivõimust eemal.  
 
„​Kiriku allakäik“ hiliskeskajal: 
Lööksõna ja tegelikkus​ - 15. sajandi olukorda kirikus kirjeldati kriisina. Rooma 
kuuriale heidete ette riiakust,  võimuiha ja saamahimu. Maailmas oli hakanud levima 
mõte, et kirik kui institutsioon oma katedraalide ja kloostritega on piiblivastane kuradi 
kätetöö. Nälja,  sõja ning vaenutsemise tegelikku põhjust hakati nägema Roomas. Kiriku 
allakäiku kujutati eelkõige kiriku moraalse allakäigu taustal.  
Tegelikkuses leidis Rooma kirik endale aga aina uusi sissetulekuallikaid. Kogu Euroopat 
hõlmav patukahetsuskirjade ehk indulgentside süsteem tõi kapitali Rooma. alguses 
kasutati indulgentse ainult ristisõdade rahastamiseks,  kuid nüüd teenis see ka kiriku 
muid huve. Ka simoonia, mis oli algul olnud tüliõun kiriklike ja ilmalike suhete vahel tuli 
nüüd kiriku enda siseselt tagasi.  
Ilmalikele vürstidele polnud kiriku selline eelis sugugi meeltmööda kuna nad pidid 
aastast aastasse vaatama kuidas kapital Rooma voolab. Moraalne etteheide kirikule 
tähendas tegelikkuses võitlust kapitalivoogude juhtimise pärast ning võimuvõitlust 
tuleviku-Euroopa õigusemõistmise ja poliitika ümber.  
 
Moraalses mõistes võis kirik küll alla käia, kuid tegelikkuses tema sissetulekud aina 
kasvasid.  
 
Ordude reformid hiliskeskajal​ -  
 
Ladina ja Kreeka kirikute suhted 
Erinevused traditsioonides ja õpetuses​ - Esimene erinevus seisneb selles, et kui 
Ladina kirikul on olemas juhtfiguur ehk paavst,  kellel on kirikus ülim võim ning keda 
peetakse eksimatuks siis Kreeka ortodoksi kirikus sellist inimest pole. Seal on kõrgeim 
piiskop,  kes pole eksimatu ning tal puudub kiriku üle suurim autoriteet,  piiskoppe 
peetakse võrdseks.  
Teine erinevus on see,  et Rooma katoliku kirik kasutab jumalateenistuste läbiviimisel 
ladina keelt, kuid Kreeka kirik kohalikke keeli,  mis iganes emakeelt.  
Rooma katoliku preestrid abielluda ei tohi samas kui Kreeka kirikul seda probleemi 
pole.  
Kreeka kirik ei usu ka puhastustulle, mida Rooma kirik usub.  
Rooma kirik usub, et neitsi Maarja on pärispatust puhas,  Kreeka kirik seda ei usu.  
Suurim erinevus kindlasti on fakt, et Rooma katoliku kirik usub Filioque lisasse, 
Idakirik aga mitte.  
 
Filioque ​küsimus​ - Rooma katiliku kirik usub, et püha vaim lähtub nii isast kui pojast, 
samas kui ida kirik usub, et püha vaim saab lähtuda vaid isast.  
Patriarh Michael Kerullarios​ - Oli Konstantinoopoli patriarh. Ta ekskommunikeeris 
lääne kiriku legaadid 1054. aastal, kes nõudsid idakiriku täielikku alistumist Roomale 
ning süüdistasid neid Roomalt õiguse röövimises. Seeõttu boikoteeris ta ka kõik keisri 
üritused alustada läbirääkimisi kirikuuniooni loomises. alguses piirdus ta vaid legaatide 
ekskommunikeerimisega, kuid hiljem tegi seda kogu läänekirikule ning luges üles kõik 
Rooma hereesiad.  
 
Kardinal Humbert ja 1054. aasta sündmused​ - 1054. aastal saatis paavst Leo IX 
kardan Humberti juhtimisel delegatsiooni Konstantinoopolisse võimaliku kirikuuniooni 
loomiseks kuna ta vajas keisri sõjalist abi, kes omakorda soovis uniooni , et lõpetada 
normannide invasioon . Humbert ise aga tegi keisrile kohe alguses selgeks, et uniooni 
eeltingimus on täielik alistumine Roomale ning valas lisaks õli tulle väitega, et 
Konstantinoopoli patriarh oli röövinud endale Rooma õiguse. Konstantinoopoli 
tolleaegne patriarh Michael Kerullarios ei suutnud selle süüdistusega nõustuda ning 
boikoteeris seetõttu keisri üritused läbirääkimisi läbi viia. Humbert vihastus selle peale 
ning jättis 1054. aastal Hagia Sophia kirikule enda koostatud bulla, milles pani 
Konstantinoopoli patriarhi kirikuvande alla. Vastuseks ekskommunikeerisid Michael ja 
Konstantinoopoli sinood Humberti ja läänekiriku legaadid. (Leppimiseni jõuti alles 
1965. aastal,  holy shit ) 
 
Kirikute ühendamise püüded 13. sajandil 
 
Firenze unioon :  
Laetentur coeli ​1439​  on VIST üleval vastatud? (Ferrara-Firenze kirikukogu) 
 
Firenze uniooni tunnustamise küsimus idakirikutes​ - Idas suhtuti uniooni 
ettevaatlikkusega sest:  
1. Kardeti kaotada õigeusu puhtust.  
2. Kardeti, et unioon Roomaga sisuliselt vahetaks välja ohu jääda türklaste võimu alla 
ohuga jääda ladinlaste võimu alla.  
 
Renessansspaavstid 
Paavstluse allakäik ja paavstlusvastane propaganda - ​Paavst Sixtus soosis küll 
kunsti ning lasi ehitada Sixtuse kabeli, kuid harrastas selle kõrval ka häbematut 
poliitikat. Ta sõlmis salaliite, pidas väikesõdu ning harrastas kardinalide 
ametissenimetamisel nepotismi.  
Machiavelli kirjutas : „Ta oli esimene, kes hakkas näitama, kui kaugele paavst võis 
minna,  ja kui mitu niisugust asja, mida varem oli peetud patuks, lakkas olemast paha ja 
väär niipea,  kui seda oli teinud paavst. ” 
Paavstid pidasid küll sõnades tsölibaadi reeglitest kinni,  kuid tegudes see nii ei olnud. 
Paljudel neist olid naistega suhted ning osad olid isegi naiste tuhvlialused. Selline oli 
näiteks paavst Innocentius X, kes ei teinud midagi oma venna lese donna Olimpia 
Maidalchini käest küsimata.  
Nt Innocentius VIII-l oli nii palju vallaslapsi, et teda hüüti „Rooma isaks”. Innocentius 
jättis ka kogu paavstitooli finantsmajanduse unarusse .  
Paavst Julius II-te on kirjeldatud nii „Enne valitses armastuse jumal Venus ,  nüüd aga 
sõjajumal Mars. ” Ta lasi kirikuriigi kaitseks luua erilise šveitsi-kaardiväe, mis koosnes 
umbes 6000st mehest,  millega ta endale terve rea Itaalia linnu vallutas.  
Erasmus Rotterdamlane oli sellisest olukorras šokeeritud ning kirjutas pärast Itaalia 
reisi pamfleti pealkirjaga „Juliust ei lasta taevasse ”, milles Julius II nõuab, et Peetrus ta 
taevaväravatest sisse laseks, kuid viimane keeldub kuna paavst on elanud patust elu.  
 
Paavst Itaalia ja Euroopa poliitikas  
Renessanns paavstid muutsid kardinalide kolleegiumi üksnes nõuandvaks organiks. 
Itaalias suhtuti paavstide poliitikasse ükskõikse rahuga, väljaspool Itaaliat aga 
ärevusega kuna paavstist oli saanud rohkem itaallaste valitseja ning „Rooma linnapea ” 
ja üha vähem kristlaste vaimulik juhtija .  
Nt kui Prantusmaa kuningas Karl VIII 1494 . aastal Rooma tungis, eesmärgiga nõuda 
kiriku reformimist ning kirikukogu kokkukutsumist, suutis tolleaegne paavst Alexander 
VI ta diplomaatiaga üle kavaldada.  
Paavst Julius II jätkas sihikindlalt oma eelkäijate eesmärgiga muuta paavsti tool kogu 
ilmaliku võimu keskuseks. Ta lasi luua oma erilise 6000st mehest koosneva sõjaväe, 
kellega ta Itaalia linnu vallutas.  
Aastal 1527 vastutas paavst Clemens VII selle eest, et tema eelkäijad olid sõjamehi 
mänginud. Karl V tungis sel aastal Rooma ning piirast paavsti Vatikanis sisse. Varsti 
andis paavst alla ning ta vangistati, kuid keiser andis talle armu ning mõne kuu pärast 
oli paavst tagasi vabaduses ning kirikuriik oli taastatud.  
 
Nepotism​ - onupojapoliitika . Nt Sixtus IV nimetas oma 7 vennapoega kardinalideks.  
 
Indulgentside müügi küsimus ​  1507 . aastal lasi Julius II käibele erilise 
Peetrust-indulgentsi, millest saadud tulude abil Peetrust kirik üles ehitati. Indulgentside 
müük polnud varem olnud nii laiaulatuslik,  kuid renessanssi ajal see muutus, 
eesmärgiga Peetrust kirik üles ehitada.  
 
Borgiate perekond, Alexander VI​ - Alexander VI ehk Rodrigo Borgia oli kardinali 
väljaspool abielu sündinud mees, kes oli paavst aastatel 1492-1503. Enne paavstiks 
saamist oli tal vähemalt 4 erinevate armukestega saadud last. 70-aastasena sai ta veel 3 
last juurde kuna kuulduste kohaselt olevat ta veel kõrges eas olnud vitaalne naistekütt. 
Paavstiks sai ta kardinalide häälte ostmise abil. Oma lastele jagas ta kõrgeid kiriklike 
ameteid. Oma tütart,  Lucrezia Borgiat kasutas ta oma poliitilistel eesmärkidel,  kihlates 
teda vähemalt kolme vürstiga. Selle eest aga lubas ta oma tütrel sellel ajal, kui ta 
Roomast ära oli, olla paavsti asemik. Alexander VI suri omaenda poolt mürgitatud veini, 
mis oli tegelikult mõeldud kardinal Adrianus de Cornetole mürgitamiseks, kuid sattus 
selle asemel hoopis tema peekrisse.  
 
Paavstid kui metseenid​  Paavst Sixtus IV soosis kunsti ning lasi ehitada Sixtuse kabeli. 
Peetruse kirikul oleval Sixtus IV hauamonumendil kujutatakse erinevates 
lahtiriietumisjärkudes olevaid kauneid tüdrukuid, kes pidid sümboliseerima vabasid 
kunste. Julius II lasi ka ehitada Peetruse kiriku. Rooma kutsuti Raffael ja Michaelangelo , 
kellest viimane tegi korda Sixtuse kabeli freskod ning juhatas kogu Peetruse kiriku 
ehitustööd. Ka paavst Clemens VII andis Michelangelole ülesandeks maalida Sixtuse 
kabelisse Viimne kohtupäev.  
 
Kiriku finantsid 
Kümnis​ e kümnendikosa talupoja saagist läks kirikule. Tihti juhtus, et kümnis läks 
mõisale, kes pidas üleval kirikut. 
 
Sissetulekud maavaldustest ​- vaimulikud kas harisid ise maad või kasutasid selle 
jaoks talupoegi, kes olid kirikute/kloostrite juurde kogunenud, et olla lähemal jumalale 
ning hoolitseda oma hingeõnnistuse eest. 
 
Paavst kui maahärra 
 
„Peetruse Penn“​ oli pearahamaks, mis läks paavstile. Terve euroopa peale olid sealt 
saadavad tulud küllaltki märkimisväärsed. 
 
Serviid (​Servitium commune) ​-​ üldine lõiv, mida tuli maksta vaimuliku ametisse 
määramise eest. Kuni kolmandik aasta palgast. 
 
Annaadid​ olid aasta sündmuste üleskirjutised/protokollid. Aastaraamatud. 
 
Paavstide spooliumiõigus​ tähendas, et kuuria juures surnud kõrgemate vaimulike 
pärand läheb paavstile. 
 
Paavstikuuria roll benefiitside jagamisel hiliskeskajal 
 
Benefiitside kumulatsioon  
 
Kantseleitaksid 
 
Prokuraatorid ​- kiriku majandusjuhatajad. 
 
 
Vaimulikupühitsused 
Vaimulikkond on üles ehitatud hierarhiliselt. Paralleelselt on olemas kaks hierarhiat. 
Pühitsuste hierarhia ja ametlik hierarhia. Pühitsus on see, mis annab meelevalla. 
Pühitsus tuleneb apostelliku suksessiooni ideest . Pühitsusi on mitut liiki, jagunevad 
madalateks ja kõrgemateks pühitsusteks. Kõrgemad pühitsused on alamdiakon, ​diakon​, 
preester​ ja ​piiskop​. Alates 12. Sajandist on nõutav tsölibaat kõigi nende jaoks. Preester 
`= prespüüter. Kõrgem vaimulik = prelaat. Mõne ameti jaoks on nõutav spetsiifiline 
pühitsus. 
 
Vaimulikuametid: 
Vikaar ​- vaimuliku asetäitja või abiline . 
Toomhärra ​- prestiižikam amet kui preestri oma, aga ametisse pühitseb siiski preester. 
Toomkapitooliumi liige. Toomkapiitel valis 12. Sajandist hiliskeskajani piiskoppe. Tema 
olulisemaks vaimulikuks kohustuseks oli missade läbiviimine. Andsid piiskopile nõu ka 
ilmalikes küsimustes, olles sisuliselt riigiametnikud . 
Preester ​- õigus viia läbi usulisi riitusi. 
Piiskop-​kiriku koguduste ​ vastutavaim piirkondlik ülevaataja 
Peapiiskop ​- piiskopkonna vastutavaim piirkondlik ülevaataja. ​Peapiiskop on provintsi 
metropoliit, piiskopkond on diötsees. 
Kardinal ​- hierarhia järgi asub ametilt​ paavstist​ allpool. Kardinalid nimetab ametisse 
paavst ja kardinaliks jäädakse kogu eluks. Kardinalid moodustavad ​ kardinalide 
kolleegiumi​, mis osaleb kiriku juhtimises Kardinalide kolleegium valib pärast paavsti 
surma​ konklaavis​ enda hulgast uue paavsti. 
Paavst ​- katoliku kiriku pea ja üks patriarhidest. 
 
Regulaarvaimulikud ​- pidevalt ja alati jumalale pühendunud, andnud 
vaimulikutõotuse. 
Ilmikvaimulikud ​- ei ole tõotust andnud, aga järgivad vaimulikukoodeksit. Neid 
kasutati kloostrites tihtipeale füüsilise töö tegemisel ( maaharimine ). 
 
Paavstikuuria: 
Pönitentsiaarid ​- nende eesõigus oli välja kuulutada absolutsioon sakramendivastaste 
süütegude puhul. 
Camera Apostelica ​- Tähtsam paavsti finantsasjade eest vastutav nõukogu. 
 
Paavsti valimine: 
Konklaav ​- tuleb kokku, kui paavst astub tagasi, või sureb . Camerlengo võtab uue 
paavsti määramiseni paavsti kohustused üle, aga ta ei saa võtta vastu otsuseid mis 
kuuluvad paavsti õiguspädevusse. 
 
 
Piiskoppide valimine ja nimetamine ​- Esialgselt nimetas piiskoppe ametisse Rooma 
aladel ja lähikonnas paavst. Kuhu aga paavsti võim ei ulatunud, nimetas piiskoppe 
ametisse valitseja, kelle maaaladel kirik asus. Kõik olenes sellest, kui palju vabadust 
suutis kirik endale välja võidelda, ehk kui palju ta valitsejast sõltus. Kuni 12. Sajandini 
valis piiskoppe toomkapiitlid, millesse kuulus 12 toomhärrat. 12. Sajandil võttis selle 
võimu endale aga paavst ja hoidis seda hiliskeskajani. 
 
Pallium ​- kiriklik rõivastus. Mida esialgselt kandsid ainult paavstid, aga mida paavst 
hakkas edasi määrama metropoliitidele ja osadele tähtsamatele katoliku kiriku 
piiskoppidele.  
 
Mungaordud  
Benediktlaste​ õpetus lähtub ​Nursia Benedictuses​t. 6. sajandil valitses oli oht, et 
Benedictuse reelgid (RB) vajuvad unustuste hõlma, kuid pärast mõningasi arenguid 
kuulutati 23. augustil 816. aastal RB Prantsusmaal riiklikuks ja kõikidele kloostritele 
kohustuslikuks seaduseks. Siit alates said benediklaste kloostrid täieliku domineerimise 
osaliseks , kuni 12. sajandini kui tõusid esile uued ordud ja hakkasid benediktlastega 
konkureerima . 
Milles seisnes Benedictuse õpetus? 
● Keskse tähtsusega rõhutati õpetuses elu kogukonnas . Kloostrisse võeti vastu 
kõik, kes tõesti jumalat otsivad. Enne liikmeks saamist läbiti aasta ajane katseaeg 
(neid nimetati noviitsideks). Mungaks saamiseks anti vandetõetust, millest 
lubati: püsivust, kloosterliku eluviisi järgimist ja kuulekust. 
● Reegel jagab mungapäevatöö palvetamis-, töötamis- ja õppemisaegadeks. 
Mungad tõusevad tavaliselt kuskil kella kahest, siirdudes öisele 
jumalateenistusele. Aovalguse saabudes lauldakse hommikusi kiidulaule. Need 
kaks on tähtsamat palvetamiseaega. Edasi teevad mungad tööd, mida katkestab 
neljal korral tunnipalve. Töö võib olla lugemine, käsitöö, põllul, aias töökodades, 
köögis, pagarikojas ja veskis. 
● Üldiselt valitseb vaikus kloostris, räägitakse siis kui selleks on mõjuv põhjus. 
● Kloostris pole kellelgi eraomandit, kõik kuulub ühiselt kõigile ja kõik peavad 
töötama nt köögis ja   teenindama lauas . Teenindus vahetub iganädalaselt. 
● Lõppeesmärk: pürigida taevasesse Jeruusalemma. 
● NB! Kloostirelu pole kunagi määranud ainuüksi Benedictuse reegle. Peale selle 
on alati olnud reeglite täiendavad tavad ja eeskirjad ning ajastule kohandatud 
traditsioonid. 
Riietus: ​Kandsid musta värvi riietust . 
Esialgu ei pööranud benediktlased haridusele tähelepanu. Karl Suur andis välja vastava 
seadused, mis kohustasid kloostritel ka koole üleval pidama. Seal õpetati noviitsidele 
kui ka ilmikutele ladina keelt, lugemist ja kirjutamist. Hilisemalt ilmikute ja vaimulike 
koolid lahutati. Kloostrikoolid hakkasid alla käima 12. sajandi alguses. 
P. Columbanuse reegel​ oli lühem, kui Benedictuse kloostrireegel, koosnedes vaid 
kümnest peatükist. Esimesed kuus neist räägivad kuulekusest, vaikimisest, toidust, 
vaesusest, alandlikkusest ja kasinusest. Paastumine on rangem kui Benedictuse 
kloostrireeglis. Seitsmes peatükk räägib kooriregulatsioonidest ja kümnes 
patukahetsusregulatsioonidest ( määrab süütegudele karistused jne). 
 
Cluny kongregatsioon ​(kongregatsioon - samasse mungaordusse kuuluvate 
autonoomsete kloostrite ühendus; vennaskond) - Vajadus ühineda tekkis kloostritel 
suurel määral kuna kloostritel olid märkimisväärsed varad ja aarded ning kohalikud 
aadlikud rüüstasid ja üritasid neid mõjutada. 
Cluny klooster oli benediktiinlike kloostrite seas esikohal, sest läbi Cluny kloostri 
toimus kloostrielu pidev reformeerimine ning kasuks oli ka see, et Cluny kloostri 
asutajad olid rikkad ja kõrget päritolu, mis aitas kaasa kloostri suurele iseseisvusele 
(allus otse paavstile ja ei sõltunud kohalikest piiskoppidest). Cluny kloosteri teine abt 
Odo uuendas põhjalikult munklust ning nõudis karmilt munkluse järgimist. Kogu 
Õhtumaad haaras väljakujunenud klüünilikke kloostreid hõlmav tsentraliseeritud 
ordukorraldus mitmete tuhandete konventidega. Oli vaid üks abt kõigi kloostrite peale 
(Cluny abt) ning talle allusid kõik need kloostrid. Paljude sõltumatute kloostrite asemel 
valitses nüüd maade ja riikide üle ainult Cluny klooster, muutudes ka ilmalikuks 
suurvõimuks. 
 
Eremiidid ​ ehk üksiklased eraldusid maailma pattude eest kõrbe üksindusse, et seal 
paastudes, palvetades ja liha suretades Jumalale meelepärast elu elada. Tuntud on lood 
pühadest eremiitidest ja Saatanast, kes neid kiusamas käis, et nad oma usust loobuksid. 
Sellistest kannatlikest eremiitidest tuntuim oli Püha Antonius , kes III sajandil elas 
Egiptuse kõrbes. Eremiidid eraldasid end muust maailmast, pühendades end 
religioonile. 
 
Kartuuslased​ - Ordu asutajaks Bruno Klönist. Tegemist on ühe reformiorduga, mis 
loodi nagu paljudki teised reformiordud (nt tsitserlased) 11. sajandi lõpul. 
Bruno ei ole kirjutanud mingeid reegleid. Siiski on reeglid kirja pandud kartuuslaste 
jaoks, mis põhinevad benediktlaste reeglite ja nt Cassianusele. 
Õpetusest: 
Kartuuslased käsitlevad elu patukahetsusena ja Jumala tunnistamisena üksmeeles kogu 
inimkonnaga. Rõhk on eraklikul elul (enamus ajast oma kongis ja mediteerivad, söövad 
samuti seal). Kartuuslastele iseloomulikud jooned on veel: loobumine, askees ( eluviis, 
mida iseloomustab meeleliste soovide ja kirgede allasurumine) , paastumine, tsölibaat, 
mõtisklev ja mediteeriv eluviis. 
Riietust: Bruno kasutas jämedakoelist riiet, mida kandsid tollased talupojadki. 
Tänapäeval valge rüü, valge nahkvööga. 
Majandus: Kuni hiliskeskajani tegid kartuuslased ise tööd äraeltamiseks – tegeleti põllu- 
ja metsamajandusega, mõnikord ka mäekaevandusega. Hiliskeskajast toetuti 
ilmikvendade ja sageli palgatöölistele. 
Tsitsertslased - ​Kõrgkeskaegse „munkluse kriisi“ tagajärel mõningate benediktlaste 
seas vallandanud reaktsioonidest lõi pisike grupp benediktlasi varasemast ordust lahti 
ja rajasid 1098. aastal Citeaux’i kloostri. Eesmärgiks oli järgida täpselt Bendictuse 
algseid eeskirju. Kuna ordu pooldas ranget askeetliku eluviisi, siis ei levinud see väga 
lihtsasti alguses. Kuid pärast seda kui silmapaistev rüütlisuguvõsa esindaja Fontains 
Bernard liitus orduga 1113. aastal, siis hakkas pihta selle laienemine. 
Kuna ordu kasvas plahvatuslikult, siis hakati üha rohkem kaugenema ka algsetest 
ideaalidest. Nad olid saavutanud endale suured maavalduseid, mida esialgu hariti küll 
ise erinevalt teistet ordudest, kuid lõpuks hakati palkama sulaseidja relvatatud teenijaid 
jms. Kirikud, mis pidi alguses lihtsad olema said üha rohkem endale seinamaalingud, 
kirevad vitraažid ja isegi väikesed tornid. 
Umbes aastal 1125 . rajati esimene nunnaklooster. Õed rajasid oma põlde osaliselt ise. 
Naisbenediktlased usaldasid ennast 12. sajandil meestistertslaste kaitse alla, et 
viimased neid vaimulikult hooldaksid. Et vennad pidasid seda liiga koormavaks, siis 
keelustati igasuguste uute kogukonda loomine. Muidu sarnanesid naiskloostrid meeste 
omadele. Keskaja lõpus järgiti üha vähem orduideele ja aadlidaamid kasutasid 
naistsistertslaste maju vanadekodudena. 
Valitsemisest: Erinev selle poolest, et abt polnud monarh nagu mujal. Ordu 
juhtinstantsiks oli hoopis generaalkapiitel, mis koosneb teoreetiliselt kõigist ordu 
abtidest (tegelt kõik kehva transpordisüsteemi tõttu ei jõudnud alati kohale tulla). 
 
Kloostrite fliatsioon​ - Igat uut kloostrit, mis loodi, kontrollis emaklooster. 
Emakloostrist olid tulnud uude kloostrisse mungad. Kontrollimise alla mõeldakse seda, 
et emakloostri abt või tema asetäitja kontrollisid korrapäraselt kloostrikorda ja teisi 
punkte. 
Riietus: Lihtne valge või hall mungakuub. Selleks kutsuti neid vahest ka „valgeteks 
munkadeks“. 
Õpetus: 
Ideaaliks seati Benedictuse reegli punktuaalse järgimise, pöördudes tagasi esimeste 
benediktlaste lihtsuse juurde. See eeldas ehtast vaesust – elada apostlite kombel ja 
järgida alasti Kristust. Samuti iseloomustab tsitstertslasi Jumala armastav ülistamine, 
milles armastus ja kannatus sulavad ühte - näiteks räägiti „risti magususest“, samal ajal 
kui varasemalt oli rist pigem lunastusttoov piinariist. 
Teiseks vaimsuse komponendiks on Maarja- austus . Jumalaemale on pühendatu kõik 
ordu kirikud ja paljud kloostrid kannavad tema nime. Bernard iseloomust Maarjat kui 
„veejuhet“, mis jumalikku armu edasi kannab.
 
Oluline askeesi (enesepiitsutamine), palve, vaesuse ja lihtsuse (ühised magamissaalisd) 
kõrval veel see, et kloostrisse tulek pidi sündima läbi isikliku otsuse, mitte läbi 
vanemate soovi ja otsuse alusel. Aktiivne misjon ja tsitserlus oli lahutamatu paar. 
Haridus ​: nägid kloostri koolides vagaduskooli. Hiljem asutati ka kolleegiume, kus õpetati 
skolastikat, mille vastu varasemad õpetlased olid olnud. Tsitserlastel polnud ette 
näidata nii silmapaistvaid õpetajaid kui kerjusordudel (dominiiklastel, frantsisklastel). 
Majandus: Kloostritd olid rajatud kõrvalistesse maanurkadesse, mis nõudis 
isemajandamist. Selleks oli õigus kloostritel maavaldusteks (maa, voolavad veekogud 
jne). Sõltumatuse sälitamiseks arendas ordu kõrgkeskajal progressiivset 
majandusstrateegiat: esialgu töötasid koorimungad oma kätega, peagi aga jäi nii 
kehaline kui ka organiseerimistöö ilmikvendade ülesandeks – st. siiski oma ordu 
liikmete ülesandeks. (benediktlased seevastu ei rakendanud oma munki, vaid võtd tööle 
teenijad ja sõltlasi ning kasutasid feodaalrendist).Tegelesid põlluharimise, 
lambakasvatamise, viinamarjakasvatusega jne.. Ülejäägid turustati linnadesse. Saades  
tolliprivileege ja maksuvabastusi, siis olid nad paremas seisunids kauba müümisel kui 
linnakaupmehed. 
Hiliskeskajal, 12. sajandil siiskui muututi teiste ordude sarnaskes. Kasutati 
sõltalstalupoegi, kehtestas feodaalvõimu – st rentis oma lääni välja. 
Eeskuju, mida tsitsertslased majandusviisid andsid nii tehnoloogilises kui ka 
organisatoorses mõttes väljaspool oma ordut, on kindlustanud neile tähelepanuväärse 
koha Euroopa materiaalse kultuuri arengus. 
 
Augustiinlased-koorihärrad - ​Selle ordu rajamist ei saa mingi kindla ajastu arvele 
kanada , tekkinud sajandeid väldanud protsessi tulemusena. 
Augustiinlaste -koorihärrade põhiidee orienteerub apostlite eluviisile ja varaühisusel. 
Algkrilstate ühiselu tahtsid matkida terved preestrite kogukonnad ühises elus. Siiski 
Augustinuse ühielu määratlevate reeglitega liitus aga ainult väike osa preesterkonnast, 
kes moodustasid augustiinlaste-koorihärrade vaimuliku rüütliordu sees oma 
regulaarkanoonikute haru. 
„Koorihärra“ nimetus tuleneb toomikriku koorist ja tähistab kapiitliliikmete 
koosolekuruumi, nii et koorihärrat võib vaadata ka konvendi hääleõigusliku liikmena. 
Püha Augustuse nimi lisati sellepärast, et kõrkeskajast alates võeti tema ordureegleid 
ühiselu määratlevate juhistena. Nende väga üldise eeskirjdega aga ei saavutatud ordu 
piires sugugi ühetaolisust. 
Vaimsus 
Nõudis preestrilt ranget ellusuhtumist ja isiklikku laitmatust. Neil oli kindel kodukord, 
eriti oluline oli tunnipalve. Palvetamisaegade vahel, millest kinnipdamisel omstati suurt 
tähtsust, tegelesid koorihäärad mitesuguste ülesannetega nii kloostris (õpingud, 
raamatute kirjutamine, koolitutustegevus, kloostrihooldus) kui ka väljaspool kloostrit 
(põllutöö, hingehoid, haigete põetamine). Kohustuslik oli ühine söömine, magamine ja 
palvetamine. 
Pidulikule liturgiale (vaimuliku laulust ja koguduse vastulaulust koosnev 
jumalateenistuse osa) ja maarjakultusele on augustiinlate-koorihärrade vaimsuses 
pühendatud sama palju tähelepanu kui teoloogilistele teadusuurimistele. 
Riietust: koosneb valgest taalarist ja selle peal kantavast valgest liturgiarüüst, mis 
hiljem lühenes koorikuueks. 18. sajandist must taalar. 
Haridus: õppetegevusele suur tähelepanu. Rajasid St. Victoria kooli ja Chartres’i 
toomkooli, mis said kogu Õhtumaa juhtivateks õppeasutusteks. 
Lisaks sellel oli iga augustiinlaste-koorihärrade kloostris oma enda kool, mis jagati 
internseks ja eksternseks haruks. Esimeste eesmärgiks oli kloostrijärelkasvu 
ettevalmistamine ordueluks, eriti hingehoiutööks. Eskternkoolid andsid haridust 
aadlikele ja hiljem kõrgkodanlastele. 
 
Premonstraatlased​ - Vägalähedased olid augustiinlate premonstraatlased. Sai alguse 
üldisest kirikureformist Premonstraatlaste-koorihärrade ordu loodi 12. saj alguses. 
Asutajaks Norbert Xantenist. Norbert võttis kasutusele Augustinuse ühiselureegli. 
Lisaks apostellikle vaesusele tuli toimida ka jutlustajana ja hingehoidjana. 
Ordu põhikorra peaprintsiip: premonstraatlaste ordu on suhteliselt iseseisvate  
üksikkloostrite ühendus. Seepärast ei anta ordutõetust kogu ordule, vaid 
üksikkloortrile. Igaüks kuulub koorihärra või ilmikvennana eluaegselt sellesse 
kogukonda, mis ta vastu on võtnud. Sama kehtib õdede puhul. 
Ordud on alates rajamisest peaaegu igas sihtes erinevad: päevakorra, jumalateenistuse 
läbiviimise, liikmete tegevusalade ja isegi rõivastuse poolest. 
Vaimsusest 
Ordu eesmärkides olid ja on liturgia pühtsemine (kooripalve ja armulaud) ning kõik 
hingehoiuvormid (ilmikpreestrina toimimine, koolitöö, edasiõppimine, misjon). 
Vaimsusepõhiprintsiibiks on iga liikme soetus kaasvendade või kaasõdede ühiselu ja 
ühistööga. 
Haridus: 
Naispremonstraatlased hoolitseid juba keskajal oma kloostrites eri seisutest ütarlaste 
kasvatuse ja hariduse eest. Kõigil premonstraatlased oli haridus tähtsal kohal. Paljud 
hoolitseisd külapreestritena rahvahariduse eest ja avaldasid kasäiraamatuid. 
 
Ordude naisharud 
Klarissiinide ordu - Nunnaordu, mille asutas Püha Assisi Franciscuse õpetuse järgija, 
rikkast Assisi ülikuperest pärinev Püha Clara. Klarissiinid asutasid kloostreid, kus elasid 
vaga ja kasinat elu palvetades ning kõiki vajaminevaid majapidamis- ja põllutöid tehes. 
Ühiseid reegleid klarissiinidel polnud, kogudused omasid laialdast autonoomiat. 
 
 
Begiinide ordu - ​Esimesed teated begiinidest (nimetatud ka "pühad naised") pärinevad 
12. saj. Lõpust Liege'ist (Belgia), termin "begiin" võeti kasutusele 1230 . aastatel, tema 
tähendus on tänapäeval ebaselge. Begiinid olid linnade kõrg- ja keskklassi naised, kes 
tundsid vajadust vaimsele pühendatusele ja omasid sotsiaalseid huvisid. Nad tegelesid 
haigete põetmise, vaestehoolekande ja muuga . ametlik kirik suhtus begiinidesse 
kahtlusga, pidades neid nende müstikasse kalduvate huvide tõttu ketseriteks. 
Tavalistest nunnaordudest erines begiinide ordu sellega, et iga begiin võis soovi korral 
ordust lahkuda ning abielluda. Begiinide ordul oli ka väiksearvuline ja vähetähtis 
meesharu, keda nimetati begardideks. 
Kollegiaatkirikud​ on kirikud, kus kaanonite kolleegium ( mittekloosterlik ja 
ilmikvaimulike kogukond ) igapäevaselt linnapea või dekaani kodus jumalateenistust 
läbi viib. Oma valitsemise ja religioossete tavade poolest meenutavad kollegiaatkirikud 
katedraale, aga seal pole piiskoppi ega piiskopikohustusi. Neid toetati kohati üpris 
ulatuslike maaaladega, kas siis kirikute poolt või benefiitside näol. 
 
P. Birgitta ordu​ - 1346. aastal rajas Püha Birgita Püha Birgitta Ordu. Ta oli rootsi 
aadlidaam, kes lõi oma kloostri. Püha Birgitta ühendas munkade ja nunnade kloostreid, 
kes jagasid ühte kirikut. Birgitta ordus töötasid mungad kaplanitena ja nunnad  
abtsissidena. Nunnad juhtisid munki Birgitta ordus. 
 
Kerjusordud 
13. sajandi alguses, üleminekul kõrkeskajal hiliskeskajale, algass munkluse ajaloos taas 
uus ajastu. Tekkisid poolreligioossus ja kerjusordud (mendikandid), kellest tähtsaimad 
olid dominiiklased ja frantsisklased . Nad leidsid viisi kuidas tollal uued rahva- ja 
vagadusliikumised siduda kirikuga. 
Kerjusordud valisid uue eluviisi: vastupidiselt benediktlastele, kes omasid vandetõetust, 
et jäävad eluksajaks ühte kloostrisse, siis mungaordud liikusid ringi linnades ja 
jutlustasid seal, kus nägid misjonivajadust. Kloostrid rajati linnadesse, samal ajal kui 
varasemalt oli eelistatud üksildust. See oli kardinaalne muutus: vendadele oli küll 
esmatähtis ensepühitsemine, kuid mitte enam niivõrd liturilise Jumalakiitmise või 
sisekaemuse, vaid pigem ligimese õpetliku toetamise kaudu. 
 
Dominiiklased​ – kastiinlane Domingo de Guzman (1170-1221) rajas jutustaja vendade 
ordu 1215 .aastal, mida alates 15. sajandist nimetatakse dominiiklaste orduks. 
Dominiiklaste ordu sündis võitluseks Lõuna-Prantsusmaa ketseritega ja oma reegli järgi 
kohustus järgima evageelset vaesusideaali. Kloostrid polnud mitte maal, vaid linnades, 
keset elu. Dominiiklased olid seotud ka tihedalt inkvisitsiooni läbi viimisega, kuigi ordu 
ei pidanud ametlikult oma ülesandeks. 
 
Hiljem, nagu see reformordude puhul tavaline, on toimunud tugevam seostumine 
ilmaliku maailmaga . Sellel pinnal on 14-15 sajandil toimunud jagunemine – 
konventuaalid, kes suhtusid ordureeglitesse leebemalt ja observandid, kes nõudsid 
rangemat kinnipidamist askeesireeglitest. 
13. sajan tekkis dominiiklaste kirikute juurde mariaanlikud vennaskonnad, kes asutas 
eriliselt Neitsi Maarjat. 
 
Riietus: Koosneb valgest tuunikast ja valgest vööst, valgest skapulaarist ja valgest 
kapuutsist. Selle peale kantakse musta kapuutsiga musta lahtist mantlit . 
 
Aquino Thomas oli samuti dominikaanlane (peetakse suurimaks keskaegseks filosoofiks 
ja teoloogiks). Lõi Aristotelese filosoofia ja kristliku teoloogia sünteesi. Tema usutõdede 
käsitlust nimetatakse tomismiks. 
 
Õpetusest/vaimsusest: 
Peale Augustinuse reegli on määravad Dominicuse ja tema vendade koostatud 
ordukorrad, mida täiendas Saksi Jordanus. 
Eesmärgiks „kuulutada kogu maailmale meie Isaanda Jeesus Kristuse nime“. 
Fundamentaalpõhikord defineerib dominiiklaslikku orduelu järgmiselt: „Et me saame 
osa apostlikust misjonist, siis võtame üle ka apostlite eluviisi selles vormis, nagu püha 
Dominicus on kavandanud. Me elame üksmeelselt ühist elu, ole täpsed evangeelsete 
nõuete järgimisel, innukad palves ja ühises liturgiapühitsemises, eriti armulauas ja 
kooripalves, visad õppimises ja peame kinni kloostrilikest eluvormidest. 
Levitasid rahva seas Jeesuse elu austamist. 
 
Haridus: Dominicus tõdes selgelt jutlustajate eluaegse õppimise vajalikkust . Vennad pidi 
oleme enne kloostrisse astumist omandanud vabu kunste, läbinud mingi grammatika, 
retoorika ja dialetika alased õpingud, tegelenud aritmeetika, geomeetria, muusika ja 
astronoomiaga, ning tegutsesid juba hingehoiutöös. 
Ordu rajas ka ise koole (nt keeltekoole, kus õpetati araabia , heebria ja kreeka keelt), 
kõrgkoole ja mõndadest kujunesid hiljem ülikoolid. Paljud jutustaja vennad töötasid 
ülikooli juures Pariisis ja Oxfordis. 
 
Frantsisklased ja klarissid​ - Väikesemate Vendade Orduks nimetati Assisi Franciscuse 
ümber koondunid. Frantsisklaste ordu on kasvanud üles rahulolematuse pinnalt 12/13 
vahetusel. Hakkas jutustama meeleparandusest, nõudis askeesi, väiksemaks olemisele 
nagu viitab ka tema nimi. Armuandide kogumine ja rahvamisjoni kujul esinev 
rändapostolaat on peaegu kogu frantsisklaste ajaloo põhitunnus. 
 
 
Ta oli nõus võtma ordusse vastu kõik inimesed, olemata tema päritolust, seisusest ja 
haridusest – see kujutas endas võrreldes varasemate ordudega võrreldes uuendust, 
kuid sisaldas ka hilisemate vastuolude algmeid. 
Tekkis vaidlus vaesusideaalide üle ja sisemised vastuolud erinevate klasside vahel 
kirikusiseselt. Kiire levik ja kasvav liikesmond ei suutnud peatada sisemisi vastuolusid. 
Jaguneti spirituaalideks ja konventuaalideks. Esimesed nõudsid täpsed Franciscuse 
õpetuse järgimist ja sellest tulenevalt ka vaesuses elamist. Konventuaalid soovisid ajaga 
kohaneda, saavutada mõju kirikus ning pidasid paavsti arusaama Fransiscuse õpetusest 
kõrgemaks, st pooldasid eraomandit. 
Radikaalne vaesuse nõudmine, mida nende üks osa nõudis, viis vastuollu ka ametliku 
kirikuga. Ametlik kirik hakkas neid käsitlema kui ketsereid ja neid ametlikult hukkama. 
Paavstil polnud selleks mitte teoloogiline vaid poliitiline põhjendus. 
Assisi Clara asutas ka tsitserlaste naisharu, neid kutsuti Klarissideks. Samuti pidasid 
oluliseks evangeeliumi täpset järimist. Sarnased tõekspidamised frantsisklastega. Sama 
värvi rüü nagu meestelgi. Klarissid olid väga tihedalt seotud hospidalide ja vaeste eest 
hoolitsemisega. 
Olid olemas ka kolmas haru peale nais ja meesharudele – tertsiaaride kogukond. Seal 
olid ilmikud , kes tahtsid elada „maailmas“, ent patukahetsejatena vaese mehe ideaalide 
kohaselt. 
Riietust: Kapuutsiga mungakuub, mis on tuhkhalliast pruunini (varieeub), mida hoidis 
koos nöör. Harilikult käisid paljajalu . 
 
Õpetusest: 
„Meie Issadna Jeesuse Kristuse püha evaneelimu järgimine on Väiksemate Vendade 
reegel ja elu“. Tahtsid elada evangeelimu kohaselt, selleks jutustati mida Jeesus 
evangeelimus õpetas ja seda mida teised tema kohta ütlesid. Neid tarkusi väljalugedes 
püüti rakendada need oma ellu – see eeldas kuulekust, kuuletumist. Vaesus oluline. 
Oluliseks peavad kohusetundlikult töötamist. Esikohal siiski jumalaga ühednuse 
sälitamine, millest peab alati kinni pidama. Sel tingimusel lubab Franciscus ka õppimist 
ja õpetamist. 
 
Nii vennad kui õed „peavad eelkõige püüdlema Jumala Vaimu ja tema pühade tegude 
poole; peavad alati puhta südamega Jumalat paluma, olema alandlikud, kannatlikud 
tagakiusamises ja haiguses, ning armastama neid, kes meid taga kiusavad, ladavad ja 
süüdistavad“ 
 
Spirituaalid ja Jeesuse vasuse küsimus​ - Spirituaalid olid tsitserlaste üks haru. 
Tekkisid küsimused, kas vaimulikel saavad üldse omandit olla – kas Jeesusel oli üldse 
omand? Radikaalne vaesuse nõudmine, mida nende üks osa nõudis, viis vastuollu ka 
ametliku kirikuga. Ametlik kirik hakkas neid käsitlema kui ketsereid ja neid ametlikult 
hukkama. Seal polnud mitte teoloogiline vaid poliitiline põhjendus 
 
Konventuaalid​- suhtusid ordureeglitesse leebemalt. 
 
Observandid​- nõudsid rangemat kinnipidamist askeesireeglitest. 
 
„Kolmandad ordud“ (tertsiaarid)​ - Olid olemas ka kolmas haru peale nais ja 
meesharudele – tertsiaaride kogukond. Seal olid ilmikud, kes tahtsid elada „maailmas“, 
ent patukahetsejatena vaese mehe ideaalide kohaselt. Seega kolmas ordu koosneb 
patukahetsusühenduste liikmetest, kes elavad väljaspool kloostreid. 
Sõna Tertsium (kolmas), on nö kolmandad ordud. Esimene on mungaordu , teine on 
nunnaordu, kolmas on munga või nunnaordu juures olevad ilmikute ühendused. Paljud 
sellised vennas või õeskonnad tekkisid iseseisvalt, ilma reegliteta. Mitteametliku  
olemuse poolest on neid süüdistatud ketserluses. Mõnikord on neid nimetatud ka 
begiinideks, kuna begiinideks on mõnikord nimetatud ka katareid. Enamus sellistest 
ühendustest ketserlusega seotud polnud, sageli aga raske öelda, mis ketserlus on ja mis 
seda pole. 
 
Begiinide ordu 
 
Esimesed teated begiinidest (nimetatud ka "pühad naised") pärinevad 12. saj. lõpust 
Liege'ist (Belgia), termin "begiin" võeti kasutusele 1230. aastatel, tema tähendus on 
tänapäeval ebaselge. Begiinid olid linnade kõrg- ja keskklassi naised, kes tundsid 
vajadust vaimsele pühendatusele ja omasid sotsiaalseid huvisid. Nad tegelesid haigete 
põetmise, vaestehoolekande ja muuga. ametlik kirik suhtus begiinidesse kahtlusga, 
pidades neid nende müstikasse kalduvate huvide tõttu ketseriteks. Tavalistest 
nunnaordudest erines begiinide ordu sellega, et iga begiin võis soovi korral ordust 
lahkuda ning  abielluda. 
 
Begiinide ordul oli ka väiksearvuline ja vähetähtis meesharu, 
keda nimetati begardideks. 
 
Rüütliordud 
Vaimulikud rüütliordud tekkisdi ristisõdade tulemusel. Neis liitusid 11. sajandite 
arendatud kujutlused võistlusest paganatega kiriku juhtimisel ja vaimulike ordude 
vanemad ideaalid. 
 
Johanniidid​ - Sai alguse just esialgu hospidalide pidamisest, tekkis juba enne Esimest 
ristisõda kuskil 1080. aastal. Ordu militariseerus ajapikku, st hakkas täitma sõjalisi 
ülesandeid. 1291 . aastal asus Akkoni linnast ümber Kyprosele, siis Rhodosele ja siis 
Malta saarele kuni 1798 . aastani. Selleks nimetatakse Johaniitide ordut ka Malta orduks. 
Tänapäeval veel olemas, tegeleb haiglate ja hoolekogude ülevalpidamisega. 
Põhinesid Augustiinuse reeglile. Johaniitide vaimsust kujundas pigem hospidaliordude 
traditsioonid. 
Riietust: Must mantel , hiljem mustad mantlid valge kaheksatipulise ristiga . 
Templiordu ja selle likvideerimine 
Rajati 1118 / 1119 aastal aadliku Huges de Payens’i ümber koondunud rüütlite 
ühendusest, mis oli mõeldud Jeruusalemma suunduvate palverändurite kaitsmiseks. Ta 
sai kiiresti rikkaks, annetati palju maavaldusi üle kogu Euroopa. Maavaldustest kogutud 
finantsvahenditega finantseeriti sõda pühal maal. 
 
Templiordu ja selle likvideerimine​ - Omandades rikkalikult maavaldusi vadlusi kogu 
kristlikus Euroopas, tõid suured rüütliordud 12-13 Pühale Maale jätkuvalt kuulsust nii 
poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Et nende panus ei suutnud ära hoida ristisõdijate 
riikidelõplikku kaotust (1291 langes viimane suurem kristlik kants Akko), hakati neid 
nende sisemiste lahkarvamuste ja rikkuse tõttu üha sadegamini kritiseerima. Kriitika ja 
etteheited ketserluses ajendasid 1307 sekkuma Prantsuse kuningat Philippe IV-dat 
(1285- 1314 ), kes algatas Templiordu vastu kohtuprotsessi. Prantsusmaa kuninga 
poolse tohutu surve tagajärjel soostus paavst Clemens V ( 1035 -1314) Vienne 
kirikukogul 1312. aastal ordu laiali saatma . See oli hoiatuseks Johanniitide ja Saksa 
ordule, seega ei pruukinud nad juhuslikult valida 1310. aastal mõlemad uued keskused. 
Tema varad anti üle Johaniitide ordule. Tänapäeval on endiselt templiorduseid kümneid 
kui mitte sadu, aga reaalselt nendel seost pole. 
Templiordu orienteerus benediktlaste reeglile. Neil oli esiplaanil kristlik sõjapidamine. 
Riietust: valged ja pruunid mantlid (tsitsertslaste eeskujul), punase käppristiga vasakul 
õlal. 
 
Saksa ordu​ - Kolmest suurest rüütliordust noorim, kasvas välja 
hospidalivennaskonnast. Kolmandal ristisõja ajal rajasid saksa kaupmehed 1190 . aastal 
Akko lähistel „välilaatsareti“, mis pärast linna vallutamist kohandati sealseks 
hospidaliks. 1198 otsustasid Saka ristisõdalsed ja püha Maa kirikujuhid muuta hospidali 
juures tekkinud kogukonna rüütliorduks. Ordumeistri Salza ajal kasvas ordu tähtsus 
kiirest. 
Saksa ordu tõmbus 1291. aastak Veneetsiasse, pärast mida viidi peamaja Preisimaale. 
Seal omasid nad oma territooriumi ja pidasid pidevat sõda paganatega. Poola-Leedu 
unioon ja ristiusustamine tekitas ordule ebakindlust. Peagi kaotas ordu oma maad.  
Tänapäevani eksisteerib keskusega Viinis. Põhiline tegevus tänapäeval haiglate ja 
hoolekogude ülevalpidamine. 
Põhines templivendade ja johanniitide reeglitele. Kõrvutas nii kristliku sõjapidamise kui 
ka hospidaliordu traditsioonid. Sõjalised ülesanded ühendati Vana Testamendi 
eeskujudega. 
Riietus: valged või hallid mantlid musta ristiga. 
 
Pürenee poolsaare rüütliordud​ - Oluliseim rüütliordude puhul on rekonkista  
(tagasivallutamise) teostamine . See hakkas araablaste peatamisega juba Karl Suure ajal, 
kui viimane vallutas tagasi Barcelona ja lõppes 1492. aastal. Põhiline edu 13. sajandi 
jooksul. Ka rekonkistat ennast peeti üheks oluliseks ristisõjaks, kuigi üle Euroopa sinna 
inimesi kokku ei kogutud. Ristisõjad on ka albisõjad, samuti hussiitide vastu 15. sajandi 
alguses, aga ka türklaste vastased sõjad 14,15,16 sajandil. 
 
 
 
Ketserlikud õpetused, nende kohta käivate allikate usaldusväärsus 
Ketserlus sai alguse 1000.aasta paiku. Üksikuid usust kõrvalekaldujaid oli varemgi, aga 
siis piisas piiskopi jutlustest, et inimesed õigesse usku tagasi keerata. 11.sajandi alguses 
hakkasid inimesed aga ise piiblit uurima ja tõlgendama ning oma teadmisi teistele edasi 
andma. Oli tekkinud uus vaade õndsusele. Hakati kahtlema kiriku õpetuses. Kui kõige 
tähtsam oli üksikisiku hingeõnnistus siis ei saanud alanud subjektivismiajastul jätta nii 
tähtsat küsimust muretult preestri kätte nagu seni. Hakati nõudma, et kirik tõestaks 
oma sõnumi õigust. 
 
Ketserlusvastaste kampaaniate poliitline kontekst​ - Kirik üritas ketsereid kätte 
saada, õigesse usku tagasi pöörata ja kirikuvande alla panna, kui ketserlusest ei 
loobutud, aga see oli raske, sest ketsereid ei olnud kerge tabada, ega ka süüdi mõista. 
13sajandi alguses hakati ketserluse vastu võitlema ristisõdadega, mille käigus hävitati 
näiteks katarite ja albilaste liikumine. Hiljem aga mõisteti, et ristisõda pole 
ketserivastases sõjas sobiv vahend. 
Allikate usaldusväärsus on kohati kaheldav, sest liikumisi on enamasti vaadeldud ja 
kirjeldatud katoliku kiriku esindajate poolt, kes ketserid hukka mõistsid. Samas 
inkvisatsioonide protokollid on üldjoontes usaldusväärsed, sest üritati õiglaseid 
kohtuprotsesse läbi viia. Ja on ka materjale, mis ei vaatle ketserlikke liikumisi 
subjektiivselt. 
Ketserlus sai oma nime kataritest ( ketserlik usuliikumine ). 
Ketserlusvastaste kampaaniate poliitiline kontekst. 
Kirikul pidavat ainsana olema õigus piiblit tõlgendada ning usuti et rahvakeelne piibli 
tõlgendus viivat ketserluseni. Kirik ei tahtnud ketserluse levikut, sest see vähendanuks 
nende võimu ja olevat samuti ka vastuolus katoliiklusega. Katoliku kirik pidi ainsana 
omama õigust vaimulike asjadega tegeleda. See andis igasugustele ketserlusvastastele 
kampaaniatele õigusliku aluse. 
 
Kiriku vaesuse ja preestrite väärikuse küsimus 12.-13. Sajandi Lõuna-Euroopas - 
Üldiselt usuti, et kirikud peaksid vaesed olema, aga alati kogunes kirikutele varandust 
taheti seda või mitte. Katarite ja valdeslaste liikumine sai hoo sisse just kasinuse 
ideedel, millest kirikud enam kinni ei pidanud. Rahvakeelne piibli tõlgendamine levis 
kiiresti. 
 
Katarid  ​- mõnevõrra erandlik , organiseeritud sekt, lõi omad piiskopid, sinodid jne, 
täiesti vastu kirikule. Katari nimi tuleb kreeka keelest (Katharos-puhas), sealt edasi 
saksa keelde ja sealt eesti keelde. Katarite ajalugu ulatub tagasi dualistlike ja 
manihelistlike vooludeni. (Nad õpetasid, et heal Jumalal oli mässumeelne poeg, nimelt 
saatan. See lõi vastuhakuaktina oma isa vastu maa ja isegi teise taeva. Saatan on identne 
Vana Testamendi Jumalaga. Jeesus seevastu võrdsustati peaingel Miikaeliga ning teda 
peeti saadikuks jumaliku logose kehastajaks.) 
 
Albilased ​-​ Lõuna-Prantsusmaal 12.–13. saj-l levinud katoliku kiriku vastase liikumise 
pooldajad (katarid), said nime Albi linna järgi, mis oli üks nende keskusi. Albilased 
nõudsid apostelliku eluviisi järgimist ehk elu kasinuses, vaesuses ja pühaduses. 
Liikumine hävitati albilaste ja katarite vastastes ristisõdades 1209–29. 
Valdeslased- Nimi tuleneb Lyoni kaupmees Valdeze järgi, kelle tegevuse algus on 
dateeritud 1173 aastasse. Varandus vaestele, tütred kloostrisse, naisele küllalt vara ja 
läks tema juurest ära. Ta ei tahtnud olla ketser, jutustas nii khatarite kui kiriku vast. 
Otsis toetust paavsti kuuria juurest ja soovitati sealt mitte jutlustada. Valdez jätkas 
jutlustamist, tema tegevust kirik heaks ei kiitnud, aga ka ei takistanud. 1180-ndatel 
hakati neid käsitlema ketserliku sektina. 
 
Humiliaadid ​- 12.sajandil loodud Itaalia religioosne ordu. Nende range ja alandlik 
eluviis osutus aga teeskluseks. 1571.aastal Paavst keelustas nende tegevuse ja saatis 
nad laiali. 
 
Stedinger ​- Stedingeri ristisõda. Stedingerid keeldusid kirikule kümnise maksmisest ja 
pärisorjadena töötamisest, mille tulemusena Bremeni peapiiskop kutsus inimesi üles 
nende vastu sõdima. Stedingerid võitlesid vapralt, aga said kohutavalt lüüa. Stedinger 
oli ala Bremenist põhja pool. 
 
Vägivaldsed ketserlused​ (teostes juttu polnud, leiud võetud internetist) 
● Circumsellions(inglise keeles) - kasutasid vägivalda suvaliselt, et neid rünnaku 
käigus tapetaks. Nad said sedasi märtritena surra. 
● Dotatism 
● Anababtistid 
 
Inkvisatsioon kui ketserivastase võitluse instituut:  
Loomine - ​Hispaanlane Luiz Paramo, Sitsiilia inkvisiitor, oli esimene, kes sõnastas 
inkvisitsiooni ajaloo „avara“ tähenduse. Tema oli nimelt arvamusel, et kõige esimene 
inkvisiitor oli issand jumal ise, kes lõi Aadama ja Eeva ja tembeldas nad 
teisitimõtlejateks. Paramo sõnul käituvad inkvisiitorid täpselt samamoodi nagu jumal 
oli käitunud Aadama ja Eevaga, kui ta nad paradiisist välja heitis. Enne paradiisist välja 
heitmist oli jumal korraldanud neile salajase ülekuulamise ja kohtu ning rõivad, millega 
Aadam ja Eeva oma alastust varjasid, olid olnud esimesed „sambenitod“, häbihõlstid, 
mida inkvisitsiooni ohvrid pidid kandma. Paradiisist väljakihutamisel toimus ka 
esimene konfiskeerimine, konfiskeeriti „ igavene õndsus“. 
1022 . aastast on pärit esimene ketserite põletamise juhtum, see toimus nimelt Orléns’i 
kirkukogu juhtimisel ja kus mõisteti surma vähemalt need kümme kanoonikut. 
Jean Guiraud arvab, et inkvisitsiooni tekkeajaks tuleb pidada aastaid 1227-1229, mil 
Toulouse’i krahvi valdused läksid Prantsuse krooni kätte ja „hakkas kehtima kiriku ning 
ilmalike võimude koostöö ketserite otsimisel ja karistamisel.” 
Ameeriklane Shannon leiab, et inkvisitsiooni algusajaks tuleks lugeda 1231.aastat, mil 
Gregorius XI edikti alusel heideti kirikust välja kõik usutaganejad, Roomas aga määrati 
ametisse inkvisiitorid, kellel oli õigus nii ketserite süüasju uurida kui ka nende üle kohut 
mõista. 
EHK: Ei ole võimalik kindlaks määdata millal inkvisitsioon loodi. 
Inkvisiitoriteks olid enamasti dominiiklased, aga ka frantsisklased ja mitmed teised. 
Süüdi mõistmiseks oli vaja kas ülekuulatava ülestunnistust või siis kahe tunnistaja 
tunnistust. 
Piinamise küsimus ketseriprotsessidel - ​Ülestunnistuse saamiseks kasutasid 
inkvisiitorid ka väga ebainimlikke võtteid – piinamist. Ohvrile näidati piinamisriistu, et 
hirmutada teda sellega, mis teda ees ootab, kui ta ülestunnistust ei anna. Piinakambrisse 
kuulusid peksu- ja venituspink, nuudid. Piinati ka vee, nälja ja januga. Pärast piinamist 
raviti ohvri haavad jälle terveks, kuna tuleriidale minnes pidi süüalune terve olema. 
Kohati aga kaheldi piinamise efektiivsuses, sest valu hirmu ees võidi ka niisama end 
süüdi tunnistada ning süütuid inimesi ei oleks tohtinud tegelikult hukka mõista. Samas 
ei usutud ka, et inimesed end ketserluses süüdi tunnistaksid, kui neid ei hirmutata. 
Enamasti rakendati piinamist raksemate kuritegude puhul. 
 
Hiliskeskaja ketserlikud õpetlased: 
John Wycklif ​esitas tugevat kriitikat Avignoni paavsti ilmaliku võimu vastu ning tal oli 
selles osas palju toetajaid. Oli Oxfordis loogika - ja teoloogiaprofessor ja liitus ka 
Prantsuse kuninga diplomaatilise korpusega. Ta nõudis valjuhäälselt kiriku reformimist. 
Oma teoses De dominio (Võimust) kirjuta ta patu ülemvõimust siin maailmas, mistõttu 
oli võimatu nõustuda, et kirikul võinuks olla mingisugune õigus omandile. Nii vaimulik 
kui ka ilmalik võim ja nende omandiõigus sõltusid alluvussuhetest Jumalaga, Kui 
inimene oli armus ja elas nagu õndsakssaanu pidi elama, siis oli tal õigus ka oma 
positsioonile, vastupidiselt oli ta kaotanud nii oma volitused kui ka omandi. Neid teese 
võidi kasutada nii paavstide kui ka vürstide vastu. Tema arvates tuli kuningal ja 
parlamendil kiriku omand konfiskeerida. Paavst Clemens VII kuulutas need teesid 
hermeetilisteks, kui Inglismaal olid need üpris populaarsed kuni 1381. aastal toimunud 
talupoegade mässuni. Ta pidas halvaks ka kiriku väärastunud õpetust, mis ei olnud 
kõiges tuletatud Piiblist. Ta eitas ka elementide transsubstantiooni-õpetust ning 
seetõttu kaotas lõpuks toetuse, kuulutatui hereetikuks, vallandati Oxfordist ja oleks 
peaaegu tuleriidale saadetud . 
 
Jan Hus ​- üks tšehhi ülikooli õppejõud. Tema kirikukriitika oli umbes sama, mis Wyclifil, 
appelleeris kontsiilile, 1415 Hus hukati Constansis. Tulemuseks olid Hussiidi sõjad, mis 
polnud ainult hussiitide ja katoliiklaset vaheline sõda, vaid ka poliitiline võitlus. 
Hus nõudis põhiliselt: rahvakeelseid jumalateenistusi, euharistial sakramendi mõlema 
elemendi jagamist, kiriku varade ja maade võõrandamist ning indulgentsidega 
kauplemise avalikku hukkamõistu. 
Hussiidid jagunesid kaheks: 
1. taboriidid (esindasid talurahvast ja linna kesk-ning alamkihte) - nõudsid inimeste 
täielikku varanduslikku ja õiguslikku võrdsust, aadliseisuse kaotamist ja kiriklikke 
reforme. 
2. kariklased (esindasid kaupmehi, jõukaid kästöölisi ja aadlit) – nõudsid kirikuvarade 
tagasi andmist ilmikutele, armulaua veini andmist ka ilmikutele (mitte ainult 
vaimulikele) ja sakslaste võimu piiramist Tšehhist. 1433 jõudsid kariklased sakslastega 
kokkuleppele ja reetsid taboriidid. 
Flagellandid​ ehk enesepiitsutajad. Patukahetusprotsessioonid, eriti musta surma 
perioodil, loodeti abi saada. 1348 paavst mõistis nad hukka. 
 
Ristisõjad 
Ristisõdade teoloogiline põhjendus, seos kahetsustegude ja palverännakutega - 
Usuti, et Ristisõdadega kaitsti Püha Maad ja kristlasi üldiselt. Neile, kes läksid 
ristisõdadest isa võtma lubati indulgentse. Samuti usuti, et märtrisurm on jumalale 
meelepärane. Islamisusulised olid keelanud kristlaste palverännakud Jeruusalemma ja 
hävitanud Püha Haua kiriku. Õiguslikus mõttes olid kõik ristisõdijad palverändurid. 
Ristisõjas osalemine tagas hingeõnnistuse. 
 
Õiglane sõda ​- sõda kristlike naabritega ; vägivald on halb, kuid teatud olukordades 
vajalik; sõdima peab kui alam, aadlik; sõditakse rahu ja korra eesmärgil. 
 
Indulgentsiteoloogia teke - ​Sai vaikselt alguse hilisantiigis. 6.sajadi alguses hakati 
karme patukahetsusregulatsioone asendama leebematega- palvetamine, almused, 
annetused, rahalised trahvid - olenevalt patu raskusest. Seni aga tähendas see aga 
lihtsalt patu leevendamist. Esimese täieliku patukustutuse andis välja paavst Urbanus II 
seosed ristisõja väljakuulutamisega. 
 
Risti võtmine, ristisõjatõotuste väljalunastamine - ​Anti tõotus võtta rist ja minna Itta  
uskumatutega võitlema 
Risti vastuvõtmine oli õigusakt, pidulik vandetõotus. Kohustused määrati reeglitega, 
samuti ka õigustega. Vanne ei tohtinud minna nii kaugele, et seda ei suudetud täita. Risti 
vastu võttes võis oodata palju eesõigusi- saadi erilise armu osaliseks (indulgents). 
Käimasolevaid kohtuprotsesse pikendati ja veel algamata protsesse lubati läbi viia 
kiirendatud korras. Kirik võttis endale kohustuse ristivõtja pere ja vara kaitsta selle 
äraolekul ja ka surma korral. Samuti vabastas paavst ristivõtja laenuprotsentide 
maksmise kohustusest. 
Algselt maksid ristisõdijad oma kulutused ise kinni, aga aja möödudes hakkas kirik 
kulutusi ise katma , sest see käis ristisõdijatel üle jõu. 
Tõotus lunastati ristisõjas osaledes või siis äärmisel juhul esindaja saatmisega või 
palverännakuga. (VIST-ei anna pead) 
 
Ristisõdade institutsionaliseerumine 13.sajandil​ - Kirik hakkas organiseerima 
ristisõdade käiku. Ühendas eri riikide sõdurid ühe lipu alla, andis neile rahalist toetust 
ja varalist ja vaimulikku kaitset. Ristisõdadega seotud rahanduse administreerimine 
andis kirikule Euroopas suurima finantsvõimu. Paavst hakkas tegelema ristisõdijate 
transpordiga- kogus ristisõjamaksu, Innocentius III lubas oma bullaga patukahetsust 
igaühele, kes võttis enda peale laevade ehitamise ja ristisõdijate transpordi. 
Templiordule langes ülesanne tegeled ristirüütlite toitmise, varustamise ja ka 
majutamisega. 
Indulgentside jagamine ja müük hiliskeskajal, selle majanduslik tähtsus​ - 
Tähtsaim vaimulik privileeg, mis ühtlasi dogmaatiliselt välja arendati ja 
kirikuõiguslikult määratleti oli indulgents ehk kustutus. Ristisõdijad olid veendunud, et 
lunastavad kõik oma patud ja saavad surma korral kohe hakata nautima taevalikku 
õndsust. Rooma piiskopile kuulus vormiliselt patukustutuse õigus. Alguses oli see üldine 
patukustutus, siis paavstilik õigus- ja armulikkusakt ja lõpuks juba sissetulekuallikas. 
Indulgentside müügist tulev kasu moodustas suure osa paavsti sissetulekutest, kuna 
paljud tahtsid kergema tee läbi ilmalike pattude eest andestust saada. Rahahimus hakati 
indulgentse müüma ka surnute pattude lunastamiseks ning veel tegemata pattude jaoks. 
See suurendas inimeste suhtumist pattu , sest usuti, et raha abil on sellest kerge 
vabaneda.