Ristiusu kirik 1.-15.saj (0)

LÄÄNE-EUROOPA RISTIUSUKIRIKU KUJUNEMINE
Kristlus sai alguse ca 2000 a. tagasi Palestiinas. Nimetuse sai rajaja Jeesus kristuse järgi. Kristluse algusaegadel oli palju erinevaid kristluse vorme. Sisemised kriisid olid eriti teravad teisel sajandil, kui oluline oli kristlik õpetus nimega gnostitsism. Gnostikute jaoks oli tähtis dualism. Hea ja kuri. Keha on paha. See tuli lämmatada. Oli ka teise äärmusesse jõudvaid rühmi. Need kriisid ületatakse ja lepitakse kokku kindlates kristlikes normides.
Rooma riigi ja kiriku kokkupõrge sai alguse Jumalariigi ja maapelase riigi vastuseisust ja küsimusest keisrile annetamise suhtes. Kristlased ei tunnistanud ka keisri jumalikkust. Algab kristlaste tagakiusamine .
Traianus 112. a. – enda kristlaseks tunnistamine on karistatav surmanuhtlusega. Suuremat tagajärge sellel ei olnud. Kristlasi kiusasid taga eeskätt inimesed, mitte riik. Kristlaste populaarsus süvenes.
Esimene suurem üleroomaline kristlaste tagakiusamine on 249-251.a. Decius kohistas esitama tõendeid, et isik on toonud keisri kujule ohvri. Keeldujad ähvardas vangla , varast ilmajäämine, piinamine ja isegi surm. Osa kristlasi loobus usust.
Valerianus alustas 257. a. kristlaste tagakiusamist uuesti. Kästi tappa kõik ohverdamisest keelduvad vaimulikud . Verisele terrorile vaatamata pidas kirik vastu.
Diocletianus (284-305) alustas mõned aastad enne valitsemisaja lõppu (303. a) taas kristlaste tagakiusamist. Kõige rohkem kannatas impeeriumi idaosa. Hukati tuhandeid inimesi. Kiusamine lõpetati 311. a. tingimusel, et kristlased peavad palvetama impeeriumi hea käekäigu eest.
Constantinus Suur võitis 312. a. Rooma ligidal vastast. Levisid kuuldused, et võidule viis ta kristlaste jumal. Enne lahingut tulnud taevasse kristlaste tunnus ja sõnad ``selle märgi all sa võidad``. Igatahes loobus Constantinus kristlaste vastu võitlemisest ja võttis nad oma liitlaseks. Paganlust ei keelustatud, kuid soosima hakati kirikut. Kirikutele anti raha, preestrid vabastati maksudest ja pühapäev määrati puhkepäevaks.
Milano ususallivusedikt 313.a. Kehtestatakse täielik usuvabadus ja kristluse võrdõiguslikkus teiste uskude kõrval. Tagastatakse konfiskeeritud kirikuvarad.
Paganlust üritas elustada veel keiser Julianus (361-363. a.), kuid edutult. ``Sa oled võitnud, Galilealane``, ütles Julianus surivoodil.
392. a. keelati paganlik ohverdamine ja jumalateenistus. Ristiusk oli saanud riigiusundiks.
Kristlus elab üle Rooma languse. Barbarite sissetung ei hävita kristlust. Kristlusest saab Rooma impeeriumi tähtis osa. Kristlus saavutab ¾ saj Rooma-Impeeriumis kaks võitu:
A ametlik toetus
B barbarite seas populaarne
Kristlus hakkab assimileerima antiikkultuuri ja teeb selle nii kättesaadavaks keskaegsele Euroopale ja selle kaudu meile.
Kristlus vajutab oma pitseri seadusandlusele, koolile ja moraalile. Tasapisi hakatakse orjust välja juurima ning kehtestama võrdõiguslikkust.
Kristlaste edu põhjused

• Keskklassi roomlasi ei rahuldanud Kreeka-Rooma ametlik panteon. Seda on märgata paljude hellenistlike sektide puhul. Opositsioon Rooma ametlikele jumalatele on olemas enne kristluse tekkimist. Olümpost ja sealseid jumalaid ei ole eriti tõsiselt kunagi usutud, kuid kombeid on täidetud.
  
• Uus religioon on müstiline ja paelub roomlasi.
  
• Kristlus õpetab inimeste võrdsust – jumala ees on kõik võrdsed.
  
• Kristlus on ka õpetus headusest ja armastusest – asjad, mida roomlased on juba kaua igatsenud. See teeb kristluse mõjukamaks teistest sektidest, mida Roomas on väga palju. Kristlus oli seniste uskudega võrreldes eksootiline.
  
• Kristlust tugevdas ka kristlaste komme kokku hoida ja üksteist aidata.
  

Kristlased üldiselt tunnistavad riiki. Kui riik ei ole saatanast, siis las ta olla – kristlased ei ole riigi vastased. See muudab valitsejatele kristluse vähem vastumeelseks. Samas ei tunnista kristlased valitsejat kui jumalat. Ta võib olla küll paavst või keiser, kuid on ikkagi inimene.
Kristlasi kiusati taga. Kiusamistest hoolimata püsima jäämine on samuti kristlust tugevdanud.
KRISTLIKU KIRIKU ORGANISATSIOON
ecclesia – kirik
civitas – linn; haldusüksus
Algselt on kirik linnaline nähtus. Sellest ka mõiste pagani – maalt (maa ei olnud kristianiseerunud).
Algselt oli piiskop armulauajumalateenistuse juhataja. Talle allusid kogudusevanemad ehk presbüterid. Olid ka diakonid, kes aitasid jagada armulauda ja tegelesid heategevusega. Algsetes kogudustes teenisid ka naised, kuid hiljem mitte. Põhjuseks naiste suur osa paganlikes usundites.
Neljandal sajandil hakkab preesterkond arenema omaette seisuseks, keda eraldas muust rahvast ametissepühitsemine.
Jeruusalemma, Antiookia , Aleksandria ja Rooma piiskopid olid algusest peale teistest tähtsamad. Neid kutsuti koos Konstantinoopoli piiskopiga patriarhideks.
Patriarhaadid ehk patriarhile alluv maa jagunes kirikuprovintsideks, mida juhtis idas metropoliit ja läänes peapiiskop .
Piiskopid ehk algselt linnakoguduste juhatajad said oma alluvusse ka ümbritseva maa. Tekivad piiskopkonnad., mis jagatakse kihelkondadeks, mida asus juhtima presbüter.
Ecclesia on justkui riik riigis. Üsna varakult tekib ecclesiate vahel hierarhia . Kõik olulised piiskopid ja piiskopkonnad suudavad oma järjepidevuse viia Jeesuse jüngriteni.
Kirikuprovintside juhid kogunesid kaks korda aastas sinodile ehk kirikukogule, et otsustada oma provintsi kirikuasju. Kõrgeim võim kuulus kõikide piiskoppide üldkogule ehk oikumeenilisele kirikukogule.
Viimane suurem kristlaste tagakiusamine oli Diocletianuse ajal 303-31.a. Järgmine keiser Konstantinus Suur ristitakse surivoodil. Alates Milano ediktist tekivad esimesed tõsised autoriteediprobleemid.
ÕPETUSLIKUD PROBLEEMID
Missugune on õige õpetus? Tekib arusaam õigest õpetusest ehk ortodoksia ja valeõpetus ehk hereesia . Ketserid ehk valeõpetuse pooldajad või usutaganejad.
Donatuse pooldajad ehk donatistid. Donatus oli P-Aafrikas tegutsenud preester . Ta esindab ristiusu radikaalset tiiba.
Kas pattu teinud preester tohib anda sakramenti? Donatistide arvates ei tohi. Donatistid rõhutavad absoluutset puhtust. See ei ole võimalik. Ükski inimene ei ole pühak ja donatistide õpetus teeks kristlastest pühakute sekti, mis tähendaks inimeste kadumist. 4.saj kuulutatakse donatistide õpetus väärõpetuseks. Kirik peab olema ühtne, ei saa lubada kirikusiseselt mitmeid õpetusi.
Ariuse õpetuse pooldajad ehk ariaanid. Arius on Aleksandria preester. See õpetus tegeleb kolmainu probleemiüle arutlemisega. Jõuti järelduseni, et isa, poeg ja püha vaim vahekorras ei ole poeg võrdne. Kuna poeg lähtub isast, siis ei ole ta sama püha, kui isa, mis on vastuolus kolmainu õpetusega. Arius saadetakse Aleksandriast välja. 325.a. Nikaia kirikukogul tunnistatakse Ariuse õpetus hereetiliseks. Sätestatakse ka kirikukogu ülimuslikkus. Keisril on õigus sekkuda kirikuasjadesse.
KIRIKUISAD
3.-5. sajandini saavutab kristlik idee oma võidu paganliku idee üle. Sellest hoolimata paganlik idee ei hävine.
3.-5. saj on kristlased nõus mõttega, et kogu paganlik filosoofia on üle kristlikust filosoofiast. Ollakse nõus, et paganlikud eelkäijad on saavutanud filosoofias rohkem, kui kristlased. Probleem on selles, et see filosoofia on paganlik.
Seistakse valiku ees:
1) hüljata paganlik pärand, mis oleks tähendanud harimatust;
2) harida ennast antiikaja teadmiste vaimus.
Paganliku kirjanduse lugemine tekitab ohu sattuda selle mõju alla. Dilemma keskteeks on see, et otsustatakse õppida tundma antiikpärandit, et paganatega paremini võidelda, et teada nende relvi .
Miks antiiki ei hüljata? Põhjus peitub selles, et paljud kirikuisad on saanud katoliku hariduse, mis teeb neist antiigi austaja.
Suur osa katoliku kiriku õpetusest ei tugine mitte Piiblile, vaid kirikuisade arusaamale Piiblist ning kirikukogude otsustele. Kirikuisade ajaks nimetatakse aega kuni aastani 500.
Ladina- ja kreeka kirikuisad. Kreekakeelseid kirikuisasid on rohkem, kuid nende mõju on väikene, sest kirjutavad enamasti kreeka keeles ja peale Kreeka neid mujal lugeda ei osata.
Ladinakeelsete kirikuisade teosed mõjuavad nii läänt kui ida. Ladina keelt mõistetakse igal pool Euroopas. Ta ei ole kellegi emakeel, kuid teda kõnelevad kõik haritud inimesed.
Ambrosius
Hieronymus
Augustinus on kolm tähtsamat ladina kirikuisa. Ladinakeelsed kirikuisad on praktilise meelega. Nende käsitletav problemaatika keerleb inimese pääsemise küsimuse ümber. See on praktiline tegutsemine lihtsa koguduseliikme seisukohalt.
Kuhu läheb hing? Kas jumal aitab? Kreeka kirikuisad on rohkem hõivatud metafüüsikaliste probleemidega. Ladina kirikuisade tähtsus seisneb nende meisterlikkuses käsitleda paganlikku filosoofiat. Tekib platonism ja neostoitsism. Kreeka kirikuisad vahendavad spekulatiivset mõtet. Nad toovad ristiusu arutlemisesse vastuolulisi diskussioone. Neile on iseloomulik väitlemine iseendaga . Aruteludega kaugenetakse tihti Piiblist. Hereesiaid ehk eksiõpetusi on idas rohkem kui läänes.
Läänes on oluline inimestevaheline vendlus ja suhe jumalasse. Idas on jumal kui isa ja valitseja ja oluline on jumala suhe inimesse .
Augustinus (354-430)
Oskab ainult ladina keelt. Nooruses kergemeelne ja lõbujanuline. On saanud nii kristlikku, klassikalist kui ka paganlikku haridust. Kirjutas kaks teost, mida peetakse inimajaloo tähtsaimate hulka kuuluvaks: „Pihtimused” ja „Jumala riigist”.
Põõrdub ristiusku 32.a. Saab Hippo linna piiskopiks. Võtab sõna peaaegu igas teoloogilises küsimuses. Kirjutab väga palju. Mõjutab katoliku kirikut läbi kogu keskaja.
PIISKOPID
4. sajand on piiskoppide ajastu. Kristlastel oli komme annetada oma varad kirikule. Need nn vagad annetused tegid kiriku mõjukaks. Piiskoppidel tekivad ilmalikud huvid. Piiskoppidel on üha rohkem vaja tegeleda maiste asjadega. Selle tulemusena saavad piiskoppidest linnade tähtsamad mehed; nende kasutada on suurim majanduslik ressurss.
Kiriku sees tõusevad esile teistest tähtsamad piiskopid. Osa piiskoppe hakkavad ennast pidama peapiiskoppideks. 311.a. deklareerib Rooma piiskop, et tema on kõige tähtsam. Väide tugineb sellele, et Rooma on impeeriumi suurim linn. Roomale aitas kaasa ka Peetruse pidamine esimeseks piiskopiks. Peetrus oli ka Jeesuse lemmikõpilane. Kuna imperiaalne valitsus on nõrk, saavad piiskoppidest Rooma tähtsaimad mehed; tähtsamad, kui nad oleksid tugeva keisri ajal. Ladina keeles papa ehk isa, algselt kõikide piiskoppide nimetus, saab hiljem Rooma piiskopi ainunimeks. Sellest eesti keeles paavst.
Paavst LEO I Suure ajal on esimesed tõsised vastuolud Konstantinoopoliga. Leo I teeneks peetakse, et Attila ei rüüsta Roomat .
Varase kiriku mõjukaim paavst oli GREGORIUS I Suur (590-604). Tema ajal suureneb kristlaste hulk. Levib Benedictuse reeglistik. Kesk- Itaaliast sai paavstide peamine tugiala ja otseselt paavstile alluv territoorium , hiljem nimetatakse Kirikuriigiks. Paavsti hakkab kandma tiaarat ja mitrat.
Ftangi kuningas Pippin Lühike vallutas langobardidelt osa alasid ja andis need paavstile 756. aastal. Saab alguse nn Kirikuriik. Et kindlustada paavsti positsiooni võltsiti ürikut, mille järgi keiser Constantinus olevat andnud impeeriumi lääneosa valitseda paavstidele. See ürik on tuntud Constantinuse kingi nime all.
MUNGAORDUD
Munkluse juured on Egiptuses. Aluse panevad erakud, kõrbesse läinud inimesed, kellele selle maailma asjad ei lähe korda. Loobuvad maistest lõbudest, ilmalikust elust.
360.a. Püha Martin ehk Turi Martin asutas lääne esimese kloostri. Kloostrid asuvad sellel perioodil reeglina ristikiriku piirialal. Levitavad usku. Munklus saab läänes hoo sisse Briti saarte ristiusustamisel. Briti saared on kirikule katsumus. Britannias puuduvad linnad, kuid kirik on seni tegutsenud peamiselt linnades.
BENEDIKTLASED
Läänes kujunesid kloostrid püha Benedictuse reeglite alusel. Asutas 529.a. Monte Cassino kloostri. Kirjutab reeglid, mis saavad aluseks järgnevatele mungaordudele. Reeglistiku keskne mõiste on Opus Dei – Jumala töö.
Kloostri põhitegevus on palved. Need reeglid on piisavalt üldised rakendamaks neid kõikjal.
Kloostrit juhib abt või abtiss , kellele mungad või nunnad on allutatud. Nad ei tohi kloostrist lahkuda ilma tema loata. Keskajal on palju valemunkasid. Ebaturvalise ilmaliku elu tõttu tuleb osa inimesi kloostrisse lihtsalt mugavalt ära elama. Benedictus leiab, et kloostrielanikud peavad tegema ka füüsilist tööd. Klooster ei ole laisklemiseks.
TSISTERTSLASED
9.-10. sajandil kirikut tabanud languse vastu astusid välja Cluny kloostri asukad . Eesmärgiks oli taastada range kloostrikord. Liikumine tekib Citeaux (tsitöö) linna lähedal, sellest eestikeelne nimetus tsistertslased. Liikumine haaras 2000 kloostrit, mis allusid Cluny abtile. Tema allus Rooma paavstile. Tsistertslaste kloostrid asuvad enamasti metsikutes paikades, seal, kus midagi muud ei ole. Samas jääb kloostri lähedusse alati ka suur asustuskeskus. Cluny kloostris pandi alus ka romaani stiilile. Nõuavad ehituses äärmist lihtsust.
Tsistertslaste kuulsaim esindaja burgundlane BERNARD asutab 1113. aastal Clairvaux (klervoo) kloostri, millest saab haruklooster sajale kloostrile. Tema loob esimesena sõjalise ordu idee ja reeglistiku.
KERJUSMUNGAORDUD
Tekivad 12.-13. sajandil. Rõhutavad vaesust, mis oli omane algkristlusele. Rändavad ringi, õpetavad inimesid ja peavad jutlusi. Eesmärgiks tuua ketsereid rahumeelselt tagasi katoliku kiriku rüppe, näidata inimestele et, katoliku kirik ei ole allakäinud.
FRANTSISKLASED ehk Minoriidid (Frateres Minores – vähemad vennad)
Asutajaks Franciscus Assisist. Legendi järgi rikka linnakaupmehe poeg. Loobub oma seisusest. Hakkab jutlustama lihtsat, looja imedele keskenduvat ideed. Ta jutud on kõigile arusaadavad. Hunt on inimese vend, sest mõlemad on jumala loodud – peab jutlusi lindudele ja loomadele. On rikkuse vastu. Innocentius III kinnitab 1210. aastal ordu esimese reeglistiku.
Ordu liikmed ei tohi midagi omada, peavad kerjama ja jutlustama. Rajavad oma kloostrid kas turuplatsi äärde või linnaväravasse.
DOMINIIKLASED (Ordo fratarum praedicatorum – jutlustajate vendade ordu)
Asutajaks Hispaaniast pärit preester Dominicus. 1216. aastal kinnitatakse ordu reeglistik.
Embleemil koer – domini canis ehk issanda koer. Põhieesmärgiks võitlemine ketseritega.
Dominiiklased olid enamasti haritud ja head jutlustajad.
RISTIUSU KIRIK 9.- 15 sajand
9.-10. sajandit iseloomustab kiriku üldine langus ja ilmalike valitsejate kasvav sekkumine kirikuellu. 962. aastal sai Kirikuriigist Saksa Rooma Keisririigi osa ja paavstid olid keisrite võimu all. Kiriku tugevdamise eest astusid välja Cluny kloostri mungad.
Skisma – kreeka kl- lõhe
Idakiriku ja läänekiriku areng oli kulgenud erinevates suundades. Varakeskajal , hoolimata mõningatest erinevustest, püsisid suhted kahe kiriku vahel head. Oluline erinevus kahe kiriku vahel oli ka suhe ilmaliku võimuga. Kui läänekatoliku kirik ei soovinud alluda keisrile, ei olnud sobilik alluda ka idakirikule. Tugevnes püüd allutada idakirik paavstile. 1054. aastal olid erimeelsused kasvanud nii suureks, et paavst ja patriarh panid vastastikku üksteist kirikuvande alla.
Investituuritüli 1075 - 1077
Investituur on sündmus, millega senjöör annab vasallile üle maatüki ehk sisuliselt läänisuhte sõlmimine. Piiskoppide ja vaimulike puhul tähendas see nende ametisse nimetamist. Alates Otto I olid seda teinud keisrid , mis häiris paavsti. Avalik tüli puhkes 1075. aastal. Keisriks oli Heinrich IV ja paavstiks Gregorius VII. Paavst keelab ilmalikel võimudel kiriku asjadesse sekkumise ja nõuab keisrilt tunnustust paavstivõimu ülimuslikkusele.
Vastasseisu haripunkt 1076. aastal. Saksa piiskoppide toel kuulutab Heinrich IV paavsti tagandatuks. Vastukäiguna tagandab paavst keisri, keisrile ustavad Saksa piiskopid ja vabastas keisri alamad talle antud truudusvandest.
Suur osa Saksa ülikuid toetas paavsti ja ähvardas valida uue keisri, kui Heinrich IV paavstile ei allu. Keiser läks paavstilt andeks paluma. Paavst ja keiser kohtusid Canossas 1077.aastal.
Lõplikult lõppes tüli 1122. aastal Wormsi konkordaadiga. Sellega pandi paika piiskoppide valimise kord – vaimuliku võimu tunnused siad nad paavstilt või peapiiskopilt ja ilmaliku võimu tunnused keisrilt. Sisult on tegemist kompromissiga.
Kirikukogud
Kirikukogu on tähtsamate vaimulike koosolek, kus arutatakse peamiselt kiriku sisemist korraldust ja ristiusu õpetust puudutavaid küsimusi. Kohtuti regulaarselt, aga ka siis kui kerkis esile mõni uus probleem. Kõigi kristlaste esindustega kirikukogu nimetatakse oikumeeniliseks ehk üleüldiseks kirikukoguks.
Inkvisitsioon
Kuni 12. sajandini karistab kirik valeõpetajaid ja usust taganejaid kirikuvande ning kloostrivangistusega. Üritati jutluse ja veenmise teel paganaid või ketsereid veenda õigele ususle põõrdumiseks. 13. sajandist alates hakatakse üha rohkem kasutama surmanuhtlust.
Paavstide Avignoni vangipõlv ja Suur skisma
1305 . aastal sai paavstiks Clemens V. Valitud paavst oli prantslane ja Itaalias valitsevate segaste olude tõttu ta Rooma ei läinud. Avignoni eksiilis peavad paavstid ülal luksuslikku õukonda ja haldusaparaati.
Paavst Urbanus VI (1378-1389) valiti Roomas ja jäi Rooma, sest nüüd olid Itaalia olud paranenud ja segased ajad tulnud Prantsusmaale. Ta nõudis kuurialt vahepeal tekkinud mittekristlike kommete kaotamist ja luksusliku eluviisi piiramist. Kuuriale see ei sobinud ja nad valisid uueks paavstiks Clemens VII (1378-1394), kellega nad läksid Avignoni. Nüüd on korraga kaks paavsti. Seda olukorda nimetataksegi Suureks skismaks. Kristluse jaoks olid sellisel olukorral halvad tagajärjed. Tuli võimule saada ainult üks paavst ja kuna mainitutest kumbki tagasi ei astunud, tuli 1409. aastal Pisas kokku kirikukogu. Uus kirikukogu kogunes 1414-1418. aastatel Konstanzis. Valitakse kolmas paavst – Martianus V (1417—1431). Otsustati ka seda, et jumala tahet ei esinda mitte ainult paavst, vaid kõik usklikud ja seega peab paavst edaspidi regulaarselt kirikukogusid kokku kutsuma, mitte otsustama ainuisikuliselt.