See on see, mis filmides toimub pihitoolis, kus siis mõrvar või mõni muu kurilane räägib preestrile, mida ta kõik teinud on ja mida veel kavatseb, ja siis irvitab, et aga sa ei saa sinna midagi parata. Paraku unustatakse ära, MIKS on pihisaladus: see on selleks, et eksinud inimene, kes oma tegu kahetseb ja on selle võimaluse korral heastanud, saaks oma elu n-ö uuesti alustada. Kui pihti käsitleda sakramendina, siis kuuluvad selle hulka kahetsus, ülestunnistamine, tehtu hüvitamine ja absolutsioon ehk pattude andeksandmine Jumala nimel. See tähendab, et Jumal on sinu teod oma ,,registrist" kustutanud. Järelikult ei tohi neid enam inimeste ette kanda. Pihi juurde kuulub siis ka hingehoidlik vestlus, kus ideaalis pihi vastuvõtja mitte ei näita näpuga, vaid aitab inimesel endal toimunust aru saada, võtta seda õppetunnina, et järgmine kord targem olla. Usalduslik vestlus kui niisugune on uus asi. See on senise määrustiku
Paavst Aleksander ütles: abielu peab sõlmima kirikus vaimulike ja tunnistajate juuresolekul. Praktikas omas see küsimus tähtsust vaid konfliktide ja pärimisasjade korral. Et kui vaja nt tõestada, et asi pole õige. Sellistest küsimustes oli siis alates 13. sajandist hiljemalt paavstil viimane sõna. Alamrahva jaoks oli mingi eri institutsioon paavsti kantselei juures. Nt läksid ka Liivimaa talupoegade abieluasjad Rooma arutamisele ja seal kuulutati välja absolutsioon. Hõim kui õigusühendus: Sugukonnad kui õigusevallad ühinesid hõimudeks.Hõim oli isiklikul alusel toimiv ühendus ning ühtlasi oli see ka õiguslik ühendus. Ühineti omakasu eesmärgil- mida enam oli veresugulasi, seda enam oli oodata liitlasi. Pole täpselt teada, mis alustel või kuidas hõimuks ühinemine toimus. Hõim on see ühendus, kus inimesed on omavahel õiguse või rahuga seotud. Kui erinevad hõimud satuvad
Ristisõda nagu palverännak, ainult et relv käes, kuna paljud said surma, siis kuulutati et sõjas hukkunutele saab osaks täielik andeksandmine. Ristisõdade jaoks pole 14. sajandil mehi vaid raha. Rahakogumise kampaaniad. Hiliskeskajal palju kampaaniaid, palju raha vaja ja rahval suur nõudmine indulgentside järele. Hiljem olid nad paberikujul ka. 26 Indulgents ei kustuta pattu vaid patukaristust, selleks vajalik piht ja absolutsioon. Ei maksa inulgentse rahaallikana ületähtsustada. Keskajal indulgentsidele teoloogiline kriitika ehk kas head teod on ülekantavad? Kristus jt pühakud tegid rohkem heategusid kui endal vaja läks, need teod siis maailmas ülejäägis. Teine aspekt, et paavst kogub raha ja viib selle maalt välja ning maa jääb vaeseks. (Siiski indulgentsude müümisel polnud erilist tähtsat osa paavsti tuludes, see suht väike). Mõni indulgentside kampaania võis töötada hoopis kahjumiga
sees ei saa olla sarnast ideed. Perioodi seostatakse finantsiaalsete kuritarvitustega, kõige enam indulgentside müügiga. Selliseid vaateid on palju mõjutanud ka reformatsioon kontsiliarismi jätk. Luther puudutas alguses esimese ja peamise asjana indulgentse seetõttu on need ka ülehinnatud. Indulgentia arm, andekssaamine; varases kirikus valdav patukahetsuspraktika, kus koguduse liige pihtis preestrile ja too määras kahetsusteod, mille sooritamise järel kuulutati välja absolutsioon. Ka ristisõjad olid algselt kahetsusretked neid nim ka palverännakuteks. Indulgents on patukaristuse kustutus, mitte patu enese kustutamine, mis on ainult Jumala otsustada. Hiljem sai tavaks absolutsiooni väljakuulutamine kohe pärast pihti tekib puhastustule idee. Kuna Kristus ja pühakud on teinud heategusid ülemäära, siis on tekkinud headuse ülejääk, mis on kiriku teenistuses. Indulgents kustutab pärast pihti ja kahetsemist puhastustules veedetavat aega. 13
väljaajamiseks mõeldud märgist sai keskajal masside seas levinud õnnistamise viisiks, mis tähendas ristmise käigus ka sümboolset usu edasiandmist. Surmapatu kontseptsiooni kõrvale tõuseb pihilkäimine. Meeleparandusprotsessi toomine kirikusse aitas parandada usklike meeleolu, aga täitis ka kiriku kassasid. Iga inimene pidi pihtima minimaalselt kolm korda aastas, vastasel juhul heideti ta kirikust välja. Pihile järgnes andeks andmine ehk absolutsioon. Kirik tegeles aktiivselt ka indulgentside müügiga, mille ostmine siiski ei tähendanud pattude kustutamist, vaid kõigest patukaristuse leevendamist. Sakramentidest tähtsaim oli endiselt armulaud. Õpetust, mis selgitab veini ja leiva saamist Jeesuse vereks ja ihuks, nimetatakse transsubstantsiooniõpetuseks. 13. sajandil paneb skolastik Petrus Lombardus paika seitse püha sakramenti, mis küll kinnitatakse alles 16. sajandil, abielusakrament lisati 19. sajandil
vastutust kanda. Nende väljaütlemine Jumala esindajale on konkreetne märk sellest, et me oleme need omaks võtnud ja kahetseme neid siiralt ning oleme valmis neid heastama. Kirik kohustab meid pihtima kõiki surmapatte, millest me täiesti teadlikud oleme. Me peame pihtima vähemalt kord aastas või enne kui võtame vastu püha armulauda mis nõuab, et inimene viibiks armuseisundis. 1497 Katoliiklaste jaoks on isiklik ja täielik pihtimine, millele järgneb absolutsioon, tavaline viis leida lepitus Jumala ja kirikuga. Just sel viisil on Jeesus otsustanud kuulutada oma armastavat andestust igale patusele inimesele isiklikult. Pattude andestamine ja põgenemine puhastustulest hoolivuse kaudu 1471 Kiriku õpetus seostab lepitusesakramendi indulgentside doktriini ja praktikaga. Indulgents kustutab osaliselt või täielikult ajaliku karistuse juba andeksantud pattude eest.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
