Katoliiklus ja palvetajad 5lk, VÄGA PÕHJALIK KOKKUVÕTE (0)

VAHEKESKAEG (11. saj. II p. – 14. saj.)

I KATOLIIKLUS ja VAIMULIKE SEISUS

PALVETAJAD (oratores)

Kristliku keskaja põhiideeks jäid: Jumal on kõige looja ja kõige kontrollija, tema teab nii minevikku , olevikiku kui ka tulevikku. Jumala tahtmise järgi süõnnib kõik. Keskaja inimese mõistes oli maine elu lühike ja ajutine, hauatagune elu igavene . Selleks tuli valmistuda ja igavene õndsus ära teenida. Maapealne elu oli inimese füüsiliste ja moraalsete jõudude järelekatsumine. Siit tulenesid ka asketismi, halastuse ideed ja kannatuse õilistamine. Mõtlemine ja kahtlemine oli siiralt usklikule vale tegevus. Teadmised, otsimine, avastamine ärgitasid uhkust ja upsakust, kehaline ilu ja kehaline nauding oli saatanast. Halastustegevus, kaastunne alandatute, vaeste vigaste vastu oli Jumalale meelepärane.
Igaüks peab oma kohaga siin ilmas rahul olema. Jumal näeb kõike, seega karistamatust olla ei saa. Inimest saadab kõikjal ime. See on Jumala juuresoleku ja huvitatuse märk. Need ideed panid oma pitseri kristliku ühiskonna vaimsele elule. See peegeldus ühiskonna kommetes, tavades, maitsetes, harjumustes, moraalis, seadustes, kunstis ja filosoofias.
Kristlase (olgu mistahes seisusest) oli kasvatuses olulisel kohal jumalakartlikkus, halastus , rahulolek kohaga, kuhu jumal on ta loonud, alandlikkus . Ta oli sünnist saati seotud kirikuga , sakramentidega. Vaimulik oli talle vajalik. Keskaja inimest distsiplineeris perioodiline piht ja paast. Teda kasvatas konkreetne eeskuju – isa-ema, isand -meister, vaimulik.

§1.1.Ristiusu kiriku ja õpetuse kujunemine

1. saj. tegutses Palestiinas juudi soost rändjutlustaja Jeesus , kes kuulutas peatselt saabuvat jumalariiki. Jumalariiki pääsemise tingimuseks olid siiras usk ning jumala ja ligemesearmastus. Pärast Jeesuse surma hakkasid ta jüngrid uskuma, et tegemist oli messiasega ( heebrea k. messias , kr. keeles “kristos -salvitu”. 10 p. pärast seda kui ülestõusnud Jeeus oli viimast korda ilmunud jüngritele (50 p. pärast ristilöömist) sündis nelipüha ime – püha vaimu väljavalamine. Nüüd hakkasid jüngrid e. saadikud (apostlid -kr. k. “saadik”) rääkima võõraid keeli, nad jätkasid Jeesuse tööd. Püha vaimu väljavalamisega loodi I kogudus Jeruusalemma e. kirik (kr. k. kyriakos “issandale” kuuluv).
Esialgu levis kristlus vaid juutide hulgas nii Palestiinas kui diasporaas. Antiookias kujunesid juba segakogudused. Apostlitest tähtsamad olid Peetrus ja Paulus. Peetrus levitas kristlust juudi diasporaas, ta pani aluse Rooma linna kristlikule kogudusele ja sai Rooma 1.piiskopiks. Peetrus hukkus keiser Nero aegsete tagakiusamiste ajal. Paulus (algse nimega Saulus – kuulus kristlaste tagakiusajate hulka, oli Rooma kodanik, haritud mees, kes püüdis Jeesuse õpetust hävitada, Kristus ilmutas talle, temast sai kirglik kristlane) tegi tööd Väike Aasias ja Kreeka suurlinnades – ka tema hukkus Nero ajal.

Pühakirja kujunemine

3. saj. e.Kr. tõlgiti kreeka keelde Vana Testament , kuna diasporaa juudid ei osanud enam heebrea keelt. 2. saj. kujunes Uus Testament s.o. kogumik ristiusu ajajärgul loodud usulise sisuga tekste, peamiselt Jeesus Kristusele omistatav õpetus. Uue Testamendi põhisisuks on evangeelium – rõõmusõnum Jeesus Kristusest – maailma lunastajast. Nelja evangelisti ( Matteus , Markus( Peetruse rännukaaslane), Luukas (Pauluse rännukaaslane), Johannes) eri aegadel lugejate ette toodud Jeesuse elulugu ja tema tegevus erinevatest aspektidest.
Uue Testamendi koostisosad olid kreekakeelsed. Koos Vana Testamendiga moodustavad need kristliku pühakirja “piibli” (kr. k. biblion – raamat)
4. saj. tõlkis püha Hieronymus Piibli ladina keelde. – tõlge nim. Vulgata , oli kasutusel kogu keskaja.
Suur osa katoliku kiriku õpetusest ei tulene mitte otseselt Piiblist, vaid tugineb kirikuisad e töödele ja kirikukogude otsustele. Kirikuisade ajaks nimetatakse ristiusu kiriku kujunemisaega kuni aastani 500 pKr. Selle perioodi jooksul kujunes kristlus tagakiusatud vähemuse usust riigiusuks.
Olulisemad kirikuisad on Athanasios (3 saj. lõpp – 373), Ambrosius (340-397), Hieronymus (345-420) ja Augustinus (354-430).
Katoliku kiriku õpetus põhineb Kristuse ülestõusmisse, pattude lunastamisse ja igavesse ellu. Õpetus kujunes välja II-IV saj. Maa peale pidi kohe saabuma Jumalariik – et see ei saabunud, siis Augustinuse õpetuses samastatakse Jumalariik Katoliku kirikuga. Sakramendid (7 –ristimine, leeritamine (konfirmatsioon), piht ja patukahetsus, abiellumine , viimne võidmine, armulaud, ordinatsioon (preestriks pühitsemine )) on rituaalsed toimingud , mida võib läbi viia ainult preester ning mis peavad usklikule edasi andma Jumala armu . Sakramentide õpetuse arendas lõplikult välja Petrus Lombardus (surn. 1160). Need, kes pole eluajal osa saanud jumalikust armust lähevad pärast surma puhastustulle (purgatooriumi). Keskne koht sakramentidest kuulub ristimisele ja armulauale – need säilisid ka protsetantslikus e. reformitud kirikus.
Athanasios – võitles ariaanlastega , populariseeris munkluse ideaale
Ambrosius – kehtestas koguduse iseseisvuse põhimõtted, rõhutas, et kirik on keisrist kõrgem
Augustinuselt pärineb kaks teost, mida loetakse inimajaloo kõige tähtsamate hulka. Esiteks “Pihtimused”, mis on maailma esimene autobiograafia , ja teiseks “Jumala riigist”. Seda raamatut on nimetatud kristluse suureks poliitiliseks teoseks ja selle mõju on olnud tohutu katoliikluse ülemvõimu põhjendamisel ilmaliku võimu üle. Teose põhjendamise ajendiks olid Rooma rüüstamine 410.a. läänegootide poolt, milles kaasaegsed nägid karistust vanadest jumalatest lahtiütlemise pärast. Augustinuse tõlgenduses ei olnud rüüstamine mitte karistus , nagu mõned paganlikud autorid selgitasid, vaid näitas Jumala ükskõiksust ajaliku maailma suhtes. Inimesel on valida taevase ja maise riigi vahel, esimene tähistab headust, teine kurjust . Sellega püüti allutada ilmalikke valitsejaid.
Augustinuselt pärineb ka pärispatuõpetus, et selgitada maailmas valitsevat kurjust (Looja jättis inimesele vaba tahte – võimalus mitte patustada, puust vilja võttes valis Aadam patu , sellega tekkis pärispatt, mis peitub kõigis inimestes). Vaba tahe hävis seevõrd, et inimene ei saa ise midagi teha enda õndsaks saamiseks. Ilma jumalaarmuta (mille jagamise ainuõigus on vaimulikul seisusel) ei saa inimene pattu maha jätta (ei pääse taevariiki).

§1.2 Kirikuhierarhia kujunemine

Juba 1. saj. tekkisid koguduseametid. Iga kogudus valis endi keskelt juhi e. piiskopi (algselt valitavad ametid). Omavahel olid kogudused esialgu võrdsed. Piiskop valitses koguduse liikmete vaimset elu. Piiskopi abilised oli koguduse vanemad e. presbüterid ja diakonid, kes aitasid jagada armulauda ja vastutasid heategevuse eest. 4. saj. hakkas preesterkond arenema omaette seisuseks – keda ametissepühitsemine eraldas rahvast (ilmikuist). Hiljem hakati vaimulikkonnalt (esialgu kõrgemalt) nõudma tsölibaati (vallalisus e. abiellumise keeld).
Kujunes kirikuhierarhia - varasemast ajast oli kristlike keskuste Jeruusalemma, Antiookia , Aleksandria ja Rooma piiskoppidel olnud teistest lugupeetavam positsioon. Nii neid kui ka uue pealinna Konstantinoopoli piiskoppi kutsuti patriarhiks – kellel oli kõrgeim võim oma patriarhaadis. See omakorda jagunes kirikuprovintsideks, mida juhtisid provintsi pealinna piiskopid – Idas metropoliit, Läänes peapiiskop. Piiskopid, kes algselt linnakoguduste juhatajad olid, said oma haldusse ümbritsevad maakonnad .
Nii sündinud piiskopkonnad jagati kihelkondadeks, mille eesotsas oli piiskopi poolt ametisse seatud presbüter (preester), preestri asendajad kihelkonna ärealadel (kabelites) – vikaarid.
Kirikurovintside piiskopid kogunesid 2x aastas kirikukogule e. sinodile. Kõrgeim võim kulus kõikide piiskoppide kogule e. oikumeenilisele kirikukogule.
Kuna vaimulikele kehtis vallalisuse nõue (tsölibaat), pidi see seisus oma ridu täiendama teistest seisustest. Feodaalide poegadest said tavaliselt kõrgemad vaimulikud , talupoegadest alamvaimulikud.
Vaimulike vagadust rõhutati riietusega, peagi pöeti paljaks (tonsuur), selle kaudu omandati pühitsemisvõim (ordinatsioon). Hiljem muutus riietus eriti kõrgvaimulikel kalliks ja värviküllaseks. Piiskoppide võimutunnuseks oli kõrge peakate – mitra ja spiraalitaolise otsaga pikk karjasekepp (hingekarjane).
Paavstlus katoliku kiriku hierarhia oli lähtunud piiskoppidest. Kuigi katoliku kirik alustab paavstide loetelu apostel Peetrusest, kujunes paavstlus alles 4.-5. saj. Paavstlus kujunes 4-5. saj. Ld. k. papa – isa oli algselt kõigi piiskoppide nimetus. 4. sajandist hakkasid Rooma piiskopid üha enam rõhutama oma eesõigust kirikuasjade otsustamisel .
Paavst Leo III Suur (440-461) andis seletuse , millele paavsti võim toetub :

• Rooma piiskopi tähtsust tõstis esile Püha Peetrus kui I Rooma piiskop. Kristus: “sina oled Peetrus (petros “kalju”) – sellele rajan ma oma kiriku. Kristus määras Peetruse oma asemikuks - seega paavstiamet Kristuse maapealne asemik.
  
• Rooma linnal sümboolne väärtus – endise maailmariigi (impeeriumi) pealinnana ja kus ristiusk kõige varem muudeti riigiusuks .
  

Kirikuriigi (paavstiriigi) teke (756-1870)

Paavsti mõjuvõim kasvas veelgi järgnevatel sajanditel. Rooma allus küll formaalselt Bütsantsi keisrile, kuid see ei suutnud läänepoolseid alasid barbarite rünnakute eest kaitsta. Alates 6. saj. II p. hakkasid Roomat ohustama Põhja-Itaaliasse tunginud langobardid . Ainus jõud, kes suutis pakkuda reaalset kaitse oli paavst, kes pöördus abipalvega Frangi kuningate poole: Frangi kuningas Pippin Lühike vallutas langobardidelt osa alasid ja andis need paavstile valitseda 756.a. (nn. “Pippini kingitus”). Kirikuriigis oli paavstil palju vaenlasi , Karl Suur aitas võimuloleval paavstil kord majja lüüa – krooniti vastutasuks keisriks). Kirikuriigis kuulus paavstile nii ilmalik kui ka kiriklik võim (püsis kuni Itaalia ühendamiseni 1870)
Paavstide ilmalik riik Kesk-Itaalias ja Karolingide (Frangi riigi kuningate) toetus tõstis paavstluse prestiizi Lääne-Euroopas, kuid süvendas veelgi enam Ida ja Lääne kiriku eraldumist.

§1.3 Paavsti võim varakeskaja lõpul ja ristiusu kiriku lõhenemine

Pärast Frangi riigi lagunemist (843 Verduni lepinguga) nõrgenes ka paavstide positsioon.
9-10. saj. katoliku kirikut iseloomustab üldine langus ja ilmalike valitsejate kasvav sekkumine kirikuellu.
962.a. läks Kirikuriik Saksa-Rooma riigi koosseisu ja Otto I alates olid paavstid keisrite võimu all (pidid vanduma keisrile truudust, seega olid sisuliselt keisri vasallid ). Saksa keisril oli investituuri õigus – määrata piiskoppe ametisse.
9.-10 saj. iseloomustas katoliku kirikut üldine langus. Ilmalikel valitsejatel oli kirikuasjade otsustamisel suur kaal – nad määrasid sageli vaimulikke kohtadele, paljud vaimulikud olid abielus. Üha sagedamini hakati tulusaid ametikohti omandama raha eest ( simoonia ).
Ortodoksse ja katoliku kiriku õpetuse areng kulges järjest enam eri suundades. Oluline erinevus ida- ja läänekiriku vahel oli ka vahekord ilmaliku võimuga . Cluni liikumine oli suunatud ilmalikule võimule allumise vastu. Seega ei sobinud läänekirikule allumine Konstantinoopoli patriarhile (keisrile), vaid tugevnes püüd allutada endale kreekakatoliku kirik. 1054.a. pani paavsti legaat Konstantinoopolis patriarhi kirikuvande alla, see omakorda paavsti legaadi. Sellest kirikuvande väljakuulutamisest sai kirikutevahelise lõhe sümbol, kuigi siis ei peetud suhete katkestamist veel lepitamatuks. Lõpliku lahkulöömise põhjustasid alles ristisõjad .
Lääne kirik (Rooma- katoliku) Ida kirik (kreeka-katoliku)(ortodoksne)
Püha vaim lähtub isast ja pojast püha vaim ainult isast
Ristimärk 5 sõrmega 3 sõrmega
Teenistus ladina keeles kohalikes keeltes
Vaimulike vallalisuse nõue (tsölibaadi nõue tsölibaadi nõue ainult munkadel
Kiriku pea paavst autokefaalne kirik (territoriaalne ülemvõim)

II KATOLIKU KIRIK JA PAAVSTIVÕIM KÕRGKESKAJAL

§2.1 Gregorius VII reformid

Uuesti tõstatasid küsimuse ilmaliku ja vaimuliku võimu vahekorrast Cluni kloostri mungad 10. saj., nõudes vaimuliku võimu sõltuumatust ilmalikust ja rõhutades selle ülimuslikkust.
Cluny kloostrist sai alguse liikumine – mis nõudis kõigilt vaimulikelt häid kombeid, haridust, tsölibaati. Olid vastu ka simooniale (kirikuametite müümisele). Cluny liikumist asus toetama paavst.
Gregorius VII (1073- 1085 ) reformid pidid hõlmama kogu kirikut alustades paavstikuuriast lõpetades kogudustega. Sätestamist vajas ka paavsti valimise kord (13. saj. lõpust võeti kasutusele konklaav (suletud kamber), kust kardinalid ei tohtinud enne väljuda kui paavst valitud).
1075 ilmus paavsti diktaat , mis keelas ilmalikel valitsejatel piiskoppide ametisse määramise ( investituuritüli ), see ainult paavsti võimuses. Sisuliselt nõudis paavst, et ilmalik võim lõpetaks kiriku asjadesse sekkumise ja ühtlasi tunnistaks vaimuliku võimu ülimuslikkust.
Investituuritüli: Saksa-Rooma keiser Heinrich IV keeldus paavstile kuuletumast, paavst pani ta kirikuvande alla.
Suurem osa Saksa ülikuid toetas paavsti, lubades valida uue keisri kui Heinrich ei allu. Oma trooni säilitamiseks asus Heinrich teele Itaaliasse et kohtuda Gregorius VII. Keiser olevat seisnud 3 p. Paljajalu lumes oodates paavstilt armu. Pühitsetud preesrina ei saanud paavst keelduda sakrameni andmisest (patukahetsejale tuleb armu anda).
Tüli lõpetas siiski alles keiser Heinrich V ja paavst Calixtus II 1122.a. Wormsi konkordaat (ilmaliku ja vaimuliku võimu vaheline kokkulepe). Selle järgi valitakse kirikuõiguses kehtestatud korra järgi vaimulikud ja vaimuliku ametitunnused annab neile paavst (vaimulik investituur), et aga piiskopid ja abtid on ühtlasi oma piiskopkonna ja abtkonna ilmalikud valitsejad , said nad oma ilmaliku võimu ametitunnused keisrilt (ilmalik investituur).
Suurima ilmaliku mõju saavutas paavst Innocentius III (1198-1216). Vasallisuhete kaudu õnnestus tal muuta suur osa Euroopat paavstivõimust otseselt sõltuvaks. 1215 .a. otsustati, et iga katoliiklane peab vähemalt üks kord aastas käima armulaual ja pihil, kes seda ei teinud kuulutati ketseriks.
Ketserlus
Ketseriteks nimetatakse inimesi, kelle usulised tõekspidamised ei ühtinud katoliku kiriku üldtunnustatud õpetusega.
Ketserite karistamine muutus eriti aktuaalseks 12.-13. saj. seoses Lõuna-Prantsusmaal levinud nn. katarite liikumisega (eitasid katoliku kiriku hierarhiat ja taunisid vaimulike lõtvu elukombeid). Et ketserid ei saaks õigustada oma vaateid piibli abil, keelas paavst 1231.a. ilmikutele piibli lugemise – see jäi vaimulike eesõiguseks. Piibli tõlkimist rahvuskeeltesse ei lubatud – võis lugeda vaid ladina või kreeka keeles. Ketserite üle mõistis kohut inkvisitsioon , mis kujunes välja paavst Gregorius IX ajal 13. saj. I p.
Inkvisitsioon (ld. k. – uurimine juurdlus ) oli katoliku vaimulike kohtupidamine ketserite üle eesmärgiga neid ümber veenda ja karistada. ( Autodafee – kohtuotsuse väljakuulutamine ja ketseri avalik karistamine).

§2.2 Kloostrid ja kerjusmungaordud

Kirik õpetas, et kõige kindlam tee taevariiki pääsemiseks on loobumine ilmalikust elust, erakuna lihasuretamisele pühendumine ja jumalast mõtisklemine. Lähis-Ida aladel läksid erakust mungad kõrbetesse või mägedesse. Lääne- Euroopas kogunesid erakud aga suletud vennaskondadena ühte. Nii tekkisid välismaailmast eraldatud nn. “suletud kohad” e. kloostrid (lad. claustrum). Klooster oli munkluse organisatsiooniline põhivorm . Kloostriks nimetati ka munkade ja nunnade ühiselureegleile vastavat kinnist hoonetekompleksi.
Munklus, mis sai alguse Egiptusest, toodi Euroopasse V saj. hakul , algul Provence’I ning pärast Patricku ja ta jüngrite misjonit Iirimaale (V saj. II p.)
Püha Benedictus Nursiast andis oma Monte Casino munkade reegli (u. 525) ja benediktiinide reegel muutus peagi üldiseks. Benediktlaste põhiline eesmärk on jumala teenimine palvetamise ja liturgiaga. Nende elu pidi jagunema töö ja palve vahel. Selle eeltingimuseks on suletus ja majanduslik sõltumatus. Mungaks või nunnaks saamisele eelnes noviitsi aeg ( prooviaeg ) ning pühitsemisel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne . Benediktlane on ka jumala sõdur, keda juhatab kloostri abt. Kloostrit juhtis abt või prior (nunnakloostrit abtiss või prioriss).
11. saj. lõpul tekkis Loode-Prantsusmaal uus ordu – Tsistertslaste ordu (ühe kloostri rajajaks ja juhiks oli Burgundia aadlik Bernard, kes oli tuntud ketseritevastaste ja Teist ristisõda õhutavate jutlustega). Tsistertslased kandsid valget rüüd, mis pidi olema puhtuse ja rikkumatuse märk ning mis pidi neid vastandama mustakuuelistele benediktlastele, kelle elukorraldust pidasid nad allakäinuks.
12.-13. saj. tõi linnade areng kaasa linnaelanike kasvu, nende hinge eest hoolitsemise võtsid üle mitmesugused rändjutlustajad. Lisaks hoogustusid ketserlikud liikumised, mis tekitasid vajaduse tõhustada katoliiklike arusaamade levitamist. Kõige selle tagajärjel tekkis XIII saj. alguses uus mungaordude põlvkond, loodi kerjusmungaordud, mis allusid otse paavstile ja mis pidid elatuma kerjamisest.
Neist kõige tähtsamad on jutlustajavennad ( dominiiklased ) ( kandsid samuti musta kuube nagu benediktlased) ja väiksemad vennad ( frantsisklased ) (kandsid pruunikat või halli vöötatud kuube). Frantsisklaste kloostrite arv kasvas kiiresti, eeskätt oma vaesuse ja lihtsuse tõttu olid nad rahva hulgas väga populaarsed.
Frantsisklased ja dominiiklased võtsid endale ülesandeks usu levitamise linnades ja agulites; nad täitsid ülikoole, mis võtsid intellektuaalse elu juhtidena üle kloostrite rolli. Dominiiklased paistsid silma haritud ja sõnaosavate jutlustega. Nende haridussüsteemi peetakse üheks parimaks kogu keskajal.

§2.3. Ristisõjad

Bütsantsi Keisririik oli hädas põhjast ründavate petšeneegidega ( slaavlased ). Läänest käisid rüüstamas normannid , lõunast türklased -seldžukid. Bütsantsi keiser Alexios I oli Rooma paavstilt abi palunud – lubas isegi ida- ja läänekiriku ühendamist. Lääne-Euroopas palju maavalduseta rüütleid, kel polnud teenistust. Eelkõige ihaldati idamaade rikkusi, mida tõotas püha sõda muhameedlastega. Jeruusalemm – kolme usundi püha linn ( judaism , kristlus, islam ).
1095 kuulutas paavst Urmanud II türklastele-seldzukidele sõja ja kutsus rahvast osalema .
I ristisõda: 1096 -1099 – rüütlid moodustasid 4 sõjaväge (2 Prantsusmaal, 1 Itaalias ja 1 Madalmaades ja Põhja-Saksamaal. Kohtuma pidid Konstantinoopolis. Üks juhte oli Godfroi de Bouillon (suri sõjakäigu ajal, maeti Kristuse haua lähistele). Osales 4000-5000 ratsarüütlit ja u. 30 000 jalameest. Tee peal vallutati ja rüüstati hulk linnu. Vallutati Nikaia, Antiookia, Jeruusalemm. Rajati Jeruusalemma kuningriik . Vallutatud alade kaitseks loodi rüütliordud :
1118 – Templiordu
1113 – Johanniitide e. Hospidaliitide ordu (eelkõige Itaaliast pärit rüütlid)
1198 – Saksa e. Teutooni ordu
II ristisõda (1147-1149) – osales kaks Euroopa kuningat (Louis VII ja Konrad III). Piirati Damaskust
III ristisõda 1189- 1192 – Islam jätkas konsolideerumist. Sultan Salah ad Din rajas Egiptuses võimsa riigi. 1187 – Jeruusalem langes araablaste kätte, see sai ajendiks III ristisõjale, mis oli ka kõige suurejoonelisem: osalesid 3 Euroopa valitsejat – Friedrich I Barbarossa , Philipp II August (Pr.) ja Inglismaa kuningas Richard I Lõvisüda . Barbarossa uppus, Pr. kun. pöördus tagasi (ihaldas hoopis Ingl. kuninga valdusi), Lõvisüda võitis 1192.a. Jaffa lahingus Saladini väed ja sai Tüürose ja Jaffa linna vahelise rannikuriba ning kristlastest palveränduritele õiguse kolme aasta vältel Jeruusalemma külastada.
IV ristisõda (1202-1204) osalesid peam. Prantsuse rüütlid paavst Innocentius III üleskutsel Konstantinoopoli rüüstamises. Paleepöörde käigus tapeti keiser. Ristisõdijad haarasid endale hulga Bütsantsi provintse ja lõid neil aladel Ladina keisririigi. Innocentius III eesmärk oli saavutatud – ida- ja läänekristlus olid ühinenud katoliku kiriku egiidi all. Viimased ristisõjad (V-VIII) midagi eriti ei saavutanud
Tagajärjed: sõdade eesmärke ei õnnestunud saavutada: Jeruusalemm ja Püha Maa jäid muhameedlaste valdusesse. Ülemaailmset paavstiriiki ei tekkinud. Ristisõdades vastakuti kolm tsivilisatsiooni – läänemaailm , islamimaailm ja Bütsants – nende kõigi vahel vaen süvenes.
- Ristisõdadest võitsid kõige rohkem Itaalia kaubalinnad (suutsid oma huvisfääris Bütsantsi ja muhameedlaste mõju vähendada ja suurendasid oma kasumit)
- Erinevad kultuurid õppisid üksteist lähemalt tundma
- Edukas oli katoliku kiriku edasitung ainult Pürenee ps. Ja Läänemere regioonis

§ 2.4 Rekonkista

Araablased olid 8. saj. (711.a.) vallutanud kogu Pürenee ps. Loodeosas olid säilinud ristiusulised riigid: Astuuria, Aragoonia, Portugal jt. Neist riikidest hakkas lähtuma rekonkista (tagasivallutus). Püüti laiendada oma võimu lõunasuunas, kus sagedased trooni- ja sisetülid (kalifaadis). Rekonkista oli ususõda . Rekonkista käigus kujunesid hispaanlaste rahvuslikud iseloomujooned: rüütlimeelsus ja ususallimatus.
Aastasadu kestnud võitluse järel tõrjuti araablased Pürenee ps. Peaaegu välja. Astuuriast lähtunud tagasivallutatud aladele tekkisid aja jooksul üha uued kristlikud kuningriigid – Leon , Kastiilia , Aragoonia, Navarra . Etteotsa tõusis Kastiilia. 1085.a. vallutas Kastiilia kuningas Alfonso VI Toledo. XIII saj. Cordoba ja Sevilla. Maurid – araablaste ja berberite järeltulijad elasid XIII saj. ainult veel Granada ümbruses väikesel alal (14. saj. rajati seal Alhambra )ja pidid sealgi tunnistama Kastiilia ülemvõimu. Mauri sõdade aeg on hispaania kangelasaeg – ülistati rüütel Rodrigo Diaz’i e. Cid (tegelikult julm ja tujukas )
Võitlustes kujunesid tugevaimaks riikideks Aragoonia ja Kastiilia. Aadlike – suurmaaomanike vahel sagedased sisetülid. Kuningavõim oli nõrk, seisustekogul ( Cortes ) õigus määrata makse, anda välja seadusi. Cortesi seisusteks olid aadlikud (grandid ja hidalgod), vaimulikud ja linnade esindajad. Linnad olid tugevad, etendasid tähtsat osa riikide kujunemisel. 1479 liitusid Kastiilia ja Aragoonia personaaluniooni Ferdinandi (Aragoonia) ja Isabella (Kastiilia kun-na) abielu kaudu. Ferdinandi kirikupoliitika väga iseseisev – määras ise ametisse kõrgemaid vaimulikke. Paavst andis talle ka inkvisitsioonikohtu õiguse. Kindlustanud sisemise korra riigis, asus araablaste vastu võitlema. 1492 vallutati Granada. Rekonkista oli lõppenud. Lubadustest hoolimata algasid tagakiusamised ja maurid lahkusid Põhja-Aafrikasse. Hispaanias kasvas piiramatu kuningavõim
Kuningriikide ühendamisele järgnes majanduslik tõus. Loodi head ühendusteed teede parandamise ja sildade ehitamise teel. Villa ja siidi tootmine tõusis kõrgele tasemele. Eriti kataloonias läks hoogu mereasjandus ja laevade ehitamine.

3 Keskaja filosoofia

Keskajale omane maailmanägemus juurdus Rooma imp. langusest tunduvalt varem. Haarab 2-3.saj.-14. saj., sest hilisantiigi mõtlejate õpetuses olid juba valdavaks teoloogilised ideed.
Filosoofia kaotas oma iseseisvuse, muutus koos teiste teadustega teoloogilise maailmaseletuse vahendiks . Rooma riigis oli usk oluline – tohutus imp. oli in. muudetud tähtsusetuks osakeseks – otsis üha enam pääsemist üleloomulikust maailmast.
Keskaja filosoofia jaotatakse 2-ks suureks perioodiks:
Patristika – e. kirikuisade õpetus – kujutab endast kristluse filosoofilist põhejndamist ja süstematiseerimist (Augustinuse pärispatu õpetus, paavsti võimu alustest jne. Jumalariigist e. katoliku kirikust . Usk peab alati eelnema mõistmisele, tunnetamisele – “Usu, et mõista”
Skolastika (6.-14. saj.)- usulis -filosoofiliste õpetuste kogum, milles püütakse usulist maailmavaadet põhjendada loogiliste arutluste abil. Skolastika põhineb patristikal ja antiikfilosoofial. Tuntumad filosoofid:
Pierre Abelard (1079-1142) tuntud oma traagilise armastuse looga . Leidis, et antiikfilosoofid jõudsid paljude oluliste tõdedeni ammu enne ristiusku. Tarkuse võtmeks pidas Abelard pidevat küsimist ja kahtlemist . Ta hülgas igavesed , muutumatud tõed.
Roger Bacon (1214- 1292 ) – imepärane dr. hindas teadmiste praktilisttähtsust. Teadmised suurendavad in. mõjuvõimu.
Skolastika süstematiseerijaks sai Thomas Aquinost (1225-1274) elutööks sai Aristotelese vaadete kohandamine katoliku kiriku õpetusega. Usudogmaatikat peab Thomas inimmõistusest kõrgemateks. Nende tõestamine ei ole inimmõistuse võimuses. Küll on need aga arusaadavad jumalale. Teoloogia on kõrgeim tarkus. Jumal absoluutselt hädavajalik ja paratamatu. Tema loob mittemillestki esmase mateeria. Tema suunab in. tegevust ja tunnetust.
Keskaja filosoofias oli esindatud müstitsism, mis hülgas Jumalani jõudmise mõistuspärase tee ja pidas ainuvõimalikuks inimese isiklikku intiimset suhet kõrgeimal olendiga – nn. religioon ekstaasis.
6