Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis (0)

Tartu Ülikool - Teoloogia - Religiooniõpetus
5 VÄGA HEA
Punktid
Sügis - Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused

Esitatud küsimused

  • Kes on valitseja kas keiser või paavst?
USUS. 01.069 Kristluse ajalugu
Kolm vaheeksamit ja igal neist kümmekond teemat, eksamil lähevad vastamisele igast teemablokist kaks küsimust.
I
  • Kristlik algkogudus. Esimesed kogudused ja keskused. Juudikristlus. Paganakristlus. Traditsioon algkristluses. Vagaduselu.

    Pärast Jeesuse ristisurma ja ülestõusmist umbkaudu aastal 30 pKr hakkasid tekkima ja arenema kristlikud kogudused. Esimesed kogudused moodustati Juudamaal ja Galileas, algkristluse perioodi lõpuks (Bar Kohba ülestõus 135. aastal) olid kogudused levinud eelkõige Rooma riigi idaosas ja Partia impeeriumi lääneosa suuremates linnades. Varakult hakkasid üksteisele vastanduma erinevad algkristlikud harud, eristatakse juudikristlasi ja paganakristlasi (kreeklasi ja hellenistlikke juute ). Esimene haru oli rangem , peeti kinni vanadest juudi söögieeskirjadest ja puhtusnõuetest. Hellenistid olid vabameelsemad ja sallivamad. Aastal 66-73 pKr surub Rooma võim maha juutide ülestõusu, tempel hävitati 70 pKr ja seda pole tänase päevani taastatud. Jeruusalemma algkoguduse liikmed põgenevad sõja puhkedes Pellasesse, tänapäeva Makedooniasse. Juudi sõda mõjutas kristluse kujunemist otsustavalt, usund eemaldus paljudest judaistlikest kommetest ning kasvas omaette religiooniks. Algkristlust iseloomustab usk peatselt saabuvasse apokalüpsisesse, mille abil Jumal ja Jeesus maa peale paradiisliku korra rajavad. Kristliku koguduse kolm peamist märksõna olid kerygma ( kuulutus ), koinonia (osadus) ja diakoonia ( teenimine ). Tegeldi hoolekandega, mis selgitab ka kristluse tõusvat populaarsust ühiskonna vaesemate kihtide seas. Kogukonda (ekklesia) arvati ristimise kaudu, mida viidi läbi juba siis veega, kuid riitus polnud veel täpselt välja kujunenud. Ristimine toimus ülestõusmispäevale eelneval ööl, enne seda paastuti ning hoiduti ka seksist . Aeti välja ka deemone ja tunnistati usku, rituaal toimus varjatult kardinate taga. Pärast ristimist võis minna oma esimesele armulauale – saadi koguduse liikmeks. Jumalateenistuse põhiosa pärineb varakristluse aegadest .
    2. Kristlased Rooma impeeriumis esimesel ja teiel sajandil. Arvu kasv, selle põhjused. Tagakiusamised. Märterlus. Apoloogiad jne.
    Rooma ühiskond oli väga seisuslik ühiskond ja see põhjendab ka, miks kristlus vaesemate ühiskonnakihtide seas kiiresti populaarsust kogus. Aastal 100 võis olla Rooma riigis umbes 50 000 kristlast, ent 300. aastaks oli kristlaste arv kasvanud umbkaudu 6 miljoni (mis oli 10% kogurahvastikust). Kristluse kiire kasvu taga on nähtud ka teisi põhjuseid: 1) E. Gibbon pakkus 18. sajandil välja, et pidevalt vahetuvad valitsejad , sõjad, näljahädad, korruptsioon jne õõnestasid roomlaste usku oma riiki. Samas väidetakse tänapäeval vastu, et roomlased nägid hädade tekitajatena pigem kristlasi kui ühiskondlikku korda. 2) Tertullianus pakkus välja, et usu levikut soodustasid usumärtrid. Võrreldes kristlaste koguarvuga oli märtreid küll vähe, kuid märterlus kujundas olulisel määral kristlikku eneseteadvust. Esimene märter, kui selles mitte lugeda Kristust ennast, oli Stefanos, kes loobiti 34. aastal pKr kividega surnuks. Märtrid ei kartnud usu nimel surra, vaid nägid selles võimalust näidata oma usu tugevust. Märtrid surid usutunnistajatena, kõneldi märtrikroonist. Tuntumad märtrid olid näiteks Ignatios Antiookiast ja Polykarpos Smürna koguduse piiskopina. Märtrite kirju loeti ette jumalateenistustel, et usuvendade ja ka kogudustevahelist usku tugevdada. 3) Oma roll kristluse levikul oli ka apoloogiatel. Apoloogiaid oli kahte laadi: ühed olid kristlikud kaitsekirjad, milles toonitati kristlaste ustavust riigile ning kristlaste moraalset laitmatust. Neid kirjutati ametivõimude kaitse saamiseks tagakiusamiste ajal. Enamik neist pärineb keiser Marcus Aureliuse ajast (161-180), tuntumad autorid reetor Miltiades, Hierapolise piiskop Apollinaris ja Sardese piiskop Meliton. Teised olid kirjanduslikud apoloogiad, mis olid pärit piirkondadest, kus ei toimunud tõsist tagakiusamist. Kristlust esitati kui tõelist filosoofiat , mis on ühendatav kreeka filosoofiaga . Väideti, et kristlased on kolmas sugupõlv juutide ja hellenite kõrval. Tuntumad esindajad olid Aristides Ateenast , Justinus Roomast , viimase õpilane Tatianos. 4) Missioonid ja imeteod – ka neid peetakse oluliselt rahvamasside kristlusesse pöördumisel. 5) Tänapäeva mõtlejad on rõhutanud perekondlike sidemete tähtsust. Kogudused olid võrdlemisi avatud ning linnades tõi see kohale palju juurteta inimesi, kes tahtsid tunda osadustunnet teiste inimestega.
    Kristlaste tagakiusamise puhul on oluline märkida, et see ei toimunud pidevalt, vaid kampaaniatena. Enamasti kiusati taga kristlasi impeeriumi läänepoolses osas, idapoolne osa sai tagakiusu vähem tunda. Tagakiusamiste traditsiooni algatas 64. aastal keiser Nero , kristlaste tagakiusajatena jäid ajalukku ka keisrid Domitianus, Trajanus, Commodus. Viimane julm ja laialdane tagakius leidis aset 4. sajandi alguses keiser Diocletianuse käsul.
  • Varakristlik õpetus ja vaimuliku ameti kujunemine (1–3 sajand). Kristliku kaanoni kujunemine. Monarhistlik (piiskoplik) ja karismaatiline amet. Kristlik gnoosis. Markion ja montanism.
    Kristliku kaanoni kujunemine on võtnud sadu aastaid, kui mitte aastatuhandeid. Esimese sajandi kristlased ei pidanud vajalikuks Jeesuse isikuga seonduvat üles kirjutada, sest kohe pidi saabuma maailma lõpp. Siiski on esimesed säilinud kirjad pärit esimese sajandi 50-60. aastatest , Vanim evangeeliumist on Markuse evangeelium , mille kirjutamisajaks peetakse ajavahemikku 60-75. Markuse evangeeliumile järgnesid Matteuse ja Luukase evangeeliumid (ajavahemikust 80-110). Kõiki kolme peetakse sünoptilistikeks, kuna vaatlevad Jeesuse maapealse elu viimaseid aastaid. Johannese evangeeliumi peetakse viimasena tekkinuks, Johannese ilmutuse raamat pärineb aastast 150. Kitsam tekstide kaanon tekkis hiljem, pärast 350. aastat, esimesed kristlased pidasid kaanonisse kuuluvaks ka erinevaid rituaale ja piiskoppide kirju. Kolm alust, mille põhjal kaanon paika pandi: teos pidi olema kogu ulatuses ortodoksne / üheselt vastuvõetav; teos ei pidanud olema apostli enda kirjutatud, kuid see pidi temast põlvnema; samuti oli oluline, et neid tekste oldi teenistustel loetud järjepidevalt ja suureulatuslikult.
    Tänase kiriklike ametite süsteemi juured hakkasid domineerima teisel sajandil. Eristati kahte süsteemi: presbüterlikku ja piiskoplikku. Presbüter tähendab kreeka keeles vanemat, algkogudustes tekkisid karismaatilised juhtkujud – teistest autoriteetsemad, vanemad ja jõukamad usklikud. Karismat hinnati kõrgelt montanistide seas ning see ei ole tänaseni usumaailmast kuhugi kadunud. Teine ja tuntum ametite süsteem on piiskoplik kord. Esile tõuseb episkopos ehk koguduse ülevaataja, tema kõrval teenis diakonos, kes tegutses kiriku rahaasjade ja hoolekandega. Erinevalt rooma süsteemist valiti piiskop terveks eluks, mitte tähtajaliseks perioodiks, piiskop on koguduse teenija , aga mitte roomalik äss.
    Teisel sajandil tekib ka rangem eristus õigest õpetusest ehk ortodoksiast ja valeõpetustest ehk hereesiatest. Üheks suureks valeõpetuste suunaks oli gnostitsism . Gnostitsism on varakristlik müstiline usulis -filosoofiline vool, mis püüdis ühendada ristiusu ideid kreeka-rooma idealistliku filosoofia ja vanaindia usunditega. Eristatakse mateeriat ja hinge, kusjuures mateeriasse suhtutatakse väga pessimistlikult ning hing on tõelisest vaimumaailmast tõrjutud. Tuntumad gnostikud olid Basileides ja Valentinus.
    Markioni peetakse samuti valeõpetajaks, küll ei olnud ta gnostik, sest rajas kogudusi. Tema eesmärgiks oli reformida kirikut, tõrjuda sealt välja Vana Testamendi tekstid. Samuti kärpis ta Pühakirja, pidades oluliseks vaid Luuka evangeeliumit ja Pauluse kirjade korpust. Markioni eetika oli range, tema arvates ei olnud apokalüpsise ootus põhjendatud ning vagad koguduseliikmed pidid teostama rahuriigi juba selles maailmas.
    Rangus iseloomustab ka montanistide liikumist, mis tegutses Väike-Aasias, Pepuzas, millest pidi kujunema uus Jeruusalemm . Erinevalt markionistidest oodati aga maailma lõppu, tähtsustati prohveteid kui märke lõpuaegade saabumisest. Tuntud on Montanuse naisprohvetid Maximilla ja Priscilla . Tähtsustati karismaatilisust ja peeti end ülejäänud kristlaskonnast paremaks.
  • Kristluse tõus Rooma riigis 3. ja 4. sajandil. Diocletianuse restauratsioon. Constantinuse tõus keisriks ja valitsemisperiood. Julianus Apostata.
    Kolmanda sajandi esimene pool (aastad 220-240) oli kristlusele suure tõusu aeg, kristlus jõudis massidesse ning riigi valitsemise poolele. Seda sajandit peetakse kristluse leviku osas ka kõige tähtsamaks. Siiski saab Rooma esimese kristlasest keisri alles 4. sajandi alguses, enne teda valitseb Diocletianus . Diocletianus valitses aastatel 283-305, kummardas Sol Invictust ja vaenas kristlasi. Diocletianus püüdis endist Rooma hiilgust taastada ning tegi hulga reforme, millest osa hoopis süvendasid Rooma killustatust ja allakäiku. Viis riigi pealinna Nicomediasse, tänapäeva Türgisse, jättes samal ajal Rooma omaette arenema. Andis nõnda aluse hilisemale Rooma riigi lõhenemisele kaheks riigiks. Diocletianus reformis ka võimupärimissuhteid, kehtestas võimusüsteemi kahe augustuse ja kahe tseesariga. Pärast augustuse surma pidi võimule tulema tema tseesarist poeg, kuid reaalselt polnud augustused ja tseesarid omavahel sugulased ja võimuvõitluse probleem säilis. 297. aastal nõudis Diocletianus kõigilt sõjaväelastelt ja oma palee ametnikelt endale ohverdamist, ning kes ei ohverdanud, jäi oma ametist ilma. Esimene kristlaste vastane edikt andis D välja 303. aastal, usutakse, et edikti taga oli pigem asevalitseja Galerius (ja tolle võimuahne ema). Edikt nõudis kirikute maha lammutamist, jumalateenistuste keelamist, pühakirjade hävitamist ja kõigilt kristlastelt õigusliku kaitse äravõtmist. Teine edikt samal aastal nõudis vaimulike vangistamist, kolmas edikt nõudis taaskord riigi jumalatele ohverdamist. 304. aasta neljanda ediktiga ähvardati kõiki ohverdamisest keeldujaid surmanuhtluse või kaevandusse orjaks saatmisega. Kristlasi piinati väga julmalt, kõik piinamismeetodid olid lubatud.
    306. aastal tõusis võimule esimene kristlasest keiser Constantinus , ta valiti võimule koos Maxentiusega sõjaväe poolt. Samal ajal oli võimul ka Galerius, võimule pääsemiseks tuli Constantinusele oma vastased Maxentius ja Galerius elimineerida. 312. aastaks oli ta selle saavutanud, kuid asemele kerkis vastasseis paganliku Liciniusega. Siiski asus ta läbi viima kristlikke reforme ning andis oma esimesel tõelisel valitsusaastal (312) välja edikti, millega lubas kristlastel taas oma kultusi läbi viia ning nõudis paganatelt sallivust kristlaste suhtes. Juba 313. aastal vabastas ta kogu vaimulkkonna maksudest. Seadusest ei puudunud ka punkt, mille kohaselt ei tohtinud vaimulikuks hakata maksudest kõrvale hiilimise eesmärgil. See seadus oli aluseks ka hilisemale kiriklikule seadusandlusele.
    318. aastal – Piiskoplik ärakuulamine- piiskop võis olla vahekohtunikuks inimeste isiklikes küsimustes, piiskopi roll muutus seega ilmalikuks.
    320. aastal vabastas Constantinus abielutud askeedid ja lastetud perekonnad seaduslikest koormistest ja maksudest, et keegi ei alavääristaks askeetlust (munkluse arendus).
    321. aastal anti kogudusetele pärimisõigus ehk kogudustele võis pärandada oma vara, et neid toetada ja kindlustada. Samal aastal muudeti issanda päev (pühapäev) üleüldiseks (kehtis ka paganatele) puhkepäevaks. Tööd võis teha sellel päeval vaid põllumajandus sektoris.
    Ristimärk muutus üldkasutatavaks lunastuse märgiks.
    322. aastal anti kristlastele õigus piiskopi juuresolekul orjade vabaks laskmist, riiklik seadus.
    315 kaotas Constantinus risti löömise, sest pidas seda häbiväärseks. Samuti keelas ta laste tänavatel saatmise vaesuse tõttu; laste kasvatamiseks tuli sellisel juhul riigilt abi paluda . Ka orjade näo rikkumine oli sellest ajast saati keelatud.
    325. aastal keelas ta ka gladiaatorite võitlused.
    317-319 hakkab paganluse taunimine tasapisi , neid kutsuti üles liituma kristlastega, keelati erinevad maagilised kunstid/nõidumine.
    361. aastal tuleb võimule Julianus Apostata, kes sai oma nime kristlastelt, kes nimetasid ta usutaganejaks. Ta oli viimane keiser, kes püüdis taastada vana antiigi kombeid. Julianus oli edukas väejuht, kuid hukkus sõjakäigul Pärsia vastu 363. aastal. Väidetavalt reetis ta sõja käigus mõni kristlasest sõdur. Keskaegsete allikate sõnul oli tegemist taevaste vägede sekkumisega.
    5. Õpetuslikud vaidlused neljanda sajandi kirikus. Esimene ja teine oikumeeniline kontsiil . Triniteediteoloogia. Donatism. Ariuslus.
    325. aastal kutsus keiser Constantinus I kohale Nikaia I kirikukogu . Konstantinus I ei huvitunud niivõrd teoloogilisest debatist kuivõrd pragmaatilisest kaalutlusest läheneda mõjukatele piiskoppidele, et vastuvõetavad riiklikud otsused enam konsensuslikud oleksid. Nikaiasse kogunes väidetavalt üle 300 kirikuisa , arutati triniteediõpetuse üle ning ka kristoloogilise kaanoni üle. Tähtsaim küsimus 4. sajandil näis olevat, milline on triniteediõpetuses Isa ja Poja suhe – kas Kristus Jumala pojana on oma isaga täiesti võrdne või vaid sarnane? Erinevaid seisukohti eristati nelja erineva mõistega. Homouusoslased uskusid, et Jeesus ja Jumal on olemusühtsed; homoiuusioslased, et Jeesus ja Jumal on olemuselt sarnased; homoislased, et Jeesus ja Jumal on vaid sarnased ning heterouusoslased, et Jumal ja Jeesus ei ole olemuselt sugugi ühtsed. Nikaia kirikukogu ametlik seisukoht kuulutas poolehoidu esimesele ideele, seda kaitses Napoli piiskop Athanasius. Kirikukogul vaieldi peamiselt Ariusega ja tema poolehoidjatega, kes väitsid, et Jeesus ja Jumal ei ole olemusühtsed ning oli ka aeg, mil Jeesust ei olnud. Ariaanide arvates pöörati liialt suurt rõhku Jeesuse isikule, kes on suure Jumala kõrval siiski vaid tema poeg. Ariaanide kaitseks kõneles asjaolu, et minevikus oli gnostikute ja hereetilistes ringkondades (Sabelliuse poolehoidjad) väidetud samuti, et Isa on Pojaga olemusühtne. Sellest hoolimata uuest usutunnistusest ei loobutud, olgugi, et ariaanide liikumine hakkas hääbuma alles pärast järgmist suurt kirikukogu Konstantinoopolis 381. aastal. Nikaias otsustati ka, et tagakiusamise tagajärjel usust taganenud võetakse kirikusse tagasi alles 12 aasta möödudes; piiskopiks võib saada vaid see, kes on olnud ristud juba mingi pikema perioodi; ülestõusmispüha toimumise aeg, samuti selle, et pühapäeviti ja ülestõusmispühade ajal mitte ei põlvitata, vaid seistakse; keelati liigkasu võtmine (määras suhtluse juutidega keskajal).
    Konstantinoopoli kirikukogu toimus 381. aastal, selleks ajaks oli tekkinud uus kõrvalekalle tavapärasest triniteediõpetusest: pneumatomahhid uskusid, et Püha Vaim ei ole Isa ja Pojaga võrdväärne. Ka sellel kirikukogul on Athanasius tegev ja väidab, et alles kolme jumalikkuse ühtlustamine aitab mõista Isa ja Poja suhet. Kinnitati Nikaia otsuseid kui kanoonilised ning pandi paika, et nii on see ka edaspidi.
    Eksiõpetus katoliku kiriku peavoolu vaatepunktist oli ka donatism. Kartaagost 4. sajandi alguse tagakiusamiste käigus hoo sisse saanud õpetus väitis, et usust taganenutele ei saa olla tagasiteed kirikusse. Loomulikult läks seesugune karm osaduseeitus ligimestega vastuollu kristlike põhitõdedega. Donatiste kiusas Rooma riigivõim taga ning nende vastu esines oma kirjutistes ka kirikuisa Augustinus . Peamiselt Aafrika põhjaosas elanud donatiste aga ümber veenda ei suudetud ning see õpetus kadus alles islamiusuliste vallutuskäikudega mõned sajandid hiljem.
    6. Munkluse areng kuni 5. sajandini. Kristluse kaks eluvormi. Eremiitlus. Anahoreetlus. Koinobiitlus.
    Kroonik Eusebius eristab kaht kristlikku eluvormi, mis on kirikule antud ja sellest lahutamatud. Esimene ja täiuslik on selline eluvorm, mille puhul hing on juba taevasse tõusnud ning maised sidemed maha jätnud. Tähtsad on vagadus , hea sõna ja hea tegu ja hinge puhtus . Niimoodi iseloomustab Eusebius munklust kõrvutades seda meile tuttavama eluvormiga, milles tuleb järgide sotsiaalse elu reegleid, kuid ometi saab ka nii säilitada vagadust ja issanda teenimist. Munkluse filosoofiat iseloomustavad gnostilised ja uusplatoonilised mõjud, vastandumine materiaalsele maailmale, eristatakse hinge ja keha.
    Kuni püha Benedictuseni 6. sajandil elasid mungad võrdlemisi vabalt ning ilma kindla elukorralduseta, mistõttu kirik munklusele selle ebaselge eluvormi tõttu mõnevõrra viltu vaatas . Esimesed mungad on eremiidid (eremia – kr keeles 'kõrb'), pärit olid nad Egiptusest. Esimene eremiit oli Teeba Paulus . Juba Teeba Pauluse legendi järgi elavad mungad väga kaua ja toituvad väga vähesest. Usuti , et munk elab täiuslikult ka ilma sakramendita, mis küll õõnestas piiskoplikku autoriteeti. Eremiitlusest mõnevõrra hilisemate arengutena eristatakse anahoreetlust ja koinobiitlust. Anahoreetlus tähendab tõlkes tagasi tõmbumist, see on kollektiivne eremiitlus. Esimeseks anahoreediks peetakse Püha Antoniust, kes elas 3-4. sajandil pKr. Eremiitlus levib Egiptusest ka Süüriasse ja Palestiinasse. Antonius elas vanades haudades, kuni kohtus õpetaja ja teiste emeriitidega. Sai ise kuulsaks õpetajaks, kogus kokku oma õpilased ja pani nad kolmekaupa elama. Mungad tegelesid mediteerimisega ja valju häälega lugemisega. Rajati aedu ja punuti korve, füüsilised nõudmised viidud miinimumini. Põlati raamatuid, kuna need muutvat liiga upsakaks. Püha Antoniusest kirjutab piiskop Athanasius, kelle kaudu tekivad sidemed suurkirikuga. Antoniust iseloomustab kriitika kogu arenenud maailma suhtes, samas on mungad ise kohati liiga ekstreemsed ja harimatud. Kõrb meelitas kohale ka sõjaväest kõrvalehoidjaid ja kurjategijaid, kellel oli end hea mungana varjata.
    Anahoreetlusest arenes 4. sajandil välja omakorda koinobiitlus (koinonia – kr k 'osadus'). Juhtisikuks Pachomios, kes asus esimesena aktiivselt rajama kloostreid. Oli algselt samuti kõrbeeremiit, kuid rajas pärast seitset aastat kõrbes kloostri Tabennisises. Endise sõjaväelasena pooldas Pachomios rangemat korda ja lisas munkade elusse kuulekuse nõude. Mungaks ei saanud igaüks, enne tuli olla kolm aastat õpipoiss ja läbida katehhees. Pachomiuse kloostrites oli 4. sajandi lõpuks 7000 meest, emaklooster asus Pabaus, Egiptuses. Kloostreid juhtis abt (sõnast 'abba' – isake), Pachomius ise oli generaalabt.
    7. Õpetusküsimused ja kristlik vagaduselu 5. sajandil. Kristoloogiline tüli. Koolkonnad.
    Kui neljandal sajandil keskenduti triniteediteoloogiale, siis nüüd ainuüksi Jeesus Kristuse isiku küsimusele – kuivõrd oli ta Jumal ja kuivõrd inimene ja kuidas need kaks loomust tema sees korraga eksisteerisid. Eristatakse Antiookia ja Aleksandria koolkonda , mille vahel puhkes terav konflikt. Antiookia koolkonna juhtkujuks oli munkpresbüter Nestorius, Aleksandria koolkonnal teoloog Kürillus. Küsimuse all oli Jeesuses oleva jumala ja inimese loomuse suhe. Antiooklased pooldasid düofüsiitlikku ehk kahe loomuse õpetust, mille järgi eksisteerisid mõlemad loomused Kristuses lahutatud kujul. Siiski liitis neid moraalne side. Antiooklased tunnistasid Nikaia õpetust Jeesuse ja Jumala olemusühtsusest. Aleksandria koolkond kõneles seevastu Kristuse monofüsiitlikust olemusest, nende arvates ei olnud Kristuses kahte lahutatavat poolt. Aleksandria Kürillos väitis, et Jumala sõna on üks lihaks saanud loomus. Antiooklastele jäi sellest mulje, et eitatakse Kristuse inimlikku loomust, kuid Aleksandria koolkond oponeeris, et kaks loomust on segunematul kujul olemas.
    Järgmine tüli puhkes vahepeal Konstantinoopoli patriarhiks nimetatud Nestoriuse väitest, et Neitsi Maarja on omandanud liiga suure tähtsuse, olles tegelikult vaid Kristuse sünnitaja, mitte jumalasünnitaja. See ei meeldinud Egiptuse munklusele, kelle jaoks Maarja oli saanud askeetliku elu eeskujuks. Aleksandrialased väitsid, et Maarja sünnitas Jumala, sest kaks loomust on lahutamatud. Kõike, mida saab inimese kohta öelda, saab öelda ka Jumala kohta. Antiooklaste arvates sünnitas Maarja inimese, sest inimene ei saa sünnitada Jumalat. 431. aasta Efesose kirikukogule jõudsid varem kohale aleksandrialased, kes tegid ära endale soodsad kokkulepped enne antiooklaste kohalejõudmist. Efesoses mõisteti Nestoriuse vaated hukka ning tagandati Konstantinoopoli patriarhi kohal. Paarkümmend aastat hiljem süvendasid tüli Eutyches ja Kürillose järeltulija Dioskuros, kes väitsid, et Kristuse loomus muutus inimlikust jumalikuks, kui ta loodi nii Jumala kui inimesena . Neljas kirikukogu toimus jällegi Konstantinoopoli lähedal Chalkedonis 451. aastal. Chalkedonis osales üle 600 kirikuisa ning seda kontsiili peetakse kõige säravamaks ürituseks vana-aja kirikuloos. Efesose kirikukogu seisukohad tühistati ning püüti leida kesktee Antiookia ja Aleksandria koolkonna vahel. Kõlas otsus, mille järgi on Kristus on üks isik, kahe loomusega. Lahutatus sõnastati järgmiselt: need kaks loomust on temas täielikul kujul. Need on Kristuses segunematult, muutumatult, eraldamatult ja lahutamatult.
    8. Kirikuisa Aurelius Augustinus.
    Kirikuisa Aurelius Augustinus sündis 354. aastal Põhja-Aafrikas, Numiidias. Noorena pöördus Augustinus ilmselt kristlasest ema mõjutusel manilusse. Manilus näeb maailma hea ja kurja võitlusena, rangelt duaalsena, meenutab õpetusena gnostitsismi. Oli manilaste kiriku liige 9 aastat, kuid loobus sellest akadeemilise skepsise, neoplatonistlike mõtete ja Milano piiskopi Ambrosiuse mõjutusel. Seejärel eristatakse Augustinuse elus uusplatonistlikku perioodi, milles ta väljendas viimati mainitud mõtteviisile omaseid ideid nagu arusaama kurjusest kui headuse puudumisest, samuti skeptilist arusaam, et üksikisik ei suuda jõuda tõeni, küll suudab seda akadeemia.
    Milanos kuulas ta Ambrosiuse jutlusi, oli nõus hakkama katehumeeniks ehk usuõpilaseks, uuris innukalt ka Pühakirja ja Pauluse kirju. Oodatud pöördumine kristlusesse toimus 386. aastal. Augustinus kirjutas oma eluajal väga suure hulga teoseid, tema filosoofia kasvas välja vaidlustest erinevate mõtlejatega, näiteks donatistide ja munk Pelagiusega. Augustinuse õpetus ei tekkinud tühja koha pealt, juba enne teda oli tegutsenud suur hulk teoloogilisi mõtlejaid. Augustinus vormis erinevad õpetused kokku terviklikuks kristlikuks õpetuseks. Tema patuõpetus vastab munk Pelagiusele, kes väitis, et inimesel on võimalus valida hea ja kurja vahel ning pidev kurja tegemine on vaid harjumus. Augustinus kirjutas vastu, et inimene kannab endas himuruse näol pärispattu ja on seetõttu võimetu valima hea ja kurja vahel. Inimesest saab aidata vaid Jumal, kes talle armu jagab ja suunab headele tegudele. Augustinusele kuulub ka predestinatsiooniõpetus ehk vaade, mille kohaselt on Jumala tahe kõigeväeline ja vastupandamatu. See toetub tema arusaamale kirikust kui kolmekihilisest süsteemist. Kõige tähtsam on sisemine osadus, armuühendus koguduse liikmete seas ja nende südametes. See saab nähtavaks üksnes välises lunastuse paigas, mis moodustab teise kihi. Kolmanda kihi moodustavad need, kes on juba Jumala poolt ära valitud.
    9. Kristlik kirik riigikirikuna. Theodosius Suur ja kiriku areng 4–5. sajandil.
    Theodosius I valitsemisajaks (379-395) oli olukord võrreldes sajanditaguse olukorraga kardinaalselt muutunud. Rollid oli vahetunud ja kiusatavaks said nüüd paganad. 380. aastal andis ta välja edikti kõigile Rooma impeeriumis elavatele rahvastele, milles nõudis ühtset kristlikku usutunnistust, mis muutis kristliku riigikiriku täiel määral seaduslikuks nähtuseks. Samal aastal keelati paganlikud ennustused , elusviis. Taganeti sallivusprintsiibist. 386. aastal andis keiser esimese käsu paganlikud templid sulgeda, 389. aastal pidi Rooma senat (viimane tõsisne paganlik opositsioon) ütlema piduliku vandega lahti vanast usust, 392. aastast muudeti igasugune paganlik ohverdamine majesteetsuse vastu eksimiseks. Neid süüdistati selles, et nad ei ole nõus ohevrdama keisrile ja nad eksivad tema majesteetsuse vastu.
    Enam ei püütud misjonitööd teha, vaid paganaid sunniti usku vahetama . Kristlastest röövlid käisid paganlikke templeid rüüstamas, mis tõi kaasa veriseid konflike paganate ja kristlaste vahel. 3.-4. sajandil tegutses mõjukas Milano piiskop Ambrosius , suur ja erudeeritud kirikuisa, kes defineeris kiriku olemuse sõltumatuna riigivõimust. Kirik esindab jumala õigust, mis on üle keisri õigusest. Ambrosius rakendas seda reaalsuses küsimustes kirikuelu üle, näiteks keeldus ta üht kirikut andmast üle keisrile.
    4.-5. sajandil ristiti edukalt germaanlasi, mis võimaldas kristlusel säilida ka pärast Lääne-Rooma riigi kadumist maailmakaardilt. Kreeka päritolu goot Wulfila tõlkis Piibli gooti keelde, 341. aastal sai ta piiskopiks.
    Samal ajal toimusid muutused ka kiriklikus elus. Liitumine kogudusega ei võtnud nüüdsest enam aastaid, katehumeenid olid neljanda sajandi lõpul peamiselt täiskasvanud. Peredele anti piiskoplik ülesanne omadele õiget õpetust jagada. Kirik muutus niimoodi ka haridusasutuseks. Tähtsamaks muutusid jutlused , mille rõhuasetus seondus kristlaseks saamisega, igavese eluga, kuid ka arusaamaga, et usu järgi tuleb elada ka siinpoolses ilmas.
    II
    Õhtumaa üleminek Keskaega . Suur rahvasteränne. Lääne kristluse germaniseerumine ja selle mõju.
    Õhtumaa üleminek keskaega toimus järk-järgult aastatel 300 pKr kuni 800 pKr. See periood tähistab üleminekut hilisantiikajalt varakeskajale. Suur rahvasteränne jaotatakse kahte perioodi, olulisem oli esimene faas aastatel u 300 – 500 pKr. Sel ajal kimbutasid nii Ida-Rooma kui Lääne-Rooma keisririiki germaanlaste ja hunnide hõimud. Niigi languses olevale hõredamalt asustatud Lääne-Roomale tähendas see surmahoopi. Hunnid tungisid neljandal sajandil Doni-Dnepri aladele, mis sundis goodi hõime edasi liikuma sügavamale Ida-Rooma aladele. Otsustava tähendusega oli 378. aastal toimunud Adrianoopoli lahing, kus idaroomlaste väed hävitavalt lüüa said. Konfliktid idaroomlaste ja germaanlaste vahel jätkusid kuni 5. sajandi alguseni , mil goodid asusid ründama Lääne-Rooma riiki. Esialgu suudeti rünnakuid tõrjuda, kuid alates 406. aastast ei suudetud enam gootide rünnakutele vastu panna, 410. aastal rüüstasid läänegoodid Alarichi juhtimisel Rooma linna. Nõnda purunes Rooma võitmatuse müüt ning riik langes korduvate rünnakute alla. 476. aastal tagandas germaanlane Odoaker viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuse. Ent segased ajad jätkusid, germaani hõimude, gootide, vandaalide, sueebide, langobardide, anglide, sakside, jüütide ja teiste liitlashõimude riigid tekkisid ja kadusid , püsivamad olid vaid Frangi riik tänase Prantsusmaa aladel ja läänegootide riik tänase Hispaania aladel.
    Ühest küljest lõi kiriku roomalik identiteet välja alles pärast Lääne-Rooma riigi kadumist maailmakaardilt. Kirik pidi alles hoidma roomalikku traditsiooni kui kõrgkultuuri vastandina barbarlikele germaani hõimudele. Samas saab kõnelda ka romaniseerumisele mõjunud vastasjõust, uus poliitiline olukord nihutas kristluse keskme Vahemere aladelt üle Alpi mäestiku põhja poole. Tuli asuda tegema misjonitööd tänases Kesk-Euroopas. Oluliseks sai seejuures, kuidas kristlus ise oma pühakirja tõlgendab, tähtsaima põhimõtte sõnastas Vincentius Lerinumist – kõikjal, alati ja kõigi poolt usutud religioon on tõeline katoliku usk.
    Pikemas perspektiivis saab näha lääne kristluse germaniseerumist. Kiriku materiaalne olukord paraneb tunduvalt, sest kirik hoiab alal antiikmaailma varandusi. Kirik paistis germaanlastele atraktiivne. Germaanlased pakkusid kirikule aga omamoodi uut õiglust, isikliku vapruse eeskuju ja ustavust valitsejate suhtes.
    Vastandina Rooma tsentraalvõimule hakkas välja kujunema maakirikute süsteem. Roomale alluvad piiskopkonnad tuli allutada germaanlaste võimule. Kirikuid valitsesid kohalikud ülikud, kuningas või vürst. Tekkis keskaja lõpuni valdavaks olnud “privaatkirik”, mis oli Rooma alt mööndustega vabaks päästetud. Paavst ei saanud sajandeid selle vastu midagi teha, sest kohalikud võimud olid liialt võimsad.
  • Bütsantsi kirik varakeskajal . Keiser Justinianus . Kiriku ja riigi suhted. Monofüsiitlus.
    Pärast Lääne-Rooma langemist germaanlaste kätte (kuigi ka germaanlased olid ristiusu vastu võtnud, olid nad valdavalt ariuslased), jäi ainsa riigina peavoolu katoliku usku esindama vaid Ida-Rooma keisririik . 451. aastal toimunud Chalkedoni kirikukogu ei suutnud veenda paljusid monofüsiite Ida-Rooma keisririigi idaosas ning monofüsiitluse tüli jätkus. 527. aastal tuli võimule küllap Ida-Rooma kõige tuntum keiser Justinianus I, kelle ideaaliks oli taastada endine Rooma impeerium, nii suurel määral, kui see võimalik oli. Reaalsuses pidi ta tegelema paljude sisepoliitiliste probleemidega. Tema üheks suuremaks ülesandeks sai ühtse tsiviilõiguse loomine, mis jätkaks Lääne-Rooma õigustraditsioone. Ta andis välja 4 suurt seadusekogu 1) “ Codex Iustinianus”-e, siis 2) digestid (vana rooma õigus), 3) “institutiones” (õppematerjal rooma õiguse kodeerimiseks) ja 4) viimasena “novellid” (üksikud seadusaktid, mida Justinianus väljastas, et ühendada rooma õigust kristliku meelelaadiga).
    Ida rooma tunnuseks oli keiserlik meelevald, mis oli nii riigi kui ka kiriku üle. Keiser, kes oli kristuse asemik maapeal , oli nii kirikuvalitseja kui ka riigi ja oma rahva usu eest vastutav. Bütsantsis oli siiski ka patriarh, kuid keisri võim oli ülimuslik ning valitses seega ka patriarhi üle, seda nimetati sümfooniaks ehk koostööks. Kõige paremini tuli see välja Justinianuse kirjast Epifaniusele, mille kohaselt ta madaldas patriarhi ameti riigi, rahva ja keisri eest palvetamisele. Patriarhi ülesanne oli palvetada keisri eest, et tal hästi läheks, sest siis läheb ka riigil hästi.
    Justinianus kurtis palju, kuidas vaimulikud ei käitu korralikult, kuna see madaldas ka riiki tema silmis. Ta andis välja palju seadusi, millega vaimulikel keelati osaleda näiteks hobuste võiduajamisel või näitemängudel. Eriti valvsalt jälgiti, et piiskopid ei rikuks korda ja nende ametile seati ühe rangemaid piire. Seda kroonis 553. aastal välja antud Justinianuse novell , kus pandi paika täpsed piiskopi valimist puudutavad reeglid. Kandidaadil pidid olema laitmatud elusviisid, piiskopiks ei tohtinud saada kurjategija, samuti ei tohtinud kandidaat olla ilmik ega olla abielus, pidi tulema vaimulikust seltskonnast, lese puhul vaadati, kas oli ainuke naine tal olnud, samuti ei tohtinud tal olla konkubiine. Kui kandidaat oli olnud abielus, siis ei tohtinud tal olla järeltulijaid (et tal ei oleks soovi maad pärandada). Nõuti õpetuse head tundmist, ametit ei antud raha ja kinkide eest. Samuti pidi piiskop omal territooriumil elama ja ei tohtinud sealt lahkuda kauemaks kui 1 aasta.
    Keiser uskus, et ta käib Konstantinus Suure jälgedes, ka tema püüdis tegelda kirikupoliitiliste küsimustega. Eesmärgiks oli püüda rahu iga hinna eest. Monofüsiite oli endiselt palju just Süürias ja Egiptuses, mis tollel ajal olid Bütsantsi impeeriumi osad. Neis piirkondades oli tihti nõnda, et kreekakeelsed kristlased järgisid Chalkedoni vormelit, aga koptid ja süürlased kaldusid monofüsiitlusesse. Justinianus püüdis monofüsiite lepitada Aleksandria Kyrillose stiilis õpetusega monofüsiitlusest. 451. aasta usutunnistuses öeldakse, et inkarneerunud Kristus koosnevat ühest ja samast isikust „kahes loomuses “, millega olevat nestoriaanlus tõstetud dogmaks. Kyrillose meelest oleks pidanud otsuses olema sõnapaar „kahest loomusest“. Jeesus Kristus on lihaks saanud logose üks loomus ja hüpostaas, jumaliku Kolmainu teine isik.
    Siiski ei õnnestunud Justinianusel usklikke lepitada, talle võib ette heita diktaatorlikku stiili, mis paljudele kristlastele ei sobinud. Monofüsiitide poolehoiu võitmiseks pani ta vande alla nii ammusurnud Origenese 24 õpetuslauset, samuti mõisteti hukka kolm Chalkedoni aegset autoriteeti Mopsuestia Theodoros, Cyrose piiskop Theodoretos ja Edessa piiskop Ibas. Viimasele seisis vastu paavst Vigilius, kes küll lõpuks nõustuma saadi, aga kes seepeale hulga toetajaid kaotas. Viiendal oikumeenilisel kirikukogul Konstantinoopolis 553. aastal surus Justinianus veelgi enam läbi kyrilloslikku tõlgendust, kuid loodetud tulemuse asemel kasvas lõhe Lääne ja Ida usklike vahel veelgi. Justinianus ei suutnud lõpetada monofüsiitlike rahvuskirikute tegevust Süürias ja Egiptuses.
  • Paavstluse teke ja areng kuni 6. sajandini. Bütsantsi ja Rooma suhted.
    Kristliku traditsiooni järgi oli esimene piiskop ja paavst Roomas apostel Peetrus. Peetrust peetakse esimese koguduse rajajaks Roomas ning Matteuse evangeeliumi järgi kasutab Jeesus nimeanaloogiat ning peab Peetrust kaljuks, millele rajada oma kogudus . Seotus Peetrusega, aga ka apostel Paulusega oli üks põhjuseid, miks Rooma kogudus end ülejäänud neljast pentarhia liikmest paremaks ja autoriteetsemaks pidas. Rooma oli pealinn ning suurim ja vanim keskus Õhtumaal. Samuti hakati seal koostama esimesi piiskoppide nimekirju, kirjutama üles Rooma pärimust ja piiskoppide tarkust. Roomast käisid teised piiskopid nõu küsimas, eriti tihe oli side Põhja-Aafrika ja Rooma vahel. Nikaia ja apostellik usutunnistus said aluse rooma usutunnistusest ehk Symbolum Romanumist.
    Esimestel Rooma paavstidel kuni Konstantinus Suureni 4. sajandil ei olnud poliitilist võimu. Siiski paistavad silma näiteks Viktor I ja paavst Kallistos, kes püüdsid paavsti kõrgemat positsiooni juurutada, Viktor I püüdis Lähis-Ida kogudusi sundima ülestõusmispühasid samadel kuupäevadel tähistama kui Roomas. Seoses võimu üle viimisega Konstantinoopoli hakkasid Rooma ja Konstantinoopol omavahel konkureerima , Rooma ei soovinud oma autoriteedist loobuda . Näiteks pidas Rooma Nikaia otsuste järel maha mitu sinodit. 342. aastal toimunud Serdica sinodil segati Nikaia otsused Serdica omadega ning kujundati õpetus ümber nii, nagu ise paremaks peeti. Roomale said iseloomulikuks tihedalt toimuvad sinodid, mis vastandusid kohati nii oikumeenilistele kirikukogudele ning tegelikult ei suudetud ka kogudusesiseselt paljudes küsimustes ühele meelele jõuda.
    Pärast Aleksandria tüli umbes 4. sajandi alguses lepiti oikumeenilisel tasandil kokku, et kirikud on iseseisvad ja teistel kirikud ei ole õigust tegelda võõraste kirikute siseasjadega. Esialgu seda ka järgiti, kuid peagi tõstis Rooma taas oma tähtsust. Esimene silmapaistev paavst oli Damasus I aastatel 366 – 384. Ta pidas paavstiks saamise nimel verist võitlust teise kandidaadi Ursinusega. Rooma perfekt alustas Damasuse vastu kohtuasja, kuid Rooma sinod mõistis ta vabaks. Sellest juhtumist lähtuti ka edaspidi ehk riikliku seaduse järgi lahendas kirik ise oma probleeme vaimulikega. Damasuse ajal kujuneb välja ka paavsti kateeder, apostellik tool ei ole seotud enam piiskopi isikuga, vaid on ajatu. Samuti kuulutas Damasus Rooma valitsemisõigust Ida üle. See viis Konstantinoopoli kirikukoguni 381. aastal, kus kehtestati, et metropoliitide võim piirdub nende oma kirikuga ja ka ordineerimine ei tohi toimuda väljaspool oma kirikut. Konstantinoopolist sai uus Rooma, seda otsust ei ole Rooma tänase päevani tunnistanud. Paavst Leo Suurt (440 – 461) peetakse esimeseks suureks paavstiks, ta sai esimesena nimetuse doctor ecclesia. Kui Idas arenes välja riigikiriku mõtlemine, siis Roomas kasvas järk-järgult paavsti iseseisvus. Leo Suure ajal hakkas arenema ka kiriku juhtimise aparaat . Süsteem asus kinnistama suhtumist , et paavst on kiriku pea. Paavst lähtus diakonitest, esialgu oli neid 7 ja nii hakkab kujunema paavsti õukond ehk kuuria . Kuni 6. sajandini olid silmapaistvad paavstid veel Innocentius I (seisis silmitsi rünnakutega Rooma linnale ) ja viimane iseseisev Rooma paavst Gregorius Suur (590 – 604), keda kirikuajalugu tunneb kui munkpaavsti, kelle moraal oli eeskujulik ja kes näitas ideaalpaavstina teed järgnevatele paavstidele. Järgnes periood, mil paavstid olid Ida-Rooma keisri võimu all.
    4. Keskaegne munklus Läänes kuni Cluny kloostrireformini. Martin Toursist, Johannes Cassianus, Benedictus ja tema reeglid.
    Varakeskaegsel Lääne munklusel ei olnud erilist seost katolikumaailmaga, pigem pärinesid mõjud Idast, kus mungatraditsioonid suuremas aus olid, ja millest Lääne munklus pärines. Üks esimese kloostrisüsteemi rajajaid Gallias oli Tours ’i Martinus 4. sajandil. Ta oli rooma sõduri poeg, kuid lahkus armeest ning otsustas usuelu kasuks Gallias. Temast kujunes kloostrijuht Tours’is, ühelt poolt elati Marmontier’s kogukonnana, aga samas oldi endiselt anahoreetlike kommetega. Martinuse isiksust kirjeldab kõige paremini tema sõber maailmakroonik Sulpicius Severus , kellelt pärineb teos “Vita Martini”. Hiljem sai Martinusest Merovingide rahvuspühak.
    Johannes Cassianus elas 5. sajandi esimesel poolel tänases Marseille’s, sarnaselt Martinile sai mõjusid idast. Ta viibis ise Pettlemmas ning Egiptuse munkade hulgas, mis andis talle palju autoriteeti juurde. Ta oli üks innukamaid idamaise traditsiooni vahendajaid läände, samuti suur Lõuna- Gallia munkluse teoreetik . Cassianus kogus 12 raamatusse oma munkluse põhimõtted. Ta ei kirjutanud reeglistikku, vaid ühe orientaalse munga praktikat. Cassianuse tekstid olid Benedictuse reeglitele üheks lähtepunktiks. Cassianus kõneles võitlusest moraalsete pahede vastu, kujundades nõnda keskaegset arusaama pihist. Ta andis ka signaali, kuidas tavaline kristlane peab oma pattudega hakkama saama. Kiriku seisukohast oli oluline ka see, et mitte ainult materiaalne maailm on kiusatuseks, vaid ka kirik ise – üks munk peab põgenema nii naise kui ka kiriku ees.
    Nursia Benedictus (ca 480 – 543) sündis sarnaselt paljudele teistele mungaisadele kõrgest seisusest perekonda, õppis Roomas, ent jätttis õpingud pooleli ning soovis pühenduda erakuelule. Benedictus lõi 12 mungagruppi, milles igaühes oli 12 munka ja hakkas nende baasil looma kloostreid. Monte Cassino oli viimane klooster, mille abt ta oli ning selle peana ta ka suri. 520. aastatel koostas Benedictus reeglid, mis õhtumaal hiljem erakordse tähtsuse omandasid. Tema eesmärgiks oli kehtestada tagasihoidlikud reeglid algajatele erakutele, tulemuseks oli elav ja lihtne käsiraamat, mis ei olnud ülearu range, kuid siiski askeetlik arusaam mungaelust. Benedictus nõudis munkadelt ühist kooripalvet ja uute liikmete vastuvõtmise korda. Keelatud oli logelemine (tuli tegelda käsitööga ja pühade tekstide lugemisega). Enne vastuvõtmist pidi noviits tõotama kõigi juuresolekul kuulekust kloostrile. Kuulekus oli sotsiaalse elu tuumaks, eriti abtile, kes munkasid juhtis, kes pidi hiljem aru andma Kristuse ees. Oluline oli kloosterlik eluviis, milles loobuti varast, elati kasinuses, samuti oli oluline püsivus ehk eluaegne suhe kloostriga.
    Benedictuse reegeleid hakati tõlgendama seinast seina, mõõdukaid jooni tõlgendati kui jõukuse ja varakuse legitimiseerimist. Mungad pidid olema väljaspool kloostrit sõbralikud, mungaideaal pidi lähtuma lahkusest. Juurutati, et kloostrstest pidid saama kohad, kus inimesed saavad ulualust. Kloostris hakati esmakordselt pakkuma haigete eest hoolitsemise praktika. Benedictuse reeglid said tuntuks alles peale tema surma, paavst Gregorius Suure misjonärid hakkasid neid levitama. 9. sajandil lõid frangid neist põhjal isegi riiklikku korda. Benedictuse reeglitest sai norm ja alus õhtumaal, temast sai õhtumaise munkluse isa.
    Frangi riigi tõus. Kiriku ja riigi suhted.
    Frangid olid samuti germaani hõim. Nende poolt asutatud riik kujunes keskaja jaoks peamise tähtsusega intstitutsiooniks. 5. kuni 8. sajandini valitses Frangi riiki Merovingide dünastia, 8. kuni 10. sajandini Karolingide dünastia. Frankide riiki peeti kõige arenenumaks varakeskaegsekd riigiks. Kuningas Chlodovech (481 – 511) oli pärit paganlikust Merovingide dünastiast. Poliitilise edu käigus ja nimel pöördus ta kristlusesse. Esialgselt olid frankide alad vaid Loode-Gallias. 480. aastal moodustati suur hõimuliit frangi hõimude vahel, Chlodovech saab pealikuks ning saavutab Rooma üle võimu. 486. aastal võtab oma võimu alla kogu Gallia. Võitluses alemannidega 497 toimub Chlodovechi pöördumine katoliiklusesse, ta valib tugevama jumala ja temast saab ristiusu kiriku isa. Otsus pöörduda kristlusesse ei tulnud kergesti, Chlodovechi lapse surm ristimisriietes paneb ta kõhklema, kuid imeline võit alemannide üle kinnitab taaskord ta usku Kristusesse. Ka frangi rahvas on imetabasel kombel kristluse vastuvõtmisega täiesti ühehäälselt nõus. Frangid uskusid sarnaselt juutidele, et nad on välja valitud rahvas – seda nimetatakse uue Iisraeli motiiviks.
    Frankide ristimine tähendas samaaegselt ka nende vastuvõtmist Rooma kultuuriruumi, katoliiklusesse. See paistab välja ka reformatsiooni ajal, sest reformatsioon kinnitas kanda pigem nendel aladel, mis vallutati ristiusu poolt alles hiljem. Chlodovechi pöördumine andis suure tõuke olemussarnasuse (homoiuusose-filosoofia) õpetuse nullimisele. Samas hakkavad frangid välja arendama oma kirikumudelit, kus võim kuulub senisest tunduvalt enam kohalike ilmalike valitsejate kätte. Tekib suur küsimus, kes on valitseja – kas keiser või paavst? Samas ei hülga nad ka täielikult gallialikku mudelit. Viimasesse kuuluvad traditsiooniline kirikuõigus, vanad pühade isade põhimäärused, kirikuisade pärimus ja esialgu ka hierahiline liigendus provintside järgi (piiskopid, kes on allutatud metropoliitidele). Selle pärandi hulka kuulus ka ladina keel, milles koostati kõik sinodaalaktid ja mis lõi läbi germaanlaste seas kui liturgiline keel. See tähendas, et rahvalik germaanlik liturigia kadus pildilt.
    Frangi mudel tähendas eelkõige maakirikutüübi kasutusse võtmist. Kohalikud sinodid ei olnud enam vaid vaimulike koosolekud, vaid sinna kutsuti ka kuningas ja teisi ilmikuid. Võeti üle maakiirkutüüp. Maakirik kuulub vastava maa omanikule ja mitte Roomale. Kärbitakse vaimulike autoriteeti ja tekib kuninga vahetu suhe oma piiskoppidega . 7. sajandiks oli Frangi kirikumudel muutunud peaaegu bütsantslikuks sümfooniaks, kus riigivalitseja on ka kiriku tegelik valitseja. Läänes ei püütudki sellist võimusüsteemi teoloogiliselt seletada ja sellega ei kaasnenud ka sakramentaalset hiilgust. Samas säilis kiriku soov ühiskondlikult kaasa rääkida, näiteks nõuti kuningalt kiriku asüülipiirkonna õiguse tunnustamist, et sinna võiksid tulla kõik need, kes on sunnitud oma olude eest põgenema ja vajavad sotsiaalset kaitset. Frankide ajal hakkab välja kujunema ka ilming, mille järgi saab rahalise annetuse eest hüvesid osta ( indulgentsid ), samas ei tähenda see hinge päästmist, vaid kõigest patukaristuse leevendamist.
    6. Karolingide dünastia. Karl Suur, Ludwig Vaga. Kiriku riigi suhted. Kirikuriigi teke.
    Karolingide dünastia, mis valitses Frangi riiki 8. kuni 10. sajandini, põlvnes Merovingide kojaülemate soost. Seega oli Karl Suure isa, Pippin Lühike pidanud nägema vaeva, et frankidele tõestada, et Karolingid ei ole pelgad võimu kaaperdajad, vaid õiged valitsejad Frangi riigile. Selleks suundus ta paavsti juurde, kes oli nõus Pippini võimusobivust tunnustama , kui ta annab nõusoleku võtta tagasi maa-alad, mille langobardid olid paavstilt vallutanud. Pippini kingitusena tuntud Kesk-Itaalia maa-alade vallutamise leping paavstile sai teoks 754. aastal. See leping sidus paavsti ja franke kuni 16. sajandini. Tekkis Kirikuriik, mis kestis kuni Itaalia alade ühendamiseni 1870. aastal. Pippin III tihedamad suhted kirikuga tõid kaasa ka riigi senisest suurema sekkumise riigi poliitikasse. Kui vaimulikud said taas õiguse abielluda ja lapsi saada, siis tõi see hiljem kaasa klassikalise riigikiriku süsteemi. Kirik kaotas liialt politiseerudes oma senise praktika ja muutus inetuks pornokraatiaks ehk paavstivõimu laostumise perioodiks.
    Karl Suur oli Frangi riigi kuningas aastast 768, Rooma ehk Frangi keiser alates aastast 800. Võimuvõitluse käigus lülitas ta mängust välja oma venna, Karlmanni, ja asus peagi kogu riiki üksi valitsema . Ta vallutas oma valitsemisaja alguses Akvitaania ja langobardide Itaalia alad, jätkas vallutustöödega justkui taastamaks Lääne-Rooma hiilgust. Karl praktiseeris mõõgamisjonit, valmistades sellega ette ka ristisõdade kontseptsiooni kujunemist. 789. aastal hakkas ta pidama sõda slaavlastega ja seejärel 791. aastal avaaridega, 796. aastal rüüstas ta avaaride keskust ning tõi sealt kaasa suured ja hindamatud varandused. Sellest ajast saatis hakkas ta looma oma võimukeskust Aachenis. Karl oli haritud valitseja ja pidas kultuurist väga lugu, Aachenist kujundas ta omalaadse kultuurikeskuse, kus peeti sinodeid ja kus krooniti ka keisreid.
    Karl Suure kirikupoliitika sarnanes Bütsantsi mudelile, milles kirikute valitseja ja konsiilide kokkukutsuja on keiser. Karl valitses Frangi kiriku ja selle vara üle, määras kloostritesse piiskoppe oma soosingu järgi ning painutas vaimulikke üha enam riigi teenistuse alla. Kasutades ära segaseid ja pingelisi aegu Bütsantsi keisririigis ning tehes koostööd paavst Leo III-ndaga krooniti Karl 800. aastal Roomas keisriks. Karl suri 814. aastal ning tema lahkumise järel hakkas lagunema ka Frangi riik. Karl soovis riigi ära jagada kolme poja vahel, kuid kaks vanemat poeg, Karl ja Pippin, surid ootamatult aastatel 810 ja 811 järjestikku. Ent nagu nimest aimata, ei huvitanud kolmandat poega Ludwig Vaga nii väga võimumängud kui frangi rahva vaimne arendamine. Omaenda vaimse ambitsiooni ja vagaduse tõttu pööras ta rohkem tähelepanu kiriku ja hariduselu reformimisele. Ta tihendas veelgi kiriku ja riigi vahelisi suhteid, riik pakkus kirikutele ja kloostrile sõjalist kaitset, samas tihenes nüüd riigipoolne kirikuvarade üle valitsemine. Ludwigi ajal alustati senisest veelgi enam misjonit põhjaaladel, Hamburgis ja Bremenis. Nüüd loodi sinna esimesed piiskoplikud struktruurid. Ühelgi Ludwigi kolmest pojast ei õnnestunud haarata võimu vendade käest endale, võimule tulid omakorda nende pojad ning ühendava valitseja puudumisel oli Karolingide võim 9. sajandi lõpuks kadumas.
    Kiriku- ja haridusolud karolingide ajastul. Cluny kloostrireformid. Paavstluse areng 8.–10. sajandil.
    Nii Karl Suur kui ka tema poeg Ludwig Vaga olid kultuuri hindavad valitsejad. Pöörduti taas antiigiaja eesmärkide poole, mis pidi aitama Frangi rahval vaimselt suureks kasvada. Rajati paleekool Aachenisse, mis tegeles ka hariduspoliitika väljatöötamisega. 813. aastal andis Karl korralduse, et iga pereisa peab oma pojad kooli saatma , et õppida kirikliku elu aluseid. Õpetajateks olid mungad või preestrid , kelle teadmisi ka riigi ametnikud kontrollisid, vaatamaks nende sobivust õpetaja ametisse. Nõuti meieisapalva tundmist ka ilmikutelt, kogu usuelu arutamine kirikus pidi toimuma ladina keeles. Karl hindas kõrgelt Nursia Benedictuse reegleid, munkluse reformi käigus kohustati tema õpetust järgima kõik mungad. Hariduse uuendamist aitas Karlil läbi viia tema sõber kloostri abt ja munk Ansgar. Ansgaril õnnestus oma kloostrisse rajada uhke raamatukogu, kus ta säilitas antiikaja pärandit. Ansgar mõtestas, et haridust tuleks levitada heade näidete kaudu. Lapsed tuli usaldada kahe seeniori käe alla, kellest üks oli kasvataja ja teine tegeleb enam haridusega. Lapsi tuli julgustada ise edasi mõtlema. Ansgar pani aluse keskajal tuntud haridusest kui seitsmel vabal kunstil põhinevast süsteemist, mille hulka kuulusid teadmised astronoomiast, aritmeetikast, geomeetriast, muusikast, kolm tähtsamat olid dialektika , retoorika ja grammatika.
    Karolingide dünastia lagunemine tõi kaasa ka kloostrielu languse. Maakirikusüsteemi puhul sõltus palju kohaliku maaisanda käitumisest ja edukusest, mistõttu varieerus ka kloostrite seisukord . 10. sajandi alguses tekivad kaks uut kloostrielu keskust Cluny ja Gorze. Cluny klooster asutati ületamaks senist kloostrite sõltuvust maavaldajast. Selle asemel allutati klooster otse paavstile. Akvitaania hertsog Wilhelm andis kloostrile ka vabaduse valida ise abt, mis tekitas ilmalike seas paksu verd, kuna ilmalikud võisid nõnda heast kohast ilma jääda. Cluny abtiks valiti noor munk Odo, kes asus reforme ellu viima. Clunyt eristas nüüdsest teistest kloostritest hulk eristavaid jooni: tsentralistlik ülesehitus, mis allus kõigi kloostrile puhul ühele abtile Clunys ja mis võimaldas ühtse suhtlemise välismaailmaga; ei oldud niivõrd huvitatud askeesist kui otsesest allutatusest kordaloovale paavstile; oldi avatud teadusele ja poliitikale, tegeldi diplomaatiaga; asuti arendama rüütliseisuse eetost, seal sai oma hariduse kasvav aadel ; loobumine kehalisest tööst, kloostril olid omad palgalised.
    Paavstlus pööras 8. sajandil seoses Pippini kinkelepinguga oma näo lääne valitsejate suunas. Orienteeruti ümber Bütsantsist, paavst Hadrianus I (772 – 795) ei arvestanud aega enam bütsantlaste keisri valitsemisaastate järgi, vaid läks üle oma aja arvestamise süsteemile. Ludwig Vaga poeg Lothar tühistas isa antud privileegid vaimulikele ning lasi koostada uue dokumendi Constitutio Romana , millega võeti vaimulikelt ära õigus vaid ise uusi vaimulikke valida, paavstid pidid keisrile vande ning igal aastal oma tegevusest ka aru andma. Võimutüli ajal Ludwigi ja tema poegade vahel surve paavstlusele leevenes ning esimest korda valis paavsti Rooma aadelkond . Paavst Sergius II (844 – 847) ajal sai alguse paavstlusele kiire langus, millele olid iseloomulikud simoonia ehk vaimulike ametite ostmise küsimus ja nepotism ehk onupojapoliitika . 880. aastatest kuni 1046 aastani ehk gregoriaanliku kiriku reformini kõneldakse Rooma kiriku pimedast ajast (Saeculum Obscurum). Paavstid vaheldusid kiiresti ning jagasid üksteisega maid sageli kriminaalsel teel.
  • Ottoonide-Saalide dünastia. Riigikirik, universaalriigi kontseptsioon . Staufide dünastia aegne kiriku ja riigi suhete korraldus.
    Karolingide dünastia lagunemise tulemuseks oli kohalike võimude tugevnemine. Kohalikud vürstid ja hertsogid haarasid rohkem võimu, kui keskvõimu ei olnud, tugevnema hakkas eriti sakside võim Põhja-Saksamaal. 960. aastal tuli võimule Otto I, kes pani aluse Ottoonide-Saalide dünastiale ning loob kõige tugevama sideme kiriku ja riigi vahel keskajal. Otto sundis piiskoppe asuma riigi teenistusse ning andis neile vastutasuks maavaldusi. Samuti andis ta oma õukonna ametikohtadest veelgi suurema osa vaimulikele kui tema eelkäijad olid teinud. Õuekapelli mängukohast sai kandidaatide selekteerimispaik, mis oli seotud tiheda lojaalsusega vaimulikest ametnike ja kuninga vahel. Vaimulikud valiti küll riigiametitesse, kuid ametiga kaasnev maa läks pärast vaimuliku surma tagasi riigi kätte, samuti ei tohtinud olla vaimulikel lapsi, sest see oleks tekitanud kuningatroonile lisakonkurente.
    Ottoonide ajastust on kõneldud ka kui renessansist , pühakodade ja kloostrite puhul valitses üksainus arhitektuuristiil – romaani stiil. Kirikupoliitiliselt oli tegemist stabiilse ajajärguga, kerge langusega enne gregoriaanlikke reforme 11. sajandil. Kuningavõimu legitimeerimiseks vajas Otto taas paavsti nõusolekut ja võimukontseptsiooni, mille järgi on Otto ja tema järglased võimul jumala armust . Otto laiendas oma võimuala Elbe äärsete slaavlaste ja ungarlaste riikide vallutamisega. Otto I poeg Otto II pandi meheks Bütsantsi keisritütrele Theophanule. Ta soovis taastada roomalikku impeeriumi, kuid suri varakult malaariasse. Neid unistusi jätkas ka Otto III, kes krooniti 996. aastal Saksa-Rooma keisriks. Ta viis täide roomaliku universaalriigi kontseptsiooni. Võttis üle bütsantslikke kombeid ning valitses paavsti üle. Tema ajal moodustati universaalriik katoliikliku usu ühtlustamiseks, millest küll pikemas plaanis midagi välja ei tulnud, sest äsjavallutatud alad jäid oma endisele kirikusüsteemile truuks.
    Staufide ehk Hohenstaufide dünastia valitses Saksamaal aastatel 1079 kuni 1254. Sel ajal kerkib Ottoonide ajale vastandlik protsess, ilmaliku ja vaimuliku võimu võõrandumine ja vastandumine. Tuntuim valitseja oli 12. sajandi teises pooles riiki juhtinud Friedrich Esimene Barbarossa (itaalia keeles Punahabe). Ta püüdis piirata vürstide võimu, kes olid Saalide ajast peale liialt iseseisvaks saanud. Varasem koostöö paavstiga muutus nüüd sõjaks, kuna Friedrichi ajaks oli riigi ligipääs kiriku rahadele tunduvalt halvenenud, siis pöördus ta Itaaliasse, et olukorda muuta. Ent Põhja-Itaalia linnad asutasid Lombardia Liiga, mille eesmärgiks oli kaitsta end Saksa-Rooma riigi mõju suurenemise eest, ning nad kaitsesid end edukalt Friedrichi sõjakäikudes.
    9. Reformpaavstlus ja gregoriaanlikud reformid. Tsölibaadiküsimus. Simoonia. Humbertus di Silva Candida . Uued ordud.
    11. sajandil olid kaheks peamiseks tüliks simoonia ehk rahaga vaimulike ametikohtade ostmine ja tsölibaadiküsimus ehk kas vaimulikud peaksid saama abielluda või mitte. Gregorius VII (1073 – 1085) oli silmapaistvaim reformaator, enne teda ka Aleksander II (1061 – 1073). Toimus gregoriaanlik kirikureformi ajastu, mis jätkus 12. sajandi esimese pooleni. Gregorius VII kindlad seisukohad olid, et simoonia tuleb keelustada ning vaimulikelt tuleb nõuda abielutut elu.
    Tsölibaadi vastu vaieldi peamselt kolmel põhjusel – vaimulike abielutus ja seksuaalelust eemaldumine pidi muutma vaimuliku rahva seas autoriteetsemaks. Teiseks oli abielutu vaimuliku ülalpidamine odavam, kolmandaks oli see, et abielutu ja vallaline vaimulik oli alati kiriku jaoks saadaval, ta elas kirikule, tema abil sai valitseda . Viimane oli ka asja tuum, miks see kiriku jaoks nii oluline oli. Sellest koorus investituuritüli Saksa-Rooma keisri Heinrich IV-ga. Riik soovis määrata ise ametisse vaimulikke, samas kui kirik oli sellele kategooriliselt vastu ning Gregorius VII nõudis, et ilmalik võim lõpetaks oma sekkumise vaimulike asjadesse. Gregorius VII ja Heinrich IV vaen kestis aastakümneid ning isegi enne oma surma ei vabastanud Gregorius Heinrich IV ekskommunitseerimisest. Ajaloost on tuntud Heinrich IV Canossa käik 1077 . aastal, mille käigus Heinrich IV paavstilt alandlikult, kotiriides ja paljajalu , armu palus . Ent see ei meeldinud omakorda saksa vürstidele, kes Heinrich IV troonilt tagandasid ning Rudolfi tema asemel valisid. Rudolf suri mõned aastad hiljem ootamatult, taas tõusis Heinrich IV võimule, ent enam ei tunnustanud paavst teda Saksa-Rooma keisrina. Heinrich IV kuulutas seepeale paavstile sõja. Gregorius oli sunnitud sõja hirmus Roomast põgenema ning ta veetis elu lõpu hüljatuna Salernos.
    Humbertus di Silva Candida oli prantsuse benediktiini abt ja hiljem kardinal. 1054 . aastal oli just tema see, kes paavsti legaadina arvas katoliku kogudusest välja Konstantinoopoli patriarhi Mikaeli ja põhjustas sellega Suure Kirikulõhe tekke.
    Benediktlastest sai 11. sajandil alguse uus ordu – tsistertslased. Ordu rajati 1098. aastal Prantsusmaal Citeaux’s eesotsas Robertiga Molesme’ist. Nad ei olnud rahul senise eluga rahul, rändasid Burgundiasse ja rajasid seal uue kloostri. Prooviti elada nagu benediktiinid algselt, pöörduti tagasi füüsilise, eriti põllutöö juurde. Loobuti jumalateenistuse lisaelementidest, mida benediktlased olid sajandite jooksul teenistusele lisanud, säilitati vaid igapäeva hingepalvemissa lugemine. Tsistertslaste kõrval eristati ka premonstraatlasi ja viktorlasi, kes kandsid tsistertslastega sarnaseid aateid. Suureks juhtkujuks oli Clairvaux’ Bernard, kes oli sarnaselt teistele mungaisadele pärit uhkest suguvõsast, kuid otsustas pühenduda askeetlikule elule.
    Ida- ja Lääne kirikute suhted vara- ja kõrgkeskajal. Ristisõjad. Rüütliordud.
    1054. aastal toimunud suurele skismale eelnesid pingelised ajad Lääne ja Ida kirikute vahel. Tüli vallandajaks oli normannide võimu kiire kasv, kes 11. sajandi esimesel poolel valmistusid vallutama Lõuna- Itaaliat , mis veel Bütsantsile kuulus. Räägiti kuulujutte , et Lõuna-Itaalias on keelatud läbi viia ladina stiilis jumalateenistusi ning seetõttu tabab Bütsantsi riiki kaotus. Pinged ja erimeelsused olid õhus juba varem, ent 11. sajandil oli kirik väljumas pornokraatia järgust ja soovis end maailma silmis taas kehtestada. Tülis võetakse kasutusele lihtsad liturgilised erinevused. Üheks suurimaks probleemiks oli hapnemata leiva kasutamine katoliku kiriku armulauas alates 9. sajandist. Idale oli see vastumeelne, kuna meenutavat üleliia palju juutide kommet süüa matsa-leiba. Leo IX saatis 1054. aastal oma tulipäise ja kreeklaste suhtes vaenulikult meelestatud legaadi Humbertuse Konstantinoopolisse, kus tema vastas oli samuti kange meelega patriarh Mikael . Oodatult tekkis kahe mehe vahel suur tüli, patriarhi süüdistati simoonias, ladinlaste uues ristimises ja tsölibaadinõude eiramises – Humbertus asetas kirjaliku kirikuvande patriarhi vastu Sofia kiriku altarile. Konstantinoopol ei jäänud vastust võlgu, kui vande alla pandi Humbertuse kirja autor ja tema abilised. 1054. aastal toimunud kirikulõhe oli vaid eelnevatel sajanditel kogunenud kirikuvaheliste pingete välja elamine, mille käigus Ida ja Lääs omavahel sideme kaotasid.
    Ida ja Lääne lahknemist kinnitasid ka aastatel 1096 – 1272 toimunud üheksa ristisõda. Esimese ristisõja kuulutas välja paavst Urbanus II, kes vastas Bütsantsi keisri Alexeios I palvele. Eesmärgiks oli moslemitest seldžukkide Jeruusalemmast välja tõrjumine. Kui Esimest ristisõda (1096 – 1099) saatis veel edu, siis kõigi järgnevate edukus oli suurema või väiksema küsimärgi all. Näiteks Neljanda ristisõja (1202 – 1204) vältel ei mindudki enam Pühale Maale, vaid rünnati ja rüüstati Bütsantsi alasid. Esmalt polnud ristisõdijad tegelikult huvitatud Bütsantsi kaitsmisest, Teise ristisõja (1147 – 1149) käigus ei aidanud bütsantslased ristisõdijaid ning Kolmanda ristisõja (1189 – 1192 ) käigus olid bütsantlased väidetavalt toetanud hoopis seldžukkide juhi Saladini vägesid. Üldiselt oli tegemist vägivaldsete ja mõttetute sõjakäikudega ning eriti julmade tagajärgedega oli 1212 . aastal toimunud laste ristisõda, kus tuhanded lapsed müüdi orjadeks . Siiski oli ristisõdades ka positiivset , sõjas osalenud lääneriigid saavutasid suurema kristliku ühtsuse, samuti arendati kontakte Bütsantsiga, mis oli kasulik nii majanduse kui teaduse arendusele. Paavst suutis ristisõdade käigus näidata katoliku kirikut juhtiva jõuna õhtumaal.
    Eesmärgiga kaitsta ristisõdade käigus võidetud maid loodi 11. sajandist lõpust 13. sajandini hulk vaimulikke ja ilmalikke rüütliordusid. Tuntud on näiteks Templirüütlite ordu, mis loodi 12. sajandi alguses ja mis kestis kuni 14. sajandi alguseni. Ordu loodi eesmärgiga kaitsta Jeruusalemma seldžukkide rünnakute eest, kaitsta palverändureid. 1190 . aastal asutati Teutooni ordu loodi sarnasel eesmärgil, et kaista kristlasi Pühal Maal. Tuntud on ka Malta ordu, mis tegutses algselt hospidalina, mida pidasid mungad, keda kutsuti kaitsepühaku järgi johanniitideks.
    III
  • Kiriklik ja rahvalik vagadus ning kultuur keskajal. Sakraalsed ruumid ja toimingud . Pühakutekultus. Sotsiaalsed muutused. Hiliskeskaegne kirik ja eelreformaatorid.
    Keskajal eksisteeris rahvalik usukultuur paralleelselt ametliku teoloogiaga, enamasti täiendas seda, kuid vahel olid need kaks ka vastuolus . Kui kõrgteoloogia tegeles pühaduse ja sakramentide filosoofiaga, siis rahva seas said populaarseks kristliku sisuga näidendid, müsteeriumid ja moraliteed. Samas oli ka kristlikku satiiri (näiteks narripiiskopide ja narripaavstide kujutamine), mille vastu kirik tulutult võitles ja mis jäi püsima kuni 19. sajandini. Rahvalikku usku ja teoloogiat ühendas sajanditepikkune arutelu pühaduse ja pühakute üle. Läbi paljude varakeskaja sajandite oldi pühakuks peetud kristliku elu kangelasi , märtreid, silmapaistvaid kirikuisasid, askeete. See oli nii antiikse kultuuri pärand kui ka germaanliku maailma mõju, mis väitis, et ka meelelised asjad võivad olla pühaduse kandjaks . Sellega jätkus reliikviate kultus . Aja jooksul kitseneb pühakuks saajate hulk. Keskaja alguses oli see küsimus koguduse enda otsustada ja nii kogunes aja jooksul väga palju pühakuid. Peamiseks tingimuseks oli imede sooritamine, pühak oli hädasolija aitaja. Alates 9. sajandist hakati pühakuks tunnistamisel nõudma piiskopi tunnustust, alates 993. aastast ka paavsti tunnustust. Esialgu oli paavst vaid formaalne kinnitaja, kes nõustus rahva tahtega. Poliitika muutus 13. sajandil, kui Innocentius III kuulutas et pühakute kanoniseerimine kuulub ainult paavsti kompetentsi . Pühakuks saamiseks oli vaja sooritada 2-3 imet (imed võisid juhtuda ka pärast pühaku eluaega), aidata oma ligimesi õndsaks saamisel, ka märtrisurm tuli kasuks.
    Rahva ja kiriku suureks ühisosaks oli ka jumalaema Maarja kummardamine . Maarja oli keskajal väga tähtsal kohal, talle pühendati palju kirikuid ja kabeleid, ta oli patrooniks paljudele linnadele ja gildidele. Ka piiblimüsteeriumite puhul oli ta kesksel kohal, kirikukalendris leidub lausa kaheksa püha, mis on temale pühendatud. Sakraalses ruumis peegeldus pühakute ja reliikviate kultus, kui hakati rajama kabeleid ja kiriku löövidesse kõrvalaltareid, mis olid pühendatud pühakutele. Jõukamatel inimestel olid kaasaskantavad altarid, levis ka kaitsepühakute tava, kes pidid kujudena kaitsma sõjamehi või kaupmehi. Lihtrahvas pidi ise pühapaikadesse minema, sellest sai alguse palverännu motiiv . Pühakutel oli eestpalve funktsioon, lakkamatu eeskoste meie eest taevas.
    Ristimärgi tegemine muutus kultuslikuks toiminguks, pelgalt kurjade vaimude väljaajamiseks mõeldud märgist sai keskajal masside seas levinud õnnistamise viisiks, mis tähendas ristmise käigus ka sümboolset usu edasiandmist. Surmapatu kontseptsiooni kõrvale tõuseb pihilkäimine. Meeleparandusprotsessi toomine kirikusse aitas parandada usklike meeleolu, aga täitis ka kiriku kassasid. Iga inimene pidi pihtima minimaalselt kolm korda aastas, vastasel juhul heideti ta kirikust välja. Pihile järgnes andeks andmine ehk absolutsioon . Kirik tegeles aktiivselt ka indulgentside müügiga, mille ostmine siiski ei tähendanud pattude kustutamist, vaid kõigest patukaristuse leevendamist. Sakramentidest tähtsaim oli endiselt armulaud . Õpetust, mis selgitab veini ja leiva saamist Jeesuse vereks ja ihuks, nimetatakse transsubstantsiooniõpetuseks. 13. sajandil paneb skolastik Petrus Lombardus paika seitse püha sakramenti, mis küll kinnitatakse alles 16. sajandil, abielusakrament lisati 19. sajandil. Kolm sakramenti – armulaud, ristimine ja viimne võidmine – olid ühekordse iseloomuga ja jääva mõjuga.
    Alates 12. sajandist jõuab lõpule rüütliseisuse väljakujunemine, puhkeb õide linnakultuur ja kaubandus, tekib uus sotsiaalne grupp – linnaelanikud. Esiplaanil on kristlik au ja valmidus Kristuse eest surma minna. Rüütlid olid rahva seas väga lugupeetud, nad näitasid ajapikku rahvale, et ka madalamatest ühiskonnakihtidest pärit inimestel on võimalik end üles töötada. Sellega seoses hakkab kaduma ka vaimuliku kuju eelisseisus. Linnastumise mõjul hakkab muutuma ka senine majandusmudel. Põllumajanduse tähtsus väheneb, feodaalne naturaalmajandus ja vahetuspõhimõte asendub rahamajandusega. Kiriku arhitektuuris saab uueks stiiliks gooti stiil senise romaani stiili asemel. Gooti stiil on kõrgustesse minev, kitsad ja kokkupressitud, ent samas visuaalselt kaunid aknad. Gregooriuse laulu kõrval hakatakse tähtsustama ka ilmalikke laule. Viimaseid asutakse üles kirjutama ja ühiskond muutub ilmalikumaks.
    14. sajandist algas kirikuloos eriti tormiline ajajärk. Avignoni vangipõlv vältas aastast 1309 kuni 1377. aastani. See algas paavst Bonifatius VIII-st, kes oli vaenujalal Prantsuse kuningas Philippe IV-ga, ja suri kuu pärast seda, kui oli napilt pääsenud hukkamisest Prantsuse kuninga käe läbi. Keeruliste sisepoliitiliste olude tõttu ka Itaalias otsustas paavst Clemens V kuulata Philippe IV nõu ja asutada paavsti residents hoopis Avignoni, kuhu jäädi rohkem kui pooleks sajandiks. Roomast pagenud ja autoriteeri kaotanud paavst, samuti indulgentsipoliitika, teisalt kerkiv iseteadlike linnakodanike kiht – see kõik rajas teed hilisemale reformatsioonile. Kirik ei suutnud teoloogiliselt uueneda ning seetõttu tulid esile kaks suurt eelreformaatorit John Wycliffe Inglismaal ja Jan Hus Tšehhis. Wycliffe ja Husi nõudmine oli laias laastus sama mis hilisematel protestantidel, nõuti tagasipöördumist algkristlike ideaalide poole ja kiriku korrumpeerituse vähendamist. Katoliku kirik asus kritiseerijaid taga kiusama, kuid samas püüti süsteemi uuendada. 1414 – 1418 toimus Konstanzi kirikukogu, kus mõisteti Jan Hus hukka ja põletati tuleriidal, rahvuslikke pingeid püüti vähendada paavstivõimu vähendamisega ja kontsiilimudeli ellutoomisega. Peagi selgus, et nii kaob kirikus keskne poliitiline võim ning liigub rahvusriikide kätte. Võim liigub taas paavsti kätte, kuid endist hiilgust ei õnnestu enam kunagi saavutada.
  • Martin Lutheri elu ja õpetus.
    Martin Luther (1483 – 1546) oli kristlik reformaator, luterluse rajaja. 1501. aastal astus ta Erfurdi ülikooli õigusteadust õppima. 1505. aastal liitus augustiinlaste orduga. Augustiinlaste ordu oli alles 13. sajandil tekkinud ja arvatakse, et selle ordu nooruse, distsipliini ja traditsiooni nõrgem kord aitasid kaasa sellele, et Luther töötas välja oma kristliku teoloogia. Lutheri eluga on seotud sarnaselt teistele suurmeestele mitmeid legende. Otsuse mungaelu kasuks olevat ta langetanud ägeda tormi ajal, kui kartis , et peab astuma jumala kohtu ette ilma ettevalmistuseta. Usulise pöördumise nn. tornielamuse näol sai ta Wittenbergi kloostris potil istudes, mistõttu tema vastased pidasid teda enne saatana käsilaseks kui õigeks teoloogiks, kuna usuti, et käimlas istudes on inimene saatanale haavatavam kui muidu.
    1517. aastal lõi ta Wittenbergi kloostri uksele 95 teesi. Peamiseks tüliõunaks oli indulgentside teema, kuna katoliku kirik kogus tollal raha Peetruse kiriku ehitamiseks Roomas. Samas ei keskendunud teesid vaid indulgentsidele, vaid seal avaldus ka Lutheri teoloogiline õpetus. Lutheri peamine idee oli, et inimene saab õigeks üksnes tänu usule ( sola fide printsiip). Luther salgas religioosse elu väliseid elemente, katoliku kirik oli aja jooksul vaid aina paisunud ja kaugenenud algkristlikust ideaalist. Reformatsiooniga ei proovitud leiutada midagi uut, vaid pöörduda tagasi vana ideaali juurde. Lutheri ideede kiire levik sai võimalikuks üksnes tänu trükikunsti leiutamisele samal ajal, vaid käsikirju levitades ei oleks ta sellist tuntust saavutanud.
    Luther läks tülli katoliku kirikuga, kuna õõnestas oma seisukohtadega kiriku majanduslikku jalgealust. Luther ähvardas röövida ka sakramentide pakkumisest saadavad tulud, sest Lutheri arvates ei mõistnud inimest õigeks mitte sakrament , vaid usk. 1520 . aastal ähvardas paavst Leo X anda välja vandebulla Lutheri vastu, talle anti aasta aega meele parandamiseks. 1521. aastal pandi ta katoliku kiriku poolt vande alla. 1521 Wormsi Riigipäeval kuulutati ta lindpriiks, Luther põgenes Friedrich Targa juurde, kus ta sai kirjatööga edasi tegelda. Luther tõlgib saksa keelt piibli järjestikuseid raamatuid, mis rahva seas väga populaarseks saavad. 1525 . aastal puhkeb talupoegade mäss. Seepeale Luther kainestub ning mõistab, et ühiskondlikud muutused võtavad kaua aega. 1530 . aasta Augsburgi Riigipäeval võetakse vastu luterlaste Augsburgi usutunnistus. Moodustatakse Schmalkaldeni liit protestantlike linnade ja vürstiriikide kaitseks Karl V katoliikliku poliitika eest. 1546. aastal puhkenud sõjas saadakse lüüa, kuid 1555 . aastaks lepitakse kokku Augsburgi usurahus. Protestantlikud alad jäävad protestantlikuks ja katoliiklikud katoliiklikuks.
    Luther soovis lammutada kolm müüri ehk tugeval alusel olevat vale seisukohta: vaimulik võim on ülimuslik ilmaliku võimu ees, pühakirja tõlgendamine on ainult paavsti pärusmaa, kontsiile võib kokku kutsuda vaid paavst. Lutheri arvates olid vaimulikud oma rolli üle tähtsustanud, ta väitis, et ristimise kaudu on kõik vaimulikus seisuses. Mungaelu oli tema arvates eraklikult kõrk ja sel ei olnud tema järgi mõtet. Luterlus tähtsustab seevastu lihtsat perekonda, mis on omavahel ja ühiskonnaga tihedas osadussidemes. Luther pöördus oma ideede levitamiseks ilmalike mõtlejate poole, sest vaimulikkond oli alla käinud. Ta eemaldas üldise preestriameti kirikupraktikast, samamoodi ka tsölibaadinõude ja kerjamise. Viimase asemel pidi tulema üldine vaeste hoolekanne. Luther asetab diakoonia esikohale. Oluline oli ka haridussüsteemi reform , kuna haridus on see, mis pakub väljapääsu senisest sotsiaalsest olukorrast. Luther tähtsustab jumalateenistuse jutluse osa, teine oluline osa on ka armulaud kui kristliku osaduse näitaja. Iga inimene peab lugema piiblit ja peab olema suuteline lugema piiblit oma emakeeles.
    3. Reformatsioon Saksamaal ja mujal Euroopas. Zwingli , Calvin . Konfessionaalne ajastu.
    Luterlus hakkas jagunema juba mõned aastad pärast seda, kui Luther oli oma seisukohad kõigile teatavaks teinud. Pärast talupoegade rahutusi Saksamaal 1524 – 1525. aastal loodi Münsteri linnas omalaadne Ristijate riik, mis lähtus põhimõttest, et inimesed on vaja uuesti ristida . See liikumine oli radikaalne , esines ka tapmisi. Kõrvalharuks olevad anabaptistid olid rahumeelsemad – inimene peab ise usu juurde tulema ja ristida tuleb täiskasvanult.
    Šveitsis tegutses samaaegselt Lutheriga Ulrich Zwingli. Võrdlemisi rahulikus Šveitsis rääkis Zwingli enam inimese väärikusest ja heaolust. Lunastusprotsessi juures annab Zwingli erinevalt augustiinlikust Lutherist enam tähelepanu inimese volile. Suurim erinevus seisnes armulauatülis. Zwingli arvates oli armulaual kohal Jeesus kui inimene, Luther väitis ilmtingimata, et armulaud ei ole püha sakrament ilma Jumala kohaoluta. Lahingus hukkunud Zwingli järelkäijaks Šveitsis sai Johann Calvin. Calvini järgi sai nime kalvinism (reformeeritud kirik). Vabas Šveitsi keskkonnas arendas Calvin Lutherist mõnevõrra erinevat teoloogiat. Kalvin rõhutab jumala armu, mis eelneb kutsumisele sõna läbi ja usule, kahekordse predestinatsiooni õpetus lähendab teda Augustinusele. Suurim erinevus Lutheriga seisnes Lutheri “sola fide” põhimõttest mööda vaatamises, Calvini arvates loevad inimese õigeksmõistmisel ka tema usukuulekuse viljad . Saksa sotsioloogi Max Weberi järgi sai kapitalism alguse protestantlikust usust. Calvin uskus, et inimese jõukus pole kurjast, kui seda vaestega jagada, nõnda on suurem võimalus õndsaks saada.
    Kalvinism levib Madalmaadesse, aga ka Šotimaale, kus tegutseb reformaatorina John Knox, sealt saab alguse briti puritaanlik liikumine, mis rõhutab oma spartaliku askeetlikkusega patuvaba puhast elu. Perioodi Euroopa ajaloos aastast 1555 kuni Vestfaali rahuni 1648. aastal nimetatakse konfessionaalseks ajastuks . Protestantlus oma paljude harudega ning teisalt ka katoliiklus tingisid olukorra, kus kõige olulisemat rolli mängis inimeste erinev usutunnistus. See on sõjaliselt väga aktiivne periood, 17. sajandit nimetakse sõduri sajandiks. Vastuolud luterluse, kalvinismi ja katoliikluse vahel viisid korduvate konfliktideni, suurim heitlus oli Kolmekümneaastane sõda (1618 – 1648) Euroopa protestantlike (Hollandi vabariik, mitmed Saksa vürstiriigid, Tšehhi ja Inglismaa kuningriik) ja katoliiklike riikide (Saksa-Rooma keisririik, Hispaania ja Ungari kuningriik) vahel, mis päädis suuremate tulemusteta ehk protestantide eluõiguse tunnistamisega. Üldjoontes iseloomustab konfessionaalset ajastut ka absolutistlike riikide väljakujunemine, mis tegelevad aina enam kirikusse puutuvate teemadega. 1580 . aastal ilmub Konkordia raamat, mis kommenteerib selgitavalt Augsburgi usutunnistust, et vältida konflikte luterluse sees. Kujunes välja luterliku ortodoksia ajajärk, mis kestis 18. sajandini. Rõhutati õiget luterlust, et kaitsta õpetust katoliiklike ja kalvinistlike jõudude eest. Vanakreeka loogiku Aristotelese abiga pannakse luterlik õpetus õigesse järjekorda, võetakse üle neli printsiipi : autoriteedi printsiip, täieliku piisavuse printsiip (Piiblis kirjutatu on tõde), täieliku tõe printsiip ja täieliku läbinähtavuse printsiip (segaseid kirjakohti selgitavad täpsemad kirjakohad). 17. sajandi teiseks pooleks on luterlus lõpuks välja kujunenud ja reformatsioon oma lõpu saanud.
  • Pietism ja valgustusajastu .
    Pietismi ja valgustusajastut on võimalik vaadelda vastandlike ajastutena, mis osaliselt kattusid, kuid pietism oli neist varasem nähtus. Pietism oli saksa protestantismi vagadusliikumine 17. - 19. sajandil. Pietistide peamiseks eesmärgiks oli uuenenud inimene, kes areneb hingeliselt tänu intensiivsele suhtele Kristusega. Pietism asetab esikohale individuaalse usukogumuse. Võrreldes teispoolsust rõhutanud luterlusega väitsid pietistid, et õndsaks on võimalik saada juba siinpoolsuses. Pietistide arvates kestis reformatsoon edasi, kirik on kogu aeg uuenemise teel. Lisaks Saksamaale levib ta ka Inglismaal ja Madalmaades. Tal on ka sotsiaalsed impulsid , pietism paneb rõhku diakoonia tähtsusele.
    Pietismi loojaks peetakse Philipp Spenerit, kelle teos Pia Desideria on üks pietismi alustekste. Seal on esitatud pietismi alusprintsiibid. Raamatu esimeses kahes osas kritiseeris Spener katoliku kirikut, kuid ütleb, et lootus pole veel kadunud, kui jälgitakse programmi, mille ta esitab raamatu kolmandas osas. Ta esitab kuus punkti, kuidas kristlased võivad juba siinpoolses elus parema eluni jõuda: 1) Terve Piibli lugemine ja selle üle arutlemine palvetundides; 2) Üldise preesterluse tegelikustamine ehk kõik võivad lugeda pühakirja ja preestriks olla; 3) Kristlik usk puudutab eelkõige praktikat ja vähem teooriat; 4) Konfessionaalseid tülisid tuleb piirata; 5) Vähem õpitud teadmisi ja rohkem elatud usku – ülikoolides õpetatav teoloogia peab olema praktilise suunitlusega; 6) Jutlused peavad propageerima usku ja selle viljasid, aga mitte preestri õpetatust ja edevust. Teine pietismi silmapaistev esindaja on August Hermann Francke , tema suunda on nimetatud Halle pietismiks. Võib öelda et kui Pia Desideria loob aluse, siis Halles viiakse teooria praktikasse. Francke rajab oma orbudekodu ja mitu kooli, töötab välja õppekavasid, mis panevad aluse kristlikule tarkusele rahva vagaduse ja tubliduse edendamisele. Hallest tuleb palju misjonäre, kes lähevad laia maailma ja hakkavad pietistlikku voolu levitama. Pietismi võtab omaks 18. sajandil ka Eestisse jõudnud vennastekoguduste liikumine. Vennastekoguduse ühisosaks on tugeva osadussideme teadvustamine oma ligimestega. Tähtsal kohal on vennaste võrdsus ja palvetunnid. Kõik rügavad ühtmoodi alandlikkuses, armulauda hakatakse nimetama armastus söömaajaks. Tegeldakse ka koos laulmisega, sest usutakse, et laul tuleb inimese südamest.
    Pietismile järgneb 18. sajandil valgustusajastu. Filosoof Immanuel Kant on öelnud, et see oli ajastu, mil inimkond vabanes oma alaealisusest. Hakati kahtlema religioossetes printsiipides, kirikus ja seisuslikes autoriteetides ning hakati enam väärtustama ratsionaalselt mõtlemist, demokraatiat ja inimõigusi. Valgustusajastuga käis koos linnastumine ja kiire tehniline progress, linnainimestel kadus side kirikuga. Erinevalt reformatsiooni minevikuihalusest vaatas valgustusaeg tulevikku. See ühildub ka kristliku õndsuslooga. inimkonna edasiminek on õndsuslooliselt seletatav . Samas jääb suureks küsimuseks, kuidas ühendada usku paremasse tulevikku väitega, et inimene on langenud ja patune ja et jumala annab meile oma armust parema tuleviku – kuidas ühendada ajalooline teadmine ajatu jumala kuulutusega? Valgustusaeg on filosoofide ajastu, ühed tuntumatest on prantsuse filosoofid Voltaire, Rousseau , kelle mõtted viivad Prantsuse revolutsiooni 18. sajandi lõpus. Kirikulooliselt on oluline saksa religioonisõbralik valgustus, 18. sajandi teises pooles tegutseb seal liberaalteoloogia isa Johann Semler. Semler paneb aluse ajaloolis-kriitilistele piibliuuringutele, püüab anda teoloogiale vabaduse, kuid siiski kristlusele moraalselt truuks jääda.
  • 19. sajand. Kristlus ja rahvuslus . Sekulariseerumine . Õigeusu kirikute areng ja Vatikani esimene kirikukogu.
    19. sajandi võtab kõige paremini kokku tsitaat saksa filosoof Nietzschelt “Jumal on surnud.” 19. sajand oli tihe sekulariseerumise sajand. Kirik ja religioon on kaotasid oma juhtiva koha ühiskonna alustalana valgustusajal, 19. sajandiks oli kirikust saanud üks paljudest ühiskondlikest häältest. Kirik ei kujundanud enam üksi inimeste mõttemaailma. Jätkub väga võidukas industraliseerumine, linnad kasvavad meeletu tempoga ja linnades kasvab ka kirikust võõrandumine. Inimesed on juurteta, kuid erinevalt 3.- 4. sajandist ei suutnud kirik sellega enam kohanenda. Uusi kirikuid ei jõutud nii kiiresti ehitada, kui kasvas rahvastik. Olulist rolli mängis ka rahvuslik liikumine 19. sajandi Euroopas. Rahvusidee sai usust tähtsamaks, paljud rahvad püüdsid saavutada iseseisvust. Kirikut nähti selles protsessi sageli vaenlasena, kel olid sageli sidemed keskvõimuga ja keda huvitas senise korra jätkumine. Samal ajal tekkisid ka erinevad seltsiliikumised, levisid teatrid , sajandi lõpus ka kinod. Inimestel oli nüüd võimalus otsida kultuurseid elamusi ka mujalt kui kirikust.
    Vene õigeusu kirik oli üks parimaid näiteid riigi võimu all olevast kirikust. Peeter Esimese kirikureformid 18. sajandil kaotasid ära patriarhide võimu õigeusu kirikute üle Venemaal, asemele pani ta kirikuid valitsema Pühima Valitseva Sinodi, kelle liikmeid valis otseselt Vene keisrivõim.Vene kirik osales aktiivselt venestamisprogrammides, kirikut süüdistati ka antisemitismis, mis ei ole tegelikkuses kinnitust leidnud. Üks olulisemaid juhtkujusid 19, sajandi vene kirikuelus oli Moskva metropoliit Filaret . Filareti ajal kiusati taga vanausulisi, samas oli ta üks vene talupoegade pärisorjusest vabastamise reformi autoreid. Tema juhtimisel tõlgiti Piibel vene keelde, kuna kirikuslaavi keel ei olnud keskmisele vene inimesele arusaadav.
    Vatikani esimene kirikukogu toimus aastatel 1869 – 1870. Püüti tegelda ühiskonnas pead tõstvate nähtustega nagu ratsionalism, liberalism ja materialism. Lahendusena nähti kiriku ja paavsti arvamuse kõrgemale tõstmist teistest häältest. Võeti vastu vaid kaks konstitutsiooni:
    “Dei Filius ”, mis käsitles usku, inimmõistust ja nende omavahelisi suhteid, tuntum “ Pastor aeternus” defineeris dogma paavsti ilmeksimatusest ametlikes seisukohavõttudes, mis puudutavad moraali ja usku, samuti tema primaati katoliku kirikus. Paavsti ilmeksimatust tuntakse ka ultramontanismina. Kontsiil pidi jätkuma pärast 1870. aasta suve, kuid vahepeal oli Itaalia kuningriik okupeerinud Rooma ning paavst lükkas kontsiili jätkamise edasi teadmatusse aega.
  • 20. sajandi kirikuelu üldiseloomustus. Esimene ja Teine maailmasõda. Totalitaarsed režiimid ja kristlus.
    20. sajandit on peetud kirikuloos riigi ja kiriku suhteks. Olulisimad impulsid, mis kirik saab, ei tulene enam kiriku sisemisest arengust, vaid riikide poliitikast. See on lihtsasti selgitatav, kuna 20. sajand oli väga hetlik – vastandlikud ideoloogiad, kaks maailmasõda. 20, sajand oli ka väga religioonikriitiline sajand ning seda iseloomustab enim sekulariseerumine, mida ka kogu religiooniteadus tänapäeval uurib. Tugev ilmalikustumine ja kaks maailmasõda sundisid erinevad kirikud lõpuks laiemale koostööle, sündis oikumeeniline liikumine.
    Esimesele maailmasõjale eelnes üldiselt optimistlik elutunnetus, usuti rahvuslikesse ideaalidesse ja elati romantilistes sõjakujutlustes, kuna suurt sõda ei olnud enam mõnda aega olnud. Kirikut iseloomustavad rasked ajad terve 20. sajandi esimesel poolel. Saksamaal arendati liberaalteoloogiat, üks juhtivaid kujusid oli Tartus sündinud Adolf von Harnack, Harnack rõhutas usu diakoonilist mõõdet, püüdis välja juurida ranget protestantismi ja jõuda tagasi algkristluse tõdedeni. Protestantlik kirik seisis vastu liberaalteoloogia survele ning heitis välja vaimulikke, kes julgesid väita, et pühakirja ei pea lugema sõna-sõnalt. Esimeses maailmasõjas lähevad kirikud kaasa rahvusliku ideoloogiaga. Osa vaimulikke pooldab sõda, kaputsiinipaater Koch peab sõda isegi sakramendiks. Kirik tunnetab end ka sõja käigus rahvast koondava jõuda ja püüab aidata oma rahvast võidule. Sõja lõpus on suur pettumus, et ei suudetud ühiskondlikult tugeva jõuna suurt sõda ära hoida. Teine maailmasõda on kui Saksamaa kättemaks kaotuse eest Esimeses maailmasõjas. Tugeva natsirežiimi all oleval Saksamaal ei ole kellelgi õigust teisitiarvamisele, natside ebainimlikke julmusi sõjas ei julgenud isegi paavst kritiseerida, kuna kartis, et see toob vaid juurde ohvreid. Ka Nõukogude Liidus oli usuelu Teise maailmasõja ajaks suuresti välja suretatud ning kirikul ei olnud mingitki võimalust stalinistlikku terrorit peatada.
    Nõukogude Liidus nägid revolutsioonilised bolševikud vaenlasi ka vaimulikes, kuna nad olid alates Peeter Suure aegadest teinud palju koostööd riigivõimuga. Marxi järgi oli usk oopium rahva vaigistamiseks ja tasalülitamiseks. Kristus jutlustas ligimesearmastusest ja sotsiaalsest võrdsusest, ent ajalooliselt oli kristlik religioon tegelnud pigem õpetuslike küsimustega ning lootnud heale äraelamisele suhetes riigiga. Seega oli kommunistide suhtumine kirikusse väga negatiivne. Pärast enamlaste võimule tõusmist algas totaalne võitlus religiooni vastu, mis kestis kuni Nõukogude aja lõpuni. 1930. aastaiks oli 50-60% Nõukogude kirikutest suletud, kirikute ruume kasutati mitmesugustel otstarvetel, näiteks juurviljaladude või võimlatena. Suursugune Moskva Lunastaja Katedraal õhiti Stalini ajal ning Hruštšovi ajal rajati sinna suur välibassein. Tugev usuvastane liikumine jäi 20-30ndatesse, loodi ka Elava Kiriku liikumine, mis pidi kirikuelu reformima . Olid tegelikkuses kommunistliku riigivõimu käsilased, kes püüdsid kirikut veelgi enam ebastabiliseerida, näiteks nõudes kirikult väärisasju ja sundides patriarhi tagasi astuma. Teise maailmasõja Stalin leebus usklike suhtes, liitlaste nõudmisel tagati Nõukogude liidus usuvabadus , kuid süveneva Külma sõja ajal naasis ateistlik propaganda ja usk loodeti välja suretada mõne põlvkonna vältel.
  • Oikumeeniline liikumine, katoliku kirik 20. sajandil, Vatikani teine kirikukogu. Vabastusteoloogia ja kristlus kolmandas maailmas.
    Kiriku uueks missiooniks 20. sajandil, eriti selles teises pooles, said püüdlused vähendada sotsiaalset ebavõrdsust eelkõige globaalses mastaabis. Rõhk liikus usutunnistusega seotud probleemidelt ühiskondlikele probleemidele. Katoliku kirik tegeles enda koha leidmisega 20. sajandi maailmas, kuna sekulariseerumisprotsess oli kirikule väga rängasti mõjunud ja otsiti võimalusi, kuidas üleüldse edasi kesta. Vatikani teine kirikukogu toimus aastatel 1962 kuni 1965, seda juhtis esmalt lühikest aega paavst Johannes XXIII, pärast tema surma Paulus VI. See oli oikumeeniline kogu oma tõelises tähenduses ning seal lubati osaleda ka luteriku kiriku esindajatel. Kõige tähtsam arutelude tulemus oli katoliku kiriku liturgia reformimine. Liturgia pidi olema enam näoga rahva poole, missade ajal lubati lõpuks hakata kasutama ka ladina keele kõrval kohaliku koguduse keelt. Samuti suurendati oluliselt tekstide hulka, mida missa ajal võis kasutada. Olulist tähelepanu pöörati ka pühakirjale, konstitutsioonis Dei Verbum väljendati mõtet, et kirik peaks lähtuma piiblilugude tõlgendamisel modernsest teoloogiast. Lääne ühiskonna kultuuri suhtes revolutsioonilistel 1960ndatel pidi ka katoliku kirik end uuendama. Kontsiili eelviimasel päeval lepiti kokku 1054. aasta vandebulla tühistamises, millega lääne- ja idakirik viimaseks vaenukirve ametlikult maha matsid .
    Oikumeeniline liikumine sai alguse juba enne Esimest maailmasõda. Varem oli erinevaid Euroopa kirikuid ühendanud misjon Kolmandas maailmas. Mõisteti, et sekulariseerumine ja poliitika kaugenemine kristlikest väärtustest nõuavad kirikute ühist tööd, et sotsiaalsete protsesside mõjusid pehmendada. 1910 . aastal toimus ülemaailmne misjonikonverents. See on esimene sammas, millest oikumeeniline liikumine alguse sai. Usuti, et koostöö ja misjon (eriti sisemisjon) viivad kristlust edasi. Teiseks sambaks oli liikumine Faith and Order , mis sünnib pärast Esimest maailmasõda. Üritatakse kirikuid liita õpetuse alusel, peetakse õpetuslikke diskussoone ja konverentse. Kolmandaks liikumiseks pärast Esimest maailmasõda oli Life and Work liikumine, mille algatajaks oli Rootsi kiriku peapiiskop Nathan Söderblom, kes teenis silmapaistva liikumise juhtimise eest Nobeli rahupreemia. Erinevaid sõjajärgseid usuliikumisi nimetati ka praktilise usu liikumisteks, üritati lahendada sotsiaalpraktilisi probleeme kiriku abil. Kiriklik vaste Rahvasteliidule sai nimeks ’’Maailmaliit rahvusvahelise sõpruse edendamiseks kirikute kaudu’’. Igas riigis oli oma komisjon , mis moodustasid omakorda rahvakomiteed. Liidu hiilgeajad jäid 1920. aastatesse, lakkas tegevusest 1948. aastal. Kõigi liikumiste baasil otsutati pärast Teist maailmasõda luua uus liikumine ehk Kirikute maailmanõukogu, mis tegutseb tänase päevani ja võtab sõna olulistel ühiskondlikel teemadel .
    20. sajandi teisel poolel läheb kirik maailma. Tänase päevani tegeldakse arenguriikides nii ainelise esmaabi osutamisega kui inimõiguste edendamisega. Sotsialistliku poliitika foonil arendatakse 1950. ja 1960. aastatel Lõuna-Ameerikas vabastusteoloogiat, mis ühendab endas marksismi ja kristluse ideid. Varanduslikult väga ebavõrdsed Lõuna-Ameerika ühiskonnad olid sellisele liikumisele vastuvõtlikud. 1971. aastal ilmus peruu preestri Gustavo Gutierreze liikumist kokkuvõttev teos “Vabastusteoloogia”. Konservatiivsetes kirikuringkondades ei leidnud marksistlikud mõtted heakskiitu, ka Vatikan taunis seda kui väärõpetust. Samas on kaitstud liikumist Jeesuse enda maapealse elu näitega, kes seisis vaeste ja väetite eest, mis on ka üks kristluse peamisi ideid.
    • .ODT Laadi alla originaalfail 24 lk · .odt · 31 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #1 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #2 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #3 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #4 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #5 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #6 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #7 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #8 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #9 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #10 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #11 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #12 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #13 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #14 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #15 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #16 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #17 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #18 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #19 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #20 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #21 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #22 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #23 Kristluse ajalugu TÜ 2018 sügis #24
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 24 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2019-02-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 31 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor pontus666 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Kõigi vaheeksamite vastused, sain ise kõik eksamid edukalt tehtud.
    kristluse ajalugu kirikuajalugu varakristlased keskaeg paavst

    Sarnased õppematerjalid

    kristluse ajalugu konspekt
    29
    docx

    kristluse ajalugu konspekt

    USUS.01.069 KRISTLUSE AJALUGU KRISTLUSE AJALOO ÕPIKUD, vt kirjanduse lehelt! 3 eksamit: 1) vanaaeg, 2) keskaeg, 3) viimased 500 aastat I LOENG – 01.09.2020 – Sissejuhatus. Kristluse põhimõisted, periodiseering, teemad. Kristliku kiriku jaotumine Konfessiooniperekonnad, mis on kolme tüüpi: - Universaalkirik: katolikukirik, universaalne hierarhia (püramiid). Kõige suurem osa kristlaskonnast, 1.2 miljardit. - Territoriaalkirik: õigeusukirik, ei ole ühtset kirikupead, küll aga juhinduvad ühisest kanoonilisest pärimusest (pühakiri, kirikupärimus: 7 esimest oikumeenilist kontsiili 4.-8. saj)

    Usundiõpetus
    Ristiusu kirik 1 -15 saj
    8
    doc

    Ristiusu kirik 1.-15.saj

    LÄÄNE-EUROOPA RISTIUSUKIRIKU KUJUNEMINE Kristlus sai alguse ca 2000 a. tagasi Palestiinas. Nimetuse sai rajaja Jeesus kristuse järgi. Kristluse algusaegadel oli palju erinevaid kristluse vorme. Sisemised kriisid olid eriti teravad teisel sajandil, kui oluline oli kristlik õpetus nimega gnostitsism. Gnostikute jaoks oli tähtis dualism. Hea ja kuri. Keha on paha. See tuli lämmatada. Oli ka teise äärmusesse jõudvaid rühmi. Need kriisid ületatakse ja lepitakse kokku kindlates kristlikes normides. Rooma riigi ja kiriku kokkupõrge sai alguse Jumalariigi ja maapelase riigi vastuseisust ja küsimusest keisrile annetamise suhtes. Kristlased ei tunnistanud ka keisri jumalikkust

    Ajalugu
    Keskaeg - kirik
    49
    pdf

    Keskaeg - kirik

    paavst on kiriku juht. Alates 451 Chalkedoni kirikukogu vaidlused Konstantinoopoliga, kes ei tunnista paavsti ülemvõimu. V-VI sajandini kujuneb välja paavsti ülemvõim kiriku üle. 680 kuues oikumeeniline kirikukogu - paavst kaotab oma ülemvõimu. 747 Frangi riik allub paavstile. Alates Kirikuriigist saab paavst ülemvõimu tagasi toetudes Lääne-euroopa monarhiale. 869-870 ametlik tunnustus paavstile kui kirikupeale. Varakeskaja usuliikumised Juba antiikajal levib kristlus kaugele väljapoole impeeriumi piire. See on alles kujunemas, nii et katoliikluse kõrva tekkib ka muid suunasid, nt ariaanlus. Ariaanlus on nime saanud 4. saj Aleksandrias elanud preestri Ariuse järgi. Ta õpetas, et Kristus on loodud ­ see ei sobi aga kolmainsuse dogmaga. See levis paganlike rahvaste seas kiiresti, kuna see ei nõudnud Kolmainsuse dogma mõistmist. Sellele vastanus Konstantinoopoli patriarh Athanasios. 325. a toimus Nikaia kirikukogu, kus arutati seda

    Keskaeg
    Katoliiklus ja palvetajad-5lk-VÄGA PÕHJALIK KOKKUVÕTE
    6
    doc

    Katoliiklus ja palvetajad 5lk, VÄGA PÕHJALIK KOKKUVÕTE

    messias , kr. keeles “kristos -salvitu”. 10 p. pärast seda kui ülestõusnud Jeeus oli viimast korda ilmunud jüngritele (50 p. pärast ristilöömist) sündis nelipüha ime – püha vaimu väljavalamine. Nüüd hakkasid jüngrid e. saadikud (apostlid -kr. k. “saadik”) rääkima võõraid keeli, nad jätkasid Jeesuse tööd. Püha vaimu väljavalamisega loodi I kogudus Jeruusalemma e. kirik (kr. k. kyriakos “issandale” kuuluv). Esialgu levis kristlus vaid juutide hulgas nii Palestiinas kui diasporaas. Antiookias kujunesid juba segakogudused. Apostlitest tähtsamad olid Peetrus ja Paulus. Peetrus levitas kristlust juudi diasporaas, ta pani aluse Rooma linna kristlikule kogudusele ja sai Rooma 1.piiskopiks. Peetrus hukkus keiser Nero aegsete tagakiusamiste ajal. Paulus (algse nimega Saulus – kuulus kristlaste tagakiusajate hulka, oli Rooma kodanik, haritud mees, kes püüdis Jeesuse

    Ajalugu
    Ristiusk ja kirik-ajalugu
    5
    docx

    Ristiusk ja kirik (ajalugu)

    Ristiusk ja kirik §12 Varakeskaja kiriku-ja vaimuelu Katoliku kiriku pea on Rooma paavst Pärimuse järgi oli Rooma esimene piiskop ja seega paavstlusele alusepanija apostel Peetrus Kuna ta asus riigi pealinnas, tegi see temast metropoliidi, kuid ei tõstnud teda teistest kõrgemale. Rooma piiskoppi hakati kutsuma isaks. Gregorius Suur. Paavstide autoriteeti tõstis ka nende tihe liit Frangi valitsejatega. Pippin Lühikese annetusega 756. aastal sai paavstist ilmalik valitseja Itaalia kirikuriigis. Karl Suur seadustas muistne komme. (Kirikukümnis) Kiriku korraldus Kristlik maailm jagatud piiskopkondadeks. Piiskopkonna keskust tähistas piiskopikirik ehk katedraal-toomkirik. Ilmalik maaisand määras preestri ametisse, kuid piiskop pidi selle valiku kindlalt kinnitama. Preestril oli ülesanne jagada sakramente ja korraldada kirikuteenistusi. Preester oli tuntud ka kui hingekarjane. Piiskop kontrollis oma peapiiskopkonna vaimulike tegevust ja korraldas selleks külaskäike kohalikesse

    Usund
    Keskaeg I
    14
    doc

    Keskaeg I

    - Lubatud olid tõsielulised jutustused, nt ,,tuhat üks ööd" - Domineeris luulevorm uuspärsias(armastuslüürika, askeetlik mõtteviis) - Firdhausi ,,Sahnamie2(120000 luulerida) - Nizami ,,Hamsa"(5poeemi) 13.sajandil toimus kultuuris tagasimineks Türgi impeeriumi tekkega. LÄÄNE-EUROOPA RISTIUSUKIRIKU KUJUNEMINE Esimesed kristlikud kogudused 1.saj. pKr. Milano ediktiga 313.aastal tunnistas Constantinus Suur ristiusu riigis lubatuks, ning juba 381.aastal kuulutati kristlus Rooma riigiusuks. Ristiusk levis kiiresti Roomaga piirnevatel barbarite aladel. Frangid risti juba 5.sajandil. Püha Patrick käis samal sajandil misjönäri tööd tegemas Iirimaal, ning Püha Bonifacius Saksamaal 8.sajandil. Viimased paganad olid Balti riigid, Leedu! Piiskop-ametisse pühitsemine, leeritamine, sinodite ja visitatsioonide korraldamine. Preester-armulaua pühitsemine, jutluste pidamine, sakramentide jagamine. Tegi hingehoiu tööd.

    Ajalugu
    AJALUGU - konspekt ja isikud
    4
    odt

    AJALUGU - konspekt ja isikud

    Tähestiku esimesed tähed on f,u,th,a,r,k. ,,Vanem Edda"-on kogumik Skandinaavia eelkristlikku mütoloogilist luulet, mida tuntakse keskaegsete Islandi käsikirjade kaudu. Piktid-olid hõimuliit, rahvas või rahvad, kes asustasid varakeskajal Põhja-Sotimaad. Anglosaksid-germaani hõimud.Germaanlaste enamiku moodustasid anglid ja saksid,kes saabusid Suurbritanniasse ja jäid sinna elama. Milaano edikt-oli proklamatsioon,mis kehtestas ristiusu Rooma Riigis sallitud usuks. Misjonär-on kristluse levitaja. Katedral-Linnas asuv jumalakoda, kus oli piiskopi jutlustamistool-kateeder,millest ongi tulnud piiskopikiriku nimetus. Kaanon-nimekiri,kus jumalateenistuse tähtsuse suurenemine koondas piiskopi ümber madalamate astmete vaimulikke ja nad pidid olema kantud selle linna nimekirja. toomkapiitel-oli nõuandvaks ja kaasaotsustavaks organiks piiskopkonna juhtimisel. Sakrament-on Kristuse seatud püha toiming, milles Jumal annab oma Sõna ja sellega ühendatud kiriklike atribuutidega

    Ajalugu
    AJALUGU - KESKAEG- PÕHJALIK KOKKUVÕTE
    14
    docx

    AJALUGU - KESKAEG , PÕHJALIK KOKKUVÕTE

    Keskaja periodiseerimine Keskajaks on hakatud kutsuma ajajärku Euroopa ajaloos, mis järgnes Rooma riigi langusele. Nimetus võeti kasutusele XV sajandil, mil Euroopas hakati senisest rohkem hindama vanaaega ja vaimustuti selle saavutustest. Muistne Rooma riigi langusele järgnenud aastatuhat tundus toonastele inimestele sünge ja sellest tuligi nimetus keskaeg ­ periood, mis jäi vana ja uue aja vahele. Keskaeg on eriti tähtis kultuuri, teaduse ja tehnika arengus. Keskaja alguseks loetakse viimase Lääne-Rooma keisri kukutamist 476. aastal. Keskaja lõpuks loetakse põhiliselt aastat 1492, mis Kolumbus avastas Ameerika. Varakeskajaks loetakse Euroopa ajaloos ajajärku, Lääne-Rooma keisrivõimu langusest kuni XI sajandini. Lääne-Euroopas tekkisid germaanlaste riigid ja käsitöö ning kaubandus käisid alla. Samal ajal tõusus paavstide autoriteet ja ristiusk levis endistelt Rooma aladelt väljaspoole. Euroopas kujunes ka feodaalkard, kuid palju arenenumad kui Lääne-Euroopa o

    Ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun