Ühiskonna valitsemine (2)

Kutsekool - Ühiskond - Ühiskond

5 VÄGA HEA

ÜHISKONNA VALITSEMINE
Demokraatlik süsteem
Põhimõtted:

kõrgeima võimu kandja ning allikas on rahvas;

rahvas teostab võimu kaudselt oma esindajate valimise teel;

võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele;

rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid tegutsevad oma ametialal iseseisvalt;

demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust;

vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda;

mitmesuguste jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemus kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (info-, ajakirjandus -, koosolekute, ühingute, ettevõtlusvabadus jne.);

demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olema sõltumatu kohtuvõim.
Eestingimused:

üldine kirjaoskus ;

ajakirjanduse (jt. massiteabevahendite) laialdane levik;

kodanikuühiskonna kujunemine – suurte inimhulkade koondumine mitmesugustesse ühendustesse (ka erakondadesse) ning nende mõju altpoolt üles. Kodanikuühiskonna ehk tsiviilühiskonna (ld. cives – kodanik) vastand on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud ja takistatud. Lubatud on ainupartei ning poolkohustuslikud massiorganisatsioonid;

tänapäevaste omavalitsuste kujunemine;

suured inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi. Et riigivõim oleks erinevate huvide ja arvamuste suhtes erapooletu, peavad olema täidetud järgmised tingimused:

vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte;

võitlus monopolidega mistahes majandusharus;

ühingute ja ühenduste avalikustamine ning nende üle alalise kontrolli sisseseadmine (nt erakonnaseadus);

lobitöö kontroll;

ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus.
Püsimine:

riigis tegutsevad poliitilised jõud ei tohi olla lepitamatus vastuolus ega risti vastupidiste eesmärkidega;

enesekaitsevõime;

aus mäng (inglise keeles fair play);

riigi üldises välispoliitilises kursis peab parlamendi enamus saavutama parlamendis teiste poliitiliste jõududega teatud kompromissi.
Demokraatia tugisambad on järgmised:

rahva suveräänsus;

valitsemine valitsetavate nõusolekul;

enamuse võim;

vähemuse õigused;

põhiliste inimõiguste tagamine;

vabad ja ausad valimised;

võrdsus seaduste ees;

korrakohane õigusmõistmine;

põhiseadusega piiratud riigivõim;

võimude lahususe printsiibi järgmine;

sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline pluralism;

sallivuse , pragmaatilisuse, koostöö ja kompromissivalmiduse väärtustamine.
Osalus- ja elitaardemokraatia
Osalusdemokraatia teooria rõhutab kõigi kodanike täiulatuslikku poliitikas osalemise moraalset väärtust ning ründab elitaardemokraatia kalduvust näha mõndagi head poliitilises apaatias.
Eliiditeooria järgi otsustab esindavad valitsuse korral tähtsamad poliitilised küsimused väike inimrühm – eliit, kuigi valijatele tundub, et nendel on kontroll valitsuse üle.
Presidentalism , parlamentarism ja poolpresidentalism
Parlamentarism kujunes Suurbritannias. Nii peetakse Inglise parlamentarismi klassikaliseks ja sellest võtavad eeskuju tänapäeva parlamentaarsed riigid.
Parlamendi valib rahvas, presidendil mingit erilist võimu ei ole. Ta on riigi esindaja suhetes välisriikidega. Konstitutsioonilise monarhiaga riikides (Suurbritannias, Rootsis, Norras, Belgias ja Taanis) presidenti ei valita, sest riigi esindajad ülesandeid täidab monarh .
Parlament on seadusandlik võim. Ta kinnitab valitsuse antud seaduseelnõu seaduseks. Parlament kinnitab valitsuse väljatöötatud riigieelarve seaduseks. Parlament määrab ametisse valitsuse, mille moodustavad need erakonnad , kes on saanud parlamendivalimistel enamuse. Parlament toetab valitsust, kuid võib korraldada valitsuse vastu umbusaldushäälestuse.
Täidesaatev võim ehk valitsus ehk ministrite kabinet esitab parlamendile seaduseelnõu ning viib ellu parlamendi vastuvõetud seadused, so. juhib praktiliselt riigi elu. Parlament ja valitsus peavad teineteist toetama . Kui nende vahel tekib tõsine konflikt, võib see kaasa tuua uue valitsuse moodustamise või isegi uued parlamendivalimised.
Riigipea on parlamentaarses riigis president , konstitutsioonilise monarhia puhul monarh. Riigipea esindab riiki suhetes välisriikidega, tasakaalustab parlamendi ja valitsuse suhteid ning nimetab ametisse need kõrgametnikud, kes peavad ametis olema poliitiliselt erapooletud: diplomaadid, kõrgemad sõjaväelased ning õiguskantsleri. Eestis on president ühtlasi kaitseväe ülemjuhataja.
Presidentalismi ehk presidentaalse valimiskorralduse mudeliks on võetud USA oma Presidentalismi puhul on president nii valitsuse juht kui ka riigipea, kuid tal ei ole ainuvõimu, sest ta peab jagama võimu parlamendiga.
President kui täidesaatva võimu esindaja tähendab seda, et president on valitsuse juht ehk peaminister ning ta moodustab valitsuse – tal on õigus ministreid ametisse nimetada või ametist tagandada. Ta sõlmib rahvusvahelisi lepinguid ning on vägede ülemjuhataja. President kui seaduslik võim tähendab seda, et ta esitab kongressile läkituse, mida kongress arvestab seadusi luues . Presidendil on vetoõigus – ta võib tagasi lükata parlamendis vastu võetud seadusi.
Presidendil ei ole ainuvõimu, sest tema kõrval on kongress, mis koosneb kahest kojast – alamkojast ehk esindajate kojast ning ülemkojast ehk senatist. President ja kongress kontrollivad teineteist ning presidendi ja kongressi konflikti korral või senat presidendi tagandada. USA president valitase iga 4 aasta tagant.
Poolpresidentalism ehk poolpresidentaalne valitsemisviis erineb presidentalismist eelkõige selle poolest, et president peab parlamenti rohkem arvestama ning peale presidendi ametikoha on ka peaministri ametikoht . Säärane valitsemiskord on näiteks Prantsusmaa, Portugalis, Islandil, Austrias, Soomes ja Venemaal.
Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad.
Erakonnad ühendavad ühesuguse ideoloogiaga inimesi. Erakondade eesmärk on soov tulla võimule ning selle nimel, et võimule pääseda, püüavad nad rahvahulki oma ideoloogiaga kaasa tõmmata.
Erakondi võib klassifitseerida mitmel viisil. Üks võimalus on lähtuda organisatsioonilisest ülesehitusest:

väikeparteid on nõrga organisatsioonilise struktuuriga, neil on vähe dokumente, liikmed on lihtsalt mõttekaaslased ning nad peavad kinni suusõnalistest kokkulepetest;

bürokraatliku partei liikmeskond on arvukas ning oma tegevuses lähtub partei põhikirjast. Parteil on oma keskus ja allorganisatsioonide. Liikmed maksavad liikmemaksu ja käivad koosolekutel , on kursis partei poliitikaga, kuid parteiliikmed ei pea olema ustavad partei ideoloogiale; lubatud on teisitimõtlemine. Tänapäeva demokraatlikes riikides ongi enamik parteisid bürokraatlikud;

diktatuuriline partei on rangelt allutatud kesksele juhtimisele. Liikmed peavad olema ustavad partei ideoloogiale, teisitimõtlemine on keelatud. Ka selles partei on allorganisatsioonid, liikmemaksud ja põhikiri. Säärased parteid on iseloomulikult totalitaarsetele riikidele.
Parteisid võib jagada tegevushaarde järgi:

massiparteid – 20. sajandi keskpaigaks oli valimisõigus laienenud , sest paljudes riikides oli kehtestatud üldine valimisõigus. Niisuguses olukorras oli parteidel eesmärk endale võimalikult palju uusi liikmeid juurde meelitada oletusega, et valimiste ajal annavad kõik partei liikmed oma hääle oma partei kandidaadile;

laiahaardeparteide teke jääb jääb 1970. aastaisse. Tol perioodil said parteid endale võistlejaid kodanikuorganisatsioonide näol. See tähendab, et massiparteidesse polnud rohkem inimesi võimalik haarata. Nüüd on parteide tähelepanu pöördunud teistele eesmärkidele: enam ei kutsuta inimesi parteisse astuma, vaid hääletama partei poolt. Tulemuses on olukord, kus kõik parteid püüavad hääletajaid enda poole meelitada. See tähendab aga, et rahvale tuleb anda palju lubadusi, ja nii hakkavad erinevate parteide programmid sarnanema. Laiahaardepartei liikmeskond ei ole eriti arvukas, kuid need parteid on aktiivsed rahvahulkade mõjutajad. Enamik demokraatlike riikide parteisid on laia haardeparteid;

survegrupid on inimeste ühendused, mis tekivad parteidega samal ajal, kuid surverühmad ei ürita võimule tulla, vaid avaldavad survet võimulolevatele parteidele, eriti võimu eliidile. Surverühmi on võimalik nagu parteisidki klassifitseerida organisatsioonilise struktuuri järgi:

institutsionaalsed grupid – kõige tuntumad on kirikuga seotud ühendused. Neil on väga hästi arenenud sisemine ülesehitus. Kuigi need ühendused pole mõeldud surve avaldamiseks, võib keerulises olukorras kasutada neid surve avaldamiseks;

assotsiatsioonid ja ühingud on moodustatud just valitsusele surve avaldamiseks (Eesti Talupidajate Keskliit, Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon );

ajutised edendamis - ja vetogrupid – need rühmad ei ole püsivad, edendamiserühmad avaldavad tavaliselt valitsusele toetust, vetorühmad kritiseerivad valitsust. Niisugused rühmad tekivad olukorras, kus rahva arvates on vaja sekkuda valitsuse tegevusse (vetogrupp tuumaelektrijaamade vastu).
Poliitilised ideoloogiad
Poliitiline ideoloogia annab hinnangu kehtivale ühiskonnakorrale ning esitab oma väärtushinnangutest lähtuva ühiskonnakäsituse. Poliitiline ideoloogia on erakonna tegevuse lähtealus ning on alati seotud võimuga.
Suure Prantsuse revolutsiooni järel saab hakata rääkima vasak- ja parempoolsuse mõistest. Parempoolsed on jäigemad, vasakpoolsed aga liberaalsemad. XIX sajandi alguses domineeris konservatiivne ja liberaalne suund. Konservatiivid esindasid kuningavõimu, tahtsid traditsioone säilitada ning kaitsesid privileege ja absolutismi. Liberaalid esindasid valgustusaja vaateid.
Kodanlus, keda esindasid liberaalid, tahtis suuremat võimu. Tööstus arenes, tööliskond suurenes, kuid tema olukord halvenes, hoolekandesüsteem puudus.
1830. aastail said alguse sotsialistlikud õpetused: konkurentsil ja vabal ettevõtlusel põhinev majandus tekitab liiga suurt ebavõrdsust. Majanduselu tuleks allutada ühiskonna huvidele. Sotsialismiõpetused jagunevad nõnda:

revolutsioonilised sotsialismiõpetused taotlevad õiglase ühiskonna rajamist vägivalla teel;

revolutsioonilised õpetused taotlevad tööliste olukorra parandamist reformide teel.
Kõige olulisem oli Karl Marxi teooria. Ta pani aluse klassivõitluse teooriale: ühiskonnas on kaks vastandlikku klassi ning klassivõitlus viib ühiskonda edasi. Kõik on võrdsed (proletariaat, kapitalism ). Lenin viiv Marxi teooria ellu – kommunism pidi olema õiglane ühiskonda. Sotsialismi eesmärk oli kaotada klassid. Lenin moodustas bolševike partei, kes hakkas plaani ellu viima. Reformide teel tehtavad muudatused on aeglasemad, aga rahulikumad.
19. sajandi lõpul hakkasid sotsialismiõpetused levima ning said väga populaarseteks näiteks Saksamaal ja Inglismaal. Liberaalid, kes pooldasid konstitutsioonilist monarhiat ja vabaturumajandust, hakkasid populaarsust kaotama. Konservatiivid hakkasid samuti vabaturumajandust toetama ning muutusid üldse oma vaadetes leebemaks. Kui Inglismaal loodi 1906. aastal tööerakond (leiboristid), kaotasid liberaalid senise mõju.
Tuntumad ideoloogiad
Liberalism kujunes välja 17. ja 19. sajandil. Selle ideoloogia seisukohad olid järgmised:

isik peab olema vaba ning üksikisiku huvid on alati esiplaanil võrreldes kollektiivi või riigi huvidega ;

ühiskonnas peavad valitsema inimõigused, vastastikune sallivus ha humanism ehk inimkesksus;

mõistus ja teadmised on kõikvõimsad ning ühiskond vajab pidevalt reforme sõltuvalt teaduse arengust;

majanduses pooldatakse vaba ettevõtlust, riik võib ettevõtjate tegevusse sekkuda väga tagasihoidlikult;

sotsiaalpoliitikas lähtutakse põhimõttest, et iga inimene on oma õnne sepp , järelikult sõltub inimese edukus ühiskonnas temast endast; ei ole õige maksustada jõukaid inimesi kõrgemate maksudega. Riigi osutatav sotsiaalabi peab olema tagasihoidlik ja suunatud puuetega või väga vaestele inimestele;

riigi valitsemine peab olema põhiseaduslik ehk konstitutsiooniline ning võimu ja omavalitsusorganite tegevust peab kontrollima valitsus;

pooldatakse rahvusvahelist koostööd, liitumist Euroopa Liiduga ja NATOga.
Konservatism kujunes Euroopas 17. – 19. sajandil. Selle ideoloogia vaatekohad on järgmised:

areng peab olema stabiilne ning vajaduse korral tuleb teha väikesi reforme; püütakse säilitada vana ja järeleproovitut ning uuendustega minnakse kaasa väga tagasihoidlikult. Revolutsioonidesse suhtutakse eitavalt, sest revolutsioonide ajal purustatakse kõik vanad valitsusstruktuurid ja kaotatakse traditsioonid;

rahvas, religioon ja klassid on välja kujunenud ning neid on vaja säilitada. Inimeste võrdsust eesmärgiks ei seata, pigem pooldavad nad sotsiaalset ebavõrdsust;

majanduses on vaja kaitsta omanike huve; nagu liberaalidki ei poolda nad riigi sekkumist ettevõtja tegevusse;

sotsiaalse heaolu peab tagama perekond, suguvõsa, kirikukogudus või tööandja. Riik peab tegelema selle küsimusega siis, kui esimene tasand ei toimi;

riigi ülesanne on kaitsta inimeste varanduslikku ja füüsilist julgeolekut – seda peavad tegema politsei ja kohus.
Sotsialism kujunes 19. sajandi keskpaiku koos töölisklassi väljakujunemisega. See on töölisklassi ideoloogia. Tänapäeval on selle omas võtnud sotsiaaldemokraatlikud parteid. Sotsialismi seisukohad on järgmised:

ühiskond peab tagama igale liikmele inimõigused – võimaluse saada haridust, omandada elukutse ja saada tööd;

pooldatakse niisugust majandust, kus riigis on nii erasektor kui ka riigisektor , kuid tähtsamad majandusharud ja kommunikatsioon peavad olema riigi käes. Valitsus peab reguleerima kogu riigi majandust – nii riiklike kui ka erasektorite tegevust;

sotsiaalpoliitikas lähtutakse põhimõttest, et tuleb kehtestada astmeline tulumaks , st suuremad sissetulekud = suuremad maksud . Kogu riigis pooldatakse kõrgeid makse. Laekunud raha läheb sotsiaalsfääri, et toetada inimesi, kes ei tule omadega toime, ning et arstiabi ja haridus oleks riigis rahaliselt kättesaadav kõigile;

sotsiaaldemokraadid ei poolda revolutsioone, vaid reforme.
1990. aastail olid sotsiaaldemokraadid võimul 13 Euroopa riigis.
Kommunism on sotsialismi äärmuslik vorm. Selle ideoloogia järgi pidi kogu omand kuuluma riigile, kes hakkab majandust juhtima ühest keskusest ühtse plaani järgi. Arvestati, et kui omand on riiklik, kaob ka mistahes ebavõrdsus. Peale selle väitis kommunistlik ideoloogia, et niisugune suur muudatus tuleb teha revolutsiooni teel, sest ainult revolutsiooniga on võimalik ühiskonda järsult muuta. Kommunistlik ideoloogia viidi ellu Nõukogude Liidus ning Teise maailmasõja järel Ida – Euroopa sotsialistlikes riikides. Praegu järgitakse kommunistlikku ideoloogiat Kuubal, Põhja – Koreas ja Hiinas.
Poliitilised ideoloogiad ja partei jagatakse parem- ja vasakpoolseteks ning nende vahele jäävateks tsentristlikeks ideoloogiateks.
Parempoolsed ideoloogiad ei poolda riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, eesmärk on suur tööhõive, kõrged palad ja väiksemad maksud; üksikisikut peetakse tähtsamaks kui kollektiivi.
Vasakpoolne ideoloogia pooldab riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, astmelist tulumaksu, suuri makse ja riiklikku toetust laialdastele elanikekihtidele.
Valimised: funktsioonid, valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused
Demokraatia tähendab rahvavõimu. Demokraatia jaguneb otseseks ja esindusdemokraatiaks. Otsese demokraatia korral osaleb rahvas koosolekutel ja hääletab mingi otsuse poolt. Suurte rahvahulkade puhul pole otsene demokraatia otstarbekas ning sel juhul kasutatakse esindusdemokraatiat – rahvas valib riigivõimuorganitesse oma esindajad. Valimiste korraldamist peetakse üheks demokraatia olulisemaks tunnuseks.
Valimised täidavad esindusdemokraatia nelja ülesannet:

määravad parlamendi koosseisu ehk need isikud ja parteid, kes hakkavad seadusi vastu võtma;

valimiste kaudu saavad kodanikud esitada võimudele oma nõudmisi, hääletades nende kandidaatide poolt, kes annavad rohkem lubadusi rahva nõudmiste täitmiseks;

valimised näitavad, kui suur on kehtiva korra toetuspind. Kui valimistest võtab osa vähe inimesi, siis näitab see, et valitsev kord pole rahva hulgas populaarne. Kui võimul olnud parteid saavad valmistel lüüa, näitab see, et nende parteide poliitika polnud rahvale vastuvõetav;

valimised harivad kodanikke poliitiliselt.
Demokraatlike riikide valimistele on omased järgmised jooned:

valimised on üldised – valida võivad kõik täiskasvanud kodanikud. Enamikus riikides saab valida alates 18. eluaastas (Eestis võib kandideerida kohalikku volikokku 18. eluaastas, Riigikokku 21. eluaastast ja presidendiks 40. eluaastast alates). Veel 19. sajandil ei olnud valimised üldised, sest valitses hulk piiranguid: naistel ei olnud valimisõigust; valida võisid need, kellel oli olemas teatud koguses varandust. Ka tänapäeval on mõningad piirangud:
a) tervisepiirang – valimisõigusest on ilma jäetud kohtuotsusega teovõimetuks
tunnistatud inimesed;
b) kodakondsuse piirang – riigi parlamendi valimistest saavad osa võtta inimesed,
kellel on selle riigi kodakondsus . Kodakondsuseta inimesed võivad osaleda
kohalike omavalitsuste valimises;

valimised on vabad - iga legaalselt tegutsev kodanik, partei või organisatsioon võib üles seada oma kandidaadi. Riikliku valimiskomisjoni ülesanne on kontrollida, kas esitatud dokumendid vastavad nõuetele. Saadiku koha pärast võistleb mitu erinevate vaadetega inimest, omavahel konkureerivad parteid. Hääletajaid ei tohi valimissedeli täitmisel mõjutada ning valimispäeval on keelatud valmiste propaganda ;

valimised on ühetaolised – lähtutakse eelkõige sellest, et valimistulemusi mõjutab valimiseelne kampaania. Järelikult tuleb valitsusel tagada kõigile parteidele, valimisliitudele ja üksikkandidaatidele oma vaadete propageerimiseks võrdsed tingimused. Ent kandidaadid võivad endale reklaamiaega osta ning säärasel juhul võrdsus kaob. Et niisugust ebavõrdsust piirata, seatakse sisse valimiskampaania maksumuse ülempiir või asutatakse riiklik fond valimiskampaania rahastamiseks. Pärast valimiskampaaniat peavad kõik üksikisikud, erakonnad ja valimisliidud esitama raha laekumise kohta aruande. Kõik hääled on võrsed, st kõigil valijail on üks hääl.
Valimissüsteemid võib jaotada kahte suurde kategooriasse: majoritaarsed (sh pluraalsed) ja proportsionaalsed.
Majoritaarse valimissüsteemi pooldajad rõhutavad järgmisi tegureid:

süsteem tagab tugeva ja stabiilse valitsuse, kuna võimul on üks partei;

valitsemise puhul on esmatähtis efektiivsus, alles seejärel proportsionaalne esindatus;

süsteem võimaldab esindaja ja tema valimisringkonna tihedamat kontakti;

valijal on valimissüsteemist kindel arusaam – ta mõistab, et tema häälest võib palju sõltuda;

võimalik relv antisüsteemsete parteide vastu.
Majoritaarsel valimissüsteemil on kaks alaliiki:

lihthäälteenamuse põhimõtte korral võidab see, kelle poolt on antud kõige rohkem hääli (Suurbritannia, India, Uus- Meremaa , Kanada , USA). Riigis moodustatakse nii mitu valimisringkonda, kui mitu saadikukohta on parlamendis. Inglismaa alamkojas on näiteks 651 kohta. Järelikult pääseb igast ringkonnast parlamenti üks saadik. See on ühemandaadiline valimine. Kui valimistel kandideerib ühes ringkonnas näiteks 5 inimest eri parteidest, osutub valituks see, kes kogub kõige rohkem hääli. Säärane valimissüsteem on lihtne ning valijale arusaadav. Puudus on aga see, et soosib suuri parteisid; nii kujuneb riigis välja kaheparteisüsteem;

absoluutse häälteenamuse põhimõtte korra annab valimisvõidu ringkonnavalimistel saavutatud absoluutne häälteenamus – vaja on 51% häältest. Juhul kui valimisringkonnas on kolm või enam kandidaati, võib juhtuda nii, et absoluutset häälteenamust ei saa neist keegi. Säärasel juhul korraldatakse teine valimisvoor, kuhu lähevad need kaks kandidaati, kes said kõige rohkem hääli. Selline valimisviis on kulukas ja aeganõudev. Niisuguse põhimõtte järgi valitakse näiteks Soome president ja Prantsusmaal nii president kui ka parlament.
Puuduseks on asjaolu, et kahe vastandliku partei järjestikuse valitsemise korral tekivad järsud pöörded riigi poliitikas, mis võib eesmärgile täiesti vastandlikult tingida nõrga valitsuse moodustamise.
Proportsionaalne valimissüsteem, mis on demokraatias levinuim, rõhutab seevastu, et:

valijate antud hääled peegelduvad enam-vähem täpselt valitava kogu kohtade jagamisel;

esindatud on ka vähemused.
Proportsionaalset süsteemi rakendatakse rohkem kui majoritaarset, sest seda peetakse õiglasemaks ning see ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide ja valimisliitude vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt kogutud häälte arvuga (nt saab 100-kohalise parlamendi puhul partei, kes kogus 7% häältest, parlamendis 7 kohta).
Kandidaadid seatakse üles parteide või valimisliitude nimekirjade kaupa, osaleda võivad ka üksikkandidaadid. Kasutatakse avatud ja suletud nimekirju. Avatud nimekirja puhul reastatakse nimekiri pärast valimisi ümber kogutud häälte järgi. Suletud nimekirja korral pärast valimisi uut pingerida ei tehta . Nimekiri saab nii mitu kohta, kui mitu protsenti valijaist nimekirja poolt hääletas. Valituks saavad need, kes on nimekirja eesotsas.
Peamine puudus on näiteks Eestilegi omane olukord, kus koalitsioone moodustavad 2-3 parteid, mis peaksid teoorias välja jätma kõik teised seadusandlikku kokku pääsenud jõud. Niisiis võtab tavaliselt võimu napilt üle 50% rahvalt mandaadi saanutest. Samal ajal võib ka valijailt suhteliselt väikese poolthäälte arvu saanud erakond mõjutada parlamendi tööd ebaproportsionaalselt suurel määral. Puudus on veel keerukas häälte lugemine, millest valijad aru ei saa.
Valimiskäitumine
Parlamentaarsetes riikides toimuvad valimised regulaarselt (Eestis valitakse parlamenti iga 4 aasta tagant, president 5 ja kohalik võim 4 aasta tagant). Kui sellest regulaarsusest kinni ei peeta, hakkab riik demokraatiast eemalduma.
Valimiste korraldamise etapid:

ettevalmistusperiood, mida täpsustab valitsus, lähtudes valimisseadusest. Valitsus määrab kindlaks valimisõiguslike kodanike arvu ning kohalikud valimiskomisjonid korrastavad nimekirjad;

valimiskampaania periood algab sellest hetkest, kui valimised on välja kuulutatud. Kampaania eesmärk on tugevdada oma parteid või valimisliitu organisatsiooniliselt ning koguda endale valijaid. Parteid koostavad valimisprogrammi, otsivad vajaduse korral liitlasi, et moodustada valimisliit, ning alustavad valimispropagandat. Selle hulka kuulub ka logode valmistamine, sotsioloogilised küsitlused ja nende tulemuste avaldamine ajakirjanduses. Riigi ametiasutuste ülesanne on jälgida, et kõik parteid peaksid kinni valimisseadusest;

hääletamine on lühietapp ning kestab umbes ühe nädala. Siia mahub nii hääletamise päev kui ka eelhääletus. Hääletustulemused näitavad, milline on uue parlamendi koosseis. Stabiilsetes riikides on valimistest osavõtnute arv 65-70%. Mida suurem on valijate protsent, seda seaduslikum on parlament. Pöördelised sündmused riigi poliitilises elus suurendavad inimeste poliitilist aktiivsust;

häälte lugemine – kui hääletamiseks ettenähtud aeg on lõppenud, avatakse pitseeritud valimiskastid valimiskomisjoni, ajakirjanike ja sõltumatute vaatlejate juuresolekul. Esimesed valmistulemused selguvad 4-5 tunni pärast, lõplikud tulemused nädala jooksul. Valimisseadusega kehtestatud valimissüsteem määrab kindlaks selle, kuidas teisendatakse hääled saadikukohtades ehk mandaatides.
Kui valimised on möödas, tuleb kaotajatel valijate otsusega leppida. Kaotajad, kes satuvad opositsiooni, osalevad samuti avalikus elus. Nad ei pea olema lojaalsed valitsuse poliitikale, küll aga riigi aluste seaduslikkusele ja demokraatiale.
Seadusandlik võim Eestis
Eestis kuulub seadusandlik võim Riigikogule, kus on 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõttel neljaks aastaks. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21. aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Riigikogu liige on puutumatu , teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Riigikogu liige ei tohi olla üheski teises riigiametis.
Riigikogu:

võtab vastu seadusi ja langetab otsuseid;

otsustab rahvahääletuse korraldamise;

valib Vabariigi Presidendi;

ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid;

annab peaministri kandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks;

nimetab Vabariigi Presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja;

nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed;

nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed;

otsustab valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise;

võtab vastu riigieelarve ja kinnitab selle täitmise aruande;

esineb avalduste, deklaratsioonide ja pöördumistega eesti rahva, teiste riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide poole;

kehtestab riiklikud autasud ning sõjaväelised ja diplomaatilised auastmed ;

otsustab umbusalduse avaldamise vabariigi valitsusele, peaministrile või ministrile;

kuulutab riigi välja erakorralise seisukorra;

kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni.
Riigikogu peamine ülesanne on töö seadustega, mis jaguneb kolme järku:

algatamine (algatamise õigus on Riigikogu fraktsioonil, liikmetel või komisjonidel ja Vabariigi Valitsusel);

arutamine ja vastuvõtmine;

väljakuulutamine (kui president ei ole nõus seadust välja kuulutama, kuid Riigikogu ei pea selle muutmist vajalikuks).
Täidesaatev võim Eesti Vabariigis
Eestis teostab täidesaatvat võimu põhiseaduse ja seaduste alusel Vabariigi Valitsus kas vahetult või ministeeriumite ja valitsusasutuste kaudu. Valitsus on kollegiaalne organ, mis koosneb peaministrist ja ministritest. Ilma ministeeriumite ministreid nimetatakse portfellita ministriteks. Praeguse seaduse järgi võib Eestis olla kuni 15 ministrit.
Üldjuhul on valitsuse istungid kinnised. Valitsus annab seaduste täitmiseks õigusaktidena välja määrusi ja korraldusi, peaminister annab üksikküsimuste otsustamiseks korraldusi, minister määrusi ja käskkirju.
Ministeerium jaguneb osakondadeks. Ministeeriumi struktuuriüksuste (talituste, büroode) tööd juhib kantsler , tema äraolekul asekantsler.
Valitsuse juures asub riigikantselei, mis korraldab valitsuse ja peaministri asjaajamist ning tehnilist teenindamist. Riigikantseleid juhib riigisekretär, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister.
Vabariigi Valitsus:

viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat;

suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust;

korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmise;

esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepingud;

korraldab suhtlemise teiste riikidega jne.
Bürokraatia
Bürokraatia on valitsemisele ja juhtimisele spetsialiseerunud sotsiaalne kiht ühiskonnas – riigi, majanduse, ühiskonna jt organisatsioonide ametnikkond .
Korruptsioon
Korruptsiooni elemendid on isiku ebalojaalsus, salatsemine ja kasulootus. Korruptsiooni all mõistetakse ametiisiku tegevust või tegevusetust, millega ta tekitab riigile, omavalitsusele või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kahju või saab ise tulu.
Eestis võeti 1995. aastal vastu korruptsioonivastane seadus, kus on sätestatud järgmised korruptsiooni ärahoidmise meetmed:

ametiisikute majandushuvide deklareerimine ja avalikustamine;

töökohapiirangud;

toimingupiirangud.
Poliitiline korruptsioon on oht demokraatiale, sest tekivad võimukanalid, mis mõjutavad otsuseid seaduslikul viisil.
Riigipea
Riigipea on kas faktiliselt või nominaalselt kõrgeima riigivõimu kandja ning ühtlasi riigi kõrgeim esindaja suhetes välisriikidega. Ainuisikuliseks riigipeaks võib olla kas päritavate võimuvolitustega monarh või teatud tähtajaks valitud president. Monarh on riigipea, kellele kuulub kõrgeima riigivõimu täius (absoluutne monarhia) või kelle võimutäius on piiratud (parlamentaarne ja konstitutsiooniline monarhia).
President on kõrgeim ametiisik riigis, kes esindab riiki ja võtab seaduses sätestatud ulatuses osa seadusandliku võimu teostamisest. Riigipea pädevuses võib olla ka seadusandliku kogu laialisaatmine. Presidentaalsetes vabariikides kuulub riigipeale kogu täitevvõim.
Eesti riigipea on Vabariigi president, kes

esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtluses ;

nimetab ja kutsub Vabariigi Valitsuse ettepanekul tagasi Eesti Vabariigi diplomaatilisi esindajaid ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud esindajate volikirjad ;

kuulutab välja Riigikogu korralised ja erakorralised valimised;

kuulutab välja seadusi (võib jätta ka välja kuulutamata) ning kirjutab alla ratifitseerimiskirjadele;

algatab põhiseaduse muutmist;

nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmeid;

nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi;

nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud ;

teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehes, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantseleri ja kaitseväe juhataja ametisse nimetamiseks;

annab riiklikke autasusid ning sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid:

vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korral karistuse kandmisest või kergendab karistust;

annab välja seadlusi:
jne.
Kohtuvõim
Kohtuvõim on õigustmõistev võim. Kohus teeb otsused seaduste põhjal ning lahendab kaasusi kohtumenetluses , s.o. seadusega sätestatud protseduurilises korras. Eestis on kolmeastmeline kohtusüsteem.
Kohus kui õigusmõistev võim, kui kohtuvõimu teostaja on omaette võimuharu, mille peamine ülesanne on mõista õigust Eesti Vabariigi seaduste järgi. Kohtunikud nimetatakse ametisse eluks ajaks. Kohtusse võib pöörduda iga Eesti Vabariigi elanik , kui tema õigusi ja vabadusi on piiratud. Kohtus on võimalik vaidlustada ka kõiki riigiasutuste otsuseid.
Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Maakohtud ehk üldkohtud on esimese astme kohtud, mis lahendavad tsiviil- ja kriminaalasju. Nende kohtute otsuseid saab apellatsiooni korras edasi kaevata teise astme kohtusse. Haldusasjadega tegelevad halduskohtud . Teise astme kohtud on ringkonnakohtud , kus võetakse uuesti arutlusele esimese astme kohtus arutatud, kuid edasikaevatud juhtumid. Ringkonnakohtu otsused võib omakord edasi kaevata Riigikohtusse. Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, mis ei pea kõiki esitatud kaebusi menetlusse võtma. Riigikohtus menetlusse võetud juhtum saadetakse uuesti arutlusele madalama astme kohtusse. Riigikohus tegutseb ka konstitutsioonikohtuna, mis tähendab seda, et ta arutab põhiseadusele vastavuse või mittevastavuse küsimusi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistab põhiseadusega vastuolus olevad seadused kehtetuks.
Igal inimesel on õigus pöörduda ettenähtud korras riigiasutuste poole, esitada neile avaldusi ja pöördumisi ning saada teavet nende tegevuse kohta.
Võimude lahusus.
Võimude lahususe printsiibi eesmärk on vältida kogu võimu koondumist ühe organi kätte. Eristatakse personaalset (ükski isik ei saa samal ajal osaleda mitme võimuharu tegevuses) ja funktsionaalset (riigivõimu funktsioonid on jaotatud erinevate organite vahel) võimude lahusust. Samal ajal ei ole võimud kunagi absoluutselt lahus ega üksteisest sõltumatud. Erinevad võimuharud piiravad ja kontrollivad üksteist, mille tulemusena ei saa ükski neist ületada oma võimupiire ning isikute põhivabadused on tagatud. Seadusandlik võim kontrollib näiteks täidesaatvat võimu, osaledes võimutäitjate nimetamises, lisaks on Riigikogu liikmetel õigus esitada valitsusele arupärimisi ning Riigikogul on õigus valitsust umbusaldada ja see tagandada. Kontrollitakse ka riigieelarve kaudu, määrates vahendeid kindlatesse valdkondadesse. Seadusandjale on õigus moodustada uurimiskomisjone (ankeetõigus) ning esitada valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist toimingust (resolutsioonõigus).
Täidesaatva võimu mehhanismid seadusandliku võimu mõjutamiseks on järgmised:

valitsusel on seaduseelnõude algatamise õigus;

Riigikogu peab arvestama sellega, et kui ta valitsusele umbusaldust avalda, võib Vabariigi President parlamendi laiali saata ning kutsuda esile erakorralised valimised. Valitsus võib siduda seaduseelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega (st esitada ultimaatumi – kas seadus või me astume tagasi);

President võib vetoõigust (Eestis suspensiivne ehk edasilükkav veto ) kasutades jätta seaduse välja kuulutamata. Kui Riigikogu uuesti seaduse muutma kujul vastu võtab, peab president, kui ta seadust välja kuulutada ei soovi, pöörduma Riigikohtu poole, näidates, et seadus on põhiseadusega vastuolus;

Kohtu kontroll seadusandja üle seisneb Riigikohtu järelevalves seaduste üle põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Riigikohtu pädevusse kuulub põhiseaduse järgi ka Riigikogu liikme volituste ennetähtaegne lõpetamine, kui Riigikogu liige on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma. Kohus kontrollib täitevvõimu halduskohtu menetluste kaudu, samuti alluvad täitevvõimu üldaktid põhiseaduslikkuse järelevalvele;

Riigikohtul on õigus tunnistada Vabariigi President kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma:

Seadusandlik võim kontrollib omakorda kohtuvõimu, mõjutades teda seadusandliku tegevuse ning riigieelarve kaudu, samuti koostab ta seaduseelnõusid, mis võivad mõjutada ka kohtute tegevust. Kohtute tegevust kontrollib riigikontroll (haldustegevuse osas). Oma osa on Vabariigi Presidendil – tema nimetab ametisse esimese ja teise astme kohtunikud.
Niisiis on võimude lahusus eelkõige kontrolli ja tasakaalustatuse mehhanism .
Opositsioon
Opositsioonis olevad parteid kontrollivad valitsuse tegevust ning püüavad võimaluse korral mõjutada koalitsiooni poliitikat. Opositsiooni ülesanne on toetada valitsust küsimustes, mis hõlmavad üldriiklikke huve. Opositsiooni puudumise korral ei ole tegu demokraatliku riigiga.
Kohalik omavalitsus
Kohaliku omavalitsuse alused
Eestis praeguse kohaliku omavalitsuse süsteemi arengu aluseks võib pidada 1989. aastat, mil toimusid esimesed demokraatlikud valimised kohalikul tasandil pärast Nõukogude perioodi. Kuigi kohalik omavalitsus oli sajandi alguse Eesti halduskorralduse oluline osa, oli nüüd tegemist pigem uue süsteemi ülesehitamise kui vana taastamisega, sest vahepealne tsentraliseeritud riigikorraldus tõi kaasa põhjalikud ümberkorraldused.
Tasub meenutada, et kohaliku omavalitsused olid olemas ammu enne rahvusriikide loomist. Meenutagem näites Hansaliitu ja Itaalia linnriike. Hansaliidu kogemus on kindlasti mõjutanud ka nelja Eesti linna (Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi) praeguse identiteedi kujunemist. Siiski on kohaliku omavalitsuse tähendus sellest ajast oluliselt muutunud eelkõige rahvusriigi tekkimise, industrialiseerimise ja üldise valimisõiguse kontekstis. Eriti murranguliseks kujunes 19. sajand, mil paljude lääneriikide territooriumi halduskorraldus sai suures osa praeguseni säilinud sisu ja vormi. Selle arengu tulemusel allutati kohalik omavalitsus riigile ning on tänapäeval formaaljuriidiliselt ka riigist tuletatud.
Nüüdisajal seostatakse kohalikku omavalitsust eelkõige avalike teenuste ostmisega. Viimane on küll kohaliku omavalitsuse tähtis, kuid kaugeltki mitte ainuke eesmärk. Demokraatlikus õigusriigis tähendab kohalik omavalitsus elanikele eeskätt võimalust kaasa rääkida oma kodukandi asjade otsustamises ning on sellisena riigi demokraatia alustala.
Kohaliku omavalitsuse roll demokraatlikus riigis saab paremini selgeks järgmiste aspektide kaudu.
Kohalik omavalitsus toimib riigi otsuste suhtes täiendava legitimeeriva institutsioonina: elanike valitud esinduskogu ( volikogu ) otsuseid teevad rahvaesindajad riigi tasandil (Riigikogus) vastu võetud seaduste järg, mis on niisiis juba keskvõimu tasandil legitimeeritud.
Kohalikku omavalitsust teostatakse eelkõige (kuid mitte ainult) esindusdemokraatia kaudu, st iga nelja aasta tagant valivad elanikud volikogu, kes langetab nende nimel otsuseid. Et suurendada kohaliku omavalitsuse vastavust elanike huvidele, on osutatud osalusdemokraatia lisaelementide rakendamise vajalikkusele. Ka Eesti kohaliku omavalitsuse korralduses on need elemendid olemas: elanikel on teatud tingimustel õigus ise algatada volikogu õigusaktide vastuvõtmist, tühistamist ja muutmist ning volikogu saab tähtsates küsimustes korraldada rahvaküsitlusi.
Kohalik omavalitsus moodustab riigi struktuuris iseseisva poliitilise ja haldustasandi, takistades keskvalitsusel võimu ülearu tsentraliseerida. Eriti oluline on see aspekt just väikeriikides (nagu Eesti), kus tsentraliseerimisoht on tavaliselt suurem. Kohalik omavalitsus on vertikaalse võimude lahususe ja sõltumatu meedia kõrval oluline demokraatliku riigi stabiilse arengu tagatis .
1994. aastal ratifitseeris Riigikogu kohaliku omavalitsuse põhimõtete seisukohalt tähtsa Euroopa kohaliku omavalitsuse harta, mis sisaldab Euroopa riikide kohaliku omavalitsuse kogemusi ja aluspõhimõtteid. Harta printsiibid täiendavad Eesti põhiseaduses sätestatut ning lähevad samal ajal omavalitsuse õiguste tagamisel märksa kaugemale kui Eesti seadused ja senine praktika.
Kohaliku omavalitsuse korraldus
Institutsionaalselt struktuurilt on Eesti omavalitsussüsteem ühetasandiline, st elanike valitav esinduskogu regionaalsel valitsemistasandil puudub. Enne 1993. aastat oli Eestis kahetasandiline omavalitsussüsteem, mille esmatasandi moodustasid vallad, alevid ja linnad ning teise omavalitsustasandi (valitud esinduskogudega) 15 maakonda ja 6 vabariiklikku linna. Kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse vastuvõtmisega 1993. aastal otsustati lõpuks ühetasandilise omavalitsussüsteemi kasuks ning maavalitsused said edaspidi riigi ametiasutuse staatuse. Seisuga 1. jaanuar 2006 oli Eestis 227 kohaliku omavalitsuse üksust – 33 linna ja 194 valda, sealhulgas 14 vallasisest linna.
Eesti kohaliku omavalitsuse sisemine struktuur sarnaneb põhijoontes selle vastetega lääneriikides. Selles ülesehituses on kaks kandvat institutsiooni: volikogu ja valitsus. Volikogu – elanike esinduskogu – valivad elanikud ametisse neljaks aastaks. Volikogu määrab omakorda omavalitsuse täitevorgani ehk valitsuse. Volikogu peamised ülesanded on teha olulisemaid otsuseid kohaliku elu kohta, suunata omavalitsuse arengut, kontrollida valitsuse tegevust ning võtta vastu valla- või linnaeelarve. Valitsus vastutab seevastu peamiselt jooksvate ülesannete täitmise eest. Valitsus juhib ka linna ametiasutuste tööd. Kesksed figuurid valitsuse ja volikogu töö korraldamises on vastavalt linnapea või vallavanem ja volikogu esimees. Ei tohi unustada, et hea kohalik omavalitsus toimib alati tandemina volikogu – valitsus – elanikud, st volikogu ja valitsus peaksid elanikke otsuste tegemisse kaasama ka valimistevahelisel ajal.
Et omavalitsus on Eesti riigi halduspoliitilise süsteemi üks osa, mis täidab oma funktsioone koostöös teiste haldustasanditega, ei saa kohalikku omavalitsus vaadelda muudest valitsemistasanditest eraldi. Eesti haldussüsteemis on kohaliku omavalitsuse seisukohalt suur tähtsus maavanematel, kes muu hulgas vastutavad regionaalse arengu eest, valvavad omavalitsuste järele ning täidavad mitmeid regionaalplaneerimise funktsioone. Praktikas on maavanemate ja omavalitsusjuhtide vahel kujunenud koostöösuhe, kus kooskõlastatakse regionaalseid ja kohalikke huve ning seistakse sageli ühiste eesmärkide eest. Sellest tuleneb ka maavanema rolli problemaatilisus. Ühelt poolt peavad maavanemad vastutama regionaalarengu eest, st esindama oma piirkonna huve keskvalitsuses, teiselt poolt aga esindama riiki ning täitma Lõuna – Euroopa omavalitsussüsteemidest tuntud prefekti ülesannetega sarnaseid funktsioone. Maavanemate säärane nn kahepalgelisus tingib sageli nimetatud eesmärkide vahelisi vastuolusid, mida teravdavad veelgi legitimatsiooni probleemid. Lisaks puuduvad maavanematel tihti vahendid regionaalse arengu tagamiseks. Need kitsaskohad mõjutavad otseselt ka kohalikku omavalitsust, kes kannatab, kui regionaalarengu eesmärgid on jäänud täitmata.
Inimesed puutuvad igapäevaelus rohkem kokku kohaliku omavalitsusega kui riigiga kitsamas mõttes ning kujundavad nende kontaktide põhjal ka oma hoiakud riigi suhtes. Kohalikus omavalitsuses otsustavad küsimused ehk madal poliitika (low politics ), nagu inglased tavatsevad öelda, võib elaniku seisukohast olla isegi tähtsam kui kõrge poliitika (high politics), st riikliku tasandi küsimused. See sõltub mõistagi ka sellest, kui suur otsustamisvabadus on kohalikule omavalitsusele ülesannete ja ressursside puhul jäetud.
Eesti elanik puutub kohaliku omavalitsusega kokku nii avalikke teenuseid kasutades kui ka isiklikes kontaktides omavalitsuse ametnikega. Munitsipaaltransport, kommunaalteenused, koolid, lasteaiad, raamatukogud, munitsipaalhaiglas, polikliinikud, kohalik infrastruktuur (linna- ja vallatänavad, kultuurimajad, spordiväljakud, ujulad) ning üha enam ka keskkonnapoliitika – kõik need kuuluvad kohaliku omavalitsuse väga mitmekesiste funktsioonide hulka. Siit selgubki, et miks on kohalik poliitika inimese igapäevaelus nii tähtis.
Praktikas ei pruugi kohaliku omavalitsuse kohaolek kodaniku jaoks olla nii äratuntav. Näiteks osutavad kommunaalteenuseid sageli munitsipaalettevõtted, mis on organisatsiooniliselt linna- või vallavalitsusest eraldatud. Mitmeid teenuseid (nt prügivedu) pakuvad hoopiski erafirmad, kelle käest omavalitsus vastavat teenust ostab. Lisaks täidab kohalik omavalitsus paljusid ülesandeid koostöös teiste valitsemistasanditega, st osa kulutusi kaetakse riigieelarvest. Üks nn jagatud ülesanne on haridus, mis on ka kohaliku omavalitsuse kõige olulisem kulukategooria.
Elanikule ei ole seejuures tähtis mitte see, kes neid teenuseid osutab vaid et teenused oleksid kvaliteetsed ning vastaksid võimalikult suurtes ulatustes tema eelistustele. Viimaseid saab ta väljendada eelkõige kohaliku omavalitsuse valimistel kas ise kandideerides või hääletades. Teatud riigipoolsete raamtingimuste täitmisel on väga oluline, kes omavalitsuse volikogus on ja mis otsuseid seal tehakse. Elaniku võimalused mõjutada kohalikku elu sõltuvad sellestki, kui palju saab kohalik omavalitsus oma tulude suurust mõjutada.
Üle poole (56%) Eesti kohalike omavalitsuste tuludest tuleb üksikisiku tulumaksust, mis laekub omavalitsuse eelarvesse selle territooriumil elavate inimeste makstud tulumaksust. Säärasel põhimõttel jaotatavaid tulusid nimetatakse teoorias jagatud maksudeks . Suure osa omavalitsuste tuludest moodustavad riigi üldised ja sihtotstarbelised eraldised (vastavalt 10% ja 13%). Kohalikud maksud, mida kohalik omavalitsus saab kehtestada ja otsustada seaduses lubatud piirides ka maksumäära, hõlmavad tuludest ainult 5%. Üldiselt pole kohalikud maksud omavalitsusele arvestatav tuluallikas. Tihti on maksu haldamise kulud suuremad kui maksudest saadud tulud. Mitmesugused maksed ja tasud hõlmavad omavalitsuse tuludest ainult 3% ja laenamine 9%.
Niisiis on kohalik omavalitsus Eestis suures sõltuvuses riigieelarvelistest eraldistest ja üksikisiku tulumaksust, mis jaotub omavalitsuste vahel väga ebaühtlaselt ning tekitab olulise ümberjagamise vajaduse. Seejuures on riigieelarveliste eraldiste süsteem väga killustunud ja muutub sageli, mis ei võimalda omavalitsustel oma tegevust pikaks ajaks plaanida. Tervikuna on kohaliku omavalitsuse piisava finantsautonoomia olemasolu Eestis vägagi küsitav.

.DOC Laadi alla originaalfail 17 lk · .doc · 120 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-04-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

120 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Marissa Õppematerjali autor

konspekt

demokraatia sotsiaalsed liikumised erakonnad ideoloogiad valimised seadusandlik võim täidesaatev võim korrputsioon riigipea kohtuvõim kov

Sarnased õppematerjalid

pdf

Ühiskonna valitsemine

parlamendini välja ja usaldavad neid inimesi enda eest küsimusi arutama ning otsuseid tegema). Ka liberaalne demokraatia. Mandaat on saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve. Esindusdemokraatia variandid: elitaardemokraatia võim koondub kitsa grupid professionaalsete poliitikute kätte osalusdemokraatia kodanikud kaasatakse kodanikuühiskonna kaudu otsustusprotsessi Põhiseaduslikkus ehk konstitutsionalism on valitsemine, kus võimu teostatakse piiratud või seadusega määratud viisil. Mittedemokraatliku korda nimetatakse tavaliselt diktatuuriks. Diktatuur tähendab valitsusvormi, kus võim kuulub kas üksikisikule või mingile väiksele grupile. 2. Valitsemise põhivormid: presidentalism, parlamentarism. Lk.97-100 Monarhia ja vabariik. Parlamentarismi iseloomustavad järgmised tunnused: o Parlamendi valib rahvas, kusjuures presidendil mingit erilist võimu ei ole. Ta on riigi

Ühiskonnaõpetus

docx

ÜHISKONNAÕPETUSE KONTROLLTÖÖ

töötajaskonnaga, samuti riigi kasutusse laekuvad maksu-, tulu- ja riigivarasid. Avaliku sektori põhiülesanne on tagada rahvuslik julgeolek ja sotsiaalne heaolu); 2) ERASEKTOR (hõlmab kõiki inimeste poolt ettevõetavaid tulundustegevusi. Erasektori põhiülesanne on toota kasumit); 3) KODANIKUÜHISKOND. (ei taotle võimu ega tulu, selle moodustavad vabatahtlikult kodanikualgatuse korras loodud kodanikeühendused. Mittetulundussektori ülesanne on toetada demokraatliku ühiskonna pluralismi sidusust ja kodanike kaasatust avalikku ellu). Ühiskonda, kus inimesed saavad kas otseselt või kaudselt osa võtta valitsemisest ehk ühiskonna juhtimisest, nimetatakse demokraatlikuks ühiskonnaks. Demokraatia peamised tunnusjooned on järgmised: kodanikkonna osalemine poliitikas, kodanikuosalus võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus inim- ja kodanikuõiguste austamine mitmeparteiline süsteem

12. klassi ühiskond

doc

Ühiskonna valitsemine

Kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Rahvas teostab kõrgeimat võimu PS alusel vt. III ptk § 56 ° Riigikogu valimiste ° rahvahääletuse ehk referendumi kaudu Põhilised valitsemisvormid ehk reziimid · Demokraatlikud reziimid (konstitutsioonilised reziimid) - seadusega piiratud valitsused: · Mittedemokraatlikud reziimid (autoritaarsed, totalitaarsed) - valitsuste võimupiirid on tegelikkuses määramata Põhiseaduslikkus ehk konstitutsionalism on valitsemine, kus võimu teostatakse piiratud või seadusega määratud viisil, on tagatud võimude lahusus. Peamised demokraatia vormid lk.62: · otsene demokraatia ehk antiikdemokraatia. Otsene demokraatia tänapäeval on referendum · esindusdemokraatia ehk liberaalne demokraatia. Esindusdemokraatia variandid o elitaardemokraatia võim koondub kitsa grupid professionaalsete poliitikute kätte

Ühiskonnaõpetus

docx

Demokraatlik ühiskond ja selle valitsemine

a) Demokraatlik riik- see on õigusriik, kus kõrgeima võimu kandjaks on rahvas, kes teostab seda läbi vabade ja regulaarsete valimiste. Riigivõim toimib seadustest lähtuvalt. Demokraatlikus riigis austatakse inim- ja kodanikuõiguseid (nt Eesti, Prantsusmaa, USA). b) Diktatuure liigitatakse: Autoritaarsed diktatuurid- isiku (nt diktaator, monarh) või mõne grupi (nt sõjavägi, mõni partei) ebademokraatlik valitsemine. Võimul püsimiseks piiratakse inim- ja kodanikuvabadusi. Ideoloogilised ettekirjutused pole määrava tähtsusega (nt Venemaa, Eesti 1934- 1940). Totalitaarsed diktatuurid- isiku (diktaator) või mõne grupi (nt partei) hirmuvalitsus, kus riigivõim kontrollib täielikult kõiki eluvaldkondi. Võim kasutab massiliselt vägivalda sise- ja välisvaenlaste suhtes ning on mingi kindla ideoloogia keskne (nt

Ühiskond

docx

Demokraatlik ühiskond ja selle valitsemine

kes teostab seda läbi vabade ja regulaarsete valimiste. Riigivõim toimib seadustest lähtuvalt. Demokraatlikus riigis austatakse inim- ja kodanikuõiguseid (nt Eesti, Prantsusmaa, USA). b) Diktatuure liigitatakse: Autoritaarsed diktatuurid- isiku (nt diktaator, monarh) või mõne grupi (nt sõjavägi, mõni partei) ebademokraatlik valitsemine. Võimul püsimiseks piiratakse inim- ja kodanikuvabadusi. Ideoloogilised ettekirjutused pole määrava tähtsusega (nt Venemaa, Eesti 1934-1940). Totalitaarsed diktatuurid- isiku (diktaator) või mõne grupi (nt partei) hirmuvalitsus, kus riigivõim kontrollib täielikult kõiki eluvaldkondi. Võim kasutab massiliselt vägivalda sise- ja välisvaenlaste suhtes ning on mingi

Ühiskond

doc

Demokraatlik ühiskond ja selle valitsemine, kodanikuosalus

Demokraatia- Riigivalitsemise korraldus, kus võim on rahval. Diktatuur – mittedemokraatlik riigivalitsemiskord. Võimul on tavaliselt sõjalise riigipöördega võimu haaranud isik või isikute grupp. Autoritaarne ja totalitaarne režiim. Autoritaarne riik (autokraatia) – riigivõim on ühe isiku käes ja puuduvad tema võimu piiravad riigiorganid. Totalitaarne riik (totalitarism) – kogu võim kuulub partei või sõjaväelisele juhtkonnale, kes omab totaalset kontrolli ühiskonna üle. Nt Hitleri Saksamaa Parlamentaarne ja presidentaalne demokraatia. PRESIDENTALISM)rahvas valib presidendi ja parlamendi, president nimet ametisse valitsuse. Levinud Lõuna-ameerikas, Põhja-Aafrikas, Kaukaasias, Kesk-Aasias. USA, Mehhiko, Argentiina. Tśiili, Egiptus, Gruusia. • President on nii riigipea kui valitsuse juht.ehk peaminister. • Kodanikud valivad presidendi ja parlamendi

Ühiskond

doc

Demokraatliku ühiskonna valitsemine, kodanikuosalus

Ühiskond

docx

DEMOKRAATLIK VALITSEMINE

DEMOKRAATLIK VALITSEMINE 2.1. Demokraatlikud valitsemisvormid: esindusdemokraatia, osalusdemokraatia Demokraatia tuleneb kreeka keelest. Demos tähendab rahvast ja kratos võimu. Demokraatia tähendab rahvavõimu, rahvavalitust ehk riiki, kus võimul on rahvas. Demokraatia tugisambad on rahva iseseisvus, valitsemine valitsevate nõusolekul, enamuse võim, vähemuse õigused, inimõiguste tagamine, vabad ja ausad valimised, võrdsus seaduse ees, korrakohane õigusemõistmine, põhiseadusega piiratud riigivõim, sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline paljusus (pluralism), sallivus ja koostöö ning kompromissivalmidus. Demokraatia püsimisel on tähtis presidendi, valitsuse ja riigipea vastastikune seotus ning rahva võimalus poliitikas kaasa rääkida. Samuti võimu kontrollimine selleks loodud

Ühiskonnaõpetus

Rohkem sarnaseid