Ühiskonna valitsemine (1)

Ühiskonna valitsemine Demokraatlik valitsemiskord . Valitsemise põhivormid: presidentalism , parlamentarism . Monarhia ja vabariik. Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad . Huvide esindamine ja teostamine . Poliitilised ideoloogiad. Valimised: funktsioonid, erinevad valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused. Koalitsioon. Opositsioon . Seadusandlik võim. Parlamendi töökorraldus. Täidesaatev võim. Valitsuse moodustamise põhimõtted. Bürokraatia. Korruptsioon . Riigipea . Kohtuvõim. Eesti kohtusüsteem. Euroopa Nõukogu Inimõiguste Kohus. Euroopa Kohus. Ombudsman . Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte. Riigikontrolli ja Õiguskantsleri institutsioonid . Kohalik omavalitsus . Kesk- ja regionaalvõimu suhted. Euroopa Liidu institutsioonid.
1. Demokraatlik valitsemiskord ehk põhiseaduslikkus. Lk.96 Osalus- ja elitaardemokraatia Lk.62 Demokraatia on valitsemisviis või poliitiline reziim , milles võimukasutust legitimeerib ja kontrollib rahva tahe . Kontrolli tagab õigusriik, kus austatakse ja järgitakse seadusi, kus kehtivad isiku-, informatsiooni- ja sõnavabadus, võimude lahususe põhimõte ja sõltumatu kohtuvõim. Võimu omandamine, kasutamine ja vaheldumine on vaba poliitilise võistluse tulemus. Demokraatia on rajatud seaduse ülimuslikkusele ja inimõigustele. Põhitunnuseks on regulaarselt toimuvad vabad ja ausad valimised. Riigivormilt vabariik või piiratud monarhia. Demokraatia sisuks on järjest rohkem hakatud pidama otsuste delegeerimist otsustest otseselt puudutatud kodanike tasandile, riigivalitsemise maksimaalset läbipaistvust, kodanike informeeritust poliitiliste otsuste motiividest ja põhjustest ning valitsusväliste kodanikeorganisatsioonide kaasamist valitsemisse. Demokraatia esineb kahel kujul: o otsene e. vahetu demokraatia (rahvas teostab riigivõimu otseselt referendumite ja parlamendivalimiste ajal). Klassikaline demokraatia. Riigi tasandil on otsese demokraatia teostamise peamine viis referendum e. rahvahääletus. o esindus - ehk vahendatud demokraatia (inimesed valivad kedagi enda esindajateks kuni parlamendini välja ja usaldavad neid inimesi enda eest küsimusi arutama ning otsuseid tegema). Ka liberaalne demokraatia. Mandaat on saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve. Esindusdemokraatia variandid: elitaardemokraatia ­ võim koondub kitsa grupid professionaalsete poliitikute kätte osalusdemokraatia ­ kodanikud kaasatakse kodanikuühiskonna kaudu otsustusprotsessi Põhiseaduslikkus ehk konstitutsionalism on valitsemine, kus võimu teostatakse piiratud või seadusega määratud viisil. Mittedemokraatliku korda nimetatakse tavaliselt diktatuuriks. Diktatuur tähendab valitsusvormi, kus võim kuulub kas üksikisikule või mingile väiksele grupile.
2. Valitsemise põhivormid: presidentalism, parlamentarism. Lk.97-100 Monarhia ja vabariik. Parlamentarismi iseloomustavad järgmised tunnused: o Parlamendi valib rahvas, kusjuures presidendil mingit erilist võimu ei ole. Ta on riigi esindaja suhetes välisriikidega. Konstitutsioonilise monarhiaga riikides (Suurbritannias, Rootsis, Norras, Belgias ja Taanis) presidenti ei valita, sest riigi esindaja ülesandeid täidab monarh ; o Parlament on seadusandlik võim. Ta kinnitab valitsuse antud seaduseelnõu seaduseks. Parlament kinnitab valitsuse väljatöötatud riigi eelarve seaduseks. Parlament paneb ametisse valitsuse, mille moodustavad need erakonnad, kes on saanud parlamendivalimistel enamuse. Parlament toetab valitsust, kuid võib korraldada valitsuse suhtes umbusaldushääletuse;
1 o Täidesaatev võim ehk valitsus ehk ministrite kabinet esitab parlamendile seaduseelnõu, viib ellu parlamendi vastuvõetud seadused - juhib praktiliselt riigi elu. Parlament ja valitsus peavad teineteist toetama . Kui nende vahel tekib tõsine konflikt, võib see kaasa tuua valitsuse moodustamise või isegi uued parlamendivalimised; o Riigipea on parlamentaarses riigis president , konstitutsioonilise monarhia puhul monarh. Riigipea esindab riiki suhetes välisriikidega, tasakaalustab parlamendi ja valitsuse suhteid ning nimetab ametisse need kõrgametnikud, kes peavad ametis olema poliitiliselt erapooletud: diplomaadid, kõrgemad sõjaväelased ning õiguskantslerid. Parlamentaarsed riigid on nt Island , Norra, Rootsi, Taani, Eesti, Läti, Saksamaa Parlamentarismi juures on olulised ka erakondade arv ja suurus riigis, mille järgi saab jagada: enamusdemokraatia - ühel poliitilisel jõul on parlamendis selge enamus, mis moodustab valitsuse, opositsioon on enamasti ühtne. Peab olema kaheparteisüsteem või 2 suuremat erakonda. Nt USA, Suurbritannia leppedemokraatia - ükski poliitiline jõud ei saavuta parlamendis selget enamust , valitsuse moodustamine eeldab mitme poliitilise jõu kokkulepet. Nii moodustatakse koalitsioon e. valitsusliit, mis võivad laguneda enne uusi valimisi, kuna osapoolte huvid on erinevad.
Presidentalism ehk presidentaalne valitsemiskorraldus. Selle valitsemisviisi mudeliks võetakse valimiskord USA-s. Presidentalismi puhul on president nii valitsuse juht kui ka riigipea, kuid tal ei ole ainuvõimu, sest ta peab võimu jagama parlamendiga. President kui täidesaatva võimu esindaja tahendab seda, et president on valitsuse juht ehk peaminister ning ta moodustab valitsuse tal on õigus ministreid ametisse panna või ametist tagandada. Ta sõlmib rahvusvahelisi lepinguid ning on vägede ülemjuhataja. President kui seadusandlik võim tähendab seda, et ta esitab kongressile läkituse, mida kongress võtab arvesse seaduste koostamisel. Presidendil on vetoõigus - ta võib tagasi lükata parlamendis vastuvõetud seadusi. Presidendil ei ole ainuvõimu, sest tema kõrval on kongress, mis koosneb kahest kojast - alamkojast ehk esindajatekojast ning ülemkojast ehk senatist. President ja kongress kontrollivad teineteist ning presidendi ja kongressi vahelise konflikti korral võib senat presidendi tagandada. USA president valitakse iga nelja aasta tagant. Poolpresidentalism ehk poolpresidentaalne valitsemisviis. Peamine erinevus presidentalismiga võrreldes on see, et president peab parlamendiga rohkem arvestama ja peale presidendi ametikoha on ka peaministri ametikoht . Selline valitsemiskord on näiteks Prantsusmaal, Portugalis, Islandil, Austrias , Soomes, Venemaal. Põhilised valitsemisvormid ehk reziimid: o Demokraatlikud reziimid (konstitutsioonilised reziimid) - seadusega piiratud valitsused: o Mittedemokraatlikud reziimid ( autoritaarsed , totalitaarsed) - valitsuste võimupiirid on tegelikkuses määramata Riigi valitsemise vormid: o Vabariik - valitsemisvorm , mille puhul riigipea valitakse teatud ajaks seaduses ettenähtud kujul. Presidentaalne vabariik. Võimude lahususe põhimõte peab selle puhul kõige rohkem paika. President on valitsusjuht e täitevvõimu juht ja riigipea, president ja parlament valitakse teineteisest sõltumatult rahva poolt. Presidendil on ministrite ametissevõtmisel vabad käed. Valitsus viib ellu presidendi poliitilist kurssi. Valitsus vastutab oma tegevuses mitte parlamendi, vaid presidendi ees. President võib panna seadusele veto , kuid ei või parlamenti laiali saata. Presidentaalriigi nõrkus on seadusandliku ja täidesaatva võimu vastuolu võimalus, sest parlamendi enamus ja president võivad sattuda erinevate
2 poliitiliste jõudude kätte. Nt USA ; Venemaa, Ladina-Ameerika, Aasia , Aafrika arengumaad; Soome, Prantsusmaa - segasüsteem, kalduvad presidentaalse poole. Parlamentaarne vabariik. Esinduskogu e parlament on kõrgeima riigivõimu kandja. Esinduskogu valib rahvas. Parlament moodustab valitsuse, st hääletab valitsuse ametisseastumise poolt või vastu ja sellel peab olema parlamendi usaldus. Parlament võib avaldada umbusaldust peaministrile, valitsusele või valitsuse liikmele. Riigipea - president - on parlamentaarsetes riikides erapooletu vahevõim, täidab põhiliselt esindusfunktsioone. Presidendil ei ole põhiseaduses ette nähtud aktiivset rolli; tema otsevalimine ei ühildu parlamentaarse riigi mudeliga ja annaks presidendile võimaluse teiste riigiorganite arvel oma volitusi suurendada, selle süsteemi korral ei teki ohtu, et üks inimene saab liiga palju võimu. Kui vähese demokraatiakogemusega riigis anda rahva mandaat ühele isikule, hakkab ta varem või hiljem otsima põhiseadusest võimalusi, et tunda end õigustatuna ja kohustatuna ise riiki juhtima . Otsevalimine eeldab valimiskampaaniat, see soodustab valiku langemist populistide kasuks, kes ei pruugi oma lubadusi täita. Lubaduste jagamine tähendaks, et presidendi võimupiirid on laiemad ja tema pädevuses on poliitiliste otsuste tegemine. See saaks võimalikuks ainult põhiseaduse muutmise korral. Nõrgaks küljeks võib aga saada võimalus, et ükski erakond ei saavuta selget parlamendienamust. Sellised paljuparteilised koalitsioonivalitsused alandavad valitsuse töövõimet ja võivad põhjustada valitsuskriise. o Monarhia - valitsemisvorm, mille puhul riigipead ei valita, vaid riigipeaks saab isik, kellel on selleks sünnipärane õigus. Piiratud monarhiad : Konstitutsioonilised ja parlamentaarsed monarhiad on riigid, kus monarhi võim on piiratud kas põhiseaduse, parlamendi tegevuse või mõlemaga. Põhiseaduses deklareeritu ei taga demokraatiat automaatselt, otsustav on hoopis see, kas demokraatlikku põhiseadust tegelikkuses ka järgitakse. Konstitutsiooniline monarhia e põhiseaduslik monarhia. Monarhi võimu piirab konstitutsiooni alusel töötav parlament. Valitsus vastutab oma töös päriliku monarhi ees. Monarhil on vetoõigus valitsuse otsuste puhul, ta nimetab ja vabastab ministreid. Esineb väikeriikides: Liechtenstein, Luksemburg , Monaco, Kuveit Parlamentaarne monarhia on konstitutsioonilise monarhia liik. Monarh on riigipea, tal on esindusfunktsioon, on pigem riigi järjepidevuse ja ühtsuse sümbol kui võimu tegelik teostaja . Valitsus töötab monarhist sõltumatult, vastutades oma töös parlamendi ees ja tal peab olema parlamendi usaldus. Nt Hispaania , Belgia, Holland , Taani, Rootsi, Norra, Suurbritannia. Absoluutse monarhia puhul on monarh nii riigi valitseja, sõjaväe juht kui ka kõrgeim kohtumõistja, kehastades kõrgeimat võimu riigis. Absoluutsed monarhiad on diktatuurid , sest monarhil on riigis piiramatu võim.
Vabariiklik või monarhistlik valitsemisviis ei määra iseenesest veel seda, kas ühiskondlik elu on demokraatlik või diktaatorlik. Nii vabariik kui ka monarhia võivad olla kas demokraatlikud või diktaatorlikud, see oleneb rahva kaasatusest riigi juhtimisse ning rahvale kuuluvate õiguste ja vabaduste hulgast ning tagamise viisist. Nüüdisajal deklareerivad kõik valitsused, olgu tegu vabariikide või monarhiatega, et nad on demokraatlikud. Selles, mismoodi ja kuivõrd demokraatlikke ideaale tegelikkuses järgitakse, on aga suur vahe. Ükski kommunistlik riik ei olnud hoolimata nende põhiseaduses väidetust demokraatlik. Sama kehtib praeguseni Hiina Rahvavabariigi, Kuuba Vabariigi, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ja Vietnami Vabariigi kohta. Mitmed riigid on küll ametlikult kommunismist lahti öelnud, ent poliitilised muudatused on olnud aeglased, mistõttu ei saa pidada arenenud demokraatiateks ei Mongooliat ega enamikku endisi NSV Liidust lahku löönud riike.
3 Neis on riigipead koondanud enda katte suhteliselt piiramatu autoritaarse võimu.
3. Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad. Lk.80 ­88 Huvide esindamine ja teostamine. Erakond ehk partei on üht poliitilist ideoloogiat pooldavate inimeste organisatsioon , mille põhieesmärk on oma huvide realiseerimine riigivõimu kasutades. Partei aluseks on suurem kogu ühiskonda haarav maailmavaade ja programm. Erakonnad ühendavad ühesuguse ideoloogiaga inimesi. Erakondade eesmärk on soov tulla võimule ning selle nimel, et võimule pääseda, püüavad nad rahvahulki tõmmata oma ideoloogiaga kaasa. Erakondi võib klassifitseerida mitmel viisil. Üks võimalus on lähtuda organisatsioonilisest ülesehitusest: o Väikeparteid - nõrga organisatsioonilise struktuuriga, neil on vähe dokumentatsiooni, liikmed on lihtsalt mõttekaaslased ja nad peavad kinni suusõnalistest kokkulepetest. o Bürokraatlik partei - selle liikmeskond on arvukas ning oma tegevuses lähtub partei põhikirjast. Parteil on keskus ja allorganisatsioonid. Liikmed maksavad liikmemaksu ja käivad koosolekutel , on kursis partei poliitikaga, kuid parteiliikmed ei pea olema ustavad partei ideoloogiale, on lubatud teisitimõtlemine. Tänapäeva demokraatlikes riikides ongi enamik parteisid bürokraatlikud. o Diktaatorlik partei - rangelt allutud kesksele juhtimisele. Peab olema ustav partei ideoloogiale, teisitimõtlemine on keelatud. Ka selles parteis on allorganisatsioonid, liikmemaksud ja põhikiri. Diktaatorlikud parteid on iseloomulikud totalitaarsetele riikidele. Parteisid võib jagada ka tegevushaarde järgi: o Massiparteid - 20. sajandi keskpaigaks oli valimisõigus laienenud , sest paljudes riikides oli kehtestatud üldine valimisõigus. Niisuguses olukorras oli parteidel eesmärk endale võimalikult palju uusi liikmeid juurde meelitada oletusega, et valimiste ajal valivad kõik partei liikmed partei kandidaadi poolt. o Laiahaardeparteid - nende teke jääb 1970-ndatesse aastatesse. Sellel perioodil said parteid endale võistleja kodanikuorganisatsioonide näol. See tähendas, et massiparteidesse polnud rohkem inimesi võimalik haarata. Nüüd pöördus parteide tähelepanu teistele eesmärkidele: enam ei kutsu nad inimesi parteisse astuma , vaid kutsuvad neid hääletama oma partei poolt. Tulemuseks on olukord, kus kõik parteid püüavad hääletajaid enda poolele meelitada. See aga tähendab, et rahvale tuleb anda palju lubadusi, ja nii hakkavad parteide programmid sarnanema. Laiahaardepartei liikmeskond ei ole eriti arvukas, kuid need parteid on aktiivsed rahvahulkade mõjutajad. Enamik demokraatlike riikide parteisid on laiahaardeparteid. o kaadripartei - väikesearvuline parlamendipartei
Sotsiaalne liikumine ­ erineb survegrupist, kuna liikmeskond on piiritlemata , on lühiajaline ja probleemipõhine. Sageli riigiülesed. ­ feministide liikumine, gei- ja lesbiliikumine , globaliseerumisvastased. Tunnused: killustunud võrgustikud, mitte selge ülesehitusega, probleemipõhised, eelistavad otseseid aktsioone, edendavad teatud väärtusi. Survegrupid on inimeste ühendused, mis tekivad parteidega samal ajal, kuid survegrupid ei ürita võimule tulla, vaid avaldavad survet võimulolevatele parteidele, eriti võimu eliidile. Survegruppe on nagu parteisid võimalik klassifitseerida organisatsioonilise struktuuri järgi. Institutsionaalsed grupid - kõige tuntumad on kirikuga seotud ühendused. Nendel ühendustel on väga hästi arenenud sisemine ülesehitus, kuid need ühendused pole mõeldud surve avaldamiseks, kuid keerulises olukorras võib neid surve avaldamiseks kasutada. Assotsiatsioonid ja ühingud - need on moodustatud just valitsusele surve avaldamiseks (nt Eesti Talupidajate Keskliit, Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon).
4 Ajutised edendamis - ja vetogrupid - need grupid ei ole eriti püsivad, edendamisgrupid avaldavad tavaliselt valitsusele toetust, vetogrupid kritiseerivad valitsust. Niisugused grupid tekivad olukorras, kus rahvas arvab olevat vajaliku sekkuda valitsuse tegevusse (vetogrupp tuumaelektrijaamade vastu).
4. Poliitilised ideoloogiad. Lk.49 Tuntumad ideoloogiad: o Liberalism - kujunes välja 17. ja 19. sajandil. Isik peab olema vaba ja üksikisiku huvid on alati esiplaanil võrreldes kollektiivi või riigi huvidega ; Ühiskonnas peavad valitsema inimõigused, vastastikune sallivus ja humanism ehk inimkesksus; Mõistus ja teadmised on kõikvõimsad ja ühiskonda on vaja pidevalt reformida vastavalt teaduse arengule; Majanduses pooldatakse vabaettevõtlust, riigi sekkumine ettevõtjate tegevusse peab olema väga tagasihoidlik ; Sotsiaalpoliitikas lähtutakse põhimõttest, et iga inimene on oma õnne sepp , järelikult sõltub inimeste edukus ühiskonnas inimesest endast ja ei ole õige maksustada jõukaid inimesi kõrgemate maksudega. Riigi osutatav sotsiaalabi peab olema tagasihoidlik ja suunatud puuetega ja vaga vaestele inimestele; Riigi valitsemine peab olema põhiseaduslik ehk konstitutsiooniline ning võimu ja omavalitsusorganite tegevus peab olema allutatud valitsuse kontrollile ; Pooldatakse rahvusvahelist koostööd, liitumist Euroopa Liidu ja NATO -ga ( Reformierakond ). o Konservatism - kujunes Euroopas 17.-19. sajandil. Areng peab olema stabiilne ning vajaduse korral tuleb teha väikeseid reforme, püütakse säilitada vana ja järeleproovitut ja uuendustega minnakse vaga tagasihoidlikult kaasa. Revolutsioonidesse suhtutakse eitavalt, sest revolutsioonide kaigus purustatakse kõik vanad valitsuse struktuurid ja kaotatakse traditsioonid; Rahvas, religioon ja klassid on välja kujunenud ja neid on vaja säilitada. Inimeste võrdsust eesmargiks ei seata, pigem pooldavad nad sotsiaalset ebavõrdsust; Majanduses on vaja kaitsta omanike huve ja nii nagu liberaalidki, ei poolda nad riigi sekkumist ettevõtja tegevusse; Sotsiaalse heaolu peavad tagama perekond, suguvõsa, kirikukogudus või tööandja. Riik peab tegelema nende probleemidega siis, kui esimene tasand ei toimi; Riigi ülesanne on kaitsta inimeste varanduslikku ja füüsilist julgeolekut. Sellega peavad tegelema politsei ja kohus. o Sotsialism - kujunes 19. sajandi keskpaiku koos töölisklassi valjakujunemisega. See on töölisklassi ideoloogia. Tänapäeval on selle omaks võtnud sotsiaaldemokraatlikud parteid. Ühiskond peab tagama igale liikmele inimõigused - võimaluse saada haridust, omandada elukutse ja saada tööd; Pooldatakse niisugust majandust, kus riigis on nii erasektor kui ka riigisektor , kuid tähtsamad majandusharud ja kommunikatsioon peab olema riigi käes. Valitsus peab reguleerima kogu riigi majandust - nii riiklike kui ka erasektorite tegevust; Sotsiaalpoliitikas lähtutakse põhimõttest, et tuleb kehtestada astmeline tulumaks - suuremad sissetulekud = suuremad maksud . Kogu riigis pooldatakse kõrgeid makse. Laekunud raha läheb sotsiaalsfääri, et toetada inimesi, kes ei tule omadega toime, arstiabi ja haridus oleks riigis kõigile rahaliselt kattesaadav;
5 Sotsiaaldemokraadid ei poolda revolutsioone, vaid reforme. 1990-ndatel aastatel olid sotsiaaldemokraadid võimul 13 Euroopa riigis. o Kommunism - sotsialismi äärmuslik vorm. See ideoloogia väitis, et kogu omand peab kuuluma riigile, kes hakkab majandust juhtima ühest keskusest ühtse plaani järgi. Arvestati, et kui omand on riiklik, kaob ka mis tahes varanduslik ebavõrdsus. Peale selle väitis kommunistlik ideoloogia, et niisugune suur muudatus tuleb teostada revolutsiooni tulemusel, sest ainult revolutsiooni käigus on võimalik ühiskonda järsult muuta. Kommunistlik ideoloogia viidi ellu Nõukogude Liidus ja II maailmasõja järel Ida-Euroopa sotsialistlikes riikides. Praegu järgitakse kommunistlikku ideoloogiat Kuubal, Põhja- Koreas ja Hiina Rahvariigis. Poliitilised ideoloogiad ja parteid jagatakse parem- ja vasakpoolseteks ning nende vahele jäävateks tsentristlikeks ideoloogiateks. o Parempoolsed ideoloogiad ei poolda riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, eesmärk on suur tööhõive, kõrged palgad, väiksemad maksud, üksikisikut peetakse tähtsamaks kui kollektiivi. o Vasakpoolne ideoloogia pooldab riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, astmelist tulumaksu, suuri makse ja riiklikku toetust laialdastele elanikekihtidele. Peamised poliitilised ideoloogiad 20.sajandil on: o Konservatism - E. Burke . Iseloomulikud põhimõtted: orgaanilisus - riik on nagu organism; elitarism - inimesed on ebavõrdsed, traditsionalism, tugev võim, riik ei sekku majandusse, kodumaise kapitali toetamine , mõõdukad maksud, sotsiaalse turvalisuse tagamine eeskätt perekonna jt. traditsiooniliste koosluste ülesanne, kiriku ja riigi liit. o Liberalism - Locke , Montesquieu , Smith, Mill. Iseloomulikud põhimõtted: individualism , parlamentarism, võrdsus seaduse ees, reformism, riik ei sekku majandusse, madalad maksud, vaba konkurents , tugev kodanikuühiskond (tsiviilühiskond) kirik peab olema riigist lahutatud. o Sotsialism - Marx . Iseloomulikud põhimõtted: solidaarsus, osalusdemokraatia, tegelik võrdsus, võrdsed võimalused, riigi sekkumine majandusse, kõrged maksud avaliku sektori rahastamiseks, riik ja kirik lahutatud. Tänapäeval alternatiivideoloogiad ­ roheline maailmavaade.
5. Valimised: funktsioonid, erinevad valimissüsteemid, valimiskäitumine lk.74-77, valimiste tulemused lk.78-79. lk. 64-79 Valimisõiguse põhiprintsiibid: o VABAD VALIMISED- Kõigil hääleõiguslikel kodanikel on õigus valimistel osaleda. Valija otsustab ise, kas ta osaleb või ei osale valimistel. Valimistelt teadlikult eemale jäämist nimetatakse absentismiks. Kõigil kandideerimisõiguslikel inimestel on õigus valimistel kandideerida. o ÜLDISED VALIMISED- Kõigi täisealiste teovõimeliste kodanike osavõtt valimistest. Kehtestada ei tohi ebaproportsionaalseid valimistsensuseid. (Eestis võib kandideerida kohalikku volikokku alates 18. eluaastast, riigikokku alates 21. eluaastast ja presidendiks alates 40. eluaastast) o ÜHETAOLISED VALIMISED- Iga valija kohta arvestatakse võrdne arv hääli (Näiteks Riigikogu valimistel on igal valijal 1 hääl). Antud hääled lähevad ka võrdselt arvesse, s.t neil on võrdne kaal. Sisaldab ka seda, et kõikidel kandidaatidel ja kandideerivatel erakondadel peavad olema tagatud võrdsed tingimused (nt võrdne eetriaeg) o OTSESED VALIMISED- Kandidaatide üle otsustamine peab toimuma vahetult osa võtnud isikute tahteavalduse alusel, mitte aga valijameeste või mõne muu organi poolt (vrd kaudsed valimised)
6 o SALAJASED VALIMISED- Iga hääletaja peab saama hääletada nii, et keegi ei saaks tema tahte vastaselt teada seda, kuidas ta hääletas ja kas ta hääletas. Tavaolukorras tagatakse reeglitega valimisjaoskonnas ja valimiskabiiniga. Elektroonilise hääletamise korral aga nn "virtuaalse valimiskabiiniga" s.t hääle muutmise võimaluse ja paberhääle ülimuslikkusega.
Demokraatia tähendab rahvavõimu. Demokraatia jaguneb otseseks ja esindusdemokraatiaks. Otsese demokraatia puhul osaleb rahvas koosolekutel ja hääletab mingi otsuse poolt. Suurte rahvahulkade puhul pole otstarbekas otsest demokraatiat kasutada ja sel juhul kasutatakse esindusdemokraatiat - rahvas valib oma esindajad riigivõimu organisse. Valimiste korraldamist peetakse demokraatia üheks olulisemaks tunnuseks. Valimised täidavad esindusdemokraatias nelja järgmist ülesannet (funktsioonid): o määravad parlamendi koosseisu ehk need isikud ja parteid, kes hakkavad seadusi vastu võtma; o valimiste kaudu saavad kodanikud esitada võimudele oma nõudmisi, hääletades nende kandidaatide poolt, kes annavad rohkem lubadusi rahva nõudmiste täitmiseks; o valimised näitavad, kui suur on kehtiva korra toetuspind. Kui valimistest võtab osa vähe inimesi, siis näitab see, et valitsev kord pole rahva hulgas populaarne . Kui võimul olnud parteid saavad valimistel lüüa, näitab see, et nende parteide poliitika polnud rahvale vastuvõetav; o valimised harivad kodanikke poliitiliselt. Riigivõimuorganite valimised toimuvad nii demokraatlikes kui ka mittedemokraatlikes riikides, kuid nendel valimistel on olulisi erinevusi.
Valimissüsteem on meetod, millega jaotatakse esindusorgani kohad kandidaatide ja parteide vahel vastavalt nende poolt antud häälte arvule. Erinevad vastavalt sellele, kas rõhutavad erakonna või isiku valimist. Valimissüsteemid võib jaotada: o Majoritaarsed ehk enamusvalimised eh isikuvalimised(sh pluraalsed) ühemandaadilised ringkonnad valituks osutub kõige enam hääli kogunud kandidaat Kõige vanem parlamendivalimiste süsteem, pärineb Inglismaalt ja on ikka seal kasutusel. Sel juhul annavad poliitilises elus tooni paar suuremat parteid, sunnib väiksemaid erakondi ühinema. Majoritaarse valimissüsteemi pooldajad rõhutavad järgmisi tegureid: süsteem tagab tugeva ja stabiilse valitsuse, sest võimul oleks üks partei; valitsemise puhul on esmatähtis efektiivsus, alles seejärel proportsionaalne esindatus; süsteem võimaldab tihedamat kontakti esindaja ja tema valimisringkonna vahel; valijal on valimissüsteemist kindel arusaamine - ta mõistab, et tema ühest häälest võib palju sõltuda; võimalik relv antisüsteemsete parteide vastu. Majoritaarsel valimissüsteemil on kaks alaliiki : lihthäälte enamuse põhimõte - võidab see, kelle poolt on antud kõige rohkem hääli (Suurbritannia, Uus- Meremaa , India, USA, Kanada ). Riigis moodustatakse nii mitu valimisringkonda, kui mitu saadikukohta on parlamendis. Inglismaa alamkojas on näiteks 651 kohta. Järelikult pääseb igast ringkonnast parlamenti uks saadik. See on ühemandaadiline valimine. Kui valimistel kandideerib ühes ringkonnas näiteks 5 inimest eri parteidest, osutub valituks see, kes kogus kõige rohkem hääli. Selline valimissüsteem on lihtne ja valijatele arusaadav. Puudus on aga see, et ta soosib suuri parteisid ja nii kujuneb riigis välja kahe partei süsteem;
7 absoluutse häälteenamuse põhimõte. Sel juhul annab valimisvõidu ringkonnavalimistel saavutatud absoluutne häälteenamus - vaja on 5 1 % kogu häältest. Juhul kui valimisringkonnas on kolm või enam kandidaati , võib juhtuda nii, et absoluutset häälteenamust ei saa neist ükski. Sel juhul korraldatakse teine valimisvoor, kuhu lähevad need kaks kandidaati, kes said kõige rohkem hääli. Selline valimisviis on kulukas ja aeganõudev. Sellest põhimõttest lähtudes valitakse näiteks Soomes presidenti ja Prantsusmaal nii presidenti kui ka parlamenti. Puuduseks on asjaolu, et kahe vastandliku partei järjestikuse valitsemise jooksul tekivad järsud pöörded riigi poliitikas, mis võib eesmärgile täiesti vastandlikult tingida nõrga valitsuse moodustamise. o Proportsionaalsed ehk võrdelised valimised mitmemandaadilised ringkonnad hääletamine nimekirjade alusel saadikukohti saab partei proportsionaalselt neile antud häältega Nimekirjade puhul on võimalikud: avatud nimekirjad. Avatud nimekirja puhul reastatakse nimekiri parast valimisi ümber vastavalt kogutud häältele. suletud nimekirjad. Suletud nimekirja puhul parast valimisi uut pingerida ei tehta. Nimekiri saab nii mitu kohta, kui mitu protsenti valijaid nimekirja poolt hääletasid. Valituks saavad need, kes on nimekirja eesotsas. Proportsionaalne, demokraatiates levinuim valimissüsteem rõhutab seevastu järgmist: valijate antud häälte enam-vähem täpset peegeldumist valitava kogu kohtade jagamisel; vähemuste esindatust. Proportsionaalset süsteemi kasutatakse rohkem kui majoritaarset, sest seda peetakse õiglasemaks ja see ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide või valimisliitude vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt kogutud häälte arvuga (näiteks saab 100-kohalise parlamendi puhul partei, kes kogus 7% häältest, parlamendis 7 kohta). Kandidaadid seatakse üles parteide või valimisliitude nimekirjade kaupa, osaleda võivad ka üksikkandidaadid. Peamine puudus on näiteks Eestilegi omane olukord, kus koalitsioone moodustavad kaks- kolm parteid, mis peaksid teoorias välja jätma kõik teised seadusandlikku kokku pääsenud jõud. Niisiis võtab tavaliselt võimu napilt üle 50% rahvalt mandaadi saanutest. Samas võib ka valijailt suhteliselt vaikese poolthäälte arvu saanud erakond mõjutada parlamendi tööd ebaproportsionaalselt suurel määral. Puuduseks on veel keerukas häälte lugemine, millest valijad aru ei saa. o Hübriidsed ­ pooled parlamendikohad jagatakse majoritaarselt (näiteks regioonis) , pooled proportsionaalselt (üleriigilised erakondade nimekirjad)
Valimiskäitumine Parlamentaarsetes riikides toimuvad valimised regulaarselt: parlament valitakse iga nelja aasta tagant, president viie ja kohalik võim kolme või nelja aasta tagant. Kui sellest regulaarsusest kinni ei peeta, hakkab riik demokraatiast eemalduma. Valimiskäitumine sõltub inimese sotsiaal-majanduslikust kuuluvusest ja massimeediast, traditsioonidest ja sõpradest. Valimiste korraldamise etapid: o ettevalmistav periood. Selle perioodi täpsustab valitsus, lähtudes valimisseadusest. Valitsus määrab kindlaks valimisõiguslike kodanike arvu ja kohalikud valimiskomisjonid korrastavad valimisnimekirjad; o valimiskampaania periood - algab sellest hetkest, kui valimised on välja kuulutatud. Kampaania eesmark on tugevdada oma parteid või valimisliitu organisatsiooniliselt ja koguda endale valijaid. Parteid koostavad valimisprogrammi, otsivad vajaduse korral
8 liitlasi, et moodustada valimisliit , ja alustavad valimispropagandat. Selle hulka kuulub ka logode valmistamine, sotsioloogilised küsitlused ja nende tulemuste avaldamine ajakirjanduses. Riigi ametiasutuste ülesanne on jälgida, et kõik parteid peavad kinni valimisseadusest; o hääletamine - on lühietapp ning kestab umbes nädala. Siia mahub nii hääletuspäev kui ka eelhääletus. Hääletustulemused näitavad, milline on uus parlamendi koosseis. Stabiilsetes riikides on valimisest osavõtnute arv 65-70%. Mida kõrgem on valijate protsent, seda seaduslikum on parlament. Pöördelised sündmused riigi poliitilises elus suurendavad inimeste poliitilist aktiivsust; o häälte lugemine - kui hääletamiseks ettenähtud aeg on lõppenud, avatakse pitseeritud valimiskastid valimiskomisjoni, ajakirjanike ja sõltumatute vaatlejate juuresolekul. Esimesed valimistulemused selguvad nelja-viie tunni möödumisel, lõplikud tulemused nädala jooksul. Valimisseadusega kehtestatud valimissüsteem määrab kindlaks selle, kuidas teisendatakse hääled saadikukohtadeks ehk mandaatideks. o Kui valimised on möödas, tuleb kaotajatel valijate otsusega leppida. Kaotajad, kes satuvad opositsiooni, osalevad samuti avalikus elus. Nad ei pea olema lojaalsed valitsuse poliitikale, küll aga riigi aluste seaduslikkuse ja demokraatia enda suhtes.
Eesti Vabariigi Riigikogu valimised o proportsionaalsed, iga 4 aasta tagant: märtsi esimesel pühapäeval.
Valimisi korraldab vabariigi valimiskomisjon . Eesti Vabariigi Riigikogu 101 liiget valitakse võrdelise ehk proportsionaalse valimissüsteemi alusel. Igal valijal on üks hääl. Hääletamisõigus on igal Eesti kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks ja keda kohus ei ole tunnistanud teovõimetuks. Valimised toimuvad iga nelja aasta järel märtsikuu esimesel pühapäeval. Kandidaate võib üles seada nii erakondade kui ka üksikkandidaatidena. Kandidaadiks võib üles seada vähemalt 21-aastase Eesti kodaniku, keda kohus ei ole tunnistanud teovõimetuks ning kes pole kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ega kanna vanglakaristust. Kandideerimiseks ei pea olema ühegi erakonna liige. Enne valimisi tuleb valija postkasti valijakaart, seega peab valimisõiguslik kodanik olema kantud Eesti elanike registrisse . Iga kandidaadi eest tasub ülesseadja rahatagatise ehk kautsjoni (kaks alampalka). Kautsjoni saavad tagasi need kandidaadid, kes osutusid valituks või said valimisringkonnas hääli vähemalt 1/2 lihtkvoodi ulatuses või kelle nimekiri pääses Riigikokku. Kandidaatide nimekirjad tuleb ülesseadjatel esitada kahel kujul:
o ringkondade kaupa, o üleriigiliste koondnimekirjadena.
Riigikokku pääsemiseks on kolm võimalust: Kolme liiki mandaadid o isikumandaadid - saab see kandidaat, kes kogub lihtkvoodi jagu hääli - Lihtkvoot - Valijate arv jagatud ringkonna mandaatide arvuga. Lihtkvoot on valimisringkonnas antud häälte arvu ja mandaatide arvu jagatis. Näiteks kui mingis ringkonnas osaleb valimistel 44 000 valijat ja mandaate oli 11, siis läheb lihtkvoodi täiskogumiseks vaja vähemalt 44 000 : 11 = 4000 häält. Lihtkvoodi jagu hääli kogunud kandidaat saab Riigikokku ka siis, kui ta kandideerib üksikkandidaadina või kui tema nimekiri tervikuna häälekünnist ei ületa. o ringkonnamandaat - lahtise nimekirja alusel. Nimekirjad saavad kohti lihtkvoodi alusel. Mandaatide jagamisel osalevad vaid need nimekirjad, mis said üleriigiliselt rohkem kui 5% valijate häältest - nn. valimiskünnis. Kõik hääled, mille mingi nimekirja kandidaadid ühes
9 valimisringkonnas koguvad, liidetakse kokku. Nimekirjasisene järjekord tehakse valimistulemuste alusel ümber. Pingerida koostatakse selle järgi, kui palju hääli iga kandidaat isiklikult kogus. Näiteks mingi erakond saab mingis valimisringkonnas 3,5 lihtkvoodi jagu hääli ehk kolm mandaati. Lihtkvoot on häälte hulk, mille eest antakse nimekirjale üks saadiku mandaat. See tähendab, et nimekiri saab kolm kohta (Seda muidugi eeldusel , et erakond ületab üleriigiliselt 5% künnise ja et kandidaat kogub 5% hääli lihtkvoodist). Need kolm kohta saavad kandidaadid, kes kogusid kõige rohkem hääli. o üleriigiline kompensatsioonimandaat - suletud nimekirja alusel
Kohalike volikogude valimised Kohalike volikogude valimised toimuvad Eestis iga nelja aasta järel oktoobrikuu kolmandal pühapäeval. Hääletamisõigus on Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht on vastavas vallas või linnas. Samuti on hääletamisõigus ka välismaalastel, kes elavad Eestis alalise elamisloa alusel ning kes on vastavas linnas või vallas elanud viimased viis aastat. Hääleõiguslik ei ole isik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks või on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karitust kinnipidamiskohas. Kandideerimisõigus on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kelle püsiv elukoht (ta on kantud linna või valla elanike registrisse) on hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Volikogu liikmeks ei või kandideerida isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab karistust kinnipidamiskohas. Kohalike volikogude valimiste puhul tehakse valimiste tulemused kindlaks ringkonniti. Kandideerida võib üksikisikuna, erakonna või valimisliidu nimekirjas. Valituks osutub kandidaat, kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne. Ülejäänud mandaadid jagatakse kompensatsioonimandaatide alusel.
6. Seadusandlik võim. Parlamendi töökorraldus. Lk.101-109 Riigivõim jaguneb Eestis kolme institutsiooni vahel. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule, täidesaatev Vabariigi Valitsusele ning kohtuvõim kohtutele.
Riigikogu on Eesti rahva esinduskogu, kellele kuulub seadusandlik võim riigis ­ võtta vastu seadusi. Põhiseadusest tulenevalt võtab Riigikogu vastu ka riigieelarve ja kontrollib selle täitmist, teostab järelvalvet valituse tegevuse üle ning määrab ametisse kõrgemad riigiametnikud , esindab Meie riiki rahvusvahelistes organisatsioonidest. Ka vabariigi Valitsuse moodustamine ning selle püsimine sõltub Riigikogu usaldusest. Riigikogu on ühekojaline parlament, milles on 101 liiget, kes valitakse Eesti kodanike poolt iga nelja aasta tagant, märtsikuu esimesel pühapäeval, vabadel valimistel. Õigus valida on kõiki teovõimelistele, üle 18-aastastele kodanikele , kes ei kanna vanglakaristust. Kui soovid kanditeerida rahvaesindajaks, siis tingimused on samad, kuid vanust peab olema 21 eluaastata. Parlamendi ülesanded o algatada, menetleda ja võtta vastu seaduseid. Tööd seaduse kallal nimetatakse menetlemiseks. o kuivõrd p. on rahva esinduskogu, siis peavad siin saama esindatud ning ka tasakaalustatud ühiskonnas esinevad erinevad huvid o parlament peab teostama järelvalvet valitsuse üle - kontrolli viise vt. õpik lk.107
Riigikogu peamine ülesanne on töö seadustega, mis jaguneb kolme järku: o algatamine; o arutamine ja vastuvõtmine;
10 o väljakuulutamine. Seaduste (eelnõude) algatamise õigus on: o Riigikogu fraktsioonidel; o Riigikogu liikmetel; o Riigikogu komisjonidel; o Vabariigi Valitsusel
Seaduseelnõu menetlemine Riigikogus:
Riigikogu juhatus Riigikogu juhatus on Riigikogu liikmete hulgast valitud Riigikogu tööd korraldav organ, mis koosneb Riigikogu esimehest ja kahest aseesimehest:
o Riigikogu esimees - Ene Ergma
11 o Riigikogu I aseesimees - Kristiina Ojuland o Riigikogu II aseesimees - Jüri Ratas
Riigikogu juhatus korraldab Riigikogu tööd vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele ja Riigikogu liikme staatuse seadusele. Riigikogu juhatuse volitused kestavad ühe aasta. Seejärel valivad Riigikogu liikmed enda hulgast uue juhatuse. Riigikogu esimees juhatab Riigikogu istungeid, kutsub kokku Riigikogu juhatuse koosoleku, esitab juhatusele koosoleku päevakorraprojekti ja juhatab Riigikogu juhatuse koosolekuid. Riigikogu juhatus korraldab Riigikogu esindamist, jaotab kohad komisjonides, kinnitab komisjoni koosseisu, registreerib fraktsioonid, koostab ja esitab Riigikogule kinnitamiseks Riigikogu töönädala päevakorraprojekti. Samuti määrab juhatus menetlusse esitatud eelnõule juhtivkomisjoni, kui eelnõu vastab vormistuselt Riigikogu juhatuse poolt kehtestatud normitehnilistele eeskirjadele. Riigikogu esimehe volitusel, tema äraolekul või tema volituste peatumisel täidab Riigikogu esimehe ülesandeid Riigikogu aseesimees.
Riigikogu alatine komisjon valmistab ette eelnõusid Riigikogu täiskogus arutamiseks, teostab oma valdkonna piires kontrolli täidesaatva riigivõimu teostamise üle ning täidab muid seadusega või Riigikogu otsusega talle pandud ülesandeid. Riigikogus on järgmised alatised komisjonid:
12 o keskkonnakomisjon; o riigikaitsekomisjon; o kultuurikomisjon; o sotsiaalkomisjon; o maaelukomisjon ; o väliskomisjon; o majanduskomisjon; o õiguskomisjon; o põhiseaduskomisjon; o Euroopa Liidu asjade komisjon o rahanduskomisjon;
Riigikogu liige kuulub ühte Riigikogu alatisse komisjoni, komisjoni liikmete arvu määrab Riigikogu juhatus. Oma liikmed määrab alatistesse komisjonidesse fraktsioon , fraktsioonile kuuluvate kohtade arvu igas alatises komisjonis määrab Riigikogu juhatus. Riigikogu komisjoni esimehe ja aseesimehe valivad komisjoniliikmed enda hulgast komisjoni esimesel istungil , komisjoni esimeheks saab kõige rohkem hääli kogunud kandidaat.
Riigikogu moodustab erikomisjoni seaduse alusel, samuti seadusest või välislepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Erikomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega, milles määratakse tema koosseis, asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja tegevusest aruandmise kord. Uurimiskomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega avalikku huvi pakkuva sündmuse asjaolude uurimiseks. Otsusega määratakse koosseis, samuti asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja volituste kestus. Uurimiskomisjon esitab Riigikogule vähemalt kord aastas vahearuande oma tegevusest ning tegevuse lõpetamisel lõpparuande. Probleemkomisjoni võib moodustada olulise tähtsusega probleemi läbitöötamiseks. Probleemkomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega, milles määratakse tema koosseis, sealhulgas ka asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja volituste kestus. Tegevuse lõpetamisel esitatakse Riigikogule aruanne tegevuse kohta.
Riigikogu fraktsioonid Fraktsiooni võivad moodustada ja sinna peavad kuuluma vähemalt viis Riigikogu liiget, kes on valitud sama nimekirja järgi. Ühte nimekirja kuuluvad Riigikogu liikmed võivad moodustada ainult ühe fraktsiooni. Fraktsiooni registreerib Riigikogu juhatus. Fraktsioon valib oma liikmete hulgast esimehe ja aseesimehe. Kui fraktsioonis on üle 12 liikme, on tal õigus valida ka teine aseesimees. Fraktsioonid on rühmad, mille kaudu kujundatakse suur osa parlamendi tööst. Fraktsioonides lepitakse kokku poliitilistes otsustes, mille järel on võimalik komisjonis ja Riigikogu täiskogu istungil ja avalikkuse ees oma arvamust esitada. Fraktsioon on koht, kus sõlmitakse poliitilisi kokkuleppeid. See ei tähenda, et fraktsioonisiseselt ei tohi kunagi lahkarvamusi olla. Fraktsioonidel nagu ka Riigikogu liikmetel ja komisjonidel on seaduse algatamise õigus. Sellega on kindlustatud, et ka opositsioonis olevatel fraktsioonidel on võimalik oma eelnõusid välja töötada ja kaitsta Riigikogus. Riigikogu juhatus registreeris 2. aprillil 2007 järgmised fraktsioonid: Eesti Keskerakonna fraktsioon, Eesti Reformierakonna fraktsioon, Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, Eestimaa Roheliste fraktsioon, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Fraktsioonid: o Eesti Keskerakonna fraktsioon o Erakond Eestimaa Rohelised fraktsioon 28 liiget 6 liiget Esimees Vilja Savisaar Esimees Valdur Lahtvee o Eesti Reformierakonna fraktsioon o Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon ­ 31 liiget 6 liiget Esimees Keit Pentus Esimees Karel Rüütli
13 o Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon o Sotsiaaldemokraatliku Erakonna 19 liiget fraktsioon Esimees Mart Laar 10 liiget Esimees Eiki Nestor
Parlamendirühmad Parlamendirühmi luuakse , et tõhustada kahepoolset suhtlemist teiste riikide parlamentidega. Parlamendirühmade tegevus on suunatud Eesti Vabariigi välispoliitiliste eesmärkide elluviimisele ja Eesti tutvustamisele välismaal.
7. Kõrgeim täidesaatev võim. Valitsuse moodustamise põhimõtted. lk.110-115 Koalitsioon. Opositsioon. Riigivõim jaguneb Eestis kolme institutsiooni vahel. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule, täidesaatev Vabariigi Valitsusele ning kohtuvõim kohtutele.
Uue valitsuse moodustamiseks kutsub president vastvalitud Riigikogu fraktsioonide esindajad läbirääkimistele ja määrab peaministrikandidaadi. Traditsiooni kohaselt tehakse ettepanek valitsuse moodustamiseks enim hääli saanud erakonnale. Peaministrikandidaadiks saab poliitik , kellel on Riigikogus enamuse toetus. Kuna praktikas ükski erakond Riigikogus enamust ei saa, sõlmitakse omavahelisi kokkuleppeid. Erakonnad, kes valitsuses osalevad moodustavad koalitsiooni, valitsuses mitteosalevad opositsiooni.
Koalitsioonis Opositsioonis: Eesti Reformierakond Eesti keskerakond Isamaa ja Res Publica Liit Eestimaa Rahvaliit Sotsiaaldemokraatlik Erakond Erakond Eestimaa Rohelised
Demokraatiaspetsialistid peavad tugeva opositsiooni olemasolu väga tähtsaks. Kui Riigikogu ei suuda kindla tähtaja jooksul sobivat peaministrikandidaati leida, peab president välja kuulutama uued Riigikogu valimised. Riigikokku pääsenud erakonnad sellest enamasti huvitatud ei ole ja kui enim kohti saanud erakonnad ei suuda omavahel kokku leppida ehk koalitsiooni moodustada, tehakse ettepanek valitsuse moodustamiseks mõnele vähem hääli saanud erakonnale. Moodustub vähemusvalitsus, see saab toimida aga ainult Riigikogu enamuse nõusolekul.
Koalitsioonide stabiilsuse määravad o parlamendis esindatud parteide arv o parteidevaheline ideoloogiline distants Selle alusel on eristatavad o mõõdukas pluralism - parlamendis kuni 6 erakonda ja nendevahelised eriarvamused pole lepitamatu iseloomuga o polaarne pluralism - üle 6 partei ja selge lõhenemine vastandlikeks jõududeks
Vabariigi Valitsuse moodustab Riigikogu. Kui Riigikogu on seadusandliku võimu esindaja, siis Vabariigi Valitus on täidesaatva võimu esindaja. Valitusse kuuluvad peaminister ja ministrid . Eestis on 11 ministeeriumi, mida juhib minister. Lisaks võivad valitsuses olla ka ministrid, kes ei juhi ministeeriumi, nii nimetatud portfellita ministrid. Nende ülesanded määrab peaminister. Üheks selliseks on rahvastikuminester. Peaministri nimetamine on riigipea kohus.
14 o Parlamentaarses riigis nimetatakse peaministriks parlamendivalimised võitnud erakonna liider. o poolpresidentaalsetes riikides võib nimetada oma erakonna liidri Peaminister nimetab ametisse ministrid. Parlamentaarses riigis on minister poliitiline juht, kes viib ellu valitsuse (erakonna) poliitilist liini. Et tagada ministeeriumi töö stabiilsena ka sagedasti vahetuvate valitsuste korral, selleks peab olema kantsler apoliitiline (konstitutsioonilise bürokraatia mudel)
Valituse ülesanneteks on riigi sise- ja välispoliitika ellu viimine, suunata ja koordineerida valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja presidendi aktide täitmist.
Valitsus asub ametisse ametivande andemisega Riigikogu ees.
Eestis teostab täidesaatvat võimu Vabariigi Valitsus põhiseaduse ja seaduste alusel kas vahetult või ministeeriumite ja valitsusasutuste kaudu.
Riigikantselei on Vabariigi Valitsuse juures olev valitsusasutus, mis o toetab valitsust ja peaministrit poliitika kujundamisel ja elluviimisel o toetab ministri, kes ei juhi ministeeriumi , tegevust o arendab Eesti avalikku teenistust o arendab dokumendihaldust ja korraldab arhiivindust o korraldab Riigi Teataja avaldamist
Ministrid Andrus Ansip Helir -Valdor Seeder Peaminister Põllumajandusminister Tõnis Lukas Ivari Padar Haridus- ja teadusminister Rahandusminister Rein Lang Urve Palo Justiitsminister Minister Jaak Aaviksoo Siim Valmar Kiisler Kaitseminister Regionaalminister Jaanus Tamkivi Jüri Pihl Keskkonnaminister Siseminister Laine Jänes Hanno Pevkur Kultuuriminister Sotsiaalminister Juhan Parts Urmas Paet Majandus- ja kommunikatsiooniminister Välisminister
Valitsuste põhitüübid o Enamusvalitsus üheparteiline enamusvalitsus minimaalse enamusega valitsus - kitsas koalitsioon, kaasatud minimaalselt parteisid, ekstraenamusega valitsus - lai koalitsioon, kus lisaks suurtele parteidele kaasatud ka rida väikseid, mis on oma vaadetelt lähedased
15 o Vähemusvalitsus - juhul kui opositsioon lõhestunud. Näiteks tsentrivalitsuste puhul. Või kui suurem partei ei taha moodustada koalitsiooni. o ametnikevalitsus - koosneb poliitiliselt erapooletutest spetsialistidest (Eestis Vähi valitsus 1992)
Valitsus astub tagasi kui: o riigikogu uus kooseis o riigikogu avaldab umbusaldust o kui riigikogu ei võta vastu seaduseelnõu, mis on seotud usaldusküsimusega o kui peaminister astub tagasi või sureb
Praeguses EV valitsuses 14 liiget: 13 ministrit ja 1 portfellita minister peaminister, välisminister, kaitseminister, justiitsminister, siseminister, avaliku halduse minister, rahandusminister, majandus- ja kommunikatsiooniminister, põllumajandusminister, kultuuriminister, haridusminister, keskkonnaminister, sotsiaalminister, portfellita on rahvastikuminister. Valitsuse kui terviku asjaajamist juhib Riigikantselei, mille eesotsas riigisekretär. Valitsuse kohalikuks käepikenduseks on maavanemad - määratakse ametisse 5 aastaks.
8. Bürokraatia. Lk.116-118. Riigibürokraatia kontrollimise võimalused lk. 119-121 Bürokraatia ehk ametnikkond ­ need, kes tegelevad avaliku haldusega ehk võimude otsuste elluviimisega. Tagavad riigi haldussuutlikkuse Bürokraatlikul asjaajamisel on järgmised tunnused: o kogu asjaajamine on seotud kindlate reeglitega; o valitseb selge tööjaotus ja ametivõimu piirid on kindlaks määratud; o igal ametikohal kehtivad ametinõuded; o kogu tegevus dokumenteeritakse; o administreerimine ja omandisuhted on lahutatud; o puudub igasugune võimalus ametikohta omastada; o ametikohad on korraldatud hierarhiliselt, nii et iga madalamal seisev tase on järgmise, kõrgemal seisva taseme kontrolli all; o toimub ametkonna professionaalne koolitamine, et igaüks oleks oma valdkonnas kompetentne. Avalik teenistus seati Eesti sisse 1. jaanuaril 1996. Avaliku teenistuse seadus sõnastas selgelt mitmed olulised mõisted ­ avalik teenistus ja ametiasutus. Avalik teenistus on töötamine riigi või kohaliku omavalitsuse ametis. Ametiasutus on riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest finantseeritav asutus, kelle ülesandeks on avaliku võimu teostamine. Ametnik peab olema teovõimeline, vajalik on haridus ja pädevus, teatud isikuomadused , ametnik peab olema Eesti kodanik ja vähemalt 21aastane. Ka ei tohi ta olla karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest jne. Ametniku koha täitmine toimub avaliku konkursi korras.
9. Korruptsioon Korruptsiooni elementideks on isiku ebalojaalsus, salatsemine ja kasulootus. Kõige levinum korruptsiooni definitsioon on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil. Eestis kehtiva korruptsioonivastases seaduses (võeti vastu 1999(95).a.) on rõhk asetatud korruptsiooni ennetamisele. Selleks on järgmised meetmed:
16 o ametisikute majanduslike huvide deklareerimine ja nende avalikustamine ; o töökohapiirangud (näiteks ei tohi ametiisik töötada ametikohal, kus tema otseseks ülemuseks on kas lähisugulane või hõimlane); o toimingupiirangud (ametiisikul on keelatud toimingud hõimlaste ja sugulastega ). Korruptsiooni näitajad ­ Transparency International (Passau ülikool) mõõdab index of perception of corruption alates 1995.a. Poliitiline korruptsioon on demokraatiale oht, sest tekivad võimukanalid, mis mõjutavad otsuseid ebaseaduslikul viisil.
Riigibürokraatia kontrollimise võimalused. lk. 119-121 Kontrolli võib teostada kolmes vormis: o Sisekontroll ­ vastavalt ametkonnasisestele normatiivaktidele või heale tavale o Poliitiline kontroll ­ nii varaline järelvalve( riigikontroll ) kui kõrgete ametikohtade täitmise protseduur o Õiguslik kontroll ­ kas kohtusüsteem või ombudsmani institutsioon . Ombudsman on kodaniku ja riigi vahelises konfliktis lepitaja - Eestis täidab seda rolli õiguskantsler.
10. Riigipea.
Eesti riigipea on VABARIIGI PRESIDENT, kes valitakse ametisse Riigikogu poolt salajasel hääletusel viieks aastaks. Presidendikandidaat peab saama Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamuse. Kui Riigikogu kahe päeva jooksul kolmes voorus ei suuda Vabariigi Presidenti valida, siis kutsutakse kokku Vabariigi Presidendi Valimiskogu . See koosneb Riigikogu liikmetest ja valdade ning linnade volikogude esindajatest. Vabariigi President peab pärast Riigikogu valimisi nõu fraktsioonide esindajatega ja esitab Riigikogule kinnitamiseks peaministrikandidaadi. Riigikogu poolt vastuvõetud seadused jõustuvad alles pärast seda, kui Vabariigi President on nad välja kuulutanud. Vabariigi President on valitud kas Riigikogu või valimiskogu poolt. Vabariigi President on Eesti riigipea, kes esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtluses ning on Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Presidendil on piiratud poliitiline võim. Ta on vahekohtunik ehk võimuse tasakaalustaja. President kuulutab välja seadusi, määrab peaministri kanditaadi, nimetab ja vabastab ametist valitsuse liikmed. Vabariigi President valitakse ametisse viieks aastaks ja üks isik võib olla Vabariigi Presidendiks maksimaalselt kaks ametiaega järjest. Eesti Vabariigi President on Toomas Henrik Ilves. Olulised funktsioonid: o esitada Riigikogule kõrgeimate ametnike kandidaate (õiguskantsler, riigikontrolör Eesti Panga nõukogu esimees) ja nimetada ametisse EP president EP nõukogu ettepanekul, samuti kohtunikud , diplomaadid, kaitseväe juhtkond o on riigikaitse kõrgeim juht. Võib agressiooni korral kuulutada välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetada ametisse kaitseväe juhataja, ilma Riigikogu otsuseta. Hädaolukorras annab koos peaministri ja Riigikogu esimehega välja seadusi.
11. Kohtuvõim. Eesti kohtusüsteem. Lk.122-125
Kohtusüsteem on Eestis on kolme astmeline - maakohtud ning halduskohtud , ringkonnakohtud ja Riigikogus.
17 Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus, neil on õigus kontrollida ka Riigikogu poolt vastuvõetud seaduste vastavaust põhiseadusega ja tunnistada kehtetuks, kui need on vastuolus põhiseaduse sätetega ja mõtetega.
Riigikogu nimetab Vabariigi Presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe ning Riigikohtu esimene ettepanekul Riigikohtu liikmed.
Maakohtud arutavad esimese astme kohtuna kõiki tsiviil-, kriminaal - ja väärteoasju. Maakohtu lahendite peale saab edasi kaevata ringkonnakohtusse. Eestis on neli maakohut: o Harju Maakohus o Pärnu Maakohus o Viru Maakohus o Tartu Maakohus Menetlust maakohtus reguleerivad tsiviilasjades tsiviilkohtumenetluse seadustik , kriminaalasjades kriminaalmenetluse seadustik ning väärteoasjades väärteomenetluse seadustik.
Halduskohtud arutavad esimese astme kohtuna haldusasju. Halduskohtu pädevus, halduskohtusse pöördumise ja halduskohtumenetluse kord on sätestatud halduskohtumenetluse seadustikus. Eestis on kaks halduskohut: o Tallinna Halduskohus o Tartu Halduskohus.
Ringkonnakohtud vaatavad teise astme kohtuna apellatsiooni korras läbi maa- ning halduskohtute lahendeid nende peale esitatud apellatsioonkaebuste, erikaebuste ja protestide alusel. Ringkonnakohtus toimub asjade läbivaatamise kollegiaalselt ­ see tähendab, et apellatsioonikaebuse lahendamisega tegeleb kohtukolleegium, kuhu kuulub kolm kohtunikku. Halduskolleegiumid, kus vaadatakse läbi haldusasju apellatsiooni korras, on moodustatud Tallinna ja Tartu ringkonnakohtu juurde. Eestis on kaks ringkonnakohut: o Tallinna Ringkonnakohus o Tartu Ringkonnakohus
Riigikohus on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus. Põhiseaduse kohaselt on Riigikohus kassatsioonikohus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Riigikohtu pädevuses on: o põhiseaduslikkuse järelevalve teostamine; o kohtulahendite kassatsiooni korras läbivaatamine; o teistmisavalduste läbivaatamine; o muude seadusest tulenevate ülesannete täitmine. Riigikohus asub Tartus.
Lisaks kohtule kuulub Eesti õigussüsteemi õiguskantsler.
Põhiseaduslikkuse järelvalve Eestis
Riigikohus 2. astme kohus 1. astme kohus Õiguskantsler president Riigikogu
18 üksikisik ja juriidiline isik . 12. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte. Tänapäeva demokraatlikele riikidele on omane võimude lahusus ehk riigivõimu kolmikjaotus. Rahva valitud esinduskogu (parlament, Eestis Riigikogu) tegeleb seadusandlusega ­ seadusandlik riigivõim, täidesaatev võim kuulub valitsusele (või riigipeale), õigusemõistmisega tegeleb seadusandlikule ja täitevvõimule mittealluv kohtuvõim. Ükski neist ei saa täita teiste riigiorganite ülesandeid. Võimude lahususe abil püütakse vältida võimutäiuse kontsentreerumist, sest ainult sel viisil on võimalik riigivõimu seaduse piires hoida. Riigivõimu koondumine ühtedesse kätesse viib diktatuurile, seega on võimude lahususe eesmärk vältida võimu kuritarvitusi. Nii on tagatud kodanike vabadus, seaduste ülimuslikkus ja kohtuvõimu sõltumatus. Teine põhjus võimude lahususes on efektiivse tööjaotuse tagamine riigivõimu teostamisel. Täidesaatva võimu mehhanismid seadusandliku võimu mõjutamiseks on: o Valitsusel on seaduseelnõude algatamise õigus. o Riigikogu peab arvestama sellega, et kui ta valitsusele umbusaldust avaldab, võib vabariigi president parlamendi laiali saata ning kutsuda esile erakorralised valimised. Valitsus võib siduda seaduseelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega (s.t esitada ultimaatumi - kas seadus või me astume tagasi). o President võib vetoõigust kasutades (Eestis suspensiivne ehk edasilükkav veto) jätta seaduse välja kuulutamata. o Kui Riigikogu uuesti seaduse muutmata kujul vastu võtab, peab president, kui ta seadust välja kuulutada ei soovi, pöörduma Riigikohtu poole, näidates, et seadus on põhiseadusega vastuolus. o Kohtupoolne kontroll seadusandja üle seisneb Riigikohtu järelevalves seaduste üle põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Riigikohtu pädevusse kuulub vastavalt põhiseadusele ka Riigikogu liikme volituste ennetähtaegne lõpetamine, kui Riigikogu liige on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma. Kohus kontrollib täitevvõimu halduskohtu menetluste kaudu, samuti alluvad täitevvõimu üldaktid põhiseaduslikule järelevalvele. o Riigikohtul on õigus tunnistada vabariigi president kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma. o Seadusandlik võim kontrollib omakorda kohtuvõimu, mõjutades teda seadusandliku tegevuse kaudu ning riigieelarve kaudu. Samuti nimetab Riigikogu ametisse Riigikohtu esimehe ning riigikohtu liikmed, osaledes sellega kohtuvõimu kujundamisel. o Täitevvõim kontrollib kohtute tegevust riigieelarve eelnõu koostamise ning selle täitmise korraldamise kaudu, samuti koostab ta seaduseelnõusid, mis võivad mõjutada ka kohtute tegevust. Kohtute tegevust kontrollib ka riigikontroll (haldustegevuse osas). Oma osa on ka vabariigi presidendil - tema nimetab ametisse esimese ja teise astme kohtunikud. o Niisiis - võimude lahusus on eelkõige kontrollide ja tasakaalustuse mehhanism .
13. Ombudsman. Ombudsmani institutsioon pärineb Rootsist. 20. sajandil võttis selle üle enamik Euroopa riike ning Maastrichti lepinguga loodi Europarlamendi juurde Euroopa ombudsmani institutsioon Tavaliselt valib ombudsmani parlament. Eestis täidab ombudsmani ülesandeid õiguskantsler. Euroopa ombudsmani ülesanne on tegelda ELi kodanike, institutsioonide, äriühingute jt kaebustega, kes leiavad, et ELi institutsioonid või asutused on oma tegevuses nende suhtes eksinud või hooletust üles näidatud. Samuti võib ombudsman alustada uurimist omal algatusel .
14. Riigikontrolli ja Õiguskantsleri institutsioonid. Järelvalve täidesaatva võimu üle
19 parlamendi kontroll täidesaatva võimu üle. ministrite aruandekohustus parlamendi ees, parlamendifraktsiooni surve oma erakonna ministrile
Riigikontroll on parlamentaarse riigi majanduskontrolli organ, kes annab Riigikogule tagasisidet riikliku majandustegevuse kohta, seda nii õiguspärasuse kui ka tulemuslikkuse aspektist lähtuvalt. Riigikontrolli juhib riigikontrolör, kes nimetatakse ametisse 5 aastaks ja vabastatakse ametist Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu poolt. Riigikontrolöri ametis on teist ametiaega järjest Mihkel Oviir .
Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks. Õiguskantsleri ülesandeks on põhiseadusliku järelvale ning avalikke ülesandeid täitvate asutuste kontrollimine isikute põhiseaduslike õiguste ja vabaduse tagamiseks. Õiguskantsler esitab Riigikogule sügisistungijärgu täiskogu kolmandal töönädalal ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste seaduste ­ määruste kooskõlast põhiseadusega ja seadustega. Õiguskantsleri esitatav ülevaade aitab juhtida Riigikogu tähelepanu põhiseaduse rakendamisel ilmnenud kitsaskohtadele ja probleemidele. Eesti Vabariigi õiguskantsler on Indrek Teder.
15. Kohalik omavalitsus. Kesk- ja regionaalvõimu suhted. Lk.125-130 Regionaalne identiteet tugevdab riiki. o regionaalpoliitika abil saab tasakaalustada majandusarengut o tänapäeval on oluliseks riigi funktsiooniks saanud haldamine - inimeste sotsiaalset heaolu saab paremini korralda kohapealseid vajadusi teades Võimutasandid: o keskvõim o regionaalvõim ehk maakonnatasand o kommunaalvõim ehk kohalik tasand (linn, vald) Kaks võimalust riigi administratiivseks ülesehituseks o tsentraliseeritud mudel - kõik otsused lähtuvad ülalt, keskvõimust. Regionaalvõim on keskvõimu esindaja, kohalikul omavalitsusel on väikesed volitused ja väike tulubaas (Eestis näit. 0,5% maksudest). Taolist halduskorraldust nimetatakse kahetasandiliseks: tasand ­ kesk- ja regionaalvõim tasand ­ kohalik omavalitsus o b) autonoomse kohaliku võimu mudel ­iga tasandi kohalikul võimul on oma tulubaas, otsusutusõigus ja valitav esindusorgan . Taolist halduskorraldust nimetatakse kolmetasandiliseks. Eestis on kahetasandiline halduskorraldus Eestis on ühetasandiline kohalik omavalitsus. o Omavalitsusüksusteks on vald ja linn.. - Omavalitsusüksuse esinduskoguks on volikogu , mis valitakse neljaks aastaks. Hääleõiguslikud on kõik vastava omavalitsusüksuse territooriumil elavad alalised elanikud. Kandideerimisõigus on vaid Eesti kodanikel. Volikogu pädevuses: Igal omavalitsusel on tema enda poolt vastu võetud põhimäärus Kohalik volikogu võib vastu võtta määrusi ja otsuseid: valla või linna eelarve kohalikud maksud ja maksusoodustused volikogu esimehe ja aseesimehe valimine linnapea või vallavanema valimine, kes moodustab valla(linna)valitsuse. osavalla või linnaosa moodustamine
20 o Maakonnad on riigihaldusüksused - neil ei ole valitavat esinduskogu ega maksustamisõigust. Maavanema nimetab 5 aastaks ametisse vabariigi valitsus. Maavanem on keskvõimu esindaja, aga samas ka kohalike huvide esindaja keskvõimu ees.
Et oma huvisid paremini realiseerida, on loodud nii maakondlikud kui üleriiklikud omavalitsusliidud ­ Linnade Liit ja Maaomavalitsuste Liit (vt. http//portaal.ell.ee) Eesti kohaliku omavalitsuse seadusandlus lähtub Euroopa Nõukogu Kohaliku Omavalitsuse Euroopa Hartast.
16. Euroopa Liidu institutsioonid. Euroopa Kohus. Euroopa Nõukogu Inimõiguste Kohus Valitsemiskorraldus Euroopa Liidus. Lk.131-137 o Euroopa Parlament Euroopa Parlamendi valivad Euroopa Liidu kodanikud, kelle huve parlament esindab. Parlamendivalimised toimuvad iga viie aasta tagant ning igal ELi kodanikul on õigus valimistel hääletada ja kandideerida. Euroopa Parlamendil on kolm asukohta ; Brüsselis (Belgias), Luksemburgis ja Starsbourg'is (Prantsusmaal). Parlamendil on kolm põhilist ülesannet.
1. Ta jagab nõukoguga seadusandlikku võimu. Asjaolu, et ta on otseselt valitav organ, aitab tagada Euroopa Liidu õigusaktide demokraatlikku õiguspärasust. 2. Ta teostab demokraatlikku järelevalvet kõigi ELi institutsioonide, eelkõige komisjoni üle. Ta on pädev kiitma heaks või lükkama tagasi volinike nimetamist ning tal on õigus avaldada umbusaldust tervele komisjonile. 3. Eelarve. Parlament jagab nõukoguga pädevust ELi eelarve üle ja võib seega mõjutada ELi kulutusi. Menetluse lõpus võtab ta eelarve tervikuna vastu või lükkab selle tagasi.
o Euroopa Liidu Nõukogu Nõukogu on ELi põhiline otsuseid tegev organ. Ta esindab liikmesriike ja tema koosolekutest võtab osa üks minister iga ELi liikmesriigi valitsusest. Nõukogu eesistujariik vahetub iga kuue kuu tagant. See tähendab, et kõik ELi liikmesriigid vastutavad kordamööda kuuekuulise perioodi jooksul nõukogu päevakorra ja kõigi koosolekute juhatamise eest, korraldades seadusandlike ja poliitiliste otsuste vastuvõtmist ja olles liikmesriikidevaheliste kompromisside vahendajaks. Nõukogu otsused tehakse hääletades. Mida suurem on liikmesriigi rahvastik , seda rohkem hääli tal on. Häälte arv ei ole aga täpselt proportsionaalne, vaid on kohandatud väiksema rahvaarvuga riikide kasuks.
Nõukogul on kuus põhiülesannet.
1. Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtmine. Mitmes valdkonnas võtab ta neid vastu koos Euroopa Parlamendiga. 2. Liikmesriikide üldise majanduspoliitika koordineerimine . 3. Rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine ELi ja ühe või mitme riigi või rahvusvahelise organisatsiooni vahel. 4. ELi eelarve kinnitamine koos Euroopa Parlamendiga. 5. ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP: üksikasjalikumalt vt tagapool), mis põhineb Euroopa Ülemkogu antud juhistel. 6. Siseriiklike kohtute ja politseijõudude kriminaalasjades tehtava koostöö koordineerimine (vt Justiits - ja siseküsimused tagapool).
Euroopa (Nõukogu) Inimõiguste Kohus loodi 1959. aastal Euroopa Nõukogu juurde. See asub Strasbourgis, Prantsusmaal.
21 Kohus tagab 1953. aastal jõustunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud põhimõtete järgimise. Inimõiguste Kohtu kohtunikud valib Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee; kohtunikud on oma tegevuses sõltumatud, mis tähendab, et nad ei esinda oma päritoluriiki. Isikud, kelle arvates riigiasutus on rikkunud nende konventsioonikohaseid õigusi, võib teatud tingimustel pöörduda otse Inimõiguste Kohtu poole. Enne seda peavad olema siiski ammendatud kõik edasikaebamise võimalused asjaomases riigis ja selles riigis tehtud viimasest kohtuotsusest ei tohi olla möödas üle kuue kuu. Kui Inimõiguste Kohus leiab, et avaldus on vastuvõetav, toimub inter partes menetlus, st kohus kuulab enne otsuse tegemist avalikul kohtuistungil ära poolte argumendid. Menetluse selles etapis peab pooli abistama advokaat . Kui kohus on teinud lõpliku otsuse, on see asjaomasele riigile siduv ja ta peab võtma selle täitmiseks kõik vajalikud meetmed. Euroopa Nõukogu (loodud 1949) institutsioon, kõrgeim instants, kuhu saab apelleerida inimõiguse rikkumise korral ­ kui on läbitud kõik siseriiklikud etapid.
o Euroopa Komisjon
Euroopa Komisjon on riiklikest valitsustest sõltumatu. Komisjoni ülesanne on esindada ja kaitsta ELi kui terviku huve. Euroopa Komisjon koostab uute seaduste ettepanekud ning esitab need Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Uus komisjoni koosseis nimetatakse ametisse iga viie aasta tagant, kuue kuu jooksul alates Euroopa Parlamendi valimistest. Komisjoni kuulub 27 meest ja naist ­ üks esindaja igast liikmesriigist. Komisjoni asukoht on Brüsselis (Belgia).
Euroopa Komisjonil on neli põhiülesannet.
1. Õigusaktide ettepanekute tegemine parlamendile ja nõukogule. 2. ELi poliitika elluviimine ja eelarve täitmine. 3. ELi õigusaktide täitmise järele valvamine (koos kohtuga). 4. Euroopa Liidu esindamine rahvusvahelistes suhetes, näiteks pidades läbirääkimisi ELi ja kolmandate riikide vaheliste kokkulepete üle
o Euroopa Kohus
Euroopa Ühenduste Kohus. Selle ülesanne on tagada, et ELi õigusakte tõlgendatakse ja rakendatakse kõikides liikmesriikides samamoodi. See tähendab, et riiklikud kohtud ei saa sama teo eest määrata erinevat karistust. Kohtul on õigus lahendada õigusvaidlusi liikmesriikide, ELi institutsioonide, ettevõtjate ja eraisikute vahel. Euroopa Kohtu koosseisu kuulub üks kohtunik igast liikmesriigist, nii et esindatud on kõigi 27 liikmesriigi õigussüsteemid. Kuid tõhususe huvides tuleb Euroopa Kohus täiskoguna kokku väga harva. Üldjuhul peab kohus istungit suurkojana, kuhu kuulub vaid 13 kohtunikku. Samuti võib kohus kokku tulla kolmest või viiest kohtunikust koosnevate kodadena. Euroopa Kohtu asukoht on Luksemburg.
Kohus teeb otsuseid kohtuasjades, mis on selles kohtus algatatud. Viis kõige levinumat kohtuasja tüüpi on:
1. eelotsuse taotlus ; 2. kohustuste rikkumise hagi ; 3. tühistamishagi; 4. tegevusetushagi; 5. kahju hüvitamise hagi. 22 o Euroopa Kontrollikoda
Kontrollikoja põhiülesanne on kontrollida, kas ELi tulud laekuvad nõuetekohaselt ning kas rahalisi vahendeid kasutatakse juriidilises ja majanduslikus mõttes õigesti ja eesmärgipäraselt. Kontrollikoja eesmärk on tagada, et maksumaksjate raha kasutatakse hästi ning seepärast on kontrollikojal õigus kontrollida iga isikut või organisatsiooni, kes tegeleb ELi rahaliste vahenditega. Selle asukoht on Luksemburgis. Kontrollikojas on igast liikmesriigist üks liige, kelle nimetab ametisse nõukogu kuueks aastaks, kusjuures teda võib pärast ametiaja lõppu tagasi nimetada. Kontrollikoja liikmed valivad endi hulgast kolmeks aastaks presidendi.
Kontrollikoja põhiülesandeks on kontrollida, kas ELi eelarvet täidetakse õigesti ehk kas ELi tulud ja kulud on seaduslikud ja ausad, ning tagada usaldusväärne finantsjuhtimine . Tema töö aitab seega tagada, et ELi süsteem töötab tõhusalt ja avatult.
23