Okaspuude luhikonspekt 2012 (0)

EESTI MAAÜLIKOOL 
Metsandus- ja maaehitusinstituut 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Ivar   Sibul   
 
DENDROLOOGIA  ÜLDKURSUS 
Okaspuude lühikonspekt EMÜ AR, MH, LV, ME, MT ja ER erala 
üliõpilastele 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tartu 2007 – 2012 
 
© Ivar Sibul 2007 – 2012.  
DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS -  OKASPUUD
1
 
 
DENDROLOOGIA MÕISTE 
 
Sõna  dendroloogia  on   tuletatud   kahest   kreekakeelsest   sõnast:  dendron 
tähendab  puud,   puitunud   tüvega  (varrega)  taime  ja  logos  teadust,  õpetust. 
Dendroloogia  on  seega  teadus  puu-  ja  põõsaliikidest.  Dendroloogia  on  osa 
süstemaatilisest  botaanikast,  kus   taksonite   kirjeldamisel  ja  määramisel  on 
peamine  tähelepanu  pööratud  lehtedele,  võrsetele  ja  pungadele,  sest  õite 
osatähtsus  on  siin  märksa  väiksem  kui  süstemaatilises  botaanikas  (paljud 
puuliigid hakkavad sageli õitsema alles 30 – 40-aastaselt või veelgi hiljem). 
Vormide, sortide määramisel on oluline tähtsus ka õitel ja viljadel. 
Dendroloogia  kui  teadus  on  väga  tihedalt  seotud  paljude  teiste 
distsipliinidega, nagu metsakasvatus,  metsakultuurid ,  puuliikide   selektsioon , 
metsatüpoloogia, 
metsatakseerimine, 
metsakorraldus , 
metsakasutus, 
metsaentomoloogia , metsakaitse jt., sest puude ja põõsaste hea  tundmine  on 
eelduseks  nimetatud  distsipliinide  õpetamisel.  Dendroloogia  tugineb 
omakorda  mitmetele  distsipliinidele,  nagu  taimemorfoloogia  ja  -
süstemaatika, -anatoomia, -füsioloogia, -geograafia,  mullateadus  jt. 
 
 
LIIGI MÕISTE, TAKSONOOMILISED ÜKSUSED 
 
Süstemaatiliseks  ja  bioloogiliseks  põhiühikuks  on  liik.  Liigi  esimese 
definitsiooni  andis  inglise   loodusteadlane   J.  Ray  17.  sajandi  lõpul.  Ta 
mõistis  liigi  all  selliste  isendite  kogumit,  mis  on  võrsunud  mingi  ühe  taime 
seemnest.  Rootsi  loodusteadlane  C.   Linne ,  kes  andis  esimesena   taimeriigi  
liikide  kirjelduse,  ei  peatunud  liigi  mõiste  formuleeringul,  kuid  märkis 
liikide  konstantsust  ja  muutumatust.  Samas  pidas  Ch.   Darwin   liiki 
tinglikuks,  meelevaldseks  mõisteks,  mis  on  välja  mõeldud  omavahel 
lähedaselt  sarnaste  indiviidide  grupi  märkimise  hõlbustamiseks  ja  mis 
tegelikult  oluliselt  ei  erine  terminist   variatsioon   (erikuju),  millega 
täheldatakse  vorme,  mis  oma  tunnustes  kõiguvad  vähem  teravalt.  Seega  oli 
Ch.  Darwinile  liik  ajalooline  nähtus  –  see  tekib,  areneb,  saavutab  täieliku 
arengutaseme, siis hakkab elutingimuste tõttu   muutuma   ning  võitluses uute, 
tugevamate,  enam  kohanevate  konkurentidega   kalduma   langusse  ja  lõpuks 
kaob.  
Tänapäeval  mõistetakse   liigina   kui  populatsioonide  süsteemi,  millele  on 
iseloomulik  ajas  ja  ruumis   varieeruv   struktuur  ning  mida  teistest  liikidest 
eraldab  ristumisbarjäär  –  sama  liigi  isendid  ristuvad  vabalt,  eri  liikide 
isendid ei anna harilikult looduses sigimisvõimelisi järglasi. Geneetiliselt on 
liik  suhteliselt  tasakaalus  olev  suletud  süsteem,  mis  moodustab  ühtse 
pärilikkustegurite  kogumi  –  genofondi.  Liigisisesed  üksused  on  lahtised 
© Ivar Sibul 2007 – 2012.  
DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD
2
 
süsteemid,  ristudes  vahetavad  nad  geene.  Liik  on  seega  välis-  ja 
sisetunnustelt  sarnaste  isendite  kogum,  kes  generatiivsel  paljunemisel 
ristuvad  üldiselt  vaid  omavahel  ( liigisiseselt )  ja  annavad  selle  tulemusena 
soontaimede puhul idanemisvõimelisi seemneid. Igale liigile on määratletud 
loodusliku leviku piirkond. 
Põhiline  geneetiline  ja  evolutsiooniline  üksus  liigi  piires  on  kohalik  e. 
lokaalpopulatsioon, s.o. ühes paigas elunevate, omavahel ristuvate isendite 
rühm.  Populatsioonide  rühmitused  moodustavad  mitmeid  liigisiseseid 
kategooriaid. 
Liigist 
väiksem 
süstemaatikaüksus 
on 
alamliik   e. 
geograafiline  rass  (subspecies).  Alamliik  erineb  põhiliigist  mõne  selge 
tunnuse  poolest.   Alamliigil   on  liigi  koguareaalis  oma  levimisala  ning  vahel 
on  kasvukohadki  erinevad.  Evolutsiooni  seisukohalt  võib  alamliik  olla 
tekkiv liik. 
Liigisisesed  üksused  on  veel  teisend  ja  vorm.  Teisend  erineb  põhiliigist 
tunnuste  poolest  vähem  kui  alamliik  ja  selle  levimisala  on  kitsam  kui 
alamliigil.  Seega  on   teisendid   seotud,  kas  teatud  territooriumiga,  areaaliga 
(geograafilised  teisendid),  kasvukohaga,  mullastikuga  (ökoloogilised, 
edaafilised e. mullastikulised teisendid) jne. Alamliigi ja teisendi eristamine 
on  problemaatiline,  kuna  nende  põhimõtteline  erinevus  on  väga  väike. 
Morfoloogilised teisendid e. vormid erinevad põhiliigist harilikult tunnuse 
või  väheste,  kuid  lähedaste  tunnuste  poolest.   Vormil   ei  ole  selget 
levimispiirkonda, nad esinevad liigi areaalis hajusalt. 
Kultivar  (cultivar),  sortkloon,  aedvorm  on  kultiveeritavate  taimede 
kogum,  mis  erineb  põhiliigist  või  teistest  kultivaridest  mõningate 
morfoloogiliste  või  tsütoloogiliste  tunnuste  poolest  ja  säilitab  need 
erinevused   vegetatiivsel   paljundamisel.  Kultivari  nimi  antakse  taime 
liiginime  järel  ülakomade  vahel  püstkirjas  kuni  kolme  sõnaga,  kõik  sõnad 
suurte  algustähtedega  (näiteks   Picea    glauca   ´Conica´,  Picea   abies   `Little 
Gem´).  Sordi  nime  ei  tõlgita.  Sordile  annab  aretaja  või   leidja   (kui  algtaim 
leiti loodusest) nime ja registreerib selle rahvusvahelises registris. 
Hübriidliigid  on  saadud  kahe  või  enama  loodusliku  liigi  ristamisel. 
Hübriidliigi  nime  ees  näidatakse  ristlusmärk  (´):  Abies  ´  phanerolepis 
(Abies balsamea ´ A. fraseri). 
Teaduslikus  kirjanduses  lisatakse  ladinakeelsele  liiginimele  alati  ka 
esmakirjeldaja(te) ehk autori(te) nimi või nimelühend. Kui esmakirjeldaja on 
eksinud  ja  mõni  hilisem  botaanik  on  taime  nime  (taime  süstemaatilist 
kuuluvust)  muutnud  lisatakse  uue  autori  nimi  ja  esmakirjeldaja  nimi 
näidatakse mõnikord sulgudes autori nime ees. Näiteks, on Carl v. Linne (C. 
Linnaeus)  poolt  nime  saanud  liikidel  liigi  nimetuse  järel   autorit   tähistav 
lõhend L. ( Pinus   sylvestris  L.). 
 
© Ivar Sibul 2007 – 2012.  
DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD
3
 
Bioloogia  põhiline ja kompaktne haru on süstemaatika e. taksonoomia, mis 
selgitab 
organismide 
sugulussuhteid 
ja 
klassifitseerib 
organismid 
hierarhilisse süsteemi, milles väiksemad taksonoomilised üksused (taksonid) 
ühendatakse järjest suuremateks. 
Takson  on  mingisse  taksonoomilisse  üksusesse  kuuluvate  organismide 
kogum. 
Klassifitseerimisel  ühendatakse  liigid  sarnasusastme  ja  oletatava  ühise 
päritolu alusel perekondadeks ja need omakorda kõrgema astme taksoniteks. 
Sarnasusastme 
määramisel 
on 
kõige 
olulisemateks 
näitajateks 
paljunemisorganite  morfoloogia,   asetus   ja  paljunemistsükli  kestus. 
Elusorganismide korrastamisel sugulussuhete järgi on põhiühikuks liik, kuhu 
kuuluvad kõik välis- ja sisetunnustelt sarnased isendid. 
 
Taksonoomilised üksused e. taksonid 
Riik (regnum) 
Hõimkond (divisio e. phylum) 
Klass (classis) 
Selts ( ordo ) 
Sugukond  ( familia ) 
Alamsugukond (tribus) 
Perekond ( genus ) 
Liik ( species ) (lühend – sp.) 
Alamliik (subspecies) (ssp. või subsp.) 
Teisend (varietas) (var.) 
Vorm (forma) (f.) 
Kultivar (cultivar) (cv.) 
 
 
Puittaimede geograafiline levik ja introduktsioon 
 
Igal  kasvatataval  (kultiveeritaval)  taksonil  (=mingisse  taksonoomilisse 
üksusesse  (näit.  liik,  perekond,  sugukond  jne)  kuuluvate  organismide 
kogum) on oma looduslik leviala e. levila e.  areaal . Areaal on seega, mingi 
taksoni   looduslik  esinemisala  ( territoorium )  Maal.  Liigi  areaal  hõlmab  liigi 
kõiki 
populatsioone . 
Ökoamplituudist, 
levimisviisist 
ja 
vajalike 
elutingimustega  kohtade  olemasolust  sõltuvalt  võib  levik   areaali   piires  olla 
erinev  (hajulevilast  lauslevilani).  Seega  võib  areaal  olla  nii  terviklik, 
kompaktne  kui  ka  katkendlik.  Viimasel  juhul  on  see  tingitud  näiteks 
looduslikest teguritest (reljeefist, mullastikust,  veekogudest  jne). Areaal võib 
koosneda  mitmest  lahus   olevast   osaareaalist.  Looduslikku,  inimtegevusest 
enam-vähem  mõjutamata  areaali  nimetatakse  primaarseks  ja  inimtegevuse 
© Ivar Sibul 2007 – 2012.  
DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD
4
 
mõjul otseselt või kaudselt muutunud areaali sekundaarseks. Potentsiaalne 
areaal  hõlmab  elutingimustelt  sarnaseid  alasid,  kuhu  on  võimalik  liiki 
introdutseerida. Areaalikaart e. levilakaart on mingi taksoni areaali kujutis 
kaardil,  mis  saadakse  leiukohtade   kandmisel   esmalt  punktikaardile,  millede 
andmestik   üldistatakse,  ühendades  äärmised  punktid  kontuuridega.  Nii 
saadakse piirdekaardid. 
Introduktsioon  on  sissetoomine  või  – viimine .  Dendroloogias  on  see 
võõrliigi  e.  introdutsendi  toomine  alale,  kus  seda  varem  pole  olnud.  Seega, 
liigi   viimist   väljapoole  tema  looduslikku  areaali  (kas  analoogilistesse  või 
erinevatesse   tingimustesse ,  kui  need  on  liigi  kodumaal),  nimetatakse 
introduktsiooniks.  Introdutseeritud  liike  nimetatakse  teatud  geograafilise 
piirkonna  suhtes  aga  eksootideks  e.  võõrpuuliikideks.  Euroopas  on 
eksootideks  Aasiast,  Põhja- Ameerikast   pärinevad  liigid.  Eestis  on 
eksootideks ka Lõuna- ja Lääne-Euroopa liigid.  
Tahtmatu  introduktsioon toimub märkamatult, ehk liigi isendid  kanduvad  
edasi   liiklus -  ja  töövahendite,  rõivaste  või  loomadega.   Selliselt   lisandunud 
nn. tulnukliigid moodustavad adventiivfloora või –fauna. 
Tahtlik   introduktsioon  toimub  inimese  poolt  mingi  piirkonna  taimestiku 
või   loomastiku   mitmekesistamise,  koosluse  produktiivsuse  suurendamise, 
selle  uurimise, liikide oma areaalis väljasuremise riski  vähendamise  (taime- 
ja 
loomaliigi 
genofondi 
säilitamine 
kunstlikes 
reservaatides 
– 
botaanikaaedades, zooparkides) või muul eesmärgil.  
Puittaimi  on  introdutseeritud  peamiselt  nende  puidu  heade  omaduste, 
viljade,  õite,  lehtede,  koore  jm  heade  omaduste  kasutamisvõimaluste  tõttu, 
samuti  suure  esteetilisuse  pärast  või  hea  taluvuse  tõttu  halbades  või 
vastavates spetsiifilistes keskkonnatingimustes. 
Kui  liik  viiakse   looduslikus   areaalis  valitsevatest  tingimustest  erinevaisse 
tingimustesse  ja  osutub  vajalikuks   harjutada   liiki  uute  tingimustega, 
nimetatakse 
seda 
aklimatiseerimiseks. 
Aklimatiseerumine 
e. 
aklimatisatsioon   on  seega  organismi  kohanemine  uue  elukoha 
kliimatingimustega, 
võõrliikide  (taimede  ja  loomade)  kohanemine 
keskkonnaoludega  uues  kasvukohas  või  elupaigas  väljaspool  nende 
looduslikku  levilat.  Uutele  tingimustele  vastupidavamate  ökotüüpide 
eelissäilimine  loodusliku  valiku  toimel  põhjustab  pika  aja  vältel 
populatsioonide  adaptatsiooni  ja  naturalisatsiooni.  Eestisse  introdutseeritud 
taimeliikidest  on aklimatiseerunud need taimeliigi, mis suudavad edukalt üle 
elada talve ja viljuda. 
Kui  introduktsiooni  tingimused  on  sarnased  või  peaaegu  sarnased 
tingimustega 
liigi 
kodumaal, 
siis 
nimetatakse 
liigi 
üleviimist 
naturaliseerimiseks. Seega nimetatakse naturalisatsiooniks ühelt poolt liigi 
introdutseerimist 
tema 
areaaliga 
analoogsetesse 
klimaatilistesse 
© Ivar Sibul 2007 – 2012.  
DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD
5
 
tingimustesse,   teisalt   nimetatakse  naturalisatsiooniks  ka  võõrliikide 
aklimatisatsiooni kõrgeimat astet. 
 
 
PUUDE- ja PÕÕSALIIKIDE RÜHMITAMINE 
 
Puittaimedeks  nimetatakse  mitmeaastaseid  puitunud  maapealse  ja  maa-
aluse osaga taimi. Varre kuju ja arengu iseloomu järgi jaotatakse  puittaimed : 
a) puud, b) põõsad, c)  liaanid . 
Puudel  on  hästi  väljakujunenud  vars  (tüvi),  mis  paljudel  liikidel  saavutab 
suured  mõõtmed. Puud on  harilikult pikemaealised  kui põõsad ja  nende  iga 
ulatub sajast kuni mitmetuhande aastani. 
Põõsad  on  suhteliselt  väikesemõõdulised  ja  moodustavad  juba  maapinnalt 
mitu  peaaegu  ühetugevust  tüvekest  ning  on  üldiselt  lühemaealisemad  kui 
puud, nende iga ulatub mõnekümnest kuni 70–100 aastani, harvem üle selle. 
Põõsastest eristatakse sageli  omaette  rühmana kääbuspõõsad ehk puhmad, 
mis  on  lõhivarelised  või  madalakasvulised  (kõrgus  >  0,5  m)  rohkete 
harunevate  või  maadjate  võsudega  puittaimed.  Vaatamata  puhma   varte  
lühiealisusele võib kogu taime vanus aga  ulatuda  kuni mitmesaja aastani. 
Liaanid  on  pikkade  ja  enamasti  peente  tugevate  vartega  vään-  või 
ronitaimed ,  mis  ülespoole  kasvamiseks  väänduvad  varrega  ümber  teiste 
taimede  ja  tugede  või  kinnituvad  neile  köitraagude,  iminappade, 
kinnitusmuhkude, ronijuurte, leherootsude, haakuvate ogade ja asteldega vm 
kinnitusvahenditega. Liaanid kasvavad peamiselt troopilistes vihmametsades 
(rohkem  kui  2000  liiki),  vähem  parasvöötmes.  Liaani  varre  pikkus  ületab 
sageli  kuni  tuhandeid  kordi  varre  läbimõõtu.   Liaanide   hulka  kuuluvad 
maailma  pikimad  taimed, millede varre pikkus võib ulatuda kuni 200 m. 
Lisaks  eelpoolnimetatuile  võib  puittaimedeks  lugeda  ka  neile  lähedasi 
poolpõõsaid  e.  puhmikpõõsaid,  millel  on  vahepealne  koht  puit-  ja 
rohttaimede  vahel.  Poolpõõsaiks  loetakse  taimi,  mille  vars  puitub  täielikult 
vaid alumises osas, varre õlemine osa aga jääb rohtseks ja hävib igal aastal. 
 
Puuliikide jaotamine kõrguse järgi 
 
Puuliikide  rühmitamiseks  kõrguse  järgi  võib  aluseks  võtta  kas:  a)  liigi 
maksimumkõrguse,  b)  tavakõrguse  küpsuses  või  c)  Eestis  saavutatud 
maksimumkõrguse. 
Puud rühmitatakse kõrguse järgi sageli järgmiselt: 
I Ülikõrged puud, h > 50 m ( hiidsekvoia , ranniksekvoia, harilik  ebatsuuga , 
sitka  kuusk ,  kaukaasia   nulg , hiigelelupuu jt) 
© Ivar Sibul 2007 – 2012.  
DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD
6
 
II  Kõrged  puud,  h  =  36  –  50  m  (harilik  kuusk,  harilik  mänd,  valge  mänd, 
euroopa lehis jt) 
III  Keskmise  kõrgusega  puud,  h  =  26  –  35  m  (siberi  nulg,   serbia   kuusk, 
keerdmänd, siberi seedermänd jt) 
IV  Madalad  puud,  h  =  16  –  25  m  (torkav  kuusk,   kanada   ja  must  kuusk, 
kanada  tsuuga , palsaminulg,  makedoonia  (rumeelia) mänd, harilik  elupuu  jt) 
V  Väga  madalad  puud,  h  =  6  –  15  m  (harilik   kadakas ,  harilik   jugapuu  
(Eestis) jt). 
Põõsaid võib kõrguse järgi rühmitada alljärgnevalt: 
I Kõrged põõsad, h =2 – 5 m (mägimänd, harilik elupuu,  hiibapuu  jt) 
II  Keskmised  põõsad,  h  =  1  –  2  m  ( hariliku   kuuse,  hariliku  elupuu, 
mägimänni kääbusvormid jt) 
III Madalad põõsad, h   500  a;  põõsaste  vanus  >  100  a) 
(igimänd,  hiidsekvoia,  harilik  jugapuu,  harilik  kadakas,  harilik  ebatsuuga, 
kaukaasia  ja  euroopa  nulg,  siberi  seedermänd,  kanada  tsuuga,  harilik  mänd 
jt) 
© Ivar Sibul 2007 – 2012.  
DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD
7
 
II Pikaealised (puude  vanus  200  – 500 a;  põõsaste vanus 50 – 100 a) (hall 
nulg, valge mänd, harilik kuusk jt) 
III  Keskmiseealised  (puude  vanus  100  –  200  a;  põõsaste  vanus  25  –  50  a) 
(must kuusk, siberi nulg jt) 
IV Lühiealised (puude  vanus