tuhkpihlaks ainult Saaremaa lääneosas. Harilik pihlakas on tavaline ja temast ongi järgnev jutt. Pihlakas kasvab väikese puu või põõsana siin ja seal, omaette metsi ta ei moodusta. Kasvupaiga suhtes on pihlakas väga vähenõudlik. Joonis. 1 Pihlapuu õhtupäikeses Pihlaka koor on sile ja läikiv. Lehed koosnevad (foto internetist) väikestest rootsu külge kinnituvatest lehekestest. Sügisel söövad pihlaka marju paljud linnud, eriti rästad. Linnud kannavad edasi ka pihlaka seemneid. Pihlakas istutatuna kaitseb läheduses maja, peret ja karja. Pihlaka oks peletab kodukäijaid. Sensitiivid kasutavad pihlakast pendlit. Joonis 2. Kevadised õied (foto Sirje Kõresaare erakogust) Joonis 4. Noor pihlapuu Uulu k., Pärnumaal Joonis 3. Sügisene marjakobar Joonis 4. Noor pihlapuu Uulu k., Pärnumaal
Lehed elliptilised/äraspidimunjad. Tipp teravnev. Serv täkilisaagjas. Lehed paksud, nahksed. Alumisel äärel näärmetäpid. 24) Prunus avium maguskirsipuu Lehed suured, munajad/elliptilised/äraspidised. Serv saagjas/kahelisaagjas (näärmeline). Hallikarvaline. Lühikesel leherootsul 1-2 nääret. Sügisel kahvatu-kollased. 25) Prunus padus harilik toomingas Lehed elliptilised. Serv teravsaagjas. Tipp teravnenud. Leheroots värvinud violetseks. All rootsu küljel näärmed. 26) Caragana arborescens suur läätspuu Lehed õrnad ja paarissulgjad (8-12). Alt nõrgalt karvane. Seemned kaunades. 27) Caragana frutex väike läätspuu Lehed äraspidimunajad, sõrmjad liitlehed (4). 28) Tilia cordata harilik pärn Lehed tumerohelised, valguse käes sinakashall/roheline. Allküljel karvatutid (roostepruunid) roodude nurkades. 29) Tilia platyphylla suureleheline pärn Kõik rood karvased
Köitekaante osadeks on kaanepapid, selg, seljaõnar (e. valts), roots (seljapapp), lõtk, seljavahemik ja kaanekattepaber või seljakatteriie. Kaks kaanepappi on ühendatud paberist või riidest köitematerjaliga. Kaanepappide vahele jäetakse seljavahemik. Seljavahemiku keskele liimitakse roots kartongist või tugevast paberist riba. Roots on vajalik kaaneselja kõvendamiseks ja tugevdamiseks. Kaanepapi ja rootsu vahele jäetakse lõtk. Harilikult on lõtku laiuseks 7...8 mm. Lõtk võimaldab teha seljaõnara, mis aitab kaanepooli hõlpsamini avada. Lõtku puudumisel ei sulgu paksema köite puhul kaanepooled täielikult, mistõttu köide jääb näotu. Seljavahemiku laiuseks on raamatuploki seljakaare laius. Köitekaasi on kahte tüüpi: täiskattega ja liitkattega kaaned. Täiskattega kaantel on liimitud kaks kaanepappi ja roots ühest tükist kaanekatte materjalile
Koldnõges on putuktolmleja. Vili Äraspidimunajad Kolmekandilised Mustjaspruunid pähklid Pikkus 2.5...4 mm ja laius 1.2...2 mm Valmivad alates juunikuust Leht Munajad, väheste karvadega või peaaegu paljad rootsulised vastakud liitlehed. Lehe alus kiiljas või veidi südajas, lehe tipp ümardunud, ogarteravikuga, lehe serv täkiline kuni saagjas. Lehelaba pikkus 1...5 cm ja laius 1...4 cm, rootsu pikkus 1...3 cm. Ülemised lehed on kitsamad, teravama pikemalt teritunud tipuga ja saagja servaga. Vars ja maaalune osa Maapealsed varred jagunevad õitsevateks ja mitteõitsevateks, viimased tekivad alles õitsemise lõpul. Õitsevad varred on püstised, kuni 0,5 m pikad, mitteharunevad. Mitteõitsevad varred on mööda maad roomavad ja juurduvad, kuni 65 cm pikad, kõik varred on kaetud valgete karvadega.
endistel lagendikel. Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik.
Keskmisel teelehel on nad karvasemad kui ühelgi teisel meie teelehel. Need on ühtlaselt kaetud väikeste harjasjate karvadega, mistõttu leht tundub käega katsudes isegi veidi kare. Ka labast tunduvalt lühem lai leheroots on karvane. Kui leht taime küljest lahti tõmmata, siis enamasti jäävad rootsu külge rippuma pikad niidid. Nii et roots on tugevate soontega. Keskmine teeleht on ka laialt kasutatud ravimtaim. Erinevalt suurest teelehest tarvitatakse tema keedist rahvameditsiinis ka nõgestõve ja "väljaveninud soonte" puhul. Loomulikult sobib ta aga ka suure teelehe asemel teena rögalahtistina kopsuhaiguste puhul. Ka temast on saadud abi selliste piinavate haiguste puhul nagu mao ja soolehaavandid. Keskmise teelehe
* Berberis Thunbergii Thunbergi kukerpuu - lehe serv terve ! - ovaalne ümar - tilluke (väike), punakas hall või hall roheline (tillukesed kollakas beezid lehed) Hortensialised * Philadelphus Coronarius - Harilik ebajasmiin - jäme saagja servaga (kergelt) - terava tipuga (suhteliselt ilus, suuremapoolsed lehed, alt serv sile) Sõstralised * Ribes nigrum Must sõstar - lehe alus südajas - enamasti 3 hõlmaline - lehe rootsul kollased näärmed (alt rootsu juurest suur sisselõige, hõlmine, tuhm) * Ribes rubrum Punane sõstar - lehed hõlmised 3-5 - servad ebaühtlaselt saagjas - lehe alus täiesti sirge! - alt võib karvane olla (kortsune, tumeroheline) * Ribes alpinum Mage sõstar - lehed hõlmised (tavaliselt 3) - pealt leht tumeroheline, alt valkjas - lehe peal ümarad karvad (liibuvad) - leht suht väike - ripsmelised servad (suht väike leheke, alt suht sile, rood pealt välja ulatuv) Roosõielised
perekonnast. ★ Taim ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. ★ Taime kõrgus on enamasti 10–35 cm. ★ Lehed on tumerohelised, munakujulised ning siledad. ★ Maapealne vars puudub. Lehed on juurmised, algavad kimbuna maapinnalt, moodustades spiraalse asetusega kodariku. ★ Lehel on 5–7 tugevat kaarekujulist roodu. Kui leht taime küljest lahti tõmmata, siis enamasti jäävad rootsu külge rippuma pikad niidid. Nii et roots on tugevate soontega. Õitsemine: ★ Teeleht õitseb suve algusest kuni oktoobrini. ★ Õievars on 10–40 cm pikk, ning peenike, püstine või pisult tõusev, kaetud lidus karvadega, tugevakiuline. ★ Õisik on kuni 20 cm pikkune tähk. ★ Õied on väikesed. ★ Tolmukad õisikust eemale ulatuvad, kroonist 2-2,5 korda pikemad, noorelt helelillad, harva kollased, tolmlemise järel määrdunudkollased.
Külvas peremees kui kõige kogenum ja tähtsam pereliige. Seeme visati parema käega 46 sammu laiusele joonega märgitud külvieele itsmele. Üldlevinud külvinõu oli külimit. Külimit toetus üle külvaja õla seotud vööle või rihmale. Lõikus Sirp oli vanim ja 17. sajandini ainuke vilja lõikamise vahend. Rukist koristati veel 20. saj. algulgi ainult sirbiga. MandriEestis kasutati ida poolt pärit, väiksemat, rootsu abil käepideme sisse kinnitatud hambulise teraga sirpi. Sellise sirbiga lõigati kõrsi. Saartel ja LääneEestis kasutati suuri, kõvera löe külge needitud, sepa valmistatud siledateralisi sirpe, millega niideti vilja. Siledateralise sirbiga oli viljakoristus jõudsam, sest korraga lõigati umbes poole vihu jagu viljakõrsi, hambulise teraga seevastu umbes viiendiku jagu. LääneEestis, eriti saartel kitkuti väikeste nüride sirpide abil otra koos juurtega
Halli lepa lehed on hallikasrohelist tooni, teravatipulised ja matid. Isasõied on urvakujulised ja punakaspruuni värvi, paiknevad 3-6 kaupa rippudes võrsete tipus. Emasõied on käbi kujulised, õitsedes punakat tooni, kuid valmides muutuvad tumepruuniks ning paiknevad külgvõrsete tippudes. Valminud käbid on keskmiselt 2cm pikkused. Halli lepa vili on välimuselt üsna sarnane emasõiele- punakaspruunid käbid, kuid neil on ka lai tiib ning kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid, mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Halli lepa koor on helehall ning sile, võrsed punakaspruuni tooni ning võrsed kui ka pungad on karvased. Hall lepp on külmakindel ning mullastiku suhtes vähenõudlik, pigem teeb ta oma langevate lämmastiku rikaste lehtedega mullastiku veelgi paremaks. Halli lepa puit on kerge ja hästi töödeldav, seda
piklikmunaja kujuga, nõrgalt südaja alusega , terava tipuga) Acer ginnala ginnala vaher( viljuvatel võrsetel pole väga sügavad hõlmadevahelised sisselõiked, steriilsetel võrsetel on , serv kahelisaagjas) Acer negundo saarvaher( lehed on paaritudsulgjad liitlehed, lehed on munajad, sageli ebasümeetrilised, lehel üksikud suure hambad, lehtedel esineb rootsu peal lehe kinnituskoha juures halllikat- sinikat härmastik) Hobukastanilised- Hippocastanaceae Aesculus hippocastanum harilik hobukastan( lehekeste allküljel esinevad rootsu nurkades väikesed pruunid karvatutid, ) Türnpuulised- Rhamnaceae Rhamnus catharticus harilik türnpuu( lehed terava tipuga , saagja servaga) Frangula alnus harilik paakspuu( õhuke , nahkne, terve servaga, külgrood ei jõua lehe serva vaid pöörduvad lõpu tipu poole)
venelaste kätte ja hukati. 1576- Stefan Batary (Poola kuningas) 1578-ulatuslik pealetung venelaste vastu 1582- Venemaa-Poola vaherahu (sõlmiti Pihkvamaal) 2.) RAHULEPINGUD 1582- Poola-Venemaa vaherahu. Poola sai kõik venelaste vallutatud kindlused ! 1583- Venemaa-Rootsi vaheruhu (Pljussa) Rootsi sai nii Põhja-Eesti kui Ingerimaal vallutatud kindlused. 1595- Venemaa-Rootsi (lõplik rahu, Täyssinä rahu) Rootsi pidi loobuma valdustest Ingerimaal. Venemaa tunnistas Rootsu valdusi Põhja-Eestis. 1617- Stolbovo rahu. Rootsi-Venemaa. Rootsi sai kogu Ingerimaa. R-V piir liikus kõvasti Rootsi kasuks ja püsis nii kuni põhjasõjani. Venemaa oli nüüd läänest täiesti ära lõigatud. 1629- Altmargi vaherahu. Rootsi-Poola. Kogu mandri-Eesti läks Rootsi võimu alla. (+Riia ja Põhja-Läti) * Rootsi valdusi hakati kutsuma EESTIMAAKS ! 1645- Brömsebro rahu- Taani kaotab ka Saaremaa Rootslastele. 3. PÕHJASÕDA 1700-1721 Eesti ala vallutamine:
laiad ja neli meetrit pikad.Vältimaks taimede murdumist tugevate tuulte ja vihmade käes, narmastuvad lehed kergesti, kasvuhoonetaimedel on lehed terved. Lehetuped moodustavad tugeva ebavarre, mille pärast peetakse banaani sageli ekslikult puuks. Õitsema hakkab banaani vähemalt 9 kuu vanune lehekodarik. Omapärane ja kaunis lillakaspunane õisik ilmub lehekodariku südamikust lehevarte vahelt ja kaardub allapoole. Õied asuvad spiraalidena õisiku rootsu ümber, õisiku tipu pool asuvad isasõied, järgnevad mõlemasoolised õied ja kõige tagumised on emasõied, millest arenevad banaanikobarad. Iga kandelehe kaenlas areneb 10 kuni 16 vilja, (araabia keeles tähendab banan sõrme) ,mis moodustavad kämbla--neid me poest ostamegi. Kobaras võib olla 100-300 vilja ja kaaluda võivad nad kuni 30-40 kg. Meie banaani vars on kasvanud poolteist aastat ja viljade valmimiseni kulub veel mõni kuu. Ka ei kasva kobarad nii suureks kui kultuuridel
munajas Lühidalt teravneva tipuga Laikiilja alusega Täkilis saagja servaga Igal lehehambal on nääre · Hapu e. Harilik kirsipuu · Prunus cerasus Munajad või elliptilised üsna suured näärmeliselt saagja servaga altküljelt keskroo lähedalt karvased Piklikud näärmed rool · Magus kirsipuu · Prunus avium Elliptilised, ümardunud Nõrgalt südaja alusega Peensaagja servaga 2 nääret lehelaba rootsu küljel · Harilik toomingas · Prunus padus Paaritusulgjas liitleht Üsna pikad (30cm) Lehekesed ovaalsed Kaetud peenete madalate karvadega Võib esineda abilehekesi · Harilik robiina · Robinia pseudoacacia Paarissulgjas liitleht Lehekesed ovaalsed, elliptilised Altküljelt nõrgalt karvased 8-12 lehekest · Suur läätspuu · Caragana arborescens Sõrmjas Koosneb 4 lehest
Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik.
Õitseb juunist augustini, harva septembrini. Putuktolmleja. Vili: Munajas erkpunane kuni oranzikas läikiv lihakas mari, milles on arvukalt seemneid. Vilja pikkus on kuni 1 cm. Seemnete läbimõõt on umbes 2 mm, nad on ümarad või veidi neerjad, võrkja pinnaga. Idanevad aeglaselt, idanemiseks vajavad valgust. Marjad on mürgised. Leht: Piklikmunajad terveservalised teravatipulised ja pikarootsulised lihtlehed. Nad on 4...6 cm pikad ja 2...3 cm laiad, rootsu pikkus 2...3 cm. Ülemised varrelehed tavaliselt odajad või alusel kahe hõlmaga, alumised sagedamini südaja alusega. Lehepind on kas paljas või hajusalt lidus karvadega kaetud. Lehed varrel vahelduvalt. Paljunemine: Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt puitunud tüvest tekkivatest lisapungadest arenevate harude juurdumisel.Kasvukoht: Kasvab niiskemates kasvukohtades: laane-, palu-, salu-, lodu- ja rabametsades ning puisniitudel rohurindes põõsaste varjus. Külmakindel.
*Käbi piklikum, munajas. Seemnesoomus nahkne, serv peensaagjas. 5) Picea pungens torkav kuusk *Võrse paljas, helepruun, täisvalguses isegi läikiv, tugevate okkanäsakestega. *Okas neljakandiline, jäik, tugev, nõelja tipuga, kaetud vahakihiga. *Pung suur, kooniline. * Käbi pehme, suur, helepruun. Seemneoomus otsast lainjas, saagiline, õhuke. Perekond tsuuga (Tsuga) Käbid väikesed, okkad lamedad, lühikesed, kinnituvad võrse madalale näsakesele rohelise, suhteliselt pika rootsu abil. 6) Tsuga canadensis kanada tsuuga *Võrse tihedalt lühikeste karvadega kaetud, kollakaspruun. *Okka servas hõredad hambad. Kinnitub näsakesega vastu võrset helerohelise rootsukese abil. *Käbi miniatuurne, kattesoomuseid näha pole. Seemnesoomuse väljaulatuv osa laikumer, peaaegu terve servaga. Perekond ebatsuuga (Pseudotsuga) 7) Pseudotsuga menziesii harilik ebatsuuga *Võrse paljas (näsakeste vahel)
Prunus padus – harilik toomingas Lehed elliptilised, ümardunud või nõrgalt südaja alusega, peensaagja servaga, 4...10 cm pikad ja 2...6 cm laiad. Leheroots on lilla, lehelaba lähedal on sellel 2 tumepruuni nääret. Robinia pseudoacacia – harilik robiinia Lehed on paaritusulgjad, kuni 30 cm pikad, lehekesi 9...19, need on ovaalsed, 2,5...4,5 cm pikad, nõelterava tipukesega, alt hallikasrohelised, pealt ja alt imepeene karvasusega, lehekese roots karvane. Abilehed on lehekese rootsu all. Caragana arborescens– suur läätspuu Lehed on paarissulgjad, kuni 13 cm pikad, lehekesi 8...12, need on ovaalsed või elliptilised, alt nõrgalt karvased. Caragana frutex – väike läätspuu Leht koosneb neljast sõrmjast lehekesest, mis on äraspidimunajad, paljad, 1,5...4 cm pikad. Tilia cordata – harilik pärn Lehed on alt sinakashallid (päikese käes) kuni kahvaturohelised (varjus), pruunid karvatutid lehe allkülje alumise osa roodude nurkades, mujalt paljad, 6..
Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik.
väiksemad ja punakad käbikesed mis valmides muutubvad tumepruuniks. Nad on käbikesekujulised, punased ning valmides muutuvad pruunimaks. Kui isasurvad pikaks venivad ja tolmukad lahti lasevad, siis kannab tuul õietolmu emasurbadele ja neis hakkavad kasvama viljad. Õiepungad arenevad sügisel. Hall lepp õitseb varakevadel märtsis või aprillis, umbes nädal enne sanglepa õitsemist. Mõlema lepa õied ja käbid on üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Lepad on tuultolmlejad. Sanglepp – nimetatakse ka mustaks lepaks.Tumedama koorega ja enamasti kõrgem ning jämedam ja ei ole nii laialt levinud: ta kasvab tavaliselt vesistes lodumetsades ja mererannikul. Sanglepa kõrgus on kuni 30m, iga tavaliselt 100-150, harva kuni 300 aastat.Sanglepp on Eesti niiskete metsade, jõeservade ja puisniitude asukas. Tihti võime teda kohata ka madalsoos. Niiskus teda ei hirmuta, samuti mitte külm, mis võib
paremini nad talvituvad ning seda suurem on loodetav saak järgmisel aastal. Vaarika varred taluvad hästi püsivat külma, muutuvad aga külmaõrnaks talviste sulade järel. Lehed Vaarika lehed on vahelduvad sulgjad liitlehed, 3-5 lehekesega , 12 -20 cm pikad. Lehekesed piklikmunajad, kuni 8 cm pikad, terava tipuga, ümara või südaja alusega, ebaühtlaselt saagja servaga. Pealt tumerohelised, alt peaaegu valged, viltjate karvadega. Varrele kinnituvad vahelduva rootsu abil. Lehekesed on sulgroodsed. Noorena on lehed kokkupandud. Foto 1. Vaarika lehed Foto 2. Vaarika lehe serv Õisik ja õis Vaarikas õitseb juunis. Õied on vaarikal valged, väikesed ja tagasihoidlikult longus, mõlemasoolised see tähendab, et õitel on nii tolmukad kui ka emakas. Õiekate kaheli. Kroonlehed kitsad, asuvad hõredates väikestes kobarates
Banaan on üks maailma suurimaid rohttaimi. Tema lehelabad on umbes 0,5 meetrit laiad ja kuni 4 meetrit pikad. Lehevarte alused tuped on üksteise sisse keerdunud, moodustades ebavarre, mis on 20-30 cm läbimõõduga ja kuni 6 meetrit kõrge. Mõne banaaniliigi ebavars võib olla isegi 15 meetrit kõrge. Ebavarre ladva südamikust lehevarte vahelt ilmub umbes 2 meetrit kõrge õisik, mis on allapoole kaardus. Õisiku ladva pool on isasõied, vahepeal on mõlemasoolised õied ja rootsu alusele lähemal paiknevad emasõied, millest kujunevad viljad. Banaan on üheiduleheline. Banaani sulgroodsed lehed narmastuvad kergesti tuules. Banaani kobaras, mis kaalub kuni 30 kg, on 100-300 vilja. Kobara roots on käsivarre jämedune. Vili on piklik kauna välimusega mari. Metsikute banaanide vili kaalub 30-80 grammi ja sisaldub rohkem kui sada kõvakestalist seemet. Kultuurbanaanide viljad on suuremad ega sisalda seemneid. Ka mõne loodusliku liigi viljad on söödavad
APELSIINIPUU: Apelsinipuu on igihaljas viljapuu, pärit arvatavasti Kagu Aasiast, tuntuim ja levinuim tsitruseliik. Apelsinipuid kasvatatakse lähistroopikas ja troopikas, eriti USAs, Brasiilias, KeskAmeerikas, Vahemeremaadel, vähesel hulgal ka Gruusias. Apelsinipuu kasvab kas puuna või põõsana. Apelsinipuud on enamasti madalamad kui 5 meetrit. Leidub aga ka selliseid, mille latv küünib 20 meetri piirini. Igihaljad nahkjad lehed kannavad rootsu servades kitsaid tiibu. Oksi kaitsevad kuni 10 cm pikkused astlad. Kevadel puhkevad valged või roosakad rohkete kollaste tolmukatega õied. Vilja hakkavad apelsinipuud kandma varakult. Taimed taluvad kuni 5 kraadist külma. ta edeneb hästi nii liivastel kui ka väga rasketel savimuldadel. Vilja hakkab kandma juba kolmandal aastal. Viieaastaselt puult saadakse 14 kg apelsine ja rohkemgi, kaks korda vanemalt heasordiliselt puult aga võib (Gruusias) korjata 8001200 vilja
Perek. nulg - Abies Perek. kuusk - Picea Perek. tsuuga - Tsuga Perek. ebatsuuga Pseudotsuga * Okkad kinnituvad otseselt * Okkad kinnituvad * Okkad kinnituvad * Okkad kinnituvad lühikese võrsele, ,,istudes" nagu tugevale näsale. suhteliselt pika rootsu abil rootsu abil madalale näsale. kettal või ,,iminapal". * Okka eemaldamisel madalale näsale. * Võrsed vagudeta. * Okkaarmid ringjad. ,,kitkutud kana" efekt. * Okkaroots pikalt * Pung ,,lipuvarda otsa" * Võrsed siledad. * Võrsed vaolised. paralleelne võrsega. kujuline, suur,
Legendi järgi olevat rist, millel Kristus suri, olnud haavapuust. See on vaid üks näide, kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub rohkesti selleteemalisi üleskirjutusi. Tegelikult tuleneb haavalehe lakkamatu liikumine tema ehituse eripärast: haaval on suur ja peaaegu ümmargune leht (lehelaba pindala on keskmiselt 38 cm², pikkus ja laius ligikaudu võrdsed, keskmiselt 6–7 cm). Et üsna suured lehed kinnituvad võrsele pika, keskmiselt viiesentimeetrise ja veidi lapiku rootsu abil, paneb iga väiksemgi õhuvool nad laperdama. Haavaleht liigub ka siis, kui teised puud tuulevaikuses puhkavad. Arvatakse, et lehtede asendi sage muutus võimaldab valgusnõudlikul haaval püüda rohkem päikesevalgust. Lehtede mõõdud olenevad puu soost, puhkemisajast, kasvukoha viljakusest. Üldjuhul on lehelaba laius ja pindala ning leherootsu pikkus isaspuudel suurem kui emaspuudel. Need erinevused ei ole eriti silmatorkavad ja nende põhjal puude sugu eristada siiski ei saa
Leheserva kuju järgi: teravaservalised, saagjad, kahelisaagjad, hambulised, täkilised Lihtlehed – lõhestunud lehed Väljalõigete sügavuse järgi: ◦ Hõlmised – väljalõiked kuni veerandini poole lehelaba laiusest ◦ Lõhised – väljalõiked vähemalt kolmandikuni poole lehelaba laiusest ◦ Jagused – väljalõiked ulatuvad keskrooni Väljalõigete asetuse järgi: ◦ Kolmetised ◦ Sõrmjad ◦ Sulgjad Liitlehed Lehekeste asetuse järgi rootsul: ◦ Sõrmjad – lehekesed rootsu ülemises otsas, ühel tasandil, lahknevad radiaalselt ◦ Sulgjad – lehekesed paiknevad piki rootsu, rootsu tipus üks (paaritusulgjas) või kaks (paarissulgjas) lehte ◦ Kolmetised – leht koosneb ainult kolmest lehekesest Lehe mikroskoopiline ehitus Ehitus suhteliselt ühetaoline, tulenevalt põhiülesannetest: fotosüntees, transpiratsioon ja hingamine Koosneb: epiderm, mesofüll ja juhtkimbud Pearood on oma ehituselt kinnine kollateraalne
Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik.
esimese pooleni, mil formuleerub ladvapung. Juunis puhkevad pungad uuesti ja toimub teine juurdekasv, mis on tuntud nii-nimetatud jaanivõrsete nimetuse all. Augustis võib esineda isegi kolmas juurdekasvuperiood, kuid need võrsed ei puitu sageli küllaldaselt ja sügisene varakülm võib tekitada kahjustusi. Eriti tundlik on harilik tamm kevadiste hiliskülmade suhtes. Lehed on sulghõlmised, 5-7 hõlmapaariga, äraspidimunajad. Hõlmad ümardunud tipuga, rootsu ümber sisselõige. Lehelaba pikkus on 7-16 cm, laius 2-8 4 cm, lehed võrsel vahelduvalt. Noored lehed on sageli punakad. Suvel muutuvad lehed aga paksemaks ja nahkseimaks. Lehed on pealt tumerohelised, alt helerohelised, paljad või harva lühikarvased. Septembris hakkavad lehed kolletuma, hiljem pruunistuvad. Mõnel teisendil jäävad lehed kauaks külge, sageli isegi talveks. Lehed kõdunevad aeglaselt suure parkainesisalduse tõttu.
Sordid ´Grandiflora´ koort kasutatakse kodumaal (Jaapan) jaapani paberi valmistamiseks, tihedat ja valget puitu väiksemate esemete Märkused valmistamiseks, tähtis ravimtaimena PUISHORTENSIA Päritolu Põhja-Ameerik idaosa Kõrgus 1,5-3 m Kasvukuju Võrsed võrsed silinderjad, tugevad, hele-või kollakaspruunid Pungad Pungad koonilised, pruunid, eemalehoiduvad, asuvad jämeda rootsu otsas 2 kaupa võrsesõlmes vastakud lihtlehed, 6-20 cm pikad, lühidalt teravnenud tipuga, ümardunud või südaja alusega, saagja servaga, ümarmunajad või elliptilised. Pealt rohelised, alt veidi sinakad, nõrgalt Lehed karvased. Leheroots kuni 8 cm pikk õied koondunud suurtesse kuni 15 cm läbimõõduga kumeratesse sarikpööristesse, vähe lõhnavad, rohekasvalged
meil veidi külmahell. Noorelt kiirekasvuline ja annab rikkalikult juurevõsu.. Talub linnatingimusi ja kärpimist, põuda ja tuld. Kõik taime osad on inimesele mürgised. Liik on ka valgusnõudlik ja resistentne kloriididele. Kõrgus alla 15 m. · Lehed on paaritusulgjad, kuni 30 cm pikad, lehekesi 9...19, need on ovaalsed, 2,5...4,5 cm pikad, nõelterava tipukesega, alt hallikasrohelised, pealt ja alt imepeene karvasusega, lehekese roots karvane. Abilehed on lehekese rootsu all. · Kasutada suurematel haljasaladel üksikasetuses, samuti alleepuuna jne. · Puit on väga kõva, tihe ega jää maha tammepuidust. Maltspuit kitsas, hallikasvalge, selgesti eristuv rohekaskollasest lülipuidust, mis õhu käes pruunistub. Caragana frutex - Lääne-Siberi lõunaosa, Kesk-Aasia, Kirde-Hiina, Kaukaasia, kasvades steppides, mäenõlvadel ja orgudes ning valgusküllaste puistute alusrindes ja metsaservades,
Enamasti korjatakse marjad koba- ratena. See tõstab tuntavalt korje töö- viljakust, kuid lisab ühe olulise etapi. Marjad tuleb rootsu küljest eemalda- da. Rootsude (varte) võimas rohumait- se rikuks veini tasakaalu täielikult. On olemas vaid üksikud veinid, mille pu-
Tal- vel on kuldnokk soojematel maadel, kus talle süüa jätkub. Kõik rändlinnud lendavad talveks meilt ära ja tulevad kevadel tagasi pesa ehitama ja poegi kasvatama. Mõnel soojemal talvel jääb aga kuldnokk meile talvituma. Nimetustele rootsvarblane, rootslane ja rootsus on kaks seletust. Ühe uskumuse järgi käivad rootsi mehed kõik seltsis ning linnud samamoodi võta- vad ikka ,,Sirr sorr, sirr sorr". Piirissaares aga räägiti, et nimi tuleb sellest, et lind sööb kõik rootsu ainult rootsud jäävad järele. Ennemuistsed jutud räägivad kuningapoegadest ja -tütardest, kes linnuks ümber muu- deti ja mõned linnud on ka rääkima õppinud. Meie maa lindudest on sellised kuldnokk ja kaaren. Kuldnokk (rahvakeeli ka rästas) on mõnes paigas niisama armas majalind kui pääsuke. Talle pannakse väikesed kastid puude külge, millel on hommikupoolses küljes väike ümmar- gune auk sees. Kuhu kuldnokk on harjunud tulema, sinna ta tuleb
Seemneks valiti kõige raskemad ja paremini valminud terad. Külvas peremees kui kõige kogenum ja tähtsam pereliige. Seeme visati parema käega 4-6 sammu laiusele joonega märgitud külvieele - itsmele. Üldlevinud külvinõu oli külimit. Külimit toetus üle külvaja õla seotud vööle või rihmale. Lõikus Sirp oli vanim ja 17. sajandini ainuke vilja lõikamise vahend. Rukist koristati kohati veel 20. saj. algulgi ainult sirbiga. Mandri-Eestis kasutati ida poolt pärit, väiksemat, rootsu abil käepideme sisse kinnitatud hambulise teraga sirpi. Sellise sirbiga lõigati kõrsi. Saartel ja Lääne-Eestis kasutati suuri, kõvera löe külge needitud, sepa valmistatud siledateralisi sirpe, millega nagu niideti vilja. Siledateralise sirbiga oli viljakoristus jõudsam, sest korraga lõigati umbes poole vihu jagu viljakõrsi käevarrele, hambulise teraga sirbiga seevastu umbes viiendiku jagu pihku. Lääne- Eestis, eriti saartel kitkuti väikeste nüride sirpide abil otra koos juurtega
annaabi.ee 
