Vana- Liivimaa (2)

1 Hindamata

Vana- Liivimaa riigid ja põlisrahvas:

Feodaalse killustatuse aega Eestis nimetatakse Vana-Liivimaa ajaks. Maa jagati üksikuteks osadeks mille etteotsa said enam-vähem sõltumatud valitsejad maahärrad, kelle valdused kujutasid väikeseid feodaalriike:

Taani valdus e.Harju-Viru, Põhja-Eesti alad, mida nimetati ka Eestimaaks. Taani kuningas oli Eestimaa Hertsog , tema asehaldur asus Tallinnas.
Tallinna piiskop omas Põhja-Eestis ainult vaimulikku võimu, allus Lundi peapiiskopile.
Muud alad allutati vormiliselt Saksa- Rooma keisririigile – tegelikult valitsesid suht iseseisvad maahärrad – Tartu piiskop, Saare-Lääne piiskop ja Liivi ordumeister .
2) Liivi orduriik – ilmaliku võimu kehastus, suurim sõjaline jõud, eksisteeris alates 1237. aastast. Oli Saksa ordu Liivimaa haru, loodi Mõõgavendade ordust, mis sai 1236 . aastal Saule lahingus leedulastelt hävitavalt lüüa. Pealinnaks alguses Riia, hiljem Võnnu.

- Tähtsaim isik ordumeister, allus Saksa ordu kõrgmeistrile, talle kuulusid Läti alad, Sakala, Järva ja teised väikemaakonnad.
- Orduala jagunes komtuur - ja foogtkondadeks, neile allusid ordumõisad.
- Ordu siseselt olid tähtsaimad rüütelvennad, ordusse kuulusid veel ka poolvennad (sepad, pagarid jne). Kiriklikke talitlusi pidasid preestervennad.

3) Saare-Lääne piiskopkond – kuulusid Saaremaa ja Läänemaa, maahärraks Saare-Lääne piiskop, kes allus Riia peapiiskopile, keskuseks algul Vana-Pärnu, hiljem Haapsalu
4) Tartu piiskopkond, maahärraks Tartu piiskop, kuulusid Ugandi ja Vaiga lõunaosa, keskus Tartu, allus Riia peapiiskopile.

Põlisrahva olukord:
Eestlased olid esialgu sunnitud leppima võõraste võimude jäämisega nende aladele , samas aga püüdsid kaitsta endist loomupärast elukorraldust.

- Vallutajad olid sunnitud sõlmima alistatud eestlastega lepinguid, millega fikseeriti kaotajate kohustused, aga ka õigused.
- Püsima jäi Muinas-Eesti kombe ja tavaõigus ( kohut mõistis feodaal, aga kohtus oli ka maarahva esindajaid)
- Eestlastega arvestati kui sõjalise jõuga, sunniti sõjakäikudega kaasa minema.
- Talupojad jäid isiklikult vabaks, neil oli oma maa ja õigus kaubitseda
- Põlluharimisviisid ja tööriistad jäid samaks
- Kõige suuremas sõltuvuses Lõuna-Eesti, palju soodsamad tingimused Saaremaal ja Läänemaal.

(Saarlastel õnnestus 1236 oma maa vabastada ja alles 1241 õnnestus ordumeistril nad alistada ja leping sõlmida, valitsemine jäi kohalikele vanematele, foogt käis vaid kohut pidamas. 1255. aasta lepinguga säilitati ka oma poliitilised õigused, võeti kohustus ordut toetada.)
Eestlaste olukord halvenes:

- kaubandus ja meresõit jäeti linnakodanike hooleks (Sellest kannatas Lääne- ja Põhja-Eesti rahvas ning saarlased .
- Eestlastel tuli feodaale ja vaimulikke üleval pidada:

1) Kehtestati kümnis – alguses kümnes osa viljasaagist, hiljem võeti ka karjalt.
2) Hinnus – kindlaksmääratud naturaalmaks.
3) Pidi üleval pidama preestrit ja maksma erilist kirikumaksu – kümnendikku kümnisest.
4) Kirikute ja teede ehituse kohustus
5) Teotöö kohustus, algul mõned päevad aastas, hiljem rohkem.

- Eriti raskeks muutis eestlaste olukorra 1315.a. ikaldus ja näljahäda.

Võõrvõimude omavahelised suhted:
Võõrad võimud omavahel:
Iseloomulik võõrvõimude pidev võitlus juhtrolli pärast Vanal-Liivimaal.

maahärrade vahel – näiteks Mõõgavendade ordu ja Taani vahel, mille tulemusena fikseeriti 1238.a. – Stensby leping – Taani ja Liivi ordu ( vahepeal Mõõgevendade ordu likvideeritud, asemele Liivi ordu. Vt eespoolt !) vahel, Taani kuningas sai tagasi Tallinna koos Viru ja Harjumaaga, Järvamaa jäi ordule, loodi sõjaline liit idapoolsete (vene õigeusu kiriku valduste endale võitmiseks) vallutuste tarvis. Lepingu tähtsus: 1) kindlustas Taani seisundit
2) fikseeris feodaalse killustatuse Vana-Liivimaal

(1297 – kodusõda – Ordu vastu moodustasid ühisrinde Riia linn, peapiiskop ja Saare-Lääne ning Tartu piiskopid. Ordu võitis, lõhkus vastaste ühisrinde.
1304 – sõlmiti ordu juhtimisel siinsete poliitiliste jõudude konföderatsioon Riia linna ja peapiiskopi vastu.
Paavst saatis siia oma eriesindaja.
Ordu vastandus taani kuningale , seda vastuolu ei leevendanud ka paavsti legaadi Modena Wilhelmi poolt Viru, Järva ja Läänemaast moodustatud vaheriik (see likvideeriti Taani ja ordu poolt). 1227 oli Tallinn sunnitud kapituleeruma.
Paavsti saadik soovis konflikti lahendamiseks luua Vana-Liivimaale omaette paavstiriik . 1233 verine lahing Tallinnas paavstimeelsete vasallide ja ordu vahel, tapeti sada vastast.)

2) vaimuliku ja ilmaliku võimu vahel, peamiselt Riia peapiiskopi ja ordumeistri vahel, kellele peaks kuuluma Riia linn
Kohaliku aadli kujunemine:

Pärast vallutust algas maade läänistamine- Taani kuningas ja piiskopid läänistasid palju maid, sest vajasid sõjalist jõudu. Kujunes välja Euroopale sarnased läänisuhted, s.t. maahärra oli senjöör, kes jagas maid vasallidele sõjaväeteenistuse eest. Vasallid olid põhiliselt sakslased , taanlasi väga vähe, eestlasi oli 10% (Harju- Virus ). Uued maaomanikud tulid Saksamaalt põhiliselt Reinimaalt ja Westfaalist. Lään- maavaldus koos talupoegadega, mida jagati sõjaväeteenistuse eest. Algselt elasid feodaalid linnustes, hiljem hakkasid rajama mõisaid, feodaalide majapidamine koos seda ümbritsevate põldude ja küladega. Püsivad mõisad tekkisid kõigepealt Harju-Virus.
Algselt elas mõisnik suures talutüüpi hoones , mõis oli tavalisest talumajast suurem, tallide ja kõrvalhoonetega, ümbritsetud palktaraga. Vastuhaku korral varjus mõisnik piiskopi või ordulossi.
1241.a.-st pärineb Taani hindamisraamat, milles on nimetatud 3 mõisa Eestimaal, 1343.a.-ks oli Harju-Virus 23 mõisat, lisaks kaks kollektiivset mõisnikku – Kärkna ja Padise klooster.

Suhted naabritega:

Põhivaenlasteks Novgorodi , Pihkva ja Leedu vürstiriigid.
1240.a. purustas Novgorodi vürst Rootsi ristisõdijate väe, sakslased püüdsid allutada linnuseid Pihkvamaal, mille tulemusena toimus 1242 – Peipsi järvel Jäälahing – ordu väed piirati ümber ja löödi Aleksander Nevski poolt puruks. Selle tulemusena jäi sakslaste vallutuste piiriks Peipsi järv ja Narva jõgi, venelased leppisid Eesti ja Liivimaa jäämisega katoliku kiriku võimu alla, tülid aga jätkusid ka järgneval sajandil.
1263 – leedulased jõudsid Läänemaale, põletasid maha Vana-Pärnu, 1270 käisid nad Saaremaal, Karuse lähedal astus ordu neile jääl vastu, kuid sai rängalt lüüa.

Linnade arenemine:

Peale maa vallutamist hakkasid Vana-Liivimaal tekkima linnad- käsitöö ja kaubanduse keskused. Linnadeks kujunesid kaubateedel asuvad keskused, kus linnus kaitses soodsat kaubitsemiskohta.
Vallutajad kutsusid kohale vajalikud ehitusmeistrid, kaupmehed ja käsitöölised. Näiteks 1230 .a. kutsus Mõõgavendade ordu Ojamaalt Tallinna ja teistesse Põhja-Eesti keskustesse 200 saksa kaupmeest, lubades neile mitmesuguseid soodustusi.
Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli linnaõigus, see on õigusnormide kogum, mis reguleeris elu linnas. Eesti linnad said linnaõiguse Saksa linnade eeskujul. Näiteks 1248 sai Tallinn linnaõiguse Lübeckilt.
Tartu linnaõiguse saamise aeg on teadmata, kuid 1262.a. nimetati Tartut juba linnana (Riia linnaõigus, mis oli saadud Hamburgist).
Linnad olid veel Vana-Pärnu, Haapsalu, Uus-Pärnu, Paide, Viljandi, Narva, Rakvere.

Arhitektuur .

Ilmalikud ehitised, mis olid peamiselt kaitseehitised
- Linnade kaitseks rajati linnamüürid.
- Hakati rajama kivilinnuseid.
* kastell-linnus – korrapärase nelinurkse müüriga linnus, näiteks Toompeal.
* tornlinnused (Paide ordulinnus )
* ordulinnused, näiteks Viljandis .
2) Valitsevaks oli kiriku- ehk sakraalarhitektuur

13. saj romaani stiil (ümarkaar, paksud müürid, väiksed aknad, madalad tornid), 14. saj-st valitses gootika ( teravkaar , õhemad müürid, kõrged piklikud aknad vitraazidega, roosaken , kõrged sihvakad tornid).
Ehitati:

* toomkirikud (piiskopkondade keskustesse) nt. Tallinnasse ja Tartusse
* linna- ja maakirikud – Põhja-Eestis paekvist, Lõuna-Eestis punasest tellisest, eriti tuntud Tartu Jaani kirik oma terrakotaskulptuuridega, Saaremaal ehitusmaterjaliks dolomiit

Jüriöö ülestõus 1343-1345:
Poliitiline eellugu :

Harju-Viru maa kuulus Taani kunigale, aga ta ei suutnud seda valitseda ja plaanis maha müüa.
Vasallid kartsid kaotada oma laialdasi vabadus.
Ordu ja Taani kuninga vaheline ostu-müügi tehing oli juba sisuliselt ära otsustatud, maa ülemineku aeg oli veel kokku leppimata. Seda otsustasid ära kasutada harjulased, kes soovisid oma vabadust taastada.
Ülestõusu valmistati ette põhjalikult ja seda suudeti hoida sakslase eest salajas hoida.

Põhjus: eestlaste soov taastada muistne iseseisvus .
Ülestõusu algus:

Jüripäev, 23. aprill oli talupoegadele tähtsam kui aasta algus, sest see tähistas kevadiste põllutööde algust ja karja väljalaskmist.
Jüriööl oli kombeks, teha tuld , puhuda pasunaid ja tekitada muud kära, seetõttu alguses suudeti tabada mõisnikke ootamatult, põletati mõisaid pea kogu Harjumaal
Tähelepanuväärne saavutus oli Padise kloostri vallutamine , mis põletati ja 28 munka tapeti.
Lühikese ajaga oli kogu Harjumaa võõrvõimust vabastatud, ülestõusnud koondusid ja valisid 4 kuningat.
10000 meest kogunes Tallinna alla, paluti abi Turu foogtilt, kes lubas tulla abiväega.
Ülestõus puhkes ka Läänemaal, surmati kõik tabatud sakslased ja koonduti seejärel Haapsalu alla

Ordu sekkumine ja Paide läbirääkimised:

Ordumeister Burchard von Dreileben oli parajasti oma vägedega Pihkvas, katkestas aga koheselt oma sõjakäigu, sest Harju vasallid palusid temalt kui ainukeselt arvestatavalt sõjalise jõu omajalt abi
Ordumeister vajas aega vägede koondamiseks ülsetõusnute vastu ja seetõttu kutsus eestlaste vanemad kohtumisele Paidesse. Kuna eestlasedki vajasid aega, et abivägi jõuaks Turust kohale, olid nad nõus minema kohtumisele, lootes nähtavasti keskajal levinud saadikute turbeõiguse austamisele.
1343.a. 4. mail kohtumine Paide ordulinnuses, Eesti poolelt 4 kuningat (pigem siiski vanemad) ja 3 sõjasulast, vastaspoolelt ordumeister ja hulk tähtsamaid ametnikke. Eestlaste esindus tapeti relvakokkupõrke käigus.

Ordu pealetung :

Lahing Kanavere küla juures rabas, ordu saavutas suurtest kaotustest hoolimata ülekaalu, sellega oli tee Tallinnani vaba.
7 kilomeetri kaugusel Tallinnast Sõjamäel olid eestlase uuesti kogunenud, eestlased püüdsid taanduda soisele pinnasele , kui see ei aidanud, hukkus 3000 meest
Ordu asus Tallinna lähedale laagrisse , sündmustes hirmutatud taanlased andsid linna kaitsmise neile üle.
Burchard von Dreileben liikus Läänemaale, kus sunniti taanduma Haapsalu piirajad.
Täpselt kokkulepitud ajal jõudsid Rootsi väed Tallinna alla, kahjuks aga olid sündmused arenenud loodetust kiiremini ja abiväed pöördusid koju tagasi.
Mai lõpul tungis 5000 meheline Pihkva vägi Lõuna-Eestisse kuni Otepääni (eestlased olid neil abi palunud ), ordu koondas oma väed Lõuna-Eestisse.

Saarlaste ülestõus ja ordu lõplik võit:

24. juulil puhkes ülestõus Saaremaal, asuti piirama Pöide ordulinnust. Peale 8 päeva piiramist linnus alistus.
Samal ajal jätkus aga ülestõus ka Harjus, kus eestlased olid Vallutanud Varbola ja Loone linnused . Oktoobri lõpul saabunud Saksa ordu abivägedega õnnestus need vallutada.
1344. aasta veebruaris tungisid ordu väed Saaremaale, kasutades ära külmunud merejääd. Rünnati kindlustatud linnust Karjas, mis suurte kaotustega vallutati , saarlaste kuningas Vesse poodi. Soojad ilmad aga sundisid ordu lahkuma .
1345. aasta alguses koondas Liivi ordu väed Saaremaale, peatuti 8 päeva Karjas, ümbruskond rüüstati täiesti paljaks, viimaks saarlased alistusid ränkade tingimustega lepinguga.
Jüriöö ülestõus oli muistse vabadusvõitlus jätk, selle lõppvaatus.

Tulemused:

eestlaste kaotus

Taani müüs 1346.a. oma valdused Saksa ordule, kes andis need alad 1347.a. valitseda Liivi ordule

Liivi ordu autoriteedi tõus Vana-Liivimaal – ainukene tõeline sõjaline jõud

sakslased muutusid julgemaks, hoogustus mõisate rajamine

kasvasid talupoegade koormised, eriti teotöö, sest mõisapõllud vajasid töökäsi

Maarahvas 14.-16. sajandil:
Talurahva olukord, sotsiaalne ja rahvuslik koosseis:

Jüriöö ülestõusule järgnes talurahva laialdane karistamine ja seadusetus, talupoja õigustega arvestati vähem.
Aadlikud asusid elama rohkem mõisatesse, sõnakuulmatuse puhul kasutati sõjalist jõudu.
Lääne-Euroopas arenes manufaktuuritööstus ja linnad, suurenes vajadus teravilja järele, see toodi Liivimaalt (selle eest maksti head hinda, sest rehetares kuivatatud vili väga hea kvaliteediga)
16. saj keskel Eestis ca 500 mõisa.
Tõsteti koormisi (et mõisate saaki suurendada, mida saaks müüa), talukoha eest rendi maksmisel tõusis esikohal teoorjus. Kümnis moodustas kuni ¼ viljasaagist.
15. saj keskpaigast mindi üle loonusrendil raharendile.
Maarahva vastupanu: esitati kaebusi, ei täidetud koormisi, asuti elama mujale (piirialadelt mindi Venemaale, Soome ja Rootsi), mindi linnadesse. 15 saj hakati pagenud talupoegi välja nõudma ja tagasi tooma , „mees või võlg“ põhimõte.
Haagi ja adrakohtunikud pagenud talupoegade kindlakstegemiseks, ülesotsimiseks ja tagasitoomiseks, olid feodaalide vahelised kokkulepped talupoegade väljaandmise suhtes.
Kehtestati sisuliselt pärisorjus.
Talupoegade jagunemine:

- Adratalupojad – pärisorjad, neid oli kõige rohkem, nende talud 0,5-5 adramaad, suuremates taludes sulased ja teenijatüdrukud, peamiseks koormiseks teotöö
- Üksjalad – tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtuga, adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid väikese talu kuhugi ääremaale, tegu tuli teha üks jalapäev nädalas.
- Vabatalupojad – tasusid koormisi rahas, olid teotööst vabad.
- Maavabad – muistsete eesti ülikute järglased, omasid talu läänikirja alusel, sõja korral teenisid feodaali sõjaväes, muid koormisi ei olnud.

Valdavaks endiselt kolmeväljasüsteem, lapimaasüsteem
16 sajandil rahvaarv 250000-280000
Osa juurdekasvust ka sakslased, kes elasid põhiliselt linnades, rootslased lääne- ning põhjarannikul, 15 saj alguses püsiv vene asustus Peipsi põhjarannikul.

Vaimuelu :
Iseloomulikuks jooneks , et muinasusundi arusaamu püüti kohandada katoliiklusega

Ristiusu pühakutelt hakati lootma samasugust abi nagu oli loodetud haldjatelt.
Salaja austati edasi pühasid hiisi, puid, kive, allikaid, jõgesid ja tuues neile ohvreid hakati ohverdama ka kirikuis ja kabeleis.
Uued jumalakojad rajati endistesse pühapaikadesse.
Kohati jätkati Taara ja Uku kummardamist, katolike pühakute kultusesse segunes paganlikke jooni.
15. saj võeti kasutusele eesti keelele mugandatu kristlikud nimed.
Jätkus esivanemate hingede austamine, ristiusu kaudu jõudis Eestisse usk taevasse ja põrgusse, heasse ja kurja, pisuhända, libahunti jne. Algas nõidade tagakiusamine .

Vana-Liivimaa sise- ja välissuhted:
Liivi ordu mõjuvõimu kasv:

1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa 19000 hõbemarga eest Saksa ordule.
Jätkusid ordu ja piiskoppide vahelised võitlused.

Rõivastustüli – Riias ja Tartus asendati toomhärra ordumantliga sarnane valge rüü mustaga, ordu nägi selles oma autoriteedi õõnestamist, avaldas protesti ja okupeeris peapiiskopi ja tema toomhärrade mõisad.

Dietrich Damerow – Tartu piiskop, asus 14. saj lõpus orduvastase rinde etteotsa, temaga liitusid Põhja-Saksa Mecklenburgi hertsog, mõned teised kõrgaadlikud, Leedu suurvürst Vitautas ja Riia peapiiskop, Tartusse saabus abiks ja 500 vitaalivenda.
1396 korraldas ordu sõjakäigu Tartu piiskopkonda, maa rüüstati, vallutati kõik linnused, va piiskpilinnus Toomemäel.

Danzigi kongress : kokkukutsumise põhjuseks Saksa ordu kõrgmeistri soov tülid lõpetada.

Toimus 1397. aastal Danzigis, kohal olid kõik Vana-Liivimaal poliitilised jõud, ordu kõrgmeister Konrad von Juningen jt.
Otsustati, et:

- Riia peapiiskop pidi olema Liivi ordu liige, samas ei tohtinud enam ordu nõuda piiskopkondade ja nende vasallide osavõttu sõjategevusest.
- Juningeni (kõrgmeistri nimest) armukiri – laiendati oluliselt Harju-Viru vasallide pärandamisõigust läänidele ja tugevdati nende seisundit.

Sisevõitlus kestab:

1410 – Grünwaldi lahing – Saksa ordu jäi alla Poola ja Leedu ühendatud vägedel, sellega halvenes ka Liivi ordu olukord.
Riia peapiiskop vabanes ordu eestkoste alt, tõusis vasallide osatähtsus.
Meespäevad – kogunemised, kus prooviti lahendada sisemisi küsimusi.
Linnadepäevad – koosolekud , kus linnad hakkasid kooskõlastama oma huvisid.
1421 . aastal hakati pidama maapäevi, mis enam-vähem iga aasta, neil *arutati ja otsustati tähtsamaid välispoliitilisi küsimusi, *püüti lahendada omavahelisi tülisid, *määrati maksud jne. Alates 1435 olid esindatud 4 seisust :

vaimulikud ,

ordumeister koos ametnikega

vasallkondade esindajad,

linnade esindajad.

Maapäevi peeti Valgas või Volmaris (Vana-Liivimaa keskel), maapäeva otsused ei olnud kellelegi kohustuslikud ja kui üks osapool ei olnud nõus siis otsus ei jõustunud.
Tähtsaim maapäeva otssus oli1507.a., kui keelati eestlastel relvade kandmine, see oli aga keskajal vaba mehe tunnus

Välispoliitika:

Naaberriigid sõlmisid omavahel liite ja tugevnesid ( 1385 Poola ja Leedu personaalunioon), samas oli aga ordu peale Grünwaldi kaotust nõrk.
Põhiohuks sai aga Venemaa, kus XV saj.ks oli kujunenud tugeva keskvõimuga Moskva vürstiriik eesotsas suurvürst IvanIII-ga. 1480. aastal ründas ordu Pihkvat, linna vallutada ei suudetud, 1481. aastal korraldasid venelased vasturetke Liivimaale, põletati maha Viljandi linn. Maa vallutamiseks puudus aga venelastel jõud ja 1481 sõlmiti 10 aastakse vaherahu .
1492 rajas Ivan III Ivangorodi linnuse Narva jõe idakaldale, 1494 suleti Novgorodi kaubakontor ja sealsed saksa kaupmehed vangistati.
Wolter von Plettenberg – 1494-1535 Liivi ordumeister – soovis kaitsevõime tugevdamiseks ületada maa sisemisi lahkhelisid. 1501 tungis Plettenberg suure väega Venemaale, peale piiri ületamist kohtuti vene vägedega, kes peale väikest kokkupõrget põgenesid, meeste hulgas aga hakkasid levima nakkushaigused ja pöörduti kiiresti tagasi Eestisse.
Samal aastal teostasid venelased rüüsteretke Eestisse, maal tekitati kohutavat kahju.
1502 tungis Plettenberg uuesti Pihkvasse, suurem lahing toimus Smolino järve ääres, kust Venelased olid sunnitud taanduma. 1503 sõlmiti vaherahu, mida pikendati korduvalt.

Linnad ja kaubandus:
Linnade õiguslik korraldus:

Tallinnas, Narvas ja Rakveres Lüübeki linnaõigus, Tartu, Viljandi, Paide ja Uus-Pärnu said Riia linnaõiguse, Vana-Pärnus ja Haapsalus kehtis piiskopiõigus.
Linna võimuorganiks oli raad , mille liikmete arv oli linnati erinev, lisaks kuulusid sinna ka bürgermeistrid (Tallinnas 4), sündik (tundis hästi seadusi). Rae liikme seisus oli eluaegne.
Maahärrat esindas rae juures linnafoogt (suuremates linnades oli tema mõju väike)
Maahärrade residentsid ei kuulunud linnale ( Tallinnas Toompea ja Tartus Toomemägi)
Rae ülesanded: *sissetulekute, *heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine, *kaubanduse ja käsitöö soodustamine, *linna huvide kaitsmine, kirikute ja koolide eest hoolitsemine jne. *Raad pidas ka kohut.

Kaubandus:

Suurgild – jõukamate kaupmeeste ühendus.
Mustpeade vennaskond – vallaliste kaupmeeste organisatsioon .
Hansa Liitu ( Põhja- ja Läänemere äärsete kaubalinnade liit) kuulusid Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu.
Eesti eksportis teravilja, peamiselt Flandriasse ja Hollandisse, kala, karusnahka( Venemaalt teravilja vastu, ka vaha), kive.
Läbi Eesti viidi Venemaale soola, kalevit, lõuendit, heeringaid, veine , õlut, vürtse, metallitooteid, luksusesemeid.
Tartut, Viljandit ja mõlemat Pärnut ühendas jõelaevatee.

Käsitöölised:

Enamik eluks vajaminevaid saadusi toodet kohapeal (Tallinnas 15. saj 73 tööstusharu)
16. saj Tallinnas 20 tsunft (ühe linna ühe eriala käsitööliste ühing), tsunfti elu juhtis skraa (põhikiri)
Tallinnas oli kaks käsitöölisi ühendavat väikegildi – Kanuti (sakslased) ja Oleviste (eestlased) gild. Toompea käsitöölisi ühendas Toomgild . Kõigi gildid eesotsas olid oldermannid.
Käsitöölised olid tähtsad, et kaupmehed ei ujutaks turgu üle importkaubaga.
Tsunftid võitlesid aktiivselt tsunftijänestega ehk vussermeistritega.

Linnade välisilme:

Rikkamaid linnu ümbritses kivist linnamüür, vaesemaid muldvall ja puitkindlustused.
Kuna kõik ei mahtunud linna ära, siis asus vaesem elanikkond eeslinnadesse ehk agulitesse.
15. saj kujunesid Tallinnas ja Tartust kivilinnad, Narva ja Viljandi jõudsid niikaugele 16. saj.
Linnaelu keskuseks oli turuplats , mida ääristasid väikesed poed , selle äärde rajati ka raekoda.
Üldise antisanitaarse olukorra tõttu levisid nakkushaigused.
Suureks ohuks linnadele keskajal olid tulekahjud ja “must surm” e.katk.
Leeprat e. Pidalitõbe põdevad inimesed paigutati linnast eemale asuvatesse spets. hospidalitesse e. seekidesse.

Rahvastik :

Tallinnas oli 15 sajandil 7000- 8000 elanikku, Tartus 5000-6000.
Suuremat osa kodanikkonnas etendasid sakslased, elanike arvult oli linnades enim eestlasi.
Kui talupoeg oli linnas olnud 1 aasta ja 1 päev siis kaitses linn tema isikut,s.t.”linnaõhk tegi vabaks”

Katoliku kirik ja usupuhastus:
Kirikukorraldus Eesti alal:

Kõrgeim kohapealne kiriklik võim oli Riia peapiiskop, kellele allusid Tartu, Saare-Lääne piiskopkond.
Piiskop oli oma valduses kirikuelu juht ning kiriklike süütegude asjus kõrgeim kohtunik , ta õnnistas ametisse madalamaid vaimulikke, pühitses kirikuid, kabeleid, altareid, kirikukelli ja pidas toomkirikus pidulikumaid jumalateenistusi,
Vaimulikku järelvalvet teostati sinodite (vaimulike koosolekud) ja visitatsioonide (kirikukatsumised, mille käigus kontrolliti, kuidas on preestrid suutnud kohapeal usutõdesid levitada) kaudu.
Toomkapiitel – kõrgem vaimulike kogu, koosnes reeglina 12 toomhärrast ehk kanoonikust, eesotsas oli praost (juhatas piiskopkonna majanduselu ja kapiitli istungeid). Toomkapiitel sai valida piiskopi, aga selle pidi kinnitama paavst.
Missa – pidulik jumalateenistus, mida viisid läbi toomhärrad. Missadel domineeris muusikalis-sõnaline osa – liturgia .
Keskaegsetes suuremates kirikutes oli hulgaliselt altareid (Nigulistes 28, Olevistes 24)

Usuelu maal:

Kihelkonna keskuseks oli kihelkonnakirik, kihelkonna kaugematesse osadesse rajati ka kabeleid.
Preestri praktiline tegevus seisnes seitsme sakramendi ( ristimine , leeritamine, armulaud , piht, viimne võidmine, vaimulikuks pühitsemine, laulatamine) jagamises koguduse liikmetele ja neile jumalasõna õpetamises.

Kloostrid :

Tsisterlaste ordu – kloostrid Kärknas ja Padisel. Põhitegevuseks põlluharimisega tegelemine
Kerjusmungaordud , kelle ülesandeks oli jumalasõna levitamine kooskerjamisrännakutega, hariduselu edendamine

- Dominiiklaste kerjusmungaordu – ühiskonna elus palju aktiivsemad,hüüti jutlustajateks vendadeks, kloostrid Tallinnas, Tartus ja Narvas, Tallinna kloostris pidasid jutlusi saksa ja eesti keeles.
- Frantsisklaste kerjusmungaordu – ka ühiskonnaelus aktiivsed, hüüti hallideks vendadeks, kloostrid Tartus, Viljandis, Rakveres.

Augustiinlaste ordu – klooster Pirital
16. saj alguses suurenes Eestis kloostrielanike arv ja süvenes austus pühakute säilmete vastu.
Kloostrid oli oma suurte maavalduste tõttu nn kollektiivsed mõisnikud, nende kaudu jõudsid Eestisse palju viljapuusordid, munkadelt õpiti paremaid põlluharimise viise ja käsitöid, esimesed vesiveskid olid kloostrite ehitatud, naiskloostrites pöörati suurt tähelepanu haigete eest hoolitsemisele, kloostrikoolides anti haridust.
Samas oli kloostrite roll ka negatiivne – nõudsid makse ja teotööd talupoegadelt.

Usupuhastus ehk reformatsioon :

Reformatsioon – ümberkorraldused katoliku kirikus.
Põhjused:

katoliku kiriku liigne rikkus

vaimulike liiga ilmalik elulaad ja harimatus

indulgentside ( patukustutuskirjade müük)

16. saj tekkis opositsioon paavsti juhitud kiriklikule keskvalitsusele, see vastuseis oli poliitiline ja vaimne. Esimesel juhul aadlikud ja rikkad linlased himustasid kiriku vara ja maid, soovisid seda oma võimule allutada. Teisel juhul sooviti sügavaid kultuurialaseid muudatusi (eesotsas uuendusmeelsed vaimulikud)
Usupuhastuse algatas Martin Luther 1517.a. Saksamaal Wittenbergis, Tallinnasse jõudis see 1523 Riia kaudu.
Uus usutunnistus leidis linnades kodanike seas kiiresti poolehoidu.
Veel 1525 , aastal astus Maa- aadel katoliikluse kaitseks välja, kõige visamaid kaitsjad olid ordumeister Plettenberg ja Riia peapiiskop.
1524 . aastal 14. septembril tungis 400-500 liikmeline märatsev rahvahulk Tallinnas dominiiklaste kloostri-kirikusse, Pühavaimu ja Oleviste kirikusse, purustades seal pühapilte ja -kujusid, altareid, reliikviaid jne.
Tartus läks mitmesajaliikmeline inimhulk 1525. a Melchior Hoffmanni juhtimisel Toomemäge kaitsva piiskopi valvemeeskonna vastu lahingusse, linnarahvast sai surma kaks eestlast ja kaks sakslast , toomkirik ja toomhärrade majad ning all-linna kirikud rüüstati põhjalikult. Raad hakkas Hoffmanni kartma, et astutakse ka nende vastu välja ja Hoffmann sunniti Tartust lahkuma
Järgnevalt toimus pildirüüste ka Viljandis, Narvas ja Uus-Pärnus, rüüstamise ja pideva surve tagajärjel lakkas osa kloostreid tegutsemast.
Vana-Liivimaal suutsid reformatsioonivastased jõud osa oma positsioonidest säilitada, selles oli suur panus ordumeister Plettenbergil.1525. aastast alates jätkas Liivi ordu oma tegevust iseseisvana, sest Saksa ordu reformatsiooni tagajärjel Euroopas likvideerus.
Kuigi enamik vasalle läks protestantismi poolele üle, jäi reformatsioon oma poliitilises tähenduses lõpetamata. (piiskopid, toomkapiitlid, Liivi ordu ja enamik kloostreid jäid püsima.

Tulemused:

enamus Vana-Liivimaa aadlikke võttis vastu luteri usu, koos nendega loeti usku vahetanuks neile kuuluvad talupojad

kirikutes hakkasid jumalateenistused toimuma eesti ja saksa keeles

hakati välja andma trükiseid kohalikes keeltes

Haridus ja kultuur:
Katoliku hariduselu:

Koolide peaülesandeks oli vaimulike ettevalmistamine.
Katoliku kiriku rüpes tegutsesid toomkoolid ja kloostrikoolid (teateid on koolidest Tallinnas ja Kärknas).
Edasi õpiti põhiliselt Saksamaa ülikoolides, on teada isegi üksikuid eestlastest üliõpilasi.
Sooviti rajada kõrgemat ladinakool – kus saaksid kohalikud talulapsed preestrikutseks valmistuda, kuid see plaan jäi reformatsiooni tõttu katki.
Linna- ehk ladinakoolid – tegutsesid linnakirikute juures, aga allusid raele, kiriklike ainete kõrval õpetati mõnevõrra ka lugemist, kirjutamist ja arvutamist.

Luterlik hariduselu ja eestikeelne trükisõna:

1525 trükiti Jumalateenistuse käsiraamat Lüübekis, peaaegu kogu tiraaž hävitati, seda peetakse esimeseks eestikeelseks trükiseks
1535 – Wanradt- Koelli katekismus, sisaldas alam-saksa ja eestikeelset teksti, säilinud 11 lk.
Tehti katset ka asuda piibli tõlkimisele, kuid sellega tegelenud Tallinna linnakooli õpilane Hans Susi suri katku, töö jäi katki.
Vähenes kloostrikoolide tähtsus ja suurenes linnakoolide oma, kodanike ja aadliperedes kasutati võimaluse korral koduõpetajat.

Kunst keskaja teisel poolel:

Tallinna kiviarhitektuur – rajati suurepäraseid hilisgootikas ühiskondlikke hooneid ja elamuid mis on säilinud tänapäevani.
Kodakirikud ehitati ümber basiilikateks.
Maalikunstis, puuskulptuuris ja tarbekunsti eeskuju Saksamaalt ja Madalmaadest.
Maalikunsti tähtsaimaks avaldusvormiks olid seinamaalid, vähe säilinud.
Tallinnas tegutses palju Põhja-Euroopas tuntud maalikunstnikke:

Bernt Notke - kappaltar Pühavaimu kirikus, kõige tuntuim töö aga lõuendile maalitud “ Surmatants ” – põhiideeks – surma ees on kõik võrdsed

Hermen Rode – Niguliste kiriku tiibaltar

3) Michael Sittow – Euroopa õukondades tunnustatud maalikunstnik

Russowi kroonika:

1578 . aastal ilmus Balthasar Russowi „Liivimaa provintsi kroonika“, mis on Eesti 16.saj., eriti Liivi sõja tähtsamaid allikaid.

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 131 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-12-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti

131 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Liisilii Õppematerjali autor

Väga põhjalik konspekt keskajas vanal Liivimaal
eestlaste olukord, vallutajad, lahingud jms.

russowi kroonika rode notke orduriik 1346 piiskopkonnad hinnus kirikumaks põhivenlased jms

Sarnased õppematerjalid

docx

Keskaeg Eestis

Taani kuningas oli Eestimaa Hertsog, tema asehaldur asus Tallinnas. Tallinna piiskop omas PõhjaEestis ainult vaimulikku võimu, allus Lundi peapiiskopile. Muud alad allutati vormiliselt SaksaRooma keisririigile tegelikult valitsesid suht iseseisvad maahärrad Tartu piiskop, SaareLääne piiskop ja Liivi ordumeister. 2) Liivi orduriik ilmaliku võimu kehastus, suurim sõjaline jõud, eksisteeris alates 1237. aastast. Oli Saksa ordu Liivimaa haru, loodi Mõõgavendade ordust, mis sai 1236. aastal Saule lahingus leedulastelt hävitavalt lüüa. Pealinnaks alguses Riia, hiljem Võnnu. · o Tähtsaim isik ordumeister, allus Saksa ordu kõrgmeistrile, talle kuulusid Läti alad, Sakala, Järva ja teised väikemaakonnad. o Orduala jagunes komtuur ja foogtkondadeks, neile allusid ordumõisad.

Ajalugu

doc

Eesti keskaeg

a, milles ordu sai lüüa leedulastelt ja semgalitelt. Mõõgavendade ordu riismed liitusid Preisimaal tegutseva Saksa (Teutooni) Orduga, moodustades omaette haru Liivi Ordu. 1238.a. sõlmiti Stensby rahu, millega Harju- ja Virumaa läksid uuesti Taanile. Seejärel tekkiski Eesti- ja Läti aladel poliitiline struktuur (koosnes mitmetest suhteliselt iseseisvatest feodaalriigi- kestest), mida nimetati Vana-Liivimaaks. Halduslikult oli Liivimaa Saksa riigi lään kõrgeim läänihärra oli Saksa keiser (tollal Püha Saksa Rooma riigi keiser). Saksa keisri võim oli Vana Liivimaal rohkem nimeline kui tegelik maa oli keisrist kaugel keisri vasallideks olid nn. riigivürstid e. maahärrad. Saksa keisril oli Liivimaal 3 vasalli e. maahärrat: 1. Ordumeister (Liivi Orduriik, ordumeister residents algul Riia, siis Sigulda, 15 saj. Võnnu (Cesis)) 2. Tartu piiskop (Tartu piiskopkond, keskus Tartu) 3

Ajalugu

rtf

Eesti keskaeg kokkuvõte

Ametlikult kuulus kogu Vana-Liivimaa Saksa-Rooma riigi koosseisu. Võimu- ja haldusjaotus Vana-Liivimaa haldusjaotus keskaja lõpus (1534). Keskajal kuulus Eesti ala koos hilisema Lätiga ristisõdijate poolt loodud riikide koosseisu, mida on kokkuvõtvalt nimetatud Vana-Liivimaaks ehk keskaegseks Liivimaaks. Alates 1420. aastatest koondusid kohalikud riigid veidi tihedamalt tänu maapäevadele; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates 19. sajandist nimetatud ka Liivimaa konföderatsiooniks. 1238. aastal, pärast Stensby lepingut, oli Eesti ala jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop ning Edela- ja Kesk- Eestit Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivi ordu. Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade diötseeside vahel.

Ajalugu

doc

Vana-Liivimaa

· Harju-Viru vasallid said privileegi - Juningeni armukirja tugevdati vasallide seisundit, suurendati kohtuõigust ja laiendati pärimisõigust läänidele (lubati pärandada nii nais- kui meesliinis viienda suguluse astmeni). Selle tulemusel Liivi ordu poliitiline mõju kahanes tunduvalt. Olukorda halvendas veel 1410. aastal kaotus Grünwaldi lahingud Poola-Leedu vägedele. 14. sajandi jooksul tõusis järjest linnade ja vasallide tähtsus. 1421. hakati pidama Liivimaa maapäevi, mis toimusid igal aastal Valgas või Volamris. Kooskõlastati välispoliitikat, lahendati talurahvaga seotud probleeme ja püüti lahendada omavahelisi tüliküsimusi. 1435 hakkas maapäevadel osalema 4 seisust ehk kuuriat: 1) Riia peapiiskop, Liivimaa piiskopid, toomhärrad ja kloostriülemad 2) ordu meister koos orduametnikega 3) vasallkondade esindajad, kellest tähtsamad Harju-Viru vasallid 4) Riia, Tallinna ja Tartu esindajad

Ajalugu

doc

Keskaeg Eestis

Vana-Liivimaa feodaalriigikeste välispoliitika lähtus Saksa ordu ja Rooma paavsti taotlusest oma võimu laiendada. Põhivaenlasteks kujunesid Novgorod, Pihkva ja Leedu vürstiriigid. 1263. tungisid leedulased ordu valdusesse ja põletasid maha Vana-Pärnu. 1270. käisid nad läbi Saaremaa 1242 toimus Pepsi jääl nn. Jäälahing, milles orduväed ümber piirati ja pärast venelaste poolt purustati. Sellele vaatamata pidid venelased tunnistama Eesti- ja Liivimaa jäämist läänest tulnud võimu alla. Sakslased omalt poolt olid sunnitud leppima sellega, et nende valluse piiriks jäid Narva jõgi ja Pepsi järv. Võitlused hoogustusid taas 1320-ndatel. Linnade arenemine. Mõõgavendade ordu kutsus 1230 aastal Ojamaalt Tallinna 200 saksa kaupmeest. Linnaõigused sai Tallinn 1248. aastal. Suurt linnalist asulat Tartut hakati nimetatama linnana 1262. Pärnu jõe suudme paremale kaldale tekkis Vana-Pärnu linn, vasakule kaldale Uus-Pärnu. Haapsalu

Ajalugu

doc

Eestimaa keskaeg

Üleminek muinasajast keskaega Millised riiklikud moodustised kujunesid vallutatud Eesti aladel? Riikliku moodustise nimetus Sinna kuulunud muinasmaakonnad/piirkonnad Tartu piiskopkond Kesk-Eesti maakonnad, Sakala ja Ugandi Saare-Lääne piiskopkond Läänemaa, Saaremaa Saksa ordu Liivimaa haru Liivimaa (Saksa ordu valdused asuvad ka Pühal Maal, Itaalias, Saksamaal) Eestimaa hertsogkond Tallinn, Rävala, Harjumaa, Järvamaa,Virumaa Kellest koosnes 13. sajandil vasallkond? a) Põhja-Saksamaalt ristisõtta tulnud väikeaadlikest b) ja teenistuslastest (ministeriaalidest). c) Ka kohalikest ülikutest. Missugused olid 13. sajandil talupoegade õigused ja kohustused? Kohustus: Palju koormisi (viljakümnis, hinnus, erimaksud), kirikute, linnuste ja teede

Ajalugu

rtf

Eesti ajalugu. Keskaeg

MUISTNE VABADUSVÕITLUS 1208-1227 Läänemerel hakkasid liikuma Saksa kaupmehed. Kaupmeeste vahendusel tuli 1184 augustiinlaste ordu koorihärra Meinhard Liivlaste juurde ning hakkas seal ristiusku levitama. 1186 pühitseti ta Liivimaa piiskopiks. Ükskülla rajati kirik ja kivilinnus.kivilinnust pakuti kaitsevarjuks kõigile liivlased, kes nõustusid ristiusku vastu võtma ning lasid end ristida. Pärast Meinhardi surma sai uueks piiskopiks Berthold. Tal tekkisid liivlastega tülid, seega ta pöördus tagasi Saksamaale. Rooma paavsti toetusel kogus Berthold kokku tugeva ristisõdalaste väe ning 1198 suvel tuli Liivimaale tagasi.võidu saavutasid Sakslased. Järgmine piiskop - Breemeni toomhärra Albert

Ajalugu

docx

Eesti ajalugu kokkuvõttev ülevaade

1208 (1227) 1558 (1517) pkr Keskaeg 1208 1227 - muistne vabadussõda 1558 1900 pkr uusaeg (1558 algas Liivi sõda Venemaa pealetungiga. Varauusaeg lõpeb pärisorjuse kaotamisega 1816/1819) 1900 (1918) tänapäev - lähiajalugu. Muistsete eestlase vabadusvõitlus: 1208 1227 . Ligi 20 a vabadusvõitluse vältel toimus u 50 sõjaretke. Võideldi sakslaste, venelastega, taanlaste ja rootslastega (ka latgalite ja liivlastega). Eestlased kaotasid. Lõppes Liivimaa ristisõda: oli 12. Sajandil (1140) Rooma paavstide toetusel peetud katoliku kiriku ja kiriklike sõjaorganisatsioonide (Mõõgavendade ordu) poolt Liivimaal elanud soome-ugri ja balti hõimude vastu peetud sõda, mis lõppes liivlaste, kurside, latgalite, semgalite maa vallutamise ja nende sundristimisega(1208) . Riia linna rajamine: Linna asutas 1201. aastal piiskop Albert von Buxhoeveden ning linn oli keskajal Riia peapiiskopi ning Mõõgavendade ordu Vana-Liivimaa valduste keskpunkt.

Ajalugu

Rohkem sarnaseid